Referaat Vana-Rooma kohta (1)

Vana- Rooma

Vana- Rooma referaat.

Apenniini poolsaar kandis Itaalia nime juba vanaajal . Ainult tänapäeva Põhja-Itaalia--
Lombardia maakond- jäi toona Itaalia piiridest väljapoole. Poolsaart pikuti läbivast Apenniini mäeahelikust hoolimata on Itaalia Kreekaga võrreldes vähem mägine ja põlluharimiseks sobivaid tasandikke leidub siin rohkem. Kliima on soe ja niiske, Alpi mäed kaitsevad külmade põhjatuulte eest, mäenõlvadel asuvad niidud sobivad karjakasvatuseks. Ka rannajoon pole sedavõrd liigendatud nagu Kreekas. Selle tõttu tegelesid Itaalia hõimud peamiselt põlluharimisega, pidasid omavahel ühendust eelkõige maismaad mööda ja sõitsid merd märgatavalt vähem kui kreeklased kuna neil puudusid sopised rannajooned, nagu Kreekas neid leida võis. Elanikud suhtlesid
omavahel tihedalt.
Itaalia geograafiline terviklikkus lõi paremad eeldused ühtse riigi tekkeks. ~ 2000.a. eKr rändasid Apenniini poolsaarele indo- eurooplased . Itaalia rahvad sattusid juba üsna varakult Vaheme keskosa ning ka lääneosas kaubelnud ning kolooniaid rajanud foiniiklaste ja kreeklaste kultuusimõju alla. Apenniini poolsaare kesk- ja lõunaosas elasid itaallased , Kesk-Itaalias elas üks itaallaste haru – latiinid . Itaalia lõunaosas oli palju kreeklaste kolooniaid, kreeklased tõid endaga kaasa linnriikliku elukorralduse, tähestiku, suulise pärandi, usundi, mütoloogia ja aristokraatliku elulaadi.
Apenniini poolsaare loodeosas elasid etruskid (seni tundmatut päritolu rahvas) selle üle vaidlesid õpetlased juba vanalajal , Ühed väitsid, et nad olid rännanud sisse Väike-Aasiast, teised aga pidasid neid Itaalia põliselanikeks. Etruskid olid ettevõtlikud meresõitjad ja kaupmehed , suurepärased ehitajad ja metallitöötlejad. Ekruskite ehituskunsti matkisid ning imetlesid hilisemad roomlased . Ekruskid puutusid tihedalt kokku foiniiklaste kui ka kreeklastega, seega on neil mõlemate kultuurilisi tulenevaid jooni. Etruskid uskusid surmajärgsesse ellu, seda tõestavad ülikute hauakambrid , millele oldi joonistatud elurõõmsaid nind koguni ihalduseväärseid pilte, mis viitavad sellele, et elu pärast surma arvati olevat õnnelik ning selline mida iga üks juba ootab. Ka ennustamine oli neil kujunenud omamoodi teaduseks. Hoolimata kõigest pole siiani mõistetud etruskite tekste , mistõttu on meile jäänud arusaamatuks nende etruskikeelsed tekstid mille põhjal võiks saada informatsiooni. Ekruskite hiilgeaeg jääb siiski 7.-6. Sajandisse eKr. Selleks ajaks oli neil kujunenud 12 suuremat linn-riiki, mille esindajad kogunesid vahepeal suurde ühispühamusse arutama ja koostööd kordineerima. Etruskite võim ulatus sel perioodil ka Etruuriaast väljaspoole, Kreeklastega võideldes said nad endale maagirikka Korsika saare. Paljud roomlaste hilisemad kombed, eriti religioossed tavad, olid etruski päritoludega.
Kesk-Itaalias Tiberi jõe vasakkaldal 25 km kaugusel suudmest oli vanaajal soine ala, kus asus 7 küngast. Soo kuivendati, rajati sillad . 10.sajandil eKr rajati Platinuse künkale asula, millest kasvas välja Rooma. 600.a. eKr oli Rooma juba linnaline asula. Asula keskel oli sillutatud turu- ja koosolekuplats – foorum, künkal asus kindlus .
Rooma tsivilisatsioon pani omakorda aluse keskaegse Euroopa arengule. Legendi järgi asutasid Rooma linna 753.a. eKr kaksikvennad Romulus ja Remus , sõjajumal Marsi pojad, kelle vanaisa nad lastena Tiberisse viskas ja kelle algul emahunt ning hiljem karjuse pere üles kasvatas. Täiskasvanuna tõukasid vennad vanaisa troonilt, hakkasid ise valitsema , linna rajades läksid omavahel tülli, Romulus tappis Remuse ja linna rajas Romulus. Pärimuse järgi oli Romulus Rooma esimene kuningas.
Kokku valitsest teineteise järel 7 erinevat kuningat, viimased kolm neist olid etruskid.
Kujunenud asula hakkas kiiresti arenema, seda soodustas soodne asukoht maismaa- ja veeteede ristumiskohal.
Esialgu oli Rooma linnriik , mida valitsesid kuningad.
Linnriik hakkas laienema, vallutades naaberalasid Apenniini poolsaarel. Roomlased alistasid gallid Põhja-Itaalias, samniidid, Lõuna-Itaalias asuvad kreeklaste linnad. Kreeka kuningas Pyrrhos aitas Itaalias elavaid rahvuskaaslasi võitluses Rooma riigiga ja saavutas väga raske võidu Rooma üle. “Veel üks selline võit ja ma olen hukkunud !”, olevat Pyrrhos öelnud. Sellest sündmusest on pärit väljend Pyrrhose võit, mis tähendab võitu, mis on võrdne kaotusega. Rooma vallutused jätkusid ja 3. sajandiks eKr oli Rooma suutnud vallutada kogu Itaalia. Seejärel sai Rooma vastaseks Kartaago – Põhja-Aafrikas paiknev foiniiklaste kolooniast välja kasvanud mereriik. 3.-2.sajandini eKr pidas Rooma Kartaagoga 3 Puunia sõda (roomlased nimetasid
kartaagolasi puunlasteks, sellest ka Puunia sõdade nimetus).
I Puunia sõja tulemusena loobus Kartaago osast oma valdustest.
II Puunia sõja ajal ründas Kartaago väepealik Hannibal Itaaliat , liikudes oma vägedega Põhja-Aafrikast Hispaania ja Gallia kaudu üle Alpide . Hannibali rünnak “selja tagant”, samuti tema vägedes olevad sõjaelevandid tekitasid roomlastes õudu, Hannibal võitis roomlasi Cannae lahingus, kuid sellele järgnesid kaotused. Kartaago kaotas oma laevastiku ja valdused väljaspool Aafrikat, kuid jäi Roomale ohtlikuks vaenlaseks edaspidigi.
III Puunia sõjas vallutas Rooma Kartaago lõplikult, pealinn Kartaago hävitati, maapind linna kohal künti üles ja sinna külvati soola.
Vallutused jätkusid. 2.saj. eKr vallutas Rooma Makedoonia ja Kreeka ning Väike- Aasia . Alistati Vahemere idakallas, Egiptus , Lääne-Euroopa kuni Briti saarteni ning Põhja-Aafrika. Vallutused kestsid kuni 117.aastani, mil Rooma alistas Rumeenia ja Armeenia.
Vallutuste tulemusena kujunes kogu Vahemere ümbrust hõlmav hiigelriik. Rooma impeeriumi territooriumi moodustasid tänapäeva Itaalia, Vahemere saared, Inglismaa, Prantsusmaa, Belgia, Holland , Luksemburg , Šveits, osa Saksamaast, Hispaania, Portugal , Austria, Ungari, Sloveenia, Horvaatia , Bosnia ja Hertsegoviina, Serbia , Montenegro , Albaania, Bulgaaria , Rumeenia, Makedoonia, Kreeka, Türgi, Iraan , Iraak, Gruusia , Armeenia, Aserbaidžaan, Süüria, Liibanon , Iisrael, Jordaania , Maroko, Alžeeria, Tuneesia, Liibüa, Egiptus.
Riigivormilt on Rooma olnud tekkimisest kuni 510.a. eKr linnriik (kuningriik), 510.aastast eKr kuni 30.a. eKr vabariik ja 30.a. eKr kuni 476.aastani keisririik.
Riigikorra muutus oli tingitud Rooma riigi kasvust: suhteliselt väikesele linnriigile oli vabariiklik riigikorraldus sobiv, suurriigile aga enam mitte. Vabariiklik riigikorraldus tugines kahele eeldusele – kodanikel pidi olema võimalus osa võtta riigiasjade otsustamisest kas rahvakoosolekul või Senati töös osaledes, samuti pidid kodanikud suutma riigi kaitse eest hoolitseda, seega pidi sõjaväe tuumiku moodustama väeteenistusse tulnud kodanikkond .
Suurriigis ei saanud kõik kodanikud enam vahetult riigiasju mõjutada, riigikaitsega tegelesid sageli mittekodanikud, rahvakoosolekust osavõtjad olid vaesunud isikud, kes riigikaitsele kaasa aidata ei suutnud.
Suurenes väepealike roll, kes pidasid edukaid vallutussõdu ja hakkasid taotlema ainuvõimu riigis. Võimuvõitluses toetusid väepealikud oma palgasõduritele. Palgasõdurid said errumineku korral oma väejuhilt sageli maatükke ja nii tugevnes väepealike võim veelgi. Väepealikud konkureerisid omavahel ja nende vahel puhkesid sõjad – Rooma kodusõjad.
1.sajandil eKr. kerkis Roomas esile 3 võimsat riigi- ja sõjameest – Crassus , Pompeius ja Caesar . Nad moodustasid riigi ühiseks juhtimiseks kolme mehe liidu – triumviraadi.
Crassus langes sõjakäigul, võimuvõitluse käigus tapeti Pompeius ja 45.a. eKr sai Rooma ainuvalitsejaks Julius Caesar. 44.a. eKr tapeti Caesar Senati istungi ajal. Ka Caesari surma järel jätkusid kodusõjad.
Tõsisemad vastased olid Caesari pooldajad Antonius ja Octavianus . Konfliktiga oli seotud Egiptuse valitsejanna Kleopatra . 31.a. eKr sai Antonius Octavianuselt lüüa ja sooritas enesetapu, temaga koos otsustas siit maailmast lahkuda ka Kleopatra.
30.a. eKr liitis Octavianus Egiptuse ja ühendas seega kõik vahemere maad enda ainuvalitsuse alla ja seda sündmust loetakse Rooma vabariigi lõpuks. Octavianus võttis endale aunime Augustus (auväärne) ja ta valitses Roomat 30.a. eKr kuni 14.a. pKr. Ametlikult säilis Rooma vabariik, sisuliselt oli aga tegu 1 isiku ainuvõimuga. Tema valitsusaeg tõi endaga kaasa pikaajalise rahuperioodi ja koos sellega hakkas ka majandus õitsema. Järjekindla ja tasakaaluka valitsejana pühendus augustus riigi sisemisele korrastamisele. Ta oskas lepitada ainuvalitsusega nii lihtrahva kui ka enamiku ülikkonnast, vabariigi pooldajate hulk vähenes järjekindlalt ning kui augustus suri, olid enamik roomlasi ainuvalitsuse omaks tunnistanud. Augustus võttis endale mitu ametit, ta oli samaaegselt konsul, asevalitseja , Senati liige, rahvatribuun ja väepealik. Augustus nägi kirjanduses ja kunstis vahendit Rooma võimsuse ja omaenda võimu ülistamiseks. Ta toetas suurejooneliste ehitiste rajamist Rooma linnas aga ka võimekaid karjamehi , et need saabunud suurusaega oma loomingus väärikalt jäädvustaksid. Tema taotlusi aitad ellu viia tema rikkas sõber Maecenas , kes kutsus oma lähikonda mitmeid andekaid autoreid , toetades neid rahaga ja luues kõik vajalikud tingimused viljakaks loominguks. Maecenas oli tol ajal nii tähtis et tema järgi said pandud kultuurisoosija üldnimetus- metseen .
Kirjanduses tuntakse Augustuse aega kuldse ajastu nime all. Kõige enam tõuseb esile Vergilius oma teosega ’’Aeneis’’ min on pühendus Vergiliuse roomlaste legendaarsetele eelkäijatele.
Augustusel oli auväärseima senaatori tiitel , ta võttis endale imperaatori tiitli (käskija). Oma nime ees kasutas Augustus kasuisa Caesari nime, Caesari nime kasutasid samamoodi ka järgnevad valitsejad ja nii tuligi Caesari nimest ainuvalitseja tiitel – keiser . Augustuse ajal polnud Senatil ja magistraatidel enam endist tähtsust, Rooma kodakondsus anti paljudele , hiljem kõigile vabadele elanikele ja kodakondsus polnud enam mingi eelis.
Peale augustust võimul olnud järglased olid lähiknodsete ja Rooma ülikkonna vastu ülekohtused ning said tuntuks tänu enda julmale käitumisele. Hilise keisririigi ajal (3.sajandil) toimusid sageli riigipöörded, kus võimule said madala päritoluga sõdurkeisrid, toimusid kodusõjad, välisvaenlased ründasid riiki ( germaanlased , Pärsia), Rooma impeeriumi ida- ja lääneosa arenesid erinevalt. Suurriik oli muutunud juhitamatuks, muutunud oludes keskvõim nõrgenes.
Rooma riigi välise võimsuse tippaeg oli keiser Traianuse ajal (98.-117.a.), kui Rooma vallutas Daakia ja Mesopotaamia . Rooma riigi põhjapiiriks olid Reini ja Doonau jõgi, hõlmates seega lisaks vahemere maadele ka tänapäeva Belgia, Prantsusmaa, Šveitsi, Austria, Serbia ja Bulgaaria. Priidele rajato tohutud ja tugevad kindlusvööndudm kaitsmaks riiki barbarite eest kes elasid väljaspool piire .
Kõige paremini on säilinud keiser Hardianuse rajatud vall Põhja Inglismaal. Tohutu suurel territooriumil valitses rahu ning julgeoleku – nn. Rooma rahu (pax Romana ).
395.a. jagunes Rooma riik kaheks – Ida-Rooma ja Lääne-Rooma riigiks. Hunnide vallandatud Suur rahvasterändamine sundis seni paikselt elanud germaanlased Rooma riigi alale liikuma. Rooma keisrid ei suutnud enam oma provintse (väljaspool Itaaliat olevad Rooma alad) kontrollida. Germaani väepealikud valitsesid provintsides.
Idaprovints, kuhukuulus eeskätt Kreeka, Väike-Aasia, Süüria ja Egiptus, olid kõrge kultuuri ja jõukate linnadega maad juba ammu enne seda, kui roomlased nad vallutasid, Rooma võimu all püsisid need maad keisririigi kõige jõukamate aladena,idaprovintside linnad eksportisid käsitooteid ja luksuskaupu nii itaaliasse kui ka lääneprovintsidesse, Hellenismiperioodist alates kõneldi idas peamiselt kreeka keelt ning jätkus see ka rooma võimu all, Ladina keel levis idaprovintsides suhteliselt vähe-seda kasutati peamiselt riigivalitsemises ja sõjaväes.
Lääneprovintsid-Põhja-Aafrika, Hispaania, Gallia ja Britannia- olid enne roomlaste vallutamist suuremalt jaolt alles riigi ja tsivilisatsiini tekke staadiumis , Erandu moodustas siin Põhja-Aafrika, mis juba Kartaago hiilgeaegadest peale oli rikas ja kõrgelt arenenud kultuuriga maa. Mujal tekkisid suuremad linnad alles pärast Rooma võimu alla minekut ja olid seega algusest peale roomalikud. Need kerkisid vahemerega vahetult piirnevatel aladel ja jäid jõukuselt ning arengutasemelt idamaa linnade alla, vahemerest eemal, eriti põhjapoolsetel aladel, oli linnu vähe. Ühiskond säilitas siin selgelt põllumajandusliku üldilme.
476.a. kukutas germaani väepealik Odoakr tollase Lääne-Rooma keisri, seda sündmust peetakse Rooma ajaloo lõpuks.
Rooma vabariigi ajal jagunes kodanikkond kaheks.
Patroonid olid rikkad ja mõjukad kodanikud, kliendid olid vaesed kodanikud. Patroonid ja kliendid sõltusid üksteisest – klient sai patroonilt maad, pidi selle eest koormisi kandma, samuti sõjaretkel käima, kliendid istusid sageli patrooni söögilauas. Kliendid omakorda toetasid patrooni rahvakoosolekul (hääled). Nii tekkisid tihedad ja kogu ühiskonnaelu mõjutanud sõltuvussuhted.
Proletaarid olid vaesed ja maata Rooma kodanikud, kes olid vabad sõjaväekohustusest. Proletaaride ainus vara oli lapsed (proles), sellest tuli ka nende nimetus. Rooma võimud pidid arvuka proletaaride kihiga arvestama, nende lojaalsuse tagamise eesmärgil jagati neile juba vabariigi lõpuperioodil tasuta leivavilja, samuti said nad tasuta jälgida vaatemänge (“ Tsirkust ja leiba!”).
Patriitsid olid põliste suguvõsade liikmed, keda usuti põlvnevat kuulsatest esiisadest, nad olid suuremate poliitiliste õigustega kodanikud ( riigiametnikud , preestrid , Senati liikmed), nad olid suurmaaomanikud, neil olid kliendid.
Plebeid olid vaesed teisejärgulised kodanikud, väiksemate poliitiliste õigustega, nad osalesid rahvakoosolekutel ja nõudsid suuremaid õigusi. Plebeide huve kaitsesid rahvatribuunid (riigiametnikud, kel oli vetoõigus = õigus keelustada mistahes seaduse vastuvõtmine, mis kahjustab plebeide mõju). 3.sajandiks eKr olid plebeid saavutanud patriitsidega võrdsed õigused, kõik roomlased moodustasid ühtse, seaduse ees võrdse kodanikkonna – rooma rahva ( populus Romanus).
Rooma vabariigi juhtorganid olid riigiametnikud, Senat ja rahvakoosolek.
Senat oli valitsev riiginõukogu, see koosnes 600 liikmest. Senaatorid olid ametis eluaegselt, nende hulka kuulusid nii endised kui tegevad magistraadid – seega pikaajaliste kogemustega mehed. Senat tegeles välispoliitika, sõjanduse, rahaprobleemidega. Senati otsused olid seaduse jõuga, kuigi need esitati rahvakoosolekule.
Rooma olulisemad magistraadid olid järgmised:
konsulid ehk sõjaväejuhid; neile kuulus kõrgeim võim riigis. Neid saatis 12 auvahti, kes kandsid õlal magistraadi võimusümbolit – rihmaga kokkuseotud vitsakimpu ( Benito Mussolini võttis vitsakimbu fašistliku partei sümboliks).
Preetorid ehk õigusemõistjad,(neid oli 8) järgnesid tähtsuselt konsulile ning vajadusel asendasid konsulit , nende tähtsaim ülesanne oli korraldada õigusmõistmist kuid vajaduse korral võisid nad ka juhtida sõjaväge.
Tsensorid valiti endiste konsulite sealst viieks aastaks, kelle ülesanne oli kodanike loendus, senaatorite nimekirja koostamine ja elukommete kontrollimine. Neid peeti väga auväärseteks ja ametisse valiti üldiselt eakad ning auväärsed mehed, kellel oli riigiasjades suur kaal.
Diktaator ehk piiramatu võimuga ametiisik , kes juhtis riiki hädaolukorras (kuni 6 kuud), sel ajal kuulus talle piiramatu võim, kuid peale taandamist pidi ta enda tegude eest aru andma ning ka vajaduse koral vastutama.
Rahvatribuunid – plebeide õiguste kaitsjad , kellel oli vetoõigus.
Igale ametikohale valiti vähemalt 2 inimest korraga, nii välditi riigiametnike võimu liigset tugevnemist. Kui üks ametnik hakkas liialt esile pürgima, tajus ta teise vastuseisu. Sellist praktikat nimetati võimu kollegiaalsuseks.
Rahvakoosolekul oli Roomas väiksem roll kui Kreeka polistes. Rahvakoosolek hääletas Senatis heakskiidetud seaduseelnõu poolt või vastu, samuti valitavate magistraatide poolt või vastu.
Rahvakoosolek Roomas ei saanud esitada kandidaate ega algatada seadusi. Elamispiirkonnad ja sõjaväeosad hääletasid koos, seega üksikkandidaadi hääl eraldi arvesse ei läinud.
Rooma riik oli suur, provintsides esindasid keskvõimu asevalitsejad ehk asehaldurid. Nad kaitsesid provintse välisvaenlaste eest, hoidsid ära vastuhakud, mõistsid kohut ja kogusid makse. Kuna asehaldurid ei saanud riigilt palka, siis kasutasid nad oma ametit raha väljapressimiseks ja altkäemaksu võtmiseks ja kohalik rahvas sai sageli tunda asehalduri omavoli.
Ühe isiku ainuvõimu kehtestamine sai teoks järgmiselt.
Võimas väepealik tõrjus eemale teised konkureerivad väepealikud ja koondas enese kätte enamiku olulisemaid ameteid, toetus ustavatele palgasõduritele. Väepealik Octavianus suutis konkurendid tõrjuda, ta võttis endale aunimetusi ja muutis võimu päritavaks. Suurriigi valitseja tiitel keiser on tulnud Rooma riigimehe ja väepealiku Caesari nimest, sest Augustus Octavianus hakkas oma nime ees kasutama kasuisa Caesari nime ja seda tegid hiljem ka tema järeltulijad. Rooma riigi edu aluseks oli võitlusvõimeline ja oma ajal parim sõjavägi (Rooma leegionid).
Impeerium oli loodud relva jõul ja püsis tänu Rooma sõjaväe tugevusele. Kogu impeeriumi maa-alal tagatud rahu ja julgeolekut nimetati Rooma rahuks ja see sai alguse Augustus Octavianuse valitsemisajast.
Rooma seadused kujunesid välja alates 5.sajandist eKr ja nad lähtusid juba varem asetleidnud juhtumitest ehk pretsedentidest ning kreeka seadustest ja kreeklaste põhimõtetest. Õigusriik on riik, kus kehtib seaduste ülimuslikkus kõigi (sh ka keisri) suhtes. Nii riigikorraldus kui kohtupidamine on seadustega kindlalt määratletud. Kõik kodanikud on seaduse ees võrdsed, neid ei tohi ilma kohtuta süüdi mõista ja neil on õigus edasi kaevata. Õigusriik kujunes välja Roomas.
Hannibal oli Kartaago väejuht, kes II Puunia sõja ajal sooritas sõjaretke Itaaliasse (218.-203.a. eKr).
Spartacus oli ori, gladiaator , antiikaja suurima orjade ülestõusu (74.-71.a. eKr) juht.
Traianus oli Rooma keiser (98.-117.a.), kelle ajal oli riik kõigi aegade suurim. Julius Caesar (100.-44.a. eKr) oli Rooma väejuht ja riigimees , kes vallutas Roomale Gallia ja Britannia.
Augustus (63.a. eKr – 14.a.) oli esimene Rooma keiser.
Diocletianus ( 284.-305.a.) oli Rooma keiser, kelle ajal taastati keisririigis kord ja piiride julgeolek, kes kehtestas 4 keisri koosvalitsemise, millest kujunes hiljem 2 keisri koosvalitsemine. Rooma keiser Constantinus (306.-337a.) legaliseeris 313.a. ristiusu ja 330.a. tegi Rooma pealinnaks Konstantinoopoli.
Hilise keisririigi ajal muutus Rooma riik oluliselt. Tugevnes keskvõim, sellele aitasid kaasa arvukad ametnikud ja asevalitsejad ning see, et inimesed kinnistati oma piirkonda ja ametisse (see samm kergendas maksukogumist).
Seisuslik ühikond nägi välja selline:
Keisri võim oli piiramatu, ta hakkas tituleerima end isandaks (dominus). Ainult keiser võis kanda purpurpunast siidrüüd ja kuldkrooni, keisri ees tuli silmini maha heita.
Senaatoriseisuse moodustasid rooma riigi ülikud. Algselt oli see Rooma linnriigi aristokraatia , kuid hiljem tõusis senaatoriteks ka Itaalia ja seejärel provintsiaristokraatia esindajad. Senaatorid olid küll suurmaavaldajad, kuid veetsid enamiku aega Roomas, kus nad olid kõrgemates riigiametites.
Senat säilitas ühiskondliku positsiooni, kuid kaotas poliitilise tähenduse.
Ratsanikuseisusesse kuulusid rikkad ja mõjukad roomlased,kes jäid väljapoole senaatoriseisusest. Üldiselt olid nad need kes jõudsid endale lubada hobust ha teenida ratsanikuna sõjaväes. See tähendus kadus aga üsna kiirelt. Hiljem nimetati neid lihtsalt mngi teatud jõukusepiirini jõudnud Rooma kodanike, paljud neist olid suurmaavaldajad. Nad tegelesid kaubanduse ning finantsasjadega, millega senaatorid ei tegelenud .seega määrati ratsanikke ka kohtunikeks.
Lihtrahva enimiku moodustasid linnade käsitöölised ja maal elanud põlluharijad. Kui linnad kasvasid kasvasid ka proletaaride ehk varatute linnakodanike arv. Eriti oli neid Roomas.
Provintsid elasid omaette , piirkondade vahelised sidemed nõrgenesid, provintsid allutati tugevamini keskvõimule.
Linnade osatähtsus vähenes, sest vähenes käsitöö ja kaubanduse osatähtsus. Vähenes ka linnaelanike arv.
Kaubanduse osatähtsus vähenes, iga piirkond tootis vaid enese tarbeks. Tööjõu saamine (orjade saamine) oli raskem, sest vallutussõdu oli järjest vähem. Suurmaaomanikud hakkasid kasutama renditalupoegi või andsid orjadele maatüki kasutada, nõudes selle eest makse. Nii kujunesid ühelt poolt vabadest talupoegadest ja teiselt poolt orjadest -suurmaaomanike sõltlased – koloonid , kellel keelati elupaika vahetada. Sõjaväkke hakati võtma naaberrahvaste esindajaid, kellele olid Rooma väärtused võõrad, kes tegutsesid isiklikest huvidest lähtuvalt.
Rooma perekond oli patriarhaalne , pereisa valitses kõigi, sh ka abielus poegade, nende naiste ning laste ja orjade üle. naistel polnud poliitilisi õigusi, nad olid meessoost isiku eestkoste all. Samas olid naised oma mehe kõrval esindatud avalikus elus - kodustel pidusöökidel ja külaskäikudel. Pärast murdeiga pandi tütar mehele, ning tema sai endale uue eestkostja . Naise tähtsimaks vooruseks peeti truudust oma mehele. Naisel siiski oli võimalus lahutada enda abuikaasast ning valida endale elu, kus nad ei ole ühegi mehe hoole all. Tänu sellele sai nii mitmestki naisest avalikkuses tuntud inimene. Lapsi õpetati ja kasvatati kodus, hiljem rajati ka koole .Muidugi sõltus lapse kasvatamine perekondlikust seisuset nind rikkusest, kuid üldiselt oli sel praktiline ja poistel sõjaline suunitlus. Vaimsele haridusele pöörati tähelepanu eeskätt Kreeka eeskulule. Paljud saatsid enda poegi ja tütreid kooli kirjakeelt õppima. Rikkamad said endale aga lubada koduõpetajaid, kes võisid olla päritolust Kreeka orjad või vabakslastud. Suursugustel peredel oli aga eesmärgiks enda pojast teha avalikuelu tegelenae mistõttu õppimine võttis väga kaua aega. Õpiti kreeka keelt ja kultuuri, mille tundmine oli iseenesestmõistetav. Samuti õpiti ka Rooma kirjanudts ja ajalugu. Tihtipeale saadeti ka enda noori võsukesi Kreekasse kellegi käe alla kõnekeelt õppima ning täiendama, kõige sellega kaasnens ka sõjaline ettevalmistus. Juba noores eas osaleti kõrval ohvitserina väeteenistuses pereliikme või sugulasega. Kõnekunsti õppinud olid aga kohtus kaitsjad või süüdistajad.
Rooma riigis kehtis kuni vabariigi lõpuni kuukalender. Aasta alguseks oli 1.märts. Kuude nimetused tähistasid järjekorda – september – seitsmes, oktoober – kaheksas, november – üheksas, detsember – kümnes.
153.a. eKr määrati konsulite ametisseastumise ajaks 1.jaanuar, see sai hiljem aasta alguseks. 47.a. eKr muutis Julius Caesar kalendrit Egiptuse päikesekalendri eeskujul. Aasta pikkuseks sai 365 ja ¼ päeva ja iga 4.aasta oli liigaasta. Seda kalendrit on hakatud nimetama Juliuse kalendriks.
Mitmete kuude nimetused on tulnud Rooma jumalate ja juhtide nimede järgi – jaanuar – jumal Janus , veebruar – puhastuspüha Februa, märts – sõjajumal Mars , mai – jumalanna Maia, juuni – jumalanna Juno , juuli – Julius Caesari sugukonnanime järgi, august – keiser Augustuse surmakuu järgi.
Roomas kandsid avaliku ameti taotlejad valget rüüd (candidati), sellest on tulnud tava nimetada avaliku ameti taotlejat kandidaadiks.
Roomas laialt levinud gladiaatorite võitlused on pärit etruskidelt. Nimelt oli neil tavaks, et matuserituaalide käigus orjad või surmamõistetud võitlesid elu ja surma peale. Roomlased arendasid sellest kombest kõigis ühiskonnakihtides kõrgelt hinnatud lõbustuse. Gladiaatorite võitlused toimusid ringikujulist või ovaalset areeni igast küljest pealtvaatajate istmetega piiravates amfiteatrites. Rooma suurim amfiteater oli Colosseum .
Gladiaatorid võitlesid nii metsloomadega kui ka omavahel. Kahevõitluse korral kandis üks vastane kiivrit, kilpi, rinnakaitset ja mõõka, teisel olid võrk ja terav kolmhark . Võidetu saatuse otsustas publik : vaatajate püstine pöial tähistas armuandmist, allapööratu aga nõuet kaotaja surmata.
Kõnekunst oli roomlaste jaoks oluline oskus, seda oli vaja Senatis, rahvakoosolekutel, kohtus; poliitiku edu alus oli hea kõneoskus. Roomlased kasutasid kreeklaste oskusi.
Keelekasutuses eristati 3 stiili.
Madal stiil oli tarvilik kõneleja seisukohtade põhjendamisel.
Keskmine stiil kuulajatele naudingu pakkumisel .
Kõrget stiili kasutati kuulajate innustamiseks.
Kuulus kõnemees Roomas oli Cicero . Senaator Cato olevat iga oma kõne lõpetanud lausega “Muide, ma arvan, et Kartaago tuleb hävitada!”
Keiser Augustuse aeg on läinud Rooma ajalukku kui kultuuri õitsengu aeg. Sellele aitasid kaasa nii pikk rahuaeg pärast kauakestnud sõdu, keisri enese sügavad kultuurihuvid kui ka keisri sõbra Maecenase kultuuri soosiv tegevus.
Oma minevikku pidasid roomlased kangelaslikuks, minevikku ülistati. Rooma ajalookäsitlus põhines legendidel. Roomlaste ettekujutusele oma minevikust pani aluse keiser Augustuse sõber ajaloolane Titus Livius , kelle arvates oli Rooma saavutanud oma võimsuse tänu vaprusele, patriotismile, lihtsusele ja distsipliinile. Kui Rooma sai maailmariigiks, hakkasid roomlased aga oma voorustest lahti ütlema ja see põhjustaski vabariigi allakäigu.
Augustus toetas Titus Liviuse vaateid, keiser pidas end vabariigi taastajaks ja rooma kommete puhtuse kaitsjaks.
Paralleelselt ladinakeelse rooma kultuuriga jätkus keisririigi idapoolsetes osades kreekakeelse hellenistliku teaduse, kirjanduse ja kõnekunsti areng. Teaduse alal ületasid kreeklased roomlasi märgatavalt. Mõneski valdkonnas jõudsid nad just Rooma keisririigi ajal kõige silmapaistvamate tulemusteni.
2.sajandil tegutses Aleksandria astronoom Ptolemaios , kes paljude eelkäijate töid kokku võttes lõi detailselt läbitöötatud ja matemaatiliselt põhjendatud geotsentrilise (Maa-keskse) maailmapildi. Universumi keskpunktis seisis tema arvates kerakujuline Maa ja kõik taevakehad , Päike nende hulgas, tiirlesid selle ümber.
Roomast sai vabariikgi lõpul ja keiririig ajal vahemere maade suurim linn, sellel ajal elas Roomas üle miljoni inimese. Linnaelanike ühiskondlik staatus oli suhteliselt kõrge, Roomas elasid senaatoriperekonnas , ratsanikuseisusest inimesed nind ka keskmise jõukusega poodnike ja käsitöölisi. Sisserännanuid oli kah igast suunast nii idast kui läänest, Aafrikast ning riigi põhjapoosetest osadest. Peameiselt räägiti ladina keelt.
Algselt olid Roomas majad puidust või tellistest ning aeg-ajalt toimusid laastavad tulekahjud mis andsid võimaluse ehitada uued ja paremd majad.. Kuni keisririigi alguseni oli linnaehitus ilma kindla planeeringuta.
Rooma ehituskunst on kasutanud etruski, kreeka ja idamaade eeskujusid . Rooma ehitised on tugevad, püsivad, vastupidava konstruktsiooniga. Ehitusmaterjalina kasutati lubjakivi , põletatud tellist, rooma betooni (kruus, lubi, vulkaaniline tuhk , liiv, lubimört), kattematerjalina kasutati marmorit . Võlve rajati Mesopotaamia meistrite ja etruskide eeskujul. Sambaid kasutati peamiselt dekoratiivsetel eesmärkidel.Ka hipodroome ehitati ning ehitati suuri amfiteatreid ning teatreid . Lisaks sellele ehitati ka uued jumate templid lisaks teistele ka kõigi jumalate tempel- Panteon .
Väga head olid sirged ja sillutatud Rooma teed, milledest mõned on kasutusel tänapäevani. Juba enne vabariigi algust hakati foorumi sillutamise käigus rajama kuivenduskanaleid, millest saijandite jooksul arenes välja suur maa-alune kanalisatsioonisüsteem mis juhtis reoveed Tiberisse. Rajati ka avalikke käimlaid. Veejuhtmed varustasid linna joogiveega lähedal olevast järvest. Avalikest saunadest kujunesid mitmekülgsed puhkeasutused kus sai ka kassaaži nind pakuti erootilisi teenuseid, seal võisid käija ka vaesed. Hakati ehitama ka korraselamuid. Majdaes kasutati põrandaaluseid kõttesüsteeme.
Pompei on parim ettekujutus keisririigiaegse Itaalia väikelinna arhitektuurist Lõuna-Itaalias.linn paiknes tegutseva vulkaani Vesuuvi jalamil ja mattus pärast purset 79. Aastal vulkaanilise tuha alla, kust seda alles 18. Sajandil välja kaevama hakati.katastroof säititas linna arhitektuurilise üldilme nind ka olustikulisi detaile, nt kritseldusi maja seintel ja gladiaatorite võitluse kuulutusi. Erinevalt Roomast on Pompeis majad üldiselt siiski ühe või kahe korruselised. Ka Pompeis oli olemas veevarustus, kanalisatsioon , termid, foorumid , ja amfiteater. Suuremad elamud olid kaetud seinamaalingutega, mis on Rooma maalikunsti kõrge taseme parimaks näiteks. Väljakaevamiste alusel võib väita ka seda, et mitte ainult suurlinnad ei olnud jõukad vaid kah väiksemad oli heal järjel.
Traditsiooniline Rooma usund oli kujunenud etruskide ja kreeklaste usundi mõjul, kuna Rooma usundi kohta puudusid kirjalikud tõendid, arvatakse , et usundid anti edasi suuliselt. Seega on võetud informatsioon teiste kultuuride kirjapanekust. Sealt saab välja lugeda , et roomlased said palju kreeklastelt . Küllaga saadi templite ehitus etruskitelt. Roomlased hindasid väga enda muistseid traditsioone. Ehituses ning tehnoloogias aga jõudisd roomlased kreeklastest suure sammuga ette.
Roomlased austasid loodusjõude, loodus oli hingestatud. Igal majal ja igal perel oli oma kaitsevaim nendeks nimetati nuumeneid. Tähtsamad neist olid laarid, kes kehastasid esivanemate hingi. Igal perel oli ka maokujuline kaitsevaim- geenius - kes edendas soojätkamist ja tagas selle perekonna püsimise. Roomlastel oli suur hulk antropomorfseid jumalaid, kelle välised tunnused olid suurel määral üle võetud kreeklastelt.
Janus oli kahes vastassuunas vaatava näoga (ta vaatas nii ette kui taha, sisse kui välja, tulevikku ja minevikku) uste, piiride ja alguse jumal. Janus oli ka sõjajumal. Tema templi kaks vastassuunas avanevat ust olid sõja ajal avatud ning suleti rahu saabudes.
Rooma peajumal Jupiter (taevas, pikne, tormid ) vastas kreeklaste Zeusile, koos Jupiteriga austati ka kaht jumalannat – Juno (kreeklaste hea) ja Minerva (kreeklaste Athena ).
Arvatavasti on komme seada üks jumal kahe jumalannaga kokku etruski päritolu.
Kreeka jumalate vasted olid Neptunus (Poseidon), Vulcanus (Hephaistos), Mercurius (Hermes), Apollo (Apollon), Venus (Aphrodite) ja Diana (Artemis). Roomlaste sõjajumal oli Mars (kreeklaste Ares ). Jupiteri isa Saturnus (Kronos) kaitses põllutöid ja viljakasvu ja tema auks korraldati iga-aastasi pidustusi – saturnaale.
Kodukoldejumalanna Vesta (Hestia) auks põles igavene tuli foorumil paiknevas ümartemplis, kus valvasid riiklikult määratavad preestrinnad – Vesta neitsid.
Kuna riigi edu aluseks arvati olevat jumalate heasoovlikkus, siis kontrollisid jumalate austamist Rooma riigivõimud: kontrolliti pühamuid, korraldati usupidustusi ning preestrid kui riigiametnikud valiti ametisse.
Sõda oli ühiskonnas tähtis, Rooma riik põhineski sõdimisel ja sõjal, seetõttu austati sõjajumal Marsi, kes oli ka talupoegade ja karjuste kaitsja.
Idamaade hellenistlike riikide eeskujul hakati Rooma keisreid jumalikustama. Esialgu kuulutas Augustus jumalaks oma kasuisa Caesari, muutudes ise formaalselt jumala pojaks.
Roomas segunesid kreeka, idamaade ja rooma usund. Seda soodustas Vahemerd ümbritsevate maade allumine ühtsele ülemvõimule, samuti Rooma valitsejate salliv suhtumine alistatud rahvaste usundisse (tuli austust avaldada ka rooma jumalatele ja tuua ohvreid keisri altarile). Idamaade jumalad olid inimestele lähedasemad. Eriti levinud oli Egiptuse jumalanna Isise kultus.
Ennustamist nimetati Roomas etruski õpetuseks.kuid nagu ka kogu religioon , nii oli ka ennustamine allutatud riigile ja siiklikele huvidele. Sellega tegelesid peamiselt preestrid-augurid. Ennustamisel jälgiti loodusnähtusi ja ohvrilooma käitumist ning uuriti ohvrilooma siseelundeid; endeid sisaldasid lindude lend, kanade söögiisu, teavet saadi Sibülli raamatutest.
Rooma teater oli aga väga tihedas kooskõlas Kreeka teatriga. Roomaski olid gladiaatorite võitlused ja hobuste võidusõidud kuid need ei olnud kuigi populaarsed. Vanasti olid pealtvaatajate istumiskohad puust ning esimesed kivist teatrid rajati Rooma alles vabariigi lõpul. Erinevalt Kreekast Roomas puudus koor, näitlejate dialoogid vaheldusid laulupartiide ehk aariatega.näitlejate ühiskondlik positsioon oli madal ning nende hulgas oli isegi mõningad orjad. Alguses olid kõik osatäitjad meessoost kuid hiljem lasti ka naisi lavale etendama. Roomas ei käsitlenud etendused tõsiseid teemasid , need olid ainult rahva lõbustamiseks ja naerutamiseks. Enamus etendustest olid Kreeka hellenismiperioodi komöödiate mugandused. Ka näidentite tegelased olid peamiselt kreeklased. Kuid kuna näidelti avalikke tegelasi siis võisid roomlased ka ennast ise seal ära tunda. Ka süšeedki olid võetud igapäeva koomilistest situatsoonidest. Kasutati erinevaid ihneid vanamehi, rumalaid noori, lõbutüdrukuid, orje, üleolevaid sõjamehi jne. Kasutati roppu ning ebaviiskat kõnekeelt.
63.a. eKr vallutas Rooma väejuht Pompeius Palestiina ala.
Esialgu oli juutidel suhteliselt vaba seisund Rooma riigis. Juudid olid monoteistid ja seepärast ei nõutud neilt Rooma jumalate austamist. Kohalikel valitsejatel olid esialgu küllaltki suured õigused. Hiljem määras keiser Augustus Juudamaale asevalitseja – prokuraatori.
Juudid olid juba pikka aega oodanud messiat ehk Taaveti soost päästjat, kes taastab juutide muistse hiilguse ja lõpetab juutide hädad.
1.sajandil tegutses Palestiinas juudi rändjutlustaja Jeesus , kes kuulutas, et peatselt on saabumas jumalariik . Ta väitis, et jumalariiki pääsemiseks on kõige olulisemad siiras usk, jumala- ja ligimesearmastus. Jumalariik on eelkõige viletsaile ja põlatuile, kes end Jumala hoolde usaldavad.
Suhtumine Jeesusesse oli erinevates ühiskonnakihtides erinev. Juudi alamkihid toetasid Jeesust, sest ta andis lootust pääseda. Juudi preestrid ja ülikud taunisid Jeesuse tegevust, sest Jeesus taganes Moosese õpetusest. Juudamaa prokuraator lasi Jeesuse juudi aristokraatia ja preestrite nõudel risti lüüa.
Pärast Jeesuse ristisurma ja ülestõusmist levis sõnum Jeesusest ja tema õpetusest laialdaselt. Järeldati, et Jeesus oligi olnud oodatud messias. Teda nimetati christos – salvitu. Jeesuses nähti Jumala poega, kes lunastas inimeste patud ja valmistas sellega ette saabuvat jumalariiki. Jeesuse õpetus leidis palju toetajaid, sest ta lubas rahu ja õnne kõigile, kes Jumalat usuvad, ta pidas kõiki inimesi võrdseks. Lisaks sellele sarnanes Jeesuse õpetus juba paljude Rooma riigis
levinud uskumustega .
Rändjutlustajad (tuntumad olid apostlid Peetrus ja Paulus ) levitasid Jeesuse õpetust laiades rahvahulkades.
Populaarsust õpetusele lisasid märtrid ehk usukannatajad. Kuna kristlased keeldusid austamast Rooma jumalaid ning Rooma keisritele ohverdamast, siis hakkas lihtrahvas kristlaste sellist käitumist pidama kõigi õnnetuste põhjuseks. Riigivõimud pidasid keisrite mitteaustamist mässu õhutamiseks. Sellest sai alguse kristlaste tagakiusamine .
4.sajandiks oli välja kujunenud ristiusu kiriku organisatsioon – kogudused ja piiskopkonnad. Kristlus oli legaliseeritud: 313.a. oli keiser Constantinus lubanud kristlastel tegutseda. 381.a. kuulutati kristlus Rooma riigiusuks.
Ristiusu oli selleks ajaks üle võtnud suur osa Rooma ülemkihist ja haritlased, ristiusk oli prestiižikas usk. Ristiusu olid üle võtnud ka keisrid.
Paganlik kultuur sulandus kristlikku kultuuri.
Hilise keisririigi ajal, kui riigivõim nõrgenes, kui sõjad ja segadused riiki nõrgestasid, siis võttis ristiusu kiriku organisatsioon üle mitmed riigivõimu ülesanded.
Kiriku kätte olid kogunenud suured maavaldused, kirik tegeles vaeste hoolekande ja hariduselu korraldamisega, kirik oli kohtumõistja nii ilmalikes kui usuasjades. Kristlus tekkis 1.sajandil Rooma riigis judaismi (juutide rahvuslik religioon) ühe haru ehk sektina.
Ristiusu pühakiri – Piibel – koosneb kahest osast. Vana Testament on ühtlasi ka juutide püha raamat, mis algselt pandi kirja heebrea keeles ja seejärel kreeka keeles ja mis räägib iisraeli rahva minevikust.
Piibli teine osa on Uus Testament, mis pandi kirja kreeka keeles ja hiljem avaldati ladina keeles.
Uus Testament valmis 2.sajandil, see koosneb evangeeliumidest ehk rõõmusõnumitest (need on kirjutised Jeesuse elu ja õpetuse kohta). Evangeeliumide autorid on Markus, Matteus, Luukas ja Johannes. Lisaks sellele on Uue Testamendi koostisosad veel lood apostlite tegudest, Pauluse kirjad ja Johannese ilmutusraamat.