U�HISKONNAO�PETUSE-konspekt (0)

ÜHISKONNAÕPETUSE RAUDVARA 1.NÜÜDISÜHISKOND  Ühiskond
Ühiskond on inimeste omavaheliste suhete kogum. Ühiskonna mõiste hõlmab inimrühmi, 
keda ühendavad eriomased ja süstemaatilised normatiivsed suhted, s.t et ühte ühiskonda 
kuulujatel on ühesugused arusaamad asjaajamisest ja koostööst. Inimühiskond on 
konkreetsest ühiskonna mõiste tarvitusest abstraktsem mõiste, millega ühelt poolt märgitakse 
inimkonda tervikuna, eeldusel, et inimene on põhiloomuselt sotsiaalne ja niisiis vältimatult 
mõne inimgrupi liige, mis omakorda puutub kokku või teeb koostööd teise inimrühmaga. 
Õpetuse ühiskonnast lõid K. Marks ja F. Engels. Selle õpetuse järgi moodustavad kõigi 
inimsuhete aluse (baasi) inimeste suhted tootmises (tootmissuhted). Tootmissuhete laad sõltub
tootlike jõudude tasemest ja määrab oluliselt, millised on perekonnasuhted, moraal, õigus, 
kirjandus, kunst jm.
Ühiskond ei ole lihtsalt inimeste kogum, vaid inimestevaheliste suhete võrgustik.
Ühiskonna tunnuseks on kultuur (ühiskonnaliikmete käitumise sisemised ja välised 
reeglipärasused). Tsivilisatsioon on hästi korraldatud kõrge kultuuriga ühiskond. Kasvav  
tsivilisatsioon  on  ühiskond, kes   jätkab kasvamist juhul kui ta on edukas vastama 
väljakutsetele,  mis provotseerib uue väljakutse, muutes liikumise kestvaks protsessiks. 
Tunnus: enesemääramine;  Eeldus: väljakutsetele vastamine.
Agraarühiskond: püsiv, hajali, linnad kui administratiivkeskused. Kõige olulisem on 
maaomand
Industriaalühiskond: püsiv, suurlinnad. Masstootmine, tootmisvahendid
Postindustriaalühiskond:  püsiv, metropolid, tööjõu vaba liikumine. Teenused, oskused
Industriaalühiskonna eesmärk:  suurendada standardtoodangut
Teabeühiskonna eesmärk :   suurendada individuaalset loovust
Tänapäeval: 1) avatud ühiskond – demokraatlik, kus riik moodustab vaid ühe sektori
                     2) suletud ühiskond – korralduselt totalitaarne.
Avatud ühiskond ka kodanikuühiskond : - vabatahtlikud kodanikuühendused;
(tsiviilühiskond)                                        - kõige aluseks on kodanikuaktiivsus
                                                                   - kodanikuühendused mõjutavad ühiskonda.
Avatus tähendab kodanikuühiskonna puhul seda, et ühiskonna liikmed on informeeritud, on 
tagatud avaliku teabe kättesaadavus ning loodud võimalused osaleda otsustusprotsessides. Kodanikuühiskond tähendab ühiskonda, mille liikmed saavad teha ja teevad koostööd 
selleks, et edendada oma huve ja väärtusi, kus inimese põhiõigused ja –vabadused on kaitstud
ning kus inimesel  on võimalik poliitilisi otsuseid mõjutada. 
Vastavalt Eesti Kodanikuühiskonna kontseptsioonile mõistetakse kodanikuühiskonna all 
inimeste omaalgatuslikku koostööd oma huvide järgimiseks ning avalike asjade arutamises ja 
otsustamises osalemiseks, samuti seda koostööd võimaldavaid ühendusi, võrgustikke ja 
institutsioone. 
Ühiskonna struktuur avatud ühiskonnas  =  kodanikuühiskond + avalik sektor + ärisektor
1. Avalik sektor  e. esimene sektor tegutseb avalikes huvides, realiseerub poliitikute ja 
ametnike töö kaudu.
2. Erasektor  e. teine sektor tegutseb erahuvides ja on kasumile orienteeritud.
3. Kodanikuühiskond e. kolmas sektor  lähtub nii avalikust kui omahuvist ja realiseerub 
enamasti kodanikualgatusena valdkondades, kus on puudujäägid avaliku sektori tegevuses või
kus puudub erasektori huvi.


Ühiskonna areng peab tagama ühiskonna jätkusuutlikkuse, st tuleb valida selline arengutee, 
mis rahuldaks praeguse põlvkonna vajadused, aga ei seaks ohtu tulevaste põlvkondade 
huvisid. 
Jätkusuutlikkuses on võimalik eristada nii majanduslikku, kultuurilist, keskkondlikku, 
poliitilist kui sotsiaalset valdkonda.
Otsuseid langetades tuleb arvestada majanduslike ja poliitiliste otsuste pikaajalist mõju 
järgmistele põlvedele.
Siirdeühiskond – ühiskonna arenguetapp, mille käigus toimub üleminek diktatuurilt 
demokraatiale (ühest ühiskonnatüübist teise).
Heaoluühiskond – ühiskond, mille tururiske ja tururiskide mõju inimese sotsiaalsele 
toimetulekule leevendatakse riigi sekkumise abil turumajandusse ja tulude jaotamisse.
Tänapäeval eristatakse kaht tüüpi ühiskonda: avatud ja suletud ühiskonda.
 Avatud ühiskond sallib mitmekesisust, individuaalsust, on avatud muutustele ja tunneb huvi 
teaduse vastu. Suletud ühiskond on riigi korralduselt totalitaarne: ta taotleb ühetaolisust 
(terviklikkust), mis oleks täielikult riigile allutatud. 
Avatud ühiskonnas moodustab riik vaid ühe ühiskondliku sektori. 
Moodne liberaalne ühiskond jaguneb: 
1)avalikuks sektoriks (riiklik sektor, mis hõlmab riigi- ja omavalitsusasutusi koos 
töötajaskonnaga, samuti riigi kasutusse laekuvad maksu-, tulu- ja riigivarasid. Avaliku sektori
põhiülesanne on tagada rahvuslik julgeolek ja sotsiaalne heaolu);
2) erasektoriks (hõlmab kõiki inimeste poolt ettevõetavaid tulundustegevusi. Erasektori 
põhiülesanne on toota kasumit);
3) mittetulundussektoriks (ei taotle võimu ega tulu, selle moodustavad vabatahtlikult 
kodanikualgatuse korras loodud kodanikeühendused. Mittetulundussektori ülesanne on 
toetada demokraatliku ühiskonna pluralismi sidusust ja kodanike kaasatust avalikku ellu). 
Ühiskonda, kus inimesed saavad kas otseselt või kaudselt osa võtta valitsemisest ehk 
ühiskonna juhtimisest, nimetatakse demokraatlikuks ühiskonnaks. 
Demokraatia peamised tunnusjooned on järgmised:
 - vabade valimiste korraldamine
 - enamuse võimu teostamine
 - vähemuse õiguste austamine
 - põhiseadusel rajanev riigivõim
 - kontroll võimude tegevuse üle
 - valitsusväliste kodanikualgatuslike eraorganisatsioonide loomise ja tegutsemise 
võimalikkus Demokraatia esineb kahel kujul: otsese demokraatiana (rahvas teostab riigivõimu otseselt 
referendumite ja parlamendivalimiste ajal) ja esindusdemokraatiana (toimib sel viisil, et 
inimesed valivad kedagi enda esindajateks kuni parlamendini välja ja usaldavad neid inimesi 
enda eest küsimusi arutama ning otsuseid langetama).
Mittedemokraatliku korda nimetatakse tavaliselt diktatuuriks. Diktatuur tähendab 
valitsusvormi, kus võim kuulub kas üksikisikule või mingile väikesele grupile. Diktatuure 
jaotatakse autoritaarseteks ja totaalseteks/totalitaarseteks. Totalitarismi korral määrab 
võimulolija ka inimese eraelusse puutuva, autoritaarse süsteemi puhul on inimese eraelu 
üldjuhul tema enese kujundada.
Ühiskonna arengu etappi, mille käigus asendatakse diktaatorlikud võimustruktuurid ja suhted 
demokraatlikega, nimetatakse siirdeühiskonnaks. Siirdeühiskonda iseloomustab ühiskonna 
kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete tunnuste kiire muutumine. Demokraatia ja diktatuuri võrdlus


Mis on riigivõimu aluseks?
Demokraatia: Põhiseadus Diktatuur: Võimulolijate tahe
Kellele kuulub kõrgeim võim riigis?
Demokraatia: Rahvale Diktatuur: Võimulolijatele
Kes on võimul ning juhivad ühiskonda?
Demokraatia: Rahva poolt valitud isikud ja nende poolt ametisse nimetatud alamad ametnikud
Diktatuur: Võimuhaarajad ja nende poolt ametisse määratud ametnikud
Kuidas saadakse võimule?
Demokraatia: Vabade valimiste teel või valitute poolt nimetatuna
Diktatuur: Võimuhaaramisega või võimulolijate poolt määratuna
Kas rahvas saab mõjutada võimulolijaid?
Demokraatia: Jah Diktatuur: Ei
Kas rahvas saab kontrollida võimude tegevust?
Demokraatia: Jah Diktatuur: Ei
Kas seadus kaitseb kõikide inimeste õigusi ja vabadusi?
Demokraatia: Jah Diktatuur: Ei
Kas inimesed saavad omaalgatuslikult luua ühinguid?
Demokraatia: Jah Diktatuur: Ei
Millest sõltuvad rahva õigused ja vabadused?
Demokraatia: Põhiseadusest ja sellega kooskõlas olevatest seadustest
Diktatuur: Diktaatori tahtest Avatud ühiskonda nimetatakse iseloomu tõttu ka kodanikuühiskonnaks. 
Kodanikuühiskonna mõiste tuli maailmas käibele alles viimastel aastakümnetel. 
Kodanikuühiskond moodustub kodanike vabatahtlikest ühendustest ja see on niisiis 
sõltuvuses kodanikuaktiivsusest. Kui vabade kodanikuühenduste hulk ühiskonnas on suur ja 
nendes tegutseb rohkesti inimesi, kusjuures nende tegevus mõjutab kogu ühiskonda ja neid 
tunnustab riigivõim, siis on selles riigis tegu väljakujunenud kodanikuühiskonnaga. 
Kodanikuühiskonda nimetatakse ka tsiviilühiskonnaks. Esimestena rääkisid tsiviilühiskonnast
T. Hobbes, J. Locke ja G. W. Hegel, kes eristasid organiseeritud ühiskonda, mille suhtes riik 
valitseb. Kodaniku- ehk tsiviilühiskonna peamine tunnus ongi inimeste vaba 
koondumine mitmesugusteks ühendusteks. Et niisugused ühendused püüavad ühiskonda 
mitmel moel mõjutada, nimetatakse neid ka huvi- või tugirühmadeks (ameti- ja kutseühingud,
põllumeeste liidud, pensionäride, invaliidide, üliõpilaste, naiste jne ühendused). 
Kodaniku e. tsiviilühiskond on vajalik ja kasulik, sest:
•kodanikuühiskonnas leiavad väljundi erinevad huvid ja sotsiaalsed grupid. Samas võimaldab 
arenenud kodanikualgatus neid huve ka realiseerida, erimeelsusi ja lõhesid tasandada, luua 
koalitsioone. See hoiab ära võimu monopoliseerimise ning stabiliseerib ühiskonda;
•kodanikuühiskond piirab riigivõimu, s.t kaitseb majandust, kultuuri ja eraelu riigi liigse 
sekkumise eest;
tänu kodanikuorganisatsioonide tegevusele saab poliitikat mõjutada teistegi vahenditega peale
valimiste, siin avanevad poliitilised võimalused ka traditsiooniliselt tõrjutud vähemustele;
•kodanikuühikond arendab demokraatiale vajalikke väärtusi nagu sallivus, algatuslikkus, 
koostöövõime;
•kodanikuühiskond levitab informatsiooni läbi vaba ajakirjanduse; •riik, mis kaitseb 
seadustega kodanike iseseisvust ja algatust, pälvib rahva lugupidamise ja lojaalsuse. Tänapäeva ühiskondade üks olulisemaid probleeme on jätkusuutliku arengu tagamine. 
Jätkusuutlik areng tähendab sellist arenguteed, mis rahuldaks praeguse põlvkonna 
vajadused ja püüdlused, ilma et seataks ohtu tulevaste põlvkondade samasugused huvid. 


Kaasaegne arusaam jätkusuutlikust arengust rõhutab, et on vaja hoida ühiskonna kui süsteemi 
terviklikkust, s.t ühtegi probleemi ei tohi lahendada teiste arvelt. Näiteks ei taga 
jätkusuutlikkust strateegia, mis seab eesmärgiks ainult majandusliku kasumi tõstmise ja 
unustab, et kiire majanduskasv mõjutab sotsiaalset võrdsust ja keskkonda. Jätkusuutlikkuse 
tagamine eeldab arengu planeerimist. Vastavalt ÜRO keskkonnastrateegiale „Agenda 21” on 
paljud riigid koostanud oma rahvusliku arengustrateegia järgmiseks 20-30-ks aastaks. Lisaks 
rahvuslikele strateegiatele koostatakse ka valdkonnastrateegiaid. Näiteks on Eestis vastu 
võetud riiklik lastekaitse strateegia aastani 2015, narkomaania ennetamise strateegia aastani 
2012 jne.
Ühiskonna jätkusuutliku arendamise põhimõtted on järgmised:
•majanduse ja keskkonna ühendamine: majanduslike otsuste langetamisel tuleb arvestada 
nende mõju loodusele.
•Kohustus tulevaste põlvkondade ees: silmas tuleb pidada praeguste majanduslike ja 
poliitiliste otsuste pikaajalist mõju järgmistele põlvkondadele.
•Sotsiaalne õiglus: kõikidel inimestel on õigus puhtale keskkonnale.
•Keskkond: keskkonnakaitse.
•Osalemine: erinevad seisukohad peavad olema kuuldavad poliitiliste otsuste tegemisel.
•Kultuur: mitmekesisuse väärtustamine
•Ressursid : lõhede vähendamine regioonide ja sotsiaalsete klasside vahel
Jätkusuutlikkus sisaldab endas  keskkonna säästvat arengut. Säästliku arengu idee põhineb 
omakorda keskkonna heaperemehelikul kasutamisel ja sellisel majandamisel, mis arvestaks 
Maa looduslike piiride ja taastumisvõimega. 
Eesti jätkusuutlikkus põhineb neljal arengueesmärgil:
1.•heaolu kasv; 2. eesti kultuuri elujõulisus; 3. •ökoloogiline tasakaalustatus; 4. 
•ühiskonna sidusus.
Sidususe mehhanismid on poliitiline kultuur  - võimu teostamisega seotud teadmiste, 
ettekujutuste, väärtuste ja levinud käitumismallide kompleks ja kodakondsus (vt pt. Indiviid 
ühiskonnas).
Võimu tunnused ja teostamise meetodid Võimu käsitletakse kui kolmel viisil eksisteerivat: võim teiste üle, võim koos teistega, võim 
eesmärkide suhtes olukorra/looduse üle. Võimu all mõistetakse võimelisust saavutada oma 
eesmärke sõltumatult teistest tegijatest või oma tahtmist neile peale sundides. Võimu 
rakendamise meetoditeks on sund või teiste ajendite muutmine, samuti nähakse koostöö 
vajadust institutsioonide tasandil või probleemi sees.
Demokraatias nimetatakse võimuks organisatsioonile kuuluvat juhtimise õigust koos seda 
kindlustavate institutsioonidega. Normid
Normatiivne reguleerimine on inimkäitumise korrastamine üldiste ja üldkohustuslike 
käitumismudelite abil, mis hõlmab kõiki üht liiki juhtusid. Üldine reegel ongi norm. 
Inimkäitumises korraloomise vahendina rakendatavad õigusnormid (kui tüüpilised sotsiaalsed
normid) avavad õigusele perspektiivi osalemaks ka teistes sotsiaalsetes süsteemides, nagu 
majandus või valitsemine. Õigusnormid kirjutavad meile midagi ette, tagavad midagi või 
jätavad koguni millestki ilma. Õigusnorm on õiguslausena formuleeritud käitumiseeskiri, 
mille ülesanne on anda piisavalt üldised, kättesaadavad ja mõistetavad reeglid, mille alusel 
kodanikud ja kohtunikud saavad määrata probleemi lahendamise viisi. Õigusnormid 
liigitatakse avaliku ja eraõiguse normideks ning nende üksikharude normideks. Põhiseadus on
vaid normatiivne tuum, mida ümbritsevad asjakohased lisadokumendid ja kokkulepitud 
poliitilised normid. Põhiseaduslik on valitsemine, mille puhul võimu teostatakse ja piiratakse 


seadusega määratud viisil. Põhiseaduslikkust iseloomustab võimude lahusus ja 
tasakaalustatus. Võimude lahusus ja vastastikune piiramine takistab võimu koondumist 
riigipea või väikese tipp-poliitikute grupi kätte. Põhiseaduslikke režiime iseloomustab aga 
otsustamisprotsessi aeglus ja vastutuse hajumine. Õigus Õiguseks nimetatakse mingis ühiskonnas kehtivate ettekirjutuste ja käitumisnormide kogumit.
Eraõigusega korraldatakse inimestevahelisi suhteid. Eraõiguses on subjektid oma õigustes 
võrdsed. 
Eraõigus jaguneb: tsiviilõigus (võlaõigus, asjaõigus, perekonnaõigus, pärimisõigus), 
kaubandusõigus, äriõigus (majandusõigus), tööõigus. Avalik õigus jaguneb: riigiõigus, konstitutsiooniõigus, rahvusvaheline õigus, haldusõigus, 
kriminaalõigus, kirikuõigus, menetlusõigus (protsessiõigus), finantsõigus. 
Eelkõige käib avaliku õiguse alla riigiõigus. Põhiline riigiõiguse alus on konstitutsioon. 
Kriminaalõigus sätestab süüteod (kuriteod ja väärteod) ning nende karistusviisi. Finantsõigus 
sätestab eeskirjad, mille järgi riik ja riigiorganid kasutavad raha ning määravad, kuidas ja 
milliseid makse koguda. Haldusõigus reguleerib ametivõimude moodustamise korda ja 
vastutust haldusõiguste rikkumiste eest. Kui riik ei suuda kontrollida haldusõigusrikkumisi, 
siis nimetatakse seda haldussuutmatuseks. Menetlusõigus määrab kindlaks kohtupidamise 
korra.  Riik
Riigiks nimetatakse universaalset eraldiseisvat poliitilist üksust.
Kõikidele riigivõimudele on iseloomulik, et nad :
1. toimivad kokkulepitud reegleid järgides, 2. on suveräänsed, 3. on legitiimsed, 4. omavad 
õigust ja võimet luua seadusi ja jõudu oma tahet teostada. Riigil on 3 põhitunnust:
1)territoorium
Territooriumi moodustavad maa-ala, maapõu, õhuruum ja kui tegu on mereriigiga, siis ka 
territoriaalvesi. Riigi alla kuuluvad tinglikult ka selle riigi lipu all liikuvad alused ning teistes 
riikides asuvad saatkondade territooriumid. Riigi territooriumi määrab riigipiir, mis määrab 
ühtlasi ka riigi suveräänsuse ulatuse. Riigipiiri rikkumine on alati karistatav.
2)rahvas/elanikkond
Rahvas moodustub kõigist antud riigi alal elavatest ja selle seadustele alluvatest isikutest. 
Olenevalt oma sidemetest antud riigiga jaguneb rahvas välismaalasteks ja kodanikkonnaks. 
Välismaalasteks võivad olla nii teiste riikide kodanikud kui kodakondsuseta isikud. 
Kodanikud on antud riigi kodakondsusega isikud. Kodakondsus tähendab inimese ja riigi 
vahelist õiguslik-poliitilist sidet, millega on määratud mõlema poole õigused ja kohustused 
teineteise ees. 
3)suveräänne riigivõim
Suveräänne riigivõim tähendab nii välimist kui sisemist iseseisvust. Välimine iseseisvus 
põhineb teiste riikide de jure või de facto tunnustusel. Sisemine iseseisvus tähendab, et riigis 
kehtib ainult tema poolt loodud ja tema poolt kontrollitav õiguskord. Riigivõimu teostaja on 
vaba oma tegevuses ega allu marionetina mingile välisjõule.
Legitiimsus tähendab, et võim kuulub võimukandjatele kooskõlas seadusga ning on 
vastavuses rahva kui kõrgeima võimu kandja tahtega. 
Peamised funktsioonid, mida riik peaks täitma:


-  nende huvide väljendamine, täpsustamine, mida inimesed riigilt ootavad;
-  inimeste huvide koondamine, mis tähendab poliitiliste huvide koondumist mingiks kindlaks 
poliitikaks;
-  poliitiline sotsialiseerija, s.t kuna riik juhib poliitilise informatsiooni edastamist,  mõjutab 
ta inimeste väärtuste ja orientatsioonide kujunemist;
- seaduste ja poliitiliste otsuste tegija ning elluviija, olles samuti nende seaduste täitmise 
kontrollija;
- teravate sotsiaalsete konfliktide, eriarvamuste õiguslik, kohtulik reguleerija või lahendaja. Riigivormid
Riigikorralduse vormid: FÖDERATSIOON – liitriik, mis tekib riigiõigusliku akti alusel, konstitutsiooni vastuvõtmise
tulemusel. Föderatsioonil on oma riigipea ja keskorganid föderatsiooni kompetentsi kuuluvate
küsimuste lahendamiseks, kuid föderatsiooni osades kehtib omanäoline, teistest erinev 
õiguskord. 
UNITAARRIIK (ühtne riik) – tsentraliseeritud riigivõimu- ja valitsemisorganitega ning ühtse
seadusandlusega. Riigi territoorium on küll jagatud haldusüksusteks, kuid neil üksustel ei ole 
iseseisvust, vaid neid juhivad keskse riigivõimu kohalikud esindused. 
KONFÖDERATSIOON – riikide liit, mis sõlmitakse rahvusvaheliste lepingutega teatud 
eesmärkide saavutamiseks. Konföderatsioonil ei ole ühist riigipead. Konföderatsioon ise ei 
ole rahvusvahelise õiguse subjekt, vaid subjektsust kannavad konföderatsiooni moodustavad 
riigid. 
Riigi valitsemise vormid
VABARIIK – valitsemisvorm, mille puhul riigipea valitakse teatud ajaks seaduses ettenähtud
kujul.
MONARHIA –  valitsemisvorm, mille puhul riigipead ei valita, vaid riigipeaks saab isik, 
kellel on selleks sünnipärane õigus. Vabariiklik või monarhistlik valitsemisviis ei määra iseenesest veel seda, kas ühiskondlik elu 
on demokraatlik või diktaatorlik. Nii vabariik kui monarhia võivad olla kas demokraatlikud 
või diktaatorlikud (diktatuursed), see oleneb rahva kaasatusest riigi juhtimisse ning rahvale 
kuuluvate õiguste ja vabaduste hulgast ning tagamise viisist. Absoluutsed monarhiad on 
diktatuurid, sest monarhil on riigis piiramatu võim. Konstitutsioonilised ja 
parlamentaarsed monarhiad on riigid, kus monarhi võim on piiratud kas põhiseaduse, 
parlamendi tegevuse või mõlemaga.
Põhiseaduses deklareeritu ei taga demokraatiat automaatselt, otsustav on hoopis see, kas 
demokraatlikku põhiseadust tegelikkuses ka järgitakse. 
Nüüdisajal deklareerivad kõik valitsused, olgu tegu vabariikide või monarhiatega, et nad on 
demokraatlikud. Selles, mismoodi ja kuivõrd demokraatlikke ideaale tegelikkuses järgitakse, 
on aga suur vahe. Ükski kommunistlik riik ei olnud hoolimata nende põhiseaduses väidetust 
demokraatlik. Sama kehtib praeguseni Hiina Rahvavabariigi, Kuuba Vabariigi, Korea 
Rahvademokraatliku Vabariigi ja Vietnami Vabariigi kohta. Mitmed riigid on küll ametlikult 
kommunismist lahti öelnud, ent poliitilised muudatused on olnud aeglased, mistõttu ei saa 
pidada arenenud demokraatiateks ei Mongooliat ega enamikku endisi NSV Liidust lahku 
löönud riike. Neis on riigipead koondanud enda kätte suhteliselt piiramatu autoritaarse võimu. Ühiskonna sotsiaalne struktuur


Ühiskond maailmas jaotatakse laias laastus 3 gruppi:
Madala arengutasemega riigid – suur hulk inimesi töötab hankivas tööstuses –  
primaarsektor
Keskmise tasemega riigid – enamus inimesi on seotud töötava sektoriga – sekundaarsektor
Kõrgelt arenenud riigid – ülekaalus teenindussektor – tertsiaarsektor
Sotsioloogid on välja töötanud mitmesuguseid stratifikatsiooniteooriaid.
Tuntumad on:
Karl Marxi teooria – siin on aluseks võetud omandisuhted. Sellest lähtuvalt elanikkond on 
jaotatud 2 vastandlikku põhiklassi, kusjuures võimul olevale klassile kuuluvad 
tootmisvahendid. Kapitalistlikus ühiskonnas on võimul kodanlus ning temale kuuluvad 
tähtsamad tootmisvahendid, milleks on tehased, kaevandused, kaubandus ettevõtted. Teiseks 
on tootmisvahenditest ilma jäetud klass, kelleks kapitalistlikus ühiskonnas on palgatöölised.
Max Webberi teooria – lähtus oma stratifikatsiooni tegemisel põhimõttest, et ühiskonnas 
jaotus on märksa kirjum, kui seda nägi Marx. Webber tõi välja ühiskonna kihistumise 3 
mõõdet:
- majanduslike ressursside järgi kihistub elanikkond kõrg-, kesk- ja alamklassiks;
- kihistumine toimub elulaadi, väärtushinnangute ning päritolu järgi;
- poliitiline kihistumine – milline on kellegi juurdepääs võimule ja poliitikale.
Webberi õpetus töötati välja 20. sajandi alguses.
Talcot Parsons -  Inglise päritoluga USA teadlane ja teda peetakse 20. sajandi tipp-
sotsioloogiks. Ta lähtub ühiskonna stratifitseerimisel 3 kriteeriumist:
kvaliteet – inimese teatud omadused, oskused ja kvalifikatsioon 
täitmine – kuidas inimene täidab endale võetud rolli: kas oskuslikult, kuidagiviisi või  halvasti
valdamine – kas ja kui palju on inimesel ainelisi või vaimseid ressursse.
Pluralismi tähtsus
Pluralism on veendumus, et eksisteerib või peaks eksisteerima ideede paljusus. Pluralism sai 
alguse kui filosoofia, milles püüti veenda, et reaalsust ei saa seletada ainult ühel viisil. 
Poliitiline pluralism tunnistab erinevust sotsiaalses, institutsionaalses ja ideoloogilises 
praktikas.
Pluralismil on 5 olulist tunnust:
1) Pluralism sai alguse kui rünnak riiklikule monismile, mis filosoofiliselt oli  väljendatud 
suveräänsuse doktriinis või mis praktiliselt kehastus tsentraliseeritud, absolutistlikes riikides.
2) Pluralistid hindavad grupi- ja organisatsioonilist autonoomiat, tegutsemist ja 
mitmekesisust.
3) Pluralistid on seisukohal, et teravate grupikonfliktidega peab arvestama iga keeruline 
ühiskond.
4) Pluralistid arutavad institutsionaalse ja sotsiaalse kontrolli ning tasakaalu kui riigi 
monismi ärahoidva mehhanismi suhtelise kasulikkuse üle. Samuti on nad jaotunud vastavalt 
sellele, kas institutsionaalse ja sotsiaalse pluralismi mõte on ennekõike kaitsmine või 
arendamine.
5) Kuigi pluralistid kaitsevad poliitilise pluralismi väärtusi, on nad teadikud sellise 
ühiskonna ohtudest, kus domineerivaks motiiviks oli isiklik huvi ja puuduvad traditsioonilised
sotsiaalsed sidemed.
Sotsiaalsed probleemid
Ühiskond ei ole kunagi stabiilne, sest ühiskonnas valitsevad alati lõhed (vastuolud). Need on 
varanduslikud, piirkondlikud, etnilised, ideoloogilised ja usulised. Tänapäevaks on enamus 
ühiskonna teadlasi veendunud, et sotsiaalseid lõhesid ei saa likvideerida. Oluline on aga 
lõhede arv ja suurus. Ajalugu on näidanud, et kui lõhesid on ühiskonnas palju ja ükski neist ei 
pääse domineerima, on ühiskond stabiilne. Juhul kui üks lõhe tüüp muutub domineerivaks, 
võib kogu elanikkond jaguneda kahte leeri ja see võib põhjustada kodusõja. Valitsuse 


ülesanne on jälgida, et ükski olemasolevatest lõhedest ei muutuks domineerivaks.
Sotsiaalseid probleeme suurendab seegi, et kaasaegne ühiskond on kujunemas 
multikultuurseks. Multikultuursus on ühiskonna vorm, kus elavad koos erinevad 
rahvused erinevate tõekspidamiste ja harjumustega. Multikultuursus hõlmab ilmtingimata
ka mitmekeelsust, sest keel moodustab olulise osa kultuurist ja identiteedist. Ilma oma keeleta
hääbub ka kultuur, säilides vaid üksikutes tavades ja traditsioonilistes toitudes, nagu võib 
USA-sse sisse rännanud rahvusgruppide näitel tõdeda. Praegu asetatakse Eesti 
integratsioonipoliitika raames vene vähemusele kohustus õppida eesti keelt, kuid eesti keele 
kõnelejaid vene keelt õppima ei õhutata. Siiski, paljud mõistavad seda vajadust ise, seda 
ilmestab ka näiteks vene keele kui valikaine populaarsuse suurenemine koolides. 
Multikultuursus on euroopalik väärtus ja varasalv, mille võimaluste kasutamiseks on Eestis 
veel üksjagu õppida. Ütleb ju ka Euroopa Liidu moto: in varietate concordia - 
mitmekesisuses peitub ühtsus.  Heaoluriik
Heaoluriik – riik, mis sekkub majandusliku tootmise ning jaotamise protsessi, selleks, et 
leevendada sotsiaalsete teenuste ja väljamaksete abil turuhindade mõju inimese 
toimetulekule.
Heaoluriigi peamine tunnus on sotsiaalpoliitika suur osa riigi valitsemissüsteemis. 
Heaoluriik ei tähenda külluse riiki, kus kõikidel inimestel on hea elada. Igas riigis tuleb 
arvestada oma raharessursse, et neid kõige otstarbekamalt jagada.
Heaoluriik peab oma elanikele tagama kindla elukvaliteedi. Termini “elukvaliteet”  juures 
eristatakse ühiskonna elukvaliteeti (üldise elukvaliteedi ühiskondlikud ressursid ja barjäärid, 
nt institutsioonide kvaliteet: haridus, tervishoid, turvalisust tagavad institutsioonid jne) ja 
individuaalset elukvaliteeti, mis omakorda jaguneb materiaalseks    (omamine – elatustaseme 
ja keskkonnatingimuste mõõdikud, rahulolu elutingimustega) ja mittemateriaalseks 
(kuulumine ehk sotsiaalsed vajadused + olemine ehk isiksuse arengule suunatud vajadused). 
Elukvaliteeti hinnatakse inimarengu aruandeid koostades.
Heaoluriigi põhimudelid:
1) Sotsiaaldemokraatia – pakutakse sotsiaalseid hüvesid kõikidele kodanikele hoolimata 
nende sissetulekust, ühiskondlikust seisusest või sellest, kas nad on tööl käinud. Riik on 
peamine heaolu pakkuja, ja et riik sellega hakkama saaks, on riigis kehtestatud kõrged 
maksud (Rootsi, Norra, Taani).
2) Konservatism – riiklik toetus on mõeldud palgatöölistele, mitte ülalpeetavatele. 
Kõrgemapalgalised töötajad saavad sotsiaalfondist suuremaid väljamakseid (Saksamaa, 
Belgia).
3) Liberalism – riigi esmane ülesanne ei ole jagada kõigile heaoluteenuseid, vaid tagada suur 
tööhõive. Maksud on suhteliselt väikesed, palgad suhteliselt suur, iga inimene peab ise 
otsustama, kuhu ta raha paigutab. Sellele  mudelile on iseloomulik karjäär, läbilöögivõime ja 
raha kogumine (USA, Jaapan). Infoühiskond Alates 1970-ndatest aastatest algas Läänes teadus- ja tehnikarevolutsiooni ja majanduse 
süveneva tööjaotuse raames üleminek infoühiskonda. Seda kiirendas oluliselt ka esimene 
suurim sõjajärgne energia- ja majanduskriis 1973. aastal. Üha selgemalt teadvustus samuti 
ökoloogilise katastroofi – globaalse saastumise ja taastumatute loodusressursside 
ammendumise - oht. Info- ja sidetehnoloogiate arengu tulemusena on kapitali paigutamine 
muutunud paindlikuks. Väga kiiresti on võimalik reageerida majanduse kõikvõimalikele 
muudatustele. Kui enne 1970. aastat muutusid valuutakursid kord aastas või kahe jooksul ning


börsidel hinnati aktsiaid ümber kord kvartalis, siis nüüd on valuuta- ja aktsiakursid tänu 
ülemaailmsele infosüsteemile pidevas muutumises. Infoühiskonna olulisim tulemus on 
maailma majanduse globaliseerumine. Info liikumise ulatus, kiirus ja kvaliteet lubavad 
tänapäeval kiiresti leida parimaid kapitali investeerimise võimalusi. Töökohti luuakse 
seetõttu  eelkõige maades, kus on soodne investeerimiskliima, head kommunikatsioonid, odav
energia ning kohusetundlikud oskustöölised.
Infoühiskonnas on inimesed märksa liikuvamad, nende tegevus ületab üha sagedamini riikide 
piire ja nad kasutavad infot kogu maailmas toimuva kohta. Infoühiskonna riikides töötab üle 
2/3 inimestest teenindussektoris, millest omakorda poole hõlmab infosektor. Infosektoris ei 
ole inimeste töö sageli seotud kindla tööandjaga: väga paljud töökohad moodustatakse 
üksikprojektide teostamiseks, mis annab nii tööde kiirusele kui ka inimeste liikumisele suure 
paindlikkuse. Loov- ja teadustöötajatele annab uus tehnoloogia võimaluse töötada kodus, olla 
arvuti ja telefonikaabli abil ühendatud infovõrku ja teha kaugtööd.Infoühiskond on kaasa 
toonud ka oma varjupoole. Kasutusele on tulnud mõiste – infosõda. Tekkinud on täiesti uus 
arusaam, et parem viis võitu saavutada on kontrollida aga mitte tappa. Informatsiooni võib 
pidada võimu tööriistaks, mis on kõige kasutoovam ning kõige kergemini edasiantav jõud. 
Infosõjaks nimetatakse vastase informatsiooni, infopõhiste protsesside, infosüsteemide ja 
arvutivõrkude mõjutamist ning enda omade kaitsmist selleks, et saavutada infoülemvõim.   
Tõeliselt revolutsiooniline muutus seisneb selles, et lahinguväli laieneb üha enam ja enam 
mittelooduslikku ruumi (non-natural space). Elektromagnetiline spektri ruum on täiesti erinev 
lahinguväli. Sellises “inimtekkelises ruumis” (man-made space) või “tehnoloogilises ruumis” 
kaovad traditsioonilise lahinguvälja kontseptsioonide tunnused, nagu pikkus, laius, kõrgus või
maa,meri,õhk,kosmos oma tähtsuse. Uus lähenemine vaatleb relvadena kõiki vahendeid, mis 
iseenesest võivad olla sõjandusest kaugel või sellest täiesti eemalseisvad, kuid mida saab 
kasutada lahinguoperatsioonides. Kõikehõlmavus on piiramatu infosõja ideoloogiline 
lähtepunkt. Piiramatu sõja puhul ei ole enam vahet, mis on ja mis ei ole lahinguväli ja seal 
kehtib reegel, et selles ei ole mingeid reegleid. Infosõjas ei ole mitte peamine 
kombineerimine, vaid mida, millal, kus ja kuidas kombineerida. Infosõjad võivad olla väga 
intensiivsed ja veretud. See aga ei tähenda, et traditsiooniline sõjapidamise viis niipea kaoks, 
üha enam toimivad nad käsikäes.     
http://bhr.balanss.ee/images/stories/yksikkasutus/hacker1.jpgIsamaa ja Res Publica Liidu 
esimehe Mart Laari sõnul peab Eesti looma endale riiklikud struktuurid infosõja pidamiseks, 
kuna Venemaa vallandas aastal 2009 Gruusia vastu lisaks sõjalisele rünnakule ka ulatusliku 
küber- ja infosõja. Laar on öelnud, et Eesti peab Gruusia kogemusest õppima ning looma 
endale viivitamatult riiklikud struktuurid inforünnakute ennetamiseks ning tõrjumiseks. 
Infosõjas on riikide suurusel väiksem roll, rohkem loeb kiirus ja leidlikkus. Tähelepanu tuleb 
pöörata ka vene infoväljas elava Eesti muukeelse elanikkonna paremaks informeerimiseks. 
Laari kinnitusel tuleb siin sõnadest tegudele üle minna ning astuda konkreetseid samme 
olukorra parandamiseks. 2.ÜHISKONNAVALITSEMINE                                                                                                
          
Demokraatlik süsteem 
Põhimõtted: 
1) Kõrgema võimu kandja ja allikas on rahvas.
2) Rahvas teostab võimu kaudselt oma esindajate valimise teel.
3) Võimulolev valitsus tugineb valijate enamusele.
4)Rahvaesindajad pole seotud konkreetsete valijatega (mandaadiga), vaid nad tegutsevad oma
ametialal iseseisvalt.
5) Demokraatia tähendab huvide, seisukohtade ja vaadete paljusust.


6) Vähemusse jäänul on õigus oma seisukohtadele kindlaks jääda.
7) Mitmesuguste jõudude, huvide ja seisukohtade vaba konkurentsi ning vähemuse kaitseks 
peavad kõigile kodanikele olema tagatud demokraatlikud vabadused (informatsiooni-, 
ajakirjandus-, koosolekute-, ühingute-, ettevõtlusvabadus jne).
8) Demokraatlike vabaduste ja üldiste inimõiguste kaitseks peab olema sõltumatu kohtuvõim.
Eeltingimused: 
 - Üldine kirjaoskus.
 - Ajakirjanduse (jt massiteabevahendite) laialdane levik.
 - Kodanikuühiskonna kujunemine – laiade inimhulkade koondumine mitmesugustesse 
ühendustesse (ka erakondadesse) ja nende mõju altpoolt üles. Kodanikuühiskonna ehk 
tsiviilühiskonna (lad cives – kodanik) vastand on totalitaarne ühiskond, kus igasugune 
omaalgatuslik koondumine on keelatud ja takistatud. Lubatud on ainupartei ja 
poolkohustuslikud massiorganisatsioonid.
 - Tänapäevaste omavalitsuste kujunemine.
 - Laiad inimhulgad peavad omandama avaliku elu kogemusi. 
Et riigivõim oleks erinevate huvide ja arvamuste suhtes erapooletu, peavad olema täidetud 
järgmised tingimused:
-vaba ajakirjandus ei tohi koonduda ühe jõu kätte.
-võitlus monopolidega mis tahes majandusharus.
-ühingute ja ühenduste avalikustamine ning nende kohta alalise kontrolli sisseseadmine (nt 
erakonnaseadus).
-lobitöö kontroll
-ametnikkonna sõltumatus ja asjatundlikkus.
Püsimine
♣Riigis tegutsevad poliitilised jõud ei tohi olla lepitamatus vastuolus ja risti vastupidiste  
eesmärkidega.
♣Enesekaitsevõime.
♣Fair play (ingl. aus mäng).
♣Riigi üldise välispoliitilise kursi suhtes peab parlamendi enamus saavutama parlamendis 
teiste poliitiliste jõududega teatud kompromissi. Demokraatia tugisambad on järgmised:
♣Rahva suveräänsus; ♣Valitsemine valitsetavate nõusolekul; ♣Enamuse võim;
♣Vähemuse õigused; ♣Põhiliste inimõiguste tagamine; ♣Vabad ja ausad valimised; ♣Võrdsus
seaduste ees; ♣Korrakohane õigusemõistmine; ♣Põhiseadusega piiratud riigivõim; 
♣Võimulahususe printsiibi järgimine; ♣Sotsiaalne, majanduslik ja poliitiline pluralism; 
♣Sallivuse, pragmaatilisuse, koostöö ja kompromissivalmiduse väärtustamine. Osalus- ja elitaardemokraatia. Osalusdemokraatia teooria rõhutab kõigi kodanike täieulatusliku poliitikas osalemise 
moraalset väärtust, ründab elitaardemokraatia kalduvust näha mõndagi head poliitilises 
apaatias. 
Eliiditeooria järgi otsustab esindava valituse korral tähtsamad poliitilised küsimused väike 
inimeste grupp – eliit, kuigi valijatele tundub, et nendel on kontroll valitsuse üle.  Presidentalism, parlamentarism ja poolpresidentalism.
Parlamentarism kujunes Suurbritannias. Nii peetakse Inglise parlamentarismi klassikaliseks ja
sellest võtavad eeskuju tänapäeva parlamentaarsed riigid.
Parlamentarismi iseloomustab:


Parlamendi valib rahvas, kusjuures presidendil mingit erilist võimu ei ole. Ta on riigi 
esindaja suhetes välisriikidega. Konstitutsioonilise monarhiaga riikides (Suurbritannias, 
Rootsis, Norras, Belgias ja Taanis) presidenti ei valita, sest riigi esindaja ülesandeid täidab 
monarh.
Parlament on seadusandlik võim. Ta kinnitab valitsuse antud seaduseelnõu seaduseks. 
Parlament kinnitab valitsuse väljatöötatud riigi eelarve seaduseks. Parlament paneb ametisse
valitsuse, mille moodustavad need erakonnad, kes on saanud parlamendi-valimistel enamuse.
Parlament toetab valitsust, kuid võib korraldada valitsuse suhtes umbusaldushääletuse.
Täidesaatev võim ehk valitsus ehk ministrite kabinet esitab parlamendile seaduseelnõu, viib 
ellu parlamendi vastuvõetud seadused – juhib praktiliselt riigi elu. Parlament ja valitsus 
peavad teineteist toetama. Kui nende vahel tekib tõsine konflikt, võib see kaasa tuua uue 
valitsuse moodustamise või isegi uued parlamendivalimised.
Riigipea on parlamentaarses riigis president, konstitutsioonilise monarhia puhul monarh. 
Riigipea esindab riiki suhetes välisriikidega, tasakaalustab parlamendi ja valitsuse suhteid 
ning nimetab ametisse need kõrgametnikud, kes peavad ametis olema poliitiliselt 
erapooletud: diplomaadid, kõrgemad sõjaväelased ning õiguskantslerid.
Presidentalism ehk presidentaalne valitsemiskorraldus. Selle valitsemisviisi mudeliks 
võetakse  valimiskord USA-s. Presidentalismi puhul on president nii valitsuse juht kui ka 
riigipea, kuid tal ei ole ainuvõimu, sest ta peab võimu jagama parlamendiga.
President kui täidesaatva võimu esindaja tähendab seda, et president on valitsuse juht ehk 
peaminister ning ta moodustab valitsuse – tal on õigus ministreid ametisse panna või ametist 
tagandada. Ta sõlmib rahvusvahelisi lepinguid ning on vägede ülemjuhataja. President kui 
seadusandlik võim tähendab seda, et ta esitab kongressile läkituse, mida kongress võtab 
arvesse seaduste koostamisel. Presidendil on vetoõigus – ta võib tagasi lükata parlamendis 
vastu võetud seadusi.
Presidendil ei ole ainuvõimu, sest tema kõrval on kongress, mis koosneb kahest kojas – 
alamkoda ehk esindajate koda ning ülemkoda ehk senat. President ja kongress kontrollivad 
teineteist ning presidendi ja kongressi vahelise konflikti korral võib senat presidendi 
tagandada. USA president valitakse iga 4 aasta tagant.
Poolpresidentalism ehk poolpresidentaalne valitsemisviis. Peamine erinevus 
presidentalismiga on see, et president peab parlamendiga rohkem arvestama ja peale 
presidendi ametikoha on ka peaministri ametikoht. Selline valitsemiskord on näiteks 
Prantsusmaal, Portugalis, Islandil, Austrias, Soomes, Venemaal. Sotsiaalsed liikumised ja erakonnad. Erakonnad ühendavad ühesuguse ideoloogiaga inimesi.   Erakondade eesmärk on soov tulla 
võimule ning selle nimel, et võimule pääseda, püüavad nad rahvahulki tõmmata oma 
ideoloogiaga kaasa.
Erakondi võib klassifitseerida mitmel viisil. Üks võimalus on lähtuda  organisatsioonilisest 
ülesehitusest:
Väikeparteid – nõrga organisatsioonilise struktuuriga, neil on vähe dokumentatsiooni, 
liikmed on lihtsalt mõttekaaslased ja nad peavad kinni suusõnalistest kokkulepetest.
Bürokraatlik partei – selle liikmeskond on arvukas ning oma tegevuses lähtub partei 
põhikirjast. Parteil on keskus ja allorganisatsioonid. Liikmed maksavad liikmemaksu ja 
käivad koosolekutel, on kursis partei poliitikaga, kuid parteiliikmed ei pea olema ustavad 
partei ideoloogiale, on lubatud teisitimõtlemine. Tänapäeva demokraatlikes riikides ongi 
enamik parteisid bürokraatlikud.
Diktatuuripartei – rangelt allutud kesksele juhtimisele. Peab olema ustav partei ideoloogiale,


teisitimõtlemine on keelatud. Ka selles parteis on allorganisatsioonid, liikmemaksud ja 
põhikiri. Diktaatorlikud parteid on iseloomulikud totalitaarsetele riikidele. Parteisid võib jagada ka tegevushaarde järgi:
Massiparteid – 20. sajandi keskpaigaks oli valimisõigus laienenud, sest paljudes riikides oli 
kehtestatud üldine valimisõigus. Niisuguses olukorras oli parteidel eesmärk endale 
võimalikult palju uusi liikmeid juurde meelitada oletusega, et valimiste ajal valivad kõik 
partei liikmed  partei kandidaadi poolt.
Laiahaardeparteid – nende teke jääb 1970-ndatesse aastasse. Sellel perioodil said parteid 
endale võistleja kodanikuorganisatsioonide näol. See tähendas seda, et massiparteidesse 
polnud rohkem inimesi võimalik haarata. Nüüd pöördus parteide tähelepanu teistele 
eesmärkidele: enam ei kutsu nad inimesi parteisse astuma, vaid kutsuvad neid hääletama oma 
partei poolt. Tulemuseks on olukord, kus kõik parteid püüavad hääletajaid enda poolele 
meelitada. See aga tähendab, et rahvale tuleb anda palju lubadusi, ja nii hakkavad erinevate 
parteide programmid sarnanema. Laiahaardepartei liikmeskond ei ole eriti arvukas, kuid need 
parteid on aktiivsed rahvahulkade mõjutajad. Enamik demokraatlike riikide parteisid on 
laiahaardeparteid.
Survegrupid
Survegrupid on inimeste ühendused, mis tekivad parteidega samal ajal, kuid survegrupid ei 
ürita võimule tulla, vaid avaldavad survet võimulolevatele parteidele, eriti võimu eliidile. 
Survegrupp ei haara/käsitle poliitika kõiki valdkondi, vaid käsitleb üht valdkonda või 
probleemi. Tema teavitamise sihtgrupiks on võimueliit. 
Survegrupp võib tegutseda kui mingi kategooriakaitse grupp ( põllumeeste, tööstustööliste, 
riigiteenistujate, tarbijate, ärimeeste jne huve kaitsev grupp) või kui edendamisgrupp (pole 
piiratud kindla sotsiaalse klassi või kategooriaga – nt valdkonnaks võib olla keskkonnakaitse, 
muinsuskaitse jms).
Survegruppe on nagu parteisid võimalik klassifitseerida organisatsioonilise struktuuri järgi:
Institutsionaalsed grupid – Kõige tuntumad on kirikuga seotud ühendused. Nendel 
ühendustel on väga hästi arenenud sisemine ülesehitus, kuid need ühendused pole mõeldud 
surve avaldamiseks, kuid keerulises olukorras võib neid surveavaldamiseks kasutada.
Assotsiatsioonid ja ühingud – need on moodustatud just valitsusele surve avaldamiseks 
(Eesti Talupidajate Keskliit, Teenistujate Ametiliitude Organisatsioon).
Ajutised edendamis- ja vetogrupid – need grupid ei ole püsivad, edendamisgrupid 
avaldavad tavaliselt valitsusele toetust, vetogrupid kritiseerivad valitsust. Niisugused grupid 
tekivad olukorras, kus rahvas arvab olevat vajaliku sekkuda valitsuse tegevusse (vetogrupp 
tuumaelektrijaamade vastu). Poliitilised ideoloogiad.
Poliitiline ideoloogia annab hinnangu kehtivale ühiskonna korrale ning esitab oma 
väärtushinnangutest lähtuva ühiskonnakäsitluse. Poliitiline ideoloogia on erakonna tegevuse 
lähtealus ja on alati seotud võimuga.
Suure Prantsuse revolutsiooni järel saab hakata rääkima vasak- ja parempooluse mõistest. Tuntumad ideoloogiad:
Liberalism – kujunes välja 17. ja 19. sajandil. Liberalismi iseloomustab järgmine:
•isik peab olema vaba ja üksikisiku huvid on alati esiplaanil võrreldes kollektiivi või riigi 
huvidega. •ühiskonnas peavad valitsema inimõigused, vastastikune sallivus ja humanism ehk 
inimkesksus. •mõistus ja teadmised on kõikvõimsad ja ühiskond vajab pidevalt reformida 
vastavalt teaduse arengule. •majanduses pooldatakse vabaettevõtlust, riigi sekkumine 
ettevõtjate tegevusse peab olema väga tagasihoidlik. •sotsiaalpoliitikas  lähtutakse 


põhimõttest, et iga inimene on oma õnne sepp, järelikult sõltub inimeste edukus ühiskonnas 
inimesest endast ja ei ole õige maksustada jõukaid inimesi kõrgemate maksudega. Riigi 
osutatav sotsiaalabi peab olema tagasihoidlik ja suunatud puuetega või väga vaestele 
inimestele. •riigi valitsemine peab olema põhiseaduslik ehk konstitutsiooniline ning võimu ja 
omavalitsusorganite tegevus peab olema allutatud valitsuse kontrollile. •pooldatakse 
rahvusvahelist koostööd, liitumist Euroopa Liidu ja NATO-ga 
(Reformierakond) Konservatism – kujunes Euroopas ajavahemikus 17-19 sajandil. Seda ideoloogiat 
iseloomustab järgmine:
•areng peab olema stabiilne ning vajaduse korral tuleb teha väikeseid reforme, püütakse 
säilitada vana ja järeleproovitut ja uuendustega minnakse väga tagasihoidlikult kaasa. 
Revolutsioonidesse suhtutakse eitavalt, sest revolutsioonide käigus purustatakse kõik vanad 
valitsuse struktuurid ja kaotatakse 
traditsioonid.                                                                                                                                
•rahvas, religioon ja klassid on välja kujunenud ja neid on vaja säilitada. Inimeste võrdsust 
eesmärgiks ei seata, pigem pooldavad nad sotsiaalset ebavõrdsust. •majanduses on vaja kaitsta
omanike huve ja nii nagu liberaaliski ei poolda nad riigi sekkumist ettevõtja 
tegevusse.•sotsiaalse heaolu peavad tagama perekond, suguvõsa, kirikukogudus või tööandja. 
Riik peab tegelema antud küsimusega siis, kui esimene tasand ei toimi. •riigi ülesanne on 
kaitsta inimeste varanduslikku ja füüsilist julgeolekut. Sellega peavad tegelema politsei ja 
kohus.
Sotsialism – kujunes 19. sajandi keskpaiku koos töölisklassi väljakujunemisega. See on 
töölisklassi ideoloogia. Tänapäeval on selle omaks võtnud sotsiaaldemokraatlikud parteid. 
Seda ideoloogiat iseloomustab: •ühiskond peab tagama igale liikmele inimõigused – 
võimaluse saada haridust, omandada elukutse ja saada tööd. •pooldatakse niisugust 
majandust, kus riigis nii erasektor kui ka riigisektor, kuid tähtsamad majandusharud ja 
kommunikatsioon peab olema riigi käes. Valitsus peab reguleerima kogu riigi majandust – nii 
riiklike kui erasektorite tegevust. •sotsiaalpoliitikas lähtutakse põhimõttest, et tuleb kehtestada
astmeline tulumaks – suuremad sissetulekud = suuremad maksud. Kogu riigis pooldatakse 
kõrgeid makse. Laekunud raha läheb sotsiaalsfääri, et toetada inimesi, kes ei tule omadega 
toime, et arstiabi ja haridus oleks riigis kõigile rahaliselt kättesaadav.
•sotsiaaldemokraadid ei poolda revolutsioone, vaid reforme. 1990-ndatel aastatel olid 
sotsiaaldemokraadid võimul 13 Euroopa riigis.
Kommunism – sotsialismi äärmuslik vorm. See ideoloogia väitis, et kogu omand peab 
kuuluma riigile, kes hakkab majandust juhtima ühest keskusest ühtse plaani järgi. Arvestati, et
kui omand on riiklik, kaob ka mistahes varanduslik ebavõrdsus. Peale selle väitis 
kommunistlik ideoloogia, et niisugune suur muudatus tuleb teostada revolutsiooni tulemusel, 
sest ainult revolutsiooni käigus on võimalik ühiskonda järsult muuta. Kommunistlik 
ideoloogia viidi ellu Nõukogude Liidus ja II maailmasõja järel Ida-Euroopa sotsialistlikes 
riikides. Praegu järgitake kommunistlikku ideoloogiat Kuubal, Põhja-Koreas ja Hiina 
Rahvavabariigis.
Tänapäeval on lisandunud sotsiaaldemokraatia, neoliberalism ehk uusparempoolsus ja nn 
kolmas tee ehk vasaktsenter.
1.sotsiaaldemokraatia – orienteerub töölisklassile, pooldab segamajandust, eeldab, et riik 
domineerib kodanikuühiskonna üle, eelistab rahvuslusele internatsionalismi ja soovib tagada 
tugevat heaoluriiki kõigile.
2. neoliberalism ehk uusparempoolsus - orienteerub ettevõtjatele, pooldab seisukohta 
”rohkem turgu, vähem riiki”, eelistab konservatiivset rahvuspoliitikat, eeldab, et riik 
eksisteerib minimaalsel tasandil ja soovib toetada abivajajaid turvavõrgustiku loomisega.


3. nn kolmas tee ehk vasaktsenter – selge klassiorientatsioon puudub: tegu on 
kodanikuideoloogiaga; pooldab uut segamajandust nt MTÜ-d) ja kosmopoliitilist rahvuslust, 
eeldab, et riik oleks aktiivse kodanikuosalusega demokraatia ning soovib luua ühiskonnas 
positiivset heaolu (sotsiaalsete investeeringute riiki).
Poliitilised ideoloogiad ja parteid jagatakse parem- ja vasakpoolseteks ning nende vahele 
jäävateks tsentristlikeks ideoloogiateks.
Parempoolsed ideoloogiad ei poolda riigi sekkumist ettevõtjate majandustegevusse, eesmärk
on suur tööhõive, kõrged palgad, väiksemad maksud, üksikisikut peetakse tähtsamaks kui 
kollektiivi.
Vasakpoolne ideoloogia pooldab riigi sekkumist ettevõtjate majandustegevusse, astmelist 
tulumaksu, suuri makse ja riiklikku toetust laialdastele elanikekihtidele.
Roheline ideoloogia on poliitiline ideoloogia, mis väärtustab eelkõige keskkonnakaitset ja 
säästlikku majandamist. Selle aluseks on püüd tasakaalulisele ehk rohelisele elamisviisile, mis
võtab aluseks ökosüsteemi protsesside (aineringete ja liikide kooselu) tasakaalu ning 
elurikkuse hoidmise ja saaks olla püsikestev. Tavaliselt ei paiguta rohelise ideoloogia 
pooldajad end otseselt ei paremale ega  vasakule poole tavapärasel poliitilisel skaalal. 
Enamasti on rohelised siiski liidus vasakpoolsete jõududega.
Rohelise liikumise teoreetilised ideed on suhteliselt noored, pärinedes 1960ndatest. Üks 
esimesi ökoloogilisele kriisile tähelepanu juhtivaid raamatuid oli  R. Carsoni "Hääletu kevad" 
("The Silent Spring",1962). 
Roheline ideoloogia rajaneb ökoloogial – teadusel organismidest nende elukeskkonnas. 
Seistes vastu arvamusele, et inimene on looduse peremees, hoiatab ökoloogia, et inimtegevus 
võib looduslikku tasakaalu häirides hävitada ökosüsteemi, mis teeb sellesama inimtegevuse 
võimalikuks. Osa rohelise liikumise esindajatest tuletanud sellest põhimõttelise vastanduse 
tehnoloogia ja looduse vahel. Samas peab osa rohelisi just nimelt nn rohelisi tehnoloogiaid 
oluliseks lahendusteeks, mis nende arvates võimaldab ühildada kaasaegse majandussüsteemi 
toimimise globaalse loodusliku tasakaalu säilitamisega. Valimised: funktsioonid, valimissüsteemid, valimiskäitumine, valimiste tulemused.
Demokraatia tähendab rahvavõimu. Demokraatia jaguneb otseseks ja 
esindusdemokraatiaks. Otsese demokraatia puhul osaleb rahvas koosolekutel ja hääletab 
mingi otsuse poolt. Suurte rahvahulkade puhul pole otstarbekas otsest demokraatiat kasutada 
ja sel juhul kasutatakse esindusdemokraatiat – rahvas valib oma esindajad riigivõimu 
organisse. Valimiste korraldamist peetakse demokraatia üheks olulisemaks tunnuseks. 
Valimised täidavad esindusdemokraatias 4 ülesannet:
1) määravad parlamendi koosseisu ehk need isikud ja parteid, kes hakkavad seadusi vastu 
võtma.
2) valimiste kaudu saavad kodanikud esitada võimudele oma nõudmisi, hääletades nende 
kandidaatide poolt, kes annavad rohkem lubadusi rahva nõudmiste täitmiseks.
3) valimised näitavad, kui suur on kehtiva korra toetuspind. Kui valimistest võtab osa vähe 
inimesi, siis näitab see, et valitsev kord pole rahva hulgas populaarne. Kui võimul olnud 
parteid saavad valimistel lüüa, näitab see, et nende parteide poliitika polnud rahvale 
vastuvõetav. 4) valimised harivad kodanikke poliitiliselt.
Riigivõimuorganite valimised toimuvad nii demokraatlikes ja kui ka mittedemokraatlikes 
riikides, kuid nendel valimistel on olulisi erinevusi.
Demokraatlike riikide valimisi iseloomustab järgmine:
•Valimised on üldised – valida võivad kõik täiskasvanud kodanikud. Enamus riikides saab 
valida alates 18.eluaastast (Eestis võib kandideerida kohalikku volikokku alates 
18.eluaastast, riigikokku alates 21.eluaastast ja presidendiks alates 40.eluaastast). 
Veel 19.sajandil ei olnud valimised üldised, sest valitses hulk piiranguid: naistel ei olnud 


valimisõigust, valida võisid need, kellel oli olemas teatud kogus varandust. Ka tänapäeval on 
mõningad piirangud:
•tervisepiirang – valimisõigusest on ilma jäetud kohtuotsusega teovõimetuks tunnistatud 
inimesed.
•kodakondsuse piirang – riigi parlamendi valimisest saavad osa võtta inimesed, kellel on selle 
riigi kodakondsus. Kodakondsuseta inimesed nendest valimistest osa ei võta, kuid kohalike 
omavalitsuste valimisel võivad nad osaleda.
•Valimised on vabad – iga legaalselt tegutsev kodanik, partei või organisatsioon võib üles 
seada oma kandidaadi. Riikliku valimiskomisjoni ülesanne on kontrollida, kas esitatud 
dokumendid vastavad nõuetele. Saadiku koha pärast võistleb mitu erinevate vaadetega 
inimest, toimub konkurents parteide vahel. Hääletajaid ei tohi valimissedeli täitmisel 
mõjutada ja valimispäeval on keelatud valimiste propaganda.
•Valimised on ühetaolised – lähtutakse eelkõige sellest, et valimistulemusi mõjutab 
valimiseelne kampaania. Järelikult tuleb valitsusel tagada kõikidele parteidele, 
valimisliitudele ja üksikkandidaatidele oma vaadete propageerimiseks võrdsed tingimused. 
Kuid kandidaadid võivad endale reklaamiaega osta ja sellisel juhul võrdsus kaob. Et niisugust 
ebavõrdsust piirata, seatakse sisse valimiskampaania maksumuse ülempiir või asutatakse 
riiklik fond valimiskampaania rahastamiseks. Peale valimiskampaaniat peavad kõik 
üksikisikud, erakonnad või valimisliidud esitama rahade laekumise kohta aruande. Samuti on 
kõik hääled võrdsed, s.t  kõigil valijatel on üks hääl. Valimissüsteemid võib jaotada kahte järgmisesse suurde kategooriasse: majoritaarsed (sh 
pluraalsed) ja proportsionaalsed.
Majoritaarse valimissüsteemi pooldajad rõhutavad järgmisi tegureid:
•süsteem tagab tugeva ja stabiilse valitsuse, kuna võimul oleks üks partei;
•valitsemise puhul on esmatähtis efektiivsus, alles seejärel proportsionaalne esindatus;
•süsteem võimaldab tihedamat kontakti esindaja ja tema valimisringkonna vahel; •valijal on 
valimissüsteemist kindel arusaamine  – ta mõistab, et tema ühest häälest võib palju sõltuda; 
•võimalik relv antisüsteemsete parteide vastu.
Majoritaarsel valimissüsteemil on kaks alaliiki:
•lihthäälte enamuse põhimõttel – võidab see, kelle poolt on antud kõige rohkem hääli 
(Suurbritannia, Uus-Meremaa, India, USA, Kanada). Riigis moodustatakse nii mitu 
valimisringkonda, kui mitu saadikukohta on parlamendis. Inglismaa alamkojas on näiteks 651
kohta. Järelikult igast ringkonnast pääseb parlamenti üks saadik. See on ühemandaadiline 
valimine. Kui valimistel kandideerib ühes ringkonnas näiteks 5 inimest eri parteidest, osutub 
valituks see, kes kogus kõige rohkem hääli. Selline valimissüsteem on lihtne ja valijatele 
arusaadav. Puuduseks on aga see, et ta soosib suuri parteisid ja nii kujuneb riigis välja 
kahe partei süsteem.
•Absoluutne häälteenamuse põhimõte. Sel juhul annab valimisvõidu ringkonna-valimistel 
saavutatud absoluutne häälteenamus – vaja on 51% kogu häältest. Juhul kui 
valimisringkonnas on kolm või enam kandidaati, võib juhtuda nii, et absoluutset 
häälteenamust ei saa nendest ükski. Sel juhul korraldatakse teine valimisvoor, kuhu lähevad 
need kaks kandidaati, kes said kõige rohkem hääli. Selline valimisviis on kulukas ja 
aeganõudev. Sellest põhimõttest lähtudes valitakse näiteks Soome presidenti ja Prantsusmaal 
nii presidenti kui parlamenti.
Puuduseks on olukord, et kahe vastandliku partei järjestikuse valitsemise jooksul tekivad 
järsud pöörded riigi poliitikas, mis võib eesmärgile täiesti vastandlikult tingida nõrga 
valitsuse moodustamise.
Proportsionaalne, demokraatiates levinuim valimissüsteem, rõhutab seevastu 
järgmist:•valijate antud häälte enam-vähem täpset peegeldumist valitava kogu kohtade 


jagamisel; •vähemuste esindatust.
Proportsionaalset süsteemi kasutatakse rohkem kui majoritaarset, sest seda peetakse 
õiglasemaks ja see ei takista väikeparteide tegevust. Proportsionaalne süsteem jagab 
saadikukohad parteide või valimisliitude vahel proportsionaalselt ehk võrdeliselt kogutud 
häälte arvuga (näiteks 100-kohalise parlamendi puhul partei, kes kogus 7% häältest,saab 
parlamendis 7 kohta). Kandidaadid seatakse üles parteide või valimisliitude nimekirjade 
kaupa, osaleda võivad ka üksikkandidaadid. 
Kasutatakse avatud ja suletud nimekirju. Avatud nimekirja puhul reastatakse nimekiri 
pärast valimisi ümber vastavalt kogutud häältele. Suletud nimekirja puhul pärast valimisi 
uut pingerida ei tehta. Nimekiri saab nii mitu kohta, kui mitu protsenti valijaid nimekirja 
poolt hääletasid. Valituks saavad need, kes on nimekirja eesotsas.
Peamine puudus on näiteks Eestilegi omane olukord, kus koalitsioone moodustavad 2-3 
parteid, mis peaksid teoorias välja jätma kõik teised seadusandlikku kokku pääsenud jõud. 
Niisiis võtab tavaliselt võimu napilt üle 50%  rahvalt mandaadi saanutest. Samas võib ka 
valijailt suhteliselt väikse poolthäälte arvu saanud erakond mõjutada parlamendi tööd 
ebaproportsionaalselt suurel määral. Puuduseks on veel keerukas häälte lugemise, millest 
valijad aru ei saa.
Valimiskäitumine.
Parlamentaarsetes riikides toimuvad valimised regulaarselt (näiteks Eestis valitakse parlament
iga 4 aasta tagant, president 5 ja kohalik võim 4 aasta tagant). Kui sellest regulaarsusest kinni 
ei peeta, hakkab riik demokraatiast eemalduma.
Valimiste korraldamise etapid:
•Ettevalmistav periood. Selle perioodi täpsustab valitsus, lähtudes valimisseadusest. Valitsus
määrab kindlaks valimisõiguslike kodanike arvu ja kohalikud valimiskomisjonid korrastavad 
valimisnimekirjad.
•Valimiskampaania periood – algab sellest hetkest, kui valimised on välja kuulutatud. 
Kampaania eesmärk on tugevdada oma parteid või valimisliitu organisatsiooniliselt ja koguda 
endale valijaid. Parteid koostavad valimisprogrammi, otsivad vajaduse korral liitlasi, et 
moodustada valimisliit, ja alustavad valimispropagandat. Selle hulka kuulub ka logode 
valmistamine, sotsioloogilised küsitlused ja nende tulemuste avaldamine ajakirjanduses. Riigi 
ametiasutuste ülesanne on jälgida, et kõik parteid peavad kinni valimisseadusest.
•Hääletamine – on lühietapp ning kestab umbes ühe nädala. Siia mahub nii hääletus päev kui 
ka eelhääletus. Hääletustulemused näitavad, milline on uus parlamendi koosseis. Stabiilsetes 
riikides on valimisest osavõtnute arv 65-70%. Mida kõrgem on valijate protsent, seda 
seaduslikum on parlament. Pöördelised sündmused riigi poliitilises elus suurendavad inimeste
poliitilist aktiivsust.
•Häälte lugemine – kui hääletamiseks ettenähtud aeg on lõppenud, avatakse pitseeritud 
valimiskastid valimiskomisjoni, ajakirjanike ja sõltumatute vaatlejate juuresolekul. Esimesed 
valimistulemused selguvad 4-5 tunni möödumisel, lõplikud tulemused nädala jooksul. 
Valimisseadusega kehtestatud valimissüsteem määrab kindlaks selle, kuidas teisendatakse 
hääled saadikukohtades ehk mandaatideks.
Kui valimised on möödas, tuleb kaotajatel valijate otsusega leppida. 
Kaotajad, kes satuvad opositsiooni, osalevad samuti avalikus elus. Nad ei pea olema lojaalsed 
valitsuse poliitikale, küll aga riigi aluste seaduslikkuse ja demokraatia enda suhtes. Seadusandlik võim Eestis Vt. www.riigikogu.ee
Eestis kuulub seadusandlik võim Riigikogule, milles on 101 liiget, kes valitakse vabadel 
valimistel proportsionaalsuse põhimõttel neljaks aastaks. Riigikogusse võib kandideerida iga 
vähemalt 21-aastane hääleõiguslik Eesti kodanik. Riigikogu liige ei ole seotud mandaadiga 
ning tal ei ole õiguslikku vastutust hääletamisel ja poliitiliste avalduste eest Riigikogus või 


selle organites. Riigikogu liige on puutumatu, teda saab kriminaalvastutusele võtta ainult 
õiguskantsleri ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul. Riigikogu liige ei tohi 
olla üheski teises riigiametis.
Riigikogu ülesanded:
•võtab vastu seadusi ja otsuseid;
•otsustab rahvahääletuse korraldamise;
•valib Vabariigi Presidendi;
•ratifitseerib ja denonsseerib välislepinguid;
•annab peaministri kandidaadile volitused Vabariigi Valitsuse moodustamiseks;
•nimetab Vabariigi Presidendi ettepanekul ametisse Riigikohtu esimehe, Eesti Panga nõukogu
esimehe, riigikontrolöri, õiguskantsleri ja kaitseväe juhataja;
•nimetab Riigikohtu esimehe ettepanekul ametisse Riigikohtu liikmed;
•nimetab Eesti Panga nõukogu liikmed;
•otsustab valitsuse ettepanekul riigilaenude tegemise ja riigile muude varaliste kohustuste 
võtmise;
•võtab vastu riigieelarve ja kinnitab selle täitmise aruande;
•esineb avalduste, deklaratsioonide ja pöördumistega eesti rahva, teiste riikide ning 
rahvusvaheliste organisatsioonide poole;
•kehtestab riiklikud autasud, sõjaväelised ja diplomaatilised auastmed;
•otsustab umbusalduse avaldamise vabariigi valitsusele, peaministrile või ministrile;
•kuulutab riigis välja erakorralise seisukorra;
•kuulutab Vabariigi Presidendi ettepanekul välja sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja 
demobilisatsiooni.
Riigikogu peamine ülesanne on töö seadustega, mis jaguneb kolme järku:
•algatamine (algatamise õigus on Riigikogu fraktsioonil, liikmel või komisjonidel ja 
Vabariigi Valitsusel);
•arutamine ja vastuvõtmine;
•väljakuulutamine (kui president ei ole nõus seadust välja kuulutama, kuid Riigikogu ei pea 
selle muutmist vajalikuks). Täidesaatev võim Eesti Vabariigis. www.valitus.ee
Eestis teostab täidesaatvat võimu Vabariigi Valitsus põhiseaduse ja seaduste alusel kas 
vahetult või ministeeriumite ja valitsusasutuste kaudu. 
Valitsus on kollegiaalne organ, mis koosneb peaministrist ja ministritest. Ilma 
ministeeriumita ministreid nimetatakse portfellita ministriteks. Praeguse seaduse järgi võib 
Eestis olla kuni 15 ministrit. Üldjuhul on valitsuse istungid kinnised. Valitsus annab seaduste 
täitmiseks õigusaktidena välja määrusi ja korraldusi, peaminister annab üksikküsimuste 
otsustamiseks korraldusi, minister määrusi ja käskkirju.
Ministeerium jaguneb osakondadeks. Ministeeriumi struktuuriüksuste (talitused,bürood) tööd 
juhib kantsler, tema äraolekul asekantsler. Valitsuse juures asub riigikantselei, mis korraldab 
valitsuse ja peaministri asjaajamist ning tehnilist teenindamist. Riigikantseleid juhib 
riigisekretär, kelle nimetab ametisse ja vabastab ametist peaminister.
Kuna taasiseseisvunud Eestis ei ole ükski partei saavutanud Riigikogu valimistel vähemalt 51 
mandaati, on Eestis võimul olnud koalitsioonivalitsused, kuid enamusvalitsuste kõrval on 
Eestis viiel korral võimul olnud ka vähemusvalitsus (1993-94,  1996-97,  1997-99,  2002-
2003,  alates 21.mai 2009).
Vabariigi Valitsuse ülesanded:
•viib ellu riigi sise- ja välispoliitikat;
•suunab ja koordineerib valitsusasutuste tegevust;
•korraldab seaduste, Riigikogu otsuste ja Vabariigi Presidendi aktide täitmist;


•esitab Riigikogule seaduseelnõusid ning ratifitseerimiseks ja denonsseerimiseks 
välislepinguid; koostab riigieelarve eelnõu ja korraldab riigieelarve täitmist;
•korraldab suhtlemist teiste riikidega jne. Bürokraatia 
Bürokraatia on valitsemisele ja juhtimisele spetsialiseerunud sotsiaalne kiht ühiskonnas – 
riigi, majanduse, ühiskonna jt organisatsioonide ametnikkond. Korruptsioon
Korruptsiooni elementideks on isiku ebalojaalsus, salatsemine ja kasulootus.
Korruptsiooni all mõistetakse ametiisiku tegevust või tegevusetust, millega ta tekitab riigile, 
omavalitsusele või avalik-õiguslikule juriidilisele isikule kahju või saab ise tulu.
Eestis võeti aastal 1995. aastal vastu korruptsioonivastane seadus. Seadus sätestab järgmised 
korruptsiooniennetamise meetmed:
•ametiisikute majanduslike huvide deklareerimine ja avalikustamine;
•töökohapiirangud; •toimingupiirangud.
Poliitiline korruptsioon on demokraatiale oht, sest tekivad võimukanalid, mis mõjutavad 
otsuseid ebaseaduslikul viisil. Riigipea – President www.president.ee
Riigipea on kas faktiliselt või nominaalselt kõrgema riigivõimu kandjaks ning ühtlasi riigi 
kõrgeimaks esindajaks tema suhetes välisriikidega. Ainuisikuliseks  riigipeaks võib olla kas 
päritavate võimuvolitustega monarh või teatud tähtajaks valitud president. Monarh on 
riigipea, kellele kuulub kõrgema riigivõimu täius (absoluutne monarhia) või on monarhi 
võimutäius piiratud (parlamentaarne ja konstitutsiooniline monarhia).
President on kõrgeim ametiisik riigis, kes esindab riiki ja võtab seaduses sätestatud ulatuses 
osa seadusandliku võimu teostamisest. Riigipea pädevuses võib olla ka seadusandliku kogu 
laiali saatmine. Presidentaalsetes vabariikides kuulub riigipeale kogu täitevvõim.
Eesti riigipea on Eesti Vabariigi President, kelle ülesannetest on olulisemad järgmised:
•esindab Eesti Vabariiki rahvusvahelises suhtlemises;
•nimetab ja kutsub Vabariigi Valitsuse ettepanekul tagasi Eesti Vabariigi diplomaatilisi 
esindajaidja võtab vastu Eestisse akrediteeritud esindajate volikirjad;
•kuulutab välja Riigikogu korralised ja erakorralised valimised;
•kuulutab välja seadusi (võib ka välja kuulutamata jätta) ja kirjutab alla ratifitseerimis-
kirjadele;
•algatab põhiseaduse muutmist;
•nimetab ametisse ja vabastab ametist valitsuse liikmeid;
•nimetab Eesti Panga nõukogu ettepanekul ametisse Eesti Panga presidendi;
•nimetab Riigikohtu ettepanekul kohtunikud;
•teeb Riigikogule ettepaneku Riigikohtu esimehe, Eesti Panga nõukogu esimehe, 
riigikontrolöri, õiguskantsleri ja kaitseväe juhataja ametisse nimetamiseks;
•annab riiklikke autasusid, sõjaväelisi ja diplomaatilisi auastmeid;
•vabastab süüdimõistetuid nende palvel armuandmise korras karistuse kandmisest või 
kergendab karistust; •annab välja seadlusi jne. Kohtuvõim  Kohtuvõim on õigustmõistev võim. Kohus teeb otsused olenevalt seadustest ja lahendab 
kaasusi kohtumenetluse käigus ehk seadusega sätestatud protseduurilises korras.
Kohus kui õigustmõistev võim, kohtuvõimu teostaja on omaette võimuharu, mille peamine 


ülesanne on õigusemõistmine Eest Vabariigi seadustest lähtuvalt. Kohtunikud nimetatakse 
ametisse eluks ajaks. Kohtusse võib pöörduda iga Eesti Vabariigi elanik, kui tema õigusi või 
vabadusi on piiratud. Ka kõiki riigiasutuste otsuseid on kohtus võimalik vaidlustada. 
Eesti kohtusüsteem on kolmeastmeline. Maakohtud (4) ehk üldkohtud on esimese astme 
kohtud, mis lahendavad tsiviil- ja kriminaalasju. Nende kohtute otsuseid saab apellatsiooni 
korras teise astme kohtusse edasi kaevata. Haldusasjadega tegelevad halduskohtud (2). 
Teise astme kohtud on ringkonnakohtud (2), kus võetakse uuesti arutlusele esimese astme 
kohtus arutatud, kuid edasikaevatud juhtumid. Ringkonnakohtu otsused võib omakorda 
kassatsiooni korras edasi kaevata Riigikohtusse. 
Riigikohus on riigi kõrgeim kohus, mis ei pea kõiki esitatud kaebusi menetlusse võtma. 
Riigikohtus menetlusse võetud juhtum saadetakse uuesti arutlusele madalama astme kohtusse.
Riigikohus tegutseb ka konstitutsioonikohtuna, mis tähendab seda, et arutab põhiseadusele 
vastavuse või mittevastavuse küsimusi. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelvalve kolleegium 
tunnistab põhiseadusega vastuolus olevad seadused kehtetuks.
Igal inimesel on õigus pöörduda ettenähtud korras riigiasutuste poole, esitada neile avaldusi ja
pöördumisi ning saada teavet nende tegevuse kohta.
Võimude lahusus
Võimude lahususe printsiibi eesmärgiks on vältida kogu võimu koondumist ühe organi kätte. 
Eristada on võimalik personaalset (ükski isik ei saa samaaegselt osaleda mitme võimuharu 
tegevuses) ja funktsionaalset (riigivõimu funktsioonid on jaotatud erinevate organite vahel) 
võimude lahusust. Samas ei ole võimud kunagi absoluutselt lahus ja üksteisest sõltumatud. 
Erinevad võimuharud piiravad ja kontrollivad üksteist, mille tulemusena ei saa ükski neist 
ületada oma võimupiire ja isikute põhivabadused on tagatud. Seadusandlik võim näiteks 
teostab kontrolli täidesaatva võimu üle, osaledes võimutäitjate nimetamisel, lisaks on 
riigikogu liikmetel õigus esitada valitsusele arupärimisi ja  riigikogul on õigus valitsust 
umbusaldada ning tagandada. Kontrolli teostatakse ka riigieelarve kaudu, määrates vahendeid 
kindlatesse valdkondadesse. Seadusandjal on õigus moodustada uurimiskomisjone 
(ankeetõigus) ning õigus esitada valitsusele üleskutse teha mingi toiming või hoiduda mingist 
toimingust (resolutsiooniõigus).
Täidesaatva võimu mehhanismid seadusandliku võimu mõjutamiseks on järgmised: 
Valitsusel on seaduseelnõude algatamise õigus.
Riigikogu peab arvestama sellega, et kui ta valitsusele umbusaldust avaldab, võib vabariigi 
president parlamendi laiali saata ning kutsuda esile erakorralised valimised. Valitsus võib 
siduda seaduseelnõu vastuvõtmise usaldusküsimusega (s.t esitada ultimaatumi – kas seadus 
või me astume tagasi).
President võib kasutades vetoõigust (Eestis suspensiivne ehk edasilükkav veto) jätta seaduse 
välja kuulutamata. Kui Riigikogu uuesti seaduse muutmata kujul vastu võtab, peab president, 
kui ta seadust välja kuulutada ei soovi, pöörduma Riigikohtu poole näidates, et seadus on 
põhiseadusega vastuolus.
Kohtupoolne kontroll seadusandja üle seisneb Riigikohtu järelvalves seaduste üle 
põhiseaduslikkuse järelvalve korras. Riigikohtu  pädevusse kuulub vastavalt põhiseadusele ka 
riigikogu liikme volituste ennetähtaegne lõpetamine, kui Riigikogu liige on kestvalt võimetu 
oma ülesandeid täitma. Kohus kontrollib täitevvõimu halduskohtu menetluste kaudu, samuti 
alluvad täitevvõimu üldaktid põhiseaduslikule järelvalvele.
Riigikohtul on õigus tunnistada vabariigi president kestvalt võimetuks oma ülesandeid täitma.
Seadusandlik võim kontrollib omakorda kohtuvõimu, mõjutades teda seadusandliku tegevuse 
kaudu ning riigieelarve kaudu, samuti koostab ta seaduseelnõusid, mis võivad mõjutada ka 
kohtute tegevust. Kohtute tegevust kontrollib ka riigikontroll (haldustegevuse osas). Oma osa 
on ka vabariigi presidendil – tema nimetab ametisse esimese ja teise astme kohtunikud.
Võimude lahusus on eelkõige kontrollide ja tasakaalustuse mehhanism.


Opositsioon 
Opositsioonis olevad parteid teostavad kontrolli valitsuse tegevuse üle ning püüavad vastavalt
võimalustele mõjutada koalitsiooni poliitikat. Opositsiooni ülesanne on toetada valitsust 
küsimustes, mis puudutavad üldriiklikke huve. Opositsiooni puudumisel ei ole tegu 
demokraatliku riigiga.
Opositsioonis on erakonnad, kes said küll parlamenti, kuid ei kuulu valitsuse koosseisu. Kohalik omavalitsus
Kohaliku omavalitsuse alused 
Eesti praeguse kohaliku omavalitsuse süsteemi arengu alguseks võib lugeda 1989. aastat, mil 
toimusid esimesed demokraatlikud valimised kohalikul tasandil pärast nõukogude perioodi. 
Kuigi kohalik omavalitsus oli sajandi alguse Eesti halduskorralduse oluline osa, oli kümme 
aastat tagasi tegemist pigem uue süsteemi ülesehitamisega kui vana taastamisega, sest 
vahepealne tsentraliseeritud riigikorraldus tõi kaasa põhjalikud ümberkorraldused. 
Tänapäeval seostatakse kohalikku omavalitsust eelkõige avalike teenuste osutamisega. 
Viimane on aga kohaliku omavalitsuse oluline, kuid mitte ainuke eesmärk. Demokraatlikus 
riigis tähendab kohalik omavalitsus elanikele eelkõige võimalust kaasa rääkida oma 
kodukandi asjade otsustamisel ja on sellisena riigi demokraatia alustala. 
Kohaliku omavalitsuse roll demokraatlikus riigis saab paremini selgeks järgmiste aspektide 
kaudu: 
Kohalik omavalitsus toimib riigi otsuste suhtes täiendava legitimeeriva institutsioonina: 
elanike valitud esinduskogu (volikogu) otsused tehakse rahvaesindajate poolt riigi tasandil 
(Riigikogus) vastu võetud seaduste raames, mis on niisiis juba keskvõimu tasandil 
legitimeeritud.  Kohalikku omavalitsust teostatakse eelkõige (kuid kindlasti mitte ainult) 
esindusdemokraatia kaudu, s.t iga nelja aasta tagant valivad elanikud volikogu, kes võtab 
nende nimel vastu otsuseid. Suurendamaks kohaliku omavalitsuse vastavust elanike 
huvidele on osutatud täiendavate osalusdemokraatia elementide rakendamise vajalikkusele. 
Ka Eesti kohaliku omavalitsuse korralduses on need elemendid olemas: elanikel on teatud 
tingimustel õigus ise algatada volikogu õigusaktide vastuvõtmist, tühistamist ja muutmist. 
Samuti saab volikogu olulistes küsimustes korraldada rahvaküsitlusi. 
Kohalik omavalitsus moodustab riigi struktuuris iseseisva poliitilise ja administratiivse 
tasandi, takistades võimu liigset tsentraliseerimist keskvalitsuse poolt. Eriti oluline on see 
aspekt just väikeriikides (nagu Eesti), kus tsentraliseerimise oht on tavaliselt suurem. 
Täielikult on kohalik omavalitsus vertikaalse võimude lahususe ja sõltumatu meedia kõrval 
oluline demokraatliku riigi stabiilse arengu tagatis. 
1994. aastal ratifitseeris Riigikogu kohaliku omavalitsuse põhimõtete seisukohalt olulise 
Euroopa kohaliku omavalitsuse harta, mis kajastab Euroopa riikide kohaliku omavalitsuse 
kogemusi ja aluspõhimõtteid. Harta printsiibid täiendavad Eesti põhiseaduses sätestatut ja 
lähevad samas omavalitsuse õiguste tagamisel märksa kaugemale kui Eesti seadused ja eriti 
senine praktika.
Kohaliku omavalitsuse korraldus 
Kohalikuks omavalitsusüksuseks Eestis on vald ja linn.
Institutsionaalselt struktuurilt on Eesti omavalitsussüsteem ühetasandiline, s.t elanike 
valitav esinduskogu regionaalsel valitsemistasandil puudub. 2006. aasta 1. jaanuari seisuga oli
Eestis 227 kohaliku omavalitsuse üksust — 33 linna ja 194 valda, sealhulgas 14 vallasisest 
linna. 
Eesti kohaliku omavalitsuse sisemine struktuur sarnaneb põhijoontes selle vastetega 
lääneriikides. Selles ülesehituses on kaks kandvat institutsiooni: volikogu ja valitsus. 
Volikogu — elanike esinduskogu — valivad elanikud ametisse neljaks aastaks. Volikogu 
määrab omakorda omavalitsuse täitevorgani ehk valitsuse. 


Volikogu peamised ülesanded on teha olulisemaid kohalikku elu puudutavaid otsuseid, 
suunata omavalitsuse arengut, kontrollida valitsuse tegevust ning võtta vastu valla- või 
linnaeelarve. 
Valitsus seevastu vastutab peamiselt jooksvate ülesannete täitmise eest. Valitsus juhib ka 
linna ametiasutuste tööd. Kesksed figuurid valitsuse ja volikogu töö korraldamisel on 
vastavalt linnapea või vallavanem ning volikogu esimees. Seejuures ei tohi aga unustada, et 
hea kohalik omavalitsus toimib alati tandemina volikogu–valitsus–elanikud, s.t volikogu ja 
valitsus peaksid elanikke otsuste tegemisse kaasama ka valimistevahelisel ajal. 
Et omavalitsus on Eesti riigi administratiiv-poliitilise süsteemi üks osa, mis täidab oma 
funktsioone koostöös teiste administratiivtasanditega, ei saa kohalikku omavalitsust vaadelda 
muudest valitsemistasanditest eraldi. 
Eesti administratiivses süsteemis omandavad kohaliku omavalitsuse seisukohalt olulise 
tähtsuse maavanemad, kes muu hulgas vastutavad regionaalse arengu eest, teostavad 
järelevalvet omavalitsuste üle ja täidavad mitmeid regionaalplaneerimisega seotud 
funktsioone. Maavanema määrab ametisse Vabariigi Valitsus. Praktikas on maavanemate 
ja omavalitsusjuhtide vahel kujunenud koostöösuhe, kus kooskõlastatakse regionaalseid ja 
kohalikke huve ning seistakse niisiis sageli ühiste eesmärkide eest. Sellest tuleneb ka 
maavanema rolli problemaatilisus. Ühelt poolt peavad maavanemad vastutama 
regionaalarengu eest, s.t esindama oma piirkonna huve keskvalitsuse juures, teiselt poolt aga 
esindama riiki ja täitma niisiis Lõuna-Euroopa omavalitsussüsteemidest tuntud prefekti 
ülesannetega sarnaseid funktsioone. Maavanemate selline “kahepalgelisus” tingib sageli 
nimetatud eesmärkide vahelisi vastuolusid, mida teravdavad veelgi legitimatsiooni 
probleemid. Lisaks puuduvad maavanematel sageli vahendid regionaalse arengu tagamiseks. 
Kirjeldatud kitsaskohad mõjutavad otseselt ka kohalikku omavalitsust, kes regionaalarengu 
eesmärkide täitmatajätmisel kannatab.
Inimesed puutuvad igapäevaelus rohkem kokku kohaliku omavalitsusega kui riigiga kitsamas 
mõttes ja kujundavad nende kontaktide põhjal suuresti ka oma hoiakud riigi suhtes. Kohalikus
omavalitsuses otsustatavad küsimused ehk madal poliitika (low politics), nagu inglased 
tavatsevad öelda, võib elaniku seisukohast olla isegi tähtsam kui kõrge poliitika (high 
politics), s.t riikliku tasandi küsimused. See sõltub mõistagi ka sellest, kui suur 
otsustamisvabadus on kohalikule omavalitsusele ülesannete ja ressursside puhul jäetud. 
Eesti elanik puutub kohaliku omavalitsusega kokku nii avalike teenuste üldisel kasutamisel 
kui ka isiklikes kontaktides omavalitsuse ametnikega. Munitsipaaltransport, 
kommunaalteenused, koolid, lasteaiad, raamatukogud, munitsipaalhaiglad, polikliinikud, 
kohalik infrastruktuur (linna- ja vallatänavad, kultuurimajad, spordiväljakud, ujulad) ja üha 
enam ka keskkonnapoliitika — kõik need kuuluvad kohaliku omavalitsuse väga 
mitmekesiste funktsioonide hulka. Siit selgub ka, miks on kohalik poliitika inimese 
igapäevase elu seisukohast nii oluline.  
Praktikas ei pruugi kohaliku omavalitsuse kohalolek kodaniku jaoks olla nii äratuntav. 
Näiteks osutavad kommunaalteenuseid sageli munitsipaalettevõtted, mis on 
organisatsiooniliselt linna- või vallavalitsusest eraldatud. Mitmeid teenuseid (nt. prügivedu),  
pakuvad hoopiski erafirmad, kelle käest omavalitsus vastavat teenust ostab. Lisaks täidab 
kohalik omavalitsus paljusid nimetatud ülesandeid koostöös teiste valitsemistasanditega, s.t 
osa kulutusi kaetakse riigieelarvest. Üks niinimetatud jagatud ülesanne on haridus, mis on ka 
kohaliku omavalitsuse kõige olulisem kulukategooria. Elanikule ei ole seejuures tähtis mitte 
see, kes neid teenuseid osutab, vaid et teenused oleksid hea kvaliteediga ning vastaksid 
võimalikult suures ulatuses tema eelistustele. Viimaseid saab ta väljendada eelkõige kohaliku 
omavalitsuse valimistel, kas siis ise kandideerides või hääletades. Teatud riigipoolsete 
raamtingimuste täitmisel on väga oluline, kes omavalitsuse volikogus on ja milliseid otsuseid 
seal tehakse. Elaniku võimalused mõjutada kohalikku elu sõltuvad sellestki, kui palju saab 


kohalik omavalitsus oma tulude suurust mõjutada. 
Üle poole, 56% Eesti kohalike omavalitsuste tuludest tuleb üksikisiku tulumaksust, mis 
laekub omavalitsuse eelarvesse vastavalt selle territooriumil elavate inimeste makstud 
tulumaksust. Sellisel põhimõttel jaotatavaid tulusid nimetatakse teoorias jagatud maksudeks. 
Suure osa omavalitsuste tuludest moodustavad ka riigi üldised ja sihtotstarbelised eraldised, 
vastavalt 10% ja 13%. Kohalikud maksud, mida kohalik omavalitsus saab kehtestada ja 
otsustada seaduses lubatud piirides ka maksumäära, hõlmavad tuludest ainult 5%.
Kohalikeks maksudeks on: reklaamimaks, müügimaks, paadimaks, teede- ja tänavate 
sulgemise maks, mootorsõidukimaks.
Riiklikest maksudest laekuvad kohalikku eelarvesse: maamaks (100%) ja üksikisiku 
tulumaks (11,4%):
 Üldiselt pole kohalikud maksud omavalitsusele arvestatav tuluallikas. Tihti on maksu 
administreerimise kulud suuremad kui maksudest saadud tulu. Mitmesugused maksed ja tasud
hõlmavad omavalitsuse tuludest vaid 3% ja laenamine 9%. 
Kohalik omavalitsus Eestis suures sõltuvuses riigieelarvelistest eraldistest ja üksikisiku 
tulumaksust, mis jaotub omavalitsuste vahel väga ebaühtlaselt ja tekitab olulise 
ümberjagamise vajaduse. Seejuures on riigieelarveliste eraldiste süsteem väga killustunud ja 
muutub sageli, mis ei võimalda omavalitsustel oma tegevust pikaajaliselt planeerida.  3. ÜHISKONNA MAJANDAMINE Ühiskonnal on piiramatud soovid ja piiratud ressursid, seetõttu peab iga ühiskond vastama 
küsimustele: „Mida (ja kui palju) toota?”, „Kuidas toota?” ja „Kellele toota?”. Nimetatud
küsimustega tegeleb majandusteadus. 
Ressursid ehk tootmistegurid koosnevad: loodusvaradest (maa, maavarad, hapnik jne), 
reaalkapitali ressurssidest (tehased, masinad, seadmed, inventar jne), inimkapitalist 
(töötav elanikkond, mitmesuguste teadmiste, oskuste, kvalifikatsiooni ja juhtimisvilumustega), 
finantskapitalist (esindab teatud kogust füüsilist kapitali, nt firmakapitali, ja on vajalik 
selleks, et muretseda füüsilist kapitali), ettevõtlikkusest (sellised teadmised ja oskused, mis 
on vajalikud selleks, et mõista vajadust mingi uue toote valmistamise järele või osata toota 
paremat, täiuslikumat kaupa).
Ressursse võib tootmisprotsessis kaupade ja teenuste ehk hüviste valmistamiseks mitmeti 
kombineerida. Et ressursid on piiratud, on piiratud ka hüvised ise. Hüvis on piiratud, kui tema 
hulk, mida inimesed soovivad, on väiksem, kui see hulk, mis on vabalt saadaval. On mõned 
hüvised, mida võib pidada tasuta hüvisteks, sest nende vabalt kättesaadav hulk on suurem, kui
see hulk, mida inimesed soovivad (nt õhk ja merevesi). Samas muutuvad ka nemad aja 
jooksul piiratud hüvisteks (nt puhas õhk ja puhas vesi). Tasuta hüviste alla kuuluvad need, 
mis pole majandustegevuse tulemused. Aga hüvised pole tasuta ka sel juhul, kui meie nende 
eest maksma ei pea, sest keegi kuskil katab need kulutused ikkagi (tasuta haridus, tasuta 
parkimine). 
Viisi järgi, kuidas ühiskond eespool nimetatud küsimustele vastab, võib eristada tava-, käsu-,
turu- ja segamajandussüsteemi. Vastavalt sellele, millist ühiskonnasfääri majandustegevus 
hõlmab, eristatakse avalikku ja eramajandust. 
Tavamajandus 
Tavamajandussüsteeme leidub maakera kõige vaesemates ja tööstuslikult vähemarenenud 
piirkondades. Nendes süsteemides toodetakse selliseid kaupu ja teenuseid, mida on toodetud 
juba palju aastaid või isegi terveid põlvkondi vastavalt ammu väljakujunenud tavadele. 
Tüüpiliselt elavad nimetatud maade inimesed maapiirkondades ja tegelevad peamiselt 
põllumajanduse, kalanduse ja jahindusega. Tavamajandus on ajalooliselt kõige vanem 
majandussüsteem, mida viljeldakse paljudes piirkondades: Aafrikas, Aasias ja mõnel pool 


Lõuna-Ameerikas, aga ka Ida-Siberi mõnede põlisrahvaste seas. 
Käsumajandus
Käsumajandus ehk plaanimajandus on süsteem, kus kõrgelseisvad majandusplaneerijad 
töötavad välja strateegia, mille järgi juhitakse kogu majandustegevust. Need planeerijad 
otsustavad, milliseid kaupu toota, kuidas neid toota ja kellele realiseerida. Kogu majanduslik 
võim on koondunud riigi kätte. Käsumajanduses pole üksikisikul peaaegu mingeid võimalusi 
aktiivselt majandustegevusse sekkuda. Kogu majandus on mitme aasta peale ette planeeritud, 
kusjuures plaanid on jäigad ega ole muudetavad. Ka reklaami käsitletakse võimuna. Võim 
pole siin vaid oma tahte pealesurumine, vaid ka info valdamine ja eelistuste 
mõjutamine/muutmine. 
Turumajandus
Turumajandus ehk vaba turu konkurents on süsteem, kus inimesed astuvad vabatahtlikult 
mitmesugustesse lepingulistesse suhetesse ja majandusprotsesse määrab turg, kusjuures 
peamine kriteerium on efektiivsus. Siin on kõigil võrdsed võimalused eneseteostamiseks. 
Segamajandus
Segamajandus on majandussüsteem, kus kõrvuti turumajanduse elementidega toimib ka 
tugev valitsuse sektor ja kus riik sekkub rohkem või vähem majandusellu. Tänapäeva 
arenenud riikides ongi tegemist segamajandusega. Segamajanduses otsustab turg majanduse 
põhiküsimused ainult osaliselt. Alati on kaupu ja teenuseid, mille tootmise eest peab 
hoolitsema valitsus. 
Riik ja majandus
Turumajandus toimib võimalikult suure kasumi saamise eesmärgil. Aeg-ajalt tekib olukordi, 
kus turumehhanismid ei suuda tagada majanduse tulemuslikku toimimist. Sellistel juhtudel 
peab riik majandusse sekkuma, näiteks
♣reguleerima kaupade hindu, kvaliteeti ja kvantiteeti;
♣mõjutama subsiidiumide ja maksudega majanduskäitumist;
♣tegelema ise tootmisega;
♣tegema rahalisi ülekandeid ja väljamakseid vastavalt sotsiaalsetele vajadustele. Sotsiaalses kontekstis on majandusega lahutamatult seotud ühishüved. Need on kaubad, 
teenused, hüved, mida inimesed tarbivad kollektiivselt ilma turu vahenduseta. Ühishüved on 
julgeolek, haridus, kultuur, tervishoid, normaalne elukeskkond. Ühishüved on 
ammendamatud, kuna keegi ei saa neid jäägitult ära kasutada ega piirata teiste võimalusi 
nende tarbimisel, ning välistamatud, s.t loodud tarbimiseks kõigile ühiskonnaliikmetele.  Ühishüvedega haakub ka välismõjude probleem. Majanduses nimetatakse välismõjuks seda 
kasulikku või kahjulikku kõrvalefekti, mida majandustegevus kaasa toob. Tüüpiline 
negatiivne välismõju on suurenev keskkonna saaste. Positiivse välismõjuna võib nimetada 
inimeste tõusvat haridustaset, tervislikumat toitu jm. 
Ühishüvede loomine nõuab suuri kulutusi, mis on jõukohased ainult kogu ühiskonnale 
tervikuna. Neid pakubki riik. 
Majandusarengu planeerimine liberaalses ühiskonnas – majanduspoliitika
Majanduse riiklikku pikaajalist planeerimist nimetatakse majanduspoliitikaks. Riigisiseses 
arengus kuuluvad majanduspoliitika valdkonda järgmised küsimused:
♣majanduse struktuuri valik ning vajaduse korral restruktureerimine;
♣majandussfääri kindlustamine kvalifitseeritud tööjõuga;
♣regioonide majandusarengu tasakaalustamine;
♣õigusliku baasi loomine efektiivseks majandustegevuseks;
♣stabiilse raha ja pangasüsteemi hoidmine;
♣majanduslikult ja sotsiaalselt õigustatud maksusüsteemi loomine;


♣kontroll majandustegevuse tulemuste üle;
♣välismajandus (osalus rahvusvahelistes majandusorganisatsioonides, vabakaubandus- ja 
tollilepingute sõlmimine jm). Majanduse regulatsioon seaduste, maksu- ja rahapoliitika ning turumehhanismide abil
Ühiskonna majandamisel tuleb tasakaalustamata majandus muuta tasakaalustatuks, kus 
ühiskond suudab oma liikmete vajadusi rahuldada vastavalt olemasolevatele ressurssidele ja 
majanduslikus käibes kehtivale olukorrale.
Valitsuse majanduslikud ülesanded:
seadusandluse tagamine majandustegevuseks – riik kehtestab seadused ettevõtluse 
toimimiseks;
tulude ümberjaotamine ühiskonnas – toetused ja abirahad;
avalike hüvede pakkumine – riigikaitse, kultuur.
Valitsus viib riigi eesmärke ellu maksu- ja rahanduspoliitika abil.  Maksud
Maks on seadusega või seaduse alusel valla- või linnavolikogu määrusega riigi või kohaliku 
omavalitsuse avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks või selleks vajaliku tulu saamiseks 
maksumaksjale pandud ühekordne või perioodiline rahaline kohustus. Eesti maksusüsteem koosneb maksuseadusega sätestatud ja kehtestatud riiklikest maksudest 
ja seaduse alusel valla- või linnavolikogu poolt oma haldusterritooriumil kehtestatavatest 
kohalikest maksudest. Riik kehtestab elanikkonnale otsesed ja kaudsed maksud. Riiklike 
maksude maksuhaldur on Maksu- ja Tolliamet.
Otsesed maksud on need, mida maksuamet otseselt maksumaksja käest sisse nõuab, st neid 
makstakse vahetult tuludelt (nt füüsilise isiku tulumaks, ettevõtte tulumaks, sotsiaalmaks). 
Kaudsed maksud, kus makstakse tarbimiselt, st kaupade ja teenuste hinnalisana on nt 
käibemaks, aktsiisid, tollimaks.
Maksumäär võib olla:
progresseeruv ehk astmeline – keskmine maksumäär tõuseb koos sissetuleku 
suurenemisega;
proportsionaalne – kõigile riigi kodanikele on tulumaks ühesugune. Eestis on tulumaks 21%
regressiivne – maksumäär langeb koos sissetuleku suurenemisega.
Tulumaksu maksab füüsiline isik oma maksustatavalt tulult. Maksustamisperiood on aasta. 
Eestis kehtib proportsionaalne tulumaksusüsteem, mis tähendab, et tulud maksustatakse 
ühesuguse maksumääraga. Ette on nähtud ka tulumaksuvaba miinimum nii kuus kui aastas. 
(1728 EURi aastas, 144 EURi kuus)
Äriühingud maksavad tulumaksu mitte kasumi teenimisel, vaid alles kasumi jaotamisel 
dividendidena või muus vormis. Kui kasumit ei jaotata, maksukohustust ei teki. Äriühingutel 
tuleb hakata tulumaksu maksma ka aktsia- või osakapitali vähendamisel ja aktsiate/osakute 
tagasiostmisel.
Käibemaks on tarbimismaks, mida riik võtab kõikidelt jaemüügi kaupadelt ja teenustelt. Ka 
väärtpaberi võõrandamist käsitletakse teenusena.
Aktsiisimaks on riigi tarbimismaks teatud kaupadele täiendavalt käibemaksule 
(tubakatooted, alkohol, mootorikütus, elekter, pakendid). Aktsiisimaksuna võetud raha läheb 
üldjuhul kultuuri arendamiseks.
Tollimaks on maks, mida tuleb maksta kaupade eest riigipiiridel. Euroopa Ühenduse leping 
keelab impordi- ja eksporditollimaksud ja kõik samaväärse toimega maksud liikmesriikide 
vahel ja näeb ette ühise tollitariifistiku vastuvõtmise suhtes kolmandate riikidega.
Maamaks on riiklik, omandil põhinev maks, mis laekub 100% ulatuses maa asukohajärgse 


kohaliku omavalitsuse eelarvesse. Maamaksumäära kehtestab kohaliku omavalitsuse üksuse 
volikogu.
Raskeveokimaks – makstakse Eesti liiklusregistrisse kantud veoste vedamiseks ettenähtud 
12-tonnise või suurema registrimassiga veoautosid või autoronge. Maksu maksab veoki 
omanik.
Hasartmängumaks on maks, millega maksustatakse mitmesuguste hasartmängude 
korraldamist. Maksu maksab hasartmängu korraldaja. Antud maks on tarbimismaksu eriliik.
Makse ei maksta ainult riigile, vaid ka kohalikele omavalitsustele .
Kohalikud maksud on: müügimaks, paadimaks, reklaamimaks, teede ja tänavate sulgemise 
maks, mootorsõidukimaks, loomapidamismaks, lõbustusmaks, parkimistasu.
Mitmed maksud on riigi eelarvest lahutatud ja antakse üle otseselt vastavale fondile. 
Sotsiaalmaksu makstakse riiklikuks ravikindlustuseks ja pensionikindlustuseks (sealhulgas 
kohustusliku kogumispensioni süsteemi jaoks). Eestis maksab sotsiaalmaksu (33% 
palgafondist) TÖÖANDJA. Erandiks on FIE, kes maksab oma sotsiaalmaksu ise. 20% 
läheb pensionide maksmiseks, 13% ravikindlustusmaksuna haigekassale. 
Töötuskindlustusmakse on sundkindlustusmakse, mille on riik kehtestanud 
töötuskindlustusseadusega. See on sundkindlustuse liik, mille eesmärgiks on hüvitiste 
maksmine töötajale ja teenistujale töötuks jäämise, töölepingu ja teenistussuhete kollektiivse 
ülesütlemise ning tööandja maksujõuetuse korral. Töötuskindlustusmakset maksavad 
kindlustatu (töövõtja 2,8%) ja tööandja (1,4%) vastavalt seadusega kehtestatud määrale.
Maksudest laekub riigieelarve. Maksudest kõrvalehoidmiseks on varimajandus ja 
ümbrikupalgad. Riigi eelarvesse laekunud raha jaotamist on võimalik mõjutada. 
Läbirääkimistel, kus ühel poolel on ametiühingud, kes esindavad töötajaid, ja teisel pool 
tööandjate ühendused, lepitakse kokku palga riiklik alammäär, otsustatakse elatusmiinimumi 
määr jm. Tarbijakaitse on valdkond, milles Euroopa Liit on oma tegevuse ühtlustanud. Eestis on 
tarbijakaitse korraldatud tarbijakaitseseadusega, mis jõustus 01.01.1994. Eesti Tarbijakaitse 
Liit loodi 27.05.1994. Tarbijakaitse eesmärk on tutvustada kõikidele inimestele 
rahvusvahelisi tarbija põhiõigusi ja teadvustada tarbija kohustusi. 
Tarbijakaitseseaduse järgi vastutab müüja nende kaupade ja teenuste eest, mida ta müüb, 
mitte tootja, kes on need valmistanud. Müüja peab andma tarbijale kauba või teenuse kohta 
tõest infot. Pretensioone ei ole õigust esitada ainult siis, kui ostetakse kasutatud kaupa ja 
komisjonikaupa. 
Tarbija õigused ja kohustused Vt. Tarbijakaitse kodulehekülg: www.tka.riik.ee
Tarbija õigused: 1) nõuda ja saada kaupa või teenust, mis vastab nõuetele, on ohutu tarbija 
elule, tervisele ja varale; 2) saada kasutavate kaupade ja teenuste kohta vajalikku ja tõest 
teavet kauba või teenusega seotud riskide kohta; 3) saada tarbijaõigus- ja tarbimisalast 
teavet; 4) saada nõu ja abi kui tema õigusi on rikutud.
Tarbija kohustused: 1) Tarbija peab korralikult läbi lugema kaubaga kaasas oleva 
kasutusjuhendi ja hoolikalt järgima hooldustingmärke; 2) säilitama ostetud kauba ostutseki; 
3) enne ostulepingu allkirjastamist hoolikalt läbi lugema ja tutvuma lepingu tingimustega
Teenuste ostmise korral kehtivad samad õigused, mis kaupadegi puhul. Tähtis on seegi, et 
teenustöö oleks tehtud varem kokkulepitud aja jooksul ja hinna eest.  Makromajanduse ehk makroökonoomika põhinäitajad                                     
Mikroökonoomika uurib spetsiifiliste majandusüksuste (kodumajapidamine, firma, teatav 
turg või tootmisharu) majanduskäitumist mitmesuguste valikute tegemisel. Ta uurib neid 
tegureid, mis mõjutavad majanduslikke valikuid; seda, kuidas nende tegurite muutused 
mõjutavad konkreetseid valikuid ja kuidas turg koordineerib erinevate otsustajate valikuid. 


Põhirõhk on mikroökonoomikas hüvise hinna uurimisel, tema kujunemisel ja tema mõju 
väljaselgitamisel tootmismahule mingi hüvise turul. Ta on seotud selliste nähtuste uurimisega 
nagu nappus, valik, alternatiivkulu, piirkulu jne.
Makroökonoomika on majandussüsteemi kui terviku teoreetiline käsitlus ning tema 
uurimisobjektiks on kogu rahvamajandus. Makroökonoomika analüüsib rahvamajanduses
toimuvaid majanduslikke protsesse ja püüab leida vastust küsimusele, kuidas parimal viisil 
saavutada majanduse nelja põhilist eesmärki: majanduskasvu, stabiilset hinnataset, tööhõivet
ja välismajanduse tasakaalustatust.
Makroökonoomika tähtsaim näitaja on rahvamajanduse kogutoodang – RKT  Rahvamajanduse kogutoodang (RKT) on majanduses teatud ajaperioodil toodetud 
lõpphüviste summa, millele on juurde arvatud ekspordi ja impordi saldo.
Sisemajanduse kogutoodang (SKT) on rahvamajanduse kogutoodang, mis hõlmab ainult 
riigi enda territooriumil aasta jooksul toodetud lõpphüviseid. Niisiis on SKT kogutulu, mis 
teenitud riigis. See sisaldab välismaaalaste tulu, mis on teenitud Eestis, kuid ei sisalda meie 
riigi kodanike teenitud tulu välismaal.
Sisemajanduse kogutoodangut võib arvutada nii sissetuleku meetodil kui ka tarbimise 
meetodil.
Tarbijahinnaindeks (lühend THI) on indeks, mis iseloomustab tarbekaupade ja 
tasuliste teenuste hindade muutust, st tähendab seda, kui palju muutusid aastaga kaupade ja 
teenuste hinnad. 
Tarbijahinnaindeksi kaalusüsteemi ning arvutuste aluseks olevaid baashindu 
ajakohastab Statistikaamet igal aastal alates 2001. aastast. Jooksval aastal (t) on 
tarbijahinnaindeksi arvutuste aluseks olevateks baashindadeks eelmise aasta (t-1) detsembri 
hinnad. Arvutused tehakse baasil eelmise aasta detsember = 100. Kaalusüsteem vastab 
elanikkonna eelmise aasta keskmisele kulutuste struktuurile.  Jooksevkonto võtab kokku kaupade ja teenuste ekspordi ja impordi, saadud ja makstud 
intressid ning dividendid finantsinvesteeringutelt, välismaalt saadud ja välismaale makstud 
palga, antud ning saadud välisabi. 
Eratarbimiskulutused on majapidamiste tehtavad kulutused kaupade ja teenuste ostmiseks. 
Erainvesteeringud on kulutused, mida tehakse tootmishoonete ehitamiseks, seadmete 
ostmiseks ja elamuehituseks ning amortisatsiooniks.
Avaliku sektori kulutused on üks osa valitsuse kulutustest kaupade ja teenuste ostmiseks. 
Netoeksport on ekspordi ja impordi vahe.
Rahvatulu defineeritakse kui töö ja omandi arvelt saadud kogutulu, mis on saadud kaupade 
tootmisest ja teenuste osutamisest. Rahvatulu arvutamiseks tuleb puhasproduktist 
(sisemajanduse kogutoodang lahutada põhivara kulum) maha arvata kaudsed maksud. 
Ühtlasi lisatakse avaliku sektori ettevõtetelt tagasisaadavate summade ja valitsuse 
subsiidiumide positiivne vahe.
Isiklik tulu on see tulu, mida inimesed tegelikult saavad. Isiklik tulu erineb rahvatulust kahe 
tunnuse poolest:
osa raha, mis on välja teenitud, välja ei maksta;
inimesed saavad tulu teistest allikatest peale töötasu.
Kasutatav tulu on see tulu, mis jääb inimestele pärast maksude maksmist.
Vaesuse ja sissetulekute võrdlemiseks riigiti kasutatakse suhtelise vaesuse mõistet. Suhteline
vaesus on kaudselt ühiskonna ebavõrdsuse ning sotsiaalpoliitika toimivuse mõõdupuu. 
Suhteliselt vaesteks loetakse inimesi, kelle sissetulek jääb alla suhtelise vaesuse piiri. 
Rahvusvaheliselt on selleks piiriks 60% riigi keskmise elaniku netosissetulekust. Hetkel 
elab ligi 20% Eesti elanikkonnast aastast aastasse suhtelises vaesuses. Rikkaim viiendik 


teenib aastaga viis korda suurema sissetuleku kui vaeseim viiendik. Euroopas on Eesti sellise 
sissetulekujaotusega ebavõrdseimate riikide esikümnes.  Välismajanduspoliitika
Et üheski riigis ei ole piisavalt sisemisi ressursse, et rahuldada elanikkonda vastavalt nende 
vajadustele, astuvad riik või ettevõtted majandussuhetesse teiste riikidega ja nii kujuneb välja 
välismajandus. Seda reguleeritakse rahvusvaheliste lepingutega. Enamik riike on avatud 
majandusega, s.t suheldakse aktiivselt teiste riikidega. Kuid on ka suletud majandusega riike, 
kes püüavad hakkama saada vaid  riigisiseste ressurssidega (Albaania).
1955. aastast tegutseb Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO). Sellesse 
organisatsiooni kuuluvad riigid kauplevad omavahel soodustingimustel – alandavad 
omavahelises kauplemises tolle. 1945. aastast tegutseb Rahvusvaheline Valuutafond 
(IMF). Pärast II maailmasõda asutati Maailmapank (BRD), mille ülesanne on 
liikmesmaadele majanduse arendamiseks teostada mitmeid investeerimisprogramme ja anda 
riikidele laenu. Et maailma majandus- ja rahandusorganisatsioonid saaksid korralikult 
tegutseda, on vaja, et finantsturud püsiksid stabiilsena.
Kaubanduses on kasutusel mitmesuguseid mõisteid, mis reguleerivad kaubandust: 
kvoot – kauba koguse sisse- või väljaveo reguleerimiseks; 
litsents – näitab nii kauba kogust kui ka ettevõtet, mis saab teatud perioodiks kauba 
eksportimise ja importimise õiguse. 
Eksporditõkked on selleks, et keelata või limiteerida mingi kauba väljavedu. Seda 
kasutatakse rahvuslike väärtuste kaitseks (kunstiväärtused). 
Kaubandusembargo tähendab kauplemise keeldu nende riikidega, kes ei pea kinni 
üldtunnustatud kauplemisreeglitest või kus rikutakse inimõigusi või kus peetakse sõda.
Vahendid, mis ergutavad väliskaubandust: 
subsiidiumid ehk lisatasud – valitsus annab ettevõttele lisatasu teatud kauba eksportimise 
eest, sest tahetakse soodustada teatud kauba väljavedu. 
Dumping – kauba müümine välisturul odavama hinnaga, kui sama kaupa müüakse siseturul. 
Selle eesmärk on välisturu juhtiva positsiooni saavutamine mingi kauba müümisel ja 
väliskonkurentide kõrvaldamine. 
Tolliliit – selle moodustab grupp riike selleks, et kaubelda omavahel tollivabalt; kui tolliliitu 
kuuluvatel riikidel tekib vajadus kaubelda kolmandate riikidega, kehtestavad liitu kuuluvad 
riigid kolmandate riikide suhtes ühtsed tollimäärad. 
Tollivabas kaubanduses on oluline roll vabakaubanduspiirkondadel, mis asuvad üle 
maailma erinevates paikades ja kus toimib tollivaba kaubandus. 
Niisugust kaubandust, kus tollimaksud on kaotatud, nimetatakse vabakaubanduseks. 
Majandusteadlastel pole ühtset seisukohta selle kohta, kas tollivaba kaubandus on riikidele 
kasuks või kahjuks, ning sellepärast on enamikul riikidel tollipiirid.
Eesti impordib metalli, metallitooteid, puitu, puidutooteid, transpordivahendeid, teravilja ja 
muid põllumajandustooteid.
Eesti ekspordib Eestis toodetud metallikaupu, puitu, mööblit, toiduaineid (piimasaadusi), 
keemia kaupu jm. Euroopa Liidu fiskaalpoliitika ja ühisturg Fiskaalpoliitikaks nimetatakse valitsuse tegevust majandusliku aktiivsuse mõjutamisel 
maksude ja eelarvekulutuste kaudu.
Euroopa Liidu printsiibid:
1. Eelarvepoliitika on liikmesriigi pärusmaa.
2. Maksupoliitika on valdavalt liikmesriigi siseasi, kuid Euroopa Liit sekkub kaupade, 


teenuste ja kapitali vaba liikumise tagamiseks (käibemaks ja aktsiisid).
3. Piirangud liikmesriikidele:
Stabiilsuse ja Kasvu  Pakti piirangud
- eelarvedefitsiit ei tohi ületada 3% SKT-st;
- võlakoormus ei tohi ületada 60% SKT-st;
Ühtsed tollid kolmandate riikide suhtes;
Struktuuriabi madalama arengutasemega liikmesriigi jätkusuutliku sotsiaalmajandusliku 
arengu tagamiseks;
Solidaarsuskohustus arenguabi andmiseks kolmandatele riikidele.
Ühisturg – ühisturu eesmärk on tagada, et ühenduse raames liiguksid vabalt kaubad, 
teenused, tööjõud ning kapital.
NB! Euroopa Liidu 4 vabadust:
Kaubad – ühes Euroopa Liidu liikmesriigis vabalt ringlev kaup peab saama vabalt liikuda 
mistahes teises liikmesriigis, kuid see kaup peab vastama teatud tehnilistele tingimustele. 
Põhitingimus on see, et kaup ei tohi kahjustada inimese tervist ja keskkonda. 
Teenused – tasu eest osutatud teenused, mille hulka kuuluvad tööstuslik, kaubanduslik, 
käsitöönduslik ja vabakutseline tegevus. Teenuste vaba liikumine seisneb põhimõttes, et 
teenuste osutajal on õigus osutada ajutiselt oma teenust teises liikmesriigis samadel 
tingimustel kui selle riigi enda kodanikel. 
Tööjõud – tööjõu vaba liikumine tähendab, et igal Euroopa Liidu kodanikul on õigus otsida 
tööd teises liikmesriigis samadel tingimustel kui selle liikmesriigi kodanikel. 
Kapital – kapitali vaba liikumise üldpõhimõtte järgi keelatakse kõik kapitali vaba liikumise 
piirangud ning maksepiirangud liikmesriikide vahel ning liikmesriikide ja kolmandate riikide 
vahel.  4. INDIVIID ÜHISKONNAS Sotsiaalne staatus ja sotsiaalne mobiilsus
Sotsiaalne staatus – ühiskondlik positsioon, millel on nii materiaalseid kui ka kultuurilisi 
tunnuseid. Kihistumisele on omane staatuslik hierarhia, s.t rahvastik järjestub 
hierarhiliselt ressursside jagunemise alusel (kõrgematesse kihtidesse kuuluvatel inimestel 
on rohkem ressursse – võim, vara, teadmised, tutvused, oskused – kui madalamatesse 
kihtidesse kuulujatel, kes võivad ühiskonnas olla tõrjutud). 
Sotsiaalne mobiilsus – inimeste ja rühmituste liikumine sotsiaalse kihistuse süsteemis. 
Liikumine võib olla horisontaalne (maalt linna või ühest majandusharust teise) või 
vertikaalne (lihttöölisest spetsialistiks, ametnikust töötuks, keskklassist kõrgklassi). Sotsiaalse 
mobiilsuse suurusastet vaadeldakse tihti kui ühiskonna avatuse ja arenguvõime näitajat.  Majanduslik aktiivsus ja heaolu Aktiivne rahvastik – tööjõud ehk osa tööealisest rahvastikust, kes osaleb tööturul. 
Mitteaktiivne rahvastik – osa tööealisest rahvastikust, kes ei osale tööturul. 
Töötu – inimene, kes soovib tööd teha ja on võimeline tööd tegema, kuid kes ei leia tööd. 
Heitunu – inimene, kes on loobunud tööd otsimast.
Tööealine rahvastik (töövõimeline elanikkond) – 15-74-aastane elanikkond.
Tööjõu nõudlus – näitab, kui paljud ettevõtted soovivad töötajaid mingi teatud palgaga tööle 
võtta. 
Tööjõu pakkumine – näitab, kui palju on neid inimesi, kes tahavad töötada mingi kindla 
palga eest.  
Tööjõu puudus (tööjõu alapakkumine) – tööturu situatsioon, kus tööjõu nõudlus on suurem 


kui tööjõu pakkumine.
Tööpuudus – tööturu situatsioon, kus tööjõu pakkumine on suurem kui tööjõu nõudlus ja osa 
inimesi jääb selle tõttu tööta. 
Töötaja (hõivatu) – inimene, kes teeb tööd ja saab selle eest tasu.  Heaolu on ühiskonnale kättesaadavaks tehtud kaupade hulga maht.
Majanduslik seisund on peamisi indiviidi heaoluressursside taset mõjutavaid tegureid. 
Majanduslik seisund mõjutab indiviidi sissetulekut, leibkonna tarbimisvõimalusi, indiviidi 
terviseseisundi hinnangu ja ravikindlustuse olemasoluga seotud ressursse. Ühishüved 
Ühishüvedeks nimetatakse kaupu ja teenuseid, mida tarbitakse kollektiivselt ilma turu 
vahenduseta. Ühishüved erinevad kõikidest teistest kaupadest, sest nad on ammendamatud – 
ükski tarbija ei kasuta hüvet ära täielikult ja ei piira ka kellegi teise tarbimisvõimalusi 
(näiteks majakas merel, ühistransport, pargid jne). Sotsiaalne turvalisus – sotsiaalkindlustus ja sotsiaalabi Sotsiaalkindlustuse ülesanne on tagada aineline toimetulek neile inimestele, kes vanaduse, 
tööõnnetuse, kutsehaiguse, invaliidsuse, emaduse, tööpuuduse vms tõttu on sissetuleku 
kaotanud.
Sotsiaalkindlustus jaguneb: I.Riiklik pension (pensioni esimene sammas) – s.o solidaarsuspõhimõttele tuginev igakuine 
rahaline sotsiaalkindlustushüvitis vanaduse, töövõimetuse või toitja kaotuse korral, mida 
makstakse riigieelarves riikliku pensionikindlustuse kuludeks määratud vahenditest  (liigid: 
vanadus-, töövõimetus-, toitjakaotus- ja rahvapension).
II.Kohustuslik kogumispension (pensioni teine sammas) – rakendus 2002. aastal ja on 
kohustuslik 18-aastaseks saamisele järgneva aasta 1. jaanuarist.
III. Vabatahtlik pensionikindlustus (pensioni kolmas sammas) – vabatahtlik leping. Sotsiaalabi ehk hoolekande korraldajad on Eestis sotsiaalminister, maavanemad ja kohalik 
omavalitsus. Kohalikud omavalitsused määravad sotsiaaltoetusi (valla- ja  linnavalitsused  
maksavad riigieelarvest neile eraldatud rahast toimetulekutoetust neile, kelle kuusissetulek 
pärast eluruumi alaliste kulude mahaarvamist on alla kehtestatud toimetulekupiiri), peavad 
sotsiaalregistrit, korraldavad eestkostet, korraldavad hooldust ja abiandmist toimetulekuks 
abi vajavatele inimestele (lapsed, vanurid, kinnipidamiskohtadest vabanenud jne) ja tegelevad
nõustamisega.  Euroopalikud  põhimõtted sotsiaalkaitse alal  on töötingimuste puhul järgmised:
töötajate diskrimineerimise vältimine;
sundtöö keelustamine;
ametiühingute õiguste tagamine;
õigus ühiskokkulepetele;
õigus headele töötingimustele ja õiglasele tasule, kaasa arvatud naiste ja meeste õigus saada 
võrdse töö eest võrdset tasu;
puuetega inimeste integreerimine töökeskkonda;
õigus kutsenõustamisele ja –abile;
alla 15-aastaste isikute töölevõtu keelustamine ja 15-18-aastaste isikute kaitse;


emaduse kaitse;
võõrtööliste võrdne kohtlemine. Sotsiaalne sidusus tähendab õigust tervise kaitsele, sotsiaalkindlustusele, õigust saada 
sotsiaal- ja arstiabi ning õigust kasutada sotsiaalhoolekande teenuseid. Samuti mõeldakse 
selle all laste ja noorukite õigust saada kaitset füüsilise ja moraalse ohu eest; perekondade ja
perekonnaliikmete õigust saada õiguslikku, sotsiaalset ja majanduslikku kaitset; võõrtööliste 
ja nende perekondade õigust saada kaitset ja abi ning vanurite õigust sotsiaalsele kaitsele. Sotsiaalsed rollid
Ühiskond on inimtegevuse tulemus. Kuid inimesed erinevad üksteisest väga paljude omaduste
ja tunnuste poolest. Rahvastiku jaotus teatud tunnuste alusel moodustab sotsiaalse struktuuri, 
rahvastiku kihistust peegeldab sotsiaalne hierarhia. Igal inimesel on ühiskonnas oma sotsiaalne ehk ühiskondlik roll. Samas võib inimene olla 
mitmete rollide kandja. Ühiskonna liige võib olla kodanik või mittekodanik, millest tulenevad
tema väga paljud õigused, vabadused, kohustused, aga ka võimalused. Ühiskonna liige võib 
olla maa- või linnainimene, haritlane või tööline, perekonnaliige või vallaline, tööandja või 
töövõtja vms, milleks olemine või mitteolemine paneb talle ühiskonna ootused ning mida ta 
ise peab ka arvestama enese ühiskonnas kehtestamisel.  Inimõigused. 
Igaühe õigused kui inimõiguste põhiõigused                                                              
Inimõigused on inimsuse väärtuste ja normide põhjal välja töötatud kokkulepped,  mis 
sätestavad, kuidas inimesed ja valitsused peaksid neid väärtusi ja norme arvestavalt käituma.
1948 võttis ÜRO Peaassamblee vastu Inimõiguste ülddeklaratsiooni. 
Inimõiguste ülddeklaratsiooni põhimõtete järgi on inimesel teatud õigused lihtsalt seetõttu, et 
ta on inimene. Õigus elule, vabadusele, väärikusele, isikupuutumatusele, perele jne on 
inimestel üldomased ning keegi ei tohi neid meelevaldselt ära võtta või piirata. Piiranguid 
võib seada vaid mingitel olulistel põhjustel, kui selles lepitakse kokku rahvusvahelisi norme ja
standardeid arvestades.
Euroopas lõi inimõiguste kaitse süsteem Euroopa Nõukogu, iga selle liikmesriik peab 
järgima kokkulepitud printsiipe. 4.11.1950 kirjutati alla Euroopa Inimõiguste 
konventsioonile, mille alusel võib iga isik või isikute rühm pöörduda inimõiguste rikkumise 
korral sellekohase kaebusega Euroopa Inimõiguste Kohtu poole. Inimõiguste eesmärk on 
vältida diskrimineerimist, s.t inimeste vahel mingil põhjusel vahe tegemist, näiteks selle järgi,
et nad kuuluvad teatud rahvusesse või rassi, tunnustavad teatud usku või pooldavad teatud 
ideid. Inimõigused kehtivad nii üksikisikutele kui ka inimrühmadele. Inimrühmadeks on 
näiteks perekond, välismaalased, vähemused, valitsusvälised organisatsioonid ehk 
vabaühendused jt. Inimõiguste subjektiks võib olla ka rahvas või kogu inimkond.  Inimõigusi rühmitatakse järgmiselt:
1) põhiõigused ehk universaalsed (üldised) õigused;
2) poliitilised õigused;
3) sotsiaalsed ja majanduslikud õigused
4) kultuurilised õigused.                                                                                      
 Põhiõigused on niisugused õigused, mis on igal inimesel ilma mingisuguste lisatingimusteta.
Põhiõiguste hulka kuuluvad õigus elule; õigus vabadusele, võrdsusele, isikupuutumatusele; 
õigus korrakohasele õigusemõistmisele; õigus kaitsele julma ja alandava kohtlemise eest; 
õigus perekonnale ja eraelule. 


Poliitilised õigused on seotud demokraatliku valitsemiskorraga. Peamised poliitilised õigused
on õigus rahvusele ja kodakondsusele; usu- ja mõttevabadus; sõnavabadus; liikumisvabadus;
koosolekute- ja ühingutevabadus; hääleõigus. Poliitilised õigused on seotud osalemisega 
poliitikas ja kehtivad enamjaolt nende inimeste suhtes, kes on vastava riigi kodanikud. 
Sotsiaalsed ja majanduslikud õigused eeldavad, et riigis on arenenud majandus, piisavalt 
töökohti ning tugev sotsiaalpoliitika. Peamisteks sotsiaal-majanduslikud õigused on õigus 
tööle ja puhkusele; õigus kvaliteetsele toidule ja joogiveele; õigus inimväärsele 
elatustasemele; õigus sotsiaalsele kindlustatusele; õigus tervisekaitsele ja arstiabile. 
Kultuurilised õigused on õigus haridusele ja kultuurile; õigus rahvuskultuuri ja -keele 
säilitamisele; õigus teabele. 
Peamine vastutus inimõiguste tagamisel lasub riigi valitsusel, kuid palju oleneb ka iga inimese
kodanikuaktiivsusest.  Igaühe põhiõigused  ja -vabadused Eesti Vabariigi põhiseaduses on järgmised:
-  Õigus riigi ja seaduse kaitsele;
 - Õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse;
 - Õigus elule;
 - Õigus vabale eneseteostusele;
 - Õigus vabadusele ja isikupuutumatusele;
-  Õigus moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele;
 - Õigus perekonna ja eraelu puutumatusele; Õigus tervisekaitsele;
Õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada, käsutada;
Õigus lahkuda Eestist;
Õigus haridusele; 
Õigus südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadusele;
Õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele;
Õigus sõnumite saladusele;
Õigus saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni;
Õigus vabalt levitada ideid, arvamusi ja veendumusi;
Õigus pöörduda märgukirjade ja avaldustega riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende 
ametiisikute poole; Õigus ilma eelneva loata rahumeelselt koguneda ja koosolekuid pidada; 
Õigus koonduda mittetulundusühingutesse ja -liitudesse; Õigus säilitada oma rahvuskuuluvus. Mitte mingil juhul ei tohi taganeda järgmistest inimõigustest:
õigus elule – s.t kedagi ei tohi meelevaldselt tappa;
õigus mitte olla piinatud, julmalt ning inimväärikust alandavalt koheldud ja karistatud – s.t 
inimesega tuleb käituda seaduste kohaselt ja inimväärikust austavalt;
õigus mitte olla orjastatud – s.t igaühel on õigus vabaks eneseteostuseks;
kriminaalseadustele ei tohi rakendada tagasiulatuvat jõudu;
mõtte-, südametunnistus- ja usuvabadus – s.t inimene võib uskuda, olla ateist või ükskõikne 
usu suhtes, veendumuste tõttu ei tohi kedagi karistada;
õigus mitte olla vangistatud lepinguliste kohustuste täitmata jätmise eest;
õigus mitte olla diskrimineeritud, rassi, nahavärvuse, soo, keele, usutunnistuse või sotsiaalse 
päritolu põhjal.
Inimõiguste eripära on selles, et need määratlevad riigi kohustusi inimeste suhtes. Kui 
aga üks isik rikub teise isiku õigusi ning see on ühtlasi ka inimõiguste rikkumine, siis 
vaadeldakse toimunut kriminaal-, perekonna- või mõne muu konkreetse õigusvaldkonna 
juhtumina. Igal riigis viibival isikul on kohustus järgida selle riigi õigusnorme.


Igaühe kohustused 
Seaduskuulekas käitumine – s.t kõik peavad seadusi järgima ja oma tegevustes seadusest 
lähtuma;
Elu- ja looduskeskkonna hoidmine ning sellele tehtud kahju hüvitamine – s.t et 
keskkonda ja loodust tuleb hoida, kuid kui siiski sellele kahju tekitatakse, tuleb see kahju 
hüvitada. Inimese õigused riigi suhtes
Inimõigused moodustavad õiguse erilise kategooria. Nende puhul on tegu inimese õigustega, 
millest kinnipidamiseks vajalikud tingimused peavad looma valitsus ja riik. Inimõigused 
määratlevad riigi kohustusi inimese suhtes ja inimesel on õigus nõuda nende austamist. Teiste
õigusliikide puhul kehtib vastupidine olukord – valitsus nõuab ja kodanikud alluvad.  
Inimõigused on kujunenud rahvusvaheliselt. Inimõigused pole üksnes deklareeritud väärtused,
vaid õiguslikud normid, mille järgimist kontrollivad rahvusvahelised institutsioonid. Näiteks 
on Euroopa inimõiguste konventsioon ja Euroopa sotsiaalharta kohustuslik kõikidele 
riikidele, kus parlament on need dokumendid ratifitseerinud ehk kinnitanud. Võetud 
kohustuste täitmisest annavad riigid Euroopa Nõukogule regulaarselt aru, ka arutatakse 
inimõiguste olukorda liikmesriikides Euroopa Nõukogu istungitel. Eesti on ratifitseerinud 
Euroopa inimõiguste konventsiooni, sotsiaalharta ja lapse õiguste konventsiooni. Eesti 
Vabariigil on kohustus neid õigusakte järgida. Igal inimesel on õigus pöörduda kohtusse tema õiguste ja vabaduste rikkumise korral. Kui 
inimene oma inimõigustest tulenevat õigust või vabadust oma riigis siiski mingil põhjusel 
kasutada ei saa ja riigi kohtuastmed pole abi olnud, on siiski veel võimalik edasi tegutseda.
Euroopa Nõukogu juurde on loodud Euroopa Inimõiguste Kohus. Euroopa inimõiguste 
konventsiooni alusel võib iga isik või isikute rühm pöörduda inimõiguste rikkumise puhul 
sellekohase kaebusega Euroopa Inimõiguste Kohtu poole.  
Kontroll riigivõimu kasutamise üle on demokraatia hoidmisel väga oluline. Võimu on vaja 
kontrollida selleks, et vältida riigivõimu kuritarvitamist.  Õiguskantsler Põhiseaduse ja seaduste järgimist riigis kontrollib õiguskantsler. 
Õiguskantsler on tegevuses sõltumatu ametiisik, kes valvab selle järele, et õigusaktid 
vastaksid põhiseadusele ja teistele seadustele. Üks tema ülesanne ongi analüüsida 
riigiasutuste välja antud õigusakte ja esitada kord aastas sellekohane ülevaade Riigikogule. 
Ühtlasi teeb ta ettepanekuid parandada põhiseadusega vastuolus olevaid õigusakte. Igal 
inimesel, kes arvab, et tema inimõigusi Eesti riigis on rikutud, on õigus sellekohase 
avaldusega pöörduda õiguskantsleri poole. Õiguskantsler tegutseb Eestis ka kui inimõiguste 
üle valvaja (ombutsman).
Õiguskantsler pole seotud Justiitsministeeriumiga, vaid juhib iseseisvat ametkonda – 
õiguskantsleri kantseleid. Õiguskantsleri nimetab seitsmeks aastaks ametisse Riigikogu, 
tagandada saab teda ainult kohtuotsusega. Tingimused/olukorrad millal võib igaüheõigusi piirata
- riikliku julgeoleku tagamine;  - teiste inimeste õiguste tagamine;
 -alaealiste ja vaimuhaigete üle järelvalve teostamine; avaliku korra tagamine; kõlbluse 
tagamine; kriminaalmenetluse tagamine; liiklusohutuse tagamine; looduskeskkonna kaitse;
osavõtjate ohutuse tagamine; nakkushaiguste leviku tõkestamine.
Erakorralise olukorra võib välja kuulutada vaid põhiseaduslik organ. Erakorralist olukorda 
peab iseloomustama neli põhitunnust (peab territoriaalselt hõlmama kogu riiki; oht peab 
olema nii suur, et seda ei saa kõrvaldada tavapäraste vahenditega; kriis peab olema ajutise 


iseloomuga; erakorraline olukord peab olema välja kuulutatud ametlikult ning ajaliselt 
piiritletud).
Iga inimene vastutab oma õiguste kasutamise eest, s.t õiguste kasutamine ei tohi riivata teiste 
inimeste õigusi. Igal inimesel lasub isiklik vastutus oma tegude eest. Kõik inimesed peavad 
olema eelkõige seaduskuulekad. Igapäeva elus tuleb aga juhinduda kõikidest normidest – 
peale seaduste ka tavadest ja moraalinormidest. Kuigi seadusi ja määrusi on palju ning neid
kõiki tunnevad vaid juristid, ei vabasta seaduse mittetundmine siiski kedagi karistusest. 
Eestis avaldatakse kõik seadused, valitsuse määrused ja otsused Riigi Teatajas. Riigi Teataja 
leidub igas raamatukogus ning ta on kättesaadav interneti teel aadressil: www.riigiteataja.ee. 
Olulisemad seadused antakse välja eraldi brošüüridena ning neid on võimalik osta 
raamatupoest või laenutada raamatukogust. 
Eesti riigil on elektrooniline andmebaas, mis on kättesaadav e-riigi avalehel.
Kodaniku mõiste, kodakondsus Kodanik on kodakondsusega isik.
Kodakondsuseks nimetatakse inimese ja riigi vahelist õiguslik-poliitilist sidet, millega 
määratakse ära mõlema poole õigused ja kohustused teineteise suhtes. Kodaniku õigused 
tulenevad küll inimeseks olemisest, kuid nad on riigiti erinevad ja nende omandamiseks peab 
inimene olema riigi kodanik.
Eesti kodakondsuse saamise üldsätted kehtestab põhiseadus ja täpsustab 
kodakondsusseadus. 
Eesti kodakondsuse saab inimene kas sünniga, naturalisatsiooni korras, teenete eest või 
kodakondsuse taastamisega. Õigus Eesti kodakondsusele sünnilt on igal lapsel, kelle 
vanematest vähemalt üks on eesti kodanik (mitte eestlane).
Kodakondsuse taastamise taotluse saab esitada inimene, kes elab püsivalt Eestis ja tõendab, et
ta vabastatakse senisest kodakondsusest või tal puudub kodakondsus. Niisiis ei saa kelleltki 
võtta sünniga omandatud kodakondsust. Kodakondsuse ära võtmine on keelatud ka isikliku 
veendumuse tõttu. Nii ei ole lubatud inimeselt võtta kodakondsust poliitilistel põhjustel. 
Kodakondsuse seadus ei luba inimesel omada korraga mitut kodakondsust. Kui inimene on 
aga mitu kodakondsust omandanud sünniga, ei ole sünniga omandatud Eesti kodakondsuse 
äravõtmine lubatud.
Naturalisatsiooni tingimused Eesti Vabariigis on järgmised:
* olema vähemalt 15-aastane;
 * omama pikaajalise elaniku elamisluba või alalist elamisõigust;
 * olema elanud enne Eesti kodakondsuse saamise sooviavalduse 
esitamise päeva Eestis elamisloa või elamisõiguse alusel vähemalt 8 
aastat, millest viimased 5 aastat püsivalt;
 * olema elanud Eestis seaduslikult ja püsivalt pikaajalise elaniku elamisloa või 
alalise elamisõiguse alusel kuus kuud pärast Eesti kodakondsuse saamise 
sooviavalduse registreerimisele järgnevat päeva;
 * omama registreeritud elukohta Eestis;
* oskama eesti keelt 
* tundma Eesti Vabariigi põhiseadust ja kodakondsuse seadust vastavalt 
käesoleva seaduse §-s 9 sätestatud nõuetele;
 * omama legaalset püsivat sissetulekut, mis tagab tema ja tema ülalpeetavate 
äraelamise;
 *  olema lojaalne Eesti riigile;
Naturalisatsiooni korras saab mõnes riigis kodakondsust omandada ka kodanikuga 
abiellumise teel (Eesti kodakondsusseadus seda ette ei näe).
Kodakondsust võib saada ka riigile osutatud eriliste teenete eest. Kodakondsuseksamite 
tegemist sellel juhul ei nõuta. 


Kõik kodanikud on võrdsed olenemata kodakondsuse omandamise viisist. Ühtki kodanikku ei
tohi eelistada ega diskrimineerida rahvuse, usutunnistuse, veendumuste, sotsiaalse või 
varandusliku positsiooni tõttu. 
Kodanikustaatus on vabatahtlik, seega on igaühel õigus loobuda senisest kodakondsusest ja 
taotleda mõne teise riigi oma. Osa riike lubab ka topelt- ehk kahekordset kodakondsust, mis 
tähendab, et uue kodakondsuse saamisel pole kohustuslik eelmisest loobuda (Eesti seadused 
topeltkodakondsust ei tunnista).
Tavaliselt kuulub suurem osa riigi elanikke ka selle riigi kodakondsusesse. Siiski elab 
enamikus riikides kodanike kõrval ka mittekodanikke ehk välismaalasi. Seaduslikult ehk 
legaalselt riigis viibivad jagunevad välisriikide kodanikeks ja kodakondsuseta isikuteks. 
Maailmas levinud praktika järgi peab alaliselt mingis riigis viibivatel mittekodanikel olema 
elamisluba. Juhul kui välismaalane soovib teha palgatööd, tuleb tal lisaks taotleda tööluba. 
Tööluba antakse ainult kehtiva elamisloaga välismaalastele. Kodanikuühiskond
Kodanikuühiskond on sotsiaalse elu valdkond, mis on vabatahtlik, isekorraldav ja 
autonoomne riigi suhtes. Kodanikuühiskonna tunnuseks on huvigrupid. Huvigruppide kaudu
on inimene kaasatud riigi ja ühiskonna juhtimisse, olles osaline otsustusprotsessis ja tagades 
poliitiliste või äriliste huvide avaliku huviga kooskõlla viimise. Kuidas saab kodanik oma tahet valitsusele teada anda?
Et rahvas valib Riigikogu, mis valitsuse ametisse seab, siis on valitsuski ametis rahva tahtel ja
rahvast sõltuv. Sellest, millistele erakondadele ja üksikkandidaatidele andsid valijad oma 
hääled, sõltub suures osas valitsuse koosseis ja tegevusprogramm. Kuid kui valimised ja 
ametisse määramised on möödas, jääb rahvale veelgi võimalusi valitsusele oma tahte 
kuulutamiseks. Mõistagi saab oma tahet teada anda vaid aktiivne kodanik, sest olukord nõuab 
aktiivset tegutsemist, isegi sekkumist. Valimistevahelisel ajal on esmased rahva hääle 
edastajad kodanikuühendused, mille kaudu on võimalik pidada sidet kodanike ja 
võimukandjate vahel. Mida aktiivsemalt kodanikud ühendustesse liituvad ja oma tahet ühisel 
meelel välja öelda suudavad, seda suurem on nende võimalus oma soovid reaalseks muuta. 
Eestis on oma liidud lapserikastel peredel, pensionäridel, puuetega inimestel ja isegi 
koerakasvatajatel. Kõik nad tegutsevad püüdes valitsusele, kui vaja, oma huvides survet 
avaldada.
Enda kuuldavaks ja nähtavaks tegemine võib toimuda ajalehes polemiseerides, ajakirjanikele 
intervjuud andes, allkirju kogudes või lendlehti jagades. Erakordsetel puhkudel võivad 
kodanikuühendused korraldada isegi protestiavaldusi, nagu näiteks miiting ja 
demonstratsioon. Niimoodi saab kodanik võimaluse vahetult ja kiirelt poliitikasse sekkuda. 
Protestiavaldustega saab kodanik juhtida poliitikute tähelepanu olulistele valupunktidele ja 
sundida neid võtma vastu tarvilikke meetmeid.
Hea kodanik olla, tähendabki, et inimene on huvitatud oma riigi ja ühiskonna käekäigust ning 
sekkub selle kujundamisse täie tõsidusega. Kuidas saab inimene presidendile oma tahet avaldada? 
Presidendile võib isiklikult kirjutada igaüks. Muidugi ei mõeldav, et kõik inimesed riigis talle 
iga probleemi kurtma lähevad, kuid kui keegi seda siiski teeb, saab ta kindlasti ka vastuse. 
Tahte avaldamine peab teostuma ikkagi kodanikuühiskonna ja kodanikualgatuse kaudu. 
Presidenti võib kutsuda kohtumistele, talle võib edastada kollektiivseid pöördumisi üldsust 
huvitavates küsimustes, ja kuigi president ise otseselt ei saa probleemi olematuks muuta, saab 
ta sellele juhtida vastava ametkonna tähelepanu.
Kui inimene ei tea, kuidas presidendi poole pöörduda, võib ta selgituse saamiseks pöörduda 


Presidendi Kantselei poole.
Kodanikuühiskond suhtleb nii avaliku sektori kui ärisektoriga. Kodanikuühiskond saab tekkida ja areneda vaid siis, kui ühiskonnas on märgatav 
kodanikuaktiivsus ja kodanikualgatus. Aktiivset osalemist ühiskonnaelus mõistetakse sageli kui rabelemist poliitilise karjääri nimel. 
Ometi ei piirdu kodanike osavõtt demokraatlikust valitsemisest ainult valimisvõitluses 
osalemisega. Kodukohas võib kaasa lüüa seltside, nõukodade ja hoolekogude töös, algatada 
avalikke väitlusi kohalike päevaprobleemide üle, hoida teraselt silma peal linna- või 
vallavalitsuse tegevusel. See kodupaigademokraatia mõjutab igapäevaelu isegi tõhusamalt kui
keskvalitsuse poliitika.  Kodaniku õigused ja -kohustused  Eesti Vabariigi põhiseaduses 
Ainult kodanikule kuuluvad õigused vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele on järgmised:
õigus valida Riigikogu (alates 18. eluaastast); 
kandideerida Riigikokku (alates 21. eluaastast); 
kandideerida presidendiks (alates 40. eluaastast); 
kuuluda erakonda (alates 18. eluaastast);
moodustada erakondi;
teenimine sõjaväes;
õigus riigi kaitsele välismaal viibides;
õigus alati kodumaale tagasi pöörduda;
õigus töötada riigiametites. Kodanikukohustused Eesti Vabariigis Kohustused jagunevad kõigi Eestimaal viibivate igaühe kohustusteks ja Eesti Vabariigi 
kodanike kohustusteks. Igaühe kohustus on järgida seadusi ja austada teiste inimeste 
õigusi. Sellele lisandub kohustus säästa elu- ja looduskeskkonda ning hüvitada kahju, mis 
inimene on keskkonnale tekitanud. 
 Eesti kodanikud on kohustatud olema ustavad põhiseaduslikule korrale ja kaitsma Eesti 
iseseisvust. Neil on kohustus osa võtta riigikaitsest seadusega ette nähtud viisil. Samas on 
Eestis viibivad teiste riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud kohustatud järgima meie 
põhiseaduslikku korda.  Kodanikuna on võimalik sekkuda riigi valitsemisse. 
Et Riigikogu on kodanike esindus, siis määravad just kodanikud valimistega, kes Eesti 
Vabariiki juhtima hakkavad. Mida aktiivsemalt kodanikud valimistest osa võtavad, seda 
suurem on tõenäosus, et rahva tahe toimib. Kui inimesed aga valimiste päeval hääletamisest 
loobuvad, annavad nad ära võimaluse oma huvide eest seista, sest valiku teevad need, kes 
hääletama läksid. Mida aktiivsem kodanikkond, seda rohkem võimalusi valida tõelist 
rahvaesindust. Rahvahääletusest tuleb aga kindlasti aktiivselt osa võtta, sest rahva otsus on Riigikogule, 
Vabariigi Presidendile ja kõigile teistele riigiorganitele kohustuslik. Valijatel on õigus oma ringkonna saadikutega kohtuda. Kuigi parlamendisaadikut ei saa tagasi
kutsuda ning teda ei seota enam mandaadiga, on talle seadusega antud reedene päev oma 


valimisringkonnas viibimiseks. Nii on riigikogulastega kohtumise korraldamine ka kodanike 
enda teha.  5. NÜÜDISMAAILMA MITMEPALGELISUS Maailma rassiline, rahvuslik ja religioosne mitmekesisus
Rassid – väliste tunnuste poolest sarnaste inimeste piirkondlikud rühmad. Tänapäeval 
eristatakse nahavärvi järgi kolme põhirassi: valge ehk europiidne rass, kollane ehk 
mongoliidne rass ja must ehk negriidne rass.
Rassism ehk rassiteooria – tõekspidamine, mille kohaselt inimkond jaguneb selgelt 
piiritletud rassideks, mis on ebavõrdsed. Selle järgi on kõrgemal rassil õigus valitseda 
alamate rasside üle, neid alavääristada, ekspluateerida või isegi hävitada.
Rahvas – sageli mõistetakse selle all lihtsalt riigi või maa-ala elanikke. Rahvuse ühtekuuluvus, mis võib põhineda keelel, ühisel kodumaal, ajalool, religioonil ja 
tavadel; nõuab lisaks neile tingimata ka kokkukuuluvustunnet, enese teadvustamist 
rahvusena.
Rahvusliku kuuluvuse pidamine üheks tähtsaks inimest iseloomustavaks tunnuseks on 
suhteliselt uus nähtus. Keskajal määratleti ennast eelkõige usu kaudu. Haritud eurooplase 
ideaaliks oli ladina- ja kreekakeelse antiikkultuuri taassünd. Hiljem kujunes aadlikultuuri 
tunnuseks prantsuse keel.
Rahvusluse ja rahvusriikluse ideoloogia esilekerkimine toimus Euroopas 18.-19. sajandil. 
Leiti, et parimad tingimused vaimseks ja ühiskondlikuks koostööks on loodud siis, kui riik ja 
rahvus kattuvad (Tsehhoslovakkia, jugoslaavia jne on lagunenud). Riigi- ja rahvuspiirid ei saa
ka tulevikus täiesti kattuda. Seetõttu jääb rahvuslike õiguste puhul ka edaspidi päevakorda 
vähemusrahvuste probleem. Vähemusrahvustena vaadeldakse selliseid etnilisi gruppe, kes 
arvulises vähemuses olles elavad mingi riigi territooriumi osal põliselt (nt saamid Norras, nn 
sibula-venelased Eestis Peipsi ääres jne). Usk -  üldjoontes võib seda vaadelda kui inimese suhet millessegi tema poolt ülimaks 
peetavasse, traditsiooniliselt Jumalasse, jumalatesse või vaimudesse. Religioon ehk usund on üleloomulikuga seotud hoiakute, religioossete uskumuste ja 
praktikate süsteem. 
Suurimad religioonid:
Kristlus on religioon, mille rajajaks peetakse 1. sajandil elanud juuti Jeesus Kristust ning, mis
väidab, et Jeesus Kristus on Jumala poeg ja messias ning kogu inimkonna Issand ja ainus 
Lunastaja. Kristlus oli algselt judaismi usulahk, mis esimeste sajandite jooksul pKr kasvas 
oma emareligioonist suuremaks. 
Budism – 6-5 sajandit enne meie aega Indias tekkinud usulis-filosoofiline õpetus, rajaja 
Buddha, koosneb kanoonilistest tekstidest.
Islam ehk islamiusk on monoteistlik religioon, mis tekkis 7. sajandil Koraani nime all tuntud
religioossest tekstist, mis selle pooldajad usuvad olevat ilmutatud prohvet Muhamedile 
Judaism ehk juutlus on juudirahva religioon ja kultuur. Judaismi uskumused ja ajalugu on 
ajalooliseks aluseks paljudele teistele usunditele, sealhulgas kristlusele ja islamile.
Hinduism – India traditsiooniline usund, tänapäevane hinduism tekkis u. 8.-9. sajandil. 


Maailma multikultuursus
 Mitme erineva kultuuri esindajate kooseksisteerimine ühes riigis tähendab, et tegemist on 
mitmekultuurilise ühiskonnaga ehk kultuuride paljususega, mis peaks olema ühiskonda 
rikastav tegur. Samas võib mitmekultuuriline ühiskond tähendada vastastikku rikastava 
läbikäimise asemel täielikku eraldatust. Selliseks näiteks ajaloos on rasside eraldamise poliitika ja rassiline diskrimineerimine 
Lõuna-Aafrikas, kus oli eesmärgiks ühe rassi esindajate üleoleku säilitamine teise rassirühma 
üle. Selleks jäeti ühe rassi esindajad ilma põhiõigustest, isikupuutumatuse kaitsest, neid 
koheldi julmalt ja ebainimlikult, takistati poliitikas ja ühiskondlikus elus osalemast, keelati 
segaabielud. Sellist poliitikat nimetatakse apartheidiks.
Ühiskond on multikultuuriline, kus probleemideks on: erinevate gruppide eristumine 
teineteisest. Eestlased suhtlevad omavahel, venelased omavahel, valgevenelased jälle oma 
grupi sees ja üksteisega puututakse kokku üsna vähe. Ühiskonnaeraldumine võib meie maa 
arengus kaasa tuua üsnagi negatiivseid tagajärgi. Et tuua inimesi teineteisele lähemale ja 
teha tuttavamaks, töötas Eesti Vabariigi Valitsus 2000. aastal välja riikliku programmi 
„Integratsioon Eesti ühiskonnas 2000-2007”. See sisaldas erisuguseid tegevusi, mille eesmärk
oli aidata kaasa, et Eesti ühiskonnas oleks tugev ühisosa, aga ka ruumi teistele keeltele ja 
kultuuridele. Integratsiooni e. lõimumise idee on muuta mitmekultuuriline ühiskond enam 
ühtseks ja ühtselt toimivaks tervikuks, milles puuduvad rahvuslikud ja kultuurilised lõhed ja 
kus erinevad rahvusrühmad tunnustavad üksteise huvisid ja vajadusi. Edukaks 
integreerimiseks on väga oluline mõista, et see on kahepoolne protsess, mis nõuab 
esmajärjekorras positiivset ja sõbralikku suhtumist ning nii eestlaste kui vähemusrahvuste 
esindajate mõlemapoolset tegutsemist ja tahet ühinemisele kaasaaitamisel. Eitav suhtumine ja 
üksteisest võõrandumine peab mitmekultuurses ühiskonnas taanduma. 
Riikide sotsiaal-majandusliku ja poliitilise arengu erinevused
Sotsiaal-majanduslikus sfääris ei saa olla eri rahvuste täielikku võrdsust, sest demokraatlik 
riigikorraldus ning turumajandus iseenesest eeldavad teatud ebavõrduse olemasolu. Selles 
mõttes homogeensust (ühtlust) taotleda pole mõtet. Samas oleks väga oluline püüda vältida 
olukorda, kus näiteks rikkus ja vaesus või edukus ja ebaedukus karjääriredelil oleksid tugevalt
seotud rahvustunnusega, sest see võib saada poliitiliste pingete kumuleerumise allikaks. 
Sotsiaal-majanduslikus sfääris tuleks demokraatliku multikultuursuse loomisel keskenduda 
küsimusele kuivõrd rahvuslikud erinevused on ühiskonnas eristavad või stratifitseerivad 
tegurid. Tuleks analüüsida barjääre, mis takistavad konkurentsivõimet tööjõuturul ja avalikus 
elus. Tööhõivega seonduv on muulaste puhul eriti oluline, kuna migrantide ühiskonna 
sisemise organiseerumise, sotsiaalsete sidemete keskmeks on olnud ettevõtted ja 
töökollektiivid. Seepärast kaasnesid muulaste puhul majanduse ümberstruktureerimisega ja 
hõive ohustatusega ka suuremad sotsiaalse tõrjutuse ohud. Tööturuga seondub ka probleem 
haridusliku potentsiaali realiseerimise võimalustest ja nende võimaluste erisustest muulastel ja
eestlastel.
Demokraatia tähendab poliitiliste erimeelsuste olemasolu ühiskonnas. Neid ei eitata, vaid 
lahendatakse kindlate protseduuride kaudu. Samas eeldab demokraatlik poliitiline süsteem 
ühiskonna liikmete juriidilise staatuse ühtsuste ning ühiskondlikku kokkulepet põhiväärtuste 
osas. Eestis eeldab poliitiline ühtlustumine kahte teineteisega seotud järk-järgulist protsessi: 
üheltpoolt kõigi ühiskonnaliikmete õigusliku staatuse võrdsustumist efektiivse 
naturalisatsiooni kaudu ja teiselt poolt mitte-eestlaste lojaalsuse kasvu Eesti riigi suhtes. 
Pikemas perspektiivis peaks niisugune areng viima seni domineerivate eksklusiivsete 
(rahvus-, grupi- jmt) identiteetide tasakaalustumisele kõiki ühiskonnagruppe ühendava Eesti 
riigi identiteediga. Poliitilise sfääri puhul võiks multikultuursuse problemaatika arutelu 


keskenduda inimeste võimalustele ja vajadustele osaleda Eesti poliitilises elus, aga samuti 
poliitiliste õiguste ja kohustuste tasakaalustatuse küsimustele. Terminitele arenenud riik ja 
arenguriik on tänapäeval lisandunud termin läbikukkunud riik. Terminit “läbikukkunud riik”
kasutatakse maa kohta, mille formaalsel keskvõimul puudub selle üle reaalne kontroll. Aasta 
2009 läbikukkunud riikide pingerea esinumbrid on Somaalia, Zimbabwe, Sudaan, Tsaad ja 
Kongo Demokraatlik Vabariik. Globaalprobleemid: rahvastiku-, keskkonna- ja sotsiaalprobleemid     Globaalprobleemid: rahvastiku kasv , globaalne soojenemine, vaesus,  kõrbestumine, 
terrorism, liigilise mitmekesisuse vähenemine, süsinikdioksiidi emissiooni kasv, osoonikihi 
hõrenemine, erosioon, märgalade hävimine, AIDS-i levik, maavarade ammendumine, nälg, 
vihmametsade pindala vähenemine, mulla vaesumine, põhjavee reostumine, mageveevarude 
puudus,õhusaaste,kliimamuutus,happevihmad,veekogudereostumine.  
  Globaalprobleemid on nüüdisühiskonna arenguraskused, mille võitmiseks on vaja kogu 
inimkonna ja suurte piirkondlike inimrühmade jõupingutusi. 
Globaalprobleemid on esmajärjekorras inimtegevuse ja looduse vaheliste vastuolude 
tagajärg: kui tootmistegevus ei arvesta looduskeskkonna vastupanuvõimet tekivad 
ökoloogilise tasakaalu häired. Et Maa pindala on lõplik, ei suuda looduskeskkond näiteks 
tulla toime üha kasvava reostusega. Taastumatute loodusvarade hulk väheneb ja tekib 
energianappus. Globaalprobleemid on suuremastaabilised, süsteemsed ja paljutahulised ning 
võivad avalduda ootamatult, sest neil on suhteliselt pikk peiteaeg.
Rahvastiku kasv – ainuüksi eeldatav rahvastiku kasv võib järgneva poole sajandi jooksul 
otseselt mõjutada maailma majanduse arengut, kuna sellega on seotud kõik keskkonna- ja 
sotsiaalsed probleemid. Maakera rahvaarvu hinnatakse praegu 6,2 miljardile ning 2050. 
aastaks võib see ulatuda 7,9 kuni 10,9 miljardini.
Varasem kasv toimus nii tööstus- kui arengumaades, ent tulevikus piirdub see 
arengumaadega. Arvestades mitmeid ökoloogilisi näitajaid esineb seal juba praegugi 
ülerahvastatus. 
Inimeste arv üha suureneb, aga Maa loodusvarade kogus mitte. Veeringes oleva magevee hulk
on praegu praktiliselt sama, kui see oli 1950. aastal ja arvatavasti jääb samaks ka 2050. aastal,
samamoodi jätkusuutlik saak ookeanidest, metsadest ja põllumaalt. Olemasolevate varude 
piiratus ei ohusta elanikkonna kasvades mitte üksnes elukvaliteeti, vaid mõnel juhul ka elu 
ennast. 
Kliima muutumine – kliima soojenemine on teine protsess, mis mõjutab kogu maailma. 
Soojenemise on põhjustanud suurenev süsinikdioksiidi (CO2) kontsentratsioon atmosfääris. 
Tööstusrevolutsiooni algaastatest 1998. aastani tõusis CO2 kontsentratsioon atmosfääris 30%.
2001. aastal jõudis CO2 kontsentratsioon atmosfääris kõrgeimale tasemele – 370,9ppm. Kuna 
süsinikdioksiid neelab soojuskiirgust, kutsub tema kiirelt kasvav kontsentratsioon esile kliima 
muutusi. Maailma keskmine temperatuur on tõusnud eriti kolme viimase aastakümne vältel, 
s.t ajal mil CO2 tase on kerkinud kõige kiiremini. Maailma aastane keskmine temperatuur oli 
aastatel 1969-71 13,99 kraadi Celsiust. 1996.-98. aastaks oli see juba 14,43 kraadi Celsiust. 
Kui CO2 kontsentratsioon sellel sajandil võrreldes tööstusajastueelse perioodiga 
kahekordistub nagu on arvutuslikult näidatud, tõuseb maailma keskmine temperatuur 
vähemalt ühe ja võib-olla isegi kuni nelja kraadi võrra. Samal ajal tõuseb meretase aastaks 
2100 arvutuslikult 17 sentimeetri kuni ühe meetri võrra. 
Põhjaveevarude vähenemine – üks varjatumaid muutusi, mis meie tulevikku hakkab 
mõjutama on põhjaveevarude vähenemine. Rohkem kui pool miljardit elab põuastes 
piirkondades. 2025. aastaks võib see number kasvada 5-kordseks – 2,4 kuni 3,4 miljardini. 
Suurim veepuudus vaevab Hiinat ja Indiat. India elanikkond on võrreldes 1950. aastaga 


kolmekordistunud, nõudlus vee järele on suurenenud nii, et see ületab säästva veemajanduse 
võimalused praegu umbes 2 korda. Tulemuseks on põhjavee taseme langus suures osas Indias 
ning kaevude kuivaks jäämine tuhandetes külades.
Haritava maa pindala vähenemine – kõlvikute/põllumaa pinna vähenemine muudab 
suureneva inimkonna piisava toitmise lähiaastatel üha raskemaks. 20. sajandi keskpaigaga 
võrreldes on põllumaa pindala inimese kohta vähenenud poole võrra – 0,24-lt 0,12-le 
hektarile. Külvipinna vähenemine inimese kohta ei oleks nii tõsine oht, kui kõlvikute 
produktiivsus, mis suurenes viimase poole sajandi jooksul 170%, kasvaks sama kiirelt ka 
edaspidi. Kahjuks on kasv aeglustunud. Perioodil 1950-1990 suurenes saagikus igal aastal 
enam kui 2%, seega tunduvalt rohkem kui oli rahvastiku juurdekasv samal ajal. Aastatel 1990 
kuni 1999 oli kasv vaid umbkaudu 1% aastas. Umbes 420 miljonit inimest elab maades, kus ei
ole enam piisavalt põllumaad vajamineva toidu kasvatamiseks. Need rahvad sõltuvad 
imporditavast toidust. 2025. aastaks ületab nende inimeste arv, kellele teravilja sisse veetakse,
arvatavast 1 miljardi. 
Kalavarude ja metsamaa vähenemine – inimkond sõltub toidu, eriti loomse proteiini 
hankimisel suuresti maailmamerest. Aastatel 1950 kuni 1997 suurenes kalapüük ookeanidest 
19 miljonilt tonnilt rohkem kui 90 miljonile tonnile. Viiekordne suurenemine vaid poole 
sajandi jooksul on surunud enamiku kalaliikide säilimise kriitilisele piirile või on määranud 
nad hävinema. Enamik merebiolooge usub, et maailmameri ei suuda toota rohkem kui 95 
miljonit tonni kala aastas. Lähiaastatel, kui jätkub inimkonna arvukuse kasv, väheneb niisis ka
kalasaak inimese kohta. Järelikult tuleb tulevikus kogu suurenev toiduvajadus katta 
maismaaressursside arvelt.
Need kolm paralleelset tendentsi – alanev põhjavee tase, kahaneb külvi pind inimese kohta ja 
maailmamere kalavarude ammendumine – viitavad sellele, et ligi 3 miljardi võrra suureneva 
inimkonna varustamine toiduga muutub lähima viiekümne aasta jooksul üha keerulisemaks.
Metsad langevad samuti inimkonna suurenevate nõudmiste ohvriks, kusjuures metsapindala 
kahanemine on suurim arengumaades. Metsamaa pindala inimese kohta väheneb aastaks 2050
praeguselt 0,56 hektarilt 0,38 hektarile nii rahvastiku üldise kasvu kui ka metsamaa 
põllumaaks muutmise tõttu. Kasvav nõudlus metsatööstuse toodangu – puidu, paberi ja kütuse
– järele ületab teatud piirkondades juba praegu jätkusuutliku metsanduse võimalused. 
Taime- ja loomaliikide väljasuremine – Taime- ja loomaliikide hävimine on paljuski 
pöördumatu muutus ning mõjutab inimkonna väljavaateid kõige rohkem. Hävimisohus 
olevate või ohustatud linnu-, imetaja- ja kalaliikide osatähtsust märgitakse nüüd kahekohaliste
numbritega: 11% maailma 8615 linnuliigist, 25% 4355 imetajaliigist ja hinnanguliselt 34% 
kõigist kalaliikidest on ohustatud. Peamine liikide kadumise põhjus on elupaikade hävitamine,
ent nende kadumist võivad põhjustada ka kliima soojenemisest või saastamisest tingitud 
elupaigamuutused. Inimkonna arvukuse paisudes väheneb nende liikide arv, kellega oma 
elupaika jagame. Samal ajal, kui üha rohkem liike sureb välja, satuvad ohtu ökosüsteemid ja 
teatud hetkel oleme silmitsi ökosüsteemide täieliku hävimisega.
Osa globaalprobleeme on sugenenud sotsiaalsetest vastuoludest, nt tuumasõjaoht, 
arengumaade elatustaseme üha suurenev mahajäämus kapitalistlike tööstusmaade omast ning 
rahvastiku liiga kiire kasv võrrelduna elatumiseks hädavajalike toiduainete toodangu kasvuga.
Ühiskonna optimaalset toimimist takistavad ka  ühekülgse tarbimislaadi levimine ja isiksuse 
degradatsiooni (väärtuse, omaduse halvenemise) nähud. Peale negatiivsete, ellujäämis- ehk 
ohuprobleemide käsitletakse globaalprobleemina ka positiivseid, kogu inimkonda 
puudutavaid arengutendentse (arenemise suundi), nagu näiteks teaduse ja tehnika 
revolutsiooni võidukäik.
Globaalseks probleemiks on kujunenud  ka rahvusvaheline terrorism, mis  ületab 
poliitilisi, geograafilisi ja kultuurilisi piire, hõlmates enamat kui vaid terroristliku taktika 
kasutamist või vastavate kuritegude sooritamist. 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakud 


USA vastu tõstsid sõja terrori vastu kindlalt rahvusvahelise elu päevakorda. Rahvusvaheline 
terrorism on praegu rahvusvahelise kogukonna ees üks pakilisimaid väljakutseid. Terrorism 
ohustab väljakujunenud eluviise ja väärtusi ning rahvusvaheliste suhete süsteemi tervikuna. 
Terroriorganisatsioonid, äärmusliikumised ning nende toetajad püüavad vägivaldselt 
destabiliseerida rahvusvaheliste suhete süsteemi, õigustades oma tegevust etniliste, 
kultuuriliste, ideoloogiliste või usuliste tõekspidamistega. Terroriaktide eesmärk on mõjutada 
avalikku arvamust ja demokraatlike poliitiliste otsuste tegemist vägivalla ning hirmutamise 
kaudu. Üksnes Ühendkuningriigis, Iirimaal ja Hispaanias on terrorismi tagajärjel kolmekümne
aastaga hukkunud üle 5 000 inimese.  Terroristiks loetakse isikut, kes poliitilistel või 
materiaalsetel motiividel teostab akte, mille eesmärgiks on materiaalse ja moraalse kahju 
tekitamine teatud eraisikutele, riikidele või organisatsioonidele. Teatud situatsioonides on 
võimatu või keeruline eristada vabadusvõitlejat terroristist. 
Terrorismioht ähvardab kõiki rahvaid ja ühiskondi, seetõttu on kõigil riikidel kohustus 
toetada terrorismivastast võitlust kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu otsustega. Seda rõhutati 
ka 2005. aasta ÜRO tippkohtumise lõppdokumendis, milles liikmesriigid mõistsid hukka 
igasuguse terrorismi, hoolimata selle vormist ja eesmärgist, ning kuulutasid terrorismi üheks 
tänapäeva kõige tõsisemaks ohuks rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule. Oluline on see, et 
üleilmne terrorismivastane võitlus toimuks ÜRO eestvedamisel. Terrorismivastases 
rahvusvahelises võitluses teeb ÜRO tihedat koostööd regionaalsete organisatsioonidega nagu 
EL, NATO ja OSCE.
Üha paremini organiseerituna toetub terrorism paljudes maades abivõrgustikele,           
kasutades tugibaase ja suuri rahalisi vahendeid. 21. septembril 2001. a. võttis Euroopa 
Nõukogu, s.o. Euroopa Liidu riigipead ja valitsusjuhid, vastu tegevusplaani võitluseks 
terrorismiga. 03.10.2001. a. tegi Euroopa Komisjon ettepaneku külmutada liikmesriikides 
kõik fondid, mis kuuluvad 27 organisatsioonile ja üksikisikule, keda kahtlustatakse terrorismi 
rahastamises. 12.12. 2001. a. moodustas komisjon teadlastest ekspertgrupi bioloogilise ja 
keemilise terrorismiga võitlemiseks.
2002. aastal võeti EL Ministrite Nõukogu poolt vastu kaks raamotsust. Esimesega loodi 
Euroopa vahistamismäärus. Teine defineeris ühtse terroristliku õiguserikkumise mõiste, mille 
kõik Euroopa Liidu liikmesriigid pidid oma õigussüsteemis kasutusele võtma ja määras 
kindlaks kriminaalkaristuste minimaalmäära seda liiki kuriteo eest. Koostöö  eesmärgiks oli 
takistada terroristidel leida varjupaika mõnes leebema seadusandlusega Euroopa riigis. Lisaks 
sellele varustab Euroopa Liit politseiametit Europoli vajalike vahenditega terrorismiriskide ja 
ohtude analüüsiks ning infovahetuseks antud valdkonnas.  Maailma ühtsuse ja vastastikuse seotuse suurenemine Tänapäeva riigid ja nende kodanikud on omavahel tihedas suhtlemises, mida tuleb ka 
korraldada. Aja jooksul on rahvusvahelises suhtlemises välja kujunenud tavad, millest enamik
riike ka kinni peab. Lisaks sõlmivad riigid omavahel lepinguid. Algul võib leping olla 
sõlmitud vaid kahe riigi vahel, hiljem võivad sellega aga liituda ka teised, nii sünnib 
rahvusvaheline kokkulepe. Lepingud ja tavad moodustavad kokku normid, mille abil 
toimub rahvusvaheline suhtlemine. Neid norme nimetatakse rahvusvaheliseks õiguseks.
Diplomaatiliste suhete ühtlustatud korraldamiseks sõlmiti ka üleeuroopalisi lepinguid.1899. 
aastal toimunud Haagi konverentsil sõlmiti mitu lepingut sõjaõiguse kohta ning 
tüliküsimuste lahendamiseks. Asutati Rahvusvaheline Vahekohus, mille üks algatajaid oli 
eesti päritoluga jurist Friedrich Martens.
Esimese maailmasõja järel loodi Rahvasteliit, Teise maailmasõja järel loodi ÜRO, mis päris 
ka Haagi kohtu. Tänapäeval on tähtsaks rahvusvaheliseks dokumendiks ÜRO põhikiri. 
Piirkondlikult on hulk riike seotud ka mitmete muude lepingute süsteemidega (Euroopa Liit, 


Briti Rahvaste Ühendus, SRÜ).Vastastikuste seoste olemasolu tingib ka globaalsete 
kliimaprobleemidega tegelemise. Kliimakokkulepetest on oluline ÜRO kliimamuutuste 
raamkonventsioon (inglise UN Framework Convention on Climate Change, 
lühendatult UNFCCC või FCCC), rahvusvaheline keskkonnakaitsekokkulepe, mis 
sõlmiti 1992. aastal ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsil. Raamkonventsiooni eesmärk on 
stabiliseerida atmosfääris olevate kasvuhoonegaaside kontsentratsioon sellisele tasemele, mis 
hoiaks ära ohtlikud inimese poolt esilekutsutud globaalse kliimasüsteemi muutused. Ehkki 
algupärane UNFCCC ei pannud riikidele mingeid kindlaid kasvuhoonegaaside emissioonide 
piirväärtusi, siis selle täiendavad osad – protokollid – seadsid ratifitseerinud riikidele kindlad 
nõudmised. Nendest tuntuim on 1997. aastal sõlmitud Kyoto protokoll.       
Kyōto protokoll on rahvusvaheline leping aastateks 1997-2012, millega ligikaudu kolmandik 
maailma   riikidest  nõustub vähendama või hoidma kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist  
1990. aasta tasemel. See on esimene samm võitluses ülemaailmse soojenemisega Protokoll 
jõustub, kui selle on ratifitseerinud niipalju riike, et nende summaarne süsinikdioksiidi 
emissioon ületab 55%  kogu maailma süsinikdioksiidi emissioonist.                                 Eesti 
ühines Kyoto protokolliga 17. novembril 1998. Eestil tuleb ajavahemikus 2008–
2012 kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähendada võrreldes 1990. aastaga 8%.      
    2009. aasta detsembri keskel toimus Kopenhaagenis ÜRO kliimakonverents, kus pea 
kogu meie planeedi riikide juhid üritasid leida lahendusi kliimamuutuste probleemile. 
Lahenduste ja selgesõnaliste kokkulepeteni neil jõuda ei õnnestunud. Sündis poliitiline 
kokkulepe, milles märgitakse ära teaduslik hinnang, et üleilmne keskmine temperatuuri tõus 
peab jääma alla 2 kraadi. Kokkuleppe oluliseks osaks on lubadus anda arengumaadele 
järgmise kolme aasta jooksul kliimapoliitika rahastamiseks 30 miljardit USA dollarit. 
Kokkuleppe lisasse pandi kirja heitkoguste vähendamise riiklikud eesmärgid.  ÜRO 
kliimakonverents toimus 2010. aasta lõpus Mexico Citys.
1970 - ndatel aastatel võtsid austraallased D.Holgrem ja B. Mollison eesmärgiga kirjeldada 
loodusmustritel põhinevaid disainisüsteeme, selleks, et leida lahendust globaalsetele 
keskkonnaprobleemidele, kasutusele sõna permakultuur. Tänapäeval mõistetakse sõna 
permakultuur all laiahaardelist kavandamise süsteemi, et inimese elukeskkond oleks terviklik 
ja vajadusi rahuldav. Permakultuuri eetika koosneb kolmest peamisest komponendist: tuleb 
hoolt kanda Maa eest, kõike tuleb õiglaselt jaotada ja tuleb hoolitseda kõikide inimeste eest.
Arengukoostöö all mõeldakse tavaliselt doonorite poolt arenguriikidele antavat 
majanduslikku või materiaalset toetust. Erinevalt arenguabist peaks arengukoostöö toimuma 
partnerluse korras, põhilise eesmärgiga võidelda ühiselt vaesuse vastu. Tavaliselt on 
arengukoostöö eesmärgiks heaolu, infrastruktuuri ja tervishoiu ning koolitus- ja töövõimaluste
parandamine.      Erinevalt humanitaar- või hädaabist eeldatakse, et arengukoostöö parandab 
arengumaade olukorda pikema aja vältel. Arengukoostööks loetakse kahe- või mitmepoolset 
koostööd riikide, rahvusvaheliste organisatsioonide või kodanikeühenduste 
vahel.                                                                   
Euroopa Liidu arengukoostöö eesmärgiks on seatud arengumaade tõrgeteta ja järk-järguline 
integreerumine maailmamajandusse ning eelkõige ebasoodsaimas olukorras olevate 
arengumaade püsiva majandusliku ja sotsiaalse arengu edendamine, aidates kaasa 
demokraatia ja õigusriigi arendamisele ja tugevdamisele ning inimõiguste ja põhivabaduste 
austamisele. OECD uurimuste järgi peaksid arenenud riigid selleks, et saavutada esimene 
aastatuhande arengueesmärkidest (äärmises vaesuses elavate inimeste arvu vähendamine 
poole võrra aastaks 2015) investeerima mitmepoolsetesse programmidesse ja projektidesse 
vaesuse likvideerimiseks vähemalt 0,7% oma RKPst. ÜRO aastatuhande arengueesmärgid on ÜRO poolt määratletud eesmärgid, mida 
soovitakse saavutada aastaks 2015 kaheksas prioriteetses valdkonnas rahvusvahelise arengu 


edendamiseks. Aastatuhande arengueesmärgid on püstitatud 2000. aasta septembris esitatud 
ÜRO aastatuhande deklaratsioonis ja nendeks on:
1) kaotada maailmast äärmine vaesus ja nälg (Vähendada aastaks 2015 poole võrra nende 
inimeste arvu, kelle elatis on väiksem kui 1 USA dollar päevas. Vähendada aastaks 2015 
poole võrra nende inimeste arvu, kes on näljas.),  2) tagada algharidus kõigile maailmas (Tagada, et aastaks 2015 saavad kõiklapsed omandada 
alghariduse), 
3) toetada soolist võrdõiguslikkust ja naiste õigusi (Tagada, et tüdrukutel oleks aastaks 2015 
poistega võrdväärsed kooliskäimisvõimalused),  
4) vähendada laste suremust (Vähendada aastaks 2015 2/3 võrra vastsündinute ja laste 
suremust), 
5) parandada emade tervist (Vähendada aastaks 2015 2/3 võrra nende naiste arvu, kes surevad
sünnitusel või selle tagajärjel), 
6) võidelda HIV/AIDSi, malaaria ja teiste haigustega (Peatada HIV/AIDSi levik aastaks 2015 
ja hakata seda vähendama. Aastaks 2015 tuleb saavutada malaaria jt levinumate haiguste 
leviku vähenemine), 
7) tagada looduskeskkonna püsivus (Vähendada aastaks 2015 poole võrra nende inimeste 
arvu, kel ei ole piisavat ligipääsu puhtale joogiveele. Aastaks 2020 tuleb parandada 100 
miljoni kodutu olukorda. Lõpetada loodusressursside mittejätkusuutlik kasutamine), 
8) luua ülemaailmne partnerlusvõrk arengu edendamiseks.  Euroopa Liidu arengukoostöö koosneb üksikute liikmesriikide arengukoostööst ja Euroopa 
Ühenduse arengukoostööst, mille läbiviimise eest vastutab Euroopa Komisjon. EL-i 
arengukoostööd rahastatakse liikmesriikide iga-aastase liikmemaksu, Euroopa arengufond 
(EDF) ja Euroopa Investeerimispanga (EIB) toel.                                                                  
Euroopa Arengufond (European Development Fund) on rahastamisinstrument, mille abil 
rahastatakse EL-i koostööd Aafrika, Kariibi ja Vaikse Ookeni regiooni riikidega (AKV-riigid)
vastavalt Cotonou lepingule. EDF sisaldab mitmeid instrumente, millest tähtsamad on 
annetused, riskikapital ja laenud erasektorile.                                                                        
Euroopa Investeerimispank (European Investment Bank) on Euroopa Liidu 
rahastusinstitutsioon, mis asutati Rooma lepinguga 1958. aastal. EIB rahastab avaliku või 
erasektori investeerimisprojekte Euroopa Liidus, aga ka arengumaades. Koostöös Euroopa 
investeerimispangaga töötab ka 1994. aastal asutatud Euroopa investeerimisrahastu, mis teeb 
invsteeringuid väikse ja keskmise suurusega ettevõtteid toetavatesse 
investeerimisfondidesse.Et kasvatada globaalset ja sotsiaalset vastutust on välja töötatud  
ühine maailmahariduse valdkond ning maailmakodaniku eetika, mis põhineb õiglusel, 
võrdsusel ning inimõiguste austamisel. Maailmahariduse liinid on nt. inimõiguskasvatus, 
võrdõiguslikkuse kasvatus, rahukasvatus, meediakasvatus, kultuuridevaheline mõistmine, 
arengu- ja õiglusküsimused ning säästvat arengut toetav haridus. Eestis tegutsev 
Arengikoostöö Ümarlaud on defineerinud maailmaharidust järgmiselt: Maailmaharidus 
kujundab teadlikkust sellest, kuidas globaalprobleemid mõjutavad üksikisiku, kogukonna ja 
ühiskonna igapäevaelu ja kuidas igaüks meist saab mõjutada maailma. See on aktiivne 
õppimisprotsess, mis võimaldab inimestel baasteadlikkusest jõuda rahvusvahelise koostöö ja 
jätkusuutliku inimarenguni isikliku vastutuse ja teadliku tegutsemise kaudu. Infotehnoloogia mõju maailma arengule Infotehnoloogia areng on kujunenud ülivõimsaks maailma arengut mõjutavaks paradigmaks 
(näidiseeskujuks). Selle varju on jäänud XX sajandi globaalprobleemid – tuumakonfliktid, 


arengumaade näljahäda ja keskkonnahoid. XXI sajandi globaalprobleem – infotehnoloogia 
harmooniline rakendamine kõigi maailma ühiskondade hüvanguks.
Sotsiaalsete probleemide tähendust saab mõõta tähelepanuga, mida nad on pälvinud teaduses. 
Arvutitehnoloogia ja eriti Interneti mõju ühiskonnale on olnud uurimisobjektiks sadadele 
tuhandetele teadusprojektidele, monograafiatele ja artiklitele. Pole juhus, et selles 
analüütilises pagasis on üheks mahukamaks haridusuuringute portfell. Infoühiskonnas on 
teadmised olulisim kapital. See, kes kontrollib hariduse arengut, hoiab ohjes ka progressi. 
Olgu progressiks siis kogu inimkonna progress, rahvusriigi kõrge konkurentsivõime või 
personaalne edukas karjäär.
Infoühiskonna eelised on tagatiseks majanduskasvule ja konkurentsivõimele, ent mis kõige 
olulisem – inimeste elukvaliteedi parandamisele. Seetõttu on loomulik, et infoühiskonna 
areng on valitsuste esmane ja pidev prioriteet. Ühtlasi on infotehnoloogia kasutamine 
tõhustanud avaliku sektori tööd. See võimaldab kasutada maksumaksjate raha teiste 
ühiskonna jaoks oluliste probleemide lahendamiseks. Interneti rakendamine avaliku sektori 
töö korraldamisel võimaldab nüüdseks täielikku infovahetust avaliku ja erasektori vahel. 
Kaasates võimalikult suurt hulka inimesi ühiskonnaellu ja otsustusprotsessidesse, on 
infoühiskonna areng aidanud kaasa demokraatia arengule.
Infotehnoloogia areng pakub arenguvõimalusi. Samal ajal võib liiga kiire areng tuua 
kaasa näiteks järgmisi riske:
riikide süvenev ebavõrdsus olukorras, kus teadmised ja nende töötlemise infrastruktuur 
muutuvad üheks olulisemaks ressursiks, 
regionaalne tasakaalustamata areng ühe riigi raames – infoteenuste laiendamisega kaasneb 
suurem võimalus nii nende tsentraliseerimiseks kui ka detsentraliseerimiseks,
inimeste süvenev ebavõrdsus lähtuvalt sellest, kes omab informatsiooni ja kes mitte,
oht inimeste privaatsusele,
regionaalne tööhõive vähenemine, nt haldusinfoteenuste tsentraliseerimisel,
ebaefektiivsete asjaajamis meetodite „betoneerimine” infotöötluse vahenditega, Infotehnoloogia areng on viinud maailma aga ka nn viienda generatsiooni sõdadeni. Nimetuse
sõja kohta pakkus esimesena välja  William S. Lind aastal 2004. Seda sõda hakatakse pidama 
eelkõige informatsiooni abil ja informatsiooni pärast, teisisõnu on see sõda suunatud vastase 
intellekti vastu. Kuna tänapäeval on põhiliseks info kandjaks arvutivõrk, Internet, siis 
suuremas osas toimub see sõda ka Internetis ja küberneetiliste vahenditega ning seetõttu 
nimetatakse seda kübersõjaks. Selle sõjategevuse põhiliseks taktikaliseks meetodiks on 
vaenlase võrku ühendatud infrastruktuuriobjektide ründamine, eesmärgiga nad üle võtta. 
Lihtsamini öeldes -  kes juhib riigi infrastruktuuri, see juhib ka tervet riiki. Eesti kontekstis 
oleks sellisteks infrastruktuuriobjektideks pangad, sidesüsteemid, energiajuhtimise keskused, 
jõustruktuuride juhtimiskeskused aga tõenäoliselt ka e-riigi ja ID-kaardi infrastruktuur. 
Põhiliseks sõjapidamise vahendiks saavad olema botnetid, mis sageli asuvad rünnatava riigi 
enda territooriumil, kuid mida juhitakse kusagilt mujalt. Mida saaks sellise sõja vastu ette 
võtta? Eelkõige on arsenalis ennetavad meetmed ja rakendada tuleb neid kodanike endi poolt. 
Nii näiteks saab kindlasti iga arvutiomanik teha nii, et tema kodu- või tööarvuti on viirustest 
puhas. Samuti saab ta paigaldada töökorras tulemüüri ning jälgida, et see oleks pidevalt 
töökorras. Samas eeldavad need tegevused olulist teadlikkuse kasvu. Siinjuures on 
loodetavasti palju abi NATO Küberkaitsekeskusest  ja Küberkaitseliidust, mille üks oluline 
tegevus peaks olema ka tavakodanike väljaõpe. Samuti saab siin abiks olla Arvutikaitse oma 
infoturvet käsitlevate artiklitega. Lisaks nimetatule tegutseb Eestis Riigi Infosüsteemide 
Arenduskeskus. Kuigi Eesti on pisike, siis nende meetoditega on meil tõenäoliselt võimalik 
ellu jääda ning see sõda isegi võita. Kübersõda teostas Venemaa näiteks Gruusia vastu 
augustis 2008 lüües rivist välja presidendi ja valitsuse ametlikud veebilehed.


Nüüdismaailmale omase info- ja suhtlusvõrkude leviku ehk digitaliseerumise kõrval on 
teiseks oluliseks tendentsiks nüüdismaailma arengus globaliseerumine. Globaliseerumine (üleilmastumine) – maailma maade vastastikuse sõltuvuse süvenemine, 
kogu maailmale ühiste arengutendentside ja ohtude ilmnemine. Globaliseerumise käigus suureneb ühiskondade vastastikune sõltuvus. Sündmus, mis toimub 
ühes riigis, mõjutab ka teisi.  Globaliseerumist käsitletakse kolmes mõõtmes:
1) majanduslik üleilmastumine – tekivad riigiülesed ehk rahvusvahelised korporatsioonid 
ehk nn multinatsionaalsed ettevõtted;
2) kultuuriline üleilmastumine – kujunevad ühtsed kultuurisümbolid, ühtlustuvad 
kultuuritarbimine ja  –väärtused.
3) poliitiline üleilmastumine – tugevnevad rahvusvahelised organisatsioonid, 
mis kujundavad üleilmset valitsemist, vähendades samas rahvusriikide rolli. 
Globaliseerumisest  eristatakse internatsionaliseerumist ehk rahvusvahelistumist, mille all 
mõistetakse lihtsalt tihedamat läbikäimist riikide ja rahvaste vahel (kaubavahetus,hariduse 
omandamise võimalused välisriigis,väliskapitali kohalolek jms).  6. RAHVUSVAHELINE SUHTLEMINE  NB! vt power-point esitlusi Rahvusvahelises suhtluses osalemise eelduseks on, et teised riigid tunnustavad riigis kehtivat 
riigivõimu. Seda võib teha de facto või de jure vormis.
Diplomaatilise tunnustamise järel ei pea teineteise pealinnades tingimata esindusi avama. 
Riikidena võidakse tunnustada ka pagulasvalitsusi või oma iseseisvuse eest võitlevate 
rahvaste organisatsioone.
Riikidevahelise suhtluse põhiraskust veavad saatkonnad jt alalised esindused. Diplomaatiliste 
esinduste peamised ülesanded on oma riigi esindamine ja kontaktide loomine, oma riigi ja 
kodanike huvide ning õiguste kaitsmine asukohamaal ning asukohamaa poliitika ja 
majandusliku olukorra kohta seaduslike vahenditega info kogumine. 
Diplomaatiliste esinduste juhid on suursaadik, saadik ehk diplomaatiline minister või 
diplomaatiline asjur (ajutine ametikoht). 
Komme nõuab, et enne diplomaadi ametisse määramise avalikustamist tuleb küsida 
asukohamaa nõusolekut. Kui välisriigi diplomaadi tegevust kahjustab asukohamaa huve, 
kuulutatakse ta persona non grataks (ebasoovitav isik) ja saadetakse maalt välja.Ühes 
pealinnas asuvad välisdiplomaadid moodustavad diplomaatilise korpuse. Saatkondi 
lähetatakse mitte ainult valitsuste, vaid ka rahvusvaheliste organisatsioonide (ÜRO, NATO, 
Euroopa Liit jne) juurde.
Rahvusvahelised suhted tähendavad suhteid rahvusvahelises süsteemis peamiselt riikide 
vahel, aga ka rahvusvaheliste organisatsioonide ning  ettevõtete (multinatsionaalsete 
korporatsioonide) vahel. Rahvusvahelised suhted põhinevad rahvusvahelistel lepingutel. 
Näiteks: 8.aprillil 2010 kirjutasid presidendid Barack Obama ja Dmitri Medvedjev alla uuele 
strateegilise relvastuse piiramise lepingule (START-lepingule), mille järgi USA ja Venemaa 
kahandavad oma lahinguvalmis tuumalõhkepeade arvu 30% võrra (1550-ni).
Integratsiooni all mõistetakse samasse sotsiaal-majanduslikku süsteemi kuuluvate riikide 
koondiste loomist nende majanduslike ja poliitiliste eesmärkide kooskõlastamiseks.


ÜRO  - Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) on 1945. aastal loodud rahvusvaheline 
ühendus, mille eesmärk on rahvusvahelise rahu ja julgeoleku, inimõiguste ning 
rahvusvahelise koostöö tagamine ja majandusliku, sotsiaalse, kultuurilise ja humaanse 
iseloomuga rahvusvaheliste probleemide lahendamine. Organisatsiooni tegevuse aluseks on 
ÜRO põhikiri (harta), mis jõustus 24.10.1945. Organisatsiooni peakorter asub New Yorgis. 
Liikmesriike on 185. ÜRO peasekretär on Ban Ki Moon. Eesti ühines ÜRO-ga 17. septembril 
1991.
ÜRO katusorganisatsiooni juurde kuulub rida spetsialiseeritud valitsustevahelisi 
organisatsioone (nt FAO; IBRD, WTO, WHO, UNESCO jt) ning ning ÜRO 
abiorganisatsioone (nt UNICEF, UNDP, UNEP, UNCHR, UNCTAD, UNDCP jt.).
Eesti uueks tähtsaks välispoliitiliseks eesmärgiks on liitumine ÜRO Inimõiguste Nõukoguga 
2012. aastal ja ÜRO Julgeolekunõukogu mittealalise liikme koha saavutamine 2020.aastal. Euroopa Liit (EL) on demokraatlike Euroopa riikide pere, kes on otsustanud töötada koos, et
saavutada rahu ja õitseng. See ei ole riik, mille eesmärk on asendada olemasolevaid riike, vaid
sarnaneb pigem rahvusvaheliste organisatsioonidega. Selle liikmesriigid on loonud ühised 
institutsioonid, millele nad delegeerivad osa oma suveräänsusest, nii et otsused teatud ühise 
huvi valdkondadest tehakse demokraatlikult Euroopa tasandil. Sellist suveräänsuse 
ühendamist kutsutakse ka „Euroopa integratsiooniks”. Euroopa Liidus on peamine õigusriigi 
põhimõtete järgimine. Kõik ELi otsused ja menetlused põhinevad asutamislepingutel, mille 
on heakskiitnud kõik ELi liikmesriigid. Euroopa lõimumisprotsessi alguseks võib lugeda 1951. aastat, mil sõlmiti Euroopa Söe- ja 
Teraseühenduse (ESTÜ) asutamisleping (leping jõustus 1952). Rahu nimel ühinesid kuus 
Euroopa riiki: Belgia, Holland, Luksemburg, Itaalia, Prantsusmaa ja Saksamaa. Selle 
sammuga allutati söe- ja terasetootmine ühisele organile, et muuta sõjapidamine nimetatud 
riikide vahel praktiliselt võimatuks. Koostöö erinevates valdkondades laienes veelgi, kui 25. 
märtsil 1957 allkirjastati Roomas Euroopa Majandusühenduse (EMÜ) ja Euroopa 
Aatomienergiaühenduse (EURATOM) asutamislepingud. ESTÜ, EMÜ ja EURATOM 
olid eri organisatsioonid. Et aga neisse kuulusid samad riigid ja neil olid ühised juhtorganid, 
kutsuti neid Euroopa Ühendusteks. 
Volituste laienemisega sai 1993. aastal Maastrichti lepingu alusel Euroopa Ühendustest 
EuroopaLiit.                                                                                                              
EL õigusaktid – määrused, direktiivid, otsused – mõjutavad iga kodaniku elu. 
Otsustusprotsess hõlmab kolme põhilist institutsiooni: 
Euroopa Liidu Nõukogu  - esindab liikmesriike ja langetab peamisi otsuseid, 
Euroopa Parlament  - esindab rahvast, jagab EL Nõukoguga seadusandlikku võimu ja 
vastutab koos temaga EL eelarve eest
Euroopa Komisjon  - esindab EL ühishuve ja on peamine täidesaatev organ, kes teeb 
õigusaktide ettepanekuid ja  tagab EL poliitika nõuetekohase 
elluviimise.                                                                                                  
Õigusakti ettepaneku teeb Euroopa Komisjon. Õigusakti võtavad vastu  Euroopa Liidu 
Nõukogu ja Euroopa Parlament. 
1993. aastal jõustunud Euroopa Liidu ehk Maastrichti leping lõi tänapäeval eksisteeriva 
"kolmesambalise" Euroopa 
Liidu:                                                                                                    


  1. Esimese samba moodustavad Euroopa Ühendused. Sinna kuuluvad ühisturg , majandus- 
ja rahaliidu nõuded, samuti liidu lisapädevused teatud valdkondades nagu liidu kodakondsus, 
keskkond, teadustöö, haridus ja koolitus.                                                                                   
2. Liidu teine sammas võimaldab teha koostööd ühise välis- ja julgeolekupoliitika 
vallas.                  
  3. Kolmandas sambas on liidu justiits- ja siseküsimuste poliitika, mille alla omakorda 
kuuluvad varjupaiga- ja immigratsiooniküsimused, juriidiline koostöö tsiviil- ja 
kriminaalasjades ning tolli- ja politseikoostöö terrorismi, narkokaubanduse ja pettuse vastu 
võitlemisel.
13. detsembril 2007 kirjutati liikmesriikide riigipeade poolt ametlikult alla Lissaboni leping,  
mille pidid kõik liikmesriigid ratifitseerima. 
Lissaboni lepinguga laiendati  kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamise põhimõtet 
uutele poliitikavaldkondadele, milledeks on: kodanikualgatus; vabadusel, turvalisusel ja 
õigusel rajanev ala; liikmesriikide struktureeritud koostöö ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika 
valdkonnas; energiaturvalisus; võitlus kliimamuutustega; kodanikukaitse; humanitaarabi 
kolmandatele riikidele; kosmosepoliitika; intellektuaalomandikaitse; kuritegevuse 
ennetamine.
Liikmesriikide jaoks tundlikemates valdkondades nagu ühine välis-  ja julgeolekupoliitika, 
ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika, institutsioonide koosseisud, kriminaal ja politseikoostöö 
teatud meetmed, sotsiaalkindlustus- ja kaitse töötajate kaitse, keelenõuded ja –eeskirjad ning 
maksupoliitika säilib ühehäälsuse põhimõte.
Suurenes osalusdemokraatia - Lissaboni leppega edendatakse kodanike osalust Euroopa 
Liidu poliitika kujundamises. Tähelepanuväärne uuendus on säte, mille kohaselt võib 
vähemalt miljon liidu kodanikku, kes esindavad märkimisväärset arvu liikmesriike, kutsuda 
üles Euroopa Komisjoni esitama õigusakti ettepanekut küsimustes, mille kohta kodanike 
arvates on aluslepingute rakendamiseks vaja vastu võtta Euroopa Liidu õigusakt
Lepingus sätestatakse, et Euroopa Liidu institutsioonid annavad kodanikele ja nende 
ühendustele võimaluse esitada avalikult oma arvamust liidu tegevuse kohta kõigis 
valdkondades. Liidu institutsioonidel on kohustus pidada ühiskonnaga avatud, läbipaistvat ja 
korrapärast dialoogi, mis tähendab osalusdemokraatia arendamist.
Seadusandlike aktide eelnõude arutamisel ja hääletamisel Euroopa liidu Nõukogus on istungid
avalikud.
Euroopa Komisjon säilitab ka tulevikus Euroopa Liidus keskse rolli. Ainult Euroopa 
Komisjonil on õigus algatada õigusakte. Kuid Lissaboni Leping kärbib Komisjoni koosseisu - 
kui 2009 aastal ametisse kinnitatud Euroopa Komisjoni kuulub igast liikmesriigist üks isik 
ehk volinik, siis Lissaboni leping näeb ette komisjoni liikmete arvu vähendamist järgmise 
koosseisu puhul ( alates 1.novembrist 2014 vastab Euroopa Komisjoni liikmete arv kahele 
kolmandikule liikmesriikide arvust (s.o. 18 volinikku 27 liikmesriigi puhul)). Komisjoni 
liikmed valitakse rangelt võrdse rotatsiooni süsteemi alusel, mille kehtestab Euroopa 
Ülemkogu.
2009. aasta aprillis võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni Euroopa südametunnistuse ja
totalitarismi kohta, millega nõutakse 23.augusti kuulutamist üleeuroopaliseks kõikide 
totalitaarsete ja autoritaarsete reziimide ohvrite mälestamise päevaks ja Euroopa mälu ja 
südametunnistuse platvormi loomist, mis toetaks totalitarismi ajaloo käsitlemisele 
spetsialiseeritud riiklike uurimisinstituutide võrgustikke ja koostööd. 2009.a. esitas Eesti 
avalduse Euroopa Liidu IT-agentuuri asukohamaaks saamiseks.
2010.a. seadis Eesti endale eesmärgiks edendada digitaalse ühisturu loomise ideed. Digituru 
tekkeni loodetakse jõuda aastaks 2015.


NATO  - Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioonile (NATO) pani 1949. aastal aluse Põhja-
Atlandi leping, mida tuntakse ka Washingtoni lepingu nime all. Praegu on NATO liikmeid 28.
Asutajaliikmed on Ameerika Ühendriigid, Belgia, Holland, Island, Itaalia, Kanada, 
Luksemburg, Norra, Portugal, Prantsusmaa, Taani ja Suurbritannia. 1952. aastal liitusid 
organisatsiooniga Kreeka ja Türgi. 1955. aastal Saksamaa, 1982. aastal Hispaania ning 1999. 
aastal Poola, Tšehhi Vabariik ja Ungari. . NATO seni viimane laienemine toimus aastal 2004.,
kui organisatsiooni liikmeks said Bulgaaria, Eesti, Leedu, Läti, Rumeenia, Slovakkia ja 
Sloveenia. 2009.a. ühinesid Horvaatia ja Albaania.
NATO peaeesmärgiks on kindlustada ja kaitsta nii poliitiliste kui ka sõjaliste vahenditega 
liikmesriikide vabadust ja julgeolekut. Asutamislepingu artikkel 5 sisaldab liitlaste 
kollektiivkaitse põhimõte – käsitleda relvastatud rünnakut ühe liitlase vastu relvastatud 
rünnakuna kõigi teiste liitlaste vastu. See kohustus tugineb ÜRO harta artiklile 51, mille 
kohaselt on riikidel õigus individuaalsele ja kollektiivsele enesekaitsele, juhul kui nende vastu
on toime pandud relvastatud rünnak. Lisaks kollektiivse enesekaitse põhimõtte sätestamisele 
kohustuvad liikmesriigid lepinguga üksikult ja ühiselt säilitama ja arendama oma 
kaitsevõimet, luues sellega aluse ühiskaitse planeerimisele.
NATO tegeleb rahuvalvega vastavalt 1991. aasta Rooma deklaratsioonile. 
Rahuvalveoperatsioone korraldab ta OSCE ja ÜRO egiidi all.
NATO-t juhib peasekretär, kelleks on praegu Andres Fogh Rasmussen.
NATO peamised  tegevusvaldkonnad 21. sajandil on: Afganistan, suhted Venemaaga ja 
toimetulek uute ohtudega (küberrünnakud).
Käesoleval ajal on tähtsaks rahvusvahelise koostöö teemaks uutele julgeolekuriskidele 
reageerimine, iseäranis küberjulgeoleku tagamine. Küberruumi haavatavus on kaasajal tõsine 
julgeolekuoht, mis puudutab kõiki riike ning millega peab võitlema globaalsel tasandil. Mais 
2008 kiitis Eesti valitsus heaks riikliku küberjulgeoleku strateegia. Selle kohaselt soovib Eesti
aktiivselt osaleda rahvusvahelise küberjulgeolekupoliitika väljatöötamisel, teadvustades 
probleemi erinevate organisatsioonide kaudu (NATO, EL, ÜRO, OSCE, Euroopa Nõukogu jt)
ning arendades küberjulgeolekuga tegelevaid rahvusvahelisi koostöövõrgustikke. Eesti soovib
saavutada võimalikult laiaulatusliku riikide ühinemise küberkuritegevust ja -ründeid 
käsitlevate rahvusvaheliste konventsioonidega ja rahvusvahelise moraalse hukkamõistu 
küberrünnetele. 14. mail 2008.a. rajati Eestisse NATO küberkaitse kompetentsikeskus (Centre
of Excellence) ning jätkuvalt on plaanis tegelda Eesti küberkaitse alaste kogemuste edasise 
tutvustamisega maailmas. Koostöölepingule kirjutasid esimestena alla seitsme riigi kaitseväe 
juhatajad. Sõlmitud koostöölepe reguleerib riikide osaluse tingimusi küberkaitsekeskuses, 
täpseid vastutusalasid, koordinatsioonimehhanisme, finantsküsimusi, keskusega liitumise ning
lahkumise protseduure ja muid keskuse toimimist korraldavaid aspekte. Kompetentsikeskuse 
ülesandeks on NATO küberkaitse standardite ning võimete arendamine ning ekspertnõu 
pakkumine küberkaitse alal. Keskuse ülemaks määras kaitseväe juhataja alates 1. augustist 
kolonelleitnant Ilmar Tamme. Välja on töötatud küberjulgeoleku strateegia aastateks 2008–
2013. 2010.a. sõlmis Eesti Kaitseministeerium NATO Konsulteerimise, Juhtimise ja Kontrolli
Agentuuriga (NC3A) koostööleppe, mis annab Eestile lihtsustatud ligipääsu kogu NATO 
poolt väljatöötatud side-, juhtimis-, luure- ja seiresüsteemide tarkvarale.
OSCE - Euroopa Koostöö ja Julgeoleku Organisatsioon (OSCE) asutati Euroopa 
Julgeoleku ja Koostöö Konverentsi lõppakti allakirjutamisega Helsingis 1975. aastal. Praegu 
kuulub OSCE liikmete hulka 53 riiki, alates 1992. aastast kuulub sinna ka Eesti.
Kõige üldisemas plaanis on OSCE ülesanded järgimised:
 - kaasa aidata julgeoleku ja stabiilsuse suurendamisele koostöö kaudu inimõiguste, 
poliitiliste, majanduslike, sõjaliste ja keskkonnaalaste probleemide valdkonnas,


-ära hoida konflikte ja tugevdada rahu inimõiguste austamise, demokraatlike institutsioonide 
loomise ning majandusliku ja sotsiaalse progressi edendamise abil.
Euroopa Nõukogu -  5. mail 1949 asutati Euroopa Nõukogu. Selle organisatsiooni, mille 
eesmärk oli töötada Euroopa suurema ühtsuse nimel, rajasid 10 Lääne-Euroopa riiki. 
Tänapäeval kuulub sellesse organisatsiooni enamik Euroopa riike. 
Euroopa Nõukogu eesmärk on kooskõlastada liikmesmaade poliitikat. Nõukogu eesmärk on 
kooskõlastada liikmesmaade poliitikat. Üle 155 Euroopa konventsiooni, mis asendavad 
rohkem kui 75 000 kahepoolset lepingut, annavad liikmesriikidele aluse siseriiklike 
õigusaktide täiendamiseks ja ühtlustamiseks. Euroopa inimõiguste konventsioon, mis võeti 
Euroopa Nõukogus vastu 1950. aastal, loob inimõiguste järgimise ja kaitsesüsteemi. 
Konventsioonist lähtuvalt võib igaüks, kes leiab, et tema inimõigusi on rikutud, esitada 
kaebuse, kui ta ei ole leidnud kaitset oma riigi kohtutes. Loodud on ühtne inimõiguste kohus, 
mis tegutseb Strasbourg’is. 1961. aastal võeti vastu Euroopa sotsiaalharta, mis näeb ette 
õiglase sotsiaalpoliitika arengu Euroopas.
Schengen:  14.06.1985.a. sõlmisid Belgia, Holland, Luksemburg, Prantsusmaa ja 
Saksamaa Schengeni lepingu, millega lepiti kokku omavahelise piirikontrolli kaotamises. 
1990.a. vastuvõetud Schengeni lepingu lisaga (Schengeni konventsioon) kehtestati 
piirikontrollita liikumise tingimused. Schengeni konventsiooni jõustumise järel 1995.a. toimus
lepinguga ühinenud riikide vahelistel piiridel piirikontrolli kadumine. Selleks, et liituda 
Schengeni õigusruumiga, tuleb riikidel läbida Schengeni hindamised. Eesti läbis hindamised 
aastatel 2006 ja 2007. Schengeni konventsiooniga on liitunud Belgia, Holland, Luksemburg, 
Prantsusmaa, Saksamaa (asutajad riigid, liitunud 14.06.1985), Itaalia (1990), Portugal, 
Hispaania, Kreeka (1992), Austria (1995), Island, Norra, Rootsi, Taani, Soome (1996), Eesti, 
Leedu, Läti, Tsehhi, Ungari, Malta, Poola, Slovakkia, Sloveenia (2007).
2010.a. moodustasid Albaania, Makedoonia ja Kosovo oma maade vahel vaba liikumise   
tsooni, ”nn mini-Schengeni”, et näidata oma valmidust Euroopa Liiduga lõimumiseks.  OECD -Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD)  on arenenud 
tööstusriike koondav rahvusvaheline organisatsioon. OECD tegeleb peamiselt 
majanduspoliitikaga: üldise teabevahetuse, andmete kogumise, statistika avaldamise, 
majanduse analüüsi, prognooside ja muu sellisega. OECD formaalne eesmärk on 
tugevdada demokraatiat ja soodustada vabaturumajandust kõikjal maailmas. OECD 
on 1948 asutatud Euroopa Majanduskoostöö Organisatsiooni järeltulija. See organisatsioon 
moodustati selleks, et kooskõlastada Marshalli  plaani raames Euroopale antavat  USA  ja  
Kanada majandusabi.                                                 
OECD on arenenud tööstusriikide foorum alalise asukohaga Pariisis. OECD-l on 20 
asutajariiki, neist väljastpoolt Euroopat üksnes Kanada ja USA. Kuni aastani 2010 oli OECD-
l 31 liikmesriiki, pärast uute liikmete liitumist 2010 aga 34 riiki.  Organisatsiooni peamine 
eesmärk on aidata kaasa maailmamajanduse arengule ning maailmakaubanduse 
laienemisele.  2010.a. sai Eesti OECD liikmeks. parandamiseks.      Maailma arenenud riike 
koondava OECD liikmelisus pakub Eestile uusi võimalusi vahetada kogemusi ühenduse 
riikidega üle maailma. Ühinemislepinguga saab Eesti OECD konventsiooni osaliseks, nõustub
järgima OECD töömeetodeid, põhimõtteid ja akte ning tasuma liikmemaksu. Samuti 
määratakse Eesti osalus vabatahtlikes tegevustes ning loetletakse komiteed, millele Eesti peab
ühinemise järel esitama arenguaruande.