Suiste ehitus on sõltuvalt putukate toitumistüübist väga erinev. Lähtetüübiks on prussakaliste, mardikaliste, sihktiivaliste haukamissuised, mis on kohastunud tahke toidu vastuvõtmiseks. Toitumisviisi muutumisel kujunesid ümber ka suised. Mesilastel on lisaks lõugadele imikärsa taoline keeleke õienektari vastuvõtmiseks. Sääskede ja lutikaliste suised on muundunud pisteharjasteks, millega saab verd või taimemahlu imeda. Liblikaliste suised on muutunud pikaks imilondiks. Putukate rindmik on kolmelüliline (ees-, kesk- ja tagarindmik). Igale rindmikulülile kinnitub üks paar jalgu. Kesk- ja tagarindmikule kinnitub kummalegi üks paar tiibu (vastavalt eestiivad ja tagatiivad). Enamasti on tiivad läbipaistvad. Tiibu tugevdavad tiivasooned, mis moodustavad võrgustiku. Soonte vahel olevaid alasid nimetatakse tiivasulgudeks. Osadel putukatel katavad puhkeolekus eestiivad tagatiibu. Tugevamaid ja paksemaid eestiibu nimetatakse kattetiibadeks
Laialt levinud, eriti parasvöötmes; kõikjal kus leidub samblaid või samblikke (ka Arktika ja Antarktika). Elavad kõdus, taimedel ja vee pindkilel. Eestis umbes 150 liiki. Selts: Harkhännalised (Diplura) Pikkus 2-5mm. Värvuselt valkjad, kollakad; kehas puudub pigment. Pikad tundlad; koosnevad 10 või enamast segmendist; meenutab pärlikeed. Pea ümara kujuga. Silmad puuduvad Rindmik koosneb kolmest selgesti eristatavast segmendist. Rindmiku igale lülile kinnitub paar jalgu. Tagakeha koosneb 10 selgesti eristatavast lülist. Viimasel tagakehalülil pikad urujätked, mis on kaetud karvakestega. Alamklass: Välislõugsed (Ectognatha) Selts: Harjashännalised (Thysanura) Pikkus kuni 1,5
· Linnasääsk (Culex pipiens molestus) · Metsasääsk perekonnast (Aëdes) Verd imevad ainult emased sääsed. Emase sääse kehas valmib umbes 300 muna, mis munetakse seisvasse vette. Referaadi ,,Pistesääsed" eesmärk on anda konkreetne ja põgus ülevaade pistesääsklastest (Culicidae) bioloogiast ja kehaehitusest. Pilt 1: Pistesääsklane. Naturephoto-cz, 2014. 2. Kehaehitus 2.1 Vastsed Vastse keha koosneb kolmest osast, mis on omavahel selgesti eristatavad: pea, rindmik, tagakeha. Jalad vastsetel puuduvad (Remm, 1954). A. Pea Pea on pistesääsklastel selgmiselt ja kõhtmiselt lamendunud. Silmadest eespool asuvad tundlad. Pistesääskedele on tähtsaks tunnuseks peas asuvad karvad (laubakarvad). Tublisti või lihtsalt hargnevaid karvu tundlate vahel on kolm paari ja 2 paari laubal (Remm, 1954). B. Rindmik Rindmik on peast ja tagakehast laiem, koosneb kolmest liitunud lülist(Remm, 1954). C. Tagakeha Tagakeha on 9-lüliline
Rohutirts on 1-2 cm pikkune, külgedelt kokku surutud, paljudest lülidest koosneva ja kitiinkestaga kaetud kehaga putukas. Lülidest moodustuvad pea, rindmik ja tagakeha. Laubale kinnitub üks paar kehast lühemaid tundlaid ja suu ümber asetsevad toitumiseks vajalikud haukamissuised. Tal on kaks suurt liitsilma ning nende vahel kolm väikest lihtsilma. Rindmik moodustub kolmest lülist, iga lüli kõhtmisele poolele kinnitub üks paar lülilisi, kahe küünisega jäsemeid. Rohutirtsu kolmas jalapaar on teistest suurem ja kohastunud hüppamiseks. Rindmiku seljaosale kinnituvad neli tiiba. Eestiivad on kitsad ja nahkjad, tagatiivad väga laiad ja kilejad. Rohutirts ei ole hea lendaja, ta kasutab tiibu vaid hüppamise pikendamiseks. Emasel rohutirtsul on tagakeha tipus muneti. Putukate
· 3 RÜHMA - kaheksajalad - Seepiad Kümme kombitsat, tindinääre e. värvi muutma - kalmaarid LÜLIJALGSED KOORIKLOOMAD(vähid, vähilaadsed) ÄMBLIKULAADSED(puuk, ämblik) PUTUKAD(liblikad, mardikad) · Kogu keha lüliline · Jäsemed lülilised · Kolm suuremat osa- PEA - RINDMIK - TAGAKEHA · Keha katab VÄLISSKELETT kitiinainest(kinnituvad lihased) · Pea küljes jäsemepaaris=muudnunud lõugadeks · Avatud vereringe=selgmine süda(haraline+veresooned) JÕEVÄHK Puhtaveeline mageveekogu Ööloom (päeval varjus, öösel liigub) Rohekas kitiinkest-kaitsevärvus Pea ja rindmik kokkukasvanud Seljakilp-(kaitseb keha ja lõpuseid) Lüliline tagakeha
(skorpionilised, ämblikulised, lestalised). 3. Heksapoodid (Hexapoda), kuhu alla kuuluvad putukad ja siselõugsed. 4. Hulkjalgsete (Myriapoda) alla kuuluvad sadajalgsed, tuhatjalgsed, harvjalgsed, harusabased. 5. Vähid (Crustacea), kuhu alla kuuluvad lõpusjalgsed, mõlajalgsed, pimevähid, aerjalgsed, karpvähid, kõrgemad vähid. (Vikipeedia1) Putukate klass Kehaehitus Putuka keha koosneb kolmest osast: pea, rindmik ja tagakeha. Pea koosneb 6 lülist. Pea tagumine osa on kukal, eesmises osas on kiirmik, tundlate vahel on laup ning tundlate all asub näokilp. Tundlad koosnevad 5 tavaliselt kolmest osast. Basaalsegmendi ehk aluslüli abil kinnitub tundel pea külge. Peale seda on pöördlüli, millel on Juhnston´i elund, mis annab informatsiooni putuka kehaasendi ning õhu või vee liikumise suuna kohta.
● Putukatel on ainult kaks kilejat lennutiiba, tagatiivad on taandarenenud ● Kärbseliste tundlad on väga lühikesed, koosnedes vaid kolmest lülist, sääseliste tundlad koosnevad kuuest ja enam lülist ● Kehakujult on kahetiivalised äärmiselt mitmekesised ● Kahetiivaliste pea on alati väga liikuv, peene kaelaga rindmiku külge kinnitunud ● Liitsilmad on suhteliselt suured, võivad omada ka täppsilmi ● Rindmik on kahetiivalistel suur, rindmikulülid on tugevasti kokku kasvanud ● Jalad on enamasti peenikesed, parasiitsetel vormidel võivad jalad olla jämedad, varustatud võimsate küünistega,et peremehe külge klammerduda ● Suised on üsna mitmesugused, kohastunud pistmiseks ja vereimemiseks või lihtsalt vedela toidu vastuvõtuks. Toitumine ● Kahetiivaliste seas on levinud toitumine teiste loomade, enamasti selgroogsete verest
Väike-koerliblikas Aglais urticae Rainer Otstavel Tallinna Tehnika- gümnaasium 8a klass Märts, 2009 Väike-koerliblika välisehitus Tundla Tiib d Pea Rindmik Tagakeh a Väike-koerliblikas Tunneb maitset jalgadega Suu on muundunud imilondiks Liblikalised ehk soomustiivalised ehk lepidopterid on lülijalgsete selts putukate klassist Tundlad võivad olla kehast mitu korda pikemad Tavaliseim liblikaliik Eestis Talvitub valmikuna Põhja-Euroopas väikesed ja tumedad, lõunas suuremad ja heledamad Väike-koerliblikas areneb täismoondega MUNA VASTNE NUKK VALMIK Võrdlus ristämblikuga Erinevused
surulasel Macrosila morgani ulatub imilondi pikkus kuni 35 sentimeetrini. Tundlad Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks eistekedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Erandlikud on pikktundelkoilased, neil on tundlad kehast mitu korda pikemad. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised (tundla tipp on paksenenud), hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Tundlate kujud Rindmik Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt 5 lülist, küüniseid on 2. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid: kannuseid. Tiivad Tiibu on liblikatel kaks paari, harva on tiivad nii lühikesed, et loomad on lennuvõimetud (näiteks emased külmavaksikud ja tupslased, paljud emased märslased). Lõugadega liblikatel ja samasoonelistel on tiivad sarnase soonestuse ja
Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. Pisisamasoonelised samasoonelised e. Suursamasoonelised ning erisoonelised Liblikate keha on putukatele tüüpilise lülistusega, pea, rindmik ja tagakeha on selgesti eristatavad. Kogu keha on kaetud rohkem või vähem tihedate karvade või soomustega. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest
AASIA „TAPJA“-VAPSIK (VESPA VELUTINA) KOOSTANUD: ELIISABET OJAR KES ON VAPSIK? • Vapsik (Vespa crabro) on ühisherilaste sugukonda kuuluv liik herilasi. • Vapsik on suurim Kesk-Euroopas (ka Eestis) elav herilane. Kuninganna suurus võib olla kuni 35 mm, töölisel 18–25 mm ja meessoost isenditel 21–28 mm. Nende pesakond on moodustatud üheks aastaks. Vapsikul on apelsinikarva kollakaspruun pea, must rindmik ja kollastel tagakeha loogetel tumepruunid laigud taha väljaulatuvate tippudega. • Aiakahjurite hävitajatena teevad nad tänuväärset tööd tassides oma pessa vastsete toitmiseks sitikaid-putukaid. Kuid juhul kui vapsiku pesa paikneb mesila läheduses, siis tarvitavad nad toiduks peale teiste putukate ka mesilasi. Vapsikud röövivad mesilasi lennulaualt ja isegi taru seest. Oma ohvrilt sööb ta ära tagakeha koos meepõiega ning sooled.
8.B Klass Üks suuremaid putukaliike 160 000 liiki Eestis 2 200 liiki Kuuluvad lülijalgsete seltsi, putukate klassi Kehapikkus paar mm kuni 3 ja enam cm Lüliline keha, kaetud karvade või soomustega Liblikatel on peened jalad ja sale keha Hästi arenenud tundlad ja liitsilmad Imilondiks moondunud suised ·Liblikate pea kinnitub kehale peene kaelaga. ·Rindmik koosneb kolmest omavahel kokkukasvanud lülist ·tagakeha on ilma jätketeta silindrikujuline või mingitpidi lapik moodustis PÄEVALIBLIKAD HÄMARIKULIBLIKAD Tiibade algkülg tumedam Hallikad tiivad lamavad Laiad tiivad puhkeasendis keha peal Otsast paksenevad Röövikud elavad rohkem varjus nuiakujulised tundlad Eestis üle 2000 liigi Eestis üle 100 liigi Hästi arenenud närvisüsteem, mille põhiosa moodustab peaaju Kõhtmine närvikett Torujas seedeelundkond läbib k...
Vesikirp Ehitus ~1mm pea, rindmik, tagakeha koda 5 paari jalgu 2 paari tundlaid liitsilm (22 osasilma) suu värvus Sigimine partenogenees haudetasku kuni 100 järglast sootingimused püsimunad Hingamine ja toitumine rindmikujalad lõpuskotikesed hapnik verre harjaskammikesed bakterid, vetikad, algloomad Tähtsus looduses ja muu filtreeriv loom indikaatorloom looduse aineringe osa saab püüda kahvaga Kasutatud materjalid http://en
kehasisene · Emased munevad: · haploidseid · diploidseid mune. 5 Vastsed Vastsed on enamasti usjad, silmade ja jalgadeta. Nukk on vabanukk, enamasti kookonis. Täismoondega vastsed arenevad taimedes või nende kudedes. 6 Kiletiivalised jaotatakse: Munetilisteks-enamikus putukate parasiidid, kes elavad peremehe kudedes. Pidevkehalisteks-jässaka kehaehitusega, kelle rindmik on tagakehaga laialt ja jäigalt ühendatud. Sipelglased- ühiselulised putukad 7 Vaablased Puiduvaablased Männivaablased Võrgendivaablased 8 Munetilised lehetäivamplane. käguvamplased munakireslased 9 Sipelglased Aedniksipelgas Must sipelgas Vaaraosipelgas 10 Mesilased Erakmesilane Lehemesilane Kimalane
Liblikad 1 Liblikad jagunevad Hämarikuliblikad Päevaliblikad Öise eluviisiga Päevase eluviisiga Tavaliselt tuhmi Tiivad erksavärvilised hallikaspruuni värvi Jässakama kehaga 2 Liblikate kehaehitus Pea kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Liblikate tiivad on enamasti kaetud tihedate soomustega ehk lamenenud karvadega.Karvad aitavad säilitada kehasoojust. Liblikate tagakeha on ilma jätketeta silindrikujuline või miskitpidi lapik moodustis. 3 Toitumine Liblikad on taimtoidulised. Liblikad toituvad imilondi abil, mis on tavaliselt spiraalselt kokku keerdunud, kuid õienektari imemiseks keerdub
Herilased Getriin Koldits Kehaehitus ● Kiletiivad ● Suured liitsilmad ● Musta-kollasevöödiline tagakeha ● Hõreda, sileda ja sirge karvastikuga ● Piklik ja sale ● Kaks paari tiibu ● Pea ● Tagakeha ● Rindmik ● Tundlad ● Kuus lülilist jalga Elupaik ● Pesad asuvad pööningutel, põõsastes, urgudes jne. ● Valmistavad pesad süljega niisutatud kõdupuidust ja paberisarnastest materjalidest ka ● Igal kevadel otsivad uue elupaiga ● Talviti poeb puuprao vahele emaherilane , teised töömesilased ja isamesilase surevad ära Pa l j une mi n e ● Enne sügist paaritutakse ● Valmikud nukkuvad ● Sügisel kooruvad valmikutest ainult isas-
Välisehitus Tundlad Tiivad Rindmik Liitsilm Hüppejalad Pea Jalad Tagakeha Putukate elundkonnad ja ülesanded (Rohutirts)
KOORIKLOOMAD ÄMBLIKULAADSED PUTUKAD ELUPAIK Kõik peale kakandi vees, Vees, Maismaal Vees, maismaal kakand maismaa niisketes kohtades. KEHAOSAD pearindmik, seljakilp, , Pearindmik, Tagakeha pea, rindmik, tagakeha tagakeha, uim, ujujalad, käimisejalad KÄIMISJALGADE 5 paari 4 paari 3 paari PAARID SILMAD 2 liitsilma 8 lihtsilma Erinev arv liht-ja liitsilmi TEISED JUHTIVAD Tundlate(pea piirkonnas) ja Tundlaid asendavad MEELED jäsemetega kombib, tundlad lõugkobijad, lõugtundlad ka haistmiseks, on saagi haaramiseks ja
Kahetiivalised Kristel Raat Sirly Tamberg 8.b Iseloomulikud tunnused Normaalselt arenenud kilejad eesmised tiivad, tagatiivad muutunud sumistiteks. Sääseliste tagakeha koosneb 7-8 lülist, kärbseliste tagakega koosneb 4-st lülist. Kahesugused tundlad. Pea väga liikuv, peenekaelaga rindmikule kinnitunud suhteliselt suured liitsilmad, võib esineda ka 2-3 täppsilma. Tugev rindmik, rindmikulülid tugevasti kokku kasvanud. Keha pikkus 1mm-5cm. Pilt Elupaigad Hooned Eluruumid Aed Veekogud Raiestikud Metsad Karjamaad Niidud Toitumine Kahetiivalisi näeb tihti toitumas õitel kuid nende seas on ka palju verdimevaid parasiitputukaid. Sääselised - toituvad teiste loomade, enamasti selgroogsete verest. Kärbselised - toituvad seentest või taimeosadest: viljadest, lehtedest, nektarist. Parm ja sääsk
seguga Mesilasema vagel saab piima kogu vaglajärgu kestel Isa ja töömesilasvaglad ainult 3 esimesel päeval Vastsed Vastsed enamasti usjad, silmadeta ja jalgadeta Nukk on vabanukk, enamasti kookonis Täismoondega vastsed arenevad taimedes või nende kudedes Kiletiivaliste jaotus Munetilisteks enamikus putukate parasiidid, kes elavad peremehe kudedes Pidevkehalisteks jässaka kehaehitusega, kelle rindmik on tagakehaga laialt ja jäigalt ühendatud Sipelglased ühiselulised putukad Kasutatud materjal http://et.wikipedia.org/wiki/Kiletiivalised http://www.koolielu.ee/pages.php/03100302?txtid=2903 http://images.google.ee/images?gbv=2&hl=et&q=mesilane&btnG=Otsi+pilte http://miksike.ee/documents/main/elehed/8klass/loomad/keijo/images/ebaroov.jpg
Meeled Maipõrnikas ei näe hästi. Kuna ta on ööloom, orienteerub ta tundlate abil, mis on hästi arenenud ja sarnanevad väikese lehvikutega. Tundlad on haistmiselundiks. Lõhna järgi avastavad nad toitu juba kaugelt Kehaehitus Peas asuvad maipõrnikal suised ja meeleelundid. Põrnika pea külgedel asub paar liitsilmi. Kumbki silm koosneb mõnest tuhandest lihtsilmast. Silmadest eespool on tundlad, mille tipus on veidi laiemad plaadikesed. Need on haistmiselundid. Maipõrnika rindmik koosneb kolmest lülist, mille igaühe küljes on paar jalgu. Tugevad kattetiivad on iseloomulikud kõigile mardikalistele. Süda asub tagakeha selgmises osas. Veri voolab ainult ühes suunas - tagant ette. Õhku satub maipõrnika kehasse stigmade kaudu. Stigmadest saavad alguse trahheed, mis omakorda ulatuvad kõikidesse siseelunditeni. Tagakeha lihaste kokkutõmbumisel surutakse õhk kehast välja. Paisumisel tungib värske õhk taas kehasse. Kehaehitus
Ühiselulised putukad Hanna ja Helen Kes kuuluvad? Mesilased Herilased Sipelgad Kimalased Mesilane Tunnused Elupaik Karvane keha Elavad tarudes Pea Ehitavad kärjed Rindmik Emamesilane, Tagakeha kuni 70 000 Kaks paari kilejaid töömesilast ja 200-2000 tiibu isasmesilast Suised- imemiseks Mesilane Toitumine Kaitsekohastumused Nektarist Astel Õietolmust Herilased Elupaik Tunnused Pesades Maapinnast kõrgemal- Mesilastest saledamad metsaherilane Ei korja tolmu Maa õõnsustes-maaherilane Karvad siledad ja sirged, mittehargnevad Nõelavad mitu korda Herilased Toitumine Kaitsekohastumused Vastsed- läbimälutud Kui keegi pesa ründab, putuka...
Mardikad Christopher Tammesoo 8.a Egerti Kiisk 8.a Mardikad Lülijalgsete hõimkond putukate klassis. Hinnanguliselt 5-8 miljonit liiki, kirjeldatud ainult 350 000 liiki. Eestis ligikaudu 3000 liiki. Iseloomulikud tunnused 6 lülilist jalga Pea, rindmik ja tagakeha Tundlad ja suised Keha katab kitiinkest 1 paar liitsilmi Näevad UV-d Suurused erinevad 2 tiivapaari Toitumine Fütogaafid toituvad taimelehtedest, seemnetest, taimedest ja nektarist. Saprofaagid toituvad sõnnikust, kõdunevatest taimedest ja loomakorjustest. Polüfaagid toituvad nii taimsest kui loomsest toidust. https://youtu.be/Sy_cGLoAgw4?t=33s
________________________________________________________________________________ __________________________ Putukad on llijalgsed loomad.Lahksugulised.Arenemist,kus moone jaguneb kolme etappi-muna,vastne ja tiskasvanud-nimetatakse vaegmoondeks.Rohutirtsul on muna-,vastse- ja valmikujrk. Paarituvad sgisel,kevadel kooruvad vastsed.Toiduks on taimed.. ROHUTIRTS PEA RINDMIK TAGAKEHA tundlad (kompimiseks,haistmiseks) kuus jalga muneti suised (smiseks) neli tiiba liitsilmad kitiinkest lihtsilmad NRVISSTEEM MEELEELUNDID SEEDEELUNDKOND Peaaju ja khtmine nrvikett Halb ngemine,hea kuulmine,hea lhna- ja maitsetaju TORUJAS seedeelundkond:Suised,pugu,magu,kesksool,prak ERITUSELUNDID VERERINGEELUNDKOND
Keerukärsakas Lisan Tuuling Riik: Loomad Hõimkond: lülijalgsed Alamhõimkond: kuuejalgsed Klass: putukad Selts: mardikalised Sugukond: kärsaklased Sugulased: mitmed aia-, põllu-, metsa- ja laokahjurid Keha põhiosad: Pea Rindmik Tagakeha Iseärasused Pea eesosa on välja veninud pikaks kärsaks Rullib puulehed turvaliseks vastsehälliks Lõike kuju väljaarvutamiseks peaks inimene kasutama kõrgema matemaatika seadusi Silmad esiletungivad Haukamissuised Lahksuguline Täismoone (muna-vastne- nukk-valmik) Vastsed leherullides Vastsed varjatud eluviisiga, ja jalutud Taimtoiduline Toiduks lindudele: nt. ööbik ja punarind Kaks põlvkonda aastas Vastsed nukkuvad hilissuvel Talvituvad mardikana Esinevad kevadel ja sügisel Punane-keerukärsakas http://www.youtube.com/watch?v=CN-WjdA6uUo -video Kase-keerukärsakas K...
Mesilaste keha on karvane. Nad toidavad järglasi õietolmust ja nektarist valmistatud söödaga. Mesilased on olulised õistaimede tolmeldajad. Paljud on ühiselulised. Mesilaste liike on raske eristada. Mesilaste hulka kuuluvad kimalased, kägukimalesed ja palju mesilaseliike, sealhulgas kodumesilane. Maakimalane rindmiku eesosa kollane, keskel must tagakeha eesosas hele vööt tagakeha tipp valge Talukimalane jässakas, karvane keha rindmik ruuge tagakeha keskel must vööt tagakeha tipp valge Kägukimalane sarnaneb välimuselt kimalasele jalgadel puudub korjeaparaat: hari ja korvike tiibade värvus on tumedam munevad kimalaste pesadesse kimalased kasvatavad vastsed üles Kodumesilane Herilased Herilaste keha on võrreldes mesilastega vähem karvane, siledam ja piklikum. Järglasi toidavad enamasti teiste putukate ja selgrootute lihaga.
Putukate välisehitus Hoolimata sellest, et putukad on väga liigirikas loomarühm, kelle hulgas kohtame suurt hulka erineva eluviisi ja väljanägemisega loomi, on nende kehaehitus üldplaanis siiski sarnane. Putukate keha jaguneb kolmeks tavaliselt hästi eristatavaks osaks: pea, rindmik ja tagakeha. Kõik need kehaosad koosnevad hulgast eri kujuga lülidest. Nagu kõigil lülijalgsetel, on ka putukate keha kaetud kergest, kuid kõvast kitiinist koosneva välisskeletiga. Välisskeletist saavad alguse ka mitmesuguseid keha pinnal olevad jätked, nagu ogad, karvad, harjased, soomused jne. Kehapikkus ulatub 0,2 millimeetrist parasiitsetel kiletiivalistel kuni 30 sentimeetrini raagritsikatel, tiibade siruulatus mõnest millimeetrist 30 sentimeetrini.
kehapikkus 70 millimeetrini. Tiivad on läbipaistvad, mustade soontega ning õrnalt pruunika varjundiga. Teistest tondihobudest eristub see liik rohelise rindmiku poolest: rindmiku küljed on üleni rohelised, seljal kaks laia rohelist triipu vaheldumisi mustadega. Tagakeha on isastel sale, mustjaspruun, külgedelt erksate siniste laikudega. Ka silmad on isastel eresinised. Emased on palju rohelisemad, teenides auga ära rohe-tondihobu liiginimetuse. Nende silmad on rohelised, rindmik külgedelt roheline ning ka tumepruunil tagakehal rohelised laigud. Levik Rohe-tondihobu on levinud Siberist Põhja-Euroopani, tema levila põhjapiir kulgeb läbi Soome ja Rootsi. Euroopas leidub teda veel Taanis, Hollandis, Põhja-Saksamaal, Poolas, Austrias, Ungaris ja Rumeenias; samuti Venemaal. Ta on laialt levinud Lõuna-Aasias ja levila ulatub idas kuni Vaikse ookeanini. Ent Lääne-Euroopas on ta haruldane ja tema sealne levila väheneb peamiselt sobivate elupaikade kadumise tõttu.
Üldiselt Putuka kehal saab eristada kolme põhiosa: pea rindmik (thorax) tagakeha (abdomen) Putukad (Insecta) on liigi ja vormirikas loomade klass lülijalgsete hõimkonnast. Putukate sigimine ja arenemine Putukad on lahksugulised loomad Partneri leidmiseks kasutavad putukad mitmesuguseid signaale. Mõne liigi emased jäävad munade juurde ja hoolitsevad nende eest, mõned kannavad munapakikest isegi endaga kaasas. Munade arengu kiirus sõltub eelkõige temperatuurist ja niiskusest.
Keerukärsakas Kärsklased (curculionidae) Looma koht süstemaatikas: Loomad-lülijalgsed- kuuejalgsed-putukad-mardikalised- kärsklased- sugukonda kuuluvad palju aia-, põllu-, metsa- ja laokahjureid (männikärsakad, Pähklikärsakal, hoonekärsakas, Terakärsakad) SLAID Keha osad: Kärsak, pea, rindmik Iseärasused: Pea eesosa on välja veninud pikaks kärsaks, mis mõnikord võib ületada isegi mardika kehapikkuse. 2-20mm. (mille tipul asub suu) , silmad esiletungivad, (Lennutiivad on hästi arenenud, tiivututel liikidel kaasneb lennutiibade kadumisega kattetiibade kokkukasvamine piki õmblust ja tiivaaluse õõne kujunemine) rullib puulehed turvaliseks vastsehälliks (Keerukärsakad on juba üle 100 aasta
Keerukärsakas Kärsklased (curculionidae) Looma koht süstemaatikas: Loomad-lülijalgsed- kuuejalgsed-putukad-mardikalised- kärsklased- sugukonda kuuluvad palju aia-, põllu-, metsa- ja laokahjureid (männikärsakad, Pähklikärsakal, hoonekärsakas, Terakärsakad) SLAID Keha osad: Kärsak, pea, rindmik Iseärasused: Pea eesosa on välja veninud pikaks kärsaks, mis mõnikord võib ületada isegi mardika kehapikkuse. 2-20mm. (mille tipul asub suu) , silmad esiletungivad, (Lennutiivad on hästi arenenud, tiivututel liikidel kaasneb lennutiibade kadumisega kattetiibade kokkukasvamine piki õmblust ja tiivaaluse õõne kujunemine) rullib puulehed turvaliseks vastsehälliks (Keerukärsakad on juba üle 100 aasta
Haapsalu Kutsehariduskeskus Essee KIRP Kadri Urgas M-08 Uuemõisa 2009 Kirbulised on selts parasiitseid putukaid, keda on maailmas umbes 2400 liiki. Kesk- Euroopas on neid umbes 70. Nende pikkus on 1,5 kuni 4,5 millimeetrit. Kirpude pea, rindmik ja tagakeha on omavahel tugevasti kokku kasvanud, nendevahelised piirid on ebaselged. Keha lülistus on selge. Pea on kirbulistel väike, kumer, tugevasti vastu rindmikku liibunud. Tundlad on lühikesed, silmad on nõrgalt arenenud. Kirbuliste suised on pistmistüüpi, suunatud alla. Kõik kirbud on imetajate ja lindude ektoparasiidid. Valmikute toiduks on peremeeste veri, mille saamiseks kirbud tema naha läbi hammustavad ja siis tekkinud augu kaudu imevad. Kirpude
75% kõigist loomaliikidest. 1. Väliskate Skleriidid on tugevamad seal kus vajatakse kaitset vigastuste vastu. Nad kaitsevad siseorganeid ja moodustavad jäsemete mehhaanilise toe. Putukate skleriidid ja lihased moodustavad lahutamatu terviku; kõikide liigutuste aluseks on skleriitide ja lihaste koostöö. Mitmekesisus putukate väliskujus põhineb välisskeleti erinevustel (oluline määramisel). 2. Putuka keha üldine välisehitus Putuka keha koosneb kolmest põhiosast: pea (caput), rindmik (thorax) ja tagakeha (abdomen). Pea (caput) külge kinnituvad putuka suuorganid e suised (trophi) ja tundlad (antennae), pea külgedel asetsevad liitsilmad (oculi) ning nende vahel võib olla kuni kolm lihtsilma (ocelli). Tugevasti sklerotiseerunud, täiskasvanud putukal ei ole segmentide piire. Kukal – occiput; kiirmik – vertex; laup – frons; näokilp – clypeus; ülahuul – labrum; põsk –
võivad nad olla väga ohtlikud haiguste edasikandjatena. Kõige tuntum on muidugi katku ülekandmine selle looduslikest reservuaaridest näriliste seas inimestele, aegade jooksul on selle tagajärjel hukkunud kümneid miljoneid inimesi. (wikipedia) Ehitus Pea on kirbulistel väike, kumer, tugevasti vastu rindmikku liibunud. Tundlad on lühikesed, silmad on nõrgalt arenenud. Kirbuliste suised on pistmistüüpi, suunatud alla. Kirpude pea, rindmik ja tagakeha on omavahel tugevasti kokku kasvanud, nendevahelised piirid on ebaselged. Keha lülistus on selge.(wikipedia) Allikad: http://et.wikipedia.org/wiki/Kirbulised http://www.zbi.ee/satikad/putukad/kirp/kirp_b.htm http://www.zbi.ee/satikad/putukad/kirp/kirp.htm http://www.tarbija24.ee/foto/4/4/14644428bfd758b295_3.j pg
TOAKÄRBES KLASS: Putukad SELTS: Kahetiivalised SUGUKOND: Päriskärblased PEREKOND JA LIIK: Musca domestica Välimus Hallikaspruun keha Pea, rindmik, tagakeha Suu asemel imilont Rindmikul üks paar õhukesi värvituid tiibu Pirinatekitajaks on sumistid (tasakaaluelundid) Peas on lühikesed tundlad ja suured liitsilmad Silmad on laiad ja punased, neil puuduvad silmalaud Muutke teksti laade Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase Kuus peenikest ja pikka jalga Küüniste ja kleepuvate padjakestega varustatud
CORDULEGASTER BOLTONI Cordulegaster boltoni on üks ilusamaid ja huvitavamaid kiilide liikmetest; Cordulegaster boltoni on väga eredalt ja omapäraselt värvitud: mustad ja kollased (kuldsad) rõngad. Kiskjana reguleerivad liikmete tasakaalu ökosüsteemides ning eredate värvidega ja elegaantse vormiga äratavad inimeste tähelepanu, esteetiliselt seisukohalt. 1 CORDULEGASTER BOLTONI TAKSONOOMIA Riik: loomad (Animalia); Hõimkond: lülijalgsed (Arthropoda); Klass: putukad (Insecta); Selts: kiililised (Odonata); Alamselts: eristiivalised(Anisoptera); Sugukond: Cordulegastridae; Perekond: Cordulegaster; Liik: Cordulegaster boltoni. 2 LEVIALA peaaegu kõik Euroopa riigid; Venemaa ida osa; PõhjaAafrikas. elab enamasti ojade ja puhta veega jõgede lähedal 3 TOITUMINE JA EL...
Kokkuvõttev lünktekst Kuhu kuulub kirp? Kirbud on putukad, kes kuuluvad: loomade riiki lülijalgsete hõimkonda putukate klassi kirbuliste seltsi Kes on kirbulised? Kirbulised on parasiidid Maailmas on neid umbes 2400 erinevat liiki Umbes 70 neist on Kesk-Euroopas Eestis on väga tavalised koerakirp ja kassikirp, haruldasem aga inimesekirp Suurim kirp Eestis on kuni 5 mm pikkune mutikirp Kirbuliste iseloomulikud tunnused Kirpude pea, rindmik ja tagakeha on üksteisega kokku kasvanud Pikkus on 1,5 kuni 4,5 mm Tundlad on suhteliselt lühikesed ning silmad vähe arenenud Suised on pistmistüüpi ja alla suunatud Neil on tugevad jalad, mis on kohastunud hüppamiseks Kus nad elavad? Kirbud elavad nö oma “peremehe kehal” Millest nad toituvad? Kirpude peamiseks toiduks on elusolendite veri Neil on pea eesosas paar hambaid, millega ta läbistab naha Ilma vereta ei valmi emase kirbu kehas munad
vähiliiki. magevesi või maismaa. Eestis on neid kirjeldatud Kõige väiksem vähk on 326 liiki. umbes 0,1 mm pikk, kes on väiksemate vähkide parasiit. Suurim on 4 m jalgade siruulatusega ämblikkrabi. Välimus Keha on võimalik jaotada kolmeks: Pea, rindmik ja tagakeha. Lülidele on kinnitunud paari kaupa lülilised jätked. Eesmised jäsemed on paljudel muundunud sõrgadeks. Kaks paari tundlaid. Liitsilmad on painduva varrekese otsas. Kõva kitiinkest, mis moodustab kaitsva kooriku. Kasvavad kogu elu ja kestuvad palju kordi. Tähtsus Veekogude toiduahelates on nad peamised taimhõljumist toitujad ja paljude kalade ning vaalade põhitoit. Hoiavad veekogude
pigmentsoomused, mille värvus tuleb mõnest värvainest, ning optilised soomused, mis Pea on lepatriinulastel väike ja on eesselja murravad valgust sees varjul. Pea kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on Lepatriinu esijalgade pinnal on erilised küllalt liikuv. näärmed, mis eritavad ärrituse puhul vastiku lõhna ja maitsega oranzikat hemolümfi, mis Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel sisaldab mürki nimega kantaridiin. tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar jooksujalgu. Käpp koosneb Lepatriinu oskab ka vaenlase ees surnut tavaliselt 5 lülist, küüniseid on 2. Sageli teeselda. kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid: kannuseid. Mõnikord on eesjalad Lepatriinusid ohustavad sipelgad ja tugevasti redutseerunud. ämblikud, samuti mõned linnud ja
vaha.Kogutakse taruvaiku, ema mesilase toitepiima ja mürki.putukate kasulikus:siidiliblikas(siid), metsakuklased(hävitavad kahjur putukaid), raisamatjad, lepatriinu(söövad lehetäisi jne)kahjulikud putukad:riidekoi, kirp, voodilutikas, peatäiPutukad ÄmblikudSarnasus:keha katab kitiinkate.keha ja jäsemed on lülistunud.Erinevus1. kolm paari jalgu 1.4 paari jalgu2.hingab trahhesüsteemiga 2.hingab raamatkopsudega3.kolm kehaosa: 3. kaks kehaosa : pearindmik ja tagakehapea, rindmik, tagakeha.Seepia-peajalgsed, kakand- vähid, kimalane- kile tiivaline, pääsusaba-liblikalised,korall-ainuõõnsed,agarik-punavetikas, põisadru- pruun vetikas, tuletael-seen, seinakorp-samblik, silmviburlane-algloom Selgroogsed Selgrootud1.toes 1.keha sees 2.keha pinnal2.närvi-süsteem 2.kõhtmiselt selgmiselt3.vere- ringe 3.suletud 3.avatudNakatumine:solge-kui süüakse maas korjatud ja pesemata puu-ja juurvilju
Sääsk Simone Sui Juhendaja: Siret Saarniit 8. Klass Ääsmäe Põhikool 10.03.13 Sääsk RIIK: loomad HÕIMKOND: lülijalgsed KLASS: putukad SELTS: kahetiivalised Paljud sääsed toituvad taimemahlast, suur hulk imevad selgroogsete loomade verd. Inimese naha sisse iminokka puurima võivad tulla hallasääsed linnusääsed soomussääsed metsasääsed Ainsad kohad maakeral, kus me neid ei leia, on kõrbed Click to edit Master text styles (Massiliselt elab sääski taigas ja Second level tundras) Third level Fourth level Fi...
Mesilaste väline kehaehitus *pea *rindmik *tagakeha *2 paari tiibu *kolm paari jalgu Siseelundkond Eluviis, elupaik *Mesilased ehitavad tarudesse kärjed. Kärjekannudesse varuvad nad mett ja töödeldud õietolmu suira. Seal kasvab ka haue: munad, vastsed ja nukud. Peres on harilikult üks mesilasema, 1517 tuhat töömesilast ja ajuti 2002000 isamesilast ehk leske. Mesilased elavad suurte peredena. Ühes mesitarus võib elada ka mitu mesilasperet. Enamik mesilasi ehitavad pesa, et kaitsta arenevaid vastseid. Valmikud surevad tavaliselt enne kui nende järelkasv täiskasvanuks saab. Munad munetakse pesa sisemusse, tihti paigutatakse need kaitsvatesse, pealt suletud kärje- kannudesse ning varustatakse tuleviku tarbeks toidu- tagavaradega (nt nektari või putukatega). Astlaliste pesad on mõnikord hämmastavalt keerukad paberimassist, vahast või savist...
tavaliselt ainult isastel. Ritsiklastel on enamasti väga hästi arenenud tiivad. Tiivutuid vorme on väga vähe. Ritsiklaste sugukonnas on nii taim-, sega-, kui ka röövtoidulisi. Kirbulised Kirbulised ehk siphonaptera on selts parasiitseid putukaid. Neid on maailmas kuskil 2400 liiki. Kirbuliste pikkuseks on 1,5 kuni 4,5 millimeetrit. Kirpude tagakeha, rindmik ja pea on omavahel tugevasti kokku kasvanud. Pea on kirbulistel väike. Sellel on vähe arenenud silmad ja lühikesed tundlad. Suised on kirbulistel pistmistüüpi ja suunaga alla. Valmikute toiduks on peremeeste veri. Tänu sellele, et kirbud võivad minna ühelt loomaliigilt teisele võivad nad olla väga ohtlikud haiguste edasikandjatena. Kõige tuntum haigus on katk. Putukate tähtsus Putukad on tähtis osa aineringist: · Toiduks suurtematele loomadele
jalad painduvad kitiinainest kest- kaitseb ja toestab keha, takistab aurumist lülilised jätked(jalad, tundlad jm)- käimiseks, ujumiseks, info vastuvõtmiseks, toitumiseks Vähid: väga vana rühm, soolases või magedas vees, , liiguvad vabalt, mitmesuguse kujuga Jõevähid, krevetid, homaarid, verikirbud. Kiitainest kest sisaldab lubiainet ja moodustab kõva kooriku , sp nimi koorikloom Paljud lülid, moodustavad kolm piirkonda: pea, rindmik (käimisjalad kinnitunud)ja tagakeha(ujujalad kinnitunud). Pea ja rindmik kokku kasvanud ja kaetud (selja)kilbiga Osadel esimesed jalad arenenud sõrgadeks, millega toitu haarata, ja kaitsta Vähkidel kaks paari tundlaid kompim,iseks, haistmiseks ja maitsmiseks, teistel lülijalgsetel 1 paar, suu ümber 3 paari jätkeid toidu peenestamiseks Kaks liitsilma, kujutised nagu mosaiigid, iga osa silm näeb kindlat ala, aju paneb pusle kokku, vaateväli lai Uim liikumiseks
Enamikul liikidel võib tiibadel näha väikest tumedat tiivatäppi, mis annab tiibadele lennul vastupidavuse. Kiletiivaliste eluviis on mitmekesine, paljud elavad puidus, mitmed liigid on putukate või teiste lülijalgsete parasiidid.Vastsetele tuuakse toitu ning kogutakse toiduvaru. Nad toituvad putukatest ja nende vastsetest, taimemahlast ja õie nektarist. LIBLIKALISED Liblikad on täismoondega putukad. Liblikalistel on pea, tundlad, rindmik, tagakeha, tiivad, tagakeha ja imilont (muundunud suised, millega nad saavad imeda vedelat toitu). Liblikate tiivad on kaetud tillukeste soomustega, mis asetsevad üksteise peal nagu katusekivid. Liblikad toituvad iseäraliku painduva imilondiga. Nad on peamiselt taimtoidulised, kuid mõned röövikud toituvad ka nahast või villast. Emane liblikas muneb taimedele või maapinnale munad, millest kooruvad väikesed ussikujulised liblikat mittemeenutavad röövikud
jpg male+INBIOCRI002792555.jpg Miks on suru eriline? · Head lendajad. · Kiire ja jõuline lend. · Toitumise ajal, Paigal lendamine ehk ,,surumine". · Valdavalt suured liblikad. Allikas: http://38.media.tumblr.com/819f00c36265b90b60d704eeb88ab885/ tumblr_miy8ufLTP31rc05ifo1_400.gif Allikas: http://stream1.gifsoup.com/view5/3483746/hummingbird-hawk-moth-o.gif Kehaehitus · Pea, rindmik, tagakeha. · Massiivne, jässakas, tugev, tahapoole ahaneb keha. · Värtnakujulised tundlad. · Eestiivad pikad ja kitsad. · Tagatiivad väiksemad ja lühemad. · Imilondi pikkus mõningatel liikidel kuni 35cm. Allikas: http://media-2.web.britannica.com/eb-media/01/150201-004-21075C01.jpg Kehavärvus · Eestiivad tuhmid, hallikad, rohekad või pruunikad. · Tagatiivad värvirohked. · Kaitsevärvus Eestiibade kiri ja värvus on puukoorega sarnased.
Liblikaliste selts on suhteliselt noor, vanimad fossiilsed liblikad on leitud tertsiaari lademetest. Süstemaatiliselt on liblikalistele lähimaks putukaseltsiks ehmestiivalised (Trichoptera). Liblikate kehapikkus ulatub paarist millimeetrist 6 ja isegi enama sentimeetrini, tiibade siruulatus varieerub piirides 3 mm kuni 30 cm. Välisehitus Liblikate keha on putukatele tüüpilise lülistusega, pea, rindmik ja tagakeha on selgesti eristatavad. Kogu keha on kaetud rohkem või vähem tihedate karvade või soomustega. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised
Vähid/ämblikulaadsed/putukad 1.Vähkide tunnused: 1) kitiinkest 2) keha koosneb paljudest lülidest, mis moodustavad kolm piirkonda: pea, rindmiku ja tagakeha. Pea ja rindmik on paljudel kokku kasvanud ning kaetud kilbiga 3) 2 paari tundlaid 4) 2 liitsilma. Paljudel vähkidel on silmad painduva varrekese otsas 5) hingavad lõpustega 6) koorikus on 2 värvainet: must ja punane 7) aeg-ajalt kestuvad 2.Vähkide tähtsus looduses ja inimeste elus: 1) suur tähtsus toiduahelas. Vetikad alamad vähid kalad, limused, käsnad ; Krillid kalad, kiusvaalad ; Jõevähk saarmas, naarits, veelinnud 2) vähke süüakse (krevetid, jõevähk, homaarid, krabid)
61)Täismoondega areng- areng, kus muna-, vastse- ja valmikujärgu kõrval esineb ka nukujärk N: Liblikad, Muna- vastne- nukk- valmik Vaegmoondega areng- areng, kus moone jaguneb kolme etappi- muna, vastne ja täiskasvanu N: Rohutirts, Muna- vastne- täiskasvanu 62)Ämblik:1)Pearindmik ja tagakeha 2)Keha katab kitiinkest 3)Lõugkobija, lõugtundel 4)Võrgunäsad 5)Silmad Putukas:1)Keha jaguneb 3 osaks: pea rindmik tagakeha 2)Rindmikule kinnituvad 6 jalga 3)Paljudel tiivad 4)Keha katab kitiinkest 5)Paljudel tundlad- kompimiseks haistmiseks 6)Maitset tunnevad tunderakkudel 7)Suised- vajalikud toitumiseks 63)Putukad hingavad trahheedega 64)Ühiselulisteks putukateks nimetatakse putukaid, kes suudavad elada ja tegutseda ainult koos liigikaaslastega, s.o kolooniatena,
kollakad laigud. Kõikidest teistest rabas lendavatest kiilidest sarnanevad oma suuruse, kuju ja käitumise poolest rabakiilidega ainult loigukiilid. Nad on samamoodi lühikese tagakeha ja laiade tiibadega, kuid nende tiibadel ei ole tumedaid laike, mõnel neist on hoopis suured kollased laigud. Loigukiilide saledad tagakehad on küll altpoolt mustad, kuid nende seljapool on kollakas või punakas (välja arvatud must-loigukiil, kes võib olla üleni must) ja ka rindmik on enamasti peene musta mustriga kollasel taustal või punakaspruun. Seetõttu on nad eemalt vaadates pigem kollased või punased, mitte musta värvi. Laup on neil küll hele, kuid erinevalt rabakiilidest kollakas. Kolmest kõnealusest rabakiilist on valgelaup-rabakiil ainus tõeline rabaelanik. Suur-rabakiili ja hännak-rabakiili võib leida ka mujal: taimestikurikaste väikejärvede ja tiikide ning vanajõgede ümbruses. Valgelaup-rabakiil (Leucorrhinia albifrons)