Ühiskonnaõpetuse riigieksamiks valmistumine (0)

Ühiskond - inimeste kooselu vorm ja sellest tulenevate sotsiaalsete suhete ja institutsioonide kogum.
Industriaalne e tööstusühiskond
18. sajandu Inglismaa
Tööstuslik tootmine
* manufaktuurid asendusid vabrikutega
Töötegemine muutus ratsionaalseks ("aeg ja raha")
Tugevnes bürokraatia
Tööaeg domineeris puhkaja üle
Palgatöö (määras väärtused)
Otsiti meelelohutust (kasiinod, kabareed, loterii jne)
Muutus ühiskonna sotsiaalne jaotus
Progressi sümboliks kujuneb linn ( palgad , moodsad kaubad , transport)
Muutus leibkonnamudel - väikepere
Postindustriaalne ühiskond
alates 20. sajandi viimasest veerandist
Teenindussektori osatähtsuse kasv
Tootmise mahu asemel tähtsustatakse teaduse ja tehnoloogia osa majanduses
Koveieritööliste asemel vajatakse haritud spetsialiste
Riik reguleerib ka majanduse arengut (varem vaid poliitika ja õiguskord)
Omanike asemel teevad otsuseid tegevjuhid ( spetsialistid )
Kujuneb keskklass
Vabam töökorraldus
Oluline loovus ja oskus töötada meeskonnas ning rakendada teadmisi
Suurem tegevusvabadus
Hinnatakse laiapõhjalist ettevalmistust
Inimeste eluolu ja tarbimine ühtlustub
*elatustaseme tõus
*masstootmine
*massikultuur
Massimeedia
Oluline suutlikkus kiirelt hankida ja töödelda informatsiooni
Avardusid teabe edastamise võimalused
*satelliit- ja kaabelTV, mobiiltelefon, internet
*muutub ühiskonna tajumine
Teadmusühiskond
1970. aastate lõpust
Majanduslikud ja poliitilised otsused peavad toetuma uuringutele ja analüüsidele
Oluline on töölise loovus ja paindlikkus
Ohuks tootmise ja tehnoloogia negatiivne mõju keskkonnatasakaalule
Siirdeühiskond
Ühiskonna aenguetapp, mil toimub üleminek diktatuurilt demokraatiale
Ohud: ametnike ja poliitikute asjatundmatus, reformide ühtlane tempo, majanduskriis , populaarseks võivad muutuda autoritaarse valitsemisega loosungid
Nüüdisühiskond
Ühiskonnasektorite eristatavus ja seotus
Tööstuslik kaubatootmine
Rahva osalemine ühiskonnaelu korraldamises
Vabameelsus inimsuhetes ja vaimuelus
Inimõiguste järgimine
Infoühiskond
Oluline on info kiire hankimine ja töötlemine
Info kerge kättesaadavus
E-riik
Riigiasutuste ja õigusaktide kajastumine internetis, mis võimaldab ametnikevahelist, samuti kodanike ja ametnike vahelist kiiret ja mitmekesist suhtlust
Võim majanduses
Majandusliku võimu puhul on firma ja kompanii küll teistest mõjukam, ent tema juhtpositsioon
oleneb majanduslikust edukusest. Äriedu võib aga muutuda palju kiiremini kui seadustega paika
pandud riigivõimukorraldus. Majandusvõimu keskused omavad pigem sümboolset kui kohustavat
tähendust. Näiteks börsimaailma keskuseks peetav Wall Street New Yorgis omab vaieldamatult
majanduslikku võimu, kuid ükski ärimees pole kohustatud astuma samme tulenevalt aktsiakursside
kõikumisest.
Võim riigis
Nagu me kõik teame on Eestis võimu kõrgeima võimu kandja rahvas. Riigivõimul on mitmed
tunnused, mis on talle ainuomased ehk monopoolsed. Nende tõttu on riigivõim ühiskonnas
ülimuslik teiste võimuliikide suhtes.
Võim ühiskonnas - inimeste või grupi suutlikkus mõjutada teiste tegevust ning saavutada sel viisil teadmised ja kogemused.
Kui võim on autoriteetne , siis inimesed alluvad , sest võimu nõudmised on nende jaoks õigustatud ja targad.
Sunni puhul alluvad inimesed, sest nad kardavad võimu vägivalda ja karistusi. Tänapäeval ei domineeri kumbki meetod, kasutusel on nii üks kui ka teine.
Võimu teostamise meetodid
Põhimõtteliselt eristatakse kahte tüüpi meetodeid – autoriteeti ja sundi. Sunni korral
kuuletuvad inimesed võimule hirmust vägivalla või karistuse ees. Teatud mõttes väljendavad
ka seadused õiguslikku sundi, sest nende mittetäitmine toob kaasa karistuse – trahvi, ametist
vallandamise, vabaduse võtmise.
Kui võim on autoriteetne, kuuletuvad inimesed mitte hirmust, vaid veendumusest, et võimu
nõudmised on õigustatud ja targad.
Kuningavõimule alluti vanasti tihti traditsioonide jõul. Dünastia, kes maad juba sajandeid oli
valitsenud, evis rahva hulgas ka autoriteeti. Niisuguseid juhte, kes omandavad ülimusliku
autoriteedi tänu oma juhitalendile ja liidrioskustele, nimetatakse karismaatilisteks liidriteks.
Karismaatiliste poliitikutena nimetatakse Leninit, Hitlerit, Churchilli, Castrot, Mahatma
Gandhit, Martin Luther Kingi .
Nüüdisühiskonnas on liidri karismast olulisemaks võimule kuuletumise põhjuseks mõistuslik
kaalutlus . Näiteks maksavad peaaegu kõik kodanikud ja firmad ausalt oma makse, sest nad
mõistavad, et saadavat tulu kasutatakse oluliste vajaduste ( korrakaitse , teede – ja
sidevõrgud, haridus ja tervishoid ) rahuldamiseks.
Tänapäeval on pea võimatu leida niisugust ühiskonda, kus riigivõimu teostatakse kas ainult
sunni või ainult autoriteedi najal . Tavaliselt on kasutusel nii üks kui teine meetod. Vajadus
rakendada sundi kerkib tavaliselt üksikutel juhtudel või seoses üksikute ühiskonnaliikmetega.
Näiteks tuleb riigil tegeleda maksupetturitega ja nende suhtes ka sundi rakendada.
Demokraatia – valitsemisviis või poliitiline režiim, milles võimukasutust legitimeerib ja
kontrollib rahva tahe . Kontrolli tagab õigusriik, kus austatakse ja järgitakse seadusi, kus
kehtivad isiku-, informatsiooni- ja sõnavabadus, võimude lahususe põhimõte ja sõltumatu
kohtuvõim. Võimu omandamine, kasutamine ja vaheldumine on vaba poliitilise võistluse
tulemus. Demokraatia on rajatud seaduse ülimuslikkusele ja inimõigustele. Põhitunnuseks on
regulaarselt toimuvad vabad ja ausad valimised. Riigivormilt vabariik või piiratud monarhia .
Demokraatia sisuks on järjest rohkem hakatud pidama otsuste delegeerimist otsustest otseselt
puudutatud kodanike tasandile , riigivalitsemise maksimaalset läbipaistvust, kodanike
informeeritust poliitiliste otsuste motiividest ja põhjustest ning valitsusväliste
kodanikeorganisatsioonide kaasamist valitsemisse.
Demokraatia tunnused
Tuginemine seadustele
Võimude lahusus ja tasakaalustatus
Kodanikuvabaduste tagamine
Regulaarsed vabad valimised
Kõrgem võimu kandja on rahvas
Rahvas teostab võimu kaudselt oma esindajate valimiste teel
Huvide, seisukohtade ja vaadete paljusus
Vähemuste õigused on kaitstud
Vaba konkurents
Polüarhia
Paljude võim
Võimu jagatakse mitmete gruppide vahel
Peab olema kaasatud tegus kodanikuühiskond
Tunnused: infoallikad, vabadus esineda eriarvamusega ja kritiseerida valitsuse poliitikat
Otsedemokraatia
Rahvas otsustab ise avaliku elu küsimuste üle. Riigi tasandil on otsese demokraatia peamiseks viisiks referendum ehk rahvahääletus.
Esindusdemokraatia
Tuumaks on rahva esindajate valimine
Saadikule antakse mandaat
*kodanikud ei osale otsuste tegemise protsessis, riiki juhitakse koalitsioonileppe järgi
*kehtib nelja-aastane valimistsükkel ja puudub pikemaajaline arengustrateegia
*toimub võõrandumine ja eemaldumine igapäevapoliitikast (meist ei sõltu midagi), lisaks erakondade kauplemine , usalduskriis
Osalusdemokraatia
Otsuste aluseks on inimeste kuulamine , keda antud otsus puudutab
*kaasatakse võimalikult paljud ühiskonna liikmed - tõuseb otsuste kvaliteet
*kaasamine vajab algatust avaliku võimu poolt, ressursse ja sruktuuri
*tagatakse avaliku võimu info avalikustamine ja kättesaadavus, läbipaistvus, regulaarne aruandlus
*tagatakse suurem õiglus ühiskonnas ja lähendatakse võimu kodanikkonnale
Elitaardemokraatia
Esindusdemokraatia suund, võimule saab vähemus ( eliit ), kuid demokraatlikku eliiti iseloomustab just oskus arvestada enamuse (rahva) huvidega .
Hea valitsemine: legitiimne , efektiivne, läbipaistev, kodanikke kaasav .
Seadus on kirjapandud õigusnorm
Õiguseks nimetatakse mingis ühiskonnas kehtivate ettekirjutuste ja käitumisnormide kogumit.
Eraõigusega korraldatakse inimestevahelisi suhteid. Eraõiguses on subjektid oma õigustes
võrdsed.
Seadus on õigusteaduse mõistes üldise iseloomuga , üldkohustuslik ja formaalselt määratletud
käitumisreegelite (õigusnormide) kogum ehk õigusakt.
Kontinentaalses õigussüsteemis on seadustel õiguskorra hierarhias ülimuslik iseloom. See
tähendab, et kõik teised õiguse allikad peavad olema vastavuses seadusest tulenevate
nõuetega ja seadust saab muuta või tühistada vaid seda vastuvõtnud organ
Eestis on seaduste algatamise õigus:
Riigikogu liikmel;
Riigikogu fraktsioonil;
Riigikogu komisjonil;
Vabariigi Valitsusel;
Vabariigi Presidendil põhiseaduse muutmiseks.
Seadused kuulutab välja Vabariigi President .
Riik - sisemiselt korrastatud organistatsioon, mis tegutseb sihipäraselt ühiskonna vajaduste rahuldamise nimel
Riigi tunnused
Maa-ala (maismaa, maapõu, õhuruum, territoriaalvesi, riigi lipi all sõitvad alused rahvusvahelises ruumis)
Elanikkond (kodanikud, mittekodanikud , kodakondsuseta isikud, topeltkodakondsusega isikud)
Suveräänne riigivõim
Riigivõimule ainuomased ehk monopoolsed tunnused:
Ainuõigus kehtestada seadusi ja kontrollida nende täitmist
Ainuõigus koguda makse ja otsustada maksutulu kasutamise üle
Seadusega antud ainuõigus kasutada vägivalda julgeoleku ja sisekorra
tagamiseks
Riigivõimu otsused on kohustuslikud kõigile selle riigi territooriumil asuvatele isikutele
Õigus ja kohustus korraldada riigi igapäevaelu ehk teostada avalikku haldust
ning esindada riiki rahvusvahelises suhtlemises
Üks keskpunkt ja selge võimuasutuste hierarhia
Riigivõimu komponendid
Asutused ja institutsioonid , ametnikus ja õigusnormid. Majandusliku võimu puhul tagab juhtpositsiooni majanduslik edukus. Kultuuri vallas tagab juhtpositsiooni pigeb populaarsus, autoriteetsus.
Sotsiaalne partnerlus – seaduse või mõne muu õigusakti väljatöötamisse kaasatakse peale riigiametnike ka neid huvigruppe, keda kavandatav poliitika puudutab.
Võrgustikuvalitsemine – valitsemine ei peaks olema ülemuste ja alluvate, vaid võrdsete osalejate suhe. Klassikaline näide sellest on ümarlaud, leidub ka foorumeid ja virtuaalseid võrgustikke. Üks osaleja ei saa jõuda oma eesmärgile partnereid ignoreerides.
Õigusriik – riik, kus valitsetakse vastavalt seadustele ning tahatakse riigi elanike heaolu.
Õigusriigi tunnused
Riigivõimu piirav põhiseaduslik alusdokument
Ühiskondlike probleemide lahendamine mitte üksikjuhtumite tasandil, vaid seadusandlusest lähtudes
Seaduste universaalne kehtimine kõigi ühiskonnaliikmete suhtes
Seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu lahutatus üksteisest
Õigus omada erinevaid arvamusi ja neid vabalt levitada
Kodanikuõiguste tagamine ja eraomandi kaitse riikliku omavoli eest
Õigusriik vs võimuriik
Õigusriigis korra aluseks õiglus, mis üksikisikuid riigi eest kaitseb
Võimuriigis korra aluseks distsipliin, mis riiki üksikute ees kaitseb
Distsipliin surub alla vabaduse, õigus soodustab vabadust
Võimuriigis asetub õigus võrreldes võimuga tahaplaanile
Õigusriik tahab arendada ja kindlustada üksikisikute õigust
Võimuriik püüab arendada ja kindlustada riigivõimu
Avalik sektor
Võim on ülimuslik
Seadused/eeldused on kõigile kohustuslikud täitmiseks
Kontroll riigi territooriumi üle
Riigiasutused on avalikud
Avaliku sektori ülesanded
Seadusandlus , avaliku korra tagamine
Maksude kogumine ja ümberjagamine
Avalik haldus (riigi ja omavalitsuste plaanipärane tegevus, et teostada poliitikas püstitatud eesmärke)
Erasektor
Kasumi taotlemine ja eraomandus
Tuleb arvestada riigi ehk avaliku sektori ettekirjutuste, maksude, tegevuslubade jms sekkumisega
Erasektori õiguslikud vormid
FIE e. füüsiline isik: vastutab kogu varaga
Osaühing: vastutab vaid oma osamaksuga ( algkapital 40 000kr)
Aktsiaselts : erineb OÜ-st aktsiate võõrandamise, kontrolli ja juhtimise poolest (algkapital 400 000kr)
III sektor
Ühiskondlik tegevus, mis pole suunatud kasumi saamisele ega võimu teostamisele
Kodanikuühiskond e mittepoliitilised, vabatahtlikud kodanikuorganisatsioonid ja ühendused
Eesmärk edendada kohalikku elu ja tugevdada inimeste ühtekuuluvustunnet
Ühiskonna sotsiaalne struktuur
Inimeste kategooriate vaheliste domineerimissuhete süsteem (tööandjad - töövõtjad, peremees - tööline jms); baseerub võimul tootmisviiside üle.
Sotsiaalsed struktuurid on suuremate koosluste spetsiifilised karakteristikud , mis kehtivad ainult grupi kohta (sest ainult sotsiaalsel kooslusel on sotsiaalne struktuur): grupi suurus, käitumisnormid, tööjaotus, konfliktide lahendamise viisid jms.
Ühiskonna sotsiaalne struktuur
Mingile ühiskonnatüübile omane rahvastiku jagunemine suurteks sarnaste omadustega kategooriateks nagu rahvused , klassid ja sotsiaalsed grupid; rahvastiku sooline ja ealine jaotus.
Pluralism
Poliitikas ideede, arvamuste, poliitiliste jõudude ja huvigruppide mitmekesisus . Pluralistlikus ühiskonnas austatakse õigust olla erinev, ollakse valmis dialoogiks ja väärtustatakse koostööd.
Sotsiaalne tõrjutus – seisund, mille puhul inimene ei osale ühiskonna hüvede jaotuses, võimusuhetes ega kultuurielus .
Sotsiaalse tõrjutuse näitajad: vaesus , sotsiaalsete sidemete ja kaasatuse puutumine.
Tõrjutuse põhjused: töötus, erivajadus , vähemusrühma kuulumine , piirkondlikud tulu- ning infrastruktuuri erinevused.
Heaoluriik – riik, milles on saavutatud enamiku elanike sotsiaalne ja majanduslik turvalisus.
Heaoluriik püüab parandada inimese toimetulekuvõimalusi ning sekkub sel eesmärgil majandusse ja tulude jaotamisse. Riik täidab kõigele muule lisaks ka sotsiaalseid ülesandeid ja reguleerib majandust.
Heaoluühiskond – heaoluriigi nüüdisaegne mudel, heaolu pakuvad peale riigi ka erasektor ja mittetulundussektor ; ühiskonnaliikmetele on tagatud kõrge elukvaliteet .
Heaoluriigi tunnused
Ressursside ülekandmine, nt väliskaubandusest tervishoidu
Umbes pool avalikest kuludest läheb sotsiaalsfääri vajadusteks. Heaoluriigi suuri kulutusi kritiseeritakse tänapäevalgi, kuid nende kokkutõmbamist pole kusagil toimunud. Pigem püütakse teha ümberkorraldusi ning jagada heaolu tagamise kohustused riigi, tööandja, mittetulundussektori ja kodanike vahel.
Liberaalne heaolumudel
Riik sekkub ainult siis, kui väga vaja; inimesed on ise peamised vastutajad heaolu eest. Näiteriigid: Jaapan ja USA.
Korporatiivne ( konservatiivne ) heaolumudel
Heaolu keskseks kandjaks on eelkõige töölisühendused ning ka perekonnad. Oluline on inimese enda tööpanus. Näiteriigid: Saksamaa, Belgia.
Sotsiaaldemokraatlik heaoluriik
Kehtivad väga kõrged maksud , kuid selles süsteemis on keskseks heaolu eest vastutajaks riik ise. Näiteriigid: Soome, Rootsi.
Jätkusuutlikkus
Ühildada majanduskasv ja keskkonnahoid . Jätkusuutlik areng rahuldab praeguse põlvkonna vajadused, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade samasuguseid huve.
Eesti jätkusuutlikkuse neli komponenti: eesti kultuuri elujõulisus, heaolu kasv, ühiskonna sidusus, ökoloogiline tasakaalustatus.
Hea valitsemine: legitiimne, efektiivne, läbipaistev, kodanikke kaasav.
Jätkusuutlikkuse põhimõtted:
Majanduse ja keskkonna ühendamine
Kõrge elukvaliteet
Erinevad seisukohad peavad olema kuuldavad
Lõhede vähendamine regioonide ja sotsiaalsete klasside vahel
Kultuurilise mitmekesisuse väärtustamine
Kohustused tulevaste põlvkondade ees
Keskkonnakaite
Demograafia – rahvastikuteadus , rahvastikku, selle koosseisu ja liikumist uuriv teadus.
Iive – rahvaarvu muutumine kindla ajavahemiku jooksul sündide, surmade ja rahvastiku rände tagajärjel.
Migratsioon – inimeste ümberasumine riigis või väljapoole riiki.
Avalik haldus – poliitilise otsuste igapäevane ja plaanipärane elluviimine riigi- ning omavalitsusüksuste poolt. Parlamentaarne ja presidentaalne valitsemine.
Riigivalitsemise vormid
Vabariik – mittepärilik võimukorraldus, mis tekkis juba antiikajal vastandina pärilikule monarhiavõimule.
Presidentalism (USA, Mehhiko , Argentiina, Egiptus , Gruusia)
Kodanikud valivad nii presidendi kui parlamendi
President juhib valitsust
President nimetab ministrid parlamendiga läbi rääkimata
Parlamendil puudub õigus avaldada valitsusele umbusaldust
Valitsuse koosseis vahetub pärast presidendivalimisi
Seaduse algatamise õigus on vaid parlamendisaadikutel
Presidendile kuulub vetoõigus
Parlament kinnitab eelarve
Parlament kontrollib kõrgemate riigiametnike nimetamist
Poolpresidentalism (Prantsusmaa, Island, Portugal , Austria, Venemaa, Leedu)
Kodanikud valivad nii presidendi kui parlamendi
Presidendivalimised toovad kaasa valitsuse koosseisu muutumise
Parlamendivalimised valitsuse koosseisu enamasti ei mõjuta
President nimetab ametisse peaministri
* peaminister koostab valitsuse, mis peab saama presideni heakskiidu
Enamasti kuuluvad president ja peaminister ühte parteisse
Valitsuse või üksikute ministrite tagandamine kuulub parlamendi pädevusse, kuid president saab selle õiguse ära võtta
Valitsuse töö eest vastutab peaminister, kuid president osaleb valitsuse töös või sekkub sellesse teatud küsimuste lahendamiseks
Presidendil on õigus panna seaduseelnõudele veto
Parlamentalism ( Suurbritannia , Skandinaavia , Itaalia, Saksamaa, Šveits, Iirimaa , Eesti)
Kodanikud valivad parlamendi, presidendi valib parlament
Riigipea on erapooletu iseseisev võimuinstitutsioon
*tasakaalustab valitsuse ja parlamendi suhteid
*nimetab ametisse kõrgemad riigiametnikud
*täidab tseremoniaalseid kohustusi
Valistus moodustatakse parlamendivalimiste tulemuste põhjal
Valitsuse koosseis ja eluiga sõltuvad parlamendi toetusest
*umbusaldushääletus
Valitsuse erruminek annab riigipeale võimaluse saata laiali ka parlament
Enamiku seaduseelnõusid koostab valitsus ja saadab need parlamendile menetlemiseks
Monarhia – riigipea on päriliku võimuga monarh : kuningas, keiser , sultan, emiir .
Konstitutsiooniline e põhiseaduslik monarhia (Suurbritannia, Tai, Monaco , Kuveit)
Monarhi võim on piiratud põhiseadusega ja tal on pigem esindusfunktsioon. Riigi igapäevast toimimist juhib valitsus ja seadusloomega tegeleb parlament. Monarhi võimu piirab konstitutsiooni alusel töötav parlament. Valitsus vastutab oma töös päriliku monarhi ees. Monarhil on vetoõigus valitsuse otsuste puhul, ta nimetab ja vabastab ministreid.
Parlamentaarne monarhia ( Hispaania , Belgia, Holland , Taani, Rootsi, Norra, Suurbritannia)
Konstitutsioonilise monarhia liik. Monarh on riigipea, tal on esindusfunktsioon, on pigem riigi järjepidevuse ja ühtsuse sümbol kui võimu tegelik teostaja . Valitsus töötab monarhist sõltumatult, vastutades oma töös parlamendi ees ja tal peab olema parlamendi usaldus.
Absoluutne ( Katar , Saudi Araabia , Vatikan )
Monarh on ainuvalitseja, kellele kuulub nii seadusandlik, täidesaatev kui ka kohtuvõim. Absoluutsed monarhiad on diktatuurid, sest monarhil on riigis piiramatu võim.
Unitaarriik (Prantsusmaa, Suurbritannia, Skandinaavia riigid, Eesti)
Ühtne, tugeva keskvõimuga riik; ühtsusriik; riigi territoriaalsetel koostisosadel puuduvad riikluse tunnused.
Föderaalriik ehk föderatsioon (USA, Saksamaa ja Venemaa)
Liitriik , mis koosneb riiklikest moodustistest, mille osadel on laialdane autonoomia . Liitriigi keskvõim vastutab ühtse välis-, kaitse- ja rahanduspoliitika eest.
Konföderatsioon (Euroopa Liit)
Riikide liit ühtse, tavaliselt valis-, kaitse- ja majanduspoliitiliste eesmärkide realiseerimiseks. Liikmesriigid on säilitanud on suveräänsuse.
Erakond – kindla ülesehituse, liikmeskonna ja ideoloogiaga poliitiline organisatsioon , mille eesmärgiks on oma seisukohtade elluviimiseks valimiste kaudu võimule pääsemine.
Massiparteid – erakonnad 1960.-70. Aastatel. Jagunesid selgelt vasak- ja parempoolseteks, liikmete arv oli massiliselt kasvanud.
Vasakparteid
Eesti Sotsiaaldemokraatlik Erakond – töötajate õigused, astmeline maksusüsteem, heaoluriik
Eestimaa Keskerakond – astmeline tulumaks , sotsiaalteenuste pakkumine, pensionide tõstmine.
Paremparteid
Reformierakond ( liberalism ) – lauskonkurents nii ettevõtluses kui ka avalikus sektoris
Isamaa ja Res Publica Liit (kristlik demokraatia, konservatism )
Keskparteid
Erakond Eestimaa Rohelised – ei seo end ühegi poliitilise ideoloogiaga
Demagoogia – valelike, ebareaalsete lubadustega rahva poolehoiu taotlemine.
Populism – poliitilise jõu tegutsemisstiil, mille eesmärgiks on rahva poolehoiu võitmine massidele meelepäraste lubaduste ja demagoogia abiga reaalsust arvestamata.
Propaganda – ideoloogiliste seisukohtade esitamine avalikkusele lihtsustatud kujul.
Survegrupp -  legaalselt tegutsev ühendus, katusorganisatsioon, liikumine või võrgustik, mis püüab oma huve (era- või avalikke huve) läbi suruda avaliku arvamuse või poliitikutemõjutamise teel.
Otsene surve – püütakse mõjutada parlamendiliikmeid, ministreid, tippametnikke.
Kaudne surve – avaliku arvamuse kujundamine – artiklite avaldamine ajalehtedes, reklaamikampaaniad.
Poliitiline kultuur
Võimu teostamisega seotud teadmiste, ettekujutuste ja väärtuste levinud käitumismallide kompleks . Poliitiline kultuur kujuneb pika ajaloolise arengu jooksul, omale suurele sotsiaalsele grupile, jäik poliitiliste muutuste suhtes, suudab püsida vaid pideva taastootmise korral. Poliitiline kultuur hõlmab mitmesuguseid teadmisi ja oskusi, mida läheb igal kodanikul ühiskonnas vaja, võimude aktiivne ja sihiteadlik osalus kultuuri suunamisel ja juurutamisel .
Poliitiline sotsialiseerumine
Selle käigus kujundatakse ühiskonnaliikmetes väärtusi ja hoiakuid poliitilise süsteemi kohta. Sotsiaalse õpetamisega tegelevaid ühiskonna institutsioone nimetatakse sotsialiseerumisagentideks, nt perekond, kultuur, kool, eakaaslased, massimeedia, kool jne.
Sotsiaalne liikumine erineb nii erakonnast kui ka survegrupist oma piiritlemata liikmeskonna ja umbmäärase ülesehituse poolest. 20. sajandi viimasel veerandil kerkisid sotsiaalsete liikumiste keskmesse vaimsed väärtused ja keskkonnaprobleemid.
Sotsiaalsete liikumiste tunnused
Üleilmne ulatus
Otsesed aktsioonid
Nende tegevus ei muuda osalejate sotiaalmajanduslikku olukorda
On probleemipõhised
Ideoloogia – korrastatud ideekogum, mis propageerib kindlaid väärtusi.
Poliitiline ideoloogia annab hinnangu eksisteerivale poliitikale ning pakub oma nägemuse ideaalsest ühiskonnakorraldusest. Sellele toetub erakondade tegevus.
Parempoolsed ideoloogiad: liberalism, konservatism, kristlik demokraatia.
Liberaalne heaolumudel (etaloniks on USA, Suurbritannia)
Inimese võimaluse saada arstiabi ja haridust määrab suuresti tema rahakoti paksus. Liberaalse heaolumudeli seab raskesse olukorda madalapalgalised ja töötud, kuid edukatele pakub see võimalusi oma elatustaseme kindlustamiseks. Riik annab sotsiaalabi ainult vaestele ja pensionieas inimestele, lastetoetus ja sünnitoetus USA-s puuduvad.
Konservatism
Kujunes välja liberalismi vastandina 18. sajandil. Konservatiivide arvates tugineb ühiskond traditsioonidele, rahvuslusele ja kristlikult moraalile. Pooldavad stabiilsust, järkjärgulisi reforme. Kollektiiv on tähtsam kui üksikisik, see ei tähenda, et nad pooldavad võrdsust, vaid just sotsiaalsete erisuste säilitamist. Majanduses ei poolda samuti riigi sekkumist ning on mõõdukate maksude poolt. Riik peaks tegelema pigem füüsilise kui sotsiaalse turvalisusega. Sotsiaalset heaolu tagavad suguvõsa, naabruskond, kirikukogudus, seltsid ja tööandja.
Heaolumudel
Inimese tööpanus ongi peamine, mis määrab tema heaolutaseme, st töötaja, kes on maksnud pikka aega kõrgeid sotsiaalkindlustusmakseid, saab vanaduse, töötuse ja haiguse korral ja kõrget kompensatsiooni. Nt Itaalia, Prantsusmaa. Naine on pigem koduhoidja kui võrdne konkurent tööturul. Vanurid on pigem suguvõsaliikmete hoole all või siis elavad tasulises hooldekodus.
Kristlik demokraatia
Tekkis Teise maailmasõja järel. Pöörab rohkem tähelepanu heaoluriigile ja kodanikuühiskonnale. Kolmanda sektori ülesanne on leevendada majanduslikku ebavõrdsust. Nt Saksamaa. Sotsiaalturumajandus ( vabaturumajandus koos avaliku sotsiaalturvasüsteemiga).
Vasakpoolsed ideoloogiad: sotsiaaldemokraatia, kommunism .
Sotsiaaldemokraatia
Keskseks väärtuseks on võrdsus, võrdsed võimalused kõigile. Ühiskond peab tagama igale oma liikmele inimõigused, võimaluse saada arstiabi, haridust, omandada elukutse ja leida tööd. Majanduses pooldatakse segamajandust, kus erasektori kõrval on kaalukas riiklik sektor. Valitsus reguleerib majandust eeskätt maksusüsteemi abil. Suurema tulu saajad peavad maksma kõrgemaid makse. Riik peab tagama igale inimesele väärika elatustaseme. Nt Skandinaavia maad. Õigus saada sotsiaaltoetust, tasuta haridust või arstiabi on samasugune kodanikuõigus nagu õigus valida või pöörduda kohtusse. Kõrged maksud on vajalikud, et rahastada haridus- ja tervishoiusüsteemi. Progresseeruv tulumaks vähendab ka varanduslikke erinevusi. Iga pensioniikka jõudnu omab õigust rahvapensionile isegi siis, kui ta pole oma elu jooksul päevagi tööl käinud ega sotsiaalkindlustusmakseid teinud.
Kommunism
Sotsialismi äärmuslik vorm. See ideoloogia väitis, et kogu omand peab kuuluma riigile, kes hakkab majandust juhtima ühest keskusest ühtse plaani järgi. Arvestati, et kui omand on riiklik, kaob ka mis tahes varanduslik ebavõrdsus. Peale selle väitis kommunistlik ideoloogia, et niisugune suur muudatus tuleb teostada revolutsiooni tulemusel, sest ainult revolutsiooni käigus on võimalik ühiskonda järsult muuta. Kommunistlik ideoloogia viidi ellu Nõukogude Liidus ja II maailmasõja järel Ida-Euroopa sotsialistlikes riikides. Praegu järgitakse kommunistlikku ideoloogiat Kuubal, Põhja- Koreas ja Hiina Rahvariigis. Poliitilised ideoloogiad ja parteid jagatakse parem- ja vasakpoolseteks ning nende vahele jäävateks tsentristlikeks ideoloogiateks.
Valimiste peamine funktsioon on tagada võimu regulaarne ja seaduspärane vahetumine, vahendada võimudele kodanike nõudmisi, nad on ka rahva usalduse näitajaks.
Korralised valimised
Valimised toimuvad korrapäraselt teatud ajavahemiku möödudes. Erakorralised valimised: ennetähtaegsed valimised põhiseadusega sätestatud juhtudel.
Demokraatlikud valimised
Valimisõigus on üldine, st hääleõigus on pea kõigil täiskasvanud kodanikel, v.a kriminaalvastutust kandvad ja teovõimetud isikud. Parlamendi- ja presidendivalimiste puhul on ka kodakondsusnõue.
Vanusepiirang Eestis
Hääletada võivad inimesed alates 18-aastalt
Kohalikku omavalitusse kandideerida 18-aastaselt
Riigikokku ja Euroopa Parlamenti 21-aastaselt
Presidendiks 40-aastaselt
Majoritaarne ehk enamusvalimiste süsteem (nt Suurbritannia, USA, India)
Moodustatakse ühemandaadilised valimisringkonnad, st igast ringkonnast pääseb parlamenti üks saadik. Valituks osutub igas ringkonnas vaid üks kandidaat – see, kes kogub kõige enam hääli, st saab enamuse. Majoritaarsete parlamendivalimiste puhul kehtib tavaliselt lihthäälteenamuse põhimõte, st saadikukoha võidab see, kes saab lihtsalt rohkem hääli kui teised. Majoritaarsete presidendivalimiste puhul rakendatakse absoluutse häälteenamuse nõuet, st et valimised võita, tuleb koguda 50% pluss üks hääl (nt ka Prantsusma parlamendivalimistel). Selle süsteemi peamine pluss on selgus ja lihtsus, kuid miinusteks see, et annab eelised juhtivatele suurparteidele, ning kaotsiläinud hääled, st need, kes eelistasid kaotanud kandidaate või parteisid.
Proportsionaalne valimissüsteem
Jagab saadikukohad parteide vahel proportsionaalselt ehk võrdeliselt neile antud häältega. Näiteks partei, kes kogub 7% valijate häältest, omandab 100-kohalises parlamendis 7 kohta. Valimisringkonnad on mitmemandaadilised. Kandaadid seatakse üles erakonna valimisnimekirjas, seega tuleb valijal eelistada pigem üht või teist erakonda kui üht või teist isikut.
Avatud nimekirja puhul reastatakse kandidaadid pärast häälte lugemist ümber: suurema toetuse kogunud kandidaadid tõusevad nimekirjas ettepoole . Seega sõltub pöös parlamenti valijate toetusest.
Suletud nimekirja puhul uut pingerida ei moodustata, kodanike tahe mõjutab vaid seda, mitu inimest ühest nimekirjast parlamenti pööseb. Selle süsteemi peamiseks puuduseks on häältelugemise keerukus ja erakondade suur mõju valimistulemustele, eriti suletud nimekirja puhul. Valimisnimekirjade puhul kipub hajuma saadiku isiklik vastutus, mida asendab erakondlik positsioon. Teisest küljest ei lähe tänu häälte ülekandmisele hääled kaduma ning parteidel on võrdsemad võimalused saada parlamendis esindatud .
Eesti valimissüsteem: proportsionaalne
Moodustatakse mitmemandaadilised valimisringkonnad, kus eraldatud mandaatide arv tuleneb hääleõiguslike kodanike arvust ringkonnas. Et valituks osutuda, peab kandidaat koguma nii palju hääli kui seadusest tulenevalt on kehtestatud, seda miinimumnormi nimetatakse kvoodiks. Need hääled, mis kandidaat kogub üle kvoodi , kantakse üle tema nimekirjakaaslastele. Häälte ülekandmine on üks proportsionaalse süstemi tunnus, mis rõhutab erakondliku kosstöö tähtsust. Riigikokku pöösevad erakonnad, kes koguvad 5% valijate häältest. Seda protsendimööra nimetakakse valimiskünniseks. Riigikogu valimistel kasutatakse nii avatud kui ka suletud nimekirju, Euroopa Parlamendi ja kohalike volikogude valimistel avatud nimekirja põhimõtet.
Hübriidne valimissüsteem
Ühendab majoritaarse ja proportsionaalse süsteemi põhimõtted. Tavaliselt jagatakse pooled parlamendikohad ühe ning pooled teise süsteemi alusel.
Valimiskäitumist mõjutavad tegurid
Klassikuuluvus pole 21. sajandil enam nii oluline tegur kui varem, sest inimeste elustiilid on ühtlustunud ning valimisprogrammid on muutunud sarnasemaks ja hägusemaks; massimeedia mõju, midaon raske täpselt hinnata; otsuse tegemise hetk on seotud nii grupikuuluvuse kui ka massimeedia tegevusega . Pikaajalises demokraatias mõjutavad hääletamist perekonnatraditsioonid ja isiklik kogemus. USA-s langetab umbes kolmandik valijaid oma otsuse viimasel nädalal, Eestis on olukord enam-vähem samasugune. Eestis on valimisaktiivsus väiksem kui enamikus Euroopa maades.
Koalitsioon – selle moodustavad parteid, kes kuuluvad valitsuse koosseisu.
Eesti Reformierakond, Isamaa ja Res Publica Liit, Sotsiaaldemokraatlik Erakond.
Opositsioon – siia kuuluvad erakonnad, kes ei ole valitsuses.
Eesti keskerakond, Liit Eestimaa Rahvaliit, Erakond Eestimaa Rohelised.
Seadusandlik võim
Seadusandliku võimu kandjaks on võimude lahusust austavad demokraatlikus riigis kodanikkonna esindusorgan – parlament.
Ühekojaline parlament moodustatakse perioodiliste üldvalimiste kaudu.
Kahekojaline parlament jaguneb nn alam- ja ülemkojaks. Alamkoja komplekteerimine toimub samamodi kui ühekojalise parlamendi komplekteerimine. Ülemkoja moodustamiseks on kaks peamist võimalust:
1) tsensuslik printsiip - õiguse kuuluda ülemkotta annab aadlitiitel või ametikoht
2) territoriaalne printsiip - ülemkoja saadikud valitakse kas vastava piirkonna elanike poolt või määratakse piirkondliku omavalitsuse otsusega.
Parlamendivalimised Eestis
Eestis on parlament ühekojaline Riigikogu. Riigikogu valitakse vabadel valimistel proportsionaalsuse ja suletud nimekirja põhimõttel neljaks aastaks.
Riigikogu struktuur
Formaalõiguslik, mis on fikseeritud seadusega.
Poliitiline, mis oleneb Riigikogu erakondlikust koosseisust ja seetõttu muutub alati pärast parlamendi uue koosseisu kokkutulekut.
Riigikogu struktuur
Riigikogu juhatus on Riigikogu liikmete hulgast välja valitud parlamendi tööd korraldav organ. Juhatuse volitused kestavad ühe aasta ning selle moodustavad esimees, I aseesimees ja II aseesimees.
Fraktsioonid on erakondade saadikurühmad parlamendis. Fraktiooni võivad moodustada ja sinna peavad kuuluma vähemalt viis Riigikogu liiget, kes on valitud sama nimekirja järgi.
Alalised komisjonid valmistavad ette seaduseelnõusid Riigikogu täiskogus arutamiseks, teostavad oma valdkonna piires kontrolli täidesaatva riigivõimu teostamise üle.
Erikomisjonid moodustatakse avalikku huvi pakkuva sündmuse asjaolu uurimiseks (uurimiskomisjon) või olulise tähtsusega probleemi läbitöötamiseks (probleemikomisjon).
Parlamendirühmi luuakse , et tõhustada kahepoolset suhtlemist teiste riikide parlamentidega. Parlamenditühmade tegevuse eesmärk on aidata kaasa EV välispoliitika elluviimisele.
Delegatsioonid on parlamendiliikmete lähetatud esindused erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide töös osalemiseks.
Ühendustesse kuulumine väljendab parlamendiliikme seisukohta mõnes sotsiaalselt, kultuuriliselt, majanduselikult või rahvusvaheliselt olulises küsimuses.
Riigikogu klantselei koosneb ametnikest, kelle peamine ülesanne on Riigikogule tema põhiseaduslike funktsioonide täitmiseks vajalike tingimuste loomine asjaajamise ja dokumendihalduse korraldamise kaudu.
Riigikogu tööd juhivad esimees ja kaks aseesimeest, kes on valitavad. Ülejäänud Riigikogu liikmed kuuluvad komisjonidesse. Alalisi komisjone on kümme. Komisjonid kujundavad konkreetse valdkonna küsimustes esmalt oma seisukoha ja seejärel arutab alles Riigikogu.
Riigikogul on aastas kaks korralist istungjärku. Istungite vaheajal võib kokku kutsuda erakorralise istungjärgu. Riigikogu istungid on avalikud.
Parlamendi otsused langetatakse (tavaliselt) avalikul hääletamisel. Salajast hääletamist kasutatakse ametiisikute valimisel. Poolthäälteenamus tähendab seda, et positiivse otsuse langetamiseks peab poolt hääletama rohkem saadikuid kui vastu.
Tähtsamate seaduste vastuvõtmiseks peab poolt hääletama vähemalt 51 saadikut, ehk Riigikogu koosseisu häälteenamus.
Riigikogu tegevus
Esindada poliitikas mitmesuguseid ühiskonnagruppe ja vaateid
Arutada ja tasakaalustada erinevaid vaateid
Võtta vastu seaduseid
Panna ametisse valitsus ja kontrollida selle tegevust
Demokraatlikule riigile kohaselt teostab valitsus kõrgemat täidesaatvat riigivõimu, viies ellu riigi sise- ja valispoliitikat. Valitsust juhib peaminister (või riigipea) ja sinna kuuluvad täitevvõimu erinevaid valdkondi (majandus, haridus, kultuur, riigikaitse jne) valitsevad ministrid.
Valitsuse struktuur:
Peaminister juhib ja esindab valitsust, koordineerib valitsusasutuste tegevust.
Minister juhib ministeeriumi, korraldab ministreeriumi valimisalasse kuuluvaid küsimusi, annab seaduste alusel välja määrusi ja käskkirju. Määrusi ega käskkirju ei anna aga nn porfellita minister ehk minister, kes ei juhi ministeeriumi.
Ministeerium on moodustatud vastava valitsemisala korraldamiseks. Ministeeriumi igapäevatööd juhib kõrgema riigiametnikuna kantsler , lisaks võib olla ka abiministrite ja asekantslerite ametikohti. Ministeeriumi valitsemisalas tegutsevad mitmesugused ametid ja inspektsiooni (välisministeeriumi struktuuri kuuluvad ka Eesti välisesindused).
Haridus- ja teadusminister - Jaak Aaviksoo
Koordineerib hariduselu
Justiitsminister - Kristen Michal
Riigi õigus- ja kriminaalpoliitika kavandamine ning elluviimine
Kaitseminister - Urmas Reinsalu
Riigikaitse, ajateenistus, Kaitsevägi jne
Keskkonnaminister - Keit Pentus
Tegevus on suunatud looduskasutuse ja keskkonnakaitse , majanduse ja sotsiaalsfääri tasakaalustatud arengule, selle saavutamiseks vajaliku hästitoimiva süsteemi tagamisele ning keskkonnakaitseks eraldatavate vahendite sihipärasele ja läbimõeldud kasutamisele
Kultuuriminister - Rein Lang
Riigi kultuuri-, kehakultuuri-, spordi- ning muinsuskaitsetöö korraldamine ja kunstide edendamine, osalemine riigi meediatöö kavandamises ning vastavate õigusaktide eelnõude koostamine
Majandus- ja kommunikatsiooniminister - Juhan Parts
Poliitika teostamine majandus- ja sidevaldkonnas
Põllumajandusminister - Helir -Valdor Seeder
Eesmärk on luua tingimused Eesti maaelu , põllu- ja kalamajanduse jätkusuutlikuks ja mitmekesiseks arenguks, tagada ohutu ja nõuetekohane toit ja sööt, korraldada ja koordineerida peetavate loomade ja viljelevate taimede kaitset jne
Rahandusminister - Jürgen Ligi
Valitsuse maksu-, finants- ja eelarvepoliitika kujundamine ja elluviimine
Regionaalminister ( portfellita ) - Siim Valmar Kiisler
Juhib Siseministeeriumi struktuuriüksusi, mis tegelevad kohaliku omavalitsuse arendamisega, regionaalhalduse ning regionaalarengu kavandamise ja koordineerimisega, ruumilise planeerimise alase tegevuse üleriigilise korraldamise ja järelevalvega, perekonnaseisualaste küsimustega ning kirikute ja kogudustega seotud asjade korraldamisega
Siseminister - Ken- Marti Vaher
Riigi sisejulgeoleku tagamine ja avaliku korra kaitsmine, riigipiiri valvamine ja kaitsmine ning piirirežiimi tagamine, kriisireguleerimise, riigi tegevusvaru ning päästealatööde, kodakondsuse ja migratsiooni ning kirikute ja kogudustega seotud asjade korraldamine, kohaliku omavalitsuse arendamine, regionaalhalduse ning regionaalarengu kavandamine ja koordineerimine , ruumilise planeerimise alase tegevuse üleriigiline korraldamine ja järelevalve, perekonnaseisualased küsimused ning vastavate õigusaktide eelnõude koostamine
Välisminister - Urmas Paet
Tegeleb riigi välispoliitikaga
Poliitikute valitsus - valitsus, kus ministrid on poliitilised figuurid ja valitsevad vastavalt oma erakonna poliitikale.
Ametnike valitsus - ministrid on oma eriala spetsialistid.
Valitsuse 100 päeva - hea poliitiline tava anda uuele valitsusele kriitikavaba sada päeva kohanemiseks ja vajalike muutuste käivitamiseks. Seejärel esitatakse ülevaade avalikkusele.
Bürokraatia - teatud administratiivse korrastatuse mudel, mis on ellu kutsutud õiguspäraste otsuste ühetaoliseks elluviimiseks ja kehtestamiseks. Laiemalt mõistetakse bürokraatia all teatud kontseptsiooni kuidas ühiskonnas kehtestatakse seadusi ja viiakse neid ellu.
Korruptsioon - ametiseisundi kuritarvitamine omakasu eesmärgil.
Poliitiline korruptsioon on ohtlik demokraatiale, sest sel juhul eksisteerivad mitte legaalsed võimukanalid, mis mõjutavad otsuste tegemist ja valitsemist ebaseaduslikul viisil.
Riigipea
Eesti riigipea on Vabariigi President, kes valitakse ametisse Riigikogu poolt salajasel hääletusel viieks aastaks. Presidendikandidaat peab saama Riigikogu koosseisu kahekolmandikulise häälteenamuse. Kui Riigikogu kahe päeva jooksul kolmes voorus ei suuda Vabariigi Presidenti valida, siis kutsutakse kokku Vabariigi Presidendi Valimiskogu . See koosneb Riigikogu liikmetest ja valdade ning linnade volikogude esindajatest. Vabariigi President peab pärast Riigikogu valimisi nõu fraktsioonide esindajatega ja esitab Riigikogule kinnitamiseks peaministrikandidaadi. Riigikogu poolt vastuvõetud seadused jõustuvad alles pärast seda, kui Vabariigi President on nad välja kuulutanud.
Vabariigi President on valitud kas Riigikogu või valimiskogu poolt.
EV kohtusüsteem:
I aste. Maa- ja halduskohtud
Maakohtud (Harju, Viru, Tartu, Pärnu) arutavad kõiki tsiviil- ja kriminaalasju.
Halduskotud (Tallinn, Tartu) arutavad kaebusi ametiasutuste ja isikute vastu, samuti haldusõigusrikkumisi (nt heakorraeeskirja rikkumised).
II aste. Ringkonnakohus
Esimese astme kohtu otsuse saab apellatsiooni korras edasi kaevata ringkonnakohtusse (Tallinn, Tartu). Esimese astme kohtu otsus kas tühistatakse, muudetakse või jäetakse samaks.
III aste. Riigikohus
Teise astme kohtu otuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata Riigikohtusse (Tartu). Riigikohus vaatab üle ringkonnakohtu tegevuse karistuse määramisel. Riigikohus võib jätta teise astme kohtu otsuse muutmata, seda muuta või tühistada ning saata tagasi uuesti arutamiseks. Riigikohtu otsus on lõplik.
Riigikohtu ülesanne on jälgida, et täidetaks põhiseadust.
Riigikohus arutab järgmisi juhtusid:
Kui alama astme kohus on jõudnud kohtuasja arutamisel järeldusele, et seadus või mõni muu õigusakt on põhiseadusega vastuolus ;
Kui õiguskantsler on vaidlustanud mingi õigusakti põhiseadusele vastavuse ning akti vastuvõtja pole seda õiguskantsleri ettepanekule vaatamata muutnud;
President on jätnud teist korda välja kuulutamata Riigikogus vastuvõetud seaduse ja pöördunud Riigikohtusse, kontrollimaks, kas see on vastavuses põhiseadusega.
Apellatsioon - edasikaebus.
Kassatsioon - jõustumata kohtuotsuse edasikaebamine ja selle otsuse uus läbivaatamine kõrgema astme kohtus.
Süütuse presumptsioon - kriminaalmenetluse põhimõte, mille järgi kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.
Prokurör - Eestis kehtiva prokuratuuriseaduse järgi riigiametnik , kes osaleb kuritegude tõkestamiseks ja avastamiseks vajaliku jälitustegevuse planeerimises, juhib kohtueelset kriminaalmenetlust, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse, esindab kohtus riiklikku süüdistust ning täidab muid seadusega prokuratuurile pandud ülesandeid.
Advokaat - jurist , kelle peamiseks ülesandeks on klientide kohtus esindamine .
Notar - avalik-õigusliku ameti kandja, kellele riik on andnud õiguse tõestada isikute taotlusel õigusliku tähendusega asjaolusid ja sündmusi ning teha muid õiguskindlust tagavaid ametitoiminguid.
Anglo-Ameerika mudel
Kohtusüsteem on ühtne, tipnedes ülemkohtuga
* puudub konstitutsioonikohus
Kohtunikud valitakse
Kohtuniku otsus omandab seaduse jõu - pretsedent
Kriminaalkohtus vandemehed
Mandri-Euroopa mudel
Kohtusüsteem on spetsialiseerunud ja mitmeharuline
* kriminaal-, tsiviil-, haldus-
Kõrgeimaks astmeks konstitutsioonikohus
Kohtunikud nimetatakse eluks ajaks
Kohtupidamine lähtub mahukatest seaduskoodeksitest
Islami õigus e šariaat
Jagab teod: kohustuslikud, soovitatavad, ükskõikseks jätvad, ebasoovitatavad, keelatud
Kriminalõigus arhailine
Normeetitus eraelu ja peresuhted
Ombudsman – õigusvahemees; kodanike huve kaitsev volinik .
Võimude lahususe põhimõte
Kolm klassikalist riigivõimu kategooriat – seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim – peavad olema üksteisest eraldatud.
Võimude lahususe abil püütakse valtida võimutäiuse koondumist ühe institutsiooni või isiku kätte, sest see looks eeldused riigivõimu kontrollimatule kasutamisele ja seega kuritarvitamisele.
Ühtlasi tagab võimude lahusus tõhusama tööjaotuse riigivõimu teostamisel.
Oluline on seejuures erinevaid võimuliike esindavate riigiasutuste vastastikune kontroll võimuliialduste ärahoidmiseks.
Kontroll ametnike üle - vajalik tagamaks, et ametnikkond tegutseb kooskõlas seadusega nind et ametik´positsioone ei kasutata ära iskliku kasu saamise eesmärgil.
Ametniku seaduskuulekuse ja töökultuuri üle teostab kontrolli esmajoones vastava ametiasutuse juhtkond või selleks valitatud isikud, s.o sisekontroll .
Õiguskantsleri institutsioon - sõltumatu ametiisik , kes teostab järelevalvet ametiasutuste poolt väljastatavate õigusaktide põhiseadusele ja teistele seadustele vastavuse üle.
Eesti õiguskantsler - sõltumatu ametiisik, kes teostab järelevalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle (Indrek Teder).
Eesti Riigikontroll - kontrollib ametnike majanduslikku tegevust ja ametiasutuste käsutuses oleva vara otstarbekohast kasutamist; juhib riigikontrolör ( Alar Karis).
Valla või linna tegevust korraldab ja juhib elanike poolt valitav esinduskogu - volikogu , kes nimetab ametisse täitevorgani ehk valla- või linnavalitsuse ja valib neljaks aastaks vallavanema või linnapea .
Kohaliku omavalitsusüksuse valivad omavalitsusüksuse valimisõiguslikud inimesed vabadel valimistel neljaks aastaks.
Valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed. Hääletamine on salajane.
Volikogu järgmise koosseisu liikmete arvu määrab volikogu oma otsusega. Volikogu liikmete arv peab olema paaritu arv. Volikogus peab olema vähemalt seitse liiget. Liikmete arv määratakse rahvastikuregistri andmete põhjal, lähtudes valla- või linnaelanike arvust.
Ühetasandiline omavalitsussüsteem
- Kohalik omavalitsus
Riigi keskvalitsus - Kohalik omavalitsus
- Kohalik omavalitsus
Ühetasandilise süsteemi puhul sõltuvad kohalikud omavalitsused vahetult keskvalitsusest või piirkondlikust riigihaldusüksusest. Ühtlasi tähendab see, et keskvalitsuse roll on kohaliku tasandi valitsemises suurem.
Näiteks Eestis on omavalitsusüksusteks vallad ja linnad, maakondlikul tasandil omavalitsus puudub.
Mitmetasandiline omavalitsussüsteem
- Kohalik omavalitsus
Riigi keskvalitsus - Piirkondlik omavalitsus - Kohalik omavalitsus
- Piirkondlik omavalitsus - Kohalik omavalitsus
- Kohalik omavalitsus
Mitmetasandilise süsteemi puhul jaguneb suurem ehk piirkondlik omavalitsus (maakond, osariik, liidumaa jm) väiksemateks omavalitsuslikeks haldusüksisteks (linn, vald jm). Keskvalitsuse roll kohaliku elu suunamisel on väike.
Heaks näiteks on Rootsi, kus omavalitsuslik maakond (lään) jaguneb omavalitsuslikeks kommuunideks.
Euroopa Parlament
Euroopa Parlamendi valivad Euroopa Liidu kodanikud, kelle huve parlament esindab. Parlamendivalimised toimuvad iga viie aasta tagant ning igal ELi kodanikul on õigus valimistel hääletada ja kandideerida. Euroopa Parlamendil on kolm asukohta ; Brüsselis (Belgias), Luksemburgis ja Starsbourg’is (Prantsusmaal).
Parlamendil on kolm põhilist ülesannet
Ta jagab nõukoguga seadusandlikku võimu. Asjaolu, et ta on otseselt valitav organ,
aitab tagada Euroopa Liidu õigusaktide demokraatlikku õiguspärasust.
Ta teostab demokraatlikku järelevalvet kõigi ELi institutsioonide, eelkõige komisjoni
üle. Ta on pädev kiitma heaks või lükkama tagasi volinike nimetamist ning tal on
õigus avaldada umbusaldust tervele komisjonile.
Eelarve. Parlament jagab nõukoguga pädevust ELi eelarve üle ja võib seega mõjutada
ELi kulutusi. Menetluse lõpus võtab ta eelarve tervikuna vastu või lükkab selle tagasi.
Euroopa Liidu Nõukogu
Nõukogu on ELi põhiline otsuseid tegev organ. Ta esindab liikmesriike ja tema koosolekutest võtab osa üks minister iga ELi liikmesriigi valitsusest . Nõukogu eesistujariik vahetub iga kuue kuu tagant. See tähendab, et kõik ELi liikmesriigid vastutavad kordamööda kuuekuulise perioodi jooksul nõukogu päevakorra ja kõigi koosolekute juhatamise eest, korraldades seadusandlike ja poliitiliste otsuste vastuvõtmist ja olles liikmesriikidevaheliste kompromisside vahendajaks. Nõukogu otsused tehakse hääletades. Mida suurem on liikmesriigi rahvastik , seda rohkem hääli tal on. Häälte arv ei ole aga täpselt proportsionaalne, vaid on kohandatud väiksema rahvaarvuga riikide kasuks.
Nõukogul on kuus põhiülesannet
Euroopa Liidu õigusaktide vastuvõtmine. Mitmes valdkonnas võtab ta neid vastu koos Euroopa Parlamendiga.
Liikmesriikide üldise majanduspoliitika koordineerimine.
Rahvusvaheliste kokkulepete sõlmimine ELi ja ühe või mitme riigi või rahvusvahelise
organisatsiooni vahel.
ELi eelarve kinnitamine koos Euroopa Parlamendiga.
ELi ühine välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP: üksikasjalikumalt vt tagapool), mis põhineb Euroopa Ülemkogu antud juhistel.
Siseriiklike kohtute ja politseijõudude kriminaalasjades tehtava koostöö koordineerimine (vt Justiits- ja siseküsimused tagapool).
Euroopa (Nõukogu) Inimõiguste Kohus
Euroopa Nõukogu inimõiguste kaitse organ, mis lähtub oma tegevusest Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsioonist ja mille pädevus hõlmab kõiki riike, mis on selle konventsiooni ratifitseerinud (kõiki Euroopa Nõukogu 47 liikmesriiki).
Kohtusse võib pöörduda isik siis, kui liikmesriigi kohtusüsteem ei kaitse konventsiooniga talle tagatud õigusi ja kõik siseriiklikud võimalused oma õigusi kaitsta on ammendatud . Samuti võib riik esitada kaebuse teise riigi vastu.
Euroopa Nõukogu (loodud 1949) institutsioon, kõrgeim instants, kuhu saab apelleerida
inimõiguse rikkumise korral – kui on läbitud kõik siseriiklikud etapid.
Euroopa Komisjon
Euroopa Komisjon on riiklikest valitsustest sõltumatu. Komisjoni ülesanne on esindada ja kaitsta ELi kui terviku huve. Euroopa Komisjon koostab uute seaduste ettepanekud ning esitab need Euroopa Parlamendile ja nõukogule.
Uus komisjoni koosseis nimetatakse ametisse iga viie aasta tagant, kuue kuu jooksul alates Euroopa Parlamendi valimistest. Komisjoni kuulub 27 meest ja naist – üks esindaja igast liikmesriigist. Komisjoni asukoht on Brüsselis (Belgia).
Euroopa Komisjonil on neli põhiülesannet.
Õigusaktide ettepanekute tegemine parlamendile ja nõukogule.
ELi poliitika elluviimine ja eelarve täitmine.
ELi õigusaktide täitmise järele valvamine (koos kohtuga).
Euroopa Liidu esindamine rahvusvahelistes suhetes, näiteks pidades läbirääkimisi ELi ja kolmandate riikide vaheliste kokkulepete üle
Euroopa Kohus
Euroopa Ühenduste Kohus. Selle ülesanne on tagada, et ELi õigusakte tõlgendatakse ja rakendatakse kõikides liikmesriikides samamoodi. See tähendab, et riiklikud kohtud ei saa sama teo eest määrata erinevat karistust. Kohtul on õigus lahendada õigusvaidlusi liikmesriikide, ELi institutsioonide, ettevõtjate ja eraisikute vahel.
Euroopa Kohtu koosseisu kuulub üks kohtunik igast liikmesriigist, nii et esindatud on kõigi 27 liikmesriigi õigussüsteemid. Kuid tõhususe huvides tuleb Euroopa Kohus täiskoguna kokku väga harva. Üldjuhul peab kohus istungit suurkojana, kuhu kuulub vaid 13 kohtunikku. Samuti võib kohus kokku tulla kolmest või viiest kohtunikust koosnevate kodadena.
Euroopa Kohtu asukoht on Luksemburg.
Kohus teeb otsuseid kohtuasjades, mis on selles kohtus algatatud. Viis kõige levinumat kohtuasja tüüpi on:
Eelotsuse taotlus
Kohustuste rikkumise hagi
Tühistamishagi
Tegevusetushagi
Kahju hüvitamise hagi
Euroopa Kontrollikoda
Kontrollikoja põhiülesanne on kontrollida, kas ELi tulud laekuvad nõuetekohaselt ning kas rahalisi vahendeid kasutatakse juriidilises ja majanduslikus mõttes õigesti ja eesmärgipäraselt. Kontrollikoja eesmärk on tagada, et maksumaksjate raha kasutatakse hästi ning seepärast on kontrollikojal õigus kontrollida iga isikut või organisatsiooni, kes tegeleb ELi rahaliste vahenditega.
Selle asukoht on Luksemburgis.
Kontrollikojas on igast liikmesriigist üks liige, kelle nimetab ametisse nõukogu kuueks aastaks, kusjuures teda võib pärast ametiaja lõppu tagasi nimetada. Kontrollikoja liikmed valivad endi hulgast kolmeks aastaks presidendi.
Kontrollikoja põhiülesandeks on kontrollida, kas ELi eelarvet täidetakse õigesti ehk kas ELi tulud ja kulud on seaduslikud ja ausad, ning tagada usaldusväärne finantsjuhtimine . Tema töö aitab seega tagada, et ELi süsteem töötab tõhusalt ja avatult.
Tootmistegur – majanduslike ressursside kogum, mis on ühiskonnal kasutada kõikide soovide rahuldamiseks.
Majandusressursid ( tootmistegurid ) koosnevad:
Loodusvarad (maa, maavarad , hapnik jmt.)
Reaalkapitali ressursid (tehased, masinad , seadmed , inventar jms.)
Inimkapital (töötav elanikkond erinevate teadmiste, oskuste, kvalifikatsiooni, ambitsioonide ja juhtimisvilumustega).
Riik ja majandus
Avalik sektor pakub ühishüvesid (nt haridus, korrakaitse, tervishoid, riiklik meedia) ning hoolitseb riigivara (nt hooned, metsad ) korrashoiu eest.
Lisaks otsesele majandustegevusele sekkub riik majandusse seadusandlusese kaudu.
Kolmanda võimalusena sekkub riik majandusse maksude kehtestamise ja kogumisega. Maksude tõstmise-langetamisega on võimalik mõjutada tarbimist ja tootmist.
Riigi rahapoliitika tähendab kontrolli finantsasutuste (nt pangad ) tegevuse üle, raharingluse korraldamist ja käibiva valuuta väärtuse tagamist.
Valitsus võib sekkuda turumajandusse ka selleks, et kaitsta keskkonda saastamise ja ressursside (nt maavarad) raiskamise eest.
Majandusarengu planeerimine liberaalses ühiskonnas
Majanduse riiklikku pikaajalist planeerimist nimetatakse majanduspoliitikaks.
Riigisiseses arengus kuuluvad majanduspoliitika valdkonda järgmised küsimused:
Majanduse struktuuri valik ning vajadusel selle restruktureerimine
Majandussfääri kindlustamine kvalifitseeritud tööjõuga
Regioonide majandusarengu tasakaalustamine
Õigusliku baasi loomine efektiivseks majandustegevuseks
Stabiilse raha ja pangasüsteemi hoidmine
Majanduslikult ja sotsiaalselt õigustatud maksusüsteemi loomine
Kontroll majandustegevuse tulemuste üle
Välismajandus (osalus rahvusvahelistes majandusorganisatsioonides, vabakaubandus - ja
tollilepingute sõlmimine jmt.)
Turumajandus – majandussüsteem, kus hüvitiste müüjate ja tootjate käitumine ehk pakkumine ja nõudluse suhe ning tootjate konkurents määravad hinnad ja kaubavaliku.
Milliseid ressursse ja milliste toodete tootmisele suunata otsustab turg - nõudlus ja pakkumine
Hinna kujundab turg
Kujuneb pakkumise ja nõudluse tasakaal
Riigi ülesandeks tagada aus konkurents
Plussid:
Tootjad on huvitatud kvaliteedi ja tootmise efektiivsuse tõstmisest
Klient on kuningas
Tootjale on oluline võita klientide usaldus
Miinused:
Paljud ei tule turumajanduse tingimustes toime
* vähe oskusi, halb tervis
* hästi läheb vaid rikastel
Turg korraldab vaid majandust, aga ei korrasta muid eluvaldkondi
Turumajandus vajab keskkonda
Nähtamatu käsi - turu omadus kehtestada nõudmise ja pakkumise koosmõjul hinnad, mille eest tarbija on nõus ostma ja ettevõtja tootma .
Segamajandus – turumajanduse vorm, milles eraomandi kõrval on olemas riigiomand ja valitsus reguleerib majandust teatud ulatuses.
Kõrvuti turumajanduse elementidega toimib tugev valitsuse sektor, riik ekkub rohkem või vähem majandusellu
Esinevad nii turu- kui riikliku regulatsiooni mehhanismid ; seal, kus turg pole efektiivne, peab sekkuma riik ja vastupidi
Segamajanduse vundamendiks on siiski eraomandusel rajanev vaba ettevõtluse süsteem Põhiprobleemiks on valitsuse ja erasektori tegevuse piiritlemine
Eesti on valinud segamajanduse arengumudeli
Kapitalism – majandussüsteem, milles tootmisvahendid on erakätes ja toimib turg.
Käsu- ehk plaanimajandus – majandussüsteem, mille puhul majandust juhib täielikult riik plaanide alusel.
Tootmisvahendid (tehased, tööriistad, põllumaa) kuuluvad riigile
Eraomandus puudub
Riik teeb pikaajalise plaani, mida toota
Riik määrab toodete väärtuse ja hinna
Miinused
Tekib defitsiit ja illegaalne kauplemine
Toodete kvaliteet langeb
Langeb tootmise efektiivsus
* tõstmine ei too kaasa palgatõusu
Riik dikteerib hinna ja tootjate palga
Toodete valik on väike
Kuningas pole klient vaid müüja
Plussid
Stabiilsem (pole tsüklilisust, majanduskriise)
Tarbijahinnaindeks (THI)
Indeks, mis iseloomustab tarbekaupade ja tasuliste teenuste hindade muutust, selle arvutamise aluseks on indikatiivne ostukorv , mis koosneb teatud erineva osakaaluga tarbekaupadest ja kajastab keskmist tarbimist.
Devalveerimine – omamaise valuuta kursi alandamine valisvaluuta suhtes.
Majanduspoliitika üldised eesmärgid
Võitlus töö(jõu)puudusega
Võitlus inflatsiooniga
Tagada kõrge ja püsiv majanduskasv
Tagada õiglane sissetulekute jaotus
Rahapoliitika
Tegeleb raha väärtuse säilitamise ehk rahalise stabiilsuse tagamisega .
Fiskaalpoliitika
Püüab toetada majanduse arengut ja vähendada tööpuudust. Vahenditeks on eelarvelised kulutused ja maksud.
Tööturule on omased turu põhijooned
Kaks osapoolt: ostjad ja müüjad
Konkurents
Nõudmise ja pakkumise seotus
Osapoolte huvide seotus
Tööleping - töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile , tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused.
Tööpuudus - tööotsijaid on rohkem kui töökohti
Tööjõupuudus - tööd on rohkem kui soovijaid ja oskajaid
Tööpuuduse põhjused
Mingi tööstusharu või tegevusala kadumine või ümberkujunemine
Töötajate ebapiisav ettevalmistus (ka keelteoskus )
Mingi eriala üleproduktsioon
Soovimatus tööd teda (teiste kulu, allkõik jm)
Tööpuuduse mõju: majanduslik kahju, sotsiaalne kahju, riigi kulutused
Aktiivne tööpoliitika (töötuse ennetamine)
Uute töökohtade loomine
* maksupoliitika , toetused, investeeringud
Täiend- ja ümberõpe
Hädaabitööd
Spetsiaalsed tööturuprogrammid
Passiivne tööpoliitika (toimetuleku tagamine)
Töötu abiraha (2013a 101€ kuus)
Stipendiumid ümberõppeks
Tööhõive
Elanikkond jaguneb: tööeast nooremad , tööealised ja tööeast vanemad.
Töötajad on isikud, kes teevad tööd ja saavad selle eest tasu (palgatöölised, ettevõtjad,
vabakutselised.)
Töötu on inimene, kes soovib tööd teha, kuid ei leia seda.
Tööjõust väljaspool olijad on need, kes ei otsigi tööd: koduperenaised, õpilased,
pensionärid, invaliidid jt. Siia gruppi kuuluvad aga ka need, kes on loobunud tööotsimisest
nn. varjatud töötud, heitunud, kes ei ole enam tööbörsil arvel.
Riiklikud maksud: otsesed maksud (maksustatakse töötasu), kaudsed maksud (maksustatakse tarbimine)
Otsesed maksud
(töötaja või tööandja maksavad otse)
Tulumaks 21% (144€ tulumaksuvaba)
* proportsionaalne - kõigil üks maksumäär
* progresseeruv - maksumäär suureneb tulu suurendades
* regresseeruv - maksumäär alaneb tulu suurenedes
Ettevõtted Eestis vabastatud investeeritud kasumi pealt makstavast tulumaksust.
Veel maksab töötaja makseid
Töötuskindlustus 2%
Kohustuslik kogumispension 2%
Tööandja maksab
Sotsiaalmaks 33%
* 20% pensionifondi, 13% haigekassa
Töötuskindlustus makse 1%
Kaudsed maksud
Käibemaks 20% - lisandub kauba või teenuse ostmisel
Aktsiisimaks - lisatakse kaupadele, mile tarvitamist soovib valitsus piirata
* kütus 0,42%, alkohol , tubakas , elekter , pakend
Tollimaks - mingi tootmisharu kaitsmiseks
Hasartmängumaks
Raskeveokimaks
Kohalikud maksud
Reklaamimaks
Teede ja tänavate sulgemismaks
Mootorsõidukimaks
Loomapidamismaks
Lõbustusmaks
Parkimismaks
Maksukoormus
Maksude osatähtsust riigi majanduselus näitab maksukoormus, mida väljendatakse riiklike
maksude suhtena SKPsse.
Eestis on maksukoormus ca 33 % SKPst, mis on EL raames madal, OECD raames keskmine.
Inflatsioon – raha väärtuse ehk ohtujõu langus.
Kui keskmine hinnatase tõuseb, siis raha väärtus langeb.
Inflatsiooni on võimalik ohjeldada , tuues ohvriks kiire majanduskasvu, nt piirates kõrgete intresside kehtestamisega laenamist ja seega ka tootmist ning tarbimist.
Inflatiooni põhjustab sularaha liigne käibele laskmine (ka laenuraha sissevool riiki).
Kõige tavalisem tee inflatsioonini
Riigieelarvet ei suudeta tasakaalustada, kulud ületavad tunduvalt tulusid. Tulude suurendamine on tülikas ja ebapopulaarne, selleks tuleks näiteks suurendada makse. Palju lihtsam on trükkida juurde rahatähti ja need käibele lasta, hoolimata sellest, et nende jaoks ei ole reaalset varalist katet .
Psühholoogiline tegur
Kui kaheldakse raha väärtuse säilitamises, võib järgneda ettevõtjate ja tarbijate püüd kindlustada ennast väidetava inflatsiooni vastu aegsasti kaubavarusid soetades, hindu tõstes, suurendades seega paratamatult tegelikku inflatsiooni.
Mõõdukas inflatsioon on majandusele siiski ka kasulik. Raha, mis kaotab iga päevaga pisut oma väärtust, on ju arukam kasutada tarbimises või investeerida ettevõtlusesse.
Riigieelarve tulu- ja kulubaasi kujundamise põhimõtted
Valitsus koostab igaks aastaks riigieelarve. Riigieelarvest rääkides mõeldakse tavaliselt nn keskvalitsuse eelarvet, mis ei sisalda kohalike omavalitsuste eelarveid. Kui need sisse arvestada, siis räägitakse valitsussektori eelarvest. Riigieelarve võib olla kas tasakaalus või defitsiitne. Peamiselt saab riik tulu maksudest.
Riigieelarve - plaan, mille alusel valitsus kasutab riigi raha.
Eelarvel on kaks poolt:
Kulude pool - kõik oodatavad riiklikud väljaminekud. Ettenägemata kulude katteks
jäetakse reservsumma - Eestis valitsuse reservfond 1% eelarvest.
Tulude pool - eeldatavad laekumised riigieelarvesse, mis peamiselt kujunevad maksudest. Kuna tulude laekumist on raske väga täpselt planeerida , võetaks e aeg-ajalt vastu lisaeelarveid. Põhilised laekumised käibemaksust ja sotsiaalmaksust
SKP (Sisemajanduse koguprodukt ) - aasta jooksul riigis toodetud kaupade ja teenuste maksumus
Arvesse võetakse vaid lõpptarbimisse läinud maksumust mida ei kasutata ühegi teise toote või teenuse tootmiseks.
RKP ( Rahvamajanduse koguprodukt) - antud riigi residentide poolt toodetud kaupade ja teenuste väärtus (ka välismaal).
Nominaalne SKP - aasta jooksul loodud kaupade ja teenuste kogusumma jooksvates hindades.
Reaalne SKP - aasta jooksul toodetud kaupade ja teenuste kogusumma, mida on korrigeeritud baasaasta hinnaindeksiga.
Välismajanduspoliitika
Valitsuse eesmärgiks on väliskaubandust reguleerides toetada rahvusvahelise konkurentsuvõime kasvu ning aidata seeläbi kaasa riigi majandusliku usaldusväärsuse kasvule rahvusvaheliste ettevõtete ja organisatsioonide silmis .
Ühtlasi püütakse vältida olukorda, kus muutused rahvusvahelise kaubanduse mahtudes mõjutaks hävitavalt siseriiklikule tootmisele ja suurendaksid tööpuudust.
Välismajanduspoliitilised vahendid
Tollimaks – imporditavatelt kaupadelt nõutav maks.
Kvoodid – imporditavatele kaupadele kehtestatud mahupiirangud.
Standardid – imporditav kaup peab vastama teatud nõuetele.
Välismajanduspoliitiliste vahendite kasutamise üldine eesmärk
Suurendada kodumaiste kaupade ja teenuste konkurentsivõimet võrreldes välismaistega. See tagab kodumaistele tootjatele kasumi ja säilitab töökohad, see omakorda tagab stabiilse maksuraha laekumise riigikassase. Samal põhjusel toetab valitsus omamaiste kaupade ja teenuste eksporti.
Transiit – kaupade läbivedu riigist ning selleks pakutavad transpordi- ja logistikateenused.
Rahvusvaheline Valuutafond (inglise keeles International Monetary Fund, lühendina IMF) Rahvusvahelise rahasüsteemi stabiilsuse tagamisega tegelev organisatsioon , mille loomises lepiti kokku 1944.
Rahvusvahelise Valuutafondi peamiste tegevusvaldkondadeks on majanduspoliitika seire, finantsabi ja tehniline abi:
IMF-i seiretegevuse eesmärgiks on julgustada riike rakendama sellist majanduspoliitikat ja institutsionaalseid reforme, mis toetaksid jätkusuutlikku ja tasakaalustatud maailmamajanduse arengut.
Rahvusvahelise valuutafondi finantsabi kasutatakse aitamaks riiki ajutiste maksebilansiprobleemide ilmnemisel , et vältida likviidsuskriisi ning selle võimalikku negatiivset mõju majanduskasvule ja teistele riikidele.
Riigivõimude oskusteabe tugevdamiseks majanduspoliitika planeerimise ja rakendamise osas pakub tehnilist abi.
Euroopa Liidu eelarve- ja rahapoliitika
Liikmesriikide majandus- ja rahasüsteemide ühtlustamiseks ning stabiliseerimiseks loodi 1979. Aastal Euroopa Rahasüsteem.
Kõigi liikmesriikide valuutakursi põhjal loodi arvestuslik koondühik ECU.
Euroopa Rahaliit sai teoks Maastrichti lepinguga ning 1999. aastal võeti kasutusele ühisraha euro, esialgu küll elektroonilisel kujul. Euro rahatähed tulid käibele 2002. aastal.
Euroopa Liidul on ühine eelarve, millesse panustavad liikmesriigid.
Maksupoliitika on EL-s liikmesriikide endi otsustada. Samas ei tohi teiste liikmesmaade tooteid samasugustest omamaistest toodetest kõrgemalt maksustada.
Eurotsooniga liituda soovivad riigid peavad vastama Maastrichti lepinguga liikmesriigi eelarve- ja rahapoliitikale kehtestatud kriteeriumitele:
Tasakaalus eelarve
Madal riigivõlg
Stabiilne vahetuskurss (euro suhtes)
Madal inflatsioon
Stabiilsed intressimäärad
Ühisturgu tagava nelja vabaduse olemus: Kaupade, teenuste, kapitali, tööjõu vaba liikumine.
Kapital – välisinvestorid näiteks ostava eestis mõne firmas osaluse.
Teenused – näiteks vabadussamba ehitasid tšehhi matsid ehk saame ise teenust odavamalt sisse osta aga samas meie riigi ettevõtjatel võimalus osaleda ka välishangetes.
Kaupadel pole tolli vahel.
Töölistel - EL-is töötamine on lihtne - ei ole vaja lisa bürokraatiat, kõigil võrdne võimalus kohale kandideerida.
Majanduslikku aktiivsust mõõdetakse
Sisemajanduse koguprodukt (SKP)
Kui SKP suureneb, siis majanduslik aktiivsus suureneb.
Kui SKP väheneb, siis majanduslik aktiivsus väheneb.
Majanduslik heaolu – osa inimese heaolust, mis tuleneb kaupade ja teenuste tarbimisest.
Sotsiaalne kihistus – inimeste jagamine kihtidesse teatud tunnuste, nt majandusressursside alusel.
Sotsiaalne mobiilsus – liikumine ühest ühiskonnakihist teise. Vertikaalne liikumine on ülepoole tõusmine, nt lihttöölisest spetsialistiks, horisontaalne liikumine aga nt ühest majandusharust teise. Kihistumisel on selga seos inimeste haridusnäitajatega, st vähemharitud kuuluvad madalamatesse klassidesse.
Põlvkondade vaheline mobiilsus – lapsed valivad teistsuguse elukutse ja vahel ka teistsuguse väärtussusteemi kui nende vanemad.
Omistatud staatus – muutumatu tunnus, mida inimene muuta ei saa, nt rass jne.
Omandatud staatus – teatavate teenete, valikute või pingutuste tulemus.
Vajadus – inimese puudustunne, mida rahuldatakse hüvitiste tarbimisega.
Tarbimine – vajaduste rahuldamine.
Füsioloogilised vajadused – indiviidi vajadused, mis on seotud füüsilise heaoluga , nagu näiteks toit, jook , soojus , seks, uni.
Turvalisuse vajadus – füüsiline ja emotsionaalne kaitstus , samuti kindlustunne nende kestvuse suhtes.
Sotsiaalsed vajadused –  kiindumus , kuulumine kollektiivi, ühtekuuluvustunne ja sõprus.
Eneseteostuse vajadused – areng, oma potentsiaali saavutamine, eneseteostus ; inimene püüab jõuda sinna, kuhu ta on võimeline jõudma.
Tarbijakaitseamet
Tegutseb valitsusasutusena Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsusalas ning viib ellu riiklikku tarbijakaitset. Ameti põhiülesandeks on kaitsta tarbijate seaduslikke õigusi, esindada nende huve ning arendada ja rakendada tarbijapoliitikat vastavalt Eesti tarbijakaitse seadusele ja Euroopa Liidu tarbijapoliitikale.
Tarbijakaitse vastutusalasse kuuluvad
Turujärelevalve teostamine tarbijaturul
Tarbijate majanduslike huvide kaitsmine
Tarbijate kaebuste lahendamine
Tarbijate nõustamine ja nende teadlikkuse tõstmine oma õigustest ja kohustustest
Tarbijakaitseameti eesmärk on aidata tarbijat, kaitsta tema seaduslikke õigusi, anda võimalusi teadmiste omandamiseks, et olla arukas osaleja turusuhetes ja vääriline vastane teenuste ja kaupade pakkujatele - müüjatele. Teadlik tarbija, kes teab hästi oma õigusi aga ka kohustusi, suudab mõjutada kaupmehi täpsemalt järgima ausaid mängureegleid.
Ühishüvis/ühishüve – kaup/teenus, mida ühiskonnaliikmed tarbivad turu vahenduseta.
Erahüvis – konkreetne hind, hüvis ammenduv, tarbija kindlaks tehtav, tarbimine välistatav, tarbijate hulk oluline, nt hamburger, tossud , kinopiletid.
Ühishüvis ehk ühishüved
Tarbija jaoks tasuta, hüvis ammendumatu, tarbijaskonda raske või võimatu piiritleda, tarbimist ei saa välistada, tarbijate hulk pole tähtis - näit. mererand, majakas , valgusfoor, TV, raadio, tänavavalgustus, korrakaitse, julgeolek, linnapark )
Ühishüved erinevad erakaupadest järgmiste omaduste poolest
Konkurentsitu tarbimine (liiklusmärgid, lumest puhastatud tänav jne.)
Võrdne kättesaadavus kõigile (tänavavalgustus, politsei)
Üldjuhul pole võimalik eristada ühishüve tarbijaid mittetarbijatest ( ilutulestik )
Ühishüve pakkumisega seotud kulud ei sõltu tarbijate arvust
Sotsiaalne turvalisus tähendab inimeste kindlustunnet ja majanduslikku toimetulekut, mida tagab kogu ühiskond, eelkõige aga valitsus oma poliitikaga. Praegu peab iga arenenud riik oma kohustuseks pakkuda kodanikele sotsiaalseid tagatisi mitmesuguste abirahade, pensionide ja kompensatsioonide näol. Eesmärk on vaesuse leevendamine ja ühiskonnas solidaarsuse edendamine.
Sotsiaalkindlustus  on sotsiaalpoliitiliste abinõude süsteem sotsiaalne kaitse sissetulekute katkemise või vähenemise või kulutuste suurenemise korral.
Eesti sotsiaalkindlustusskeemid : pensionikindlustus, ravikindlustus , töötuskindlustus, peretoetused , vanemahüvitis, puuetega inimeste sotsiaaltoetused ja matusetoetus.
Sotsiaalabi – riiklike meenete süsteem, mille eesmärgiks on parandada inimese toimetulekut igapäevaeluga.
Sotsiaalabi saamiseks peab inimese majanduslik olukord vastama kindlatele kriteeriumitele.
Sotsiaalabi subjektid on vähese sissetulekuga inimesed. Vähene sissetulek on tingiud suutmatusest ühiskonnas osaleda – kas siis tervisehäire tõttu või mingil muud põhjusel.
Euroopalikud  põhimõtted sotsiaalkaitse alal  on töötingimuste puhul
Töötajate diskrimineerimise vältimine
Sundtöö keelustamine
Ametiühingute õiguste tagamine
Õigus ühiskokkulepetele
Õigus headele töötingimustele ja õiglasele tasule, kaasa arvatud naiste ja meeste õigus saada võrdse töö eest võrdset tasu
Puuetega inimeste integreerimine töökeskkonda
Õigus kutsenõustamisele ja –abile
Alla 15- aastaste isikute töölevõtu keelustamine ja 15-18-aastaste isikute kaitse
Emaduse kaitse
Võõrtööliste võrdne kohtlemine
Sotsiaalne sidusus tähendab õigust tervise kaitsele, sotsiaalkindlustusele, õigust saada sotsiaal- ja arstiabi ning õigust kasutada sotsiaalhoolekande teenuseid. Samuti mõeldakse selle all laste ja noorukite õigust saada kaitset füüsilise ja moraalse ohu eest; perekondade ja perekonnaliikmete õigust saada õiguslikku, sotsiaalset ja majanduslikku kaitset; võõrtööliste ja nende perekondade õigust saada kaitset ja abi ning vanurite õigust sotsiaalsele kaitsele.
Sotsiaalsed rollid
Ühiskond on inimtegevuse tulemus. Kuid inimesed erinevad üksteisest väga paljude omaduste ja tunnuste poolest. Rahvastiku jaotus teatud tunnuste alusel moodustab sotsiaalse struktuuri, rahvastiku kihistust peegeldab sotsiaalne hierarhia.
Igal inimesel on ühiskonnas oma sotsiaalne ehk ühiskondlik roll. Samas võib inimene olla mitmete rollide kandja. Ühiskonna liige võib olla kodanik või mittekodanik, millest tulenevad tema väga paljud õigused, vabadused , kohustused, aga ka võimalused. Ühiskonna liige võib olla maa- või linnainimene, haritlane või tööline, perekonnaliige või vallaline , tööandja või töövõtja vms, milleks olemine või mitteolemine paneb talle ühiskonna ootused ning mida ta ise peab ka arvestama enese ühiskonnas kehtestamisel.
Elukestev õpe – õppimine, mis kestab kogu elu mitmesuguste tegevuste kaudu; eesmärgiks on inimeste parem toimetulek kiiresti muutuvas ühiskonnas.
Inimõigused – inimsuse väärtuste ja normide põhjal välja töötatud kokkulepped,  mis sätestavad, kuidas inimesed ja valitsused peaksid neid väärtusi ja norme arvestavalt käituma.

1948 võttis ÜRO Peaassamblee vastu Inimõiguste ülddeklaratsiooni
Inimõiguste ülddeklaratsiooni põhimõtete järgi on inimesel teatud õigused lihtsalt seetõttu, et ta on inimene. Õigus elule, vabadusele, väärikusele, isikupuutumatusele, perele jne on inimestel üldomased ning keegi ei tohi neid meelevaldselt ära võtta või piirata. Piiranguid võib seada vaid mingitel olulistel põhjustel, kui selles lepitakse kokku rahvusvahelisi norme ja standardeid arvestades.

Inimõiguste eesmärk
Vältida diskrimineerimist, s.t inimeste vahel mingil põhjusel vahe tegemist, näiteks selle järgi, et nad kuuluvad teatud rahvusesse või rassi, tunnustavad teatud usku või pooldavad teatud ideid. Inimõigused kehtivad nii üksikisikutele kui ka inimrühmadele. Inimrühmadeks on näiteks perekond, välismaalased, vähemused, valitsusvälised organisatsioonid ehk vabaühendused jt. Inimõiguste subjektiks võib olla ka rahvas või kogu inimkond .
Põhiõigused on niisugused õigused, mis on igal inimesel ilma mingisuguste lisatingimusteta. Põhiõiguste hulka kuuluvad õigus elule; õigus vabadusele, võrdsusele, isikupuutumatusele; õigus korrakohasele õigusemõistmisele; õigus kaitsele julma ja alandava kohtlemise eest; õigus perekonnale ja eraelule.
Poliitilised õigused on seotud demokraatliku valitsemiskorraga. Peamised poliitilised õigused on õigus rahvusele ja kodakondsusele; usu- ja mõttevabadus; sõnavabadus; liikumisvabadus ; koosolekute- ja ühingutevabadus; hääleõigus. Poliitilised õigused on seotud osalemisega poliitikas ja kehtivad enamjaolt nende inimeste suhtes, kes on vastava riigi kodanikud.
Sotsiaalsed ja majanduslikud õigused eeldavad, et riigis on arenenud majandus, piisavalt töökohti ning tugev sotsiaalpoliitika . Peamisteks sotsiaal-majanduslikud õigused on õigus tööle ja puhkusele; õigus kvaliteetsele toidule ja joogiveele ; õigus inimväärsele elatustasemele; õigus sotsiaalsele kindlustatusele; õigus tervisekaitsele ja arstiabile.
Kultuurilised õigused on õigus haridusele ja kultuurile ; õigus rahvuskultuuri ja -keele säilitamisele; õigus teabele.
Kodakondsus - isiku ja riigi suhe, mille kaudu on määratud mõlema poole õigused ja kohustused
Kohustused
Olla lojaalne riigile
Kaitsta riiki
Õigused
Osaleda riigi juhtimises
*valida ja olla valitud
Riik kaitseb kodanikke nii siseriiklikult kui välismaal
Kodakondsus saadakse
Sünni kaudu - vereõigus (vanemate järgi), päikeseõigus (sünni koha järgi - USA)
Naturalisatsiooni korras - omal soovil, täites teatud tingimusi
Lapsendamine, ka leidlapsed
Eriliste teenete eest - kuni kümnele inimesele aastas
Kodakondsuse taotlemine
Vähemalt 15-aastane
Elanud Eestis 5 aastat enne ja 1 aasta pärast kodakondsuse taotlemist
Eesti keele oskus
Seaduslik püsiv sissetulek
Põhiseaduse tundmine (eksam)
Lojaalsus Eesti riigile
Omandatud kodakondsus võetakse ära
Astub välisriigi või selle sõjaväe teenistusse
Püüab vägivaldselt muta Eesti põhiseaduslikku korda
Omandas kodakondsuse valeandmeid esitades
On mõne teise riigi kodakondsuses - Eestis on keelatud topeltkodakondsus
Kosmopoliit – maailmakodanik, kes ei seo end ühegi konkreetse riigi või rahvusega.
Kaitseväeteenistuse kohustus 16-60 aastastele tervetele Eesti meeskodanikele
Usulistel või kõlbelistel põhjustel kaitseväeteenistusest keelduja läbib asendusteenistuse 12 kuud
Kuni 60 aastaseid kutsutakse kordusõppusele kord iga 5 aasta jooksul
Reservarmee
Põhiosa isikkoosseisust on reservis
Tegevväes rahuajal u 5500 meest
President
Teeb ettepaneku kuulutada välja sõjaseisukord, mobilisatsioon
Nimetab ametisse Kaitsejõudude kõrgemaid juhte
Annab sõjaväelisi auastmeid
Riigikaitse nõukogu
Presidendi juures nõuandev organ: Riigikogu esimees, peaminister, riigikaitsekomisjoni esimees, väliskomisjoni esimees, kaitseminister, siseminister, välisminister, justiitsminister, rahandusminister ja kaitseväe juhataja.
Kaitsevägi
Riiklik relvajõud: ajateenijad, kaadrikaitseväelased
Koosneb maaväest, mereväest ja õhuväest
Kaitseliit
Vabatahtlik riigikaitseorganisatsioon
15 malevat
Noorteorganisatsioonid : Noored Kotkad , Kodutütred
Kodanikukaitse
Riiklikku hädaolukorraks valmisolekut reguleerib hädaolukorras valmisoleku seadus, mis hakkas kehtima alates 2001. aastast. Selle seaduse eesmärgiks on panna paika erinevate valitsusasutuste, kohalike omavalitsuste, ametkondade ja ettevõtete ülesanded hädaolukordades valmisoleku korraldamisel. Selle seaduse põhieesmärgiks on tagada riigi kodanike turvalisus ning riigi püsimajäämine erakorralistes olukordades . Hädaolukordadeks valmisoleku ühesehitust nimetatakse kriisireguleerimissüsteemiks.
Euroopa Liidu kodakondsus
Hõlmab isiku ehk Euroopa Liidu liikmesriigi kodaniku ja institutsiooni ehk Euroopa Liidu vahelist kodakondsust.
Iga inimene, kellel on Euroopa Liidu liikmesriigi kodakondsus, on ühtlasi Euroopa Liidu kodanik. Euroopa Liidu kodakondsus loodi 1992. aastal Maastrichti lepinguga. Euroopa Liidu kodakondsus täiendab liikmesriikide kodakondsust, kuid ei asenda seda. Liidu kodanikel on asutamislepinguga antud õigused ja sellest tulenevad kohustused. Liidu kodakondsuse tähtsus seisneb asjaolus, et liidu kodanikel on ühenduse õiguse alusel reaalsed õigused.
Vastavalt Euroopa Liidu lepingu teisele osale annab liidu kodakondsus järgmised põhilised õigused:
Õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil
Õigus valida ja kandideerida Euroopa Parlamenti ning õigus valida ja kandideerida kohalikel valimistel oma elukohajärgses liikmesriigis
Õigus saada kaitset diplomaatilistelt ja konsulaarasutustelt
Õigus pöörduda petitsiooniga Euroopa Parlamendi poole
Õigus pöörduda ombudsmani poole
Identiteet – ühiskonna- või kogukonnaliikmete enesemääratlus.
Rassid – inimrassid on kehaehituse pärilike tunnuste poolest sarnaste inimeste ajalooliselt kujunenud piirkondlikud rühmad. Pöhirassid: europiidid , mongoliidid, negriidid .
Rassism – isikute või inimrühmade majanduslik, poliitiline või sotsiaalne diskrimineerimine rassilisel või etnilisel alusel.
Kompromiss – kokkulepe, mis on saavutatud kõigi osapoolte järeleandmiste tulemusel.
Konsensus – täielik üksmeel; kokkulepe, mille vastu ei ole ükski asjaosaline.
Vastandhoiak
Meie rahvus ja kultuur on teistest parem. Sel juhul võivad kultuurilised ja rahvuslikud erinevused inimesi hoopis lahutada ning tekitada pingeid, mis on viinud mitmes riigid isegi vägivalla ja relvakonnfliktideni (nt Jugoslaavia kriis, Lähis-Ida konflikt).
Ksenofoobia – võõraviha, kartus võõrapärasuse ees.
Kristlus ehk ristiusk
Monoteistlik   usund , mille keskmeks on  Jeesus  Kristuse elu ja õpetused. Kristlased usuvad, et Jeesus on Jumala poeg ning Vanas Testamendis  ennustatud  messias . Kristlased käsitlevad Uue Testamendi raamatuid kui üleskirjutisi Jeesuse kuulutatud rõõmusõnumist.
Islam ehk mudameedlus
Hinduism
Indias ja Indiast levinud usund, üks dharmalikest religioonidest budismi, džainismi ja  sikhismi  kõrval. Hinduismi võib pidada ka usundite kogumiks, sest ta sisaldab erinevaid jumala- ja lunastuskäsitlusi. Hinduismi järgijaid nimetatakse hinduistideks või ka hindudeks ja see usund on tugevasti seotud India kultuuri, ajaloo ja elulaadiga.
Hinduism on väga salliv : ainus nõue on tunnistada  Veedade  autoriteeti. Hinduismis on neli suunda või omaette religiooni: višnuism, šivaism, šaktism jasmartism ning kuus koolkonda : nyaya, vaisheshika, sāmkhya,  jooga , mimansa ja vedaanta. Kõigil neil on omakorda palju järglas- koolkondi ja/või traditsioone. Kõik suunad ja koolkonnad tunnustavad üksteist ning samaaegselt võib järgida mitmeid suundi ja koolkondi.
Hinduismis puudub rajaja ja ühtne organisatsioon, kuid on palju sarnase aluse ja ajalooga organisatsioone. Hinduism võib olla traditsiooniline, religioosne,  maagiline ,  filosoofiline  jne.
Mitmekultuurilisus
Mitme erineva kultuuri esindajate kooseksisteerimine ühes riigis tähendab, et tegemist on mitmekultuurilise ühiskonnaga ehk kultuuride paljususega, mis peaks olema ühiskonda rikastav tegur. 
Samas võib mitmekultuuriline ühiskond tähendada vastastikku rikastava läbikäimise asemel täielikku eraldatust. 
Integratsiooni idee on muuta mitmekultuuriline ühiskond enam ühtseks ja ühtselt toimivaks tervikuna, milles puuduvad rahvuslikud ja kultuurilised lõhed ja kus erinevad rahvusrühmad tunnustavad üksteise huvisid ja vajadusi.
Riikide sotsiaal-majandusliku ja poliitilise arengu erinevused. Riikidevaheline koostöö.
Üleilmastuse ja RV organisatsioonide kasvu tõttu on arutletud selle üle, kas rahvusriigid suudavad säilitada oma iseseisvuse. Arengumaade puhul on tegu neokolonialismiga, Euroopas on küsimus püsimajäämisest seotud Euroopa integratsiooni süvenemisega.
Tänapäevased üldtunnustatud rv suhtlemise normid: tuleb hoiduda jõu kasutamisest või sellega ähvardamisest; tülid lahendada rahumeelselt; pidada kinni riigipiiride puutumatusest ja austada riikide territoriaalset terviklikkust; austada riikide suveräänsust ning sellest tulenevaid õigusi; mitte sekkuda teiste riikide siseasjadesse; austada inimõiguis ja inimese põhivabadusi; edendada koostööd riikide vahel; järgida rahvusvahelise õiguse norme.
Rahvusvahelise suhtlemise vahendid on diplimaatilised suhted; majanduslik koostöö, lepingud .
Globaalprobleemid
Globaalprobleemide all mõistetakse nüüdisühiskonna arenguraskusi, mille ületamiseks on vaja kogu inimkonna või suurte piirkondlike inimrühmade (mitme riigi) jõupingutusi.
Tuumakatastroof oli esimene globaalprobleem, mida inimene endale teadvustas.
Keskkonna saastumine – süsinikdioksiidi osatähtsuse suurenemine õhtul, globaalne soojenemine.
Happevihmad.
Veekaitse – joogi- ja niisutusvesi, maailmameri.
Demograafiline plahvatus arengumaades. Rahvastiku kiire juurdekasv sööb ära majandusliku juurdekasvu; loodusvarade otsalõppemine; prügi.
Linnastumine .
Vaesus, nälg.
Terrorism .
Globaliseerumine e üleilmastumine
Maailma kultuuriline ühtlustumine. Koos sellega suureneb ka ühiskondade vastastikune sõltuvus ja haavatus.
Globaliseerumise kolm mõõdet
Majanduslik – riigiülesed korporatsioonid
Kultuuriline – massikultuur, popiidolid kõikjal samad
Poliitiline – rahvusvahelised organisatsioonid, mis toimivad riigiüleselt
Internatsionaliseerimine ehk rahvusvahelistumine tähistab riikide ja rahvaste omavahelise suhtlemise kasvu: kaubavahetus, väliskapital, õppimine teistes riikides jmt.
Infotehnoloogia mõju maailma arengule: (IKT – info- ja kommunikatsioonitehnoloogia) IKT kättesaadavuse ja arengutasemega seostatakse nii progressi kui ka regressi. Maailma ohustab digitaalne lõhe.
Üldtunnustatud rahvusvahelise suhtlemise normid
Nõuavad, et tuleks
.. hoiduda jõu kasutamisest või sellega ähvardamisest
.. lahendada tülid rahumeelselt
.. pidada kinni riigipiiride puutumatusest ja austada riikide territoriaalset terviklikkust
.. mitte sekkuda teiste riikide siseasjadesse
.. austada inimõigusi ja inimese põhivabadusi
.. edendada koostööd riikide vahel
.. järgida rahvusvahelise õiguse norme
Rahvusvahelise suhtlemise vahendid
Diplomaatilised suhted saavad alguse, kui üks riik tunnustab teist diplomaatiliselt.
Majanduslik koostöö võib toimuda mitmes vormis - kaubavahetus, investeeringud, koostootmine – ning oleneb kaasatud riikide olukorrast ja nendevahelistest suhetest.
Välisabi seisneb raha või kaupade annetamises, samuti vajalike spetsialistide lähetamises (nn arenguabi ).
Humanitaarabi on välisabi eriliigiks, mida osutatakse looduskatastroofides kannatanud riikidele, aga ka elanikkonna abistamiseks sõja üle elanud riikides.
Lepingud – seaduslikult siduvad dokumendid , mille kaudu kaks või enam riiki vormistavad läbirääkimistel saavutatud kokkuleppe (mõni leping võib aluseks olla organisatsiooni loomisele, nt ÜRO põhikiri).
ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon)
Asutatud 24. oktoobril 1945
Peakorter : New York , USA
Liikmeid: 193
Peasekretär : Ban Ki- Moon (Korea Vabariik)
Eesti kuulub alates 1991. aastast.
Eesmärgid
Rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamine
Rahvusvaheliste sõbralike suhete arendamine
Rahvusvahelise koostöö savutamine rahvusvaheliste majandus-, sotsiaal-, kultuuriliste ja humanitaarprobleemide lahendamisel ning inimõiguste järgimine maailmas.
Alates 2013. aastast kuulub Eesti ÜRO Inimõiguste Nõukogusse. See annab Eestile rahvusvahelise koostöö ja tegevuse kaudu hea võimaluse senisest veelgi enam tõhustada inimõiguste ja põhivabaduste kaitset, edendamist ning teavitamist.
ÜRO aastatuhande arengueesmärgid

Likvideerida täielik vaesus ja nälg. Vähendada aastaks 2015 poole võrra nende inimeste arvu, kelle elatis on vahem kui üks USA dollar päevas. Vähendada aastaks 2015 poole võrra nende inimeste arvu, kes on näljas.

Saavutada üleilmselt alghariduse kättesaadavus. Tagada, et 2015 saavad kõik lapsed omandada alghariduse.

Edendada sugupoolte võrdõiguslikkust ja luua naistele enam eneseteostusvõimalusi. Tagada, et tüdrukutel oleks aastaks 2015 poistega võrdväärsed kooliskäimisvõimalused.

Vähendada laste suremist. Vähendada aastaks 2015 vastsündinute ja laste suremist 2/3 võrra.

Parandada emade tervislikku olukorda. Vähendada aastaks 2015 2/3 võrra nende naiste arvu, kes surevad sünnitusel või selle tagajärjel.

Võidelda HIV/AIDS-i, malaaria jt haigustega. Peatada HIV/AIDS-i levik aastaks 2015 ja hakata seda vähendama. Aastaks 2015 tuleb saavutada malaaria jt levinumate haiguste leviku vähenemine.

Tagada loodussäästlikum keskkond. Vähendada aastaks 2015 poole võrra nende inimeste arvu, kel ei ole piisavalt ligipääsu puhtale joogiveele. Aastaks 2020 tuleb parandada 100 miljoni kodutu olukorda. Lõpetada loodusressursside mittejätkusuutlik kasutamine.

Luua ülemaailne partnerlusvõrk arengu edendamiseks. Arendada edasi avatud ja mittediskrimineerivat kaubandus- ja finantssüsteemi; arvestada vähemarenenud riikide erivajadustega, võimaldada nende ekspordile vaba liigipääsu turgudele ja kustutades kahepoolsed võlad; võimaldada arenguriikidele juurdepääs kõrgtehnoloogiale ja hädavajalikele mõistliku hinnaga ravimitele; parandada noorte tööhõivet.
NATO (Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon)
Aluse pani 1949. aastal Põhja-Atlandi leping, mida tuntakse ka Washingtoni lepingu nime all.
Praegu on NATO liikmeid 28.
Praegune NATO sekretär on Anders Fogh Rasmussen . Eesti liitus 2004. aastal.
Tegevuse eesmärgid
Kindlustada ja kaitsta poliitiliste ja vajadusel ka sõjaliste vahenditega liikmesriikide julgeolekut ja vabadust.
WTO (Maailma Kaubandusorganisatsioon)
Rahvusvaheline organisatsioon, mis reguleerib riikide omavahelist kaubandust.
Eesti liitus 13. novembril 1999.
Euroopa Nõukogu
Asutatud 5. mail 1949
Peakorter: Strasbourg , Prantsusmaa
Liikmesriike: 47
Eesmärk
Edendada demokraatiat
Kaitsta inimõigusi ja õigusriigi põhimõtet Euroopas
EN ei ole Euroopa Liidu institutsioon ning seda ei tohi segamini ajada Euroopa Liidu Nõukoguga. EN-i üheks olulisemaks saavutuseks on inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni koostamine 1950. aastal. Selle alusel asutati Euroopa Inimõiguste Kohus.
OSCE (Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon)
Asutatud 1. augustil 1975
Peakorter: Viin , Austria
Liikmesriike: 56
Peasekretär: Lamberto Zannier (Itaalia)
Suurim regionaalne julgeolekualase koostöö organisatsioon. Tegevus on suunatud rahu ja stabiilsuse tagamisele. Selleks kaasatakse laiapindselt erinevaid valdkondi, mis on läbi ajaloo olnud konfliktide aluseks. Nii on konfliktiennetuse ja kriisireguleerimise küsimuste kõrval fookuses ka stabiilse ühiskonna aluseks olevate demokraatlike aluspõhimõtete tugevdamine.
Euroopa Liit
Põhiliselt Euroopa riike hõlmav majanduslik ja poliitiline ühendus, millel on 27 liikmesriiki. Euroopa Liidul on nii valitsustevahelise kui karahvusülese organisatsiooni elemente.
Euroopa integratsiooni alguseks peetakse Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamist 1951. aastal ning  Rooma Lepingute sõlmimist 1957. aastalBelgia, Hollandi, Itaalia, Luksemburgi, Lääne-Saksamaa ja Prantsusmaa vahel. Rangemalt võttes rajati Euroopa Liit 1992. aastal Maastrichti lepinguga.
Euroopa Liidu riikide ühtlustatud seadusandlus peab tagama kodanike, kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumise Euroopa Liidu piires. Seitseteist liikmesriiki on võtnud tarvitusele ühisvaluuta euro.
Julgeoleku riskid
Sõjalised konfliktid
Väline surve
Rahvusvaheline terrorism
Majandusriskid
Teised julgeolekud
Julgeolekuriskid Eestis
Teiste riikide eriteenistuse tegevus ( salaluure )
Majanduslikud riskid : sõltuvus gaasi/vedelkütuse sisseveost, energiasüsteem, globaalmajandus
Rahvusvaheline terrorism (pommirünnakud)
Keskkonna riskid: aatomielektrijaamad, keemiatehased, üleujutused, merereostus
Poliitiline surve
Etnilised konfliktid
Massihävitusrelvade levik
Kuritegevus ja narkomaania (relvakaubandus)
Tehnoloogia areng: infotehnoloogilised vahendid, küberrünnakud
Sotsiaalsed riskid: nakkushaiguste levik