Kunsti liigid ja kunstnikud (1)

Fovism

1905. aasta Sügissalongis (suur ülevaatenäitus) esines oma maalidega rühm noori kunstnike, kelle metsikute värvide ja tingliku joonistusega maalid peaaegu skandaali tekitasid. Kunstikriitikud ristisid rühmituse kohe "metsloomadeks" (prantsuse keeles les fauves, hääldub 'lö foov'). Foovid hülgasid pea täielikult senise kunsti põhitõed: valguse ja varjuga modelleerimine , objektidele ainuomaste värvide kujutamine. Nende peaeesmärgiks sai mitte nähtavate asjade jäljendamine, vaid kunstniku enese tunnete ja meeleolude väljendamine. Eeskuju said nad Vincent van Goghi elamuslikest teostest. Foovid moodustasid üsna kindlapiirilise rühmituse, kes pidevalt omavahel suhtles ja kunstiprobleeme arutas. Sellest peale said ühesuguste veendumuste ja kujutamislaadiga kunstnike seltskonnad 20. sajandi kunstis üsna tavalisteks.
Foovide rühmituse keskseim kuju oli Henri Matisse (1869-1954). Ta arvas , et kunstnik ei peaks loodust kopeerima, vaid tal tuleks lasta tegelikkusel enda peale mõjuda ja saadud muljeid siis lõuendil väljendada. Samuti arvas ta, et kunstiteos peaks vaimselt väsinud inimesele mõjuma samamoodi nagu tugitool kehaliselt väsinud inimesele. Nii ongi Matisse'i teosed vaatamata väga erksatele ja kontrastsetele värvidele harmoonilised ja kaunid . Foovid püsisid suhteliselt ühtsena 1907. aastani, mil aga enamik senistest liikmetest uutest väljakutsetest kinni haaras ja uusi radu pidi edasi läks. Fovismile jäi elu lõpuni truuks ainult Matisse.
Teistest foovidest on olulisemad Raoul Dufy (1877-1953), kelle teostest võib sageli leida muusika motiive , Albert Marquet (1875-1947) ning  Maurice de Vlaminck (1876-1958) ja Andre Derain (1880-1954). Viimased kaks kasutasid oma teostes sageli lausa kriiskavaid ja puhuti toorelt kokkusobitatud värve. Vlamincki suureks eeskujuks oli van Goghi looming. Derain sattus aga hiljem kubismi mõjude alla.
Erandlik tegelane foovide seas oli Georges Rouault (1871-1958), keda teistega sidusid ainult mõned välised tunnused ( sedagi ajutiselt). Nooruses oli ta töötanud keskaegsete kirikute vitraažide taastamisel. Nii ongi tema töödele iseloomulikud jõulised mustad piirjooned ja otsekui hõõguvad värvid. Lisaks oli Rouault hardalt usklik , tema tööde teemad on sageli pärit Piiblist, teoste üldine vaim süngevõitu ja moraliseeriv. 
Fovismil oli suur mõju ülejäänud 20. sajandi kunstile. Foovid panid aluse suunale, mida üldiselt nimetatakse ekspressionismiks (prantsuse keeles " expression " - väljendus)

Ekspressionism

Foovidega algas uus suund Euroopa kunstis, mida üldiselt nimetatakse ekspressionismiks . Termin tuleneb prantsusekeelsest sõnast "expression", mis tähendab väljendust. Ekspressionismi eelkäijateks võib lisaks foovidele pidada ka Edvard Munchi ja Vincent van Goghi .
Fovismi sarnane väljenduslik kunst tekkis ka Saksamaal enam- vähem samal ajal. Impressionism ei olnud seal kuigivõrd läbi löönud, sest sakslastele on meeldinud kunstiteosele juurdemõeldavtähendus ja sümboolika. Saksa ekspressionistid võtsid eeskuju Edvard Munchi loomingust, aga ka keskaegsest ja Kaug- Ida kunstist. Omal moel jätkas ekspressionism romantismi traditsioone.
Ekspressionistid kujutasid kõike dramaatilises valguses, deformeerides sel eesmärgil esemeid ja inimesi. Nad kasutasid tihti räigeid värvikontraste või meelega poriseid värve, inimesed on nende piltidel sageli jõhkra ja inetu välimusega, mille tagant aimub piina ja ängistust.
Osa ekspressionistide esimesest lainest moodustas 1905. aastal rühmituse "Die Brücke" (tõlkes "Sild "). Rühma kuulusid Ernst Ludwig Kirchner (1880-1938) algatajana, Karl Schmidt -Rotluff (1884-1976) ja teisi kunstnikke, lühiajaliselt ka Emil Nolde (1867-1956). 
Ekspressionismi esimese laine lõpetas üpris jõhkralt 1914. aastal puhkenud Esimene maailmasõda.
Sõja üle elanud kunstnikud nägid varasemas loomingus lausa prohvetlikku ettekuulutust ja nii ongi ekspressionismi teine laine väga ühiskonnakriitiline. Sünged, grotesksed. puhuti lausa karikatuursed pildid väljendavad jõuliselt maailmavalu, ängistust ja leina, põlgust ühiskonna vastu.
Rindesõdurina sõja üle elanud Otto Dixi ( 1891 -1969) töödes kajastuvad võimsalt kaevikute õudused ja sõjajärgsel Saksamaal valitsenud kaos. Suurlinna paineid kajastas oma töödes Max Beckmann (1870-1938). Jõuliselt ühiskonnakriitilised on Käthe Kollwitzi (1967-1945) graafilised lehed. Ekspressionism jõudis Ernst Barlachi (1870-1938) loomingu näol ka skulptuuri.
Ränga paine alla sattusid ekspressionistid natsismi (1933-1945) ajal. Läbikukkunud maalijana oli Hitler avalikult vaenulik palju edukamate avangardistlike kunstnike vastu, olulisem on aga see, et moodsa kunsti vaba vaim ei sobinud kuidagi kokku totalitaarse ideoloogiaga. Ekspressioniste (aga ka teisi moderniste mujal Hitleri poolt vallutatud Euroopas) kiusati julmalt taga, paljud neist põgenesid üle ookeani Ameerikasse. Muuseas, samasugune olukord valitses ka Stalini võimu all oleval Venemaal.

Kubism

Foovide mäss realistliku kunsti vastu oli vaid kaks aastat päevakorras olnud, kui ridamisi hakkasid pinnale kerkima uued suunad. Fovismist sootuks erinevana kerkis 1907. aastal esile kubism.
Voolu ristivanemateks olid nagu impressionismi ja fovismi puhulgi pilkehimulised kunstikriitikud. Samas on nimes omajagu tõtt. Kubistid lähtusid Paul Cezanne 'i taotlustest (meeldetuletusena- Cezanne üritas iga esemes leida ideaalset geomeetrilist vormi). Suurt mõju avaldas ka Aafrika neegrite skulptuur, mis just sel ajal Pariisis suurt huvi äratas.
Kubismi algatajaks võib pidada 20. sajandi üht suurimat kunstnikku - Pablo Picassot (1881 - 1973).
Hispaaniast, Katalooniast pärinev Picasso oli joonistusõpetaja pojana varakult tuttav kunstitehnikatega ja äratas juba varakult tähelepanu suurepärase joonistaja ja maalijana. Huvitav on , et hiljemgi, kui temast oli saanud kunstiuuendaja, harrastas ta kunstitegemist "vanaviisi".
Tol ajal viisid kõigi kunstnike teed Pariisi. Picasso asus sinna 19-aastaselt ja jäi ülejäänud eluks Prantsusmaale. Esimese paari aasta jooksul maalis ta elu süngetel teemadel sinakas ja hallikas koloriidis (nn. sinine periood ). Edaspidised tööd on pisut rõõmsamad, maalitud roosakates toonides (nn. roosa periood ).
1907. aastal asus Picasso maalima kompositsiooni " Avignoni naised". Selle aluseks olnud grotesksevõitu foto oli Picassole ajendiks inimkehade lahutamiseks geomeetrilisteks vormideks. Eriti olulised on kaks nägu pildi paremas servas. Neis avaldub kubismi esialgne püüd: lagundada nähtav maailm algosadeks ja kujutada esemeid ühekorraga mitmest vaatevinklist.
Kubismi jaoks oli määrav eseme vorm, kuju. Värv jäeti meelega tahaplaanile, vormi rõhutamiseks kasutati meelega tähelepandamatuid toone, enamasti hallikaid ja pruunikaid.
Picassoga liitus Georges Braque (1882-1963), kes juba 1908. a jooksul maalis rea maastikke, milles arendas edasi Cezanne'i ideid. Braque'ist sai üks järjekindlamaid kubiste.
Picasso ja Braque hakkasid õige pea oma töödele liitma kirjatähti, ajaleheväljalõikeid, riidetükke ja muid senisele maalikunstile võõraid esemeid. Nii sündis kollaaž.
Algset kubismi nimetatakse sageli 'analüütiliseks kubismiks'. Kunstnik analüüsib ümbritsevat, lahutab selle justkui algosadeks ja maalib siis.
Teine, hilisem vool kubismis kannab nime 'sünteetiline kubism'. Sel juhul paneb kunstnik esmalt paika vormid ja värvid, ja alles siis mõtleb välja motiivi. Sellise tee rajaja oli hispaanlane Juan Gris (1887-1927), kelle töödes äratuntavad esemed peaaegu kaovad, alles jääb ainult värv ja vorm. Sama teed läksid ka Picasso ja Braque. Oma teostega astusid nad suure sammu abstraktsionismi suunas.
Mõned noored ja vihased kunstnikud leidsid , et kubism on liialt staatiline ja üritasid oma teostes edasi anda liikumist. Ideid said nad futuristidelt. Tuntuim selline kunstnik on Robert Delaunay (1885-1941), kes oma motiivid leidis tolleaegsetest tehnika edusammudest ning kasutas sageli ebakubistlikult eredaid värve.
Omamoodi ereda kujuna tõuseb kubismis esile Fernand Leger (1881-1955), kes lähtus kõige järjekindlamalt Cezanne'i ütlustest, et maailma võib käsitleda geomeetriliste kujunditena.
Kubismi võib leida ka skulptuuris . Omanäolisim oli rumeenlane Constantin Brancusi (1876-1957), kes üritas leida igale kujutatavale eseme või olendile ainuõige, olemusliku põhivormi. Teiste kubistlike skulptorite looming on sageli maalikunstnike tööde sarnane, kujud on kombineeritud geomeetrilistest kehadest ja seos kujutatavaga sageli ainult aimatav.
Koos fovismiga tegi kubism  lahti tee 20. sajandi arvatavasti olulisimale kunstivoolule, abstraktsionismile .

Abstraktne kunst

Abstraktsionism tuleneb ladinakeelsest sõnast abstractio mis tähendab eraldamist. Abstraktne on pilt või kuju siis, kui sellel pole võimalik ära tunda ühtegi objekti ümbritsevast keskkonnast.
Kunst oli juba alates postimpressionistide loomingust liikunud järjest suuremate üldistuste poole. Nähtava maailma kujutamise vajadusest kunsti vabastanud fotograafia leiutamine 19. sajandi keskel. Foovide ja eriti kubistide loomingus oli säilinud küll side kujutatavaga, kuid järjest suuremaks kasvas motiivi üldistamine ja moonutamine vastavalt kunstniku tõekspidamistele ja ideedele. Võib öelda, et kunstnikud tegelesid maailma nägemise uuestileiutamisega, pöörates välise külje täpse jäljendamise asemel rohkem tähelepanu sisulistele küsimustele.
1910 . aasta paiku olid mitmed kunstnikud üheaegselt jõudnud arusaamisele, et kunst ei peagi midagi äratuntavat kujutama .
Esimesena astus nn. nonfiguratiivse kunsti valda Vassili Kandinsky (1866-1944).  Esimese tõuke olevat ta saanud kord oma ateljees tundmatut vaimustava värvidemänguga pilti imetledes ja lõpuks aru saades , et tegelikult oli see tema enese pilt "jalad ülespidi". Sellest järeldas ta, et ka puhtalt värvidemänguga on võimalik vaatajale mõju avaldada. Tema arvates pidi kunst olema võrdne muusikaga, mille helid ju ka midagi ei kujuta.
Kandinsky (kes sel ajal elas Saksamaal) ümber koondus rühmitus nimega "Sinine ratsanik " (Der Blaue Reiter), mille liikmed viljelesid Kandinsky eeskujul hoogsat, värviküllast ja maalilist kunsti. Nende teostes ei ole mõistusepärast konstruktsiooni, kunstnikud rõhusid intuitsioonile ja tunnete väljendamist. Sedalaadi kunsti võib nimetada ekspressiivseks (väljenduslikuks) abstraktsionismiks .
Rühmituse liikmetest on olulise jälje kunstilukku jätnud Paul Klee ( 1879 -1940), kelle töödest sageli õhkub muinasjutuslist salapära ja põnevust, ebaabstraktsionistlikku jutustamisvajadust, samuti vaikset huumorit . Nii Kandinsky kui Klee etendasid olulist osa kunstikoolis "Bauhaus".
Sootuks teist laadi on aga abstraktse kunsti teine haru, geomeetriline abstraktsionism. Selle kõige äärmuslikum ja järjekindlam arendaja oli Piet Mondrian (1872-1944). Teinud läbi kubismi, jõudis ta väga range süsteemini, mis tunnistas ainult sirgeid horisontaal- või vertikaaljooni ja viit värvi - musta, valget, sinist , punast ja kollast. Mondrian lähtus Platoni ideedest, mille järgi nähtav maailm on tegeliku, seaduspärasuste maailma juhuslik ja kaootiline pinnavirvendus. Seda, ideede maailma ta oma töödes kujutada püüdiski.
Mondrianil oli mitmeid mõttekaaslasi, kes koondusid rühmituseks "De Stijl " (Stiil). Sellesse kuulus nii kunstnikke, arhitekte kui disainereid keda ühendas veendumus, et lihtsuses peitub ilu saladus . Nende ideed on tugevasti mõjutanud modernistlikku arhitektuuri ja disaini.
Kuna kunstiteose loomine Mondriani stiilis meenutab hoone või seadme konstrueerimist, nimetatakse sedalaadi kunstisuunda konstruktivismiks .
Samlaadselt mõtlesid ka Edouard Jeanneret (1887-1968, rohkem tuntud kui Le Corbusier ) ja Amedee Ozenfant (1886-1966), kes avaldasid purismi (ladina keeles 'purus' - puhas) manifesti (1921). 
Purismi eesmärgiks on kunst, mis on vaba igasugusest subjektiivsusest ning milles valitsevad range matemaatiline kord ja puhtad kujundid -vormid.
Le Corbusier sai üheks 20. sajandi tuntumaks arhitektiks ja disaineriks ning ühtlasi funktsionalismi rajajaks. Funktsionalism ütles täielikult lahti endisest arhitektuuripärandist ja lõi uue arusaama inimese elukeskkonnast, mis pidi olema mõistuspärane, loogiline. Ehitiste ja esemete vorm pidi lähtuma ainult otstarbest - funktsioonist.
Geomeetrilise abstraktsionismi teine suurkuju Piet Mondriani kõrval oli Kazimir Malevitš (1878-1935). Läbinud oma loomingus mitmeid väga erinevaid etappe, jõudis ta 1915. aastaks maalideni, millel on kujutatud ainult ruute ja ristkülikuid. Eriti tuntuks on saanud tema tööd "Must ruut", "Must ruut mustal pinnal" ja "Valge ruut valgel pinnal". Malevitš leidis, et tema teostes on maalikunst jõudnud oma loogilise lõpuni, absoluutse tipuni ja nimetas oma stiili seepärast "suprematismiks"(ladina keeles 'supremus' - kõrgeim). Suprematismi järel pidi senine asenduma uut tüüpi kunstiga, mis ei tegele tavaliste esemete ja tavalise ruumiga.
Nii Malevitš kui ka paljud teised vene avangardistid liitusid 1917. aasta revolutsiooni järel bolševikega, lootes oma ideedele leida praktilist rakendust. Nõukogude võimu algaastatel leidsid nad seda tõesti, üritades tões ja vaimus viia kunsti rahvani ja proovides kunsti abil ümber kujundada elulaadi. Siiski ei kannatanud bolševike totalitaristlik ideoloogia  modernistlike kunstnike vaimuvabadust kuigi kaua.
1920-ndail ja 1930-ndail aastail levis abstraktsionism pea täielikult just konstruktivistlikus vormis.
Väga oluline oli kunstikooli "Bauhaus" (asutati 1919) tegevus Saksamaal. Selle juhid - arhitektid Walter Gropius (1883-1969), Ludwig Mies van der Rohe (1886-1969) ja disainer Laszlo Moholy- Nagy (1895-1946) olid järjekindlad funktsionalistid, kuid koostöös hoopis teistlaadi kunstnike-õppejõududega, nagu Kandinsky ja Klee kasvatasid üles kunstnike põlvkonna, kellest paljud on tugevasti mõjutanud 20. sajandi arhitektuuri ja disaini. Paraku lõpetasid selle kooli tegevuse 1933. aastal natsid .
Natside avangardkunsti vaenulik poliitika ja II maailmasõda sundis paljusid Euroopa kunstnikke otsima pääsu Ameerikas, eelkõige Ameerika Ühendriikides. Osalt nende mõjul, osalt aga USA liberaalse ja vastuvõtliku õhkkonna tõttu kandus kunstielu raskuspunkt pärast II maailmasõda just sinna.
Seal kujunes välja uut tüüpi abstraktne kunst, mille allikateks said saksa ekspressionism ja sürrealism ning mis taotles võimalikult spontaanset eneseväljendust. Mõneti jätkas selline kunst Kandinsky algatatud ekspressionistlikku suunda.
Radikaalsed noored kunstnikud nagu näiteks Jackson Pollock (1912-1956) harrastasid nn. tegevusmaali ( action painting), mille puhul olulisemgi kui tulemus oli maali loomise protsess. Pollock tegi oma maalimisaktsioonidest meediasündmused, ekstaatiliselt tilgutades ja pritsides värvi mahalaotatud lõuendile, kinnitades sealjuures, et ei tea mida teeb. Teised, näiteks Franz Kline ja Willem de Kooning maalisid suurte, hoogsate pintslitõmmetega abstraktseid pilte. Kline teosed meenutavad sageli hieroglüüfe. Just sellest ajast pärineb tobe kujutelm moodsast kunstnikust, kes loob teoseid loopides lõuendit värvidega
Sellist kunsti tavatsetakse nimetada abstraktseks ekspressionismiks .
Sedalaadi kunst võitis USA-s ametliku tunnustuse ja kõrvuti ameerikalike massikultuuri ilmingutega jõudis värskendava tuulepuhanguna ka sõjast väsinud Euroopasse.
Kuid ka Euroopa kunst ei olnud surnud. Natside ikkest vabanenud Prantsusmaal võeti tagakiusatud moderniste kui rahvuskangelasi, samuti juhtus ka mujal Euroopas. Pariisis sündis uus koolkond, kes võttis aluseks avangardi klassikud, kes üldistas looduslikke motiive seni kuni need polnud enam äratuntavad.
Ameerika eeskujul võtsid paljud noored euroopa kunstnikud suuna abstraktse ekspressionismi poole. Sellist kunsti tavatsetakse nimetada informalismiks . See levis Põhja-Euroopas (rühmitus " COBRA " - Taani, Belgia ja Hollandi kunstnikud) ja hoolimata vastuseisust ka Pariisis. Tuntuim informalist ongi arvatavasti prantslane Jean Dubuffet (1901-1985), kelle looming on jõuline, sageli lausa jõhker ja teadlikult antikultuurne.
Ekspressiiv-abstraktne väljenduslaad ammendas end siiski üpris kiiresti, suutmata pakkuda midagi uut. Otsides uusi võimalusi, jõudis osa kunstnikke ja teoreetikuid järeldusele, et kunsti tuleks veelgi rohkem puhastada kõigest liigsest. Nende arvates tuli piirata ka kunstniku eneseväljenduse vabadust. Kunstiteos pidi olema täiesti vaba välistest mõjuritest, nö."asi iseeneses". Tulemuseks oli kõigepealt nn. "maalilisejärgne" abstraktsionism ("maaliliseks" nimetati ekspressiivset abstraktsionismi), milles kasutati suuri, üksteisest selgelt eraldatud värvivälju. Kasutati kahte-kolme, sageli ainult üht värvi.
Selline kunst ühtis 1960-ndate lõpus minimalismiga - kunstiga, mis üritab maksimaalselt minimaalsete vahenditega toime tulla. Minimalistid eelistavad maalidele siiski ülilihtsaid kolmemõõtmelisi objekte. Sageli eksponeerivad nad oma teose ajutise, eksponeerimisruumiga kohandatud teosena, nn. installatsioonina.
Omaette abstraktsionismi erivorm on op-kunst. "Op" tuleneb sõnast 'optiline'. Op-kunstnikud üritavad luua teoseid, mis tekitavad optilisi illusioone, ärritavad vaataja taju kummaliste elamustega. Teose loomine eeldab inimese nägemistaju põhjalikku tundmist ja sarnaneb rohkem inseneriloominguga. Kuna op-kunsti teosed sageli põhjustavad liikumiselamusi, os seda sageli seostatud ka kineetilise kunstiga .
Tuntuim op-kunstnik on Victor Vasarely (1908-1977), kes ei tahtnud luua elitaarseid luksusesemeid, vaid kunsti, mida saaks vabalt paljundada, mille eesmärgiks oleks publikule ootamatute ja ärritavate, seeläbi tervendavate nägemiselamuste pakkumine.
Abstraktne kunst on alates 1910. aastast olnud mõneti moodsa kunsti juur ja tüvi, võib ka öelda, et peasuund.

Dadaism

Esimene maailmasõda (1914-1918) vapustas vaimuinimesi tõsiselt. Moodsa sõja õudused panid paljusid tõsiselt mõtlema kehtiva ühiskonnakorra mõistuspärasuse üle.
Nii kogunes 1916. aastaks neutraalse Šveitsi linna Zürichisse seltskond eri maadest pärit anarhistlikuvõitu kirjamehi ja kunstnikke, kelle vaated ühtisid ühes - sõja süüdlasteks pidasid nad nn. keskmist kodanikku, kes oma passiivse olesklemise tõttu on saanud suure kuriteo kaasosalisteks. Nende arvates tuli see "väikekodanlane" rööpast välja lüüa, kasutades selleks tahtlikku šokeerimist ja absurdi . Maailm oli nende tegelaste meelest sõgedalt kaootiline koht.
Rühmituse nimi " dada " leiti juhuslikult. Nime päritolu on senini pisut segane - ühed arvavad et see pärineb lapselalinast, teised viitavad rühmituse alustalade, rumeenia poeetide Tristan Tzara ja Marcel Janco omavahelises kõnes kordunud sõnale da (jah), kolmandate arvates tuleneb see ühe aafrika hõimu keelest. Isenesest pole päritolul mingit tähtsust - mida mõttetumalt sõna kõlab seda parem.
Peale Tzara ja Janco kuulusid rühmituse tuumikusse sakslased Hans Ricter, Max Oppenheimer, Richard Hülsenbeck, Parantsusmaalt pärit Hans Arp. Hiljem lisandusid veel Max Ernst ja Kurt Schwitters.
Seltskond asutas ühes väikeses kohvikus nn. Voltaire 'i kabaree , milles pahaaimamatule publikule esitati seosetuid poeeme, kakofoonilist muusikat ja tihti karjuti näkku lausa solvanguid.
Koostati mitmeid manifeste, milles jõuti järeldusele et dada ainuke programm on programmi puudumine ja kõige tavapärase totaalne eitamine.
1917. aastal asutati ka dada kunstigalerii, milles eksponeeriti nii dadaistide eneste töid kui ka sõjaeelsete kunstnike teoseid. Valiku aluseks oli  võimalikult rabav uudsus .
Dada kunstnikud, näiteks Hans (Jean) Arp (1887-1966) eelistasid kollaaže ja montaaže juhuslikest ja väärtuseta materjalidest.
Sama laadi sündmused toimusid ka ookeani taga New Yorgis . Sinnagi oli sõjatules Euroopast põgenenud äärmuslikult meelestatud kunstnikke, kellest olulisim oli Marcel Duchamp (1887-1968). Juba varem oli laialdast tähelepanu äratanud tema teos "Trepist alla tulev akt". See kasutas ta kubismi ja futurismi võtteid, kuid mõjub ühtlasi paroodiana nendele vooludele.
1917. aastal pani ta näitusele välja skandaalse kuulsuse omandanud teose "Fontään", mis kujutas endast tavalist avaliku käimla pissuaari. Sellest peale esitaski Duchamp sageli oma töödena tavalisi tarbeesemeid või kunstivõõrastest materjalidest konstruktsioone. Üpris tuntuks on saanud tema töö "L.H.O.O.Q", mille puhul Duchamp Mona Lisa reprole pliiatsiga vuntsid ja habeme ette joonistas. Duchampi tööde puhul on raske rääkida ilust , pigem püüavad need inimest raputada ja asjadele teistmoodi vaatama panna.
Duchampile meeldis veiderdada ka oma identiteediga - näiteks "Fontääni" pani ta välja R. Mutti nime all ning üks tema tuntumaid pseudonüüme on Rrose Selavy.
Dadaistlikud meeleolud levisid ka Saksamaal. Kurt Schwitters (1887-1948) lõi kommertstrükistest kollaaže, mida ta nimetas Merzbild 'ideks (nimi tuleneb sõnast kommerz). Väga omapärane oli tema ateljees kõrgunud Merzbau, segasevõitu konstruktsioon , millesse ta koondas sõpradest- tuttavatest mahajäänud esemeid ja muid juhuslikke asju.
Eriti levisid mässumeeleolud pärast sõja lõppu. Siis omandas dada raevuka vasakäärmusliku propagandakunsti maine. Sellelt pinnalt võrsusid pisut hiljem, 1920-ndail sakslase John Heartfieldi (1891-1968) sapised fotomontaažid, mis olid suunatud juba tärkava fašismi vastu.
Dada jäi suhteliselt lühiajaliseks nähtuseks. Paljud dadaistid liitusid sürrealistidega. Kuid dada ühiskonnavastane mässumeelsus mõjutas mitmeid hilisemaid kunstivoole, eriti 1960-ndate aastate neodadaismi ja popkunsti.

Sürrealism

Sürrealism sündis sündis Esimese maailmasõja järgses Pariisis. Selle loomise juures olid sõjas ja ühiskonnas pettunud kirjanikud ja kunstnikud, kelle sekka kuulusid ka Šveitsist naasnud dadaistid. Sürrealistide mässumeelse seltskonna eesotsas oli kirjanik ja ideoloog Andre Breton.
Sürrealistid pidasid ühiskonda ja kultuuri inimese vabadust ja tegelikke vajadust mahasuruvaiks nähtusteks ja üritasid vabastada inimeses peituvaid varjatud jõude, eelkõige spontaanset, alateadlikku eneseväljendust. Selles tuginesid nad psühhoanalüüsi rajaja Sigmund Freudi õpetusele. Sürrealistide eesmärgiks oli kunsti ja elu piiride ähmastamine ning Lääne ühiskonna lammutamine uue, inimese tegelikele vajadustele vastava ühiskonna loomiseks. Seepärast tegid nad ajuti koostööd ka kommunistidega.
Kunstivoolu nimi tuleneb prantsusekeelsest sõnast surrealisme, mis tähendab üleloomulikku realismi. Voolu ristiisaks oli prantsuse luuletaja Guillaume Apollinaire .
Sürrealism levis esmalt kirjanduses ja teatrikunstis. Alateadvuse jõude püüti vabastada spontaanse, nn. automaatse kirjutamise abil. Samamoodi üritati ka kujutavas kunstis harrastada mõistuse kontrollist vaba, juhuse abi kasutavat joonistamist-maalimist. Mõned teosed valmisid kollektiivselt, nii et tervikpilti nägid osalised alles lõpuks. Sellest suunast kasvas lõpuks välja sürrealismi variant, mille puhul laste või vaimuhaigete joonistustest tuletatud kujundid ning freudistlikud sümbolid muudeti peaaegu abstraktseteks märkideks. Selliste sümbolite fantaasiarikas sigri-migri valitseb katalaani sürrealisti Joan Miro (1893-1983) töödes.
Palju levinum on siiski suund milles unenägudest, hallutsinatsioonidest, asjade teadlikust mõistusevastaseks töötlemisest  sündinud kujundeid väljendati väga realistlikus, looduslähedases vormis. Sellist suunda nimetatakse 'veristlikuks' (ladina keeles veritas - tõde) sürrealismiks.
Veristliku sürrealismi eelkäija oli Giorgio de Chirico (1888-1978) kes juba Esimese ilmasõja ajal maalis kummalisi, ängistavalt mõjuvaid pilte. Need on tavaliselt linna- või interjöörivaated, millede justkui õhutuhjas ruumis seisavad nuku- või mannekeenisarnased figuurid. Sageli on nihestatud perspektiivi. Oma kunsti nimetas Chirico "metafüüsiliseks maalikunstiks". Sellise nimetusega viitas ta soovile kujutada midagi mis seisab väljaspool tavapärast, kogetavat maailma.
Sürrealistide arvates tuli kujutada inimese alateadlikke tunge , millest tähtsamaiks pidasid sugutungi. Nad tuginesid S. Freudi poolt unenägude ja hallutsinatsioonide seletamiseks loodud sümboliteteooriale.
Sellises laadis töötanud kunstnikest on kuulsaim Salvador Dali ( 1904 -1989). Tema looming on barokselt ülespuhutud ja eksalteeritud, pungil vihjetest ja alltekstidest, maalid mõjuvad sageli efektsete lavastustena. Dali väändunud ideed leidsid väljenduse ka koostöös filmirežissööri Luis Bunueliga ( film "Andaluusia koer"). Dali enese igapäevane elu oli küllastunud  skandaalidest ja šokeerimistest.
Mõnevõrra jahedama ja napima loomelaadiga oli Rene Magritte ( 1898 -1967), kelle tööd sageli mõistatusi meenutavad. Suuremalt jaolt veristlik oli ka Max Ernsti (1898-1967) veidratest ja süngevõitu kujunditest küllastatud looming, millest võib aga leida ka absurdsevõitu huumorit. Veidraid objekte on tulvil Yves Tanguy (1900-1955) maalid, otseselt seksuaalsusele vihjavad Paul Delvaux' ( 1897 -1994) teosed.
Sürrealistid ei teinud eri kunstiliikidel vahet, tegeldes kõigega millega taheti. Loodi sõnakunstiteoseid, skulptuurisarnaseid objekte, tungiti tarbekunsti valda. Sürrealistlikuks võib pidada Alberto Giacometti (1901-1966) skulptuuriloomingut.
Sürrealismiga on sageli seostatud ühe 20. sajandi kunsti suurkuju, Mark Chagalli (1887-1985) loomingut. Selles leidub irreaalseid fantaasiapilte, mis ammutavad ainest kunstniku lapsepõlvest ja tulvil kummalisi tegelasi ning seoseid. Samas on Chagalli tööd enamasti elurõõmsad, vabad ängistusest.
Sürrealistlikuvõitu on ka Maurits Cornelis Escheri (1898-1972) "võimatud" arhitektuursed fantaasiad
Sürrealism ei leidnud 1920-1930-ndail erilist tunnustust, mõju on aga tunduvalt kasvanud pärast Teist maailmasõda.

Naivism

Naivistlik kunst on isikuline kunst. Naivistide looming on seotud nii rahvakunsti , laste-joonistuste kui ka professionaalse kunstiga. Üheks tähtsamaks naivismi jooneks võib pidada täpse järgnevuse ja traditsiooni puudumist, selle kunsti pidevat isetekkimist.
Seal, kus areneb uus naiivsus, sünnib ka naivistlik kunst. Naivistlikus kunstis on selgemini tuntav kunsti märgiline struktuur. Märk esineb ainuvõimaliku reaalsusena. Siit ka nt lokaal -toonide kasutamine.
Naivistlik kunst läheb tagasi esemete alguse juurde, vabastades teadvuse kõrgete ideede pealetungist. Naivist kujutab asju ja nähtusi oma isiklikust elust või ümbrusest ning ei tunneta sealjuures oma võimete ja võimaluste piire . Täidetuna isiklikust ettekujutusest, julgeb naivist pöörduda kõige keerulisemate teemade poole. Luues pingevälja oma tehniliste puudujääkide ja sisemise kujut -luse õigsuse vahel, ideelise lihtsuse ja visuaalse arusaama vahel, saavu-tab ta sellise kunstilise ühtsuse, mis eristab teda teistest kunstnikest. Objekti muutmine ja deformatsioon ei ole tema püüdluste eesmärk, vaid sisemise tõe peegeldus (Naivismist 1975, 39–40). Arvatakse, et mõiste “naivism” pole küllalt tabav või mõiste kasutamine tuleks koguni ära keelata (Saar 2003). Tõepoolest, osa kunsti-voolu esindajaid, kes peavad antud kategooriat millekski alaväärseks, pelgavad selle sildi alla sattumist. Õige termini otsimisega on tegeldud praktiliselt kunstivoolu tekkimisest peale.

POPKUNST

Popkunsti on õigusega peetud kõige ameerikalikumaks osaks II maailmasõja järgses avangardismis. Siiski tärkas popkunst kõigepealt INGLISE MAALIKUNSTIS ja Inglismaalt on pärit ka selle kunstivoolu nimi. 50-ndate aastate keskpaigas hakkas Inglise kunstikriitik Lawrence Alloway kasutama sõna „popkunst“, esialgu küll ainult nn. massikunsti kohta. Varsti aga tähistas termin „popkunst“ selliseid teoseid, mis kasutasid massikunstist või laiemalt võttes – kogu kaasaegse suurlinna standartsest visuaalsest keskkonnast laenatud kujundeid. 1955. aastal ning järgmisel aastal korraldas ta kaks manifestnäitust „Independent Groupile“, mis loodi kunsti ja argielu lähendamiseks. Popkunst, lühend populaarsest kunstist (pop art, popular art), tähistab rahvapärasest kultuurist (massikultuurist) inspireeritud briti ja ameerika kunstitoodangut aastatel 1955-1970. See ameerika imperialistliku kunstina tajutud stiil kujutab endast tarbimisühiskonna (stereotüübid, staarid , toidud jne.) lihtsat väljendust. Hõlpsasti äratuntav popkunst muudab isikliku eneseväljenduse minimaalseks, kaasab kunsti ümbruskonna ning hõlmab kujutava kunsti, muusika ja tantsu. Popkunst on tõeline ühiskondlik nähtus. Lootes kunsti lähendada laiadele rahvahulkadele, kaugeneb ta hermeetilisest kujundistikust ning abstraktse ekspressionismi rõhuasetusest.
Dadaistlike vaatemängude laadis ready-made ja häppeningitehnika liidavad popkunsti dadaistliku traditsiooniga ning popkunstnikud tunnistavad Robert Rauschenbergi tema combine paintingute tõttu oma eelkäijana.

TUNNUSJOONED

Kunstnikud katsetasid kõige värskemate tehniliste ja kommertsvõtetega: akrüülmaal, maalile võõraste materjalide kleepimine lõuendile, serigraafia jne. Kujutamisviis on inspireeritud reklaamist , ajakirjadest, televisioonist ja koomiksitest. Kunstnikud ei tee vahet heal ja halval maitsel. Kunst jälgib igapäevast modernset maailma, kus on majapidamisesemed, reklaam, staarid ja prügi. Kunstnikud kasutavad frontaalseid kaadreid ja perspektiivvaateid. Lõuendid näivad lihtsate ja mõistetavatena, tegelased ja esemed on kaunistatud reklaamilikult erksate ja sageli kooskõlata värvidega, mis loovad uue lähenemise tegelikkusele.

INGLISE POPKUNST

Inglismaa kunst oli sõjajärgseil aastail säilitanud oma saareliku iseloomu ja seisnud kõrval USA ja Mandri-Euroopa kunstis toimunud murrangutest. Sõjaeelsed voolud jätkusid lahjendatud ja romantiseeritud kujul ning ka nn. sotsiaalne realism oli vanamoeline ega kajastanud elukeskkonnas toimunud tormilisi muutusi. Seda tajusid puudujäägina ja püüdsid ületada mõned noored kunstnikud näituses „Elu ja kunsti paralleel“ (1953), „Inimene, masin ja liikumine“ (1955) ning „See on homne päev“ (1956). Sellel näituse plakatil oli reprodutseeritud oli reprodutseeritud väike kollaaž irriteeriva pealkirjaga „Mis teeb tänapäeva kodud nii eriliseks , nii meeldivaks?“, autoriks RICHARD HAMILTON. Pildile kuhjatud esemete hulgas domineerivad just sel ajal massikaubaks muutunud objektid (tv, magnetofon, tolmuimeja, singikonserv, „Fordi“ embleem jne.) ning ilutseb atleetliku kehaehitusega mees, käes hiiglaslik pulgakomm, millel suurte tähtedega „Pop“.
Hamiltoni kollaž ja 1957. aastal valminud PETER BLAKE ’i teos „Balkonil“, kus naivistlikule maalile on lisatud või motiivina kasutatud kommertstrükiseid ja banaalseid fotosid , tähistavad inglise popkunsti ehk inglise „uue figuratiivsuse“ algust.
Inglise popkunstis polnud vähemalt esialgu olulist ühiskonnakriitilist taotlust ja tähendust. Suhtumine uude ja rikastuvasse elukeskkonda oli pigem positiivne. Londoni Kaasaegse Kunsti Instituuti koondunud noorte kunstnike seltskond oli siiralt huvitatud massikunstist ja kogu nn. kommertskultuurist, mis peamiselt USA-st lähtus, ning ei nõustunud selle ainult kitšiks nimetamisega. Oleks vist liialdus ütelda, et nad seda alati imetlesid, kuid põnevaks, erutavaks ja oluliseks pidasid kindlasti. Trotslikult, lausa väljakutsuvalt tunnustasid nad ka USA elulaadi, mida traditsiooniline briti kunstielu ja „hea maitse“ olid labaseks ning alaväärtuslikuks pidanud.

KUNSTNIKUD

● RICHARD HAMILTON (s.1922)
Hamilton viljeleb fotomontaaži ning annab edasi Ameerika ajakirjade kujundust edasi traditsioonilise maalimeisterlikkusega. Tema loomingut iseloomustavad huumor ja erootika.
Teoseid: „Mis teeb tänapäeva kodud nii kauniks, nii eriliseks?“ (1956), „Minu Marilyn“ (1964).
● PETER BLAKE (s. 1932)
Blake kasutab mitmesugust tehnikat – kollaaži, õlimaali, fotograafiat, joonistust jne. Tema stiilis on nii rahvapärast kui ka naivistlikku inspiratsiooni.
Teoseid: „Balkonil“ (1957), „Mänguasjapood“(1962), „Tarzan, Jane , poiss ja Cheeta“ (1966).
● RONALD B. KITAJ (s. 1932)
● RICHARD SMITH (s. 1931 )
ühendasid inglise popkunstiga New Yorgi koolkonna kogemuse. Kitaj oli USA-s sündinud ja Smith mõned aastad seal töötanud.
Kitaj on eitanud oma kuulumist popkunstnike hulka ja tema loomingus on massikultuuri eeskujud tõepoolest juhusliku tähtsusega. Abstraktse ekspressionismi, aga ka näiteks inglise figuratiivsete kunstnike najal loob ta originaalse pildikeele, mis laenab fragmente väga erinevatest allikatest ja jätab tähenduse tahtlikult avatuks. Arusaamatute, kuid ebamääraselt ähvardavate või ängistavate süžeedega maalide koloriidiga mõjustas Kitaj aga olulisel määral 60-ndate aastate värvimaitset, ta on üks nn. popilike värvide loojaid.
Teoseid: „Vana linnamees“ (1964), „ Rosa Luxenburgi mõrv“ (1960).
USA nn. värviväljade abstraktsionismi põhimõtted ühendas Richard Smith motiividega kaubapakenditest. Smithi arvates on pakend „tänapäeva tsivilisatsiooni lõpmatu teema: kauplused on täis karpe ja te näete neid enne kui kaupu...“. Ka tema taotles eelkõige värvide tehislikkust, väljakutsuvust, toorust, jõulisust.
Teoseid: „Panatella“ (1961), „Pakend“ (1962).
● DAVID HOCKNEY (s. 1937)
Hockney on olnud Inglismaa sõjajärgse kunsti imelaps . Juba tudengina äratas ta rahvusvahelist tähelepanu ja ta menu on jätkunud tänaseni. E. Lucie-Smithi arvates esindas Hockney ka isiksusena ning oma efektse, nonkonformistliku välimusega uut kunstnikutüüpi ja „oli osa Briti kultuuri üldisest arengust, mida sümboliseeris ansambli „The Beatles “ äkiline ja hiiglaslik kuulsus“.
Naiivsuse ja lapsemeelsuse näitlemine, laste kunsti kujundite kasutamine koos enamasti delikaatse huumori või irooniaga on Hockney kunsti tüüpilised tunnused. Virtuooslikult kasutab ta fragmentaarset, naivistlikku või moonutatud ruumikujundust, kohati naturalistlikult täpset, teisal hajutatud joonistust, tühjade alade ootamatut vaheldumist lopsakate värvipindadega. Hockney hilisem looming on lähenenud realistlikule traditsioonile.
Teoseid: „Kodune stseen “ (1963), „Mees Beverly Hills ’ist võtab dušši“ (1964), „Suur sulpsatus“ (1967).

USA POPKUNST

USA popkunst sündis samuti 60-ndate aastate alguses. Võrreldes inglastega on ameerika popkunstnikud enamasti suurejoonelisemad, sageli on nad hüljanud mitte ainult tahvelmaali tavalised mõõdud, vaid ka tavapärase tehnika mitmesuguste senipruukimata materjalide ja tehnikate kasuks. Kõigil ameerika popkunstnikel on üksteisest selgesti eristatav käekiri, nn. oma „ firmastiil “.

KUNSTNIKUD

● CLAES OLDENBURG (s. 1929)
50-ndate lõpus liitus Oldenburg noorte kunstnikega, kes pidasid abstraktset ekspressionismi liiga elitaarseks ja elukaugeks. Küll hindas Oldenburg nagu ekspressionistidki juhuslikkust, kuid seoses reaalse, tavalise, konkreetse eluga. Tuntuks sai ta kolmemõõtmeliste, kuid poolpehmete teostega, mis jäljendasid banaalseid objekte – ameerikalikke standardtoite ja kodumajapidamise esemeid. Teoste materjaliks on näiteks erksalt emailvärvidega kaetud kilekotid ja madratsitäidis. Väga oluliseks pidas Oldenburg teose suurust ja nõnda asetas ta näitusesaali põrandale meetripaksuse hamburgeri või paarimeetrise viineri salatiga. Eriti šokeerivalt mõjusid loomulikult kõvade esemete imitatsioonid poolpehmes materjalis (nt. hiiglaslik kirjutusmasin , wc pott jne).
Oldenburg deklareerib: „... ma olen punaste ja valgete bensiinitankurite ja vilkuva biskviidireklaami kunsti poolt. Ma olen vana plastmassi ja uue emailvärvi kunsti poolt. Ma olen šlaki ja kivisöe ja surnud lindude kunsti poolt. Ma olen asfaldikrigina kunsti poolt. Ma olen aluspesu ja taksoautote kunsti poolt, ... ma olen jõuliselt arenevate ja sulguvate külmikute kunsti poolt...“. Ühesõnaga, Oldenburg leiab, et kunst peab valikuta kujutama kõike seda, mis on olemas. Olsenburg ei ütle, et ta armastaks või kritiseeriks seda maailma, mida ta kujutab. Ta ütleb ainult, et ta armastab kunsti, mis seda kujutab. Selline põhimõte meenutab naturalismi, mille suunas kaldumine vastukaaluks eelmise aastakümne abstraktsionismile polegi eriti üllatav. Tähenduse avatus ja hinnanguline ambivalentsus on Oldenburgil, nagu enamikul USA popkunstnikest, muidugi kavatsuslik. Vaataja võib vastavalt oma hoiakutele ja ideoloogiale popkunstist välja lugeda nii tarbimisühiskonna ülistust kui ka pila . Vaieldamatu on ainult visuaalse kogemuse teravus ja intensiivsus.
Teoseid: „ Praeahi lihaga“ (1962), „Kummituslik tualett “ (1966).
● ROY LICHTENSTEIN (s. 1923)
Lichtenstein oli töötanud tarbegraafikuna. Kuulsaks sai ta suuremõõtmeliste tahvelmaalidega, mille aine oli võetud kommertstrükistest, plakatitest, eriti aga koomiksitest. Erinevalt Euroopa uusrealistidest või neodadast, kus assamblaažide elementidena kasutati fotosid ja banaalset trükimaterjali, on Lichtensteini teos mõne üksiku kujundi suurendus . Lichtensteini maal säilitab koomiksipildile omase primitiivslt tingliku joonistuse ja koloriidi, kuid suurendatud kujund mõjub uudsena. Väljarebituna koomiksirea kontekstist, kus tal oli kindel süžeeline tähendus, kaotab ta selle täielikult. Eriliselt iseloomulik Lichtensteini stiilile on korrapärane punktistik, mis jäljendab trükipildi rastrit paljukordses suurenduses. Siin näeb vihjet tõsiasjale, et kaasaegse suurlinna elaniku visuaalne maailm koosneb peamiselt punktidest – kas tv- ekraanil või trükipildis.
Punktistik kordubki väga erinevaainelistes teostes, ka maastikumaalides. Motiivik pole aga loodus, vaid banaalsed, ilutsevad postkaardid või ajalehtede reklaamiküljed, looduse peegeldumine kommertskultuuris. Lichtenstein jäljendab samas punktimaneeris ja labastatud koloriidiga ka moodsa kunsti klassikute teoseid, vihjates, et selline kunst või õigemini selle reprod on muutunud massikunsti osaks.
Lichtensteini teosed ei hinda kommertskultuuri ei heaks ega halvaks, kuid igatahes kujutamisvääriliseks. Punktide kasutamine tema hilisemas loomingus jätkub, kuid muutub formaalsemaks ja dekoratiivsemaks, nendega ta kaunistab ka keraamilisi objekte, näiteks kohviserviise.
Teoseid: „M-Maybe“ (1965), „Kui ma avasin tule“ (1964).
● JAMES ROSENQUIST (s.1933)
Rosenquist oli samuti huvitatud kommertstrükistest. Ta oli varem plakatimaalijana töötades omandanud sileda , standartse, tehnitsistliku värvikäsitluse. Erinevalt teistest kunstnikest ei toetu ta oma piltides ühele valmiskujundile, vaid koondab ootamatusse seosesse motiive või fragmente väga erinevatelt tsivilisatsioonide aladelt. Paljud Rosenquisti maalid on hiiglasuured. Mõnikord viitab ta oma teostes „kuumadele“, aktuaalsetele teemadele, näiteks poliitilistele sündmustele või probleemidele ja annab pisut rohkem pidepunkte ühiskonnakriitilisteks tõlgendusteks. Paljud Rosenquisti teosed kõnelevad siiski eelkõige entusiasmist kasutada mitte ainult kõikvõimalikke tehismotiive, vaid ka uusi materjale: õlimaali kõrvale rakendab ta ka metalli, puitu, neoontorusid jms.
Teoseid: „Ma armastan sind koos minu „Fordiga“ (1961), „F-111“ (1965).
● TOM WESSELMANN (s. 1931)
Wesselmann kasutas palju segatehnikat, eriti assamblaaži. Ta pühendus erootilise temaatika viljelemisele, mis oli abstraktses kunstis täiesti kängu jäänud. Sarjad „Ameerika aktidest“ kujutavad tasapinnalisi masinlikult või mannekeenlikult mõjuvaid kaunitare, kas ainult maalitult või siis koos standartsete, igale ameeriklasele tuttavate tarbeesemetega. Wesselmanni hilisemas loomingus muutus erootika avameelsemaks ja aktiivsemaks.
Teoseid: „Vannitoa kollažnr. 3“ (1963), „Suur Ameerika akt“ (1964).
● JIM DINE (s. 1935)
Dine ühendas oma teostes ülatuslikesse seostesse reaalseid objekte ja maalitud pindu. Siiski tuntumaks sai ta kui üks häppeningide alustajaid. Happening (ingl.k. – sündmus, juhtumus) oli ka mitmete teiste neodada ja popkunsti kuulsuste kõrvalharrastus.
● GEORGE SEGAL (s. 1924)
Kõige selgemalt esindab SKULPTUURI popkunstis just George Segal. Tema teosed täidavad näitusesaalis suure ruumiosa , kus tavalised, reaalsed ja enamasti pisut vanamoelised ning kulunud mööbliesemedon ühendatud proosalise tegevuses inimfiguuridega. Valkjad plastikust või kipsist figuurid pole traditsioonilise skulptuuri kombel modelleeritud, vaid näivad mehaaniliste koopiatena, mulaažidena. Hääletult tardunud banalsus võib mõjuda nukralt, isegi ängistavalt.
Teoseid: „ Kino “ (1963), „Picasso tool“ (1973).
● EDWARD KIENHOLZ (s. 1927)
Hoopis selgema ja pealetükkivama tähenduse annab oma teostele Kienholz. Nende teemadeks on seks, haigused, surm ja häving. Materjalivalikult on Kienholz utiilikunsti e. funk art’i esindaja. Kõikvõimalikest tsivilisatsioonijäätmetest või valmisesemetest ehitab ta moonutatud, tükeldatud kuid äratuntavaid inimkehi ning paigutab neid jõhkralt šokeerivana, naturalistlikult mõjuvasse keskkonda. Kienholzi teosed ei näi taotlevat värsket, ootamatut vaadet maailmale, vaid eelkõige hirmu, õuduse või vastikustunde äratamist. Pingutatult tendentslik, „kuum“ ühiskondlik meeleolutsemine seob Kienholzi rohkem neodada kui popkunstiga.
● ANDY WARHOL (1928-1987)
Kuulsaim, järjekindlaim ja mõjurikkaim popkunstnik oli siiski Andy Warhol. Ta alustas reklaamijoonistajana, mis võibolla aitas tal äärmuseni arendada popkunstile omase kommertslike ja standartsete valmiskujundite kasutamise. Warholi isiksus oli samuti kõige enam avalikkust irriteeriv. Demonstratiivselt trotsides paljusid „peenema seltskonna“ elureegleid, saavutas ta ometi sellesama seltskonna kõhedusega segatud imetluse. 60- ndatele aastateletüüpiline koketeerimine mässumeelsusega tuli talle kasuks. Warholi image’it aitasid kujundada tema avaldused „tahan olla nagu masin“ või „tahan, et kõik mõtleksid ühtemoodi. Arvan, et igaüks võiks olla masin“. Oma töödes rõhutas ta samuti masinlikkust, standartsust, isikupäratust, valides motiiviks kõige kulunuma visuaalse materjali. Kõik Warholi teosed kujutavad ilma kommentaari või tõlgenduseta objekte või nähtusi, mis olid tüdimuseni tuttavad igale ameeriklasele.
Motiivideks olid talle näiteks dollarilised rahatähed, kokakoola pudelid, „ Campbelli “ firma supipurgid; ajakirjades ilmunud üldtuntud fotod rassirahutustest, elektritoolidest, Jacqueline Kennedyst, Elvis Presleyst, Marilyn Monroe ’st või ainult tema naeratavast suust jne. Sellistele motiividele (mida ta tavaliselt fotomehaaniliselt lõuendile kandis ) lisas ta mõnikord plakatlikku värvi, muus osas midagi muutmata. Tavaliselt kordus sama motiiv kümnetel piltidel, mis näitusel mõjus lõpmatu, masinlikult toodetud seeriana.
Pärast aastat 1965 tegeles ta rohkem filmikunstiga, järgides ka seal ülima „jaheduse“ printsiipi . Oma piltidega nendib Warhol eelkõige standartse elu igapäevaseid osasid.
Teoseid: „25 Marilyni “ (1962), „Campbelli supipurk“ (1968), „Lilled“ (1970).
FOTOREALISM
Popkunsti üheks ja kogu periodi ülejäänud kunstist tugevasti erinevaks edasiarenduseks on peetud ka HÜPERREALISMI (nimetatakse ka superrealismiks ja fotorealismiks ja see tekkis 1965-nda aasta paiku USA-s), mis tähistab nii maalikunsti kui ka skulptuurivoolu. Muidugi polnud popkunst selle ainsaks allikaks. Samas oli popi pöördumine banaalse reaalsuse poole küllaltki suur tegur, mis aitas tõsta sellise äärmuslikult jäljendusliku ja vanamoelise ilmega kunsti avangardismi konteksti ning tekitada tema ümber suure, kuigi lühiajalise elevuse. Popkunstilt on päritud ka vähemalt väliselt „jahe“, objektivistlik suhtumine tegelikusesse.
Lähtumine mitte silmaga nähtud tegelikkusest, vaid just fotost või slaidist on hüperrealismi olulisim tunnus, mis muudabki hüperrealismi omapäraseks etapiks maalikunsti ajaloos.
Fotoaparaat registreerib maailma teisiti, objektiivsemalt, kui inimsilm seda näeb. Foto eristab kogu kaadrisse jäänud pinna ulatuses palju ühtlasemalt ja suurema täpsusega kõiki üksikasju ja kontuure. Võrreldes inimsilmaga annab foto ka ruumilist sügavust teisiti edasi. Fotost lähtumine polnud sugugi ainult tehniline, vaid põhimõtteline. Fotolikkus tähendas tehislikkust, standartsust, impersonaalsust ja muid moesolevaid asju. Seetõttu hüperrealistid ei püüdnudki foto kasutamist varjata, vaid just toonitasid fotolikkust. Maalitehniliselt jälgisid hüperrealistid akadeemilise realismi traditsioone, kuid lisasid uusi võtteid, näiteks pritsisid värvi aerograafiga, see võimaldas lihtsalt saada siledat viimistlust .
Hüperrealistide motiivid on, nagu popkunstiski, läbinisti urbaansed. Suhtumine motiivi oli enamasti „jahe“, kuid mõnel juhul on tajutav kunstniku vaimustus tehniliselt täiuslikust ja külluslikust linnatsivilisatsioonist.

KUNSTNIKUD

● RICHARD ESTES (s. 1936)
Estes kujutab New Yorgi arhitektuuri ja linnakeskkonda. Ta annab virtuooslikult edasi reflekse autode nikeldatud osadel või vaateakende klaasidel. Estes on üks neid hüperrealiste, kes pisut täiendab fotot , mitte fotolikkuse vähendamise suunas, vaid joonte korrastamiseks, nii et pilti ilmub elegantne lineaarne konstruktsioon.
● ROBERT COTTINGHAM (s. 1935)
Kujutab samuti New Yorgi linnapilti, tema omapära on terava nurga allnähtud rõhutatud juhuslikud fragmendid kõrghoonete fassaadidest ja valgusreklaami neoontorudest.Huvi sõnaosade ja kirjatähtede vastu näib olevat popkunsti pärandus.
● DUANE HANSON (s. 1925)
Hüperrealism skulptuuris tähendas mulaažide tegemist G. Segali jälgedes, kuid nad muudeti täielikult illusionistlikeks. Hanson riietab oma karikatuursuseni ilmekad inimtüübid standartsesse poeriietusse ja lisab näiteks kauplusekäru, mis on täis tõelisi kaupu, või riputab grotesksele ameerika turistidepaarile kaela ja kätte tõelised fotoaparaadid, binoklid , kotid jms.
● JOHN de ANDREA (s. 1941)
Tema mulaažid on alasti inimestest ja ta jäljendab üpris illusionistlikult inimnahka ja kõike sellele lisanduvat.
● CHUCK CLOSE (s. 1940)
Maalib tohututel formaatidel frontaalselt ja ülilähivaates inimnägusid, mis mõjuvad näonaha kliinilise analüüsina. Suurendatud terav foto võimaldab kujutada inimsilmale tavaliselt märkamatuks jäävaid detaile - nahapoore jms.
Just see, üksnes tehnilise trikina mõjuv külg hüperrealismis kiirendas tema moestminekut kõige rohkem. Hüperrealismi ilmumist tervitas suur osa „objektivabast“ kunstist äravaevatud publikust ja kunstikaupmehed, kes said jälle lihtsalt müüdavaid taieseid. Teised, eriti kriitikud jäid skeptiliseks. Hüperrealismiga ajutist leppimist võimaldas just tema mitmes mõttes polaarne vastandlikkus teistele samaaegsetele avangardismi vooludele. Oluline oli ka ilu ja isikliku ekspressiooni vältimine.

Funktsionalism

Funktsionalism on 1920. aastail arhitektuuris, tööstus- ja tarbekunstis tekkinud suund.
Funktsionalismi rajajaks oli Šveitsist pärit arhitekt Le Corbusier, saksa arhitekt Walter Gropius ja hollandi arhitekt Jacobus Oud. Tähtsaks keskuseks oli Walter Gropiuse poolt rajatud kunstikool Bauhaus.
Funktsionalismi printsiibi kohaselt peab ehitise või eseme kujundus kajastama eelkõige tema otstarvet ehk funktsiooni (sellest tuleb suuna nimigi). Seni peamisteks peetud esteetiliste iluprintsiipide kõrval said võrdselt tähtsaks tehnilised, sotsiaalsed ja majanduslikud tegurid.
Hakati vältima arhitektuurseid kaunistusi, üldilmes hakkas senisest rohkem kaasa rääkima materjali värv ja faktuur. Võeti kasutusele uued materjalid (teras, terasbetoon, klaaspinnad jne) ja konstruktsioonid (nt rippkonstruktsioon). Kujunesid uued proportsioonid ( peened postid , laiad aknad jne).
Pärast Teist maailmasõda on funktsionalism levinud kogu maailmas. Kuigi natside võimuletulekuga üldine areng Euroopas pidurdus (edenes peamiselt mõnes demokraatlikus väikeriigis nagu seda oli Holland , Taani ja Soome), siis laialdaselt levis ta USAs. Tähtsaks ehituskeskuseks sai Chicago .
„De Stijli“ ideoloogid töötasid välja FUNKTSIONALISMI alused, mille kohaselt maalil, arhitektuuril ja disainil on eelkõige täita funktsioon – praktilise vajaduse süntees masside, värvide, valguse ja materjali abil. Kokkuvõttes oli „De Stijli“ kaugem eesmärk allutada kogu keskkond neoplastitsislikule vormikeelele. Mondrian kirjutas oma programmilises teoses „Plastiline kunst ja puhas plastiline kunst“: „Tulevikus asendab puhas vorm meie keskkonna nähtavas reaalsuses kunsti... Ja siis pole meile enam vaja maale ega skulptuure, sest me hakkame elama kunstis endas.“
Nagu hiljem näeb, oli „De Stijl“ üks osa 1910. aastate teise poole liikumisest , mis panid aluse kogu 20. sajandi maalikunsti, arhitektuuri ja disaini mõjutanud konstruktivistlikule ja funktsionalistlikule esteetikale.
Mondriani teoseid: „Kompositsioon punase, kollase ja sinisega “ (1921), „Pilt II“ (1925), „Victory Boogie Woogie“ (1944) jne.
PABLO PICASSO (1881-1973)
Picasso oli joonistusõpetaja pojana varakult kunstitehnikatega tutvunud ja juba noorukina kunstielus tähelepanu äratanud. Tema selleaegne looming oli veel täiesti traditsioonitruu ja ka hiljem, kui Picassost oli saanud suurim traditsioonide trotsija, säilitas ta selle kõrval oskuse joonistada ja maalida „nagu vanasti“.
Uutele radadele astus Picasso 19. sajandi lõpuaastail, kui ta Barcelonas tutvus juugendlik-sümbolistliku kunstimaailmaga. Peagi siirdub ta Pariisi, kuhu ta jääbki elama. Paaril esimesel aastal on ta vaimustatud Tolouse-Lautreci impressiv-juugendlikust laadist, millest ta peagi loobub . Paaril järgneval aastal maalib ta teoseid, mille peateemaks on inimelu sünged küljed: õnnetud, muserdatud inimesed, keda Picasso maalib hallikas ja sinakas koloriidis. Seda perioodi Picasso loomingus nimetatakse „SINISEKS PERIOODIKS “ (1901-1904). Peale tingliku värvikäsitluse torkab silma ka vägivaldne inimese anatoomia kujutamine. Juugendlik ja pehme stilisatsioon on kadunud.
Sinise perioodi traagilised meeleolud ületab Picasso järgneval perioodil, mida nimetatakse „ROOSAKS PERIOODIKS“ (1904-1906). See on aeg, kus Picasso maalib väga palju artiste. Picasso näib leidvat elu ainsa mõtte loomingus ja seetõttu muutub loovisik, kunstnik, artist ainsa tõeliselt elava inimese võrdkujuks. See pole aga mingi romantiline loova geeniuse ülistus, vaid pigem trotslik ja meeleheitlik vastandamine tühjusele, nö. balansseerimine pallil („Tütarlaps keral “, 1906). Melanhoolne meeleolu on küllalt sagedane ka roosa perioodi töödes. Suurem erinevus on koloriidis. Kui püüda sinist ja roosat perioodi iseloomustada, näivad nad olevat kõige lähemal ekspressionistlikule kunstile, muidugi TÄIESTI SÕLTUMATULT saksa ekspressionismist. Selle perioodi tööde koloriidi tinglikkus ja joonistuse vägivaldsus pole juhuslikud, vaid teenivad kindla ja enamasti küllalt selge meeleolu väljendamise huve. Ekspressionistlik on ka rõhuasetus motiivi allegoorilisele tähendusele ja mõttelistele assotsiatsioonidele ehk nn. literatuursus.
1907. aasta paiku liigub Picasso täiesti uues suunas. Tema väga tugevaks tõukeandjaks oli kindlasti Cézanne’i looming. Nüüd algab Picassol cézanne’ ilik periood, mis kasvas varsti üle kubismiks. Ta hakkas looduslikke vorme lähendama kindlatele geomeetrilistele vormidele. Seda on ta teinud varemgi, kuid peamiselt siiski meeleolu väljendamise nimel. Ekspressiivse deformatsiooni asemele astub konstrueeriv deformatsioon. 1907. aasta kevadel hakkas Picasso maalima figuraalkompositsiooni „Avignoni neiud“, mille aluseks oli grotesksevõitu foto. Fotol olevaid figuurid olid lähtematerjaliks, mida Picasso hakkas oma kompositsiooni jaoks ümber töötama. Üldiselt valitsebki teoses Cézanne’ilik laad. Arengulooliselt tähtsad on aga kaks figuuri pildi paremal serval , eriti nende näod, kus näeb sugulust neegriplastikaga. Kuid siin avaldub juba ka tendents , mis sai iseloomulikuks kogu kubistlikule koolkonnale – nähtava reaalsuse lagundamine osadeks ja püüe kujutada eset korraga mitmest küljest. Selle suuna arendas Picasso välja koos Braque’ga.
Alates aastast 1909 keskendus Picasso täiesti figuuride maalimisele, jõudes oma arenguga analüütilise kubismini. 1910. aasta kevadel lõpetas ta kunstikaupmees Ambrosie Vollard’i portree. Portreel istub Vollard näoga vaataja poole, tema taga on laud, millel ühel pool modelli on pudel , teisel pool avatud raamat. Kujutatud objektide loetelu on vajalik, sest esemete vormid on tundmatuseni muudetud. Kogu kompositsioon hargneb tasapinnaliselt, ühe objekti vormi markeerivad väikesed killud lähevad sujuvalt üle teiseks objektiks .
1911. aastal jätkasid Picasso ja Braque analüütilise kubismi arendamist, järgnesid mitmed veelgi radikaalsemad natüürmordid (Picasso „Mees viiuliga“ ja Braqu’i „Natüürmort harfi ja viiuliga“). Kubismi arengusse oli jõudnud kriitiline punkt – kunstnikud olid liikunud sisuliselt abstraktsionismi piirimaile. Olid säilinud vaid ähmased vihjed reaalsetele esemetele, õigemini nende üksikutele detailidele. Jäi üle vaid kaotada viimased niidid, mis sidusid pilti nähtava reaalsusega, mida kunstnikud siiski ei teinud. Kui maal oli muutunud abstraktseks, tõi Braque ja tema järel ka Picasso sisse vihjed reaalsusele, kuid mitte enam traditsioonilise illusionismi näol. Kompromissina hakkasid nad maalima tasapinnalisi tähti, sõnu, numbreid , ajalehtede pealkirju jne. See moodus sidus abstraktseks kippuva pildi reaalsusega.
1912. aasta kevadel viisid Picasso ja Braque kubismi uude, sünteetilisse etappi, loobudes täiesti perspektiivist, ka kadus vajadus modelli järele. Taastati värvi osatähtsus, pilti tungisid tasapinnalised dekoratiivsed pinnad. Objektide tekstuuri kopeerimise asemel oli lihtsam need esemed asetada maalile valmiskujul. 1912. a. mais tegi Picasso oma esimese kubistliku kollaži „Natüürmort korvtooliga“, kuhu ta kleepis linoleumitüki koos korvtooli punutisega.
Picasso on öelnud, et ta ei maali esemeid sellisena nagu ta neid näeb, vaid sellisena, nagu ta teab neid olevat.
Aastatel 1918-1924 maalis Picasso raskepäraseid art déco-likke figuure, pöördudes mõningal määral tagasi klassikaliste traditsioonide juurde.
Teoseid: „Tütarlaps pallil“ (1905), „Avignoni neiud“ (1907), „Ambroise Vollard’i portree“ (1910), „Natüürmort korvtooliga“ (1912), „Natüürmort viiuli ja puuviljadega“ (1913).
EDUARD VIIRALT
Eduard Viiralt [ Wiiralt ] sündis Robidetsi mõisas, Peterburi maakonnas 20. märtsil, 1898. a. Viiraldi perekond tuli Eestisse tagasi 1909. a., asudes elama Koeru valda Järvamaal. Ta suri Pariisis, Prantsusmaal, 8. jaanuaril, 1954. a.
Viiralt õppis Tallinna Tööstuskunsti Koolis (1915 – 1919) Nikolai Triigi juhtimisel ja Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallasses (1919 – 1922 ja 1923 – 1924) skulptor Anton Starkopf ja Georg Kindi juhendamisel ja Dresdeni Akademie’s 1922 – 1923) Selmer Werneri juhendamisel.
Noor paljutõotav kunstnik alustas oma õpinguid skulptuuri ja trükkimisega. Hiljem töötas ta peamiselt graafikas – meetod, mida ta uuris ja õppis peamiselt omal käel. Oma kunstis kasutas ta erinevaid meetodeid, sealhulgas gravüüri, litograafiat, monotüüpiat, puulõikekunsti, oforti, metsotintot ja akvatintat.
Kui ta oli veel õpilane Pallases, illustreeris Viiralt mitmeid tekste , nt. usuõpikuid ja muinasjutu raamatuid (Kogutud religioosed jutud, I, 1923). Pärast kooli lõpetamist töötas ta aasta jooksul õpetajana, kuid lahkus sellelt kohalt, et minna õppima Dresdeni. Viiraldi varasemates töödes on näha hilis -saksa mõju, aga sürrealism ja teised Pariisi mõjud on valdavad ta hilisemates töödes. Pariisi kirev ööelu mõjutas sügavalt noore kunstniku varasemaid töid, milles Viiralt lubab oma fantaasiale vaba voli kujutades moonutatud, imelikke ja tihti erootilisi stseene. Mõned ta kuulsamad tööd sellest ajastust on Põrgu (söövitus, 1930-1932), Kabaree (söövitus, 1931) ja Jutlustaja (lito, 1932).
30. aastate keskel muutuvad Viiraldi teemad dramaatiliselt loodusele; lastele ja sõpradele; aktidele ja maastikule, nt. Maastik Pariisi lähedal (söövitus, 1937) ja ka loomadele ( Lamav tiiger, pehmesöövitus, 1937 ).
Reis Morokkosse 1938. a. andis talle uut energiat ja võimaldas luua töid, mis tabasid sügavamalt subjekti olemust (nt. Noor araabia poiss, metsotinto, 1940 ja Berberinaine kaamliga, pehmelakk, 1940).
Kui Viiralt naasis Eestisse 1938, pühendas ta oma tähelepanu rahva suurkujudele ja sümboolsetele kujutistele (nt. Kristjan Raud, kuivnõel, 1939).
1944. a. kutsuti Viiralt soolonäitust tegema Viini. 1944. aasta leidis Viiralti Berliinis ja 1945 enne sõja lõppu Rootsis. Järgmisel suvel reisis Viiralt Lapimaale kunstnik Eduard Olega uusi töid looma.
Viiralt elas Pariisis enamuse oma elust, 1925. a. kuni 1938. a. ja 1946. kuni 1954. a. Viimastel eluaastatel sai ta kunstitehnika vähem täpseks. Ta joonistas nüüd täppidega ja mitte tuttavate pikkade pliiatsitõmmetega.
Eduard Viiralt suri 9. jaanuaril, 1954. a. 55. a. ja maeti Pariisi Père-Lachaise kalmistule.
NÄITUSED
Prantsusmaal, Soomes, Saksamaal, Taanis, Venemaal, Lätis, Leedus, Poolas, Belgias, USAs, Hollandis, Itaalias, Sveitsis , ja Eestis.
MUU TEGEVUS
Viiralt valiti Salon D’Automne organisatsiooni liikmeks 1927.
12