Eesti Hotelli- ja
Turismimajanduse Erakool
Toitlustusteenindus TT21
Markus-Eerik Mändmets
Erinevaid
taastumisvahendeid inimese turgutamiseks
Referaat
esmaabis Õpetaja:
Marelle Grünthal-
Drell
Sisukord
Sisukord 2
Töö eesmärk 4
Mineraalainetest eraldi välja: Ca, Mg, Zn, Fe. 4
Füüsikalised taastumisvahendid 5
Saun 5
Sauna liigid 5
Türgi ehk
araabia saun ehk kuumaõhusaun 5
Soome saun 5
Rooma saun 6
Vene saun ehk
leilisaun 6
Iiri saun 6
"
Indiaani saun" ehk higistamistelk 6
Aurusaun 6
Suitsusaun 6
Saunabuss 7
Kümblustünn 7
SPA tünn 7
Infrapunasaun 7
Massaaž 8
Massaaži liigid 8
Aroomteraapia 8
Ayurveda massaaž 8
Heliteraapia - helimassaaž 9
Jaapani massaaž (shindo) 9
Jooga -massaaž 9
Klassikaline massaaž 10
Kupu - ehk vaakummassaaž 10
Lomi Lomi massaaž 10
Lümfimassaaž 11
Masinmassaaž 11
Meemassaaž 11
Tai massaaž 11
Tselluliidimassaaž 12
Tšakra kivimassaaž 12
Vistseraalne massaaž ehk siseelundite massaaž 13
Vesiravi 13
Aeroionisatsioon 13
The
study of ionization of the air has engaged the
thinking of many investigators for
half a century, but the many contradictory statements and publications have repeatedly discouraged and disrupted
work in this field.
Introduction of
improved ion generators and of modern scientific methods of investigation and statistical evaluation have
brought some order into this chaos.
Still , the
lack of standards and unified procedures seriously jeopardizes the
entire field of
aero -ionization. 14
The omnipresent but constantly fluctuating natural
radiation and ionization are
related factors of the
physical universe. Generally, the
individual is aware how subtle the
changes in some atmospheric variables
such as temperature, humidity, or air
movement affect the human body. Less obvious is the relation of the ionization of the atmosphere to the changes in the
soma . Objectives of the
studies to be summarized
here include the determination of how ionized air triggers
these several changes, the mechanisms involved, and their relationship and interaction. 14
Ionization of the air is a natural phenomenon. The ion
density varies according to terrestrial and atmospheric conditions:
radioactivity , barometric
pressure , humidity,
season , time of day, air movement, precipitation, altitude, intensity of
ultra -violet and cosmic radiations, or air pollution. An ion is a molecule or a small group of molecules that become electrically charged when gaining or losing an
electron . The
addition of an electron produces a
negative ion (-)
while loss of an electron converts it to a
positive (+) one.
Nature provides a delicate balance of ions. The relatively low natural ion levels do not
permit systematic evaluation of their biologic properties. A
different medium must be artificially created in laboratory and
clinical experiments to permit such investigations. Only with the help of ion generators capable of producing unipolar ions in controlled
concentrations can this
goal be achieved. In medicine, the main interest centers on the
effects of artificially created, and not on natural ion levels. 14
BIOLOGIC CHANGES 14
Excitation or
violent attraction or ejection of free electrons from the atoms is responsible for many changes of the
target material. It has been found that molecules are
held together stably by means of the chemical bonds
formed through the
sharing of electrons
between neighboring atoms. The explosive loss of an electron disrupts such bonds and converts a stable molecule into energy-
rich radicals which, in their attempt to regain stable electronic configurations, may decompose several
other molecules.1 Still, it is difficult to
explain how an infinitesimally small number of charged molecules among trillions of uncharged
ones can be biologically effective. An
electric charge holds a varied number of molecules together, imparting to
them certain
specific characteristics which are
lost when the charge is removed. Whether similar
action takes
place on the cellular level in
living tissue awaits further
proof and, for the time being, must remain a hypothesis. 14
ION GENERATION 14
Of the many practicable methods of
artificial ion generation, the foremost frequently utilised are radioactive isotopes, high voltage currents, ultraviolet radiation, and charged liquid aerosols. All
offer some advantages and may not always be used interchangeably. The
knowledge of the most effective ion spectrum is still in an embryonic stage.
Good units generate large amounts of small and
intermediate ions in differing proportions and
without a perceptible
increase of undesirable byproducts as ozone and nitrous compounds in
toxic or
even irritating amounts. 15
For experimental work, two separate units for
production of (-) or (+), or one permitting a reversion of polarities with a controlled output in
excess of 100,000 ions per cc. of air, measured at a distance of six
feet , are indispensable. Specially constructed collectors for measuring of ion
velocity , density, and polarity are
essential in investigative and clinical work. 15
Kiirgused 15
Valgusravi 17
Aroomiteraapia 18
Muusikateraapia 19
Soolaravi 20
Taimsed taastumisvahendid 21
Mesi 21
Astelpaju 23
Küüslauk 23
Ravimtaimed 26
Harilik
saialill 28
Teekummel 29
Piparmünt 29
Harilik pärn ehk lõhmus ehk
niinepuu 30
Keemilised taastumisvahendid 32
Vitamiinid 32
Vitamiin A 32
Vitamiin B 33
Vitamiin C 34
Vitamiin D 36
Vitamiin E 37
Mineraalained 38
Ca 38
Mg 40
Zn 41
Fe 43
Töö eesmärk
Töö koosneb 3-st osast:
Füüsikalised taastumisvahendid: saun, massaaž, vesiravi, aeroionisatsioon, kiirgused, valgusravi, aroomi- ja muusikateraapia, soolaravi
Iseloomustada:
mis see on; mis mõjub inimkehale; miks on hea inimesele ja millised
on vastunäidustused ja erinevad liigid välja tuua(kui on )...
Taimsed taastumisvahendid : mesi, astelpaju, küüslauk, ravimtaimed
Iseloomusta: mis
see on; kust saab; mõju ininmekehale; ravimtaimedest 6 kõige enam
levinut või mida sooviksid ise oma kodus hakata kasutama...
Keemilised taastumisvahendid: vitamiinid ja mineraalained
Iseloomusta- Mis
need on, kust saab; millal suureneb vajadus nende järele,milleks
neid (kuhu) vaja on , mis on puuduse tunnused ja kus leidub
...A-B-C-D-E
Mineraalainetest
eraldi välja: Ca,
Mg, Zn, Fe.
Füüsikalised taastumisvahendid
Saun
Saun oli muistsetele eestlastele püha paik. Tänapäeval on saun
saanud värskenduse ja lõõgastumise kohaks. Sauna all mõistetakse
kohta, kus inimesed saavad istuda kuiva või niiske kuumuse käes.
Sauna liike on erinevaid, aga kõige parem on meil saunast ettekujutus saada soome sauna eeskujul. Soome saunas istutakse
tavaliselt üle 80 kraadise temperatuuri käes, mis tekitab
lõõgastumist ja soodustab higistamist. Soome saunas võib leili visata , aga alati ei pea. Saunas on tavaliselt keris , kuhu visatakse kuuma vett õhu niiskuse tõstmiseks ja saunalava, kus istutakse, aga
võib ka lebada. Lisaks saab saunas vihelda. Enamasti on vihaks
kaseviht, samuti kasutatakse, nõgese, kadaka jne vihtasid.
Saunaskäik on tavaliselt sotsiaalne tegevus, kus käimiseks peab
aega varuma. Saunal on väga pikk ajalugu meie kultuuris.
Sauna puhul on kõige olulisemaks mõjuteguriks kuumus, mis paneb higistama . Kuumus soojendab meie nahka mõne millimeetri sügavuselt
ning selle käigus lagunevad naha all aineid, mis higistamise käigus
tulevad naha pinnale. Juhul kui viheldakse, mõjub ka see meie
nahale. Paljud peavad ka enda jahutamist sama oluliseks või vaata,
et olulisemaks, kui sauna laval istumist.
Saun on inimesele hea, kuna aitab astma ja kroonilise bronhiidi puhul. Sauna arvatakse aitavat ka liigeste
haiguste, reumade puhul. Samuti võib saun aidata tavalise külmetuse
puhul süpmptomeid ravida. Saun aitab vastupidavusaladel spordis ,
tõstes plasma ja punaste vereliblede hulka veres, parandab
harjutustele vastupidavust , tõuseb suurim hingamisega sissevõetav
hapniku hulk ning anaeroobse tegevuse edasilükkumine kroonilistes
tingimustes. Saun ravib tihti kroonilist valu paremini, kui nii
mõnigi teine teraapia. Samuti arvatakse olevat mõju selliste asjade
puhul nagu glaukoomi, Sjorgreni sündroomi, kroonilise väsimuse
sündroomi, lapse sünnist taastumise ning ka elustiilist tulevate
haiguste puhul ( diabeet , rasvumise, suitsetamisest põhjustatud
sümptomine jne). On leitud ka, et saun madaldab stressist tulenevate
hormoonide taset, nagu adrenaliin ja noradrenaliin ning tõstab beeta
endorfiinide taset. Pidev sauna kasutamine koos treeninguga puhastb
organeid kemikaalidest, ravimitest jms.
Sauna ei soovitata inimestele, kellel on probleeme ülekuumenemisega.
Lapsed ja vanemad inimesed, kellel on südamega probleeme jms või
inimesed, kes tarbivad alkoholi ja kokaiini on eriti tugevalt
mõjutatud. Pikk viibine saunas võib viia elektrolüütide kaotuseni
kehas. Samuti dehüdratsioon saunas võib viia infarktini
tundlikumatel inimestel. Mitte soovitatav alla kolme kuu vanustega
sauna minna.
Sauna liigid
Türgi
ehk araabia saun ehk kuumaõhusaun
Hamman
(araabia
keeles -
kuumutama) on suur massiivne hoone paljude ruumidega. Siin paiknevad
sooja ja kuuma õhu ruum, kus temperatuur vastavalt 40-50°C.
Temperatuur saavutatakse kuumutatavate veebasseinidega, millest
eraldub õhku sooja ja niiskust. Keha värskendamiseks on mitmeid
jahedamaid ruume , kus soovi korral saab end külma veega üle valada.
Soome
saun
Soome sauna iseloomustab tuhande
aasta pikkune traditsioon ning lihtsus. Õhk saunas on kuum ja kuiv,
lühiajalist niiskust lisatakse leili viskamisega kerisekividele.
Sauna köetakse seni, kuni temperatuur on 65-95°C kraadi ning
astmelisel laval on võimalik valida erinevate temperatuuride vahel.
Peale iga laval käimist võib end kasta jaheda veega või jahutada
värske õhu käes. Soome saun on ette nähtud pikemaajaliseks
lõdvestuseks.
Erineb kõigist teistest
liikidest eelkõige selle poolest, et seda ei köetudki otseselt
kuumaks ning seal polnud võimalik leili visata. Rooma saunades oli
põrandasse ja seinaõõntesse paigaldatud küte. Väljakaevamised
Itaalias Pompeis
on toonud päevavalgele astmelised lavad erinevate
temperatuuritsoonide tarvis. Rajatud olid sooja ja külma vee basseinid , mis viitab sellele, et ka rooma saunas olid tavaks
vahelduvkümblused.
Vene
saun ehk leilisaun
Banja on puust majake nagu
soome saungi. Vene saun köetakse ahjuga maksimaalselt 50°C ja
visatakse siis nii palju leili, et tekivad paksud aurupilved. Soome
saunaga võrreldes on vene saunas jahedam, kuid tunduvalt niiskem.
Saunaskäimise protseduur on aga sarnane. Keha kuumutatakse mitu
korda ja jahutatakse kas külma välisõhu, vee või lumega.
Iiri
saun
Selle sauna liigi arendasid eelmisel
sajandil välja kaks arsti. Erinevus teiste võrreldes on, et
spetsiaalse värske õhu juurdevoolu abil välditakse udupiiskade
teket. Temperatuur on 50-55°C, seega pisut kõrgem kui mõne muu
saunaliigi puhul.
"Indiaani
saun" ehk higistamistelk
Tegemist on hingelise ja
ihulise puhastustseremoonia läbiviimise paigaga . Indiaani kultuuris
"saun- kirik ". Higistamistelk (inglise
keeles sweat
lodge) on mõnede pärimuste järgi
indiaanirahvaste kõige vanem tseremoonia, mida kasutas enamus
hõimusid. Toimub väikeses kuplikujulises telgis. Selle mõnede
pärimuste järgi indiaanirahvaste kõige esimese tseremoonia juures
on ühendatud saun ja kirik.
Istutakse külg-külje kõrval ringis ümber keskele kaevatud augu,
millesse tuuakse lõkkel kuumaks aetud kivid. Telgis luuakse tingimused, mis sarnanevad emaüsaga. Sügava puhastumisprotsessi
soodustamiseks kasutatakse ka palveid ja laule. Higistamistelk aitab
vabastada kogunenud pinged, jätkata elu puhtama ja kergema tundega.
Aurusaun
Kaasaegne aurusaun on sarnane vene
saunaga, sest seda kuumutatakse samuti 40-45°C, köetakse aga
teisiti. Aurukatlas tekitatakse üleküllastatud veeaur, mis
juhitakse torude kaudu saunaruumi, kus ta siis nähtavate pilvedena
hõljub. Aurusaunas on temperatuur poole madalam kui tavalises saunas. Saunalisi ümbritsevad aurupilved on sageli rikastatud eeterlike õlidega. Kõrge õhuniiskuse tõttu võib niisugune
kümblus olla vereringele koormav .
Suitsusaun
Seda on nimetatud ka sauna
algvormiks. Koht, kus sadu aastaid sünnitati lapsi. Lisaks usuti, et
suitsusaunal on raviv toime ning saunas käimine teeb puhtaks nii ihu
kui hinge. Suitsusaunal puudub korsten ja ka vajadus selle järele.
Tavaliselt sauna nurgas asuvat suitsukerist köetakse 4-5 tundi.
Põlemisel tekkiv suits ei välju saunast korstna kaudu, vaid jääb
esialgu ruumi sisse ning siis läheb väljub kas uksest või katuse
suitsuavast. Kerise peale on asetatud pada , kust saab kuuma vett
pesemiseks. Võetakse leili, viheldakse ja pestakse samas ruumis.
Suitsusauna ei minda kütmise ajal, kui see on suitsu täis. Alles
siis kui saun on kuum, söed tuhaks põlenud ning üleliigne suits
välja läinud , suitsu välja ajamiseks visatakse nn.vinguleili ning
siis minnakse lavale ja pesema. Suitsusaunas olles peab meeles pidama , et nõgise seina vastu end ära ei määriks. Muidu võib
juhtuda, et saunast tulles oled mustem, kui sinna minnes.
Saunabuss
Ainulaadne saunabuss on valminud
Eestis, kus erinevalt teistest suguvendadest õdedest saab nautida
sauna ka sõiduajal. Bussi tagaosas asuv lavaruum mahutab korraga 4-5
inimest. Eespool olevas luksuslikus salongis võib sõiduajal kaasa
kulgeda kuni 17 inimest peale bussijuhi. Lisaks on olemas ka
gaasipliit, kraanikauss, WC, teler, DVD mängija, dušš, ligi 800
liitrit vett, mida soendab gaasiboiler jne.
Kümblustünn
Kümblustünnide kodumaa on
Jaapan,
kus kümblemine on olnud sajanditepikkune traditsioon. Legendi järgi
said jaapanlased idee ahvidelt,
kes talvel
kuumaveeallikas
sulistasid. Puidust kümblustünnid on traditsioonilise ümara
kujuga. Erinevate tünnide läbimõõt varieerub 150 ja 250 cm vahel
ning on mõeldud 3-8 inimesele. Kümblustünni saab paigutada
kõikjale, peaasi, et pinnas oleks tasane . Kui tünnis iga paari
kasutamiskorra järel vett vahetada, siis ei pea kasutama mingeid
kemikaale ega filtreerimissüsteemi. Kui tahetakse tünnis kauem vett
sees hoida, on kindlasti vaja hoolitseda vee hügieeni eest.
Kümblustünni saab kasutada aastaringselt .
SPA
tünn
Luksuslik kümblustünn, mida
köetakse gaasiahjuga. Tünni põhjast väljub 6 õhudüüsi, kus
tekkiv mullisüsteem pakub mõnusat massaaži. Olemas ka veealune valgusti , mis vahetab ise värve ja loob pimedas romantilise
õhkkonna. Vee puhastamiseks on tünni sees integreeritud
filtrisüsteem, mis tagab vee puhtuse mitmeks kuuks. Kõigele lisaks
on olemas ka juhtpult, millega saab tööle panna ja peatada vee
alust valgustust, mulle ja vee filtreerimist.
Infrapunasaun
Organismi kuumenemine infrapuna saunas stimuleerib higistamist ja mürkainete eraldumist. Infrapuna
saunas käimist võib vaadelda, kui ühte osa dieedist,
mis viib organismist välja jääkained, programm organismi
süvapuhastuseks. Ühe seansi kestvuseks on 30 minutit temperatuuril
45-50°C. Infrapunalained soojendavad keha 4 cm sügavuselt, kudede
soojenemine kutsub esile loomuliku higierituse. Keha temperatuur
tõuseb kuni 38,5°C , imiteerides loomulikku organismi reaktsiooni
infektsiooni suhtes, sellele lisandub vastutegevus haigust tekitavate
bakterite
ning haiguste vastu. Infrapunasaunas erituvas higis on 80% vett ja
20% tahkeid aineid, selliseid nagu rasv, kolesterool ,
toksiidid, happed . Võrdluseks: Tavalises saunas keha kuumeneb umbes
3-5 mm sügavuselt aga higi sisaldab kusagil 95% vett ja 5 %
tahkeid aineid.
Massaaž
Eestis tegeletakse väga
paljude väga erinevate massaažiliikidega. Mõned on uuemad aga
suurem osa neist on välja kujunenud erinevates kultuurides maakera
eri paigus ning on ennast läbi aegade tõestanud. Eesmärk on neil
siiski üks: parandada inimese enesetunnet , turgutada
immuunsussüsteemi, tasakaalustada närvisüsteemi, viia kehast välja
jääkaineid, parandada ainevahetust ja vähendada lihaspinget ning
selle läbi ka valusid. Meeldiv kontakt massööriga lõõgastab nii
keha kui ka hinge, toob tagasi tervise ja hea tuju.
Massaaži liigid
Aroomteraapia
Aroomteraapia ehk aroomimassaaž ühendab endas klassikalise massaaži kerged pindmised silumisvõtted ja taimede eeterlike õlide raviomadused . Ravi ja salongimassaazina kasutatav meetod võimaldab nii lõõgastumist kui ka väga mitmekesiste haiguste mõjutamist vereringesse imenduvate eeterlike õlide molekulide kaudu. Igal õlil on oma toime nii füüsilisele kehale kui ka hingele : rahustavad, ergutavad, puhastavad. Aroomterapeut selgitab välja kliendile sobivama õli koostise. Aroomteraapia aitab inimesel üle saada tema muredest , vabastab seesmised pinged, mis muidu aja jooksul ka kehale mõjuma hakkaksid ning samuti mõjub aroomimassaaž juba olemasolevatele füüsilistele probleemidele. Eeterlikud õlid püsivad kehas kuni 72 tundi, noorendades sel ajal kudesi ja parandades naha elastsust . Massaaž parandab vereringet, lümfi äravoolu, eemaldab jääkained organismist, mõjub hästi seedimisele, aitab ennetada ja kergendada peavalu, sobib ka unetuse korral, madala ja kõrge vererõhu puhul, soodustab sügavat hingamist, tõstab tuju ja heaolutunnet, stimuleerib immuunsüsteemi.
Ayurveda massaaž
Massaaž- kõige vanem tehnika valu vaigistamiseks, organite formuleerimiseks, kudede taastuseks ja peaaegu kõigi sisemiste kõrvalkallete korrastamiseks. ükski tervendav meetod ei toimi tervikuna ilma massaazita. Ayurveda tõestab selle praktilist kasu. Ayurvedas koosneb inimkeha kolmest olemise toimimisest (tridosha), millede tasakaalus olek tagab täieliku tervise, ebakõlad aga tekitavad haigusi. elujõud, energia (e. prana) jaotub organismis just tänu nende kolme olemuse rahulikule koostoimele. Arvestades massaazi tähtsust, põhinevad kõik tervendavad kursused Keralas terviklikule lähenemisele keha ja teadvuse vahel, ning on tõestanud oma efektiivsust paljude haiguste ravimisel . Ayurveda massaaž on kunst harmoniseerida keha, meelt ja vaimu - taastada tasakaal füüsilisel, mentaalsel ja emotsionaalsel tasandil - ja avada võimalus iseeneslikule tervenemisele. Selline looming avaldub kliendi ja massööri kätevahelise energiavoolu kaudu.
Ayurveda massaaž on mõeldud nii tervetele kui haigetele. esimesel juhul teenib ta tervise säilitamise, teisel juhul tervise taastamise eesmärki. ta on tervise profülaktiline toetaja.
Ayurveda usub, et haigus tekib sisemise tasakaalutuse korral, mis kehtib kolmolemuse (tridosha) vahel. Igasugune tasakaalutus teeb inimese rohkem vastuvõtlikuks erinevatele mõjutustele. Ayurveda massaaž ravib tasakaalustamisega
Heliteraapia - helimassaaž
Helid on üks võimsamaid ravivahendeid ning nende ravivat ja korrastatavat mõju tasakaalu saavutamiseks on kasutatud läbi aegade. Usk helide tervendavasse jõusse on olnud tihedalt seotud arusaamadega haigusest ja tervenemisest. Haiguste ja tervise tagamaade selgemaks saamisel on heliteraapia peamiseks rõhuasetuseks saanud haiguste ennetamine ja tervise edendamine.
Helid ümbritsevad meid igalpool ja mõjutavad olenemata meie tahtest, nii harmoniseerivalt kui ka hävitavalt (näiteks riidlemine ja enamus TV-st tulevaid helisid). Algelementidest on heli seotud eetriga, eeter omakorda loob ruumi. Seega muudab heli ruumi omadusi meis ja meie ümber. Kui kasutada täpselt välja toonitud kõlasid ehk võnkesagedust ja helidele lisada inimese tahe ehk energia, siis toimub tervenemine lihtsalt ja kergelt. Heli loob resonantsi inimorganismiga, tasakaalustades ja puhastades rakke ning rahustades tundeid ja mõtteid. Varasemalt kehasse blokeerunud emotsioonid vallanduvad ning vabanenud energia loob sisemise rahu. Tasakaalustunud seisundis on inimorganism võimeline ennast ise ravima, taastuvad nii keha kui hing.
Helimassaaž, milles kasutatakse tšakrafoni ja helitoru, elavdab inimkeha lihaseid, liigeseid ja siseorganeid ning tugevdab immuunsüsteemi. Helilained puhastavad aurat ja vabastavad rasket energiat. Heli võimaldab blokeerunud energial taas vabalt voolata, taastades sisemist rahu ja tasakaalu. Need toonid on sügavalt lõõgastavad ja noorendavad, ülemhelid aktiveerivad iga aatomi teie kehas. Helimassaaž on kasulik kõigile, sest aeg-ajalt toimub energiakeskustes ehk tšakrates ikka blokeeringuid ja tasakaalust väljumist.
Jaapani massaaž (shindo)
Jaapani massaaž ehk shindo on Jaapanis sündinud uudne ravimeetod , mis ühendab vanu idamaiseid tarkusi kaasaegsete teadmistega inimese anatoomiast ja füsioloogiast. Shindo on töö inimese kehaga , mis hõlmab nii massaaži, venitus - kui lõõgastusharjutusi. Shindo käsitlus inimesest on terviklik, mõjutades inimest nii vaimselt kui füüsiliselt. Shindo sobib igale eale, nii lastele kui ka vanematele inimestele. Eriti efektiivne meetod taastusraviks. Kuna meetodil on tugev ajupoolkerade koostööd toetav mõju, on shindost palu abi eriravi vajavate laste taastusravis. Vanematel inimestel aitab shindo parandada liigeste liikuvust ja vähendada lihasvalusid.
Jooga-massaaž
Jooga pärineb 5000 aasta tagusest Indiast , olles tohutu vaimsete tõdede, füüsiliste oskuste ja filosoofiliste põhimõtete kogu. Jooga põhimõtted on universaalsed ja holistlikud , sobides kõigile ning aidates inimest jõuda tasakaalu ja harmooniani, mis on aluseks heale tervisele.
India jooga on laienenud inspiratsiooniallikana paljudele traditsioonidele Tiibetis, Jaapanis, Hiinas ja Tais . Nendes maades väljakujunenud füüsilised harjutused ja massaažitehnikad ei ole identsed, kuid neid iseloomustab filosoofiline lähedus ja eesmärkide sarnasus.
Jooga massaažiist on välja kujunenud teised, praegu tuntumad massaažiliigid nagu Tai massaaž, Shin-do, Tiibeti - ja ka Hiina Tui-Na massaaž. Jooga massaaži tehakse mugavas riietuses põrandal, massaažimatil. Esialgsel lihaste lõõgastamisel kasutab massöör sujuvat jalataldade survet ning edasi juba käte erinevaid tehnikaid - pigistamisi ja vajutusi - keskendudes pinges tsoonide leidmisele ja eluenergia "prana" virgutamisele energiakanalites. Iga lihase ja liigese töötlusele järgneb nende põhjalik venitus, mis vabastab ka energiablokaadid. Peale lülisamba närvikeskuste ja energiakanalite töötlemist tehakse venitus ka lülisambale. Nii liigeseid kui energiakanaleid on võimalik optimaalselt venitada vaid piisava lõdvestumise ja toetava hingamise kaudu. Massaaži rütmiline teostus tulenebki masseeritava hingamisrütmist, millega massöör viib sünkrooni enda hingamise ning ka kõik vajutused ja venitused, saavutades nii kliendi hingamise aeglustumise ja viies keha puhkereziimi.
Klassikaline massaaž
Klassikaline massaaž on traditsiooniline ja levinud massaažiliik, mis baseerub rootsi massaažil. Seda tehakse nii õlidega, kui ka kuivalt . Ravimassaaži võib teha vastavalt soovile ja vajadusele, kas üksikutele kehaosadele või kogu kehale.
Massaaži peaeesmärk on parandada kudede hapnikuga varustatust ja eemaldada organismist toksiine , seega kiirendada ainevahetust, taastada kaotsiläinud energiat, korrigeerida lihastoonust. Toime on vastavalt kasutatud võtetele kas lõõgastav või toonust tõstev. Klassikalise massaaži tehnikad sisaldavad endas silitamisi, naha ja naha-aluskoe hõõrumisi, lihaste muljumist, vibratsiooni ja erinevaid kergeid löögilisi võtteid. Peale massaaži on soovitav juua ravimteed või mineraalvett ning paar tundi mitte süüa.
Kupu- ehk vaakummassaaž
Kupumassaaž on massaažiliik, kus kasutatakse erinevast materjalist (kumm, silikoon , klaas ja savi) valmistatud ja erineva suurusega kuppe. Kupumassaaži tehakse lihastele, liigestele ja punktmassaažina. Massaaži eripäraks on kuppude abil tekitatav vaakum , mis saavutatakse kuppe kehapinnale asetades. Kupumassaaž kombineeritakse klassikalise massaažiga. Selleks kasutatakse erineva suurusega kummist kuppe. Masseeriv efekt saavutatakse kupu abil tekitatava vaakumiga. Kupp imeb endasse hulgaliselt pehmeid kudesid , lihaseid ja nahka nii vertikaal - kui ka horisontaalsuunas. Selle tulemusena saab kudesid intensiivsemalt töödelda, organismi lümfi- ja vereringet ning ainevahetusprotsesse parandada. Vaakum vähendab lihaspingeid, trimmib nahka ja puhastab poore. Parandab naha funktsionaalset aktiivsust, siseorganite tööd ja verevarustust , puhastab nahka, tõstab naha kaitse- ja regeneratsioonivõimet ning akupunktuuripunktide reaktsioone. Eriti hea vahend kopsuhaiguste raviks.
Lomi Lomi massaaž
Hawaii Lomi Lomi väelist ja tervendava toimega massaaži tuntakse kui pühade ja auväärsete traditsioonide kandjat läbi sajandite ning antakse edasi põlvest põlve.
Pealaest jalataldadeni ulatuvate rütmilised puudutused juhatavad energiavoogu sinu kehas leidmaks parimat teed sinu omaenese energiavoolus läbi tšakrate ja meridiaanide . Energia õrn vaba voog ühendab sind kõrgemate, tervendavate vibratsioonidega leidmaks loomulikku tasakaalu. Vabanemine vanast energiast, toitumine uuenenud energiast ja motivatsioon minna kaasa küllusliku rahu ja vaikuse voogamisega sinus.
Me kõik ihkame leevendust ja vabanemist nii tüütust füüsilisest, mentaalsest kui ka emotsionaalsest valust ning pingetest. Soovime tunda end noorenenuna, täis inspiratsiooni ja püsida kõrgendatud meeleolus. Seda kõike pakub Lomi Lomi massaaž, sest ta on sügavalt ühendatud hingamisega ja tähelepanu fokuseerimisega enese tervendavatele võimetele.
Inimeselt inimesele antavate puudutuste teraapiline efekt on tuntud ja Lomi Lomi massaž on eriline kogemus. Selle nimetus Hawaiil on „armastuse vool kätest!“
Andja ja vastuvõtja toimivad koos: aloha kanal avaneb sinus ja laseb sul nautida tasast tänulikkust olemise rõõmus. Tee enesele see armastav Aloha kingitus.
Lümfimassaaž
Lümfisoonte ja lümfisõlmede ülesanded on arstiteaduslikult selgitanud 1930. aastal taanlane Thomas Barthold oma väitekirjas - lümfisoonestik eemaldab organismist jääkaineid.
Lümfimassaaž mõjutab lümfiringe kaudu vere-, lümfi- ja sidekoevedelikke. Ergutab organismi puhastustööd, stimuleerides lümfivedeliku voolamist lümfiteedes. Teraapia on eriti sobilik neile, kellel on lümfiringe häired, tursed ja vedelikupeetus. Lümfide mõjutamine ei ole valulik , see on õrnalt sooritatav ravimassaaž
Masinmassaaž
Tänapäeva tehnika ja teaduse areng on teinud võimalikuks asendada ja täiendada inimese tegevust erinevatel aladel. Masinmassaaž on kindlasti paljudele esimesel hetkel võõrastav ja hirmutav. Kas saab masin inimese kehale head teha? Saab küll, sest aparaadid on üldjuhul töötatud välja aastatepikkuste uurimustööde käigus, mis on hõlmanud meditsiinilist poolt, loodusravi põhimõtteid ja turvalise kasutamise nõudeid. Masinmassaaž annab võimaluse lõõgastuda, nautida oma keha ning mõelda oma mõtteid ilma teise inimese juuresolekuta
Meemassaaž
Meemassaaži on kasutatud nii Aasias kui Venemaal juba ammustel aegadel . Meemassaaž parandab verevarustust ja maandab lihaspinget, mis tekib jääkainete kogunemisest. Vere ja lümfiringe kaudu aitab see väljutada organismist jääkaineid, stimuleerib naha aluskoe ja verevarustuse tööd. Meemassaaž aitab tõhusalt võidelda tselluliidiga ja puhastab nahapoore. Mett kasutatakse kleepainena, mille abil on võimalik organismist eemaldada “saastunud” energiat. Massaaži toimel puhastuvad energiakanalid ja energia hakkab neis jälle vabalt voolama, paraneb vereringe naha aluskihtides ja lihastes. Mesi seob mürke ja kiirendab nende väljaviimist organismist
Tai massaaž
Tai massaaž on rahulik, hingamise rütmis teostatav massaaž, mis parandab lihaste elastsust, liigeste liikuvust ja vabastab vaimsest pingest. Põhja-Tai traditsiooniline ravimassaaž töötab aeglase , meditatiivse vajutustehnikaga terviklikult läbi kogu keha. Kehas ja selle välises energiakehas on umbes 72000 punkti ning tai massaažis keskendutakse neist kümnele punktile. See on piisav kogu keha energia, lihaste ja siseorganite tasakaalu taastamiseks.
Tehakse palju mitmesuguste jooga-positsioonide laadseid venitusvõtteid, jooga hingamistehnikat ja meditatsiooni. Iga vajutus kestab ühe väljahingamise aja. Massöör kasutab ära ka omaenda keharaskust. Lisaks täiskäe ja sõrmede vajutustele kasutatakse ka jalgu , põlvi ja küünarnukke. Tehakse matil läbi naturaalkiust vaba lõikega spordiriiete.
Tselluliidimassaaž
Tselluliidi vähendamiseks on põhiliselt kasutusel kaks erinevat meetodit: tselluliidimassaaž ja LPG endermoloogiline ravi.
Tselluliidimassaaz. Probleemset piirkonda masseeritakse, kasutada võib erinevaid vahendeid: eeterlikke õlisid, spetsiaalseid tselluliidikreeme, looduslikke tselluliidivähendajaid: mesi, merevetikad, kummikupud. Selleks, et massaažitulemused oleksid tõhusamad, saab ka ise kaasa aidata. Liikumine, tervislik toiduvalik ning igapäevane kuivharjamine aitavad kaasa massaažitulemuste püsimisele ning aitavad vältida rasvaladestuste teket. Loobuda tuleks kohvist ja alkoholist ning liigsest magusa ja rasvase söömisest. Iga päev juua piisavas koguses vett (1,5-2 liitrit), on leitud, et ka roheline tee aitab tselluliidi vastu, sest viib tõhusalt jääkaineid välja. Linaseemneõli tarvitamine koos kohupiimaga aitab kehast nn. halbu rasvu välja viia.
LPG endermoloogiline ravi. Endermoloogilist hooldust tehakse aparaadi abil, mis kujutab endast vaakumvooliku külge kinnitatud kaherullilist masseerijat, millega efektiivselt töödeldakse nahka ja nahaaluskudet: otsikuga tõstetakse nahk kõrgemale ja töödeldakse nahaaluskudet, vabastades seal olevad lümfiteed, mis on kokku surutud rasvarakkude ja neid ümbritsevate jääkainete poolt. Jääkained liiguvad protseduuri tulemusel vabanenud lümfiteid mööda verre ja jõuavad läbi neerude uriini, väljudes organismist. LPG massaazhi abil paraneb kudede üldine ainevahetus , aktiviseerub lipolüüs, kiireneb lümfiringe. LPG masaazhi käigus mõjutatakse närvisüsteemi- ja vereringe punkte, tänu millele väheneb jalgade külmetamine, paraneb uni, langeb psühhoemotsionaalne pinge. Seedimine paraneb ainevahetuse kiirenemise tõttu, liigestesse ladestunud soolad hakkavad lahustuma
Tšakra kivimassaaž
Kivimassaaž ( geotermiline teraapia, tsakra kivimassaaž, laavakivimassaaz - heal lapsel mitu nime) on tuntud juba aastatuhandeid. Tema mõju põhineb erinevate looduslike tehnikate kombinatsioonil. Laavakivid, mida kasutatakse, kannavad endas tule ja maa jõudu, vesi on neid lihvinud, päike on jätnud neisse oma energiat. Kivid soojendatakse enne kasutamist, nii ärkab nendes asuv ürgne jõud. Laavakivid on tänu oma suurele rauasisaldusele väga hea soojusmahtuvusega. Raviviis tugineb India terviseõpetusele. Protseduuris on ühendatud energiakeskuste ehk tšakrate kivi- ja käsimassaaž ning tšakrate mõjutamine poolvääriskividega. Kehal asuvatele tsakratele asetatakse eelnevalt soojendatud laavakivid, iga tšakra ehk organismi energiakeskus on seotud konkreetse organsüsteemi, sisenõristusnäärmete ja emotsioonidega. Emotsioonid võivad mõjutada tšakraid ning nende kaudu vastava organi energiaringlust sellisel määral, et tervisehäire võib füüsiliselt välja lüüa.
Vistseraalne massaaž ehk siseelundite massaaž
Vistseraal- ehk siseelundite spetsiifiline ravimassaaž on suunatud otseselt kõhuõõne elundite ainevahetuse parandamisele, kuna inimkeha tavapärase vertikaalse asendi tõttu elundeid paigal hoidvad sidemed venivad ja verevarustus halveneb.
Siseelundite massaaž:
- annab hea võimaluse teha tõhusamalt klassikalist massaaži
- annab ka teadmised-oskused teostada kõhumassaaži ja diagnostikat iseseisva massaažiliigina.
Vistseraalne massaaž avab täiesti uue nägemuse inimeste haigestumistest ja häirete edasikandumistest teistesse organitesse.
Vesiravi
Vesiravi ehk
hüdroteraapia on lihtsalt kasutatav ja tõhus teraapiameetod.
Vesiravi saab teha kodustes tingimustes aga samuti on ta efektiivne
taastusravis ja SPA-des kasutatav teraapiviis. Sooja vanni võib
endale igaüks lubada, vanni mõju tõhusamaks muutmisel kasutatakse
erinevaid lisandeid; vanniõli, meresool, spetsiaalsed lisandid, piim
jne., efektiivsust tõstab masseerimine veejugadega ning mullivanni
puhul ka õhumullide masseeriv toime.
Vesiravi
alla kuuluvad ka erinevad duššid (dušš on oma olemuselt mitu
korda tõhusam kui vann , näiteks programmdušš ehk Vichy dušš on
suurepärane terapeutilise vesimassaaži läbiviimiseks. Kui vesiravi
vanniprotseduuride ajal on keha veekeskonnas, siis Vichy dušši
masseerivad, erineva surve ja kiirusega joad langevad ülalt
kehale); Charcot dušš ehk jugadušš (tugeva, suunatava 2-3
atm survega veejoaga tehtav massaaž püsti seisvale inimesele);
hüdromassaaž (veealune duššmassaaž), süsihappegaasivann
(kihisev, stimuleeriva toimega vann mõjub ergutavalt ainevahetusele
ja vereringele) jne. Samuti kuuluvad vesiravi alla mähised ja
kompressid. Vesiravi sobib suurepäraselt kasutamiseks koos teistev
erinevate teraapiameetoditega, nt. massaaž, sest soe vesi pehmendab
lihaseid ning loob suurepärased eeldused tulemuslikuks
protseduuriks.
Aeroionisatsioon
Controlled use of negative ion emitters has proved
to benefit individuals suffering from air-borne allergies of the upper respiratory tract . If properly harnessed, controlled, and
utilized, ionized air may become a valuable adjunct to other established methods of treatment in a number of disease states.
The
study of ionization of the air has engaged the thinking of many
investigators for half a century, but the many contradictory
statements and publications have repeatedly discouraged and disrupted
work in this field. Introduction of improved ion generators and of
modern scientific methods of investigation and statistical evaluation
have brought some order into this chaos. Still, the lack of standards
and unified procedures seriously jeopardizes the entire field of
aero-ionization.
The
omnipresent but constantly fluctuating natural radiation and
ionization are related factors of the physical universe. Generally,
the individual is aware how subtle the changes in some atmospheric
variables such as temperature, humidity, or air movement affect the
human body. Less obvious is the relation of the ionization of the
atmosphere to the changes in the soma. Objectives of the studies to
be summarized here include the determination of how ionized air
triggers these several changes, the mechanisms involved, and their
relationship and interaction.
Ionization
of the air is a natural phenomenon. The ion density varies according
to terrestrial and atmospheric conditions: radioactivity, barometric
pressure, humidity, season, time of day, air movement, precipitation,
altitude, intensity of ultra-violet and cosmic radiations, or air
pollution. An ion is a molecule or a small group of molecules that
become electrically charged when gaining or losing an electron. The
addition of an electron produces a negative ion (-) while loss of an
electron converts it to a positive (+) one. Nature provides a
delicate balance of ions. The relatively low natural ion levels do
not permit systematic evaluation of their biologic properties. A
different medium must be artificially created in laboratory and
clinical experiments to permit such investigations. Only with the
help of ion generators capable of producing unipolar ions in
controlled concentrations can this goal be achieved. In medicine, the
main interest centers on the effects of artificially created, and not
on natural ion levels.
BIOLOGIC
CHANGES
Excitation
or violent attraction or ejection of free electrons from the atoms is
responsible for many changes of the target material. It has been
found that molecules are held together stably by means of the
chemical bonds formed through the sharing of electrons between
neighboring atoms. The explosive loss of an electron disrupts such
bonds and converts a stable molecule into energy-rich radicals which,
in their attempt to regain stable electronic configurations, may
decompose several other molecules.1 Still, it is difficult to explain
how an infinitesimally small number of charged molecules among
trillions of uncharged ones can be biologically effective. An
electric charge holds a varied number of molecules together,
imparting to them certain specific characteristics which are lost
when the charge is removed. Whether similar action takes place on the
cellular level in living tissue awaits further proof and, for the
time being, must remain a hypothesis.
ION
GENERATION
Of
the many practicable methods of artificial ion generation, the
foremost frequently utilised are radioactive isotopes, high voltage
currents, ultraviolet radiation, and charged liquid aerosols. All
offer some advantages and may not always be used interchangeably. The
knowledge of the most effective ion spectrum is still in an embryonic
stage. Good units generate large amounts of small and intermediate
ions in differing proportions and without a perceptible increase of
undesirable byproducts as ozone and nitrous compounds in toxic or
even irritating amounts.
For
experimental work, two separate units for production of (-) or (+),
or one permitting a reversion of polarities with a controlled output
in excess of 100,000 ions per cc. of air, measured at a distance of
six feet, are indispensable. Specially constructed collectors for
measuring of ion velocity, density, and polarity are essential in
investigative and clinical work.
CONCLUSIONS
In
addition to the above , slowly accumulating evidence points to the
presence, chemical in nature, of infinitesimally small amounts of
atmospheric by-products of the released electrical energies. What part the charged aerosols and traces of nitrous compounds may play in
the artificial ionization of the air remains a matter of conjecture.
Many other facets of aero-ionization must be notes before a
successful duplication of all experiments can be expected . These
include standardization of ion generators, development of identical
ion spectra, further study of the microclimatic agents and their
relation to ionization, and uniform dosages and techniques of
application including grounding of the patients.
In
addition, individual tolerance, resistance , or sensitivity to
atmospheric electricity points to the existence of a constitutional factor . Age and state of health play an important role ; children ,
oldsters, and persons suffering from certain diseases seem to be more
sensitive to artificially produced, unipolar space charges.
A
blood pressure reducing quality of (-), as claimed by many foreign sources , could not be confirmed by investigators in this country .
Negative results of other investigators discouraged them from further
studies of asthma, unfortunately , they neglected to state the type of
chronic asthma which they attempted to influence in an asymptomatic
stage. Another paper reporting the findings of an unsuccessful approach will be forthcoming soon.
Kiirgused
Ioniseerival kiirgusel on meditsiinis kaks väga
erinevat kasutusala – diagnostika ja ravi. Mõlemal juhul tuleb
lähtuda patsiendi huvidest ja alati tuleb järgida kiirguskaitse printsiipi – saadav kasu peab ületama võimaliku riski.
Õigustamise printsiipi käsitlesime peatükis 6. Enamik inimesi on
oma elu jooksul kokku puutunud röntgenuuringuga, mis aitab arstil
diagnoosida haigust või tuvastada trauma iseloomu. Palju harvem
kasutatakse diagnostikas radionukliidide manustamist patsiendile, et
väljaspool keha asuvate andurite abil teha kindlaks, kuidas elundid töötavad. Kui muul viisil pole võimalik diagnoosi määrata
kasutavad arstid mõlemat tüüpi protseduure. Kiirgusdoosid on
tavaliselt väikesed, ehkki teatud protseduurides võivad need olla
üsna suured. Palju suuremaid doose on vaja kasutada eluohtlike haiguste või elundite talitushäirete raviks, vahel kombineeritakse
kiiritamist teiste ravivõtetega. Haiget kehaosa võib mõjutada
radioaktiivse kiirega või patsiendile manustada üsna kõrge
aktiivsusega radionukliide. Röntgenkiirte kasutamist patsientide
uurimiseks nimetatakse röntgendiagnostikaks ja diagnoosiks või
teraapiaks ette nähtud radionukliide sisaldavate medikamentide
kasutamist nimetatakse tuumameditsiiniks. Protseduure, kus
patsientide raviks kasutatakse kiiritamist, nimetatakse
kiiritusraviks.
Röntgendiagnostika
Tavalises röntgenuuringus läbib seadmest tulev
kiirgus patsiendi keha. Röntgenkiired läbivad lihaseid ja luid erinevalt ning tekitavad keha siseehituse kujutise fotofi lmile.
Sageli on võimalik kujutist jäädvustada ja töödelda ka elektrooniliselt . Nende kujutiste abil saadava info väärtus
selgitab, miks arenenud maades teevad arstid aastas inimese kohta
vähemalt ühe röntgendiagnostika. Kehaosad , mida kõige sagedamini
uuritakse, on rindkere , jäsemed ja hambad, millest igaüks eraldi
võetuna moodustab uuringute kogusummast 25 protsenti. Doosid on üsna
väikesed – näiteks umbes 0,1 mSv rindkere uuringu korral. Muude
uuringute – nagu selgroo alaosa – efektiivdoosid on suuremad,
sest kiirguse suhtes tundlikumad elundid ja koed saavad seda rohkem.
Soolestiku alaosa uurimisel , kus kasutatakse baariumklistiiri, on efektiivdoos märkimisväärselt suur, umbes 6 mSv, kuid sellised
uuringud moodustavad kogusummast ainult ligikaudu ühe protsendi.
Kompuutertomograafi a (KT) kasutamine on viimastel aastatel oluliselt
sagenenud ja jõudnud tasemele, kus arenenud riikides moodustavad KT
skaneeringud umbes 5 protsenti kõikidest kiirgusdiagnostika
protseduuridest. Selle meetodi puhul pöörleb lehvikukujuline
röntgenkiirte kimp ümber patsiendi ja registreeritakse vastasküljel
asuva andurite rea poolt. Arvuti koostab patsiendist lõigu- või
sektorikujulise läbiva kujutise, mis võimaldab saada
kõrgetasemelist diagnostilist informatsiooni. Siiski tuleb
arvestada, et KT puhul võivad doosid olla suurusjärgu võrra või
veelgi suuremad kui tavalises röntgendiagnostikas. KT uuringud
suurendavad oluliselt meditsiinilise diagnostika käigus saadud
kollektiivdoosi ja mõnes riigis ulatub see kuni 40 protsendini
kogudoosist. Soolestiku alaosa uurimine annab 10 protsenti kogu
kollektiivdoosist ja rindkere uurimine umbes ühe protsendi. Need
arvud näitavad selgelt, et mõned suhteliselt harva kasutatavad
protseduurid võivad anda elanikkonnale kaugelt suurema doosi kui
tavalisemad uuringud. Seepärast KT ei kasutata, kui tavalisest röntgenuuringust piisab diagnoosi määramiseks. Diagnostilised
protseduurid, mille käigus saadakse kõige suuremaid doose, on
siiski sekkuva radioloogia protseduurid. See tähendab, et arst viib
protseduuri läbi patsiendi kehas, rakendades röntgenkiiritamist
seeriaviisiliselt, et „vaadata patsiendi sisse“ reaalajas . See
võimaldab siseelundite puhul viia protseduuri läbi ilma kirurgilise operatsioonita, mis oleks muidu ainus võimalus elundi juurde
pääsemiseks. Peab aga märkima, et selliste protseduuride käigus
võivad patsiendid saada doose vahemikus 10-100 mSv ja kui ei
rakendata hoolikat abivahendeid või kontrolli, võivad sama suuri
doose saada ka kirurgid. Mõnel taolisel juhul on protseduuride
doosid olnud piisavalt kõrged, et kutsuda nii patsientidel kui
kirurgidel esile deterministlikke tagajärgi.
Tuumameditsiin
Tuumameditsiini diagnostilise protseduuri korral
antakse patsiendile radionukliide sisaldavat ainet ehk medikamenti,
mida uuritav kude või organ omandab eelisjärjekorras. Medikamenti
manustatakse süstimise, allaneelamise või sissehingamise teel.
Manustatav radionukliid eraldab gammakiiri. Enamasti kasutatakse
diagnostilistes protseduurides radionukliidi tehneetsium-99m, mille poolestusaeg on 6 tundi ja eraldatavate gammakiirte energia 0,14 MeV.
Seda radionukliidi on haiglas lihtne valmistada ning ta seondub kergesti mitmesuguste kandeainetega. Selleks, et uurida, kuidas
elundid ja koed käituvad ja kui kiiresti radionukliid liigub, on
vaja eriandurit. Tehneetsiumi uuringutel saadud individuaaldoosid on
võrreldavad kiirgusdiagnostika doosidega. Tuumameditsiini
kollektiivdoos on siiski rohkem kui suurusjärgu võrra madalam, sest
protseduuride arv on palju väiksem. Kui radionukliide kasutatakse
pigem raviks kui diagnoosimiseks, puutub patsient kokku palju suurema
aktiivsusega ja sihtkoed või elundid saavad palju kõrgemaid doose.
Kilpnäärme ületalitluse – hüpertüroiismi ravi on arvatavasti
kõige levinum raviprotseduur, milles kasutatakse radionukliidi jood -131. Ehkki selistes protseduurides kasutatavatel
radionukliididel on lühike poolestusaeg, peavad meedikud arvestama
sellega, et aktiivsus jääb radionukliide saanud patsiendi kehasse
ka mõneks ajaks pärast protseduuri lõppu. Eriti peab seda
arvestama pärast raviprotseduuri, kui on vaja otsustada, kas
patsiendi võib haiglast välja lubada. Mõnikord on vajalik
teavitada ka patsiendi perekonda ja sõpru, et nad võtaksid
kasutusele kaitseabinõud jääkaktiivsusest tingitud juhusliku
kiirguse vältimiseks.
Kiiritusravi
Kiiritusravi kasutatakse vähi raviks või
vähemalt kõige piinavamate sümptomite leevendamiseks, tappes
kiirgusega vähirakke. Kõrge energiaga röntgenkiirte kimp,
gammakiired või elektronid, suunatakse haigele koele, põhjustades
suur doos ning samal ajal säästes ümbritsevat tervet kude. Kui kasvaja asub sügaval kehas, suunatakse kiirtekimp sellele mitmest suunast , et vältida juhuslikku kahjustust. Teine ravivõte, mida
mõne vähi puhul kasutatakse, on brahhüteraapia.
Kuna kiiritusravi doosid on kõrged, kasutatakse seda vaid juhul, kui
paranemisväljavaade on hea ja teised meetodid ei annaks nii tõhusat
tulemust. Ehkki kiiritusravi võib esialgse vähi välja ravida, võib
see ka tekitada vähki teistes kudedes või kahjulikke pärilikke
mõjusid järgmistes põlvkondades. Siiski on enamik kiirgusravi
saavatest inimestest laste soetamise east väljas ja liiga vanad, et
hiljem avalduvad vähid saaksid tekkida. Niisiis on kiiritusravi
eesmärk maksimeerida ravi tõhusust ja samal ajal minimeerida
kahjulikke kõrvalmõjusid. Kasvajate puhul on vajalik kasutada
kümnete greide suurusi doose, et tulemuslikult vähirakke tappa.
Kudedele määratud doosid on tavaliselt vahemikus 20– 60 Gy. Ravi
tuleb väga hoolikalt ja täpselt planeerida – liiga suurte või
väikeste dooside tagajärjeks võib olla puudulik ravi või
soovimatud kõrvalmõjud. Seadmete ülespanekul ja kasutamisel on
vaja rangelt jälgida nõuetekohase kvaliteedi tagamist. Kui seda ei
tehta, võivad tagajärjed olla tõsised: 1996. aastal Costa Ricas
sai valesti kalibreeritud kiirgusteraapia tagajärjel üle 100
patsiendi kõrgemaid doose kui vaja, mis lõppes paljudel juhtudel
surma või raske vigastusega. 2001. aastal avastati Panamas, et
häired andmete sisestamisel ravi planeerimissüsteemi viisid 28
patsiendi ülekiiritamiseni, põhjustades mitme inimese surma.
Valgusravi
Päikesevalguse parandavat efekti on märganud meist kõik. Leevenduvad ju paljud nahahaigused just päikese käes, vallanduvad aga vastupidi valgusvaesel sügis-talve-kevade perioodil. Arvatakse, et inimene peaks oma elust vähemalt iga päev üks tunnike viibima päikese käes, et püsida terve. Valgusravi liike on mitmeid ning seega ei tasu valgusravi all mõista vaid üht tüüpi valgusravi.
UVB teraapia on olnud haiglates ja kliinikutes standardravi juba aastatest 1920, mil ta Mayo Kliinikus avastati.UVB teraapia on kiiritusvaba ravimeetod, mis mõistlike dooside juures ei kahjusta nahka ega nahaaluseid kudesid, samuti pole negatiivseid kõrvalmõjusid (nt. nahavähk, siseorganite kahjustused (maks, neerud ), paistetus, lõhn, valu, veritsus , kleepuvus, naha õhenemine jms). UVB kiirgusel on inimesele mitmeid positiivseid efekte : parandab immuunsüsteemi, stimuleerib naha loomulikke protsesse, on stressi alandava toimega, parandab vereringet jne. Eriti efektiivne nahahaiguste (psoriaas, vitiliigo , dermatiit jne.) ravil.
SAD (Seasonal Affective Disorder ) valgusravi - päevavalgusteraapia talvemasenduse ennetamiseks ja leevendamiseks. Sessoondepressioon on levinud just päikesevaestel maadel . Talvel on päevad lühemad ning päikest ja valgust vähem. See ongi üks peamisi tegureid talvemasenduse taga. Raviks kasutatakse spetsiaalseid päevavalgust imiteerivaid lampe .
Akne valgusravi punase ja sinise valgusega. Sinine valgus ( lainepikkus 415nm) on antibakteriaalse toimega. See tungib komedoone ja põletikku tekitavatesse bakteritesse ning aeglustab ja ennetab nende paljunemist pumbates välja väikeseid molekule nimega porfüriin. Eksponeerides porfüriine valguse kindla lainepikkusega, toodavad need vabu radikaale, mis bakterid tapavad.Punane valgus (lainepikkus 660nm) vabastab tsütokineesi, mis stimuliseerib fibroplasti vohamist ja kasvufaktorite tootlikkust. Seega mõjutab põletikulist protsessi, paranemist ja lõppkokkuvõttes haavade paranemist loomulikul viisil, arme tekitamata.
Infrapuna soojusteraapia valude leevendamiseks. Päiksekiirgus, mis meid suvel soojendab, on infrapunane lainepikkus. Sel puudub ultraviolettkiirgusele omane päevitust tekitav toime. Talvel saame infrapunast edukalt kasutatada külmetushaiguste ja liiges -, lihasvalude leevendamiseks. Soojusteraapia oli hinnatud ravimeetod juba iidsetest aegadest .
Aroomiteraapia
Mis on eeterlikud õlid? Eeterlikud
õlid on naturaalsed, kontsentreeritud taimeekstraktid, mis on
veeauruga destilleeritud või pressitud värsketest taimedest .
Näiteks GoodKaarma seepides on samuti hulgaliselt kõrge
kvaliteediga (100% puhtaid) eeterlikke õlisid. Eeterlikud õlid
mõjutavad emotsioone ja mõtteid lõhnataju kaudu, vallandades
biokeemilise reaktsiooni limbilises süsteemis – see on aju
regioon, mis on ühenduses emotsioonide, mälu formatsiooni ja
motivatsiooniga. Õlide mõju inimese meeleolule ja mõtetele võib
olla vaevumärgatav või tugev, see oleneb paljudest asjaoludest -
nagu dieet , inimese tundlikus , tema ümbrus jne. Lõhn on ju meie
kõige otsesem ja võimsam taju, ta on mitmete inimese kõige
põhilisemate reaktsioonide ja funktsioonide alustalaks. Eeterlike
õlide laiaulatuslikud vaimsed, emotsionaalsed ja füüsilised rakendused vormivadki aroomiteraapia teaduse.
Aroomiteraapia on kunst , esteetiline ravikunst, mis kasutab aromaatsete taimede ja puude erinevatest osadest ekstraheeritud
lenduvaid eeterlike õlisid keha tervise ja vaimu selguse eest
hoolitsemisel. Aroomiteraapiat võib kunsti mõttes kirjeldada kui loovat . Seda sellepärast, et aroomiteraapiaga ravija osavus sõltub
tema võimest välja võluda imetlusväärseid aroome, segades
taimeõlisid ja lõhnaekstrakte.
Aroomiteraapia ajaloost Aroomiteraapia
tegelik päritolu on haihtunud aegade hämarusse. Ajaloo alguseset on
inimesi aromaatsete taimede võimuga lummatud ja müstifitseeritud.
Kuigi sõna aroomiteraapia mõtles välja 1920. aastatel René
Gattefossé, tuleb pöörata ajalooratast aroomiteraapiat uurides
maailma loomise aegadesse tagasi. Meie esivanemad olid varustatud
kõrgelt arenenud haistmise ja intuitsiooniga, nad suutsid eraldada
mürgised taimed ravimtaimedest. Avastades söödavaid taimi ja ka
ravimtaimi, tegid meie eelkäijad kindlaks midagi veel huvitavamat:
teatud aromaatsed taimed, kui neid tules põletada, põhjustavad
teadvuse oleku muutusi. Tehti kindlaks, et mõned aroomid muutsid
inimese unisemaks, teised tõstsid jällegi meeleolu. Kõige
väärtuslikumad põhjustasid müstilisi või psüühilisi kogemusi.
Need olid väga hinnatud ja neid põletasid preestrid ja preestrinnad
ainult maagiliste usutalituste ajal, jumalate meeleheaks või
ravieesmärkidel. Sellest ajast, kui ravimine ja religioon olid
tihedalt seotud, sai haigete inimeste suitsutamine (kurjade vaimude väljaajamine) kõige varasemaks ravimeetodiks. Aromaatsete
ainete, nagu viiruk, mürr, kadakas ja küpress, hunnikuid põletati
linnaväljakutel tähtsate pidustuste ajal, puhastamaks õhku ja
võimaldamaks tavalisel inimesel nautida aromaatse suitsu
sissehingamist. Vanas Hiinas kasutati ravimtaimi koos nõelravi ja
massaazhga, ravimaks suurt hulka haigusi.
Kuidas
aroomiteraapia toimib? Aroomiteraapia
mõjutab vähemalt kaht tasandit samaaegselt: füüsilist ja
emotsionaalset, sinna võime me ise lisada veel ühe tasandi -
hingelise. Aroomiteraapial on mitu erinevat toimeviisi:
1.
Naha kaudu imendumine .
Nahk on võimeline imama eeterlike õlisid, difundeerides neid peente
kapillaarveresoonte (asuvad naha all) kaudu üldisesse vereringesse.
Kui nahk on terve kulub vaid mõni minut molekuli imendumiseks. Kui
nahk on haiglaselt vererohke või on seal palju nahaalust rasva,
kulub selleks palju rohkem aega.
2. Kopsu
kaudu imendumine.
Sissehingatuna jõuavad eeterlike õlide aroomimolekulid kopsu, kust
nad difundeeruvad kopsualveoolide kaudu ümberkaudsetesse
verekapillaaridesse ja leiavad oma tee peamistesse veresoontesse.
Seal nad ringlevad ja avaldavad ravitoimet.
Aroomid stressi vastu.
Aroomid
mõjuvad meile vahetult haistmismeele kaudu, seetõttu on nende mõju
sügav ning sageli teadvustamata . Lõhnaasjatundjad väidavad isegi,
et parfüümist võib kujuneda universaalne keel - selline, mis omab
positiivset mõju psüühikale. Inimese võime lõhnu eristada on
piiratud, kuid lõhnamälu on see-eest haruldaselt hea. On
täheldatud, et tööruumide meeldiv aroom tõstab töötajate
enesekindlust ja võimekusetunnet ning soodustab eesmärkide
saavutamist. Meeldivast aroomist on abi ka läbirääkimistel -
parandab meeleolu ja vastuolude puhul on kergem kompromisse leida.
Stressi, väsimuse, ängistuse puhul on eeterlike õlide abil
võimalik oma enesetunnet parandada mitmel moel:
1. Aroomide
sissehingamine.Selleks
kasuta aroomilampi või tilguta paar tilka õli kuuma vette, tulisele
radiaatorile, elektripirnile või taskurätikule (ja nuusuta
aeg-ajalt).
2. Aroomivann
annab mitmekülgse efekti - eeterlikud õlid mõjuvad nii naha kui
sissehingamise kaudu, vann on hea vahend lõõgastumisel ja stressi
vähendamisel. 3-6 tilka eeterlikku õli lahustatakse lusikatäies
mees, kohvikoores või piimas (et hõlbustada veega segunemist) ja
valatakse vannivette. Aroomivanni kestus ei tohiks ületada 20
minutit.
Muusikateraapia
Inimene
on enda sees olevad tunded ja emotsioonid, mida ta ei taha tunda,
paigutanud n.ö. tagumistele riiulitele, kuid tegelikult need ikkagi
toimivad ja tulevad esile tema käitumises. Reeglina on nendeks
tunneteks viha, hirm, pettumus, kurbus. Oluline on endale oma
probleemi teadvustada, siis saab ka abi leida. Muusikateraapia
kujutab endast usalduslikku koostööd probleemi omava inimese ja
muusikaterapeudi vahel. Muusikateraapia kasuks teiste teraapiate
hulgas kõneleb see, muusika abil avaneb inimene kiiremini ja suudab
end selle abil paremini väljendada. Seega muusikateraapia toimib
kiiremini kui teised teraapiad. Teraapiaprotsessis on inimene, kes
vajab abi, ise aktiivne osaleja, sooritades erinevaid ülesandeid,
mis kujutavad endast sümbioosi muusika kuulamisest, musitseerimist
erinevatel muusikainstrumentidel (inimene ei pea oskama mingit pilli
mängida), aga ka muudest eneseväljenduse vormidest nagu liikumine,
kunstiline eneseväljendus (ei pea oskama joonistada), sõna jne.
Oluline moment muusikateraapia puhul on see, et inimene ei pea oma
probleemist rääkima, sest see on tihti väga raske – valada oma
probleem sõnadesse, kuid ta võib seda teha sellise piirini nagu ise
soovib. Muusikateraapia annab inimesele võimaluse leida endas üles
elujõu varud ja rakendada need oma tervise edendamise teenistusse.
See on oluline alternatiiv keemiliste toimeainetega ravimite kõrval.
Muusikateraapia rakendamisel saavad abi
- täiskasvanud, kel on igapäevaelus probleeme ( kes kogevad oma elus rohkemal või vähemal määral hirmu, viha, pettumust, kurbust jt. negatiivseid emotsioone, aga ka lihaspingeid, valu, kui elurõõm on kadunud) kuni täieliku stressi tunnetamise ja teadvustamiseni; inimesed, kes on kannatanud seksuaalset vägivalda või üle elanud psühhotrauma, samuti need, kes kannatavad sõltuvusprobleemide käes.
- lapsed, kel on tekkinud negatiivne stress , mis avaldub silmatorkava käitumisena õpetajate, lastevanemate ja kaaslastega ning mille taga on tegelikult needsamad negatiivsed läbielamised hirmu, viha, pettumuse ja kurbuse näol.
- inimesed, kes põevad juba väljakujunenud neuroosi, depressiooni või psühhoosi.
- vanurid , kelle probleemiks on dementsus,
- vaimsete või füüsiliste puuetega inimesed;
Muusikateraapiat võib
rakendada ka meditsiinis (kirurgia, günekoloogia, onkoloogia jm.) On
ka mõningaid vastunäidustusi, näiteks muusikateraapiat ei tohi abi
otsida inimene, kes põeb epilepsiat.
Soolaravi
Kristallsool sisaldab ideaalsüsteemi infot, kus kõik elusolendid on terved ja õnnelikud. Soola abil saavad haiged keharakud terveks ning pöörduvad tagasi energilise elu juurde. Sool vastutab meie kehas energeetilise ja elektrilise süsteemi eest. Rakkude jõud peitub kaaliumis. Ilma kaaliumi vastasoleva naatriumita meie süsteem laguneks. Esimesed soolaravi juhtumid on teada juba vanast Egiptusest, aastast 300 e. Kr. Sool sisaldab palju päikeseenergiat. See tapab ohtlikke mikroorganisme ja on juba tuhandeid aastaid olnud kiidetud ravivahend. Ilma soolata pole ka elu ega paranemist. Kui soola kasutatakse soolaravis, peab see olema testitud nii kvaliteedi, kvantiteedi, värvi (valge, oranž, punane) koha pealt ja erinevate teraapiate abil.
Soolakamber
Sool desinfitseerib ja hävitab mikroobe . Soolakamber mõjub hästi pärast hingamisteede külmetust või pärast allergeenide kokkupuudet hingamisteede või nahaga, leevendust saavad ülemiste hingamisteede põletikud, põskkoopa põletikud, krooniline nohu , köha, kurgumandlite põletikud. Astma ja kroonilise bronhiidi korral muutub soola toimel röga kergemini väljaköhitavaks, hingeldus väheneb või kaob. Imepeen sool tapab limaskestadel ja nahal olevad bakterid ja seened, tugevdab immuunsüsteemi. Kuna soolaaerosool sisaldab negatiivseid ioone, mõjub ta hästi närvisüsteemile ja vähendab stressi.
Taimsed taastumisvahendid
Mesi
Geoloogide
andmeil elasid mesilased maal juba miljoneid aastaid tagasi. Mesilane kodustati arvatavasti V-III aastatuhandel e.m.a. Kõige varasematel
aegadel oli mesi inimesele põhitoidus. Enne suhkru kasutuseletulekut
oli mesi ainus magus toiduaine ja maiustus . Ka hilisematel aegadel on
mett hinnatud kui väärtuslikku toiduainet. Teda on tarvitatud
värskelt, kuid kasutatud ka viina , likööri, siirupi, äädika jt
valmistamiseks. Kondiitritoodetesse lisatakse mett magusa maitse ja
aromaatsuse saavutamiseks. Sageli tehakse meepräänikuid, -torte,
-kooke, -keeksi, -saia jm. Küpsetusvormi määrimiseks võib
traditsioonilise rasvaine asemel kasutada mesilasvaha .
Mesi on mitte üksnes
maitsev dessert, vaid inimesele mitmeti vajalik toitvate elementide kompleks . Juba vanal ajal pidasid suured mõtlejad mett üheks
tähtsamaks tervist tugevdavaks vahendiks , aktiivse elu pikendajaks
ja paljude haiguste ravijaks. Ka tänapäeval ei ole ühtegi maad,
kus ei tunnistataks mee väärtuslikkust. Kuigi Eesti kliima ja
meetaimestik ei ole siiski selle alaga tegelejatel mesinduse
arendamiseks eriti soodne, on saadud head toodangut.
Naturaalses mees on
keskmiselt 17,2% vett, 0,4-0,8% täisväärtuslikku valku ja 81,3%
igasuguseid suhkruid. Suhkruga võrreldes on mesi loomulikult
oluliselt kasulikum, sest peale kergesti imenduva glükoosi ja
fruktoosi sisaldab ta veel teisigi toitaineid. Vitamiinidest on mees
leitud C-, B1-, B2-, B6-, PP- ja K-vitamiini, biotiini, fool- ja
pantoteenhapet, samuti mitmeid mineraalaineid. Väga olulised
komponendid on fermendid , millest mees leidub diastaasi, invertaasi
ja katalaasi. Nende ülesandeks on kiirendada kas otseselt või kaudselt toitainete keemilist muundamist organismis. On arvatud, et
ilma fermentideta ei omastu ka kõige toitvam toit. Fermendid ja
ensüümid ei talu kõrgeid temperatuure . Et mee väärtus säiliks,
tuleb vältida selle kuumutamist üle +40oC, samuti ei tohi mett
hoida külmkapis. Mee pikemaks säilimiseks tuleb seda hoida kuivas
ja jahedas ruumis. Arheoloogilised kaevamised Egiptuses
(surnukambrites oli mitu vaasi meega) on näidanud, et õigel
hoidmisel säilitab mesi oma lõhna- ja maitseomadused ka tuhandete
aastate jooksul.
Mis tagab mee
säilimise? Laboratoorsetel uuringutel on selgunud, et meel on
hallitusseente arengut ja baktereid tappev toime. Siiski on ka
tänapäeval teadlased arvamusel, et peale nende kasulike ainete,
mida mees leitud, sisaldab mesi veel palju tundmatuid aineid. Mesi ei
lase tekkida verre suhkrut üleliia, samal ajal rahuldab aga
täielikult organismi suhkruvajadused. Mesi ei koorma neerusid,
toimib kerge lahtistina ning tal on rahustav toime. Rahvameditsiinis
tehakse väikelastele ägeda köha ja bronhiidi puhul "meesärk".
Enne magamaheitmist määritakse lapse rind meega ja pannakse selga puuvillane pluus . Hommikuks on mesi nahasse tõmbunud ja raviks
piisab 3-4 korrast. Organismile on kasulikum kui siseelundite ravi
sünniks aeglasemalt, kui järjekindlamalt. Üheks selliseks abiravimiks on puhas mesi. Mett tuleb süüa teiste ainetega koos või
lahjendatult.
Lehemesi
on maailmas kallimalt hinnatud kui õiemesi. Mee värvus sõltub
täielikult lilledest, millest see on korjatud. Üldiselt loetakse
maitseomadustelt paremaks heledat, läbipaistvat, aromaatset mett.
Selline on nt pärnaõie mesi ja pärnaõie- ristiku mesi. Tume mesi,
nt kanarbiku - ja lehemesi, on aga tervislikum, sest selles on
rikkalikumalt rauda, vitamiine, valke ja vabu orgaanilisi happeid .
Kõige
tugevatoimelisemaks ja väärtuslikumaks aga peetakse ravimtaimedelt
kogutud mett.
Tänu mineraalainete, vitamiinide ja mikroelementide sisaldusele ennetab mesi haigusi ja tugevdab tervist, ka aitab mesi talvel külmetusega võidelda ja leiab üha rohkem kasutust kosmeetikas.
Saunamesi pehmendab, elustab, koorib, puhastab ja pehmendab nahka ning muudab selle siledamaks. Mett tuleb määrida õhukese kihina pestud kuivale nahale, vältides mee sattumist silma ja suhu , seejärel istuda umbes kümme minutit leiliruumis. Mesi pestakse maha veega, seepi kasutamata. Kel pole kodus sauna, ei pea veel meelt heitma, sest saunamett võib kasutada ka vannivees.
Saunameele lisatud eeterlikud õlid mõjutavad organismi mitmel moel. Ülle Meisteri sõnul lisas ta viimati saunameele eeterlike õlide kuningannat ehk roosiõli. «Roosiõli leevendab masendust, depressiooni ja peavalusid, samuti tugevdab südametegevust, puhastab maksa ja soolestikku ning sobib mitmesuguste naistevaevuste korral,» loetleb Meister.
Peale roosiõli on Meister kasutanud nuluõli (parandab kudede verevarustust), männiõli (sobib hingamisteede probleemide korral), sidruniõli (peavalu korral), teepuuõli (suurendab immuunsust), rosmariini (suurendab vastupidavust, soodustab juuste kasvu) ning ylang-ylangi (peletab masendust ja närvilisust).
Samuti saab meest abi, kui huuled on lõhenenud ning külmast või tuulest kahjustatud. Mesi koos taruvaigu ja vahaga ravib ka tülikat ohatist.
Mummi talu peremees Aavo Meister meenutab, kuidas tema vend kurtis, et sööks mett hea meelega, aga see on liiga magus ja hakkab ruttu vastu.
«Siis hakkasime katsetama ja meele lisandeid hulka panema ,» räägib mees. Kõigepealt prooviti metsapihlakaid, mis jahvatati ja lisati meele. Pihlakate mõrkjas mekk ja magus mesi passisid niivõrd hästi, et seda segu tehakse seniajani ja see on paljude lemmik. «Sellega on hea lapsi mett sööma harjutada ,» teab perenaine .
Niimoodi riburada pidi prooviti üha uusi lisandeid ja praegu on saada mett näiteks astelpajumarjade, ingveri , taruvaigu ja kadakamarjadega. Neil, kes soovivad kehakaalu kontrolli alla saada, soovitab Ülle Meister kasutada kaneelimett. «Tuleb võtta üks teelusikatäis kaneelimett ühe klaasi leige vee kohta, lasta ära sulada ja siis juua kaks korda päevas pool tundi enne sööki,» õpetab ta.
Ka ilma lisanditeta on olemas väga erinevaid sorte mett, selgitab Aavo Meister. Iga taim annab omamoodi maitse ning värvgi võib varieeruda üsna tumedast heledani. Näiteks lehtpuudelt kogutud mesi on tumepruun või rohekasmust, okaspuude oma kollane või roheka tooniga.
Lehemett saadakse ainult väga kuumal ja kuival suvel ning selle kristalliseerumine võib aega võtta aasta või rohkemgi. Nii et kui see pole ruttu kristallinud, ei maksa veel karta , nagu oleks tegemist vale meega.
«Lehemeel on teistsugune, pisut võõras maitse, aga see on väga mineraaliderikas ja inimene omastab seda kergesti. Näiteks kaaliumi on lehemees 13 korda rohkem kui õiemees,» teab Ülle Meister rääkida.
Kanarbikumesi seevastu on läbipaistmatu, värvuselt pruunikas, kristalliseerumisel muutub heledamaks. «Erinevalt suvisest õiemeest, mis vurritatakse kärjest välja, saadakse kanarbikumesi kärjest kätte pressimise teel, mistõttu on selles väikesed õhumullid ning see sisaldab rohkelt suira,» selgitab Aavo Meister. Suiral ehk õietolmul on mitmeid raviomadusi: aitab väsimuse ja kurnatuse korral, tugevdab südant ja veresoonkonda, toetab seedetalitust ja leevendab närvilisust.
Kanarbikumees on rohkem valke ja mineraalsooli kui suvises õiemees ning see sisaldab suuremal hulgal mikroelemente – kuni neli korda rohkem rauda, kaks korda rohkem vaske ja kuni 14 korda rohkem magneesiumi. Kanarbikumesi on üsna raske ja tugeva maitsega, seda palju süüa ei saa. Aavo Meister nimetab naerdes, et kanarbikumesi on meestemesi, aga õiemesi laste- ja pannkoogimesi.
Astelpaju
Astelpaju kui mõjusat ravivahendit on esmakordselt mainitud Tiibeti
kroonikates juba 800 a. ema. Oma nime Hippophae on astelpaju saanud
kreeka hobuste järgi, kelle karv hakkas pärast astelpaju lehtede
söömist läikima. Taasavastati astelpaju 1930. aastate Venemaal.
Astelpaju õitseb aprillis -mais. Viljad küpsevad
augustis-septembris. Astelpaju viljad on suhteliselt hapud , sest
suhkruid leidub neis vaid 3,5%, orgaanilisi happeid peaaegu niisama
palju (3,2 %). Astelpaju on üks täiuslikumaid taimsete vitamiinide allikaid , suisa vitamiinide kontsentraat . Viljad sisaldavad
C-vitamiini (sõltuvalt viljasordist 150-1600 mg %), vitamiine B1,
B2, B6, B15, P ja E ning karotinoide. Astelpaju värsketes viljades
on rohkesti koliini (110 mg %), flavonoide , kumariine, parkaineid ,
eeterlikke õlisid, rasvhappeid, mineraalaineid.
Raviks tarvitatakse astelpaju vilju , mahla, lehti, koort ja
seemnetest saadud õli. Astelpaju stimuleerib immuunsüsteemi ja
ergutab hormonaalsüsteemi tegevust. Teda soovitatakse tarvitada
üldtugevdava vahendina gripi ja teiste külmetushaiguste ajal pärast
operatsioone ja traumasid, asteeniliste seisundite ning
intoksikatsioonide korral.
Samuti tarvitatakse astelpaju reuma ja podagra puhul, veresoonte
lupjumise ja vegetatiivse närvisüsteemi häirete korral,
klimakteeriliste ilmingute ja häirete vähendamiseks. Astelpaju
kiirendab kudede taastumist, soovitatakse teda suuõõnehaavandite,
mao-,kaksteistsõrmiku- ja soolehaavandite ning pärakuveenikomude
ravimiseks.
Välispidiselt on astelpajuõli tarvitatud naha ainevahetuse
korrastamiseks ja põletike vaigistajana naistehaiguste puhul. Õliga
on saadud häid tulemusi ka maksa ainevahetushäirete
(alkoholimürgistuse) ravimisel. Astelpaju lehtede tõmmis tugevdab
juukseid, kõrvaldab kõõma ja taastab brünettide loomuliku
juuksevärvi.
Küüslauk
Küüslaugu kodumaaks peetakse Indiat, kus seda ravim - ja toidutaime kasutatakse 47 haiguse
raviks, alates pahaloomuliste kasvajatega ja lõpetades nohuga.
Vanad kreeklased nimetasid küüslauku haisvaks roosiks ja rõhutasid tema tähtsust
mehe mehisuse säilitajana. Saksamaal ja Siberis on peetud küüslauku
üheks tõhusamaks düsenteeria- ja tüüfusetekitajate
eemalepeletajaks. Hiinas raviti küüslauguga hingamiselundite,
südame- ja vereringehaigusi, seedeelundite ja
menstruatsioonihäireid. Venemaal peeti küüslauku heaks podagra ja
kivitõve ravimiks, temaga aeti välja naaskelsabasid. Jaapanlased on
leidnud, et küüslauk tugevdab immuunsüsteemi ja ergutab
sugunäärmete tegevust.
Küüslauk kasvab pea
kõikjal, ta tahab viljarikast pinnast ja päikesepaistelist
kasvukohta. Võib kasvada kuni 60cm kõrguseks, tal on ühise
kuivsoomusega ümbritsetud ja tütarsibulatest koosnev liitsibul (on
ka teisi vorme).
Küüslaugust
kasutatakse mitte üksnes mugulat vaid ka rohelisi varsi, mis on
samuti maitse- ja ravimtaimeks. Aednikud ei soovita neid ära võtta
(üksnes õisikuvars), vaid siduda varred kokku. Tihti istutatakse
küüslaugud paarikaupa, et siduda varred kokku tugevuse tagamiseks.
Küüslauk vajab pikka kasvuaega - selles peitubki tema kasvatamise
ainuke probleem. Soovitatakse küüned eelnevalt juba idandada ja
panna maha märtsis-aprillis, kui maa on veel niiske. Kevadised
öökülmad küüslaugu võrseid ei kahjusta. Hoiustada tuleks neid
talvel jahedas ruumis, siis arenevad järgmisel aastal suuremad mugulad . Seemne hoidmine peaks aset leidma 2-6oC juures. Küüslauk
on pikapäeva kasvutaim, eelistab päikesepaistelist kohta. On ka
niiskuselembeline, mistõttu vajab täiendavat kastmist, eriti
arenguperioodil.
Biokeemiline kooslus
Küüslaugus leidub 0,3% väävlit sisaldavat lõhnata ainet alliini,
mis mugula peenestamisel laguneb ensüümide toimel kiiresti
spetsiifilise lõhnaga allitsiiniks, väga tugeva bakteritsiidse
toimega lenduvaks antibiootikumiks. Peale selle sisaldab küüslauk
0,4% sulfiididest koosnevat lenduvat õli, fütosteriine, kuni 10mg%
C-vitamiini ja B-grupi vitamiine, süsivesikuid, tärklist, inuliini,
fruktoosi, orgaanilisi happeid, mikroelemente. Küüslaugu
fütontsiidid on tugevamad sibulast , säilitab oma bakteritsiidsed omadused ja aktiivsuse pikka aega, hävitab paljusid mikroobe.
Küüslauk
kui ravim
Meie rahvameditsiinis tuntakse küüslauku kui üldise enesetunde
parandajat, südame tugevdajat, vererõhu korrastajat ning
sooltetegevuse parandajat (eriti lihatoitude söömisel). Küüslaugu
väärt omadusi ei ole teadusmeditsiin ümber lükanud, vaid aina
kinnitanud. Mikroelemendid seleen ja germaanium suurendavad
südamelihase jõudlust. Lenduv fütontsiid allitsiin ja
mikroelemendid stimuleerivad immuunsüsteemi tegevust ning mõjuvad
hormonaalsüsteemile, mis tagab küüslaugu antibakteriaalse ja
kasvajatevastase toime. Et küüslauk omastatakse kiirelt ja ta püsib
organismis suhteliselt kaua, piisab 1-2 küünest päevas. Küüslaugu
tugevat lehka vähendavad soe piim, koor, majonees , sidruniviil,
peterselli- või sellerileht. Kui kasutatakse toorena, siis kindlasti
söögi alla, lõhn kaob kiirelt.
Neil,
kel kõrge kolesteroolisisaldus veres, tuleks iga päev toorena süüa
2-3 küünt. Viimasel ajal on üha rohkem hakatud rääkima
küüslaugust kui vahivastasest ravimist; teadlased tegelevad selle
probleemiga üsna aktiivselt. Katsed on näidanud, et küüslaugu
pidev söömine hoiab ära veresoonte lupjumise ja soodustab põie-,
neeru- ja sapiliiva ning sapikivide lagunemist, puhastab verd
kahjulikest ainevahetusjääkidest.
Küüslaugu tinktuur
Võetakse 80 g küüslauku ja pannakse peenestatult 200 g viina
sisse. Tarvitatakse 10 tilka korraga 2-3 korda päevas enne sööki.
See tinktuur vähendab sooltes gaase ning sobib reuma, podagra,
neerukivide ja kusepõiekivide korral.
*
Võetakse 0,5 kg mett, sellesse peenestatakse 250 g küüslauku, 250
g sibulat, 250 g mädarõigast ning 250 g jõhvikaid. Segu hoitakse
külmikus 3 päeva. Seejärel tarvitatakse söögi juurde 1-2 spl
päevas. Segu sobib ateroskleroosi vastu, bronhiidi, kopsupõletiku,
gripi perioodil, üldise nõrkuse ja kehvveresuse korral.
Vana
Tiibeti õpetus
Võetakse 5 keskmist
küüslauku ja riivitakse, valatakse peale 0,5 l viina, lastakse 7-8
ööpäeva pimedas soojas kohas seista. Tinktuuri võetakse 1/2 tl 3
korda päevas. On veel teinegi õpetus, kus võetakse 350 g
küüslauku, peenestatakse, pressitakse puulusikaga mahl välja ja
ühendatakse see 200 g 96% piiritusega . Nõu suletakse õhukindlalt
ja lastakse seista külmas pimedas kohas 10 päeva. Seejärel
kurnatakse. 2-3 päeva pärast alustatakse ravi. Juuakse tilkadena
külma piimaga (50 g) 1 tund enne sööki.
Hommik
Lõuna
Õhtu
1.päev
1 tilk
2 tilka
3 tilka
2.päev
4 tilka
5 tilka
6 tilka
3.päev
7 tilka
8 tilka
9 tilka
4.päev
10 tilka
11 tilka
12 tilka
5.päev
13 tilka
14 tilka
15 tilka
6.päev
15 tilka
14 tilka
13 tilka
7.päev
12 tilka
11 tilka
10 tilka
8.päev
9 tilka
8 tilka
7 tilka
9.päev
6 tilka
5 tilka
4 tilka
10.päev
3 tilka
2 tilka
1 tilk
Järgmisest päevast
alates juuakse 25 tilka 3 korda päevas. Selle mõju on väga tugev.
Kõrvaldab rasvakogumid, paraneb ainevahetus, parandab stenokardia ,
skleroosi, kõrvaldab kasvajaid. Kaob peakohin, paraneb nägemine,
organism nooreneb. Sellist protseduuri võib teha 5 a vahega.
Farmaatsiatööstus
väljastab mitmesuguseid tinktuure ja tablette küüslauguga. Enne
nende kasutamist tuleb konsulteerida arstiga. Vastunäidustatud on
toore küüslaugu söömine pankrease põletiku ja neeruhaiguse
puhul. On inimesi, enamasti mao kõrghappesusega, kes ei saa
küüslauku kasutada toorena, siis vägisi ei tasukski seda teha -
süüa üksnes toidus.
Küüslauku võib
ravi eesmärgil kombineerida ka teiste ravimtaimedega nagu nt 3 osa
küüslauku, 3 osa viirpuu marju, 3 osa viirpuu õisi, 3 osa põldosi,
4 osa raudrohtu, 1 osa arnikat.
1 tl segu 200 ml keeva vee kohta keedetakse 6-8 tundi, kurnatakse ja juuakse 1/4
klaasi 4 korda päevas 30 minutit enne sööki.
Tõhus vahend
hüpertoonia ravil.
Küüslauk
toiduks
Maitseainena kasutatakse küüslauku väikeses koguses kas värskelt
või kuivatatult, soojadele toitudele peeneks lõigatult (võib
eelnevalt õlis praadida).
Võib teha ka
õlitõmmise. Selleks pannakse küüslaugu küüned õlisse ja
kuumutatakse sooja vee vannil suletud klaasnõus umbes 2 t või
lastakse soojas kohas tõmmata 2 ööpäeva. Siis pannakse külmkappi,
kust aromaatset õli saab kasutada toitude maitsestamiseks. Samuti
võib teha ka äädika ekstrakti küüslauguga. Äädikat kasutatakse salatite maitsestamisel.
Küüslauguga võib
maitsestada kala-, liha-, vorsti- ja segasalateid. Roheliste ja
puuviljasalatite puhul lõigatakse küüs pooleks ja hõõrutakse
sellega salatikaussi - küüslaugu hõng muudab salati pikantseks.
Küüslauku võib lisada kõikidele soolastele suppidele ja
ühepajatoitudele, liharoogadele, vorstidele, marineeritavaile ja
hapendatavaile kurkidele. Tänapäeval paljudes söögikohtades
laudadele asetatud küüslaugusool. Kodudes võiks olla alati
käepärane punapeedi-küüslaugu salat (ka koos porgandiga). Seda
salatit on meeldiv kasutada võileivakattena või prae lisandiks.
Ravimtaimed
Paljude haiguste tugiraviks võiks kasutada senisest palju julgemini
ravimtaimi, parim oleks seda teha koostöös oma raviarstiga.
Ravimtaimed aitavad meid paremini jagu saada haigusest, tugevdavad ja
mobiliseerivad meie vastupanuvõimet, aitavad meil oma saastunud
organismist välja saada neid aineid ja ühendeid, mida me oma eluks
ei vaja ja mis võivad olla osaliselt süüdi meie haigustes. Ja
pärast rasket haigust aitab meil tihti jalule tõusta oskuslik
ravimtaimede kasutamine, eriti siis, kui see on ühitatud raviarsti
ettekirjutistega. Samas on kõikides ravimtaimedes toimeaineid, mis
pole kaugeltki süütud ja pikaajalisel ja oskamatul kasutamisel
võivad meile põhjustada täiendavaid terviserikkeid. Seega tuleks
enne ravimtaimede kasutusele võtmist neid kas ise tundma õppida või
jätta soovituste andmine asjatundjatele.
Põhireegel oleks, et ühtki ravimtaime ei kasutataks korraga palju
ja pikaajaliselt. Kaks nädalat on keskmine kasutusaeg, sellest on
loomulikult erandeid. Ja pidage meeles ka seda, et taimed hakkavad
mõjuma mõne aja pärast, näiteks alles nädala pärast peale
regulaarset tarvitamist võite öelda, kas taim oli teie jaoks tõhus
või mitte. Nii et regulaarsus on samuti tähtis, kui on öeldud, et
tuleb teha kuur, siis peab ravimtaimeteed tegema iga päev.
Alljärgnevalt on toodud rohkem tuntud ravimtaimede põhiomadused.
Kui te neid loete, siis mõistate, et ei tasu kunagi kramplikult
otsida oma raviks üht kindlat taime, vaid meie Looja on andnud meie
käsutusse mitmekesise ja suurepäraselt toimiva taimestiku, kust
saab häda korral alati abi.
Taime elusrakke võib võrrelda miniatuursete
keemiatehastega. Nad võtavad sisse toormaterjalid- süsihappegaasi,
vee ja päikesevalguse- ja muudavad need kasulikeks toitaineteks,
selle protsessi kõrvalsaaduseks on hapnik. Paljud ravimtaimed
avaldavad sügavat mõju teatud elusatele kudedele ja organitele,
seepärast saab neid kasutada ravimitena haiguste ravimisel,
hooldusel või ennetamisel. Taim võib koosneda mitmest osast:
lehtedest, juurest, viljast, õitest, koorest , vartest ja seemnetest.
Igaüks nendest osadest võib sisaldada aktiivseid toimeained, mis
annavad taimele tema raviomadused. On ravimtaimi, mille toime on
suunatud spetsiifilistele organisüsteemidele, ja on taimi, mida
kasutatakse kui üldtoniseerivaid vahendeid organismi üldise
tervisliku seisundi parandamiseks. On ravimtaimi , mis leevendavad valu ja põletikke, ja teisi ravimtaimi, mis vähendavad lihaste
spasme. Mõnel ravimtaimel on ergutav toime; teisel jälle rahustav
ja lõõgastav mõju. Mõned tapavad baktereid; teised aktiveerivad
organismi oma immuunsüsteemi, nii et see suudab ise kaitsta end
sissetungivate organismide vastu. (Mindell 1992:20)
Kui meie esivanemad hakkasid esimest korda
kasutama digitaalist, siis ei teadnud nad, et see fuksialilletaoline
taim sisaldab glükosiidideks nimetatavaid molekule, mis
stimuleerivad südamerakke. Kui keskajal ravisid emad kriimustatud
põlve teelehe lehtedega, siis ei teadnud nad, et taime kootava
toimega tanniinid moodustavad haava ümber kaitsva pinna, soodustades
sellega paranemist. Kui hiina ravitsejad artriitilise põletiku
korral kasutasid lagritsat , siis ei teadnud nad, et see sisaldab
glükosiidi, mille põletikuvastased komponendid on sarnased
looduslikele steroidhormoonidele. Kui iidsed egiptlased toitsid oma
orje küüslauguga, et nad terved oleksid, siis ei teadnud ka nemad,
et see sisaldab kergesti lenduvaid õlisid, mis võitlevad
infektsiooniga.
Tänu kaasaegsele laboratooriumitehnikale saame me
nüüd aru, kuidas paljud neist ravimtaimedest toimivad. Me oleme
võimelised lahutama iga taime selle lähte- molekulaarstruktuurini
ja analüüsima selle ekstrakti. Kuna paljude ravimtaimede kohta
puuduvad teaduslikud andmed, peame tugevasti toetuma folkloorist
saadud informatsioonile, iidsetele kirjeldustele ja suulisele
pärimusele. (Mindell 1992:21)
Praktiline taimeravi võib eelneda inimrassi
tekkele. Loomade käitumise uurijad on jälginud, et paljud loomad
otsivad haiguse korral spetsiifilisi taimi. Igaüks, kellel kunagi on
koer olnud , teab, et kui koer sööb heina, siis ilmselt valutab tal
kõht. Esimesed inimesed õppisid taimede tervistavat jõudu tundma
loomade käitumist järele tehes. (Mindell 1992:28)
Ajurveda, india rahvameditsiin, mida
praktiseeritakse tänapäevalgi, võib olla isegi vanem, kui viis tuhat aastat. Ravimtaimede kirjeldusi kirjutati Muinas- Egiptuses
papüüruserullidele üles hieroglüüfides. Lemmikravivahenditeks
olid sibul ja küüslauk. Kreeka arst Hippokrates (460-377 eKr), keda
usutakse olevat esimene praktiseeriv arst, kirjutas oma kirjades üles
kolmsada kuni nelisada taimset ravivahendit. Esimesel sajandil
loetles teine kreeka arst Dioscorides oma ravimtaimede raamatus De
Materia Medica viitsada taimset ravivahendit. Kuulus arst Galenos
(a.D. 137), kes teenis Rooma imperaatorit ja tema gladiaatoreid,
kasutas patsientide ravimiseks ravimtaimede segusid ja nõiakunsti.
Keskaja jooksul anti iidseid taimeravi vahendeid edasi põlvest
põlve, kuid puudus ühtne ravisüsteem. Viieteistkümnendal sajandil
muutis trükikunsti areng inimestele informatsiooni kättesaadavamaks. Tudorite perekonnaarst John Gerard avaldas 1597.a. The Herball or
General History of Plantes, ühe esimesi inglisekeelseid raamatuid.
(Mindell 1992:29)
Sellele järgnes kiiresti Nicholas Culpeperi The English Physician Enlarged, huvitav segu folkloorist, astroloogiast
ja taimsest meditsiinist. Mõlemad raamatud muutusid äärmiselt
populaarseks ning ravimtaimespetsialistid tsiteerivad neid veel
tänapäevalgi. 1800ndatel aastatel hakkas lääne meditsiin kasutama
kemoteraapiatkasutades haiguste ravimiseks keemilisi preparaate, nagu
elavhõbe, arseen ja väävel. Ravimtaimedega ravimist jätkasid
inimesed, kes ei saanud enesele lubada tavameditsiini ravi või kes
eelistasid taimeravi moodsale meditsiinilisele praktikale.
Ühendriikides eelistas rühm arste, keda nimetati eklektikuteks ja
kes olid kuulsad kuni 1930ndate aastateni, ikka veel taimseid
ravimeid, kuid nad olid väljasurev tõug. Ainult homöopaatiaarstid,
kes järgisid kaheksateistkümnenda sajandi arsti Samuel Hahnemanni
õpetust, ja käputäis teisi „holistlikke” praktikuid jätkavad
toetumist eelkõige taimedest või loomadest valmistatud ravimitele.
Tänapäeval on ravimine ravimtaimedega ikka veel kõige esmasemaks
tervise allikaks kuni 80 protsendile inimkonnast. Kuna lääne
inimesed muutuvad perspektiivis üha globaalsemaks, kasvab ka huvi
teiste rahvaste traditsiooniliste ravivõtete vastu. (Mindell
1992:30)
Kanarbik
Calluna
vulgaris
Kanarbik kasvab liivikutel, rabadel, rabastuvates ja kuivades
nõmmemetsades. Kanarbik on väga hea meetaim . Kanarbik on igihaljas taim, mis kasvab 20-60 cm kõrguseks. Kitsad lehed on lineaalsüstjad,
peaaegu kolmekandilised. Kanarbik õitseb ohtralt juunist
hilissügiseni, väiksed lillakasroosad, harva valged õied
moodustavad okste otstes ühekülgse kobara. Vili on nahkjas kupar ,
mis valmib augustis. Ravimina kasutatakse lehti ja õisi, mida
kogutakse õitsemise ajal, murdes või lõigates ära õitsvad
ladvad. Kuivatatakse õhukese kihina paberile või riidele
laialilaotatuna varjus või varikatuse all, tihti kihti ümber
pöörates. Säilitatakse karbis või klaasnõus l aasta.
Kanarbikupreparaatidel on rahustav, uinutav , kuseeritust ergutav,
rögalahtistav, verejooksu peatav, põletikuvastane, antimikroobne, kootav , haavu parandav ja maohapet neutraliseeriv toime. Neid
võetakse sisse põiepõletiku, sh. mädase põiepõletiku, kõrge
palaviku, diabeedi, ateroskleroosi, tuberkuloosi, kuiva köha,
neeruvaagnapõletiku, maksa-, sapiteede -ja kõhunäärmehaiguste,
ülihappesusega gastriidi, koliidi, enterokoliidi, radikuliidi,
suurenenud erutuvuse ja unetuse korral, eriti hinnatud on need
preparaadid aga oksalaatneerukivide puhul. Välispidiselt
tarvitatakse neid ekseemi , stomatiidi, angiini ja allergianähtude
puhul ning haavade, haavandite, põletuse ja silmade loputamiseks,
samuti kuumade mähiste tegemiseks radikuliidi, reumatismi, podagra,
põrutuse ja luumurru ravimisel.
Harilik saialill
Calendula officinalis
Saialill pärineb Lõuna-Euroopast, Eestis
kasvatatakse teda ilutaimena aedades . Metsistub kergesti.
See on
üheaastane rohttaim . Vars on püstine, harunenud, kergelt udemeline
ja sageli üleni lehistunud. Alumised lehed on mölajad, pika
rootsuga ja teritunud tipuga, ülemised lehed on piklikud või
äraspidisüstjad, lühirootsulised või rootsuta. Õied on ruuged
või kuldkollased, moodustades pikaraolise korvõisiku. Saialill
õitseb juunist septembrini. Vili on
kringeljalt kõverdunud seemnis, mis valmib vastavalt sellele, millal
taim on ära õitsenud. Ravimina kasutatakse saialille õisi, mida
kogutakse suve läbi. Tarvitatakse õieraota või 3 cm pikkuse raoga
õisikut, kogutakse siis, kui vähemalt pooled õied on avanenud.
Korje vahe võib olla 2-5 päeva. Droog tuleb kohe kuivatada kas
pööningul või varikatuse all õhukese kihina laiali laotatult ja
tihti segades. Kuivatis kuivatades ei tohi temperatuur ületada 40-45
°C. Kuivatamise võib lõpetada siis, kui õisik kõrgesti pudeneb.
Säilitatakse plekknõus l aasta. Saialillepreparaatidel on
mikroobi-, põletiku- ja sügelemisvastane, haavu parandav, kootav,
verdpuhastav, rahustav, hüpotensiivne, spasmolüütiline,
sapieritust ergutav, dermatooniline ja valuvaigistav toime. Neid
võetakse sisse gastriidi, mao ja kaksteistsõrmiku haavandtõve,
koliidi, enterokoliidi, maksa- ja sapipõiehaiguste puhul,
kõrgvererõhutõve algstaadiumis , eriti kliimaksi ajal ja südame
arütmiat põhjustavate südamehaiguste raviks. Need suurendavad
organismi vastupanuvõimet mitmesuguste ekstremaalsete toimete vastu.
Välispidiselt tarvitatakse neid lõikehaavade, mädanevate ja
halvasti paranevate haavade, põletuste, seborröa, lamatiste ,
fistulite, külmumise, emakakaela erosiooni, kolpiidi, proktiidi,
paraproktiidi, angiini, parodontoosi, igemete veritsemise, imikute
suuvalge ja mitmesuguste nahahaiguste puhul.
Kõrvenõges
Urtica dioica
Kõrvenõges kasvab umbrohuna kõikjal: elamute ümbruses, aedades,
teede ääres, karjatavates metsades, karjamaadel ja metsasihtidel.
See on mitmeaastane 30-150 cm kõrguseks kasvav rohttaim. Vars on
püstine, lihtne, neljakandiline ja ülaosas harunev. Lehed on
vastakud, munajad või piklikud, tumerohelised, leherootsud lehelabadest lühemad. Kogu taim on kaetud lühikeste harjaskarvade
ja pikkade sipelghapet sisaldavate kõrvekarvadega. Kõrvenõges on kahekojaline , isasõisikud on püstised ja paiknevad pöörisjalt
lühikeste külgokstena, emasõisikud aga pikemate külgokstena.
Kõrvenõges õitseb juunist septembrini. Ravimina kasutatakse lehti.
Neid kogutakse õitsemise ajal, kindas käega lehti varrelt, alates
ladvast maha roobitsedes. Nõgesed võib ka maha niita, lasta siis
lehtedel närbuda (närbunud nõges ei kõrveta) ja siis lehed varte
küljest ara noppida või roobitseda. Kuivatatakse õhukese, 3-4 cm
paksuse kihina varikatuse all või hästi tuulutataval pööningul.
Päikese käes ei ole soovitav kuivatada, kuna droog kaotab siis oma
loomuliku värvuse ja vitamiinid lagunevad. Säilitatakse kuivas,
hästi tuulutatavas ruumis 2 aastat. Toiteomaduste poolest ei ole
kõrvenõges oalistest kehvem. Kevadeti on kasulik tarvitada
nõgesemahla. Selle valmistamiseks tuleb lehed lisandeist puhastada ,
pesta korralikult jooksva vee all, pigistada kuivaks , kupatada keeva
veega ja lasta läbi hakkmasina. Saadud mahlale lisatakse keeva vett
vahekorras l:3 ja keedetakse 3-5 minutit. Võtta sisse l
supilusikatäis 3 korda päevas söögi ajal. Ravikuur kestab 2-4
nädalat. Kõrvenõgesepreparaatidel on verejooksu peatav toime, neid
kasutatakse emaka-, kopsu- ja ninaverejooksu peatamiseks. Raud koos proteiini , vitamiinide, klorofülli ja ränihappega ergutavad
organismi süsivesiku- ja valguvahetust, mis omakorda tõstab südame
ja veresoonte, hingamis - ja teiste elundite toonust.
Kõrvenõgesetõmmisega ravitakse pea kõiki kauakestvaid ja
organismi vastupanuvõimet vähendavaid kroonilisi haigusi.
Kõrvenõgesest on abi ka aneemia korral. Ta suurendab hemoglobiini ja erütrotsüütide kogust veres. Kõrvenõgest kasutatakse ka
maksa-, sapi -, mao- ja soolehaiguste ravimisel ning kui täiendavat
vahendit kopsutuberkuloosi, bronhiidi, malaaria , kõhunäärmehaiguste
ning peensoole ägeda ja kroonilise põletiku ravimisel.
Välispidiselt tarvitatakse kõrvenõgest naha sügelemise, soori,
liigesevalude, kõõmaja juuste väljalangemise puhul. Tuleb meeles
pidada, et nõges suurendab vere hüübimist. Tromboflebiidi ja
varikoossete veenilaiendite korral, aga ka vanemas eas tuleks hoiduda
nõgese kuritarvitamisest.
Teekummel
Matricaria recutita, Chamomilla recutita
Teekummel kasvab põllu-ja teeservadel ning elamute ümbruses
umbrohuna, aga ka aedades kultiveeritava ravimtaimena. See on
üheaastane rohttaim, mis kasvab jõudsalt, õitseb kaua ja annab hea
saagi headel, hästi väetatud muldadel. Vars on peenike, püstine,
harunenud ja 10-15 cm pikk. Lehed on kaheli- või
kolmelisulg-lõhised. Valged keelõied moodustavad raolise
korvõisiku, õitseb maist septembrini. Vili on veidi kõver, 1-2 mm
pikkune seemnis. Ravimina kasutatakse õisikuid. Neid kogutakse
õitsemise algul, kui õiepõhi ei ole veel võtnud koonilist kuju ja
valged keelõied on horisontaalsed. Õied lähevad kiiresti lahti,
seepärast kogutakse õisikuid 1-2-päevase vahega. Seemneid
korjatakse siis, kui keelõied on närtsinud ja õiepõhi on võtnud
koonilise kuju. Kuivatatakse varikatuse all, hea tuuletõmbusega
pööningul või kuivatis temperatuuril kuni 45 °C. Lõpuni
kuivatamata droog kaotab loomuliku värvuse, muutub pruuniks ja
rikneb, ülekuivatatud droog peenestub kõrgesti ja minetab
raviomadused. Säilitatakse paber- või riidekotis kuivas ruumis l
aasta. Teekummelipreparaatidel on verejooksu peatav, antiseptiline ,
rahustav, põletiku-, allergia -ja krambivastane, higileajav,
sapieritust ergutav, regeneratsiooniprotsesse tugevdav, siseelundite
silelihaseid lõdvestav, samuti käärimisprotsesse ja mao limaskesta
turset vähendab toime, need soodustavad mao ja kaksteistsõrmiku
haavandite kiiret paranemist. Neid võetakse sisse ateroskleroosi
ärahoidmiseks, ägeda ja kroonilise gastriidi, mao ja
kaksteistsõrmikuhaavandite, koliidi, neuralgiliste valude, valuliku
menstruatsiooni ja emakaverejooksu, seedehäirete, üleväsimuse ja
halva enesetunde korral. Välispidiselt kasutatakse neid suu
loputamiseks suu, kurgu ja neelu limaskesta põletiku puhul,
jalavannide tegemiseks podagra, liigesereumatismi ja jalgade
higistamise puhul. Nendega tehakse surveloputust naissuguelundite
haiguste korral ning mähiseid hemorröa, haavandite, ekseemi ja
lauäärte põletiku puhul.
Piparmünt
Mentha piperita
Inglismaalt pärinevat piparmünti kasvatatakse kultuurtaimena
aedades, metsikult ta Eestis ei kasva. See on mitmeaastane tugeva
aromaatse lõhnaga rohttaim, mis kasvab 30-60 cm kõrguseks. Vars on
peaaegu paljas , enamasti neljakandiline ja harunenud. Vastakud
teravad lehed on munajassüstjad, teravsaagjate servadega , pealt
tumerohelised, alt heledamad , kaetud lühikeste liduskarvadega.
Väiksed ebakorrapärased roosad õied moodustavad ülemiste lehtede
kaenaldes männase. Piparmünt õitseb juulist septembrini. Kuna
piparmünt on hübriidtaim, saab teda paljundada vaid vegetatiivselt,
so. juurikatükikeste või pistikute abil. Piparmündiõisi ja -lehti
tarvitatakse juustu, salatite, suppide , liha-, käia- ja
aedviljatoitude maitsestamiseks. Liigne kogus teeb aga toidu mõruks,
piparmünti soovitatakse lisada keevale (kuumale) toidule. Ravimina
kasutatakse ürti. Ladvaosi kogutakse õiepungade moodustumise ajal,
kuivatatakse varjus, pööningul või mõnes muus katusealuses.
Säilitatakse klaas- või puunõus 2 aastat. Piparmündipreparaatidel
on rahustav, valuvaigistav, sapieritust ergutav, antiseptiline ja
antitoksiline toime. Need lõdvestavad siseelundite silelihaseid ja
suurendavad sapi nõristumist. Kõik eelmainitu toimub tänu
mentoolile, kuna see võib reflektoorselt laiendada südame",
kopsu- ja ajuveresooni. Mentooli lokaalsel tarvitamisel ahenevad perifeersed veresooned ja väheneb närvilõpmele tundlikkus (ka valu
suhtes). Piparmünti kasutatakse neurooside, unetuse, suurenenud
erutuvuse ja südame-voolmete (stenokardia) raviks. Teda soovitatakse
tarvitada ka sapipõiepõletiku ja sapikivitõve ning ülemiste
hingamisteede haiguste puhul, samuti seedetegevuse parandamiseks ning
iivelduse ja oksendamise vastu. Piparmündi veega loputatakse suud põletike, hambavalu ja ebameeldiva suulõhna puhul. Piparmünditee
aitab ülihappesuse, koliidi, ülirohke ja vähese menstruatsiooni
korral. Piparmündiõli kasutatakse valuliku hemorröa raviks.
Seenhaigustest kahjustatud nahale pannakse värsketest lehtedest
putru. Eestis kasvab aedades metsistunult ka kähar münt, millel on
erinevalt piparmündist heleroheline värvus, kurrulised lehed ja
tunduvalt erinev lõhn. Kähara mündi lehtedest tehtud teega ravitakse külmetushaigusi, see aitab ka kõhugaaside korral. Teisi
Eestis kasvavaid mündiliike ravimtaimena ei kasutata. Ettevaatust,
piparmündi ülemäärasel tarvitamisel võivad tekkida valud südame
piirkonnas.
Harilik pärn ehk lõhmus ehk niinepuu
Tuia cordata
Harilik pärn kasvab sega- ja lehtmetsades, puisniitudel ning
ilupuuna elamute ümbruses ja parkides. Pärn on suurepärane
meetaim. See on suur, sirge tüve ja laia krooniga heitlehine puu,
mis võib kasvada kuni 25 m kõrguseks. Vanade puude koor on vaoline,
noorte puude koor on hallikas-roheline ja sile, noored võrsed on
punakad või pruunid . Lehed on vahelduvad, südajad, tipust
teritunud, peenehambalise servaga, pealt tume-, alt sinakasrohelised.
Valkjaskollased õied moodustavad püstja õisiku. Pärn õitseb
juulis-augustis. Vili on pealt sile pähklike, mis variseb koos suure
kattelehega. Ravimina kasutatakse õisi koos kattelehega. Kogutakse
asja puhkenud, täiesti värskeid õisi. Hiljem kogutud õitel ei ole
raviomadusi. Ilusate, soojade ilmadega saab õisi koguda 10 päeva,
jahedamate ilmadega 15 päeva jooksul. Kogutud õied tuleb kohe
kuivatada varikatuse all, hästi tuulutatavas ruumis või kuivatis
temperatuuril 40-50 °C. Päikese käes õisi kuivatada ei tohi.
Droog on kuivanud, kui õieraod on muutunud murduvhapraks, droogil on
meeldiv lõhn ja kergelt kootav, magus maitse. Säilitatakse puunõus
2 aastat. Pärnaõiepreparaatidel on rahustav, valuvaigistav, sapi-
ja kuseeritust ergutav, higileajav, rögalahtistav, mikroobi- ja
põletikuvastane ja pehmendav toime, need ergutavad mao talitlust ja
vähendavad vere viskoossust. Neid võetakse sisse suurenenud
erutuvuse, krampide, külmetuse, köha, unetuse, neeru- ja
maksahaiguste, kõrgvererõhutõve ja laste nakkushaiguste raviks.
Neid tarvitatakse abivahendina higistama ajamiseks gripi ja ägeda
bronhiidi korral. Angiini ja teiste suukoopapõletike puhul
kuristatakse nendega või loputatakse suud. Kui nendega pesta nägu,
muutub näonahk elastsemaks. Kurnamata tõmmisest (koos õitega),
samuti noortest lehtedest ja pungadest tehakse kompresse päraku
veenikomude põletiku, rinnanäärmepõletiku, reumatismi, podagra ja
põletushaavade puhul. Pärnaõietee pärnaõiemeega on üks paremaid
rohuteesid ja ammutuntud rahvaravim. Noori lehti võib kasutada ka kevadiste vitamiinsalatite valmistamiseks, mis on väga kasulik
südame isheemiatõve korral.
Keemilised taastumisvahendid
Vitamiinid
Vitamiin A
Vitamiin A on rasvlahustuv vitamiin, mis esineb
looduses kahel kujul: vitamiin A ja beeta- karotiin .
Vitamiin A on
kontsentreeritud ainult loomsetesse produktidesse ja sedagi vaid
juhul, kui loom on eelnevalt ß-karotiini oma ainevahetuse käigus
vitamiiniks A muutnud.
Süües toiduaineid, mis
sisaldavad ß-karotiini, tuleb see muuta ainevahetusprotsessi käigus
enne vitamiiniks A, nii on organism võimeline seda tarvitama.
Organism on võimeline sünteesima vitamiini A ka ß-karotiinist, aga
rasva vähesusel (kui toidus ei ole piisavalt taimeõlisid) võib
tekkida vitamiini A defitsiit, sest karotiini omastatavus võib
langeda 1%-ni.
Vitamiin A tähtsus:
- vajalik kasvuks ning organismi kudede taastootmiseks,
- vajalik, et hoida nahk sile, pehme ning haigustevaba ,
- limaskestade kaitse infektsioonide eest,
- kaitse õhus esinevate saasteainete vastu olles antioksüdandiks,
- osaleb silmades nägemispurpuri ehk rodopsiini moodustumises,
- aitab kanapimeduse ning kehva nägemise puhul,
- vajalik luudele ning hammastele, vereloomele,
- stimuleerib valkude sünteesi, osaleb kolesterooli ainevahetuses, muutes viimase suguhormoonideks,
- ergutab maomahlade sekretsiooni, mis on vajalik valkude täielikuks seedumiseks,
- aitab tunduvalt suurendada ribonukleiinhappe (RNA) tootmist, ß-karotiinirikas toit vähendab riski haigestuda kopsuvähki
Toitaine defitsiidil
võivad ilmneda:
- kanapimedus, nägemisteravuse vähenemine, pisarate nappus,
- silmade läike kadumine, muutumine kuivaks ja põletikuliseks,
- odraivade teke, silma sarvkesta haavandid ,
- suurenenud vastuvõtlikkus infektsioonidele,
- kare, kuiv ja kestendav nahk, juuste läike kadumine, kõõm,
- nõrgenenud haistmine , vähenenud isu, kõhulahtisus,
- suurenenud väsimustunne, närvisüsteemi häired, kasvu pidurdumine,
- küünte muutumine haprateks, hammaste defektid ,
- hingamis- ja seedeorganite limaskestade vigastused,
- vitamiin C defitsiit.
Suurem risk vitamiin A
defitsiidiks on lastel, kuna nendel ei ole veel organismis välja
kujunenud piisavat vitamiin A varu. On teada, et iga aasta jääb pimedaks üle 0,5 miljoni lapse, 70 % sellest on põhjustatud
vitamiin A defitsiidist. Üle
poole nendest pimedatest lastest sureb alatoitumuse ning sellega
seotud haiguste tagajärjel.
Vitamiin A defitsiit võib ilmneda, kui teda ei
saada piisavalt toiduga, kui organism pole võimeline teda
absorbeerima või säilitama (näiteks haavandilise
jämesoolepõletiku, maksatsirroosi, sapijuhade ummistuse korral),
kui organismil esineb raskusi ß-karotiini muundamisel vitamiiniks A
(näiteks suhkruhaiguse ja kilpnäärme alatalitluse korral) või kui
ilmneb kiire vitamiini kaotus organismis (näiteks kopsupõletiku,
kilpnäärme ületalitluse, kroonilise nefriidi, sarlakite ja mõnede
hingamisteede haiguste korral).
Liigtarbimisel võivad
tekkida:
- iiveldus , peapööritus, oksendamine , kõhulahtisus ja üldine uimasus,
- peavalud ,
- kuiv ja sügelev nahk, nahalööve,
- veritsevad huuled,
- juuste väljalangemine,
- luude haprus , luuvalud,
- maksakahjustused,
- vere suurenenud lipiidide sisaldus,
- nägemise ähmanemine,
- kilpnäärme ületalitlus.
Tervisehäireid võivad
põhjustada nii ühekordne ülemäärane vitamiini A annus kui ka
vähesemääraline, kuid kestev liialdamine. Kui
on kindlaks tehtud vitamiin A liigtarbimine, siis nähud kaovad mõni
päev pärast seda, kui vitamiini tarvitamist on vähendatud.
Vitamiin A toksilise mõju tagajärgi aitab ära hoida vitamiin C.
ß-karotiini puhul üledoseerimisel toksilisust ei esine.
Allikad
Headeks vitamiin A allikateks on maks (eriti
kalamaks ning kalamaksaõli), või, munad ja piim. Vitamiini A leidub
veel ka piimatoodetes ja kalarasvas. Vitamiin A provitamiini
ß-karotiini leidub taimsetes toiduainetes (porgandid, tumerohelised
lehtköögiviljad, apelsinid , sügavkollased ja punased puuviljad nagu näiteks papaia , teised köögiviljad).
Vitamiin B
Vitamiin
Milleks on hea?
Kust saab?
Defitsiit
B1 (tiamiin)
Vajalik valkude, rasvade ja süsivesikute ainevahetuses, närvirakkude normaalseks talitluseks. Edendab ajutegevust. Parandab seedimist.
Pärm, kaerahelbed, linnuliha , täisteratooted, nisuidud, seemned, piim, muna, oad, suvikõrvits, seened, paprika, maks.
Nõrkus, isutus , ärrituvus, meeleoluhäired. Koordinatsiooni ja mäluhäired, tursed, lihasvalud.
B2 (riboflaviin)
Rakuhingamine , normaalne kasv, mõjub hästi nahale, juustele, küüntele, nägemisele.
Piim ja piimasaadused, maks, kala, muna, spinat, täisteravili, oad, herned , kapsas , tomat , kartul .
Nõrkus, depressioon , huulte ja suunurkade lõhenemine, kasvu pidurdamine, silmade valgustundlikkus.
B3 (niatsiin, nikotiinhape )
Närvisüsteemi ja aju funktsioneerimine, oluline suguhormoonide, insuliini sünteesil. Aitab tasakaalustada veresuhkrut.
Maks, muna, kana , piimatooted , seened, merekalad, täisteravili, spargel , pärm, avokaado, tomat, kartul, idud .
Lihasnõrkus, väsimus, isutus, oksendamine, depressioon, igemete ja nahakahjustused, dermatiit, pellagra.
B4
Reguleerib kolesterooli taset.
Muna, kanamaks, kapsas , oad, herned, piim.
B5 e. PP (pantoteen hape)
Vajalik juustele, nahale, lihastele, närvikoe normaalseks arenguks.
Pärm, maks, kalasaadused, kaunviljad, täisteravili, nisukroov, brokoli , seened, tomat.
Naha ja juuste kahjustumine, nõrkus, mälu nõrgenemine.
B6 (püridoksiin)
Vajalik valkude, rasvade ja süsivesikute ainevahetuses. Tugevdab immuunsüsteemi. Terved punalibled, igemed , veresooned.
Maks, munakollane , pähklid, kala, kanaliha , porgand , täisteratoidud, kaunviljad, sibul, banaan , seemned, paprika, kartul.
Väsimus, isutus, ärrituvus, depressioon, veresuhkru langus, unetus, masendus , kaalukaotus.
B8 (inosiit)
Kolesterooli ainevahetus, vajalik luukoe normaalseks arenguks.
Neerud, kartul, mais, pärm, idud, oad, pähklid, kaer, nisu, rukis , viinamarjad.
Ekseem, juuste väljalangevus ja hallinemine, silmahaigused , kolesterooli tõus.
B10;B11 ( foolhape , folatsiin)
Vajalik loote arenguks, punavereliblede ja soolhappe tekkeks. Hea mälule, limaskestadele, seedimisele, kasvule.
Maks, oad, rohelised taimeosad , pärm, muna, õun, pähklid, brokoli, nisuidud.
Aneemia, seede - ja närvisüsteemi häired, nahahaigused, ärrituvus, kasvupeetus , suunurkade haavandid, keelepõletik.
B12 (tsüaano- kobalamiin )
Punaliblede tootmine, kasv. Kasulik närvidele.
Veretooted, maks, pärm, kala, seened, juust, piim, muna, neerud, tailiha.
Närvipõletik, mälulüngad, nõrkus, aneemia, seljaaju degeneratsioon , pragunenud huuled ja kuiv keel, kaalukadu
Vitamiin C
C-vitamiin aitab kaasa vajalike
toitainete imendumisele ja rakkude uuenemisele, on suurepärane
antioksüdant. C-vitamiini vaeguse sümptomid on väsimus,
vastuvõtlikkus külmetus- ja nakkushaigustele, halb enesetunne,
igemete veritsemine. Sööge enne pingelise tööpäeva algust magusa
asemel hoopis C-vitamiini sisaldavaid toiduaineid, jooge kohvi asemel
mahla. See takistab ka stressihormoonide teket. Liiga palju
C-vitamiini pole siiski organismile kasulik. See võib põhjustada
erinevaid tervisehäireid peavalust maohaavanditeni, samuti iiveldust
ja seedehäireid.
C-vitamiin:
- tugevdab organismi, tõrjudes välja
külmetushaiguste tekitajaid;
- kaitseb spermatosoide ja osaleb
suguhormoonide tekkes ;
- tõstab tuju, parandab enesetunnet;
- parandab veresoonte tööd, hävitab vananemist põhjustavaid vabu radikaale, võitleb südamehaiguste,
vähi ja rakukahjustuste vastu;
- on äärmiselt vajalik
suitsetajale, kes peab saama päevas kaks korda rohkem seda vitamiini
kui mittesuitsetaja;
- soodustab paranemisprotsesse, hoiab
ära skorbuudi, stimuleerib närvisüsteemi tööd;
-.võitleb tuberkuloosi,
difteeriat ja düsenteeriat põhjustavate mikroorganismidega.
100 grammis on
C-vitamiini:
- värsketes kibuvitsamarjades 800-2500 mg;
- paprikas 150-300 mg;
- mustades sõstardes 100-450 mg;
- petersellilehtedes 150-200 mg;
- mädarõikas 110-150 mg;
- lehtkapsas 100 mg;
- kiivis 100-180 mg;
- aedtillis 100 mg;
- tsitruselistes ( sidrun , greip , apelsin , mandariin ) 40-80 mg;
- valges peakapsas 40-70 mg.
Veel
sisaldub C-vitamiini hapukapsas , sibulas, idandites, tomatis,
maasikas, melonis, tumerohelistes aedviljades, punapeedis, kaalikas,
jõhvikates.
NB!
Kartulite
C-vitamiini sisaldus on märtsikuuks langenud viis korda.
Õhu käes
närbunud sibulas pole peaaegu üldse C-vitamiini.
Kui te ei
säilita hapukapsast koos vedelikuga, siis C-vitamiin hävib.
C-vitamiin
hävib toidu pikaajalisel kuumana hoidmisel ja korduval
ülessoojendamisel.
Asetage
köögiviljad keema kuuma vette, nii säilib rohkem C-vitamiini.
Aknalaual kasvatatud kress-salat on vitamiinirikas maitseroheline.
Kõige
suurem C-vitamiini vaegus kimbutab veebruarist maini.
Kaalika säilitamisel ei muutu selle C-vitamiini sisaldus palju.
Vitamiin D
D-vitamiin omab tähtsat rolli
kaltsiumi imendumisel inimese organismi. D-vitamiini toodetakse nahas
päikese UVB- kiirte toimel. Suvekuudel piisab organismile vajaliku
D-vitamiini hulga tekkimiseks,
kui nägu ja käsivarred saavad päevas umbes 20 minutit päikest. Toodetava D-vitamiini hulka vähendavad riided, kaitsekreemid, õhu saastatus ning pilvisus , märgatavalt vähemaks muutub D-vitamiini
tootmine ka vanuse kasvades. Toiduga saab D-vitamiini suhteliselt piiratult . Peamisteks D-vitamiini allikateks on rasvane kala (lõhe,
tuunikala, sardiin, makrell ), munakollane ja maks. D-vitamiini puudus
võib tekkida põhjamaade elanikel, kuna seal on kogu aasta vältel
suhteliselt vähe päikest, eriti sügis- ja talvekuudel. Täiendavalt
vajavad D-vitamiini ka imikud ja vanemaealised, eriti need, kes ei
käi õues.
Tartu Ülikooli teadlaste poolt
läbiviidud uuring näitas, et eestlastel esineb luude normaalseks
toitumiseks hädavajaliku D-vitamiini puudust aasta läbi. Eriti
tõsine on olukord talvel, mil tervelt 73% uuringus osalenutest oli
organismis liiga vähe D-vitamiini. Viimaste aastate teadusuuringud
on näidanud ka seda, et Dvitamiin on isegi olulisem kui kaltsium .
D-vitamiin on vajalik kaltsiumi ja fosfori imendumiseks. Kui
D-vitamiini on vähe, väheneb ka kaltsiumi imendumine ja ladestumine luudesse, samuti luukoe uuenemine. See omakorda viib luukoe kaotusele
ja luu mineraalse tiheduse vähenemisele, mille tagajärjel suureneb
risk luumurdude tekkeks. Seega tagab just D-vitamiin tervete ja
tugevate luude arengu lapse- ja noorukieas ning säilimise
täiskasvanuna. Kui D-vitamiini napib, pole korralikust kaltsiumi
tarvitamisest peaaegu üldse kasu.
Kuidas D-vitamiin
mõjub?D-vitamiin aitab kaltsiumil
imenduda, mis on vajalik hammaste ja luude tugevnemiseks. D-vitamiini
puudus võib põhjustada rahhiiti, mille tunnuseks on pehmenenud luud . Rahhiiti põdeva lapse luud ei suuda keharaskust toetada ning
tagajärjeks on kõverad ja kaardus jalad. Lisaks hoiab D-vitamiin
terved närvid, naha, südame ja lihased, toetab organismi
immuunsüsteemi, võimaldab verel hüübida jm. Eriti oluline on
D-vitamiin taimetoitlastele, tubastele inimestele ja lastele.
D-vitamiini allikad
Kõige olulisem D-vitamiini
allikas on päike. Ultraviolettkiirguse abil moodustub organismis
D-vitamiin, mis aitab kaltsiumil imenduda. Ka läbi pilvede kumab
natuke ultraviolettkiirgust.
D-vitamiini sisaldavad toiduained:
• Kala (eriti heeringas ,
tursk, lest ja lõhe) ja kalaõli
• Kala- ja kanamaks
• Vitaminiseeritud piimatooted
• Munakollane
• Või
• Juust
• Pärm
• Seened. Sisaldavad vähesel
määral D-vitamiini, kuid uuringute kohaselt vähesest
päikesevalguse käes viibimisest piisab, et seente D-vitamiini kogus
oluliselt suureneks. See tähendab, et seened võivad õige pea
muutuda paremateks D-vitamiini allikateks kui kardetud kalamaksaõli.
D-vitamiini leidub ka piimarasvas, mis aga koorimisega sealt kaob
(kuigi kaltsium jääb alles). Kui laps ei ole ülekaaluline, võiks
ta juua vähemalt 2,5 protsendilise rasvasisaldusega piima.
Lapsega ohutult päikese
käes Beebid ei pea vajaliku
koguse D-vitamiini jaoks väga palju päikese käes olema. Mähkmeväel
olevale beebile piisab 30 minutist nädalas ehk viiest minutist
päevas. Riietes ja ilma mütsita beebi vajab nädalas kaks tundi või
päevas 20 minutit päikesevalgus. Veidi tumedama nahatüübiga
lapsed veidi enam.
Loomulikult peab olema ettevaatlik
ning päeva kõige kuumemal ajal lapsele kindlasti mütsi pähe
panema ning kaitsekreeme kasutama. Päikesevalgus on ohutum enne
kella kümmet hommikul ja peale kolme pärastlõunal.
D-vitamiini puudus
vähese päikesevalguse tõttu Erinevatel
põhjustel ei ole võimalik päikesevalgusest vajalikul kogusel
D-vitamiini ammutada:
• Tumedam nahatoon–
tumedamanahaliste organismil kulub D-vitamiini tootmiseks rohkem aega
• Õhu saastatus või pilves ilmad, mis takistavad ultraviolettkiirtel maapinnani jõudmast
• Teatud piirkondades on
aastaringselt vähem päikesevalgust
• Kultuurilised erinevused –
õues veedetakse vähe aega või käiakse pidevalt pikkades riietes
• Sellistel juhtudel
soovitatakse D-vitamiini lisaks võtta.
Eesti kliimas, kus päikest on
aastaringselt vähe, tuleb lastele kuni teise eluaasta lõpuni
D-vitamiini profülaktikaks lisaks anda. Ainult rinnapiimal olevatele
beebidele soovitatakse anda ööpäevas 5 tilka ehk 400 ühikut.
Rinnapiimaasendajat saavatele beebitele tuleks sõltuvalt
toidukogusest anda lisaks 3-5 tilka. Kui beebi saab
rinnapiimaasendajat ööpäevas üle 1000 ml, siis ei ole vaja
vitamiini lisaks anda. Beebitoidus on seda piisavalt
Vitamiin E
Sellest
ajast, kui E-vitamiin 1921. aastal avastati, on tema pooldajad teda
taevani ülistanud kui universaalset arstimit, mis ravib kõike,
alates kiilaspäisusest ja impotentsusest kuni vähi ja
südamehaigusteni välja. Kritiseerijad on aga arvamusel, et kuni
praeguse ajani ei ole veel kindlaid tõendeid selle kohta, et
E-vitamiin kuidagi positiivselt mõjuks. Kuigi E-vitamiin polegi
mingi universaalne medikament, tundub, tundub siiski tõsi olevat, et
teda kasutatakse üha rohkem erinevate haiguste ja vaevuste
ravimiseks. Praegu maailma erinevates kohtades läbiviidavad
uurimused püüavad leida E-vitamiini uusi omadusi ja
kasutamisvõimalusi. Erilist tähelepanu neis uurimustes pööratakse
vereringe- ja südamehaigustele, organismi energia- ja vastupidavuse
küsimustele, vähi profülaktikale, vananemise aeglustamisele,
organismi taastusravi probleemidele ning sellele, kuidas organism
suudaks end paremini kaitsta meie saastunud keskkonna kahjustava mõju
eest.
Üldiselt on
E-vitamiin tuntud kui sugulist arengut ja sugufunktsioone ning
sigimist soodustav vitamiin. Kuid uurimustes on leitud, et E-vitamiin
aitab vältida ka ajurabandust, kaitsta Alzheimeri tõve eest ning
ära hoida katarakti ehk silmakae teket. E-vitamiin tugevdab
immuunsüsteemi ja vähendab südameatakkide ohtu.
E-vitamiini suurte
annuste kasutamisest tuleks hoiduda neil juhtudel, kui tarvitatakse
samaaegselt aspiriini , küüslauku, gingko'd ning teisi
trombivastaseid ja verdvedeldavaid ravimeid, et vältida nende
koosmõju liigtugevat efekti ning verejooksu riski.
E-vitamiini on
rohkesti taimsetes õlides, rukki- ja nisujahus, linnaseleivas,
porgandis, tomatis, kapsas, vähemal määral ka maksas ja munarebus
jm. E-vitamiini leidub taimeseemnetes, eriti rikkalikult on seda
õunaseemnetes.
Mineraalained
Mineraalained on inimese normaalseks
elutegevuseks hädavajalikud. Nende pidev piisav kogus
organismis tagab meie keha häireteta talitluse ning aitab vältida
haigusi.
Mineraalainete täpne tarve oleneb inimese
soost, vanusest , füsioloogilisest seisundist, toitumise eripärast,
elukeskkonnast, kehalisest aktiivsusest, elustiilist, haigustest ja
paljust muust . Mineraalained ei asenda teisi toitaineid ning ükski
nende hulgast ei asenda teist.
Üks põhilisi hädasid nüüdisajal on see, et
olenevalt trendist kaldutakse mõnd makro- või mikromineraali sageli
liigselt ülistama. Kindlasti on inimese põhiline mineraalainete
allikas tasakaalustatud tahke ja vedel segatoit, mis sisaldab nii
taimse kui ka loomse päritoluga toidukraami. Mitmetel põhjustel
pole mineraalainete saamine tavaviisil igakord siiski piisav ning nii
tuleb vahel kasutada lisaks ka vastavaid preparaate. Suvalisi
soovitusi järgida ei tohi. Kestev meelevaldne mineraalainete
tarbimine on ohtlik, sest enamasti on nende vajaliku ja ohutu
päevakoguse vahe üsna õbluke.
Ca
Kaltsium
on organismi ülesehitusmaterjal, ta on juba koguse poolest kehale
kõige tähtsam mineraal. Täiskasvanud
inimese keha sisaldab 1-1,5 kg kaltsiumi, millest umbes 99% on luudes ja hammastes. Ülejäänud kogus täidab väga mitmesuguseid
ülesandeid. Kaltsium reguleerib vere hüübimist, tõrjub põletikke,
leevendab allergilisi reaktsioone, mõjutab närvide ja musklite
tegevust. Aktiviseerib ka ainevahetusprotsesse.
Kõikide
ülalloetletud protsesside häireteta kulgemiseks on vaja, et
kaltsiumi sisaldus veres oleks konstantne.
Inimese skeleti
moodustavad enam kui 200 luud. Skelett annab kehale välise kuju ja
kaitseb keha. Luu on elav struktuur. Juurde- ja ümberehitusprotsessid
toimuvad kogu eluaja. Luuõgijad rakud toimetavad luu substantsi ära,
ülesehitusrakud muretsevad uut substantsi juurde. Kaltsium on
seejuures ehitusmaterjal.
Iga
päev kaotab keha kaltsiumi higi, uriini, väljaheitega. See kaotus
tuleb korvata toidu ja joogiga , et säilitada veres tasakaal. Toiduga
manustatud kaltsiumist suudab organism omandada kahjuks ainult 30-40%
ulatuses. Sellepärast peab kaltsiumisisaldus toidus olema vastavalt
suurem vajadusest. Detailne manustamine optimaalseks
kaltsiumivajaduseks 1994.a USA Tervishoiuameti poolt avaldatud
andmete kohaselt on:
Vanusegrupid
Kaltsiumivajadus milligrammides päevas
Vastsündinu kuni 6 kuud
400
6 kuud kuni 1a
600
1-5a
800
6-10a
800-1200
11-24a
1200-1500
mehed 25-65
1000
üle 65a
1500
naised 25-50a
1000
rasedad ja imetavad emad
1200-1500
üle 50a inimesed, naised
1000
üle 65a naised
1500
Peamised kaltsiumiga
varustajad on piima ja piimatooted, teatud juurviljad , mineraalvesi.
Tuleb kontrollida oma toitumistavasid ja korraldada nii, et meie toit
vajalikul määral kaltsiumi sisaldaks.
Keskmiselt:
sisaldab kaltsiumi
0,25 l piima
300 mg
100 g 40% juustu
1000 mg
100 g sulatatud juustu
500 mg
100 g jogurtit
110 mg
100 g kohupiima
80 mg
100 g rohelist kapsast
180 mg
100 g spinatit
120 mg
100 g türgiube
100 mg
100 g brokkolit
80 mg
Mineraalvesi on
ideaalne vahend organismi varustamiseks kaltsiumiga. Heas
mineraalvees peab olema 1 liitri kohta 500 mg kaltsiumi 100 mg
magneesiumi ja maksimaalselt 50 mg naatriumi.
Vähene piima ja
piimasaaduste kasutamine toiduks võib viia kaltsiumivaegusele,
millele kaasnevad: kalduvus krampidele, sõrmeküünte
kasvamishäired, juuste väljalangemine, kalduvus allergiale, luude
hõrenemine.
Lastel
ja noorukitel on suurem kaltsiumivajadus Vastsündinul
on vähesed luud välja arenenud. Tema skelett koosneb suures osas
kõhrest, mis lapse kasvades ehitatakse ümber luudeks. Puberteedieas
on need protsessid reeglina lõppenud. Sellepärast on kasvueas
kaltsiumivajadus suurem. Nooruses küllaldaselt varutud kaltsium
hoiab ära vananedes luude enneaegse hõrenemise. Ka raseduse ajal on
kaltsiumivajadus tavalisest suurem. Rahvatarkus ütleb, et iga laps
võtab emalt ühe hamba. Raseduse ajal on ema hambad suurenenud
kaarieseohus ja igemed võivad kergemini haigestuda põletikku.
Raseduse ajal annab naine ära umbes 25 g kaltsiumi ja imetamise ajal
veel umbes 20 g beebile. Seega on vaja siis suurendada kaltsiumi
manustamist. Kaltsiumipreparaatide kasutamine peab olema kindlasti
arsti kontrolli all.
Samuti on suurenenud
kaltsiumivajadus sportlaste ja raske füüsilise töö tegijatel.
Kaltsiumi eritumine organismist suureneb higiga. Kaltsiumi päevane
vajadus võib sel juhul ulatuda kuni 2000 mg.
Alkohol , nikotiin ja
kohv on kaltsiumiröövlid. Nad takistavad kaltsiumi omandamist. Ka taimetoitlased võivad kaltsiumi omandamisel kriitilise piirini
jõuda. Eriti ohustatud on need taimetoitlased, kes on loobunud ka
munadest ja piimast ning piimasaadustest.
Kui organism ei saa
küllaldaselt kaltsiumi või selle omandamine on häiritud, siis
hakkab organism kasutama kaltsiumi luudest. Sellel võivad olla
saatuslikud tagajärjed. Luude substants väheneb, luud muutuvad
hõredamaks.
Tekib osteoporoos
Osteoporoos on eelkõige üleminekueas naiste haigus, põhjuseks
hormoonide ja kaltsiumi vaegus. Naissuguhormoonidel on
kaitsefunktsioon. Nad takistavad liigset kaltsiumikadu. Vähenenud
hormoonide produktsioon kliimaksi ajal põhjustab luumassi kiirenenud
vähenemist. Umbes 1/3 kõikidest naistest kannatab selle
osteoporoosi vormi all. Vanaduse edenedes on kaltsiumivaegusest
tingitud osteoporoosist ohustatud mõlemad sugupooled. Mõnikord on
oma osa ka pärilikel eeldustel. Juba 40. eluaastatest algab luumassi
vähenemine, sest luumassi moodustamise protsess aeglustub. Kuni 70.
eluaastani kaotab organism umbes 1/3 oma luumassist. Mõju avaldavad
siin nii kaltsiumi- kui liikumisvaegus. Kui luumassi kadu ületab
kriitilise piiri, hakkavad luud murduma. Lisandub veel asjaolu, et
toiduga manustatud kaltsiumi omandab vanaduses organism halvemini.
Mg
Magneesiumi näol on
tegemist mineraaliga, mida saab nii toidust kui ka apteekidest ja
toidupoodidest toidulisandina. Magneesiumi vajab inimene tervise
säilitamiseks rohkelt, sest see aine kuulub enam kui 300 ensüümi e
biokatalüsaatori koostisse. Kõige kõrgemad magneesiumi
kontsentratsioonid esinevad kõige aktiivsema ainevahetusega elundeis
nagu peaaju , süda, maks ja neerud. Magneesiumi peetakse ka
stressivastaseks mineraaliks - lõõgastab lihaseid ning rahustab
närve. USAs läbiviidud uurimused on näidanud, et keskmine
magneesiumi tarbimine inimese kohta on allpool ametlikult fikseeritud
toitainete soovituslikke annuseid. Pealegi soodustab magneesiumi
organismist väljumist meie elustiil ja toitumisharjumused (eriti mis
puudutab gaseeritud jookide tarbimist).
Kuna taimede
rohelised osad sisaldavad rohkelt magneesiumi, tuleks süüa rohelist
köögivilja. Veel sisaldavad rohkesti magneesiumi pruunvetikas ,
mandlid, melass ja viljaterad. Loomsed allikad ei oma magneesiumi
sisalduse seisukohalt olulist tähtsust.
Toidulisandite
kasutamisel tekib magneesiumitaseme märkimisväärne tõus
tavaliselt umbes 6 nädala jooksul. Magneesiumi peetakse suhteliselt
ohutuks mineraaliks, kuna ta on peaaegu alati hästi talutav. Ainult
neeru- ja rasked südamehaiged peavad magneesiumi ja kaaliumi
kasutama arsti soovituste kohaselt.
Kaltsiumi
ja magneesiumi tasakaal
Nii kaltsiumi kui magneesiumi leidub kõigis rakkudes, eriti südame
ja arterite lihasrakkudes. Samal ajal, kui kaltsium stimuleerib
lihaskiudude pinguldumist ja kokkutõmbumist, kutsub magneesium esile
lihaste lõõgastumise. Samuti reguleerib magneesium rakkudesse
siseneva kaltsiumi hulka. Ilma magneesiumi tasakaalustava mõjuta
tekitab kaltsium arterite (eriti südamelihasesse ja peaajju
suubuvate) kokkutõmbumist, piirates seeläbi neisse elundeisse saabuva vere hulka, mille tulemuseks võib olla vererõhu tõus,
südameatakid, ajuinsult ja migreeni tüüpi peavalud.
Magneesiumi
funktsioonid
Üheks magneesiumi tähtsamaks funktsiooniks on osalus energiarikka
ühendi ATP produktsioonis, samuti suurendab ta ensüümide
aktiivsust (see tähendab üldjoontes ainevahetuse paranemist).
Samuti on magneesium tähtis närvikoe rakkudele ning võib mõjuda
soodsalt Alzheimeri tõve vältimisel. Magneesium reguleerib ka
ioonide liikumist rakkudesse ja sealt välja. Ilmne on ka
magneesiumist saadav kasu silelihastele (arterid, süda, emakas jms
õõneselundid) ning seega südamele ja veresoonkonnale (langeb
vererõhk ning paraneb südametegevus). Paraneb ka valguproduktsioon.
Magneesiumi puuduliku
imendumise kõige ilmsemaks sümptomiks on kõhulahtisus. Kuna
teatavate ainete kasutamise korral ning mõnede tervisehäiretega
kaasneb magneesiumi eritumise kiirenemine, tuleks meeles pidada, et
suhkru, kofeiini, aga ka alkoholi rohke tarbimine suurendab
magneesiumi eritumist uriiniga. Ravimitest mõjuvad magneesiumi
väljutavalt antibiootikumid, uriinieritust suurendavad ained
(diureetikumid), digitaalise- e sõrmkübarapreparaadid ning
süstitavad insuliinid. Haigustest omavad magneesiumi tasemele
negatiivset mõju suhkurtõbi, neeruhaigus ja kilpnäärme
ületalitlus.
Zn
Kui jutt läheb tsingile, meenub mulle saksa
poeedi Hans Kalau luulerida – “Kõik tõeline oskab olla
märkamatu...” (vabatõlge). Ja tõepoolest, kui tihti mõtleme me
keemilisest elemendist järjekorra numbriga 30 ja sellest, kuivõrd
oluliselt sõltub tsingist meie ja meie lähedaste tervis ning
heaolu? Tsingi varjatud defitsiit oskab olla märkamatu.
Inimese keha sisaldab kõigest 2-3 grammi
tinki, kuid nende grammide tähtsus organismile on erakordselt suur.
See sisalduv kogus ei ole lihtsalt üks väike kogus tsingi nimelist
ainet, vaid arvutu hulk ioniseeritud tsingi aatomeid, mis osalevad
peaaegu kõigis eluprotsessides. Tsink kuu-lub enam kui 200 fermendi
(biokeemilisi protsesse juhtivate valkude) koosseisu. Seetõttu
kaasnevad tsingi olulisele puudusele organismis mitmesugused
tervisehäired ja vahel isegi rasked haigestumised. Kauakestev tsingi
vaegus avaldub vastupidavuse langusena külmetus- ja
nakkushaigustele, raseduse häiretena, laste arenguhäirete ja
–peetusena, varajase kliimaksi ja vananemise ning vanurite eluea
lühenemisena.
Ülemaailmse Tervisekaitse Organisatsiooni
ekspertide hinnangul esineb tsingivaegust inimorganismis vägagi
tihti, maailma elanikkonna üldisel uurimisel avastati tsingipuudus
4,5 miljardil inimesel.
Selle põhjuseid on palju –
põllu- ja karjamaade tsingisisalduse vaesestumisest (mille
tagajärjeks on üldkasutatavate toiduainete tsingisisalduse
vähenemine) kuni tsingi omastamise häirete ja inimorganismi
suurenenud tsingivajaduseni. Ühe
või teise keemilise elemendi vaegust organismis nimetatakse
hüpoelementoosiks ja selle alla kuuluvaid inimesi “riskigrupiks”.
Millist liiki on siis tsingivaeguse riskigrupp?
Esiteks
on nendeks inimesed, kelle toit sisaldab vähe tsinki . Üldreeglina
on nende inimeste toidus vähe valku ja liiga palju süsivesikuid.
Seejuures ei saa inimene vajalikku tsingikogust mitte materjaalsete
probleemide tõttu, vaid oma söögiharjumuste tulemusena
tsingivaeseid toiduaineid tarvitades, nagu vegetariaanlus, nälgimine
jm. Nn. “tšempioniks” tsingisisalduse poolest toiduainete seas
on austrite liha (150-400 mg 100 gr toidu kohta). Kahjuks sisaldub
teistes toiduainetes tsinki kümneid kordi vähem ( merekala ,
nisuidud, riisikliid, kaerajahu, kuiv hernes, loomaliha , maks,
pähklid, roheline sibul) ja ei ole just kerge katta organismi
vajadust selle elemendi suhtes (12 mg ööpäevas). Pealegi on tsingi
imendumine soolestikus taimsetest toiduainetest (kõik teraviljad ja
enamik juurvilju) raskendatud mittelahustuva ühendi (tsink + fütiin)
moodustumise tõttu ja tihtipeale on imendumine ka otseselt häiritud
(düs-bakterioos, soolehaigused, sooleparasiidid jne.).
Teiseks
kuuluvad riskigruppi inimesed, kelle organism ühel või teisel
põhjusel tsinki kaotab. Nii võivad tsingi organismist välja
tõrjuda mitte ainult sinna sattunud saastajad (rasked metallid,
mõningad ravimid ), vaid ka selliste elementide üleküllus,
milliseid peetakse essentsiaalseteks, s.o. eluliselt vajalikeks
(vask, kaltsium).
Lõpuks
moodustavad veel ühe ja seejuures peaaegu suurima riskigrupi need
inimesed, kelle tsingivajadus on suurem. Väga palju tsinki vajavad
rasedad ja rinnaga toitvad naised. Raseduse aegne tsingi vaegus on
ähvardav oht, milline realiseerub tihti toksikoosi, lapse enneaegse
sünni, varajase sünnituse, nõrga või haige lapse ilmaletulekuga.
Kõik haiged, kes põevad kasvajalisi haigusi või kellel on eelsoodumus mimesugusteks kudede vohamisteks (hüperplastilised
protsessid), kasutavad intensiivselt tsinki. Seetõttu on normaalne
tsingitase organismis vajalik günekoloogiliste probleemide käes
vaevlevatele naistele (mastopaatiad, emaka müoomid, endometrioos).
Mis puutub lastesse, siis realiseerub tsingi
puudus esimese 4 elu aasta jooksul luukoe aeglustunud moodustumises,
üldise ja füüsilise arengu aeglustumises, mitmesugustele
haigustele vastupanuvõime languses ja suurenenud tungis alkoholi
järele (mis hakkab avalduma teismelises eas). Tsingi vaegus
formeerib vajaduse alkoholi järele, aga alkohol omakorda vähendab
organismi tsingi sisaldust. Ei saa välistada, et just see surnud
ring viibki inimese kroonilise alkoholismini, mis ei allu mingile ravile .
Meestel kaasuvad tsingi vaegusele sageli viljatus sperma kvaliteedi ja spermatoisoidide viljastusvõime
languse tagajärjel, kuid ka – eesnäärme haigused (suurenemine, adenoom , vähk). Seejuures avaldub tsingi puudulikkus organismis mõju
mitte ainult meeste reproduktiivsele funktsioonile, vaid ka
seksuaalsele aktiivsusele.
Vanemas eas põhjustab tsingi vaegus (koos
fosfori ja kaltsiumiga) osteoporoosi progresseerumist. Kuid esikohale nihkub selles eas veel üks tsingi tähtis omadus – tema osa
immuniteedi formeerumisel (T-lümfo-tsüüdid jm.). Immuunse kaitse
alanemine elatanud inimestel toob kaasa onkoloogiliste haiguste
sagenemise ja vananemise kiirenemise.
Tsingi vaegus on nn. kohustuslik kaaslane igat liiki nahahaiguste korral. Nahk (samuti kui eesnääre ja ajuripats)
sisaldab väga palju tsinki. Tsinki vajatakse täisväärtusliku
kollageeni moodustumiseks ja mitmesuguste nahas toimuvate
väliskahjustuste tõkestamiseks mõeldud füsioloogiliste
protsesside toimimiseks.
Fe
Raud on vajalik kudede taastamiseks ja punalibledes sisalduva hapniku
transportiva aine hemoglobiini tootmiseks, aju arenguks ning
keemiliste ühendite aktiivsuse tagamiseks nii ajukoes,
immuunsüsteemis kui ka teistes kudedes. Rauapuuduse tagajärjel vere
punaliblede hapnikukandmisvõime väheneb ning võivad tekkida
hapnikupuuduse nähud. Lastel avaldub rauavaegusaneemia tavaliselt
tähelepanu ja mäluhäiretena ning suureneb risk haigestuda
sagedamini hingamisteede viirusinfektsioonidesse.
Mida teha, kui suvepuhkus on veel kaugel ja sa tunned ennast väsinult.
Rannahooajale mõeldes loobud ka veel liharoogadest. Siis võib
juhtuda, et sa saad vähe rauda ja võib tekkida
rauavaegus.
Rauavaeguse
tundemärgid:
-Nahk ja limaskest on kahvatud
-Oled väsinud ja kõigest tüdinenud.
-Kannatad alatihti peavalu.
-Küüned on muutunud hapraks ja juuksed langevad välja.
-Lihased on nõrgad ja kipuvad kergesti valutama .
-Kõht on kinni, kuigi sööd kiudainerikast toitu.
-Raske on millelegi keskenduda.
-Hakkad väikesegi pingutuse korral hingeldama.
-Lõhed tulevad suunurkadessee.
Kehva enesetunde põhjuseks võib olla ainuüksi rauasisaldusega toitude nappus. Tekib rauavaegusaneemia. Rauavaeguse all ei kannata
tavaliselt mehed ega üleminekuea seljataha jätnud naised. Lapsed,
kasvueas noorukid ja viljakates eluaastates naised vajavad aga õige
palju rauda - seepärast tekib neil rauavaegus kergemini.
Raud on tähtis mineraalaine . Seda on organismil vaja õige mitmel
põhjusel - hemoglobiini moodustumiseks veres ja hapniku
edasikandmiseks, ensüümide, hormoonide, lihaskudede ja südame
normaalseks tegevuseks, rakkude jagunemisprotsessil ja
immuunsüsteemis.
Luuüdis tekib igas sekundis paar miljonit punast vereliblet, nende
ülesanne on veres hapnikku edasi kanda. Punased verelibled sisaldavad hemoglobiini, milles leiduv raud seob hapnikku selle
edasikandmise ajaks.
Rauda vajame närvisüsteemi funktsioneerimiseks ja arenemiseks . Kui
lootel või kasvaval lapsel on rauavaegus, siis võib see häirida
kesknärvisüsteemi arengut. Lihastes hapnikku akumuleeriva proteiini
moodustamiseks on vaja rauda. Rauavaegus nõrgendab muu hulgas ka
lihasjõudu.
Toidus sisalduvast rauast imendub ainult 10 - 15 protsenti. Organismi
kasinate rauavarude puhul raua imendumine tõhustub. Näiteks
raseduse ja imetamise ajal peaks raua imendumine isegi
neljakordistuma.
Loomsetes toodetes sisalduv raud imendub paremini
kui taimede oma. Imendumist soodustavad C-vitamiin ja ka teised
orgaanilised happed. Ei maksa aga hakata jooma söögi kõrvale
apelsinimahla, et raud paremini imenduks. Parajust on ka siin
mõistlik järgida. Salatit ja muud värsket kraami on küll kasulik
igale söögikorrale lisada, nii omastatakse rauda paremini.
Kuigi palju kaltsiumit sisaldav toit üldiselt
nõrgendab raua imendumist, sobib piim hästi toidulauale, sest ei
ole tõestatud, et piim häiriks raua omastamist. Veinide rauasisaldus on väike, rauasaamise allikateks need ei kõlba, kuigi
on ka vastupidist nõu antud. Raua imendumine organismis on täpselt
reguleeritud. Kui rauavarud on küllaldased, siis ei imendu rauda
üldse. Iga päev rikkalikult liha süües võib aga siiski
rauavarusid liigselt suurendada.
Päriliku haiguse või kroonilise maksahaiguse tõttu võib raua
imendumist reguleeriv mehhanism vigastatud saada. Siis koguneb rauda
organismi liiga palju ja tagajärjeks on diabeet, maksatsirroos või
naha hüperpigmenteerumine.
Rauatablette ei tohiks võtta liiga palju, kõige suurem lubatud
päevane annus on 50 milligrammi. Ülemäärane raud on mürk.
Vanuritel võib suur annus põhjustada maoverejooksu.
Mida süüa tasuks ? Parimad
toidud rauaallikatena on veri ja maks, hea on ka punane liha.
Maksatoite võib süüa paar korda kuus, kuid rasedatele seda ei
soovitata. Taimsetest toitudest saab kõige hõlpsamini rauda
rukkileivast ja sojast.
Taimetoitlased peaksid toitu rikastama sojajahu ja seesamiseemnetega.
Kui süüa iga päev mitmesuguseid ube, pähkleid ja seemneid, siis
tõenäoliselt saab ka taimetoitlane küllaldaselt rauda.
Aed- ja puuviljadest rauda peaaegu ei saadagi, välja arvatud
nõgesest. Rauda ei leidu ka valges lihas või kooritud viljas.
Lihasöömisest loobunud inimesed ja lakto -vegetaarlased peavad
samuti hoolitsema rauavajaduse rahuldamise eest - rukkileiba , ube,
pähkleid ja seemneid tuleb süüa küllaldaselt.
Lastel võib mõnikord aneemia tekkida ühekülgsest toidust. Samuti
võib täiendav raud olla vajalik sporti harrastavatele noortele ja
eriti kehvasti toituvatele tüdrukutele.
44
Kõik kommentaarid