KORDAMISKÜSIMUSED kirjandusteadus (0)

KORDAMISKÜSIMUSED
Kuidas on mõiste ’kirjandus’ tähendus ajalooliselt muutunud (mõiste ’ilukirjandus’ eristamine, selle roll kirjandusteaduse arengus? (Vt ka videolõiku, kus Terry Eagleton seda nihet selgitab).

• Enne 1800 oli kirjandus kõik kirjapandud teadmised. Kirjandus kui fiktsioon al 18 saj lõpust .
  

4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Milline neist tundub Sulle endale kõige olulisem? Miks? Kuidas sarnanevad või lahknevad sellega, kuidas kirjandusteaduses kirjandust määratletakse kirjanike ja luuletajate enda arvamused (vt valik näiteid slaididel)?

• Poeetiline keel
  
  • Muudab keelekasutust
    
  • Intensiivsem
    
  • Fookus keelel
    
• Väljamõeldis
  
  • Ei oma praktilist väärtust
    
  • Konstrueeritud kunstireeglite põhjal
    
  • Ei ole alati kujundlik
    
• Esteetilise väärtusega objekt
  
  • Ilusa, tõese ja väärtusliku seosed
    
  • Sisu ja vormi seosed
    
  • Kunst kunsti pärast, e eesmärgitu eesmärk
    
  • Loomisprotsess eesmärgiline, aga suunatud endale, ei veena , informeeri
    
• Intertekstuaalne konstruktsioon
  
  • Kirjandus kui intertekstuaalne ja enesereflektiivne konstruktsioon
    
  • Eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise
    
  • Tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes
    
  • Eelnevate teoste kordamine, problematiseerimine, muutmine
    

Mis on kirjanduse uurimise otstarve? Kuivõrd sõltuvad eesmärgid ja teadmised, mida taodeldakse sellest, millele keskendutakse (kirjandustekst, autor, kontekst, lugeja)? Millised teadmised ja kompetentsid on vajalikud selleks, et kvaliteetselt uurida kirjandust?

• Täielikum ja kvaliteetsem käsitlus kirjandusest
  
• Kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu
  
• Et anda kriitikat
  

Eristatavad uurimissuunad:

• Kirjandusajalugu – vaatlemine ajalooprotsessi osana , kronoloogilises järjestuses
  
• Kirjanduskriitika – konkreetsete teoste uurimine ja ajalüüs
  
• Kirjandusteooria – kirjanduse põhialuste, kategooriate ja kriteeriumite uurimine
  

Kompetentsid

• Teadmised
  
  • Kirjanduskaanonist
    
  • Kirjandusloost ja kultuurist
    
  • Žanritest ja praktikatest
    
  • Analüüsimeetoditest
    
  • Kirjanduskeele iseloomust, joontest
    
• Keelteoskus
  
• Võime tajuda
  
  • Intertekstuaalseid seoseid
    
  • Kirjandustekstide semantilisi ja süntaksilisi eripärasid
    

Mis on žanr ? Kuidas on žanripõhine kirjanduskäsitlus ajalooliselt muutunud? Millised on kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned? Milline on žanri roll tänapäeva kirjandusuurimises? Milline on žanri roll nn populaarkirjanduse sfääris (nt kriminullid, põnevikud, armastusromaanid, fantaasiakirjandus).
Žanr – kirjanduse (või muu) kategooria, mis põhineb teatud stilistiliste tunnuste esinemisviisil ja/või ainese käsitlemise viisil
Žanri areng – lihtsamatelt vormidelt keerukamatele, žanripuhtus – tänapäeval žanridünaamika
Žanri tähtsus – esteetiliste võtete summa, arusaam struktuurist ja ainesest
Antiikaja põhižanrid: lüürika , eepika , draama

• Lüürika
  
  • Sonett , ballaad , ood, hümn , pastoraal, eleegia , haiku , tanka
    
  • Tähtsus suurenes romantismiperioodil
    
  • Luuletaja kogemuse vahendus
    
  • Sisemaailma elamused
    
  • Subjektiivne, isiklik
    
    • Lüüriline luule – 1 mulje, idee, sündmus
      
    • Narratiivne – süstemaatiliselt arendatud süžee
      

• Dramaatika
  
  • Tragöödia , komöödia , draama, kuuldemäng, intermeedium, libreto , stsenaarium, erinevate ajastute tragöödiad
    
  • Algne struktuur – vaatused ja stseenid
    
  • Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog
    
  • Tegelaste kõne – isiksuste erinevused
    
  • Konflikt
    
  • Ekspositsioon > konflikti areng > kulminatsioon
    
• Eepika
  
  • Nii proosa kui värsivorm
    
  • Žanrid: eepos , romaan, jutustus, novell, laast , essee, autobiograafia
    
  • Klassikaliselt värsivorm, tegelasteks kangelased
    
  • Kolmandas isikus , pikem narratiiv
    
  • Välismaailma kirjeldamine
    
  • Keskmes objektiivne, väline pilt, olnud või arenev sündmus
    

Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad, nende fookused ja rõhuasetused.
Tekstikesksed lähenemised ( filoloogia e tekstoloogia, retoorika ja stilistika, strukturalism , uuskriitika, semiootika , dekonstruktsioon).

• Fookuses tekst ise
  
• Sisemised seaduspärad
  
• Materiaalsus (väljaanded, toimetamisprotsess=
  
• Keel, stiil ja struktuur
  
• Harud
  
  • Filoloogia
    
  • Retoorika ja stilistika
    
  • Strukturalism, vene formalism
    
  • Uuskriitika
    
  • dekonstruktsioon
    

Autorikesksed lähenemised (autori biograafiaga seotud aspektid, mida peetakse nende loomingu tõlgendamisel oluliseks).

• Tõusis põhiliseks meetodiks 19.sajandil, otsene seos autori elu ja loomingu vahel, oluline autori ühiskondlik-kultuuriline kontekst, haridus , suhtlusringkond, lugemus
  
• Teatud kirjanike mütologiseerimine, eriti kaanonilised autorid, nt Shakespeare
  
• Fenomenoloogiline lähenemine – autori vaim on kättesaadav läbi tema loomingu
  
• Psühholoogiline ja psühhoanalüütiline kriitika – tegeleb autorite eluga, aga ka teatud psühholoogilise arengu seaduspäradega või kõrvalekalletega
  

Lugejakesksed lähenemised (retseptsiooniteooriad). Mida tähendab, et iga lugeja loob oma teksti?

• 1960ndatel retseptsiooniteooriad
  
• Fookus lugemisprotsessil
  
• Tekste on sama palju kui on lugejaid
  
• Iga lugeja loob oma teose
  
• Lugemist mõjutavad ootused
  
• Uuriti kuidas ja miks mingit teksti loetakse, lugemispraktikad
  
• Kuidas tekst haakub kirjanduse peavooludega, mida selles oluliseks peetakse
  

Kontekstikesksed lähenemised ( kirjanduslugu , uushistoritsism ja uus kultuurilugu , postkolonialistlik kriitika, ökokriitika , feministlik kriitika). Millistele kirjanduse konteksti elementidele keskenduvad need lähenemised ja teooriad? NB! Kirjanduslugu saab uurida mitmete erinevate teooriate ja arusaamade valgusel kirjandusest ja kirjanduse ja ühiskonna ja ajaloo suhtest , sellest annab lühiülevaate kirjandus(aja)loo konspekt.
Kirjanduslugu

• Paigutatakse tekstid suuremasse kirjandusloo konteksti (ka laiemasse kultuurilisse, ühiskondlikku, rahvuslikku, soolisesse)
  
• Kõige olulisem suund kirjanduslugu: jaotus perioodideks, tekst suhtes ajaloolise taustaga, tekstide dateering, konteksti ja teksti vastasmõjud, ajalooline metodoloogia
  

Uushistoritsism

• Tekste vaadeldakse koos või suhtes ajalooliste tekstidega , aga ajalootekste ei vaadelda kirjandustekstidest eraldiseisvana, vaid samuti kirjandusliku nähtusena
  
• Ajaloo tekstuaalsus ja tekstide ajaloolisus
  
• Ühiskonda mõjutavad võimustruktuurid sisalduvad nii ajalooürikutes kui kirjandustekstides
  

Feministlik kirjandusteooria

• Lähtepositsioon – sooline erinevus on kategooria, millele traditsiooniline kirjandusteadus pole tähelepanu pööranud, seetõttu vajab kirjandus ja -kriitika ümberhindamist ja analüüsi soolisest perspektiivist
  

Postkolonialistlik teooria

• Keskendub kirjandustekstide analüüsile maades ja kultuurides, mis on olnud Euroopa koloniaalvõimu all, nende mõjud, teisestamine, hübriidsus, mimikri .
  

Kirjandusteksti paigutamine , seosed teksti ja konteksti vahel.

• Kontekstid
  
  • Keele ja filoloogia ajalugu
    
  • Kirjandustraditsioon , kuhu teos/tekst kuulub ja mis on selle loomist mõjutanud
    
  • Autori elulugu
    
  • Ühiskondlikud, kultuurilised ja poliitilised kontekstid, mis võivad teost mõjutanud olla
    

Mis on tõlgendamine? Mida peab tõlgendamisel silmas pidama ? Mis on lähilugemine? (vt ka uuskriitika). Maailmakuulus kirjandusteooreetik Franco Moretti on pakkunud välja ka vastupidise mõiste: kauglugemine ? Mida see mõiste tähendab? (vt. kirjandusloo konspekt).
Teksti vahendus, selgitus .

• Kitsas tähenduses: teksti keeleliste tähenduste määratlemine, fookus kujundlikel, ebaselge ja keeruka tähendusega tekstiosadel
  
• Laiemas tähenduses: kirjandusteose iseloomulike joonte ja eesmärkide selgitamine, keskendumine nt žanri, struktuuri, teema ja mõju küsimustele
  
• Mõistmine ja tõlgendamine
  

Tõlgenduskäik

• Probleemi määratlemine
  
• Kontseptualiseerimine
  
• Tekstis sisalduva tõestusmaterjali analüüs
  
• Hüpoteeside ja lahenduste pakkumine
  
  • Erinevad teooriad
    
  • Meetodid
    
  • Tõlgenduspoliitika
    

Lähilugemine – mingi tekstilõigu hoolikas läbimõeldud tõlgendus, fookus detailidel, üksikutel sõnadel, süntaksil, lausete ja ideede järjestusel.
Mis on kirjandusteooria? Päripäeva ja vastukarva lugemine.
Mingi süsteemse mõtteraamistiku rakendamine kirjandusteosele selle tähenduse avamiseks. Teooria abil teatud korrapära või loogika leidmine kirjandusteoses.

• Üldine poeetika , kirjanduse tingimuste ja reeglipärasuste uurimine
  
• Seletab eeldusi ja väärtusi, millele toetuvad kirjanduskriitika eri vormid
  
• Päripäeva – tõlgendus, mis lähtub sellest, mida tekst (mitte tingimata autor) pakub
  
• Vastukarva – tõlgendus, mis ei ole kooskõlas teksti poolt pakutavate ideede ja väärtustega
  

Mis on poeetiline keel (A. Merilai ja J. Wainrighti määratlused) ja mis on selle iseloomulikud jooned? Millele pööratakse kirjandusteaduses tähelepanu luuleteoste analüüsis (klassikalise värsiõpetuse seisukohalt)?
Poeetiline keel

• Kujundilisus
  
• Tähelepanu vormil
  
• Enesele osutav
  
• Sisuühtsus ja väljendusühtsus
  
• Stiil
  
  • Väljendusvahendite korrastatus
    
  • Ajastu, autori, kunstivoolu loome - ja maailmanägemise viis
    
• Rütmiline kõne
  
• Keeleline heakõla
  
• Kordused
  
• Kõne- ja lausekujundid
  
• Tähendusühtsus
  
• Koondumine määrava mõtte ümber
  
• Kontrast
  
• Uudsus
  

Luule. Värss. Siire . Värsisüsteemid. Värsijalg . Levinumad värsimõõdud ( trohheus , jamb , daktül, amfibrahh , anapest . (Eksamil värsimõõte määrama ei pea, kuid vähemalt kahte värsimõõtu ja rõhuliste ja rõhuta silpide vaheldumist neis peaksite teadma). Millist poeetilise keele aspekti toob värsimõõt esile?
Poeesia ehk luule on värss- ehk seotud kõne, kirjanduse osa, mida sidumata kõnele ehk proosale vastandab teksti eriline liigendus , rütmil rajanev struktuur; sõna "poeesia" kasutatakse ka lüürika tähenduses.
Värss on luuleteose väikseim terviklik osa; kirjapildis on värss tavaliselt luuleteose rida.
Siire ehk anžambmaan (prantsuse sõnast enjambment 'üleaste') on sageli tarvitatav lausekujund luules, misjuhul lahutatakse süntaktiline ühik värsirea piiril või kahe värsi vahel.
Värsisüsteemid

• Silbilis -prosoodiline – e silbilisrõhuline - värsimõõt koosneb värsijalgadest
  
  • Värsijalg – rõhuline silp(tõus) + rõhuta silp(langus)
    
  • Trohheus, jamb, daktül, anapest, amfibrahh
    
• Prosoodiline- e rõhuline – sarnaselt silprõhulise värsisüsteemiga kindel arv tõuse, aga languste arv muutlik , korrastatud värsijalgu ei teki
  
• Silbiilne – värsside kindel silbiarv
  
  • Haiku, tanka
    

Trohheus – 2-silbiline värsijalg, pikk ja lühike silp, silbilisrõhulises rõhuline ja rõhuta
Jamb – 2-silbiline värsijalg, lühike ja pikk silp, rõhk teisel silbil, algab sageli ühesilbisõnaga
Daktül – 3-silbiline värsijalg, rõhk 3st silbist esimesel, sellele järgneb 2 rõhutut või lühikest silpi
Amfibrahh – 3-silbiline värsijalg, milles 2 rõhuta või lühikese silbi vahel on 1 rõhuline või pikk silp
Anapest – 3-silbiline värsijalg, mis koosneb 2st lühikesest silbist, millele järgneb pikk silp
Riim. Riimitüübid. Miks on riim luules oluline? Peaksite oskama nimetada ka mõnd tuntumat riimitüüpi. Salm .
Riim

• Seaduspärane häälikukordus
  
• Loob kõlaterviku, mälutehniline võte
  
• Erinevused riimi kasutamises keeleti
  
• Olemuselt korduseline, toob esile keele loovat paindlikkust
  

Algriim – sõnade esihäälikute kunstikavatsuslik kordus, sage rahvaluules
Lõppriim – ühendab sama kõlaga sõnade ja värsside lõppe
Täisriim – alates pearõhulisest täishäälikust kuni riimsõna lõpuni ( laeb /saeb; tuikab/luikab;pelg/selg;tule/tule)
Irdriim – sarnaste kõrval ka erinevad häälikud (võet/mõõt; pikad/ vikat ; draama/raamat)
Liht- ja liitriim – vajame, aja me, too mind, roolind
Silbiarvu järgi:

• 1 silp – meesriim (keel/meel)
  
• 2 silpi – naisriim (armas/varmas)
  
• 3 silpi – daktülriim (väraval/säraval)
  
• 4 silpi – hüperdaktülriimid (täristades/väristades)
  

Asendi järgi:

• Paarisriim : aabb, aa, bb, cc
  
• Ristriim : abab, abcabc
  
• Süliriim: abba, abbba
  
• Ahelriim: aba bcb cdc
  
• Lausriim : aaaa
  
• Segariim: aaca, ababcc, aaabbb
  

Salm e stroof

• Sarnase ehitusega rühmadeks liitunud värsid
  
• Salmi nimetused värsside arvu järgi on
  
  • Kaksik e s (distihhon)
    
  • Kolmik e kolmikvärss ( tertsett )
    
  • Nelik e nelikvärss (katrään)
    
  • Viisikvärss (kvint)
    
  • Kuuikvärss (sekstett)
    

Kõne-, lause ja piltkujundid („Poeetika”, lk 39–59). Epiteet , võrdlus, metafoor , isikustamine, ümberütlus, allegooria , metonüümia. Milline on kõne- lause ja piltkujundite mõju luules? Kuidas toob nende kasutus esile poeetilise keele omadusi?
Kõnekujundid – troobid

• Epiteet – kirjeldav, kaunistav lisandsõna e poeetiline täiend
  
• Võrdlus – kõrvutamine ühistunnuste alusel
  
• Metafoor – ühendab erinevaid nähtuseid sarnasuse alusel
  
• Isikustamine – millelegi mitteinimlikule inimlike tunnuste omistamine
  
• Ümberütlus – rõhutab nähtuse mõnd väljapaistvat joont, selle alusel nimetab ümber, nt mõistatustes
  
• Allegooria – mõistukõne, vihjab millelegi, mida otse välja öeda ei taheta
  
• Metonüümia – nagu metafoor, aga ühendab samasid nähtuseid
  

Lausekujundid – figuurid , taotlevad eripärase lausestusega kunstilist mõju
Piltkujundid – tähtede ja sõnade erilise paigutusega taodeldakse kunstilist mõju
Allikaks ülekantud tähendus
Luule kinnisvormid: Ballaad. Sonett. Mõlema kinnisvormi puhul on vaja teada seda, mis on kinnisvormi põhitunnused (on need värsimõõdulised, riimilised, stroofilised?). Kas ballaadil ja sonetil on iseloomulikke tunnuseid ka temaatiliselt, millised need on? Kas tegemist on luule lüürika või lüroeepika alažanritega? Eksamiks valmistudes otsige välja vähemalt üks ballaad ja sonett (võib kasutada ka neid, mida käsitlesin loengus) ja määrake neis kinnisvormi iseloomulikud jooned. Millest on aru saada, et tegu on just soneti või ballaadiga?
Ballaad

• Algselt vanaprantsuse keskaegne tantsulaul
  
  • Lüroeepiline lugulaul või legend
    
  • Ka ilukirjanduslik kunsballaad – romantismi olulisemaid luuležanre
    
• Ballaadistroof, katrään, 4- ja 3-rõhuliste värsiridade vaheldumine , abcb
  
• Sisu: eksistentsiaalsed piirsituatsioonid, sisemise ja välimise maailma võitlus, eraelulised sündmused, enamasti traagiline lõpp
  

Sonett

• 13.saj Itaaliast
  
• 14 värsirida, abab abab cdc dcd
  
• Variatsioonid
  
  • Itaalia abab abab cdc dcd
    
  • Prantsuse abba abba ccd eed
    
  • Inglise abab cdcd efef gg--
    
• Puhas kõlav keel
  
• Korrapärane ülesehitus
  
• Sisu
  
  • Nelikud – teema esitamine, mida arendatakse tõusvas joones 8.rea lõpuni
    
  • Kolmikud – pööre (volta), paralleelteema või lüüriline mõtisklus
    
  • Kulminatsioon – 14.värss, vaimukas puänt
    
• Luulevorm , mis on mõeldud lugemiseks, mitte kuulamiseks või muusikaks
  
• Peetakse uusaegse mentaliteedi ja eneseteadvuse alguseks
  

Millele pööratakse tähelepanu proosateose analüüsis (eelkõige narratoloogia seisukohalt)?

• Aeg
  
• Lõpp
  
• Põhjus ja tagajärg
  
• Jutustaja
  
  • Kes kõneleb
    
  • Kes kõneleb kellele
    
  • Kes räägib mis keeles
    
  • Kes räägib millise autoriteediga
    
  • Ajaline, kaugus ja kiirus, teadmiste piiratus - fokaliseering
    

Narratiiv. Mille alusel saab väita, et kultuuri üks iseloomulikke jooni on selle loolisus? Milline toime on lugudel (kultuuriliselt ja ka kirjanduses)? Kas lood vahendavad või loovad tähendust? Mis vahe on arusaamal, et lugu vahendab või loob tähendust? Millist rolli mängivad kultuuris ja kirjanduses lugude (elementide) kordused?
Vajame lugusid

• Maailma mõistmiseks
  
• Kogemuste korrastamiseks
  
• Inimelu tähenduse uurimiseks
  
• Eemaldumine igapäevaelust
  
• Tähenduse otsimine
  

Kordus

• Lugude korrastav toime
  
• Rütmilisest struktuurist saadav nauding
  
• Lugude samasus
  
• Struktuurid ja tüübid
  

Narratiivi mõiste. Mis on süžee ja faabula? Klassikalise (suletud) narratiivi skeem. Millist tüüpi proosateosele on see omane? Kas modernistlik ja postmodernistlik romaan järgivad tüüpiliselt suletud narratiivi skeemi?
Kuidas on proosateoses seotud sisu ja vorm? Loo korrastatus. Anakrooniad ( analepsis ja prolepsis). Jutustajatüübid (heterodiegeetiline, homodiegeetiline ja autodiegeetiline jutustaja). Kõiketeadev jutustaja. NB! Heterodiegeetiline jutustaja ei ole alati kõiketeadev. Ebausaldusväärne jutustaja. Fokuseerimine. Autori mõiste. Autori ja jutustaja eristus . Tekstuaalne autor. Tegelane. Sügav ja lame tegelane (mille järgi saab lugeja aru, mis tüüpi tegelasega on tegu?)
Süžee – sündmuste esitamine tekstis
Faabula – sündmuste ajalis-põhjuslik järjekord
Skeem – realistlikule romaanile omane, (post)modernistlik ei järgi :

Sissejuhatus

Sõlmitus

Pinge tõus

Kulminatsioon

Pööre

Lõpp-pinge

Lahendus
Loo korrastatus

• Anakrooniad – prolepsis ja analepsis
  
• Sündmuste kestus (kiirus, rütm )
  
  • Stseen , kokkuvõte, paus ja hüpe
    
  • Loo ja teksti vaheline ajaline suhe
    
• Jutustamissagedus – loo kordumine tekstis – ühekordne, kordav ja koondav
  

Jutustajatüübid

• Heterodiegeetiline – väljaspool lugu, vahel ka kõiketeadev
  
• Homodiegeetiline – jutustaja kui üks loo osalistest
  
• Autodiegeetiline – peategelane kui jutustaja
  

Fokuseerimine

• Nullfokuseerimine – kõiketeadev jutustaja, liikuv vaatepunkt
  
• Sisemine fokuseerimine – jutustaja teadmised on piiratud konkreetse tegelase teadmistega
  
• Väline fokuseerimine – jutustaja teab vähem kui tegelane, vaadeldakse kõrvalt
  

Autor

• Asub väljaspool loo raami
  
• Ei ole identne jutustaja ja tegelastega
  
• Tekstuaalne – teksti poolt loodud kuju, lugejal tekib ettekujutus autorist
  
• Vihjeline – võib erineda pärisautori isiksusest, maailmavaatest
  
• Career – ettekujutus autorist tema loomingu põhjal, mille alusel tõlgendatakse teost
  

Sügav tegelane – arenev, detailselt kujutatud, sisevaade tema maailma
Lame – muutumatu, lihtsakoeline, vähe infot, esindab ühte tüüpi
Proosažanrid . Romaan. Realistlik ja modernistlik romaan. Novell. Milliste ühiskondlik-kultuuriliste muutustega on seotud romaanižanri esiletõus? Kas romaanižanri esiletõusu saab seostada mõne ühiskonnaklassiga? Millisega? Mis roll on tegelase kujutamise viisil romaanižanri arengus? Mille poolest erinevad realistlik ja modernistlik romaan? Valige eksamiks valmistudes välja kaks romaani, mis esindavad romaani erinevaid alažanre (nt üks realistlik ja üks modernistlik romaan). Määratlege mõni nende iseloomulik joon, mis näitab, et nad esindavad konkreetset romaani alažanri. Mis on romaani ja novelli põhierinevused ? Mis on novelli iseloomulikud jooned? Lugege eksamiks valmistudes läbi vähemalt üks novell ( võite valida nende novellides seast, mis on II iseseisva töö valikute seas) ja määrake neis paar novellile iseloomulikku joont.
Romaan

• Algus 17.saj Hispaania , 18.saj Inglismaa
  
• Asendab eepose, saades eepika põhižanriks, üleminek luulelt proosale
  
• Realism ja individualism – sündmustik seotud konkreetse ajaloolise ja ühiskondliku kontekstiga, peategelane indiviid ja realistlik
  
  • Realistlikus inimene ühiskonnas, sotsiaalsed prob , selge struktuur, elu tõepärane, samastumine, argielu
    
  • Modernistlikus perspektivism , impressionism, vormi eksperimendid, reaalsuse ümberkorraldamine, sisemine ruum ja aeg, teemadeks kogemused, lootuse kadu, kunstnikud
    

Novell

• Ühtsuse printsiip – loetakse korraga läbi
  
• Selektiivne süžee
  
• Ajaliselt ühtne
  
• Kulminatsioon + tagasivaated
  
• 1 peategelane, 1 tegevuskoht, 1 vaatepunkt
  
• Vähem kirjeldust ja detaile kui romaanis
  
• Suletud v avatud – kas puänt on v ei
  

Kirjandusloo mõiste. Kirjanduslugu kui kirjanduse ajalugu. Kirjanduslugu kui kirjanduse (tekstide kogumi) suhe ajaloosündmustega. Kirjandusloo arengu iseloomulikud jooned 20. sajandi II poolel (formalism, funktsionialism, kirjandusloo olevikukesksus, võimalikke vaatepunkte kirjandusloole tänapäeval).
Kirjanduslugu kui kirjanduse ajalugu – sisemine ajalugu, kirjandus üldiselt või žanrite kaupa, ajaliselt ulatuslik periood (kogu kirjanduse ajalugu), piiritletakse kultuuriliste joonte kaudu ajaperioodi
Kirjanduslugu kui kirjanduse suhe ajalooga – ajalooliste faktorite määratlemine, mis mõjutasid kirjandusloomet ja mis selles kajastuvad, kultuuri vaatlemine ühtse tervikuna
Iseloomulikud jooned:

• 1960-70 – lagunes arusaam kirjandusest kui erilist sorti kirjutusest
  
  • Dekonstruktsiooni, uushistoritsismi mõjul – teist tüüpi tekstide, nt ajalugu, filosoofia faktuaalsuse problematiseerimine, teadmine ei ole võimalik, on võimalik tõlgendamine
    
  • Poliitilise kriitika mõjul
    
    • Kirjandus – funktsionaalne mitte ontoloogiline kategooria, funktsioon kultuuris
      
    • Tagasipöördumine välise kirjandusajaloo juurde
      
    • Kirjandus kui sotsiaalne praktika
      

Eesti kirjanduse ajalood (liigitus, nimetada mõni käsitlus).

• Esimesed käsitlused
  
  • M.J.Eisen „Tähtsad mehed“ 1883-84
    
• Nõukogude aeg
  
  • E. Nirk „Estonian Literature “ 1970
    
• Pagulus
  
  • G. Suits „Eesti kirjanduslugu“ 1953
    

Eesti kirjandusloo arengutendentsid. Millised on eesti kirjandusloo probleemaatilised aspektid? Kuidas erineb see, mida peetakse osaks kirjandusloost erinevate sajandite lõikes?
Milliseid võimalusi pakub kirjandusloo uurimiseks uus kultuuriajalugu ja kuidas saab/saaks seda rakendada eesti kirjandus-(aja)loole?
Kaanon . Mis on kirjanduskaanon ? Kas tänapäeval on enam vaja kirjanduskaanonit? Miks? Miks mitte? Mille põhjal on kirjanduskaanonit kritiseeritud?
Kirjanduskaanon – klassika , raamatut, mis on kindlalt kirjutatud teatud autori poolt
Kriitika – eurotsentristlik , valge rass , meessugu, patriarhaalne
Avatud kaanon – uus pilk kriitikat saanud kaanonile, vastandumine
Intertekstuaalsuse mõiste. Mis on intertekstuaalsus ja kuidas on intertekstuaalsust kontseptualiseeritud?
Intertekstuaalsus – teksti tähenduse kujundamine teiste tekstide kaudu
Kontseptsioonid :

• Teadlik matkimine
  
• Kõigis teostes esinevad korduvad elemendid
  
• Mõju on paratamatu, pole võimalik originaali luua
  
• Ruum, mis sisaldab lõputut hulka seoseid
  

Paroodia ja pastišš. Loengus kasutasin kaht paroodia näidet: lõiku Don Quijote algusest ja lõiku Lodge’i romaanist „Väike maailm“ (vt slaidid)? Millest on neis katkendites aru saada, et intertektuaalne suhe on parodeeriv? Kas on aru saada, millise kirjanduskonventsiooni pihta on paroodia suunatud? Milline roll on paroodial ja pastiššil postmodernistlikus kirjanduses (L. Hutcheoni ja F. Jamesoni arusaamad paroodiast ja pastiššist).
Paroodia – eesmärk naeruvääristada teise autori teost, traditsiooni, voolu või žanrit
Pastišš – mänguline jäljendamine , F. Jamesoni järgi kui tühi paroodia
L. Hutcheon – postmodernistlik paroodia on dekonstruktiivselt kriitiline ja konstruktiivselt loov, tehes meid teadlikuks nii representatsiooni piiridest kui mõjuvõimust
Müüt. Milline roll on müütidel kultuuris? Miks müüt kirjanduse käsitlemisel oluline on? Müütide kasutamisest kirjanduses (tooge mõni näide: mis teoses milliseid müüte on kasutatud ja kuidas mõjutab see teose tähenduse kujunemist? Kas kirjanduslikus ümbertöötluses nende näidete põhjal kaotab müüt oma jõu või jääb see püsima?
Müüt – seletavad maailma olemust, tänapäeval teadus
Kirjandusteooria koolkonnad
Uuskriitika märksõnaks on ’lähilugemine’. Mida see uuskriitikute jaoks tähendas?
Erinevaid strukturalistlikke lähenemisi (kirjandus)tekstile on palju ja need keskenduvad teksti erinevatele aspektidele. Mis on strukturalistlike lähenemiste ühisjooned (st tekstides otsitakse struktuuri, seda korrastavat mustrit )? Millised kirjandusteksti analüüsis harilikult olulised jooned jäävad strukturalistlike teooriate huviorbiidist välja?
Semiootika on samuti üks strukturalistlikke kirjanduse ja kultuuri analüüsiteooriad. Semiootika kesketeks mõisteteks on märk ja märgisüsteem: mida need semiootikas tähistavad?
(Iseseisvalt konspekti põhjal läbi töötada) Soouurimuslik perspektiiv kirjandusteaduses toetub feministlikule arusaamale ühiskonnas ja kultuuris valitsevatest soohierarhiatest. Miks on oluline niisugust arusaama kanda üle kirjanduse analüüsi, ehk teisisõnu , kuidas on kirjandus seotud niisuguse väitega?
Kirjandus väljendab inimkonna kõrgemaid püüdlusi ja hüve, üllamaid näiteid inimmõtte ja teo haardest – kirjandus kui mõjuvõimas kultuuriline praktika – kuidas peegeldamise asemel põhjustab ebavõrdsust
Virginia Woolfi ehk õige kuulsam tsitaat on järgmine: „Kui naine tahab kirjutada ilukirjandust, peab tal olema raha ja oma tuba“. See sisaldub Woolfi naistele ja kirjandusele keskenduvas essees „Oma tuba“ (1929). Kas nii väites keskendub Woolf kirjandusteksti või kirjanduse kontekste puudutavatele aspektidele? Kui me lähtume Woolfist, kuidas oleks vajalik uurida naiskirjanikke ja milliseid tegureid peaksime arvesse võtma, otsides ajaloost naiste kirjutatud kirjandusteoseid ja hinnates nende kvaliteeti? Milliste teemadega on tegelenud kirjandusteadlased, keda huvitab soouurimuslik perspektiiv kirjandusteaduses? Kuidas on arusaam kirjandusest nende käsitluste mõjul muutunud? Kas niisugune lähenemine kirjandusele keskendub ainult naistele või huvitub see ka meeste asendist kirjanduses?
(Iseseisvalt Janek Kraavi „Postmodernismi“ ja loengukonspekti (postmod. Kirjanduse tunnusjooned) põhjal läbi töötada. Võite vaadata ka konspekti, mis on küll eelkõige märksõnaline) Poststrukturalism ja postmodernism . Mis on tekstiline teadmine? Mida tähendab keele umbusaldamine? Jameson: postmodernistlik kultuur kui hiliskapitalismi loogika, pinnapealsus, pastišš kui tühi paroodia. Baudrillard : tarbimine kui postmodernistliku kultuuriidentiteedi üks põhialuseid ( kriitilises võtmes). Baudrillard: simulaakrum, reaalsuse mutatsioonid postmodernistlikul ajastul, informatsioonikülluse mõju, originaali võimatus. Foucault võimuteooria. Kuidas toimib võim F. arvates? Mis on diskursus ja millist rolli see ühiskonnas ja kultuuris mängib? Milline on diskursuse ja võimu suhe? Mida tähendab F. väide, et võim on suhtevõrgustik? Deleuze ’i ja Guattari risoomne (kultuuri) tõlgendusmudel. Millisele tõlgendusmudelile see vastandub? Kas niisugune mudel on omane vaid postmodernistlikule kultuurile ?
(Iseseisvalt konspekti põhjal „ Postkolonialism “ läbi töötada). Postkolonialism. Mis on postkolonialismi kui teoreetilise raamistiku eesmärk? Mis on postkolonialistlik identiteet , mille iseloomustamiseks postkolonialistlikud teoreetikud on kasutanud mõisteid nagu mimikri, hübriidsus, topetteadvus, mittekodusolemise tunne? Mida need mõisted tähendavad?
Ökokriitika. Miks on vaja ökokriitilist lähenemist? Kuidas puutub keskkond kirjandusse? Looduskirjanduse põhitunnused, sh selle erinevus ilukirjandusest. Mil moel saab ökokriitikat rakendada klassikaliste kirjandusteoste analüüsimisel? Tooge mõni näide. Mida kujutavad endast sellised troobid nagu wilderness, pastoraal, apokalüpsis ? Kas oskate tuua mõne näite nende kasutamisest ilukirjanduses? Kas ökokriitika harrastaja peaks ka ise matkama ja taimi tundma või piisab teatud aspektidele keskenduvast lugemisoskusest?