20 SAJANDI KUNST (30)

Keskkool - Kultuur-Kunst - Kunstiajalugu

5 VÄGA HEA

20. SAJANDI KUNST

IMPRESSIONISM . NEOIMPRESSIONISM . POSTIMPRESSIONISM

SÜMBOLISM. JUUGEND

FOVISM

EKSPRESSIONISM JA „DIE BRÜCKE“

KUBISM

FUTURISM

ABSTRAKTSIONISM

DADAISM

SÜRREALISM

„DE STIJL “

KAZIMIR MALEVITŠ ja SUPREMATISM

KUNST KAHE MAAILMASÕJA VAHEL

ABSTRAKTNE EKSPRESSIONISM USA-s

INFORMALISM

NEODADA

POPKUNST

MAALILISEJÄRGNE ABSTRAKTSIONISM

OP-KUNST JA KINEETILINE KUNST

POSTPOP JA HÜPERREALISM

MINIMALISM

POSTMINIMAALKUNST – arte povera, antivorm, maakunst , protsessikunst

KONTSEPTUAALKUNST – ideekunst, kontseptualism

KEHAKUNST JA PERFORMANCE

VIDEOKUNST JA FOTOGRAAFIA

TRANSAVANGARDISM JA NEOEKSPESSIONISM

"Ma võiks oma muusikat võrrelda valge valgusega , mis sisaldab kõiki värve. Ainult prisma võib jagada värvid ja teha nad nähtavaks; see prisma võiks olla kuulaja hing." (Arvo Pärt)

IMPRESSIONISM

Realistid muutsid lõplikult reegliks kaasaegse elu kujutamise põhimõtte. Impressionismi võib vaadelda realismi edasiarendusena. Kui realist COURBET maalis ainult seda, mida nägi, siis 1860-ndail aastail hakkasid mõned noored prantsuse kunstnikud seda põhimõtet rakendama rangemalt kui Courbet ise. 1874 . aastal jõudsid need kunstnikud esimese grupinäituseni. Näitusel eksponeeritud CLAUDE MONET ´ töö „ IMPRESSIOON . TÕUSEV PÄIKE“ (impressioon = mulje) mis andis kriitikutele põhjuse nimetada seda kunstnikerühma pilkavalt IMPRESSIONISTIDEKS. Kunstnikud aga leidsid selle nimetuse endile sobiva olevat, sest oma nägemismulje kujutamist pidasid nad esmatähtsaks. Järgmisel rühmanäitusel nimetasid nad juba ise end impressionistideks. Aastani 1886 toimus veel seitse impressionistide näitust, selleks ajaks oli rühmitus lagunenud. 1880. – 1890. aastatel jõudis impressionism ka teiste maade kunstnikeni.

TUNNUSJOONED

Impressionism on muljete maalimine. Impressionistid leidsid, et kestvaid olukordi looduses on maalida raske, koguni võimatu, sest valguse ja atmosfääri pideva muutumise tõttu muutub lõpmatult ka loodusobjektide nähtav välimus. Seega saab kunstnik kujutada ainult mööduvaid olukordi, fikseerida tajutud muljeid kogu nende juhuslikkuses. Kunstnik võib maalida õieti ainult valgust ja õhku, mis ümbritsevad loodusobjekte ja neile alati uue ilme annavad.
● Impressionism on valguse ja õhu maal.
Loodusest saadud muljed tuli lõuendil fikseerida võimalikult ruttu ja vahetult, looduses viibides. Impressionistidel kaob vahe skitsi ja valmismaali vahel.
● Impressionism on eelkõige vabaõhumaal.
Et inimene näeb kõike läbi valguse ja õhu, tuleb ka pildis kõike kujutada valguse ja õhu kaudu. Sama objekti tajume erinevas valguses erinevalt ja seetõttu võib samast motiivist maalida palju erinevaid pilte. Tavalises päevavalguses ei näe me selgeid, teravaid piirjooni – seetõttu kaotati maalist täpseid kontuure toonitav joonistus . Ka ei kasuta impressionistid kehade tugevat modelleerimist varjudega.
Loobutakse nn. lokaaltoonidest (varem kaeti teatud osa pildi pinnast ühe ja sama värviga) – looduses ei esine ühtlase värvinguga pindu – valgus ja õhk annavad igale väikesele pinnale lõpmatu nüansirikkuse. Et seda tabada, maaliti segamata värvidega, asetades üksikuid toone väikeste, skitseerivate pintslitõmmetega lõuendile. Väikeste värvilaigukeste ühinemine ja tervikuks kokkusulamine toimub alles vaataja silmas, teataval kaugusel lõuendist. Sellest lähtuvalt ei tarvitanud impressionistid kunagi musta värvi.
● Impressionismile on omane äärmiselt suur heledus ja skitseeriv maalitehnika .
Tähtis on ka traditsioonilise kompositsiooni hülgamine. Tõetruuduse nimel ei pidanud impressionistid võimalikuks tajule midagi juurde mõelda või komponeerida. Pilt pidi olema ühe elulõigu täpne ja aus kujutis (tärkava fotograafia mõjud). Teoses pole peamine tähendus süźeel, vaid selle kujutamisel (tähtis - KUIDAS kujutatakse, mitte - miks kujutatakse). Impressionismi teiseks tagajärjeks oli subjektiivse, isikliku alge (taju) tugevnemine kunstis.
Võlutuna liikumisest , loodusest ja modernsusest, maalisid kunstnikud maastikke, põlde, sildu , raudteid, taevast, vett, pilvi, purjekaid, tantsijannasid jne. Kompositsioon piirdus mõne üksiku plaaniga ning jättis mulje, et maastik on esiplaanil . Loobuti sügavuseillusioonist. Sageli kadreeriti pilte ülalt- ja altvaates.

KUNSTNIKUD

● ÉDOUARD MANET (1832 – 1883)
Impressionismi ajalugu alustatakse tavaliselt Manet`ga. Teda saab siiski ainult tinglikult impressionistiks lugeda, sest puhtimpressionistlikule käsitlusele läheneb ta alles oma elu lõpul. Tema varasemad tööd on realismilaadis. Siiski ilmneb tema loomingus juba algusest peale omapärane joon.
Manet` varasema perioodi maalidest on kõige kuulsamad „EINE MURUL “ JA „OLYMPIA“. 1863. aasta „Hüljatute Salongis“ põhjustas „Eine murul“ suure skandaali, kuna teoses oli kasutatud klassikalisest kunstist tuttavaid süźeesid, kuid need olid otsustavalt kaasaegseks muudetud. Just kaasaegsete inimtüüpide asetamine vana kunsti „suursugusesse“ konteksti šokeeris publikut.
Noori impressioniste vaimustas Manet` kaasaegsus, aga ka uudne maalimisviis. See polnud küll vabaõhumaal, kuid selles oli loobutud tuhmidest varjudest. Manet kasutas heledate ja tumedate pildiosade julgeid vastandusi, mis andsid kujundile enneolematu intensiivsuse. Nõnda sai Manet impressionistide eeskujuks. Hilisemal ajal aga sattus Manet ise oma noorte austajate mõju alla ning tema maalidesse ilmus rohkem õhku, valgust ja heledaid värve. Siiski ei saanud Manet`st impressionistide rühma liiget, ka ei esinenud ta nende grupinäitustel. Manet säilitab huvi oma piltide tegelaste hingeseisundi vastu, kuid vihjed neile jäävad alati delikaatseks ega muutu literatuurseks.
Manet` peasiht on kujutada valgusest üleujutatud vorme, fikseerida lõuendile valguse ja õhu lõpmatut varieerumist. Tema hilisemate töödes hakkavad kaduma heledate ja tumedate osade kontrastid , kaovad tugevad kontuurid, varjud muutuvad heledamaks, maalitehnika vabamaks, skitseerivamaks, näiliselt „lohakaks“.
Teoseid: „Eine murul“ (1863), „Olympia“ (1863), „Argenteuil“ (1874), „Baar Folies-Bergère`is“ (1882).
● CLAUDE MONET (1840 – 1926)
Kõige järjekindlam impressionist ja keskne kuju impressionistide seas on Claude Monet. See, mis on iseloomulik üldse kogu impressionismile, on täies ulatuses kehtiv just Monet kohta. Monet`le oli väga suureks eeskujuks Manet, kelle käsitluslaad oli suundanäitava tähtsusega. Claude Monet on eelkõige maastikumaalija. Tema sihiks on loodusest saadud muljete lõuendile kandmine tervikuna , valguse, atmosfääri ja värvide mängu kujutamine kogu selle lõpmatus mitmekesisuses ja nüansirikkuses. Monet maalis äärmiselt heledates toonides ja saavutas ennenägematu valguse intensiivsuse mulje. Ta rõhutas valguse tähtsust seeriate maalimisega ühest ja samast objektist: kuidas seda kujutada eri aegadel ja valgusmomentidel – varahommikul, pärastlõunal, õhtul jne. Kuulus on näiteks sari Roueni katedraalist – ta on seda hilisgootika arhitektuurimälestist näinud väga mitut moodi, sõltuvalt ilmast ja kellaajast. Monet suutis väga vaimustavalt edasi anda looduse muutlikkust, näiteks veepinna sillerdust ja värvirikkust.
Teoseid: „Impressioon. Tõusev päike“ (1872); seeriad: „Heinakuhjad“, „Paplid“, „Roueni katedraal“, „ Vesiroosid “, „Thamesi vaated“.
● AUGUSTE RENOIR (1841 – 1919)
Auguste Renoir on esmajoones figuurimaalija. Oma esimestes töödes esineb ta otsijana, neis peegelduvad väga erinevate meistrite mõjud. Impressionismini jõudis Renoir küpse mehena . Ta võttis omaks impressionistliku vaatlusviisi ja tehnika ning osalt ka impressionistliku värvipaleti, kuid impressionism oli talle siiski vaid abinõu. Renoiri huvitas peale maastiku ka inimese, eriti alasti inimkeha kujutamine. Tema maalides on inimesi nähtud osana värviküllasest loodusest. Renoiri suhtumine maailma on soe, südamlik ja imetlev. Renoiri parimad maalid valmisid ajavahemikul 1875 – 1885. Portree- ja figuurimaalide kõrval maalis ka maastikke, linnavaateid ja natüürmorte.
Teoseid: „Le Moulin de la Galette“ (1876), „Näitlejatar Samary portree“ ( 1877 ), „Tütarlaps lehvikuga“ (1881), „Aerutajate eine“ (1881).
● EDGAR DEGAS (1834 – 1917)
Degas on kunstnik, kes pöörab suurt tähelepanu valguse probleemile, maalib heledate toonidega ja püüab fikseerida looduse mööduvaid ilmeid. Kuid loodus ning inimesed ei ole tema kunstis vaid ettekäändeks, Degas` maalides on tähtis ka sisuline külg. Eeskujudeks on Degas`le Courbet, Manet` ja jaapani värviline puulõige. Jaapani kunsti mõjusid on näha Degas` kompositsioonikäsitluse ja ebahariliku perspektiivikäsitluse juure.
Oma piltide ainese valis ta moodsa suurlinna elust. Kõikides töödes esineb Degas pessimistliku ja külmalt kritiseeriva vaatlejana. Haarava elulisuse ja tõetruudusega kujutab ta lauljannade groteskseid poose, tegelaste inetuid ilmeid jne. Naine Degas` kunstis pole võluv meeleline olend nagu Renoir`i maalides; Degas näitab teda triviaalsetes poosides proosalisi toiminguid sooritamas – pesemas, riietumas, minkimas jne.
Degas` tööde peamisi võlusid on suurepärane oskus kujutada liikumist ja täiesti eriline ere värvitoredus, külmade, heledate, „mürgiste“ toonide rakendamise oskus. Teda huvitas keerukate liigutuste tabamine, seetõttu kasutas ta kohati selgemat joonistust. Degas` oli virtuooslik joonistaja, tema lemmiktehnikaks oli pastell , kus ühinevad joonistuse ja maali võlud. Väga oskuslikult suutis ta kujutada kunstlikku valgust. Seetõttu armastas ta eriti balletistseene, kus on nii liikumist kui ka põnevat kunstlikku valgust.
Teoseid: „Priimabaleriin“ (u.1876), „Tänu publikule“, „Absint“, „Kammiv naine“.
● Impressionistide hulka kuuluvad ka CAMILLE PISSARRO (1830 – 1903) ja ALFRED SISLEY (1839 – 1899), kes maalisid omapäraseid impressionistlikke maastikke.
● AUGUSTE RODIN (1840 – 1917)
Impressionismiga saab seotada ka suurt skulptorit Auguste Rodini . Rodini skulptuuridel on maaliline üldilme ja varjundirohke pinnatöötlus, eriti pronksist teostes. Oma marmortöödes taotles ta tihti ähmase ebamäärasuse efekti. Rodin toonitab liikumist, tema figuurides ja gruppides on tihti midagi hõljuvat, kasvavat; kuid vastandina uusbarokse suuna meistritele puudub neis teatraalne poos. Vaatamata maalilisusele on Rodini tööd väga ilmekad , tema figuurides on mingi eriline sügav sisemine dramaatilisus. Väga haaravalt on Rodin osanud oma töödes kujutada ininmhinge kõige mitmekesisemaid liigutusi. Siiski on Rodinile, erinevalt impressionistidest, väga oluline mitte ainult kuidas, vaid ka see, mida on kujutatud. Rodinile on oma tegelaste hingeelu avamine väga oluline ja mõne tema suurteose sisu võib pidada lausa literatuurseks („Calais` kodanikud“, „Põrguväravad“). Oma loomingu selle küljega sobib Rodin seetõttu kokku teise 19. ja 20. sajandi vahetuse suuna – sümbolismiga. Rodini eeskujudest oli mõjutatud peaaegu kogu sajandivahetuse Euroopa plastika.
Teoseid: „Pronksiaja inimene e. ärkamine“ (1876), „ Igavene kevad“ (1884), „ Suudlus “ (1886), „Calais` kodanikud“ (1886- 1895 ), Balzaci monument ( 1898 ), Hugo monument (1901), „Põrguväravad“ (1880-1917), „Mõtleja“ ( 1904 ).

NEOIMPRESSIONISM

Viimase etapina impressionismi arengus saab vaadelda neoimpressionismi, mille pooldajad rajasid oma kunsti teaduse (füüsika) saavutustele. Termini võttis kasutusele kriitik Arsène Alexandre , tähistades sellega 20. sajandi alguseni kestnud maalikunstistiili.
Neoimpressionismi nimetatakse ka „DIVISIONISMIKS“ või „PUÄNTILLISMIKS“. Uue maalitehnika alusepanijaks peetakse GEORGES– PIERRE SEURAT `d. Neoimpressionistide eesmärgiks oli valguse tõepärane kujutamine, erinevalt impressionistidest huvitas neid rohkem optilised efektid ja kompositsioon kui vahetu mulje edasiandmine. Enamjaolt anarhistidena omistasid neoimpressionistid maalikunstile ühiskondliku rolli ning leidsid toetust sümbolistlikelt kirjanikelt.

TUNNUSJOONED

Lõuend või puualus valmistati hoolikalt ette, maaliti aegamööda, kiht kihi haaval. Maalitud ääris suleb kompositsiooni, ka raam kaeti värvipunktidega. Neoimpressionistid ammutasid teemasid kaasaegsest elust, tundsid huvi populaarsete meelelahutuste vastu nagu kohvikukontsertid, laadapidustused, tsirkus , samas jäädi truuks ka maastikumaalile, portreele, ja aktile.
Kujutised maalidel jätavad tardunud mulje, täpselt joonistatud vormid jäävad lamedaks ja läbipaistvaks. Süntees toob kaasa dekoratiivse stilisatsiooni. Kunstnikud kasutasid täiel määral ära värvide omadusi ning tarvitasid spektrivärve ja nende vahetoone. Nad rakendasid optilise segunemise teooriat, kandes puhtad, segamata värvitoonid maalialusele väikeste korrapäraste punktide, laikudena või joontena (DIVISIONISM). Taolise maalitehnikaga säilib värvide sära ja annab maalile kummalise väreluse.
Lühikesed pintslitõmbed ehk punktid, mis andsid tehnikale „PUÄNTILLISMI“ nimetuse (pr. k. point - punkt), järgisid kontuure ja kompositsiooni kandvaid jooni. Neoimpressionistid arendasid edasi impressionismi. Kuid teisest küljest esineb neoimpressionism siiski juba reaktsioonina impressionismi ebamäärasusele, sest kindlakujuliste pintslilöökide tõttu on neoimpressionistide töödes hoopis rohkem selgust ja jõudu.

KUNSTNIKUD

● GEORGES SEURAT (1859 – 1891 )
Neoimpressionismi põhjendaja on Georges Seurat. 1886. aastal pani ta välja esimese neoimpressionistlikus stiilis maali „Pühapäeva pärastlõuna Grande – Jatte`i saarel“. Sellele järgnes rida maale suplus- ja rannamotiividega ning teatri- ja tsirkuseelu kujutamisega. Seurat` töödele on iseloomulik range ja äärmiselt lihtsustatud vormikäsitlus. Ta pani rõhku joone väljendusrikkusele ja armastas oma tegelasi stiliseerida.
Teoseid: „Pühapäeva pärastlõuna Grande – Jatte`i saarel“ 1886, „ Kankaan “ 1889 – 1890.

● PAUL SIGNAC (1863 – 1935)
Teine juhtiv neoimpressionist on Paul Signac, kelle eelistatumad alad olid sadama- ja merevaated. Merest võlutud Signac andis neoimpressionistlikul viisil edasi lainetel liikuvat ja killustunud valgust. Tema töödes domineerivad heledad punased, sinised ja kollased toonid.
Teoseid: „Punane poi“ 1895, „Galata linnaosa Istanbulis“, „ Santa Maria della Salute kirik Veneetsias“.

POSTIMPRESSIONISM

Vaevalt olid impressionistid leidnud oma stiili, vaevalt oli impressionistlik vormikõne lõplikult välja kujunenud, kui kunstis hakati otsima uusi väljendusvõimalusi. 19. sajandi lõpul tekkinud uutele suundadele on iseloomulik ennekõike vastutöötamine impressionismi rafineeritud nüansirikkusele, ebamäärasusele ja pehmusele, püüd suurema vormikindluse ja ilmekuse poole. Seda taotlesid osalt juba neoimpressionistid, kuid järjekindlalt kehastuvad uued tendentsid CÉZANNE´i, GAUGUIN `i ja VAN GOGH´i loomingus. Nende kolme meistri kunsti nimetatakse POSTIMPRESSIONISMIKS.

KUNSTNIKUD

● PAUL CÉZANNE (1839 -1906)
Paul Cézanne alustas romantiliste tumedate pastoossete piltidega, millel oli tihti kujutatud vägivaldseid sündmusi. 1870-ndate aastate alguses lähenes ta impressionistidele ja esines nende esimesel näitusel 1874. Sellega seoses sai Cézanne kriitikute käest veel rohkem mõnitada kui tema rühmakaaslased, sest tema piltide joonistuses näis olevat rohkem moonutusi ja ruumikujutus tundus kohmakas. Kibestununa tõmbus Cézanne nüüd tagasi oma sünnilinna Aixi, kuhu jäi oma elu lõpuni, külastades ainult harva Pariisi. Jõuka isa ainsa pojana oli ta elatisrahaga kindlustatud. Oma töid õnnestus tal ainult harva eksponeerida. Siin provintsi üksinduses, elades üldsusele tundmatu veidra erakuna, kujundab ta umbes alates aastast 1880 välja täiesti iseseisva kunstilaadi.
Cézanne eemaldus impressionismist, kuid jäi tunnustama selle mitmeid saavutusi, eriti värvide ilu. Ta tahtis ühendada impressionistlikud värvid klassikalisele kunstile omase värvikindlusega. Cézanne´i peamine erinevus impressionistidest on selles, et kui impressionistid keskendusid oma loomingus looduse analüüsile, valguse ja õhu nüansside tabamisele, siis Cézanne taotleb SÜNTEESI. Impressionistid olid valguse kujutamisele ohvriks toonud kehad, nende volüümid ja vormid, samuti ruumi. Cézanne`i peaülesandeks saab jälle KEHADE KUJUTAMINE RUUMIS. Ta loobub täielikult impressionistide voogavast, virvendavast ja ähmasest ebamäärasusest; ta püüab luua kindlaid , rütmiliselt liigendatud kompositsioone, milles valitseb arhitektooniline tasakaal ja kus on selgelt üles ehitatud massid. Tumedate varjude asemel, mida klassikalises kunstis kasutati selgete vormide loomiseks, soovitas ta looduses nähtavaid vorme lähendada mõnele stereomeetrilisele põhivormile – silindrile, kuubile, koonusele jne. (seetõttu on Cézanne eeskujuks ja eelkäijaks kubistidele). Cézanne pidas võimalikuks ka maalimist mitmest vaatepunktist, et kujutada iga objekti sellest küljest või selle nurga all, kus objekti vorm on võimalikult selge ja ilmekas ( nõnda kujutasid näiteks vanad egiptlased inimest). Mitme vaatepunkti kasutamisega lõhkus Cézanne vundamendi tsentraalperspektiivilt, mida Euroopa kunstis oli alates renessansist peetud endastmõistetavaks vahendiks ruumiillusiooni loomisel. Ühtlasi pani ta aluse konstrueerivale kunstitegemisele, mis vaatleb loodust üksnes toormaterjalina uue ehitise – pildi loomiseks.
Cézanne`i kunst ei tähenda siiski täit lahtiütlemist impressionismi saavutustest. Nagu impressionistid, nii hülgab ka Cézanne vormi edasiandmisel joonistuslikkuse ja kasutab vormide plastilise põhiolemuse esiletõstmiseks ainult värvivarjundeid. Tema koloriit on niisama hel kui impressionistidel, värviastmestik rikas ja valgusküllane.
Cézanne viljeles peamiselt maastikumaali , maalides Aixi ümbruse Vahemere ranniku vaateid, ka Põhja – Prantsuse maastikku. Peale maastike on ta loonud arvukalt natüürmorte, kus ta eelkõige toonitab püsivat vormi. Figuraalkompositsioonidest on kõige huvitavamad kaks sarja , mis kujutavad suplevaid naisi ja kaardimängijaid. Cézanne`i erinevus impressionistidest tuleb kõige selgemini esile just nendes figuraalkompositsioonides, samuti tema portreedes, mis oma mehise, terava nurgelisusega moodustavad täieliku vastandi teistele impresionistidele. Siiski on süžee tema jaoks teisejärguline, see on vaid vahend maalilisele struktuurile. Nõnda erines Cézanne`i ja ka neoimpressionistide kunst teravalt ajastule iseloomulikumast literatuursest kunstist.
Teoseid: „ Sainte – Victoire`i mägi Bellevue`st vaadatuna“ (u. 1885), „Provence`i mäed“ (1886-1890), „Natüürmort virsikutega“, „Kaardimängijad“, „Suured suplejad“(1889).
● PAUL GAUGUIN (1848 – 1903)
Teine uuema kunsti geniaalne teerajaja on Paul Gauguin, kes samuti kannatas kogu oma elu publiku mittemõistmise all. Tema kunstnikuks saamise tee polnud tavaline. 1870-ndail töötas ta pangaametnikuna ja tegutses kunstikogujana. Selle kaudu tutvus ta impressionistidega. Gauguin oli täielik iseõppija ja diletant ning hakkas kunstiga pidevalt tegelema alles 1880-ndate aastate alguses. Esialgu oli ta looming impressionismilähedane, kuid 1880-ndate aastate lõpupoole lõi ta kontaktid sümbolistlike kirjanikega, hakkas elama ja töötama Bretagne `i poolsaare rannakülades, kus oli säilinud vanaaegset elulaadi. Gauguin`i ideeks oli lahtiütlemine impressionismist ja püüd lihtsustava laadi poole. Mõnda aega töötas ta koos van Goghiga Arles`is. 1891. aastal asus ta lõplikult elama Okeaaniasse Tahiti, hiljem Dominique`i saarele, kus sureb kõigist mahajäetuna ja unustatuna.
Tahiti saarel elades leidis Gauguin end lõplikult. Kunstilaad, mille ta siin välja kujundas, on rikas ja pidulik, kuid arhaiseeriv ja primitiivne nagu keskaja skulptuur ja maal, nagu jaapani ja egiptuse kunst, nagu neegrite ja teiste loodusrahvaste looming. Oma maalidel kujutab ta peamiselt Tahiti elanikke värviküllase eksootilise maastiku foonil . Tema maalide peakangelane on Tahiti naine – ilusa kehaga , sale, meeleline olend, kelle võlu Gauguin on kirjeldanud ka oma autobiograafilises romaanis „Noa – Noa“. Gauguini loomingus domineerib stiliseeriv tendents ja dekoratiivsus. Käsitlusviis on pinnaline ja kontuure toonitav. Joon on ilmekas, nurgeline, jõuline. Tema tööde peamiseks võluks on aga värvid, muinasjutuliselt kõlavad, kirjud, eksalteeritud; neis domineerivad tugevad kontrastid ja dissonantsid, eksootiliselt vürtsitatud nüanss. Gauguin taotleb esmajoones seda, mida ta nimetas „pildi muusikaks“ ja mida ta leiab ennekõike keskaegses klaasimaalis. Ta on teinud ka joonistusi, kunstkäsitöö esemeid ja skulptuuriteoseid.
Gauguini kunst on seostatav sajandilõpu sümbolismi ja juugendstiiliga, kuid tema tähendus ja mõju ulatuvad kaugemale. Gauguini loomingust sõltuvad mitmesugused 20. sajandi monumentaalse stilisatsiooniga dekoratiivkunsti variandid, aga ka puhta värvi vallandumine 20. sajandi kunstis.
Teoseid: „Nägemus pärast jutlust ehk Jaakobi võitlus ingliga “ (1888), „Kollane Kristus“ (1889), „Kaks tahiitilannat“, „Naine viljadega“.

● VINCENT van GOGH (1853 – 1890)
Vincent van Gogh oli rahvuselt hollandlane. Prantsusmaal elas ta pidevalt ainult oma elu lõpuaastad. Teda tuleb siiski paratamatult vaadelda ühenduses prantsuse kunstiga, sest tema looming saavutas oma täiuslikkuse alles tänu prantsuse kunsti mõjudele ja tänu kontaktile Prantsusmaa loodusega. Van Gogh oliäärmiselt tasakaalutu, rahutu ja eksalteeritud natuur; tema elu oli ülimal määral traagiline. Ka tema oli õieti asjaarmastaja ja iseõppija. Noorpõlves tegutses ta väga mitmesugustel aladel. Kunstile pühendas ta end umbes alates a. 1881. Van Goghi vanema perioodi töödes on tunda hollandi meistrite, eelkõige Millet ` mõju. Oma laadilt olid need tööd – maastikud ja žanripildid – sünged ja maalitud tumedate pruunide toonidega. Neis piltides on tunda kirglikku ja siirast kaasaelamist, mis jäi iseloomustama van Goghi kunsti ka hiljem. 1886. aastal tuli ta Pariisi ja kunstikaupmehest venna vahendusel tutvus seal varsti impressionistidega. Eriti Camille Pissarro õpetas teda kasutama heledamaid värve, kuid ikka impressionistlikus mõttes – oma nägemismuljete jäädvustamiseks. 1888. aastal töötas van Gogh mõnda aega Lõuna-Prantsusmaal Arles`is. Eemalolek impressionistide mõjust, aga vist veel enam lõunamaine selge taevas ja ere päike julgustasid teda kasutama suuremaid puhta värvi laike ja tugevamaid kontuure värvipindade vahel, mis viis ta tahes- tahtmata impressionismist eemale.
Just nagu aimates lähenevat lõppu, töötas van Gogh kahe viimase eluaasta kestel meeleheitliku innuga. Tema tööd on tulvil rahutust, kõik neis väriseb ja leegitseb, tema pintslitõmbed on tihti nagu tuleleegid. Huvitav ja iseloomulik on see, et van Gogh püüab siiski kindla, sünteetilise käsitlusviisi poole – kõiki neid rahutuid vorme ümbritsevad tugevad, julgelt tõmmatud piirjooned. Van Goghi vormikujundus on robustne , jõuline ja nurgeline. Ka tema deformeerib loodust; loodus on talle ainult lähtekohaks uue, kunstiliselt usutava ja mõjusa realiteedi loomisel. Tema värvid on heledad, eriti armastas ta helekollast. Van Goghile kõlbas maalimiseks kõik, mida ta nägi ja mis teda ümbritses – maastik, inimfiguur, kohviku interjöör, pargivaade, vana tool või paar vanu saapaid. Kõike seda maalis ta ta võrdse innu ja ekstaasiga, kõiges väljendub ülimal määral haaravalt tema rahutu, tormine hing.
Van Gogh pälvis kaasaegsete tunnustust niisama vähe kui Cézanne ja Gauguin. Elu ja maalimist võimaldas talle ainult venna toetus. Viimastel eluaastatel kannatas ta vaimuhaiguse hoogude all, ta lõpetas oma elu enesetapuga Auvers-sur-Oise`i vaimuhaiglas.
Teoseid: „Maastik tähe ja küpressidega“ (1890), „Autoportree karvamütsi, kinniseotud kõrva ja piibuga“ (1890), „Kunstniku tuba“ (1889), „Päevalilled“ (1888).
KIRJANDUST
● Loe: E. H. Gombrich „Kunstilugu“ lk. 512 – 555
A. Juske, J. Kangilaski , R. Varblane „20. sajandi kunst“ lk. 8 - 14
N. Lynton „Moodsa kunsti lugu“ lk. 13 - 24
Ruhrberg, Schneneckenburger, Fricke, Honnef „Art of the 20th century“ vol.1. lk. 7 -21 (inglise keeles)
Paul Smith „Impressionism“ (eesti keeles)
●Biograafilisi romaane:
H. Perruchot „Cézanne“
W. S. Maugham „Kuu ja kuuepennine“ (Gauguin)
J. Renoir „Renoir“
D. Weiss „Alasti tulin ma“ (A. Rodin)
I. Stone „Elujanu“ (V. van Gogh)
● Internetist mõned head lehed, kus palju pilte leida võib:
http://art.koti.com.pl/index_en.html
www.ocaiw.com

SÜMBOLISM

Oluliseks suunaks 19. ja 20. sajandi vahetuse kunstis oli SÜMBOLISM. Sümbolismi on mitut moodi määratletud. Kõige sobivam on lugeda sümbolistlikuks erilise temaatika ja süžeega teoseid. Sümbolistid käsitlevad meeleldi suuri, üldisi ja igavesi eksistentsialistlikke teemasid, nagu sünd, erootika , armastus, üksindus, surm, elu igavene ringkäik jne. Seda tehakse tavaliselt süžeede abil, mis on tahtlikult mitmetähenduslikud, hämarad, salapärased, irratsionaalsed. Kunst ei pea sümbolistide arvates olema nähtava tegelikkuse peegeldus, vaid müsteerium. Sümbolistide müsteeriumitaotlus vallandas kunstnike fantaasia (mida realism ja impressionism olid tagasi hoidnud ) ja loova aktiivsuse, kuid need avaldusid peamiselt süžeede väljamõtlemises ja üha põnevamate ning kummalisemate detailide kombineerimises. Maalimisviisilt on sümbolism mitmekesine – ühed kasutavad akademistlikku, siledat ja idealiseeritud vormi, teised naturalismi , kolmandad aga juugendlikku stilisatsiooni. Järelikult on sümbolism uuesti rõhutatult „SÜŽEEKUNST“ ning sümbolismi ei saa pidada stiiliks.
Kunstnikke inspireerisid romaanid ning luule (nt. Dante). Loomingule andsid ainet nii antiikmütoloogia kui ka germaani, keldi ja skandinaavia usundid, legendid , müüdid, muinasjutud ja Piibli süžeed. Sümbolistid idealiseerisid närvilise tundlikkusega kõike: pahe ja vooruse vastasseisu , sadismi ja iharust, neuroosi ja unenägude kujutamist jne. Sümbol kutsub analoogia abil esile sügava isikliku idee ning paiskab vaataja tundmatusse. Kunstnikke köitis naisekuju – ühtede jaoks puhas ja väärikas, vooruslik ja idealiseeritud, teiste jaoks saatuslik ilu – mida kehastavad legendaarsed Salome, Helena jne. Lilled sümboliseerivad head ja kurja ning maastikud on ebausutavad, mitterealistlikud paigad .
Sümbolismil oli Euroopa eri osades mõnevõrra erinev temaatika. Prantsusmaal ja Inglismaal domineerisid isikukesksed või siis ajatud üldinimlikud tõlgendused. Saksamaal lisandub oma rahva ajaloo ja rassi „hinge“ väljendamise püüe, Ida- ja Põhja-Euroopas on võimalik rääkida kunsti erilisest rahvusromantilisest sisust, mis osaliselt seguneb sümbolismiga (loodusmüstika ja üksiku kangelase kultus ), kuid mis põhiliselt sellele siiski vastandub.
● KUNSTNIKUD: GUSTAVE MOREAU (1826-1898), ODILON REDON (1840-1916), AKSELI GALLÉN-KALLELA (1865- 1931 ), GERHARD MUNTHE (1849-1929).

JUUGEND

Juugendiks nimetatakse 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi algul Euroopas ja Ameerikas levinud kunstivoolu. Eri maades kandis juugendstiil erinevaid nimetusi:
● INGLISMAAL – art nouveau
● PRANTSUSMAAL – le style moderne
● SAKSAMAAL – Jugendstil
( Saksakeelne väljend on tuletatud 1896. aastal ilmunud sisustusajakirja „Jugend“ järgi; saksa traditsioonile tuginedes on ka eest keeles voolu nimetus „JUUGEND“.
Samuel Bing avas 1895. aastal Pariisis galerii Art nouveau, kus eksponeeriti dekoratiivkunsti ja Kaug-Ida kunstiteoseid ning kaasaegsete Euroopa kunstnike töid. Juugendstiil ilmnes esmalt Inglismaal tööstuslikku masstootmist vastandavas ja traditsioonilist käsitööd taaselustada püüdvas liikumises Art and Crafts Movement (liikumine oli mõjutatud tuntud kunstniku, kirjaniku ja ühiskonnategelase WILLIAM MORRISE (1834-1896) ideedest. Morris pühendas kogu oma elu ja energia hääbuvate käsitööoskuste päästmiseks ja taaselustamiseks). Juugendi eesmärgiks oli vabaneda 19. sajandil ehitus- ja tarbekunstis valitsenud stiilide segust . Kõige paremini õnnestusid uue stiili loomise katsed ARHITEKTUURIS, SISEKUJUNDUSES , TARBEKUNSTIS, RAAMATU- JA PLAKATIKUJUNDUSES. Juugend sai inspiratsiooni taimevormidest, keldi ja jaapani kunstist ning ka rokokoost ja kohalikust rahvakunstist. Põhirõhk oli dekoratiivsusel, kõik kujunduselemendid pidid olema omavahel seotud. Maalikunstis on juugend lähedane sümbolismile.

TUNNUSJOONED

Juugendlik maal sarnaneb vitraaži või vaibakavandiga. Et taotleda ruumilist sügavust, sarnanevad figuurid siluettidega. Sageli on silmapiir tõstetud silmapiirist välja. Iseloomulikud on sujuvad ja väljavenitatud figuurid, rõhutatud piirjooned ja selged ühtlased värvipinnad. Maalide temaatika on poeetiline ja sümbolistlik. Juugendkunstnike jaoks vääris kujutamist eelkõige elusloodus – kasvavad taimed, väikesed putukad, inimene kui looduse osa, linnud ja loomad. Nende kujutamisel rõhutati kasvutungi, elujõudu, noorust , arengut, seepärast iseloomustab juugendi kunstiteoseid eelkõige dünaamilisus. Looklevaid kõverjooni eelistati sirgjoontele, ebasümmeetriat sümmeetriale, sest looduses leidub ranget sümmeetriat harva. Kujutatu pidi voolujooneliselt ühinema tervikuks, mis moodustas keerulisi kauneid ornamente.
Juugendi printsiip oli kõige elava ühtsuse rõhutamine, seepärast näeb piltidel, kuidas taimed muutuvad oma looklevas joontemängus sujuvalt naiste kleitideks, juuksed merelaineteks jne. Kõige elava ühtsuse idee seondub elu ja kunsti ühtsuse ideega – kunstnikud tegid oma elust kunstiteose . Nii pöörati erilist tähelepanu riietusele, käitumisele, kõnemaneerile jne.; kõik harmoneerus peeneks kaasaja eluviisiks, millest ei puudunud magus dekadents. Kultiveeriti peent, elitaarset ilu, mis andis Oscar Wilde `ile põhjust mänglevaks paradoksiks: loodus jäljendab kunsti.
Elu ja kunsti ühtsuse ideega seondub omakorda kõigi kunstide ühtsuse idee. Juugendkunstnike teoseid hakati iseloomustama muusika termineid kasutades: „rütmiline joon“, „ meloodiline joonistu“ jne. Taotleti kunstide sünteesi: arhitektuur , interjöörid, daamide kleidid, lauanõud ja nendes serveeritav toit, muusika, luule, maalid koos raamidega – kõik olid võrdselt olulised täiusliku terviku loomisel. Selle aja kunstnikele oli võõras kitsas spetsialiseerumine : kunstnik võis korraga olla nii arhitekt , ruumikujundaja, keraamik , maalikunstnik, moelooja kui kunstiteoreetik, kelle looming moodustas ühe harmoonilise terviku. (Nt. Ch. R. Mackintosh , G. Klimt jpt).

KUNSTNIKUD

● GUSTAV KLIMT (1862-1918)
● EDVARD MUNCH (1863-1944)
Munchi looming on oma vormi poolest osalt süntetistlik ja juugendlik, kuid sisult võib Munchi pidada van Goghi kõrval teiseks tähtsamaks ekspressionismi rajajaks. Munchile polnud kunst mitte looduse jäljendamine ega ka pelgalt ilu loomise vahend, vaid eelkõige võimalus väljendada kunstnikule tähtsaid mõtteid ja tundeid. Munchi kodumal Norras oli suhteliselt järsku ja kiiresti lagunenud külaühiskond ning koos sellega traditsioonilised tugevad sidemed inimeste vahel. Ka oli tema peres olnud mitmeid traagilisi sündmusi. Selletõttu on Munchi maalide ja graafika peamiseks tegelaseks end maailmas üksikuna tundev inimene. Munchi tõlgenduses on inimese olemasolu sünge ja lähedus teistega saavutamatu, vaid surm on vääramatu. Tähtis teema on tema jaoks ka mehe ja naise suhted, kuid ka armastust näeb ta peamiselt petliku ja traagilisena. Nende meeleolude väljendamiseks leidis Munch lihtsad ja üldised kujundid , mis mõjuvad siiralt ja kirglikult. Munch taotleb oma töödes vahetut tunnete kujutamist ja käsitleb loodusvorme väga suure vabadusega . Tema piltide mõju aitavad tõsta nende suur formaat , rahutu ja vaba, lohakas pintslitehnika ning kirglikud, leegitsev-heledad värvid. Hiljem, u. aastal 1908 muutub tema stiil rahulikumaks ja voolavamaks.
● HENRI de TOLOUSE-LAUTREC (1864-1901)

FOVISM

Fovismi loetakse harilikult 20. sajandi moodsa kunsti esimeseks vooluks. Avalikkuse ette astus see vool 1905. aastal, Sügissalongis, kus esines rühm noori kunstnikke. Peaaegu segamata värvid olid lõuendile paisatud hoogsate, erinevate suurustega laikudena. Säärased maalid mõjusid erakordselt jõulistena, peaaegu metsikutena. Vool sai oma nimetuse ajakirjanik L. Vauxcelles’ilt, kes ristis selle esindajad pilkavalt „foovideks“ (fauves pr. k. „metslased“). Fovismile valmistas teed impressionism oma puhaste värvide ja faktuurse maalimisviisiga; postimpressionismist võeti eeskuju Vincent van Goghist ja neoimpressionistidest. Neoimpressionismi tähtsus foovide ja üldse moodsa kunsti arengus seisnebki eelkõige värviteoorias ja uudses maalimislaadis. Eriti arendasid foovid maalimislaadi : esialgsed väikesed värvipunktid muutusid suuremaks , eraldusid üksteisest, kuni omandasid iseseisva pildiüksuse tähenduse.
Fovism kui kunstivool kujunes stiihiliselt sajandivahetusest kuni 1907. aastani. 1905. a. tähistab fovismi ja üldse kogu moodsa kunsti algust vaid tinglikult. See näitab, kuidas moodsa kunsti revulutsioon on järjepidev protsess. Samal ajal kogus impressionism jõudsalt poolehoidjaid ja ametlik salongikunst võttis järjest rohkem üle impressionistide maalitehnilisi uuendusi .

TUNNUSJOONED

Foviste ühendas kõige enam huvi värvi väljenduslikkuse vastu. Nende püüdeks oli väljendada kunstniku meeleolu, mis oli tekkinud motiivide vaatlemisel. Seetõttu ei pidanud nad vajalikuks olla täpsed kõigis üksikasjus. Sageli olid värvid hoopis vastupidised looduses nägema harjutud värvidele (puutüved võisid olla erepunased, taevas mürkroheline, vesi kollane jne.).
Neoimpressionistidelt võtsid foovid üle maalimise puhastes lokaaltoonides ning puäntillistliku tehnika. Van Goghi- vaimustus lisas ekspressiivsust, samuti joonistusliku täpsuse allutamise vormi väljenduslikkusele. Siiski ei kandnud värve lõuendile mitte puäntillistlike punktidena nagu neoimpressionistid või „komadena“ nagu impressionistid, vaid hoogsate eri suurustega värvilaikudena. Foovid loobusid ka valguse-varjuga modelleerimisest, perspektiivsetest lühendustest ning koos sellega ruumilise sügavuse illusioonist – ühesõnaga peaaegu kõigest, mille eesmärgiks oli looduse jäljendamine. Objekt, mida kujutati, näis saavat ainult ettekäändeks puhaste, tugevate värvipindade kombineerimisele. Nii maastikud, aktid kui portreed on endiselt figuratiivsed, kuid tugevalt lihtsustatud. Joon on pannud vormid lainetama ja neid moonutanud. Hoogsa pintslilöögiga antakse edasi emotsioone.

KUNSTNIKUD

● HENRI MATISSE (1869 – 1954)

Foovide rühma keskseim kuju oli Henri Matisse. Tema arvates pole kunstnikul tarvis loodust „kopeerida“, vaid tuleb lasta tegelikkusel ennast mõjutada ja püüda mõju tulemusel tekkinud meeleolu väljendada. Värvid ja jooned lõuendil ei sõltu seega otseselt loodusest, vaid kunstniku meeleolust ja teistest värvidest lõuendil. Näiteks võib loodusmotiiv olla täis liikumist. Selle asemel et püüda kujutada liikuvaid inimesi või esemeid, püüda jäädvustada liikumise mõnda hetke, visandas Matisse liikuvate kehade üldised piirjooned ja katsus motiivi dünaamikat edasi anda kontrastsete värvidega.
Matisse ütles: „Eelkõige on mulle tähtis väljendus... Väljendus ei teki... mitte inimeste nägudel peegelduvast kirest, liiatigi mitte vägivaldsetest žestidest. Minu maalide kogu kompositsioon on väljendav. Modelli või esemete asend lõuendil, neid ümbritsevad tühjad alad, suhted, need kõik on osalised väljenduses.“ Matisse ei tunnista kunstis midagi jutustavat, kirjanduslikku: „Kunstniku idee ei tule arvesse väljaspool tajutavat kujundit.“
Värvide „metsikusest“ hoolimata on Matisse tööd harmoonilised ja dekoratiivselt kaunid . Matisse arvas , et kunsti põhimeeleolu peab olema rahulik rõõm.
Foovide rühmitus oli suhteliselt ühtne kuni 1907. aastani. Siis haarasid mitmeid rühma liikmeid uuede taotlused ja nende loomingulised teed läksid lahku. Ainult Matisse jäi kogu eluks oma laadile enam-vähem truuks.
Teoseid: „Toredus, vaikus , iharus.“ (1904-1905). „Avatud aken“ (1905). „Elurõõm“ (1905, moodsa kunst üks olulisemaid teoseid).

● MAURICE de VLAMINC (1876-1958)
Vlamincile oli suurimaks eeskujuks van Gogh, kelle eeskujul ta maalis faktuursete loetavate ja hoogsate pintslilöökidega. Samuti nagu van Gogh, pidas Vlaminc väga oluliseks värvi väljenduslikkust, seetõttu arendas ta tugevalt edasi maali ekspressiivsust. Kuni aastani 1907 maalis vlaminc närviliste pintslilöökidega värviküllaseid maastikke, mis oma „metsikuse“ poolest ületasid nii Matisse’i kui Deraini maale. Hilisemates töödes hakkas Vlaminc kasutama isikupärast laia pintslilööki, mis muutis ka tagasihoidlikud maastikumotiivid meeleolukaks ja veidi isegi dramaatiliseks.
Teoseid: „Chatou sild “ 1906. „Maastik punaste puudega“ (1907).
● ANDRÉ DERAIN (1880-1954)
Deraini looming peegeldab vahest kõige paremini kõiki neid allikaid, millest fovism inspiratsiooni ammutab. Analoogiliselt Matisse’iga näeb, kuidas ka Derain kaugeneb puäntillismi kuivast täpsusest. 1905. a. Sügissalongis eksponeeris Derain oma autoportree ja samal suvel valminud Collioure’i vaated. Kogu fovismiperioodi töödele on iseloomulik lai kandiline pintslitöö koos lüürilise rohe-sini-lilla värvikasutusega. Alates aastast 1908 hakkab Derain süstemaatiliselt tegelema kubismiga ja hülgab fovistliku maalikäsitluse.
Teoseid: „Istuv naine“ (1906). „Chatou vaated“ (1906).
● RAOUL DUFY (1877-1953)
Dufy oli oma loomingu põhimeeleolult Matisse’ile kõige lähedasem. Dufy armastas muusika ja rahvapidudega seotud motiive , mille kaudu sai väljendada elurõõmu ja meelelise maailma imetlust. Tema maalide värviilu on siiski õrnem, võibolla magusam ja pintslitehnika visandlikum ning närvilisem.
Teoseid: „Neljateiskümnes juuli“ (1907).
● GEORGES BRAQUE (!882-1963)
Braque ühines rühmitusega viimasena, aastal 1906. Braque hoiab oma maalidel vormi tasakaalus värvikasutusega. Eelkõige saab teda pidada siiski suureks kubistlikuks kunstnikuks.
KIRJANDUST
● Loe Norbert Lyntoni „Moodsa kunsti lugu“ lk. 11-34
● Juske, Kangilaski, Varblane „20. sajandi kunst“ lk.15-22
Ruhrberg, Schenkenburger...“Art of the 20th Century“ lk. 37-48
Jean Leymarie „Fauves and fauvism“
● Netist mõned aadressid , kust leiab enamiku 20. sajandi voolusid ja kunstnikke:
http://www.ocaiw.com/index.php .
http://www.artburst.com/
http://www.usc.edu/schools/annenberg/asc/projects/comm544/index.html .
http://www.artlex.com/
http://www.artcyclopedia.com/

EKSPRESSIONISM JA „DIE BRÜCKE“

Foovidega algas Lääne-Euroopa kunstis uus suund, mida nimetatakse üldiselt EKSPRESSIONISMIKS. Järjekindlale „väljendusele“ hakkasid rõhuma just foovid. Nendega samaaegselt tekkis väljenduslik kunst ka SAKSAMAAL. Enamasti kasutataksegi terminit „ekspressionism“ just saksa (ja sellega sarnase) väljenduskunsti kohta. Järjekindel impressionism polnud saksa kunstis kunagi läbi löönud. Sakslastele meeldis pildile juurdemõeldav tähendus ja sümboolika. Seetõttu olid sajandivahetuse noorte radikaalsete kunstnike eeskujudeks Edvard Munch, postimpressionistid , eriti van Gogh, keskaegne ja Kaug-Ida kunst. Saksa ekspressionism jätkas romantismi põhimõtteid ja vastandus nii naturalistlikule salongimaalile kui ka idealistlik -sümbolistlikule kallakule saksa maalikunstis.
Ekspressionistid koondusid kahte rühmitusse: aastal 1905 Dresdenis asutatud ja aastal 1913 laiali läinud DIE BRÜCKE (Sild) ning aastail 1911-1913 Münchenis tegutsenud Uus Kunstnike Ühendus, mis nimetas endid BLAUE RAITER. Terminit „ekspressionism“ (pr. k. expression e. väljendus), hakati laiemalt kasutama aastal 1910 Berliinis asutatud ajakirja Der Sturm ja 1912. aastal asutatud samanimelise

80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 119 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-01-17 Kuupäev, millal dokument üles laeti

854 laadimist Kokku alla laetud

30 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

chks Õppematerjali autor

Lae alla .doc

Lisainfo

1. IMPRESSIONISM. NEOIMPRESSIONISM. POSTIMPRESSIONISM
2. SÜMBOLISM. JUUGEND
3. FOVISM
4. EKSPRESSIONISM JA „DIE BRÜCKE“
5. KUBISM
6. FUTURISM
7. ABSTRAKTSIONISM
8. DADAISM
9. SÜRREALISM
10. „DE STIJL“
11. KAZIMIR MALEVITŠ ja SUPREMATISM
12. KUNST KAHE MAAILMASÕJA VAHEL
13. ABSTRAKTNE EKSPRESSIONISM USA-s
14. INFORMALISM
15. NEODADA
16. POPKUNST
17. MAALILISEJÄRGNE ABSTRAKTSIONISM
18. OP-KUNST JA KINEETILINE KUNST
19. POSTPOP JA HÜPERREALISM
20. MINIMALISM
21. POSTMINIMAALKUNST – arte povera, antivorm, maakunst, protsessikunst
22. KONTSEPTUAALKUNST – ideekunst, kontseptualism
23. KEHAKUNST JA PERFORMANCE
24. VIDEOKUNST JA FOTOGRAAFIA
25. TRANSAVANGARDISM JA NEOEKSPESSIONISM

impressionism , neoimpressionism , postimpressionism , sÜmbolism , juugend , fovism , ekspressionism ja ?die brÜcke? , kubism , futurism , abstraktsionism , dadaism , sÜrrealism , ?de stijl? , kazimir malevit? ja suprematism , kunst kahe maailmasÕja vahel , abstraktne ekspressionism usa-s , informalism , neodada , popkunst , maalilisejÄrgne abstraktsionism , op-kunst ja kineetiline kunst , postpop ja hÜperrealism , minimalism , postminimaalkunst ? arte povera , antivorm , maakunst , protsessikunst , kontseptuaalkunst ? ideekunst , kontseptualism , kehakunst ja performance , videokunst ja fotograafia , transavangardism ja neoekspessionism

Mõisted

claude monet, auguste renoir, eeskujudeks, mõjusid, vaatamata maalilisusele, haaravalt, rodinile, neoimpressionismi, lühikesed pintslitõmbed, maalide peakangelane, käsitlusviis, neis piltides, mitmekesine, juugendiks, sajandil ehitus, maalide temaatika, raamidega, munchi looming, munchi tõlgenduses, tähtis teema, van goghi, illusioonist, kompositsioon, expression, kasutati punase, väljenduslaadilt, kubismi lähtekohaks, kubism, uudset tehnikat, sünteetiliseks, suurem erinevus, ekspressionistlik, arengulooliselt tähtsad, loetelu, picasso, aastal 1909, maalis 1913, kihutav võidusõiduauto, nähtav maailm, tehnitsistlik tehiskeskkond, piirideta, kandinsky arvates, kandinsky, simultaanse poeemi, ainus programm, alates 1960, ready, skandaalseim ready, sürrealiste usa, sürrealism, paranoia, unenäoline maailm, vahet ärkvel, 169, mondriani kujunemine, pildi maalimine, kolm põhivärvi, 168, kubismist, valitsevaks kujundiks, erksad värvid, maal ise, 160, juba 1920, teoste lähtekoht, fašismi, naivismi tunnuseid, tilgutatud, pollock, de kooning, naisfiguuridel, efektsemad, sageli toon, elemendiks, zen, kuulutamisega, lucie, schulze, wolsil, euroopa neodadat, suurlinliku tsivilisatsiooniga, juba 40, popkunst, naivistlikule maalile, kitaj, smithi arvates, hockney, lucie, võrreldes inglastega, ambivalentsus, vaieldamatu, rosenquisti maalid, teemadeks, materjalivalikult, levisid 60, maalikunst, avangardi ajaloos, plaanipärasus, tuntuim kunstnik, pistoletto, popkunstilt, estes, wollheimi arvates, ainutähtis, struktuurideni, installatsiooni omapäraks, vaevumärgatavate värvi, lucie, postminimaalkunst, maakunsti puhul, maakunsti teos, aastakümnetel, protsessikunstis, kontseptualism, kunsti olemus, skeemid, koiott, kaasaja inimene, transavangardism, kujuneb 1970, aastal ekm, figuur, metafüüsilis

Kommentaarid (30)

MissKate: Mind isiklikult huvitas body performance'i osa, mis kummalisel kombel oli ainukesena väga puudulik (muu oli hea, lihtsalt mulle ebavajalik).

22:17 20-12-2012