Rooma, vabariik ja keisririik (0)

ROOMA  
Itaalia greograafilised olud ja elanikkond 
Vahemeremaade  hulgas  kesksel  kohal paiknev Apenniini poolsaar  kandis  juba vana-ajal 
Itaalia nime. Kogu poolsaart läbivast Apenniini mäeahelikust hoolimata on Itaalia Kreekaga 
võrreldes on vähem mägine ja põlluharimiseks sobivaid tasandikke leidub siin rohkem. Ka 
rannajoon pole sedavõrd liigendatud ja sopiline nagu Kreekas. Seetõttu pöörasid Itaalia 
elanikud põhitähelepanu põlluharimisele,  pidasid  omavahel ühendust eelkõige maismaad 
mööda ja tegelesid meresõiduga vähem, kui  kreeklased . Itaalia geograafiline ühtsus lõi siin 
paremad eeldused ühtse riigi tekkeks, kui Kreekas.  
Kuna Itaalia on kolmest küljest piiratud merega, siis sattusid sealsed  rahvad  Vahemere 
kesk- ning lääneosas oma kolooniaid rajanud foiniiklaste ja kreeklaste kultuurimõju alla. Eriti 
suur oli kreeklaste mõju. VIII – VI sajandil eKr rajasid kreeklased Itaalia lõunarannikule ja 
Sitsiiliasse hulga linnu, mille seas suurimad olid Tarentum Itaalias ja Sürakuusa Sitsiilias. 
Lõuna-Itaalia ja  Sitsiilia  rannikualadel moodustasid kreeklased nüüd enamuse elanikkonnast. 
 
 
Etruskid  
 
Muistne  Itaalia polnud etniliselt ühtne. Seal elas päritolult, keelelt ja kultuurilt erinevaid 
rahvaid. Suuremat osa poolsaare kesk- ja lõunaosast asustasid arvatavasti II aastatuhandel 
põhja poolt sisse rännanud indoeuroopa hõimud itaalikud. Kuid Itaalia loodeosas elanud 
etruskid olid muudest rahvastest keelelt sootuks erinevad. Nad ei olnud ei itaalikute ega 
kreeklaste sugulasrahvas. Nende poolt asustatud maakond kandis nende järgi Etruuria nime. 
Etruskide  hiilgeaeg  langeb VIII – V sajandisse eKr.  
Etruskide päritolu on tundmata. Juba vanaajal puudus selles osas üksmeel. Ühe pärimuse 
järgi olevat nad kunagi Väike-Aasiast sisse rännanud, kuid leidus neidki, kes pidasid etruske 
Itaalia põliselanikeks. Sellest tulenevalt on ka tänapäeva teadlased etruskide päritolu osas 
erinevatel seisukohtadel. Juba varasest ajast olid etruskidel tihedad kontaktid nii foiniiklaste 
kui ka kreeklastega. Seetõttu võib nende kultuuris leida nii idamaiseid kui ka kreekalikke 
jooni. Nad võtsid üle kreeka tähestiku, kohandades selle oma keelele. Seetõttu on võimalik 
nende kirja lugeda, kuid nende keel, mida teadlased pole suutnud kindlalt  seostada  ühegi 
tänapäeval kõnekdava keelega, jääb arusaamatuks. Etruskide ajalugu ja kultuur on tuntud 
üksnes arheoloogiliste mälestiste ja kreeka ning  rooma   autorite  teoste kaudu.  
Nende andmete kohaselt olid etruskid ettevõtlikud meresõitjad ja  kaupmehed , suurepärased 
ehitusmeistrid ja metallide töötlejad. Nad rajasid korrapäraselt planeeritud linnu, kuivendasid 
soid, ehitasid teid, sildu ja veejuhtmeid. Etruskidel kujunes 12 suuremat linnriiki, mis 
moodustasid lõdva liidu. Linnriikide sisekorraldusest täpsemaid andmeid pole, kuid 
arheoloogilised leiud lubavad arvata, et neis domineeris mõjuvõimas  aristokraatia .  
Kõige silmapaistvamad etruskide mälestised on nende hauakambrid, mida on leitud 
tuhandeid. Paljud neist on võimsad ja luksuslikud, mis lubab arvata, et tegemist on ülikute 
haudadega. Maeti kaljusse raiutud või kiviplokkidest laotud hauakambritesse. Surnud asetati 
lavatsitele hauakambri seinte ääres, või siis kivist või põletatud  savist  sarkofaagidesse. 
Hauakambrite seinu kaunistasid eredavärvilised pidusööke, tantsu ja sporti kujutavad 
seinamaalingud, mis on üks peamisi  allikaid  etruskide eluviisi ja uskumuste kohta. 
Etruskide puhul on tähelepanuväärne naiste küllalt kõrge positsioon ühiskonnas. Oma 
hauakirjadel nimetasid nad surnu isa nime kõrval pea alati ka tema ema nime. Mõnedel 
juhtudel on piirdutud koguni ainult ema nimega. Hauakambrite maalinguilt on näha, et 
pidusöökidel osalesid meeste kõrval ka naised, pikutades lavatsitel nendega külg külje kõrval. 
See erines oluliselt kreeklaste kommetest.  Etruski  naiste positsioon ei sobinud kokku ka 
roomlaste ettekujutusega oma mehele kuuletuvast vooruslikust abikaasast. Seetõttu näis 
etruski naiste eluviis kreeka ning rooma autoritele suisa kõlvatuna.  
Roomlased  pidasid etruske väga jumalakartlikuks rahvaks. Etruskid uskusid paljusid 
jumalaid, häid ja kurje vaime. Oma jumaluste kõrval avaldasid nad  austust  ka mitmetele 
kreeka jumalatele. Tähtsal kohal nende religioonis oli usk surmajärgsesse ellu, millest 
annavad tunnistust ülalnimetatud hauakambrid. Sealsete seinamaalingute elurõõmus 
temaatika  lubab oletada, et etruskid ootasid pärast surma midagi meeldivat ja ihaldusväärset. 
Väga oluline oli etruskidel ennustuskunst. Jumalate tahet püüti välja selgitada iga tähtsama 
ettevõtmise eel. Seda tehti lindude lennu, välgu ja müristamise, ning ohvrilooma maksa 
põhjaliku uurimise põhjal. Viimane meetod oli Idamaadest üle võetud. Etruskidel kujunes 
sellest omamoodi teadus, vastavate instruktsioonide ja loomamaksa kujutavate näitlike 
mudelitega. Religioossete tõekspidamiste kirjalik jäädvustamine oli etruskidele laiemaltki 
omane – mitmed pühad tekstid käsitlesid rituaale ja inimest ning jumalate vahekordi 
reguleerivaid eeskirju. 
VII – VI sajandil e.Kr. olid etruskid kõige mõjuvõimsam rahvas Itaalias. Nad laiendasid 
oma ülemvõimu  suurele  osale Põhja- ja Kesk- Itaaliast  ning konkureerisid foiniiklastega 
maagirikaste Sardiinia ja Korsika saarte pärast. Kõikjal, kuhu nende võim ulatus, edendasid 
nad  linnaelu  ja kaubandust. Ka Rooma linna ja riikluse kujunemisel etendasid etruskid tähtsat 
osa. Mitmed roomlaste kombed, eriti religiuoossed tavad, olid etruski päritolu. 
Alates V sajandist e. Kr.  langesid  etruskid järkjärgult üha tugevneva Rooma riigi võimu 
alla. 
 
 
Rooma riigi kujunemine: Kuningate aeg 753 – 509 a.eKr 
 
Rooma linn tekkis Laatiumi  maakonnas , Kesk-Itaalias Tiberi jõe alamjooksul. Laatiumi 
maakonnas elas üks itaalikute haru –  latiinid . Karjuste ja maaharijate kogukondadest 
kujunesid seal aja jooksul suuremad linnataolised asulad – riiklike moodustiste keskused. 
Rooma oli üks paljudest  latiini  linnadest. Latiinid moodustasid ka järkjärgult tugevnema 
hakanud rooma rahva tuumiku. Latiini ehk ladina keelest sai hiljem Rooma riigi ametlik keel. 
VII sajandil võtsid latiinid (sealhulgas ka roomlased) etruskide ja kreeklaste eeskujul 
kasutusele tähestiku. Kujunes nn ladina tähestik, mida me kasutame tänapäevani. 
Rooma ümbrus on  suuremalt  jaolt tasane ja oli kohati soine. Linn tekkis Tiberi vasakule 
kaldale, umbes 25 km suudmest, kus jõetasandikul kõrguvad seitse elamiseks  sobivat  küngast. 
Kõige varem, X sajandil e. Kr., tekkis asula Palatiumi künkale. Seejärel asustati ka ülejäänud 
kõrgendikud. Linna kujunemine kestis mitu sajandit. Arheoloogiliste tulemuste järgi 
otsustades oli umbes 600 a. e. Kr. kujunenud ühtne asula, mida võib juba pidada linnaks. 
Küngastevahelisse orgu rajati sillutatud turu- ja koosolekuplats –   foorum  –, järsunõlvalisest 
Capitoliumi künkast sai aga kindluse asupaik. Peagi hakati ehitama templeid ja teisi 
ühiskondlikke  hooneid . Müüridega piirati lann alles IV sajandil.  
Roomlased uskusid, et Rooma rajati 21.  aprillil  753 a. e. Kr. See daatum on antiikautorite