ÜLDHISTOLOOGIA (0)

ÜLDHISTOLOOGIA
Histoloogia – õpetus kudede struktuuriks. Teadus rakkude,kudede ja organite arenemisest, ehitusest ja talitlusest.
Histoloogia jaotus:
Õpetamise järgi:
- Üldhistoloogia- kudede ehituse üldised seaduspärasused
- Erihistoloogia(mikroskoopiline anatoomia, organite histoloogia) – konkreetsete organite mikroskoopiline struktuur.
Uurimisviis ja -suund:
- võrdlev (evolutsiooniline) histoloogia – klassikaliselt zooloogia osa
- Patoloogiline histoloogia – vaatleb rakkude, kudede ja organite haiguslikke muutusi.(põletikud,kasvajad, äärmuslikud düstroofia ja atroofia juhud jne.) Meditsiini osa.
- Funktsionaalne histoloogia(histofüsioloogia) – histoloogiat seostatakse füsioloogia, biokeemia , molekulaarbioloogiaga.
Kude- Rakud ja nende poolt produtseeritud rakkudevaheline substants moodustavad ühise tekke,struktuuri ja talitluse alusel kudedeks( histo ) nimetatavaid kogumeid.
Miks nad moodustavad kogumikke?Puhaskoed?
Kudede heterogeensus
Rakud on erinevas rakutsükli faasis: osad rakud surevad( apoptoos ,nekroos) ning osad rakud paljunevad ja diferentseeruvad(kambiaalsed rakud, tüvirakud ).
Talituslik heterogeensus:
- näärmerakkude sekretsiooni- ja puhkefaas
- peaaegu kõikjale ulatuvad veresooned , närvilõpmed, lümfisooned, migreeruvad rakud. Epiteelis võime leida lümfotsüüte, eosinofiile,makofaage, närvilõpmeid. Sidekoes on tavaliselt makrofaagid, koebasofiilid jne.
Histoloogia vajalikkus
Annab üldpildi – kõik on kõigega seotud.Normaalne histoloogia aitab mõista morfoloogiat.
Morfoloogia -teadus elu struktuursetest alustest ehk elusolevuste spetsiifilisest organisatsioonist,käsitleb eelkõige organi ja organismi üldehituse seaduspärasusi.
Patohistoloogia uurib harmoonia ebakõlasid ehk patoloogiaid.
Normaalne ja patoloogiline histoloogia täiendavad üksteist organismi mõistmisel.
Histoloogia uuritavad probleemid
- Rakkude, kudede ja organite morfogeneesi,ehituse ja talitluse uurimine ,üldiste omaduste ja seaduspärasuste väljaselgitamine normi, eksperimendi ja patoloogia korral. Sellesse lõiku mahub suurem osa teadustööst histoloogias.
- Rakkude determinatsiooni, proliferatsiooni ja diferentseerimise, kudede füsioloogilise ja reparatiivse regeneratsiooni uurimine, histogeneeside uurimine
- ealiste muutuste uurimine
- koe meta - ja neoplaasia
Metaplaasia- ka koe muundus ,koe teisumine -ühe diferentseerunud koe asendumine teist tüüpi diferentseerunud koega.Tekib tavaliselt kroonilise ärrituse tagajärjel.
Nimetatakse teatud väljakujunenud koeliigi muutumist teiseks, morfoloogiliselt ja funktsionaalselt erinevaks,uutele funktsionaalsetele tingimustele või muutunud keskkonnale kohanenud koeliigiks. Sellist,peamiselt epiteel - ja sidekoe liikide puhul esinevat nähtust põhjustavad tavaliselt mitmekesised pikemat aega toimivad patoloogilised protsessid(infektsioonid, avitaminoos , suitsetamine jt)
-võib mitmerealine ripsepiteel asenduda mitmekihilise lameepiteeliga või kiulise sidekoe asemele võib tekkida kõhr -võiluukude.
Neoplaasia- ebanormaalne, kontrollimatu rakkude kasvuprotsess(kasvaja – neoplasma).
Histoloogia uurimine
Uurimise põhialused
- Koe ja sellest tulenevalt ka rakustruktuurid on erakordselt väikesed. Selleks, et neid uurida on histoloogia põhitööriistaks mikroskoop . Laias laastus siis kasutatakse erinevad valgus-ja elektronmikroskoope
- Valgusmikroskoopia lahutus üle 0,2mikromeetri
- Elektronmikroskoopia lahutus 1-2nanomeetrit
-Lisaks veel spetsiifilised täpsustavad meetodid, mida kasutatakse vastavalt vajadusele:
nt histokeemilised ja immunohistokeemilised töötlused , in situ hübridisatsioon jne.
Histoloogilised preparaadid
Sõltuvalt materjali iseloomust ja uurimise eesmärgist prepareeritakse rakke ja kudesid väga erinevatel viisidel .
Elupuhune uurimine – kõige ideaalsem. Elusas organis enamikel juhtudel keeruline või võimatu, sest organid on hulkraksed , enamasti paksud,valgusele ja elektronkiirtele läbimatud. Nii saab uurida ainult pindmisi rakukihte. Seetõttu ongi vajalik lõikude tegemine, et näha sinna ''musta kasti'' sisse.
Võimalused:
Konfokaalmikroskoobiga ca 100 µm sügavusele
Kahe-footonikonfokaalmikroskoobis ca 1mm sügavusele
Erinevad koestruktuurid mõjutavad valgust või elektronkiiri üsna sarnaselt. Seetõttu vajavad värvimist(elupuhusel uurimisel kasutatavad vitaal- ja fluorestsentsvärvid).
Et näha lähemalt meid huvitavaid protsesse elupuhuselt, siis kasutatakse sageli in vitro meetodeid .
*Tükkeksplantaadid – biopsia (pigem diagnostika )
*Kudede kultiveerimine rakkude suspensioonina,koekultuurid, organkultuurid
Miinuseks: üldpildi ehk terviku kadumine, seoste lõhkumine ümbritsevatest kudedest, kunstlik
Fikseeritud(surnud)kudede uurimine -Fikseerimine- sisestamine -lõikamine- värvimine .
Erinevat tüüpi preparaadid:
Äigepreparaadid- verepreparaadid Lõikepreparaadid
Puutepreparaadid – suuõõne limaskesta preparaadid
Vajutuspreparaadid – rasvkoe uurimiseks
Lõikepreparaadid
Valdav enamik meie ettekujutusest organismide koe ja rakkude ehitusest on saadud lõikepreparaate uurides,kas valgusmikroskoopi või elektronmikroskoopi kasutades.
Sellepärast kasutatakse sageli terminid organismide mikroskoopiline struktuur, mikroskoopiline anatoomia. Ka meie praktikumide preparaadid on enamuses lõikepreparaadid.
Üldprintsiip : õhemas lõigus on võimalik saada suuremat lahutusvõimet, paksemas lõigus suuremat kontrasti.
Enamlevinud fiksaatorid
Lõigata ei saa elusaid kudesid,vaid peame nad fikseerima võimalikult elupuhusetena.
Lihtfiksaatorid:
* 4%PFA
*Absoluutne alkohol (enamasti metanool)
*Glutaaraldehüüd
*Os-hape
Liitfiksaatorid:
*Bouini lahus: Jää- äädikas -Formaliin- Pikriinhape 1:5:15
*Carnoy vedelik:jää-äädikas-kloroform-absoluutne alkohol 1:5:15
Histokeemia
Kogu koega läbi viidud keemiline töötlemine on laiemalt võetud histokeemia. Kuid kitsamalt mõeldakse selle all neid keemilisi reaktsioone, mis toimuvad erinevate ainete tuvastamiseks koelõikudes, mida enamasti nimetatakse lihtsalt rakkude värvimiseks või kontrasteerimiseks, sest töötlemata koe kontrastsus on väga väike.
Segavad faktorid
Lõikamisel tekkinud moonutused, fikseerimisel tekkinud moonutused , Artefaktid – igasuguse töötluse käigus tekkinud tehislikud struktuurid nt. Neurofibrillid
Klassikalised rakkude või kudede värvimised
* hematoksüliin ja eosiin (HE) – kõige enam kasutatud histoloogiliste värvide kombinatsioon. Hematoksüliin värvib tuumad siniseks. Seondub hästi tuumavalkudega(arginiinrikaste histoonidega) kuid võivad värvuda ka mõned tsütoplasmavalgud.
Eosiin värvib eosinofiilsed struktuurid, põhiliselt tsütoplasmas, erinevat tooni punaseks, roosaks või oranziks.
*Massoni trikroom – sobib hästi rakkude eristamiseks ümbritsevast rakuvaheainest.
-ECM
-Keratiini ja lihaskiud värvuvad punaseks, kollageen siniseks või roheliseks
- Tsütoplasma helepunane v roosa
-Tuumad varieeruvad pruunist kuni mustani
*Heidenhaini hematoksüliin – toob esile ristivöödilisuse skeletilihasrakkudes
*Giemsa värvid(verevärvinguks)- koosneb metüleensinisest, eosinist ja asuur B-st.
*Kulla või hõbedaga impregneerimine Cajali meetod
Embrüonaalne histogenees .Kudede geneesil rajanev kudede süsteem.
Morfoloogilis- füsioloogiline süsteem
Koed on hulkraksete organismide pika evolutsiooni tulemus.Arengu käigus piiristus ja eraldus sisekeskkond väliskeskkonnast. Liikumise ja muude adaptiivsetefunktsioonide tagamiseks täiustusid organismi reaktiivsusja regulatsioonimehhanismid. Vastavalt organismi nendele neljale elementaarfunktsioonile või omadusele – piiristumisele, sisekeskkonnale, liikumisele ja reaktiivsusele – jaotatakse koed nelja suurde rühma ja järgmisteks alaliikideks .
Epiteelkude Side-ehk tugikude .Troofilised koed
-pinnaepiteel - veri ja lümf - rasvkude
- näärmeepiteel - retikulaarne sidekude -kohev sidekude
Side- ehk tugikude.Toestuskoed. Lihaskoed
-tihe sidekude - silelihaskude
- kõhrkude - vöötlihaskude e.skeletilihaskude
-luukude -südamelihaskude
Närvikude
- närvikude kitsamas mõttes
- neurogliia
2.NÄRVIKUDE
Närvikude areneb neuroektodermist ja osaliselt mesenhüümist( mikrogliia )
Närvikoe funktsioonid: organismi reageering välis- ja sisekeskkonna tingimustele.
MÕISTEID:
Neuron - närvirakk – rakukeha ( soma ) + jätked
Rakukeha- soma e. perikaarüon
Jätked – dendriit + neuriit
Neuriit- akson e.telgsilinder
Närvikiud – närviraku jätke koos gliiaga
Neurofibrill – koosneb kokkukleepunud neurofilamentidest ja nerotuubulitest(artefakt)
Müeliintupp – moodustunud Schwanni rakkude poolt
Schwanni rakk – neurolemmotsüüt
Neurolemm – kest
Ranvier soonis – Aksonil olev kahe Schwanni raku vahel olev sälk.
Närvikude koosneb närvirakkudest e. Neuronitest ning neid ümbritsevatest, toestava ja toitefunktsiooniga gliiarakkudest.
Närvirakud on närvisüsteemi nii morfoloogilisteks kui funktsionaalseteks üksusteks.
Iga neuron koosneb tuuma sisaldavast perikaarüonist ehk soomast ja jätketest-akson ja dendriidid.
Neuroni ehitus
Raku keha: elu tugi ja informatsiooni integratsioon struktuuridesse
-tuum, ribosoomid , kare ja siledapinnaline retiikulum , mitokondrid , lüsosoomid , mikrofilamendid ja mikrotuubulid
-valkude süntees(ka neurotransmitterite tootmine)
- spetsiifilised struktuurid – nissli substants,neurofibrillid ja pigment .
Inklusioonid närvirakud
Lipiiditilgad – metaboolne reserv
Glükogeen – küpses närvikoes nähtav gliiarakkudes
Melaniini sõmerad – närvirakkudes aju teatud osades
Lipofustsiin – kollakas- pruunid sõmerad,nende hulk suureneb vananedes
Närvirakkude klassifikatsioon
Sõltub dendriitide arvust:
1)Unipolaarsed -üheainsa jätkega rakud. Jätkel on nii dendriidi kui ka aksoni funktsioon(silma võrkkestas ).
2)Pseudounipolaarsed – spinaalganglionis; dendriit ja akson ühise kattega ja ei ole eristatavad valgusmikroskoobis.
3)Bipolaarsed(silma võrkkestas ja sisekõrvas) -ühe dendriidi ja aksoniga
4)Multipolaarsed(enamik,sh selja- ja suuraju koore motoorsed närvirakud) – palju dendriite ja üks akson.
Närviraku jätke
akson – info kohale toimetamise struktuur. Aksoni küngas , materjali aksoplasmiline transport,müeliintupp, lõppharunemine, närvilõpme olemasolu,sünaptilised vesiikulid.
Dendriit – info vastuvõtmise struktuur- selgelt rohkem aksonitest.
Närvirakkude jätkeid koos tedaümbritseva gliiakoega nimetatakse närvikiuks.
Aksonit katab glioosne kate:
*müeliinkest ja neurolemm e.Schwanni kest
*müüeliinitutel on ainult neurolemm
Närvikiud, kaetuna sidekoeliste katetega ja kokku koondununa moodustavad organid – perifeersed närvid. Iga üksikkiud on kaetud õrnsidekoelise katte endoneuriumiga, kiud omakorda on seotud kokku perineuriumiga ja närv tervikuna on kaetud epineuriumiga.
Aksonaalne transpost
Suure pikkuse tõttu on aksonid ca 10x suuremad kui perikaarüon, kuid aksonis üldiselt ei sünteesita valku.
Neuroni kogu tsütoplasma on pidevas liikumises. Neuroni jätketes toimub liikumine mõlemas suunas: terminaalidesse (anterograadselt) ja tagasi (retrograadselt).
Ühest paigast teise kanduvad rakuorganellid ja ka mitmesugused aineid. Eriti oluline on see neuroni nende osade jaoks, kus vastavaid organelle ei moodustu või teatud aineid ei sünteesita.
Sünapsid
Erutuse ülekanne ühelt närvirakult teisele toimub sünapsi vahendusel. Neid võib ühelneuronil olla kuni mitu kümmend tuhat .
Närviraku akson võib moodustada akson-sooma, akson-dendriit või akson-akson sünapseid.
Sünapsi ehitus
Sünaps koosneb aksoni moodustatud presünapsist ning mõjutust vastuvõtval rakul olevast postsünapsist. Nende vahele jääb sünapsipilu.
Presünapsis on arvukalt 30..50nm diameetriga põiekesi e vesiikuleid, mis sisaldavad transmitterit e mediaatorit e ülekandeainet.
Postsünapsi membraanil on transmitteriga reageerivad retseptorid .
Rakumembraani pidi leviva potentsiaali toimel vabaneb presünapsi põiekestest transmitter, tungib sünapsipilusse ja kutsub sõltuvalt sünapsi liigist esile postsünapsimembraani potentsiaali muutuse.
Neurotransmitterid
* Atsetüülkoliin
*Monoamiinid: noadrenaliin, dopamiin , serotoniin, melatoniin
*Aminohapped: glutamaat,GABA, glütsiin
*Puriinid: adenosiin,ATP,GTP
*Ca 50 peptiidi
*CO ja NO
*enamlevinud erutussünapsite mediaator inimese ajus on glutamaat ja pidurdussünapside mediaator on GABA.
Atsetüülkoliin – motoorsete neuromuskulaarsete sünapsite ja perifeerse NS sünapsite mediaatoraine . Kuraare seondub konkurentselt Ach retseptoriga blokeerides sünapsid. Seetõttu kasutatakse kuraaret ja tema derivaate anesteesias müorelaktandina.
* KNS tekitab Ach üldise erutuvuse tõusu on seotud õppimise ja lühiajalise mäluga. Koliinergilise süsteemi häireid seostatakse mälu nõrgenemisega Alzheimeri korral.
Noradrenaliin – on hea enesetunde neuromediaator. Tema sünteesi häireid täheldatakse depressiooni korral. Antidepressandid tõstavad tema taset.
Dopamiin – hea enesetunde, motivatsiooni ja naudingute neuromediaator. Tema taseme langetamine vähendab motivatsiooni, võimet tunda rõõmu ja seksuaalset naudingut. Opiaadid , kannabionoidid, alkohol, nikotiin ja kokaiin tõstavad tema taset. Sõltuvuse tekkimist ja võõrutusnähtusi seletatakse muutustega dopamiini regulatsioonirajas.
Serotoniin – hea enesetunde neuromediaator. Reguleerib meeleolu,une ja ärkveloleku vahekorda , isu, seksuaalsust jne.Antidepressandid tõstavad tema taset ajus.
GABA-kasutatakse kiiretes inhibeerivates sünapsites aju paljudes osades. Rahustid ja unerohud suurendavad Gaba toimelist pidurdust.
Glutamaat – oluline õppimisel ja mälu kujunemisel.Kõige levinum mediaatoraine ajus.
Glütsiin – inhibeeriv neurotransmitter.
Neuropeptiidid
Substants P
- Vahendab valuaistingut sensoorsetest närviest KNS-i
- Endorfiinid (loomulikud opiaadid)
Toodetakse hüpofüüsis ja hüpotalamuses pingelise kehalise koormuse, orgasmi, ülierutuse ja valu ajal. Mõju sarnaneb opiaatidega valuvaigistavad toimes ja heaolu tunde tekitamises.
*Koletsüstokiniin- tekitab küllastustunnet, retseptorid on laialt levinud kogu KNS.Inimesel tema manustamine põhjustabiiveldust, ärevust ja vähendab soovi süüa.
*Somatostatiin – inhibeerib kasvuhormooni vabanemist.
GLIIA
Abistav kude.
Klassifikatsioon:
1) Ependüüm – ühekihiline kuupepiteel seljaaju tsentraalkanalis ja ajuvatsakeses
2)Astrogliia – protoplasmaatilised astrotsüüdid (toide) ja kiulised astrotsüüdid( toestus )
3)Oligodendrogliia – toestus ja isolatsioon(vähejätkelised rakud)
4)Mikrogliia e. Hortega rakud – kaitsefunktsioon
Gliia funktsioonid
Toestusfunktsioon, troofiline funktsioon
-osaleb glükogeeni ja lipiidide ainevahetuses, samuti närvikoe ioonse koostise reguleerimises
-võtab osa mediaatorite metabolismist
-sünapse ümbrisevad gliiarakud on võimelised: endasse võtma ja sünaptilisse punga tagasi andma mitmesuguste mediaatorite laguprodukte või mediaatoreid endid.
-neurogliia rakud toimivad elektrilise ja mehhaanilise isolaatorina.
-mikrogliotsüütidel on fagotsütoosivõime närvikoe laguproduktide suhtes ja vajadusel muutuvad nad neuraalseteks makrofaagideks
-neuronite hävimise korral vohab neurogliia(eriti astrotsüüdid)difuusselt(glioos) või moodustub glioossearmi
-astrotsüütidesüntsüütium mõjutab Ca2+ ja glutamaadivabastamise kaudu neuronite elektrilist aktiivsust.
Närvikoe katted
Perifeerses närvisüsteemis katab müeliinkiu telgsilindrit siseminelipiidne müeliintupp ja välimine lemmotsüütidest neurilemm ehk Schwanni tupp.
Kesknärvisüsteemis on Schwanni tupe asemel oligodendrogliia rakud.
Müeliinita kiude katab ainult neurilemm või on hoopis ilma katteta.
Neuronid
Kõige suuremad neuronid: Kõige väiksemad neuronid:
-suurajukoore hiidpüramiidrakud -väikeaju sõmerrakud
-spinaalganglionide rakud - silmavõrkkesta bipolaarrakud
LIHASKOED
Üldine iseloomustus
Lihaskude on vastutav kogu keha liikumise eest kui ka siseorganite suuruse ja kuju muutuste eestja seda läbi kontraktsioonide. Lihasrakud on valdavalt mesodermaalset päritolu.
Lootelehe derivaadid
Lihaskude sisaldab väljaveninud rakke, mida nimetatakse lihaskiududeks, mis paiknevad üksteise suhtes paralleelselt, mis võimaldab just koos töötada võimalikult efektiivselt.
Lihasrakkude tsütoplasmat nimetatakse sarkoplasmaks.
Rakumembraani nimetatakse sarkolemmiks.
Lihaskoe süstemaatika
Lihaskude: vöötlihaskude(skeletilihaskude,südamelihaskude), silelihaskude
Vöötlihaskoe raku iseloomustus
Vöötlihasrakk ehk lihaskiud on pikad mitmetuumalised moodustised,mida nimetatakse ka sümplastideks(laatrakustikuks)
Diameeter on neil väike(10-100µm), kui kiudude ümberon rohkesti sidekude, siis on kiud ristlõikes ümmargused,vastasel juhul polügonaalsed.Pikkus on varieeruv – inimestel võib ulatuda üle 40cm.
A vööt – anisotroopne vööt
I-vööt – isotroopne vööt
z-joon(membraan)-paikneb I-vöödi keskel
Müomeer e. Sarkomeer – Z-joonest Z-jooneni, koosneb poolestI-vöödist, A-vöödist ja teisel pool olevast I-vöödist
H-vööt(henle vööt)- A-vöödi keskel olev heledam riba
Müofibrill – lihaskiu elementaarosa
Vöötlihaskoe ultrastruktuuri mõisted
Müofibrilli moodustavad müomeerid,mis paiknevad otsastikku.
Müomeer koosneb omakorda müofilamentidest, mis tekitavadki vöötlihaskoele iseloomuliku vöödilisuse.
Aktiini müofilamendid ja müosiini müofilamendid.
Aktiini ja müosiini müofilamendid
*Aktiini müofilamendid on peened ja müosiini müofilamendid jämedad. (5ja 12 nm)
*Aktiini müofilamendid koosnevad aktiinist(kahte tüüpi- globulaarneG-aktiin ja fibrillaarne F-aktiin), tropomüosiinist ja troponiinist( viimased moodustavad ühise kompleksi,kontrollivad müosiini aktiivsust ja müosiini seostumist aktiiniga.
*Müosiini müofilamendid koosnevad müosiini molekulidest (180 molekulist), mis on keerdunud molekulide lineaarses osas ümber üksteise (''sabad'') ja jämenenud(''pea'') osd ulatuvad filamendist välja, moodustades omakorda spiraali ümber filamendi. Pealon aktiini sidumisvõime jaATPaasne aktiivsus.
Vöödilisus
I-vööt kujutab endast ainult aktiini müofilamente
A-vööt koosneb nii müosiini kui aktiini müofilamentidest, kusjuures A-vöötme keskel olev H-vööt on ainult müosiini müofilamentidest ja seal muutuvad ka müosiini müofilamentide osad(pead)
Müosatelliitrakk
väiksed rakud ainsa tuumaga . Paikneb lihaskiu sarkolemmi ja endomüüsiumi vahel. Tegutseb kui regeneratiivne rakk.
Lihaskiudude tüübid
Vöötlihaskiud jagunevad nii talitluselt kui ka morfoloogiliselt kolme suurde rühma
1)punased lihaskiud e. Aeroobset tüüpi– aeglased oksüdatiivsed lihaskiud.
Aeglased, kuid vastupidavad. Lihaskiududes on palju mitokondreid jamüoglobuliini, mis on reservhapniku säilitamise kohaks ja millesse akummuleerunud hapniku kasutab lihas pikaajaliseks tööks.Toodavad energiat aeroobselt!
2)valged lihaskiud e. Anaeroobset tüüpi -kiired glükolüütilised lihaskiud
On kiired reageerijad,samuti ka kiired väsijad.Sisaldavad palju glükogeeni ja on jämedad. Toodavad ATP-d eelkõige anaeroobse glükolüüsi kaudu.
3)vahelmised lihaskiud -mõlemaid lihaskiude sisaldavad lihased
Sarkoplasmaatiline retiikulumja transversaaltuubulid
Siledapinnalist endoplasmaatilist retiikulumi nim. Sarkoplasmaatiliseks retiikulumiks.
SER mansetid – terminaaltsisternid ja retikulaarne osa
Transversaaltuubul- saavad alguse rakumembraanilt ja on sidemeks rakumembraani jamüofibrillide vahel. Ca ja Mg ioonide vabanemine , mis põhjustavad kontraktsiooni.
Lihasetriaad -terminaaltsisternid(2) ja keskel transversaaltuubul
Skeletilihaskude
Lihasrakk on multituumne liitrakk. Tuumad on ovaalsed ja paiknevad tsentrist perifeerselt. Sarkoplasma lihaskius on atsidofiilne ja temas on palju pikki ,silinderjaid paralleelselt kulgevaid müofibrille. Pikilõikeson näha A- ja I-vööte. Võimalik näha ka Z-jooni
Skeletilihasraku peenstruktuur
1)Piklikud mitokondrid
2)hästi arenenud sarkoplasmaatiline retiikulum
3)perinukleaarselt väike Golgi aparaat
4)ohtralt glükogeenisõmeraid
5)näha on müoglobiini pigmente
Südamelihaskude
-vöötlihaskude südame seinas
-kontraktisoonid ei allu tahtele
-rakud on haralised ja moodustavad anastomoosid
-vähem vööte kui skeletilihaskoel ja 4-5x väiksemad kui skeletilihasrakus
-atsidofiilne sarkoplasma
-1 või kaks tsentraalselt paiknevat tuuma(inimesed 75%mononukleaarsed)
-omavahel seotud seostuskompleksiga, mida nim. seostus - ehk vahediskideks.
-aukliidused e. Pilukontaktid e neksus
Südamelihasrakkude ultrastruktuur
1)punased kiud,müoglobiini rikkad.
2)näha on A- ja I-vööte
3)mitokondreid ja glükogeeni on rohkem kui skeletilihasrakkudel.
4)Rakus esineb golgi aparaati
5)lipofustsiini pigmentide arv kasvab vananedes.
6)sarkoplasmaatiline retiikulum on vähem arenenud kui skeletilihaskoel
7)esinevad vahediskid: Trepiastme sarnased z-membraani kohal
8)ei ole müosatelliitrakke
Sinoatriaalja atriventrikulaarsõlm
Sarnase ehitusega käävja kujuga modifitseerunud kardiomüotsüütide kogum.
Kardiomüotsüüdid on väiksemad kui südame lihasrakud ja nendes on vähem müofibrille. Nimetatakse ka nodaalseteks müotsüütideks. Määravad ära südame kokkutõmbumise tempo.
Südame erutusjutesüsteem
-Atriventrikulaarkimbu rakud on sarnase kujuga nagu sõlmedes.
-juhivad erutust sõlmedest Purkinje kiududeni.Seetõttu müofibrille rohkesti.
-Neid rakke nimetatakse tansitsinaalseteks müotsüütideks.
Purkinje kiudude iseloomustus:
Rakud on ühe-või kahetuumsed. Nende tsütoplasmaon mitokondrite ja glükogeenirohked. Müofibrille on hõredalt ja valdavalt tsütoplasma perifeerias. Kardiomüotsüütidest lühemad ja jämedamad.
Silelihasrakkude üldiseloomustus
Esinevad seedekanali , hingamisteede,kuse- ja suguorganite, vere- ja lümfisoonte seinas.
Uusi müotsüüte tekib pidevalt juurde,näiteks väikeste veresoonte seinas.
Käävjad rakud, tuum tsentraalselt.
Puudub ristvöödilisus
Spontaanne aktiivsus on võimalik
Funktsionaalne süntsüütium
Juhtesüsteem
-Pilukontaktid e.neksused (funkt. Sünt )
-Desmosoomi sarnane kontaks(tagab mehhaanilise seostuse); desmiin
-Kaveoolid ja nendega seotud SER(S) -närviimuplsi silelihasrakku edasikandmise süsteem
-Müofilamendid – aktiin, müosiin
Teised kontraktiilsed rakud: müoepiteel,müofibroblastid,peritsüüdid.
SIDEKOED
Sidekudede funktsioonid
Ülesanded:
- Troofiline funktsioon(veri,lümf,retikulaarne sidekude,rasvkude, kohev sidekude) – Epiteelid ammutavad organismile vajalikke aineid väliskeskkonnast, nende ainete üleandmineühelt epiteelilt teisele toimub epiteelide vahel oleva sidekoe kaudu.
-Kaitsefunktsioon (veri,lümf, mehaaniline kaitse) – fagotsütoositeel hävitada või kahjutuks eha organismi kahjustavaid elemente. Samuti immuunsuse tekitamine.
-Toestusfunktsioon(tihe sidekude, kõhrkude ja luukude) – toetav alus epiteelidele, toetav keskus organitele, näiteks lümfi- ja veresoontele,närvidele, lihastele ja moodustav luu- ja kõhrekoe varal kogu keha toesskeleti.
-Talletusfunktsioon(rasvkude) – energia talletamine rasvkoe kujul, lisaks omab ka soojust säilitavat eesmärki.
-Reparatsioonifunktsioon(fibrotsüüdid)-sidekude nimetatakse ka paikamiskoeks.
Sidekude – Organismi mesenhümaalse päritoluga sisekeskkonna koed, mis koosnevad rakkudest ja ekstratsellulaarsest maatriksist , ning omavad olenevalt ajast ja kohast spetsiifilist funktsiooni.
Sidekoe erinevus epiteelist
-Epiteelid on vabad rakkudevahelisest ainest, sidekoed on ümbritsetud vastavast ainest.
-Epteel on praktiliselt vaba vere ja lümfisoontest, siis sidekude on otseselt seotud vere- ja lümfisoontega ning närvidega.
-Sidekude pärineb ainult mesenhüümist,epiteel pärineb kõigist lootelehtedest.
Sidekudede iseloomustus
-Koosneb rakkudest ja ekstratsellulaarsest maatriksist (ECM)
- Rakuline koostis on väga laialt muutuv nii rakkude arvult, morfoloogiliselt kui ka füsioloogilistelt omadustelt.
-Rakkudevaheline aine ehk ECM on erineva koostisega kiududest ja põhiainetest.
Sidekoe rakud
Jagunevad: Statsionaarsed e.kohalpüsivad rakud ja liikuvad e. Rändrakud.
Jaotus ei ole püsiv,kuna statsionaarne võib üleminna rändrakuks ja vastupidi.
Sidekoerakud on võimelised reageerima erinevatele ärritustele ja reageerides muutma oma kuju ning funktsiooni. Mõned rakud on võimelised muutuma suuremas ulatuses,mõned vähemas ulatuses.
Fibroblastid – mesenhüümist(stooma) – kõige rohkema arvulisem, haralised, toodavad sidekoe kiude ja põhiaine sekreete.
Makrofaagid( histiotsüüdid ) -hematopoees
Plasmarakud e. Plasmotsüüdid – lümfopoees
Koebasofiilid e. Nuumrakud -hematopoees
Fibrotsüüdid- hematopoeetilist päritolu
Rasvarakud e. Adipotsüüdid – mesenhüüm
Eosinofiilid – hematopoees
Lümfotsüüdid -lümfopoees
Ekstratsellulaarne maatriks ehk rakkudevaheline aine – rakkudevaheline aine koosneb põhiainest, spets . Kiududest ja koevedelikust.
Kiulised struktuurid
-Sidekoe kiulisi komponente toodavad fibroblastid.
-Kollageensed e. Sidekoe e. Valged kiud-erineva jämedusega väätjad struktuurid.
- Retikulaarkiud e. Argürofiilsed kiud
-Elastsed e. Kollased kiud -koosnevad elastiinist
Kollageeni kiud - kõige levinumad kiud,diameeter 2-10µm ,AH moodustavad tropokollageeni(need omakorda seotakse proteoglükaanidega fibrillideks ja lõpuks moodustuvad kiud), ei veni aga painduvad.
Retikulaaarsed kiud – argürofiilsed,kollageenist,väga peenikesed – diameeter 0,5-2µm , moodustavad tiheda võrgustiku .
Elastsed kiud – venivad 1,5 korda oma pikkusest, diameeter 0,2-1µm , hargneb ja moodustab võrgustiku , koosnevad elastiinist,leidub suurtes arterites ja kopsus
Amorfne põhiaine või mass(substantia fundamentalis)
- Hüdrofiilne kolloid ,mis ei oma mikroskoopilist struktuuri. Toodetakse sarnaselt kiududele fibroblastide poolt.
-Koosneb sulfateeritud glükoosaminoglükaanidest ja proteoglükaanidest. Lisaks mittesulfateeritud vorm – hüaluroonhape .
-Toitained, albumiinid, mineraalained, hormoonid jne.
-Glükoproteiinid nt. - fibronektiin, laminiin .
Klassifikatsiooni alused
*Morfoloogiline klassifikatsioon:
-Rakkudevahelise aine ehitus ja iseloom
-Rakkudevahelise aine hulk ja asetus
-Rakulise koostise alusel
- vahekord rakkude arvu ja rakkudevahelise aine massi vahel(sellest tulenevad ka sidekoe funktsioon ja reaktsioon )
*Funktsioone aitab mõista teadmine, et ECM loetakse passiivseks osaks ja rakke aktiivseks osaks.
Klassifikatsioon
I.Klassifikatsioon.Kolm suurt rühma.
-Embrüonaalne sidekude
-Täiskasvanud sidekude
-Spetsiifiline sidekude
II.Klassifikatsioon
-Harilik sidekude -kohev vormitu sidekude, tihe vormitu sidekude, tihe vormunud sidekude
- Eriomadustega sidekude -sültjas sidekude, elastne sidekude,retikulaarne sidekude, rasvkude
-Veri ja vereelemente loov sidekude – veri,lümfoidne kude, müeloidne kude
-Kõhr- ja luukude
Morfoloogiline klassifikatsioon
III.Klassifikatsioon
- Kiuline sidekude -kohev ja tihe. Viimane jaguneb vormituks ja vormunud sidekoeks.
-Eriomadustega sidekoed – retikulaarne sidekude, rasvkude, sütjas sidekude
-Sisekeskkonna koed – veri,lümf,skeletisidekoed(kõhr/luu)
IV.Klassifikatsioon
-Vedelkoed – veri ja lümf
- Pärissidekoed – pehmed koed
-Kõhrkude
-Luukude
Klassifikatsioon II
*Funktsioonidele põhinev klassifikatsioon:
-Troofilise funkt. -veri, lümf, retikulaarne sidekude, rasvkude ja kohev sidekude.
-Toestusfunkt. - tihe sidekude,kõhrkude ja luukude
Geneetiline: Lisati veel silelihaskude, kuna pärineb ka mesenhüümist(sidekudesid nim. Mesenhümaalseteks kudedeks). Ei ole siiski kasutusel.
Embrüonaalne sidekude
-Rakuline koostis- haralised fibroblastoidsed rakud, võib olla ka üksikuid rändrakke.
-ECM on hüdrofiilne ja meenutab sültjat massi (nabaväädis)
Täiskasvanud sidekude
*Kohev sidekude – rakke on rohkem kui kollageenikiude(mukoosas ja submukoosas enamikes organites epiteeli all ja ümber vere-,lümfisoonte ja närvikiudude.
*Tihe sidekude – kollageeni kiude on rohkem kui rakke. (kõõlused, ligamendid ja sarvkestas)
- Regulaarne (vormunud,korraskiuline) tihe sidekude -kollageenikiud on orienteeritud
-Irregulaarne(vormumata,sassiskiuline) tihe sidekude -kollageenikiud on orienteerumata, nt.dermises.
Irregulaarne tihe sidekudede
Kiuline mass on ülekaalus.Jaguneb veel kollageenikiudude iseloomu järgi:
- Retikulaarne sidekude – lähedane mesenhüümile
- Elastne sidekude – venivust vajavad piirkonnad,veresoonte seinad kollasidemed jne
Regulaarne tihe sidekudede
Kollageensed kiud astuvad korrapäraselt. Esineb fastsiates e. Sidekirmetes,ligamentides e.sidemetes, aponeuroosides e.kilekõõlustes, skleeras e.kõvakestas silmas, korneas e.sarvkestas silmas.
Spetsiifilised e. Eriomadustega sidekoed – rasvkude,veri,kõhrkude, luukude, hematopoeetiline kude,lümf.
Rasvkude
-Esineb organismis suuremate või väiksemate kobaratena, mis on üksteisest eraldatud kollageensetest kiududest koosnevate vaheseintega. Rikkalikult veresooni.
-Rasvrakkude vahel peaaegu kõik sidekoes leiduvad rakutüübid: Fibroblastid, histiotsüüdid,nuumrakud jne.
-Erineb kohevast sidekoest rasvarakkude rohkuse ja kiulise põhiaine vähemuse poolest. Nende kudede vahel toimuvad ka üleminekud. Säilib seal, kus on megaanilised ülesanded kulmud, orbitaalid jne.
Veri ja lümf
-Sidekoe vedelad alaliigid ,koosneb rakkudest ja vereplasmast.
-Pärit mesenhüümist ehk siis mesenhümaalset päritolu.
-Erinevad testest sidekoe alaliikidest sellega, et ei paljune kohapeal vaid vereloomeorganites.
Elutsükkel : loomefaas, tsikulatoorne faas, koefaas,lõppfaas.
Vereplasma – seerum e. Defibrineeritud veri; koosneb toitainetest, ainevahetuse jääkproduktidest; verevalgud – albumiinid, globuliinid ,fibrinogeen ;verevedelik mikroelementidega.
Vererakud
*Erütrotsüüdid e. Punalibled
*Leukotsüüdid e. valgelibled – Agranulotsüüdid(tsütoplasmas ei ole sõmeraid)(lümfotsüüdid,monotsüdid) ja Granulotsüüdid (tsütoplasmas on sõmerad)(neutrofiilsed,basofiilsed,eosinofiilsed või atsidofiilsed)
*Trombotsüüdid e. Vereliistakud
Erütrotsüüdid
Tuumatud, hemoglobiiniga täidetud, varieeruva kujuga.
Täidetud hemoglobiiniga(5%heem ja 95% globiin)
Leukotsüüdid
*Agranulotsüüdid
- Lümfotsüüdid -T ja B-lümfotsüüdid, 0-Rakud – immunotsüüdid
- Monotsüüdid – moodustavad makrofaagidena organismi kaitse
*Granulotsüüdid
- Neutrofiilsed g-d – mikrofaagid – põletikukoldes muutuvad kaitserakkudeks
-Eosinofiilsed g-d – seotud kaitsetalitlusega, hulk suureneb haigestumiste korral.
- Basofiilsed g-d – sarnane nuumrakule e. Koebasofiilile – funktsioon on aktiivsete ainete väljutamine raku degranulatsiooni kaudu.
Trombotsüüdid e. Vereliistakud e. Hemolamellid
Tuum puudub,funktsioon on verehüübimisega. Trombotsüütidest vabaneb fibrinogeen, mis muutub kiuliseks fibriiniks ja soodustab vere hüübimist.
Lümf
T-Lümfotsüüdid - tüümus
B-Lümfotsüüdid – luuüdi ja kolakaalpaun(lindudel),imetajatel( jämesooles olevad lümfifolliikulid)
Lümfoidne kude
Kaitsefunktsioon – elimineerida organismist võõrkehad, teiseks toota lümfoidseid rakke
Esineb lümfisõlmedesja folliikulites
Lümfoidse koe strooma
Rakuline koostis ja lümfotsüütide loome
Veel eriomadustega kudesid – kõhrkoes ja luukoeson kiuline rakkudevaheline aine läbi immutatud vastavalt kondromukoidiga ja kondroitiin-väävelhappega, teises mineraalsooladega, mis tõttu mõlemad koed omavad iseäralikku kõvadust.
Kõhrkude
*Leidub kõhri omavates organites. Kaetud perikondri e.kõhreümbrisega. Koosneb rakkudevahelisest ainet e. Põhiainest ja selles asetsevatest kondrotsüütidest e. Kõhrerakkudest.
*Jaotub põhiaine iseloomu järgi
-Hüaliinne kõhrkude
-Elastne kõhrkude
-Fibroosne kõhrkude
*Kaks viimast erinevad põhiainet omavast hüaliinkõhrest üksnes elastsetevõi kollageensete kiudude sisaldusega.
Luukude
Eristatakse kollageenseid fibrille sisaldavat kaltsifitseerunud põhiaine ja selles astsevaid luurakke e. Osteotsüüte
Omab lamellaarset e.õhikulist ehitust.
EPITEELID
Ajalugu
Frederik Ruysch -epithelium
Friedrich Gustav Jakob Henle – Kaasaegse histoloogia rajaja, mis täielikult põhines kudede uurimisele mikroskoobi abil.
1838 – inimese keha epiteeli artikkel. Demonstreeris, et kõikkeha sise-ja välispinnad on kaetud epiteeliga.
Epiteelkude – tihe kohesiivne rakkude plaat, mis katab või vooderdab keha ja organite vabu välis- ja sisepindasid ning moodustab ka funktsionaalse ühiku näärmetel.
Üldjaotus
Katte- e.pinnaepiteel ja näärmeepiteelid.
Funktsioonid:
- Katte- ja kaitsefunktsioon(epidermis)
-Absorbitsioon e. Imendumine (seedetrakt)
-Sekretsiooni e. nõristusfunktsioon(maoepiteel)
-Ekskretsiooni e. eritusfunktsioon(neerutorukeste epiteel)
-Virveliikumise teostumine(pindmine transport,puhastamine või edasi lükkamine
-Sensoorne funktsioon(maitsepungades)
Epiteelkoe tunnused
1)Epiteel on rakk-rakk kude ehk tsellulaarne kude – individuaalsed rakud on tihedalt üksteise vastas ja moodustavad omavabade pindadega koos tiheda plaadi. Rakud seostuvad omavahel rakkude vaheliste kontaktide ja desmosoomide abil. Epiteelis ekstratsellulaarne maatriks praktiliselt puudub. Põhimass on rakud!
2)Epteel on puhaskude- ei ole segunenud teiste teiste kudedega, kuigi võib näha närvilõpmeid ja lümfotsüüte.
3)Avaskulaarne – temasse ei tungi verekapillaare(seekehtib pinnaepiteelide kohta)
4)Epteelid paiknevad basaalmembraanil ja BN ja epiteelirakkude seost tugevdavad veel pooldesmosoomid ja invaginatsioonid basaalsel pinnal.
5)Epteelikoele iseloomulik tunnus on rakkude polariseeritus – apikaalsed ja basaalsed osad erinevad struktuurilt
Epiteelraku iseloomustus
-Rakud on omavahel seotud liiduste ja adhesioonmolekulide abil.
-Rakk omab kahte regiooni: apikaalne(tuumast valendiku poole) ja basolateraalne(koosneb omakorda kahest subregioonist -basaalne e.tuumast basaalmembraani poole ja lateraalne – tuumast naabri poole) ehk siis epiteelrakku iseloomustab polaarsus.
- Basaalmembraan – glükoproteiinidest ja kollageenist õhuke plaat,mis ühendab epiteelirakke alloleva sidekoega(fibroblastidega).
Rakkude omavahelised kontaktid ehk liidused
*Oklusioonid e. Sulgeliited e. tiheliidused(funktsionaalselt mitteläbitavad, defineerivad raku polaarsuse):
- vöötsulgus
-väätsulgus
-tähnsulgus
* Desmosoomid e.kleepliited e.ankurliidused (rakkude vahele jääb kontakti pilu)
-vööt – aktiin mikrofilamendid
-täht- intermediaalsed filamendid
-hemidesmosoom -ühendus ainult basaalmembraaniga
Aukliidused – väikeste molekulide liikumine ühest rakust teise(konneksoonid). Moodustub väike kanal .
Jätked (haralised epiteelrakud) -näärmete korvrakud, varbapulbi rakud ja tüümuse epiteliaalset päritolu stroomarakud.
Tonofibrillid – peened kiud epiteelis,koosnevad keratiinintermediaalsetest filamentidest, sarnased desmosoomide ja hemidesmosoomidega.
Epiteelrakkudes olevad olulised komponendid
*Adhesioonimolekulid:
peamised:
- Ca2+ - sõltuvad molekulid(kadheriinid ja selektiinid)
-Ca2+ sõltumatud mplekulid(lg perekond, integriinid.
Kadheriinid moodustavad sideme raku sisemise tsütoskeleti ja naaberraku välispikka vahel. Kadheriinide tsütoplasmaatiline pool on seotud tsütoskeletile mitte otse, vaid teatud teiste valkude vahendusel(kateniinid, vinkuliin, aktiniin, plakoglobiin). Kaltsiumist sõltuvad molekulid omavad peamist rolli raku adhesioonil ja diferentseerumisel.
Integriinid moodustavad sideme raku sisemise tsütoskeleti ja ekstratsellulaarse maatriksi vahel.
Katteepiteelide vaba pinna katted
Koorik e. Krusta – kaitsefunktsioon( transitoorne epiteel kusepõies)
Kutiikul – kaitsefunktsioon(hamba arengus)
Mikrohatud – suurendavad raku funktsioneerivad pinda(sool,trahhea)
Ripsmed – kinotsiiliad(liikuvad ja harunemata) ja stereotsiiliad(liikmatud ja harunevad) -soodustavad raku spetsiifilist tegevust
Basaalmembraan
jaotub basaal- ja retikulaarkihiks.
Basaalkiht – sisaldab proteoglükaane,kollageen IV,lamiine, fibronektiini ja teisi glükoproteiine
Retikulaarkiht- kollageen III, moodustunud retikulaarkiududest.
Erinevad rakud epiteelides: ogarakk, basaalrakk,karikrakk,ripsrakk,äärisrakk, lümfotsüüt . Karikrakk
Epiteeli klassifikatsioon
*Epiteele klassifitseeritakse nii arenguliselt kui ka ehituse ja talitluse järgi.
*Olulisem on klassifikatsioon, mis põhineb kahedimensionaalsel rakkude kujul,mis on jälgitav valgusmikroskoobis.
*Lisaks kujule arvestatakse ka rakukihtide arvu.
Epiteelide põlvnemine
*Epiteelid arenevad nii ektodermist, endotermist, mesodermist kui ka mesenhüümist ja ta talitlus on väga mitmekesine.
Epiteelkoe mõiste on vaid morfoloogiline!
Lootelehtede põhjal klassifikatsioon
1)Ektodermaalsed koed -naha epteel e. Epidermis ja selle derivaadid -naha näärmed küüned, karvad; seedekanali kraniaal- ja anaalosa; tüümuse epiteel; adenohüpofüüsi ja kilpnäärme epiteel
2)Entodermaalsed koed – soole endoderm (mao ja solte katte- ja näärmeepiteel)
3)Mesodermaalsed koed- nefrotoom, mesoteel
4)Mesenhüüm( looteline sidekude)- endoteel
Epiteelkoe klassifikatsioon kasvu alusel koekultuuris
1)Epidermaalne tüüp- iseloomulik rakkude kihistunud paigutus ja nende anisomorfsus eri kihtides. Säilivad ka patoloogilistes tingimustes ja koekultuuris.
2)Enterodermaalne koetüüp – iseloomulik ühekihiline epiteel.
3)Nefrodermaalne koetüüp – iseloomulik ebaühtlase kõrgusega rakud, see omadus säilib ka kultuuris
4)Tsölodermaalne koetüüp – rakkude kalduvus ümmardada või haraliseks muutuda, kultuuris kasvavad õhukese kilena.
Epiteelide klassifikatsioon rakkude kuju ja kihistuse järgi(traditsiooniline)
1)Ühekihiline(kihistumata) – lameepiteel ,kuupepiteel,silindrilne
2) Mitmekihiline – lameepiteel, kuupepiteel,silindriline epiteel
3)Mitmerealine -mitmerealine ripsmetega,mitmerealine stereotsiiliatega
4)transitoorne e. Ülemineku e. Siirdeepiteel
Kihid või read? Mitmerealises epiteelis paiknevad rakud ühe kihina basaalmembraanil, kuid erineva kõrguse tõttu nad kõik vaba pinnani ei ulatu. Tuumad onerineval kõrgusel. Mitmekihilises spiteelis paiknevad rakud mitme kihina üksteise peal ja ainult alumised rakud kinnituvad basaalmembraanile.
Epiteeltüüpide esinemine
*Ühekihiline lameepiteel – esineb neeru neerukehakestes,veenide ja arterite sisepinnal , kapillaarides , kopsu alveoolides , südamekambri sisepinnal, seroossetel pindadel.
*Mesoteel
-katab kõhu, rinna ja südamepaunaõõnes seroosseid pindasid, sel juhul nimetatakse ühekihilist lameepiteel mesoteeliks.
-mesoteel ei oma vastandina tavalisele epiteelile välismaailmaga otsest ega kaudset kontakti.
-mesoteel areneb tsöloomi piiravast epiteelist tsöloteelist.
*Endoteel
-mesenhüümset päritolu
-paikneb vere-, lümfisoonestikus,sünoviaalõõntes, arahnoidaalõõntes ja mujal sidekoe ja kehavedeliku piiril.
*Ühekihiline kuupepiteel – esineb neerude kogumistorukestes,kogumisjuhades, Henle lingu jämenevas osas, aju soonpõimikus, munasarja pinnal ja kilpnäärme folliikuliepiteelis.
*Ühekihiline silinderepiteel – esineb peensooles , maos,jämesooles, näärmetes,juhades,emaka ja emakasarvedes.
*Mitmekihiline lameepiteel – kaks tüüpi: kas keratiniseerunud või keratiniseerunud vähesel määral. Esineb nahas,skalbil, taldadel, pärakus, suus ,nina sisepinnal, tupes ja söögitorus
*Mitmekihiline kuupepiteel – esineb osaliselt erinevates näärmejuhades nagu näiteks higi-ja piimanäärmetes.(kahekihiline) j ka süljenäärme juhades.
*Mitmekihiline silinderepiteel – sama, mis eelmine . Omab kattefunktsiooni kõrval ka sekretoorset funktsiooni.
*Mitmerealine stereotsiiliatega epiteel-esineb munandimanuses
*Transitoorne epiteel- kusepõis, kusejuha
Näärmeepiteelid
- üks epiteelide funktsioone on sekretsioon
-näärmed ongi modifitseerunud epiteelirakud, mis on spetsialiseerunud sünteesile ja sekretsioonile.
-näärmed jagunevad eksokriinseteks, endokriinseteks või seganäärmeteks.
-Eksokriinsed eritavad sekreedi organi pinnale, endokriinsed aga otse verre või lümfi.
Näärmete arenemise võrdlus
Eksokriinsed näärmed
Klassifikatsioon:
*Üherakulised eksokriinsed näärmed(karikrakud) ja hulkrakulised eksokriinsed näärmed;
*Eksoepiteliaalsed ja endoepiteliaalsed(karikrakud)
*Ühekihilised ja kihistunud
Hulkrakulised eksokriinsed näärmed
Jagunevad morfoloogiliset:
1)näärmelõpposade kuju arvestades
-tubulaarsed, keerdunud, alveolaarsed ja atsinoossed näärmed,võimalikud on ka omavajelised liitumised
2)näärmelõpposade arv
-Hargnemata ja hargnenud nääre
3)näärmejuha hargnemise järgi
-liht- ja liitnääre
Jagunevad sekreedi väljutamise viisilt:
-merokriinsed, apokriinsed ja holokriinsed näärmed
Sekreedi keemilise koostise järgi:
-homokriinsedja heterokriinsed näärmed
-seroossed mukoossedja seromukoossed näärmed
Merokriinsed, apokriinsed ja holokriinsed näärmed
*Merokriinsed näärmed e. Ekkriinsed näärmed – rakkude pinnal ei ole kõrgendeid ja raku maht eivähene skreedi väljutamise hetkel.(enamik higinäärmed )
*Apokriinsed näärmed -rakupinnal on kõrgendid, nöördudes eemalduvad vabalt pinnalt. Näärmetes rakkude maht väheneb. (osa higinäärmed,piimanäärmed ja ka nt.kõrvavaigunäärmed)
*Holokriinsed näärmed – rakud diferentseeruvad valendiku suunas. Näärmevalendiku lhäeduses raku tuum muutub püknootiliseks(vajub kokku) ja kogu rakk laguneb, muutudes sekreediks,mis suundub naha pinnale. (rasunäärmed)
ž
Seroossed, mukoossed ja seromukoossed näärmed
Seromukoossed näärmed – sisaldavad samaaegselt nii seroosseid kui ka mukoosseid näärmerakke. Sageli on seroosne külgkompleks vastu mukoosset nääret.
Mukoossed näärmed – valmistavad lima(mutsiini). Valendik on avar,tuumadon basaalsed ja nurgelised. Tugev PAS-reaktsioon, mis viitab süsivesikutele limas .
Seroossed näärmed – valmistavad vedelat nõret. Valendik on väike ja tuumad on ümarad.Tsütoplasma ei anna PAS-reaktsiooni.
Homokriinsed näärmed – lõpposas ainult ühetaolised sekretoorsed rakud(higinäärmed)
Heterokriinsed näärmed – lõpposas erinevad sekretoorsed rakud (maopõhja näärmed)
Epiteelide regeneratsioon
Kui vananenud epiteelirakud asenduvad uutega,siis nimetatakse seda füsioloogiliseks regeneratsiooniks. Uuenemist saab jälgida mitooside loendamise teel.
Kui regenereeritakse kahjustunud epiteeliosa, siis nimetatakse seda reparatiivseks regeneratsiooniks.
Staadiumid:
Põletikustaadium,fibroblastiline staadium, epiteliseerumise staadium