Facebook Like

Majandusanalüüs (6)

4 HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Milleks niisugune reegel ?
 
Säutsu twitteris



MAJANDUSANALÜÜS

Õppematerjal







SISUKORD
Õppematerjal 1
SISSEJUHATUS 5
I KULUARVESTUS 6
1.Kuluarvestuse eesmärgid 6
2.Kuluarvestuse süsteem, kululiigid 8
3. Kulukohtade arvestus 11
4.Kuluarvestuse põhimõtted 11
5.Kuluarvestuse meetodid 12
II HIND 14
1.Hinna olemus ja tähtsus 14
2. Hinnastrateegia olemus, seda mõjutavad tegurid 14
3.Hinnameetodi valimine 15
4.Hinna kohandamine , diferentseerimine 18
III OMAHIND 19
1. Omahinna kujunemine põllumajandustootmises 20
2.Omahinna arvutamine masintöödel 23
3.Omahinna arvutamine taimekasvatuses 30
4.Söötade omahinna arvutamine 32
5.Omahinna arvutamine loomakasvatuses 32
6.Omahinna optimeerimise võimalused 37
IV EELARVESTAMINE 39
1.Strateegiline, taktikaline ja operatiivne kavandamine 39
2. Eelarvestamise olemus, põhimõisted 42
3. Tootmisettevõtte eelarvete struktuur 44
4. Eelarvete sisu, koostamise põhimõtted 46
5. Dünaamiline eelarvestamine 52
V ANALÜÜS 57
1.Finantsanalüüs 57
2.Kulu-maht-kasum analüüs 61
3.Investeeringute tasuvusanalüüs 63
4.Kulu-kasu analüüs 75
Kasutatud kirjandus 78

SISSEJUHATUS


Põllumajandusettevõte, sealhulgas talu on äriettevõte kui tema tegevuse põhieesmärgiks on tootlikkuse suurendamise läbi kasumi teenimine. Seetõttu tuleb põllumajandusettevõtete tegevuse kavandamisel ja analüüsimisel rakendada kõiki muude äriettevõtetega sarnaseid majandusarvestuslikke ja –analüütilisi põhimõtteid.
Arenenud riikide kogemused näitavad, et tootlikkus ei suurene automaatselt, vaid teatud liiki juhtimissüsteemi kaudu. Tootlikkuse sihipärane juhtimine ei ole Eesti põllumajandusettevõtetes tänase päeva praktilises situatsioonis eriti laialt levinud ja puudub ka vastav emakeelne ühiskondlik-majanduslikku situatsiooni arvestav kirjandus. Käesolev moodul üritabki seda lünka osaliselt täita ning ühte koondada mõningaid põllumajandusettevõtte tootlikkuse kasvu juhtimise funktsioone (mõõtmine, hindamine, prognoosimine , kavandamine ja analüüs). Materjal eeldab loovat kasutamist ettevõtte eripära arvestades mis tahes omandivormi ja tegevusala puhul, samuti elementaarseid majandusterminoloogilisi algteadmisi.

I KULUARVESTUS


Majandusarvestus on infoprotsess , millel on omad tarbijad, keda võib jaotada ettevõttesisesteks ja ettevõttevälisteks. Väliseid infotarbijad (omanikud, võlausaldajad, riigiametid jne) saavad ettevõtte kui terviku kohta pildi finantsarvestuse tulemi alusel. Ettevõtte sisesed infotarbijad ( juhtkond , töötajad jt) vajavad aga informatsiooni, mis võimaldaks neil ettevõte edukaks töötamiseks või uue projekti käivitumiseks vajalikke otsuseid vastu võtta ning hinnata erinevate struktuuriüksuste ning tegevuste tulemusi. Ettevõtte siseste tulemuste arvestusega tegeleb juhtimisarvestus . Nii finants - kui juhtimisarvestuse elemente ühendab endas kuluarvestus, mis jälgib kulude kajastamist ettevõtte finantsarvestuse protsessis, samuti kulude analüüsimist juhtimisarvestuse protsessis. Seega tuleks juba ettevõtte loomisel paika panna täpsed kuluarvestuse põhimõtted.
  • Kuluarvestuse eesmärgid


    Alustava või väikese ettevõtte puhul võib esialgu tunduda, et tähtis on ainult ülevaade raha liikumise üle ning kulutuste täpsemale rühmitamisele ja analüüsile polegi vajadust aega kulutada. Ometi tekivad taolist põhimõtet järgides aja jooksul kindlasti probleemid. Omamata selget ülevaadet kui suured on kulutused toote valmistamisel või teenuse pakkumisel , seatakse ohtu ettevõtte areng. Näiteks tekib võimalus vastu võtta suur tellimus, kuid tellija soovib suure koguse või pikaajalise lepingu tõttu hinnaalandust. Teadmatus, kui palju konkreetsele tootele kulub, kui suur on selle toote omahind, millised on tootmise püsi- ja muutuvkulud , võib kaasa tuua:
    • liiga pikaks venitatud otsustusprotsessi – alles suurtellimuse võimaluse tekkides alustatakse tootmisprotsessi kulude väljaselgitamist. Andmete kogumise, analüüsimise ja otsuse langetamise hetkeks on võimalik klient ilmselt juba uue partneri leidnud;
    • liiga suure allahindluse – teadmata toote omahinda antakse suure tellimuse ootuses mõttetult suurt hinnaalandust ja tulemuseks on olematu kasum või isegi kahjum;
    • liiga väikese allahindluse – olukorras, kus turul tegutseb mitu sarnast toodet pakkuvat ettevõtet, tuleb täpselt hinnata kui suurt hinnaalandust tasub teha, et klient endale saada. Teadmatus kulude kohta võib viia olukorrani, kus nö igaks juhuks ei lasta hinda alla ja tellimuse saab konkurent. Teades aga täpselt kulutusi enda tootmisprotsessis, on lihtne välja pakkuda mõistlik hind. Ühtlasi on enda andmete põhjal võimalik prognoosida konkurentide pakutavat hinda või siis võrreldes enda tootmisprotsessi konkurentide omadega (seadmete vanus, tooraine kättesaadavus, tööjõu kvalifikatsiooni, makstavad palgad jne) välja arvutada hind, mida nemad pakkuda võivad.

    Seega võib väita, et vajalikul hetkel kiiresti õigete ja põhjendatud otsuste vastuvõtmiseks on vajalik luua töötav, ettevõtte eripära järgiv kulude arvestuse süsteem, mille põhieesmärgid võib jaotada nii üldisteks kui ka spetsiifilisteks.
    Üldised eesmärgid:
    • materiaalsete vahendite soetamise , tootmise ja kasutamise rahaliste mõõtmete kindlakstegemine ja kajastamine;
    • kulude kavandamine;
    • kuludega seotud normide määratlemine;
    • kuludega seotud eesmärkide täitmise kontroll.

    Spetsiifilised eesmärgid:
    • toodete ja teenuste omahinna ja sobiva müügihinna kalkuleerimine ;
    • materiaalsete ressursside kasutamise efektiivsuse kontroll;
    • juhtimisotsuste kulukeskse informatsiooniga varustamine;
    • ettevõtte siseste tulemusüksuste tegevustulemuste kindlaksmääramine ja jooksva majandustulemuse hindamine.

    Loetletud eesmärkide saavutamiseks on vajalik ettevõtte loodav/olemasolev kuluarvestuse süsteem liigendada omakorda kululiikide, kulukohtade ja kulukandjate arvestuseks.
  • Kuluarvestuse süsteem, kululiigid


    Kuluarvestus, nagu öeldud, ühendab teatud määral finants- ja juhtimisarvestust, jälgides nii kulude kajastamist raamatupidamisregistrites , varude maksumuse kujunemist ja kajastamist bilansis, müüdud kaupade kulu kujunemisest kasumiaruandes kui ka kulude analüüsi ja selle rakendusi ettevõtte siseses juhtimisarvestuse protsessis (toodete ja teenuste omahinna kalkuleerimisel, kulude kavandamisel, hinnakujundusel jne). Seega peab kuluarvestus olema:
    • planeeritud – planeerides, eelarvestades kulusid luuakse eeldused kulude kontrollimiseks ja juhtimiseks . Omades ülevaadet kui palju võib kulutada, et saavutada soovitud kasum, saab oodatust suuremate väljaminekute korral kiiresti reageerida ja selgitada välja põhjused ning mõjud kogu ettevõttele;
    • oluline – ettevõtte kulusid tuleb vaadelda lähtuvalt nende olulisusest. Ettevõtte tegevusele olulisi kulusid vaadeldakse eraldi kuluühikutena, väheolulisi kulusid aga kulugruppidena;
    • otstarbekohane – kuluarvestussüsteem tuleb üles ehitada vastavalt konkreetse ettevõtte vajadustele;
    • õigeaegne – info kulukohtade kohta peab laekuma analüüsijatele-otsustajatele õigeaegselt;
    • hästi esitatud – kulude kohta laekuvast informatsioonist peab olema võimalik kiiresti leida oluline info;
    • piisavalt täpne – info täpsusaste peab võimaldama selle põhjal vastu võtta majanduslikult põhjendatud otsuseid;
    • ühtne – ühtne kuluarvestuse süsteem tähendab samade meetodite, põhimõtete ja tehnikate kasutamist kogu ettevõttes, võimaldades kulusid võrrelda ja seeläbi tuvastada ja kõrvaldada ebaefektiivsust.

    Esimeseks sammuks kuluarvestuse süsteemi loomisel on kõikide oma ettevõtte kulude liigitamine. Kulude liigitamise sisuks on samaliigiliste kuluartiklite rühmitamine eesmärgiga saada erinevatest kuludest paremat ülevaadet.
    Püsi- ja muutuvkulud
    Kulusid saab liigitada püsi- ja muutuvkuludeks. Selline liigitamine on vajalik näiteks varade hindamisel, omahinna kalkuleerimisel. Taolisel liigitamisel tuleb erilist tähelepanu pöörata kulude seotusele toodanguga:
    • püsikulu on kulu, mis jääb muutumatuks sõltumata tegevusmahu suurenemisest või vähenemisest, näiteks juhatuse liikmete töötasu, hoonete rendikulu jne;
    • muutuvkulu on kulu, mis muutub seoses tegevuse mahu suurenemise või vähenemisega, näiteks tooraine kulu, kütusekulu, tulemuspalk jne.

    Lisaks eelnimetatutele võib esineda ka segakulusid, mis sisaldavad nii püsi- kui muutuvkulu komponenti. Niisugusteks kuludeks on näiteks telefonikulu, milles sisaldub püsiv kuutasu püsikuluna ja minutitasu muutuvkuluna.
    Otse- ja kaudkulud
    Kulusid võib liigitada otsesteks ja kaudseteks kuludeks:
    • otsekulu on kulu, mida saab seostada kulukandjaga ( tootega , kliendiga, piirkonnaga jne). Otsekuludeks võib olla näiteks tootega seotud materjalikulu, kliendiga seotud reklaamikulu ;
    • kaudkulu on kulu, mida ei saa otseselt seostada kulukandjaga. Kaudkuludeks võivad olla näiteks ettevõtte juhtimisega seotud kulud, arvutivõrgu haldamisega seotud kulud.

    Kuigi võib tunduda, et otsekulusid saab samastada muutuvkuludega ja kaudkulusid püsikuludega, ei ole see siiski täpselt nii. Mõlemad liigitused toimuvad erinevate kriteeriumide alusel. Näiteks kui seadmega toodetakse ühte toodet, on selle hoolduskulu ühelt poolt püsikulu, aga teisalt toote otsekulu. Kui sama seadmega toodetakse mitut toodet, on hoolduskulu endiselt püsikulu, kuid ühe toote jaoks kaudkulu, sest seda ei saa konkreetselt siduda kulukandjaga. Samas tootegrupi puhul on taas tegemist otsekuluga, sest seadme hoolduskulu saab otseselt siduda tootegrupiga.
    Kontrollitavad ja mittekontrollitavad kulud, tulemusüksused
    Veel on võimalik kulusid liigitada kontrollitavateks kuludeks ja mittekontrollitavateks kuludeks. Kontrollitavad kulud on mõjutatavad vastutuskeskuse juhi poolt, kontrollimatute kulude puhul see võimalus puudub (kasvõi antud aja ja vastutuse piires vastaval tasandil). Taoline liigitamine on seotud tulemusüksustega. Teatud tasemest alates eeldab ettevõtte edukas juhtimine osakondade või tulemusüksuste kujundamist. Igal tulemusüksusel on juht, kes vastutab oma üksuse eesmärkide saavutamise eest ja samas omab protsesside üle kontrolli. Kuigi ettevõtluse peaeesmärk on teenida kasumit, ei pruugi kõikide üksuste eesmärk olla kasumi teenimine. Sellest lähtuvalt liigitatakse tulemusüksused nelja gruppi:
    • tulukeskus – juht vastutab oma üksuse poolt teenitava tulu eest. Tüüpiline tulukeskuse näide on müügi- või turundusosakond;
    • kulukeskus – juht vastutab oma üksuse poolt tehtavate kulutuste eest. Kulukeskus ise ei teeni tulu, kuid talle on ette antud kulutuste määr, millega valmistada toodet või pakkuda teenust. Tüüpilised kulukeskused on piimafarm , taimekasvatusosakond, tootmistsehh, ehitusbrigaad jne;
    • kasumikeskus – juht vastutab oma üksuse poolt teenitava kasumi eest võttes arvesse nii üksuse poolt teenitava kulu kui ka müüdud kaupadele tehtud kulud. Kasumikeskus võib olla näiteks lõpptoodangut tootev osakond või tootegrupp;
    • investeeringukeskus – juht vastutab investeeringu kasumlikkuse eest. Investeeringujuht vastutab nii investeeringu kulude poole eest, kui ka investeeringult teenitava kasumi eest. Investeeringukeskusena võib vaadelda näiteks tütarettevõtet või osakonda , mis kätkeb kogu protsessi tootmisest müügini.

  • Kulukohtade arvestus


    Kui on leitud ettevõttele sobiv kulude liigitamise meetod, tuleb paika panna kulukohad . Viimaste analüüs näitab, millistes punktides tekivad kulud. Järgnevalt mõned võimalused kulukohtade kujundamiseks sõltuvalt ettevõtte tegevusvaldkonnast või tehnoloogilisest skeemist:
    • tooraine soetamise või ettevalmistamise kulukohad (näiteks varustusosakond, tooraine ladu);
    • tootmisprotsessi kulukohad (näiteks seadmed , piimakari , noorkarjalaut, kartulikasvatus, pakkimisosakond);
    • turustuse kulukohad (näiteks turustusosakond, reklaamiosakond);
    • üldhalduse kulukohad (näiteks arvepidamise osakond, personali osakond, juhtkond);
    • muud kulukohad (näiteks remonditöökoda, ettevõtte söökla, arhiiv).

    Kulukohtade kujundamisel tuleb silmas pidada, et neid ei määratletaks liiga üldiselt. Näiteks määratletakse kulukohana territoriaalne osakond, kuid osakonnas toodetakse mitut erinevat toodet. Seega tuleks kulukohana vaadelda mitte kogu osakonda, vaid näiteks konkreetset farmi.
  • Kuluarvestuse põhimõtted


    Vastavalt sellele, millist infot ja millistel eesmärkidel juhtkond vajab, pannakse paika kuluarvestuse põhimõtted. Samaaegselt võib kuluarvestus toimida nii ühte kui ka mitut põhimõtet järgides. Esmalt jaguneb kuluarvestus täiskulu- ja osakuluarvestuseks.
    Täiskuluarvestus on tehnika, mille kasutamisel jagatakse kõik kulud tooteühikutele saades sel moel ühiku kogukulud. Kulud jaotatakse omakorda otse- ja kaudkuludeks. Otsekulud kantakse otse tooteühikule, kaudkulud koondatakse kulukeskusele ja alles seejärel jagatakse valitud meetodi järgi tooteühikule. Täiskuluarvestus on eelistatud näiteks hooajalise tegevuse puhul ( teraviljakasvatus , turba varumine , puidutööstus), kus püsikulude arvestamine laovarude väärtusesse on soovitav . Püsiva tootmise, kuid kõikuva müügi puhul on ärikasumi kõikumine täiskuluarvestuses väiksem kui osakuluarvestuses. Kuna kaudkulud on äritegevuses tihti väga oluline kululiik, siis annab täiskuluarvestuse kasutamine reaalsema pildi ettevõttest.
    Osakuluarvestus on tehnika, mis jaotab kulud püsi- ja muutuvkuludeks. Tooteühikule jagatakse ainult muutuvad kulud ja seeläbi saadakse müügikate. Püsikulusid tooteühikule ei kanta, vaid vaadeldakse kogusummas perioodi kuludena. See meetod on eriti sobiv lühiajaliste otsuste tegemiseks. Eelisteks on lihtne kasutamine, perioodiaruanded kajastavad rohkem tegelikku olukorda, puudub sageli päris keerukas üldkulude jaotamine tooteühikule (näiteks juhataja palka on väga keeruline tooteühikule jaotada). Osakuluarvestus võimaldab vastu võtta paindlikke müügiotsuseid ja teha otsuseid allahindluste kohta.
  • Kuluarvestuse meetodid


    Kulude võimalikult adekvaatseks ja ettevõtte eesmärkide ning äritegevusega sobivaks hindamiseks kasutatakse erinevaid kuluarvestuse meetodeid , mis jagunevad tellimusejärgseks kuluarvestuseks ja protsessijärgseks kuluarvestuseks.
    Tellimusejärgset kuluarvestust kasutatakse juhul, kui tegevus toimub erinevate lepingute, tellimuste või partiide alusel, mis on üksteisest erinevad. Tellimusejärgne kuluarvestus jaguneb omakorda:
    • tellimuse kuluarvestuseks – eesmärgiks on leida tellimuse täitmiseks tehtud kulud, mis koosnevad tellimuse osakuludest ja kaudkuludest;
    • lepingu kuluarvestuseks – eesmärgiks on leida lepingu täitmiseks tehtud kulud. Reeglina on lepinguga seotud tegevustel võimalik rohkem kulutusi liigitada otseste kulutuste alla, seega on väiksem kaudsete kulude osakaal;
    • partii kuluarvestuseks – kasutatakse siis, kui sarnaseid tooteid toodetakse ühe partiina. Partii kuluarvestust kasutatakse näiteks rõivatööstuses, elektroonikatööstuses jne.

    Protsessijärgset kuluarvestust kasutatakse siis, kui pakutav toode või teenus on korduvate operatsioonide või protsesside tulemuseks. Protsessijärgne kuluarvestus jaotub omakorda:
    • protsessi kuluarvestuseks – meetod on sobiv siis, kui toote valmistamisel läbitakse seeria protsesse. Näiteks sobib selline meetod toiduainetetööstuses, turbatööstuses ja muu masstootmiste puhul. Protsessi kuluarvestuses jagatakse iga protsessi kogukulud protsessi läbinud tooteühikutega, saades keskmise kulu tooteühikule. Eelmise protsessi ühiku keskmine kulu on järgmise protsessi sisendkuluks;
    • teenuse/funktsiooni kuluarvestuseks – meetodit kasutatakse teenuste või funktsioonide kuluarvestuses. Nimetatud meetod sobib kasutamiseks ettevõtetes, mis pakuvad teenuseid või kulukeskustes, mis osutavad siseteenuseid. Neid vaadeldakse kui teeninduskeskusi, -osakondi või –funktsioone, sest teenuseid võib teenuseid pakkuda nii müügiks kui ka ettevõtte sees. Selline kuluarvestusmeetod toimib tüüpilises, kitsalt spetsialiseerumata põllumajandusettevõttes, toitlustusettevõttes, kinnisvarahoolduses jne;
    • üksiktoote kuluarvestuseks – taolist meetodit kasutatakse siis, kui ettevõte toodab ainult ühte toodet.

    Ettevõtte kuluarvestussüsteemi ülesehitamiseks ei saa anda konkreetseid nõuandeid. Kõik ettevõtted on oma organisatsiooniliselt struktuurilt, tehnoloogilisest protsessist ja nendevahelistest seostest erinevad. Ettevõtte asutamisel või projekti käivitamisel eelpooltoodut läbi mõeldes ja rakendades on võimalik luua eeldused oma plaanide edukaks elluviimiseks. Paika pandud põhimõtete järgmine võimaldab vastu võtta põhjendatud otsuseid ja samuti kiiremini reageerida, kui esinevad kõrvalekalded kavandatu ellu viimisel .

    II HIND


  • Hinna olemus ja tähtsus


    Hind on toote väärtus väljendatuna rahas ehk teisisõnu väärtuste kogum, mida ostja on nõus vahetama toote omandamisest või tarbimisest tulenevate kasude vastu. Konkreetse hinna määramine kaubale on nii kunst kui teadus. Hinda võib kujutleda vahetusprotsessi tasakaalustajana. Äriettevõttes on hind toote turunõudluse peamine määraja, millest oleneb nii ettevõtte kogu müügitulu kui kasumi suurus.
    Äri alustades võib hinnakujunduspoliitika ära määrata ettevõtmise edu või läbipõrumise. Seetõttu peab juba enne tootmise alustamist kalkuleerima oma tootele hinna, et näha, kas seda ongi üldse mõttekas tegema hakata. Kui tulla turule, kus on keegi juba analoogse kaubaga ees, siis on oluline turuhind : see määrab lae, millise hinnaga toodet või teenust ostetakse. Kui ettevõte oma tootega ei erine millegi poolest konkurentidest, siis peab ta turuhinnaga tootmiseks ja võimaliku kasumi saamiseks kärpima oma kulusid. Kui aga toode on konkurentide omast parem, siis ei ole turuhinnal nii suurt tähtsust ja on rohkem võimalusi oma toote hinda ise määrata. Igal juhul peab kliendilt küsitav hind alati olema kõrgem või vähemalt võrdne arvestusliku omahinnaga ehk katma ettevõtte kulud.
  • Hinnastrateegia olemus, seda mõjutavad tegurid


    Hinna määramine on strateegiline otsus, millel võib olla kaugeleulatuv mõju. Hinnastrateegia ongi ettevõtte pikaajaline suund hinnakujundamise valdkonnas. Seega sõltub ettevõtte edukus paljuski valitavast hinnastrateegiast. Liiga madalad hinnad ei kata kulusid, liiga kõrged aga vähendavad müügimahtusid. Mida selgemalt on määratletud ettevõtte üldsihid, seda lihtsam on välja ka tuua hinnaga seotud eesmärke. Sellepärast peab hinnastrateegia välja töötama ettevõtte juhtkond ja see on edasiste taktikaliste otsuste aluseks.
    Hinnastrateegia vajalikkus seisneb järgmises:
  • Tagab ühesugused hinnaotsused. Ilma selge ja üheseltmõistetava hinnastrateegiata on ettevõtte juhtidel võimatu langetada ühtseid ja omavahel kooskõlas olevaid hinnaotsuseid;
  • Hinnastrateegia mõjutab tarbija käitumist. Usaldusväärse strateegia abil on võimalik tarbijat motiveerida , sest igasugune strateegia mõjutab otseselt tarbija ostukäitumist;
  • Korrektne hinnastrateegia aitab vältida olukordi, kus kehtestatud hinnad on vastuolus riiklike õigusaktidega.
    Hinnakujunduse strateegiat mõjutavad tegurid jagunevad kolme suurde gruppi:
    • ettevõttesisesed tegurid, näiteks tootmiskulud , turustuskulud , transpordikulud , rentaablus , maksud , ajaühikus toodetava toodangu piiratud hulk, tööjõud, seadmete võimsus, tooraine kättesaadavus, turg jne. Finantsoperatsioone mõjutab see, kas tarnitakse vahetult kliendile või toodetakse lattu;
    • turutegurid (näiteks konkurents, ostuvõime);
    • väliskeskkonna tegurid (näiteks seadusandlus, inflatsioon , hinnakontroll, muud regulatsioonid).

    Neid tegureid peab oskama märgata. Siinjuures tuleb arvestada, et kui hind on madal, on ostja üldjuhul nõus rohkem ostma.
  • Hinnameetodi valimine


    Kui ettevõtte üldine hinnastrateegia on paigas, siis tuleb vaadelda hindu tootegruppide ja/või üksikute toodete lõikes. Ei ole olemas ühest valemit, mille alusel oleks võimalik välja arvutada täpne hind igale tootele, kuid hinnakujunduses tuleb kindlasti arvesta järgmisi asjaolusid:
    • kulud,
    • loodetav kasuminorm ,
    • konkurentide hinnad,
    • toote kvaliteet,
    • nõudlus,
    • toote sihtgrupp.

    Hinnakujunduses kasutatakse mitmeid meetodeid. Kolm levinuimat neist:
    • kulupõhine - hinna kujundamine baseerub kuludel, hind peab katma püsiv- ja muutuvkulud ning sisaldama kasumit,
    • kliendipõhine - hind kujuneb selle järgi, mis tarbija on nõus maksma kauba või teenuse eest,
    • konkurentsipõhine – hinna kujundamisel uuritakse konkurentide hinnastrateegiat ja lähtutakse kulude või nõudluse asemel sellest.

    Tegelikkuses pole muidugi ükski nimetatutest täiesti iseseisev ja seetõttu tuleb ettevõtte hinnapoliitika väljatöötamisel arvestada kõigi kolme meetodi elementidega.
    Kulupõhine meetod
    Vaadeldav meetod lähtub kuludest, ja seda käsitletakse kahel kujul.
    A. Juurdehindluse meetod
    Meetod põhineb teatud arvestusliku juurdehindluse lisamisel omahinnale:
    • liidetakse püsikulud ja muutuvkulud (saadakse omahind),
    • saadud summale arvatakse juurde kasumiprotsent e. teatud paras juurdehindlus ,
    • tulemus jagatakse toodete hulgaga ühikutes, mille vastuseks ongi toote hind.

    Kaubanduses lisatakse juurdehindlus ostuhinnale, tootmises aga omahinnale:
  • hinnalisand kui % ostuhinnast = juurdehindlus / ostuhind x 100
  • hinnalisand kui % müügihinnast = juurdehindlus/müügihind x 100
    Alati ei pruugi kasutada võrdset juurdehindlust, hinnalisandi määramisel tuleks eelkõige arvestada tegeliku nõudlus- ja konkurentsisituatsiooniga.
    Juurdehindluse meetod on laialt levinud, eriti teenustele hinna määratlemisel, sest tavaliselt teatakse teenuse kavandamisel paremini teenusele vajalikke kulutusi kui nõudlust. Kuluarvestus on tihti lihtsam, kui nö turutunnetus ning ka konkurentsi on sellise hinnameetodi valimisel vähem. Samas on nimetatud meetodi puuduseks asjaolu, et hind ei reageeri nõudluse muutustele ja enne hinna määramist tuleb väga põhjalikult turgu uurida.
    B. Kasumiläve meetod
    Meetodi eesmärgiks on ettevõtte kõikide kulude katmine ja soovitud kasumi saamine. Hinna määramisel lähtutakse taas püsi- ja muutuvkuludest ning arvutatakse välja kasumiläve- ehk tasuvuspunkt :
    kasumilävepunkt (toodang ühikutes) =
    - ( püsikulud/ (ühiku müügihind – ühiku muutuvkulud))
    Meetodi rakendamisel kasutatakse ette lõpliku otsuse tegemist mitmeid alternatiivhindu ja leitakse kõikidele kasumilävepunktid. Seejärel valitakse nende hulgast optimaalne, st hind, mille kasumilävepunkt on ettevõttele sobivaim . Nimetatud hinnameetodi puudusteks on nõudluse vähene arvestamine ning püsikulude muutumatus vaid teatud perioodil.
    Kliendipõhine meetod
    Kliendi- ehk tarbijakeskse meetodi puhul määratakse tootele hind lähtudes tarbija poolt tajutavast väärtusest ja tema hinnaootusi arvestades, st toetudes suuresti tarbija psühholoogilis-emotsionaalsetele hinnangutele. Siia hulka kuulub ka hinna diferentseerimine lähtudes kliendi rahakotist. Sama kaupa müüakse erinevates poodides erineva hinnaga, arvestades nendega, kes selles poes käivad.
    Konkurentsipõhine meetod
    Erinevalt eelnevatest meetoditest on antud juhul tootele hinna määramisel lähtealuseks konkurentide hinnad. Käsitletakse taas kahel kujul.
  • Turuhinna meetod
    Põhineb nõudmise ja pakkumise tasakaalul. Meetod on sobilik standardsete ja ühetaoliste (näiteks maavarad , energia, paber jmt) toodete puhul, mille tarbijate ostukäitumine on püsikindel. Turuhinnast erineva hinna määramisel pole antud juhul mõtet, sest hinna tõstmisel võib turust ilma jääda, alandamisel aga kaotatakse põhjendamatult tulu ning see võib ühtlasi kaasa tuua konkurentidepoolse hävitava hinnasõja. Sobib eelkõige ettevõtetele, kelle eesmärgiks maksimeeritud kasumi saamine või monopoolse konkurentsi olukorras.
  • Pakkumishinna meetod
    Põhineb konkurentide oletatavatel hindadel. Kasutatakse avalikel pakkumiskonkurssidel eesmärgiga saada konkurentidest soodsama hinna pakkumisel tellimus omale. Hinna alampiiriks on siingi kulud.
  • Hinna kohandamine, diferentseerimine


    Pärast ettevõtte hinnastrateegia väljatöötamist on mõnikord vaja hindu alandada või tõsta. Hinna alandamist võivad põhjustada järgmised tegurid:
  • Ettevõtte tootmise ülevõimsus ja seega tootmismahu suurendamise vajadus;
  • Vähenev turuosa konkurentide pealetungi tagajärjel;
  • Turu hõivamise soov.
    Hinnaalanduse kriteeriumid võivad olla väga erinevad. Seda võidakse teha püsiklientidele, sularahaga maksjaile, hulgiostjatele, laojääkidest vabanemiseks jne. Tegemist on laialt levinud müügivõttega.
    Arvestada tuleb aga, et tarbija reageerimine hinnaalandusele ei pruugi olla ühene, võib saavutada isegi vastupidiseid tulemusi, kui tarbija arvab, et:
    • müügile on tulemas uus toode;
    • toode on vigane ;
    • ettevõte on raskustes;
    • hind langeb tulevikus veelgi.

    Hinnatõus võib olla avalik või varjatud. Varjatud hinnatõusu iseloomustab:
  • Hinnasoodustustest loobumine;
  • Sortimendi muutused.
    Ostja reageering hinnatõusule võib olla samuti soovitule vastupidine . Valet hinnareaktsiooni põhjustab arvamus, et tegemist on:
    • defitsiitse tootega ning paljud kiirustavad ostma,
    • eriti väärtusliku kaubaga,
    • jätkuva hinnatõusuga.

    Uute toodetega turule tuleku puhul on meie käsutuses põhiliselt kaks erinevat hinnakujundamise strateegiat:
  • Turukoorimine, mis sisuliselt tähendab tootmise alustamist väikeses mahus ja müüki kõrgete hindadega, mida hiljem alandatakse;
  • Turu vallutamise strateegia. Sel puhul üritatakse tulla turule suure kogusega ja suhteliselt madalate hindadega, et konkurentide eest turg ära lõigata. Kasutatakse nimetust läbilöögihind - uut toodet turule viies kehtestatakse madalam hind, et lüüa konkurentidelt tarbijat üle. Turuosa saavutamise järel tõstetakse hind jälle kõrgemaks. See on hinnakonkurentsi üks liike, mille puhul võib saada ka kahjumit.
    Põhitoodete ja kõrvaltoodete hinnakujunduse juures on tegemist põhitoodete ja tema lisanditega ja kasutatakse teineteist täiendavate toodete meetodit. Levinud on kaks strateegiat:
  • Põhitoode on kallis, lisand odav. Kui kõrvaltootel pole mingit väärtust ja sellest lahtisaamine on raske, mõjutab see otse põhitoote hinda;
  • Põhitoode on odav, lisandid kallid. Eesmärk on siin esimese toote madala hinnaga meelitada tarbijad tooteid kasutama ning kasseerida kasum hiljem teise toote müügilt.
    Hinnaläbirääkimistel tuleb kindlasti kehtestada maksetingimused . Makse tähtaeg määratakse kindlaks ostu-müügi lepingu sõlmimisel. Klient võib maksta kas kohe või pärast kauba kättesaamist. Kuigi üldiselt müüja tahab raha kohe kätte saada, on konkurentsi tingimustes sageli kasutusel vastupidine praktika, kus müüja annab ostjale mitmekuuse tähtaja.

    III OMAHIND


    Ettevõtte toodangu omahind väljendab valmistatud toodangu või üksiktoote ja –teenuse tootmiseks ettevalmistamise, tootmise ja müügi kulusid rahas. Toodangu omahind põhineb samuti hinna väärtusteoorial, erinevuseks on vaid asjaolu, et kui hinnas väljendub toote väärtus ostja on nõusolekuna, siis omahinnas sisalduvad tootja kulutused asjastatud ja elavtööle. Toodangu omahinna analüüs võimaldab hinnata ettevõtte töö tõhusust ja seda muutvate tegurite mõjuulatust, kusjuures kulude võrreldavuse tagab kulude arvestuse ja toodangu omahinna kalkuleerimise metoodika ühtsus ettevõtetes ja majandusharudes.
  • Omahinna kujunemine põllumajandustootmises


    Tootmisprotsessis valmib toodangu üheaegselt väga mitmesugusel kujul ja see tingib tema
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
    Vasakule Paremale
    Majandusanalüüs #1 Majandusanalüüs #2 Majandusanalüüs #3 Majandusanalüüs #4 Majandusanalüüs #5 Majandusanalüüs #6 Majandusanalüüs #7 Majandusanalüüs #8 Majandusanalüüs #9 Majandusanalüüs #10 Majandusanalüüs #11 Majandusanalüüs #12 Majandusanalüüs #13 Majandusanalüüs #14 Majandusanalüüs #15 Majandusanalüüs #16 Majandusanalüüs #17 Majandusanalüüs #18 Majandusanalüüs #19 Majandusanalüüs #20 Majandusanalüüs #21 Majandusanalüüs #22 Majandusanalüüs #23 Majandusanalüüs #24 Majandusanalüüs #25 Majandusanalüüs #26 Majandusanalüüs #27 Majandusanalüüs #28 Majandusanalüüs #29 Majandusanalüüs #30 Majandusanalüüs #31 Majandusanalüüs #32 Majandusanalüüs #33 Majandusanalüüs #34 Majandusanalüüs #35 Majandusanalüüs #36 Majandusanalüüs #37 Majandusanalüüs #38 Majandusanalüüs #39 Majandusanalüüs #40 Majandusanalüüs #41 Majandusanalüüs #42 Majandusanalüüs #43 Majandusanalüüs #44 Majandusanalüüs #45 Majandusanalüüs #46 Majandusanalüüs #47 Majandusanalüüs #48 Majandusanalüüs #49 Majandusanalüüs #50 Majandusanalüüs #51 Majandusanalüüs #52 Majandusanalüüs #53 Majandusanalüüs #54 Majandusanalüüs #55 Majandusanalüüs #56 Majandusanalüüs #57 Majandusanalüüs #58 Majandusanalüüs #59 Majandusanalüüs #60 Majandusanalüüs #61 Majandusanalüüs #62 Majandusanalüüs #63 Majandusanalüüs #64 Majandusanalüüs #65 Majandusanalüüs #66 Majandusanalüüs #67 Majandusanalüüs #68 Majandusanalüüs #69 Majandusanalüüs #70 Majandusanalüüs #71 Majandusanalüüs #72 Majandusanalüüs #73 Majandusanalüüs #74 Majandusanalüüs #75 Majandusanalüüs #76 Majandusanalüüs #77 Majandusanalüüs #78 Majandusanalüüs #79
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 79 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2009-01-25 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 712 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 6 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor raikozirul Õppematerjali autor

    Lisainfo

    Mõisted

    majandusarvestus, vastuvõtmiseks, otstarbekohane, õigeaegne, hästi esitatud, piisavalt täpne, püsikulu, muutuvkulu, niisugusteks kuludeks, otsekulu, kaudkulu, tulukeskus, kulukeskus, tüüpilised kulukeskused, kasumikeskus, investeeringukeskus, täiskuluarvestus, täiskuluarvestus, osakuluarvestus, eelisteks, tellimuse kuluarvestuseks, lepingu kuluarvestuseks, partii kuluarvestuseks, protsessi kuluarvestuseks, üksiktoote kuluarvestuseks, äriettevõttes, hinna määramine, hinnastrateegiata, kulupõhine, juurdehindluse meetod, põhitoodang, piimakarjakasvatuses, taoline liigendus, kaubatoodang, säilitamis, kasvatamisel 36, asendushind, liikurmasinatele, põllutöödel, avaldatud andmetel, töötasule, kasutamisel, taoliselt, transpordikulud hoiu, loomaliigi või, variante, tehnoloogia täiustamine, planeerimine, strateegilised plaanid, müügikatte, plaanide koostamine, tegevusse, lihtsamalt väljendudes, ettevõtte finantsspetsialistid, eelarvestamine, eelarveprotsess, eelarvesüsteem, tekkepõhine eelarvestamine, kassapõhine eelarvestamine, tootepõhine eelarvestamine, vastutusarvestuse põhimõte, aastaeelarve, eelarveline bilanss, finantseerimisplaan, kassaplaan, rahavoo plaan, rahavoog, eelarve piirmäär, eelarve tasakaal, eelarvekäsiraamat, äriüksuse tootmisvõimsus, turunduskulude eelarve, müügikulude eelarve, kassaeelarve, õiged proportsioonid, dünaamiline eesarvestamine, dünaamiline eelarvestamine, pädevuses, dünaamiline eelarvestamine, hoopis olulisem, programmid, finantsarvestuse programmidel, rahandussuhtarv, jooksev võlgnevus, eelneva põhjal, tasakaalupunkt, nõutava tulumäära, strateegilised projektid, esialgsed kulud, juurdekasvulised, kapitali hinna, kapitali hind, sisemine rentaablus, acft, üldiseks hindamiskriteeriumiks, npv, sisemine rentaablus, acf t, rentaablus, konkreetsem, acof t, mirr, aktsionäride risk, kvantitatiivne, summaarne netoväärtus, meetodi põhimõte, diskontomäär, tarbimine tulevikus, rakendustest

    Meedia

    Kommentaarid (6)

    arianake profiilipilt
    Ariana Kaseleht: Kahjuks ei olnud materjalist abi, kun mul ei avanud seda korralikult. Kogu tekst oli ühe pika joruna ja vahele viskas ka mõned sõnad märkidena. Kui väga süvenedada ja vaeva näha siis ehk oleks ühteist ka välja lugenud, aga see oleks raske olnud.
    15:31 16-04-2010
    ruth1988 profiilipilt
    ruth1988: Väga hea materjal, sain abi
    13:01 17-01-2011
    kaur5 profiilipilt
    kaur5: suhteliselt hea
    20:51 25-11-2009


    Sarnased materjalid

    40
    doc
    Majanduse alused
    72
    docx
    Majanduse alused
    14
    docx
    Majandusalused
    35
    doc
    Majanduse alused
    12
    docx
    Majanduse alused
    126
    doc
    Lõpueksami küsimused ja vastused 2008
    1072
    pdf
    Logistika õpik
    43
    doc
    Majandus



    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun