20. SAJANDI KUNST 1. IMPRESSIONISM. NEOIMPRESSIONISM. POSTIMPRESSIONISM 2. SÜMBOLISM. JUUGEND 3. FOVISM 4. EKSPRESSIONISM JA ,,DIE BRÜCKE" 5. KUBISM 6. FUTURISM 7. ABSTRAKTSIONISM 8. DADAISM 9. SÜRREALISM 10. ,,DE STIJL" 11. KAZIMIR MALEVITS ja SUPREMATISM 12. KUNST KAHE MAAILMASÕJA VAHEL 13. ABSTRAKTNE EKSPRESSIONISM USA-s 14. INFORMALISM 15. NEODADA 16. POPKUNST 17. MAALILISEJÄRGNE ABSTRAKTSIONISM 18. OP-KUNST JA KINEETILINE KUNST 19. POSTPOP JA HÜPERREALISM 20. MINIMALISM 21. POSTMINIMAALKUNST arte povera, antivorm, maakunst, protsessikunst 22. KONTSEPTUAALKUNST ideekunst, kontseptualism 23. KEHAKUNST JA PERFORMANCE 24. VIDEOKUNST JA FOTOGRAAFIA 25. TRANSAVANGARDISM JA NEOEKSPESSIONISM "Ma võiks oma muusikat võrrelda valge valgusega, mis sisaldab kõiki värve. Ainult prisma võib jagada värvid ja teha nad nähtavaks; see prisma võiks olla kuulaja hing." (Arvo Pärt) IMPRESSIONISM
Moodsa kunsti voolud 20 sajandil Sisukord: 1. Sissejuhatus 2. Fovism 3. Kubism 4. Futurism 5. Ekspressionism ja ,,Die Brücke'' 6. Dadaism 7. Sürrealism 8. Konseptualism 9. Abstraktsionism 10. Minimaalkunst 11. Suprematism 12. Postpop ja Hüperrealism 13. Op-kunst ja Kineetiline kunst 14. Kasutatud materjalid Sissejuhatus 20. sajandi vaieldamatuks pealinnaks oli Pariis. Seal oli palju vana kunsti. Väga paljudest riikidest saabus sinna palju noori kuntsnikke, et õppida, ennast täiendada või elada kunstist küllastunud keskkonnas ja osa võtta kunsti uuendustest. Paljud välismaalased jäidki Pariisi elama, ka paljudele eesti kunstnikele kujunes Pariis teiseks koduks. Laialt levinud arvamuse kohaselt koosnevad kunst ja selle ajalugu üksikteostest.Mitte ainult kunstnikud, vaid ka iga teos on unikaalne, kordumatu
20. SAJANDI KUNSTI AJALOO EKSAM 2017 JAANUAR 1. Postimpressionism (Van Gogh, Gauguin, Cézanne, Toulouse-Lautrec, nabiid, neoimpressionism: Seurat) Vaevalt olid impressionistid leidnud oma stiili, vaevalt oli impressionistlik vormikõne lõplikult välja kujunenud, kui kunstis hakati otsima uusi väljendusvõimalusi. 19. sajandi lõpul tekkinud uutele suundadele on iseloomulik ennekõike vastutöötamine impressionismi rafineeritud nüansirikkusele, ebamäärasusele ja pehmusele, püüd suurema vormikindluse ja ilmekuse poole. Seda taotlesid osalt juba neoimpressionistid, kuid järjekindlalt kehastuvad uued tendentsid CÉZANNE´i, GAUGUIN`i ja VAN GOGH´i loomingus. Nende kolme meistri kunsti nimetatakse POSTIMPRESSIONISMIKS. KUNSTNIKUD ● PAUL CÉZANNE (1839 -1906)
ainuomaste värvide kujutamine. Nende peaeesmärgiks sai mitte nähtavate asjade jäljendamine, vaid kunstniku enese tunnete ja meeleolude väljendamine. Eeskuju said nad Vincent van Goghi elamuslikest teostest. Foovid moodustasid üsna kindlapiirilise rühmituse, kes pidevalt omavahel suhtles ja kunstiprobleeme arutas. Sellest peale said ühesuguste veendumuste ja kujutamislaadiga kunstnike seltskonnad 20. sajandi kunstis üsna tavalisteks. Foovide rühmituse keskseim kuju oli Henri Matisse (1869-1954). Ta arvas, et kunstnik ei peaks loodust kopeerima, vaid tal tuleks lasta tegelikkusel enda peale mõjuda ja saadud muljeid siis lõuendil väljendada. Samuti arvas ta, et kunstiteos peaks vaimselt väsinud inimesele mõjuma samamoodi nagu tugitool kehaliselt väsinud inimesele. Nii ongi Matisse'i teosed vaatamata väga erksatele ja kontrastsetele värvidele harmoonilised ja kaunid
5. popkunst 6. kontseptualism 7. minimalism 8. kohaspetsiifiline maakunst 9. feministlik kunst 10. kehakunst - performance 11. modernism – postmodernism 1.Impressionism ja moodne maailm Realistid muutsid lõplikult reegliks kaasaegse elu kujutamise põhimõtte. Impressionismi võib vaadelda realismi edasiarendusena. Kui realist COURBET maalis ainult seda, mida nägi, siis 1860-
lõõmava lõunamaise päikese värv. Tundub, nagu oleks van Gogh meeletult kiirustanud: ta kasutas ägedaid jõulisi pintslitõmbeid ning vahel pigistas värvi lõuendile otse tuubist. Kõik liigub ja võbeleb ta maalidel: tuul raputab küpresse, taevas veereb lõõskav päikeseketas või siravad suured lõunamaised tähed, isegi maapind näib voogavat. Tema tööde väljendusjõust leidsid inspiratsiooni 20. sajandi alguse ekspressionistid. 3) Paul Gauguin elu ja looming (§ 4) Nagu van Gogh, oli iseõppija ka prantslane Paul Gauguin (1848-1903), kes samuti hakkas maalima alles keskeas. Soovides luua värsket ja uudset kunsti, läks ta muljeid otsima lihtsate looduslähedaste inimeste juurde-algul Bretagne'i poolsaarele, hiljem aga Lõunamere saartele. Gauguin arendas välja oma isikupärase laadi. Ta maalid on väga dekoratiivsed,
sildu, raudteid, taevast, vett, pilvi, purjekaid, tantsijannasid jne. Kompositsioon piirdus mõne üksiku plaaniga ning jättis mulje, et maastik on esiplaanil. Loobuti sügavuseillusioonist. Sageli kadreeriti pilte ülalt- ja altvaates. NEOIMPRESSIONISM Viimase etapina impressionismi arengus saab vaadelda neoimpressionismi, mille pooldajad rajasid oma kunsti teaduse (füüsika) saavutustele. Termini võttis kasutusele kriitik Arsène Alexandre, tähistades sellega 20. sajandi alguseni kestnud maalikunstistiili. Neoimpressionismi nimetatakse ka ,,DIVISIONISMIKS" või ,,PUÄNTILLISMIKS". Uue maalitehnika alusepanijaks peetakse GEORGESPIERRE SEURAT`d. Neoimpressionistide eesmärgiks oli valguse tõepärane kujutamine, erinevalt impressionistidest huvitas neid rohkem optilised efektid ja kompositsioon kui vahetu mulje edasiandmine. Enamjaolt anarhistidena omistasid neoimpressionistid maalikunstile ühiskondliku rolli ning leidsid toetust sümbolistlikelt kirjanikelt.
Tallinn Nõmme Gümnaasium REFERAAT Abstraktne kunst Tallinn 2005 Abstraktsionism tuleneb ladinakeelsest sõnast abstractio mis tähendab eraldamist. Abstraktne on pilt või kuju siis, kui sellel pole võimalik ära tunda ühtegi objekti ümbritsevast keskkonnast. Kunst oli juba alates postimpressionistide loomingust liikunud järjest suuremate üldistuste poole. Nähtava maailma kujutamise vajadusest kunsti vabastanud fotograafia leiutamine 19. sajandi keskel. Foovide ja eriti kubistide loomingus oli säilinud küll side kujutatavaga, kuid järjest suuremaks kasvas motiivi üldistamine ja moonutamine vastavalt kunstniku tõekspidamistele ja ideedele. Võib öelda, et kunstnikud tegelesid maailma nägemise uuestileiutamisega, pöörates välise külje täpse jäljendamise asemel rohkem tähelepanu sisulistele küsimustele. 1910. aasta paiku olid mitmed kunstnikud üheaegselt jõudnud arusaamisele, et kunst ei peagi midagi äratuntavat kujutama
Kõik kommentaarid