Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

TSÜTOLOOGIA KONSPEKT (0)

Meditsiin - Meditsiin
1 Hindamata
Punktid
TSÜTOLOOGIA KONSPEKT
HISTOLOOGILISTE PREPARAATIDE VALMISTAMISE PÕHIETAPID
  • Histoloogia uurimisobjektiks on inimese või katselooma organismi koed ja organid – selleks, et kude oleks võimalik valgusmikroskoobiga uurida, tuleb võetud proove töödelda ja sisestada
    • Materjali võtmine – proov ei tohi olla liiga suur, sobiv suurus on 1x1cm, proovi lõigatakse skalpelli või žiletiga
    • Fikseerimine – eesmärgiks on säilitada koed võimalikult elupuhuses seisundis, selleks kasutatakse nii liht- kui liitfiksaatoreid, koetükk asetatakse markeeritud kassetti (proovi nr, kuupäev)
    • Veetustamine
    • Sisestamine – sisestusliinid võimaldavad nii koe fikseerimist, veetustamist kui ka immutamist parafiiniga
    • Lõikamine – parafiinblokkidest lõigatakse õhukesed lõigud , mis asetatakse alusklaasile ja kuivatatakse 12-24h
    • Värvimine – et hinnata preparaati, tuleb värvida, kasutatakse erinevaid värvimismeetodeid (nt H&E värving )
    • Sulundamine

RAKU MÕISTE, ÜLDINE EHITUS, SUURUS JA KUJU
  • Rakud on välismembraaniga ümbritsetud imetajate organismi väiksemad morfofunktsionaalsed ühikud
  • Rakkudel on kaks põhikomponenti: tsütoplasma (tsütoplasmaatilises maatriksis e tsütosoolis paiknevad inklusioonid) ja rakutuum – tuumake on rakutuumas selgelt eristuv piirkond
  • Igal rakutüübil on talle iseloomulik suurus ja kuju, mille tagab raku välismembraan e plasmamembraan, mis talitleb selektiivse barjäärina reguleerides ainete rakku sisenemist ja rakust väljutamist (välismembraan: lipiidid ja valgud )
  • Imetajate suurimaks rakuks on munarakk (120µm), enamike rakkude suurus jääb 10-50µm
  • Närvirakkude haraline kuju võimaldab kontakteeruda paljude rakkudega ja kanda impulsse üle pikkade vahemaade, munarakk ja rasvarakud on korrapärase ümmarguse kujuga, lihasrakkude väljavenitatud kuju on kohastunud võimalikult efektiivseks kokkutõmbumiseks, erütrotsüütide kaksiknõgus pind tagab suure gaasivahetuspinna, epiteelirakud võivad olla lameda , kuubilise või prismaatilise kujuga sõltuvalt ülesandest
  • Organellid jaotatakse membraanseteks ja mittemembraanseteks
    • Membraansed: lamellooskompleks e Golgi kompleks , sileda - ja karedapinnaline endoplasmaatiline retiikulum (tsütoplasmavõrgustik), lüsosoomid , peroksüsoomid, endo - ja eksosoomid, mitokondrid
    • Mittemembraansed: fibrillaarsed organellid, mikrofilamendid , mikrotuubulid, granulaarsed organellid, ribosoomid , proteasoomid

RAKU SISALDISED E INKLUSIOONID
  • Rakusisaldisteks e inklusioonideks nimetatakse raku tsütoplasmas esinevaid aineid, millised ei ole tingimata vajalikud raku elutegevuseks, tekivad raku metaboolse tegevuse tulemusena, ei esine kõikides rakkudes
  • Rakusisaldiste hulk ja vahekord rakus on muutuv, inklusioonid jagunevad:
    • Troofilisteks – glükogeen või rasv
    • Sekretoorseteks – valgusõmerad, tekivad sekreeti valmistavates rakkudes (Leydigi rakud epiteelis)
    • Ekskretoorseteks – rakule mittevajalikud ained, millised väljutatakse rakust
    • Pigmentinklusioonideks – looduslikult värvilised ühendid rakus, nt melaniin
  • Troofilised ja pigmentinklusioonid moodustavad lipiidtilgad, glükogeeni-, valgu- ja pigmendisõmerad

GOLGI (LAMELLOOS-) KOMPLEKS
  • Moodustub lamedatest tsisternidest e kotikeste gruppidest ja nende äärealade laienenud lõppstruktuuridest – põiekestest
  • Igas loomarakus on 20-100 Golgi kompleksi
  • Golgi kompleksis toimub endoplasmaatilises retiikulumis valkude ja lipiidide modifitseerimine
  • Toimib raku sorteerimiskeskusena, kust valgud ja lipiidid saadetakse rakus nende lõplikesse sihtkohtadesse
  • Eristatakse cis-, kesk- ja transosa – cis: valkude fosforüülimine, kesk: valkude glükosüülimine, trans: valkude glükosüülimine, sorteerimine ja transportpõiekestesse pakkimine

MITOKONDRID
  • Eristatakse umbes 7nm paksuseid sise- ja välismembraane, sisemembraan on tänu harjade e kristade sissesopistustele maatriksisse oluliselt ulatuslikum kui välismembraan – välismembraanist moodustavad 50% lipiidid ja 50% valgud, sisemembraan sisaldab 20% lipiide ja 80% valke (läbilaskvus väiksem)
  • Membraanide vahele jääb intermembraanne ruum ja sisemembraanist sissepoole mitokondri siseosa e maatriks
  • Mitokondrites toimub energia talletamine viisil, et rakul on võimalik kasutada seda oma elutegevuses
  • Energia allikateks on suhkrud ja rasvhapped ning nende oksüdatsioonil vabanev energia muudetakse adenosiintrifosfaadiks ATP-ks  paljudes rakkudes paikneb enamik mitokondreid seal, kus rakk tarvib intensiivselt ATP-d

KUDEDE MÕISTE JA KLASSIFIKATSIOON
  • Koed on ühtse tekke, struktuuri ja talitlusega rakkude ja nende rakkude poolt produtseeritava põhiaine kogumikud
  • Ehituslike ja talitluslike tunnuste alusel jagatakse koed neljaks põhitüübiks:
EPITEELKUDE
  • Epiteelkude jaotub:
    • Katteepiteeliks e pinnaepiteeliks
    • Näärmeepiteeliks
  • Epiteelkude sisaldab vähesel määral rakkudevahelist ainet, ta on reeglina avaskulaarne kude
  • Ühekihilistes epiteelides kinnituvad kõik rakud basaalmembraanile, mitmekihiliste epiteelide puhul kinnituvad basaalmembraanile ainult alumise basaalkihi rakud
  • Epiteelrakude apikaalne ja basaalne osa võivad olla oma ehituselt väga erinevad  räägitakse polaarsest diferentsist
  • Rakkude ülemisel e apikaalsel pinnal võivad paikneda hatud , ripsmed, stereotsiiliad
  • Epiteelrakkude külgmised pinnad on omavahel ühendatud erinevate rakuliidustega
  • Rakkude alumine, basaalne pind, kinnitub basaalmembraanile ja selles piirkonnas võib paikneda suurel hulgal organelle – nt mitokondreid

KATTEEPITEEL
  • Ühekihilised katteepiteelid
  • Mitmekihilised epiteelid

Ühekihiline lameepiteel e mesoteel
  • Üks kiht väga lamedaid rakke, mida hoiavad koos interdigitatsioonid ja kontaktkompleksid, nähtavad on rakkude ebakorrapäraselt sakilised piirid
  • Rakus on nähtav üks, harvem kaks kahvatult värvunud tuuma
  • Nt endoteel ( soonte sisepinnal), mesoteel (kõhu- ja rinnaõõnes ), kopsualveoolide epiteel

Ühekihiline kuupepiteel
  • Epiteeli moodustab üks kiht kuubilisi rakke – rakud on hästi eristatavate rakupiiridega, ümar tuum paikneb raku keskel, rakkude apikaalsel pinnal võivad olla mikrohatud või ripsmed
  • Nt neerutuubulid, munasarja kattev epiteel jne

Ühekihiline prismaatiline epiteel
  • Koosneb äärisrakkudest, karikrakkudest ja endokrinotsüütidest – kõige rohkem prismaatilise kujuga äärisrakke
  • Äärisraku tuum on piklik-ovaalse kujuga, raku apikaalset pinda katab mikrohattudest moodustuv ääris
  • Karikrakkude apikaalne pind on täidetud limatilgaga, sellest allpool asuv tuum on nõgustunud kujuga
  • Seedetraktis, emakas , munajuhas

Mitmerealine ripseepiteel
  • Epiteeli nimetus tuleneb tuumade paiknemisest, mis moodustavad mitu erineval kõrgusel paiknevat rida – kõik rakud ei ulatu epiteeli vabale pinnale, kuid kõik kinnituvad basaalmembraanile
  • Ripsrakud – raku apikaalne pind on kaetud ripsmetega, nende rakkude tuumad moodustavad kõrgeima rakutuumade rea
  • Karikrakud – raku apikaalne pind osa sisaldab limatilka, kolmnurksed tuumad paiknevad allpool ripsrakkude tuumadest
  • Kiilrakud – paiknevad ripsrakkude vahel, keskel laiemad, otstses kitsamad rakud, ei ulatu epiteeli vabale pinnale
  • Basaalrakud – madalad rakud, ümarad tuumad moodustavad alumise tuumade rea
  • Endokriinrakud – rakud ei ole valgusmikroskoobis eristatavad
  • Hingamisorganites

MITMEKIHILISED EPITEELID
Mitmekihiline sarvestumata lameepiteel
  • Mitmekihiline sarvestumata lameepiteeli moodustavad mitukümmend üksteise peal paiknevat rakukihti – kõige lamedama kujuga rakud asetsevad pindmiselt, sügavamate kihtide rakud muutuvad järjest ümaramaks kuni piklikovaalseks
  • Epiteeli kihid :
    • Pindmine kiht – suured, lamedad rakud, nende tuumad on pinnaga paralleelsed
    • Ogakiht – hulknurksed ogataoliste struktuuridega rakud
    • Basaalkiht – kõrgprismaatilised tugevalt värvunud, pinna suhtes ristiasetsevate piklike tuumadega rakud
  • Seedetrakti algusosas, (suuõõnes ja söögitorus) ning lõpuosas (aanuses), suguteedes, katab silma sarvkesta

Mitmekihiline sarvestunud lameepiteel
  • Mitmekihiline sarvestunud lameepiteel e epidermis koosneb enamasti neljast kihist , kuid mõnes piirkonnas sisaldab lisaks veel ka läikekihti, mis muudab teda eriti tugevaks
  • Sarvkiht – pindmine sarvestunud rakude kiht, rakkudel tuum hävinud, tsütoplasma sisaldab hulgaliselt keratiini
  • Läikekiht – tugevalt värvunud riba, selles kihis ei ole rakud eristatavad
  • Sõmerkiht – piklikud, hävivate tuumadega rakud, rakkude tsütoplasma sisaldab keratohüaliini sõmeraid
  • Ogakiht – hulknurksed väikeste ogataoliste jätketega rakkude kiht
  • Basaalkiht – prismaatilised, piklike tuumadega rakud paiknevad basaalmembraanil
  • Naha pinnal, ninapeeglis, seedekanali algusosad, küüned, kapjad, sõrgad

Transitoorne epiteel
  • Katab kuseorganite pinda ja selle epiteeli rakkude kuju muutub vastavalt organi täitumisastmele, eristatakse kolme kihti
  • Pindmine kiht – suured, paralleelselt epiteeli apikaalsele pinnale paiknevate tuumadega rakud
    • Rakkude tsütoplasma ülemine osa moodustab krusta – tsütoplasma riba (kaitseb epiteeli uriini kahjuliku mõju eest)
  • Vahekiht e intermediaalkiht – hulknurksed rakud, apikaalne osa kumer , basaalne osa tungib all asetsevate rakkude vahele
  • Basaalkiht – selle kihi moodustavad mõni rida basaalmembraanil paiknevaid intensiivselt värvuvate tuumadega rakke

NÄÄRMEPITEEL. EKSOKRIINSETE NÄÄRMETE JAOTUS.
  • Näärmeepiteeli moodustavad sekretsiooniks spetsialiseerunud epiteelirakkude kogumid näärmetes
  • Olenevalt näärmesekreedi viimasüsteemi olemasolust või selle puudumisest organis jaotatakse näärmed eksokriinseteks (viimasüsteem olemas) ja endokriinseteks (viimasüsteem puudub)
  • Eksokriinseid näärmeid omakorda jaotatakse mitmete printsiipide alusel
    • Näärmelõpposade kuju alusel
      • Tubuloossed – torujad lõpposad
      • Alveolaarsed – mulja kujuga avara valendikuga lõpposad
      • Atsinoossed näärmed – muljad kitsa valendikuga lõpposad
    • Lõpposade hargnemise alusel
      • Hargnenud näärmed
      • Hargnemata näärmed
    • Näärmelõpposade kihistumise alusel
      • Ühekihilise lõpposaga näärmed
      • Mitmekihilise lõpposaga näärmed
    • Näärmejuhade hargnemise alusel
      • Hargnemata juhadega lihtnäärmed
      • Hargnevate juhadega liitnäärmed
    • Näärmenõre keemilise iseloomu alusel
      • Seroossed – vedel valgurikas sekreet
      • Mukoossed – viskoossne limasrikas sekreet
      • Seganäärmed – seroosseid ja mukoosseid lõpposasid sisaldavad näärmed
    • Näärmenõre sekretsiooni viisi alusel
      • Merokriinsed – sekretsiooni ajal raku maht ei vähene
      • Apokriinsed – sekretsiooni ajal raku maht väheneb
      • Holokriinsed näärmed – kogu rakk laguneb, muutudes sekreediks

SIDEKUDEDE MORFOLOOGILINE JA FUNKTSIONAALNE KLASSIFIKATSIOON. PÄRISSIDEKUDE.
  • Sidekude on üks neljast kudede põhitüübist – iseloomulikuks omaduseks intertsellulaarsubstantsi rohkus
  • Veres ja lümfis on intertsellulaarsubstants oma konsistentsilt vedel ja kannab vastavalt vereplasma ja lümfiplasma nimetust
  • Sidekoed jagatakse histoloogilise klassifikatsioonist tulenevalt järgmiselt:
  • Pärissidekoe e sidekoe kitsamas mõttes moodustavad kiudsidekoed ning eriomadustega sidekoed
  • Pärissidekoe rakkudeks on fibroblastid ja fibrotsüüdid, sidekoe makrofaagid e histiotsüüdid , plasmarakud, koebasofiilid e nuumrakud , retikulaarrakud, melanotsüüdid e pigmentrakud, adventitsiaalrakud, peritsüüdid, võib leida ka vere rändrakke
  • Kohevas sidekoes paikneb suurel hulgal sidekoerakke, tihedas sidekoes domineerivad kiud

KOHEV SIDEKUDE, RAKUD JA KIUD.
  • Eristatakse amorfset põhiainet, kiude ja rakke – looma organismis kohevat sidekude väga palju: ümbritseb kompaktseid organeid, veresooni, lümfisooni ja närve, lisaks aitab organitel säilitada organismis kindlat asukohta
  • Kiududest esinevad kohevas sidekoes jämedamad kollageensed, peenikesed elastsed ja retikulaarsed kiud
  • Kohevas sidekoes võime leida kõiki sidekoele omaseid rakke – kõige rohkem ebakorrapärase kujuga fibroblaste, milliste ülesandeks on rakkudevahelise aine ja kiudude komponentide süntees
    • Lisaks võivad esineda fibrotsüüdid, makrofaagid, retikulaarrakud, plasmarakud, nuumrakud, peritsüüdid, leukotsüüdid (eriti lümfotsüüdid )

ERIOMADUSTEGA SIDEKOED (SÜLTJAS, RETIKULAARNE, RASVKUDE)
Sültjas sidekude
  • Paikneb nabaväädis (lootel), täiskasvanud imetajate organismis seda ei ole
  • Koele iseloomulik hõredalt paiknevad haralised, pikkade jätketega rakud
  • Intertsellulaarsubstants on konsistentsilt sültjas, mistõttu nimetatakse massi ka terminiga Whartoni sült
  • Loote arengu hilisemates staadiumides ilmuvad intertsellulaarsubstantsi kollageensed kiud

Retikulaarne sidekude
  • Retikulaarse sidekoe moodustavad retikulaarrakud, mis on omavahel ühenduses jätkete abil – neist jätketest moodustub retikulaarse sidekoe võrgustik
  • Retikulaarrakud on heleda tsütoplasmaga ja intensiivselt värvuva suure ümara tuumaga rakud
  • Lümfisõlmedes, lümfisõlmekestes, tonsillides, põrnas moodustab retikulaarne sidekude organi sidekoelise toese e strooma
  • Retikulaarsed kiud on hõbedalembesed e argürofiilsed kiud – võimaldab kasutada värvimisel hõbetamise meetodeid

Rasvkude
  • Rasvkoe kahest vormist (valge, pruun) on rohkem levinud valge rasvkude
  • Lipiidide e rasvaainete kogumiskohaks, hulk looma organismis vb erinevatel perioodidel väga erinev (sõltub toitumisest)
  • Rasvarakud võivad olla väga erineva suurusega, kujult on nad tavaliselt ümarad – lame, pikliku kujuga rakutuum paikneb perifeerselt, seda ümbritseb õhuke tsütoplasma riba
    • Raku täidab neutraalrasva tilk – preparaadi valmistamisel lahustub, mikroskopeerimisel rakk tundub seest tühjana
  • Pruun rasvkude esineb närilistel ja talveund magavatel loomadel – rakus on mitu rasvatilgakest, koele on iseloomulik suur verekapillaaride võrgustik

VERI SIDEKOE ERIVORMINA
  • Veri on läbipaistmatu punane vedel sidekoeliik, ringleb veresoontes
  • Veri koosneb rakkudevahelisest vedelast ainest – vereplasmast ja temas ringlevatest vererakkudest e vormeelementidest: punastest verelibledest e erütrotsüütidest, valgetest verelibledest e leukotsüütidest ja vereliistakutest e trombotsüütidest
  • Vereplasma hulk moodustab 55-60% ja vormeelementide hulk 40-45% veremahust
  • Vererakud paljunevad vereloomeorganites, ning kõik vere vormeelemendid arenevad ühisest polüpotentsest tüvirakust
  • Viib hapniku kopsudest kudedesse, sealt toob süsihappegaasi kopsudesse (organismi gaasivahetuse osalemise funktsioon)
  • Seedekanalist transpordib veri toitaineid kudedesse, tema osalemisel toimetatakse jääkained eritusorganitesse
  • Verel on tähtis funktsioon organismi kaitsmisel, ta kindlustab nii organismi rakulise kaitse e fagotsütoosi kui ka humoraalse immuunsuse osalemisega antikehade moodustumises
  • Veres sisalduvad põhilised valgud on globuliinid ja albumiinid – vere settereaktsiooni tõus viitab organismis aset leidvale põletikule ning settereaktsiooni tõusu määravad globuliinid

ERÜTROTSÜÜTIDE EHITUS JA TALITLUS
  • Punased verelibled e erütrotsüüdid on ümarad, keskelt veidi nõgusa kujuga tuumata ning enamuse organellideta rakud – rakkude kaksiknõgus e bikonkaavne kuju tagab neile suure välispindala
  • Rakkude perifeerne osa on tumedamat värvi, keskmine nõgus piirkond (kus algselt paiknes tuum) kahvatu
  • Erütrosüütide noorvormile on iseloomulik tuuma olemasolu rakus ja sellised noorvormid võivad minna ka ringlusse (seda esineb siiski rohkem lastel)
  • Erütrotsüüdid hõljuvad vabalt vereplasmas ja rakkudel puudub aktiivne liikumisvõime
  • Erütrotsüütide keskmine diameeter on normis 7,2-7,5 µm ja paksus raku servadel 1,9-2,5 µm
  • Kui raku suurus ületab normi 25% ulatuses, nimetatakse rakku makrotsüüdiks – kui raku suurus on normist kuni 25% väiksem, nimetatakse rakku mikrotsüüdiks
  • Erütrotsüüdid arenevad vereloomeorgaites ja rakkude eluiga on kuni 120 päeva, vananenud rakkude lammutamine toimub põhiliselt põrnas, vähemal määral veel maksas ja lümfisõlmedes
  • Rakud koosnevad 60% veest ja 40% kuivainest – kuivainest moodustab 90% rakkude punase värvuse tagav hemoglobiin (Hb), mille tihedad sõmerad paiknevad raku tsütoplasmas (selle valgu koostises on ka raud)

LEUKOTSÜÜTIDE EHITUS JA TALITLUS
  • Leukotsüüdid e valgelibled on tuumaga, aktiivse liikumisvõimega ja väga erineva morfoloogilise ehitusega
  • Organismis täidavad leukotsüüdid kaitsefunktsiooni, mis väljendub rakulises kaitses e fagotsütoosis
  • Leukotsüüdid on amöboidselt liikuvad ning võimelised väljuma veresoontest – põhiliseks tegevuspiirkonnaks väljaspool veresooni on organismi sidekoed
  • Jaotuvad tsütoplasmas sõmeraid sisaldavateks granulotsüütideks ja ilma sõmerateta rakkudeks – agranulotsüütideks
    • Granulotsüüdid jaotatakse sõmerate värvumise järgi neutrofiilseteks, eosinofiilseteks ja basofiilseteks
    • Agranulotsüüdid jagunevad erineva funktsiooni ja morfoloogilise ehitusega monotsüütideks ja lümfotsüütideks
    • Agranulotsüütide tuumad ei koosne segmentidest, vaid on ümara kujuga

Neutrofiilsed granulotsüüdid
  • Sõmerad värvuvad nõrgalt, neutrofiilseid granulotsüüte on veres granulotsüütidest kõike rohkem – 55-60%
  • Arenevad sünnijärgselt punases luuüdis ja nende rakkude eluiga on 5-9 päeva, kusjuures veres ringlevad rakud 8-12 tundi  seejärel migreerivad organismi kudedesse, kõige rohkem sidekoesse
  • Raku suurus ringlevas veres on 7-9µm, vere äigepreparaadis muutub rakk lamedamaks ja tema suurus on 10-12µm
  • Raku tsütoplasmas paiknevad peened sõmerad (50-200), värvuvad neutrofiilselt lillakalt
  • Tsütoplasma pealmine kiht on homogeenne ja ei sisalda sõmeraid, selles kihis paiknevad rohkearvulised peened filamendid
  • Noortel rakkudel on tuum hobuserauakujuline või kepptuumne ja selliseid rakke on 5-6%
  • Vanemate rakkude tuum on segmenteerunud ja moodustub tavaliselt kolmest, harvem 5-7 segmendist, mis on omavahel ühendatud väga peenikeste niitjate struktuuridega
  • Osalevad põletikuprotsessides, rakud võivad väljuda veresoonest ja liikuda edasi põletikukolde suunas
  • Iseloomulik kõrge fagotsütoosivõime, mistõttu nimetatakse rakke ka mikrofaagideks – fagotsüteerivad ensüümide abil rakusiseselt mikroobe, vabastavad põletiku stimuleerivaid ensüüme ja puhastavad kahjustatud piirkonda
  • Põhiline rakuvorm mäda koostises

Eosinofiilsed e atsidofiilsed granulotsüüdid
  • Sõmerad värvuvad happeliste värvidega intensiivselt lillakas-roosalt
  • Arenevad punases luuüdis ja rakkude eluiga on 6-8 päeva, seejuures veres ringlevad rakud kuni 8 tundi, 9-10µm
  • Tsütoplasma värvub nõrgalt basofiilselt ning sisaldab ümaraid atsidofiilseid sõmeraid
  • Vanemate eosinofiilide tuumad koosnevad 2-3 segmendist (segmenttuumaline eosinofiil) ja värvuvad kahvatult
  • Noorvormide tuum on kepitaoline – kepptuumalised eosinofiilid
  • Eosinofiilidel on nõrgalt arenenud Golgi kompleks, endoplasmaatiline võrgustik ja vähesel hulgal mitokondreid
  • Rakud salvestavad histamiini , kuid ei sünteesi seda
  • Ülesandeks on takistada histamiini vabanemist ( allergia ), osaleda immuun - ja organismi kaitsereaktsioonides
  • Nõrk fagotsütoosivoime, võimelised liikuma amöboidselt – need funktsioonid on nõrgemalt väljendunud kui neutrofiilidel

Basofiilsed granulotsüüdid
  • Sõmerad värvuvad aluseliste värvidega tumesiniselt
  • Areng toimub punases luuüdis, diameeter 8-12µm
  • Tsütoplasma nõrgalt basofiilne, rakus Z-tähe kujuline tuum, tsütoplasmas on tumesinised sõmerad (võivad maskeerida tuuma)
  • Basofiilsed granulotsüüdid sarnanevad osaliselt sidekoes paiknevate basofiilidega e nuumrakkudega
  • Hulk suureneb veres allergiliste haiguste korral, nõrk fagotsütoosivõime, mõjutavad vere hüübimist

Lümfotsüüdid
  • 20-30% leukotsüütide üldarvust – lähtuvalt raku mõõtmetest jaotatakse lümfotsüüdid väikesteks, keskmisteks ja suurteks
    • Väikeste diameeter on 4,5-6µm ja nad moodustavad 80-90% kõikidest lümfotsüütidest
    • Keskmiste diameeter on 7-10µm ning suurtel on raku suurus üle 10µm
  • Sisaldavad mitmeid ensüüme – lipaasi, happelist fosfataasi, esteraasi, fosforilaasi jne
  • Eluiga vereringluses on 10-13 päeva, seejärel migreeruvad limaskestadele ja kudedesse, liiguvad aeglaselt ärrituskolletesse
  • Olulisem funktsioon on osalemine immuunreaktsioonides ja organismi immuunkaitses
  • Rakud jaotatakse immunoloogiliste omaduste ja pinnaantigeenide esinemise järgi kolmeks grupiks : B-lümfotsüütideks, T-lümfotsüütideks ja nullrakkudeks

Monotsüüdid
  • 6-8% vere leukotsüütide üldhulgast, kõige suuremad vererakud (12-20µm)
  • Monotsüütide tuum on neerukujuline ja sügava sissesopistusega ühel küljel, tuumas võib olla 1-2 tuumakest
  • Tsütoplasma nõrgalt basofiilne, seal paiknevad peened argürofiilsed sõmerad, mis sisaldavad hüdrolüütilisi ensüüme ja peroksüdaasi
  • Monotsüüdid on vere ringluses 1-3 päeva, seejärel suunduvad kudedesse ja nende eluiga on kuni kaks kuud
  • Monotsüüdid läbivad kergesti peenemate veresoonte seina

TROMBOTSÜÜTIDE EHITUS JA TALITLUS
  • Trombotsüüdid e vereliistakud on veres leiduvad korrapäratu kujuga megakarüotsüütide fragmendid , diameeter 2-5µm, tuum puudub, oluline roll hemostaasi tagamisel
  • Rakud koosnevad tsentraalselt paiknevast granulomeerist ja perifeerselt paiknevast hüalomeerist – granulomeeris on atsidofiilsed sõmerad (mitte tuum, DNA puudub), hüalomeer on basofiilne tsütoplasma
  • Veres ringlevad trombotsüüdid on puhkeseisundis passiivselt liikuvad rakud ning nende eluiga on kuni 14 päeva
  • Kahjustuskolletes vabaneb trombotsüütidest fibrinogeen, mis muutudes fibriiniks soodustab vere hüübimist

KÕHRKUDE, JAOTUS JA EHITUS
  • Sidekoe vorm, mille moodustavad kondrotsüüdid ja kõrgelt spetsialiseeritud rakkudevaheline põhiaine
  • Erinevalt tavalisest sidekoest kõhrkude ei paindu ja on võimeline taluma olulist survet
  • Amorfse rakkudevahelise põhiaine koostiskomponendid on samad, mis sidekoes kitsamas mõttes (nende vahekord on erinev)
  • Amorfne põhiaine sisaldab suurel hulgal vett (75%) – sellisel kõrgel veesisaldusel on konkreetne otstarve, sest kõhrkoes puudub verevarustus ning koe toitumine ja gaasivahetus toimuvad difusiooni teel
  • Põhiline kõhrkoes sisalduv valk on konromukoid
  • Eristatakse kolme tüüpi kõhrkude: hüaliinne, elastne ja fibroosne – üldiseloomustuse poolest sarnased, kuid leidub erinevusi nii morfoloogilises ehituses kui ka funktsioonis
  • Kõhrkoe rakuvormid on kondroblastid, kondrotsüüdid ja kondroklastid
  • Põhiliseks ülesandeks on organismide toestamine , amortisatsioon jt

Hüaliinne kõhrkude
  • Suurema osa areneva embrüo luustikust e primordiaalse skeleti moodustab hüaliinne kõhrkude
  • Enamus hüaliinsest kõhrkoest on kaetud perikondriga, mis moodustab hüaliinse kõhrkoe plaadikesega anatoomilised struktuurid – kõhred (toitumine perikondri kaudu osmoosi teel)
  • Perikondris e kõhreümbruses on kaks erinevat kihti – välimine ja sisemine
    • Välimise e fibroosse kihi moodustab tihe kiududerohke sidekude koos veresoontega
    • Sisemine e kambiaalne, rakurohke kiht, sisaldab kambiaalseid rakke ja kondroblaste erinevates arenguastmetes, kõhrkoe kasv toimub kambiaalse kihi arvelt
  • Kõhreümbrise all kõhre ülemises kihis paiknevad noored piklikud kondrotsüüdid, sügavamates kihtides on rakud ümaramad
  • Hüaliinses kõhrkoes paiknevad kondrotsüüdid põhiaines moodustunud ümarates õõnsustes – kõhreõõntes
    • Ümber kõhreõõnte paiknev õhuke triipu meenutav ala värvub preparaatides basofiilselt – kõhrekihn
  • Kõhrerakke ümbritsev põhiaine on preparaatides samuti nähtav intensiivsemalt värvununa ning kannab nimetust rakuõued e rakuterritooriumid

Elastne kõhrkude
  • Paikneb organismis piirkondades, kus ta peab taluma paindumist ja olema vetruv – kõrvalestakõhred, kõripealise kõhr jne
  • Elastne kõhrkude on läbipaistmatu ja kollakat värvi
  • Intertsellulaarsubstantsis paiknevad kollageensete kiudude kõrval erinevates suundades kulgevad rohkearvulised elastsed kiud, mis moodustavad ümber kõhrerakkude tiheda võrgustiku
  • Kõhrerakke vähem kui hüaliinses kõhrkoes, paiknevad üksikult või moodustavad kahest rakust koosnevad isogeensed grupid
  • Sisaldab vähem lipiide, glükogeeni ja kondroitiinsulfaate kui hüaliine kõhrkude

Fibroosne kõhrkude
  • Fibroosse kõhrkoe põhimassi moodustavad paralleelselt paiknevate kollageensete (kollageen tüüp I) kiudude kimbud
  • Kondrotsüüdid paiknevad kõhreõõntes üksikult või moodustavad väikseid isogeenseid gruppe – tsütoplasma tihti vakuoliseeritud
  • Fibroosne kõhrkude on üleminekuvorm tiheda sidekoe ja hüaliinse kõhrkoe vahel
  • Inimese organismis on sellest moodustunud liigeskettad, liigesmeniskid, selgroolülide vahekettad e intervertebraaldiskid

LUUKUDE, LUUKOE RAKUD
  • Luukude kuulub tugikudede hulka ning tagab organismile toese – luudele kinnituvad lihased ja seeläbi on luud otseselt seotud ka organismi liikumisfunktsiooniga
  • Nagu teisedki koed, koosnevad ka luukoed rakkudest ja rakkudevahelisest ainest
  • Intertsellulaarsubstants koosneb kiududest ja ligi 70% anorgaanilisi ühendeid sisaldavast põhiainest – põhiaines eristatakse orgaanilist ja anorgaanilist komponenti ja võrreldes teiste tugikudedega on siin just anorgaaniline enam väljenenud, mis tingib ka luude tugevuse
  • Luukoe kõrgele mineralisatsioonile vaatamata toimuvad luukoes pidevalt muutused – uuendatakse luukoe ainelist koostist, lammutatakse ja moodustatakse uut luukude
  • Luukoe seisund muutub sõltuvalt inimese vanusest , tervisest, füüsilisest koormusest jt teguritest
  • Luukude jaotatakse kaheks tüübiks : põimikluukude ja lamellaarne luukude – inimese organismis prevaleerib lamellaarne luukude, mis on põhiliseks anorgaaniliste ainete depooks
  • Lamellaarne luukude koosneb amorfsest põhiainest ja rakkudest – osteoblastidest, osteotsüütidest ja osteoklastidest
  • Luuümbrises e periostis eristatakse kahte kihti: välimist fibroosset ja sisemist rakulist – luuümbrise ülesandeks on luu ühendamine ümbritsevate kudedega ning ta osaleb kõikides luuga toimuvates protsessides
  • Endost on luud üdiõõne poolt kattev õhuke sidekoeline kest

Osteoblastid
  • Luukoe noorrakud, ülesandeks luu orgaanilise maatriksi süntees ja selle sekreteerimine enda ümbrusesse selliselt , et raku jätkete ümber moodustuksid kanalikesed
  • Luu mineraliseerumisel täidavad osteoblastid abistavat funktsiooni
  • Osteoblastid on suured rakud ning nende kuju (ümmargune, ovaalne või silindriline) sõltub suurel määral raku arenguastmest
  • Rakkude jätkete kaudu on naaberrakud omavahel ühenduses ja jäävad ühendusse ka siis, kui osteoblastid sulunduvad enda poolt sünteesitud põhiainesse

Osteotsüüdid
  • Osteoblastide otsesed järglased – sellest momendist alates, mil osteoblast sulundub enda poolt sünteesitud põhiainesse, räägime osteotsüüdist
  • Osteotsüüt on suure ümara tuumaga ja pikkade jätketega rakk, mis paikneb luulakuunis – luulakuunid on tühimikud põhiaines, kus liigub koevedelik
  • Nagu osteoblastid, nii on ka osteotsüüdid omavahel ühenduses jätkete kaudu

Osteoklastid
  • Hematogeenset päritolu rakud, mis funktsioonilt meenutavad makrofaage – nendega on seotud luukoe resorptsioon
  • Suured hulgituumsed rakud (diameeter kuni 200µm), mis ehituselt ei erine oluliselt kondroklastidest, tsütoplasmas graanuleid
  • Aktiivse resoptsiooni korral rakud liibuvad resorbeeritavale luule
  • Plasmamembraan moodustab pinnal, mille kaudu toimub resorptsioon, väikesi jätkeid – neis puuduvad mitokondrid ja endoplasmaatiline võrgustik
  • Ribosoome on rakus vähe ning nende paigutus on ebakorrapärane
  • Rakud sisaldavad rohkesti vakuoole ning neis on rohkem mitokondreid võrreldes osteoblastide ja osteotsüütidega
  • Osteoklastide ülesanded on luukoe resorptsioon, fagotsütoos , luukoe ümberehitus

OSTEON
  • Toruluudes on eraldatavad pikisuunas kulgevad silindrikujulised moodustised, mida nimetatakse osteonideks
  • Osteonid koosnevad kontsentriliselt paigutunud struktuuridest – luulamellidest
  • Osteonide vahel paiknevad vahelamellid, mis on tekkinud luukoe pideva ümberehituse käigus ja kujutavad endast osasid varem eksisteerinud osteonidest
  • Pinna ja üdiõõne poolt katavad osteone välimised ja sisemised generaallamellid
  • Osteoni keskel paikneb kanal , millel on mitu nimetust: tsentraalkanal, osteoni kanal, Haversi kanal
  • Ümber kanali paiknevad osteoni e Haversi lamellid – lamellide vahele jäävad luulakuunid, kus paiknevad osteotsüüdid
  • Osteotsüüdid on jätketega ühenduses naaberlamellides olevate samasuguste rakkudega – rakkude jätked paiknevad peenikestes kanalikestes, mis sisaldavad lisaks jätketele ka koevedelikku
  • Ühinenud jätkete piirkonnas on võimalik elektrolüütide ja madala molekulaarmassiga ainete üleminek ühest rakust teise – selline süsteem tagab luukoes kõige peenema tsirkulatsiooni ning häired selles viivad luukoe kahjustusele
  • Naaberosteonide kanalid on omavahel ühendatud perforeerivate e Volkmanni kanalitega

LIHASKOE JAOTUS, ÜLESANNE
  • Organismis esineb kolme struktuurselt ja funktsionaalselt erinevat lihaskude tüüpi: silelihaskude , skeletilihaskude (nimetatakse ka vöötlihaskoeks) ja südamelihaskude
  • Lihaskoed on kontraktiilsed koed, mis on võimelised kokkutõmbuma tänu müosiini ja aktiini müofilamentidele
  • Erinevad lihaskoe liigid tekivad mesodermi erinevatest osadest
  • Lihaskoe juures nimetatakse rakumembraani sarkolemmiks, tsütoplasmat sarkoplasmaks ja siledapinnalist endoplasmaatilist võrgustikku sarkoplasmaatiliseks võrgustikuks
  • Lihasrakkudele on iseloomulik väljavenitatud kuju, kus raku pikitelg paikneb kokkutõmbumise suunas
  • Südame- ja silelihaskude koosneb üksikutest rakkudest, skeletilihaskoes on lihaskiud – moodustunud embrüonaaleas müoblastide liitumise tulemusel, mille käigus rakupiirid kaovad  selle tulemusena moodustuvad hulgituumsed lihaskiud, kus rakutuumad paiknevad kiududes perifeerselt
    • Osa müoblastidest ei liitu ja säiluvad mesenhümaalsete rakkudena, mida nimetatakse satelliitrakkudeks – lihaste vigastuse korral satelliitrakud võivad prolidereeruda ja moodustada uusi lihaskiude

SKELETILIHASKUDE
  • Esineb peamiselt skeletilihastes, ka silmamuna liigutavates lihastes, keeles, neelus, osaliselt söögitoru lihaskestas
  • Skeletilihaskude koosneb vöötlihaskiududest, mis on pikad silindrilised mitmetuumalised struktuurid – sümplastid
    • Kiudude pikkus varieerub oluliselt, diameeter on vaid 10-100 mikromeetrit
  • Lihaskiu pikitelje suunas väljavenitatud piklikud ovaalsed tuumad paiknevad sarkolemmi all ja nende hulk on suur
  • Erinevaid lihaseid moodustavad lihaskiud on sidekoe varal jaotatud kimpudeks
  • Lihast ümbritseb sidekoe kiht e epimüüsium, viimane tungib lihasesse ja ümbritseb lihaskimpe perimüüsiumina – õhuke sidekoeline perimüüsium ümbritseb igat üksikut lihaskiudu endomüüsiumina (sisaldab retikulaarkiude)
  • Skeletilihaskiud võivad olla punased e aeglased lihaskiud (sisaldavad hulgaliselt müoglobiini) ja valged e kiired lihaskiud (nendes kiududes müoglobiini tase on madal)
  • Skeletilihase struktuurseks ja funktsionaalseks ühikuks on müofibrillid – nendel on eristatav vöödilisus, kus on vaheldumisi heledad I- vöödid (isotroopsed) ja tumedad A-vöödid ( anisotroopsed )
  • A-vööt sisaldab jämedaid müosiini filamente ja see vööt muudab tugevasti valguse polarisatsioonitasandit
  • I-vööt ei muuda polariseeritud valguse tasandit ning sisaldab peeneid, peamiselt aktiinist , filamente
    • I-vöödi keskel paikneb Z- membraan – sisaldab aktiini siduvat alfa-aktiini, kuhu kinnituvad peened aktiinifibrillid
    • Ala vöötlihaskius mis kulgeb kahe Z-membraani vahel nimetatakse müomeeriks e sarkomeeriks
  • Jämedad müosiinist fibrillist moodustuvad müosiini kahest raskest ja neljast kergest ahelast
  • Peened filamendid koosnevad F-aktiinist, tropomüosiinist ja troponiinist
  • Peened ja jämedad müofibrillid paigutuvad lihaskius teatud ülekattega – I-vöödi moodustavad aktiinist filamendid ulatuvad osaliselt ka A-vöötidesse müosiinist filamentide vahele  teatud osas A-vöödis peened filamendid katavad jämedaid
    • Tsentraalset heledamat osa, kus filamentide ülekatet ei ole nimetatakse H-vöödiks – seda läbib keskelt M-joon (sisaldab müosiini siduvat müomesiini), mis lateraalselt seostab jämedaid müosiinist filamente
  • Sarkoplasmaatiline võrgustik spetsialiseerunud kaltsiumiioonide deponeerimisele – sarkoplasmaatilise võrgustiku membraani depolariseerumine, mille käivitab lihaskiu pinnal olevad spetsiaalsed neuromuskulaarsed kontaktid põhjustab kaltsiumiioonide vabanemise ja viib lihaskontraktsioonile
  • Et lihaskiu pinnalt lähtuv depolarisatsioonilaine jõuaks võimalikult kiiresti ka sügavamal paiknevate müofibrillideni sisaldavad lihaskiud spetsiaalseid pinna suhtes ristisuunalisi T-tuubuleid (transversaaltuubuleid) – need sarkolemmi sissesopistused moodustavad iga sarkomeeri A-I vöödi piiriala lähedal müofibrille ümbritseva tuubulite võrgustiku
    • T-tuubulite mõlema külje lähedale jäävad sarkoplasmaatilise võrgustiku laienenud terminaaltsisternid – T-tuubulist ja teda ümbritsevatest terminaaltsisternidest koosnevat kolmikstruktuuri nimetatakse lihastriaadiks
  • Kaltsiumiioonide vabanemisel sarkoplasmasse toimub nende seostumine troponiiniga, misjärel on võimalik aktiini ja müosiini molekulide sidumine ja lihaskontraktsioon – kontraktsioonil libisevad aktiinist müofilamendid teineteise suhtes st jämedate ja peente filamentide ülekattumine suureneb, sarkomeerid, I- ja H-vöödid muutuvad lühemaks, samas müofilamentide endi pikkus jääb samaks  ka A-vöötide laius ei muutu
  • Kui kaltsiumiioonid eemaldatakse sarkoplasmast nende doponeerimisega sarkoplasmaatilise võrgustiku tsisternidesse, kontraktsioon lakkab ja troponiini-tropomüosiini kompleks taaskatab müosiini sidumiskohad

SÜDAMELIHASKUDE
  • Tahtele mittealuv kude, koe moodustavad pikad hargnevad südamelihasrakud e kardiomüotsüüdid, suur rakutuum paikneb keskel (iga kardiomüotsüüt sisaldab ühte tuuma), satelliitrakud puuduvad, esineb ainult südame müokardis
    • Omavahel on kardiomüotsüüdid ühenduses vahediskide e seostusdiskide abil – seovad kardiomüotsüüdid südamelihaskiududeks ja lisaks juhivad nad erutuslainet ühest kardiomüotsüüdist teise
    • Vaheketastes esinevad nii rakke kooshoidvad desmosoomid kui ka kommunikatiivsed aukliidused
  • Südamelihaskoes eristame samuti heledaid ja tumedaid ristivööte, mis on tingitud kontraktsiilsete filamentide paigutusest
  • T-tuubulite ja sarkoplasmaatilise võrgustiku paigutus ei ole nii korrapärane – T-tuubulid arvukamad ja laiemad, sarkoplasmaatiline võrgustik, eriti terminaaltsisternid ei ole eriti välja kujunenud  lihastriaadist südamelihaskoes rääkida ei saa (sarkoplasmaatilise võrgusitiku terminaaltsistern ja T-tuubul moodustavad kaksikstruktuuri – diaadi)
  • Mitokondrid on südamelihaskius väga arvukad hõlmates 40% sarkoplasma mahust, mis rõhutab kestva aeroobse metabolismi olulisusest südamelihaskoes (skeletilihaskiududes täidavad mitokondrid umbes 20% sarkoplasmast)
  • Südamelihaskiudude vahel esinevad anastomoosharud – tingitud liituvate kardiomüotsüütide hargnevast ehitusest
  • Südamelihaskoest leiame veel südame juhtesüsteemi moodustuvad kiud ja rakud
    • Modaalsed müotsüüdid – rakud, mis määravad südame kokkutõmbumise protsessi
    • Transitsionaalsed müotsüüdid – peenemad kardiomüotsüütidest, juhivad erutuse Purkinje kiududele
    • Purkinje kiud – tunduvalt jämedamad, kui kardiomüotsüüdid ja juhivad erutust kiiresti

SILELIHASKUDE
  • Tahtele mittealluv silelihaskude moodustub üksikutest väljavenitatud, käävjatest rakkudest, kus ristivöötsus puudub – silelihasrakkude pikkus varieerub oluliselt (20µm väikestes veresoontes kuni 500µm raseduseaegses emakas)
  • Igal rakul on üks tsentraalselt paiknev tuum – tuuma sisaldav raku osa on kõige laiem ja selleks, et silelihasrakkudest moodustunud lihaskestad oleks enam-vähem ühtlase paksusega paigutuvad naaberrakud üksteise suhtes väikese nihkega – tuuma sisaldava laia rakuosa kõrvale jäävad naaberrakkude peenemad osad









  • Silelihaskude esineb organismis laialdaselt – seedekanali lihaskestas, veresoonte seinas, hingamisorganites, kuseorganites, suguorganites, aga ka mõnel pool mujal (karvapüstitaja lihased, silmasisesed lihased jt.)

  • Areneb mesenhüümist ja koosneb käävjatest silelihasrakkudest – müotsüütidest
    • Rakkudes paiknevad aktiinist, müosiinist, desmiinist ja vimentiinist koosnevad filamendid
  • Kontraktsiooni aluseks on silelihasrakkudes samuti aktiinist ja müosiinist filamentide libisemine teineteise suhtes, kuid filamentide paigutus ei ole korrapärane, mistõttu ei kujune ristivöötsust
  • Peened aktiini sisaldavad filamendid kinnituvad sarkoplasma tihedatesse aladesse (tihekehandid), mis sisaldavad α-aktiini
    • Tihekehanditesse kinnituvad ka desmiini sisaldavad intermediaarsed filamendid (veresoonte silelihasrakud sisaldavad lisaks ka vimentiinist intermediaarseid filamente), analoogideks Z- membraanidele
  • Kontraktiilsed filamendid asetsevad raku pikitelje suhtes põiki  kontraktsioon viib raku lühenemisele ja tuuma väändumisele korgitseri laadselt
  • Silelihasrakkudes puudub T-süsteem ja impulsside levimine toimub kaveoolide abil, mis on rakusisesteks põiekesteks – kaveoolid on ühenduses sarkolemmiga, aga ka sarkoplasmaatilise retiikulumiga
    • Arvatakse, et see süsteem talitleb analoogselt T-süsteemile tagamaks kaltsiumiioonide liikumise sarkoplasmasse

NEURONI RAKUKEHA JA JÄTKETE EHITUS. NÄRVIKIU MÕISTE.
  • Neuroni moodustavad rakukeha e perikaarüon ja jätked – perikaarüonid sisaldavad selgelt eristatavat tuuma ja tuumakest
  • Neuroni tuum on ümara kujuga ja paikneb rakus reeglina tsentraalselt, tuuma suurus olemeb raku suurusest
  • Neuronite kõrge funktsionaalse aktiivsuse tõttu on rakkude tsütoplasma rikalikult varustatud organellidega ja sisaldab Nissli substantsi , Golgi kompleksi, mitokondreid, mikrofilamente, mikrotuubuleid, vabu ribosoome, lüsosoome, lipofustsiini, melaniini, glükogeeni ja lipiide – vabad ribosoomid neuronite kehas sünteesivad pidevalt uusi valke ja suunavad neid neuronite jätketesse kasutatud valkude asemele
  • Neuronite perikaarüonis ja suurte dendriitide algusosades paikneb kromatofiilne substants (Nissli substants/ tigroidsubstants), mille moodustavad erineva suurusega kängud – kängud puuduvad aksonites ja aksoni künkal
  • Neuronite perikaarüonis ning jätketes paiknevad fibrillaarsed struktuurid – neurofibrillid
    • Tegemist on tsütoskeleti elementidega – mikrofilamentide, neurofilamentide ning mikrotuubulitega
    • Mikrotuubulite põhiülesandeks on neuronite ja eriti jätkete kuju toestamine
  • Neuronite kehast väljapoole kulgevad pikad jätked, mis on moodustunud peentest tsütoplasma kiududest
    • Üks, mittehargnev jätke kannab nimetust akson
    • Hargnevaid jätkeid, mida võib olla üks või mitu, nimetatakse dendriitideks
  • Närvikiu moodustab telgsilinder, milleks on akson või dendriit ja selle katted

Akson ja dendriidid
  • Neuronil on alati üks akson, mis viib erutuslaine perikaarüonist eemale – akson algab neuroni rakukehast hästi eristatava aksoni künkaga, sest seal puudub Nissli substants
    • Jämedamad aksonid annavad närviimpulsse edasi kiiremini, kui peenemad kiud
  • Aksonid hargnevad harva, nende katte iseloomu järgi eristatakse müeliniseeritud ja müeliinita närvikiude
    • Perifeerses närvisüsteemis katab müeliniseeritud aksonit sisemine müeliintupp ja välimine Schwanni tupp
    • Kesknärvisüsteemis moodustavad välimise tupe oligodendrogliia rakud
    • Perifeerses närvisüteemis katab müelinkatteta aksonit ainult Schwanni tupp või gliia või on akson koguni katteta
  • Müeliniseeritud aksonit katvat membraani nimetatakse aksolemmiks, paikneb vahetult teda ümbritseva müeliinkatte all
  • Aksoni tsütoplasmas (aksoplasmaks), paiknevad peened piklikud mitokondrid ning väikesed põiekesed
  • Neuronite hargnevaid jätkeid, mida võib olla üks või mitu, nimetatakse dendriitideks – suht lühikesed , harulised, algavad laia tüvena rakukehast ning hakkavad suht kiiresti hargnema erinevates suundades
    • Moodustavad ligikaudu 80-90% neuroni pinnast  võtavad vastu närviimpulsse
    • Sisaldavad mitokondreid, ribosoome, mikrotuubuleid, granulaarset endoplasmaatilist võrgustiku, neurofilamente, laiades algusosades ka Nissli substantsi (struktuur sarnane rakukeha struktuuriga)

NEUROGLIIA
  • Neurogliia rakud on tavaliselt väiksemad kui närvirakud – nad moodustavad umbes poole pea- ja seljaaju mahust
  • Neurogliia rakud täidavad mitmeid funktsioone, kuid nad pole võimelised erutust genereerima ega seda edasi kandma
    • Toestus, osavõtmine kaitsefunktsioonist ja mediaatorite ainevahetusest, fagotsütoos jne
  • Neurogliia jaguneb mikrogliiaks ja makrogliiaks
  • Makrogliias eristatakse astrotsüüte, oligodendrotsüüte ja ependüümirakke
    • Astrotsüütidel on põhiliselt toestav ja troofiline funktsioon, oligodendrotsüüdid moodustavad kesknärvisüsteemis närvikiudude ümber müeliinkatet ja ependüümirakud vooderdavad ajuvatsakesi ja tserebrospinaalkanalit
  • Mikrogliia paikneb põhiliselt hallaines ja mikrogliotsüüdid on kõige väiksemad, väheste tugevalt hargnevate jätketega gliiarakud, mis kuuluvad mononukleaarsete fagotsüütide süsteemi

TORUJATE ORGANITE ÜLDISELOOMUSTUS
  • Torujates e õõnesorganites paiknevad ehituslikud elemendid ümber valendiku (siseõõne)
  • Eristatakse suuremaid struktuure, mida nimetatakse kestadeks, mis koosnevad kihtidest – seinas tavaliselt kolm kesta
  • Looma organismis paiknevad torujad organid on kahte tüüpi:
    • Väliskeskkonnaga ühenduvad torujad organid ( seede -, hingamis - ja kuseorganid) – kolmekestalised; koosnevad limaskestast, lihaskestast ja adventitsiaal- või serooskestast
    • Suletud süsteemi moodustavad torujad organid (vere- ja lümfisooned) – reeglina kolmekestalised; koosnevad sisemisest kestast e intimast, keskmisest kestast e meediast ja välimisest adventitsiaalkestast
  • Limaskest : valendikupoolne epiteel, limaskesta päriskiht e proopria , limaskesta lihaskiht ja submukoosa
  • Lihaskest : ringjas e tsirkulaarne lihaskiht, piki- e longitudinaalne lihaskiht (lihaskest reeglina silelihaskoest, v.a söögitoru)
  • Serooskest kehaõõntes: sidekoeline subserooskiht, serooskesta päriskiht e proopria, ühekihiline lameepiteel e mesoteel
  • Adventitsiaalkest väljaspool kehaõõsi: kohevast sidekoest, ei eristata alakihte
  • Intima: endoteel (ühekihiline lameepiteel), subendoteliaalkiht
  • Meedia: silelihasrakud ja silelihaskude
  • Adventiitsia: rohkem kollageenseid kiude ja vähem elastseid kiude sisaldav sidekude

KOMPAKTSETE ORGANITE ÜLDISELOOMUSTUS
  • Pehme konsistentsiga organid (näärmed ja näärmetaolised organid jne)
  • Ümbritsetud sidekoelise kapsli e kihnuga
    • Mõningate organite väliskatted kannavad spetsiifilisi nimetusi: pea- ja seljaaju ümbritsevad ajukestad, munasarju ja munandeid valkjaskest, kõhre perikonder, luud periost, närvi epineurium ja lihast epimüüsium
  • Kapslist lähtuvad organi sisemusse organi toese e strooma moodustavad sidekoelised põrgad ja trabeekulid
    • Kui tegemist on organi sisemust isoleerivateks osadeks jagavate struktuuridega, nim. neid septideks
  • Trabeekulite või septide vahele jääb parenhüüm – organi spetsiifilist põhifunktsiooni kandvate rakkude kogum
  • Mõnede organite parenhüümis eristuvad omavahel perifeersemad ja tsentraalsemad osad  koor ja säsi
    • Põrna parenhüümi nimetatakse publiks, milles eristatakse valget pulpi ja punast pulpi
  • Kompaktse elundina võib vaadelda ka aju, kus eristatakse hallainet ja valgeainet
  • Mõnedes kompaktsetes organites jaotub parenhüüm ehituslikeks alaüksusteks – sagarikkudeks
    • Närvide, lihaste ja kõõluste puhul kasutatakse terminit kimp
  • Sidekude rikkalikult esindatud , ta ümbritseb sagarikke (interlobulaarne sidekude), samuti on teda sagarike sees (intralobulaarne sidekude) – sidekoes paiknevad närvid, vere- ja lümfisooned

TSIRKULAARORGANITE JAOTUS JA ÜLDISELOOMUSTUS
  • Tsirkulatsiooniorganiteks on süda, veresooned ja lümfisooned
  • Vereringesüsteem kindlustab kudede verevarustuse ja selle kaudu nii kudede varustamise toitainete ja hapnikuga kui ka jääkainete eemaldamise
  • Vereringlus tagatakse südame regulaarsete kokkutõmmetega, mille abil pumbatakse verd arteritesse
  • Süda koosneb kolmest kestast:
    • Endokard – südame sisepinda vooderdav endoteel koos sidekoelise subendoteliaalse kihiga
    • Müokard – südamelihaskude
    • Perikard – epikard on südant ümbritseva seroosse perikardi (südamepauna) vistseraalseks lestmeks ja koosneb südame välispinda katvast mesoteelist koos selle all oleva sidekoelise kihiga

VERESOONED
  • Ülesandeks kudede ja organite varustamine verega
  • Südamest verd eemale viivaid veresooni nim. arteriteks , südamese verd toovaid veenideks
  • Arterite ja veenide vahele jäävad peened veresooned – kapillaarid ja arteriovenoossed anastomoosid, millest sõltub otseselt kudede ainevahetus
  • Suuremate veresoonte sein koosneb kolmest kestast: intima, meedia, adventiitsia
    • Intimas eristatakse endoteeli ja subendoteliaalkihti – väikesekaliibrilistes veresoontes viimast kihti ei ole
    • Meedia on ehitunud sidekoest ja silelihasrakkudest
    • Adventiitsia on sidekoeline ning sisaldab suurte veresoonte korral ka soonte sooni , mis mõnede veresoonte korral võivad ulatuda ka meedia välimisse osasse – veenides leidub ka silelihasrakke

ARTERID
  • Südamest verd eemale viivad veresooned, voolab üldjuhul hapnikurikas veri ( erandiks kopsuveresooned – vastupidi)
  • Suuruse ja seina ehituse järgi jaotatakse kahte põhitüüpi :
    • Suurteks südamelähedasteks elastseteks arteriteks
    • Keskmise ja väikese suurusega lihaselisteks e muskulaarseteks arteriteks
  • Elastsete arterite meedia koosneb silelihasrakkude vahele jäävatest arvukatest akendunud elastsetest membraanidest
  • Lihaselistes arterites koosneb meedia põhiliselt silelihasrakkudest ja vähesed elastsed kiud moodustavad kaks elastset membraani meedia välispindadel (sisemine ja välimine elastne membraan)
  • Elastsed arterid: intima (mesoteel, subendoteliaalkiht), meedia, adventiitsia
  • Muskulaarsed arterid – ka kolm kesta, kuigi peenemates arterites võivad olla õhukesed, subendoteliaalkiht puudub
    • Intima ja meedia piiril sisemine elastne membraan

VEENID
  • Toovad verd südamesse, voolab süsihappegaasirikas veri
  • Lihaselised veenid jagatakse suuruse alusel:
    • Väikesteks veenideks
    • Keskmisteks veenideks
    • Suurteks veenideks – venoossed tüviharud, mis toovad vere südamesse
  • Enamik veenidest on väikesed ja keskmised veenid, mis saadavad artereid (korrespondeerivad veenid)
  • Veenidele on iseloomulik meediaga võrreldes ulatuslikum adventiitsia, mis sisaldab suurtes veenides silelihasrakkude kimpe
  • Veenides esinevad sageli ka vere tagasivoolamist takistavad veeniklapid, mille sidekoelisi hõlmasid katavad endoteelirakud

Arterite ja veenide erinevused
  • Arterite seina paksus mitu korda suurem
  • Arterite kestad selgelt piiritletud , veenide piirjooned ebaselged
  • Arterite kõige paksemaks kihiks on meedia, veenidel reeglina adventiitsia
  • Veenides võivad esineda klapid , arterites mitte

KAPILLAARID
  • Kapillaaride sein on väga õhuke, koosnedes ainult endoteeli kihist, mida ümbritsevad peritsüüdid
  • Ehituslike iseärasuste alusel jagatakse kapillaarid kolmeks rühmaks:
    • Pideva seinaehitusega kapillaarid (nt kesknärvisüsteemis ja lihastes) – endoteelirakkude kiht pidev ning rakud on omavahel liitunud tiheliiduste varal
    • Fenestreerunud kapillaarid e akendunud kapillaarid (nt endokriinorganites ja seedetraktis) – endoteelis väikesed avaused, mis hõlbustavad ainete liikumist läbi epiteeli
    • Sinusoidid e mittepidavad kapillaarid (nt maksas ja põrnas) – nii endoteelikiht kui ka basaalmembraan katkendlik, mis tagab makromolekulidele kerge liikumise kudede ja vere vahel (sinusoididel ebakorrapärasem ja suurem valendik kui teistel kapillaaridel)

IMMUUNSÜSTEEMI ISELOOMUSTUS
  • Immuunsüsteemi moodustavad spetsiifilise immuunvastuse aktivatsioonil osalevad rakud, koed ja organid
  • Immuunvastuseks nimetatakse immuunsüsteemi rakuliste ja humoraalsete komponentide hästi koordineeritud aktivatsiooniahelat reageerimaks kehavõõrastele struktuuridele, mis võivad olla nii organismi sattunud (nt mikroorganismid ) kui ka organismis endas tekkinud (nt kasvajarakud)
  • Lümfoidsüsteemi immuunvastuse efektorrakkudeks on lümfotsüüdid
  • Immuunsüsteemi kudede ja organite hulka kuuluvad luuüdi , tüümus , põrn , lümfisõlmed , paljudes organites ka lümfoidkude – organid jaotatakse järgnevalt:
    • Primaarseteks e tsentraalseteks – punane luuüdi, tüümus
    • Sekundaarseteks e perifeerseteks – lümfisõlmed, põrn ja limaskestaga seotud lümfoidkude
  • Eristatakse kaasasündinud e loomulikku ja omandatud immuunsust (viimast jagatakse rakuliseks ja humoraalseks)
  • Immuunsüsteemi rakud – kolm olulisemat lümfotsüütide tüüpi:
    • T-lümfotsüüdid e T-rakud
    • B-lümfotsüüdid e B-rakud
    • NK-rakud
  • T-lümfotsüüdid on pika elueaga rakulises immuunsuses osalevad rakud, iseloomulik spetsiifiliste pinnavalkude olemasolu
    • Eristatakse helper-T-rakud, tsütotoksilised T-rakud ja regulatoorsed T-rakud
  • B-lümfotsüüdid diferentseeruvad imetajatel luuüdis, osalevad humoraalses immuunsuses, ekspresseerivad oma pinnal immunoglobuliine, mis funktsioneerivad antigeenide retseptoritena, toodavad antikehi
  • NK-rakud ( loomulikud tapjarakud) on võimelised hävitama muundunuid rakke (nt viirusega infitseeritud rakke) ilma otseste antigeenivahendatud mehhanismideta
  • Lümfotsüüdid omandavad antigeenisõltumatuse primaarsetes lümfoidorganites ja antigeenidest sõltuva aktiveerumise sekundaarsetes lümfoidorganites

TÜÜMUS
  • Kompaktne organ, üheks oluliseks ülesandeks on T-lümfotsüütide selekteerimine, kuulub immuunsüsteemi tsentraalsete organite hulka
  • Tüümust ümbritseb kiudsidekoeline kapsel ja organ koosneb omavahel liitunud paremast ja vasakust rindkeresagarast ning paremast ja vasakust kaelasagarast – rindkere ja kaelasagarad on omavahel ühendunud vahelmise sagara abil
  • Sagarad jagunevad omakorda sagarikeks – sagariku toese moodustavad epitelioretikulotsüüdid ja nende jätketest moodustunud võrgustikus paiknevad tüümusest sõltuvad lümfotsüüdid e tümolümfotsüüdid
  • Organis eristatakse koort, milles paiknev suur hulk erinevas arenguastmes tümolümfotsüüte ja tsentraalselt paiknevat väiksema tümolümfotsüütide hulgaga heledamat säsi
  • Üks epitelioretikulaarsete rakkude alaliik põhjustab tüümuse säsis moodustuvate kontsentriliselt paiknevate epiteelirakkude rühmade – tüümuse e Hassalli kehakeste moodustumise
  • Tüümus talitleb aktiivselt noorloomadel, vananedes hakkab taandarenema, mille tulemusel organi parenhüüm asendub järk-järgult side- ja rasvkoega

LÜMFISÕLM
  • Lümf tsirkuleerib lümfisoontes ja suubub aferentsete lümfisoonte kaudu lümfisõlmedesse, mis on kapsliga ümbritsetud kompaktsed organid – kapslist lähtuvad organi sisemusse trabeekulid
  • Lümfisõlmedes toimub lümfi filtreerimine siinustes ja rikastamine lümfotsüütidega
  • Lohustunud osas asub värat , kus paiknevad 1-2 viimasoont – välispinnal paiknevad organisse lümfi kandvad toomasooned
  • Lümfisõlmesiseseid lümfi liikumise teid nimetatakse siinusteks – kihnu ja lümfifolliikulite vahel subskapulaarsiinused, trabeekulite ja säsiväätide vahel medullaarsed intermediaarsiinused ja lümfisõlme väratis värati- e hilaarsiinus
  • Lümfi kulg lümfisõlmes : aferentne lümfisoon  subskapulaarsiinus  kortikaalne intermediaarsiinus  medullaarne intermediaarsiinus  värat ja hilaarsiinus  eferentne lümfisoon
  • Lümfisõlmedes toimub B-lümfotsüütide aktivatsioon ning diferentseerumine antikehi tootvateks plasmarakkudeks
  • Lümfisõlmede mikrostrooma moodustavad retikulaarkiud ja retikulaarrakud
  • Eristatakse perifeerselt paiknevat koort, tsentraalselt paiknevat säsi ja nende vahele jäävat parakorteksit – parakorteksis paiknevad peamiselt T-lümfotsüuüdid (v.a su)
  • Lümfisõlmekoores paiknevad arvukad ümarad struktuurid – lümfifolliikulid e lümfisõlmekesed
  • Säsis paiknevad säsiväädid

PÕRN
  • Põrn on suurim lümfoidorgan, milles toimub lümfoidsete rakkude moodustamine ja mis osaleb organismi kaitsmises nakkuste vastu – põrn on ka suurim verefilter ja vere deponeerimise organ
  • Samuti toimub põrnas vanade või defektidega leukotsüütide ja erütrotsüütide lammutamine ja eemaldamine tsirkulatsioonist
  • Kaetud kiudsidekoelise kihnuga, kus leidub erandlikult ka silelihasrakke – kihnust lähtuvad trabeekulid e põrgad
  • Põrna parenhüümis eristatakse kahte piirkonda:
    • Punane pulp – koosneb enamuses parenhüümist, mis sisaldab venoosseid siinuseid
    • Valge pulp – tsentraalarterioolidega seostuv lümfoidkude, mis koosneb lümfisõlmekestest ja periarteriolaarsetest lümfoidtuppedest
    • Venoossiinuste vahele jääb pulp kitsaste väätidena – põrnaväädid
  • Põrna punane pulp koosneb peamiselt erütrotsüütidest, trombotsüütidest, T- ja B-lümfotsüütidest ja makrofaagidest
  • Tsoon punases pulbis, mis vahetult ümbritseb valget pulpi, erineb ülejäänust – selles osas ei ole siinuseid, siin on hulgaliselt erütrotsüüte ja leukotsüüte
    • Arvatakse, et 10% verest läbib selle perilümfoidse parenhüümi ja selles alas toimub vere rikastamine antikehadega

ENDOKRIINSÜSTEEMI ÜLDISELOOMUSTUS
  • Koordineerivad ja reguleerivad koos närvisüsteemiga organismi talitlust, sünteesivad ja sekreteerivad hormoone
  • Endokriinorganitele on iseloomulik viimajuhade puudumine  nende organite sekretoorsete rakkude toodetud hormoonid suunatakse reeglina rakke ümbritsevatesse vere- ja lümfikapillaaridesse
  • Keemiliselt struktuurilt jagunevad hormoonid kolme klassi – steroidhormoonid , aminohappelised hormoonid, peptiidsed ja valgulise loomuga hormoonid
    • Kantakse tsirkulatsioonisüsteemi abil laiali üle organismi, mis võimaldab neil avaldavad spetsiifilist mõju kudedele ja sihtmärk-rakkudele
  • Endokriinorganid jaotatakse tsentraalseteks ja perifeerseteks organiteks
  • Tsentraalsed endokriinorganid on hüpotalamus ja hüpofüüs
    • Hüpotalamus koordineerib endokriinsüsteemi talitlust ja on autonoomse närvisüsteemi kontroll-keskuseks
    • Hüpofüüs on funktsionaalselt ja morfoloogiliselt seotud hüpotaalamusega
  • Perifeersed endokriinorganid on:

KILPNÄÄRE
  • Kompaktne organ, koosneb kahest külgsagarast ja nendevahelisest kitsusest (vaheosa – puudub vanadel koertel ja kassidel )
    • Sagarate parenhüümi moodustavad kilpnäärme folliikulid ja sidekude
  • Nääret katab sidekoeline kapsel, millest lähtuvad septid jagavad parenhüümi ebakorrapärasteks sagarikeks
  • Struktuurseks ühikuks on kilpnäärme folliikul – põisjas moodustis, mille seinaks on ühekihiline kuupepiteel ja mille valendikku täidab kolloid
  • Kilpnääre tagab organismi normaalse kasvu ja arengu
  • Toodab kolme hormooni: türoksiin (tetrajoodtüroniin - T4) ja trijodotüroniin (T3) reguleerivad rakkude ja kudede metabolismi, kaltsitoniin langetab vere kaltsiumi taset
  • Kilpnäärmes eristatakse kahte tüüpi epiteelirakke:
    • Follikulaarsed endokrinotsüüdid e türeotsüüdid (follikulaarrakud, vooderdavad folliikuleid)
      • Sünteesivad valgulisi komponente, mis väljutatakse folliikuli valendikku, kus lõpptulemusena moodustuvad hormoonid türoksiin T3 ja trijodotüroniin T4 – nende hormoonide põhifunktsiooniks on tõhustada rakkude metaboolset aktiivsust, stimuleerida rasva ja karbohüdraatide metabolismi ja vähendada organismi kaalu
    • Parafollikulaarsed endokrinotsüüdid e parafollikulaarrakud e C-rakud (tekivad neuraalharja rakkudest) sagarikusiseses sidekoes, sekreteerivad kaltsitoniini ja somatostaniini– parathormooni füsioloogilist antagonisti

SELJAAJU EHITUS
  • Seljaaju on lülisambakanalis paiknev valge silinderjas segmenteeritud närvikoe väät, mis on ümbritsetud õrnkestaga
  • Koosneb kahest sümmeetrilisest poolest ja neid seob omavahel närvikoeline kommissuur , mis jaguneb hall- ja valgekommissuuriks – kommissuuri keskel paikneb ependüümirakkudega voodertatud tsentraalkanal
  • Seljaajus eristatakse tsentraalselt paiknevaid neuronite perikaarüone ja gliiat sisaldavat hallainet, mis oma kujult meenutab H-tähte või liblikat, ja perifeerselt paiknevat valgeainet
  • Hallaine moodustab paarilised ventraal- ja dorsaalsarved, nende vahel paikneb külgmine vaheaine, mis moodustab seljaaju torakolumbaalosa segmentideks külg- e lateraalsarved
  • Valgeaine koosneb enamuses müeliniseerunud, erineva jämedusega närvikiududest – valgeaine kiud on rühmitunud kummalgi poolel kolmeks väädiks: dorsaalseks, lateraalseks ja ventraalseks

SUURAJU KOORE EHITUS
  • Suuraju jaguneb anatoomiliselt vasakuks ja paremaks poolkeraks – poolkerasid katab hallainest moodustunud koor
  • Hallaine põhimassi moodustavad multipolaarsete neuronite perikaarüonid ja neid toestavad gliiarakud
  • Koores paikneb ligikaudu 12-14 miljardit närvirakku
  • Suurajukoore e neokorteksi moodustavad rakkude kuju, suuruse ja paiknemistiheduse alusel eristuvad kihid:
    • Molekulaarkiht
    • Välimine granulaarkiht
    • Välimine püramidaalkiht
    • Sisemine granulaarkiht
    • Sisemine püramidaalkiht
    • Multiformne kiht
  • Suurajukoores eristatakse radiaalkiude, interradiaalkiude, supraradiaalkiude, tangentsiaalkiude
  • Koore pinnal on hulgaliselt käärusid ja vagusid, mis suurendab oluliselt hallaine hulka

VÄIKEAJU KOORE EHITUS
  • Väiksemõõtmeline aju osa, paikneb tagumises koljuaugus ning tagab tahteliste liigutuste viimistletuse ja koordineerituse
  • Moodustab tugevalt liigendunud kääre – nendesse tungib lehekestena tsentraalselt paiknev säsi
  • Väikeajukoores eristatakse rakkude iseärasuste ja kuju järgi kolme kihti:
    • Korv- ja tähtneuroneid ning närvikiude sisaldav molekulaarkiht
    • Suurte pirnrakkudega ganglionaarkiht
    • Sõmerrakke sisaldav granulooskiht

NAHA EHITUS
  • Nahal eristatakse kolme kihti: epidermis e marrasnahk , dermis e pärisnahk ja hüpodermis e alusnahk
  • Kitsamas mõttes loetakse naha osadeks epidermist ja dermist, alusnahka käsitletakse sel juhul koena, mis seostab nahka allasetsevate struktuuridega
  • Naha derivaadid on: sarved , sõrad, küünised, kabjad, päkad, naastud, karvad , naha- ja higinäärmed , rasunäärmed
  • Nahka jaotatakse paksuks karvadeta ja õhukeseks karvadega nahaks ( epidermise paksus)
  • Epidermis – mitmekihiline sarvestunud lameepiteel, mille viis kihti on selgelt väljendunud ainult paksus nahas (õhukeses 3-4 kihti): kõige arvukamateks rakkudeks on keratinotsüüdid (nendel oluline roll epiteeli sarvestumise protsessis)
    • Lisaks keratinotsüütidele leidub melanotsüüte, Langerhansi rakke, Merkeli rakke (peamiselt paksus nahas paiknevad erilised meelerakud, mis koos kettakujuliste närvilõpmetega moodustavad Merkeli diskid)
    • Basaalkiht, ogakiht, sõmerkiht, läikekiht, sarvkiht
  • Dermise moodustavad kaks kihti – papillaarkiht, selle all retikulaarkiht
  • Hüpodermis ühendab nahka ja allpool paiknevaid organeid kaitstes neid samas mehaaniliste mõjutuste ja vigastuste ees – võib mõnes piirkonnas puududa

KARVAD
  • Naha derivaadid, katavad loomadel enamuse kehast
  • Eristatakse kahte osa: nahast väljaulatuvat karvaroodu, mis lõpeb pügamata karvades terava karvatipuga ja karvafolliikulis paiknevat karvajuurt
  • Kasv koosneb säsist, koorest ja karvakutiikulist
  • Karvafolliikuli epiteliaalne juuretupp, mis ümbritseb karva, jaguneb sisemiseks ja välimiseks juuretupeks
    • Sisemise juuretupe moodustavad kolm kihti: tupekutiikul, sõmerjas ja kahkjas epiteelikiht
    • Välimine juuretupp vastab oma ehituselt epidermise kahele alumisele kihile , koosnedes oga- ja basaalkihist
    • Karvafolliikuli välimise osa moodustab sidekoeline karvapaun
  • Karvajuur lõpeb laienenud karvasibulaga, mille keskele ulatub sidekoeline karvapapill
  • Karvafolliikulite ülaosas avanevad rasunäärmete juhad
  • Iga karvafolliikuli basaalsele osale kinnitub silelihaskoeline karvapüstitajalihas

MEELEORGANITE ÜLDINE ISELOOMUSTUS
  • Spetsialiseerunud stuktuurid, mis aitavad loomal adapteeruda pidevalt muutuvatele välis- ja sisekeskkonna tingimustele
  • Reageerivad füüsikalistele (valgus, heli, temperatuurimuutused, mehaanilised mõjutused) või keemilistele teguritele
  • Meeleorganid jagatakse:
    • Nägemisorgan e silm
    • Kuulmis - ja tasakaaluorgan (sisekõrvas paiknev Corti organ ja vestibulaarsüsteem)
    • Maitsmisorgan
    • Haistmisorgan
  • Lisaks paiknevad mitmed sensoorsed süsteemid nii nahas kui ka nt lihastes ja kõõlustes (lihas- ja kõõlusekäävid)

SILMA EHITUS. SILMAMUNA KESTAD.
  • Silm on paariline organ, mis koosneb:
    • Silmamunast
    • Nägemisnärvist
    • Peaaju kuklasagaras paiknevast nägemiskeskusest
  • Lisaks on silmal olemas abiaparaat, mille moodustavad silmamuna liigutavad lihased, silmalaud , konjuktiiv , pisaranäärmed
  • Silma koed arenevad:
    • Neuroektodermist – reetina , iirise ja tsiliaarkeha epiteel, pupilli ahendavad ja laiendavad lihased, nägemisnärv
    • Pinnaektodermist – lääts, sarvkesta epiteel, konjuktiiv, pisaranääre koos viimasüsteemiga
    • Mesodermist – skleera, sarvkest , soonkest , tsiliaarkeha ja iirise strooma, silmalihased, silmalaud (k.a konjuktiiv), silma sidekude ja veresooned
  • Klaaskeha areneb neuroektodermist ja osaliselt ka mesenhüümist
  • Silmamuna on kompleksne sfääriline organ ja tema sein koosneb kolmest kestast:
    • Välimine fibrooskest – sarvkest e kornea (koosneb 5 kihist) ning valgekest
    • Keskmine soonkest – iiris e vikerkest , ripskeha, tõeline soonkest e pärissoonkest
    • Sisekest e reetina – optiline osa (10 kihti) ja pimeosa
  • Vikerkest e iiris on soonkesta eesmisim osa, mis jääb sarvekesta taha, kus moodustub tsentraalne ava – pupill
  • Sarvkesta kihid:
    • Eesmine korneaalepiteel – sarvestumata mitmekihiline lameepiteel
    • Eesmine piirikiht
    • Pärissubstants – sidekoeline strooma
    • Tagumine piirikiht
    • Tagumine korneaalepiteel – ühekihiline lameepiteel

REETINA KIHID
  • Sisekestas e reetinas e võrkkestas eristatakse kahte osa:
    • Tagumine saagservani ulatuv reetina optiline osa
    • Eesmine mittefunktsionaalne reetina pimeosa, mis katab tsiliaarkeha ja iirise tagapinda
  • Reetina optiline osa jaguneb kümneks kihiks, kus paiknevad rakud ja nende jätked
    • Pigmentepiteeli kiht
    • Kepikeste ja kolvikeste kiht
    • Välimine piirimembraan
    • Välimine rakutuumade kiht
    • Välimine retikulaarkiht
    • Sisemine rakutuumade kiht
    • Sisemine retikulaarkiht
    • Ganglionirakkude kiht
    • Närvikiudude kiht
    • Sisemine piirimembraan

SISEKÕRVA EHITUS. CORTI ORGAN.
  • Sisekõrv on tasakaalu- ja kuulmisorgan
  • Sisekõrva moodustavad perilümfiga täidetud luuline labürint ja selle sisse jääv endolümfiga täidetud membranoosne labürint
  • Luulise labürindi moodustavad esik , kolm poolringkanalit ja tigu
  • Membranoosne labürint paikneb luulise labürindi sees ja koosneb ühenduses olevatest põisjatest ja torujatest moodustistest
    • Luulises esikus paiknevad mõik ja kotike
    • Poolringkanalites paiknevad poolringjuhad
    • Teokanalis paikneb teojuha
  • Vestibulaar- e tasakaaluaparaadi moodustavad membranoossed poolringjuhad, mõik ja kotike
  • Kuulmisaparaadi moodustab membranoosne teojuha
  • Spiraalne luuplaat jagab teokanali kaheks astrikuks – esikuastrikuks e vestibulaarastrikuks ja trummiastrikuks e tümpanaalastrikuks – nende astrike vahele jääb teojuha
  • Teojuha alumisel seinal paikneb spiraal- e Corti organ – basaalmembraanile kinnituv spiraalorgan koosneb paljudest rakkudest ja kahest tunnelist (sisemine ja välimine)
    • Corti organis eristame meelerakke ja nelja liiki tugirakke
    • Olulisemad rakud on sisemised ja välimised karvarakud – paiknevad falangirakkudeks nimetatavate tugirakkude peal
  • Vestibulaarhuulelt ulatub Corti organi kohale suht jäik kattemembraan
  • Helivõngete jõudmisel sisekõrva surutakse karvarakkude stereotsiiliad vastu kattemembraani, mis põhjustab nende asendi muutumise  käivitab karvarakkudes protsessi, mis viib lõppkokkuvõttes kuulmisaistingu tekkele

SEEDEORGANITE ÜLDINE ISELOOMUSTUS. KESTAD, KIHID. PINNAEHITUS , EPITEEL, NÄÄRMED.
  • Seedetrakt koosneb seedekanalist ja sellega seotud organitest – suuõõnes paiknevad organid, kõhunääre , maks ja sapipõis
  • Seedimine on toidu keemilise ja mehhaanilise töötlemise protsess, millele järgneb nende protsesside käigus tekkinud ainete imendumine seedekanali erinevates osades
  • Seedekanal – söögitorust kuni pärasooleni on seest õõnes lihaseline torujas kanal, mille sein koosneb kolmest kestast
    • Limaskest
    • Lihaskest
    • Serooskest või adventitsiaalkest
  • Kestad koosnevad omakorda kihtidest

Limaskest
  • Vooderdab seestpoolt kõiki seedeaparaadi torujaid organeid ning kesta moodustavad reeglina kolm, mõnes piirkonnas neli erinevat kihti:
    • Katteepiteel (pealmine kiht) – erinevates seedesüsteemi lõikudes on erinevat tüüpi epiteel (sõltub seedesüsteemi osa funktsioonist)
    • Limaskesta päriskiht e proopria
    • Limaskesta lihaskiht – eristatav mõnes piirkonnas
    • Submukoosa (sidekoeline)
  • Limaskest täidab seedimise ja imendumise funktsioone, samuti kaitseb seedetrakti seina mehaaniliste vigastuste eest
  • Söögitoru on kaetud väga paksu mitmekihilise lameepiteeliga ja selles piirkonnas on limaskestal oluline just kaitsefunktsioon
  • Sooltes ja maos toimuvad intensiivsed seedimisprotsessid ning seal on limaskesta p
  • õhiline ülesanne just imendumises ja sekretsioonis osalemine
  • Seedekanali algus- ja lõpposad on seestpoolt kaetud mitmekihilise lameepiteeliga, keskosas katab limaskesta pinda ühekihiline prismaatiline epiteel
  • Näärmed paiknevad endo- ( soolestik ) või eksoepiteliaalselt prooprias (söögitoru) ja submukoosas (söögitoru, kaksteistsõrmiksool)
  • Limaskesta päriskihti eraldab epiteelist basaalmembraan ja kihi moodustab seedetrakti algusosas kollageenseid kiude sisaldav kohev sidekude
  • Limaskesta lihaskiht koosneb mõnes silelihasrakkude poolt moodustatud kihist
  • Limaskesta epiteeliga kaetud pinnareljeef on kogu seedekanali ulatuses erinev – see võib olla sile (põsed), võib moodustada foveoole ( magu ), krüpte (sooled), volte, ja epiteelrakkude apikaalsel pinnal võivad olla mikrohatud ( peensool )
  • Submukooskihi moodustab kiudsidekude, mis osaleb limaskesta pikikurdude moodustumisel
  • Mõnedes osades (söögitoru, kaksteistsõrmiksool) paiknevad submukoosas näärmed
    • Nende näärmete juhad kulgevad läbi proopria ja avanevad limaskesta pinnale
  • Submukooskiht sisaldab veresooni, lümfisooni ja lümfoidkoe koondiseid ning närvipõimikuid

Lihaskest
  • Sisemine ringkiht e tsirkulaarne kiht
  • Välimine pikikiht e longitudinaalne kiht – rakud piki organi seina
    • Kahe kihi vahel intermuskulaarkiht, kus paiknevad veresooned, lümfisooned ja närvikiududest ning ganglionirakkudest moodustunud intermuskulaarne närvipõimik
    • Mao lihaskestas kolmas kiht – põiki kulgev sisemine kiht
  • Seedekanali algus- ja lõpposades on lihaskest moodustunud peamiselt vöötlihaskoest , keskosas aga silelihaskoest

Serooskest või adventitsiaalkest
  • Adventitsiaalkest – kõhuõõnest väljaspool, välimise kesta moodustab veresooni ja närve sisaldav kohev sidekude
  • Serooskest – kõhuõõnes, moodustub veresooni ja närve sisaldavast sidekoest, seda katab ühekihiline lameepiteel e mesoteel
  • Välimine kest seob omavahel organeid ja säilitab nende asendi organismis

SUUÕÕNE ISELOOMUSTUS, SUUÕÕNE ORGANID
  • Limaskiht: piirkonniti sarvestunud mitmekihiline lameepiteel, kiudsidekoeline päriskiht, submukoosa väikestes osades
    • Proopria moodustab epiteeli ulatuvaid erineva kõrgusega papille
  • Suuõõnes paiknevad mitmed kõrgeltspetsialiseeritud struktuurid – keel, hambad, süljenäärmed ja tonsillid
  • Suuõõs jaguneb suuesikuks ja pärissuuõõneks
  • Põsel mitmekihiline sarvestumata lameepiteel, proopria, submukooskiht (lihaskesta moodustab põselihas)
  • Kõvas suulaes mitmekihiline sarvestunud lameepiteel, proopria seostab kõvasuulae periostiga
  • Pehmes suulaes mitmekihiline sarvestumata lameepiteel, proopria (moodustab papille), elastsete kiudude kiht, paks submukooskiht (palju rasvarakke), lihaskest olemas

KEEL JA KEELEPAPILLID
  • Kutaanne limaskest, mille pealmine kiht on paks sarvestunud mitmekihiline lameepiteel
    • Limaskesta päriskihi moodustab kiudsidekude ja limaskest kinnitub otse keele põhimassi moodustavatele lihastele
    • Submukooskiht ainult keele alumisel pinnal
  • Keel on koduloomadel oluline häälitsemise, toidu haaramise, segamise ja neelamise vahend, maitsemiselund
  • Limaskestaga kaetud lihaseline elund , mille sidekoeline toestus koosneb aponeuroosist ja keelevaheseinast, mis jagab keelelihaseid vasakuks ja paremaks pooleks
    • Aponeuroos – proopria all paiknev tihedast sidekoest plaat, moodustub kollageensete ja elastsete kiudude kimpudest
  • Keele põhimassi moodustavad vöötlihaste kimbud, mis kulgevad kolmes suunas – vertikaalselt, risti- ja põikisuunas
  • Kohev sidekude (paikneb vöötlihaskimpude vahel) sisaldab palju rasvarakke, seal paiknevad ka keele süljenäärmete lõpposad
  • Keele alumise ja külgmise pinna limaskest on sile, teda katab mitmekihiline sarvestumata lameepiteel (katab ka suupõhja)
  • Keele selgmist pinda katab mitmekihiline sarvestunud lameepiteel ja seal paiknevad mitmed eristruktuurid
    • Selgmine pind jaguneb eesmiseks kaheks kolmandikuks ja tagumiseks kolmandikuks – nende osade vahele jääb ettepoole avatud V-kujuline joon, millel paiknevad 6-12 vallpapilli

Keelepapillid
  • Eristatakse kuut tüüpi papille: niit-, koonus -, lääts-, seen -, vall - ja lehtpapillid, neist enamik paikneb keele eesmisel pinnal
    • Maitsmispapillid: seenpapillid , vallpapillid, lehtpapillid
    • Mehaanilised papillid: niit-, koonus- ja läätspapillid (keeleselja tagumine piirkond)
    • Leht-, seen- ja vallpapillide külgepiteelis paiknevad ovaalsed kehakesed – maitsmispungad
  • Kõik keelepapillid on limaskesta derivaadid ja nende ehitus on sarnane
  • Papillide ülemine pind on kaetud mitmekihilise sarvestumata lameepiteeliga või osaliselt (niitpapillides) mitmekihilise sarvestunud lameepiteeliga
  • Maitsmispungad reageerivad viiele põhilisele maitsemodaalsusele – magus, soolane, kibe, hapu ja umami

Keelenäärmed
  • Jaotatakse sekreedi järgi – seroossed, mukoossed ja seganäärmed
  • Seroossed paiknevad keele sügavuses vall- ja lehtpapillide lähedal, nende viimajuhad avanevad papillide kraavidesse või lihtpapillide vahele – viimajuhad kaetud mitmekihilise lameepiteeliga
    • Toodavad valgurikast sekreeti, mis sisaldab rohkesti sooli
  • Mukoossed näärmed paiknevad peamiselt keelejuure piirkonnas ja piki organi külgi
    • Lõpposad koosnevad limarakkudest, viimajuhad kaetud mitmekihilise epiteeliga, rakud vahel kaetud ripsmetega, näärmete sekreet sisaldab ohtralt mutsiini
  • Seganäärmed paiknevad keele eesmises osas, toodavad üheaegselt nii seroosset kui ka mukoosset sekreeti
    • Näärmete juhad avanevad piki keelealuseid limaskesta volte, sekretoorsed osad paiknevad keele sügavuses

HAMBAEMAILI, DENTIINI JA TSEMENDI EHITUS
  • Koduloomade suuõõnes paiknevad lõikehambad, kihvhambad, eespurihambad ja purihambad
  • Hamba moodustavad spetsifiilsed koed: email , dentiin , tsement , hambapulp
  • Krooni kõrguse järgi eristatakse kahte tüüpi hambaid: madalakroonilised e brahhüdontsed hambad ja kõrgekroonilised e hüpsodontsed hambad
    • Madakakroonilistel hammastel katab email dentiini ainult hambakrooni osas, hambajuure piirkonnas katab dentiini tsement – kõrgekroonilistel hammastel on emailipind kaetud pealt tsemendiga
  • Koed on hambajuurepiirkonnas ümbritsetud periodondi e hambajuureümbrisega – selle abil hambad kinnituvad hambaalveooli
  • Hamba emaili toodavad enameloblastid – organismi kõige tugevam kude
    • Email koosneb emailiprismadest ja interprismaatilisest substantsist
    • Enameloblastid on kõrged, prismaatilise kujuga rakud ja iga enameloblast moodustab ühe emailiprisma, seda ümbritseb prismamembraan
    • Prismadevahelise aine piirkonnad koosnevad orgaanilisest ainest ja neid nimetatakse emailikimpudeks ja emaililamellideks
    • Väljastpoolt on email kaetud primaarse emailikutiikuliga
    • Soontevaba kude, ei sisalda närve, rakud puuduvad
  • Hamba põhimassi moodustab dentiin, mida toodavad odontoblastid ja see kude sarnaneb omaduste poolest põimikluuga
    • Dentiin moodustab hambast kõige suurema osa ja ümbritseb hambaõõnt ja juurekanalit
    • Rakuvaba ja avaskulaarne kude, koosneb põhiainest, mida läbivad dentiinikanalikesed
    • Dentiini katab väljastpoolt email, juureosas tsement
    • Predentiiniks nimetatakse lubjastumata dentiini, mis paikneb dentiini ja odontoblastide vahel, moodustub kollageensetest kiududest ja amorfsest põhiainest
    • Reaktsioonina hamba kahjustusele moodustub sekundaarne dentiin
  • Tsement katab hambajuurt ja -kaela, jaguneb primaarseks e rakuvabaks (dentiini peal kogu hambajuure ulatuses) ja sekundaarseks e rakuliseks (hambajuure tipu piirkonnas)
    • Madalakroonilistel hammastel katab tsement hambajuurt ja hambakaela ning tsemendikihi paksus suureneb hambajuure tipu suunas – kõrgekroonilistel katab tsement hamba välispinda ja täidab emailikurdude vahed
    • Veresooned puuduvad, tsementotsüüdid
  • Hambapulp paikneb hambaõõnes ja juurekanalites ja selle moodustab kohev kiudsidekude – perifeerne kiht (odontoblastid), vahekiht ( ebaküpsed kollageensed kiud), tsentraalkiht (rakud, kiud, amorfne põhiaine, veresooned)

SÜLJENÄÄRMED
  • Suuõõnde avanevad või suuõõne limaskestas paiknevad süljenäärmed jaotatakse väikesteks e seinasisesteks (pidev sekreedi tootmine) ja suurteks e seinavälisteks süljenäärmeteks – viimajuhadel mitmekihiline struktuur
  • Sekreedi iseloomu järgi jaotuvad näärmed mukoosseteks, seroosseteks ja seganäärmeteks, sekreeti nimetatakse süljeks
    • Sülg sisaldab erinevaid orgaanilisi komponente, rakkude lagunemisprodukte ja leukotsüüte
    • Sülje funktsiooniks on nt niisutada , puhastada limaskesta ja toitu, happerünnakute peatamine
  • Suurte süljenäärmete gruppi kuuluvad kolm nääret:
    • Kõrvasüljenääre e parotiidnääre on tüübilt seroosne nääre
    • Sublingvaalnääre e keelealune nääre on segatüüpi nääre ja selles näärmes on ülekaalus mukoossed lõpposad
    • Mandibulaarnääre e alalõua nääre on segatüüpi nääre ja sellest on ülekaalus seroossed lõpposad

SÖÖGITORU
  • Söögitoru on ebakorrapärase valendkuga torujas kanal mis ühendab neelu maoga
  • Organi seina moodustavad kolm erineva morfoloogilise ehitusega kesta: limaskest, lihaskest ja adventitsiaalkest
    • Vaba välispinnaga (kõhuosas) kohtades on söögitoru välimiseks kestaks serooskest

Limaskest
  • Söögitoru tähekujulist valendikku katab mitmekihiline sarvestumata lameepiteel (bo ja eq sarvestunud)
  • Epiteelile järgneb kiudsidekoeline limaskesta päriskiht e proopria, mis sisaldab diffuusset lümfoidkudet, lümfisõlmekesi
    • Proopria moodustab arvukaid papille, millised tungivad epiteeli
  • Limaskesta õhukese lihaskihi moodustavad silelihasrakkude kimbud ja neid ümbritsev elastsete kiudude võrgustik
    • Limaskesta lihaskiht on oluline söögi liikumisel mööda söögitoru ning täidab kaitsefunktsiooni, kaitstes söögitoru mehaaniliste vigastuste eest, kiht pakseneb mao suunas
  • Limaskesta ja lihaskesta seob omavahel submukooskiht
  • Submukooskihi moodustab kiudsidekude, milline moodustab rida pikisuunalisi kurde
  • Submukooskiht sisaldab veresooni, selles kihis paiknevad söögitoru pärisnäärmed e ösofageaalnäärmed (v.a eq, fe, ru)

Lihaskest
  • Söögitoru lihaskest on suht paks, selle moodustavad sisemine tsirkulaarne lihaskiht ja välimine longitudinaalne lihaskiht
  • Söögitoru ülemises kolmandikus on lihaskest moodustunud vöötlihaskoest, keskmises kolmandikus on lihaskestas nii vööt- kui ka silelihaskude, alumises kolmandikus moodustab lihaskesta ainult silelihaskude
  • Kahe lihaskihi vahel paikneb õhuke sidekoeline intermuskulaarkiht

Adventitsiaalkest
  • Adventitsiaalkesta moodustab kohev sidekude
  • Ühest küljest ühenduses söögitoru lihaskestaga, teiselt poolt seotud söögitoru naaberelunditega
  • Sisaldab hulgaliselt pikisuunas kulgevaid veresooni ja närve
  • Vaba välispinnaga kohtades (kõhuosas) on välimiseks kestaks serooskest, mille moodustab mesoteeliga kaetud sidekude

MAGU
  • Koduloomadel on ühekambriline magu v.a mäletsejalised, kelle magu on mitmekambriline
  • Histoloogiliselt eristatakse ühekambrilises maos läviseosa, maopõhja ja lukutiosa
  • Mao limaskest moodustab volte
    • Mao näärmete grupiviisilisest paigutumisest tingituna eristatakse limaskestas kumeraid välju ja maolohukesi
    • Limaskesta katab näärmeline ühekihiline prismaatiline epiteel ja rakkude apikaalne osa sisaldab lima
  • Lihttubulaarsed maonäärmed avanevad maolohukestesse ja neis eristatakse kitsust, kaelaosa ja põhjaosa
  • Näärmetes eristatakse viit tüüpi rakke:
    • Vähediferentseerunud kaelarakke
    • Mukotsüüte, mis produtseerivad lima
    • Parietaalrakke, mille põhiülesandeks on soolhape tootmine
    • Pearakke, mis toodavad pepsinogeeni
    • Endokrinotsüüte, mis produtseerivad erinevaid hormoone
  • Mao pülooruses e lukutiosas paiknevad püloorusenäärmed – erinevalt mapõhja näärmetest on lukutiosa näärmed rohkem hargnevad, nende valendikud on laiemad, näärmed paiknevad hajusamalt ning enamik neist ei sisalda parietaalrakke
  • Mao kardia e läviseosa näärmed on lihttubulaarsed hargnevad näärmed – ühekihiline lame- või prismaatiline epiteel, proopria, limaskesta lihaskiht paks (koosneb 2-3 kihist)
    • Lihaskest: sisemine põiki-, keskmine ring- ja välmine pikikiht (silelihaskude)
  • Mao põhi: ühekihiline prismaatiline epiteel, limaskesta päriskiht, limaskesta lihaskiht ja lihaskest sarnased läviseosaga
  • Lukutiosa: ühekihiline prismaatiline epiteel, limaskesta päriskiht, limaskesta lihaskiht ja lihaskest sarnased läviseosaga

PEENSOOL
  • Kõige pikem ja olulisem seedetrakti osa, mida anatoomiliselt jaotatakse kolmeks osaks:
  • Peensool täidab toidu keemilise töötlemise, motoorika , sekretsiooni ja toitainete imendumise funktsioone
  • Olles peamiseks imendumisalaks on peensoolel selleks vastav pinnaehitus, mis suurendab limaskesta pindala
  • Peensoole seina moodustavad limaskest, lihaskest ja serooskest

Limaskest
  • Limaskesta moodustavad ühekihiline prismaatiline epiteel, limaskesta päriskiht, limaskesta lihaskiht ja submukooskiht
  • Limaskesta pind on iseloomuliku väljanägemisega tänu tsirkulaarkurdudele, hattudele ja krüptidele
    • Kõik need struktuurid suurendavad tunduvalt peensoole välispinda, mis on oluline imendumisfunktsiooni täitmisel
  • Peensooles limaskesta pinnal paiknevad soolehatud on umbes 1mm kõrgused limaskesta jätked, mis on pealt kaetud ühekihilise prismaatilise epiteeliga
    • Soolehattude arv on kõrge kaksteistsõrmiksooles, madalam aga niudesooles
    • Soolehattudel eristame äärisrakke, karikrakke, endokrinotsüüte
  • Soolehattude äärisrakud on kõrged, raku ülemisel pinnal on tihe ääris, funktsioneerivad absorbeerivate rakkudena – rakkude apikaalne pind, kaetud tiheda äärisega, mille moodustavad mitutuhat tihedalt üksteise kõrval asetsevat pikka mikrohattu
  • Peensoole karikrakud on tüüpiliselt ainurakulised limanäärmed ja paiknevad peamiselt krüptide ülaosas
  • Peensoole hattude vahele jäävad limaskesta süvendid e soolekrüptid – torujad epiteeli süvendid mis ei ole eriti sügavad, koosnevad paljudest rakkudest
    • Krüptide rakuliigid on äärisrakud, karikrakud, Panethi rakud, endokrinotsüüdid ja ääriseta rakud (M-rakud)
    • Kõige arvukamalt on krüptides äärisrakke, mis võrreldes soolehattude äärisrakkudega on madalamad
    • Karikrakud paiknevad peamiselt krüptide ülaosas, raku ülemises osas paikneb limatilk, rakutuum on nõgusa kujuga
    • Endokriinrakke leidub põhiliselt krüptide alumises kolmandikus, kuid neid esineb ka hattudel
    • Ääriseta vähedifenrentseerunud rakud paiknevad krüptide alumises kolmandikus, rakud on prismaatilise kujuga
    • Panethi rakud paiknevad põhiliselt krüptide põhjaosas ja nende esmane ülesanne on produtseerida antimikroobset substantsi (nt lüsosüümi)
    • Üksikult paiknevaid endokrinotsüüte leidub põhiliselt krüptide alumises kolmandikus, kuid neid esineb ka hattudel (toodavad erinevaid parakriinseid ja endokriinseid seedetrakti hormoone)
    • M-rakud on epiteelirakud, mis katavad soole lümfifolliikuleid ja omavad immuunfunktsiooni

Lihaskest
  • Peensoole lihaskest on kahekihiline : sisemine tugevam kiht on tsirkulaarne, välimine kiht on longitudinaalne
  • Lihaskesta kihtide vahel paikneb kohev kiudsidekude, närvipõimik ja veresooned

Serooskest
  • Välimiseks kestaks on õhuke sidekoeline serooskest, mida katab pealt ühekihiline lameepiteel – mesoteel

JÄMESOOL
  • Jämesool on soolestiku osa mis järgneb peensoolele ja lõpeb kutaanse limaskestaga kaetud pärakukanaliga
  • Anatoomiliselt jaotatakse kolmeks osaks:
  • Funktsioonideks on vee resorbtsioon, vitamiinide K ja B süntees, jääkainete (mineraalide ja raskemetallide) eritamine
  • Jämesool koosneb kolmest kestast: limaskest, lihaskest, serooskest
  • Kõikide jämesoole osade histoloogiline struktuur on üldjoontes sarnane

Limaskest
  • Kõrgeprismaatiline ühekihiline epiteelkiht
  • Limaskesta pinnale avanevad proopriast soolekrüptid, krüptides puuduvad Panethi rakud, soolehatud puuduvad
  • Epiteelirakkudest on rohkem karikrakke – äärisrakke, ääriseta rakke ja endokriinrakke on tunduvalt vähem
  • Sidekoeline limaskesta päriskiht e proopria sisaldab hulgaliselt lümfoidsest koest moodustunud lümfisõlmekesi
    • Proopria moodustab rakurohke retikulaarne sidekude
  • Lihaskiht – kogu soole ulatuses
  • Submukooskiht – kohevast sidekoest

Lihaskest
  • Lihaskesta moodustavad seespoolne ringkiht ja väljaspoolne pikikiht, mis mõnedel loomaliikidel ei ole pidev, vaid moodustab paelu – kolm soolepaela
  • Ringkiht on paksem kui pikikiht (pikikiht on eriti õhuke sooltepaelte vahel eq, võib esineda ainult üksikute kimpudena)

Serooskest
  • Välimiseks kestaks moodustab sidekoeline proopria, mida katab ühekihiline lameepiteel – mesoteel
  • Epiteelirakud on madalad, sakiliste rakupiiridega ning rakus võib olla kaks tuuma

MAKSA EHITUS. MAKSASAGARIK.
  • Punakaspruuni värvi serooskestaga kaetud kompaktne organ
  • Seedesüsteemi kõige suurim organ ja loomaorganismi suurim nääre, funktsioonid väga laialdased
    • Osaleb organismi ainevahetuses, kaitsereaktsioonides, seal inaktiveeritakse hormoone ja ravimeid
    • Polüsahhariid glükogeeni moodustumine, milline mängib olulist rolli stabiilse glükoosi taseme hoidmisel veres
    • Seal salvestatakse ka rasvu, samuti erinevaid vitamiine
  • Maksa katab pealt serooskest, selle alla jääb fibrooskihn, mis ümbritseb maksaväratis paiknevaid veresooni, sapijuhasid ning maksavärati kaudu kulgevad väga õhukesed sidekoelised väädid parenhüümi
    • Organi parenhüümi moodustavad maksa sagarikud
  • Maks koosneb parenhüümist, sidekoelisest stroomast, sinusoidaalsetest kapillaaridest (maksa sinusoidid) ja perisinusoidaalsetest valendikest (Disse ruum)
  • Maksa ehituse kirjeldamisel kasutatakse kolme erinevat lähenemist:
    • Klassikaline maksasagarik – keskel tsentraalveen
    • Maksa portaalsagarik – koosneb kolmest klassikalise sagariku parenhüümi segmentidest, keskele jääb maksatriaad
    • Maksa-atsinus – rombikujulised struktuurid, mis koosnevad kahe kõrvuti paikneva klassikalise maksasagariku parenhüümi fragmentidest (teravates nurkades paiknevad tsentraalveenid, nürinurkades maksatriaadid)
  • Kõige sagedamini kasutatakse klassikalist skeemi, mille järgi on maksasagarik ca 1,5 mm laiune kuusnurkne prismaatilise kujuga ühik, mis on piiritletud sagarikevahelise sidekoega
  • Maksa strooma moodustab sagarikevaheline retikulaarne sidekoeline toestik, milles paiknevad veresooned ja sapijuhad
  • Maksarakud e hepatotsüüdid produtseerivad verehüübimist takistavat hepariini ja rasvade emulgeerimiseks vajalikku sappi
    • Rakkude tsütoplasmas on hulgaliselt organelle, seal ladestub ka glükogeen
  • Maksasagarikus (parenhüümis) moodustuvad hepatotsüütidest maksaplaadid, rakud on seotud omavahel desmosoomidega
  • Maksaplaatide vahele jäävad maksasinusoidid, mis koonduvad sagariku keskel paiknevasse tsentraalveeni
    • Maksasinusoidid on vooderdatud akendunud endoteeliga ja sinusoidides puudub basaalmembraan
    • Endoteeli ja maksarakkude vahele jääb pilujas Disse ruum
  • Lisaks endoteelirakkudele paiknevad sinusoidide seinas endoteelirakkude vahel maksa tähtrakud e Kupfferi rakud, mis kuuluvad mononukleaarsete makrofaagide süsteemi
    • Piklikud, intensiivselt värvuva tuumaga, kaitsefunktsioonides osalemisel eralduvad veresoonte seinast ning muutuvad vabadeks makrofaagideks
  • Perisinusoidaalses ruumis (Disse ruumis) maksarakkude vahel paiknevad väikesed rasvusalvestavad lipotsüüdid e Ito rakud
    • Raku tsütoplasma sisaldab rasvatilgakesi, rakuorganellidest üksikuid mitokondreid ja hulgaliselt ribosoome
    • Ito rakud on ka vitamiin A varudepooks organismis
  • Klassikalise maksasagariku nurkades sagarikevahelises sidekoes paiknevad maksatriaadid
    • Maksatriaadi moodustavad interlobulaarveen, interlobulaararter ja sagarikevaheline sapijuhake

KÕHUNÄÄRE
  • Kõhunääre e pankreas on selgesti väljendunud sagarikulise ehitusega elund, milles on ühendatud nii eksokriinne kui ka endokriinne nääre, pealt katab elundit õhuke sidekoeline kapsel
  • Kõhunäärme eksokriinne osa on seroosne liitnääre (toodetakse seedeensüüme)
  • Kõhunäärme endokriinne osa moodustab 1-2% elundi mahust (sünteesitakse hormoone)
    • Heledate endokriinrakkude moodustised kõhunäärmes kannavad pankrease e Langerhansi saarte nimetust
      • Ümarad või ovaalsed rakkude kogumid eksokriinsete lõpposade vahel
      • Koosnevad rakkude põrkadest ja nende vahel kulgevatest sinusoidsetest verekapillaaridest
    • Pankrease endokriinrakkudel on erinevad alatüübid:
      • A rakud (produtseerivad glükagooni)
      • B rakud (produtseerivad insuliini)
      • D rakud (produtseerivad somatostatiini)
      • PP rakud (sekreteerivad pankrease polüpeptiidi)
  • Pankreas on suuremõõtmeline nääre, mis on sidekoeliste septidega jaotatud sagarikeks
    • Igas sagarikus on hulgaliselt seroosseid lõpposasid (pankrease morfofunktsionaalsed ühikud) – aatsinused
    • Sagarike vahel paiknevad sagarikevahelised juhad ja pankrease peajuha, mis avaneb koos ühissapijuhaga kaksteistsõrmikusoolde
  • Aatsinuse rakkude e pankreotsüütide ülesandeks on sekretoorse funktsiooni teostamine , apikaalses osas paiknevad sümogeeni sõmerad
  • Aatsinuse viimasüsteem algab pika kitsusega (koosneb ühekihilisest lameepiteelist)  kitsused avanevad viimajuhadesse (ühekihiline prismaatiline epiteel)  viimajuhad liituvad ning suubuvad pankreasejuhasse  koos sapijuhaga avaneb duodeenumi valendikku
  • Rakkude toodetud insuliin langetab veresuhkru taset – ta reguleerib glükoosi transporti rakkudesse (lihased, rasvkude) ja stimuleerib glükolüüsi ja glükogeeni sünteesi

HINGAMISORGANITE ÜLDINE ISELOOMUSTUS
  • Hingamisaparaadi moodustavad hingamisteed ja kopsudesse koondunud respiratoorne kude
  • Hingamisorganid on ninaõõs, ninaneel , kõri , trahhea , kops
  • Ninaõõnest, neelust, kõrist, trahheast ja bronhidest moodustunud hingamisteed on sisse- ja väljahingatava õhu juhtijateks, kopsualveoolid aga kohaks, kus toimub gaasivahetus õhu ja vere vahel
  • Põhifunktsioon on vere varustamine hapnikuga ja süsihapegaasi eemaldamine organismist
  • Teistest funktsioonidest on olulisemad termoregulatsioon, sissehingatava õhu niisutamine ja puhastamine
  • Kopsusisesed hingamisteed jagunevad bronhiaalpuuks ja alveolaarpuuks

TRAHHEA SEINA EHITUS
  • Tüüpiline torujas organ, paikneb kõri ja kopsude vahel
  • Sein on kolmekestaline: limaskest, fibrokartilagiin- e kondrofibrooskest , adventitsiaalkest

Limaskest
  • Limaskesta katab mitmerealine ripseepiteel – selle epiteeli kõik rakud kinnituvad paksule basaalmembraanile, kuid kõik rakud ei ulatu välispinnani
    • Kõige alumise rea moodustavad basaalrakud, nende peale jäävad endokriinrakud e endokrinotsüüdid
    • Epiteeli välispinnale ulatuvad karikrakud ja ripsrakud – nende vahele jäävad pikliku kujuga kiilrakud, mis ei ulatu välispinnani (lisaks võib leida trahhea epiteelis üksikuid Clara rakke)
  • Proopria moodustab kohev sidekude
  • Järgmine kiht on õõnesorganitest iseloomulik ainult trahheale ja selle moodustab fibroelastne membraan e kiht
    • Kihis paiknevad pikisuunalised orienteeritud elastsed kiud
  • Kohevast sidekoest submukoosas näeme trahheaalnäärmete lõpposi, nende juhad avanevad mitmerealise epiteeli pinnale – selles kihis paiknevad ka suuremad veresooned

Kondrofibrooskest
  • Sisaldab hüaliinsest kõhrkoest trahheaalrõngaid, neid ühendab elastseid kiude sisaldav sidekude
    • Hüaliinkõhrede arv loomaliigiti erinev, hoiavad trahhea avatuna
  • Trahhea dorsaalses seinas ei moodusta trahheaalkõhred suletud täisringi ja nende vabad otsad ühendab trahhea seina kileosas paiknev trahhea ristilihas

Adventitsiaalkesta moodustab kohev sidekude
BRONHI SEINA EHITUS
  • Bronhide paiknemise ja ehituse järgi jagatakse bronhe suurteks, keskmisteks ja väikesteks (jagunevad bronhioolideks)
  • Suurte bronhide ehitus on sama mis trahheal: limaskest, kondrofibrooskest, adventitsiaalkest
  • Valendikupoolseks kestaks limaskest, mida katab mitmerealine ripseepiteel, mis bronhi diameetri vähenedes madaldub
    • Sidekoeline limaskesta päriskiht e proopria
    • Lihaskiht
    • Sidekoeline submukooskiht – selles paiknevad veresooned ja bronhiaalnäärmete lõpposad
  • Kondrofibrooskestas paiknevad erineva suurusega, ebakorrapärased hüaliinse kõhrkoe plaadikesed – neid ühendab sidekude, koes on hulgaliselt kollageenseid kiude
  • Adventitsiaalkest sidekoest
  • Bronhide diameetri vähenemisega õhenevad bronhide kestad ja kihid
    • Epiteel muutub madalamaks, proopria õheneb, samuti muutub õhemaks ringjas lihaskiht ja submukoosa
    • Bronhiaalnäärmete hulk redutseerub, kondrofibrooskest õheneb, kõhretükikeste mõõtmed ja arv väheneb

ALVEOLAARPUU JA KOPSU ALVEOOLID
  • Kopsusiseste hingamisteede hulka kuuluvad bronhiaalpuu ( bronhid , bronhioolid) ja alveolaarpuu
  • Alveolaarpuu osades toimub gaasivahetus vere ja õhu vahel
  • Puu seintes paiknevad alveoolid – nende sisepind on kaetud ühekihilise lameepiteeliga, mille rakke nimetatakse pneumotsüütideks e alveolotsüütideks
    • Respiratoorsed alveolotsüüdid e esimest tüüpi pneumotsüüdid – osalevad gaasivahetuses
    • Suured alveolotsüüdid e teist tüüpi pneumotsüüdid – seotud surfaktandi produtseerimisega
  • Alveoolide seinas paiknevad ka makrofaagid, mis haaravad endasse väikesi võõrkehi, nt tolmuosakesi
  • Alveoolide seinad on ümbritsetud tiheda verekapillaaristiku poolt, kusjuures alveolaarepiteeli rakud on vahetus kontaktis endoteelirakkudega – see on vere-õhu barjäär , mis on gaasivahetuse soodustamiseks max õhuke
    • Koosneb endoteeliraku tsütoplasmakihist, endoteeliraku basaalmembraanist, esimest tüüpi alveolotsüüdi basaalmembraanist ja tema tsütoplasmakihist
    • Kõige kitsamates barjääri osades võivad mõlema raku basaalmembraanid omavahel liituda

ERITUSORGANITE ÜLDINE ISELOOMUSTUS
  • Neerud ja kuseteed – kusepõis, kusejuha
  • Kuseorganite morfoloogiline ehitus on keerukam neerudel, kusejuha ja kusepõis mõlemad on lihtsama ehitusega ja koosnevad kolmest kestast

NEERUDE EHITUS, NEFRONI MÕISTE
  • Kompaktsed paarilised organid, peamine ülesanne on uriini produktsioon – väljutatakse organismist ainevahetuse jääkprodukte
  • Pealt on neerud kaetud õhukese kiudsidekoelise kapsliga
  • Neerus eristatakse perifeerselt paiknevat tumepruuni värvi koort ja tsentraalselt paiknevat helepruunikat säsi
  • Koor moodustab neeruparenhüümi välimise kihi ja samuti neerusambaid, mis jäävad säsiosa üksuste – püramiidide vahele
  • Säsi moodustub mitmest püramiidist, nendest tungivad kooreosasse säsikiired – iga püramiid koos tema kohal oleva kooreosaga moodustab neerusagara
  • Kooresagarikud moodustuvad säsikiirtest koos neid ümbritseva kooreosaga
  • Koores paiknevad neerukehakesed ja vääntuubulid, säsis paiknevad sirgtuubulid ja kogumistorukesed
  • Neerude põhiühikuks on nefron, mille moodustavad kaks põhikomponenti:
    • Glomeerul e päsmake teda ümbritseva kihnuga
    • Tuubulite süsteem (kortikaalne ja medullaarne)
      • Proksimaalne vääntuubul
      • Proksimaalne sirgtuubul
      • Ülejuhteosa (Henle lingu kitsas osa)
      • Distaalne sirgtuubul
      • Distaalne vääntuubul
  • Nefroni distaaltuubulitele järgnevad kogumistorukesed ja kogumisjuhad
  • Proksimaalsed tuubulid – glükoosi, aminohapete, vee, valkude aktiivne tagasiimendumine glomerulaarfiltraadist
  • Distaalsed tuubulid – Na+ vahetus K+ vastu aldosterooni kontrolli all
  • Kogumistorukesed ja juhad – olulised uriini lõplikul kontsentreerimisel (koos säsis olevate sirgveresoontega)
  • Kogumistorukese seina vooderdavad kaks rakuliiki: heledad rakud (enamik) ja tumedad e kiilrakud

NEERUKEHAKE. GLOMERULAARNE BASAALNE MEMBRAAN.
  • Ümara või ovaalse kujuga struktuurid, paiknevad koore osas, eristatakse soonpoolust ja tubulaarpoolust
  • Neid ümbritseb Bowmani kapsel, kehakese keskel paikneb päsmake – kapsli ja päsmakese vahele jääb kihnu valendik, kuhu filtreeritakse esmane uriin
  • Päsmakese moodustavad verekapillaarid (35-50), mesangiaalrakud ja ekstratsellulaarne mesangiaalmaatriks
    • Mesangiaalrakud on suured ja ebakorrapäraste jätketega – osalevad fagotsütoosis, säilitavad basaalmembraani ja kindlustavad glomerulaarse verevoolu
  • Neerude filtratsioonibarjääri moodustavad kapillaari endoteel, glomerulaarne basaalne membraan (GBM) ja podotsüüdid – läbi selle barjääri ei pääse suure molekulaarmassi ja diameetriga proteiinid
  • Päsmakese verekapillaaridel on väga paks GBM (2-3 korda paksem kui teiste organite basaalmembraanid) ja viimane mängib neerude filtratsioonis väga olulist osa
  • GBM koosneb kolmest kihist: kahest elektronheledast kihist ja elektrontumedast kihist
  • Elektrontumeda kihi kõige olulisem komponent on kollageen IV, lisaks sisaldab laminiini, proteoglükaani, heparaan sulfaati
  • Elektronheledad kihid sisaldavad fibronektiini
  • Glomerulaarsele basaalsele membraanile kinnituvad jätketega rakud – podotsüüdid
    • Podotsüütide primaarseid jätkeid nimetatakse tsütotrabeekuliteks, sekundaarseid jätkeid tsütopoodideks

KUSEPÕIS
  • Sein koosneb kolmest kestast:
  • Limaskest – pind moodustab kurde, katteepiteeliks on transitoorne epiteel (epiteeli kihid: basaalkiht, vahekiht, pindmine kiht), epiteeli all limaskesta proopria, järgneb kohev sidekoeline submukoosa
  • Lihaskest – väga paks, selle moodustavad kolm raskesti eristatavat kihti: sisemine ja välimine longitudinaalkiht, vahelmine tsirkulaarne kiht
  • Adventiitsia – sidekoest, hulgaliselt rasvarakke ja suuri veresooni
    • Peritoneumiga kaetud piirkonnas on kusepõie väliskestaks serooskest

ISASSUGUORGANITE JAOTUS
  • Isassuguorganid: munandid e testised, munandimanus , seemnejuha
  • Eesmärgiks on spermatosoidide moodustamine, säilitamine ja transport ning suguhormoonide süntees

TESTIS. VÄÄNTUUBULI SEINA EHITUS.
  • Munandeid katab serooskest, selle all paikneb valkjaskest e albugiinea
  • Munandites toimub spermatogenees ja steroidhormoonide (androgeenide) süntees
  • Munandi parenhüümi moodustavad seemnevääntuubulid, mis on isassugurakkude tekkekohaks
    • Seemnevääntuubuli seina moodustab õhuke sidekoeline proopria ja spermatogeenne epiteel
  • Tuubulitevahelise ruumi täidab interstitsiaalne sidekude, mis paksenedes septideks jagab testise sagarikeks
  • Spermatogeense epiteeli moodustavad isassugurakkude erinevad arenguvormid:
  • Kõige alumises, basaalsemas reas paiknevad alati spermatogoonid – isassugurakkude lähterakud
    • Ümarad tumeda kromatiinirohke tuumaga rakud, mitootilisel jagunemisel tekivad uued spermatogoonid, osa rakke aga muutuvad primaarseteks spermatotsüütideks
  • Primaarsed spermatotsüüdid paiknevad epiteelis spermatogoonide peal 2-3 reas
    • Kujult ümarad, suur tuum ja kohev ehitus ning suuruselt on spermatogeense epiteeli kõige suuremad vormid
    • Lähevad meioosi ja kahe kiirelt teineteisele järgneva jagunemise tulemusel tekivad esmalt sekundaarsed spermatotsüüdid ja seejärel spermatiidid
  • Sekundaarsed spermatotsüüdid on preparaadis raskesti tabatavad: jagunevad spermatiidideks praktiliselt ilma interfaasita – igast primaasest spermatotsüüdist moodustub kaks sekundaarset spermatotsüüti, igast sekundaarsest kaks spermatiidi
  • Spermatiidid on väiksed rakud mis enam ei jagune, vaid muutuvad spermiogeneesi käigus spermatosoidideks
  • Spermatosoidid epiteelis kõige valendikupoolsemad rakud
  • Peale spermatogeense rea rakkude leidub spermatogeenses epiteelis veel tugirakke e sustentotsüüte (Sertoli rakud)
    • Tsütoplasmarohked, rakud ulatuvad basaalmembraanilt valendikuni, pikliku kujuga tuum ja eristatav tuumake

SPERMATOSOIDI EHITUS
  • Valminud spermis eristatakse pead, kaela ja saba – saba jaguneb vaheosaks, põhiosaks ja lõpposaks
  • Spermi pead kattev akrosoom sisaldab ensüüme, mis on vajalikud munarakku ümbritsevate katete – kiirpärja ja läbipaistva tsooni, läbimiseks

SEEMNEJUHA
  • Valendik tähekujuline, mis on tingitud limaskesta pikikurdudest, mis on kõige kõrgemad hobusel
  • Limaskesta katva prismaatilise epiteeli all paikneb sidekoeline proopria
  • Epiteelis paiknevad ka basaalrakud (v.a hobune, lammas)
  • Limaskestale järgnev paks lihaskest on seemnejuhas hästi arenenud ja moodustub erinevates (piki-, ring- ja viltu-) suundades kulgevatest silelihasrakkude kimpudest
  • Kõige välimise kesta moodustab veresooni ja närve sisaldav serooskest – võib sisaldada ka vähesel hulgal lihaskimpe

PROSTATA
  • Lisasugunäärmetest on kõikidel loomadel olemas isaskusiti algusosas paiknev paaritu eesnääre
  • Eristatakse välimist, kompaktset eesnäärmekeha, mis täielikult või osaliselt ümbritseb eesnäärme hajusosa
  • Eesnäärme hajusosa paikneb sagarikena kusitilihasest ümbritsetuna kusiti kavernooskihi all – sagarikes paikneva organi parenhüümi moodustavad rohkearvulised tubuloalveolaarsed prostatanäärmed, mille juhad avanevad isaskusistisse
    • Analoogsed näärmed esinevad ka eesnäärme hajusosas
  • Eesnäärmekeha on kaetud õhukese sidekoelise kapsliga, mis jätkub organisse tungiva sagarikevahelise silelihasrakke sisaldava sidekoena
  • Kõrged limatootvad rakud moodustavad näärmete lõpposa, nende vahel paiknevad madalad vaherakud, näärmete viimajuhad on kaetud mitmerealise prismaatilise epiteeliga
  • Näärmete vahel paikneb kohev kiudsidekude ja hulgaliselt suuri silelihasrakkude kimpe
  • Iga nääre ja sagarik on ümbritsetud piki ja ringjalt orienteeritud silelihasrakkudega, mille kokkutõmbumise tulemusena väljutatakse prostatast näärmete värvitut sekreeti – sekreet nt vedeldab ejakulaati

EMASSUGUORGANITE ÜLDISELOOMUSTUS
  • Emasloomade suguorganite hulka kuuluvad munasarjad, munajuhad , emakas, tupp, tupeesik ning välimised suguelundid häbe ja kõdisti – emassuguorganite hulka loetakse ka piimanäärmed, mida mäletsejalistel ja hobusel nim. udaraks
  • Emassuguorganitele on iseloomulik tsükliline talitlus

OVAARIUMI EHITUS. OVARIAALFOLLIIKULID. TERTSIAARNE FOLLIIKUL.
  • Munasarjades paiknevad ja arenevad ootsüüdid, samuti toimub hormoonide östrogeeni ja progesterooni produtseerimine
  • Pealt on kaetud organ ühekihilise kuupepiteeliga, selle alla jääb kiudsidekoeline valkjaskest
  • Munasarjad on kompaktsed organid, neis eristatakse perifeersemalt paiknevat koort ja tsentraalselt paiknevat säsi (v.a eq)
  • Munasarja koores paiknevad erinevas arengujärgus folliikulid, viimaste vahel paikneb sidekoeline strooma
  • Munasarja säsi moodustab veresoonterohke kohev sidekude
  • Munasarja koores valkjaskesta all paiknevad kõige väiksemad folliikulid – primordiaalsed
    • Folliikul sisaldab primaarset ootsüüti, mida ümbritseb üks kiht lamedakujulisi follikulaarepiteeli rakke
    • Primordiaalsedi folliikuleid on munasarjades kõige rohkem, looma vananedes nende arv väheneb
  • Koore sügavamates kihtides paiknevad primaarsed, sekundaarsed ja tertsiaarsed folliikulid
  • Primaarsed folliikulid sisaldavad juba suuremaks kasvanud primaarset ootsüüti – viimast ümbritseb kuupepiteel, mis muutub folliikuli kasvades mitmekihiliseks follikulaarepiteeliks
    • Ootsüüti ümbritseb läbipaistev tsoon ja moodustub sidekoeline kihn
  • Sekundaarsetes folliikulites moodustuvad follikulaarepiteeli vahele vedelikuga täitunud tühikud, millistest moodustub lõpuks folliikuli koobas – folliikulit ümbritsevas teekas (kihnus) eristatakse siseteekat ja välisteekat
  • Kõige suuremad folliikulid on tertsiaarsed e Graafi folliikulid – otsüüt paikneb ühes folliikuli servas munakühmus
    • Suur, follikulaarvedelikuga täitunud follikulaarõõs
    • Ootsüüti ümbritseb läbipaistev tsoon, epiteelirakkude kiht e kiirpärg ja kogu folliikulit ümbritseb kahekihiline teeka
    • Tertsiaarsed folliikulid saavutavad lõpliku suuruse innaajal (läbimõõt lehmal 1,5cm – märal kuni 7cm)
  • Tavaliselt on koduloomade folliikulid ainumunalised e uniovulaarsed, ainult kassil ja koeral on mitmemunalised e multiovulaarsed folliikulid
  • Munasarjas võime näha atreetilisi folliikuleid, mis tekivad sellisel juhul, kui folliikul ei ole lõpuni arenenud
  • Ovulatsioonil paiskub tertsiaarsest folliikulist välja sekundaarne ootsüüt koos kiirikpärjaga
  • Kollaskeha moodustub küpsest folliikulist peale ovulatsiooni – toodab östrogeene ja progesterooni
    • Keha keskel paikneb sidekoeline tuum, teda ümbritseb kohev luteiinrakkude kiht
    • Kollaskeha taandarengul moodustub valkjaskeha

EMAKAS
  • Emakas toimub loote areng ja kasv, koosneb paremast ja vasakust sarvest, kehast ja kaelast
  • Emakasein on kolmekestaline, kuid kestadel on siin spetsiifilised nimetused
  • Seespoolsem endomeetrium – pinda katab ühekihiline prismaatiline epiteel, järgneb uteriinnäärmeid sisaldav sidekoeline proopria (näärmeid katab samuti ühekihiline prismaatiline epiteel)
    • Emakanäärmed on pikad, väänlevad struktuurid, mis paiknevad tihedalt ja nende põhjad ulatuvad müomeetriumini
    • Ainult kassil (vb ka vanematel loomadel) on näärmetekihi ja müomeetriumi vahel subglandulaarkiht
    • Limaskesta päriskiht jaguneb basaalkihiks ja funktsionaalkihiks (hormoontundlik)
  • Keskmine müomeetrium – emakaseina kõige paksem kest, koosneb kahest kihist: seespoolsem ring- e tsirkulaarkiht ja välimine piki- e longitudinaalkiht
    • Müomeetriumi moodustab silelihaskude, selle rakud on võimelised oluliselt venima
    • Kahe müomeetriumi kihi vahel paikneb vaskulooskiht, mis sisaldab suurel hulgal veresooni
  • Välimine serooskest – perimeetrium

MUNAJUHA
  • Jaotatakse kuju ja diameetri järgi lehtriks, ampulliks ja kitsuseks
  • Munajuha sein koosneb kolmest kestast: limas -, lihas- ja serooskestast
  • Ampullaarosas moodustab limaskesta päriskiht kõrgeid kurde, mis ulatuvad organi valendikku
  • Limaskesta katab ühekihiline prismaatiline epiteel, kus rohkearvulised ripsmetega kaetud rakud vahelduvad ripsmeteta sekretoorset iseloomu rakkudega
  • Munajuha lihaskest koosneb kahest kihist: ring- ja välimistest pikikihtidest

UDAR
  • Emasloomadel esinevad piimanäärmed kuuluvad talitluslikult suguorganite hulka
  • Koduloomadel kasutatakse terminit piimanääre su, ca ja fe puhul – Ru ja eq moodustub piimanäärmetest ühtne organ udar
  • Sagarikevaheline sidekude jagab udara sagarikkudeks – sagarikus paiknevad rohkearvulised alveoolid
  • Alveooli seina moodustavad laktotsüüdid, mis on ühes kihis paiknevad madalad rakud
    • Rakkude kõrgus muutub vastavalt sekretsioonifaasile ja udara täitumusele moodustunud piimaga – sellises alveoolis on ka laktotsüüdid kõrgemad
  • Viimasüsteemi algusosa moodustavad alveoolidest algavad alveolaarjuhad, viimaste sein on kaetud samuti laktotsüütidega
    • Pikliku kuju ja kitsa valendikuga struktuurid, mis ühinevad suuremateks intralobulaarjuhadeks, mis on kaetud ühekihilise prismaatilise epiteeliga
  • Suuremaid interlobulaarjuhasid katab kahekihiline prismaatiline epiteel
  • Imetit katab nahk, mille all paiknevad kere sidekirmed, udarabaasil ka rasvkude – nisaseina kihtideks on nahk ning vahe- ja limaskest
.DOCX Laadi alla originaalfail 25 lk · .docx · 18 allalaadimist
Vasakule Paremale
TSÜTOLOOGIA KONSPEKT #1 TSÜTOLOOGIA KONSPEKT #2 TSÜTOLOOGIA KONSPEKT #3 TSÜTOLOOGIA KONSPEKT #4 TSÜTOLOOGIA KONSPEKT #5 TSÜTOLOOGIA KONSPEKT #6 TSÜTOLOOGIA KONSPEKT #7 TSÜTOLOOGIA KONSPEKT #8 TSÜTOLOOGIA KONSPEKT #9 TSÜTOLOOGIA KONSPEKT #10 TSÜTOLOOGIA KONSPEKT #11 TSÜTOLOOGIA KONSPEKT #12 TSÜTOLOOGIA KONSPEKT #13 TSÜTOLOOGIA KONSPEKT #14 TSÜTOLOOGIA KONSPEKT #15 TSÜTOLOOGIA KONSPEKT #16 TSÜTOLOOGIA KONSPEKT #17 TSÜTOLOOGIA KONSPEKT #18 TSÜTOLOOGIA KONSPEKT #19 TSÜTOLOOGIA KONSPEKT #20 TSÜTOLOOGIA KONSPEKT #21 TSÜTOLOOGIA KONSPEKT #22 TSÜTOLOOGIA KONSPEKT #23 TSÜTOLOOGIA KONSPEKT #24 TSÜTOLOOGIA KONSPEKT #25
Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
Leheküljed ~ 25 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2017-10-03 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 18 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor allotark Õppematerjali autor
Kontrollitud
PDF TXT
rakk rakud epiteel kõhr membraan tsütoplasma veenid tuumad akson sarkoplasma lümfisõlme näärmed põhiaine lihaskiud luukoe organid

Sarnased õppematerjalid

Veterinaarne histoloogia
60
docx

Veterinaarne histoloogia

1. Histoloogiliste preparaatide valmistamise põhietapid 1. Materjali võtmine 2. Fikseerimine – säilitatakse koed võimalikult elupuhusena 3. Veetustamine 4. Sisestamine – materjal muutub kõvemaks 5. Lõikamine mikrotoomil 6. Värvimine –nt hematoksüliin-eosiin (HE), H värvib raku tuuma ja E raku tsütoplasma. 7. Sulundamine - värvitud preparaadile lisatakse palsamit ja kaetakse katteklaasiga. Sulundamine kaitseb rakulist materjali kuivamis-artefaktide ja kokkutõmbumise eest, muudab värvingu selgeks. 2. Raku mõiste, üldine ehitus Rakk (cellula) on väikseim üksus, millel on kõik elu tunnused. Rakku ümbritseb rakumembraan, mille põhilipiidid (fosfolipiidid) moodustavad fosfolipiidse kaksikihi. Lisaks lipiididele esineb veel valke, süsivesikuid, kolesterooli. Raku elussisu (va rakutuum) on tsütoplasma, kus asuvad kõik raku organellid. Kahekordse membraaniga organellid * rakutuuma sisekeskkond on karüoplasma. Raku elutegevuse juhtimine. Tuumas paiknevad kromatiin

histoloogia
Histoloogia võimalikud küsimused
38
pdf

Histoloogia võimalikud küsimused

Histoloogia võimalikud küsimused 1. Küüne ehitus Küüs (unguis) on sarvplaat, mis paikneb küüneloožil (lectulum unguis). Viimane koosneb epiteelist ja dermisest. Küüneplaadi külgmised servad paiknevad küünelooži külgedel moodustunud küünevagudes (sulcus lectuli unguis). Küüneplaadi tagumises osas on küünevagu pikk ja sinna jääb küünemaatriks (matrix unguis), mis on küüne kasvupiirkonnaks. Küünematriks koosneb samuti epiteelist ja dermisest. Küüs on külgedelt ja tagant piiratud naha poolt moodustatud küünevalliga (vallum unguis). Küünevalli epidermise sarvkiht, mis laskub küüneplaadile, kannab piirdenaha (eponychium) nimetust. Sõrmeotsal küüneplaadi eesmise vaba serva all on epidermise sarvkiht tihenenud (hyponychium). 2. Granulotsüüdid (jaotus, ehitus, funktsioon, % leukotsüütide üldhulgast) Granulotsüüdid vastavalt sõmerate värvumisomadustele jaotatakse neutrofiilseteks (55-70%), eosinofiilseteks (2-5%

Meditsiin
Seedesüsteem
4
docx

Seedesüsteem

Seedesüsteem Seedesüsteem koosneb seedekanalist ja sellega seotud organitest: keel, hambad, süljenäärmed, kõhunääre, maks ja sapipõis. Seedekanal kujutab endast lihaselist toru, mida vooderdab epiteel. Epiteeli tüüp varieerub sõltuvalt täidetavast ülesandest. Seedekanali sein on peaaegu kogu ulatuses kolmekestaline. Suuõõs cavum oris Suuõõnt vooderdab mitmekihiline lameepiteel. Suuõõnes paiknevad keel, hambad, süljenäärmed ja tonsillid. Suuõõs jaguneb suuesikuks (vestibulum oris) ja pärissuuõõneks (cavum oris proprium). Tonsillid Suulaetonsill tonsilla palatina - paarilised piklikud lümfoidkoe koondised limaskesta prooprias sisemusse kulgeb 10-20 krüpti lümfisõlmekesed prooprias, allpool asuvatest kudedest eraldab sidekoeline kohn, kihnust kulgevad tonsilli sidekoelised septid. Hambad Anatoomiliselt koosnevad hambad kroonist, juurest ja neid ühendavast kaelast. Lõikunud hambal eristatakse viit komponenti:

Füsioloogia
Histoloogia ja embrüoloogia
13
docx

Histoloogia ja embrüoloogia

Histoloogia ja embrüoloogia Teadus rakkude, kudede ja organite arenemisest, ehitusest ja talitlusest. Üldhistoloogia ­ käsitletakse kudesid Erihistoloogia ­ organite mikroskoopilise ehituse uurimine Neli põhikude: · Epiteelkude · Tugi e. sidekude · Lihaskude · Närvikude Rakk ­ kude ­ liitkude- organ ­ organsüsteem Biopsia ­ diagnostlilisel eesmärgil elupuhune väikeste koetükikeste võtmine Epiteelkude 2. loeng ­ A. Arend Epiteelkoed tekivad kõigest kolmest lootelehest, rakud tihedalt üksteise kõrval, vähe rakkudevaheslist ainet. Pole veresooni (va üks ala sisekõrvas) Rakkude ehitus asümmeetriline(polaarne diferents) Jaguneb kaheks: katteepiteel ­ kaitse-ja imendumisroll ja näärmeepiteel ­ sekretsioon Katteepiteel Jaguneb ühe- ja mitmekihiliseks, rakukihtide järgi. Ühekihiline epiteel jaguneb : lame- kuup- prismaatiline- ja mitmerealine epiteel. Kõikide puhul on rakud basaalmembraani peal. Mitmekihilistel on ainult alumine kiht basaalmemb

Arstiteadus
Emassuguorganid ja Isassuguorganid
4
docx

Emassuguorganid ja Isassuguorganid

Emassuguorganid ja Isassuguorganid Emassuguorganid moodustuvad: 2 munasarjast, 2 munajuhast, emakast ja tupest (sisemised suguorganid) ning tupeesikust ja häbemest (välissuguorganid) Tupp ja tupeesik Vagina et vestibulum vaginae · Tupe ja tupe-esiku piiriks on kusiti välissuue · Koosneb järgmistest kestadest Limaskest: mitmekihiline lameepiteel proopria (sidekoeline, rohkelt elastseid kiude) Lihaskest sisemine tsirkulaarne ja välimine pikikiht Adventitsiaalkest organi tagapoolses retroperitoneaalses osas (intraperitoneaalses osas on välimiseks kestaks serooskest) Erinevused Lehmal tupes ja tupeesikus epiteel kahte tüüpi: mitmekihiline lameepiteel (kaudaalses osas) mukoidsete rakkudega kaetud epiteel (enamus alast) proopria rakurohke Lihaskest: Siga, koer, kass ­ kolmekihiline (lisaks sisemine longitudinaalkiht) Muutused tupe sarvestumata lameepiteelis Koduloomadel toimuvad muutused epiteelis ovariaaltsükli faasidega võrreldes hiljem Üldiselt reageerib epiteel aktiivselt

Füsioloogia
Histoloogia kordamisküsimused
14
doc

Histoloogia kordamisküsimused

Kordamisküsimused histoloogias 1. Histoloogia-alased mõisted Histoloogia - Teadus rakkude, kudede ja organite arenemisest, ehitusest ja talitlusest. Üldhistoloogia - tegeleb "puhaste" kudede uurimisega Erihistoloogia - tegeleb organite rakulise ja koelise ehituse ja talitluse uurimisega Histomorfoloogia ­ histoloogia osa mis keskendub ehitusele Histoloogiline tehnika ­ meetodid ja võtted, millega valmistatakse materjale histoloogiliseks uuringuks. Kude - Ehituselt ja funktsioonilt ühtsed rakud moodustavad koe. Moorula - rakkude jagunemisel (lõigustumisel) tekkinud rakkude kogum Blastula ­ kui moorulasse on tekkinud õõs Gastrulatsioon ­ rakkude ümberpaiknemine Ektoderm ja endoderm ­ lootelehed, tekkinud gastrulatsiooni käigus Mesoderm ­ rakud mis sopistunud nende vahele Mesenhüüm - Mesodermist ja ektodermist rändavad osad rakud loot

Üldhistoloogia
ÜLDHISTOLOOGIA
23
doc

ÜLDHISTOLOOGIA

ÜLDHISTOLOOGIA Histoloogia – õpetus kudede struktuuriks. Teadus rakkude,kudede ja organite arenemisest, ehitusest ja talitlusest. Histoloogia jaotus: Õpetamise järgi: - Üldhistoloogia- kudede ehituse üldised seaduspärasused - Erihistoloogia(mikroskoopiline anatoomia, organite histoloogia) – konkreetsete organite mikroskoopiline struktuur. Uurimisviis ja -suund: - võrdlev(evolutsiooniline) histoloogia – klassikaliselt zooloogia osa - Patoloogiline histoloogia – vaatleb rakkude, kudede ja organite haiguslikke muutusi. (põletikud,kasvajad, äärmuslikud düstroofia ja atroofia juhud jne.) Meditsiini osa. - Funktsionaalne histoloogia(histofüsioloogia) – histoloogiat seostatakse füsioloogia,biokeemia, molekulaarbioloogiaga. Kude- Rakud ja nende poolt produtseeritud rakkudevaheline substants moodustavad ühise tekke,struktuuri ja talitluse alusel kudedeks(histo) nimetatavaid kogumeid. Miks nad moodustavad kogumikke?Puhaskoed? Kuded

Üldhistoloogia
Rakud-koed-nahk-elundid
24
docx

Rakud, koed, nahk, elundid

Rakud, koed, nahk Nimeta pildil olevad rakud ja nende ülesanded. 1. Neuroni rakukeha. Edastada impulssi 3. kapillaar ühekihiline lameepiteelkude 4. akson närvirakk Gliiarakkude ül - isolaator ja toestus Nimeta pildil olevaid gliiarakke ja nende ülesandeid. 2. Oligodendrotsüüt- moodustavad müoliin katte. 5. astrotsüüt- vahendab toitaineid, valikuliselt laseb läbi. 6. Ependüümirakud- vooderdavad ajuvatsakesi ja seljaaju tsentraalkanalit, toodab liikvorit 7. Mikrogliia rakk- tõeline fagotsüüt, liikuv. Missugustest rakkudest moodustub pildil kujutatud elund? Endokriinset rakku, näärmerakku Kuidas nimetatakse membraanitranspordi protsessi, mille abil sisenevad rakkudesse kapi

Inimese füsioloogia


Rohkem sarnaseid



Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



Kõik kommentaarid



Info
K & V
Mäng
Eraõpetajad
Meist
Kuidas saada punkte?
KKK
Reklaam
Uudistevoog
Sitemap
Kontakt
Saada kiri
kiri@annaabi.ee
Telefon: +372-569-80010
Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
Kasutustingimused
Privaatsustingimused
Sõnastikud
Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
Püsiühendus(es)
Facebook Instagram Twitter Reddit
Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun