Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

20. SAJANDI KUNSTI AJALOO EKSAM 2017 JAANUAR (0)

Tartu Ülikool - Kultuur-Kunst - Kunstiajalugu
1 Hindamata
Punktid
20. SAJANDI KUNSTI AJALOO EKSAM 2017 JAANUAR
  • Postimpressionism (Van Gogh, Gauguin , Cézanne, Toulouse-Lautrec, nabiid, neoimpressionism: Seurat)
    Vaevalt olid impressionistid leidnud oma stiili, vaevalt oli impressionistlik vormikõne
    lõplikult välja kujunenud, kui kunstis hakati otsima uusi väljendusvõimalusi. 19. sajandi
    lõpul tekkinud uutele suundadele on iseloomulik ennekõike vastutöötamine
    impressionismi rafineeritud nüansirikkusele, ebamäärasusele ja pehmusele, püüd suurema
    vormikindluse ja ilmekuse poole. Seda taotlesid osalt juba neoimpressionistid, kuid
    järjekindlalt kehastuvad uued tendentsid CÉZANNE´i, GAUGUIN`i ja VAN GOGH´i
    loomingus. Nende kolme meistri kunsti nimetatakse POSTIMPRESSIONISMIKS.
    KUNSTNIKUD
    ● PAUL CÉZANNE (1839 -1906)
    Paul Cézanne alustas romantiliste tumedate pastoossete piltidega, millel oli tihti kujutatud
    vägivaldseid sündmusi. 1870-ndate aastate alguses lähenes ta impressionistidele ja esines
    nende esimesel näitusel 1874. Sellega seoses sai Cézanne kriitikute käest veel rohkem
    mõnitada kui tema rühmakaaslased, sest tema piltide joonistuses näis olevat rohkem
    moonutusi ja ruumikujutus tundus kohmakas . Kibestununa tõmbus Cézanne nüüd tagasi
    oma sünnilinna Aixi, kuhu jäi oma elu lõpuni, külastades ainult harva Pariisi. Jõuka isa
    ainsa pojana oli ta elatisrahaga kindlustatud. Oma töid õnnestus tal ainult harva
    eksponeerida. Siin provintsi üksinduses, elades üldsusele tundmatu veidra erakuna,
    kujundab ta umbes alates aastast 1880 välja täiesti iseseisva kunstilaadi.
    Cézanne eemaldus impressionismist, kuid jäi tunnustama selle mitmeid saavutusi, eriti
    värvide ilu. Ta tahtis ühendada impressionistlikud värvid klassikalisele kunstile omase
    värvikindlusega. Cézanne´i peamine erinevus impressionistidest on selles, et kui
    impressionistid keskendusid oma loomingus looduse analüüsile, valguse ja õhu nüansside
    tabamisele, siis Cézanne taotleb SÜNTEESI. Impressionistid olid valguse kujutamisele
    ohvriks toonud kehad, nende volüümid ja vormid, samuti ruumi. Cézanne`i
    peaülesandeks saab jälle KEHADE KUJUTAMINE RUUMIS. Ta loobub täielikult
    impressionistide voogavast, virvendavast ja ähmasest ebamäärasusest; ta püüab luua
    kindlaid, rütmiliselt liigendatud kompositsioone, milles valitseb arhitektooniline tasakaal
    ja kus on selgelt üles ehitatud massid. Tumedate varjude asemel, mida klassikalises
    kunstis kasutati selgete vormide loomiseks, soovitas ta looduses nähtavaid vorme
    lähendada mõnele stereomeetrilisele põhivormile – silindrile, kuubile, koonusele jne.
    (seetõttu on Cézanne eeskujuks ja eelkäijaks kubistidele). Cézanne pidas võimalikuks ka
    maalimist mitmest vaatepunktist, et kujutada iga objekti sellest küljest või selle nurga all,
    kus objekti vorm on võimalikult selge ja ilmekas ( nõnda kujutasid näiteks vanad
    egiptlased inimest). Mitme vaatepunkti kasutamisega lõhkus Cézanne vundamendi
    tsentraalperspektiivilt, mida Euroopa kunstis oli alates renessansist peetud
    endastmõistetavaks vahendiks ruumiillusiooni loomisel. Ühtlasi pani ta aluse
    konstrueerivale kunstitegemisele, mis vaatleb loodust üksnes toormaterjalina uue ehitise
    – pildi loomiseks.
    Cézanne`i kunst ei tähenda siiski täit lahtiütlemist impressionismi saavutustest. Nagu
    impressionistid, nii hülgab ka Cézanne vormi edasiandmisel joonistuslikkuse ja kasutab
    vormide plastilise põhiolemuse esiletõstmiseks ainult värvivarjundeid. Tema koloriit on
    niisama hel kui impressionistidel, värviastmestik rikas ja valgusküllane.
    Cézanne viljeles peamiselt maastikumaali, maalides Aixi ümbruse Vahemere ranniku
    vaateid, ka Põhja – Prantsuse maastikku. Peale maastike on ta loonud arvukalt
    natüürmorte, kus ta eelkõige toonitab püsivat vormi. Figuraalkompositsioonidest on
    kõige huvitavamad kaks sarja, mis kujutavad suplevaid naisi ja kaardimängijaid.
    Cézanne`i erinevus impressionistidest tuleb kõige selgemini esile just nendes
    figuraalkompositsioonides, samuti tema portreedes, mis oma mehise, terava
    nurgelisusega moodustavad täieliku vastandi teistele impressionistidele. Siiski on süžee
    tema jaoks teisejärguline, see on vaid vahend maalilisele struktuurile. Nõnda erines
    Cézanne`i ja ka neoimpressionistide kunst teravalt ajastule iseloomulikumast
    literatuursest kunstist.
    Teoseid: „Sainte – Victoire`i mägi Bellevue`st vaadatuna“ (u. 1885), „Provence`i mäed“
    (1886-1890), „Natüürmort virsikutega“, „Kaardimängijad“, „Suured
    suplejad“(1889).
    ● PAUL GAUGUIN (1848 – 1903)
    Teine uuema kunsti geniaalne teerajaja on Paul Gauguin, kes samuti kannatas kogu oma
    elu publiku mittemõistmise all. Tema kunstnikuks saamise tee polnud tavaline. 1870-
    ndail töötas ta pangaametnikuna ja tegutses kunstikogujana. Selle kaudu tutvus ta
    impressionistidega. Gauguin oli täielik iseõppija ja diletant ning hakkas kunstiga pidevalt
    tegelema alles 1880-ndate aastate alguses. Esialgu oli ta looming
    impressionismilähedane, kuid 1880-ndate aastate lõpupoole lõi ta kontaktid sümbolistlike
    kirjanikega, hakkas elama ja töötama Bretagne`i poolsaare rannakülades, kus oli säilinud
    vanaaegset elulaadi. Gauguin`i ideeks oli lahti ütlemine impressionismist ja püüd
    lihtsustava laadi poole. Mõnda aega töötas ta koos van Goghiga Arles`is. 1891. aastal
    asus ta lõplikult elama Okeaaniasse Tahiti, hiljem Dominique`i saarele, kus sureb kõigist
    mahajäetuna ja unustatuna.
    Tahiti saarel elades leidis Gauguin end lõplikult. Kunstilaad, mille ta siin välja kujundas,
    on rikas ja pidulik, kuid arhaiseeriv ja primitiivne nagu keskaja skulptuur ja maal, nagu
    jaapani ja egiptuse kunst, nagu neegrite ja teiste loodusrahvaste looming. Oma maalidel
    kujutab ta peamiselt Tahiti elanikke värviküllase eksootilise maastiku foonil. Tema
    maalide peakangelane on Tahiti naine – ilusa kehaga , sale, meeleline olend, kelle võlu
    Gauguin on kirjeldanud ka oma autobiograafilises romaanis „Noa – Noa“. Gauguini
    loomingus domineerib stiliseeriv tendents ja dekoratiivsus. Käsitlusviis on pinnaline ja
    kontuure toonitav. Joon on ilmekas, nurgeline, jõuline. Tema tööde peamiseks võluks on
    aga värvid, muinasjutuliselt kõlavad, kirjud , eksalteeritud; neis domineerivad tugevad
    kontrastid ja dissonantsid, eksootiliselt vürtsitatud nüanss. Gauguin taotleb esmajoones
    seda, mida ta nimetas „pildi muusikaks“ ja mida ta leiab ennekõike keskaegses
    klaasimaalis. Ta on teinud ka joonistusi, kunstkäsitöö esemeid ja skulptuuriteoseid.
    Gauguini kunst on seostatav sajandilõpu sümbolismi ja juugendstiiliga, kuid tema
    tähendus ja mõju ulatuvad kaugemale. Gauguini loomingust sõltuvad mitmesugused 20.
    sajandi monumentaalse stilisatsiooniga dekoratiivkunsti variandid, aga ka puhta värvi
    vallandumine 20. sajandi kunstis.
    Teoseid: „Nägemus pärast jutlust ehk Jaakobi võitlus ingliga“ (1888), „Kollane Kristus“
    (1889), „Kaks tahiitilannat“, „Naine viljadega“.
    ● VINCENT van GOGH (1853 – 1890)
    Vincent van Gogh oli rahvuselt hollandlane. Prantsusmaal elas ta pidevalt ainult oma elu
    lõpuaastad. Teda tuleb siiski paratamatult vaadelda ühenduses prantsuse kunstiga, sest
    tema looming saavutas oma täiuslikkuse alles tänu prantsuse kunsti mõjudele ja tänu
    kontaktile Prantsusmaa loodusega. Van Gogh oli äärmiselt tasakaalutu, rahutu ja
    eksalteeritud natuur; tema elu oli ülimal määral traagiline. Ka tema oli õieti asjaarmastaja
    ja iseõppija. Noorpõlves tegutses ta väga mitmesugustel aladel. Kunstile pühendas ta end
    umbes alates a. 1881. Van Goghi vanema perioodi töödes on tunda hollandi meistrite ,
    eelkõige Millet` mõju. Oma laadilt olid need tööd – maastikud ja žanripildid – sünged ja
    maalitud tumedate pruunide toonidega. Neis piltides on tunda kirglikku ja siirast
    kaasaelamist, mis jäi iseloomustama van Goghi kunsti ka hiljem. 1886. aastal tuli ta
    Pariisi ja kunstikaupmehest venna vahendusel tutvus seal varsti impressionistidega. Eriti
    Camille Pissarro õpetas teda kasutama heledamaid värve, kuid ikka impressionistlikus
    mõttes – oma nägemismuljete jäädvustamiseks. 1888. aastal töötas van Gogh mõnda aega
    Lõuna-Prantsusmaal Arles`is. Eemalolek impressionistide mõjust, aga vist veel enam
    lõunamaine selge taevas ja ere päike julgustasid teda kasutama suuremaid puhta värvi
    laike ja tugevamaid kontuure värvipindade vahel, mis viis ta tahes-tahtmata
    impressionismist eemale.
    Just nagu aimates lähenevat lõppu, töötas van Gogh kahe viimase eluaasta kestel
    meeleheitliku innuga. Tema tööd on tulvil rahutust, kõik neis väriseb ja leegitseb, tema
    pintslitõmbed on tihti nagu tuleleegid. Huvitav ja iseloomulik on see, et van Gogh püüab
    siiski kindla, sünteetilise käsitlusviisi poole – kõiki neid rahutuid vorme ümbritsevad
    tugevad, julgelt tõmmatud piirjooned. Van Goghi vormikujundus on robustne, jõuline ja
    nurgeline. Ka tema deformeerib loodust; loodus on talle ainult lähtekohaks uue,
    kunstiliselt usutava ja mõjusa realiteedi loomisel. Tema värvid on heledad, eriti armastas
    ta helekollast. Van Goghile kõlbas maalimiseks kõik, mida ta nägi ja mis teda ümbritses –
    maastik , inimfiguur, kohviku interjöör, pargivaade, vana tool või paar vanu saapaid.
    Kõike seda maalis ta ta võrdse innu ja ekstaasiga, kõiges väljendub ülimal määral
    haaravalt tema rahutu, tormine hing.
    Van Gogh pälvis kaasaegsete tunnustust niisama vähe kui Cézanne ja Gauguin. Elu ja
    maalimist võimaldas talle ainult venna toetus. Viimastel eluaastatel kannatas ta
    vaimuhaiguse hoogude all, ta lõpetas oma elu enesetapuga Auvers-sur-Oise`i
    vaimuhaiglas.
    Teoseid: „Maastik tähe ja küpressidega“ (1890), „Autoportree karvamütsi, kinniseotud
    kõrva ja piibuga“ (1890), „Kunstniku tuba“ (1889), „Päevalilled“ (1888).
    ● HENRI DE TOULUSE-LAUTREC (1864-1901)
    Oli aristokraat. Tema geenides oli aga viga (tõenäoliselt sugulasabielude tõttu) ja noorena saadud trauma tõttu tema jalad ei kasvanud. Haigus aga ei kibestanud teda. Mees loobus aristokraadi elust Pariisi ööelu kasuks. Hariduselugi ei istunud ning otsustas õppida pigem eluülikoolis. Kujutas Pariisi dekadentlikku ööelu Monmartre’il. Ta ei otsinud aga ööelust inetust ega viletsust, vaid leidis maailma, kuhu ka ise hästi sobitus. Joonistas öösiti gaasilambi valgel, päeval tegi galeriis sketšidest maalid. Tema värvid on kriidise, pastelse muljega. Lautrec maalis ettevalmistamata papile õlivärvidega, mis olid tärpentiiniga (väga) vedeldatud. Tegi ka tutvust litograafiaga ning selles tehnikas plakatid said Moulin Rouge’i reklaamidena väga kuulsaks . Kokku on tal üle 500 litograafilise töö, neid nii värvilisi kui mustvalgeid. Värvide maailm teda eriti ei huvitanud, pigem elu, liigutused ja tüübid. Huvitus ka väga Jaapani kunstist. 1892. aastal tüdines Lautrec pimedatest ja räpastest lokaalidest ning kolis (loominguliselt) bordellidesse. Ta ei fetišeeri naiste seksuaalsust neid kujutades, pigem kujutab naturaalsust ja realistlikult neid. Tema töödes eksisteerib ainult figuur, maastik on teisejärguline. 1989 sattus raskes deliiriumis haiglasse, tal oli ka süüfilis.
    Teoseid: "Moulin Rouge'is: kaks valssi tantsivat naist", "Tualett"
    ● NABIID (pr Les Nabis), Prantsuse maalikunstnike rühmitis, tegutses 1888–1903 Pariisis. Vastanduti akademismile ja impressionismile, taotleti Paul Gauguini, Jaapani ja keskaegsest Euroopa kunstist lähtudes uut stiili (Pierre Bonnard, Paul Sérusier, Édouard Vuillard).
    Viimase etapina impressionismi arengus saab vaadelda neoimpressionismi, mille
    pooldajad rajasid oma kunsti teaduse (füüsika) saavutustele. Termini võttis kasutusele
    kriitik Arsène Alexandre, tähistades sellega 20. sajandi alguseni kestnud maalikunstistiili.
    Neoimpressionismi nimetatakse ka „DIVISIONISMIKS“ või „PUÄNTILLISMIKS“.
    Uue maalitehnika alusepanijaks peetakse GEORGES–PIERRE SEURAT`d.
    Neoimpressionistide eesmärgiks oli valguse tõepärane kujutamine, erinevalt
    impressionistidest huvitas neid rohkem optilised efektid ja kompositsioon kui vahetu
    mulje edasiandmine. Enamjaolt anarhistidena omistasid neoimpressionistid maalikunstile
    ühiskondliku rolli ning leidsid toetust sümbolistlikelt kirjanikelt.
    TUNNUSJOONED
    Lõuend või puualus valmistati hoolikalt ette, maaliti aegamööda, kiht kihi haaval.
    Maalitud ääris suleb kompositsiooni, ka raam kaeti värvipunktidega. Neoimpressionistid
    ammutasid teemasid kaasaegsest elust, tundsid huvi populaarsete meelelahutuste vastu
    nagu kohvikukontsertid, laadapidustused, tsirkus, samas jäädi truuks ka maastikumaalile,
    portreele, ja aktile.
    Kujutised maalidel jätavad tardunud mulje, täpselt joonistatud vormid jäävad lamedaks ja
    läbipaistvaks. Süntees toob kaasa dekoratiivse stilisatsiooni. Kunstnikud kasutasid täiel
    määral ära värvide omadusi ning tarvitasid spektrivärve ja nende vahetoone. Nad
    rakendasid optilise segunemise teooriat, kandes puhtad, segamata värvitoonid
    maalialusele väikeste korrapäraste punktide, laikudena või joontena (DIVISIONISM).
    Taolise maalitehnikaga säilib värvide sära ja annab maalile kummalise väreluse.
    Lühikesed pintslitõmbed ehk punktid, mis andsid tehnikale „PUÄNTILLISMI“ nimetuse
    (pr. k. point - punkt), järgisid kontuure ja kompositsiooni kandvaid jooni.
    Neoimpressionistid arendasid edasi impressionismi. Kuid teisest küljest esineb
    neoimpressionism siiski juba reaktsioonina impressionismi ebamäärasusele, sest
    kindlakujuliste pintslilöökide tõttu on neoimpressionistide töödes hoopis rohkem selgust
    ja jõudu.
    KUNSTNIKUD
    ● GEORGES SEURAT (1859 – 1891)
    Neoimpressionismi põhjendaja on Georges Seurat. 1886. aastal pani ta välja esimese
    neoimpressionistlikus stiilis maali „Pühapäeva pärastlõuna Grande – Jatte`i saarel“.
    Sellele järgnes rida maale suplus- ja rannamotiividega ning teatri- ja tsirkuseelu
    kujutamisega. Seurat` töödele on iseloomulik range ja äärmiselt lihtsustatud
    vormikäsitlus. Ta pani rõhku joone väljendusrikkusele ja armastas oma tegelasi
    stiliseerida. Mees oli akadeemilise kunstiharidusega. Tema eesmärk oli muuta impressionism teaduslikuks. Selleks luges ta palju värviteooriat ja teadust, tahtis aru saada, mis on värv. Lammutas looduses olevad värvid põhivärvideks ja kandis need pisikeste täppidena lõuendile. Ei seganud värve mitte paletil vaid nende segunemine toimub võrkkestas. Tegi palju eeljoonistusi ja etüüde. Ühe teose loomine oli väga metoodiline ja töömahukas, võis võtta 2-3 aastat.
    Teoseid: „Pühapäeva pärastlõuna Grande – Jatte`i saarel“ 1886, „Kankaan“ 1889 – 1890.
  • Sümbolism ja juugend (Puvis de Chavannes, Moreau, Redon, Rodin, Ensor, Böcklin, Morris, Beardsley, von Stuck, Vrubel, Hodler, Klimt, Gallen-Kallela)
    Oluliseks suunaks 19. ja 20. sajandi vahetuse kunstis oli SÜMBOLISM. Sümbolismi on
    mitut moodi määratletud. Kõige sobivam on lugeda sümbolistlikuks erilise temaatika ja
    süžeega teoseid. Sümbolistid käsitlevad meeleldi suuri, üldisi ja igavesi
    eksistentsialistlikke teemasid, nagu sünd, erootika, armastus, üksindus, surm, elu igavene
    ringkäik jne. Seda tehakse tavaliselt süžeede abil, mis on tahtlikult mitmetähenduslikud,
    hämarad, salapärased, irratsionaalsed. Kunst ei pea sümbolistide arvates olema nähtava
    tegelikkuse peegeldus, vaid müsteerium. Sümbolistide müsteeriumitaotlus vallandas
    kunstnike fantaasia (mida realism ja impressionism olid tagasi hoidnud) ja loova
    aktiivsuse, kuid need avaldusid peamiselt süžeede väljamõtlemises ja üha põnevamate
    ning kummalisemate detailide kombineerimises. Maalimisviisilt on sümbolism
    mitmekesine – ühed kasutavad akademistlikku, siledat ja idealiseeritud vormi, teised
    naturalismi, kolmandad aga juugendlikku stilisatsiooni. Järelikult on sümbolism uuesti
    rõhutatult „SÜŽEEKUNST“ ning sümbolismi ei saa pidada stiiliks.
    Kunstnikke inspireerisid romaanid ning luule (nt. Dante). Loomingule andsid ainet nii
    antiikmütoloogia kui ka germaani, keldi ja skandinaavia usundid, legendid, müüdid,
    muinasjutud ja Piibli süžeed. Sümbolistid idealiseerisid närvilise tundlikkusega kõike:
    pahe ja vooruse vastasseisu, sadismi ja iharust, neuroosi ja unenägude kujutamist jne.
    Sümbol kutsub analoogia abil esile sügava isikliku idee ning paiskab vaataja
    tundmatusse. Kunstnikke köitis naisekuju – ühtede jaoks puhas ja väärikas, vooruslik ja
    idealiseeritud, teiste jaoks saatuslik ilu – mida kehastavad legendaarsed Salome, Helena
    jne. Lilled sümboliseerivad head ja kurja ning maastikud on ebausutavad,
    mitterealistlikud paigad.
    Sümbolismil oli Euroopa eri osades mõnevõrra erinev temaatika. Prantsusmaal ja
    Inglismaal domineerisid isikukesksed või siis ajatud üldinimlikud tõlgendused.
    Saksamaal lisandub oma rahva ajaloo ja rassi „hinge“ väljendamise püüe, Ida- ja PõhjaEuroopas
    on võimalik rääkida kunsti erilisest rahvusromantilisest sisust, mis osaliselt
    seguneb sümbolismiga (loodusmüstika ja üksiku kangelase kultus), kuid mis põhiliselt
    sellele siiski vastandub.
    ● KUNSTNIKUD: GUSTAVE MOREAU (1826-1898), ODILON REDON (1840-
    1916), AKSELI GALLÉN-KALLELA (1865-1931), GERHARD
    MUNTHE (1849-1929).
    JUUGEND
    Juugendiks nimetatakse 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi algul Euroopas ja Ameerikas
    levinud kunstivoolu. Eri maades kandis juugendstiil erinevaid nimetusi:
    ● INGLISMAAL – art nouveau
    ● PRANTSUSMAAL – le style moderne
    ● SAKSAMAAL – Jugendstil
    (Saksakeelne väljend on tuletatud 1896. aastal ilmunud sisustusajakirja „Jugend“ järgi;
    saksa traditsioonile tuginedes on ka eest keeles voolu nimetus „JUUGEND“.
    Samuel Bing avas 1895. aastal Pariisis galerii Art nouveau, kus eksponeeriti
    dekoratiivkunsti ja Kaug-Ida kunstiteoseid ning kaasaegsete Euroopa kunstnike töid.
    Juugendstiil ilmnes esmalt Inglismaal tööstuslikku masstootmist vastandavas ja
    traditsioonilist käsitööd taaselustada püüdvas liikumises Art and Crafts Movement
    (liikumine oli mõjutatud tuntud kunstniku, kirjaniku ja ühiskonnategelase WILLIAM
    MORRISE (1834-1896) ideedest. Morris pühendas kogu oma elu ja energia hääbuvate
    käsitööoskuste päästmiseks ja taaselustamiseks). Juugendi eesmärgiks oli vabaneda 19.
    sajandil ehitus- ja tarbekunstis valitsenud stiilide segust. Kõige paremini õnnestusid uue
    stiili loomise katsed ARHITEKTUURIS, SISEKUJUNDUSES, TARBEKUNSTIS,
    RAAMATU- JA PLAKATIKUJUNDUSES. Juugend sai inspiratsiooni taimevormidest,
    keldi ja jaapani kunstist ning ka rokokoost ja kohalikust rahvakunstist. Põhirõhk oli
    dekoratiivsusel, kõik kujunduselemendid pidid olema omavahel seotud. Maalikunstis
    on juugend lähedane sümbolismile.
    TUNNUSJOONED
    Juugendlik maal sarnaneb vitraaži või vaibakavandiga. Et taotleda ruumilist sügavust,
    sarnanevad figuurid siluettidega. Sageli on silmapiir tõstetud silmapiirist välja.
    Iseloomulikud on sujuvad ja väljavenitatud figuurid, rõhutatud piirjooned ja selged
    ühtlased värvipinnad. Maalide temaatika on poeetiline ja sümbolistlik. Juugendkunstnike
    jaoks vääris kujutamist eelkõige elusloodus – kasvavad taimed, väikesed putukad,
    inimene kui looduse osa, linnud ja loomad. Nende kujutamisel rõhutati kasvutungi,
    elujõudu, noorust, arengut, seepärast iseloomustab juugendi kunstiteoseid eelkõige
    dünaamilisus. Looklevaid kõverjooni eelistati sirgjoontele, ebasümmeetriat sümmeetriale,
    sest looduses leidub ranget sümmeetriat harva. Kujutatu pidi voolujooneliselt ühinema
    tervikuks, mis moodustas keerulisi kauneid ornamente.
    Juugendi printsiip oli kõige elava ühtsuse rõhutamine, seepärast näeb piltidel, kuidas
    taimed muutuvad oma looklevas joontemängus sujuvalt naiste kleitideks, juuksed
    merelaineteks jne. Kõige elava ühtsuse idee seondub elu ja kunsti ühtsuse ideega –
    kunstnikud tegid oma elust kunstiteose. Nii pöörati erilist tähelepanu riietusele,
    käitumisele, kõnemaneerile jne.; kõik harmoneerus peeneks kaasaja eluviisiks, millest ei
    puudunud magus dekadents. Kultiveeriti peent, elitaarset ilu, mis andis Oscar Wilde`ile
    põhjust mänglevaks paradoksiks: loodus jäljendab kunsti.
    Elu ja kunsti ühtsuse ideega seondub omakorda kõigi kunstide ühtsuse idee.
    Juugendkunstnike teoseid hakati iseloomustama muusika termineid kasutades: „rütmiline
    joon“, „meloodiline joonistu“ jne. Taotleti kunstide sünteesi: arhitektuur , interjöörid,
    daamide kleidid, lauanõud ja nendes serveeritav toit, muusika, luule, maalid koos
    raamidega – kõik olid võrdselt olulised täiusliku terviku loomisel. Selle aja kunstnikele
    oli võõras kitsas spetsialiseerumine: kunstnik võis korraga olla nii arhitekt ,
    ruumikujundaja, keraamik, maalikunstnik, moelooja kui kunstiteoreetik, kelle looming
    moodustas ühe harmoonilise terviku. (Nt. Ch. R. Mackintosh, G. Klimt jpt).
    KUNSTNIKUD
    ● GUSTAV KLIMT (1862-1918)
    ● EDVARD MUNCH (1863-1944)
    Munchi looming on oma vormi poolest osalt süntetistlik ja juugendlik, kuid sisult võib
    Munchi pidada van Goghi kõrval teiseks tähtsamaks ekspressionismi rajajaks. Munchile
    polnud kunst mitte looduse jäljendamine ega ka pelgalt ilu loomise vahend, vaid eelkõige
    võimalus väljendada kunstnikule tähtsaid mõtteid ja tundeid. Munchi kodumal Norras oli
    suhteliselt järsku ja kiiresti lagunenud külaühiskond ning koos sellega traditsioonilised
    tugevad sidemed inimeste vahel. Ka oli tema peres olnud mitmeid traagilisi sündmusi.
    Selletõttu on Munchi maalide ja graafika peamiseks tegelaseks end maailmas üksikuna
    tundev inimene. Munchi tõlgenduses on inimese olemasolu sünge ja lähedus teistega
    saavutamatu, vaid surm on vääramatu. Tähtis teema on tema jaoks ka mehe ja naise
    suhted, kuid ka armastust näeb ta peamiselt petliku ja traagilisena. Nende meeleolude
    väljendamiseks leidis Munch lihtsad ja üldised kujundid, mis mõjuvad siiralt ja kirglikult.
    Munch taotleb oma töödes vahetut tunnete kujutamist ja käsitleb loodusvorme väga suure
    vabadusega. Tema piltide mõju aitavad tõsta nende suur formaat, rahutu ja vaba, lohakas
    pintslitehnika ning kirglikud, leegitsev-heledad värvid. Hiljem, u. aastal 1908 muutub
    tema stiil rahulikumaks ja voolavamaks.
  • Sajandi alguse ekspressionism : foovid ( Matisse , Derain, de Vlaminck), Munch, die Brücke (Kirchner, Nolde), der Blaue Reiter ( Kandinsky , Marc, Macke), Kokoschka, Schiele, Lehmbruck
    Fovismi loetakse harilikult 20. sajandi moodsa kunsti esimeseks vooluks. Avalikkuse ette
    astus see vool 1905. aastal, Sügissalongis, kus esines rühm noori kunstnikke. Peaaegu
    segamata värvid olid lõuendile paisatud hoogsate, erinevate suurustega laikudena.
    Säärased maalid mõjusid erakordselt jõulistena, peaaegu metsikutena. Vool sai oma
    nimetuse ajakirjanik L. Vauxcelles’ilt, kes ristis selle esindajad pilkavalt „foovideks“
    (fauves pr. k. „metslased“). Fovismile valmistas teed impressionism oma puhaste värvide
    ja faktuurse maalimisviisiga; postimpressionismist võeti eeskuju Vincent van Goghist ja
    neoimpressionistidest. Neoimpressionismi tähtsus foovide ja üldse moodsa kunsti
    arengus seisnebki eelkõige värviteoorias ja uudses maalimislaadis. Eriti arendasid foovid
    maalimislaadi: esialgsed väikesed värvipunktid muutusid suuremaks, eraldusid üksteisest,
    kuni omandasid iseseisva pildiüksuse tähenduse.
    Fovism kui kunstivool kujunes stiihiliselt sajandivahetusest kuni 1907. aastani. 1905. a.
    tähistab fovismi ja üldse kogu moodsa kunsti algust vaid tinglikult. See näitab, kuidas
    moodsa kunsti revulutsioon on järjepidev protsess. Samal ajal kogus impressionism
    jõudsalt poolehoidjaid ja ametlik salongikunst võttis järjest rohkem üle impressionistide
    maalitehnilisi uuendusi.
    TUNNUSJOONED
    Foviste ühendas kõige enam huvi värvi väljenduslikkuse vastu. Nende püüdeks oli
    väljendada kunstniku meeleolu, mis oli tekkinud motiivide vaatlemisel. Seetõttu ei
    pidanud nad vajalikuks olla täpsed kõigis üksikasjus. Sageli olid värvid hoopis
    vastupidised looduses nägema harjutud värvidele (puutüved võisid olla erepunased,
    taevas mürkroheline, vesi kollane jne.).
    Neoimpressionistidelt võtsid foovid üle maalimise puhastes lokaaltoonides ning
    puäntillistliku tehnika. Van Goghi-vaimustus lisas ekspressiivsust, samuti joonistusliku
    täpsuse allutamise vormi väljenduslikkusele. Siiski ei kandnud värve lõuendile mitte
    puäntillistlike punktidena nagu neoimpressionistid või „komadena“ nagu impressionistid,
    vaid hoogsate eri suurustega värvilaikudena. Foovid loobusid ka valguse-varjuga
    modelleerimisest, perspektiivsetest lühendustest ning koos sellega ruumilise sügavuse
    illusioonist – ühesõnaga peaaegu kõigest, mille eesmärgiks oli looduse jäljendamine.
    Objekt, mida kujutati, näis saavat ainult ettekäändeks puhaste, tugevate värvipindade
    kombineerimisele. Nii maastikud, aktid kui portreed on endiselt figuratiivsed, kuid
    tugevalt lihtsustatud. Joon on pannud vormid lainetama ja neid moonutanud. Hoogsa
    pintslilöögiga antakse edasi emotsioone.
    KUNSTNIKUD
    ● HENRI MATISSE (1869 – 1954)
    Foovide rühma keskseim kuju oli Henri Matisse. Tema arvates pole kunstnikul tarvis
    loodust „kopeerida“, vaid tuleb lasta tegelikkusel ennast mõjutada ja püüda mõju
    tulemusel tekkinud meeleolu väljendada. Värvid ja jooned lõuendil ei sõltu seega otseselt
    loodusest, vaid kunstniku meeleolust ja teistest värvidest lõuendil. Näiteks võib
    loodusmotiiv olla täis liikumist. Selle asemel et püüda kujutada liikuvaid inimesi või
    esemeid, püüda jäädvustada liikumise mõnda hetke, visandas Matisse liikuvate kehade
    üldised piirjooned ja katsus motiivi dünaamikat edasi anda kontrastsete värvidega.
    Matisse ütles: „Eelkõige on mulle tähtis väljendus ... Väljendus ei teki... mitte inimeste
    nägudel peegelduvast kirest, liiatigi mitte vägivaldsetest žestidest. Minu maalide kogu
    kompositsioon on väljendav. Modelli või esemete asend lõuendil, neid ümbritsevad
    tühjad alad, suhted, need kõik on osalised väljenduses.“ Matisse ei tunnista kunstis
    midagi jutustavat, kirjanduslikku: „Kunstniku idee ei tule arvesse väljaspool tajutavat
    kujundit.“
    Värvide „metsikusest“ hoolimata on Matisse tööd harmoonilised ja dekoratiivselt kaunid.
    Matisse arvas, et kunsti põhimeeleolu peab olema rahulik rõõm.
    Foovide rühmitus oli suhteliselt ühtne kuni 1907. aastani. Siis haarasid mitmeid rühma
    liikmeid uuede taotlused ja nende loomingulised teed läksid lahku. Ainult Matisse jäi
    kogu eluks oma laadile enam-vähem truuks.
    Teoseid: „Toredus, vaikus , iharus.“ (1904-1905). „Avatud aken“ (1905). „Elurõõm“
    (1905, moodsa kunst üks olulisemaid teoseid).
    ● MAURICE de VLAMINC (1876-1958)
    Vlamincile oli suurimaks eeskujuks van Gogh, kelle eeskujul ta maalis faktuursete
    loetavate ja hoogsate pintslilöökidega. Samuti nagu van Gogh, pidas Vlaminc väga
    oluliseks värvi väljenduslikkust, seetõttu arendas ta tugevalt edasi maali ekspressiivsust.
    Kuni aastani 1907 maalis vlaminc närviliste pintslilöökidega värviküllaseid maastikke,
    mis oma „metsikuse“ poolest ületasid nii Matisse’i kui Deraini maale. Hilisemates töödes
    hakkas Vlaminc kasutama isikupärast laia pintslilööki, mis muutis ka tagasihoidlikud
    maastikumotiivid meeleolukaks ja veidi isegi dramaatiliseks.
    Teoseid: „Chatou sild“ 1906. „Maastik punaste puudega“ (1907).
    ● ANDRÉ DERAIN (1880-1954)
    Deraini looming peegeldab vahest kõige paremini kõiki neid allikaid, millest fovism
    inspiratsiooni ammutab. Analoogiliselt Matisse’iga näeb, kuidas ka Derain kaugeneb
    puäntillismi kuivast täpsusest. 1905. a. Sügissalongis eksponeeris Derain oma autoportree
    ja samal suvel valminud Collioure’i vaated. Kogu fovismiperioodi töödele on iseloomulik
    lai kandiline pintslitöö koos lüürilise rohe-sini-lilla värvikasutusega. Alates aastast 1908
    hakkab Derain süstemaatiliselt tegelema kubismiga ja hülgab fovistliku maalikäsitluse.
    Teoseid: „Istuv naine“ (1906). „Chatou vaated“ (1906).
    ● RAOUL DUFY ( 1877 -1953)
    Dufy oli oma loomingu põhimeeleolult Matisse’ile kõige lähedasem. Dufy armastas
    muusika ja rahvapidudega seotud motiive, mille kaudu sai väljendada elurõõmu ja
    meelelise maailma imetlust. Tema maalide värviilu on siiski õrnem, võibolla magusam ja
    pintslitehnika visandlikum ning närvilisem.
    Teoseid: „Neljateiskümnes juuli“ (1907).
    ● GEORGES BRAQUE (!882-1963)
    Braque ühines rühmitusega viimasena, aastal 1906. Braque hoiab oma maalidel vormi
    tasakaalus värvikasutusega. Eelkõige saab teda pidada siiski suureks kubistlikuks
    kunstnikuks.
    Foovidega algas Lääne-Euroopa kunstis uus suund, mida nimetatakse üldiselt
    EKSPRESSIONISMIKS. Järjekindlale „väljendusele“ hakkasid rõhuma just foovid.
    Nendega samaaegselt tekkis väljenduslik kunst ka SAKSAMAAL. Enamasti
    kasutataksegi terminit „ekspressionism“ just saksa (ja sellega sarnase) väljenduskunsti
    kohta. Järjekindel impressionism polnud saksa kunstis kunagi läbi löönud. Sakslastele
    meeldis pildile juurdemõeldav tähendus ja sümboolika. Seetõttu olid sajandivahetuse
    noorte radikaalsete kunstnike eeskujudeks Edvard Munch, postimpressionistid, eriti van
    Gogh, keskaegne ja Kaug-Ida kunst. Saksa ekspressionism jätkas romantismi põhimõtteid
    ja vastandus nii naturalistlikule salongimaalile kui ka idealistlik-sümbolistlikule kallakule
    saksa maalikunstis.
    Ekspressionistid koondusid kahte rühmitusse: aastal 1905 Dresdenis asutatud ja aastal
    1913 laiali läinud DIE BRÜCKE (Sild) ning aastail 1911-1913 Münchenis tegutsenud
    Uus Kunstnike Ühendus, mis nimetas endid BLAUE RAITER. Terminit
    „ekspressionism“ (pr. k. expression e. väljendus), hakati laiemalt kasutama aastal 1910
    Berliinis asutatud ajakirja Der Sturm ja 1912. aastal asutatud samanimelise galerii ümber
    koondunud kunstnike ringis. Ekspressionistid loobusid tegelikkuse jäljendamisest ja ka
    mulje jäädvustamisest, ka ei huvitanud neid maalilisus ja ilu. Nad pidasid oluliseks
    kunstniku mõtte ja elamuse väljendamist. Et saavutada suuremat väljendusrikkust,
    kujutatavat sageli lihtsustati või isegi moonutati.
    Kunsti abil väljendati isiklikke neuroose, ärevust ning 1914. aastal sõjani viinud
    majandusliku ja ühiskondliku pinge ees mässu tõstva teadvuse (inimese) seisundit . Pärast
    natside võimuletulekut kuulutati ekspressionism „taandarenenud kunstiks“ ning paljud
    kunstnikud emigreerusid USA-sse. Pärast II maailmasõda tõstsid ameerika kriitikud ja
    kollektsionäärid ekspressionistliku kunsti taas au sisse.
    TUNNUSJOONED
    Kuigi nii prantsuse kui ka saksa kunstnikud rääkisid „väljendamisest“, oli see, mida
    väljendati, üsna erinev. Matisse ja teised foovid tahtsid väljendada eelkõige rahulikku
    õnnetunnet, rõõmu nägemisest. Saksa ekspressionistide eneseväljenduse põhisisuks oli
    rahutus, ühiskonnakriitika ja maailmavalu.
    Ekspressionistid kujutasid kõike dramaatilises valguses. Oma suhtumist ümbritsevasse
    püüdsid nad väljendada inimeste ja esemete deformeerimise teel. Nad lihtsustasid,
    üldistasid või lausa moonutasid joonistust, kasutasid teravaid, isegi tooreid värvikontraste
    (nt. sinine- oranž ), või jällegi meelega tuhmiks ja poriseks muudetud koloriiti. Väga palju
    kasutati punase-musta kombinatsiooni. Pintslilöök oli järsk ja äge, mis muutis maali
    pinna faktuurseks.
    Inimene on saksa ekspressionistide töödes sageli jõhkra ilmega, mille taga aimdub
    sisemine piin ja traagika. Häbenemata toodi vaataja ette kehaline ja moraalne viletsus,
    nad väljendasid selgelt erootikat ja surma (nt. Egon Schiele). Maaliti müstilist temaatikat,
    keskenduti enam figuurile kui esemetele. Tegelased asetati esiplaanile, kompositsioon oli
    sageli tasakaalust väljas. Üldistav kujutamine sisendab dramaatikat tänu mõnede
    anatoomiliste detailide moonutamisele või suurendamisele (nt. Schiele tegelaste käed ja
    pead). Inimest ümbritsev loodus on tõlgitsetud äreva ja pingestatuna. Ekspressioniste ei
    huvitanud eriti harmoonia, dekoratiivsed väärtused ning maaliline ilu.
    „Brücke“-rühma kunstnikud tegelesid innukalt graafikaga. Nende lemmiktehnikaks olid
    litograafia ja puulõige (arhailine efekt), millele nad andsid ilmeka ja üldistatud joone. Ka
    graafikat iseloomustab dramaatiline elamuslikkus.
    KUNSTNIKUD
    DIE BRÜCKE
    ● EMIL NOLDE (1867-1956)
    Maalis religioossetel teemadel, samuti natüürmorte ning primitiivselt ja kirglikult
    müstilisi maastikke.
    Teoseid: „Prohvet“ (1912), „Ärritatud inimesed“ (1913).
    ● ERNST LUDWIG KIRCHNER (1880-1938)
    Kirchner jättis Die Brücke loomingusse olulise jälje. Tema pildimaailm on seotud
    inimese ja tema emotsioonidega. Inimene kuulub kokku loodusega ning loodus omandab
    tihti ohtliku ja vaenuliku värvingu. Väljenduslaadilt on ta väga sarnane foovidega, olles
    siiski tunduvalt kirglikum. Tema pildid on üles ehitatud teravate sakiliste nurkadega
    vormide diagonaalsele liikumisele ja puhaste värvilaikude irriteerivale kooslusele. Väga
    palju vastandas oma maalides ühiskonna eliiti ja heidikuid. Alates aastast 1907 viljeles ta
    puugravüürist lähtuvat nurgelist ja lamendatud vormidega stiili. Berliinis olles maalis ta
    kunstlikku ja tühja linnakeskkonda.
    Teoseid: „Autoportree sõdurina“ (1915), „Naised Berliini tänaval“ (!913).
    ● KARL SCHMIDT-ROTTLUFF (1884-1976)
    Tema oli grupi kõige jõulisem ja looduselähedasem liige, teda ei huvitanud eriti
    intellektuaalsed probleemid. Tema monumentaalsed maalid püüdsid edasi anda looduse
    vormide lihtsust ja võimsust. Peale sõda süvenesid tema kunstis religioossed tendentsid,
    lemmikmotiivideks sai kannatav Kristus, kelle kaudu kunstnik vaatles inimest
    transtsendentaalselt positsioonilt.
    Teoseid: „Sissesõidutee“ (1910), „Vestlused surmast“ (1920).
    ● EGON SCHIELE (1890-1918)
    Ekspressionismi juhtfiguuriks Austrias oli skandaalne kunstnik Egon Schiele. Schiele
    ammutas väga palju eeskujusid Gustav Klimti kunstist (mõlemad Viini Sessiooni grupis ).
    Samas on ta oma väljenduselt palju jõulisem ja karmim. Schiele lemmikmotiiviks on
    inimene, keda ta kujutas tihti väga provokatiivsetes stseenides, figuurid on sageli
    nälginud ja sünged. Schiele suutis kokku viia erootika ja surma allegooriad. Tema joon
    on sageli väga minimalistlik ja jõuline, eriti joonistustes.
    Teoseid: „Surm ja neitsi“ (1916), „Perekond“ (1918), „Embus“ (1917).
  • Kubism ( Picasso , Braque, Leger, Robert Delaunay), futurism (Boccioni, Carra, Balla, Severini)
    Pariisis oli foovide looming vaevalt mõni aasta päevakorras olnud, kui hakkasid juba
    uued suunad ilmnema. Alates aastast 1907 saab rääkida KUBISMIST. „Kubism“oli
    samuti algselt pilkeks antud nimetus. Kubismi lähtekohaks on Cézanne’i looming, eriti
    püüe leida looduses nähtavais esemeis nende põhivorme ja püsivaid struktuure. Mõju
    avaldas ka Aafrika skulptuur, mis sajandi alguses pariislastele tuntuks sai. 1907. aastal
    toimus Sügissalongis Cézanne’i postuumne retrospektiivnäitus, mis oli fovismiga
    alustanud põlvkonnale tõeliseks ilmutuseks.
    Kubismi põhimõtted olid pigem intellektuaalne mäng kui esteetiline manifest. Kubistid
    loobusid kehtivast kolmemõõtmelisuse reeglist. Primitiivskulptuuridelt õpiti vormide
    lihtsustamist ning püüdu näidata, mida mingist objektist teatakse, mitte seda, mis temast
    mingist kindlast vaatepunktist näha on. Cézanne’i maalide uurimine võimaldas välja
    töötada süsteemi, kudas lahutada nähtavat osadeks ja kujutada eset korraga mitmest
    küljest.
    Kubismi arengus saab eristada nelja järku:
  • cézanne’ilik kubism ehk fassettkubism (1907-1909), mida iseloomustab kujutatavate
    esemete taandamine geomeetrilistele põhivormidele ja erinevate vaatepunktide
    ühendamine,
  • analüütiline ehk hermeetiline kubism (1909-1912), mis kasvatab vaatepunktide arvu,
    lammutab geomeetriliselt tausta ja sisu, kuni kujutis muutub arusaamatuks ning võtab
    kasutusele kollaažitehnika,
  • sünteetiline kubism (1912-1914), kus käsitluslaad oli varasemast abstraktsem, teostes
    kasutati vihjeid reaalsusele (tähed, numbrid, ajaleheväljalõiked),
  • „kristalne periood“ (pärast aastat 1914), vormid on muutunud selgeteks ja
    kasutatakse puhtaid selgeid värve.
    Kõneldes ühest Braque’i näitusest Krahnweileri galeriis, võttis kriitik L. Vauxcelles
    käibele sõna „kubism“...“härra Braque põlgab vormi, taandab kõik kuupideks.“ 1911.
    aastal tutvustati Sõltumatute Salongis kubismi esimest korda publikule, kuid liikumise
    loojad seal ise ei esinenud, keeldudes igasugustest klassifikatsioonidest. Metseen
    Gertrude Stein, kunstikaupmehed Ambroise Vollard ja Henry Kahnweiler, luuletajad
    Guillaume Apollinaire, Max Jacob kaitsesid kubismi ning olid sellest vaimustatud.
    Kubism on tugevalt mõjutanud Euroopa avangardi.
    TUNNUSJOONED
    1908. aastal alguse saanud analüütiline kubism säilitab mingil määral loodusliku motiivi,
    kuid nende ainetering on piiratud – majad, puud, natüürmordid nõude, muusikariistade
    jms., millel oli küllalt kindel geomeetriline vorm. Side loodusega jäi väga palju
    väiksemaks, kui foovidel, pilt saab omaette nähtuseks, mille juures looduslikud motiivid
    arendatakse kuni täieliku äratundmatuseni. Kubistid hakkisid maali tükkideks, et „...saada
    ehituskive, millest püstitatakse uus ehitis – pilt“ (Picasso).
    Kubismi rajajate põhiliseks väljendusvahendiks polnud mitte värv, vaid pinnad, jooned ja
    hele-tumedusega modelleeritud mahud. Valitsevad pruunid , rohekad ja hallid toonid.
    Tähelepanu keskendus vormide ja masside kombineerimisele. Peale lihtsustamise ja
    tükeldamise rakendati veel objekti erinevate vaadete üheaegset kujutamist, seda nii
    maastike, natüürmortide ja ka portreede juures. Eri vaadete asetus pildi pinnal, samuti
    nende valiku määras seejuures ära üksnes kunstniku suva.
    Juba aastal 1911 hakkas Braque oma piltidele maalima kirjatähti, seejärel kasutama
    uudset tehnikat - kollaaži e. liimitud pilti. Veel samm edasi abstraktsionismi suunas oli
    hispaanlase JUAN GRIS’ looming, mida nimetatakse sünteetiliseks kubismiks: kunstnik
    kombineeris pildile enne vormid ja värvid ning alles seejärel viis sisse mingi motiivi,
    tavaliselt natüürmordi. Sünteetiliseks nimetatakse ka Picasso ja Braque’i kubismi pärast
    1912. aastat. Sünteetilist kubismi iseloomustab sageli suuremate geomeetriliste pindade
    ja erksamate ning puhtamate värvitoonide kasutamine.
    KUNSTNIKUD
    ● PABLO PICASSO (1881-1973)
    Picasso oli joonistusõpetaja pojana varakult kunstitehnikatega tutvunud ja juba noorukina
    kunstielus tähelepanu äratanud. Tema selleaegne looming oli veel täiesti traditsioonitruu
    ja ka hiljem, kui Picassost oli saanud suurim traditsioonide trotsija, säilitas ta selle kõrval
    oskuse joonistada ja maalida „nagu vanasti“.
    Uutele radadele astus Picasso 19. sajandi lõpuaastail, kui ta Barcelonas tutvus juugendliksümbolistliku
    kunstimaailmaga. Peagi siirdub ta Pariisi, kuhu ta jääbki elama. Paaril
    esimesel aastal on ta vaimustatud Tolouse-Lautreci impressiiv-juugendlikust laadist,
    millest ta peagi loobub. Paaril järgneval aastal maalib ta teoseid, mille peateemaks on
    inimelu sünged küljed: õnnetud, muserdatud inimesed, keda Picasso maalib hallikas ja
    sinakas koloriidis. Seda perioodi Picasso loomingus nimetatakse „SINISEKS
    PERIOODIKS“ (1901-1904). Peale tingliku värvikäsitluse torkab silma ka vägivaldne
    inimese anatoomia kujutamine. Juugendlik ja pehme stilisatsioon on kadunud.
    Sinise perioodi traagilised meeleolud ületab Picasso järgneval perioodil, mida
    nimetatakse „ROOSAKS PERIOODIKS“ (1904-1906). See on aeg, kus Picasso maalib
    väga palju artiste. Picasso näib leidvat elu ainsa mõtte loomingus ja seetõttu muutub
    loovisik, kunstnik, artist ainsa tõeliselt elava inimese võrdkujuks. See pole aga mingi
    romantiline loova geeniuse ülistus, vaid pigem trotslik ja meeleheitlik vastandamine
    tühjusele, nö. balansseerimine pallil („Tütarlaps keral“, 1906). Melanhoolne meeleolu on
    küllalt sagedane ka roosa perioodi töödes. Suurem erinevus on koloriidis. Kui püüda
    sinist ja roosat perioodi iseloomustada, näivad nad olevat kõige lähemal
    ekspressionistlikule kunstile, muidugi TÄIESTI SÕLTUMATULT saksa
    ekspressionismist. Selle perioodi tööde koloriidi tinglikkus ja joonistuse vägivaldsus pole
    juhuslikud, vaid teenivad kindla ja enamasti küllalt selge meeleolu väljendamise huve.
    Ekspressionistlik on ka rõhuasetus motiivi allegoorilisele tähendusele ja mõttelistele
    assotsiatsioonidele ehk nn. literatuursus.
    1907. aasta paiku liigub Picasso täiesti uues suunas. Tema väga tugevaks tõukeandjaks
    oli kindlasti Cézanne’i looming. Nüüd algab Picassol cézanne’ilik periood, mis kasvas
    varsti üle kubismiks. Ta hakkas looduslikke vorme lähendama kindlatele
    geomeetrilistele vormidele. Seda on ta teinud varemgi, kuid peamiselt siiski meeleolu
    väljendamise nimel. Ekspressiivse deformatsiooni asemele astub konstrueeriv
    deformatsioon. 1907. aasta kevadel hakkas Picasso maalima figuraalkompositsiooni
    „Avignoni neiud“, mille aluseks oli grotesksevõitu foto. Fotol olevaid figuurid olid
    lähtematerjaliks, mida Picasso hakkas oma kompositsiooni jaoks ümber töötama. Üldiselt
    valitsebki teoses Cézanne’ilik laad. Arengulooliselt tähtsad on aga kaks figuuri pildi
    paremal serval, eriti nende näod, kus näeb sugulust neegriplastikaga. Kuid siin avaldub
    juba ka tendents, mis sai iseloomulikuks kogu kubistlikule koolkonnale – nähtava
    reaalsuse lagundamine osadeks ja püüe kujutada eset korraga mitmest küljest. Selle
    suuna arendas Picasso välja koos Braque’ga.
    Alates aastast 1909 keskendus Picasso täiesti figuuride maalimisele, jõudes oma
    arenguga analüütilise kubismini. 1910. aasta kevadel lõpetas ta kunstikaupmees
    Ambrosie Vollard’i portree. Portreel istub Vollard näoga vaataja poole, tema taga on
    laud, millel ühel pool modelli on pudel, teisel pool avatud raamat. Kujutatud objektide
    loetelu on vajalik, sest esemete vormid on tundmatuseni muudetud. Kogu kompositsioon
    hargneb tasapinnaliselt, ühe objekti vormi markeerivad väikesed killud lähevad sujuvalt
    üle teiseks objektiks.
    1911. aastal jätkasid Picasso ja Braque analüütilise kubismi arendamist, järgnesid mitmed
    veelgi radikaalsemad natüürmordid (Picasso „Mees viiuliga“ ja Braqu’i „Natüürmort
    harfi ja viiuliga“). Kubismi arengusse oli jõudnud kriitiline punkt – kunstnikud olid
    liikunud sisuliselt abstraktsionismi piirimaile. Olid säilinud vaid ähmased vihjed
    reaalsetele esemetele, õigemini nende üksikutele detailidele. Jäi üle vaid kaotada
    viimased niidid, mis sidusid pilti nähtava reaalsusega, mida kunstnikud siiski ei teinud.
    Kui maal oli muutunud abstraktseks, tõi Braque ja tema järel ka Picasso sisse vihjed
    reaalsusele, kuid mitte enam traditsioonilise illusionismi näol. Kompromissina hakkasid
    nad maalima tasapinnalisi tähti, sõnu, numbreid, ajalehtede pealkirju jne. See moodus
    sidus abstraktseks kippuva pildi reaalsusega.
    1912. aasta kevadel viisid Picasso ja Braque kubismi uude, sünteetilisse etappi, loobudes
    täiesti perspektiivist, ka kadus vajadus modelli järele. Taastati värvi osatähtsus, pilti
    tungisid tasapinnalised dekoratiivsed pinnad. Objektide tekstuuri kopeerimise asemel oli
    lihtsam need esemed asetada maalile valmiskujul. 1912. a. mais tegi Picasso oma esimese
    kubistliku kollaži „Natüürmort korvtooliga“, kuhu ta kleepis linoleumitüki koos korvtooli
    punutisega.
    Picasso on öelnud, et ta ei maali esemeid sellisena nagu ta neid näeb, vaid sellisena,
    nagu ta teab neid olevat.
    Aastatel 1918-1924 maalis Picasso raskepäraseid art déco-likke figuure, pöördudes
    mõningal määral tagasi klassikaliste traditsioonide juurde.
    Teoseid: „Tütarlaps pallil“ (1905), „Avignoni neiud“ (1907), „Ambroise Vollard’i
    portree“ (1910), „Natüürmort korvtooliga“ (1912), „Natüürmort viiuli ja
    puuviljadega“ (1913).
    ● GEORGES BRAQUE (1882-1963)
    Tegelikult on Braque kubismi tekkes ja arengus sama oluline kui Picasso. 1907. aastal
    tutvus Braque Picassoga, see kohtumine oli otsustav kubismi käekäigule. Sellest sündis
    väga tihe koostöö ja sõprus, milles nad üksteist väga osavalt täiendasid. 1907.a. lõpus
    reageeris Braque looming Picasso avastustele. Ta maalis samas laadis „Suure akti“, mille
    ta eksponeeris 1908. aastal Sõltumatute Salongis. Braque omalt poolt süvendas Picasso
    huvi Cézanne’i loomingu vastu.
    Braque liikus täpselt samasugust kubismi arengu teed pidi nagu Picassogi, maalides
    aastal 1909-1912 analüütilisi maale, (nt. „Kann ja viiul“ 1910). Nii analüütilise ku
    sünteetilises kubismis oli just Beaque see, kes esimesena hakkas sisse tooma uuendusi,
    kuid nagu nende kahe kunstniku puhul tüüpiline, haaras Picasso uuendustest kohe kinni,
    arendades sõbra leiutist edasi.
    Teoseid: „Suur akt“ (1908), „Vaikelu viiuliga“ (1911), „Puuviljanõu ja kaardid“ (1913),
    „Pudel, ajaleht, piip ja klaas“ (1913), „Klaas, karahvin, ajaleht“ (1914).
    ● FERNAND LÉGER (1881-1955)
    Kolmas kunstnik, kes jõudis aastal 1910 objekti analüüsis vormide tükeldamiseni, oli
    Léger. Tema oli kunstnik, kes algusest peale oli rohkem oma rada käinud. Näiteks maalis
    „ Pulmad “ kombineerib ta pilvetaolisi kujundeid silindriteks tükeldatud esemetega.
    Erinevalt Picassost ja Braque’ist ilmutas Léger järjest kasvavat huvi värvi vastu. Léger
    maalis 1913-1914 seeria suuri pilte“Vormide kontrastid“, kus ta vastandas erinevaid
    puhtaid värvusi, sirg- ja kõverjooni, ruumilisi ja tasapinnalisi vorme. Léger’ maalide
    vormid assotseeruvad torudega – siit ka Léger’ kubismi iseseisva arenduse nimi -
    „tubism“ (pr. k. tube – toru).
    Teoseid: „Laud ja puuviljad“ (1909), „Pulmad“ (1911), „Naine punases ja rohelises“
    (1914)
    ● JUAN GRIS (1887-1927)
    Pühendus tõsisemalt maalikunstile alles aastal 1911, läbides kiiresti kõik kubismi
    arengustaadiumid. Tema kubistlikud teosed on ranged ja lüürilised, naturalistlik valgus
    maalis tekitas värvika üldmulje. Gris’i kubism oli vägagi abstraktsionismi serval, ta
    kombineeris pildile enne vormid ja värvid ning alles seejärel viis sisse kujutatava motiivi.
    Teise kümnendi keskel maalis Gris ja ka Picasso puhaste värvidega kubistlikke maale,
    mille tõttu nimetatakse viimast kubismi varianti ka kristalseks perioodiks.
    Teoseid: „Pudelid ja nuga“ (1912), „Picasso portree“ (1912), „Arlekiin laua juures“
    (1919).
    Kubismiperioodi läbisid lisaks nimetatutele veel mitmed kunstnikud nagu ROBERT
    DELAUNAY (1885-1941), kes kasutas täiesti puhtaid värve, PIET MONDRIAN ,
    ANDRÉ LHOTE jt.
  • Abstraktsionismi levik: Kandinsky, Klee, Mondrian
    Alates postimpressionismist oli kunstis looduse otsene kujutamine hakanud vähehaaval
    tagaplaanile jääma. Nähtava maailma jäljendajatest olid kunstiteosed muutunud omaette
    loominguks. Siiski oli neis säilinud mingi side mõne loodusliku motiiviga, mida oli küll
    lihtsustatud ja moonutatud, aga vähemalt oli neile veel vihjatud. Kubistide piltides kadus
    äratuntav motiiv kohati peaaegu täielikult. Seetõttu on loomulik, et 1910. aasta paiku
    jõudsid mitmed kunstnikud üksteisest sõltumatult teosteni, kus oli astutud viimane,
    otsustav samm ja loobutud täiesti nähtava ümbruse imiteerimisest.
    Üsna paljusid kubistlikke selleaegseid teoseid võib pidada ABSTRAKTSETEKS, so.
    sellisteks, kus pole võimalik ära tunda midagi meid ümbritsevast reaalsusest. Siiski olid
    sellised tööd veel juhuslikud ja sünteetilise kubismi etapil said ümbritseva reaalsuse
    elemendid teostes jälle tavaliseks. Kubistid ei püüdnudki abstraktseid teoseid luua.
    Selleni jõudis aga vene kunstnik VASSILI KANDINSKY, keda selletõttu
    abstraktsionismi rajajaks peetakse. Kandinsky tunnistas, et ta toetub maalikunsti eelnenud
    arengule (postimpressionismile, Matisse’i ja Picasso loomingule), kuid leidis, et tema
    loominguga jõuab see areng lõpule. Kandinsky arvates oli kunst oma otsustava
    loobumisega looduse jäljendamisest saavutanud põhimõtteliselt uue, vaimsema ja
    väärtuslikuma taseme. Kandinsky kirjutab, et igasugusest jäljenduslikkusest puhastatud
    kunstini aitas teda jõuda ilmutusetaoline elamus: üht põrandal tagurpidi seisvat pilti
    vaadeldes oli ta jõudnud imetleda selle maalilist ilu, enne kui taipas, et pildi motiivil on
    „jalad ülespidi“. Siit järeldas ta, et motiiv on pildis ainult segav asjaolu, väärtusetu
    ballast. Kandinsky arvates on puhas kunst sarnane muusikaga, kus helid ka midagi ei
    kujuta. Maalikunstnik peab kompositsiooni looma vaid värvidest ning skulptor puhastest
    abstraktsetest vormidest.
    1910. aastal maalis Kandinsky oma esimese abstraktse akvarelli, mis koosnes hoogsatest
    värvilaikudest. Kandinsky elas sel ajal Saksamaal, Münchenis ja tema ümber koondus
    rühmitus „SININE RATSANIK“. Selle liikmetest kuulsaimad on PAUL KLEE,
    AUGUST MACKE ja FRANZ MARC. Sarnaselt Kandinskyle rõhutasid nad puhaste,
    kujutamise koormast vabanenud värvide väljenduslikku jõudu. „Sinise ratsaniku“
    liikmeid huvitasid mitmesugused idealistlikud ja müstilised õpetused, mida nad püüdsid
    väljendada ka kujutavas kunstis. Marc näiteks ütles, et tema arvates peab pilt olema
    „maailma sisemise müstilise konstruktsiooni võrdkuju“. Defineerimatut ja salapärast
    „sisemist konstruktsiooni“ ei loodetud tunnetada ei aistingute ega mõistuse abil , vaid
    usuti, et selle avastab intuitsioon kunstniku alateadvusest. Seetõttu erinesid need
    kunstnikud oluliselt teistest ekspressionistidest. Ekspressionistid muutsid reaalsest
    loodusest võetud motiivi, kuni uskusid, et see vastab nende meeleolule ja tunnetele.
    „Sinise ratsaniku“ liikmed tahtsid luua täiesti uue, loodusest sõltumatu objekti, mis
    vastaks nende tunnetele. Selletaoliste teooriate tõttu pole ime, et just sellest keskkonnast
    pärineb esimene maal, mis teadlikult ja järjekindlalt hülgas igasuguse sideme nähtava
    loodusega (Kandinsky töö aastast 1910).
    TUNNUSJOONED JA KUNSTNIKUD
    Kandinsky ja tema rühmakaaslaste tööd mõjuvad nagu ekspressionistidelgi enamasti
    rahutult. Värvilaikude paigutust ei paista valitsevat mingi mõistusepärane süsteem, vaid
    irratsionaalne tundeküllus. Nõnda võib öelda, et „Sinine ratsanik“ pani aluse
    abstraktsionismi ekspressiivsele suunale.
    ● VASSILI KANDINSKY (1866-1944)
    Kandinsky looming koosneb väikeseformaadilistest akvarellidest ja visanditest paberil
    ning suureformaadilistest õlimaalidest lõuendil. Voolav, kerge ja läbipaistev akvarell
    võimaldas ühtlustada „sisemist aega“ (loov emotsioon) „välimisega“ (selle emotsiooni
    ning kunstiteose materialiseerumine). Vahetevahel kasutas kunstnik joonlauda ja
    kompassi. Tema lüüriliselt abstraktsete teoste sisuks on „emotsionaalne jõud“, mis kanti
    maalile kunstniku „sisemise vajaduse sunnil“. Kompositsiooni üldist liikumist
    liigendavad rutakad ja kindlasuunalised mustad jooned, mis tõusevad, laskuvad või on
    ringjalt ühendatud. Kunstnik armastas kõige enam kujutada kõverjooni, katkevaid jooni
    esineb väga harva. Kandinsky jaoks on maal „harmooniale rajatud kompositsioon..., mille
    värv mõjub tervele inimese kehale“.
    Erksad toonid kuhjuvad, vormid kaovad värvis, mis väljub kujutatud abstraktsete
    objektide piiridest. Kandinsky on lahti mõtestanud oma värvide olemuse: „Sinine
    vaigistab ja sügavamaks muutudes rahustab. Mustale lähenedes saab ta kurbuse
    varjundi... Kui sinine heledamaks muutub..., näib ta kauge ja ükskõiksena. Absoluutse
    rohelise peamine omadus on passiivsus. Ka heledamaks või tumedamaks muutudes ei
    kaota roheline kunagi oma esmast ükskõiksust ja liikumatust. Piirideta ja sotsiaalne soe
    punane mõjub sisemiselt kui tulisest ja püsimatust elust pulbitsev värv. Lilla on füüsilises
    ja psüühilises mõttes jahedam punane. Must on kui võimalusteta „eimiski“, pärast
    päikese kustumist kustunud „eimiski“, igavene vaikus, tuleviku ja lootuseta....
    (Vaimsusest kunstis).
    Kandinsky jaoks on värvi ja vormi ühtsus oluline: „Teravate värvide omadused tulevad
    paremini esile teravas vormis (näiteks kollane kolmnurgas). Värvid, mida võib pidada
    sügavateks, leiavad rõhutamist, toimivad intensiivsemalt ümarates vormides (näiteks
    sinises ringis).“ Seega ühendab Kandinsky emotsioonide väljendamiseks „vabaks lastud“
    värvi ja vormi.
    Teoseid: „Kompositsioon musta kaarega“ (1912), „Väike maal kollasega“ (1914).
    Klee, Macke ja Marc ei maalinud siiski ainult abstraktselt nagu Kandinsky pärast 1910.
    aastat. ● AUGUST MACKE (1887-1914) maalis salapäraseid ja pingestatud
    pargivaateid. loodus ja inimesed on neis ühte liidetud kubistide kombel lammutatud
    vormide ja intensiivsete värvide abil.
    Teoseid: „Naine pargis“ (1914), „Türgi kohvik“ (1914).
    ● FRANZ MARC (1880-1916) on kuulus oma värviküllaste loomapiltidega, milles
    valitseb müstiline ja panteistlik meeleolu. Marc ja Mace langesid I maailmasõjas.
    Teoseid: „Loomade saatus“ (1913), „Võitlevad vormid“ (1914).
    ● PAUL KLEE ( 1879 -1940) hilisemad abstraktsed teosed võivad tunduda esmapilgul
    ornamenditaolistena, kuid neis puudub ornamendile omane reeglipärasus. Hoopis
    vastupidi, igaühes neist on kordumatut joonte ja kujundite mängu, millest õhkub
    muinasjutulist salapära ning põnevust, mõnikord ka abstraktset huumorit.
    Teoseid: „Senecio“ (1922), „Peatee ja kõrvalteed“ (1926).
  • Vene avangard (Larionov, Gontšarova, Malevitš, Tatlin, El Lissitzky, Rodtšenko)
    Supermatism tekkis Venemaal aastal 1913. Supermatismile pani aluse KAZIMIR
    MALEVITŠ, kes avaldas aastal 1915 suprematismi manifesti ning esitas oma teooriad
    aastal 1916 essees „Kubismist ja futurismist suprematismini“. Oma laadi nimetas
    Malevitš SUPREMATISMIKS (lad. k. supermus), sest leidis, et on viinud täiuseni
    Cézanne’ist alanud arengu. Suprematism on geomeetrilise ehk konstruktivistliku
    abstraktsionismi vorm, mis lähtus kubismist ja futurismist. Suprematism pidi lõpetama
    kogu senise maalikunsti ning asendama selle uut tüüpi kunstiga, mis võimaldab tajuda
    eimiskit, esemetust ja universaalset ruumi. Teoreetilises plaanis sai Malevitš mõjutusi
    vene nihilistlikust filosoofiast, mille edasiarendus pani kahtluse alla maalikunsti kui
    niisuguse ja seadis sellest ettepoole tõeotsingud. Tõeni jõuti loobumise, kõigest
    ärapöördumise kaudu, ehk siis tõde on võimalik leida lähtudes „eimiskist“ (lad. k. nihil).
    Kubismist on Malevitš üle võtnud vormide tasapinnalise laialilaotamise. Suprematismi
    lõpptulemus, puhta ruumi väljendus, on seotud punktiga, kus vorm, värv ja ruum
    ühinevad. Sellega väljendataksegi „eimiskit“, puudumist, mis tuleneb puhta
    abstraktsiooni absoluutsest kohalolust, maalikunsti ülimast seisundist.
    Kõrvuti Kandinsky ja Mondrianiga peetaksegi Malevitšit üheks abstraktsionismi rajajaks.
    TUNNUSJOONED
    Malevitši loomingus leiab kinnitust abstraktse ja geomeetrilise vormi sõltumatus.
    Valitsevaks kujundiks on ruut, mille kõrval kasutati hiljem ka ristkülikut, ringi,
    kolmnurka ja risti. Erksad värvid – kollane, punane, sinine, pruun, roheline ja must –
    elustuvad valgel taustal. Malevitši tööd ei ole signeeritud ega dateeritud. Tema
    lähenemise radikaalsuse kinnituseks on teos „Must ruut valgel taustal“ (1913).
    Ruudukujulises valges ruumis paikneb must ruut, mis sümboliseerib värvide
    vastandpoolusi, lõppu ja algust. Teosega „Valge ruut valgel taustal“ (1918) jõudis ta
    abstraktsuse viimase piirini. Sellel maalil eraldab „ruudu vormi“ „lõuendi ruumist“
    üksnes kerge valge toonimuutus. Maal ise on üksnes vihje maalile: „Suprematism on
    värvisemafor piiramatuses. ... Tungisin valgesse.... Jõudsin objekti puudumise valgesse
    maailma, milles avaldub paljastatud eimiski,“ kirjutas Malevitš.
  • De Stjil (Mondrian), Bauhaus (Gropius, Mies van der Rohe), Le Corbusier
    PIET MONDRIAN JA „DE STIJL“
    On raske ülehinnata Kandinsky praktilisi ja teoreetilisi otsinguid, mis viisid objekti
    lõpliku likvideerimiseni ja „puhta maalikunsti“ tekkeni. Siin kuulub Kandinskyle
    vaieldamatu prioriteet. Kandinsky viis lõpuni selle moodsa kunsti liini, mis algas van
    Goghi värviekspressionismist, läbis fovismi ning lõppes ekspressiivse abstraktsionismiga.
    I maailmasõja järgse kunsti areng polariseerub: ühel pool avalik nihilistlik kunst (dada,
    sürrealism ) ja tesel pool jätkuvad otsingud „väljenduslikus“ laadis, eelkõige sellest edasi
    arenevas „konstruktiivses“ liinis. Konstruktiivse abstraktsionsmi arendamisel kuulub
    keskne roll PIET MONDRIANILE (1872-1944), kes tegi kubismist radikaalse
    sammu geomeetrilisse abstraktsionsmi.
    Mondrian oli hollandi päritolu kunstnik, paljude uurijate arvates seletab see paljuski tema
    kalvinistlikult askeetliku kunsti olemust. Mondriani kujunemine on tüüpiline selle
    põlvkonna avangardistidele. Mondriani arvates ei söandanud kubism minna loogilise
    lõpuni ega teinud kõiki järeldusi omaenese avastustest. Mondrian oli läbi teinud ka
    analüütilise kubismi, kuid jõudnud selle range, täiesti abstraktse süsteemini. Abstraktset
    pilti luues tunnistas ta ainult sirgeid vertikaal- ja horisontaaljooni, mille abil moodustatud
    ristkülikud jättis ta kas valgeks või värvis ühe põhivärviga – punase, kollase või sinisega.
    Mondrian toetus Platoni, neoplatoonikute jt. filosoofiale, mille järgi nähtav maailm on
    tegelikkuse juhuslik ja kaootiline pealispind või vari. Selle taga asub tõeline või oluline
    tegelikkus, millel on kindlad objektiivsed seaduspärasused. Neid ei saa väljendada
    meeleliste esemete kaudu, vaid ainult mõistetes või neile vastavates väga abstraktsetes
    vormides. Nii uskus Mondrian, et tema kunst tunnetab maailma sisemist korda
    sügavamalt ja õigemini kui nähtavat loodust jäljendav realistlik kunst.
    Ka Kandinsky uskus, et tema kunst jõuab kooskõlla maailma vaimse olemusega, kuid
    tema meelest oli maailma olemus teistsugune. Kandinskyle kui ekspressionistlikus
    keskkonnas kujunenud kunstnikule oli tähtis ka kunstniku eneseväljendus ja selle
    kordumatus. Mondrian on palju randem. Ta ei pea oma kunsti isiklikuks, subjektiivseks
    loominguks, vaid objektiivsete seaduspärasuste kehastuseks.
    Mondrian nimetas oma laadi NEOPLASTITSISMIKS ehk uusplastitsismiks. Samas
    võib seda vaadelda kui osa abstraktsionismi teisest suurest suunast (Kandinsky rajatud
    ekspressiivse abstraktsionismi kõrval). Seda iseloomustab lisaks geomeetriliste kujundite
    kasutamisele mõistuslik loomingumeetod. Pildi maalimine on plaanipärane tegevus,
    sarnane ehitamise või konstrueerimisega. Seetõttu nimetatakse seda abstraktsionismi
    suunda ka KONSTRUKTIVISMIKS.
    Mondrian maalis õlivärvidega keskmise suurusega formaadile. Sageli „Kompositsiooni“
    nime kandvates teostes on tegemist puude, luidete, kirikute, tuuleveskite ja jõgede
    kujutamisega lihtsustatud kujul. Millisel teemal ta ka ei maaliks, vormid on absoluudini
    puhastatud, põlde ja luiteid asendavad horisontaalid, kellatorne ja puid vertikaalid, mis on
    tühjendatud konkreetsest sisust, et püüelda abstraktse sisu poole, kus kõverusi ei tohi olla.
    Plaanid, jooned ja nurgad on korrastatud täiuslikus ratsionaalses ja tasakaalustatud
    kompositsioonis. Selge värv peegeldab maalide selgeid ja sirgeid jooni. Kolm põhivärvi –
    sinine, kollane ja punane – vastanduvad ja on tasakaalus kahe neutraalvärvi – valge ja
    mustaga. Need kolm värvi katavad kandilisi ühetoonilisi pindu. Valgest saab mõnikord
    helehall, must on värvidevaheliseks eraldusribaks.
    Hollandis leidis Mondrian mitmeid mõttekaaslasi. 1917. aastal asutas ta ajakirja „DE
    STIJL“ („Stiil“) ja selle ümber koondus samanimeline rühmitus kunstnikke, arhitekte ja
    disainereid. Neid ühendas veendumus, et eksisteerivad lihtsad ja selged ilureeglid, millele
    tuleb allutada kogu visuaalne keskkond. Nad põlgasid seni valitsenud ehitiste ja esemete
    dekoreerimist ja nende kaootilist ning eklektilist üldilmet, ornamendi kasutamine oli
    lausa kuritegu. Nende arvates oli võimalik saavutada kooskõla geomeetrilises
    abstaktsionismis kehastunud „üldiste seaduspärasuste“ ja esemete praktilisele eesmärgile
    vastava vormi vahel.
    „De Stijli“ ideoloogid töötasid välja FUNKTSIONALISMI alused, mille kohaselt
    maalil, arhitektuuril ja disainil on eelkõige täita funktsioon – praktilise vajaduse süntees
    masside, värvide, valguse ja materjali abil. Kokkuvõttes oli „De Stijli“ kaugem eesmärk
    allutada kogu keskkond neoplastitsislikule vormikeelele. Mondrian kirjutas oma
    programmilises teoses „Plastiline kunst ja puhas plastiline kunst“: „Tulevikus asendab
    puhas vorm meie keskkonna nähtavas reaalsuses kunsti... Ja siis pole meile enam vaja
    maale ega skulptuure, sest me hakkame elama kunstis endas.“
    Nagu hiljem näeb, oli „De Stijl“ üks osa 1910. aastate teise poole liikumisest, mis panid
    aluse kogu 20. sajandi maalikunsti, arhitektuuri ja disaini mõjutanud konstruktivistlikule
    ja funktsionalistlikule esteetikale.
    Mondriani teoseid: „Kompositsioon punase, kollase ja sinisega“ (1921), „Pilt II“ (1925),
    „Victory Boogie-Woogie“ (1944) jne.
  • Naivism (Rousseau), Chagall, Modigliani, metafüüsiline maal (de Chirico, Morandi), dada (Duchamp, Man Ray), sürrealism (Miró, Ernst, Delvaux, Magritte, Dalí), Escher, Brâncuși, Giacometti
    Naivistlikku kunsti lõid alguses asjaarmastajad, kes asusid väljaspool akadeemilist ja ka avangardlikku kunsti. Naivistid suhtuvad nähtavasse maailma lapseliku puhtsüdamlikkusega. ning püüavad seda jä ljendada , kuid ei kasuta realismi tavalisi vahendeid nagu tsentraalpersektiiv, anatoomia arvestamine , õhu ja valguse kujutamise võtted. Tihti sarnanevad Itaalia eelrenessanssi kunstiga. Naivismi on kutsutud ka primitivismiks. Naivismi ei tohi segi ajada rahvakunstiga, mis on alati mõ jutatud rahva traditsioonidest. Naivism on aga täiesti sõltumatu igasugustest traditsioonidest ning lähtub ainult kunstniku kordumatust isikust. Naivistlik kunst erineb ka lastekunstist, kuna loodud teosel on järjekindlalt konstrueeritud kompositsioon. Kubistid olid vaimustunud naivismi siirusest, esemelisusest ja fantaasiaküllusest ning samuti kõikide objektide muutmisest embleemitaolisteks. 1933. aastal toimus Pariisis esimene naivistliku kunsti näitus. Kuigi naivistid loovad tavaliselt oma kunsti eraldatult, kujunesid Jugoslaavias ja Horvaatias naivistide koolkonnad. Paljud traditsioonilise hariduse saanud kunstnikud hakkasid oma loomingus naivismile omaseid tunnuseid kasutama.
    Naivismi tunnuseid on ka kuulsate kunstnike AMADEO MODIGLIANI (1884-1920) ja
    MARC CHAGALLI (1887-1985) loomingul. Chagall laenas mõndagi kubismilt ja
    orfismilt, kuid oli oma mälestuste ja ulmade esitlemisel iseseisev. Modigliani maalis väga
    palju õhulisi ja soojades toonides lihtsustatud portreesid, kus ta kujutas isikupäraseid
    naisi.
    Sürrealism on 20. sajandi kunsti liikumistest kahtlematult üks intrigeerivamaid. Tekkis
    see nähtus aastal 1923 Pariisis ja hääbus II maailmasõja lõpus, kuid oma mõju on
    säilitanud tänini. See vool järgnes dadaistlikule liikumisele, haarates endasse hulgaliselt
    dadaistlikke kunstnikke ja luuletajaid. Algselt kirjanduslik liikumine hõlmas ka kujutavat
    kunsti ja filmikunsti (Luis Buñuel). Sürrealistid mõistsid hukka rikutud ühiskonna ning
    jätkasid tegutsemist dadaismile omaselt, mässu- ja skandaalivaimus. Nad tundsid huvi
    unenägude ja hallutsinatsioonide ning eriti SIGMUND FREUDI alateadvusteooria
    vastu. Kunstnikud ei uurinud loodust vaid intiimset sisemaailma, ka olid nad
    vaimustunud Hieronymus Boschi nägemuslikest maalidest.
    Liikumise nimi pärineb Guillaume Apollinaire’i näidendi „Teireiase rinnad“
    alapealkirjast „Sürrealistlik draama“. Sürrealismi vaimne juht, kirjanik André Breton
    avaldas 1924. aastal esimese sürrealismi manifesti: „...see on puhas automatism, mis
    sõnaliselt, kirjalikult või mõnel muul viisil väljendab mõtte tõelisi käike, ilma mõistuse
    kontrollita ja arvestamata eetilisi, religioosseid, esteetilisi või muid selletaolisi
    kaalutlusi.“ Aastal 1928 ilmus kirjutis „Sürrealism ja maalikunst “. Breton oli mõistuse
    kontrollist sõltumatu automaatkirjutamise innukas pooldaja, ta nõudis sürrealistidelt
    täielikku pühendumist kõiges, mis puutus kunsti, moraali ja poliitikat, ning ta heitis kõik
    vastuhakkajad sürrealistide ridadest välja (1934. a. sattus põlu alla ka Salvador Dalí).
    Sürrealism ei piirdu sugugi ainult kunstiga. Sürrealismi üheks eesmärgiks oligi elu ja
    kunsti piiri (nagu ka teiste ühiskondlike reeglite ja tabude) kahtlaseksmuutmine või
    kaotamine. Ühiskonda (kultuuri) ja eriti Läänemaailma kapitalistlikku ühiskonda pidasid
    nad inimese vabadust ja tegelikke vajadusi mahasuruvaks jõuks. Spontaansus, alateadlike
    tungide väljendamises nägid nad vahendit inimese vabastamiseks mõistlikkust nõudva
    ühiskonna survest. Soov Lääne ühiskonda lammutada või radikaalselt muuta viis
    sürrealistid ajuti koostööle kommunistidega. Kuigi sürrealismi laiem eesmärk oli elu
    muutmine, oli see praktikas ikkagi kunstivool. Sürrealistid käsitlesid elu „peaproovina“,
    aga muidugi oli spontaansuse harrastamine kunsti piirides või piiride läheduses ka
    mugavam kui väljaspool kunsti.
    Kirjanduses ja teatrikunstis püüdsid sürrealistid alateadlikke jõude vabastada otsese
    spontaansuse abiga, näiteks harrastati automaatset kirjutamist. Staatilisi esemeid
    kujutavas visuaalses kunstis prooviti samuti otsest spontaansust ja juhuse abi kasutamist:
    joonistati „automaatselt“, mõned teosed sündisid kollektiivselt joonistades, nii et üksteise
    tehtut nähti alles lõpuks.
    Sürrealistid ei leidnud 1920-ndail ja 1930-ndail aastail laiemat tunnustust. Publik ja
    traditsioonilisem kunstnikkond kaldus neid pidama lihtsalt skandalistideks, aga ka teised
    avangardistid võõristasid neid. Abstraktsionistid tegelesid puhta vormiga ja sürrealism
    tundus neile olevat liiga literatuurne ja odav. II maailmasõja alguses siirdus enamik
    sürrealiste USA-sse, kus nende looming, aga veel rohkem teooria andis tõuke uut tüüpi
    abstraktsionismi tekkimisele 1940-ndate aastate lõpul. Pärast 1970. aastat on sürrealism
    jällegi enam populaarsust võitnud.
    TUNNUSJOONED
    1920-ndate ja 1930-ndate aastate sürrealismile oli tüüpiline püüe otsida alateadvuse jälgi
    unenägudes, hallutsinatsioonides ning laste ja vaimuhaigete visuaalsetes
    eneseväljendustes (mõtte tõelised käigud). Tõenäoliselt sündis osa sürrealistlikke teoseid
    ka materjali teadlikult kombineerides või võimalikult mõistusevastaseks ümber töötades.
    Nii oli sürrealism jälle peamiselt süžeekunst, ta ei erinenud senisest maalikunstist mitte
    niivõrd uutmoodi maalimisviisiga, vaid omapäraste süžeedega.
    Sürrealistide ammendamatuks allikaks on unenäod ja müstika. Burlesk ja võikus leidsid
    vaba väljendamist, domineeris seksuaalsusega seotud sümboolika, sageli vägivaldne ja
    hälbeline. Võimalikud on reaalsuse kõik kombinatsioonid: kunstnikud muundasid esemed
    elavaks kehaks ja vastupidi, vormisid ümber kehaosi. Nad paigutasid oma fantaasiad
    kuupaistelistesse, tühjadesse ja kivistesse ruumiavarustesse. Pealkirju ja teoseid eneseid
    pole võimalik ratsionaalselt mõista.
    Osa sürrealistlikke kunstnikke olid maalitehnikas väga traditsioonilised. Kõiki
    looduslikke materjale ja esemete üksikosi kujutasid nad realistlikult (nn. VERISTLIK
    SÜRREALISM – lad.k. veritas – tõde). Esemed ja eriti nendevahelised suhted olid aga
    enamasti äärmiselt moonutatud ja mõistusevastaseks muudetud. Illusionistlikult on
    maalitud ka kolmemõõtmeline ruum. Mõnikord on ruumilist sügavust eriti rõhutatud ning
    ruum on täidetud salapärase, nagu tardunud valgusega (Salvador Dalí, René Magritte’i ,
    Max Ernst’ i looming).
    Teine sürrealismi variant vältis veristlikke üksikasju. Freudistlikud sümbolid või laste ja
    vaimuhaigete joonistustest tuletatud kujundid arendati peaaegu abstraktseteks märkideks
    (nt. Joan Miró, André Masson’i looming).
    KUNSTNIKUD
    ● JOAN MIRÓ (1893-1983)
    Kataloonia kunstnik, alustas sürrealismiga aastal 1924. Miró vabastas oma teostes
    automatismiga joone ja värvi. Tema isiklikus kujutlusmaailmas võib näha biomorfseid
    olendeid ja suuri erksavärvilisi pindu. Miró maalidel näeb kõrvuti abstraktsete vormidega
    sageli ka täiesti äratuntavaid esemeid, kuid spontaanselt tekkinud vormidele lisas ta alles
    hiljem detaile, mis viitavad reaalsetele esemetele. Omapärastest ja fantaasia- ning
    värviküllastest kujunditest arendas Miró hiljem välja dekoratiivstiili, mida ta sai teostada
    ka monumentaalsetes seinamaalides.
    Teoseid: „Hollandi interjöör“, „Emadus“ (1924).
    ● ANDRÉ MASSON (1896-1987)
    Veelgi rohkem, kui Miró, kasutas prantslane Masson oma maalides spontaansuse abi.
    Näiteks alustas ta joonistamist ilma mingi plaanita, lihtsalt kritseldades.
    Teoseid: „Kalade võitlus“ (1927).
    ● YVES TANGUY (1900-1955)
    Tanguy maalidel näeb mingeid amorfseid vorme kõledas ruumis. Võrreldes Massoni
    „kritseldustega“ on neil aga kompaktsem, töödeldum vorm. Siiski on nende vormide
    algupära samuti automatistliku päritoluga, kuigi spontaanse käe liikumist näha pole.
    Automaatselt joonistatud vormid on lihtsalt hiljem viidud maalitehnikasse.
    Teoseid: „The ribbon of extremes“ (1932), „Aknakivide palee“ (1942).
    ● SALVADOR DALI (1904-1989)
    Veristliku sürrealismi kuulsaim esindaja on katalaan Salvador Dalí. Tema looming on
    baroklikult ülespuhutud ja eksalteeritud ning küllastatud vihjetest ja alltekstidest. Maalid
    mõjuvad suurejooneliste ja efektsete lavastustena. See külg Dalí loomingus leidis
    hiilgavat rakendust koostöös filmirežissööe Luis Buñueliga („Andaluusia koer“ 1928).
    Väga teatraalne ja kohati ka skandaalne oli Dalí igapäevane elu ja käitumine.
    Dalí tutvus nooruses Freudi teooriatega ning ta otsustas a. 1929 sürrealismi kasuks. Ta
    maalis akadeemilise täpsusega „unenäo värvides ja kolmes mõõtmes pilte“. 1930-ndate
    alguses töötas Dalí välja oma teooria, nn. paranoia-kriitilise meetodi, mis „baseerub
    assotsiatsioonide ja hallutsinatsioonide kriitilisel ja süstemaatilisel objektiviseerimisel“.
    Dalí ise on korduvalt väitnud, et ta maalib ainult oma nägemusi, mille üle tema
    ratsionaalsel mõtlemisel puudub kontroll. Nii ei allu ka paranoia-kriitiline meetod
    loogikale. Samas aga kahtlusi Dalí maalide nägemuslikus alges lisab asjaolu, et koos
    paranoia-kriitilise meetodiga muutus tema maalimisviis üha akadeemilisemaks.
    Teoseid: „Illumineeritud naudingud“ (1929), „Narkissose metamorfoos“ (1934), „Uni“
    (1937)
    ● RENÉ MAGRITTE (1898-1967)
    Unenäoline maailm on keskne teema ka belglase René Magritte loomingus. Magritte tegi
    vahet ärkvel-une, pool-une ja kirka une vahel. Kõige väärtuslikumad olid kaks esimest,
    kus ilmusid unenäo pildid, kuid teadvus säilitas ärkveloleku. Neid pilte sai kõige
    vahetumalt fikseerida. Magritte’i maalidel näeb üldse unenägudele omast nihestatust, kus
    esemed on küll reaalsed, kuid ebaloogilises seoses. Magritte’i ikonograafias on olulisel
    kohal freudistlik unenäosümboolika: kaabud, jalutuskepid, linnud, munad. Omaette teema
    on illusionistlikud trikid peeglite ja aknavaadetega.
    Teoseid: „Pildi reetlikkus“ (1928), „Hoolimatu magaja“ (1927), „Punane modell“ (1934),
    „Ravija“ (1937).
    ● MAX ERNST (1891-1976)
    Ernsti loomingu suurem osa on veristlik, täidetud fantaasiaküllastest, veidratest, aga ka
    enamasti süngevõitu olenditest. Sageli süngus küll seguneb või vaheldub absurdse
    huumoriga.
    Teoseid: „Elevant Celebes“ (1921), „Naine, vanamees ja lill“ (1923), „Millest inimene ei
    peaks midagi teadma“ (1923).
    ● Sürrealistide hulka kuulusid MAN RAY (1890-1976), PAUL DELVAUX, GIORGIO
    de CHIRICO (1888-1978).
  • 1920.-30. aastad prantsuse (Picasso, Matisse, Dufy, Bonnard, de Lempicka, Foujita) ja saksa kunstis (Heartfield, Grosz, Dix, Beckman)
    Kunstiajalugu kahe maailmasõja vahelisel ajal võib jagada kaheks etapiks, mis enamvähem
    vastavad kahele aastakümnele. 1920-ndail jätkus avangardismi levik. Enne I
    maailmasõda tekkinud voolud võitsid uusi poolehoidjaid. Mõnes riigis, nagu Nõukogude
    Venemaal ja Saksamaal muutusid avangardistlikud voolud isegi valitsevaks, eriti
    aastakümne alguses.
    VENEMAALE on iseloomulik, et uuenduslikud voolud pidasid end bolševistliku
    revulutsiooni liitlasteks ja tungisid peale kõigis kunstiliikides – maalikunstis, graafikas,
    eriti plakatikunstis ja raamatukujunduses, arhitektuuris, disainis, teatri- ja filmikunstis,
    kirjanduses. Revolutsioonilise utopismi uimas usuti, et on võimalik luua täiesti uut tüüpi
    kultuuri, kus kaovad piirid mitte ainult kunstiliikide, vaid ka kunsti ja elu ning kunstnike
    ja publiku vahel. Seni väga omaette tegutsenud kunstnikud joovastusid võimalusest oma
    loomingut massidele pakkuda, aga ka võimust, sest tihti püüti uut kultuuri juurutada üsna
    diktaatorlike võtetega. Visuaalsetes kunstides oli juhtiv supermatismile tuginev
    KONSTRUKTIVISM.
    Juba 1920-ndate aastate alguses hakkas aga paljastuma avangardistide utoopia naiivsus.
    Nõukogude Venemaa valitsusele oli traditsiooniline kunst sobivam, sest selle vahenditega
    oli lihtsam levitada valitsusele meelepärast propagandat. Teiseks võttis Nõukogude
    valitsus selgemalt suuna vene imperialismi traditsioonide ja vene rahvusliku
    kultuuripärandi kasutusele ning avangardismile omane kosmopolitism muutus võimudele
    kõlbmatuks. 20-ndate keskel hakkas nõukogude kultuuripoliitika avangardismi tõrjuma,
    aastakümne lõpul aga lausa hävitama. Ainsaks lubatud kunstiks sai SOTSIALISTLIK
    REALISM, mis pidi toetuma 19. sajandi vene realismile, kuid lisama sellele
    bolševistliku ideoloogia. Selline kunst esitas ülistavas laadis võimumeeste portreesid ja
    võite Kodusõja lahingutes, tähtis oli ka ilustatud laadis töökangelaste kujutamine.
    Avangardlik kunst, sealhulgas konstruktivistlik arhitektuur kuulutati kodanlikuks
    igandiks. Sotsialistlik realism oli osa totalitaarsest ühiskonnast, selle väline, paraaditsev
    külg.
    SAKSAMAAL 1920-ndatel hakati sõjaeelses EKSPRESSIONISMIS nägema
    järgnenud ajaloo prohvetlikku ettekuulutust. Uus põlvkond kunstnikke võttis seepärast
    eeskujuks ekspressioniste, aga ka dadaiste ning muutus tihti väga ühiskonnakriitiliseks.
    Saksa kunstile olid sel ajal tüüpilised sünged, grotesksed, karikatuursed pildid ja
    skulptuurid. Nende puhul on raske või lausa võimatu rääkida esteetilisest ilust, küll aga
    maailmavalu, leina, mure, iroonia või põlgustunde siirast ja jõulisest väljendusest.
    Portreedes rõhutati vormi plastilisust ja kujutatava karakterit. Eesmärgiks oli tegelikkuse
    objektiivne kujutamine, maalide põhiteemaks oli kaasaegne ühiskond ja selle pahed.
    Maalid kujutasid süngeid tahke tööstuslinna elus, sõjardeid, sõjaheidikuid, sante,
    prostituute, kerjuseid jt. Näod olid enamasti kujutatud pealiskaudselt ja karikatuurselt,
    seevastu maaliti esemed peensusteni välja. Kompositsioon allutati täisnurkade rütmile.
    Varju puudumine annab tihtipeale maalidele maagilise mõju. Joonistus on esi- ja
    tagaplaanil võrdse selgusega, pintslitöö tundetu.
    Maalikunstis esindavad seda suunda OTTO DIX (1891-1969), kes pöörab tähelepanu
    inimeste käitumisele pingelises ühiskonnas. Ta ei kujutanud otseselt sõjaõudusi vaid
    ainult vihjas neile. („Ajakirjanik Sylvia von Hardeni portree“ (1926), „Söögitoomine
    rindel“, „Sõda“ (1932)).
    MAX BECKMANN (1884-1950) kaugenes ekspressionismist ja hakkas jaheda
    objektiivsusega kujutama linna kui kitsarinnalise ühiskonna peeglit. („Öö“ (1919)).
    RUDOLF SCHLICHTER (1890-1955) portretistina andis suure irooniaga edasi oma
    kaasajas valitsenud kaost.
    GEORGE GROSZ (1893-1959) naases vaimselt rusutuna rindelt ning väljendas oma
    sõjavihkamist linnatemaatilistes piltides. Ta viimistles stiili, mille kohta ütles, et sel on
    „noa jõhkrus“. Poliitiline satiir ning sõjardite ja kapitalistide kritiseerimine jõudis
    kolmekümnendate aastate lõpul groteskini.
    Teist, optimistlikumat, aga ka utopistlikumat suunda esindas Saksamaal tegutsenud
    kunstikool „BAUHAUS“ (1919-1933). „Bauhaus“ oli kool, mis ühendas endas arhitekte,
    sisekujundajaid, disainereid, maalikunstnikke jne., kes olid järjekindlad funktsionalismi
    pooldajad. „Bauhausi“ tähtsamateks kunstilisteks allikateks olid kubism ja geomeetriline
    (konstruktivistlik) abstraktsionism . „Bauhausi“ kunstnikud lootsid funktsionalistliku
    arhitektuuri ja disaini ning nendega liitunud abstraktse maalikunstiga luua uut tüüpi
    keskkonda, mis muudaks ka ühiskonda paremaks.
    PRANTSUSMAAL tekkisid 1920-ndail aastail eespool kirjeldatud PURISM ja
    SÜRREALISM. Siiski oli avangardi pealetung siin nõrgem kui vahetult enne sõda. Uued,
    nooremad kunstnikud enamasti ei hoolinud avangardismi ideedest. Tihti kasutasid nad
    mõningaid avangardi kogemusi, kuid eelistasid lihtsat, ilusat, loodust jäljendavat, kuid
    isikupärase käekirjaga kunsti. Ka mitmed sõjaeelse avangardi esindajad, foovid ja
    kubistid muutusid rahulikumaks ja realistlikumaks.
    Isegi MATISSE ja PICASSO töötasid ajuti traditsioonilisemas laadis. Picasso kasutas
    klassitsistlikult üldistavat ja selget joonistust. Matisse maalib natuuritruusid figuure ning
    modelleerib valguse ja varjuga. Kuid peagi muutsid mõlemad suunda ja neist said
    radikaalsed avangardistid. Matisse kakkas maalima hiiglaslikke roosasid ja kollaseid
    skandaalselt deformeeritud naisakte ja natüürmorte, mis olid samas dekoratiivselt kaunid
    ja mängulised. Ka kasutas ta palju värvilisest paberist välja lõigatud kujundeid, mida ta
    kleepis lõuendile. Picasso loomingus said keskseks vanade müütide dramaatilised ja
    ekstravagantsed tõlgendused, mille vormikeeles ühinevad mineviku suurmeistrite (M.
    Grünewald, F. Goya jt.) mõjud Picasso enda kubistliku ja sürrealistliku minevikuga.
    Teoste lähtekoht on esialgu peamiselt kunstniku isikliku eluga seostatav. 30-ndatel aga
    tugevnevad ühiskonna kajastused. Fašismi- ja sõjaohu väljendusega on seotud
    aastakümne lõpu kuulsamad teosed („Guernica“, „Nuttev naine“, „Kass ja lind“ jne.).
    Looduslähedase kunsti hulka kuulus ka NAIVISM. Tolliametnik Henri Rousseau oli
    surnud juba enne sõda (1910), kuid tema menu teritas avalikkuse tähelepanu teistegi
    iseõppijate ja pühapäevamaalijate vastu. Iseseisev suurkuju oli MAURICE UTRILLO
    (1883-1955), impressionistide modellina ja hiljem maalikunstnikuna tuntud Suzanne
    Valadoni vallaslaps. Omapäi kasvanud poiss hakkas maalima Pariisi tänavaid, eriti
    Montmartre’i ümbruses. tema pisut vigase perspektiivi ja natuke kohmaka joonistuse,
    kuid julge, rikka ja peenemaitselise koloriidiga linnavaated on tänaseni peamiseks, kuigi
    kättesaamatuks eeskujuks tuhandetele Pariisi ja teiste linnade tänavakunstnikele.
    Naivismi tunnuseid on ka kuulsate kunstnike AMADEO MODIGLIANI (1884-1920) ja
    MARC CHAGALLI (1887-1985) loomingul. Chagall laenas mõndagi kubismilt ja
    orfismilt, kuid oli oma mälestuste ja ulmade esitlemisel iseseisev. Modigliani maalis väga
    palju õhulisi ja soojades toonides lihtsustatud portreesid, kus ta kujutas isikupäraseid
    naisi.
    Peenemaitseline varjundirohke värvitoredus ja maaliline pintslitöö iseloomustasid
    enamiku nn. Pariisi koolkonna maalijate, näiteks PIERRE BONNARD’i (1867-1947)
    loomingut.
    AMEERIKA ÜHENDRIIKIDE kunstis oli 1920-ndail aastail levinud küllalt
    traditsioonilise (realistliku) vormiga suunad – ühiskonnakriitiline nn. SOTSIAALNE
    REALISM ja veidi romantilisem ja nostalgilisem REGIONALISM. 1930-ndail aastail
    hakati peamiselt valitsuse rahadega kunstnikelt tellima monumentaalkunsti teoseid
    ühiskondlikele hoonetele. Siin osalesid mitmesuguse laadiga kunstnikud, näiteks ka
    regionalistid THOMAS HART BENTON (1889-1975).
    Suurt mõju saavutasid aga MEHHIKO kunstnikud DIEGO RIVERA (1886-1957),
    JOSÉ CLEMENTE OROZCO (1883-1949) jt. Nad olid kodumaal loonud väga
    omapärase ja jõulise monumentaalstiili, kus liitusid vanaaegne Ameerika kõrgkultuur,
    uusaegne indiaani rahvakunst, katoliiklik kirikukunst ja karnevalikultuur, aga ka Euroopa
    avangardismi mõjud. Seda stiili rakendasid mehhiklased ka USA-s, andes noortele
    kunstnikele eeskuju euroopalikust realistlikust traditsioonist lahtiütlemiseks.
    INGLISMAA kunstielus kujunes uuenduslikele vooludele soodus õhkkond. 1930-ndail
    aastail algas mitme silmapaistva skulptori loomingutee. Tähtsaim nende hulgas oli
    HENRY MOORE (1898-1986), kelle teostes on julgelt üldistatud ja deformeeritud
    inimkeha. Mõnikord on kujudes läbiulatuvad avad. Moore’i kunsti eeskujude hulgas on
    vana Mesopotaamia ja Vana-Ameerika skulptuurid.
  • Totalitaarsete riikide kunst: Venemaa (Deineka); Saksamaa (Riefenstahl, Speer)
    Saksamaa, NSVL. Kunsti range kontroll. Avangard oli mõlemais riigis keelatud. Kunsti kasutati propaganda nimel. Lubatud kunst oli see, mis toetus traditsioonidele – 19 sajandi akademist ja realism. Skulptuuris: Arno Breker, Veera Muhhina. Nõukogudes oli ainuõigus sots. realismil, arhitektuuris eesmärgiks klassitsism ja eklektika.
    Totalitaarne kunst – avangardistlik kunst keelustati ning lubati ainult sellist kunsti, mis toetus traditsioonidele. Peamisteks eeskujudeks olid akademism ja realism. Soositud kunst on sarnane nii vormi kui ka temaatika poolest. Peamiselt kujutati revolutsioonilisi südnmusi, sõjalisi võite ning ülistati tööd. Skulptuuris kohtame üliarenenud muskulatuuri ja otsustava silmavaatega ideaalkangelasi. Vaenlast kujutati alati poolloomaliku ning üldiselt ebameeldivana. Ainuke erinevus Saksamaa ja NSVL-i kunsti vahel on alasti keha kujutamises, nimelt oli see Saksamaal lubatud, kuid NSVLs hoopiski tabu. Ideoloogiliselt toetas Saksamaa kunsti rassism, samas kui Venemaal üritati peituda humanistlike loosungite taha, tulemus oli sotsialistlik realism, mis kujutas tegelikkust revolutsioonilises arengus idealiseeritud kujul. Arhitektuur Venemaal oli mõjutatud klassitsismist ja eklektikast, millele lisati paraadlikust. Kavandid olid tihti hiiglaslikud. Saksamaal jäi arhitektuur peamiselt kavanditeks, mis olid suurejoonelisemad, paraadlikumad ning süngemad, otsiti eeskujusid Egiptuse ja Mesopotaamia arhitektuurist. Kõige meisterlikum osa totalitaarse Saksamaa kunstist olid paraadid (väljakud, auväravad, valguskunst).
    11. USA kunst kuni 2. maailmasõjani: Stieglitz, O’Keeffe, regionalism, Hopper); mehhiko muralism ja Kahlo
    Mõned kunstnikud olid tutvunud Euroopas kubismi põhimõtetega ning jõ udsid abstraktsionismini. Nende pildid kujutasid spektrivärvilisi ringe ja kettaid, mis moodustasid masinaid ja suurlinna motiive. Pärast I MSi soositi aga Euroopa eeskujudest loobumist ning oma tee leidmist, millest said alguse sotsiaalne realism ja regionalistide looming. Sotsiaalne realism iseloomustas suurlinna elu ilustamata, oli sünge koloriidiga ja kohati satiiriline. Regionalism oli laiema levikuga ning romantilisem, väärtustatakse maakogukondade ja väikelinnaelu. Majanduskriisi ajal olid kunsnikud enamasti riigi tellimistöödega hõivatud, mis olid monumentaalsed ühiskondliku (või ka kriitilise) sisuga ning mille vorm ja stiil olid väga erinevad.
    Mehhiko - Kunst oli ühiskondlik-poliitilise sisuga seinamaal, kunstnikel olid revolutsiooni tõttu suured riiklikud tellimused. Ühendati Mehhiko rahvuslik mõju ja Euroopa avangardism. Vasakpoolsus tungis ka kunstnike töödesse. Frida Kahlo ü hendas oma loomingus ühiskonnakriitika isikliku traagilise läbielamisega, loomingus esineb halastamatu avameelsus ja fantaasiarikkus.
    • .DOC Laadi alla originaalfail 34 lk · .doc · 11 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    20-SAJANDI KUNSTI AJALOO EKSAM 2017 JAANUAR #1 20-SAJANDI KUNSTI AJALOO EKSAM 2017 JAANUAR #2 20-SAJANDI KUNSTI AJALOO EKSAM 2017 JAANUAR #3 20-SAJANDI KUNSTI AJALOO EKSAM 2017 JAANUAR #4 20-SAJANDI KUNSTI AJALOO EKSAM 2017 JAANUAR #5 20-SAJANDI KUNSTI AJALOO EKSAM 2017 JAANUAR #6 20-SAJANDI KUNSTI AJALOO EKSAM 2017 JAANUAR #7 20-SAJANDI KUNSTI AJALOO EKSAM 2017 JAANUAR #8 20-SAJANDI KUNSTI AJALOO EKSAM 2017 JAANUAR #9 20-SAJANDI KUNSTI AJALOO EKSAM 2017 JAANUAR #10 20-SAJANDI KUNSTI AJALOO EKSAM 2017 JAANUAR #11 20-SAJANDI KUNSTI AJALOO EKSAM 2017 JAANUAR #12 20-SAJANDI KUNSTI AJALOO EKSAM 2017 JAANUAR #13 20-SAJANDI KUNSTI AJALOO EKSAM 2017 JAANUAR #14 20-SAJANDI KUNSTI AJALOO EKSAM 2017 JAANUAR #15 20-SAJANDI KUNSTI AJALOO EKSAM 2017 JAANUAR #16 20-SAJANDI KUNSTI AJALOO EKSAM 2017 JAANUAR #17 20-SAJANDI KUNSTI AJALOO EKSAM 2017 JAANUAR #18 20-SAJANDI KUNSTI AJALOO EKSAM 2017 JAANUAR #19 20-SAJANDI KUNSTI AJALOO EKSAM 2017 JAANUAR #20 20-SAJANDI KUNSTI AJALOO EKSAM 2017 JAANUAR #21 20-SAJANDI KUNSTI AJALOO EKSAM 2017 JAANUAR #22 20-SAJANDI KUNSTI AJALOO EKSAM 2017 JAANUAR #23 20-SAJANDI KUNSTI AJALOO EKSAM 2017 JAANUAR #24 20-SAJANDI KUNSTI AJALOO EKSAM 2017 JAANUAR #25 20-SAJANDI KUNSTI AJALOO EKSAM 2017 JAANUAR #26 20-SAJANDI KUNSTI AJALOO EKSAM 2017 JAANUAR #27 20-SAJANDI KUNSTI AJALOO EKSAM 2017 JAANUAR #28 20-SAJANDI KUNSTI AJALOO EKSAM 2017 JAANUAR #29 20-SAJANDI KUNSTI AJALOO EKSAM 2017 JAANUAR #30 20-SAJANDI KUNSTI AJALOO EKSAM 2017 JAANUAR #31 20-SAJANDI KUNSTI AJALOO EKSAM 2017 JAANUAR #32 20-SAJANDI KUNSTI AJALOO EKSAM 2017 JAANUAR #33 20-SAJANDI KUNSTI AJALOO EKSAM 2017 JAANUAR #34
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 34 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2017-01-16 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 11 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor raelpael Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Eksamiküsimuste vastused
    kunst väljend kubism picasso zanne impressionistid impressionism kandinsky kunstnikud juugend braque kompositsioon motiiv mondrian gauguin matisse foovid

    Sarnased õppematerjalid

    20 SAJANDI KUNST
    119
    doc

    20 SAJANDI KUNST

    20. SAJANDI KUNST 1. IMPRESSIONISM. NEOIMPRESSIONISM. POSTIMPRESSIONISM 2. SÜMBOLISM. JUUGEND 3. FOVISM 4. EKSPRESSIONISM JA ,,DIE BRÜCKE" 5. KUBISM 6. FUTURISM 7. ABSTRAKTSIONISM 8. DADAISM 9. SÜRREALISM 10. ,,DE STIJL" 11. KAZIMIR MALEVITS ja SUPREMATISM 12. KUNST KAHE MAAILMASÕJA VAHEL 13. ABSTRAKTNE EKSPRESSIONISM USA-s 14. INFORMALISM 15. NEODADA 16. POPKUNST 17. MAALILISEJÄRGNE ABSTRAKTSIONISM 18. OP-KUNST JA KINEETILINE KUNST 19. POSTPOP JA HÜPERREALISM 20. MINIMALISM 21. POSTMINIMAALKUNST ­ arte povera, antivorm, maakunst, protsessikunst 22. KONTSEPTUAALKUNST ­ ideekunst, kontseptualism 23. KEHAKUNST JA PERFORMANCE 24. VIDEOKUNST JA FOTOGRAAFIA 25. TRANSAVANGARDISM JA NEOEKSPESSIONISM "Ma võiks oma muusikat võrrelda valge valgusega, mis sisaldab kõiki värve. Ainult prisma võib jagada värvid ja teha nad nähtavaks; see prisma võiks olla kuulaja hing." (Arvo Pärt) IMPRESSIONISM

    Kunstiajalugu
    Moodsa kunsti voolud 20 saj
    42
    docx

    Moodsa kunsti voolud 20 saj.

    Moodsa kunsti voolud 20 sajandil Sisukord: 1. Sissejuhatus 2. Fovism 3. Kubism 4. Futurism 5. Ekspressionism ja ,,Die Brücke'' 6. Dadaism 7. Sürrealism 8. Konseptualism 9. Abstraktsionism 10. Minimaalkunst 11. Suprematism 12. Postpop ja Hüperrealism 13. Op-kunst ja Kineetiline kunst 14. Kasutatud materjalid Sissejuhatus 20. sajandi vaieldamatuks pealinnaks oli Pariis. Seal oli palju vana kunsti. Väga paljudest riikidest saabus sinna palju noori kuntsnikke, et õppida, ennast täiendada või elada kunstist küllastunud keskkonnas ja osa võtta kunsti uuendustest. Paljud välismaalased jäidki Pariisi elama, ka paljudele eesti kunstnikele kujunes Pariis teiseks koduks. Laialt levinud arvamuse kohaselt koosnevad kunst ja selle ajalugu üksikteostest.Mitte ainult kunstnikud, vaid ka iga teos on unikaalne, kordumatu. Mida põhjalikumalt aga iseloomustada

    Kunstiajalugu
    Kunstiajaloo kokkuvõte
    103
    doc

    Kunstiajaloo kokkuvõte

    20. SAJANDI KUNST 1. IMPRESSIONISM. NEOIMPRESSIONISM. POSTIMPRESSIONISM 2. SÜMBOLISM. JUUGEND 3. FOVISM 4. EKSPRESSIONISM JA ,,DIE BRÜCKE" 5. KUBISM 6. FUTURISM 7. ABSTRAKTSIONISM 8. DADAISM 9. SÜRREALISM 10. ,,DE STIJL" 11. KAZIMIR MALEVITS ja SUPREMATISM 12. KUNST KAHE MAAILMASÕJA VAHEL 13. ABSTRAKTNE EKSPRESSIONISM USA-s 14. INFORMALISM 15. NEODADA 16. POPKUNST 17. MAALILISEJÄRGNE ABSTRAKTSIONISM 18. OP-KUNST JA KINEETILINE KUNST 19. POSTPOP JA HÜPERREALISM 20. MINIMALISM 21. POSTMINIMAALKUNST ­ arte povera, antivorm, maakunst, protsessikunst 22. KONTSEPTUAALKUNST ­ ideekunst, kontseptualism 23. KEHAKUNST JA PERFORMANCE 24. VIDEOKUNST JA FOTOGRAAFIA 25. TRANSAVANGARDISM JA NEOEKSPESSIONISM "Ma võiks oma muusikat võrrelda valge valgusega, mis sisaldab kõiki värve. Ainult prisma võib jagada värvid ja teha nad nähtavaks; see prisma võiks olla kuulaja hing." (Arvo Pärt) IMPRESSIONISM

    Kunstiajalugu
    Erinevad kunstiliigid
    11
    rtf

    Erinevad kunstiliigid

    toorelt kokkusobitatud värve. Vlamincki suureks eeskujuks oli van Goghi looming. · André Derain (1880­1954) kasutas kriiskavaid ja puhuti toorelt kokkusobitatud värve. Derain sattus hiljem kubismi mõjude alla. · Georges Braque (1867­1956) ­ kuulus fooled hulka kaks aastat. 1907. aastal jõudis ta koos Picassoga kubismini. EKSPRESSIONISM (19051920) Ekspressionismi nimetus pärineb prantsuse keelest, mis tähendab väljendust, on 20. sajandi algul sündinud vool. Terminit "ekspressionism" hakati laiemalt kasutama 1910. aastal Berliinis asutatud ajakirja "Der Strum" ja 1912. aastal asutatud samanimelise galerii ümber koondunud kunstnike ringkonnas. Ekspressionismi eelkäijateks võib pidada foove ning Edward Munchi ja Vincent van Goghi loomingut. Ekspressionismi "esimese laine" (1905-- 1914) algatajateks said 1905. aastal Dresdenis rajatud rühmitus Die Brücke(sild), Ernst Ludwig Kirchner ning Müncheni grupi Der Blaue

    Kunstiajalugu
    Kunstiajalugu III kursus ehk 12-klass
    17
    odt

    Kunstiajalugu III kursus ehk 12. klass

    Erinevalt impressionistidest, kelle käsitluslaad oli spontaanne, kandsid neoimpressionistid värvid lõuendile korrapäraste punktide ja laikudena, puhtalt (segamata), lähtudes spektri analüüsil põhinevast värviõpetusest. Värvused pidid segunema nägemistajus. Eesmärk oli valguse tõepärane kujutamine ja esteetilise harmoonia saavutamine. Vincent van Gogh, Paul Gauguin ja Paul Cezanne. 2) Vincent van Gogh ­ elu ja looming (§ 4) Jõudis kunsti juurde alles keskeas. Oma tõelise väljendusvahendi - heledad, lausa taltsutamatult kirkad värvid - leidis ta pärast Prantsusmaale asumist. Seal, väikeses Lõuna- Prantsusmaa linnas Arles'is elas ta üle lühikese, vaid paar aastat kestnud loomingu tõusu. Kuid seal lõi välja ka ta ammu peidus olnud närvihaigus. Edasi järgnesid käigud ühest haiglast teise, nädalatepikkused haigushood, mille vahel selgetel hetkedel on maalitud van

    Kunstiajalugu
    Kunstiajalugu 3-kursus
    13
    doc

    Kunstiajalugu 3. kursus

    Maalides valitseb harmooniline kompositsioon ning taotletud on mitmesuguste sümbolite eksistentsi, mis eriti tugevalt avalduvad tema hilises loomingus; mitmed kriitikud on teda isegi sümbolistiks tembeldanud 4) Paul Cézanne ­ elu ja looming (§ 4) Paul Cézanne oli prantsuse postimpressionistlik kunstnik, kelle loomingut peetakse sillaks impressionismi ja kubismi vahel. Ta lõi maastikke, natüürmorte, portreesid. Seejuures tahtis ta luua "õigemat" kunsti kui impressionistid. Esemete muutliku pealispinna alt tahtis ta tabada nende muutumatuna püsivat ehitust. Looduses nähtavad esemed meenutasid talle geomeetrilisi kujundeid (kera, silindrit, koonust jne.) 3 5) Henri de Toulouse-Lautrec ­ elu ja looming (§ 5) Postimpressionis, kes kujutas ilmekalt elu 19. sajandi lõpu Pariisis, inimesi teatritest ja

    Kunstiajalugu
    Kunsti liigid ja kunstnikud
    12
    doc

    Kunsti liigid ja kunstnikud

    FOVISM 1905. aasta Sügissalongis (suur ülevaatenäitus) esines oma maalidega rühm noori kunstnike, kelle metsikute värvide ja tingliku joonistusega maalid peaaegu skandaali tekitasid. Kunstikriitikud ristisid rühmituse kohe "metsloomadeks" (prantsuse keeles les fauves, hääldub 'lö foov'). Foovid hülgasid pea täielikult senise kunsti põhitõed: valguse ja varjuga modelleerimine, objektidele ainuomaste värvide kujutamine. Nende peaeesmärgiks sai mitte nähtavate asjade jäljendamine, vaid kunstniku enese tunnete ja meeleolude väljendamine. Eeskuju said nad Vincent van Goghi elamuslikest teostest. Foovid moodustasid üsna kindlapiirilise rühmituse, kes pidevalt omavahel suhtles ja kunstiprobleeme arutas. Sellest peale said ühesuguste veendumuste ja kujutamislaadiga kunstnike seltskonnad 20

    Kunstiajalugu
    Üldine kunstiajalugu
    34
    pdf

    Üldine kunstiajalugu

    Tartu Kunstikool 2018.a Kunstiajalugu Sandra Pääsik 2 stil PHB Eugene Delacroix (1798-1863) Oli 19. sajandi esimese poole prantsuse kõige tuntum romantistlik maalikunstnik[1] ja graafik. Tema stiili iseloomustab dünaamika, värvide emotsionaalne ja kontrastne kasutusviis, joone relatiivne subordinatsioon, dramaatiline kompositsioon ning [1] viimistletud tehnika. Tema kunstitöödes kajastub sageli vägivald, ahastus ja valu. Mitmed kriitikud arvasid nägevat kunstniku töödes ,,ebakindlusi" ja ,,teatud nõrkusi". Vaadates Delacroix' loomingut hindavalt, tuleb

    Eesti kunstiajalugu


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun