PÕRNIKAD KEHAEHITUS Põrniklased on tugeva kitiinkattega ning lameljate tundlatega mardikad Pikkus 2150 mm Paljudel on pea eesosa sahataoliselt laienenud Jalad on võimsad, sääred ja reied on laienenud ning ogadega varustatud Mullas elavad põrniklased on enamuses tumedad, ka süsimustad Ronimiseks kasutavad nad võrdlemisi väikeseid käppasid ja küüniseid. ELUPAIGAD Mõni veedab pea kogu elu kõdus. Nende paksud valged vastsed (konud) elavad kõdupuidus, mullas, sõnnikus ja mujal kõdunevas orgaanilises aines. Aedades,õitel,metsades,mullas,kõdus TOITUMINE Valmikud toituvad peamiselt taimede lehtedest ja õitest Sitikate valmikud ja vastsed toituvad peamiselt
Sääred ja reied on laienenud ning ogadega varustatud. Peale ronimise on sellistel jalgadel ka kaevamise ülesanne (wikipedia.org). Kattetiivad neil tavaliselt ei kata viimast seljalooget, altpoolt on tagakehal nähtavad 6-7 lüli (loomade elu). Enamasti on nad hea lennuvõimega (M.Chinery.2005).Põrnikad peavad vähemalt mõnel eluperioodil mullas endale käike rajama. Mõni veedab pea kogu elu kõdus. Ronimiseks kasutavad nad võrdlemisi väikeseid käppasid ja küüniseid. Mullas elavad põrniklased on enamuses tumedad, ka süsimustad. Õitel toituvad põrnikad on värvikamad (wikipedia.ee). Enamik põrniklatest toitub taimedest või mitmesugustest lagunevatest taimedest, väga harva söövad nad loomset päritolu aineid (H.Remm.1984). 2.1 Vastsed ja valmikud Põrnikate valmikud toituvad peamiselt taimede lehtedest ja õitest, lendavad enamasti juunis- juulis. Põrniklaste vastsed on valged, paksud, kõvera kehaga tõugud ehk konud, kes elavad
Maipõrnikas Maipõrnikad Maipõrnikad, taimekahjuritena tuntud mardikalised (põrniklased). Eestis on levinuim harilik maipõrnikas. Areng kestab kuni 5 aastat. Elulaadilt ja kahjustustelt sarnanevad maipõrnikaga juunipõrnikas ja aiapõrnikas. Lendleb mai lõpul ja juuni algul soojadel tuulevaiksetel õhtutel. Toitumine Tema menüüsse kuuluvad taimede maapealsed osad eelkõige noored võrsed, lehed ja õied. Lehtedesse tehakse suuri ebakorrapärased auke. Vastsed Maipõrnika vastne ehk konutõuk on valge tõuk, kes elab mullas 4-5 aastat.
nõrgemad pojad surevad. Pärast poegade pesast lahkumist hoiab pesakond veel nädal kuni paar pesitsuspiirkonda. Kui pojad saavad saagijahil juba iseseisvalt hakkama, nõrgenevad peresidemed ning märkamatult algab lindude hajumine lõuna poole ja äraränne. Viimaseid siniraagu nähakse meil tavaliselt augusti lõpus või septembri esimesel poolel. Toitumine Siniraag sööb peamiselt keskmise suurusega ja suuremaid putukaid, eriti mardikalisi (põrniklased ja siklased). Meie oludes tabab ta aga ilmselt kõige sagedamini suuri ritsikaid. Valdavate saakobjektide jaotus tundub olevat sõltuvuses putukate kättesaadavusest eri aastaaegadel: kevadise lendlusaktiivsuse aegu tabab siniraag rohkem suuri mardikaid, juulis-augustis poegade toitmise ajal valdavalt ritsikaid. Vahel saab ta kätte ka sisaliku, mõne väiksema konna või isegi hiire. Saaki varitseb siniraag
· Levinud peamiselt Ida-Eestis · 1964 a. Loodi tema jaoks Padakõrve kaitseala mis oli tollas NSV liidus esimene sipelgakaitseala Koerliblikas · Lendab varakevadest saati, ühe esimese kevadliblikana, kuna talvitub valmikuna · Lendab kogu suve mille käigus valmib tihti 3 põlvkona · Röövik toitub kõrve- ja raudnõgestel. Kuldpõrnikas · Suur rohekaskuldselt läikiv lameda seljaga mardikas. · Kuldpõrnikas toitub nii nagu teisedki põrniklased taimelehtedest ja -õitest. Taimestik · Puurinne Kask, Mänd, Saar, Vaher, Tamm. · Põõsarinne Pihlakas, Paju, Kadakas, Kibuvits. · Puhmarinne - harilik kastehein, kanarbik, lubikas) · Rohurinne - mägiristik, aasristik, ümarleheline kellukas,punane aruhein, kassisaba Puurinne Kask Arukask (koos sookasega) on levinuim lehtpuu Eestis. Kased katavad 31,6% Eesti metsamaadest Puurinne Mänd
Porcellio scaber Porcellio Porcellionidae Isopoda Malacostraca Artropoda Animalia Harilik jõevähk Jõevähk Jõevähklased Kümnejalalised Kõrgemad vähid Lülijalgsed Loomad Astacus astacus Astacus Astacidae Decapoda Malacostraca Arthropoda Animalia Putukad Kuldpõrnikas Kuldpõrnikas Põrniklased Mardiklased Putukad Lülijalgsed Loomad Cetonia aurata Cetonia Cetoniidae Coleoptera Insecta Arthropoda Animalia 3 Harilik toakärbes Toakärbes Päriskärblased Kahetiivalised Putukad Lülijalgsed Loomad
alt mulda ära. Seejärel munevad emased mardikad oma munad korjusesse, millest nende vastsed hiljem pärast koorumist toituvad. Samasugusel viisil munevad sõnnikumardikad sõnnikusse. Vanadel egiptlastel oli üks sõnnikumardikaid -skarabeus- pühaks loomaks. (,,Elusloodus" Valgus 1983) Põrniklased. (Scarabaeidae) Põrniklased on lehvikjate tundlatega mardikate sugukond segatoidumardikaliste alamseltsist. (EE7lk.587) Eestis on põrniklasi üle 70 liigi. Põrniklased on mitmesuguse suurusega (2-41 millimeetrit), jässakad, lameljate tundlatega mardikad. Paljudel on pea eesosa sahataoliselt laienenud. Jalad on võimsad, sääred ja reied on laienenud ning ogadega varustatud. Peale ronimise on sellistel jalgadel ka kaevamise ülesanne. Põrnikad peavad vähemalt mõnel
Elavad niiskes mullas, kõdus. Mitu pk aastas. Kahjustab seemneid, juuri, idusid. Nokalised. Karilased munevad lehe alumisele küljele. Pistmis-imemissuised, kollased laigud lehtedele peale imemist. 8-12 pk. Sarnastiivalised. Tirdilised pistmis-imemissuised, talvitub valmikuna varjulistes kohtades. 1 pk aastas. Hüppejalad. Mardikalised. Naksurlased haukamissuised, munevad mulda. Valmikud kahjustavad lehti, õisi, vastsed kahjustavad maa-aluised osi.. Põrniklased haukamissuised, tiivad. Valmik kahjustab lehti, vastne juuri. Munevad mulda. Kärsaklased munevad mulda, vastsed toituvad juurtest. Vastne vageltõuk. Valmikud mulgustavad lehti, talvituvad mullas. Raisamardiklased talvituvad valmikuna kivide all, mullas. Haukamissuised. Valmikud ja vastsed kahjustavad lehti, 1 pk. Kahetiivalised. Leinasääsklased munevad mulda, vastsed kahjustavad juuri.
Putukatest toituvad mitmed linnud, näiteks põõsa ja lehelinnud, põldlõoke ning putuktoidulised loomad (karihiir, arusisalik). Sageli lendab üle saagijahil hiireviu või lõopistrik. Põõsaste vahel jooksevad ringi halljänesed ning metskitsed, kellele peavad jahti rebased ja hundid. Hiirtele ja väiksematele lindudele peab jahti rebane. Mulla ja kõdukihis elavad mullaussid, hooghännalised, naksurlased, jooksiklased ja põrniklased ning nende tõugud. Ka ainuraksed, bakterid ja seene on väga arvukad ning võtavad osa taime- ja loomajäänuste lagunemisest ning muundumisest. Seda kõike hoiab aga koos inimene, kelle kohustuseks on liigikoosluse säilimise nimel niitu vähemalt üle aasta niita, kuna tegu on sekundaarse ehk inimtekkelise niiduga. Toiduahelad Tammeleht-lehetäi-lepatriinu tõuk-lehelind-kodukakk Pähkel-orav-nugis-kotkas
Klassikaliselt jaotatakse mardikalised kahte alamseltsi. Röövtoidulised nagu jooksiklased või vees elavad ujurlased ja segatoidulised. Raisamardiklased elavad laipadel ning on seega looduses "bioloogilised sanitarid". Nad kaevavad laiba maasse ja kasutavad seda vastsete toitmiseks. Põderpõrniklased on keskmised kuni suured (Eestis kuni 75 mm), sageli tugevate lõugadega mardikad. Vastsed arenevad kõdunevas lehtpuupuidus ja areng kestab sageli kaua, kuni kuus aastat. Põrniklased on mitmesuguse suurusega (2-41mm), jässakad, lamelljate tundlatega mardikad. Vastsed, valged paksud, kõvera kehaga tõugud. Elavad mullas, kus toituvad taimejuurtest või kõdunevas saepurus, sõnnikus ja taimses massis (kõdunev põhk). Areng kestab sageli mitu aastat. Valmikud toituvad peamiselt taimede lehtedest ja õitest, lendavad enamasti juunis-juulis. Nende hulgas on rida taimekahjureid. Aedades on tavaline
putukatele toiduks tselluloos ja hemitselluloosid. Putukaid, kes vôivad arhiivimaterjale kahjustada, esineb Eestis üle 100 liigi. Arhiivides esinevad kahjurputukad vôib jagada kolme rühma: püsikahjurid, juhukahjurid ja püsikahjurite arengu soodustajad. Püsikahjurid on võimelised pidevalt elutsema arhiivihoidlates, andes mitmeid pôlvkondi. Sellesse, kôige arvukamasse rühma kuuluvad mardikad (nahanäklased, tooneseplased, teesklased, põrniklased), liblikalised (koid), soomukalised ja raamatutäid. Juhukahjurite hulka kuuluvad need putukad, kes ei ole vôimelised läbima hoidlates kogu arengutsüklit (siklaste vastsed, õunamähkurid). Püsikahjurite arengut soodustavad kõikvõimalikud teised hoidlates leiduvad putukad. Arhivaale nad otseselt ei kahjusta, ent nende eritised ja surnukehad on toiduks püsikahjuritele. Märgunud objektide kuivatamise meetodid:
Paberi koostisosadest sobivad osadele putukatele toiduks tselluloos ja hemitselluloosid. Putukaid, kes vôivad arhiivimaterjale kahjustada, esineb Eestis üle 100 liigi. Arhiivides esinevad kahjurputukad vôib jagada kolme rühma: püsikahjurid, juhukahjurid ja püsikahjurite arengu soodustajad. Püsikahjurid on võimelised pidevalt elutsema arhiivihoidlates, andes mitmeid pôlvkondi. Sellesse, kôige arvukamasse rühma kuuluvad mardikad (nahanäklased, tooneseplased, teesklased, põrniklased), liblikalised (koid), soomukalised ja raamatutäid. Juhukahjurite hulka kuuluvad need putukad, kes ei ole vôimelised läbima hoidlates kogu arengutsüklit (siklaste vastsed, õunamähkurid). Püsikahjurite arengut soodustavad kõikvõimalikud teised hoidlates leiduvad putukad. Arhivaale nad otseselt ei kahjusta, ent nende eritised ja surnukehad on toiduks püsikahjuritele. Märgunud objektide kuivatamise meetodid
Nukkub nukuhällis maismaal. II Alamselts: Segatoidulised Polyphaga. Enamik mardikalisi kuulub sellese alamseltsi Sugukond raisamardiklased Silphidae. Mardikate kattetiivad on tagakehast lühemad. Paljud liigid elavad laipadel ning on seega looduses "bioloogilised sanitarid". Nad kaevavad laiba maasse ja kasutavad seda vastsete toitmiseks. Vastsed ise laibal ei toitu. Suurimad nende hulgas on must-raisamatja Necrophorus humator ja harilik raisamatja N. vespillo. Sugukond põrniklased Scarabaeidae. Mitmesuguse suurusega (2-41mm), jässakad, lameljate tundlatega mardikad. Vastsed, valged paksud, kõvera kehaga tõugud või konud. Elavad mullas, kus toituvad taimejuurtest või kõdunevas saepurus, sõnnikus ja taimses massis (kõdunev põhk). Areng kestab sageli mitu aastat. Valmikud toituvad peamiselt taimede lehtedest ja õitest, lendavad enamasti juunis-juulis. Nende hulgas on rida taimekahjureid. Aedades on tavaline aiapõrnikas Phyllopertha horticola, taimede õitel
taimedel. 17. Kõrgemate tasemete taksonite (selts, klass jne.) teaduslike nimede moodustamine loomadel ja taimedel. 18. Eestikeelsete nimede moodustamine liigile, perekonnale, sugukonnale, seltsile ja kõrgematele taksonitele. Eesti keeles on omakeelsetel sugukonna taseme loomanimedel lõpp lased, seltsi taseme nimedel lised. Näiteks: kiskjaliste seltsis on sugukonnad kaslased, koerlased, kärplased jt; mardikaliste seltsis sugukonnad põrniklased, siklased, kärsaklased jt. Klasside ja hõimkondade nimed on lihtsalt mitmuses. Liigitäiend käib perekonnanime ette. Botaanilises nomenklatuuris on veidi teisiti: näiteks sugukonna nimel lõpp aceae, seltsil ales, klassil enamasti opsida või mycetes, hõimkonnal phyta või mycota jne. Eesti keeles nimetavad botaanikud nii sugukondi kui seltse lõpuga lised (taimed nagu polekski päriselt elus, „lased“!) 19.Mis on homonüümia ja mis on sünonüümia? Homonüümianähtus,
annaabi.ee 
