Veterinaarne histoloogia (0)

1. Histoloogiliste preparaatide valmistamise põhietapid
1. Materjali võtmine
2. Fikseerimine – säilitatakse koed võimalikult elupuhusena
3. Veetustamine
4. Sisestamine – materjal muutub kõvemaks
5. Lõikamine mikrotoomil
6. Värvimine –nt hematoksüliin- eosiin (HE), H värvib raku tuuma ja E raku tsütoplasma .
7. Sulundamine - värvitud preparaadile lisatakse palsamit ja kaetakse katteklaasiga. Sulundamine kaitseb rakulist materjali kuivamis-artefaktide ja kokkutõmbumise eest, muudab värvingu selgeks.

2. Raku mõiste, üldine ehitus
Rakk (cellula) on väikseim üksus, millel on kõik elu tunnused. Rakku ümbritseb rakumembraan , mille põhilipiidid ( fosfolipiidid ) moodustavad fosfolipiidse kaksikihi. Lisaks lipiididele esineb veel valke, süsivesikuid, kolesterooli. Raku elussisu (va rakutuum ) on tsütoplasma, kus asuvad kõik raku organellid .
Kahekordse membraaniga organellid
* rakutuuma sisekeskkond on karüoplasma. Raku elutegevuse juhtimine. Tuumas paiknevad kromatiin (kromatiinist koosnevad kromosoomid ) ja tuumake . Tuumamembraanis esinevad tuuma poori kompleksid (NPC), läbi mida liiguvad makromolekulid tuuma ja tsütoplasma vahel. Tuumake on hägusate piiridega moodustis , millel puudub membraan . Tuumakese peamiseks ülesandeks on rRNA süntees ja ribosoomide moodustamine.
* mitokonder
Ühekordse membraaniga organellid
* sile tsütoplasmavõrgustik (sER) – membraanse ehitusega kanalikeste ja tsisternikeste süsteem. sER ülesanded on lipiidide ja süsivesikute süntees ja ainete transport.
* tsütoplasmavõrgustik (rER) – sarnane ehitus eelmisega , kuid pinnal paiknevad ribosoomid . Valkude süntees ja ainete transport.
* lüsosoom – ensüüme sisaldav põieke , mis lagundab aineid või rakustruktuure.
* Golgi kompleks – lamedate kohakuti paiknevate membraansete tsisternikeste ja põiekeste süsteem. Valkude kõrgemat järku struktuuride kujundamine ja ainete pakendamine.
Membraanita organellid
* ribosoom – moodustub rRNA-st ja valkudest. Valgusüntees .
* tsütoskelett – valguliste niidikeste ja kanalikeste võrgustik. Raku toes, mis hoiab tema kuju ja vormi.
* tsentrosoom – koosneb 2 tsentrioolist (need omakorda mikrotuubulitest). Jaotab kromosoome rakujagunemisel.
* peroksüsoom – leidub mitmeid oksüdatiivseid ensüüme
* lisaks on rakus erinevaid rakusisaldisi.
Taimede iseärasused: rakukest katab rakumembraani, esinevad plastiidid (kloro, leuko , kromo) – sarnaneb mitokondriga (ribosoomid, oma DNA, 2kordne membraan ). Vakuool – membraanne põieke, mis säilitab ainete varu, eritab jääkaineid ja reguleerib raku siserõhku (turgorit), esinevad pigmendid ja taimsed mürkained . Seentel esineb samuti rakukest , kuid plastiide pole.
3. Raku suurus ja kuju
Rakkude suurus elu jooksul muutub. Eükarüootsete rakkude suurus on 5-120 µm. Noores , kasvueas organismis on rakud suuremad, kui vanemaealistel inimestel. Naistel on suurimaks rakuks munarakk, mille läbimõõt on keskmiselt 120 µm. Kõige pikem rakk on vöötlihasrakk (30 cm). Silelihasraku pikkus on 100-150 µm, kuid tema diameeter on tunduvalt väiksem. Suuraju koore hiidpüramiidrakkude diameeter on kuni 120 µm. Kõige väiksemate rakkude läbimõõt on 4 µm (aju sõmerrakud). Enamike rakkude suurus jääb siiski 10 ja 50 µm vahele ( epiteeli - ja sidekoerakud ). Leukotsüütide läbimõõt on 10 µm, erütrotsüütide 7,5 µm. Rakud võivad kujult olla käävjad (silelihasrakud), jätketega ( neuronid ), lamedad või kuubikujulised ( epiteelirakud ).

4. Raku sisaldised
Sisaldised ehk inklusioonid on raku tsütoplasmas esinevaid aineid, mis ei ole tingimata vajalikud raku elutegevuseks. Jagunevad:
1. Troofilisted - glükogeen või rasvatilgad
Glükogeen on polüsahhariid ja asub peamiselt maksas (rakkude tsütoplasmas hajutatult). Glükogeeni esineb ka lihastes. Rasv esineb rasvarakkudes - rakus üks suur rasvatilk ja lapik tuum asub perifeerselt.
2. Sekretoorsed - tekivad sekreeti valmistavates rakkudes
Valgusõmerad esinevad aksolotli naha epiteelis. Epiteelis paiknevad suured Leydigi rakud ja nende tsütoplasmas on hulgaliselt valgusõmeraid.
3. Ekskretoorsed - rakule mittevajalikud ained, mis väljutatakse rakust
4. Pigmentinklusioonid - looduslikult värvilised ühendid rakus
Pigment on elupuhuselt juba värviline. Nt melaniin on epidermise melanotsüütides ja silma reetinas. Pigmentrakud on haralised ja ebakorrapärased, raku keskel on tuum ja melaniinisõmerad paiknevad hajutatult tsütoplasmas.
5. Golgi kompleks. Ehitus ja talitlus.
Golgi kompleks (GK) on membraanidest moodustunud lamedate põiekeste või tsisternide kogum, mida ümbritsevad membraaniga kaetud vesiikulid. Need vesiikulid transpordivad aineid GK-i ja sealt edasi. GK-s eristatakse 3 funktsionaalset piirkonda: cis-Golgi, kesk-Golgi ja trans-Golgi.
* toimub valkude ja lipiidide modifitseerimine . Valkude posttranslatsiooniline modifitseerimine (glükosüleerimine, sulfaatimine, fosforüleerimine ), et tagada nende lõplik õige asukoht rakus.
* raku sorteerimiskeskus – modif. valgud ja lipiidid saadetakse nende lõplikesse kohtadesse rakus. Valgu modif. ongi eelduseks tema õigele rakusisesele paiknemisele. Nt. ER-is sünteesitakse valk, transportvesiikulid punguvad ER-ist ja ühinevad cis-Golgiga, sealt liiguvad ained Golgi keskkossa ja sealt trans-Golgisse. Trans Golgist punguvad vesiikulid kannavad ained nende lõplikesse kohtadesse. ERi ja Golgi vahel toimub mõlemasuunaline transport – GK-st saadetakse ER-i tagasi vesiikulid, kuhu on pakitud hoidmissignaali kandvad valgud.
6. Mitokondrid. Ehitus ja talitlus
Mitokonder on ümbritsetud kahe membraaniga: välimine (VM) ja sisemine (SM). Kahe membraani vahel esineb membraanidevaheline ruum ja sisemembraan ümbritseb maatriksit. Võrreldes VM-ga on SM on rohkem valikuliselt läbitav. Mitokonder sisaldab oma mtDNA -d ja ribosoome - arvatakse, et on tekkinud endosümbioosi teel. Sisemembraani sissesopistised on kristad . Sisemembraan on ETA ja ATPaasi asukohaks, kus toimub oksüdatiivne fosforüleerimine ehk ATP süntees kasutades koensüümide oksüdeerimise käigus vabanevat energiat. Maatriksis toimub tsitraaditsükkel (püruvaadi oksüdatsioon CO2ni, tekivad koensüümid NADH ja FADH2) ja sünteesitakse makroergilisi ühendeid (ATP). Mitokondri fn-iks on energia tootmine.
7. Kudede mõiste ja klassifikatsioon
Kude ( textus ) on ühesuguse tekke, ehituse ja talitlusega rakkude ning rakuvaheaine kogum. Taimekoed jaotatakse meristeemiks ehk algkoeks ja püsikoeks.
Imetajatel eristatakse 4 põhikoe tüüpi: epiteelkude , sidekude, lihaskude, närvikude .
Epiteelkude jaotatakse – katteepiteel, näärmeepiteel
Sidekude jaotatakse – veri ja lümf , sidekude kitsamas mõistes (kiudsidekude, eriomadustega sidekude), skeletikoed ( kõhrkude , luukude)
Lihaskude jaotatakse – silelihaskude , vöötlihaskude , südamelihaskude
Närvikude – koosneb neuronitest, gliiarakkudest ja rakuvaheainest.
8. Epiteelkude. Mõiste, jaotus. Katteepiteeli morfofunktsionaalne iseloomustus
Epiteelkude - textus epithelialis - on loomorganismi välispinda kattev ja sisepinda vooderdav või näärmeid moodustav kude.
Epiteel koosneb tihedalt üksteise kõrval paiknevatest rakkudest (rakuvaheaine puudub), avaskulaarne , esineb polaarne diferents – raku basaalne ja apikaalne osa erineva ehitusega nt. raku apikaalses osas esineb limatilk, basaalses mitte), puhaskude (ei sisalda teisi koeliike ega rakke (va närvilõpmed, lümfotsüüdid ).
Epiteelkude jaguneb funktsiooni alusel katteepiteeliks – epithelium superficiale - katab organite pindu ja näärmeepiteeliks – epithelium glandulare - sekretoorse ülesandega.
9. Katteepiteeli jaotus ja esinemispaigad
Rakukihtide arvu järgi jaotub ühekihiliseks ja mitmekihiliseks epiteeliks.
Ühekihiline
1. lameepiteel – lamedad rakud. Katab veresoonte sisepinda ( endoteel - endothelium), rasvikut ( mesoteel - mesothelium).
2. kuupepiteel – epithelium simplex cuboideum - kuubilised rakud. Raku välimisel pinnal mikrohatud või ripsmed. Nefroni distaaltuubulite epiteel, munasarja epiteel.
3. prismaatiline epiteel – epithelium simplex columnare - prismaatilised rakud. Võivad esineda erinevad rakud ( karikrakud , äärisrakud) Äärisraku vaba pinda katab ääris. Karikraku apikaalses osas on limatilk. Peen- ja jämesooles .
4. mitmerealine epiteel - epithelium pseudostratificatum - kõik rakud algavad basaalmembraanilt, kuid ei ulatu epiteeli vabale pinnale. Rakutuumad jäävad erinevatele kõrgustele. Esinevad ripsrakud (vaba pind kaetud ripsmetega), karikrakud (täidab limatilk), kiilrakud, basaalrakud. Trahhea ja bronhi epiteel.
Mitmekihiline – koosneb mitmest rakukihist, ainult basaalkihi rakud on ühenduses basaalmembraaniga. Epithelium stratificatum squamosum cornificatum/noncornifikatum:
1. sarvestunud lameepiteel –eristatakse 5 kihti: sarvkiht , läikekiht , sõmerkiht, ogakiht, basaalkiht. Nahapinda kattev epidermis, varbapadjandid.
2. sarvestumata lameepiteel – eristatakse: pindmine kiht, ogakiht, basaalkiht. Esineb söögitorus, suuõõnes
3. prismaatiline epiteel – pealmise kihi rakud on prismaatilised, higinäärmete viimajuhas.
4. transitoorne epiteel – epithelium transitionale - eristatakse: pindmine kiht, vahekiht , basaalkiht. Vooderdab kusepõit. Kuseorganites kattekihi peal moodustub krusta, katab epiteelirakke ja ei lase toksilisi aineid tagasi imenduda.
10. Näärmeepiteel. Eksokriinsete näärmete jaotus.
Katteepiteelist arenenud epiteeli vorm, millel on sekretoorne ülesanne.
Näärmed jagunevad viimajuhade esinemise alusel:
endokriinsed – sisesekretoorsed – viimajuhadeta, sekreet läheb vereringesse. Langerhansi saared pankreases . Glandulae endocrinae.
eksokriinsed - välissekretoorsed – viimajuhad olemas. Glandulae exocrinae.
Näärmerakkude kihtide arv sekretoorsetes lõpposades:
* ühekihilise lõpposaga näärmed - valdav osa näärmetest
* mitmekihilise lõpposaga näärmed - rasunäärmed
Sekretoorsete lõpposade kuju järgi:
* tubuloossed näärmed - toruja kujuga lõpposad
* alveolaarsed näärmed - põisja kujuga lõpposad
* atsinoossed näärmed - väliskujult põisjas, valendik väga kitsas
* tubuloalveolaarsed ja tubuloatsinoossed näärmed
Sekretsiooni viis:
* merokriinsed näärmed - raku maht ei muutu, enamik higinäärmed
* apokriinsed näärmed - rakumaht muutub väiksemaks, apokriinsed higinäärmed
* holokriinsed näärmed - kogu rakk läheb sekreediks, rasunäärmed
Sekreedi viskoossuse järgi:
* seroossed näärmed - vedel valguline nõre
* mukoossed näärmed - tihe viskoosne nõre – lima
* seganäärmed – sisaldavad nii seroosseid kui mukoosseid näärmerakke. Nt seromukoossed – suurele mukoossele lõpposale liitub seroosne külgkompleks või mukoserossed. Suuõõnes on seroossed, mukoossed, seromukoossed näärmed.
Seroosne nääre – lõpposa valendik on kitsas, tuum on ümar.
Mukoosne nääre – lõpposa valendik on avar, rakutuum on lamestunud ja surutud raku baasile.
11. Sidekudede morfoloogiline ja funktsionaalne klassifikatsioon
Morfoloogiline klassifikatsioon:
1. veri ja lümf
2. sidekude kitsamas mõistes (kiudsidekude, eriomadustega sidekude)
3. skeletikoed (kõhrkude ja luukude)
Funktsionaalne klassifikatsioon:
1. Side- ja troofilise ja kaitsefunktsiooniga koed - veri, lümf, kohevad sidekoed , eriomadustega sidekude;
2. Mehaanilise funktsiooniga tugikoed ja skeletikoed: tihe sidekude, kõhrkude ja luukude.
12. Veri sidekoe erivormina
Sanguis on läbipaistmatu punane vedel sidekoe liik. Koosneb plasmast – rakkudevaheline vedel aine – ja temas ringlevatest vormelementidest - vererakkudest: punastest verelibledest (erütrotsüütidid), valgetest verelibledest ( leukotsüüdid ) ja vereliistakutest (trombotsüüdid). Veri ringleb veresoontes ning tema vormelemendid hõljuvad vereplasmas. Vereplasma hulk moodustab 60% ja vormelementide hulk 40% veremahust. Vererakud paljunevad vereloomeorganites, ning kõik vere vormelemendid arenevad ühisest polüpotentsest tüvirakust.
Vere ülesandeks on gaasivahetus – viib hapniku kopsudest kudedesse ja toob kudedest CO2 kopsudesse. Transpordib toitaineid seedekanalist kudedesse ja jääkained viib eritusorganitesse. Kaitseb organismi – rakuline kaitse ( fagotsütoos ) ja humoraalne (antikehade moodustumine).
13. Erütrotsüütide ehitus ja talitlus
Erythrocyti - ümarad, keskelt veidi nõgusa kujuga tuumata ning enamuse organellideta rakud. Raku perifeerne osa on tumedamat värvi, keskmine nõgus piirkond on heledam. Rakke ümbritseb elastne rakumembraan, saab muuta oma kuju ja läbida väikeseid kapillaare. Koosneb 60% veest ja 40% kuivainest (95% kuivainest mood. hemoglobiin ). Põhifn on hapniku transport kudedesse.
Noorvormil esineb tuum. Erütrotsüüdid hõljuvad vabalt vereplasmas, neil puudub aktiivne liikumisvõime. Arenevad vereloomeorganites (eluiga 120 päeva), vanad rakud lammutatakse põrnas.
14. Leukotsüütide ehitus ja talitlus
Leucocyti - tuumaga , aktiivse liikumisvõimega ja väga erineva morfol. ehitusega vere vormelemendid. Organismis täidavad kaitsefni, mis väljendub rakulises kaitses - fagotsütoosis.
Leukotsüüdid jaotatakse kaheks suureks grupiks :
* granulotsüüdid - tsütoplasmas sõmerad – granulocyti
1) neutrofiilsed granulotsüüdid – neutrofiilid.
Kepptuumalised neutrofiilid – noorvormid. Tuum kepitaoline.
Segmenttuumalised neutrofiilid – küpsed vormid. Tuum segmenteerunud.
Fn: neutrofiilid on fagotsüüdid (bakterite õgijad). Esmased rakud, mis reageerivad põletikule.
2) eosinofiilsed granulotsüüdid – eosinofiilid . Punased sõmerad. Fn: allergiliste ja põletikuliste reaktsioonide modulleerimine.
3) basofiilsed granulotsüüdid – basofiilid . Tuum on S-tähe kujuline. Fn: toodavad hepariini – takistab vere hüübimist ja aktiveerib lipolüüsi. Toodavad histamiini (allergilise reaktsiooni vahendamine ).
* agranulotsüüdid – tsütoplasma ühtlane, sõmeradeta – agranulocyti
1) lümfotsüüdid – jagunevad B- ja T-lümfotsüüdid. Väga liikuvad ja spetsiifilised , ei fagotsüteeri. Mood. organismi spetsiifilise immuunsüsteemi. Ümar tuum, selgepiirilised. B küpsevad luuüdis , T tüümuses. B-rakud annavad antikehalise vastuse, T-rakud (helper, killer) rakulise vastuse kui puutuvad kokku kindla antigeeniga . T-ja B- mälurakud – kiirendavad immuunreaktsiooni teket (varem kokkupuutunud selle antigeeniga).
2) monotsüüdid – kõige suuremad ja kõige fagotsüteerimisvõimelisemad.

15. Trombotsüütide ehitus ja talitlus
Thrombocyti - korrapäratu kujuga megakarüotsüütide fragmendid , puudub tuum. Tsentraalselt paikneb granulomeer (satsidofiilsed sõmerad) ja perifeerselt hüalomeer (ei sisalda graanuleid). Puhkeseisundis ringlevad veres, on liikuvad. Eluiga kuni 14 päeva. Kahjustuskolletes vabaneb trombotsüütidest fibrinogeen , mis muutub fibriiniks ja soodustab vere hüübimist.
16. Kohev sidekude. Rakud ja kiud
Textus connectivus fibrosus laxus. Esinevad kollageensete kiudude kimbud ja peened, hargnevad võrgustikku moodustavad elastsed kiud. Esineb sidekoe amorfne põhiaine. See sidekude on suhteliselt rakurohke. Ülekaalus on fibroblastid (fibrioblasti, sidekoerakud) ja makrofaagid ( histiotsüüdid ). Fibroblastid asuvad kollageensete kiudude ligiduses. Rakud on ebakorrapärase kujuga, tsütoplasma moodustab jätkeid. Paigalised histiotsüüdid on ka ebakorrapärase kujuga ja nad on fagotsütoosivõimelised. Lisaks esineb monotsüüte, vabad makrofaagid, koebasofiilid, rasvarakud ja vere rändrakud (granulo- ja agranolütsüüdid).
17. Sidekude kitsamas mõistes – pärissidekude
Textus connectivus sensu stricto. See on tüüpiline sidekoe vorm, milles esinevad kõik sidekoe komponendid – rakud, rakuvaheaine ja kiud. Jaotatakse:
* kiudsidekude: 1. kohev sidekude (prevaleerivad sidekoe rakud)
2. tihe sassiskiuline sidekude (pärisnahk) -
textus connectivus collagenosus compactus regularis
3. tihe korraskiuline sidekude (kõõluskude) -
textus connectivus collagenosus compactus irregularis
Kahel viimasel prevaleerivad erisuunaliselt orienteerunud kollageensete kiudude kimbud. Rakke (fibroblaste ja fibrotsüüte) on seal vähe.
* eriomadustega sidekude (vt järgmine punkt).
Fibroblastid – noored lamedad rakud, osalevad sidekoe komponentide sünteesil (kollageensed kiud ja rakuvahe põhiaine). Fibrotsüüdid – arenevad fibroblastidest, küpsed piklikud rakud, tsütoplasmahulk on palju väiksem. Põhiaine on rakkude poolt sünteesitud struktuuritu amorfne intertsellulaarsubstants. Sidekoe kiud on:
* kollageensed kiud – tugevamad, ei veni, tõmbetugevad.Mood. valk kollageen . Kiud moodustavad kimpe. Peenemad mood. organite mikrostrooma, jämedamad organite kapsli, septid ja trabeekulid.
Iga kiud moodustub fibrillist ja fibrillid omakorda mikrofibrillidest.
* elastsed kiud – venivad, väike tõmbetugevus . Mood. elastiin . Ei moodusta kimpe. Peenemad kollageensetest.
* retikulaarkiud - vähem venivad. Mood. kollageen tüüp III. Mood. paljudes organites mikrostrooma.
Mononukleaarse fagotsütaarse süsteemi mood. vere monotsüüdid, sidekoe makrofaagid (histiotsüüdid), vereloomeorganite makrofaagid, Kupfferi rakud, võõrkeha ümbritsevad hiidrakud, osteoklastid ; närvikoe mikrogliiarakud.
18. Eriomadustega sidekoed ( sültjas sidekude, retikulaarne sidekude, rasvkude )
* sültjas sidekude – textus mucosus - esineb vaid nabaväädis, täiskasvanutel puudub. Rakud on haralised, pikkade jätketega. Rakud on seotud üksteisega peente harude abil. Rakuvahe põhiaine moodustab Whartoni sült. Enam diferentseerunud sidekoes ilmuvad põhiainesse ka kollageensed kiud.
* retikulaarne sidekude – textus connectivus reticularis - moodustavad retikulaarrakud (cellulae reticulares) , mis on jätkete abil omavahel ühenduses ning mood. võrgustku. rakud on harude abil üksteisega seotud ja moodustavad võrgustiku. Esinevad ka retikulaarkiud ja palju lümfotsüüte (nt lümfisõlmes ). Lümfisõlmes mood. see sidekude sidekoelise toese, strooma .
* rasvkude – textus adiposus koosneb tihedalt üksteise vastas olevast ümarast rasvarakust – lipotsüüdist (lipocyti). Rakus sisaldub rasvatilk ja rakutuum (lapik ja perifeerias).
19. Kõhrkude, jaotus ja ehitus.
Textus cartilagineus. Sidekoe vorm, mille moodustavad kondrotsüütid ja kõrgelt spetsialiseeritud rakkudevahe põhiaine. Kondrotsüüdid saavad alguse kondroblastidest. Kondroblastid sünteesivad ka rakkudevahe ainet. Ehituselt ja talitluselt on sarnased sidekoe fibroblastidele. Erinevalt tavalisest sidekoest kõhrkude ei paindu ja on võimelike taluma olulist survet. Rakkudevaheaine koostis on sama, mis kitsamas mõistes sidekoes, kuid vahekord on erinev. Sisaldab kuni 75% vett (sest puudub verevarustus ). Vett säilitab eelkõige kollageen II. Kõhrkoe peamiseks ülesandeks on toestus ja amortisatsioon . Kõhred on kõhrkoe kogumikud, mis on perikondriga ümbritsetud. Kõhre morfofunktsionaalne ühik on kondron – kõhrerakkude isogeenne grupp, mida ümbritseb kõhreterritoorium.
Erinevaid vorme eristatakse kondroni ehituse ja arvu, kiudude hulga ja paigutuse alusel koes.
* hüaliinne kõhrkude – textus cartilagineus hyalinus - moodustab embrüonaalse skeleti, katab liigesepindu, trahheakõhred. Koosneb kõhredest, mida ümbritseb kõhreümbris e perikonder. Perikondril on kaks kihti, sisemine (rakurohke, palju kondroblaste) ja välimine (kiududerohke sidekude koos veresoontega). Eristuvad kondrotsüüdid ja rakkude vahel intertsellulaarsubstants (sisaldab palju kollageen II kiude ). Kondrotsüüdid asuvad põhiaine kõhreõõntes. Kõhre sügavamates osades asuvad kondrotsüüdid rühmiti mood. isogeenseid gruppe. Kõhrerakkude ümber on põhiaine tumedamalt värvunud ja moodustab kõhreterritooriume.
* elastne kõhrkude – textus cartilagineus elasticus - paikneb piirkondades, kus on vaja taluda painduvust ja vetruvust (kõrvalestad, kõripealise kõhr , väliskuulmekäigu kõhr jt). Samad komponendid, mis hülaiinses kõhrkoes. Lisaks esineb kollageensete kiudude kõrval on ka elastsed kiud, mis moodustavad kõhrerakkude ümber võrgustikke. Kõhrerakke on vähem, kui hüaliinses ja nad paiknevad rohkem üksikult või moodustavad väiksemaid isogeenseid gruppe.
* fibroosne kõhrkude – textus cartilagineus fibrosus - koosneb kollageensete I kiudude kimpudest ja nende vahel paiknevatest kondrotsüütidest. Kondrotsüüdid paiknevad peamiselt üksikult. Kõhr- ja sidekoe vaheline vorm. Kondrotsüütide tsütoplasma on tihti vakuoliseerunud. NT: liigeskettad, meniskid, selgroolülide vahekettad.
20. Luukude, iseloomustus. Osteon.
Textus osseus. Tugikude , tagab organismi toese ja liikumise. Kõige tugevam kude organismis. Suhteliselt ühetüübilise ehitusega rakuvaene kude. Koosneb rakkudest ja rakuvaheainest. Intertsellulaarsubstants koosneb 70% ulatuses anorgaanilistest ühenditest – tingib luude tugevuse. Lisaks esineb ka kollageensed ja elastsed kiud. Luukude kõrgelt mineraliseerunud ja temas toimuvad pidevalt muutused – uuendatakse koostist, lammutatakse ja mood. uut kudet. Luukoe seisund muutub vanuse, füüsilise koormusega. Luukude jaotatakse 2 tüübiks: põimikluukude ja lamellaarne luukude. Orgaaniline osa moodustab ligi 30%, sisaldab palju glükogeeni ja glükoproteiine. Mineraalainete (verest pärit Ca ja P) salvestamise tulemusel toimub mineraliseerumine, kus mineraalide kristallid seotakse tugevalt kollageeniga. Mineraliseerumine saab toimuda osteoblastide moodustatud osteoidses koes.
Lamellaarne luukude – textus osseus lamellosus – koosneb amorfsest põhiainest ja rakkudest – osteoblastid , osteotsüüdid ja osteoklastid. Osteoblastid – luukoe noorrakud. Sünteesivad luu orgaanilist maatriksit. Osteotsüüdid – osteoblastide järglased . Osteoblast sulundub enda poolt sünteesitud põhiainesse – osteotsüüt. Pikkade jätketega rakk, mis paikneb luulakuunis. Luulakuunid on tühimikud põhiaines, kus liigub koevedelik . Osteotsüüdid on omavahel ühenduses jätketega (nii on ka osteoblastid). Osteotsüüdid osalevad luu ainevahetuses. Osteoklastid – hematogeenset päritolu rakud, mis meenutavad fn makrofaage. Suured hulgituumsed rakud. Ülesandeks on luukoe resorptsioon, fagotsütoos ja luukoe ümberehitus.
Osteon – luu struktuurne ühik. Toruluudes pikisuunas kulgevad silindrilised moodustised. Osteonid koosnevad kontsentriliselt paigutunud struktuuridest – lamellidest. Osteonide vahel paiknevad vahelamellid, mis on tekkinud luukoe pideva ümberehituse käigus. Osteoni keskel paikneb kanal – Haversi kanal. Seal paiknevad veresooned , närvid, sidekude. Ümber kanali paiknevad Haversi lamellid . Lamellide vahele jäävad luulakuunid, kus paiknevad osteotsüüdid. Lakuuni ja osteotsüüdi vahele jääb pilujas ruum, milles liigub koevedelik. Osteotsüüdid on jätketega ühenduses naaberlamellides olevate samasuguste rakkudega. Jätkelised ühendused tagavad luu ainevahetuse. Naaberosteonide kanalid on omavahel ühendatud Volkmanni kanalitega.
21. Lihaskoe jaotus ja ülesanne.
Lihaskude – textus muscularis – liikumistalitlusega kude, mis on kokkutõmbumisvõimeline (müosiini ja aktiini abil). Lihaskoe rakud on piklikud ja üsna pikad, hulgituumsed. Rakumembraani nim sarkolemmiks, tsütoplasma sarkoplasmaks, endoplasmaatilist retiikulumi sarkoplasmaatiliseks retiikulumiks.
* silelihaskude – ristivöödilisus puudub – textus musculatis nonstriatus
* südamelihaskude – ristivöödilisusega, tahtele allumatu – textus muscularis striatus cardiacus
* skeletilihaskude – ristivöödilisusega, tahtele alluv – textus muscularis striatus skeletalis
22. Silelihaskude.
Koosneb silelihasrakkudest – müotsüütidest. Rakkude suurus võib väga varieeruda, igas rakus on piklik tuum. Silelihasrakud paiknevad tihedalt teineteise kõrval. Esineb seedekanali lihaskestas, veresoontes, hingamisorganites, kuseorganites, suguorganites. Ei allu looma tahtele.
23. Skeletilihaskude.
Koosneb vöötlihasrakkudest, mis on pikad ja hulktuumsed. Piklikud tuumad paiknevad sarkolemmi all. Skeletilihas koosneb paljudest lihaskiududest, mis omakorda koosnevad müofibrillidest (müosiini filament + aktiini filament). Igat lihaskiudu ümbritseb endomüüsium. Lihaskiud koonduvad kimpudeks, mida ümbritseb perimüüsium. Kogu lihast ümbritseb epimüüsium. Skeletilihaskiude iseloomustab vöödilisus – Isotroopsed (heledad, I-vööt, sisaldab vaid aktiini) ja anisotroopsed ( tumedad , A-vööt) vöödid. Lisaks võivad skeletilihaskiud olla kas aeglased (palju müoglobiini) või kiired (madal müoglobiini tase). Allub tahtele.
Sarkomeer – skeletilihase morfofunktsionaalne ühik. Müofibrillide sees on müofilamendid : jämedad müosiinifilamendid ja peened aktiinifilamendid. Müofilamentide asetus kattub osaliselt ja seetõttu näeme vöötlihaskiudu vöödilisena. 2 Z-vöödi vahel asuv piirkond on sarkomeer. Sarkomeer sisaldab A-vööt ja kaks poolikut I-vöödi mõlemalt poolt otsast. Sarkomeer on müofibrilli korduv struktuuriühik ja põhilüli, kus ilmnevad lihase kokkutõmbumise ja lõdvestumise protsessid. Pikkus sõltub lihase kokkutõmbumise staadiumist. A-vöödi keskel asub heledam ala – H-tsoon. A-vööt – esinevad müosiinifilamendid ja nende vahele ulatuvad aktiinifilamendid. I-vöödis asuvad ainult aktiinifilamendid. H-tsoonis on ainult jämedad müosiinifilamendid (puudub aktiin).
24. Südamelihaskude.
Tahtele mittealluv, moodustavad pikad südamelihasrakud ehk kardimüotsüüdid, mille suur tuum paikneb keskel. Omavahel on kardiomüotsüüdid ühenduses seostusdiskide abil – seostusdiskid seovad kardiomüotsüüte lihaskiududeks ja juhivad erutuslainet ühest rakust teise. Samuti on heledad ja tumedad vöödid. Lihaskiudude vahel on anastomoosharud. Südame juhtsüsteemi moodustavad modaalsed müotsüüdid (rakud, mis määravad südame kokkutõmbumise protsess) ja transitoorsed müotsüüdid (juhivad erutuse Purkinje kiududele - võimaldavad sünkroonseid südamelihaste kokkutõmbeid.
25. Neuroni rakukeha ja jätkete ehitus. Närvikiu ehitus.
Närvikoe (textus nervosus) morfofunktsionaalseks ühikuks on närvirakk ehk neuron . Spetsialiseerunud närviimpulsi tekitamiseks ja kiireks ülekandmiseks. Teistest rakkudest eristab jätkete olemasolu – akson ja dendriidid. Neuroni moodustavad rakukeha ( perikaarüon ) ja jätked . Perikaarüon sisaldab rakutuuma ja tuumakest. Neuroni tuum on ümara kujuga ja pakineb rakus tsentraalselt. Neuron on kõrge aktiivsusega ja tsütoplasma sisaldab palju organelle, Nissli substantsi, Golg kompleksi, mitokondreid , vabad ribosoomid (sünteesivad pidevalt uusi valke), ER, neurofibrillid (tsütoskeleti elemendid) jne. Nissli substants – suurte dendriidide algusosades tsütoplasma piirkond, mille moodustavad erineva suurusega kängud. Kängud puuduvad aksonites ja aksoni künkal. Iseloomulik tiigrinahka meenutav muster – trigoidsubstants. Rakukehal võib olla üks pikem jätke (akson) ja mitu lühikest jätket (dendriidid). Dendriidid juhivad erutust rakukeha suunas. Akson juhib signaale rakukehast eemale.
Akson – neuroni kehast väljuv mittehargnev jätke. Igal neuronil on ainult 1 akson. Akson algab perikaarüonist aksoni künkaga – seal pole Nissli substantsi. Aksoni katte järgi eristatakse müeliniseeritud ja müleiniseerimata närvikiude. Perifeerses NS katab müeliniseeritud aksonit sisemine müleiintupp ja välimine lemmotsüütides Schwanni tupp . KNS moodustavad välimise tupe oligodendrogliia rakud. Perifeerses NS katab müeliinkatteta aksonit ainul Schwanni tupp või gliia (pea- või seljaajus) või on üldse katteta. Katted muudavad aksoni omadusi ja on isolaatoriteks. Müeliniseeritud aksonit katab membraan – askolemm. Asub müleiinkatte all. Aksoni tsütoplasma on aksoplasma. Müeliinkihis esinevad süvikud – Ranvieri soonised – ehk müeliinkate pole pidev.Müeliin kiirendab elektriimpulsi edasikannet.
Dendriidid – neuronite hargnevad jätked, mida võib olla 1 või mitu. Lühikesed ja harulised, algavad laia tüvena rakukehast ja põõsakujuliselt hargnevad. Dendriidide tsütoloogiline struktuur on sarnane akukeha omaga. Ülesandeks on võtta info vastu teistelt neuronitelt ja see rakukehale edastada .
Neuroneid jagatakse jätkete arvu alusel – bipolaarsed – 1 akson, 1 dendriit . Unipolaarne – 1 akson. Pseudounipolaarne – akson ja dendriit algavad ühise tüvena, hargnevad erinevateks harudeks . Multipolaarne – 1 akson, mitu dendriiti .
26. Neurogliia
Väiksemad kui närvirakud. Täidavad mitmeid ülesandeid, kuid ei genereeri ega kanna erutust edasi. Neurogiia jaguneb mikrogliiaks ja makrogliiaks.
Makrogliias on astrotsüüdid , oligodendrotsüüdid (moodustavad kesti närvikiudude ümber, troofiline ja kaitsefunktsioon) ja ependüümi rakud (vooderdavad seljaaju tsentraalkanalit).
Mikrogliia rakud paiknevad peamiselt hallaines. Fn sarnased sidekoe makrofaagidele, kuuluvad mononukleaarsete fagotsüütide süsteemi.
27. Torjuate organite üldine iseloomustus.
Torujad organid moodustavad kaks süsteemi – välismaailmaga üheduses oleva (seede- ja hingamiselundid jne) ja suletud süsteemi (vere- ja lümfisooned).
VÄLISMAAILMAGA ÜHENDUVAD:
* limaskest – on kaetud epiteeliga, mis söögitorus ja pärasooles on sarvestumata mitmekihiline lameepiteel. Epiteeli alla jääb proopria ning limaskesta lihaskiht ja submukoosa. Submukoosas on närvid ja näärmed (kaksteistsõrmikus ja söögitorus).
* lihaskest – koosneb silelihaskiududest, millel on ringlihaskiht ja longitudinaalne (väljaspool) kiht. Maol on veel üks lisakiht olemas.
* adventiitsia või serooskest – kõhuõõnest väljaspool olevaid elundeid (nt söögitoru) katab adventiitsia ja kõhuõõnes paiknevaid (sooled jne) katab serooskest. Adventiitsia ühedab organeid ümbritsevate struktuuridega ja ei oma alakihte. Serooskestal on veel seroosne proopria ja subseroosne kiht.
SULETUD SÜSTEEMIS:
* Sisekest - tunica intima – koosneb endoteelist, mis on õhuke ja sile kiht, võib sisaldada peenikesi veresooni ja samas kaitseb sooni . Selle all on hästi õhuke subendoteliaalkiht.
* Keskkest - tunica media – silelihasrakkudest.
* adventiitsia – sidekoeline, võivad suubuda väikesed soontesooni, mis suuremat veresoont varustavad.
28. Kompaktsete organite üldine iseloomustus.
Kompaktsed organid on ümbritsetud sidekoelise kapsliga ( capsula ). Kapslist lähtuva organi sisemusse põrgad ehk trabeekulid (trabeculae). Kapsel koos põrkade või septidega moodustab organi strooma. Strooma all paikneb parenhüüm , ehk organi talitlust kandvad elemendid. Sidekude jaotab organi parenhüümi alaosadeks, mida näärmetes nim sagarikeks (lobuli) ja lihastes, närvides, kõõlustes kimpudeks (fasciculi). Sagarikevahele jääb sagarikevaheline sidekude. Sageli saab veel eristada koort (cortex) ja säsi ( medulla ) (neerul, lümfisõlmel, neerupealis, munasari, tüümus ning ka pea ja seljaaju).
29. Tsirkulatsiooniorganite jaotus ja üldine iseloomustus.
Südame-veresoonte süsteem, siia kuuluvad süda, veresooned ja lümfisooned. Kindlustavad organismi varustamist verega, toitainetega ning bioaktiivsete ainetega, gaasidega.
Veresooned on kinnised torukeste süsteemid, mille fn on kudede ja organite varustamine verega. Südamest viivad verd eemale arterid (hapnikurikas) ja toovad sisse veenid (hapnikuvaene) – v. a kopsuveresooned. Lisaks peened kapillaarid ja anastomoosid, millest sõltub otseselt kudede ainevahetus . Veresoontel on enamasti kolm seina – tunica intima, tunica media (silelihastest) ja adventiitsia.
Lümfisüsteem koosneb lümfisoontest, kapillaaridest, lümfisõlmedest ning ringlevast lümfist (ka lümfoidsetest organitest nagu põrn , adenoidid, tonsillid , tüümus). Erinevalt veresoontest on lümfisooned umbsed – lõpevad suurte lümfijuhadena südamelähedastes veenides. Lümfisoontel on klapid , mis tagavad lümfi liikumise ühes kindlas suunas ehk südame poole.
30. Arterid
Arteria . Jaotatakse: elastsed – arteria elastotypica ja lihaselised – arteria myotypica või ka segatüüpi arteriteks – arteria mixotypica. Viivad verd südamest eemale.
* elastsed arterid – on kõige suuremad ja paiknevad südame lähedal. Seest vooderdab arterit tunica intima, mida katab endoteel. Endoteelirakud on piklikud, enamasti ühe tuumaga. Endoteeli alla jääb basaalmembraan . Endoteelile järgneb sidekoeline subendoteliaalkiht - stratum subendotheliale - (sisaldab makrofaage, fibroblaste, tähtrakke). Järgneb keskkiht – sisaldab silelihasrakke, mille vahel asuvad elastsed membraanid . Järgneb adventiitsia, mis koosneb kollageensete kiudude kimpudest. Sisaldab väikeseid soontesooni (vaso vasorum), mis toidavad suure veresoone seina. Närvikiud esinevad kõikides veresoonte kestades .
* lihaselised – keskmised ja peenemad ( arterioolid ). Ka kolm kesta, kuid võivad olla väga õhukesed. Väiksemates veresoontes subendoteliaalkiht puudub. Lisaks on intima ja meedia piiril paiknev sisemine elastne membraan. Arterioolides võib sem puududa ja selle asemel on elastsetest kiududest võrgustik.
* segatüüpi – üleminek elastselt lihaselisele. Sellised on suures osas unearter. Koosneb kolmest kestast. Meedias on rohkelt silelihaskudeja nende vahel elastseid membraane koos kollageeni kiududega. Lihaskoe hulk suureneb perifeersemalt.
31. Veenid.
Vena. Viib verd kudedest südame suunas (v.a värativeenid). Õhemate seinadega vrdl arteritega, muidu samad 3 kihti. Veenide lihaskiht on kehvemini arenenud. Veenide seina sisekiht mood. veeniklapikuid, mis avanevad vaid südame suunas.
32. Kapillaarid.
Peenikesed, üksteisega võrgustkuna seotud torukesed kudedes. Vere liikumine on nendes kõige aeglasem . Sisemust kattev endoteel on ühe rakukihi paksune ja sellele järgneb basaalne kiht.
33. Immuunsüsteemi üldiseloomustus.
Immuunvastuse aktivatsioonil osalevad elundid ja rakud ning kaasatud molekule.Jaotatakse humoraalne immuunsus – põhineb antikehadel e. immuunglobuliinidel. Neid toodavad B-lümfotsüüdid (pärit luuüdist ). Kuuluvad siia ka komplemendivalgud – mitmest valgust koosnev süsteem, mille aktiveerimisel toimub organismi sattunud bakteri hävitamine. Antikehadele on omane kõrgspetsiifilisus. Väike osa B- rakkudest on mälurakud – teistkordsel võitlemisel tekitavad immuunvastuse kiiremini ja tõhusamalt. Sellel põhineb ka vaktsineerimine .
rakuline immuunsus – toimub organismi kõige esmane kaitse võõrorganismi vastu fagotsüütide abil. Antikehad aitavad fagotsüütidel võõrkehi ära tunda. Siia kuuluvad ka T-lümfotsüüdid (küpsevad tüümuses).
Iga võõras valk – antigeen – kutsub organismis esile immuunvastuse, sünteesitakse talle vastav antikeha . See protsess on aeglane. Esmalt võitlevad mittespetsiifilised kaitsesüsteemid (fagotsüüdid).
Ehk eristatakse lisaks:
* kaasasündinud – ei ole mälu, esmane mittespetsiifiline vastus. Leukotsüütidest basofiilid, eosinofiilid, neutrofiilid; makrofaagd.
* omandatud – mälu, kõrgspetsiifilisus, T- ja B-lümfotsüüdid.
34. Tüümus
Thymus on tsentraalne immuunorgan, kus paljunevad T- lümfotsüüdi eellasrakud ja nad ise ning endokriinnääre, mis reguleerib immuunsüsteemi. Suunab lümfikoe arengut ja kasvu. Koosneb sagarikest (lobuli), mis on ümbritsetud sagarikevahelise sidekoega. Iga sagarik koosneb koorest (cortex) ja säsist (medulla). Enamiku sagariku rakkudes on lümfotsüüdid, mida koores on rohkem kui säsis. Tüümuse säsis moodustavad epiteelirakud ümaraid kehakesi - tüümuse kehakesi (Hassali).
35. Lümfisõlm .
Lymphonodi. Lümfiteedel paiknevad ovaalsed moodustised. Filtreerivad lümfi. Lümfisõlme katab kapsel, millest lähtuvad organi sisemusse trabeekulid. Neid ümbritsevad kortikaalsed ja medullaarsed intermediaarsiinused. Siinuseid vooderdavad endoteelirakud. Kapsli all paikneb veel subkapsulaarsiinus ja lümfisõlme väratis hilaarsiinus. Parenüüm jaotub kooreks ja säsiks. Koores sisalduvad lümfifolliikulid. Lümfisõlme koore alumine osa nim parakorteksiks, sisaldab T-lümfotsüüte.
36. Põrn.
Splen. Lümfoidorgan, mis filtreerib verd. Põrna ümbritseb kapsel, millest lähtuvad organi sisemusse trabeekulid.Trabeekulite vahele jääb põrna pulp , mis jaguneb valgepulbaks (pulpa alba , ümbritseb põrnaartereid) ja punapulp (pulpa rubra). Valgepulp koosneb lümfotsüütidest ja makrofaagidest. Punapulp koosneb sinusoididest ja seal toimub erütrotsüütide lagundamine makrofaagide poolt.
37. Endokriinsüsteemi üldiseloomustus.
Endokriinnäärmed – gll. endocrinae
Eristuvad teistest näärmetest viimajuhade puudumise poolest. Eritavad sisenõret verre, lümfi, peaaju -seljaaju vedelikku, koevedelikku ja need transpordivad selle sihtorganisse. Väike osa näärmetest avaldab toimet tekkekoha lähedale rakkudele. Endokriinnäärmetel on kujunenud organispetsiifiline kapillaaride võrgustik, mis on ühendub otse endokriinrakkudega. Endokriinnäärmed (EN) on väikesed elundid, mis toodavad vähestes kogustes mitmeid kõrge bioaktiivsusega aineid – hormoone. Hormoonid on tihedalt seotud autonoomse närvisüsteemiga ja koos moodustavad terviku – neurohumoraalne regulatsioon . EN koordineerivad üksikorganite talitlust ja aitavad säilitada organismi sisekeskkonna homöostaasi. EN talitlust juhib hüpotalamus ning eritumist reguleerivad tagasisidemehhanismid st hormoon suudab reguleerida oma sisaldust veres. Hormonaalne regulatsioon kulgeb aeglasemalt ning kestab kauem vrdl neuraalsega. Näärmed: ajuripats , käbinääre, kilpnääre jt. Hormoonisarnaseid eritavaid rakke esineb ka teistes elundites nt magu , neerud , süda.
38. Kilpnääre.
Glandula thyreoidea. Koosneb kahest külgsagarast ja nendevahelisest kitsusest. Kilpnääret katab sidekoeline kapsel, millest lähtuvad septid jagavad parenhüümi sagarikeks. Struktuurseks ühikuks on kilpnäärme folliikul. Iga Iga sagariku parenhüüm moodustub kilpnäärme follikulitest. Folliikul on põisjas moodustis, mille seinaks on ühekihiline kuupepiteel ja mille valendikku täidab kolloid. Kilpnääre tagab organismi normaalse kasvu ja arengu. Kilpnääre toodab kolme hormooni: türoksiin ja trijoodtüroniin - reguleerivad rakkude ja kudede metabolismi (follikulaarrakud sekreteerivad) ja kaltsitoniin langetab vere kaltsiumi taset (parafollikuliaarrakud).
39. Seljaaju ehitus.
Medulla spinalis. Seljaajukanalis paiknev KNS osa. Koosneb hall- ja valgeainest. Seljaaju koosneb 2 sümmeetrilisest poolest, mida ühendab komissuur. Seljaaju komissuur jaguneb kaheks. Tsentraalkanalist ülevalpool asub hallkomissuur (commissura grisea, moodustavad müeliniseerimata närvikiud). Allpool müeliniseeritud närvikiud valgekommissuuri (commissura alba). Seljaaju kahte poolt eraldab eest fissura mediana, tagant tagumine sept – septum dorsale. Seljaaju keskel paikneb hallaine (substantia grisea), mis sisaldab närvirakkude perikaarüone ja gliiat. Jaotatakse ventraal-, dorsaal - ja lateraalsarved (cornu ventrale, dorsale, laterale). Hallaine keskele jääb tsentraalkanal ( canalis centralis ), mis on vooderdatud ependüümirakkudega. Valgeaine koosneb müeliniseeritud närvikiududest, mis on koondunud ventraalseks, dorsaalseks ja lateraalseks väädiks. Vent väät asub mediaanfissurist vent. sarveni, lateraalväät vent. sarvest dors . sarveni, dorsaalväät dors. sarvest tagumise septini.
Seljaaju (ja ka peaaju) on kaetud 3 ajukestaga. Ajukestad mood. sidekude.
1. dura mater , kõvakest – kõige väljaspoolsem kest
2. arachnoidea, ämblikuvõrkkest – vahepealne kest
3. pia mater, õrnkest – kõige seespoolsem.

40. Suuraju koore ehitus.
Cerebrum. Suurajus paikneb hallaine perifeerselt ja valgeaine sisemiselt . Ehk suuraju koore mood. hallaine. Seal paikneb 12-14 miljardit närvirakku. Suuraju koore pind on kääruline ja vagudega, see suurendab hallaine hulka. Suuraju koor koosneb 6 kihist . Koore neuronid erinevad kuju ja suuruse poolest.
1. molekulaarkiht – lamina molecularis (vähe rakke, põhiliselt jätked)
2. välimine granulaarkiht – lamina granularis externa (rakud tihedalt, jätkeid ei näe)
3. välimine püramidaalkiht – lamina pyramidalis externa (närvirakkude kehad, palju dendriide)
4. sisemine granulaarkiht – lamina granularis interna (väikseid tähtrakke)
5. sisemine püramidaalkiht – lamina pyramidalis interna (kõige suuremad Betzi rakud)
6. multiformne kiht – lamina multiformis (väikesed närvirakud)
41. Väikeaju koore ehitus.
Cerebellum. Väikeajukoor (corte cerebelli) moodustab tugevalt liigendunud kääre, milledesse tungib lehekestena säsi. Mediaansel lõikepinnal moodustub põõsakujuline elupuu - arbor vitae. Nagu ka suurajus, moodustab hallaine koore ning eristatavad on kolm kihti:
1. molekulaarkiht – stratum moleculare - paks ja rakuvaene, sisaldab väikseid närvi- ja gliiarakke, mille jätked moodustavad toese pirnrakkude dendriididele.
2. pirnrakkude e Purkinje kiht – stratum purkinjese - Purkinje rakud paiknevad ühes reas, suure tuumaga, meenutab pirni.
3. granulooskiht – stratum granulosum - väiksed ja suured sõmerrakud
42. Naha ehitus.
Nahk koosneb epidermisest, sidekoelisest dermisest (pärisnahk) ja hüpodermisest (nahaaluskoest). Epidermis - sarvestunud mitmekihilist lameepiteeli, millel on eristatavad viis kihti (enamus keha piirkondadest on eristatavad 4, paksema nahaga piirkonnas 5):
1. sarvkiht 2. läikekiht (talla all, peopesad ) 3. sõmerkiht 4. ogakiht 5. basaalkiht
Epidermise alla jääb pärisnahk ehk dermis , mille paksus on väga varieeruv eri keha piirkondades. Jaguneb papillaarkihiks – stratum papillare (rakurikas) ja retikulaarkiht – stratum reticulare (rakuvaene sidekude).
Järgneb alusnahk – kohevama ehitusega ja sisaldab alati rasvkudet . Siin asuvad ka higinäärmed, esinevad ka närvilõpmed – Vater Pacini kehakesed . Päris- ja alusnahas esinevad veresooned ja närvid.
43. Karvad .
Karvad on epidermise tekised, millede nahasisesed osad (juured) moodustavad karvafolliikuli. Karvarood – scapus pili – üle naha pinna ulatuv karvaosa. Karvajuur – radix pili – naha sees paiknev karvaosa. Karvafollikul – folliculus pili – karvajuut ümbritsev kate, mis koosneb 3 osast:
* sisemine epiteliaalne juuretupp * välimine epiteliaalne juuretupp * sidekoeline juuretupp (karvapaun – bursa pili). Karvajuur lõppeb karvasibulaga ( bulbus pili), millesse tungib sidekoeline karvapapill. Rasunäärmed avanevad karvafolliikulisse ning rasunäärme alla jäävad ka karvapüstitajalihased, mis kinnituvad karvafollikulile. Folliikulis paiknevad ka melanotsüüdid , mis määravad karva värvuse.
44. Meeleorganite üldine iseloomustus.
Meeleorganid on nägemisorgan, haistmisorgan, kuulmisorgan, maitsmisorgan , tasakaaluorgan ja kompimisorgan. Kohastunud ärrituste vastvõtmiseks väliskeskkonnast, et hankida infot. Meeleelundites ärritusele reageerivad, närviimpulssideks muutvaid ja impulsse KNS suunavad rakud on retseptorid .
* kemoretseptorid – tuvastavad kemikaalide distantsilt või otseselt (haistmine ja maitsmine ).
* fotoretseptorid – kolvid ja kepikesed , kolvikesed registreerivad värvi (lainepikkuse põhjal) ning kepikesed on tundlikud valguintensiivsusele.
* mehanoretseptorid – reageerivad mehaanilistele muutustele (rõhk, väänamine)
* termoretseptorid – reageerivad temperatuuri vahetusele
* valuretseptorid – toovad ärritudes valuaistingu
Kogu signaal muudetakse AP-ks, mis kantakse närvirakkude abil ajju.
45. Silma ehitus ja silmamuna kestad .
Oculus . Silm koos nägemisnärviga moodustab nägemisorgani ( organum visus). Silm koosneb silmamunast (bulbus oculi) ja abiaparaadist: silmalihased , silmalaud, konjunktiiv, pisaraaparaat.
Silmamuna sein koosneb kolmest kestast:
1. Välimine fibrooskest, tunica fibrosa bulbi ( sarvkest ja valgekest)
2. Keskmine soonkest , tunica vasculosa bulbi (vikerkest, ripskeha, tõeline soonkest)
3. Sisekest ( võrkkest ) e reetina , tunica interna seu retina (pimeosa ja optiline osa, nende piiriks saagserv)
Veel saab eristada ka läätse (lens) ning klaaskeha.
46. Reetina kihid .
Optilises osas eristatakse 10 kihti.
1. pigmentepiteel – ühekihiline kuubiline pigmentepiteel
2. kepikeste ja kolvikeste kiht – meelerakkude perifeersed jätked
3. välimine piirmembraan
4. välimine rakutuumade kiht
5. välimine põimikkiht – meelerakkude tsentraalsed jätked
6. sisemine rakutuumade kiht – bipolaarsete neuronite tuumad
7. sisemine põimikkiht – bipolaarsete neuronite aksonid
8. ganglionirakkude kiht – multipolaarsete neuronite tuumad
9. närvikiudude kiht – mulipolaarsete neuronite taksonid
10. Sisemine piirimembraan
47. Sisekõrva ehitus. Corti organ.
Sisekõrv ( auris interna) on nii tasakaaluorgan kui kuulmisorgan. Sisekõrv koosneb sisekõrva luulisest labürindist, membranoossest labürindist ja sisekõrva retseptoorsetest väljadest. Sisekõrva luuline labürint koosneb 3 osast ja on täidetud perilümfiga:poolringkanal, esik ja teo kanal. Teokanal on jaotunud 2 osaks: vestibulaarastik ( scala vestibuli) ja trummiastrik (scala tympani). Vestibulaarastrikust on eraldub vestibulaarmembraani abil eraldatud kolmnurkne teojuha ( ductus cholearis). See on teo membranoosne osa.
Corti organ paikneb basilaarmembraanil. Corti organis eristatakse meelerakke ja nelja liiki tugirakke. Corti organi sisemise ja keskmise kolmandiku piiril asub sisetunnel, mida piiravad sammasrakud. Sammasrakkudest sisse- ja väljapoole jäävad falangirakud. Falangirakkude apikaalsele pinnale kinnituvad karvarakud. Falangirakkudele järgnevad järjest madalamaks muutuvad piirirakud, seejärel madalad välimised tugirakud.
48. Seedeorganite üldine iseloomustus. Kestad, kihid. Pinnaehitus , epiteel, näärmed.
Seedeaparaat - apparatus digestorius - koosneb seedekanalist ja sellega seotud organitest: suuõõnes paiknevad organid, kõhunääre , maks ja sapipõis . Seedimine on toidu keemilise ja mehhaanilise töötlemise protsess, millele järgneb nende protsesside käigus tekkinud ainete imendumine seedekanali erinevates osades. Seedekanal hõlmab: suuõõs, neel , söögitoru, magu, peensool ja jämesool .
Seedekanal – seedetrakt - canalis digestorius - söögitorust kuni pärasooleni seest õõnes lihaseline toru, mille sein koosneb kolmest kestast: limaskest - tunica mucosa, lihaskest - tunica muscularis, serooskest- tunica serosa või adventitsiaalkest - tunica adventitia
Kestad koosnevad omakorda kihtidest.
Limaskest - tunica mucosa
1) katteepiteel - lamina epithelialis
2) limaskesta päriskiht e proopria - lamina propria mucosae
3) limaskesta lihaskiht - lamina muscularis mucosae
4) submukoosa - tela submucosa
Söögitorus ja suuõõnes on mitmekihiline sarvestumata epiteel. Peensooles ühekihiline prismaatiline epiteel. Jämesooles, maos ja sapipõies on ühekihiline kõrgprismaatiline epiteel. Mitmekambrilise mao eesmao limaskest on kaetud mitmekihilise sarvestunud lameepiteeliga.
Lihaskest -tunica muscularis
1) sisemine tsirkulaarne kiht - stratum circulare
2) välimine pikikiht - stratum longitudinale
Serooskest -tunica serosa või adventitsiaalkest -tunica adventitia (kõhuõõnest väljapoole)
Välimise kesta moodustab kohev sidekude.
Näärmed paiknevad suus ( süljenäärmed ), maos (maomahlad, kõige enam näärmeid pülooruse osas), kaksteistsõrmikus. Näärmesekreetide ülesandeks võib olla nii toidu lõhustamine ( sülje amülaas), neelamise hõlbustamine (sülje mukoosne osa), kui ka organite epiteeli kaitsmine (lima maos).

49. Suuõõne iseloomustus, suuõõne organid.
Suuõõs ( cavum oris) on seedeelundkonna algusosa . Ülevalt piirab suulagi, külgedelt põsed ja alt suupõhja lihased. Ülesandeks on toidu haaramine , maitsmine, peenestamine ja süljega segamine . Hambaid kasutatakse ründamiseks ja enesekaitseks. Suuõõs jaguneb suuesikuks (vestibulum oris) ja pärissuuõõneks (cavum oris propium). Suuesik paikneb väljaspool hambakaart, pärissuuõõnes talitlevad keel ja hambad. Kogu suuõõne ulatuses on limaskesta epiteel mitmekihiline. Suuõõnde avanevad suured ja väikesed süljenäärmed. Limaskesta epiteel on kõrge resistentsusega mehaaniliste, keemiliste ja termiliste kahjustuste suhtes ja ulatusliku regenereerimisvõimega. Lisaks on hästi vaskulariseeritud.
Suuõõne organiteks on hambad, keel ja süljenäärmed, tonsillid. Tonsillid ( mandlid ) on suuõõnes immunoloogilise kaitse elundid.
Hambad (dentes) – histoloogiline jaotus: kõvad koed ( email , dentiin , tsement ) ja pehmed (hambapulp, periodont – hamba-igemevaheline side). Anatoomiline jaotus: hambakroon , hambakael, hambajuur , hambaõõs ja juurekanal.
50. keel ja keelepapillid
Keel - limaskestaga kaetud lihaseline elund. Sidekoeline toestus koosneb aponeuroosist ( aponeurosis ) ja keelevaheseinast (septum linguae), mis jagab keelelihaseid vasakuks ja paremaks pooleks. Aponeuroos on proopria all paiknev tihedast sidekoest plaat, mille moodustavad kollageensete ja elastsete kiudude kimbud.
Keele põhimassi moodustavad vöötlihaste kimbud, mis kulgevad kolmes suunas. Kimpude vahel on kohev sidekude, mis sisaldab palju rasvarakke, keele süljenäärmete lõpposasid. Keele alumise pinna limaskest on sile, teda katab mitmekihiline sarvestumata lameepiteel. Keele selgmist pinda katab mitmekihiline sarvestumata lameepiteel ja seal paiknevad mitmed eristruktuurid. Eristatakse nelja tüüpi papille. Keele selgmine pind jaguneb eesmiseks kaheks kolmandikuks ja tagumiseks kolmandikuks. Nende osade vahele jääb ettepoole avatud V-kujuline joon, millel paiknevad 6 – 12 vallpapilli.
Keelepapillid - kõik keelepapillid on limaskesta derivaadid ja nende ehitus on sarnane. Papillide ülemine pind on kaetud mitmekihilise sarvestumata lameepiteeliga või osaliselt mitmekihilise sarvestuva lameepiteeliga (niitpapillides).
Niitpapillid – papillae filiformis - kõige suurem papillide grupp, nad paiknevad keeleseljal. Suuruselt kõige väiksemad.
Seenpapillid – papillae fungiformis – kõige vähem esindatud , asuvad niitpapillide vahel. Kõige rohkem keele tipus ja servades. Kuju meenutab seent – alumine osa on kitsas ja ülemine osa meenutab seenekübarat. Seenekübara piirkonnas võivad esineda maitsmispungad.
Vallpapillid – papillae vallata - asuvad keelepära ja keelekeha piiril vahetult piirivao ( sulcus terminalis) ees, arvult on neid 6 kuni 12 (suured). Vallpapille ümbritseb ringjas süvend – papillivagu (sulcus papillae). Vagu ümbritseb väljastpoolt limaskesta osa - papilli vall ( vallum papillae). Seroossete maitsmisnäärmete (von Ebneri näärmed) juhad avanevad papillivao põhja. Vallpapillide(ja ka seenpapilli ja lehtpapilli) külgepiteelis asuvad maitsmiskarikad ehk maitsmispungad (caliculi gustatoriae) – ovaalsed kehakesed, mis reageerivad 4 maitsemodaalsusele (magus, soolane, kibe, hapu).
Lehtpapillid – papillae foliatae - moodustavad kaks 4 – 8 papillist koosnevat gruppi, mis paiknevad paremas ja vasakus keele servas .
51. Hambaemaili, dentiini ja tsemendi ehitus
Email – vaap – enamelum
Piimvalge, katab hambakrooni. Kõige kõvem kude organismis (nagu kvarts ). Kaitseb hammas kulumise eest ja kahjustavate tegurite vastu.
97% mineraalaineid (prevaleerib kaltsium ), 2% vett, 1% org. aineid (enamik eukeratiini)
Toimub ainevahetus all olevate kudedega. Email koosneb 5-12 miljonist emailiprismast, mida katab prismamembraan ja seob interprismaatiline aine. Veresooni, lümfisooni, rakke pole.
Dentiin – dentinum
Kollane, ümbritseb vahetult hambapulpi. Moodustab põhilise osa hambast. 70% min. aineid (peamiselt hüdroksüapatiit) 30% vett ja org. aineid (kollageen, GAG). Dentiin koosneb paljudest kanalitest. Pulbipoolses osas on õhuke predentiini kiht, kus asuvad odontoblastid (moodustavad dentiini). Närvikiud olemas.
Tsement – tsementum
Kõva, katab ja kaitseb dentiini väljaspoolt, ümbritseb juurt. Luusarnane aine. Ei sisalda närve, veresooni, rakuvaene.

52. söögitoru
oesophagus
- torujas kanal ebakorrapärase valendikuga, ühendab neelu maoga.
- seinas 3 kesta: limas -, lihas- ja adventitsiaalkest. Vaba välispinnaga kohtades on välimine kest serooskest.
Limaskest - tunica mucosa
Tähekujulist valendikku katab mitmekihiline sarvestumata lameepiteel (veisel ja hobusel epiteeli pindmised kihid sarvestunud).
Järgneb limaskesta päriskiht (proopria) – sidekoeline, sisaldab lümfoidkudet. Proopria moodustab arvukaid papille, mis tungivad epiteeli.
Limaskesta lihaskihi mood. silelihasrakkude kimbud ja neid ümbritsev elastsete kiudude võrgustik. Oluline kiht söögi liikumisel mööda söögitoru ning kaitseb söögitoru meh. vigastuste eest. Kiht pakseneb mao suunas. Kiht on pidev mäletsejalistel , hobusel ja kassil, seal ja koeral mitte.
Limaskesta ja lihaskesta seob omavahel submukooskiht . Submukooskihi moodustab kiudsidekude. Submukooskiht sisaldab veresooni ja söögitoru pärisnäärmeid. Seal ja koeral on söögitoru pärisnäärmed, hobusel, kassil ja mäletsejalistel ei ole.
Lihaskest - tunica muscularis
Moodustavad sisemine tsirkulaarne lihaskiht (stratum circulare) ja välimine longitudinaalne lihaskiht (stratum longitudinale). Söögitoru ülemises kolmandikus on lihaskest moodustunud vöötlihaskoest, keskmises kolmandikus on nii vööt- kui ka silelihaskude. Alumises kolmandikus on ainult silelihaskude. Kahe lihaskihi vahel paikneb õhuke sidekoeline intermuskulaarkiht (stratum intermusculare).
Adventitsiaalkest - tunica adventitia
Moodustab kohev sidekude. Adventitsiaalkest sisaldab hulgaliselt veresooni ja närve. Vaba välispinnaga kohtades on söögitoru välimiseks kestaks serooskest, mille moodustab mesoteeliga kaetud sidekude.
53. Magu
Ühekambriline magu (ventriculus). Seedetrakti laienenud osa, esineb karnivooridel, seal ja hobusel.
Histoloogiliselt eristatakse 3 ala:
maoläviosa – kardia – pars cardiaca – ühendab söögitoru ja magu
maopõhi – fundus ventriculi ja maokeha – corpus ventriculi
mao lukutiosa – pars pylorica – liigub toit peensoolde. Lukutis asub lukutisulgur ja see takistab toidu edasipääsu, kuni see ei ole muutnud poolvedelaks kördiks.
Maosein on 3-kestaline – limaskest (epiteel, proopia, subglandulaarkiht, limaskesta lihaskiht, submukoosa), 3-kihiline lihaskest ja serooskest.
Limaskesta katab ühekihiline silinderepiteel. Iga epiteeliraku apikaalne osa on täidetud limaga. Mao limaskesta pinnal leidub arvukalt süvendeid – maolohukesi ehk foveoole – foveolae gastricae, kuhu avanevad mao pärisnäärmed, mis paiknevad proopias. Maonäärmetes eristatakse näärmekael, näärmekeha ja näärmepõhi. Näärmepiirkonnas esinevad näärmerakud: vähedif. kaelarakud ja kõrvalrakud toodavad lima. Parietaalrakud soolhapet ja pearakud pepsinogeeni. Pepsinogeen muutub soolhappe toimel pepsiiniks ehk valke lõhustavaks ensüümiks. Proopia on retikulaarne, esinevad lümfirakud, plasmarakud ja granulotsüüdid.
Mitmekambriline magu
Mäletsejalistel on eesmagu (proventriculus) ja pärismagu (libedik) – abomasum. Libedik vastab lihtmaoga loomade maole. Limaskesta üldehitus : katab mitmekihiline sarvestunud lameepiteel, proopia (sisaldab palju elastseid kiude), limaskesta lihaskiht (ainult võrkmikuharjas, kiidekalehtedes), sidekoeline submukoosa). Limaskestas esinevad ka kõrgendid ja on näärmetu. Lihaskest koosneb sisemisest ja välimisest kihist (silelihaskoest). Välimiseks kestaks on serooskest.
Veise vats – rumen
Limaskest – sisepinda katavad vatsapapillid (papillae ruminis) – suurendab imendumispinda.
Veise võrkmik – reticulum
Limaskest – sisepinda katavad võrkmikuharjad (cristae reticuli) ja neid omakorda katavad sarvestunud näsad – võrkmiku papillid (papillae reticuli).Võrkmikuharjad võivad olla sõltuvalt kõrgusest primaarsed, sekundaarsed ja tertsiaalsed. Võrkmikuharjad moodustavad võrkmikukanne (cellulae reticuli). Võrkmikuharja ülemises ja keskmises kolmandikus paikneb silelihaskoeline võrkmikuväät (limaskesta lihaskiht).
Veise kiidekas – omasum
Limaskest – sisepinda katavad kiidekalehed ja nende vahele jäävad kitsad ruumid. Lehed on külgedelt kaetud papillidega (papillae omasi). Kiideka lehtedes on kolmekordne lihasplaat (2 äärmist ja nende vahel sisemine).
54. Peen- ja jämesool
Peensool - intestinum tenue - jaguneb kolmeks osaks: kaksteistsõrmik - duodenum, tühisool – jejunum ja niudesool – ileum. Peensoole sein on 3-kestaline: limaskest, lihaskest ja serooskest.
Limaskest - tunica mucosa
Peensoole limaskestas on kõik 4 kihti. Peensool on peamine imendumisala ja seetõttu Limaskesta pind on iseloomuliku väljanägemisega (hatud ja krüptid ), mis suurendavad limaskesta pindala.
Peensooles sisepinda katavad limaskesta kõrgendid sünoviaalhatud (villi intestinales). Iga soolehatt on pealt kaetud ühekihilise prismaatilise epiteeliga. Soolehattudel eristame äärisrakke, karikrakke, endokrinotsüüte.
Krüptid on torujad epiteeli näärmelised süvendid, mis ei ole eriti sügavad, koosnevad paljudest rakkudest ja avanevad hattude vahele. Peensoole krüptide rakuliigid on äärisrakud, karikrakud, Panethi rakud, endokrinotsüüdid ja ääriseta rakud.
Karikraku apikaalses osas on limatilk ja kausjas rakutuum paikneb baasil. Äärisraku vaba pinda katab ääris ja on absorbeeriva funktsiooniga.
Lihaskest - tunica muscularis - kahekihiline : sisemine tsirkulaarne, välimine longitudinaalne.
Serooskest - tunica serosa- välimine kest.
Jämesool - intestinum crassum – järgneb peensoolele, jaguneb 3 osaks: umbsool - caecum , käärsool – colon , pärasool – rectum .
Jämesoole funktsioonideks on vee resorbtsioon, K ja B vitamiini süntees, mineraalide ja raskemetallide eritamine. Koosneb 3 kestast: limaskest, lihaskest, serooskest.
Limaskest koosneb 4-st kihist: epiteelikiht (epithelium mucosae), proopria (lamina propia mucosae), limaskesta lihaskiht (lamina muscularis) ja submukooskiht (tela submucosa).
Limaskesta pinnale avanevad proopriast soolekrüptid , soolehatud puuduvad. Limaskesta katteepiteel on ühekihiline kõrgprismaatiline epiteel. Epiteelirakkudest on rohkem karikrakke, äärisrakke, ääriseta rakke ja endokriinrakke on vähem. Proopria moodustab rakurohke retikulaarne sidekude.
Lihaskest - tunica muscularis – kahekihiline: sisemine tsirkulaarne, välimine tsirkulaarne, mille moodustavad 3 soolepaela (taenia coli).
Serooskest - tunica serosa – välimine kest.
55. Maksa ehitus
hepar
Maks on punakaspruuni värvi serooskestaga kaetud kompaktne organ. Maks on seedesüsteemi kõige suurem nääre, tema fn on väga laialdased. Maksas toimub glükoneogenees, mis on tähtis vere glükoositaseme hoidmiseks. Maksa katab pealt serooskest (tunica serosa), selle alla jääb fibrooskest (tunica fibrosa). Fibrooskest ümbritseb maksaväratis paiknevaid veresooni, sapijuhasid. Maksa parenhüüm on jagatud maksa sagarikeks (lobuli). Maksa strooma moodustab sagarikevaheline retikulaarne sidekoeline toestik , milles paiknevad veresooned ja sapijuhad. Maksasagarikes leidub kaks teineteisest eraldatud kapillaaristikku - verekapillaaristik ja sapijuhakeste võrgustik.
56. Maksasagarik
Lobuli hepatis. Sagarik on maksa morfofunktsionaalne ühik. Kuusnurkse prismaatilise kujuga, mis on piiritletud sagarikevahelise sidekoega. Maksa strooma moodustab sagarikevaheline retikulaarne sidekoeline toestik, milles paiknevad veresooned ja sapijuhad. Maksasagariku moodustuvad radiaalselt paigutunud hepatotsüütidest maksaplaadid ning rakud on omavahel seotud desmosoomidega. Maksaplaatide vahele jäävad radiaalse asetusega maksasinusoidid (kapillaarsed vereruumid), mis suubuvad sagariku keskel asuvasse tsentraalveeni (vena centralis). Maksarakud on hulknurksed rakud, milles leidub ümar tuum, tsütoplasmas on hulgaliselt organelle ja seal ladestub ka glükogeen. Maksarakud (hepatotsüüdid) produtseerivad verehüübimist takistavat hepariini ja rasvade emulgeerimiseks vajalikku sappi .
Maksasinusoidid on vooderdatud endoteeliga ja sinusoididel puudub basaalmembraan. Endoteeli ja maksarakkude vahele jääb pilujas Disse ruum. Sinusoidide seinas asuvad endoteelirakud, nende vahel maksa tähtrakud e Kupfferi rakud (kuuluvad makrofaagide süsteemi). Kui maksa tähtrakud osalevad kaitses, siis nad eralduvad veresoonte seinast ja muutuvad vabadeks makrofaagideks. Ito rakud on väikesed tähtjad rasvusalvestavad rakud e lipotsüüdid ja nad paiknevad maksarakkude vahel. Raku tsütoplasma sisaldab rasvatilgakesi, rakuorganellidest üksikuid mitokondreid ja hulgaliselt ribosoome. Ito rakud on ka vitamiin A varudepooks organismis. Sagarikevahelisesse sidekoesse väljuvad hepatotsüütide vahel kulgevad sapikapillaarid. Sapikapillaarid, sagarikuvaheline arter ja veen moodustavad maksatriaadi.
57. Hingamisorganite üldine iseloomustus.
Kindlustavad looma välise hingamise funktsiooni – veri rikastub hapnikuga ning keha vabaneb CO2st. Hingamisorganiteks on ninaõõs , ninaneel , kõri, trahhea, kops. Hingamisteed (ninaõõs, ninaneel, kõri, trahhea, bronhiaalpuu) juhivad õhu kopsu, eelnevalt soojendavad ja filtreerivad õhku. Hingamiselundite limaskest on enamasti kaetud ripsepiteeliga. Ripsepiteel sisaldab karikrakke, mis sekreteerivad limast nõret (tolmu jne püüdmiseks). Kõri, trahhea ja bronhide toestuseks on hüaliinsest kõhrkoest toes, mis väldib nende kokkuvarisemist. Kopsusiseste hingamisteede hulka kuuluvad bronhid , bronhioolid ja alveolaarpuu. Bronhidele järgnevad väiksema dm bronhioolid (bronchiolus). Bronhioolides puuduvad kõhrkude ja näärmed (bronhis olemas). Bronhioole vooderdab prismaatiline epiteel, mis väiksemates bronhioolides madaldub kuupepiteeliks Hingamisteede kaudu väljutatakse ka üleliigset soojust, ninaõõnes paikneb haistmisorgan ja kõris paiknevad häälepaelad hääle tekitamiseks.
58. Trahhea ja bronhi seina ehitus
Trahhea - trachea - sein on kolmekestaline:
1. limaskest - tunica mucosa respiratoria
2. fibrokartilagiin kest - tunica fibrocartilaginea
3. adventitsiaalkest - tunica adventitia (moodustab sidekude)
Limaskest
katab mitmerealine ripsepiteel - kõik rakud kinnituvad paksule basaalmembraanile, kuid kõik ei ulatu välispinnani. Kõige alumise rea moodustavad basaalrakud, nende peale jäävad endokriinrakud. Epiteeli välispinnale ulatuvad karikrakud ja ripsrakud. Nende vahele jäävad pikliku kujuga kiilrakud, mis ei ulatu välispinnani.
Proopria moodustab sidekude.
Fibroelastne kiht on õõnesorganitest iseloomulik ainult trahheale, milles paiknevad elastsed kiud. Submukoosa koosneb sidekoest, seal on ka trahheaalnäärmete lõpposad, mis avanevad epiteeli pinnale. Siin ka veresooni.
Fibrokarilagiinkest - sisaldab hüaliinsest kõhrkoest trahheaalrõngaid, neid ühendab sidekude ja dors. seinas paiknev trahhea ristilihas.
Bronhi – bronchus - sein on kolmekestaline:
1. limaskest - tunica mucosa
2. kondrofibrooskest - tunica chondrofibrosa
3. adventiitsiaalkest - tunica adventitia (moodustab sidekude)
Limaskest – katab mitmerealine ripsepiteel. Proopia on sidekoeline. Lihaskiht.
Submukoosa sisaldab sidekudet, veresooni ja bronhiaalnäärmete lõpposi
Kondrofibrooskest – asuvad eri suurusega hüaliinse kõhrkoe plaadikesed, mida ühendab sidekude.
59. Alveolaarpuu ja kopsualveoolid .
Bronhiaalpuu (arbor bronchialis) lõpeb terminaalsete bronhioolidega, edasi jätkuvad hingamisteed alveolaarpuuna – arbor alveolaris, mis on kohanenud gaasivahetuseks.
Bronhioolid (bronchiolus) > terminaalsed bronhioolid (bronchiolus teminalis) > alveolaarpuu > hingamisbronhioolid (bronchiolus respiratorius) > alveolaarjuhakesed - (ductuli alveolares) > alveolaarkotikesed (sacculi alveolares). Hingamisbronhioolidest saavad alguse alveolaarjuhakesed. Alveolaarjuhade lõpposad on laienenud ja moodustavad alveolaarkotikesi.Alveolaarjuhade seintes paiknevad kopsualveoolid (alveoli pulmonis). Alveoolid on ümbritsetud kapillaarvõrgustikuga, mille seina kaudu toimub gaasivahetus väliskeskkonna ja loomorganismi vahel.
60. Eritusorganite üldine iseloomustus.
Eritusorganid on paarilised neerud (ren), kusejuhad (ureter) ja paaritu kusepõis (vesica urinaria) ja kusiti (urethra). Kusi valmistatakse neerudes vere filtreerumise tulemusel. Kusejuha kaudu suunatakse kusi neerust kusepõide. Kusepõis on kuse ajutine hoiustamiskoht. Kusiti kaudu väljutatakse kusepõiest uriin. Kusepõis ja kusejuha koosnevad 3 kestast (limas, lihas ja välimine kest). Kusepõie välimiseks kestaks on serooskest, kusejuhal adventitsiaalkest. Põie ja kusejuha limaskest on kaetud transitoorse epiteeliga, millele järgneb proopria ja submukoosa. Lihaskestal on kolm kihti (sisemine piki, välimine ringlihas ja välimine piki).
61. Neerude ehitus, neforni mõiste.
Neeru ümbritseb neerusidekirme (fascia renalis ), millele järgneb rasvkihn (capsula adiposa) ja selle all fibrooskihn (capsula fibrosa). Neeru parenhüüm koosneb koorest ja säsist. Neerukoor – cortex renis on jagunenud kooresagarikeks (lobuli corticales), millest igaüks koosneb kiirjast osast – pars radiata ja rullunud osast – pars convoluta.Koores esinevad neerukehakesed (corposcula renis). Neerukehakesed koosnevad arvukatest verekapillaaridest, mis moodustavad päsmakesi (glomeruli) ja ümbritsevast päsmakesekihnust. Neeru morfofunktsionaalseks ühikuks on nefron, mis koosneb päsmakesekihnust ja torukestest. Läbi päsmakesekihnu siselestme kaudu toimub vere ultrafiltratsioon (esmase uriini moodustumine) ja torukestes vedeliku tagasiimendumise teel lõplik uriin. Nefroni põhiosad on glomeerul ja tuubulite süsteem (vääntuubul, proksimaalne sirgtuubul, ülejuhteosa, distaalne sirgtuubul, distaalne vääntuubul, kogumistorud ja juhad).
Neerusäsi (medulla renis) koosneb neerupüramiididest (pyramides renales). Neerupüramiidid koos peal olevate kooreosadega mood. neerusagaraid ( lobi renales). Neerusambad (columnae renales) on neerukoore osad, mis ulatuvad säsis püramiidide ümber.
62. Neerukehake
Neerukehake (corpuscula renis) paikneb neeru koore osas. Kehakese keskel paikneb päsmake (glomerulus) ja kehakest ümbritseb Bowmani kapsel. Kapsli ja päsmakese vahele jääb kihnuvalendik, kuhu filtreeritakse esmane uriin. Päsmakese moodustavad verekapillaarid , mesangirakud ja ekstratsellulaarne mesangiaalmaatriks. Mesangiaalrakud on suured, ebakorrapäraste jätketega, osalevad fagotsütoosis ja säilitavad basaalmembraani ning kindlustavad glomerulaarse verevoolu. Päsmakese verekapillaaridel on väga paks GBM. GBM-le kinnituvad podotsüüdid.
Neerukehakeses eristatakse soonpoolust ja tubulaarpoolust. Soonpoolusele jääb toomasoon ja viimasoon. Soonpooluse vastasküljelt tubulaarpooluselt algab tuubulite proksimaalne osa.
63. Glomerulaarne basaalne membraan
GBM on kapillaare kattev makromolekulaarne filter. Moodustab koos kapillaari endoteeli ja podotsüütidega neerude makromolekulaarse barjääri, kust ei pääse läbi suure molekulaarmassi ja diameetriga proteiinid . GBM koosneb kolmest kihist:
2 elektronhelekiht – lamina rara externa, lamina rara interna
elektrontume kiht– lamina densa. Lamina densa kõige olulisem komponent on kollageen IV. Glomerulaarsele basaalsele membraanile kinnituvad jätketega rakud – podotsüüdid.
64. Isassuguorganite ja (67.) emassuguorganite jaotus.
Isasuguelundid – organa genitalia masculina. Paarilised munand, munandimanus ja seemnejuha . Paaritud isaskusiti, suguti ja munandikott. Lisaks ka lisassugunäärmed.
Emassuguelundid –organa genitalia feminina. Paarilised munasari, munajuha . Paaritu emakas , tupp, tupeesik, häbe ja emaskusiti. Käsitletakse ka imetit.
65. Testis, vääntuubuli seina ehitus.
Munandeid katab serooskest, selle all valkjaskest (tunica albuginea). Munandi parenhüümi moodustavad mikroskoopilised torukesed, milles toodetakse isassugurakke. Eristatakse väänilisi ja sirgeid seemnetorukesi (tubuli seminiferi: contorti et recti). Sirged ühendavad väänilisi munandivõrgustikuga ( rete testis). Väänilise seemnetorukese epiteeliks on spermatogeenne epiteel ja esineb õhuke sidekoeline proopia. Väänilise tuubuli sein koosneb sidekoelisest proopriast ja spermatogeensest epiteelist (epiteeli moodustavad isassugurakkude erinevaid arenguvormid). Kõige alumises reas paiknevad spermatogoonid (lähterakud), mis paljunevad mitootiliselt. Järgmises reas paiknevad prim. spermatotsüüdid (epiteeli suurimad rakud). Prim jagunevad meiootiliselt, tekivad sek. spermatotsüüdid ja seejärel spermatiidid. Spermiogeneesi käigus muutuvad spermatiidid spermatosoidideks. Lisaks on epiteelis Sertoli rakud (tugirakud). Torukestevahelises sidekoes asuvad testosterooli tootvad Leidigy rakud.
66. Seemnejuha.
Seemnejuha (ductus deferens) pumpab spermatosoidid munandimanusest kusitisse. Seemnejuha valendik on tähekujuline, sest limaskest on pikikurruline. Limaskesta katab prismaatiline epiteel, mille alla jääb proopria. Epiteelis võivad paikneda ka basaalrakud. Limaskestale järgneb paks lihaskest, mis on hästi arenenud ja koosneb silelihaskoest. Välimiseks kestaks on serooskest.
68. Ovaariumi ehitus. Ovariaalfolliikulid. 69. Folliikulid , kollaskeha , valkjaskeha .
Munasarja katab ühekihilise kuupepiteel, selle all on valkjaskest. Munasarjakoores (cortex ovarii) esinevad eri arengujärgus folliikulid, mille vahel on sidekoeline strooma. Munasarjasäsi (medulla ovarii) moodustab kohev sidekude. Valkjaskesta all paiknevad primoridaalsed folliikulid, mis sisaldavad primaarset ootsüüti (ümbritseb üks kiht follikulaarepiteeli rakke). Looma vananedes folliikulite arv väheneb. Koore sügavamates kihtides paiknevad primaarsed, sekundaarsed ja tertsiaalsed folliikulid. Primaarsed sisaldavad suuremaks kasvanud prim. ootsüüti (ümbritseb kuupepiteel). Ootsüüti ümbritseb läbipaistev tsoon (zona pellucida) ja moodustub ümber folliikuli sidekoeline kihn – teeka - theca folliculi. Sek. folliikulites moodustuvad follikulaarepiteeli vahele vedelikuga täitunud tühikud, millest moodustub lõpuks folliikuli koobas (antrum folliculi), folliikulit ümbritseb teeka (eristatakse sise- ja välisteeka). Tertsiaalsed (Graafi) folliikulid on suurimad. Ootsüüt paikneb ühes follikuli servas munakühmus (cumulus oophorus). Ootsüüti ümbritseb läbipaistev tsoon, epiteelrakkude kiht – kiirpärg – corona radiata ja kogu follikulit ümbritseb kahekihiline teeka.
Kollaskeha –corpus luteum – moodustub küpsest folliikulist pärast ovulatsiooni. Kollaskeha taandareneb valkjaskehaks - corpus albicans.
70. Udar .
Udar ( uber ) – piimanäärmetest moodustunud ühtne organ (mäletsejalistel ja hobustel). Kuuluvad talituslikult suguorganite hulka. Udara jaotab sagarikeks (lobuli glandulae mammariae) sagarikevaheline sidekude. Sagarikus paiknevad alveoolid (alveoli glandulae mammariae). Alveooli seina moodustavad laktotsüüdid. Alveoolidest algavad alveolaarjuhad (sein on kaetud ka laktotsüütidega). Alveolaarjuha on pikliku kuju ja kitsa valendikuga struktuurid , mis ühinevad interlobulaarjuhadeks (kaetud ühekihilise prismaatilise epiteeliga. Suuremaid interlobulaarjuhasid katab kahekihiline prismaatiline epiteel.
Kontrolltööde materjal
Torujate organite üldehitus
SEEDEAPARAAT - apparatus digestorius
Seedeaparaat koosneb seedekanalist ja sellega seotud organitest: suuõõnes paiknevad organid, kõhunääre, maks ja sapipõis. Seedimine on toidu keemilise ja mehhaanilise töötlemise protsess, millele järgneb nende protsesside käigus tekkinud ainete imendumine seedekanali erinevates osades.
Seedekanal hõlmab: suuõõs, neel, söögitoru, magu, peensool ja jämesool
Seedekanal – seedetrakt - canalis digestorius - söögitorust kuni pärasooleni seest õõnes lihaseline toru, mille sein koosneb kolmest kestast:
limaskest - tunica mucosa, lihaskest - tunica muscularis, serooskest- tunica serosa või adventitsiaalkest - tunica adventitia
Kestad koosnevad omakorda kihtidest.
Limaskest - tunica mucosa
1) katteepiteel - erinevates seedesüsteemi lõikudes on erinevat tüüpi epiteel (sõltub seedesüsteemi osa funktsioonist) lamina epithelialis
2) limaskesta päriskiht e proopria - lamina propria mucosae
3) limaskesta lihaskiht - lamina muscularis mucosae
4) submukoosa - tela submucosa
Lihaskest -tunica muscularis
1) sisemine tsirkulaarne kiht - stratum circulare
2) välimine pikikiht - stratum longitudinale
Serooskest -tunica serosa või adventitsiaalkest -tunica adventitia
Välimise kesta moodustab kohev sidekude.
Suuõõs – cavum oris
Suuõõne limaskest on kaetud mitmekihilise sarvestumata lameepiteeliga. Kõvas suulaes ja igemeepiteeli kinnitumisel hambale on limaskest redutseerunud ühekihiliseks. Suuõõne epiteelil on erakordselt suur regeneratsioonivõime, rakkude mitootiline jagunemine on intensiivne. Hea taastumisvõime taga paljude rakkude intensiivne vaskularisatsioon. Suuõõne organid on hammas, keel ja süljenäärmed, mis jagatakse seinavälisteks suurteks (kõrvasüljenääre, submandibulaarnääre, keelealune nääre) ja seinasisesteks väikesteks (nt huule , põse nääre).
Tonsillid – mandlid (tonisillae) – suuõõnes paiknevad immunoloogilise kaitse organid. Nt kurgutonsillid on paarilised moodustised, mis paiknevad palatiinkaartevahelistes süvendites.
Hammas ( dens )
Anatoomiline jaotus: kroon, kael , juur , hambaõõs ja juurekanal.
Histoloogiline jaotus: kõvemad koed (email, dentiin, tsement) ja pehmed koed (hambapulp, periodont).
Hamba arenemine jagatakse kolme etappi . Alguses toimub hambaalgete moodustumine initsiaal - ja proliferatsioonifaasiga. See lõppeb hambaalgete moodustumisega, mis omakorda koosneb kolmest osast: hambapapill, emailiorgan ja hambapaun. Hambaalged seejärel diferentseeruvad (emailiorgan diferentseerub neljaks kihiks). Kolmas etapp on hambakudede moodustumine. Hambapapillist moodustub dentiin ja hambapulp, emailiorganist email ja hambapaunast tsement ja periodont.
Suuõõne organid – keel – lingua
Keel on limaskestaga kaetud lihaseline elund. Sidekoeline toestus koosneb aponeuroosist (aponeurosis) ja keelevaheseinast (septum linguae), mis jagab keelelihaseid vasakuks ja paremaks pooleks. Aponeuroos on proopria all paiknev tihedast sidekoest plaat, mille moodustavad kollageensete ja elastsete kiudude kimbud.
Keele põhimassi moodustavad vöötlihaste kimbud, mis kulgevad kolmes suunas: vertikaalselt, risti ja põikisuunas. Vöötlihaskimpude vahel on kohev sidekude, mis sisaldab palju rasvarakke ja selles paiknevad ka keele süljenäärmete lõpposad. Keele alumise pinna limaskest on sile, teda katab mitmekihiline sarvestumata lameepiteel, mis katab ka suupõhja. Keele selgmist pinda katab mitmekihiline sarvestumata lameepiteel ja seal paiknevad mitmed eristruktuurid. Eristatakse nelja tüüpi papille: niit-, seen -, vall– ja lehtpapillid, neist enamik paikneb keele eesmisel pinnal. Keele selgmine pind jaguneb eesmiseks kaheks kolmandikuks ja tagumiseks kolmandikuks. Nende osade vahele jääb ettepoole avatud V-kujuline joon, millel paiknevad 6 – 12 vallpapilli.
Keelepapillid - kõik keelepapillid on limaskesta derivaadid ja nende ehitus on sarnane. Papillide ülemine pind on kaetud mitmekihilise sarvestumata lameepiteeliga või osaliselt mitmekihilise sarvestuva lameepiteeliga (niitpapillides).
Niitpapillid – papillae filiformis - kõige suurem papillide grupp, nad paiknevad keeleseljal. Suuruselt kõige väiksemad.
Seenpapillid – papillae fungiformis – kõige vähem esindatud, asuvad niitpapillide vahel hajutatult. Kõige rohkem keele tipus ja servades. Kuju meenutab seent – alumine osa on kitsas ja ülemine osa meenutab seenekübarat. Seenekübara piirkonnas võivad esineda maitsmispungad.
Vallpapillid – papillae vallata - asuvad keelepära ja keelekeha piiril vahetult piirivao (sulcus terminalis) ees, arvult on neid 6 kuni 12. Vallpapille ümbritseb ringjas süvend – papillivagu. Vallpapillid on suured. Seroossete maitsmisnäärmete (von Ebneri näärmed) juhad avanevad papillivao põhja. Vagu ümbritseb väljastpoolt limaskesta osa - papilli valliks. Pealt katab vallpapille paks mitmekihiline sarvestumata lameepiteel, külgedel on epiteel õhem. Vallpapilli tüve moodustab tihe sidekoeline proopria. Vallpapillide külgepiteelis asuvad maitsmiskarikad ehk maitsmispungad.
Lehtpapillid - Lehtpapillid moodustavad kaks 4 – 8 papillist koosnevat gruppi, mis paiknevad paremas ja vasakus keele servas. Papillide külgpindade epiteelis paiknevad maitsmispungad.
Maitsmispungad - caliculi gustatoriae - paiknevad leht-, seen- ja vallpapillide külgepiteelis, aga ka pehmes suulaes, neelukaartel ja neelu tagaseinas. Kujult on maitsmispungad ovaalsed kehakesed. Maitsmispunga rakkude uuenemiskiirus on 10 päeva. Maitsmispungad reageerivad neljale põhilisele maitsemodaalsusele – magus, soolane, kibe ja hapu
Söögitoru – oesophagus
- ebakorrapärase valendikuga torujas kanal, mis ühendab neelu maoga.
- organi seina moodustavad kolm kesta: limaskest, lihaskest ja adventitsiaalkest. Vaba välispinnaga kohtades on välimiseks kestaks serooskest.
Limaskest - tunica mucosa
Söögitoru tähekujulist valendikku katab mitmekihiline sarvestumata lameepiteel. Veisel ja hobusel on limaskesta epiteeli pindmised kihid sarvestunud. Epiteelile järgneb limaskesta päriskiht e proopria, mis sisaldab lümfoidkudet ja lümfisõlmekesi. Proopria moodustab arvukaid papille, mis tungivad epiteeli. Limaskesta lihaskihi moodustavad silelihasrakkude kimbud ja neid ümbritsev elastsete kiudude võrgustik. Limaskesta lihaskiht on oluline söögi liikumisel mööda söögitoru ning täidab kaitsefunktsiooni - kaitseb söögitoru mehaaniliste vigastuste eest. Kiht pakseneb mao suunas. Limaskesta lihaskihi puhul võime rääkida erinevustest loomaliikidel. Nii on limaskesta lihaskiht pidev mäletsejalistel, hobusel ja kassil. Seal ja koeral algab kiht üksikute kimpude näol farüngeaalkolmandiku lõpult. Limaskesta ja lihaskesta seob omavahel submukooskiht. Submukooskihi moodustab kiudsidekude, mis moodustab pikisuunalisi kurde. Submukooskiht sisaldab veresooni, selles kihis paiknevad söögitoru pärisnäärmed. Söögitoru pärisnäärmed paiknevad koeral kogu submukoosa kihis, seal ainult farüngeaalses osas. Hobusel, kassil ja mäletsejalistel söögitoru pärisnäärmeid ei ole.
Lihaskest - tunica muscularis
Söögitoru lihaskest on suhteliselt paks kest, mille moodustavad sisemine tsirkulaarne lihaskiht (stratum circulare) ja välimine longitudinaalne lihaskiht (stratum longitudinale). Söögitoru ülemises kolmandikus on lihaskest moodustunud vöötlihaskoest. Keskmises kolmandikus on lihaskestas nii vööt- kui ka silelihaskude. Alumises kolmandikus moodustab lihaskesta ainult silelihaskude. Kahe lihaskihi vahel paikneb õhuke sidekoeline intermuskulaarkiht (stratum intermusculare).
Adventitsiaalkest - tunica adventitia
Adventitsiaalkesta moodustab kohev sidekude. Adventitsiaalkest on ühenduses söögitoru lihaskestaga ja on seotud söögitoru naaberelunditega.
Adventitsiaalkest sisaldab hulgaliselt pikisuunas kulgevaid veresooni ja närve. Vaba välispinnaga kohtades on söögitoru välimiseks kestaks serooskest (mesoteeliga kaetud sidekude).

Peensool - intestinum tenue
Peensool jaguneb anatoomiliselt kolmeks osaks:
- kaksteistsõrmiksooleks e duodeenumiks – duodenum
- tühisooleks – jejunum
- niudesooleks - ileum
Peamine imendumisala ja seetõttu on vastav pinnaehitus, mis suurendab limaskesta pindala. Peensooles toimub toidumasside keemiline töötlus fermentide toimel. Peensoole seina moodustavad limaskest, lihaskest ja serooskest.
Limaskest -tunica mucosa
Peensoole limaskesta moodustavad epiteel, limaskesta päriskiht, limaskesta lihaskiht ja submukooskiht.
Limaskesta pind on iseloomuliku väljanägemisega tänu tsirkulaarkurdudele, hattudele ja krüptidele. Kõik need struktuurid suurendavad tunduvalt peensoole välispinda, mis on oluline imendumiseks. Peensooles paiknevad soolehatud (villi intestinales) - 1 mm kõrgused limaskesta jätked. Soolehattude arv on kõrge kaksteistsõrmiksooles, madalam aga niudesooles. Iga soolehatt on pealt kaetud ühekihilise prismaatilise epiteeliga. Soolehattudel eristame äärisrakke, karikrakke, endokrinotsüüte.
Krüptid on torujad epiteeli süvendid, mis ei ole eriti sügavad, koosnevad paljudest rakkudest ja avanevad hattude vahele. Peensoole krüptide rakuliigid on äärisrakud, karikrakud, Panethi rakud, endokrinotsüüdid ja ääriseta rakud.
Karikrakud on tüüpilised ainurakulised limanäärmed ja paiknevad peamiselt krüptide ülaosas . Äärisrakud on kõrged, raku ülemisel pinnal on tihe ääris ja nad funktsioneerivad absorbeerivate rakkudena. Kõige arvukamalt on krüptides äärisrakke, mis võrreldes soolehattude äärisrakkudega on madalamad. Karikrakud paiknevad peamiselt krüptide ülaosas, raku ülemises osas paikneb limatilk, rakutuum on nõgusa kujuga. Endokriinrakke leidub põhiliselt krüptide alumises kolmandikus, kuid neid esineb ka hattudel. Ääriseta vähediferentseerunud rakud paiknevad krüptide alumises kolmandikus, rakud on prismaatilise kujuga.
Lihaskest - tunica muscularis
Peensoole lihaskest on kahekihiline: sisemine tugevam kiht on tsirkulaarne, välimine kiht on longitudinaalne. Lihaskesta kihtide vahel paikneb kohev kiudsidekude, närvipõimik ja veresooned.
Serooskest - tunica serosa
Välimiseks kestaks on õhuke sidekoeline serooskest, mida katab pealt ühekihiline lameepiteel – mesoteel.
Jämesool - intestinum crassum
- soolestiku osa mis järgneb peensoolele.
- jaotatakse kolmeks:
1) umbsool – caecum
2) käärsool – colon
3) pärasool -rectum
Jämesoole funktsioonideks on vee resorbtsioon, vitamiinide K ja B süntees, mineraalide ja raskemetallide eritamine. Jämesool koosneb kolmest kestast: limaskest, lihaskest, serooskest.
Limaskest koosneb 4-st kihist: epiteelikiht (epithelium mucosae), limaskesta päriskiht e proopria, lihaskiht (lamina muscularis) ja submukooskiht.
Limaskesta pinnale avanevad proopriast soolekrüptid, soolehatud puuduvad. Limaskesta katteepiteel on kõrgprismaatiline ühekihiline epiteel. Epiteelirakkudest on rohkem karikrakke, äärisrakke, ääriseta rakke ja endokriinrakke on tunduvalt vähem. Proopria moodustab rakurohke retikulaarne sidekude, seal paikneb hulgaliselt lümfoidsest koest moodustunud lümfisõlmekesi. Proopriale järgneb kogu soole ulatuses limaskesta lihaskiht, sellele omakorda kohevast sidekoest submukooskiht.
Lihaskest - tunica muscularis
Lihaskesta moodustavad seespoolne pidev ringkiht (stratum circulare) ja väljaspoolne pikikiht (stratum longitudinale), mille moodustavad kolm soolepaela (taenia coli). Ringkiht on paksem , kui pikikiht. Viimane on eriti õhuke sooltepaelte vahel, hobusel, seal võib ta esineda ainult üksikute kimpudena .
Serooskest - tunica serosa
Välimiseks kestaks moodustab sidekoeline proopria, mida katab ühekihiline lameepiteel - mesoteel. Epiteelirakud on madalad, sakiliste rakupiiridega ning rakus võib olla kaks tuuma.
Eesmagu - proventriculus
Mäletsejaliste eesmao moodustavad vats (rumen), võrkmik (reticulum), kiidekas (omasum).
Mäletsejaliste eesmaol on täita mitmed ülesanded: eesmaos toimub toidu säilitamine koos mehaanilise ja bakteriaalse seedimisega, seal toimub ka käärimisproduktide imendumine. Histoloogiliselt ehituselt on eesmao piirkonnad enam-vähem ühesugused, neid kõiki katab kutaanne limaskest, limaskestas puuduvad näärmed. Limaskesta kõrgendid erinevates eesmao osades on erinevad kuju ja kõrguse poolest, mistõttu eesmao erinevate piirkondade pind moodustab erikujulisi välju .
Eesmao limaskest - tunica mucosa proventriculi
- epiteeli moodustavad 5 - 15 rakukihti, epiteel on osaliselt sarvestuv
- proopria on sidekoeline, sisaldab rohkelt elastseid kiude
- limaskesta lihaskiht on ainult võrkmikuharjades ja kiidekalestmetes
- submukoosa on sidekoeline
Eesmao lihaskest - tunica muscularis proventriculi
- sisemine lihaskiht
- välimine lihaskiht
Mõlemad lihaskihid moodustab põhiliselt silelihaskude, kuid vatsa kardia osas ja võrkmikuvao põhjas leidub ka vähesel hulgal skeletilihaskiude
Eesmao välimine kest - tunica serosa
Eesmao välispinda katab suuremas jaos serooskest, mille moodustab kiudsidekude ja katab pealt ühekihiline lameepiteel e mesoteel.
Vats – rumen
Limaskest - tunica mucosa
Vatsa sisepinnal paiknevad kuni 1 cm kõrgused vatsapapillid (papillae ruminis), nende hulk ja kuju vatsa erinevates piirkondades võib olla erinev. Täiskasvanud veisel on vatsapapillid kõige kõrgemad vatsa ventraalses kotis, kus nad võivad olla 1 cm kõrgused ja nende arv ühel ruutsentimeetril 30-40. Tänu vatsapapillidele suureneb oluliselt vatsa imendumispind. Vatsa limaskesta katab sarvestunud lameepiteel, selles eristatakse sarv-, sõmer -, oga- ja basaalkihti. Epiteelil lisandub hõõrdumise ja rõhu eest kaitstud piirkondades läikekiht. Basaal-, oga- ja sõmerkihi epiteelirakkude tsütoplasma sisaldab rikkalikult membraanseid ja mittemembraanseid organelle. Epiteeli all paikneb sidekoeline proopria, kus paiknevad rohkearvulised kollageensed ja elastsed kiud. Prooprias on hulgaliselt fibroblaste, vähem sisaldab ta teisi sidekoe rakke. Vatsas proopria ja submukoosa vahel selget piiri ei ole, üks kiht läheb sujuvalt üle teiseks.
Lihaskest - tunica muscularis
Vatsa lihaskest koosneb kahest kihist - laiemast sisemisest ja õhemast välimisest kihist. Lihaskesta kihid on moodustatud silelihaskoest. Kahe kihi vahel paikneb intermuskulaarne sidekoeline kiht.
Serooskest -tunica serosa
Vatsa vaba pinda katab sidekoeline serooskest. Kesta moodustab sidekoeline proopria, seda katab ühekihiline lameepiteel - mesoteel. Ühekihilise lameepiteeli rakud on sakiliste piiridega, madalad ja sisaldavad 1-2 tuuma.
Võrkmik - reticulum
Võrkmiku sein on kolmekestaline, selles eristatakse limas-, lihas- ja serooskesta.
Limaskest - tunica mucosa
Võrkmiku limaskesta katab sarvestunud mitmekihiline lameepiteel. Sisepinnal paiknevad võrkmikuharjad (cristae reticuli), neid katavad külgedel madalad, teravatipulised võrkmiku papillid (papillae reticuli). Võrkmiku papillide tipul puudub epiteelis sõmerkiht. Võrkmikuharjad võivad olla sõltuvalt nende kõrgusest primaarsed, sekundaarsed, tertsiaarsed. Alumises basaalses osas moodustavad võrkmikuharjad omavahel võrkmikukanne (cellulae reticuli). Primaarsed ja sekundaarsed võrkmikuharjad sisaldavad servapoolses osas pikka lihasvääti, mis ümbritseb ringjalt igat võrkmikukannu. Võrkmikukannu suurus ja kuju on muutuvad komponendid ja muutused on sõltuvuses eesmao kontraktsioonist.
Lihaskest - tunica muscularis
Lihaskesta moodustavad kaks kihti: sisemine paksem (stratum circulare) ja välimine õhem (stratum longitudinale). Mõlemad kihid moodustab silelihaskude. Võrkmikuvao põhjas võivad paikneda üksikud skeletilihaskiud.
Serooskest -tunica serosa
Välimine kest on sidekoeline serooskest, pealt katab teda ühekihiline lameepiteel - mesoteel. Mesoteeli rakud on ebakorrapäraste, sakiliste rakupiiridega. Rakus on 1-2 tuuma.
kIIdekas - omasum
Kiidekas eristatakse limaskesta, lihaskesta ja serooskesta.
Limaskest - tunica mucosa
Kiideka sisepinda katavad kiidekalehed, nende vahele jäävad kitsad ruumid. Kiidekalehti katavad külgedelt teravatipulised papillid, mis on kaetud sarvestunud lameepiteeliga. Kiideka laiemates lehtedes on kolmekordne lihasplaat. Kaks äärmist lihasplaadi kihti moodustavad piki kiidekalehte kulgevad lihaskimbud. Keskmine kiht kulgeb kiidekalehe basaalsest osast kiidekalehe serva suunas, see on lihaskesta sisemise kihi jätk. Limaskesta proopria ja submukoosa vahel ei ole selget piiri, üks sidekoeline kiht läheb sujuvalt üle teiseks kihiks.
Lihaskest -tunica muscularis
Lihaskest on kahekihiline, selle moodustavad paksem sisemine ja õhem välimine silelihaskoest kihid.
Välimiseks kestaks on sidekoeline serooskest, tunica serosa.
Maks - hepar
Maks on punakaspruuni värvi serooskestaga kaetud kompaktne organ. Maks on seedesüsteemi kõige suurem nääre, tema funktsioonid on väga laialdased. Maksas toimub polüsahhariidi glükogeeni moodustumine, mis mängib olulist rolli stabiilse glükoosi taseme hoidmisel veres. Maksa katab pealt serooskest (tunica serosa), selle alla jääb fibrooskest (tunica fibrosa). Fibrooskest ümbritseb maksaväratis paiknevaid veresooni, sapijuhasid. Maksa parenhüüm on jagatud maksa sagarikeks (lobuli). Maksasagarikes leidub kaks teineteisest eraldatud kapillaaristikku - verekapillaaristik ja sapijuhakeste võrgustik.
Maksasagarikud - lobuli hepatis
Sagarikud on maksa morfofunktsionaalseks ühikuks. Klassikalise skeemi järgi on maksasagarik kuusnurkne prismaatilise kujuga, mis on piiritletud õhukese sagarikevahelise sidekoega. Maksa strooma moodustab sagarikevaheline retikulaarne sidekoeline toestik, milles paiknevad veresooned ja sapijuhad. Maksasagariku moodustuvad radiaalselt paigutunud hepatotsüütidest maksaplaadid ning rakud on seotud omavahel desmosoomidega. Maksaplaatide vahele jäävad radiaalse asetusega maksasinusoidid (kapillaarsed vereruumid), mis suubuvad sagariku keskel asuvasse tsentraalveeni (vena centralis). Maksarakud on hulknurksed rakud, milles leidub 1 (harvem 2) ümarat tuuma, tsütoplasmas on hulgaliselt organelle ja seal ladestub ka glükogeen. Maksarakud (hepatotsüüdid) produtseerivad verehüübimist takistavat hepariini ja rasvade emulgeerimiseks vajalikku sappi.
Maksasinusoidid on vooderdatud endoteeliga ja sinusoididel puudub basaalmembraan. Endoteeli ja maksarakkude vahele jääb pilujas Disse ruum. Sinusoidide seinas paiknevad endoteelirakud ja nende vahel maksa tähtrakud e Kupfferi rakud (kuuluvad makrofaagide süsteemi). Kupfferi rakud on piklikud, intensiivselt värvuva tuumaga. Kui maksa tähtrakud osalevad kaitses, siis nad eralduvad veresoonte seinast ja muutuvad vabadeks makrofaagideks. Ito rakud on väikesed tähtjad rasvusalvestavad rakud e lipotsüüdid ja nad paiknevad maksarakkude vahel. Raku tsütoplasma sisaldab rasvatilgakesi, rakuorganellidest üksikuid mitokondreid ja hulgaliselt ribosoome. Ito rakud on ka vitamiin A varudepooks organismis. Sagarikevahelisesse sidekoesse väljuvad hepatotsüütide vahel kulgevad sapikapillaarid. Sapikapillaarid, sagarikuvaheline arter (kõik veresoone kestad olemas) ja veen moodustavad maksatriaadi.

Maksa verevarustus
Maks saab verd kahest veresoonest, maksa arterist ja portaalveenist (70-80% verest). Koos maksaarterist pärineva interlobulaararteri ning portaalveeni lõppharu – interlobulaarveeniga moodustub maksatriaad. Maksaarter ja portaalveen hargnevad sagariku ümber interlobulaararterite ja interlobulaarveenidena. Kui interlobulaarveenist suundub veri otse sinusoididesse, siis arteri ülesandeks on ka interstitsiaalse koe varustamine. Maksasagariku keskel paiknevast tsentraalveenist suundub veri sublobulaarveeni, mis on maksaveeni algharu.
Sapipõis -vesica biliaris
Sapipõie seina moodustavad limas-, lihas- ja adventitsiaalkestad. Limaskest moodustab hulgaliselt kurde ja on kaetud resorptsiooniks spetsialiseerunud kõrgprismaatilise epiteeliga. Epiteeli all paikneb hulgaliselt elastseid kiude sisaldav sidekoeline limaskesta päriskiht e proopria. Epiteeli rakud kontsentreerivad sappi reabsorbeerides vett. Kaela piirkonnas paiknevad tubuloalveolaarsed näärmed, mis toodavad sekreeti sapi lahjendamiseks. Lihaskest koosneb tsirkulaarsest ja longitudinaalsest kihtidest. Kihid moodustuvad silelihasrakkude kimpude võrgustikust. Eriti tugev on lihaskest sapipõie kaelaosas, kus koos sapijuha lihaskestaga moodustatakse sapipõie sfinkter. Silelihasrakkude kimpude vahel asuvad koheva sidekoe kihid. Adventitsiaalkesta moodustab kiudsidekude, selles on palju elastseid kiude.
Kõhunääre - pancreas
Sagarikulise ehitusega hallikasroosa või kollaka värvuse, pehme konsistentsiga parenhümatoosne elund, milles on ühendatud nii eksokriinne kui ka endokriinne nääre. Kõhunäärme eksokriinne osa on seroosne liitnääre, endokriinse osa moodustavad pankrease e Langerhansi saared. Pealt katab elundit õhuke sidekoeline kapsel. Pankreas on suuremõõtmeline nääre, mis on sidekoeliste septidega jaotatud sagarikeks. Igas sagarikus on hulgaliselt seroosseid lõpposasid, mida nimetatakse aatsinusteks. Väliselt meenutab aatsinus 100-150 µm suurust kotikest, mille moodustavad suured sekretoorsed pankreotsüüdid, aatsinuserakud. Aatsinuse rakkude ülesandeks on sekretoorse funktsiooni teostamine. Aatsinuse rakud sisaldavad subnukleaarselt ergastoplasmat, raku apikaalses osas paiknevad suured prosekreedi e sümogeeni sõmerad. Aatsinuse viimasüsteem algab pika kitsusega, see koosneb ühekihilisest lameepiteelist. Aatsinuste valendikku jäävad tsentroatsinoosed rakud, mis moodustavad lülijuhade algusosa. Kitsused avanevad viimajuhadesse (ühekihiline prismaatiline epiteel). Sagarikusisesed juhad ühinevad sagarikevahelisteks juhadeks, viimased paiknevad sidekoelistes sagarikevahelistes septides. Viimajuhad liituvad ning suubuvad pankreasejuhasse. Pankreasejuha paikneb elundi sisemuses elundi sabast kuni peani ja koos sapijuhaga avaneb duodeenumi valendikku. Kõhunäärme endokriinne osa moodustab 1-2% elundi mahust. Heledad endokriinrakkude moodustised kõhunäärmes kannavad pankrease e Langerhansi saarte( insulae pancreaticae) nimetust. Need on ümarad või ovaalsed rakkude kogumid eksokriinsete lõpposade vahel. Pankrease saared koosnevad rakkude põrkadest ja nende vahel kulgevatest sinusoidsetest verekapillaaridest. Rakkude toodetud insuliin langetab veresuhkru taset - ta reguleerib glükoosi transporti rakkudesse (lihased, rasvkude) ja stimuleerib glükolüüsi ja glükogeeni sünteesi.
Hingamisorganid – organa respiratoria
Teostavad looma välise hingamise funktsiooni. Toimub vere rikastamine hapnikuga ja vabanemine süsihappegaasist. Hingamisorganid on ninaõõs (cavum nasi ), ninaneel ( pharynx ), kõri (laryngx), trahhea (trachea), kops (pulmo).
Trahhea (trachea)
Trahhea sein on kolmekestaline:
1. limaskest - tunica mucosa respiratoria
2. fibrokartilagiin kest - tunica fibrocartilaginea
3. adventitsiaalkest - tunica adventitia
Limaskest
katab mitmerealine ripsepiteel - kõik rakud kinnituvad paksule basaalmembraanile, kuid kõik ei ulatu välispinnani. Kõige alumise rea moodustavad basaalrakud, nende peale jäävad endokriinrakud. Epiteeli välispinnale ulatuvad karikrakud ja ripsrakud. Nende vahele jäävad pikliku kujuga kiilrakud, mis ei ulatu välispinnani.
Proopria moodustab sidekude.
Fibroelastne kiht on õõnesorganitest iseloomiulik ainult trahheale, milles paiknevad elastsed kiud. Submukoosa koosneb sidekoest, seal on ka trahheaalnäärmete lõpposad, mis avanevad epiteeli pinnale. Siin ka veresooni.
Kondrofibrooskest
sisaldab hüaliinsest kõhrkoest trahheaalrõngaid, neid ühendab sidekude ja dorsaalses seinas paiknev trahhea ristilihas.
Adventitsiaalkesta moodustab sidekude.
Kops (pulmo)
Asuvad rinnaõõnes ja on paarilised hingamisorganid. Kops koosneb õhku juhtivast süsteemist ja veresooni sisaldavast interstitsiaalsest koest. Kopsusiseste hingamisteede hulka kuuluvad bronhid, bronhioolid ja alveolaarpuu.
Bronhi (bronchus) seinkoosneb kolmest kestast:
1. limaskest - tunica mucosa
2. kondrofibrooskest - tunica chondrofibrosa
3. adventiitsiaalkest - tunica adventitia
Limaskest – on valendikupoolne kest
katab mitmerealine ripsepiteel. Bronhi diameetri vähenedes see madaldub
Proopia moodustab sidekoeline.
Lihaskiht.
Submukoosa koosneb sidekoest ja selles paiknevad veresooned ja bronhiaalnäärmete lõpposad.
Kondrofibrooskest – seal paiknevad erineva suurusega hüaliinse kõhrkoe plaadikesed, mida ühendab sidekude.
Adventitsiaalkesta moodustab sidekude.
Bronhidele järgnevad väiksema diameetriga bronhioolid (bronchiolus). Bronhioolides puudub kõhrkude ja näärmed. Bronhioole vooderdab hoopis prismaatiline epiteel, mis väikestes bronhioolides madaldub kuupepiteeliks. Epiteeli alla jääb proopia ja lihaskiht.
Bronhiaalpuu (arbor bronchialis) lõpeb terminaalsete bronhioolidega. Edasi jätkuvad hingamisteed alveolaarpuuna (arbor alveolaris).
Endokriinorganid sünteesivad ja sekreteerivad hormoone.
Tsentraalsed endokriinorganid on hüpotaalamus ja hüpofüüs .
Hüpotalamus asub vaheajus (diencephalon) kõige alumise osana ja on ühenduses hüpofüüsiga. Reguleerib hüpofüüsi hormoonide sekretsiooni ja seega kontrollib ka praktiliselt kogu endokriinsüsteemi. Autonoomse NS kontrollkeskus. Hüpofüüs koosneb: eessagar ( kasvuhormoon ), tagasagar (oksütotsiini), kesksagar (intermediin). Ajuripats nõristab hormoone.
Perifeersed endokriinorganid:
käbinääre (glandula pinealis)
kilpnääre (glandula thyreoidea)
kõrvalkilpnääre (glandula parathyreoidea)
neerupealised (gl. suprarenalis)
sugunäärmed e gonaadid (testised ja munasarjad)
pankrease saarekesed (insulae pancreaticae)
tüümus (thymus)
platsenta (placenta)
difuusselt paiknevad endokriinrakud
Käbikeha – epifüüs – asub vaheajus. Käbikeha on jaotunud sagarikeks, mis sisaldavad pinealotsüüte ja neurogliiarakke.Reguleerib ööpäevarütmikat, sünteesib serotoniinist melatoniini (hormoon). Pärsib varajast sugunäärmete arenemist .
Kõrvalkilpnääre
Kilpnäärme tagaküljel. Toodab parathormooni – tõstab kaltsiumi taset veres.
Tüümus
Tsentraalne immuunorgan (paljunevad T- lümfotsüüdi eellasrakud ja nad ise), endokriinnääre (reguleerib immuunsüsteemi). Suunab ka lümfikoe arengut, kasvu. Koosneb sagarikest (lobuli) ja on ümbritsetud sagarikevahelise sidekoega. Iga sagarik koosneb koorest (cortex, tumedamalt värvunud) ja säsist (medulla, heledamalt). Enamiku sagariku rakkudes on lümfotsüüdid, mida koores on rohkem kui säsis. Tüümuse säsis moodustavad epiteelirakud ümaraid kehakesi - tüümuse kehakesi (Hassali), mille keskel võib olla lagunevat rakumassi (dentriiti).
Kilpnääre
Koosneb kahest külgsagarast ja nendevahelisest kitsusest. Kilpnääret katab sidekoeline kapsel, millest lähtuvad septid jagavad parenhüümi sagarikeks. Iga sagariku parenhüüm moodustub kilpnäärme follikulitest (struktuurne ühik). Folliikul on põisjas moodustis, mille seinaks on ühekihiline kuupepiteel ja mille valendikku täidab kolloid. Kilpnääre tagab organismi normaalse kasvu ja arengu.
Kilpnääre toodab kolme hormooni: türoksiin ja trijoodtüroniin - reguleerivad rakkude ja kudede metabolismi (follikulaarrakud sekreteerivad) ja kaltsitoniin langetab vere kaltsiumi taset (parafollikuliaarrakud).
Neerupealised
Paiknevad neerude ülemist poolust ümbritsevas rasvkoes . Näärmeid katab sidekoeline kapsel ja parenhüüm on jaotunud koore- ja säsiosaks. Neerupealise koor allub hüpfüüsi eessagara toodetava adrenokortikotropiini ( ACTH ) mõjule.
1. Neerupealise koor
Koosneb kolmest selgelt piiritlenud tsoonist:
glomeruloostsoon - zona glomerulosa - toodab mineralokortikoide (nt aldosteroon ). Rakud paiknevad siin ringjate gruppidena
fastsikulaattsoon - zona fasciculate - toodab glükokortikoide (kortisool). Rakud moodustavad välispinna suhtes risti paiknevaid sammasjaid struktuur ja sinusoidid.
retikulaartsoon - zona reticularis - toodab androgeenseid hormoone ja veidi glükokortikoide. Rakud ja sinusoidid paiknevad võrkjalt.
2. Neerupealise säsi
Toodab adrenaliini, noradrenaliini ja dopamiini. Rakud paiknevad väätidena ja neid ümbritseb tihe kapillaaride võrgustik.
Pankrease saarekesed
Pankreast katab sidekoeline kapsel ja sidekoeliste septidega on jaotatud sagarikeks. Tal on eksokriinne ja endokriinne osa. Heledad endokriinrakkude moodustised kõhunäärmes, mis paiknevad eksokriinsete lõpposade - aatsinuste vahel. Eristatakse järgmiseid pankrease saarekeste rakke –beeta rakud – sekreteerivad insuliini, alfa rakud – toodavad glükagooni, delta rakud – stomatostatiini, F rakud – sekreteerivad pankrease polüpeptiidi.
Sugunäärmed on olulised sekundaarsete sootunnuste arenemiseks.