Rooma, vabariik ja keisririik (0)

ROOMA  
Itaalia greograafilised olud ja elanikkond 
Vahemeremaade  hulgas  kesksel  kohal paiknev Apenniini poolsaar  kandis  juba vana-ajal 
Itaalia nime. Kogu poolsaart läbivast Apenniini mäeahelikust hoolimata on Itaalia Kreekaga 
võrreldes on vähem mägine ja põlluharimiseks sobivaid tasandikke leidub siin rohkem. Ka 
rannajoon pole sedavõrd liigendatud ja sopiline nagu Kreekas. Seetõttu pöörasid Itaalia 
elanikud põhitähelepanu põlluharimisele,  pidasid  omavahel ühendust eelkõige maismaad 
mööda ja tegelesid meresõiduga vähem, kui  kreeklased . Itaalia geograafiline ühtsus lõi siin 
paremad eeldused ühtse riigi tekkeks, kui Kreekas.  
Kuna Itaalia on kolmest küljest piiratud merega, siis sattusid sealsed  rahvad  Vahemere 
kesk- ning lääneosas oma kolooniaid rajanud foiniiklaste ja kreeklaste kultuurimõju alla. Eriti 
suur oli kreeklaste mõju. VIII – VI sajandil eKr rajasid kreeklased Itaalia lõunarannikule ja 
Sitsiiliasse hulga linnu, mille seas suurimad olid Tarentum Itaalias ja Sürakuusa Sitsiilias. 
Lõuna-Itaalia ja  Sitsiilia  rannikualadel moodustasid kreeklased nüüd enamuse elanikkonnast. 
 
 
Etruskid  
 
Muistne  Itaalia polnud etniliselt ühtne. Seal elas päritolult, keelelt ja kultuurilt erinevaid 
rahvaid. Suuremat osa poolsaare kesk- ja lõunaosast asustasid arvatavasti II aastatuhandel 
põhja poolt sisse rännanud indoeuroopa hõimud itaalikud. Kuid Itaalia loodeosas elanud 
etruskid olid muudest rahvastest keelelt sootuks erinevad. Nad ei olnud ei itaalikute ega 
kreeklaste sugulasrahvas. Nende poolt asustatud maakond kandis nende järgi Etruuria nime. 
Etruskide  hiilgeaeg  langeb VIII – V sajandisse eKr.  
Etruskide päritolu on tundmata. Juba vanaajal puudus selles osas üksmeel. Ühe pärimuse 
järgi olevat nad kunagi Väike-Aasiast sisse rännanud, kuid leidus neidki, kes pidasid etruske 
Itaalia põliselanikeks. Sellest tulenevalt on ka tänapäeva teadlased etruskide päritolu osas 
erinevatel seisukohtadel. Juba varasest ajast olid etruskidel tihedad kontaktid nii foiniiklaste 
kui ka kreeklastega. Seetõttu võib nende kultuuris leida nii idamaiseid kui ka kreekalikke 
jooni. Nad võtsid üle kreeka tähestiku, kohandades selle oma keelele. Seetõttu on võimalik 
nende kirja lugeda, kuid nende keel, mida teadlased pole suutnud kindlalt  seostada  ühegi 
tänapäeval kõnekdava keelega, jääb arusaamatuks. Etruskide ajalugu ja kultuur on tuntud 
üksnes arheoloogiliste mälestiste ja kreeka ning  rooma   autorite  teoste kaudu.  
Nende andmete kohaselt olid etruskid ettevõtlikud meresõitjad ja  kaupmehed , suurepärased 
ehitusmeistrid ja metallide töötlejad. Nad rajasid korrapäraselt planeeritud linnu, kuivendasid 
soid, ehitasid teid, sildu ja veejuhtmeid. Etruskidel kujunes 12 suuremat linnriiki, mis 
moodustasid lõdva liidu. Linnriikide sisekorraldusest täpsemaid andmeid pole, kuid 
arheoloogilised leiud lubavad arvata, et neis domineeris mõjuvõimas  aristokraatia .  
Kõige silmapaistvamad etruskide mälestised on nende hauakambrid, mida on leitud 
tuhandeid. Paljud neist on võimsad ja luksuslikud, mis lubab arvata, et tegemist on ülikute 
haudadega. Maeti kaljusse raiutud või kiviplokkidest laotud hauakambritesse. Surnud asetati 
lavatsitele hauakambri seinte ääres, või siis kivist või põletatud  savist  sarkofaagidesse. 
Hauakambrite seinu kaunistasid eredavärvilised pidusööke, tantsu ja sporti kujutavad 
seinamaalingud, mis on üks peamisi  allikaid  etruskide eluviisi ja uskumuste kohta. 
Etruskide puhul on tähelepanuväärne naiste küllalt kõrge positsioon ühiskonnas. Oma 
hauakirjadel nimetasid nad surnu isa nime kõrval pea alati ka tema ema nime. Mõnedel 
juhtudel on piirdutud koguni ainult ema nimega. Hauakambrite maalinguilt on näha, et 
pidusöökidel osalesid meeste kõrval ka naised, pikutades lavatsitel nendega külg külje kõrval. 
See erines oluliselt kreeklaste kommetest.  Etruski  naiste positsioon ei sobinud kokku ka 
roomlaste ettekujutusega oma mehele kuuletuvast vooruslikust abikaasast. Seetõttu näis 
etruski naiste eluviis kreeka ning rooma autoritele suisa kõlvatuna.  
Roomlased  pidasid etruske väga jumalakartlikuks rahvaks. Etruskid uskusid paljusid 
jumalaid, häid ja kurje vaime. Oma jumaluste kõrval avaldasid nad  austust  ka mitmetele 
kreeka jumalatele. Tähtsal kohal nende religioonis oli usk surmajärgsesse ellu, millest 
annavad tunnistust ülalnimetatud hauakambrid. Sealsete seinamaalingute elurõõmus 
temaatika  lubab oletada, et etruskid ootasid pärast surma midagi meeldivat ja ihaldusväärset. 
Väga oluline oli etruskidel ennustuskunst. Jumalate tahet püüti välja selgitada iga tähtsama 
ettevõtmise eel. Seda tehti lindude lennu, välgu ja müristamise, ning ohvrilooma maksa 
põhjaliku uurimise põhjal. Viimane meetod oli Idamaadest üle võetud. Etruskidel kujunes 
sellest omamoodi teadus, vastavate instruktsioonide ja loomamaksa kujutavate näitlike 
mudelitega. Religioossete tõekspidamiste kirjalik jäädvustamine oli etruskidele laiemaltki 
omane – mitmed pühad tekstid käsitlesid rituaale ja inimest ning jumalate vahekordi 
reguleerivaid eeskirju. 
VII – VI sajandil e.Kr. olid etruskid kõige mõjuvõimsam rahvas Itaalias. Nad laiendasid 
oma ülemvõimu  suurele  osale Põhja- ja Kesk- Itaaliast  ning konkureerisid foiniiklastega 
maagirikaste Sardiinia ja Korsika saarte pärast. Kõikjal, kuhu nende võim ulatus, edendasid 
nad  linnaelu  ja kaubandust. Ka Rooma linna ja riikluse kujunemisel etendasid etruskid tähtsat 
osa. Mitmed roomlaste kombed, eriti religiuoossed tavad, olid etruski päritolu. 
Alates V sajandist e. Kr.  langesid  etruskid järkjärgult üha tugevneva Rooma riigi võimu 
alla. 
 
 
Rooma riigi kujunemine: Kuningate aeg 753 – 509 a.eKr 
 
Rooma linn tekkis Laatiumi  maakonnas , Kesk-Itaalias Tiberi jõe alamjooksul. Laatiumi 
maakonnas elas üks itaalikute haru –  latiinid . Karjuste ja maaharijate kogukondadest 
kujunesid seal aja jooksul suuremad linnataolised asulad – riiklike moodustiste keskused. 
Rooma oli üks paljudest  latiini  linnadest. Latiinid moodustasid ka järkjärgult tugevnema 
hakanud rooma rahva tuumiku. Latiini ehk ladina keelest sai hiljem Rooma riigi ametlik keel. 
VII sajandil võtsid latiinid (sealhulgas ka roomlased) etruskide ja kreeklaste eeskujul 
kasutusele tähestiku. Kujunes nn ladina tähestik, mida me kasutame tänapäevani. 
Rooma ümbrus on  suuremalt  jaolt tasane ja oli kohati soine. Linn tekkis Tiberi vasakule 
kaldale, umbes 25 km suudmest, kus jõetasandikul kõrguvad seitse elamiseks  sobivat  küngast. 
Kõige varem, X sajandil e. Kr., tekkis asula Palatiumi künkale. Seejärel asustati ka ülejäänud 
kõrgendikud. Linna kujunemine kestis mitu sajandit. Arheoloogiliste tulemuste järgi 
otsustades oli umbes 600 a. e. Kr. kujunenud ühtne asula, mida võib juba pidada linnaks. 
Küngastevahelisse orgu rajati sillutatud turu- ja koosolekuplats –   foorum  –, järsunõlvalisest 
Capitoliumi künkast sai aga kindluse asupaik. Peagi hakati ehitama templeid ja teisi 
ühiskondlikke  hooneid . Müüridega piirati lann alles IV sajandil.  
Roomlased uskusid, et Rooma rajati 21.  aprillil  753 a. e. Kr. See daatum on antiikautorite 
poolt sootuks hiljem tagantjärgi välja arvestatud ja tal puudub usaldusväärne ajalooline 
põhjendus, kuid Rooma ajaloo traditsioonilise algpunktina kasutatakse seda tänapäevani.  
Legendaarse pärimuse järgi Rooma linna rajamisest oli linna rajaja  Romulus  roomlaste 
sõjajumala Marsi ja tema noore preestrinna Rhea Silvia poeg. Lugu jutustab, et tütarlapse isa, 
jõhker ning jumalakartmatu kuningas Amulius, käskis  visata  Romuluse koos tema 
kaksikvenna Remusega korvis Tiberi jõkke, et väärata ettekuulutust, mille kohaselt tema 
tütrepojad ta võimult tõukavad. Jõe voolu poolt kaldale uhutud poisid sattusid emahundi 
hoole  alla ja kui see neid mõnda aega imetanud oli, kasvatati nad üles kohaliku karjuse poolt. 
Sirgunud suureks, kukutasid poisid Amuliuse võimult ja asusid endale uut linna rajama. 
Ehituse käigus puhkenud tülis tappis Romulus Remuse ja viis ehituse üksinda lõpule. Tema 
järgi saanudki linn Rooma nime. Pole kahtlust, et selle loo näol on tegemist paljude rahvaste 
juures levinud müüdi mugandusega. Ajaloolist tõde siit otsida ei maksa, ja ka Romuluse, kui 
linna rajaja isik kuulub mütoloogia, mitte ajaloo valdkonda. Kuid hilisemate roomlaste jaoks 
oli sellel legendil erakordne tähtsus, sest ta andis üldkäibiva seletuse Rooma linna ja riigi 
alguse kohta. 
Pärimuse järgi sai Romulusest Roomas esimene kuningas. Kokku valitsenud üksteise järel 
seitse kuningat (aastatel 753 – 509 eKr). See periood langeb suurtes piirides kokku etruskide 
hiilgeajaga Itaalias. 
Rooma oli  linnriik , mille  valdused  hõlmasid linna lähiümbrust, ulatudes Tiberi suudmeni, 
kuhu rajati Ostia sadam.  Viimased  kolm kuningat olid etruskid. Arheoloogia osutab, et just 
etruski kuningate valitsusajal kujunes  Roomast  tõeline linn. Kuningas kinnitati ametisse 
rahvakoosolekul ja ta valitses koos vanemate nõukogu – senatiga. Kuningate ajal kujunesid 
välja  varase  rooma ühiskonna põhjooned, millest enamus püsis veel sajandeid pärast 
kuningavõimu kukutamistki. 
509 eKr Rooma kuningavõim kukutati –  viimane kuningas Tarquinius Superbus (Uhke) 
oli sunnitud tema vastu puhkenud ülestõusu tagajärjel maapakku minema. Kehtestati vabariik. 
 
 
ROOMA VABARIIK 509 – 30 eKr 
 
Varane vabariik 509 – 265  
 
Riigi eesotsas  seisid   senat  ja igal aastal valitavad  riigiametnikud , kelle seas kõrgeimad olid 
kaks konsulit.  
V sajandil oli Rooma võimsaim riigik Laatsiumi maakonnas Kesk-Itaalias. Algasid  sõjad  
etruskidega. 
390 eKr andis Rooma tugevnemisele tagasilöögi gallide sissetung Itaaliasse (roomlased 
nimetasid gallideks keldi hõime).  Gallid  olid juba varem  asunud  Po jõe tasandikule tänapäeva 
Põhja-Itaalias ja vallutasid ning põletasid nüüd lõunasse tungides Rooma linna. Sissetungiaist 
vabanemiseks pidid roomlased maksma suure lunaraha.  
IV sajandi teisest poolest alates vallutasid roomlased vähem kui sajandi jooksul terve 
Itaalia.  
280 e Kr langes nende võimu alla Tarentum – suurim kreeka linn Itaalias.  
265 eKr oli kogu Itaalia Rooma võimu all. 
 
Ühiskond 
Rooma  kodanikkond  jagunes sugukondadeks (gens) ja need omakorda perekondadeks 
(familia). Pereisal oli piiramatu võim oma kodakondsete üle. Roomlaste jagunemine 
perekondadesse ja sugukondadesse kajastus ka nende nimepanemise traditsioonis. Nii oli igal 
roomlasel kolm nime: eesnimi, sugukonnanimi ja liignimi. Viimane võis märkida mõnda 
sugukonna  haru, kuid võis olla hüüdnimena omistatud ka teatud iseärasuste või teenete eest. 
Iidsetest  aegadest  oli Roomas tuntud sõltuvusvahekord, kus vaene kodanik andis end 
kliendina rikka ja mõjuka kaaskodaniku ehk patrooni kaitse alla.  Klient  sai patroonilt 
kasutada maad ja pidi omalt poolt patrooni heaks koormisi kandma ning temaga koos 
sõjakäigule minema. Ka rahvakoosolekutel hääletasid kliendin sageli nii, nagu patroonid 
soovisid . Kumbki pool tõotas olla teisele ustav ja teda hädas aidata. Kliendi ja patrooni 
vahelised suhted etendasid tähtsat osa kogu Rooma ajaloo kestel. Rikastel  roomlastel  oli 
reeglina palju kliente. Sageli suutsid rooma ülikud just tänu klientide toetusele tagada oma 
mõju rahvakoosolekul. Nii mõjutasid patrooni ja kliendi suhted oluliselt ka Rooma poliitilist 
elu.  
Rooma oli valdavalt talupojaühiskond. Ainult maavaldaja oli kogukonna täisväärtuslik 
liige.  Maavaldus  tagas ka majandusliku ning isikliku sõltumatuse, samuti piisava jõukuse oma 
kodanikukohustuste, esmajoones sõjaväekohustuse täitmiseks. Igaüks pidi pidi vajaduse 
korral ilmuma sõjaväkke ette nähtud relvastuses, mille muretsemine oli tema enda kohus. 
Kõige jõukamad teenisid sõjaväes ratsanikena, keskmise jõukusega ja vaesemad roomlased 
aga  erinevas  relvastuses jalaväelastena. Kõige vaesemad,  maata  kodanikud, olid 
sõjaväekohustusest vabastatud. Nende ainus  varandus  olid nende lapsed (proles), mistõttu 
neid hakati nimetama proletaarlasteks. Proletaarlaste õigused rahvakoosolekul olid piiratud, 
kuid nemadki kuulusid rooma kodanike hulka.  
Elu varases Roomas oli talupoeglikult karm ja tahumatu. Enamuse roomlaste peategevus 
oli põlluharimine ja sõdimine. See kujundas roomlaste maailmavaate ning kõlbluse, mille 
aluseks said kodumaa-armastus, riigivõimu ja traditsioonide austamine. Ka edaspidi lugesid 
roomlased kodanikuvoorusteks eeskätt vaprust, enesedistsipliini, jumalate ja esivanemate 
austamist, kohusetäitmist riigi ja perekonna ees. Roomlaste ranget kodanikumoraali saab 
võrrelda ainult  Sparta  omaga. 
 
Patriitsid  ja plebeid 
Pärast kuningavõimu kukutamist valitses Itaalias patriitside aristokraatia. Need olid põliste 
suguvõsade liikmed, kellest  usuti , et nad põlvnevad kuulsatest esiisadest (patres –  isad  ladina 
keeles. Ainult patriitsidel oli õigus olla  riigiametnik  ja  preester , tõlgendada tavaõigust ja 
kuuluda  senatisse. Enamus patriitse olid jõukad maavaldajad ja nende ümber koondus 
arvukalt kliente. Kodanikud, kes patriitside hulka ei kuulunud, olid plebeid. Neil oli lubatud 
osaleda üksnes rahvakoosolekul. Enamik plebeisid olid vaesed kodanikud, kes sageli olid 
toime tulemiseks sunnitud rikastelt patriitsidelt raha laenama ja elasid alalises võlgade eest 
orjastamise  hirmus . Nad polnud oma olukorraga rahul, nõudsid rohkem maad, võlaõiguse 
kergendamist ja kaitset patriitsidest riigiametnike omavoli vastu. Kuid plebeide hulgas oli ka 
jõukamaid, kellel olid omad kliendid. Nendele oli kõige tähtsam saavutada patriitsidega 
võrdsed poliitilised õigused.  
Kõigest ülalöeldust tingituna olid patriitside ja plebeide suhted  pingelised  ja sageli otse 
vaenulikud. Nendevahelised konfliktid kestsid kogu varase vabariigi vältel (V – IV sajandil e. 
Kr.). Kuna enamus  kodanikke  olid plebeid ja rooma sõjavägi koosnes seetõttu suuremas osas 
just  nendest , siis oli patriitsidel raske nende nõudmistele vastu seista. Kõigepealt said plebeid 
õiguse koguneda  omaette  koosolekutele ja valida endi seast oma huvide kaitseks  spetsiaalsed  
ametnikud – rahvatribuunid. Rahvatribuun tohtis keelata riigiametnike või senati iga otsuse, 
juhul kui see oli ebaõiglane plebeide suhtes.  
Plebeid nõudsid seaduste kirjapanemist, et vältida tavaõiguse omavolilist tõlgendanist 
patriitside poolt. Nii avaldati aastal 450 e. Kr. esimene Rooma  seadustekogu  – 12 tahvli 
seadused. Need olid plebeide jaoks siiski üsna  karmid , seadustades võlaorjuse ja keelates 
patriitside ning plebeide  omavahelised  abielud. Kuid esmakordselt olid plebeide õigused nüüd 
kirjalikult fikseeritud ja see andis edaspidiseks soodsamad võimalused võidelda nende 
laiendamise eest. Peagi tühistati patriitside ja plebeide abielu keeld, seejärel keelati võlaorjus 
ja lubati plebeidel kandideerida riigiametisse. Plebeide maapuudust leevendati Itaalias 
vallutatud maade jagamisega. Aastal 287 e. Kr. kehtestati kord, et plebeide koosolek, kus 
niikuinii osales enamus kodanikke, võib vastu võtta üldkohustuslikke seadusi. 
Sellega olid plebeide nõudmised rahuldatud.  Seisuslik  vahetegemine patriitside ja plebeide 
vahel  kadus . Kõik roomlased moodustasid ühtse, seaduse ees võrdse kodanikkonna – rooma 
rahva (populus  Romanus ). Ent see ei tähendanud  tegelikku  võrdsust. Ka edaspidi juhtis 
Rooma vabariiki  kitsas  ring jõukaid kodanikke, kuid nüüd kuulusid sellesse patriitside kõrval 
ka rikkad plebeid. 
 
 
Keskmine ja  Hiline  Vabariik 264 – 30 eKr 
 
Rooma tõuseb Vahemeremaade suurvõimuks 264 – 133 e Kr. 
Itaalia vallutamise järel sattus ta konflikti tugeva  Kartaago  riigiga Põhja-Aafrikas. See 
foiniiklaste kolooniast välja kasvanud mereriik oli alistanud oma ülemvõimule mitmeid  saari  
ja ulatuslikke rannikualasid Vahemere lääneosas. Rooma ja Kartaago pidasid omavahel kolm 
sõda, mis on ajaloos tuntud  Puunia  sõdadena (roomlased nimetasid kartaagolasi 
puunialasteks). 
Esimeses Puunia sõjas (264 – 241 eKr) toimus sõjastegevus peamiselt merel ja Sitsiilia 
saarel. Sõja algul polnud roomalstel laevastikku ja see tagas esialgu kartaagolaste ülekaalu. 
Kuid rajanud tugeva laevastiku ja  omandanud  meresõja kogemused, saavutasid roomlased 
mitu suurepärast võitu ja sundisid Kartaago rahu paluma. Kartaago loovutas roomlastele 
mitmeid valdusi ja oli sunnitud piirama oma sõjalaevastiku suurust. Roomast sai tugevaim 
riik vahemere lääneosas.  
Teises Puunia sõjas (219 – 201 eKr) püüdis Kartaago oma positsioone taastada. Kartaago 
väepealik   Hannibal  tungis sõjaväega Hispaaniast läbi  Gallia  (tänapäeva Prantsusmaa) ja üle 
Alpide Itaalasse ja purustas rooma sõjaväe 216 eKr Cannae lahingus. Kuid roomlased seadsid 
võitlusvalmis uued väekoondised, viisid oma  armee  Põhja-Aafrikasse ja sundisid Hannibali 
koos vägedega Itaaliast  lahkuma . 202 eKr said kartaagolased Põhja-Aafrikas otsustavas 
lahingus hävitavalt lüüa ja olid sunnitud rahu paluma. Roomlaste võimu alla langes sõja 
käigus ka terve Sitsiilias. Kartaago kaotas kogu oma laevastiku, kõik valdused väljaspool 
Aafrikat ja ühes sellega oma sõjalise tähtsuse.  
Kolmandas Puunia sõjas roomlased vallutasid ja hävitasid Kartaago – aastal 146 eKr. 
 
Samaaegselt võitlusega Kartaago vastu laiendas Rooma riik oma võimu ja valdusi ida 
suunas.  
146 eKr liitsid roomlased pärast mitmeid sõdu Makedoonia ja Kreeka oma riigiga.  
133 eKr pärandas Pergamoni kuningas Väike-Aasias oma riigi roomlastele. Nii sai alguse 
Rooma võim Aasias. Rooma oli tõusnud ülekaalukalt tugevaimaks riigiks  Vahemeremaades . 
 
Riigikord  
Roomlased ise nimetasid oma riiki res  publica  (avalik asi). Kuigi selle mõistega ei 
seostatud  ühtegi kindlat valitsemisviisi, hakkas ta Rooma riigikorraldusest tulenevalt 
tähistama eelkõige vabariiki ja omab seda tähendust ka paljudes tänapäeva keeltes.  
Rooma riigiorganitena tegutsesid senat,  rahvakoosolekud  ja riigiametnikud ehk 
magistraadid .  
Magistraadid valiti rahvakoosolekul üheks aastaks. Nad olid kollegiaalsed, mis tähendab, 
et  igasse  ametisse valiti korraga kaks või enam meest. Nii vältisid roomlased riigiametnike 
võimu liigset tugevnemist – kui üks ametnikest hakkas ülemäära esile pürgima kohtas ta suure 
tõenäosusega oma kolleegi (või kolleegide)  vastuseisu . Ametisse tuli kandideerida kindlas 
järjekorras, madalamalt kõrgemale,  kusjuures  ametiaastate vahele pidi jääma teatav vaheaeg. 
Kandidaadid pidid olema  teeninud  ohvitserina sõjaväes. Kõik ametid olid tasuta, sest riigi 
teenimist peeti kodaniku aukohuseks. See võimaldas aga ainult jõukatel kodanikel 
riigiametitesse kandideerida. Magistraadid pärinesidki peaaegu eranditult  rikaste  roomlaste 
seast. 
Kaks konsulit olid kõrgeimad magistraadid. Nende peaülesanne oli sõjaväe juhtimine. 
Neid  saatsid  12 auvahti (liktorit), kes kandsid õlal magistraadi võimusümbolit – rihmaga 
kokku seotud vitsakimpu. Konsulite järgi nimetati aastat.  
Preetorid (neid oli 8) järgnesid tähtsuselt konsulitele. Nad tegelesid õigusemõistmisega, 
kuid võisid juhtida ka sõjaväge ja asendasid vajaduse korral konsulit.  
Lisaks konsulitele ja preetoritele olid ka madalamad magistraadid, kes hoolitsesid turgude, 
tänavate ja templite eest, korraldasid avalikke pidustusi ning haldasid riigikassat.  
Muudest magistraatidest mõneti erinevad olid tsensorid. Nad valiti iga viie aasta tagant 
endiste konsulite hulgast ja nende ülesanne oli kodanike loenduse (tsensuse) korraldamine ja 
senaatorite nimekirja koostamine. Kuid nende järelvalve all olid ka kodanike elukombed. 
Tsensorid olid reeglina eakad ja autoriteetsed mehed ning otsustel oli riigiasjades suur kaal. 
Rahvatribuunid (arvult 10) olid samuti teiste riigiametnike seas mõneti erandlikud. 
Nende ülesanne oli kaitsta lihtrahva huve ja nad valiti üksnes plebeilist päritolu kodanike 
seast. Nende peamine õigus oli panna veto (keeld) ükskõik millise riigiorgani otsusele, kui see 
lihtrahva huve kahjustas.  
Kui riiki ähvardas tõsine oht, võis  konsul  kokkuleppel senatiga määrata piiratud ajaks 
(kuni 6 kuuks) ametisse piiramatu võimuga diktaatori. Tähtaja lõppedes pidi diktaator oma 
oma ametisoleku ajal sooritatu eest vastutust kandma.  
Senat – valitsev riiginõukogu – koosnes nii endistest kui ka tegevatest magistraatidest. 
Senaatorid olid seega pikaajaliste poliitiliste ja sõjaliste kogemustega mehed ning senat 
seetõttu oma koosseisult ühtne ja tegevuses järjekindel. Vabariigi hiilgeaegadel oli 
senaatoreid umbes 300. Senatil puudus õigus anda seaduseid ja tema otsused olid nime 
poolest ainult soovituslikud. Kuid sellest hoolimata olid tegelikkuses senati kätte koondunud 
kõik tähtsamad riigivalitsemise alad: välispoliitika, sõjandus ja rahaasjad. Iga seaduseelnõu, 
mis rahvakoosolekule esitati, pidi olema senati poolt eelnevalt heaks kiidetud. Senati otsustel 
oli sisuliselt seaduse jõud. Kõigest sellest tulenevalt oli senati osa Rooma riigi juhtimisel 
erakordselt suur. 
Rahvakoosolekud kutsuti kokku magistraatide poolt ja seal hääletati koosolekut juhatava 
magistraadi poolt tehtud ettepanekute üle. Lihtkodanikel puudus õigus ise ettepanekutega 
esineda, algatada seadusi või esitada kandidaate. Nii võis rahvakoosolekul vastu võtta või 
tagasi lükata senati poolt heaks kiidetud seaduseelnõusid ja hääletada valitavate magistraatide 
poolt või vastu. Hääletamine toimus väeosade või elukohajärgsete piirkondade kaupa. See 
tähendas, et arvesse ei läinud mitte iga kodaniku hääl eraldi, vaid iga väeosa või piirkond 
omas kokku ühe hääle. Need alajaotused olid aga korraldatud nii, et eelise said jõukamad 
kodanikud. Vaeste kodanike  tahe  jäi rahvakoosolekul harva peale. Seega sõltusid Rooma 
rahvakoosolekud sõltus alati suurel määral magistraatidest ja senatist ning väljendas peamiselt 
rikkamate  kodaniku huve. Demokraatliku Ateenaga võrreldavat mõju riigiasjade otsustamisel 
Rooma rahvakooselekud ei omandanud.  
Seega võib öelda, et Rooma riigikord oli aristokraatlik. Riiki juhtisid magistraadid ja senat. 
Riigiametisse pääsesid vaid vähesed, kes olid piisavalt jõukad, et pühendada kogu oma aeg 
riigasjadele, olid avalikkuse ees tuntud ja omasid poliitilise elu kogemusi. Nii juhtis riiki üsna 
kitsas  perekondade  ring – nobiliteet (nobiles – tuntud) –, millesse kuulus nii patriitse kui ka 
jõukaid plebeisid. Valdav enamus riigiametnikke ja senaatoreid pärines põlvest põlve 
nobiliteediperekondade liikmete seast. Kuid aristokraatia domineerimisest hoolimata  tagasid  
rahvakoosolekud teatud osalemise riigiasjades ka lihtrahvale. 
 
Armee  
Rooma arme koosnes riigi kodanikes, kes olid kohustatud hankima endale relvastuse ja 
tulema  tarvidusel väeteenistusse. Rikkad teenisid ratsaväes, keskmise jõukusega kodanikud 
raskeltrelvastatud jalaväelastena ja vaesemad kergeltrelvastatutena. Kõige vaesemad olid 
sõjaväeteenistusest vabastatud. 
Sõjaväe peajõu moodustas  raskelt  relvastatud jalavägi. Peamine väeüksus oli  leegion . See 
koosnes umbes 5000 mehest, kus  enamuses  olid raskeltrelvastatud jalaväelased. Leegionäri 
raskerelvastus koosnes kiivrist, rinna-, küünarvarre- ja põlvekaitsetest, nelinurksest kilbist, 
küllalt raskest viskeodast ja lühikesest sirgest mõõgast. Võitluse algul heitsid leegionärid 
paarikümne sammu kauguselt vaenlase pihta oma oda ja asusid seejärel mõõgaga 
lähivõitlusse. Leegioni koosseisu kuulusid ka kergeltrelvastatud jalamehed ja 
ratsaväeüksused, kuid nende osa jäi teisejärguliseks. Ratsavägi kaitses jalaväge külgedelt, 
teostas luuret ja jälitas võidetud  vaenlast .  
Erinevalt Kreeka ja Makedoonia jalaväest ei rivistunud Rooma leegion mitte pikkadesse 
sirgetesse viirgudesse (faalanksina), vaid väiksemate, justkui malelaua ruutudena asetatud 
ristkülikukujuliste allüksustena. See muutis roomlaste  taktika  paindlikuks, võimaldades 
võidelda ka künklikul maastikul ja lubas lahingus väsinud ja kaotusi kandnud üksustel 
taanduda ning nende asemel tahumisest linist uutel võitlusse minna.  
I Puunia sõja ajast alates oli roomlastel võimas sõjalaevastik. Suurt tähelepanu pöörati ka 
sõjatehnikale. Laevastiku ja sõjatehnike osas võtsid roomlased üle hellenistlike riikide 
saavutused.Roomlased olid oma aja parimad kindluste piirajad, kasutades selleks katapulte 
(kivi- ja nooleheitemasinaid), müürilõhkujaid ja piiramistorne, millest sõjamehed võisid otse 
rünnatava kindluse müürile  tungida . Lisaks sellele õppisid roomlased välioludes oma 
sõjaväelaagreid kiiresti ja turvaliselt muldvalli ning palktaraga kindlustama, vältimaks 
vaenlase ootamatuid kallaletunge. 
 
Vallutatud maade valitsemine 
Rooma poliitika oma  vastaste  ja võidetute suhtes rajanes põhimõttel “jaota ja valitse” 
(divise et  impera ). See tähendas, et Rooma pidas oma vastastega läbirääkimisi alati ühekaupa 
ja sõlmis kokkuleppeid igaühega eraldi. Seetõttu olid alla heidetu rahvaste ja riikide 
sõltuvustingimused erinevad, mis takistas nende ühist väljaastumist Rooma vastu ja 
võimaldas roomlastel tarviduse korral õhutada oma alluvate vahel pingeid ning vastuolusid. 
Roomlased ei seganud end tavaliselt allutatud riikide siseasjadesse, ei muutnud sealset usku, 
keelt ega kombeid ja jätsid sageli puutumata ka tavapärase riigikorra. Kuid vastuhakkude 
korral, kui roomlastel kohalikesse asjadesse siiski sekkuda tuli, toetasid nad peaaegu alati 
kohalikke suurnikke ning soosisid aristokraatlikku riigikorda. Seetõttu tunnistasid teiste 
linnade ja rahvaste suursugused kodanikud meeleldi Rooma ülemvõimu. 
Itaalias võeti võidetuilt ära osa maast,  harilikult üks kolmandik nende maavaldusest, 
millest moodustus Rooma riigi maatagavara – ühiskondlik maa (ager publicus). Vaesematele 
Rooma  kodanikele  jagati sellest jaosmaid, rikkamatel aga võimaldati seda kas karjamaana või 
üles  harimiseks  rendile võtta. Allutatud piirkondade strateegiliselt tähtsamatesse  kohtadesse  
rajati Rooma kodanike asulad – kolooniad. Rooma kolooniad olid Rooma riigi sõjalised 
tugipunktid allutatud aladel ja erinevalt kreeka kolooniatest ei saanud neist kunagi 
sõltumatuid riike. Võidetud linnadest sai osa munitsiipiumi staatuse: nende elanikele anti 
Rooma kodanikuõigused, millega nad muutusid Rooma riigi osaks, kuid säilitasid kohaliku 
omavalitsuse. Enamus Itaalia linnu ja rahvaid olid aga Rooma liitlased. Liidulepingu 
tingimuste kohaselt pidid nad andma oma sõjajõud Rooma käsutusse. Makse ega muid 
kohustusi neile peale ei pandud.  
Sellise korralduse tulemusena olid kogu Itaalia võitlusvõimelised mehed, sõltumata nende 
õiguslikust staatusest, Rooma riigi käsutuses ja neid sai kasutada ka väljaspoole  Itaaliat  
jäävate maade vallutamiseks. Rooma kodanikud olid Itaalia elanike seas veel pikka aega 
selges  vähemuses. Kuid roomlased ei kõhelnud andmast oma kodakondsust riigile osutatud 
teenete eest nii üksikutele Itaalia elanikele kui ka tervetele linnadele. Rooma kodanike hulk 
Itaalias kasvas pidevalt, mis omakorda suurendas itaallaste kuulekust ja ustavust Rooma 
riigile. 
Vallutatud alad väljaspool Itaaliat olid Rooma  provintsid . Kogu maa loeti seal Rooma 
riigi omandiks ja selle eest tuli tasuda maksu. Provintside linnad säilitsid omavalitsuse ja 
kohalikesse asjadesse ei  sekkunud  roomalsed enamasti siingi. Piisas kui olukord oli rahulik ja 
maksud  korralikult tasutud. Iga provintsi valitses  asehaldur , kelleks tavaliselt sai mõni endine 
magistraat . Asehaldur pidi provintsi välisvaenlaste eest kaitsma, hoidma ära kohalikud 
vastuhakud, täitma ülemkohtuniku ülesannet ja koguma makse. Kuna asehalduritele riigi 
poolt palka ei makstud siis kasutasid nad nii mõnigi kord oma ametit isiklikuks rikastumiseks, 
võttes altkäemaksu  ja presside provintsielanikelt raha välja. Asehaldurite omavoli tekitas 
mõnikord provintsidele suurt kahju. Kuid provintsid said Rooma võimust ka kasu, sest 
roomlased tagasid siserahu ja  pakkusid  kaitset välisvaenlaste eest. 
 
Traditsioon ja võõrmõjud 
Roomlased hindasid kõrgelt esivanematelt päritud kombeid ja ellusuhtumist, uskudes 
kindlalt, et nende riigi üleolek teistest põhineb just esiisadelt päritud tublidusel, ja et see 
annab neile ka õiguse teisi  valitseda . Samal ajal asus Rooma juba varasest ajast alates asukaid 
võõrsilt ja roomlased olid muistsetest aegadest peale muudest rahvastest oluliselt mõjutatud. 
Palju võeti üle etruskidelt.  Vallutussõdade  tagajärjel sattusid roomlased aga kreeka kultuuri 
tugeva mõju alla. Õpiti kreeka keelt, loeti kreeka kirjandust, võeti omaks kreeka kombeid ja 
uskumusi.  
Rooma  kunst  kujunes algusest peale etruski ja kreeka kunsti mõju all. Üsna varakult võtsid 
roomlased omaks kreeka templiehituse põhjooned, mugandades neid siiski omaenda ja etruski 
traditsioonidega. Kui kreeka vallutamise käigus sealt hulk kunstiteoseod sõjasaagina Itaaliasse 
toodi, suurenesid kreeka mõjud veelgi. Rooma skulptorid valmistasid hulgeliselt koopiaid 
kreeka skulptuuridest ja ka nende originaallooming piirdus esialgu peamiselt kreeka teoste 
matkimisega. Kuid sellegipoolest säilitas rooma  kunst  oma näo, mis avaldub vahest kõige 
selgemini portreeskulptuuris ja –maalis, kus püüti kujutatavate inimeste isikupära kreeklastest 
selgemalt ilmsiks tuua. Ehitusknstis aga jõudsid roomlased kreeklastest vaieldamatult 
kõrgemale tasemele. 
Varasest rooma religioonist ja vaimsest kultuurist on teada äärmiselt vähe. Tõeline 
kirjandus, millest tänapäevanigi midagi säilinud on, kujunes roomlastel kreeklaste mõjul 
alates III sajandist e. Kr. Esimesed rooma autorid piirdusidki kreeka kirjanduse tähtteoste 
tõlkimise ja mugandamisega. Nii tõlgiti ladina keelde Homerose eeposed ning hakati nende 
eeskujul ka ise ajaloo ainelisi eeposeid kirjutama. Roomlaste jumalad omandasid kreekaliku 
ilme. Ka teatri, kõnekunsti ning ajalookirjutuse osas tugineti suurel määral kreeka 
eeskujudele, mis aga ei takistanud roomlasi loomast selles vallas silmapaistvaid ja 
originaalseid teoseid.  
Paljudes vanameelsetes roomlastes tekitasid kreeka mõjud teravat vastuseisu. Kardeti 
muistsete rooma vooruste hääbumist halbade võõrmõjude tagajärjel. Kreeka kultuuri ja 
kommete  ülevõtmist need protestid ei pidurdanud. Kuid muutuste kiuste säilitas rooma 
ühiskond pikka aega põhijoontes traditsioonilise ilme.  
 
Religioon  
 
Jumalad.  Varasel  ajal austasid roomlased erinevaid loodusjõude ja vaime. Iga asi või 
elusolend looduses oli nende meelest hingestatud, sisaldades endas jõudu, mida tähistati 
terminiga nuumen. Numeneid oli lõpmata palju – igal puul, kivil järvel, loomal jne. Igal majal 
olid oma kaitsevaimud, kellest tähtsamad – laarid – kehastasid esivanemate hingi. Neil oli 
majas  oma nurk, kus seisid nende kujukesed, millele tähtpäevade puhul annetusi toodi. Peale 
selle oli igal majal oma geenius – maokujuline kaitsevaim, kes kaitses abielu ja edendas 
soojätkamist. 
Kuid vähemalt sama olulised olid roomlastele antropomorfsed jumalad, kelle puhul on 
selgelt tunda etruskide ja eriti kreeklaste mõju. Enamust rooma jumalatest kujutati ette üsna 
kreekapäraselt neile leiab vaste Kreeka panteonist.  
Rooma panteoni eesotsas  seisis  taeva pikse ja tormijumal  Jupiter  (vastab kreeklaste 
Zeusile). Jupiteri tähtsaim pühamu asus Kapitooliumil. Kõrgelt austatud oli ka  sõjajumal  
Mars, keda peeti ühtlasi talupoegade ja karjuste kaitsjaks. Tema järgi nimetatud märtsikuu 
tähistas varasemal ajal aasta algust ja linnamüürist väljapoole jääv Marsi väljak oli roomlaste 
muistne rahvakoosolekuplats. Jupiteri isa Saturnus oli eelkõige põllutööde ja viljakasvu 
edendaja. Ta kehastas roomlaste jaoks ammust kuldaega ja tema auks korraldatavatel iga-
aastastel pidustustel – saturnaalidel – taastus hetkeks  kuldajastu  õnnelik olukord: siis oli 
orjadelgi lubatud oma isandatega koos pidutseda. Kodukolde jumalanna Vesta auks põles 
igavene tuli foorumil paiknevas ümmarguses templis, kus seda valvasid riiklikult määratavad 
preestrinnad – vesta neitsid. Neid valiti kõige suursugusematest perekondadest. Igasugune 
seksuaalelu oli vesta neitsitel  surmanuhtluse  ähvardusel keelatud. 
Üks omapärasemaid rooma jumalaid oli uste ja piiride eestseisja ning lõppu ja algust 
kehastav Janus. Teda kujutati enamasti kahe vastassuunas vaatava näoga, mida võis mõista 
kui vaatamist ette ja taha, sisse ja välja, tulevikku ja  minevikku . Januse järgi sai oma nime ka 
jaanuarikuu, mis samuti hakkas märkima aasta lõppu ja uue algust. Janus oli ka sõjajumal. 
Tema templi kaks vastassuunas avanevat ust olid sõja ajal avatud, kuid suleti rahu saabudes.  
Jupiter – Zeus 
Juno – Hera 
Poseidon – Neptunus 
Hades – Pluto 
Ceres  – Demeter 
Prosepina – Persephone 
Minerva  – Athena 
Apollo – Apollon 
Diana  – Artemis 
Mercurius – Hermes 
Venus  – Aphrodite 
Baccus – Dionysos 
Saturnus – Kronos 
Vesta – Hestia  
 
Preestrid  ja jumalateenistus 
Riik ja religioon olid Roomas alati väga tihedalt seotud. Roomlased olid kindlalt 
veendunud, et nende riigi edukus ja heaolu sõltub otseselt jumalate heasoovlikkusesgt ja 
riigivõim  pööras seetõttu jumalate austamisele suurt tähelepanu. Tähtsamad pühamud olid 
riigi kontrolli all, pidustusi korraldati riiklike ettevõtmistena ja preestrid valiti ametisse 
riigiametnike  kombel . Erinevate ülesannetega preestrite seas ühed tähtsamad olid 16 pontifexi 
(sillaehitajat või teerajajat – selle termini täpne algupära pole selge), kelle eesotsas seisis riigi 
ülempreester –  pontifex   maximus  (suurim pontifex). Pontifexide ülesanne oli kanda hoolt 
üleriiklike pidustuste eest ning sellega seoses pidada arvet ka kalendri ja riiklike tähtpäevade 
kohta. Pontifexidele lisaks määrati ametisse konkreetsete jumalate pühamute ja rituaalide eest 
hoolitsevad flamenid ja tuleviku ennustamisega tegelevad augurid. Enamus preestriameteid 
olid eluaegsed. Preestritel oli suur mõju Rooma riigi poliitika kujundamisel ja nendesse 
ametitesse valiti sageli tuntud riigimehi.  
Roomlased suhtusid oma jumalatesse asjalikult. Selleks, et jumalatelt midagi saada, tuli 
neid kohusetruult teenida, mis tähendas eelkõige annetuste toomist. Kõige olulisemak peeti 
loomade ohverdamist. Ohvriloom  tapeti   altari  jures, osa tema siseorganitest põletati altaritulel 
jumalatele, liha söödi aga kohapeal ise ära. Iga ohvritoomise juurde kuulus tingimata ka 
palve , milles jumalatelt sooviti enamasti midagi selget ja konkreetset. Kõige selle juures peeti 
väga oluliseks ka konkreetsete protseduurireeglite täpset jägimist. Mõne üksikasja 
viltumineku korral tuli ohvrit  korrata  seni, kuni kõik laabus nii nagu vaja. 
 
Ennustamine  
Ennustuskunsti olid roomlased suurel määral üle  võtnud  etruskidelt ja kandis neil 
disciplina etrusca (etruski õpetus) nime. Roomlased kujundasid sellest aga riikliku 
ettevõtmise, mida teostasid peamiselt selleks ametisse määratud augurid. Ennustamist 
mõisteti kui jumalate tahte väljaselgitamist nende poolt antavate märguannete kaudu. Iga 
ootamatu loodusnähtus, näiteks pikselöök, või erakorraline juhtum võis anda märku jumalate 
soodsast või ebasoodsast suhtumisest käsilolevasse ettevõtmisesse. Juhuslike ennete kõrval 
tunti ka hulgaliselt spetsiaalseid võtteid. Nii mõndagi võis välja lugeda ohvrilooma 
käitumisest altari juures või tema siseelunditest. Väga levinud oli ennustamine lindude lennu 
järgi. Selle kohta välja kujundatud põhjalik õpetus kirjutas ette täpsed reeglid nii 
ennustuspaiga ettevalmistamise kui ka erinevate lindude eri lennusuundade ja lennukõrguste 
tõlgendamise kohta. Kuid jumalate tahtest võis kõnelda ka kanapoegade söögiisu – mida 
innukamalt nad  teri  nokkisid, seda soodsamalt olid jumalad meelestatud. Nimetatud 
ennustusviise kasutasid roomlased iga tähtsama ettevõtmise eel. Kuid eriti tähtsatel puhkudel 
võis võtta appi ka nn. Sibülli raamatud. Sibüll oli pärimuse järgi kreeka soost naisennustaja, 
kes omal ajal müünud ühele rooma  kuningale  kolm Rooma tulevikku käsitlevat 
papüüruserulli. Sellest ajast alates  hoiti  neid Kapitooliumil ja uuriti üksnes senati korraldusel 
Rooma riigi jaoks kõige otsustavamatel ja vaastutusrikkamatel hetkedel. 
 
Kodusõdade periood ja vabariigi langus 133 – 30 eKr 
Rooma vabariik tekkis siis, kui Rooma oli alles suhteliselt väike linnriik ja ta vastas 
seetõttu eelkõige linnriigi valitsemise vajadustele. Vabariiklik kord põhines kahel olulisel 
eeldusel. Esiteks, kodanikel pidi olema võimalus võtta isiklikult osa riigiasjade otsustamisest. 
See aga eeldas elupaika Roomas või selle läheduses, mis võimaldanuks pidevalt osaleda 
rahvakoosolekute või senati töös. Teiseks, riiki juhtides pidid kodanikud olema suutelised ka 
riigi kaitse eest hoolt kandma, mis omakorda tähendas, et riigi sõjajõudude  tuumik  pidi 
koosnema väeteenistusse tulnud kodanikest. Kuid mida enam Rooma riik kasvas, seda vähem 
olid need tingimused täidetud. Kuna Rooma riik saatis oma kodanikke kolooniatesse ja jagas 
küülalt lahkelt kodanikuõigusi Itaalia elanikele, siis kujunes olukord, et paljud kodanikud ei 
tarvitsenud kogu oma elu jooksul Rooma jõuda, ega saanud seega vähimalgi määral riigiasju 
mõjutada. Ka riigikaitse lasus üha enam Rooma liitlaste õlgadel, kellel puudus igasugune 
õigus langetada otsuseid selle üle, millal, kus ja kelle vastu sõdida.  
Vallutussõjad  tõid kaasa Rooma ja Itaalia ühiskonna suurema varandusliku kihistumise ja 
talupoegade laostumise, ja sõjaväe tavapärane  komplekteerimine  isikliku varustusega 
teenistusse tulevaist Rooma kodanikest ja Itaallia talupoegadest muutunus üha raskemaks.  
133 – 122 eKr püüdsid Tiberius Cracchus ja  Gaius  Gracchus reformide teel peatada 
Itaalia talupoegade laostumist, vältimaks peamiselt talupoegadest  koosneva  Rooma sõjaväe 
arvukuse langust. Selleks püüdsid nad rikaste valdusse läinud maid vaeste kasuks ümber 
jagada. See tõi aga kaasa rikaste ja neid esindava senati enamuse ägeda vastuseisu ja 
esialgsest  edust  hoolimata jäid nende reformid suurel määral ellu viimata. Kumbki neist 
hukkus senati poolt provotseeritud veristes sisesegadustes.  
II ja I sajandi vahetusel eKr kujundati Mariuse sõjaväereformi käigus Rooma sõjavägi 
ümber. Marius hakkas palga eest värbama sõjaväkke proletaarlasi, kes said relvastuse 
väepealikult. Nii kujunes Roomas elikutseline palgavägi. See aga tähendas, et enamus 
kodanikke polnud enam riigi kaitsmise eest vastutavad.  
Elukutselised sõjamehed olid tihedalt seotud neid juhtiva ja nende heaolu eest hoolt kandva 
väepealikuga. Senati ja rahvakoosoleku otsuste vastu tundsid nad aga märksa vähem 
aukartust. Edukas väepealik võis nüüd soovi korral senati otsuseid ignoreerida ja kui tarvis, 
koguni oma vägedega Rooma vastu minna. Senatil puudusid võimalused neid ohjeldada ja ta 
kaotas kiiresti oma endise tähtsuse. Rooma rahvakoosolek koosnes aga üha enam linna 
kogunenud proletaarlastest, kes riigi kaitsele ja tugevdamisele mingil moel kaasa aidata ei 
suutnud. Oli kujunenud olukord, kus senatil polnud enam  senist  autoriteeti ja need, kes 
rahvakoosolekul kodanikuõigusi kasutasid, ei vastutanud enam mingil moel riigi heaolu ja 
turvalisuse eest. Rooma vabariiklik korraldus oli suurel määral oma mõtte kaotanud. 
Peagi algasid kodusõjad sõdurite hulgas populaarsete väepealike vahel. Samal ajal jätkusid 
ka vallutussõjad. Senati võim vähenes. Riigiasju otsustasid nüüd eelkõige võimsad 
väepealikud. 
82 eKr haaras väepealik Sulla esimese rooma riigimehena sõjaväe toel mõneks aastaks 
ainuvõimu.  
Seejärel tõusid võimsaimate riigimeest ja väepealikena esile  Pompeius  ja  Caesar , kes 
sõlmisid liidu riigi ühiseks juhtimiseks. Pompeius oli hankinud  kuulsust  vallutustega Väike-
Aasias ja Süürias,  Caesar  aga alistas Rooma võimule Gallia (tänapäeva Prantsusmaa).  
49 eKr puhkes Pompeiuse ja Caesari vahel  kodusõda . Caesar purustas Kreekas otsustavas 
lahingus Pompeiuse väe, Pompeius tapeti ja Caesarist sai Rooma riigi ainuvalitseja. Kuid 
suur osa Rooma aristokraatiast polnud ainuvalitsusega rahul ja 44 eKr Caesar tapeti 
senaatoritest vandenõulaste poolt senati istungi ajal.  
Taaspuhkenud kodusõdades tõusid esile ja jagasid võimu riigis kaks senist Caesari 
pooldajat –  Antonius  ja  Octavianus . Peagi puhkes nendegi vahel kodusõda. Antoniust toetas 
seejuures hellenistliku Egiptuse riigi valitsejanna  Kleopatra . Aastal 31 eKr sai Antoniuse 
laevastik Kreeka rannikul merelahingus Octavianuselt lüüa. Antonius ise põgenes  Egiptusesse  
kus tappis enda. 
30 eKr vallutas Octavianus Egiptuse ja ühendas seega kõik  vahemeremaad  oma 
ainuvalitsuse alla. Seda sündmust võib lugeda Rooma vabariigi lõpuks. 
 
 
 
 
VARANE  KEISRIRIIK  30 eKr – 235 pKr 
 
Octavianus võttis endale aunimetuse Augustus (auväärne). Augustuse valitsusaeg (30 eKr 
– 14 pKr) oli Rooma riigile igati soodus. Kodusõdadele järgnenud pikk rahuperiood tagas 
majanduse tõhusa arengu ja lubas  valitsejal  pühenduda riigi sisekorralduse täiustumisele. 
Augustus oli järjekindel ja tasakaalukas valitseja, kes suutis oma plaanid samm-sammult ellu 
viia,  hoides  samal ajal häid suhteid nii lihtrahva kui aristokraatiaga. Seetõttu vähenes tema 
valitsusajal tunduvalt endise vabariikliku korralduse pooldajaskond. Kui Augustus suri, pidas 
enamus roomlasi ainuvalitsust enesestmõistetavalt sobivaimaks riigikorralduseks.  
Mitmed Augustuse järglased valitsesid oma lähikondsete ja Rooma ülikkonna suhtes 
ülekohtuselt ja teenisid  julma  valitseja kuulsuse. Kuid see ei  toonud  kaasa riigi nõrgenemist. 
Jätkus  ka Rooma riigi väline laienemine. I sajandi keskel  vallutati  enamus Suurbritanniast.  
Traianuse valitsusajal (98 – 117) saavutas Rooma  impeerium  oma välise võimsuse tipu: 
vallutati Daakia (tänapäeva Rumeenia) ja Mesopotaamia. Rooma ülemvõim oli kindlustunud 
kõigis Vahemerd ümbritsevates maades. Riigi põhjapiir kulges mööda Reini ja Doonau 
jõgesid, hõlmates seega lisaks Vahemeremaadele ka tänapäeva Belgiat, Prantsusmaad, Sveitsi, 
Austriat, Serbiat ja Bulgaariat. Kogu sellel tohutul maa-alal kehtis Rooma riigi poolt tagatud 
rahu ja julgeolek – nn. Rooma rahu (pax Romana).  
II sajandi lõpul ja III alguses hakkas olukord Rooma riigis halvenema: riigipiire ründasid 
välisvaenlased ja siseriigis puhkes kodusõdu. 
 
Riigikord 
Augustuse võimuletulek ei tähendanud ametlikult vabariigi lõppu. Otse vastupidi, 
Augustus nimetas ennast vabariigi taastajaks pärast kodusõdu ja ebaseaduslikke 
võimuhaaramisi. Väliselt jätkus kõik  endist  viisi – igal aastal valiti magistraate ja senat pidas 
regulaarselt oma istungeid. Kuid tegelik võim kuulus nüüd kõigest hoolimata ühele isikule. 
Valitsejal polnud küll ühtegi konkreetset ametit, mis lubanuks tal kogu riiki valitseda, kuid ta 
oli valitud mitmesse erinevasse ametisse, mis üheskoos andsid võimutäiuse kõigi olulisemate 
asjade määramiseks. Nii oli Augustus aastaid ametis konsulina, tähtsamate provintside 
asevalitsejana käsutas ta kõiki Rooma vägesid ja rahvatribuunina oli tal vetoõigus kõigi 
magistraatide otsuste üle. Loomulikult oli Augustus ka senati liige. Ta võttis endale 
aunimetuse princeps (esimene), mida oli juba ammusest ajast kasutatud kõige auväärsema 
senaatori  tiitlina. Provintside asevalitsejana kandis ta aga  tiitlit  imperaator (käskija). Kuna 
Augustus oli nooruses Caesari poolt lapsendatud, siis kandis ta rooma tava kohaselt muude 
nimede hulgas ka oma  kasuisa  nime. tema ametlikuks nimeks sai Imperator Caesar Augustus. 
Järgnevad  valitsejad  kasutasid neid  nimesid  juba tiitlitena, mis kõik tähistasid valitsejat. Nii 
sai ka Caesari nimest üks isevalitseja tähtsamaid tiitleid, millest omakorda tuleneb nimetus 
keiser  (klassikalises ladina keeles hääldati Caesarit “kaisar”). Ka  tiitel  „imperaator‟ hakkas 
tähistama keiserliku võimu  kandjat . 
Keisririigi ajal kuulus pontifex maximuse amet imperaatorile enesele. Kuid lisaks sellele 
hakati Augustuse ajast alates  keisrit  ennastki jumalana austama. Selle  kombe  võtsid 
roomlased üle idapoolsetest hellenistlikest riikidest kus ta selleks ajaks juba juurdunud oli. 
Esialgu kuulutas Augustus  jumalaks  oma kasuisa Caesari,  muutudes  ise seeläbi formaalselt 
jumala pojaks. Seejärel hakati nõudma Augustuse jumalikku austamist väljaspool Itaaliat, 
tema järglaste ajal kohandati keisri jumalikustamise nõuet aga juba kogu Rooma riigis.  
Kuigi senat ja magistraadid olid oma senise võimu kaotanud, ei tähistanud see siiski nende 
poliitilise mõju lõppu.  Senaatoriseisus  oli endist viisi auväärne ja riigiametid andsid noortele 
aristokraatidele võimaluse poliitiliseks karjääriks. Provintside asevalitsejad ja muud 
tähtsamad võimukandjad olid enamasti määratud senaatorite hulgast. Senat koosnes jätkuvalt 
mõjukatest meestest ja vastuolu senatiga võis tuua keisrile märkimisväärset tüli. Seetõttu 
püüdis enamus keisreid senatiga hästi läbi saada. Senat etendas varases keisririigis valitseja 
nõuandjana olulist osa.  
Nii senaatoriseisus kui ka terve kodanikkond hakkasid keisririigi ajal üha laienema. Kui 
varem koosnes  senatiaristokraatia  Rooma nobiliteediperekondadest, siis nüüd hakkasid  keisrid  
senaatoriteks tõstma  esmalt  muude Itaalia linnade ja seejärel ka provintside aristokraatia 
esindajaid. Seeläbi suurenesid provintside ülikkonna võimalused riigi juhtimisest osa võtta. 
Ka mitmed keisrid pärinesid provintsiaristokraatia seast. Kodakondsust jagati keisririigi vältel 
nii üksikisikutele kui ka tervetele linnadele. Mida enam kodanike hulk suurenes, seda 
vähemaks jäid aga nende eesõigused. Varase keisririigi lõpul laiendati keisri määrusega 
kodakondsus  kõigile keisririigi  vabadele  meestele. Ühes sellega  kadusid  kõik kodakondsusega 
kaasnevad eelised ja kodakondsus kaotas Rooma riigis sisulise tähenduse. Nii minetas Itaalia 
järkjärgult oma eesõigusliku positsiooni. Keisririik kaitses üha enam võrdselt impeeriumi 
kõigi piirkondade elanike huve. 
 
Armee 
Keisririigi aegne armee oli elukutsiline palgaarmee, mis värveti vabatahtlikkuse alusel 
impeeriumi elanike hulgast. Sõdurid said Rooma kodakondsuse, kui neil seda eelnevalt ei 
olnud.  
Keisririigi ajal sai sõjaväe ülesandeks vallutuste asemel üha enam piiride kaitse. Iga 
leegioni kontrolli all oli kindel piirilõik, kuhu sageli rajati püsivad piirikindlustused. Nii 
kujunes võimas piirikaitsevöönd – limes Romanus (Rooma piir). Itaaliasse jäi vaid keisri 
ihukaitsevägi. Sõjaväe koosseisu värvati itaallaste kõrval üha enam ka provintside elanikke. 
Ainult keisri ihukaitseväelased olid veel pikka aega valdavalt  itaallased . 
 
Rooma õigus 
Rooma impeerium oli õigusriik. Nii riiklik korraldus kui ka kohtupidamine oli seadustega 
kindlalt määratletud ja kõik inimesed, sealhulgas ka keiser, pidid  alluma  seaduse 
ülimuslikkusele. Seadus kaitses kõiki Rrooma kodanikke. Neid ei tohtinud kohtuta süüdi 
mõista ja neil oli õigus apelleerida (edasi kaevata) keisrile endale. Keiser oli riigi kõrgeim 
kohtunik  ja tema määrused said aluseks  paljudele   seadustele . Kuid oma kohtumõistmises ja 
seadusloomes pidi ta lähtuma mitte isiklikest vaid rooma rahva huvidest ja alluma juba välja 
kujunenud seadusandlikele põhimõtetele. Enamasti järgisid keisreid neid nõudeid ka 
tegelikkuses. Ebaseadusliku toimimise korral ähvardas keisrit senaatorite  terav  vastuseis, mis 
võis viia valitseja võimult kõrvaldamisele. 
Rooma seadused olid kujunenud pika aja jooksul, alates 12 tahvli  seadustest . Nende 
kujundamisel lähtuti pretsedist (varem aset leidnud juhustest). See tähendab, et iga konkreetse 
kohtuotsuse langetamisel püüti võtta eeskujuks varem samalaadsetel puhkudel langetatud 
õiglasena otsuseid. Rooma õigus põhines seega eelkõige praktilisel  kogemusel . Kuid arvestati 
ka kreeka seaduste ja kreeklaste poolt välja töötatud riigikorda puudutavate õpetustega. 
Juurdus põhimõte, et  kohut  tuleb mõista mitte kohtuniku sisetunde järgi vaid  rangelt  seaduse 
sätteid silmas pidades. Vabariigi lõpul ja eriti keisririigi ajal hakati kogu seda ulatuslikku 
õigusalast materjali süstematiseerima ja ühtlustama. Tõusid esile mitmed  kuulsad   juristid  ja 
kujunesid erinevad õigusteaduslikud koolkonnad. Elukutseliste õigusteadlaste süstemaatilise 
töö tulemusena moodustus terviklik seadustekogum ja kujunes selge juriidiline 
(õigusteaduslik) terminoloogia. Roomlased panid seega aluse tänapäevasele õigusteadusele. 
 
Ühiskonna üldlaad 
Enamus Rooma riigi elanikest asus maal ja elatus talupoegadena põllumajandusest. Ka 
ülemkihi rikkus põhines peamiselt suurtel maavaldustel. Samas oli Rooma impeeriumis 
kõrgelt arenenud linnaelu. Rooma impeerium oli välja kasvanud linnriigist ja neilgi aladel, 
mille üle roomlased valitsesid, oli linnaelu tavapärane nähtus. Seal, kus enne roomlaste 
vallutust linnu polnud, soodustasid roomlased ise nende tekkimist. Linnad olid rooma 
impeeriumis nii majanduslikud, kultuurilised kui ka poliitilised keskused. Suur osa rikkaid 
inimesi, sealhulgas ka suurmaaomanikke, elas linnades ja linnu valitsevad nõukogud ning 
riigiametnikud korraldasid ka ümbritseva maapiirkonna asju. Roomlaste ettekujutuses olid 
linn ja kultuurne elu omavahel lahutamatult seotud. Seetõttu hakkas ladinakeelne sõna 
civilisatio (linna ja riiklusse puutuv) tähistama kogu arenenud kultuuri kui tervikut. 
 
Seisuslik ühiskond 
Rooma ühiskond jagunes seisusteks, mille vahelised piirid olid osaliselt ka seadustega 
kindlaks määratud. Kõige kõrgem oli pärilik senaatoriseisus. Vabariigi ajal koosnes see 
Rooma linna suursugusematest patriitsi- ja plebeisuguvõsadest (ta kattus siis enamvähem 
mõistega nobiliteet), Keisririigi ajal hakkasid aga valitsejad arvama senati liikmeteks ja seega 
ka senaatoriseisusesse roomlaste kõrval üha enam Itaalia linnade ja provintside ülemkihi 
esindajaid. Senaatorid olid suurmaaomanikud. Nende elu möödus aga Roomas kõrgeimates 
riigiametites. Ka provintside asevalitsejad ja leegionide ülemad pärinesid senaatorite hulgast. 
Senaatori võis juba eemalt ära tunda purpurpinase triibu järgi tema  valgel  rüül - toogal. 
Senaatoritele järgneva ratsanikuseisuse liikmed olid samuti rikkad ja mõjukad inimesed. 
Algselt kuulusid sinna need roomlased, kes olid piisavalt jõukad, et hankida endale 
ratsahobune ja teenida sõja korral ratsaväes. Kuid ratsanikeseisus kaotas juba varakult oma 
sõjalise tähenduse ja hakkas tähistama lihtsalt  teatava  jõukuse saavutanud Rooma kodanikke. 
Nagu senaatorite, nii oli ka  ratsanike  seas suurmaaomanikke. Kuid senaatoritest erinevalt 
tegelesid ratsanikud sageki ka kaubandusega ja sageli pärinesid nende hulgast impeeriumi 
rahaasjadega tegelevad riigiametnikud. Ka kohtunikuametisse määrati sageli just ratsanikke. 
Senaatorid ja ratsanikud moodustasid rooma ühiskonna ülemkihi. Neist madalamal seisid 
linnade käsitöölised ja maal elavad vabad talupojad ning rentnikud. Rooma linna kasvades 
suurenes kõige enam kindla ja püsiva elatiseta proletaarlaste hulk. Nad kõik olid rooma 
kodanikud. 
Madalamate ühiskonnakihtide esindajad olid enamasti mõne  ratsaniku  või senaatori 
kliendid, kes ootasid oma patroonilt hädakorral materiaalset ning kohtuasjades ka õiguslikku 
toetust. Roomas võis sageli näha rikaste patroonide majaustele kogunenud kliente, kes ootasid 
hetke, mil saaks talt truudusavalduse eest rahalist annetust  paluda .  
 
Orjad  ja vabakslastud 
Roomas oli orjanduslik ühiskond. Vallutussõjad tagasid orjade pideva juurdevoolu. 
Orjatöö osakaal oli siin arvatavasti veelgi suurem kui Kreekas ja hellenistlikes riikides. Juba 
vabariigi ajal toodi Rooma  orjadena  paljudest rahvustest ja erineva kultuuritausta ning 
ühiskondliku positsiooniga inimesi. Seetõttu võis siin orjana kohata nii kõrgelt haritud 
kreeklasi kui ka kirjaoskamatuid ja kõrgemast kultuurist puutumata barbareid. Loomulikult 
rakendati neid sageli eri töödel. Orje kasutati põllumajanduses, kus nad moodustasid peamise 
tööjõu suurmaavaldajate põldudel ja viinamarja- ning oliiviistandustes, kuid ka kaevandustes, 
majateenijatena, oskustöölistena käsitöö vallas ja isegi arstide ning õpetajatena. Seaduse ees 
olid nad kõik ühtviisi nende omanikele kuuluv vara ehk kõnelevad tööriistad, nagu roomlased 
neid nimetasid.  
Omanik võis orjaga teha, mida iganes soovis, varasemal ajal ka teda tappa. Keisririigi 
perioodil orjade omavoliline  tapmine  keelati. Vahel oli rikastes majapidamistes teenijate ja 
koduabilistena töötavate orjade positsioon üsna hea. Nii mõnigi kord usaldasid  peremehed  
neile vastutusrikkaid ülesandeid ja tuli ette juhuseid, kus  orjad  peremehega sõbrunesid. Paljud 
peremehed pidasid tulusamaks lasta võimekal orjal endale ise elatist teenida, nõudes talt selle 
eest regulaarset tasu. Ori võis siis käituda nagu vaba inimene ja hankida varandustki. Kuid nii 
tema isik kui ka tema varandus kuulusid endiselt peremehele. Selline ori võis aga loota, et 
isand  lubab tal end teatud  rahasumma  eest  orjusest  vabaks osta. Orjade vabakslaskmine oli 
Roomas küllalt tavaline. Seda võidi teha ka lihtsalt heast südamest ja tänutäheks ustava 
teenimise eest.  
Vabakslastu jäi tavaliselt kliendina oma senise isandaga tihedalt seotuks. Samas sai Rooma 
kodaniku ori vabakslaskmise läbi kohe ka ise Rooma kodanikuks ja tema vabaduses sündinud 
lapsed võisid kandideerida riigiametissegi. Vabakslastud tegid tavaliselt innukalt tööd, 
hankida endale varandust, võita tunnustust ja seeläbi võimalikult palju eemelduda oma 
senisest  orjaseissest. Nii mõnestki vabakslastust said väga rikkad ja mõjukad inimesed. 
 
Perekond ja naiste positsioon 
Traditsiooniline Rooma perekond – familia – oli patriarhaalne. Perekonna pea – 
paterfamilias ( pereisa ) – omas piiramatut võimu kõigi pereliikmete üle. Nende hulka kuulusid 
tema naine, abiellumata tütred, pojad koos oma naistega,  poegade  lapsed ja kõik muud 
kodakondsed, kuni orjadeni välja. Ka täiskasvanud ja abielus pojad olid seega isa eluajal tema 
võimu all ja ka kogu nende vara kuulus seaduse järgi nende  isale . Vabariigi ajal oli pereisal 
koguni õigus oma poegi, nagu muidki pereliikmeid, ka surma mõista. Kuid sel juhul ähvardas 
perekonnapead avalikkuse hukkamõist ja keisririigi ajal tema õigus pereliikmete elu üle 
otsustada tähistati.  
Naistel puudusid Roomas poliitilised õigused. Ka kohtuasjades olid nad alati ühe või teise 
mehe hoole ja eestkoste all. Abielu, mis tüdrukute jaoks sõlmiti tavaliselt vahetult pärast 
murdeiga, tähendas seega üleminekut isa eestkoste alt abikaasa eestkoste alla. Naise 
peamiseks vooruseks loeti piiritut truudust oma abikaasale.  
Ometigi suhtuti Roomas naistesse vabameelsemalt, kui Kreekas. Naised polnud avalikust 
elust täiel määral kõrvale jäetud. Pereema osales alati tema majas korraldatud pidusöökidel 
külaliste seltsis oma abikaasa kõrval aukohal ja tegi koos abikaasga vastuvisiite. Vabariigi 
lõpul ja keisririigi ajal suurenes mõneti naiste  sõltumatus  meestest. Paljud naised vabanesid 
meeste eestkostest, käsutasid ise oma varandust ja sõlmisid abilusid omaenda soovi kohaselt. 
Mitmetest naistest said avalikkuses tuntud inimesed. 
 
Ehituskunst  
Roomlased võtsid õppust kreeklaste ehituskunstist, suutsid neid aga peagi oma 
meisterlikkuselt ületada. Peamise ehitusmaterjalina kasutati põletatud tellist, mida 
pidulikemate ehitiste puhul kaeti marmoriga. Lubjamördi laiaulatuslik kasutuselevõtt lubas 
roomlastel  konstrueerida  kaari, võlve ja kupleid, mis eristavadki rooma-aegseid ehitisi 
varasematest kreeka omadest. Ehitiste vaälispinda ja interjööri kaunistati aga kreekapäraste 
sammaste ja poolsammastega. 
Traditsiooniline rooma elamu oli ühekordne nelinurkse põhiplaaniga kivist maja, mille 
keskmes paiknes igast küljest muude ruumidega piiratud ristkülikukujuline  atrium . Aatriumi 
kohal oli katus avatud, nii et päevavalgus pääses ruumi otse ülalt. Aatriumi keskel oli aga 
väike bassein, mis kogus katuseavast sisse sadavat vihmavett. Aatrium oli  igapäevase  elu 
keskkoht ja varasemal ajal võõrustati seal ka külalisi. Hilise vabariigi ja keisririigi ajal rajati 
suuremate majade taha aga veel sammaskäiguga piiratud aed ja spetsiaalne ruum külaliste 
vastuvõtuks ning pidusöökideks.  
Ehituskunst saavutas oma tipu keisririigi ajal. Rajati sillutatud kiviteid ja monumentaalseid 
sildu, enamuses Itaalia ja paljudes provintside linnades oli veevarustus ja kanalisatsiooni, 
majades kasutati põrandaaluseid küttesüsteeme. Vähemalt jõukamate inimeste elustandard 
jõudis sel perioodil tasemele, mille ületamiseks kulus järgnevalt ligi poolteist  tuhat  aastat. 
 
 
Rooma linn 
Roomast sai vabariigi lõpus ja keisririigi ajal Vahemeremaade suurim linn. Impeeriumi 
pealinna asus elanikke kogu keisririigist. Elanike arv kasvas pidevalt, ulatudes lõpuks võibolla 
isegi üle miljoni. Linnaelanike varanduslik seisund oli väga erinev. Siin oli ülirikkaid, 
arvukalt keskklassi esindajaid ja lugematu hulk proletaarlasi. Viimased olid vabariigi lõpul 
enamuses rahvakoosolekutel ja nende vajaduste ning meeleoludega tuli paratamatult 
arvestada. Juba vabariigi ajal hakati proletaarlastele riigi kulul odavat vilja  jagama  ning 
keisririigi ajal said nad vilja juba tasuta. Rooma proletaarlaste viljaga varustamine oli 
riigivõimu jaoks oluline ülesanne. 
Linna kasvades muutus arhitektuuri ilme. Traditsiooniliste  elamute  kõrvale ilmusid 
mitmekordsed, esmalt puust, siis kivist, odavad üürimajad vaesema elanikonna, sealhulgas ka 
arvukate  proletaarlaste majutamiseks. Eriti suur oli selliste majade osakaal Rooma sadamas 
Ostias. Korruselamute alumisel korrusel paiknesid poed, töökojad ja söögikohad, või siis 
moodustas terve esimene korrus ühe suure, mõne jõuka roomlase valduses oleva korteri. 
Ülemistel korrustel olid väikesed odavad üürikorterid. Sellised korruselamud olid ehitatud 
odavalt ja sageli kiirustatult, turvalisusele rõhku panemata. Seetõttu elasid paljud roomlased 
pidevas majade kokkuvarisemise ja tulekahjude hirmus. 
Roomas oli veevarustus ja kanalisatsioon. Juba kuningate ajal hakati  foorumi  sillutamise 
käigus rajama kuivenduskanaleid, millest sajandite jooksil arenes välja suur maa-alune 
kanalisatsioonisüsteem (cloaca maxima – suur äravoolukanal), mis juhtis reovee Tiberisse. 
Sellele  lisandusid  lähedsest järvest linna veega varustavad veejuhtmed. Enamus inimesi pidi 
hankima vett tänavalt avalikest veevõtukohtadest. Korruselamute asukail puudus ka otsene 
juurdepääs kanalisatsioonile. Suurlinna elanike vajaduste rahuldamiseks rajati avalikke 
käimlaid. Pesemiseks olid avalikud saunad – termid – mis avatud ka vaestele roomlastele. 
Lisaks mitmekülgsetele kümblusvõimalustele pakkusid termid ka massaazi ja erootilisi 
teenuseid ning sisaldasid kultuurihuviliste külastajatele ka raamatukogusid ja lugemisruume. 
Kuid maailmalinna pealinn nõudis muidki ühiskondlikke ehitusi. Varasema juhuslikku 
laadi  ehitustegevus asendus keisrite ajal linna sihipärase väljaehitamise ja kaunistamisega. 
Foorum kui linna ja kogu impeeriumi sümboolne keskus omandas piduliku välisilme. Selle 
naabrusesse rajasid Caesar, Augustus ja Traianus veel omanimelised väljakud – keiserlikud 
foorumid . Varasematele templitele lisandusid uued, muuhulgas ka kõigi jumalate tempel – 
Panteon. Linna kaunistasid keisrite auks püstitatud obeliskid ja triumfikaared. Linna ühe 
silmapaistvama ehitisena kerkis Palatinuse künkal keisrite palee. Kogu seda piltit äiendasid 
teatrid , hipodroomid ja amfiteatrid gladiaatorite võitluste korraldamiseks.  
 
Avalikud mängud 
Erinevalt kreeklastest ei pidanud roomlased eriti lugu spordist. Seevastu armastasid nad 
põnevust ja närvikõdi tekitavaid vaatemänge. Need omakorda jagunesid hoburakendite 
võidusõitudeks hipodroomil ja veristeks vaatemängudeks amfiteatris. Vabariigi ajal 
korraldasid neid rikkad ja tuntud ühiskonna- ning riigitegelased peamiselt religioossetel 
tähtpäevadel. Keisririigi ajal hakati mänge  korraldama   tihedamalt  ja sellest sai esmajoones 
keisri aukohus. Avalikud mängud olid nüüd koos tasuta leivavilja jagamisega peamised 
riiklikud abinõud Rooma linna alamkihtide toetamiseks ja lõbustamiseks. Rahvas nõudis leiba 
ja vaatemänge, ning seda püüdsid keisrid neile ka pakkuda. 
Rooma hipodroomidest tähtsaim oli otse keisrilossi kõrval paiknev  Circus  Maximus (suur 
ringrada). Võistlused toimusid nelja võistkonda jagunevate kaarikute vahel, miida eristasid 
kaarikujuhtide erinevat värvi rõivad – valged, sinised, punased ja rohelised. Igal võistkonnal 
olid omad kirglikud  pooldajad , kelle vahel tuli ette ka vägivaldseid kokkupõrkeid. Võistlus ise 
toimus küllalt pikal sirgel rajal, mille otstes pidid sõitjad tegema riskantse ja suuri oskusi 
nõudva täispöörde ümber otsatulba. Tavaliselt sõideti 7 sirget, mis tegi kokku umbes 4 
kilomeetrit. Kaarikujuhid olid orjad, kuid edukamad nende seas saavutasid märkimisväärse 
kuulsuse ja võisid teenida võitude eest suuri rahaummasid. 
Gladiaatorite (mõõgavõitlejate) võitluse korraldamise traditsiooni võtsid roomlased üle 
etruskidelt, kellel oli tavaks lasta matuserituaalide käigus orjadel või surmamõistetutel elu ja 
surma peale võidelda. Roomlased kujundasid sellest aga kõigis ühiskonnakihtides kõrgelt 
hinnatud lõbustuse. Gladiaatorite võitlused  leidsid  aset ringikujulist või ovaalset areeni igast 
küljest pealtvaatajate istmetega piiravates amfiteatrites (kreeka keeles – mõlemalt poolt 
vaatamiseks). Rooma suurim amfiteater oli aastal 80 valminud Colosseum.  
Gladiaatorid  võitlesid nii metsloomadega kui ka omavahel. Viimasel juhul oli kõige 
tavalisem kahevõitlus, kus kohtusid üks kiivri, kilbi, rinnakaitsi ja mõõga ning teine võrgu ja 
terava kolmhargiga relvastatud vastane. Võidetud vastase saatus jäi publiku otsustada, mille 
puhul vaatajate ülespidi pööratud pöial tähistas armuandmist, alla langetatud aga nõuet lüüa 
saanu  surmata. Keisri kohalviibimise korral kuulus lõplik sõna temale. Korraldati ka lahinguid 
suuremategi gruppide vahel ja koguni terveid merelahinguid Tiberi jõel või ühel Rooma 
lähedasel järvel. Need jäid siiski erandlikeks.  
Nagu võidusõitjad, nii olid gladiaatoridki enamasti orjad ja nendegi hulgas kerkisid esile 
omal alal kuulsust ja kõrgeid rahalisi autasusid võitnud meistrid. Nii mõnelgi gladiaatoril 
õnnestus tänu silmapaistvale esinemisele endale vabadus võita. Samas eelistasid mitmed 
vabaduse saavutanud gladiaatorid jätkata oma senist tulusat karjääri. 
 
Rooma provintsid 
Nagu Rooma vabariigis, nii säilis keisririigi ajalgi provintsilinnade küllalt suur sõltumatus 
Rooma keskvõimust. Iga suuremat linna või piirkonda juhtis kohalikest aristokraatidest 
omavalitsus  ja provintsi asehalduri osaks jäi vaid riigikaitse korraldamine ning maksude 
kogumine.  
Roomlaste poolt vallutatud maad olid oma ajaloolt, ühiskonna arengult ja kultuuritasemelt 
üsnagi erinevad ja kuigi Rooma võim sidus kõik vahemeremaad mitmeski mõttes ühtseks 
majanduslikuks ja kultuuriliseks tervikuks, aidates seeläbi kaasa nende erinevuste 
vähenemisele, ei kaotanud ta neid ometigi. Kuna roomlased ei püüdnud kuskil sihipäraselt 
oma kombeid, usku ja kultuuri peale suruda, siis levis kõik roomapärane vaid sedavõrd, kui 
provintsielanikud seda loomulikul teel omaks võtsid. Samal ajal eeldas poliitilise karjääri 
tegemine ladina keele ja rooma tavade head tundmist ning see omakorda edendas 
romaniseerumist (roomapärastumist), eriti provintside aristokraatia hulgas.  
Majanduse ja ühiskonna arengult ning romaniseerumise ulatuselt jagunesid provintsid 
küllalt selgelt kahte suurde gruppi: idaprovintsideks ja lääneprovintsideks.  Idaprovintsid  – 
Kreeka, Väike- Aasia , Süüria ja  Egiptus  – olid muistse kultuuri, jõukate linnadega ja kõrgelt 
arenenud majandusega maad. Juba hellenismiajast alates levis sealsetes linnades peamise 
kõnekeelena kreeka keel. Kõik see jäi püsima ka rooma võimu all. Idaprovintsid olid jätkuvalt 
impeeriumi kõige jõukamad alad. Sealsetest linnadest veeti pidevalt käsitöötooteid nii 
Itaaliasse kui ka lääneprovintsidesse. Linnades püsis senine idamaisega segatud kreekapärane 
välisilme ja kreeka keelel põhinev kõrgelt arenenud kultuur. Ladina keel levis idas suhteliselt 
vähe, piirdudes peamiselt vaid riigivalitsemise ja õigusemõistmisega. 
Seevastu lääneprovintsid – Gallia (tänapäeva Prantsusmaa), Britannia,  Hispaania  ja 
Põhja-Aafrika – olid enne rooma vallutust enamasti suhteliselt vähem arenenud. Üksnes 
Põhja-Aafrikas oli juba Kartaago hiilgeaegadest alates levinud foiniikia päritolu kõrgkultuur. 
Mujal etendasid roomlased tahes-tahtmata kultuuritooja osa. Suuremad linnad tekkisid siin 
alles rooma vallutuse järel ja omandasid seetõttu algusest peale roomaliku ilme. Peamise 
kõnekeelena levis linnades ladina keel. Nii romaniseerusid lääneprovintsid idaprovintsidest 
märksa enam. Küllalt suurel osal neist aladest (Prantsusmaal ja Hispaanias) kõneldakse 
tänapäevani ladina keele baasil kujunenud romaani keeli. Samal ajal levis tsivilisatsioon 
lääneprovintsides idaprovintsidega võrreldes kõigest hoolimata suhteliselt pinnapealselt. 
Suuremad linnad tekkisid ainult Vahemerega vahetult piirnevatel aladel, ja needki jäid oma 
jõukuse ja arengu tasemelt enamasti  idamaa  linnadele alla. Vahemerest eemal säilitasid 
läänepiirkonnad aga ülekaalukalt põllumajandusliku iseloomu. 
Ka põllumajandus oli idas ja läänes oluliselt erinev. Kui idapoolsetel aladel harisid põldu 
peamiselt kas  isiklikku  maatükki omavad või rentnikuna suurmaavaldaja põlde harivad 
väiketalupojad, siis läänes ja osaliselt ka Itaalias kujunesid ulatuslikud, peamiselt orjatööl 
põhinevad suurmaavaldused –  latifundiumid . Loomulikult ei puudunud sealgi 
väiketalupojad, kuid nende osakaal jäi idaprovintsidega võrreldes väiksemaks. Vabariigi lõpul 
ja keisririigi algusaegadel läks latifundiumite toodang peamiselt müügiks. Näiteks Põhja-
Aafrika latifundiumid varustasid tavapäraselt leivaviljaga Rooma linna. Kuid mida enam aeg 
edasi läks, seda enam hakkasid latifundiumid  muutuma  isemajandavateks suurmõisateks, kus 
toodang tarbiti ja paljud tarberiistad valmistati kohapeal. Nii hakkas kaubavahetus 
lääneprovintsides varase keisririigi lõpupoolel aegamööda vähenema. Kuna vallutussõdade 
lõppedes muutus ka orjade hankimine raskemaks, hakkasid latifundiumide  omanikud  
kasutama oma maade harimiseks rentnike ja sõltlaste tööjõudu. Nii ilmnesid varase keisririigi 
lõpul esimesed märgid orjandusel põhineva majanduse langusest. 
 
 
Kultuur ja vaimuelu hilise vabariigi ning keisririgi ajal 
 
Haridus  
Varasemal ajal kasvatati ja õpetati lapsi kodus pereisa käe all. See seisnes peamiselt 
praktilisteja sõjaliste oskuste edasiandmises. Kui aga levisid kreeka kombed, hakati suuremat 
tähelepanu pöörama ka laste vaimsele harimisele. Kõige rikkamad ja kultuurilembelisemad 
perede kasutasid sageli kreeka päritolu orjast või vabakslastust koduõpetajat, teised aga 
saatsid oma pojad ja vahel ka tütred 7-aastaselt kooli kirjatarkuse aluseid omandama. 
Enamuse roomlaste haridus sellega piirduski. Suursugustes peredes, kus poistest püüti 
kasvatada avaliku ja poliitilise elu tegelasi, jätkus kasvatus veel pikka aega. Õpiti kreeka 
keelt, ja ladina (rooma) kirjandust, ajalugu ja filosoofiat. Kreeka keele ja kultuuri põhjalikku 
tundmist pidasid suursugused roomlased enesestmõistetavaks. Sageli suundusid noormehed 
Kreekasse mõne õpetlase juurde kõnekunsti õppima. Kreekapärase vaimuarendamise kõrval 
ei jätnud rooma aristokraadid unarusse ka ettevalmistust praktiliseks riigi- ja 
sõjamehekarjääriks. Noormehed osalesid oma isa või mõne vanema sugulase kõrval 
ohvitserina väeteenistuses ning hakkasid varakult kohtutes, olgu kaitsja või süüdistajana, oma 
kõnekunsti ning seaduste alal omandatud oskusi praktiliselt järele proovima. 
 
Teater 
Teatrietendused  kuulusid Roomas avalike mängude kavva, nagu tsirkuse võidusõidud ja 
gladiaatorite võitlusedki. Itaalia rahvapärane naljamäng sulas rooma teatris ühte Kreeka 
teatrikunsti eeskujudega. Välisilmelt oli Rooma teater üsna kreekapärane. Teatrietendused 
toimusid vabas õhus. Varasemal perioodil  olid lava ja pealtvaatajate istekohad olid enamasti 
puust. Esimesed kivist teatrid rajati Roomas alles vabariigi lõpul. Erinevalt Kreekast puudus 
rooma teatris koor. Etendus seisnes maske kandvate näitlejate dialoogides, mida ilmestasid 
elavad, seejuures sageli siivutud zestid, ja laulupartiid – aariad. Näitlejate ühikondlik 
positsioon oli madal ja nende hulgas oli isegi orje. Kui varasemal ajal olid kõik osatäitjad 
mehed, siis hiljem hakati mõnedes näitemängudes kasutama ka naisnäitlejaid. 
Oma tähtsuselt polnud teater roomlaste jaoks kunagi sama, mis Kreekas, jäädes 
populaarsuselt hipodroomisõitudele ja gladiaatorite võistlustele selgelt alla. Teatrietendused 
jäid peamiselt rahva naerutamise ja lõbustamise  vahendiks , ega käsitlenud kreeka draama 
kombel olulisi maailmavaatelisi ja moraalseid probleeme. 
Suur osa rooma näidetemängudest olid hellenismiperioodi Kreeka komöödiate 
mugandused. Ka näidendite tegelased olid enamasti kreeklased, kuid kuna nad  kujutasid  
igapäevasest elust hästi teadaolevaid tüüpe, siis võis rooma publik nende taga hõlpsalt ka 
iseennast ära tunda. Süžeedki kajastasid igapäevases elus ette tulevaid koomilisi olukordi. 
Tegelaskujudena esinesid  rumalad  ja ihned vanamehed, kergemeelsed noorukid, prostituudid, 
hooplevad sõjamehed, orjad jne., kes kõnelesid igapäevast, lopsakat keelt, kus sageli tuli ette 
otse ebaviisakaid ütlemisi.  
Vabariigi lõpul muutusid teatrietendused veelgi rahvapärasemaks. Teravmeelse dialoogi 
asemel levis üha enam labastel žestidel põhinev lihtsakoeline nali. Kuna sellised näitemängud 
haritumad ja nõudlikumat publikut ei rahuldanud, hakkasid mitmad autorid vabariigi lõpul ja 
keisririigi ajal kirjutama näidendeid mitte ette kandmiseks, vaid ainult lugemiseks. 
 
Teadus ja  kõnekunst .  Cicero  
Teoreetilise  teaduse ja filosoofia alal jäid roomlased kreeklastele selgelt alla. Neis 
valdkondades roomlastel peaaegu polnudki originaalseid saavutusi. Rooma õpetlased tundsid 
küll suurepäraselt kreeklaste teoreetilisi seisukohti, kuid neil puudus huvi nende 
loominguliseks edasiarendamiseks. Selle asemel püüti leida kreeklaste teooriatest juhiseid 
praktiliseks eluks ja moraalseks käitumiseks. Näiteks stoitsistlikku õpetust saatusele 
allumisest tõlgendasid roomlased eelkõige üleskutsena järgida esivanemate kombeid ja täita 
oma kohust isamaa ning riigi ees.  
Rooma vabariigis sõltus poliitikute edukus oluliselt sellest, kuidas nad suutsid  senatis , 
rahvakoosolekul või kohtutes oma vastaste seisukohti kummutades veenda teisi omaenda 
vaadete õigsuses. See tingis suure tähelepanu kõnekunstile. Kuna kõnekunst oli juba varem 
teinud suuri edusamme Kreekas, siis kasutasid rooma kõnemehed – oraatorid – meelsasti 
kreeka eeskujusid. Oli üsna tavaline, et noored Rooma aristokraadid käisid Kreekas sealsetelt 
kõnemeestelt õppust võtmas. 
Paljude Rooma oraatorite ja õpetlaste seas tõuseb suurkujuna selgelt esile vabariigi 
viimastel aastakümnetel tegutsenud Cicero. Cicero pärines küll rikkast perekonnast, kuid ei 
kuulunud siiski senatiaristokraatia hulka. Ta tõusis Rooma poliitilises elus esile tänu oma 
silmapaistvatele ja edukatele kohtukõnedele. Oma vaadetelt oli ta senati õiguste ja 
vabariikliku korra kirglik  pooldaja . See viis ta konflikti nii Caesari kui ka tema järglaste – 
Marcus Antoniuse ja Octavianusega, kelle käsilaste poolt ta lõpuks ka tapeti. 
Suur osa Cicero kõnedest on kirjalikus vormis säilinud tänapäevani. Mõnda neist ei 
kandnudki ta kunagi ette. Cicero sai kuulsaks oma meisterliku keelekasutusega. Ta eristas 
kolme kõnestiili, madalat, mis õeldud oma seisukohtade loogiliseks põhjendamiseks, keskmist 
kuulajatele naudingu pakkumiseks ja kõrget kuulajate innustamiseks. Kõnemees pidi tema 
meelest neid kõiki valdama ja tundma ära, millal on sobiv kasutada ühte või teist. Cicero ise 
valdas seda kunsti suurepäraselt. Tema teosed kujundasid tõhusalt ladina kirjakeelt ja 
järeltulijad hindasid neid meisterliku stiili  musternäidistena. 
Cicerolt on säilinud ka hulgaliselt hästi  vormistatud  ja mõttetihedaid erakirju, mis annavad 
hea pildi Rooma vabariigi lõpukümnendite ühiskondlikust ja poliitilisest elust. Mitmekülgse 
ja sügavalt haritud õpetlasena kirjutas ta ka käsitlusi kõnekunsti olemusest, riigikorraldusest, 
moraalist ja filosoofiast. Viimastes valdkondades võttid ta üle kreeka teoreetikute seisukohti 
ning püüdis neid roomalikult praktilises  vaimus  lahti mõtestada. Ta ei uskunud, et inimene 
suudaks maailma kõigi tema probleemidega lõpuni mõista ja pidas selle asemel esmaoluliseks 
traditsioonide järgimist ning kohusetunnet.  
 
 
Kultuuri õitseng Augustuse ajal 
Augustuse võimuletulekuga ja kodusõdade lõpuga alanud pikk rahuperiood lõi kultuuri 
arenguks soodsa pinnase. Sellele aitas kaasa ka keisri enda sügav huvi ja soov olgu kunsti ja 
arhitektuuri või kirjasana edenemisele kaasa aidata. Augustuse meelest oli kunsti ja kirjanduse 
peamine ülesanne Rooma võimsuse ülistamine. Ta uskus, et on taastanud Rooma muistse 
kombelisuse ja  pannud  aluse kestvale õnneajastule, ning soovis, et see jäädvustuks ka 
kultuuris. Seetõttu soodustas ta igati võimekate autorite loomingulist tegevust. Kuid 
Augustuse lähikonnas oli teisigi mõjukaid kultuurisoosijaid, kelle seas tähtsaim tema rikas 
sõber Maecenas. Viimane võttis oma hoole alla mitmeid noori ja lootustandvaid kirjamehi, 
hoolitsedes nende majandusliku heaolu eest, nii et nad ise võisid muretult loomingule 
pühenduda. Maecenase nimest tuleneb seetõttu rikka kultuurisoosija üldnimetus – metseen. 
Kõik nimetatud  asjaolud  kokku tõid kaasa Rooma kultuuri seniolematu õitsengu. Rooma 
kirjanduse osas tuntaksa Augustuse aega kuldse ajastu nime all. 
 
Vergilius  
Augustuse ajal Roomas tegutsenud mitmete silmapaistvate poeetide seas tõusis kõige enam 
esile Vergilius. Ta oli noorusest saadik heades suhetes Augustuse pooldajatega, ning võitnud 
Maecenase soosingu, veetis oma  parima  loominguea, Roomas või talle  annetatud  Lõuna-
Itaalia mõisas kirjutamisele pühendudes. Vergilius oli ise kodusõjad üle elanud, hindas 
seetõttu kõrgelt Augustuse poolt kehtestatud siserahu ja ülistas seda ka oma loomingus. Oma 
peateose, eeposes “Aeneis” pühendas ta aga roomlaste legendaarsetele eelkäijatele. 
Roomlastel puudus seni Homerose eepikaga võrreldav kangelaseepos ja Vergilius nägi oma 
eesmärki selle lünga täitmises. Ta valis oma suurteose peakangelaseks Homerose eepostestki 
tuntud Trooja sõdalase  Aenease , kes pärimuse järgi olevat pärast kodulinna hävingut 
Itaaliasse rännanud ja pannud siin aluse valitsejasoole kust hiljem võrsus Rooma linna rajaja 
Romulus. Kuna Augustus uskus, et põlvneb Romulusest, siis ülistas Vergiliuse eepos Aenease 
näol ka keisri enda esiisa. 
“Aeneis”  laulab  sellest kuidas  Aeneas  oma  perega  pääses põlevast Troojast, tema 
eksirännakutest merel, saabumisest Aafrikasse ning  õnnetust  armastusest Kartaago imekauni 
kuninganna Dido vastu, mis viis valitsejanna enesetapuni ning kuulutas ette tulevast  vaenu  
Kartaago ja Rooma vahel. Eepose lõpuosa on pühendatud Aenease verisele kuid võidukale 
võitlusele Itaalia valitsejatega. Eeposes võib näha nii Odysseuse eksirännakute, kui ka 
“Iiliase” lahingustseenide mõjusid. Ka värsimõõdu ja stiili osas lähtus Vergilias Homerose 
eeskujust. Kuid teose sisu ja  kandev  idee on eht-roomalikud, rõhutades kangelase missiooni- 
ning kohusetunnet. Enne võitlusti Itaalias oli Aeneas koos Sibyllaga laskunud surnute riiki, 
kus talle kuulutati ette nii tema enese kui ka tema järeltulijate saatust – seega kogu Rooma 
ajalugu kuni Augustuseni välja. Vergilius tõlgendas Rooma kasvavat võimsust kui jumalate 
tahte vältimatut teostumist ja näitas oma kangelast jumalatest määratud  saatuse  vapra, 
voorusliku ning kohusetundliku elluviijana. Aineiase vägiteod minevikus ilmnesid eeposes 
justkui Augustuse-aegse Rooma vägevuse ettekuulutus.  
 
Ajalookirjutus  
Esimesed  teated  roomlaste minevikust pärinevad kreeka ajaloolaste sulest. Roomlased ise 
tegid esimesi  katseid oma ajalugu üles kirjutada III sajandil eKr. Need teosed pole säilinud. 
Selgema pildi rooma ajalookirjutusest saab alles vabariigi lõpu ja varase keisririigi ajaloolaste 
teoste põhjal. Mitmed toonased ajaloolased kirjutasid oma lähiminevikust või koguni 
kaasajast, seega sündmustest, millest nad sageli isegi olid osa võtnud. Nii on kuulus riigimees 
Caesar tuntud ka ajalookirjutajana. Teoses “Märkmeid Gallia sõjast” kirjutas ta lihtsas ja 
näiliselt erapooletus stiilis oma vallutussõdadest, õigustades seejuures siiski oma  tegusid  ja 
vaikides maha mõningaid teda ebasoodsas valguses näitavaid üksikasju. 
Sootuks teist laadi oli aga Augustuse ajal tegutsenud ajaloolase  Titus  Liviuse looming. 
Titus  Livius  oli küll vabariigi veendunud pooldaja kuid sai sellegipoolest Augustusega hästi 
läbi. Augustuse innustusel ja toel kirjutas ta suurteose “Raamatud linna rajamisast alates”, 
milles esitas Rooma üksikasjaliku ajaloo Romulusest ja Rooma rajamisest kuni Augustuseni. 
Titus Liviuse eesmärk polnud mitte ainult selgitada välja ajaloolist tõde – selles osas toetus ta 
peamiselt oma eelkäijatele – vaid tuua ajaloost esile seal sisalduv õpetlik sõnum. Tema 
meelest oli Rooma saavutanud saavutanud oma võimsuse tänu sellistele traditsioonilistele 
voorustele nagu  vaprus , patriotism, lihtsus ja  distsipliin . Selle tõestuseks tõi ta hulgaliselt 
näiteid oma riigi kangelaslikust minevikust. Kuid ühes maailmariigiks muutumisega hakkasid 
roomlased Titus Liviuse meelest oma voorustest järkjärgult lahti ütlema ja sellest tulenes 
traditsioonilise vabariikliku korra allakäik. Kuna ka Augustuse püüdis taastada muistseid 
voorusi ja kaitsta rooma kommete puhtust, siis oli Titus Liviuse töö talle väga meeltmööda. 
Ka laiem lugejaskond võttis raamatu kiiresti omaks. Paljud lood, mis Titus Livius varase 
Rooma ajaloo kohta kirja pani, on pigem legendid kui ajalooline tõde, kuid nad kujundasid 
otsustavalt roomlaste endi ette kujutust oma minevikust ja annavad hea pildi roomlaste 
maailmavaatest ning ideaalidest. 
 
 
Ristiusu sünd 
 
Idamaiste ja hellenistlike jumalate ning rituaalide levik Rooma riigis 
Rooma riik suhtus sallivalt alistatud rahvaste religiooni. Nõuti ainult, et nad oma jumalate 
kõrval avaldaksid austust ka tähtsamatele rooma jumalatele ja tooksid muuhulgas ohvreid 
keisrite altaritele. Nende nõuete täitmine ei tekitanud vastuseisu, sest allutatud rahvad uskusid 
isegi, et võimsa Rooma riigi jumalate austamisest võib neile tulu tõusta. Samal ajal lõi kõigi 
Vahemeremaade  koondamine  ühtse võimu alla soodsa pinna eri rahvaste religioonide 
ulatuslikuks levikuks ja ühtesulamiseks. Selline nähtus oli Vahemere idaosa maades levinud 
juba hellenismiperioodi algusest alates. Paljud Kreeka ja Idamaade jumalad olid teineteiselt 
vastastikku tunnusjooni üle võttes lahutamatult segunenud. Paljude nende auks peeti salajasi 
jumalateenistusi ehk müsteeriume. Peagi levisid sellised müsteeriumikultused ka Itaalias ja 
seejärel kõigis läänepoolsetes Vahemeremaades. Nende jumalate austajad lootsid sageli 
temaga lähedasemat ja emotsionaalsemat sidet kui seda võimaldas  asjalik  ja ametlik rooma 
religioon. Enamasti kaasnes sellega ka lootus paremale saatusele pärast surma. Rooma riigi 
traditsiooniline religioon  uute kultuste leviku läbi küll ei kadunud, kuid tema senine tähendus 
hakkas siiski aegamööda vähenema. Ta säilitas oma tähtsuse nüüd eelkõige ametliku 
riigiusuna, kuid sügavamate usuliste tunnete ja vajadustega pöördusid inimesed üha enam 
idapoolset päritolu jumalate poole.  
Juba alates  II sajandist e. Kr. levis Itaalias kreeka Dionysose ehk Bacchuse idamaiste 
joontega põimunud ohjeldamatu kultus, mille populaarsust ei suutnud vähendada ka mitte 
senati esialgne vastuseis. Kogu Vahemereäärse piirkonna kõige armastatumaks jumalannaks 
tõusis aga kreekapäraste joontega täienenud Egiptuse  Isis . Koos Isisega levis ka tema 
abikaasa  Osirise  ja poja Horose populaarsus ning muistne Egiptuse lugu Osirise tapmisest ja 
elluäratamisest. Isist samastati sageli erinevate kreeka jumalannadega, kelle tunnusjooni ta üle 
võttis, ja ta hakkas muutuma peaaegu kõikehõlmavate ülesannete ning võimupiiridega 
jumaluseks. Teda nimetati looduseks, üleüldiseks emaks ja kogu maailma valitsejannaks. Isist 
kujutati sageli väikest Horost süles hoidmas ja sellisena kujundas ta oluliselt  jumalaema  
kujutamise traditsiooni peatselt esiletõusvas  kristluses . Nii Bacchuse kui ka Isise, Osirise ja 
Horose auks korraldati müsteeriume ning nende austajad uskusid, et jumal tagab neile parema 
saatuse pärast surma. 
 
Kristluse tekkimine 
Muude Vahemere idaranniku maade hulgas allutati I sajandil e. Kr. Rooma ülemvõimule 
ka Palestiina. Roomlased olid teadlikud juutide erandlikust monoteistlikust religioonist ja 
käsitasid neid sellest tulenevalt erijuhtumina. Pikka aega ei nõutud juutidelt Rooma jumalate 
austamist. Ka  Juudamaa  valitsejatele jäeti esialgu nimeline  iseseisvus  ning tavapärasest 
suuremad võimalused oma maa siseasjade otsustamisel. Alles oma valitsusaja lõpul määras 
Augustus ametisse juudamaa  asevalitseja  – prokuraatori. Piirkonna lõplik liitmine Rooma 
riigiga leidis aset veelgi hiljem. Kõigest hoolimata püsis juutide hulgas sügav  rahulolematus  
käesoleva olukorraga ja juba sajanditepikkune ootus Taaveti soost  Messia  järele, kes  teeks  
lõpu Iisraeli rahva hädadele, taastaks muistse hiilguse ja kehtestaks maapealse jumalariigi. 
Niisugustes oludes tegutses I sajandil p. Kr. Juudamaal juudi soost rändjutlustaja  Jeesus . 
Jeesuse pooldajad panid tema elu ja õpetuse kirja alles umbes pool sajandit pärast tema surma, 
mil paljud üksikasjad olid juba ununenud ja Jeeuse enda sõnad tema austajate mälestustes 
segunenud nende endi uskumistega. Seetõttu ei saa me tema õpetuse kõigis üksikasjades 
kindlad olla. Kuid me teame üsna hästi, kuidas Jeesus ja tema õpetus tema austajate mälus 
talletus. Selle järgi võib öelda, et Jeeus kuulutas ette peatselt saabuvat taevariiki ehk 
jumalariiki. Sinna pääsevad aga vaid need, kes tema sõnumit usuvad ja  meelt  parandavad. 
Siiras usku jumalariigi saabumisse, armastus jumala ning ligemeste vastu, olid Jessuse 
kuulutuse kohaselt peamised tingimused jumalariiki pääsuks. Jeesus pidas ennast Moosese 
seaduse kindlaks järgijaks ja oma kuulutust Vana Testamendi prohvetite poolt tõotatu 
täideminekuks. Kuid ta pööras juudi preesterkonnast vähem rõhku religioossete tavade 
üksikasjalikule järgimisele. Jeesus rõhutas, et ei rikkus, kõrge ühiskondlik positsioon ega 
prestiiž anna jumalariiki pääsemisel mingit eelist, vaid võivad saada hoopis takistuseks. 
Jumalariik pole lahti mitte niivõrd neile, kes  edukad  ja endaga rahul, vaid pigem viletsaile ja 
põlatuile, kes on valmis end siiras usus ja armastuses Jumala hoolde usaldama.  
Loomulikult võitis selline õpetus  pooldajaid  ühiskonna alamkihtides, tekitades samas 
teravat vastuseisu juudi preesterkonnas ja ülemkihis. Jeesuses nähti Moosese  õpetusest  
taganejat ja juutide eksitajat tõelise Messia ootuselt. Ka Rooma võimudele näis Jeesuse 
tegevus kardetav, sest võis põhjustada rahutusi. Seetõttu lasi Juudamaa prokuraator Pontius 
Pilatus Juudi preesterkonna nõudel umbes aastal 30 Jeesuse vahistada ja Jeruusalemma 
lähedal Kolgata mäel ristilöömise läbi hukata.  
Jeesuse pooldajad olid veendunud, et kolmandal päeval pärast ristilt maha võtmist oli 
Jeesus  hauast  üles tõusnud, ennast oma austajatele ilmutanud ja taevasse tõusnud, kuulutades 
veelkord ette jumalariigi saabumist. See üksnes kinnitas usku tema sõnumisse. Pooldajate 
veendumuse kohaselt oli Jeesus Vana Testamendi prohvetite poolt ette kuulutatud Messias 
ehk kreeka keeles Kristus (christos – salvitud). Jeesust peeti ka Jumala Pojaks, kelle Isa oli 
saatnud maa peale oma kannatuste ja ristisurmaga inimkonna patte lunastama, et valmistada 
seeläbi ette saabuvat jumalariiki. Viimase saabumist  oodati  üsna lähedases tulevikus.  
 
Kristluse levik 
Kristlus  tekkis juutide usu raames. Kuid Jeesuse sõnum jumalariigist omandas juutide 
Messia ootusega võrreldes laiema tähenduse. Sellega ei peetud silmas mitte niivõrd Iisraeli 
riigi muistse hiilgust, vaid kõigile Jeesuse sõnumit uskuvatele inimestele avatud rahu- ning 
õnneajastut. Jeesuse  kuulutus  ei olnud seega määratud  sugugi  ainult juutidele, ja peagi pärast 
tema surma hakkas usk tema kuulutusse levima ka teiste Rooma impeeriumi rahvaste hulgas. 
Neid, kes uskusid Jeesusesse kui Kristusesse, hakati nimetama kristlasteks. 
Kristluse levikule aitas eriti kaasa mitmete usukuulutajate –  apostlite  (kreeka keeles 
saadikute) – tegevus. Jeesuse  kaaslane  ja õpilane,  apostel   Peetrus , pani hilisema kristliku 
pärimuse kohaselt aluse kristlikule kogudusele Rooma linnas ja sai esimesekse Rooma 
piiskopiks. Vahest kõige enam aitas aga kristluse levikule kaasa Peetruse noorem kaasaegne, 
apostel  Paulus . Mitmetel misjoniretkedel Süürias, Väike-Aasias ja Kreekas võitis ta usule 
uusi pooldajaid, pidas ulatuslikku kirjavahetust eri kogudustega ja selgitas vastavalt oma 
arusaamadele Jeesuse õpetuse olemust. Seejuures rõhutas ta eriti Jeesuse sõnumi tähendust 
kõigi rahvaste jaoks.  
Kristlased  võtsid enda hulka kõiki pöördunuid, sõltumata nende soost, rahvusest ja 
sotsiaalsest positsioonist, kuid enamus neist pärines esialgu siiski suhteliselt vaeste ja rõhutud 
inimeste hulgast. I ja II sajandi vahetuseks moodustasid kristlased arvatavasti umbes 5% 
Rooma impeeriumi rahvastikust. Kujunes küllalt tihe  koguduste  võrk, erit impeeriumi idaosas. 
Tavaliselt käidi koos mõne jõukama koguduseliikme majas.  Kogudus  valis endi seast juhi – 
piiskopi (episkopos – kreeka keeles järelevaataja) või presbüteri (vanem), kes oli tavaliselt 
mõni jõukam ja lugupeetum koguduseliige – sageli selle maja  peremees , kus koosviibimisi 
peeti. Hierarhilist alluvusvahekorda eri koguduste vahel ega ühtset organisatsiooni esialgu ei 
kujunenud. Selleks ei nähtud ka tarvidust, sest oodati peatset maailma lõppu ja jumalariigi 
saabumist. 
Järkjärgult usk jumalariiki siiski muutus. Jumalariigi  viibimine  tõi mõnede jaoks kaasa 
kahtlusi , ja sundis üha enam nägema Jeesuse kuulutuses tõotust usklikele osaks saavast 
igavesest elust pärast surma. Maailma lõpp koos Kristuse kohtumõistmisega kõigi surnute üle 
lükkus  kristlaste  ootustes üha kaugemasse ja ebamäärasemasse tulevikku.  
 
Pühakirja kujunemine 
Kuni oodati peatset maailma lõppu, polnud Jeesuse elu ja õpetuse kirjapanek kristlastele 
oluline. Selle viibimine sundis aga pärimust kirjalikult talletama. 
Kuna kristlus oli kasvanud välja juutide usust, siis oli Jeesuse sõnum saabuvast 
Jumalariigist ning usk temasse kui lunastajasse mõistetavad üksnes Vana Testamendi 
inimkonna pattulangemiseloo ja Messia ilmumist kuulutanud prohvetite õpetuste taustal. 
Vana  Testament  oli seetõttu kristlastele samavõrd püha kui juutidelegi. Kuid kristlaste jaoks 
pidi pühakiri sisaldama ka Vana Testamendi kuulutuste teokstegemist ja uue ajastu sisse 
juhatamist Jeesus Kristuse poolt. 
Nii valmis I sajandi viimasel kolmandikul  kristlike  autorite sulest mitu kirjutist Jeesuse 
elust ja õpetusest ehk evangeeliumi (evangelion – kreeka keeles rõõmusõnum). Neist neli – 
Markuse, Matteuse,  Luuka  ja Johannese evangeeliumid – arvati hiljem pühakirja osadeks. 
Evangeeliumidele lisati lood apostlite tegudest, mitmed apostlitelt, eriti apostel Pauluselt, 
pärinevad või neile tagantjärele omistatud kirjad. Peale selle arvati pühakirja hulka ka nn. 
Johannese ilmutusraamat – Jumalariigi saabumisele eelneva Saatana võimutsemise ja sellele 
järgneva viimase kohtupäeva värvikas kirjeldus. Kõik need tekstid olid valminud  hiljemalt  II 
sajandil ja neid kokku hakati nimetama Uueks Testamendiks, mis koos Vana Testamendiga 
moodustasid kristliku pühakirja – Piibli (biblion – kreeka keeles raamat). 
Vana Testament oli juba hellenismiperioodil tõlgitud  heebrea  keelest kreeka keelde ja Uus 
Testament valmis algusest peale kreekakeelsena. See vastas täiesti Rooma impeeriumi 
idaprovintside valdavalt kreeka keelt kõnelevate elanike vajadustele, kuid takistas pühakirja 
tundmaõppimist riigi peamiselt ladina keelt kõnelevas lääneosas. Seetõttu hakati hakati Piibli 
üksikuid osi peagi ka ladina keelde tõlkima. Lõpule viidi Piibli tõlkimine aga alles hilise 
keisririigi ajal. IV sajandi lõpul võttis selle töö enda peale üks silmapaistvamaid kristlikke 
õpetlasi Hieronymus. Ühtlasi tegi ta parandusi ka varem tõlgitud osades. Hieronymuse 
ladinakeelne piibel – nn. Vulgata (ladina keeles rahvapärane) – oli kogu keskaja vältel 
peamine Lääne-Euroopas kasutatav pühakirja tõlge ja kujundas seega otsustavalt keskaegsete 
inimeste  arusaamist  ristiusu õpetusest. 
 
 
 
Kristlased ja Rooma riik 
Kristlus sarnanes mõnes mõttes muude tol ajal Rooma riigi aladel levinud idamaiste ja 
kreeka jumalate kultustega. Mõlemal juhul oli tegemist usklike gruppidega, kes lootsid oma 
jumala abil saavutada igavest elu pärast surma. Mõnegi jumala kohta räägitud müüdid surmast 
ja taas-elluärkamisest (näiteks Osirise lugu) meenutasid kristlaste uskumust Jeesuse 
surmajärgse saatuse kohta. Nagu müsteeriumide pidajad, nii ei teinud kristlasedki endi hulka 
võtmisel vahet ei vabal ja orjal, rikkal ja vaesel, mehel ega naisel. Kristlus sobis seega hästi 
tollaste vahemeremaades levivate uskumuste hulka ja küllap olid kristlasedki muudest 
religioonidest  suuremal  või vähemal määral mõjutatud.  
Kuid kristlasi eristas muude jumalate austajatest range monoteism. Nende meelest 
eksisteeris vaid üksainus Isand Jumal. Kui teiste religioonide järgijad suhtusid 
lugupidamisega  ka võõrastesse jumajatesse, siis kristlaste meelest olid kõik muud jumalused 
vaid ebajumalad, kelle austamist tauniti ja põlastati. Kristlased  nägid  üht tähtsamat ülesannet 
oma usu levitamist uskumatute –  paganate  – juures ja nad ei jätnud oma  suhtumist  teistesse 
uskudesse ka välja näitamata. Neile endile tähendas aga teiste jumalate austamine oma usust 
lahtiütlemist. Seetõttu ei võinud nad tuua ohvreid ka Rooma keisrite altaritele. 
Selline teisi halvustav suhtumine tekitas paratamatult umbusku ja vaenu kristlaste vastu. 
Üldlevinud arusaama järgi tõi jumalate põlgamine kaasa nende viha ja kättemaksu. Seetõttu 
loeti kristlasi sageli süüdlasteks ühte või teist piirkonda tabanud õnnetustes. Rahva hulgas 
levisid ka ilmselt alusetud  kuulujutud  kristlaste jumalateenistustel korda  saadetud  kuritegude, 
sealhulgas inimeste rituaalse tapmise kohta. Kõik see tõi aegajalt kaasa pahameelepurskeid ja 
kristlaste vastaseid rünnakuid. Ka Rooma riigivõim umbusaldas kristlasi, sest nende 
keeldumises keisreid jumalatena austada nähti riigivastasele mässule õhutamist. Seetõttu oli 
kristlus Rooma riigis keelatud. 
Esimene riiklikult korraldatud kristlaste  tagakiusamine  leidis aset Rooma linnas ja selle 
ümbruses aastal 64, kui kristlasi süüdistati, ilmselt alusetult, Rooma linna süütamises. 
Kristliku pärimuse kohaselt olevat siis  hukatud  ka apostlid Peetrus ja Paulus. Ka hiljem 
korraldati aegajalt kohtuprotsesse kristlaste vastu, püüdes neid surmaotsuse ähvardusel 
sundida  oma usust lahti ütlema ja Rooma keisritele ohverdama. Kõigest hoolimata olid 
kristlaste tagakiusamised Rooma keisririigi esimestel sajanditel üsna harvad ja juhuslikud. 
Nad ei takistanud kristluse levikud vaid pigem võimaldasid kristlikel märtritel (martüros – 
kreeka keeles tunnistaja) oma usule kindlaks jäädes ja selle nimel surmagi minnes võita 
kristlusele üha uusi pooldajaid.