Eesti taimed ja taimekate (2)

Mõisted:
Taimestik ehk floora – ajalooliselt kujunenud taimeliikide kogum mingil alal või ajajärgul. Nt. liikide loend (arukask, paakspuu jne).
Taimkate ehk vegetatsioon – mingi ala taimekoosluste või muude taimerühmituste kogum (nt. mets, nõmmemets, männik jne.). Uurib taimeökoloogia ja geobotaanika.
Geobotaanika - taimkatteteadus, käsitleb taimekooslusi , nende teket, arengut, koosseisu, ehitust, levikut jms.
Taimekooslus e. fütotsönoos – taimeliikide seaduspärane rühmitus, mis kujuneb teatavates keskkonnatingimustes vastavalt liikide omavahelistele suhetele ja nõudlustele keskkonna suhtes. Koos kasvavate taimede kogum. Taimekooslusi eristatakse peamiselt liigilise koosseisu, rindelisuse, kasvukoha jt. tunnuste järgi.Uurib taimeökoloogia e. geobotaanika. Taimekooslust iseloomustavad tunnused: 1) Kindel liigiline koosseis; 2) Struktuur – liikide ruumiline paigutus vastavalt nende suurusele ja nõuetele; 3) Aasta-ajaline muutuste käik; 4) Pikaajalised muutused ( suktsessioon ); 5) Kasvukoht. Kasutatakse mitmesugustel organiseerituse tasemetel , taimekooslus on mets (metsataimkond), palumets (tüübirühm), kui ka pohla kasvukohatüüp. Taimekoosluste piiritlemine on tinglik – kontiinumi kontseptsioon . Taimkattel eristatakse 3 kontiinumit: Topograafiline kontiinum – taimekoosluse piirid on looduses hajusad, kooslusi eraldab alati laiem või kitsam üleminekuala ehk siirdeala (ökoton); Taksonoomiline kontiinum - kõiki taimekooslusi ei saa klassifitseerida kindlaisse tüüpidesse (klassidesse, kasvukohatüüpidesse), osadel kooslustel on mitme tüübi (vahepealsed) tunnused; Ajaline kontiinum – topograafiline ja taksonoomiline kontiinum muutuvad ajas ja võivad moodustada ajalise kontiinumi.
Looduslik kooslus - märkimisväärse inimtegevuseta püsiv kooslus, nt. põlismetsad, sood .
Looduslikud kooslused on näiteks primaarsed niidud (meil väike osa rannaniite ja ilmselt ka lamminiite), mis on kujunenud ja püsivad inimese vahelesegamiseta. Puittaimede kasvu
takistavad neil looduslikud tegurid, näiteks kaua kestev kevadine üleujutus või sooldunud muld , mis osutub suuremale osale puittaimedest sobimatuks. Primaarsed rannaniidud säilivad kitsa ribana roostiku (või metsa) ja mere vahel, suuremas osas muutuvad need roostikuks või kõrkjastikuks.
Pool-looduslik kooslus (pärandkooslus) püsib ühesuguse kestva inimmõju tingimustes, kusjuures inimmõju piirdub peamiselt saagi koristamisega ( niitmine , karjatamine jms.). Erinevalt kultuurkooslustest on pool-looduslik kooslus ümber kujundatud varasemast looduslikust kooslusest, kusjuures hulk varasema koosluse liike säilib. Pärandkooslused on inimese ümberkujundatud looduslikud kooslused, mis sellisena püsivad mõõduka inimmõju (niitmine, karjatamine) tingimustes. Niitmine, valikraie , ekstensiivne karjatamine, kulupõletus on koosluse muutmise looduslähedased viisid, mis ei vii valdava osa liikide väljalangemisele nagu kamara ümberkündmine, mulla teisaldamine, tugev väetamine või mürgitamine. Inimmõju lõppemisel muutuvad pärandkooslused loodusliku suktsessiooni käigus looduslikuks koosluseks (enamasti metsaks, kusjuures teatavad vahestaadiumid, nt. roostik või angervaksastik võib eriliste muutusteta püsida aastakümneid). Püsiva inimmõju tingimustes on pärandkooslus stabiilne ökosüsteem.
Kultuurkooslus - inimtekkeline kooslus, näiteks aed, põld, kultuurrohumaa , laoplats jne. Kultuurkoosluse tekkele eelneb enamasti varasema koosluse hävitamine inimtegevuse käigus.
Kultuurkooslused on igasugused inimtekkelised kooslused – algse loodusliku koosluse liigiline koosseis ja struktuur on agrotehniliste võtete või muu inimtegevuse tagajärjel
tundmatuseni muutunud. Kultuurkooslused paiknevad haritaval (põllu)maal. Inimmõju lõppemisel algab kultuurkoosluse kiire suktsessioon loodusliku koosluse suunas.
Kasvukohatüüp - erinevates paikades korduv ühesuguste kasvutingimustega kompleks . Praktikas eristatakse peamiselt mulla ja taimekoosluse alusel. Võimaldab looduse seaduspärasusi üldistatult käsitleda.
Dominantliik - taimekoosluses katvuse või biomassi järgi ülekaalus olev ja aineringes kõige tähtsam liik.
Rinne - vertikaalse struktuuri osa, moodustub üksteist katvatest kihtidest ( puurinne , põõsarinne, puhma - rohurinne , samblarinne , juurerinded).
Horisont - koosluse ruumi paralleelsed, üksteist välistavad kihid (võrahorisont, võraalune tüvehorisont, põõsa-võrahorisont, puhma-rohuhorisont, pinnahorisont, mullahorisondid ).
Boniteet - metsa, mulla või maa suhteline headus . Metsaboniteet näitab kasvukoha tootlikkust puuliikide seisukohalt, leitakse puuliikide kaupa tabelitest või graafikutest. Kasutatakse viit
boniteediklassi I...V (tootlikkuse vähenemise järjekorras).
Liituvus (liitus) - puistu tihedust iseloomustav näitaja, väljendatakse kümnendmurruna või protsentides maa-ala pindalast. Puuliikide liituvuste summa võib olla suurem kui 1 (üle 100%), sest võrad võivad paikneda ka üksteise sees, võrastiku liituvus on maksimaalselt alati 1 (100%).
Katvus (katteväärtus) - taimeliigi isendite maapealsete elusate osade pindala protsentuaalselt prooviruudu pindalast. Määratakse kas kogemuslikult ( visuaalselt ) või etalonskaalaga võrreldes, samuti joon- või nõelameetodil. Taimeliikide katvuste summa üldiselt peaks olema suurem kui 100%, sest erineva suurusega liigid katavad üksteist.
Ohtrus - ühe liigi isendite suhteline hulk teiste liikidega võrrelduna. Väljendatakse skaalades nt. 1- 5 ja +, kus 5 on üliohter ja 1 üksikisendid. Kasutatakse ka kaalutud ohtrust, lisaks isendite arvule arvestatakse nende katvust.
Suktsessioon - koosluste vahetus, ökosüsteemi muutumine sadade kuni tuhandate aastate jooksul. Suktsessiooni tõukejõuks on organismide keskkonda muutev toime: taimede elutegevuse tagajärjel muutunud tingimustes osutuvad konkurentsis edukamateks uued liigid ning hakkavad vanu välja tõrjuma. Autogeense suktsessiooni põhjustavad koosluse sisetegurid, selline suktsessioon algab elupaiga asustamisest ja kestab mitme järgkoosluse vahetudes suhteliselt püsiva oleku - kliimaksini. Allogeense suktsessiooni põhjustavad välistegurid: looduslikud ja inimtekkelised.
Taimkatte ajalugu Eestis:
Palünoloogia põhineb õietolmu analüüsil, kasutab muid taimseid mikrojäänuseid (õhulõhesid, karvu) või setetes säilinud organismirühmi (rohe- ja ränivetikaid, juurjalgseid, vesikirpe, dinoflagellaate). Palünoloogilise meetodiga on saadud suurem osa teabest taimestiku ja taimkatte arengust Eestis ning neid andmeid kasutavad omakorda loomastiku ja inimasustuse uurijad .
Arktiline kliimaperiood. Viimase jäätumise mandrijää hakkas Eestis taanduma umbes 13 500 aasta eest. Lõplikult vabanes Eesti ala jääst umbes 11 000 aastat tagasi. Kasvas arktiline tundrataimestik. On leitud sammalde eoseid, vaevakase, lõikheinaliste ja kanarbikuliste õietolmu. Keskdrüüases levisid astelpaju , rabamurakas , selaginell, drüüas, efedra, rand - ogamalts , soolarohi jt.
Subarktiline kliimaperiood, 11 800 - 10 000 BP
10 300 BP tekib Balti jääpaisjärvel ühendus Atlandi ookeaniga Kesk-Rootsis ja jääjärve tase alanes 25 m võrra, ühtlustudes maailmamere tasemega. Kujuneb soolane Joldiameri. Algas laialdasem metsade levik. Iseloomulik on kase ja männi osatähtsuse pidev suurenemine. Rohttaimedest leidusid näiteks angervaks, palderjan, ubaleht jt.
Preboreaal (10 000–9000 BP)
Preboreaali lõpus ( 9500 –9300 BP) katkes Joldiamere ühendus ookeaniga, kujunes Antsülusjärv, mille veetase kerkis sarnaselt Balti jääpaisjärvega üle maailmamere taseme. Väljavool Antsülusjärvest oli Taani väinade kohal. Taimkattes levisid metsatundrailmelised hõredad ja valgusküllased kaasikud ja männikud, mille põõsarindes leidus rohkesti vaevakaske ja puhmarohurindes kõrrelisi, lõikheinalisi ja sõnajalgu. Puittaimedest kasvas pajusid, kadakat, astelpaju, preboreaali lõpul ka üksikuid sarapuid, leppi ja jalakat.
Atlantikum ( 8000 –5000 BP)
Kliimaoptimum, kliima muutub niiskemaks ja soojemaks. Laialehistes metsades leidus peale tamme, jalaka ja pärna vähemal määral vahtrat, raagremmelgat, valgepööki jt. Kagu-Eestist algab ligikaudu 8000 aastat tagasi kuuse sissetung. Suhteliselt rohkem männikuid säilis Lääne- ja Loode-Eesti transgressioonialadel. Laialehiste metsade rohurinne oli tänapäevasest liigirikkam. Sellel perioodil levisid luuderohi , mõõkrohi, samuti puuvõõrik. Litoriinamere alguses (8000 BP) avanevad Taani väinad ning soolase ookeanivee sissetung Läänemerre soodustas planktoni paljunemist, mis omakorda suurendas merekalade, eriti heeringa (räime), arvukust. See meelitas Läänemerre Atlandi kalasööjaid mereimetajaid. Rikkalik merefauna ahvatles inimesi asustama rannikut ja saari . Metsades leidub rohkesti avatud alasid, millele viitab ka suurenenud mulla erosioon ning puusöeosakeste hulga järsk kasv. Inimene lõi karjakasvatuseks, seega ka rohttaimedele soodsamaid lagedamaid alasid metsa põletades ja raadades. Asulakohtade ümbruses kujunes puisniiduilmeline maastik . Suureneb puusöetolmu osatähtsus. Samasse aega jääb Võrtsjärve madaliku koloniseerimine, millele viitab selles piirkonnas puittaimede osatähtsuse vähenemine, kõrreliste arvukuse järsk suurenemine, ruderaalkoosluste teke ning kuuse kiire levik.
Subboreaal (5000–2500 BP)
Algab iseloomuliku jalaka osatähtsuse langusega. Tõenäoliselt on põhjuseks paljude tegurite koosmõju: kliima jahenemine, muude ökoloogiliste tingimuste ebasobivaks muutumine ning inimmõju (lehisvihtade varumine ja viljaka mullaga alade ülesharimine). Muutunud tingimustes saavad paremad võimalused sarapuu, tamm ja kuusk , nende levikut soodustab inimtegevus. Perioodi hilisemas osas väheneb ka teiste laialehiste puude arvukus. Hilisneoliitikumis kujunes nöörkeraamika (sõjakirves- ) kultuur, arenes karjakasvatus ja kõplapõllundus. Avatud kultuurmaad inimasulate ümber said uuteks elupaikadeks paljudele liikidele. Konkurents karjakasvatajate ja metsloomade vahel võis olla suhteliselt terav , kuna avatud maastikke rannikul, jõgede ja järvede ääres oli sellel metsaga kaetud territooriumil vähe. Kultuurmaad laienesid aletustehnika kasutamise tõttu. Subboreaali keskpaigas (4000 BP) hakkasid Taani väinad kitsenema ning soolane Litoriinameri muutus riimveelisemaks Limneamereks. Rikkalikud heeringa (räime) ja hüljeste luujäänused tollest ajast viitavad selle protsessi pikaajalisusele. Hilisneoliitilisest perioodist on leitud kultuurkõrreliste õietolmuteri. Enamasti jääb tõsisema teraviljakasvatuse algus siiski hilisematesse ajajärkudessse. Arheoloogilisest materjalist kinnitavad teraviljakasvatust Pronksiaja lõpu nn. Balti- ja Kelti muistsed püsipõllud loomaastikel mitmel pool Põhja-Eestis ja saartel. Esmakordselt leidub Pronksiaja lõpu setetes rukki õietolmu. Arvatakse, et see liik oli alguses umbrohi nisu- ja odrapõldudel, ning alles hiljem, Rauaajal võeti rukis kasutusele iseseisva põllukultuurina. Subatlantikum (2500–0 BP)
Esimese aastatuhande alguses p.Kr. saavutas kuusk Eestis oma teise maksimumi ja intensiivistus taigale iseloomulike loomade sisseränne idast. Kui Kesk- Euroopa ilvese, karu ja põdra populatsioonid kannatasid suurenenud jahipidamise käes, siis Baltimaadel pidasid need vastu tänu idast tulevale täiendusele. Subatlantilise kliimaperioodi teise poole algust, u. 1900–900 aastat tagasi, iseloomustab pehmem merelisem kliima ja avamaastike laienemine. I aastatuhande algusest pärinevad vanimad vikatileiud. Uue kultiveeritud liigina kasvatatakse köietoorainet kanepit . Subatlantikumi nooremas osas (1000–0 BP) omandas taimestik kaasaegse ilme. Esimesed kirjalikud andmed floora liigilisest koosseisust ilmuvad 18. saj. alguses. Märgatavalt suureneb tulnukate ja kultuurist metsistuvate taimede osakaal – uute soontaimeliikide lisandumise kiirus on viimasel kahel sajandil olnud keskmiselt kolm liiki aastas. Umbes 700–800 aastat tagasi sagenesid eriti külmad talved (väike jääaeg). 9. sajandi keskpaigast muutus kliima jälle natuke pehmemaks. Elustiku mitmekesisuse suurenemisel võib eristada kolme märgatavamat liigirikkuse tõusu:
a) Arktilisel kliimaperioodil (13 000 BP) mandijääst vabanenud maismaa koloniseerimine tundra - ja avakoosluste taimedega,
b) Atlantikumi alguses (8000 BP) seoses kliima soojenemise ja merelisemaks muutumisega. Samasse aega jääb Litoriinamere kujunemine, mil soolase merevee sissetungiga suurenes mereelustiku liigirikkus ,
c) Subboreaali keskosas (ca 4000 BP) seoses ulatuslikuma karjakasvatuse ja põllunduse algusega, mil suurenes inimkaaslejate liikide osatähtsus. Viimase liigirikkuse tõusuga käib kaasas mõningate inimpelglike pärismaiste liikide kadumine.
Metsatüübid
Loometsad kasvavad õhukesel huumusrikkal karbonaatsel mullal, mis on kujunenud paealadel või pae murenemisel tekkinud rähal. Põua ajal kuivab selline muld kergesti läbi, kuid kevadel võivad mullad olla liigniisked. Puurinne on hõre, koosneb