Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Kunstiajaloo kokkuvõte (0)

5 VÄGA HEA
Punktid
 
Säutsu twitteris
20. SAJANDI  KUNST
1.  IMPRESSIONISM . NEOIMPRESSIONISM . POSTIMPRESSIONISM
2. SÜMBOLISM. JUUGEND
3.  FOVISM
4.  EKSPRESSIONISM  JA „DIE BRÜCKE“
5.  KUBISM
6.  FUTURISM
7.  ABSTRAKTSIONISM
8.  DADAISM
9. SÜRREALISM
10.  „DE  STIJL
11. KAZIMIR MALEVITŠ ja  SUPREMATISM
12.  KUNST  KAHE MAAILMASÕJA VAHEL
13.  ABSTRAKTNE  EKSPRESSIONISM USA-s
14.  INFORMALISM
15.  NEODADA
16.  POPKUNST
17. MAALILISEJÄRGNE ABSTRAKTSIONISM
18. OP-KUNST JA KINEETILINE KUNST
19. POSTPOP JA HÜPERREALISM
20.  MINIMALISM
21. POSTMINIMAALKUNST –  arte  povera, antivorm,  maakunst , protsessikunst
22. KONTSEPTUAALKUNST – ideekunst,  kontseptualism
23.  KEHAKUNST  JA  PERFORMANCE
24. VIDEOKUNST JA  FOTOGRAAFIA
25. TRANSAVANGARDISM JA NEOEKSPESSIONISM
"Ma võiks oma muusikat võrrelda valge  valgusega , mis sisaldab 
kõiki   värve.  Ainult    prisma    võib   jagada   värvid   ja   teha   nad 
nähtavaks; see prisma võiks olla  kuulaja  hing." (Arvo Pärt) 
IMPRESSIONISM
Realistid muutsid lõplikult reegliks kaasaegse elu kujutamise põhimõtte. Impressionismi võib 
vaadelda realismi edasiarendusena.  Kui realist  COURBET  maalis ainult seda, mida nägi, siis 
1860-ndail aastail hakkasid mõned noored prantsuse  kunstnikud  seda põhimõtet  rakendama  
rangemalt   kui   Courbet   ise.    1874 .   aastal   jõudsid   need   kunstnikud   esimese   grupinäituseni. 
Näitusel   eksponeeritud    CLAUDE     MONET ´   töö   „ IMPRESSIOON .   TÕUSEV   PÄIKE“ 
(impressioon = mulje) mis andis kriitikutele põhjuse nimetada seda kunstnikerühma pilkavalt 
IMPRESSIONISTIDEKS. Kunstnikud aga  leidsid  selle nimetuse endile sobiva olevat, sest 
oma nägemismulje kujutamist  pidasid  nad esmatähtsaks. Järgmisel rühmanäitusel nimetasid 
nad juba ise end impressionistideks. Aastani  1886  toimus veel  seitse  impressionistide näitust, 
selleks ajaks oli rühmitus lagunenud. 1880. – 1890. aastatel jõudis impressionism ka teiste 
maade kunstnikeni.
TUNNUSJOONED
Impressionism on muljete maalimine.  Impressionistid  leidsid, et kestvaid  olukordi  looduses 
on maalida raske, koguni võimatu, sest valguse ja atmosfääri pideva muutumise tõttu muutub 
lõpmatult ka loodusobjektide nähtav välimus. Seega saab kunstnik kujutada ainult mööduvaid 
olukordi,  fikseerida  tajutud  muljeid  kogu nende juhuslikkuses. Kunstnik võib maalida õieti 
ainult valgust ja õhku, mis ümbritsevad loodusobjekte ja neile alati uue ilme annavad.
● Impressionism on valguse ja õhu maal. 
Loodusest   saadud   muljed   tuli   lõuendil   fikseerida   võimalikult   ruttu   ja   vahetult,   looduses 
viibides. Impressionistidel kaob vahe skitsi ja valmismaali vahel. 
● Impressionism on eelkõige vabaõhumaal.
Et inimene näeb kõike läbi valguse ja õhu, tuleb ka  pildis  kõike kujutada valguse ja õhu 
kaudu.  Sama  objekti tajume   erinevas   valguses erinevalt  ja seetõttu  võib   samast   motiivist 
maalida palju erinevaid pilte.  Tavalises  päevavalguses ei näe me selgeid, teravaid piirjooni – 
seetõttu   kaotati   maalist   täpseid   kontuure   toonitav    joonistus .   Ka   ei   kasuta   impressionistid 
kehade tugevat modelleerimist varjudega.
Loobutakse nn. lokaaltoonidest (varem kaeti teatud osa pildi pinnast ühe ja sama värviga) – 
looduses ei esine ühtlase värvinguga pindu – valgus ja õhk annavad igale väikesele pinnale 
lõpmatu nüansirikkuse. Et seda tabada,  maaliti  segamata värvidega, asetades üksikuid toone 
väikeste,   skitseerivate   pintslitõmmetega   lõuendile.   Väikeste   värvilaigukeste   ühinemine   ja 
tervikuks   kokkusulamine   toimub   alles   vaataja   silmas,   teataval   kaugusel   lõuendist.   Sellest 
lähtuvalt ei tarvitanud impressionistid kunagi musta värvi.  
● Impressionismile on omane äärmiselt suur heledus ja skitseeriv  maalitehnika .
Tähtis   on   ka   traditsioonilise   kompositsiooni   hülgamine.   Tõetruuduse   nimel   ei   pidanud 
impressionistid võimalikuks tajule midagi juurde mõelda või komponeerida. Pilt pidi olema 
ühe elulõigu täpne ja aus kujutis (tärkava fotograafia mõjud). Teoses pole peamine tähendus 
süźeel,   vaid   selle   kujutamisel   (tähtis   -   KUIDAS   kujutatakse,   mitte   -   miks   kujutatakse). 
Impressionismi teiseks tagajärjeks oli subjektiivse, isikliku alge (taju) tugevnemine kunstis. 
Võlutuna  liikumisest , loodusest ja modernsusest,  maalisid  kunstnikud maastikke, põlde,  sildu
raudteid, taevast, vett, pilvi, purjekaid, tantsijannasid jne. Kompositsioon  piirdus mõne üksiku 
plaaniga   ning   jättis   mulje,   et    maastik    on    esiplaanil .   Loobuti   sügavuseillusioonist.   Sageli 
kadreeriti pilte ülalt- ja altvaates.
KUNSTNIKUD
● ÉDOUARD  MANET  (1832 – 1883)
Impressionismi   ajalugu   alustatakse   tavaliselt   Manet`ga.   Teda   saab   siiski   ainult    tinglikult  
impressionistiks   lugeda,   sest   puhtimpressionistlikule   käsitlusele   läheneb   ta   alles   oma   elu 
lõpul. Tema varasemad tööd on realismilaadis. Siiski ilmneb tema loomingus juba algusest 
peale omapärane joon.
Manet` varasema perioodi maalidest on kõige  kuulsamad  „EINE  MURUL “ JA „OLYMPIA“. 
1863. aasta „Hüljatute Salongis“ põhjustas „Eine murul“ suure skandaali, kuna teoses oli 
kasutatud klassikalisest kunstist tuttavaid süźeesid, kuid need olid otsustavalt kaasaegseks 
muudetud.  Just  kaasaegsete  inimtüüpide   asetamine   vana  kunsti  „suursugusesse“   konteksti 
šokeeris publikut.
Noori impressioniste vaimustas Manet` kaasaegsus, aga ka uudne maalimisviis. See polnud 
küll vabaõhumaal, kuid selles oli  loobutud  tuhmidest varjudest. Manet kasutas heledate ja 
tumedate   pildiosade   julgeid   vastandusi,   mis   andsid   kujundile    enneolematu    intensiivsuse. 
Nõnda sai Manet impressionistide eeskujuks. Hilisemal ajal aga sattus Manet ise oma noorte 
austajate mõju alla ning tema maalidesse ilmus rohkem õhku, valgust ja heledaid värve. Siiski 
ei  saanud Manet`st  impressionistide  rühma  liiget,  ka ei   esinenud   ta nende  grupinäitustel. 
Manet säilitab huvi oma piltide tegelaste hingeseisundi vastu, kuid vihjed neile jäävad alati 
delikaatseks ega muutu literatuurseks.
 
Manet` peasiht on kujutada valgusest üleujutatud vorme, fikseerida lõuendile valguse ja õhu 
lõpmatut varieerumist. Tema  hilisemate  töödes hakkavad kaduma heledate ja tumedate osade 
kontrastid , kaovad tugevad kontuurid,  varjud  muutuvad heledamaks, maalitehnika vabamaks, 
skitseerivamaks, näiliselt „lohakaks“.
Teoseid:  „Eine   murul“   (1863),   „Olympia“   (1863),   „Argenteuil“   (1874),   „Baar   Folies-
Bergère`is“ (1882).
● CLAUDE MONET (1840 – 1926)
Kõige järjekindlam impressionist ja  keskne  kuju impressionistide seas on Claude Monet. See, 
mis on iseloomulik üldse kogu impressionismile, on täies ulatuses kehtiv just Monet kohta. 
Monet`le oli väga suureks eeskujuks Manet, kelle käsitluslaad oli suundanäitava tähtsusega. 
Claude   Monet   on   eelkõige   maastikumaalija.   Tema   sihiks   on   loodusest   saadud   muljete 
lõuendile kandmine  tervikuna , valguse, atmosfääri ja värvide mängu kujutamine kogu selle 
lõpmatus  mitmekesisuses ja nüansirikkuses. Monet maalis  äärmiselt  heledates  toonides ja 
saavutas   ennenägematu   valguse   intensiivsuse   mulje.   Ta   rõhutas   valguse   tähtsust   seeriate 
maalimisega ühest ja samast objektist: kuidas seda kujutada eri  aegadel  ja valgusmomentidel 
– varahommikul, pärastlõunal, õhtul jne. Kuulus on näiteks sari  Roueni  katedraalist – ta on 
seda  hilisgootika  arhitektuurimälestist näinud väga mitut moodi, sõltuvalt ilmast ja kellaajast. 
Monet suutis väga vaimustavalt edasi anda looduse muutlikkust, näiteks veepinna sillerdust ja 
värvirikkust.
Teoseid:  „Impressioon.  Tõusev  päike“  (1872); seeriad:  „Heinakuhjad“, „Paplid“, „Roueni 
katedraal“, „ Vesiroosid “, „Thamesi vaated“.
●  AUGUSTE RENOIR  (1841 – 1919)
Auguste Renoir on  esmajoones  figuurimaalija. Oma esimestes töödes esineb ta otsijana, neis 
peegelduvad väga erinevate  meistrite  mõjud. Impressionismini jõudis Renoir küpse  mehena
Ta   võttis   omaks   impressionistliku   vaatlusviisi   ja   tehnika   ning   osalt   ka   impressionistliku 
värvipaleti, kuid impressionism oli talle siiski vaid abinõu. Renoiri huvitas peale maastiku ka 
inimese,   eriti   alasti    inimkeha    kujutamine.   Tema    maalides    on   inimesi   nähtud    osana  
värviküllasest loodusest. Renoiri suhtumine maailma on soe, südamlik ja imetlev. Renoiri 
parimad maalid valmisid ajavahemikul 1875 – 1885. Portree- ja figuurimaalide kõrval maalis 
ka maastikke, linnavaateid ja natüürmorte.
Teoseid: „Le  Moulin  de la Galette“ (1876), „Näitlejatar Samary portree“ ( 1877 ), „Tütarlaps 
lehvikuga“ (1881), „Aerutajate eine“ (1881).
● EDGAR DEGAS (1834 – 1917)
Degas   on   kunstnik,   kes   pöörab   suurt   tähelepanu   valguse   probleemile,   maalib   heledate 
toonidega ja püüab fikseerida looduse mööduvaid ilmeid. Kuid loodus ning inimesed ei ole 
tema kunstis vaid ettekäändeks, Degas` maalides on tähtis ka  sisuline  külg. Eeskujudeks on 
Degas`le   Courbet,   Manet`   ja   jaapani   värviline   puulõige.   Jaapani   kunsti   mõjusid   on   näha 
Degas` kompositsioonikäsitluse ja ebahariliku perspektiivikäsitluse juure.
 
Oma   piltide   ainese   valis   ta    moodsa    suurlinna   elust.   Kõikides   töödes   esineb   Degas 
pessimistliku ja külmalt kritiseeriva vaatlejana.  Haarava  elulisuse ja tõetruudusega kujutab ta 
lauljannade groteskseid poose, tegelaste inetuid ilmeid jne. Naine Degas` kunstis pole võluv 
meeleline  olend nagu Renoir`i maalides; Degas näitab teda triviaalsetes poosides proosalisi 
toiminguid  sooritamas – pesemas, riietumas, minkimas jne.
 
Degas` tööde peamisi võlusid on suurepärane oskus kujutada liikumist ja täiesti eriline ere 
värvitoredus,   külmade,   heledate,   „mürgiste“   toonide   rakendamise   oskus.   Teda   huvitas 
keerukate   liigutuste   tabamine,   seetõttu   kasutas   ta   kohati   selgemat   joonistust.   Degas`   oli 
virtuooslik  joonistaja, tema lemmiktehnikaks oli  pastell , kus ühinevad joonistuse ja maali 
võlud.   Väga   oskuslikult   suutis   ta   kujutada   kunstlikku   valgust.   Seetõttu    armastas    ta   eriti 
balletistseene, kus on nii liikumist kui ka põnevat kunstlikku valgust.
Teoseid:  „Priimabaleriin“ (u.1876), „Tänu publikule“, „Absint“, „Kammiv naine“.
● Impressionistide hulka kuuluvad ka CAMILLE  PISSARRO  (1830 – 1903) ja  ALFRED  
SISLEY (1839 – 1899), kes maalisid omapäraseid impressionistlikke maastikke.
 AUGUSTE RODIN (1840 – 1917)
Impressionismiga saab seotada ka suurt skulptorit Auguste  Rodini . Rodini skulptuuridel on 
maaliline üldilme ja varjundirohke pinnatöötlus, eriti  pronksist  teostes. Oma marmortöödes 
taotles   ta   tihti   ähmase   ebamäärasuse   efekti.   Rodin   toonitab   liikumist,   tema   figuurides   ja 
gruppides on tihti midagi hõljuvat, kasvavat; kuid vastandina uusbarokse suuna meistritele 
puudub neis teatraalne poos. Vaatamata maalilisusele on Rodini tööd väga  ilmekad , tema 
figuurides on mingi eriline sügav sisemine dramaatilisus. Väga  haaravalt  on Rodin osanud 
oma   töödes   kujutada   ininmhinge   kõige   mitmekesisemaid   liigutusi.   Siiski   on   Rodinile, 
erinevalt impressionistidest, väga oluline mitte ainult kuidas, vaid ka see, mida on kujutatud. 
Rodinile on oma tegelaste hingeelu  avamine  väga oluline ja mõne tema suurteose sisu võib 
pidada   lausa   literatuurseks   („Calais`   kodanikud“,   „Põrguväravad“).   Oma   loomingu   selle 
küljega sobib Rodin seetõttu kokku teise 19. ja 20. sajandi  vahetuse  suuna – sümbolismiga. 
Rodini eeskujudest oli mõjutatud  peaaegu kogu sajandivahetuse Euroopa plastika.
Teoseid:   „Pronksiaja   inimene   e.   ärkamine“   (1876),   „ Igavene    kevad“   (1884),   „ Suudlus “ 
(1886),   „Calais`   kodanikud“   (1886- 1895 ),    Balzaci     monument    ( 1898 ),   Hugo 
monument (1901), „Põrguväravad“ (1880-1917), „Mõtleja“ ( 1904 ).
NEOIMPRESSIONISM
Viimase  etapina  impressionismi arengus saab vaadelda neoimpressionismi, mille  pooldajad  
rajasid oma kunsti teaduse (füüsika) saavutustele. Termini võttis kasutusele  kriitik  Arsène 
Alexandre , tähistades sellega 20. sajandi  alguseni  kestnud maalikunstistiili.
Neoimpressionismi   nimetatakse   ka   „DIVISIONISMIKS“   või   „PUÄNTILLISMIKS“.   Uue 
maalitehnika alusepanijaks peetakse GEORGES– PIERRE   SEURAT `d. Neoimpressionistide 
eesmärgiks   oli   valguse   tõepärane   kujutamine,   erinevalt   impressionistidest   huvitas   neid 
rohkem    optilised    efektid   ja   kompositsioon   kui   vahetu   mulje   edasiandmine.   Enamjaolt 
anarhistidena   omistasid   neoimpressionistid   maalikunstile   ühiskondliku   rolli   ning   leidsid 
toetust sümbolistlikelt kirjanikelt.
TUNNUSJOONED
Lõuend või puualus valmistati hoolikalt ette, maaliti aegamööda, kiht kihi haaval. Maalitud 
ääris  suleb  kompositsiooni, ka raam kaeti värvipunktidega. Neoimpressionistid ammutasid 
teemasid    kaasaegsest   elust,   tundsid   huvi   populaarsete   meelelahutuste   vastu   nagu 
kohvikukontsertid, laadapidustused,  tsirkus , samas jäädi truuks ka maastikumaalile, portreele, 
ja aktile.
Kujutised maalidel jätavad tardunud mulje, täpselt joonistatud vormid jäävad lamedaks ja 
läbipaistvaks.   Süntees   toob   kaasa   dekoratiivse   stilisatsiooni.   Kunstnikud   kasutasid   täiel 
määral ära värvide omadusi ning tarvitasid spektrivärve ja nende vahetoone. Nad rakendasid 
optilise   segunemise   teooriat,    kandes    puhtad,   segamata   värvitoonid   maalialusele   väikeste 
korrapäraste punktide, laikudena või joontena (DIVISIONISM). Taolise maalitehnikaga säilib 
värvide sära ja annab maalile   kummalise  väreluse.
Lühikesed pintslitõmbed ehk punktid, mis andsid tehnikale „PUÄNTILLISMI“ nimetuse (pr. 
k.  point  - punkt), järgisid kontuure ja kompositsiooni kandvaid jooni. Neoimpressionistid 
arendasid   edasi   impressionismi.   Kuid   teisest   küljest   esineb   neoimpressionism   siiski   juba 
reaktsioonina   impressionismi   ebamäärasusele,   sest   kindlakujuliste   pintslilöökide   tõttu   on 
neoimpressionistide töödes hoopis rohkem selgust ja jõudu.
KUNSTNIKUD
● GEORGES SEURAT (1859 – 1891 )
Neoimpressionismi   põhjendaja   on   Georges   Seurat.   1886.   aastal   pani   ta   välja   esimese 
neoimpressionistlikus stiilis maali „Pühapäeva pärastlõuna  Grande  – Jatte`i saarel“. Sellele 
järgnes   rida   maale   suplus-   ja   rannamotiividega   ning   teatri-   ja   tsirkuseelu   kujutamisega. 
Seurat` töödele on iseloomulik range ja äärmiselt lihtsustatud vormikäsitlus. Ta pani rõhku 
joone väljendusrikkusele ja armastas oma tegelasi stiliseerida.
Teoseid: „Pühapäeva pärastlõuna Grande – Jatte`i saarel“ 1886, „ Kankaan “ 1889 – 1890.
● PAUL SIGNAC  (1863 – 1935)
Teine   juhtiv   neoimpressionist   on   Paul   Signac,   kelle   eelistatumad   alad   olid   sadama-   ja 
merevaated. Merest võlutud Signac andis neoimpressionistlikul viisil edasi lainetel liikuvat ja 
killustunud valgust. Tema töödes domineerivad heledad punased, sinised ja  kollased  toonid.
Teoseid: „Punane poi“ 1895, „Galata  linnaosa  Istanbulis“, „ Santa  Maria  della  Salute  kirik  
Veneetsias“.
POSTIMPRESSIONISM 
Vaevalt    olid   impressionistid   leidnud   oma   stiili,   vaevalt   oli   impressionistlik   vormikõne 
lõplikult välja kujunenud, kui kunstis hakati  otsima  uusi väljendusvõimalusi. 19. sajandi lõpul 
tekkinud   uutele   suundadele   on   iseloomulik   ennekõike   vastutöötamine   impressionismi 
rafineeritud nüansirikkusele, ebamäärasusele ja pehmusele, püüd suurema vormikindluse ja 
ilmekuse poole. Seda taotlesid osalt juba neoimpressionistid, kuid järjekindlalt kehastuvad 
uued   tendentsid   CÉZANNE´i,    GAUGUIN `i   ja   VAN   GOGH´i   loomingus.   Nende   kolme 
meistri kunsti nimetatakse POSTIMPRESSIONISMIKS.
KUNSTNIKUD
● PAUL CÉZANNE (1839 -1906)
Paul Cézanne alustas romantiliste tumedate pastoossete piltidega, millel oli tihti kujutatud 
vägivaldseid  sündmusi.   1870-ndate  aastate   alguses  lähenes  ta  impressionistidele  ja  esines 
nende   esimesel   näitusel   1874.   Sellega   seoses   sai   Cézanne   kriitikute   käest   veel   rohkem 
mõnitada   kui   tema   rühmakaaslased,   sest   tema   piltide   joonistuses   näis   olevat   rohkem 
moonutusi ja ruumikujutus tundus  kohmakas . Kibestununa tõmbus Cézanne nüüd tagasi oma 
sünnilinna Aixi, kuhu jäi oma elu lõpuni, külastades ainult harva Pariisi. Jõuka isa ainsa 
pojana  oli ta elatisrahaga kindlustatud. Oma töid õnnestus tal ainult harva eksponeerida. Siin 
provintsi üksinduses,  elades  üldsusele tundmatu veidra erakuna, kujundab ta umbes alates 
aastast 1880 välja täiesti iseseisva kunstilaadi.
Cézanne   eemaldus   impressionismist,   kuid   jäi   tunnustama   selle   mitmeid   saavutusi,   eriti 
värvide   ilu.   Ta   tahtis   ühendada   impressionistlikud   värvid    klassikalisele    kunstile   omase 
värvikindlusega.   Cézanne´i   peamine   erinevus   impressionistidest   on   selles,   et   kui 
impressionistid  keskendusid oma loomingus looduse analüüsile,  valguse ja õhu nüansside 
tabamisele,   siis   Cézanne   taotleb   SÜNTEESI.   Impressionistid   olid   valguse   kujutamisele 
ohvriks  toonud  kehad, nende volüümid ja vormid, samuti ruumi. Cézanne`i peaülesandeks 
saab   jälle   KEHADE   KUJUTAMINE   RUUMIS.   Ta    loobub    täielikult   impressionistide 
voogavast,   virvendavast   ja   ähmasest   ebamäärasusest;   ta   püüab   luua    kindlaid ,   rütmiliselt 
liigendatud kompositsioone, milles valitseb arhitektooniline tasakaal ja kus on selgelt üles 
ehitatud   massid.   Tumedate   varjude   asemel,   mida    klassikalises    kunstis   kasutati   selgete 
vormide   loomiseks,   soovitas   ta   looduses   nähtavaid   vorme   lähendada   mõnele 
stereomeetrilisele   põhivormile   –   silindrile,   kuubile,   koonusele   jne.   (seetõttu   on   Cézanne 
eeskujuks   ja   eelkäijaks   kubistidele).   Cézanne   pidas   võimalikuks   ka   maalimist   mitmest 
vaatepunktist, et kujutada iga objekti sellest küljest või selle nurga all, kus objekti vorm on 
võimalikult   selge   ja  ilmekas   (  nõnda    kujutasid    näiteks   vanad   egiptlased   inimest).   Mitme 
vaatepunkti kasutamisega lõhkus Cézanne vundamendi tsentraalperspektiivilt, mida Euroopa 
kunstis oli alates  renessansist  peetud endastmõistetavaks vahendiks ruumiillusiooni loomisel. 
Ühtlasi   pani   ta   aluse   konstrueerivale   kunstitegemisele,   mis   vaatleb   loodust   üksnes 
toormaterjalina uue ehitise – pildi loomiseks.
Cézanne`i   kunst   ei   tähenda   siiski   täit   lahtiütlemist   impressionismi   saavutustest.   Nagu 
impressionistid,   nii   hülgab   ka   Cézanne   vormi   edasiandmisel   joonistuslikkuse   ja   kasutab 
vormide   plastilise   põhiolemuse   esiletõstmiseks   ainult   värvivarjundeid.   Tema    koloriit    on 
niisama hel kui impressionistidel, värviastmestik rikas ja valgusküllane.
Cézanne viljeles peamiselt  maastikumaali , maalides Aixi ümbruse Vahemere ranniku vaateid, 
ka Põhja – Prantsuse  maastikku . Peale maastike on ta loonud arvukalt natüürmorte, kus ta 
eelkõige   toonitab   püsivat   vormi.   Figuraalkompositsioonidest   on   kõige   huvitavamad   kaks 
sarja , mis kujutavad suplevaid naisi ja kaardimängijaid. Cézanne`i erinevus impressionistidest 
tuleb kõige selgemini esile just nendes figuraalkompositsioonides, samuti tema portreedes, 
mis   oma   mehise,   terava   nurgelisusega   moodustavad   täieliku   vastandi   teistele 
impresionistidele. Siiski on süžee tema jaoks teisejärguline, see on vaid vahend maalilisele 
struktuurile.   Nõnda   erines   Cézanne`i   ja   ka   neoimpressionistide   kunst   teravalt    ajastule  
iseloomulikumast literatuursest kunstist.
Teoseid:   „ Sainte    –   Victoire`i   mägi   Bellevue`st   vaadatuna“   (u.   1885),   „Provence`i   mäed“ 
(1886-1890),   „Natüürmort   virsikutega“,   „Kaardimängijad“,   „Suured 
suplejad“(1889).
● PAUL GAUGUIN (1848 – 1903)
Teine uuema kunsti  geniaalne  teerajaja on Paul Gauguin, kes samuti kannatas kogu oma elu 
publiku  mittemõistmise all. Tema  kunstnikuks  saamise tee polnud tavaline. 1870-ndail töötas 
ta   pangaametnikuna  ja  tegutses  kunstikogujana.  Selle  kaudu   tutvus  ta  impressionistidega. 
Gauguin oli täielik iseõppija ja diletant ning hakkas kunstiga pidevalt tegelema alles 1880-
ndate aastate alguses. Esialgu oli ta looming impressionismilähedane, kuid 1880-ndate aastate 
lõpupoole  lõi  ta kontaktid  sümbolistlike  kirjanikega,  hakkas elama  ja töötama   Bretagne `i 
poolsaare   rannakülades,   kus   oli   säilinud   vanaaegset   elulaadi.   Gauguin`i    ideeks    oli 
lahtiütlemine impressionismist ja püüd lihtsustava  laadi  poole. Mõnda aega töötas ta koos van 
Goghiga Arles`is. 1891. aastal asus ta lõplikult elama Okeaaniasse Tahiti, hiljem Dominique`i 
saarele, kus  sureb kõigist mahajäetuna ja unustatuna.
Tahiti saarel elades leidis Gauguin end lõplikult. Kunstilaad, mille ta siin välja kujundas, on 
rikas ja pidulik, kuid arhaiseeriv ja primitiivne nagu keskaja  skulptuur  ja maal, nagu jaapani 
ja egiptuse kunst, nagu neegrite ja teiste loodusrahvaste looming. Oma maalidel kujutab ta 
peamiselt   Tahiti   elanikke   värviküllase   eksootilise   maastiku    foonil .   Tema   maalide 
peakangelane  on Tahiti naine – ilusa  kehagasale , meeleline olend, kelle võlu Gauguin on 
kirjeldanud   ka   oma   autobiograafilises    romaanis    „Noa   –   Noa“.   Gauguini   loomingus 
domineerib    stiliseeriv    tendents    ja   dekoratiivsus.   Käsitlusviis   on   pinnaline   ja   kontuure 
toonitav. Joon on ilmekas, nurgeline, jõuline. Tema tööde peamiseks võluks on aga värvid, 
muinasjutuliselt   kõlavad,   kirjud,   eksalteeritud;   neis   domineerivad   tugevad   kontrastid   ja 
dissonantsid,   eksootiliselt   vürtsitatud   nüanss.   Gauguin   taotleb   esmajoones   seda,   mida   ta 
nimetas „pildi muusikaks“ ja mida ta leiab ennekõike  keskaegses  klaasimaalis. Ta on teinud 
ka joonistusi, kunstkäsitöö esemeid ja skulptuuriteoseid.
Gauguini kunst on seostatav sajandilõpu sümbolismi ja juugendstiiliga, kuid tema tähendus ja 
mõju   ulatuvad   kaugemale.   Gauguini   loomingust   sõltuvad   mitmesugused   20.   sajandi 
monumentaalse stilisatsiooniga dekoratiivkunsti variandid, aga ka puhta värvi vallandumine 
20. sajandi kunstis. 
Teoseid:   „Nägemus pärast  jutlust  ehk  Jaakobi  võitlus  ingliga “ (1888), „Kollane Kristus“ 
(1889), „Kaks tahiitilannat“, „Naine viljadega“.
● VINCENT van GOGH (1853 – 1890)
Vincent van Gogh oli rahvuselt  hollandlane . Prantsusmaal elas ta pidevalt ainult oma elu 
lõpuaastad. Teda tuleb siiski paratamatult vaadelda ühenduses prantsuse kunstiga, sest tema 
looming saavutas oma täiuslikkuse alles tänu prantsuse kunsti mõjudele ja tänu kontaktile 
Prantsusmaa loodusega. Van Gogh oliäärmiselt tasakaalutu,  rahutu  ja eksalteeritud natuur; 
tema elu oli ülimal määral traagiline. Ka tema oli õieti asjaarmastaja ja iseõppija. Noorpõlves 
tegutses ta väga mitmesugustel aladel. Kunstile pühendas ta end umbes alates a. 1881. Van 
Goghi   vanema   perioodi   töödes   on   tunda   hollandi   meistrite,   eelkõige    Millet `   mõju.   Oma 
laadilt  olid need tööd –  maastikud  ja žanripildid – sünged ja maalitud tumedate pruunide 
toonidega. Neis  piltides  on tunda kirglikku ja siirast kaasaelamist, mis jäi iseloomustama van 
Goghi kunsti ka hiljem. 1886. aastal tuli ta Pariisi ja kunstikaupmehest venna vahendusel 
tutvus seal varsti impressionistidega. Eriti Camille Pissarro õpetas teda kasutama heledamaid 
värve, kuid ikka impressionistlikus  mõttes – oma  nägemismuljete  jäädvustamiseks.  1888. 
aastal töötas van Gogh mõnda aega Lõuna-Prantsusmaal Arles`is. Eemalolek impressionistide 
mõjust, aga  vist  veel enam lõunamaine selge taevas ja ere päike julgustasid teda kasutama 
suuremaid  puhta värvi laike ja tugevamaid kontuure värvipindade vahel, mis viis ta tahes-
tahtmata  impressionismist eemale.
Just   nagu   aimates   lähenevat   lõppu,   töötas   van   Gogh   kahe   viimase    eluaasta    kestel 
meeleheitliku   innuga.   Tema   tööd   on   tulvil   rahutust,   kõik   neis   väriseb   ja   leegitseb,   tema 
pintslitõmbed on tihti nagu tuleleegid. Huvitav ja iseloomulik on see, et van Gogh püüab 
siiski kindla, sünteetilise käsitlusviisi poole – kõiki neid rahutuid vorme ümbritsevad tugevad, 
julgelt tõmmatud piirjooned. Van Goghi vormikujundus on  robustne , jõuline ja nurgeline. Ka 
tema   deformeerib   loodust;   loodus   on   talle   ainult   lähtekohaks   uue,   kunstiliselt   usutava   ja 
mõjusa   realiteedi   loomisel.   Tema   värvid   on   heledad,   eriti   armastas   ta   helekollast.   Van 
Goghile  kõlbas maalimiseks kõik, mida ta nägi ja mis teda ümbritses – maastik, inimfiguur, 
kohviku  interjöör, pargivaade, vana  tool  või paar vanu saapaid. Kõike seda maalis ta ta võrdse 
innu ja ekstaasiga, kõiges väljendub ülimal määral haaravalt tema rahutu, tormine hing.
Van   Gogh   pälvis   kaasaegsete   tunnustust   niisama   vähe   kui   Cézanne   ja   Gauguin.   Elu   ja 
maalimist võimaldas talle ainult venna toetus. Viimastel eluaastatel kannatas ta vaimuhaiguse 
hoogude  all, ta lõpetas oma elu enesetapuga Auvers-sur-Oise`i vaimuhaiglas.
Teoseid: „Maastik tähe ja küpressidega“ (1890), „Autoportree karvamütsi, kinniseotud kõrva 
ja piibuga“ (1890), „Kunstniku tuba“ (1889), „Päevalilled“ (1888).
● HENRI de TOLOUSE-LAUTREC (1864-1901)
Nagu Van Gogh ja Gauguin, ei sobinud ka Lautrec oma kaasaegsesse ühiskonda, peamiseks 
põhjuseks   oli   tema   füüsiline    puue .   Ta   oli   groteskse   kääbusliku   välimusega   alkohoolik, 
viimane   kahe   väga   pika   ajalooga   prantsuse   aadelperekonnast,   kuid   oma   lühikese   elu   ja 
loometee jooksul lõi ta heroilise legendi, mis on köitnud paljusid järeltulevaid põlvi. 1886. 
aastast elas ta Pariisis Montmantre’il, kus peale vaesema rahva leidus ka palju boheemlikke 
kunstnikke. 
Degas’    meisterlik    joonistusoskus   oli    Toulouse -Lautecile   alati   põhiliseks    impulsiks ,   ning 
Degas’ga oli ühine ka see, et neid tõmbas ligi suurlinnaelu madalam pool, kabareed, teater ja 
tsirkus. Ka Lautrecki  vaatlus  on sardooniline ja ebasentimentaalne, oma karakteritele andis ta 
elava   individuaalsuse   ning    ilmekalt    deformeeritud   vormid   teenivad   nii   väljenduse   kui   ka 
vormikeele huve. Veelgi suurem mõju tema loomingule on jaapani värvilisel puulõikel,  art 
noveaul   ning   Gauguini   loomingul.   Toulouse-Lautrecist   sai   kaasaegsete   Montmatre’i 
inimtüüpide   kujutaja.   Inimesi   kujutades   näitab   Toulouse-Lautrec   nende   ühiskondllikku 
kuuluvust   ja   rõhutab   nende   omapäraseid   jooni   karikatuursuseni.   1892.   aastast   hakkas   ta 
tegelema  värvilise litograafiaga ning selle tehnikas plakatitega sai ta  kuulsaks . Tema  plakatid  
on jaapani  graafika  mõjudega – oma teravmeelse ökonoomse joonekõvera, selgete värvuste ja 
tugevalt rõhutatud tasapinnaliste kujutistega ning ristkülikukujulise formaadi, kujutise ja kirja 
harmoonilise tasakaaluga.   Toulouse-Lautreci loogelised jooned ja liialdused seovad tema 
graafikat ka  juugendiga ..
Henri   de   Toulouse-Lautrec   suri   alkoholist   ja   süüfilisest   ruineeritud   tervise   tõttu   oma 
vanemate lossis Malromé’s. Ta on  maetud  Verdelais’sse, mõne kilomeetri kaugusele oma 
sünnikohast.
Suurema osa oma piltidest pärandas Toulouse-Lautrec oma sünnilinnale Albile, kus 1922. 
aastal avati Toulouse-Lautreci  muuseum .
Teoseid: „Moulin- Rouge “ 1891, „Aristide Bruant“ 1892, „Salong Rue des Moulin’il“ 1894, 
Eksam  Pariisi meditsiinifakulteedis“ 1901.
KIRJANDUST
● Loe: E. H. Gombrich „Kunstilugu“ lk. 512 – 555
A. Juske, J. Kangilaski , R. Varblane  „20. sajandi kunst“ lk. 8 - 14
N. Lynton „Moodsa kunsti lugu“ lk. 13 - 24
Ruhrberg, Schneneckenburger, Fricke, Honnef „Art of the  20th   century “ vol.1. lk. 7 -21 
(inglise keeles) 
Paul Smith „Impressionism“ (eesti keeles)
●Biograafilisi romaane:
H. Perruchot „Cézanne“
W. S. Maugham „Kuu ja kuuepennine“ (Gauguin)
J. Renoir „Renoir“
D. Weiss  „Alasti tulin ma“ (A. Rodin)
I. Stone  „ Elujanu “ (V. van Gogh)
● Internetist mõned head lehed, kus palju pilte leida võib:
http://art.koti.com.pl/index_en.html
www.ocaiw.com
SÜMBOLISM
Oluliseks suunaks 19. ja 20. sajandi vahetuse kunstis oli SÜMBOLISM. Sümbolismi on mitut 
moodi määratletud. Kõige  sobivam  on lugeda sümbolistlikuks erilise  temaatika  ja süžeega 
teoseid. Sümbolistid käsitlevad meeleldi suuri, üldisi ja igavesi eksistentsialistlikke teemasid, 
nagu   sünd,    erootika ,   armastus,   üksindus,   surm,   elu   igavene   ringkäik   jne.   Seda   tehakse 
tavaliselt   süžeede   abil,   mis   on   tahtlikult   mitmetähenduslikud,   hämarad,   salapärased, 
irratsionaalsed. Kunst ei pea sümbolistide arvates olema nähtava tegelikkuse  peegeldus , vaid 
müsteerium. Sümbolistide müsteeriumitaotlus vallandas kunstnike  fantaasia  (mida  realism  ja 
impressionism   olid   tagasi    hoidnud )   ja    loova    aktiivsuse,   kuid   need   avaldusid   peamiselt 
süžeede väljamõtlemises ja üha põnevamate ning kummalisemate detailide kombineerimises. 
Maalimisviisilt   on   sümbolism    mitmekesine    –   ühed   kasutavad   akademistlikku,   siledat   ja 
idealiseeritud vormi, teised  naturalismikolmandad  aga juugendlikku stilisatsiooni. Järelikult 
on sümbolism uuesti rõhutatult „SÜŽEEKUNST“ ning sümbolismi ei saa pidada stiiliks.
Kunstnikke   inspireerisid    romaanid    ning   luule   (nt.    Dante ).   Loomingule   andsid   ainet   nii 
antiikmütoloogia   kui   ka   germaani,    keldi    ja    skandinaavia    usundid,    legendid ,    müüdid
muinasjutud  ja Piibli süžeed. Sümbolistid idealiseerisid närvilise tundlikkusega kõike:  pahe  ja 
vooruse  vastasseisu , sadismi ja iharust, neuroosi ja unenägude kujutamist jne. Sümbol kutsub 
analoogia  abil esile sügava isikliku idee ning paiskab vaataja tundmatusse. Kunstnikke köitis 
naisekuju  – ühtede jaoks puhas ja väärikas, vooruslik ja idealiseeritud, teiste jaoks saatuslik 
ilu – mida kehastavad legendaarsed  Salome , Helena jne. Lilled sümboliseerivad head ja kurja 
ning maastikud on ebausutavad, mitterealistlikud  paigad .
Sümbolismil oli Euroopa eri osades mõnevõrra erinev temaatika. Prantsusmaal ja Inglismaal 
domineerisid isikukesksed või siis ajatud üldinimlikud tõlgendused. Saksamaal lisandub oma 
rahva ajaloo ja rassi „hinge“ väljendamise püüe, Ida- ja Põhja-Euroopas on võimalik rääkida 
kunsti erilisest rahvusromantilisest sisust, mis osaliselt seguneb sümbolismiga (loodusmüstika 
ja üksiku kangelase  kultus ), kuid mis põhiliselt sellele siiski vastandub.
  KUNSTNIKUD:  GUSTAVE MOREAU (1826-1898), ODILON REDON (1840-1916), 
AKSELI   GALLÉN-KALLELA   (1865- 1931 ),    GERHARD    MUNTHE 
(1849-1929).
JUUGEND
Juugendiks nimetatakse 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi algul Euroopas ja Ameerikas levinud 
kunstivoolu. Eri maades  kandis   juugendstiil  erinevaid nimetusi:
● INGLISMAAL – art  nouveau
● PRANTSUSMAAL – le style  moderne
● SAKSAMAAL – Jugendstil
( Saksakeelne  väljend on  tuletatud  1896. aastal ilmunud sisustusajakirja „Jugend“ järgi; saksa 
traditsioonile tuginedes on ka eest keeles voolu nimetus „JUUGEND“.
Samuel  Bing avas 1895. aastal Pariisis galerii Art nouveau, kus eksponeeriti dekoratiivkunsti 
ja   Kaug-Ida    kunstiteoseid    ning   kaasaegsete   Euroopa   kunstnike   töid.   Juugendstiil    ilmnes  
esmalt    Inglismaal   tööstuslikku   masstootmist   vastandavas   ja   traditsioonilist   käsitööd 
taaselustada püüdvas liikumises  Art and Crafts Movement  (liikumine oli mõjutatud tuntud 
kunstniku,   kirjaniku   ja   ühiskonnategelase   WILLIAM   MORRISE   (1834-1896)   ideedest. 
Morris    pühendas   kogu   oma   elu   ja   energia   hääbuvate   käsitööoskuste   päästmiseks   ja 
taaselustamiseks).   Juugendi   eesmärgiks   oli    vabaneda    19.   sajandil   ehitus-   ja   tarbekunstis 
valitsenud   stiilide    segust .   Kõige   paremini   õnnestusid   uue   stiili   loomise   katsed 
ARHITEKTUURIS,    SISEKUJUNDUSES ,   TARBEKUNSTIS,   RAAMATU-   JA 
PLAKATIKUJUNDUSES.   Juugend   sai   inspiratsiooni   taimevormidest,   keldi   ja   jaapani 
kunstist ning ka rokokoost ja kohalikust rahvakunstist.  Põhirõhk oli dekoratiivsusel, kõik 
kujunduselemendid   pidid   olema   omavahel   seotud.  Maalikunstis   on   juugend   lähedane 
sümbolismile.
TUNNUSJOONED
Juugendlik   maal   sarnaneb   vitraaži   või   vaibakavandiga.   Et   taotleda   ruumilist   sügavust, 
sarnanevad  figuurid  siluettidega. Sageli on silmapiir tõstetud silmapiirist välja. Iseloomulikud 
on sujuvad ja väljavenitatud figuurid, rõhutatud piirjooned ja selged ühtlased värvipinnad. 
Maalide temaatika on  poeetiline  ja sümbolistlik. Juugendkunstnike jaoks vääris kujutamist 
eelkõige  elusloodus  – kasvavad taimed, väikesed putukad, inimene kui looduse osa,  linnud  ja 
loomad.   Nende   kujutamisel   rõhutati   kasvutungi,   elujõudu,    noorust ,   arengut,   seepärast 
iseloomustab juugendi kunstiteoseid eelkõige dünaamilisus. Looklevaid kõverjooni eelistati 
sirgjoontele, ebasümmeetriat sümmeetriale, sest looduses leidub ranget sümmeetriat harva. 
Kujutatu   pidi   voolujooneliselt   ühinema   tervikuks,   mis   moodustas   keerulisi   kauneid 
ornamente. 
Juugendi printsiip oli kõige elava  ühtsuse  rõhutamine, seepärast näeb piltidel, kuidas taimed 
muutuvad oma looklevas joontemängus  sujuvalt  naiste kleitideks, juuksed merelaineteks jne. 
Kõige elava ühtsuse idee  seondub  elu ja kunsti ühtsuse ideega – kunstnikud tegid oma elust 
kunstiteose . Nii pöörati erilist  tähelepanu riietusele, käitumisele, kõnemaneerile jne.; kõik 
harmoneerus peeneks  kaasaja  eluviisiks, millest ei puudunud magus dekadents. Kultiveeriti 
peent,   elitaarset   ilu,   mis   andis   Oscar    Wilde `ile   põhjust   mänglevaks   paradoksiks:   loodus 
jäljendab kunsti.
Elu   ja   kunsti   ühtsuse   ideega   seondub   omakorda  kõigi   kunstide   ühtsuse   idee
Juugendkunstnike   teoseid   hakati   iseloomustama    muusika    termineid   kasutades:   „rütmiline 
joon“,   „ meloodiline    joonistu“   jne.   Taotleti   kunstide   sünteesi:   arhitektuur ,   interjöörid, 
daamide kleidid, lauanõud ja nendes serveeritav toit,  muusika , luule, maalid koos  raamidega  
– kõik olid võrdselt olulised täiusliku terviku loomisel. Selle aja kunstnikele oli võõras  kitsas  
spetsialiseerumine:   kunstnik   võis   korraga   olla   nii    arhitekt ,   ruumikujundaja,    keraamik
maalikunstnik,    moelooja    kui   kunstiteoreetik,   kelle   looming   moodustas   ühe   harmoonilise 
terviku. (Nt. Ch. R. Mackintosh , G. Klimt jpt).
KUNSTNIKUD
● GUSTAV KLIMT  ( 1862 -1918)
Klimt   oli   Viini   originaalseim   juugendstiiliga    seostatud    kunstnik.   Klimt   oli   Austria 
Setsessiooni    asutaja    ja    president .   Tema   üheks   meelisteemaks   oli   jäädvustada   Viini 
kõrgseltskonna   daame.    Klimti    naisetüüp   –   sale,   elegantne,   peente   näojoonte   ja   väikese 
sensuaalse  suuga  daam, kellele kunstnik on maalinud väga sageli rõngad ümber silmade, - 
kuuluks oma keerukuses justkui ideaalse uurimisainena psühhoanalüütikutele. (S.  Freud  ja 
psühhoanalüüsi populaarsus tollases  Viinis ).
Klimti   maale   täidavad   sageli   rikkalikud   ornamendid   ja   need   sulavad   figuuriga   kokku   – 
juugendornament   täidab   nii   daami   moodsat    kleiti    kui   ka   seda   ümbritsevat    tausta .   Olles 
võlutud bütsantsi kunstist, armastas Klimt eriliselt kuldvärvi. Ta kandis seda maalidele nii 
paksult, et tekkis reljeefne pind, jättes mulje, nagu kaunistaksid maalidel kujutatud daame 
tõepoolest     juveelid .   Peale   esindusportreede   näeb   Klimti   loomingus   Salome   ja    Juuditi  
tõlgendusi ning teisi tolle aja moeteemasid, nagu  suudlustinimelu  üldistust (noorus,  keskiga
vanadus,   surm).   Tema   teosed   eemaldusid   üha   enam   naturalismist   ja   kuigi   kujutatavate 
inimeste   pead   on   modelleeritud   ümarplastiliselt,   sulavad   kehad,   draperiid   ja   tagapõhi 
tasapinnalises   värvilises    mosaiigis ,   joonte   ja  spiraalide   keerises.   Klimt   kaitses   otsustavalt 
kunstniku väljendusvabadust tagurlikus ühiskonnas, mis aitas kaasa Austria ekspressionismi 
tekkele. 
● EDVARD  MUNCH  (1863-1944)
Munchi   looming   on   oma   vormi   poolest   osalt   süntetistlik   ja   juugendlik,   kuid    sisult    võib 
Munchi   pidada   van   Goghi   kõrval   teiseks   tähtsamaks   ekspressionismi   rajajaks.   Munchile 
polnud kunst mitte looduse jäljendamine ega ka pelgalt ilu loomise vahend, vaid eelkõige 
võimalus väljendada kunstnikule tähtsaid mõtteid  ja tundeid. Munchi kodumal Norras oli 
suhteliselt   järsku   ja   kiiresti   lagunenud   külaühiskond   ning   koos   sellega   traditsioonilised 
tugevad   sidemed   inimeste   vahel.   Ka   oli   tema   peres   olnud   mitmeid   traagilisi   sündmusi. 
Selletõttu   on   Munchi   maalide   ja   graafika   peamiseks   tegelaseks   end   maailmas   üksikuna 
tundev   inimene.   Munchi   tõlgenduses   on   inimese   olemasolu   sünge   ja    lähedus     teistega  
saavutamatu, vaid surm on vääramatu. Tähtis teema on tema jaoks ka mehe ja naise suhted, 
kuid ka armastust näeb ta peamiselt petliku ja traagilisena. Nende meeleolude  väljendamiseks  
leidis Munch lihtsad ja üldised  kujundid , mis mõjuvad siiralt ja kirglikult. Munch taotleb oma 
töödes  vahetut  tunnete  kujutamist  ja käsitleb  loodusvorme  väga suure  vabadusega .  Tema 
piltide mõju aitavad tõsta nende suur  formaat , rahutu ja vaba, lohakas pintslitehnika ning 
kirglikud, leegitsev-heledad värvid. Hiljem, u. aastal 1908, toimus muutus Munchi eluviisides 
ja ka loomingus oluline muutus. Tema teoste põhimeeleolu muutus optimistlikumaks, kuid 
säilitas senise jõulisuse.
FOVISM
Fovismi  loetakse harilikult 20. sajandi moodsa kunsti esimeseks vooluks. Avalikkuse ette 
astus   see   vool   1905.   aastal,   Sügissalongis,   kus   esines   rühm   noori   kunstnikke.   Peaaegu 
segamata värvid olid lõuendile paisatud hoogsate, erinevate suurustega laikudena. Säärased 
maalid   mõjusid   erakordselt   jõulistena,   peaaegu   metsikutena.   Vool   sai   oma   nimetuse 
ajakirjanik L. Vauxcelles’ilt, kes ristis selle esindajad pilkavalt „foovideks“ (fauves  pr. k. 
„metslased“).   Fovismile   valmistas   teed   impressionism   oma    puhaste    värvide   ja   faktuurse 
maalimisviisiga;   postimpressionismist   võeti   eeskuju   Vincent   van   Goghist   ja 
neoimpressionistidest.  Neoimpressionismi  tähtsus  foovide   ja üldse moodsa  kunsti arengus 
seisnebki   eelkõige   värviteoorias   ja   uudses   maalimislaadis.   Eriti   arendasid    foovid  
maalimislaadi :   esialgsed   väikesed   värvipunktid   muutusid    suuremaks ,   eraldusid   üksteisest, 
kuni omandasid iseseisva pildiüksuse tähenduse. 
Fovism   kui    kunstivool    kujunes   stiihiliselt   sajandivahetusest   kuni   1907.   aastani.   1905.   a. 
tähistab fovismi ja üldse kogu moodsa kunsti algust vaid tinglikult. See näitab, kuidas moodsa 
kunsti   revulutsioon   on   järjepidev   protsess.   Samal   ajal   kogus   impressionism   jõudsalt 
poolehoidjaid ja ametlik  salongikunst  võttis järjest rohkem üle impressionistide maalitehnilisi 
uuendusi
TUNNUSJOONED
Foviste ühendas kõige enam huvi värvi väljenduslikkuse vastu. Nende püüdeks oli väljendada 
kunstniku   meeleolu,   mis   oli   tekkinud   motiivide   vaatlemisel.   Seetõttu   ei   pidanud   nad 
vajalikuks   olla   täpsed   kõigis   üksikasjus.   Sageli   olid   värvid   hoopis   vastupidised   looduses 
nägema   harjutud   värvidele   (puutüved   võisid   olla   erepunased,   taevas   mürkroheline,   vesi 
kollane jne.). 
Neoimpressionistidelt võtsid foovid üle maalimise puhastes lokaaltoonides ning 
puäntillistliku tehnika. Van Goghi- vaimustus   lisas  ekspressiivsust, samuti joonistusliku 
täpsuse allutamise vormi väljenduslikkusele. Siiski ei kandnud värve lõuendile mitte 
puäntillistlike punktidena nagu neoimpressionistid või „komadena“ nagu impressionistid, 
vaid hoogsate eri suurustega värvilaikudena. Foovid loobusid ka valguse-varjuga 
modelleerimisest, perspektiivsetest lühendustest ning koos sellega ruumilise sügavuse 
illusioonist – ühesõnaga peaaegu kõigest, mille eesmärgiks oli looduse jäljendamine. Objekt, 
mida kujutati, näis saavat ainult ettekäändeks puhaste, tugevate värvipindade 
kombineerimisele. Nii maastikud, aktid kui portreed on endiselt figuratiivsed, kuid tugevalt 
lihtsustatud. Joon on pannud vormid lainetama ja neid moonutanud. Hoogsa pintslilöögiga 
antakse edasi emotsioone.
KUNSTNIKUD
● HENRI  MATISSE  (1869 – 1954)
Foovide rühma keskseim kuju oli Henri Matisse. Tema arvates pole kunstnikul tarvis loodust 
„kopeerida“, vaid tuleb lasta tegelikkusel ennast mõjutada ja püüda mõju tulemusel tekkinud 
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Kunstiajaloo kokkuvõte #1 Kunstiajaloo kokkuvõte #2 Kunstiajaloo kokkuvõte #3 Kunstiajaloo kokkuvõte #4 Kunstiajaloo kokkuvõte #5 Kunstiajaloo kokkuvõte #6 Kunstiajaloo kokkuvõte #7 Kunstiajaloo kokkuvõte #8 Kunstiajaloo kokkuvõte #9 Kunstiajaloo kokkuvõte #10 Kunstiajaloo kokkuvõte #11 Kunstiajaloo kokkuvõte #12 Kunstiajaloo kokkuvõte #13 Kunstiajaloo kokkuvõte #14 Kunstiajaloo kokkuvõte #15 Kunstiajaloo kokkuvõte #16 Kunstiajaloo kokkuvõte #17 Kunstiajaloo kokkuvõte #18 Kunstiajaloo kokkuvõte #19 Kunstiajaloo kokkuvõte #20 Kunstiajaloo kokkuvõte #21 Kunstiajaloo kokkuvõte #22 Kunstiajaloo kokkuvõte #23 Kunstiajaloo kokkuvõte #24 Kunstiajaloo kokkuvõte #25 Kunstiajaloo kokkuvõte #26 Kunstiajaloo kokkuvõte #27 Kunstiajaloo kokkuvõte #28 Kunstiajaloo kokkuvõte #29 Kunstiajaloo kokkuvõte #30 Kunstiajaloo kokkuvõte #31 Kunstiajaloo kokkuvõte #32 Kunstiajaloo kokkuvõte #33 Kunstiajaloo kokkuvõte #34 Kunstiajaloo kokkuvõte #35 Kunstiajaloo kokkuvõte #36 Kunstiajaloo kokkuvõte #37 Kunstiajaloo kokkuvõte #38 Kunstiajaloo kokkuvõte #39 Kunstiajaloo kokkuvõte #40 Kunstiajaloo kokkuvõte #41 Kunstiajaloo kokkuvõte #42 Kunstiajaloo kokkuvõte #43 Kunstiajaloo kokkuvõte #44 Kunstiajaloo kokkuvõte #45 Kunstiajaloo kokkuvõte #46 Kunstiajaloo kokkuvõte #47 Kunstiajaloo kokkuvõte #48 Kunstiajaloo kokkuvõte #49 Kunstiajaloo kokkuvõte #50 Kunstiajaloo kokkuvõte #51 Kunstiajaloo kokkuvõte #52 Kunstiajaloo kokkuvõte #53 Kunstiajaloo kokkuvõte #54 Kunstiajaloo kokkuvõte #55 Kunstiajaloo kokkuvõte #56 Kunstiajaloo kokkuvõte #57 Kunstiajaloo kokkuvõte #58 Kunstiajaloo kokkuvõte #59 Kunstiajaloo kokkuvõte #60 Kunstiajaloo kokkuvõte #61 Kunstiajaloo kokkuvõte #62 Kunstiajaloo kokkuvõte #63 Kunstiajaloo kokkuvõte #64 Kunstiajaloo kokkuvõte #65 Kunstiajaloo kokkuvõte #66 Kunstiajaloo kokkuvõte #67 Kunstiajaloo kokkuvõte #68 Kunstiajaloo kokkuvõte #69 Kunstiajaloo kokkuvõte #70 Kunstiajaloo kokkuvõte #71 Kunstiajaloo kokkuvõte #72 Kunstiajaloo kokkuvõte #73 Kunstiajaloo kokkuvõte #74 Kunstiajaloo kokkuvõte #75 Kunstiajaloo kokkuvõte #76 Kunstiajaloo kokkuvõte #77 Kunstiajaloo kokkuvõte #78 Kunstiajaloo kokkuvõte #79 Kunstiajaloo kokkuvõte #80 Kunstiajaloo kokkuvõte #81 Kunstiajaloo kokkuvõte #82 Kunstiajaloo kokkuvõte #83 Kunstiajaloo kokkuvõte #84 Kunstiajaloo kokkuvõte #85 Kunstiajaloo kokkuvõte #86 Kunstiajaloo kokkuvõte #87 Kunstiajaloo kokkuvõte #88 Kunstiajaloo kokkuvõte #89 Kunstiajaloo kokkuvõte #90 Kunstiajaloo kokkuvõte #91 Kunstiajaloo kokkuvõte #92 Kunstiajaloo kokkuvõte #93 Kunstiajaloo kokkuvõte #94 Kunstiajaloo kokkuvõte #95 Kunstiajaloo kokkuvõte #96 Kunstiajaloo kokkuvõte #97 Kunstiajaloo kokkuvõte #98 Kunstiajaloo kokkuvõte #99 Kunstiajaloo kokkuvõte #100 Kunstiajaloo kokkuvõte #101 Kunstiajaloo kokkuvõte #102 Kunstiajaloo kokkuvõte #103
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 103 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2013-04-18 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 22 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor signe111 Õppematerjali autor

Lisainfo

1.IMPRESSIONISM. NEOIMPRESSIONISM. POSTIMPRESSIONISM2.SÜMBOLISM. JUUGEND3.FOVISM4.EKSPRESSIONISM JA „DIE BRÜCKE“5.KUBISM6.FUTURISM7.ABSTRAKTSIONISM8.DADAISM9.SÜRREALISM10. „DE STIJL“11.KAZIMIR MALEVITŠ ja SUPREMATISM12.KUNST KAHE MAAILMASÕJA VAHEL13.ABSTRAKTNE EKSPRESSIONISM USA-s
kunst , kunstnik , impressionist , impressionistid , impressionism , väljend , kubism , picasso , zanne , kubismi , juugend , kunstnikud , kompositsioon , gauguin , neoimpressionist , mulje , figuuri

Mõisted


Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

119
doc
20 SAJANDI KUNST
68
doc
20-SAJANDI KUNSTI AJALOO EKSAM 2017 JAANUAR
88
docx
Kunstiajalookonspekt
42
docx
Moodsa kunsti voolud 20 saj
161
docx
Kunstiajalugu 20-21 sajand
32
doc
Kordamine kunstiajaloo eksamiks
20
docx
Inglise 17 -18 sajandi kunst
41
doc
Kunsti ajaloo lühi kokkuvõtte



Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun