Vana-Rooma ajalugu ja kultuur (0)

Vana- Rooma ajalugu ja kultuur

Kirjandus: „Vana Rooma inimene“

Sissejuhatus

Milleks on vaja Rooma ajalugu tunda? Milleks üldse ajalugu tunda? Selle küsimuse tõstatasid esmakordselt kreeklased . Üheks vastuseks oli see, et ajalugu on vaja tunda, sest see teeb meist paremad inimesed ja aitab meil ennast paremini tunda. Ajalugu on õpetanud inimest ennast ja ühiskonda paremini mõistma. Aga Rooma ja Kreeka ajalugu on vaja tunda, sest nendest on kujunenud terve tänapäeva ühiskond.
Rooma ajalugu hõlmab endas perioodi, mis vältab umbes 4000 aastat.

Vana-Rooma ajaloo põhiperioodid

Rooma ajalugu algab Rooma linna asutamisega, mida erinevad Rooma ajaloolased on dateerinud erinevalt. Tunnustatuim nendest aastatest on 753 eKr. See aastaarv pärineb Rooma ajaloolasest Marcus ___ Varro. Sellest sündmusest sai alguse Rooma ajaarvamine . Rooma ajaloos on ka teisi ajaarvamise viise. Nt dateeritakse ühe või teise keisri valitsusaastatega, või dateeritakse aastate järgi mil oli võimul mõni kõrgem riigiametnik , nt konsul . Erinevates Rooma provintsides oli ka erinev provintsiaalne ajaarvamine, arvati aega provintsi vallutamise aastast.
4saj pKr veel ei arvatud aega kristlikult. Kristlaste seas aga hakkas levima uus ajaarvamise viis, kus arvati aega alates maailma loomisest: nt üks varakristlik autor Julius Africanus paigutas maailmaloomise aastasse 5005 eKr, teine autor Euserios Caisareas dateeris maailmaloomise aastasse 5199 eKr. Juutide arvutuste järgi oli maailm veel noorem, nimelt 3761 eKr.
Ajaarvamine Kristuse sünnist võeti kasutusele alles 6saj pKr, esialgu juurdus ta väga aeglaselt. Laiemalt hakkas ta levima alles Karl Suure ajal. Üldisemaks ta muutus kuskil 10-11saj pKr. Hispaanias nt aga võeti Kristlik ajaarvamine kasutusele alles 14saj ja Venemaal alles Peter I ajal. Rooma ajaloos paljusid sündmusi pole võimalik täpselt dateerida.

Kuningate ajajärk

Kuningate ajajärgu võib dateerida aastatesse 753-510 eKr. Kuningate ajajärgu alguse aeg on kokkuleppeline. Arvatavasti juba 2at tulid Rooma aladele indoeuroopa hõimud – itaalikud . Nendest hõimudest tähtsamad on:

Faliskid – nemad elasid Etruurias, Kesk-Itaalias

Latiinid – asusid Laatsiumi maakonda Kesk-Itaalias

Sabellid

Umbrid

Oskid
Maakondade nimed on just hõimude nimedest tuletatud . Olulisimat rolli neist hõimudest on olulisim latiinid, nemad moodustasid kujuneva rahva tuumiku ja ajajooksul assimileerisid endasse teised hõimud.
Olulised Kreeka ajaloo asjad on nt Kreeka kolonisatsiooni ajad. I kolonisatsioon 8-6saj eKr, II kolonisatsioon ___, III kolonisatsioon Aleksander Suure ajal. Kreeka kolooniaid tekib palju eelkõige Lõuna Itaalia aladele ja Sitsiiliasse. Need kolooniad olid omaette polised. Olulised on Kreeka linnriigid seepärast et nad avaldasid suurt mõju ka Rooma linnriikide kujunemisele. Kreeklased ise nimetasid seda piirkonda Suur-Kreekaks. 8saj alates elasid Kesk Itaalias Etruuria maakonnas etruskid , kelle etniline päritolu pole selge. Tunnustatuim hüpotees etruskide päritolu kohta on, et nad tulid Väike Aasiast. Rooma aja alguseks olid nad sulandunud teistesse rahvastesse ja nende keel oli hääbunud. 5saj eKr rändasid Itaalia aladele läbi alpide tulnud keldi hõimud, keda roomlased nimetasid gallideks.
8 ja 7saj jooksul eKr ühinesid Rooma pärimuse järgi 7 latiinide kogukonda ja moodustasid 7’l künkal asuva Rooma linna. Seda linna juhatas kuningas – Rex – ja see kuningas valiti demokraatlikult rahvakoosoleku poolt. Rooma kogukonnad moodustasid erinevaid vennaskondi, vennaskondade juhte kutsuti pontifeksideks, see komme kestis ka hiljem. Pärimuse järgi valitsesid Roomat järjestikku 7 kuningat. I nendest kuningatest oli pärimuse järgi Rooma linna asutaja Romulus . Need kuningad on enamasti ilmselt legendaarsed. Oluline on aga, et viimased neist olid etruski päritolu. Rooma kiri ise tekkis ka etruski kirja eeskujul. Rooma kuningate periood lõppeb siis, kui kukutati viimane Rooma kuningas aastal 510 eKr

Rooma vabariigi ajajärk

Rooma vabariigi ajajärk dateeritakse aastatesse 510-31 eKr. See ajajärk on jagatud kaheks perioodiks , varane- ja hiline Vabariik. Varane Vabariik dateeritakse 510-287 ja hiline 287-31 eKr. Rooma elanikkond oli sotsiaalselt kihistatud ja jagati kahte: Aristokraatia , mis moodustus mõjukatest perekondadest, neid nimetati patriitsideks, teine grupp oli see kuhu kuulusid kõik teised – plebeid. Varase Vabariigi ajal toimus patriitside ja plebeide vahel võitlus. See võitlus lõppes 3saj alguses eKr sellega, et plebeid said patriitsidega võrdsed õigused. Aristokraatia ei surnud välja ja tekkis uus aristokraatia ehk nobiliteet . Nobiliteet moodustus vanadest patriitsidest ja mõjukamatest plebeidest. Olulised sündmused Varase Vabariigi ajal veel on, et pandi kirja esimesed seadused, tekkisid erinevad riiklikud institutsioonid ja ka see, et roomlased suutsid endale alistada ka kreeklased ja kogu Apenniini poolsaar kuulus Roomale.
Hilise vabariigi algusega hakkab Rooma ajama agressiivset välispoliitikat. Sellesse perioodi kuuluvad Puunia sõjad, mille tulemusel Rooma saab endale väga suured uued territooriumid: Põhja Aafrika, Sardiinia , Korsika , Sitsiilia . Nendest aladest saavad Rooma esimesed provintsid . Puunia sõdade ajapaiku hakkab Rooma sekkuma ka Vahemere idapoolsete alade poliitikasse. Tänu hilise vabariigi vallutustele saab Rooma endale väga suure territooriumi ja sellega pannakse alus Rooma impeeriumile. Hilise vabariigi periood langeb suuresti kokku hellenismi ajastuga.

Keisririigi ajajärk

Keisririigi ajajärk dateeritakse 31 eKr - 476 pKr. Ka keisririigi ajajärk jagatakse kaheks perioodiks: varane ja hiline Keisririik . Varane dateeritakse aastatesse 31eKr - 284pKr ja seda nimetati printsipaadi ajajärguks, see sõna tuleb nimetusest printseps. Hilist ajajärku dateeritakse 284-376pKr ja seda nimetakse dominaadi ajajärguks, tuleb sõnast dominus/deus ( isand /jumal). Rooma keisririik tekkis poliitiliste rahulolemuste ja kodusõdade tulemusel. Esimene keisririigi sajand on täis konflikte. Erinevate poliitiliste parteide võimuvõitlus iseloomustab keisririigi 1saj, toimus sõjaväe tähtsaks ja tugevaks muutumine. Sõjaväe tugevaks muutumine toimus aastal 107eKr kui viidi läbi Mariuse sõjaväereform. Selle uuenduslikkus seisnes peale militaarsete asjade ka selles, et kui varem nt kodanikud kutsuti sõjaväkke, pidid nad ise endale hankima relvad ja vaesemad inimesed sõjaväkke minna ei saanud (vaeseid kutsuti proletaarlasteks). Rooma ajaloo puhul kutsuti proletaarlasteks neid keda riik pidas üleval. Mariuse reformiga hakati sõdureid riiklikult relvastama ja võeti kasutusele palgaarmee. Palgasõdurid olid kohustuslikest efektiivsemad ja palgamaksjale ustavad. Väepealikud hakkasid palgasõdureid oma ambitsioonide elluviimiseks palju kasutama ja toimusid mitmed kodusõjad. Võitjana kodusõdadest tuleb välja Octavianus , kellest saab ainuvalitseja. Valitsejaks sai Octavianus 31 eKr ja Rooma senat andist talle aunimetuse Augustus. Pärast keisririigi algust vormiliselt vabariik säilis aga de facto mitte, keiser nimetas ametisse väepealikud jm. Säilisid küll senat ja mitmed muud riigiasutused aga tegelik võim oli keisril. Suurima territooriumi saavutab Rooma keiser Traianuse valitsemise ajal, valitses ta 98-117pKr. Traianuse ajal Rooma hõlmab endas terve Vahemerd ümbritseva ala ja ka osa Euroopast, Britannia , Gallia , Germaania, Hispaania , Kreeka, Juudamaa , Mesopotaamia jne. 2saj pKr toimub oluline muutus, Rooma loobub aktiivse välispoliitika ajamisest ja ajapikku tema alad hakkavad vähenema, piirialad langevad naaberriikide alla, liitlasriigid, mis olid Roomast sõltuvad iseseisvusid . Rooma suurriik hakkabki 2saj pKr paiku hääbuma.
Hilise keisririigi ajajärk algab keiser Diocletianuse valitsemise algusega aastatel 284-305pKr. Oluline tema juures on see, et ta viis läbi mitmeid reforme, püüdes lagunema hakkavat riiki tugevdada, tänu haldus- ja maksureformidele tal see siiski ei õnnestunud. Pärast teda sai keisriks Constantinus I (Constantinus Suur), kes jätkas eelkäija reforme. Kaks Constantinuse tähtsamat tegu on: Kristliku usu seaduslikuks muutmine aastal 313pKr ( Ristiusk muutus teiste uskudega võrdseks), sai tähele panna, et ta ise ka eelistas ristusku. Teine tähtis asi tema juures on see, et ta lõi Rooma riigile teise pealinna, mille nimeks sai Byzantion , mis aastal 330 sai enda nimeks Konstantinoopol , Byzantioni järgi sai nime ka Ida-Rooma keisririik e Bütsants. Pärast Constantinuse surma muutus riigis see, et riigi ida ja lääne osa valitsesid erinevad keisrid . Oluline on teada, et keiser Theodosius I enne oma surma aastal 395 muutis ristiusu ametlikuks usuks ja ida ning lääne keisririigid jagunesid lõplikult.
Suur rahvasterändamine oli pikaajaline protsess ja ei olnud Rooma riigi hävimise ainus põhjus, põhjused olid riigisisesed ja said alguse 2saj pKr. Võib rääkida Rooma hääbumise algusest juba vana keisririigi lõpust, kui Rooma hakkas oma territooriumeid naaberriikidele kaotama. 3saj paiku oli riik rahalistes hädades, hakati kasutama palgasõduritena germaanlasi. Sellel ajal hakkasid üksikud germaani hõimud liituma suuremateks: põhja-, ida- ja läänegermaanlased. Põhjagermaanlaste hulka kuulusid kõik Skandinaavia germaani hõimud. Idagermaanlaste tähtsamad hõimuliidud olid: gootid , vandaalid , burgundid, gepiidid ja rugid. Läänegermaanlaste olulisemad hõimuliidud, kes mängisid suures rahvasterändamises olulist rolli on: kimbrid, teutoonid, anglid , saksid ja friisid . Suure rahvasterändamise käivitajaks oli aga üks mitte germaani päritoluga rahvas/hulk hõime, keda nimetatakse hunnideks. Hunnid elasid Sise-Aasias, on teada, et neil oli sõjalisi konflikte Hiinaga ja esmakordselt Hiina allikates neid mainitaksegi. Osa neist tõrjuti hiinlaste poolt läände ja kuskil 4saj paiku nad jõudsid Ida-Euroopa steppidesse, kus nad kohtusid idagootide hõimudega, nende vahel tekkis konflikt mille hunnid võitsid. Edasi hunnid liikusid läänepoole ja järgmisena nad põrkasid kokku läänegootidega, läänegootid palusid Roomalt, et kui neid lastakse Rooma riigipiiridesse, siis nad aitavad kaitsta Rooma riiki. Läänegootid asusidki Rooma territooriumile aastal 376pKr, seoses sellega kasvaski germaanlaste positsioon Rooma sõjaväes. Suht ruttu peale Rooma asumist tekkisid läänegootide ja roomlaste vahel konfliktid, 410pKr läänegootid kuningas Alarich I juhtimisel Rooma linna sisse. Pärast Rooma linna rüüstamist nad lahkusid Roomast ja rajasid Lõuna-Galliasse oma läänegooti riigi. Ka teised germaani hõimud palusid Roomalt luba asuda Rooma riigi territooriumile, aga ka neil tekkisid sarnaselt läänegootidega Roomaga konfliktid. Nt Vandaalid, kes asusid algselt tänapäeva Taani alal, sealt nad siirdusid edasi Kesk-Euroopasse Pannooniasse (ligikaudselt tänapäeva Ungari ala) ja sealt edasi Hispaaniasse. Hispaanias vandaalid põrkasid kokku läänegootidega ja nad aeti sealt minema. Edasi vandaalid siirdusid Põhja-Aafrikasse, alistasid seal Rooma valdused , rajasid sinna oma riigi, sealt tegid nad ka oma kuulsaima rüüsteretke Rooma aastal 455pKr. Vandaalide riik langes 6saj Bütsantsi alla.
Lääne-Rooma keisririik lagunes 476pKr , kui kukutati Lääne-Rooma viimane keiser. Viimane keiser oli Romulus Augustus, kelle kukutas Odoaker , kes oli rugide hõimust pärit. Põhjus oli selles, et ühel hetkel kui germaani palgasõduritele palka ei makstud tõsteti mässu, Odoaker asus siis nö omade poolele.

Rooma ajalooallikad

Kirjalikud allikad

Rooma ajaloo kirjutamise algus sai alguse kalendri kirja panemisega. See sai alguse pontifeksidega ( pontifeks = sillaehitaja), pontifekside esimees pontifeks maximus saigi endale kalendri kirjutamise ülesande. Kalendri kirja panemine sai alguse religioossete pühade kindlaksmääramisega, Roomlastel oli uskumus , et on teatud päevad mil võib pidada rahvakoosolekuid ja mõista kohut ning on ka päevad, kui teatud tegemised on keelatud. Kalendrisse hakati aegamööda kirja panema ka erilisi sündmusi mis ei olnud religioossed: nt sõjaretked, teiste rahvaste sissetungid jmt. Kalendrist 3saj eKr kujuneski välja uus kirjandusliik – annaalid (annales). Annaalide pidamine oli samuti pontifeks maximuse ülesanne. Rooma annaalid on koostatud ajavahemikus 3-1saj eKr ja esialgu neid kirjutati kreeka keeles, alates 2saj hakati neid kirjutama ka ladina keeles. Annaalides arvatakse ajalugu alates linna rajamisest ja kui varemad tekstid ei ole ajalooliselt nii kindlad, siis annaalid on suhteliselt usaldusväärsed allikad. Annaalides arvestati sündmusi konsulite ametiaegade järgi ning annaalid püüdsid kirjeldada võimalikult palju sündmusi ning nad on vanim ajalookirjanduse liik. Annaale paraku tunneme enamasti hilisemate autorite kaudu tänu sellele, et paljud tekstid on hävinud. Nt kui aastal 387eKr gallid põletasid maha pontifekside arhiivi. Annaalide koostajaid nimetatakse annalistideks ja ajaliselt need autorid jagatakse kahte rühma: vanemad- ja nooremad annalistid. Vanim nimeliselt teada olev annalist on Quintus Fabius Pictor kes kirjutas 3saj lõpul eKr kreeka keeles. Ta kirjutas teose, mida tinglikult nim kroonikaks. See kroonika algas sellega, kui legendaarne Rooma kangelane Aeneas jõuab Trooja linnast Itaaliasse, kroonika lõppes II Puunia sõjaga. Alllikana oli Pictor kasutanud nii suuliseid pärimusi kui ka tekste mis pole säilinud. Teine tähtis annalist on Marcius Cato (Cato vanem), ta elas ___ kuni ___ eKr, kuulus on te sellepärast, et ta võitles vanema Rooma ajaloo hääbumise vastu, hellenismi ülevõtmist nägi ta lahtiütlemist vanadest traditsioonidest, põhjusena ta nägi seda hellenistliku lõdva kultuuri levikut. Ta propageeris karmi ja ranget maaelu, mida ta vastandas linnas levivale hellenismile, mida ta nägi kui mandunud eluvormi. On teada fakt, et kui Cato oli tsensoriks, siis ta võitles luksuse vastu ja seadis sisse erilise luksuse maksu, mis pidi seda piirama, ta võitles ka korruptsiooni vastu senatis . Kõige tuntumaks on ta arvatavasti saanud lausega „Muide ma arvan et Kartaao tuleks hävitada“. Cato oli esimene autor, kes kirjutas ladina keeles. Noorem annalism langeb aega kui nt valitses Sulla . Nooremast annalismist on teada võrreldes vanemaga vähem. Teada on, et nooremad annalistid püüdsid olla lugejale võimalikult kenasti loetavad, põhirohku pandi patriitside jt võimuvõitlusele.
Vanemate annalistidega langevad enam-vähem samasse aega ka mõned tähtsamad luuletajad. Gnaeus Naevius (274-206eKr), kes sai kuulsaks sellega, et ta oli ka satiirik, kes oli väga ühiskonna kriitiline, sellega ta pahandas aristokraate ning ta pagendati Põhja-Aafrikasse kus ta ka suri. Tähtsaim teos tal on „ Bellum Punicus“ kus ta kirjutas Puunia sõjast, kus ta väidetavalt ka ise osales. Naevius arvas , et Rooma ja Kartaago vastuolud said alguse juba müütilisel ajal, kui elas Aeneas. Naevius uskus, et Roomlastel on jumalate poolt antud missioon valitseda teisi rahvaid, seda ideed kohtab ka hilisemal autoril, poeet Vergiliusel. Teine tähtis poeet ajaloo seisukohalt on Quintus Ennius (239-169eKr), kes oli heades suhetes Catoga. Ennius leidis mitmete kõrgete roomlaste majanduslikku toetust, teda ei peeta küll annalistiks kuigi tema suurim teos on „Annales“. Enniuse eeskujuks olid Homerose eeposed . Ka tema teos on tugevalt patriootlik ning räägib erinevatest Rooma voorustest, mis olevat roomlastele ainuomased jooned tänu millele nad olidki võidukad. Neid poeete tuleb vaadata kahest küljest, nad kasvatasid, aga ka mõjutasid roomlaste eneseteadvust ja meelsust.
Veel enne kui tekkis Rooma kirjandus tundsid Rooma vastu huvi ka kreeklased. Esimene Kreeka autoritest oli Hellanikos 5saj eKr, ta sai kuulsaks seepärast, et ta kirjutas teose, kus ta püüdis ühendada Kreeka ja Rooma pärimusi. Olulisim Kreeka autor on Polybios, tema eluaastaid pole teada aga ta elas vahemikus 200-120eKr.Ta oli pärit Arkaadiast, tema isa oli sõjaväelane, ise tegi ta ka sõjaväelist karjääri. Ta osales III Rooma- Makedoonia sõjas ja pärast seda aastal 166eKr sattus ta roomlaste kätte vangi. Vangina sattus ta Rooma linna, siin toimub sündmus, mida nim tema poliitiliseks ümbersünniks. Naastes Kreekasse teda soojalt vastu ei võetud ja ta hakkas maad rändama. Ta kirjutas teose „Maailma ajalugu“, kus olevat kokku 40 raamatut millest säilinud 5. Ta käsitleb sündmusi vahemikus _______ eKr. Ta ei olnud vaid ajaloolane vaid oli ka ajaloo filosoof . Ta oli üks esimesi autoreid , kes väitis et ajaloos on kindlad seaduspärasused. Nendena ta tõi välja nt: vastandite pidev vaheldumine (valitsemisvormid – demokraatia ja monarhia ) ja selle, et kõik ühiskonnad teevad ajaloos läbi kindlad faasid: tekkimine, kasvamine, lagunemine , tagasi pöördumine algusesse. Ta leidis et Rooma poolt alistatud rahvad on kooskõlas üldiste looduse seaduspärasustega ning sellest saavad kasu ka alistatud rahvad ise. Oma teoses vaatleb ta Roomaajalugu koos teiste Vahemere rahvaste ajalooga . Rooma ajalugu käsitleb ta 3saj lõpu ja 2saj I poole osas.
1saj tähtsamad autorid Rooma ajaloos on: Cicero (106-43eKr), kes oli pärit ratsaniku seisusest ja on teada et noore mehena ta tuli ühest väikelinnast Rooma kus ta sai hariduse. Kuulsuse saavutas ta oma kõnedega ja alles siis siirdus poliitikasse, ta käis läbi mitmed riigiametid kuni ta sai konsuliks, aastal 58eKr aga saadeti ta maapakku, sealt ta tuli tagasi ja osales edasi poliitikas, aga tal polnud enam senist võimu. Oluline muutus toimub Caesari mõrvamisega, ja Cicero näeb ohtu, et vabariiklik kord võib lakata olemast. Antonius lasi ta lõpuks hukata. Suur osa Cicero teostest on säilinud. Rõhutada tuleb et ta pole kirjutanud ühtegi teost Rooma ajaloost, aga tema teosed heidavad sügavat pilku Rooma ajaloole ja poliitikale. Teine 1saj autoritest, kes on oluline on Caesar (100-44eKr). Caesaril on olulisemad 2 teost: „märkmed gallia sõjast“ ja „märkmed kodusõjast“. Gallia sõja märkmetes ta kirjeldab seda ja õigustab oma osa selles, ennast õigustab ta ka teises teoses, kus ta endalt proovib süüd maha pesta süüdistades oma poliitilisi vaenlasi.
Titus Liviusega (59eKr-17pKr) algab Rooma ajaloo kirjutamises uus periood. Ta sündis Pataviumi linnas ja võib arvata, et pärines jõukast perekonnast kuna ta sai hea hariduse. Ta oli keiser Augustuse sõber, aga ei sekkunud poliitikasse ega sõjalistesse küsimustesse. Ta kirjutas ka filosoofilisi traktaate, mis aga olid mõeldud väikeses ringkonnas levimiseks ja pole ka säilinud. Livius hakkas Augustuse ärgitamisel koostama kogukat teost Rooma ajaloost, see teos „Alates linna rajamisest“ käsitleb Rooma ajalugu kõige varasemast ajast kuni Augustuse sugulase Drususe surmani 9pKr. See teos algselt koosnes 148 raamatust, millest säilinud on 35. Arvatavasti kuskil 4saj pKr tehti sellest teosest lühikesi refereeringuid ja sisukokkuvõtteid ja tänu sellele on ka sellest teosest mingi üldkokkuvõte olemas. Tema arusaama järgi ajalooga tegelemise mõte oli see, et ajalugu aitab parandada kombeid. Talle on ette heidetud, et tänu tema kommete parandamisele on ajaloolist tõde jäänud väheseks, ette heidetud on ka seda, et ta on vähe kasutanud algallikaid ja palju tsiteerib teiste autorite tööd. Ta iseenesest käsitleb hästi Rooma ajaloo teadvust. Palju kasutanud on ta oma teostes kangelasi ja palju vastandab teisi rahvaid roomlastele kui ideaalsele rahvale. Ta rõhutab seda, et Rooma riik ongi oma mõju säilitanud tänu suurtele vaimsetele väärtustele. Ta arvas ka seda, et Rooma sai riigiks ajajärgul kui ümberkaudsed rahvad olid hakanud alla käima ja temal võib kohata mõtet, et ta räägib küll erinevate rahvaste allakäigust aga põhjusteks toob ta psühholoogilised põhjused. Augustuse ajajärku langeb ka mitmeid Kreeka ajaloolasi, kes on Rooma ajaloo käsitlemisel olulised. Tähtsamad neist on kaks. Esimesena Diodoros (ca 80-20eKr), ta on kirjutanud teose „ajalooline raamatukogu“ mis käsitleb väga mahukalt ajalugu. Teisena on tähtis ajaloolane kreeklane Polybios, kes vaatas Roomaajalugu ilmselt linna rajamisest kuni Caesarini, aga paljut pole säilinud. Diodorosele on ette heidetud pealiskaudsust ja mitmeid faktivigu. Oluline ajaloolane on veel Dionysios Halikarnassosest, kelle eluaastaid teada pole, aga on teada et 30eKr tuli ta Rooma. Ta kirjutas teose „Rooma muinsused“, millest on säilinud samuti vähe. Ta vaatles ajalugu ____ kuni I Puunia sõjani, ta kasutas autorite teoseid mida pole säilinud. Ka talle heideti ette, et ta oli ebakriitiline ja pealiskaudne. Ta oli teadlikult apologeetiline, seda sel viisil, et ta õigustas kreeklaste alistamist Roomlaste poolt. Rooma ajaloo kirjutajatest on olulisemad ka mitmed. Esimesena Cornelius Tacitus (55-120pKr), tal oli praetori haridus ja on teada et ta töötas mitmetes Rooma ametiasutustes. Ta on kirjutanud väga erinevatel teemadel, Rooma ajaloost on tähtsamad 2: „Ajalugu“ ja „Annaalid“. „ajalugu käsitleb aega 60-96pKr, „Annaalid“ käsitleb ajalugu linna rajamisest kuni keiser Domitianuse mõrvani 96pKr. Tacitust peetakse üheks esimeseks antiik ajaloolaseks, kelle arvates ajalugu tuleb kirjutada objektiivselt on aga siiski teada, et ta kirjutab kindla poliitilise suunitlusega, Domitianust kujutab Tacitus hirmuvalitsejana. Tema jaoks on kangelased kõik need kes on julgenud despotismile vastu hakata. Tacitust peetakse väga usaldusväärseks ajalooallikaks. Järgmine autor keda nimetada on Svetonius (70-140pKr), ta kuulus ratsaniku seisusesse ja on teada, et keisrite Traianuse ja ____ valitsuse ajal oli ta kõrgel kohal. Kirjutanud ta kaks teost, „Keisrite elust“ ja „Kuulsatest meestest“. „Keisrite elust“ koosneb 12 keisri eluloost, „Kuulsatest meestest“ räägib silmapaistvate kõnemeeste, kirjanike, luuletajate ja ajaloolaste elust. Järgmine tähtis autor on juudisoost ajaloolane Josephius Flavius (37-100pKr), ta oli aristokraatliku ja preesterliku päritoluga, kuid kui algas 60’tel juudisõda, mis tipnes Jeruusalemma hävitamisega, võitles ta juutide väepealikuna ja langes ka vangi. Keiser lasi ta vabaks ja tänu sellele võttis ta endale teiseks perekonna nimeks keisri perekonna nime Flavius. Ta on kirjutanud kaks suuremat teost. „Juudi____“ ja „Juudimuinsused“. Ta on peaallikas 1saj juutluse kohta Rooma riigis. Järmine tähtis autor on Kreeka autor Plutarchos (46-119pKr), ta oli aristokraatliku päritoluga, reisis palju ja on külastanud korduvalt Itaaliat . Kohtunud on ta ka mitmete keisritega. Ta on kirjutanud väga mitmetes valdkondades ja talle omistatakse ca250 teost, millest on säilinud umbes kolmandik. Üks tähtsamatest teostest on tal „Paralleelsed elulood “, kus ta võrdleb mitmeid valitsejaid, mida positiivset ja mida negatiivset nad korda saatsid . Plutarchos paistab silma ka sügava religioossusega ja teda on, et ta oli ka ise Delfis preestriks ning on lasknud end pühitseda mitmetesse müsteeriumidesse. Tähtis ajaloolane on veel kreeklane Appianos, tema vaatleb oma teoses „___“ Rooma provintside ajalugu: vaatleb Itaaliat, Põhja-Aafrikat ja Süüriat. Dio Cassius (150-235pKr), oli päritolult kreeklane, sündinud Nikaia linnas. Ta oli samuti kõrgetes riigiametites, kirjutanud kreekakeelse teose „Rooma ajalugu“, kus ta kirjutab Rooma asutamisest kuni aastani 229, 80’st köitest on säilinud vaid mõned osad hilise vabariigi ja varase keisririigi kohta. Ammianus Marcellinus, pärit Antiookiast, oli kreeklane aga kirjutas ladinakeeles, elas 4saj pKr, teada on et ta teenis keiser Constantius ihukaitsjana, ta kuulus preetor Libaniose ____, kelle eesmärgiks oli võidelda vana usu säilimise nimel ning ristiusu vastu. Ta kirjutab ajalugu alates keiser Nerva võimule tulekust, tema teoste väärtuslikemaks osadeks peetakse tema kaasaega e 4saj. Ta on tähtsaim 4saj Roomaajaloolane. Vanim kristlik autor, kes kirjeldab ristiusu ajalugu on uue testamendi „ apostlite teod“ raamatu autor, ei teata tema nime aga on teada, et ta kirjutas ka luuka evangeeliumi. Oma teoses kirjeldab ta ristiusu esimeste aastakümnete aega. Järgmine tähtis tegelane on Euserios, kes kirjutas kreekakeelse teose ristiusu ajaloost. Rooma ajaloost on tähtsad tema teoses 3ja4saj puudutavad osad. Tähtsaks Rooma üldajalugu puudutavaks autoriks on Põhja-Aafrikas elanud ja tegutsenud Augustinus (354-430pKr), Rooma ajaloo seisukohalt on tähtsaks tema teos „Jumala riigist“, mis on säilinud tervikuna . Ta kirjutab sellest, kui Alarich rüüstas Roomat, siis paganad süüdistasid kristlasi jumala teotamises, tema lähtub kristlasi õigustavatest seisukohtadest. Oluline ajalooallikas on tema teos suure rahvasterändamise aja kirjeldamisest.
Arheoloogilisi kaevamisi ja avastusi on Rooma kohta mitmeid. Kõige paremini on säilinud Pompei ja seda ümbritsevad linnad, mis mattusid aastal 79pKr Vesuuvi tuha alla. Roomaajaloo käsitlemisel võib linna igapäeva elust just nendest leidudest kõige paremini aru saada.

Vanim asustus Itaalias

Arheoloogiliste leidude põhjal on teada et Apenniini poolsaar oli asustatud juba vanemal kiviajal e paleoliitikumis, kuid tihedam asustus tekkis sellele alale pronksiajal 2at II poolel eKr. Sellel ajal tekkis põhja Itaalia järvede piirkonnas vanim tuntud kultuur – Terramaarekultuur. Selle kultuuri loojate etnilist tausta ega algkodu pole teada, aga arvatakse et nad polnud indoeurooplased, nad rajasid paikseid asulaid ja teada on et oma majad püstitasid nad vaiadele, elasid nad algul veekogude lähedal. Teada on et terramaarekultuuril oli kontakte Mükeene kultuuriga . Terramaare kultuuris valmistati pronksesemeid, on teda veel et nad pidasid põletusmatust ja kasutasin hobust ja vankrit. Teine teada olev muinasaja kultuur on varasel rauaajal olnud kultuur – Villanova kultuur. See kultuur tekkis ca12saj eKr ja asendas tasapisi varasema Terramaarekulturi, ka Villanova kultuurist eriti teada pole, aga on teada et ta tekkis uue rahvaste sisserändamise tulemusel. On teada et maeti seal kultuuris erilistesse šahthaudadesse. Ka selles kultuuris kasutati põletusmatuseid ja maeti spetsiaalsetes nõudes. Selles kultuuris tekkisid ka asulad mida võib pidada linnusteks. See kultuur püsis kuni ca5saj eKr ja avaldas mõju ka etruskidele. Itaalia asustamine algas aktiivselt sinna läinud indoeuroopa rahvaste ilmumisega. Tähtsaim sisserännanud rahvas on etruskid, kelle järgi on nime saanud Etruuria maakond. Etruskite päritolu pole teada, aga nad polnud indoeurooplased. Indoeurooplastest tähtsamad rahvad on latiinid ja sabiinid , kes jõudsid Itaaliasse pärast etruskeid. Kui latiinid ja sabiinid Itaaliasse jõudsid oli seal olemas juba 2 suuremat kõrgkultuuri: Etruski ja Kreeka kultuurid. Kreeklased jõudsid Itaaliasse 8-6saj eKr. Vanim teadaolev Kreeka linn Itaalias oli Kyme (ladina k. Cumae), mis asub Kesk-Itaalias Kampaania maakonnas. See kant on kuulus seetõttu, et nagu Delfis olid oraaklid olid ka Kymes oraaklid, keda kreeklased nimetasid sibüllideks. Kyme oli kõige põhjapoolsem Kreeka asula Itaalias. Sitsiilias kuulsaim Kreeka linnriik oli Sürakuusa. Sitsiilias puutusid kreeklased kokku ka foiniiklastega. Etruskid tulid Itaaliasse ca samal ajal kui kreeklased, nad asustasid esialgu Toscana maakonna ja üritasid tungida ka lõunapoole aga nende edasitung peatati. Etruskite päritolu ei teata aga Herodotos on öelnud, et nad tulid Väike-Aasiast näljahädade sunnil. Kirja etruskid laenasid kreeklastelt aga nende keelt ei tunta. Etruski kultuuris on palju Kreeka mõjusid aga ka orientaalset ja originaalset osa. Ühiskond oli kihistunud, kõrgeima kihi moodustas ülikkond kes olid ühtlasi preestrid (nim. lukumoonid). Etruskid olid tuntud oma ennustuskunsti poolest, ennustati looma maksa järgi. Selline ennustusviis oli tuntud ka varem, roomlased võtsid selle üle. Etruskid püstitasid linnu, aga neil ei tekkinud ühtset riiki. Etruskid hakkasid tugevnema 6saj eKr ja nende alla langes ka Rooma linn. Etruskite hilisemast saatusest on teada, et Sulla valitsemise ajal toimus etruskite ülestõus roomlaste vastu. Kui varasemal ajal olid etruskid valitsenud roomlasi ja hiljem ise roomlaste all olnud siis nüüd nad tõusid roomlaste vastu üles. Ülesõus suruti veriselt maha ja tapeti palju etruske, need kes ellu jäid tasapisi assimileerusid roomlastega.

Rooma linna tekkimine

Arheoloogiliste leidude põhjal n teada, et Laatsiumi maakond asustati 10-9saj eKr indoeuroopa hõimude poolt, neid hõime nimetatakse itaalikuteks ja neist olulisemad on 2: latiinid ja sabiinid. Kuna tiberi jõe äärne ala oli soine , siis asulad tekkisid _____. Tähtsaim neist ca 30 asulast kandis nime Albalonga. Muistne Rooma asus ca 25km tiberi jõe kaldast, seal alal leidus ka soola. Rooma linn tekkis kui 8saj ühinesid latiinide ja sabiinide asulad, muistne rooma tekkis 7le künkale. Neis küngastest vanimad asustatud kohad olid: Palatinus, Kvirinaal ja Kapitoolium. Vanimad asustuse jäljed pärinevad Palatinusel, seal olid latiinid, järgmine oli Kvirinaal, seda asustasid sabiinid. Vanimad Rooma linna leiud on matused, leitud on nii laiba kui põletusmatuseid. Roomlased tegelesid põlluharimisega, kasvatasin nisu, viinamarju ning pidasid koduloomi, hiljem ka hobuseid. Rooma linna rajamise lugu on tugevate legendaarsete mõjudega. Populaarseim dateering on 753eKr, see daatum pärineb ajaloolaselt Varrolt. Arheoloogia kinnitab vaid seda, et 8saj eKr toimus Rooma alal erinevate asulate liitumine, on oletatud, et Rooma linnriigi tekkele avaldasid mõju etruskid, kellel oli oma linnriik olemas.
Vanima pärimuse järgi pärinesid linna rajajad Troojast. Selle kohapealt oluline on üks Trooja linna kangelane Aeneas, kes pärimuse järgi pääses põlevast Trooja linnast, võttis kaasa oma isa Anchisese ja oma poja Ascaniuse, Aenease ema oli pärimuse järgi Aphrodite . Pärimuse järgi enne Itaaliasse jõudmist tegi ta mitu peatust, olulisima neist Kartaagos, kus ta olevat armunud sealse kaitsja tütre ja valitseja kuninganna Didosse, ta aga rändas edasi Itaaliasse. Itaalias valitses sellel ajal pärimuse järgi kuningas kelle nimi oli Latinus, Aeneas olevat abiellunud Latinuse tütrega Laviniaga, sellest abielust sai alguse suguvõsa, kellest pärinesid Romulus ja Remus. Pärimuse järgi oli üks järeltulijatest kuningas Numitor, kes valitses Albalongas, see kuningas olevat kukutatud tema venna Amuliuse poolt. Amulius olevat hukanud Numitori poja ja oma tütre Rea- Silvia oli ta pühitsenud Vesta preestrinnaks, selle pühitsemisega tahtis ta takistada Numitori järeltulijate troonile pääsemist. Rea Silvia aga sünnitas Romuluse ja Remuse. Amulius aga heitis titekorvi kividega vette tahtes neid uputada, nad aga jäid ellu ja emahunt kasvatas neid. ______ . Nad rajasid vanema venna järgi nime saanud linna Rooma, vendade vahel aga puhkes tüli ja Romulus tappis Remuse. Romulus on pärimuse järgi Rooma esimene kuningas. Rooma linna asutamisega saab alguse kuningate ajajärk.
Kuningate ajajärk kestis 753-510eKr. Esimene kuningas oli Romulus. Ajalooline folkloristiline pärimus omistab igale kuningale mingi saavutuse ja kultuuriheeroste tunnused. Romulusele omistatakse Rooma sõjaväe organiseerimine ja senati rajamine. Romulusele omistatakse ka elanikkonna patriitsideks ja plebeideks jagamise . Romulus olevat aluse pannud ka kuuriatele. Romuluse aega paigutatakse ka üks legendaarne sündmus – sabiinitaride röövimine. Nimelt Roomas pärimuse järgi ei olevat olnud naisi ning üks Roomlaste salk oli läinud sabiinide külasse ning röövinud nende tütred. Sabiinlased said aga vihaseks ja tahtsid Roomlasi rünnata, kuna sabiinitarid olid vahepeal Roomlastega abiellunud, siis sõda ei tulnud ning rahvad sulandusid. Teine kuningas pärimuse järgi oli Numma Pompilius. Numma Pompilius olevat ajanud rahumeelset poliitikat, oli rajanud mitmeid käsitööliste ja preestrite asutusi . Kolmas kuningas oli Tullus Hostilius, kes erinevalt eelkäijast oli ajanud vallutuspoliitikat, talle omistatakse Albalonga vallutamine ning Rooma mõjusfääri laiendamine. Neljas kuningas oli Ancus Marcius, tema olevat samuti olnud sõjakas, sõdis latiinidega, võitis neid. Muudes saavutustes omistatakse talle silla ehitamine üle Tiberi jõe ja Ostia rajamine Tiberi suudmesse. Viies kuningas on etruski päritoluga, ta kannab nime Tarquinius Priscus, tema olevat lasknud ehitada Kapitooliumi künkale templi ja teda peetakse ka Circus Maximuse rajajaks. Kuues kuningas kannab nimetust Servius Tullius , tema on tuntud oma ühiskonna reformi poolest, pärimuse järgi olevat ta tapetud oma väimehe poolt kellest sai Rooma viimane kuningas. Viimane, seitsmes kuningas kannab nime Tarquinius Superbus, ajalooline traditsioon vaatleb viimast Rooma kuningat julma ja verise türannina, kuulus on tema hukutamise lugu, mis olevat pannud aluse vabariigi tekkele. See lugu on seotud roomlannaga, kelle nimi on Lucretia, nimelt viimase kuninga poeg oli teda vägistanud ja ta tegi enesetapu. See sündmus oli roomlaste ülestõusu ajendiks ning kuningas aeti linnast välja ja rajati Rooma vabariik.
Rooma kuningate ajajärgust on mitmeid erinevaid pärimuse liike. Üheks nendest on aitioloogilised pärimused, proovib selgitada ______, teine pärimuste liik on suguvõsade pärimused. Üldine arvamus on, et 4 esimest kuningat on legendaarsed ja kolm viimast ajaloolised isikud. Kuningate ajajärguga lõppes ka etruskite aeg. Kuningate ajajärgust on vähe teada, aga tuntakse riigikorraldust. Riigi eesotsas oli kuningas – Rex, on teada et kuningas ei olnud ainuvalitseja, tema kõrval oli senat ja rahvakoosolek. Senat tuleb sõnast Senex , mis tähendab vanameest – Senat = vanameeste kogu, sellest sõnast tuleb ka sõna seniilne ja seenior. Senat oli sisult Rooma riigi nõukogu kuhu algselt kuulusid suguvõsade vanemad. Rahvakoosolekul osalesid kõik relvakandmisõigusega mehed. Kuningas valiti senati poolt, rahvakoosolek pidi senati valiku heaks kiitma. Kui kuningas suri, siis kuulutati välja vaheaeg – inter regnum . Sellel perioodil valitses ajutine kuningas, kes oli senati poolt ametisse seatud, ta ei tohtinud ametis olla rohkem kui 5 päeva – interrex. 5 päeva jooksul pidi senat valima uue kuninga. Pärimus räägib, et viimased kuningad püüdsid senatid ignoreerida, aga ainuvõimu nad ei saavutanud. Kuningal oli 3 ülesannet: sõjaväejuht, kõrgeim kohtumõistja, ülempreester.
VANA ROOMA ÜHISKONNAS, PEREKOND OLI FAMILIA NING PEREISA NIMETATI PATER FAMILIAK’S, TEMAL OLI ABSOLUUTNE SÕNAVÕIM NING VÕIM OTSUSTADA ELU JA SURMA ÜLE. SUGUKONNA VANEMAKS VALITI VANIM JA VÄÄRIKAIM ISIK, SUGUKONNA VANEMATEST MOODUSTUS SENAT, KES VALIS KUNINGA. SUGUKONNAD OLID ERINEVA SUURUSEGA NING NENDE LIIKMETE ARV OLI PAARIST SAJAST 5-6 TUHANDENI. KUURIA ON ADMINISTRATIIVNE ÜKSUS, MIS KOOSNEB 10ST SUGUKONNAST , 10 KUURIAT MOODUSTASID TRIIBUSE. KÕIGE OLULISEMAID KÜSIMUSI OTSUSTATI RAHVAKOOSOLEKUL AGA KOOS KÄISID KA VÄIKSEMAD KOOSOLEKUD . KUURIATE KOOSOLEKUID NIMETATAKSE KOMIITSIDEKS. KOMIITSIDES OSALESID SAMUTI KÕIK TÄISKASVANUD VABAD MEHED. ORJE OLI VARASES ROOMAS VÄHE NING NEID KÄSITLETI TEATUD MÕTTES PERELIIKMETENA. ORJADEKS OLID SÕJAVANGID. JUBA KUNINGATE AJAJÄRGUL OLI ROOMA ÜHISKOND KIHISTUNUD. Patriitsideks olid kohalikud ning plebeideks vallutatud alade elanikud. 6saj eKr toimus Roomas reform , mille viis läbi Servius Tullius. Reform tähendas, et kõik vabad mehed viidi varanduse järgi viide gruppi, nad pidid moodustama väeüksused ning end relvastama. Mida jõukam oli grupp, seda enam pidi ta valmis seadma väeüksusi. Väeüksusi nimetatakse centuuriateks (sadakonnad) ja nad olid olulised ka rahu ajal. Rahvakoosolekule koguneti tsentuuriate kaupa. Kui rahvakoosolek toimus, siis häälte arv sõltus varandusest seda pidi, et hääletati klasside kaupa ning ta sai hääli selle järgi palju ta sai tsentuuriaid välja panna.

Vana-Rooma usund

Vana-Rooma usundil on palju ühisjooni Kreeka omaga , aga palju on ka erinevusi. Üheks erinevuseks oleks see, et kui Kreeka usundis kujunes varakult välja jumalate hierarhia ja valdav oli antropomorfistlik jumalate kujutamine siis roomlased jõudsid jumalate hierarhiani üsna hilja ja seda Kreeka mõjul. Rooma usundi eripäraks on see, et Rooma usundis selle kõrval jäi kauaks tähtsaks kujutus Nuumenist (ebaisikuline jumaluse jõud või võim). Nuumeneid on Rooma usundis palju. Eripäraks on ka see, et palju on jumalusi , mis on isikustatud mõisted. Nt jumalanna Concordia tähendas üksmeelt, tema poole pöörduti kui toimusid sisemised rahutused , parteide võitlused jmt. veel nt jumal Spesis – lootus. Rooma usund oli väga tihedalt seotud perekonnaga, pater familia oli seotud ka religiooniga, ta pidi riitusi läbi viima. Rooma usundile on iseloomulik veel see, et seal oli hästi organiseeritud preesterkond, mis moodustas omaette seisuse, erinevalt Kreekast , kus preestri kohustusi täideti muude ametite kõrvalt. Vana Rooma usundi vanima kihistuse moodustab talupoja usund , milles olid olulised igasugused maaharimisega seotud jumalused , nt Ops – maa, ta oli vilja jumalanna, hiljem rikkuse jumalanna, oluline oli nt veel viljakuse jumal Liber , keda hiljem samastati Dionysosega, oluline oli veel metsade põldude jm kaitsja Silvanus ning loomakasvatuse ja põllutööde kaitsja Faunus. Oli ka olulisemaid olendeid, keda saab tuua kahte gruppi: laarid ja leemurid . Laarid on kaitsejumalad, kaitsevad maju, perekondi ning nende kujusid hoiti majades sees spetsiaalsetes kapikestes. Leemurid on halvad olendid, surnute hinged , kellest arvatakse et neil on mingi põhjus tulla elavaid kiusama , nende tõrjumiseks või lepitamiseks peeti lemuria püha. Peale surnute hingede oli kurje vaime veel, üheks neist nt palaviku haldjas Febris. Rooma vanimateks peajumalateks on jumalate kolmik : Jupiter , Mars ja Quirinius. Jupiter oli algselt taeva ja valguse valitseja, tema pühad päevad olid täiskuupäevad – iidid , Jupiter saatis vihma ja müristamist, aga oli ka võidutooja, kes kandis tiitlit Victor , Jupiter oli latiini hõimu kaitsja, teda samastati Zeusiga ning tema tunnusteks olid kotkas, välgunool ja valitsuskepp . Mars oli algselt viljakuse jumal ning vilja kaitsja. Quirinius oli seotud Kvirini külaga ning selle kogukonna kaitsja. Ca 500 eKr toimub peajumalustes muudatus , tõenäoliselt etruski mõjudega vahetatakse nendest kolmest kaks välja. Uued peajumalused on Jupiter, Juno ja Minerva , nende auks püstitati Kapitooliumi juurde kolmiktempel. Juno oli abielu ja sünnituste kaitsja (Kreekas Hera ). Minerva oli tarkuse ja kunstide jumalanna ning käsitööliste kaitsja (Kreekas Athena). Tõenäoliselt hakati etruskite mõjul valmistama jumalate kujukesi , etruskitelt on kindlasti ülevõetud ennustusviisid: ennustamine loomade sisikonna järgi ja välkude kuju järgi. Spetsiaalseid ennustajaid, keda tähistatakse mõistega Haruspeksid, nad olid tähtsad roomaväejuhtide kaaskonnas. Etruskitelt võeti üle ka surnutega seotud tavad ja matmiskombed. Suured mõjud on ka Kreekal , paljud kangelased ja jumalused võeti ka otse neilt üle. 12. peajumala süsteem, kreeklaste eeskujul, viidi sisse 3saj eKr. Kõik jumalad vastasid kreeka jumalatele: Jupiter – Zeus , Juno – Hera, Neptunus – Poseidon, Minerva – Athena, Mars – Ares, Venus – Aphrodite, Apollo – Apollon, Diana – Artemis, Vulcanus – Hephaistos, Vesta – Hestia, Mercurius – Hermes, Ceres – Demeter. Selle samastamise tulemusel võeti Kreeka jumalate atribuudid üle. Suurte jumalate kõrval olid olulised ka väiksemad jumalused ja olendid. Nt Genius – meheliku sigitusjõu kehastus, hiljem oli maja, perekonna ja riigi kaitsjavaim, arvati et igal mehel on oma Genius. Naiste kaitsejumalanna oli alati Juno. Olilisim Geniuse püha oli sünnipäeva pidamine. Geniuse kõrval on oluline nimetada jumaluste gruppi: Penaadid – kodukolde kaitsejumalused, nende funktsiooniks oli nii maja kui seal asuvate toiduvarude eest hoolitsemine. Väga olulised olid Rooma linna ja rahva Penaadid, keda austati avalikus kultuses, oli seotud jumalanna Vestaga, Penaadide kujud asusid Vesta templis. Rooma usundis oli kultus olulisem kui õpetus, kultuses mängisid olulist rolli preestrid ja ____ . Rooma usundi eripäraks on see, et preestrid olid kogunenud erinevatesse vennaskondadesse, nt üheks selliseks vennaskonnaks olid avraalid. Arvales Strates – Nurme vennad. Nad teenisid maajumalat, maikuus nad tantsisid ja laulsid, et põllule saagiõnne saada. Tuleks veel nimetada Marsi preestreid – Saliused. Saliaris – hüplev. Saliused korraldasid muistses sõjarüüs koos kilbiga Marsi auks tantse. Faunuse preestrid moodustasid samuti omaette organisatsiooni – Luperkused. Luperkused osalesid luperkaalidel – seal nad olid riietatud sokunahka ja nad jooksid ümber Rooma linna Palatinuse künka. Veel olid Vesta neitsid, kelle kohustus oli säilitada neitsilikkust. Olulisim preestrite kolleegium Roomas oli Pontifexid – sillaehitajad, nimetus tuli ühe teooria järgi ülekantud tähenduses (vaimne sild jumalate ja inimeste vahel), teise teooria järgi olid nad algselt seotud sildade kaitsevaimudega. Pontifexid kontrollisid teiste kolleegiumite tegevust, pontifekside eesotsas seisis Pontifex Maximus e suurim pontifeks, ta valiti ametisse terveks eluks ning oli Rooma riigi kõige kõrgem usuasju korraldav isik. Keisririigi ajajärgul võttis Pontifex Maximuse ameti ja tiitli üle keiser, see kestis kuni Constantinuseni. Kultus seisi loomade ja taimede ohverdamises ning palvetes. Enim ohverdati veretuid ohvreid – talupojad nt põllu- ja aedvilja saagist mingi osa ning viljast valmistatud toitusid, samuti ohverdati mett , õli, veini jmt. Vereohvritena toodi praktiliselt kõiki koduloomi ja alates 2saj eKr on teada ka suitsuohvrite toomine. See on idamaise päritoluga, suitsutati kaneeli, hürri ja ___ . Roomas oli ka mitmeid omalaadseid rituaale millest olulisemad on 2 : Lectisternium ja Evokatsioon. Lectisternium on eraldi ohverdamise vorm mis seisneb selles, et jumalatele seatakse ette ase ning neile tuuakse igasugu toite ja jooke , jumalaid esinasid kujud, see oli ühtlasi ka jõukuse ja sotsiaalse staatuse näitaja. Evokatsioon on seotud sõjakäikudega, pöördutakse palves kohaliku linna kaitsejumalate poole ning kutsuvad neid linna mahajätma lubadusega, et kui nad seda teevad siis roomlased hakkavad neid austama. Juhul kui õnnestus vallutada vastav linn, siis võeti linna templist kaasa jumalakujud, viidi Rooma Kapitooliumile, nad said seal väärika paiga ning ka nendele toodi ohvreid. Tänu sellele saidki mitmed jumalused Rooma usundi osaks. Sealt tuli ka mõtlemine, et jumalaid nagu ka inimesi saab mõjutada ja ka nendele pistist anda. Palve oli Roomlaste arusaama järgi jumalate otsese mõjutamise vahend, alati palvega toodi jumalale ka ohver, mis toodi palve täitmise puhul. Palved sõnastati nii, et neid palveid ainult täita saakski, prooviti välistada võimalus, et palvet ei täidetaks. Palves olid loetletud ka kõik hüved mis ta ootas ja vastu pakkus, palved tuli õigesti välja hääldada, vastasel korral palve kaotab oma mõju. Kui palve ajal tekkis kuhugi viga, siis palve katkestati ning seda alustati uuesti. Sama kehtis ka ohverdamise puhul – kui selgus et olitehtud mingi tehniline viga tuli uus ohver tuua. Rooma suhet oma jumalustega on iseloomustatud pragmaatilisena ja varase perioodi puhul võib sellega ka üldjoontes nõustuda. Emotsionaalne vagadus pole Rooma usundile eriti iseloomulik aga nad ise pidasid end kõige jumalakartlikumaks rahvaks. Alates 2saj eKr hakkavad Rooma usundis levima ka Kreeka päritolu kultused (müsteeriumid) ning ka idamaise päritoluga kultused. Erinevate usundite levikut soodusta see, et alates 3-2saj eKr hakkab Rooma ajaloos vallutuspoliitika ning nende vallutuste tulemusel hakkavad võõraste rahvaste uskumused jõudma ka rooma. Roomlased jaotasid päevi kahte rühma, olid päevad mil teatud toimingud olid keelatud ja olid päevad mis midagi soodustasid, nt olid kindlad päevad mil rahvakoosolekut võis pidada. Nende päevade ülesmärkimisega tekkis tasapisi Rooma religioosne kalender, millest hiljem kujunes kalender. Rooma kalendrisse keelatud päevadele lisaks märgiti ka pidustusi – saturnaalid. Saturnaalid on pidustused, mis meenutavad kuldset ajajärku, sellel ajal valitses pärimuse järgi maad Saturnus, kõik sellel ajal oli hea, hiljem kuldne ajajärk kadus ja saturnaalid toovad osa sellest kuldsest ajajärgust tagasi. Saturnaalide eripäraks oli ka see, et sellel ajal traditsioonilised seisused kaotati ära ja nad ajutiselt ei kehtinud – pärimuse järgi isegi orjad ja isandad olid sellel ajal võrdsed. Oluline tsükkel rooma religioosses kalendris on luperkaalid, need olid korraldatud jumaluse Funuse auks. Luperkaale korraldasid luperkid jooksu Palatinuse künka ümber – kõik naised, kes luperkidelt said sellel ajal piitsa usuti et jäävad rasedaks. Sellised tseremoodiad arvatakse, et on osaliselt pärit juba eelajaloolisest ajast. Aja jooksul Rooma usund teeb läbi ka suuri muutusi, millest olulisemad toimuvad 3-2saj eKr kui Rooma satub kontakti teiste rahvastega ning võtab neilt üle uusi kultusi, teine oluline muutus toimus keisririigi algusega, kui tuli samuti uusi kultusi. Hilise keisririigi aegne usund oli väga sünkretistlik – seal olid segunenud nii Rooma, Kreeka kui ka idamaised kultused, millest suurimate mõjudega on idamaised kultused. Idamaised kultused olid väga kosmopoliitsed, neid järgisid väga erinevad rahvad. Rooma usund ise oli enne uusi kultusi väga etnotsentristlik. Algselt oli ka ristiusk kosmopoliitne.

Vabariigi ajajärk (510-31 eKr)

Varane vabariik (510-287 eKr)

Varane vabariigi aeg algab viimase kuninga kukutamisega. Viimase kininga kukutamise loos ilmneb kolm tõsiasja: roomlased vabanesid etruskite võimu alt, kuningas hakkas oma ainuvõimu kuritarvitama ja, et kuninga võim oli muutunud ebapopulaarseks. Kuningavõimu kadumisega läheb Roomas riigijuhtimine valitavate riigiametnike kätte – magistraadid . Magistraadid valitakse rahvakoosoleku poolt mitme kandidaadi hulgast ja nende võim on nii kollegiaalselt kui ka ajaliselt piiratud. Selle eesmärk oli see, et vältida võimu kuritarvitamist. Kõrgeimad magistraadid olid konsulid , kes valiti ametisse 1’ks aastaks. Hiljem konsuliameti kõrvale seati sisse uus amet – preetorid . Preetorite ülesanne oli õigusemõistmise korraldamine. Kui kuningat enam ei olnud, pidi ülempreestri amet säilima ja selle ülesande sai endale pontifekside juht, pontifeks maximus. Pontifeks maximuse ülesanne oli ka kalendripidamine.
Kui senat oli seni olnud kuningat nõustav kogu, siis vabariigi ajal sai temast kõrgeim riigi valitsus organ. Ühiskonna kihistus vabariigi ajal säilis ja isegi süvenes. Esimene jaotus oli kaheks grupiks jagamine – orjad ja vabad.
Varase vabariigi ajajärgul oli orjade hulk vähe, see hulk hakkas kasvama alles hilise vabariigi ajajärgul. Sõjavangidest said orjad ja orjade lastest said samuti orjad. Eksisteeris ka võlaorjus (326 eKr). Orjadel puudusid kõik õigused, teda võis piinata, hukata jne ja temakohta käis mõiste instrumentum vokale (kõnevõimega tööriist). Esialgu olid orjade elutingimused suht sarnased. Muutused tulevad siis kui tekivad suurettevõtted hilise vabariigi ajal – tekib orjade kihistumine . Koduorjade elamistingimused olid üldjuhul paremad kui teistel. Kõige halvemad elutingimused olid kaevandustes, põllumajanduses ja galeeridel töötavatel orjadel. Sellisteks orjadeks saamine oli üldjuhul karistus millegi vastu eksimise eest – need orjad surid töö tõttu suht ruttu. Orje müüdi ka gladiaatorite koolidesse – see oli võrdne surmaotsusega, aga ka gladiaatoritel oli väljavaateid eduks kui nad olid head. Gladiaatoritesse suhtumine oli ambivalentne – nad olid ühtlasi ühiskonna madalaim kiht ja samas ka staarid . Orje võidi lasta ka vabaks aga sagedaseks saab see alles hilise vabariigi ajal ja keisririigi ajal – vabaks lasi peremees orja mingi suurema teene eest, vabadus kingiti tavaliselt testamendina (vabaks pärast peremehe surma). Kui ori lasti vabaks peremehe eluajal, siis nad olid siiski teenete kohuslased oma endisele peremehele. Vabaks lastud orjad said ka endale piiratud kodaniku õigused.
Vabad inimesed moodustasid samuti kaks rühma – kodanikud ja mittekodanikud. Mittekodanikke nimetati peregriinideks. Peregriinid olid Itaalias elavad võõramaalased. Nende üle mõistis õigust ametisse spetsiaalselt asunud eripreetor, provintsides provintsi asehaldur . Kodanikeks said nad ____ aga ka nt teenete eest riigile. Varase vabariigi ajal olid kodanikud vaid Rooma linnriigis elavad inimesed. Kodanike õigused said I saj eKr kõik Itaalias elavad inimesed (Liitlassõja ajal 90-88 eKr). Provintsides andsid kodanike õigusi kohalikud Rooma asevalitsejad. Keisririigi ajajärgul 212pKr üks Rooma keiser – Caracalla andis kodanike õigused kõigile Rooma aladel elavatele vabadele inimestele. Kodanikke eristas mittekodanikest ka riietus, üksnes kodanikud võisid kanda toogat. Kodaniku õigus tõi kaasa sõjaväe kohustuse, riigimaksud, õiguse hääletada rahvakoosolekul, õiguse olla valitud magistraatide hulka ja edasikaebamise õiguse kui kohus oli talle määranud karmi karistuse, õiguse sõlmida lepinguid ja abieluõiguse. Kodanikud kanti spetsiaalsesse nimistusse. Iga viie aasta tagant viidi läbi rahvaloendus (tsensus), mille põhjal koostati kodanike nimekiri, kuhu kanti sisse kõik täisealised vabad mehed. Selle mõte oli kodanike maksustamine ja sõjaväe kohustatus. Kodanikud pidid ametnikele teatama kõik oma andmed: nime, vara, sünnikoha, isanime ja vabakslastute puhul ka vabakslaskja nimi – nad pidid ka andma truuduse vande riigile. Kodanike nimistusse naisi ja lapsi sisse ei kantud . Kodaniku õigused võidi teatud puhkudel ka ära võtta: nt kui inimene muudeti orjaks, kui inimesele oli karistuseks määratud pagendus , või kui rahvakoosolek tegi vastava otsuse.
Vaba kodanik pidi ilmtingimata omama maad, ilma maata ei saanud saada kodanikuks, sest selle põhjal käis varanduslik jagamine. Kodanik pidi ise hankima endale relvastuse. Kodanikuks saamine ilma maata oli ka võimalik, seda nim klienteel. Kodanik sel puhul sai minna teise kodaniku alla kliendiks. Tema eestkostja oli patroon . See oli majanduslik suhe, kus klient sai patroonilt kasutamiseks maa, kus ta nt osa saagist sai patroon, aga kohustusi oli veelgi. Kui patroon võttis endale kliendi siis nende omavaheline suhe sõlmiti suhtevandega, kus nad tõotasid et on teineteise vastu ausad ja anda vajaduse korral abi. Patroon pidi klienti kaitsma kohtus. Patroonid kasutasid kliente ära nii, et nad nõudsid et kliendid annaksid hääletustel neile oma hääle. Klientide arv määras ära inimese positsiooni ühiskonnas. Esialgu olid täieõiguslikud kodanikud patriitsid – kes said ametnikeks ja preestriteks saada. Plebeid olid kõik kes ei kuulunud patriitside hulka, neil oli kohustus teenida sõjaväes ja hääletada rahvakoosolekutel aga nad ei saanud saada ametnikeks. Plebeid ja patriitsid ei tohtinud ka sõlmida abielusid. Paljudest plebeidest said patriitside kliendid. Plebeid olid varanduslikult kihistatud, kuid ka kõige jõukamad plebeid jäid ikka patriitsidest madalamaks. Nende kahe grupi vahel tekkisid vastuolud, kus plebeid nõudsid endale võrdseid õigusi, nad tahtsid täielikke õiguse eelkõige seetõttu, et nad olid niigi sõjaväekohustuslikud. Kuna nad moodustasid enamuse rahvast siis ka enamuse sõjaväest. Esimene vastuhakk plebeide poolt toimus aastal 494eKr kui plebeid teatasid, et nad ei kavatse sõjaväes teenida kui nendele vastu ei tulda. Nad olid nõus sõjaväes teenima kui nad saavad endale esindaja valida. Seda esindajakohta nimetatakse rahvatribuuniks. Tema ülesanne oli plebeide õigusi kaitsta ja neid esindada. Ta võis magistraatide ja senati otsuse vetoda kui need otsused ei olnud soodsad plebeidele. Plebeid suutsid järkjärgult saavutada kõikide ebavõrdsuste tühistamise. Nt 445eKr tühistati abielu keeld plebeide ja patriitside vahel, 367eKr said plebeid õiguse olla valitud riigiametitesse ja võeti vastu ka seadus, et üks konsulitest pidi olema plebei , aastal 300eKr said plebeid õiguse olla preestrid. Olulisim sündmus on 287eKr Hortensiuse seadus, mis andis plebeidele ja patriitsidele täielikult võrdsed õigused.
Ajajooksul paranes ka endiste plebeide majanduslik olukord. Sellele aitas kaasa ka see kui 366eKr tühistati võlaorjus. Plebeide nõudmiste rahuldamine siiski ei toonud kaasa täielikku võrdsust, nt ametnikeks sai endiselt väike hulk plebeidest (ametisse saamine põhines varakusel). Alguse sai uus aristokraatia – nobiliteet.

Riigi ülesehitus vabariigi perioodil

Rooma riigi ametlik sümbol oli juba vabariigi algul S.P.Q.R (Senatus Populus que Romanus – senat ja rooma rahvas). See sümbol pidi tähistama võimu ja Rooma rahva suhet. Senat kinnitas seaduseelnõud, mis olid esitatud rahvakoosoleku poolt. Senat valis ka ametitesse määramise tähtajad. Senati ülesandeks oli ka magistraatide suunamine, välispoliitika ja sõjanduse ning raha juhtimine. Senati liikmeteks olid endised magistraadid. Endiste ametite järgi jagati senati liikmed seisuse astmeteks – sõnavõtu eesõigus oli kõrgemates riigiametites olnud senati liikmetel. Senati eesotsas seisis princeps senatos, kes oli valitud senati liikmete poolt. Senati liikmete arv oli kindel aga ajajooksul muutus. Kuninga riigi ajajärgul oli see 100 vabariigi ajal kasvas. Alates aastast 313eKr määras senati koosseisu kindlaks üks magistraat keda nimetatakse tsensoriks. Senati kõrval jätkas tegevust ka rahvakoosolek kus valiti magistraadid, otsustati sõja ja rahu küsimusi ning võeti vastu seadusi.
3saj eKr muudeti rahvakoosoleku hääletussüsteemi. Kui 10 sugukonda moodustasid kuuria siis 10 kuuriat moodustasid triibuse. Kui ennem olid need ___ üksused, siis triibustest said ka territoriaalsed üksused. 471eKr hakati hääletama rahvakoosolekul triibuste kaupa – igal triibusel oli 1 hääl. Rahvakoosolek kutsuti kokku selleks määratud magistraadi poolt, kes selle ka läbi viis.
Magistraadid olid valitavad riigiametid, mis jagunesid kaheks rühmaks: korralised ehk ordinaarsed ja erakorralised ehk ekstraordinaarsed. Korralised magistraadid omakorda jagatakse kaheks rühmaks: kuruulsed magistraadid ja mittekuruulsed magistraadid. Kuruulsetel oli õigus erilistele ametitoolidele (Sella curulis – vankri tool ). Magistraate oli ühes ametis vähemalt kaks. Esimese kuruulsete magistraatide ameti moodustavad konsulid. Konsulid valiti rahvakoosolekul igal aastal. Alates 4saj eKr võisid konsulid olla ka plebeid. Vabariigi ajajärgul olid konsulid need kes kutsusid kokku senati koosolekuid ja juhatasid neid, kontrollisid senati otsuste täitmist ja sõjaajal juhtisid ka sõjategevust. Kui konsuli ametiaeg sai läbi saadeti ta mõnd Rooma provintsi valitsema ( prokonsul ). Konsuli võimutunnusteks olid purpuri värvi tooga ja elevandi luust ____ . Konsuleid saatsid 12 liktorit, kes olid ka konsulite ____ , nende tunnuseks oli nahast ____ ja kirves, kirvest kutsuti fasces. Konsulite järel 2. riigiamet on preetori amet. Preetor allus konsulitele, tema ülesandeks oli Rooma linnas õiguse mõistmine ja alates 3saj eKr pandi lisaks linna preetoritele ametisse veel üks preetor, kelle ülesanne oli õiguse mõistmine kodanike ja võõramaalaste vahelistes kohtuasjades (Praetor peregrinos – võõra preetor). Sõjaajal võis preetorile alluda ka 1 leegion . Kolmas amet oli hierarhias tsensor . Tsensor valiti endiste konsulite hulgast iga 5 aasta järel 1,5 aastaks ja nende ülesandeks oli tsensuste korraldamine. Tsensoritele oli ülesandeks ka senaatorite nimekirjade koostamine ja keisririigi ajal võtsid tsensoriameti endale keisrid ise. Viimane, 4 hierarhias on ediili amet. Algselt olid ediilid rahvatribuuni abid, kuid peatselt lisandub neile hulk spetsiifilisi ülesandeid nt valvata avaliku korra järgi, turgude järgi, tänavate puhtuse vaatamine, templite korra eest vastutamine . Hiljem nad vastutasid ka Rooma linna viljaga varustamise eest, ehituse eest, avalike mängude kontrollimine ja riigikassa eest vastutamine.
Mitte kuruulsed magistraadid jagunesid kahte: kvestor ja rahvatribuun . Kvestor on rahanduseametnik. Esialgu nad nimetati konsulite poolt ja hiljem rahvakoosolekul. Algselt oli korraga ametis kaks kvestorit. Linna kvestorid haldasid sealset riigikassat, provintsi kvestorid provintsi rahaasju. Rahvatribuun oli pleebsi õiguste kaitsmine. Keisririigi ajal rahvatribuuni amet kaotas tähtsuse.
Ekstraordinaarseid magistraate nimetati ametisse vaid vajaduse korral. Olulisem erakorraline magistraat on diktaator . Diktaator oli Rooma vabariigi ajal ainus piiramatu võimuga ametiisik . Diktaator nimetati ametisse siis, kui riiki ähvardas mingi suur hädaoht. Senat tegi selleks ettepaneku ja otsuse selle jaoks tegi konsul. Diktaator määrati ametisse maksimaalselt kuueks kuuks. Viimane 6’ks kuuks nimetatud diktaator määrati ametisse aastal 202eKr. Ka vabariigi ajajärgu lõpul olid ametis diktaatorid aga siis ametiaega pikendati. Diktaatori võim oli tribuunivõimu kõrval üks olulisemaid keisririigi väljakasvamise allikaid . Teine erakorraline magistraat oli magister equitum (ratsaväe ülem). Tema oli varase vabariigi ajajärgul diktaatori esimene abiline , kelle nimetas ametisse diktaator sõjaolukorras.
Rooma vabariigis kujunes välja ajapikku kindel ametite järgnevuse süsteem – kursus honorum (karjääri redel ). See nägi välja selline et selleks et saada kõrgemale ametile tuli alustada madalamast ametist (kvestor – rahvatribuun/ediil – preetor – konsul). Kuigi tavaliselt oli provintsi asevalitseja prokonsul siis mõningate väiksemate provintside puhul võis ta kanda nimetust procurator. Provintside valitsemine sõltus ka sellest, kas tegemist oli senati või keisri provintsiga.

Rooma välispoliitikavarase vabariigi ajal

Ka pärast viimase kuninga kukutamist jätkus Rooma sõda etruskitega. Clusiumi kuningas nimega Porsenna tahtis taastada Roomas kuningavõimu, see tal aga ei õnnestunud. Etruskite ülemvõim jäi ilmselt taastamata seetõttu, et ka teised latiini hõimud võitlesid selle vastu. Teada aga sellest kõigest on vaid legendaarsete allikate kaudu. Legend räägib et kangelane nimega Mucius Scaevola olevat tunginud Porsenna välilaagrisse ja tahtis kuningat tappa, aga ta langes vangi, temalt hakati välja pinnima ____, tema aga pani käe tulekohale ja lasi sel söestuda, Porsenna seda imetles ja lasi ta vabaks. Selles legendis Mucius on Rooma kõigi vooruste ideaal ja kehastus, ideaalne stoik.
Paralleelselt etruskitega oli Roomal kokkupõrkeid ka teiste latiini linnadega, kes aga samuti võitlesid etruskitega. Et seda sõda võita sõlmisid 8 latiini linna liidu, juhtiv linn oli Tuscunum. Aastal 496eKr toimus oluline lahing Roomlaste ja latiini linnade vahel. See lahing pärimuse järgi toimus Regilluse järve ääres, latiinid said selles lahingus lüüa. Roomlased aga jätkuvalt vajasid tuge etruskite vastu ja tegid ettepaneku sõlmida liit etruskide vastu. Liit sõlmiti 493eKr ja kõik linnad olid leppejärgi võrdsed kuid juhtis sõda Rooma.
Kõigetõsisemad kokkupõrked sel perioodil olid Roomal ühe oma naaberlinnaga – Veji’ga, aastal 396eKr suudeti see linn vallutada, elanikud muudeti orjadeks, maa riigiomandiks. Sellest maast said ühe osa plebeid kelle majanduslik olukord seejärel paranes. Mõne ajapärast aga leidis aset Roomlaste jaoks katastroof –gallide sissetung . See oli periood kui Euroopas toimusid mitmed keltide ränded, gallid olid samuti keldid . Umbes 500eKr tungisid keldid Gallia alale (tänapäeva Prantsusmaa, Belgia ja osa Šveitsi alad). Gallia alalt üks keltide rühm tungis Itaalia aladele, juhtis seda rühma Brennus . Aastal390/387 toimus esimene sõjaline kokkupõrge keltide ja roomlaste vahel – pärimuse järgi Allia jõekallastel. Roomlased selle lahingu kaotasid ja gallialased tungisid Rooma linna , üks osa roomlastest lahkus linnast, teine osa sulgus end kapitooliumi künkale mis jäi vallutamata, ülejäänud Rooma rüüstati. Toimus läbirääkimine ja gallid olid nõus lahkuma Roomast kui roomlased maksavad neile 1000 kulda. Kui lunaraha maksma hakati jõudis Rooma peavägi linna ja sundis gallid taganema. Väepealiku nimi oli Camillus, ta olevat pärast taastanud rüüstatud Rooma linna ja rajanud sinna kindlustuse. Teine lugu aga räägib et gallid taganesid seetõttu et neile oldi endale kodualadele sissetungitud. Seda Rooma nõrkust kasutasid ära teised latiinid, roomlased aga suutsid nad tagasi lüüa. Samal ajal käis Roomas sisevõitlus patriitside ja plebeide vahel, seda kasutas Camillus ära. Et gallide eest edaspidi kaitsta moodustati taas latiinide liit, mis oli edukas gallide tagasilöömisel.
Roomast sai aga liidus juhtiv riik, ta allutas endale Apenniini poolsaare, toimus mitmeid sõdu. Esimene neist sõdadest oli latiini sõda (340-338eKr), sõjapõhjuseks oli see, et latiini linnad tahtsid taandada Rooma oma võimupositsioonilt – et olla võrdsed ka praktikas. Latiinid tahtsid saada võrdselt kohti ka senatis ja valitsuses. Roomlastel õnnestus see sõda võita ja latiinide liit saadeti laiali. Need latiini linnad mis olid Roomale alistunud jagati kolme gruppi:

Need kes sõlmisid Roomaga liidulepingu ja arvati Rooma liitlasteks

Need kes ühendati täielikult Roomaga ja kaotasid iseseisvuse, kuid nende elanikele anti kodakontsus

Need kes ühendati Roomaga, kodanikud said kodanikuõigused aga piiratult . Hiljem said elanikud täieliu kodakondsuse.
Järgmised sõjad olid samniidi sõjad. Samniidid on üks roomlastega lähedases suguluses olev itaalikute hõimuliit. Pärast seda kui etruskid olid Kampaaniast välja aetud asusid samniidid sinna. Samniidi linnad asutasid samasuguse liidu nagu latiinidel oli olnud. Sõjad algasid kui samniidid olid alistanud endale Capua linna. Selles linnas oli tekkinud aristokraatide hulgas opositsioon samniitide vastu. Samniitide vastu paluti Roomalt abi ja puhkes I samniidi sõda (343-341), mis lõppesRooma võiduga. Seejärel puhkes samniitide algatusel II sõda (328-304), samniitide liit jäi püsima ja Rooma sõlmis nendega liidulepingu. III samniitide sõda toimus 298-290eKr,ajendiks oli see, et jälle tungisid Itaaliasse gallid, gallid sõlmisid liidu etruski linnadega mis polnud alistatud. Seda et Rooma oli sõjas gallide ja etruskitega kasutasid samniidid ära ja asusidüles tõusma. Kui vallutati Etruuria lõid etruskid keltides lahku. 296 toimus kokkupõrge Roomlaste ja gallide ning samniitide vahel, Rooma võitis ja samniidid liideti Roomaga, gallid paisati Itaaliast tagasi ja etruski linnadega tehti rahu.Tulemuseks oli see et ka viimased etruskide linnad sõlmisid Roomaga sõjalise liidu. Viimane sõda mis viis Apenniini poolsaare alistamiseni Roomlaste poolt oli sõda kuningas Pyrrhosega. Pärast võitu samniitide üle tekkisid Roomal tihedad kokkupuuted Itaalia Kreeka linnadega, tähtsaim neist oli Tarentum. 3saj alguses eKr Tarentum püüdis laiendada mõju teistele Lõuna-Itaalia Kreeka linnadele. Tarentum oli huvitatud Lõuna-Itaalia linnriikidest _____ . See sõda algas sellega, et Rooma laevad tulid Tarentumi sadamasse ja jäid sinna ankrusse,Tarentumi elanikud tõlkisid seda mittekallaletungi lepingu rikkumisena ja lasid osa laevu põhja. Roomlased saatsid sinna saadikud, kes aga saadeti Rooma tagasi. Seejärel kuulutas Rooma Tarentumile sõja. Kuna Tarentum oli väike linnriik, siis said elanikud aru et Rooma vastu üksi ei saa. Nad tahtsid abi kuningas Pyrrhoselt, kes oli Epeirose Kreeka linnriigi kuningas. Pyrrhos tuli oma vägedega kohale. Esimene lahing olevat toimunud Heraclea lähedal (280), Pyrrhos selle lahingu võitis ja teda asusid toetama ka teised Itaalia Kreeka linnriigid. Ta tungis Laatsiumi aga sealt tõrjuti ta tagasi. Järgmine lahing toimus 279 Apuulias, Asculumi lahing, Pyrrhos selle võitis aga kaotas väga palju mehi, selle lahingu järgi on tulnud mõiste Pyrrhose võit, mis tähendab võitu suurte kaotustega. Pyrrhos pärast seda lahingut läheb tagasi Lõuna Itaaliasse,sealt edasi Sitsiiliasse. Sitsiilia oli suures osas sel ajal Kartaago valduses.Pyrrhos ajas kartaagolased sealt minema ja tahtis Kartaagole peale tungid,kuna teised Kreeka linnriigid seda teha ei tahtnud siis tal jäi see tegematta . Sitsiilia kreeklased aga ____ põhjusel pöördusid Kartaago poole et Pyrrhosest lahti saada, Kartaago kasutasseda ära, et Sitsiilia tagasi saada ja läks vägedega sinna. Pyrrhos sunniti ära minema. Aastal 275eKr toimub kokkupõrge Beneventumis Pyrrhose ja roomlaste vahel, Rooma võitis ja Pyrrhos lahkus Itaaliast. Mõne aasta pärast alistub Roomale ka Tarentum. Aastal 265eKr alistub Roomale viimane etruski linn Volsinii, ja sellega oli Apenniini poolsaar Rooma võimu all.
Vallutatud territooriumid liideti Roomaga ja Itaalia territoorium jagati õiguslikterritoriaalselt kaheks piirkonnaks :

Rooma riigile kuuluv maa – Ager Romanus.

Ühiskondlik maa – Ager Publicus. Kuulus õiguslikult Rooma kodanikele kollektiivselt, reaalselt küll kindlatele isikutele, aga seda jagati kodanikele välja. Kuna sellest maast said suure osa endale plebeid siis see parandas nende eluolude olukorda
Pärast seda kui Apenniini poolsaar oli vallutatud jagati haldusüksused kolmeks.

Triibused. Nende territoorium oli kindlaks määratud, leidus nii Rooma linnas kui ka väljaspool

Rooma kolooniad. Rajati eeskätt Itaalia rannikualale, rajati põhiliselt strateegilistesse kohtadesse . Elanikud said täielikud kodanikuõigused ja koloonial oli piiratud võimuga omavalitsus – viis läbi preetor.

Munitsiipiumid. Endised iseseisvad linnriigid mis liideti Roomaga, aga elanikele anti kodanikuõigused. Munitsiipiumi elanike puhul oli eripära see, et säilitati kohalikud omavalitsusorganid ja munitsiipiumi elanikud olid sõjaväekohuslased
Eraldi seisid Rooma liitlaste territooriumid mis otseselt Roomale ei kuulunud aga asusidmõjusfääris. Sinna kuulusid mitmed latiini linnad ja ka Lõuna Itaalia Kreeka linnad. Liidulepingud sõlmiti kas pärast kapitulatsiooni või ____ . Liidu riigid ei olnud maksukohuslased aga pidid sõjakorral andma oma sõjaväe Rooma alluvusse. Nad moodustasid arvestatava osa Rooma sõjaväest. Niikaua kuni liitlaste kohustusi täideti siseasjadesse ei sekkutud , aga kui neid ei täidetud siis Rooma kuulutas liitlasele sõja ja alistas selle.

Rooma riigi sõjavägi

Varase vabariigi ajajärgul puudus Roomal alaline armee , sõjavägi kutsuti kokku vaid vajaduse korral. Kehtis üldine sõjaväe kohustus. Sõjaväe kohustus kestis 17.-60. Eluaastani. Sõjavägi oli jagatud kahte vanuserühma.

17-45 aastased mehed – juuniorid

45-60 aastased mehed – seeniorid (senex)
Sõjaväekohustusest olid vabastatud proletaarlased, antiigi kontekstis olid kõige vaesemad kodanikud. Vabastatud olid seetõttu et ei suudetud relvastust hankida. Proletaarlasi kutsuti vabatahtlikena sõjaväkke vaid erakorralistel juhtudel. Varase vabariigi ajajärgul kehtis Roomas viie varandusliku grupi süsteem, sõjaväele tähendas see seda, et see kuipalju peab keegi sõdureid välja panema sõltus varanduslikust seisust .
Rooma armee koosnes leegionidest. Rooma armees oli 4 leegioni, kummagile konsulile allus 2 leegioni. 4saj lõpul ja 3saj algul toimus sõjaväeümberkorraldus ja loodi allüksuste süsteem. Leegionid jagati allüksusteks – maniipuliteks. Igas leegionis oli 10 maniipulit.iga maniimul jagunes omakorda kaheks allüksuseks – tsentuuriateks ehk sadakondadeks. Jaguneti ka relvaliikide jäegi: kergejalavägi, raskejalavägi, ratsavägi. Varase vabariigi ajal oli leegionis 4200 jalaväelast ja 300 ratsanikku. Hiljem see arv tõuseb. Augustuse ajal oli 6100 jalaväelast 720 ratsanikku plus kergejalavägi ja abiväed. Leedionides võisid teenida vaid kodanikud, liitlased olid eraldi üksused aga pidid tegutsema kooskõlas leegionidega. Armee juhataja kandis nime kas konsul või preetor, sõjaväeabiülem kandis nime legaat – määrati senati poolt. Igas leegionis oli kuus sõjatribuuni, sõjatribuunid moodustasid Rooma leegioni staabi. Tegelike komandöridena toimisid tsentuuriod, neid määrati sõjalise vapruse ja kogemuse põhjal. Juba varase vabariigi ajal maksis Rooma riik sõduritele kompensatsiooni – stipendiumi. Stipendium ei olnud palk vaid kompensatsioon , seda ei makstud rahas, maksti toiduainetes. Karistus väärtegude eest oli ihunuhtlus . Sõjaväkke astudes pidi astuja andma truudusevande – sacramentum. Autasude süsteem oli samuti üksikasjalikult süstemeeritud, kõige tavalisem autasu oli loorberi pärg, veel oli autasuks sõjaväe auastme ülendamine. Kõige kõrgem autasu oli reserveeritudväepelikele, see oli triumf . Triumf oli pidulik sissesõit Rooma linna pärast võidukat lahingut. Triumfi korraldamiseks pidi loa andma Rooma senat. Triumfi rongkäigu üksikasjad olid vägakonkreetselt kindlaks määratud –väepealik seisis sõjavankrilk mis oli lilledega kaunistatud, tema järel käisid sõjavangid ja sõdurid sõjasaagiga, pärast triumfi sõjavangid kas hukati või saadeti Itaalia eri piirkondadesse elama valveall. See sõjaväeline struktuur kestis Mariuse reformini.
(„Vana-Rooma inimene“ pt „Sõdur“)

Hiline vabariigi ajajärk (287-31eKr)

Erinevalt varasest vabariigist on hilise vabariigi kohta palju rohkem usaldusväärseid allikaid. Ka tuntakse kultuuri, seda ei saa varase vabariigi ajajärgu kohta öelda.
Hilise vabariigi ajajärgule iseloomulikuks on aktiivne vallutuspoliitika. See ajajärk algab puunia sõdadega. Nende sõdade tulemusel vallutasid roomlased endale esimesed territooriumid väljaspool Itaaliat. Kartaagolased olid foiniiklased kelle keel oli lähedases suguluses vanade heebrea keeltega. Kartaago oli algselt üks Tüürose kolooniatest. Foiniiklaste mereteed ulatusid kuni Inglismaani ja Lääne-Aafrikani, rännete teedel nad rajasid endale mitmeid kolooniaid. Kartaago linn asub praeguse Tuneesia pealinna Tunise lähedal. Sellest linnriigist lähtudes Kartaago laiendas oma valdusi kogu Põhja-Aafrika rannikut mööda, Egiptusest Marokoni. Nende kolooniaid oli ka Sitsiilia ja Sardiinia saartel. Kartaago elatus põhiliselt transiidist ja oli Vahemere lääneala merekaubanduse monopol. Puunia sõdade ajaks oli Kartaago riigikorraldus sarnane Rooma riigikorraldusega, ka seal oli rahvakoosolek, riiginõukogu (senat), konsulite asemel valiti ametisse kaks sufeedi. Sufeetide käes oli vaid tsiviilvõim, väejuhid nimetati riiginõukogupoolt ametisse vaid sõjakorral. Kartaago armee koosnes palgaarmeest, see koosnes paljudest rahvastest. Rahvad seal armees olid nt kreeklased, keldid ja ibeerid.
I puunia sõda toimus 264-241eKr. Kõigepealt üritasid Kartaagosse ülemere murda kreeklased, algas võitlus Sitsiilia saare pärast. Sitsiilias oli nii Kartaago kolooniaid kui ka Kreeka linnriike , millest tähtsaim oli Sürakuusa. I puunia sõja ajaks oli Kartaago Sitsiilias allutanud endale suurema osa saarest .

Rooma sõjanduse hiilgeaeg

I Puunia sõda 264-241

Rooma selle sõja võitis, sai endale Korsika ja Sitsiilia saared. Kartaago pidi maksma Roomale hüvitiseks ca 3000 kuld___ . Kuulus tegelane oli Hamilkar Barkas. Legendi järgi ta oli nõudnud,et tema poeg Hannibal annaks vande, et kuni surmani ta peab võitlema Roomaga. (237eKr). Pärast Hamilkar Barkase surma võttis Kartaago väe juhtimise üle Hasdrubal (Baal = peremees/isand). Hannibal esialgu oli veel liiga noor et väepealikuks saada. Hastrubal jätkab Hispaania alade hõivamist ja rajas sinna suure Kartaago asunduse – Carthago Nova (Uus Kartaago). Kartaagolased sõlmivad Roomaga pärastsedaühe lepingu – Ebro lepingu, sellega lepitakse kokku Kartaago Hispaania alade ja Rooma riigi piir (Ebro jõgi),kumbki pool Ebro jõge ületada ei tohtinud. 221eKr sureb Hasdrubal ja Hannibal võtab väe juhtimise üle.

II Puunia sõda 218-201eKr

Selle sõja ajendiks saab see et Hispaania alasid hõivates Kartaago vallutab Hispaanias asuva Saguntumi linna, millel oli Roomaga kaitseleping. See andis hea põhjuse kuulutadasõda Kartaagole. Rooma senat annab sõjavägede juhtimise kahele konsulile: Publius Cornelius Scipio ja Longus . Scipio saab loa tungida Hispaaniasse ja seal vallutada Kartaago alad. Longus saab loa Sitsiilia saarelt võtta sõjavägi ja Rünnata Kartaagot ennast. Kartaago vägi ületas Ebro jõe ja asus teele Rooma poole. Roomlased püüdsid sõda ära hoida ja kohtusid Kartaago nõukogu liikmetega ja nõudsid piirileppe rikkumise eest Kartaago liikumise peatamist ja Hannibali kui lepingurikkuja Rooma kätte andmist. Kartaago neid nõudmisi ei täitnud. Roomlased siis tungivad Hispaaniasse, samal ajal Hannibal ületab Alpid ja paari aastagaõnnestub tal palju alasid Itaalias vallutada. Aastal 216 toimus Cannae lahing. Cannae lahingus Hannibalilõnnestub ümber piirata Rooma armee, roomlased olid küll arvulises ülekaalus aga said lüüa. Aastal 211 jõuab Hannibali vägi Rooma linna väravatesse. Kartaagolased siiski linna ei hakanud vallutama, sest Hannibal ilmselt andis endale aru, et edu pole kindel ja otsustas loota teiste piirkondade vallutamisele. Aastal 210 õnnestub Roomlastel Kartaagolastelt tagasi vallutada hulga linnu, millest esimesed on Capua ja Tarentum. Samal ajal kui sõjategevus toimus Itaalias toimus see ka sealt väljaspool.nt aastal 212 siirdus Rooma armee Sitsiiliasse ja asus sealt Kartaago poole. Olulisim neist Sitsiilia linnadest oli Sürakuusa linnriik. Roomlased piiravad seda ja neil õnnestub sinna tungida ja suurem osa linna elanikest saab tapetud, seal saab surma ka Archimedes. Sürakuusa vallutamisega kogu Sitsiilia langeb Rooma kätte. Roomlased on võidukad ka Hispaanias ja aastaks 216 õnnestub neil Kartaagolased Hispaaniast välja lüüa. Aastal 202 toimub juba lahing Kartaago lähedal – Zama lahing. Zama lahingus Roomlased purustasid Kartaago väed ja sõda oli otsustatud. 201aastal tehti rahleping. Sõja tulemusena Kartaago lakkas olemast suurriik, Rooma sai oma kätte Kartaago välised alad, sai endale ka Sõjaelevante. Rooma lubas Kartaagot mitte enam rünnata. Kartaago pidi nüüd maksma 10000 talenti hõbedat

III Puunia sõda 149-146eKr

Kartaagol õnnestus vaatamata suurtele kaotustele saavutada siiski edukas riik. Rooma nägi selles suurt ohtu ja otsustas Kartaago lõplikult kõrvaldada. Sõja otseseks ajendiks sai see, et Kartaago naaberriik Numiidia oli II Puunia sõja ajal sõlminud Roomaga liitlaslepingu Kartaago vastu. Roomlased tõid uue sõja ettekäändeks Numiidia piiri rikkumise. Tähtsat rolli mängis seal Marcus Tullius Cato. Kartaago püüdis sõda ära hoida läbirääkimistega, aga Rooma esitas neile suured nõuded: Rooma tahtis 300 pantvangi, seda et kõik relvad ära anda ja seda et nad ise Kartaago linna ära hävitaks ja mujale koliks. Kartaago palus 1 kuu mõtlemisaega, millejooksul nad linna kindlustama hakkasid. Kui aeg sai läbi tungis Rooma Kartaagole peale. Kartaago linna hävitamise järel pandi selle ala nimeks Africa.

Makedoonia-Rooma sõjad

Roomlased aga ei piirdunud Kartaago hävitamisega, vaid hakkasid ka selle naabruses olevaid hellenistlikke alasid vallutama. Kõik need alad olid senistes sõdades olnud Rooma liitlased, seda ka Rooma ära kasutas. Neist riikidest võimsaim oli Makedoonia riik, mis tol ajal veel valitses Kreekat. Makedoonia riigi vallutamise ajendiks saab see, et Philippos V oli sõlminud Kartaagoga liitlaslepingu. Seda sõda tuntakse I Makedoonia-Rooma sõda, see toimus aastatel 215-205.selles sõjas toetasid Roomlasi ka mitmed teised linnriigid. Roomlastel seda otseselt võõita ei õnnestunud ja sõlmiti rahu, millega tunnistati teineteise piire . Rooma sellega ei leppinud ja 200-197 toimus II Rooma-Makedoonia sõda. Selle tulemusena Makedoonia kaotas oma valdused Kreekas. Kreeklased aga ei tunnetanud roomlasi kui vabastajaid ja lõpuks aastatel 171-168 toimub II Rooma-Makedoonia sõda. Selle sõja ajendiks sai see, et Makedoonia tegelane Perseus hakkas ajama tugevat Rooma vastast poliitikat. tal oli plaanis korraldada Rooma vastu sõda. Roomlased said sellest teada ja otsustasid ise Makedooniat rünnata. Aastal 168 toimub otsustav Pyona lahing, mille roomlased võidavad, kuningas Perseus võetakse vangi, Makedoonia jagatakse 4.’ks autonoomseks regiooniks, millest hiljem moodustatakse Makedoonia provints . Makedoonlased alustasid vastupanu, mis aga kiiresti suruti maha. Selle tulemusel ka Kreeka langeb Rooma alla, aga Kreeka esialgu ei muutunud provintsiks, aga linnriigid olid maksualused ja neil ei tohtinud olla sõjaväge. Aastal 27 sai nende aladepealinnaks sai Korintose linn, ala nimetati Ahhaiaks (?).

Rooma-Süüria sõda 192-188

Kui Aleksander Suure riik lagunes tekkisid Diadohhide riigid (Diadohh = järglane). Olulisimad Diadohhi riigid olid Ptolemaioste riik, mille keskus oli Egiptuses ja Seleukiidide riik, mille keskus oli Süürias. Diadohhide vahel toimus mitmeid sõdu võimu nimel Lähis-Idas. Seleukiidid saavutasid võimu terves piirkonnas kuni Egiptuseni. Rooma sõja ajendiks sai see, et seleukiidid hakkasid oma võimu laiendama Rooma suunas. Seleukiidide kuningas Antiochos III hakkas ajama Rooma vastast poliitikat. Kartaago soovitas tal Roomat rünnata aga Itaalia alasid ta ei julgenud rünnata, ta tungis Kreekasse. Kreekas toimus oluline lahing – Termopüülide lahing 191. Selles lahingus Antiochos II sai lüüa. Sõja otsustab 190a toimunud Magneesia lähedal toimunud lahing, kus Antiochos saab lüüa ja sõlmib Roomaga rahu. Antiochos pidi loobuma impeeriumi loomise püüdest ja pidi Roomlastele andma oma alad ____’s. Pärast seda sõda toimub Palestiinas ülestõus – Makkabide sõda. Need alad mis Rooma endale saab ei muutunud Rooma aladeks vaid ta kinkis need liitlastele. Roomal selle sõjaga õnnestus suurendada oma mõju Lähis-Idas ja kõrvaldada Kartaago potentsiaalne liitlane ning endale saada Süüria.
Väike-Aasias oli aga veel mitmeid riike,neist tugevaim oli Pergamoni riik, mida valitsesid attaliidid. Seal valitses mitu kuningat kelle nimi oli Attalos, kui Attalos III aastal 133 suri, siis ta määras testamendiga siis tema riik liidetakse Roomaga. Pergamoni riigi alal roomlased moodustasid Asia provintsi.
Nende sõdade tulemusena muutusid need riigid kellega Rooma sõdis Rooma osaks. See aeg oli Rooma territoriaalse laienemise aeg. Vallutatud aladelt saadud orjadel põhineski Rooma majandus ___ ajajärguni. Nende sõdade tulemusel tekkisid uued kontaktid teiste rahvastega. Sõdade tulemuseks oli ka Rooma kultuuriline õitseng.

Provintsid ja nende valitsemine

Sõna provints tuleb sõnast provincia, millega esialgu tähistati ühe või teise magistraadi vastutusala, alates hilise vabariigi ajast hakati selle sõnaga tähistama alistatud alasid väljaspool Roomat. Esimene Rooma provints oli Sitsiilia, millele järgnevad Sardiinia ja Korsika (üks provints). Pärast II Puunia sõdamoodustatakse kaks suurt provintsi Hispaanias: Hispania Citerior ehk lähem Hispaania, teine oli Hispania Ulterior e kaugem Hispaania. Pärast II Puunia sõda moodustatakse provints nimega Africa. Hilise Vabariigi ajajärgul tekivad oluliste provintsidena veel kaks: Macedonia (146) ja Asia (129). Provintse valitsesid preetorid, kellele allus üks kvestor. Asehaldur oli kõige kõrgem provintsi valitseja - legaat. Provints oli õiguslikult Rooma omand, maad maksustati ja sellest sai Rooma peamine tuluallikas. Esialgu kõik provintsid allusid senatile. Keisririigi ajajärgu alguses toimus provintside jagamine kaheks: Senati provintsid ja Keisri provintsid. Senati provintsidel leegione polnud v.a Africa provintsis . Provintse ei romantiseeritud, nõuti vaid maksude maksmist ja Rooma võimu tunnustamist. Sellele vaatamata aga hakkasid need alad romaniseeruma. Keskvõim provintsi valitsemisse eriti ei sekkunud kui asevalitseja sai oma ametiga hakkama ja provints allus võimule kenasti. Makse prooviti maksimaalselt kätte saada ja sellega provintsi elanikke kurnata. Maksude suurus oli keisririigi ajal ühtselt kindlaks määratud maa aladesuuruse ja tööjõu järgi, seda nõuti sisse natuuras.

Majandus Rooma vabariigi ajal

Sõjad tõid Itaalias tohutu majandusliku õitsengu. Suur osa sõjasaagist satub eraisikute kätte, seejärel provintsidest hakkavad maksud laekuma riigikassasse. Kuna sõdade tulemusel tekkis ka palju orje siis tekkisid orjatööl põhinevad latifundiumid. Teine orjatöölpõhinev valdkond oli mäendus. Latifundiumites tegeleti põhiliselt loomakasvatusega. Põlluharimisega tegelesid varase vabariigi ajal keskmise suurusega valdused – villad. Majandust villas korraldas selleks valitud ori ja peremees käis villas vaid puhkamas. Alates hilise vabariigi ajast oli tavaline et iga villa oli spetsialiseerunud ühe kindla kultuuri kasvatamisele. Jõukamatel roomlastel oli mitu villat. Nt Cicerol oli 8 erinevat villat. Sõjad suurendasid majanduslikku ebavõrdsust ja väikemajapidajad sattusid võlgadesse. Üks osa vaeseid talupoegi otsis endale rakendust päevatööde näol villade juures. Üks osa siirdus aga linnadesse. See aeg oli massilise linnastumise periood. Linnades üks osa vaesematest talupoegadest muutus patroonide klientideks teine osa muutus proletaarideks – kõige vaesemad kodanikud keda peeti riigikulul üleval (olid maksudest jm’st kohustustest vabastatud).

Majandus hilise vabariigi ajal

Vaatamata poliitilisele võrdsustumisele säilis kihistumine mis veelgi süvenes hilise vabariigi ajal. Tekkis rahanduslik aristokraatia. Proletaarid müüsid oma hääli jõukamatele kodanikele ja said riigilt vilja igapäevaseks eluks, neil oli ka võimalus tasuta külastada vaatemänge. Riik püüdis seda muidusööjate elu muuta ja pakkus neile maad. Olukord muutus seoses Mariuse reformidega, kui proletaaridel tekkis võimalus kiirelt rikastuda. Siis tekkisid ka ratsanikud, kes ei tohtinud äriga tegeleda. Ratsanike poliitiline mõjuvõim oli väiksem kui senaatoritel, aga sisuliselt olid nad kõigevõimsam seisus hilise vabariigi ajal. Paljudest ratsanikest said provintside asevalitsejad. Kõrgema seisuse moodustasid senaatorid aga hoolimata pikkadest suguvõsa traditsioonidest ei olnud nad eriti jõukad ja sattusid vähemal või rohkemal määral sõltuvusse ratsanikest. Senaatorite ja ratsanike vahel sõlmiti abielusid, millest tekkisid uued jõukad perekonnad, mis olid nii materiaalselt jõukad kui ka aristokraatia perekonnad.

Vana-Rooma kultuur ja olustik hilise vabariigi ajajärgul

Sõdade tulemusel hakanud arenema nii kultuur kui ka riik hakkas jõukamaks saama, tulemuseks oli aga ka ühiskonna veel suurem kihistumine. Kui hakatakse nüüd rohkem vilja jm sisse importima, ei suuda väikemajapidajad sellega konkureerida ja tulemuseks on, et paljud talupojad vaesuvad ning üks osa loobub täielikult oma maast, müüb selle rikkatele kokkuostjatele ja siirdub latifundiumidesse tööjõuks või linnadesse proletaarideks. Selle tulemusel hakkab linnaelanikkond hulgaliselt kasvama. Ei ole teada palju Roomas kokku elanike arv oli, aga Rooma linnas varase vabariigi lõpuks oli ca 6___? ja Keiser Augustuse ajaks ca miljon ja koos kõigi provintsidega 5-6 miljonit.
Kui seni varase vabariigi ajal oli Rooma linn suht agraarne siis hilise vabariigi ajal muutub ta sõna otsesess mõttes linnaks. Rooma linna keskuseks oli foorum . Foorum algselt oli turuplats , hilise vabariigi ajal aga tema funktsioonid täienevad ja sellest saab koht kus hakatakse korraldama kõikvõimalikke riiklikke üritusi, nt triumfi rongkäigud teevad enne Kapitooliumi seal kõige olulisema peatuse. Foorumisse ehitatakse nüüd juurde mitmesuguseid hooneid , nt templid ja basiilikad (kohtuhooned ja administratiivhooned). Rooma linnapildis muutub nüüd see, et kui kuni selle ajani olid seal valdavalt ühekordsed elamud siis nüüd hakati ehitama mitmekordseid ehitisi . Alates 3saj eKr asenduvad puitehitised kivist ehitistega. Kui Kreekas ehitati maju valdavalt sideaineteta siis nüüd hakatakse kasutama lubjamörti. Rooma linnas on nüüd erinevad territooriumid aristokraatidele, nad on kogunenud küngastele kus on vanemad ehitised juba olnud: nt Kvirinaali ja Palatinuse künkad. Palatinuse künkast saab keisririigi ajajärgul koht kuhu lihtinimesi ei lastud.
Rooma linn on palju põlenud ja teda korduvalt maatasa tehtud, seetõttu on seal asuvatest templitest vähe säilinud. Itaalias on väiksemad linnad seetõttu üldiselt palju paremini säilinud kui Rooma. Linn oli liigendatud nõnda, et suure osa linnast moodustasid üürikvartalid, suur osalinnaelanikes kuulus plebeide hulka ja elaski põhiliselt üüritud majades mis võisid olla kuni 4-5 korruselised, elutingimused olid küllaltki kitsad ja ebasanitaarsed. Võib öelda et selle linna hea kord võrreldes mitmete idalinnadega, seal oli olemas veevärk, kaetud kanalisatsioon ja linn oli veega hästi varustatud akveduktide kaudu. Akveduktid läksid ka termidesse, terme hakati rajama hilise vabariigi ajajärgul – ennem olid väiksed privaatsaunad, aga nüüd olid nad ka vabaaja veetmise kohad ka laiemas mõttes. Nende külastamine kuulus klassikalise rooma eluviisi hulka.
Uute ehitiste tüüpidena tekivad nüüd teatrid . Juba varasemal ajal oli roomlastel suur huvi vaatemängude vastu, kõige vanem koht kus vaatemänge korraldati oli Roomas Circus Maximus. Varem olid etendustel puust lavad, mida sai kokku panna aga hilise vabariigi ajal hakatakse püstitama kivist statsionaarseid teatriehitisi ja teatril on roomlaste elus sellest ajast peale olnud oluline roll. Teater oli oluliselt seotud Kreeka teatrig, paljud esinejad tulid sealt, etendused olid tõlgitud Kreeka etendused, aga hakkas kujunema ka kohalik originaalne teater. Olulisemad autorid kelle tekste on tervikuna säilinud on kaks: Plautus ja Terentius . PLautus paistab silma oma jämeda koomikaga ja teda võib pidada tüüpiliseks varase rooma ajajärgu koomikuks, tavaliselt on tema tegelastüüpideks ihnuskoi, kupeldaja, kaval ori jpt. Keel mida ta kasutab on kõnekeelne ladinakeel ja ta kasutab palju erilisi žargoone, kõnekäände mis on väga konteksti põhised, ta näidendid on labased ja tema sõnavara väga vulgaarne . Terentiusel on näidendid rafineeritumad, põhiliselt on armastuslood ja olid erinevalt Plautuselt suunatud haritumale vaatajaskonnale. Kui Kreekas oli näidenditüübiks Saatüri draama, siis Roomas olid Atellaanid. Põhiliselt oli seal lihtrahva seas populaarne jalaga-tagumikku huumor, milles aristokraadid eriti ei hoolinud. Teatri külastamine oli vaba, tasu ei pidanud maksma. Näidendite korraldamine oli riigi poolt korraldatud ning konkreetsete näidendite korraldamise võtsid tihti endale rikkad kodanikud, kes sellega endale prestiiži said. Näitlejad olid osaliselt professionaalid, nende hulgas oli palju vabaks lastud orje ning näitlejateks olid mehed. Vabariigi ajajärgul maske ei kasutata ja oluline roll oli ka miimikal. Olulised olid pantomiimid, koor kommenteeris värssides.
Teatri kõrval muutuvad olulisteks mitmesugused gladiaatorite võitlused, see on seal uus nähtus.vanimad teated gladiaatoritest on 3saj eKr. Ajaloolased arvavad et selle tava võtsid roomlased üleetruskitelt. Etruskitel oli komme et matuste ajal ohverdati inimesi. Roomlased hakkasid matuste puhul korraldama veriseid võitlusi. Algul mänge korraldati privaatsel perekonnasiseselt seoses matustega. Hiljem olid need nii populaarseks muutunud, et neid hakati korraldama avalikult, enam ei olnud nad matustega seotud vaid igapäevased. Selleks hakati rajama amfiteatreid. Amfiteatritel erinevalt tavalistest teatritest, mis olid sõõrilised ja hobuserauakujuliste tribüünidega, siis amfiteatrites olid tribüünid ____ ja inimesed paiknesid seal seisuste järgi kõrgemad lähemal, madalamad kaugemal. Juba I saj eKr on teada et korraldati võitlusi inimeste ja loomade vahel, populaarsemad olid eksootilised loomad: lõvid, tiigrid ja ka elevandid. On teada lahing kus sai surma palju elevante ja inimesi. Teatrite varustamiseks korraldati pidevalt retki loomade hankimiseks, loomad olid kulukad. Korraldati näidisjahtimisei ja võitlusi inimeste loomade vahel. Hilise vabariigi ajal hakkab toimuma gladiaatorite väljaõpetamine gladiaatorite koolides . Sinna pannakse orje, keda peetakse peremehe poolt tugevamaks, sinna võis ka sattuda karistuse tulemusena. On teada ka juhtumeid kus sinna mindi vabatahtlikult, põhjuseks oli see, et kuigi elukutse oli ohtlik oli ta rahvaseas hinnatud. Põhiliselt gladiaatorid olid madalaim kiht, teda võrdsustati prostituutide ja kerjustega aga teisest küljes saatis neid suur menu rahvaseas ja nad said ka suuri kingitusi võitude puhul. Kord oli nendes koolides karm, linnalubasid anti harva. Päevakava nägi välja nii, et juba enne päikese tõusu tõusti üles, söödi ja hakati harjutama. Harjutamine toimus esialgu puust relvadega või nüride relvadega. Pärisrelvad anti kätte alles enne vaatemängu, sest gladiaatorid vahest kaldusid koolides üles tõusma. Gladiaatori võitlused kestavad ca 4saj’ni.
Igapäevane eluolu sõltus sellest, millises ühiskonna kihis inimene oli. Laias laastus võib ühiskonna jagada aristokraatideks; vabadeks põllumeesteks ja käsitöölisteks; ilma varanduseta proletaarideks; orjadeks. Ellu suhtumine kujunes välja selline, et füüsiline töö oli kodanikule solvav, seetõttu kasvas oluliselt ka orjade arv. Orjale tuli anda väga vähe jõudeaega, jõude ajast sõltus see, millises ühiskonna kihis inimene asetseb. Jõude arv sõltus ka sellest, kas orjad töötasid maal latifundiumides või linnas majaorjana. Elu oli orjadel suhteliselt kindlustatud, nende ülalpidamine oli tähtis ning kui nad oma tööd hästi tegid siis nende elu oli ka parem – orjadele läheneti pragmaatiliselt, oli vaja et ori suudaks oma tööd hästi teha. Selleks et orjade tööd stimuleerida, andsid peremehed orjadele hallata teatud varanduse. Seda varandust nimetatakse pekuulium – varandus mis juriidiliselt ei kuulu orjale aga on temale kasutamiseks antud. Orje lasti tihti ka vabaks, osalt tehti seda siis kui ori oli väga hästiteeninud, sellega tekkis ka sõltuvussuhe, et ori oli vabaks saanud aga ikka tegi peremehe heaks tööd. Orje lasti vabaks ka suurte teenete eest, need olid tihtipeale seksuaalset laadi . Vabakslaskmist soodustati igatipidi, sellega süvendati ka seda, et vabakslastud olid truud oma vabakslaskjatele. Kui väiksemates põllumajandusettevõtetes on arvestatav vabatööliste hulk ka siis latifundiumides põhiliselt on orjatöö. Suure osa moodustasid ka orjadest spetsialistid : sinna kuulusid igasugu käsitöölised, arstid ja õpetajad. Olulised olid kreeklastest koduõpetajad.
Haridus oli üles ehitatud nii, et algharidust sai lastele anda kahel viisil, koduõpetajad jõukamatel või laste kooli saatmine. Algkool oli mõeldud nii poistele kui tüdrukutele. Rooma tüdrukud olid võrreldes Kreeka omadega haritumad, nad oskasid lugeda, kirjutada, arvutada. Esialgu olid algkoolid erakoolid, õpetajaks oli kas mõni vabakslastu või mõni kodanik kõrvaltööna. Sisuks oli lugemise kirjutamise õppimine ja arvutamise õppimine. Õpiti pähe pikki tekste, selline õppimine oli tavaks ka kõrgemates haridusasutustes. Teine hariduse aste on grammatika kool, sinna ei lähe mitte kõik roomlased, vaid need, kes tahavad omandada rohkem haridust, õpetaja seal kannab nimetust grammatikus. Põhiliselt koosneb grammatika koolide õpetus Kreeka ja ka Rooma kirjanduse õppimisest. Kreeka kirjanduse ja ka keele teadmine kuulus haritud inimeste omaduste hulka. Rooma kirjandus tekibki alles 3saj eKr ja esimene kirjanik kes on teada oli kreeklane – Livius Andronicus, tema tõlkis Odüsseia kreeka keelest ladina keelde. Järgnevad näitekirjanikud kirjutavad küll ladinakeeles aga nende näidendid on loodud kreeka kirjanduse eeskujul. Hilise vabariigi lõpupoole muutub olulisemaks proosa kirjanduse, suure osa sellest mis on tänaseni säilinud on retoorikad, kirjanikeks on: Cicero, Julius Caesar jt. õpiti grammatika koolides kreeka ja ladina kirjandust. Kolmandaks koolitüübiks oli retoorika kool. Tavaks oli see et kui grammatika kool oli läbitud siirduti retoorika kooli kus õpetajaks oli reetor - kõnemees. Retoorika õpingud sageli kestsid väga kaua, sest reetoritele esitati suuri nõudmisi, ei piisanud vaid sellest et ta oleks osav esineja . 2saj lõpp 1saj algul hakkas kujunema ka filosoofia õppimine. Hilise vabariigi ajal hakati üha enam huvituma filosoofiast. Filosoofia koolkondi oli palju aga populaarseimaks sai stoa . Stoa õpetusi peeti sarnaseks Vana-Rooma ideaalidega, arvati et stoa filosoofias on esile tõstetud paljud vanad ideaalid. Hiline stoa millega roomlased kokku puutuvad on suht eklektiline, seal on palju teiste koolkondade mõjusid. Teine suur filosoofia suund oli epikureism , selle propageeria oli Lucretius, ta on kirjutanud ühe poeemi asjade loomisest. Epikuurlaste ja stoikude filosoofia koolkonnad on esialgu väga erinevad, aga neil on palju kokkupuute punkte.
Igapäevane eluolu muutub palju 3saj eKr, hakatakse hankima endale kaugelt toodud luksuskaupu. Populaarseks muutusid igasugused kallid riided, kalliskivid ja vürtsid. Hilise vabariigi ajal roomlaste söömiskombed oluliselt muutuvad, hakatakse rohkem sööma ja söögitegemisele pannakse suuremat rõhku, jõukamates perekondades sai tavaks 3 korda päevas söömine. Hommikusöök, kui söödi putrusid, päeval enamasti külmroad ja õhtusöögiks oli mitmekäiguline söögikord. Õhtul toimunud peasöömaaeg oli perekondlik sündmus, tihti võõrustati ka külalisi. Söömaaeg oli ehitatud üles kolme toidukorra peale: eelroad – muna, kala, salatid ; põhiroog – (sea) liha; magustoit – enamasti puuviljad. Söömaaja kõrvale joodi veini, mida lahjendati, need kes ei lahjendanud olid joodikud . Hilise vabariigi aegsed moralistid heidavad roomlastele ette aplust ja liigsöömist. Populaarseks eksootiliseks delikatessiks muutub nt igasugune eksootiline linnuliha – nt faasan .
Igapäevases elus aega sisustati igasuguste praktiliste ettevõtmistega. Suur osa aristokraate olid vähem või rohkem seotud igasugu riiklike ülesannetega, mis võtsid suure osa nende päevast enda alla. senati istungid toimusid igapäevaselt. Ülejäänud vabaaega püüti sisustada meelelahutuseks – vaatemängud, söömaajad, teater. Omaette kihi moodustasid kaubandusega tegelevad inimesed, väliskaubandus kui selline saabki alguse hilise vabariigi ajajärgul. Kaubandusega tegelemine koondub põhiliseld rahandusaristokraatia (ratsanike) kätte. Palju oli ka inimesi, kes mingit tööd ei teinud – nad olid ühest küljes kõige rikkamad ja teisest kõige vaesemad elanikud. Kõige rikkamad olid nt igasuguste põllumajandusasutuste omanikud . Teised olid proletaarid, kes lihtsalt saatsid päevi mööda rooma linnas, külastasid teatrit, vaatemänge, süüa said tasuta. Kasulik oli olla mingi patrooni klient. Kliendilkohustusi oli palju, üheks oli nt see, et pidi selleks ajaks kui patroon tõuseb teda tervitama minna – pidi olema viisakalt riides . Kliendid püüdsid olla patroonile võimalikult lähedal, et saada kas kutseid õhtusöögile või rahalisi annetusi oma patroonilt. Kliendid pidid ka täitma igasugu praktilisi asjaajamisi oma patrooni heaks – nt abiks ostude tegemisel. Kliendid üldiselt olid oma teenete pakkumisest huvitatud, neid satiiris kujutati igasuguste vastikute lipitsejatena, kes üksteist patrooni ees mustavad, on pugejad jne et saavutada edu. Samas on oluline siiski see, et oli suur hulk inimesi kellele klient olemine oli ainus elatumiseviis. Proletaaridele heideti ette seda, et nad saadavad oma aega mööda täiesti mõttetute tegevustega – ei ole ühiskonnale kasulikud.
Alates hilise vabariigi perioodist oli Roomal suhtlemine teiste rahvastega suht levinud. Populaarseks sai reisimine . Reisimist hõlbustas see, et rajati hästi funktsioneeriv teede süsteem. Esimene kivikattega maantee mis rajati oli Via Appia . Selle eeskujul hakatakse rajama ka teisi teid Rooma linnast teistesse keskustesse ning suht lühikese ajaga tekib tihe teedevõrgustik, mis soodustab reisimist. Reisiti kas ratsa või meritsi. Reisimine polnud vaid jõudeaja tegevus vaid selle põhjuseks oli ka soov end harida. Eluviisi osaks muutus nt see, et mingis eas isa saadab oma poja reisima , et ta saaks end harida. Külastati nii tarku õpetlasi, filosoofe, ka igasugu pühamuid, nt Delfi oraaklit. Roomlaste hulgas muutuvad hinnatuks reisid igasugu eksootilistele maadele. Reisidel muutub oluliseks ka vaatamisväärsuste külastamine. Inimeste liikuvus on hilise vabariigi ajajärgul suur, on palju liikuvaid elukutseid ning tavaliseks sai liikumine kas provintsidest Rooma linna või Rooma linnast provintsidesse.
Lugeda: Richard Kleis „Antiik kirjanduse ajalugu“ – Rooma vabariigi ajajärgu kirjandus; „Rooma kirjanduse antoloogia“ – Ennius, Plautus, Terentius; Cicero „I kõne Catilina vastu“; Caesar – „Märkmed Gallia sõjast“; Catulluse kõik luuletused; Lucretiuse tekstid

Rooma Vabariigi lõpp

Kuigi vallutussõdadega 3saj eKr oli Rooma saavutanud suurriigi staatuse, riik oli jõukas, kultuur edenes jne, siiski süvenesid sotsiaalsed probleemid. Kasvas proletaaride hulk, talupojad vaesusid jne. ka plebeide majanduslik olukord ka pärast nende patriitsidega võrdseks kuulutamist jäid Itaalia siseselt samaks. Jõuka aristokraatia vähemuse jõukus kasvas edasi.
Aastal 133eKr saab rahvatribuuniks Tiberius Sempronius Gracchus, otsekohe hakkab ta nõudma seda, et ühiskonnas tuleks läbi viia reformid , mis peataks sotsiaalse lõhenemise. Ta taotles seda, et igal roomlasel võiks olla vaid piiratud hulk maad – oli suunatud eelkõige suurmaaomanike vastu. Ta taotles seda, et „üleliigne maa“ võõrandataks riigipoolt ning see läheks odava hinna eest rentida talupoegadele ja et nad saaks seda pärandada. Senat sellest huvitatud polnud. Tema vaenlane oli tol ajal teine rahvatribuun Marcus Octavius . Gracchus süüdistas Octaviust selles, et ta ei täida rahvatribuuni ülesandeid, ei tooda otsuseid mis oleks rahvale kasulikud. Gracchus kutsus kokku rahvakoosoleku ja nõudis seal, et see tagandaks Octaviuse – seda ka tehti. Moodustatakse siis komisjon mis seda uut maaseadust pidi ellu viima hakkama. Gracchusel oli ka hulk muid reforme mis ta tahtis läbi viia: kohtureform kohtunike omavoli vastu, kontroll asevalitsejade üle jm. Kui Gracchuse aeg sai läbi, siis ta kandideeris uuesti rahvatribuuni kohale. Valimiste päeval aga suurmaaomanikest senaatorid korraldasid talle atentaadi – sellega pandi reformid ajutiselt seisma. Aastal 123eKr valiti rahvatribuuniks tema noorem vend Gaius Sempronius Gracchus, temal õnnestus maareform läbi suruda koos hulga muude seadustega: kontroll provintside haldamise üle. Tema eestvõttel hakati ka vastele kodanikele müüma odavalt vilja. Tema oli rahvatribuun kaks korda, kandideeris ka kolmandal korral aga see ei õnnestunud. Tema saatus oli sarnane tema vanema venna saatusega, parajasti siis, kui konsuli ametil oli Opimius, korraldas talle Argentinumi mäel rünnaku, Gracchuse pooldajad said seal lüüa, Gracchus ise kartis langeda vangi ja lasi end orjal hukata. Peale selle et seal kähmluses sai surma palju Gracchuse pooldajaid saatis Opimius sõdureid ülejäänuid otsima ning palju tapeti inimesi ka linnas. Vaatamata sellele Gracchuse ideede pooldajate arv kasvab ja tekib populaaride partei. Nagu nimi viitab on seal tegemist rahvaga, esindas pleebsi huve. Nende vastasteks said suurmaaomanike partei – optimaadid. Vabariigi aja lõppu iseloomustab nende parteide vaheline võimuvõitlus.
Hoopis suurem mõju kui Gracchuste reformidel oli Mariuse sõjaväereformil. Selle reformi eesmärgiks oli sotsiaalsete pingete leevendamine ühiskonnas. Proletaaridele tehti võimalikuks sõjaväkke minek, neile anti riigipoolt relvastus ja ülalpidamine. Marius kes selle läbi viis oli konsulaastal 107eKr ja sel aastal viib ta ka selle läbi. Kõigepealt muudab ta sõjaväe ülesehitust: ta jagab leegionid kohortiteks, need omakorda kolmeks alaüksuseks – maniipulid, iga maniipul jagati omakorda kaheks sadakonnaks ehk tsentuuriaks. Sõjaväe unifitseerimine mille ta ette võttis avaldus ka selles, et sõjavägi sai ühtse relvastuse- raskerelvastuse, väeosade sümbolid ühtlustati – leegioni sümboliks sai leegioni kotkas, mis kinnitati ridvaotsa ka kanti marsikorras leegioni ees, see oli püha reliikvia mida tuli hoida ning selle kaotamine oli suur häbi mille eest võidi leegionääre ka karistada . Saavutuseks peeti ka seda, et kui õnnestus kätte saada kunagi röövitud leegionikotkad – seda tähistati. Mariuse reformide korras proletaarid kasutasid võimalust sõjaväkke minna, sest oli võimalus sõjakäikudel rikastuda. Senine Rooma sõjavägi mis oli maakaitsevägi asendus palgaväega. Sellega aga tekkis selline olukord, et palgasõdurid on väepealike poolt rohkem mõjutatavad kui kohuslased ning väepealikud kasutasid seda ära kodusõdades. Marius oli edukas, teda valiti konsuliks mitu korda järjest. Oma uue sõjaväe korra loomise abiga pidas ta maha mitu edukat sõda teutoonide ja kimbritega. Selle tulemuseks oli see, et tal õnnestus germaanlaste edasitungi Rooma läänepiiridel hoida tagasi. Kuigi selle reformiga parandas proletaaride olukorda lõi ta eeldused kodusõdadeks, mis hiljem tulid.

Orjade ülestõusud

Orjade hulk sõdadekäigus kasvas, nende hind langes ja see avaldus ka neisse suhtumises. Kui varase vabariigi ajal orje oli vähe ja neid peeti hästi üleval, siis nüüd kui neid massiliselt tuleb kaotasid nad igasuguse väärtuse ja nende elutingimused olid halvad, nende elust ja tervisest ei hoolitud. See aga tekitas eeldused ülestõusudeks. Esimene orjade ülestõus toimus Sitsiilia saarel aastatel 136-132 – selle ülestõusu nimeks on sageli Eunuse ülestõus juhi järgi. Eunus oli süürlane. Esialgu oli Eunus edukas ja tema poolehoidjatel õnnestus rajada Sitsiiliasse oma riik mille kuningaks ta sai, Eunuse kuniganimi oli Antiochos – mälestus Süüria päritolust. Eunuse riik Rooma poolt hävitati, ta viidi vangi kus ta ka suri.
Järgmine suurem ülestõus toimus Väike-Aasias Pergamoni riigi alal. Enne ülestõusu oli toimunud see, et viimane Pergamoni kuningas oli oma riigi loovutanud testamendiga Roomale. Ülestõusu juhiks sai kuningas Attalos III’da poolvend Aristonikos. Ülestõus leidis toetajaid ka vabaelanikkonna hulgas seal alal, paljud talupojad kes polnud Rooma alla kuulumisega rahul seda toetasid. Sellel ülestõusul oli ka oma ideoloogia, Aristonikos oli mõjutatud stoa filosoofiast – kõik inimesed on loodud looduse poolt vabadeks. Aristonikose unistus oli luua riik, milles stoa filosoofilised ideed vabadusest ja võrdsusest oleks teostatud. Riigi nimeks pidi saama Heliopolis ehk päikeseriik, kodanikeks pidid saama heliopoliidid, kelleks end tema pooldajad hakkasid ka kutsuma. Neil õnnestus see utoopia teha teoks 133eKr, see riik loodi. See oli kommuun kus kehtis ühisvarandus ja võrdsus. Roomlased võtsid ta aastal ___ vangi ja hukkasid ta Roomas. Toetati seda ideed ka Roomas, toetajateks olid endised Gracchuste toetajad – see toetus oli aga moraalne .
Järgmine suur ülestõus oli 104-101eKr. Selle ülestõusu juht oli ka süürlane, Salvius. Salviuse pooldajad kuulutasid ta kuningaks aga oma riiki/ kommuuni tal ei õnnestunud luua. Mariuse ____ Manius Aquillius surus selle maha.
Viimane suur orjade ülestõus toimus Spartakuse juhtimisel aastatel 74-71eKr. Ülestõus sai alguse Capua linnas Itaalias. Seal oli üks suuremaid gladiaatorite koole ja seal tekkis grupigladiaatorite hulgas soov see koolrelvajõul üle võtta. Ülestõusu juhiks sai Traakia päritolu Spartakus. Tal seda kooli aga ei õnnestu vallutada, kuna vandenõu tuleb ilmsiks. Tal õnnestub oma pooldajatega põgeneda ja hakata sõjaväge koguma. Tal õnnestus suht lühikese ajaga üle Itaalia kokku koguda üle 60 000 sõduri. Tema armee oli väga internatsionaalne . Tema ülestõus leidis toetus ka vaesema maaelanikkonna hulgas. Seetõttu oli ülestõus esialgu ka edukas. 72eKr aga said ülestõusnud esimest korda Rooma käest tõsisemalt lüüa. Spartakus aga rändas oma armeega edasi mööda Itaaliat ja üritas pääseda Sitsiiliasse, aga see tal ei õnnestunud ning järgmisel aastal toimub ta otsustav kokkupõrge Apuulias roolaste armeega ning tema sõjavägi purustatakse. Ta ise langes lahingus ja ellujäänud Spartakuse sõdurid (ca 6000) lüüakse risti Appiuse tee äärde.
Orjade ülestõusud ei tõendanud orjade pidamist ega andnud neile paremaid õigusi.
Vabariigi häving ja keisririigi sünd olid otseseltseotud väepealike omavaheliste sõdadega, see ajajärk on tuntud kui kodusõdade ajajärk. Selle koha peal on tähtsad ka selle perioodi välissõjad. Olulisim neist on liitlassõda 90-88eKr. See puhkes sellest, et kui roomlased olid Itaalia alad vallutanud siis itaalikud olid saanud Rooma riigi elanikeks, aga neil polnud kodanike õigusi. Nad alustasid koos oma liitlastega Rooma vastu ülestõusu. Tulemuseks oli kompromiss ja nad said roomlastega võrdsed kodanikuõigused. Rooma sel ajal pidas ka palju välissõdu, 58-51eKr vallutas Caesar suure osa Galliast, sel ajal tehti ka suur sõjaretk Britanniasse. Gallia langeb Rooma alla. Veel üks tähtsam sõda peetakse Mustamere rannikulasuva Pontose riigiga, mida valitseva hellenistlikud valitsejad , kes kannavad nimetust Mithridates. ______ kodusõjas mängis olulist rolli Sulla. Ta oli edukas väepealik ja aastal 88eKr valiti ta konsuliks. Ta hakkas palju hõivama idapoolseid alasid ning üheks neist oli Pontose riik, mida valitses kuningas Eupator. Eupator ajas Rooma vastast poliitikat, ta tahtis Aasiast roomlased välja kihutada jne. kui Pontose ja Rooma vahel puhkes sõda siis Sulla määrati väepealikuks, sõditi ja vahepeal sõlmiti vaherahu .kui sõda uuesti hakkas määrati sõjapeaäikuks Marius, Sulla oli sellest nördinud ja siirdus oma sõjaväega Rooma linna peale millega esimene kodusõda algaski . Aastal 83eKr maabub Sulla oma armeega linnas Brundisium, seal toimus tal Mariuse vägedega kokkupõrge, ta võitis ja lasi vangi langenud sõjamehed hukata. Edasi ta läks Rooma ning lasi end määrata määramatuks ajaks diktaatoriks. See periood on tuntud Sulla diktatuuri nime all.Sulla tugines omapalgasõdurite armeele, tema valitsus paistis silma erilisevägivaldsuse poolest, ta lasi oma rivaalidega jõhkralt arveid lahendada. Aastal 82eKr viis ta läbi oma kurikuulsad proskriptsioonid. Proskriptsioon koosnes temale pindakäivatest inimestest, need kes seal olid kuulutati lindpriideks, nende varandus konfiskeeriti ning kodanikeloli õigus neid vabalt tappa. Enamus neist kes seal kirjas olid endised senaatorid. Sinna nimekirja kuulus ka Marius, ta põgenes Aafrikasse. Aastal 79eKr paneb Sulla ootamatult ameti maha, läheb maale elama, tõmbub tagasi poliitikast ning hakkab oma elust memuaare kirjutama, mis aga jäävad pooleli sest ta sureb ennem. Selle kohta miks ta ameti maha pani, on palju teooriaid aga kõige tõenäolisem on see, et teda sundis selleks tervis. Aastal 70eKr saavad võimu endale kaks aristokraati: Pompeius ja Crassus .Crassus oli olnud varem Sulla pooldaja ning proskriptsioonide ajal oli ta kogunud kokku endale suure varanduse, ta oli ühtlasi ka see kes surus maha Spartakuse ülestõusu. Pompeius oli tuntud kui piraatide tõrjuja, selleks et piraate tõrjuda sai ta aastal67 erakorralised volitused . Talle anti erakorraline sõjaväeline võim – imperium extraordinarium. Pompeius oli edukas ning tal õnnestus vähese ajaga piraatlus maha suruda. Aastatel 66-64 pidas ta maha järjekordse sõja Pontose riigiga. Tal õnnestus see vallutada ja liita Roomaga. Sõja järel naaseb ta Rooma ja hakkab otsima endale liitlasi. Roomas on sellel ajal kaks mõjukat tegelast: Crassus ja Caesar. Caesar oli olnud Sulla põlualune aga pärast Sulla taandumist oli ta alustanud karjääri ning saanud populaaride partei juhiks. Aastal 60 Pompeius Caesar ja Crassus sõlmivad omavahel esimese triumviraadi. Selle triumviraadi peaeesmärk oli murda senati võimu. Kõik need kolm meest juba liidu sõlmimise ajal ihkasid endale ainuvõimu. Kui Crassus aastal53 sureb laguneb triumviraat ning Pompeiuse ja Caesari vahel puhkes kodusõda. Vahetult enne seda Caesar oli edukalt sõdinud Gallias ning seal saanud prokonsuliks. Kui ta tahtis naased Rooma siis senat nõudis sõjaväe laiali saatmist. Caesar sellest keeldus ning toimusRubicojõeületamine, Rubicolahutas Galliat ja Itaaliat, enne selle ületamist oli ta öelnud: „Liisk on langenud“. Pompeius põgenes seejärel Kreekasse. Caesar läks talle sinna järele ja 48eKr toimub nende vahel Pharsarose linna läheda kokkupõrge. Seal Pompeius saab lüüa ning põgeneb Egiptusesse . Seal tol ajal valitsenud Ptolemaios III laeb ta hukata. Caesarist saab selle tulemusel ainuvalitseja, ta määratakse tähtajata diktaatoriks, senat andis talle nimetuse „Isamaa isa“. Tema diktatuur ei olnud nii vägivaldne kui Sulla oma. Tal aga tekkis palju vastuolusid senatiga ning aastal 44eKr ta mõrvati. Egiptuses oli kuninganna Kleopatra , kes oli Ptolemaioste dünastiast, ta oli abielus oma vennaga Ptolemaios III’ga, pärast tema surma ______’ga. Kleopatra hakkas otsima endale liitlasi, kui Caesar Egiptuses oli, siis neil tekkis armusuhe ja nad olid liitlased. Selle tulemusel aga Egiptus muutus Roomast sõltuvaks ning viis riigi allakäiguni. Kleopatra ja Caesar said lapse Caesarioni ja elasid Caesari tapmiseni Roomas, pärast seda naasis lapsega Egiptusesse ja nad hakkasi koos valitsema. Pärast Caesari surma aga hakkasid võimupärast võitlema Antonius, Octavianus ja Lepidus. Kuigi Caesar oli määranud Octavianuse oma pärijaks Antonius seda ei tunnistanud, nende vaheline kodusõda lõppes ära leppimisega ning tehti teine triumviraat, millega liitus ka Lepidus. Aastal 42eKr toimus triumviraadi kokkupõrge Caesari vastaste , Brutuse ja Cassiusega, see toimus Lääne-Traakias Philippi linna lähedal, triumviraat võitis ning Brutus ja Cassius tegid enesetapu. Pärast Caesari vaenlaste võtmist jagas Triumviraat riigi omavahel. Octavianus sai lääne provintsid, Antonius ida provintsid ning Lepidus Sitsiilia. Antoniusel tekkis Kleopatraga armusuhe, aastal 37 nad abiellusid ja Antonius sai endale palju uusi alasid. Antoniuse ja Octavianuse vahel tekkisid aga taas tülid, Octavianuse eestvedamisel Antonius tagandati ning kuulutati sõda Egiptusele, Antonius läks Kleopatra poole. Aastal 30 toimub Antoniuse ja Octavianuse vahel Aktioni lahing, mille Octavianus võitis. Antonius ja Kleopatra tegid enesetapu, Octavianus lasi tappa Caesarioni. Octavianusest saab Rooma esimene keiser, kes sai senati poolt aunimetuse Augustus ( suursugune /auväärne). Augustus paneb aluse Julius Clauduste dünastiale ning tema valitsemiseaeg on Rooma uue õitsengu algus.
Kirjandus: Philipp Vandenberg „Caesar ja Kleopatra: Rooma vabariigi viimased päevad“.

Varase Keisririigi ehk Printsipaadi ajajärk

Ajaliselt Varase Keisririigi ajajärk langeb vahemikku 31eKr-284pKr. Hiline Keisririik kannab nimetust Dominaat ( hilis antiikaeg ), selle võib dateerida 284-476pKr.

Varase keisririigi poliitilise ajaloo põhitõed

Nimetus Printsipaat tuleneb nimetusest printseps (lad. k - esimene), algselt tähendab esimest kodanikku ehk keisrit , keiser rõhutas ise et on primus printsepares ehk esimene võrdsete seas, ametlik nimetus see ei olnud aga nii neid kutsuti. Ametinimetustest oli kõige tähtsam imperaator, mis algselt tähendas seda kelle käes on impeerium – oli kõrgeim sõjaväeline võim. Kõigeolulisem on vast see, et Augustus võttis endale nimeks ka Caesar, see viitab otseselt tema vanaonule, kes ta oli lapsendanud, kuna Julius Caesar oli pärast surma jumalaks kuulutatud, siis ka Augustus võttis endale nime Jumalikkuse Poeg. Nimetus Augustus – suursugune, kõrgeaulik jne, anti talle senati poolt, seda andes tehti läbi sakraalne nimevahetuse riitus . Augustus oli ainus kes oli II triumviraadist järgi jäänud ning ainuvõimu temale andmise poolt oli ka senat. Ta oli sõjaväe kõrgeim juhataja, ta võttis endale ka mitmeid riigiameteid. Ta võttis endale ka pontifex maximuse (suurim sillaehitaja) ehk ülempreestri kohustused, ka kõik järgnevad keisrid kandsid selle nime, senat andis Augustusele ka aunimetuse Isamaa Isa. Kui Augustus võimule tuli siis teatas ta senatile et ta läheb erru , aga senaatorid palusid tal seda mitte teha sest kardeti uut kodusõda. Augustuse valitsemise aeg on oluline selle poolest et sel ajal toimuvad Rooma riigis olulised muudatused. Rooma keisririik saavutab tema valitsemise ajal oma õitsengu. Augustus muutis riigi valitsemise korda ka haldusreformi läbi viies. See reform seisnes selles, et ta suurendas erinevate magistraatide ja erinevate riigiametite hulka: nt kui varem oli kaks konsulit siis nüüd oli neid neli. Ta töötas välja väga üksikasjaliku bürokraatia aparaadi, mille eesmärk oli riigi tõhusam valitsemine, kusjuures erinevad ametid olid nüüd palgalised, see käib nii provintside asehaldurite kui ka teiste ametnike kohta Itaalias. Provintside olukord muutus stabiilsemaks, ta võttis endale mitmed asehaldurite kohustused. Augustuse valitsemise ajal toimus provintside jagamine kahte ossa : senati provintsid ja keisriprovintsid. Kui provintsid olid pärast vallutamist rahunenud siis leegionid toodi koju ning provints muudeti senatiprovintsiks, see aga ei tähendanud et keisrivõim seal enam poleks kehtinud, keisril oli kontrolliõigus provintside üle. Augustuse ajal tuli juurde mitmeid provintse nt Reini ja Doonau alad liidendati Rooma riigiga, viidi lõpuni Hispaania alade vallutamine ning ka tänapäeva Portugali ala langes Rooma võimu alla, see kandis nimetust Lusitaania. Augustus ka otsustas kindlustada Rooma piirialasid ning selleks võttis ta ette mitmeid sõjaretki germaanlaste suunas. Tõsi küll ta sai germaanlaste vastu ka ühe olulise kaotuse, 9pKr, see lahing toimus Teutoburgi metsas, Rooma väed hävitati seal täielikult, see oli üks suuremaid ja häbiväärseimaid kaotusi Rooma ajaloos. Vaatamata sellele siiski suudeti germaanlaste tung Rooma suunas peatada ning Rooma piir kulges mööda Reini ja Doonau jõgesid. Augustus tahtis ka riigi siseseid olusid kindlustada ning ülestõusude vältimiseks andis ta välja hulga karme seadusi mis seda pidid takistama : nt kui mõni ori tappis ära oma peremehe kuskil villas või latifundiumis siis peremehe järeltulijal oli õigus kõik orjad seal villas või latifundiumis ära tappa. Augustuse poliitika paistab silma sellega, et ta püüdis valitseda kooskõlas senatiga ning senati arvamusega arvestada – ilmselt püüdis sellega vastanduda hilise vabariigi aegsetele diktaatoritele. Senatisse pääsesid vaid auväärsetest peredest pärit mehed. Augustus reformis rahandust, viis sisse ühtse maksusüsteemi.tema ajal hakati viima läbi mitmeid rahvaloendusi. Ta andis välja ka suure hulga seadusi, mis pidid rahvamoraali tõstma: nt seadus poissmeeste vastu, nõudis teatud ametimeestelt abielu ning kui nad seda ei ole siis kas ei saa olla ametis või peavad maksma trahvi terve ametisoleku aja, abielurikkumise korral määras ta ette surmanuhtluse. Augustus suri aastal 14pKr, probleemiks oli see, et tal polnud poega , ta oli olnud kolm korda abielus, tal oli tütar ja viimaks õnnestus tal lapsendada oma kolmanda naise kaks poega eelmisest abielust, need olid Tiberius ja Drusus. Tiberiusest sai uus Rooma keiser. Kui Augustus suri, siis Tiberiusele anti kõik need samad ametid mis olid olnud Augustusel, ta oli varem mõnda aega valitsenud ka Augustuse kaasvalitsejana. Seadusega oli paika panemata see, kes peab saama järgmiseks keisriks, sest pärilikku dünastiat tol ajal polnud, Tiberius kuulutati keisriks senati otsusega, ta sai samuti printsepsi nimetuse, ta tugines ka ühest küljest sellele et tal oli sõjaväessuur toetus ning teisest küljest sai ta viidata sellele et oli Jumalikustatu Pojapoeg. Temaga sai alguse Juliuste-Claudiuste dünastia, sinna kuuluvad Augustus, Tiberius, Caligula , Claudius ja Nero –nad kõik olid ühel või teisel kombel Augustuse sugulased. Juliuste-Claudiuste dünastia koosnes kahest suguvõsast. Juliused olid sugulased Augustuse poolt, Claudiused olid sugulased Augustuse III naise Livia poolt. Juliuste-Claudiuste valitsusaeg oli keisririigi õitsenguaeg jätkuvalt. Tuleb rõhutada et de jure ei olnud nende valitsuse ajal Rooma keisririik, vaid ametlikult oli vabariik: vabariigiaegsed ametid püsisid edasi ning ametite arv kasvas, senat säilis ning senaatorite arv kasvas jne, aga de facto oli siiski keisririik. Tiberiuse valitsuse ajal rahvakoosolek lakkab olemast, ametlikult teda laiali ei saadeta, aga seda ei kutsuta enam lihtsalt kokku. Kuigi senat vormiliselt jääb kõrgeimaks valitsusorganiks siis tegelik olukord on selline et keiser võtab endale ka tsensori ameti, sellega oli keisril võimalik senatit komplekteerida temale kuulekatest meestest, kui sattus mitte kuulekaid inimesi ka siis keisril oli võimalik neid ametist kõrvaldada. Pidevalt toimus ka konflikte senaatorite ja keisri vahel, seda eriti võimukate keisrite puhul. Senati opositsiooni mahasurumiseks oli keisritel mitmeid vahendeid: nt seadus keiserliku majesteedi solvamise kohta, selle tegelikult andis algselt välja Augustus, aga seda rakendati alles Tiberiuse ajal. Keiserliku majesteedi solvamine võis olla ükskõik mis, karistuseks saadeti kas maalt väljavõi halvemal juhul hukati, sellega kaasnes ka varanduse konfiskeerimine nii et karistatu suguvõsa langes halba majanduslikku olukorda. Tiberius valitses 14-37pKr. Tema ajal sõditi samuti edukalt germaanlastega, riik õitses jne. Oma viimasel valitsemise perioodil tõmbus ta tagasi, kolis Capri saarele , kust ta valitses riiki kirja teel, saatis seal oma villas elu mööda hobide ja meelelahutusega. Tiberiuse valitsusajal kerkib esile tema üks usaldus mees Seianus, ning võib öelda et tema elu viimasel perioodil oligi suuresti riigijuhtimine Seianuse käes, oli sisuliselt keisri parem käsi. Seianus oli kurikuulus seepärast et ta ajas väga juudivaenulikku poliitikat, tema ässitamisel viidi läbi palju aktsioone, kuid hiljem Tiberius sattus temaga konflikti, süüdistas Seianust usalduse kuritarvitamisel, kahtlustas teda vandenõus ning lasi Seianuse hukata. Mees kes pärast teda võimule tuleb on Caligula. Caligula valitses aastatel 37-41pKr, ta oli üks Rooma ajaloo negatiivseima märgiga valitseja. Teda peetakse türanniks ja hirmuvalitsejaks. Ta valitses küll lühikest aega aga selle aja jooksul on ta läinud ajalukku kui keiser, kes koostas proskriptsioone, rikastus selle arvelt jne. Teda peeti roomlaste poolt vaimuhaigeks, ta nõudis juba oma eluajal, et teda tuleb austada kui jumalat. Caligula viis sisse oma õukonnas igasugu idamaiseid tseremooniaid, lasi enese ees silmi langetada jne. Kui juba Seianus oli juutide vastane, siis Caligula nõuab seda, et Jeruusalemma templisse püstitataks tema hiigelsuur kuju. Tulemuseks oli see, et Aleksandria linnast saadeti delegatsioon Caligulat paluma et ta oma plaanidest loobuks. Delegaadiks oli üks kuulsamaid juudisoost filosoofe Philon. Lõpuks toimus Cligula vastu vandenõu ning ta hukati tema enda ihukaitsjate poolt. Järgmine keiser kes tuleb võimule on täielik vastand Caligulale, keiser Claudius. Claudius valitses 41-54pKr, ta paistis silma selle poolest, et tal ei olnud riigimehe omadusi, ta oli sita tervisega, ebakarismaatiline, kogeles –oli nohik . Ta uuris vanu keeli, tegeles kirjanduse lugemisega jne, sõjaväekalduvusi tal ei olnud. Ka tema enda sugulased olid väga umbusklikud et kas Claudiusest valitsejat üldse võib saada. Sellel ajal oli määrav keisrite valitsejaks määramisel pretoriaanide üksus. See üksus paiknes Rooma linnas. Kuna eelkäijaks oli Caligula kes tapeti siis oli vaja uut keisrit ning Claudius kuulutati kõigile üllatusena keisriks. Rooma ajalukku on ta läinud positiivse valitsejana, ta säilitas sisepoliitilist stabiilsust, oli edukas välispoliitikas, tema ajal õnnestus Rooma riigiga liita mitmeid Põhja-Aafrika alasid. Tema ajal moodustati ka Traakia ja Mauretaania provintsid. Claudius reformis riigi kantselei , moodustas uusi osakondi : kirjavahetusosakond, osakond avalduste vastuvõtmiseks, osakond kinnisvara haldamiseks jne. Claudius lapsendas Nero kellest sai järgmine Rooma riigi valitseja. Nero valitses aastatel 54-68pKr. Kuigi ta oli ajalukku läinud hirmuvalitsejana oli ta siiski korda saatnud ka saavutusi. Ka tema tuli pretoriaanide otsusel valitsema, pärast võimule tulekut ta ka nende palka tõstis. Võimule tulles lubas ta ajada senatiga kooskõlas poliitikat aga seda ta ei teinud. Tema õpetaja oli Seneca , kes oli stoik. Nero pidas end kunstnikuks , oli kultuuri austaja ning võttis ette mitmeid retki et kultuuri avastada , tegi mitmeid etendusi kus oma värsse etendada jne. Samal ajal oli ta aga karmikäeline valitseja. Tema aega langeb ka Rooma linna põlemine aastal 64pKr, selle käigus põles suur osa linnast maha ning rahvasuus levis kuuldus, et Nero ise põletas selle maha et ehitada uus, suurem linn millele Nero nime panna. Nero süüdistas linna põletamises aga juudisekti, keda nimetati kristlasteks. Nero korraldas pärast seda tulekahju suure kristlaste tagakiusamise Roomas. Ta lasi korraldada suure tsirkuse etenduse ning põlengus kahjusid saanud rahvas kutsuti tsirkusesse kokku ning anti rahvale raha. Nero kui türanni suhtes tekkis ka opositsioon senati hulgas ning aastal 65 sai ta vandenõust teda, vandenõulased anti kohtu alla ning hukatud, teine osa nendest sooritasid enesetapu keisri tungival soovitusel ehk korraldusel. Järgmisel aastal Nero sõitis Kreekasse puhkama , osales seal Olümpiamängudel ning sai auhinna . Aastal 66 algab Juudamaal juutide Rooma vastane ülestõus mida Nero peab maha suruma , samal ajal aga tõstsid tema vastu mitmete provintside asehaldurid. Õigepeatselt selgus ka et arvestatav hulk pretoriaane on tema vastu meelestatud. Senat otsustas tema vastu midagi ette võtta ning ta on üks vähestest keisritest kes senati poolt tagandati, pärast seda ta lahkus Roomast ning tegi enesetapu. Tema surmale järgnes kodusõda. Kodusõja lõpuks tuleb võimule uus dünastia, Flaviuste dünastia (69-96pKr). Kodusõda puhkes sellest, et Nero ei olnud endale järglast nimetanud ning pretendentide vahel puhkes võimuvõitlus. Kõige arvestatavam oli mees nimega Vespasianus, ta oli ratsaniku seisusest pärit ning ei kuulunud põlisesse aristokraatiasse. Temast sai esimene keiser Rooma ajaloos kes ei olnud aristokraatlikku päritolu. Üks sündmus mis tema võimule tulekuks soodne oli, oli juutide mässamine. Vespasianus siirdus oma leegionidega Palestiinasse ning alustas ülestõusu mahasurumist. Juutide ülestõusu tuntakse juudisõja nime all. Vespasianus oli populaarne leegioneide hulgas, ta oli lihtne sõdur. 69pKr tema leegionid kuulutasid ta Egiptuses keisriks. Oma leegionide toel vallutas ta Rooma ning võttis seal võimu üle. Ta valitses aastatel 69-79pKr. Tema poeg oli kuulus keiser Titus. Titus valitses 79-81pKr. Nad valitsesid mõnda aega isaga koos. Vespanianuse valitsemise ajal tehti Jeruusalemma tempel maatasa 70pKr, sellest säilis vaid tänapäevane nutumüür. Võit juutide üle oli roomlaste jaoks oluline ka seepärast et see andis tohtu varanduse riigi kätte, selle varanduse toel ehitati mitmeid ehitisi nt Colosseum , Tituse võidukaar jpt. Rooma majanduslik olukord juudisõja võitmise järel oluliselt paranes. Vespasianus selle tulemusel kindlustas endale laialdase rahva toetuse. Vespasianuse valitsusaega jääb ka suur katastroof, Vesuuvi purse – Pompei, Herkulaneem. Flaviuste dünastiasse kuulub ka must lammas ehk keiser Domitsianus. Domitsianus valitses aastatel 81-96pKr, ta on tuntud ka valitsejana kes nõudis juba eluajal enda jumalikustamist, ta oli julm opositsiooni vastu, lasi paljusid ametiisikuid hukata. Ta suri vandenõu tulemusel. Domitsianuse mõrvamisele järgneb uue dünastia võimuletulek, Antoninuste dünastia. Antoniuste dünastia valitseb aastatel 96-192pKr. Sellesse dünastiasse kuulub hulk olulisi keisreid. Kindlasti tuleks neist nimetada Traianust, ta valitses 98-117pKr. Traianus on oluline väejuhina, ta pidas suure hulga edukaid sõdu erinevate naaberriikidega, nt Partia ( Iraani alale pärast Ahhemeniidide dünastia lõppu). Ta sõdis edukalt ka Traakiaga. Traianuse ajal saavutas Rooma oma ajaloo suurimad piirid. Traianusele järgnevad valitsejad üritasid territooriume küll juurde vallutada, aga võib öelda et tema surmaga lõppeb järjepidev vallutuspoliitika. Veel Antoninuste dünastiasse kuuluv oluline keiser on Hadrianus , kes valitses 117-138pKr. Tema ajal loobuti lõplikult ideest riigi territooriumi süstemaatiliselt laiendada. Hadrianus sõlmis mitmeid rahulepinguid Rooma naabritega , nt Partiaga. Tema ajal ehitati ka riigi piir ehk limes - müüride, vallide jne süsteem. Germaanlastega asutatud aladele rajas ta palju tugevaid piirikindlustusi. Tema ajal Rooma sõjavägi tugevneb. Uuendusena tema ajal ratsavägi muutub väeliigina olulisemaks kui seni – ilmselt Partia mõjul. Hardianus oli samuti tuntud reisijana, ta tahtis õppida tundma kreeka kultuuri,külastas korduvalt Ateenat ning viis sisse ka ühe kultuse. Veel kuulub Antoninuste dünastiasse Marcus Aurelius. Marcus Aurelius valitses 161-180pKr. Marcus Aurelius oli hea haridusega, tegeles filosoofiaga ning on kirjutanud raamatu „ Iseendale “. Tema ajal toimusid suured kokkupõrked erinevate germaanihõimudega ning algasid uued sõjad Partiaga. Partiaga sõditi Armeenia pärast. Rooma oli huvitatud sellest,et Armeenias oleks võimul roomameelsed kuningad. Marcus Aureliuse ajal õnnestus Partialastel Rooma riigi piiridesse sisse tungida. Tema ajal tabas Roomat ka esimene katkuepideemia . Suure osa oma valitsuseajast saadab ta mööda sõjaväljal, eeskätt germaanlastega sõdides. Need sõjad on tuntud markomannide sõdade nime all. Markomannid on germaani hõim Doonau kandis. Tema ajal ilmuvad nähtavale ka vandaalid. Marcus Aureliusel õnnestus siiski germaanlaste pealetung peatada, Rooma sai Doonau alad, mis olid langenud germaanlaste kätte, endale tagasi. Tema ajal sai ka selgeks, et tegelikult ei suudetaks suurt barbarite pealetungi peatada. Viimane Antoninuste dünastia keiser oli Commodus, valitses 180-192. Tema oli samuti türann, kes lõpuks tapeti vandenõulaste poolt. Tema surmaga lõppes Antoninuste dünastia ning võimule tuleb Severuste dünastia. Severuste dünastia kestab aastatel 193-235pKr. Esimene selle dünastia Keiser oli Septimus Severus, ta valitses 193-211. Tema ajal muutub riigi valitsemises see, et senati roll riigijuhtimises muutub oluliselt väiksemaks, keisrivõim tugevneb. Ta tugineb rohkem sõjaväele, annab sõjaväele mitmesuguseid soodustusi ning tema ajal saavad ka mitmed madalamal positsioonil olevad mehed sõjaväes karjääri tegema hakata. Septimus teeb sõjaväelastele ka mitmeid soodustusi ning tema ajast alates võivad sõdurid olla ametlikult abielus. Sõdurite palganumbrid tema ajal suurenevad hüppeliselt. Pärast teda valitsenud keisritest tuleks nimetada veel Caracallat, kes valitses 212-217. Tema ajal toimub see, et kohe võimule tulles annab ta välja seaduse, et kõik vabad inimesed Rooma riigi piirides saavad kodanikuõigused, see soodustab provintside romaniseerumist. Severuste dünastiale järgneb suur kriis 3saj’l. Seda kriisi võiks dateerida 235-284. Sellele ajale iseloomulik on see, et keisrid pidevalt sel ajal vahetuvad, neid keisreid nimetatakse sõdurkeisriteks, need olidkeisridkes lasid end mitmetes provintsides sõdurite poolt keisriks kuulutada. Varase keisririigi perioodi lõpetavad Diocletianuse reformid, ta valitses 284-305pKr, ta viis läbi haldusreformid , jagas provintsid mitmeteks väiksemateks üksusteks, ta viis sisse uue valitsemissüsteemi - tetrarhia. Tetrarhia põhimõte oli, et riigi eri osi hakkavad valitsema kaks keisrit, kellel on omakorda kaks asetäitjat. Selle tulemus oli see, et Rooma kui poliitiline keskus lakkab olemast. Diocletianusega lõppebki varase keisririigi periood.
Kirjandus: „Rooma ajalugu“, Maškin, 1962 – lk 291-310; lk 318-375; lk 400-439.
Kirjandus: Kleis „ Antiikkirjanduse ajalugu“ lk 176-228; (… „Antoloogia“) – Vergilius, Horatius , Seneca, Petronius, Juvenalis; E. Salumaa „ Antiikfilosoofia ajalugu I“ lk 188-247; „Antiikfilosoofia ajalugu II“ lk 11-18, 28-78.

Rooma keisririigiaegne vaimuelu

Rooma keisririigi varane periood oli ka kultuurilise õitsengu periood. See kajastub tolleaegses ideoloogias. Augustuse ajal tekkis uus riigiideoloogia, mis oli seotud Augustusega. Seni oli tavaks olnud jagada ajalugu erinevateks perioodideks (metallide järgi), iga periood kujutati eelmisest halvemana. Augustuse ajal muutus see ideoloogia, tema ajal öeldi jälle et on kuldajastu . Kuldajastu taassünd on seotud Augustuse religioosse positsiooniga, kui ta võimule tuli võttis ta endale tiitliks jumalistatu poeg. Tegemist on valitsejakultusega. Keisrikultust saab tuletada ka Rooma vaimsusele tuginedes. Rooma usundile oli iseloomulik kujutus nuumenist ( jumalik vägi/võim). Nuumen võis avalduda mistahes kelles ja kus, usuti et see nuuman on keisri juures eriti vägev ning see tõstis ta tavainimestest kõrgemale. Roomlaste uskumuste järgi oli igal inimesel oma kaitsevaim – geenius . Esialgu hakatigi austama keisri geeniust . Kuna usuti et kaitsevaim on inimese nähtamatu koopia, siis visuaalselt kujutati seda inimesena keda ta kaitses, sealt tuli ka keisri kui jumalikkuse kummardamine, nt kui oli keisril sünnipäev, siis toodi ohvreid ka keisri kuju ees keisri geeniusele. Normaalne keisrikultus oli geeniuse austamine, aga on ka olnud keisrid kes end isikuliselt jumalikustada lasid geeniuse asemel: Nero, Commodus, Caligula jt. Rooma ajalooline traditsioon selliseid keisreid peab hirmuvalitsejateks, türannideks ning hullumeelseteks. Selles Augustuse aegses uues ideoloogias saab keskseks ka Rooma võimu jumalikustamine, Rooma võimu jumalanna Roma . Ametlikuks kultuseks keisririigi ajal saabki Kapitooliumi triaadi kultus, Roma kultus ja keisrikultus. Kultuste keskus oli riigikolle, see asus jumalanna Vesta templis, usuti et kui see tuli kustub siis Rooma riik hävib. Selle riigitule juures austati ka kaitsevaime – penaadid. Penaatideks olid Roomas esivanemate, kuulsate roomlaste vaimud. Rooma religioon tegi läbi suured muudatused võrreldes varajase vabariigi ajajärguga, need muudatused saavad alguse juba hilise vabariigi ajal aga saavutavad oma uue näo täielikult alles keisririigi ajajärgul. Alates 3-2saj eKr saavad alguse Rooma tihedad kontaktid idamaadega ning see suur riik mis tekkis oli multikultuurne ja multireligioosne. Rooma riik oli põhihoiakult tolerantne erinevate usundite suhtes. Usund aga pidi vastama teatud kriteeriumidele, peamiselt oli neid kaks. Usundid jagati kahte hulka: lubatud ja keelatud religioonid . Lubatud olid need, mis tunnistasid Rooma religiooni, ei tohtinud rikkuda avalikku korda ning vastuollu minna moraalsete kommetega. Esimene tõsine kokkupõrge religioonide vahel toimub aastal 186eKr. See religioon oli Dionysose kultus, selle võtsid roomlased üle kreeklastelt, sellele kultusele oli iseloomulik ohjeldamatus, staatilisus, sellele olid iseloomulikud metsikud karjadega liikuvad naised, kes olid nagu hullumeelsed ja agressiivsed, ise nad uskusid et nad on Dionysosest täidetud ning viivad ellu seda mida Dionysos käsib. Rooma andis lõpuks välja seaduse see kultus ära keelata, kultuse liikmed pandi kas vangi, saadeti riigist välja ja mõned isegi mõisteti surma. Läks aega mööda ja riik sai aru et seda kultust ei saa likvideerida , see kultus siis lubati, aga lubati sellisel tingimusel et ta hakkab toimuma riigi kontrolli ajal. See nägi välja et Dionysose püha pidi pidama teatud territooriumil, ei tohtind teha midagi ebasündsat jne. See leidis Rooma madalamates ja ka kõrgemates kihtides endale poolehoidjaid. Edaspidised kultuste keelustamised olid keisririigi ajal. Esimene jumalanna mis siis keelustati oli Isis , selle jumalanna kultus tuli Rooma tõenäoliselt hilise vabariigi lõpus, esialgu seda harrastasid egiptlastest kaupmehed , aga see hakkas levima ka roomlaste seas. Augustus ja ta järglased andsid välja käske ja seadusi et see kultus keelata, lõhuti templeid jne. Põhjuseks nad tõid selle, et see kultus on riigile ohtlik, on Egiptuse separatistide kultus, kes tahavad et Egiptus Roomast lahku lööks. Tulemuseks oli see, et tegelikult Tiberiuse järgsed keisrid seda aktsepteerisid, lõpuks oli see kultus levinud kõigis Rooma provintsides, levis igas ühiskonna kihis, kõigi rahvaste seas ning oli eriti populaarne naiste seas. Samas oli see kultus müsteeriumiusund. Isist peeti ka saatusejumalannaks, Roomas oli levinud fatalism, inimesed kes sinna müsteeriumisse end pühitseda lasid said „saatusest vabaks“. Kuulsam keelatud kultuste näide oli veel kristlus , selle põhiliseks ettekäändeks oli et ristiusk ei tunnista Rooma põhireligiooni, see nii ka oli. Kristlasi hakati karistama kui riigivastaseid kurjategijaid, usuti et riigi põhialuseks on religioon. Otsesed suured kristlaste tagakiusamised aga algavad kuskil 3saj paiku kuni aastani 313pKr mil kristlusest saab lubatud usund. Tagakiusatud religioon oli ka manilus , mis tekkis 3saj. Manilus oli dualistlik, rajajaks oli Mani kes elas Pärsias. Seal ta rajas oma usundi kust see 3saj levis Rooma. 3saj lõpus keisrid üritavad seda kogudust süstemaatiliselt välja suretada aga see ei õnnestu. Selle alla surumise põhjuseks toodi poliitiline motiiv, kardeti et manilased on Rooma riigi salavastased, Pärsia toetajad. Tegelik põhjus aga oli ilmselt selles, et nagu varajane kristluski, mitte vaid ei vastandanud end Rooma religioonile vaid oli ka poliitiline. Manilaste puhul oli tegemist liikumisega, mis eitas perekonda, laste muretsemine oli manilaste arvates väär jne. Juutidele anti tegelikult juba suht varakult vabamad käed usu suhtes, juba Augustuse ajal ei pidanud juudid osalema keisrikultuses, neile anti ka mitmeid nö privileege: nt kui Augustuse ajal elas ca 160milj inimest, 10%nendest juudid, juutidest olenes palju ka riigi majanduses. Miks kristlased juutidest erinevalt privileege ei saanud on arvatud et nad polnud lihtsalt majanduslikult nii mõjuvõimsad ja vajalikud. Rooma riigis oli sel ajal üldse võõrastereligioonide suhtes umbusk .
Keisririigi ajal oli Rooma religioonis palju idamõjusid ning kultusi. Kultused on enamasti kas Väike- Aasia , Egiptuse või Süüria päritoluga. Esimene taoline kultus tuleb Rooma riiki 204eKr, see on jumalanna Kybele kultus. Roomlased aga hakkavad teda kutsuma Suureks Emaks ehk Magna Materiks. See sai alguse II Puunia sõja ajal, kui Rooma riik pöördus abisaamiseks teatud kolleegiumi poole, mis valdas Sibülli raamatuid (Sibüllid olid iidsed targad naised vmt, ennustajad). Vastus kuidas Puunia sõda võita oli, et tuleb tuua suure jumalanna püha kivi Rooma. See kivi asus Pergamoni riigi territooriumil. Kybelega koos jõudis Rooma ka jumalus Attis, on säilinud legend armastusloost Kybele ja Attise vahel, Attis saab õnnetult surma, Kybele nutab teda taga ning palub et Jupiter ta ellu ärataks, Jupiter seda ei tee, siis Kybelepalub et Attise laip ei kõduneks, pani Attise läbipaistvasse kirstu. Kultus oli selline et naised nutsid Attist taga. Attis oli pärimuse järgi hulluks läinud, end kastreerinud ning verest tühjaks jooksnud. Attise preestrid olid ka end kohitsenud, riietasid end naiste riietesse, rändasid ringi laulsid jne. Roomlased vaatasid neid nagu kometit, nad äratasid palju tähelepanu. See kultus aga tekitas probleeme, kuna Rooma kodanikel oli keelatud end vigastada, paraku aga hakati seda seadust rikkuma ning liituma selle kultusega. Tekkis müsteeriumiusund mille sisust teatakse suht vähe, ilmselt aga keskseks ideeks oli see, et nagu Attis oli kõdunemata, siis ka tema järgijad lootsid saavutada surematust. Selleaegne hauataguse elu usk põhines allilmas vegeteerimisel ning sellele eelistatigi sellist Attise taolist surematust. Müsteeriumi usund oli ka Isise kultus.
Müsteeriumi kultustes kehtis arkaan distsipliin – olid asjad millest võib rääkida ning olid asjad millest pidi vaikima.
Kui Isis oli rahulik jumalanna siis tema vastand oli Mithras. Mithrase puhul oli probleem see, et milline oli tema seos jumalanna Mithraga, kes oli juba varem olnud India ja vana Iraani usundites. Arvatakse et need võivad olla seotud, arvatakse aga ka seda et nad ei pruugi enam kui nimeliselt seotud olla. Mithrase kultusest eriti teada pole. Mithra kultuses aga kujutati jumalannat toetavat ühe jalaga härja peal hoides ühe käega härja sarvi ja teisega surudes mõõka härja kaela. Seda härga mõisteti tõenäoliselt ohvrina, selles kultuses peeti ka suuri sööminguid, Mithra olevat selle härja ära söönud ning tema verd joonud. Varased kristlased arvasid et see on armulaua kuratlik naeruvääristamine. See et armulauaga oleks olnud see püha söömaaeg seotud aga ei ole tõestatav. Kultus oli levinud erinevate riigiametnike ja sõjaväelaste hulgas. Eriline selles uskumustes oli see, et Mithra ei andnud vaid õnnelikku elu pärast surma, vaid andis edu ka inimeste karjääriredelil tõusmisel. Seda kultust pidasid mehed. Kultuste hulgas hakkasid 3saj kandis levima mitmed Süüria kultused. Need on seotud mitmete Severuste dünastiasse kuuluvate keisritega. Nendest kultustest kõige olulisem oli üks jumalus, kelle keskus asus Emesa linnas, seal linnas austati sealset linnajumalat kelle nimi oli El Gabal. Severuste dünastia hakkas seda Emesa „Baali“ kultust Roomas edendama. Kuna see oli päikese jumalus siis hakati teda Roomas kujutama võitmatu päikesejumalana – Sol Invictus. Rooma keisririigi lõpuperioodil see sai põhiliseks kultuseks, aastal 274pKr keiser Aurelianus muudab selle jumaluse ametlikuks Rooma riigi jumalaks (ainus riigijumal Rooma ajaloos mis pole Rooma päritolu). Tema tähtsaim püha on tema sünnipäev, mida hakatakse tähistama 25 detsembril (see oli ühtlasi ka selle kultuse sisseviimise mälestuspäev). 4saj pKr on periood mil toimub intensiivne võitlus vana ja uue religiooni vahel. Uute religioonide hulgast oli 4saj alguseks domineerima pääsenud ristiusk, millele kaasnes Sol Invictuse usk, mida haritlased tõlgendasid mitte vaid kui jumalat, vaid kui intellektuaalset valgust vms. Uus asi mida ____ usu juures keiser Julianus teha tahtis oli see, et taheti hakata templites pidama jutlusi, nõuti ka teatud distsipliininõuetele allumist, tahtis viia sisse ühtse religioosse organisatsiooni. Probleem oli selles et Julianus valitses liiga lühikest aega. Julianusest sai alguse neoplatinismi filosoofia suund, mis on väga tugevate religioossete mõjudega. Teine filosoofia vool selle kõrval oli stoa, mis oli aga erinev varasemast stoa filosoofiast. Laiade rahvahulkade vaimsust filosoofia mõjutas siiski vähe, pigem juhtis inimeste elu praktilised filosoofiad ning rahvakultused jm. Rooma klassikaline talupoja usund elas edasi ka keisririigi ajal. Kuni aastani 313pKr olid esindatud kõik erinevad usundid, neil olid kosmopoliitsed pooldajaskonnad jne, 3saj alates aga ristiusu pooldajate hulk oluliselt kasvab ning kui keiser Constantinus hakkas ristiusku toetama sai alguse ristiusu riigiusuks arenemine kuni 4saj keelustatakse kõik mittekristlikud usundid, keelustatakse ka ristiusu sisene suund – ortodoksia.