Eesti taimed ja taimekate (2)

Mõisted:
Taimestik ehk floora – ajalooliselt kujunenud taimeliikide kogum mingil alal või ajajärgul. Nt. liikide loend (arukask, paakspuu jne).
Taimkate ehk vegetatsioon – mingi ala taimekoosluste või muude taimerühmituste kogum (nt. mets, nõmmemets, männik jne.). Uurib taimeökoloogia ja geobotaanika.
Geobotaanika - taimkatteteadus, käsitleb taimekooslusi , nende teket, arengut, koosseisu, ehitust, levikut jms.
Taimekooslus e. fütotsönoos – taimeliikide seaduspärane rühmitus, mis kujuneb teatavates keskkonnatingimustes vastavalt liikide omavahelistele suhetele ja nõudlustele keskkonna suhtes. Koos kasvavate taimede kogum. Taimekooslusi eristatakse peamiselt liigilise koosseisu, rindelisuse, kasvukoha jt. tunnuste järgi.Uurib taimeökoloogia e. geobotaanika. Taimekooslust iseloomustavad tunnused: 1) Kindel liigiline koosseis; 2) Struktuur – liikide ruumiline paigutus vastavalt nende suurusele ja nõuetele; 3) Aasta-ajaline muutuste käik; 4) Pikaajalised muutused ( suktsessioon ); 5) Kasvukoht. Kasutatakse mitmesugustel organiseerituse tasemetel , taimekooslus on mets (metsataimkond), palumets (tüübirühm), kui ka pohla kasvukohatüüp. Taimekoosluste piiritlemine on tinglik – kontiinumi kontseptsioon . Taimkattel eristatakse 3 kontiinumit: Topograafiline kontiinum – taimekoosluse piirid on looduses hajusad, kooslusi eraldab alati laiem või kitsam üleminekuala ehk siirdeala (ökoton); Taksonoomiline kontiinum - kõiki taimekooslusi ei saa klassifitseerida kindlaisse tüüpidesse (klassidesse, kasvukohatüüpidesse), osadel kooslustel on mitme tüübi (vahepealsed) tunnused; Ajaline kontiinum – topograafiline ja taksonoomiline kontiinum muutuvad ajas ja võivad moodustada ajalise kontiinumi.
Looduslik kooslus - märkimisväärse inimtegevuseta püsiv kooslus, nt. põlismetsad, sood .
Looduslikud kooslused on näiteks primaarsed niidud (meil väike osa rannaniite ja ilmselt ka lamminiite), mis on kujunenud ja püsivad inimese vahelesegamiseta. Puittaimede kasvu
takistavad neil looduslikud tegurid, näiteks kaua kestev kevadine üleujutus või sooldunud muld , mis osutub suuremale osale puittaimedest sobimatuks. Primaarsed rannaniidud säilivad kitsa ribana roostiku (või metsa) ja mere vahel, suuremas osas muutuvad need roostikuks või kõrkjastikuks.
Pool-looduslik kooslus (pärandkooslus) püsib ühesuguse kestva inimmõju tingimustes, kusjuures inimmõju piirdub peamiselt saagi koristamisega ( niitmine , karjatamine jms.). Erinevalt kultuurkooslustest on pool-looduslik kooslus ümber kujundatud varasemast looduslikust kooslusest, kusjuures hulk varasema koosluse liike säilib. Pärandkooslused on inimese ümberkujundatud looduslikud kooslused, mis sellisena püsivad mõõduka inimmõju (niitmine, karjatamine) tingimustes. Niitmine, valikraie , ekstensiivne karjatamine, kulupõletus on koosluse muutmise looduslähedased viisid, mis ei vii valdava osa liikide väljalangemisele nagu kamara ümberkündmine, mulla teisaldamine, tugev väetamine või mürgitamine. Inimmõju lõppemisel muutuvad pärandkooslused loodusliku suktsessiooni käigus looduslikuks koosluseks (enamasti metsaks, kusjuures teatavad vahestaadiumid, nt. roostik või angervaksastik võib eriliste muutusteta püsida aastakümneid). Püsiva inimmõju tingimustes on pärandkooslus stabiilne ökosüsteem.
Kultuurkooslus - inimtekkeline kooslus, näiteks aed, põld, kultuurrohumaa , laoplats jne. Kultuurkoosluse tekkele eelneb enamasti varasema koosluse hävitamine inimtegevuse käigus.
Kultuurkooslused on igasugused inimtekkelised kooslused – algse loodusliku koosluse liigiline koosseis ja struktuur on agrotehniliste võtete või muu inimtegevuse tagajärjel
tundmatuseni muutunud. Kultuurkooslused paiknevad haritaval (põllu)maal. Inimmõju lõppemisel algab kultuurkoosluse kiire suktsessioon loodusliku koosluse suunas.
Kasvukohatüüp - erinevates paikades korduv ühesuguste kasvutingimustega kompleks . Praktikas eristatakse peamiselt mulla ja taimekoosluse alusel. Võimaldab looduse seaduspärasusi üldistatult käsitleda.
Dominantliik - taimekoosluses katvuse või biomassi järgi ülekaalus olev ja aineringes kõige tähtsam liik.
Rinne - vertikaalse struktuuri osa, moodustub üksteist katvatest kihtidest ( puurinne , põõsarinne, puhma - rohurinne , samblarinne , juurerinded).
Horisont - koosluse ruumi paralleelsed, üksteist välistavad kihid (võrahorisont, võraalune tüvehorisont, põõsa-võrahorisont, puhma-rohuhorisont, pinnahorisont, mullahorisondid ).
Boniteet - metsa, mulla või maa suhteline headus . Metsaboniteet näitab kasvukoha tootlikkust puuliikide seisukohalt, leitakse puuliikide kaupa tabelitest või graafikutest. Kasutatakse viit
boniteediklassi I...V (tootlikkuse vähenemise järjekorras).
Liituvus (liitus) - puistu tihedust iseloomustav näitaja, väljendatakse kümnendmurruna või protsentides maa-ala pindalast. Puuliikide liituvuste summa võib olla suurem kui 1 (üle 100%), sest võrad võivad paikneda ka üksteise sees, võrastiku liituvus on maksimaalselt alati 1 (100%).
Katvus (katteväärtus) - taimeliigi isendite maapealsete elusate osade pindala protsentuaalselt prooviruudu pindalast. Määratakse kas kogemuslikult ( visuaalselt ) või etalonskaalaga võrreldes, samuti joon- või nõelameetodil. Taimeliikide katvuste summa üldiselt peaks olema suurem kui 100%, sest erineva suurusega liigid katavad üksteist.
Ohtrus - ühe liigi isendite suhteline hulk teiste liikidega võrrelduna. Väljendatakse skaalades nt. 1- 5 ja +, kus 5 on üliohter ja 1 üksikisendid. Kasutatakse ka kaalutud ohtrust, lisaks isendite arvule arvestatakse nende katvust.
Suktsessioon - koosluste vahetus, ökosüsteemi muutumine sadade kuni tuhandate aastate jooksul. Suktsessiooni tõukejõuks on organismide keskkonda muutev toime: taimede elutegevuse tagajärjel muutunud tingimustes osutuvad konkurentsis edukamateks uued liigid ning hakkavad vanu välja tõrjuma. Autogeense suktsessiooni põhjustavad koosluse sisetegurid, selline suktsessioon algab elupaiga asustamisest ja kestab mitme järgkoosluse vahetudes suhteliselt püsiva oleku - kliimaksini. Allogeense suktsessiooni põhjustavad välistegurid: looduslikud ja inimtekkelised.
Taimkatte ajalugu Eestis:
Palünoloogia põhineb õietolmu analüüsil, kasutab muid taimseid mikrojäänuseid (õhulõhesid, karvu) või setetes säilinud organismirühmi (rohe- ja ränivetikaid, juurjalgseid, vesikirpe, dinoflagellaate). Palünoloogilise meetodiga on saadud suurem osa teabest taimestiku ja taimkatte arengust Eestis ning neid andmeid kasutavad omakorda loomastiku ja inimasustuse uurijad .
Arktiline kliimaperiood. Viimase jäätumise mandrijää hakkas Eestis taanduma umbes 13 500 aasta eest. Lõplikult vabanes Eesti ala jääst umbes 11 000 aastat tagasi. Kasvas arktiline tundrataimestik. On leitud sammalde eoseid, vaevakase, lõikheinaliste ja kanarbikuliste õietolmu. Keskdrüüases levisid astelpaju , rabamurakas , selaginell, drüüas, efedra, rand - ogamalts , soolarohi jt.
Subarktiline kliimaperiood, 11 800 - 10 000 BP
10 300 BP tekib Balti jääpaisjärvel ühendus Atlandi ookeaniga Kesk-Rootsis ja jääjärve tase alanes 25 m võrra, ühtlustudes maailmamere tasemega. Kujuneb soolane Joldiameri. Algas laialdasem metsade levik. Iseloomulik on kase ja männi osatähtsuse pidev suurenemine. Rohttaimedest leidusid näiteks angervaks, palderjan, ubaleht jt.
Preboreaal (10 000–9000 BP)
Preboreaali lõpus ( 9500 –9300 BP) katkes Joldiamere ühendus ookeaniga, kujunes Antsülusjärv, mille veetase kerkis sarnaselt Balti jääpaisjärvega üle maailmamere taseme. Väljavool Antsülusjärvest oli Taani väinade kohal. Taimkattes levisid metsatundrailmelised hõredad ja valgusküllased kaasikud ja männikud, mille põõsarindes leidus rohkesti vaevakaske ja puhmarohurindes kõrrelisi, lõikheinalisi ja sõnajalgu. Puittaimedest kasvas pajusid, kadakat, astelpaju, preboreaali lõpul ka üksikuid sarapuid, leppi ja jalakat.
Atlantikum ( 8000 –5000 BP)
Kliimaoptimum, kliima muutub niiskemaks ja soojemaks. Laialehistes metsades leidus peale tamme, jalaka ja pärna vähemal määral vahtrat, raagremmelgat, valgepööki jt. Kagu-Eestist algab ligikaudu 8000 aastat tagasi kuuse sissetung. Suhteliselt rohkem männikuid säilis Lääne- ja Loode-Eesti transgressioonialadel. Laialehiste metsade rohurinne oli tänapäevasest liigirikkam. Sellel perioodil levisid luuderohi , mõõkrohi, samuti puuvõõrik. Litoriinamere alguses (8000 BP) avanevad Taani väinad ning soolase ookeanivee sissetung Läänemerre soodustas planktoni paljunemist, mis omakorda suurendas merekalade, eriti heeringa (räime), arvukust. See meelitas Läänemerre Atlandi kalasööjaid mereimetajaid. Rikkalik merefauna ahvatles inimesi asustama rannikut ja saari . Metsades leidub rohkesti avatud alasid, millele viitab ka suurenenud mulla erosioon ning puusöeosakeste hulga järsk kasv. Inimene lõi karjakasvatuseks, seega ka rohttaimedele soodsamaid lagedamaid alasid metsa põletades ja raadades. Asulakohtade ümbruses kujunes puisniiduilmeline maastik . Suureneb puusöetolmu osatähtsus. Samasse aega jääb Võrtsjärve madaliku koloniseerimine, millele viitab selles piirkonnas puittaimede osatähtsuse vähenemine, kõrreliste arvukuse järsk suurenemine, ruderaalkoosluste teke ning kuuse kiire levik.
Subboreaal (5000–2500 BP)
Algab iseloomuliku jalaka osatähtsuse langusega. Tõenäoliselt on põhjuseks paljude tegurite koosmõju: kliima jahenemine, muude ökoloogiliste tingimuste ebasobivaks muutumine ning inimmõju (lehisvihtade varumine ja viljaka mullaga alade ülesharimine). Muutunud tingimustes saavad paremad võimalused sarapuu, tamm ja kuusk , nende levikut soodustab inimtegevus. Perioodi hilisemas osas väheneb ka teiste laialehiste puude arvukus. Hilisneoliitikumis kujunes nöörkeraamika (sõjakirves- ) kultuur, arenes karjakasvatus ja kõplapõllundus. Avatud kultuurmaad inimasulate ümber said uuteks elupaikadeks paljudele liikidele. Konkurents karjakasvatajate ja metsloomade vahel võis olla suhteliselt terav , kuna avatud maastikke rannikul, jõgede ja järvede ääres oli sellel metsaga kaetud territooriumil vähe. Kultuurmaad laienesid aletustehnika kasutamise tõttu. Subboreaali keskpaigas (4000 BP) hakkasid Taani väinad kitsenema ning soolane Litoriinameri muutus riimveelisemaks Limneamereks. Rikkalikud heeringa (räime) ja hüljeste luujäänused tollest ajast viitavad selle protsessi pikaajalisusele. Hilisneoliitilisest perioodist on leitud kultuurkõrreliste õietolmuteri. Enamasti jääb tõsisema teraviljakasvatuse algus siiski hilisematesse ajajärkudessse. Arheoloogilisest materjalist kinnitavad teraviljakasvatust Pronksiaja lõpu nn. Balti- ja Kelti muistsed püsipõllud loomaastikel mitmel pool Põhja-Eestis ja saartel. Esmakordselt leidub Pronksiaja lõpu setetes rukki õietolmu. Arvatakse, et see liik oli alguses umbrohi nisu- ja odrapõldudel, ning alles hiljem, Rauaajal võeti rukis kasutusele iseseisva põllukultuurina. Subatlantikum (2500–0 BP)
Esimese aastatuhande alguses p.Kr. saavutas kuusk Eestis oma teise maksimumi ja intensiivistus taigale iseloomulike loomade sisseränne idast. Kui Kesk- Euroopa ilvese, karu ja põdra populatsioonid kannatasid suurenenud jahipidamise käes, siis Baltimaadel pidasid need vastu tänu idast tulevale täiendusele. Subatlantilise kliimaperioodi teise poole algust, u. 1900–900 aastat tagasi, iseloomustab pehmem merelisem kliima ja avamaastike laienemine. I aastatuhande algusest pärinevad vanimad vikatileiud. Uue kultiveeritud liigina kasvatatakse köietoorainet kanepit . Subatlantikumi nooremas osas (1000–0 BP) omandas taimestik kaasaegse ilme. Esimesed kirjalikud andmed floora liigilisest koosseisust ilmuvad 18. saj. alguses. Märgatavalt suureneb tulnukate ja kultuurist metsistuvate taimede osakaal – uute soontaimeliikide lisandumise kiirus on viimasel kahel sajandil olnud keskmiselt kolm liiki aastas. Umbes 700–800 aastat tagasi sagenesid eriti külmad talved (väike jääaeg). 9. sajandi keskpaigast muutus kliima jälle natuke pehmemaks. Elustiku mitmekesisuse suurenemisel võib eristada kolme märgatavamat liigirikkuse tõusu:
a) Arktilisel kliimaperioodil (13 000 BP) mandijääst vabanenud maismaa koloniseerimine tundra - ja avakoosluste taimedega,
b) Atlantikumi alguses (8000 BP) seoses kliima soojenemise ja merelisemaks muutumisega. Samasse aega jääb Litoriinamere kujunemine, mil soolase merevee sissetungiga suurenes mereelustiku liigirikkus ,
c) Subboreaali keskosas (ca 4000 BP) seoses ulatuslikuma karjakasvatuse ja põllunduse algusega, mil suurenes inimkaaslejate liikide osatähtsus. Viimase liigirikkuse tõusuga käib kaasas mõningate inimpelglike pärismaiste liikide kadumine.
Metsatüübid
Loometsad kasvavad õhukesel huumusrikkal karbonaatsel mullal, mis on kujunenud paealadel või pae murenemisel tekkinud rähal. Põua ajal kuivab selline muld kergesti läbi, kuid kevadel võivad mullad olla liigniisked. Puurinne on hõre, koosneb peamiselt männist, harvem kuuskedest ja kaskedest, põõsarindes enamasti tihedalt kadakat, vähem pihlakat jt. Rohustus kserofüütsed (kuivustaimed) ja kaltsifiilsed ( lubjalembesed ) liigid: leesikas , kassikäpp, hobumadar, longus helmikas, verev kurereha , varretu ohakas , metskastik, mägitarn, sulg-aruluste jt. Jaotatakse kolmeks kasvukohatüübiks: leesikaloo (kõige kuivemad), kastikuloo ja lubikaloo (kevadeti liigniisked, rohustus rohkesti lubikat ja vesihaljast tarna).
Nõmmemetsad - hõredad aeglasekasvulised metsad kõige kuivematel ja toitainetevaesematel liivmuldadel, madala boniteediga (IV-V). Pinnalt kuivab muld tihti läbi, seetõttu saavad rohurindes kasvada üksnes kuivust taluvad põdrasamblikud, liivkarusammal, kanarbik , kukemari , lamba- aruhein jt. Puurindes on hõredavõitu jändrikud männid, kohati üksikuid arukaski. Põõsarinne puudub või leidub kiduraid kadakaid. Jaotatakse kaheks kkt: sambliku ja kanarbiku. Iseloomulikud on metsapõlengud (nt. Vihterpalu), põlendikud metsastuvad väga aeglaselt. Sobivad hästi puhkemetsadeks, ent ei talu tallamist ja on tuleohtlikud.
Palumetsad on nime saanud Lõuna-Eesti paludest seoses kunagiste metsapõlengutega ja iseloomuliku taime pohla ehk paluka järgi. Palumetsad kasvavad reljeefi kõrgematel osadel liivadele kujunenud leedemuldadel. Suviti kuivab muld enamasti läbi. Puurindes domineerib mänd, vähem leidub kuuske või kaske . Põõsarinne puudub või koosneb hõredast paakspuust, pihlakast ja kadakast. Rohurindes domineerib pohl (pohla kkt) või mustikas (mustika kkt), hõredalt veel palu-härghein, võnkvars, karvane piiphein, leseleht, kattekold jt., häiludes sageli tihedalt kilpjalga. Samblarinne on tihe ja pidev, domineerivad palusammal, laanik ja kaksikhambad.
Laanemetsad moodustavad niiskus- ja toitetingimustelt keskse rühma. Jagatakse kaheks tüübiks: liigivaesed (jänesekapsa) ja liigirikkad ( sinilille ). Puurindes domineerib tavaliselt kuusk, kuid võib lisanduda ka mändi, kaske ja haaba. Põõsarinne on enamasti vähearenenud. Rohurinnet iseloomustavad taigametsade liigid: jänesekapsas, mustikas, pohl, kattekold, leseleht, laanelill , harakkuljus jt. Liigirikastes laanemetsades leidub rohkesti salutaimi, millest vähenõudlikud on lillakas, ussilakk , võsaülane ja nõudlikumad sinilill, kevadine seahernes jt.
Sürjametsad - liigirikkad okasmetsad parasniisketel või suvel läbikuivavatel kamarkarbonaatmuldadel vallseljakute jt. küngaste lagedel ja nõlvadel. Puurindes on põhiline mänd, mõnikord ka kuuske ja kaske. Põõsarinne on kuivematel aladel hõre või puudub, ent parasniisketel aladel isegi kuni tihe (peamiselt sarapuu, vähem kuslapuu ja mage sõstar). Rohustus kasvavad kõrvuti happeliste metsamuldade liigid (jänesekapsas, pohl, mustikas) kõrvuti salutaimedega (sinilill, kevadine seahernes, nurmenukk). Eestis peamiselt Pandivere piirkonnas, samuti Ida- ja Lõuna-Eestis suhteliselt väikestel aladel. Eristatakse kassikäpa, maasika ja sarapuu kasvukohatüüpi.
Salumetsad levivad kõige viljakamatel ning seejuures aasta läbi veega hästi varustatud kasvukohtadel. Enamik salumetsi on ammu põllustatud või asendunud kuuse-segametsadega. Puurindes on rohkesti kuuske ja kaske, rohkemal või vähemal hulgal leidub laialehiseid liike: tamm, saar, vaher, pärn, jalakas jt. (nn. kõvad puuliigid ). Põõsarinne võib sõltuvalt puurinde liituvusest olla kuni tihe, sagedamini leidub sarapuud , kuslapuud, türnpuud, näsiniint, toomingat jt. Iseloomulik on puhmarinde puudumine. Rohurinne on liigirikas , paremates valgustingimustes ka lopsakas. Rohurindes võivad domineerida püsik-seljarohi, naat , saluhein , koldnõges, sinilill, karulauk. Eristatakse sinilille, naadi ja kuukressi kkt, viimast on käsitletud omaette tüübina - pangametsadena (levivad Põhja-Eesti paekalda jalamil).
Lammimetsad (uhtlammimetsad) on jõgede üleujutusala metsad. Suurem osa on neist ammugi hävitatud (kultuuristatud põldudeks ja heinamaadeks). Eristatakse humala ja pika tarna kkt. Puurindele on omased sanglepp , saar, künnapuu ja tamm. Alustaimestikus on palju ühist salu- ja lodumetsadega.
Soostuvad metsad levivad gleistunud ja gleimuldadel tasasel reljeefil või nõgudes. Eristatakse sõnajala, angervaksa ja sinihelmika kkt. Üldilmelt on need tüübid üsna erinevad. Puurindes domineerivad sagedamini kased ja sanglepp, harvem kuusk või mänd. Põõsarinne on kuni keskmise tihedusega ja liigirikas, sagedamini leidub toomingat, pihlakat, magedat sõstart, musta sõstart, paakspuud jt. Sõnajala tüübi rohurindes domineerib naistesõnajalg, kodominantidena leidub laane- ja laiuvat sõnajalga, angervaksa, soo-ohakat, heinputke jt. Angervaksa kasvukohatüübile on omane angervaksa ja soo-koeratubaka domineerimine, sinihelmika tüübile lisaks nimiliigile ka sookastiku ohtrus.
Rabastuvad metsad arenevad toitainetevaesel, liigniiskel mullal tingimustes, mis viivad rabastumisele. Need metsad on ebapüsivas tasakaalus: veerežiimi paranemisel kujunevad laanemetsadeks, vee kogunedes kulgeb areng raba suunas. Muutused toimuvad raiete, kuivendusvõrgu ummistumise jt. tõttu ning need on pöörduvad. Puurindes domineerib mänd, harvem leidub kuuske ja kaski. Põõsarinde moodustavad hõredalt kasvavad paakspuud ja pajud , alustaimestikus on ohtralt mustikat, keratarna, sookailu jt. Eristatakse karusambla-mustika, karusambla ja sinika kasvukohatüüpe.
Kõdusoometsad on kujunenud sügavaturbalistest madal- ja siirdesoometsadest pikaajalise kuivendamise tulemusel. Esimese kuivendusjärgse metsapõlvkonna moodustavad männid ja kased, kes kasvasid kiduralt juba enne samal kohal. Järgmistes metsapõlvkondades võib domineerima hakata kuusk. Kõdusoometsade alustaimestik oleneb niiskusrežiimist ning sarnaneb seetõttu kas palu-, laane- või salumetsade alustaimestikuga. Eristatakse mustika-kõdusoo ja jänesekapsa-kõdusoo kkt.
Sood võivad arenguastmest ja kohalikest looduslikest tingimustest sõltuvalt olla kas puudeta (lagesood), hõredate puudega (puissood) või kaetud metsaga (soometsad). Soo ökosüsteemi iseäraks on pidev turba moodustumine ja kuhjumine . Soode üldiseks tunnuseks on enam kui 30 cm paksuse turbakihi olemasolu. Soometsad jagatakse neljaks tüübiks: lodu-, madalsoo -, siirdesoo- ja rabametsad .
Lodumetsad sarnanevad kõige vähem soometsadele: turvast on vähe ja see on tugevasti lagunenud. Soostumine toimub toitaineterikastes tingimustes. Veerežiim on läbivooluline, kevadel on veeseis kõrge ja täidab madalamad alad. Iseloomulik on mitmekesine mikroreljeef – kännumättad ning nende vahelised lohud. Puistus domineerib enamasti sanglepp. Mättavahedes kasvab madalsoo- ja lodutaimi, lohkudes ka vee- ja kaldataimi (hundinui, kollane võhumõõk). Kõige rohkem lodumetsi on säilinud Emajõe ülemjooksul ja Narva veehoidla naabruses.
Madalsoometsad kasvavad keskmiselt või hästi lagunenud turbakihiga aladel, mille toitaineterikkus on küllaltki kõrge. Iseloomulik on kestev kõrge veeseis. Puurindes valitseb viletsakasvuline sookask , põõsarindes pajud ja madal kask , Lääne-Eestis ka porss . Rohustus leidub rohkesti tarnu, sookastikut, soopihla ja ubalehte. Suhteliselt rohkem on madalsoometsi Kesk-Eestis.
Siirdesoometsad on nii ajaliselt kui ruumiliselt üleminekulise iseloomuga – vaheaste madalsoo- ja rabametsa vahel. Madalates lohkudes säilib kaua madalsootaimestik, samas kõrval kujunevatel rabamätastel leidub rabakooslust sookailu, sinika, tupp - villpea ja murakaga. Sookaske hakkab asendama kõveratüveline rabamänd.
Rabametsad paiknevad rabanõlvadel ja rabajärvede kaldal . Rabamänd on ainuvalitsev, tingimuste halvenedes (turba paksenedes) muutub ta üha jändrikumaks ning puisraba muutub lagerabaks. Rabametsadele on omane hästiarenenud puhmarinne sookailust, sinikast, kanarbikust, Ida-Eestis ka hanevitsast. Rabametsade kuivendamine ja väetamine pole tasuv .
Rohumaade tüübirühmad: I Arurohumaad, II Lammirohumaad, III Rannarohumaad , IV Soostunud rohumaad, V Soorohumaad.
I Arurohumaad paiknevad kuivadel või niisketel mineraalmuldadel. Karbonaatsel lähtekivimil loo-, ja osa pärisarurohumaid, lubjavaestel mineraalmuldadel pärisarurohumaad, nõmme- ja palurohumaad. Pärisarurohumaad on tasasel või lainjal reljeefil. Muld võib olla kuiv kuni liigniiske . Eristatakse kuiva pärisaruniidu ja niiske pärisaruniidu kkt. Taimkatte liigiline koosseis oleneb lisaks mulla omadustele paljuski ka inimese majanduslikust tegevusest. Suurema katvusega on madalakasvulised kõrrelised, nagu lõhnav maarjahein, punane aruhein, harilik kastehein, aga ka madal mustjuur, kibetulikas, kõrveköömen jpt. Loorohumaad ehk alvarid (loopealsed) on paepealsetel või rähksetel aladel, kus mullakiht on alla 20 cm paks ja pinnakate vähem kui 1 m. Lähtekoosluseks on loometsad. Eristatakse kuiva ja niiske looniidu kasvukohatüüpi. Madal ksero- ja kaltsifiilne rohustu on liigirikas, iseloomulikud on lamba-aruhein, mägiristik, kevadtarn, angerpist, vesihaljas tarn , varretu ohakas jt. Võib esineda üksikuid mände ja kaski. Põõsarindes peamiselt kadakas , mis vähese karjatamiskoormuse korral hakkab liigselt vohama. Sambarinne enamasti tihe. Alvareid leidus 1950ndatel aastatel ligikaudu 44 000 ha, kusjuures pindalaliselt kõige rohkem Saaremaa idaosas, Muhus ja Loode-Eestis. Tänapäevaks on neist säilinud hinnanguliselt 9000 ha, neist 300 ha kaitsealadel.
Nõmmerohumaad on kujunenud raiete või põlengute tagajärjel nõmmemetsadest, lahtiste luidete või liivikute taimestumisel. Taimkate on hõre ja madalkasvuline, valitsevad liivataimed – psammofüüdid. Nõmmeniidud on levinud peamiselt saartel, Põhja- Loode ja Kagu- Eestis. Eristatakse kuiva ja niiske nõmmeniidu kasvukohatüüpi.
Palurohumaad on kujunenud palumetsadest, harvem laanemetsadest, või on neid varem põlluna kasutatud aladel. Palurohumaid leidub kõrgema asendiga tasandikel, lamedatel kühmudel. Võrdlemisi liigivaene kooslus. Levinud Kagu-Eesti lavamaal, Kesk-Eesti
tasandikul. Eristatakse kuiva ja niiske paluniidu kkt.
II Lammirohumaad on jõgede, ojade ja järvede lammidel. Iseloomulikud on kevadised ja harvem ka suvised -sügisesed üleujutused, mis rikastab mulda toitainetega . Muldade huumushorisont sisaldab jõeuhet (alluviaalset setet). Maksimaalne aastase sette hulk on kuni 7 cm, enamasti siiski 0,5-2,5 cm. Niiskustingimustelt varieeruvad, jaotatakse selle alusel kasvukohatüüpideks: a) Kuivad lammirohumaad on kõrgematel lammidel, kus üleujutus on väga lühiajaline ja ebaregulaarne. Mullad toitainevaesed, rohustu madal ja liigirikas. Taimekooslused sarnanevad pärisarurohumaadele. Iseloomulikud on lubikas, lamba-aruhein, nõmm-liivatee, kastekaer, jusshein, maarjahein, värvmadar; b) Märjad lammirohumaad on parasniisked või nõrgalt liigniisked korrapäraselt üleujutatavad rohumaad gleistunud lammi - ja lammigleimuldadel. Viljakad , rohustu tihe ja lopsakas. Kasutamist võib raskendada suvine -sügisene üleujutus; c) Soostuvad lammirohumaad on pikaajaliselt liigniisked, peamiselt mudajatel lammi-gleimuldadel. Domineerib luht - kastevars ja päideroog koos tarnadega. Kasutamist raskendab tallamisõrnus ja ajutine liigniiskus . Krall ja Pork (1980) eristavad suurkõrreliste, suurtarna ja lammisoorohumaid; d) Lammiroostikud – domineerib harilik pilliroog .
III Rannarohumaad on mere rannikul soolase vee mõju piirkonnas. Iseloomulik on vööndilisus ja mosaiiksus, mis sõltub pinnamoest, setetest ja maapinna kõrgusest. Jagatakse saliinseteks ja suprasaliinseteks. Saliinsed rannaniidud on merevee vahetu mõju all, suprasaliinsed paiknevad merepinnast kõrgemal ning merevesi ujutab neid üle üksnes tugevamate tuultega. Põhiline väärtus oli rannaniitudel karjamaana, sest maapind on niitmiseks enamasti liiga ebatasane ja kivine. Karjatamata või niitmata rannaniidud roostuvad, seda on soodustanud ka pehmed talved (puudub jää kulutav tegevus).
IV Soostuvad rohumaad on liigniisketel toorhuumuslikel või kuni 30 cm tüsedusega turbahorisoniga muldadel, mis asuvad väljaspool veekogude perioodiliste üleujutuste piirkonda. Soostuvad niidud on ülemikukooslused aruniitude ja soorohumaade vahel.
Eristatakse rohketoitelisi (liigirikkaid) ja vähetoitelisi (liigivaeseid) soostuvaid rohumaid.
Taimestikus esineb ohtralt tarnu ja sootaimi. Tavalised on harilik tarn, hirsstarn, luht-kastevars, tedremaran, angervaks, peetrileht jne.
V Soorohumaade turbakihi paksus on üle 30 cm, alaliselt liigniisked. Taimkattes
valitsevad sootaimed.
Kultuuristamisest mõjustatud rohumaad: kultuurrohumaad ja mahajäetud kultuurrohumaad. Mahajäetud pealtparandatud või kultuurrohumaade eristamine arurohumaadest tugineb taimkattele ja kasutusajaloole. Ligikaudselt loetakse arurohumaadeks alad, mida pole küntud 50 või rohkem aastat. Kultuuristamisest mõjutatud rohumaade taimkattes domineerib kerahein , luht-kastevars, harilik kastehein, leidub lutserni , galeegat jt. põllutaimi. Lisaks taimkattele näitab kunagist põllustamist künniserva olemasolu, ala kuju, varasem kraavitus, põllukivihunnikute leidumine. Kultuuristatud koosluste suktsessiooni poollooduslikuks pole Eestis lähemalt uuritud. Kui kunagist kultuurrohumaad rohkem mitte künda või väetada ja iga-aastaselt niita, siis aja jooksul kujuneb poollooduslik taimekooslus. Probleem seisneb ajalise piiri tõmbamises.
Puisniidud: niidetavad hõredad looduslikud puistud. Maastikutüüp, mida võib leiduda peaaegu kõikides rohumaatüüpides (aru-, lammi-, soostunud, soopuisniidud jne.).
Puisniitude kõrgaeg oli 19. sajandi lõpul, mil niidetavate ja karjatavate puisniitude pindala oli 850 000 ha ehk 18% Eesti pindalast 20. sajandi algul hakati kergemini kultuuristatavaid puisniite üles harima ning põllu- või kultuurheinamaana kasutama.
Järvede tüübirühm
Oligotroofsed (vähetoitelised) järved - Vee mineraal -, biogeensete- ja orgaaniliste ainete sisaldus on väga väike, enamasti on vesi sügavalt läbipaistev, neutraalse või nõrgalt aluselise reaktsiooniga. Leidub Põhja- ja Lõuna-Eestis (Viitna, Kurtna , Piigandi, Hino jt.). 8% uuritud Eesti järvedest. Tugevasti ohustatud, enamik oligotroofseid järvi rohkem või vähem saastunud ning muutumas rohketoitelisteks. Iseloomulikud taimeliigid on järv-lahnarohi, vesilobeelia, lamedalehine jõgitakjas jt.
Semidüstroofsed (poolhuumustoitelised) järved - Mineraalainetevaesed keskmise huumusainete sisaldusega järved, liivaste või osalt rabastunud kallastega. Kurtna Valgejärv, Tänavjärv. 5,8% Eesti järvedest. Lisaks oligotroofse kasvukohatüübi taimedele leidub männas-vesikuuske.
Düstroofne (huumustoiteline) veekogu on punakaspruuni kuni pruunikaspunase happelise veega, väga huumusaineterikkad, kuid mineraal- ja biogeensed ained puuduvad. Moodustavad 9% uuritud järvedest. Soontaimed puuduvad või kasvab hõredalt vesikuppe ja vesiroose, kaelus -penikeelt jt. Samasse tüüpi kuuluvad rabalaukad.
Düseutroofsed (segatoitelised) järved - Vesi on kollakat või rohekat tooni ja küllaltki tiheda taimestikuga. Enamasti soojärved või mudase põhjaga soostuvad järved. Biogeenseid - ja orgaanilisi aineid rohkesti, ent mineraalainete sisaldus varieeruv . Valdavalt Madal-Eestis, uuritud Eesti järvedest 36,6%. Tüüpilised taimeliigid on ujuv ja pikk penikeel , kollane vesikupp , väike vesiroos , vesikarikas, konnakilbukas jt.
Eutroofne (rohketoiteline) veekogu - Vees rohkesti mineraal- ja orgaanilisi aineid, teiste hulgas kaltsiumisooli. Kujunenud oligotroofsetest järvedest biogeensete ühendite akumuleerumise tagajärjel. Kaldavööndi ja veesisene taimestik väga liigirikas, tavalised on pilliroog, järvkaisel, laialehine hundinui, vesikupp, vesiroosid, räni-kardhein jt. Neid leidub peamiselt Kõrg-Eestis, moodustavad 36,4% uuritud Eesti järvedest.
Halotroofne (soolatoiteline) veekogu - Madal, merest suhteliselt hiljuti eraldunud või sellega veel ühenduses olev rannalõugas (laguuni), mille vees leidub rohkesti kloriide ja sulfaate. Veekogu põhja katavad mändvetikad, sageli leidub tüsedaid ravimudakihte. Suuremad on näiteks Mullutu ja Oesaare laht. Moodustavad 1,4% Eesti uuritud järvedest. Tüüpilised liigid on kare kaisel, kamm-penikeel, pilliroog.
Alkalitroofne (lubjatoiteline) veekogu - Kujunenud allikavee juurdevoolu korral, mis akumuleerib vette rohkesti kaltsiumiühendeid. Kaltsiumiühendid muudavad vees sisalduvad fosforiühendid inaktiivseks ning seetõttu fütoplankton ei arene, ning sel põhjusel on lubjatoitelised järved väga läbipaistva veega (nt. Äntu Sinijärv ja Äntu Valgejärv). Iseloomulik: külm vesi, suhteliselt vähe elustikku .
– Alalised lubjatoitelised järved – toituvad alalistest allikatest. Põhjas on paks mändvetikatega kaetud lubjakiht.
– Ajutised lubjatoitelised järved – toituvad kevadallikatest ja kuivavad suve lõpul.
Jõgede tüübirühm
Taimestiku kujunemine sõltub voolukiirusest ja jõesängi ehitusest, väikejõgede puhul ka valgusoludest. Seisva veega soodid ja vanajõed sarnanevad taimestiku poolest eutroofsete järvedega. Jõekallastele on iseloomulikud päideroog, allikmailane, luigelill, konnaosi ja laialehine hundinui, kaldaribast kaugemal kasvavad järvkaisel, jõgi-kõõlusleht ja haruline jõgitakjas. Siia kuuluvad ka ojad.
Mereveetaimkond
RIIMVEEKOGUD - Läänemere soolsus on pindmises kihis valdavalt 4-7 promilli, süvavees 8-11. Taimkatte horisontaalse leviku seisukohast on oluline avatus lainetele, samuti põhjasetete tüüp ja püsivus, samuti valgustingimused. Rannikulähedases meres levivad sagedamini pilliroo , meri-mugulkõrkja ja kareda kaisla kooslused, sügavamal meres mändvetikate, meriheina , kammpenikeele, tähk-vesikuuse, põisadru jt. kooslused.
Kalju- ja liivikutaimkond
Kaljude tüübirühm
- Paekivitaimestu – klint, ranniku- ja sisemaa paepaljandid Lääne- ja Põhja-Eestis.
- Liivakivitaimestu – liivakivipaljanditel, peamiselt ürgorgude järskudel veerudel. Lõuna- ja Kagu-Eesti devoni liivakivipaljandid.
- Rändkivitaimestu – mandrijää poolt toodud magmalised rändkivid.
-Koopataimestu.
Liivikute tüübirühm
Eristatakse lahtise või poollahtise liivapinnasega luiteid ja liivikuid. Tegemist on puurindeta avakooslustega. Iseloomulikud on mitmesugused kõrrelised, samblikud ja samblad .
- Luidete (rannikuluited) taimestu;
- Liivikute (sisemaaluited) taimestu;
Kultuur- ja ruderaaltaimkond: Kultuur-rohumaad, Põllud, Pargid ja aiad, Õued, teeservad ja prahipaigad, Karjäärid.
Assimilatsioon – organismis toimuvad sünteesiprotsessid. Sünteesitakse organismile vajalikke ühendeid.
Dissimilatsioon – elusainete lagunemise protsess, vabaneb organismi elutegevuseks vajalik energia.
Taime ja looma erinevused: taimedel rakukest, plastiidid ja vakuoolid. Loomadel puuduvad. Taimed autotroofsed, loomad heterotroofsed . Taimedel puudub närvisüsteem ja organid ning kasutavad varuainena tärklist. Loomad kasutavad varuainena rasvasid.
Autotroofsed – fotosünteesivad, toodavad toitaineid.
Heterotroofsed – ei suuda ise toitaineid toota, kasutavad autotroofide poolt toodetud toitaineid.
Taimerakul on olemas rakukest, plastiidid ja vakuoolid. Loomarakul need puuduvad.
Prosenhüümsed rakud – pikad, kitsad – torukujulised (N: juhtkoed).
Parenhüümsed rakud – kandilised.
Kude - ühesuguse ehituse ja ülesannetega rakud koonduvad rühmadeks, mida nimetatakse kudedeks. Alg- ja püsikoed.
Vt.konspektis
RIIK REGNUM
alamriik subregnum
HÕIMKOND -- taimed PHYLUM, DIVISIO -- phyta
alamhõimkond subdiviso --phytina
KLASS CLASS --opsida
alamklass subclass -- idea
SELTS -- laadsed ORDO -- ales
SUGUKOND -- lised FAMILIA -- aceae
alamsugukond subfamilia --oideae
TRIIBUS TRIBUS -- eae
PEREKOND GENUS
alamperekond subgenus
SEKTSIOON SECTION
LIIK SPECIES
alamliik subspecies
varieteet varietas
vorm forma
Binaarne nomenklatuur – perekonnanimi ja liiginimi.
Monofüleetiline - Liikide rühm kuhu kuulub nende ühine (hüpoteetiline) esivanem ja kõik tema järglased. Määrav ei ole sarnasus või erinevus taksonite vahel vaid ühine päritolu.
Hk. Sammaltaimed - Taime keha on eristunud kudedeks ja organiteks. Juhtkoed praktiliselt puuduvad. Juured puuduvad, nende asemel risoidid . Lehed valdavalt üherakukihilised, puudub alati leheroots. Esineb poikilohüdrilisus – samblad on võimelised peale läbikuivamist taastama fotosünteesi ja normaalse ainevahetuse. Domineerib gametofaas , s.t. sambla taim on haploidne. Sporofüüt on sambla eoskupar , mis areneb gametofüüdi peal. Eosed levivad tuule ja vee abil, paljunevad ka sigikehade ja sambla tükkide abil.
1. Klass kõdersamblad, 2. Klass helviksamblad e. Maksasamblad, 3. Klass lehtsamblad
Eestist leitud 550 liiki sammaltaimi : kõdersamblaid 2, lehtsamblaid 433, maksasamblaid 115.
N: harilik karusammal, palu karusammal, soovildik , põld-kõdersammal, harilik helvik, harilik koonik, harilik pellia, harilik raunik, neesi kottsammal, harilik parbik, harilik ripsik, suur kaksikhammas, läikulmik.
Sammalde elutsükkel – haploidne gametofaas (eosed, eelniit, gametofüüt(n)), diploidne sporofaas (sporofüüt, eosed).
Hk. Sõnajalgtaimed - Vars tavaliselt lühike, maasisene, maapeal leht. Eelleht maapealne. Eospesad koondunud gruppidesse , mida pealt katab loor . Elutsüklis domineerib sporofüüdifaas, s.t. taimed on diploidsed (2n).
Eosed tekivad eospesades, mis asuvad varre harudel v. lehtedel. Eosest areneb eelleht, mille peale tekivad anteriidid ja arhegoonid, viljastamine toimub eellehel, sügoodist areneb osi, kold v. sõnajalg.
N: Sk. Kilpjalalised (kilpjalg), Sk. naistesõnajalalised (naistesõnajalg, laanesõnajalg, harilik kolmissõnajalg), Sk. sõnajalalised (ohtene sõnajalg, laiuv sõnajalg, maarjasõnajalg, odajas astelsõnajalg), Sk. soosõnajalalised (harilik soosõnajalg, mets-soosõnajalg).
Hk. Ositaimed - Enamuses väljasurnud rühm, õitseaeg oli karboonis. Üks sugukond ühe perekonnaga. Sugukond osjalised, perekond osi. Maailmas 32 liiki, Eestis 11 liiki.
Rohttaimed , varred lülilised, sõlmevahed üsna pikad. Lehed väga väikesed v. puuduvad, tupena sõlmekoha ümber. Oksad männasjalt. Epiderm ränistunud, õhulõhed vagudes .
Eosed eospeades. Eelleht maapealne.
N: konnaosi, raudosi , metsosi, aasosi , põldosi.
Hk. Paljasseemnetaimed - Erinevalt eostaimedest on siin olemas SEEMNEALGMED, mis paiknevad megasporofüllidel, s.t. käbides soomuste peal. Tolmuterad kanduvad tuulega vahetult seemnealgmele, kus arenevad tolmutoruks, tungivad munarakuni ja viivad sinna isassugurakud, toimub viljastamine. Valitseb sporofüüdifaas, diploidne kromosoomiarv redutseerub vaid eostes . Paljasseemnetaimedel toimub kogu viljastamisprotsess kuni embrüo kujunemiseni seemnealgmes, millel ei kao seos emataimega. Puidus avatud juhtkimbud , s.t. paksenemine toimub kambiumi abil. Ainult trahheiidid .
N: hõlmikpuu, harilik jugapuu , harilik elupuu, harilik mänd, harilik kuusk, ebatsuuga, kanada tsuuga, euroopa lehis, harilik kadakas.
Hk. Katteseemnetaimed ehk õistaimed - monofüleetiline rühm s.t. liikide rühm, kuhu kuulub nende ühine esivanem ja kõik sellest kujunenud taksonid. Õie esinemine: seemnealgmed asuvad viljalehtedest moodustunud pesades, isassugurakud saabuvad tolmuterades emakasuudmele ja jõuavad munarakuni läbi tolmutoru. Esineb kaheliviljastumine, moodustub endosperm ja sügoot. Gametofüüdifaas väga lühike. Puidus lisaks trahheiididele ka trahheed .
Klass üheidulehelised - Üheiduleheliste fülogeneesi võib vaadata kui hargnemiste rida, kus esmalt eralduvad: vee keskkonnaga seotud taimede sugukonnad (konnarohulised, penikeelelised, võhalised) siis väljapaistvate õitega sugukonnad (käpalised, liilialised , laugulised) ja lõpuks tugevalt spetsialiseerunud sugukonnad (kõrrelised, lõikheinalised). Tunnused: üks iduleht, õied kolmetised, narmasjuurestik, rohttaimed, juhtkimbud hajusalt, primaarne kambium puudub, lehed rööp- v. kaarroodsed, abilehti pole. Eestis põhiliselt 4 seltsi: konnarohulaadsed, kõrreliselaadsed, asparilaadsed, liilialaadsed.
Sk. Liilialised – sibultaimed. Lehed: rööproodsed, männases v. vastakud. Õis: õiekate lihtne, kolmetine, *P3+3 A 3+3 G(3), aktinomorfne , sigimik ülemine. Vili: kupar , seemned lapikud.
N: sügislill, kuldtäht, tulp, kirju püvilill, kirju liilia.
Sk. Võhumõõgalised - Rohttaimed risoomi v. mugulsibulaga. Lehed: rööproodsed, vahelduvad, lineaalsed, ühekülgsed. Õis: õiekate lihtne, kolmetine, aktino- v. sügomorfne,
P 3+3 A3 G (3) , emakasuudmete harud sageli kroonlehtede taolised. Vili: kupar.
N: kollane võhumõõk, niidu kuremõõk, siberi võhumõõk.
Sk. Käpalised - Mitmeaastased rohttaimed, varuainete jaoks risoomid, varremugulad, lihakad varred. Lehed vahelduvalt, rööproodsed. Õis käändunud 180º, sügomorfne, õiekattelehed väga mitmekesised , üks tolmukas, polliiniumid, sigimik pikk, asendab õieraagu. Vili kupar, seemned väga pisikesed. Palju epifüüte, neil esinevad vett absorbeeriva koega kaetud õhujuured. Kõik vajavad idanema hakkamiseks seente kaasabi – mükoriisat.
N: kaunis kuldking, rohekas käokeel, laialehine neiuvaip , kärbesõis, jumalakäpp, tõmmukäpp, püramiid-koerakäpp, suur käopõll, roomav öövilge.
Sk. Lõikheinalised - Rohttaimed, vars kolmekandiline, säsikas, sõlmekohtadeta, risoomiga .
Lehed rööproodsed, vahelduvalt, lehetuped servadest kokku kasvanud, keelekest ega karvaringi pole. Õiekattelehed redutseerunud, soomusjad, õied õisikutes, tuultolmlejad. Vili: pähklike.
N: põistarn, niitjas tarn, lakktarn, lünktarn, jänestarn, luhttarn, rebasttarn, karvane tarn, harilik tarn, pudeltarn , tupp-villpea, laialehine villpea, mõõkrohi, järvkaisel, metskõrkjas.
Sk. Kõrrelised - Ühe- v. mitmeaastased rohttaimed. Varred ümarad, õõnsate sõlmevahedega, sõlmekohtadega. Lehed pikad, rööproodsed, lehetupega, esineb keeleke v. karvaring, lehetupe servad pole kokku kasvanud. Õies tolmukad ja emakas, nende alusel sise- ja välissõkal, õied väheseõielistes pähikutes, mis moodustavad liitõisiku. Pähikus 1-10 õit, pähiku alusel kaks liblet. Vili on teris.
N: harilik pilliroog, tuulekaer, harilik nurmikas , kerahein, murunurmikas, harilik aruhein, jäneskastik, harilik timut, värihein, longus helmikas, sugapea, rand-orashein, harilik orashein, oder , nisu, rukis.
Klass kaheidulehelised - Pole monofüleetiline, seetõttu on süsteem veidi muutunud võrreldes morfoloogilistel tunnustel põhineva süsteemiga. Põhiosa nim. päriskaheidulehelisteks, primitiivsematena on omaette haruna eristatud selts vesiroosilaadsed (Eestis esineb sugukond vesiroosilised) ja mitu Eestis mitte esinevat seltsi. Katteseemnetaimede evolutsioonipuus on nad paigutatud veel üheidulehelistest basaalsemalt.
Päriskaheidulehelised - kolmeavaline tolmutera , tupp- ja kroonlehtedeks eristunud viietine (on erandeid) õiekate, lihtsate perforatsiooniplaatidega trahheed, juhtkimbud ringina, kambium olemas. Fülogeneetiliselt basaalseimaks peetakse seltsi TULIKALAADSED -
siia kuuluvad sugukonnad tulikalised, magunalised, kukerpuulised.
Sk. Tulikalised - rohttaimed, harva liaanid v. poolpõõsad. Lehed juurmised v. varrel vahelduvalt, abilehti pole, lehed enamasti jagunenud, harva terved . Õied tipmises õisikus, harva üksikult, õiekate lihtne, harva kaheli (tulikad), mõnel liigil pudeneb varakult, õieosade arv varieeruv, õied radiaalsümmeetrilised (sinilill) v. monosümm. (käoking). Osa tolmukaist v. õiekattelehtedest muutunud nektaariumiteks. Vili: kukkurvili, pähklike, mari, kogukukkur.
N: roomav tulikas , sootulikas, kaartulikas, kibe tulikas, metstulikas, mürktulikas, kanakoole, varsakabi , võsaülane, metsülane, kollane ülane, harilik sinilill, aas- karukell , palu-karukell, kollane ängelhein, kurekell-ängelhein, kurekell, kullerkupp , kollane käoking, sinine käoking.
Sk. Nelgilised - Rohttaimed, putuktolmlejad, vars sageli jämenenud sõlmekohtadega. Lehed kitsad, terveservalised, vastakud, abilehtedeta. Õied kahesugulised, õiekate kaheli, korrapärane, viietine, õieneelus lisakroon, tolmukaid kümme, tupp liit- v. lahklehine. Vili: kupar, pähklike v. kuiv mari. Kasvavad kuivematel päikeselistel, sageli liivastel niitudel, loopealsetel, kinkudel; harva metsas ja niiskemas.
N: nurmnelk, aasnelk, harilik seebilill , harilik põisrohi, valge pusurohi, punane pusurohi, tõrvalill, käokann, vesihein, nälghein, mets-tähthein, põld-kaderohi, põld-kadakkaer, vesitähthein, nisulill ehk äiakas, sööt-seiarohi.
Sk. Roosõielised - liit- ja lihtlehed, lehed vahelduvalt, abilehed olemas, võivad olla leherootsuga liitunud. Õied viietised (harva neljatised), radiaalsümmeetrilised, võib esineda välistupp, õietelg laienenud õiepõhjaks, mis võib olla lame, kuhikjas v. karikjas, õiepõhi võtab osa vilja moodustamisest. Vili: pähklike, kukkurvili, luuvili , õunvili, tõrsik, koguluuvili, kogupähklike.
Viljade ja õite ehituse alusel jagatakse neljaks alamsugukonnaks: Enelalalised - kuivad kukkurviljad ( enelas , pihlenelas (pole looduslikud)); Kibuvitsalised - sigimik keskmine v. ülemine, vili kuiv (mõõl, maran ) v. lihakas ( kibuvits , murakas, maasikas); Õunapuulised - sigimik alumine, õunvili (õunapuu, pirnipuu , pihlakas , viirpuu ); Ploomipuulised - sigimik ülemine, luuvili (ploomipuu, kirsipuu , toomingas).
N: lodjap -põisenelas, pajulehine enelas, kurdlehine kibuvits, koer-kibuvits, ojamõõl, püstmõõl, maamõõl, põldmari, vaarikas , lillakas, soomurakas, rabamurakas, metsmaasikas , muulukas, angervaks, angerpist, tedremaran, hanijalg, põõsasmaran, soopihl, kortsleht , harilik pihlakas, pooppuu, viirpuu, aed-õunapuu, pirnipuu, mets-õunapuu, laukapuu .
Sk. Kellukalised - Viietine õis korrapärane, sinine, valge v. kollane, liitlehise tupe ja krooniga . Vili: kupar. Piimmahl.
N: laialehine kellukas , kurekellukas, nõgeselehine kellukas, harilik kellukas, ümaralehine kellukas, harilik sininukk, tähk-rapuntsel.
Sk. Ristõielised - Rohttaimed, harva poolpõõsad. Õis neljatine kuue tolmukaga, kahesuguline, õiekate kaheli. *K2+2 C4 A4+2 G(2). Lehed mitmeti lõhestunud, sageli esinevad kõrvakesed, abilehti pole. Sisaldavad sinepiõli. Vili: kõder, kõdrake, pähklike v. laguvili.
N: harilik litterhein, harilik hiirekõrv, põld-rõigas, põld-sinep, püstkollakas, hall kogelejarohi, mädarõigas, rakvereraibe ehk tõlkjas, liiv-merisinep, merikapsas, harilik sinerõigas, mets-kuukress.
Sk. Kanarbikulised - Enamuses igihaljad kseromorfsete lehtedega puhmastaimed tihedalt seotud seensümbiontidega, esineb saprofüüte. Õis viietine, kroon lahk- v. liitlehine, tolmukaid 10. Vili: mari v. kupar. Eelistavad happelist pinnast.
N: harilik kanarbik, soo- eerika , harilik leesikas, harilik pohl, mustikas, sinikas , jõhvikas, sookail , harilik kukemari, hanevits, küüvits, talvik, kuningakübar, ümaralehine uibuleht, harilik seenlill.
Sk. Huulõielised - rohttaimed, poolpõõsad. Vars neljakandiline, lehed ristvastakud. Sisaldavad eeterlikke õlisid. Õied sügomorfsed (huuljad), kaks paari tolmukaid, sigimik neljajagune, õied ebamännastena v. paarikaupa varresõlmedes, tihti võsu tipus . Vili: pähklike.
N: nõmm-liivatee, rohemünt, piparmünt, põldmünt, vesimünt, valge iminõges, verev iminõges, mets-nõianõges, soo-nõianõges, koldnõges, käbihein, harilik tihashein, harilik pune , lääne-südamerohi, harilik parkhein.
Sk. Korvõielised - rohttaimed, mõned puitunud varrega, puid pole. Esineb piimmahl.
Kroon viietine, liitlehine, tolmukad liitunud, taandarenenud tupplehtedest tekib pappus. Lehterõied, putk - ja keelõied, õied alati korvõisikus, mida ümbritseb üldkatis. Vili: seemnis.
I alamsuguk. Putkõielised - õisikus ainult putkõied või ainult lehterõied või putk- ja keelõied.
II alamsuguk. Keelõielised - õisikus ainult keelõied.
N: harilik piimjuur, harilik karutubakas, sarik -hunditubakas, harilik linnukapsas, harilik jänesesalat, pihkane ristirohi, voolme-ristirohi, madal mustjuur, harilik soolikarohi, harilik kuldvits, kanada kuldvits, paljas võõrkakar, karvane võõrkakar, põld- piimohakas , kare piimohakas, harilik sigur , vesikanep, randaster , tuliohakas, kähar karuohakas, vill-takjas, väike takjas, arujumikas, rukkilill , paskhein, harilik keelikurohi, kassikäpp, lõhnav kummel , koirohi, põldpuju, harilik puju .
Sk. Mailaselised – rohttaimed. Lehed vastakud v. vahelduvad, liht v. liitlehed . Õied sügomorfsed, väga erineva kujuga, kroon ja tupp 4 v. 5 tipmega, tolmukaid 5, 4 v. 2. Esineb poolparasiite ja parasiite. Vili: paljuseemneline kupar.
N: harilik mailane , pärsia mailane, kännasmailane, ojamailane, külmamailane, kassisaba , verev sõrmkübar, sealõuarohi, suur robirohi, harilik härghein, harjakas härghein, harilik käokannus, üheksavägine, kuninga-kuuskjalg, soo-kuuskjalg, kollane pärdiklill.
Sk. Maavitsalised - rohttaimed, vahel puitunud, sageli mürgised. Lehed vahelduvad, liht- v. liitlehed, abilehti pole. Õis ratasjas, tupp ja kroon liitlehine, viietine, tolmukapead liituvad ümber emakakaela koonusetaoliselt. Vili:kuiv kupar v. lihakas mari.
N: harilik maavits, harilik ogaõun, koera -pöörirohi.
Sk. Sarikalised – Rohttaimed. Vars õõnes, vaoline, sõlmine. Lehed suured, liigestatud, vahelduvad, abilehtedeta, tupega. Õied viietised, väikesed. Õisikus (tavalisim liitsarikas)
katis ja osakatis. Vili: kaksikseemnis.
N: metsporgand, naat, heinputk, mets-harakputk, emaputk , mesiputk, köömen, aedtill , mürkputk, täpiline surmaputk, harilik vesiputk, hiid - karuputk , soo-piimputk, euroopa metsputk, harilik aruputk.
Sk. Maltsalised - Lehed vastakud v. vahelduvad, võivad olla lihakad või puududa . Õiekate lihtne, väga väike või taandarenenud. Õied õisikutes ühe- v. kahesusgulised, lehekaenaldes.
Tuultolmlejad. Viljad kohastunud levimiseks loomade ja tuulega.
N: valge hanemalts , aedmalts, harilik malts, randmalts, rand-ogamalts, harilik soolarohi, spinat, punapeet , saksauul.
Sk. Liblikõielised - ühe- ja mitmeaastased rohttaimed, põõsad, puud. Juuremügarad sümbiootiliste mügarbakteritega seovad lämmastikku. Liitlehed, sageli köitraoga. Õis viietine, kroon liblikjas (puri, tiivad, laevuke), tolmukaid 10 (meie liikidel 9+1), tupp liitlehine, õisik: kobar , nutt. Vili: kaun.
N: harilik nõiahammas, hulgalehine lupiin , harilik lutsern, valge mesikas, roosa ristik , mägiristik, kahkjaspunane ristik, kassiristik, kuldristik, aas-seahernes, mets-seahernes, kevadine seahernes, harilik koldrohi , aas-hundihammas, haisev jooksjarohi.
Sk. Pöögilised - Õiekate lihtne, neljatine kuni kuuetine, sigimik kolmepesaline, igas pesas kujuneb tavaliselt üks pähkel, pähklit ümbritseb lüdi, mis on kaetud soomusjate v. ogajate väljakasvetega. Lehed terved v. hõlmised, igihaljad v. suvehaljad.
N: harilik pöök, harilik tamm.
Sk. Kaselised - Õiekate lihtne, vähemärgatav, neljatine v. kahetine, õied ühesugulised. Vili: üheseemneline pähkel v. tuulega leviv kahetiivaline pähklike.
N: sookask, arukask, madal kask, vaevakask , sanglepp, hall lepp , harilik sarapuu, harilik valgepöök.
Taimestik
Pärast jää taandumist 14 000 kuni 12 000 aastat tagasi algas taimkatte pealetung , eriti Kagu
-Eestis. Alul subarktiline tundrataimestik: alpi võipätakas, koldjas selaginell, vaevakask,
kukemari, mustikas ja pohl, harakkuljus, rabamurakas, rootsi kukits, drüüas.
7500 a.- 2500 a. tagasi atlantiline ja subboreaalne kliima (soojenemine ja uuesti jahenemine).
Algul lepa-jalaka-sarapuu, siis tamme- segametsad , seejärel tamme-kuuse ning lõpuks kuusemetsad . Atlantilisel kliimaperioodil jõudsid Eestisse mitmed liigid, mis praeguseks kasvavad vaid läänesaarte lääne osas: luuderohi, jugapuu jt.
Liigirikkus - Looduslik soontaimede floora sisaldab 1441 liiki + 97 alamliiki= 1538.
Esindatud on 113 sugukonda, sh. 12 sugukonda (52 liiki) sõnajalgtaimi, 3 sugukonda (4 liiki) paljasseemnetaimi. Suuremad sugukonnad õistaimede hulgas on: korvõielised 25%, lõikheinalised 7%; kõrrelised, roosõielised 6%. Lisaks looduslikule floorale: Kultuurtaimed , Tulnukad (555), Naturaliseerunud liigid (232), Invasiivid (37).
Eesti floora mitmekesisuse põhjused on erinev mulla lähtekivim eri paigus , erinevad veeolud ja pikk rannajoon , kliima erinev kontinentaalsus.
Liigirikkus langeb läänest itta , kuid mitte lõunast põhja.
Flooraelement - Rühm liike, mille levila ligikaudu ühtib. Tsirkumpolaarsed – 327 taksonit - hall lepp; tsirkumpolaarsed rannikutaimed – 10 – rand-seahernes; Euroopa rannikutaimed – 15 – rand-ogaputk; arktomontaansed – 15 – mägi-kadakkaer; Põhja-Euroopa – 79 - tuhkpihlakas; Euroopa – 355 – lõhnav käoraamat; Eurosiber – 442 – harilik tamm; Euraasia – 200 – lehitu pisikäpp; endeemid – 82.
Levila piir - 538 taksonit on oma levila piiril Eestis: 128 kirdepiir, 121 põhjapiir, 56 kagupiir, 52 loodepiir, 45 idapiir, 27 lõunapiir, 15 läänepiir, 11 edelapiir.
Taimegeograafiline rajoneering: Rajoneerimine on mingi territooriumi teatavate looduslike nähtuste seaduspärasuste üldistamine ja rühmitamine ning selle kujutamine kaardil. Taimegeograafiline rajoneerimine tugineb taimeliikide levikukaartidele, eeskätt areaalipiirile jõudvaid liike arvestades.
A Kesk-Euroopa provints, B Ida-Euroopa provints, Emoc saarte ja ranniku valdkonna, lääneranniku ja saarte lääne-alavald, Emor lääneranniku ja saarte ida alavald, Emb ranniku valdkonna Põhjarannik, Lh - Häädemeeste alavald, Einf Loode-Eesti valdkond , Eint Vahe-Eesti valdkond, Ecl paekalda alavaldkond, Esup Pandivere valdkond, Alt alutaguse valdkond, Emed Lahkme-Eesti valdkond, Eor Kagu-Eesti valdkond.
Taimede kultuurisuhted - Suhe inimtegevusse: Kultuuripagejad e. hemerofoobid -inimtegevust mitte taluvad, Hemeradiafoorid - inimtegevuse suhtes teatud piirini “ükskõiksed”, Apofüüdid looduslikud taksonid, mis eelistavad mõõdukat kuni tugevat
inimmõju, Antropofüüt - sisse toodud takson , mis püsib vaid tänu inimmõjule.
Invasiivsed ehk sissetungijad liigid on sellised võõrliigid, mis inimese tahtlikul või tahtmatul kaasabil kinnistuvad uue levikuala looduslikes ja pool-looduslikes elupaikades. Seal nad püsivad ja levivad edasi ning ohustavad oma olemasoluga looduslikke liike või senist koosluste tasakaalu. Bioinvasioonina tuleb käsitleda ka kohaliku liigi istutusmaterjali sissetoomist areaali teistest piirkondadest, üksikutest kloonidest massiliselt tiražeeritud isendeid, geneetiliselt modifitseeritud organisme. Elupaikade fragmenteerumise järel suurimaks elustiku ohuteguriks.
N: tähk-toompihlakas, süstlehine aster, pajulehine aster, ohtetu luste, harilik tõlkjas, pihkane haiklõug, teekummel , lõhnav kummel, harilik sigur, kanada pujukakar, läikiv tuhkpuu , tähk-kukehirss, kanada vesikatk, mets-pajulill, gallia koerasinep, ida-kitsehernes, karvane võõrkakar, Sosnovski karuputk, väikeseõiene lemmalts, sale luga, noollehine salat, tatari piimikas, liivkress, karjamaa- raihein , hulgalehine lupiin, hübriidlutsern, valge mesikas, harilik katkujuur, palsampappel, kurdlehine kibuvits, hobuoblikas, punane leeder , must leeder, harilik seebilill, pihkane ristirohi, kanada kuldvits, roosa ristik, verev lemmalts.
Ohustatud ja haruldased taimed - Arvukus või haruldus sõltub liigi ja asustamiseks sobilike kasvukohtade vastastikusest seosest. Haruldane liik võib olla paiguti arvukas, aga neid kohti on vähe.
Ala kandevõime - näitab liikide või indiviidide biomassi hulka, mida antud ala on võimeline
toetama, ülal pidama .
Liigi haruldus on funktsioon sobivate kasvukohtade suurusest ja arvust, keskonna kandevõimest, ajast, mille jooksul paik on asustatav, tõenäosusest, et paljunemisvahendid selle koha leiavad.
Taimeliigi arvukuse tõstmiseks: Parandada tingimusi olemasolevates leiukohtades: võime tõsta kandevõimet vähendades konkurentide tihedust, Istutada juurde uusi isendeid, suurendada aega, mille jooksul paik on asustatav, aeglustades suktsesiooni (koosluste vahetus) protsessi. Uute elupaikade loomine, taastamine.
Haruldaste taimede bioloogilised iseärasused - valdavam bilateraalne sümmeetria
võrreldes radiaalsega, kohastunud väikesele maa- alale või harvaesinevatele kasvukohtadele.
Liigi harulduse põhjused: 1. Taksoni vanus ja evolutsioon , 2. Koevolutsioon, 3. Ökoloogia:
kasvukoha spetsiifilisus, kaasaegse kliima mõju, mullastiku tingimuste mõju, spetsiifiliste ja üldkahjurite mõju, konkurentsi võime; 4. Inimkasutus, 5. Paljunemisbioloogia, 6. Taksoni geneetika, 7. Taimesüstemaatika areng.
*Milliseid andmed peaksid olema olemas ohustatud liigi kohta:
I Üldine informatsioon: 1. Taksonoomiline staatus, 2. Fenoloogia, 3. Seadusandlik staatus,
4. Ajalooline levik, 5. Kasvukoha nõudlused.
II Täpne inventoorium: Leiukohad, populatsioonid, kasvukohad, ohud.
III Liigi bioloogia: 1. Paljunemine: paljunemissüsteemi tüüp (suguline, mittesuguline), ristumistüüp (ise või kaug), tolmlemissüsteem, tolmeldajad.
2. Levimine: leviste tüüp ja päritolu, levimissüsteem, levimise piirangud.
3. Kinnistumine: uue indiviidi päritolu (suguline,mittesugul.) kinnistumise piirangud.
IV Keskonna faktorite mõju: paljunemisele, levimisele, kinnistumisele ja säilimisele.
Kõige peamisemad taimestiku ohutegurid kaasajal: metsade hävitamine, märgalade - soode kuivendamine, ehitustegevus, nii teede kui hoonete, loomade arvukuse järsud muutused, liikidele vajaliku inimmõju lakkamine , saastatus kemikaalidega, ärakorje ja tallamine, introduktsioon.
I LK seadus Eestis 1935, 1936 20+6 taimeliiki.
1936. aastal võeti kaitse alla: Püramiid-akakapsas, Gmelini kilbirohi, Valge tolmpea, Punane tolmpea, Mägi-kadakkaer, Taani merisalat, Lehitu pisikäpp, Rand-ogaputk, Lõhnav käoraamat, Harilik luuderohi, Harilik kobarpea , Arukäpp, Leeder-sõrmkäpp, Alpi võipätakas, Villtulikas, Põhja-lipphernes, Mustjas sepsikas, Tuhkpihlakas, Jugapuu, Pihkane põisrohi. Müügikeeld: Kaunis kuldking, Siberi võhumõõk, Näsiniin, Talvik, Karukold , Niidu-kuremõõk.
Looduskaitseseadus 2004, 3 kategooriat kaitstavaid liike:
I kõik leiukohad kaitse alla, II 50% leiukohtadest kaitse all, III 10% leiukohtadest kaitse all.
I kategooria, kõige rangem , 31 soontaimeliiki ja 4 samblaliiki .
N: haruline vōtmehein, virgiinia võtmehein, muda-lahnarohi, karedahambane osi, põhja-raunjalg, rohe-raunjalg, sudeedi põisjalg, ogane astelsõnajalg, odajas astelsõnajalg, Brauni astelsõnajalg, pisilina, sinine kopsurohi, silmjärvikas, nõtke näkirohi, Ruthe sōrmkäpp, lääne-sōrmkäpp, rohekas õõskeel, lehitu pisikäpp*, mägi-kadakkaer, kollane käoking, liiv-hundihammas, püstkivirik, püsiksannikas, harilik kobarpea*, pehme koeratubakas, sinihall luga, nõmmluga, ahtalehine kareputk, mägi-piimputk, mägi-lipphernes, villtulikas.
II kategoorias 118 soontaime ja 26 samblaliiki. Kasvukohtade hävitamine või kahjustamine
on keelatud ulatuses, mis ohustab liigi säilimist antud kohas. Seadus peab tagama kõigi nende populatsioonide säilimise ja vähemalt 50% leiukohtadest peab olema kaitsealadel.
N: müür-raunjalg, pruun raunjalg, harilik sookold , koldjas selaginell, kummeli-võtmehein, roomav akakapsas, püramiid-akakapsas, soomurakas, palu-liivkann, vesilobeelia, kollane kivirik, püramiid-koerakäpp, kõdu-koralljuur, harilik sookäpp, (ainulehine) soovalk, soohiilakas, lõhnav käoraamat, kärbesõis, jumalakäpp, tõmmu käpp, Russowi sõrmkäpp, kaunis kuldking, valge tolmpea, punane tolmpea, palu-karukell, püst-linalehik, Saaremaa robirohi, kõrge kannike , jalgtarn, sagristarn, õrn tarn, rand-ogaputk, harilik luuderohi, alpi võipätakas, niidu-kuremõõk.
III kategooria: 66 liiki soontaimi 16 liiki sammaltaimi, kaitsestaatus sarnane müügikeelule. 10% leiukohtadest peab olema kaitsealadel.
N: sügislill, aasnelk, kuninga-kuuskjalg, siberi võhumõõk, väike vesikupp, valge vesiroos, väike vesiroos, mets- vareskold , nõmm-vareskold, harilik ungrukold, karukold, paas-kolmissõnajalg, eesti soojumikas, põdrajuure-soomukas, ohakasoomukas, suur soomukas, tumepunane neiuvaip, laialehine neiuvaip, soo-neiuvaip, kahelehine käokeel, rohekas käokeel, kahkjaspunane sõrmkäpp, hall käpp, roosa merikann , aas-karukell, karvane maarjalepp, madal unilook, nõmmnelk, emaputk.
Punane raamat - 1949 Rahvusvaheline Looduse ja Loodusvarade Kaitse Liit (alates 1994. aastast Ülemaailmne Looduskaitse Liit, lühendatult IUCN) kinnitas esimese väljasuremisohus olevate taime- ning loomaliikide nimestiku.
1966 Ilmusid esimesed rahvusvahelised punased raamatud (Red Data Book).
1979 Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjon koostas esimese Eesti punase raamatu.
1982 Ilmus esimese Eesti punase raamatu rahvaväljaanne. Uued versioonid 1989 ja 1998.
1998 aasta versioonis 309 soontaimeliiki 6 kategoorias: 0 hävinud (27 liiki), 1 eriti ohustatud (31), 2 ohualtid (29), 3 haruldased (100), 4 tähelepanu vajavad (54), 5 määratlemata (68).
IUCN kategooriad 2008 - Eestis hävinud RE (Regionally extinct), Äärmiselt ohustatud CR (Critically endangered), Ohustatud EN (Endangered), Ohualdis VU (Vulnerable), Ohulähedane NT ( Near threatened), Ohuväline LC ( Least concern), Puuduliku andmestikuga DD (Data deficient), Mittehinnatav NA (Not applicable ), Hindamata NE (Not evaluated).
Eestis hävinud RE - Looduslik populatsioon on hävinud või tõenäoliselt hävinud ja neid taimeliike pole Eestis enam vaatamata otsimisele leitud alates 1950. aastast. Selliseid liike 25(27). Näited: Süstjas võtmehein, Liht-võtmehein, Linatuder, Vesikas, Soo- erika , Munajas alss.
CR äärmiselt ohustatud - lehitu pisikäpp, rohekas õõskeel, lääne sõrmkäpp, Ruthe sõrmkäpp, Mägi-kadakkaer, Virgiinia võtmehein, Sinine kopsurohi, pisilina, Äiakas, jne.