Erinevad taastumisvahendid inimese turgutamiseks (0)

TALLINNA PEDAGOOGILINE SEMINAR
Kaugõppe Noorsootöö osakond
KNT 1
Veroonika Mätlik
” Erinevad taastumisvahendid inimese turgutamiseks”
Referaat
Juhendaja : M. Grünthal-Drell
Tallinn 2006

Sisukord

Sisukord 1
Füüsikalised taastumis vahendid 3
Saun 3
Vesiravi 4
Ürdi- ja pärlivann 6
Veealune massaaž 6
Klassikaline massaaž 7
Aroomiteraapia 9
Muusikateraapia 10
Valgusteraapia 11
Kiirgusteraapia 12
UVB kiirgus 12
PROTSEDUUR 12
UVB MÕJU INIMESELE 12
UVB, väikelapsed, lapseootel emad ja imetavad emad 13
Näidustused 13
UVB VALGUSRAVI VÕRDLUS TEISTE RAVIMEETODITEGA 14
PSORIAAS JA UVB 14
UVB ravi 15
PUVA ravi 16
Psoriaas 16
Atoopiline nahapõletik 16
Vitiliigo (valgete laikude haigus) 16
Polümorfne valguslööve 17
Üldised juhised patsientidele 17
Soolaravi ehk Haloteraapia 18
Soolakambrite tööpõhimõte 18
Soolaravi on soovitatav järgmiste haiguste korral: 19
Soolaravi pole soovitatav: 19
Taimsed taastumisvahendid 20
Ravimtaimed 20
Raudrohi 22
Nõges 23
Päevakübar 27
Mesi 31
Mumio 34
Vitamiinid 35
Mineraalid 37

Füüsikalised taastumis vahendid

Saun

Pole võimalik täpselt öelda, millal inimkonna ajaloos asuti esmakordselt ehitama ruume , kus tule, vee, kivide ja puidu abil õppis inimene puhastama oma organismi, läbi viima hügieeniprotseduure, ravitsema. Igatahes on sauna sel otstarbel kasutatud väga paljudes kultuurides ning kuni tänase päevani. Mil saun on lõõgastav ja stressivastane teraapiavahend ning paljude terviseprobleemide puhul tõhus abiline .
Soome saun, leilisaun, aurusaun, infrapuna saun, soolasaun, suitsusaun – kõik nad puhastavad ja tervendavad kuid sõltuvalt nende erinevustest on nii elamus kui ka mõju tervisele erinev.
Põhilised mõjutajad on sauna õhu temperatuur, niiskus, saunasoleku aeg, õhuvahetuse tõhusus. Aroomteraapilised õlid aitavad organismil puhastuda, mõjuvad stressivastaselt ja aitavad spetsiifiliste probleemide puhul. Vihtlemine stimuleerib nahka, pindmisi kudesid , vere ja lümfiringet ning närvisüsteemi, erinevad vihad on erineva mõjuga: kadakaviht, kaseviht, eukalüptiviht jne.
Haiguste puhul: võib saunas käimine enesetunnet parandada, nt astma või pikaajalise bronhiidi korral laienevad ja puhastavad saunas hingamisteed ning siis on kergem hingata . Kõrgenenud vererõhuga on kerge saunatamine ja sellega kaasnev tõhusus lõõgastumine hea. Lihaste ja liigeste jäikuse, pingestumise, tundlikkuse ja valu korral saab saunaskäigust tavaliselt kergendust, samuti pikaajaliste kaela, turja ja seljavalude puhul on abi.
Infrapunasauna kasutatakse: spordimeditsiinis ja taastusravis, samuti liigesepõletike, nahahaiguste , hingamisteede ning veresoonkonna probleemide raviks.

Vesiravi

Vesiravi ehk hüdroteraapia on lihtsalt kasutatav ja tõhus teraapiameetod. Vesiravi saab teha kodustes tingimustes aga samuti on ta efektiivne taastusravis ja SPA-des kasutatav teraapiviis.
Sooja vanni võib endale igaüks lubada, vanni mõju tõhusamaks muutmisel kasutatakse erinevaid lisandeid; vanniõli, meresool, spetsiaalsed lisandid, piim jne.,  efektiivsust tõstab  masseerimine veejugadega ning mullivanni puhul ka õhumullide masseeriv toime.
Vesiravi alla kuuluvad ka erinevad duššid Charcot dušš ehk jugadušš, hüdromassaaž (veealune duššmassaaž), süsihappegaasivann (kihisev, stimuleeriva toimega vann mõjub ergutavalt ainevahetusele ja vereringele) jne. Samuti kuuluvad vesiravi alla mähised ja kompressid. Vesiravi sobib suurepäraselt kasutamiseks koos teistev erinevate teraapiameetoditega, nt. massaaž, sest soe vesi pehmendab lihaseid ning loob suurepärased eeldused tulemuslikuks protseduuriks.
Olenevalt vesiravi tüübist on vastunäidustusi, mõistlik on probleemide puhul eelnevalt konsulteerida oma arstiga, SPA-des ja taastusravikeskustes on võimalik spetsialisti käest nõu küsida.
Vesiravi sobib:
Liigeseprobleemid, liigesjäikus, Südame- veresoonkonna haigused
Vereringehäired, Kõhukinnisus, Soolte spasmid
Unetus , Stress , Närvisüsteemi probleemid
Jäsemete tursed , Traumade järelravi
Rasvumine, Tselluliit
Vesiravi ei sobi:
Ägedad põletikud, Haavandid , nahalõhed, Palavik , külmetushaigused
Südameprobleemid, Rasedus , Pahaloomulised kasvajad, Neeru- ja sapikivid
Vee mõju organismile
Vesi oma eripärase keskkonnaga avaldab organismile mitmekülgset toimet. Keha reageerib nii vee füüsikalistele omadustele kui ka vee keemilisele koostisele . Mõjutades mehhaaniliselt ja termiliselt nahka, toimib ta selle kaudu närvisüsteemile, südametalitlusele, vereringele ja ainevahetusele. Olenevalt protseduuri laadist , on vee toime kas talitlust pärssiv või ergutav . Veeprotseduuride toimel suureneb vere valge- ja punaliblede hulk.
 
Vesi on suurepärase soojusjuhtivusega. Vee toimel katkeb higi aurustumine ning kõik keha piirkonnad soojenevad ühtlaselt, mida ei toimu tavalises seisundis. Isegi leiges või jahedavõitu vannis on keha temperatuur lähedane sisemisele vere temperatuurile. Kui inimene veest väljub, hakkab kõigi tema keha punktide temperatuur tugevasti alanema ja langeb normist pisut madalamale. 30 - 45 minuti jooksul temperatuur normaliseerub. Kõik need kõikumised intensiivistavad veeprotseduuride ajal hapniku omastamist.
Külma vee toimel tekib kõigepealt väikeste veresoonte spasm. Organism reageerib sellele kudede ainevahetuse intensiivistumise ja siseelundite temperatuuri tõusuga.
Närviregulatsiooni mehhanismi kaudu põhjustab see naha väikeste veresoonte verevarustuse paranemise . Need laienevad, nahk muutub punakamaks ning me tunneme soojust ja reipust. Lõpptulemuseks on ainevahetuse normaliseerumine ja kudede toitumise parandamine.
On teada, et külm vesi aeglustab ja tugevdab, kuum vesi aga kiirendab ja nõrgendab südame kokkutõmbeid. Seetõttu alandavad kuumad vannid vererõhku, külmad aga tõstavad seda. Kuum vesi suurendab vere hüübivust, külm aga vähendab. Külmad veeprotseduurid stimuleerivad ainevahetust ja rasvade põlemist ning tõstavad lihastoonust, soojad aga hoogustavad neerude vereringet ja soodustavad uriini eritumist.
Lisaefekti annavad veele lisatud eeterlikud õlid, mineraalained , vannisoolad jt.

Kui tegeleda hüdroteraapiaga kodustes tingimustes, peaks meeles pidama :
Temperatuuri mõõtmiseks tuleb kraadiklaasi vees hoida vähemalt minuti jagu.
Kui vannisolijal hakkab paha  tekib iiveldus , nõrkus, südame kloppimine  tuleb vann kohe lõpetada.
Pärast protseduuri peaks olema enesetunne igati mõnus. Kui seda pole, on midagi valesti.
Vanni ei soovita minna äsja täissöödud kõhuga. Samuti peab arvestama, et pärast protseduuri oleks võimalus vähemalt pool tundi puhata.
Veeprotseduuride efektiivsus arvatakse olevat suurem just päeva teisel poolel.
Kuum vann (40 - 42 kraadi) on tuntud krooniliste liigesehaiguste ja närvipõletike leevendajana. Kuum jala- või käevann laiendab jäsemete veresooni. Unetuse puhul on sobilik võtta kuuma vanni tund enne magamisaega, teha võib üle päeva 10 - 20 korda järjest. Kuum vann mõne meeldiva eeterliku õliga on eriti tugeva toimega. Sellises vannis ei maksa olla üle 15. min., sest nii kaua kestab ka aromaatse õli toime. Pärast tuleks minna jaheda duši alla.
Õliga tembitud vannivesi lõõgastab lihaseid, ükskõik, kas need on pinges stressist või füüsilisest pingutusest, aktiveerib vereringet ja ainevahetust. Koos eeterlike õlidega võib veele lisada ka peotäie meresoola, mis annab veele kõik merevee omadused.
Kuum vannivesi on vastunäidustatud rasedatele ja naistele, kellel on kalduvus emakaverejooksudele.
Soe vann (37 – 38 kraadi) mõjub eelkõige rahustavana: võtab maha pinged, suurenenud ärrituvuse, neurasteenia, asteenilised seisundid . Samuti kroonilised liigesehaigused ja närvipõletikud. Spastiliste ja lõtvade halvatuste esinemisel kombineeritakse veeprotseduurid võimlemisega, nagu ka luumurru järgselt liikumise taastamiseks.
Jahe vann (30 – 32 kraadi) aitab lühiajaliselt apaatsuse ja depressiooni puhul. Mõistagi on jahedal veel üldtoniseeriv toime.
Mullivann on tõhus:
Artriit . Parandab tsirkulatsiooni, aitab kõrvaldada toksilisi jäätmeid, leevendab valu. Ebasoovitav kasutada, kui liigesed on turses reumatoidartriidi puhul.
Südame-veresoonkond. Soodne kõrgvererõhu puhul.
Tselluliit. Lümfinäärmete drenaaž, puhastab ja lagundab rasvkudet.
Unehäired. Soe ja tugev massaaž vannis on parim unerohi.
Peavalu. Kaelalihaste lõdvestus vähendab pinge peavalu.
Inhalatsioon. Kasutades taimseid õlisid on sisse hingates sügav efekt bronhiaalsüsteemile.
Traumad. NB! Mitte kasutada värskete traumade puhul. Akuutse perioodi möödudes stimuleerib kudede taastumist.
Seljavalud. Vähendab pingeid probleemses piirkonnas ja parandab liikuvust.
Liigesevalu. Verevoolu ja ainevahetuse intensiivistumine parandab liikuvust.

Ürdi- ja pärlivann

Soojad mageveevannid temperatuuriga 34-38ºC, kuhu on vajadusel lisatud erinevaid taimseid kontsentraate või meresoola, kombineerides neid peente õhumullikestega ja masseerivate veejugadega pärlivanni efektiga . Koostoimel Protseduuri valimisel arvestatakse erinevate ürtide erinevate toimetega (rahustav, ergutav, valuvaigistav, ainevahetust stimuleeriv).
Toime:
soe vesi koos ürdiekstraktiga lõõgastab ja maandab stressi, lihased saavad puhkust, nahk muutub pehmemaks, elastsemaks, siledamaks, soolemotoorika paraneb , närvisüsteem tasakaalustub, uni paraneb, ainevahetus intensiivistub, paraneb hapnikuga varustatus kogu kehas, vererõhk alaneb, paraneb käte-jalgade verevarustus
Näidustused:
kombineeritult teiste vesi- ja soojaravidega sobivad vannid krooniliste südame-veresoonkonna haiguste korral
koos võimlemise ja massaažiga vähendavad ravivannid vaevuseid ja liigesjäikust erinevate liigeshaiguste puhul.
Vastunäidustused:
ägedad põletikud, rasked südamehaigused, rasedus

Veealune massaaž

Protseduuri tehakse veealuselt manuaalselt – voolikust tulevat (0,6-1,5 atm) veejuga juhtides masseeritakse kogu keha alustades jalgadest või automaatselt - vanni sisse ehitatud mehhanismi abil.
Veealuses duššmassaažis ollakse sooja veega (36-38oC) täidetud vannis. Protseduuritegija masseerib voolikust tuleva veejoaga üle kogu keha. Pehmed koed lõõgastuvad siin rohkem kui tavalise massaaži toimel, vees ei ole massaaž valulik.
Toime:
paraneb vereringe ja organismi hapnikuga varustatus
kiireneb ainevahetus ja jääkainete elimineerimine kehast
pehmenevad nahaaluskoe tihkenemised (näit diabeetikutel süstekohad)
Näidustused:
artroosist põhjustatud liigesvalud, liikuvuse piiratus , liigeskontraktuurid, lümfostaatilised tursed
Vastunäidustused: ägedad põletikud, rasked südamehaigused, rasedus, palavik, veenilaiendid, veenipõletikud, tromboosid, ei ole soovitav neile, kes kasutavad verdvedeldavaid ravimeid, kuna tõstab veritsusohtu

Klassikaline massaaž

Klassikaline massaaž on kõige traditsioonilisem ja levinum massaažiliik, mis baseerub rootsi massaažil. Seda tehakse nii õliga kui ka kuivalt .
Klassikaline massaaž aktiviseerib eelkõige vere- ja lümfiringet, ergutab ainevahetust, vähendab pea- ja lihasevalusid. Massaaži tulemusel suureneb organismi vastupanuvõime haigustele. Massaaž mõjub lõõgastavalt nii vaimse kui ka füüsilise ülepinge korral.
Massaaž kui ravikunst eeldab tegijalt väga mitmekülgset õpet. Massööril peavad olema järgmised teadmised:
1. klassikalisest meditsiinist, anatoomiast , füsioloogiast
2. erinevatest massaažitehnikatest (klassikaline, aroomi , lümfi, tsooni)
3. eeterlikest õlidest ja nende biokeemiast
4. erinevatest teraapiatest
5. psühholoogiast, psühhiaatriast, hingeabist
6. kosmetoloogiast
7. tervise nõustamisest – õige hingamine , toitumine, mõtlemine
…kui puudutusteraapia
Tänapäeval on massaaž üks suurepärasemaid võimalusi stressi ebasoovitavate mõjude leevendamiseks. Massaaž on intuitiivse ja loomupärase võime arenenud ning teadlik vorm pakkuda ravi läbi käte pealepanemise. Kui puudutus võtab osavõtliku ja tundliku vormi, siis lõdvestume ja anname edasi turvalise eneseväärikuse tunde. Kombineerides massaaži tujutõstvate aroomiõlidega oleme hoolitsenud olemuse iga tasandi eest, ka hingelise, mis on hõlmatud meie esteetilisel hinnangul lõhnale.
Juba imikueas on õrn käte armastav puudutus väga tähtis lapse emotsionaalseks ja füüsiliseks arenguks. Suureks saanuna kipume seda unustama ja praktiliselt loobume teistele sellega head tegemast. Ehk piisaks kas või tihedamast kallistamisest?!
Massaaži tegelikkus…
Massaaži puhul peab baasõli olema kõrgekvaliteetne puhas külmpressimise teel saadud looduslik õli, et sel moel tagada õli hea imendumine ja loomulik ravitoime. Mineraalne õli ja eeterlik õli annavad omavahel segunedes reaktsiooni. Õlid ja nende aroom koos massaažiga aitavad keha ja meelt nii lõdvestada, et inimese psühhofüüsiline mehhanism alustab mõningate vaevuste puhul lausa ise ravimist. Lümf ja veri kannavad eeterlike õlide molekule edasi organsüsteemidesse.
Massaaži alustatakse tavaliselt seljast, sest siis tunneb inimene end turvalisemalt. Jätkatakse jalgade taga- ja esiosast, siis liigutakse edasi kõhu piirkonda, hiljem tulevad käed ja rinnak. Kael , pea ja nägu masseeritakse kompleksselt. Massaaži ei pea tegema ainult oskustega inimene, vaid lihtsamaid massaaživõtteid on võimalik ise ära õppida ja sellisel juhul saab ka oma sõpra või partnerit aidata. Algteadmisi massaaživõtetest võib omandada nädalalõpukursustelt.
…ja toime
Kui baasõlidega lahustatud aroomõlisid hõõrutakse kehale, siis peened õlimolekulid pääsevad nahka läbides kudedesse, kust nad siirduvad läbi vereringe laiali kogu kehasse (õli imendub hästi ka läbi limaskestade ).
Massaaž mõjub läbi naha, rakkude lümfisüsteemi, kapillaaride, veresoonte ning organsüsteemide.
Tulemuseks võib olla üllatavalt kiire muutus inimese meeleolus, enesehinnangus, aga eelkõige üldises tervises. Inimene hakkab ennast armastama ja väärtustama.
Hingelist väsimust, stressi ja masendust, mis meid aegajalt kimbutavad, on võimalik oskusliku massaaži ja õigete lõhnade valikuga eemale peletada. Aga ükski massöör ei suuda seda teha ima patsiendi abita . Inimene lihtsalt peab oma probleeme enesele teadvustama (näiteks alkoholismi, suitsetamist, üle- ja alasöömist) ning võtma tarvitusele ka vastavad abinõud.
Massaaži mõju hingele , kehale ja vaimule
Massaažiga ravitakse edukalt füüsilisi vaevusi ja psühhosomaatilisi häireid.
Massaaž parandab vereringet, lümfi äravoolu (eemaldab jääkaineid organismist), hästi mõjub ka seedimisele. Aitab ennetada ja kergendada peavalu, sobib ka unetuse korral, madala ja kõrge vererõhu puhul, soodustab sügavat hingamist, tõstab tuju ja heaolutunnet. Stimuleerib meie immuunsüsteemi, samas vallandab ka allasurutud emotsioone.
Huvitav on teada, et massaaži abil võib saada lahti sellistest häirivatest ja ebameeldivatest tunnetest nagu hirm, viha, kurbus, ja isegi kadedus. Aromaatne lõhn stimuleerib aju tunnetuskeskuse kaudu meeli ja keha ning samaaegne massaaž vähendab igasugust pinget, ka mõtetes.
Soovitused aroomiteraapilise massaaži saajale :
1. Joo palju vett.
2. Ära kasuta alkohoolseid jooke 24 t enne ja pärast teraapiat.
3. Väldi tugevat füüsilist pingurust enne ja pärast teraapiat.
4. Hoidu 6-8 tundi pesemisest.
5. UV-kiirgust võimendavate eeterlike õlide kasutamisel mitte päevitada samal ja teraapia järgsel päeval.
6. Ei ole soovitav naistele 2 päeva enne ja pärast mensest.
7. Aroomiteraapia päeval väldi teisi teraapiaid.
8. Ei ole soovitav rasedatele.

Aroomiteraapia

Kõigel on olemas oma lõhn. Nii nagu levitavad hurmavat hõngu roosid ja liiliad, lõhnavad omamoodi ka kõik taimed ja puud. Lõhnab kogu elav loodus omas täiuses. Isegi talvel on lõhn – ta lõhnab külma lume ja jääpurikate järgi, enim tulvil on siiski lõhnadest kevad. Siis lõhnab peale esimeste pungade ja rohelise rohu ka armunute ümber hõljuv aura – ja seda armastuse järgi. Seega on algul püstitatud väitel tõepõhi all – kõigel on oma lõhn!
Needsamad lõhnad, mis meie elus igapäevaselt toimides meid samavõrd ka mõjutavad, võivad meie meeleolu kas häirida või anda hoopis õnnestavat tasakaalutunnet. Juba ammustel aegadel täheldati, et lõhnaainete sissehingamine avaldab mõju nii inimese psüühikale kui füüsisele, aitab luua eksootilist meeleolu ja tasakaalustada tundeid.
Aroomiteraapia on esteetiline ravikunst, mis kasutab taimede ja puude erinevatest osadest eraldatud lenduvaid eeterlikke õlisid keha tervise ja vaimu selguse eest hoolitsemiseks.
Aroomiteraapiaga tegeleja osavus sõltub tema võimest leida imetlusväärseid aroome, segades ja ühte sulatades taimeõlisid ja lõhnaekstrakte. Aroomiteraapia soodustab lõõgastumist, kutsudes samal ajal esile rõõmu- või rahutunde, vähendab stressi, langetab söögiisu jne. Läbi lõhnaretseptorite saab mõjutada nii vaimu kui keha, lõõgastuda, taasleida energiat, luua romantilist meeleolu. Aroomiteraapia niisutab nahka.
Ajaloost
Sõnal “aroomiteraapia “ on küll kaasaegne tähendus, kuid selle vana ja iidse ravimeetodi juured peituvad sügaval antiikajas. Aroomiteraapia tegelik päritolu on jäänud aegade hämarusse. Üsna ajaloo algusest alates on inimesi aromaatsete taimede võimuga lummatud, joovastatud ja müstifitseeritud. Vanu egiptlasi peeti tõelise aroomiteraapia loojateks. Aineid kasutati nõiakunstis ja ravimisel ning kosmeetikas ja palsameerimisel.
Aroomõlides on kokku saanud lõhna ja õli õnnestunud kombinatsioon, mida maailm tunneb juba iidsetest aegadest saadik. Aroom- ehk eeterlik õli on taime elujõud, selles sisaldub antud taime kontsentreeritud energia – taime hing. Aroomiteraapia põhinebki lõhnade tervendaval mõjujõul. Eeterlikke õlisid kasutati juba 3000 aastat tagasi inimeste ihu- ja hingehädade leevendamiseks. Tehakse vahet eeterliku ja tõmmisõli vahel. Esimene saadakse pressimise või aurdestillatsiooni teel, teine aga taime osade lisamisel baasõlisse.
Läbi sajandite on haigete raviks kasutatud ka terapeutilist puudutust. Massaaži raviomadusi märkisid üles arstid Egiptuses, Kreekas, Roomas ja Hiinas. Idakultuurid nautisid massaaži mõnusid, kuid keskajal tekkis massaaži osas tagasilangus, kuna kirik pidas massaažimõnu patuseks. Kaasajal kasutatakse kirikutes siiani viirukit, mis on erguti – tal on võime muuta meie hingamist sügavamaks. Sügav hingamine omakorda rahustab mõistust ja lõdvestab keha. Heaks lõdvestuseks on saunas ka lõhnavad kadaka ja kase vihad.
Aroomimassaaž
Aroomiteraapia ei tähenda mitte ainult alternatiivset teraapiat, vaid ka teistsugust mõtlemist, mille abil ravitakse eelkõige emotsioone ja psüühikat ning seeläbi paraneb ka füüsis. Aroomimassaaž sisaldab endas õlide ja massaaži kõrval ka psühholoogiat, nõustamist, biokeemiat ja looduslikku kosmeetikat . Aroomiteraapias on kõige tõhusamaks tervendavaks mooduseks aroomimassaaž. Loodusravi on pikaajaline, tulemused ei ilmne kohe.
Aroomimassaaži abil on võimalik üle saada pisi-stressidest ja muredest, samuti aitab ta leevendada seesmisi pingeid. Nii nagu inimesed muutuvad koos ajaga , on muutunud ka inimeste ihu- ja hingeprobleemid, kuid nende ennetamiseks ja raviks on aroomimassaaž lausa asendamatu.
Oma ümbruses puutume kokku mitmesuguste lõhnadega, mida kasutatakse aroomiteraapias.
Meeldiv aroom tõstab enesekindlust ja võimekustunnet, soodustades nii eesmärkide saavutamist, samuti parandab see meeleolu ja soodustab nt läbirääkimistel kompromissi leidmist . Lõhna seos meeleoluga võimaldab aroomiteraapiat kasutada tervise tugevdamiseks, kuna lõhnataimedel on omadus soodustada füüsilise ja vaimse tasakaalu saavutamist. Enda lõhnastamise kõrval võib aroome sisse hingata, võtta aroomivanne, teha aroomimassaaži. Aroomiõlid jm -vahendid aitavad tervist parandada, kuid nende kasutamisel tuleb kindlasti konsulteerida aroomiterapeudiga.

Muusikateraapia

Muusika mõjub nii vaimule kui kehale, mistõttu see on pimedatele eriti tugeva toimega.
Rütm mõjub kehale, meloodia annab tööd vaimule, tekitades assotsiatsioone ja kujutlusi. Harmoonial on ühendus tundemaailmaga. Meeled registreerivad ka muusika tekitatavat vibratsiooni, mistõttu muusikateraapiat saab rakendada ka kui vibroakustilist teraapiat. Muusika kuulamine ja sellega tegelemine õpetab kuulama ka mitmesuguseid muid helisid ning rohkem arvestama teiste inimestega muudeski tegevustes. Muusikateraapia lõdvestab, vabastab ahistusest, aitab keskenduda, tekitab kujutlusi
Muusikateraapia on jõudnud meieni Soomest, Rootsist, Inglismaalt. India filosoofid arvasid, et muusikat ja meditsiini toidab üks ja sama vaim. Kõrv on silmast tundlikum! Muusikateraapia teeb võimalikuks otsida ja leida väljapääsu rasketest meeleoludest kõige meeldivamal viisil: instrumentaalmuusika , laulu, häälitsuste abil. Muusikateraapia on emotsionaalne tee iseendani – saatjaks/kaaslaseks muusika.
                                                                        
Muusikateraapias istub klient mugavas tugitoolis ja kuulab kõrvaklappidest spetsiaalselt peavalude, stressi või unetuse raviks kirjutatud lõõgastavat muusikat. Protseduur kindlustab tõelise lõõgastumise pärast mudaprotseduuri, vesiravi või mistahes tugevatoimelise protseduuri järel. Muusikateraapia on 30–60 minutit erilist muusikamikrokosmost, mis tasakaalustab alateadvuse kaudu inimese sisemaailma harmooniat

Valgusteraapia

Valgusteraapia - kaotab väsimuse, unisuse ja masendustunde. Pőhjamaades on talvel peaaegu kogu aeg pime ning inimesed muutuvad sel ajal depressiivseks ja külmetushaigustele vastuvőtlikuks. Uneaine ehk melatoniini vähendamiseks peab vaheajusse jőudma tugev ja vőimalikult looduslähedane valgusimpulss, mida saab vaid päikeselt vői spetsiaalsetelt Biotron lampidelt. Ehtsast päikesevalgusest tervislikumad Biotron lambid on välja töötatud NASA kosmosekeskuses ning ei sisalda organismile kahjulikus koguses ultraviolettkiirgust.
Häid tulemusi annab valgusravi nahahaiguste (psoriaas), seljavalude, liigestes ja pehmetes kudedes esinevate valude, kukekannuse, peavalude ja lihaskrampide puhul. Samuti kasutatakse valgusravi buliimia, traumade tagajärjel tekkinud haavade ning lamatiste raviks.
Valgusteraapia on tunnustatud meetod talvise väsimuse peletamiseks. Kui Sulle on tuttavad sellised sümptomid nagu liigne väsimus, vähene energia, meeleolu alanemine, unisus, suurenenud söögiisu sügisel ja talvel, võid saada abi valgusteraapiast.
Päikesevalguse parandavat efekti on märganud meist kõik. Leevenduvad ju paljud nahahaigused just päikese käes, vallanduvad aga vastupidi valgusvaesel sügis-talve-kevade perioodil. Arvatakse, et inimene peaks oma elust vähemalt iga päev üks tunnike viibima päikese käes, et püsida terve.
Valgusravi liike on mitmeid ning seega ei tasu valgusravi all mõista vaid üht tüüpi valgusravi.
UV-kiirguse toimel aktiviseerub valgu, rasva ja süsivesikute ainevahetus. Häid tulemusi annab valgusravi nahahaiguste, sealhulgas allergiliste ja bakteriaalsete põletike korral, soodustab haavade paranemist.
Kuna polariseeritud valguskiir tungib ka sügavamale kudedesse, leevendab valgusravi protseduur ka lihas- ning liigesvalusid. Valgusravi on hea toimega ka närvisüsteemi funktsionaalsete häirete (peavalu, unetus, depressioon, närvivalud) puhul, valgusravi kasutatakse samuti ka buliimia korral.
Protseduuri võib teha iga päev või üle päeva.
Toime
- südame-veresoonkonda süsteemi aktiviseeriv
- hingamiskeskust ja kesknärvisüsteemi toniseeriv
- immuunsust suurendav
Näidustused
- äge valusündroom närvisüsteemi haiguste puhul
- reumatism
- hingamiselundite ja tugi-liikumisapararaadi haigused
Vastunäidustused
- pahaloomulised kasvajad
- tuberkuloosi aktiivne vorm
- neeruhaigused
- südamevereringe puudulikkuse II-III staadium
- ateroskleroos

Kiirgusteraapia

UVB kiirgus

UVB-ks nimetatakse loodusliku päikese ultraviolettkiirguse B spektrit, mille lainepikkus on 280-320 nm. UVB kiirgus on 5% maale ulatuvast päikesevalgusest, 95% on UVA kiirgus, mida kasutatakse solaariumites päevituse saamiseks.
UVB kiirgus ei tungi nahaalustesse kudedesse (erinevalt UVA kiirgusest).
Tavaliselt UVB tekitab nahale ärritust ning punetust, kuid kindlates kogustes doosid on raviva toimega ning ei lase ärritustel tekkida.
UVB TERAAPIA
UVB teraapia on olnud haiglates ja kliinikutes standardravi juba aastatest 1920, mil ta Mayo Kliinikus avastati.
UVB teraapia on kiiritusvaba ravimeetod , mis mõistlike dooside juures ei kahjusta nahka ega nahaaluseid kudesid, samuti pole negatiivseid kõrvalmõjusid (nt. nahavähk, siseorganite kahjustused (maks, neerud), paistetus, lõhn, valu, veritsus , kleepuvus, naha õhenemine jms).
UVB valgusravi jaotatakse raviks laiaspektrilise UVB-ga ja kitaspektrilise UVB-ga.

PROTSEDUUR

Teraapiat alustatakse olenevalt piirkonnast 10 kuni 30 sekundist esimesel korral ning järk-järgult protseduuri pikendades maksimaalselt kuni 15 minutini.
Ravikuuri pikkus on psoriaasi puhul keskmiselt 15-25 protseduuri.
Protseduuride ja teraapia pikkus on igale patsiendile individuaalne lähtudes tema nahatüübist, haiguse eripärast ja haiguse alluvusest ravile.
Reeglina on ravi efektiivsust - ketenduse pudenemist, sügeluse ja lööbe vähenemist - näha juba peale esimesi protseduure, aga mõnel juhul võib psoriaas enne paranemist ka ägeneda.
Psoriaasi puhul teostatakse teraapiat vähemalt 3-5 korda nädalas, hiljem 1 kord nädalas kuni 1 kord kuus.
Kui teraapias jääb vahele 21 päeva, tuleb protseduure alustada algusest

UVB MÕJU INIMESELE

UVB kiirgusel on inimesele mitmeid positiivseid efekte :

• parandab immuunsüsteemi
  
• stimuliseerib naha loomulikke protsesse,
  
• on stressi alandava toimega,
  
• parandab vereringet,
  
• soodustab melaniini, serotoniini ehk hea tuju hormooni ja feromooni vabanemist,
  
• tõstab kehas loomuliku D3-vitamiini tootlikkust, mis parandab inimese tervislikku üldseisundit. D3 vitamiin on vajalik inimese luustiku normaalseks arenguks ja osteoporoosi progressi aeglustamiseks.
  

UVB valgus on steriliseeriva toimega, mis tapab naha pinnalt nahaparasiite ja seeninfektsioone. UVA kiired vähendavad UVB positiivset toimet.
UVB on päevitamise kohalt väga efektiivne ning päevitamisel on võimalik doose täpselt kontrollida.
UVB NEGATIIVSED MÕJUD
Rootsis korraldatud vaatluse tulemusel saadi kinnitust, et 20 aasta jooksul UVB valgusravi saanud patsientidel ei täheldatud naha kortsumist või melanoomi haigestumise riski enamal määral kui võrreldaval grupil, kes UVB valgusravi kunagi ei olnud saanud.
Kõiki negatiivseid kõrvalmõjusid (naha kuivamine , põletus, kortsumine, melanoomi haigestumisrisk, allergia ) on võimalik vältida järgides järgmiseid juhiseid:

• Naha kuivamise vältimiseks on soovitav kasutada niisutavaid kreeme.
  
• Allergiliste löövete vältimiseks on soovitav teha valgusravi puhtale nahale.
  
• Melanoomi haigestumise riski suurendamiseks on soovitav ravidoosidega mitte iialdada
  
• Silma hallkae vältimiseks kasutage uv- kaitseprille .
  
• Põletuste vältimiseks kasutage protseduuri tehes samu riideid, et ei tekiks põletust varem kaetud piirkondadesse.
  

Pikaaegses perspektiivis, arvestades eelkõige nahavähki tekitavat potentsiaali, peetakse kitsaspektrilist UVB-d ohutumaks, kuna suurema kliinilise efektiivsuse tõttu on vajalik teha vähem protseduure kui laiaspektrilise UVB-ga.

UVB, väikelapsed, lapseootel emad ja imetavad emad

Teraapia on ohutu ka väikelastele, rasedatele ja imetavatele emadele. Rasedatel kaetakse kõht teraapia ajaks kinni.

Näidustused

UVB valgusravi kasutatakse kõige enam järgmiste nahahaigusteraviks:

• psoriaas
  
• vitiliigo ja
  
• atoopline dermatiit (eeskätt raskemad juhud) - L20, In k atopic dermatitis, lad k Dermatitis atopica
  

vähemal määral järgmiste nahahaiguste raviks:

• seenhaigused
  
• parapsoriaas
  
• generaliseerunud punane lame sammaspool (lad k, in k lichen planus)
  
• roosa pitüriaas e kliiketendustõbi - (L42), In k, lad.k. pityriasis rosea,
  
• pruriitus ehk kihelus (pruritus):
  
• seborröadermatiit (L21), In k Seborrheic dermatitis, Lad k dermatitis seborrhoica
  
• Punane karva-kliiketendustõbi (L44) In. k. Pityriasis rubra pilaris
  
• Prurigo nodularis
  
• süsteemne skleroderma (L94) InK Scleroderma, lad k scleroderma systemica
  
• polümorfne ehk mitmekujuline valguslööve (L56.8) In k Polymorphic light eruption - profülaktikas, väikesed doosid
  
• aktiiniline sügatõbi ehk pruriigo (sügatõbi) in.k Actinic prurigo - profülaktikas, väikesed doosid enne hooaega
  
• Hydroa vacciniforme - eestikeelne vaste puudub - ultraviolettkiirgusest põhjustatud nahahaigus. Nahale tekivad sügavad nahasisesed villid , mis paranevad armiga
  
• Porfüüriad. In k. Porphyria - tekivad organismis mingi kindla ainevahetuses olulise ensüümi defekti tõttu
  

Profülaktilisel eesmärgil kasutatakse väikestes kogustes doose peamiselt suvel (kuid mõnel juhul ka talvel) päiksekiirgusest tekkivate allergiate ennetamiseks, nt

• päikseallergia (in k Polymorphic Light Erruption) - noortel täiskasvanud naistel
  
• actinic prurigo - enamasti noored tüdrukud
  
• hydroa vacciniforme
  
• cutaneous porphyrias
  

UVB VALGUSRAVI VÕRDLUS TEISTE RAVIMEETODITEGA

Raviefekti ja ohutusega ei saa konkureerida mitte ükski ravimeetod, sest teraapia on 100 protsenti looduslik ravi, kus ei kombineerita erinevaid ravimeid, säästes organismi.
Kui ravimid vaid nõrgendavad meie organite toimet, omavad hulgaliselt negatiivseid kõrvalmõjusid ning enamik psoriaasi ravimeid vähendavad vaid põletikku nahapinnal, siis UVB kiirgus vastupidiselt aktiviseerib kõik meie keha positiivsed/passiivsed funktsioonid, ning keha hakkab ise haiguse vastu võitlema, seespidiselt. Vaata UVB mõju inimesele
Tuginedes UVB valgusravi pikaajalisele ajaloole on teada kõik tema negatiivsed ja positiivsed mõjud, lühi- ja pikaajalised toimed. Kui ravimifirmad toovad turule järjest uusi ja uusi ravimeid, mille pikajalised kõrvalmõjud ei ole teada, siis siingi saab nimetada UVB valgusravi ajalugu tema üheksmärkimisväärseks eeliseks .

PSORIAAS JA UVB

Psoriaasi puhul annab UVB teraapia väga head tulemust võimaldades saavutada pikaajalist remissiooni (3-12 kuud), mille tagajärjel patsient praktiliselt unustab oma haiguse. Remissiooni on võimalik pikendada saades peale põhiteraapiat valgusravi veel 1 kord nädalas, hiljem 1 kord kuus.
UVB pidurdab psoriaasirakkude paljunemist ning nad käituvad nagu normaalsed rakud .
Valgusravi (fototeraapia) on tunnustatud ja efektiivne ravimeetod mitmete nahahaiguste korral. Põhilisteks näidustusteks on psoriaas, atoopiline dermatiit (varem neurodermatiit) ja vitiliigo (valgete laikude haigus), kuid ka muud seisundid, sealhulgas päikselööbed, seborroiline nahapõletik, punane lame sammaspool, laiguline juustekadu, roosa kliiketendustõbi, kontaktdermatiit , sügelus, varajased T-rakulised lümfoomid jt. Sageli tehakse valgusravi lisaks suukaudsele ja paiksele ravile.
Ultraviolettkiirgus ehk UV-kiirgus on elektromagnetlainetus, mis jaotatakse vastavalt füüsikalistele omadustele ja bioloogilisele toimele kolme laineala piirkonda:
- UV-C 100–280 nm
- UV-B 280–320 (280–315) nm
- UV-A 320–400 (315–400) nm
Nahahaiguste mõjustamisel kasutatakse UVB ja UVA spektrit.
Valgusravi tehakse kliinikutes või spetsiaalsetes päevakeskustes. Võimalik on osta spetsiaalseid aparaate ka kodus kasutamiseks, kuid see eeldab eelnevat spetsialisti konsultatsiooni ja teadlikku patsienti , kes on võimeline ravi adekvaatselt ise jälgima.
Raviprotseduuri ajal seisab patsient lahti riietatult spetsiaalses kabiinis, mis sisaldab fluorestseeruva valgusega torusid. Silmad peavad olema kaitstud prillidega. Meestel on kaetud genitaalid .
Ravi teostatakse tavaliselt 3x/näd, Igal korral, sõltuvalt nahareaktsioonist, doosi veidi tõstetakse. Protseduuride ja ravi pikkus on igale patsiendile individuaalne, lähtudes tema nahatüübist, haiguse eripärast ja haiguse alluvusest ravile.

UVB ravi

UVB ravi on lubatud igas vanuses inimestele ning ka raseduse ja rinnaga toitmise ajal.
Protseduuri alustatakse olenevalt piirkonnast 10 kuni 30 sekundist, järgnevatel kordadel järk-järgult pikendades maksimaalselt kuni 15 minutini. Doosi ei tõsteta iga kord, vaid hoitakse mõned korrad ning alles siis tõstetakse ühe minuti kaupa.
Laiaspektriline UVB (280-320 nm) on olnud aastaid juhtiv ravimeetod fototeraapias. Nüüd on see järk-järgult asendumas kitsa spektriga UVB-ga (311 nm), mis on osutunud efektiivsemaks ja ohutumaks.
Nii nagu loodusliku päikese puhul, on laiaspektrilise UVB ravi peamiseks kõrvalmõjuks päevitumine, sarvkesta paksenemine ja naha punetus . Seetõttu on soovitav määratud ravidoosidest kinni pidada. Üledoos võib tekkida sekunditega.
Üledoosi ehk punetuse või (päikese)põletuse korral on tegemist naha pealmise kihi reaktsiooniga, mis ei kujuta endast väga tõsist probleemi ja möödub paari päeva jooksul.
Pikemas perspektiivis, dooside kumuleerumisel, täheldatakse tõusnud fotokahjustuse ja nahavähi riski. Kiireneb naha vananemine . Rohkem on ohustatud heleda nahaga või eelneva päiksekahjustusega inimesed. Tavaliselt ei ole probleemiks 2-3-kuuline ravi. Pikaajalisel säilitusravil olevad patsiendid peaksid laskma spetsialistil nahka kontrollida iga 6 kuu järel.
Kitsaspektriline UVB ravi (310-312 nm) on suhteliselt hiljuti kasutusele võetud. Võrreldes laiaspektrilise UVB-ga on see spetsiifilisem, võimaldab pikemat haigusevaba perioodi ja tekitab vähem põletusi. Peale psoriaasi on meetodit edukalt kasutatud ka vitiliigo, atoopilise dermatiidi ja valgustundlike nahaseisundite (eriti polümorfse valguslööbe ehk päikseallergia) korral.

PUVA ravi

PUVA – põhineb suukaudse fotosensibiliseeriva ravimi psoraleeni (methoxsalen) manustamisel ja sellele 2 tunni pärast järgneval naha eksponeerimisel UVA kiirgusele ( lainepikkus 320-400 nm).
PUVA osatähtsus on piiratum, kuna pikemas perspektiivis on rohkem suurenenud nahavähi risk.
Meetodit kasutatakse tavaliselt raskekujuliste nahaseisundite puhul, mis ei allu teistele valgusravi meetoditele.
Eestis PUVA ei tehta .
UVB valgusravi tuleks kasutada nii tihti kui vajalik ja nii harva kui võimalik. PUVA valgusravi on soovitatav mitte rohkem kui 200 protseduuri inimese eluea kohta. UVB puhul sellist piiri pole. Tuleks vaid meeles pidada, et inimese nahk talletab kogu eluea jooksul saadud UV-kiirguse.

Psoriaas

UVB on efektiivne enamikele psoriaasi patsientidele. See ei pruugi sobida väga heleda nahaga inimestele ja neile, kelle haigus ägeneb suvel päikese toimel.
Suuremal osal patsientidel tekib märgatav paranemine või lööve laheneb peale 12-24 seanssi. Üldiselt on kollete taandumiseks vajalik 20-30 raviseanssi (üle 90% kollete vähenemine). Uuringute järgi saadakse selline tulemus vähemalt ¾ patsientidel. Lööbe kadumise järgselt alustatakse säilitusravi väiksema doosiga. Ravi sagedust vähendatakse järk-järgult mitme kuu jooksul enne ravi täielikku lõpetamist. Psoriaasi ägenemisel võib olla vajalik uue UVB kuuri alustamine.

Atoopiline nahapõletik

Valgusravi kasutatakse ulatusliku või visa atoopilise dermatiidi raske korral. Raviks sobivad edukalt nii laia kui kitsa spektriga UVB, neist eelistatuim on viimane. Uuringud on näidanud märkimisväärset paranemist 75 või rohkemal % patsientidel.
Doseerimine ja protseduuride sagedus on sarnased psoriaasile, kuid kuuri kestvus võib osutuda pikemaks. Säilitusravi tuleb samuti jätkata pikema aja jooksul ja järk-järgult ära jätta.

Vitiliigo (valgete laikude haigus)

PUVA on baasravi patsientidele, kes ei allu paiksetele hormoonidele. Paremini reageerivad ravile tumedama nahaga patsiendid või need, kellel haigus esineb näos. Tulemused on kehvemad tavaliselt kätel. Teistes piirkondades võib loota enam kui 50% pigmendi taasteket. Ravi lõpetatakse, kui on täitunud 150 raviseanssi või kui tulemused enam ei parane või kui pigment on täielikult taastunud.
Hiljuti on leitud, et kitsa spektriga UVB on sama efektiivne kui PUVA.

Polümorfne valguslööve

Polümorfne valguslööve on tavaline valgustundlikkusel põhinev nahahäire. Kuue nädalane PUVA kuur kevadel või varasuvel annab tavaliselt patsiendile hea kaitse kogu ülejäänud suveks. Efektiivseks peetakse ka kitsa spektriga UVB-d. Vajadusel tehakse uued ravikuurid järgnevatel aastatel.

Üldised juhised patsientidele

Käige regulaarselt raviseanssidel
Vajadusel rääkige personalile oma terviseprobleemidest, sealhulgas nägemishäiretest või eelnevalt esinenud nahavähist või muudest päiksekahjustustest
Andke teada, kui tarvitate mingeid ravimeid. Mõned neist võivad teid muuta vastuvõtlikumaks põletusele
Vältige loomulikku päikest ravikuuri ajal
Kandke laia spektriga päiksekaitsevahendit näole ja kätele enne UVB raviseanssi
Meestel tuleb katta genitaalid UVB-le eksponeerimise ajal

Soolaravi ehk Haloteraapia

Haloteraapia (soolaravi) põhineb ammu -tuntud ravimeetodil "speleoteraapial", mis seisneb viibimisel looduslikus karstikoopas või soolakaevandusekäikudes. Juba ammustel aegadel tavatsesid mungad viia hingamisraskustega inimesi soolakoobastesse, kus mungad purustasid stalagmiite, tekkidades sellega sissehingatavat soolatolmu, mille sisse hingamisel said inimesed kergendust oma hingamisraskustele.
Euroopas levis soolaravi algselt alates Poolas, kus 19. sajandi keskel tööstusterapeut Felix Botchkowski panid tähele, et soolakaevuritel ei olnud astmahaigestumisi. Natuke aega peale seda avati Krakovi lähedal Velishko soolakaevanduses ka esimene siiamaani töötav "soolakopsuravila" Teise Maailmasõja ajal täheldati Saksamaal, kus soolakaevandusi kasutati pommivarjunditena, nende ravivat toimet astmahaigetele. Saksamaal, Sveitsis , Ungaris, Bulgaarias ja Jugoslaavias kasutati astmaravi sanatooriumidena looduslikke karstikoopaid Soolaravi on uuritud ka alates 1968 aastast Solotvino allergikutehaiglas, mis töötab tänini maa- aluses soolakaevanduses Lääne-Ukrainas.
Tänu speleoteraapia uuringute tulemusele on välja töötatud efektiivne astmahaiguste ravimeetod - haloteraapia (soolaravi). See põhineb raviseanssides spetsiaalses soolakambris, kus haige hingab sisse soolaaerosooli. Soolaaerosool kujutab endast peenikest kuiva soolatolmu, mis puistub soolakambrisse soolageneraatorist.

Soolakambrite tööpõhimõte

Soolakambreid on alates 1-kohalistest (2-3m2) kuni 10-kohalisteni (18 m2). Eriti suured soolakambrid võivad mahutada kuni 30 patsienti.
Soolakambrid on:

• statsionaarsed (mittelahtivõetavad)
  
• soolakabiinid (lahtivõetavad)
  

Soolakamber kujutab endast kuiva steriilset, ja hermeetilist 2-30m2 ruumi, mille sisepinnad on kaetud neljakordse soolakihiga. Soolakambri jaoks on vaja 1000 - 5000 kg lumivalget NaCl - kivisoola. Soolageneraatori võimsus ei ületa 200W; soolatarbimine - kuni 100 g iga seansi kohta. Soolageneraatorist toimub pidev aerosooli juurdeandmine soolakambrisse. Soolaaerosool koosneb 1-5 µm suurustest soolaosakestest, mis on laetud kineetilise energiaga. Aerosooli tugevust ja soolaravi kestvust saab muuta sõltuvalt soovist.
Kuiv kivisool tekitab soolakambris erilise mikrokliima , mis sarnaneb soolakoopa omaga :

• õhuniiskust 40-50%
  
• temperatuur 20-24C
  
• aerosooli kontsentratsioon 0,5 - 15 mg/m3
  

Soolageneraatorist tuleb pidevalt kineetilisel energiaga laetud soolaaerosool, mis mõjub tervistavalt hingamisteedele ja nahale. Soolaraviseansi kestvus on 30 - 40 minutit, mille jooksul saavad patsiendid lõdvestuda hämara valgusega ruumis lamamistoolidel, kuulates rahustavat muusikat. Lastel on võimalus mängida "soolakastis". Soolaravikuuri jooksul tehakse üks seanss päevas. Aastas on soovitav teha 2-3 ravikuuri.

Soolaravi on soovitatav järgmiste haiguste korral:

• sagedased viirusinfektsioonid, nohu -köha
  
• astma
  
• krooniline neelu-, mandli-, põsekoopapõletik
  
• äge või krooniline bronhiit
  
• sagedased kõrvapõletikud
  
• allergeenidest põhjustatud nahaprobleemid
  
• allergiline nohu
  
• naha ekseem , atoopiline dermatiit
  
• psoriaas
  
• närvisüsteemi ebastabiilsus , stress, ärevushäired
  
• unetus
  
• liigestepõletikud
  

Soolaravi pole soovitatav:

• ägedalt kulgevate infektsioonide puhul, millega kaasneb palavik
  
• inimestele, kellel on olnud pahaloomulisi kasvajaid
  
• inimestele, kes on põdenud kopsutuberkuloosi
  
• raske südamepuudulikkuse ja kõrgvererõhutõve korral
  

Taimsed taastumisvahendid

Ravimtaimed

Taimi hakati haiguste raviks kasutama juba 5000 aastat tagasi. Eriti arenenud oli taimemeditsiin Hiinas, kus kasutati haiguste raviks vähemalt 240 erinevat taimeliiki. Praegu on umbes 40 % kasutatavatest ravimitest taimse päritoluga või sisaldavad taimseid toimaineid. Ravimtaimede ja mürgiste taimede vahele on raske piiri tõmmata , sest paljud ravimtaimed on suuremates kogustes mürgised ja võivad seetõttu põhjustada ka tõsiseid tervisehäireid. Mürgisuse põhjused võivad tuleneda taimest endast kui taime saastatusest raskemetallide , tööstusjäätmete, väetiste või taimekaitsevahenditega, samuti riknemisest, kui taime on valesti kuivatatud või säilitatud. Tervisele võib halvasti mõjuda ka ravimtaime liiga suur kogus. Mõne haiguse puhul on mõned taimed vastunäidustatud, kuna need võivad haiguse kulgu hoopis raskendada. Samuti kutsub osa taimi esile allergiat. Seetõttu tuleb hoolikalt järgida kõiki ravimtaimede kogumisega ja kasutamisega seotud reegleid. Taimeravi tuleks alustada hästi väikeste kogustega, mida hiljem järk-järgult suurendatakse. Eriti tähelepanelik tuleb olla laste ravimisel. Laste jaoks soovitatakse kasutada lihtsat retsepti ühest või kahest taimest, mis ei ole tugevatoimelised ega mürgised.
Erinevates taimedes on erinevad toimeained. Seega on vaja täpselt teada, milliseid taimi milliste haiguste raviks kasutada. Sõltuvalt sellest, millistes taimeosades on toimeaineid kõige enam, kasutatakse taime õisi, vilju , lehti, juuri, koort jm.
Ravimtaimede kogumine.
Minnes metsa või niidule ravimtaimi korjama, on vaja kinni pidada kindlatest reeglitest, et loodusele ega inimestele mitte kahju teha. Koguda ei tohi looduskaitsealuseid liike. Korjata tohib ainult tuntud taimi. Kui tekib kahtlus taime liigi suhtes, on parem see hoopis korjamata jätta. Koguda võib ainult seda osa taimest, mida on vaja: õisi, vilju, lehti või muud. Korjata tuleb õigel ajal - siis on toimeaineid kõige rohkem: kas kevadel, suvel või sügisel, hommikul või päeval. Alati peaks osa taimi kasvama jätma, et liik sellest kohast ei kaoks. Järelikult on kõige õigem korjata seal, kus seda liiki on massiliselt. Ei maksa noppida riknenud, tolmuseid ja närtsinud taimi, ei sobi ka haiged või putukate poolt rüüstatud. Kui tegu on mürgise taimega, tuleb olla eriti ettevaatlik - koguda võib ainult lubatud taimeosa , pärast pesta kindlasti käed, mitte panna neid suhu ega silma. Ravimtaimi on õige korjata õhku läbilaskvasse kotti või pealt lahtisesse nõusse. Mittesobiv on kilekott , kus taimed riknevad kiiresti. Taimi tohib korjata vaid kohtadest, mis pole saastatud, mis asuvad autoteest vähemalt saja meetri kaugusel ja eemal saastavatest tööstusettevõtetest.
Pungad
Kogutakse kevadel koos okstega enne lehtede puhkemist. Pungad eemaldatakse peale okste kuivamist.
Koor
Kogutakse enamasti noortelt okstelt varakevadel kuni pungade puhkemiseni (kui mahlad liiguvad). Sel ajal on toimeaineid kõige enam ja koor on lahti.
Lehed
Kogutakse ainult täiskasvanud lehti enne taime õitsemist või õitsemise ajal. Igihaljaste taimede lehti võib korjata ka varakevadel, kui lumi sulab. Kogutakse kuiva ilmaga, enne lõunat.
Õied
Kogutakse õitsemise algul (kõige parem, kui õitest on lahti alles 1/3), kuiva ilmaga, enne lõunat käega või kääridega.
Ürt
Kogutakse õitsemise algul kuiva ilmaga. Ürdi pikkus sõltub ravimtaime liigist - mõnel korjatakse kogu taim (põldosi), mõnel ainult ladvaosa (raudrohi). Lõigatakse kääride või noaga , et mitte käega katkumisel taime koos juurtega üles tõmmata.
Juured ja risoomid
Kogutakse sügisel peale seemnete valmimist (harvem kevadel enne õitsemist). Osa juurest peab vegetatiivseks paljunemiseks mulda jätma. Juured kaevatakse, pestakse veega, eemaldatakse maapealne osa ja kuivanud ning haigestunud juureosad. Suuremad juured lõigatakse pooleks. Kogumise ilm pole oluline.
Eosed
Korjatakse terved eospead niiske ilmaga, sest siis ei lenda eosed laiali.
Seemned
Korjatakse enne lõplikku valmimist koos varrega. Vajavad järelvalmimist.
Viljad
Kogutakse täiesti valminult, sest siis on neis suhkruid ja mitmeid teisi toimeaineid kõige rohkem. Sobivaim aeg on hommik või õhtu. Ülevalminult viljade säilivusaeg väheneb.
Ravimtaimede kuivatamine .
Ravimtaimi tuleb kuivatada kohe pärast kogumist ja puhastamist (hiljemalt 3...4 tunni möödudes). Sobivaim temperatuur selleks on 25...30 kraadi. Ruum peab olema tolmuvaba ja õhutatav. Taimi kuivatatakse paberil, papil või puukastis, aegajalt segades. Ei tohi kasutada trükikirjaga paberit, millelt võib eralduda mürgist trükivärvi. Õige on kuivatamine pimedas (võib taimed katta paberiga). Kuivatamisel peab säilima taime värv, lõhn ja maitse. Taim on kuiv, kui ta tundub käes katsudes kerge, õied ja lehed lagunevad kergesti, juured ja varred murduvad krõpsuga, viljad ei kleepu kokku. Hea on kuivatada lehti ja pungi koos võrsetega, marju kobaratena, lehti lühikese rootsuga.
Ravimtaimede säilitamine.
Ravimtaimi säilitatakse paberkottides, klaasnõudes või kastides, mis lasevad õhku läbi. Hea oleks pakend varustada kogumisandmetega: milline taimeliik, millal ja kust korjatud. Erinevad taimeosad säilivad õige kuivatamise ja säilitamise korral erinevalt: koor 3...4 aastat, õied 2...3, lehed 2, viljad 2, ürt 2...4 aastat. Kauemaks riiulile unustatud ravimtaimed võib ära visata , kuna nende toime on nõrgenenud ja taimed ise vananenud.

Raudrohi

Harilik raudrohi ei vaja ilmselt lähemat tutvustamist. Tal on kitsad , mitmel korral jagunenud, veidi hallikasrohelised lehed ja suured valged liitõisikud. Raudrohi on korvõieline ja seega ei koosne suur liitõisik mitte õitest, vaid korvõisikutest. Iga väike korvõisik sisaldab tavaliselt nelja-viit valget keelõit ja kuni paarikümmet kollakat või määrdunudvalget putkõit. Keelõites on olemas vaid emakad , need on ühesugulised emasõied. Putkõites on aga nii emakad kui tolmukad ehk seega on õis mõlemasuguline.Harilikul raudrohul on meie looduses kaks sugulast: võsa- ja ida-raudrohi. Mõlemad on üsna sarnased taimed, kes kasvavad hoopis niiskemates ja sageli ka varjulisemates kohtades kui harilik raudrohi. Peale selle on neil tunduvalt suuremad õied. Nii sobib võsa-raudrohi harilikust enam lillepeenrale. Vahel võivad need liigid olla ka väärtuslikeks meetaimedeks, kuid midagi enamat ka mitte. Seega vaatame nüüd hariliku raudrohu arvukaid kasutusvõimalusi.Kes raudrohu on kätte võtnud, on kindlasti tundnud iseloomulikku veidi vänget “raudrohulõhna”. See lõhn tekib peamiselt eeterlikust õlist. Kuid raudrohus on veel palju teisigi väärtuslikke aineid, näiteks ka vitamiin C. Kõik need ained kokku teevad aga raudrohust tänuväärse ravimtaime, kelle kõrget hinda teati juba antiikaja Kreekas ja Roomas. Läbi aegade on olnud raudrohu tähtsaimaks tööks verejooksude peatamine. Nii võis näiteks teha raudrohust tee ja seda sisse juues jäid peagi seisma enam-vähem kõik sisemised verejooksud. Kuid temast leiti abi ka lihtsa ninaverejooksu korral. Väga lihtne oli aga peatada mõni väline verejooks . Seda võib igaüks isegi teha. Kui olete endal haava teinud, siis otsige üles puhas raudrohutaim, muljuge tema leht mahlakaks ja asetage haavale. Raudrohu mahl soodustab vere hüübimist ja verejooks jääbki peagi seisma.Rahvameditsiinis on raudrohtu palju joodud ka köhateena. Ta teeb kinnise köha varsti lahtiseks ja lõpuks kaob seegi. Peale haavade ja köha ravimise on aga raudrohul veel hulganisti teeneid pakkuda. Olgu siinkohal neist osa ära mainitud : vähendab valusid pea-, kukla - ja seljapiirkonnas, korrastab seedetegevust, neerude tööd, vereringet ja südametegevust, samuti menstruatsioonitsükleid. Raudrohi kuulub ka näiteks söögiisu tekitava tee koostisse. Raudrohutee valmistamiseks tuleks võtta umbes üks teelusikatäis peenestatud ürti klaasi keeva vee kohta. Segu tõmmaku viis minutit. Seejärel juuakse lonkshaaval päeva jooksul.Seega on raudrohi nii väärtuslik taim, et ta peaks alati ravimtaimekapis saadaval olema. Tee on küll mõru, kuid see ebamugav hetk tasub ennast ära. Siiski ei tohi raudrohuteed ka pidevalt juua, sest see võib põhjustada vere liigset hüübimist. Päevas ei tohiks juua üle ühe klaasi raudrohuteed ja paari nädala tagant peaks pikemat vahet pidama. Raudrohutee kõrval võib teha taimest ka vanni.

Nõges

Nõges on kevadel esimene energiaallikas
Nõges on populaarne taimetoitlaste hulgas. Rahvatarkus õpetab, et nõges võtab väsimuse, kõhuvalu ja veepaistetuse, vähendab ja peatab verejooksu, taandab suhkruhaiguse nähte. Ammu on teada, et metsikult kasvavaid taimi tuleb kevadel toiduks kasutada toorelt, kuumtöötlemisel kaotavad nad toiteväärtusest, väheneb bioaktiivsus. Kui seda nõuab toidu valmistamise tehnoloogia (supid, vormiroad jne.), kuumutada lühiajaliselt. Toiduks kogutakse lehti nende tärkamisel, ravimiks ja kuivatamiseks õitsemise ajal, juuri varakevadel või sügisel.

Varakevadised kõrvenõgese võrsed on esimesed energiandjad ja veretugevdajad talve all kannatanule. Nõgese lehtedes on pea kõik vitamiinid, palju mikroelemente, orgaanilisi happeid , fütontsiide ja tanniine. C-vitamiini on nõgese kasvudes 2,5 korda rohkem kui sidrunis (660 mg %).
Rahvameditsiinis on tarvitamist leidnud kõik nõgese osad: juured, lehed, varred, seemned.
Nõgeselehti kogutakse ka kuivatamiseks maist juulini kuiva ilmaga.
Meditsiinis on kõrvenõgest ikka määratud avitama vitamiinivaegust, suhkruhaigust, neerukivide, neeru- ja kuseteede põletike, soolepõletike, artriidi , verejooksude jt korral.
Antibiootikumidega ravimisel kannatab tihti magu ja sooletrakt. Appi tuleb nõges - aitab taastada normaalset mikrofloorat, on hea kõhukorrastaja. Nõges soodustab ka naha paranemist, soovitatakse psoriaasi, ekseemi, nahapõletike puhul nõgesejuurtest ja lehtedest vanne , samal ajal ka teed. Nõges parandab organismi ainevahetust, tõstab südame ja veresoonte toonust, parandab hingamistsentrumit ja emaka tegevust.
Ka kasutatakse nõgese preparaate aneemia korral, ta ei jää alla raua preparaatide kasutamisest. Nõgesetee joomine pikema aja jooksul tõstab leukotsüütide arvu veres. Mikroelementide (magneesium, vanaadium , vask, alumiinium , raud) ja suur valgu sisaldus teevad kõrvenõgesest suurepärase dieet -toiduaine. Nõgesepreparaadid on aidanud inimesi bronhiidi ja tuberkuloosi ravis. Rahvameditsiinis tarvitatakse nõgesejuuri juuste väljalangemisel. Vastunäidustatud on nõgese kasutamine kõrge vererõhu ja kõrgenenud vere viskoossuse korral, sest nõges suurendab vere hüübimist.
Mitmesuguste verejooksude ja rohke menstruatsiooni korral soovitatakse juua värske nõgese mahla. Nõgest iseseisva teena kasutades võetakse 2 spl ja valatakse üle kuuma veega, lastakse 10 min. tõmmata ja juuakse pärast sööki suhkruhaiguse, soolepõletike või lihtsalt kurnatuse korral. Sama tee sobib ka imetavatele emadele ja klimakteeriumis.
Nõges sobib kokku ka paljude teiste taimedega - võilille juure, raudrohuga - verevaesuse puhul.
Verdpuhastav ja organismi tugevdav tee on nõgese-, kase- ja põdrakanepi lehtedest.
Ägeda gastriidi puhul võiks juua teed võilille-, nõgese-, kummeli- ja naistepunalehtedest (õitest). Hemoroidide korral sobib tee nõgesest, punest ja paakspuu koorest.
Suhkruhaiguse korral võib lisaks nõgesele lisada teesegusse ka võilillejuuri ja teelehti.
Vitamiinirikas toidutaim
Nõges on varakevadel suurepäraseks toidutaimeks, asendamaks rohelisi aedvilju .
Peamiselt kasutamiseks salatites. Nõgeselehed pestakse ja valatakse sõelal üle keeva veega. Pärast nõrgumist koheselt tükeldatakse ja kohe peale vastavate lisandite ning maitseainetega segamist süüakse. Maitsestamiseks ei pruugi kasutada soola, üksnes sidrunhapet, majoneesi, hapukoort jm. Võiks lisada sibulat, peterselli, muna, kreekapähkleid või riivitud porgandit, mustjuurt, sllerit jt.
Võib ka valmistada suppe nõgesest iseseisvana või teiste aedviljadega. Valmistamise tehnoloogia järgi võib teha supi püree- või tükeldatud toiduainetest. Levinumaid on tavaline kartulisupp nõgestega. Võetakse ca 250 g nõgeseid (2 min keevasse vette, siis sõelale), tükeldatult hautatakse õlis ja lisatakse eelnevalt peaaegu valmis köögivilja supile, kus kartulit on ca 200g. Kui on käes hapuoblika aeg, siis sobib lisada ka seda u 120 g. Serveerimisel lisatakse paar keedetud munaviilu ja hapukoor.
Nõgest võib kasutada ka kotlettides, vormiroogades, omletis. Nõgesekotleti valmistamiseks võetakse 100 g nõgest (eelnevalt 2-3 min keeva vette), peenestatakse ja segatakse juurde nisujahu puder (200 g). Maitsestatakse ja lisatakse rasvainet. Kotletimassi hulka lisada ka muna. Vormitakse, praetakse õlis ja serveeritakse kastme või hapukoorega. Omleti valmistamiseks töödeldakse nõgest nagu eelpool , hautatakse sibula , tilli ja peterselliga veidi oils, valatakse peale vahustatud muna-piimasegu. Ca 500 g nõgese kohta võetakse 2 muna.
Juunikuiseid nõgeselehti võiks kuivatada ja valmistada sellest pulbrit, mida oleks hõlbus lisada kõikidesse roogadesse (ka putrudesse) talvel. Noore nõgese lehti sobib lisada pannkoogi taignale , ka nõgesepirukasse. Nõgeselehti võib hapendada, marineerida, soolata, sügavkülmutada.
Hapendamiseks võetakse nõgeselehti üksikuna või koos hapuoblika ja naadiga. Esmalt pestakse ja lastakse veidi vees liguneda. Seejärel valatakse sõelal peale keev vesi ja lastakse veidi seista. Pannakse purki vaheldumisi soolaga (1 kg taimede kohta 40 g soola), vajutatakse mahla ilmumiseni ja lisatakse vähehaaval purki juurde, kuni mahl peale ilmub, kaetakse marliga, peale asetatakse raskus. Hoitakse hapnemiseni toatemperatuuril ja seejärel asetatakse külma. Nii saamegi talveks suurepärase lisandi, salati prae kõrvale.
Nõgeselehti teeks korjame siis, kui nad õitsevad. Kuivatada tuleks kiirelt, pimedas ja tuulises kohas, et lehed säilitaks rohelise värvuse. Ka kuivatatud lehti saab lisaks teele kasutada ka toidus (suppides, küpsetistes, putrudes, vormiroogades).
Nõmm- liivatee
punahein, kaetisrohi, mehitsehein, jaanitee, rabanduserohi
Nõmm-liivatee ei vaja loodusega kokku puutunud inimesele lähemat tutvustust. Küll võib aga alati kuulda midagi uut tema rohketest kasutamisvõimalustest. Tema nime päritolu on ilmselt selge – kasvab ta ju alati väga liivasel pinnasel . Tee tuleb sellest, et taimest saab valmistada maitsva laiade kasutamisvõimalustega raviteed. Liivatee eesnimi “nõmm“ rõhutab veelkord tema kasvukohta: valgusküllased liivased nõmmed. Kuid kasvukohtade mitmekesisusele viitavad sellised nimed nagu meretee, rannatee ja metsatee. Jaanitee näitab selle ravimtaime korjamise aega jaanipäeva paiku. Tegelikult saab nõmm-liivatee varte ülemisi rohtseid osi koos õitega koguda peamiselt siiski alles juulis, jaanipäeval avanevad alles esimesed õied.
Nüüd aga nõmm-liivatee kui teetaime rohketest kasutusvõimalustest. Kõige lihtsam on meeles pidada, et ta aitab peaaegu kõigi külmetumisest tekkinud haiguste vastu, alandab palavikku ja vähendab gripivaevusi. Nõmm-liivateest tehakse köharohtusid isegi ravimitööstuses. Kuid teed võib edukalt kasutada ka seedehäirete, maksahädade, mitmesuguste valude ja põletike puhul. Tee valmistamiseks võiks võtta teelusikatäie ürti klaasi keeva vee kohta. Ravim on parim siis, kui see on jahtumiseni seisnud. Juua tuleks teda peale sööki kolmandik klaasi korraga. Rahvameditsiinis on teda kasutatud ka südamerabanduse korral, sellest siis nimi “rabanduserohi”. Haigused pole aga ainukesed, mille vastu nõmm-liivateest abi pidi saama. Väga laialt on tema tee tuntud ka “paha silma” vastase vahendina. Sellest ka nimed kaetisrohi ja teised.
Nõmm-liivatee kasvab tavaliselt ilusa tiheda madala padjakesena. Juulikuus, õitsemise tipphetkel, on see padi üleni kaetud lillade õitega. Selline vaatepilt on väga ilus, kuid väga meelitav ka mesilastele . Kuna tema õied sisaldavad rohkesti mesimagusat nektarit, siis nõmm-liivatee on väga hea meetaim . Ka inimese jaoks on tema ilu nii meelitav, et nõmm- liivateed võib leida kasvamas paljudes kiviktaimlates. Kui teil on soovi teda ka endale saada, siis tuleb koguda tema seemneid või pista mulda üks varrejupp. Viimasele tulevad kergesti juured alla. Edukalt on katsetatud ka nõmm-liivateed kui murutaime. Seejuures on saadud väga häid tulemusi ka sellistel ülikuivadel ja kehva pinnasega kohtadel, kus isegi kõrrelised ei taha hästi kasvada. Samas on nõmm-liivatee küllaltki tallamiskindel ja saab ise võitu umbrohtudest.
Nõmm-liivatee kohta võiks lõpetuseks mainida veel sellist huvitavat asja, et ehkki ta sedamoodi paistab, ei ole ta üldsegi rohttaim. Nimelt on tema maadligi roomav ja igal võimalusel juurduv vars puitunud ja elab isegi kümme aastat vanaks. Sellest kasvab aga igal kevadel välja rohkesti rohtseid õisi kandvaid harusid. Sellist taime võib nimetada kääbusjaks poolpõõsaks. Ka nõmm-liivatee lehed elavad üle talve, kauem siiski mitte.
Tänu rohkele iseloomuliku eeterliku õli sisaldusele on väärtuslik ravimtaim . Kogutakse võrsete ülemisi otsi õitsemise ajal. Teed ja keedist tarvitatakse köharohuna, apteekides esineb köhasiirupite koostises, aitab palaviku, maogaaside, maksa- ja sapipõiepõletiku korral, samuti valuvaigistina närvipõletike puhul. Rahvameditsiinis on kasutatud ka seedehäirete ja mõningate naistehaiguste, välispidiselt nahahaiguste ravimiseks. Rikkalikult õitsev väga hea meetaim. Ilusa muruja kasvuvormi, rohkete õite ning pika õitseaja tõttu sobib hästi iluaedadesse. Nõmm-liivateest on aretatud mitmeid dekoratiivsorte. Taime on kasutatud parfümeeriatööstuses. Sisaldab arvestataval määral parkaineid .
Harilik pärn
niinepuu , lõhmus, pähn, jalakas
Pärnapuu on kõigile hästi tuntud, ehkki harilik pärn ei olegi võib-olla linnahaljastuses kõige harilikum. Tema asemel võib sagedamini kohata suurelehist pärna. Nii nagu nimigi ütleb on viimasel lehed mõnevõrra suuremad, samuti on lehed ning eriti leheroots palju karvasemad. Kuid õisi kannavad nad mõlemad väga kauneid ja väärtuslikke ning puit ja koor on ka ühesuguste omadustega. Siiski on vahest huvitav teada, et ka õitsemise aja järgi saab neil vahet teha: harilik pärn puhkeb kuldkollastesse ja meelitavalt lõhnavatesse õitesse nädal või paar hiljem. Ka peale õitsemist ei ole neil raske vahet teha, sest harilikul pärnal on viljad peaaegu siledad, suurelehisel aga omapäraste kõrgete ribidega.
Nüüd peaks linnaparkide kahe tavalise puu eristamine selge olema ja vaatame, mis neist kasulikku saab. Kõigepealt räägime kaunitest pärnaõitest. Väga paljud on kindlasti joonud pärnaõieteed, et külmetusest või köhast vabaneda . See toime on tal tõesti olemas, kuid tuleb meeles pidada: koguda on mõtet vaid värskeid äsjapuhkenud õisi, ühtegi ravimtaime ei tohi korjata saastunud kohast, seega ka autoteede lähedusest ning kuivatada tuleb neid pimedas, näiteks kahe paberi vahel (kuid kasutada ei tohi ajalehepaberit). Selliselt kogutud ravimõied säilivad paar aastat, siis nende toime väheneb, kuid seni võib neid kasutada maitsva teena või teeauruna sissehingamiseks, nii ajab ta hästi higistama ja peletab eemale angiini. Ravimit on aga tehtud ka pärna puidust: söepulbrit. Kui see alla neelata, siis imeb ta maos paljud mürgid enda sisse, nii nagu praegu apteekides müüdav söetablett.
Kuid ega pärn ainult ravimiseks kasulik ole. Tema õitest saavad mesilased väga palju head nektarit, millest valmib suurepärane pärnamesi, see aga on jälle vitamiiniderikas ravim. Ka pärnaõied sisaldavad vitamiini C. Mesilastele meeldivad pärnaõied niivõrd, et pärnapuude õitsemise ajal koguvad nad nektarit ka öösiti, mida nad muul ajal kunagi ei tee. Huvitav on ka pärna koor, millest valmistati varem viiske. Temast on väga hea nööri ja köisi punuda, selleks peab aga kahjuks noore puu ära koorima , nii et parem on mitte proovida.
Puit on tal huvitav selle poolest, et kuivades ei tõmba see kuskilt kokku, ei lähe kõveraks ega pragune ära. Nende omaduste tõttu ongi teda palju kasutatud nikerdamiseks ja mööbli meisterdamiseks.
Nektaririkastest õitest saab kvaliteetmett. Õied on laialt levinud ka ravimtaimena: teed juuakse higileajava vahendina külmetuste ja köha puhul, kasutatud ka neerude tugevdamiseks, pärnaõietee aur aitab hingamisteede haiguste, ka angiini puhul. Õied sisaldavad vitamiini C. Neid on kasutatud konjakite ja likööride valmistamisel

Päevakübar

Punane päevakübar on aastasadu Ameerika indiaanlastel väga austatud taim, mis aitas parandada haavu ja andis vastupidavust karmides oludes. Üle 100 a tagasi hakati seda taime ka uurima ja teostama kliinilisi katseid. Taim pärineb Põhja-Ameerika lõunaosa preeriatest. On aretatud mitmeid liike ja praegu käivad uurimistööd rohkete sortide sobivuse üle ravimtaimeks.
Kel seda taime veel ei kasva, ostkem seemned ja kasvatage taimed kevadel ette. Seemned idanevad 2 nädalaga soojas , kuid istutuskõlblikuks saavad nelja nädalaga. Välja istutatakse mai lõpus või juuni alguses. Esimese aasta lõpuks kasvatab punane päevakübar laiuva leheroseti ja veel saaki ei saa. Õitseb uhkelt alles järgmisel aastal. Särav päevakübar Goldsturm tunnistati USAs 1999.a lemmikpüsililleks. Punast päevakübar on tunnistatud ürtide kuningannaks.
Tõstab organismi vastupanu
Punase päevakübara toimeained on põhjalikult uuritud ja taimes on glükosiide, eeterlikke õlisid, vaike , mõruaineid, suhkruid, C vitamiine, mikroelemente jm. Tänu eeterlikele õlidele lõhnab õisik kui küps suvi, sinna oleks nagu koondunud kõik suvelõhnad. Kui õigesti kuivatada, säilib neis aroom. Vanasti raviti õite leotisega maohammustusi, putukatorkeid, hamba- ja peavalu ning põletikke. Päevakübara juures on kõige tähtsamaks peetud võimet tõsta organismi vastupanu haigustele. Ta suurendab valgete vereliblede arvu, mis omakorda tõkestab põletike teket. Taimes sisalduvad toimeained takistavad ka viiruste levimist. Ergutab ainevahetust, nii et suureneb toidu vastuvõtu võime, kui ka jääkainete eemaldamine organismist.
Päevakübara tinktuur peaks olema lausa esmaabikapis. Sobib hästi nii gripi ennetamiseks kui raviks. Haigestumisel aitab tinktuur vähendada ja kergendada nii nohu kui ka kurgupõletikku. Välispidiselt kasutatakse väikeste pindmiste haavade, näole tekkinud põletikuliste vistrikute, löövete ning ohatiste tupsutamiseks. Väikesi lõikehaavu parandab ka tema värske leht. Valu kaob ja haav kasvab kiirelt kinni. On kindlaks tehtud punase päevakübara antiseptiline toime ja võime haavade puhul kiirendada uute kudede teket ja vähendada valu. Taime tinktuur aitab igemepõletiku puhul.
Tinktuur
Võtan tumeda keeratava kaanega purgi, täidan õitega (tükeldatud 4ks sektoriks) ja valan üle 40° viinaga. Jätan seisma vähemalt 2 nädalaks aknale päikese soojusesse. Hiljem kurnan läbi marli tumedasse purki. Sulgen korgi hoolikalt ja hoian pimedas, jahedas kohas. Tinktuur on sama efektiivne kui apteegist ostetu. Gripi puhul: 1 spl tinktuuri 1 kl kuumale teele, nohu puhul lahjendan tinktuuri 1:1 tilgutamiseks ninna. Kurku võib määrida sama tinktuuriga (kuristamiseks lahjendada 1:5).
Tee
Õisi, lehti, varsi võiks kuivatada talvise tee jaoks. Tee valmistamiseks 1 kl keevale veele võiks lisada lehti ja õisi peenestatult. Olenevalt peensusastmest on sobilik kogus lisamiseks 1 tl kuni 1 spl. teed lastakse tõmmata 15 min.
Toit
Suvel värskena peenralt võetud lehti võib kasutada toidus. Suppi või hautisesse on soovitav lehed hakkida ja lisada 5 min enne toidu lõplikku valmimist.
Pune
puna, vorstirohi, mindid, unerohi
Punet võib segi ajada piparmündiga. Tõepoolest on nende õied üsna sarnased, võib-olla ka taime välimus, kuid ülejäänu siiski mitte. Pune lehed on piparmündi omadest tunduvalt väiksemad (vaid kuni ühe sentimeetri pikkused) ja enamasti terveservalised. Ka on pune tavaliselt punakat värvi, piparmünt aga eelkõige siiski roheline. Piparmündi õisik on pune omast mõnevõrra pikem ja piklikum. Nii piparmündil kui punel on väga tugev iseloomulik lõhn, kuid nende lõhnu ei saa mingil juhul segamini ajada. Pune lõhn sarnaneb vorstirohu (majoraani) omale ja seepärast on teda vanarahva seas ka vorstirohuks kutsutud.
Kui juba vorstirohust juttu tegema hakkasime , siis on õige ka see, et päris vorstirohu puudumisel kõlbab pune teda asendama küllaltki hästi. Peamiselt lisatakse punet verivorstidele. Maitseainena sobib pune aga mujalegi. Näiteks saab tema abil valmistada maitsva lihasupi, kuid väärtuslik on ta ka kurkide soolamisel. Pune annab toidule meeldiva lõhna ja terava vürtsise maitse. Erinevate toiduainete maitsestamisel leiavad kasutamist nii lehed kui ka õied. Kuid pune ei ole hea vaid maitse ja lõhna loojana, temast on kasu kui ravimtaimest. Näiteks parandab pune seedetegevust, soole- ja maonõresid hakkab rohkem erituma ning toidust saadakse vajalik paremini kätte.Pune raviomadused on juba ammust ajast väga laialt tuntud. Teda on kasutatud nii rahvameditsiinis kui ka päris ravimitööstuses. Punest saadud rohtudel on palju kasutusalasid, näiteks mitmete valude korral. Varem tarvitati teda küllaltki palju hambavaluvastase vahendina, nüüd eraldatakse tema lehtedest vaid toimeaine ja tehakse sellest hambavalutablette. Kui lihased või liigesed valutavad , võib teha pune maapealsetest osadest kompresse. Viimaseid on tehtud ka reumavalude leevendamiseks. Kuid kompressid aitavad ka paljude nahahaiguste vastu: sobib näiteks käsnade ja ohatiste, aga ka haudunud kohtade raviks. Ka külmetushaiguste puhul saab temast hea köhavastase ning palavikku alandava tee. Selleks tuleb võtta paar supilusikatäit taime ülemist osa koos õitega (parem on kui varred on eemaldatud) ja lisatakse klaasi keevat vett. Jook on valmis peale veerandtunnilist soojas seismist. Punetee aitab ka unetuse ja kõhulahtisuse puhul, samuti on tal rahustav toime.Kui räägime punest, võib õigustatult arvata, et selle taime nimi on tekkinud punasest lehtede ja õite värvusest. Kuid pune on punase värviga tegelikult veelgi tihedamalt seotud. Nimelt on pune õitega pikka aega värvitud villa oranzikaspunaseks. Seevastu mõnede ainetega töötlemisel annavad need hoopis musta värvuse. Musta on võimalik saada ka lehtedest ja vartest.Kuid punest on palju rohkem kasu kui siin sellest rääkida jõuame. Seega olgu välja toodud veel vaid üks väga tähis asi. See tuleneb sellest, et punel on suur õisik väga paljude pisikeste õitega. Iga tema õis sisaldab aga suurel hulgal nektarit. Seega on iga punetaim mesilastele (ja mesinikele) lausa unistuseks. Punes on nähtud koguni nii head meetaime, et temast on rajatud suuri põlde.
Kultiveeritakse mee- ja maitsetaimena. Sisaldab märkimisväärsel hulgal vitamiine. Seemnetest saadakse meeldiva lõhna ja vürtsika, veidi kootava maitsega õli ravimitööstuse tarbeks. Kasutatakse parfümeeriatööstuses kölni vee ja seepide valmistamisel, toiduainete- ja likööritööstuses. Iseloomuliku tugeva lõhnaga lehti on laialt tarvitatud maitseainena kurkide soolamisel, vorsti valmistamisel vorstirohu asemel, lihasuppide maitsestamiseks. Värvitaim, kelle lehtedest, õitest ja vartest saadakse musta, õitest ka oranzpunast värvi. Ravimtaim, kasutatakse valuvaigistina (näiteks vannidena), seespidiselt rindkere - ja külmetushaiguste, peavalu, kõhulahtisuse ja unetuse puhul, parandab soolestiku tööd, välispidiselt paljude nahahaiguste vastu. Rahvameditsiinis on kasutatud reuma ja valuliste menstruatsioonide korral. Kogutakse taime ülemist osa õitsemise ajal.
Leesikas
leeske mari, linnumari, seapohlad, tuhkpohlad
Leesikas on üks tuntumaid ravimtaimi erituselundite mitmesuguste haiguste puhul. Näiteks aitab leesikalehetee hästi neerupõletiku või sapikivitõve puhul ning aitab suurendada uriinieritust. Vahest vaid pohlalehed suudavad nende omaduste poolest leesikaga võistelda. Kuna leesika lehed on paksud ja nahkjad, siis ei tule neist toimeained kergesti välja. Seetõttu tuleb leesikaleheteed keeta viis minutit ja jooma hakata alles siis kui ta on jahtumiseni tõmmanud. Selle tugeva ravimi tarvitamisel on omad ohud. Kui teda palju tarvitada, võib tekkida valu neerudes, osa neerusoonekestest võib isegi ummistuda. Selline kõrvalnähtus on tingitud parkainetest. Seetõttu tohib leesikateed ka täiskasvanud inimene juua vaid ühe klaasi päevas. Sobilik oleks kolmandik klaasi kolm korda päevas. Tee valmistamiseks võetakse ühe klaasi kohta teelusikatäis kuiv lehti. Parkained on aga head naha parkimiseks.
Leesikalehti kogudes on väga kerge taimele liiga teha. Leesikas kasvab maadmööda roomava kääbuspõõsana. Tema varred algavad ühest kohast ja lähevad laiali igasse suunda, ise pidevalt rohkesti harunedes. Kõikjal tekivad vartele alla ka uued juured. Vahel võib ühe taimepadja läbimõõt ulatuda paari meetrini. Sellistel suurtel taimedel tuleb lõigata varred poole pikkuse pealt läbi ja siis läbilõigatud varreotsad üles kiskuda. Taimi ei tohi juurtega välja tõmmata. Harude maharaiumine ei pidurda leesikapõõsa kasvu. Niimoodi toimides taastub põõsas endisel kujul viie aastaga ja siis võime teda uuesti samasse kohta koguma minna. Kogutud varred tuleb puhastada prahist ja kõlbmatutest lehtedest ning siis vilusse kuivama panna. Hiljem tuleb lehed vartelt maha tõmmata ja teematerjal ongi valmis.
Leesikal on ka ilusad punased marjad , mis meenutavad pohla omi. Need on aga hoopis teise maitsega, õigemini maitsetult jahused. Enamasti nad inimestele ei meeldi, kuid vaese loodusega tundrates on neist pikka aega jahu tehtud. Saadud jahust valmistatud körti nimetati aga kamaks ja see oli igati väärtuslik lauakate . Leesikamarjad on üks meelistoit karudele, seetõttu on leesika rahvapäraste nimede eesnimeks sageli liide karu-. 
Ka ülejäänud osa taimest sarnaneb pohlaga ja paljud ei teegi neil ilma marju maitsmata vahet. Kuid neil on siiski olulisi erinevusi. Nimelt ei ole pohl kunagi roomavate vartega. Teiseks on neil erinevad lehed. Pohla lehe alus on ümardunud, leesikal aga pikalt ühtlaselt kiilukujuliseks rootsuks ahenev .
Leesikat võib kasvatada ka ilutaimena. Hästi sobib ta kallakute kaunistamiseks . Ilusad on nii tema sügisesed marjad kui tihedalt varsi katvad lehed. Kevadel lisavad ilu ka õiekobarad. Need õied tolmlevad parema meelega putukate abil, kuid vajadusel võivad ka end ise tolmeldada. Selline asi on võimalik seetõttu, et emakas ja tolmukad valmivad ühel ajal.
Laialt kasutatav ravimtaim - eeskätt erituselundite töö häirete korral: põie- ja neerupõletik, neerukivitõbi, kuid ka reuma puhul. Omab ka tugevat uriinieritust soodustavat toimet. Teega ei või liialdada: parkainete suure sisalduse tõttu võib tekitada valu neerudes ja ummistusi neerukudedes. Lehti kogutakse õitsemise ajal. Neist valmistatakse teed või keedist. Lehti kasutatakse veel pehmete nahkade parkimisel ja värvimisel (saadakse tumeroheline või hallikaskollane värvus). Noortest võrsetest ja lehtedest on toodetud fotograafias ilmuti koostisainena tarvitatavat hüdrokinooni. Korjamisel ei tohi kahjustada juurestikku, sest taim paljuneb aeglaselt. Leesikat võib kasutada haljastuses liivaste nõlvade kinnistamiseks ja kaunistamiseks. Lehti on kasutatud ka tubaka aseainena.
Teekummel
kanaperse, kaamel , saksakanalill, ubina-hein, valge ätse
Teekummel on maailma tuntumaid ravimtaimi. Teda on lihtne kasvatada, tal on väga mitmekesine ravitoime ja taime kasutamine on suhteliselt ohutu. Paljud ravimtaimed on liigsel tarvitamisel meie organismile küllaltki ohtlikud, teekummelit võib aga üpris julgesti kasutada. Teekummel kasvab peaaegu igasugusel pinnasel ning ei vaja mingit väetamist. Ta on nii tugeva kasvuga taim, et võib muutuda isegi umbrohuks. Seda taime on nii väärtuslikuks peetud, et paljudes maades on teda isegi suurtel põldudel kasvatama hakatud, ka Eestis. Tegelikult on kõik meie teekummelid kunagi alguse saanud kultuurpõldudel kasvanud taimedest , sest teekummel pole meie põline asukas. Teekummel on tulnukas ka paljudes teistes maailma maades peale meie kodumaa.Ainsaks probleemiks selle hea ravimi saamisel on taime korjamine. Kindlasti teate, kui väikesed on teekummeli õisikud, nende läbimõõt jääb alla kahe ja poole sentimeetri. Neid tuleb aga käsitsi korjata ja see on väga tüütu ning aeganõudev töö. Pärast õite korjamist vajatakse veel suurt pinda, kuhu õied kuivama laotada. Kuivatatult on aga ravim tunduvalt kergem kui korjates. Nii on kummeliga tükk tegemist, kuid egas siis muidu head asja saa.
Teekummeli võite juba kaugelt ära tunda tugeva meeldiva kummelilõhna järgi. See on tingitud peamiselt selles taimes leiduvast eeterlikust õlist, kuid temas leidub veel palju teisigi kasulikke aineid, näiteks vitamiini C. Kokku saame kummelitee, mis on erakordselt tugeva põletikuvastase ja ülitundlikkust vähendava toimega. Köha puhul ravib ta kergesti köhimisel tekkivad pisikesed haavad. Samuti leevendab ta tõhusalt kõiki seedeteede ja hingamisteede põletikke, ning gaasidest tingitud kaebusi, kuid ravib ka maohaavandeid. Kummeliteest saab abi ka hambavalu ja igemepõletiku puhul. Välispidiselt võib teda kasutada kompressidena silmade põletike või väsimuse korral, samuti haavandite raviks ja naha ülitundlikkuse vähendamiseks (allergilised nähud ei ilmu nii kergesti). Kummeli imetegudel ei tule lõppu veel niipea. Olgu vaid öeldud, et ühekordseks teeks võiks võtta teelusikatäis kuivatatud õisi poole klaasi keeva vee kohta. Enne joomist peaks tee seisma umbes viis minutit. Kummelist on saanud koostisosa ka lugematutele ravitoimega salvidele, kreemidele, shampoonidele ja palsamitele.
Segamini võib teekummel minna sagedamini lõhnava kummeli ja kesalillega. Lõhnav kummel on ilma valgete keelõiteta ja tavaliselt väiksem ning pole nii õrn. Kesalill on aga vastupidi suurem ning ka suuremate õisikutega. Kuid kesalille õisiku keskosa pole kuhjakujuline ning seest õõnes, nagu on see teekummelil. Kesalillel pole ka iseloomulikku kummelilõhna, ta on pigem lõhnatu.
Väga vana ravimtaim. Taim leiab ravimtaimena ka kultiveerimist. Peamiselt kasutatakse tema õisikuid. Sisaldab rohkesti eeterlikku õli ja vitamiini C, on tugeva põletikuvastase toimega. Kasutatakse peamiselt tee ja kompressina põletike ja haavade raviks, vähendab ülitundlikkust (nii on kasutatav naha allergiliste reaktsioonide vähendamiseks), nii seespidiselt kui välispidiselt (seedeteede ja hingamisteede põletikud, hambavalu, köha, nahapõletikud, silmade põletikulised nähud, haavandid jms.). Aitab ka mao- ja soolegaaside vastu, omab higileajavat ja uriini- ning sapieritusteritust soodustavat toimet. Teekummeli keedist kasutatakse vannideks ja juuste pesemiseks. Paljuneb seemnetest kergesti, võib muutuda umbrohuks. Taime eeterlikku õli kasutatakse likööri- ja parfümeeriatööstuses, samuti portselani värvimisel teatava lahustina.

Mesi

Seda imelist, magusat loodusandi jahiti ja tarvitati juba ürgajal. Mee kasulikkus on teada juba aegadest, kui maad asustasid esmased inimesed. Juhuslikult avastati mesilaste pesi, prooviti kuldset nektarit ja ennäe, hakkas maitsema. Mett hakati hoolikalt korjama, koguma ja kasutama süstemaatiliselt. Sadu aastaid oli mesi inimestele ainsaks kättesaadavaks magusaks toiduaineks.
Viimased aastad on toonud asendusained, eeskätt suhkru näol. Puhas suhkur on vaid energia andja. Rafineerimisega on sealt ära võetud nii kõik vitamiinid, mineraalained, mikroelemendid kui ka ballastaine. Mesi seevastu on hindamatu toiduaine, olles ühtlasi ka üheks parimaks monosahhariidide kandjaks , tänu millele võib süsivesikute üldratsiooni 1/3 võrra vähendada. Mesi sisaldab 20% vett, 15% valku, 47-70% mono- ja disahhariide, 4-10% polüsahhariide (tärklis), 0,8-1,3% orgaanilisi aineid ja palju muud, mis vajalik inimorganismile. Veel sisaldab mesi rauda, kaaliumi , mangaani, niklit , koobaltit, räni, kroomi , kulda, fosforit , väävlit ja paljusid teisi mikro - ja makroelemente ning mitmeid inimorganismile vajalikke amiinohappeid ja vitamiine.
Kuna tegu on puhta, naturaalse produktiga ja inimorganismile väga vajaminevate toitainete kogumiga, siis on mesi asendamatu toiduaine meie igapäevases elus. Üks mee parimaid omadusi on tema bakteritsiidne toime, see tähendab mikroobidele ebasoodsat keskkonda (kaaliumi sisalduse tõttu). Ideaalse niiskusesisaldusega puhas mesi lõhustab ka bakterid .
Mesi on organismi jaoks valmistoode, temas ei toimu enam muudatusi ja ebasoovitavaid protsesse nagu suhkru liigsel kasutamisel. Võrreldes teiste magusate toiduainetega on mesi ideaalne energiaallikas. Haigestudes on oluline suhkur meega asendada, nii vabanevad seedeorganid inversioonist. Organism omastab mett kergesti, see ei kahjusta limast seedetrakti . Vajalik energia vabaneb meest kiiresti ning aitab pärast füüsilist pingutust organismil ruttu taastuda.
Mesi on suurepärane rahusti närvisüsteemile ja seedetraktile, koormamata neerusid nagu suhkur. Ta aitab tasakaalustada ainevahetust, koos meega seedib organism paremini raskesti omastatavaid toitaineid. Suure kaaliumisisalduse tõttu soovitatakse mett ka veresoonkonna haiguste puhul. Tugeva köha ja nohu puhul koos sidruniga (õunaäädikaga) on ta asendamatu ravim. Tuntud on ka soe meekompress, mis ööseks kaelale või rinnaesisele pärgamendi alla hauduma jäetakse. Ka nohutilku saab kodus mee olemasolul kiirelt valmistada, lisades viimasele veidi aaloe - või sibulamahla. Paljudele ei meeldi mesi üldse, maiamad aga peavad oma liigset kiindumust lausa kahjulikuks. Kellele meenutab mee maitse ainult külmetushaigusega joodud ravimteed , kes keeldub otsustavalt kõigest, mis mesilastega seotud. Arusaamasid meest on mitmeid ja mitte alati õigeid. Kuid eriti oluline on harjutada oma lapsi varakult armastama töökaid mesilinde ja sellest lähtuvalt ka mett. Maast-madalast harjunud , jõuab loomulikult iga vanur arusaamisele, et tema kodus peab alati seisma meepurk.
Vanurid , kel põietegevus häiritud ja lastel, kel voodimärgamist ette tuleb, peaks igal õhtul enne magamaheitmist 1-2 tl mett võtma. Selle mõju oleks kahene : seob organismis vedeliku, vähendades neerude koormust ja kindlustab sügava une. Vanurid peaks igal õhtul enne uinumist jooma 1 kl sooja piima 1 spl meega, mis tagab kiire uinumise.
Kiirelt valmib magustoit, kui lisame mett kohupiimale, hapukoorele või hapupiimale. Kellele mee maitse pole just meeltmööda, lisame juurde keedist, marju, puuvilju , kakaod jne. Proovime maitsestada toorsalateid meega, ka teravamate salatiõlide maitsestamiseks kasutame mett. Selliselt söödud mesi ei kuulu kuumtöötlemisele ja säiluvad kõik tema väärtused, sest üle 40C kuumutatud mees hävivad paljud fermendid .
Küüslauk
Küüslaugu kodumaaks peetakse Indiat, kus seda ravim- ja toidutaime kasutatakse 47 haiguse raviks, alates pahaloomuliste kasvajatega ja lõpetades nohuga.
Vanad kreeklased nimetasid küüslauku haisvaks roosiks ja rõhutasid tema tähtsust mehe mehisuse säilitajana. Saksamaal ja Siberis on peetud küüslauku üheks tõhusamaks düsenteeria- ja tüüfusetekitajate eemalepeletajaks. Hiinas raviti küüslauguga hingamiselundite, südame- ja vereringehaigusi, seedeelundite ja menstruatsioonihäireid. Venemaal peeti küüslauku heaks podagra ja kivitõve ravimiks, temaga aeti välja naaskelsabasid. Jaapanlased on leidnud, et küüslauk tugevdab immuunsüsteemi ja ergutab sugunäärmete tegevust.
Küüslauk kasvab pea kõikjal, ta tahab viljarikast pinnast ja päikesepaistelist kasvukohta. Võib kasvada kuni 60cm kõrguseks, tal on ühise kuivsoomusega ümbritsetud ja tütarsibulatest koosnev liitsibul (on ka teisi vorme).
Küüslaugust kasutatakse mitte üksnes mugulat vaid ka rohelisi varsi, mis on samuti maitse- ja ravimtaimeks. Aednikud ei soovita neid ära võtta (üksnes õisikuvars), vaid siduda varred kokku. Tihti istutatakse küüslaugud paarikaupa, et siduda varred kokku tugevuse tagamiseks. Küüslauk vajab pikka kasvuaega - selles peitubki tema kasvatamise ainuke probleem. Soovitatakse küüned eelnevalt juba idandada ja panna maha märtsis- aprillis , kui maa on veel niiske. Kevadised öökülmad küüslaugu võrseid ei kahjusta. Hoiustada tuleks neid talvel jahedas ruumis, siis arenevad järgmisel aastal suuremad mugulad . Seemne hoidmine peaks aset leidma 2-6oC juures. Küüslauk on pikapäeva kasvutaim, eelistab päikesepaistelist kohta. On ka niiskuselembeline, mistõttu vajab täiendavat kastmist, eriti arenguperioodil.
Biokeemiline kooslus
Küüslaugus leidub 0,3% väävlit sisaldavat lõhnata ainet alliini, mis mugula peenestamisel laguneb ensüümide toimel kiiresti spetsiifilise lõhnaga allitsiiniks, väga tugeva bakteritsiidse toimega lenduvaks antibiootikumiks. Peale selle sisaldab küüslauk 0,4% sulfiididest koosnevat lenduvat õli, fütosteriine, kuni 10mg% C-vitamiini ja B-grupi vitamiine, süsivesikuid, tärklist, inuliini, fruktoosi, orgaanilisi happeid, mikroelemente. Küüslaugu fütontsiidid on tugevamad sibulast , säilitab oma bakteritsiidsed omadused ja aktiivsuse pikka aega, hävitab paljusid mikroobe.
Küüslauk kui ravim
Meie rahvameditsiinis tuntakse küüslauku kui üldise enesetunde parandajat, südame tugevdajat, vererõhu korrastajat ning sooltetegevuse parandajat (eriti lihatoitude söömisel). Küüslaugu väärt omadusi ei ole teadusmeditsiin ümber lükanud, vaid aina kinnitanud. Mikroelemendid seleen ja germaanium suurendavad südamelihase jõudlust. Lenduv fütontsiid allitsiin ja mikroelemendid stimuleerivad immuunsüsteemi tegevust ning mõjuvad hormonaalsüsteemile, mis tagab küüslaugu antibakteriaalse ja kasvajatevastase toime. Et küüslauk omastatakse kiirelt ja ta püsib organismis suhteliselt kaua, piisab 1-2 küünest päevas. Küüslaugu tugevat lehka vähendavad soe piim, koor, majonees , sidruniviil, peterselli- või sellerileht. Kui kasutatakse toorena, siis kindlasti söögi alla, lõhn kaob kiirelt.
Neil, kel kõrge kolesteroolisisaldus veres, tuleks iga päev toorena süüa 2-3 küünt. Viimasel ajal on üha rohkem hakatud rääkima küüslaugust kui vahivastasest ravimist; teadlased tegelevad selle probleemiga üsna aktiivselt. Katsed on näidanud, et küüslaugu pidev söömine hoiab ära veresoonte lupjumise ja soodustab põie-, neeru- ja sapiliiva ning sapikivide lagunemist, puhastab verd kahjulikest ainevahetusjääkidest.
Küüslaugu tinktuur
* Võetakse 80 g küüslauku ja pannakse peenestatult 200 g viina sisse. Tarvitatakse 10 tilka korraga 2-3 korda päevas enne sööki. See tinktuur vähendab sooltes gaase ning sobib reuma, podagra, neerukivide ja kusepõiekivide korral.
* Võetakse 0,5 kg mett, sellesse peenestatakse 250 g küüslauku, 250 g sibulat, 250 g mädarõigast ning 250 g jõhvikaid. Segu hoitakse külmikus 3 päeva. Seejärel tarvitatakse söögi juurde 1-2 spl päevas. Segu sobib ateroskleroosi vastu, bronhiidi, kopsupõletiku, gripi perioodil, üldise nõrkuse ja kehvveresuse korral.
Vana Tiibeti õpetus
Võetakse 5 keskmist küüslauku ja riivitakse, valatakse peale 0,5 l viina, lastakse 7-8 ööpäeva pimedas soojas kohas seista. Tinktuuri võetakse 1/2 tl 3 korda päevas. On veel teinegi õpetus, kus võetakse 350 g küüslauku, peenestatakse, pressitakse puulusikaga mahl välja ja ühendatakse see 200 g 96% piiritusega . Nõu suletakse õhukindlalt ja lastakse seista külmas pimedas kohas 10 päeva. Seejärel kurnatakse. 2-3 päeva pärast alustatakse ravi. Juuakse tilkadena külma piimaga (50 g) 1 tund enne sööki.
Järgmisest päevast alates juuakse 25 tilka 3 korda päevas. Selle mõju on väga tugev. Kõrvaldab rasvakogumid, paraneb ainevahetus, parandab stenokardia, skleroosi, kõrvaldab kasvajaid. Kaob peakohin, paraneb nägemine, organism nooreneb. Sellist protseduuri võib teha 5 a vahega.
Farmaatsiatööstus väljastab mitmesuguseid tinktuure ja tablette küüslauguga. Enne nende kasutamist tuleb konsulteerida arstiga. Vastunäidustatud on toore küüslaugu söömine pankrease põletiku ja neeruhaiguse puhul. On inimesi, enamasti mao kõrghappesusega, kes ei saa küüslauku kasutada toorena, siis vägisi ei tasukski seda teha - süüa üksnes toidus.
Küüslauku võib ravi eesmärgil kombineerida ka teiste ravimtaimedega nagu nt 3 osa küüslauku, 3 osa viirpuu marju, 3 osa viirpuu õisi, 3 osa põldosi, 4 osa raudrohtu, 1 osa arnikat.
1 tl segu 200 ml keeva vee kohta keedetakse 6-8 tundi, kurnatakse ja juuakse 1/4 klaasi 4 korda päevas 30 minutit enne sööki.
Tõhus vahend hüpertoonia ravil.
Küüslauk toiduks
Maitseainena kasutatakse küüslauku väikeses koguses kas värskelt või kuivatatult, soojadele toitudele peeneks lõigatult (võib eelnevalt õlis praadida).
Võib teha ka õlitõmmise. Selleks pannakse küüslaugu küüned õlisse ja kuumutatakse sooja vee vannil suletud klaasnõus umbes 2 t või lastakse soojas kohas tõmmata 2 ööpäeva. Siis pannakse külmkappi, kust aromaatset õli saab kasutada toitude maitsestamiseks. Samuti võib teha ka äädika ekstrakti küüslauguga. Äädikat kasutatakse salatite maitsestamisel.
Küüslauguga võib maitsestada kala-, liha-, vorsti- ja segasalateid. Roheliste ja puuviljasalatite puhul lõigatakse küüs pooleks ja hõõrutakse sellega salatikaussi - küüslaugu hõng muudab salati pikantseks. Küüslauku võib lisada kõikidele soolastele suppidele ja ühepajatoitudele, liharoogadele, vorstidele, marineeritavaile ja hapendatavaile kurkidele. Tänapäeval paljudes söögikohtades laudadele asetatud küüslaugusool. Kodudes võiks olla alati käepärane punapeedi-küüslaugu salat (ka koos porgandiga). Seda salatit on meeldiv kasutada võileivakattena või prae lisandiks.

Mumio

Mumio on Kesk- Aasia mäestikest kogutav mäevaik ehk mäepalsam, mille tekkes pole veel selgust. Koostisse kuulub nii anorgaanilisi kui orgaanilisi aineid. Puhas mumio on musta või tumepruuni värvi vees täielikult lahustuv aine. Kasutamist on ta leidnud rahvameditsiinis mitmesuguste krooniliste (sealhulgas seedimishäired, neeruhädad, allergia, astma, naistehaigused , mitteparanevad haavad-haavandid) ja äkiliste (luumurd, migreen , gripp ) vaevuste leevendajana.
Kasutamiseks lahustatakse mumio soojas vees (näiteks 2-3 grammi klaasitäie vee kohta) või segatakse meega ja tarvitatakse seespidiselt mitte üle 0,2 grammi ööpäevas. Haava serva võib niisutada mumio-lahusesse kastetud vatiga.
Suhkru- ja südamehaigetel ning ka teiste kroonilise tõbede tõttu sünteetilisi ravimed võtvatel inimestel ei soovitata mumioga ise end ravima hakata, sest ravimitel ja mumiol võivad olla ootamatud koosmõjud.

Vitamiinid

Vitamiinid on hädavajalikud kõikide organismide normaalseks elutegevuseks, kuid nende ühendite sünteesivõimelt on organismirühmad küllaltki erinevad. Inimene saab vitamiine põhiliselt ja enamikus toiduga. Kõige täiuslikumalt on vitamiinide süntees evolutsioonis välja kujunenud taimedel. Taimedele järgnevad vitamiinide sünteesi efektiivsuselt mikroobid, seened ja viimasena loomad, sealhulgas ka inimene. Loomariigis kehtib vitamiinide sünteesil lihtne reegel - mida kõrgem arengutase, seda nõrgemalt on vitamiinide sünteesivõime evolutsioonis säilinud. Hea näide ongi inimene, kes suudab sünteesida ainult üksikuid vitamiine ja neidki vaid sobivate lähteühendite ja välistingimuste koosmõjul. Vitamiinide sünteesivõime minetamisel kui kohastumusel on nii head kui halvad küljed. Positiivne on kindlasti see, et nii toimub biokeemiliste ressursside (substraadid, ensüümid, energia) kokkuhoid , sest vastavad sünteesirajad puuduvad. Vitamiine vajab inimorganism ööpäevas mikrokogustes ning nende biokeemilised sünteesirajad on keerulised ja mitmeetapilised. Sellest ka sünteesi puudumisel biokeemiline kokkuhoid! Puudus on selles, et paratamatult suureneb sõltuvus toidu kvaliteedist ja me peame kes rohkem, kes vähem arvestama toidu vitamiinide sisaldust.
Vitamiinid  on  heterogeensed, bioaktiivsed, madalmolekulaarsed, eksogeensed orgaanilised ained.  Nad on liitensüümide  ehituslik-funktsionaalsete  osadena hädavajalikud ensüümkatalüüsis ja seetõttu eriti vajalikud organismi normaalses elutegevuses. Inimesele on vitamiinid asendamatud mikrotoitained . Selgitame vitamiinide definitsioonis toodud märksõnu lähemalt. Bioaktiivsuse all mõistetakse seda, et antud aine omab teatud regulatoorset mõju metaboolsetele ja ainevahetuslikele protsessidele. Eksogeensus tähendab seda, et vitamiine ei sünteesita organismis, vaid neid peab kindlasti toiduga saama. NB! Vitamiinide puhul on eksogeensus teatud määral siiski suhteline, sest:

• mõningaid vitamiine sünteesib inimese seedekanali mikrofloora kas osaliselt või piisavalt (näiteks pantoteenhape, niatsiin , vitamiin K, jt.);  
  
• teatud  vitamiine suudab inimorganism ka vajadusel ise sünteesida  (näiteks aminohappe trüptofaani rohkuse puhul sünteesitakse temast vitamiini niatsiin, ka ubikinooni suudab inimorganism ise sünteesida, naharakkudes toimub ultraviolettkiirguse mõjul vitamiini D süntees);  
  
• kui toidus on piisavalt  antud  vitamiini eelühendit ehk provitamiini,  suudab organism ennast vastava vitamiiniga varustada (näiteks taimsetest karotenoididest sünteesitakse  vitamiin A);  
  
• eksogeensuses on imetajatel liigilised erinevused: näiteks  koer  ja rott ei pea toiduga saama vitamiini  C, inimene, merisiga ja ahv aga peavad.
  

Vitamiin A
Nägemise kindlustamise kõrval hoiab vitamiin A tervetena naha ja limaskestad, stimuleerib kasvu, aitab vältida nakkushaigusi ja suurendab sigimisvõimet. Kui vitamiin A on vähe, võib tekkida kanapimedus, nahk muutub kuivaks ja karedaks, kasv pidurdub, tekivad kergesti nakkushaigused, langeb suguvõime.
Kui vitamiin A on liiga palju, kahjustuvad maksa töö, tekib kaltsiumi ladestumine, luud muunduvad, nahk kahjustub. On oht väärarengute tekkeks. Parimad allikad on maks (eriti kalamaks ja kalamaksaõli), või, munad, piim.
Vitamiin D Soodustab luude mineraliseerumist, aitab kaasa hammaste moodustumisele ja luumurdude paranemisele, on oluline südametegevusele ja närvisüsteemi stabiilsusele.
Kui vitamiin D on vähe, võib tekkida luude pehmumine — lastel rahhiit, täiskasvanutel osteomalaatsia, hammaste lagunemine, lihaste nõrkus, kuulmise nõrgenemine, lühinägelikkus. Kui vitamiin D on liiga palju, võib tekkida iiveldus, oksendamine , kõhulahtisus ja nõrkus; kaltsiumi on veres liiga palju ja tekivad lubikolded veresoontes ning neerukivid .
Parimad allikad on kala, kalamaksaõli, liha ja maks, kanamunad, rasvane juust, seened, või, pärm ja päikesevalgus.
Vitamiin E Kaitseb organismi ja teisi vitamiine (B ja C) hapnikuosakeste ja vabade radikaalide kahjuliku toime eest. Sellega on tal koos rakumembraanide kaitsega vähivastane toime ja kaitse vananemise eest. Rasvad ja õlid, mis sisaldavad vitamiini E, rääsuvad vähem kui need, milles teda ei sisaldu. E vitamiin tagab selle, et punased verelibled täituvad rohkem puhta hapnikuga, mida veri kannab laiali mööda kogu organismi. Kui organismis on piisavalt E vitamiini, säilub paremini ka A vitamiin ja see on hea silmanägemisele (aitab keskealistel paremini silmi fokusseerida). Vitamiin E soodustab toitainete transporti rakkudeni ja vähendab vere kolesteroolisisaldust.
Kui vitamiin E on vähe, võivad tekkida sigimatus või raseduse katkemine, aneemia, kuiv nahk, lihaste kängumine, muutused südames, ateroskleroos, vähkkasvajad. NB! Positiivse toime tõttu naha elastsusele on ta mitmete kreemid oluline komponent.
Parimad allikad on rafineerimata taimeõlid, idud , kalamaks, pähklid, kõik terved seemned, oliivid, täisterajahu, lehtsalat, porgand , tomat. Vähesel määral on teda võis, munades, kalades , õige vähe enamuses puu- ja juurviljades.
B rühma vitamiinid
Osalevad kõigi toitainete ainevahetuses, tagavad vereloome, närvisüsteemi talituse , kaitsevad nahahaiguste eest. Igal üksikul B rühma vitamiinil on omad iseärasused, kuid nende kõigi puudusel (B1, B2, B6, B10, B12, PP) tekib väsimus, apaatsus , unetus, närvilisus, unustamine, närvipõletikud. Osa neist põhjustavad kasvupeetust, aneemiat (B10 ehk foolhape ja B12 ), löövet silmade, nina, huulte ümber ning suu- ja keelepõletikku (B6).
Allikateks on kõik toiduained, eriti aga pärm, maks, kanamunad ja kanaliha , teraviljasaadused, kala ja liha, piim ja piimatooted , idandatud nisuterad, spinat , spargelkapsas, puu- ja köögiviljad.
Vitamiin C Tuntud askorbiinhappena, suurendab kaitsevõimet, vähendab allergiat, soodustab haavade paranemist, kaitseb paljusid teisi vitamiine oksüdeerumise eest. Temast sõltuvad luude vastupidavus ning terved hambad ja igemed .
Kui C vitamiini on vähe, langeb töövõime, tekib stress, kaob isu, langeb vastupanu nakkustele, tekivad põletikud, liigesed hakkavad valutama, igemed veritsema, tekivad ninaverejooksud, lagunevad hambad. Tekib aneemia ja skorbuut .
Vitamiin C üleküllust tavaliselt ei teki, kuna liigsed kogused viiakse organismist välja uriiniga. Allikad on värsked puu- ja köögiviljad, neist eriti mustsõstar, kibuvitsamarjad, tsitruselised , melonid, tomatid , kartulid , kaalikad, petersell, till , aedmaasikad ja apelsinimahl .

Mineraalid

Kaltsium
Tugevate ja tervete luude ja hammaste tervishoiuks, närvide ja lihaste toimimiseks.
Rasedad ja rinnaga toitjad, kasvueas lapsed, vanemaealised, post-menopausis naised, kõhnujad, taimetoitlased , lamajad.
Magneesium
Oluline luukoele.Keskse tähtsusega energia vabastamisel ning närvide ja lihaste toimimisel. Oluline südame ja veresoonkonna tervishoiuks.
Kehv toit ja jook võib tingida suurenenud magneesiumivajaduse. Ravimite nagu antibiootikumide ja diureetikumide tarbijail võib olla suurenenud vajadus.
Raud
Osaleb hapniku transportimisel kehas hemoglobiini koostises.
Naised fertiilses eas, taimetoitlased ja pooltaimetoitlased.
Tsink
Vajalik immuunsüsteemi tervishoiuks, kudede tervendamisel ja maitse- ning lõhnatundlikkuse parandamisel.
Vanemaealised, puuduliku või piiratud toitumise korral.
Materjal leitud:
http://www.akaruse.ee/index.php?option=content&task=section&id=32&Itemid=106
http://www.estonianspas.com/et/ravimeetodid/massaaz
http://www.massaaz.ee/index.php?did=41
http://www.piritaarst.ee/index.php?id=45
http://www.teraapia.co m
http://www.aurea.ee/et/esileht_et.php?id=artikkel09_et
http://www.derma.ee/articles.php?id=4
http://www.framare.ee/?go=therapy
http://www.psoriaasikeskus.ee/uvb/UVB_valgusravi.ht m
http://www.toilasanatoorium.ee/index.php/mod/site/act/nav/id/369/i/369
http://www.topspa.ee/index.php?menuID=27
http://www.kopsuliit.ee/?id=16
http://www.indium.ee/
http://maasturitemaailm.ee/viewtopic.php?t=3522
http://maasturitemaailm.ee/viewtopic.php?t=403
http://bio.edu.ee
http://www.mesi.ee/article.php?sid=44
http://www.terviseleht.ee/200104/4_kyyslauk.php
http://www.healthilife.ee/raamat/vitamiinid.html
http://woman.delfi.ee/talje/soovitused/article.php?id=10803416
http://tervis.tostamaa.ee/default.asp?id=148
38