Kordamisküsimused 2016 lõplik variant vastustega (0)

FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse
Sügis 2016 , Kurvet -Käosaar
KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS
KOHUSTUSLIK KIRJANDUS
Loengumaterjalid (loengukonspektid Moodle’s, sh. konspekt „ Postkolonialism ”, „ Postmodernistliku kirjanduse tunnusjooned“ ja „ Modernistliku proosa tunnusjooned“)
Merilai , Saro, Annus , „ Poeetika ”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194)
J. Kraavi , „Postmodernismi teooria”, lk 110–135 (ÕIS ja Moodle).
T. Hennoste , „Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=201 (ÕIS ja Moodle)
T.Hennoste. Kaanon . Kaanan. Teoses „Eurooplaseks saamine“. TÜ kirjastus, 2003, lk 178-182 (ÕIS ja Moodle).
KORDAMISKÜSIMUSED
Kuidas on mõiste ’kirjandus’ tähendus ajalooliselt muutunud (mõiste ’ilukirjandus’ eristamine, selle roll kirjandusteaduse arengus? (Vt ka videolõiku, kus Terry Eagleton seda nihet selgitab).
4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Milline neist tundub Sulle endale kõige olulisem? Miks? Kuidas sarnanevad või lahknevad sellega, kuidas kirjandusteaduses kirjandust määratletakse kirjanike ja luuletajate enda arvamused (vt valik näiteid slaididel)?
Mis on kirjanduse uurimise otstarve? Kuivõrd sõltuvad eesmärgid ja teadmised, mida taodeldakse sellest, millele keskendutakse (kirjandustekst, autor, kontekst, lugeja)? Millised teadmised ja kompetentsid on vajalikud selleks, et kvaliteetselt uurida kirjandust?
Mis on žanr ? Kuidas on žanripõhine kirjanduskäsitlus ajalooliselt muutunud? Millised on kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned? Milline on žanri roll tänapäeva kirjandusuurimises? Milline on žanri roll nn populaarkirjanduse sfääris (nt kriminullid, põnevikud, armastusromaanid, fantaasiakirjandus).

• Näitab, milline tekst on, teksti liiki. Ajalooliselt on olnud oluline žanripuhtus, tänapäeval ž anrid ünaamika.Areng lihtsamatelt vormidelt keerukamatele. Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned: Lüürika (luule) žanrid: sonett , ballaad , ood, hümn , pastoraal , eleegia , haiku , tanka . Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks žanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes. Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli ‘ minavorm ’ ; sisemaailma elamused v tunded; subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine ); lüürilise mina vaatepunkt , ei võrdu autori vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane . Dramaatika žanrid: tragöödia , komöödia , draama , kuuldemäng , intermeedium , libreto , stsenaarium , aga ka antiiktragöödia , keskaegne tragöödia, Shakespeare ’i ajastu tragöödia. Algne struktuur - vaatused ja stseenid. Konflikt - sisemise ja välise, subjektiivse ja objektiivse kokkukuulumine või vastuolu. Eepika žanrid: eepos , romaan, jutustus, novell , muinasjutt , laast (nii proosa- kui värsivormis ). Proosažanrid: romaan (sh. realistlik romaan, modernistlik romaan, postmodernistlik romaan), novell, laast, essee, autobiograafia . Klassikalises määratluses värsivormis (nt. Homerose eeposed ), tegelasteks kangelased (inimesed ja jumalad), kelle teod mõjutavad kogu tsivilisatsiooni või inimkonda. Enamasti ‘temavormis’ ( kolmandas isikus ), pikem narratiiv ; keskendub välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele (aga nt. modernistlikus romaanis oluline just tegelase sisemaailm ); huvi keskmes objektiivne - väline pilt, olnud või arenev sündmus; teise ehk “tema” ja “nende” järgimine .
  

Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad, nende fookused ja rõhuasetused.
Tekstikesksed lähenemised ( filoloogia e tekstoloogia, retoorika ja stilistika, strukturalism , uuskriitika , semiootika , dekonstruktsioon).
Autorikesksed lähenemised (autori biograafiaga seotud aspektid, mida peetakse nende loomingu tõlgendamisel oluliseks).
Lugejakesksed lähenemised (retseptsiooniteooriad). Mida tähendab, et iga lugeja loob oma teksti?

• Kirjandusteose analüüs jaguneb kolmeks: autorikeskne (autori tahe, maailmavaade, elukogemus, sõnum), teosekeskne (kui iseseisev tervik, planeerimata tähenduskihi; tegelaste, kompositsiooni jms analüüs) ja lugejakeskne (teos kui lugeja tõlgendus).
  

• Autor. Autor on teose looja. Keskajal oli autor anonüümne, renessansiajal tekstiga seostatud , romantismiajal geenius ja 20. sajandil pigem lugeja alam. Autor ja kaasaeg . Teoses väljendab teatava ajastu vaateid ja ideid. Igal ajastul on enda probleemid. Ajastu seab autori mõtlemise piirjooned. Autor, kirjanduse põhiliigid ja tekstuaalne autor. Lüürika väljendab autori elamusi ja mõtteid (tihti otseselt/vahetult). Dramaatika väljendab autori seisukohti vaid tegelaste kaudu. Eepikas on autoril enam võimalusi, kuid on varjatum kui luules. Tekstuaalne autor kirjutab ennast mingisse rolli, mis ei pruugi autori isikuga kattuda. Autobiograafia (e eluloojutustus) aga tekstuaalne ja tegelik autor kattuvad. Proosa tekstuaalne autor: hinnangulised kommentaarid tegevustikule, peategelasesega seonduv sümpaatia /kaasaelamine, positiivseim maailmavaade. Draama tekstuaalne autor: teose remarkid, peategelasega seonduv sümpaatia/kaasaelamine, positiivseim maailmavaade. Lüürika tekstuaalne autor: meeleolu või mõtteavaldus.
  
• 
  

Lugeja. Lugeja loob teose tähenduse. Mudellugeja on kujuteldav lugeja, kes mõistab ja järgib teose lugemisreegleid ( viiteid lugemiseks: teadmised jms). Tegelik lugeja on reaalne lugeja, kes toetub tõlgendamisel sissekirjutatud lugemismudelile, oma elukogemusele, tõlgenduskogunnale (sarnase ellusuhtumisega inimesed, millel on sotsiaalne mõju) ning oma põlvkonna ootushorisondile (põlvkonna lugejate jagatud ootused ja eeldused). Lüngad on ebamäärased tekstikohad, mille lugeja täidab ja mõtestab ise oma kujutlusvõimega. Avatud teostes on mõttevabadus suur, suletud teoses väike. Alltekst on autori kirjundatud varjatum tähenduskiht (nt ka ületamaks tsensuuri; enesetsensuuri rakendab autor ise, et pääseda tsensuurist). Lugejaga seostub ka lugemisnauding (ootused, pingelisus jm). Proosateose mõju lugejale: korrastuselement kaootilises maailmas ja võõrituselement rutiinses maailmas.

• 
  

Teos. Kirjandusteos on ennekõike sõnakunstiteos (kirjapandu ja sõnad). Nende abil sisenetakse kirjandusteose maailma. Kirjandusteose vaatepunkt. Kirjandusteose avaneb lugejale mingist vaatepunktist, s.o paigast /teadvusest, kust sündmustikku nähakse. Teose jutustaja on teose sündmustikku edastav hääl. Mina-jutustaja kõneleb toimunust lähtudest enda vaatepunktist (s.o piiratud vaatepunktist). Piiratud vaatepunkt kasutab sisemonoloogi (e sisekõnet) ja teadvuse voolu (tegelase hüplikud mõtted) tehnikaid. Tema-jutustaja (e kolmandas isikus) võib edastada ühe tegelase piiratud vaatepunkti, kuid vahel pole see piiratud üknses ühe tegelase taju-ulatusega. Kõiketeadev jutustaja vaatepunkt on piiramatu, kes võib anda eri tegelastele õiguse näha teose maailma oma silmadega . Siirdkõne on kaudne sisemonoloog, kus jutustaja vahendab tegelase kõnet.
Kontekstikesksed lähenemised ( kirjanduslugu , uushistoritsim ja uus kultuurilugu , postkolonialistlik kriitika, ökokriitika , feministlik kriitika). Millistele kirjanduse konteksti elementidele keskenduvad need lähenemised ja teooriad? NB! Kirjanduslugu saab uurida mitmete erinevate teooriate ja arusaamade valgusel kirjandusest ja kirjanduse ja ühiskonna ja ajaloo suhtest , sellest annab lühiülevaate kirjandus(aja)loo konspekt.
Mis on tõlgendamine? Mida peab tõlgendamisel silmas pidama? Mis on lähilugemine? (vt ka uuskriitika). Maailmakuulus kirjandusteooreetik Franco Moretti on pakkunud välja ka vastupidise mõiste: kauglugemine ? Mida see mõiste tähendab? (vt. kirjandusloo konspekt).
Mis on kirjandusteooria? Päripäeva ja vastukarva lugemine.

• Kirjandusteooria on analüüsipraktika, mis määratleb ennast metodoloogiana ja on võimeline metodoloogiate üle reflekteerima ja problematiseerima (õige, mittekvaliteetne tõlgendus, millal iroonia ja millal sõnasõna jne). Kirjanduskriitika on teose hindamine ja selle väärtuse seletamine. Kirjandusteooria seletab eeldusi /väärtusi, millele kirjanduskriitika eri vormid toetuvad. Päripäeva lugemine tõlgendab teost lähtuvalt tekstist. Vastukarva lugemine tõlgendab teksti kooskõlata teksti ideede ja väärtustega ( Gatsby väärtuste kriitika vs. väärtuste ülistamine ).
  

Mis on poeetiline keel (A. Merilai ja J. Wainrighti määratlused) ja mis on selle iseloomulikud jooned? Millele pööratakse kirjandusteaduses tähelepanu luuleteoste analüüsis (klassikalise värsiõpetuse seisukohalt)?

• Kirjandus on teatud keelekasutus, mis muudab igapäevast keelekasutust, on sellest intensiivsem, eemaldub sellest (nn võõrandumisefekt) ja tõmbab tähelepanu enda toimimisele ( rütm jms). | Stiil on väljendusvahendite korrastatus. Sõnakunst on kujundiline ja mitmetähenduslik. Keele poeetiline roll pöörab tähelepanu vormile ja väljendusviisile. Poeetiline keel: Luuletus on vormisidusalt/stiilselt väljendatud sisu (A. Merilai). J. Wainright määratles keele viipelisuse: keele kõlalised ja rütmilised omadused aitavad edastada teatud rõhuasetust; keele areng on kahetine (funktsionaalne info edastamiseks ja poeetilis-viipeline kujundite ning kõlamustrite tarbeks). Vt Luule poeetika – Poeetiline stiil.
  

Luule. Värss . Siire. Värsisüsteemid . Värsijalg. Levinumad värsimõõdud ( trohheus , jamb , daktül , amfibrahh , anapest . (Eksamil värsimõõte määrama ei pea, kuid vähemalt kahte värsimõõtu ja rõhuliste ja rõhuta silpide vaheldumist neis peaksite teadma). Millist poeetilise keele aspekti toob värsimõõt esile?
Riim. Riimitüübid. Miks on riim luules oluline? Peaksite oskama nimetada ka mõnd tuntumat riimitüüpi. Salm .
Kõne-, lause ja piltkujundid („Poeetika”, lk 39–59). Epiteet, võrdlus, metafoor, isikustamine , ümberütlus, allegooria , metonüümia. Milline on kõne- lause ja piltkujundite mõju luules? Kuidas toob nende kasutus esile poeetilise keele omadusi?

• Luule vorm. Värsiõpetus. Keel ja rütm. Luuletuse rütm saavutatakse sarnaste keeleosakeste (silpide ja sõnade) süsteemipärase kordamise ja vastandamisega. Silbid on rõhulised/rõhutud ja lühikesed /pikad. Värsirütm võib lähtuda silbirõhust, silbivältest, silbiarvust, silbiarvude koosmõjust ning sõna-/lauserütmist. Rütmid jagunevad silprõhuliseks, rõhuliseks, vabavärsiliseks ja välteliseks/silbiliseks rõhuks. Korrapära loob ühtlase kõnerütmi.
  
• Värsisüsteemid ja värsimõõdud. Silprõhulise luule meetrumi (e värsimõõt) kujundavad kõnetaktid (e värsijalad). Kõnetakti loob rõhuline silp, millele liituvad rõhuta silbid. Rõhusilbid täidavad värsirõhke (e värsitõuse), rõhuta silbid värsirõhkude vahed (e värsilangud). Nende korrapärane vhaledumine tekitab kõnerütmi, tulemuseks on ühtlustatud silbiarv. Kõnetakt võib koosneda liht- või liitmõõtudest. Peamised kõnetaktid (tõus/rõhuline silp –, lang/rõhuta silp ˘): trohheus – ˘; jamb ˘ –; daktül – ˘ ˘; amfibrahh ˘ – ˘, anapest ˘ ˘ –. Rõhulised värsimõõdud (e aktsendilised) on samuti kindla arvu värsirõhkudega, kuid värsilanguste silbiarv on muutlik . Vabavärsi puhul on luuletus silbiliselt korrastamata ja rütmilt korrapäratu. Riimideta luule on blankvärss (e valge värss). Välteliste värsimõõtude (e kvantiteerivate) kõnetakti loovad pikad silbid, millele liituvad lühemad silbi. Pikad silbid täidavad värsitõuse, lühemad silbid värsilange. Mõjuvam on vältelis-rõhuline värss. Regivärss võib rakendada rõhulist, vältelist kui silbilist põhimõtet; üldjuhul on 8 silpi . Antiikvärsi peamine antiikmõõt on heksameeter (daktülid ja spondeus), mida liigendavad pausid (e tsesuurid). Eleegiline distihhon on heksameetri edasiarendus, milles avaldub kohustuslik paus. Silbilistes värsisüsteemides (e süllaabilistes) on kindel silbiarv (nt haiku 5-7-5; tanka (5-7-5-7-7). Hispaania romansi värsimõõdus on 8 silpi, aleksandriinis 12 silpi.
  
• Riim ja kõlakujundid. Riim loob luuletuse kõlavuse (e eufoonia) ja rütmi. Riim on esmalt nägemus, siis väljendus (sobiv riib, siis mõtteseos). Riimid jagunevad algriimideks ja lõppriimideks. Algriim (e alliteratsioon ) on sõnade esihäälikute kavatsuslik kordus; assonants on täishäälikualgriim ja kitsamas mõttes on alliteratsioon kaashäälikualgriim. Lõppriim on sõnade/värsside lõppude samakõla. Lõppriim lähub rõhusilbi täishäälikutest, neile järgnevatest kaashäälikutest, neile omakorda järgnevatest silpide häälikutest ja rõhusilbi alguskaashäälikutest. Täisriimis kehtib kooskõla pearõhulisest vokaalist riimsõna lõpuni. Täisriimi liigsust väldib irdriim, mis kaasab sarnaste häälikute kõrvale erinevad häälikud. Lõppriimid jagunevad pearõhu-, kaasrõhu-, välte - ja rõhuriimideks. Silbiarvult jagunevad riimid ühesilbilisteks (meesriimiks), kahesilbiliseks (naisriimiks), kolmesilbiliseks (daktülriimiks) ning nelja-/enamasilbilseks. Riimi asendi järgi eristuvad paarisriimid (aabb), ristriimid (abab/abcabc), süliriimid (abba/abbba), ahelriimid (aba-bcb-cdc), lausriimid (aaa), segariimid (aaca/ababcc/...). Heakõlua saavutavad ka muud hääliku- ja sõnakordused. Helimaalingud (tril-lal-la) ja helijäljendused (e onomatopöoa; põmdi) pakuvad tundeväljenduslikke kõlavärve ja rütme. Kakofoonia (e pahakõla) koondab raskesti hääldatavaid häälikuid, silpe ja sõnu. Häälikusümboolika seob häälikuid sisulise tähenduse alusel. Anagrammid loovad teisi sõnu üksuste ümbertõstmise teel. Paragrammid on näiliselt teisiti- või väärkirjutised, mis tõstab ümber/asendab häälikuid ja silpe. Helimaalingud ona kõlaluule aluseks.
  

Luule kinnisvormid: Ballaad. Sonett. Mõlema kinnisvormi puhul on vaja teada seda, mis on kinnisvormi põhitunnused (on need värsimõõdulised, riimilised, stroofilised?). Kas ballaadil ja sonetil on iseloomulikke tunnuseid ka temaatiliselt, millised need on? Kas tegemist on luule lüürika või lüroeepika alažanritega? Eksamiks valmistudes otsige välja vähemalt üks ballaad ja sonett (võib kasutada ka neid, mida käsitlesin loengus) ja määrake neis kinnisvormi iseloomulikud jooned. Millest on aru saada, et tegu on just soneti või ballaadiga?

• Kinnisvormid. Luuletusi jagatakse kaheti: sisu/temaatika/käsitlusviisi ja vormi (värsimõõt/salm) järgi. Vormitunnuste alusel nimetatakse luuležanre kinnisvormideks (e kanoonilisteks vormideks). Poeem on lüüriline/eepiline jutustav luuletus. Ballaad on dramaatiline lüroeepiline luuletus. Valm lisab ballaadile allegooria ja õpetussõna. Ood on pidulik ülistuslaul. Pastoraal on õnnerikas karjaselaul . Epigramm on pilkelaul. Vanaprantsuse ballaad on lüürika kinnisvorm, mille kolmele 8-realisele salmile järgneb lühem saade (e kõnetlus ). Gaseel on araabia luulet jäljendav kaksikvärssides (e beitides) vorm. Sonett on 14-realine kinnisvorm, milles on viisikjamb ja mitmekordsed vaimupeened riimid (itaalia sonett: 4+4+3+3 värssi; inglise e Shakespeare’i sonett: 4+4+4+2); oluline on ka püant (e üllatav pööre). Sonetipärg koosneb 15 sonetist, mille iga luuletuse lõpuvärss on järgmise algusvärss ja need siduvvärsid moodustavad juhtsoneti (e magistraali).
  

Millele pööratakse tähelepanu proosateose analüüsis (eelkõige narratoloogia seisukohalt)?
Narratiiv. Mille alusel saab väita, et kultuuri üks iseloomulikke jooni on selle loolisus? Milline toime on lugudel (kultuuriliselt ja ka kirjanduses)? Kas lood vahendavad või loovad tähendust? Mis vahe on arusaamal, et lugu vahendab või loob tähendust? Millist rolli mängivad kultuuris ja kirjanduses lugude (elementide) kordused?
Narratiivi mõiste. Mis on süžee ja faabula? Klassikalise (suletud) narratiivi skeem. Millist tüüpi proosateosele on see omane? Kas modernistlik ja postmodernistlik romaan järgivad tüüpiliselt suletud narratiivi skeemi?
Kuidas on proosateoses seotud sisu ja vorm? Loo korrastatus. Anakrooniad ( analepsis ja prolepsis). Jutustajatüübid (heterodiegeetiline, homodiegeetiline ja autodiegeetiline jutustaja). Kõiketeadev jutustaja. NB! Heterodiegeetiline jutustaja ei ole alati kõiketeadev. Ebausaldusväärne jutustaja. Fokuseerimine. Autori mõiste. Autori ja jutustaja eristus. Tekstuaalne autor. Tegelane. Sügav ja lame tegelane (mille järgi saab lugeja aru, mis tüüpi tegelasega on tegu?)

• Narratiiv koosneb vähemalt tekstist ( loost /sündmustest) ja selle jutustamisest; narratiivi telg on aeg; narratiiv sisaldab tegevuse arengut ja loo struktuur peegeldab tegelikkuse struktuuri. Narratiiv mõtestab olukorda reaalsuses ( turva -/võõritusfunktsioon). Narratiivitüübid: seisundinarratiiv (narratiivi imitatsioon), igavene teekond (Tõde ja õigus), päralejõudmine (Karu süda), nurilejõudmine (Mõru maik); kõik on taandatavad päralejõudmise variatsioonile. Narratiivi elemendid on Freytagi püramiidi punktid. Lugu on sündmuse kronoloogiline järjestus. Tekst (e süžee) on loo kunstikavatsuslik esitus. Jutustamine on teksti esituslik külg. Fokuseerimine on jutustaja ja tegelaste vaheline suhe (nullfokuseerimine on kõiketeadev jutustaja, sisemine piirab teadmised konkreetse tegelasega, väline annab tegelasele jutustajast enam teadmisi). Vaatepunkt määratleb, kelle seisukohalt lugu esitatakse. Jutustaja positsioon: heterodiegeetiline (väljaspool lugu, hierarhia tipus), homodiegeetiline (jutustaja on loo osaline), autodiegeetiline (jutustaja on kui peategelane). Jutustamise tasandid : ekstradiegeetiline (jutustaja tasand), diegeetiline (loo toimumise tasand), metadiegeetiline (jutustuse sees asub jutustus). Jutustamistüüpide ajasuhted: samaaegne (jutustamine toimub sündmuste hetkel), järgnev (jutustatakse möödunust), ennetav (jutustab eelolevast), vahelepõimitud (jutustamine liigub ajas looga kaasa). Loo korrastatus: anakroonia (ettevaade ja tagasivaade (e prolepsis ja analepsis), sündmuste kestus (kiirus ja rütm stseenide , pauside, hüpete jm näol; loo-teksti ajaline suhe), jutustamissagedus (loo kordumine tekstis ühekordssuse ja koondava jutustamise näol). Vt Proosa poeetika - Teos
  

Proosažanrid. Romaan. Realistlik ja modernistlik romaan. Novell. Milliste ühiskondlik-kultuuriliste muutustega on seotud romaanižanri esiletõus? Kas romaanižanri esiletõusu saab seostada mõne ühiskonnaklassiga? Millisega? Mis roll on tegelase kujutamise viisil romaanižanri arengus? Mille poolest erinevad realistlik ja modernistlik romaan? Valige eksamiks valmistudes välja kaks romaani, mis esindavad romaani erinevaid alažanre (nt üks realistlik ja üks modernistlik romaan). Määratlege mõni nende iseloomulik joon, mis näitab, et nad esindavad konkreetset romaani alažanri. Mis on romaani ja novelli põhinerinevused? Mis on novelli iseloomulikud jooned? Lugege eksamiks valmistudes läbi vähemalt üks novell ( võite valida nende novellides seast, mis on II iseseisva töö valikute seas) ja määrake neis paar novellile iseloomulikku joont.

• Romaan. Romaan on kaasaegse maailma eepos. Romaan on eeposest maisem, tegelased on vooruste ja vigadega. Romaan kõnetab lugejat, võimaldab tegelastega samastuda ja on kõrvutavav reaalse eluga. Tegelased on eeposest keerulisemad , mitmekihilised ja konfliktsed. Romaan võib olla mitmehäälne (ideede põrkumine jms), kujutab elu kui probleemi.
  
• Romaani laadi määrab dominant (mis laadil on enam kõlajõudu). Romaani alaliigid : seiklusromaan, rüütliromaan , pastoraalromaan, kriminaalromaan , ajalooline romaan, ulmeromaan, fantastiline romaan, perekonnaromaan, psühholoogiline romaan, arengu-/isikuromaan ning sotsiaalolustikuline romaan. Romantiline romaan. Tekkis romantismiajal (18. saj lõpp) vastukaaluna valgusajastu ratsionalismile. Elu kujutatakse unistusena ( fantaasia , heroilisus, tundelisus). Tegelased on värvikad ja mitmekülgsed. Lõi õilsa metslase mõiste. Realistlik romaan sündis 19. sajandil. Realistlik teos väljendab elu tõepäraselt, pöörates tähelepanu argiseikadele. Tegelased on keerulise hingeeluga ja vastuoluliste mõtete/tegudega. Struktuur on selge, maailm on arusaadav ja on sisemise loogikaga. Naturalistlik romaan arenes realistliku romaani kõrvalharuna. Naturalism lähtub elu reaalsest kujutamisest, kuid kindlate eeldustega: usk, et inimkäitumise alus on pärilikkus ja sotsiaalne keskkond. Inimene on tungide küüsis ja impulsiivne . Modernistlik romaan sai valdavaks kunstivooluks 20. saj esmapoolel, tingituna sotsiaalsetest muutustest. Tehnika suurendas inimese vaba aega, aga ka üksindust/võõrandumist. Modernismi maailmatunnetus on individuaalne, oluline on üksikisik . Valdavalt ollakse eitajad (möödunu suhtes iroonilised). Tegelane on maailmaga valulises suhtes, ta on üksi, ängistuses ja ebakindel. Modernistlik romaan peegeldab ajastu üldist tõe kriisi (teadasaamise võimatus), kasutab teadvuse voolu, sisaldab keelemängu ja elitaarsust (autor ei huvitu , kas lugeja mõistab). Postmodernistlik romaan on modernismi jätk kui ka eitus . Postmodernism minetas ängi ja maailmavalu, et nautida maailma kirevust. Postmodernism arvestab tavaliselt lugejaga, teosed on mitmekihilised ja mitmeti loetavad. Subjektikesksus on taandunud (ei puurita inimhingedesse) ja rõhutatud on tegevustikku.
  
• Teised žanrid. Novell on proosa lühivorm , mis keskendub peamisele (piiratud detailirohkus, tegelaste arv ja nende areng). Novellid on tihedad ja läbimõeldud; suletud novell on hoolika ülesehitusega, mis lõpeb püändiga; avatud novell on hajusam ja püant on valikuline.
  

Kirjandusloo mõiste. Kirjanduslugu kui kirjanduse ajalugu. Kirjanduslugu kui kirjanduse (tekstide kogumi) suhe ajaloosündmustega.
Kirjandusloo arengu iseloomulikud jooned 20. sajandi II poolel (formalism, funktsionialism, kirjandusloo olevikukesksus, võimalikke vaatepunkte kirjandusloole tänapäeval).
Eesti kirjanduse ajalood (liigitus, nimetada mõni käsitlus ).
Eesti kirjandusloo arengutendentsid. Millised on eesti kirjandusloo probleemaatilised aspektid? Kuidas erineb see, mida peetakse osaks kirjandusloost erinevate sajandite lõikes?
Milliseid võimalusi pakub kirjandusloo uurimiseks uus kultuuriajalugu ja kuidas saab/saaks seda rakendada eesti kirjandus-(aja)loole?

• Kirjandusloolisus sündis romantismiga. Johann Herder sõnastas : ajastu-rahva eripära (rahva hing), eri rahvaste eri kultuurid, kultuuri ajaline muutumine. Kirjanduslugu vaatab kirjandust ajastu kultuuriterviku taustal. Kirjanduslugu on kirjanduse (sisemine) ajalugu (kirjanduse paiknemine ajas, ajalis-kultuuriline periodiseering ja selle tunnusjooned) ja kirjandusteoste suhe ajaloosündmustega (kirjanduse mõjutatus eri ajastutest, sündmuste kajastatus teostes). Kirjandust saab uurida kui ajalugu.
  
• Kirjandusloo arengu iseloomulikud jooned 20. sajandi II poolel (formalism, funktsionialism, kirjandusloo olevikukesksus, võimalikke vaatepunkte kirjandusloole tänapäeval). 20. saj teisel poolel lagunes arusaam kirjandusest kui erilist sorti kirjutusest. Dekonstruktsioon ja uushistoritsism: ajaloo- ja filosoofiatekstide faktuaalsuse problematiseerimine näitas, et teadmine on võimatu ning võimalik on vaid tõlgendamine. Poliitiline kriitika: kirjanduse funktsionaalne olemus, kirjanduses kajastatud materialistlikud ( majandussuhted , sotsiaalsed kihid jms) aspektid, kirjandus kui kultuuriloome, kirjandusajaloo olevikukesksus (uurija on olevikuga paratamatult piiratud; loomishetke eesmärgid ja väärtushinnangud; ajaloo loolisus; kirjandusloo kallutatus ja erapoolikus). Nüüdisajal: kirjandusajalugu pole enam vajalik/võimalik, pluralism ja ühtse kirjandusajaloo ühtsuse puudumine.
  
• Eesti kirjanduse ajalood (liigitus, nimetada mõni käsitlus + ilmumisaassta igast perioodist). Eesti kirjanduse ajaluu jaotus: esimesed käsitlused (19. sajand), Nõukogude aeg, pagulus , taasiseseisvusaeg. D. Jürgenson 1844, E. Nirk 1970, G. Suits 1953, E. Annus 2001.
  
• Eesti kirjandusloo arengutendentsid, eesti kirjandusloo probleeme. Varasemad kirjanduslood olid kontekstikesksed. 1930. a kerkis positivism ja tekstikesksus. 1970. a avaldus autorikeskne positivsm, ühiskonnakeskne marksism ja tekstikeskne uuskriitika. 1990. a mitmekesistus kirjanduse uurimine ja rakendati uusi teooriaid (psühhoanalüüs, postkolonialism jms). 20. saj keskendus mitmekaanonilisusele (kirjandus baltisaksa ja Nõukogude ajal ning paguluses). Eesti kirjandusajalugu jaguneb ühiskondlik-kultuurilistiest määratlusteks (nt ärkamisaeg ) ja kirjanduskesketeks voolumõisteteks (nt realism ja uusromantika). Eesti kirjanduslugu käsitleb rahvuskirjanduslikkust, eestikeelsust, oma-võõra kirjanduse suhet.
  
• Kirjanduslugu ja uus kultuuriajalugu, selle rakendamise võimalusi eesti kirjandus(aja)loole. Uus kultuuriajalugu tähendab antropoloogilist ajalugu. Kultuur tähendab kogu inimtegevust ja rõhutab ühiskonna sümboolset-keelelist-kujutuslikku mõõded. See sisaldab totaalset minevikukäsitlust (ühiskond, teadus, igapäevaelu jms), et anda minevikust mitmekesine pilt ja problematiseerib sotsiaalseid vastandpaare (eliit vs rahvas, tootmine vs tarbimine jne). Uus kultuuriajalugu uurib kirjanduse ja sotsiokultuuriajaloo seoseid . Vanemat eesti kirjanduslugu uurib kirjandusajalugu, kultuuriajalugu, inimtegevuse sotsiaalseid ja sümboolseid tähendusi, suhtlusskeeme, argikultuuri, väärtuseid jms. See üritab tähistada kirjanduse rolli kultuurisüsteemi. Läheneda võib looduse- ja ruumikujutusest, soomudelitest, kultuuride kohtumisest jne.
  
• Kirjanduse ja mälukultuuri seosed. Kirjandust võib käsitleda kui kultuurimälu teabekandja. Kirjanduse rolli käsitletakse kui rahvuse looja (mitte peegeldaja).
  

Kaanon. Mis on kirjanduskaanon ? Kas tänapäeval on enam vaja kirjanduskaanonit? Miks? Miks mitte? Mille põhjal on kirjanduskaanonit kritiseeritud?

• Kirjanduses tähendab kaanon kirjandusklassikat kui ka maailmakirjandust. Klassika on jätkuvalt käibel. Piiblikaanon on autoriteetide poolt määratud. Kirjanduskaanon on ähmaste piiridega ja muutuv. Kaanon tugineb kesksetele autoritele ja žanritele. Kaanoneid kritiseeritakse nende piiratuse tõttu: eliitklassi huvide rõhutatus, valge rassi eurooplastest mehed, eurotsentrilisus (multikultuursuse välistatus); samas eristab kaanon kõrge kunstilise ja intellektuaalse tasemega teosed.
  

Intertekstuaalsuse mõiste. Mis on intertekstuaalsus ja kuidas on intertekstuaalsust kontseptualiseeritud? Paroodia ja pastišš. Loengus kasutasin kaht paroodia näidet: lõiku Don Quijote algusest ja lõiku Lodge’i romaanist „Väike maailm“ (vt slaidid)? Millest on neis katkendites aru saada, et intertektuaalne suhe on parodeeriv? Kas on aru saada, millise kirjanduskonventsiooni pihta on paroodia suunatud? Milline roll on paroodial ja pastiššil postmodernistlikus kirjanduses (L. Hutcheoni ja F. Jamesoni arusaamad paroodiast ja pastiššist).

• Intertekstuaalsus tähendab eelnenud teoste kordamist, problematiseerimist ja muutmist ; teos on eksisteerib teise tekstide seas ja suhestub nendega; teose tähendus on seotud kirjandustraditsiooniga ja suhestub sellega. Kirjandus on kogum omavahel seotud tekste , mis suhestuvad üksteisega. Kirjandusteos omastab tähenduse kirjandustraditsiooni sees, osana kultuurist ja inimkonna olemusest. Suhestumine: teadlik matkimine (žanrinormid, kordamine, problematiseerimine, muutmine), universaalsed kordused (süžee ja tegelased/ arhetüübid ), originaalsuse võimatus.
  

Müüt. Milline roll on müütidel kultuuris? Miks müüt kirjanduse käsitlemisel oluline on? Müütide kasutamisest kirjanduses (tooge mõni näide: mis teoses milliseid müüte on kasutatud ja kuidas mõjutab see teose tähenduse kujunemist? Kas kirjanduslikus ümbertöötluses nende näidete põhjal kaotab müüt oma jõu või jääb see püsima?

• Müüdid seletavad maailma olemust ja on maailma tajumise viisiks (hea-halb, õnn); levinumad on loomismüüdid ja kangelasmüüdid. Tänapäevamüüt on nt the American Dream. Müüdid väljendavad ühiskonna mõttemalli ja on selle kollektiivi vaimseks toetuspunktiks. Müütidega on seotud: vanakreeka tragöödidad, Vana Testamendi müüdikogumik, rahvapärimuste kangelaseeposed , antiikainesega rüütliromaanid jne.
  

Kirjandusteooria koolkonnad

• Strukturalism. Strukturalism lahkab süstemaatiliselt põhistruktuure, millele toetub inimkogemus (sh looming). See süstematiseerib inimkogemusi ja seda rakendatakse mitmeti (lingvistika, antropoloogia , sotsioloogia jne). Strukturalism tugineb inimkogemuses jms eristatavatele pindmistele nähtustele ja struktuuridele ja neid reguleerivatele nähtustele. Struktuuri looja on inimmõistus, mitte iseseisvalt eksisteerivad. Struktuur on kontseptuaalne raamistik füüsiliste nähtuste jms mõistmiseks; üksused: terviklikkus (tervik on enam kui osad), dünaamilisus (struktuur muutub), eneseregulatsioon (genereeritud elemendid alluvad süsteemi reeglitele). Enne Saussure’i uuriti keeli diakrooniliselt (keele ajalooline muutumine). | Strukturalistlik lingvistika. Saussure’iga sai alguse sünkrooniline (keel ajahetkel) uurimine. Saussure eristas keelt ( langue ) ja kõnet ( parole ). Inimene tajub eri elemente lähtudes nende erinevusest teiste elementidega (hea-kuri, naine-mees). Sõna struktuur: tähistaja ( akustiline kujund) ja tähistatav (idee); tähistaja ja tähistatav on juhuslikus suhtes. Keelt käsitletakse inimkogemuse keskse ning struktueeriva mehhanismina. | Strukturalistik antropoloogia. Lévi- Strauss märkis struktuuride universaalsust (kultuurierinevustest hoolimata), sest kodifitseerimisprotsessid ( rituaalid , paarilise valimine; müütide sarnasus). Müteem on on müüdi vähim iseseisev, muutumatu ja tähenduslik koostiselement ( analoogne foneemidele, morfeemidele ja sememeemidele). | Semiootika uurib märgisüsteeme (objektide/mudelite sümboolset funktsioneerimist). Kirjanduse puhul uurib semiootika kirjanduse struktuuri reegleid, vahendeid ja vormielemente. Semiootika rõhub keele esmatähtsusele märgisüsteemide seas. Märgitüübid: indeks (põhjuslikult seotud märk), ikoon (näiliselt sarnane märk), sümbol (põhjusliku seoseta märk). | Struktuur loob maailmas korda, kirjandus aga seletab maailma. Strukturalism keskendub struktuurile (langue), s.o kirjanduse grammatikale; mitte teksti tähendus vaid tähenduse loomine. | Strukturalistlikud kirjandusteooriad. Northrop Frye tuletas müüditeooria (žanriteooria), mis väidab, et Lääne kirjandustraditsioon baseerub müüdi teisaldustele/nihetele ja arhetüüpidele. Müüte reguleerivad neli narratiivimustrit: komöödia, tragöödia, romanss, iroonia/satiir. Komöödia avaldub kevademüüdina, mis kujutab liikumist reaalsest maailmast ideaalsesse. Romanss avaldub suvemüüdina, mis kujutab ideaalse maailma süütust ja rikkalikkust. Tragöödia avaldub sügisemüüdina, mis kujutab liikumist ideaalsest maailmast reaalsesse. Talvemüüt avaldub iroonia/satiirina, mis kujutab tegeliku maailma kogemusi, ebakindlust ja läbikukkumisi. | A. J. Greimas tuletas narratiivi struktuuri (A ja B on vastandid, A ja –A ning B ja –B on jaatused/eitused; armastus vs. vihkamine, armastuse puudumine e armastuse eitus). Narratiivis avaldub see süžeemudelite (konflikt-lahendus, võitlus- leppimine ) kaudu, mida realiseerivad aktandid (tegelaste funktsioonid). Süžeetüübid: otsing (quest), kommunikatsioon ja nende kombinatsioonid. | T. Todorov tuletas narratiivi grammatika (s.o seose narratiivi struktuuriühikute (tegelased/süžee) ja keele struktuuriüksuste ( sõnaliigid ) vahel (nt tegelased-nimisõnad, teod-tegusõnad, eeldused-laused, järjekord -lõigud). Narratiivi rajava teksti eelduste tuletamine võimaldab leida vihjeid maailmavaadete jms kohta.
  

Uuskriitika märksõnaks on ’lähilugemine’. Mida see uuskriitikute jaoks tähendas?
Erinevaid strukturalistlikke lähenemisi (kirjandus)tekstile on palju ja need keskenduvad teksti erinevatele aspektidele. Mis on strukturalistlike lähenemiste ühisjooned (st tekstides otsitakse struktuuri, seda korrastavat mustrit )? Millised kirjandusteksti analüüsis harilikult olulised jooned jäävad strukturalistlike teooriate huviorbiidist välja?

• Uuskriitika tekkis 1920. aastatel ( kõrgaeg enne/pärast II ms) ja toetub peamiselt Ezra Poundi ja T. S. Elioti töödele ning on mõjutatud modernistlikust esteetikast. See suund hülgas aja- ning eluloolise vaatlusviisi (kirjandus kui ajaloo täiendaja), et keskenduda teose tekstielementide analüüsile. Uuskriitika tekkis vastuseisuna USA akadeemilise hariduse pragmatismile, reaalteaduste eelisseisundile ning tarbimisühiskonna /massikultuuri kiirele arengule. Uuskriitika keskmes on kirjandusteos ise (tekstikesksus), eriti luuleteosed. Põhialused: kirjandusteos kirjandusteosena (kui iseseisev/eneseküllane verbaalne objekt; kriitika peab olema objektiivne ja tunnustama objekti autonoomsust), lähilugemine (e eksplikatsioon; detailne ja nüanssidele keskenduv teksti koostisosade analüüs, keskendumine mitmetähenduslikkusele), kirjandus kui keel (kirjanduskeel on erinev ja rikkam; fookus teose terviklikkusel), tekst kui kordumatu orgaaniline tervik (poeetiline efekt sõltub tekstiosade suhetest; kirjandusteoste põhikomponendid on sõnad-kujundid- sümbolid , mitte tegelased-süžeed-ideed. Keelelised komponendid teenivad ühte põhiteemat (tasakaalu väljendavaid konfliktseid jõude). Põhiesindajad: J. C. Ransom, I. A. Richards , W. Empson, C. Brooks /R. P. Warren
  

Semiootika on samuti üks strukturalistlikke kirjanduse ja kultuuri analüüsiteooriad. Semiootika kesketeks mõisteteks on märk ja märgisüsteem: mida need semiootikas tähistavad?
(Iseseisvalt konspekti põhjal läbi töötada) Soouurimuslik perspektiiv kirjandusteaduses toetub feminislikule arusaamale ühiskonnas ja kultuuris valistevatest soohierarhiatest. Miks on oluline niisugust arusaama kanda üle kirjanduse analüüsi, ehk teisisõnu , kuidas on kirjandus seotud niisuguse väitega? Virginia Woolfi ehk õige kuulsam tsitaat on järgmine: „Kui naine tahab kirjutada ilukirjandust, peab tal olema raha ja oma tuba“. See sisaldub Woolfi naistele ja kirjandusele keskenduvas essees „Oma tuba“ (1929). Kas nii väites keskendub Woolf kirjandusteksti või kirjanduse kontekste puudutavatele aspektidele? Kui me lähtume Woolfist, kuidas oleks vajalik uurida naiskirjanikke ja milliseid tegureid peaksime arvesse võtma, otsides ajaloost naiste kirjutatud kirjandusteoseid ja hinnates nende kvaliteeti? Milliste teemadega on tegelenud kirjandusteadlased, keda huvitab soouurimuslik perspektiiv kirjandusteaduses? Kuidas on arusaam kirjandusest nende käsitluste mõjul muutunud? Kas niisugune lähenemine kirjandusele keskendub ainult naistele või huvitub see ka meeste asendist kirjanduses?
(Iseseisvalt Janek Kraavi „Postmodernismi“ ja loengukonspeki (postmod. Kirjanduse tunnusjooned) põhjal läbi töötada. Võite vaadata ka konspekti, mis on küll eelkõige märksõnaline) Poststrukturalism ja postmodernism. Mis on tekstiline teadmine? Mida tähendab keele umbusaldamine? Jameson: postmodernistlik kultuur kui hiliskapitalismi loogika, pinnapealsus, pastišš kui tühi paroodia. Baudrillard : tarbimine kui postmodernistliku kultuuriidentiteedi üks põhialuseid ( kriitilises võtmes). Baudrillard: simulaakrum, reaalsuse mutatsioonid postmodernistlikul ajastul, informatsioonikülluse mõju, originaali võimatus. Foucault võimuteooria. Kuidas toimib võim F. arvates? Mis on diskursus ja millist rolli see ühiskonnas ja kultuuris mängib? Milline on diskursuse ja võimu suhe? Mida tähendab F. väide, et võim on suhtevõrgustik? Deleuze ’i ja Guattari risoomne (kultuuri) tõlgendusmudel. Millisele tõlgendusmudelile see vastandub? Kas niisugune mudel on omane vaid postmodernistlikule kultuurile?

• Poststrukturalism (dekonstruktsioon) ˇ
  

• Tekib 1970. astatel Prantsusmaal (J. Derrida , R. Barthes, J. Lacan , M. Foucault, P. de Man jt)
• Binaarsete opositsioonide kriitika: keeles ei ole fikseeritud tähendusi, keel on olemuselt metafoorne ja mitmetähenduslik. Binaarsed opositsioonid (kultuur – loodus, hea-kuri, kristlus – judaism ) allutavad inimmõtlemist ja on seega negatiivsed ja tuleks lammutada
• Põhiideeks tuua tekstist välja privilegeeritud hoiakud ja käsitleda eelkõige teist, allutatud osapoolt, sellest lähtuvalt vaadata teksti. Kõige elementaarsemal tasandil: kuidas üks või teine ideoloogia tekstis esindatud on. Pööratakse ringi klassikaline arusaam tekstidesr, juhib tähelepanu alternatiividele.
T. Hennoste , „Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=201 (ÕIS) T.Hennoste. Kaanon . Kaanan. Teoses „Eurooplaseks saamine“. TÜ kirjastus, 2003, lk 178-182 (ÕIS). Kuidas on mõiste ’kirjandus’ tähendus ajalooliselt muutunud (mõiste ’ilukirjandus’ eristamine, selle roll kirjandusteaduse arengus? (Vt ka videolõiku, kus Terry Eagleton seda nihet selgitab). Kirjandus on läbi ajaloo omanud erinevaid tähendusi, üldiselt on kirjandus tekst, mis on mõeldud kellelegi lugemiseks, seega on see teos millel on siht(lugeja) kui ka kirjapanija ehk autor. Kirjandus ei ole ainult ilukirjandus – ajalooliselt on kirjanduses olnud olulised erinevad väärtused, kirjandus on nii ajalugu, õpetused, märkmed , teatmeteosed jne. Kirjandus ise on omanud erinevaid väärtusi ja rolli ühiskonnas, teadlik suund ilukirjanduse uurimisse /tõlgendamisesse ja kirjutamisesse on üsna uus nähtus, nimelt on kirjandus kui fiktsioon kujunenud alles 18. Sajandi lõpus. Enne 19. Sajandit on kirjanduseks olnud igasugused kirjutised , kirja pandud teadmised, maailmapilt , uskumused ( müüdid ) 4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Milline neist tundub Sulle endale kõige olulisem? Miks? Vt ka lõiku intervjuust Ben Okriga, kus ta kõneleb kirjanikuks olemisest. Kas Okri hinnang kattub mõne kirjandusteaduses levinud kirjanduse põhimääratlusega? Mille poolest see neist erineb? Üheks suunaks on poeetiline keel, see tähendab et kirjandus omab kindlat väljendusvormi, kirjanduslik eneseväljendus on erinev tavapärasest keelekasutusest, sõnad on rohkem läbimõeldud, täpsemad ja intensiivsemad. Teiseks suunaks on väljamõeldis, see keskendub fiktsionaalsele maailmale ja teosetele, mis on autori poolt loodud ja ei oma otsest ajaloolist või faktilist sisu. Kolmandaks suunaks on esteetilise väärtusega objekt, kus keskendutakse teose kunstipärasusele ja ilule, seda nii teoses eneses kui lugeja silmades, olulisel kohal on sisu ja vormi seos ja kunstiline ilu, teos on loodud mõeldes selle esteetilisele väärtusele, kirjutamisprotsess on eesmärgipärane, keskendub ilu loomisele ja teose ülesehitusele ilu silmas pidades, mitte informatsiooni edasiandmisele, ei pea olema veenev või faktiline vaid eesmärk ise ongi olla ilus ja pakkuda lugejale esteetilist naudingut. Neljandaks suunaks on teksti intertekstuaalne konstruktsioon , milles on rõhk tekstide seotusel ja suhestumisel teiste tekstidega . Iga teos on üks teos teiste seas, tähendus ja mõtestamine teistest teostest lähtuvalt, traditsioonidest sõltuvalt. Ben Okri - Luuletaja kohustus on inimvaimu vabastamine . Seega seostub luule minu jaoks põhimõtteliselt vabadusega , vaimse, hingelise, südame ja meele vabadusega. Sest elu ning ajalugu ... püüavad meid pidevalt vangistada. Poeedi töö on meilt pidevalt tool istumise ja maapind jalge alt ära tõmmata, et me ei seisaks vaid ühes kohas ega hakkaks jalataldade alt juuri välja ajama ning arvama , et taevas on vaid see ruutmeetrine lapike meie peade kohal.
(Iseseisvalt konspekti põhjal „Postkolonialism“ läbi töötada). Postkolonialism. Mis on postkolonialismi kui teoreetilise raamistiku eesmärk? Mis on postkolonialistlik identiteet, mille iseloomustamiseks postkolonialistlikud teoreetikud on kasutanud mõisteid nagu mimikri , hübriidsus, topetteadvus, mittekodusolemise tunne? Mida need mõisted tähendavad?

• Postkolonialism tekkis 1990. a alguses, olles aga eelnenult osalenud kolonialismivastases võitluses. Postkolonialistlik kriitika on nii teemavaldkond (koloniaalmaade kirjandus, Commonwealth literature ) kui teoreetiline raamistik ((anti)kolonialistlike ideoloogiate poliitiline/psühholoogiline/ühiskondlik-kultuuriline toimimine; ideoloogilised tegurid, mis võimaldasid kolonisaatorite väärtuste omaksvõttu kui ka neile vastuhakku). Postkolonialistlik identiteet. Impeeriumite lagunemine ei tähendanud koloniaalvõimu mõju lakkamist. Põhifookus on koloniseeritud kultuuride ja koloniaalvõimude kultuuride vahel (koloniaalkultuuriline prisma , mis kujutab koloniseerituid negatiivselt). Kolonialistlik ideoloogia kujundab postkolonialistlikku identiteeti; põhineb koloniseerijate arusaamadel intellektuaalsest-kultuurilisest-majanduslikust jms, eelkõige aga üleolekust allutatavate vastu; ignoreeris allutatavate kultuuri, religiooni, tavasid jne. Koloniseerijate kultuur on kõrgelt arenenud, aga koloniseeritavate oma on algeline (metslaslik).| Ambivalents on pidev kõikumine mingi asja-tema vastandasja vahel (vastuseis/külgetõmme koloniseeritavate-koloniseerijate vahel; pole puhast isand-alluv suhet). Autentsus on loosung vabanemaks euroopa koloniaalkultuuri mõjudest kunagi eelnenud traditsioonide juurde. Enesekolonisatsioon on protsess, mille jooksul omastavad autoriteetsed koloniseeritavad kolonisaatorite väärtused. Hübriidsus on transkultuur, mis tekib kolonisatsiooni kultuuri kontakttsoonis (pidžini keel jms). Kolonialism märgib Euroopa laienemist renessansijärgsel perioodil, mis seab vastamisi meie (Euroopa) ja nemad (muu maailm); laiemalt tähendab see Impeeriumi suhet perifeeriaga ja marginaalsega ( tsiviliseeritud ala ja tsivliseerimata ala). Kreolisatsioon märgib kultuurilise segunemise/muutuste protsessi, mille tulemuseks on kreoolühiskond (pidžinkultuur on kultuur ilma rahvata, kreoolkultuur on endale kasvatanud rahva). Mimikri lähtub ambivalentsusest koloniseeritava ja kolonisaatori vahel, kui koloniseeritavad matkivad koloniseerijaid. Orientalism on Ida mõtlemise mõju Läänele, Ida selgitamine lähtuvalt kujutluspildist, stereotüüpidest ja ideoloogiast. Pidžin- ja kreoolkeeled tähendab keelte põimumist nii, et luuakse uus keelevariant. Pidžinkeeled on praktilise eesmärgiga, mis kinnistudes saab kreoolkeeleks. Suulisus avaldub selles, et paljud kultuurid olid eelnevalt rajatud suulisele traditsioonile (kirja usaldusväärsus jms). Teine tähendab vastandumist normaalsele ja loomulikule. Topeltkolonisatsioon tähendab naiste topelt diskriminatsiooni ja kolonisatsiooni erinevat mõju meestele-naistele. Tühistamine tähendab taotlust keelduda inglise normkeelsusest.
  

Ökokriitika. Miks on vaja ökokriitilist lähenemist? Kuidas puutub keskkond kirjandusse? Looduskirjanduse põhitunnused, sh selle erinevus ilukirjandusest. Mil moel saab ökokriitikat rakendada klassikaliste kirjandusteoste analüüsimisel? Tooge mõni näide. Mida kujutavad endast sellised troobid nagu wilderness, pastoraal, apokalüpsis ? Kas oskate tuua mõne näite nende kasutamisest ilukirjanduses? Kas ökokriitika harrastaja peaks ka ise matkama ja taimi tundma või piisab teatud apsektidele keskenduvast lugemisoskusest?

• (ka kirjandusökoloogia; inglise keeles ecocriticism) on kirjandusteaduse suund, mis tegeleb keskkonna ning kirjanduse ja kultuuri suhete uurimisega.
  

Ökokriitika peamisteks uurimisteemadeks on kirjanduse seosed looduskeskkonna kui kirjanduse laiema kontekstiga; looduskeskkonna ning loomade ja taimede kujutamine kirjandusteostes; keskkonnakasutuse ja ökoloogiliste probleemide kultuurilised ning ideoloogilised aspektid; ökokriitika teooria arendamine jm. Ökokriitika materjaliks on looduskirjandus (loodusest kirjutatud esseed ja lühijutud) ning klassikalise kirjanduse tõlgendamine looduskujutuse ja -kasutuse vaatenurgast.
Kogu inimtegevus, sealhulgas kirjandus ja selle analüüsimine, on lahutamatult (ja paratamatult) seotud loodusega kui inimtegevuseks vajaliku keskonnaga.
Iga uurija vastutus, sõltumata distsipliinist, mida ta esindab, on mõelda oma uurimistöös ka keskkonnaprobleemidele.
Inimene liigina loob keskkonnatähendusi muuhulgas kultuuris jutustatavate lugude abil.
Kirjandusökoloogia analüüsib, kuidas esitab kirjandus inimeste ja looduse suhet eri ajalooperioodidel, milliseid väärtusi / omadusi loodusele omistatakse ning mispärast; uurib seda, kuidas meie arusaamad loodusest kujundavad kirjanduslikke kujundeid ja žanre. Samuti uurib kirjandusökoloogia, kuidas need kirjanduslikud võtted omakorda kujundavad meie ühiskondlikke ja kultuurilisi arusaamu keskkonnast.
Ursula Heise ( Stanford University)
Looduskirjanduse kaanoni kehtestamine
Kirjandusklassika ülelugemine
Teooria-arendus (mõisted, meetodid, interdistsiplinaarne lõimimine)
Sisaldab loodusloolist informatsiooni
Põhineb autori vahetutel kogemustel (ja suunab lugejat sama kogema)
Sisaldab looduse filosoofilist mõtestamist
9