Ettekanne Victor Hugost Victor Hugo sündis 26. veebruar 1802 Besançonis Napoleoni armeekindrali pojana. ja suri 22. mai 1885 Pariisis Noorukina oli tai isaga kaasas sõjakäikudel Itaalias ja Hispaanias. Oli Prantsuse kirjanik. Ta oli tähtsaim prantsuse romantik. Napoleon III vastasena oli ta 18511870 eksiilis. Koos oma vendadega osutas 1819.aastal ajakirja ,, Kirjanduslik Konservatiiv". Ta kirjutas Luulekogusi, Romaane ja näidendeid. Luulekogudest tuntumad on ,,Oodid", ,,Oodid ja ballaadid","Idamaised
02.1802-22.05.1885) on Ta kirjutas ülevat tundeluulet, piitsutas Prantsus kirjanik, Prantsuse Akadeemia võimumeeste ülekohut ning võitles liige ja suurim Prantsuse romantik. Tema rõhutute ja hüljatute eest.Kirjutas algul isa oli Napoleoni kindral, ema kuninga vormilt klassitsistlikku luulet. Draama pooldaja. Vanemad lahutasid ning Victor ,,Cromwell" eessõnast sai Prantsuse kasvas ema juures. Siit sai monarhistlik romantismi manifest ning Hugost mõtteviis alguse, hiljem lisandus romantikute noorema põlvkonna juht. Chateaubriand'i mõju. Romantiku kohta Pöördeline tähtsus tema loomingus oli eriti on Hugo poliitiliselt üliaktiivne ning luulekogul ,,Idamaised laulud", romantilised vaated kunstile tõid mõneti värssdraamal ,,Hernani", mille esietendus kaasa ka "romantilise", demokraatliku tähistab romantismi võitu klassitsistlikku mõttemuutuse poliitika vallas. 20
tunnustust Teaduse tormiline areng hakati märkma ka väljaspool teadlaste kitsast ringi Tõde aitab ühiskonda paremkas muuta kunst peab teenima tõde Jean-François Millet ,,The Man with the Hoe" Realismi tunnused Kujutab ümbritsevlt tõetruult ehk realislikult ei ilusta Romantismi vastand Maaliti seda, mida nähti looduses nähtavaid toonid Populaarsed olid ühiskonnakriitilised maaild Honore Daumier, karikatuur Victor Hugost Barbizoni koolkond 1830ndatel Barbizoni koolkonna moodustasid maatikumaalijad, kes käisid suvel maailmas Fontainebleau metsas ja elasid Barbizoni külas Maatikumaal Piltide valmismaalimine vahetult looduses (plein air) Jean Francois Millet (1814-75) Kujutas eelkõige talupoegi, mitte maastikke Range monumentaalse vormi- ja värvikäsitlus Arvati, et õhutab
Töödes kujutas ta suurlinna lihtrahvast Karikatuurid kajastasid poliitilist olukorda. Maalidel kujutas ta peamiselt tööliste eluolu. Karikatuurid on väga ilmekad, tugevate heleda ja tumeda kontrastidega, julgelt lihtsustatud vormidega. Muidugi on neis kasutatud ka moonutusi, kuid meister lähtus neis ikkagi tegelikust elust Vormikäsitlus lakooniline, jõuline, ekspressiivne. tumedavõitu koloriit. Karikatuur Viktor Hugost Kolmanda klassi vagun, 18631865 Pesunaine. u. 1860 1831. aasta poliitilised maskid. Poliitik (vihane mees) ILJA REPIN (18441930) Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Andekaim vene kriitilise realismi esindaja. Värvikad, vaba ja elava maalimisviisiga töid
Prantsusmaal need keelustati, kuid olid sellegipoolest mõjukad. 1859 andis Napoleon III armu kõigile poliitilistele kurjategijatele, ent Hugo ei soovinud endistviisi Prantsusmaale tulla. Alles pärast Napoleoni kukutamist 1870 naasis ta kodumaale, kus teda võeti vastu rahvuskangelasena ning valiti kohe Rahvusassambleessee ja Senatisse. Juliette Drouet Muusa ei leidnud kirjanik kodust, vaid hoopis teatrisaalist. See oli Juliette Drouet. Juliette oli Hugost neli aastat noorem. Tema ema suri sünnitusel ja isa aasta pärast seda ning kasvatama hakkas teda onu. Hariduse sai ta Pariisi usulise kallakuga pansionaadis, mille moraal talle aga väga külge ei hakanud. Juliette oli justkui sündinud olema kellegi naine: ta oli õrn ja hoolitsev, ei võidelnud võrdõiguslikkuse eest ega pürginud tööle. Ta kuulas mehi tähelepanelikult, kuid oskas ka tabavalt vahele rääkida. Näitlejakarjääri võttis ta ette skulptor Pradieri soovitusel
surma... Musketärid peale Aramise surevad. Tundub, et kirjanik pidi võtma neilt elu, kuna ta ei suutnud neid enam valitseda: lugejad, kirjastajad, kaasautorid, kõik püüdsid suunata omapäi tegelaste elu ja haarata endale tükikest sellest müüdist, mis tegi autori surematuks. Selles, et Dumas', olles rännanud läbi sajandite, jõudis oma loominguga välja kaasaega, pole midagi imelikku. Erinevalt oma sõpradest Vigny'st, kes igatses mineviku ideaale, ja Hugost, keda huvitas oleviku kõla oli Dumas' pilk pööratud tulevikku. Ükskõik, millist aega kirjeldades, leidis ta alati mahti mõtiskleda selle üle, mis teda ennast parasjagu ümbritses ja oletada, mis saab edasi. Dumas' elu möödus XIX sajandi poliitilises sasipuntras, kus monarhiale järgnes vabariik ja vabariigile restauratsioon, kus nurjunud revolutsioonid, riigipöörded, verevalamised ja samas ihalus ideaalide ning demokraatia järele ning veendunud optimism
Noorukina viibis isaga kaasas sõjakäikudel Itaalias ja Hispaanias. Ema kasvatas teda aga katoliiklikus ja monarhiameelses vaimus. Koos oma vendadega asutas 1819. a ajakirja Kirjanduslik Konservatiiv. Tema varajased teosed, nagu ,,Oodid", näitasid konservatiivset hoiakut. Murrang tema maailmavaates toimus 1820-ndate teisel poolel, mil mees hakkas kaasa elama ühiskondlikule õiglusele. Küpsemaks muutus ka tema filosoofiline ideestik ning Hugost sai Prantuse ühiskonna südametunnistuse sümbol. 20-ndate lõpul valitses tema loomingus lüüriline kallak, ilmusid luulekogud, nagu ,,Oodid ja ballaadid". 1831. nägi trükivalgust tema meistriteos, romaan ,,Jumalaema kirik Pariisis". Järgnevale loometeele mahtus realistlikke ning lausa naturalistlikke luulekogusid ning romaane. Hugo jäi romantilisele hoiakule truuks kuni oma surmani. Hugo elas kaasa revolutsiooni püüdlustele, mis peegeldusid tema romaanis ,,Hüljatud"
annaabi.ee 
