Kõik vajalik ühiskonnaõpetuse riigieksam iks (35)

45

I NÜÜDISÜHISKOND

Ühiskonna mõiste. Nüüdisühiskonna kujunemine (industriaalühiskond, postindustriaalne ühiskond, teadmusühiskond, siirdeühiskond). Võim majanduses, riigis ja inimsuhetes. Võimu tunnused ja teostamise meetodid. Demokraatia põhiprintsiibid ja –väärtused. Seadused ja õigusnormid. Riigi mõiste. Riigivõimu tunnused. Õigusriik. Avalik ja erasektor. Kodanikuühiskond. Ühiskonna sotsiaalne struktuur. Huvid. Pluralismi olemus ja tähtsus. Sotsiaalsed probleemid (tööpuudus, vaesus , kuritegevus jm). Heaoluriik . Infoühiskond. Ühiskonna jätkusuutlikkus ja ühiskonnaelu valdkondade seotus.
1. Ühiskonna mõiste – ühiskond on inimeste olemasolul viis. Ühiskond koosneb inimestest, samas ei saa olla inimest ilma ühiskonnata. ( Aristoteles – inimene on poliitiline loom.)
Nüüdisühiskonda iseloomustavad ühiskonnasektorite eristatavus ja vastastikune seotus, tööstuslik kaubatootmine, rahva osalemine ühiskonnaelu korraldamises, vabameelsus inimsuhetes, inimõiguste tunnustamine.
Ühiskonnaelu tasandid - perekond, küla, linn või riik, riikide ühendus, maailm. Igal tasandil võib rääkida inimese identiteedist selle tasandiga.
Ühiskonnaelu valdkonnad - majandus, kultuur, haridus , tervishoid, valitsemine.
Identiteet – samastumine, ühtekuuluvustunne, mis võib rajaneda rahvuslikel, ideoloogilistel, kultuurilistel või riikkondlikel tunnustel. Identiteet kujuneb ühiste väärtuste pinnal. Ühiskondlikud väärtused on meie arusaamad sellest, mis on väärtuslik ja mis mitte. Ühtemoodi mõtlevate inimeste hulk kujundab valitseva arvamuse, mis kultuuriti on märkimisväärselt erinev. Väärtusi omandatakse mitmest allikast: vanematelt, eakaaslastelt, koolist, religioonist jm. – sotsialiseerumine .
2. Nüüdisühiskonna kujunemine (industriaalühiskond, postindustriaalne ühiskond, teadmusühiskond, siirdeühiskond).(õpik lk.5-12; siirdeühiskond lk.19)
Teenindusühiskond ehk infoühiskond ehk postindustriaalne ühiskond ehk postmodernne ühiskond.
Ülemineku tööstusühiskonnalt uuele ühiskonnatüübile tingis teaduslik-tehniline pööre (1945.a. esimene elektronarvuti ja sellele järgnenud teaduslik-tehniline revolutsioon . Arvutid andsid tehnilise baasi, s.t. muutsid praktiliselt võimalikuks kiire infotöötluse. - IT areng, arvutipõhiste tehnoloogiate areng.
Ühiskonna struktuuri muutumine.
II maailmasõja järel tõi elektroonika areng kaasa automatiseerimise Selle sotsiaalsed tagajärjed:
- tööviljakuse tõus
- tööjõu vabanemine
- vaba aja pikenemine
Massilist tööpuudust pole aga tekkinud, kuna vabanev tööjõud on suundunud teenindavasse sektorisse.
Postindustriaalset ühiskonda iseloomustab:
- teadmiste ja oskuste areng eesmärgiga juhtida muutusi ja hallata ühiskonda - infoühiskond - teadmispõhjaline ühiskond, kus inimene ei ole lihtsalt passiivne vastuvõtja, vaid ekspert (inimene, kes suudab otsustada info tõesuse üle). Infoühiskond on ühiskond, kus info kogumine, töötlemine ja kasutamine on saanud peamiseks edu aluseks nii majanduses kui muudel elualadel. Info valdamine on võrdne kapitali valdamisega. See tähendab, et kasvab kõrghariduse tähtsus
- kui tööstusühiskonna eesmärgiks oli võimalikult suure kaubahulga tootmine, siis postindustriaalne ühiskond on tarbimisühiskond
- üleminek ekstensiivselt intensiivsele tööjõukasutamisele
- vajadus teistsuguse tööjõu järele, kes ise oskab otsuseid teha
- linn ja maa elustiilide lähenemine, erineva tulutasemega inimeste elustiili lähenemine,
- iseloomulik tugeva keskklassi kujunemine
- massikultuur subkultuuristub
Siirdeühiskonnad ja nende probleemid
Siirdeühiskond on ühiskond, mis läheb ühelt ühiskonnatüübilt üle teisele (näit. Eesti, mis läheb totalitarismist demokraatiasse, käsumajandusest turumajandusse)

• 
  

revolutsioon
reform
Algatavad dissidendid
Algatav valitsev partei

Osalevad massid

Osalevad poliitikud ja ametnikkond
Stiihiline, etteaimamatu
Planeeritud kulg ja oodatavad tulemused
Kasutatakse vägivalda
rahumeelne
Muutuvad võimu ja valitsemissuhted
Võimu ülesehitus ja valitsemissuhted jäävad samaks
Edukas üleminek diktatuurilt demokraatiasse saab toimuda vaid evolutsiooniliselt kõiki eluvaldkondi hõlmavate reformide kaudu. Üleminek algaks demokraatliku põhiseaduse kehtestamisega, järgneksid vabad valimised ja lõppeb demokraatia juurdumisega kõigis eluvaldkondades.
Siirdeühiskonna probleemid:

• demokraatlik otsustamisprotsess näib liiga aeglane ja kohmakas
  
• majandusreformid halvendavad rahva elujärge
  
• uue eliidi oskamatus
  
• vajadus vanad väärtused ümber hinnata jne.
  

3. Võim majanduses, riigis, inimsuhetes (lk.44-48)
Max Weber – võim on inimeste või grupi suutlikkus mõjutada teiste tegevust ja saavutada sel viisil oma huvide elluviimine . Võim on teatud laadi inimsuhe.
Võim mõjutab kõiki ühiskonnasfääre, olemasolevaid ressursse, et need saaksid otstarbekalt ja sihipäraselt kasutatud. Võimu peaülesandeks on individuaalse tegevuse suunamine kollektiivsete eesmärkide saavutamiseks. Võim on domineerimine . Iseloomulik on võimule, et see on ühiskonnas ebavõrdselt jaotunud. Võimu ressursid :
- ainelised
- vaimsed

Võimu tunnused ja teostamise meetodid

Peamiselt eristatakse kahte tüüpi meetodeid – autoriteet ja sund.
Autoriteet on indiviidi võime panna teisi inimesi tegema seda, mida ta muidu ei teeks.
Selleks, et võimule kuuletutaks, peab ta olema legitiimne - legitiimne domineerimine teostatakse valitsevate nõusolekul ja vastavuses seadustega.
Miks võimule kuuletutakse:

• kuuletumise põhjuseks mõistuslik kaalutlus, valitseja ja valitsevate vahel umbisikulised suhted, korraldust täidetakse, sest nii on kirjas seadustes (bürokraatia). See on nn legaalne domineerimine
  
• traditsiooniline – põhineb tavadel, kommetel ja harjumustel, korraldust täidetakse harjumusest (näiteks patriarhaat, kuuletumine sugukonna pealikule, hõimujuhile)
  
• karismaatiline põhineb juhi erakordsel võimel või ideede erakordsusel, korraldust täidetakse, sest usutakse ja usaldatakse juhti.
  

4. Demokraatia põhiprintsiibid ja –väärtused (lk.17-22)

Demokraatia on valitsemiskord , mille puhul on täidetud kolm põhinõuet: konkurents , hääleõigus ja kodanikuõigused. Miinimumnõue – vabad, konkureerivate kandidaatidega valimised. Täieliku, liberaalse demokraatia tunnused:

• kodanikuvabadused
  
• õigusriik ja võrdsus seaduste ees
  
• võimude lahusus ja tasakaalustatus
  
• kohtu sõltumatus
  
• pluralistlik kodanikuühiskond ja vaba ajakirjandus
  
• vähemuste õigustega arvestamine
  
• tsiviilkontroll relvajõudude üle
  

Eeldab põhiseaduslikku valitsemist. Alles siis kui kogu rahvas, k.a. poliitiline eliit ja ametnikkond neid põhimõtteid tunnustavad, võib rääkida demokraatliku ühiskonna juurdumisest

5. Seadused ja õigusnormid

Õigus on mingis ühiskonnas kehtivate ettekirjutuste ja käitumisnormide kogum.
Seadus on kirjapandud õigusnorm.
Õiguskorrast kinnipidamise tagamine on riigivõimu üks tähtsamaid ülesandeid. Selleks on riigi poolt loodud vastavad institutsioonid : politsei, kohus ja muud justiitsorganid
Õigusriigiks nimetatakse sellist riiki, kus valitsemist toimetatakse üldtunnustatud reeglite ehk seaduste kohaselt, mida järgivad nii valitsetavad kui valitsejad .
Võimuriik ja õigusriik: õigusriik ja võimuriik tagavad mõlemad ühiskondliku ehk avaliku korra. Erinevus seisneb selles, mida peetakse korra tagamisel kõige tähtsamaks. Õigusriigis on korra aluseks seadused, mis kindlustavad indiviidi vabaduse. Õigusriigis on tagatud kõigi inimeste võrdsus seaduse ees ja õigus korrakohaseks õigusmõistmiseks. Võimuriigis on korra aluseks distsipliin, mis kaitseb riiki inimeste eest.
Peamised õigussüsteemid:

• mandri-euroopa õigussüsteem – põhineb kodifitseeritud rooma õigusel.
  
• angloameerika õigussüsteem - pretsedendiõigus
  
• šariaadiseadus
  

Peamised õigusharud

• eraõigus –reguleerib inimeste vahelisis suhteid (tsiviilõigus, tööõigus, kaubandusõigus)
  
• avalik õigus – reguleerib inimese ja riigi vahelisi suhteid (karistusõigus, haldusõigus, riigiõigus jmt)
  

Õigusaktide hierarhia
Rahvusvahelised õigusaktid ( konventsioonid , lepingud) → põhiseadus → seadused → seadlused, määrused, otsused, korraldused, käskkirjad, juhendid, eeskirjad

Karistusõigus – sätestatud karistusseadustikus, käsitleb süütegusid. Süüteod jagunevad:

- väärteod
- kuriteod

Süüpõhimõte ja süüvõime

Isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub süüd välistav asjaolu.
Isik on süüvõimeline kui ta on teo toimepaneku ajal süüdiv ja enne kuriteo toimepanekut saanud 14 aastat vanaks. Väärteo eest võib võtta vastutusele ka alla 14-aastast. Võib rakendada mõjutusvahendeid. Ka raskete kuritegude eest vastutus 13-15-aastaselt. 14-18-aastane alaealine on piiratud süüvõimega. Süüd välistavad asjaolud – vaimuhaigus , hädakaitse, hädaseisund

6. Riigi mõiste (lk.31)

Kui lähtuda võimu teostamisest, siis komplitseeritumates ühiskondades vajab võim enda teostamiseks riiki – riik on võimu teostamise aparaat. Riik on institutsioonide kogum, mis korraldab valitsemist ja viib ellu teatud eesmärke
Riigi tunnused:
- Riik on alati seotud võimu teostamisega. Riigivõim on ülimuslik ja sõltumatu – suveräänne.
- riigi otsused vormistatakse kirjalike õigusnormidena ja need on kõigile siduvad
- riik omab kontrolli kindla territooriumi üle
- riigi institutsioonid on avalikud, nad vastutavad kollektiivselt otsuste tegemise ja elluviimise eest
Riigivõimu tunnused, mistõttu riigivõim on teiste võimude suhtes ülimuslik(lk.46):

• ainuõigus kehtestada seadusi
  
• ainuõigus koguda makse
  
• ainuõigus kasutada vägivalda
  
• otsuse on kohustuslikud
  
• omab õigust ja kohustust korraldada riigi igapäevaelu ning esindada teda rahvusvahelises suhtlemises
  
• riigivõimul on üks keskpunkt ja selge võimuasutuste hierarhia
  

Tänapäeva riigikorralduse vormid: unitaarriik , föderatsioon ehk liitriik , konföderatsioon ehk riikide liit.
Riigivõim teostab end asutuste ja institutsioonide kaudu (seadusandja, valitsus, kohus, korrakaitsejõud, sõjavägi). Suhteid võimuinstitutsioonide vahel, aga ka institutsioonide ja rahva vahel reguleerivad kirjalikud õigusnormid. Et vältida võimu kuritarvitamist, peavad seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim olema lahutatud – võimude lahutatuse printsiip.
Riigiasutusel on riigivõimu volitused , see moodustatakse seadusega ettenähtud korras ja saab oma tegevuseks raha riigieelarvest. Riigiasutuse töötajad on riigiametnikud. Riigiametis töötamiseks loetakse töösuhet seadusandlikku, täidesaatvat või kohtuvõimu, riiklikku järelevalvet, kontrolli või riigikaitset teostava institutsiooni koosseisus ettenähtud valitaval või nimetataval ametikohal käesoleva seaduse või muude seaduste alusel. Ametnikud on vaid need töötajad, kes täidavad avalikku võimu. Nemad ei tööta mitte töölepingu, vaid avaliku teenistuse seaduse alusel ja võetakse tööle asutuse juhi käskkirjaga. (nii ei ole ametnikud näitlejad ja õpetajad, kuigi teatrid ja koolid kuuluvad riigile või linnale )
Riigiasutuste ja ametnike tegevuse seaduslikkuse kontrollimiseks on loodud spetsiaalsed järelevalveinstitutsioonid (riigi- ehk konstitutsioonikohus, riigikontroll , õiguskantsler, riiklik lepitaja , inspektsioonid)

7. Avalik- ja erasektor - Ühiskonna jaotus sektoriteks (lk.29-34)

avaliku elu sfäär
riik ehk valitsemine e. avalik sektor
majandus e. erasektor
kodaniku e. tsiviilühiskond e. kolmas sektor
eraelu sfäär
Avalik sektor – tegeleb valitsemise ja haldamisega. Avaliku sektori tuumaks on riik (keskvõim ja kohalikud omavalitsused ). kuid mitte ainult. Avalik sektor on laiem mõiste ja hõlmab nii riiklikud kui avalik-õiguslikud institutsioonid. Mis on avalik-õiguslikud institutsioonid ja miks nad head on: Riigil ei ole võimalik ja ka otstarbekas teostada kõiki avali -õiguslikke haldusülesandeid oma organite kaudu. Sellepärast antakse teatud osa nendest seadusega üle iseseisvatele õigussubjektidele, kes muutuvad sellega avaliku halduse kandjateks (näiteks Rahvusraamatukogu , üldkasutatavad rahvaraamatukogud , aga ka raadio ja televisioon, Kultuurkapitali, Keskkonnafond). Oma tegevuses on nad sõltumatud, nad lähtuvad üksnes seaduse nõuetest

8. Kodanikuühiskond

(lk.34-37)
Kodanikuühiskond - kõiki inimesi huvide ja võimete kohaselt kaasavat osalusühiskond, mis hõlmab inimeste omaalgatuslikku koostööd oma huvide järgimiseks ning avalike asjade arutamiseks ja otsustamises osalemiseks, samuti seda koostööd võimaldavaid ühendusi, võrgustikke ja institutsioone. Kodanikuühiskond tähendab suutlikku avalikku sektorit , tugevat erasektorit ja aktiivset kolmandat sektorit.
Kolmanda (ka mittetulundusliku, valitsusvälise) sektori moodustavad kodanike enese algatusel ning kehtivate õigusnormide raames loodud organisatsioonid ja liikumised. Need ühendused peavad olema:
legaalsed
vabatahtlikud
mittetulunduslikud
Kolmandas sektoris tegutsevate organisatsioonide vormideks on juriidilise määratluse kohaselt mittetulundusühingud (MTÜ), sihtasutused (SA) ja seltsingud ja neid ühendavad katusorganisatsioonid nagu nt. Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit (www.ngo.ee)
Kodanikuühiskond on vajalik kuna:

• erinevad huvigrupid saavad selle kaudu oma huve realiseerida, tasandab ühiskonnas olevaid võimalikke erimeelsusi - näit. Eesti Mesinike Liit, Eesti Luterliku Tunni teenistus
  
• kaitseb ühiskonnaelu riigi liigse sekkumise eest – näit. Eesti Õiguskeskus, Eesti Inimõiguste Assotsiatsioon, Avatud Eesti Fond
  
• piirab parteide mõju, võimaldab poliitikat mõjutada ka valimisteväliselt – Eestimaa Looduse Fond, võiks olla ka Eesti Üliõpilaskondade Liit, Eesti Lasterikaste Perede Liit; külade seltsid nagu Ida-Virumaa külade esindus
  
• arendab kodanikuaktiivsust - algatusvõime, koostöövõime jmt. – Eesti Regionaalse ja kohaliku arengu sihtasutus , Tartu Kolmikute pereklubi
  

Eesti Kodanikuühiskonna Arengukontseptsioon – EKAK Mitmes riigis (Eestis, Horvaatias, Inglismaal, Iirimaal , Kanadas ja Šotimaal) on välja töötatud raamistik avaliku sektori ja ühenduste koostoimimiseks lepingu või strateegilise dokumendina – Eestis ongi selleks 2002.a.  Riigikogus kinnitatud EKAK. EKAK on dokument, mis määratleb avaliku võimu ja kodanikualgatuse vastastikku täiendavaid rolle ning koostoimimise põhimõtteid avaliku poliitika kujundamisel ja teostamisel
Kodanikuühiskonna ettevõtmiste toetamiseks on toimib alates 2008.a. Kodanikuühiskonna Sihtkapital, mida rahastatakse riigieelarvest iga-aastaselt 20 miljoni krooniga (täpsemalt vaata www.kysk.ee - millised projektid on pälvinud toetuse jmt)
Kolmanda sektori areng määrab kodanikuühiskonna tugevuse antud ühiskonnas. Teovõimas kodanikuühiskond on peamine tagatis , et ei riik ega äriettevõtted ei saa karistamatult kahjustada kodanike huve. Kolmanda sektori tegevusvaldkond on lai ja eri riikides hõlmab see erinevaid koostöövorme, mille hulka arvatakse vabatahtlikud organisatsioonid ja sotsiaalhoolekanne , heategevusorganisatsioonid, spordiklubid , sihtasutused, huvigrupid ning tervishoiu, keskkonna, kultuuri ja filantroopiaga seotud ühingud. Igaüks neist juhindub oma sotsiaalsest, religioossest või eetilisest missioonist ja on suunatud kodanike osaluse ja ühiskondliku algatusvõime edendamisele.
Kolmanda sektori läbi kasvab ühiskonna sotsiaalne kapital - inimestevahelised võrgustikud ja usaldus, mille kaudu toimub inimeste lülitumine ühiskonna ellu.(Robert Putnam – sotsiaalse kapitali uurija)

9. Ühiskonna sotsiaalne struktuur

(lk.38-41)
Sotsiaalne kihistumine jagab ühiskonda vertikaalselt, hierarhiliselt
Sotsiaalne kiht (klass) on sarnaste ressursside (näit. sissetulek, omand) ja sotsiaalsete parameetritega (näit. haridus, päritolu) inimeste kategooria. Tavaline jaotus: kõrgklass, keskklass , alamklass . Tänapäeva demokraatlikes ühiskondades on iseloomulik tugeva keskklassi olemasolu.
Kuulumine mingisse sotsiaalsesse kihti annab inimesele sotsiaalse staatuse e. sotsiaalse positsiooni. See näitab tema positsiooni ühiskonna sotsiaalse kihistumise süsteemis, mida võib määrata kas siis päritolu või materiaalsed või vaimsed ressursid. Ühesugusest staatusest tulenevad ka grupi liikmete ühesugused sotsiaalsed huvid ja elustiil. Igale staatusele vastab sobiva käitumise mall, mis määratleb selle staatusega inimese suhted teistega. Staatusega sobivat käitumisstandardit nimetatakse sotsiaalseks rolliks. Staatuslikke tunnuseid, mille üle inimesel puudub kontroll, nimetatakse omistatud staatuseks (sünnipära, rass , sugu). Inimese pingutuste, tegevuse tulemusel saavutatud staatust nimetatakse omandatud staatuseks (haridus, ametikoht , abielu).
Ühiskonna kihistusele on omane hierarhilisus – sotsiaalne hierarhia.
Avatud ühiskonnas pole inimesed kuulumine mingisse sotsiaalsesse kihti lõplik – toimub liikumine nii vertikaalselt (keskklassist kõrgklassi) kui horisontaalselt (ühest linnast või riigist teise) - sotsiaalne mobiilsus on kõrge. Suletud, korporatiivsetes, ühiskondades on sotsiaalne mobiilsus väike.
Sotsiaalsed grupid ja huvirühmad eristuvad religioossete, rahvuslike, tegevusala, ea vms. tunnuse alusel. Näiteks pensionärid, õpilased, talupojad, vaimse töö tegijad. Sotsiaalsed grupid ei paikne üksteise suhtes hierarhiliselt.
10. Huvid
Avalik huvi. - Avaliku huvi seisukohast on olulised ühishüvised ehk sellised hüved, mida ei kasutata eratarbimiseks, vaid mis on kõigile kättesaadavad, nagu loodus, turvalisus, kultuur jne. Mittetulundusühendused ei tohi jaotada oma tegevusest saadavat majanduslikku kasumit muudel kui avalikes huvides olevatel eesmärkidel.
Oluline on siinjuures teha vahet avaliku huvi ja kitsama rühma (nt. ühe maja elanikud; ühe ettevõtte töötajad) huvide vahel; see pole alati kerge ja vahe pole lõplik. Tegevus kitsamalt piiritletud grupi heaks võib samuti olla avalikes huvides, nt. kui see rühm on ebasoodsas olukorras võrreldes muu ühiskonnaga ja seega suurendab selle toetamine ühiskondlikku õiglust. Kuigi paljud mittetulundusühingud ja sihtasutused tegutsevad praktikas avalikes huvides, on nendest seni ainult väike vähemus lülitatud Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud avalikes huvides tegutsevate ühenduste nimekirja. Seal nimetatud ühendustele tehtud annetusi saab annetaja oma maksustatavast tulust maha arvata. (Kodanikuühiskonna lühisõnastik, Mikko Lagerspetz 2004)
Huvigrupp või -rühm. - 1) Teadvustatud ühiste huvide nimel tegutsev ühendus (nt. mittetulundusühendus, liikumine, katusorganisatsioon või võrgustik).
2) Inimesed või organisatsioonid, kelle huvid mõnes küsimuses ühtivad. Vrd. eestkoste; lobitöö; sihtrühm; survegrupid; tagala . Samas tähenduses on kasutatud ka terminit sidusgrupp või -rühm.
11. Pluralismi olemus ja tähtsus
Ühiskonda, kus eksisteerivad erinevad vaated, ideoloogiad, organisatsioonid, omandivormid, kultuurid ja sotsiaalsed grupid, nimetatakse pluralistlikuks. Pluralism on demokraatliku ühiskonna oluline tunnus. Pluralism mitte ainult ei luba erinevusi, vaid peab erinevusi väärtuseks, ühiskonna rikkuseks, selle arengu eelduseks ja stabiilsuse aluseks, nende arendamist omaette eesmärgiks. Pluralismiga seotud mõiste on multikultuursus – see on paljude kultuuride kooseksisteerimine , kusjuures nad ei ole üksteisele allutatud, toimub integratsioon ja mitte assimileerimine .
Pluralismi põhilised poliitilised printsiibid:

• sallivuslik hoiak – austatakse õigust olla vastandlikult erinev
  
• koostöö – tegevus, kus võitjad on mõlemad osapooled
  
• dialoog – orienteeritus positiivsele programmile, alati peab leidma ühisosa
  
• solidaarsus – tunne, et ollakse samas paadis, et ühe osapoole kahjustamine kahjustab ka teist
  

Pluralismi vastandmõisted: võitlus kultuuride, sotsiaalsete gruppide jmt. vahel, likvideerimine, assimileerimine, sallimatus, tõe monopoli kuulutamine.
12. Sotsiaalsed probleemid (tööpuudus, vaesus, kuritegevus)
Sotsiaalsed lõhed. Sotsiaalne sidusus ja sotsiaalne tõrjutus – õpik lk.57
Inimarengu jätkumiseks peavad ühiskonna liikmed olema omavahel seotud sellisel viisil, et nad saaksid normaalselt areneda: õppida. töötada, suhelda ning osa võta ühiskonna ja omaenda asjade korraldamisest vastavalt igaühe huvidele ja võimetele.
- sotsiaalne sidusus - kas on sillad erinevate sotsiaalsete gruppide vahel
- sotsiaalne tõrjutus - inimesed ei osale ühiskonna ressursijaotuses, võimusuhetes, kultuurielus
Selleks, et välja selgitada, kuidas sotsiaalne kihistatus mõjub ühiskonna stabiilsusele, kasutatakse sotsiaalsete lõhede mõistet. Ka lõhed moodustuvad erinevate tunnuste alusel: varanduslikud, usulised, ideoloogilise, etnilised jne. – see mõõdab, kui suured on vahed erinevate gruppide ja kihtide vahel
Tugev on selline ühiskond, kus on mitmeid erisusi, kuid ükski lõhe ei pääse domineerima - ühiskond on pluralistlik, aga samas ka stabiilne. Juhul kui toimub lõhede kumuleerumine – kõik erisused koonduvad ühte kohta - võib toimuda sotsiaalne plahvatus , kriisiolukord .
Augustis 2004 korraldas Vabariigi presidendi akadeemilise nõukogu juures tegutsev sise- ja rahvusliku julgeoleku komisjon ekspertküsitluse sotsiaalse turvalisuse ja sisejulgeoleku kohta Eestis. Küsitluse eesmärgiks oli selgitada, kuivõrd praegune sisejulgeoleku korraldus aitab ennetada ohte ja luua turvalist elukeskkonda. Enamik eksperte hindas sisejulgeoleku taset madalaks ja nimetas olulisemat ohtudena:

A: Väga riskantsed ohuallikad

Narkomaania , kohalik kuritegevus, liiklusohud

B Kõrgendatud riskiga ohuallikad

HIV/AIDS; Alkoholism

C Arvestatava riskiga ohuallikad

Koduvägivald, prostitutsioon, koolivägivald, tänavalapsed, kodutud
D Vähem ohtlikud riskid
Rahvusvaheline organiseeritud kuritegevus, rahvusvaheline terrorism , rassism , sallimatus, immigratsioon vaesematest riikidest
13. Heaoluriik ja heaoluühiskond (lk.13-16)
Tööstusühiskonnas kaasnevate riskide vähendamiseks ( tururisk , bioloogiline risk jmt) kujunes 19.saj. II poolel eriline ühiskonnakorralduse tüüp - heaoluriik. Loojaks on Otto von Bismarck . Iseloomustab sotsiaalpoliitika olulisus valitsemistegevuses. S.t., et lisaks klassikalistele funktsioonidele ( seadusloome , riigikaitse , õiguskord), on riik võtnud enda kanda ka sotsiaalseid ning majandust reguleerivaid funktsioone. Majandusliku efektiivsuse kõrvale seatakse siin alati sotsiaalne õiglus.
Heaoluriigi kaks peamist tunnust:
- Ressursse (rahalisi) võib kanda ühest valdkonnast teise (näit. tervishoidu ja haridusse) ja rikkamatelt vaesematele – nn ülekandeühiskond
- 40-50% avalikest kuludest läheb sotsiaalsfääri vajadusteks
Heaoluriigi põhimudelid: - õpik lk.54-56
- konseravtiiv-korporatiivne - see ongi Bismarcki loodud saksa variant, mis on orienteeritud palgatöötajaile ja soosib just kõrge kvalifikatsiooni ja pika staažiga töötajaid.
- sotsiaaldemokraatlik heaolumudel - Skandinaavia -tüüpi heaoluriik. Rõhutab solidaarsust ja pakub hüvesid kõigile kodanikele , olenemata nende sissetulekust või ühiskondlikust staatusest. Eesmärgiks on varanduslike erinevuste vähendamine ühiskonnas, mis toob kaasa kõrged maksud .
- liberaalne heaolumudel – USA, Jaapan, Eesti? - minimaalriik, tagada kõrge tööhõive ja inimeste valikuvabadus ning konkurents kõigis valdkondades.
Heaoluriigi suhe heaoluühiskonda
Majanduskriisi tingimustes on riigi võimalused oma kodanike heaolu tagada piiratud. Et taolisest eesmärgist siiski mitte loobuda, on vaja jagada heaolu tagamise kohustused riigi, tööandjate, mittetulundussektori ja kodanike vahel ära. Taoline vastutuse laiendamine tähendakski üleminekut h.-riigilt h.-ühiskonnale.
14. Ühiskonna jätkusuutlikkus ja ühiskonnaelu valdkondade seotus. – õpik lk.23-28
Jätkusuutlik areng on niisugune areng, mis rahuldab praeguse põlvkonna vajadused ja püüdlused, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade samasuguseid huve. Hõlmab peamiselt järgmised valdkonnad:

• rahvastiku jätkusuutlik areng, nii kvantitatiivses kui kvalitatiivses mõistes. Hõlmab rahvastiku juurdekasvu , tähelepanu pööramist rahvastiku tervisele, haridusele ja heaolule. – kulutused sotsiaalpoliitikale pole mitte kulu, vaid investeering.
  
• Majanduse jätkusuutlik areng
  
• Keskkonna jätkusuutlikkus
  

Jätkusuutlik majandamine eeldab (loodus)ressursside kasutamist nende isetaastumisvõime
piirides. Taastuvate ressursside kasutamise piirid on määratud süsiniku, vee ja teiste ainete
looduslike ringete isetaastumisvõimetega. Jätkusuutlik ressursikasutus ei tohi ühegi ressursi puhul ületada ressursside taastootmise kiirust ja puhverdusvõimet.
Jätkusuutlik valitsemine – võim peab olema legitiimne ja efektiivne, läbipaistev ja kodanikke kaasav . Ühtki eelmainitud probleemidest ei tohi lahendada teiste arvelt.
Jätkusuutlikkuse tagamisel lähtutakse maailmas Rio de Janeiros vastuvõetud ülemaailmsest keskkonnastrateegiast Agenda 21.
Eesti omakorda lähtub programmist Säästev Eesti 21, mis on arenguprogramm aastani 2030. Säästev Eesti 21 määratleb Eesti riigi ja ühiskonna arendamise eesmärgid aastani 2030 ning seostab majandus-, sotsiaal- ja keskkonnavaldkonna arengud kooskõlas ülemaailmsete (Agenda 21) ja Euroopa Liidu pikaajalist arengut määratlevate dokumentidega. Strateegia eesmärgiks on arengus ühendada globaalsest konkurentsist tulenevad edukusenõuded säästva arengu põhimõtete ja Eesti traditsiooniliste väärtuste säilitamisega. Üldise arengusuunana määratletakse riigi liikumine teadmuspõhise ühiskonna suunas.
Säästev Eesti 21 määratleb Eesti pikaajaliste arengueesmärkidena aastani 2030:

• Eesti kultuuriruumi elujõulisus
  
• Inimese heaolu kasv
  
• Sotsiaalselt sidus ühiskond
  
• Ökoloogiline tasakaal
  

ÜHISKONNA VALITSEMINE
Demokraatlik valitsemiskord. Valitsemise põhivormid: presidentalism , parlamentarism . Monarhia ja vabariik. Sotsiaalsed liikumised ja erakonnad . Huvide esindamine ja teostamine . Poliitilised ideoloogiad. Valimised: funktsioonid, erinevad valimissüsteemid, valimiskäitumine, valimiste tulemused. Koalitsioon. Opositsioon . Seadusandlik võim. Parlamendi töökorraldus. Täidesaatev võim. Valitsuse moodustamise põhimõtted. Bürokraatia. Korruptsioon . Riigipea . Kohtuvõim. Eesti kohtusüsteem. Euroopa Nõukogu Inimõiguste Kohus. Euroopa Kohus. Ombudsman . Võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõte. Riigikontrolli ja Õiguskantsleri institutsioonid. Kohalik omavalitsus . Kesk- ja regionaalvõimu suhted. Euroopa Liidu institutsioonid.
1. Demokraatlik valitsemiskord lk.96,
Demokraatia on rahva võim
Kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.
Rahvas teostab kõrgeimat võimu PS alusel – vt. III ptk § 56

• Riigikogu valimiste
  
• rahvahääletuse ehk referendumi kaudu
  

Põhilised valitsemisvormid ehk režiimid

• Demokraatlikud režiimid (konstitutsioonilised režiimid) - seadusega piiratud valitsused:
  
• Mittedemokraatlikud režiimid ( autoritaarsed , totalitaarsed) - valitsuste võimupiirid on tegelikkuses määramata
  

Põhiseaduslikkus ehk konstitutsionalism on valitsemine, kus võimu teostatakse piiratud või seadusega määratud viisil, on tagatud võimude lahusus.
Peamised demokraatia vormid lk.62:

• otsene demokraatia ehk antiikdemokraatia. Otsene demokraatia tänapäeval on referendum
  
• esindusdemokraatia ehk liberaalne demokraatia. Esindusdemokraatia variandid
  
  • elitaardemokraatia – võim koondub kitsa grupid professionaalsete poliitikute kätte
    
  • osalusdemokraatia – kodanikud kaasatakse kodanikuühiskonna kaudu otsustusprotsessi
    

2. Valitsemise põhivormid: presidentalism, parlamentarism – õpik lk.97-100

• Presidentalism (USA)– riigipea ja täitevvõimu juht on president . Seadusandlik võim parlamendil. Seadusandliku kogu mõju täidesaatvale on suhteliselt nõrk. President on tihedamalt seotud täidesaatva võimuga.
  
• Poolpresidentalism (Venemaa, Prantsusmaa, Soome) – president jagab valitsusjuhi rolli peaministriga
  
• Parlamentarism (Saksmaa, Eesti) – kõige tähtsam parlament . Valitsus moodustatakse parlamendivalimiste tulemuste põhjal, peaminister vastutab parlamendi ees. Riigipea on erapoletu iseseisev võimuinstitutsioon.
  

3. Riigivormid : monarhia ja vabariik – ei ole seotud riigi demokraatlikkusega, lihtsalt küsimus selles, kes on riigipea.
Tänapäeva riigikorralduse vormid: unitaarriik, föderatsioon ehk liitriik, konföderatsioon ehk riikide liit.

4. Sotsiaalsed liikumised ja erakonnad.(lk.80 –88) Huvide esindamine ja teostamine

Survegrupid ja sotsiaalse liikumised
4.1. Survegrupp on legaalselt tegutsev ühiskonnarühm, mis püüab suruda oma taotlusi poliitikase avaliku arvamuse või poliitikute mõjutamise teel. (Vt. tabel ÜÕ lk.84 parteide ja survegruppide erinevustest )
Survegruppide liigid:

• kategooriakaitse grupid – näiteks ametiühingud või tööandjate liidud (Eesti Ametiühingute Keskliit ja Eesti Tööandjate Keskliit)
  
• edendamisgrupid – keskkonnakaitsjad – näiteks Teeme Ära 2008 algatusgrupp, Minu Eesti 2009 algatusgrupp vt. www.minueesti.ee/
  

Tegutsemise meetodid: kaudne surve avaliku arvamuse kujundajana, otsene surve lobitöö kaudu. Poliitikuid mõjutades ja erakondi sponsoreerides (ettevõtjate liidud jmt.)
4.2. Sotsiaalne liikumine – erineb survegrupist, kuna liikmeskond on piiritlemata , on lühiajaline ja probleemipõhine. Sageli riigiülesed. – feministide liikumine, gei- ja lesbiliikumine , globaliseerumisvastased.
Tunnused: killustunud võrgustikud, mitte selge ülesehitusega, probleemipõhised, eelistavad otseseid aktsioone, edendavad teatud väärtusi.
4.3. Erakond ehk partei on üht poliitilist ideoloogiat pooldavate inimeste organisatsioon , mille põhieesmärk on oma huvide realiseerimine riigivõimu kasutades. Partei aluseks on suurem kogu ühiskonda haarav maailmavaade ja programm.
Parteide klassifitseerimine
a) tegevushaarde järgi
kaadripartei - väikesearvuline parlamendipartei
massipartei - enamus aktiviste ja liikmeid on väljaspool parlamenti
laiahaardepartei (õpikus lk.81 kasutatud mõistet populistlik partei) kaadri- ja massipartei sümbioos, s.t. et otseseid liikmeid on vähe, püütakse valijate toetust, ilma neid liikmeteks värbamata. Eesmärk võita valimised, pakkuda midagi kogu rahvale, seinast-seina lubadused ja korruptsiooni materdamine.
b) Parteide klassifitseerimine ideoloogiate alusel (vt. õpik lk. 82, 49):
5. Ideoloogia on korrastatud ideedesüsteem, mis propageerib teatud kindlaid väärtusi. I. esitab vaid ühte ühiskonna selgitamise viisi ja peab seda ainuõigeks. Ideoloogiad levivad juhul kui pakutavad ideed vastavad ajastu vaimule , s.t. et nad sobivad antud aegruumi - oskuslik propaganda .
Poliitilised ideoloogiad (õpik lk.49) on erakonna või liikumise teoreetiline platvorm, mille alusel tegutsetakse.
Peamised poliitilised ideoloogiad 20.sajandil on:

• Konservatism - E. Burke . Iseloomulikud põhimõtted: orgaanilisus - riik on nagu organism; elitarism - inimesed on ebavõrdsed, traditsionalism, tugev võim, riik ei sekku majandusse, kodumaise kapitali toetamine, mõõdukad maksud, sotsiaalse turvalisuse tagamine eeskätt perekonna jt. traditsiooniliste koosluste ülesanne, kiriku ja riigi liit.
  
• Liberalism - Locke, Montesquieu , Smith, Mill. Iseloomulikud põhimõtted: individualism, parlamentarism, võrdsus seaduse ees, reformism, riik ei sekku majandusse, madalad maksud, vaba konkurents, tugev kodanikuühiskond (tsiviilühiskond) kirik peab olema riigist lahutatud.
  
• Sotsialism - Marx. Iseloomulikud põhimõtted: solidaarsus, osalusdemokraatia, tegelik võrdsus, võrdsed võimalused, riigi sekkumine majandusse, kõrged maksud avaliku sektori rahastamiseks, riik ja kirik lahutatud.
  

Tänapäeval alternatiivideoloogiad – roheline maailmavaade.
Eesti olulisemad parteid:
SDE, Rahvaliit, Keskerakond , Reformierakond , Isamaa ja Res Publica Liit
Praegune võimukoalitsioon: Reform, Isamaa ja ResPublica Liit, Sotsiaaldemokraadid .
Opositsioon: Keskerakond, Roheliste Erakond, Rahvaliit
6. Valimised: lk. 64-79.
funktsioonid, erinevad valimissüsteemid, valimiskäitumine, valimiste tulemused
6.1. Valimiste funktsioonid
- määravad valitseva võimu koosseisu
- kodanikud saavad avaldada võimudele oma nõudmisi
- tehakse kindlaks kehtiva režiimi toetuspind
- harivad osalejaid poliitiliselt

6.2. Peamised valimissüsteemid

1. Majoritaarsed ehk enamusvalimised eh isikuvalimised
- ühemandaadilised ringkonnad
- valituks osutub kõige enam hääli kogunud kandidaat
Kõige vanem parlamendivalimiste süsteem, pärineb Inglismaalt ja on ikka seal kasutusel. Sel juhul annavad poliitilises elus tooni paar suuremat parteid, sunnib väiksemaid erakondi ühinema.
2. Proportsionaalsed ehk võrdelised valimised
- mitmemandaadilised ringkonnad
- hääletamine nimekirjade alusel
- saadikukohti saab partei proportsionaalselt neile antud häältega
Nimekirjade puhul on võimalikud:
- avatud nimekirjad
- suletud nimekirjad
3. Hübriidsed – pooled parlamendikohad jagatakse majoritaarselt (näiteks regioonis) , pooled proportsionaalselt (üleriigilised erakondade nimekirjad)
6.3. Demokraatlike valimiste põhimõtted
1. Valimised on üldised - s.t. et võtab osa kogu täisealine kodanikkond . Piirangud:
vanusetsensus
paiksustsensus
kodakondsustsensus
Aktiivne valimisõigus - õigus vallida
Passiivne valimisõigus - õigus olla valitud
2. Valimised on ühetaolised - s.t. et kõigu valijate hääled on kaalult võrdsed. Igal valijal on reeglina üks hääl või siis mõnedes valimissüsteemides kaks häält.
3. Valimised on otsesed - s.t. et valija annab oma hääle otse kas kandidaadile või partei nimekirjale. Kaudset valimisviisi - valijameeste kaudu - kasutatakse vaid kahekojaliste parlamentide ülemkoja valimistel.
3. Hääletamine on salajane - igaüks peab hääletama isiklikult

Valimiskäitumine lk.74-77,

Valimiskampaania, erakondade kulutused kontrollitavaks, Valimiskäitumine sõltub inimese sotsiaal-majanduslikust kuuluvusest ja massimeediast, traditsioonidest ja sõpradest.

6.4. valimiste tulemused lk.78-79 – mandaatide jagamine

Eesti Vabariigi Riigikogu valimised
- proportsionaalsed, iga 4 aasta tagant: märtsi esimesel pühapäeval.
Jagamisele lähevad kolme liiki mandaadid

• isikumandaat - saab see kandidaat, kes kogub lihtkvoodi jagu hääli - Lihtkvoot - Valijate arv jagatud ringkonna mandaatide arvuga
  
• ringkonnamandaat - lahtise nimekirja alusel. Nimekirjad saavad kohti lihtkvoodi alusel. Mandaatide jagamisel osalevad vaid need nimekirjad, mis said üleriigiliselt rohkem kui 5% valijate häältest - nn. valimiskünnis.
  
• üleriigiline kompensatsioonimandaat - suletud nimekirja alusel
  

Praegune võimukoalitsioon: Reform, Isamaa ja ResPublica Liit, Sotsiaaldemokraadid.
Opositsioon: Keskerakond, Roheliste Erakond, Rahvaliit
Võimulolijad ei saa ajada rahvast sõltumatut poliitikat. Võimu stabiilsus sõltub poliitilise süsteemi efektiivsusest ja legitiimsusest.
Efektiivsus - kui edukas on võim olulisemate sotsiaalsete gruppide põhihuvide rahuldamises
Legitiimsus - kas rahvas leiab, et võim on õiguspärane ja tunnistab võimulolijaid.
Legitiimsuse kriisi vältimiseks
a) ei tohi poliitilised muutused halvendada peamiste ühiskonnagruppide sotsiaalset positsiooni
b) kõigil olulisematel sotsiaalsetel jõududel peab olema võimalus lülituda poliitiliste otsuste tegemise protsessi.
Eelnevast järeldub, et poliitiline võim vajab efektiivseks toimimiseks psühholoogilist tuge. Selleks toeks on poliitiline kultuur - s.o. võimu teostamisega seotud teadmiste, ettekujutuste, väärtushoiakute ja levinud käitumismallide kompleks.(vt. õpik lk.89-93)
7. Kõrgeim seadusandlik võim. Parlamendi töökorraldus. Lk.101-109
Parlamendile kuulub demokraatlikus riigis seadusandlik võim
1) Parlamentide ülesehitus
P. võib olla ühekojaline (näit. Eesti) või kahekojaline . Enamus parlamente on tänapäeval kahekojalised. Reeglina on riigi tegeliku poliitika kujundajaks alamkoda , kuigi kojad on formaalselt võrdsed.
Kodade komplekteerimine:
- alamkoda moodustatakse üldiste otseste valimiste teel
- ülemkoda moodustatakse
- pikaajalise traditsiooniga riikides seisuslik esindusorgan (Näit GBR)
- föderatiivriikides esindab ülemkoda keskvõimu tasandil piirkonna või omavalitsuse huve. Regioonid (osariigid, liidumaad jmt) kas delegeerivad sinna oma esindajad või valitakse nad otse rahva poolt vastavalt regionaalüksuse esindusnormile
2) Parlamentide struktuur
a) Formaalõiguslik struktuur:
- parlamendi juhatus - spiiker , kes juhib parlamendi igapäevatööd. Kui president ei saa oma kohuseid täita, muutub spiiker tema kohusetäitjaks.
- 2 aseesimeest
- Parlamendi komisjonid võivad olla alalised ja ajutised . Alalised tegelevad püsivalt mingi valitsemisalaga (dubleerivad ministeeriume, kusjuures nende ülesanne on töötada välja vastav seadusandlus, ministeeriumil aga see ellu viia). Ajutised moodustatakse lühiajaliselt mingi olulise probleemi lahendamiseks. Komisjonides jälgitakse parteilise pluralismi põhimõtet. Iga parlamendiliige kuulub ühte komisjoni
b) Poliitiline struktuur:
Fraktsioonid ehk saadikurühmad, mis koondavad ühe partei või valimisliidu liikmeid
Fraktsiooni kuuluma ei pea, kuid selle kaudu on võimalik poliitikat mõjutada.
3) Parlamendi ülesanded
- algatada, menetleda ja võtta vastu seaduseid. Tööd seaduse kallal nimetatakse menetlemiseks.
- kuivõrd p. on rahva esinduskogu, siis peavad siin saama esindatud ning ka tasakaalustatud ühiskonnas esinevad erinevad huvid
- parlament peab teostama järelvalvet valitsuse üle - kontrolli viise vt. õpik lk.107
Seaduse menetlemise etapid (vt skeem õpik lk.108):
- seaduse algatamine (valitsus, fraktsioon, komisjon, üksiksaadik)
- töö eelnõuga juhtivkomisjonis
- esimene lugemine täiskogul
- teine lugemine täiskogul (või ka kolmas)
- lõpphääletus
- president kuulutab seaduse välja
Olenevalt seaduse tähtsusest on nõutavad kas

• Lihthäälteenamus (enamus kohalolijaist)
  
• koosseisu häälteenamus (näit. valitsuse umbusaldamine)
  
• kvalifitseeritud ehk 2/3 enamus (näit. presidendi valimine).
  

Järelvalve seadusandliku võimu üle
- finantskontroll - erakondade kohustus esitada aruanne valimiskampaania rahastajate kohta
- muuta kuluaaritegevus ehk lobism võimalikult avalikuks, s.t. et saadikud peavad avalikustama oma kontaktid survegruppidega
- seadusandliku kogu tegevuse seaduslikkuse kontroll, mida teostab kas konstitutsioonikohus (enamuses Euroopa riikides) või riigi kõrgeima astme kohus (USA-s Ülemkohus).
Eestis on seaduslikkuse kontroll riigi kõrgeima astme kohtul - Riigikohus . Õiguskantsler (vt. Kama , lk.174) teostab järelvalvet õigustloovate aktide üle, s.t. ta peab jälgima, et Riigikogu, valitsuse või kohaliku omavalitsuse vmt seadused ja määrused ei oleks vastuolus põhiseadusega. Õiguskantsler on sõltumatu ametiisik ministri õigustes, kelle nimetab 7.aastaks ametisse Riigikogu presidendi ettepanekul
4) EV Riigikogu - vt põhiseadus IV ptk.
8. Kõrgeim täidesaatev võim. Valitsuse moodustamise põhimõtted.lk.110-115
Valitsus
Valitsusele kuulub täidesaatev võim.
Valitsuse suhe riigipea ja parlamendiga on riigiti erinev, sõltuvalt sellest, kas on tegemist parlamentaarse või presidentaalse riigiga või hoopiski autokraatliku või totalitaarse riigiga. Kui parlamentaarses riigis on valitsus vastutava parlamendi ees, siis ülejäänud variantidel vastutab valitsus riigipea ees.
1) Valitsuse moodustamine
Peaministri nimetamine on riigipea kohus.
- Parlamentaarses riigis nimetatakse peaministriks parlamendivalimised võitnud erakonna liider.
- poolpresidentaalsetes riikides võib nimetada oma erakonna liidri
Peaminister nimetab ametisse ministrid.
Parlamentaarses riigis on minister poliitiline juht, kes viib ellu valitsuse (erakonna) poliitilist liini. Et tagada ministeeriumi töö stabiilsena ka sagedasti vahetuvate valitsuste korral, selleks peab olema kantsler apoliitiline (konstitutsioonilise bürokraatia mudel)
2) Valitsuste põhitüübid
a) Enamusvalitsus
üheparteiline enamusvalitsus
minimaalse enamusega valitsus - kitsas koalitsioon, kaasatud minimaalselt parteisid,
ekstraenamusega valitsus - lai koalitsioon, kus lisaks suurtele parteidele kaasatud ka rida väikseid, mis on oma vaadetelt lähedased
b) Vähemusvalitsus - juhul kui opositsioon lõhestunud. Näiteks tsentrivalitsuste puhul. Või kui suurem partei ei taha moodustada koalitsiooni.
c) ametnikevalitsus - koosneb poliitiliselt erapooletutest spetsialistidest (Eestis Vähi valitsus 1992)
3) Koalitsioonide stabiilsuse määravad
- parlamendis esindatud parteide arv
- parteidevaheline ideoloogiline distants
Selle alusel on eristatavad
- mõõdukas pluralism - parlamendis kuni 6 erakonda ja nendevahelised eriarvamused pole lepitamatu iseloomuga
- polaarne pluralism - üle 6 partei ja selge lõhenemine vastandlikeks jõududeks
4) EV Valitsus
President määrab PM kandidaadi ja parlament peab talle volitused andma. Seega saab PM olla selline poliitik , kellel on parlamendi enamuse toetus. Kui parlament ei kiida kaks korda presidendi esiatud kandidaati heaks, siis peab ta ise kandidaadi esitama või, tulevad erakorralised valimised.
Valitsus astub tagasi kui:
- riigikogu uus kooseis
- riigikogu avaldab umbusaldust
- kui riigikogu ei võta vastu seaduseelnõu, mis on seotud usaldusküsimusega
- kui peaminister astub tagasi või sureb
Praeguses EV valitsuses 14 liiget: 13 ministrit ja 1 portfellita minister
peaminister, välisminister, kaitseminister , justiitsminister, siseminister, avaliku halduse minister, rahandusminister, majandus- ja kommunikatsiooniminister, põllumajandusminister, kultuuriminister, haridusminister, keskkonnaminister, sotsiaalminister, portfellita on rahvastikuminister.
Valitsuse kui terviku asjaajamist juhib Riigikantselei , mille eesotsas riigisekretär.
Valitsuse kohalikuks käepikenduseks on maavanemad - määratakse ametisse 5 aastaks.
Järelvalve täidesaatva võimu üle
- parlamendi kontroll täidesaatva võimu üle. ministrite aruandekohustus parlamendi ees, parlamendifraktsiooni surve oma erakonna ministrile
- Riigikontroll, mis peab jälgima riigi rahaliste ja materiaalsete ressursside haldamist. Ta kontrollib riigiasutuste majandustegevust, riigi vara kasutamist ja omavalitsuste valdusesse antud riigivara kasutamist. Riigikontrolöri nimetab ametisse 5 aastaks Riigikogu presidendi ettepanekul.
- Ombudsman ehk sõltumatu lepitaja kodaniku ja riigiametniku konfliktis . Eestis täidab sõltumatu lepitaja ülesandeid õiguskantsler.
9. Bürokraatia. Lk.116-118
Bürokraatia ehk ametnikkond – need, kes tegelevad avaliku haldusega ehk võimude otsuste elluviimisega. Tagavad riigi haldussuutlikkuse
Bürokraatlikul asjaajamisel on järgmised tunnused:

• kogu asjaajamine on seotud kindlate reeglitega;
  
• valitseb selge tööjaotus ja ametivõimu piirid on kindlaks määratud;
  
• igal ametikohal kehtivad ametinõuded;
  
• kogu tegevus dokumenteeritakse;
  
• administreerimine ja omandisuhted on lahutatud;
  
• puudub igasugune võimalus ametikohta omastada;
  
• ametikohad on korraldatud hierarhiliselt, nii et iga madalamal seisev tase on järgmise, kõrgemal seisva taseme kontrolli all;
  
• toimub ametkonna professionaalne koolitamine, et igaüks oleks oma valdkonnas kompetentne.
  

Avalik teenistus seati Eesti sisse 1. jaanuaril 1996. Avaliku teenistuse seadus sõnastas selgelt mitmed olulised mõisted – avalik teenistus ja ametiasutus.
Avalik teenistus on töötamine riigi või kohaliku omavalitsuse ametis.
Ametiasutus on riigi või kohaliku omavalitsuse eelarvest finantseeritav asutus, kelle ülesandeks on avaliku võimu teostamine.
Ametnik peab olema teovõimeline, vajalik on haridus ja pädevus, teatud isikuomadused , ametnik peab olema Eesti kodanik ja vähemalt 21aastane. Ka ei tohi ta olla karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest jne. Ametniku koha täitmine toimub avaliku konkursi korras.
10. Korruptsioon
www.korruptsioon.ee
Korruptsioon on avaliku ameti väärkasutamine isikliku kasu saamiseks.
Eestis kehtiva korruptsioonivastases seaduses (võeti vastu 1999.a.) on rõhk asetatud korruptsiooni ennetamisele. Selleks on järgmised meetmed:

• ametisikute majanduslike huvide deklareerimine ja nende avalikustamine;
  
• töökohapiirangud (näiteks ei tohi ametiisik töötada ametikohal, kus tema otseseks ülemuseks on kas lähisugulane või hõimlane);
  
• toimingupiirangud (ametiisikul on keelatud toimingud hõimlaste ja sugulastega).
  

Korruptsiooni näitajad – Transparency International (Passau ülikool) mõõdab index of perception of corruption alates 1995.a.
Riigibürokraatia kontrollimise võimalused.lk. 119-121
Kontrolli võib teostada kolmes vormis:

• Sisekontroll – vastavalt ametkonnasisestele normatiivaktidele või heale tavale
  
• Poliitiline kontroll – nii varaline järelvalve(riigikontroll) kui kõrgete ametikohtade täitmise protseduur
  
• Õiguslik kontroll – kas kohtusüsteem või ombudsmani institutsioon . Ombudsman on kodaniku ja riigi vahelises konfliktis lepitaja- Eestis täidab seda rolli õiguskantsler.
  

11. Riigipea. Riigipea roll parlamentarismi ja presidentalismi korral. (Vt. parlamentarism ja presidentalism)
EV president on riigipea. Valitakse Riigikogus 5 aastaks, 40-aastane sünnipärane EV kodanik. Riigikogus peab kandidaat saama 2/3 poolthääli, kui see ei õnnestu, valib presidendi Valimiskogu, kus piisab koosseisu häälteenamusest (vt PS § 79).
Olulised funktsioonid: (vt PS § 78)
- esitada Riigikogule kõrgeimate ametnike kandidaate (õiguskantsler, riigikontrolör Eesti Panga nõukogu esimees) ja nimetada ametisse EP president EP nõukogu ettepanekul, samuti kohtunikud , diplomaadid, kaitseväe juhtkond
- on riigikaitse kõrgeim juht. Võib agressiooni korral kuulutada välja sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni ning nimetada ametisse kaitseväe juhataja, ilma Riigikogu otsuseta. Hädaolukorras annab koos peaministri ja Riigikogu esimehega välja seadusi.
12. Kohtuvõim. Eesti kohtusüsteem. PS XIII ptk. Lk.122-125
Kohtuvõim on seadusandliku ja täidesaatva võimu kõrval kolmas võim, mille ülesanne on õigusemõistmine, selleks peab kohtvõim olema teistest võimudest sõltumatu.
Eesti kohtusüsteem on kolmeastmeline:
Riigikohus – Tartus - kassatsioonid
- põhiseaduslikkuse järelvalve
Ringkonnakohtud – Tartu, Tallinn, Viru ( Rakveres ) - apellatsioonid
Maakohtud – Eestis on neli maakohut: Harju, Viru, Pärnu, Tartu - Maakohtud arutavad esimese astme kohtuna kõiki tsiviil-, kriminaal- ja väärteoasju. Maakohtu lahendite peale saab edasi kaevata ringkonnakohtusse.
Halduskohtud - Tallinnas ja Tartus–inimeste protestid riigivõimu vastu
Lisaks kohtule kuulub Eesti õigussüsteemi õiguskantsler

Põhiseaduslikkuse järelvalve Eestis

Riigikohus
 
2. astme kohus
   
1. astme kohus Õiguskantsler president  Riigikogu
  
üksikisik ja juriidiline isik

13.Euroopa Nõukogu Inimõiguste Kohus - Strasbourgis

Euroopa Nõukogu (loodud 1949) institutsioon, kõrgeim instants, kuhu saab apelleerida inimõiguse rikkumise korral – kui on läbitud kõik siseriiklikud etapid.

14. Euroopa Kohus lk.136 - Luxembourgis

Euroopa Liidu institutsioon, jälgib EL seadusandluse täitmist.
15. Ombudsman.
Ombudsmani institutsioon pärineb Rootsist. 20. sajandil võttis selle üle enamik Euroopa riike ning Maastrichti lepinguga loodi Europarlamendi juurde Euroopa ombudmani institutsioon Tavaliselt valib ombudsmani parlament. Eestis täidab ombudsmani ülesandeid õiguskantsler.
16. Võimude lahusus ja tasakaalustatus.
17. Riigikontrolli ja Õiguskantsleri institutsioonid.
Riigikontroll – PS XI ptk
Õiguskantsler – PS XII ptk
18. Kohalik omavalitsus. PS XIV ptk Kesk- ja regionaalvõimu suhted. Lk.125-130
Regionaalne identiteet tugevdab riiki.
- regionaalpoliitika abil saab tasakaalustada majandusarengut
- kuna tänapäeval on oluliseks riigi funktsiooniks saanud haldamine, siis inimeste sotsiaalset heaolu saab paremini korraldades kohapealseid vajadusi teades
Võimutasandid:
- keskvõim
- regionaalvõim ehk maakonnatasand
- kommunaalvõim ehk kohalik tasand (linn, vald)
Kaks võimalust riigi administratiivseks ülesehituseks
a) tsentraliseeritud mudel - kõik otsused lähtuvad ülalt, keskvõimust. Regionaalvõim on keskvõimu esindaja, kohalikul omavalitsusel on väikesed volitused ja väike tulubaas (Eestis näit. 0,5% maksudest). Taolist halduskorraldust nimetatakse kahetasandiliseks:
1. tasand – kesk- ja regionaalvõim
2. tasand – kohalik omavalitsus
b) autonoomse kohaliku võimu mudel –iga tasandi kohalikul võimul on oma tulubaas, otsusutusõigus ja valitav esindusorgan. Taolist halduskorraldust nimetatakse kolmetasandiliseks.
Eestis on kahetasandiline halduskorraldus
Eestis on ühetasandiline kohalik omavalitsus.
2005.a. on Eestis 227 omavalitsust (33 linna ja 194 valda)
a) Omavalitsusüksusteks on vald ja linn.. - Omavalitsusüksuse esinduskoguks on volikogu , mis valitakse neljaks aastaks. Hääleõiguslikud on kõik vastava omavalitsusüksuse territooriumil elavad alalised elanikud. Kandideerimisõigus on vaid Eesti kodanikel.
Volikogu pädevuses:

• Igal omavalitsusel on tema enda poolt vastu võetud põhimäärus - nagu kohalik põhiseadus
  
• Kohalik volikogu võib vastu võtta määrusi ja otsuseid.
  
• valla või linna eelarve
  
• kohalikud maksud ja maksusoodustused
  
• volikogu esimehe ja aseesimehe valimine
  
• linnapea või vallavanema valimine, kes moodustab valla(linna)valitsuse.
  
• osavalla või linnaosa moodustamine
  

b) Maakonnad on riigihaldusüksused - neil ei ole valitavat esinduskogu ega maksustamisõigust. Maavanema nimetab 5 aastaks ametisse vabariigi valitsus. Maavanem on keskvõimu esindaja, aga samas ka kohalike huvide esindaja keskvõimu ees.
Et oma huvisid paremini realiseerida, on loodud nii maakondlikud kui üleriiklikud omavalitsusliidud – Linnade Liit ja Maaomavalitsuste Liit (vt. http//portaal.ell.ee) Eesti kohaliku omavalitsuse seadusandlus lähtub Euroopa Nõukogu Kohaliku Omavalitsuse Euroopa Hartast.
19.Euroopa Liidu institutsioonid. Lk.131-137
http://elik.nlib.ee/ - Euroopa Liidu infokeskus
1. Euroopa Ülemkogu - liikmesriikide riigipead või valitsusjuhid, koguneb paar korda aastas, arutatakse põhimõttelisi küsimusi
2. Ministrite Nõukogu, loodi 1967 - seadusandlik võim, koosneb liikmesriikide ministritest.
3. Euroopa Komisjon -täitevvõim, koosneb 20 volinikust, kelle nimetavad liikmesriikide valitused 5 aastaks.
4. Euroopa Parlament - liikmesriikide valijaskonna esindusassamblee, 1979.a. toimus esimest korda sinna otsevalimine, saadikuid vastavalt riigi rahvaarvule, valitakse iga 5 aasta järel. Ülesanded: EU eelarve kinnitamine, , kontrolliõigus Euroopa Komisjoni üle, mõjutab seadusandlust, otsustav roll uute liikmete vastuvõtmisel.
5. EU kohus, asub Luxembourgis, järgib EU seadusandlusest kinnipidamist liikmesriikides, et ei tekiks vastuolu õigusaktide vahel.

Euroopa Parlamendi valimised 2009

2009. aasta 4-.7. juunini toimuvad järjekordsed Euroopa Parlamendi valimised kõigis 27 liikmesriigis.  Valimistel võib osaleda umbes 350 milj Euroopa Liidu kodanikku.

Eestis toimuvad Euroopa Parlamendi valimised 7. juunil, mil valitakse kuus saadikut. Parlamendiliikmed valitakse viieks aastaks. Eesti on ainus ELi liikmesriik, kelle kodanikud saavad saabuvatel EP valimistel osaleda e-valimiste abil.
Alates 2007. aastast on Euroopa Parlamendis 785 liiget 27st riigist. Kuid Nice ´ leping, mida täiendati pärast Rumeenia ja Bulgraaria liitumist, sätestab, et pärast  2009. aasta valimisi väheneb EP liikmete arv 736ni.
Lissaboni leping ja Euroopa Parlamendi koosseis
Lissaboni lepingu kohaselt peaks parlamendiliikmeid olema 751, ent kõik riigid ei ole veel Lissaboni lepingut ratifitseerinud. Seetõttu leppisid 2008. aasta 11. ja 12. detsembri ülemkogul riigi- ja valitsusjuhid kokku, et kui Lissaboni leping jõustub pärast 2009. aasta juunis toimuvaid Euroopa Parlamendi valimisi, võetakse võimalikult kiiresti vastu üleminekumeetmed, et suurendada kooskõlas Lissaboni lepinguga 2009.–2014. aastaks valitud EP koosseisu volituste lõpuni nende kaheteistkümne liikmesriigi EP liikmete arvu, kelle EP liikmete arv pidi suurenema. Seetõttu suureneb EP liikmete arv 2009.–2014. aastaks valitud EP koosseisu volituste lõpuni 736lt 754le. Eesmärk on, et kõnealune muudatus peaks võimaluse korral jõustuma 2010. aastal. 
Eestit kõnealune muudatus siiski ei puuduta ning Eestil on ka pärast Lissaboni lepingu jõustumist kuus saadikut.
------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Eestis toimuvad Euroopa parlamendi valimised suletud nimekirjade meetodil, kuna riigikogu otsustas 2006. aasta sügisel Euroopa Parlamendi valimise seadust muuta. See tähendab, et valituks osutub kandidaatide nimekirja eesotsas olnu, samas kui seni reastati kandidaadid ümber valimistel saadud häälte arvu järgi ning europarlamenti pääses enim toetust saanud inimene. Suletud nimekiri jätab erakonnale võimaluse pakkuda välja oma kandidaatide eelistus, järjestades kandidaadid nimekirjasiseselt.
Praegu esindavad Euroopa Parlamendis Eestit sotsiaaldemokraadid Katrin Saks , Marianne Mikko ja Andres Tarand , Isamaa ja Res Publica Liitu kuuluv Tunne Kelam , reformierakondlane Toomas Savi ja keskerakondlane Siiri Oviir .
Infot Euroopa Parlamendi valimiste kohta saab:

• Euroopa Parlamendi valimisi kajastav koduleht
  
• Vabariigi Valimiskomisjoni koduleht
  
• Eesti Rahvusringhäälingu Euroopa Parlamendi valimiste portaal
  

Vt ka Eurobaromeetri arvamusküsitlusi Euroopa Parlamendi 2009. aasta valimiste kohta.
ÜHISKONNA MAJANDAMINE
Ühiskonna majandusressursid . Riik ja majandus. Majandusarengu planeerimine liberaalses ühiskonnas. Turumajanduse toimimine . Tööturg. Tööhõive. Tööpuudus. Majanduse regulatsioon seaduste, maksu- ja rahapoliitika ning turumehhanismide abil. Otsesed ja kaudsed maksud, maksukoormus . Inflatsioon . Riigieelarve tulu- ja kulubaasi kujundamise põhimõtted. Sisemajanduse kogutoodang . Välismajanduspoliitika. Eksport - import . IMF. Euroopa Liidu fiskaalpoliitika ja ühisturg. Ühisraha euro. Ühisturgu tagava nelja vabaduse olemus ja toimimine argielus.
1. Ühiskonna majandusressursid. õpik lk.138
Ühiskonna majandusressursid ehk tootmistegurid on vahendid, mis on ühiskonna käsutuses kõigi majanduslike soovide rahuldamiseks. Kõik otsused tehakse piiratud ressursside tingimustes.
- loodusressursid - maa, maavarad , hapnik jmt.
- inimesed ehk tööjõuressurss, mille puhul on oluline selle kvaliteet ja motivatsioon ; ettevõtlikkus kas omaette ressurss või inimkapitali omadus
- kapital - mis jaguneb omakorda

• reaalkapital (tehased, masinad jmt.)
  
• raha- ehk finantskapital (investeeringud)
  

Alternatiivkulu – loobumine teatud soovide ja vajaduste rahuldamisest, valiku tegemine piiratud ressursside tingimustes ehk ka saamata jäänud tulu, loobumiskulu.
Sõltuvalt sellest, kuidas ühiskond jaotab oma ressursid, kuidas ta vastab kolmele põhiküsimusele, on üles ehitatud kogu riigi majandussüsteem – oluline on üles ehitada selline süsteem, kus alternatiivkulu oleks väikseim ja ressursside kasutamine efektiivseim.
Majandussüsteemid
Ajalooliselt tuntakse nelja tüüpi majandussüsteeme:
- tava- ehk naturaalmajandus - kõik, mis toodetakse, tarbitakse ise, sellest piisab vaid äraelamiseks. See on ühiskondlikel traditsioonidel ja algelisel tootmistehnoloogial baseeruv majandamise korraldus.
- käsu- ehk plaanimajandus - kõik majanduse võtmeotsused (kapitali, tööjõuvarude, kaupade ja teenuste tootmise kohta) teevad tsentraliseeritud riigiasutused, lähtudes mingist kindlast sotsiaalsest eesmärgist või bürokraatlike huvide põhjal ja neid ei jäeta turu hooleks. Algtõukeks ja põhiideeks on arvamus, et kõiki majanduslikke suhteid võib ja oskab korraldada üks keskus või üks majandussubjekt tema parema arusaamise kohaselt.
- turumajandus - Ideaaljuhul, vabaturumajanduse tingimustes, otsustab turg (ehk nõudlus ja pakkumine või tarbija ja tootja) kuidas ressursse paigutada – mida toota ja mida tarbida. S.t. et ressursside paigutajaks on nähtamatu käsi. Nähtamatu käe mõiste võttis kasutusele Adam Smith ja see tähistas süsteemi, milles isiklikest huvidest lähtuvad indiviidid kasutavad riigi majandusressursse kõige efektiivsemalt ja sotsiaalne heaolu on toimiva süsteemiga kaasnev nähtus. Nähtamatu käsi oleks konkurents, mis hinnainformatsiooni kohaselt paigutab ressursse ühiskonnas.
- segamajandus – Kõrvuti turumajanduse elementidega toimib tugev valitsuse sektor, riik sekkub rohkem või vähem majandusellu. Esinevad nii turu- kui riikliku regulatsiooni mehhanismid ; seal, kus turg pole efektiivne, peab sekkuma riik ja vastupidi. Segamajanduse vundamendiks on siiski eraomandusel rajanev vaba ettevõtluse süsteem. Põhiprobleemiks on valitsuse ja erasektori tegevuse piiritlemine. Eesti on valinud segamajanduse arengumudeli.
2. Riik ja majandus. (lk.33)
majandustegevuse õiguslike raamide kujundamine (Äriseadustik, Tarbijakaitseseadus , Töölepinguseadus, Puhkuseseadus , Töö- ja puhkeajaseadus, Palgaseadus , Konkurentsiseadus)
vaba konkurentsi tagamine turul - konkurentsiamet
majandusarengu soodustamine
tulude ümberjaotamine – nn Robin Hoodi funktsioon
Turutõrgete leevendamine ja ühishüvede tagamine
Turu mittetäielik toimimine, tootmise ja tarbimisega kaasnevad välismõjud ja sissetulekute ebaühtlane jaotus ühiskonnas muudavad vajalikuks valitsuse sekkumise majandusellu.
Olukorda, kus turumehhanismid ei suuda tagada maksimaalset kasumit, nimetatakse turutõrkeks. Turutõrge on ajas, ruumis ja hinnas sihtrühma vajadustele vastava teenuse puudumine turu tingimustes.
Ühishüved on need kaubad ja teenused, mis on loodud tarbimiseks kogu ühiskonnale ilma turu vahenduseta, näiteks julgeolek, tervishoid, tervislik elukeskkond, haridus, kultuur
3. Majandusarengu planeerimine liberaalses ühiskonnas
Majanduse pikaajalist riiklikku planeerimist nimetatakse majanduspoliitikaks. Majanduspoliitikal on traditsiooniliselt neli peamist eesmärki:

• Kõrge tööhõive ehk võitlus tööpuudusega
  
• Hindade stabiilsus ehk võitlus inflatsiooniga
  
• Kõrge ja püsiv majanduskasv
  
• Õiglane sissetulekute jaotus
  

reguleerimisteooriad
Keynes - keinsism (uuskeinsistid,
postkeinsistid, neokeinsistid
vaba ettevõtluse teooriad
Friedman – monetarism, neoliberalism

turg ei saa iseendaga hakkama, ressursid paigutuvad ebaefektiivselt
turg saab iseendaga hakkama, ressursid paigutuvad efektiivselt
peamine eesmärk on täielik tööhõive
peamine eesmärk stabiilsed hinnad
tööhõive saavutamiseks peab mõjutama nõudlust
nõudluse mõjutamine rikub majanduse isereguleerimise võimet
nõudluse suurendamine võib kaasa tuua inflatsiooni, ent suurendab tööhõivet
inflatsiooni tekkimise vältimiseks peab riik kontrollima rahamassi ja ei tohi ülemäärast raha ringlusse lasta. Rahamassi kasvamine peab vastama majanduse kasvamisele
sotsiaalprogrammid
sotsiaalkulutuste kärpimine
4. Tööturg. Tööhõive. Tööpuudus. lk. 156-160
Tööjõuturul on kaubaks tööjõud. Tööjõu hind kujuneb pakkumise ja nõudluse käigus.
Tööturg on turg, kus inimene müüb oma tööd ja tööandja ostab tööd, makstes selle eest tasu (palka).
Palgal ehk töötasul on kaks vormi: ajapalk ja tükipalk.
Palga osad:
netopalk = brutopalk - maksud
(see raha, mille saab kätte) (see raha, mis seisab palgalehel) (21 % üksikisiku tulumaksu).
Brutopalgalt arvestatakse maha 2% kohustuslikku pensionikindlustust ja 0,6% töötuskindlustusmakset, siis lahutatakse jäägist tulumaksuvaba miinimum ja jäägist omakorda 21% tulumaksu
Tulumaksuvaba miinimum – alates 2008.a. ja edasi - 2250 krooni
Eestis on miinimumpalk kehtestatud aastast 2006 Eesti Ametiühingute Keskliidu ja Eesti Tööandjate Keskliidu allkirjastatud kokkuleppe põhjal. 2008.a. aasta palga alammäär on 4350 krooni ning 27 krooni tunnis
Tööhõive
Elanikkonna jagunemine tööturul
Elanikkond jaguneb: tööeast nooremad , tööealised ja tööeast vanemad.

Tööealised (15-74)
 
aktiivne rahvastik ehk tööjõud mitteaktiivne rahvastik ehk
  tööjõust väljaspool olevad inimesed
töötajad e. hõivatud töötud
- Töötajad on isikud, kes teevad tööd ja saavad selle eest tasu (palgatöölised, ettevõtjad, vabakutselised)
- Töötu on inimene, kes soovib tööd teha, kuid ei leia seda
- Tööjõust väljaspool olijad on need, kes ei otsigi tööd, nagu koduperenaised, õpilased, pensionärid, invaliidid jt. Siia gruppi kuuluvad aga ka need, kes on loobunud tööotsimisest - nn. varjatud töötud, heitunud, kes ei ole enam tööbörsil arvel (vt. skeem lk.156).
Tööpuudus
Tööjõu pakkumine näitab töövõtjate huvi - Kui pakkumine ületab nõudlust, kujuneb tööpuudus.
Tööjõu nõudlus näitab tööandjate ehk ettevõtete huvi - Kui nõudlus ületab pakkumise, kujuneb tööjõupuudus.
Võib esineda ka mõlemat korraga. Kui teatavatel elualadel on töötajatest puudus, mujal aga üle, siis on tegemist struktuurse tööpuudusega.
Tööturustatistika kasutab tööjõu iseloomustamisel selliseid näitajaid nagu hõivatuse määr, töötuse määr ja tööjõust osavõtu (aktiivsuse) määr
- Hõivatuse määr näitab protsentuaalselt hõivatute osa kogu tööealisest rahvastikust.
- Tööjõust osavõtu määr ehk aktiivsuse määr näitab, milline on aktiivse rahvastiku osa kogu tööealisest rahvastikust.
- Töötuse määra - kasutatakse tööpuuduse mõõtmiseks, näitab protsentuaalselt töötute arvu tööjõus. Eristatakse ILO töötuse määra ja registreeritud töötuse määra. Registreeritud töötute üle peetakse arvet tööturuametis.
Pikaajaline töötus – üle ühe aasta
Võimalused tööpuuduse esinemiseks ka soodsa majandusarengu korral:

• Tööpuudus on struktuurne : hoolimata suurest tööpuudusest, ei ole Eestis piisavalt kvalifitseeritud tööjõudu. Aastaid tagasi omandatud haridus, oskused ja töökogemus ei ole konkurentsivõimelised ega vasta majanduse ja tööturu kiiresti muutuvatele nõudmistele.
  
• Tööpuudus on regionaalne: töötuse määr varieerub madalast 5,8%-st Tartu maakonnas 18,9%-ni Ida-Viru maakonnas. Töötus on Eesti keskmisest kõrgem ka Kagu-Eesti piirkondades, mis kannatasid kõige enam majanduse ümberstruktureerimise tõttu. Tööjõud ja vabad töökohad asuvad sageli eri piirkondades, kusjuures tööjõu mobiilsust piirab mitu asjaolu, nagu rahapuudus, erinevused elamiskuludes, puudulik ühistransport.
  
• Pikaajalise tööpuuduse ulatuslikkus: töötute osakaal, kes on olnud tööta kauem kui aasta; pikaajaline tööpuudus puudutab umbes 6% tööjõust.
  

Soolised erinevused töötuse näitajates on suhteliselt väikesed (meeste töötus ületab naiste töötust 1,1% võrra, pikaajaline töötus on sagedasem meeste hulgas), kuid töötuse riski suurendavad paljud muud tegurid, nagu vanus, madal haridustase või lõpetamata haridustee, aegunud teadmised ja oskused, puue, eesti keele vähene oskus. Sellest tulenevalt on Eesti tööturul järgmised riskirühmad:

• Noored, kellelt nõutakse tööturule sisenemisel oskusi, mida on sageli võimalik omandada ainult töökogemuse ja ettevõttesisese koolituse kaudu
  
• pikaajalised töötud (eriti üle 45-aastased ning madala haridustaseme või aegunud kvalifikatsiooniga inimesed)
  
• puudega ja pikaajaliste terviseprobleemidega inimesed, kellest on tööga hõivatud 22% võrreldes 61%-ga muust tööealisest elanikkonnast;
  
• mitte-eestlased, kel puudub eesti keele oskus ja kellest paljud elavad kõrge tööpuudusega piirkondades;
  

Hõivepoliitika (tööpoliitika) Eestis ja Euroopa Liidus – vt õpik lk. 160
(Vt. Sotsiaalministeerium – hõivepoliitika – 2005.a. jõustus uus tööturuteenuste ja toetuste seadus; 2009 liidetakse Tööhõiveamet Töötukassaga üheks ametiks)
Tööpuuduse leevendamiseks peab valitsus sekkuma majandusse, et vältida tööpuuduse tekkimise põhjusi ja andma abi tööta jäänutele.
Peamiselt tegelevad tööpuuduse probleemide ja tööturu arengu suunamisega igas maakonnas asuvad tööhõiveametid. Loomulikult peavad tööhõivest huvitatud olema ka kohalikud omavalitsused, sest nende eelarve suurus sõltub ju ka kohalikust tööhõivest. Seetõttu on vajalik riigi ja kohalike omavalitsuste tihe koostöö tööandjatega. Töötu võtab arvele elukohajärgne maakondlik tööhõiveamet, kes lisaks sellele viib oma tegevuspiirkonnas ellu riigi tööturupoliitikat, osutab tööturuteenuseid tööotsijatele (koolitus, toetus) ja tööandjatele (koolitus, sobivate kandidaatide otsimine jne) ning määrab ja maksab töötu riikliku abiraha ja ühekordset toetust.
Koolituse käigus õpetatakse töötutele oma oskusi ja teadmisi pakkuma ning tööandjatega suhtlema (nn toimetulekukoolitus). Viiakse läbi ka mitmesuguseid ettevõtluskursusi. Ka on töötuil võimalik saada stardiraha, kui ta tahab alustada ettevõtlusega ja endale ning teistele töökohti luua. Neile, kes on olnud pikemat aega tööta, pakutakse hädaabitöid, mida korraldavad peamiselt kohalikud omavalitsused.
Aktiivne hõivepoliitika - riik püüab ennetada töötuse tekkimist luues uusi töökohti või tegeledes ümberõppe organiseerimisega
Passiivne hõivepoliitika - riik tegeleb töötuse tagajärgede leevendamisega makstes töötuabiraha.
Tööpuuduse vastased meetmed on järgmised:
- uute töökohtade loomine
- täiend- ja ümberõpe
- hädaabitööd
- spetsiaalsed tööturuprogrammid
- töötu abiraha

Euroopa Liidu tööturupoliitika uued põhisuunad toetuvad neljale põhisambale

• uus ettevõtluskultuur - lihtsustada ettevõtluse alustamist
  
• töölerakendamise uus kultuur - täiendõpe ja kutseharidus , et vähendanda struktuurset tööpuudust ja noorte tööpuudust
  
• uuendustega kohanemise uus kultuur - sotsiaalne partnerlus ja regionaalpoliitika
  
• võrdsete võimaluste uus kultuur - soolise diskrimineerimise vähendamine
  

5. Majanduse regulatsioon seaduste, maksu- ja rahapoliitika ning turumehhanismide abil. lk. 150-155
5.1. Erasektoril tuleb arvestada riigi ettekirjutustega maksude, tegevuslubade, kauplemise, keskkonnahoiu või muude küsimuste kohta. Riik loob õigusliku keskkonna, mis peab tagama ettevõtlusele soodsad tingimused (ettevõtete asutamine ja registreerimine, konkurents jmt).
5.3.Rahapoliitika tegeleb raha väärtuse säilitamisega ehk rahalise stabiilsuse tagamisega . Rahapoliitikaga tegeleb täitevvõimust sõltumatu keskpank . Keskpank saab reguleerida raha pakkumist (s.o käibeoleva raha hulka) või raha hinda (s.o intresse).
Kui majandus on ülekuumenenud – vähendada raha pakkumist ja tõsta intresse
Kui majandus vajab ergutamist – suurendada raha pakkumist ja alandada intresse

• Rahapoliitika üks eesmärk on stabiilsus. Selleks, et tagada raha stabiilsust ehk madalat inflatsiooni, saab keskpank vähendada raha pakkumist ja tõsta intresse.
  
• Rahapoliitika teine eesmärk on majanduskasvu soodustamine. Selleks on kasulikud just vastupidised meetmed – alandada intresse, mis soodustab investeerimist ja suurendada raha pakkumist, mis kasvatab tarbimist.
  

Eesti rahapoliitika - Alates Eesti krooni kehtestamisest 1992.a. kehtib Eestis valuutakomitee põhimõttele rajatud fikseeritud vahetuskursi süsteem, st et EV on loobunud iseseisvast rahapoliitikast. Rahaseadusele vastavalt peavad kõik käibele lastud Eesti kroonid olema tagatud kulla või välisvaluuta reserviga. Ringluses olevat raha saab suurendada ainult Eesti Panga reservide muutumisel. Eesti Pangal ei ole õigust krooni devalveerida, seda saab otsustada vaid Riigikogu.
5.3. Eelarve- ja maksupoliitika ehk fiskaalpoliitika ei kuulu mitte panga, vaid valitsuse pädevusse.
Fiskaalpoliitika teostamise vahendid:
- maksud
- riigieelarve kulutused
Peamised maksusüsteemid.
- progressiivne - keskmine maksumäär tõuseb koos sissetulekute suurenemisega
- proportsionaalne - kehtib ühtne maksumäär
Maksud lähevad:
- riigile
- kohalikule omavalitsusele
- otse vastavatele sihtkapitalidele
 Riiklikud maksud on: tulumaks ; sotsiaalmaks ; maamaks; hasartmängumaks; käibemaks; tollimaks; aktsiisid ; raskeveokimaks . Aktsiisid - Eestis on aktsiisid kehtestatud kütusele, tubakatoodetele, alkoholile, mootorsõidukitele ning alkoholi- ja karastusjoogipakenditele
Kohalikud maksud kehtestab iga kohalik omavalitsus oma äranägemise järgi kohalike maksude seaduses sisalduva valiku põhjal. Kohalike maksude seadus loetleb kaheksa võimalikku kohalikku maksu: müügimaks, paadimaks, reklaamimaks, teede ja tänavate sulgemise maks, mootorsõidukimaks, loomapidamismaks, lõbustusmaks, parkimistasu.  
Neist enamrakendatavad on reklaamimaks, teede ja tänavate sulgemise maks ja parkimistasu.
6. Otsesed ja kaudsed maksud,
Otsesed maksud: Otsese maksu puhul kannab maksumaksja vahetult maksukoormuse (tulumaks- nii eraisiku kui ettevõtte-, sotsiaalmaks, maamaks ja raskeveokimaks)
Kaudsed maksud – maksustavad tarbimist – Kaudse maksu puhul tasub maksu lõpptarbija, st maks liidetakse maksustatava kauba või teenuse hinnale (käibemaks, aktsiis ja tollimaks).
Riigid erinevad üksteisest otseste ja kaudsete maksude osatähtsuse poolest. Eestis on võetud kurss kaudsete maksude eelistamisele. Reeglina vasakpoolsed parteid eelistavad tulumaksu, tsentristlikud ja parempoolsed toetuvad rohkem käibemaksule ja sotsiaalkindlustusmaksule. Maksude korjamisega tegeleb maksuamet, kes samas kindlustab ka riigipoolse kontrolli maksude laekumise üle.
Eestis puudub ettevõtte tulumaks, maksustatakse dividende.
Maksukoormus
Maksude osatähtsust riigi majanduselus näitab maksukoormus, mida väljendatakse riiklike maksude suhtena SKPsse.
Eestis on maksukoormus ca 33 % SKPst, mis on EL raames madal, OECD raames keskmine.

7. Inflatsioon ja abinõud selle ohjeldamiseks

Inflatsioon on raha ostujõu langus, hindade üldine tõus, mis on seotud raharingluse häiretega.
Inflatsiooni liigid:
- nõudlusinflatsioon - juhul kui nõudlus kasvab kiiremini kui mingil tööstusharul on võimalik seda rahuldada
- kuluinflatsioon - hinnad tõusevad tootmiskulude suurenemise tõttu
Inflatsiooni väljendatakse inflatsioonimäär – vt. õpik lk.146
Inflatsioonimäär on keskmise hinnataseme protsentuaalne muutus baasperioodiga võrreldes. Hinnataseme muutumist mõõdetakse hinnaindeksite abil.
Enim kasutatud hinnaindeks on tarbijahinnaindeks THI (ostukorvi kuuluvate kaubagruppide hinnad teatud perioodi algul ja lõpul). Eestis oli THI 2004.a. (2003.aastaga võrreldes) 3,0 ja 2005.a. eelmisega võrreldes 4,1, 2008 10,4

• Hüperinflatsiooniks nimetatakse eriti kõrget inflatsiooni (näiteks 1000 või isegi rohkem protsenti aastas).
  
• Galopeerivaks inflatsiooniks nimetatakse mõnikord aastainflatsiooni ulatumist näiteks 50, 100 või 200 protsendini.
  
• Mõõdukaks inflatsiooniks nimetatakse hinnataseme tõusu, mis ei too veel kaasa tõsiseid ebakõlasid suhteliste hindade või tulude tasemes.
  

Inflatsiooni ohjeldamise abinõud:
deflatsioon - osa rahatähti eemaldatakse ringlusest, üldine hinnatase alaneb
devalveerimine- raha kursi alandamine välisvaluuta suhtes (vastandmõiste revalveerimine - raha kursi tõstmine välisvaluuta suhtes)
8. Riigieelarve tulu- ja kulubaasi kujundamise põhimõtted.
Valitsus koostab igaks aastaks riigieelarve. Riigieelarve on plaan, mille alusel valitsus kasutab riigi raha. Riigieelarvest rääkides mõeldakse tavaliselt nn keskvalitsuse eelarvet, mis ei sisalda kohalike omavalitsuste eelarveid. Kui need sisse arvestada, siis räägitakse valitsussektori eelarvest. Riigieelarve võib olla kas tasakaalus või defitsiitne. Peamiselt saab riik tulu maksudest
Eelarvel on kaks poolt:
- kuludepool - kõik oodatavad riiklikud väljaminekud. Ettenägemata kulude katteks jäetakse reservsumma - Eestis valitsuse reservfond 1% eelarvest.
- tuludepool - eeldatavad laekumised riigieelarvesse, mis peamiselt kujunevad maksudest. Kuna tulude laekumist on raske väga täpselt planeerida , võetaks e aeg-ajalt vastu lisaeelarveid. Põhilised laekumised käibemaksust ja sotsiaalmaksust
Eelarve peab kinnitama riigikogu jooksva aasta 1. märtsiks, tavaliselt võetakse vastu juba detsembris. Vastasel juhul tulevad riigikogu ennetähtaegsed valimised. Parlament kinnitab riigieelarve seadusena, tehes nii selle järgimise kohustuslikuks . Nii tagatakse ka kontroll raha kasutamise üle.
2009 tulude maht 98 miljardit, veebruaris negatiivne lisaeelarve 8 miljardi ulatuses.
9. Sisemajanduse kogutoodang lk. 142-145.
Sisemajanduse kogutoodang (SKT ehk GDP) hõlmab ainult riigi enda territooriumil aasta jooksul toodetud lõpphüviseid (teatud ajaperioodi jooksul lõpptarbimisse läinud kaupade ja teenuste maksumust).
Nominaalne SKT ehk SKT jooksvates hindades (ei arvesta inflatsiooni)
Reaalne SKT ehk SKT püsihindades (kasutab baashindu et välistada inflatsiooni)
Et riigid oleks omavahel võrreldavad, kasutatakse näitajat SKT inimese kohta (SKT per capita ) ja elukalliduse erinevuste välistamiseks veel SKT inimese kohta ostujõu standardi alusel. (Eestis ca 20 000 dollarit inimese kohta – 41. koht maailmas 2008).
10. Välismajanduspoliitika.
Välismajandustegevus jaguneb kaheks suureks valdkonnaks:
- väliskaubandus
- rahvusvaheline finantskeskkond
Välismajandussuhete reguleerimiseks on igal riigil seadused ja normatiivaktid. Selliste riiklike normide kehtestamist ja rahvusvaheliste lepingute sõlmimist majanduses nimetatakse välismajanduspoliitikaks
suletud majandus - välissuhted puuduvad, protektsionism jmt
avatud majandus - välis- ja kodumaistel majandussubjektidel võrdsed tingimused, ( vabakaubandus , majanduslik liberalism)
11. Eksport-import.
Kaubandusbilanss - vahe riigi ekspordi ja impordi vahel.
Lisaks väliskaubandusele sisaldab välismajandus ka otseseid ja kaudseid investeeringuid kas välismaale või välismaalt. Näitaja, statistiline kokkuvõte, mis summeerib konkreetse riigi teatud perioodi jooksul tehtud majandustehingud ülejäänud maailmaga , on maksebilanss .
Maksebilanss jaguneb kaheks:

• ühelt poolt jooksvad tehingud , mida iseloomustab jooksevkonto ,
  
• teiselt poolt finantseerimise allikad, mida iseloomustab kapitali, finantside ja reservide konto. Maksebilansi finantskonto iseloomustab välisinvesteeringute liikumist – välisinvesteeringud jagunevad otseinvesteeringud ja portfelliinvesteeringud
  

Eestis on pidevalt olnud suur jooksevkonto defitsiit. See on tulenenud valdavalt negatiivsest kaubandusbilansist ja ka negatiivsest tulude bilansist (eesti residendid on saanud välismaale tehtud investeeringutelt vähem tulu kui välismaised residendid Eestis). Samas on jooksevkonto puudujääki katnud kapitali- ja finantskonto ülejääk ja maksebilanss on tervikuna positiivne.
Väliskaubanduse piirangud:
- tollimaks - võivad olla tulutollid või kaitsetollid
- kvoot - kaubakogus, mida riik lubab kitsenduseta ja täiendava tollimaksuta importida või eksportida,
- litsents - konkreetne ettevõte, mis saab teatud perioodiks kauba eksportimise või importimise õiguse
- ekspordisoodustus - maksusoodustuste ja sooduslaenude andmine potentsiaalsetel eksportijatele, subsiidiumid
Lisaks mittetollilised piirangud – kvaliteedinõuded vmt.
Miks piiratakse väliskaubandust -
- riigikaitse seisukohast oluliste majandusharude kaitseks
- vastloodud majandusharude kaitseks
- kaitse odava välistööjõu konkurentsi eest
- omatoodetele kehtestatud piirangutele samaga vastamine
12. Rahvusvahelised majandusorganisatsioonid ja ühendused
Maailmamajanduse reguleerimiseks on loodud rida rahvusvahelisi organisatsioone. Neist olulisemad oleks
- rahvusvahelist rahandust kontrolliv IMF (Rahvusvaheline Valuutafond) ja IBRD (Maailmapank),
- kaubandust kontrollib Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO), mille liige Eesti on ja Venemaa tahab saada (enne 1995.a. oli selle organisatsiooni nimi GATT - Üldine Tolli- ja Kaubanduskokkulepe) ja
- suurriikide klubi G-7 (USA, Kanada , GBR, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Jaapan),
- OECD - loodi esialgu Marshalli plaani koordineerimiseks , nüüd liidab 29 arenenud tööstusriiki riiki ja oma eesmärgina näeb majanduskontaktide edendamist ja majanduslike suundumuste prognoosimist.
IMF-i eesmärgid:

• soodustada rahvusvahelist rahanduskoostööd ja valuutade vahetuskursside stabiilsust, et toetada stabiilset maailmamajanduskeskkonda
  
• teostada järelvalvet riikide majanduspoliitika üle
  
• Finantsabi majandusreformide läbiviimiseks
  

13. Euroopa Liidu fiskaalpoliitika ja ühisturg. Ühisraha euro.
13.1. Euroopa Liidu rahapoliitika
EL ühisraha eurot kasutab 2009.a. 27 liikmesriigist 16.
Maastrichti lepetega otsustati üle minna eurole – toimus aastal 2002 – eurotsooniga ei liitunud tollastest EL liikmetest Rootsi, Suurbritannia ja Taani.
Loodi Euroopa Keskpank – asukoht Frankfurt,
Uutest liikmesriikidest on euro kasutuses 2007 Sloveenias, 2008 Küprosel ja Maltal , 2009 Slovakkia
Eurot kasutatakse veel Monacos, San Marinos ja Vatikanis, mis ei ole ELi liikmed
Uued riigid peavad euro pikas perspektiivis kasutusele võtma, kuid ükski riik ei saa eurosüsteemis lihtsalt niisama osaleda. Selleks peab ta täitma teatavaid tingimusi - vastama lähenemiskriteeriumidele

Majandus- ja rahaliiduga ühinemise kriteeriumid - nn Maastrichti kriteeriumid:

Kriteeriumi nimetus
Kriteeriumi põhimõtted
Inflatsioonikriteerium
Liituda sooviva riigi inflatsioon ei tohi ületada kolme madalama inflatsioonitasemega liikmesriigi keskmist inflatsiooni, millele on lisatud 1,5pp
Intressikriteerium
Liituda sooviva riigi rahvusvaluutas nomineeritud pikaajalise (10a) riikliku võlakirja intressimäär ei tohi ületada kolme madalama inflatsioonitasemega liikmesriigi keskmist pikaajalist intressimäära, millele on lisatud 2pp
Vahetuskursi kriteerium
Liituda sooviva riigi rahvusvaluuta kurss ei tohi ERM2 perioodi jooksul kõikuda euro suhtes üle 
Riigieelarve kriteerium
Liituda sooviva riigi aastane eelarve puudujääk ei tohi ületada 3% selle riigi aastase SKP suhtes
Riigivõla kriteerium
Liituda sooviva riigi valitsussektori võlakoormus ei tohi ületada 60% selle riigi aastase SKP suhtes
13.2. EL eelarve- ja maksupoliitika
Eelarve tulud:
- iga riik kannab 1,4% oma maal kogutud käibemaksust EL eelarvesse
- tollimaksud (18%)
- liikmemaks 1,2% SKT-st

Eelarve kulud

- ühtne põllumajanduspoliitika
- struktuuri – ja integratsioonifond
- välispoliitilised valdkonnad
- muud kulud

Iga liikmesriigi eelarve on selle riigi siseasi

Euroopa Liidu 2008. aasta eelarve on 120,35 miljardit eurot
Maksupoliitika
Maksupoliitika on iga liikmesriigi siseasi, kuid EL sekkub kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumise tagamiseks (käibemaks ja aktsiisid)

• keelatud on selline vahetegemine, mis annaks eelise oma maa toodetele
  
• käibemaks ja aktsiisid ühtlustatakse – kaudses maksud on vaja ühtlustada, sest see mõjutab kaupade ja teenuste vaba liikumist
  
• 2004 aastal on Eesti jaoks põhimõtteliseks muudatuseks maksusüsteemis nn. kolmandate riikide suhtes Eesti piiril kehtima hakkavad EL ühtsed tollid . See puudutab eelkõige Eesti kaubavahetust Venemaa, Ukraina ja USA-ga;
  
• otseste maksude ühtlustamist ei nõuta
  

Piirangud liikmesriikidele eelarvepoliitika osas:

• Stabiilsuse ja kasvu pakti piirangud
  
  • eelarvedefitsiit ei tohi ületada 3% SKT-st
    
  • võlakoormus ei tohi ületada 60% SKT-st
    
• ühtsed tollid kolmandate riikide suhtes
  
• struktuuriabi madalama arengutasemega liikmetele jätkusuutliku sotsiaal-majandusliku arengu tagamiseks
  
• solidaarsuskohustus arenguabi andmiseks kolmandatele riikidele
  

13.3. Ühisturgu tagava nelja vabaduse olemus ja toimimine argielus. Lk.177-179
Ühisturg ehk majandusalane koostöö – põhineb EL neljal vabadusel:

• kaupade vaba liikumine
  
• teenuste vaba liikumine
  
• tööjõu vaba liikumine
  
• kapitali vaba liikumine
  

Kui kaubad, teenused, inimesed ja raha liiguvad vabalt ühtsel turul, peavad kehtima reeglid, mis tagavad ausa konkurentsi. Need reeglid on kirjas Euroopa Ühenduse asutamislepingus. Leping keelab näiteks kõik ärikokkulepped, “mille eesmärgiks või tagajärjeks on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturu piires” (artikkel 81). Leping keelustab ka “turgu valitseva seisundi kuritarvitamise ühe või mitme ettevõtja poolt” (artikkel 82).
Euroopa Komisonil on võtmeroll nendest reeglitest kinnipidamise tagamisel. Ta võib karistada igat ettevõtet või Euroopa Liidu riiki, kes neid rikub. Komisjoni võim selles valdkonnas on koguni selline, et ta võib keelustada ettevõtetevahelise kokkuleppe Euroopa Liidust väljaspool, kui see leping avaldab mõju ühtsele turule. Komisjon jälgib ka riigiabi (ehk abi, mida liikmesriikide valitsused annavad ettevõtetele).

INDIVIID ÜHISKONNAS

Ühiskonna sotsiaalne kihistumine(lk.38-41). Majanduslik aktiivsus ja heaolu. Üksikisik turumajanduskeskkonnas. Vajadused ja tarbimine. Tarbijakaitse . Ühishüved ja erahüved. Sotsiaalne turvalisus (lk.163-167): sotsiaalkindlustus ja sotsiaalabi . Euroopalikud põhimõtted sotsiaalkaitse alal. Sotsiaalsed rollid: tööandja ja töövõtja, ettevõtja, omanik, tarbija.
Haridus ja elukestev õpe (lk.168-171).
Indiviid ja riik. EV põhiseadus. Inimõigused (lk.199-204). Kodakondsus . Kodanikuõigused ja kohustused. Riigi- ja kodanikukaitse. Euroopa Liidu kodakondsus.
1. Ühiskonna sotsiaalne kihistumine.
Sotsiaalne kiht (klass) on sarnaste ressursside (näit. sissetulek, omand) ja sotsiaalsete parameetritega (näit. haridus, päritolu) inimeste kategooria. Tavaline jaotus: kõrgklass, keskklass, alamklass. Tänapäeva demokraatlikes ühiskondades on iseloomulik tugeva keskklassi olemasolu.
Kuulumine mingisse sotsiaalsesse kihti annab inimesele sotsiaalse staatuse e. sotsiaalse positsiooni. See näitab tema positsiooni ühiskonna sotsiaalse kihistumise süsteemis, mida võib määrata kas siis päritolu või materiaalsed või vaimsed ressursid. Ühesugusest staatusest tulenevad ka grupi liikmete ühesugused sotsiaalsed huvid ja elustiil. Igale staatusele vastab sobiva käitumise mall, mis määratleb selle staatusega inimese suhted teistega. Staatusega sobivat käitumisstandardit nimetatakse sotsiaalseks rolliks. Staatuslikke tunnuseid, mille üle inimesel puudub kontroll, nimetatakse omistatud staatuseks (sünnipära, rass, sugu). Inimese pingutuste, tegevuse tulemusel saavutatud staatust nimetatakse omandatud staatuseks (haridus, ametikoht, abielu).
Ühiskonna kihistusele on omane hierarhilisus – sotsiaalne hierarhia.
2. Majanduslik aktiivsus ja heaolu. Üksikisik turumajanduskeskkonnas. – vt. tööturg ja hõivepoliitika, õpik lk.156
3. Vajadused ja tarbimine.
Vajaduste liigitus - vajaduste all mõistetakse majandusteaduses inimeste puudustunnet, mida rahuldatakse kaupade ja teenuste tarbimisega. Tarbimine ongi vajaduste rahuldamine.
1943. aastal eristas ameeriklane A. Maslow viit vajaduste taste - vajaduste hierarhiline struktuur:
eneseteostuse vajadus
isiksuse vajadused
sotsiaalsed vajadused
turvalisuse vajadus
füsioloogilised vajadused
Vajaduste rahuldamine ei vii vajaduste kustumisele, vaid hoopis uute kõrgemate vajaduste tekkeni. Vajaduste rahuldamine on tsükliline: näiteks me ei söö kogu aeg, vaid teatud aja järel. Ühest ja samast vajadusest juhinduv käitumine väljendub igal inimesel erinevalt

Tarbijakaitse – vt. Euroopa päevik lk. 40-54

Tarbijakaitse viis põhimõtet:

Tarbijate tervise ja turvalisuse kaitse

Majanduslike huvide kaitse

Kahju hüvitamise tagamine

Õigus saada vastavat koolitust ja teavet

Tarbija huvide esindamine või esindatuse tagamine
Eestis tegutseb Tarbijakaitseamet , sellega on võrdsustatud Standardiamet, Ravimiamet ja Tervisekaitseamet. Oma õiguste kaitseks võib pöörduda ka linna- või vallavalitsusse ja kohtusse.
Kodanike ühendustena on loodud rida tarbijate ühinguid, mida koondab Eesti Tarbijate Keskliit.
Selleks, et tarbijad tunneksid end teistes Euroopa Liidu (EL) liikmeriikides oste sooritades sama kindlalt nagu koduriigis, on loodud spetsiaalsed Euroopa tarbijakaitsekeskused .
Ühishüved ja erahüved
Ühishüvis/ühishüve – kaup/teenus, mida ühiskonnaliikmed tarbivad turu vahenduseta.
Erahüvis ( Konkreetne hind, hüvis ammenduv, tarbija kindlaks tehtav, tarbimine välistatav, tarbijate hulk oluline – näit. hamburger, tossud , kinopiletid)
Ühishüvis ehk ühishüved ( Tarbija jaoks tasuta, hüvis ammendumatu, tarbijaskonda raske või võimatu piiritleda, tarbimist ei saa välistada, tarbijate hulk pole tähtis - näit. mererand, majakas , valgusfoor, TV, raadio, tänavavalgustus, korrakaitse , julgeolek, linnapark )
Ühishüvis ehk ühishüved
a.       Kuidas ühishüvist tarbitakse? V: kollektiivselt ilma turu vahenduseta
b.      Miks ühishüvist pakutakse? V: et tagada kõikide ühiskonnaliikmete heaolu
c.       Mis on ühishüvis? V: hüved, mida tarbitakse koos ilma turu vahenduseta
d.      Milliseid ühishüviseid kasutad? V: mererand, valgusfoor, TV, raadio, tänavavalgustus, korrakaitse, julgeolek, linnapark
4. Sotsiaalne turvalisus: Sotsiaalkindlustus ja sotsiaalabi – lk.164
Sotsiaalne turvalisus tähendab inimeste kindlustunnet ja majanduslikku toimetulekut, mida tagab kogu ühiskond, eelkõige aga valitsus oma poliitikaga. Esimesena hakkas riik sotsiaalturva pakkuma Bismarcki ajal Saksamaal ( pension ja abiraha) – vt. heaoluriik. Praegu peab iga arenenud riik oma kohustuseks pakkuda kodanikele sotsiaalseid tagatisi mitmesuguste abirahade, pensionide ja kompensatsioonide näol. Sotsiaalturva eesmärk on vaesuse leevendamine ja ühiskonnas solidaarsuse edendamine.

Sotsiaalturva liigid

Sotsiaalkindlustus sotsiaalabi
kohustuslik kogumispension
2% ? lastetoetused
sotsiaalmaks
33% palgalt töötuskindlustus toetused hoolekanne
vanadus - tervisekindlustus 0,6% töötaja kindlustus 13% 0,3 tööandja toimetulekutoetus lastekodud
pensionid töötu abiraha turvakodud
20% jmt.
Euroopalikud põhimõtted sotsiaalkaitse alal.
Euroopa Sotsiaalharta 1961, jõustus 1965. Parandatud ja täiendatud harta kirjutas Eesti alla 1998, see ratifitseeriti parlamendi poolt 2000. Juhindub põhimõtetest, et igal inimesel peab olema võimalus teenida tööga elatist endale ja oma perele; et miinimumpalk oleks 60% keskmisest, töötuskindlustus ja töövõime taastamine.
Majanduslike-, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste tagamine eeldab riigilt aktiivset sekkumist ja nende realiseerimine sõltub vahenditest ja võimalustest, mis riigil on kasutada. Näiteks õigus tööle, õigus kutsealasele väljaõppele, õigus küllaldasele elatustasemele on küll olulised õigused, kuid riigi suutlikkuse neid õiguseid tagada määravad paljuski ära majanduslikud võimalused.
Peamised majanduslikud, sotsiaalsed ning kultuurilised õigused on:
õigus tööle ja puhkusele
õigus toidule
õigus inimväärsele elatustasemele
õigus haridusele ja kultuurile
õigus sotsiaalsele kindlustatusele
õigus kodule ja perekonnale
õigus tervise kaitsele ja arstiabile
5. Sotsiaalsed rollid: tööandja ja töövõtja, ettevõtja, omanik, tarbija.
6. Haridus ja elukestev õpe.- lk.168.
Vt. Inimarengu aruanne 2007 I peatükk: Haridus ja inimareng http://www.kogu.ee/public/trykised/EIA07_est.pdf
7. Indiviid ja riik
EV Põhiseadus.
7.1. Inimõigused. (k.199-204)
Inimõigused kuuluvad igale inimesele seetõttu, et ta on inimene.
Inimõiguste eripära - neid õigusi käsitlevad dokumendid sisaldavad riigi kohustusi inimese suhtes, üksikisik võib nõuda ja riik peab looma tingimused nende kehtimiseks.
Põhi- ja muud inimõigused:
Põhiõigused – õigus elule, mittediskrimineerimisele, inimlikule kohtlemisele
Kodanikuõigused
Majanduslikud õigused – õigus piisavale elatustasemele, õiglasele töötasule
Sotsiaalsed õigused – õigus tööle, haridusele, vabale ajale, arstiabile
Kultuurilised õigused - õigus osa võtta kultuurielust
Õiguslikud õigused – süütuse presumptsioon , võrdsus seaduse ees, aus ja erapooletu õigusemõistmine
Kollektiivsed õigused
Peamised inimõiguste- alased dokumendid
1. ÜRO Peaassamblee välja Inimõiguste ülddeklaratsiooni (1948) mis koosneb 30 artiklist . Siin on loetletud inimõigusi, mis on liigitatavad kodaniku-, poliitilisteks, majanduslikeks-sotsiaalseteks ja kultuurialasteks õigusteks. Paraku ei ole see deklaratsioon õiguslikult siduv. ÜRO Täiskogul puudub normiandev õigus. Deklaratsioon kohustab riike vaid moraalselt.
19. dets 1966 avati allakirjutamiseks kaks rahvusvahelist inimõiguste pakti. Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt ja Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt. Eesti Vabariik ühines nende paktidega Ülemnõukogu otsusega 26. sept. 1991 ja paktid jõustusid Eesti suhtes 21. jaanuar 1992.
Kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakt näeb ette inimõiguste komitee loomise, kellele riigid esitavad ÜRO peasekretäri kaudu aruande paktis tunnustatud õiguste elluviimiseks rakendatud abinõude kohta.
2. Euroopa Nõukogu Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (1950), jõustus 1953. Eesti liitus 1996 konventsiooni ja selle lisaprotokollidega. See konventsioon sisaldab vaid kodaniku- ja poliitilisi õiguseid. kõigil konventsiooni ja sotsiaalharta ratifitseerinud riikidel lasub kohustus järgida selle nõudeid ja anda Euroopa Nõukogus aru nende täitmisest, s.t. et on riikidele juriidiliselt siduv. Järelvalveorganiteks on Euroopa Inimõiguste Kohus, mis asub Strasbourg ’is (1998). Avaldusi võib esitada iga isik, isikute grupp või valitsusväline organisatsioon.
3. Euroopa Liidu Põhiõiguste harta. – on lisatud vastuvõetava Euroopa Liidu Lissaboni leppele
4. Eesti Vabariigi põhiseaduse II ptk.
7.2. Kodakondsus. Kodanikuõigused ja kohustused.
Õiguslikus tähenduses on kodakondsus kui leping indiviidi ja riigi vahel
- seostatakse tsiviilõiguste ja vabaduste ideega (poliitiline dimensioon );
-annab kodanikule õiguse elada, töötada, omada vara, kasutada sotsiaalteenuseid jne.(sotsiaalne dimensioon).
Lojaalsuse ja aktiivsuse dilemma . "Hea kodaniku" kontseptsioon.
Kodakondsuse saamine
Kodakondsus on Eestis määratletud PS §8 ja 1995.a. kodakondsusseadusega

sünnijärgselt - Eestis lähtutakse vere põhimõttest ja õiguslikust järjepidevusest . Sünnijärgse kodakondsuse saab isik, kellel vähemalt üks vanematest on Eesti kodanik.

naturalisatsiooni teel - kas sooritades kodakondsuse eksam (peab olema elanud siin 5 aastat, riigikeele ja põhiseaduse eksam, avaldus koos kinnitusega jääda lojaalseks EV-le) või eriteenete eest valitsuse otsusega (kuni kümnele inimesele aastas)
Soodustingimustel said kodakondsuse Eesti Kongressi rohelise kaardi omanikud kuni 1996, mil see lõpetati. Alates 1996.a. on naturalisatsioonis domineerinud alla 15-aastased lapsed, kellel on 1995.a. seaduse kohaselt õigus kodakondsusele vanemate taotluse põhjal, juhul kui vanemad on juba naturaliseerunud või taotlevad kodakondsust koos lastega. Vanemad, kes ei oma ühegi riigi kodakondsust, saavad taotleda Eesti kodakondsust üksnes lapsele, kes on sündinud Eestis pärast 26. veebruari 1992. a. ning keda ükski riik ei pea ega ole pidanud oma kodanikuks. Vanemad peavad olema viibinud seaduslikult Eestis vähemalt viis aastat. Seaduslikult Eestis viibimise aluseks loetakse Eestis kehtiva elamisloa omamist. Lapsendamine.
- EV ei luba topeltkodakondsust. Kodakondsus on vabatahtlik, sellest võib loobuda.. Loobumist ei võimaldata kahel juhul:
- täitmata kohustused EV ees
- inimene võib jääda kodakondsuseta
Kodakondsuse äravõtmine – (Kodakondsuse seadus 6. ptk.). Kui kodanik

astus vabariigi valitsuse loata välisriigi riigi- või sõjaväeteenistusse

astus välisriigi luure-, julgeoleku- või sõjaväestatud ühingusse

püüdis muuta vägivaldselt Eesti põhiseaduslikku korda

omandas Eesti kodakondsuse valeandmete esitamise või kodakondsuse saamist välistavate asjaolude varjamise abil

on mõne välisriigi kodakondsuses, kuid pole vabastatud Eesti kodakondsusest
Sünniga omandatud kodakondsust ei saa ära võtta - PS §8.
Eesti kodanike põhiõigused, vabadused ja kohustused - vt. PS II ptk.
Tuleb teha vahet inimõiguste ja kodanikuõiguste vahel Inimõigused kehtivad kõigile inimestele, kuna nad on inimesed. Kodanikuõigused kehtivad antud riigi kodanikele, kellel on oma riigiga püsiv ja vastastikku kohustav suhe.
Õigused, mis kuuluvad ainult riigi kodanikele, seonduvad põhiseadusliku korra ja riigi julgeoleku tagamisega – kõige olulisemad kolm: õigus valida, õigus olla valitud, õigus kuuluda erakondadesse.

õigus teenida Eesti kaitsejõududes § 124

õigus avaldada omaalgatuslikku relvastatud vastupanu katsetele muuta riigikorda või hävitada Eesti iseseisvust

õigus töötada politseis, kohtus, kinnipidamisasutustes, tollis § 30

õigus töötada vastutavatel ametikohtadel riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustes § 30

õigus kuuluda erakondadesse § 48

õigus hääletada ja kandideerida Riigikogu valimistel § 60

õigus kandideerida kohaliku omavalitsuse valimistel

õigus otsida välismaal viibides Eesti Vabariigi diplomaatilistest esindustest kaitset § 13

õigus igal ajal asuda elama Eestisse § 36

ühtki Eesti kodanikku ei tohi Eestist välja saata § 36

Kodaniku tahte vastaselt ei tohi ametiasutused ja ametiisikud koguda andmeid tema veendumuste kohta;
Osa kodanikuõigusi laieneb ka mittekodanikele
Kodanikukohustused -

olla ustav põhiseaduslikule korrale ja kaitsta Eesti iseseisvust, osaledes seaduse alusel riigikaitses. Kaitseväeteenistusest keelduv meeskodanik on kohustatud läbi tegema asendusteenistuse.

säästa loodust ja keskkonda ja hüvitama sellele tekitatud kahju

kooliealistel lastel õppimine seaduses määratud ulatuses

igaüks on kohustatud tasuma seadusega sätestatud riiklikke makse, lõive, trahve ja koormisi

igaüks on kohustatud tasuma omavalitsuste poolt seaduse alusel kehtestatud makse ning täitma samas korras kehtestatud koormisi
8. Riigi- ja kodanikukaitse. PS X ptk.
8.1. Riigi kaitse- ja julgeolekupoliitika põhiülesandeks on säilitada

riigi iseseisvus ,

terviklikkus,

põhiseaduslik kord ja

rahva enesekaitsevõime

Selle tagamisega tegelevad

- välispoliitika, mis peab tagama riigi julgeoleku seisukohast tähtsad liidu- ja heanaaberlikud suhted.
- riigikaitsestruktuurid ehk kaitsejõud. Kaitsejõududeks on kaitsevägi ja kaitseliit . Kaitsevägi koosneb kolmest põhiväeliigist — maaväest, mereväest ja õhuväest. Kaitseväe suuruseks rahuajal on 6500 inimest, neist 800 ohvitseri. Sõja korral täidab mobiliseeritud kaitsevägi koos teiste kaitsejõudude komponentidega totaalkaitsega ettenähtud relvastatud võitluse ülesandeid täies mahus .  
Oluliseks Eesti territoriaalkaitsesüsteemi alustoeks on vabatahtlik riigikaitseorganisatsioon Kaitseliit. Tema koosseisus on 15 territoriaalset üksust — malevat, milledesse kuulub kokku 8300 liiget ning naiste ja noorte eriorganisatsioonid. Viimaste tegevuses osaleb kokku 8100 naist, tüdrukut ja poissi. Mobilisatsiooni käigus moodustatakse Kaitseliidu baasil territoriaalkaitse üksused — kaitsepiirkonnad. Viimased alluvad sõjaajal vastavate kaitseringkondade ülematele.
- kodanikukaitse, mis korraldab inimeste abistamist ja kaitsmist tulekahjude , plahvatuste, suurte avariide, ohtlike ainete lekke , kiiresti leviva keskkonnasaaste või epideemia , loodusõnnetuste, katastroofide korral. Eestis vastutavas vastavate abinõude elluviimise ja ohutusnõuete täitmise eest Päästeamet (ja sellele alluvad tuletõrje- ja päästeteenistused), aga ka majaomanikud, ettevõtete juhid, kohalikud omavalitsused.
- piirivalve - piirivalveamet, on sõjaväest ja politseist eraldiseisev, nendega seotud tolliamet .
- politsei - korravalve ja kuritegevuse vastane võitlus, mille eest vastutab politsei ning seda abistavad vabatahtlikud organisatsioonid (abipolitseinikud)
- kaitsepolitsei (kapo) - põhiseaduslik kord, territoriaalne terviklikkus, riigisaladused, võitlus terrorismi ja korruptsiooniga, vastuluure.
Rahvas ja relvad - relva võib omada relvaloa alusel.
Eraarmeede loomine on seadusega keelatud. Turvateenuste osutamine on riiklikku tegevusluba nõudev ala, mis allub politsei järelvalvele.
8.2. Eesti riigikaitse juhtimine
Riigikaitse kõrgeim juht on EV president. Tema juures asub Riigikaitse Nõukogu.
Presidendi ülesanded riigikaitsega seose - vt. PS ptk. V §78 Vabariigi president ja ptk X riigikaitse §127-131
Valitsuses kujundab riigi kaitsepoliitikat eeskätt kaitseminister.
Kaitseväe juhataja on riigi kõrgeim sõjaväelane, Kaitseväe ja Kaitseliidu otsene juht. Teda abistab kaitsejõudude peastaap. Sõja ajal nimetatakse ametisse kaitseväe ülemjuhataja, kellel on erakorralised volitused.
Ohu korral on võimalik välja kuulutada:
- erakorraline seisukord - s.t. et võib piirata inimeste põhiseaduslikke õigusi ja kehtestada neile täiendavaid kohustusi. Kehtestataks riigi põhiseaduslikku korda ohustavatel juhtudel (näit. riigipööre).
- sõjaseisukord ja mobilisatsioon - kehtestatakse agressiooni korral.
8.3. Sõjalise riigikaitse osa julgeoleku tagamisel
Eesti kaitsevõime peamine alus on liikmelisus NATOs, mis loob agressiooni ärahoidmiseks piisava heidutuse ja ohjelduse. Eesti sõjaline kaitse on kavandatud Põhja-Atlandi lepingu artiklis 5 ettenähtud operatsioonina.
Eesti sõjaline kaitse tagatakse koostöös liitlasvägedega. NATO liikmena juhindub Eesti oma sõjalist riigikaitset üles ehitades NATO kollektiivse kaitse põhimõtetest. Sõjalise riigikaitse arendamise alus on koostegutsemisvõimelisus NATO-ga ja NATO liikmesriikidega ning koostöö Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika raames. Sõjalise riigikaitse ülesehitamisel lähtutakse riiklikest prioriteetidest ja vajadustest , millest põhilised esitatakse sõjalise kaitse strateegilises kavas. Seejuures arvestatakse Eesti NATO, Euroopa Liidu ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide liikmelisusest tulenevaid kohustusi.
Totaalkaitse põhimõte on oluline Eesti riigikaitse ühtsuse säilitamisel. Totaalkaitse on riigi tsiviilstruktuuride, omavalitsuste, kaitseväe ja Kaitseliidu ning kogu rahva vaimse, füüsilise, majandusliku ja muu potentsiaali alaline valmidus kriiside lahendamiseks ning kooskõlastatud ja ühendatud tegevus ohu või kallaletungi ärahoidmisel ja tõrjumisel ning rahvuse ellujäämisel.
Eesti tagab kaitseväe ja Kaitseliidu ning nende tegevust toetavate asutuste ja organisatsioonide ajakohase väljaõppe ja nende alalise valmisoleku riigi kaitseks ning kindlustab kõigi ressursside otstarbeka kasutamise. Ajateenistuse kaks põhiülesannet on luua eeldused kaadrikaitseväelaste värbamiseks prioriteetsete üksuste komplekteerimiseks ja tagada reservüksuste komplekteerimine.
Eesti hoiab senist kaitsekulutuste taset 2% SKTst.
8.4. Eesti kaitsepoliitika põhimõtted on järgmised:

Julgeoleku jagamatus, mille kohaselt julgeolekukeskkonna muutused väljaspool Eestit mõjutavad rohkem või vähem Eesti julgeolekut ning vastupidi.

Solidaarsus ning kahe- ja mitmepoolne ning regionaalkoostöö liitlastega ühisväärtuste kaitsel ning usaldust ja julgeolekut suurendavate meetmete rakendamisel.

Usutav sõjaline heidutus, mille järgi on riigikaitsetegevus eelkõige suunatud sõjalise ohu tekkimise ja suurenemise ärahoidmisele. Eesti sõjalise kaitse usutavus tekib kollektiivse kaitse kaudu, milles osalemiseks tagatakse ohuhinnangule vastav esmane iseseisev kaitsevõime, kaitsevõime suurendamise valmidus ja vastuvõtva riigi toetus.

Riigikaitse ühtsus ja totaalkaitse, mis tugineb kodanike põhiseaduslikul kohustusel osaleda riigi kaitsel, ühiskonna toetusel riigikaitsele ning tsiviil- ja sõjaliste struktuuride koordineeritud koostööl. Sõjalise riigikaitse ühiskondliku baasi laiendamisel on oluline roll Kaitseliidul ning selle allorganisatsioonidel.

Kollektiivne kaitsetegevus NATO liikmesriikide kaitsmisel ja sõjalise rünnaku ärahoidmisel ning vajaduse korral tagasitõrjumisel. Põhja-Atlandi lepingu kohaselt on sõjaline rünnak ühe NATO liikmesriigi vastu rünnak NATO kui terviku vastu. Iga sõjaline tegevus Eesti vastu suunatud sõjalise rünnaku tõrjumiseks on oma sisult kollektiivse kaitse operatsioon. Eesti on valmis täitma oma liitlaskohustust teiste NATO liikmesriikide suhtes.

Toetus Euroopa Liidu sõjaliste võimete väljaarendamisele ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika raames ja selles osalemine.

Tsiviiljuhtimine, mille alused on: sõjaväelaste allutatus riigi põhiseaduslikule juhtkonnale; kutseliste sõjaväelaste professionaalsuse kõrge tase ühes oma pädevuse piiride tunnustamisega; ning riigi poliitilise juhtkonna ja ametkondade vajalik pädevus sõjalistes küsimustes.
9. Euroopa Liidu kodakondsus
Iga Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik on ühtlasi ka Euroopa Liidu kodanik. Euroopa kodakondsus täiendab liikmesriigi kodakondsust, kuid ei asenda seda - see tähendab, et Euroopa Liidu kodakondsus ei ole omaette kodakondsus, vaid käib kaasas üksnes liikmesriigi kodakondsusega. Ainult Euroopa Liidu kodanik ei ole võimalik olla.
„Euroopa kodakondsuse” mõiste sündis 1992. aastal vastu võetud Maastrichti lepinguga. Liidu kodanikel on neile asutamislepinguga antud õigused ja neile kehtivad selles pandud kohustused. Kuna Eesti on Euroopa Liidu liige, siis on ka Eesti kodanikel õigus osaleda liidu poliitilises ja ühiskondlikus elus.
Euroopa Liidu kodakondsus tagab õiguse/vabaduse liikuda ( reisida ), elada, töötada ja õppida kõikides EL-i liikmesriikides ning võrdse kohtlemise kogu EL tööturul. Erandiks on mõned piiratud valdkonnad (politsei, relvajõud, välisteenistus). Lisaks võib EL kodanik mistahes teises liikmesriigis osutada avalikku teenust, see tähendab tegeleda iseseisva äritegevusega.
EL kodanikul on lisaks majanduslikele ja sotsiaalsetele õigustele ka selged poliitilised õigused. Maastrichti lepingu kohaselt on igal liidu kodanikul õigus hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel ning kohalikel valimistel liikmesmaal, mille kodanik ta ei ole, kuid kus ta püsivalt elab.
Samuti võimaldab EL kodakondsus laiaulatuslikku konsulaar- ja diplomaatilist kaitset kolmandates riikides. See tähendab seda, et viibides reisil või elades riigis, kus puudub Eesti riigi diplomaatiline esindus, on Teil kui Euroopa Liidu kodanikul võimalus abi saamiseks pöörduda ükskõik millise EL liikmesriigi diplomaatilise esinduse poole. Näiteks reisides Egiptuses ja sattudes varguse või õnnetuse ohvriks on võimalik abi paluda Prantsusmaa saatkonnalt, kes aitab Teil kodumaale tagasi pöörduda.
V KAASAJA MAAILMA MITMEPALGELISUS.
Maailma rassiline , rahvuslik ja religioosne mitmekesisus . Maailma mitmekultuurilisus . Riikide sotsiaal-majandusliku ja poliitilise arengu erinevused. Riikidevaheline koostöö. Globaalprobleemid : rahvastiku-, keskkonna- ja sotsiaalprobleemid . Globaliseerumine kui protsess. Maailma ühtsuse ja vastastikuse seotuse suurenemine. Infotehnoloogia mõju maailma arengule.
1. Maailma rassiline, rahvuslik ja religioosne mitmekesisus.
Rahvus, rass ja religioon on tänapäeval jätkuvalt keskse tähtsusega identiteedi kujundamisel.
1. 1. Rassid - Inimrassid on kehaehituse pärilike tunnuste poolest sarnaste inimeste ajalooliselt kujunenud piirkondlikud rühmad. Põhirassid: europiidid, mongoliidid , negriidid. Kõik rassid on seni teadaolevalt kujunenud homo sapiensist.
Rassism on isikute või inimrühmade majanduslik, poliitiline või sotsiaalne diskrimineerimine rassilisel või etnilisel alusel. Rassism lähtub küsimusest: kas bioloogiline rass iseenesest tingib vaimsete omaduste eripära.
Igasugune väide, et mingi inimgrupi välised tunnused (rahvuslikud, rassilised) võiksid määrata nende vaimseid võimeid, käitumistüüpi vms. on klassifitseeritav rassismina. Grupilise käitumise ühisjooned on pigem kultuurilise kui bioloogilise taustaga.
Avaldusvormid:

juutide vaenamine läbi ajaloo kogu Euroopas ( antisemitism ), mis vastureaktsioonina tekitab sionistliku liikumise. Kõige ulatuslikumalt natsionaalsotsialistlikul Saksamaal

aaria rassi kui ülirassi teooria - natsionaalsotsialistlikul Saksamaal

30-aastatel jaapanlaste tees “ Aasia aasialastele”

must rassism - USA-s Farrakhani juhitud liikumine; massirahutused Los Angeles ’is 90-ndate aastate alguses - mustade vägivald oli suunatud suurel määral kollaste vastu.

tänapäeval Venemaal, seoses pommiplahvatustega Moskvas, rassism kaukaaslaste suhtes
1.2. Rahvas ja rahvus
Rahvas - riigi või teatud maa-ala elanikud
Rahvus - eeldab kokkukuuluvustunnet, enese teadvustamist rahvusena, mis võib põhineda keelel, kodumaal, ajalool, religioonil, tavadel jmt.
Rahvuse mõiste on suhteliselt uus, kujunenud 19.sajandil. Keskajal toimus enese määratlemine usu või riigi kaudu, s.t. lojaalsusena oma senjöörile.

Lääne-Euroopas, kus tsentraliseeritud, tugeva keskvõimuga riigid kujunesid suhteliselt vara, ei ole keeles rahvuse jaoks omaette mõistet - nation tähistab nii riiki kui rahvust.

Ida-Euroopas toimus rahvusriikide kujunemine 19.sajandil tugevas võitluses kosmopoliitsete monarhiatega ja siin on rahvusel ja rahvuslusel nii tähendus kui oluline roll ajaloos.
1.3. Rahvusest tulenevad õigused tänapäeval: rahvused tervikuna on rahvusvahelise õiguse objektiks.
- mitmete rahvusvahelise õiguse aktidega sätestatud rahvaste (rahvuste) enesemääramise õigus s.o õigus kehtestada vabalt oma poliitiline staatus, kindlustada vabalt oma majanduslikku sotsiaalset ja kultuurilist arengut. Tegelikkuses õnnestub seda õigust harva realiseerida ilma vägivallata.
- EV Põhiseaduses: igal eestlasel on õigus asuda Eestisse §36
1.4. Religioosne mitmekesisus
Usundeid ja eri usulahke on ja on olnud lõpmata palju ja neid tuleb järjest juurde. Enamus neist on aga ajaloo jooksul piirdunud mingi kindla hõimu või rahvaga. Kui mingi usund ületab otsustavalt ühe rahva piirid, siis võib rääkida maailmareligioonist.
On kolm maailmareligiooni: - kristlus ehk ristiusk
- islam ehk muhameedlus
- budism
1) kristlus - (2miljardit)
a) õigeusu ehk ortodoksi ehk kreeka-katoliku ehk idakirik ( 213 991 000)
Levikuala : Kreeka, Venemaa, Ukraina ja Valgevene idaosa, Gruusia , Serbia, Tšernogooria, Makedoonia, Bulgaaria , Rumeenia, Moldova .
b) katoliku ehk läänekirik (1 044 236 000) Levikuala: Lõuna- ja Kesk-Euroopa, k.a. Poola-Leedu, Ukraina ja Valgevene lääneosa, Lätist Latgale piirkond, Ladina-Ameerika, Aasias Filipiinid ning Aafrikas Portugali ja Hispaania kolooniad .
c) protestantlik ehk reformitud kirik alates 1517 (337 346 000) – Põhja-Euroopa, USA
2) Islam - (1,3 miljardit - tänapäeval kõige kiiremini kasvav religioon, 80% pooldajatest asub väljaspool araabia maailma)
Levik maailmas: enamik Lähis-Idas, Põhja- ja Lääne-Aafrikas ning Kagu-Aasias. Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas on üle 90% elanikest moslemid . Suurim moslemiriik on Indoneesia .
Islam on usk ja usus iseenesest pole tõesti midagi agressiivset, algne islam oli teiste religioonide ja kultuuride suhtes isegi väga avatud. See, millega tänapäeval on probleeme on islamism . Islamism on poliitiline ideoloogia, mis leiab, et islam pole ainult religioon, vaid poliitiline süsteem. Nad leiavad, et islami õigussüsteem – šaria – peab olema ühiskonnakorralduse aluseks, et moslemid peavad pöörduma algse õpetuse juurde ja et lääne sõjaline-, poliitiline, kultuuriline ja sotsiaalne mõju islami maailmale on isalmi vastu. Kasutatakse ka mõisteid poliitiline islam ja islami aktivism.
3) Budism - (360 milj.)
Levik maailmas: enamik budiste elab Aasias. Myanmari ja Tai elanikest on budiste 85% ja Kambodža, Laose ja Jaapani elanikest üle 70%. Tais ja Bhutanis on budism riigiusuks.
Peale nende maailmareligioonide on väga suure pooldajaskonnaga usud veel hinduism (900 milj) ja Hiina traditsioonilised usundid ( 380 milj).
2. Maailma mitmekultuurilisus
Tänapäeva maailmas on enamik riike mitmekultuursed, mis tähendab, et seal elavad mitmesugustest rassidest ja rahvustest inimesed, kes tunnistavad erinevaid religioone, räägivad erisuguseid keeli ja omavad igaüks oma kultuuritraditsioone. Aga mitmekultuurilisest ühiskonnast rääkides ei peeta silmas mitte üksnes kultuurilise mitmekesisuse sallimist, vaid ka vajadust tunnustada seaduslikult eri rassiliste, usuliste ja kultuuriliste gruppide õigusi.
Eesti kuulub oma ajaloo- ja kultuuripärandiga Euroopasse, kus elab palju erinevaid rahvaid oma kultuuride ja tavadega. Kuigi Euroopa ühiskonnad on loodud ühise riigi ja rahvuse identiteedile ehk rahvuslikkusele, on siiski need ühiskonnad mitmekultuurilised, s.t. erinevatel perioodidel ja põhjustel on Euroopasse elama asunud palju inimesi ka teistelt kontinentidelt tuues kaasa oma tavad ja kombed. Ja kuigi võõralt maalt tulnud inimestel on tihti teistsugune mõtlemis- ja elamisviis , võib Euroopa mitmekesisust pidada tema tugevuseks.
2.1. Mitmekultuurilise ühiskonna väärtused: Kuna mitmekultuuriline ühiskond toetab rahvuste, religiooni, tavade paljusust, siis on tal ka mitmekülgsed väärtushinnangud. Põhihoiak – ei saa öelda, et üks kultuur on parem kui teine, nad on lihtsalt teistsugused - tolerants , sallivus.
Vastandhoiak – meie rahvus ja kultuur on teistest parem. Sel juhul võivad kultuurilised ja rahvuslikud erinevused inimesi hoopis lahutada ning tekitada pingeid, mis on viinud mitmes riigis isegi vägivalla ja relvakonfliktideni. (nt Jugoslaavia kriis, Lähis-Ida konflikt).
Kui riik ei suuda tagada iga inimese võrdset kohtlemist, kui mõned kultuurigrupid tunnevad ennast eraldatuna või tõrjutuna, võib multikultuuriline ühiskond kiiresti kokku variseda. Seetõttu on vajalik, et riigi juhid oskaksid hinnata ja toetada erinevate rahvusrühmade kokkukuulumisetunnet, austades samal ajal vajadust säilitada rahvuslikud ja kultuurilised omapärad.
Viimaste statistiliste andmete kohaselt on 86% eestlastest arvamusel, et isegi kõige erinevamad rahvused on suutelised ühes ja samas riigis heanaaberlikult kõrvuti eksisteerima . Ligikaudu 3/4 leiavad, et erisuguste keelte ja kultuuride kooseksisteerimine muudab elu huvitavamaks ja rikkamaks.
Värskest Eesti 2006. aasta inim-arengu aruandest ilmneb eestlaste suur sotsiaalne ebavõrdsus, mis omakorda toodab sallimatust. Kuigi enamik eestlasi peab kultuuride kontakti rikastavaks võimaluseks, ei soovita seda nii-öelda omas kodus Eestis eriti näha, selgub 2005. aastal läbi viidud küsitlusele tuginevast kokkuvõttest. Üldise sallivuse seisukohalt on hoiakud üsna tõrjuvad nii teistsuguste väärtuste, normide ja elustiiliga inimeste kui ka muulaste suhtes. Nii ütles 40 protsenti eestlastest, et peavad mitte-eestlaste suuremat osalust Eesti poliitikas ja majanduses pigem kahjulikuks. Uuringu põhjal on kõige sallivamad liberaalse maailmavaatega keskkihti kuuluvad kõrgharidusega 20–29-aastased noored. Kõige rahvuslikumad ja ühtlasi kõige tõrjuvamad võõraste suhtes on pensionieelses eas suhteliselt madala sotsiaalse enesehinnanguga ja väikese sissetulekuga inimesed, selgus uuringust.
2.3. Eesti on mitmekultuuriline maa – Eestimaa pinnal elab umbes 65 % eestlasi ja 35 % muid rahvusi. Suurem osa Eestimaal elavatest inimestest on rahvuselt eestlased. Teistest rahvustest inimesed kuuluvad erinevatesse nn. rahvusvähemustesse. Suurima rahvusvähemusgrupi Eesti territooriumil moodustavad venelased .
Eestis on vähemusrahvuste õigused seadusandlikult kaitstud (PS § 49, 50, 51, 52) Lisaks on vastu võetu kultuurautonoomia seadus - oma kultuuri ja rahvusliku eripära (kombed ja traditsioonid, keel) säilitamise nimel ühte rahvuskoosseisu kuuluvad inimesed ühinevad ja moodustavad rahvusühinguid. 1989 aastal oli Eestis registreeritud 22 rahvuslikku ühingut.
Eesti on allkirjastanud Euroopa Nõukogu Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni , mille sätted käsitlevad vähemusrahvuse keele kasutamist, nimede tunnistamist, haridust, meediat , sundassimileerimise keelustamist ning kultuuri kaitset ja arengut.
Rahvusvahelised organisatsioonid, mis tegelevad rahvusvähemuste küsimustega:
- Aastal 1992 nimetas Euroopa Julgeoleku ja Koostööorganisatsioon ( OSCE ) ametisse rahvusvähemuste ülemkomissari.
- Euroopa Nõukogus jälgib Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni rakendamist eraldi töögrupp.
- Aastal 1995 moodustati Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis (ÜRO) töögrupp, mille peaülesandeks on 1992.a. kehtestatud inimõiguste deklaratsiooni nõudmiste ja standardite jälgimine ja sellealase riikidevahelise koostöö arendamine.
Integratsioon: Meie ühiskond on mitmekultuuriline aga probleemiks on erinevate gruppide eristumine teine teisest. Eestlased suhtlevad omavahel, venelased omavahel, valgevenelased jälle oma grupi sees ja kokkupuudumisi teine teisega on üsna vähe. Ühiskonna eraldumine võib meie maa arengus kaasa tuua üsnagi negatiivseid tagajärgi. Et tuua inimesi teine teisele lähemale ja tuttavamaks, töötas EV valitsus 2000. aastal välja riikliku programmi "Integratsioon Eesti ühiskonnas 2000 - 2007". Integratsiooni idee on muuta mitmekultuuriline ühiskond enam ühtseks ja ühtselt toimivaks tervikuks, milles puuduvad rahvuslikud ja kultuurilised lõhed ja kus erinevad rahvusrühmad tunnustavad üksteise huvisid ja vajadusi. Edukaks integreerimiseks on väga oluline mõista, et see on kahepoolne protsess, mis esmajärjekorras nõuab positiivset ja sõbralikku suhtumist ning nii eestlaste kui vähemusrahvuste esindajate mõlemapoolset tegutsemist ja tahet ühinemisele kaasaaitamisel. Eitav suhtumine ja üksteisest võõrandumine peab mitmekultuurses ühiskonnas taanduma. Vähemusrahvused ei ole meile ohtu kujutav või probleemne nähtus, vaid hoopiski suur potentsiaal meie riigi arengule ning suurem osa vähemuste esindajatest kuuluvad areneva Eesti täieõiguslike kodanike hulka.
Mittekodanikud : Vaatamata üldisele positiivsele häälestatusele põrkavad Eestimaa vähemusrahvused kokku nii mõnegi probleemiga. Probleeme on võimalik lahendada aga vaid nii eestlaste kui muulaste ühisel jõul ja nõul. Üheks oluliseks probleemiks täieõiguslikuks riigikodanikuks saamisel peavad rahvusvähemustesse kuulujad kodakondsuse puudumist. Praeguse seisuga elab Eestis ametlikult 170 000 kodakondsuseta isikut, s.t. inimest, kellel pole mitte ühegi maa kodakondsust. Valdav osa neist kuulub vähemusrahvuste esindajate hulka, kes peavad Eestimaad oma sünnimaaks, kus nad on siis sündinud või elanud vähemalt 15 - 20 aastat.
3. Riikide sotsiaal-majandusliku ja poliitilise arengu erinevused.
3.1. Tsivilisatsioonid
Tsivilisatsioon on suurim kultuurilis -eneseteadvuslik jaotus inimkonna seas. Tsivilisatsioonid on ilmselt kõige püsivamad inimkooslused. Valitsused, riigid, impeeriumid langevad, formeeruvad ümber ja isegi kaovad, kuid tsivilisatsioonid jäävad.
Tänapäeval enim viidatud tsivilisatsiooniteoreetik Samuel Huntington ( sünd. 18. aprill 1927), Harvardi ülikooli professor . Peateos Tsivilisatsioonide kokupõrge, ilmus artiklina 1993 ja sai raamatuks välja arendatud 1996. Vt. lähemalt TOOMAS H. ILVES , Murrangujoonel: Samuel Huntington tsivilisatsioonide kokkupõrgetest Eesti Ekspress 07. oktoober 1999
Raamatu põhitees on suhteliselt lihtne: külma sõja ideoloogilise vastasseisu lõppemisega ei kao riikidevahelised vastasseisud kuhugi , vaid asenduvad erinevate kultuuriliste väärtuste ja tõekspidamiste konfrontatsiooniga. Huntington leiab, et külm sõda sundis maailma kunstlikult kahte leeri. Külma sõja vastasseis on aga lõppenud ning edasised kokkupõrked, sõjalised ja poliitilised, hakkavad puhkema ajalooliselt erinevate kultuuride ja tsivilisatsioonide vahel. Sajandite vältel välja kujunenud ja sageli meile endile teadvustamata kultuurilised, eriti aga usulised traditsioonid kujundavad meie käitumist, meie edu, meie ühtekuuluvust. Huntington laenab oma põhimetafoori geoloogiast: tsivilisatsioonid on nagu pinnasekihid . Seal, kus tektoonilised kihid põrkuvad, tekivad looduses maavärinad ja ilmuvad vulkaanid , inimkonnas aga konfliktid ja sõjad. Sellest tuleb Huntingtoni raamatus eriti robustne järeldus ja ennustus: tulevased konfliktid ei puhke mitte ainult tsivilisatsioonide vahel, vaid kulgevad tsivilisatsiooni "murrangujooni" mööda.
Huntington näeb maailmas praegu kuut kuni kaheksat eri tsivilisatsiooni: Hiina elik sinoline, jaapani, hindu, muhameedlik, (vene-)ortodoksi, Lääne, Ladina-Ameerika ja Aafrika. Huntington määratleb tsivilisatsioonid, sealhulgas ka "Lääne", esmajoones usu põhjal. Hiina, hindu, muhameedlik ja vene-ortodoksi on valdavalt usulise määratlusega tsivilisatsioonid. See, mida kõikjal nimetatakse "Lääneks", ühtib sellega, mida varem peeti lääne kristlaskonnaks ( katoliiklus ja protestantism) ­ Lääne- ja Kesk-Euroopa, Põhja-Ameerika ning Okeaania .
Huntington vidab, et l蒿nekristlik liberaaldemokraatlik kultuur on vimaldanud arendada nii liberaalset demokraatiat kui ka edukat kapitalismi. Kuid edu on saatnud ka selle alternatiive. Kagu-Aasia majandusedu, mis, tsi kll, prast raamatu ilmumist on taandunud, nitab, et moderniseerimine ei pruugi ldse mitte eeldada liberaalset demokraatiat. Singapuri majandusime isa ja linnriiki ligi 40 aastat hel vi teisel moel juhtinud Lee Kuan Yew on isegi vitnud, et konfutsianism sobib majandusarengule ja moderniseerimisele paremini kui demokraatia. Mitmed teisedki Kagu-Aasia liidrid Singapuris, Malaisias, Hiina Rahvavabariigis ja mujal vidavad, et eriti ksikisiku inimiguste kohalt ei nua moderniseerimine L蒿ne demokraatia mudeli jrgimist.
Maailm jääbki lõhestatuks Tulevased kokkupõrked on kultuurilised ja, nagu Huntington postuleerib, hakkavad puhkema just tsivilisatsioonide piiridel. Tšetšeenia, Bosnia -Hertsegovina, ka Ida-Timori ja eriti Kosovo kriisis ilmnenud usulised-kultuurilised elik tsivilisatsioonilised vastuolud pakuvad tugevat empiirilist tõestust.
Sellest ka Huntingtoni raamatu sõnum kujunevale maailmale. Läänel ei tule mitte ainult üle saada oma upsakast universalistlikust hoiakust , et Lääne tsivilisatsioon ongi Tsivilisatsioon suure algustähega. Tuleb ka mõista, et tsivilisatsioonilised erinevused on fundamentaalsed ja nendega mittearvestamine viib parimal juhul frustratsioonini, halvimal aga sõtta.
3.2. Riikide sotsiaalmajandusliku ja poliitilise arengu erinevused. Riikidevaheline koostöö, vastuolude ületamise võimalused. – õpik lk.185-187, 190-194. Vt. ka Euroopa päevik lk. 83-96.

arenenud tööstusriigid – OECD, arenenud tööstusriikide organisatsioon, sellest veelgi väiksem – G8

arengumaad
Arengumaade põhiprobleem: neokolonialism – arengumaade suur välisvõlg, samas arengumaad süüdistavad tööstusriike protektsionismis, ebavõrdsete tingimuste loomises rahvusvahelises kaubanduses. Et neilt nõutakse majanduse liberaliseerimist, oma siseturu suhtes säilitatakse kaitsemeetmed.
Rahvusvahelise majanduse liberaliseerimine ja globaliseerumine olnud mitmetele maadele suure kasu allikas. Näiteks Hiina on praegu suurim otseseid välisinvesteeringuid saav riik arengumaailmas ja on oma eksporti viimase 15 aasta jooksul suurendanud üle kümne korra.
Samas enamikus arengumaades on majanduse avamine toonud kaasa ebavõrdsuse kasvu. Arenguriikides on suur lõhe globaliseerumisprotsessis osaleva eliidi ja ülejäänud elanikkonna vahel. Suur ebavõrdsus neis ühiskondades takistab majanduskasvu ning kasvu ilmnedes on vähe tõenäoline, et vaesus väheneb. Seega iseloomustab arenguriikide arengut negatiivne tsükkel, mille tulemusena rikkad rikastuvad ning vaesed vaesestuvad veelgi.

Rohkem kui pooltest arengumaadest on välisriikide otseinvesteeringud mööda läinud, neist investeeringutest kaks kolmandikku on läinud ainult kaheksasse arenguriiki.

Kaubavahetusolud ja võimalused osaleda rahvusvahelistel turgudel on vähimarenenud maades viimase 25 aasta jooksul langenud ühtekokku 50%. Imporditariifid vähimarenenud maadest tööstusmaadesse on 30% kõrgemad ülemaailmsest keskmisest.

Arengumaad kaotavad aastas üle 60 miljardi dollari põllumajandussubsiidiumide ning tööstusriikidesse tekstiilikaupade ekspordi barjääride tõttu.

Hädavajalik on aruande kohaselt arengumaade toodete kohtlemine pariteetsetel alustel tööstusmaade toodetega – liikumine Õiglane kaubandus.

Ära tuleks keelata põllumajandustoodete dumping -eksport.

Leitakse ka, et suurtes võlgades vaesed riigid vajavad kohe võlakergendust. Võlakergendus kõige halvemas olukorras riikidele läheks maksma 5,5-7,7 miljardit dollarit.
Nenditakse ka, et erakapital läheb hädapiirkondadest mööda, eriti Aafrikast. Abi ei suuda aga seda lünka täita. Abiandmine on vähenenud alla 0,28% tööstusriikide üldisest sisemajanduse kogutoodangust. See protsent on madalaim alates abiprogrammide asutamisest 1970. aastal.
Maailmas on algatatud liikumine Õiglane kaubandus ( Fair trade), mis seab eesmärgiks maksta arengumaade tootjatele nende töö eest õiglast hinda.
vt. http://www.fairtrade.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=6&Itemid=4
Eesti osa arenguabis: Postimees 14.04.2007, Abistav Eesti : 2003. aastal riigikogus vastu võetud «Eesti arengukoostöö põhimõtted» ütlevad, et arengukoostöös sisaldub moraalne aspekt, mis on Eesti lähiajalugu arvestades olulise tähendusega. Aastaid abi nautinud Eesti on jõudnud tasemele, kus hakkab ise abi osutama. See on meie moraalne kohus.
Eesti annab abi nii rahaliselt kui ka oskusteabena Gruusiale, Ukrainale ja Moldovale. Gruusias jagavad Eesti kodanikud väljaõpet nii Euroopa Liidu kui ka kahepoolsete suhete raames. Gruusia, Moldova ja Ukraina teenivad selgelt ka Eesti rahvuslikke huve, sest on ju meie eluline eesmärk loota demokraatia kasvule nendes riikides. Lisaks arenguabile peaks meie poliitikute välispoliitiline tähelepanu olema suunatud praegu Ukrainas toimuvale. Keerulisem on kindlasti projektidega Aafrikas. Nii on Eesti andnud Sudaanile eelmisel aastal 0, 8 miljoni krooni väärtuses abi. Paraku on Aafrika kogemus selline, et väga raske on kindlaks teha, et arenguabi mingis riigis jõuab õigesse kohta ja et see riik saab jalad alla. Teiseks probleemiks on kindlasti asjaolu, et Eestil puuduvad otsesed ajaloolised sidemed Aafrikaga , kui üksikud juhtumid välja arvata. Seega peaks Eesti Aafrika riikidele abi osutades usaldama rohkem Euroopa Liitu, mille mitmel liikmesriigil on Aafrikaga vägagi tihedad sidemed. Ent loomulikult ei tohi Eesti muutuda mingi liikmesriigi Aafrika-poliitika aksessuaariks, vaid meie panus Aafrika suunal peab teenima ELi kui terviku huve. Sellega oleksid kaitstud ka meie endi rahvuslikud huvid. Eesti on otsustanud, et aastaks 2010. peab meie arenguabi moodustama 0,1 protsenti riiklikust kogutoodangust (RKT). Eelmisel aastal oli vastav protsent vaid 0,07. Kuid Eesti on lubanud püüelda ka kõrgemale – 2015. aastaks 0,33 protsendini. Kui tahame jõuda ELi viie rikkama riigi hulka 15 aastaga, peame osutama ka vastavat arenguabi. Ning see tuleb meile kasuks välispoliitiliselt – vaadatagu kas või Põhjamaid, kelle diplomaadid on Aafrika ja muude maade abistamisel teeninud ära rahvusvahelise lugupidamise. Miks ei võiks ka Eesti sellesse klubisse kuuluda?
4. Maailma ühtsuse ja vastastikuse seotuse suurenemine
- globaliseerumine ehk üleilmastumine – tähistab maailma kultuurilist ühtlustumist ehk ka üheülbastumist. Koos sellega suureneb ka ühiskondade vastastikune sõltuvus ja haavatavus. Ulrich Beck – tänapäeva globaliseerunud maailm on riskiühiskond, kõik riigid peavad paratamatult jagama globaliseerumisega kaasnevaid riske
Globaliseerumise kolm mõõdet:

Majanduslik – riigiülesed korporatsioonid

Kultuuriline – massikultuur, popiidolid kõikjal samad

Poliitiline – rahvusvahelised organisatsioonid, mis toimivad riigiüleselt
- internatsionaliseerumine ehk rahvusvahelistumine – tähistab riikide ja rahvaste omavahelise suhtlemise kasvu – kaubavahetus, väliskapital, õppimine teistes riikides jmt.
- digitaliseerumine – info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasvav mõju. Ühelt poolt on see eeliseks neile riikidele, kes sellega kaasa jõuavad minna – infoühiskond. Teisalt suureneb tohutu kiirusega lõhe nende maadega, kes jäävad protsessist maha – nn. digitaalne lõhe.
5. Globaalprobleemid: rahvastiku, keskkonna ja sotsiaalsed probleemid. Globaalprobleemide all mõistetakse nüüdisühiskonna arenguraskusi, mille ületamiseks on vaja kogu inimkonna või suurte piirkondlike inimrühmade (mitme riigi) jõupingutusi.
Globaalprobleemid jagunevad võimalikeks ja tegelikeks.

Tuumakatastroof oli esimene globaalprobleem, mida inimkond endale teadvustas

Keskkonna saastumine – süsinikdioksiidi osatähtsuse suurenemine õhus, globaalne soojenemine

Happevihmad

Veekaitse – joogi- ja niisutusvesi, maailmameri .

Demograafiline plahvatus arengumaades. Rahvastiku kiire juurdekasv sööb ära majandusliku juurdekasvu, mullastiku väljakurnamine

Linnastumine

Toitluskriis – näljahäda- ÜRO ekspertide hinnangul moodustab inimese päevane energiavajadus 2500-2600 kcal , kriitiline punkt on 1600 kcal. Ligi 22% arengumaade elanikest toitub allpool kriitilist punkti – Lõuna- ja Kagu-Aasias 27%, Aafrikas 22%, Ladina-Ameerikas 13 ja araabia maades 11%
Globaalprobleemide lahenduse otsingud – Rooma Klubi alates 1968;
6. Infotehnoloogia mõju maailma arengule (lk.183) – digitaalne lõhe

Samal teemal artikkel: Jaak Valge: Meie oma ebavõrdne maailm. Postimees 11.aprill 2009 http://www.e24.ee/?id=105590

VI RAHVUSVAHELINE SUHTLEMINE .
Rahvusvahelise suhtlemise põhimõtted ja viisid(lk.190-194). Tähtsamad ülemaailmsed ja regionaalsed organisatsioonid (ÜRO, NATO, WTO (lk.175), Euroopa Nõukogu, OSCE, Euroopa Liit). (lk.195) Euroopa integratsioon. Eesti riigi rahvusvaheline asend. Eesti ja rahvusvahelised organisatsioonid; valitsustevaheline koostöö. Julgeolekuriskid ja –poliitika.
1. Rahvusvahelise suhtlemise põhimõtted ja viisid.
Vt. õpik lk.192 – üldtunnustatud rahvusvahelise suhtlemise normid.
Rahvusvahelise suhtlemise vahendid:

Diplomaatilised suhted

Majanduslik koostöö

Välisabi arenguabi või humanitaarabi vormis – EL arenguabist vt. Euroopa päevik lk.83-96

Rahvusvahelised lepingud

Avalik arvamus

Rahvusvahelised lepingud

Algul võib leping olla sõlmitud vaid kahe riigi vahel, hiljem võivad sellega liituda ka teised, nii sünnib rahvusvaheline kokkulepe. Lepingud ja tavad moodustavad kokku normid, mille abil toimub rahvusvaheline suhtlemine. Neid norme nimetatakse rahvusvaheliseks õiguseks
Riigi ametlikud esindajad, kes võivad kõigis küsimustes ilma eriliste volitusteta läbirääkimisi pidada ja lepinguid sõlmida, on riigipea; valitsusjuht; välisminister.
Lepingu sõlmimiseks peetavatele läbirääkimistele saadetakse tavaliselt madalama astme ametiisikud, kel on valitsuse antud volikirjad nende otsustamisõiguse ulatuse kohta. Kui lepingu tekst on valmis, siis parafeerivad poolte esindajad selle oma allkirjaga (märkimaks, et läbirääkijad on jõudnud üksmeelele). Lõplik kinnitamine toimub tavaliselt lepingu ratifitseerimisega. Enamikes riikides (ka Eestis) kuulub ratifitseerimisõigus parlamendile.
Vähemtähtsate kokkulepete puhul piisab valitsuse- või riigipeapoolsest kinnitusest. Jõustunud lepingud registreeritakse ÜROs ja avaldatakse siseriiklikult (Eestis Riigi Teataja II osas). Igal suveräänsel riigil on teatavatel juhtudel õigus ka lepinguid tühistada ehk denonsseerida. Eesti põhiseaduse järgi kehtivad siseriikliku seaduse ja riigikogus ratifitseeritud lepingu vastuolu korral välislepingu sätted.

2. Tähtsamad maailma- ja regionaalorganisatsioonid.
2.1. Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) vt. õpik lk.195
Teise maailmasõja puhkemine diskrediteeris Rahvasteliidu lõplikult. Maailma poliitilistes ringkondades jõuti järeldusele, et Rahvasteliidu asemel on vaja asutada uus organisatsioon.
Pärast mitu aastat kestnud ettevalmistusi jõuti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ingl United Nations– UN) asutamiseni. 26 . juunil 1945 kirjutasid 51 riiki San Franciscos alla ÜRO põhikirjale. Põhikiri tõlgiti viide keelde (inglise, prantsuse, vene, hiina ja hispaania), millest said ÜRO ametlikud keeled. Hiljem lisandus veel araabia keel. Põhikiri jõustus 24. oktoobril 1945. Seda päeva tähistatakse ÜRO päevana.
ÜRO peamised eesmärgid on järgmised:
 säilitada rahvusvahelist rahu ja julgeolekut;
 arendada riikidevahelisi sõbralikke suhteid;
 teha rahvusvahelist koostööd majandusliku, sotsiaalse, kultuurilise ja humanitaarse iseloomuga probleemide lahendamisel;
 olla keskus, mis kooskõlastaks riikide tegevust nende probleemide lahendamisel.
Praegu on ÜRO-l 192 liiget, Eestist sai ÜRO liige 1991. aastal.
Alates 2007 ÜRO peasekretär Ban Ki- moon Lõuna-Koreast
ÜRO struktuur on väga keerukas. Organisatsiooni aluseks on viis peaorganisatsiooni:
1. Peaassamblee (General Assembly) on ÜRO keskne organ, milles kõik riigid on esindatud ühe häälega. Peaassamblee valib viieks aastaks peasekretäri ja 10 julgeolekunõukogu mittealalist liiget. Peaassamblee pädevusse kuuluvad ka ÜRO eelarve kinnitamine ning liikmemaksu kindlaksmääramine. Peaassamblee korraline istung toimub igal aastal sügisel ja kestab ligi 65 tööpäeva. Tähtsamad organid on Genfis asuv Inimõiguste Komisjon ja ÜRO Desarmeerimiskomisjon.
2. Julgeolekunõukogu ( Security Council ) on kujunenud ÜRO tähtsamaks otsustusorganiks Sellel on viis alalist liiget: USA, Prantsusmaa, Suurbritannia, Hiina (kuni 1971 . aastani Taiwan ), Venemaa (kuni 1991. aastani NSV Liit) ja 10 mittealalist liiget, kusjuures nende nimetamisel peetakse silmas territoriaalset printsiipi. Julgeolekunõukogu vastutab rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamise eest. Alalistel liikmetel on õigus panna neile mittevastuvõetavale otsusele veto .
3. Majandus- ja Sotsiaalnõukogu ( Economic and Social Council – ECOSOC) vastutab majanduslike ja sotsiaalsete probleemide lahendamise eest.
4. Rahvusvaheline Kohus (International Court of Justice – ICJ), mis tugineb oma otsustes rahvusvahelisele õigusele. ICJ-l on kahesugused funktsioonid:
teha otsuseid juriidilistes küsimustes, mida riigid vastastikusel nõusolekul annavad talle otsustada;
anda konsultatsioone juriidilistes küsimustes kõigile ÜRO asutustele. Kohtus on kaebajaõigustes ainult riik, mida esindab tema valitsus. Kohtu poolt süüdi mõistetud riik ei pruugi kohtu otsust aktsepteerida, ta võib selle vaidlustada ja seda mitte täita.
5. Peasekretär ja Sekretariaat . Peasekretär on ÜRO tähtsaim ametnik, kes valitakse Julgeolekunõukogu ettepanekul Peaassambleel viieks aastaks. Tema funktsioonid on haldustehnilised ja poliitilised. Ta on ÜRO poliitiline esindaja kõigis küsimustes.
Lisaks eelnevaile on ÜRO-l rida spetsiaalorganisatsioone, millest suurimad on järgmised:
ÜRO Arenguprogramm (UNDP, New York )
Toitlustus- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO, Rooma)
Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO, Genf )
ÜRO Lastefond ( UNICEF , New York)
Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO, Genf)
ÜRO Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsioon (UNESCO, Pariis)
2.2. NATO – vt. õpik lk.196
Põhja Atlandi Lepingu Organisatsiooni (ingl North Atlandic Treaty Organization – NATO) loomise ajendiks oli NSV Liidu käitumine pärast Teise maailmasõja lõppu – ekspansioonile suunatud poliitika. NATO asutati 4. aprillil 1949. aastal Washingtonis (Washingtoni leping). Peakorter asub Brüsselis.
NATO põlised eesmärgid on järgmised:
 soov elada rahus kõigi rahvaste ja valitsustega;
 kaitsta oma rahvaste vabadust, kultuuripärandit ja tsivilisatsiooni, mis rajaneb demokraatia, isikuvabaduse ja õigusriigi põhimõtetel;
 soodustada stabiilsust ja heaolu Põhja-Atlandi piirkonnas;
 ühendada oma jõupingutused kollektiivseks kaitseks ning rahu ja julgeoleku säilitamiseks.
NATO praegused eesmärgid:
 kriiside ohjamine
 rahuvalve väljaspool oma liikmesmaade territooriumi
 kultuuripärandi kaitse ja teadusuuringud
NATO asutasid 12 riiki: Belgia, Holland , Island, Itaalia, Kanada, Luksemburg , Norra, Portugal , Prantsusmaa, Suurbritannia, Taani ja USA. Hiljem liitusid järgmised riigid: Kreeka, Türgi, Saksamaa, Hispaania.
Tšehhi Vabariik, Ungari ja Poola ühinesid Washingtoni lepinguga ametlikult 12. märtsil 1999, suurendades NATO liikmesriikide arvu üheksateistkümneni.
2004 liitusid Eesti, Läti, Leedu, Bulgaaria, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveenia . 2009 .a. liitusid Albaania , Horvaatia. – liikmete arv 28.

NATO struktuurid

Tsiviilstruktuur. Põhja-Atlandi Nõukogu on NATO kõrgeim võimuorgan. See võib käia koos kolmel erineval tasandil: NATO juurde akrediteeritud suursaadikute ehk alaliste esindajate tasand, välisministrite tasand (kaks korda aastas), riigipeade tasand (mitteperioodiline). Kõik Nõukogu otsused võetakse vastu konsensuse põhimõttel.
Kaitse Planeerimise Komitee tegeleb peamiselt kaitsealaste küsimustega ja omab kahte kohtumise tasandit: alalised esindajad (paar korda kuus), kaitseministrite tasand (vähemalt kaks korda aastas).
Tuumaplaneerimisgrupp. Kohtub samuti alaliste esindajate ja kaitseministrite tasandil.
Peasekretär on NATO kõrgeim ametiisik, kes juhatab eelnevaid ja veel mitmeid väiksemaid struktuure. Peasekretär määratakse NATO liikmesriikide poolt. Alates 2009.a. Anders Fogh Rasmussen, endine Taani peaminister
Sõjaväeline organisatsioon. NATO kõrgeim sõjaväeline organ on NATO Sõjakomitee, mis poliitiliselt allub NATO Nõukogule ja Kaitseplaneerimiskomiteele. Sõjakomitee koosneb liikmesriikide relvajõudude ülemjuhatajatest ja käib koos vähemalt kolm korda aastas. Sõjakomitee eesotsas on president, kelleks on rotatsiooni korras iga liikmesriigi esindaja.
NATO strateegiline areaal jaguneb neljaks valdkonnaks: Euroopa Ülemjuhatus, Atlandi Ülemjuhatus, Inglise kanali Ülemjuhatus ja Kanada–USA Strateegiline Regionaalne Planeerimisgrupp.
Sõjaväeline koostöö toimub ühisõppuste ja liikmesmaade ühiste relvakontingentide tegevuse kaudu. NATO relvajõud jagunevad kolmeks: kiirreageerimisjõud, peamised kaitsejõud ja lisajõud.
1991. aasta novembril NATO liikmesriikide riigipeade tippkohtumisel Roomas vastu võetud deklaratsiooni alusel kohustus NATO läbi viima oma rahuvalveoperatsioone OSCE ja ÜRO egiidi all.
2.3. Maailma Kaubandusorganisatsioon (ingl World Trade Organization – WTO) loodi ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogu ettevõtmisel 1947. aastal. Algul kuulus sinna 23 riiki, praegu 144 riiki. Kuni 1994. aastani kandis organisatsioon nime Üldine Tolli- ja Kaubandusekokkulepe (ingl General Agreement on Tariffs and Trade – GATT).
WTO tegevus baseerub järgmistel põhimõtetel:
 vaba võistluse soodustamine rahvusvahelises kaubanduses;
 enamsoodustuse printsiibi elluviimine riikidevahelistes kaubandussuhetes;
 stabiilsusele kaasaaitamine rahvusvahelise kaubanduse arengus.
Organisatsiooni struktuur: sessioonid, Esindajate Kogu, Sekretariaat. WTO tegevus on suuresti seotud liikmemaade vastastikuse konsulteerimisega erinevates kaubandusvaldkondades.

2.4. Euroopa Nõukogu

1949.a. loodi Euroopa Nõukogu (Council of Europe) - see oli Euroopa riikide poliitiline nõuandeorganisatsioon, mille eesmärk on edendada liikmesriikide mittesõjalist koostööd. Põhikirjale kirjutati alla Londonis 5.mail 1949.a., asukoht Strasbourg. Praegu on liikmesriike 46 (Eesti alates 1993.a.)
Põhiorganid:
Euroopa Nõukogu põhiorganid on
• Ministrite Komitee, kõrgeim otsuseid vastuvõttev organ - koosneb välisministritest ja teeb liikmesriikide valitsustele soovituslikke otsuseid ühehäälsuse põhimõttel
• Parlamentaarne Assamblee - demokraatlik foorum , 315 liiget, koosneb liikmesriikide parlamentide valitud saadikutest, igal maalt 1-18. Selle 2/3 häälteenamusega heakskiidetud otsused on liikmesriikidele soovituslikud.
• Euroopa Kohalike ja Regionaalsete Omavalitsuste Kongress
• Rahvusvaheline sekretariaat on ülalmainitud organite teenistuses ning seda juhib peasekretär (2004. a septembrist Terry Davis Ühendkuningriigist), kelle valib viieks aastaks Parlamentaarne Assamblee.
Euroopa Nõukogu juures tegutseb ka Euroopa Inimõiguste Kohus, mis asub samuti Strasbourgis
EN peamised ülesanded - inimõiguste ja demokraatia kaitse, koostöö rahvusvaheliste humanitaarprobleemide alal.
Liikmeid praegu 47 Euroopa riiki. Valgevene on ainus kandidaatriik. Vaatlejad väljaspool Euroopat USA, Kanada, Jaapan, Mehhiko .

2.5. Euroopa Koostöö ja Julgeoleku Organisatsioon (OSCE)

Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Organisatsioon (ingl Organization for Security and Cooperation in Europe – OSCE) asutati Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Konverentsi (ingl Conference on Security and Cooperation in Europe – CSCE) lõppakti alalkirjutamisega Helsingis 1975. aastal.
Enne 1995. aastat oli organisatsiooni nimena kasutusel CSCE. Praegu kuulub OSCE liikmete hulka 55 riiki, alates 1992. aastast kuulub sinna ka Eesti.
Kõige üldisemas plaanis on OSCE ülesanded järgmised:

kaasa aidata julgeoleku ja stabiilsuse suurendamisele koostöö kaudu inimõiguste, poliitiliste, majanduslike, sõjaliste ja keskkonnaalaste probleemide valdkonnas;

ära hoida konflikte ja tugevdada rahu inimõiguste austamise, demokraatlike institutsioonide loomise ning majandusliku ja sotsiaalse progressi edendamise abil;

tugevdada organisatsiooni osatähtsust tema liikmete täielikuma integreerumisega OSCE väärtussüsteemi.
Põhivaldkonnad: inimõigused – näit. OSCE inimõiguste volinikud; demokraatlikud valimised – vaatlejad.
2.6. Euroopa Liit - vt. Euroopa päevik lk.22-39
- õpik lk.131-137; 177-179
3. Euroopa integratsioon.
4. Eesti riigi rahvusvaheline asend. Eesti ja rahvusvahelised organisatsioonid; valitsustevaheline koostöö.
http://www.vm.ee/est/kat_549/676.html - töövõimalused rahvusvahelistes organisatsioonides
Arengukoostööst - http://www.vm.ee/est/kat_425/5082.html
Eesti kahepoolne arengukoostöö on suunatud eelkõige riikidele, kus Eestil on võimalik oma kogemustele tuginedes pakkuda lisaväärtust ning kes on valmis liikuma demokraatliku ja inimõigustest lähtuva ühiskonna suunas. Peamiste sihtriikide valikul lähtuti eelkõige kolmest aspektist: esiteks, abivajaduse ja vaesuse tase riigis; teiseks, millistes riikides suudaks Eesti pakkuda arengukoostöös teatavat lisandväärtust reformikogemuste näol; ning kolmandaks, koostöövõrgustiku olemasolu. Sellest tulenevalt on Eesti kahepoolse arengukoostöö prioriteetseteks partnerriikideks järgmised riigid:

Afganistan

Gruusia

Moldova

Ukraina
5. Julgeolekuriskid ja –poliitika. EESTI VABARIIGI JULGEOLEKUPOLIITIKA ALUSED (2004) http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=773389
Eesti julgeolek on otseselt seotud rahvusvahelise julgeolekukeskkonna arengutega. Euro-atlandi julgeolekukoostöö ja integratsioon, sealhulgas NATO ja Euroopa Liidu laienemine, on vähendanud laiaulatuslike sõjaliste konfliktide ohtu Euroopas. Majanduslikud ja sotsiaalsed protsessid ja kommunikatsioon üleilmastuvad kiirelt, luues tihedad seosed riikide vahel ning mõjutades seega oluliselt julgeolekukeskkonda . Positiivsele arengule vaatamata ei ole rahvusvaheline julgeolekukeskkond saavutanud stabiilsust.
Eesti jaoks kõige olulisem rahvusvahelise julgeolekukeskkonna suundumus on Euro-atlandi koostöö areng: NATO ja Euroopa Liit on laienenud, uute liikmete vastuvõtmine jätkub. Loomisest saadik on need struktuurid taganud Euroopas rahu, ühiskonna stabiilse arengu ja majanduskasvu. Kuulumine NATOsse ja Euroopa Liitu annab Eestile ajalooliselt ainulaadse võimaluse oma julgeoleku kindlustamiseks. Kõrvuti mitmepoolse julgeolekukoostööga NATOs on partnerlus Ameerika Ühendriikidega ja teiste liitlastega Eesti jaoks oluline julgeolekutegur.
NATO ja Euroopa Liidu laienemisega on oluliselt suurenenud Euro-atlandi regiooni julgeolek ja stabiilsus. NATO ja Euroopa Liidu laienemine on mõjutanud positiivselt ka Läänemere piirkonna julgeolekukeskkonda – valdav enamik piirkonna riike kuulub Euroopa Liitu ja suur osa NATOsse. Selle protsessi loogiline jätkumine võimaldab süvendada Põhjala ja Balti riikide julgeolekukoostööd rahu ja stabiilsuse huvides nii Euro-atlandi koostöö raames kui ka regionaalselt.
Muutunud rahvusvahelises julgeolekukeskkonnas on suurenenud kohalike ja regionaalsete kriiside sageli ettearvamatu tekke ja arengu oht. Julgeolekukeskkonna muutused ning kuulumine NATOsse ja Euroopa Liitu on oluliselt laiendanud Eesti julgeolekupoliitilisi huve regioonidesse, kus Eestil seni otsesed huvid puudusid. Need piirkonnad mõjutavad Eesti ja liitlaste julgeolekut, rahvusvahelist julgeolekukeskkonda ja selle stabiilsust ning nõuavad aktiivsemat tähelepanu ja tegevust.
Maailma julgeolekupoliitilisi muutusi on käsitletud NATO strateegilises kontseptsioonis (1999) ja teistes dokumentides ning Euroopa Liidu julgeolekustrateegias (2003).
Rahvusvahelise julgeolekukeskkonna muutused on kaasa toonud uusi mittekonventsionaalseid julgeolekuohte nagu rahvusvaheline terrorism, massihävitusrelvade kontrollimatu levik, organiseeritud kuritegevus, relva-, narko-, inim- ja salakaubandus ning hädaolukordade tekitatud põgenike tulv . Sellises olukorras ei ole ükski maailma riik ega piirkond väljaspool ohtu. Ka Eesti jaoks on muutunud aktuaalseks mitmed varem väheolulised ohud.
Terrorismi ning sellega seotud kuritegelike organisatsioonide tegevuse ulatus ja koordineeritus kasvavad. See nõuab NATO ja Euroopa Liidu liikmesriikidelt tõhusaid vastumeetmeid, sh võimet ja valmisolekut lahendada terrorismiga kaasnevaid kriise.
Pidevalt kasvab vajadus nii kahe- ja mitmepoolse kui ka rahvusvahelistes organisatsioonides tehtava riikidevahelise koostöö järele. Samas ei ole paranenud rahvusvaheliste organisatsioonide võime lahendada mõningaid julgeolekuprobleeme.
Kiiresti arenevad rahvusvahelised kontaktid suurendavad erinevate sotsiaalsete ja keskkonnaprobleemide edasist rahvusvahelistumist ning vastavalt on kasvanud ka võimalus, et Eestit ohustavad kaugemal alguse saanud probleemid.
Riigi väiksuse ja avatuse tõttu on Eesti majandus tugevas sõltuvuses maailmamajanduse arengust. Riigi julgeoleku seisukohalt on oluline majandussidemete tasakaalustatud areng ja läbipaistvus ning välisinvesteeringute stabiilne juurdevool. Vajakajäämised neis valdkondades võivad suurendada maailmamajanduse arenguga kaasnevaid mitmesuguseid ohte.

•