diferentseerumine] 69 Kaelusflagellaadid on morfoloogiliselt sarnased käsnade koanotsüütidele 71 Eukarüoodid on monofüleetiline takson 72 Plastiidi ja endosümbiondi erinevus on peamiselt genoomi redutseerituse astmes 73 Mitokondri eellane oli endosümbiontne vetikas [endosümbiootiline alfa-rühma purpurbakter] 74 Mitokondrid on kaetud kahemembraanilise kattega ?? 75 Protistid moodustavad (2) parafüleetilise eukarüootse rühma (3) polüfüleetilise rühma mille osad liigid kuuluvad fülogeneetiliselt tameriiki (vetikad), osad loomariiki (algloomad) 76 Kõigil kaasaegsetel eukarüootidel on ribosoomid 77 Amitokondriaalsetel protistidel on rakud sootuks ilma mitokondriteta 78 Primaarsete plastiididega on muuhulgas rohevetikad ja maismaataimed 79 Punavetikate on tülakoidid plastiidis üksikult, mitte lamellides 80 Fükobilisoomid on punavetika varuainete säilitamise paigad kloroplasti pinnal 81 Primaarsete plastiididega vetikatel on plastiid ümbritsetud kahemembraanilise kattega
tuumades. Teise neuroni aksonid võtavad osa paljude subkortikaalsete refleksikaarte moodustamisest ‒ tserebellaarsed teed, fasciculus longitudinalis medialis, kortikaalne tee ebaselge. 5 ALANEVAD MOTOORSED TEED Püramidaalsüsteem e direktne, (kahe neuroniline), fülogeneetiliselt noorem: tractus corticospinalis tahtele alluvad, sihipärased liigutused keha ja jäsemete lihastele (seotud spinaalnärvidega); tractus corticonuclearis tahtele alluvad liigutused pea piirkonna lihastele: silma , miimiliste, mälumis‐, neelamis‐, kõrilihaste liigutused (seotud kraniaalnärvidega). Ekstrapüramidaalsüsteem e indirektne süsteem (hulgineuroniline), fülogeneetiliselt vanem.
Bakterite kasulikkus looduses Bakterid on üherakulised eeltuumsed organismid, kes suudavad iseseisvalt paljuneda ja kasvada. Bakterid moodustavad fülogeneetiliselt suure prokarüootsete mikroorganismide domeeni. Nad on kujult üsna sarnased, tavaliselt kerakujulised või ka pulkjate või spiraalsete vormidega. Bakterid olid ühed esmastest Maal tekkinud eluvormidest. Nende elupaigad on väga mitmekesised. Baktereid leidub nii pinnases, vees, happelistes kuumavee allikates kui ka radioaktiivsetes jäätmetes. Bakterid on väga olulised aineringes, näiteks surnud orgaanilise aine lagundajatena ja lämmastiku sidujatena atmosfäärist
kasulik, neutraalne või kahjulik. Selgitage mõisteid sümbioos, konkurents, kisklus, parasitism, herbivooria (taimtoidulisus) ning tooge näiteid. Sümbioos - eri liikidesse kuuluvate organismide (sümbiontide) vaheline kooselu. Mõlemad saavad kasu Kommensalism - eri liiki organismide kooselu vorm, liikidevaheline suhe ökosüsteemis, milles üks osapool saab kasu ning teisele osapoolele on see kooselu kahjutu, erilist kasu toomata Parasitism - ehk nugilisus on looduses esinev fülogeneetiliselt kaugel olevate organismide vaheline suhe; üks variant organismide kooselust, mille puhul üks organism (parasiit, nugiline) kasutab teist organismi (peremeesorganismi, peremeest) oma elutegevuseks, põhjustades peremeesorganismile toitainete kaotust, hävitades kudesid, saastades teda oma ainevahetuse jääkidega vms. Konkurents - subjektide püüdlemine eesmärgi (ühise ressursi) poole olukorras, kus ühe suhteline edu tähendab teise ebaedu. Kisklus - Röövlus
- külgväädi ülaosas on ovoidne välje – oliiv – oliva (A7) - dorsaalväät laieneb ja moodustab: tuberculum gracile (B8) tuberculum cuneatum (B9) - tuberculumid ja oliiv on tingitud samanimelistest tuumadest - dorsaal- ja külgväädi osaliseks jätkuks on alumine väikeajujalake – pedunculus cerebellaris inferior (B10) Siseehitus: dorsaal- ja ventraalosa DORSAALOSA - fülogeneetiliselt vanem - hallaine on valgeaine poolt jaotatud osadeks, mille piirid on kohati ebaselged Spinaalnärvide tuumad - nucleus gracilis (C11) - nucleus cuneatus (C12) - nucleus cuneatus accessorius (C13) - paiknevad dorsaalväädis ja võtavad vastu kere- ja jäsemepiirkonna liikumisaparaadist pärinevat tundlikkust - neist algab peaaju võisaim tundeteede kollektor – lemniscus medialis (C14)
Mükotoksikoose põhjustavad seened,mis kasvavad toiduainetel ning eristavad elutegevuse käigus inimesele mürgiseid ainevahetusjääke. Mükoos on nakkushaigus . Kõige eluohtlikumad on süvamükoosid. Majavamm lagundab puitkonstruktsioone. Seenejuur e. mükoriisa nim. seente ja taimejuurte kooseluvormi,kus seen ja taim on vastastikku kasulikes suhetes. Aitavad taimedel hankida eluks vajalikku vett ja toitaineid, kaitsevad neid juureparasiitide eest Arbuskulaarne mükoriisa on fülogeneetiliselt vanim mükoriisa tüüp. Ektomükoriisa iseloomulikeks tunnusteks on seenmantel ja hartigi võrgustik.
us kõnelemiskesk us maitsmiskesk us nägemiskesku s haistmiskesku s kuulmiskesku Mäluvormid: Ajukoores kujuneb mälu. Mälu on võime salvestada, säilitada ja taasesitada informatsiooni. Inimestel domineerivad erinevad mäluliigid, näiteks kuulmis- , kompimis- ja nägemismälu. Noorematel on aktiivsem tavaliselt nägemismälu. LIMBILINE SÜSTEEM q Fülogeneetiliselt vanim ja struktuurilt lihtsam ajukoore osa ning koorealused tuumad, mis on seotud organismi bioloogiliste vajaduste rahuldamise ja emotsioonidega q Limbiline süsteem reguleerib meeleolu ja tegevusvalmidust, emotsioone, õppimis ja mäluprotsesse. q Kujundab inimese sise ja väliskeskkonnast saabuva info tähenduse ja määrab inimese iseloomuliku käitumise. Limbiline süsteem q Limbiline süsteem parandab üldist
1. Heterokromatiin: Tugevasti kondenseerunud Peamiselt kõrgkordus DNA Tuuma ümbruse lähedal Nt: X-inaktivatsioon Kromosoomivalgud 1. Histoonid: Struktuurivalgud aluselised Neutraalse pH juures positiivse laenguga (20-30% arginiini ja lüsiini) 5 klassi: H1, H2A, H2B, H3, H4 (spermatosoidides protamiinid) Moodustavad kromatiinist struktuurseid alaüksusi - nukleosoome Fülogeneetiliselt konserveerunud 1. Mittehistoonsed kromosoomivalgud: Tugevalt happelised Neutraalse pH juures negatiivse laenguga Miks on DNA pakkimine vajalik? 1. DNA peab mahtuma rakutuuma (Genoomi kogupikkus u 2m!) 2. DNA peab tütarrakkude vahel jagunema võrdselt 3. Et genoom oleks lihtsamalt ja efektiivsemalt manipuleeritav Mitokondriaalne DNA Mitokondrid tekkinud endosümbioosi teel Tuumaväline DNA, mis on emapoolse päritavusega
Ökoloogiline amplituud ökoloogilise teguri intensiivsusvahemik, milles organism saab areneda, saab määrata alumise (kõige väksem ökoloogilise teguri olemasolu, mida orgasim talub) ja ülemise (kõige suurem ökoloogilise teguri olemasolu, mida orgasim talub) taluvusläve ning ökoloogilise teguri optimumi (kõige parem keskkonna tingimus) Õ lk 12, sealt jooniselt hea aru saada 3. Mis on parasitism, too näiteid parasiitsetest organsimidest? Parasitism ehk nugilisus on fülogeneetiliselt kaugel olevate organismide omavaheline +/-suhe. Enamasti põhjustab parasiit peremeesorganismi toitainete kaotust, hävitades kudesid, saastades teda oma ainevahetuse jääkidega vms. A) Biotroofne parasitism (ei põhjusta peremehe surma) on looduses laialdaselt levinud. NT sääsk B) Nekrotroofne parasitism: parasiit põhjustab oma elutegevusega peremeesorganismi surma, olles enamasti võimeline iseseisvalt edasi elama. NT paljud kiletiivaliste vastsed elavad putuka röövikute sees
- teatud tingimused võimaldavad liikidel ka koos eksisteerida kui jagavad vaid teatud määral oma ökoloogilist nissi - omaette liikidevahelised suhted, mis määravad populatsioonide arvukust: parasitism, taimtoidulisus, mutualism sümbioos või mitte, kisklus. 23. Mutualism - kahe erinevat liiki organismi vaheline suhte tüüp ökosüsteemis, millest mõlemad liigid saavad kasu (näiteks suureneb nende ellujäämus). 24. Parasitism on looduses esinev fülogeneetiliselt kaugel olevate organismide vaheline suhe; variant organismide kooselust, mille puhul üks organism (parasiit) kasutab teist organismi (peremeesorganismi) oma elutegevuseks, põhjustades peremeesorganismile toitainete kaotust, hävitades kudesid, saastades teda oma ainevahetuse jääkidega vms. 25. Virulentsus ehk tõvestusvõimelisus (inglise virulence) on viiruste ja bakterite tõvestamisvõime -patogeensuse aste. ka nende organismide mürgisus
loomad, elunditena talitlevad neil raku organellid. Nad toituvad bakteritest, väikesemõõtmelisest fütoplanktonist ja detriidist ehk surnud orgaanilisest ainest. Protozooplanktoni hulka kuuluvad ripsloomad ja juurjalgsed. Metazooplankterite hulka kuuluvad vesikirbulised, aerjalgsed, keriloomad ja ka suuremad loomad, näiteks kammloomad, hüdraloomad ja karikloomad. (2) Zooplankton. (7) 4.Bakterioplankton Bakterioplankton on süstemaatiliselt ja fülogeneetiliselt väga erinevate mikroorganismide kogum: prokarüootsed bakterid ja lisaks veel paljud mikroorganismid, kes ei ole prokarüoodid. Seetõttu võib nende organismide metabolismi tüüp olla väga erinev, kas auto- või heterotroofne. (2) 5 Bakterioplankton. (8) 5.Planktoni paradoks Planktoni paradoks ehk vetikaparadoks ehk Hutchinsoni paradoks on vastuolu, kus vaatamata piiratud ressurssidele, näiteks valgus ja
94. Nukleomorf on jäänuk eukarüootset päritolu plastiidi eellase tuumast. 95. Nukleomorf esineb osadel sekundaarsete plastiididega vetikatel. 96. Eugleniidid kuuluvad protistide hulka millel on ketasjaste kristadega mitokondrid 97. Fototroofsed eugleniidid on pigmentatsioonilt sarnased rohevetikatega, neil klorofüll a ja b 98. Eugleniitide rakku katab pellikula 99. Eugleniitide plastiid kui see esineb on tekkeliselt. 100. Eugleniidid on fülogeneetiliselt seotud 101. Ühisesse monofüleetilisee klaadi kuuluvad rohevetikad ja eugleniidid 102. Eugleniidide vibur peenikeste karvakestega 103. Eugleniidne liikumine eugleniidile omane persitaltiline raku kuju muutumine 104. Haptofüüdid on rakuehituslikult hulkraksed ja koloonialised 105. Haptoneema on haprofüüdidele iseloomulik organell 106. Kokolitoforiidid on (soomustega haptofüüdid) haptofüüdid, mida katavad
sisemist hüpoteekaks (Olli, 2014). Poolmetel on kummalgi omakorda kaks osa: kaan ehk valva ja vöö ehk pleura. Lisaks võib kaane ja vöövahel olla lisaäärised. Nende arvel suureneb raku maht. Igal liigil on oma iseloomulik kuju ja muster (Javois, 2011). Ränimaterjal ladestub kindla ornamenteeritud mustrina. Morfoloogiliselt eristatakse sulgränivetikaid, mis on bilateraalsümmeetrilised, ja ketasränivetikaid, mis on radiaalsümmeetrilised. (Olli, Stramenopiilid). Fülogeneetiliselt on ürgsem ehitustüüp ketasränivetikatel (Olli, 2014). Mõnedel sulgdiatomeedel on iseloomulik raaf ehk pikisuunaline lõhe pantsri kaanes. Raafi kumbki haru lõpeb polaarsõlmega. Sulgränivetikatel, kellel raaf puudub nimetatakse pikiteljel asetsevat struktuuritut osa pseudoraafiks või telgväljaks. Raaf ühendab rakusisemust väliskeskkonnaga (Olli, 2014). Raafi abil on ränivetikad võimelised substraadil liikuma.
Ontogenees - on üksiku organismi areng organismi tekkimisest (viljastunud munarakust või partenogeneesi korral viljastamata munarakust) kuni küpsuseni või teise kontseptsiooni järgi loomuliku surmani. Optimaalala - antud liigi kõige sobivam osa taluvusalast. Osooniaugud - on osoonikihi osa, milles osooni kontsentratsioon on vähenenud. Paleoendeem - kauges minevikus tekkinud takson, mis on endeemne levila kahanemise tõttu. Parasiit - on looduses esinev fülogeneetiliselt kaugel olevate organismide vaheline suhe; üks variant organismide kooselust, mille puhul üks organism (parasiit, nugiline) kasutab teist organismi (peremeesorganismi, peremeest) oma elutegevuseks, põhjustades peremeesorganismile toitainete kaotust, hävitades kudesid, saastades teda oma ainevahetuse jääkidega vms. Parasitism - on looduses esinev fülogeneetiliselt kaugel olevate organismide vaheline suhe
ainevaldkonnast räägitakse). Ferdinand de Saussure (20. saj algus): langue (keel) ja parole (kõne). Allkeeled erinevad keelekujud. (nt ametikeel, argikeel, isikukeel ehk idiolekt) Formaalkeel kunstlikult loodud märgisüsteem (nt matemaatika, loogika, arvutiprogrammide formalismid). Rahvusvahelised abikeeled (nt esperanto, volapük, ido, novial) Konventsionaalne ehk kokkuleppel põhinev. (nt morsetähestik) Loomuliku keele sekundaarne representatsioon (nt punktkiri, sõrmtähestik) Fülogeneetiliselt inimese arengu seisukohalt. (Kirjasüsteemid tekkisid u 5000 aastat tagasi, kõiki loomulikke keeli kunagi räägiti, pole loomuliku keelt, mis oli ainult kirjalikus vormis) Ontogeneetiliselt ühe inimese bioloogilise, kognitiivse ja sotsiaalse arengu seisukohalt. (Rääkima hakatakse enne kui kirjutama) Keelevõime kaasasündinud võime keelt omandada. Referent see, millele viitab sümbol või sõna. Onomatopoeetilised sõnad sõnad, mis matkivad mitmesuguseid hääli
tuumakeõPresünteetiline RNA ja valsusüntees Süntees-DNA replikatsioon Postsünteetiline-mitoosi ettevalmistus Mitoos- informatsiooni jaotumine tütarrakkude vahel, kehaosade regeneratsioon. Profaas, metafaas, anafaas, telofaas Meioos- suguliselt paljunevad rakud, kaks mitootilist jagunemist, krossingover, jagunemiste vahel on interfaas, kus ei toimu DNA replikatsiooni Liikide ristimine- eri liikide ristandite saamine on haruldane ja võimalik vaid fülogeneetiliselt lähedasi liike. Eeldus mitte ainult kromosoomide arv ja struktuuri võrdlus, vaid ka suure osa geneetilise materjali sarnasus. Loeng 2 Sugukromosoomid ja sugupoole geneetiline determinatsioon Eristatakse kolme soo määramise tüüpi: 1)epigaamne-sugu määratakse pärast viljastamist. Soo arenemine oleneb keskkonnast, kus arenev organism kasvab 2) progaamne- sugu määratakse enne viljastumist 3)sügaamne- sugu määratakse viljastamise momendil -esineb enamilkul erisooristel isenditel
GM-taimede kasvatamise kasu-ja ohutegurid Transgeenseid taimi luuakse peamiselt põllumajanduslikel eesmärkidel ning nende loomine on üldsiselt lihtsam kui transgeensete loomade loomine. See on ühitatud meristeempaljundusega ja õnnestunud geenisiirdega taimerakud valitakse välja in vitro ja neist kasvatatakse taimed. Tehnogeneetilise muundamise peamine erinevus tavaaretusest seisneb selles, et GMO-sortidesse viiakse geene võõrastelt liikidelt, isegi fülogeneetiliselt kaugetelt liikidelt, näiteks bakteritelt, teistelt taimeliikidelt ja ka loomaadelt. Kõigepealt, GM-taime loomise protsessi toimub järgmiselt. Mõne organismi genoomist on eraldatud mõni geen või geeniosa, mida uurinud teadlased on jõudnud järeldusele, et see DNA-lõik kannab bioloogilist tunnust, mis võiks näiteks teatud põllumajandussordile anda mingi lisaväärtuse. Nüüd viiakse (kloneeritakse) see DNA- lõik niinimetatud vektorisse
Põhja pool küttisid inimesed mammuteid, karvaseid ninasarvikuid ja mõõkhambulisi tiigreid. Umbes 18 000 aastat tagasi katsid jääkilbid suurt osa Põhja-Euroopast ning Põhja-Ameerikast. Mammut suri välja u. 10 000 aastat tagasi, Mammutite külmunud jäänuseid on letid Alaskast ja Siberist. (Kindersley, 1997) Mammut (Mammuthus) Mammut (Mammuthus) on londiliste (Proboscidea) seltsi elevantlaste (Elephantidae) sugukonda kuulunud perekond. Mammutid on tänapäeva elevantide fülogeneetiliselt lähedased sugulased. Traditsiooniliselt on eristatud 11 erinevat mammutiliiki. (Vikipeedia vaba entsüklopeedia) Sellised võimsad ja kogukad loomad nagu mammutid olid suurepäraselt kohanenud eluga jääaja karmides oludes. Need tugevad loomad liikusid Põhja-Ameerikas, Venemaal, Aasias ja Põhja-Euroopas mitu tuhat aastat. Neil olid pikad ja võimsad võhad, mida kasutati kiskjate tõrjumiseks ning lume ja jää alt taimede väljakaevamiseks
emasid talveks sipelgapesadesse 26. Mis on kommensalism? Näited. Kommensalism on eri liiki organismide kooselu vorm, liikidevaheline suhe ökosüsteemis, milles üks osapool saab kasu ning teisele osapoolele on see kooselu kahjutu, erilist kasu toomata (näiteks samblik ja puu). Näiteks elab mardikas sipelgapesas ja saab sealt kaitset ja toitu, aga sipelgad ei saa sellest midagi, kui mardikas nende pesas elab. 27. Mis on parasitism? Näited. Parasitism on looduses esinev fülogeneetiliselt kaugel olevate organismide vaheline suhe; üks variant organismide kooselust, mille puhul üks organism kasutab teist organismi oma elutegevuseks, põhjustades peremeesorganismile toitainete kaotust, hävitades kudesid, saastades teda oma ainevahetuse jääkidega vms. 28. Mis on kisklus? Näited. Kisklus ehk röövlus on röövlooma ja saaklooma vaheline toitumissuhe. Kiskjad ehk röövloomad peavad jahti teistele loomadele (saakloomadele), surmavad nad ning söövad ära
fotoretseptorit; () lipiidide varu; () värvaine ladestumispaik Kloroplastide ja mitokondrite DNA hulk on ca: (x) 10% prokarüüootse raku DNA hulgast; () 50%; () 100%; () 1%; () 0.1% Toksilisi õitsenguid põhjustavad: (x) Haptophyta; (x) Dinophyta; (x) Raphidiophyceae; (x) Cyanophyta; () Phaeophyceae; () Rhodophyceae; () Euglenophyta; () Chlorophyta; () Eustigmatophyceae; () Xantophyceae; () Chrysophyceae SÜSTEMAATILINE OSA Sinivetikad. Kuuluvad fülogeneetiliselt: (x) gram - eubakterite hulka; () gram + eubakterite hulka; () purpurbakterite hulka; () arhebakterite hulka; () rohevetikate hulka; () glaukofüütide hulka; () primitiivsete prümnesiofüütide hulka Sinivetikad on eluvormilt: () amööbed; () monaadsed; (x) kokkoidsed; (x) niitjad; (x) koloonialised; () sifonaalsed; () sifonokladiaalsed Sinivetikatel puuduvad: (x) mitokondrid; (x) golgi aparaat; (x) tuum; (x) endoplasmaatiline
Keelikloomade hõimkond jaguneb kolmeks alamhõimkonnaks: mantelloomad, süstikkalad ja selgroogsed, neist 2 ei oma selgroogu, kuid neil on selgroogsetega teisi ühiseid jooni. Keelikloomadel on olulisi sarnaseid jooni varases embrüonaalses arengus, nad paigutatakse teissuguste hulka koos okasnahksetega. Keelikloomad varieeruvad oma välimuselt ja omadustelt, kuid on 4 anatoomilist iseärasust, mis tõestavad, et fülogeneetiliselt on nad sarnased. Notochord - keelik (noton = selg, chorde = keelik). Kõigil keelikloomade embrüodel on olemas keelik, see on pikisuunaline, painduv ridvakujuline moodustis seedeelundkonna ja närviväädi vahel. Koosneb suurtest, vedelikuga täidetud rakkudest, mis on pakitud küllaltki jäiga, kiulise koega. Ulatub läbi kogu looma nagu suhteliselt lihtne skelett. Keelikloomad on selle struktuuri põhjal ühte rühma paigutatud ja oma nime saanud. Mõnedel selgrootutel
Assotsiatsiooniväljad Saavad informatsiooni projektsiooniväljadelt või talamuselt On oelmas ainult inimesel Nende vahendusel kujunevad närvitegevuse sellised vormid, nagu ärkvelolek, tähelepanuvõime, õppimine, abstraktsete mõistete kujunemine, mälu, tegelikkuse tunnetamine ja sihipärane käitumine Assotsiatsiooniväljad Laubasagaras toimub informatsiooni säilitamine ja töötlemine, kujuneb intellekt Oimu ja kuklasagaras – mälu Limbiline süsteem Fülogeneetiliselt vanim ja struktuurilt lihtsam ajukoore osa ning koorealused tuumad, mis on seotud organismi bioloogiliste vajaduste rahuldamise ja emotsioonidega Peaülesanne – psüühilise aktiivsuse ja organismi kaasasündinud vajaduste rahuldamisega seoses oleva käitumise juhtimine ning instinktiivse ja omandatud tegevuse kooskõlastamine Limbiline süsteem Tal on tähtis osa emotsioonide kujundamises, une ja ärkveloleku reguleerimises ning mäluprotsessides
valikuliselt sinna lastes või mitte. Seega: suuraju poolkerade informeeritus ja aktiivsus sõltub olulisel määral retikulaarformatsioonist. Väikeaju paikneb piklikust ajust ja sillast tagapool (dorsaalselt), suuraju kuklasagarast allpool. Ta jaguneb kaheks poolkeraks ja nende vahele jäävaksussiks. Ussis eristatakse sõlmekest (nodulus) ja tätrakesi (flocculus), mis jäävad kõik väikeaju kõhtmise (ventraalse) külje alaosasse. Uss ja tätrakesed on fülogeneetiliselt väga vanad väikeaju osad. Neisse juhitakse närviimpulsse seljaajust ja tasakaaluelundist. Väikeaju pind jaguneb ristipidiste sügavate vaokeste tõttu kitsasteks sagarikeks väikeaju lehtedeks. Muude KNS osadega on väikeaju sidestatud kolme paarilise närvitrakti kaudu: alumise, keskse ja ülemise väikeajuvarrega. Esimene neist ühendab väikeaju piklikajuga, teine sillaga ja kolmas keskaju nelikkehaga. Alumise väikeajuvarre kaudu saabub väikeajusse selja- ja
aktinomorfne (kiirjas = polüsümmeetriline), mõnikord ka puudub Tolmukad: tavaliselt palju Viljalehed: mitu kuni palju Sigimik: tavaliselt lahkviljalehine (apokarpne) Vili: mitmesugune o Tulikalistele iseloomulikud pikenenud õiepõhjaga ja spiraalselt paiknevate rohkearvuliste õieosadega õied on primitiivsed, sellist tüüpi õied on tõepoolest enamlevinud fülogeneetiliselt basaalsetes rühmades. o Siia kuulub palju tuttavaid perekondi: tulikas (Ranunculus), kullekupp (Trollius), ülane (Anemone), sinilill (Hepatica), kurekell (Aquilegia), käoking (Aconitum), kukekannus (Delphinium), lumeroos (Helleborus). Anemone nemorosa - võsaülane Trollius europaeus h. kullerkupp Hepatica nobilis h. Sinilill
Järgnevalt vaatlemegi mõnda näidet võrdleva meetodi kasutamisest käitumisökoloogias, tutvumaks probleemidega, mis selle meetodi kasutamisel võivad ette tulla, ja ühtlasi ka nende probleemide võimalike lahendusteedega. Näiteid võrdleva meetodi kasutamisega seotud probleemidest Kui me küsime, miks mingi loomaliik käitub teatud olukorras just nii ja mitte teisiti, siis peitub selles küsimuses ühtlasi teine küsimus: miks mõned teised muidu taksonoomiliselt ehk fülogeneetiliselt lähedased liigid käituvad samasuguses situatsioonis teistmoodi? Võrdleva meetodi puhul eelistataksegi alati just fülogeneetiliselt lähedaste liikide võrdlemist. Kuna niisugused liigid on evolutsiooniliselt enam-vähem sama vanad ja neil on ühine eellane, siis on neil enamus omadusi kokkulangevad. On alust arvata, et mingi üksiku silmatorkava erinevuse kujunemisega mõnes omaduses kaasneb tavaliselt erinevus ka milleski muus, mis võibki anda võtme selle erinevuse põhjuse leidmiseks
Päevaloomad: hobune, koer . Ööloomad: seepia, hamster. 3. . Liigita antud loomad kõigu- ja püsisoojasteks: Kõigusoojased: rohutirts, koerliblikas, rohukonn, koha, , jõevähk Püsisoojased: põhjapõder, kaljukotkas, väikeluik, pasknäär, mäger rohutirts, koerliblikas, põhjapõder, kaljukotkas, rohukonn, koha, väikeluik, pasknäär, jõevähk, mäger 4. Selgita parasitismi olemust, nimeta selle alaliigid(3),näited Parasitism on looduses esinev fülogeneetiliselt kaugel olevate organismide vaheline suhe; üks variant sümbioosist, mille puhul üks organism (parasiit) kasutab teist organismi (peremeesorganismi) oma elutegevuseks, põhjustades peremeesorganismile toitainete kaotust, hävitades kudesid, saastades teda oma ainevahetuse jääkidega vms. Ektoparasitism: parasiit elab peremeesorganismi pinnal või läheduses. Ektoparasiitideks liigitatakse ka loomade seedetraktis elavad organismid. Tüüpilisteks ektoparasiitideks on näiteks soojavereliste
Seda võib mõista ühest küljest järglaste sigitamisena (kes on vanemate sarnased), aga teisest küljest ka ühe ja sama olendi eksistentsi sees, kuivõrd elusolend saab püsida ainult muutudes, pidevalt luues uut ja maha jättes vana. St. Diotima eristab siin kaht püsimise viisi, üks on aineline (mida ta omistab jumalatele), kui asi on alati tema ise, ja teine on eluline, kui olend peab püsimiseks muutuma, ning seesama muutumine ongi temas püsiv, nii onto- kui fülogeneetiliselt ehk nii ühe olendi elu sees kui ka läbi põlvkondade. Arvestades keha ja vaimu eristusega võib öelda, et ühest küljest saab sünnitada kehaliselt (olgu iseennast ühest hetkest teise või siis järglasi ehk teisi elusolendeid sigitades) või vaimselt, nii et kõik loomingu produktid on ses mõttes sünnitised, justkui „vaimsed lapsed“, mis võivad olla olulisemadki (vähemasti püsivamad) kui füüsilised lapsed.
osade suhtes · Inimese motoorika juhtimisse on lülitatud ajutegevuse kõrgemad vormid, mis on seotud teadvusega, mis annab aluse nimetada inimese liigutusi sihipärasteks. MOTOORSED KESKUSED · Motoorikat juhtivad struktuurid motoorsed keskused paiknevad kesknärvisüsteemi erinevatel tasanditel, alates seljaajust ja lõpetades suuraju koorega · Seejuures on tegemist ilmekalt väljendunud keskustevahelise hierarhiaga, mis on kujunenud fülogeneetiliselt järjest täiustuva motoorse tegevuse kohastumisega vastavalt keskonnatingimustele ja tegevuse eesmärkidele KÕRGEMA MOTOORIKA KESKUSED Kõrgemas motoorikas eristatakse kahte tasandit: · kortikaalne tasand teostub suuraja koore talitluse alusel tahtelise liigutustegevusena · subkortikaalne tasand teostub koorealuste tuumade, vheaju ja ajutüve struktuuride talitluse alusel asendirefleksidena ja automatiseerunud liigutustegevusena PEAAJU TOPOGRAAFILINE JAOTUS · SUURAJU · VAHEAJU
On võimalik suhelda ka siis, kui silmsidet pole, samuti on käed vabad muu tegevuse jaoks. Keemilisi aistinguid ehk haistmist ja maitsmist ei kasuta inimene eesmärgipäraseks suhtluseks üldse, kuigi enamik loomaliike, nende hulgas mitmed imetajadki, saadavad oma signaale just keemilisel teel (nt oma reviiri märgistamiseks). Paljusid keeli nii räägitakse kui kirjutatakse. Läänes kirja tähtsus tohutu. Muidu on kõne kirjaga võrreldes loomulike keelte primaarne olemasolu vorm. Fülogeneetiliselt ehk inimese arenguloo seisukohast on kõnesuhtlus arenenud arvatavasti u saja tuhande aasta vältel. Vanimad kirjasüsteemid tekkisid u 5000 a tagasi. Kõiki keeli on kunagi räägitud. Ontogeneetiliselt ehk inimese bioloogilise, kognitiivse ja sotsiaalse arengu seisukohast on selge, et rääkima hakatakse enne kui kirjutama. Keelelise sõnumi ja selle sisu suhe on keelesidus ning põhineb konventsioonil ehk on kokkuleppeline. Need on kodeeritud süsteemi, mis ongi loomulik keel
2. Hominoidide süstemaatika ja fülogeneetilised seosed Th. Huxley (1863) ja Ch. Darwini (1871) tööde ilmumise aegadest peale pole enamik biolooge kahelnud, et inimene põlvneb inimahvidega ühisest tüvest. Huxley ja Darwin väitsid ka seda, et inimesel on rohkem sarnasust Aafrika inimahvidega ( impans, gorilla) kui Aasia liikidega (gibonlased, orangutan). Kuid E. Haeckeli fülogeneetiliste konstruktsioonide ja võrdlev-anatoomiliste uurimiste mõjul hakati arvama, et inimene on fülogeneetiliselt eraldatud kõigist inimahvidest ühtemoodi. Viimane seisukoht väljendub ka veel tänapäevastes kõrgemate primaatide süsteemides. Traditsioonilise klassifikatsiooni kohaselt on need loomad ühendatud ülemsugukonda Hominoidea (inimlaadsed), mille raamides inimesele on eraldatud omaette sugukond Hominidae (inimlased) ning vastandatud kõigile inimahvidele, kes on koondatud kas ühte sugukonda Pongidae või (eriti viimasel
mükoriisa. Ektomükoriisa: ektomükoriisa; ektendomükoriisa; arbutoidne mükoriisa; monotropoidne mükoriisa 1. Arbuskulaarne mükoriisa (AM); Seened hõimkonnast Glomeromycota moodustavad sobilike taimpartnerite rakkudes arbuskuleid, või ka vesiikulid. Hüüfid on vaheseinteta. Peremeestaimed: sammaltaimed, enamus sõnajalgtaimede rühmi Kõik paljasseemnetaimede rühmad, enamus katteseemnetaimede rühmi. AM on fülogeneetiliselt vanim mükoriisa tüüp põhilised tunnused esinesid juba 400 miljonit aastat tagasi vanaaegkonnas Ordoviitsiumis peamiseks anatoomiliseks tunnuseks on põõsasjalt harunenud seenehüüfide e. arbuskulite esinemine taimejuure rakkudes. Arbuskulid tekivad juure parenhüümkoe rakuvaheruumides kasvavate seenehüüfide kõrvalharude tungimisel läbi juure rakukesta. Arbuskulit moodustav seenehüüf tungib
arenguprotsessi: -tserebralisatsioon peaaju osatähtsuse tõus seljaajuga võrreldes -kortikalisatsioon suuraju poolkerade koore osatähtsuse tõus funktsioonide juhtimisel peaaju teiste osade suhtes MOTOORSED KESKUSED · paiknevad kesknärvisüsteemi erinevatel tasanditel, alates seljaajust ja lõpetades suuraju koorega · Seejuures on tegemist ilmekalt väljendunud keskustevahelise hierarhiaga, mis on kujunenud fülogeneetiliselt järjest täiustuva motoorse tegevuse kohastumisega vastavalt keskonnatingimustele ja tegevuse eesmärkidele KÕRGEMA MOTOORIKA KESKUSED kaks tasandit: · kortikaalne tasand teostub suuraja koore talitluse alusel tahtelise liigutustegevusena · subkortikaalne tasand teostub koorealuste tuumade, vaheaju ja ajutüve struktuuride talitluse alusel asendirefleksidena ja automatiseerunud liigutustegevusena PEAAJU TOPOGRAAFILINE JAOTUS *suuraju *vaheaju *ajutüvi *väikeaju
Kromoneemid koosnevad veel väiksematest kromofibrillidest. DNA paikneb põhiliselt rakutuumas olevates kromo-soomides ja DNA hulk rakus on püsiv. Kromosoomid on pärilikkuse materiaalsed kandjad ja nad kindlustavad geneetilise info edasikandmise järglastele. Geen on pärilikkuse ühik. Geenid kontrollivad kindlate valkude sünteesi ja mõjutavad ühe või teise tunnuse arengut. 14. Liikidevahelised ristandid. Eri liiki isenditelt ristandite saamine on haruldane ja vimalik vaid fülogeneetiliselt lähedaste liikide puhul. Selle eelduseks on mitte ainult kromosoomide arvu ja struktuuri vrdsus, vaid ka suure osa geneetilise materjali sarnasus. Liikidevahelist ristamist kasutatakse: 1) tarbeloomade saamiseks; 2) põllumajandusloomade uute tõugude aretamiseks. Liikidevahelise ristamise tulemusena saadud järglased on enamasti steriilsed, kuid üksikutel juhtudel vib saada ka viljakaid järglasi. 15. Geneetilise informatsiooni liikumine rakus mitoosis ja meioosis. Kromosoomid mitoosis
Võrkmoodustis mõjutab kaudselt mitmeid organismi funktsioone. Sellest lähtuvad ülenevad impulsid suurendavad ajukoore aktiivsust, mõjutavad suurel määral ärkvelolekut. Nii on väsimuse korral võimalik tugeva ärritaja toimel (näiteks külm du) tõsta võrkmoodustise aktiivsuse nivood ja sellega inimest ärkvel hoida. Võrkmoodustise enda aktiivsust reguleeritakse teiste NS-i osade, samuti mõnede hormoonide poolt. Limbiline süsteem Limbilise süsteemi all mõistetakse fülogeneetiliselt vanemat ja struktuurilt lihtsamat ajukoore osa ja koorealuseid tuumi, mis on seotud emotsionaalse motivatsiooniga. Limbilisse süsteemi kuuluvate struktuuride (vöötmekäär, mandelkeha, parahipokampaalkäär, hüpotaalamuse tuumad) ärritamine, kahjustus või purustamine on seotud tugevate emotsioonidega, mida saadavad vegetatiivsed reaktsioonid. Sellised emotsioonid nagu rõõm ja mure, lõbu ja norutunne, viha ja hirm, on seotud limbilisse süsteemi kuuluvate ajuosadega
millal, millest ja miks nad rääkida tahavad. Verbaalne suhtlus on kahesuunaline ja mitmeti interaktiivne. Kõneleja ja vastuvõtja kõnevoorud vahelduvad. Keelelise sõnumi ja selle sisu suhe on keelesidusus ning põhineb konventsioonil, st on kokkuleppeline. Konventsioonid on loomult ühiskondlikud ja inimestevahelised. Lisaks kasutatakse keeles kodeerimist. Koodi all mõeldakse süsteemi, mille hulgast valitakse sõnumite põhiüksused ( nt sõnad). Verbaalses suhtluses on koodiks keel. Fülogeneetiliselt eh inimese arenguloo seisukohast on kõnesuhtlus arenenud arvatavasti umbes saja tuhande aasta vältel. Keelte kirjapanek on palju hilisem nähtus. Ontogeneetiliselt ehk ühe inimese bioloogilise, kognitiivse ja sotsiaalse arengu seisukohast on selge, et rääkima hakatakse enne, kui kirjutama. Keelelist suhtlust toetab mitteverbaalne suhtlus, estid ja miimika. Mitteverbaalne suhtlus hõlmab kahesuguseid lingvistilisi nähtusi: häälekasutusega kaasnevad paralingvistilised
Põhimõisteid äkki veel- konkurents. 2. Biootiliste interaktsioonide tüübid ja tüüpidevahelised üleminekud Biootiliste interaktsioonide tüübid: Konkurents- ühe organismi mõju teisele olukorras, kus nad kasutavad sama ressurssi, mille hulk keskkonnas on limiteeritud. Kisklus- rööv- ja saaklooma vaheline toitumissuhe. Herbivooria ehk taimtoidulisus on herbivoori ehk taimtoidulise isendi ja taimeliigi vaheline toitumissuhe. Parasitism ehk nugilisus on looduses esinev fülogeneetiliselt kaugel olevate organismide vaheline suhe; üks variant organismide kooselust, mille puhul üks organism (parasiit, nugiline) kasutab teist organismi (peremeesorganismi, peremeest) oma elutegevuseks, põhjustades peremeesorganismile toitainete kaotust, hävitades kudesid, saastades teda oma ainevahetuse jääkidega. Mutualism- kahe erinevat liiki organismi vaheline suhte tüüp ökosüsteemis, millest mõlemad liigid saavad kasu.
paralingvistilised vahendid ning (muu) ekstraverbaalne (keeleväline kommunikatsioon ehk kehakeel. Suurema tajutavast informatsioonist saab inimene nägemistaju vahendumisel. Kõne põhineb eelkõige kuulamistaju kasutusele.Inimese kuulamine ei tulene füsioloogiliselt vaid kuulamisaistingute töötlemises ajus ning nende põimumisest ajju talletatud keelesüsteemiga.Inimene ei kasuta keemilise aistinguid eesmägripäraseks suhtlemiseks. Fülogeneetiliselt ehk inimese arenguloo seisukohast on kõnesuhtlus arenenud umbes saja tuhande aasta vältel.Kuue tuhandest keelest kasutatakse umbes poolt kirjakeelena aga enamajaolt siiski kõnekeelena.Ontogeneetiliselt on selge, et inimene hakkas rääkima enne kui kirjutama.Kõikide keelte konvensatsioon on erinev.Osade keelte sõnade kokku langevus tuleneb sellest et neil on lähisugulus. 3. Keel kui struktuur (keele sümbolilisus (lk. 27), keele allsüsteemid lk. 30), keelesüsteemi avatus (lk
DNA-ga seonduvaid valke on laias laastus kahte sorti: struktuursed ja regulatoorsed. Kõige paremini on uuritud struktuursed valgud histoonid, mis esinevad kõigil eukarüootidel. Histoonid on suhteliselt väikesed valgud suure hulga positiivselt laetud aminohapetega (Lys, Arg). Histoone on 5 tüüpi, mis jagunevad kahte rühma: nukleosoomsed histoonid (H2A, H2B, H3, H4) histoon H1. H3 ja H4 on evolutsioonis väga konserveerunud valgud, s.t. et fülogeneetiliselt väga kaugetel liikidel on erinevused valgu primaarjärjestuses tühised. Kõikides eukarüootides on DNA kaksikahela esimeseks kõrgemaks organiseerituse astmeks nn. nukleosoomne struktuur. Kahe nukleosoomi vahele jäävat DNA lõiku nim. linker-DNA-ks, sinna seondub histoon H1, mis vastutab DNA pakkimise eest järgmisse kõrgema järgu struktuuri (30 nm kiud). Suur osa kromatiini rakutuumas ongi kokku pakitud kõrgema järgu struktuuridesse. Kromatiin raku tuumas on kahes eri seisundis:
Mida siis teha? Selle probleemi leevendamiseks tuleb võrdleva meetodi kasutamise korral igati vältida tagantjärele seletusi ehk post-hoc seletusi. Kõigepealt on vaja olemasolevate teadmiste baasil ja loogilistest printsiipidest lähtudes a priori ennustada võimaliku võrdluse tulemus ja alles seejärel võrdlev uuring ise läbi viia. 3. probleem: võrreldavate liikide fülogeneetiline seotus. Mingite tunnuste koosesinemine fülogeneetiliselt lähedastel (ehk sugulas-) liikidel ei pruugi tuleneda sellest, et need tunnused on omavahel olemuslikult seotud, vaid lihtsalt sellest, et lähedased liigid on kõik need tunnused pärinud oma ühiselt esivanemalt. Seepärast on liikide valimisel võrreldavatesse rühmadesse oluline jälgida, et ühes rühmas ei oleks liikidevaheline sugulusaste oluliselt suurem kui teises rühmas, st võrrelda tohib vaid võrreldavat. Lahendusteks võiks olla, kui •
Põhiosa nim. päriskaheidulehelisteks, primitiivsematena on omaette haruna eristatud selts vesiroosilaadsed (Eestis esineb sugukond vesiroosilised) ja mitu Eestis mitte esinevat seltsi. Katteseemnetaimede evolutsioonipuus on nad paigutatud veel üheidulehelistest basaalsemalt. Päriskaheidulehelised - kolmeavaline tolmutera, tupp- ja kroonlehtedeks eristunud viietine (on erandeid) õiekate, lihtsate perforatsiooniplaatidega trahheed, juhtkimbud ringina, kambium olemas. Fülogeneetiliselt basaalseimaks peetakse seltsi TULIKALAADSED - siia kuuluvad sugukonnad tulikalised, magunalised, kukerpuulised. Sk. Tulikalised - rohttaimed, harva liaanid v. poolpõõsad. Lehed juurmised v. varrel vahelduvalt, abilehti pole, lehed enamasti jagunenud, harva terved. Õied tipmises õisikus, harva üksikult, õiekate lihtne, harva kaheli (tulikad), mõnel liigil pudeneb varakult, õieosade arv varieeruv, õied radiaalsümmeetrilised (sinilill) v. monosümm. (käoking). Osa tolmukaist v
On võimalik suhelda ka siis, kui silmsidet pole, samuti on käed vabad muu tegevuse jaoks. Keemilisi aistinguid ehk haistmist ja maitsmist ei kasuta inimene eesmärgipäraseks suhtluseks üldse, kuigi enamik loomaliike, nende hulgas mitmed imetajadki, saadavad oma signaale just keemilisel teel (nt oma reviiri märgistamiseks). Paljusid keeli nii räägitakse kui kirjutatakse. Läänes kirja tähtsus tohutu. Muidu on kõne kirjaga võrreldes loomulike keelte primaarne olemasolu vorm. Fülogeneetiliselt ehk inimese arenguloo seisukohast on kõnesuhtlus arenenud arvatavasti u saja tuhande aasta vältel. Vanimad kirjasüsteemid tekkisid u 5000 a tagasi. Kõiki keeli on kunagi räägitud. Ontogeneetiliselt ehk inimese bioloogilise, kognitiivse ja sotsiaalse arengu seisukohast on selge, et rääkima hakatakse enne kui kirjutama. Keelelise sõnumi ja selle sisu suhe on keelesidus ning põhineb konventsioonil ehk on kokkuleppeline. Need on kodeeritud süsteemi, mis ongi loomulik keel
nähtus või protsess (nt linnulaul, foori punane tuli, kõne). Sõnumi ülesandeks on tavaliselt info edastamine. Ülesanne on täidetud, kui vastuvõtja on sõnumine mingil moel reageerinud. Suhtluse eelduseks on kanal (nt helilained, kompimine, maitsmine, haistmine). Suhtleda võib eri viise kombineerides. Kõne e keeleline suhtlus on sõnaline (verbaalne), st selle tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Keelelist suhtlust toetab mitteverbaalne suhtlus (miimika, zestid) Fülogeneetiliselt e inimese arenguloo seisukohast on kõneuhtlus arenenud arvatavasti umbes saja tuhande aasta vältel. Ajaloos ei teata inimkeelt, mida mingi inimrühm oleks kasutanud igapäevase suhtlusvahendina ainult kirjalikus vormis. Ontogeneetiliselt e ühe inimese bioloogilise, kognitiivse ja sotsiaalse arengu seisukohast - on selge, et rääkima hakatakse enne kui kirjutama. Keelelise sõnumi ja selle sisu suhe on keelesidus ning põhineb konventsioonil(on kokkuleppeline)
Diagnoosimine: tõese diagnoosi annab rooja/lindude/korjuste bakterioloogiline uurimine. Tõrje: efektiivset vaktsiini ei ole. Rabi tulemuslikkus sõltub isoleeritud tüve ravim-tundlikkusest. Munade spreimine neomütsiiniga on aidanud pulloroosi ennetada. Määrang: haiguse läbipõdenud linnud jäävad kandjateks. Täiskasvanud on suhteliselt vastupidavad. 39. Parasitism ja parasiidid, nende tõvestavus ja nakkusteed Parasitism - looduses esinev fülogeneetiliselt kaugel olevate organismide vaheline suhe; üks variant organismide kooselust, mille puhul üks organism (parasiit) kasutab teist organismi (peremeesorganismi, peremeest) oma elutegevuseks, põhjustades peremeesorganismile toitainete kaotust, hävitades kudesid, saastades teda oma ainevahetuse jääkidega vms. 1.valendikus seedekulglas, hingamis-ja suguelundite valendikus. 2.õõne asukad kõhuõõnes, rinnaõõnes 3
Eluline reserv: - meil on olemas eluline reserv, mida me ei kasuta ja millele me ligi ei pääse 11 - ohtlikus situatsiooonis annab see meile võimaluse “pääseda” - elu mõjutavad olukorrad võivad esile kutsuda võrkmoodustise tegevuse ● võrkmoodustise enda aktiivsust reguleeritakse teiste NS-i osade poolt - ka hormoonide poolt Limbiline süsteem ● fülogeneetiliselt vanem ja struktuurilt lihtsam ajukoore osa + koorealused tuumad ● SEOTUD EMOTSIONAALSE MOTIVATSIOONIGA! ● reguleerib instinktiivset käitumist - on seotud haistmismeelega ● kontrollib emotsionaalset käitumist ● juhib üldist kohanemist väliskeskkonna tingimustega ● Limbilisse süsteemi kuuluvate struktuuride: VÖÖTMEKÄÄR, MANDELKEHA, PARAHIPOKAMPAALKÄÄR, HÜPOTAALAMUSE TUUMAD ärritamine, kahjustus,
kaheidulehelisteks. Kaheidulehelised ei moodusta siiski monofüleetilist rühma – siia kuulub mitmeid katteseemnetaimede fülogeneetilisi alusharusid ja suur monofüleetiline alamrühm: päriskaheidulehelised Fülogeneetilistel alusrühmadel puuduvad üheiduleheliste ja kaheiduleheliste eritunnused: • õied on väga mitmesugused, • vabad õiekattelehed, tolmukad ja viljalehed sageli kolmetiste ringidena või spiraalselt 34. Fülogeneetiliselt basaalsed kattesemnetaimed amborellalised, vesiroosilised ja väändikulised Nende kolme sugukonna ühine morfoloogiline tunnus: viljalehtede sulgumine toimub õitsemise ajal sekreedi abil, s.t. viljalehed pigem kleepuvad kui kasvavad kokku. 35. Sug. vesiroosilised, tobiväädilised ja magnoliidid Sugukond vesiroosilised – Nympheaceae Levinud kogu maailmas, 50-100 liiki vee-rohttaimi, kasvavad seisvas magevees
Diagnoosimine: tõese diagnoosi annab rooja/lindude/korjuste bakterioloogiline uurimine. Tõrje: efektiivset vaktsiini ei ole. Rabi tulemuslikkus sõltub isoleeritud tüve ravim-tundlikkusest. Munade spreimine neomütsiiniga on aidanud pulloroosi ennetada. Määrang: haiguse läbipõdenud linnud jäävad kandjateks. Täiskasvanud on suhteliselt vastupidavad. 41. Parasitism ja parasiidid, nende tõvestavus ja nakkusteed Parasitism - looduses esinev fülogeneetiliselt kaugel olevate organismide vaheline suhe; üks variant organismide kooselust, mille puhul üks organism (parasiit) kasutab teist organismi (peremeesorganismi, peremeest) oma elutegevuseks, põhjustades peremeesorganismile toitainete kaotust, hävitades kudesid, saastades teda oma ainevahetuse jääkidega vms. 1.valendikus – seedekulglas, hingamis-ja suguelundite valendikus. 2.õõne asukad – kõhuõõnes, rinnaõõnes 3. koe asukad – lihas-, seedekoes, parenhüümelunditeks 4
IX n. glossopharyngeus keele-neelunärv. Sillas paiknevad: unekeskus, hingamiskeskused. Viimased funktsioneerivad kooskõlastatult piklikaju hingamiskeskusega. Väikeaju paikneb piklikust ajust ja sillast tagapool (dorsaalselt), suuraju kuklasagarast allpool. Ta jaguneb kaheks poolkeraks ja nende vahele jäävaks ussiks. Ussis eristatakse sõlmekest (nodulus) ja tätrakesi (flocculus), mis jäävad kõik väikeaju kõhtmise (ventraalse) külje alaosasse. Uss ja tätrakesed on fülogeneetiliselt väga vanad väikeaju osad. Neisse juhitakse närviimpulsse seljaajust ja tasakaaluelundist. Väikeaju pind jaguneb ristipidiste sügavate vaokeste tõttu kitsasteks sagarikeks väikeaju lehtedeks. Muude KNS osadega on väikeaju sidestatud kolme paarilise närvitrakti kaudu: alumise, keskse ja ülemise väikeajuvarrega. Esimene neist ühendab väikeaju piklikajuga, teine sillaga ja kolmas keskaju nelikkehaga. Alumise väikeajuvarre kaudu
Erinevaid geene on mükoplasmadel ca 500, so 5x vähem, kui E. coli'l. Suurus varieerub 0.1-10 µm. Rakukest puudub. Rakumembraanis võivad olla steroolid. Ise ei sünteesi, aga väliskeskkonnast saavad neid membraani lülitada. Membraanis on ka seda tugevdavad lipoglükaanid pikaahelalised heteropolüsahhariidid, mis on kobalentsekt seotud rakumembraani lipiididega. Arvatakse, et mükoplasmade eellastel on rakukest olamas olnud, aga see on evolutsioonis degenereerunud. Fülogeneetiliselt grupeeruvad kokku grampositiivsete bakteritega. Lähedased just klostriididega. Rakud on pleomorfsed (samas kultuuris esinevad erikujulised rakud). Enamus mükoplasmasid on parasiitsed ning nende kasvatamine väljaspool elusorganismi nõuab keerukaid söötmeid. Mükoplasmad parasiteerivad nimesel, loomadel, lülijalgsetel ja taimedel. Inimese ja loomade puhul elavad nad hingamisteede ja urogenitaaltrakti
mitmesuguse kujuga putukad. Nende keha on sageli lamendunud, kehakatted tugeva kitiinkestaga. Suised on pistmistüüpi, ka neil, nagu sarnastiivalistel, moodustub iminokk. Enamikul liikidel on jooksujalad, esinevad veel rööv- ja ujujalad. Tiibu kaks paari, nendest eesmised nahkjad kattetiivad, tagumised aga kilejad. Tagarindmikus asuvad lutikalistel vinanäärmed. Nende eritis on ebameeldiva lõhnaga ning eemale peletav. 10 Lutiklased on fülogeneetiliselt väga vanad putukad, fossiilseid jäänuseid on leitud juba ülem-Permist, kus toimus arvatavasti evolutsiooniline lahknemine tirdilistest (Auchenorrynca). Mõned süstemaatikud paigutavad lutikalised koos sarnastiivaliste ühte seltsi nii ühise põlvnemise kui ka mõneti sarnase anatoomia ning füsioloogia tõttu. (Wikipedia, 2011) Mardikalised(Coleoptera) Mardikalised (Coleoptera) on lülijalgsete selts putukate klassist. Mardikalised on loomariigi liigirikkaim selts
nähtavaks. Rakutsükkel – raku eluring, mis koosneb interfaasist ja rakujagunemisest. Rakutsükli faasid: G0 - puhkefaas G1 – RNA- ja valgusüntees, raku kasvamine S – DNA süntees G2 – mitoosiks ettevalmistamine, sünteesitakse mitoosikäävi valke M – toimub mitoos Kromatiin – valkude ja kromosoomide DNA kompleks. Kromatiid – kromosoomide DNA replikatsiooni tagajärjel moodustunud kaks identset tütarkromatiidi. 14. Liikidevahelised ristandid Võimalik vaid fülogeneetiliselt lähedaste liikide korral. Kromosoomide arv, struktuur ja suur osa geneetilisest materjalist. Ristandid on enamasti steriilsed (va üksikud juhud). Hobusetäkk x eeslimära – hobueesel. Eeslitäkk x hobusemära – muul. Ristandid 2n = 63, eeslil 2n=62 ja hobusel 2n=64. 15. Geneetilise informatsiooni liikumine rakus mitoosis ja meioosis Mitoos Meioos Tulemuseks diploidne kromosoomistik Haploidne
annaabi.ee 
