Vana-Rooma Kronoloogiline ülevaade (1)

ROOMA

Kronoloogiline ülevaade

• II aastatuhandel eKr tungisid Itaaliasse arvatavasti indoeuroopa keeli kõnelevad itaalikud , sealhulgas ka tulevaste roomlaste esivanemad .
  
• 1000 aastat eKr tekkis vanim asula tulevase Rooma kohal.
  
• VIII-V sajandil eKr oli suur osa Kesk- ja Põhja- Itaaliast etruski linnriikide võimu all. Mõnda aega allus neile ka Rooma.
  
• Kuningate aeg Roomas 753 – 509 aastat eKr
  Kokku valitses üksteise järel seitse kuningat. Viimase kolme kuninga ajal muutus Rooma tõeliseks linnaks. 510. aastal eKr Rooma kuningavõim kukutati , kehtestati vabariik.
  
• Varane vabariik 509 – 265 aastat eKr
  Riigi eesotsas seisid senat ja igal aastal valitavad riigiametnikud, kelle seas kõrgeimad olid kaks konsulit. V sajandil eKr algasid sõjad etruskidega. Rooma laiendas järk-järgult oma võimu Itaalias. 265. aastaks eKr oli kogu Itaalia Rooma võimu all.
  
• Rooma tõuseb Vahemere maade suurvõimuks 264 – 133 aastat eKr
  Itaalia vallutamise järel sattus Rooma konflikti Kartaago riigiga Põhja- Afrikas . Rooma ja Kartaago pidasid omavahel kolm sõda, mis on ajaloos tuntud Puunia sõdadena.
  1)Esimene Puunia sõda (aastatel 264 – 241 eKr)
  Peeti peamiselt merel ja Sitsiilia saartel; roomlase saavutasid mitu suurepärast võitu ja sundisid Kartaago rahu paluma.
  2)Teine Puunia sõda (aastatel 218 – 201 eKr)
  Kartaago väepealik Hannibal purustas oma sõjaväega Rooma sõjaväe Cannae lahingus 216. aastal eKr. 202. aastal eKr said aga kartaagolased Põhja-Aafrikas otsustavas lahingus hävitavalt lüüa ja olid sunnitud taas rahu paluma.
  3)Kolmas Puunia sõda
  Roomlased vallutasid ja hävitasid Kartaago linna 146. aastal eKr.
  146. aastal eKr liitsid roomlased pärast mitmeid sõdu oma riigiga Makedoonia ja Kreeka. 133. aastal eKr pärandas Pergamoni kuningas oma riigi Väike-Aasias roomlastele.
  
• Kodusõdade periood ja vabariigi langus 133 – 30 aastat eKr
  II ja I saj. vahetusel asendati Rooma kodanikest koosnenud sõjavägi elukutselise palgaväega. Esile tõusid Pompeius ja Caesar , kelle vahel puhkes 49. aastal eKr kodusõda, mille võitis Caesar. Caesar tapeti ja võimule tõusid Antonius ja Octavianus . 30 aastat eKr vallutas Octavianus Egiptuse.
  
• Varane keisririik aastatel 30 eKr – 235 pKr
  Octavianus võttis endale nime Augustus ja tema valitsusajal oli rahu. Mitmed valitsejad tema järel olid julmad. Nero tappis oma ema ja naise ning arvukalt senaatoreid. Traianuse valitsusajal saavutas Rooma impeerium oma võimsuse haripunkti.
  

Itaalia geograafilised olud ja rahvastik

Suurt osa Apenniini poolsaarest tunti juba vanaajal Itaalia nime all. Paljud Itaalia piirkonnad on mägised, kuid sellegipoolest on maa tasasem ja põlluharimiseks sobivam kui Kreekas. Apenniini poolsaare geograafilised olud lõid ka paremad eeldused ühtse riigi tekkeks.
Itaalia rahvad sattusid varakult foiniiklaste ja kreeklaste kultuurimõju alla. VIII-VI sajandil eKr rajasid kreeklased hulga linnu, suurimad olid Tarentum Itaalias ja Sürakuusa Sitsiilias.
Itaalia Keskosas Latiumi maakonnas hakkas VIII sajandil eKr esile kerkima Rooma linn. Roomlased olid rahvuselt latiinid ja kõnelesid ladina keelt. Järgnevatel sajanditel alistasid roomlased esmalt Itaalia ja seejärel kõik Vahemere maad. Roomlased võtsid palju üle kreeka kultuurist: kujundasid kreeka alfabeedi põhjal oma tähestiku, olid tugevalt mõjutatud nende jumalatest ja müütidest, kirjandusest ja filosoofiast ning üldisest elulaadist.

Etruskid ja Rooma riigi algus

Etruskid

Muistne Itaalia polnud etniliselt ühtne. Suuremat osa poolsaare kes- ja lõunaosast asustasid arvatavasti II aastatuhandel eKr põhja poolt sisse rännanud indoeuroopa hõimud itaalikud. Itaalia loodeosas elasid aga etruskid, nende keel oli sootuks erinev.
Etruskide päritolu ei ole teada. Varasest ajast alates puutusid etruskid tihedalt kokku foiniiklaste ja kreeklastega, keda huvitasid Vahemere lääneosa metallileiukohad. Kontaktid tõid kaasa võõrmõjusid. Etruskid kujundasid kreeka alfabeedi põhjal oma tähestiku. Etruskid olid suurepärased meresõitjad ja kardetud piraadid , nende käsitöö, eriti metallitöötlemine, oli kõrgelt arenenud. Hilisemad roomlased imetlesid ja matkisid nende ehituskunsti.
Etruskide hiilgeaeg langeb VII-VI sajandisse eKr. Selleks ajaks oli neil kujunenud 12 suuremat linnriiki. Nende võim ulatus sel perioodil ka Etruuriast väljapoole.
Kõige silmapaistvamad etruskide mälestised on kaljusse raiutud või kiviplokkidest laotud hauakambrid , mida on leitud tuhandeid. Nende matusepaigad olid elevate linnade omamoodi koopiad: hauakambrid paiknesid tihedalt teineteise kõrval ja nende vahel kulgesid tänavad. Paljud kambrid olid väga võimsad ja luksuslikud. Seinu kaunistasid eredavärvilised seinamaalingud, mis kujutasid pidusööminguid, tantsimist ja sportimist
Samuti on Etruskide puhul tähelepanuväärne fakt, et naised olid küllalt kõrgel positsioonil ühiskonnas. Hauakambrite maalingutelt on näha, et pidusöökidel osalesid ka naised, kes pikutasid lavatsitel meestega kõrvuti.

Rooma linna tekkimine

Rooma linn tekkis Kesk- Itaalias Tiberi jõe alamjooksu Latiumi maakonnas. Seal elavatest latiini rahvustest karjuste ja maaharijate kogukonnad koondusid aja jooksul suurematesse linnataolistesse asulatesse. Rooma oli üks nendest . Rooma linn asub seitsmel künkal. Arheoloogilistel andmetel oli linna kujunemine järk-järguline protsess.
Pärimus järgi olevat Rooma linna rajanud Romulus . Hilisemad Rooma ajaloolased dateerisid selle sündmuse 21. aprilliga aastal 753 eKr. Algas kuningate aeg.

Kuningate aeg

Kuningate aeg langeb üldjoontes kokku etruskide hiilgeajaga Itaalias. Pärimuse järgi valitses Roomas esimese kuningana Rooma rajanud Romulus. Kokku valitses üksteise järel seitse kuningat. Rooma valdused hõlmasid linna lähiümbruse, ulatudes Tiberi suudmeni, kuhu rajati Ostia sadam. Viimased kolm kuningat olid etruskid. Nende ajal muutus Rooma tõeliselt võimsaks linnaks. Kuningas kinnitati ametisse rahvakoosolekul ja ta valitses koos vanemate nõukogu senatiga. Kuningate ajal kujunesid välja varase Rooma ühiskonna põhijooned.

Patriitsid ja plebeid

Varase vabariigi perioodil jagunesid Rooma kodanikud kahte õigeusklikult selgelt eristatud klassi: patriitsideks ja plebeideks. Patriitsid olid suursuguste suguvõsade liikmed. Neile kuulusid kõik kodanikuõigused. Ainult Patriitsid pääsesid riigi- ja preestriametisse ning senatisse. Plebeid olid kõik ülejäänud kodanikud. Nende hulgas oli ka rikkaid inimesi, kui oma keskmiselt jõukuselt jäid nad siiski patriitsidele selgelt alla. Paljud neist olid viimaste kliendid. Plebeide enamuse moodustasid aga hoopis vaesed talupojad, kes võtsid rikastelt laenu ning neid ähvardas alatasa võlaorjus. Plebeid võisid osaleda rahvakoosolekul, kuid riigiametid ja senati amet polnud neile reaalne.
Patriitside ja plebeide suhted olid teravad, vahel arenesid pinged isegi relvastatud kokkupõrgeteks. Plebeid nõudsid endale rohkem õigusi, mida nad ka järk-järgult said Esmalt anti neile õigus pidada omaette koosolekuid ja valida endi seast rahvatribuunid, kes olid spetsiaalsed ametnikud, kes võisid keelustada senati ja riigiametnike iga otsuse, mis kahjustas plebeide huve. Hiljem toodi veel sisse mitmeid muudatusi.
Riik ja õigus
Esimesed Rooma seadused pandi kirja 450 aastat eKr, patriitside ja plebeide võitluse tippajal ja neid nimetati kaheteistkümne tahvli seadusteks, kuna need kirjutati 12 pronkstahvlile. Seadused olid üsna karmid , sätestades muuseas võlaorjuse ja ka võlgniku hukkamise, kui too laenu tagasi maksta ei suuda. Hiljem seadusi küll muudeti, kui roomlaste mälestuses püsisid kaheteistkümne tahvli seadused kindlalt Rooma õiguse lähtekohana.

Riik, õigus ja armee

Vabariik

Vabariigi ajal kasutasid roomlased oma riigi kohta nimetust res publica (ld k, “avalik asi”), sest peaaegu kogu rahvas osales mingil määral riigi valitsemises. Rooma kodanikkonna moodustasid kõik roomlased, nii partiisid kui ka plebeid. Sellest ajast peale, kui plebeid olid saanud patriitsidega võrdsed õiguseid, olid Rooma kodanikud põhimõtteliselt kõik seaduse ees võrdsed. Kuid Rooma riigikord oli varase vabariigi ajal ikkagi aristokraatlik . Riiki juhtisid igal aastal valitavad magistraadid ja vanemate nõukogu, mida kutsuti senatiks. Kuigi riiki juhtisid aristokraatlikud ametnikud, võimaldasid rahvakoosolekud ka lihtrahval riigiasjades osaleda.
Juba enne varase vabariigi algust hakati foorumi sillutamise käigus rajama kuivenduskanaleid, millest sajandite jooksul arenes välja suur maa-alune kanalisatsioonisüsteem, mis juhtis reoveed Tiberisse. Rajati avalikke käimlaid. Veejuhtmed varustasid linna joogiveega lähedasest järvest. Avalikest saunadest- termidest - kujunesid mitmekülgsed puhkeasutused. Elanikkonna suurenedes tõusis tarvidus eluruumide järele. Juba varakult hakati traditsiooniliste ühekorruseliste elamute kõrval rajama korruselamuid.

Vabariigist keisririigiks

Vallutussõdadega sai Roomast kogu Vahemere ümbrust hõlmav suuriik. Kuid Roomas valitses siiski segadus , edukas väepealik võis soovi korral senati otsuseid ignoreerida, ja kui tarvis, koguni oma vägedega Rooma vastu minna. Tihti puhkesid kodusõjad. Oli vaja kedagi, kes suudaks sõjad lõpetada ja korra taastada. Aastal 30 eKr võitis Octavianus ustavate vägede toel oma vastased, kehtestas riigis ainuvõimu ja võttis endale Augustus. Roomas algas keisririigi ajajärk.

Riiklik korraldus keisririigi ajal

Augustuse tõus ei tähistanud ametlikult vabariigi lõppu. Algul oli kõik pealtnäha endine. Mõne aja pärast loobuti aga rahvakoosolekute kokkukutsumisest. Riigi tegelik juhtimine koondus nüüd valitseja kätte. Senatist sai keisririigi ajal valitseja nõuandja ja magistraadid viisid ellu keisri otsuseid. Kuna senat koosnes jätkuvalt suursugustest ja autoriteetsetest meestest, siis võis vastuolu senatiga oluliselt takistada keisri tegevust.

Itaalia ja provintsid

Rooma võim sidus Vahemere maad ühtseks poliitiliseks ja majanduslikuks tervikuks. Poliitiline karjäär eeldas kõikjal ladina keele ja rooma tavade head tundmist. See soodustas provintside, eriti provintsiaristokraatia romaniseerumist. Keisririigi ajal said provintsid Rooma võimust selget kasu, sest Rooma riik tagas siserahu ja pakkus kaitset välisvaenlase eest. Ka provintside linnas säilitasid omavalitsuse: iga suuremat linna või piirkonda juhtis kohalikest aristokraatidest omavalitsus ja provintsi asehalduri osaks jäi vaid riigikaitse korraldamine ning maksude kogumine. Roomlased ei surnud võidetud rahvastele peale ühesuguseid alistumistingimusi, vaid sõlmisid igaühega eraldi kokkuleppe. Sellist kohalikke olusid ja konkreetseid tingimusi arvestavat ülemvõimupoliitikat nimetasid roomlased põhimõtteks “jaga ja valitse”. Kuna alistatud rahvaste sõltuvustingimused olid erinevad, ei saanud nad ühiselt Rooma vastu astuda. Samas ei seganud roomlased ennast allutatud riikide siseasjadesse, ei muutnud sealset usku, keelt ega kombeid. Kõige selle tõttu puudus provintsielanikul huvi Roomast lahku lüüa ja riik püsis pikka aega stabiilsena.

Erinevused riigi ida- ja lääneosa vahel

Majanduse arengu poolest ja romaniseerumise ulatuselt jagunesid provintsid kahte suurde rühma: idapoolseteks ja läänepoolseteks. Idaprovintsid , kuhu kuulusid eeskätt Kreeka, Väike- Aasia , Süüriga ja Egiptus , olid kõrge kultuuri ja jõukate linnadega maad juba ammu enne seda, kui roomlased nad vallutasid. Rooma võimu all püsisid need maad keisririigi kõige jõukamate aladena. Lääneprovintsid, mis koosnes Põhja-Aafrikast, Hispaaniast, Galliast ja Britanniast olid enne roomlaste vallutamist suuremalt jaolt alles riigi ja tsivilisatsiooni tekke staadiumis . Erandi moodustas Põhja-Aafrika, mis juba Kartaago hiilgeaegadest peale oli rikas ja kõrgelt arenenud kultuuriga maa.

Armee

Võimu hoidmiseks vallutatud aladel oli vaja alalist sõjaväge. Seetõttu moodustati sõjavägi elukutselistest sõjaväelastest. Sellest hoolimata jäid sõjaväe üldehtitus, relvastus ja võitlustaktika suurel määral samaks. Tähtsamaks sai piiride kaitsmine, iga leegion kontrollis kindlat piirilõiku, kuhu rajati püsivad piirikindlused. Rooma sõjaväe peamine väeüksus oli leegion, see koosnes umbes 5000 mehest, kes olid peamiselt raskerelvastusega jalaväelased.

Rooma õigus

Rooma riik toimis seaduslikul alusel. Seadused määrasid kindlaks nii riigikorra kui ka kohtupidamise . Kõik Rooma kodanikud olid seaduse kaitse all. Ka keiser kui kõrgem seaduseandja ja riigi ülemkohtunik pidi alluma seadustele . Rooma riik oli see õigusriik. Seadusandlus sai alguse kaheteistkümne tahvli seadustest . Järgnevatel sajanditel rahvakoosolekutel ja keisrite poolt vastuvõetud seadustest kujunes tohutu seaduste kogum. Keisririigi ajal hakati üha suuremat tähelepanu pöörama sajandite jooksul välja antud seaduste süstematiseerimisele ja ühtlustamisele. Kerkisid esile juristid ja kujunes selge juriidiline terminoloogia . Roomas sai alguse õigusteadus.

Ühiskond ja eluolu

Maa ja linn

Enamik Rooma riigi elanikest olid talupojad. Paljudes piirkondades kujunesid ulatuslikud , orjatööl põhinevad suurmaavaldused – latifundiumid .
Elanikkond jagunes kahte põhiseisusesse: ülemkiht ja alamkiht. Need omakorda jagunesid paljudeks alamseisusteks, millest kõige kõrgem oli senaatoriseisus , madalaim aga orjaseisus. Kõigi õigused ja kohustused tulid nende seisuslikust kuuluvusest. Senaatoriseisus oli kõigist kohustustest ja maksudest vabastatud. Kõik madalad olid maksumaksjad.

Orjad ja vabakslastud

Roomas oli orjanduslik ühiskond .Vallutussõjad võimaldasid orje pidevalt juurde tuua ja orjatöö osatähtsus oli siin veelgi suurem kui Kreekas . Orjad olid pärit eri rahvustest ja ühiskonnakihtidest ,nende seas oli nii kõrgelt haritud kreeklasi kui ka tsiviliseerimata barbareid .Orjusesse langenud haritlased pidid olema näiteks arstid või õpetajad .
Rikaste majapidamiste teenijate ja koduabilistena töötavate orjade positsioon võis olla vahel üsna hea .Tuli ette juhuseid ,kus orjad peremehega sõbrunesid .Paljud peremehed pidasid tulusamaks lasta võimekal orjal endale ise elatist teenida ,nõudes talt selle eest regulaarset tasu .
Sageli lasti orje vabaks .Mõned orjad ,kel oli võimalik raha teenida ,ostsid end vabaks, mõned vabastati tänutäheks ustava teenistuse eest või lihtsalt heast südamest .Vabakslastu sai kohe Rooma kodanikuks ,kuid jäi kliendina oma senise isandaga seotuks.

Perekond ja naiste positsioon

Traditsiooniline Rooma perekond oli patriarhaalne .Kogu võimutäius kuulus pereisale, kelle voli all olid lisaks naistele ,alaealistele lastele ja abiellumata tütardele ka täiskasvanud pojad koos oma naiste ja lastega ,samuti ka kõik ülejäänud kodakondsed ,ka orjad .
Naistel poliitilisi õigusi polnud ja ka kohtus pidi neid esindama meessoost eestkostja. Naise tähtsaimaks vooruseks loeti truudust abikaasale .Samas oli naisel võimalik ka abielu lahutada ja teatud juhtudel ka iseseisvat elu elada .Naised polnud avalikust elust täiesti kõrvale jäetud . Peremees ja perenaine võtsid koos vastu külalisi ja tegid ühiseid vastuvisiite.

Avalikud mängud

Roomlased armastasid veriseid vaatemänge- elukutseliste gladiaatorite võitlusi. Gladiaatorite võitlustel oli kõige tavalisem jõukatsumine kahe erinevas relvastuses võitleja vahel. Üks neist oli varustatud kiivri, rinnakaitse, kilbi ja mõõgaga, teise relvastusse kuulus aga kolmhark ja võrk. Sageli läks areenil kokku mitu sellist paari. Võidetu saatuse üle otsustas publik , kes ülespidi pööratud pöidlaga andis märku armuandmisest, allapoole pööratud pöidlaga aga soovist, et võitja võidetu tapaks. Omavahel lasti võidelda ka metsloomadel. Vahel piisas surmamõistetute saatmisest areenile kiskjate saagiks. Võitluste jaoks rajati võimsaid areene- amfiteatreid-, neist tuntuim on Colosseum Roomas. Roomlased nautisid ka hobukaarikute võidusõite hipodroomil . Seal võistles neli võistkonda, mida eristas kaarikujuhtide rõivaste värv. Nagu gladiaatorid , nii olid kaarikujuhidki enamasti orjad.

Ehituskunst

Kuni keisririigi alguseni käis linnaehitus ilma kindla planeeringuta. Majad olid enamasti puust ning aeg-ajalt tuli ette laastavaid tulekahjusid. Keisririigi ajal hakati linna sihipäraselt välja ehitama. Foorum kui linna ja kogu impeeriumi sümboolne keskus omandas piduliku välisilme. Ehitati välja hipodroomid, kerkisid amfiteatrid ja teatrid. Varasematele templitele lisati uued, teiste seas ka kõigi jumalate tempel Paneteon. Püstitati triumfikaari ja obeliske. Keisririigi ajal levisid kivist teed, sillad ja ka monumentaalsed veejuhtmed, mida kutsuti akveduktiks.
Parima ettekujutuse keisririigiaegse Itaalia väikelinna arhitektuurist annavad Pompei varemed Lõuna- Itaalias. Linn paiknes tegutseva vulkaani Vesuuvi jalamil ja mattus pärast purset 79. aastal tuha alla. Katastroof säilitas mitte üksnes linna üldilma, vaid ka olulisi detaile, näiteks kritseldusi majade seintel ja gladiaatorite võitluse kuulutusi. Enamus majad Pompeis olid ühe- ja kahekordsed, ka veevarustus , termid , foorum ja amfiteater olid olemas.

Religioon ja kultuur

Traditsioon ja võõrmõjud

Varasest Rooma religioonist ja vaimukultuurist on teada väga vähe. See pärandus pikka aega suulist. Pärimusi hakati üles kirjutama alles III sajandi eKr. Ka Roomlaste religioon ja kombed sarnanesid kreeklaste ja etruskide omadega. Templiehituse põhijooned võeti omaks kreeklastelt, linnaehituses aga tugineti pikka ega eeskätt etruski eeskujudele. Jumalad sarnastati kreeklaste omadega. Kui sõjaretke käigus Kreekast hulk sõjasaaki Itaaliasse toodi, suurenes Kreeka mõju religioonile ja kultuurile veelgi. Siiski hindasid roomlased kõrgelt ka omaenda muistseid traditsioone. Kõik kreeka- ja etruskipärane ühitati roomapärasega. Kreeklastelt õppides kujundasid roomlased oma originaalse kirjanduse, mille parimad saavutused ei jää kreeklaste omadele sugugi alla. Ehituskunstis ja tehnoloogias aga jõudsid nad kreeklastest kõrgemale tasemele . Seevastu teoreetiliste teaduste ja filosoofia vastu ei tundnud roomlased kreeklastega võrreldes huvi.

Jumalad

Varasel ajal austasid roomlased loodusjõude ja vaime. Igal asjal oli mingi jõud, mida nimetati nuumeniks. Ka igal majal olid oma kaitsevaimud. Tähtsaimad nende seas olid laarid, kes kehastasid esivanemate hingi. Laaride kujud seisid neile pühendatud nurgas , kus tähtpäevade puhul esivanematele annetusi toodi. Igal perel oli ka maokujuline kaitsevaim, keda kutsuti geeniuseks. Kuid vähemalt sama olulised olid roomlastele inimesekujulised jumalad, kelle puhul oli selgelt tunda kreeklaste mõju. Rooma panteoni tipus seisis taeva- , pikse - ja tormijumal Jupiter (kreeklaste Zeus ). Tema tähtsaim pühamu oli tempel Kapitooliumil, kus teda austati koos jumalannade Juno (kreeklaste Hera ) ja Minervaga (kreeklaste Athena). Jupiteri isa Saturnus (kreeklaste Kronos) oli eelkõige põllutööde ja viljakuse edendaja.

Riik ja religioon

Augustuse ajal hakati keisrit jumalana austama. Esmalt kuulutas Augustus jumalaks Caesari, kuid peagi hakkas nõudma, et provintsideks ka talle altareid püstitataks ja ohvreid toodaks. Ka järgmised valitsejad nõudis enda jumalikku austamist. Keisrile ohvreid tuues näidati oma kuulekust Rooma riigle.

Haridus

Laste kasvatamine oli Roomas perekonna ülesanne. Loomulikult sõltus kasvatus perekonna rikkusest ja ühiskondlukust positsioonist, kuid üldiselt oli sel praktiline ja poiste puhul ja sõjaline suunitlus . Suursugustel peredel oli eesmärk poistest avaliku elu silmapaistvad tegelased kasvatada ning seetõttu kestis õpetamine kaua. Õpiti kreeka keelt ja kultuuri, mille tundmist peeti enesestmõistetavaks, samuti kirjandust ja ajalugu. Üsna tavaline oli saata noormehed Kreekasse mõne tuntud õpetlase juurde kõnekunsti õppima ja ennast täiendama.

Teater

Samuti kuulusid avalike mängude kavva ka teatrietendused . Selleski valdkonnas olid tugevad Kreeka mõjud. Näitlejate ühiskondlik positsioon oli madal ja nende hulgas oli isegi orje. Algul olid kõik osatäitjad mehed, hiljem kaasati ka naisi. Rooma teatrietendused jäid lõbustamise vahendiks , ega polnud tõsised nagu Kreekas.

Kultuuri õitseng keiser Augustuse ajal

Augustuse võimuletulekuga alguse saanud rahuperiood lõi soodsad tingimused kultuuri arenguks. Augustus nägi kirjanduses ja kunstis head võimalust Rooma võimsuse ülistamiseks. Ta toetas suurejooneliste ehitiste rajamist. Augustuse taotlusi aitas ellu viia tema rikas sõber Maecenas , kes kutsus oma lähikonda mitmeid andekaid autoreid , toetades neid rahaga . Maecenase roll toonases kultuurielus oli sedavõrd tähtis, et tema nimest tuleneb rikka kultuurisoosija üldnimetus- metseen .

Ristiusu sünd

Kristluse tekkimine

Rooma võimule allus ka Palestiina Vahemere idarannikul, selle elaniku juutide usk oli juba sajandeid olnud monoteistlik, seega ei saanud nad Jahvele truudust murdmata teisi jumalaid austada. Rooma võimud suhtusid juutidesse erandlikult ega nõudnud neilt pikka aega religioosseid auavaldusi Rooma valitsejatele ja jumalatele. Eriseisundist hoolimata püsis paljude juutide seas rahulolematus võõramaise ülemvõimuga ja ootus, et ammu kuulutatud Taaveti soost valitseja- messias – toob õnneajastu.
Juutide messia ootusel põhines ka I sajandil pKr Juudamaal tegutsenud jutlustaja ja imetegija Jeesuse õpetus. Jeesus oli juudi soost puusepa poeg, kes maal ringi rännates kuulutas jumalariigi ehk taevariigi peatset saabumist. Jeesuse kuulutuse kohaselt võisid saabuvasse taevariiki pääseda vaid need, kes temasse ja tema sõnumisse usuvad ja oma meelt parandavad: ütlevad lahti isekusest, usuvad kindlalt jumalariigi saabumisse, armastavad siiralt jumalat ja oma ligimesi.
Selline õpetus leidis poolehoidjaid eelkõige ühiskonna alamkihtides, tekitades samas umbusku ülemkihis. Jeesuse suhted preesterkonnaga muutusid lause vaenulikuks. Jeesuse meelest pöörasid preestrid liigset tähelepanud religioossete ettekirjutuste formaalsele järgmisele, hüljates tõelise armastuse jumala vastu, preesterkond nägi aga Jeesuses Moosese seadustest taganejat, kes eksitab jute tõelise messia ootelt. Kui Jeesus umbes 30 aastal pKr oma pooldajatega Jeruusalemma saabus, lasid juudi preestrid ta vangistada ja Juudamaa prokuratuud Pontius Pilatus mõistis ta surma. Jeesus hukati Jeruusalemmas lähedal Kolgata mäel ristilöömise läbi.
Jeesuse pooldajad uskusid, et ta oli kolmandal päeval pärast hukkumist surnuist üles tõusnud ning veel kord jumalariigi peatsest saabumist kuulutanud. Üha kindlamalt juurdus usk, et Jeesus oli ammuste prohvetite poole ette kuulutatud messias ehk Kristus.

Kristluse levik ja kristlus Roomas

Kristlust levitasid mitmed usukuulutajad ehk apostlid , kelle seas tähtsamaid olid Peetrus ja Paulus . Peetrus oli Jeesuse lähikaaslane- jünger –juba õpetaja eluajal. Kristlased võtsid enda hulka kõik pöördunud, sõltumata nende soost, rahvusest ja sotsiaalsest positsioonist. Enamik neist pärines siiski suhteliselt vaeste ja rõhutute seast. Kujunes välja üsna tihe koguduste võrk. Kogudus valis endi seast juhi, piiskopi või presbüteri, kes oli tavaliselt mõni jõukam koguduseliige. Järk-järgult usk jumalariigi muutus. Jumalariigi viibimine tekitas mõnedes kahtlusi ja sundis üha enam mõistma Jeesuse kuulutust tõotusena usklikele osaks saavast igavesest elust pärast surma. Maailma lõpp koos Kristuse kohtumõistmisega kõigi surnute üle lükkus kristlaste ootustes üha kaugemasse tulevikku.
Erinevalt teistest olid kristlased ranged monoteistid. Tänu sellele polnud neil võimalik ohvreid tuua Rooma keisrite altaritele. Oma usku pidas kristlased ainuõigeks ja püüdsid seda paganate hulgas levitada. Teiste jumalatele austuse avaldamisest keeldumine tekitas kristlaste vastu umbusku ja vaenu. Neid peeti süüdlasteks mitmetes õnnetustes ja neist olid valmis uskuma kõike halba. Ka Rooma riigi võimu silmis oli ristiusk ebasoovitav, sest keeldumises keisritele rituaalset austust avaldada võis näha märki allumatusest. Esimest korda kiusati kristlasi aga aastal 46 Roomas ja selle ümbruses. Neid süüdistati, ilmselt alusetult, linna süütamises. Pärimuse kohaselt olevat hukatud siis ka Peetrus ja Paulus. Kõigest hoolimata olid kristlaste tagakiusamised Rooma keisririigi esimestel sajanditel üsna harvad ja juhuslikud ega suutnud takistada ristiusu levikut.

Hiline Rooma keisririik

Segaduse ajajärk ja Rooma uus tugevnemine

Rooma keisririigi hiilgeperioodile I-II sajandil järgnes segaduste ajajärk, mil sagedased riigipöörded viisid kodusõdadeni ja keisritekiire vaheldumiseni. Riigi sisemist ebakindlust kasutasid ära välisvaenlased.
Keiser Diocletianus suutis aastakümneid kestnud segadused lõpetada ja riigis taas kindla korra jalule seada. Ühtlasi korraldas ta põhjalikult umber riigi valitsemise ja sisekorralduse, suurendades keisri ja riigi bürokraatia võimu ning kärpides senati tähtsust ja kodanike vabadusi. Constantinus Suur (306-336) jätkas Diocletianuse algatatud ümberkorraldusi. 313. aastal legaliseeris ta ristiusu, mis seni oli keelatud. Sellest ajast muutus kristlus kiiresti impeeriumi valitsevaks religiooniks. Rajati ka Konstantinoopol , millest sai impeeriumi uus pealinn. Rooma linn säilitas küll auväärse maine, kuid kaotas oma senise poliitilise tähtsuse. Hilise keisririigi ajal juurdlus tava jagada riik kahe keisri vahel, kellest üks valitses impeeriumi ida- ja teine lääneosa. Edaspidi oli riik vaid väga harva ühendatud üheainsa valitseja võimu alla. Theodosis Suur oli viimane keiser, kes riigi mõlemad pooled oma võimu alla ühendas. Pärast tema surma 395. aastal jagunes riik lõplikult kaheks teineteisest sõltumatuks osaks: Lääne- Roomaks ja Ida- Roomaks.

Suur rahvasterändamine ja Lääne-Rooma langus

Kogu Rooma keisririigi perioodi vältel elasid Kesk- ja Ida Euroopas erinevad germaani rahvad. Riiklust neil välja ei kujunenud, kuid jõukas ülemkihist võrsunud pealike juhtimisel moodustasid nad tugevaid hõimuliite. Hilise keisririigi ajal hakati germaanlasi üha enam palkama Rooma sõjaväkke. Sageli astusid germaani pealikud tervete väeosadega Rooma teenistusse. Kuid rahvasterändamise ajal tungisid germaanlaste hõimud hunnide survel keisririigi aladele ja keisritel ei jäänud muud üle, kui tunnistada nad Rooma liitlasteks. Germaanlaste osatähtsus tõusis veelgi pärast 476. aastat, kui Lääne-Rooma keiser võimult kukutati, oli kogu Rooma riigi lääneosa läinud germaani väepealike võimu alla.
Sellel ajal vähenes järk-järgult linnade ja linnaelanike osa Rooma riigis. Käsitöö ja kaubandus kaotasid senise tähtsuse. Rikkad eelisasid linna asemel oma maamõisaid. Nende latifundiumid muutusid kaubanduse soikumise tõttu järjest enam naturaalmajanduslikuks. Nõrgenesid sidemed riigi eri piirkondade vahel.

Ida-Rooma viimane hiilgeaeg

Üks olulisemaid saavutusi sellel ajal oli Rooma seadusandluse korrastamine ja mitmeosalise, põhjalike kommentaaridega varustatud seadustekogu väljaandmine keiser Justinianuse valitsusajal. Ta moodustas komisjoni oma aja silmapaistvamatest juristidest ja tegi selle ülesandeks koondada, süstematiseerida ning ajakohastada kõik sajandite jooksul Rooma keisrite antud seadused.

Sõjavägi ja ühiskond

Riigi piiride tõhusamaks kaitsmiseks korraldati umber ka sõjavägi. Kuna varem paiknesid leegionid riigi piiridel ja suuremaid tagavaravägesid polnud, siis sai ühte piirilõiku tugevdada ainult teisest piirilõigust vägesid ära tuues. Nüüd aga loodi piirivägedele lisaks tugev reservvägi, mida sai vajaduse korral ükskõik kuhu suunata.
Ühiskond muutus senisest rangemalt seisuslikuks. Elanikkond jagunes kahte põhiseisusesse: auväärsed ja madalad. Need omakorda jagunesid paljudeks alamseisusteks, millest kõige kõrgem oli senaatoriseisus, madalaim aga orjaseisus. Kõigi õigused ja kohustused tulid nende seisuslikust kuuluvusest. Senaatoriseisus oli kõigist kohustustest ja maksudest vabastatud. Kõik madalad olid maksumaksjad

Ristiusu võidukäik

Kui keiser Constantinus 313. aastal ristiusu legaliseeris, sai sellest kiiresti impeeriumi valitsev religion . Kõik järgnevad keisrid (v.a üks) olid kristlased. Kristlaste ar kasvas tormiliselt, nende seas oli hulgaliselt ka rikkaid ja suursuguseid inimesi. Kristluse legaliseerimise ajaks oli juba kujunenud kogu Rooma riiki hõlmav kristlaste organisatsioon - kirik . Kuna see hõlmas kogu kristlaskonda, nimetati seda katoliiklikuks. Kirik muutus kiiresti üheks tähtsamaks organisatsiooniks Rooma riigis.
Ristiusk lähtus Jeesuse õpetustest. Seetõtt oli kristlaste meelest ülimalt oluline mõista õigesti Jeesuse kuulutuste sisu. Ristiusk pööras suurt tähelepanu õigele uskumisele ehk dogmaatikale. Usu määratlemine polnud lihtne, sest Jeesusele omistatud sõnu võis mitmeti tõlgendada. Tihti puhkesid ägedad vaidlused. Keisrid kutsusid kokku kirikukogusid. Seal vastu võetud otsuste oõhjal kujunes välja n-ö õige ehk ortodoksne usutunnistus. See sõnastati nn apostelliku usutunnistusena.
Kristlaste meelest oli hing see, mille eest tuleb hoolt kanda, samal ajal kui keha vajadused võivad inimest hinge hoolitsemise eest kõrvale kallutada. Et hinge eest hoolt kanda, tuli keha himusid ja tarvidusi võimalust mööda alla suruda. See tähendas kasinat elu, lihtsuretamist ehk askeesi . Paljud sügavad uslikud asusid askeetidena impeeriumi äärealadele. Pärast kristluselegaliseerimist kasvas selliste eraldujate arv veelgi, sest ilmaelust eemaletõmbumine vastas ristiusuaskeetlikele ideaalidele. Üksildusse tõmbunuid nimetati eremiitideks või munkadeks. Tekkisid eremiitide ja munkade kogukonnad ning alguse said kloostrid .
Kui ristiusk levis, oli üha enam vaja suuri, jumalateenistuseks sobivaid avalikke hooneid . Paganlikud templid olid rajatud eelkõige selleks, et pakkuda varju jumala kujule , jumalateenistus toimus aga ise temple ees vabas õhus. Perioodi ühe kõige silmapaistvama ehitisena tõuseb esile Hagia Sophia katedraal , mille keiser Jusinianus lasi püstitada oma valitsusaja algul.