Eesti kirjandus 20.sajandi alguses (4)

Eesti kirjandus 1905-1922
20. sajandi algus oli Eestis uue ühiskondliku tõusu aeg. 1890. aastatel tõusis kirjanduse keskmesse realistlik proosa, mis domineeris ka uue sajandi algusaastail. Teostele annavad värvi ühelt poolt naturalistlikud kujutluselemendid, teisalt romantilised meeleolupaisutused.
1905 - alustas oma tegevust Noor-Eesti rühmitus.
1906 - hakkas ilmuma ajakiri Eesti Kirjandus.
1906 - avati Tartus esimene Eesti õppekeelega keskkool.(Eesti Nooresoo Kasvatuse Seltsi tütarlastegümnaasium)
1906 - rajati Tartusse ja Tallinnasse esimesed kutselised teatrid .( Vanemuine , Estonia)
1909 - loodi Eesti Rahva Muuseum , mille ülesandeks oli talletada rahvakultuuri
Noor-Eesti (1905-1915)
Aastal 1901- 1902 ilmus Tartu gümnaasiumiõpilase G.Suitsu toimetamisel 3 kirjanduslikku albumit „Kiired“. 1904 aastal otsustati välja anda järjekordne album, uue pealkirjaga „Noor-Eesti“, see aga ilmus tsensuuri tõttu alles 1905.a suvel. Peamisena jäi albumist kõlama loosung -„Olgem Eestlased, aga saagem ka Eurooplasteks“. Noor Eesti on 20.saj alguses Tartus kokkutulnud noorterühmitus, mis muutis oluliselt kogu Eesti vaimsust ja kultuuri.
„Noor-Eesti“ I – 1905, II – 1907, III – 1909, IV – 1912, V – 1915.
Tuumiku moodustasid-Gustav Suits, Fr. Tuglas , Bernard Linde, Johannes Aavik, Villem Grünthal- Ridala . Aino Kallas, Jaan Oks.
1912 registreeriti Tartus Eesti Kirjanikkude Selts Noor-Eesti. Asutajaliikmeid oli 61. Selts tegeles liinil Tartu-Helsingi. Noor-Eesti üks eesmärke oli integreerida Prantsuse, Itaalia ja Skandinaavia kirjanduse uusi suundi.
Noor-Eesti tähistab eestikeelse linnakultuuri algust. Modernismi ja uusromantismi võitu realismi üle. Tähistab Eesti keeleuuenduse liikumist.
Rühmitus jagatakse kolme perioodi:
I 1901-1905-Ettevalmistav ja isamaalik-rahvuslik.
II 1905-1909-Revolutsioonilis-sotsiaalne
III 1909-1916-Kunstilis-esteetiline
Noor-Eesti arvustuslikud tööd on ajastu mõttes tõeliselt silmapaistvad. Senisega võrreldes käsitleti suhet lugejaga teistmoodi, eesmärgiks oli luua Eestis intelligentsikirjandust ja pöörduda eeskätt haritud lugeja poole. Rahvahulkadeni nooreestlaste looming ei jõudnud, sest haritlastest lugejaskond oli alles liiga hõre, ka poliitiline ja maailmavaateline erinevus.
Noor-Eesti teened
1)Vormi rõhutamine-Tuglas on öelnud-„Mitte sisu vaid vorm, mitte mis vaid kuidas“
2)Noorte autorite esitamine
3)Asjatundlik kirjanduskriitika-vorm, kompositsioon , stiil, aine, teema jne
4) Kristjan Jaak Petersoni ja Juhan Liivi tolmukihi alt üles leidmine ja au sisse tõstmine.
5)Kaasaegse väliskirjanduse tutvustamine Eesti publikule.
6)Raamatu kujunduse tähtsustamine.
7)Eesti kirjanike(Tuglas, Suits) tõlkimine soome keelde.
Siuru
Siuru moto on „loomise rõõm-see olgu meie ainus tõukejõud.“ (Fr. Tuglas). Siuru jätkas Noor-Eesti uusromantilist suunda, taotleti vormitäiust ja kunstilist mõjukust. Siurulased rõhutasid, et looming sünnib inimese sisemisest vajadusest. Looming väljendab isiklikke tundeid ja elamusi. Siuru pöördub oma luulega lihtinimese tunnete, maiste rõõmude ja ihade poole. 17.mai 1917 registreeriti ametlikult kirjanduslik sõpruskond, kelle perekonnanimede esitähed moodustasid sõna Gustav.( Gailit (Ge), Under( Printsess ), Semper , Tuglas(Felix), Adson (Paaž), Visnapuu(Vürst)). Siuru luuletajad on emotsionaalsed . Proosasse tuleb koos nendega katastroofipilte ja fantastikat. Pilkav suhtumine tõusikutesse. Avalikud esinemised ja sagedased skandaalid. Luuletasid lilledest ja armastusest ajal, mil oli sõda. Rühma esimene suurem ettevõtmine oli album. Esimene album võeti väga hästi vastu. Teine ja kolmas album ei tekitanud enam põnevust ning märkamatult sai Siuru kevadest sügis. Tekkisid vastuolud grupi liikmete vahel. 1919 lõpp tegevus lõpetati.(Siuru-linnuke/lõoke kalevipojast)
Armastusluule viimine uuele tasemele .
Tõmbas üldsuse tähelepanu kirjandusele, muutis selle populaarseks.
Murdeluule(Adson).
Kasutas uuenduslikku keelt.
Tõstis Eesti luule uutesse kõrgustesse.
Tarapita
1920-1922 toimus kiire pööre uude ainesse ja stiili mida on hakatud nimetama ajaluuleks. Kirjanduslikult oli tähtis saksa ekspressionism . Ekspressionism vastandub realismile ja impressionism . Ekspressionismi eesmärgiks oli väljendada autori kujutlusi ja ideid jõuliste kujundite kaudu, mis andsid tegelikkuse jooni paisutades sellest deformeeritud pildi. Ekspressionism põhjustas muutuse poeetide hoiakus ja luule üldilmes. Sõja, hukatuse ja ülekohtu kütkes maailma kujutasid ajalaulikud võigastes toonides, lootes ehmatada inimeses üles inimlikkust. Surma nägemuste masenduses otsisid ajalaulikud pääsu uude paremasse maailma. Tarapita rühmitus alustas tegutsemist 1921 aasta sügisel. Sinna kuulusid: Adson, Alle, Barbarus , Kivikas , Kärner, Semper, Suits, Aleksander Tassa , Tuglas, Under. Rühmitus ei olnud omavaheline sõprus vaid opositsioon praeguse ühiskondliku ja vaimliku barbarismi vastu. Rühmitus tegutses väga lühiajaliselt. Seesmiste konfliktide tõttu + majanduslikud raskused ja raske keelepruuk lõpetasid rühmituse tegevuse.
Rühmitus
Aeg
Moto
Liikmed
Iseloomustus
Väljaanded
Noor-Eesti
1905-1915
„Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks“
Gustav Suits, Fr. Tuglas, Bernard Linde, Johannes Aavik, Villem Grünthal-Ridala. Aino Kallas, Jaan Oks.
Integreeris uusi kirjanduse suundi, tähistab eestikeelse linnakultuuri algust. Loodi intelligentsikirjandust ja pöörduti haritud lugeja poole. Isamaalised ja revolutsioonilised ideed.
Noor-Eesti I-V
Siuru
1917-1919
„Loomise rõõm-see olgu meie ainus tõukejõud.“
Gailit, Under, Semper, Tuglas, Adson, Visnapuu.
Armastusluule uus tase. Kirjanduse populariseerimine. Murdeluule.Uuendusliku keele kasutamine. Luule taseme tõstmine.
Siuru I-III
Tarapita
1921-1922
Opositsioon vaimliku barbarismi vastu.
Adson, Alle, Barbarus, Kivikas, Kärner, Semper, Suits, Aleksander Tassa, Tuglas, Under
Ajaluule . Ekspressionistlik. Anti edasi tegelikkusest deformeeritud pilt.
Tarapita I
Luule 20. Saj alguses
20. saj eesti luules etendasid rolli eelkõige Noor-Eesti aja autorid.(Suits, Ernst Enno , Villem Ridala. Nende looming järgis uusromantilist eriti sümbolistlikku kujutluslaadi ning oli temaatiliselt mitmekülgne. Siuru luules oli kesksel kohal armastus, esile kerkisid Under ja Visnapuu. Eesti sümbolistlikku luulet mõjutasid prantslane Baudelaire , sakslane Rilke , saksa kirjanik ja filosoof Friedrich Nietzsche. 1920 aasta paiku tekkis ajaluule mis väljendas suhet aja ning ühiskonna probleemidega. Aja-nimelt ahistava aja-kujund esines paljude autorite loomingus ning sageli lausa luuletuse pealkirjas. 1920 aastate ajaluule ei olnud üksnes otseselt päevakajaline. Kirjutatakse palju globaalse katastroofi teemal, räägitakse maailma lõpust. Maailma tabavale katastroofile vastandati maailmaparandamise püüe. Läbivaks kujundivõtteks oli hüperbool ehk kunstiline liialdus millega nägemust võimendati. Lisaks hüperboolile iseloomustab ajaluulet rütmiline vaheldusrikkus. Luuletuste värsiread pikenesid, muutusid korrapäratuks, kaldusid vabama rütmi poole kuni puhta vabavärsini ja isegi proosaluuleni.
1. Noor-Eesti luules oli esiplaanil sümbolism, Siurul impressionism, Tarapita ajaluules ekspressionism.
2. Siuru luule peateemaks oli armastus(Under, Visnapuu)
3. Ajaluule hoiatas globaalse katastroofi eest ja kutsus üles maailma parandamisele.
4. Omapärasemad ajalaulikud olid August Alle ja Johannes Barbarus.
Gustav Suits
Sündis 20.nov 1883 aastal Võnnu kihelkonnas. Suri 23. Mai 1956.
Sai kiiresti lugemise selgeks, aasta hiljem luges läbi piibli.
Mängudele eelistas raamatuid ja ajalehti.
1895 lõpetas Võnnu külakooli.
Isa suri 1890.
1895 sügisel läks Tartu 3. Algkooli III kursust kordama kuna ta polnud vene keelt selgeks saanud.
Kuna ta oli hea õppeedukusega, vabastati ta õppemaksust.
Viibis suviti soomes kus ta õpetas prantsuse ja saksa keelt.
1904 lõpetas gümnaasiumi kuldmedaliga.
Samal aastal astus Tartu ülikooli
1905 jätkas õpinguid Helsingi ülikoolis
1910 lõpetas ülikooli cand. phil kraadiga.
1911 abiellus soomlanna ülikoolikaaslase Aino Thauvoniga.
1921-1944 töötas Tartu ülikooli eesti ja üldise kirjandusloo õppejõuna.
1935- Uppsala ülikooli audoktori kraad
1944 – Põgenes Soome kaudu Rootsi, kus töötas Nobeli instituudi raamatukogus.
1956 suri peale mitmeaastast rasket haigust.
Maetud Stockholmi Skogskyrkogärdeni kalmistule(Metsakalmistu)
Looming:
Esimesed värsid ilmusid ajalehes Uus aeg 1899-1901
Gümnaasiumiaastail tegi algust värsiloominguga „ Vesiroosid “ esimene luuletus 1899
Katsetas mitmeid žanreid-luule, proosa, näitekirjandus
Kustas Vahur oli ta kirjutajanimi, mida ta kasutas harva.
Luuletusi isel. Kontrastsed meeleolud, rõhutas noorust
1905-„Elu tuli“ oli mitmepalgeline, võitlusvaimustusest kantud pateetilised luuletused, armastus ja looduslüürika, mälestuslaulud, usk inimese tegevusse, tema võimesse elu uueks, avaramaks ja kaunimaks luua. See oli enim levinud luulekogu nõukogude-eelsel ajajärgul.
1913-„ Tuulemaa “-äärmiselt romantiline, paatos asendub mõtliku murega oma maa saatuse pärast. Olulised murrangud nii ühiskondlikus elus kui ka poeedi isiklikus saatuses. Avas armastuslüürika uusi aspekte.
1922-„Kõik on kokku unenägu“-Ajakroonika, poeetiline päevik. Pikk sündmusterohke ajavahemik . Väljenduslaadilt vaheldusrikas . Luule muutub modernistlikumaks, irooniliseks.
1950-„Tuli ja tuul“
Ernst Enno 1875-1934
Sündis 8.juunil Tartumaal Rannu kihelkonnas.Lapsepõlv möödus Soosaare talus , Rõngu kihelkonnas. Lapsena kiindus kodukohta ja loodusesse . Pere oli sügavalt usklik . Vanaema jutustatud pärimuslood panid teda huvituma rahvaluulest . Peres oli peale tema veel 3 last: Leopold, Emilie ja temast 17 aastat noorem Paul. Enno õppis Tartus Treffneri gümnaasiumis ja reaalkoolis, hiljem Riia Polütehnikumis kaubandusteadust. Ülikooli ajal liitus erinevate üliõpilasliikumistega, kuid oli siiski väga passiivne(Riias korporatsioon Vironia). Töötas mitmete ajalehtede toimetuses(Tartu Postimees , ajakiri Linda jt). 1905 kaitses lõputöö kaubandusteaduste alal. 1906 tuli Eestisse tagasi ja läks kodutallu Soosaarele. Kodus hakkab kirjutama luuletusi ja oma ainukese proosateose. 1909 abiellus Olga Elfriede( Ella ) Sauliga. 1910 sündis tütar Liki. Töötas asjaajana Valga krediidiühingus. 1919 koliti Haapsallu, töötas koolinõunikuna Läänemaal. 7.märts 1934 Ernst Enno suri.
Looming:
Varajased luuletused olid vabavärsilised. 1903-1905 avaldas ta Lindas ja Postimehes üle poolesaja luuletuse. 1909 ilmus esimene luulekogu „Uued luuletused“. 1910 ilmus teine luulekogu „Hallid laulud“. 1920 luulekogud „Kadunud kodu“ ja „Valge öö“.
Enno luulet iseloomustab igatsusluule, mida võib autori filosoofiliste veendumuste tõttu nimetada enesetunnetuslüürikaks. Siseelu ja tema elav ühendus kodu ning loodusega. Rahvaluule stiilisugemed. Autori hingepilt(oma tunnete, mõtete, igatsuste väljendamine, mis tihti on vaid umbmääraselt aimatavad). Märksõnad-sümbolid: igatsus, ootus, otsatus, tee. Range vormi puudumine riimikäsitluses. Meeleolu loovad kordused.
Ta paistis silma ka ballaadiuuendajana. Dramaatiline sisu asendus lüürika ja filosoofiaga. Enno on tuntud ka lasteluule uuendajana, luuletustes oli õpetusiva, mis avaldus laste igapäevaste mängude ja elamuste kaudu. „Üks rohutirts läks kõndima“.
Villem Grünthal-Ridala 1885-1942
Kodanikunimi Wilhelm Grünthal. Sündinud 30.05 Muhumaal . Oli luuletaja, tõlkija, keele-ja folklooriuurija. Luuletajanime võttis vanemate sünnikoha järgi. Õppis Hellamaa kihelkonnakoolis, Kuressaare gümnaasiumis ja Helsingi ülikoolis, kus õppis soome keelt ja kirjandust. Oskas soome, itaalia, kreeka, ungari jne keeli. Teda inspireeris itaalia kirjandus. Ta oli Noor-Eesti liige, Aavik oli ta koolivend ja suur sõber. 1905 a vangistati ta kahel korral. Toompea vanglas tutvus ta Tuglasega. 1910-1919 oli Tartus emakeeleõpetaja. 1922 abiellus Ida Hokkaneniga. 1923 oli Helsingi ülikooli eesti keele ja kirjanduse lektor. Käis samal ajal tihti Muhus. Suri 16. jaanuaril maovähki.
Looming:
Oluline märksõna on kaugus. Meeleolult nukker ja sünge. Käsitleb üksikinimese suhet maailmaga. Impressionism-meeleolu täpne edasiandmine. Kasutas murdesõnu. Luulekeel oli tavalugejale keeruline. Sõnad mulje, võigas, võluma, luide, ulgumeri , hääbuma jt. Murelane, vedurjas, sinkuma, muhetama, kanane, õletama, lakk , uisusaun. Nimetatakse ka saartelaulikuks- rand , kadakad, meri, luited.
1908-„Villem Grünthali laulud“
1914- „Kauged rannad “
1924- regivärsis lugu „Toomas ja Mai“
1927-„Tuules ja rannas “
Tegeles rahvalauludega. Kasutas regivärssi. Kõik aastaajad olid esindatud .
Friedebert Tuglas 1886- 1971
Sündinud Tartus Ahja mõisas. Õppinud Maaritsa vene kihelkonnakoolis, Uderna ministeeriumikoolis ning Tartu linnakoolis. Esimene teos „ Siil “. Peale linnakooli asus õppima Treffneri gümnaasiumisse, kuid katkestas õpingud. 1905 vangistati Tallinnas. 17.veebruar 1906 vabanes. Ta oli prosaist , kriitik, tõlkija, kirjanduselu organisaator . 1906-1917 elas põhiliselt soomes paguluses . 1909 sai Tuglas tema kirjanikunimeks ning 1923 ka tema kodanikunimeks. Pagulusaastatel reisis ta sõprade dokumentidega. Ta rändas mitmel pool Euroopas ja õppis sealset kunsti ja kultuuri tundma. 1905-1915 tegeles „Noor- Eestiga “. 1917 naases ta eestisse ja hakkas organiseerima Siuru rühmitust. 1917 abiellus Eloga. Ajakiri „ odamees “ 1919. 1919-1921 ajakiri „Ilo“, 1922 Eesti kirjanike liidu esimees. 1923 ajakiri „Looming“ mis toimetas end riigieelarvest.
Looming:
1906-raamat „ Hingemaa “
1908- novellikogu „Kahekesi“
1917- novell „Saatus“
1920-novell „Raskuse vaim“
1915-romaan „Felix Ormusson“
1937-romaan „Väike Illimar “
Teinud palju tõlkeid.
A.Kivi „ Seitse venda“
Tolstoi „Peeter Esimene“
Tsehhovi novellid
Põhiosa A-Kalda loomingust
Ta on kirjutanud palju reisikirju( Hispaania , P-Aafrika, Norra). Ilukirjandus, Novellid(Popi ja huhuu , Suveöö armastus, Toome helbed ). Marginaalid, miniatuurid , monograafia, tõlked.
1949 visati ta kirjanike liidust välja. Aastast 1917 on ta nii hinnatud kultuuritegelane kui ka novellist. Üks kultuurkapitali algatajatest. 1944 kolisid nad Tallinnasse, Nõmmele.
Proosa
20. sajandi esimese kümnendi lõpuks kujunes välja uusromantiline proosa. See oli mõjutatud impressionismist ning leidus ka naturalistlikke jooni. Leidus ka psühholoogilist impressionismi, mis andis edasi tegelaste tunde ja meeleoluvarjundeid. Peamised prosaistid olid Tuglas, Tammsaare , Karl Rumor, Aleksander Tassa, August Gailit, Oskar Luts , Jaan Oks. Uusromantilisele proosale olid iseloomulikud lühižanrid nagu novellid, miniatuurid ehk laastid.
Jaan Oks
Peamiseks aineseks oli küla oma elu ja inimestega. Tema esimesed jutud olid realistlikud , kujutatud oli tööd, igapäevast eluolu, külainimeste mõttemaailma. Tema proosateosed ilmusid ka Noor-Eesti väljaannetes, need teosed olid modernsemad ja keerukamad. Tema tähtsaimad teosed on „Küla“, „Tume inimeselaps “ ja „Vaevademaa“.
Oskar Luts (1887-1953)
Oli sõltumatu kirjanik. Kuulsuse saavutas realistlike komöödiatega(„Paunvere“, „ Kapsapea “, „Kevade“). Tema teostes põimuvad sümbolistlik ja realistlik kujutuslaad. Kevade nn Tootsi-lood on teinud tema tuntuks läbi aegade. Tema tuntuim sümbolistlik teos on „Soo“, armastust käsitlev jutustus „Kirjad Maariale“, draamad „Sinihallik“ ja „Sootuluke“. 20-30ndatel naasis ta realistliku proosa juurde ning kirjutas hulga jutte noormehe elluastumisest, linna ahatlustest ja argielu pahedest . Ta on jätnud olulise jälje eesti lastekirjandusse. „Kevade“ ja „Nukitsamees“. Viimane on ilmekas lastele kirjutatud kunstmuinasjutt ning see on seotud uusromantilise loomejärguga.
Eesti kirjandus 1922-1940
Vabariigi aeg
Vabariigi ajal olid kirjandusele soodsad tingimused. Kvaliteet läks paremaks, ka kvantiteet paranes . Klassivahe oli meeletult suur.
1922 loodi kutseühing Eesti Kirjanikkude Liit. 5 liikmeline juhtkond . Esimeheks valiti Tuglas. Asutajaliikmeid 33. Liidul oli ka põhikiri jm. Liidu eesmärk oli edendada Eesti kirjandust ja kultuuri, seista selle eest, et loomerahval oleks head tingimused loomiseks ja korraldada avalikku kirjanduselu. Esimeseks ülesandeks võttis liit endale ajakirja loomise. Loodi ajakiri „Looming“, mis ilmus esimest korda 1923 aprillis . See on ainuke ajakiri, mis on ilmunud katkematult ja sama nime all siiamaani.
1920 hakkas ilmuma ka ajakiri Eesti Kirjandus, mis oli Eesti Kirjanduse Seltsi ajakiri. Eesti kirjandus oli kirjandusteaduslike uurimuste ja lühiarvustuste keskne avaldamise koht.
1925 loodi Riiklik Kultuurkapital , mis oli kirjanduse ja teiste kultuurialade riikliku rahastamise fond, mis jagas autoritele stipendiume, toetusi ja auhindu.
Tartu ülikooli juures tegutses Gustav Suitsu juhtimisel Akadeemiline Kirjandusühing, mis ühendas ülikooli noori kirjanikke ja kirjandushuvilisi.
Populaarseks muutusid erinevad kirjandusvõistlused. 1927 esimene romaanivõistlus. Esimese võistluse võitis August Jakobson teosega „Vaeste patuste alev “.
1929- 1931 tegutses „Kirjanduslik Orbiit“, mis oli esimene suur rühmitus pärast Tarapitat. Sinna kuulus 18 autorit . Juhtivat osa mängisid Juhan Sütiste, Erni Hiir ja August Jakobson. Rühmituse iseloomulikuks märksõnaks oli elulähedus. Eelkäijaid süüdistati elukauguses ja võõramaalisuses.
1934 kehtestati vaikiv olek. Kehtestati määrus millega keelati ässitavate, demagoogiliste raamatute avaldamine ning kehtestati eeltsensuur. Riik tellis kirjanikelt positiivset elukujutlust ja rahvuslikkust. Tuntuim teos sellest ajast Albert Kivikase „Nimed marmortahvlil “.
Jätkusid romaanivõistlused. 34 aastal tehti võistlus, mille auhinnaks oli 10 000 krooni. 38 aastal elustati võistlus taas. Selle võitis Karl Ristikivi teosega „Tuli ja raud“.
1938 tõusis esile luuletajate rühmitus Arbujad .
Luule 1922-1944
1920 aastate alguse luuletajaskonna keskme moodustasid Siuru ajal esilekerkinud poeedid (Gailit, Under, Semper, Tuglas, Adson, Visnapuu). Poeedid jagunesid klassikuteks ja modernistideks(katsetajad). Sõda jättis jälje luuletajate hingeellu. Protestiti ebavõrdsuse ja vägivalla vastu ja mõeldi inimkonna saatuse üle. Mitmekülgsed sünteesijad olid Under, Semper ja Visnapuu. Klassikalise traditsiooni järgijad olid Adson ja Adamson. Modernistlikud luuletajad olid Barbarus ja Hiir. Traditsioonilist luulet iseloomustas murdeluule. Modernismi poolel vohas futurism . Futurismile lisaks olid kubism. Linnamiljöö ja tehnilised asjad iseloomustasid luulet. Naisi võrdsustati prostituutidega.
Marie Under 1883-1980
Tallinnas sündinud. Vanemad olid hiidlased. Õppis kiirelt lugema ning esimesed luuletused olid saksakeelsed . Kooliharidus jäi rahaliste raskuste tõttu lühikeseks. 1902 abiellus raamatupidaja Carl Hackeriga ning kolis Kutšinosse, Moskva äärelinna. Abielu ajal olid tal loomingu seiskus. 1906 saabus tagasi Eestisse, Tallinnas tegutses kutselise kirjanikuna. 1913, Estonia teatri avamisel kohtus Adsoniga, kes hakkas tema kirjatoimetajaks. Adson koostas tema luulekogu. 1924 lahutas Under Hackerist ning abiellus Adsoniga. Luuletajamaine saavutas esikkoguga „ Sonetid “, mis ilmus 1917. Under oli esimene, kes hakkas Eestis sonette kirjutama. Tema looming on täis tundeid ja armastust. Hiljem mõtiskleb elu valguse ja varjupoole üle. 1944 põgenes Rootsi. „Hääl varjust“ 1927, Rõõm ühest ilusast päevast“ 1928, „Õnnevarjutus“. Olid luulekogud. 1981 ilmus tema loomingut kokku võttev luulekogu „Mu süda laulab “. Ta kirjutab hinge- ja meelterõõmust. Ta kuulutab eluküllust, armastust ja õitsemist. Tema sonettides võib märgata ka erootilisust. Luule on ilmunud vene, saksa, esperanto, inglise, rootsi jne keeltes. Eesti Kirjanike Liidu asutajaliige. Suri Stockholmis ja on maetud sinna samasse . Hiiumaale on püstitatud tema mälestuskivi. See oli Underile väga kalliks kohaks. Tal olid ka õed ja vend. Marie oli peres kõige noorem laps.
Arbujad
Ants Oras on välja toonud 4 põlvkonda:
Nooreestlased
Siurulased ja tarapitalased
Orbiitlased
Arbujad
Arbujate liikumisse kuulusid Betti Alver , Bernard Kangro , Uku Masing , Kersti Merilaas , Mart Raud, August Sang , Heiti Talvik , Paul Viiding . 1938aastal ilmus arbujate antoloogia, toimetajaks Ants Oras. Arbujad tuleb sõnast arp – nõiatrumm. Arbuma – nõiduma, loitsima. Arbujate liidriks oli Heiti Talvik . Stalinismi ajal keelustati nende looming ja nad visati kirjanike liidust välja.
Henrik Visnapuu 1890- 1951
Sündinud Viljandimaal Helme vallas. Isa oli mõisatööline. Sooritas Narva gümnaasiumi juures algkooliõpetaja eksami ning töötas õpetajana külakoolides, 1912.a Tartus. Gümnaasiumi lõpueksami sooritas ekstermiga. Ülikoolis jäid õpingud lühikeseks, ta tegutses ka ajakirjanikuna. Värsse hakkas kirjutama koolipõlves, esimene trükis ilmus 1908 Postimehes. Esimesed luulekogud „Moment I“ ja „Roheline moment“. Ta kuulus Siuru rühmitusse. Siuru ajal ilmusid esimesed luulekogud „ Amores “ ja „ Jumalaga , Ene!“.
20- 30ndad oli kutseline kirjanik, elas Tartus. Avaldas rea luulekogusid ja oli arvustaja. Kirjutas ka näidendeid. Peale Pätsi riigipööret asus tööle Eesti riigi propagandatalituse kultuurinõunikuna. 1937. Aastast tegelest taas kirjanikuna. Asutas kultuuriajakirja Varamu. Looming muutus rahvuslikumaks. 1944 sügisel lahkus Saksamaale, 1949 New Yorki . Ameerikasse jäi elu lõpuni.
Looming
Teda kutsuti vürstiks ja poeeside kuningaks. Ta on meheliku ja järsu luuletajanatuuriga. Tema luule põhilaad on nooreestlaslikult uusromantiline. Järgib kohati ka modernistlikke voole ja futurismi. Tema isikupära tuleb esile kuuldelises küljes, sõnade kõlas ja värsside musikaalsuses. Tema luuletustes kõneleb lõhestunud inimene, kes heitleb hea ja kurjaga, ülevate tunnete ja hävitavate tumedate tungidega. Armastusluule esitab jumaldavat armastajat, naiste harrast imetlejat. Armastusluuletuste toon on tundeliselt mahe , pöördumised kaunisõnalised. Ta väljendab põlgust naiste kui paheliste olendite vastu. Ta luulet iseloomustavad ka aastaajad. 30ndatel hakkas tegelema kodumaaluulega, rahvuslik kodumaakujutus. Armastus, üksindus ja kaotatud kodumaa inspireerisid teda sõnastama oma tundeid tihedas ja sisendusjõulises värsis. Eelkõige paistavad tema loomingus silma armastusluuletused ja isikliku tundetooniga isamaalaulud.
„Amores“ 1917
„Käoorvik“ 1920
„Hõbedased kuljused“ 1920
„Talihari“ 1920
„ Maarjamaa laulud“ 1927
„Esivanemate hauad“ 1946.
Betti Alver
Kirjutas peamiselt luulet ja ka poeeme. Tegeles ka tõlkimisega( Jevgeni Onegin ).
Sündis 23. Novembril 1906. Tema esialgseks nimeks oli Elisabe-Vilhelmine, hüüdnimeks Betti.
Lugema õppis ta vanema venna kõrvalt. 1914 asus erakooli õppima, samal aastal ka Tartu Puškini nimelisse gümnaasiumi. 1918 Eesti Noorsoo kasvatuse seltsi tütarlastegümnaasiumi humanitaarharus.
Unistas saada näitlejaks ja õppis klaverimängu. Gümnaasiumi lõpetas ta 1924. Aastal. Peale seda Tartu ülikooli filosoofiateaduskonda. 1927 koondus ta tähelepanu kirjanduslikule loomingule. Tutvusid Heiti Talvikuga ningg abiellusid 1937. 1944 asuti elama Pärnusse. 1945 arreteeriti. Heiti ning paar aastat hiljem saadeti Siberisse ning suri seal. 1956 abiellus ta Mart Lepikuga. 50ndatel oli tema jaoks raske aeg ning ta oli haiglas ravil. Alver suri 1989 Tartus, olles 83-aastane.
Tema luulet on iseloomustatud meheliku ja mõistuspärasena. Tema luuletusi on tsiteeritud väga palju.
1931. „Lugu valgest varesest“ poeem
1933 „ Ulla “ poeem
1935 „Vahanukk“ poeem
Tema poeemides oli Voltaire teravmeelsust.
1937 „Pähklikoor“
Tema esikkoguks oli „Tuli ja tolm“(1936), mis sisaldas 62 luuletust.
Kogu jagati neljaks tsükliks.
Esimesed lüürilised luuletused ilmusid 1931.aastal.
1943 „Elupuu“ luulekogu
1966 „Tähetund“ valikkogu, 120 luuletust ja poeemi. J. Liivi nimeline luuleauhind .
1971 „ Eluhelbed “ luulekogu, 48st 31 uut luuletust. sümbolistlikud luuletused ja lühipalad
1979 „Lendav linn“ luulekogu, sisaldab ka vanu.
1986 „ Korallid emajões“ luulekogu. Täielikult uuslooming. 33 luuletust. J.Smuuli nimeline riiklik preemia.
Proosa 1922 – 1944
Kirjandus arenes mitmes suunas, olid traditsioonilised ja ka modernistlikud eksperimenteerijad. Vooluline mitmekesisus. 1920ndate lõpp – uus realism . Tammsaare „Kõrboja Peremees “ 1921 mis andis tõukejõu realistlike romaanide võidukäigule. Tähtsaimaks žanriks oli romaan. Seda viljeleti palju. 1929-1930 oli viljakas periood(20 romaani aastas), 1931 vähemviljakas(9 romaani aastas). Kriitikud arvasid, et kvaliteet oli langenud. Palju oli noori kirjanikke. Realismi pöördusid Mait Metsanurk, August Jakobson ja Oskar Luts. 1927-1928 tihenesid kirjanduse ja lugejaskonna kontaktid. 1927 korraldati esimene üleriigiline kirjandusnädal, mille organiseeris eesti kirjanike liit ja haridusliit. Kirjanduse keskpunktiks olid Tallinn ja Tartu. 1927 algatati romaanivõistlus. Jakobsoni „Vaeste-Patuste alev“ seljatas Tammsaare „Tõe ja õiguse“, kuna eelistati noori tegijaid. 1930ndad olid traditsioonilisemad ja rahvuskesksemad. Elulähedus, mille algatas Kirjanduslik Orbiit ja eelkõige selle juhid August Jakobson ja Erni Hiir. 1934 sai alguse vaikiv olek. Riik hakkas tellima kirjanikelt ajaloolist romaani, mille sisu oleks rahvuslik. 1935 toimus riiklik propagandaüritus – Raamatuaasta. Auhinna said Tammsaare, Metsanurk, Suits, Hugo Raudsepp . 1937-1938 ilmus 2 uut ajakirja. Tartus ajakiri „Akadeemia“, mis anti välja Eesti Üliõpilasseltside liidu poolt. Avaldati üliõpilaste loomingut.1937 anti Tallinnas välja ajakiri „Varamu“, toimetajaks Visnapuu. Kritiseeriti teisitimõtlejaid, poliitiline ajakiri. 1939 muutus riigivõimu muutuse tagajärjel ka perioodika. Sama nime all jätkas vaid Looming. Varamu muudeti Viisnurgaks. Ajakirjad Eesti Keel ja Eesti Kirjandus ühendati Eesti Keeleks ja Kirjanduseks. II Msga algas heitlik periood. 1940 juunis astus tagasi valitsus. Barbarus astus poliitikasse. Kultuuris toimusid ümberkorraldused. Tsensuur pandi peale. Luba trükkida oli pigem erand. Sellest ajast ilmus umbes 6 raamatut aastas. Tähtsamad nimed Ristikivi, Gailit, Tuglas.
1920-30 aastad olid realistliku romaani kõrghetked.
Kirjanikest Tammsaare, Metsanurk, August Mälk, Karl Ristikivi, Gailit, Luts.
Tammsaare „Tõde ja õigus“, Gailit „Toomas Nipernaadi “, Tuglase „Väike Illimar“, Ristikivi „ Rohtaed “, Metsanurga „Ümera jõel“.
Anton Hansen Tammsaare 1878 – 1940
Eesti kirjanduse suurimaid eepikuid, prosaiste. Pärit Järvamaalt Albu vallast Põhja-Tammsaare talust. Algselt õppinud erinevates vallakoolides, hiljem kihelkonnakoolis ning 1898-1903 Hugo Treffneri eragümnaasium. 1900 ilmusid esimesed jutustused Postimehes. Kirjanikunimi Tammsaare kasutusel alates 1902.a. 1903-1907 asus Tallinnas Teataja toimetuses. 1907 astus Tartu ülikooli õigusteaduskonda, is jäi haiguse tõttu lõpetamata. Haigestus tuberkuloosi ning asus elama venna juurde Koitjärvele. 1912 sõitis end Kaukaasiasse ravima. 1918 kolis Tallinnasse Kadriorgu, kus asub tema majamuuseum . 1919 abiellus Käthe Weltmaniga. Tal oli algoskused viiulimängus ning muusikaarmastus. Tundis põhjalikult vene kirjandust. Oskas täielikult vene ja saksa keelt. Inglise ja prantsuse keelt oskas passiivselt. Luges palju originaalkeeltes. Tal tekkis suur huvi inimese enda vastu. Tal oli teaduslik maailmavaade.
Looming
Paralleele võib tõmmata piibliga. Palju on autobiograafilist teksti. Ta peab oluliseks mõistust ja tundeid. Matsi ja vurle kontseptsioon.
Loomingu esimesel perioodil kirjutas peamiselt külajutte. Teisel perioodil muutus temaatika. Ta loobus külaühiskonnast ja käsitleb üliõpilasprobleeme. Palju psühholoogilist analüüsi, vastandab erinevaid tõekspidamisi. Süveneb matsi ja vurle probleem. Üliõpilasnovellide tsüklid. Kolmas periood oli loomingu tippaeg ning ilmusid tema romaanid . Psühholoogilisse analüüsi tõi nii maa kui linna.
1922 „Kõrboja peremees“
1934 „Elu ja armastus“
1935 „Ma armastasin sakslast “
1939 „Põrgupõhja uus vanapagan “
1926-1933 epopöaromaani „Tõde ja õigus“ osad. I osa – võitlus maaga, II osa – võitlus jumalaga, III osa – võitlus ühiskonnaga, IV osa – võitlus iseendaga , V osa – alistumine ehk resignatsioon.
„Tõde ja õigus“
Ajastu
Tegevuspaik
Peategelased
I osa
U 1870-1900
Vargamäe
Taluperemehed Mäe Andres ja Oru Pearu
II osa
20.saj algus
Mauruse kool Tartus
Indrek, Mauruse tütar Miralda, Tiina
III osa
1905
Tallinn
Indrek
IV osa
1920ndad
Tallinn
Indrek ja tema naine Karin
V osa
1920ndate lõpp-30ndate algus
Vargamäe
Indrek, Tiina, Andres, Pearu
Tammsaaret tuntakse ka lastekirjanikuna – „Tõde ja õigus“, 1932.a „Meie rebane “.
Tammsaare näitekirjanikuna – 1921.a „ Juudit “, 1936.a „ Kuningal on külm“.
Tammsaarele on omased pikad laused . Sõnakasutus on hästi läbi mõeldud. Koomiline ja lüüriline külg on omavahel põimunud. Romaanides katkestavad tegevust sageli pikemad tegelaste monoloogid, kus arutletakse oluliste probleemide üle ja selgub tegelase maailmavaade. Ta ei kirjelda üldiselt taustu, teda huvitab rohkem inimese tegevus, käitumine ja hingeelu . Laadilt rahulik, seda ka siis kui tegevus on pingeline. Stiil võib olla lüüriline, jutustav, humoristlik või satiiriline .
August Gailit 1891 -1960
Sündinud Sangaste mõisas. Lapsepõlv möödus nii Eestis kui Lätis. Töötas ajakirjanikuna Riias ja Tallinnas. Ta oli Siuru asutajaliige. Vabadussõjas töötas sõjaametniku ja sõja kirjasaatjana. 1922-1924 elas nii Saksamaal, Prantsusmaal kui Itaalias. Peale seda Tartus vabakirjanik. 1932-1934 oli ta Vanemuise direktor . 1932 abiellus Elvi Vaher-Nanderiga. Neil sündis tütar Aili . 1944 põgenes perega Rootsi.
Looming:
Üritas autori isikult tähelepanu eemale peletada. Viimastel elupäevadel põletas ta mitmeid tähtsaid tõendeid. Gailitil oli suur roll paguluskirjanduse väljakujunemisel. Varasemas loomingus oli ülekaal lühivormidel( Saatana karussell , Rändavad rüütlid, August Gailiti surm), leidus ka paar romaani( Muinasmaa , Purpurne surm). 1928 ilmus teos Toomas Nipernaadi, mida tõlgiti 9 euroopa keelde. Romaanid: Isade maa(1935), Karge meri(1938), Ekke Moor (1941)( Film , 1981), Leegitsev süda(1945). Paguluses ilmus 2 romaani: Üle rahutu vee(1951), Kas mäletad, mu arm?(1951-1959). Viimastes kajastub kodumaa kaotamise traagika . Gailit on kirjutanud rohkem romaane, kuid sisu poolest on novellilikkus ülekaalus.
Eesti kirjandus paguluses
1940ndate aastate keskel lahkus Eestist u 70 000-75 000 eestlast. Mindi Rootsi, Kanadasse, USAsse, Austraaliasse, Inglismaale , Saksamaale. Poliitilise paguluse lõppu tähistas Eesti taasiseseisvumine 1991. Aastal. Kohvrite aeg – kohvritel istumise aeg, vahetult peale sõda 1940ndate teisel poolel. Kohvrite lahtipakkimise aeg, 1950 ja 1960.aastatel, uus koht uuel kodumaal, tekkisid ka uued kontaktid eestlastega. Aeg, mil kohvrid viiakse pööningule: 1970ndad aastad ja 1980ndate algus, integratsioon lääne ühiskonda, rahvuslikkus vähenes, lepiti olukorraga. Paguluses ei unustatud oma identiteeti. Koonduti organisatsioonidesse, moodustati liite ja seltse. Korraldati mitmeid ühisüritusi. Kirjasõna muutus väga oluliseks – eestlasi ühendasid ajalehed a ajakirjad ning ilukirjandus. Kirjanikust sai rahvuslik kangelane(üle 130 autori). 1950ndal aastal loodi Rootsis Lundis Bernard Kangro algatamisel Eesti Kirjanike Kooperatiiv(EKK) – olulisim eesti kirjastus. Paguluses on ilmunud üle 2600 raamatu(1/3 ilukirjanduse uudisteosed). 1950 – 1993 ilmus ajakiri Tulimuld(Kangro). 1957 – 1999 ilmus ajakiri Mana( Ivar Grünthal).
Paguluskirjandust oli palju nostalgilisem kui 1930.a looming. Nostalgiaga raviti kodumaast ilmajõetuse tunnet. Eestlaseks olemine oli tähtis. Kirjandus oli rahvusliku identiteedi kandja.
Luule:
Rõhutati rahvusliku traditsiooni alalhoidmist(traditsiooniline vorm ja hoiak)
3 avaldusviisi:

Lihtsalt kirjeldada oma seisundit

End lohutada

Kuulutada vastuhakku
Neutraalseid kirjeldusi leidus vähe.
Palju kirjutati igatsusluuletusi ja mälestuspilte. Kirjutati kodumaast idüllilisi värsse ja hümne. Pöörduti mineviku ja lootusrikka tuleviku poole.
2 suunda:
Uusromantiline luule – modernismi mõjudega.
Unustatud vana taasavastamine – lorilaulud.
Vanemast põlvkonnast lahkusid Eestist:
Gustav Suits, Marie Under, Henrik Visnapuu.
I MS paiku sündinud: Bernard Kangro, Karl Ristikivi, Ilmar Laaban.
Noorem põlvkond: Ivar Ivask, Ilona Laaman, Urve Karuks.
Proosa:
Lahkusid: Gailit, Mälk, Ristikivi.
Paguluses hakkasid kirjutama: Arved Viirlaid , Ilmar Talve, Helga Nõu.
Lugeja ootas kauneid mälestusi kodumaast, pidi alles hoidma viha vaenlase vastu, kurbust kaotuse pärast, kindlat teadmist kaotuse suurusest. Eelistati konkreetseid tegelasi ning selgeid hinnanguid( kommunist ei saa olla hea). Teemadeks olid mälestused Eestist, sõjakogemused, põgenemisteekond.