kiiresti), - 2) verbi tähendust konkretiseerivad afiksaaladverbid e abimäärsõnad (nt üle lugema), - 3) proadverbid e asemäärsõnad (nt mistõttu), - 4) lause üldlaienditena toimivad modaaladverbid e rõhumäärsõnad (nt veel), - 5) lauseid või lauseosi siduvad konjunktsioonid e sidesõnad, - 6) lausestruktuurist väljapoole jäävad interjektsioonid e hüüdsõnad. II loeng Teemad: 3) Sünonüümia, homonüümia, polüseemia M. Hint "Häälikutest sõnadeni" 279-286 (esimeses trükis 216-223) 4) Semantika: leksikaalne ja grammatiline tähendus. Kollokatsioonid, tähendusvõrgustik Fred Karlsson ,,Üldkeeleteadus", lk 241-250 Fred Karlsson ,,Üldkeeleteadus", lk 255, 260-269 Leksikaalsed suhted Sõnade jagamisel nendevaheliste leksikaalsete suhete järgi võtame aluseks järgmise kaksikjaotuse: 1) sama või lähedane tähendus - erinev vorm
ole, et neid ei ole." Vastavuse kontseptsioon käsitleb kõike, mis vastab tõele. Ütlus "Lumi on valge"(autonüümne, lihtsalt väide) vastab tõele, siis kui lumi on valge(kirjeldab reaalset olukorda). Samas ei saa me tegelikult teada, mis on lumi, ja mis on valge, need võivad keeleliselt erineda jne. Autonüümset märki ei saa tõlkida. Me ei saa tõlkida kivi nootidesse. monadoloogia - Leibniz tahtis kõike välja arvutada, näiteks sõnade tähendust, sünonüümia oli nagu võrrand, mida tuleb tõestada. Pakkus välja sünonüümia kriteeriumi "salva veritate": iga kord, kui me saame ühte asja kasutada teise asemel, ja tähendus säilib, on meil tegemist sünonüümiaga. Kas hunt ja susi on ikka sünonüümid? On olemas kaks erinevat semantikat, millest üks on nö sõnaraamatus kirjas olev ning teine osutus. Tõde kui tähendus ja tõde kui osutus. Jutumärkides olevad märgid, millel puudub signifikaator (tähendus), - need on puhas osutus
.........................................................6 Lõppsilbi täishäälik..................................................................................................................6 Lõppsilbi sulghäälik................................................................................................................7 SUUR JA VÄIKE ALGUSTÄHT...................................................................................................7 Polüseemia, homonüümia, sünonüümia, välted, astmevaheldus.....................................................9 Välde............................................................................................................................................9 Sünonüümia, homonüümia, polüseemia. ..................................................................................10 Astmevaheldus..........................................................................................................................
Eesti keele struktuuri arvestus Pülseemia-ühel sõnal mitu teineteisega tihedasti seotud tähendust(mitmetähenduslikkus) Homonüümia-kahel keelemärgil samakõlalised tähistajad, erinev tähendus(samakõlalisus) Sünonüümia-ühel tähistataval mitu erinevat tähistajat, sama tähendus, erinevad vormid(samatähenduslikkus) Antonüümid-vastandid Paronüümid-kirjapilt sarnane, tähendus erinev (pärast-peale jne) Eesti tähestik on eesti keele ülesmärkimiseks kasutatavate tähtede komplekt. See põhineb ladina tähestikul, mis on kohandatud eesti keelele.Eesti tähestikus on 32 tähte: ABCDEFGHIJKLMNOPQRSsZzTUVWÕÄÖÜXY
Keelemärk on sümbol, mida kasutatakse keeles tähenduste edasi andmiseks. Tähistatav e. tähendus ja tähistaja e. sõna ise. Nt:liiklusmärgid. Keelemärgid jagunevad liht ja liitmärkideks. POLÜSEEMIA e. mitmetähenduslikkus on nähtus, mille puhul ühel sõnal on mitu üksteisega tihedalt seotud tähendust (nt.klaas). HOMONÜÜMIA e. samakõlalisus on nähtus, mille puhul kahe või enama samakõlalisesõna tähendused ei ole omavahel seotud(aas, tee). SÜNONÜÜMIA e. samatähenduslikkus on nähtus, mille puhul ühel tähistataval on mitu erinevat tähistajat(koerlane). Häälikud:vokaalid(e. täishäälikud tagavad kõne kõlalisuse: a,e,i,o,u,õ,ä,ö,ü) ja konsonandid [e. kaashäälikud(ahtushäälikud:j,l,m,n,r,v. moodust. Koos vokaalidega helilised häälikud)(helitud ahtushäälikud(s,h,f,s,z,z) ja sulghäälikud)]. amadal tagavokaal. e,ökeskkõrged eesvokaalid. i,ü kõrged eesvokaalid. okeskkõrge tagavokaal. ukõrge tagavokaal. õkeskkõrge tagavokaal. ämadal eesvokaal. ...
2. Keelemärgi 2 poolt · Tähistatav ehk tähendus · Tähistaja ehk häälikujärjend. Keel on märgisüsteem (Ferdinand De saussure). Keele märgid on sõnad ehk häälikujärjend. 3. Keelemärgi põhiomadus Keelemärgi tähtsaim omadus on, et tähistatava ja tähistaja vahel puudub motiveeritud seos. Ssõnad, kus see seos esineb on onomatopoeetilised. Loodushääli ja helisid jäljendavad sõnad. 4. Sünonüümia on selline nähtus, millel on üks tähistaja ja mitu tähistavat 5. Sünonüümid- samatähenduslikud sõnad (erineva kirjapildiga) 6. Homonüümid- üks tähistatav aga mitu tähistajat a) Täielikud homonüümid b) Homograafid-kirjapilt sama aga häälud serinev ja ka tähendus (jäme palk; kõrge palk . Tamba tall ; hobuse tall) c) Homofoonid- kõla sama aga tähendus teine Antonüümid- vastandsõnad
teiste inimestega suhtlemine, sest inimene on nö karjaloom ja vajab teiste inimeste seltskonda, nende suhtlemist, nendega asjadega üle arutlemist jne, ilma teiste inimestega suhtlemiseta poleks võimalik inimestel eksisteerida ja parem kui seda on võimalik teha rääkides, mitte füüsilisi vahendeid või füüsilist teguviisi selleks kasutades. 4) Selgita järgmiseid keelenähtuseid: homonüümia, polüseemia, sünonüümia, antonüümia. Too näiteid! Homonüümia- sama kirjapildiga, kuid erineva tähendusega sõnad: Palk(puu), palk(töötasu), tall(väike lammas), tall(hobuste kodu). Polüseemia- nähtus, kus ühele tähistajale vastab mitu tähistatavat. Nt klaas. Klaasist majas on laual klaas. Sünonüümia-samatähenduslikud sõnad, kuid erineva kirjapildiga. Nt: Kamp-jõuk, pood-kauplus jne. Antonüümid- vastandsõnad nt: pikk-lühike, paks-peenike, suur-väike jne.
häälikuline kuju · Keelemärgil on kaks poolt: tähistaja ja tähistatav 4. Keel kui märgisüsteem! · Märgisüsteem- märkide ja reeglite hulk, mille abil saab lihtsamatest keelemärkidest moodustada keerukamaid · Märgisüsteemi ülesanne on määratleda reeglid, kuidas üksikuid keelemärke omavahel kombineerida nii, et tekiksid keerukamad keelemärgid 5. Polüseemia, homonüümia ja sünonüümia mõiste! · Polüseemia- mitmetähenduslik · Homonüümia- samakõlalisus · Sünonüümia- samatäehnduslik 6. Häälikute liigitus! · Häälikud jagunevad täishäälikuteks ja kaashäälikuteks · Kaashäälikud jaguenvad omakorda ahtushäälikuteks ja sulghäälikuteks · Täishäälikud on helilised ja kaashäälikud on helitud häälikud · Täishäälikud: a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü · Ahtushälikud: j, l, m, n, r,v
Struktuuriõpetuse mõisted · Keelemärk on sümbol, mida kasutatakse keeles tähenduste edasiandmiseks. · Märgisüsteem on märkide ja reeglite hulk, mille abil saab lihtsamatest kirjamärkidest moodustada keerukamaid. · Polüseemia on nähtus, mille puhul sõnadel on mitu teineteisega tihedasti seotud tähendust. · Homonüümia on nähtus, mille puhul kahel keelemärgil on samakõlalised tähistajad. · Sünonüümia on nähtus, mille puhul ühel tähistataval on mitu erinevat tähistajat. · Konsonandid on sulg- ja ahtushäälikud. · Foneetika on teadus, mis uurib häälikute füüsikalisi omadusi. · Fonoloogia on teadus, mis uurib häälikuid kui keeleüksusi. · Foneem on hääliku kujund. · Silp on väikseim kõnes esinev hääldusüksus. · Silbi tuum on täishäälik või täishäälikuühend. · Lühike on silp, millel puudub lõpp ja tuumas on üks täishäälik.
· Ükski definitsioon pole igavene, vaid võib muutuda vastavalt meie teadmistele. Motiveeritud terminid: - Läbinähtava vormiga terminid (ümarpuit, metallkang) - Hierarhiasuhe, assotsiatiivsuhe - Sobitub paremini olemasolevasse süsteemi - Võib olla kohmakam (pikad liitsõnad) Arbitraarsed terminid: - Mugavam kasutada - Ei ole esmasel esinemisel selge, seega tuleb ära õppida Ühel terminil võib olla mitu mõistet: sünonüümia, homonüümia, polüseemia. Mitmetähenduslikkus, kas segav või ükskõikne, on terminoloogias paratamatu, võimatu vältida, sest oskuskeel on loomuliku keele allkeel, sõnatüvede hulk on piiratud, meie tunnetus areneb edasi ja teised keeled on eesti keelt mõjutanud (näiline rahvusvahelisus). Ühele mõistele võib vastata mitu terminit. Terminivariante põhjustavad - Eri teadusalade ühe mõiste erinev vaatenurk - Erinevad koolkonnad ja tunnetus - Parema väljenduse otsing
sõnadega Siht semantiline roll, mis väljendab paiknemise muutuse lõpp-punkti Silpkiri kiri, milles märgid tähistavad silpe Sotsiolekt sotsiaalne murre Sotsiolingvistika uurib keele ja ühiskondlike nähtuste seosed Sotsiolingvistiline liigitus keelte liigitus kasutuse ja staatuse järgi ühiskonnas Substraat keel, mida mõjutab mingi teine keel Sufiks tüve lõppu liituv morfeem Sünonüüm teisest sõnast kujult erinev, kuid tähenduse poolest sarnane Sünonüümia samatähenduslikkus Süntaks lauseõpetus sõnade liitmine suuremateks üksusteks Sünteetiline keel keel, milles sõnadele liitub palju morfoloogilisi elemente Superstraat keel, mis mõjutab temaga kontaktis olevat keelt SUT soome-ugri transkriptsioon uurali keelte häälduspildi kirjapanekuks loodud transkriptsioonisüsteem Tähendus ühendatakse keeleline vorm reaalse maailma nähtustega Tähendusväli omavahel tähenduslikult seotud sõnad
Võib olla hierarhiline struktuur. Paradigmaatilised suhted-seovad tähendusi,mitte lekseeme. Hierarhiasuhted-liigisuhted, üks kahest omavahel seotud tähendusest on kõrgem(hüperonüüm) ja hõlmab teist(hüponüümi). Kõrgem tähendus sisaldab endas kõik temaga seotud hierarhias allpool olevad tähendused. Meronüümia- osa ja terviku suhe: hierarhiliselt madalaim mõiste(meronüüm) on kõrgema mõiste(holonüümi) osa. Nt- holonüüm:inimene, meronüümid:pea, kere, käsi jne. Sünonüümia- e.samatähenduslikkus- seob tähendusi struktureerimata kimpudeks e.klastriteks. täis ja lähisünonüümid. Eristab emotiivsus,tähendusaspekt,kasutussfäär. Vastandus- e.opsitsioon.sõnad moodustavad paari,nende tähendust ei ole võimalik mõista ilma paarilise tähendust teadmata. Komplementaarne vastandus-sõnad välistavad tähenduslikult teineteist, kuid eeldavad vastandi olemasolu. Skalaarne vastandus- e.antonüümia
• kirjapilt = sõna õigekiri e. ortograafia • morfoloogia = sõna muutmisvõimalused • süntaksitasand = sõna süntaktilised omadused • kollokatiivsus = sõna kalduvus esineda tekstis koos teatud sõnadega Sõnaga seotud tasandeid (2) • põhitähendus = tähendus, mis aktualiseerub, kui sõna kasutatakse tavalisel, neutraalsel viisil • kõrvaltähendused = võimalikud konnotatsioonid, muuhulgas stiilivärving • semantilised seosed teiste sõnadega = sünonüümia, antonüümia, paigutumine tähendusväljadesse • suhe välismaailma entiteediga, mida ta tähistab Sõnavara e. Leksikon • Sõnavara tervikuna seob omavahel eri tasandeid, on puutepunktiks foneetika ja fonoloogia, morfoloogia, süntaksi, semantika ja entsüklopeediliste teadmiste vahel. • Sõnal leksikon muidki tähendusi: ’sõnaraamat’, ’teatmeteos’. Sõnavara ajateljel: arhaismid, neologismid
binaarsetena (ehk kas on + või ei ole -), vastavalt kas komponen on omane või mitte. Mida täpsem on dentonatsioon, seda vähematele referentidele see viitab. Eri keeltes on eri lekseemid ja dentonatsioonid sama asja väljendamiseks, nii kujunebki erinev semantiline struktuur. 47. Tähendusväljad. Sõnade paradigmaatiline kokkukuuluvus võib olla tugevam või nõrgem. Rühm sõnu, mis on omavahel semantiliselt määratlevates paradigmaatilistes suhetes, moodustavad semantilise välja. 48. Sünonüümia, hüponüümia, meronüümia, vastandlikkus. Sünonüümia e samatähenduslikkus - kahe või rohkema vormilt erineva lekseemi dentonatsiooni identsust. (sünonüümid) Täielik sünonüümia eeldab, et sünonüüme saab üksteisega asendada kõikides kontekstides. Lähisünonüümid - kui sõnade vahel on väikseid semantilisi või süntaktilisi erinevusi. Deskriptiivne - sõna häälikuline vorm kirjeldab kuidagi dentonatsiooni (nt sünonüümi sõnastikus on paljud deskriptiivsed vasted)
suhtlussituatsiooni formaalsusastmest Sotsiolingvistika: keeleteaduse haru, mis uurib empiiriliselt keele kasutamist ühiskonnas Sotsiolingvistiline liigitus: keelte liigitus kasutuse ja staatuse järgi ühiskonnas. Substraat: on keel, mida mõjutab mingi teine, temaga kontaktis olev keel. Sufiks: tüve lõppu liituv morfeem Sünonüüm: teisest sõnast kujult erinev, kuid tähenduse poolest sarnane või lähedane samast sõnaliigist sõna (nt ämber ja pang; paralleelne ja rööpne). Sünonüümia: samatähenduslikkus; leksikaalne suhe, mis põhineb sõnade tähenduste sarnasusel. Süntaks: on keeleteaduse haru, mis uurib sõnade liitmist suuremateks üksusteks osalauseteks, lauseteks ja liitlauseteks. Sünteetiline keel: on keel, milles sõnadele liitub palju morfoloogilisi elemente. Superstraat: on keel, mis mõjutab mingit temaga kontaktis olevat keelt. SUT: soome-ugri transkriptsioon uurali keelte häälduspildi kirjapanekuks loodud
Sotsiolingvistika - keeleteaduse haru, mis uurib empiiriliselt keele kasutamist ühiskonnas Sotsiolingvistiline liigitus - keelte liigitus kasutuse ja staatuse järgi ühiskonnas. Substraat on keel, mida mõjutab mingi teine, temaga kontaktis olev keel. Sufiks - tüve lõppu liituv morfeem Sünonüüm - teisest sõnast kujult erinev, kuid tähenduse poolest sarnane või lähedane samast sõnaliigist sõna (nt ämber ja pang; paralleelne ja rööpne). Sünonüümia - samatähenduslikkus; leksikaalne suhe, mis põhineb sõnade tähenduste sarnasusel. Süntaks on keeleteaduse haru, mis uurib sõnade liitmist suuremateks üksusteks – osalauseteks, lauseteks ja liitlauseteks. Sünteetiline keel on keel, milles sõnadele liitub palju morfoloogilisi elemente. Superstraat on keel, mis mõjutab mingit temaga kontaktis olevat keelt. SUT (soome-ugri transkriptsioon) – uurali keelte häälduspildi kirjapanekuks loodud transkriptsioonisüsteem
Pigem ei Polüseemia-homonüümia Tähenduse uurimine semantikas: · Komponentanalüüs kategooriad(komponendid) on selgete piiridega, neid saab analüüsida duaalselt (on/ei ole) · Prototüüpanalüüs: Labovi kruusid, Roshi linnud ja puuviljad kategooriate piirid võivad olla hägused Semantika põhimõisted: · (Tähendus)väli sarnaste tähenduste hulk · Polüseemia ühe sõna mitmetähenduslikkus · Sünonüümia samatähenduslikkus · Metafoor kognitiivne protsess, milles toimub tähenduse ülekanne ühelt valdkonnaslt teisele 20.11.12 Semantika: mida X tähendab? Pragmaatika: mida X-ga öelda võib? Tegutseb printsiipide alusel. Pragmaatika põhivaldkonnad: · Kõneaktiteooria(lähenemine keelekasutusele, kus igat kasutatud keelelist üksust vaadeldakse kõneaktina mida ta sooritab) kõiki suhtlusüksusi käsitletakse teooriana, millel on eesmärk ja et kas see on
ja toetust tema sellisele tahtmisele ei ole tulemas kuskilt. Niimoodi arvamiseks läheb tarvis üsna palju enesekindlust: suhtleja peab pidama end tegijaks ehk agendiks, kes vastutab ise oma sõnade eest. Ülejäänud raamat räägibki tegelikult suhtlejast, tema teadmistest, arvamustest ja vastutusest neljas oskussuhtluse valdkonnas. Termino- loogia peatükis alustame mõiste- ja tähendusseostest. Viimastest eriti sünonüümia, polüseemia ja homonüümiaga toimetulek on oluline eeldus sõnastike tulemuslikul koostamisel ja kasutamisel. Lähtudes sõnastike eesmärkide ja sihtrühmade klassifikatsioonist, võrdleme koostamismeetodeid nende aluseks oleva andmestruktuuri põhjal; lähemalt kirjeldame tehnilisi ja töökorralduslikke vahendeid sõnastike sisemise kooskõla saavutamisel. Lühidalt tuleb juttu ka termini- moodustusest. Tõlkimise peatükk algab uurimisobjekti määratlemise tänamatu
,,Tal on see hea raamat" 3) Eksistentsiaallause GS=TSPS ,,Peenral kasvavad lilled", ,,Poisist kasvas mees", ,,Väljas sajab vihma" 7 Võimalik, et alus ja öeldis ei ühildu. ,,Peenral kasvas lilli" 10) Semantika. Tähenduse mõiste. Komponent- ja prototüüpanalüüs. Semantika põhimõisteid: (tähendus)väli, polüseemia, sünonüümia, metafoor, propositsioon, presupositsioon. Semantika on õpetus tähendusest. Põhiidee on sõnade tähenduste uurimine, süsteemi avastamine. Tähendus on vastuvõtja tõlgendusprotsessi tulemus, kus vihjeteks on sõnumist identifitseeritud sõnad, muutelõpud, laused jm. Tähendus on mittemateriaalne. Tähendus: 1) abstraktne: süsteemi tähendus; 2 )konkreetne: kõneleja tähendus/kuulaja tähendus. Tähenduse uurimine: Komponentanalüüs
Polüseemia ehk mitmetähenduslikkus. Polüseem- mitmetähenduslik sõna, -üksus. Polüseemia kognitiivses lingvistikas Seletada püütakse eri tähenduste vahel olevate sarnasuste ja seoste kaudu. Polüseemi prototüüpsed tähendused... Nali siis, kui tegelik paigutusvaldkond erineb oodatavast/eeldatust Keelemängukoomiksid, reklaamid 77. Propositsioon Propositsioon on lause sündmussisu; olukord, mida lause nimetab või kirjeldab. See on klassikalise semantika põhimõiste. 78. Sünonüümia Sünonüümia- samatähenduslikkus; leksikaalne suhe, mis põhineb sõnade tähenduste sarnasusel. Klassikalise semantika põhimõiste. 79. Metafoor Metafoor- ülekanne; ühe valdkonna mõistete kasutamine teises. Metafoor on vahend, mille abil abstraktseid mõisteid kõrvutatakse inimesele juba tuttavate mõistetega, nt elukevad. 80. Metonüümia Metonüümia- suhtel põhinev põhjus-tagajärg. 81. Kujundskeem
Polüseemia ehk mitmetähenduslikkus. Polüseem- mitmetähenduslik sõna, -üksus. Polüseemia kognitiivses lingvistikas Seletada püütakse eri tähenduste vahel olevate sarnasuste ja seoste kaudu. Polüseemi prototüüpsed tähendused... Nali siis, kui tegelik paigutusvaldkond erineb oodatavast/eeldatust Keelemängukoomiksid, reklaamid 77. Propositsioon Propositsioon on lause sündmussisu; olukord, mida lause nimetab või kirjeldab. See on klassikalise semantika põhimõiste. 78. Sünonüümia Sünonüümia- samatähenduslikkus; leksikaalne suhe, mis põhineb sõnade tähenduste sarnasusel. Klassikalise semantika põhimõiste. 79. Metafoor Metafoor- ülekanne; ühe valdkonna mõistete kasutamine teises. Metafoor on vahend, mille abil abstraktseid mõisteid kõrvutatakse inimesele juba tuttavate mõistetega, nt elukevad. 80. Metonüümia Metonüümia- suhtel põhinev põhjus-tagajärg. 81. Kujundskeem
Polüseemia ehk mitmetähenduslikkus. Polüseem- mitmetähenduslik sõna, -üksus. Polüseemia kognitiivses lingvistikas Seletada püütakse eri tähenduste vahel olevate sarnasuste ja seoste kaudu. Polüseemi prototüüpsed tähendused... Nali siis, kui tegelik paigutusvaldkond erineb oodatavast/eeldatust Keelemängukoomiksid, reklaamid 77. Propositsioon Propositsioon on lause sündmussisu; olukord, mida lause nimetab või kirjeldab. See on klassikalise semantika põhimõiste. 78. Sünonüümia Sünonüümia- samatähenduslikkus; leksikaalne suhe, mis põhineb sõnade tähenduste sarnasusel. Klassikalise semantika põhimõiste. 79. Metafoor Metafoor- ülekanne; ühe valdkonna mõistete kasutamine teises. Metafoor on vahend, mille abil abstraktseid mõisteid kõrvutatakse inimesele juba tuttavate mõistetega, nt elukevad. 80. Metonüümia Metonüümia- suhtel põhinev põhjus-tagajärg. 81. Kujundskeem
(transitiivne), ,,Ta on haige" 2) Kogeja-omajalause GSTS=PS ,,Tal on häbi", ,,Talle meeldib tantsida", ,,Teda huvitab botaanika", ,,Tal on see hea raamat" 3) Eksistentsiaallause GS=TSPS ,,Peenral kasvavad lilled", ,,Poisist kasvas mees", ,,Väljas sajab vihma" Võimalik, et alus ja öeldis ei ühildu. ,,Peenral kasvas lilli" 10) Semantika. Tähenduse mõiste. Komponent- ja prototüüpanalüüs. Semantika põhimõisteid: (tähendus)väli, polüseemia, sünonüümia, metafoor, propositsioon, presupositsioon. Semantika on õpetus tähendusest. Põhiidee on sõnade tähenduste uurimine, süsteemi avastamine. Tähendus on vastuvõtja tõlgendusprotsessi tulemus, kus vihjeteks on sõnumist identifitseeritud sõnad, muutelõpud, laused jm. Tähendus on mittemateriaalne. Tähendus: 1) abstraktne: süsteemi tähendus; 2 )konkreetne: kõneleja tähendus/kuulaja tähendus. Tähenduse uurimine: Komponentanalüüs
Järeldused tehakse kokkulepete ja teadmiste alusel, vastavalt olukorrale, kus seda märki kasutatakse. Klassikalise semantika põhimõisted. Denotatsioon e intensioon - keele tähenduse süsteemi kuuluv potentsiaalne võimalus osutada reaalse maailma entiteetidele ehk referentidele. Propositsioon- lause sündmussisu- see olukord mida lause nimetab v kirjeldab Presupositsioon - eeldus, mis peab olema tõene, et lausel üldse mingi mõte oleks. Sünonüümia - samatähenduslikkus; leksikaalne suhe, mis põhineb sõnade tähenduse sarnasustel. Kujult erinevad, kuid tähendus sarnased või lähedased samast sõnaliigist sõnad. Ekstensioon - ühe sõna kõik võimalikud referendid. (mitmetähendusliku sõna kõik tähendused) Tähendusväli - tähendusvälja moodustavad omavahel tähenduslikult seotud sõnad, mis on omavahel semantiliselt määratlevad pragmaatilistes suhetes.
*Morfoloogia e vormiõpetus on grammatika osa, õpetus sõnade ehituse ja muutumise kohta sõna vormilistest koostisosadest e morfeemidest lähtudes. *Morfoloogia keskendub sõnavormidele – nende moodustamise seaduspärasustele ja funktsioonide uurimisele. *Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem, morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma, markeeritus, grammatiseerumine jt). Morfeem – morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d. Morfeemid jagatakse nende mõistesisust ja funktsioonist lähtudes leksikaalseteks ja grammatilisteks morfeemideks. Tüved ja tuletusliited kuuluvad leksikaalsete morfeemide, tunnused ja lõpud aga grammatiliste morfeemide hulka.
- GS grammatiline subjekt e alus - TS tegevussubjekt e tegija - PS pragmaatiline subjekt e topik (lause esimene liige) - Normaallaused: GS = TS = PS ta jookseb - Kogeja-omajalause: GS ei võrdu TS = PS tal on häbi - Eksistentsiaallause: GS = TS ei võrdu PS peenral kasvavad lilled 10. Semantika. Tähenduse mõiste. Komponent- ja prototüüpanalüüs. Semantika põhimõisteid: (tähendus)väli, polüseemia, sünonüümia, metafoor, propositsioon, presupositsioon. Semantika ehk tähendusõpetus on keeleteaduse (üldisemalt semiootika) haru, mis uurib keeleüksuste tähendusi ning nende muutumist, keele ja reaalsete objektide suhteid ning keele ja mõtlemise suhteid. Semantika on ka keeleüksuse (morfeemi, sõna, fraasi, lause) tähendus või tähendused. Tähendus on sõnade, lausete, kõne, tekstide jms keelenähtuste ning üldisemalt igasuguste märkide sisuline, väljenduslik külg
Vrd deiksis 75. Semantika teooriad: komponentanalüüs, prototüüpanalüüs, kognitiivne semantika Klassikalise semantika põhimõisteid: 1)Denotatsioon e intensioon keele tähendussüsteemi kuuluv potentsiaalne võimalus osutada reaalse maailma entiteetidele ehk referentidele 2)Propositsioon lause sündmussisu; olukord, mida lause nimetab või kirjeldab 3)Presupositsioon eeldus, mis peab olema tõene, et lausel üldse oleks mingi mõte 4)Sünonüümia samatähenduslikkus; leksikaalne suhe, mis põhineb sõnade tähenduste sarnasusel Ekstensioon ühe sõna kõik võimalikud referendid 5)Tähendusväli tähendusvälja moodustavad omavahel tähenduslikult seotud sõnad, mis on omavahel semantiliselt määratletavates paradigmaatilistes suhetes. Komponentanalüüs:1. Komponendid on põhimõtteliselt jagamatud.2. Iga tähendus (semeem) esitatakse tarvilike ja piisavate tingimuste loeteluna prototüüpanalüüs (al
kasutuse olukorrale. vrld deiksis - ta võttis eile selle ja viis sinna ja tõi täna tolle sealt meile. Klassikalise semantika põhimõisteid denotatsioon e intensioon - keele tähendussüsteemi kuuluv potensiaalne võimalus osutada reaalse maailma entiteetidele e referentidele propositsioon - lause sündmussisu: olukord, mida lause nimetab või kirjeldab presumpstsioon - eeldus, mis peab olema tõene, et lausel üldse oleks mingi mõte sünonüümia - samatähenduslikkus, leksikaalne suhe, mis põhineb tähenduste sarnasusel; (EKK)kujult üksteisest erinevad, kuid tähenduse poolest sarnased või lähedased, samast sõnaliigist ekstensioon - ühe sõna kõik võimalikud referendid tähendusväli- moodustavad omavahel tähenduslikult seotud sõnad, mis on omavahel semantiliselt määratlevates paradigmaatilistes suhetes. (tähendusseost peab suutma seletada) metafoor - ülekanne, ühe valdkonna mõistete kasutamine teises
Polüseemia mitmetähenduslikkus; üksuse tähendused on omavahel süstemaatiliselt seotud. Nt teeb suitsu, kana söömine, kõva mees, istub hästi, küll vingub, kojamehe luud on nurga peal maas, ma viskan su ära jne. Tegelik paigutusvaldkond erinev oodatavast. Propositsioon lause sündmussisu, olukord, mida lause nimetab või kirjeldab. Presupositsioon eeldus, mis peab olema tõene, et lausel oleks üldse mingi mõte Sünonüümia samatähenduslikkus; leksikaalne suhe, mis põhineb sõnade tähenduste sarnasusel (EKK; sünonüümid on kujult üksteiselt erinevad, tähenduse poolest sarnased või lähedased samast sõnaliigist sõnad. Nt ämber ja pang) Metafoor ülekanne; ühe valdkonna mõistete kasutamine teises valdkonnas (EKK; Inimesel on raske aru saada abstraktsetest mõistetest, metafoor on mõtlemise ja keele vahend, mille abil
Seat, avatava ja mitteavatava katusega mudelid jne. 75. Polüseemia Polüseemia on üks semantika põhimõistetest. Polüseemia- mitmetähenduslikkus; üksuse tähendused on omavahel süstemaatilsielt seotud. Kui polüseemiat ei oleks, peaks üldsõnavara keeles olema palju suurem. 76. Propositsioon Propositsioon on lause sündmussisu; olukord, mida lause nimetab või kirjeldab. 77. Sünonüümia Sünonüümia samatähenduslikkus; leksikaalne suhe, mis põhineb sõnade tähenduste sarnasusel (EKK: Sünonüümid on kujult üksteisest erinevad, kuid tähenduse poolest sarnased või lähedased samast sõnaliigist sõnad. Nt ämber ja pang; paralleelne ja rööpne; julge, kartmatu, südi, söakas, vapper ja vahva.) 78. Metafoor Metafoor- ühele nähtusele või objektile kuuluvate omaduste või tunnuste ülekandmine teisele sarnasuse alusel, nõnda
· Presupositsioon eeldus, mis peab olema tõene, et lausel üldse oleks mingi mõte. ,,rohelist värvi ideed magavad raevukalt" kui see lause peab tõestama seda, et grammatiliselt õiges vormis esitatud sõnad sellises järjestuses ja sellisel kujul, eesmärgiks on see, et need sõnad on esitatud grammatiliselt korrektsed, kuid ei tähenda midagi, siis selle lause presumprositsioon on tõene. · Sünonüümia samatähenduslikkus; leksikaalne suhe, mis põhineb sõnade tähenduste sarnasusel. Ekstensioon ühe sõna kõik võimalikud referendid. kolmnurk vt üles. Referendid asuvad maailmas ja sõna on keel sinna kuuluvad kõik need referendid, millele saab näidata. ,,See" referentideks on maailam kõik asjad, millele saab viidata. · Tähendusväli tähendusvälja moodustavad omavahel tähenduslikult seotud sõnad,
1. Morfoloogia mõiste ja uurimisvaldkond - grammatika osa, õpetus sõnade ehituse ja muutumise kohta sõna vormilistest koostisosadest e morfeemidest lähtudes. Morfoloogia keskendub sõnavormidele nende moodustamisele ja funktsioonide analüüsimisele. Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem, morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma, markeeritus, grammatiseerumine jt) 1) Morfeem morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d (funktsioonid: mitmuse tunnus maja/d, pöördelõpp sa käi/d, osastava lõpp mer/d). Grammatilised morfeemid saavad tähenduse vormi koosseisus, sõnatüvega liitudes. Tähendus on olemas tüvimorfeemidel
väljendite asendatavus erinevates kontekstides ja keeltes.
E. ei ole puhtlingvistiline omadus, vaid eeldab teatud keeleväljendite samastamise
abstraktsiooni, mis on materialiseeritud võrdsete asendamisreeglites. Kui nende poolt
määratletud võrdsus on keelele sisemiselt omane (ei sõltu keelevälisest kontekstist),
siis ei ole asendamine piiratud ja on võimalik kõikides kontekstides. Selline on nt
väljendite graafiline samasus või süntaktiline sünonüümia, millede suhtes on iga keel
ekstensionaalne.
Kui aga mõiste "võrdsest" on sisse viidud lähtudes eeldatavast (võibolla suvalisest)
mudelist kui referentsiaalne ekvivalentsus, siis ei säilu E. kõikide kontekstide puhul.
Piirangud tekivad antud juhul sellest, et referents, olles tähenduse funktsiooniks, võib
muutuda, kui me asendame esemeliselt tähenduselt
mõnes keeles lume kohta 1 sõna, mõnes teises keeles täiesti erinevad (lumi, lörts, rahe, kruubid" jne, kõik tähendavad täiesti erinevat asja Tähendus loogikas ja filosoofias, 2 "Tõde erineb valest selle poolest, et tõde ei satu iseendaga vastuollu" Kui mingis süsteemis vastuolu, siis järelikult see süsteem on vigane 1 põhiline (aperatsioon?wat?) igas süsteemis on = (võrdusmärk) millal me ütleme, et kaks sama märki tähendavad ühte ja sama? Keeleteaduses sünonüümia Gottfried Wilhelm Leibniz (1646-1716) Väljakutse luua selline keel, milles ei saa valetada Nii, et iga grammatiliselt korrektne ütlus oleks kohe tõene. Kui keegi valetab saaks kohe aru, sest see on grammatiliselt ebakorrektne Leibniz jõudis sellega kõige kaugemale, nimetas sellist keelt universaalseks karakteristikaks Saame väljendada kõiki teadmisi selles süsteemis ja nad on selles tõesed Tänu temale lõpetati nõiaprotsesse protentsantslikus (?) saksamaal
nimetamisfunktsiooni. Ometi ei tingi sõnadevahelist seost ainult referents. Meid ümbritsev maailm on struktureeritud tunnuste alusel, mis lähtuvad inimese kognitiivsetest protsessidest ja tema eesmärkidest. Nt see, missuguseid taimi nimetatakse ravimtaimedeks, sõltub nimetaja teadmistest, traditsioonidest, rahvapärimusest ja vajadustest. Põhilised paradigmaatilised seosed: Hierarhilised seosed: hüperonüümia, meronüümia, Sarnasusseosed: sünonüümia, Vastandusseosed: antomüümia 19. Vastandusseos ja selle liigid. Vastandusseose puhul annab lekseemide omavahel vahetamine hoopis teistsuguse tähenduse, sest lekseemid, mis on vastandusseoses, ei saa samaaegselt teatud denotaadiga seostuda. (Kui X on a, siis ei ole ta b). Vastandusseosel on neli väljendusvormi: kontradiktsioon (vasturääkivus), mille moodustavad kontrastsõnad, mis tähistavad polaarseid vastandusi, nt surnud elus, meelde jätma unustama, õnnestuma
osutada reaalse maailma referentidele. 61. Ekstensioon kõik sõna võimalikud referendid moodustavad selle ekstensiooni. Sõna eesel ekstensioon on elavad, surnud ja veel sündimata eeslid. 62. Tähendusväli on omavahel tähenduslikult seotud sõnad. Üks tähendusväli on näiteks värvused. 63. Polüseemia on mitmetähenduslikkus. 64. Propositsioon on lause sündmussisu; olukord, mida lause nimetab või kirjeldab. 65. Sünonüümia on samatähenduslikkus. 66. Metafoor on ülekanne; ühe valdkonna mõistete kasutamine teises valdkonnas. Metafoor on vahend, mille abil abstraktseid mõisteid kõrvutatakse konkreetsematega, mis on inimesele juba tuttavad. Näiteks: elukevad, elusügis. 67. Metonüümia on põhjus-tagajärg suhtel põhinev 68. Kujundskeem on skemaatiline tähenduse tekkimise aluseks olev mõiste või mõistete kogum. Kujundskeem on side kehalise/füüsilise kogemuse ja kõrgemate kognitiivsete
eeskuju võtta soome keelest. Rosenplänter esitas kirjakeele sõnavara arendamise teed. 3) Eesti keele struktuur. Arnold Knüpffer (Kadrina): eesti keeles on samad käänded mis soome keeles. 1817 artikkel eesti keele käänetest. 14 käändevormi. Uuris ka sõnamoodustust, jaotas sõnad juursõnadeks, tuletisteks ja liitsõnadeks. Liited ja tuletusviisid 4) Sõnavara. Beiträges palju artikleid; murdesõnade kogumine (tuhandeid Hupelil puuduvaid sõnu); sünonüümia. 5) Ortograafia. Õ. Otto Wilhelm Masing: eri häälik, vaja eraldi tähte. Soovitas õ-tähte 1816, Beiträges hakati kasutama, mujal alles 1840.-50. aastail. Ettepanekuid palatalisatsiooni ja häälikupikkuste märkimiseks. Masingut peeti oma aja parimaks eesti keele tundjaks. 6) Eesti keelsete tekstide avaldamine. Sakslaste kirjutatud eestikeelsed jutlused, kirikulaulutekstid jne., Eestlaste tekstid: rahvaluule üleskirjutused; eestlaste kirjutatud kirjad.
Semantika põhimõisteid: - (tähendus)väli kirjeldusmeetod, kus me eeldame, et tähendused moodustavad tasapinnalise kontiinumi; hulk sarnase tähendusega sõnu (nt värvinimetuste väli); - Polüseemia mitmetähenduslikkus; erinevad tähendused saab viia kokku ühele alusele. Üks sõna, palju tähendusi (nt ajama). Huvitab semantikat kõige rohkem. - Homonüümia vorm sama, tähendus erinev; - Sünonüümia vorm erinev, tähendus sama; - Metafoor tähendusülekanne. Üht objekti/nähtust nimetatakse teise nimea. Mõned omadused kanduvad üle (nt jalg, käsi miski on vihma käes). Üks tüüpilisemaid polüseemia tekkimise võimalusi. - kujundskeem (ehk skeemkujutlus) kirjeldab mitmekülgseid tähendusi. Väga paljud tähendused tekivad suuremate skeemide põhjal ja põhinevad inimese tunnetusel ja elukogemusel. Skeemid seletavad tähendusmehhanisme.
mõttes puudustega. Puudused õigustekstides võivad esineda järgmisel kujul: I Tekst on ebatäpne 1) Tekst on ebaselge 2) Tekstis on semantiline ebamäärasus a) lahtine mõiste b) nõrk mõiste II Tekst on mitmetähenduslik 1) Süntaktiliselt mitmetähenduslik 2) Semantiliselt mitmetähenduslik a) homonüümia b) polüseemia c) sünonüümia d) paronüümia I Tekst on ebatäpne - ebatäpsuse puhul ei ole teada, missugused on võimalikud väljendi tähendused. Ebatäpsuse ületamine on väljendile mõtteka, ratsionaalse ja juriidiliselt siduva tähenduse andmine. 1) Tekst on ebaselge - tähendus ei ole teada. Ebaselguse probleem nt võõrkeelest otsetõlkega tõlgitud õiguslausetega. 2) Semantiline ebamäärasus - kui pole teada küllaldaselt tunnuseid väljendi täpseks
Jal snum klaas 2 Homonüümia puhul on tegemist kahe või enam iseseisva keelemärgiga. Häälikuline kuju on sama, aga tähendus erinev. jook käsklus tee = tee Sünonüümia, kus tähistajal on mitu tähistatavat. loom loom = hunt susi HÄÄLIKUSÜSTEEM Häälikutel eraldi tähendust ei ole, kui neid omavahel kombineerida siis saavad nad ka tähenduse, sest häälikuid kombineerides tekivad sõnad. Maailma erinevate keelte häälikusüsteemides on sarnasusi: - täishäälikud ehk vokaalid;
Eesti keele struktuur: · Arnold Knüpffer: eesti keeles on samad käänded, mis soome keeles. 1817 artikkel eesti käänetest (13 vormi), 1818 lisas essiivivormi, 14 käändevormi. · Uuris ka sõnamoodustust, jaotas sõnad juursõnadeks, tuletisteks ja liitsõnadeks. Liited, tuletusviisid. Sõnavara: · Palju artikleid, murdesõnade kogumine (tuhandeid Hupelil puuduvaid sõnu), sünonüümia. Ortograafia: 2 · Õ. O. W. Masing: eri häälik, vaja eraldi tähte. Soovitas 1816 õ-tähte, Beiträges hakati kasutama, mujal alles 1840.- 50.aastail · Ettepanekuid palatalisatsiooni ja häälikupikkuste märkimiseks · Masingut peeti oma aja parimaks eesti keele tundjaks Eestikeelsete tekstide avaldamine:
ja suhtlussituatsiooni formaalsusastmest Sotsiolingvistika: keeleteaduse haru, mis uurib empiiriliselt keele kasutamist ühiskonnas Sotsiolingvistiline liigitus: keelte liigitus kasutuse ja staatuse järgi ühiskonnas. Substraat: on keel, mida mõjutab mingi teine, temaga kontaktis olev keel. Sufiks: tüve lõppu liituv morfeem Sünonüüm: teisest sõnast kujult erinev, kuid tähenduse poolest sarnane või lähedane samast sõnaliigist sõna (nt ämber ja pang; paralleelne ja rööpne). Sünonüümia: samatähenduslikkus; leksikaalne suhe, mis põhineb sõnade tähenduste sarnasusel. Süntaks: on keeleteaduse haru, mis uurib sõnade liitmist suuremateks üksusteks – osalauseteks, lauseteks ja liitlauseteks. Sünteetiline keel: on keel, milles sõnadele liitub palju morfoloogilisi elemente. Superstraat: on keel, mis mõjutab mingit temaga kontaktis olevat keelt. SUT: soome-ugri transkriptsioon – uurali keelte häälduspildi kirjapanekuks loodud transkriptsioonisüsteem
Raskused induktivistliku teaduse määratlemisega: (väikestest asjadest suurteni) 1) teadus ei piirdu induktiivse üldistamisega 2) toob ise kaasa induktsiooniprobleemi 3) teooria mõistete tähenduse probleemid (nt kust saavad A-d ja B-d oma tähenduse, kui kõik luiged (A) on valged (B) Empirismis on 2 alust: On kahte tüüpi väiteid: analüütilised (matemaatikas, tõeväärtus ei sõltu empiirilisest sisust, vaatlustest, tautoloogiad, üldiselt kirjeldatavad kui A=A, sünonüümia alusel: poissmehed on vallalised isikud nt); sünteetilised (empiirilised, a priori tõesed; kontrollitavad, kogemuslikult saame teha kindlaks lause tähenduse) Teine empirismi alus on kontrollitavus. Vaatlus sõsltub varasematest kogemustest ja kultuuritaustast, mitte ei ole visuaalne kogemus. Fakti kahetähenduslikkus: Miski mis leiab tegelikult aset Selle sõnastus, sisu, mõte meie mõtlemises Nt võib olla 1 fakt teoorias – üks asi on tuletatud kahe erineva vaatluse alusel, või
Paradigmaatilised ja süntagmaatilised vahekorras on vastastikuses seoses. Paradigmaatiliste ja süntagmaatiliste vahekordade selgitamine muundustesti abil peaks kindlaks määrama keelenähtuse loomuse, s.o peaks näitama igal üksikjuhul, mis on põhiline, üldine tunnus ja mis on individuaalne joon. Saussure'i mõistestik - Leksikaalsed suhted jagunevad kahte suurde liiki: paradigmaatilised (nt hüponüümia, metronüümia, sünonüümia, vastandus) ja süntagmaatilised (nt kollokatsioonid, idioomid). 5. Semantika, süntaktika ja pragmaatika lingvistikas - süntaktika märk-märk; semantika märk-reaalsus/referent; pragmaatika märk adressaat/adressant . Morrise järgi (Ivici järgi) pragmaatika käsitleb suhtlemisvahendeid nende seoses inimesega, mis toimub inimesed, kui ta saadab või võtab vastu teate; millest sõltub suhtlemise viis; missugusel määral on suhtlemise
Nende esitamise peaeesmärgiks pole mitte saada partnerilt õiget vastust, vaid ajada teda segadusse, mille mõistatuse esitaja siis ise õige ja süütu vastuse äraütlemisega leevendab, ja uurijad on arvanud, et neid on kasutatudki eelkõige erootilise pinge tõstmiseks noorukite segaseltskondades. Temaatikast ja lahenditest Nii nagu tavakeele sõnavaras, nii ka kujundkeelses loomes (sh. vanasõnades või mõistatustes) puutume kokku kahe ilminguga need on sünonüümia ja polüseemia. Ühe ja sama asja kohta võib teha mõistatusi mitmeid erinevaid kujundeid kasutades ja üks ja sama mõistatus võib tähendada mitmeid erinevaid asju. On mõistatusi, mis tähendasid üsna eranditult ainult üht kindlat asja: Neli hobust tallis, viies jookseb ümber talli tähendas sukavardaid ja/või -kudumist; Üks hiir, kaks saba pastelt; Eest kui ora, keskelt kui kera, tagant lai kui labidas kana; Lipp lipi peal, lapp lapi peal ilma nõela pistmata tähendas
Nimede kirjaviis on tinglik, st võib esineda kirjaviisi, mis tavakeeles pole omane, nt perekonnanimed Põdder või Leppik. Sellest tulenevalt peame nimesid üksnes nimedeks, mitte üldkeelesõnadeks. Vormiliselt nimesid käsitletakse eriliselt, käänatakse teisiti kui tavasõnu, nt suur küla : suurde külla VS Suurküla : Suurkülla. Nimesid käänatakse nii, et nimekuju muutuks vähe, et säiliks eristav funktsioon. Nimesid ei tõlgita. Sünonüümia pole nimede seisukohalt takistav, kuid tõlkimisel Ööbiku ja Sisaski tänav on tähenduselt samad ja sihtkeeles ei pruugi olla nende erisust edasi anda. Nimi kirjutatakse suure algustähega, kuigi see on suuresti kokkuleppeline. Nime saab vahetada. Nime keelsusel pole olulist funktsiooni. Eesti keeles saab väga edukalt kasutada võõrkeelseid nimesid. Nimed ja sõnad on õiguslikult erinevad. Sõnad on kõigile vabaks kasutuseks. Nimedele kehtivad reeglid.
Tihe viitesuhete võrgustik, mis aitab lugejal liikuda ühest lausest teisele, ilma et peaks seose üle järele mõtlema. Sidususele aitavad kaasa sidesõnad ja sidendid, millega väljendatakse lause- ja lõikudevahelisi seoseid. Kohesiooni tugevdavad asesõnalised viitesuhted: tema, see, too – tähistavad mujal mainitud referente. Samaviitelisus = eri lausetes viidatakse samale referendile. Samaviitelisuse vahend on kordus, sünonüümide kasutus. Sünonüümia ei tähenda leksikograafilisi sünonüüme: uurimus vs töö. Samaviitelisus on semantiline mõiste. Kordus ei pea olema samas vormis ega samast sõnaliigist: teravmeelne vs teravmeelsus. Ühisviitelisus seostub meie mõistusega: kas eri asjad, mida autor peab ühtekuuluvaks ja piisavaks sidumise viisiks, on ka lugeja peas seotud? Need sõnad on mingil moel seotud: kassid vs koerad, roos vs lill. Lugeja teadmiste arvestamine: „Kuulasin eile TARJA HALONENI. NAABERRIIGI PRESIDENT pidas
mardikaliste seltsis sugukonnad põrniklased, siklased, kärsaklased jt. Klasside ja hõimkondade nimed on lihtsalt mitmuses. Liigitäiend käib perekonnanime ette. Botaanilises nomenklatuuris on veidi teisiti: näiteks sugukonna nimel lõpp aceae, seltsil ales, klassil enamasti opsida või mycetes, hõimkonnal phyta või mycota jne. Eesti keeles nimetavad botaanikud nii sugukondi kui seltse lõpuga lised (taimed nagu polekski päriselt elus, „lased“!) 19.Mis on homonüümia ja mis on sünonüümia? Homonüümianähtus, mille puhul kirjutatakse või hääldatakse kahte sõnavormi juhuslikult ühtemoodi, kuid neil on erinev tähendus Sünonüümiaon sama või lähedane tähendus . 20. Prioriteedireegel nomenklatuuris. Kõlblikke nimesid võib samale taksonile olla aja jooksul pandud mitu (need on siis sünonüümid!). Neist on kehtiv („valid“) , tavaliselt vanim (kuid mitte enne 1758. aastat!). Tollel on prioriteet. Kui vanim osutub mittekehtivaks (näiteks on kasutatud
tähestikuliselt. · infoteaduses: märksõnastik info töötlemise ja otsingu jaoks, mis sisaldab loomulikust keelest valitud sõnu ja sõnaühendeid ning nendevahelisi semantilisi seoseid. Ülesehitus (Eesti üldise märksõnastiku näitel). EÜM on standardne märksõnastik, koostatud ISO standardi järgi. Tesauruse struktuuri moodustavad terminid ja nendevahelised seosed. Terminid väljendavad märksõnastiku ainevaldkonna olulisi mõisteid. Loomulikule keelele on omane sünonüümia. Samuti esineb palju homonüümiat(kirjapilt kattub). Tesauruse ülesanne on ühelt poolt piirata infosüsteemis kasutatavate terminite hulka ja teiselt poolt täpsustada nende tähendust. Seega sisaldab tesaurus kahesuguseid termineid märksõnu ja sünonüüme (äraviitetermineid). EÜM koosneb tähestikulisest ja teemaloendite osast. Tähestikulises osas on kõik märksõnad ja sünonüümid ühtses järjestuses. Märksõnaartiklis on
keelemärgi asümmeetria. See asümmeetria ilmneb erinevates sfäärides: 1. süsteemis -- võrreldavate lülide ebaühtlases arengus (nt üksikute sõnade paradigma mittetäielikkus -- pluralia tantum (ainult mitmuses, nt püksid), ajavormide puudulikkus vk Karcevskij tähistaja/tähistatava asümmeetria 2. struktuuris -- tähistaja ja tähistatava vahelise üksühese suhte rikkumine 2.1 paradigmaatikas (polüseemia ja sünonüümia) 2.2 süntagmaatikas väljendus- ja sisuplaan jaotub erinevalt , mille tulemusena 2.2.1 tekivad analüütilised moodustised (rida tähistajaid seostub ühe tähistatavaga, nt temata/ilma temata, kappi/kapisse , väike maja/majake) 2.2.2 mitu tähistatavat ühes tähistajas (nt sõnas õpib tähistab b üheaegselt ainsust, 2.pööret ja olevikku) 2.3 semiootilises aspektis -- puudub kas tähistaja (nullmorfeem nt väljendis ta käis /0/, ellips) või
annaabi.ee 
