Histoloogia võimalikud küsimused (1)

Histoloogia võimalikud küsimused 
1.  Küüne  ehitus 
Küüs (unguis) on sarvplaat, mis paikneb küüneloožil (lectulum unguis). Viimane koosneb epiteelist 
ja dermisest. Küüneplaadi külgmised servad paiknevad küünelooži külgedel moodustunud 
küünevagudes ( sulcus  lectuli unguis). Küüneplaadi tagumises osas on küünevagu pikk ja sinna jääb 
küünemaatriks  (matrix unguis), mis on küüne kasvupiirkonnaks. Küünematriks koosneb samuti 
epiteelist ja dermisest. Küüs on külgedelt ja tagant piiratud naha poolt moodustatud küünevalliga 
(vallum unguis). Küünevalli  epidermise  sarvkiht, mis laskub küüneplaadile, kannab piirdenaha 
(eponychium) nimetust. Sõrmeotsal küüneplaadi eesmise vaba serva all on epidermise sarvkiht 
tihenenud (hyponychium). 
2.  Granulotsüüdid  (jaotus, ehitus, funktsioon, % leukotsüütide üldhulgast) 
Granulotsüüdid vastavalt sõmerate värvumisomadustele jaotatakse neutrofiilseteks (55-70%), 
eosinofiilseteks (2-5%) ja basofiilseteks (0-1%). Kõikidele granulotsüütidele on iseloomulik 
segmenteerunud rakutuuma olemasolu.  
Neutrofiilid. Ehitus: Nende tsütoplasmas leiduvad peened neutraalsete värvidega ilmestuvad 
sõmerad. Rakutuum  on kromatiinirohke ja noorematel rakuvormidel painutatud kepi kujuline - 
kepptuumalised neutrofiilid (3-5%). Vanemates rakkudes esineb tuum üksikute (tavaliselt 2-5) 
peente niitjate moodustistega  seostunud segmentidega - segmenttuumalised neutrofiilid (kuni 70%). 
Funktsioon:  Põletikukoldes  muutuvad neutrofiilid kaitserakkudeks mikrofaagideks. 
Eosinofiilid. Ehitus: Nende tsütoplasmas paiknevad suured happeliselt värvuvad graanulid. 
Eosinofiilide tuum on sageli kahe- või kolmesagaraline, meenutades viimasel juhul ristikheinalehte. 
Funktsioon: Eosinofiilide hulk suureneb infektsioon -allergiliste haigestumiste korral. 
Basofiilid . Ehitus: Nende  tsütoplasma  sisaldab aluseliselt värvuvaid sõmeraid. Tuum on sageli 
paarist kohas sissenöördunud ja S-tähe kujuline. Funktsioon: osalevad immuunpõletikulistes 
kaitsereaktsioonides. 
3.  Rakukontaktid  näidetega 
Nõrk rakukontakt moodustub glükokaalüksite liitumisel. Interdigitatsioonil toimub sõrmedetaoline 
läbipõmumine. Spetsiaalsed rakukontaktid on: 
1. Tiheliidused määravad epiteelirakkude polaarsuse, takistavad lipiidide ja valkude vaba difusiooni 
kahe kompartmendi vahel ning on barjääriks ainete paratsellulaarsel difusioonil. Tiheliidused 
sulundavad vööna epiteelirakkude vahelise ruumi vaba pinna lähedal. Tiheliiduseid saadavad  
ankurliidustest vöödesmosoomid, kus transmembraanne valk - okludiin - seostub nelja valguga. 
2. Ankurliidustest on laiemalt levinud desmosoomid . Need on rakkusid ankurdavad ühendused , kus 
rakkusid seovad kadheriinid. Hemidesmosoomid on asümmeetrilised struktuurid , mis seovad 
epiteelirakkude basaalosad basaalmembraani basaalplaadile ja suurendavad epiteelide stabiilsust. 
3. Auk- ehk sideliidused  on moodustunud membraani integraalvalkudest, mida nimetatakse 
konneksiinideks. Aukliiduse puhul moodustuvad rakkudevahelised kanalid, kuna vastastikku 
paiknevates membraanides on mulgud.  
4. Rakusisaldised ja nende funktsioon 
Rakusisaldisteks (inklusioonideks) nimetatakse raku tsütoplasmas esinevaid aineid, millised ei ole 
tingimata vajalikud raku elutegevuseks. Rakusisaldiste hulk ja  vahekord rakus on muutuv. 
Inklusioonid jagunevad: 
1. Troofilisteks ( glükogeen või  rasv ) 
2. Sekretoorseteks (tekivad sekreeti valmistavates rakkudes) 
3. Ekskretoorseteks (rakule mittevajalikud ained, millised kuuluvad rakust väljutamisele) 
4. Pigmentinklusioonideks (looduslikult värvilised ühendid rakus) 
5. Suulaetonsilli ehitus 
Suulaetonsillid on paarilised ovaalsed lümfoidkoest  organid , mis paiknevad suuõõnes kurgukaarte 
ja keelejuure vahel. Suulaetonsill on moodustatud mitmest limaskesta voldist, mille prooprias 
asuvad lümfisõlmekesed (noduli lymphatici) idutsentritega ( centrum  germinativum). Tonsillide 
pinnalt läheb organi  sisemusse  10-20 krüpti (cryptae tonsillares), millised hargnedes moodustavad 
sekundaarseid krüpte. Tonsillide limaskesta katab sarvestumata  mitmekihiline   lameepiteel , mis 
katab ka krüpte. Sügavamal asuvatest kudedest on tonsill eraldatud tihedama kiudsidekoelise 
kihnuga  ( capsula tonsillaris), millest tonsilli hargnevad sidekoelised septid jagavad palatiintonsilli 
sagarikeks vastavalt krüptide arvule. 
6. Valge ja punane  pulp  
Põrn (lien) on kaetud kihnuga ( tunica fibrosa), mida omakorda katab peritoneum ehk serooskest 
(tunica serosa ). Kihnuga on seostunud põrnas hargnevad kiudsidekoelised põrgad ehk trabeekulid 
(trabeculae). Trabeekulite vahele jääb põrna pulp (pulpa splenica), milles lümfotsüütiderohke 
tumedamalt värvunud valge pulp (pulpa alba) on ümbritsetud heledamalt värvunud punase pulbiga 
(pulpa rubra). 
7. Tüümuse ehitus ja funktsioon 
Ehitus: Tüümus ( thymus ) on sagarikulise ehitusega, milles  sagarikud (lobuli) on ümbritsetud 
sagarikevahelise sidekoe poolt. Iga  sagarik koosneb koorest  (cortex) ja säsist (medulla) 
lümfotsüütide ja retikulaarrakkudega. Tüümuse säsis moodustavad tüümuse  epiteelirakud ümaraid 
või ovaalseid kehakesi , nn tüümuse (Hassalli) kehakesi (corpusculum thymi Hassalli), mille keskel 
võib olla ka lagunevat rakumassi - detriiti. 
Funktsioon: Tüümuses toimub aktiivne lümfotsüütide proliferatsioon. T- lümfotsüüdid reageerivad 
viirus -, seen- ja teiste infektsioonide vastu (rakuline  immuunsus ). 
8. Endomeetriumiga toimuvad muutused menstruatsioonitsükli ajal 
Menstruaaltsükkel jagatakse tavaliselt 4 faasi. 
1. Menstruatsioon e deskvamatsioonifaas (1-4 päeva). Endomeetriumi põhiline osa funktsionaalne 
kiht (l.functionalis) irdub ja heidetakse kaasuva verejooksuga välja. Jääb õhuke basaalkiht (l. 
basalis) proopria  sidekoega ja uteriinnäärmete (gll. uterinae) hargnenud tubuloossete lõpposadega. 
2. Proliferatsioonifaas (umbes 10 päeva). Toimub postmenstruaalse endomeetriumi  funktsionaalse  
kihi  taastumine . Näärmed on kitsad ja inaktiivsed. Vaid üksikud epiteelirakud on kaetud rismetega. 
3. Sekretsioonifaas (alates 14. menstruaaltsükli  päevast). Endomeetrium pakseneb, emakanäärmed 
muutuvad pikkadeks, jämedateks väänlevateks, lõpposad hargnevad. Näärmed omandavad 
sekretsioonivõime. Pinnaepiteeli  rakud kattuvad ripsmetega. Proopria muutub kohevaks.  
4. Isheemiline faas.  Veresooned kontraheeruvad. Soonte   spasm  kestab mitu tundi. Tekib kudede 
isheemia  ja nekroos. Veresooned spiraliseeruvad, lühinevad, katkevad. Tekkinud verepais irdab 
endomeetriumi funktsionaalse kihi, see surutakse koos kogunenud vere massiga üles ja 
kõrvaldatakse emakast. 
9. Duodeenumi limaskesta ehitus 
Duodeenumi  limaskest  moodustab tsirkulaarkude (plicae circulares). Limaskestal on hulgaliselt 
pikki soolehatte ja suhteliselt lühikesi soolekrüpte. Krüptide põhjas paiknevad Panethi rakud 
(cellulae panethenes), rakkude supranukleaarne osa sisaldab atsidofiilset sõmerust. Limaskest 
lihaskiht  on suhteliselt õhuke. Sellele järgnevas submukooskihis paiknevad duodenaal- e. Brunneri 
näärmed (gll. duodenales Brunneri), mis toodavad mukoidset sekreeti ja milliste aatsinused võivad 
ulatuda  ka sidekoelisse proopriasse. 
10.  Väikeaju  koore kihid 
Väikeaju koores on 3 kihti. 
1. Molekulaarkihis (stratum moleculare) on üksikud närvirakud ja gliiarakkude  tuumad . 
2. Pirnrakkude e. Purkinje  rakkude kihis (stratum purkinjense) on suuremad pirnrakud e Purkinje 
rakud ( neuron purkinjense). 
3. Sõmer - e granulooskihis (stratum granulosum) on võrkjalt koondunud sõmerrakkude tuumad. 
Sõmerkihile järgneb valgeaine . 
11. Ektodermi  derivaadid  
Ektodermist kujunevad: 
• epidermis ja tema derivaadid 
• nahanäärmed 
• eessoole, tagasoole  epiteel  
• meeleelundite  sensoorne  epiteel 
• silmalääts 
•  kesknärvisüsteem , perifeersed neuraalse  päritoluga struktuurid 
• pigmentrakud 
12. Maksa verevarustus 
1) organspetsiifiline verevarustus maksa värativeeni (vena portae) kaudu 
2) tavaline organi verevarustus maksaarteri (a. hepatica) kaudu 
Maksaarteri haru ->    
 
 
 
 
 
   
 
 
 
sinusoidid  
ristivöötsus, aluseks on 
koosneb käävjatest rakkudest 
tumedad - A- vöödid (anisotroopsed),  kontraktiilsete filamentide 
(puudub sidestav ristivöötsus)
heledad - I-vöödid (isotroopsed)
korrapärane  paigutus
on olemas müofibrillid, kus  aktiinist  
esinevad südamelihaskiudude vahel 
on olemas aktiinist ja müosiinist 
ja müosiinist filamendid paigutuvad 
anastomoosharud
müofilamendid + desmiinist ja 
asetsedes paralleelselt üksteise suhtes 
vimentiinist filamendid
osalises ülekattes
31. Arteri seina ehitus 
Arteri sein koosneb 3 kihist . 
1. Intima on kõige  õhem . Koosneb veresoont  seestpoolt vooderdavast endoteelist ja selle all 
asetsevad kiudsidekoelised subendoteliaalkihist. Viimases nähtavad tuumad kuuluvad haralistele 
kambiaalsetele sidekoerakkudele. 
2. Meedia sisaldab kontsentriliselt paiknevaid spiraalsuunalisi silelihasrakke. Lihasrakkude vahel 
jäävad elastsed membraanid . 
3. Adventiitsia koosneb kollageensete kiudude peamiselt piki kulgavatest kimpudest. Adventiitsia 
läheb üle ümbritsevaks kohevaks periadventitsiaalseks sidekoeks, milles on ohtrasti rasvrakke. 
Adventiitsias ja meedia välimises osas on väikesi  veresoone  enda seina toitvaid soontesooni. 
Veresoonteseinas leiduvaid närve nimetatakse soontenärvideks. 
32. Kapillaaride ehituse kirjeldus ja alaliigid  
Kapillaarid koosnevad veresoone  valendikku ümbritsevast  endoteelirakkude ainsast kihist, 
basalmembraanist ja väljastpoolt ümbritsevatest adventitsiaalrakkudest ning peritsüütidest. 
Kapillarid jaotuvad: 
1. Hemokapillaarid ( vasa haemocapilaria). Tavalised kapillaarid, esinevad kõikides organites ja 
praktiliselt kõikides kudedes. Moodustavad kudedes peene- või laiasilmalise, tihedama või 
hõredama  võrgustiku , vastavalt organspetsiifilisele  verevarustuse  intensiivsusele. 
2. Sinusoidsed hemokapillaaris (vasa haemocapilaria sinusoidea). Laia valendikuga kapillaarid, 
esinevad vereloome - ja endokriinorganites, maksa jm. 
3. Verelakuunid (lacunae cavernosae sanguineae). Eriti laia valendikuga kapillaarsed, ainult 
endoteeliga kaetud vereruumid, mille täitumisel organ jäigastub. 
33.  Neerupealise  ehitus ja funktsioon 
Neerupealise (glandula suprarenalis) koor moodustab 90% näärme kaalust. Sidekoelisest kihnust 
kulgevad näärme parenhüümi kapillaarid - sinusoidid - ja sidekoelised septid. Koosneb kolmest 
tsoonist: glomeruloostsoon (toodab mineralokortikoide, epiteelirakud paiknevad 
konglomeraatidena), fastsikulaattsoon (toodab glükokortikoide , rakud sisaldavad lipoidtilgakesi) ja 
retikulaartsoon (toodab androgeenseid hormoone ja vähesel määral glükokortikoide, rakud 
sisaldavad kollast pigmenti ning lipoidtilgakesed puuduvad). Säsi rakud on kromafiinsed. Säsi 
toodab adrenaliini, noradrenaliini ja dopamiini. Säsi rakud paiknevad väätidena, mida ümbritseb 
tihe kapillaaride võrgustik. 
34.  Seljaaju   hallaine  
Seljaaju keskel paiknev seljaaju tuumi (neuronite koondisi) sisaldav hallaine jaotatakse ees-, taga- 
ja külgsammasteks (cornu ventrale, dorsale et laterale), mida ühendab kommissuur . Eessamba 
ganglionirakkude enamiku moodustavad motoorsed rakud nucleus motorius medialis et  lateralis . 
Külgsambas paiknevad nucleus intermediomedialis et intermediolateralis, dorsaalse samba ning 
vaheaine  piiril  nucleus proprius cornu dorsalis  ning rinnaosa  dorsaalsamba mediaalses osas paikneb 
nucleus  thoracicus . 
35. Higinäärmete jaotus ja ehitus 
Higinäärmed (gl. sudorifera) on higi (sudor) eritavad difuusselt peaaegu kogu nahas leiduvad 
lihttubuloossed näärmed. Sekretsioonitüübilt jagunevad higinäärmed merokriinseteks ja 
apokriinseteks näärmeteks. 
36. Silma vikerkesta ja ripskeha ehitus 
Iiris ehk vikerkest  (iris) on soonkesta kõige eespoolsem osa, õhuke ketas  tsentraalse  avaga 
(pupilliga). Eesmine  pind on epiteelitu, piiritlevad strooma   fibroblastid ja melanotsüüdid. Strooma 
koos rohkete veresoonte, pigmentrakkude ja m. sphincter pupillae’ga.  Tagumine   kahekihiline  
pigmentepiteel, mille eesmine osa moodustab pupilli  laiendaja lihase m. dilatator pupillae. 
Melanotsüütide arv määrab silma värvi. Eraldab silma eeskambrit tagakambrist ja toimib 
diafragmana, reguleerides fotoretseptoritele langevat valgushulka. 
Siliaar- ehk ripskeha on ringjas soonkesta moodustis saagserva, iirise baasise ja läätse serva vahel. 
Ora serrata – selgelt  piiritletud üleminek reetina  optilise ja pimeosa vahel. Eesmine osa koosneb 
tsiliaarjätkest ( pars  plica), millele kinnituvad ripsvöötme kiud, tagumine osa on jätketeta (pars 
plana). M. ciliaris, kahekihiline pigmenteerunud ja pigmenteerumata tsiliaarepiteel, tsiliaarstrooma 
melanotsüütide ja veresoontega. Ripskeha osaleb akommodatioonil ja vesivedeliku (humor 
aquosus) tootmisel. 
37.  Sertoli  rakud: paiknemine , ehitus ja funktsioon 
Sertoli  rakk on follikulaarse päritoluga suur alusega basaalmembraanile  toetuv spermatogeneesis 
olevate rakkude vahel asetsev rakk . Sertoli rakul on eokromatiinne tuum, suur tuumake . Ta toetab 
spermatogeneesi toitumuslikult, produsteerib östrogeene ( naissuguhormoone ). Sertoli rakud 
fagotsüteerivad ka suurema osa spermi tsütoplasmast. 
38. Kollageensed  kiude  ehitus 
kollageensed kiud koosnevad kollageenist, tõmbetugevus, vähe  venitatavus . On ebamäärase pikkuse 
ja eri jämedusega. Keetmisel liimistuvad. 1/3 keha valkudest on kollageen. 1 kiud – palju fibrille. 
Iga  mikrofibrill  koosneb tropokollageeni molekulidest (3 polüpeptiidahelat – glütsiin , 
hüdroksüproliin, hüdroksülüsiin). Tüübid: agregeerudes moodustavad filamente, fibrille või 
võrgustikke. On teada 42 tüüpi kollageeni polüpepeptiidahelaid (α- ahelad ), mis põimudes 
moodustavad 28 erinevat kollageeni tüüpi - fibrillaarsed ja mittefibrillaarsed. 
39. Suured  süljenäärmed , ehitus 
 
Gl. parotidea 
Gl. sublingualis 
Gl. submandibularis 
kõrvasüljenääre
Keelealune süljenääre
seganääre
Nääre
Kõige suurem 
Kõige väiksem 
Alveolaarne (osaliselt 
alveolaarne liitnääre. 
tubuloalveolaarne, 
tubulaarne) liitnääre. 
Kihnuga.
hargnenud. Koosneb 
Kihnuga.
mitmest väiksest osast. 
Kihnuta.
Lõpposad
Seroossed alveoolid
Põhiliselt mukoossed, 
Ülekaalus seroossed, vähe 
väheste seroossete 
mukoseroosseid.
kompleksidega.
Lülijuhad
Pikad, hargnevad. 
Väga  lühikesed või 
Lühikesed, vähe hargnevad.
Katab lame epiteel. 
puuduvad.
Eritavad nõret 
lahustavat vedelikku.
Juttjuhad
Üks kiht kuubilisi ja 
Puuduvad või lühikesed
Üks kiht kuubilisi ja 
prismaatilisi rakke.
prismaatilisi rakke. Tugev 
basaalne jutilisus. Rakkudes 
leidub kollast pigmenti.
Viimajuhad
Parotiidjuhas algul 
Suur ja mitu väikest juha
Juhad meenutavad ehituselt 
kahekihiline, hiljem 
parotiidjuha, divertiiklid .
mitmekihiline 
lameepiteel.
Strooma
Sidekoeline, palju 
Tugevad sidekoelised 
Sidekoeline.
rasvkude .
septid.
40. Alveooli ehitus 
Alveoolid väljuvad bronhiooli ühest seinast, mis asetseb bronhiooli saatva veresoone vastas. 
Respiratoorsed bronhioolid hargnevad edasi alveolaarjuhadeks ( ductus  alveolares), mille seintes 
kahele poole väljuvad kopsualveoolid (alveoli pulmones). Alveolaarjuhadel intaktne sein puudub; 
sein esineb ainult kitsaste aladena alveoolide väljumiskohtade vahel. Alveolaarjuhad lähevad 
hargnedes üle alveolaarkotikesteks (sacculi alveolares), millel iseseisev sein puudub, neid 
ümbritsevad alveoolida 
41. Mao funduse limaskesta ehitus 
Pärisnäärmed 
 
- Kitsus - malohukeste all, koosneb vähediferentseerunud rakkudest. 
 
- Kaelaosa- koosneb lima tootvatest mukotsütidest (lima apikaalses osas, rakutuum basaalse 
asetusega ja nõgustunud) ja parietaalrakkudest (ümarad, suured, 1-2 tuuma) 
 
- Põhjaosa- parietaalrakud ja pearakud ( pepsinogeen , silindrilise kujuga, sisaldab 
ergastoplasmat ja sümogeenisõmeraid) 
Ehitus: pinnaepiteel, maofaveoolid, proopria maonäärmetega, subglandulaarkiht, limaskesta 
lihaskiht, sumbukoosa 
1.  Lõigustumine  ja blastotsüsti moodustumine 
Lõigustumine  –  sügoodi  korduv  mitootiline  jagunemine,  mis  viib  kiirele  rakkude  arvu  tõusule. 
Sügoodi  jagunemine  kaheks  tütarrakuks,  blastomeeriks,  algab  umbes  30  tundi  peale  viljastumist, 
järgnevad  jagunemised  viivad  progresseeruvalt  väiksemate  blastomeeride  tekkele.  Moorula  on 
12-16 blastomeerist  kerajas  moodustis, moodustub umbes kolm päeva peale viljastumist ja siseneb 
emakaõõnde. 
Blastotsüsti  moodustumine  –  umbes  neli  päeva  peale  viljastumist  tekivad  tühikud  moorula 
tsentraalsete  rakkude  vahel.  Vedelik  eraldab  rakud  kaheks  osaks:  välimine  trofoblast  ja  sisemine 
rakumass  e   embrüoblast .   Blastotsüst   hõljub  vabalt  emakaõõnes  umbes  kaks  päeva,  siis  kinnitub 
emaka  endomeetriumi  epiteelile.  Trofoblast  diferentseerub  sisemiseks  tsütotrofoblastiks  ja 
välimiseks süntsüütiotrofoblastiks e plasmoodiotrofoblastiks. Esimese nägala lõpuks on blastotsüst 
pindmiselt  implanteerunud.  Blastotsüst  implanteerub  tavaliselt  emakakeha  tagaseina 
endomeetriumis. 
2. Rebukoti tähtsus loote arengus 
Imetajal  - endine  blastotsööl  muutub ürgseks rebukotiks, milles rebu ei ole. Osa ürgsest rebukotist 
eraldub ja alles jäänud sekundaarne  ehk lõplik rebukott  talitleb loote vereloome elundina: 
1. Rebukoti seinas tekivad primaarsed sugurakud , mis migreeruvad hiljem sugunäärme algmesse. 
2. Rebukoti laest kujuneb ürgsool, mille tagaosast sopistub kusekott . 
3. Rekott taandareneb, kusekott kasvab lootevälise mesodermi sisse —> nabaväädi veresooned. 
3. Tiheliidused, ehitus ja funktsioon 
Tiheliidustel on 2 põhifunktsiooni: 
• nad määravad epiteelirakkude polaarsuse, sest lahutavad nende rakkude apikaalse domeeni 
basolateraalsest ja takistavad lipiidide ning valkude vaba difusiooni kahe kompartmendi vahel. 
• nad on barjääriks ainete paratsellulaarsel difusioonil.  
Tiheliidused sulundavad vööna epiteelirakkude vahelise ruumi vaba pinna lähedal.  
Tiheliiduseid saadavad ankurliidustest vöödesmosoomid, kus transmembraanne valk - okludiin - 
seostub nelja valguga.  
4. Kudede jaotus 
Epiteelkude : katteepiteel, näärmeepiteel  
Sidekude:  veri  ja lümf, retikulaarne  sidekude, rasvkude, kohev sidekude, tihe sidekude, kõhrkude , 
luukude 
Lihaskude: sile-, skeleti- ja südamelihaskude 
Närvikude : närvikude kitsamas mõttes, neurogliia 
5.  Mitmerealine   ripsepiteel  
Mitmerealise   epiteeli   puhul  algavad  kõik  rakud  basaalmembraanilt,  aga  osad  ei  ulatu  vabale 
pinnale, mistõttu rakud on kõik üksteise kõrval ühes kihis, aga tuumad jäävad erinevatele kõrgustele 
ja moodustavad erinevate kõrgustega read ( rips -, karik-, kiil - ja basaalrakud). 
Esinemisnäited: hingamisteed (ripsmetega) – ninaõõs, trahhea , bronhid, munandimanuse  juha. 
6. Eksokriinsete sekretsiooni tüübi alusel 
a) merokriinsed - sekretsiooni ajal raku maht praktiliselt ei muutu 
b) apokriinsed - sekretsiooni ajal raku maht väheneb 
c) holokriinsed - mitmekihise lõpposa pindmise kihi rakud lähevad tervikuna  sekreedi koostisesse 
1. Mononukleaarsete fagotsüütide süsteem 
Makrofaagid – pärit monotsüütidest, võivad omada rohkem kui 1 tuuma. Esineb vere monotsüüdid, 
histiotsüüte (sidekoe makrofaagid), võõrkeha ümbritsevad hiidrakud ja  osteoklastid (pidev 
ümberehitus). närvikoes mikrogliiarakud, vereloomeorganite (punane luuüdi, lümfoidsed organid) 
makrofaagid, maksa sinusoidides paiknevad Kupfferi rakud, kopsu- ja peritoneaalmakrofaagid. 
Makrofaagide peamiseks ülesandeks on fagotsüteerimine (surnud rakkude eemaldamine koest), 
adaptiivne immuunsus (toodavad monokiine – ensüüme, komplementeeritud valke), lihaskoe 
regeneratsioon . 
2. Retikulaarne sidekude 
Retikulaarrakud moodustavad tsütoplasmaatiliste jätkete varal võrgustiku. Retikulaarrakkude keskel 
paikneb suur ümar, hele tuum. Retikulaarkiudude võrgustik on rakkudega tihedalt seotud. 
Moodustab vereloomeelundites võrkja strooma, leidub laialdaselt mao, soolte limaskesta päriskihis, 
hambapulbis, neerudes.  Amorfne  põhiaine puudub, rakkudevahelisi ruume täidab vedelik. 
3. Hüaliinse, elastse ja fibroosse  kõhrkoe  ehituse võrdlus  
Hüaliinne kõhrkude: 
Moodustab esmase e primordiaalse skeleti looteeas, aga ka liigeskõhred, roide- ja ninakõhred, kõri 
kilp- ja sõrmuskõhr, trahheaalrõngad, suuremate  bronhide  kõhreplaadid jne. Enamlevinud inimeses. 
Kondrotsüüdid paiknevad enamasti 2-4 rakuliste isogeensete gruppidena. Kõhre  sügavamates 
osades paiknevad rakuterritooriumid ehk rakuõued, mis värvuvad basofiilsed, kuna sisaldavad palju 
GAG-e. Õuede vahel on interterritoriaalne  substants , mis sisaldab korrapäratult paiknevaid 
kollegeenseid fibrille. 
Elastne kõhrkude: 
Esineb elastsust  vajavates struktuurides – kõrvalestakõhres, väliskuulmekäigu kõhres, epiglottise 
kõhres, väikeste bronhide kõhretükikestes jne. Lisaks kollageensetele kiududele on 
kolmemõõtmeline võrgustik elastseid kiude. Isogeensed grupid koosnevad peamiselt kõhreõõnte 
paarilistest kondrotsüütidest (vahel on õõntes üksikud rakud). 
Fibroosne kõhrkude: 
Eelmise kahe vahepealne üleminekuvorm, esineb eeskätt liigeseketastes ja – meniskides ning 
selgroolülide intervertebraaldiskides. Põhiaine sisaldab paralleelselt või läbipõimunult paiknevaid 
kollageensete kiudude kimpe. Kondrotsüüdid paiknevad tavaliselt kõhreõõntes üksikult, kuid esineb 
ka 2-rakulisi isogeenseid gruppe. 
4.  Astrotsüüdid  
Astrotsüüdid jagunevad kaheks  tüübiks : protoplasmaatilisteks (suurema tsütoplasma  hulgaga , 
toiteülesanne) ja kiulisteks (väiksema tsütoplasma hulgaga, toetusülesanne) astrotsüütideks. 
Astrotsüütidel on arvukalt jätkeid, mis oma lõppjalgadega ulatuvad veresoontele, ajukestadele ja 
neuronite pinnale. Tänu sellisele ehitusele vahendavad astrotsüüdid ainete liikumist vere ja 
neuronite vahel. 
5. Suurajukoore kihid 
Suurajukoor (cortex cerebri). Kihid: 
1. Molekulaarkiht , milles paikneb vaid üksikuid närvirakke. 
2. Välimine granulaarkiht, milles paikneb arvukalt väikesi  püramiid - ja sõmerrakke. 
3. Välimine püramidaalkiht koosneb namasti keskmine suurusega püramiidrakkudest ning täht- ja 
sõmerrakkudest. 
4. Sisemine granulaarkiht sisaldab sõmerrakke. 
5. Sisemine püramidaalkiht sisaldab suuri püramiidrakke. 
6. Multiformne kiht, mis jaotub omakorda kolmnurkse kujuga rakke sisaldavaks triangulaarkihiks ja 
käävjatest rakkudest koosnevaks fusiformiseks kihiks. 
6. Arterite ja veenide võrdlus 
ARTERID
VEENID
Sein 3-4 korda  paksem  kui korrespondeerival 
Sein õhem
veenil
Valendiku ristlõige ümar-ovaalne
Valendiku ristlõige kokkulangenud ja 
ebakorrapärane
Arterite meedia on paksem kui korrespondeerival 
Meedia õhem
veenil
Elastseid elemente palju
Elastseid elemente vähe
Arteritel puuduvad klapid
Veenidel esinevad klapid
Arteritel kestad selgelt piiritletud
Veenidel kestad ebaselged
Soonte  sooned peamiselt adventiitsias
Soonte sooned adventiitsias ja meedias
Valendikus pole palju vererakke
Valendikus  vererakud (aeglasest verevoolust)
Jaotuvad elastsed, lihaselised ja segatüüpi arterid. 
7.  Kilpnääre  
Kilpnääre areneb primaarse  suuõõne ektodermaalse epiteeli väljasopistumise teel. Kilpnääre 
koosneb kiudsidekoeliste põrkade ehk trabeekulitega üksteisest eraldatud sagarikest, mille 
parenhüüm koosneb ühekihilise  kuup - või silinderepiteeliga piiratud põiekestest - kilpnääre 
folliikulitest. Folliikulid on täidetud kilpnäärme kolloidiga. Folliikulite  vahel paiknevad 
epiteelirakud kuuluvad kas folliikulite seinale või moodustavad interfolliikulaarseid saarekesi. 
Kilpnäärme folliikulite ümber on ka hulgaliselt verekapillaare. Elundit  ümbritseb fibrooskihn. 
Kilpnääre on seotud organismi ainevahetusega. Kilpnäärme rakud produtseerivad türoksiini, 
trijoodtüroniini, mis stimuleerivad ainevahetust, tõstavad kehatemperatuuri ja närvisüsteemi 
erutatavust. Hormoonide üleproduktsioonil ilmnevad türeotoksikoosinähud, alaproduktsioonil 
kääbuskasv, vaimne alaareng. 
8.  Vall - ja niitpapilli ehituse võrdlus 
Vallpapill  (papilla vallata ) on pealt lame limaskesta kõrgend, mis asub keelepära ja -keha piiril. 
Vallpipilli ümbritsev ringjas süvend, papillivagu. Vagu väljastpoolt ümbritsevat kõrgenenud 
limaskesta nimetatakse papilli valliks. Vallpapillid moodustavad tihedast sidekoelisest proopriast, 
mida katab sarvestumata lameepiteel. Vallpapilli külgedel asuvad epiteelis maistmiskarikad ehk -
pungad . 
Niitpapillid (papillae filiformes) on kõige arvukamad. Nad ei sisalda maitsmispungi. 
9. Jukstaglomerulaarkompleks 
Jukstaglomerulaarne  aparaat  osaleb vererõhu ja -mahu tagamisel  reniini produtseerimise tõttu. Tema 
moodustavad:  
1) macula densa  (ala distaalsete vääntuubulite seintes) - kontrollib Na+ ja Cl- ioonide taset, 
osmootset rõhku, verevoolu distaalsetes torudes. 
2) arterioolide vahel paiknevad ebakorrapärased granulaarrakud, mis paikevad glomeerulit 
varustavate soonte ja macula densa vahel ning omavad fagotsütoosivõimet. 
3) jukstaglomerulaarsed sekreteerivad rakud, mis on modifitseerunud silelihasrakud aferentse arteri 
seinas.  
Jukstaglomerulaarsed rakud võivad teatavates tingimustes toota ensüümi  reniin , mis mõjub kaudselt  
verevarustusele, mõjutab verevoolu neerus. Vererõhu langus neerus indutseerib reniini sünteesi. 
10. Nefroni ehitus 
Nefroni alaosad:  Põhiühik on nefron, mis koosneb glomeerulist ja teda ümbritsevast kihnust ja 
tuubulite  süsteemist - proksimaalne vään- ja sirgtuubul, ülejuhteosa, distaalne- sirg - ja vääntuubul, 
kogumistorukesed. Neerukehake koosneb verekapillaaride päsmakesest ehk glomeerulustest ja seda 
ümbritsevast päsmakesekapslist. Päsmakese kapillaaride vahel on mesangium. Kihnu sisemise 
lestme moodustavad podotsüüdid.  
1) Proksimaalsed tuubulid 
a. Vähe rakke 
b.  Diameeter 40-60 mikromeetrit 
c. Raku basaalses osas  mitokondrid  
d. Apikaalsel pinnal harjasääris 
e. Rakud suured, kõrged, ebaselgete piirjoontega 
2) Distaalsed tuubulid 
a. Väiksem diameeter 
b. Raku piirid selged, rakud madalamad 
c.  Organellid hästi arenenud 
d. Vähesel hulgal mikrohatte 
3) Ülejuhteosa 
a. 10-15 mirkomeetrit diameeter 
b. epiteel madal 
c. organelle ja hatte vähe 
4) Kogumistorukesed 
a. Rakud kuubilised ja sirgete piiridega 
b. Tuum tsentraalselt 
11. Lakteeriv piimanääre  
Glandula mammaria modifitseerunud apokriinne nääre. Iga  sagar koosneb viimasüsteemist, mis 
eraldi juhana  avaneb rinnanibul. Sagarike vahel rasvkude liigendatuna kiudsidekoeliste septidega/
Sagarikud koosnevad kuup- ja silinderepiteeliga kaetud lõpposadest – alveoolidest, 
sagarikevahelisest sidekoest tungivad õrnad väädid alveoolide vahele. Sekreet  suunatakse 
alveoolidest kitsastesse ühekihilise lameepiteeliga kaetud sagarikusisestesse juhadesse ehk 
intralobulaarjuhadesse.  Viimased suubuvad laiematesse ühekihilise kuupepiteeliga kaetud 
sagarikevahelistesse juhadesse ehk interlobulaarjuhadesse ning nendest  omakorda veel 
suurematesse piimakäikudesse ductus lactiferi, mida vooderdab ühe- või  kaherealine  silinderepiteel. 
Sagarikevahelises  sidekoes  leidub suuremal  või vähemal määral rasvarakkude koondisi. 
12.  Prostata   
Prostata  on  lihaselis-näärmeline  organ.  Näärmete  tubualveolaarsete  lõpposade  vahel  on 
interstitsiaalses  sidekoes  rohkesti  erinevas  suunas  kulgevaid  silelihasrakkude  kimpe.  Näärmete 
lõpposade  epiteel  on  ühekihiline   kuubiline   või  silindriline.  Mõnede  lõpposade  valendikus  on 
ümarad  kontsentrilise  ehitusega  moodustised  –  prostata  kivid  e  konkremendid.  Prostata  näärmed 
suurenevad progresseeruvalt alates umbes 45 eluaastast ja võivad muutuda väga suurteks. 
1.  Viljastumine  
Tavaliseks  viljastumiskohaks  on  munajuha  ampullaarosa.  Viljastumine  kestab  umbes  24  tundi. 
Sperm  läbib  kiirtepärja,  toimub  akrosomaalne   reaktsioon .  Sperm  läbib  zona  pellucida,  mille 
järel  toimub  kortikaalne  reaktsioon,  tekib  viljastusmembraan,  mis  ei  ole  läbitav  teistele 
spermidele.  Spermi  pea  kontakteerub  sekundaarse  ootsüüdi  pinnaga,  spermi  ja  ootsüüdi 
plasmamembraanid  liituvad.  Sekundaarne  ootsüüt  lõpetab  meiootilise  jagunemise,  tekib 
emaspronukleus.  Spermi  saba  degenereerub  ja  temast  moodustub  isaspronukleus.  Emas-  ja 
isaspronukleused liituvad moodustades uue raku, mida nimetatakse sügoodiks. 
2. Kondraalne luustumine 
Lammutava kõhre asemell moodustavad enkondraalse luu põrgakesed, mille vahele jäävad pilujad 
ruumid moodustavad primaarse, hiljem sekundaarse luuüdiga täidetud luukanali. Luustumine 
toimub nn ossifikatsiooni- ehk luustumisjoonel. Luustumisjoont koos temast distaalsemale jääva 
muutuva kõhrega nimetatakse luustumistsooniks – epifüüsiplaadiks. Dünaamilise struktuuriga 
epifüsiplaadil saab eristada 4 tsooni:  
1. Muutumatu hüalinne kõhr 
2. Kõhrerakkude paljunemise tsoon 
3. Kõhrerakkude sammaste tsoon 
4. Kõhrerakkude lammutus- ja luu moodustumistsoon 
Luu enkondraalsed pikikasvu võib kaudselt võrrelda kõhre interstitsiaalse kasvuga. 
3. Eksokriinsete näärmete jaotus lõpposa kuju alusel + näited esinemiskohast 
Tubuloossed (toruja kujuga lõpposad, näide - merokriinne higinääre), alveolaarsed (mulja kujuga 
avara valendikuga lõpposad, näide - alveolaarne higinääre) ja atsinoossed (muljas kitsa valendikuga 
lõpposad, näide - kõrvasüljenääre parootis) 
4. Fibroblastide ehitus ja funktsioon 
Fibroblastid - sidekoe arvukaim rakuvorm , sünteesivad aineid, millest tekivad sidekoe kiud ja 
amorfne põhiaine. Moodustuvad embrüonaalses  arengus mesenhüümirakkudest, hiljem 
tüvirakkudest. Diferentseerunud fibroblastid on 40-50 µm, haralised ja ümara  tuumaga . 
Tuumamembraan on sile, 1-2 tuumakest. rER ja Golgi on hästi arenenud. Mitokondrid ja 
lüsosoomid on välja kujunenud mõõdukalt. Lõplikult diferentseerunud fibrotsüüdid on va4iksema 
diameetriga, haralised ja käävja kujuga. Organellid on redutseerunud. Paiknevad sidekoes 
kollageensete kiudude ümber või nende läheduses. 
5. Elastsete kiudude ehitus 
Elastsed kiud on põhiliselt elastiinist. Ebaühtlase jämedusega, hargnevad, moodustavad niitjaid 
struktuure. Mehaaniline  vastupidavus väiksem, kui kollageensetel, kuid suuresti venitatavad. 
Elastiini  toodetakse fibroblastides, kui monteeritakse rakuväliselt. EM – elastse kiu keskel paikeb 
amorfne aine, perifeerias mikrofibrillid, perioodilisus  puudub. 
6. Oligodendrotsüütide ehitus ja funktsioon 
Oligodendrotsüüdid on kõige arvukam gliiarakkude rühm. Neil on suhteliselt vähe lühikesi jätkeid. 
Kesknärvisüsteemis moodustavad oligodendrotsüüdid e. lemmotsüüdid närvikiudude ümber 
müeliinkatte, mis talitleb elektrilise isolaatorina. Perifeerses närvisüsteemis tagavad sama müeliini 
tootmise ülesande Schwanni rakud. 
7. Desmosoomid - ehitus, funktsioon 
Ankurliidustest on laiemalt levinud desmosoomid. Need on rakkusid ankurdavad ühendused, kus 
rakkusid seovad kadheriinid - desmogleiinid ja desmokolliinid on kinnitunud tsütoplasma 
plaadikestele, mis koosnevad desmoplakiinist ja plakoglobiinist. Tsütoplasma poolselt kinnituvad 
plaadikestele tonofilamendid. Hemidesmosoomid on asümmeetrilised struktuurid, mis seovad 
epiteelirakkude basaalosal basaalmembraani basaalplaadile ja suurendavad epiteelide stabiilsust. 
Vöödesmosoomid on seotud aktiinifilamentidega. 
8. Karva ehitus 
Karvad (pilus) on naha derivaadid, mille nahasisene osa- karvajuur (radix pili) paikneb 
karvafolliikulis. Karva  nahast  välja ulatuv osa on karvarood (scapus pili). Karvafolliikuli 
terminaalne  laienenud osa kannab karvasibula nime (bulbus pili), millesse tungib sisse sidekoeline 
karvapapill (papilla pili). Karv koosneb säsist, koorest ja karvakutiikulist. Karvafolliikul jaguneb 
sisemiseks ja välimiseks juuretupeks. Välimise juuretupe moodustavad epidermise kaks alumist 
kihti. Sisemine juuretupp on ehitunud kolmest kihist- juuretupe kutiikul, sõmerjas epiteelkiht ja 
kahkjas  epiteelkiht.  Karvafolliikulit ümbritseb sidekoeline karvapaun. Karvafolliikulisse  avanevad  
rasunäärmete juhad ja sellest allpool kinnituvad folliikulile karvapüstitaja lihased (m. arrector pili). 
9. Kornea kihid 
Sarvkest  e. kornea (cornea) koosneb 5 kihist. Kõige välimiseks kihiks on mitmekihiline lameepiteel 
(epithelium anterius corneae). Järgneb paks eesmine  piirikiht  (lamina limitans anterior). Kõige 
paksemaks kihiks on sidekoeline  sarvkesta  pärissubstants (substantia propria corneae). Neljandaks 
kihiks on tagumine piirikiht (lamina limitans posterior). Kõige sisemiseks kihiks on ühekihiline 
lameepiteel (epithelium posterius corneae). 
10.  Olfaktoorne  epiteel - kus asub, funktsioon 
Olfaktoorne epiteel on kollaka värvusega, mis on tingitud pigmendi sisaldusest epiteelis ja 
näärmetes. Haistmisepiteel on samuti mitmerealine epiteel, mis sisaldab tugirakke, harjasrakke, 
basaalrakke ja haistmisrakke (bipolaarsed neuronid , moodustavad haistmisnärvi). Haistmisregiooni 
limaskest sisaldab ka tubuloalveolaarseid seroosseid haistmisnäärmeid. 
11. Emaili, dentiini ja tsemendi ehituse võrdlus 
Emaili moodustavad emailiprismad ja prismadevaheline aine. Enameloblastid produtseerivad 
emaili. Iga enameloblast moodustab ühe emailiprisma, mis on emaili struktuuriühikuks. 
Emailiprismad koosnevad peenest  fibrillaarsest võrgust ja nad sisaldavad hüdroksüapatiitide 
mineraalkristalle. Emailiprismad põimuvad omavahel ja moodustavad emailikimpe. Emailiprismad 
on ümbritsetud prismamembraaniga. Emaili tugevust kindlustavad emailiprismade S-kujuline 
paigutus ja jätkete olemasolu naaberprismade vahel. Interprismaatiline substants võib olla 
lubjastunud (kleepaine) või lubjastumata (emailikimbud ja emaililamellid). Emailil on 
vahelduvvöödid ja paralleelvöödid. Emaili vastupidavus sõltub tema alla jäävast dentiinist. Emailil 
puudub võime regenereeruda. 
Dentiin koosneb põhiainest, mille läbivad dentiinikanalikesed. Dentiin on rakuvaba ning 
avaskulaarne kude. Dentiini põhiaine sisaldab kollageenfibrille ja mukoproteiine. Välimises kihis 
on valdavalt radiaalkiud, sisemises kihis paiknevad enamuses  pikikiud. Odontoblastide vahele 
tekkivad Korffi kiududeks. Dentiini sisemistes kihtides tangentsiaalselt paiknevad Ebneri kiudud. 
Dentiinis seespool paiknevad kollageensetel kiududel kristallid, väljaspool – globulaarne  ja 
interglobulaarne dentiin. 
Tsement  katab hambajuurt ja hambakaela. Sisaldab 45-50% orgaanilisi ja 50-55% mitteorgaanilisi 
aineid, millest enamuse moodustavad kaltsiumfosfaat ja - karbonaat . Eristatakse kahte tüüpi  tsementi  
– rakuline ja rakuvaba vorm. Veresooned puuduvad. Tsemendi toitumine toimub difusiooni teel 
periodonti veresoonte kaudu. Inimese elu jooksul toimub hambas pidevalt uue tsemendi 
moodustumine ning tsement omab minimaalset  regeneratsiooni  võimet. 
12. Jämesoole limaskesta ehitus 
Jämesoole pind on sile - hatud puuduvad. Proopria sisaldab sirgeid tubulaarseid krüpte e näärmeid, 
mis ulatuvad limaskesta lihaskihini. Epiteeli rakkudeks on karikrakud, äärisrakud, ääriseta rakud ja 
endokriinrakud. Lihaskest  koosneb sisemisest  tsirkulaarsest ja välimisest pikihihist. Viimane ei ole 
pidev, vaid moodustab kolm  paela  (taenia coli). 
13. Maksasagarik 
Maksasagarikus (lobulus hepaticus) paiknevad radiaalselt paigutunud maksarakkudest 
moodustunud maksaplaadid (laminae hepaticae). Maksarakud e. hepatotsüüdid on suured, ühte, 
harvemini kahte kuni kolme tuuma sisaldavad rakud, milliste tsütoplasmas esineb hulgaliselt 
sõmeraid. Tuumad on ümmargused. Maksaplaatide vahele jäävad samuti radiaalselt kulgevad 
maksasinusoidid (vasa capillare sinusoidea), mis koonduvad sagariku keskel paiknevasse 
tsentraalveeni  (vena centralis ). Sinusoidi seinas asuvad endoteelirakud, nende vahele jäävad pilujad 
ruumid. Basaalmembraan on katkendlik. Lisaks endoteelirakkudele esinevad sinusoidide seinas 
maksa tähtrakud e. Kupfferi rakud, mis kujutavad endast paigalisi makrofaage. 
Sagarikevahelisesse sidekoesse väljuvad hepatotsüütide vahel kulgevad sapikapillaarid, 
moodustades interlobulaarseid sapijuhakesi (ductus interlobularis biliferus). Koos 
interlobulaararteri (a. interlobularis) ning interlobulaarveeniga (v. interlobularis) moodustub 
maksatriaad (trias hepatis). 
14. Alveolaarpuu ehitus 
Alveolaarpuu osades toimub gaasivahetuse vere ja õhu vahel. Alveolaarpuu seintes paiknevad 
alveoolid ja läbi nende õhukese seina toimub erütrotsüütide  rikastumine  ja süsihappegaasi 
difundeerumine verest alveolaarõhku.  
Alveolaarpuu osad: 
1. Respiratoorne bronhiool 
2. Alveolaarjuhad 
3. Alveolaarkotikesed 
4. Kopsualveoolid 
15.  Seemnejuha ehitus 
Seemnejuha  (ductus  deferens)  iseloomulik  tunnus  on  tähekujuline   valendik ,  mis  on  tingitud 
limaskesta  pikikurdudest.  Limaskesta  katva  kaherealise  silinderepiteeli  all  paikneb  sidekoeline 
proopria. Limaskestale järgnev lihaskest on seemnejuhas hästi arenenud ja koosneb kolmest kihist: 
sisemisest ja välimisest piki- ja keskmisest ringkihist. Kõige välimise kesta moodustab veresooni ja 
närve sisaldav adventitsiaalkest. 
16. Munajuha ehitus 
Munajuha (tuba uterina) ampullaarosa sein koosneb kolmest kestast – limas-, lihas- ja serooskestast. 
Ampullaarosas  moodustab  limaskesta  proopria  kõrgeid  omavahel  anastomoseeruvaid  kurde, 
mistõttu  organi  valendik  meenutab  keerukat  labürinti.  Silelihaskoest  lihaskest  on  kahekihiline  – 
sisemine  tsirkulaar-  ja  välimine  pikilihaskiht. Välimine  lihaskiht  sisaldab  sügavamas  osas  rohkelt 
veresooni. Õhuke serooskest koosneb sidekoelisel päriskihil paiknevast ühekihilisest lameepiteelist 
( mesoteel ).  Osa  ühekihilise  lameepiteeli  rakke  on  kaetud  ripsmetega  ja  osa  on  ripsmeteta 
sekretoorse  iseloomuga  rakud.