Histoloogia ja embrüoloogia (4)

Histoloogia ja embrüoloogia

Teadus rakkude, kudede ja organite arenemisest, ehitusest ja talitlusest.
Üldhistoloogia – käsitletakse kudesid
Erihistoloogia – organite mikroskoopilise ehituse uurimine
Neli põhikude:

• Epiteelkude
  
• Tugi e. sidekude
  
• Lihaskude
  
• Närvikude
  

Rakk – kude – liitkude- organ – organsüsteem
Biopsia – diagnostlilisel eesmärgil elupuhune väikeste koetükikeste võtmine

Epiteelkude

2. loeng – A. Arend

Epiteelkoed tekivad kõigest kolmest lootelehest, rakud tihedalt üksteise kõrval, vähe rakkudevaheslist ainet. Pole veresooni (va üks ala sisekõrvas) Rakkude ehitus asümmeetriline(polaarne diferents ) Jaguneb kaheks: katteepiteel – kaitse-ja imendumisroll ja näärmeepiteel – sekretsioon
Katteepiteel
Jaguneb ühe- ja mitmekihiliseks, rakukihtide järgi.
Ühekihiline epiteel jaguneb : lame- kuup - prismaatiline - ja mitmerealine epiteel. Kõikide puhul on rakud basaalmembraani peal.
Mitmekihilistel on ainult alumine kiht basaalmembraani peal (oluline erinevus nende vahel), need jagunevad sõltuvalt pindmise kihi rakkude kujust ; lame- prismaatiline- ja siirdeepiteel.
Ühekihiline lameepiteel – 1 kiht väga lamedaid rakke, hoiavad koos interdigitatsioonid – põimunus tsütoplasmad ja kontaktkompleksid. Esineb veresoonte sisepindadel , kopsualveoolides, kuna võimaldab lihtsat ainevahetust.
Ühekihiline kuupepiteel – võivad esineda mikrohatud , leidub neerude torukestes(nefroites), kilpnäärme folliikulites ja võrkkesta pigmentepiteel
Ühekihiline prismaatiline epiteel - rakutuumad on ovaalsed, võivad esineda mikrohatud ja ripsmed , võib koosneda eri rakkudes(ääris- ja karikrakud ). Tüüpiline seedetraktiepiteel, ka munajuhas.
Mitmerealine epiteel – kõik rakud algavad basaalmembraanilt, aga kõik ei ulatu vabale pinnale välja, mistõttu jäävad rakutuumad erinevatele kõrgustele. Esineb hingamisteedes – ninaõõnes, trahheas ja bronhides. Koosneb karik- , diferentseerumata basaal - ja ripsetega rakkudest
Mitmekihiline sarvestumata lameepiteel – koonseb mitmest rakukihist, ainult basaalkihi rakud kontakteeruvad basaalmembraaniga. Lähenedes epiteeli vabale pinnale, rakud lamenevad. Näited: suuõõnes, söögitorus, tupes. Eristatakse 3e kihti: basaal- oga- ja pindmine kiht.
Mitmekihiline sarvestunud lameepiteel – eristatakse kuni viit : basaal-, oga-, sõmer-, läike- ja sarvkihti. Peamine keha pinda kattev kiht.
Transitoorne epiteel – mitmekihiline, vooderdab neeruvaagnat, kusepõit, mees-ja naisureetra algosa. Rakukihtide arv varieerub , sõltuvalt organi seina väljavenitatusest.
Mitmekihiline prismaatiline epiteel – mitmekihiline epiteel, pealmise kihi rakud on prismaatilised, esineb konjuktivaalvõlvis, higinäärmete viimajuhas, osalt nais-ja meesureetras.
Basaalmembraan – koosneb basaalkihist( kollageen 4) ja retikulaarkihist, mis on suuremalt osalt kollageen 3

3.loeng – A. Arend

Rakukontaktid
Rakke hoiavad koos:

• Glükoproteiinid – glükogaalüksis põhjustavad naaberrakkude kleepumist
  
• Interdigitatsioonid
  

Rakukontaktid – tiheliidused, ankurliidused ja aukliidused
Tiheliidus – suleb tihedalt naaberrakkude vahelise ruumi, ka väikestele molekulidele, kuna peab sulgema ainete läbipääsu rakkude vahelt.
Ankurliidus – seostab raku tsütoskeleti kompnente, rakud on mehhaaniliselt tugevalt seotud.

• Desmosoomid – rakumembraanid ei liitu, vaid kinnistuvad ( intermediaarsed filamendid)
  
• Adherentsid – kleepkontakt, puudub intermediaarne tihe joon.
  
• Hemidesmosoom – pool desmosoomis osaleva epiteeliraku poolt, teine pool on basaalmembraan.
  

Aukliidus – needilaadne, kahe raku vahel valgukanalid (südamelihas, silelihas ), sarnased sünapsidega.
Raku valendikupoolne pind

• Mikrohatud
  
• Liikumatud ripsmed e. stereotsiiliad
  
• Liikuvad ripsmed e. kinotsiiliad
  

Mikrohatud – suurendavad imendumispinda, esinevad sooleepiteeli ja nefroni proksimaalsete tuubulite valendikupoolsel pinnal
Stereotsiiliad – eriti pikad hatud , liikumatud, neid leidub munandimanuse juha epiteelirakkudel. Tipus puudub valk villiin, nende vahel esinevad sillad , mis mikrohattudel puuduvad.
Kinotsiiliad – liikuvad ripsmed, esinevad hingamisteede, munajuha- ja emakaepiteelis. Koosnevad tsentrioolide derivaatidest (tuubulitest), esineb basaalkehake. Ripsmetel on puhastusfunktsioon.
Näärmeepiteel
Spetsialiseerunud epiteelirakud, sekreteerivad ensüüme, hormoone, lima.
Sekretoorsed rakud – parenhüümid, sidekude koos veresoonte ja närvidega – strooma (toestav ja toitev süsteem näärme jaoks)
Näärmed jaotatakse viimajuhade olemasolu põhjal eksokriinseteks( viimajuhad on olemas) ja endokriinseteks (viimajuhad puuduvad).

Eksokriinsete näärmete jaotus

Suhe pinnaepiteeli

Endoepiteliaalsed näärmed (ühe- või mitmerakulised)

Eksoepiteliaalsed näärmed, neid on enamik

Näärmerakkude kihtide arv sekretoorsel lõpposal

Ühekihilise lõpposaga näärmed – valdav osa

Mitmekihilise lõpposaga näärmed – näiteks rasunäärmed

Sekretoorsete lõpposade kuju

Tubuloossed näärmed – torukujuline

Alveolaarsed näärmed –põiekujuline

Atsinoossed näärmed – paksu seinaga põie kujuline

Tubuloalveolaarsed ja tubuloatsinoossed näärmed

Viimajuhade hargnemise alusel

Lihtnääre – hargnemata viimajuha

Hargnenud lihtnääre

Liitnääre

4. loeng – A. Arend

5) Sekretsiooni viis
a)merokriinsed e. ekkriinsed näärmed – eritis väljub rakust
b) apokriinsed näärmed – rakust eraldub jupp
c) holokriinsed näärmed – kogu rakk on eritise sees
6) Sekreedi viskoossus
a)seroossed näärmed
b) mukoossed näärmed
c) seganäärmed(seromukoossed/mukoseroossed)
Mitmetes eksokriinsetes näärmetes esinevad haralised kontraktiilsed rakud, mis sisaldavad müofibrille, ülesandeks on aidata näärmeid sekreedi eraldamisel
Epiteel on hea regeneratsioonivõimega, normaalselt regenereerub täielikult, eluiga 3 päevast kuni 90 päevani

Sidekude

Mitmekesine mesenhümaalset päritolu kudede rühm. Kolm ehituslikku komponenti: rakud, põhaine ja kiud. Sidekude jaguneb:

Veri ja lümf (puuduvad kiud)

Kitsamas mõttes sidekude (kiud- ja eriomadustega koed)

Skeletikoed (kõhr- ja luukude)

Veri

Koosneb vormelementidest (rakud) ja vedel vaheaine ( vereplasma ). Verd on 7% kehamassist. Plasma on 55-60% verst , rakke (erütrotsüüte) 45%, 1% leukotsüüte. Vormelemendid (rakud) on punalibled , valgelibled ja vereliistakud e. trombotsüüdid

Granulotsüüdid

Basofiilsed

Neutrofiilsed

Eosinofiilsed

Agranulotsüüdid

Monotsüüdid

Lümfotsüüdid
Erütrotsüüdid – kaksiknõgusad (suur pindala) , ilma tuumata. Punased hemoglobiini tõttu. Hea suuruse võrdlus teistele rakkudele. Eluiga ca 120 päeva, lõhustatakse põrna makrofaagide poolt. Kõikde ringlevate punaliblede kogupindala 3800 m2. CO mõjul langeb hapnikusidumisvõime.
Leukotsüüdid – A. Granulotsüüdid, sisaldavad tsütoplasmas valgusõmeraid, B. agranulotsüütidel need puuduvad. Leukotsüütidest on kõige rohkem neutrofiile 55-60%, eosinofiile 1-5%, basofiile 0-1%, lünfotsüüte 20-30%, monotsüüte 3-7%.
Granulotsüüdid:
Neutrofiilid – segmenteerunud tuum (noortel vähesegmenteerunud, väga noored on kepptuumsed, küpsedes segmentatsioon suureneb), natuke suuremad kui erütrotsüüdid. Tsütoplasmas on arvukalt peeneid sõmeraid, mis värvuvad neutraalselt. Neutrofiilid on aktiivselt liikuvad ja fagotsütoosivõimelised, sisaldavad palju lüsosoome, on üks olulisemaid kaitseliine bakteriaalsete infektsioonide vastu.
Eosinofiilid – sama suured kui neutrofiilid, sõmerad on roosakalt värvuvad. Eosinofiilid on liikuvad ja fagotsütoosivõimelised. Osalevad allergiliste reaktsioonide ja parasiitidest tekitatud infektsioonide parandamisel
Basofiilid – neid on alla 1%, keeruline leida. Sõmerad on suured, tumesiniselt värvuvad(sisaldavad histamiini ja hepariini), segmenteerunud tuum. Basofiilid on samuti liikuvad ja fagotsütoosivõimelised. Koes esineb samuti basofiile – „ nuumrakud “.
Agranulotsüüdid:
Lümfotsüüdid – sõmerus on olemas, kuid mittespetsiifiline – lüsosoomid. Varieeruv suurus (7-12 µm), tagavad immunoloogilise kaitse(T( rakuline immuunsus)-ja B( humoraalne immunsus)-lümfotsüüdid, NK-rakud(otseründavad))
Monotsüüdid – kõige suuremad(9-12 µm), rakutuum on neerukujuline, palju tsütoplasmat. Nad on aktiivselt liikuvad, väljuvad veresoontest sidekoesse, kus muutuvad makrofaagideks. Vereringes on nad ainult umbes 3 päeva.

5. loeng – A. Arend

Vereliistakud e. trombotsüüdid
Tsütoplasma fragmendid, diameeter 2-5 µm. Tuum puudub, koosnevad tsentraalselt paiknevast nõrgalt basofiilsest granulomeerist e. kromomeerist ja perifeersest hüalomeerist. Osalevad vere hüübimises, eluiga ca 10 päeva. Jagatakse tsoonideks: Perifeerne tsoon( rakumembraan glükogaalüksiga), Strukturaaltsoon( mikrotuubulid , struktuurvalgud), Organellide tsoon(keskosa, mitokondrid, eri graanulid ), Membraantsoon(2 tüüpi membraankanaleid – avatud kanalite süsteem ja tihe tubullaarsüsteem)
Vereloome e. hemopoees

Mesoblastiline periood – 1-3 embrüo arengu kuu, vereloomekolded ilmuvad rebukoti seinas

Hepatolienaalne periood – vereloomekolded tekivad põrnas 2. Ja maksas 4-5 embrüonaalkuul

Müelolümfaatiline periood – alates teisest trimestrist, vereloome kandub punasesse luuüdisse ja lümfoidorganitesse(tüümus,põrn jne)
Luuüdi leidub pikkade luude üdiõõntes ja käsnluude põrgakeste vahel. Täiskasvanul on 2 tüüpi luuüdi, punane ja kollane luuüdi. Loote- ja lapseeas on kogu luuüdi punane ja hemopoeetiline. Tüübid võivad teatud määral ka tagasi muutuda(kollasest punaseks). Punane paikneb täiskasvanul koljulluudes, selgrolülides, rinnakorvi ja vaagnavöötm ludes, õlavarreluu ja reieluu peas.
Tüvirakud – Pluripotentsed tüvirakud muutuvad 2ks multipotentseks eelrakuks, sealt edasi unipotentseks eelrakkudeks. Kolooniat moodustav ühik – CFU. Eelrakkude diferentseerumisvõimalused kitsenevad iga astmega.
Vereloomet mõjutavad kasvufaktorid( proliferatsioon , diferentseerumine , küpsemine), igal faktoril on üks või mitu toimet, ka sünergilised efektid , vähem teatakse rakk-rakk interaktsioonidest. Strooma rakkudel on oluline roll vererakkude küpsemises.

6. loeng – A. Arend

Erütropoees
Üldskeem: Tüvirakk → pooltüvirakud → unipotentsed eelrakud
Proerütroblast (jaguneb) → Basofiilne erütroblast (jaguneb) → Polükromatofiilne erütroblast (jaguneb) → Normoblast (küpseb) → Retikulotsüüt (umbes 1%, noor erütrotsüüt, nende suurenenud hulk veres näitab intensiivistunud erütropoeesi)(küpseb) → Erütrotsüüt
Müelopoees
Üldskeem: Tüvirakk → pooltüvirakud → unipotentsed eelrakud
Müeloblast (jaguneb) → Promüelotsüüt (jaguneb, siin toimub spetsialiseerumine rakutüübile) → Müelotsüüt(küpseb) → Metamüelotsüüt (küpseb) → Granulotsüüt
Trombopoees
Tüvirakk → Megakarüoblast → Promegakarüotsüüt → Megakarüotsüüt → Trombotsüüdid (megakarüotsüüdi tsütoplasma jätked)

Sidekudede jaotus

• Veri ja lümf
  
• Sidekude(kitsam mõiste)
  

• Kiudsidekude
  

• Kohev sidekude
  
• Tihe sidekude
  
  • Vormunud tihe sidekude
    
  • Vormitu tihe sidekude
    

• Eriomadustega sidekoed
  

• Pigmentkude
  
• Sütljas sidekude
  
• Retikulaarne sidekude
  
• Rasvkude
  
• Kõhrkoed
  
• Luukoed
  

Põhiaine ja sidekoe kiud (neid toodavad sidekoes fibroblastid):

Kollageensed kiud – tugevad, jämedad, annavad tugevuse

Elastsed kiud – tagavad elastuse

Retikulaarkiud – kollageeni alavorm
Fibroblastid - noored lamedad rakud, mis osalevad sidekoekiudude ja põhiaine moodustumisel. Nad küpsevad fibrotsüütideks, mis on küpsed „saledad“ rakud käävja või lamestunud kujuga.
Müofibroblastid – rakud, mis omavad nii silelihasrkakkude kui fibroblastide tunnuseid. Neil on kontraktiilsed filamendid, tekivad nt. haava paranemise käigus (aitavad haava kokku tõmmata)
Makrofaagid – suhteliselt suured ebakorrapärase kontuurjoonega rakud, moodustuvad monotsüütidest,koos teiste fagotsütoosivõimeliste rakkudega moodustavad organismi makrofaagide süsteemi.
Mononukleaarne fagotsütaarne süsteem – vere monotsüüdid, sidekoe makrofaagid, võõrkeha ümbritsevad hiidrakud ja osteoklastid , närvikoe mikrogliiarakud, vereloomeorganite makrofaagid, maksa sinusoidides paiknevad Kuppferi rakud, kopsu- ja peritoneaalmakrofaagid
Plasmarakud – tekivad lümfotsüütidest, tuum pole tsentris, toodavad antikehasid(immunoglobuliine)
Nuumrakud e. koebasofiilid – sisaldavad suuri sõmeraid, osalevad põletiku- ja allergilistel reaktsiooonidel
Rasvarakud e. lipotsüüdid
Valge ja pruun rasvkude – enamik rasvkude on valge. Pruun esineb vastsündinul mõnedes piirkondades ja asendub sujuvalt valgega. Pruun esineb ka talveund magavatel loomadel, pruuni raskvoe värvi tingib mitokondrite pigment tsütokroom.
Advetitsiaalrakud ja peritsüüdid – vähespetsialiseerunud, võivad edasi diferentseeruda mõneks sideokoe elemendiks
Pigmentrakud – sisaldavad melaniini, koos esinedes moodustavad pigmentkoe

7. loeng – A. Arend

Lihaskude

Eri liigid tekivad mesodermi eri osadest(ainult müoepiteliaalsed ja silma vikerkesta lihasrakud on ektodermaalset päritolu). Lihasrakud on väljavenitatud, pikitelg on kokkutõmbumise suunas. Kokkutõmbe kandjateks on müosiinist ja aktiinist müofilamendid.
Lihaskoe põhitüübid:

Silelihaskude (ei allu tahtele)

Skeletilihaskude

Südamelihaskude
Viimased kaks on ristivöödilised. Skeletilihasel paiknevad tuumad kiudude perifeerias, südamelihases kiudude keskel. Rakumebraan – sarkolemm , tsütoplasma – sarkoplasma
Skeletilihaskude
Skeletilihase struktuursed ühikud on lihaskiud , mis on pikad paeljad mitmetuumalised moodustised – sümplastid. Mõnisada lamedat tuuma on paigutunud sarkolemmi alla, sarkoplasmas on müofibrille, tavaorganelle ja sisaldisi: glükogeeeni, müoglobiini(sarnane hemoglobiinile) ja lipiide.
Lihaskiud on ümbritsetud õrna sidekoega: endomüüsiumiga. Koonduvad kimpudeks, mida katab natuke tugevam perimüüsium. Kogu lihast ümbriteb epimüüsium.
Müofibrillid on vöödilised: tume vööt on A-vööt, hele I-vööt. A-vöödi keskel olev õhuke hele riba on H-vööt, I-vöödi keskel olev õhuke tume riba on Z- membraan . Aktiini filamendid on peenemad, nende vahele libisevad jämedamad müosiini filamendid.
Sarkomeer on kahe Z-membraani vahele jääv ala. Kontraktsioonil lüheneb sarkomeeri pikkus, aktiini filament libiseb A-vöödi keskosa suunas. A-vöödi laius jääb samaks, H-vööt ja I-vööt kitsenevad.
Konktraktsiooni toimimiseks on vajalik kaltsium, mille abil seostuvad filamendid üksteisega.
Sarkoplasmaatiline retiikulum ulatub ühest A-I ühendusest teiseni, see lõpeb A-I ühenduste juures laienenud tsisterniga – terminaaltsisterniga. Sarkolemmi sissesopistus A-I tasandil – transversaal - e. T-tuubul. Kaks terminaaltsisterni T – tuubuli mõlemal küljel moodustavad triaadi. Kaltsium koguneb nendesse tsisternidesse, kui kontraktsiooni ei toimu.
Punased lihakiud – aeglased oksüdatiivsed kiud, palju müoglobiini
Valged lihaskiud – kiired glükolüütilised, vähe müoglobiiini
Inimesel pole lihaste tüübid makroskoopiliselt eristatavad, lihaskiude jaotatakse:

• I tüüp – aeglased, punased, nt. seljas
  
• IIa tüüp – kiiremad lihaskiud, oksüdatiivsed ja glükolüütilised, väsivad ja liiguvad keskmiselt kiiresti, nt. 200m jooksuks sobilikud
  
• IIB tüüp – kiired ja glükolüütilised, nt. sõrmedes, silmades, sobilikud 100m sprindiks. Hästi kontrollitavad , väsivad kiiresti
  

Enamik lihaseid on nende 3 tüübi kiudude segu. Treeningu käigus lihaskiud suurenevad, aga tüüp ja vahekord ei muutu.
Neuromuskulaarne kontakt – motoorne lõpp-plaat, kus motoorne närv ühineb lihaskiuga. Tegu on sünapsiga.
Satelliitrakud – skeletilihaskoes paiknevad vähediferentseerunud rakud. Skeletilihasrakud ei suuda paljuneda, vähene regeneratsiooonivõime põhineb satelliitrakkudel. Need paiknevad basaalkihi all, kui vigastus piirdub väikese alaga ja basaalkiht ei kahjustu, taastub lihas satelliitrakupõhiselt. Regenereerunud lihastel on rakutuumad kiu keskel. Kui trauma on suurem, tungib skeletilihasesse sidekude ja tekib sidekoline arm (paralleelselt toimub satelliitrakkude parandus ja sidekoe teke, viimane on kiirem).
Südamelihaskude
Rakud on samamoodi ristivöödilised, tuumad paiknvad kiu keskel, moodustavad kolmemõõtmelise võrgustiku, rakkude vahel on ühendusdiskid. Nende vahel on interdigitatsioone, desmosoome, vähesed neksused. T-tuubulid on siin Z-membraani tasandil, selgeid lõpptsisterne ja seega ka triaade pole.
Südamel on lisaks juhtesüsteem – rakud, mis on spetsialireerunud impulsi ülekandele, mitte kontraktsioonile
Südamelihases satelliitrakud puuduvad, vigastuse korral tekib sidekoeline arm.
Silelihaskude
Pikad peened käävjad rakud, mis on omavahel nihkes. Tuum paikneb raku keskel laiemas osas tsentraalselt. Lihasraku suurus 10-600 mikromeetrit. Filamendid sarnmased, aga ei paikne nii korrapäraselt. Tihekehandid moodustavad tsütoskeleti, paiknevad sarkolemmi sisepinnal, neile kinnituvad kontraktiilsed filamendid.
Kontraktsioonil rakk tõmbub kortsu, muutub paksemaks. Sarkolemm moodustab kaveoole – rakusisesed põiekesed, mis osalevad Ca2+ ioonide transpordis. Konktraktsioonil seondub Ca troponiini asemel kalmoduliiniga. Silelihasrakud ei väsi nii lihtsalt, suudavad seedetrakti seina toonust hoida.
Silelihaskude regenereerub hästi, tekivad uued rakud.

8. loeng – P. Hussar

Kõhrkude ( textus cartilagineus)

Hüaliinne kõhrkude (textus cartilagineus hyalinus)

Elastne kõhrkude (textus cartilagineus elasticus)

Fibroosne kõhrkude (textus cartilagineus fibrosus)
Kõhrkoes pole vere- ega lümfisooni, see toitub osmoosi teel, sisaldab 70-80% vett, 10-15% orgaanilisi aineid, 5% mineraalaineid
Kõhrkoe funktsioonid:

• Toestuslik
  
• Kaitsev(nt. liigespindadel)
  
• Morfogeneetiline ja formatiivne (luude pikikasv ja kujunemine)
  

Ehitus

Rakud:
- Kondroblastid – noored kõhrerakud, toodavad põhiainet ja kiude
- Kondrotsüüdid – küpsed kõhrerakud
- Kondroklastid – surnud rakkude lammutajad (kõhre makrofaagid)

Põhiaine e. intertsellulaarsubstants:
- Kondroitiinsulfaat
- Kondromukoid

Kiud:
- Kollageensed (kollageen-II)
- Elastsed
- Retikulaarsed
Rakkude vahel on intertsellulaarsubstants, selle sees kiud – kollageensed kiud ja elastsed kiud
Kõhre ümbritseb kõhreümbris e. perikonder, selle all on pindmine e. noor kõhr kondroblastidega, kõhre keskel on tsentraalne kõhr – tugevalt arenenud territoorium kondronitega(küpsete rakkudega)
Kondron – kõhrkoe morfofunktsionaalne ühik, selle moodutab kõhrerakkude isogeenne grupp, mida ümbritseb raku – e. kõhreterritoorium. Iga rakk paikneb kõhreõõnes e. lakuunis ja on ümbritesetud kapsliga e. kõhrekihnuga.
Kõhreterritooriumide vahel paikneb intertsellularne substants .
Hüalliinne kõhrkude – kõige rohkem levinud, liigespindadel, embrüonaalses kõhrelises skeletis, hingamisteedes, roidekõhres. Kondronitevaheline interterritoriaalne substants sisaldab kollageenseid kiude. Kondrotsüüdid paiknevad 2-4 rakuliste isogeensete gruppidena.
Elastne kõhrkude – kõrvalestas, kõripealises, väikestes bronhides. Sisaldab peamiselt elastseid ja vähe kollageenseid kiude, kondrotsüüdid paiknevad ühe-kahekaupa.
Fibroosne kõhrkude – diskid , meniskid, vaagnaluude õmblused. Tiheda sidekoe ja kõhrkoe vaheline vorm, interterritoriaalne substants koosneb kollageenstete kiudude kimpudest , kondrotsüüdid paiknevad ühe-kahekaupa.
Kõhre arenemine
Eristatakse tsüto-, histo - ja organogeneesi
Tsütogenees toimub mesenhüümist kahes suunas:
Mesenhüüm → Kondroblasogeenne rakk →Kondroblast ( nendest osa kondrotsüütideks)
Mesenhüüm → Kondroklast e. makrofaag
Histogenees: kondroblastid toodavad põhiainet ja kiude, jätkub kondroblastide diferentseerumine kondrotsüütideks
Organogenees: mesenhüümist tekib perikonder, tekib noor kõhr kondroblastidega ja tsentraalne kõhr kondrotsüütide ja neist tekkivate kondronitega.
Kõhrkoe kasv

Apositsiooniline kasv – toimub kõhre välispinnal perikondri sisemine kihi rakkude diferentseerumisel kondroblastideks

Interstitsiaalne e. kõhresisene kasv – toimub rakkude jagunemise teel kõhrkoe sees
Kõhre regeneratsioon
Toimub perikondri ja seda ümbritseva sidekoe arvel. Defekti täitva sidekoe muutumine kõhrkoeks toimub väga aeglaselt, suure defekti korral ei taastu ja tekib sidekoeline arm.

9. loeng – P. Hussar

Luukude (textus osseus)

Lamellaarne luukude (textus osseus lamellosus)

Jämedakiuline luukude (textus osseus reticulofibrosus)

Tsement (cementum)

Dentiin (dentinum)
Luukude sisaldab 60-70% mineraaalaineid, 30-40% orgaanilisi aineid ja vett, 15% Ca-sooli
Luukoe funktsioonid:

• Toestus
  
• Kaitse (hemopoeetilisele koele e. luuüdile)
  
• Kaltsiumi ja fosfori depoo
  

Ehitus

Rakud:
- Osteoblastid – noored luurakud , diferentseeruvad osteotsüütideks, toodavad põhiainet
- Osteotsüüdid – küpsed, diferentseerunud ja osteogeense võime kaotanud osteoblastid
- Osteoklastid – surnud luukoe lammutajad

Põhiaine e. intertsellulaarsubstants:
- Osseoalbumiin
- Osseomukoid
- Kondroitiinsulfaat
- Ca-soolad

Kiud:
-Kollageensed (kollageen-I)
-(Elastsed, retikulaarsed, väga vähe)
Luud ümbritseb väljast periost e. luuümbris ja luuüdi õõne poolt endost.
Periostil on kaks kihti – sisemine kambiaalne e. osteogeenne
välimine fibroosne kiht
Kambiaalse kihi osteogeensete elementide abil toimub luukoe regeneratsioon.
Fibroosne kiht koosneb pikisuunalistest kollageensetest kiududest , sellest kulgevad ristisuunalised perforeerivad e. Sharpey kiud luuainesse.
Osteon e. Haversi süsteem – lamellaarse luukoe morfofunktsionnalne ühik. Moodustavad osteoni e. Haversi kanal, mida ümbritsevad luulamellid. Osteotsüüdid paiknevad lamellidevahelistes luulakuunides, mis on omavahel ühenduses luukanalikestega, milles paiknevad osteotsüütide jätked. Osteonid on väljastpoolt kittjoonega piiratud, luukanalid ei lähe ühest osteonist teise. Osteoni kanaleid ühendavad perforeerivad e. Volkmanni kanalid. Luukanalites paiknevad veresooned ja närvid.
Lamellaarne luukude
Lamellide jaotus:

• Paigutuse järgi
  

• Üldlamellid (generaallamellid)
  
  • Välimised
    
  • Sisemised
    

• Luulamellid (Haversi lamellid )
  
• Vahelamellid
  

• Kiudude hulga järgi
  

• Fibrilllamellid
  
• Tsementlamellid
  

• Värvumise järgi polariseeritud valguses:
  

• Isotroopsed (I) lamellid
  
• Anisotroopsed (A) lamellid
  

Kompaktaine e. plinkollus (substantia compacta)
Pikkade luude diafüüsis, lamedate luude väliskihis. Lamellaarne ehitus, koosneb Haversi süsteemidest.

Käsnollus (substantia spongiosa)
Pikkade luude epifüüsis ja diafüüsis kompaktaine all, lühikestes luudes, lamedate luude keskosas. Koosneb luupõrkadest, ei moodusta Havesi süsteeme.
Jämedakiuline luukude
Esineb loote skeletina, kõõluste ja ligamentide kinnituskohtades, koljuluude õmblustes ja alveolaarluu. Puudub lamellaarne ehitus, koosneb jämedatest kollageensete kiudude kimpudest.
Luude arenemine

• Intramembranoosne luustumine e. ossifikatsioon – mesenhüümi rakkude diferentseerumine osteoblastideks mesenhüümi sees
  
• Kondraalne ossifikatsioon – nii tekib ase(ndus)luu, kõhr asendub luukoega, toimub perikondraalselt (kõhre pinnal) ja endokondraalselt (luu tekib kõhre sees kõhre asemele)
  

Intramembranoosne luustumine - Embrüonaalse arengu perioodil tekivad mesenhüümi osteogeensed alad. Rakud suurenevad, ümarduvad, tekivad organoidid, jätked kaovad. Tekivad osteoblastid. Need produtseerivad põhi- ja kiudainet, tekib osteoid – esmane luu, mille mineraliseerumisel tekib tavaline luukude, mis sisaldab ka osteotsüüte ja osteoklaste.
Kondraalne ossifikatsioon

Perikondraalne ossifikatsioon – kõhrelise luu diafüüsi ümber tekib epifüüside suunas kasvav perikondraalne luumansett, kõhre toitumine häirub, põhiaine kaltsifitseerub, tekib luustumistsenter. Mesenhümaalsed osteoklastid ja osteoblastid tungivad periostaalse pungana läbi luumanseti, järgneb primaarse luuüdiõõne teke. Algne põimikluukude hakkab diferentseeruma lamellaarseks luukoeks Haversi süsteemide tekkega. Jätkub vanade Haversi süsteemide asendamise uutega e. remodelleerimine.

Endokondraalne ossifikatsioon – luu tekkimise piirkonda nimetatakse luustumistsooniks/- jooneks . Luustumistsoonist eemal asuvas piirkonnas (kasvutsoonis) jagunevad kõhrerakud intensiivselt ja paiknevad tihedalt. Kasvutsoonile järgnevas piirkonnas (sammaste tsoonis) paiknevad kõhrerakud sammastena, see läheb üle hüpertrofeerunud kondrotsüütide tsooniks. Luustumistsoonis tungivad luuüdi osteogeensed prekursorid kõhreõõntesse ja hävitavad kondrotsüüdid. Luustumistsentrid tekivad lisaks diafüüsidele ka epifüüsides.
Luude kasv

Pikikasv – toimub epifüüsi ja diafüüsi vahel paikneva epifüüsiplaadi toel, mille läbimurdumisel luu kasv peatub.

Jämedaks kasvamine – toimub apositsiooni e. pealistumise teel perikondraalsel ossifikatsioonil
Luukoe regeneratsioon
Kahjustuse korral hakkavad kambiaalse kihi rakud paljunema, muutuvad osteoblastideks, mis moodustavad kahjustuse kohas põimikluu. Luumurru korral haarab põimikluu murru enda sisse ja tungib luu fragmentide vahele. Moodustub fibroosne, siis kondrofibroosne, seejärel kondraalne ja luuline kallus , lõpuks formuleerub luukude. Posttraumaatilises faasis eristatakse intramembraanset ja kondraalset ossifikatsiooni. Patoloogia korral jääb murru kohta püsivalt vohama sidekude, tekib ebaliiges.

10. loeng – M. Aunapuu

Närvikude

Areneb neuroektodermist, koosneb neuronitest ja gliiarakkudest . Uusi närvirakke peale sündi ei teki, va gliiarakud, mis tekivad ka peale sündi. Närvikude koosneb rakkudest ja kiududest. Tervet närvirakku ei näe histoloogilises preparaadis, kuna aksonid võivad ollla kni meetripikkused. Näeme mikroskoobis raku keha, lühikesi jätkeid e. dendriite ja aksoni algust.
Raku keskel on rakukeha - perikaarüon, mille kuju võib olla erinev. Rakul on jätked. Tuum on suur, ümar ja sisaldab selegelt eristuvat tuumakest. Tsütoplasmas on nissli substants, erinevad organellid ( palju mitokondreid), mikrofilmanedid, tuubilid, lüsosoomid, sisalsdised. Jätked: lühemad hargnevad jätked on dendriidid, algus osas mitte hargnev jätke on akson . Suurus on varieeruv väikeAjukoore sõmerrakud on 7-8mikrom., hiidpüramiidrakud suuraju koores 80-120 mikrom.
Spestiifilised struktuurid tsütoplasmas: nissli substans, neurofibrillid ja- filamendid.
Nissli substans: meenutab tiigrinaha mustrit . Aksonis ja selle algusosas nissli substantsi pole. Nähtav perikaarünoi ja dentriidi proksimaalses osas. Nähtav granulaarse Erina.
Neurofibrillid pikanevad perikaarüuniosj jatketes, nii aksonis kui dendriitides.
Inkiusioonid: lipiiditilgad – metaboolne reserv , glükogeen – nähtav gliiarakkkudes, melaniini sõmerad – närvirakkudes asju teatud osades, lipofustiin – kollalkaspruun kulumispigemnt, vanemal inimesel rohkem.
Neuronite jaotus sõltuvalt jätkete arvust: unipolaarne – üks jätke(aksion), pseudounipolaarne (jätked algavad ühtse tüvena, lõpus hargnedvad) bipolaarne (jätked raku vastaskülgedel, ühel pool dendriidid, teisel akson), multipolaarne – üks akson, mitu dendriiti, kuni 7, neid on suurem osa närvirakkudest)
Eristatakse gogli esimest(pikaaksonilised neurionid, motoorsed närvirakud) ja teist tüüpi: lühiaksonilised neuronid (täht-ja sõmerrakud)
Dendriite võib olla mitu, nad on suht lühikesed ja harulised, nende ülesanne on tuua signaal perikaarüoniss. Piki dendriite käib intensiivne kahesuunaline ainete transport.
Neuronil on alati ainult üks akson, mis viib ertuslaine perikaarüonis eemale sihtkohta. Selle membraan on aksolemm, tsütoplasma on aksoplasma, algab perikaarüonist aksonikoonusega, kus puudub nissli substants.
Aksonaalne transpotrt . aelganle anterograadne vool, 1.3mm ööpäevas, kannab organelle, ensüüme, toitaineid. Kiire anterograadne vool, 100mm ööpäevas, selle ülesanne on viia lõppharudesse valgud , ensüümid, lipiidid . Retrograadne vool.
Neurogliia rakud on tavaliselt bväiksemad kui närvirakud, nad moodutavasd, poole aju mahust. Neil on toe ja kaitsefuntsiooon, nad ei gemnereeri ega kanna erutust. Preparaadis eristatav ainult tuuum. Jaguneb makro(koosneb astrotsüütddisst ja oligodendrotsüütideks) , mikroglliiaks ja ependüümiks.
Ependüüm voooderdab seljaaju õõsi ja peaaju öösi, ajuvatsakesi ja tsentraalkanalit epiteliaalse kihina. Moodutstub ühest kihist kõrgetest kuubilistest või silinderjatest rakkudest, mis omavad mikrohatte ja ripsmeid. Baasiselt lähtuv jätke hargneb aju teiste rakkude vahel.
Astrotsüüdid –tähekujuline jätketega rakk, kinnituvad veresoonte külge raku lõppjalkestega, ühed on kiulised , teised protoplasmaatilised. Kiulised on peamiselt valgaines, teised hallaines. Kiulistel on pikad peened jätked, teitstel on jätked lühmed, rohkem hargnevad. Kiulistel on rakukehas palju filamnete, teisetel vähem.
Oligodendrotsüüdid - astrodest väiksemad, jtäked on väiksearvulised, asukoht on piki närvikidue, õrnade jätketega, paiknevad reastunlist poiki küvõikude ja ümbritsevad närvirakkude kehasid.
Mikrogliiarakud on kõige väiksemad, vähaeste tugevalt hargnevate jätketega. Sarnased sidekoe makrofaagidele. Perikaarüon on väike.
Närvikiud – koosnevad telgsilidndrist,, mille moodustab ason ja selle kate. Katte erinevusel eristatkase müeliinkiude ja müeliinita kiudusid. Perifeerias katab sisemine lippidne müelöiintupp, välises.....piirkond ühest ranvier soonisest teiseni on üks lemmotsüüt. Müeliniseeritud närvikiududuses moodustauvad korrapärased fosfolpiidlamellid, tumedalt värvuvad peajooned, heledad vahejooned. Ainult Emis nhtav.
Inkapsuleeritud närvilõpmed: kompimis – ja lamellooskehakesd.
Meissneri kehake : piklikovaalne, pikkus kuni 100 mikrom, meelerakud paiknevad kehakese teljega risti. Sisneb 1-5 närvikiudu, kiud hargnevad.
Vater -pacini kehakesed . Koonseb lamellidest, mida moodstavad kollageenikiud ja neuroteelirakud. Väklis. Ja sisekolb. Reageeribad järskudele mehhaanilstele ärritustele.

Erihistoloogia

11.loeng – M. Aunapuu

Organite mikroskoopiline anatoomia. Organ on iseloomikulu kuju, asendi ja talitlusega ehituslik üksuiss. Organite kogum on aparaat või süsteem (nt. seedeaparaat, närvisüsteem).
Organute ehitusprintsiip: jagatakse kaht gruppi: kompaktsed organid (nt. lümfisõlm) ja torujad e. õõnesorganid (nt. veresooned)
Kompaktsed organid
Suured süljenäärmed, maks, pankreas, neerud, piimanääre, prsostata, testis, kopsud, endokriinorganid , bulbouretraalnääre. Komp. Organeid ümbritsed tihe sidekoeline struktuur – kapsel või kihn. Kapslist lähtuvad organi sisemusse põrgad e. trabeekulid. Sidekude jaotab organi alaosadeks, mida nim. Sagarikeks (lobuli), lihaste, närvide ja kõõluste puhul räägime kimpudest e. fastsiikulitest (fasciculi). Sidekude võib ollla ka sagarike vahel (nt. maksas), nim. Interlobulaarseks sidekoeks. Kapsel koos põrkadega moodustab strooma. Parenhüüm on organi talitlust kandvate elementide kogum, see paikneb orgainisisese sarra siseruumides. Põrna puhul on selle nimi pulp. Parenhüüm + strooma = kompaktne organ.
Osadel on selgelt eristatav väljaspoolne koor(cortex) ja seespoolne säsi(medulla). Neer , neerupealis, lümfisülm, munasari, tüümuse sagarik. Aju puhul on need valgeaine ja hallaine(substantia alba et grisea). Hallaine sisaldab närvirakke, valgeaine moodustub närvikiududest.
Torujad organid
Torujates organites paiknevad ehituslikud elemendid kontsentriliselt ümber valedniku. Seedetrakt, hingamisteed , kuse ja suguteed, vere ja lümfisooned.
Neil on 2 alatüüpi: välismaailmaga ühenduvad torujad organid, iseloomikuliks on 3 kesta: limaskest, lihaskest , serooskest. Seede - ja hingamisorganid.
Limaskesst( tunica mucosa) – epiteel, paikneb vastu valendikku . Sellest allpool päriskiht e. propria, selle moodustab sidekude. Limaskestas on veel oma lihaskiht , sellest allpool on lõpetav ja järmisega ühendav submukooskiht .
Lihaskest(tunica muscularis) – sisemine lihaskiht, mis on tavaliselt tsirkulaarne e. ringlihaskiht ja välimine, taaliselt pikilihaskiht, moodustub silelihasrakkudest.
Tunica serosa / tunica adventitia – välimine kiht.
Suletud süsteem
Tunica intima – endoteel , subendoteliaalikht, sidekoeline
Tunica media – olenevalt kaliibrist lihaskiht, vb ka elastsed elemendid
Tunica adventitia – kest, väliskiht

12. loeng – A.Arend

Inimese embrüonaalse arnegu varased etapid
Kaasaegse embrüoloogia isa – karl ernst von baer
Kirjeldas munarakku koera munasarja folliikulis, jälgis sügoodi lõigustumis munajuhas ka blastotsüsti emakas . Embrüote sarnasuse seadus. Tegeles paljude erialadega, st geograafia, etnograafia , ihtüoloogia ja antropoloogia. Baeri seadus jõgede kaldauuristamise ja poolkerade kohta.
Juturaamat baeri väitekirjast =D
Embrüoloogia
Teadusm mis uurib organismi normaalset arengut viljastumisest sünnini.
Preembrüonaalne periood, Embrüonaalne periood 3-8 nädal (kõige kriitislisem etapp kvalitatiivse arengu seisukohalt, tundlik mõjutustele), Fetaalne periood 9-39 nädal.
Emakas – jaguneb 3ks osaks: Emakapõhjaks, kehaks ja kaelaks. Limasekest-endomeetrium, paks lihaskest – müomeetrium, serooskest – perimeetrium
Sügoot lõigustub korduvalt mitootiliselt, see viib kiirele rakkude arvu tõusule.
2raku staadium, 4 raku staadium, 8 raku staadium, moorula.
Umbes 4 päeva peale viljastumist tekivad tühikud moorula tsentraalsete rakkude vahel, vedelik eraldab rakud kaheks osaks – välimine trofobalst ja sisemine rakumass e embrüoblast.
Blastotsüst hõljub vabaslt emakaõõnes u. 6 päeva. Ektoopiline rasedus – blastotsüsti kinnitumine väljaspool emakaõõnt.
13. loeng – A. Arend
Umbes 15-50% sügootsidest aborteeruvad. Enamasti hormonaalsed häired. Blastotsüst kinnitub, seoses amnioniõõne tekkega tekib kahekihiline embrüoketas, mille kahest kihist arenead ektoderm ja endoterm.