45

I NÜÜDISÜHISKOND

Ühiskonna mõiste. Nüüdisühiskonna kujunemine (industriaalühiskond, postindustriaalne ühiskond, teadmusühiskond, siirdeühiskond). Võim majanduses, riigis ja inimsuhetes. Võimu tunnused ja teostamise meetodid. Demokraatia põhiprintsiibid ja –väärtused. Seadused ja õigusnormid. Riigi mõiste. Riigivõimu tunnused. Õigusriik. Avalik ja erasektor. Kodanikuühiskond. Ühiskonna sotsiaalne struktuur. Huvid. Pluralismi olemus ja tähtsus. Sotsiaalsed probleemid (tööpuudus, vaesus , kuritegevus jm). Heaoluriik . Infoühiskond. Ühiskonna jätkusuutlikkus ja ühiskonnaelu valdkondade seotus.
1. Ühiskonna mõiste – ühiskond on inimeste olemasolul viis. Ühiskond koosneb inimestest, samas ei saa olla inimest ilma ühiskonnata. ( Aristoteles – inimene on poliitiline loom.)
Nüüdisühiskonda iseloomustavad ühiskonnasektorite eristatavus ja vastastikune seotus, tööstuslik kaubatootmine, rahva osalemine ühiskonnaelu korraldamises, vabameelsus inimsuhetes, inimõiguste tunnustamine.
Ühiskonnaelu tasandid - perekond, küla, linn või riik, riikide ühendus, maailm. Igal tasandil võib rääkida inimese identiteedist selle tasandiga.
Ühiskonnaelu valdkonnad - majandus, kultuur, haridus , tervishoid, valitsemine.
Identiteet – samastumine, ühtekuuluvustunne, mis võib rajaneda rahvuslikel, ideoloogilistel, kultuurilistel või riikkondlikel tunnustel. Identiteet kujuneb ühiste väärtuste pinnal. Ühiskondlikud väärtused on meie arusaamad sellest, mis on väärtuslik ja mis mitte. Ühtemoodi mõtlevate inimeste hulk kujundab valitseva arvamuse, mis kultuuriti on märkimisväärselt erinev. Väärtusi omandatakse mitmest allikast: vanematelt, eakaaslastelt, koolist, religioonist jm. – sotsialiseerumine .
2. Nüüdisühiskonna kujunemine (industriaalühiskond, postindustriaalne ühiskond, teadmusühiskond, siirdeühiskond).(õpik lk.5-12; siirdeühiskond lk.19)
Teenindusühiskond ehk infoühiskond ehk postindustriaalne ühiskond ehk postmodernne ühiskond.
Ülemineku tööstusühiskonnalt uuele ühiskonnatüübile tingis teaduslik-tehniline pööre (1945.a. esimene elektronarvuti ja sellele järgnenud teaduslik-tehniline revolutsioon . Arvutid andsid tehnilise baasi, s.t. muutsid praktiliselt võimalikuks kiire infotöötluse. - IT areng, arvutipõhiste tehnoloogiate areng.
Ühiskonna struktuuri muutumine.
II maailmasõja järel tõi elektroonika areng kaasa automatiseerimise Selle sotsiaalsed tagajärjed:
- tööviljakuse tõus
- tööjõu vabanemine
- vaba aja pikenemine
Massilist tööpuudust pole aga tekkinud, kuna vabanev tööjõud on suundunud teenindavasse sektorisse.
Postindustriaalset ühiskonda iseloomustab:
- teadmiste ja oskuste areng eesmärgiga juhtida muutusi ja hallata ühiskonda - infoühiskond - teadmispõhjaline ühiskond, kus inimene ei ole lihtsalt passiivne vastuvõtja, vaid ekspert (inimene, kes suudab otsustada info tõesuse üle). Infoühiskond on ühiskond, kus info kogumine, töötlemine ja kasutamine on saanud peamiseks edu aluseks nii majanduses kui muudel elualadel. Info valdamine on võrdne kapitali valdamisega. See tähendab, et kasvab kõrghariduse tähtsus
- kui tööstusühiskonna eesmärgiks oli võimalikult suure kaubahulga tootmine, siis postindustriaalne ühiskond on tarbimisühiskond
- üleminek ekstensiivselt intensiivsele tööjõukasutamisele
- vajadus teistsuguse tööjõu järele, kes ise oskab otsuseid teha
- linn ja maa elustiilide lähenemine, erineva tulutasemega inimeste elustiili lähenemine,
- iseloomulik tugeva keskklassi kujunemine
- massikultuur subkultuuristub
Siirdeühiskonnad ja nende probleemid
Siirdeühiskond on ühiskond, mis läheb ühelt ühiskonnatüübilt üle teisele (näit. Eesti, mis läheb totalitarismist demokraatiasse, käsumajandusest turumajandusse)

• 
  

revolutsioon
reform
Algatavad dissidendid
Algatav valitsev partei

Osalevad massid

Osalevad poliitikud ja ametnikkond
Stiihiline, etteaimamatu
Planeeritud kulg ja oodatavad tulemused
Kasutatakse vägivalda
rahumeelne
Muutuvad võimu ja valitsemissuhted
Võimu ülesehitus ja valitsemissuhted jäävad samaks
Edukas üleminek diktatuurilt demokraatiasse saab toimuda vaid evolutsiooniliselt kõiki eluvaldkondi hõlmavate reformide kaudu. Üleminek algaks demokraatliku põhiseaduse kehtestamisega, järgneksid vabad valimised ja lõppeb demokraatia juurdumisega kõigis eluvaldkondades.
Siirdeühiskonna probleemid:

• demokraatlik otsustamisprotsess näib liiga aeglane ja kohmakas
  
• majandusreformid halvendavad rahva elujärge
  
• uue eliidi oskamatus
  
• vajadus vanad väärtused ümber hinnata jne.
  

3. Võim majanduses, riigis, inimsuhetes (lk.44-48)
Max Weber – võim on inimeste või grupi suutlikkus mõjutada teiste tegevust ja saavutada sel viisil oma huvide elluviimine . Võim on teatud laadi inimsuhe.
Võim mõjutab kõiki ühiskonnasfääre, olemasolevaid ressursse, et need saaksid otstarbekalt ja sihipäraselt kasutatud. Võimu peaülesandeks on individuaalse tegevuse suunamine kollektiivsete eesmärkide saavutamiseks. Võim on domineerimine . Iseloomulik on võimule, et see on ühiskonnas ebavõrdselt jaotunud. Võimu ressursid :
- ainelised
- vaimsed

Võimu tunnused ja teostamise meetodid

Peamiselt eristatakse kahte tüüpi meetodeid – autoriteet ja sund.
Autoriteet on indiviidi võime panna teisi inimesi tegema seda, mida ta muidu ei teeks.
Selleks, et võimule kuuletutaks, peab ta olema legitiimne - legitiimne domineerimine teostatakse valitsevate nõusolekul ja vastavuses seadustega.
Miks võimule kuuletutakse:

• kuuletumise põhjuseks mõistuslik kaalutlus, valitseja ja valitsevate vahel umbisikulised suhted, korraldust täidetakse, sest nii on kirjas seadustes (bürokraatia). See on nn legaalne domineerimine
  
• traditsiooniline – põhineb tavadel, kommetel ja harjumustel, korraldust täidetakse harjumusest (näiteks patriarhaat, kuuletumine sugukonna pealikule, hõimujuhile)
  
• karismaatiline põhineb juhi erakordsel võimel või ideede erakordsusel, korraldust täidetakse, sest usutakse ja usaldatakse juhti.
  

4. Demokraatia põhiprintsiibid ja –väärtused (lk.17-22)

Demokraatia on valitsemiskord , mille puhul on täidetud kolm põhinõuet: konkurents , hääleõigus ja kodanikuõigused. Miinimumnõue – vabad, konkureerivate kandidaatidega valimised. Täieliku, liberaalse demokraatia tunnused:

• kodanikuvabadused
  
• õigusriik ja võrdsus seaduste ees
  
• võimude lahusus ja tasakaalustatus
  
• kohtu sõltumatus
  
• pluralistlik kodanikuühiskond ja vaba ajakirjandus
  
• vähemuste õigustega arvestamine
  
• tsiviilkontroll relvajõudude üle
  

Eeldab põhiseaduslikku valitsemist. Alles siis kui kogu rahvas, k.a. poliitiline eliit ja ametnikkond neid põhimõtteid tunnustavad, võib rääkida demokraatliku ühiskonna juurdumisest

5. Seadused ja õigusnormid

Õigus on mingis ühiskonnas kehtivate ettekirjutuste ja käitumisnormide kogum.
Seadus on kirjapandud õigusnorm.
Õiguskorrast kinnipidamise tagamine on riigivõimu üks tähtsamaid ülesandeid. Selleks on riigi poolt loodud vastavad institutsioonid : politsei, kohus ja muud justiitsorganid
Õigusriigiks nimetatakse sellist riiki, kus valitsemist toimetatakse üldtunnustatud reeglite ehk seaduste kohaselt, mida järgivad nii valitsetavad kui valitsejad .
Võimuriik ja õigusriik: õigusriik ja võimuriik tagavad mõlemad ühiskondliku ehk avaliku korra. Erinevus seisneb selles, mida peetakse korra tagamisel kõige tähtsamaks. Õigusriigis on korra aluseks seadused, mis kindlustavad indiviidi vabaduse. Õigusriigis on tagatud kõigi inimeste võrdsus seaduse ees ja õigus korrakohaseks õigusmõistmiseks. Võimuriigis on korra aluseks distsipliin, mis kaitseb riiki inimeste eest.
Peamised õigussüsteemid:

• mandri-euroopa õigussüsteem – põhineb kodifitseeritud rooma õigusel.
  
• angloameerika õigussüsteem - pretsedendiõigus
  
• šariaadiseadus
  

Peamised õigusharud

• eraõigus –reguleerib inimeste vahelisis suhteid (tsiviilõigus, tööõigus, kaubandusõigus)
  
• avalik õigus – reguleerib inimese ja riigi vahelisi suhteid (karistusõigus, haldusõigus, riigiõigus jmt)
  

Õigusaktide hierarhia
Rahvusvahelised õigusaktid ( konventsioonid , lepingud) → põhiseadus → seadused → seadlused, määrused, otsused, korraldused, käskkirjad, juhendid, eeskirjad

Karistusõigus – sätestatud karistusseadustikus, käsitleb süütegusid. Süüteod jagunevad:

- väärteod
- kuriteod

Süüpõhimõte ja süüvõime

Isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub süüd välistav asjaolu.
Isik on süüvõimeline kui ta on teo toimepaneku ajal süüdiv ja enne kuriteo toimepanekut saanud 14 aastat vanaks. Väärteo eest võib võtta vastutusele ka alla 14-aastast. Võib rakendada mõjutusvahendeid. Ka raskete kuritegude eest vastutus 13-15-aastaselt. 14-18-aastane alaealine on piiratud süüvõimega. Süüd välistavad asjaolud – vaimuhaigus , hädakaitse, hädaseisund

6. Riigi mõiste (lk.31)

Kui lähtuda võimu teostamisest, siis komplitseeritumates ühiskondades vajab võim enda teostamiseks riiki – riik on võimu teostamise aparaat. Riik on institutsioonide kogum, mis korraldab valitsemist ja viib ellu teatud eesmärke
Riigi tunnused:
- Riik on alati seotud võimu teostamisega. Riigivõim on ülimuslik ja sõltumatu – suveräänne.
- riigi otsused vormistatakse kirjalike õigusnormidena ja need on kõigile siduvad
- riik omab kontrolli kindla territooriumi üle
- riigi institutsioonid on avalikud, nad vastutavad kollektiivselt otsuste tegemise ja elluviimise eest
Riigivõimu tunnused, mistõttu riigivõim on teiste võimude suhtes ülimuslik(lk.46):

• ainuõigus kehtestada seadusi
  
• ainuõigus koguda makse
  
• ainuõigus kasutada vägivalda
  
• otsuse on kohustuslikud
  
• omab õigust ja kohustust korraldada riigi igapäevaelu ning esindada teda rahvusvahelises suhtlemises
  
• riigivõimul on üks keskpunkt ja selge võimuasutuste hierarhia
  

Tänapäeva riigikorralduse vormid: unitaarriik , föderatsioon ehk liitriik , konföderatsioon ehk riikide liit.
Riigivõim teostab end asutuste ja institutsioonide kaudu (seadusandja, valitsus, kohus, korrakaitsejõud, sõjavägi). Suhteid võimuinstitutsioonide vahel, aga ka institutsioonide ja rahva vahel reguleerivad kirjalikud õigusnormid. Et vältida võimu kuritarvitamist, peavad seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim olema lahutatud – võimude lahutatuse printsiip.
Riigiasutusel on riigivõimu volitused , see moodustatakse seadusega ettenähtud korras ja saab oma tegevuseks raha riigieelarvest. Riigiasutuse töötajad on riigiametnikud. Riigiametis töötamiseks loetakse töösuhet seadusandlikku, täidesaatvat või kohtuvõimu, riiklikku järelevalvet, kontrolli või riigikaitset teostava institutsiooni koosseisus ettenähtud valitaval või nimetataval ametikohal käesoleva seaduse või muude seaduste alusel. Ametnikud on vaid need töötajad, kes täidavad avalikku võimu. Nemad ei tööta mitte töölepingu, vaid avaliku teenistuse seaduse alusel ja võetakse tööle asutuse juhi käskkirjaga. (nii ei ole ametnikud näitlejad ja õpetajad, kuigi teatrid ja koolid kuuluvad riigile või linnale )
Riigiasutuste ja ametnike tegevuse seaduslikkuse kontrollimiseks on loodud spetsiaalsed järelevalveinstitutsioonid (riigi- ehk konstitutsioonikohus, riigikontroll , õiguskantsler, riiklik lepitaja , inspektsioonid)

7. Avalik- ja erasektor - Ühiskonna jaotus sektoriteks (lk.29-34)

avaliku elu sfäär
riik ehk valitsemine e. avalik sektor
majandus e. erasektor
kodaniku e. tsiviilühiskond e. kolmas sektor
eraelu sfäär
Avalik sektor – tegeleb valitsemise ja haldamisega. Avaliku sektori tuumaks on riik (keskvõim ja kohalikud omavalitsused ). kuid mitte ainult. Avalik sektor on laiem mõiste ja hõlmab nii riiklikud kui avalik-õiguslikud institutsioonid. Mis on avalik-õiguslikud institutsioonid ja miks nad head on: Riigil ei ole võimalik ja ka otstarbekas teostada kõiki avali -õiguslikke haldusülesandeid oma organite kaudu. Sellepärast antakse teatud osa nendest seadusega üle iseseisvatele õigussubjektidele, kes muutuvad sellega avaliku halduse kandjateks (näiteks Rahvusraamatukogu , üldkasutatavad rahvaraamatukogud , aga ka raadio ja televisioon, Kultuurkapitali, Keskkonnafond). Oma tegevuses on nad sõltumatud, nad lähtuvad üksnes seaduse nõuetest

8. Kodanikuühiskond

(lk.34-37)
Kodanikuühiskond - kõiki inimesi huvide ja võimete kohaselt kaasavat osalusühiskond, mis hõlmab inimeste omaalgatuslikku koostööd oma huvide järgimiseks ning avalike asjade arutamiseks ja otsustamises osalemiseks, samuti seda koostööd võimaldavaid ühendusi, võrgustikke ja institutsioone. Kodanikuühiskond tähendab suutlikku avalikku sektorit , tugevat erasektorit ja aktiivset kolmandat sektorit.
Kolmanda (ka mittetulundusliku, valitsusvälise) sektori moodustavad kodanike enese algatusel ning kehtivate õigusnormide raames loodud organisatsioonid ja liikumised. Need ühendused peavad olema:
legaalsed
vabatahtlikud
mittetulunduslikud
Kolmandas sektoris tegutsevate organisatsioonide vormideks on juriidilise määratluse kohaselt mittetulundusühingud (MTÜ), sihtasutused (SA) ja seltsingud ja neid ühendavad katusorganisatsioonid nagu nt. Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit (www.ngo.ee)
Kodanikuühiskond on vajalik kuna:

• erinevad huvigrupid saavad selle kaudu oma huve realiseerida, tasandab ühiskonnas olevaid võimalikke erimeelsusi - näit. Eesti Mesinike Liit, Eesti Luterliku Tunni teenistus
  
• kaitseb ühiskonnaelu riigi liigse sekkumise eest – näit. Eesti Õiguskeskus, Eesti Inimõiguste Assotsiatsioon, Avatud Eesti Fond
  
• piirab parteide mõju, võimaldab poliitikat mõjutada ka valimisteväliselt – Eestimaa Looduse Fond, võiks olla ka Eesti Üliõpilaskondade Liit, Eesti Lasterikaste Perede Liit; külade seltsid nagu Ida-Virumaa külade esindus
  
• arendab kodanikuaktiivsust - algatusvõime, koostöövõime jmt. – Eesti Regionaalse ja kohaliku arengu sihtasutus , Tartu Kolmikute pereklubi
  

Eesti Kodanikuühiskonna Arengukontseptsioon – EKAK Mitmes riigis (Eestis, Horvaatias, Inglismaal, Iirimaal , Kanadas ja Šotimaal) on välja töötatud raamistik avaliku sektori ja ühenduste koostoimimiseks lepingu või strateegilise dokumendina – Eestis ongi selleks 2002.a.  Riigikogus kinnitatud EKAK. EKAK on dokument, mis määratleb avaliku võimu ja kodanikualgatuse vastastikku täiendavaid rolle ning koostoimimise põhimõtteid avaliku poliitika kujundamisel ja teostamisel
Kodanikuühiskonna ettevõtmiste toetamiseks on toimib alates 2008.a. Kodanikuühiskonna Sihtkapital, mida rahastatakse riigieelarvest iga-aastaselt 20 miljoni krooniga (täpsemalt vaata www.kysk.ee - millised projektid on pälvinud toetuse jmt)
Kolmanda sektori areng määrab kodanikuühiskonna tugevuse antud ühiskonnas. Teovõimas kodanikuühiskond on peamine tagatis , et ei riik ega äriettevõtted ei saa karistamatult kahjustada kodanike huve. Kolmanda sektori tegevusvaldkond on lai ja eri riikides hõlmab see erinevaid koostöövorme, mille hulka arvatakse vabatahtlikud organisatsioonid ja sotsiaalhoolekanne , heategevusorganisatsioonid, spordiklubid , sihtasutused, huvigrupid ning tervishoiu, keskkonna, kultuuri ja filantroopiaga seotud ühingud. Igaüks neist juhindub oma sotsiaalsest, religioossest või eetilisest missioonist ja on suunatud kodanike osaluse ja ühiskondliku algatusvõime edendamisele.
Kolmanda sektori läbi kasvab ühiskonna sotsiaalne kapital - inimestevahelised võrgustikud ja usaldus, mille kaudu toimub inimeste lülitumine ühiskonna ellu.(Robert Putnam – sotsiaalse kapitali uurija)

9. Ühiskonna sotsiaalne struktuur

(lk.38-41)
Sotsiaalne kihistumine jagab ühiskonda vertikaalselt, hierarhiliselt
Sotsiaalne kiht (klass) on sarnaste ressursside (näit. sissetulek, omand) ja sotsiaalsete parameetritega (näit. haridus, päritolu) inimeste kategooria. Tavaline jaotus: kõrgklass, keskklass , alamklass . Tänapäeva demokraatlikes ühiskondades on iseloomulik tugeva keskklassi olemasolu.
Kuulumine mingisse sotsiaalsesse kihti annab inimesele sotsiaalse staatuse e. sotsiaalse positsiooni. See näitab tema positsiooni ühiskonna sotsiaalse kihistumise süsteemis, mida võib määrata kas siis päritolu või materiaalsed või vaimsed ressursid. Ühesugusest staatusest tulenevad ka grupi liikmete ühesugused sotsiaalsed huvid ja elustiil. Igale staatusele vastab sobiva käitumise mall, mis määratleb selle staatusega inimese suhted teistega. Staatusega sobivat käitumisstandardit nimetatakse sotsiaalseks rolliks. Staatuslikke tunnuseid, mille üle inimesel puudub kontroll, nimetatakse omistatud staatuseks (sünnipära, rass , sugu). Inimese pingutuste, tegevuse tulemusel saavutatud staatust nimetatakse omandatud staatuseks (haridus, ametikoht , abielu).
Ühiskonna kihistusele on omane hierarhilisus – sotsiaalne hierarhia.
Avatud ühiskonnas pole inimesed kuulumine mingisse sotsiaalsesse kihti lõplik – toimub liikumine nii vertikaalselt (keskklassist kõrgklassi) kui horisontaalselt (ühest linnast või riigist teise) - sotsiaalne mobiilsus on kõrge. Suletud, korporatiivsetes, ühiskondades on sotsiaalne mobiilsus väike.
Sotsiaalsed grupid ja huvirühmad eristuvad religioossete, rahvuslike, tegevusala, ea vms. tunnuse alusel. Näiteks pensionärid, õpilased, talupojad, vaimse töö tegijad. Sotsiaalsed grupid ei paikne üksteise suhtes hierarhiliselt.
10. Huvid
Avalik huvi. - Avaliku huvi seisukohast on olulised ühishüvised ehk sellised hüved, mida ei kasutata eratarbimiseks, vaid mis on kõigile kättesaadavad, nagu loodus, turvalisus, kultuur jne. Mittetulundusühendused ei tohi jaotada oma tegevusest saadavat majanduslikku kasumit muudel kui avalikes huvides olevatel eesmärkidel.
Oluline on siinjuures teha vahet avaliku huvi ja kitsama rühma (nt. ühe maja elanikud; ühe ettevõtte töötajad) huvide vahel; see pole alati kerge ja vahe pole lõplik. Tegevus kitsamalt piiritletud grupi heaks võib samuti olla avalikes huvides, nt. kui see rühm on ebasoodsas olukorras võrreldes muu ühiskonnaga ja seega suurendab selle toetamine ühiskondlikku õiglust. Kuigi paljud mittetulundusühingud ja sihtasutused tegutsevad praktikas avalikes huvides, on nendest seni ainult väike vähemus lülitatud Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud avalikes huvides tegutsevate ühenduste nimekirja. Seal nimetatud ühendustele tehtud annetusi saab annetaja oma maksustatavast tulust maha arvata. (Kodanikuühiskonna lühisõnastik, Mikko Lagerspetz 2004)
Huvigrupp või -rühm. - 1) Teadvustatud ühiste huvide nimel tegutsev ühendus (nt. mittetulundusühendus, liikumine, katusorganisatsioon või võrgustik).
2) Inimesed või organisatsioonid, kelle huvid mõnes küsimuses ühtivad. Vrd. eestkoste; lobitöö; sihtrühm; survegrupid; tagala . Samas tähenduses on kasutatud ka terminit sidusgrupp või -rühm.
11. Pluralismi olemus ja tähtsus
Ühiskonda, kus eksisteerivad erinevad vaated, ideoloogiad, organisatsioonid, omandivormid, kultuurid ja sotsiaalsed grupid, nimetatakse pluralistlikuks. Pluralism on demokraatliku ühiskonna oluline tunnus. Pluralism mitte ainult ei luba erinevusi, vaid peab erinevusi väärtuseks, ühiskonna rikkuseks, selle arengu eelduseks ja stabiilsuse aluseks, nende arendamist omaette eesmärgiks. Pluralismiga seotud mõiste on multikultuursus – see on paljude kultuuride kooseksisteerimine , kusjuures nad ei ole üksteisele allutatud, toimub integratsioon ja mitte assimileerimine .
Pluralismi põhilised poliitilised printsiibid:

• sallivuslik hoiak – austatakse õigust olla vastandlikult erinev
  
• koostöö – tegevus, kus võitjad on mõlemad osapooled
  
• dialoog – orienteeritus positiivsele programmile, alati peab leidma ühisosa
  
• solidaarsus – tunne, et ollakse samas paadis, et ühe osapoole kahjustamine kahjustab ka teist
  

Pluralismi vastandmõisted: võitlus kultuuride, sotsiaalsete gruppide jmt. vahel, likvideerimine, assimileerimine, sallimatus, tõe monopoli kuulutamine.
12. Sotsiaalsed probleemid (tööpuudus, vaesus, kuritegevus)
Sotsiaalsed lõhed. Sotsiaalne sidusus ja sotsiaalne tõrjutus – õpik lk.57
Inimarengu jätkumiseks peavad ühiskonna liikmed olema omavahel seotud sellisel viisil, et nad saaksid normaalselt areneda: õppida. töötada, suhelda ning osa võta ühiskonna ja omaenda asjade korraldamisest vastavalt igaühe huvidele ja võimetele.
- sotsiaalne sidusus - kas on sillad erinevate sotsiaalsete gruppide vahel
- sotsiaalne tõrjutus - inimesed ei osale ühiskonna ressursijaotuses, võimusuhetes, kultuurielus
Selleks, et välja selgitada, kuidas sotsiaalne kihistatus mõjub ühiskonna stabiilsusele, kasutatakse sotsiaalsete lõhede mõistet. Ka lõhed moodustuvad erinevate tunnuste alusel: varanduslikud, usulised, ideoloogilise, etnilised jne. – see mõõdab, kui suured on vahed erinevate gruppide ja kihtide vahel
Tugev on selline ühiskond, kus on mitmeid erisusi, kuid ükski lõhe ei pääse domineerima - ühiskond on pluralistlik, aga samas ka stabiilne. Juhul kui toimub lõhede kumuleerumine – kõik erisused koonduvad ühte kohta - võib toimuda sotsiaalne plahvatus , kriisiolukord .
Augustis 2004 korraldas Vabariigi presidendi akadeemilise nõukogu juures tegutsev sise- ja rahvusliku julgeoleku komisjon ekspertküsitluse sotsiaalse turvalisuse ja sisejulgeoleku kohta Eestis. Küsitluse eesmärgiks oli selgitada, kuivõrd praegune sisejulgeoleku korraldus aitab ennetada ohte ja luua turvalist elukeskkonda. Enamik eksperte hindas sisejulgeoleku taset madalaks ja nimetas olulisemat ohtudena:

A: Väga riskantsed ohuallikad

Narkomaania , kohalik kuritegevus, liiklusohud

B Kõrgendatud riskiga ohuallikad

HIV/AIDS; Alkoholism

C Arvestatava riskiga ohuallikad

Koduvägivald, prostitutsioon, koolivägivald, tänavalapsed, kodutud
D Vähem ohtlikud riskid
Rahvusvaheline organiseeritud kuritegevus, rahvusvaheline terrorism , rassism , sallimatus, immigratsioon vaesematest riikidest
13. Heaoluriik ja heaoluühiskond (lk.13-16)
Tööstusühiskonnas kaasnevate riskide vähendamiseks ( tururisk , bioloogiline risk jmt) kujunes 19.saj. II poolel eriline ühiskonnakorralduse tüüp - heaoluriik. Loojaks on Otto von Bismarck . Iseloomustab sotsiaalpoliitika olulisus valitsemistegevuses. S.t., et lisaks klassikalistele funktsioonidele ( seadusloome , riigikaitse , õiguskord), on riik võtnud enda kanda ka sotsiaalseid ning majandust reguleerivaid funktsioone. Majandusliku efektiivsuse kõrvale seatakse siin alati sotsiaalne õiglus.
Heaoluriigi kaks peamist tunnust:
- Ressursse (rahalisi) võib kanda ühest valdkonnast teise (näit. tervishoidu ja haridusse) ja rikkamatelt vaesematele – nn ülekandeühiskond
- 40-50% avalikest kuludest läheb sotsiaalsfääri vajadusteks
Heaoluriigi põhimudelid: - õpik lk.54-56
- konseravtiiv-korporatiivne - see ongi Bismarcki loodud saksa variant, mis on orienteeritud palgatöötajaile ja soosib just kõrge kvalifikatsiooni ja pika staažiga töötajaid.
- sotsiaaldemokraatlik heaolumudel - Skandinaavia -tüüpi heaoluriik. Rõhutab solidaarsust ja pakub hüvesid kõigile kodanikele , olenemata nende sissetulekust või ühiskondlikust staatusest. Eesmärgiks on varanduslike erinevuste vähendamine ühiskonnas, mis toob kaasa kõrged maksud .
- liberaalne heaolumudel – USA, Jaapan, Eesti? - minimaalriik, tagada kõrge tööhõive ja inimeste valikuvabadus ning konkurents kõigis valdkondades.
Heaoluriigi suhe heaoluühiskonda
Majanduskriisi tingimustes on riigi võimalused oma kodanike heaolu tagada piiratud. Et taolisest eesmärgist siiski mitte loobuda, on vaja jagada heaolu tagamise kohustused riigi, tööandjate, mittetulundussektori ja kodanike vahel ära. Taoline vastutuse laiendamine tähendakski üleminekut h.-riigilt h.-ühiskonnale.
14. Ühiskonna jätkusuutlikkus ja ühiskonnaelu valdkondade seotus. – õpik lk.23-28
Jätkusuutlik areng on niisugune areng, mis rahuldab praeguse põlvkonna vajadused ja püüdlused, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade samasuguseid huve. Hõlmab peamiselt järgmised valdkonnad:

• rahvastiku jätkusuutlik areng, nii kvantitatiivses kui kvalitatiivses mõistes. Hõlmab rahvastiku juurdekasvu , tähelepanu pööramist rahvastiku tervisele, haridusele ja heaolule. – kulutused sotsiaalpoliitikale pole mitte kulu, vaid investeering.
  
• Majanduse jätkusuutlik areng
  
• Keskkonna jätkusuutlikkus
  

Jätkusuutlik majandamine eeldab (loodus)ressursside kasutamist nende isetaastumisvõime
piirides. Taastuvate ressursside kasutamise piirid on määratud süsiniku, vee ja teiste ainete
looduslike ringete isetaastumisvõimetega. Jätkusuutlik ressursikasutus ei tohi ühegi ressursi puhul ületada ressursside taastootmise kiirust ja puhverdusvõimet.
Jätkusuutlik valitsemine – võim peab olema legitiimne ja efektiivne, läbipaistev ja kodanikke kaasav . Ühtki eelmainitud probleemidest ei tohi lahendada teiste arvelt.
Jätkusuutlikkuse tagamisel lähtutakse maailmas Rio de Janeiros vastuvõetud ülemaailmsest keskkonnastrateegiast Agenda 21.
Eesti omakorda lähtub programmist Säästev Eesti 21, mis on arenguprogramm aastani 2030. Säästev Eesti 21 määratleb Eesti riigi ja ühiskonna arendamise eesmärgid aastani 2030 ning seostab majandus-, sotsiaal- ja keskkonnavaldkonna arengud kooskõlas ülemaailmsete (Agenda 21) ja Euroopa Liidu pikaajalist arengut määratlevate dokumentidega. Strateegia eesmärgiks on arengus ühendada globaalsest konkurentsist tulenevad edukusenõuded säästva arengu põhimõtete ja Eesti traditsiooniliste väärtuste säilitamisega. Üldise arengusuunana määratletakse riigi liikumine teadmuspõhise ühiskonna suunas.
Säästev Eesti 21 määratleb Eesti pikaajaliste arengueesmärkidena aastani 2030:

• Eesti kultuuriruumi elujõulisus
  
• Inimese heaolu kasv
  
• Sotsiaalselt sidus ühiskond
  
• Ökoloogiline tasakaal
  

ÜHISKONNA VALITSEMINE
Demokraatlik valitsemiskord. Valitsemise põhivormid: presidentalism , parlamentarism . Monarhia ja vabariik. Sotsiaalsed liikumised ja erakonnad . Huvide esindamine ja teostamine . Poliitilised ideoloogiad. Valimised: funktsioonid, erinevad valimissüsteemid, valimiskäitumine, valimiste tulemused. Koalitsioon. Opositsioon . Seadusandlik võim. Parlamendi töökorraldus. Täidesaatev võim. Valitsuse moodustamise põhimõtted. Bürokraatia. Korruptsioon . Riigipea . Kohtuvõim. Eesti kohtusüsteem. Euroopa Nõukogu Inimõiguste Kohus. Euroopa Kohus. Ombudsman . Võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõte. Riigikontrolli ja Õiguskantsleri institutsioonid. Kohalik omavalitsus . Kesk- ja regionaalvõimu suhted. Euroopa Liidu institutsioonid.
1. Demokraatlik valitsemiskord lk.96,
Demokraatia on rahva võim
Kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.
Rahvas teostab kõrgeimat võimu PS alusel – vt. III ptk § 56

• Riigikogu valimiste
  
• rahvahääletuse ehk referendumi kaudu
  

Põhilised valitsemisvormid ehk režiimid

• Demokraatlikud režiimid (konstitutsioonilised režiimid) - seadusega piiratud valitsused:
  
• Mittedemokraatlikud režiimid ( autoritaarsed , totalitaarsed) - valitsuste võimupiirid on tegelikkuses määramata
  

Põhiseaduslikkus ehk konstitutsionalism on valitsemine, kus võimu teostatakse piiratud või seadusega määratud viisil, on tagatud võimude lahusus.
Peamised demokraatia vormid lk.62:

• otsene demokraatia ehk antiikdemokraatia. Otsene demokraatia tänapäeval on referendum
  
• esindusdemokraatia ehk liberaalne demokraatia. Esindusdemokraatia variandid
  
  • elitaardemokraatia – võim koondub kitsa grupid professionaalsete poliitikute kätte
    
  • osalusdemokraatia – kodanikud kaasatakse kodanikuühiskonna kaudu otsustusprotsessi
    

2. Valitsemise põhivormid: presidentalism, parlamentarism – õpik lk.97-100

• Presidentalism (USA)– riigipea ja täitevvõimu juht on president . Seadusandlik võim parlamendil. Seadusandliku kogu mõju täidesaatvale on suhteliselt nõrk. President on tihedamalt seotud täidesaatva võimuga.
  
• Poolpresidentalism (Venemaa, Prantsusmaa, Soome) – president jagab valitsusjuhi rolli peaministriga
  
• Parlamentarism (Saksmaa, Eesti) – kõige tähtsam parlament . Valitsus moodustatakse parlamendivalimiste tulemuste põhjal, peaminister vastutab parlamendi ees. Riigipea on erapoletu iseseisev võimuinstitutsioon.
  

3. Riigivormid : monarhia ja vabariik – ei ole seotud riigi demokraatlikkusega, lihtsalt küsimus selles, kes on riigipea.
Tänapäeva riigikorralduse vormid: unitaarriik, föderatsioon ehk liitriik, konföderatsioon ehk riikide liit.

4. Sotsiaalsed liikumised ja erakonnad.(lk.80 –88) Huvide esindamine ja teostamine

Survegrupid ja sotsiaalse liikumised
4.1. Survegrupp on legaalselt tegutsev ühiskonnarühm, mis püüab suruda oma taotlusi poliitikase avaliku arvamuse või poliitikute mõjutamise teel. (Vt. tabel ÜÕ lk.84 parteide ja survegruppide erinevustest )
Survegruppide liigid:

• kategooriakaitse grupid – näiteks ametiühingud või tööandjate liidud (Eesti Ametiühingute Keskliit ja Eesti Tööandjate Keskliit)
  
• edendamisgrupid – keskkonnakaitsjad – näiteks Teeme Ära 2008 algatusgrupp, Minu Eesti 2009 algatusgrupp vt. www.minueesti.ee/
  

Tegutsemise meetodid: kaudne surve avaliku arvamuse kujundajana, otsene surve lobitöö kaudu. Poliitikuid mõjutades ja erakondi sponsoreerides (ettevõtjate liidud jmt.)
4.2. Sotsiaalne liikumine – erineb survegrupist, kuna liikmeskond on piiritlemata , on lühiajaline ja probleemipõhine. Sageli riigiülesed. – feministide liikumine, gei- ja lesbiliikumine , globaliseerumisvastased.
Tunnused: killustunud võrgustikud, mitte selge ülesehitusega, probleemipõhised, eelistavad otseseid aktsioone, edendavad teatud väärtusi.
4.3. Erakond ehk partei on üht poliitilist ideoloogiat pooldavate inimeste organisatsioon , mille põhieesmärk on oma huvide realiseerimine riigivõimu kasutades. Partei aluseks