Ühiskonnaõpetuse riigieksam 2012 (0)

1. Nüüdisühiskond
Ühiskonna mõiste – ühiskond on suurte inimhulkade kooselu korrastatud viis. Ühiskonna struktuuri moodustavad kolm peamist sektorit – esimene e avalik sektor (riigi- ja omavalitsused), teine ehk erasektor (eraettevõtted) ja kolmas ehk mittetulundussektor (kodanikuorganisatsioonid ja –ühendused). Ühiskonda mitmekesistavad erinevad inimesed – mitmekesisus ehk pluralism on ühiskonnale loomulik. Erinevused inimhulkade vahel tingivad kihistatuse ehk sotsiaalse struktuuri.
Ühiskonnaelu tasandid - perekond, küla, linn või riik, riikide ühendus, maailm. Ühiskonnaelu valdkonnad - majandus, kultuur, haridus , tervishoid , valitsemine.

• Nüüdisühiskonna kujunemine (industriaalühiskond, postindustriaalne ühiskond, teadmusühiskond, siirdeühiskond) - nüüdisühiskond vormus koos rahvusühiskondade/rahvusriikidega 19. sajandil.
  

Nüüdisühiskond – TÄNAPÄEVA ARENENUD ÜHISKOND, MIDA ISELOOMUSTAVAD AVALIKU SEKTORI, TURUMAJANDUSE JA KODANIKUÜHISKONNA ERISTATAVUS, RAHVA OSALUS ÜHISKONNAELU KORRALDAMISES, VABAMEELSUS VAIMUELUS NING INIMÕIGUSTE TUNNUSTAMINE.
Nüüdisühiskonda iseloomustavad:

• ühiskonnasektorite eristatavus ja vastastikune seotus
  
• tööstuslik kaubatootmine
  
• rahva osalemine ühiskonnaelu korraldamises
  
• vabameelsus inimsuhetes ja vaimuelus
  
• inimõiguste tunnustamine
  

• Industriaal- ehk tööstusühiskond – TÖÖSTUSPÖÖRDE TULEMUSENA KUJUNENUD ÜHISKOND, MIDA ISELOOMUSTAB TÖÖSTUSLIKU TOOTMISE DOMINEERIMINE MAJANDUSES JA TÖÖHÕIVES.
  

Sai alguse tööstuspöördest – ÜLEMINEK PÕHILISELT PÕLLUMAJANDUSLIKULT TOOTMISELT TÖÖSTUSLIKULE; SEDA ISELOOMUSTAVAD VABRIKUTE LEVIK, LINNADE KIIRE ARENG, TÖÖLISKLASSI JA KODANLUSE KUJUNEMINE NING PÕHJALIKUD MUUTUSED INIMESTE ELUSTIILIS.
Väikesed töökojad asendusid suurte vabrikutega, liinitootmine, konveiermeetod, väga pikad tööpäevad, karm kord töölistele. Kõike tehti ratsionaalselt, „aeg on raha“-põhimõttel; lõplik väljakujunemine võttis sajandi. (Marx – „toota kasumit, püsida konkurentsis)
Ühiskonnas levisid tööst tüdinud-väsinud inimeste meelelahutusvõimalused – kasiinod, loteriid, kabareed. Linnastumine algas, tõusis elatustase, muutus leibkonnamudel – väiksemad perekonnad. Algselt olid linnad ülerahvastatud, olme- ja sanitaarolud kehvad, modernne linnatsivilisatsioon arenes välja 19. Ja 20. sajandi vahetusel. Muutus ühiskonna sotsiaalne jaotus :

• tööhõive majanduse põhivaldkondades
  
• leibkonnamudel
  
• linna- ja maarahvastiku suhtarv.
  

Tööstuse osatähtsuse kasvu suurenemisel kasvab riigi jõukus, suureneb sissetulek ühe elaniku kohta. Tööstuse kõrval hakkavad arenema teised majandusharud (teenindus). Esimene tööstusharu, kus muutused hakkasid toimuma, oli tekstiilitööstus. Igapäevase riidematerjali järele oli nõudlus kõige suurem. Tööstuspööre algas Inglismaal 1760 . aastatel, mehaniseerimine toimus valdkonniti. Esimene valdkond oli puuvillaketramine. Tööstuspöörde peamised eeldused:

• tehniline areng, mis võimaldas mehaniseerimist;
  
• põllumajanduspöörde tulemusena tekkiv ostjaskond; kapitalistlik põllumajandus ja linnarahvas vajab tööstuskaupu;
  
• transpordi areng (Murrang saavutati seoses raudteede ehitmisega. Suurbritannias ja Madalmaades algas tööstuspööre enne raudteede väljaehitamist tänu arenenud veetranspordile. Raudteede väljaehitamine peegeldab riigi majanduslikku arengutaset. 1840. aastatel oli raudteede hulk USAs võrreldav Venemaaga, kuid oli kvalitatiivselt kõrgemal tasemel.);
  
• monopoolsete õiguste asendumine vaba ettevõtluse ja konkurentsiga.
  

Tööstuspöörde toimumine riikide kaupa oli alljärgnev.

• Suurbritannia – alates 1769 kuni 19. sajandi keskpaik.
  
• Prantsusmaa – 18. sajandi lõpust 1860. aastateni.
  
• Saksamaa – 19. sajandi algusest 1880. aastateni.
  
• USA – 19. sajandi algusest 1850. aastateni. Sel ajal oli lõunaosariikides veel orjus . USA eripära oli see, et tööstus ja põllumajandus olid eraldiseisvad nähtused.
  
• Venemaa – 1830. aastatest kuni 1920. aastate lõpuni.
  
• Eesti – alates 1820. aastatest.
  

• Postindustriaalne ühiskond ehk teenindusühiskond – TÖÖSTUSÜHISKONNALE JÄRGNENUD ÜHISKONNA ARENGUFAAS , MIDA ISELOOMUSTAVAD KÕRGTEHNOLOOGIA MASSILINE KASUTAMINE, PAINDLIK SOTSIAALNE STRUKTUUR, TEENINDUSSEKTORIS HÕIVATUTE ÜLEKAAL JA TEHNOLOOGILINE MASSIKULTUUR.
  

Kujunes 20. sajandi viimaseks veerandiks, lisaks eelpoolmainitule eristas seda kirju klassistruktuur ja mitmekesised väärtushinnangud. Suurim muutus oli teenindussektoris hõivatute osatähtsuse kiire kasv hankiva ja töötleva tööstuse arvel. Kui tööstusühiskonnas tähtsustati tööstustootmist ja tootmisvõimsust, siis postindustriaalse ühiskonna juures teaduse ja tehnoloogia osatähtsust majanduses. Tööstustööliste asemel vajati haritud spetsialiste. Kujunes keskklass – kõrge kvalifikatsiooni ning kindla ja suhteliselt kõrge sissetulekuga inimesed, kes töötavad ametnikena büroodes ja pankades, pakuvad haridus-, tervishoiu- ja nõustamisteenuseid.
Ühiskonna juhtimine muutus, varem koordineeris riik ainult poliitikat ja õiguskorda, nüüd ka majanduse arengut.
Kui tööstusühiskonnas oli maa ja linna, tööliste ja kodanlaste elustiilis suured erinevused, siis 20. saj keskpaigaks inimeste eluolu ja tarbimine ühtlustusid. Selle majanduslikuks eelduseks oli elatustaseme üldine tõus, masstootmine ja massikultuur. Raadiod , televiisorid, kodumasinad igapäevased, omamine jõukohane enamikule. Massimeedia kujunes postindustriaalse ühiskonna lahutamatuks tunnusjooneks.

• Teadmusühiskond, ka infoühiskond – KÕRGELTARENENUD ÜHISKONNATÜÜP, KUS NII MAJANDUSES KUI ÜHISKONNA JUHTIMISES KASUTATAKSE TEADUSUURINGUTE TULEMUSI; TÖÖS HINNATAKSE PAINDLIKKUST JA INNOVAATILISUST; ÜLIKOOLID JA UURIMISASUTUSED ON OLULISED ÜHISKONNAINSTITURTSIOONID, TEADLASTE JA ÜLIÕPILASTE OSAKAAL ON KÕRGE; INFO- JA KOMMUNIKATSIOONITEHNOLOOGIA KASUTAMINE MAJANDUSES, IGAPÄEVAELUS, RIIGIJUHTIMISES ON LAIALDANE.
  

Postindustriaalne ühiskond arenes uute tehnoloogiate tõttu kiiresti, uuendati toodangut, toimus innovatsioon , oluline oli info kiire hankimine ja töötlemine. Inimesed olid haritumad ja tarbisid infot rohkem. Satelliit - ja kaabeltelevisioon, mobiiltelefonid , internet . Kui varem võrreldi enda elu vanavanemate omaga , siis nüüd eakaaslaste omaga teistes riikides.
Teadus, uurimisasutused ja avastuste-leiutiste rakendamine muutus oluliseks, poliitilised ja majanduslikud otsused pidid tuginema teadusele, analüüsile – info pidev ja oskuslik kasutamine poliitikas ja majanduses.
Töö iseloom muutus – paindlikum ja vabam töökorraldus, loovus, meeskonnatöö, laiapõhjalised teadmised ja ettevalmistus.
Teadmusühiskonna ohuks tootmise ja tehnoloogia mõju loodusele ja keskkonnatasakaalule, eetilised probleemid ( kloonimine , GMO).

• Siirdeühiskond – ÜHISKONNA ARENGUETAPP, MILLE KÄIGUS DIKTAATORLIKUD VÕIMUSTRUKTUURID JA –SUHTED ASENDATAKSE DEMOKRAATLIKEGA, TOIMUB ÜLEMINEK DIKTATUURILT DEMOKRAATIALE.
  

Siirdeperiood algab demokraatliku põhiseaduse alusel toimuvate vabade valimistega, üleminekuaja lõpuks võib pidada hetke, mil demokraatia põhimõtted on juurdunud kõigis ühiskonnavaldkondades ja suhetes.
Siirdeühiskonnal on ohte – rahvas nõuab kiireid lahendusi ja elujärje paranemist, demokraatia näib aeglane ja populaarseks võivad muutuda autoritaarse valitsemise ja kindla käe loosungid.
Samuti toob üleminek ühelt ühiskonnatüübilt teisele kaasa majanduskriis i, mille tagajärjel elatustase langeda võib – küsimuseks valitsuse tegevus, kas tark majandus või populistlikud otsused.
Probleemiks ka reformide ebaühtlane tempo, põhiseaduse ja valimiste reformid kiired, demokraatlik poliitiline kultuur juurdub aga aeglaselt.

• Heaoluriik – RIIK, MIS SEKKUB TURUMAJANDUSSE NING TULUDE JAOTUMISSE, ET LEEVENDADA SOTSIAALSETE TEENUSTE JA VÄLJAMAKSETE ABIL TURURISKIDE MÕJU INIMESTE TOIMETULEKULE.
  

Heaoluriigid tekkisid kahe ühiskonnamuutuse tõttu:

• Tööstusrevolutsioon tegi valitsevaks vabrikutöö, mistõttu muutus leibkonnamudel, üksi jäid vanurid ja lapsed, kes vajasid riigi abi – varem, agraarühiskonnas kandsid sotisaalhoolekande, tervishoiu ja hariduse kkohustusi kirik , perekond ja kogukond , nüüd oodati seda riigilit.
  
• Kodanlikud revolutsioonid, mille tulemusel kehtestati esimesed demokraatlikud valitsemisrežiimid, kujunes kodanikuühiskond.
  

Heaoluriik hakkas kujunema 19. saj lõpus – 20. sajani alguses. Riik püüab parandada inimeste toimetulekuvõimalusi, sekkub sel eesmärgil majandusse, tulude jaotamisse. Riik pakub teenuseid (haridus, tervishoid, toetused).
Heaoluriik täidab lisaks klassikalistele riigi funktsioonidele nagu seadusloome , õiguskord ja riigikaitse ka sotsiaalseid ülesandeid ning reguleerib majandust. Majanduspoliitika abil jagatakse ümber tulusid, korraldatakse haridus, tervihoiu ja perepoliitikat. Heaoluriigi eesmärgiks on ühishüvede pakkumine.
Heaoluriigil on 2 põhilist tunnust:

• Ülekandeühiskond, ressursside ülekandmine.
  
• Umbes pool avalikest kuludest läheb sotsiaalsfääri vajadusteks.
  

Heaoluriigi põhimudelid:

• konseravtiiv-korporatiivne - see ongi Bismarcki loodud saksa variant, mis on orienteeritud palgatöötajaile ja soosib just kõrge kvalifikatsiooni ja pika staažiga töötajaid.
  
• sotsiaaldemokraatlik heaolumudel - Skandinaavia -tüüpi heaoluriik. Rõhutab solidaarsust ja pakub hüvesid kõigile kodanikele , olenemata nende sissetulekust või ühiskondlikust staatusest . Eesmärgiks on varanduslike erinevuste vähendamine ühiskonnas, mis toob kaasa kõrged maksud .
  
• liberaalne heaolumudel – USA, Jaapan, - minimaalriik, tagada kõrge tööhõive ja inimeste valikuvabadus ning konkurents kõigis valdkondades.
  

Heaoluriigi suhe heaoluühiskonda
Majanduskriisi tingimustes on riigi võimalused oma kodanike heaolu tagada piiratud. Et taolisest eesmärgist siiski mitte loobuda , on vaja jagada heaolu tagamise kohustused riigi, tööandjate, mittetulundussektori ja kodanike vahel ära. Taoline vastutuse laiendamine tähendakski üleminekut h.-riigilt h.-ühiskonnale.

• Demokraatia põhiprintsiibid ja väärtused
  

Demokraatia – VALITSEMISVORM , MILLE TUNNUSTEKS ON KODANIKKONNA OSALEMINE POLIITIKAS, VÕIMUDE LAHUSUS JA TASAKAALUSTATUS , SEADUSE ÜLIMUSLIKKUS NING INIM- JA KODANIKUÕIGUSTE AUSTAMINE.
Demokraatia on valitsemiskord , mille puhul on täidetud kolm põhinõuet: konkurents, hääleõigus ja kodanikuõigused.
Täieliku liberaalse demokraatia tunnused:

• kodanikuvabaduste tunnustamine
  
• õigusriik ja kõigi võrdsus seaduse ees
  
• võimuinstitutsioonide lahusus ja tasakaalustatus
  
• kohtusüsteemi jt kontrollorganite ( riigikontroll , keskpank ) poliitiline sõltumatus
  
• vaba ja pluralistlik kodanikuühiskond ning vaba ajakirjandus
  
• vähemuste õiguste arvestamine
  
• tsiviilkontroll relvajõudude üle
  

Nende tunnuste eelduseks on põhiseadus, valitsemisinstitutsioonid, vabad valimised.

• Pluralismi olemus ja tähtsus
  

Pluralism – MITMEKESISUS, PALJUSUS , MIS VÕIB ISELOOMUSTADA ÜHISKONNA SOTSIAALSET EHITUST, PARTEISTUMIST, VAIMUKULTUURI, DEOMKRAATLIKU ÜHISKONNA ISELOOMULIK TUNNUS.
Nüüdiaegse deomkraatia oluliseks tunnuseks on poliitiliste organisatsioonide, erakondade, huvigruppide suur arv. Võimu jagatakse mitmete gruppide vahel, sest demokraatia pühimõtteks on koostöö ja kooseksisteerimine .
Pluralism mitte ainult ei luba erinevusi, vaid peab erinevusi väärtuseks, ühiskonna rikkuseks, selle arengu eelduseks ja stabiilsuse aluseks, nende arendamist omaette eesmärgiks. Pluralismiga seotud mõiste on multikultuursus – see on paljude kultuuride kooseksisteerimine, kusjuures nad ei ole üksteisele allutatud, toimub integratsioon ja mitte assimileerimine .
Pluralismi põhilised poliitilised printsiibid :

• sallivuslik hoiak – austatakse õigust olla vastandlikult erinev
  
• koostöö – tegevus, kus võitjad on mõlemad osapooled
  
• dialoog – orienteeritus positiivsele programmile, alati peab leidma ühisosa
  
• solidaarsus – tunne, et ollakse samas paadis, et ühe osapoole kahjustamine kahjustab ka teist
  

Pluralismi vastandmõisted: võitlus kultuuride, sotsiaalsete gruppide jmt. vahel, likvideerimine, assimileerimine, sallimatus, tõe monopoli kuulutamine.

• Ühiskonna jätkusuutlikkus ja ühiskonnaelu valdkondade seotus
  

Ühiskonna jätkusuutlikkus – ARENGUTEE, MIS RAHULDAB PRAEGUSE PÕLVKONNA VAJADUSED JA PÜÜDLUSED, SEADMATA OHTU TULEVASTE PÕLVKONDADE SAMASUGUSEID HUVE.
Ühiskonna jätkusuutlikkuse eesmärgid on tagada kultuuri elujõulisus, heaolu kasv, ökoloogiline tasakaalustatus ja ühiskonna sidusus. Vaja on hoida ühiskonna kui süsteemi terviklikkust, ühtegi probleemi ei tohi lahendada teise arvelt.
Jätkusuutlik valitsemine – võim peab olema õiguspärane ja rahvas peab hindama samu väärtusi kui võimulolijad.; võim peab olema tulemuslik , läbipaistev ja kodanikke kaasav .
Jätkusuutlik deomgraafia – rahvastik vananeb, tekib probleem nt pensionide maksmisega. Demograafilise jätkusuutlikkuse tagamiseks tuleb suurendada sündimust või soodustada sisserännet. Oluline on ka rahvastiku kvaliteet – haridustase, tervis, tööpotentsiaal, kaasatus .
Ühiskonna jätkusuutliku arendamise põhimõtted:

• majanduse ja keskkonna ühendamine: majanduslike otsuste langetamisel tuleb arvestada nende mõju loodusele
  
• kohustus tulevaste põlvkondade ees: silmas tuleb pidada praeguste majanduslike ja poliitiliste otsuste pikaajalist mõju järgmistele põlvedele
  
• sotsiaalne õigus: kõikidel on õigus puhtale keskkonnale
  
• keskkonnakaitse
  
• elukvaliteet: inimväärika sissetuleku, eluaseme ning kultuuritarbimise võimaldamine kõigile
  
• osalemine: erinevad seisukohad peavad olema arvestatud
  
• kultuur: mitmekesisuse väärtustamine
  
• ressursid : lõhede vähendamine regioonide ja sotsiaalsete klasside vahel
  

Jätkusuutlikkuse tagamiseks peab arengut planeerima pika perioodi peale – strateegiad, tegevuskavad. Nt Eestis lastekaitse strateegia aastani 2015. Plaanide koostamisel võetaksse arvesse teadusuuringuid, analüüse, kodanike huve jne.

• Ühiskonna sotsiaalne struktuur
  

Sotsiaalne struktuur – MINGILE ÜHISKONNATÜÜBILE OMANE RAHVASTIKU JAGUNEMINE SUURTEKS SARNASTE OMADUSTEGA KATEGOORIATEKS.
Sotsiaalne kihistumus – RAHVASTIKUJAOTUS, KUS TEATAVATE SOTSIAALSETE TUNNUSTEGA INIMRÜHMAD ON JÄRJESTATUD KIHTIDESSE VASTAVALT NEILE KUULUVATE MAJANDUSLIKELE, KULTUURILISTELE JA POLIITILISTELE RESSURSIDELE.
Ühiskonna struktuuri moodustavad 3 peamist sektorit:

• esimene e avalik (riigi- ja omavalitsusasutused)
  
• teine e erasektor (eraettevõtted)
  
• kolmas e mittetulundussektor (kodanikuorganisatsioonid ja –ühendused)
  

Ühiskonnale on loomulik pluralism, jagunemine nt usu, poliitiliste vaadete, hariduse ja rikkuse järgi.
Erinevusd suurte inimgruppide vahel on aluseks ühiskonna sotsiaalsele struktuurile ehk kihistumisele. Ühiskonna elujõu seisukohalt on oluline, et erinevusi gruppide vahel suudetakse tunnistada, tasakaalustada ja inimesi lõimida – ühiskonna edukuse määrab oskus juhtida harmooniliselt kõigi valdkondade arengut.
Avatud ühiskonnas pole inimesed kuulumine mingisse sotsiaalsesse kihti lõplik – toimub liikumine nii vertikaalselt (keskklassist kõrgklassi) kui horisontaalselt (ühest linnast või riigist teise) - sotsiaalne mobiilsus on kõrge. Suletud, korporatiivsetes, ühiskondades on sotsiaalne mobiilsus väike.
Kuulumine mingisse sotsiaalsesse kihti annab inimesele sotsiaalse staatuse e. sotsiaalse positsiooni. See näitab tema positsiooni ühiskonna sotsiaalse kihistumise süsteemis, mida võib määrata kas siis päritolu või materiaalsed või vaimsed ressursid. Ühesugusest staatusest tulenevad ka grupi liikmete ühesugused sotsiaalsed huvid ja elustiil. Igale staatusele vastab sobiva käitumise mall , mis määratleb selle staatusega inimese suhted teistega . Staatusega sobivat käitumisstandardit nimetatakse sotsiaalseks rolliks. Staatuslikke tunnuseid, mille üle inimesel puudub kontroll, nimetatakse omistatud staatuseks (sünnipära, rass , sugu). Inimese pingutuste, tegevuse tulemusel saavutatud staatust nimetatakse omandatud staatuseks (haridus, ametikoht , abielu).
Ühiskonna kihistusele on omane hierarhilisus – sotsiaalne hierarhia .

• Avalik ja erasektor
  

Avalik sektor – 1 ÜHISKONNA KOLMEST SEKTORIST: VÕIMU- JA VALITSEMISASUTUSED NING AMETKONNAD; AVALIKU SEKTORI PÕHIÜLESANNE ON RAHVUSLIKU JULGEOLEKU NING SOTSIAALSE HEAOLU KINDLUSTAMINE.
Avaliku sektori tuum on riik. Avaliku sektori põhiülesanded – valitsemine ja haldus.
Riigi tunnused:

• riik on alati seotud võimu teostamisega, riigivõim on ülimuslik ja sõltumatu.
  
• riigi otsused vormistatakse kirjalike õigusnormidena ning need on kõigile siduvad .
  
• riik omab kontrolli kindla territooriumi üle.
  
• riigi institutsioonid on avalikud, nad vastutavad kollektiivselt otsuste tegemise ja elluviimise eest.
  

Erasektor ehk tulundussektor – 1 ÜHISKONNA KOLMSET SEKTORIST, KUHU KUULUVAD KASUMIT TAOTLEVAD ERAETTEVÕTTED.

• Kodanikuühiskond
  

Kodanikuühiskond – AVALIKU ELU VALDKOND, MIS ERISTUB AVALIKUST NING ERASEKTORIST; KODANIKUÜHISKONNA MOODUSTAVAD KODANIKE ALGATUSEL NING KEHTIVATE ÕIGUSNORMIDE RAAMES LOODUD VABATAHTLIKUD ORGANISATSIOONID , ÜHENDUSED JA LIIKUMISED.
Kodanikuühiskond on vajalik kuna:

• erinevad huvigrupid saavad selle kaudu oma huve realiseerida, tasandab ühiskonnas olevaid võimalikke erimeelsusi - näit. Eesti Mesinike Liit, Eesti Luterliku Tunni teenistus
  
• kaitseb ühiskonnaelu riigi liigse sekkumise eest – näit. Eesti Õiguskeskus, Eesti Inimõiguste Assotsiatsioon, Avatud Eesti Fond
  
• piirab parteide mõju, võimaldab poliitikat mõjutada ka valimisteväliselt – Eestimaa Looduse Fond, võiks olla ka Eesti Üliõpilaskondade Liit, Eesti Lasterikaste Perede Liit; külade seltsid nagu Ida-Virumaa külade esindus
  
• arendab kodanikuaktiivsust - algatusvõime, koostöövõime jmt. – Eesti Regionaalse ja kohaliku arengu sihtasutus , Tartu Kolmikute pereklubi
  

Kolmanda sektori areng määrab kodanikuühiskonna tugevuse antud ühiskonnas. Teovõimas kodanikuühiskond on peamine tagatis , et ei riik ega äriettevõtted ei saa karistamatult kahjustada kodanike huve. Kolmanda sektori tegevusvaldkond on lai ja eri riikides hõlmab see erinevaid koostöövorme, mille hulka arvatakse vabatahtlikud organisatsioonid ja sotsiaalhoolekanne , heategevusorganisatsioonid, spordiklubid , sihtasutused, huvigrupid ning tervishoiu, keskkonna, kultuuri ja filantroopiaga seotud ühingud. Igaüks neist juhindub oma sotsiaalsest, religioossest või eetilisest missioonist ja on suunatud kodanike osaluse ja ühiskondliku algatusvõime edendamisele.
Kolmanda sektori läbi kasvab ühiskonna sotsiaalne kapital - inimestevahelised võrgustikud ja usaldus, mille kaudu toimub inimeste lülitumine ühiskonna ellu. (Robert Putnam – sotsiaalse kapitali uurija)

• Huvid
  

Avalik huvi – AVALIKU HUVI SEISUKOHAST ON OLULISED ÜHISHÜVED E SELLISED HÜVED, MIDA EI KASUTATA ERATARBIMISEKS, VAID MIS ON KÕIGILE KÄTTESAADAVAD, A LA LOODUS, TURVALISUS, KULTUUR.
Oluline on siinjuures teha vahet avaliku huvi ja kitsama rühma (nt. ühe maja elanikud; ühe ettevõtte töötajad) huvide vahel; see pole alati kerge ja vahe pole lõplik. Tegevus kitsamalt piiritletud grupi heaks võib samuti olla avalikes huvides, nt. kui see rühm on ebasoodsas olukorras võrreldes muu ühiskonnaga ja seega suurendab selle toetamine ühiskondlikku õiglust.
Kuigi paljud mittetulundusühingud ja sihtasutused tegutsevad praktikas avalikes huvides, on nendest seni ainult väike vähemus lülitatud Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud avalikes huvides tegutsevate ühenduste nimekirja. Seal nimetatud ühendustele tehtud annetusi saab annetaja oma maksustatavast tulust maha arvata. (Kodanikuühiskonna lühisõnastik, Mikko Lagerspetz 2004)
ERAKOND
SURVEGRUPP
Tegevuse eesmärk
Luua poliitikat
Mõjutada poliitikat
Vahend eesmärgi teostamiseks
Tulla võimule
Avaldada survet võimulolijaile
Programmi ulatus
Haarab poliitika kõiki valdkondi
Käsitleb ühte valdkonda või probleemi
Teavitamise sihtgrupp
Valijaskond
Võimueliit
Teavitamise viis
Avalik tähelepanu meedias
Lobism
Survegrupp võib kasutada kas kaudset survet, mõjutades avalikku arvamust või otsest survet, püüdes mõjutada parlamendiliikmeid, ministreid jm tippametnikke. Survegrupp ei ole sotsiaalne liikumine, mida iseloomustab piiritlemata liikmeskond ja umbmäärane ülesehitus.

• Sotsiaalsed probleemid
  

Sotsiaalne tõrjutus – SEISUND, MILLE PUHUL INIMENE EI OSALE ÜHISKONNA HÜVEDEJAOTUSES, VÕIMUSUHETES EGA KULTUURIELUS .
Sotsiaalse tõrjutuse 1 näitaja on vaesus – mida ulatuslikum on riigi sekkumine tulu- ja sotsiaalpoliitikasse , seda tõhusamalt on vaesust leevendatud. Nt Eesti vs Rootsi.
Sotsiaalseks tõrjutuseks loetakse ka olukorda, kus inimesel on rahalisi vahendeid toimetulekuks, kuid tal puuduvad sotsiaalsed sidemed ja sotsiaalne kaasatus. Nt puudega inimene, kes oma liikumisvõimetuse tõttu ei saa käia avalikes kohtades ega osaleda üritustel.
Sotsiaalse tõrjutuse põhjused:

• Töötus
  
• Erivajadus
  
• Kuulumine vähemusrühma
  
• Piirkondlikud tulu- ja infrastruktuuri erinevused (äärealad, lõhe sissetulekutes Harju- ja maainimeste hulgas, kehvemad kommunikatsioonivõimalused)
  

Sotsiaalsed probleemid võivad olla kuritegevus , tööpuudus, vaesus, narkomaania, vähemused jne.
Selleks, et välja selgitada, kuidas sotsiaalne kihistatus mõjub ühiskonna stabiilsusele, kasutatakse sotsiaalsete lõhede mõistet. Ka lõhed moodustuvad erinevate tunnuste alusel: varanduslikud, usulised, ideoloogilise, etnilised jne. – see mõõdab, kui suured on vahed erinevate gruppide ja kihtide vahel
Tugev on selline ühiskond, kus on mitmeid erisusi, kuid ükski lõhe ei pääse domineerima - ühiskond on pluralistlik, aga samas ka stabiilne. Juhul kui toimub lõhede kumuleerumine – kõik erisused koonduvad ühte kohta - võib toimuda sotsiaalne plahvatus , kriisiolukord .

• Riigi mõiste, riigivõimu tunnused
  

Riik on vahend võimu teostamiseks.
Riigivõimu tunnused:

• Ainuõigus kehtestada seadusi ja kontrollida nende täitmist
  
• Ainuõigus koguda makse ja määrata nende kasutamist
  
• Ainuõigus kasutada vägivalda julgeoleku ja sisekorra tagamiseks
  
• Otsused on kohustuslikud kõigile territooriumil asuvatele isikutele
  
• Õigus ja kohustus korraldada riigi igapäevaelu
  
• Riigivõimul on 1 keskpunkt
  

Riik peab kindlustama ja arendama korda, mis parasjagu kehtib ning kaitsma oma huve teiste riikide eest.
Riigi 3 põhitunnust on RAHVAS, TERRITOORIUM JA SÕLTUMATU RIIGIVÕIM.
Demokraatliku riigi ülesanded:

• Tagada inimeste elu, vabaduse ja omandi kaitse
  
• Kaitsta riigi suveräänsust
  
• Osutada teenuseid (haridus, tervishoid, ühistransport, kultuur)
  
• Arendada teede- ja sidevõrke
  
• Kujundada rahvas ühtekuuluvustunnet
  
• Esindada riiki rahvusvahelises suhtemises
  

Võimu korraldamise viis väljendub riigivormis, mis hõlmab nii riigivalitsemise vormi ( monarhia , vabariik) kui ka riigi korraldamise vormi ( unitaarriik , föderatsioon, konföderatsioon).
Demokraatlikus riigis kehtib võimude lahususe ehk tasakaalustatuse põhimõte:

• seadusandlik võim – parlament
  
• täidesaatev võim – valitsus
  
• kohtuvõim - kohus
  

EESTI RIIK on demokraatlik ühtse keskvõimuga ( unitaarne ) parlamentaarne vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, kes teostab võimu valimistega ja rahvahääletustega.

• Õigusriik
  

Õigusriigis mõistab õigust ainult riigivõimust sõltumatu kohus, kõik on seaduse ees võrsed ja õigust mõistetakse ainult seaduse alusel, seadused on avalikud ja kõigile kättesaadavad.
Õigus on mingis ühiskonnas kehtivate ettekirjutuste ja käitumisnormide kogum.
Seadus on kirjapandud õigusnorm.
Õiguskorrast kinnipidamise tagamine on riigivõimu üks tähtsamaid ülesandeid. Selleks on riigi poolt loodud vastavad institutsioonid : politsei, kohus ja muud justiitsorganid. Õigusriigiks nimetatakse sellist riiki, kus valitsemist toimetatakse üldtunnustatud reeglite ehk seaduste kohaselt, mida järgivad nii valitsetavad kui valitsejad .
Võimuriik ja õigusriik: õigusriik ja võimuriik tagavad mõlemad ühiskondliku ehk avaliku korra. Erinevus seisneb selles, mida peetakse korra tagamisel kõige tähtsamaks. Õigusriigis on korra aluseks seadused, mis kindlustavad indiviidi vabaduse. Võimuriigis on korra aluseks distsipliin , mis kaitseb riiki inimeste eest.

• Seadused ja õigusnormid
  

Riigi tähtsaim seadus on põhiseadus ehk konstitutsioon , kuna sellest lähtuvad kõik teised seadused.
Õigusaktid peavad moodustama kooskõlastatud hierarhia ehk astmestiku, allpool olevad õigusaktid peavad olema kooskõlas kõrgemalseisvatega, vastuolude puhul muudetakse alamaid.
Õigusaktide hierarhia :

• Eestis kehtivad rahvusvahelised õigusaktid, mis on ratifitseeritud Riigikogus
  
• EV Põhiseadus
  
• Riigikogu seadused
  
• Presidendi seadlused
  
• Valitsuse määrused
  
• Linna/ vallavalitsuse määrused, korraldused , otsused
  

Eesti kohtusüsteem koosneb neljast maakohtust, kahest halduskohtust, kolmest ringkonnakohtust ja Riigikohtust. Maakohtud ja halduskohtud on esimese astme kohtud, ringkonnakohtud on apellatsioonikohtuks ning Tartus asuv Riigikohus kassatsioonikohtuks ning ühtlasi põhiseaduslikkuse järelvalve kohtuks.
Peamised õigussüsteemid:

• mandri-euroopa õigussüsteem – põhineb kodifitseeritud rooma õigusel.
  
• angloameerika õigussüsteem - pretsedendiõigus
  
• šariaadiseadus
  

Peamised õigusharud:

• eraõigus –reguleerib inimeste vahelisis suhteid (tsiviilõigus, tööõigus, kaubandusõigus)
  
• avalik õigus – reguleerib inimese ja riigi vahelisi suhteid (karistusõigus, haldusõigus, riigiõigus jmt)
  

• Võim majanduses, riigis ja inimsuhetes. Võimu tunnused ja teostamise meetodid.
  

Võim on inimese või grupi suutlikkus mõjutada teiste tegevust ning saavutada sel viisil oma huvide elluviimine . (Max Weber )
Võim on ühiskonnas ebavõrdselt jaotunud, mõni grupp või inimene omab alati suuremat sõnaõigust kui teine.
Võimu ressursid võivad olla nii ainelised – omand, kapital; kui ka vaimsed – teadmised, kogemused. Nüüdisajal on lisaks päritolule ja ainelisele kapitalile nagu kinnisvara, maa, raha, oluline inimkapital (teadmised-oskused) ja sotsiaalne kapital (suhted, usaldus, koostöö).
Võimu teostamise meetodid:

• Autoriteet
  
• Sund
  

Sunni korral kuuletuvad inimesed võimule hirmust vägivalla või karistuse ees, seadused on nt õiguslik sund. Autoriteetse võimu korral kuuletutakse, sest ollakse veendunud, et võimu nõudmised on õigustatud ja targad.
Miks võimule kuuletutakse:

• kuuletumise põhjuseks mõistuslik kaalutlus , valitseja ja valitsevate vahel umbisikulised suhted, korraldust täidetakse, sest nii on kirjas seadustes (bürokraatia). See on nn legaalne domineerimine
  
• traditsiooniline – põhineb tavadel, kommetel ja harjumustel, korraldust täidetakse harjumusest (näiteks patriarhaat, kuuletumine sugukonna pealikule, hõimujuhile)
  
• karismaatiline põhineb juhi erakordsel võimel või ideede erakordsusel, korraldust täidetakse, sest usutakse ja usaldatakse juhti.
  

Riigivõimu eripäraks on ülimuslikkus teiste võimuliikide suhtes .
Riigivõimule ainuomased tunnused:

• Riigivõimul on ainuõigus kehtestada seadusi ja kontrollida nende täitmist
  
• Ainuõigus koguda makse ja otsustada maksutulu kasutamise üle
  
• Ainuõigus kasutada vägivalda julgeoleku ja sisekorra tagamiseks
  
• Riigivõimu otsused on kohustuslikud kõigile selle riigi alal asuvatele isikutele
  
• Riigivõimul on õigus ja kohustus korraldada riigi igapäevaelu ehk teostada avalikku haldust ning esindada riiki rahvusvahelises suhtlemises
  
• Riigivõimul on 1 keskpunkt ja selge võimuasutuste hierarhia
  

Riigivõim on kirjalike õigusnormidega rangemini korraldatud kui majanduslik võim.
Riigivõimu komponendid:

• Spetsiaalsed asutused ja institutsioonid, mille kaudud võimu teostatakse (seadusandja, valitsus, korrakaitsejõud, kohus)
  
• Inimesed, kes on koolitatud valitsemisülesannete täitmiseks (riigibürokraatia).
  
• Kirjalikud õigusnormid, mis reguleerivad suhteid võimuinstitutsioonide vahel, aga ka võimuinstitutsioonide ja rahva vahel.
  

Majandusliku võimu puhul on mõni firma teistest mõjukam, ent tema juhtpositsioon sõltub majanduslikust edukusest, mis võib kiirelt muutuda. Majandusvõimu keskused omavad pigem sümboolset kui kohustavat töhendust.
Ühiskonnas saab rääkida võimu asemel pigem populaarsusest, autoriteedist ja prestiižist – kuuletumine vabatahtlik, mitte kohustuslik nagu riigivõimu puhul.
2. Ühiskonna valitsemine.

• Demokraatlik valitsemiskord
  

Demokraatia – VALITSEMISVORM, MILLE TUNNUSEKS ON KODANIKKONNA OSALEMINE POLIITIKAS, VÕIMUDE LAHUSUS JA TASAKAALUSTATUS, SEADUSE ÜLIMUSLIKKUS NING INIM- JA KODANIKUÕIGUSTE AUSTAMINE.
Demokraatliku riigi ülesanded:

• Tagada inimeste elu, vabaduse ja omandi kaitse
  
• Kaitsta riigi suveräänsust
  
• Osutada teenuseid (haridus, tervishoid, ühistransport, kultuur)
  
• Arendada teede- ja sidevõrke
  
• Kujundada rahvas ühtekuuluvustunnet
  
• Esindada riiki rahvusvahelises suhtemises
  

Võimu korraldamise viis väljendub riigivormis, mis hõlmab nii riigivalitsemise vormi (monarhia, vabariik) kui ka riigi korraldamise vormi (unitaarriik, föderatsioon, konföderatsioon).
Demokraatlikus riigis kehtib võimude lahususe ehk tasakaalustatuse põhimõte:

• seadusandlik võim – parlament
  
• täidesaatev võim – valitsus
  
• kohtuvõim – kohus
  

Peamised demokraatia vormid

• otsene demokraatia ehk antiikdemokraatia. Otsene demokraatia tänapäeval on referendum
  
• esindusdemokraatia ehk liberaalne demokraatia. Esindusdemokraatia variandid
  
  • elitaardemokraatia – võim koondub kitsa grupid professionaalsete poliitikute kätte
    
  • osalusdemokraatia – kodanikud kaasatakse kodanikuühiskonna kaudu otsustusprotsessi
    

• Valitsemise põhivormid: presidentalism, parlamentarism . Monarhia ja vabariik.
  

Parlamentaarne vabariik
Presidentaalne vabariik
Konsitutsiooniline monarhia
Absoluutne monarhia
Rajaneb parlamendi võimu ülimuslikkusel.
Riigipeal esindusfunktsioon.
Valitsus on parlamendi poolt ametisse nimetatud ja parlamendi ees aruandekohustuslik
Riigipea on ühtlasi valitsuse juht ja enamasti kodanike poolt otse valitud.
Valitsus moodustatakse parlamendiväliselt ning ei ole parlamendi ees aruandekohustuslik.
Monarhi võim on piiratud põhiseadusega ja tal on pigem esindusfunktsioon.
Riigi igapäevaelu juhib valitsus ja seadusloomega tegeleb parlament.
Monarh on ainuvalitseja, kellele kuulub nii seadusandlik, täidesaatev kui ka kohtuvõim.
Nt Eesti, Mongoolia
Nt USA, Indoneesia
Nt Rootsi, Tai
Nt Saudi- Araabia , Vatikan (teokraatia)
Vabariik
Monarhia
Mittepärilik võimukorraldus, riigivõimuorganid valitakse.
Riigipea on päriliku võimuga monarh, kuningas, keiser , sultan , emiir.
Riigikorralduse vorm ei ole seotud demokraatlikkusega.
Unitaarriik
Föderatsioon
Konföderatsioon
Riik, kus on üksainus kõrgema võimu keskus (parlament). Mõnikord võib ka unitaar ehk ühtse riigi koosseisus eristada eristaatuse ja sisemise omavalitsusega piirkondi.
Liitriik , mille haldusüksustel ( osariigid , liidumaad ) on mõningad iseseisva riigi tunnused st suur otsustamisõigus. Liitriigi keskvõim vastutab tavaliselt ühtse välis-, kaitse- ja rahanduspoliitika eest.
Riikide liit ühiste, tavaliselt välis-, majandus- ja kaitsepoliitiliste eesmärkide realiseerimiseks. Liikmesriigid on iseseisvad. Konföderatsioon eelneb tavaliselt föderatsiooni moodustamisele.
Nt Eesti, Jaapan, Prantsusmaa
Nt USA, Saksamaa
Nt Euroopa Liit

• Sotsiaalsed liikumised ja erakonnad
  

Survegrupp on legaalselt tegutsev ühiskonnarühm, mis püüab suruda oma taotlusi poliitikase avaliku arvamuse või poliitikute mõjutamise teel.
Survegruppide liigid:

• kategooriakaitse grupid – näiteks ametiühingud või tööandjate liidud (Eesti Ametiühingute Keskliit ja Eesti Tööandjate Keskliit)
  
• edendamisgrupid – keskkonnakaitsjad – näiteks Teeme Ära 2008 algatusgrupp, Minu Eesti 2009 algatusgrupp vt.
  

Tegutsemise meetodid: kaudne surve avaliku arvamuse kujundajana, otsene surve lobitöö kaudu. Poliitikuid mõjutades ja erakondi sponsoreerides (ettevõtjate liidud jmt.)
Sotsiaalne liikumine – erineb survegrupist, kuna liikmeskond on piiritlemata, on lühiajaline ja probleemipõhine. Sageli riigiülesed. – feministide liikumine, gei- ja lesbiliikumine , globaliseerumisvastased.
Tunnused – killustunud võrgustikud, mitte selge ülesehitusega, probleemipõhised, eelistavad otseseid aktsioone, edendavad teatud väärtusi.
Erakond ehk partei on üht poliitilist ideoloogiat pooldavate inimeste organisatsioon , mille põhieesmärk on oma huvide realiseerimine riigivõimu kasutades. Partei aluseks on suurem kogu ühiskonda haarav maailmavaade ja programm.
Parteide klassifitseerimine
a) tegevushaarde järgi

• kaadripartei - väikesearvuline parlamendipartei
  
• massipartei - enamus aktiviste ja liikmeid on väljaspool parlamenti
  
• laiahaardepartei, populistlik partei - kaadri - ja massipartei sümbioos, s.t. et otseseid liikmeid on vähe, püütakse valijate toetust, ilma neid liikmeteks värbamata. Eesmärk võita valimised, pakkuda midagi kogu rahvale, seinast -seina lubadused ja korruptsiooni materdamine.
  

b) ideoloogiate järgi
Ideoloogia on korrastatud ideedesüsteem, mis propageerib teatud kindlaid väärtusi. I. esitab vaid ühte ühiskonna selgitamise viisi ja peab seda ainuõigeks. Ideoloogiad levivad juhul kui pakutavad ideed vastavad ajastu vaimule , s.t. et nad sobivad antud aegruumi - oskuslik propaganda .
Poliitilised ideoloogiad on erakonna või liikumise teoreetiline platvorm , mille alusel tegutsetakse.
Peamised poliitilised ideoloogiad 20.sajandil on:

• Konservatism - E. Burke. Iseloomulikud põhimõtted: orgaanilisus - riik on nagu organism; elitarism - inimesed on ebavõrdsed, traditsionalism, tugev võim, riik ei sekku majandusse, kodumaise kapitali toetamine, mõõdukad maksud, sotsiaalse turvalisuse tagamine eeskätt perekonna jt. traditsiooniliste koosluste ülesanne, kiriku ja riigi liit.
  
• Liberalism - Locke , Montesquieu , Smith, Mill. Iseloomulikud põhimõtted: individualism, parlamentarism, võrdsus seaduse ees, reformism, riik ei sekku majandusse, madalad maksud, vaba konkurents, tugev kodanikuühiskond (tsiviilühiskond) kirik peab olema riigist lahutatud.
  
• Sotsialism - Marx. Iseloomulikud põhimõtted: solidaarsus, osalusdemokraatia, tegelik võrdsus, võrdsed võimalused, riigi sekkumine majandusse, kõrged maksud avaliku sektori rahastamiseks, riik ja kirik lahutatud.
  

Tänapäeval alternatiivideoloogiad – roheline maailmavaade.

• Valimised: funktsioon, erinevad valimissüsteemid, valimiskäitumine, valimiste tulemused.
  

Valimiste peamine funktsioon on tagada võimu regulaarne ja seaduspärane vahetumine. Vabad valimised on demokraatlikul rahvaesindusel põhineva valitsusvormi alus, sest demokraatlikus riigid tulenevad valitsuse volitused üksnes rahva nõusolekust. Kodanike enamusele on valimised kõige levinum ja ehk ainuke viis poliitilises elus osaleda.
Demokraatlike valimisi iseloomustavad tunnused:

• Üldised – osa võtab reeglina kogu täisealine elanikkond (v.a töövõimetud, kinnipeetavad, parlamendivalimistel ka mittekodanikud )
  
• Ühetaolised – kõigi valijate hääled on võrdsed, enamasti on igal valijal üks hääl ja kõik hääled on võrdsed.
  
• Otsesed – valija annab hääle otse kas saadikukandidaadile või kandidaatide nimekirjale.
  
• Salajased – keegi ei saa teada, kelle poolt valija hääletab, teise isiku volitusel tema eest hääletada ei saa.
  
• Perioodilised – toimuvad teatud ajavahemiku järel.
  

Valimissüteemid on meetod, millega jaotatakse esindusorgani kohad kandidaatide ja parteide vahel vastavalt nende poolt antud häälte arvule. Valimissüsteemid erinevad selle poolest, kas rõhutavad isiku või erakonna valimist.
Valimissüsteemid:

• Enamusvalimised e majoritaarne valimissüsteem. Ringkonnad on ühemandaadilised, valitakse see kandidaat, kes sai teistest rohkem hääli – teistele antud hääled lähevad kaotsi. Tegemist on seega isikuvalimistega. Sellistes riikides on tavaliselt 2-3 suuremat parteid, enamusvalimiste tulemuseks on tavaliselt stabiilne üheparteiline valitsus, mis töötab ametiaja lõpuni. USA, Kanada , Austraalia , India, UK.
  
• Võrdelised valimised ehk proportsionaalne valimissüsteem. Kasutusel enamikes demokraatlikes riikides. Saab kasutada ainult mitmemandaadilistes ringkondades. Nimekirjad saavad mandaate enam-vähem võrdeliselt neile antud häälte arvuga. Valija annab hääle tervele nimekirjale, nimekirjad on kinnised, sisse saavad eespool olevad kandidaadid. Eeldab valikut programmi, mitte isikute järgi.
  

Valija käitumist mõjutavad tegurid:

• Valija sotsiaalne ja klassikuuluvus, usk, vanus, sugu, perekonna-sõprade-tuttavate eelistused
  
• Valija parteiline enesemääratlus
  
• Massimeedia
  

Eestis korraldab valimisi vabariigi valimiskomisjon. EV Riigikogu 101 liiget valitakse võrdelise e proportsionaalse valimissüsteemi alusel. Igal valijal on 1 hääl, hääleõiguslik on iga Eesti kodanik, kes on 18-aastane ja keda kohus ei ole tunnistanud teovõimetuks.

• Koalitsioon, opositsioon
  

Koalitsioon – MITME PARTEI PÕHJAL DEMOKRAATLIKUS RIIGIS MOODUSTATUD VALITSUS, MIS REEGLINA TEGUTSEB OMA VALITSEMISPPPRRROGRAMMI EHK KOALITSIOONILEPPE ULATUSED. Reformierakond +IRL.
Opositsioon – PARTEI VÕI PARTEIDE ÜHENDUS, MIS EI KUULU VALITSUSSE JA ASUB VALITSUSEGA SUURESTI ERINEVATEL SEISUKOHTADEL. Keskerakond, Sotsiaaldemokraadid .

• Seadusandlik võim
  

Parlament (riigikogu) on demokraatliku riigi kõrgeim seadusandlik organ. Tänapäeval on täidesaatev võim (valitsus) muutunud sedavõrd tugevaks , et kipub seadusandjad varju jätma, ent parlament on endiselt jäänud demokraatia oluliseks sümboliks, omades ka mitmeid kaalukaid valimisfunktsioone.

• Parlamentide ülesehitus
  

Parlament võib olla ühekojaline (näit. Eesti) või kahekojaline. Enamus parlamente on tänapäeval kahekojalised. Reeglina on riigi tegeliku poliitika kujundajaks alamkoda , kuigi kojad on formaalselt võrdsed.
Kodade komplekteerimine :

• alamkoda moodustatakse üldiste otseste valimiste teel
  
• ülemkoda moodustatakse:
  

• pikaajalise traditsiooniga riikides seisuslik esindusorgan (Näit GBR)
  
• föderatiivriikides esindab ülemkoda keskvõimu tasandil piirkonna või omavalitsuse huve. Regioonid (osariigid, liidumaad jmt) kas delegeerivad sinna oma esindajad või valitakse nad otse rahva poolt vastavalt regionaalüksuse esindusnormile
  

• Parlamentide struktuur
  

a) Formaalõiguslik struktuur:

• parlamendi juhatus - spiiker , kes juhib parlamendi igapäevatööd. Kui president ei saa oma kohuseid täita, muutub spiiker tema kohusetäitjaks.
  
• 2 aseesimeest
  
• komisjonid võivad olla alalised ja ajutised . Alalised tegelevad püsivalt mingi valitsemisalaga (dubleerivad ministeeriume, kusjuures nende ülesanne on töötada välja vastav seadusandlus, ministeeriumil aga see ellu viia). Ajutised moodustatakse lühiajaliselt mingi olulise probleemi lahendamiseks. Komisjonides jälgitakse parteilise pluralismi põhimõtet. Iga parlamendiliige kuulub ühte komisjoni
  

b) Poliitiline struktuur:

• Fraktsioonid ehk saadikurühmad, mis koondavad ühe partei või valimisliidu liikmeid
  

Fraktsiooni kuuluma ei pea, kuid selle kaudu on võimalik poliitikat mõjutada.
Parlamendi ülesanded:

• algatada, menetleda ja võtta vastu seaduseid. Tööd seaduse kallal nimetatakse menetlemiseks.
  
• kuivõrd parlament on rahva esinduskogu, siis peavad siin saama esindatud ning ka tasakaalustatud ühiskonnas esinevad erinevad huvid
  
• parlament peab teostama järelvalvet valitsuse üle
  

Seaduse menetlemise etapid:

• seaduse algatamine (valitsus, fraktsioon , komisjon , üksiksaadik)
  
• töö eelnõuga juhtivkomisjonis
  
• esimene lugemine täiskogul
  
• teine lugemine täiskogul (või ka kolmas)
  
• lõpphääletus
  
• president kuulutab seaduse välja
  

Olenevalt seaduse tähtsusest on nõutavad kas

• Lihthäälteenamus (enamus kohalolijaist)
  
• koosseisu häälteenamus (näit. valitsuse umbusaldamine)
  
• kvalifitseeritud ehk 2/3 enamus (näit. presidendi valimine).
  

Järelvalve seadusandliku võimu üle

• finantskontroll - erakondade kohustus esitada aruanne valimiskampaania rahastajate kohta
  
• muuta kuluaaritegevus ehk lobism võimalikult avalikuks, s.t. et saadikud peavad avalikustama oma kontaktid survegruppidega
  
• seadusandliku kogu tegevuse seaduslikkuse kontroll, mida teostab kas konstitutsioonikohus ( enamuses Euroopa riikides) või riigi kõrgeima astme kohus (USA-s Ülemkohus).
  

Eestis on seaduslikkuse kontroll riigi kõrgeima astme kohtul - Riigikohus. Õiguskantsler teostab järelvalvet õigustloovate aktide üle, s.t. ta peab jälgima, et Riigikogu, valitsuse või kohaliku omavalitsuse vmt seadused ja määrused ei oleks vastuolus põhiseadusega.

• Täidesaatev võim
  

Eesti valitsus on kõrgeim täidesaatev võimuorgan. Valitsuse moodustavad peaminister ja ministrid .
Valitsuse suhe riigipea ja parlamendiga on riigiti erinev, sõltuvalt sellest, kas on tegemist parlamentaarse või presidentaalse riigiga või hoopiski autokraatliku või totalitaarse riigiga. Kui parlamentaarses riigis on valitsus vastutava parlamendi ees, siis ülejäänud variantidel vastutab valitsus riigipea ees.

• Valitsuse moodustamine
  

Peaministri nimetamine on riigipea kohus.

• Parlamentaarses riigis nimetatakse peaministriks parlamendivalimised võitnud erakonna liider.
  
• poolpresidentaalsetes riikides võib nimetada oma erakonna liidri
  

Peaminister nimetab ametisse ministrid.
Parlamentaarses riigis on minister poliitiline juht, kes viib ellu valitsuse (erakonna) poliitilist liini. Et tagada ministeeriumi töö stabiilsena ka sagedasti vahetuvate valitsuste korral, peab olema kantsler apoliitiline (konstitutsioonilise bürokraatia mudel)
Valitsuste põhitüübid:

• Enamusvalitsus
  

• Vähemusvalitsus.
  
• ametnikevalitsus - koosneb poliitiliselt erapooletutest spetsialistidest (Eestis Vähi valitsus 1992)
  

Koalitsioonide stabiilsuse määravad parlamendis esindatud parteide arv ja parteidevaheline ideoloogiline distants .
Selle alusel on eristatavad

• mõõdukas pluralism - parlamendis kuni 6 erakonda ja nendevahelised eriarvamused pole lepitamatu iseloomuga
  
• polaarne pluralism - üle 6 partei ja selge lõhenemine vastandlikeks jõududeks
  

EV Valitsus
President määrab peaministri kandidaadi ja parlament peab talle volitused andma
Valitsus astub tagasi kui:

• riigikogu uus kooseis
  
• riigikogu avaldab umbusaldust
  
• kui riigikogu ei võta vastu seaduseelnõu, mis on seotud usaldusküsimusega
  
• kui peaminister astub tagasi või sureb
  

Hetkel Eesti valitsuses:
Peaminister – Ansip
Välisminister – Paet
Kaitseminister – Laar
Justiitsminister – Michael
Majandus – ja kom. – Parts
Sotsiaalminister – Pevkur
Haridusminister – Aaviksoo
Kultuuriminister – Lang
Siseminister – Vaher
Rahandusminister – Ligi
Keskkonnaminister – Pentus
Põllumajandusminister – Seeder
Regionaalminister – Kiisler

• Bürokraatia
  

Bürokraatia – AMETNIKE VÕIM, RANGETE REEGLITE JA HIERARHIA ALUSEL TOIMIV JUHTIMISKORRALDUS.
Bürkoraatiat võib võtta ka kui lihtsalt ametnikkonda, kes täidab riigi funktsioone ehk tegeleb avaliku haldusega. Avaliku halduse üheks põhijooneks on püsivus, arenenud riikides vahetub ametnikkond harvemini kui poliitikud .
Ametnikkonna peamiseks ülesandeks on poliitika elluviimine. Ametnikud valmistavad ette ministrite materjale kabinetiistungiteks või parlamendikuulamiseks, samuti võtavad osa seaduste ettevalmistamises, osalevad poliitilistes konsultatsioonides ja läbirääkimistes survegruppide või kodanikeorganisatsioonidega.
Teise ülesandena võib võtta süsteemi stabiliseerimist, vahekohtuniku funktsiooni – ametnik on nimetu otsuste täideviija, ei tohi osaleda aktiivselt poliitikas.
Kolmandaks ülesandeks on iseenda, st ametnikkonna, taastootmine, arendamine ja inimressursi juhtimine.
Bürokraatlikul asjaajamisel on järgmised tunnused:

• kogu asjaajamine on seotud kindlate reeglitega;
  
• valitseb selge tööjaotus ja ametivõimu piirid on kindlaks määratud;
  
• igal ametikohal kehtivad ametinõuded;
  
• kogu tegevus dokumenteeritakse;
  
• administreerimine ja omandisuhted on lahutatud;
  
• puudub igasugune võimalus ametikohta omastada;
  
• ametikohad on korraldatud hierarhiliselt, nii et iga madalamal seisev tase on järgmise, kõrgemal seisva taseme kontrolli all;
  
• toimub ametkonna professionaalne koolitamine, et igaüks oleks oma valdkonnas kompetentne
  

Kontroll ametnike üle:

• Sisekontroll – juriidiline ja psühholoogiline. Juriidiline – kas ametnik on käitunud nii, nagu seadused ja normid ette näevad; psühholoogiline – järelvalve ametnikukultuuri üle; ametnike käitumismallid ja eetika .
  
• Poliitiline kontroll – varaline järelvale ja kontroll kõrgete ametikohtade täitmise protseduuri üle.
  
• Õiguslik kontroll – peab tagama haldussuutlikkuse ja vältima korruptsiooni. Viiakse täide kas kohtulikult või kasutades ombudsmani institutsiooni.
  

• Korruptsioon – riigiametniku või poliitiku poolne ametiseisundi kuritarvitamine ning äraostetavus (altkäemaks, meelehea võtmine)
  

Eestis kehtiva korruptsioonivastases seaduses (võeti vastu 1999.a.) on rõhk asetatud korruptsiooni ennetamisele. Selleks on järgmised meetmed:

• ametisikute majanduslike huvide deklareerimine ja nende avalikustamine;
  
• töökohapiirangud (näiteks ei tohi ametiisik töötada ametikohal, kus tema otseseks ülemuseks on kas lähisugulane või hõimlane);
  
• toimingupiirangud (ametiisikul on keelatud toimingud hõimlaste ja sugulastega).
  

• Riigipea
  

EV president on riigipea. Valitakse Riigikogus 5 aastaks, 40-aastane sünnipärane EV kodanik. Riigikogus peab kandidaat saama 2/3 poolthääli, kui see ei õnnestu, valib presidendi Valimiskogu , kus piisab koosseisu häälteenamusest.
Olulised funktsioonid:

• esitada Riigikogule kõrgeimate ametnike kandidaate (õiguskantsler, riigikontrolör Eesti Panga nõukogu esimees) ja nimetada ametisse EP president EP nõukogu ettepanekul, samuti kohtunikud , diplomaadid, kaitseväe juhtkond
  
• on riigikaitse kõrgeim juht. Võib agressiooni korral kuulutada välja sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni ning nimetada ametisse kaitseväe juhataja, ilma Riigikogu otsuseta. Hädaolukorras annab koos peaministri ja Riigikogu esimehega välja seadusi.
  

• Kohtuvõim. Eesti kohtusüsteem.
  

Kohtuvõim – POLIITILISE SÜSTEEMI ÜKS OSA, KÕRGEIMA KOHTU TEGEVUS AGA OSA POLIITILISEST PROTSESSIST.
Õigusaktide hierarhia :

• Eestis kehtivad rahvusvahelised õigusaktid, mis on ratifitseeritud Riigikogus
  
• EV Põhiseadus
  
• Riigikogu seadused
  
• Presidendi seadlused
  
• Valitsuse määrused
  
• Linna/vallavalitsuse määrused, korraldused, otsused
  

Eesti kohtusüsteem koosneb neljast maakohtust, kahest halduskohtust, kolmest ringkonnakohtust ja Riigikohtust. Maakohtud ja halduskohtud on esimese astme kohtud, ringkonnakohtud on apellatsioonikohtuks ning Tartus asuv Riigikohus kassatsioonikohtuks ning ühtlasi põhiseaduslikkuse järelvalve kohtuks.
Kohtute ülesanded:

• Õiguskorra tagamine, kodanike õiguste kaitse
  
• Konstitutsioonilised funktsioonid – seaduste vastavus põhiseadusele, erinevate võimuinstitutsioonide või –tasandite tasakaalustamine.
  
• Kehtiva valitsemissüsteemi toetamine ja stabiliseerimine .
  

• Euroopa Nõukogu Inimõiguste Kohus
  

Euroopa Nõukogu (loodud 1949) institutsioon , kõrgeim instants, kuhu saab apelleerida inimõiguse rikkumise korral – kui on läbitud kõik siseriiklikud etapid.

• Euroopa Kohus
  

Euroopa Liidu institutsioon, jälgib EL seadusandluse täitmist. Euroopa Kohtul on ainuõigus EL-i aluslepingute ja sellest tuleneva seadusandluse tõlgendamisel – st, et Euroopa Kohtu seisukohavõtt on kõigile liikmesriikidele täitmiseks kohustuslik.
Kui mõne liikmesriigi seaduse ja EL-i õigusnormi vahel tekib vastuolu, tuleb muuta liikmesriigi seadust. Euroopa Kohtusse kuulub 1 liige igast liikmesriigist.

• Ombudsman
  

Ombudsman ehk sõltumatu lepitaja – AMETIISIK, KELLE ÜLESANNE ON KODANIKU JA RIIGIAMETNIKU KONFLIKTI KORRAL KODANIKU KAEBUSE ALUSEL KONTROLLIDA AMETNIKU TEGUVIISI SEADUSKOHASUST. EESTIS ON OMBUDSMANIKS ÕIGUSKANTSLER, HETKEL TEDER .

• Võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõte.
  

Demokraatliku valitsemise põhiprintsiip, mille järgi seadusandlik, täidesaatev ning õigustmõistev tegevus peavad olema jagatud eri institutsioonide vahel.
Võimude lahusus e riigivõimu kolmikjaotus:

• seadusandlik võim – parlament
  
• täidesaatev võim – valitsus
  
• kohtuvõim – kohus
  

• Riigikontrolli ja Õiguskantsleri institutsioonid
  

Õiguskantsler – Indrek Teder
Riigikontroll – Mihkel Oviir

• Kohalik omavalitsus . Kesk- ja regionaalvõimu suhted.
  

Regionaalne identiteet tugevdab riiki.

• regionaalpoliitika abil saab tasakaalustada majandusarengut
  
• kuna tänapäeval on oluliseks riigi funktsiooniks saanud haldamine , siis inimeste sotsiaalset heaolu saab paremini korraldades kohapealseid vajadusi teades
  

Võimutasandid:

• keskvõim
  
• regionaalvõim ehk maakonnatasand
  
• kommunaalvõim ehk kohalik tasand (linn, vald)
  

Kaks võimalust riigi administratiivseks ülesehituseks
1) Tsentraliseeritud mudel (ka Eestis) - kõik otsused lähtuvad ülalt, keskvõimust. Regionaalvõim on keskvõimu esindaja, kohalikul omavalitsusel on väikesed volitused ja väike tulubaas (Eestis näit. 0,5% maksudest). Taolist halduskorraldust nimetatakse kahetasandiliseks:
1. tasand – kesk- ja regionaalvõim
2. tasand – kohalik omavalitsus
2) Autonoomse kohaliku võimu mudel –iga tasandi kohalikul võimul on oma tulubaas, otsusutusõigus ja valitav esindusorgan. Taolist halduskorraldust nimetatakse kolmetasandiliseks.
Eestis on ühetasandiline kohalik omavalitsus.
a) Omavalitsusüksusteks on vald ja linn - Omavalitsusüksuse esinduskoguks on volikogu , mis valitakse neljaks aastaks. Hääleõiguslikud on kõik vastava omavalitsusüksuse territooriumil elavad alalised elanikud. Kandideerimisõigus on vaid Eesti kodanikel.
Volikogu pädevuses:

• Igal omavalitsusel on tema enda poolt vastu võetud põhimäärus - nagu kohalik põhiseadus
  
• Kohalik volikogu võib vastu võtta määrusi ja otsuseid.
  
• valla või linna eelarve
  
• kohalikud maksud ja maksusoodustused
  
• volikogu esimehe ja aseesimehe valimine
  
• linnapea või vallavanema valimine, kes moodustab valla(linna)valitsuse.
  
• osavalla või linnaosa moodustamine
  

b) Maakonnad on riigihaldusüksused - neil ei ole valitavat esinduskogu ega maksustamisõigust. Maavanema nimetab 5 aastaks ametisse vabariigi valitsus. Maavanem on keskvõimu esindaja, aga samas ka kohalike huvide esindaja keskvõimu ees.

• Euroopa Liidu institutsioonid
  

Euroopa Ülemkogu - liikmesriikide riigipead või valitsusjuhid, koguneb paar korda aastas, arutatakse põhimõttelisi küsimusi
Ministrite Nõukogu, loodi 1967 - seadusandlik võim, koosneb liikmesriikide ministritest, igat riiki esindab 1 minister, koosseis muutub olenevalt sellest, mida arutatakse. Nt põllumajandusteemadel kohtuvad põllumajandusministrid jne.
Euroopa Komisjon – tinglikult EL valitsus, alaliselt tegutsev organ. Komisjon koosneb 25 (või 27?) liikmest ehk volinikust, kelle kandidatuurid on esitatud liikmesriikide valitsuste poolt ja kelle hääletab ametisse europarlament.
Euroopa Komisjoni ülesanded:

• teeb ettepanekuid ühenduse edasise arengu kohta, algatab seaduseelnõusid ja valmistab ette Ministrite Nõukogu ja Euroopa Ülemkogu istungid.
  
• jälgib Ministrite Nõukogu otsuste täitmist liikmesriikide poolt, määrab rikkumisel trahve ( suhkrutrahv Eestile)
  
• seisab EL-i õigusnormide rakendamise eest
  
• esindab EL-i rahvusvahelistes organisatsioonides
  
• Hhaldab EL-i eelarvet
  

Euroopa Parlament - liikmesriikide valijaskonna esindusassamblee, 1979.a. toimus esimest korda sinna otsevalimine, saadikuid vastavalt riigi rahvaarvule, valitakse iga 5 aasta järel. Ülesanded: EU eelarve kinnitamine, kontrolliõigus Euroopa Komisjoni üle, mõjutab seadusandlust, otsustav roll uute liikmete vastuvõtmisel.
Euroopa Kohus - Euroopa Kohtul on ainuõigus EL-i aluslepingute ja sellest tuleneva seadusandluse tõlgendamisel – st, et Euroopa Kohtu seisukohavõtt on kõigile liikmesriikidele täitmiseks kohustuslik.
Kui mõne liikmesriigi seaduse ja EL-i õigusnormi vahel tekib vastuolu, tuleb muuta liikmesriigi seadust. Euroopa Kohtusse kuulub 1 liige igast liikmesriigist.
3. Ühiskonna majandamine

• Ühiskonna majandusressursid
  

Majanduslike ressurside kogumit, mis on ühiskonnal käsutada kõikide majanduslike soovide rahuldamiseks, nimetatakse tootmisteguriteks.
Üldiselt jagunevad need kolmeks:

• Tööjõud – ehk kõik inimestega seotud ressursid, nagu rahvaarv, haridustase – tööjõud kui inimkapital – majanduse arengus on määrav tööjõu kvaliteet.
  
• Kapital – tootmiseks vajatavad masinad , seadmed , tehased. Jaguneb reaalkapitaliks ja fiskaalkapitaliks ehk rahalisteks vahenditeks.
  
• Maa – looduslikud ressursid, nagu maa, mets, maavarad , aga ka kliima.
  

Majandussüsteemi eesmärgiks ühiskonnas on saavutada nii tootja kui tarbija maksimaalne heaolu. Seetõttu on oluline ressurside kasutamise efektiivsus.
Ajalooliselt tuntakse nelja tüüpi majandussüsteeme:

• tava- ehk naturaalmajandus - kõik, mis toodetakse, tarbitakse ise, sellest piisab vaid äraelamiseks. See on ühiskondlikel traditsioonidel ja algelisel tootmistehnoloogial baseeruv majandamise korraldus.
  
• käsu- ehk plaanimajandus - kõik majanduse võtmeotsused (kapitali, tööjõuvarude, kaupade ja teenuste tootmise kohta) teevad tsentraliseeritud riigiasutused, lähtudes mingist kindlast sotsiaalsest eesmärgist või bürokraatlike huvide põhjal ja neid ei jäeta turu hooleks. Algtõukeks ja põhiideeks on arvamus, et kõiki majanduslikke suhteid võib ja oskab korraldada üks keskus või üks majandussubjekt tema parema arusaamise kohaselt.
  
• turumajandus - Ideaaljuhul, vabaturumajanduse tingimustes, otsustab turg (ehk nõudlus ja pakkumine või tarbija ja tootja) kuidas ressursse paigutada – mida toota ja mida tarbida. S.t. et ressursside paigutajaks on nähtamatu käsi. Nähtamatu käe mõiste võttis kasutusele Adam Smith ja see tähistas süsteemi, milles isiklikest huvidest lähtuvad indiviidid kasutavad riigi majandusressursse kõige efektiivsemalt ja sotsiaalne heaolu on toimiva süsteemiga kaasnev nähtus. Nähtamatu käsi oleks konkurents, mis hinnainformatsiooni kohaselt paigutab ressursse ühiskonnas.
  
• segamajandus – Kõrvuti turumajanduse elementidega toimib tugev valitsuse sektor, riik sekkub rohkem või vähem majandusellu. Esinevad nii turu- kui riikliku regulatsiooni mehhanismid ; seal, kus turg pole efektiivne, peab sekkuma riik ja vastupidi. Segamajanduse vundamendiks on siiski eraomandusel rajanev vaba ettevõtluse süsteem. Põhiprobleemiks on valitsuse ja erasektori tegevuse piiritlemine. Eesti on valinud segamajanduse arengumudeli.
  

• Riik ja majandus
  

Riigi ülesandeid majandused:

• Majandustegevuse õiguslike raamide kujundamine (Äriseadustik, Tarbijakaitseseadus, Töölepinguseadus, Puhkuseseadus, Töö- ja puhkeajaseadus, Palgaseadus, Konkurentsiseadus )
  
• Vaba konkurentsi tagamine turul - konkurentsiamet
  
• Majandusarengu soodustamine
  
• Tulude ümberjaotamine – nn Robin Hoodi funktsioon
  
• Turutõrgete leevendamine ja ühishüvede tagamine
  

Turu mittetäielik toimimine , tootmise ja tarbimisega kaasnevad välismõjud ja sissetulekute ebaühtlane jaotus ühiskonnas muudavad vajalikuks valitsuse sekkumise majandusellu.
Ühishüved on need kaubad ja teenused, mis on loodud tarbimiseks kogu ühiskonnale ilma turu vahenduseta, näiteks julgeolek, tervishoid, tervislik elukeskkond, haridus, kultuur.

• Majandusarengu planeerimine liberaalses ühiskonnas
  

Majanduse pikaajalist riiklikku planeerimist nimetatakse majanduspoliitikaks. Majanduspoliitikal on traditsiooniliselt neli peamist eesmärki:

• Kõrge tööhõive ehk võitlus tööpuudusega
  
• Hindade stabiilsus ehk võitlus inflatsiooniga
  
• Kõrge ja püsiv majanduskasv
  
• Õiglane sissetulekute jaotus
  

Reguleerimisteooriad
Keynes - keinsism (uuskeinsistid,
postkeinsistid, neokeinsistid)
Vaba ettevõtluse teooriad
Friedman – monetarism, neoliberalism

Turg ei saa iseendaga hakkama, ressursid paigutuvad ebaefektiivselt
Turg saab iseendaga hakkama, ressursid paigutuvad efektiivselt
Peamine eesmärk on täielik tööhõive
Peamine eesmärk stabiilsed hinnad
Tööhõive saavutamiseks peab mõjutama nõudlust
Nõudluse mõjutamine rikub majanduse isereguleerimise võimet
Nõudluse suurendamine võib kaasa tuua inflatsiooni, ent suurendab tööhõivet
Inflatsiooni tekkimise vältimiseks peab riik kontrollima rahamassi ja ei tohi ülemäärast raha ringlusse lasta. Rahamassi kasvamine peab vastama majanduse kasvamisele
Sotsiaalprogrammid
Sotsiaalkulutuste kärpimine

• Turumajanduse toimimine
  

Ideaaljuhul, vabaturumajanduse tingimustes, otsustab turg (ehk nõudlus ja pakkumine või tarbija ja tootja) kuidas ressursse paigutada – mida toota ja mida tarbida. S.t. et ressursside paigutajaks on nähtamatu käsi. Nähtamatu käe mõiste võttis kasutusele Adam Smith ja see tähistas süsteemi, milles isiklikest huvidest lähtuvad indiviidid kasutavad riigi majandusressursse kõige efektiivsemalt ja sotsiaalne heaolu on toimiva süsteemiga kaasnev nähtus. Nähtamatu käsi oleks konkurents, mis hinnainformatsiooni kohaselt paigutab ressursse ühiskonnas.
Turumajanduses kujuneb tasakaal, kus tarbijad maksimeerivad oma kasumlikkuse , rahuldades oma soove ja vajadusi parimal moel, arvestades oma võimalusi; tootjad optimeerivad oma tootmisprotsessi, kasutades ressurse võimalikult efektiivselt.

• Tööturg. Tööhõive. Tööpuudus.
  

Tööjõuturul on kaubaks tööjõud. Tööjõu hind kujuneb pakkumise ja nõudluse käigus.
Tööturg on turg, kus inimene müüb oma tööd ja tööandja ostab tööd, makstes selle eest tasu (palka).
Palgal ehk töötasul on kaks vormi: ajapalk ja tükipalk.
Palga osad:
netopalk = brutopalk - maksud
(see raha, mille saab kätte) (see raha, mis seisab palgalehel) (21 % üksikisiku tulumaksu).
Brutopalgalt arvestatakse maha 2% kohustuslikku pensionikindlustust ja 0,6% töötuskindlustusmakset, siis lahutatakse jäägist tulumaksuvaba miinimum ja jäägist omakorda 21% tulumaksu

• Tööhõive
  

Elanikkond jaguneb: tööeast nooremad , tööealised ja tööeast vanemad.
Tööealised (15-74)
 
aktiivne rahvastik ehk tööjõud mitteaktiivne rahvastik ehk
  tööjõust väljaspool olevad inimesed
töötajad e. hõivatud töötud
Töötajad on isikud, kes teevad tööd ja saavad selle eest tasu (palgatöölised, ettevõtjad, vabakutselised)
Töötu on inimene, kes soovib tööd teha, kuid ei leia seda
Tööjõust väljaspool olijad on need, kes ei otsigi tööd, nagu koduperenaised, õpilased, pensionärid, invaliidid jt. Siia gruppi kuuluvad aga ka need, kes on loobunud tööotsimisest - nn. varjatud töötud, heitunud, kes ei ole enam tööbörsil arvel (vt. skeem lk.156).

• Tööpuudus
  

Tööjõu pakkumine näitab töövõtjate huvi - Kui pakkumine ületab nõudlust, kujuneb tööpuudus. Tööjõu nõudlus näitab tööandjate ehk ettevõtete huvi - Kui nõudlus ületab pakkumise, kujuneb tööjõupuudus. Võib esineda ka mõlemat korraga. Kui teatavatel elualadel on töötajatest puudus, mujal aga üle, siis on tegemist struktuurse tööpuudusega.
Tööturustatistika kasutab tööjõu iseloomustamisel selliseid näitajaid nagu hõivatuse määr, töötuse määr ja tööjõust osavõtu (aktiivsuse) määr.
Hõivatuse määr näitab protsentuaalselt hõivatute osa kogu tööealisest rahvastikust.
Tööjõust osavõtu määr ehk aktiivsuse määr näitab, milline on aktiivse rahvastiku osa kogu tööealisest rahvastikust.
Töötuse määra - kasutatakse tööpuuduse mõõtmiseks, näitab protsentuaalselt töötute arvu tööjõus. Eristatakse ILO töötuse määra ja registreeritud töötuse määra. Registreeritud töötute üle peetakse arvet tööturuametis. Pikaajaline töötus – üle ühe aasta
Võimalused tööpuuduse esinemiseks ka soodsa majandusarengu korral:

• Tööpuudus on struktuurne : hoolimata suurest tööpuudusest, ei ole Eestis piisavalt kvalifitseeritud tööjõudu. Aastaid tagasi omandatud haridus, oskused ja töökogemus ei ole konkurentsivõimelised ega vasta majanduse ja tööturu kiiresti muutuvatele nõudmistele.
  
• Tööpuudus on regionaalne: töötuse määr varieerub madalast 5,8%-st Tartu maakonnas 18,9%-ni Ida-Viru maakonnas. Töötus on Eesti keskmisest kõrgem ka Kagu-Eesti piirkondades, mis kannatasid kõige enam majanduse ümberstruktureerimise tõttu. Tööjõud ja vabad töökohad asuvad sageli eri piirkondades, kusjuures tööjõu mobiilsust piirab mitu asjaolu, nagu rahapuudus, erinevused elamiskuludes, puudulik ühistransport.
  
• Pikaajalise tööpuuduse ulatuslikkus: töötute osakaal, kes on olnud tööta kauem kui aasta; pikaajaline tööpuudus puudutab umbes 6% tööjõust.
  

Soolised erinevused töötuse näitajates on suhteliselt väikesed (meeste töötus ületab naiste töötust 1,1% võrra, pikaajaline töötus on sagedasem meeste hulgas), kuid töötuse riski suurendavad paljud muud tegurid, nagu vanus, madal haridustase või lõpetamata haridustee, aegunud teadmised ja oskused, puue, eesti keele vähene oskus.
Sellest tulenevalt on Eesti tööturul järgmised riskirühmad:

• Noored, kellelt nõutakse tööturule sisenemisel oskusi, mida on sageli võimalik omandada ainult töökogemuse ja ettevõttesisese koolituse kaudu
  
• pikaajalised töötud (eriti üle 45-aastased ning madala haridustaseme või aegunud kvalifikatsiooniga inimesed)
  
• puudega ja pikaajaliste terviseprobleemidega inimesed, kellest on tööga hõivatud 22% võrreldes 61%-ga muust tööealisest elanikkonnast;
  
• mitte-eestlased, kel puudub eesti keele oskus ja kellest paljud elavad kõrge tööpuudusega piirkondades;
  

Hõivepoliitika ehk valitsuse poliitika, millega püütakse töötust vähendada ja tööhõivet suurendada.
Jaguneb passiivseks – riik tegeleb tööpuuduse tagajärgede leevendamisega (töötu abiraha ) ja aktiivseks – riik püüab tööpuudust ennetada (ümberõpe, uute töökohtade loomine).

• Majanduse regulatsioon seaduste, maksu- ja rahapoliitika ning turumehhanismide abil
  

Riigi funktsioonid majandusse sekkumisel:

• Riik kehtestab seadused ja reeglid, mis määravad ettevõtte ja majapidamiste käitumiskeskkonna.
  
• Samuti toodab riik valitud kaupu ja teenuseid, mida ta pakub majapidamistele ja ettevõtetele. Erinevalt ettevõttest ei ole riigi esmane eesmärk kasumi teenimine , vaid kodanike sotsiaalse ja majandusliku heaolu tagamine.
  
• Riik muudab sissetulekute jaotumist ühiskonnas, maksustades ühtesid majandussubjekte, samal ajal toetades teisi.
  
• Majanduspoliitika abil suunab riik majanduse kui terviku edendamist, toetades majanduse arengut ja vältides sotsiaalselt ebasoovitavaid nähtusi, alandades tööpuudust ja inflatsiooni.
  

Riigi majanduspoliitika eesmärgid:

• Kõrge tööhõive ehk võitlus tööpuudusega
  
• Hindade stabiilsus ehk võitlus inflatsiooniga
  
• Kõrge ja püsiv majanduskasv
  
• Õiglane sissetulekute jaotus
  

Rahapoliitika – tegeleb raha väärtuse säilitamise ehk rahalise stabiilsuse tagamisega . Sisuliselt näitab madal inflatsioon raha ostujõu säilimist. Rahapoliitika elluviimine on üldiselt suunatud keskpangale, kes reguleerib, kui palju on raha käibel ja intresse. Lisaks raha väärtuse säilitamisele on rahapoliitika eesmärgiks soodustada riigi majanduskasvu.
Rahapoliitika üks eesmärk on stabiilsus. Selleks, et tagada raha stabiilsust ehk madalat inflatsiooni, saab keskpank vähendada raha pakkumist ja tõsta intresse.
Rahapoliitika teine eesmärk on majanduskasvu soodustamine. Selleks on kasulikud just vastupidised meetmed – alandada intresse, mis soodustab investeerimist ja suurendada raha pakkumist, mis kasvatab tarbimist.
Fiskaalpoliitika – riik püüab toetada majanduse arengut ja vähendada tööpuudust. Vahenditeks on eelarvelised kulutused ja maksud. Maksude alandamine soodustab tarbimist, kuna jätab majapidamistesse ja ettevõtetele rohkem ressurse, tarbimise kasv arendab majandust.

• Riiklikud ja kohalikud ning otsesed ja kaudsed maksud, maksukoormus .
  

Maksud lähevad:

• riigile
  
• kohalikule omavalitsusele
  
• otse vastavatele sihtkapitalidele
  

 Riiklikud maksud on: tulumaks , sotsiaalmaks , maamaks , hasartmängumaks, käibemaks, tollimaks , aktsiisid , raskeveokimaks .
Aktsiisid - Eestis on aktsiisid kehtestatud kütusele, tubakatoodetele, alkoholile, mootorsõidukitele ning alkoholi- ja karastusjoogipakenditele
Kohalikud maksud kehtestab iga kohalik omavalitsus oma äranägemise järgi kohalike maksude seaduses sisalduva valiku põhjal. Kohalike maksude seadus loetleb kaheksa võimalikku kohalikku maksu: müügimaks, paadimaks, reklaamimaks, teede ja tänavate sulgemise maks, mootorsõidukimaks, loomapidamismaks, lõbustusmaks, parkimistasu.  
Neist enamrakendatavad on reklaamimaks, teede ja tänavate sulgemise maks ja parkimistasu.
Maksukoormus näitab maksude osatähtsust riigi majanduselus, seda väljendatakse riiklike maksude suhtena SKP-sse. Mida rohkem funktsioone on riik endale võtnud, seda kõrgemad peavad olema maksud.
Otsesed maksud: Otsese maksu puhul kannab maksumaksja vahetult maksukoormuse (tulumaks- nii eraisiku kui ettevõtte-, sotsiaalmaks, maamaks ja raskeveokimaks)
Kaudsed maksud – maksustavad tarbimist – Kaudse maksu puhul tasub maksu lõpptarbija, st maks liidetakse maksustatava kauba või teenuse hinnale (käibemaks, aktsiis ja tollimaks).
Riigid erinevad üksteisest otseste ja kaudsete maksude osatähtsuse poolest. Eestis on võetud kurss kaudsete maksude eelistamisele. Reeglina vasakpoolsed parteid eelistavad tulumaksu, tsentristlikud ja parempoolsed toetuvad rohkem käibemaksule ja sotsiaalkindlustusmaksule. Maksude korjamisega tegeleb maksuamet, kes samas kindlustab ka riigipoolse kontrolli maksude laekumise üle.
Eestis puudub ettevõtte tulumaks, maksustatakse dividende.

• Inflatsioon
  

Inflatsioon – RIIGI KESKMISE HINNATASEME JÄTKUV KASV PIISAVALT PIKAL PERIOODIL (KUU, KVARTAL , AASTA).
Inflatsiooni mõõtühikuks on inflatsioonimäär – keskmise hinnataseme protsentuaalne muutus baasperioodiga ( eelmine kuu, aasta) võrreldes. Hinnataseme muutumist mõõdetakse hinnaindeksite abil, inflatsioon on seega hinnaindeksi muutumine.
Inflatsioon mõjub inimestele erinevalt; nt, esmatarbekaupade kallinemine mõjutab ennekõike vaeseid, samas – eluasemelaenu võtnutele mõjub inflatsioon hästi, sest laenu peab vähem tagasi maksma.
Inflatsiooni ohjeldamise abinõud:
deflatsioon - osa rahatähti eemaldatakse ringlusest, üldine hinnatase alaneb
devalveerimine- raha kursi alandamine välisvaluuta suhtes (vastandmõiste revalveerimine – raha kursi tõstmine välisvaluuta suhtes)
Inflatsiooni peamine negatiivne mõju on raha väärtuse ehk ostujõu langus. Inflatsiooni põhjustab olukord, kus nõudlus kasvab kiiremini kui tootmine, samuti tootmiskulude kasv.

• Riigieelarve tulu- ja kulubaasi kujundamise põhimõtted
  

Valitsus koostab igaks aastaks riigieelarve. Riigieelarve on plaan, mille alusel valitsus kasutab riigi raha. Riigieelarvest rääkides mõeldakse tavaliselt nn keskvalitsuse eelarvet, mis ei sisalda kohalike omavalitsuste eelarveid. Kui need sisse arvestada, siis räägitakse valitsussektori eelarvest. Riigieelarve võib olla kas tasakaalus või defitsiitne. Peamiselt saab riik tulu maksudest.
Eelarvel on kaks poolt:

• kuludepool - kõik oodatavad riiklikud väljaminekud. Ettenägemata kulude katteks jäetakse reservsumma - Eestis valitsuse reservfond 1% eelarvest.
  
• tuludepool - eeldatavad laekumised riigieelarvesse, mis peamiselt kujunevad maksudest. Kuna tulude laekumist on raske väga täpselt planeerida , võetaks e aeg-ajalt vastu lisaeelarveid. Põhilised laekumised käibemaksust ja sotsiaalmaksust
  

Eelarve peab kinnitama riigikogu jooksva aasta 1. märtsiks, tavaliselt võetakse vastu juba detsembris. Vastasel juhul tulevad riigikogu ennetähtaegsed valimised. Parlament kinnitab riigieelarve seadusena, tehes nii selle järgimise kohustuslikuks . Nii tagatakse ka kontroll raha kasutamise üle.

• Sisemajanduse kogutoodang
  

Sisemajanduse kogutoodang ehk sisemajanduse koguprodukt (SKT/SKP) – PEEGELDAB RIIGIS TEATUD AJAPERIOODIL, TAVALISELT AASTA JOOKSUL TOODETUD LÕPPTARBIMISEKS LÄINUD KAUPADE JA TEENUSTE MAKSUMUST.
Lõpptarbimise all mõistetakse seda, et kaupu/teenuseid kasutavad tarbijad oma vajaduste rahuldamiseks ja neid ei kasutata enam ühegi teise toote/teenuse tootmiseks. SKP/inimese kohta.
Nominaalne SKP ehk SKP jooksvates hindades – väljendab toodetud kaupade ja teenuste maksumust antud aastal kehtinud hindades; seega sisaldab kõiki turuhinna muutusi.
Reaalne SKP ehk SKP püsivhindades – väljendab toodetud kaupade maksumust muutumatutes baasperioodi hindades; keskendub kaupade ja teenuste reaalkasvule, lülitades välja hinnamuutuste mõju kaupade või teenuste turuhindadele.
Reaalse SKP kasvu kasutatakse ka majanduskasvu hinnanguna – peamine elatustaseme paranemise allikas, mida kiiremini kasvab toodetud kaupade arv, seda enam suurenevad elanike tulud.
SKP koosneb eratarbimisest, investeeringutest, valitsuse lõpptarbimisest ja puhasekspordist.

• Välismajanduspoliitika
  

Välismajandustegevus jaguneb kaheks suureks valdkonnaks:

• väliskaubandus
  
• rahvusvaheline finantskeskkond
  

Välismajandussuhete reguleerimiseks on igal riigil seadused ja normatiivaktid. Selliste riiklike normide kehtestamist ja rahvusvaheliste lepingute sõlmimist majanduses nimetatakse välismajanduspoliitikaks
Suletud majandus - välissuhted puuduvad, protektsionism jms.
Avatud majandus - välis- ja kodumaistel majandussubjektidel võrdsed tingimused ( vabakaubandus , majanduslik liberalism)

• Eksport - import
  

Eksport – kodumaiste toodete müük välismaale.
Import – välismaisete kaupade ost-müük kodumaal.
Kaubandusbilanss - vahe riigi ekspordi ja impordi vahel.
Lisaks väliskaubandusele sisaldab välismajandus ka otseseid ja kaudseid investeeringuid kas välismaale või välismaalt. Näitaja, statistiline kokkuvõte, mis summeerib konkreetse riigi teatud perioodi jooksul tehtud majandustehingud ülejäänud maailmaga , on maksebilanss .
Maksebilanss jaguneb kaheks:

• Ühelt poolt jooksvad tehingud , mida iseloomustab jooksevkonto ,
  
• Teiselt poolt finantseerimise allikad, mida iseloomustab kapitali, finantside ja reservide konto. Maksebilansi finantskonto iseloomustab välisinvesteeringute liikumist – välisinvesteeringud jagunevad otseinvesteeringud ja portfelliinvesteeringud
  

Eestis on pidevalt olnud suur jooksevkonto defitsiit. See on tulenenud valdavalt negatiivsest kaubandusbilansist ja ka negatiivsest tulude bilansist (eesti residendid on saanud välismaale tehtud investeeringutelt vähem tulu kui välismaised residendid Eestis). Samas on jooksevkonto puudujääki katnud kapitali- ja finantskonto ülejääk ja maksebilanss on tervikuna positiivne.
Väliskaubanduse piirangud:

• tollimaks - võivad olla tulutollid või kaitsetollid
  
• kvoot - kaubakogus, mida riik lubab kitsenduseta ja täiendava tollimaksuta importida või eksportida,
  
• litsents - konkreetne ettevõte, mis saab teatud perioodiks kauba eksportimise või importimise õiguse
  
• ekspordisoodustus - maksusoodustuste ja sooduslaenude andmine potentsiaalsetel eksportijatele, subsiidiumid
  

Lisaks mittetollilised piirangud – kvaliteedinõuded vmt.
Miks piiratakse väliskaubandust

• riigikaitse seisukohast oluliste majandusharude kaitseks
  
• vastloodud majandusharude kaitseks
  
• kaitse odava välistööjõu konkurentsi eest
  
• omatoodetele kehtestatud piirangutele samaga vastamine
  

• IMF
  

IMF ehk International Monetary Fund ehk Rahvusvaheline Valuutafond – selle organisatsiooni peamine eesmärk on soodustada rahvusvahelist rahanduskoostööd ja valuutade vahetuskursside stabiilsust, et toetada stabiilset maailmamajanduskeskkonda.
IMF teostab järelvalvet riikide majanduspoliitika, eriti raha- ja vahetuskursipoliitika üle, ning pakub vajadusel oma abi majandusprobleemide lahendamisel.
IMF pakub ka finantsabi majandusreformide läbiviimisel.

• Euroopa Liidu fiskaalpoliitika ja ühisturg
  

EL majanduspoliitika alustalaks ja põhieesmärgiks on ühtsetel reeglitel toimiva EL siseturu loomine.EL siseturu peamisteks komponentideks on ühtne kaubanduspoliitika ja nn neli vabadust.
Neli vabadust ehk tootmistegurite vaba liikumine tähendab kaupade, teenuste, kapitali ja isikute vaba liikumise tagamist EL-i liikmesriikide piires. Ilma nendeta poleks võimalik tagada võrdset konkurentsi erinevates liikmesriikides asuvate ettevõtete vahel.
EL eelarve tulud:

• iga riik kannab 1,4% oma maal kogutud käibemaksust EL eelarvesse
  
• tollimaksud (18%)
  
• liikmemaks 1,2% SKT-st
  

EL eelarve kulud

• ühtne põllumajanduspoliitika
  
• struktuuri – ja integratsioonifond
  
• välispoliitilised valdkonnad
  
• muud kulud
  

Maksupoliitika on iga liikmesriigi siseasi, kuid EL sekkub kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumise tagamiseks (käibemaks ja aktsiisid)

• keelatud on selline vahetegemine, mis annaks eelise oma maa toodetele
  
• käibemaks ja aktsiisid ühtlustatakse – kaudses maksud on vaja ühtlustada, sest see mõjutab kaupade ja teenuste vaba liikumist
  
• 2004 aastal on Eesti jaoks põhimõtteliseks muudatuseks maksusüsteemis nn. kolmandate riikide suhtes Eesti piiril kehtima hakkavad EL ühtsed tollid . See puudutab eelkõige Eesti kaubavahetust Venemaa, Ukraina ja USA-ga;
  
• otseste maksude ühtlustamist ei nõuta
  

Piirangud liikmesriikidele eelarvepoliitika osas:

• Stabiilsuse ja kasvu pakti piirangud
  
  • eelarvedefitsiit ei tohi ületada 3% SKT-st
    
  • võlakoormus ei tohi ületada 60% SKT-st
    
• ühtsed tollid kolmandate riikide suhtes
  
• struktuuriabi madalama arengutasemega liikmetele jätkusuutliku sotsiaal-majandusliku arengu tagamiseks
  
• solidaarsuskohustus arenguabi andmiseks kolmandatele riikidele
  

• Ühisraha euro
  

Euro on EL ühine raha majandusruumi tugevdamiseks. Uutel liikmesriikidel üleminek kohustuslik, vanadest riikidest UK, Rootsi, Taani erandid.

Majandus- ja rahaliiduga ühinemise kriteeriumid - nn Maastrichti kriteeriumid:

Kriteeriumi nimetus
Kriteeriumi põhimõtted
Inflatsioonikriteerium
Liituda sooviva riigi inflatsioon ei tohi ületada kolme madalama inflatsioonitasemega liikmesriigi keskmist inflatsiooni, millele on lisatud 1,5pp
Intressikriteerium
Liituda sooviva riigi rahvusvaluutas nomineeritud pikaajalise (10a) riikliku võlakirja intressimäär ei tohi ületada kolme madalama inflatsioonitasemega liikmesriigi keskmist pikaajalist intressimäära, millele on lisatud 2pp
Vahetuskursi kriteerium
Liituda sooviva riigi rahvusvaluuta kurss ei tohi ERM2 perioodi jooksul kõikuda euro suhtes üle 
Riigieelarve kriteerium
Liituda sooviva riigi aastane eelarve puudujääk ei tohi ületada 3% selle riigi aastase SKP suhtes
Riigivõla kriteerium
Liituda sooviva riigi valitsussektori võlakoormus ei tohi ületada 60% selle riigi aastase SKP suhtes
4. Indiviid ühiskonnas

• Ühiskonna sotsiaalne kihistumine .
  

Sotsiaalne kiht (klass) on sarnaste ressursside (näit. sissetulek, omand) ja sotsiaalsete parameetritega (näit. haridus, päritolu) inimeste kategooria. Tavaline jaotus: kõrgklass, keskklass, alamklass. Tänapäeva demokraatlikes ühiskondades on iseloomulik tugeva keskklassi olemasolu.
Kuulumine mingisse sotsiaalsesse kihti annab inimesele sotsiaalse staatuse e. sotsiaalse positsiooni. See näitab tema positsiooni ühiskonna sotsiaalse kihistumise süsteemis, mida võib määrata kas siis päritolu või materiaalsed või vaimsed ressursid. Ühesugusest staatusest tulenevad ka grupi liikmete ühesugused sotsiaalsed huvid ja elustiil.
Igale staatusele vastab sobiva käitumise mall, mis määratleb selle staatusega inimese suhted teistega. Staatusega sobivat käitumisstandardit nimetatakse sotsiaalseks rolliks.
Staatuslikke tunnuseid, mille üle inimesel puudub kontroll, nimetatakse omistatud staatuseks (sünnipära, rass , sugu).
Inimese pingutuste, tegevuse tulemusel saavutatud staatust nimetatakse omandatud staatuseks (haridus, ametikoht, abielu).
Ühiskonna kihistusele on omane hierarhilisus – sotsiaalne hierarhia.

• Majanduslik aktiivsus ja heaolu. Üksikisik turumajanduskeskkonnas.
  

Majanduslik aktiivsus suurendab heaolu.
Üksikisik turumajanduskeskkonnas on tarbija, on töötaja, on tootja. Turumajandus ja kapitalism soodustavad liigtarbimist ja kulutamist.

• Vajadused ja tarbimine
  

Vajaduste liigitus - vajaduste all mõistetakse majandusteaduses inimeste puudustunnet, mida rahuldatakse kaupade ja teenuste tarbimisega. Tarbimine ongi vajaduste rahuldamine.
1943. aastal eristas ameeriklane A. Maslow viit vajaduste taste - vajaduste hierarhiline struktuur:
eneseteostuse vajadus
isiksuse vajadused
sotsiaalsed vajadused
turvalisuse vajadus
füsioloogilised vajadused
Vajaduste rahuldamine ei vii vajaduste kustumisele, vaid hoopis uute kõrgemate vajaduste tekkeni. Vajaduste rahuldamine on tsükliline: näiteks me ei söö kogu aeg, vaid teatud aja järel. Ühest ja samast vajadusest juhinduv käitumine väljendub igal inimesel erinevalt.
Tarbimine üle oma vajaduste – see ei ole jätkusuutlik.

• Tarbijakaitse
  

Tarbijakaitse viis põhimõtet:

• Tarbijate tervise ja turvalisuse kaitse
  
• Majanduslike huvide kaitse
  
• Kahju hüvitamise tagamine
  
• Õigus saada vastavat koolitust ja teavet
  
• Tarbija huvide esindamine või esindatuse tagamine
  

Eestis tegutseb Tarbijakaitseamet , sellega on võrdsustatud Standardiamet, Ravimiamet ja Tervisekaitseamet. Oma õiguste kaitseks võib pöörduda ka linna- või vallavalitsusse ja kohtusse. Kodanike ühendustena on loodud rida tarbijate ühinguid, mida koondab Eesti Tarbijate Keskliit. Selleks, et tarbijad tunneksid end teistes Euroopa Liidu (EL) liikmeriikides oste sooritades sama kindlalt nagu koduriigis, on loodud spetsiaalsed Euroopa tarbijakaitsekeskused .

• Ühishüved ja erahüved
  

Ühishüvis/ühishüve – kaup/teenus, mida ühiskonnaliikmed tarbivad turu vahenduseta. Tarbija jaoks tasuta, hüvis ammendumatu, tarbijaskonda raske või võimatu piiritleda, tarbimist ei saa välistada, tarbijate hulk pole tähtis.
Erahüve - Konkreetne hind, hüvis ammenduv, tarbija kindlaks tehtav, tarbimine välistatav, tarbijate hulk oluline – näit. hamburgerid, tossud , kinopiletid.

• Sotsiaalne turvalisus: sotsiaalkindlustus ja sotsiaalabi
  

Sotsiaalne turvalisus tähendab inimeste kindlustunnet ja majanduslikku toimetulekut, mida tagab kogu ühiskond, eelkõige aga valitsus oma poliitikaga. Esimesena hakkas riik sotsiaalturva pakkuma Bismarcki ajal Saksamaal ( pension ja abiraha) – vt. heaoluriik.
Praegu peab iga arenenud riik oma kohustuseks pakkuda kodanikele sotsiaalseid tagatisi mitmesuguste abirahade, pensionide ja kompensatsioonide näol. Sotsiaalturva eesmärk on vaesuse leevendamine ja ühiskonnas solidaarsuse edendamine.
Sotsiaalkindlustuse puhul oleneb väljamakse töötaja või tööandja poolt tehtud sissemaksetest (pension, töötuskindlustushüvitis, vanemahüvitis), sotsiaalabi puhul pole varasemad sissemaksed olulised ( toimetulekutoetus , lastetoetus).

• Euroopalikud põhimõtted sotsiaalkaitse alal
  

Euroopa Sotsiaalharta 1961, jõustus 1965. Parandatud ja täiendatud harta kirjutas Eesti alla 1998, see ratifitseeriti parlamendi poolt 2000. Juhindub põhimõtetest, et igal inimesel peab olema võimalus teenida tööga elatist endale ja oma perele; et miinimumpalk oleks 60% keskmisest, töötuskindlustus ja töövõime taastamine.
Majanduslike-, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste tagamine eeldab riigilt aktiivset sekkumist ja nende realiseerimine sõltub vahenditest ja võimalustest, mis riigil on kasutada. Näiteks õigus tööle, õigus kutsealasele väljaõppele, õigus küllaldasele elatustasemele on küll olulised õigused, kuid riigi suutlikkuse neid õiguseid tagada määravad paljuski ära majanduslikud võimalused.
Peamised majanduslikud, sotsiaalsed ning kultuurilised õigused on:

• õigus tööle ja puhkusele
  
• õigus toidule
  
• õigus inimväärsele elatustasemele
  
• õigus haridusele ja kultuurile
  
• õigus sotsiaalsele kindlustatusele
  
• õigus kodule ja perekonnale
  
• õigus tervise kaitsele ja arstiabile
  

• Sotsiaalsed rollid: tööandja ja –võtja, ettevõtja, omanik, tarbija.
  

Sotsiaalne roll on sotsiaalsele staatusele omistatav sobilik käitumisstandard.

• Haridus ja elukestev õpe
  

Põhiharidus kohustuslik, edasine vabatahtlik. Hariduse suurenedes on inimene riigile rohkem väärt – maksab rohkem makse, tarbib rohkem. Riik toetab ümberõpet, koolitusi.

• Indiviid ja riik
  

Eestis suhtleb inimene riigiga Interneti-vahendusel. Riik on inimeste jaoks, aga riik – see ongi inimesed.

• Eesti Vabariigi Põhiseadus
  

EV põhiseadus ehk konstitutsioon on riigi tähtsaim seadus, kuna sellest lähtuvad kõik teised seadused. EV põhiseadust on võimalik muuta nii rahvahääletuse kui ka parlamendihääletusega.

• Inimõigused. Kodakondsus . Kodanikuõigused- ja kohustused.
  

Inimõigused kuuluvad igale inimesele seetõttu, et ta on inimene. Inimõiguste eripära - neid õigusi käsitlevad dokumendid sisaldavad riigi kohustusi inimese suhtes, üksikisik võib nõuda ja riik peab looma tingimused nende kehtimiseks.
Põhi- ja muud inimõigused:

• Põhiõigused – õigus elule, mittediskrimineerimisele, inimlikule kohtlemisele
  
• Kodanikuõigused
  
• Majanduslikud õigused – õigus piisavale elatustasemele, õiglasele töötasule
  
• Sotsiaalsed õigused – õigus tööle, haridusele, vabale ajale, arstiabile
  
• Kultuurilised õigused - õigus osa võtta kultuurielust
  
• Õiguslikud õigused – süütuse presumptsioon , võrdsus seaduse ees, aus ja erapooletu õigusemõistmine
  
• Kollektiivsed õigused
  

Peamised inimõiguste- alased dokumendid

• ÜRO Peaassamblee välja Inimõiguste ülddeklaratsiooni (1948) mis koosneb 30 artiklist. Siin on loetletud inimõigusi, mis on liigitatavad kodaniku-, poliitilisteks, majanduslikeks-sotsiaalseteks ja kultuurialasteks õigusteks. Paraku ei ole see deklaratsioon õiguslikult siduv. ÜRO Täiskogul puudub normiandev õigus. Deklaratsioon kohustab riike vaid moraalselt.
  

• Euroopa Nõukogu Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (1950), jõustus 1953. Eesti liitus 1996 konventsiooni ja selle lisaprotokollidega. See konventsioon sisaldab vaid kodaniku- ja poliitilisi õiguseid. Kõigil konventsiooni ja sotsiaalharta ratifitseerinud riikidel lasub kohustus järgida selle nõudeid ja anda Euroopa Nõukogus aru nende täitmisest, s.t. et on riikidele juriidiliselt siduv. Järelvalveorganiteks on Euroopa Inimõiguste Kohus, mis asub Strasbourg ’is (1998). Avaldusi võib esitada iga isik, isikute grupp või valitsusväline organisatsioon.
  

• Euroopa Liidu Põhiõiguste harta. – on lisatud vastuvõetava Euroopa Liidu Lissaboni leppele.
  

• Eesti Vabariigi põhiseaduse II ptk.
  

• Kodakondsus. Kodanikuõigused ja kohustused.
  

Õiguslikus tähenduses on kodakondsus kui leping indiviidi ja riigi vahel

• seostatakse tsiviilõiguste ja vabaduste ideega (poliitiline dimensioon );
  
• -annab kodanikule õiguse elada, töötada, omada vara, kasutada sotsiaalteenuseid jne.(sotsiaalne dimensioon).
  

Kodakondsuse saamine
Kodakondsus on Eestis määratletud PS §8 ja 1995.a. kodakondsusseadusega

• sünnijärgselt - Eestis lähtutakse vere põhimõttest ja õiguslikust järjepidevusest . Sünnijärgse kodakondsuse saab isik, kellel vähemalt üks vanematest on Eesti kodanik.
  
• naturalisatsiooni teel - kas sooritades kodakondsuse eksam (peab olema elanud siin 5 aastat, riigikeele ja põhiseaduse eksam, avaldus koos kinnitusega jääda lojaalseks EV-le) või eriteenete eest valitsuse otsusega (kuni kümnele inimesele aastas)
  

Soodustingimustel said kodakondsuse Eesti Kongressi rohelise kaardi omanikud kuni 1996, mil see lõpetati. Alates 1996.a. on naturalisatsioonis domineerinud alla 15-aastased lapsed, kellel on 1995.a. seaduse kohaselt õigus kodakondsusele vanemate taotluse põhjal, juhul kui vanemad on juba naturaliseerunud või taotlevad kodakondsust koos lastega. Vanemad, kes ei oma ühegi riigi kodakondsust, saavad taotleda Eesti kodakondsust üksnes lapsele, kes on sündinud Eestis pärast 26. veebruari 1992. a. ning keda ükski riik ei pea ega ole pidanud oma kodanikuks. Vanemad peavad olema viibinud seaduslikult Eestis vähemalt viis aastat. Seaduslikult Eestis viibimise aluseks loetakse Eestis kehtiva elamisloa omamist. Lapsendamine.
EV ei luba topeltkodakondsust. Kodakondsus on vabatahtlik, sellest võib loobuda. Loobumist ei võimaldata kahel juhul:

• täitmata kohustused EV ees
  
• inimene võib jääda kodakondsuseta
  

Kodakondsuse äravõtmine – (Kodakondsuse seadus 6. ptk.). Kui kodanik:

• astus vabariigi valitsuse loata välisriigi riigi- või sõjaväeteenistusse
  
• astus välisriigi luure-, julgeoleku- või sõjaväestatud ühingusse
  
• püüdis muuta vägivaldselt Eesti põhiseaduslikku korda
  
• omandas Eesti kodakondsuse valeandmete esitamise või kodakondsuse saamist välistavate asjaolude varjamise abil
  
• on mõne välisriigi kodakondsuses, kuid pole vabastatud Eesti kodakondsusest
  

Sünniga omandatud kodakondsust ei saa ära võtta - PS §8.
Eesti kodanike põhiõigused, vabadused ja kohustused - vt. PS II ptk.
Tuleb teha vahet inimõiguste ja kodanikuõiguste vahel Inimõigused kehtivad kõigile inimestele, kuna nad on inimesed. Kodanikuõigused kehtivad antud riigi kodanikele, kellel on oma riigiga püsiv ja vastastikku kohustav suhe.
Õigused, mis kuuluvad ainult riigi kodanikele, seonduvad põhiseadusliku korra ja riigi julgeoleku tagamisega – kõige olulisemad kolm: õigus valida, õigus olla valitud, õigus kuuluda erakondadesse.

• õigus teenida Eesti kaitsejõududes § 124
  
• õigus avaldada omaalgatuslikku relvastatud vastupanu katsetele muuta riigikorda või hävitada Eesti iseseisvust
  
• õigus töötada politseis, kohtus, kinnipidamisasutustes, tollis § 30
  
• õigus töötada vastutavatel ametikohtadel riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustes § 30
  
• õigus kuuluda erakondadesse § 48
  
• õigus hääletada ja kandideerida Riigikogu valimistel § 60
  
• õigus kandideerida kohaliku omavalitsuse valimistel
  
• õigus otsida välismaal viibides Eesti Vabariigi diplomaatilistest esindustest kaitset § 13
  
• õigus igal ajal asuda elama Eestisse § 36
  
• ühtki Eesti kodanikku ei tohi Eestist välja saata § 36
  
• Kodaniku tahte vastaselt ei tohi ametiasutused ja ametiisikud koguda andmeid tema veendumuste kohta;
  

Osa kodanikuõigusi laieneb ka mittekodanikele.
Kodanikukohustused :

• olla ustav põhiseaduslikule korrale ja kaitsta Eesti iseseisvust, osaledes seaduse alusel riigikaitses. Kaitseväeteenistusest keelduv meeskodanik on kohustatud läbi tegema asendusteenistuse.
  
• säästa loodust ja keskkonda ja hüvitama sellele tekitatud kahju
  
• kooliealistel lastel õppimine seaduses määratud ulatuses
  
• igaüks on kohustatud tasuma seadusega sätestatud riiklikke makse, lõive, trahve ja koormisi
  
• igaüks on kohustatud tasuma omavalitsuste poolt seaduse alusel kehtestatud makse ning täitma samas korras kehtestatud koormisi
  

• Riigi- ja kodanikukaitse, põhiseaduse § 10
  

Riigi kaitse- ja julgeolekupoliitika põhiülesandeks on säilitada:

• riigi iseseisvus
  
• terviklikkus
  
• põhiseaduslik kord ja
  
• rahva enesekaitsevõime
  

Selle tagamisega tegelevad:

• Välispoliitika, mis peab tagama riigi julgeoleku seisukohast tähtsad liidu- ja heanaaberlikud suhted.
  
• Riigikaitsestruktuurid ehk kaitsejõud. Kaitsejõududeks on kaitsevägi ja kaitseliit . Kaitsevägi koosneb kolmest põhiväeliigist — maaväest, mereväest ja õhuväest. Kaitseväe suuruseks rahuajal on 6500 inimest, neist 800 ohvitseri. Sõja korral täidab mobiliseeritud kaitsevägi koos teiste kaitsejõudude komponentidega totaalkaitsega ettenähtud relvastatud võitluse ülesandeid täies mahus .  
  

• Kodanikukaitse, mis korraldab inimeste abistamist ja kaitsmist tulekahjude , plahvatuste, suurte avariide, ohtlike ainete lekke , kiiresti leviva keskkonnasaaste või epideemia , loodusõnnetuste, katastroofide korral. Eestis vastutavas vastavate abinõude elluviimise ja ohutusnõuete täitmise eest Päästeamet (ja sellele alluvad tuletõrje- ja päästeteenistused), aga ka majaomanikud, ettevõtete juhid, kohalikud omavalitsused.
  
• Piirivalve - piirivalveamet, on sõjaväest ja politseist eraldiseisev, nendega seotud tolliamet .
  
• Politsei - korravalve ja kuritegevuse vastane võitlus, mille eest vastutab politsei ning seda abistavad vabatahtlikud organisatsioonid (abipolitseinikud)
  
• Kaitsepolitsei (kapo) - põhiseaduslik kord, territoriaalne terviklikkus, riigisaladused, võitlus terrorismi ja korruptsiooniga, vastuluure.
  

Eesti riigikaitse juhtimine
Riigikaitse kõrgeim juht on EV president. Tema juures asub Riigikaitse Nõukogu.
Valitsuses kujundab riigi kaitsepoliitikat eeskätt kaitseminister.
Kaitseväe juhataja on riigi kõrgeim sõjaväelane, Kaitseväe ja Kaitseliidu otsene juht. Teda abistab kaitsejõudude peastaap. Sõja ajal nimetatakse ametisse kaitseväe ülemjuhataja, kellel on erakorralised volitused.
Ohu korral on võimalik välja kuulutada:

• erakorraline seisukord - s.t. et võib piirata inimeste põhiseaduslikke õigusi ja kehtestada neile täiendavaid kohustusi. Kehtestataks riigi põhiseaduslikku korda ohustavatel juhtudel (näit. riigipööre).
  
• sõjaseisukord ja mobilisatsioon - kehtestatakse agressiooni korral.
  

Eesti kaitsevõime peamine alus on liikmelisus NATOs, mis loob agressiooni ärahoidmiseks piisava heidutuse ja ohjelduse. Eesti sõjaline kaitse on kavandatud Põhja-Atlandi lepingu artiklis 5 ettenähtudoperatsioonina.

Eesti sõjaline kaitse tagatakse koostöös liitlasvägedega. NATO liikmena juhindub Eesti oma sõjalist riigikaitset üles ehitades NATO kollektiivse kaitse põhimõtetest. Sõjalise riigikaitse arendamise alus on koostegutsemisvõimelisus NATO-ga ja NATO liikmesriikidega ning koostöö Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika raames.
Sõjalise riigikaitse ülesehitamisel lähtutakse riiklikest prioriteetidest ja vajadustest , millest põhilised esitatakse sõjalise kaitse strateegilises kavas. Seejuures arvestatakse Eesti NATO, Euroopa Liidu ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide liikmelisusest tulenevaid kohustusi.
Totaalkaitse põhimõte on oluline Eesti riigikaitse ühtsuse säilitamisel. Totaalkaitse on riigi tsiviilstruktuuride, omavalitsuste, kaitseväe ja Kaitseliidu ning kogu rahva vaimse, füüsilise, majandusliku ja muu potentsiaali alaline valmidus kriiside lahendamiseks ning kooskõlastatud ja ühendatud tegevus ohu või kallaletungi ärahoidmisel ja tõrjumisel ning rahvuse ellujäämisel.
Eesti tagab kaitseväe ja Kaitseliidu ning nende tegevust toetavate asutuste ja organisatsioonide ajakohase väljaõppe ja nende alalise valmisoleku riigi kaitseks ning kindlustab kõigi ressursside otstarbeka kasutamise.
Ajateenistuse kaks põhiülesannet on luua eeldused kaadrikaitseväelaste värbamiseks prioriteetsete üksuste komplekteerimiseks ja tagada reservüksuste komplekteerimine.
Eesti hoiab senist kaitsekulutuste taset 2% SKTst.

Eesti kaitsepoliitika põhimõtted on järgmised:

• Julgeoleku jagamatus, mille kohaselt julgeolekukeskkonna muutused väljaspool Eestit mõjutavad rohkem või vähem Eesti julgeolekut ning vastupidi.
  
• Solidaarsus ning kahe- ja mitmepoolne ning regionaalkoostöö liitlastega ühisväärtuste kaitsel ning usaldust ja julgeolekut suurendavate meetmete rakendamisel.
  
• Usutav sõjaline heidutus, mille järgi on riigikaitsetegevus eelkõige suunatud sõjalise ohu tekkimise ja suurenemise ärahoidmisele. Eesti sõjalise kaitse usutavus tekib kollektiivse kaitse kaudu, milles osalemiseks tagatakse ohuhinnangule vastav esmane iseseisev kaitsevõime, kaitsevõime suurendamise valmidus ja vastuvõtva riigi toetus.
  
• Riigikaitse ühtsus ja totaalkaitse, mis tugineb kodanike põhiseaduslikul kohustusel osaleda riigi kaitsel, ühiskonna toetusel riigikaitsele ning tsiviil- ja sõjaliste struktuuride koordineeritud koostööl. Sõjalise riigikaitse ühiskondliku baasi laiendamisel on oluline roll Kaitseliidul ning selle allorganisatsioonidel.
  
• Kollektiivne kaitsetegevus NATO liikmesriikide kaitsmisel ja sõjalise rünnaku ärahoidmisel ning vajaduse korral tagasitõrjumisel. Põhja-Atlandi lepingu kohaselt on sõjaline rünnak ühe NATO liikmesriigi vastu rünnak NATO kui terviku vastu. Iga sõjaline tegevus Eesti vastu suunatud sõjalise rünnaku tõrjumiseks on oma sisult kollektiivse kaitse operatsioon. Eesti on valmis täitma oma liitlaskohustust teiste NATO liikmesriikide suhtes.
  
• Toetus Euroopa Liidu sõjaliste võimete väljaarendamisele ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika raames ja selles osalemine.
  
• Tsiviiljuhtimine, mille alused on: sõjaväelaste allutatus riigi põhiseaduslikule juhtkonnale; kutseliste sõjaväelaste professionaalsuse kõrge tase ühes oma pädevuse piiride tunnustamisega; ning riigi poliitilise juhtkonna ja ametkondade vajalik pädevus sõjalistes küsimustes.
  

• Euroopa Liidu kodakondsus
  

Iga Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik on ühtlasi ka Euroopa Liidu kodanik. Euroopa kodakondsus täiendab liikmesriigi kodakondsust, kuid ei asenda seda - see tähendab, et Euroopa Liidu kodakondsus ei ole omaette kodakondsus, vaid käib kaasas üksnes liikmesriigi kodakondsusega. Ainult Euroopa Liidu kodanik ei ole võimalik olla.
„Euroopa kodakondsuse” mõiste sündis 1992. aastal vastu võetud Maastrichti lepinguga. Liidu kodanikel on neile asutamislepinguga antud õigused ja neile kehtivad selles pandud kohustused. Kuna Eesti on Euroopa Liidu liige, siis on ka Eesti kodanikel õigus osaleda liidu poliitilises ja ühiskondlikus elus.
Euroopa Liidu kodakondsus tagab õiguse/vabaduse liikuda ( reisida ), elada, töötada ja õppida kõikides EL-i liikmesriikides ning võrdse kohtlemise kogu EL tööturul. Erandiks on mõned piiratud valdkonnad (politsei, relvajõud, välisteenistus). Lisaks võib EL kodanik mistahes teises liikmesriigis osutada avalikku teenust, see tähendab tegeleda iseseisva äritegevusega.
EL kodanikul on lisaks majanduslikele ja sotsiaalsetele õigustele ka selged poliitilised õigused. Maastrichti lepingu kohaselt on igal liidu kodanikul õigus hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel ning kohalikel valimistel liikmesmaal, mille kodanik ta ei ole, kuid kus ta püsivalt elab.
Samuti võimaldab EL kodakondsus laiaulatuslikku konsulaar- ja diplomaatilist kaitset kolmandates riikides. See tähendab seda, et viibides reisil või elades riigis, kus puudub Eesti riigi diplomaatiline esindus, on Teil kui Euroopa Liidu kodanikul võimalus abi saamiseks pöörduda ükskõik millise EL liikmesriigi diplomaatilise esinduse poole. Näiteks reisides Egiptuses ja sattudes varguse või õnnetuse ohvriks on võimalik abi paluda Prantsusmaa saatkonnalt, kes aitab Teil kodumaale tagasi pöörduda.
5. Kaasaja maailma mitmepalgelisus

• Maailma rassiline, rahvuslik ja religioosne mitmekesisus. Maailma mitmekultuurilisus .
  

Rahvus, rass ja religioon on tänapäeval jätkuvalt keskse tähtsusega identiteedi kujundamisel.
Samastumine ehk indentifitseerimine ehk identiteet võib toimida erinevatel alustel – paikkond, rahvus, usutunnistus .
Rassid – Inimrassid on kehaehituse pärilike tunnuste poolest sarnaste inimeste ajalooliselt kujunenud piirkondlikud rühmad.
Põhirassid – europiidid , mongoliidid, negriidid . Kõik rassid on seni teadaolevalt kujunenud homo sapiensist.
Rassism on isikute või inimrühmade majanduslik, poliitiline või sotsiaalne diskrimineerimine rassilisel või etnilisel alusel. Rassism lähtub küsimusest: kas bioloogiline rass iseenesest tingib vaimsete omaduste eripära.
Igasugune väide, et mingi inimgrupi välised tunnused (rahvuslikud, rassilised) võiksid määrata nende vaimseid võimeid, käitumistüüpi vms. on klassifitseeritav rassismina. Grupilise käitumise ühisjooned on pigem kultuurilise kui bioloogilise taustaga.
Rassismi avaldumissvormid:

• juutide vaenamine läbi ajaloo kogu Euroopas (antisemitism), mis vastureaktsioonina tekitab sionistliku liikumise. Kõige ulatuslikumalt natsionaalsotsialistlikul Saksamaal
  
• aaria rassi kui ülirassi teooria - natsionaalsotsialistlikul Saksamaal
  
• 30-aastatel jaapanlaste tees “ Aasia aasialastele”
  
• must rassism - USA-s Farrakhani juhitud liikumine; massirahutused Los Angeles ’is 90-ndate aastate alguses - mustade vägivald oli suunatud suurel määral kollaste vastu.
  
• tänapäeval Venemaal, seoses pommiplahvatustega Moskvas, rassism kaukaaslaste suhtes
  

Rahvas ja rahvus
Rahvas - riigi või teatud maa-ala elanikud.
Rahvus - eeldab kokkukuuluvustunnet, enese teadvustamist rahvusena, mis võib põhineda keelel, kodumaal, ajalool, religioonil, tavadel jmt. Rahvuse mõiste on suhteliselt uus, kujunenud 19.sajandil. Keskajal toimus enese määratlemine usu või riigi kaudu, s.t. lojaalsusena oma senjöörile.

• Lääne-Euroopas, kus tsentraliseeritud, tugeva keskvõimuga riigid kujunesid suhteliselt vara, ei ole keeles rahvuse jaoks omaette mõistet - nation tähistab nii riiki kui rahvust.
  
• Ida-Euroopas toimus rahvusriikide kujunemine 19.sajandil tugevas võitluses kosmopoliitsete monarhiatega ja siin on rahvusel ja rahvuslusel nii tähendus kui oluline roll ajaloos.
  

Rahvusest tulenevad õigused tänapäeval: rahvused tervikuna on rahvusvahelise õiguse objektiks .
- mitmete rahvusvahelise õiguse aktidega sätestatud rahvaste (rahvuste) enesemääramise õigus s.o õigus kehtestada vabalt oma poliitiline staatus, kindlustada vabalt oma majanduslikku sotsiaalset ja kultuurilist arengut. Tegelikkuses õnnestub seda õigust harva realiseerida ilma vägivallata.
- EV Põhiseaduses: igal eestlasel on õigus asuda Eestisse §36
Ühiskonnad erinevad selle poolest, kui palju neis elab etnilisi ja usulisi gruppe. Mõni riik, nt Norra, Soome, Leedu, on kultuuriliselt ühtlane – ühiskonna liikmed räägivad üldiselt sama keelt, tunnistavad sama usku ning pärinevad samalt maalt. Mõni riik on kahekultuuriline – seal elab 2 arvukat kogukonda , kes eristuvad keele ja sageli ka usundi poolest (Iisrael, Eesti?, Läti). On ka multikultuursed ühiskonnad, tänapäeval üha sagedasemad, kus elab 1 domineeriv grupp ja mitmed vähemusrühmad.
Domineeriv grupp ei pruugi olla kõige arvukam , aga tema positsioon ühiskonnas on kõrgeim – nt valged anglosaksi päritolu protesdandid USAs.
Vähemusgrupi määratlemisel lähtutakse kolmest tunnusest:

• See grupp erineb nähtavalt domineerivast e põhigrupist
  
• Nende nähtavate erinevuste tõttu suhtutakse selle grupi liikmetesse ühiskonnas isemoodi
  
• Seda gruppi iseloomustab oma kultuuriline identiteet ja teadlikkus sellest
  

Religioosne mitmekesisus
Usundeid ja eri usulahke on ja on olnud lõpmata palju ja neid tuleb järjest juurde. Enamus neist on aga ajaloo jooksul piirdunud mingi kindla hõimu või rahvaga. Kui mingi usund ületab otsustavalt ühe rahva piirid, siis võib rääkida maailmareligioonist.
On kolm maailmareligiooni: - kristlus ehk ristiusk
- islam ehk muhameedlus
- budism
Kristlus - (2 miljardit)

• õigeusu ehk ortodoksi ehk kreeka-katoliku ehk idakirik ( 213 991 000) Levikuala : Kreeka, Venemaa, Ukraina ja Valgevene idaosa, Gruusia , Serbia, Tšernogooria, Makedoonia, Bulgaaria , Rumeenia , Moldova .
  
• katoliku ehk läänekirik (1 044 236 000) Levikuala: Lõuna- ja Kesk-Euroopa, k.a. Poola-Leedu, Ukraina ja Valgevene lääneosa, Lätist Latgale piirkond, Ladina-Ameerika, Aasias Filipiinid ning Aafrikas Portugali ja Hispaania kolooniad .
  
• protestantlik ehk reformitud kirik alates 1517 (337 346 000) – Põhja-Euroopa, USA
  

Islam - (1,3 miljardit) - tänapäeval kõige kiiremini kasvav religioon, 80% pooldajatest asub väljaspool araabia maailma.
Levik maailmas: enamik Lähis-Idas, Põhja- ja Lääne-Aafrikas ning Kagu-Aasias. Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas on üle 90% elanikest moslemid . Suurim moslemiriik on Indoneesia.
Islam on usk ja usus iseenesest pole tõesti midagi agressiivset, algne islam oli teiste religioonide ja kultuuride suhtes isegi väga avatud. See, millega tänapäeval on probleeme on islamism . Islamism on poliitiline ideoloogia, mis leiab, et islam pole ainult religioon, vaid poliitiline süsteem. Nad leiavad, et islami õigussüsteem – šaria – peab olema ühiskonnakorralduse aluseks, et moslemid peavad pöörduma algse õpetuse juurde ja et lääne sõjaline-, poliitiline, kultuuriline ja sotsiaalne mõju islami maailmale on isalmi vastu. Kasutatakse ka mõisteid poliitiline islam ja islami aktivism.
Budism - (360 milj.)
Levik maailmas: enamik budiste elab Aasias. Myanmari ja Tai elanikest on budiste 85% ja Kambodža, Laose ja Jaapani elanikest üle 70%. Tais ja Bhutanis on budism riigiusuks.
Peale nende maailmareligioonide on väga suure pooldajaskonnaga usud veel hinduism (900 milj) ja Hiina traditsioonilised usundid ( 380 milj).

• Maailma mitmekultuurilisus
  

Tänapäeva maailmas on enamik riike mitmekultuursed, mis tähendab, et seal elavad mitmesugustest rassidest ja rahvustest inimesed, kes tunnistavad erinevaid religioone, räägivad erisuguseid keeli ja omavad igaüks oma kultuuritraditsioone. Aga mitmekultuurilisest ühiskonnast rääkides ei peeta silmas mitte üksnes kultuurilise mitmekesisuse sallimist, vaid ka vajadust tunnustada seaduslikult eri rassiliste, usuliste ja kultuuriliste gruppide õigusi.
Eesti kuulub oma ajaloo- ja kultuuripärandiga Euroopasse, kus elab palju erinevaid rahvaid oma kultuuride ja tavadega. Kuigi Euroopa ühiskonnad on loodud ühise riigi ja rahvuse identiteedile ehk rahvuslikkusele, on siiski need ühiskonnad mitmekultuurilised, s.t. erinevatel perioodidel ja põhjustel on Euroopasse elama asunud palju inimesi ka teistelt kontinentidelt tuues kaasa oma tavad ja kombed. Ja kuigi võõralt maalt tulnud inimestel on tihti teistsugune mõtlemis- ja elamisviis , võib Euroopa mitmekesisust pidada tema tugevuseks.
Mitmekultuurilise ühiskonna väärtused
Kuna mitmekultuuriline ühiskond toetab rahvuste, religiooni, tavade paljusust, siis on tal ka mitmekülgsed väärtushinnangud.
Probleem:
Põhihoiak – ei saa öelda, et üks kultuur on parem kui teine, nad on lihtsalt teistsugused - tolerants , sallivus.
Vastandhoiak – meie rahvus ja kultuur on teistest parem. Sel juhul võivad kultuurilised ja rahvuslikud erinevused inimesi hoopis lahutada ning tekitada pingeid, mis on viinud mitmes riigis isegi vägivalla ja relvakonfliktideni. (nt Jugoslaavia kriis, Lähis-Ida konflikt).
Kui riik ei suuda tagada iga inimese võrdset kohtlemist, kui mõned kultuurigrupid tunnevad ennast eraldatuna või tõrjutuna, võib multikultuuriline ühiskond kiiresti kokku variseda. Seetõttu on vajalik, et riigi juhid oskaksid hinnata ja toetada erinevate rahvusrühmade kokkukuulumisetunnet, austades samal ajal vajadust säilitada rahvuslikud ja kultuurilised omapärad.
Viimaste statistiliste andmete kohaselt on 86% eestlastest arvamusel, et isegi kõige erinevamad rahvused on suutelised ühes ja samas riigis heanaaberlikult kõrvuti eksisteerima . Ligikaudu 3/4 leiavad, et erisuguste keelte ja kultuuride kooseksisteerimine muudab elu huvitavamaks ja rikkamaks.
Värskest Eesti 2006. aasta inim-arengu aruandest ilmneb eestlaste suur sotsiaalne ebavõrdsus, mis omakorda toodab sallimatust. Kuigi enamik eestlasi peab kultuuride kontakti rikastavaks võimaluseks, ei soovita seda nii-öelda omas kodus Eestis eriti näha, selgub 2005. aastal läbi viidud küsitlusele tuginevast kokkuvõttest.
Üldise sallivuse seisukohalt on hoiakud üsna tõrjuvad nii teistsuguste väärtuste, normide ja elustiiliga inimeste kui ka muulaste suhtes. Nii ütles 40 protsenti eestlastest, et peavad mitte-eestlaste suuremat osalust Eesti poliitikas ja majanduses pigem kahjulikuks. Uuringu põhjal on kõige sallivamad liberaalse maailmavaatega keskkihti kuuluvad kõrgharidusega 20–29-aastased noored. Kõige rahvuslikumad ja ühtlasi kõige tõrjuvamad võõraste suhtes on pensionieelses eas suhteliselt madala sotsiaalse enesehinnanguga ja väikese sissetulekuga inimesed, selgus uuringust.
Eesti on mitmekultuuriline maa – Eestimaa pinnal elab umbes 65 % eestlasi ja 35 % muid rahvusi. Suurem osa Eestimaal elavatest inimestest on rahvuselt eestlased. Teistest rahvustest inimesed kuuluvad erinevatesse nn. rahvusvähemustesse. Suurima rahvusvähemusgrupi Eesti territooriumil moodustavad venelased .
Eestis on vähemusrahvuste õigused seadusandlikult kaitstud (PS § 49, 50, 51, 52) Lisaks on vastu võetu kultuurautonoomia seadus - oma kultuuri ja rahvusliku eripära (kombed ja traditsioonid, keel) säilitamise nimel ühte rahvuskoosseisu kuuluvad inimesed ühinevad ja moodustavad rahvusühinguid. 1989 aastal oli Eestis registreeritud 22 rahvuslikku ühingut.
Eesti on allkirjastanud Euroopa Nõukogu Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni , mille sätted käsitlevad vähemusrahvuse keele kasutamist, nimede tunnistamist, haridust, meediat , sundassimileerimise keelustamist ning kultuuri kaitset ja arengut.
Rahvusvahelised organisatsioonid, mis tegelevad rahvusvähemuste küsimustega:

• Aastal 1992 nimetas Euroopa Julgeoleku ja Koostööorganisatsioon ( OSCE ) ametisse rahvusvähemuste ülemkomissari.
  
• Euroopa Nõukogus jälgib Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni rakendamist eraldi töögrupp.
  
• Aastal 1995 moodustati Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis (ÜRO) töögrupp, mille peaülesandeks on 1992.a. kehtestatud inimõiguste deklaratsiooni nõudmiste ja standardite jälgimine ja sellealase riikidevahelise koostöö arendamine.
  

Integratsioon: Meie ühiskond on mitmekultuuriline aga probleemiks on erinevate gruppide eristumine teineteisest. Eestlased suhtlevad omavahel, venelased omavahel, valgevenelased jälle oma grupi sees ja kokkupuudumisi teine teisega on üsna vähe.
Ühiskonna eraldumine võib meie maa arengus kaasa tuua üsnagi negatiivseid tagajärgi. Et tuua inimesi teine teisele lähemale ja tuttavamaks, töötas EV valitsus 2000. aastal välja riikliku programmi "Integratsioon Eesti ühiskonnas 2000 - 2007".
Integratsiooni idee on muuta mitmekultuuriline ühiskond enam ühtseks ja ühtselt toimivaks tervikuks, milles puuduvad rahvuslikud ja kultuurilised lõhed ja kus erinevad rahvusrühmad tunnustavad üksteise huvisid ja vajadusi.
Edukaks integreerimiseks on väga oluline mõista, et see on kahepoolne protsess, mis esmajärjekorras nõuab positiivset ja sõbralikku suhtumist ning nii eestlaste kui vähemusrahvuste esindajate mõlemapoolset tegutsemist ja tahet ühinemisele kaasaaitamisel. Eitav suhtumine ja üksteisest võõrandumine peab mitmekultuurses ühiskonnas taanduma.
Vähemusrahvused ei ole meile ohtu kujutav või probleemne nähtus, vaid hoopiski suur potentsiaal meie riigi arengule ning suurem osa vähemuste esindajatest kuuluvad areneva Eesti täieõiguslike kodanike hulka.
Mittekodanikud: Vaatamata üldisele positiivsele häälestatusele põrkavad Eestimaa vähemusrahvused kokku nii mõnegi probleemiga. Probleeme on võimalik lahendada aga vaid nii eestlaste kui muulaste ühisel jõul ja nõul. Üheks oluliseks probleemiks täieõiguslikuks riigikodanikuks saamisel peavad rahvusvähemustesse kuulujad kodakondsuse puudumist. Praeguse seisuga elab Eestis ametlikult 170 000 kodakondsuseta isikut, s.t. inimest, kellel pole mitte ühegi maa kodakondsust. Valdav osa neist kuulub vähemusrahvuste esindajate hulka, kes peavad Eestimaad oma sünnimaaks, kus nad on siis sündinud või elanud vähemalt 15 - 20 aastat.

• Riikide sotsiaal-majandusliku ja poliitilise arengu erinevused
  

Laias laastus võib eristada:

• Arenenud tööstusriigid – OECD , arenenud tööstusriikide organisatsioon, sellest veelgi väiksem – G8
  
• Arengumaad
  

Riikide arenguerinevused on põhjustatud nende asukohast, suhetest naabritega , religioonist, kultuurist, kommetest, ka kliimast (nt millised tegevusalad on võimalikud).
Arengumaade põhiprobleem: neokolonialism – arengumaade suur välisvõlg rikastele riikidele – riigid suurkorporatsioonide mõju all, samas arengumaad süüdistavad tööstusriike protektsionismis, ebavõrdsete tingimuste loomises rahvusvahelises kaubanduses. Et neilt nõutakse majanduse liberaliseerimist, oma siseturu suhtes säilitatakse kaitsemeetmed.
Neokolonialism on nüüdisaegne kolonialismi vorm, mis tähendab välisriikide mõjuvõimu mitte otseslt valitsemises, vaid sotsiaal-majanduslikult. Nt Prantsusmaa endiste kolooniate nagu Kamerun , Elevandiluurannik majandus sõltub täielikult Prantsusmaast.
Rahvusvahelise majanduse liberaliseerimine ja globaliseerumine olnud mitmetele maadele suure kasu allikas. Näiteks Hiina on praegu suurim otseseid välisinvesteeringuid saav riik arengumaailmas ja on oma eksporti viimase 15 aasta jooksul suurendanud üle kümne korra.
Samas enamikus arengumaades on majanduse avamine toonud kaasa ebavõrdsuse kasvu. Arenguriikides on suur lõhe globaliseerumisprotsessis osaleva eliidi ja ülejäänud elanikkonna vahel. Suur ebavõrdsus neis ühiskondades takistab majanduskasvu ning kasvu ilmnedes on vähe tõenäoline, et vaesus väheneb. Seega iseloomustab arenguriikide arengut negatiivne tsükkel, mille tulemusena rikkad rikastuvad ning vaesed vaesestuvad veelgi.
Rohkem kui pooltest arengumaadest on välisriikide otseinvesteeringud mööda läinud, neist investeeringutest kaks kolmandikku on läinud ainult kaheksasse arenguriiki. Kaubavahetusolud ja võimalused osaleda rahvusvahelistel turgudel on vähimarenenud maades viimase 25 aasta jooksul langenud ühtekokku 50%. Imporditariifid vähimarenenud maadest tööstusmaadesse on 30% kõrgemad ülemaailmsest keskmisest.
Arengumaad kaotavad aastas üle 60 miljardi dollari põllumajandussubsiidiumide ning tööstusriikidesse tekstiilikaupade ekspordi barjääride tõttu. Hädavajalik on aruande kohaselt arengumaade toodete kohtlemine pariteetsetel alustel tööstusmaade toodetega – liikumine Õiglane kaubandus. Ära tuleks keelata põllumajandustoodete dumping -eksport.
Leitakse ka, et suurtes võlgades vaesed riigid vajavad kohe võlakergendust. Võlakergendus kõige halvemas olukorras riikidele läheks maksma 5,5-7,7 miljardit dollarit. Nenditakse ka, et erakapital läheb hädapiirkondadest mööda, eriti Aafrikast. Abi ei suuda aga seda lünka täita. Abiandmine on vähenenud alla 0,28% tööstusriikide üldisest sisemajanduse kogutoodangust. See protsent on madalaim alates abiprogrammide asutamisest 1970. aastal. Maailmas on algatatud liikumine Õiglane kaubandus ( Fair trade), mis seab eesmärgiks maksta arengumaade tootjatele nende töö eest õiglast hinda.
Eesti osa arenguabis: Postimees 14.04.2007, Abistav Eesti : 2003. aastal riigikogus vastu võetud «Eesti arengukoostöö põhimõtted» ütlevad, et arengukoostöös sisaldub moraalne aspekt, mis on Eesti lähiajalugu arvestades olulise tähendusega. Aastaid abi nautinud Eesti on jõudnud tasemele , kus hakkab ise abi osutama. See on meie moraalne kohus.
Eesti annab abi nii rahaliselt kui ka oskusteabena Gruusiale, Ukrainale ja Moldovale. Gruusias jagavad Eesti kodanikud väljaõpet nii Euroopa Liidu kui ka kahepoolsete suhete raames. Gruusia, Moldova ja Ukraina teenivad selgelt ka Eesti rahvuslikke huve, sest on ju meie eluline eesmärk loota demokraatia kasvule nendes riikides. Lisaks arenguabile peaks meie poliitikute välispoliitiline tähelepanu olema suunatud praegu Ukrainas toimuvale.
Keerulisem on kindlasti projektidega Aafrikas. Nii on Eesti andnud Sudaanile eelmisel aastal 0, 8 miljoni krooni väärtuses abi. Paraku on Aafrika kogemus selline, et väga raske on kindlaks teha, et arenguabi mingis riigis jõuab õigesse kohta ja et see riik saab jalad alla. Teiseks probleemiks on kindlasti asjaolu, et Eestil puuduvad otsesed ajaloolised sidemed Aafrikaga , kui üksikud juhtumid välja arvata. Seega peaks Eesti Aafrika riikidele abi osutades usaldama rohkem Euroopa Liitu, mille mitmel liikmesriigil on Aafrikaga vägagi tihedad sidemed.
Ent loomulikult ei tohi Eesti muutuda mingi liikmesriigi Aafrika-poliitika aksessuaariks, vaid meie panus Aafrika suunal peab teenima ELi kui terviku huve. Sellega oleksid kaitstud ka meie endi rahvuslikud huvid. Eesti on otsustanud, et aastaks 2010. peab meie arenguabi moodustama 0,1 protsenti riiklikust kogutoodangust (RKT). Eelmisel aastal oli vastav protsent vaid 0,07. Kuid Eesti on lubanud püüelda ka kõrgemale – 2015. aastaks 0,33 protsendini. Kui tahame jõuda ELi viie rikkama riigi hulka 15 aastaga, peame osutama ka vastavat arenguabi.
Ning see tuleb meile kasuks välispoliitiliselt – vaadatagu kas või Põhjamaid, kelle diplomaadid on Aafrika ja muude maade abistamisel teeninud ära rahvusvahelise lugupidamise. Miks ei võiks ka Eesti sellesse klubisse kuuluda?

• Riikidevaheline koostöö
  

Globaliseeruvas, rahvusvahelistuvas ja digitaliseeruvas maailmas suureneb ühiskondade vastastikune sõltuvus – see tingib ka riikidevahelise koostöö suurenemise.
Inimestevaheline suhtlus, aktiivne kaubavahetus ( toore hangitakse ühest riigist, töödeldakse teises ja müüakse kolmandasse), haridus, teadus, julgeolek – koostööd tehakse kõikmõeldavais valdkondades.
Organisatsioonid nagu WTO, EL, NATO, OPEC - kõik põhinevad koostööl.

• Globaalprobleemid : rahvastiku, keskkonna ja sotsiaalsed probleemid.
  

Globaalprobleemide all mõistetakse nüüdisühiskonna arenguraskusi, mille ületamiseks on vaja kogu inimkonna või suurte piirkondlike inimrühmade (mitme riigi) jõupingutusi.
Globaalprobleemid jagunevad võimalikeks ja tegelikeks.

• Tuumakatastroof oli esimene globaalprobleem, mida inimkond endale teadvustas
  
• Keskkonna saastumine – süsinikdioksiidi osatähtsuse suurenemine õhus, globaalne soojenemine
  
• Happevihmad
  
• Veekaitse – joogi- ja niisutusvesi, maailmameri .
  
• Demograafiline plahvatus arengumaades. Rahvastiku kiire juurdekasv sööb ära majandusliku juurdekasvu , mullastiku väljakurnamine
  
• Linnastumine
  
• Toitluskriis – näljahäda- ÜRO ekspertide hinnangul moodustab inimese päevane energiavajadus 2500-2600 kcal , kriitiline punkt on 1600 kcal. Ligi 22% arengumaade elanikest toitub allpool kriitilist punkti – Lõuna- ja Kagu-Aasias 27%, Aafrikas 22%, Ladina-Ameerikas 13 ja araabia maades 11%
  

• Globaliseerumine kui protsess
  

Globaliseerumine on üleilmastumine ehk – erinevad ühiskonnad on ühtlustumas, suureneb ka ühiskondade vastastikune sõltuvus. Nt massikultuur, haiguste (linnugripp, seagripp ) levik.
Globaliseerumise kolm mõõdet:

• Majanduslik üleilmastumine – tekivad riigiülesed ehk rahvusvahelised korporatsioonid.
  
• Kultuuriline üleilmastumine – kujunevad ühtsed kultuurisümbolid, ühtlustuvad kultuuritarbimine ja –väärtused.
  
• Poliitiline üleilmastumine – tugevnevad rahvusvahelised organisatsioonid, mis kujundavad üleilmset valitsemist, vähendades samas rahvusriikide rolli.
  

Algselt seostati üleilmastumist peamiselt majandusega (70’-80’), lääne kapital ja firmad viisid tootmise vähemarenenud riikidesse, lõigates kasumit odava tööjõu ja tooraine arvelt – toodetud rikkus läks tagasi tuumikriikidesse, vähemarenenud kiratsesid edasi. Koos majandusettevõtetega laienesid tarbimiskultuur ja läänelikud väärtused, teravnesid ökoloogikaprobleemid. Globaliseerumine on siiski enamat , luues uued väärtushinnangute süsteemid ja tekitades ka kultuurikonflikte ja arengutõrkeid.
Industriaalriigid uskusid, et viies keskkonnakahjuliku tootmise arengumaadesse, vabanevad nad probleemidest, aga toimus bumerangiefekt – ohtra väetamise ja odava tööjõuga toodetud põllumajandustoodang jõudis tagasi rikaste riikide inimeste toidulauale. Arengumaad ei ole huvitatud loodussõbralikust tootmisest, kuna ähvardav näljahäda ja maailmaturu karm konkurents muudavad nad konkurentsivõimeliseks vaid odava tootmise teel.
Digitaalne lõhe – NÜÜDISAJA ÜKS SUUREMAID SOTSIAALSEID LÕHESID, MIS JAGAB INIMESED INFORIKASTEKS, KELLEL ON JUURDEPÄÄS MOODSATELE DIGITAALSETELE INFO- JA KOMMUNIKATSIOONIVAHENDITELE, NING INFOVAESTEKS, KEL TAOLINE JUURDEPÄÄS PUUDUB; GLOBAALSES ULATUSES ERALDAB DIGITAALNE LÕHE ARENENUD RIIKE JA ARENGUMAID.
Infovaesed on tihti vaesemad ka oma sissetulekute ja sotsiaalse kapitali (oskuste, suhtlusringi, kaasatuse) poolest. Viletsamad teadmised ja sissetulek ei võimalda oma elatustaset parandada.
Kõrge arengutasemega riikides kasutab internetti umbes pool elanikkonnast, Araabia, Sahara Aafrika ja Lõuna-Aasia riikides vaid alla 1 %. Oluline vahe on ka hinnas – kui USAs maksis internetiühendus 1 % kuu keskmisest palgast, siis Nepaalis kolme kuu töötasu!

• Maailma ühtsuse ja vastastikuse seotuse suurenemine
  

Globaliseerumine ehk üleilmastumine – tähistab maailma kultuurilist ühtlustumist ehk ka üheülbastumist. Koos sellega suureneb ka ühiskondade vastastikune sõltuvus ja haavatavus. Ulrich Beck – tänapäeva globaliseerunud maailm on riskiühiskond, kõik riigid peavad paratamatult jagama globaliseerumisega kaasnevaid riske
Globaliseerumise kolm mõõdet:

Majanduslik – riigiülesed korporatsioonid

Kultuuriline – massikultuur, popiidolid kõikjal samad

Poliitiline – rahvusvahelised organisatsioonid, mis toimivad riigiüleselt
Internatsionaliseerumine ehk rahvusvahelistumine – tähistab riikide ja rahvaste omavahelise suhtlemise kasvu – kaubavahetus, väliskapital, õppimine teistes riikides jms.
Digitaliseerumine – info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasvav mõju. Ühelt poolt on see eeliseks neile riikidele, kes sellega kaasa jõuavad minna – infoühiskond. Teisalt suureneb tohutu kiirusega lõhe nende maadega, kes jäävad protsessist maha – nn. digitaalne lõhe.

• Infotehnoloogia mõju maailma arengule
  

Digitaalne lõhe – NÜÜDISAJA ÜKS SUUREMAID SOTSIAALSEID LÕHESID, MIS JAGAB INIMESED INFORIKASTEKS, KELLEL ON JUURDEPÄÄS MOODSATELE DIGITAALSETELE INFO- JA KOMMUNIKATSIOONIVAHENDITELE, NING INFOVAESTEKS, KEL TAOLINE JUURDEPÄÄS PUUDUB; GLOBAALSES ULATUSES ERALDAB DIGITAALNE LÕHE ARENENUD RIIKE JA ARENGUMAID.
Infovaesed on tihti vaesemad ka oma sissetulekute ja sotsiaalse kapitali (oskuste, suhtlusringi, kaasatuse) poolest. Viletsamad teadmised ja sissetulek ei võimalda oma elatustaset parandada.
Kõrge arengutasemega riikides kasutab internetti umbes pool elanikkonnast, Araabia, Sahara Aafrika ja Lõuna-Aasia riikides vaid alla 1 %. Oluline vahe on ka hinnas – kui USAs maksis internetiühendus 1 % kuu keskmisest palgast, siis Nepaalis kolme kuu töötasu!
Info on tänapäeval üha tähtsam nii haridustaseme tõstmisel kui majanduse konkurentsivõime ja valitsemise efektiivsuse suurendamisel.
6. Rahvusvaheline suhtlemine

• Rahvusvahelise suhtlemise põhimõtted ja viisid
  

Üldtunnustatud rahvusvahelise suhtlemise normid:

• Hoiduda jõu kasutamisest või sellega ähvardamisest
  
• Lahendada tülid rahumeelselt
  
• Pidada kinni riigipiiride puutumatusest ja austada riikide territoriaalset puutumatust
  
• Mitte sekkuda teise riigi siseasjadesse
  
• Austada inimõigusi ja inimeste põhivabadusi
  
• Edendada koostööd riikide vahel
  
• Jälgida rahvusvahelise õiguse norme
  

Rahvusvahelise suhtlemise vahendid:

• Diplomaatilised suhted – riikide tunnustamine iseseisvana, diplomaatiliste suhete katkestamine (Usa- Iraan ).
  
• Majanduslik koostöö (nt vabakaubanduslepingud, välisabi, arenguabim koostootmine , investeeringud)
  
• Rahvusvahelised lepingud (nt Vene-Läti piirileping märts 2007)
  

Rahvusvahelised lepingud

Algul võib leping olla sõlmitud vaid kahe riigi vahel, hiljem võivad sellega liituda ka teised, nii sünnib rahvusvaheline kokkulepe. Lepingud ja tavad moodustavad kokku normid, mille abil toimub rahvusvaheline suhtlemine. Neid norme nimetatakse rahvusvaheliseks õiguseks. Riigi ametlikud esindajad, kes võivad kõigis küsimustes ilma eriliste volitusteta läbirääkimisi pidada ja lepinguid sõlmida, on riigipea; valitsusjuht; välisminister.
Lepingu sõlmimiseks peetavatele läbirääkimistele saadetakse tavaliselt madalama astme ametiisikud, kel on valitsuse antud volikirjad nende otsustamisõiguse ulatuse kohta. Kui lepingu tekst on valmis, siis parafeerivad poolte esindajad selle oma allkirjaga (märkimaks, et läbirääkijad on jõudnud üksmeelele). Lõplik kinnitamine toimub tavaliselt lepingu ratifitseerimisega. Enamikes riikides (ka Eestis) kuulub ratifitseerimisõigus parlamendile.
Vähemtähtsate kokkulepete puhul piisab valitsuse- või riigipeapoolsest kinnitusest. Jõustunud lepingud registreeritakse ÜROs ja avaldatakse siseriiklikult (Eestis Riigi Teataja II osas). Igal suveräänsel riigil on teatavatel juhtudel õigus ka lepinguid tühistada ehk denonsseerida. Eesti põhiseaduse järgi kehtivad siseriikliku seaduse ja riigikogus ratifitseeritud lepingu vastuolu korral välislepingu sätted.
Rahvusvaheline julgeolek sõltub kolme liiki faktoritest:

• Põhjalikest ja olulistest muutustest mõnes suurriigis
  
• Suhetest suurriikide või riikide blokkide vahel
  
• Tehnoloogilistest avastustest sõjatööstuses (tuumapomm, kosmoserelvad)
  

• Tähtsamad ülemaailmsed ja regionaalsed organisatsioonid (ÜRO, NATO, WTO, Euroopa Nõukogu, OSCE, Euroopa Liit)
  

• Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO)
  

Teise maailmasõja puhkemine diskrediteeris Rahvasteliidu lõplikult. Maailma poliitilistes ringkondades jõuti järeldusele, et Rahvasteliidu asemel on vaja asutada uus organisatsioon. Pärast mitu aastat kestnud ettevalmistusi jõuti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ingl United Nations– UN) asutamiseni.
26 . juunil 1945 kirjutasid 51 riiki San Franciscos alla ÜRO põhikirjale. Põhikiri tõlgiti viide keelde (inglise, prantsuse, vene, hiina ja hispaania), millest said ÜRO ametlikud keeled. Hiljem lisandus veel araabia keel. Põhikiri jõustus 24. oktoobril 1945. Seda päeva tähistatakse ÜRO päevana.
ÜRO peamised eesmärgid on järgmised:

• säilitada rahvusvahelist rahu ja julgeolekut;
  
• arendada riikidevahelisi sõbralikke suhteid;
  
• teha rahvusvahelist koostööd majandusliku, sotsiaalse, kultuurilise ja humanitaarse iseloomuga probleemide lahendamisel;
  
• olla keskus, mis kooskõlastaks riikide tegevust nende probleemide lahendamisel.
  

Praegu on ÜRO-l 192 liiget, Eestist sai ÜRO liige 1991. aastal. Alates 2007 ÜRO peasekretär Ban Ki- moon Lõuna-Koreast
ÜRO struktuur on väga keerukas. Organisatsiooni aluseks on viis peaorganisatsiooni:
1. Peaassamblee (General Assembly) on ÜRO keskne organ, milles kõik riigid on esindatud ühe häälega. Peaassamblee valib viieks aastaks peasekretäri ja 10 julgeolekunõukogu mittealalist liiget. Peaassamblee pädevusse kuuluvad ka ÜRO eelarve kinnitamine ning liikmemaksu kindlaksmääramine. Peaassamblee korraline istung toimub igal aastal sügisel ja kestab ligi 65 tööpäeva. Tähtsamad organid on Genfis asuv Inimõiguste Komisjon ja ÜRO Desarmeerimiskomisjon.
2. Julgeolekunõukogu ( Security Council ) on kujunenud ÜRO tähtsamaks otsustusorganiks Sellel on viis alalist liiget: USA, Prantsusmaa, Suurbritannia, Hiina (kuni 1971 . aastani Taiwan ), Venemaa (kuni 1991. aastani NSV Liit) ja 10 mittealalist liiget, kusjuures nende nimetamisel peetakse silmas territoriaalset printsiipi. Julgeolekunõukogu vastutab rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamise eest. Alalistel liikmetel on õigus panna neile mittevastuvõetavale otsusele veto .
3. Majandus- ja Sotsiaalnõukogu ( Economic and Social Council – ECOSOC) vastutab majanduslike ja sotsiaalsete probleemide lahendamise eest.
4. Rahvusvaheline Kohus (International Court of Justice – ICJ), mis tugineb oma otsustes rahvusvahelisele õigusele. ICJ-l on kahesugused funktsioonid:

• teha otsuseid juriidilistes küsimustes, mida riigid vastastikusel nõusolekul annavad talle otsustada;
  
• anda konsultatsioone juriidilistes küsimustes kõigile ÜRO asutustele. Kohtus on kaebajaõigustes ainult riik, mida esindab tema valitsus. Kohtu poolt süüdi mõistetud riik ei pruugi kohtu otsust aktsepteerida, ta võib selle vaidlustada ja seda mitte täita.
  

5. Peasekretär ja Sekretariaat . Peasekretär on ÜRO tähtsaim ametnik, kes valitakse Julgeolekunõukogu ettepanekul Peaassambleel viieks aastaks. Tema funktsioonid on haldustehnilised ja poliitilised. Ta on ÜRO poliitiline esindaja kõigis küsimustes.

• NATO
  

Põhja Atlandi Lepingu Organisatsiooni (ingl North Atlandic Treaty Organization – NATO) loomise ajendiks oli NSV Liidu käitumine pärast Teise maailmasõja lõppu – ekspansioonile suunatud poliitika. NATO asutati 4. aprillil 1949. aastal Washingtonis (Washingtoni leping). Peakorter asub Brüsselis.
NATO põlised eesmärgid on järgmised:

• soov elada rahus kõigi rahvaste ja valitsustega;
  
• kaitsta oma rahvaste vabadust, kultuuripärandit ja tsivilisatsiooni, mis rajaneb demokraatia, isikuvabaduse ja õigusriigi põhimõtetel;
  
• soodustada stabiilsust ja heaolu Põhja-Atlandi piirkonnas;
  
• ühendada oma jõupingutused kollektiivseks kaitseks ning rahu ja julgeoleku säilitamiseks.
  

NATO praegused eesmärgid:

• kriiside ohjamine
  
• rahuvalve väljaspool oma liikmesmaade territooriumi
  
• kultuuripärandi kaitse ja teadusuuringud
  

NATO asutasid 12 riiki: Belgia, Holland , Island , Itaalia, Kanada, Luksemburg , Norra, Portugal , Prantsusmaa, Suurbritannia, Taani ja USA.
Hiljem liitusid järgmised riigid: Kreeka, Türgi, Saksamaa, Hispaania.
Tšehhi Vabariik, Ungari ja Poola ühinesid Washingtoni lepinguga ametlikult 12. märtsil 1999, suurendades NATO liikmesriikide arvu üheksateistkümneni.
2004 liitusid Eesti, Läti, Leedu, Bulgaaria, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveenia. 2009 .a. liitusid Albaania , Horvaatia. – liikmete arv 28.

NATO struktuurid

Tsiviilstruktuur.
Põhja-Atlandi Nõukogu on NATO kõrgeim võimuorgan. See võib käia koos kolmel erineval tasandil: NATO juurde akrediteeritud suursaadikute ehk alaliste esindajate tasand, välisministrite tasand (kaks korda aastas), riigipeade tasand (mitteperioodiline). Kõik Nõukogu otsused võetakse vastu konsensuse põhimõttel.
Kaitse Planeerimise Komitee tegeleb peamiselt kaitsealaste küsimustega ja omab kahte kohtumise tasandit: alalised esindajad (paar korda kuus), kaitseministrite tasand (vähemalt kaks korda aastas).
Tuumaplaneerimisgrupp. Kohtub samuti alaliste esindajate ja kaitseministrite tasandil.
Peasekretär on NATO kõrgeim ametiisik, kes juhatab eelnevaid ja veel mitmeid väiksemaid struktuure. Peasekretär määratakse NATO liikmesriikide poolt. Alates 2009.a. Anders Fogh Rasmussen, endine Taani peaminister.
Sõjaväeline organisatsioon.
NATO kõrgeim sõjaväeline organ on NATO Sõjakomitee, mis poliitiliselt allub NATO Nõukogule ja Kaitseplaneerimiskomiteele. Sõjakomitee koosneb liikmesriikide relvajõudude ülemjuhatajatest ja käib koos vähemalt kolm korda aastas. Sõjakomitee eesotsas on president, kelleks on rotatsiooni korras iga liikmesriigi esindaja.
NATO strateegiline areaal jaguneb neljaks valdkonnaks: Euroopa Ülemjuhatus, Atlandi Ülemjuhatus, Inglise kanali Ülemjuhatus ja Kanada–USA Strateegiline Regionaalne Planeerimisgrupp.
Sõjaväeline koostöö toimub ühisõppuste ja liikmesmaade ühiste relvakontingentide tegevuse kaudu. NATO relvajõud jagunevad kolmeks: kiirreageerimisjõud, peamised kaitsejõud ja lisajõud.
1991. aasta novembril NATO liikmesriikide riigipeade tippkohtumisel Roomas vastu võetud deklaratsiooni alusel kohustus NATO läbi viima oma rahuvalveoperatsioone OSCE ja ÜRO egiidi all.

• Maailma Kaubandusorganisatsioon (ingl World Trade Organization – WTO)
  

Loodi ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogu ettevõtmisel 1947. aastal. Algul kuulus sinna 23 riiki, praegu 144 riiki. Kuni 1994. aastani kandis organisatsioon nime Üldine Tolli- ja Kaubandusekokkulepe (ingl General Agreement on Tariffs and Trade – GATT).
WTO tegevus baseerub järgmistel põhimõtetel:

• vaba võistluse soodustamine rahvusvahelises kaubanduses;
  
• enamsoodustuse printsiibi elluviimine riikidevahelistes kaubandussuhetes;
  
• stabiilsusele kaasaaitamine rahvusvahelise kaubanduse arengus.
  

Organisatsiooni struktuur – sessioonid, Esindajate Kogu, Sekretariaat. WTO tegevus on suuresti seotud liikmemaade vastastikuse konsulteerimisega erinevates kaubandusvaldkondades.

• Euroopa Nõukogu

1949.a. loodi Euroopa Nõukogu (Council of Europe ) - see oli Euroopa riikide poliitiline nõuandeorganisatsioon, mille eesmärk on edendada liikmesriikide mittesõjalist koostööd. Põhikirjale kirjutati alla Londonis 5. mail 1949. a. asukoht Strasbourg. Praegu on liikmesriike 46 (Eesti alates 1993.a.)

Põhiorganid:

• Ministrite Komitee, kõrgeim otsuseid vastuvõttev organ - koosneb välisministritest ja teeb liikmesriikide valitsustele soovituslikke otsuseid ühehäälsuse põhimõttel
  
• Parlamentaarne Assamblee - demokraatlik foorum , 315 liiget, koosneb liikmesriikide parlamentide valitud saadikutest, igal maalt 1-18. Selle 2/3 häälteenamusega heakskiidetud otsused on liikmesriikidele soovituslikud.
  
• Euroopa Kohalike ja Regionaalsete Omavalitsuste Kongress
  
• Rahvusvaheline sekretariaat on ülalmainitud organite teenistuses ning seda juhib peasekretär (2004. a septembrist Terry Davis Ühendkuningriigist), kelle valib viieks aastaks Parlamentaarne Assamblee.
  

Euroopa Nõukogu juures tegutseb ka Euroopa Inimõiguste Kohus, mis asub samuti Strasbourgis
EN peamised ülesanded

• inimõiguste ja demokraatia kaitse,
  
• koostöö rahvusvaheliste humanitaarprobleemide alal.
  

Liikmeid praegu 47 Euroopa riiki. Valgevene on ainus kandidaatriik. Vaatlejad väljaspool Euroopat USA, Kanada, Jaapan, Mehhiko .

• Euroopa Koostöö ja Julgeoleku Organisatsioon (OSCE)

Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Organisatsioon (ingl Organization for Security and Cooperation in Europe – OSCE) asutati Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Konverentsi (ingl Conference on Security and Cooperation in Europe – CSCE) lõppakti alalkirjutamisega Helsingis 1975. aastal.
Enne 1995. aastat oli organisatsiooni nimena kasutusel CSCE. Praegu kuulub OSCE liikmete hulka 55 riiki, alates 1992. aastast kuulub sinna ka Eesti.
Kõige üldisemas plaanis on OSCE ülesanded järgmised:

• kaasa aidata julgeoleku ja stabiilsuse suurendamisele koostöö kaudu inimõiguste, poliitiliste, majanduslike, sõjaliste ja keskkonnaalaste probleemide valdkonnas;
  
• ära hoida konflikte ja tugevdada rahu inimõiguste austamise, demokraatlike institutsioonide loomise ning majandusliku ja sotsiaalse progressi edendamise abil;
  
• tugevdada organisatsiooni osatähtsust tema liikmete täielikuma integreerumisega OSCE väärtussüsteemi.
  

Põhivaldkonnad: inimõigused – näit. OSCE inimõiguste volinikud; demokraatlikud valimised – vaatlejad.

• Euroopa integratsioon
  

Euroopa integratsioon süveneb. Kardetakse rahvusidentiteedi kadumist. Paljud EL normid on liikmesmaadele kohustuslikud ning vähendavad riikide otsustusvabadust. EL sarnaneb suurele liitriigile.
Suured probleemid integratsiooniga Saksamaal, Taanis – islamism, vähemusgruppidele eelisõiguste nõudmine.

• Eesti riigi rahvusvaheline asend. Eesti ja rahvusvahelised organisatsioonid.
  

Eesti asub ida ja lääne vahel, seda on peetud ohtlikuks geopoliitiliseks asendiks. Huntington „Tsivilisatsioonide kokkupõrge“. Usunditevahelised erisused ja konfliktid mõjutavad julgeolekut enam kui riikidevaheline majanduslik või poliitiline konkurents.
Eesti arenguabi
Eesti kahepoolne arengukoostöö on suunatud eelkõige riikidele, kus Eestil on võimalik oma kogemustele tuginedes pakkuda lisaväärtust ning kes on valmis liikuma demokraatliku ja inimõigustest lähtuva ühiskonna suunas. Peamiste sihtriikide valikul lähtuti eelkõige kolmest aspektist: esiteks, abivajaduse ja vaesuse tase riigis; teiseks, millistes riikides suudaks Eesti pakkuda arengukoostöös teatavat lisandväärtust reformikogemuste näol; ning kolmandaks, koostöövõrgustiku olemasolu. Sellest tulenevalt on Eesti kahepoolse arengukoostöö prioriteetseteks partnerriikideks järgmised riigid:

• Afganistan
  
• Gruusia
  
• Moldova
  
• Ukraina
  

Eesti kuulub järgmistesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse:
ÜRO
NATO
EL

• Julgeolekuriskid ja –poliitika
  

Eesti julgeolek on otseselt seotud rahvusvahelise julgeolekukeskkonna arengutega. Euro-atlandi julgeolekukoostöö ja integratsioon, sealhulgas NATO ja Euroopa Liidu laienemine, on vähendanud laiaulatuslike sõjaliste konfliktide ohtu Euroopas. Majanduslikud ja sotsiaalsed protsessid ja kommunikatsioon üleilmastuvad kiirelt, luues tihedad seosed riikide vahel ning mõjutades seega oluliselt julgeolekukeskkonda . Positiivsele arengule vaatamata ei ole rahvusvaheline julgeolekukeskkond saavutanud stabiilsust.
Eesti jaoks kõige olulisem rahvusvahelise julgeolekukeskkonna suundumus on Euro-atlandi koostöö areng: NATO ja Euroopa Liit on laienenud, uute liikmete vastuvõtmine jätkub. Loomisest saadik on need struktuurid taganud Euroopas rahu, ühiskonna stabiilse arengu ja majanduskasvu. Kuulumine NATOsse ja Euroopa Liitu annab Eestile ajalooliselt ainulaadse võimaluse oma julgeoleku kindlustamiseks. Kõrvuti mitmepoolse julgeolekukoostööga NATOs on partnerlus Ameerika Ühendriikidega ja teiste liitlastega Eesti jaoks oluline julgeolekutegur.
NATO ja Euroopa Liidu laienemisega on oluliselt suurenenud Euro-atlandi regiooni julgeolek ja stabiilsus. NATO ja Euroopa Liidu laienemine on mõjutanud positiivselt ka Läänemere piirkonna julgeolekukeskkonda – valdav enamik piirkonna riike kuulub Euroopa Liitu ja suur osa NATOsse. Selle protsessi loogiline jätkumine võimaldab süvendada Põhjala ja Balti riikide julgeolekukoostööd rahu ja stabiilsuse huvides nii Euro-atlandi koostöö raames kui ka regionaalselt.
Muutunud rahvusvahelises julgeolekukeskkonnas on suurenenud kohalike ja regionaalsete kriiside sageli ettearvamatu tekke ja arengu oht. Julgeolekukeskkonna muutused ning kuulumine NATOsse ja Euroopa Liitu on oluliselt laiendanud Eesti julgeolekupoliitilisi huve regioonidesse, kus Eestil seni otsesed huvid puudusid. Need piirkonnad mõjutavad Eesti ja liitlaste julgeolekut, rahvusvahelist julgeolekukeskkonda ja selle stabiilsust ning nõuavad aktiivsemat tähelepanu ja tegevust.
Maailma julgeolekupoliitilisi muutusi on käsitletud NATO strateegilises kontseptsioonis (1999) ja teistes dokumentides ning Euroopa Liidu julgeolekustrateegias (2003).
Rahvusvahelise julgeolekukeskkonna muutused on kaasa toonud uusi mittekonventsionaalseid julgeolekuohte nagu rahvusvaheline terrorism , massihävitusrelvade kontrollimatu levik, organiseeritud kuritegevus, relva-, narko-, inim- ja salakaubandus ning hädaolukordade tekitatud põgenike tulv . Sellises olukorras ei ole ükski maailma riik ega piirkond väljaspool ohtu. Ka Eesti jaoks on muutunud aktuaalseks mitmed varem väheolulised ohud.
Terrorismi ning sellega seotud kuritegelike organisatsioonide tegevuse ulatus ja koordineeritus kasvavad. See nõuab NATO ja Euroopa Liidu liikmesriikidelt tõhusaid vastumeetmeid, sh võimet ja valmisolekut lahendada terrorismiga kaasnevaid kriise.
Pidevalt kasvab vajadus nii kahe- ja mitmepoolse kui ka rahvusvahelistes organisatsioonides tehtava riikidevahelise koostöö järele. Samas ei ole paranenud rahvusvaheliste organisatsioonide võime lahendada mõningaid julgeolekuprobleeme.
Kiiresti arenevad rahvusvahelised kontaktid suurendavad erinevate sotsiaalsete ja keskkonnaprobleemide edasist rahvusvahelistumist ning vastavalt on kasvanud ka võimalus, et Eestit ohustavad kaugemal alguse saanud probleemid.
Riigi väiksuse ja avatuse tõttu on Eesti majandus tugevas sõltuvuses maailmamajanduse arengust. Riigi julgeoleku seisukohalt on oluline majandussidemete tasakaalustatud areng ja läbipaistvus ning välisinvesteeringute stabiilne juurdevool. Vajakajäämised neis valdkondades võivad suurendada maailmamajanduse arenguga kaasnevaid mitmesuguseid ohte.
71