POSTIMPRESSIONISM Cezanne ja Lautrec Kui vana oli kunstnik vaadeldud perioodi alguses? 27-aastane Kuidas muutus selle aja jooksul tema teoste koloriit, valguse ja varju käsitlus, pintslikiri ning teoste meeleolu? Hakkab mängima erinevate toonidega, sobitab neid. Hakkab sarnanema Van Goghile. Milline on viimaste teoste koloriit? ,,Lilled sinises vaasis" on värviline. Palju kasutatud erinevaid erksaid värve, eriti kollast. ,,Ambroise Vollard´i portree" on tuhmide värvidega. Erinevad toonid on omavahel kokku sobitatud. Iseloomustage objektide kontuure? ,,Kunstniku õe ja ema portree" kontuurid selgelt eristatavad. Hilisemates töödes, nagu näiteks ,,Lilled sinises vaasis" ja tema autoportrees ei ole kontuurid selgelt eristatavad.
Vincent van Gogh Vincent van Gogh sündis 30. märtsil 1853 Hollandi väikelinnas Groot Zundertis jõukal järjel vaimuliku perekonnas. Juba 16-aastaselt asus ta õpilasena tööle kunstikaupluses. Tõusuga ametiredelil muutusid ka tema töökohad: ta kolis Haagist Londonisse ja hiljem Pariisi. Töö ei pakkunud van Goghile rahuldust, sest ta ei suutnud leppida kaupmehementaliteediga müüa rämpsu väärtkunsti pähe. Olles vahetanud mitu korda ametit, jäi ta 1879. aastal pikemaks ajaks pidama Belgia kaevuritelinnas Borinage'is jutlustajana. Paraku ei kestnud seegi töö eriti kaua, sest ta polnud suuteline olema silmakirjalik ja läks tööandjatega tülli. Seejärel otsustas van Gogh end maalikunstile pühendada. Vanusest hoolimata asus ta õppima
vanemate sõnul oli nooruki järeleandmatus tülgastav. Alles aasta lõpul loobus Vincent soovist Keega abielluda. 1882. aasta jaanuaris asus van Gogh Haagi, kuhu teda kutsus realistlik kunstnik Anton Mauve, kes oli abielus tema onutütrega. Mauve õpetas teda maalima õlivärvide ja vesivärvidega ning isegi laenas talle raha oma ateljee jaoks, kuid nende suhe halvenes kiiresti, põhjuseks arvatavasti erimeelsused kipspeade joonistamise üle. Lühikesest õppeajast hoolimata oli Mauve'il van Goghile määratu mõju. Sama aasta jaanuari lõpus kohtus van Gogh uue kodu otsingutel Clasina Maria Hoornikiga, kes oli alkohoolikust prostituut, 4-aastase tütre ema ja rase. Nad hakkasid koos elama. 2. juulil sünnitas Hoornik poja, kellele andis van Goghi järgi nimeks Willem. Willem kasvas üles teadmises, et on van Goghi poeg, kuid seda tuleb pidada ebausutavaks, sest van Gogh ja Hoornik tutvusid alles 1882. aastal, ja ka van Gogh ei pidanud teda oma pojaks. Van Gogh
asemel kunstniku silma. Impressionism rajas tee mitmetele uutele maalikunstivooludele, sealhulgas postimpressionismile, fovismile ja kubismile, ning mitmetele koolkonnavälistele, sealhulgas Paul Gauguinile, Vincent van Goghile ja Paul Cézanne'ile. o Lühikesed paksud visandlikud pintslitõmbed, mis võimaldavad objekti detailide asemel tabada ja rõhutada selle olemust. Nad jätsid pintslitõmbed lõuendil nähtavaks, võimaldades vaatajal nautida tutvust kunstniku isiksusega. Värve segati nii vähe kui võimalik, lastes neid segada vaataja silmal. Varjutamiseks (tumedama tooni andmiseks) ei seganud impressionistid värve mustaga,
Ta elas mitmel pool Belgias ja Hollandis, 1886 1888 Pariisis, hiljem Arlesis ja Saint-Rémys. 1890. aasta mais kolis ta Pariisi lähedale Auvers- sur-Oise'i, kus kuu aja pärast elust lahkus. Van Goghi kunsti hakati kõrgelt hindama alles pärast kunstniku surma. Eluajal õnnestus tal ära müüa üksainus töö. Postimees: 16 a. tööle kunstikaupluses. Tõusuga ametiredelil muutusid ka tema töökohad: ta kolis Haagist Londonisse ja hiljem Pariisi. Töö ei pakkunud van Goghile rahuldust, sest ta ei suutnud leppida kaupmehementaliteediga müüa rämpsu väärtkunsti pähe. Olles vahetanud mitu korda ametit, jäi ta 1879. aastal pikemaks ajaks pidama Belgia kaevuritelinnas Borinage'is jutlustajana. Paraku ei kestnud seegi töö eriti kaua, sest ta polnud suuteline olema silmakirjalik ja läks tööandjatega tülli. Seejärel otsustas van Gogh end maalikunstile pühendada. Vanusest hoolimata asus ta õppima
kunstiringkonnad neid omaks ei võtnud. Impressionistid nägid ilu loomulikes poosides ja kompositsioonides, valguse mängus ning eredates ja mitmekesistes värvides. Impressionism asetas kunstiloomingu keskmesse objekti asemel kunstniku silma. Impressionism rajas tee mitmetele uutele maalikunstivooludele, sealhulgas postimpressionismile, fovismile ja kubismile, ning mitmetele koolkonnavälistele, sealhulgas Paul Gauguinile, Vincent van Goghile ja Paul Cézanne'ile. Impressionismi tehnikad Lühikesed paksud visandlikud pintslitõmbed, mis võimaldavad objekti detailide asemel tabada ja rõhutada selle olemust. Nad jätsid pintslitõmbed lõuendil nähtavaks, võimaldades vaatajal nautida tutvust kunstniku isiksusega. Värve segati nii vähe kui võimalik, lastes neid segada vaataja silmal. Varjutamiseks (tumedama tooni andmiseks) ei seganud impressionistid värve mustaga, vaid
(Georges Seurat, Paul Gaugin) Seurat' ja impressionistid mõjutasid van Goghi tugevasti, kuid tema still jäi alati ülimalt isikupäraseks van Gogh ei liitunud kunagi ühegi kunstiliikumisega. Vincent van Gogh'i kunstistiil Näide: Kollane tool (1888) Van Gogh maalis selle töö koos teise pildiga ,,Gaugini tool" ajal, mil kunstnikud elasid Arles'is van Goghile nii meeldinud Kollases Majas. Hiljem kirjeldas ta 1888. aasta suve kui kõrget kollast nooti just siis maalis ta oma kuulsa rõõmsameelse ,,Päevalillede" sarja. Täiendvärvid Van Gogh oli kollase tooli rõhutamiseks kasutanud sinist, mis toonitab kollase sära ja tõstab selle lõuendil esile. Kollane tool Igapäevast objekti võib vaadelda kunstniku portreena otsustaval eluhetkel. Meeleolu on optimistlik van Gogh oli veendunud, et kõige julgemadki ambitsioonid on täitumas
inimeste juurde - algul Bretagne'i poolsaarele, hiljem aga Lõunamere saartele. Gauguin arendas välja oma isikupärase laadi. Ta maalid on väga dekoratiivsed, puhaste säravate värvidega, selgete ühtlaste värvipindadega, mida eraldavad tumedamad kontuurid. Tahiti saarel töötades ja sealseid inimesi kujutades lisas ta oma maalidele veel erilist salapära ja tähenduslikkust, milleks teda oli innustanud kohaliku rahva kultuur. Gauguinile ja van Goghile ei piisanud kõige nähtu täpsest jäljendamisest, vaid nad tahtsid luua ise midagi uut, midagi niisugust, mida looduses sellisel kujul polnud olemaski; nad tahtsid leida uusi vahendeid oma isiklike tunnete ja mõtete väljendamiseks. Oma püüdlustelt olid nad seega vastandlikud impressionistidele. Kui impressionistid olid väljastpoolt saadud muljete maalijad, siis postimpressionistid seevastu, tegelesid eneseväljendusega. Nad astusid
pigem väljendada värvidega oma tundeid. Kujutav kunst on kogu oma ajaloo vältel mingil viisil ühendatud nähtava tegelikkuse jäljendamist ja kunstniku eneseväljendust, aga van Gogh hakkas väljendamist jäljendamisele vastandama ilmselt sellepärast, et realism ja eriti impressionism olid ,,objektiivse tõe" taotluses arendanud jäljendamise äärmuseni ning muutnud kunstniku erapooletuks, jahedaks vaatlejaks. Tundlikule van Goghile tundus see ahistavana. Hingelised tagasilöögid, eriti tüli küllasõitnud Gauguiniga ning süvenev vaimuhaigus muutsid kunstniku olukorra meeleheitlikuks ja traagiliseks, kuid just viimastel eluaastatel maalis van Gogh oma kõige imepärasemd teosed. Ta uskus, et värvid võivad väljendada mitte ainult tundeid, vaid ka ideid. See innustas teda kasutama eriti kirkaid ja jõulisi värve. Vabastades värvid tegelikkuse jäljendamise kohustusest ja nähes neid eelkõige
avangardistlikeks (prantsuse keeles tähendab avant garde eesminevat, eesrindlikku). Teine sageli kasutatav mõiste on modernism. ( http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/modernism/index.htm ) Fovismi loetakse harilikult 20. saj. moodsa kunsti esimeseks vooluks. Pinda olid talle ette valmistanud kõigepealt impressionistid oma puhaste värvide ja omapärase maalimisviisiga; postimpressionistidest on foovid kõige rohkem võlgu Vincent van Goghile ja neoimpressionistidele. Enamik foovidest oli läbinud neoimpressionismi etapi. Seega on fovism tihedalt seotud eelmise sajandi lõpu kunstisuundadega. Fovism kui kunstivool kujunes ajaliselt sajandivahetusest kuni 1907. aastani. ( ,, 20. Sajandi kunst " A. Juske , J. Kangilaski , R. Varblane ) Foovid moodustasid üsna kindlapiirilise rühmituse, kes pidevalt omavahel suhtles ja kunstiprobleeme arutas. Nende peaeesmärgiks sai mitte nähtavate asjade jäljendamine, vaid
nooruki järeleandmatus tülgastav. Alles aasta lõpul loobus Vincent soovist Keega abielluda. 1882. aasta jaanuaris asus van Gogh Haagi, kuhu teda kutsus realistlik kunstnik Anton Mauve, kes oli abielus tema onutütrega. Mauve õpetas teda maalima õlivärvide ja vesivärvidega ning isegi laenas talle raha oma ateljee jaoks, kuid nende suhe halvenes kiiresti, põhjuseks arvatavasti erimeelsused kipspeade joonistamise üle. Lühikesest õppeajast hoolimata oli Mauve'il van Goghile määratu mõju. Seda võib näidata nii, et kui loendada, kui mitmes kirjas van Gogh mõnda kunstnikku mainis, siis Mauve on 152 mainimisega teisel kohal François Millet' (170) järel ning Rembrandti (100) ja Eugene Delacroix' (93) ees. Sama aasta jaanuari lõpus kohtus van Gogh uue kodu otsingutel Clasina Maria Hoornikiga, kes oli alkohoolikust prostituut, 4-aastase tütre ema ja rase. Nad hakkasid koos elama. Juunis pidi van Gogh 3 nädalat gonorröad ravima, mille ta Hoornikilt saanud oli
leegitseb, tema pintslitõmbed on tihti nagu tuleleegid. Huvitav ja iseloomulik on see, et van Gogh püüab siiski kindla, sünteetilise käsitlusviisi poole – kõiki neid rahutuid vorme ümbritsevad tugevad, julgelt tõmmatud piirjooned. Van Goghi vormikujundus on robustne, jõuline ja nurgeline. Ka tema deformeerib loodust; loodus on talle ainult lähtekohaks uue, kunstiliselt usutava ja mõjusa realiteedi loomisel. Tema värvid on heledad, eriti armastas ta helekollast. Van Goghile kõlbas maalimiseks kõik, mida ta nägi ja mis teda ümbritses – maastik, inimfiguur, kohviku interjöör, pargivaade, vana tool või paar vanu saapaid. Kõike seda maalis ta ta võrdse innu ja ekstaasiga, kõiges väljendub ülimal määral haaravalt tema rahutu, tormine hing. 4 Paul Gauguin Tema käsitlusviis on pinnaline, toonitades tugevasti kontuure; joon on ilmekas, nurgeline ja jõuline.Gauguini tööde tähtsaimaks võluks on
Millet` ja tolle õpilase Israelsi töid jäljendades. Ta otsis professionaalset tuge Brüsseli kunstiakadeemiast ning hiljem isiklikus ateljees oma nõolt, Haagi koolkonna väljapaistvalt esindajalt Anton Mauve`ilt. 1885.aasta sügisel astus van Gogh Antwerpeni kunstiakadeemiasse. Kursused olid väga kasulikud tänu juhendamisele ja elava modelli järgi maalimisele. Kopeerimiskogemusest hoolimata oli tema vormikeel algusest saadik ülimalt isikupärane. Samal ajal oli van Goghile omane portreerida lihtsaid asju, mida ta leidis kodukandi askeetlikust maastikust, vaeste igapäevaelust ja lihtsaimatest esemetest. Tema värvipaletil domineerisid tumepruunid toonid, piltidele olid iseloomulikud paksud ja rasked sügavmustad viirutused. Struktuur ja kontuur Struktuur-osade tervikuks liitmine- on van Goghi hilisloomingu keskne märksõna. Maalikunstis on väiksemaid struktuuriosad pintslitõmbed, millest alles üheskoos moodustub pilt
poolsaarele, hiljem aga Lõunamere saartele. Gauguin arendas välja oma isikupärase laadi. Ta maalid on väga dekoratiivsed, puhaste säravate värvidega, selgete ühtlaste värvipindadega, mida eraldavad tumedamad kontuurid. Tahiti saarel töötades ja sealseid inimesi kujutades lisas ta oma maalidele veel erilist salapära ja tähenduslikkust, milleks teda oli innustanud kohaliku rahva kultuur. Gauguinile ja van Goghile ei piisanud kõige nähtu täpsest jäljendamisest, vaid nad tahtsid luua ise midagi uut, midagi niisugust, mida looduses sellisel kujul polnud olemaski; nad tahtsid leida uusi vahendeid oma isiklike tunnete ja mõtete väljendamiseks. Oma püüdlustelt olid nad seega vastandlikud impressionistidele. Kui impressionistid olid väljastpoolt saadud muljete maalijad, siis postimpressionistid seevastu, tegelesid eneseväljendusega. Nad
pigem väljendada värvidega oma tundeid. Kujutav kunst on kogu oma ajaloo vältel mingil viisil ühendatud nähtava tegelikkuse jäljendamist ja kunstniku eneseväljendust, aga van Gogh hakkas väljendamist jäljendamisele vastandama ilmselt sellepärast, et realism ja eriti impressionism olid ,,objektiivse tõe" taotluses arendanud jäljendamise äärmuseni ning muutnud kunstniku erapooletuks, jahedaks vaatlejaks. Tundlikule van Goghile tundus see ahistavana. Hingelised tagasilöögid, eriti tüli küllasõitnud Gauguiniga ning süvenev vaimuhaigus muutsid kunstniku olukorra meeleheitlikuks ja traagiliseks, kuid just viimastel eluaastatel maalis van Gogh oma kõige imepärasemd teosed. Ta uskus, et värvid võivad väljendada mitte ainult tundeid, vaid ka ideid. See innustas teda kasutama eriti kirkaid ja jõulisi värve. Vabastades värvid tegelikkuse jäljendamise kohustusest ja nähes neid eelkõige
koostisosa (senistel maalidel oli peaaegu sile lõuendipind ilma nähtavate pintslilöökideta). (Rööbiti impressionismiga uurisid uusi maalimisviise ka teised kunstnikud, näiteks Edvard Munch.) Impressionism asetas kunstiloomingu keskmesse objekti asemel kunstniku silma. Impressionism rajas tee mitmetele uutele maalikunstivooludele, sealhulgas postimpressionismile, fovismile ja kubismile, ning mitmetele koolkonnavälistele, sealhulgas Paul Gauguinile, Vincent van Goghile ja Paul Cézanne'ile. KUBISM Mõiste "kubism" võttis kasutusele prantsuse kriitik Louis Vauxcelles ja see vihjab kuubist lähtuvale kujutamisele. Kriitik kirjeldas Braque'i töid 1908. aastal väljendiga bizarreries cubiques (kuubilised veidrused). Kubistide eesmärk oli vabastada teos jutustavast sisust ja kujutada asju (muusikainstrumendid, natüürmordid, maastikud jne) geomeetrilistena (kuup, silinder jne),
nagu neid on ratsionaalse mõtlemise toel maalima õpitud. Impressionistide saavutuseks oli kindlate kontuuride hägustamine ning särava valguse ja varjude kirevuse püüdmine pildile. Samuti ei seganud nad enam paletil värve, vaid kandsid selle lõuendile väikeste täppide või joontena. Taotletus visuaalne tervikmõju tekkis alles läbi optilise efekti vaataja silma võrkkestal. Kuigi impressionistid ülistasid kodanlikku elu, avaldas stiil van Goghile tugevat mõju ja et van Goghi vend Theo kauples ka impressionistide töödega, oli Vincentil lihtne selle suuna juhtivate kunstnikega isiklikult tutvuda. Eriti imetles ta Edgar Degas' akte ja Claude Monet' maastikke, kuid kõige märkimisväärsem mõju oli neoimpressionistide, näiteks Georges Seurat' töödel. Seurat' viljeldav puäntillism kujutas endast impressionismi poolteaduslikku edasiarendust ja tähendas imeväikeste punktikeste väga tihedat lõuendile kandmist, et
raskeid tumedaid varje välditi. Ka varjud maaliti värviliseks, sellega vähenes pildi ruumilisus. Et säilitada värvide tugevust ning näidata päikese värelevat sära, ei seganud impressionistid värve paletil valmis, vaid jaotasid puhtad ja selged toonid lõuendile laiali. Värvid sulanduvad teatud kaugusel vaataja silmis kokku (optiline segunemine). Vastandvärve kõrvutades saavutasid impressionistid ka valgusevirvenduse: Monet'le meeldis eriti punase ja rohelise kooskõla, van Goghile sinise ja oranzi kokkupuutel. Vormi anti edasi pintslilöögiga: horisontaalsed tõmbed meenutavad lainete loksumist, kriipsukeste rida rohukõrsi ning õhukesed värvilaigud puulehtede värinat. Kiire ja fragmentaarne teostus tõi kaasa materjali mitmekesisuse: pintslitõmbed võisid ühe ja sama maali piirdes olla voolavad, paksud või krobelised. Raamatust ' MAALIKUNST RENESSANSIST TÄNAPÄEVANI ' 11 KUNSTNIKUD Prantsusmaalt Claude Monet
looduslähedaste inimeste juurde-algul Bretagne'i poolsaarele, hiljem aga Lõunamere saartele. Gauguin arendas välja oma isikupärase laadi. Ta maalid on väga dekoratiivsed, puhaste säravate värvidega, selgete ühtlaste värvipindadega, mida eraldavad tumedamad kontuurid. Tahiti saarel töötades ning sealseid inimesi kujutades lisas ta oma maalidele veel erilist salapära ja tähenduslikkust, milleks teda oli innustanud kohaliku rahva kultuur. Gauguinile ja van Goghile ei piisanud kõige nähtu täpsest jäljendamisest, vaid nad tahtsid luua ise midagi uut, midagi niisugust, mida looduses sellisel kujul polnud olemaski; nad tahtsid leida uusi vahendeid oma isiklike tunnete ja mõtete väljendamiseks. Oma püüdlustelt olid nad seega vastandlikud impressionistidele. Kui impressionistid olid väljastpoolt saadud muljete maalijad, siis postimpressionistid seevastu, tegelesid eneseväljendusega. Nad astusid
pintslitõmbed on tihti nagu tuleleegid. Huvitav ja iseloomulik on see, et van Gogh püüab siiski kindla, sünteetilise käsitlusviisi poole – kõiki neid rahutuid vorme ümbritsevad tugevad, julgelt tõmmatud piirjooned. Van Goghi vormikujundus on robustne, jõuline ja nurgeline. Ka tema deformeerib loodust; loodus on talle ainult lähtekohaks uue, kunstiliselt usutava ja mõjusa realiteedi loomisel. Tema värvid on heledad, eriti armastas ta helekollast. Van Goghile kõlbas maalimiseks kõik, mida ta nägi ja mis teda ümbritses – maastik, inimfiguur, kohviku interjöör, pargivaade, vana tool või paar vanu saapaid. Kõike seda maalis ta ta võrdse innu ja ekstaasiga, kõiges väljendub ülimal määral haaravalt tema rahutu, tormine hing. Van Gogh pälvis kaasaegsete tunnustust niisama vähe kui Cézanne ja Gauguin. Elu ja maalimist võimaldas talle ainult venna toetus. Viimastel eluaastatel kannatas ta
Elas tänu venna Theo toetusele. Loomingu iseloomustus Van G ogh maalis portreid, natüür morte, maastikke k õike, mida nägi. Te ma maalides valitseb rahutu m e eleolu. Vor mid on nurgelised, j õulised. Värvid on intensiivsed, heledad. Eriti ar mastas helekollast. Üks le m mik m otiive päevalilled. Maalide üld mulje kõik liigub, väriseb, voogab, tungleb. Rahutuid vor me ümbritseb siiski kindel kontuur. Van Gogh defor me erib, m o onutab loodust. Loodus on van Goghile ettekäändeks uue, pildireaalsuse loo misel. Paul Cèzanne (1839-1906) Elulugu Elu väliselt sünd mustevaene. Nooruses õppis õigusteadust, kuid 1860. aastate algul läks Pariisi kunsti õppi ma. Kunstikooli ei saanud sisse. Õppis palju vanadelt m eistritelt, nende töid Louvre `is kope erides. 1880. aastate algusest kuni sur mani elas ja töötas Lõuna Prantsus maal o ma sünnilinnas Aix`is. Aix`is kujunes välja C èzanne `i isikupärane maali mislaad.
tuleleegid. Huvitav ja iseloomulik on see, et van Gogh püüab siiski kindla, sünteetilise käsitlusviisi poole – kõiki neid rahutuid vorme ümbritsevad tugevad, julgelt tõmmatud piirjooned. Van Goghi vormikujundus on robustne, jõuline ja nurgeline. Ka tema deformeerib loodust; loodus on talle ainult lähtekohaks uue, kunstiliselt usutava ja mõjusa realiteedi loomisel. Tema värvid on heledad, eriti armastas ta helekollast. Van Goghile kõlbas maalimiseks kõik, mida ta nägi ja mis teda ümbritses – maastik, inimfiguur, kohviku interjöör, pargivaade, vana tool või paar vanu saapaid. Kõike seda maalis ta ta võrdse innu ja ekstaasiga, kõiges väljendub ülimal määral haaravalt tema rahutu, tormine hing. Van Gogh pälvis kaasaegsete tunnustust niisama vähe kui Cézanne ja Gauguin. Elu ja maalimist võimaldas talle ainult venna toetus. Viimastel eluaastatel kannatas ta vaimuhaiguse hoogude all, ta
pintslitõmbed on tihti nagu tuleleegid. Huvitav ja iseloomulik on see, et van Gogh püüab siiski kindla, sünteetilise käsitlusviisi poole kõiki neid rahutuid vorme ümbritsevad tugevad, julgelt tõmmatud piirjooned. Van Goghi vormikujundus on robustne, jõuline ja nurgeline. Ka tema deformeerib loodust; loodus on talle ainult lähtekohaks uue, kunstiliselt usutava ja mõjusa realiteedi loomisel. Tema värvid on heledad, eriti armastas ta helekollast. Van Goghile kõlbas maalimiseks kõik, mida ta nägi ja mis teda ümbritses maastik, inimfiguur, kohviku interjöör, pargivaade, vana tool või paar vanu saapaid. Kõike seda maalis ta ta võrdse innu ja ekstaasiga, kõiges väljendub ülimal määral haaravalt tema rahutu, tormine hing. Van Gogh pälvis kaasaegsete tunnustust niisama vähe kui Cézanne ja Gauguin. Elu ja maalimist võimaldas talle ainult venna toetus. Viimastel eluaastatel kannatas ta
pintslitõmbed on tihti nagu tuleleegid. Huvitav ja iseloomulik on see, et van Gogh püüab siiski kindla, sünteetilise käsitlusviisi poole kõiki neid rahutuid vorme ümbritsevad tugevad, julgelt tõmmatud piirjooned. Van Goghi vormikujundus on robustne, jõuline ja nurgeline. Ka tema deformeerib loodust; loodus on talle ainult lähtekohaks uue, kunstiliselt usutava ja mõjusa realiteedi loomisel. Tema värvid on heledad, eriti armastas ta helekollast. Van Goghile kõlbas maalimiseks kõik, mida ta nägi ja mis teda ümbritses maastik, inimfiguur, kohviku interjöör, pargivaade, vana tool või paar vanu saapaid. Kõike seda maalis ta ta võrdse innu ja ekstaasiga, kõiges väljendub ülimal määral haaravalt tema rahutu, tormine hing. Van Gogh pälvis kaasaegsete tunnustust niisama vähe kui Cézanne ja Gauguin. Elu ja maalimist võimaldas talle ainult venna toetus. Viimastel eluaastatel kannatas ta vaimuhaiguse
annaabi.ee 
