Abstraktne kunst (6)

Tallinn Nõmme Gümnaasium
REFERAAT
Abstraktne kunst
Tallinn 2005
Abstraktsionism tuleneb ladinakeelsest sõnast abstractio mis tähendab eraldamist. Abstraktne on pilt või kuju siis, kui sellel pole võimalik ära tunda ühtegi objekti ümbritsevast keskkonnast.
Kunst oli juba alates postimpressionistide loomingust liikunud järjest suuremate üldistuste poole. Nähtava maailma kujutamise vajadusest kunsti vabastanud fotograafia leiutamine 19. sajandi keskel. Foovide ja eriti kubistide loomingus oli säilinud küll side kujutatavaga, kuid järjest suuremaks kasvas motiivi üldistamine ja moonutamine vastavalt kunstniku tõekspidamistele ja ideedele. Võib öelda, et kunstnikud tegelesid maailma nägemise uuestileiutamisega, pöörates välise külje täpse jäljendamise asemel rohkem tähelepanu sisulistele küsimustele. 1910 . aasta paiku olid mitmed kunstnikud üheaegselt jõudnud arusaamisele, et kunst ei peagi midagi äratuntavat kujutama.
Esimesena astus nn. nonfiguratiivse kunsti valda Vassili Kandinsky (1866-1944).  Esimese tõuke olevat ta saanud kord oma ateljees tundmatut vaimustava värvidemänguga pilti imetledes ja lõpuks aru saades , et tegelikult oli see tema enese pilt "jalad ülespidi". Sellest järeldas ta, et ka puhtalt värvidemänguga on võimalik vaatajale mõju avaldada. Tema arvates pidi kunst olema võrdne muusikaga, mille helid ju ka midagi ei kujuta.
 
 
 
 
 
 
Kandinsky. Sügis Baieris
Kandinsky. Kompositsioon nr. 7
Klee . Ad Parnassum
Kandinsky (kes sel ajal elas Saksamaal) ümber koondus rühmitus nimega "Sinine ratsanik " (Der Blaue Reiter), mille liikmed viljelesid Kandinsky eeskujul hoogsat, värviküllast ja maalilist kunsti. Nende teostes ei ole mõistusepärast konstruktsiooni, kunstnikud rõhusid intuitsioonile ja tunnete väljendamist. Sedalaadi kunsti võib nimetada ekspressiivseks (väljenduslikuks) abstraktsionismiks.
Rühmituse liikmetest on olulise jälje kunstilukku jätnud Paul Klee ( 1879 -1940), kelle töödest sageli õhkub muinasjutuslist salapära ja põnevust, ebaabstraktsionistlikku jutustamisvajadust, samuti vaikset huumorit. Nii Kandinsky kui Klee etendasid olulist osa kunstikoolis "Bauhaus".
 
 
 
 
 
 
Mondrian
Kompositsioon 2: Jooned ja värvid
Mondrian
Kompositsioon sinise, punase ja kollasega
Mondrian
Broadway boogie-woogie
Sootuks teist laadi on aga abstraktse kunsti teine haru, geomeetriline abstraktsionism. Selle kõige äärmuslikum ja järjekindlam arendaja oli Piet Mondrian (1872-1944). Teinud läbi kubismi, jõudis ta väga range süsteemini, mis tunnistas ainult sirgeid horisontaal- või vertikaaljooni ja viit värvi - musta, valget, sinist , punast ja kollast. Mondrian lähtus Platoni ideedest, mille järgi nähtav maailm on tegeliku, seaduspärasuste maailma juhuslik ja kaootiline pinnavirvendus. Seda, ideede maailma ta oma töödes kujutada püüdiski.
Mondrianil oli mitmeid mõttekaaslasi, kes koondusid rühmituseks "De Stijl " (Stiil). Sellesse kuulus nii kunstnikke, arhitekte kui disainereid keda ühendas veendumus, et lihtsuses peitub ilu saladus . Nende ideed on tugevasti mõjutanud modernistlikku arhitektuuri ja disaini.
Kuna kunstiteose loomine Mondriani stiilis meenutab hoone või seadme konstrueerimist, nimetatakse sedalaadi kunstisuunda konstruktivismiks .
Samlaadselt mõtlesid ka Edouard Jeanneret (1887-1968, rohkem tuntud kui Le Corbusier ) ja Amedee Ozenfant (1886-1966), kes avaldasid purismi (ladina keeles purus - puhas) manifesti (1921). Purismi eesmärgiks on kunst, mis on vaba igasugusest subjektiivsusest ning milles valitsevad range matemaatiline kord ja puhtad kujundid -vormid.
 
 
 
 
 
 
 
Le Corbusier
Villa Savoye
Le Corbusier Modulor
Ozenfant
Kitarr ja pudelid
Le Corbusier sai üheks 20. sajandi tuntumaks arhitektiks ja disaineriks ning ühtlasi funktsionalismi rajajaks. Funktsionalism ütles täielikult lahti endisest arhitektuuripärandist ja lõi uue arusaama inimese elukeskkonnast, mis pidi olema mõistuspärane, loogiline. Ehitiste ja esemete vorm pidi lähtuma ainult otstarbest - funktsioonist.
 
 
 
Malevitš
Puuraidur
Malevitš
Suprematism. Supremus nr. 58
Malevitš
Must ruut
Geomeetrilise abstraktsionismi teine suurkuju Piet Mondriani kõrval oli Kazimir Malevitš (1878-1935). Läbinud oma loomingus mitmeid väga erinevaid etappe, jõudis ta 1915. aastaks maalideni, millel on kujutatud ainult ruute ja ristkülikuid. Eriti tuntuks on saanud tema tööd "Must ruut", "Must ruut mustal pinnal" ja "Valge ruut valgel pinnal". Malevitš leidis, et tema teostes on maalikunst jõudnud oma loogilise lõpuni, absoluutse tipuni ja nimetas oma stiili seepärast "suprematismiks"(ladina keeles 'supremus' - kõrgeim). Suprematismi järel pidi senine asenduma uut tüüpi kunstiga, mis ei tegele tavaliste esemete ja tavalise ruumiga.
Nii Malevitš kui ka paljud teised vene avangardistid liitusid 1917. aasta revolutsiooni järel bolševikega, lootes oma ideedele leida praktilist rakendust. Nõukogude võimu algaastatel leidsid nad seda tõesti, üritades tões ja vaimus viia kunsti rahvani ja proovides kunsti abil ümber kujundada elulaadi. Siiski ei kannatanud bolševike totalitaristlik ideoloogia  modernistlike kunstnike vaimuvabadust kuigi kaua.
1920-ndail ja 1930-ndail aastail levis abstraktsionism pea täielikult just konstruktivistlikus vormis.
 
 
 
 
 
 
Gropius
Bauhausi hoone Dessaus
van der Rohe
Farnsworth House
Moholy- Nagy
Kompositsioon
Väga oluline oli kunstikooli "Bauhaus" (asutati 1919) tegevus Saksamaal. Selle juhid - arhitektid Walter Gropius (1883-1969), Ludwig Mies van der Rohe (1886-1969) ja disainer Laszlo Moholy-Nagy (1895-1946) olid järjekindlad funktsionalistid, kuid koostöös hoopis teistlaadi kunstnike-õppejõududega, nagu Kandinsky ja Klee kasvatasid üles kunstnike põlvkonna, kellest paljud on tugevasti mõjutanud 20. sajandi arhitektuuri ja disaini. Paraku lõpetasid selle kooli tegevuse 1933. aastal natsid .
Natside avangardkunsti vaenulik poliitika ja II maailmasõda sundis paljusid Euroopa kunstnikke otsima pääsu Ameerikas, eelkõige Ameerika Ühendriikides. Osalt nende mõjul, osalt aga USA liberaalse ja vastuvõtliku õhkkonna tõttu kandus kunstielu raskuspunkt pärast II maailmasõda just sinna.
Seal kujunes välja uut tüüpi abstraktne kunst, mille allikateks said saksa ekspressionism ja sürrealism ning mis taotles võimalikult spontaanset eneseväljendust. Mõneti jätkas selline kunst Kandinsky algatatud ekspressionistlikku suunda.
 
 
 
 
 
 
Pollock
Lucifer
Kline
New York , N.Y.
de Kooning
Naine II
Radikaalsed noored kunstnikud nagu näiteks Jackson Pollock (1912-1956) harrastasid nn. tegevusmaali (action painting), mille puhul olulisemgi kui tulemus oli maali loomise protsess. Pollock tegi oma maalimisaktsioonidest meediasündmused, ekstaatiliselt tilgutades ja pritsides värvi mahalaotatud lõuendile, kinnitades sealjuures, et ei tea mida teeb. Teised, näiteks Franz Kline ja Willem de Kooning maalisid suurte, hoogsate pintslitõmmetega abstraktseid pilte. Kline teosed meenutavad sageli hieroglüüfe. Just sellest ajast pärineb tobe kujutelm moodsast kunstnikust, kes loob teoseid loopides lõuendit värvidega. Sellist kunsti tavatsetakse nimetada abstraktseks ekspressionismiks.
Sedalaadi kunst võitis USA-s ametliku tunnustuse ja kõrvuti ameerikalike massikultuuri ilmingutega jõudis värskendava tuulepuhanguna ka sõjast väsinud Euroopasse.
Kuid ka Euroopa kunst ei olnud surnud. Natside ikkest vabanenud Prantsusmaal võeti tagakiusatud moderniste kui rahvuskangelasi, samuti juhtus ka mujal Euroopas. Pariisis sündis uus koolkond, kes võttis aluseks avangardi klassikud, kes üldistas looduslikke motiive seni kuni need polnud enam äratuntavad.
Ameerika eeskujul võtsid paljud noored euroopa kunstnikud suuna abstraktse ekspressionismi poole. Sellist kunsti tavatsetakse nimetada informalismiks. See levis Põhja-Euroopas (rühmitus " COBRA " - Taani, Belgia ja Hollandi kunstnikud) ja hoolimata vastuseisust ka Pariisis. Tuntuim informalist ongi arvatavasti prantslane Jean Dubuffet (1901-1985), kelle looming on jõuline, sageli lausa jõhker ja teadlikult antikultuurne.
 
 
 
 
 
 
Dubuffet
Rue Passagere
Mark Rothko
Kollane ja oranž
Frank Stella
Rohkem või vähem
Ekspressiiv-abstraktne väljenduslaad ammendas end siiski üpris kiiresti, suutmata pakkuda midagi uut. Otsides uusi võimalusi, jõudis osa kunstnikke ja teoreetikuid järeldusele, et kunsti tuleks veelgi rohkem puhastada kõigest liigsest. Nende arvates tuli piirata ka kunstniku eneseväljenduse vabadust. Kunstiteos pidi olema täiesti vaba välistest mõjuritest, nö."asi iseeneses". Tulemuseks oli kõigepealt nn. "maalilisejärgne" abstraktsionism ("maaliliseks" nimetati ekspressiivset abstraktsionismi), milles kasutati suuri, üksteisest selgelt eraldatud värvivälju. Kasutati kahte-kolme, sageli ainult üht värvi. Selline kunst ühtis 1960-ndate lõpus minimalismiga - kunstiga, mis üritab maksimaalselt minimaalsete vahenditega toime tulla. Minimalistid eelistavad maalidele siiski ülilihtsaid kolmemõõtmelisi objekte. Sageli eksponeerivad nad oma teose ajutise, eksponeerimisruumiga kohandatud teosena, nn. installatsioonina.
 
 
 
 
 
 
Vasarely
Apus
Vasarely
Callisto
Vasarely
Vonal Kz
Omaette abstraktsionismi erivorm on op-kunst. "Op" tuleneb sõnast 'optiline'. Op-kunstnikud üritavad luua teoseid, mis tekitavad optilisi illusioone, ärritavad vaataja taju kummaliste elamustega. Teose loomine eeldab inimese nägemistaju põhjalikku tundmist ja sarnaneb rohkem inseneriloominguga. Kuna op-kunsti teosed sageli põhjustavad liikumiselamusi, os seda sageli seostatud ka kineetilise kunstiga.
Tuntuim op-kunstnik on Victor Vasarely (1908-1977), kes ei tahtnud luua elitaarseid luksusesemeid, vaid kunsti, mida saaks vabalt paljundada, mille eesmärgiks oleks publikule ootamatute ja ärritavate, seeläbi tervendavate nägemiselamuste pakkumine.
Abstraktne kunst on alates 1910. aastast olnud mõneti moodsa kunsti juur ja tüvi, võib ka öelda, et peasuund.
Kasutatud kirjandus:

Üldine kunstiajalugu , Jaak Kangilaski , Kirjastus „Kunst“, Tallinn 1997

http://kunstilugu.paideyg.ee/kunstilugu/modernism/index.ht m

http://www.zone.ee/kunajal/abstraktne_kunst.ht m

http://www.kunstikeskus.ee/