Tuudur Vettik Tuudur Vettik ● Eesti helilooja, koorijuht ja pedagoog ● 1919 – 1926 Tallinna Konservatooriums, kust sai oma muusikahariduse- õppis seal viiulit ning kompositsiooni ● Kirjutas paljudele oma koori- ja soololauludele sõnad ise ● Kuulsaim teos „Su Põhjamaa Päikese Kullast“ Tuudur Vettik ● 1950. aastal arreteeriti, viibis mitmes vangilaagris ● 1956. vabanes, asus tööle koorijuhtimise õppejõuna ● Kuulsamad õpilased olid Ants Üleoja ja Roland Laasmäe ● On kirjutanud ka õpikuid, sh koorijuhi käsiraamatu (1956) Tuudur Vettik ● Laulupeo üldjuht aastatel 1933, 1938, 1947, 1960, 1969 ja 1980 ● 1980 pälvis ENSV rahvakunstniku aunimetuse. Tuudur Vettik Muusikanäiteid
XI ÜLDLAULUPIDU Eesti Vabariigi 20. aastapäeva laulupidu toimus president Konstantin Pätsi patronaai all. Suurejooneline rahvusliku muusikakultuuri demonstratsioon. Esimest korda oli dirigendipuldis Gustav Ernesaks, juhatades naiskoorilaulu "Noor kevade" ja meestelaulu "Hakkame mehed minema". ÜLDJUHID Evald Aav, Juhan Simm (üldmeeskoorid) : Juhan Aavik, Verner Nerep (üldnaiskoorid) Tuudur Vettik (üldsegakoorid, Tallinna erisegakoorid) Raimund Kull (üldpuhkpilliorkestrid). Osales 569 kollektiivi 17 501 laulja-mängijaga. Külalistena olid kohal esinduskoorid Soomest, Lätist, Leedust, Ungarist, Rootsist, Norrast, Taanist, Poolast. ISAMAALISED ÜHISLAULUD E. Aav "LAUL KODUMAAST" M. Saar "MU RANNIKMAA" ÜLDSEGAKOOR R. Tobias "EKS TEIE TEA" Juhatas Juhan Simm K. Türnpu "PRIIUSE HOMMIKUL" M. Härma "LAULIKU LAPSEPÕLI"
Riho Päts (26.06.1899 Tartu - 15.01.1977 Tallinn) Põlvkonna iseloomustus 1919. aastal avati Tallinnas ja Tartus kõrgemad muusikakoolid. 1920.-1930. aastatel kujunes välja kaks eriilmelist heliloomingukoolkonda. Tallinnas Artur Kapi juures õppinud Tuudur Vettik, Riho Päts, Gustav Ernesaks, Evald Aav, Eugen Kapp ja Villem Kapp on eesti muusikale kinkinud eeskätt palju vokaalmuusikat (koori- ja soololaule, oopereid). Sajandi keskel oli just selle põlvkonna heliloojate saatus väga keeruline ja kirev. Paljud, nagu Vettik ja Päts, veetsid pikka aega alusetult vangilaagrites. Bla bla bla.... Artur Kapp Elulugu Riho Päts sündis 1899. aastal Tartus.
1921 rajati koorilaulu ja pillimängu edasiarendamiseks Eesti Lauljate Liit. Ühendas seltse ja organisatsioone üle Eesti. Laulupidude põhikorraldaja. 1924 asutati Muusikaleht. Korraldati palju võistlusi uute koorilaulude saamiseks. Kasvas peale uus põlvkond dirignete ja muusikuid, kes olid hariduse saanud Eestis. Olav Roots- dirigent, orkestrijuht Raimund Kull- dirigent,orkestrijuht Eduard Tubin- dirigent, orkestrijuht Alfred Karindi- koorijuht Tuudur Vettik- koorijuht Pianist Artur Lemba Kontrabassist Ludvig Juht 1934 loodi Raadio Ringhäälingu Orkester. Tänase ERSO eelkäia Muusikateatritena jätkasid Estonia ja Vanemuine Kiiresti kasvas kirjastustegevus ja ilmus 4 muusikaajakirja. 1934 asutati Muusika Muuseum Kordamine Lk 87- tallinna ja tartu muusikaelu 20saj algus (võrdlus) Tartu 1906 Vanemuise uus hoone, orkestri etteotsa astus Juhan Aavik Tartu muusikapäev 1909 Aleksander Läte
- pianist Käbi Laretei (Rootsi) - helilooja Eduard Tubin (Rootsi) • Juhan Aaviku välja antud ülevaade Eesti muusikakultuuri arenguloost – ‘’Eesti muusika ajalugu’’ • 1948. aastal toimus Eestis suur kunstiloomingu ‘’puhastuslaine’’ (võeti vastu suur hulk ‘’abinõusid’’) • Tehti maatasa rahvusliku heliloomingu senised saavutused • Süüdistused formalismis ja kodaniku Lääne ees lömitamises • 1950. aastal arreteeriti Tuudur Vetik, Riho Päts ja Alfred Karindi • Vallandati 16 konservatioorimi õppejõudu (NT Mart Saar, Cyrillus Kreek) • Viidi läbi ‘’puhastustöö’’ Heliloojate Liidus Helilooming 1940-1955 • Nõukoguliku elu kajastamine (rahvuslikkus ja optimism) • Juhtpositsioonil vokaalsümfooniline žanr ja massilaul • Kunst sisult sotsialistlik ja vormilt rahvuslik • Heliloojad olid sunnitud 20.sajandi muusikavooludest hoiduma
Minejate seas olid /nt:/ Eduard Tubin, pianist Peeter-Paul Lüding, lauljatar Meliza Korjus, kontrabassivirtuoos Ludvig Juht. Siinsed sündmused · 9.märts Estonia maja pommitamine · 1950.a I Nõukogude laulupidu (pidanuks olema XIII laulupidu). Eesti kooriklassika kõrval kõlasid nõukogulikud laulud. · Maatasa tehti senised rahvusliku heliloomingu saavutused. · Heino Ellerit süüdistati lääne ees lömitamises; 1950 arreteeriti Tuudur Vettik, Riho Pätsile määrati vanglakaristuseks 25+5 aastat, millest 5 aastat istus vangilaagris nemad kolm oleksid pidanud olema 1950.a laulupeo üldjuhid. · 1950.a konservatooriumist vallandati 16 õppejõudu, /nt:/ Mart Saar, Cyrillus Kreek · ,,Puhastustöö" toimus ka Heliloojate Liidus Heliloomingu eesmärgid · Nõukoguliku elu kajastamine · Kirjutati massilaule ja vokaalsümfoonilisi teoseid muusika teenis ideoloogilist eesmärki
Sel ajal naasid keeruliste olude tttu Venemaalt ka mitmed seal tuntud ja hinnatud muusikategelased (Artur Kapp, Artur Lemba) ning asusid tle Eestis, nende teadmised ja oskused andsid noorele eesti kultuurile vga palju. Eesti heliloojate uuel plvkonnal oli muusikalise hariduse omandamine tunduvalt lihtsam kui eelmistel, sest nemad said ppida kodumaal. 1920.-1930. aastatel kujunes vlja kaks eriilmelist heliloomingukoolkonda. Tallinnas Artur Kapi juures ppinud Tuudur Vettik, Riho Pts, Gustav Ernesaks, Evald Aav, Eugen Kapp ja Villem Kapp on eesti muusikale kinkinud eesktt palju vokaalmuusikat (koori- ja soololaule, oopereid). Tartus petanud Heino Elleri klassist, mille "firmamrkideks" olid krge professionaalsus ja uuenduslikkus, kasvasid vlja Eduard Oja ja Eduard Tubin, neist viimane eesti ja ka maailma muusika 20. sajandi suurimaid smfoniste. Sajandi keskel oli just selle plvkonna heliloojate saatus vga keeruline ja kirev
aastal Tallinna Kaarli kirikust Metsakalmistule. 4 HARIDUS Orelimängu õppimist alustas Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus (EELK) Türi koguduse orelimängija Juho Varandi juures. Tänu kellele läks edasi õppima Tallinna Konservatooriumi kirikumuusika osakonda. Tallinna Konservatooriumi kirikumuusika osakonna lõpetas 1939. aastal. Oreli mängimist õppis Harri Kõrvits Hugo Lepnurme juures. Tuudur Vettiku ja Otto Rootsi juures õppis koori- ja orkestrijuhtimist. 1935. aastal sooritas ta konsistooriumi juures köster-orelikunstniku eksami ja töötas Koeru koguduses köster-orelimängija. 1938. aasta lõpul valiti ta kolme kandidaadi seast Tallinna Toompea Kaarli koguduse köster-orelimängijaks. Tööle kinnitati ta 1. veebruaril 1939. aastal, sellel kohal oli ta kuni sundmobilisatsioonini 1940. aasta detsembrini.
Eriti selgelt kajastub see 1930. aastatel eesti heliloomingusse tulnutel, eesti suurimal sümfonistil (10 sümfooniat ja 2 ooperit!) Eduard Tubinal (1905-1982) ja isepäiselt valuliku maailmatunnetusega Eduard Ojal (1905-1950). 1944. aastal põgenevad paljud nimekad muusikud Läände. Sõjajärgse perioodi muusikaelu Eestis on kantud repressioonidest, mis jõudsid haripunkti kevadel 1950, mil arreteeriti heliloojad ja koorijuhid (pidid olema üldjuhtideks 1950. a laulupeol) Tuudur Vettik, Riho Päts ja Alfred Karindi. Põlu alla (süüdistusega "kodanlik natsionalist") sattusid ka Heino Eller, Artur Lemba jpt. 1950. aastate keskel ilmus heliloojate uus põlvkond, kes suutis tolle aja maailmas valitsevad muusikavoolud ühendada rahvuslikkusega. Ester Mägi (*1922, peenekoeliste kammerteoste autor), Veljo Tormis (*1930, koorisümfooniate looja), Eino Tamberg (*1930, sümfoonilise ja ooperimuusika autor), Jaan Rääts (*1932, instrumentaalmuusika
koorid. Nendega laulupidu väga ei õnnestunud, sealt midagi väga head välja ei tulnud, kuna koorid polnud väga proffessionaalsed siis see ei kõlanud hästi 3)Masendavalt ideologiseeritud XIII ja XIV laulupidu (repertuaari poliitika). 1950. aasta laulupidu on Moskva diktaadi järgi tehtud ja peoks ei saa seda õieti nimetada - oli masendav. Selleks ajaks oli vangistatud ja küüditatud kolm alles hiljuti laulupeo juhtideks kinnitatud dirigenti - Tuudur Vettik, Riho Päts ja Alfred Karindi. Osavõtjate arv valetati ennelematult suureks. Stalinistlikud repressioonid ja sovetiseerimine olid haripunktis. Toimus sundkollektiviseerimine, aasta enne laulu- ja tantsupidu toimus märtsiküüditamine.lisati juurde laule Stalinist ja venekeelseid laule, otsustati kaasata peole kaevurite ja Nõukogude Armee koori esinemine.Kava koostamist selleks, et võimalikult suurejooneliselt tähistada Eesti NSV 10. aastapäeva.
järgnevate heliloojate loomingust. Põhjenda oma valikut. 1) Aleksander Saebelmann-Kunileid Aleksander Eduard Thomson Friedrich August Saebelmann Karl August Hermann 2) Johannes Kappel Miina Härma Konstantin Türnpu Aleksander Läte 3) Rudolf Tobias Artur Kapp Mihkel Lüdig Peeter Süda Artur Lemba Link: 4) Mart Saar Cyrillus Kreek Heino Eller Link: 5) Adolf Vedro Tuudur Vettik Eduard Tubin Link: 6) Gustav Ernesaks Villem Kapp Eugen Kapp Link 7) Veljo Tormis Eino Tamberg Arvo Pärt Link 8) Lepo Sumera Rene Eespere Alo Põldmäe Link: 9) Peeter Vähi Sven Grünberg Urmas Sisask Alo Mattiisen Link:
aasta suveni Jaan Ots, viimasena ilmus sama aasta aprillis Akadeemia nr. 3. Ajakiri muutus kohe Tartu Ülikooli ümber koondunud demokraatliku ja aatelise haritlaskonna vaba mõttelaadi häälekandjaks, milles kirjutasid Tartu ja Tallinna tippautorid. 1938. aasta XI üldlaulupidu Tallinnas. 23.-25. juunil osales XI laulupeol Tallinnas 569 koori ja orkestrit, kokku üle 17 500 esineja. Koore juhatasid dirigendid Evald Aav, Juhan Aavik, Gustav Ernesaksa, Verner Nerep, Tuudur Vettik ja Juhan Simm. Orkestreid juhatas Raimund Kull.Üldlaulupeo repertuaar valiti Eesti heliloojate loomingust. Sümfooniaorkestrit juhatas dirigent Olav Roots. 1940. aasta Suri A. H. Tammsaare. 1. märtsi õhtul suri Tallinnas 62-aastasena südamerabandusse kirjanik A. H. Tammsaare. Ta elas murelikult ärevatele aegadele kaasa ja enne surma põletas oma dokumentatsiooni. A. H. Tammsaarele korraldati riiklikud matused ja Eesti ajakirjanikku saatis 5. märtsil Estoniast viimsele
Neid on ta kirjutanud kogu elu: esimene teadaolev laul ("Kuu kelmus" naiskoorile) on pärit aastast 1902, viimased on kirjutatud vahetult enne surma 1963. a. Koorilaulude jaoks sai ta inspiratsiooni loodusest ja rahvaviisidest. Juba 1920.-1930. aastatel nägid avara mõtlemisega muusikud Saare kooriloomingus eesti rahvusliku muusikastiili etaloni, paremad linnakoorid olid tema loomingu ka üldiselt omaks võtnud. Mitmed koorijuhid eesotsas Tuudur Vettikuga pidasid oma südameasjaks Saare laule propageerida. Koorilaulu kõrval oli soololaul Saarele üheks armastatumaks zanriks. Tema peamiseks soololaulu teemaks oli armastus oma kodumaa looduse vastu ning neis leidub nii tundelist armastuslüürikat kui filosoofilisi mõtisklusi elu kaduvuse teemadel. Tekstidena on kasutatud kõige rohkem Juhan Liivi, Anna Haava ja Karl-Eduard Söödi luulet. Saar on ka kõige ulatuslikuma klaverimuusikaga helilooja Eestis. Tema algusaastate
huvi minetanud. Üheksakümnendatel ei ole eesti tõsielufilme üldiselt suurel ekraanil näidatud, kui jätta kõrvale esilinastused ja festivalid. [5] Muusika 1944. aastal põgenevad paljud nimekad muusikud Läände. Sõjajärgse perioodi muusikaelu Eestis on kantud repressioonidest, mis jõudsid haripunkti kevadel 1950, mil arreteeriti heliloojad ja koorijuhid (pidid olema üldjuhtideks 1950. a laulupeol) Tuudur Vettik, Riho Päts ja Alfred Karindi. Põlu alla (süüdistusega "kodanlik natsionalist") sattusid ka Heino Eller, Artur Lemba jpt. 1950. aastate keskel ilmus heliloojate uus põlvkond, kes suutis tolle aja maailmas valitsevad muusikavoolud ühendada rahvuslikkusega. Ester Mägi (*1922, peenekoeliste kammerteoste autor), Veljo Tormis (*1930, koorisümfooniate looja), Eino Tamberg (*1930, sümfoonilise ja ooperimuusika autor), Jaan Rääts (*1932, instrumentaalmuusika looja), Arvo
1948. Aastal jõudis Eestisse suur kunstiloomingu n-ö puhastuslaine, mis oli kohalik reageering üleliidulisele ideoloogilisele kampaaniale. Võeti vastu hulk ,'abinõusid'', mis pidid saama aluseks Heliloojate Liidu, Tallinna Riikliku Konservatooriumi jt muusikaasutuste edasisele tegevusele. Tehti maatasa rahvusliku heloloomingu senised saavutused. Süüdistused formalismis, kodanlikui Lääne ees lömitamises said osaks auväärsetele vanameistritele. 1950. aasta alguses arreteeriti Tuudur Vettik, Riho Päts, Alfred Karindi.Nad kõik said vanglakaristuse ning samal aastal vallandati konservatooriumist 16 õppejõudu.Samasugune nn puhastus toimus ka Heliloojate Liidus. Repressioonidest ei pääsenud ka interpreedid. Heliloomingu eesmärgiks kuulutati,,Nõukoguliku elu kajastamine", kunst pidi olema ,,sisult sotsialistlik ja vormilt rahvuslik". Silmapaistvamad heliloojad: Gustav Ernesaks (1908-1993) - ,, Mu isamaa on minu arm'', ,,Rongisõit'', ,,Kati karu'',
taastades nii sidet vanema ja sulaaja kirjanduse vahel. Kunst Eesti NSV lipp Opositsiooniline kunst: Alfred Kongo, Linda Kits-Mägi, Elmar Kits, Lüüdia Vallimäe-Mark Skulptuur: hävitati vanu ja püstitati uusi mälestusmärke. Arhitektuur: ehitati monumentaalseid, esinduslikke, neoklassitsistlikke ehitisi, mis pidid väljendama NSVL-i ülevust. Muusika Mitmed omaaegsed tuntud heliloojad jäid Eestisse ja jätkasid siin oma tööd. Heino Eller, Artur Kapp, Tuudur Vettik, Enn Võrk. Kergemuusikaga jätkas Raimond Valgre. Gustav Ernesaks asutas RAM'i. 1940-ndatel algas varasemate laulutekstide parandamine, ka muusikuid represseeriti. Laulupeod 1947 ja 1950. SULAAJA KULTUUR 1953-1965 Stalini surma järel alanud sulaperioodi ajal elavnes ja mitmekesistus ka kultuurielu. Kirjandus Kirjutati eelkõige romaani, milles nüüd võis minevikku pisut tõepärasemalt kujutada.
sotsialistlike vaadete poolest. Teda kutsusime Adraks. Tema pühendas peamise tähelepanu kirjandusele. Kirjandusringi juhendas ta asjatundlikult ja oskuslikult. Aga Andreseni mõjul sattusid ka mõned õpilased sotsialistlikesse organisatsioonidesse. Kui aga kaitsepolitsei nõudis Westholmilt, et ta Andreseni vallandaks, oli direktor selle vastu ja sõnas, et Andresen on hea õpetaja ja tema lähtub sellest. Muusikaõpetaja oli Tuudur Vettik. Teda hüüti Pööningupoisiks, sest ta elas koolimaja pööningule ehitatud väikeses toas. Vettiku teene oli see, et õpilastest moodustati neljahäälne laulukoor ning sümfoonia ja puhkpilliorkester. Vana Vunts pooldas õpilaste vaimset ja sportlikku isetegevust, samas suhtus ta täiesti eitavalt õpilaste osavõtusse koolivälistest organisatsioonidest ja ettevõtmistest. Temal olid omad kindlad kasvatuslikud põhimõtted. Ta pidas koolis kõva korda
J.Vinagradovi kirjeldab küll värvikalt Nõukogude laevu rünnanud kümmekond Saksa lennukit ja punaväelasi maale vedavaid paate tulistanud raskekuulipildujat, kuid kaldun arvama, et see on kirjanduslik väljamõeldis, sest raskekuulipildujaid saarel ei olnud ja ruhnulastel ei olnud ilmselt ka Luftwaffega raadioühendust, et lennukeid appi tellida. Paistab, et õigus on 1941.aasta sõjasündmuste uurijal Tuudur Tammel: seekord jõudsid venelased Ruhnu randa märkamatult, mida soodustas küllap pilvine ja tuuline ilm, mis saare vahimehed kuhugi varju alla oli ajanud. Venelasi märgati alles siis, kui need suurema hulgaga oli juba maale jõudnud. Ülekaalukale vastasele vastu ei hakatud, ruhnulased põgenesid metsa ja peitsid oma püssid ning laskemoona. Vahest loodeti, et selline hulk venelasi ei jää saarele kauaks
vene keelt valdavate koolmeistritega avati Tartus 1878. aasta kevadel kolmeaastane vene õppekeelega seminar. Pedagoogilise praktika tarbeks avati üheksaklassiline algkool ja 1881. aastal veel seminari ettevalmistusklass. 1905.aasta revolutsiooni ajal korraldati Tartu seminaris üldkoosolek, kus osalejate enamiku survel katkestati õppetöö. Tartu seminar andis silmapaistvaid haritlasi ja ühiskonnategelasi: Hans Kruus, Ernst Peterson-Särgava, Jakob Tamm, Tuudur Vettik. Õigeusu kihelkonna- ja abikoolide olukorra parandamiseks avati 1870. aastal Riias vene õppekeelega Balti Õpetajate Seminar. Pärast selle seminari avamist läks osa noormehi edasi õppima Riiga, Kuressaare kooli õppeaega vähendati aasta võrra ja hakati ette valmistama ainult õigeusu abikoolide õpetajaid. 1871. aastal avati seminar Kaarmal. Piiratud tähtsus oli Passlepa seminaril( 1873-1887). Õppeasutuse rajas rüütelkond
professionaalne rahvapillimuusika. Viljandis õppinud poisid on pannud aluse ansamblitele "Untsakad" ja "Oort", kelle muusikal on nii rahvamuusika kui levimuusika tunnuseid. Eesti professionaalses muusikas on püütud rahvamuusika kaudu jõuda rahvuslikult omapärase väljendusviisini. Rahvuslik muusikakoolkond püüdis kunstmuusika vahendite abil esile tuua rahvamuusika helikeele omapära. Selle suuna alustajaks võib pidada Mart Saart, jätkasid Peeter Süda, Cyrillus Kreek, hiljem Tuudur Vettik, Riho Päts, Evald Aav, Enn Võrk, Alfred Karindi, Eduard Oja, Eduard Tubin. Tänapäeva heliloojatest on oma rahvaviisitöötluste poolest tuntud Veljo Tormis, Ester Mägi, Anti Marguste. Kellelgi pole tegelikult võimalust ega kohustust teha täpselt niisugust muusikat, nagu vanasti, sest pärimuskultuur on ennegi muutunud. Meil, tänapäeva eestlastel, on oma kaasaegsed arusaamad muusikast, kuid samas ka suurepärased eeldused vanema muusika helikeele
Tartus, näiteks Treffneris, mida ta ei lõpetanud, Narvas ning lõpuks jõudis Tartu ülikooli õigusteadust õppima. 1943. mobiliseeriti 20-aastane noormees Saksa sõjaväkke, kus töötas kirjutajana, kuid kirjutas omale tõendi ning tuli sõjaväeteenistusest ära. 1944. jõudis tagasi Tartusse ning käis isa jälgedes, suundudes tööle raudteele. Hiljem sattus sekeldustesse ametivõimudega ning saadeti vanglilaagrisse. Narva vangilaagris puutus kokku kultuuriinimestega, nagu helilooja Tuudur Vetiku ja kirjanik Elar Kuusega. Tegeleti kirjandusega, õppisid ise ja õpetasid teisi. Alliksaar kirjutas ka oma käekäigust ning kui see avastati, saadeti mees kahtlaste seikade tõttu Venemaale. 1957. aastal anti talle amnestia ning aasta pärast suundus omal käel Tartusse, kus tegeles juhutööde kõrval ka kirjutamise ning tõlkimisega. Abiellus ning sai isaks, avaldas luuletusi NL ajal abikaasa nime all, kuid 1966. aastal haigestus vähki ning suri 43-aastasena.
1923, 1928, 1933 and 1938. These were enormous, unparallelled demonstrations of national unity. The programmes of song festivals included only Estonian music. The number of singers ranged approximately between 15–20 thousand, the orchestras had over 1500 musicians playing in them, the audience numbers amounted to 90 thousand and more. As remarkable conductors, Juhan Aavik, Juhan Simm, Evald Aav, Anton Kasemets, Raimund Kull and Tuudur Vettik deserve to be mentioned. In 1933 the week of Estonian Music took place – the oratorio Job of Artur Kapp, Requiem of Cyrillus Kreek, operas of Adolf Vedro (Kaupo) and Artur Lemba (Maiden from the Grave) plus symphonies of Artur Kapp (First Symphony) and Artur Lemba (Second Symphony) were performed. The groundwork for relations with expatriate Estonians was laid earlier in 1928, the first Congress was held and the Society established with the participation of eighty
annaabi.ee 
