ROOMA AJALUGU (0)

ROOMA AJALUGU
Apenniini poolsaar- Itaalia. Itaalia piirkonnad on mägised, kuid põlluharimiseks sobivamad kui Kreekas. Itaallased tegelesid põlluharimisega rohkem kui kreeklased , meresõitmisega jällegi vähem kui kreeklased. VIII-VI sajandil eKr rajasid kreeklased Itaalia lõunarannikule ja Sitsiiliasse hulga linnu- suurimad neist olid Tarentum Itaalias ja Sürakuusa Sitsiilias. Itaalia keskosas Latikumi maakonnas hakkas VIII saj eKr esile kerkima Rooma linn. Roomlased ja teised Latikumi elanikud olid rahvuselt latiinid ja kõnelesid ladina keelt. Järgnevatel sajanditel alistasid roomlased Itaalia ja seejärel kõik Vahemere maad. Ladina keel oli peamine keel Vahemere läänerannikul.
Kronoloogiline ülevaade

• II aastatuhandel eKr tungisid Itaaliasse arvatavasti indoeuroopa keeli kõnelevad itaalikud , sealhulgas ka tulevaste roomlaste vanavanemad.
  
• 1000 aastat eKr tekkis vanim asula tulevase Rooma kohal.
  
• VIII-V sajandil eKr oli suur osa Kesk- ja Põhja- Itaaliast etruski linnriikide võimu all. Mõnda aega allus neile ka Rooma
  
• Kuningate aeg Roomas 753-509 aastat eKr langeb kokku etruskide hiilgeajaga Itaalias. I kuningas Roomas- Romulus , kokku valitses üksteise järel 7 kuningat. Viimased kolm neist olid etruskid , nende ajal muutus Rooma tõeliseks linnaks. 510. Rooma kuningavõim kukutati .
  
• Varane vabariik 509-265 aastat eKr Riigi eesotsas seisid senat ja igal aastal valitavad riigiametnikud, kelle seas kõrgeimad olid kaks konsulit. Rooma oli võimsaim riik Latikumi maakonnas. Algasid sõjad etruskidega. 390. aastal tungisid Itaaliasse gallid (nii nim keldi hõime), roomlased said lüüa ja pidid sissetungijatele suure lunaraha maksma. Roomlased ei andnud alla, oli palju sõdu ja 265. Aastaks eKr oli kogu Itaalia Rooma võimu all.
  
• Rooma tõuseb Vahemere maade suurvõimuks 264-133 aastat eKr Itaalia vallutamise järel sattus Rooma konflikti tugeva Kartaago riigiga Põhja-Aafrikas. Rooma ja Kartaago pidasid omavahel kolm sõda, mis on tuntud Puunia sõdadena(roomlased nimetasid kartaagolasi puunialasteks)
  
  • Esimene Puunia sõda(264-241 eKr) peamiselt merel ja Sitsiilia saarel. Alguses polnud roomlastel laevastikku ja see tagas esialgu kartaagolaste ülekaalu, kuid hiljem kui roomlased olid tugeva laevastiku rajanud ja kogemusi saanud siis nad saavutasid mitu võitu ja sundisid Kartaagot rahu paluma.
    
  • Teine Puunia sõda(218-201 eKr) püüdis Kartaago oma positsioone taastada. Kartaago väepealik Hannibal tungis sõjaväega Hispaaniast läbi Gallia (Prantsusmaa) ja üle Alpide Itaaliasse ja purustas Rooma sõjaväe Vannae lahingus 216. a eKr. Kuid roomlased seadsid võitlusvalmis uued väed ja sundisid Hannibali Itaaliast lahkuma .
    

HANNIBAL- ületas sõjaelevantidega Alpid, 216 eKr võitis Cannae lahingus hävitavalt roomlasi ja pärast tulutut liitlaste otsimist sai 202 eKr Zama lahingus lüüa. Lõpetas elu paguluses enesetapuga.

• Kolmas Puunia sõda vallutasid ja hävitasid roomlased Kartaago. See juhtus 146. a eKr.
  

Samal ajal kui Rooma võitles Kartaagoga, laiendas ta oma võimu ka ida suunas. 146.a eKr liitsid roomlased oma riigiga Makedoonia ja Kreeka. 133.a eKr pärandas Pergamoni kuningas oma riigi Väike- Aasias roomlastele.

• Kodusõdade periood ja vabariigi langus 133-30 aastat eKr. Kujundati ümber Rooma armee , seni kodanikest koosnenud vägi asendati elukutselise palgaväega. Algasid kodusõjad sõdurite hulgas populaarsete väepealike vahel. Senati võim vähenes ja riigi asju otsustasid nüüd enamasti väepealikud .
  

Võimsamad väepealikud olid Pompeius (vallutas riike Väike-Aasias ja Süürias) ja Caear(vallutas Gallia ehk Prantsusmaa), kes sõlmisid liidu riigi ühiseks juhtimiseks . 49.a eKr puhkes nende vahel kodusõda . Caesar tungis oma vägedega Galliast Itaaliasse ja Pompeius suundus Rooma riigi idapoolsetele aladele ustavaid vägesid koguma. Otsustav lahing toimus aasta hiljem Kreekas, kus Pompeius sai lüüa, põgenes ehk tapeti . Caesar tõusis Rooma riigi ainuvalitsejaks.Suur osa Rooma aristokraatiast polnud sellega rahul ja 44.a eKr tapsid senaatoritest vandenõulased senati istungi ajal Caesari.
Võimule tõusid kaks Caesari pooldajat- Antonius ja Octavianus , kes jagasid riigi oma vahel: Octavianus valitses Rooma riigi läänepoolsete ja Antonius idapoolsete osade üle. Antonius abiellus hellenistliku Egiptuse riigi valitsejanna Kleopatraga ja sai Egiptuselt rahalist tuge. Peagi puhkes Antoniuse ja Octavianuse vahel kodusõda. 31a eKr sai Antoniuse laevastik Kreeka rannikuvetes lüüa, nad põgenesid Kleopatraga Egiptusesse , kus nad mõlemad ennast tapsid. 30a eKr vallutas Octavianus Egiptuse ja ühendas sellega kõik Vahemere maad. Seda sündmust võib lugeda Rooma vabariigi lõpuks.
Caesar oli edukas väejuht ja poliitik , kes vallutas Gallia, oma leegionitega tungis Rooma, pidas palju edukaid sõdu. Ta tapeti liigse mõju ja Kleopatra tõttu 44eKr Senatis .
„Rubicot ületama“ rasket otsust vastu võtma
„ Liisk on langenud“ nüüd on asi tehtud

• Varane keisririik aastatel 30 eKr- 235 pKr. Octavianus võttis endale aunimetuse Augustus. Tema valitsusaeg (30eKr-14pKr) tõi pika rahuperioodi ja koos sellega majanduse õitsengu. Mitmed Augustuse järglased sai tuntuks julmade valitsejatena, eriti kuulus oli keiser Nero, kes tappis nii oma naise, kui ka ema ja hukkas palju senaatoreid. Keisrid jagasid tasuta tsirkuses leiba ja muud nänni.
  

Trianuse valitsusajal (98-117) saavutas Rooma impeerium oma võimsuse haripunkti: Mesopotaamiani välja, Vahemeri = sisemeri) provintsid Britannia , Gallia, Lusitaania ehk Portugal , Ibeeria ehk Hispaania ja teised. Rooma riik tagas kogu oma territooriumil rahu ja julgeoleku, nn Rooma rahu.
II sajandi lõpul ja III sajandi algul hakkas olukord riigis halvenema: riigipiire ründasid välisvaenlased ja maad kurnasid aeg-ajalt kodusõjad.
Etruskid ja Rooma riigi algus
Etruskid
Itaalia loodeosas elasid etruskid, nende keel oli sootuks erinev, nad ei olnud ei itaalikute ega kreeklaste sugulusrahvas. Maakond, kus nad elasid, kandis nende järgi nime Etruuria. Etruskide päritolu ei ole teada. Etruskid kujundasid kreeka alfabeedi põhjal oma tähestiku.
Kõige silmapaistvamad etruskide mälestised on kaljusse raiutud või kiviplokkidest laotud hauakambrid , mida on leitud tuhandeid.
Etruskide puhul on tähelepanuväärne naiste küllalt kürge positsioon ühiskonnas. Näiteks seisis hauakirjades surnu isa nime kõrval pea alati ka ema nimi. Ka pidusöökidel osalesid naised, kes pikutasid lavatsitel meestega kõrvuti.
Roomlased pidasid etruske väga jumalakartlikuks rahvaks. Jumalaid oli neil palju, eriti kuulsaks said etruskid aga jumalike ennete tõlgendamise kunstiga. Etruskid pöörasid suurt tähelepanu elule pärast surma.
Rooma linna tekkimine
Rooma linn tekkis Kesk-Itaalias Tiberi jõe alamjooksul Latikumi maakonnas. Latiini keelest sai hiljem Rooma riigi ametlik keel. Kujunes ladina tähestik, mida me kasutame tänapäevani. Rooma linn asub 7l künkal.
Kuningate aeg Roomas
Pärimuse järgi valitsesid Roomas esialgu 7 kuningat, kolm viimast neist olid etruskid. Kapitooliumi künkale rajati kindlus. Ehitati templeid ja ühiskondlike hooneid . Kuningas kinnitati ametisse rahvakoosolekul ja ta valitses koos vanemate nõukogu senatiga.
Pärimuse järgi rajas Rooma linna Romulus. Kaksikvennad Romulus ja Remus olid pärimuse järgi sõjajumal Marsi ja tema noore preestrinna Rhea Silvia pojad. Tütarlapse onu, jõhker ja jumalakartmatu kuningas Amulius käskis poisid korviga Tiberi jõkke visata, et väärata ettekuulutust, mille kohaselt tema vennatütre pojad ta võimult tõukavad. Vool aga uhtus korvi kaldale ja emahunt imetas poisse, kuni kohalik karjus naisega nad omale võtsid. Sirgunud suureks kukutasid nad vanaonu troonilt ja võtsid võimu, ent kui nad hakaksid endale linna rajama, puhkes nende vahel tüli, Romulus tappis Remuse ja ehitas linna üksi lõpuni, Rooma sai tema järgi nime. See pole ajalooline tõde, kuid väga kuulus legend roomlaste hulgas Rooma tekkest ja nime saamisest.
Varane Rooma ühiskond
Oli valdavalt talupoja ühiskond, sest enamik roomlasi hankis elatist põlluharimisega. Rikkad roomlased teenisid sõjaväes ratsaväelastena, keskmise jõukusega ja vaesemad jalameestena, kõige vaesemad olid enamasti maata ja seega väeteenistusest vabad. Vaeseid kodanikke nimetati proletaarideks. Rikkaid ja vaesemaid roomlasi ühendas sageli patrooni ja kleindi vahekord. Vaesem roomlane andis end sõltlasena rikka ja mõjuka kodaniku eestkoste ja kaitse alla. Patroon andis kliendile maad kasutada ja kaitses teda tarviduse korral kohtus, klient aga saatis patrooni sõjaretkedel ja kandis tema heaks kokku lepitud koormisi.
Patriisid ja plebeid
Patriisid olid suursuguste suguvõsade liikmed, kelle esiisad usuti olevat asunud Rooma juba Romuluse ajal. Patriitsidele kuulusid kõik kodanikuõigused : ainult nemad pääsesid riigi- ja preestiametisse ning senatisse. Enamasti olid nad rikkad maavaldajad arvukate klientidega. Ülejäänud olid plebeid. Plebeid võisid osaleda rahvakoosolekul, kuid riigiametisse ja senatisse nad ei pääsenud. Abielud nende kahe grupi vahel olid keelatud. Aja jooksul olid patriitsid sunnitud mööndusi tegema ja plebeid võitsid järk-järgult kätte patriitsidega võrdsed õigused. Neile anti õigus pidada omaette koosolekuid ja valida endi seast rahvatribuunid- spetsiaalsed ametnikud, kes võisid keelustada senati ja riigiametnike iga otsuse, mis kahjustas plebeide huve. Hiljem keelati võlaorjus, tühistati patsiitsi ja plebei vahelise abielu keeld ning plebeidele võimaldati pääs kõigisse riigiametitesse. Aastal 287 eKr õiguslikke erinevusi patriitside ning plebeide vahel enam polnud.
Kaheteistkümne tahvli seadused. 450 aastast eKr, patriitside ja plebeide võitluse tippajal pandi kirja esimesed Rooma seadused, kuna need kirjutati 12 pronkstahvlile, siis tuntakse neid kaheteistkümne tahvli seaduste nime all.
Vabariik
Roomlased kasutasid oma riigi kohta nimetust res Publica , sest peaaegu kogu rahvas võttis riigi valitsemisest osa. Riiki juhtisid igal aastal valitavad riigiametnikud- magistraadid - ja vanemate kogu- senat. Riiki juhis üsna kitsas perekondade ring, nobiliteet , kuhu kuulus nii patriitse kui ka rikkaid plebeisid.

• Magistraadid valiti rahvakoosolekul üheks aastaks.Kõrgematesse ametitesse võis kandideerida siis, kui madalamad ametid juba läbitus, seega ei pääsenud noored mehed kiiresti kõrgetele ametikohtadele. Riigi teenimist peeti kodanike aukohustuseks ja seetõttu ametnikele palka ei makstud
  
  • Konsulid (2) kõrgeimad magistraadid
    
  • Preetorid(8) tähtsuselt järgnesid konsulitele ja võisid neid vajadusel asendada , pidid korraldama õigusemõistmist, kuid võisid ka juhtida sõjaväge.
    
  • Tsensorid valiti konsulite hulgast viieks aastaks. Nende ül oli kodanike loenduse korraldamine ja senaatorite nimekirja koostamine. Tsensoriametit peeti väga auväärseks, seal olid eakad ja autoriteetsed mehed.
    
  • Diktaator määrati ametisse konsulite ja senati kokkuleppel vaid siis kui riiki ähvardas tõsine oht. Ta sai ametis olla kui pool aastat. Kuid pärast ametiaja lõppu pidi diktaator oma tegudest aru andma ja nende eest vastutama
    
  • Rahvatribuunid (10) pidid kaitsma lihtrahva huve.
    
• Senat eh valitsev riiginõukogu koosnes vabariigi hiilgeajal umbes 300 liikmest ehk senaatorist. Hiljem senaatorite arv tõusis. Ametis olid nad eluaeg .
  
• Rahvakoosolekud Rooma riigis polnud ühtset rahvakoosolekut, eri asjade otsustamiseks koguned rahvas erinevatel alustel korraldatud eritüübilistele koosolekutele. Seal valiti magistraate, otsustati sõja ja rahu üle ning kinnitati senatis heakskiidetud seaduseelnõusid.
  

Riiklik korraldus keisririigi ajal
Loobuti rahvakoosolekute kokkukutsumisest, riigi tegelik juhtimine koondus nüüd valitseja kätte, keda kokkuleppel kutsuti keisriks. Senatist sai keisririigi ajal valitseja nõuandja ja magistraadid viisid ellu keisri otsuseid. Vastuolu senatiga võis oluliselt takistada keisri tegevust, sellepärast püüdis enamik keisreid senatiga hästi läbi saada. Senaatorite arv ja kogu kodanikkond hakkas keisririigi ajal üha enam kasvama. Kodakondsust jagati keisririigis nii üksikisikutele kui ka tervetele linnadele. Mida enam kodanike hulk suurenes, seda vähemaks jäi neil eesõigusi. Keisririik kaitses üha enam võrdselt kõigi impeeriumi elanike huve.
Itaalia ja provintsid
Roomlased ei surunud võidetud rahvastele peale ühesuguseid alistumistingimusi, vaid sõlmisid igaühega eraldi kokkuleppe, sellist kohalikke olusid ja konkreetseid tingimusi arvestavat ülemvõimupoliitikat nimetasid roomlased põhimõtteks „jaga ja valitse“. Roomlased ei seganud end tavaliselt allutatud riikide siseasjadesse, ei muutnud sealset usku, keelt ega kombeid, kõik roomapärane levis vaid sedavõrd, kuivõrd provintsielanikud seda omaks võtsid.
Itaalias olid enamik linnu ja rahvaid esialgu Rooma liitlased. Nad pidid andma oma sõjajõud Rooma käsutusse ja loovutama osa maast, harilikult 1/3ku, millest moodustus Rooma riigi maatagavara. Makse maksma ja muid kohustusi kandma nad ei pidanud. Järjest enam linnu sai munitsiipiumi staatuse: elanikud said Rooma kodakondsuse, kuid linna säilitasid kohaliku omavalitsuse.
Vallutatud alad väljaspool Itaaliat olid Rooma provintsid. Kogu maa oli seal Rooma riigi omand ja selle eest tuli tasuda maksu. Provintsi valitses asehaldur, kes pidi kaitsma provintsi välisvaenlaste eest, hoidma ära vastuhakud, täitma ülemkohtuniku ülesannet ja koguma makse.
Erinevused riigi ida- ja lääneosa vahel
Idaprovintsid , kuhu kuulusid eeskätt Kreeka, Väike- Aasia , Süüria ja Egiptus olid kõrge kultuuri ja jõukate linnadega maad juba ammu enne seda kui roomlased nad vallutasid.Rooma võimu all olid need keisririigi kõige jõukamad alad. Idaprovintside linnad eksportisid käsitöötooteid ja luksuskaupu. Idas kõneldi kreeka keelt.
Lääneprovintsid Põhja- Aafrika, Hispaania, Gallia ja Britannia- nad jäid jõukuselt idamaadele alla, suuremad linnad dtekkisid alles pärast Rooma võimu alla minekut ja olid seega algusest peale roomalikud.
Rooma armee
Neil oli võimas laevastik, roomlased olid oma aja parimad kindluste piirajad, kasutades selleks katapulte, müürilõhkujaid ja piiramistorne, millest sõjamehed võisid otse rünnatava kindluse müürile tungida .
Rooma sõjaväe peamine väeüksus oli leegion , mis koosnes 5000 mehest, peamiselt raskerelvastusega jalaväelastest. Rooma leegion rivistus väiksematesse malelaua ruutudena asetatud allüksustesse. Leegionäri relvastusse kuulusid, kiiver , rinna-, küünarvarre- ja põlvekaitsmed, kilp, viskeoda ja sirge mõõk .
Rooma õigus
Kõik Rooma kodanikud olid seaduse kaitse all. Neid ei tohtinud ilma kohtuta süüdi mõista ega karistada . Rooma seadusandlus sai alguse kaheteistkümne tahvli seadustest .