Sissejuhatus biosüstemaatikasse kordamisküsimused ja vastused (0)

1. Milleks on vaja teaduslikku bioloogilist nomenklatuuri?
Nomenklatuur on zooloogide ja muude bioloogide ühine erialane keel (et kõik, sh
teadlased üksteisest õigesti aru saaksid). Kõigel, mida/keda me kasutame ja vajame,
peab olema nimi, mitte kiretu kood. Arvudest koosnev kood sobib hästi arvutile, mitte
meie ajule.
2. Milleks on vaja bioloogilise nomeklatuuri koodekseid?
Et reguleerida loomade teaduslike nimetuste vormikohast moodustamist ja kasutamist.
3. Milliseid keeli kasutab teaduslik nomenklatuur?
See on küll ladina tähtedega kirjutatud ja ladina grammatika kohane, aga sõnatüvi võib
olla ükskõik mis keelest.
4. Kuidas mõista nomenklatuuri universaalsust, unikaalsust ja stabiilsust?
Nomenklatuuri kolm põhimõtet on universaalsus , unikaalsus ja stabiilsus.
Universaalsuse tagab Õhtumaa keskaja pärand – ladina keel. Unikaalsuse (et igal
taksonil oleks üksainus tunnustatud nimi) ja stabiilsuse (et nimed võimalikult vähe
muutuksid) eest hoolitseb nomenklatuurikoodeks.
5. Kas nomenklatuuri reeglid reguleerivad ka elusolendite süsteemi?
Zooloogiline koodeks reguleerib ainult loomade teaduslike nimetuste (nominaalsete
taksonite ) vormikohast moodustamist ja kasutamist, mitte süsteemi. Süstemaatikasseliikide
eristamisse, liitmisse või rühmitamisse, ta ennast ei sega.
6. Mida tähendab takson ja mida nominaalne takson?
Takson on taksonoomia põhimõiste ning organismide süstemaatika üksus. Taksonite
(liikide või rühmade) teaduslikke nimesid võib hüüda ka nominaalseteks taksoniteks.
7. Mida tähendab binaarne nomenklatuur?
Binaarne nomenklatuur (ka binomiaalne nomenklatuur) on ladinakeelsete liiginimede
nimetamine kahesõnaliste väljendite (binaarsete nimetuste) abil järgmisel viisil:
● Liigi perekonnanimi kirjutatakse esimesena ja alati suure tähega.
● Liiginimi kirjutatakse teisena ja üldjuhul väikese tähega.
Binaarse nomenklatuuri võttis 18. sajandil kasutusele Karl von Linné.
8. Zooloogilise, botaanilise ja bakterioloogilise nomenklatuuri koodeksite
erinevusi.
9. Milliste elusolendite rühmade nimesid reguleerib botaanilise nomenklatuuri
koodeks?
Taimed, seened, vetikad
10. Liigi, perekonna ja sugukonna tase zooloogilises ja botaanilises
nomenklatuuris.
Sugukonna taseme teaduslik nimi moodustatakse tüüpperekonna nimest, lisades tolle
sõnatüvele (omastavas) vastava lõpu: sugukonnal idae,ülemsugukonnal oidea,
alamsugukonnal inae,triibusel ini.Sugukonna taseme nimedes tuleb jälgida, et lõpp (idae,
inae jne.) oleks lisatud põhisõna (perekonna nime) omastavale käändele, milles võib esineda laadivaheldust. Näiteks Piscicola – Piscicolidae, aga Hirudo – Hirudinidae, Tubifex – Tubificidae, Anas Anatidae. Botaanilises nomenklatuuris on veidi teisiti: näiteks sugukonna nimel lõpp aceae,
seltsil ales , klassil enamasti opsida või mycetes, hõimkonnal phyta või mycota jne. Eesti keeles nimetavad botaanikud nii sugukondi kui seltse lõpuga lised (taimed nagu polekski päriselt elus, „ lased “!).
11. Perekonna teadusliku nime kuju ja moodustamine.
Perekonna taseme nimed on alati nimisõnad ainsuse nimetavas käändes ja suure
algustähega. Perekonna nimi võibki olla ladina või kreeka või muus keeles sellesama
tähendusega. Näiteks Canis (koer), Passer (varblane), Lumbricus ( vihmauss ). Aga võib
ka olla tuletatud mõnest maakohast või isikunimest, enamasti lõpuga ia,
näiteks
Baicalia, Olavius või Barryjamiesonia. Päris isikunime loomaperekonnale panna pole
sünnis. Tänapäeval pannakse homonüümia vältimiseks tihti liitsõnalisi nimesid, kus
põhisõna on rühma iseloomustav, näiteks Atlantodrilus („drilus“ tähendab rõngussi,
„atlanto“ ookeani). Kõlbavad ka ükskõik mis rahvuskeelest võetud nimed või hoopis
väljamõeldud sõnad.
12. Liigi ja alamliigi teadusliku nime kuju.
Liiginimed on binaarsed ehk kaheosalised: perekonnanimi ja sellele järgnev liigiepiteet
(liigitäiend). Epiteet kirjutatakse väikese algustähega ja võib olla kas nimisõna
nimetavas, nimisõna omastavas (kui näitab kuuluvust või päritolu) või omadussõna
nimetavas käändes (kui näitab omadust või päritolu). Teaduslike nimede loomisel või
ümberseadmisel tuleb veidi ladina grammatikat tunda. Nad peavad olema vormilt
ladinapärased.
Alamliigi puhul lisandub ka tolle epiteet, nimi saab kolmeosaliseks. Näiteks peipsi tint
(meritindi alamliik ) on Osmerus eperlanus spirinchus. Kui tahetakse märkida liigi
kuulumist alamperekonda, lisatakse tolle nimi perekonnanime järele sulgudes, näiteks
Gammarus (Rivulogammarus) lacustris (järvekirpvähk).
13. Liigi teadusliku nime kuju koos alamperekonna nimetamisega.
Kui tahetakse märkida liigi kuulumist alamperekonda, lisatakse tolle nimi
perekonnanime järele sulgudes, näiteks Gammarus (Rivulogammarus) lacustris
(järvekirpvähk).
14. Liigiepiteedi moodustamise põhireeglid.
Isikunimest tuletatud liigiepiteet pannakse enamasti omastavasse: mehenime lõpp
omastavas on i (varem ka ii,kui teadlased lisasid omaenda perekonnanimele
ladinapärase lõpu „ius“), naisenime lõpp ae, mitme isiku järele pandud epiteedi lõpp
orum või arum . Näiteks Amphichaeta leydigi või Amphichaeta leydigii (pandud
Leydigi/Leydigiuse auks) – neid võib käsitada sama nime vormidena. Tohib kasutada ka
isikunime nimetavas käändes, näiteks Mesenchytraeus viivi. Isikunimest tuletatud
liigiepiteet kirjutatakse tänapäeval väikese algustähega, näiteks Acipenser baeri , mitte
Acipenser Baeri (siberi tuur)
15. Liigi autori ja kirjeldamise aasta lisamine (eraldi loomade ja taimede nimedel)
T aimedel Liigi nimetuse järel on teaduslikes töödes liigile nime andnud autori(te) nime
lühend(id) või nimi tervenisti.
16. Sugukonna teadusliku nime moodustamine ja kuju loomadel ja taimedel.
17. Kõrgemate tasemete taksonite (selts, klass jne.) teaduslike nimede moodustamine
loomadel ja taimedel.
18. Eestikeelsete nimede moodustamine liigile, perekonnale , sugukonnale,
seltsile ja kõrgematele taksonitele.
Eesti keeles on omakeelsetel sugukonna taseme loomanimedel lõpp lased,
seltsi taseme nimedel lised.
Näiteks: kiskjaliste seltsis on sugukonnad kaslased , koerlased, kärplased jt;
mardikaliste seltsis sugukonnad põrniklased , siklased, kärsaklased jt. Klasside ja
hõimkondade nimed on lihtsalt mitmuses . Liigitäiend käib perekonnanime ette.
Botaanilises nomenklatuuris on veidi teisiti: näiteks sugukonna nimel lõpp aceae,
seltsil ales, klassil enamasti opsida või mycetes, hõimkonnal phyta või mycota jne. Eesti keeles nimetavad botaanikud nii sugukondi kui seltse lõpuga lised (taimed nagu polekski päriselt elus, „lased“!)
19.Mis on homonüümia ja mis on sünonüümia ?
Homonüümianähtus,
mille puhul kirjutatakse või hääldatakse kahte sõnavormi
juhuslikult ühtemoodi , kuid neil on erinev tähendus
Sünonüümiaon
sama või lähedane tähendus .
20. Prioriteedireegel nomenklatuuris.
Kõlblikke nimesid võib samale taksonile olla aja jooksul pandud mitu (need on siis
sünonüümid!). Neist on kehtiv („ valid “) , tavaliselt vanim (kuid mitte enne 1758 . aastat!).
Tollel on prioriteet. Kui vanim osutub mittekehtivaks (näiteks on kasutatud
homonüümina mitme taksoni kohta või on valesti määratud), kehtib vanuselt järgmine
kõlblik sünonüüm . Kui noid pole võtta, luuakse uus nimi.
Prioriteedireeglist võib teha erandeid (kui näiteks leitakse mõni väga vana, juba
unustatud nimi) nomenklatuurikomisjon.
21. Teadusliku nime kõlblikkus ja kehtivus.
Kõlblikke nimesid võib taksonil olla mitu, kehtib korraga üksainus. Nimetus on kõlblik
(„available“) siis, kui ta on avaldatud üldiselt kättesaadavas trükises (ajakirjaartikkel või
raamat, viimasel ajal teatud tingimustel ka elektrooniliselt ) koos ammendava
kirjeldusega või vähemalt diagnoosiga ja joonisega, mis teda teistest eristada
võimaldab. Uuemal ajal nõutakse ka, et uuel liigil oleks kindel tüüpisend(id), mis on
säilitatud kogus või muuseumis , võimalikuks täiendavaks uurimiseks.
Uue perekonna kirjeldamisel tuleb kindlasti märkida tüüpliik, uue sugukonna
kirjeldamisel tüüpperekond
22. Nomenlatuursed tüübid: tüüpisend, tüüpliik ja tüüpperekond.
Tüüpisend- liigil
Tüüpliik-perekonnal
Tüüpperekond- sugukonnal
23. Mida tähendavad süntüüp, holotüüp, paratüüp, lektotüüp, neotüüp?
Süntüüp liigi esimesel kirjeldamisel kasutatud isendite seeria. Nende seast valitakse
üks, kõige tähtsam holotüüp , teisi kui neid on paratüüpideks . Kui aga algselt pole
neist kumbagi tähistatud, valib esimene revideerija nende asemele tüüpseeriast
lektotüübi , ja võimalusel ka paralektotüübi. Kui algset tüüpmaterjali pole alles, aga
perekonna korrastamiseks on tüüpi väga vaja, võib revideerija valida neotüübi aga see on erand .
24. Milliseid tähti ja fonte kasutada teaduslikes nimetustes?
var , varietas varieteet (teisend); f, forma vorm; s.l. sensu lato laias mõistes; s.str sensu; stricto kitsas
mõistes; p.p. pro parte osaliselt; coll. Kollektiivliik (st liigi süstemaatika vajab veel uurimist ); auct. auctorum erinevate autorite järgi. Carl Linne käest nime saanud liikide nimetuste järel on autorit tähistav lühend L. Kui hübriidsele liigile on on antud oma nimi, pannakse perekonnanime ja epiteedi vahele x . Ladinakeelne nimetus kirjutatakse kaldkirjas. Perekondade nimed ja kõrgemate
taksonite nimed algavad alati suure algustähega, liigiepiteet alati väikese tähega.
25. Mida tähendavad lühendid
„sp.“liik, „ssp.“alamliik, taimetaksonite tähistamiseks allpool liigitasandit
„spp.“liigid, „n. sp.“uus liik,„n. g.“uus perekond, „nom. n.“uus nimi, kui endine on kehtetu ja sünonüüme pole, „n. comb.“epiteedi ja perekonnanime uus ühendus, „n. nud.“ paljas nimi, ilma kirjeldusteta avaldatud, pole kõlblik
26. Milleks on veel vaja Rahvusvahelist Zooloogilise Nomenklatuuri Komisjoni,
kui nomenklatuurikoodeks on juba olemas?
Teeb vajadusel väikesi muudatusi, võtab vastu avaldusi erandite taotlemiseks ja teeb
nende kohta otsuseid, mis avaldatakse tema ajakirjas. Võib isegi tunnistada kehtetuks
vanima sünonüümi, vaatamata prioriteedile.
27. Darvinism ja lamarkism: mis on neis ühist, mis erinevat?
Darvunism liikide
muutlikus loodusliku valiku mõjul. Vähem kohastunud liigid
hukkuvad. Organismide täiustamine ei vaja mingit sisemist tendetsi, on ka suguline
valik. Liigiteke on pikaajaline, teisendist saab liik. Vahepealsed vormid surevad välja.
Võimalikud on ka konvergents ja taandareng .Muutlikkuse põhjused on tõenäoliselt
elutingimustes.
Lamarkism Jumal
oli algpõhjus, lõi eelduse, aga edasi arenes loodus ise.Perekondade
ja liikide tasemed on muutlikkus ja külgharud , mitte tõusurida. Täiustamist põhjustab
olendite sisemine tendents, muutlikkust keskkond.Taimed ja alamad loomad muutuvad
keskkonna otsesel toimel, kõrgemad loomad kaudsel toimel (tahtlikult harjutades). Elu
jooksul kujunenud muutused päranduvad järglastele, kui nad on omased mõlemale
vanemale.
28. Darvinistliku olelusvõitluse põhiprintsiip: kas ellujäämine või paljunemine ?
Organismide liigid on tekkinud loodusliku valiku tulemusel. Loodusliku valiku tingib
järglaste suur hulk ja muutlikkus, mistõttu vähem kohastunud hukkuvad, nii et
üleasustust ei teki. (Olelusvõitluse mõiste ise pärineb Wallace’ilt).
29. Mille poolest oli Linné taimeja
loomariigi süsteem kunstlik?
See on võimalikult lihtne, väheste välistunnuste alusel. Mõeldud võimalikult kõigi tuntud
olendite lihtsaks arvelevõtmiseks ja kirjeldamiseks. Ainult 4 taset.
30. Sünteetiline evolutsiooniteooria: millest sünteesitud?
Kujunes 1930dail, areneb tänaseni. ühendab geneetikat, ökoloogiat ja
evolutsiooniõpetust. Sünteesitud mikroevoulutsioonist (toimub pidevalt ja paljudes
suundades ka pöörduvalt populatsioonides) ning makroevolutsioonist (avaldub siis kui
populatsioonid eralduvad üksteisest niipalju, et nende vahele tekib ristumistõkesiis
on sündinud uued liigid).
31. Mis oli viga mitšuurinlikul bioloogial, evolutsiooni vaatenurgast?
32. Kunstlik süsteem, evolutsiooniline süsteem, fülogeneetiline süsteem.
Kunstlik süsteemvõimalikult lihtne, väheste välistunnuste alusel (näiteks kroonlehtede ja tolmukate arv taimedel)
Evolutsiooniline süsteemklassikaline, põhineb eelkõige morfoloogial ja intuitsioonil.
Mahutab kõik taksonid “kastidese”. Ei põlga ka parafüleetilisi taksoneid. Ülevaatlik, stabiilne ja sobib registrisse .
Fülogeneetiline süsteem põhineb klaadidel, tunnistab vaid monofüleetilisi taksoneid.
Peegeldab paremini looduslikke protsesse, aga on suhteliselt ebatäielik ja
muutuv.Tegelikkuses püütakse klaade ikkagi rühmitada klassikaliste taksonite ja
nimede alla, aga see ei õnnestu alati, ja viib järjekindlal rakendamisel absurdini (näiteks
kõhrkalade sõsarklaadi „ luukalad “ kuuluksid ka neljajalgsed, muidu oleksid luukalad ja
parafüleetiline rühm!).
33. Pärilikkuse kandjad : mis on tuum, kromosoom , geen, plasmiid?
Tuum kannab pärilikkusainet (DNA), mis päristuumsetel paikneb hiiglapikkade, kahes
“niidist” koosnevate molekulidena. Enne raku pooldumist tiheneb ta kromosoomideks
DNAsse kodeeritud “kolmetäheliste sõnadena” raku ja kogu organismi pärilikkus .
Geen valgu sünteesi määrav lõik DNA ahelas.
Plasmiidbakteritel (kellel pole rakutuuma ega kromosoome), on neil igas rakus
“lahtiselt” üks suurem DNA ahel, enamasti suletud rõngana; vahel lisaks veel üksikuid
lahtisi juppeplastiide
34. Lihtjagunemine, mitoos ja meioos.
Mitoos päristuumse olendi rakutuuma jagunemine, mille puhul kromosoomid jaotuvad
tütarrakkude vahel võrdselt.
Meioos taandjagunemine. Enne järgmist sigimist tuleb taastada sugurakkude endine
ühekordne (haploidne) arv, mis muidu igas põlvkonnas kahekordistuks. Meioosis
jagunevad algul kromosoomid kaheks (ühesuguseid saab neli!), aga siis jaguneb rakk
kiiresti kaks korda järjest, nii et iga tütarrakk saab ühe komplekti.
35. Stabiliseeriv ja suunatud muutlikkus.
36. Dominantsed ja retsessiivsed tunnused.
Dominantsed ühe tunnuse alleeli valitsemine ( domineerimine ) tunnusepaaris
(alleelipaaris) teise üle. Näiteks must värv domineerib valge üle
Retsessiivsusühe
tunnuse ( alleeli ) varjuvus tunnusepaaris ( alleelipaaris ) heterosügootse genotüübi puhul
37. Homosügootsus ja heterosügootsus .
Homosügootsus mõlemalt vanemalt päritakse (aa või AA)
Heterosügootsus asuvad ühe geeni erinevad alleelid .Nt üks alleel on dominantne ja teine alleel retsessiivne .
38. Haploidsus , diploidsus, polüploidsus .
Haploidsus sugurakkude endine ühekordne arv
Diploidsus liigiomase kromosoomikomplekti kahekordsus indiviidi ( raku ) kromosoomistiku
Polüploidsus kromosoomikomplektide paljukordsus; haplofaasis ( sugurakkudes ) on
kromosoomikomplekte rohkem kui üks (n > x) ja diplofaasis (viljastatud munarakkudes)
rohkem kui kaks, tähistatakse (2n > 2x).
39. Mille poolest erineb sugulise ja suguta paljunemisel saadud järglaskond?
Sugulise paljunemise tähtsaim aspekt on meioos, eri isendite genotüüpite segamine
siirdristumisel, mis annab looduslikule valikule materjali. Palju kiirem evolutsioon .
Suguta paljunemine on palju kiirem, kuid edukas ainult ajuti, püsivamates tingimustes.
40. Mis on kloon , ja kuidas ta võib looduses tekkida?
Geneetiline koopia. Tekib looduses vegetatiivsel paljunemisel. Kui tütarisendid jäävad
omavahel seotuks, moodustub neist koloonia.
41. Mis on mutatsioonid ; kas nad on head või halvad?
Suguta paljunemisel tekkivad pärilikud muutused e geenirikked mõnes järeltulijas.
Mutatsioonil on halbu külginäiteks võib tekitada vähki, aga samas palju häid külgi,
suretades halvad ebasoodsad mutatsioonid loodusliku valikuga välja, mis paneb arengu
liikuma.
42. Olelusvõitlus – kellega võideldakse? Suurema osa isendeist hävitab juba varakult
vaenulik eluta keskkond, nälg , ärasöömine teiste organismide poolt (sh. haigused) või
otsene võistlus teiste liikidega ning liigikaaslastega ressursside ja sigimisvõimaluste
pärast.
43. Milleks on looduses vaja surma?
Muidu kasvaks mingi populatsioon liiga suureks ja ei mahuks geomeetrilistesse
piiridesse ära ???
44. Loodusliku ja kunstliku valiku ühisja
erijooni.
Kunstlik valik toimub enamasti täiskasvanud isendite põhjal, keda inimene vajab (aga
näiteks sugupulle võib valida ka nende emaste järeltulijate piimaanni järgi).
Kunstlik valik võib olla suunatud kas tõu (sordi) säilitamisele või kindlas suunas
muutmisele, parandamisele
Looduslik valikPaljude
genotüüpide kandjad võivad olla juba emaüsas või
taimetõusmeina eluvõimetud või nõrgukesed, nii et hukkuvad näiteks arenguhäiretest,
külmast või haigustest veel enne, kui nad aretaja valiva pilgu alla satuvad.
Puhtad liinid ja muidu puhtad tõud (kasvõi pisikesed sülekoerad) on loodusliku valiku
suhtes nõrgemad, säilides vaid inimese hoole all, sest nende sees on vähem võimalikke
edukaid variante , mis peaksid vastu looduslikule valikule. Seevastu retsessiivsete
kahjulike geenide homosügootsus on sisearetuses tõenäolisem. Seepärast väldivad ka
kõik inimeste kultuurid verepilastust
45. Kas ja kuidas erineb geenimanipulatsioon tavalisest sordi(või tõu)
aretusest?
Geenimanipulatsioon on geneetika haru, kus kasutatakse organismide pärilikkuse
muutmiseks geenide siirdamist organismil. Geenitehnoloogia seisneb konkreetsete
DNAlõikude
eraldamises ning in vitro (katseklaasis) töötlemises. Sellele järgneb
töödeldud lõikude siirdamine kas sama või ka muu liigi esindaja kromosoomi , plasmiidi
või viirusesse . Võrreldes tavapäraste sordi ja tõuaretusmeetoditega on geneetilise muundamise suureks erinevuseks võimalus kombineerida väga kaugete liikide geene (nt siirdada geene kalalt tomatitaimele) või sisestada organismi tehisgeene. Muundamisel on tegu looduse poolt seatud liigipiiride ületamisega
46. Kas horisontaalset geenisiiret esineb ka looduses?
jah
47. Sigimise K-ja r-strateegia; kummagi eeliseid .
R-strateegia (roti strateegia)toodavad hästi palju mune, eoseid või seemneid, kuid
seejuures pisikesi ja nõrgalt varustatuid, nii et ainult väga vähestest saab asja k-strateegia
(karu strateegia)toodavad vähe järeltulijaid, aga kasvatavad neid kaua ja suurteks nii et ellujäämine on palju tõenäolisem.
48. Suguline valik kui loodusliku valiku eriliik.
Emased eelistavad suuremaid või värvilisemaid isaseid (suguline valik).
49. Mis on homoloogia ja mis on konvergents.
Homoloogia tähistab struktuurset sarnasust , vastandudes analoogiale kui funktsionaalsele sarnasusele. Näiteks saba tuli algselt kahele poole vingerdavast kalasabast, ujumiselundist. Konvergentsi suurepäraseks näiteks on lendamine. Erineva päritoluga liikidel sarnaste keskkonnatingimuste toimel sarnaste tunnuste kujunemine. Putukate tiivad on neljajalgsete (sh lindude) tiibade suhtes igatpidi konvergentsed, mitte homoloogilised.
50. Eluslooduse organiseerituse tasemeid (mitte segada nomenklatuuri
tasemetega).
Isend on eluslooduse algühik, mis võib koosneda lihtsamal juhul ühestainsast rakust.
Looduslik valik toimib isendite paljunemise ja suremise kaudu olelusvõistluses.
Rakk on terviklik süsteem, mis tuleb iseseisvalt toime oma ainevahetusega ja
kasvamisega ning iseenda paljundamisega.Päristuumne rakk koosneb organellidest,
igalühel on ülesanded: liikumine ( viburid , kulendid), toitumine, energiaga varustamine,
ülesehitusttööd, pärilikkuse hoidmine. Bakterirakus on vähem organelle, aga
funktsioonid on samad. iga bakter omaette isend. Viirus ei ole rakk, vaid väike hulkuv genoom .
Ainuraksete koloonias on isendid mingil põhjusel edukamad kui üksikult.
Hulkraksete organismis on rakud üksteisest sõltuvad, moodustavad terviku, mis
koosneb eri ülesannetele sptesialiseerunud, üksteist abistavatest rakukogumikest.
51. Mis on organ ja mis organell ?
Organ e elund , mis koosneb üksteist abistavatest rakukogumikest. Organell eritalitlusega
rakuosa , mis on ümbritsetud sisemebraaniga.
52. Rakk, koloonia, isend.
Rakk tervikllik süsteem, mis tuleb iseseisvalt toime oma ainevahetusega ja
kasvamisega ning iseenda paljunemisega . Koloonia niitjas , kerajas või vormitu tomp palju
rakke koos. Isend võib koosnevad lihtsamal juhul ühestainsast rakust
53. Ligimesearmastus ehk altruism : kus väljendub, miks tekkinud ja miks püsib?
See on kujundanud väikesi, ainult sugulastest koosnevaid karju, sisuliselt
suurperekondi, kus ka noored, veel mitte sigivad isendid aitavad poegi toita ja valvata.
Oma geenide levitamiseks on kasulik soodustada nii otseste järeltulijate kui ka
lähisugulaste ellujäämist ja sigimist.
54. Liik, alamliik, rass , populatsioon (asurkond).
Liikevolutsiooni tähtsaim ühik, selliste genotüüpide (isendite, populatsioonide) kogum,
mis on võimalised omavahel ristuma. Alamliik nagu rass, vahe on vormiline
Rass sama liigi populatsioonid on selgesti erinevad Populatsioon e asurkond on evolutsiooni taignakauss; ühte liiki isendite, samuti nende perekondade ja karjade kogum, kes tihti omavahel kokku puutuvad ja ristuvad. Toimub alatasa genotüüpide segunemine ja rekombinatsioon , tegelik looduslik ja suguline valik.
55. Millest koosneb kooslus ehk biotsönoos (liikidest või populatsioonidest)?
Ükski isend, populatsioon ega liik ei ela tühjas ruumis, vaid koos väga paljude teiste
naabritega, kes on neile toiduks, varjupaigaks, vaenlaseks jne. Ühes elupaigas
( biotoobis ) koos elavad ja üksteisest sõltuvad olevused moodustavad koosluse ehk
biotsönoosi . Koosluste näiteid: segamets oma mitut liiki puude ja põõsastega, rohuja
samblarindega, mullaga, kõikvõimalike loomade, protistide ja bakteritega .
56. Toitumisahelad ja toitumisvõrgud koosluses (biotsönoosis).
Toiduahelad algab esmaste produtsentidega (taimed, vetikad) jätkub konsumentidega,
kes taimi ja üksteist söövad (näiteks taimetoidulised putukad > röövputukad ja ämblikud
> linnud ja pisiimetajad > suured kiskjad ), ja lõpeb lagundajate e redutsentidega
(seened, bakterid ) Toitumisvõrgud-toiduahelad paljude harudega
57. Populatsioon, kooslus, ökosüsteem ja biosfäär kui evolutsiooni objektid ja
tulemus .
Populatsioonis toimub looduslik valik, mõni võib olla teistest edukam, püsida kauem,
areneda edasi. Populatsioonil pole selgeid piire , nad puutuvad servapidi kokku ja
segunevad üleminekualal. Kooslus iga üksiku liikme kadu või lisandumine mõjutab
kooslust kui tervikut . mida lihtsam kooslus (mida vähem liikmeid), seda kergemini ta
laseb end häirida mõne üksiku liikme muutusest. On kujunenud loodusliku valiku toimel
sellisteks, et püüavad oma tasakaalu säilitada (stabiliseeriv valik). kui temperatuur või
näiteks veevarustus muutub, siis kooslus kas hävib või muutub ( suunav valik).
Ökosüsteem-suured kooslused koos eluta keskkonnaga (meri, järved , metsad jne)
Loodusliku valiku toimel tekkiv (ka tänapäeval inimmõju). Kogu maakera ökosüsteemid
koos neid asustavate elusolenditega moodustavad biosfääri, mis on ka loodusliku
valiku objekt kujunenud sellisel viisil ja osadest, mis suudavad püsida ja areneda.
Elukõlbmatut või arengus kõlbmatuks muutunud biosfääri pole lihtsalt olemas.
58. Sümbioos , kommensalism , mutualism , parasitism.
Sümbioos partnerite vastastikust kasu andvat kooselu. Laiemas mõttes on kolm
alajaotust: mutualism ehk sümbioos kitsamas tähenduses on kasulik mõlemale
osalisele, kommensalism ühele osalisele kasulik, aga teisele (peremehele) pole
sellest kasu ega kahju. Parasitism ühele osalisele kasulik ( parasiit e nugiline), aga
teisele kahjulik.
59. Liitorganismid: samblikud , sümbiontidega loomad, mükoriisa jne.
mükoriisa soontaimede ja seente mutualistlik kooselu. Enamus taimede, sh. puude ja
juurte peal või sees elavad sümbiontsed seened, kelle niidistik toimib otsekui juurte
pikendusena. Arvatakse, et mükoriisa aitas kunagi suurtaimedel maisaad asustada.
Samblikud liitorganismide tuntuim näide, seenest ja vetikast. Mõlemad komponendid
võivad eraldi elada. 30% seeneliikidest võivad samblikke moodustada. Samblikes on
teada nii rohe kui sinivetikad , kokku umbes 50 perekonnast. Kummagi osa suguline
sigimine toimub eraldi; pärast peavad mõlemad uuesti kokku saama. Samblike suguta
sigimine toimub soriitidega, kahest komponendist koos. Seen aga on agressiivsem:
mõni vetikaliik võetakse sümbiondiks, mõni teine seeditakse ära.
60.Sümbiontidega loomad nt:Habeloomad on alla 60 aasta tagasi avastatud
süvamere loomade hõimkond , kelle kehaehituses ja eluviisis on palju üllatavat. Nad ei
neela toitu ega vaja ka päikesevalgust, vaid saavad vajaliku orgaanilise aine ning
energia keha sees sümbiontidena elavatelt kemotroofsetelt bakteritelt.
Nüüd on kemotroofsetest sümbiontidest toitujaid leitud meres – mitte ainult riftiallikate
ümbert, vaid isegi mõõna ajal paljanduva koralliliiva sügavamast kihist : ripsloomade,
rõngusside, ümarusside, lameusside, limuste, käsnade ja vähkide seast. Mõnda
peremeeslooma toidavad koguni mitut liiki bakterid.
61. Tolmeldamine kui sümbioosivorm ja liikidevahelise sugulise valiku nähtus.
Tolmeldamine on mutualistlik kasulik taimedele ja tolmeldajatele. Harilikul viigipuul on
kinnised, pirni moodi kotjad õisikud . Puud on kahekojalised. Ühtedel on õisikutes
tolmukad ja viljatud emakad , milles elavad pahkvaablased. Teiste puude õisikuis on
ainult emakad, ja nood viljuvad. Pahkvaablaste valmikud väljuvad oma kodudest
isasõisikutest ja kannavad sealt kaasa toodud õietolmu ka emasõisikutesse, mis muidu
ei saakski viljuda.
62. Pesaparasitismi näiteid putukail, lindudel jt.
Linnud, kes munevad teiste, enamasti väiksemate lindude pesadesse, kes siis võõrad
pojad välja hauvad ja üles kasvatavad näiteks kägu ja lehmalinnud. Parasiitne
õistaimkäopäkk nugib maa all lepa ja sarapuu juurtel, ei fotosünteesi üldse. Sipelgate
ja termiitide pesad on elupaik kümnetele muudele putukatele (mürmokofiididele,
termitofiididele), mõned on neist märkamatud kommensaalid, mõned vaenlased, keda
tõrjutakse. Kirbud on nii üht kui teist; valmik imeb verd, vastne elab pesaprahis ja sööb
detriiti.
63. Parasitism ja mutualism kui evolutsioonitegur.
Parasiidi ja peremehe vahel toimub “ relvastumise võidujooks”: peremees püüab
tulnukat igati tõrjuda, parasiit seda vastupanu murda või vältida. Iga pisemgi muutus
ühe või teise kasuks annab kohe eelise looduslikus valikus , ja võimeldub.
64. Parasiitide sekundaarne lihtsustumine (taandareng); selle kohastumuslik
väärtus. Paljud seened võivad “kodustada” mitmesuguseid vetikaid, moodustades samblike.
Seen ei parasiteeri küll ise taimelehel, kuid moodustab selle peal viltja kihi, mille
kambrites ja tunnelites elavad arvukad kilptäid.
65. Päristuumse raku sümbiontse tekkimise teooria.
saanud alguse neelatud ja seedimata jäänud teistest rakkudest
66. Liigi kontseptsioonid : tüpoloogiline, bioloogiline, fülogeneetiline.
67. Mikroja makroevolutsiooni vaheline erinevus.
Mikroevolutsioon toimub kiiremini; Mikroevolutsioonilised muutused hõlmavad vähem
isendeid; Mikroevolutsioon tugineb geenialleelide muutumisele ühest vormist teise,
Makroevolutsioon eeldab uut tüüpi geenide teket.
68. Allopatriline ja sümpatriline liigiteke.
Allopatrilisel juhul on mingi organismirühm geograafiliselt täielikult eraldatud lähteliigist,
Sümpatriline liigiteke -puudub uueks liigiks teiseneval organismirühmal geograafiline
eraldatus.
69. Liik ja kõrgemad taksonid: mis on põhimõtteline vahe?
70. Taksonite sugupuu koostamine kladistilisel meetodil.
71. Mis on klaad ja mis on graad.
Klaad- monofüleetiline rühm
Graad- evolutsiooni aste
72. Monofüleetilised, parafüleetilised ja polüfüleetilised taksonid. (rühmad)?
Monofüleetiline on organismide rühm, mis koosneb viimasest ühisest eellasest ja
kõikidest tema järeltulijatest.Monofüleetilised rühmad on näiteks imetajad ja linnud .
Parafüleetiline rühm on organismide rühm, millesse kuulub rühma kõigi liikmete
viimane ühine eellane, kuid mingi osa tema järglastest ei kuulu sellesse rühma.
Parafüleetilised rühmad on näiteks kalad , roomajad , sammaltaimed ja protistid .
Polüfüleetiline rühm on ( kladistikas kasutatava määratluse järgi) organismide rühm,
mille hulka ei kuulu nende viimane ühine eellane. Kladistika seisukohalt on
polüfüleetilised rühmad kunstlikud, nende selgudes rühm klassifitseeritakse ümber.
Polüfüleetilised rühmad on näiteks lendavad selgroogsed ja vetikad .
Polüfüleetiliseks võib nimetada ka rühma, mis on moodustunud mitme eellasrühma
liitumisel (näiteks hübridiseerumise või sümbiogeneesi teel).
73. Plesiomorfsed ja apomorfsed tunnused.
Kui homoloogne tunnus, sama TS liige esineb ainult siserühmas, on see ilmselt
hilisema tekkega ja on järelikult apomorfne (ning välisja
siserühmale ühine tunnus on plesiomorfne). PS:(On oletatud, et sageli esinev tunnus peaks olema plesiomorfne, haruldasem aga apomorfne. Teatakse aga hulgimalt vastupidiseid näiteid.)
74. Geoloogiline ajaskaala , põhilised aegkonnad , nende suhteline kestus.
Vanaaegkond 500 miljonit-250miljonit
keskaegkond 250miljonit -65 miljonit
Uusaegkond 65 miljonit- tänaseni
75. Elu tekkimise ligikaudne aeg ja tookordsed elutingimused Maal.
Maa tekkis oletatavasti 46 miljardit aastat tagasi. Algul kuumad ja vedelad kivimid ning
gaasiline atmosfäär (H2O, H2, N2, NH3, H2S, CO2, CH4 jne. – aga mitte vaba O2!
76. Vaba hapnik vees ja atmosfääris: miks ja (ligikaudu) millal ilmus?
Ürgaegkonna lõpupoole, vähemalt 2 miljardi aasta eest, “õppis” üks bakter rohelise
pigmendi klorofülli ning päikeseenergia abil sünteesima veest ning süsinikdioksiidist
(CO2) orgaanilist ainet – süsivesikuid. Protsess oli energeetiliselt väga tulus , aga selle
käigus eraldus väga mürgine aine, kange oksüdeerija – vaba hapnik (O2).
Klorofülli sisaldavast, fotosünteesivast ja hapnikku tootvast bakterist sai suure ja eduka
tsüanobakterite (Cyanobacteria) hõimkonna esivanem .
Vette hakkas kogunema vaba O2. Tekkisid uued eeltuumsete vormid, võimelised elama
aeroobses, hapendavas keskkonnas. Veest difundeerus hapnik aegamööda ka
atmosfääri, asendades seal süsinikdioksiidi (mida neelasid sinivetikad). Fanerozoikumi
alguseks oli Maa atmosfääri O2sisaldus
juba umbes 1/10 praegusest.
77.Bakterid ( Eubacteria ) ja ürgbakterid ( Archaea ) ürgaegkonnas ja nüüd.
3,3-3,9 miljardit aastat tagasi, olid anaeroobsed valgutilgad koos pärilikke omadusi kandvate RNA ja DNA ahela tükkidega, vanim ja algelisem eluvorm. Nüüd olemas rakukest ,bakteritel jäigem, ürgidel pehmem. ürgid tänapäeval säilinud ekstreemsetes tingimustes (3 hõimkonda) Bakterid edukamad, leidub kõikjal (22 hõimkonda)
78. Päristuumsete ( Eukaryota ) ja hulkraksete teke: ligikaudne aeg, ja miks?
Kolmest eluslooduse domeenist kõige hiljem tekkis päristuumsete ehk eukarüootide
domeen (Eukaryota). 1,31,7
miljardi aasta eest, vanemas aguaegkonnas, kui keskkond
oli juba aeroobne, tekkis elusolendite uus arengutase – päristuumsed rakud.
Eeltuumsetest palju keerulisemad : tuumaga , plasmasiseste membraanidega, viburitega,
mitokondritega, plastiididega (kloroplastidega). Tõenäoliselt tekkisid kõik organellid
järkjärgult fagotsütoosi teel: üks eeltuumne rakk ( vist ürg ) neelas teise raku, aga ei
seedinud seda ära. Tekkis rakusisene sümbioos, kokkuvõttes mutualistlik. Tõendeid:
tuumal, mitokondritel ja plastiididel on kahekordne membraan (rakul endal on
ühekordne).
79. Looma, taime ja seeneriik, ja kas on veel riike?
(2005. a ilmunud käsitluses on päristuumseid 7 riiki, aga ilmselt on osad rühmad koos
kunstlikult.) enamus liike kuulub ikkagi kolme riigi hulka – taimeriiki, loomariiki ja
seeneriiki. Lisaks neile on liigirikkad esiviburlaste riik (paljud vetikad, mitmed alamad
seened), alveolaatide riik (ripsloomad, neelvetikad jt) (neid käsitletakse viimases
süteemis alamriikidena Chromalveolata riigis) punavetikate riik (viimases süsteemis
taimeriigi alamriik), silmviburlaste (õigemini Discimitochondria) riik.
80. Vetikad ( Algae ) kui eluvorm
“Vetikad” pole takson ega klaad, vaid on eluvorm – tinglik nimetus kõigi autotroofsete
olendite kohta, kes ei ole sammalega taimed.
81. Mis vahe on sinivetikail ( Cyanobacteria ) ja ülejäänud vetikail?
Sinivetikad ehk sinikud on peamiselt vees elavate bakterite hõimkond. Tsüanobakterid
on autotroofid, energiat saavad nad valdavalt fotosünteesi teel. Tsüanobakterid ei ole
suguluses teiste vetikateks nimetatavate organismidega , mis erinevatest
prokarüootsetest bakteritest on kõik eukarüoodid . Ent eluviisilt, välimuselt ja
ökoloogiliselt rollilt sarnanevad nad rohkem vetikatega, mistõttu ökoloogiaalases
kirjanduses kasutatakse väga tihti terminit "sinivetikad", vaatamata nende
taksonoomilisele kuuluvusele.
82. Ühist ja erinevat soontaimedel võrreldes punaja
pruunvetikatega?
Punavetikad (Rhodophyta). Ainu ja hulkraksed , on ka suuri. Vibureid pole ühelgi
(kadunud?). Primaarsed kloroplastid . Klorofüllid a ja d, lisaks punane fükoerütriin.
Kasvavad ka õige nõrgal valguses sügaval meres. Vähesed ka magevees . Taimeriigi
alamriik.
Pruunvetikad (Phaeophyta). Suured hulkrakse tallusega, põhjale kinnituvad
merevetikad; mõni kuni 25 meetrit pikk (Macrocystis). Mitmeid liike kogutakse ja
kasvatatakse inimtoiduks kui “merikapsast”. Isasgameedid ja zoospoorid viburitega.
Kloroplastid sekundaarsed, punavetikatest pärit, klorofülliga a ja c.
Soontaimed kasvavad maismaal, on hulkraksed, klorofüll a ja b peamine. Kloroplastid
pole primaarsed. Soontaimede elutsükli peamise osa moodustab sporofüüdifaas, mis
on diploidne , igas rakus on kaks komplekti kromosoome. Tänapäeva soontaimedel on
suurem diploidne sporofüüt. Kloroplastid pärinevad vetikatest. Klorofüll kõigil.
83. Ripsloomad ( Ciliata ): kas ja miks võiksid nad olla loomad, ja millises
süsteemis?
Ainurakseist „loomadest“ on väga tõsise ehituse ja talitlusega ripsloomad (Ciliata).
Ainuraksete loomade” ( Protozoa ) hõimkond vanemais õpikuis jagunes neljaks klassiks:
juurjalgsed (Sarcodina või Rhizopoda), viburloomad (Flagellata), eosloomad (Sporozoa)
ja ripsloomad (Ciliata). Neist ainult ripsloomad (Ciliata) on tänapäeval tunnustatud
loomulikuks taksoniks – hõimkonnaks. Ülejäänud kolm on kunstlikud rühmad, pigem
eluvormid . Ainuraksed ehk algloomad (Protozoa) on organismide rühm, kuhu põhiliselt
arvatakse heterotroofse (mõnel juhul ka miksotroofse) toitumistüübi ning mobiilsuse
tõttu varem loomadeks peetud üherakulised organismid.
84. Protistid: miks tase, aga mitte riik?
Protistid (ka: algloomad; ladina keeles Protista, Protozoa) on eukarüoodid, kes ei kuulu
loomade, taimede ega seente hulka. Protistid on valdavalt lihtsad organismid, suurem
osa neist on üherakulised.
85. Eeltuumse , päristuumse, koloonialise, hulkrakse organismi tase. (ei saa aru
mida selle taseme all on mõeldud).
Prokarüoot -eeltuumne rakk. Neil puudub membraaniga piiritletud tuum ning raku
sisemuses on tunduvalt vähem erinevaid organelle ja membraanseid struktuure kui
eukarüootidel. Enamik prokarüoote on ainuraksed, kuid leidub ka hulkrakseid
organisme. Prokarüootide hulka kuuluvad eubakterid, arhed ja tsüanobakterid.
Eukarüootsed -päristuumne on taime,looma, seene ja paljude protistide rakud.
Eeltuumsetest palju keerulisemad: tuumaga, plasmasiseste membraanidega, viburitega,
mitokondritega, plastiididega (kloroplastidega).
Hulkrakne organism on organism, mis koosneb kahest või enamast rakust. Hulkraksed organismid on kõik kalad, kahepaiksed , roomajad, linnud ja imetajad, ka putukad.
86. Mitokondrite ja plastiidide (kloroplastide) esmane ja teisene teke ning
kadumine.
Mitokondrid on tekkinud pärisbakteritest (on pakutud nii purpurbaktereid kui
gramnegatiivseid).
Plastiidideks (kloroplastideks) on saanud neelatud sinivetikad (tsüanobakterid) – nagu vetikad, kes elavad zooklorellidena paljudes ainuja hulkraksetes loomades . Mitokondrid ja eriti plastiidid võivad olla ka korduvalt omandatud.
Vähestel päristuumsetel (näiteks pisieoselised, Microsporidia) puuduvad mitokondrid.
Paljudel päristuumsetel (sh. loomadel ja seentel) puuduvad plastiidid. Ei tea päris
kindlasti, kas nad on ikka hiljem kadunud, või pole neid kõigis päristuumsete harudes
algselt olnudki.
87. Vendobionta : kes nad olid, ja millal?
Viimaseil aastakümneil on leitud mitmelt poolt Aguaegkonna viimase, Vendi ehk
Ediacara ajastu kivistisi. Peamiselt pehme kehaga olendite jäljendid. On mitme hilisema
hõimkonna üksikuid algelisi esindajaid, aga ka palju isevärki oleseid, keda on
ühendatud koondnime alla Vendozoa ehk Vendobionta. Nood on osalt kiirjad, osalt
kahekülgsed, vist põhja peal lamanud või kinnitunud isendid. Neil ei osata eristada
suud , sooltoru ega kulgemiselundeid. Ediacara vastab ajavahemikule 600...542 miljonit
aastat tagasi.
88. Kambriumi evolutsiooniline plahvatus: kuidas väljendus , ja miks?
Kambriumis toimunud “evolutsioonilisel plahvatusel” (mis kestis tegelikult kümneid
miljoneid aastat) on mitu seletust. Tõenäoselt hakkas loomadel siis “moodi minema”
kisklus. Pehmed , liikumatud kaitseta olesed, sealhulgas vendobiondid, söödi ära.
Olelusvõitluses edenesid ja lahknesid aktiivselt liikuvad, tugevate lõugadega
röövloomad . Aeglastest või kinnitunud loomadest jäid püsima ja arenesid edasi need,
kes olid kiskjate eest kaitstud tugevate kilpidega või ogadega.
Nii või teisiti, „relvastumise võidujooks“ kiskjate ja saagi vahel kiirendas evolutsiooni, lõi
mitmesuguseid kõva toese ehk skeleti vorme, noist aga said tuhandeid kordi
sagedamini kivistised, kui pehmetest kudedest või tervetest toeseta loomadest.
Miks?
Võime näiteks oletada, et siis, umbes 1,5 miljardit aastat pärast sinivetikate ilmumist, oli
lahustunud hapniku sisaldus merevees tõusnud küllalt kõrgele – ligikaudu 1/10
nüüdsest. See võimaldas aeroobselt hingavatel loomadel aktiivsemat elu. Ka suuremad
(protistidega võrreldes) loomad said hakata kiiremini kulgema: nii edukalt jahti pidama
kui põgenema. Võibolla oli ka mineraalse toese ehitamine nüüd füsioloogiliselt lihtsam.
Muutus ju pikapeale ka mitmesuguste mineraalainete sisaldus ookeanis.
89. Hulkraksed loomad ( Metazoa ): kas monovõi
polüfüleetiline rühm?
monofüleetiline rühm
90. Loomade kolm põhilist sümmeetriatüüpi (ühtlasi arengutaset).
Asümmeetrilised loomad, kel polegi veel selgeid sümmeetriatelgi. Koosnevad kahest
rakkudekihist. Hulkraksete kõige algelisem vorm – aga ka mõned parasiidid võivad olla
teiseselt lihtsustunud, algse sümmeetria kaotanud ( Käsnad , naastloomad)
Kiirjad ehk radiaalsümmeetrilised. ( Ainuõõssed , kammloomad)
Kahekülgselt ehk bilateraalselt sümmeetrilised. (Enamus hõimkondi )
91. Kahekihilised ja kolmekihilised loomad, esmane ja teisene kehaõõs (tsöloom).
Kahekihilised: Kiirjad ehk radiaalsümmeetrilised. On pikitelg (sellel oraalne ehk suupoolne ja
aboraalne ehk suuvastane ots) ning mitmesugune arv sellega ristuvaid
sümmeetriatasapindu (2, 4, 6, 8 või enamgi ). Esmaselt kiirjad loomad (Radiata)
koosnevad kahest rakkudekihist (lootelehtedena ektoderm ja entoderm ), nonde vahel
esmane kehaõõs. Kiireline sümmeetria, kombitsatega ringis ümber suu, on kohane
kinnitunud eluviisile. Kiirjas on ka nende siseehitus ja nende vabalt ringi ujuv
meduusijärk.
Kolmekihilised: Kahekülgselt ehk bilateraalselt sümmeetrilised. On eristunud eesja
tagaots, erinevad ala ja ülapool, aga peegelpildis parem ja vasem pool (üks sümmetriatasapind). Keha
tekib neil lootearengus kolmest algsest rakkudekihist ehk lootelehest (ektoderm,
entoderm, mesoderm ), enamasti on olemas teisene kehaõõs ehk tsöloom, mida
osaliselt või täielikult ümbritseb mesodermist epiteel (viimane võib väiksematel puududa
– siis nimetatakse õõnt pseudotsööl). See eluvorm on kohane aktiivseks liikumiseks
kindlas suunas. Suu, toiduhaaramiselundid, meeleelundid ja suuremad närvikeskused
on koondunud eesotsa.
Tsöloom ehk teisene kehaõõs võib lootearengus tekkida kahel viisil (kahes eri
evolutsiooniharus): Skisotsööl (tekib mesodermirakkude
massi vahele). Enamikul tsöloomiga loomadel, esmassuustel (Protostomia). Enterotsööl (mesoderm koos tsöloomiga kujuneb ürgsoole, entodermi külgmistest soppidest). Omane peamiselt
teissuuste (Deuterostomia) klaadile, kel on ka muid iseärasusi.
92. Käsnad ( Porifera ): erinevusi teistest hulkraksetest, ja ühist ainurakse
esivanemaga.
Asümmeetrilised. Nende kehas on vaid viit tüüpi rakke (selgroogseil on tüüpe kuni
paarsada). Koed on olemas, aga rakud nendes omavahel vähe integreeritud; ühe koe
rakud võivad muutuda teiseks koeks. Moone vastsest täiskasvanuks on käsnadel
vastupidine muile hulkrakseile. Teistel jääb vastse ripsmeline välimine epiteel
(ektoderm) pinnale ja sooltoru tekib looma sees. Käsnadel keerab välimine, viburiga
rakkude kiht end sissepoole ja hakkab toitu seedima. Käsnade keha kihid ei ole teiste
loomade lootelehtedega homoloogilised.
93. Ainuõõssed ( Coelenterata ): põhilised eluvormid, sümmeetria, keha kihid.
Algselt kiirelise sümmeetriaga on tänapäeval ainuõõssed (Coelenterata), keda varem
loeti üheks hõimkonnaks; praegu jagatakse neid enamasti kaheks eri hõimkonnaks:
kõrveraksed ( Cnidaria ) ja kleepraksed ehk kammloomad (Ctenophora).
Mõlemail koosneb keha põhimõtteliselt kahest epiteelikihist: välimine on kehasein,
sisemine vooderdab seedeõõnt, mis võib täita muidki ülesandeid (sigimine, kulgemine ).
Suu on, aga eraldi pärakut pole. Kahe epiteelikihi vahel võib olla rakkudevahelisest
ainest mass – mesoglöa.
Eluvormid:Hõimkond kõrveraksed (Cnidaria) esineb kahe eluvormina: kinnitunud polüüp (sageli
nende koloonia) ja vabalt ujuv meduus . Tihti vahelduvad mõlemad sama liigi elutsüklis.
Sümmeetria võib olla nelja, kuue, kaheksakiireline või enamgi. Kõrverakud kehaseinas. Kõva toest eritavate polüüpide kolooniad on korallid.
94. Alamad ussid : kes need on (põhilised hõimkonnad!), ja kas eluvorm või
takson?
lameussid (Platyhelminthes) kärssussid (Nemertea) ümarussid (Nematoda)
ripsussid (Turbellaria) Mingitest ripsussidest põlvnevad parasiitsed ainupõlvsed (Monogenea), imiussid (Trematoda) ja paelussid (Cestoda).
95. Kõrgemad ussid: kes need on, ja miks neid nimetatakse kõrgemateks?
Keha on nii seestkui
väljastpoolt selgesti lülistunud – ka hästiarenenud tsöloomi
jagavad osadeks lülivaheseinad ja pikupidine mesenteer. Kõrgematel ussidel esineb
metameeria, vereringe ja teisene kehaõõs ehk tsöloom; alamatel ussidel need
puuduvad. Vihmauss, hulkharjasuss, mudatuplane
96. Miks on limused ( Mollusca ) ja rõngussid ( Annelida ) ühes evolutsiooniharus?
Kõige algelisemad limused on kergelt lülistunud (segmenteerunud); rõngussid
lülistunud.
97. Kuidas erinevad peajalgsed ( Cephalopoda ) teistest limustest?
Intelligentsed röövloomad. Kuue või kaheksa kombitsaga, millel on arvukalt
iminappasid. Nende suur aju (mida ümbritseb kõhrene kolju ) ja läätsega silmad on
konvergentselt jõudnud tasemele , mis on võrreldav selgroogsetega.
Tänapäeva peajalgsed – kalmaarid, kaheksajalad
98. Miks ei tuletata lülijalgseid ( Arthropoda ) enam rõngussidest ( Annelida )?
Sest viimastel aastatel on teada saadud, et nad on sarnasemad ümarussidele, mis siis,
et hulkjalgsed ja küüsikloomad on neile välimuselt väga sarnased. Selgus, et
lülijalgsetel ja rõngussidel peab lülistus olema iseseisvalt tekkinud. Pealegi katab
lülijalgsete keha limanaha asemel tihe kitiinkest, ja nende vastsed , ka mereplanktonis
elavad, ei ole kunagi trohhofoori kujulised . Ka on lülijalgsete lülistus ikka ainult väline,(
rõngussidel on sisemiselt ka lülistunud) ilma sisemiste lülivaheseinteta.
99. Mis on erinevat ja ühist ümarussidel ( Nematoda ) ja lülijalgseil ( Arthropoda )?
Viimastel aastakümnetel leiti, et lülijalgsed on molekulaargeneetiliselt hoopis lähemalt
sugulased lülistumata “alamatele ussidele” – ümarussidele (Nematoda) jt. Kasvades
peavad nad kesta vahetama nagu ümarussidki. Keha mõlemal pealtvaadates ümar.
Mõlemal lihaseline neel ja kloaak . Pea ja rindmik eristatavad, jäsemed, tundlad ja
suisedlülijalgsetel.
100. Rõngusside ( Annelida ) erinevaid elupaiku ja eluvorme.
Hingamiselunditeks on nahalõpused või toimub hingamine läbi naha. Enamasti
hermafrodiidid, areng otsene (maismaaja
mageveevormid) või trohhofoori tüüpi vastse kaudu (meres elavad liigid). Hulkharjasussidenamik
mereliigid. Hulkharjasusse on tuhandeid liike, peamiselt merepõhjas, nii vabalt liikuvaid kui kinnitunuid. ujuvad, põhjas roomavad, urus elavad (ja sekundaarselt kiirja sümmeetriaga, mõnedi koguni lubitoru eritavad). Väheharjasussid Elavad substraadis, mullas (vihmaussidhakkasid lagunevaid taimejäänuseid süües noid mullaks töötlema , parapoodid kadusid, aga harjased jäid ) või veekogude põhjasetetel (mudatuplased). Kaanid (Hirudinea) on väheharjasussidest tekkinud, kuid kohastunud röövtoidule, teisi loomi neelates või nonde verd imedes. Neil pole harjaseid, aga on eesja tagaotsas iminapp . Vees ja maismaal
101. Mis on ühist kõigil lülijalgseil ( Arthropoda )?
Lülijalgsete (Arthropoda) hõimkonnas on keha väliselt lülistunud, kitiinkattes. Osa
eeskeha lülisid on enam või vähem omavahel kokku kasvanud, moodustades pea ja
rindmiku . Pealülide jäsemed on moondunud tundlateks ja suisteks.
102. Millises keskkonnas tekkisid putukad ( Insecta ), ja mis seda näitab?
Sellest pole kuskil räägitud, ainult mitmed suured seltsid nagu kiletiivalised, liblikalised
ja kahetiivalised on välja kujunenud Keskaegkonna lõpupoole koos õistaimedega,
tolmeldajatena.
103. Mis on ühist ja mis erinevat putukail ( Insecta ) ning hulkjalgseil ( Myriapoda )?
Hulkjalgsed on ussikujulised, lülilise kehaga maismaaloomad.
• Keha jätked on üheharulised.
• Rindmiku ja tagakeha vahel ei ole selget piiri.
• Kere lülid on ühesugused, kuid esineb suurte ja väikeste lülide
vaheldumine.
hulkjalgsete (Myriapoda) neli rühma, kel on palju ühetaolisi kerelülisid, igaühel paar või
kaks jalgu (sajajalgsed, Chilopoda; tuhatjalgsed, Diplopoda, jt.);
putukad (Insecta, Hexapoda), kellel kõigil on eristunud pea, kolme paari jalgadega
rindmik, ning jalgadeta tagakeha. Uusimal ajal on leitud, et hulkjalgsed ja putukad polegi
lähisugulased (?) Tähendab, trahheedega hingamine on neil „leiutatud“ konvergentselt,
kohastumisena eluks maismaal.
Sarnane: üks paar tundlaid, suised, keha on lüliline
104. Sajajalgsete ( Chilopoda ) ja tuhatjalgsete ( Diplopoda ) erinevusi.
Sadajalgsed on lameda pika keha ja suhteliselt pikemate tundlate ning jäsemetega kui
tuhatjalgsed. Sada: mürginäärme ava, röövloomad; kere segmentatsioon homo või
heterotroomne, Tuhat : detriidisööjad; kere pole jagunenud osadeks.
105. Putukate vaegmoone ja täismoone; erinevus meres elavate lülijalgsete
moondest.
Vaeg : muna vastne – valmik. kirbulised Täis: muna vastne nukk– valmik. Liblikalised,
mardikalised.
Meres elavad lülijalgsed: Vähilaadsed on üldjuhul lahksugulised loomad. Reburikastest
munadest väljunud vastsed (naupliused) arenevad moondega. Vähkide seas esineb nii
täiskui vaegmoondega arengut.
N: Aerjalalised on lahksugulised. Munadest kooruvat vastset nimetatakse vähikvastseks
ehk naupliuseks. Elu jooksul kestuvad nad mitu korda.
Kirpvähilised: Arenemine on otsene, nii et vastkoorunud näevad välja samasugused
nagu nende vanemad.
106. Miks trilobiidid ( Trilobita ) ei olnud vähkide ( Crustacea ) üks rühm?
107. Mis on ühist (ja teistest lülijalgsetest erinevat) lõugtundlastel ( Chelicerata )?
Lõugtundlased: (ühine) Keha koosneb paljudest lülidest, mis moodustavad kaks kehaosa pearindmiku
ja tagakeha.
• Suu ümber paiknevad kolmelülilised lõugtundlad, mis on teravatipulised ja sageli
ühendatud mürginäärme juhaga.
• Lõugkobijad on pikemad ja kaetud arvukate karvakestega. Mõnikord võivad need
jätked olla ka sõrakujulised.
• Rindmikule kinnitub neli paari lülilisi jäsemeid. Sooltoru mõlemast otsast avatud,
umbsoppidega eesmises osas.
• Esineb maks.
• Närvisüsteem koondunud peamiselt pearindmiku piirkonda.
• Esinevad lihtsilmad, kuni 8.
• Hingamiselunditeks on raamatkopsud. ( skorpionid, lestad, ämblikud )
• Lahksugulised, areng otsene, toimub munas.
Kehas on eristunud vaid kaks piirkonda: pearindmik ja tagakeha. Pearindmikul on neli
paari jalgu ja ainult kaks paari suiseid, mis paigutuselt vastavad vähkide alalõugadele:
lõugtundlad ja lõugkobijad. Ka lõugtundlased olid algselt mereloomad, aga tänaseks on
alles peamiselt need rühmad, kes asusid juba Vanaaegkonnas elama maismaale.
Hingavad õhku kopsude või õhusoonte abil.
Lülijalgsed: Lülijalgsete (Arthropoda) hõimkonnas on keha väliselt lülistunud, kitiinkattes. Osa
eeskeha lülisid on enam või vähem omavahel kokku kasvanud, moodustades pea ja
rindmiku. Algselt on igal lülil olnud üks paar lülistunud jäsemeid; pealülide jäsemed on
moondunud tundlateks ja suisteks, tagakeha omad tihti kadunud.
108. Kombitspärgsete ( Lophophorata ) ja okasnahksete ( Echinodermia )
sümmeetria.
Kombits: alumine ja ülemine kojapoole, kumbki omaette kahekülgse sümmeetriaga.
sammalloomad (Bryozoa), käsijalgsed (Brachiopoda).
Okas: Osa klasside loomad hakkasid hiljem taas vabalt liikuma, ja mõned taastasid
osaliselt kahekülgse sümmeetria.
109. Algsuused ( Protostomia ) ja teissuused ( Deuterostomia ).
Nimetatakse algsuusteks (Protostomia), sest neil jääb lootesuu (blastopoor) ka
täiskasvanud looma suuks. Kui neil esineb toes , olgu mineraalne või orgaaniline, siis
tekib see ikka kehapinnal. Tsöloom, kui olemas, on kas skisotsööl, või siis pseudotsööl
(ilma vooderdava epiteelita).
Algsuustest erineb üks eraldi klaad – teissuused (Deuterostomia), kuhu kuuluvad ka
selgroogsed. Noil saab blastopoorist pärak , toes areneb keha sees, ja tsöloom areneb
lootel kui enterotsööl, ürgsoole paarilistest soppidest.
110. Teissuuste ( Deuterostomia ) ühistunnuseid (peale suu tekke lootel uues
kohas).
Erinev on ka algsuuste loote lõigustumine, mis tavaliselt on spiraalne (teissuustel
radiaalne). Samuti areneb esmassuuste skelett keha pinnal, teisuustel aga keha sees
sidekoest.
111. Okasnahksete ( Echinodermata ) põhirühmad.
meriliiliad (Crinoidea), madutähed (Ophiuroidea), meritähed (Asteroidea), meripurad
(Holothuroidea), merisiilikud (Echinoidea) ja ketastähed (Concentricycloidea).
112. Poolkeelikloomade ( Hemichordata ) ja keelikloomade ( Chordata )
ühistunnuseid.
Kõigile on ühine lootearengus blastopoori muutumine suu asemel pärakuks, tsöloomi
teke enterotsöölina, skeleti teke keha sees, ja peamise pikutise närviväädi (kui see
olemas) paiknemine seljapoolel, seljaajuna.
113. Mantelloomade ( Tunicata ) ja süstikkala ( Amphioxus ) ühistunnuseid.
Toitumine– ripsmete abil vett läbi neelu ja lõpuspilude ajades. vähemalt vastseeas,
olemas seljakeelik – pikk elastne sidekoest väät seljaaju ja soole vahel. Ja lõpuspilud,
vähemalt looteeas.
114. Selgroogsete ( Chordata ) ja lülijalgsete ( Arthropoda ) ühisja
erijooni.
Erinevalt koljututest, ei ulatu neil seljakeelik eesotsani, kus asub hoopis peaaju
ümbritsev kõhrest või luust kapsel – kolju. Seljaaju ümbritseb jäikadest, kuid omavahel
elastselt ühendatud ja seetõttu painduv selgroog , mis võib seljakeelikut järkjärgult
asendada . Vabalt elavad kahekülgsed loomad. Liikide arv on küll palju kordi väiksem
kui lülijalgseil, nagu ka isendite arv – selgroogsed on lihtsalt palju suuremad, nende
isendeid ei mahukski maailma nii arvukalt kui putukaid ja muid lülijalgseid (kellest paljud
on lausa mikroskoopilised). Lülijalgsetel, nagu muudelgi algsuustel, asub skelett keha
pinnal, selgroogsetel aga tekib teissuuste kombel keha sees, luustikuna. Pindala
kasvab võrdeliselt pikkuse ruuduga , ruumala (ja mass) kuubiga! Välistoesega suur loom
on raskem ja kohmakam, kui sama suur loom sisetoesega – meenutagem evolutsiooni
vastavat “katset” kilpkonnadega. Liiga suurtel putukatel kuluks kogu energia välistoese
liigutamisele. Liiga pisikestel selgroogsetel ei mahuks jälle luustik keha sisse ära.
115.Seljakeeliku ja selgroo saatus selgroogsete ( Chordata ) evolutsioonis .
Närvitoru ümber ja selle kaitseks tekkis alguses kõhrene, hiljem luustunud selgroog.
See kõhrene või luine toes tõrjus järkjärgult seljakeeliku välja. Selgroolülid tekivad algul
kahe kaarena, ülalja
allpool seljakeelikut; lõpuks asendavad seljakeelikut lülikehad.
116. Kalad ( Pisces ) – takson , evolutsioonitase või eluvorm?
117,’. Mille poolest erinevad sõõrsuud ( Cyclostomata ) õigetest kaladest?
Sõõrsuud on lõuatud; neil puuduvad paarilised uimed; neil puuduvad tõelised (luulised)
hambad; neil puuduvad soomused ; samuti puudub sõõrsuudel paariline ninaava ja
paariline ninaõõs.
118.Kalade ( Pisces ) klassid ja nende evolutsiooniline seos neljajalgsetega ( Tetrapoda ).
Vanaaegkonnas, Siluris eristus kalade seas neli klassi. Neist kaks surid peagi välja: rüükalad (Placodermi) ja ogakiirsed (Acanthodii). Kaks klassi elavad edukalt ka tänapäeva meredes ja magevees: kõhrkalad (Chondrichthyes) ja luukalad (Osteichthyes). Ühest vihtuimsete harust (Rhipidistia) arvatakse põlvnevat kõigi neljajalgsete ühist esivanemat, kahepaiksete eluvormi esindajat.
119. Kalade ( Pisces ) ja neljajalgsete ( Tetrapoda ) põhiline erinevus, ja milleks see tekkis?
liigestatud jäsemed (reis, säär, pöid, varbad) maismaal kulgemiseks.
120. Kahepaiksed ( Amphibia ) – takson , evolutsioonitase või eluvorm?
121. Tüvirühm ja kroonirühm evolutsioonis.
Uuele, kõrgemale arengutasemele (graadile) jõuavad enamasti mitte tüvirühma
suurimad ja edukaimad esindajad, vaid mõned vähem spetsialiseerunud rühmad.
Tüvirühm kahepaiksed (esimesed neljajalgsed). Keskaegkonna algul hakkas nende
asemel kiiresti lahknema ja maismaad valitsema neljajalgsete uus tase – amnioodid
(Amniota), täpsemalt nonde tüvirühm roomajad (Reptilia).
Imetajad (Mammalia) on samuti monofüleetiline rühm (klass) nagu linnudki, aga nad
lahknesid roomajate tüvirühmast palju varem kui linnud. Emakookseid (Placentalia ehk Eutheria) lahknesid paljudeks seltsideks juba
Uusaegkonna alguses, hiilgeaeg oli eotseenis. Osa seltse on hiljem välja surnud.
Tüvirühmaks on varem peetud putuktoidulisi (Insectivora) – aga see on pigem eluvorm
kui klaad. Tänapäevani on säilinud kroonirühm „paljad kahepaiksed“ (Lissamphibia) – konnalised
(Anura), sabakonnalised (Urodela) ja siugkonnalised (Gymnophiona) –, mis on tekkinud
palju hiljem, alles Keskaegkonnas. Neil pole rüüd.
122. Kahepaiksete ( Amphibia ) ja amniootide ( Amniota ) põhiline erinevus, ja
milleks see?
Kui kahepaiksed koevad (munad ja seeme heidetakse koos vette), siis amnioodid
peavad õhukeskkonnas paarituma, et munarakud saaksid viljastatud emaslooma kehas.
See teeb nad veekogudest sõltumatuteks. Samuti on roomajatel suur ja väike vereringe osaliselt lahus, ja peaaju arenenum kui kahepaikseil. See võimaldab intensiivsemat ainevahetust ja aktiivsemat elu.
123. Roomajad ( Reptilia ) – takson , evolutsioonitase või eluvorm?
124. Linnud ( Aves ) – klaad või graad?
125. Dinosauruste ( Dinosauria ) koht sisalike ( Sauria ) ja lindude ( Aves )
evolutsioonis.
Linnud (Aves) on dinosauruste üks monofüleetiline haru, tekkinud Juuras.( linnud
põlvnevad dinodest) Ainus dinosauruste klaad, mis elas üle Kriidi ajastu lõpu
ökokatastroofi ja hakkas pärast seda vabanenud ruumis eriti tormiliselt lahknema.
Algselt olid linnud pisikesed dinosaurused , kes hüppasid ringi puude otsas. Nende
kehasoomused olid lõhestunud peenteks harudeks, saanud sulgedeks, et väikeses
kehas soojust hoida. Võib olla, et sulgi leidus ka mõnedel teistel dinosaurustel.
126. Ainupilulised ( Monotremata ): erinevusi teistest kaasaja imetajatest ( Theria ).
Ainupilulisi on tänapäeval alles vaid viis liiki: nokkloom (Ornithorhynchus anatinus, ka
Platypus) ja neli sipelgasiillaste liiki (perekonnad Tachyglossus ja Zaglossus)
Austraalias ning Uus Guineas. Neil on nagu roomajatel ja lindudelgi üksainus tagumine
ava, kloaak. Sipelgasiilid kannavad oma mune kukrus , nokkloom hoiab pesas.
Piimanäärmed on, aga nisasid pole – pojad imevad ema piimaseid kõhukarvu.
Kehatemperatuur kõigub küllalt laiades piirides, näiteks sipelgasiilil 19320
127. Kukkurloomade ( Marsupialia ) ja emakooksete ( Placentalia ) võrdlus.
Mõlemad tekkisid ilmselt juba Keskaegkonna lõpupoole, aga hakkasid tormiliselt
arenema alles Uusaegkonnas alates Paleogeenist, kui dinosaurused olid kadunud ja
nonde ökoloogilised nišid vabanenud.
Kukkurloomadel (Marsupialia ehk Metatheria) on looteperiood lühike ja areng jätkub
ema kukrus, kuhu äsjasündinud, alles väga vähe arenenud ja tillukesed pojad peavad
iseseisvalt ronima ja end ema nisa külge imema. Lühikesel kandeperioodil enne
sünnitust toidab emakasein loodet läbi limanaha. Ema ja loote veri ei tohi seguneda,
sest sellest tekiks immuunkonflikt (loote genotüüp erineb ju ema omast).
Emakooksed (Placentalia ehk Eutheria) on lahendanud probleemi teisiti: ema ja loote
vereringet lähendab platsenta ehk emakook, milles kummagi isendi sooned on tihedalt
läbi põimunud, kuid ikkagi ilma omavahel ühinemata. Seetõttu on kandeperiood palju
pikem, ning pojad sünnivad suurematena ja arenenumalt kui kukkurloomadel.
Kukkurloomad tekkinud varem ilmselt kui emakooksed. Emakooksed on olnud
edukamad ning kukkurloomi hiljem kõikjalt välja tõrjunud, peale isoleeritud Austraalia .
Kukkurloomade mitmekesisus Austraalias on väga suur. Nad on seal välja arendanud
konvergentselt samasugused eluvormid kui emakooksed muus maailmas (suured ja
väikesed taimesööjad, kiskjad, sipelgapüüdjad, poolveelised, puudel ronijad,
liuglendurid, hüpikud, urgude kaevajad jne.); ainult merelisi pole.
128. Imetajate ( Mammalia ) teiseselt veeelule kohanenud seltse.
Imetajate kolmest tagasi merre asunud seltsist on täiuslikemalt kohastunud vaalalised
(Cetacea). Teised kaks on loivalised (Pinnipedia) (kiskjaliste sugulased) ning
meriveiselised (Sirenia) (lähedased londilistele).
129. Konvergentselt veeelule kohanenud rühmi neljajalgsete ( Tetrapoda ) eri klassides.
Osa roomajatest siirdus taas merre ja hakkas kaldal munemas käima (nagu mere
kilpkonnad ) või, kui konvergentselt kalaehk
delfiinilaadseks kujunenud kehaehitus
enam kaldale tulla ei lubanud, hakkas poegi sünnitama.
130. Konvergentselt lendama õppinud loomarühmi selgroogsete ( Chordata ) eri klassides.
Üks Triiases eristunud haru, lendsisalikud (Pterosauria), hakkas lendama, lehvitades
jalgade ja sõrmede vahelist lennunahka nagu seda praegu teevad (konvergentselt)
nahkhiired .Linnud Kattesulgedest sai eelkohastumine lennuaparaadile – hooja
tüürsulgedele, mis aitasid pikendada hüppeid oksalt oksale kuni tõelise lendamiseni.
131. Ahviliste ( Primates ) evolutsioonilise tähtsusega ühisomadusi.
Pöial vastandub teistele sõrmedele kõigil neljal jäsemel; mõnel on neljanda käe eest
veel haardsaba. Silmad on suured ja näevad stereoskoopiliselt: enamus teavet
saadaksegi nägemise kaudu.
132. Ahviliste ( Primates ) põhilised rühmad.
Poolahvilised (Prosimii)
Ahvilised (Anthropoidea) kolme ülemsugukonnaga: Laianinalised (Platyrrhini ehk
Ceboidea) Kitsaninalised (Catarrhini ehk Cercopithoidea) Inimahvlased (Hominoidea )
Gibonlased (Hylobatidae) Inimahvlased (Pongidae) Inimlased (Hominidae)
133. Pärilikkus geenide ja meemide kaudu: mis tasemetel toimub?
Kultuur (meem) on pärilikkus kõrgemal, mittegeneetilisel tasemel. Isendilt isendile,
perelt perele, populatsioonilt populatsioonile – eeskuju ja kõne kaudu.
Meeme (kultuuri sugemeid) leidub ka teistel kõrgematel loomadel. Kiskjate emad
õpetavad oma poegi jahti pidama. Rotid ja varesed õpivad oma kogemusest lõksu või
püssiga, ja hoiatavad liigikaaslasi. Šimpanside eri karjadel on erinevaid meetodeid
nuiaga pähklite purustamiseks. Kõndimine, kõne jms.
134. Püstikäimise tulemusi ja kaasnähtusi inimlastel ( Hominidae ).
Inimese selgroo iseloomulikud kõverused (skolioos) on amortisaator, mis vähendab
peaaju põrutamist. Pealael kasvavad rohked juuksed kaitsevad pead ja kogu keha ülalt
tuleva päikesekiirguse ja vihma eest. Üks püstiseismise eeliseid võiski olla kaitse
ülekuumenemise vastu lagedal: otsene päikesepaiste langes vaid juustele, aga kere sai
kiirgust vaid teravnurga all, ise paljas ja kuuma käes higistades. Higi ja vihmavee laubalt
silma valgumist takistavad inimestel katuseräästa moodi kulmud. Rindkere ja kõht
muutusid lamedamaks, et nad püstist keha ettepoole ei kallutaks. Tuharad jälle
muutusid suuremaks , samuti püstist keha tasakaalustades; ühtlasi koondus sinna osa
jalalihastest. Kui käed vabanesid okstel rippumisest, sai nendega teha palju muud: toitu
koguda ja kanda, tööriistu teha ja kasutada, žestikuleerides suhelda. Nad ei pidanud
olema nii pikad kui inimahvidel, aga võisid saada veel osavamaks.
Üks oluline tegevus: emad said vabanenud kätega lapsi kaasas tassida.
Püstasendis suheldes polnud vastamisi mitte ainult näod, vaid ka kõhud. Kujunes
frontaalne suguühe, erinevalt enamikust teistest imetajatest, ja naise suguava nihkus
ettepoole.
135. Inimese eriti suur peaaju: milleks hea ja milleks paha?
Saaks areneda ( õppida ). Muutuda inteligentsemaks. Looduslik valik soosis, suuremat
ja nutikamat peaaaju. Peaaju on kulukas elund, ta kasvab ja areneb kiiremini kui muud
elundid.
136. Tööriistad : eelkohastumisi loomadel, ja tõestatud valmistamine meie esivanemail.
Esimesi teadaolevaid kivist tööriistu: tahutud pihukirveid. Esimesed inimesed olid üsna
väikest kasvu – tööriistad andsid neile võimu juurde. Pihukirveid võidi kasutada
lihunikutööks, sealhulgas toruluude lõhkumiseks. Arvatakse, et esimesed inimeste liigid
olid ühtaegu kütid ja “raipesööjad”, kes võimaluse korral hulgakesi teistelt kiskjatelt
nonde saaki üle lõid.
137. Kui kaua kestis kiviaeg , ja miks teda nii nimetatakse?
Kiviaeg on muinasaja periood enne metallitöötlemise leiutamist,mil inimesed
valmistasid tööriistu (parema tehnika puudumisel) enamasti kivist. (Enamus tööriistu oli
tegelikult hoopis puust, ainult et nood pole maa sees säilinud). Inimese kui zooloogilise
liigi evolutsioon , läbi mitme miljoni aasta ja läbi mitme eellasliigi samast
sugukonnast , kuulub sellel skaalal kõik vanemasse kiviaega ehk paleoliitikumi. algas 2
kuni 5 miljonit aastat tagasi. Eestis kuni 2. Aastatuhande alguseni ekr.
138. Esimene, teine ja kolmas signaalsüsteem inimesel.
Esimene signaalsüsteem on üheselt mõistetavad signaalid loodusest. Keel, sõnaline
suhtlemine , on teine signaalsüsteem, üks inimese omapära. Hiljuti jõudis inimese
evolutsioon kolmanda signaalsüsteemini – see on kiri.
139. Inimene kui neoteeniline ahv: miks nii juhtus ja mis sellest välja tuli.
Inimahvidega võrreldes tundubki inimene olevat infantiilne, neoteeniline olend –
lapselikult ümara pea ja väikese kerega, mitte päris lõpuni välja arenenud. Varasema
sündimise tõttu arenes laps – ka tema peaaju – ikka kauem väljaspool emaüska, juba
füüsiliselt palju vaheldusrikkamas keskkonnas, kus oli mida õppida. Abitumat last tuli
kauem õpetada, enne kui tast asja sai. Lapsepõlv pikenes. Üha pikemaks läks aeg, mil
laps õppis oma emalt ja sugulastelt elutarkusi. Neid teadmisi ja käitumisviise, mida
polnud instinktides, mida polnud tema genotüübis. Omandas kultuuri (meem).
140. Inimlaste ( Hominidae ) kaks vormilist perekonda: nende evolutsioonisuundade võrdlus.
Üldjoontes kaks perekonda: vanem, väljasurnud “lõunaahv” ( Australopithecus ) ja temast
hiljem lahknenud inimene (Homo). Australopithecus oli algusest peale püstikõndija. 4,2 miljoni aasta eest elanud vanimal tuntud liigil A. anamensis (parempoolsel pildil paremal) oli alalõualuu veel pikk, nagu inimahvidel. Veidi hilisemal liigil A. afarensis (vasemal) – palju lühem, inimlikum.
Viimase 3 miljoni aasta sees on maailmas elanud üheaegselt mitmeid inimlaste liike,
väljaarvatud praegu. Perekond Australopithecus hargnes kaheks klaadiks. Ühed, A.
robustus ja A. boisei, olid jämedamate luude ja hammastega, ilmselt spetsialiseerusid
taimtoidule. Kolmas liik, A. africanus, jäi segatoiduliseks, oli saledam , ja väiksema
erinevusega sugude vahel. Viimasest sai alguse perekond Homo. Umbes 2 miljoni
aasta eest, Pleistotseeni alguses, lahknes saledamat tüüpi lõunaahviliigist A. africanus
perekond Homo.
141. Inimlaste ( Hominidae ) algkodumaa ja tähtsamad väljaränded.
Aafrika, väljaränded tulevad allpool välja nkn. ahsoo..
142. Homo erectus : kus ja millal elas, mida saavutas?
Temagi tekkis Aafrikas, umbes 1,52 miljoni aasta eest, ja oli kohastunud elule
troopikas : pikk ja sihvakas, esileulatuva ninaga nagu meiegi, ja tõenäoliselt tõmmu
karvutu nahaga. Igatahes oli Homo erectus olelusvõitluses väga edukas liik, sest teda
sai palju. Esimese inimlasena ületas ta Aafrika piirid. Umbes miljoni aasta eest leidus
teda juba Indoneesias Jaava saarel (kus tema fossiile kõigepealt avastatigi), ja hiljemalt
800 000 aasta eest praeguses Hispaanias. Euroopas seostatakse temaga vanema
kiviaja esimest perioodi, nn. Acheuli kultuuri.
( Võimeline kiiresti jooksma, kõvasti pingutama kõrvetava päikese all nagu tänapäeva
masaid. Kõnevõime oli tal, luustiku järgi otsustades, tagasihoidlik . Aga ta kasutas juba
tuld (pole teada, kas oskas ka ise lõket süüdata) nii jahiks suurulukitele kui liha ja
taimtoidu küpsetamiseks. Lihatoit tuli ajutegevusele kasuks. Oletatakse, et koos
kodukoldega ja lihatoiduga suurenes perekonna ühtekuuluvus. Et emad ja lapsed süüa
saaksid, pidid isad jahisaaki koju vedama. Et noored naised rohkem sünnitada saaksid,
pikenes vanade naiste eluiga pärast klimakteeriumi – tekkis vanaemade seisus.)
143. Homo neanderthalensis : kus ja millal elas, mida saavutas?
Ulatuslikema, Rissi ehk Dnepri jäätumise ajaks (umbes veerand miljoni aasta eest)
eristus Euroopas ja LääneAasias
(mitte Aafrikas!) uus, külmale kliimale eriti
kohastunud liik Homo neanderthalensis. Ta oli jässaka kujuga atleet, laiade
ninasõõrmetega. Vist küttis suurulukeid lähivõitluses, sest kõik leitud skeletid kannavad
paranenud haavade jälgi. Ka naiste omad. Aga nad olid paranenud – see tähendas, et
oma haavatuid raviti ja toideti. See oli n.ö. koopainimene, kes elas muuseas ka
koobastes (sealt leitakse kõige sagedamini toonast kultuurkihti) ja tegi sääl lõkkeid.
Arvatavasti ta kõneles, kuigi vist mitte nii keeruliselt kui meie. Arheoloogide vanema
kiviaja kalendris vastab temale Moustier’ kultuur. Kadus alles 30 000 a. eest, viimase
suure (Würmi ehk Valdai) jääaja keskel, konkurentsis uustulnukatega lõunast .
144. Homo sapiens : kus ja millal tekkis, kuhu levis, mida saavutas?
Homo sapiens ehk “tark inimene”(?), igatahes meie oma liik, eristus heidelbergi inimese
tüvest umbes 200 000 aasta eest LõunaAafrikas,
ilmselt väikese populatsioonina (“läbi
pudelikaela”) mingil raskel ajal.
Umbes 100 000 aasta eest väljus osa “meie inimestest” (Homo sapiens) Aafrikast ja
levis piki mereranda ida poole; hiljemalt 50 000 aasta pärast olid Austraalia aborigeenid
juba olemas (s.t., tükk aega varem meritsi Austraaliasse jõudnud). Praegused Aasia ja
Euroopa põlisrahvad eristusid üksteisest geneetiliselt alles 30 000 aasta eest. See haru,
kes asustas toona väga külma jääaegset Euroopat, pidi vist oskama ka tuld hoida ja
kaasas kanda. Olgugi päritolult saledad ja tõmmunahalised aafriklased (naha pigment
kadus hiljem järkjärgult ära, sest vähest päikesepaistet tasus hoopis nautida), tulid nad
ka siin jääliustike ligidal hästi toime – oleks vaid jahiloomi! – ja tõrjusid kohaliku liigi,
neandertallased, varsti välja.
Eesti teadlaste arvates käis ränne IdaAasiasse
algul piki India ookeani randa , ja alles
sealtkaudu põhjapoolsesse Aasiasse . ( Esivanemad oskasid hinnata mereande).
Ameerika asustati kõige hiljem, kolme eri lainena. Hiljuti leiti Altaist, Denisova koopast
paar inimluu tükki , mille DNA erineb nii neandertali kui pärisinimese omast. Veidi
sugulust melaneeslastega. Kolmas samal ajal Aasias elanud liik, kes puutus kokku
pärisinimeste ühe ida poole rännanud rühmaga.
145. Homo floresensis ja Denisova koopa inimene: mida on neist teada saadud?
Mullu jooksis läbi lehtede uudis: Indoneesia idaosast, Florese saarelt leiti uue inimliigi H.
floresensis fossiile. See oleks muidu nagu H. erectus, ainult et härjapõlvlase kasvu.
Paljudel imetajatel on tekkinud saartel kääbusvorme, näiteks meie oma liigil H. sapiens
Andamaanidel. Üllatus oli selles, et H. floresensis elas veel viimase jääaja lõpupoole, 15
000 aasta eest, kui Indoneesias elasid juba ammu pärisinimesed. Isegi kohaliku rahva
pärimused pidavat mäletavama kummalisi metsakääbuseid. (See pole küll tõend , sest
trollija
päkapikujutte tunnevad kõik rahvad ). Florese saar asub ida pool mereväina, kus
pole mitu miljonit aastat maismaaühendust olnud. Tähendab, H. erectus, äsjaavastatud
liigi esivanem, rändas sinna üle mere, kas meelega sõudes või kogemata ajupuidul
triivides?
Kunst ilmus Euroopasse äkki ja täiuslikuna koos meie inimliigiga, veidi enam kui 30 000
a. eest (Chauvet’ koopamaalid ). On leitud ka skulptuure, muusikariistu, ehteid ,
elamujäänuseid. Kultuurirevolutsioon. Ühtlasi ka ühiskonna kihistumine (Sungiri hauas
Venemaal oli mees koos kahe lapsega, mõlema riided vandlist helmestega kaetud).
Kromanjoonlaste kaubandus ulatus leidude põhjal kuni 320 kmni
(neandertallastel 50
km).
146. Kaasaja inimrasside erinevusi.
Nahavärvi ja muude välistunnuste järgi sorteeritud kolm suurrassi: valge, must ja
kollane, ei kattu hoopiski paljude muude geneetiliste tunnuste, näiteks veregruppide
muutlikkusega.
147. Mille poolest erineb koduloom evolutsioonilises mõttes metsloomast?
Seni pole koduloom, kui neid pole aretamisega geneetiliselt muudetud. Evolutsiooni
seisukohast on koduloomad inimesega mutualistlikus sümbioosis elavad liigid või
asurkonnad, kes on kunstliku valiku mõjul muutunud inimesele soovitavas suunas.
148. Kõige varem kodustatud loomi.
Hunt
metskassi Aafrika alamliik F. catus libyca
nirk
stepituhkur
149. Põllumajandusloomade kodustamise keskusi minevikus eri maailmajagudes.
Kolm mäletsejat – veis (Bos taurus ), kits (Capra hircus) ja lammas (Ovis aries ) on kõik
EesAasiast.
Kõik lihaja
piimaloomad, veis ka veoloom (eesti k. vedis!), lammas ja kits
villaloomad . Alguses tarastatud karjadena. Veiseid (esivanem tarvas , Bos primigenius)
peeti ühe teooria järgi kõigepealt ohvriloomadena, kuna nad kannavad peas püha
kuusirpi. Vankrija
adravedu tuli hiljem. Piim võis algul olla samuti ohvriand või
preestrite jook . Troopikas asendab veist edukalt pühvel (Bubalus bubalis). Kitsede ja
lammaste asemel on Aafrikas kodustatud ja taas unustatud mitmeid antiloope.
150. Inimene kui koduloom ja Inimese evolutsiooniline tulevik.
Inimene kui liik on loonud endale tehiskeskkonna, mille üheks osaks on elamute,
masinate jms. kõrval ka koduloomad. Seda luues on inimene ka iseennast muutnud,
n.ö. kodustanud, nii et ta “vabas” looduses enam toime ei tuleks. Muutused on olnud
natuke geneetilised, aga peamiselt memeetilised, ja kiirenevad üha. Selline
spetsialiseerumine teeb inimese teatud piirini väga edukaks, kuni
tema tehiskeskkond
lõpuks mingil põhjusel puruneb. Siis sureb meie liik välja. Väljasuremine on
evolutsioonis paratamatu.
Võibolla leidub ka mõni selline, kaugema tuleviku maailma sobiv inimeste seltskond ,
kes praegusest tehiskeskkonnast vähem sõltub ja “viimsepäeva” üle elab? Nii juhtus ju
ka korra ~200 000 aasta eest.
42. Tuumaväline pärilikkus – kuidas ja miks?
Botaanika osa kordamisküsimused
1. Mis on biosüstemaatka?
Biosüstemaatika on teadus eluslooduse mitmekesisusest, selle vormidest , põhjustest
ning tekkest ; liikide ja teiste süstemaatikaühikute piiritlemisest ja nimetamisest;
teaduslikult põhjendatud klassifitseerimisest
2. Klassifitseerimine, nomenklatuur
Klassifitseerimine ehk süstematiseerimine on taksonite ühendamine või jagamine rühmadeks
Rühmadele nimede andmisega tegeleb nomenklatuur
3. Liigikontseptsioonid – nominalistlik, morfoloogiline , bioloogiline,
fülogeneetiline
Nominalistlik liigikontseptsioon
Selle kohaselt pole liike üldse reaalselt olemas, looduses esinevad ainult üksikisendid või ka
nende mingid rühmad, millede vahel pole aga tegelikke erinevusi ega piire; isendite tunnused
lähevad sujuvalt üksteiseks üle. Liik on seega ainult inimese ettekujutuses esinev abstraktsioon.
Morfoloogiline liigikontseptsioon , mille järgi liigid erinevad üksteisest morfoloogiliste,
välispidiste ja silmaga nähtavate püsivate tunnuste poolest, mis ongi piisavad liigi eristamiseks.
Need tunnused on ka biokeemilised ja füsioloogilised
Bioloogiline liigikonseptsioon (ka isolatsionistlik või geneetiline kontseptsioon )
Liik koosneb reaalselt või potentsiaalselt ristuvate isendite populatsioonidest, mis esinevad
liigiomases ökoloogilises nišis (Ernst Mayr).
- Töötab hästi ristpaljunevate organismide puhul (linnud, imetajad)
- Raske kasutada morfoloogiliselt kaugete liikide ja isegi perekondade vahel ristuvate
taimeliikide puhul
- Selle kontseptsiooni järgi pole rohked ühevanemalised taksonid õiged liigid
Fülogeneetiline liigikontseptsioon (ehk evolutsiooniline kontseptsioon)
ühendab ühte liiki monofüleetilise isendite rühma, st sama esivanemate paari või esivanema
kõik järglased (Erast Parmasto).
4. Liigi definitsioon ja praktiline standard
Liigi definitsioon- Liigi definitsioone on taimede jaoks rohkem kui 300. Nendes esitatakse lisaks
üldistele printsiipidele ka liigi omadused ja üksikasjalikud üldised kriteeriumid, mis võimaldavad
liike eristada
Liigi praktiline standard
on mingis rühmas (perekonnas või sugukonnas) liikide eristamiseks kasutusel olevate tunnuste
loetelu ja varieeruvuse kirjeldus.
5. Liikide tekkimine
Liigiteke on evolutsiooniline protsess, mille käigus moodustuvad uued liigid. Liigid tekivad,
muutuvad ja kaovad, liikidel on ajalugu.
6. Ühevanemalised liigid, apomiksis
Ühevanemalised liigid
Uniparentaalsetel liikidel jääb ära geneetilise informatsiooni vahetus isendite vahel. Isendid
paljunevad vegetatiivselt, partenogeneetiliselt, apomiktselt või iseviljastumise teel.
Lisaks pärilikele mutatsioonidele tekivad neil üksteisest üha enam erinevad kloonid, mis
loodusliku valiku toimel moodustavad üksteisest rohkem või vähem erinevaid mikroliike.
Agaamsed kompleksid – apomiktsed mikroliigid, neile lähedased seksuaalsed liigid, hübriidid ja
mikroliigid, mis on kord seksuaalsed, kord apomiktsed. Apomiksis Fertiilsete
seemnete
moodustumine ilma viljastamiseta.
7. Ühe,
kaheja
kolmekojalised taimed
Ühekojaline taim – isasja
emasõied või hermafrodiitsed õied , isasja
emasõied paiknevad
samal taimel
Kahekojalised ehk diöötsilised ehk lahksugulised on taimed, kus ühel taimel on ainult kas
isasõied või emasõied.
Kolmekojalised taimedmõne
sama liigi taime õites nii emakad kui tolmukad, mõnel kas ainult
tolmukad või ainult emakad
8. Seksuaaltüübid taimedel
Monoöötsiline e. ühekojaline ( isasja
emasõied või hermafrodiitsed õiedandromonoöötsiline
– isasja
kahesugulised õied
günomonoöötsiline – emasja
kahesugulised õied
Günodiöötsia (Selle puhul koosneb populatsioon kahest erinevast seksuaalvormist –
hermafrodiitste õitega ja emasõitega taimedest . )
???
9. Hierarhiline süsteem, binaarne nomenklatuur
HS- Iga liik kuulub ainult ühte perekonda. Iga perekond ainult ühte sugukonda. Iga sugukond
ainult ühte seltsi jne
Binaarne ehk binominaalne nomenklatuur on liigi nimetamine kahe sõnaga
10. Uue liigi kirjeldamine
Liik on ametlikult registreeritud, kui selle kirjeldamist on tõestatud mõnes
teadusajakirjas. Eelnevalt otsib ajakiri kaks selle ala spetsialisti, kes kinnitavad leidu.
Kogu see protsess võib ajaliselt võtta üsna kaua aega.
Seda reguleerib Rahvusvaheline Botaanilise Nomenklatuuri koodeks
11. Botaanika koodeksi reeglid
Koodeksi reeglid
1 . Taksonite nimetused antakse nomenklatuursete tüüpide alusel.
Liik, alamliik, varieteet, vorm
kirjeldatakse konkreetsete taimede alusel, mida nim. tüüpeksemplariks.
Perekond tüüpliigi alusel.Sugukond tüüpperekonna alusel
2 . Prioriteedi reegel.
Igal taksonil on üks kehtiv nimi, teised on sünonüümid .
Kasutama peab esimesena antud nime.
Vajadusel nimesid konserveeritakse.
3 . Selleks, et korralikult formuleeritud nimi saaks botaanilises nomenklatuuris oma koha, tuleb
see avaldada koos ladinakeelse (või inglisekeelse) kirjeldusega või viitega varem avaldatud
kirjeldusele koodeksi nõuetele vastavas publikatsioonis.
4 . Teaduslikku nime käsitletakse alati kui ladinakeelset, ükskõik, millise keele baasil ta on
loodud.
5 . Nomenklatuuri reeglid on tagasiulatuva mõjuga.
12. Taimeperekonnad
Perekond on siin väikseim üksus, mis vajab nime. Koosneb ühest või mõnest liigist; nimi
ühesõnaline, ladina keeles. Lisasõnad eristavad liike, üheliigilise üksuse korral piisab ainult
perekonna nimest.
Linné ____________arvas, et taimeperekondi on nii palju kui taimeliikidel on erineva ehitusega viljakehasid
13. Tunnuste tüübid, informatiivsus ja kaalumine
TUNNUSTE TÜÜBID
Kvantitatiivsed tunnused,
mille väärtust saab mõõta või loendada
meetrilised (nt pikkus sentimeetrites)
meristilised e. klassifitseerivad (väljendatakse täisarvuliselt või intervalliga)
Kvalitatiivsed – tunnused, mida teisendamata arvudes ei saa väljendada (nt kuju)
ordineeritud e. järjestatud – kerajasellipsoidnepiklik ordineerimata e. järjestamata – valge, kollane, punane.
Mingeid taksoneid iseloomustavate tunnuste informatiivsus oleneb tunnuse ( seisundite )
jaotusest uuritud objektidel. Tunnuse informatiivsus on null, kui see on kõigil uuritavatel
objektidel sama väärtusega. Kui igal objektil on tunnuse seisund erineva väärtusega, on see väga
informatiivne tunnus. Tunnuse kasutamine või ignoreerimine – radikaalseim kaalumisviis
Kaalumine enne ( a priori ) – suhteliselt subjektiivne või pärast ( a posteriori ) analüüsi –
kasutusel kladistikas.
14. Kladistika e. fülogeneetiline süstemaatika
Kladistikas vaadatakse tunnuse seisundeid ajalooliselt kujunenuina. Varem esinenud ,
evolutsiooniliselt vanemat tunnust nimetatakse plesiomorfseks , sellest kujunenud homoloogset,
hilisemat, apomorfseks . See selgub analüüsi käigus, milline tunnus on apo, milline plesiomorfne.
15. Feneetiline süstemaatika
Klassifitseerib organisme üleüldise sarnasuse alusel, põhineb oletusel, et üldine sarnasus, eriti
morfoloogiline, kajastab piisavalt hästi uuritavate organismide seoseid .
Reaalsuses tähendab see konvergentsi mitteküllaldast arvestamist: organismide sarnasuse
peamine põhjus on tõesti nende ühine päritolu, aga sarnasusest ei tulene alati nende ühine päritolu.
16. Plesiomorfsed ja apomorfsed tunnused
Plesiomorfne tunnus varem
esinenud, evolutsiooniliselt vanem tunnus (tunnuse seisund)
Apomorfne tunnus – hiljem kujunenud homoloogne, noorem tunnus
17. Homoloogid , analoogid, konvergents
Homoloogia – organismide rühmas esinev struktuuri sarnasus, mis piiritleb selle rühma ja mis
esines juba nende ühisel eellasel. Homoloogia on bioloogias mõiste, mis tähistab struktuurset
sarnasust, vastandudes analoogiale kui funktsionaalsele sarnasusele.
konvergents erineva
päritoluga liikidel sarnaste keskkonnatingimuste toimel sarnaste tunnuste
kujunemine.
Näiteks kiili ja nahkhiire tiivad on analoogsed , mitte homoloogsed elundid
18. Monofüleetiline, parafüleetiline, polüfüleetiline takson
Monofüleetiline takson – liikide rühm, kuhu kuulub nende ühine esivanem ja kõik sellest
kujunenud taksonid
Parafüleetiline rühm – selline ühisest eellasest kujunenud liikide rühm, millest osa taksoneid
on välja jäetud
Polüfüleetiline takson – liikide rühm, kuhu on ühendatud erinevatest esivanematest pärit
organismid
19. Taimede, loomade ja seente võrdlus
1) loomarakku katab vaid rakumembraan , taimel aga rakumembraan ja rakukest
2) taimerakul on kloroplastid, loomarakul need aga puuduvad
3) taimerakus esineb vakuool, loomarakul aga mitte
4)Taimerakul on plastiidid seenerakul aga mitte
5) Seenerakul ja taimerakul on ühised rakukest ja vakuool.
20. Kõrgemad taimed
KÕRGEMAD TAIMED ehk maismaataimed ehk embrüofüüdid ehk kormofüüdid ehk
tüvendtaimed Siia kuuluvad: sammaltaimed, sõnajalgtaimed , paljasseemnetaimed , katteseemnetaimed
TUNNUSED: sporofüüt on hulkrakne, esinevad koed, tipmine meristeem
keha ( cormus ) liigestunud vegetatiivseteks põhiorganiteks (siit nimetus kormofüüdid)
sporofüüdi varases staadiumis esineb embrüo puhkeseisund (embrüofüüdid)
olemas juhtkude ( ksüleem , floeem ) ja tugikude ( ligniini teke),olemas hulkraksed paljunemisorganid : arhegoonid, anteriidid, sporangiumid
olemas kutiikula,olemas õhulõhed
EOSTAIMED
SOONTAIMED
SOONEOSTAIMED
LEHTSOONEOSTAIMED
21. Gametofaas , sporofaas
Taimede individuaalses arengus eristatakse kahte faasi:
sugulist ( gametofaasi ) ja mittesugulist ( sporofaasi ).
Sammaltaimede arengutsükkel
22. Helviksamblad, kõdersamblad, lehtsamblad
Helviksasambla keha on lapik tallus v. koosneb lapikutest lehtedest ja vartest. Kahekojaline
taim.Sporogooni kupra sees arenevad eosed (n) ja steriilsed rakud elateerid , mis aitavad eostel
toituda ja hiljem suruvad valminud eosed kuprast välja. Niiskust imab kogu pinnaga. Õhulõhed
mittesulguvad
KõdersambladMeenutavad helviksamblaid, gametofüüt on lihtne dorsoventraalne tallus,
ainult sporogoonid (eoskuprad) on püstised, piklikud, pulgavõi sarvekujulised
Maailmas100 liiki, Eestis kaks; nt põldkõdersammal
Lehtsamblad Hmk lehtsammaltaimed ( Bryophyta ). Keha koosneb lehtedest, vartest ja
hulkraksetest risoididest. Mõnel liigil algelised juhtkoed. Varre tipus kolmetahuline kiirdrakk
( algkude ). Sporofüüt koosneb jalast ja kaanega kuprast
23. Soontaimed, sooneostaimed
SOONTAIMED
sõnajalgtaimed, paljasseemnetaimed, katteseemnetaimed
Arengutsüklis domineerib sporofüüt (2n)
Gametofüüt redutseerunud , väike
Olemas juhtkoed (ksüleem ja floeem), olemas tugikude, vett transportivad trahheiidid ja
trahheed on lignifitseerunud seintega, tugevad: taimed saavad kasvada pikkusesse
SOONEOSTAIMED (seemneteta soontaimed)Praegu elavad jaotatakse kahte (nelja)
hõimkonda:koldtaimed (pärisraigastaimed) ja lehtsooneostaimed (kl. sõnajalgtaimed,
kl.ositaimed (kidataimed), kl. raagraigastaimed)
Ürgne taimerühm, olid valitsevad karboni ajastul
Kuna nende arengutsükkel on sarnane, domineerib sporofüüdifaas (2n) ja paljunemine toimub
eostega, käsitleti varem ühe hõimkonnana, praegu mitme hõimkonnana. Sporangiumid e. eoslad
asuvad varre harudel või lehtedel. Sooneostaimed on kas homospoorsed (kõik tekkivad eosed on
ühesugused, aga annavad biseksuaalseid gametofüüte) või heterospoorsed (moodustavad
mikrospoore ja makrospoore, milles kujunevad vastavalt isasja
emasgametofüüdid)
Eosest areneb lühiealine vähe diferentseerunud autotroofne või heterotroofne pisike eelleht
(gametofüüt). Eellehe pindmistest rakkudest arenevad anteriidid ja arhegoonid. Pärast munaraku
viljastamist areneb sügoodist (2n) idu ja edasi taim (sporofüüt). Krüptogaamid – taimed, kes ei
paljune seemnetega
EELISED võrreldes sammaldega
- juhtkude
- tugikude
- domineerib diploidne sporofaas
24. Kl. kollad : koldade elutsükkel , sugukonnad
Klass LYCOPSIDA kollad
Lycopodiaceae (kollalised),
Selaginellaceae (selaginellilised),
Isoetaceae (lahnarohulised)
Ilmusid devoni ja karboni ajastul, umbes 340 miljonit aastat tagasi, varsti peale esimeste
soontaimede teket. Kunagi olid olemas ka puukujulised pärisraikad, praegu ainult rohttaimed .
Karbonis väga arvukad, praeguse kivisöe moodustajad. Praegu umbes 1200 liiki
Rohttaimed, kelle lehed (tegelikult lamendunud leherootsud fülloodid)
asuvad varrel spiraalselt.
Varred harunevad pidevalt kaheks, aga üks haru jääb lühikeseks.
Peajuur puudub, ainult lisajuured.
Eospesad neerjad, sporofüllidel, mis on enamasti koondunud eospeadeks.
Eelleht maasisene . Arenevad aeglaselt.
Sugukond kollalised (Lycopodiaceae)
Levinud kogu maailmas, üle 200 liigi
Eestis neli perekonda: kold 2 liiki
vareskold 2 liiki
ungrukold 1 liik
sookold 1 liik
Madalakasvulised igihaljad rohttaimed
Suguline paljunemine toimub eostega, vegetatiivne varre tükkidega
Olemas juhtkude, puiduosa (ksüleemi) ja niineosa (floeemi) ribad asuvad steelis vaheldumisi
(plektosteel)
Võib esineda erilehisust
Õhulõhed mõlemal lehepinnal.Sporangiumid (eospesad, kus tekivad eosed) kinnituvad jalakese abil
sporofüllidele, mis enamasti moodustavad eospea. Homospoorsed. Sporangium avaneb lõhega.
Mõnel liigil (nt ungrukollal) sporofüllid ja tavalised lehed ei erine ja eospäid ei moodusta.
Eelleht on enamasti maasisene, saab suguküpseks 6-15 aastaga
25. Lehtsooneostaimed: ositaimed, raagraikad, sõnajalgtaimed
Klass Equisetopsida
= hmk ositaimed Equisetophyta
Levinud kogu maailmas, enamus põhjapoolkeral
Enamuses väljasurnud rühm, õitseaeg oli karbonis
Üks sugukond ühe perekonnaga:
sugukond osjalised Equisetaceae
perekond osi Equisetum
Maailmas 32 liiki, Eestis 11 liiki
Rohttaimed, varred lülilised, roidelised, seest õõnsad, sõlmevahed üsna pikad.
Oksad varrel männasjalt , enamasti harunemata
Lehed väga väikesed v. puuduvad, tupena sõlmekoha ümber.
Juhtkimbud kollateraalsed
Epiderm ränistunud, õhulõhed vagudes
Eosed eospeades. Eelleht maapealne
Klass PSILOPSIDA raagraikad
= hmk raagraigastaimed
Selts Ophioglossales maokeelelaadsed
Sugukond maokeelelised ( Ophioglossaceae )
Kolm perekonda (90 liiki), üks levinud ainult Malaisias ja Polüneesias,
teised – maokeel ja võtmehein kogu
maailmas
Lehed sukulentsed, dihhotoomselt harunenud kaheks erinevaks osaks:
eoseid kandev fertiilne osa ja
assimileeriv steriilne osa
Sporangiumid kerajad, kuni 3 mm läbimõõdus, asuvad kahes reas fertiilse leheosa servades
(võtmeheintel) või lühikeste külgharude tippudes (maokeelel)
Eelleht (protallium) on maasisene, mitmeaastane, toitub mükoriisa abil. Vahel võib areneda ka
maapinnal, siis sisaldab klorofülli ja on autotroofne.
Klass POLYPODIOPSIDA päriskeerdlehikud
= hmk SÕNAJALGTAIMED ( Pteridophyta )
Vars tavaliselt lühike, maasisene, maapeal ainult lehed
Eelleht maapealne
Eospesad koondunud gruppidesse , mida pealt katab loor, nim. eoskuhjadeks e. soorusteks.
Tavaliselt lehtede alumisel pinnal, harvem eraldi lehel. Umbes 11000 liiki
26. Sõnalgtaimede elutsükkel, sugukonnad
Sugukonnad: sõnajalalised, naissteõnajalalised, kilpjalalised, osmundalised,
soosõnajalalised, raunjalalised, roodjalalised, imaralised
27. Seemnetaimed
SEEMNETAIMED
Gametofüüt redutseerunud, pole enam iseseisev organism. Areneb sporofüüdi peal ja on
ümbritsetud sporofüüdi kaitsvate reproduktiivsete kudedega. Gametofüüt sõltub toitumises
täielikult sporofüüdist.
Viljastamiseks pole enam vaja vett, sest on tekkinud tolmuterad ja tolmutorud. Spermiumid on
liikumatud, viiakse tolmuterades õhu kaudu munarakuni – tolmeldamine toimub tuule või
loomade abil .Seemnete teke. Sügoodist (viljastatud munarakk ) areneb toitainetega varustatud embrüo ehk idu, mis on pakitud erinevate kestade vahele ja moodustab seemne. Seemnes on idu kaitstud keskkonna mõjude eest ja levimisvahendiks (asendavad eoseid).
Morfoloogilised tunnused , mis toetavad seemnetaimede monofüüliat, on:
● seemnete esinemine
● puidu (sekundaarse ksüleemi) moodustumine
sekundaarse algkoe (kambiumi) toimel
● harunemine pole enam dihhotoomne
Seemnetaimedel eristatakse viis põhilist arenguliini:
Palmlehikud Cycadophyta
Hõlmikpuud Ginkgophyta
Vastaklehikud Gnetophyta
Okaspuud Coniferophyta
Õistaimed Angiospermae
28. Paljasseemnetaimed: palmlehiktaimed, hõlmikpuutaimed, vastaklehiktaimed,
okaspuutaimed (sug. männilised, küpressilised, jugapuulised, araukaarialised)
PALJASSEEMNETAIMED
Cycadophyta – palmlehiktaimed
Ginkophyta – hõmikpuutaimed
Gnetophyta – vastaklehiktaimed
Coniferophyta – okaspuutaimed
Väga vana taimerühm, mis on välja arenenud sõnajalgtaimedest.
Domineerib sporofaas.
Seemned pole kaitstud (pole viljalehtedega ümbritsetud).
Heterospoorsed, emas ja isasgameedid tugevalt redutseerunud, koosnevad mõnest rakust.
Kujunevad seemnealgmed ja tolmukotid.
Sporangiumid koonduvad käbidesse , käbid on ühesugulised, viljastumine toimub tuule abil
Enamus puud ja põõsad . Juhtkude hästi arenenud, lihtsama ehitusega kui katteseemnetaimedel,
sisaldab trahheiide, sõeltorudel puuduvad saaterakud.
Hmk Cycadophyta – palmlehiktaimed
Kaks sugukonda: palmlehikulised ( Cycadaceaea) ja käbikalised ( Zamiaceae)
Praegu umbes 130 liiki, lõunapoolkera reliktid Lühike jässakas tüvi, lehed suured liitlehed , meenutavad sõnajala lehti, lehed noorena kerajad.
Kahekojalised, emas ja isaskäbid eri taimedel. Kuigi tolmu tekib palju, on põhiliselt
putuktolmlejad . Spermium liikuv, tolmutoru ei moodustu .Seemned sageli lihaka värvilise kestaga ja levivad loomade abil
Hmk. Ginkgophyta hõlmikpuutaimed
Suguk . Ginkgoaceae hõlmikpuulised.Ginkgo biloba – hõlmikpuu .Suvehaljas puu, kuni 30 m kõrge Lehed lehvikjad, dihhotoomselt roodudnud.Vaigukäike pole, koor hallikas, vaoline
Isaskäbid pikad, rippuvad. Seemnealgmed kinnituvad kahekaupa pikale varrele
Spermium liikuv, tolmutoru ei moodustu.Tuultolmlejad. Tolmlemine toimub kevadel, aga viljastumine toimub alles 4-7 kuud hiljem, kui viljad on juba maha kukkunud.Seemned lihaka kestaga, rääsunud või lõhnaga
Hmk . Gnetophyta – vastaklehiktaimed
Väikesed kahekojalised puittaimed või liaanid .
Lehed vastakud, mitmesuguse suurusega .Juhtkoes trahheiidid ja trahheed. Vaigukäigud puuduvad.Spermiumid pole liikuvad .Esineb tolmutoru Emas ja isaskäbid tihedad , eri taimedel
Olemas: paljasseemnetaimede tunnused – seemned pole kaetud sigimikuga katteseemnetaimede tunnused – puidus esinevad trahheed
Hmk. Okaspuutaimed – Coniferophyta
Umbes 600 liiki
Selts Coniferales
Okaspuud
Paljasseemnetaimede suurim, ökoloogiliselt ja majanduslikult olulisim rühm.
Enamus suured puud, mis moodustavad ulatuslikke metsi põhjapoolkeral. Peaaegu kõik on
igihaljad, harunevad monopodiaalselt.Lehed kitsad ja nõeljad, vahel soomusjad. Tihti kohastunud kuivade oludega, okkad kaetud paksu kutiikulaga, õhulõhed süvendis. Okaste kuju ja suurus varieeruv
Tavaliselt ühekojalised .Käbid ühesoolised, võivad koonduda gruppidesse ja moodustada liitkäbisid
Olemas lühivõrsed ja pikkvõrsed.Juhtkoes trahheiidid.Tolmutorud olemas
Kõige vanemad puud – üle 5000 aasta – Pinus longaeva
Kõige kõrgemad Sequoia sempervirens 106-113.75m
29. Paljasseemnetaimede hõimkondade võrdlus
30. APG
ülogeneetiliste uuringute valguses ei peeta Cronquisti süsteemi enam taimede fülogeneesi
õigesti kajastavaks ning rahvusvahelise süstemaatikute-botaanikute rühma Angiosperm
Phylogeny Group (APG), kelle eesmärgiks on luua konsensuslik õistaimede taksonoomia ,
koostöö tulemusena on avaldatud kolm pidevalt täienevat versiooni katteseemnetaimede
fülogeneetilisest klassifitseerimissüsteemist:
APG I (1998),
APG II (2003) ning
APG III (2009).
31. Katteseemnetaimed: tunnused, õie ehitus, suguline paljunemine
Sünapomorfid e ainult sellele rühmale iseloomulikud tunnused on:
• õied – tolmukate ehitus ja suletud viljalehed ( emakas )
• isasgametofüüt koosneb vaid kolmest rakust tolmuteras, ühest tekib tolmutoru
• emasgametofüüt 8-tuumaline lootekott seemnealgmes
• kaheliviljastumine – tekib sügoot ja endosperm
• floeem – sõeltorud ja saaterakud
• ksüleem – trahheiidid ja trahheed (vahel puuduvad)
32. Üheidulehelised , kaheidulehelised, päriskaheidulehelised
Üheidulehelisedveerand
õistaimi, hästi eristunud monofüleetiline rühm, mida toetavad
sünapomorfid on:
- üksik iduleht
- idujuur või peajuur hävib, selle asemele tekib hulgaliselt lisajuuri (moodustub
narmasjuurestik )
- juhtkimbud varre ristlõikel hajusalt
- enamasti rohttaimed, teiskasvu praktiliselt ei toimu ( kambium puudub), kui toimub,
siis varre välimises parenhüümis
- lehed piklikud, paralleelsete roodudega
- õied kolmetised P 3+3 A 3+3 G (3)
- nektaariumid septaalsed, st asuvad sigimiku vaheseintes liitunud viljalehtede vahel
Kaheidulehelised ei moodusta monofüleetilist rühma. ¾ õistaimedest.
Kaheidulehelistel on üks peajuur ja ühe ringina asetsevad juhtkimbud , mille kambium
võimaldab varre teiskasvu . Lehed on enamasti sulg , sõrm või võrkroodsed ,
terveservalised või lõhestunud . Õied on põhiliselt viietised või neljatised.
Kaheidulehelised erinevad üheidulehelistest ka tolmuterade ehituse ja keemiliste
omaduste, kromosoomide tugevama keerdumise jm poolest.
33. Fülogeneetiliselt basaalsed kattesemnetaimed
Amborellaceae - amborellalised
Nymphaeales --- Nymphaeaceae -- Eestis olemas
Austrobaileyales - austrobailealaadsed
Chlorantales - roheõielaadsed --- Chlorantaceae
34. Sug. vesiroosilised, tobiväädilised ja magnoliidid
Vesiroosilisedlevinud kogu maailmas, 50-100 liiki veerohttaimi, kasvavad seisvas
vees. Eestis 2 vesiroosi (Nymphaea) ja kaks vesikupu (Nuphar) liiki. Risoomiga
rohttaimed, juhtkimbud hajusalt.Lehed pikarootsulised lihtlehed
Õied üksikud, suured, aktinomorfsed Õiekate 4-6 tupplehte ja palju spiraalselt paiknevaid kroonlehti
Tolmukaid palju, lamedad, spiraalselt.Emakas mitmest viljalehest, sünkarpne
Vili käsnjas, limane, seemned vabanevad ebakorrapäraselt.Tobiväädilised Põhiliselt
pantroopiline sugukond, 600 liiki, neist 500 perekonnas tobiväät ( Aristolochia )
Puitunud liaanid või rohttaimed.Vahelduvad lihtlehed, enamasti südaja kujuga ja sõrmroodsed
Õied enamasti suured ja veidra kujuga, harvem väikesed. Sageli talitlevad putukapüünistena
Viljad on sageli ebatäielikult avanevad kuprad Eestis ainult metspipar ( Asarum europaeum )
Magnoliidid
35.Üheidulehelised: tunnused, fülogeneesiharud
Tunnused üksik
iduleht, narmasjuurestik, juhtkimbud varre ristlõikel hajusalt, enamasti
rohttaimed, lehed piklikud, paralleelsete roodudega, õeid kolmetised
Üheiduleheliste fülogeneesi võib vaadelda kolme järjestikuste harude reana:
I . veetaimed – o. Acorales : Acoraceae
o. Alismatales: Araceae, Alismataceae, Potamogetonaceae
II . suureõielised sugukonnad o.
Liliales: Liliaceae, Colchicaceae
o. Asparagales: Iridaceae, Orchidaceae, Alliaceae, Asparagaceae
III . väga spetsialiseerunud sugukondade rühm (nimetatakse kommeliniidideks)
o. Poales: Poaceae, Cyperaceae, Juncaceae
o. Zingiberales
36. Seltsid kalmuselaadsed, konnarohulaadsed, liilialaadsed, asparilaadsed ja
nende sugukonnad
Kalmuselaadsed on üks sugukond kalmuselised ( Acoraceae ) ühe perekonnaga
kalmus ( Acorus )
Konnarohulaadsed ( Alismatales )
Üle kümne kaldavee ja veetaimede sugukonna, Eestis : konnarohulised,penikeelelised,kilbukalised,meriheinalised,võhalised
Õied koondunud keerukatesse pööristesse või tihedatesse tähkadesse
Sugukond konnarohulised ( Alismataceae )
Rohtsed veetaimed, lehed kodarikuna, lehelaba ja leherootsuga
Õis kolmetine, 3 tupplehte ja 3 kroonlehte, õied koondunud keerukasse pöörisesse
Vili pähklike
Eestis kaks perekonda – konnarohi ( Alisma ) 3 liiki ja kõõlusleht ( Sagittaria )
Selts Liilialaadsed
õiekattelehtedel on basaalsed nektaariumid (mitte sigimiku seinas nagu teistel
üheidulehelistel),
seemned pole mustad (nagu on asparilaadsetel)
Sugukond Liliaceae – liilialised
Sibulate või risoomidega rohttaimed,Lehed rööproodsed, männases või vahelduvad,
Õiekate aktinomorfne , lihtne, kolmetine, lahklehine *P3+3 A 3+3 G (3)
Vili kupar , seemneid palju, lapikud, üksteise peal. Umbes 400 liiki peamiselt
põhjapoolkeral, peamised perekonnad: liilia ( Lilium ) püvilill ( Fritillaria )kuldtäht ( Gagea )
tulp ( Tulipa )
Selts asparilaadsed – Asparagales
Risoomide , sibulate, mugulsibulate või mugulatega rohttaimed
Seemned sageli mustad. 1525
sugukonda, paljud kuulusid varem liilialaadsete hulka
Olulisemad sugukonnad: käpalised
võhumõõgalised
laugulised
asparilised
amarüllilised
37. Kommeliniidid: palmid, kõrrelised, lõikheinalised, bromeelialised, loalised,
jõgitakjalised, hundinuialised
Selts palmilaadsed – Arecales
Sugukond palmilised – Arecaceae
Peamiselt troopikas 3000 liiki
Puittaimed, varred tavaliselt ei harune
Teiskasv puudub, tüvi saavutab jämeduse noorelt, enne kui hakkab pikaks kasvama
Lehed suured, noorelt kokku volditud
Õiekate kolmetine, aktinomorfne
Õied koondunud suurtesse harunenud õisikutesse
Viljad erinevat tüüpi marjad ja luuviljad
Kõrrelised Ülemaailmse levikuga, umbes 10 000 liiki
Palju toidutaimi
Rohttaimed, vars silindriline, õõnsate sõlmevahede ja paksenenud sõlmekohtadega
Lehed lineaalsed, vahelduvad, enamasti kahes reas
Lehetuped lahtised, keelekesega
Õied tugevasti redutseerunud, iga õis kahe kandelehega (sisesõkal ja välissõkal), õied
pähikutes
Iga pähiku alusel kaks kandelehte – liblet
Pähikud moodustavad õisikuid
Vili: teris, suurema osa viljast moodustab seeme ja sellest omakorda tärkliserikas
endosperm
Sugukond lõikheinalised – Cyperaceae
Põhjapoolkera parasvöötmes , üle 4000 liigi
Märjad või niisked kasvukohad
Rohttaimed kolmekandilise säsika varrega, sõlmekohtadeta
Lehed pikad, kitsad, kinnise tupega, enamasti kolmes vertikaalses reas
Õied tuultolmlevad.Õiekate tugevalt redutseerunud, iga õis ühe kandelehega
Õied koondunud pähikutesse, pähikud erinevat tüüpi liitõisikutesse
Vili: kolmekandiline või lame pähklike.Perek tarn – Carex üle 1000 liigi, Eestis 75 liiki
Papüürus Cyperus papyrus
Sugukond bromeelialised Bromeliaceae
Troopilises Ameerikas levinud sugukond, üle 2000 liigi
Rohttaimed, sageli lühivarrelised epifüüdid
Lehed juurmise kodarikuna, rööproodsed, kseromorfsed
Paljud koguvad vett lehekodariku keskele lehtrisse
Õiekate kolmetine, tupp ja kroonlehed
Õied värvikates õisikutes, kandelehtedega
Vili: mari või kupar. Toataimed. Ananass Ananas comosus. liitvili
Sugukond loalised Juncaceae
Rohttaimed, lehed kolmes vertikaalses reas, kõrreliste lehtede sarnased
Tuultolmlevad.Õied silmapaistmatud, tihedates ühe või kahe kandelehega pööristes
Õiekate kolmetine, kroon ei ole eristunud
Vili: kupar
P3+3 A3+3 G3
Umbes 200 liiki põhiliselt põhjapoolkeral
Eestis l uga ( Juncus ), 19 liiki ja piiphein ( Luzula ), 6 liiki
Sugukond jõgitakjalised – Sparganiaceae
Üks perekond põhjapoolkera parasvöötmes, veetaimed
Rohttaimed, lehed varrel vahelduvalt
Õisikud koosnevad ümaratest osaõisikutest, asetsevad
lehekaenaldes, alumised emasõitega, ülemised isasõitega
Õiekate 3-6
nahkjat lehekest või puudub
Tolmukaid 3-6,
viljalehti 1-3
Vili – pähkel või luuvili
Sugukond hundinuialised – Typhaceae
Üks perekond kogu põhjapoolkeral ja LõunaAafrikas
Rohttaimed roomava maaaluse
tärkliserikka risoomiga, ühekojalised
Õied ruljates tõlvikutes, ülaosas isasõied, alaosas emasõied
Isasõies kolm tolmukat, emasõies üls emakas
Vili pähklike
38. Päriskaheidulehelised, iseloomustus
Suur monofüleetiline alamrühm. Kolmeavaline (triapertuurne) tolmutera . Avad tavaliselt
piklikud, seepärast nim. kolmekavilisteks kogu rühma sünapomorfne
tunnus (on ka erandeid).Õiekate eristunud tupp ja kroonlehtedeks – kaheli õiekate
See tunnus ühendab enamikku päriskaheidulehelisi. Lihtsate perforatsiooniplaatidega trahheed (mõnedel asteriididel siiski teistsugused plaadid )
39. Seltsid: tulikalaadsed, prootealaadsed, nelgilaadsed, kivirikulaadsed ja nende
sugukonnad
Selts tulikalaadsed – Ranunculales
rohttaimed, sisaldavad mürgiseid alkaloide (berberiin) liht ja liitlehed, lehed sageli lõhestunud
Õieosasid varieeruv arv, asetsevad spiraalselt.Tolmukaid palju, viljalehti mitu, seemnes väike embrüo ja rohkesti toitekudet.Päriskaheiduleheliste basaalseim rühm.
Peamised sugukonnad on
tulikalised Ranunculaceae
magunalised Papaveraceae
kukerpuulised Berberidaceae
ja mõned pisikesed sugukonnad
Levinud peamiselt põhjapoolkeral
Selts prootealaadsed ( Proteales )
Seltsi põhilised sugukonnad, prootealised ja lootoselised, on
morfoloogiliselt väga erinevad, molekulaartunnused aga panevad
nad ühte seltsi. Problemaatilise asetusega on sug. plaatanilised
Sugukond lootoselised ( Nelumbonaceae )
Lootose ( Nelumbo ) perekond kuulus varem vesiroosiliste hulka, aga
molekulaartunnused ja tolmutera ehitus (kolmeavaline lootosel ja üheavaline vesiroosil)
asetavad lootose omaette sugukonda, samuti on neil väga erinev levila
Selts nelgilaadsed – Caryophyllales
Praeguse seisuga 25 sugukonda
Monofüleetilise rühmana hästi piiritletud:
- endosperm tärkliserikas (teistel päriskaheidulehelistel pole) → harilik tatar
- sigimik sageli ühepesaline
- seemnealge paikneb sigimiku keskel
- sünteesivad betalaiine (eriti rikkalikult punapeet )
Sugukond huulheinalised – Droseraceae
110 liiki, levinud kogu maailmas
Niisked, vesised, happelised toitainetevaesed kasvukohad
Lihatoidulised rohttaimed.Lihtlehed, vahelduvad või kodarikuna
Lehtede pealmisel pinnal näärmekarvad, lehed keeravad putuka ümber kokku,näärmevedelik „seedib“ putuka ära.Õied viietised, pikas, algul spiraalselt keerdunud õisikus
Selts KIVIRIKULAADSED – Saxifragales
Kivirikulaadsete selts piiritletakse nüüd peamiselt molekulaartunnuste alusel,
morfoloogilised sünapomorfid on: viljalehed ainult alusel liitunud või vabad, emakakaelad olemas
endosperm rakulise ehitusega
Enamik viietiste aktinomorfsete lahklehiste õitega, eluvormilt väga mitmekesised
Peamised sugukonnad: kivirikulised – Saxifragaceae
paksulehelised – Crassulaceae
sõstralised – Grossulariaceae
nõiapuulised – Hamamelidaceae
pojengilised – Paeoniaceae
40. Rosiidid – seltsid, sugukonnad
Selts kurerehalaadsed Geraniales
Sugukond kurerehalised Geraniaceae
Lehed vahelduvad või vastakud, lõhised või hõlmised, abilehtedega
Õied viietised, kroonlehed vabad K5 C5 A5+5 G(5), ebasarikjates õisikutes
Viljalehed kasvavad kokku õiepõhjast moodustunud sambaga
Vili on jaguvili , mis jaguneb nokaga osaviljadeks
Rohttaimed, poolpõõsad või põõsad.
Sageli aromaatseid õlisid sisaldavate Näärmekarvadega
Selts mürdilaadsed – Myrtales
Kaks suurt troopika sugukonda – mürdilised ja roodlehelised, mõlemas 4000-5000
liiki ja mõned väiksemad – k ukesabalised ja pajulillelised
Enamasti puittaimed vastakute tervete lihtlehtedega
Puidu ehitus isemoodi – floeem on seespool ja ksüleem väljaspool (seda esineb veel
kõrvitsalistel ja emajuurelistel)
Õied erksavärvilised, sigimik alumine, ümbritsetud õiepõhjaga (hüpantiumiga)
Sugukond mürdilised Myrtaceae puittaimed, eeterlike õlidega
Lehed terved vastakud lihtlehed, läbipaistvate näärmetäppidega
Õied neljatised või viietised, aktinomorfsed, lahklehise krooniga
Tolmukaid palju, värvilised, sissepoole käändunud
Vili on mari või kupar troopiline sugukond, ka Austraalias ja LõunaAafrikas
Sugukond kukesabalised – Lythraceae henna
Lawsonia inermis granaatõunapuu õieosi kuni 16, õied kiirjad, vili: kupar, õied kolmesugulised, esineb heterostüülia
Sugukond pajulillelised Onagraceae
Perekonnad pajulill ( Epilobium ), kuningakepp ( Oenothera )
Rohttaimed, parasvöötmes, peamiselt Uues Maailmas
Õis neljatine , neli viljalehte on õiepõhjaga torujaks moodustiseks kokku kasvanud
Emakasuue nuia moodi või neljatine, Vili: kupar, avaneb neljaks, Seemned karvatutiga
Selts jänesekapsalaadsed Oxalidales
Sugukond jänesekapsalised – Oxalidaceae
Selts malpiigialaadsed – Malpighiales ( sün . kannikeselaadsed)
Sugukond piimalillelised – Euphorbiaceae
Sugukond linalised – Linaceae
Sugukond pajulised – Salicaceae
Sugukond kannikeselised – Violaceae
Sugukond naistepunalised – Hypericaceae
Selts oalaadsed Fabales
Sugukond kaunviljalised e. liblikõielised Fabaceae
Selts roosilaadsed Rosales
Sugukond roosõielised – Rosaceae
Selts kõrvitsalaadsed Cucurbitales
Sugukond kõrvitsalised – Cucurbitaceae
Selts pöögilaadsed Fagales
Sugukond kaselised Betulaceae
Selts ristõieliselaadsed Brassicales
JPM
41. Asteriidid – seltsid, sugukonnad
Selts kontpuulaadsed – Cornales
Sugukond kontpuulised – Cornaceae
Selts kanarbikulaadsed – Ericales
Sugukond kanarbikulised – Ericaceae
Sugukond nurmenukulised – Primulaceae
Sugukond karelehelis
Selts emajuurelaadsed – Gentianales ed – Boraginaceae
Sugukond emajuurelised – Gentianaceae
Sugukond madaralised – Rubiaceae
Selts iminõgeselaadsed – Lamiales
Sugukond õlipuulised – Oleaceae
Sugukond huulõielised – Lamiaceae
JPM