4Pehmemädanik........................................................................................................3 2. Putukkahjustused......................................................................................................4 2Tooneseplased ehk puidukoid.................................................................................4 5 Majasikk..................................................................................................................4 6 Kärsaklased............................................................................................................5 Kasutatud materjal:........................................................................................................6 2 1. Seenkahjustused Seened on põhilised puidu lagundajad, nende elutegevus muudab puidu struktuuri. Seda
Teda tunneb pikkade tundlate järgi mis on ta kehast pikemad . Kahjustab eelkõige hooneid närides seintesse sügavad augud. . Eelistab okaspuitu ja soojemaid kohti . Puidu pealmise kihi jätab puutumata ja oma augud täidab tihedalt puidupuruga. . Vastne võib olla kookonis headel tingimustel 2.aastat ja halvematel tingimustel kuni 12.a . Üksinda ei tekita ta suuri kahjustusi aga kui neid on palju siis on ka kahjustus suurem. Foto 2. Majasikk täidab oma lennuaugud tihedalt puruga. Kärsaklased ja Huntlased: . On väikesed mardikad kelle pea kärsakujuline ja mille otsas nuia taolised tundlad . On kas musta või pruuni värvi(3-6mm suurused) . C-kujulised vastsed arenevad kas mädas või märjas puidus. On karvased ja pruuni peaga . Kahjustavad palk ehitisi ja keldri konstruktsioone. . Närivad tavaliselt okaspuitu ja vahel ka lehtpuitu. . Kahjustatud puit jääb tume ja käsnjas. . Huntlaste hulka kuuluv Tähnikaardlane on pruunikas . Tal puuduvad jalad
Keerukärsakas Lisan Tuuling Riik: Loomad Hõimkond: lülijalgsed Alamhõimkond: kuuejalgsed Klass: putukad Selts: mardikalised Sugukond: kärsaklased Sugulased: mitmed aia-, põllu-, metsa- ja laokahjurid Keha põhiosad: Pea Rindmik Tagakeha Iseärasused Pea eesosa on välja veninud pikaks kärsaks Rullib puulehed turvaliseks vastsehälliks Lõike kuju väljaarvutamiseks peaks inimene kasutama kõrgema matemaatika seadusi Silmad esiletungivad Haukamissuised Lahksuguline Täismoone (muna-vastne- nukk-valmik)
Kõige sagedamini saadakse õhust signaale toidu või vee olemasolu kohta. Sageli toimub läbi 10 õhu partneri leidmine (näiteks suguferomoonid paljudel putukatel), aga nii saadakse informatsiooni ka vaenlase olemasolust. Lisaks ülalmainitud tundlatüüpidele võivad erinevatel putukatel esineda ka nuijad (enamus päevaliblikaid), saagjad (paljud naksurlased), põlvjad (kärsaklased) tundlad. Lisaks neile on mitmeid harvaesinevaid tundlavorme. Suised- Pea alaosas asub putukatel suu. Suu ümber asuvad suised - ülalõuad (lad. k. mandibulae), alalõuad (lad. k. maxillae) ja alahuul (lad. k. labium), mille abil putukad toituvad. Putukate suised on arenenud ürgsete vormide jäsemetest, suuava ülalt kattev ülahuul on aga näokilbi väljakasve. Vastavalt toitumistüübile on putukate suised evolutsiooni käigus omandanud erinevaid vorme
Kolmas kasvujärk lihakad varred. Varred murduvad, lehed närtsivad. Nukkuvad mullas, talvituvad röövikuna mullas, vahel munana. Närivad end varre sisse. 1 pk. Põlluöölane kahjustab mugulaid ja vilju. Röövik toitub taime lehest, viljast, varrest, mugulast. Mugulates suured augud. Talvitub eelnukuna. Munad lehele või maapinnale. 1 ja 2 kasvujärk kaevandavad umbrohtudes. Kolmas kasvujärk kultuurtaimedele. Sibula kahjurid Selts: mardikalised Sugukond: kärsaklased. Sibula-peitkärsakas kahjustab sibulapealseid, valmik talvitub kulu sees peenardes. Kevadel muneb sibula lehtedesse näritud avadesse. Valmikud ja vastsed närivad lehtedesse auke. Vastsed toituvad lehe kudede sees. Pealsed kuivavad. Nukkuvad mullas. 1 pk aastas. Liblikalised. Sibulakoi talvitub nukuna kuivanud umbrohul. Muneb sibula juurekaelale, lehtede vahele. Röövikud kaevandavad pealsetes. 2 pk. Kahetiivalised. Sibula kärbes talvitub nukuna mullas
tundlapiug. Labrum (lr)– ülahuul Mantibulae (md)– ülalõug Maxillae (mx)– alalõug Labium (lb)- alahuul Putuka pea asendi tüübi määrab suuorganite asetus putuka keha pikitelje suhtes. Röövputukatel (näit. jooksiklased) on suised otse ette suunatud – neil on prognaatne pea. Kui suised on suunatud otse alla (keha pikiteljega risti), on tegemist hüpognaatse pea asetusega (näit. sihktiivalised, prussakalised, kärsaklased). Paljudel pistmis-imemissuistega putukatel on suised painutatud kergelt tahapoole, esimeste jalgade suunas – neil on opistognaatne pea asetus. Joon. 5. Putuka pea asend: 1 – prognaatne, 2 – hüpognaatne, 3 – opistognaatne. *Tundlad koosnevad tavaliselt kolmest osast: tüvilüli (scapus), millega tundel kinnitub pea külge, pöörlüli (pedicellus) ja väga erineva arvuga tundlalülidest koosnev tundlapiug (flagellum)
pidevalt kogu elu jooksul. Elavad mullas ja metsakõdus, kus toituvad kõdunevast taimsest materjalist. Klass: Putukad Insecta 1. Väliskuju on putukatel ürgselt piklik, selja-kõhu suunas ehk dorsoventraalselt veidi lamenenud. Lülid on üksteisega laialt ja tihedalt liitunud. Evolutsiooni käigus on sellest ehitusplaanist mitmesuguste kohastumiste tõttu välja arenenud mitmed erineva kehakujuga vormid: pikk silinderjas nõelhark, kerajas poilased ja kärsaklased, ketasjas - lutikad ja täid, külgedelt kokku surutud kirbud, sipelgjas sipelgad. Siiski on suured vormid erandlikud ja tunduvalt rohkem on väiksemaid kuni 0,2 mm pikkuseid putukaid. 2. Keha liigestus. Pea, rindmik ja tagakeha. Pea on ühtne kapsel, millele kinnitub paar tundlaid, paar liitsilmi ja 1-3 lihtsilma ning suu ümber kolm pari toitumisega seotud jätkeid ehk suiseid. Rindmiku moodustavad kolm lüli, millest kujuneb ees-, kesk- ja tagarindmik
Lepatriinulased on väikesed (2-9 mm), poolkeraja, kõhupoolelt lapiku, harvem pikiovaalse kehaga eredavärvilised (punakad, kollakad, mustad) täpilised mardikad. Mardikate hemolümf on mürgine ning enamik putuktoidulisi linde neid ei söö. Lepatriinude värvus on hoiatusvärvus. Talvituvad peamiselt valmikuna. Vastsed on hallid või mustjashallid oranzi kirjaga, nukkuvad ühte otsapidi taimelehe külge kinnitunult. Nii vastsed kui valmikud on lehetäide kõige suuremad vaenlased. Kärsaklased on enamikus väikesed (1-11, harva kuni 24 mm) mardikad, kelle pea eesosa moodustab pika kärsaku, mille külge kinnituvad tavaliselt põlvjad tundlad ning haukamissuised. Kärsakul on suur tähtsus. Selle abil puuritakse taimekoesse auk, kuhu asetatakse muna. Vastsed on jalutud valkjad tõugud. Talvituvad mardikana, sellepärast on neid rohkem kevadel ja sügisel. Nende hulgas on palju põllu ja aiakahjureid. Hernekärsakad Sitona
Laulab ka sügisel, aga siis ei ole laul enam nii meloodiline kui kevadel. Noorlinnud on väga uudishimulikud ja ettevaatamatud, võivad pikalt jälgida ka inimest, kui see ei tee järske liigutusi. Ränne Rändlind. Saabub kevadel märtsi lõpul või aprilli esimesel poolel, sügisel äralend peamiselt oktoobris, aga mõned lahkuvad alles detsembri alguses. Üksikud isendid võivad jääda ka talvituma. Toitumine Hüpates liigub metsa alumises rindes ja otsib selgrootuid: mardikad (kärsaklased, naksurlased ja nende vastsed, jooksiklased), liblikaröövikud, lehevaablased ja nende vastsed, lutikalised, kahetiivalised jt putukad, ämblikud, hulkjalgsed, maismaateod. Sügisel tarvitab ka marju ja seemneid. Pesitsemine Kõdunenud kändude juurte vahel olevates tühemikes, murdunud puutüvede all, põõsatüügaste vahel, kivide all olevates süvendites, aga tihti lihtsalt pinnasesüvendis mõne puhma varjus. Muneb mai alguses 5...7 muna. Haub vaid emaslind, 13...14 päeva
taimedel. 17. Kõrgemate tasemete taksonite (selts, klass jne.) teaduslike nimede moodustamine loomadel ja taimedel. 18. Eestikeelsete nimede moodustamine liigile, perekonnale, sugukonnale, seltsile ja kõrgematele taksonitele. Eesti keeles on omakeelsetel sugukonna taseme loomanimedel lõpp lased, seltsi taseme nimedel lised. Näiteks: kiskjaliste seltsis on sugukonnad kaslased, koerlased, kärplased jt; mardikaliste seltsis sugukonnad põrniklased, siklased, kärsaklased jt. Klasside ja hõimkondade nimed on lihtsalt mitmuses. Liigitäiend käib perekonnanime ette. Botaanilises nomenklatuuris on veidi teisiti: näiteks sugukonna nimel lõpp aceae, seltsil ales, klassil enamasti opsida või mycetes, hõimkonnal phyta või mycota jne. Eesti keeles nimetavad botaanikud nii sugukondi kui seltse lõpuga lised (taimed nagu polekski päriselt elus, „lased“!) 19.Mis on homonüümia ja mis on sünonüümia? Homonüümianähtus,
annaabi.ee 
