Majandusanalüüs (6)

Q: Milleks niisugune reegel?

Vastus leiad õppematerjalist: Majandusanalüüs

Tartu Ülikool - Majandus - Majandus

4 HEA

Esitatud küsimused

Milleks niisugune reegel?

MAJANDUSANALÜÜS

Õppematerjal

SISUKORD
Õppematerjal 1
SISSEJUHATUS 5
I KULUARVESTUS 6
1.Kuluarvestuse eesmärgid 6
2.Kuluarvestuse süsteem, kululiigid 8
3. Kulukohtade arvestus 11
4.Kuluarvestuse põhimõtted 11
5.Kuluarvestuse meetodid 12
II HIND 14
1.Hinna olemus ja tähtsus 14
2. Hinnastrateegia olemus, seda mõjutavad tegurid 14
3.Hinnameetodi valimine 15
4.Hinna kohandamine , diferentseerimine 18
III OMAHIND 19
1. Omahinna kujunemine põllumajandustootmises 20
2.Omahinna arvutamine masintöödel 23
3.Omahinna arvutamine taimekasvatuses 30
4.Söötade omahinna arvutamine 32
5.Omahinna arvutamine loomakasvatuses 32
6.Omahinna optimeerimise võimalused 37
IV EELARVESTAMINE 39
1.Strateegiline, taktikaline ja operatiivne kavandamine 39
2. Eelarvestamise olemus, põhimõisted 42
3. Tootmisettevõtte eelarvete struktuur 44
4. Eelarvete sisu, koostamise põhimõtted 46
5. Dünaamiline eelarvestamine 52
V ANALÜÜS 57
1.Finantsanalüüs 57
2.Kulu-maht-kasum analüüs 61
3.Investeeringute tasuvusanalüüs 63
4.Kulu-kasu analüüs 75
Kasutatud kirjandus 78

SISSEJUHATUS

Põllumajandusettevõte, sealhulgas talu on äriettevõte kui tema tegevuse põhieesmärgiks on tootlikkuse suurendamise läbi kasumi teenimine. Seetõttu tuleb põllumajandusettevõtete tegevuse kavandamisel ja analüüsimisel rakendada kõiki muude äriettevõtetega sarnaseid majandusarvestuslikke ja –analüütilisi põhimõtteid.
Arenenud riikide kogemused näitavad, et tootlikkus ei suurene automaatselt, vaid teatud liiki juhtimissüsteemi kaudu. Tootlikkuse sihipärane juhtimine ei ole Eesti põllumajandusettevõtetes tänase päeva praktilises situatsioonis eriti laialt levinud ja puudub ka vastav emakeelne ühiskondlik-majanduslikku situatsiooni arvestav kirjandus. Käesolev moodul üritabki seda lünka osaliselt täita ning ühte koondada mõningaid põllumajandusettevõtte tootlikkuse kasvu juhtimise funktsioone (mõõtmine, hindamine, prognoosimine , kavandamine ja analüüs). Materjal eeldab loovat kasutamist ettevõtte eripära arvestades mis tahes omandivormi ja tegevusala puhul, samuti elementaarseid majandusterminoloogilisi algteadmisi.

I KULUARVESTUS

Majandusarvestus on infoprotsess , millel on omad tarbijad, keda võib jaotada ettevõttesisesteks ja ettevõttevälisteks. Väliseid infotarbijad (omanikud, võlausaldajad, riigiametid jne) saavad ettevõtte kui terviku kohta pildi finantsarvestuse tulemi alusel. Ettevõtte sisesed infotarbijad ( juhtkond , töötajad jt) vajavad aga informatsiooni, mis võimaldaks neil ettevõte edukaks töötamiseks või uue projekti käivitumiseks vajalikke otsuseid vastu võtta ning hinnata erinevate struktuuriüksuste ning tegevuste tulemusi. Ettevõtte siseste tulemuste arvestusega tegeleb juhtimisarvestus . Nii finants - kui juhtimisarvestuse elemente ühendab endas kuluarvestus, mis jälgib kulude kajastamist ettevõtte finantsarvestuse protsessis, samuti kulude analüüsimist juhtimisarvestuse protsessis. Seega tuleks juba ettevõtte loomisel paika panna täpsed kuluarvestuse põhimõtted.

Kuluarvestuse eesmärgid

Alustava või väikese ettevõtte puhul võib esialgu tunduda, et tähtis on ainult ülevaade raha liikumise üle ning kulutuste täpsemale rühmitamisele ja analüüsile polegi vajadust aega kulutada. Ometi tekivad taolist põhimõtet järgides aja jooksul kindlasti probleemid. Omamata selget ülevaadet kui suured on kulutused toote valmistamisel või teenuse pakkumisel , seatakse ohtu ettevõtte areng. Näiteks tekib võimalus vastu võtta suur tellimus, kuid tellija soovib suure koguse või pikaajalise lepingu tõttu hinnaalandust. Teadmatus, kui palju konkreetsele tootele kulub, kui suur on selle toote omahind, millised on tootmise püsi- ja muutuvkulud , võib kaasa tuua:

liiga pikaks venitatud otsustusprotsessi – alles suurtellimuse võimaluse tekkides alustatakse tootmisprotsessi kulude väljaselgitamist. Andmete kogumise, analüüsimise ja otsuse langetamise hetkeks on võimalik klient ilmselt juba uue partneri leidnud;

liiga suure allahindluse – teadmata toote omahinda antakse suure tellimuse ootuses mõttetult suurt hinnaalandust ja tulemuseks on olematu kasum või isegi kahjum;

liiga väikese allahindluse – olukorras, kus turul tegutseb mitu sarnast toodet pakkuvat ettevõtet, tuleb täpselt hinnata kui suurt hinnaalandust tasub teha, et klient endale saada. Teadmatus kulude kohta võib viia olukorrani, kus nö igaks juhuks ei lasta hinda alla ja tellimuse saab konkurent. Teades aga täpselt kulutusi enda tootmisprotsessis, on lihtne välja pakkuda mõistlik hind. Ühtlasi on enda andmete põhjal võimalik prognoosida konkurentide pakutavat hinda või siis võrreldes enda tootmisprotsessi konkurentide omadega (seadmete vanus, tooraine kättesaadavus, tööjõu kvalifikatsiooni, makstavad palgad jne) välja arvutada hind, mida nemad pakkuda võivad.

Seega võib väita, et vajalikul hetkel kiiresti õigete ja põhjendatud otsuste vastuvõtmiseks on vajalik luua töötav, ettevõtte eripära järgiv kulude arvestuse süsteem, mille põhieesmärgid võib jaotada nii üldisteks kui ka spetsiifilisteks.
Üldised eesmärgid:

materiaalsete vahendite soetamise , tootmise ja kasutamise rahaliste mõõtmete kindlakstegemine ja kajastamine;
kulude kavandamine;
kuludega seotud normide määratlemine;
kuludega seotud eesmärkide täitmise kontroll.

Spetsiifilised eesmärgid:

toodete ja teenuste omahinna ja sobiva müügihinna kalkuleerimine ;
materiaalsete ressursside kasutamise efektiivsuse kontroll;
juhtimisotsuste kulukeskse informatsiooniga varustamine;
ettevõtte siseste tulemusüksuste tegevustulemuste kindlaksmääramine ja jooksva majandustulemuse hindamine.

Loetletud eesmärkide saavutamiseks on vajalik ettevõtte loodav/olemasolev kuluarvestuse süsteem liigendada omakorda kululiikide, kulukohtade ja kulukandjate arvestuseks.

Kuluarvestuse süsteem, kululiigid

Kuluarvestus, nagu öeldud, ühendab teatud määral finants- ja juhtimisarvestust, jälgides nii kulude kajastamist raamatupidamisregistrites , varude maksumuse kujunemist ja kajastamist bilansis, müüdud kaupade kulu kujunemisest kasumiaruandes kui ka kulude analüüsi ja selle rakendusi ettevõtte siseses juhtimisarvestuse protsessis (toodete ja teenuste omahinna kalkuleerimisel, kulude kavandamisel, hinnakujundusel jne). Seega peab kuluarvestus olema:

planeeritud – planeerides, eelarvestades kulusid luuakse eeldused kulude kontrollimiseks ja juhtimiseks . Omades ülevaadet kui palju võib kulutada, et saavutada soovitud kasum, saab oodatust suuremate väljaminekute korral kiiresti reageerida ja selgitada välja põhjused ning mõjud kogu ettevõttele;
oluline – ettevõtte kulusid tuleb vaadelda lähtuvalt nende olulisusest. Ettevõtte tegevusele olulisi kulusid vaadeldakse eraldi kuluühikutena, väheolulisi kulusid aga kulugruppidena;
otstarbekohane – kuluarvestussüsteem tuleb üles ehitada vastavalt konkreetse ettevõtte vajadustele;
õigeaegne – info kulukohtade kohta peab laekuma analüüsijatele-otsustajatele õigeaegselt;
hästi esitatud – kulude kohta laekuvast informatsioonist peab olema võimalik kiiresti leida oluline info;
piisavalt täpne – info täpsusaste peab võimaldama selle põhjal vastu võtta majanduslikult põhjendatud otsuseid;
ühtne – ühtne kuluarvestuse süsteem tähendab samade meetodite, põhimõtete ja tehnikate kasutamist kogu ettevõttes, võimaldades kulusid võrrelda ja seeläbi tuvastada ja kõrvaldada ebaefektiivsust.

Esimeseks sammuks kuluarvestuse süsteemi loomisel on kõikide oma ettevõtte kulude liigitamine. Kulude liigitamise sisuks on samaliigiliste kuluartiklite rühmitamine eesmärgiga saada erinevatest kuludest paremat ülevaadet.
Püsi- ja muutuvkulud
Kulusid saab liigitada püsi- ja muutuvkuludeks. Selline liigitamine on vajalik näiteks varade hindamisel, omahinna kalkuleerimisel. Taolisel liigitamisel tuleb erilist tähelepanu pöörata kulude seotusele toodanguga:

püsikulu on kulu, mis jääb muutumatuks sõltumata tegevusmahu suurenemisest või vähenemisest, näiteks juhatuse liikmete töötasu, hoonete rendikulu jne;
muutuvkulu on kulu, mis muutub seoses tegevuse mahu suurenemise või vähenemisega, näiteks tooraine kulu, kütusekulu, tulemuspalk jne.

Lisaks eelnimetatutele võib esineda ka segakulusid, mis sisaldavad nii püsi- kui muutuvkulu komponenti. Niisugusteks kuludeks on näiteks telefonikulu, milles sisaldub püsiv kuutasu püsikuluna ja minutitasu muutuvkuluna.
Otse- ja kaudkulud
Kulusid võib liigitada otsesteks ja kaudseteks kuludeks:

otsekulu on kulu, mida saab seostada kulukandjaga ( tootega , kliendiga, piirkonnaga jne). Otsekuludeks võib olla näiteks tootega seotud materjalikulu, kliendiga seotud reklaamikulu ;
kaudkulu on kulu, mida ei saa otseselt seostada kulukandjaga. Kaudkuludeks võivad olla näiteks ettevõtte juhtimisega seotud kulud, arvutivõrgu haldamisega seotud kulud.

Kuigi võib tunduda, et otsekulusid saab samastada muutuvkuludega ja kaudkulusid püsikuludega, ei ole see siiski täpselt nii. Mõlemad liigitused toimuvad erinevate kriteeriumide alusel. Näiteks kui seadmega toodetakse ühte toodet, on selle hoolduskulu ühelt poolt püsikulu, aga teisalt toote otsekulu. Kui sama seadmega toodetakse mitut toodet, on hoolduskulu endiselt püsikulu, kuid ühe toote jaoks kaudkulu, sest seda ei saa konkreetselt siduda kulukandjaga. Samas tootegrupi puhul on taas tegemist otsekuluga, sest seadme hoolduskulu saab otseselt siduda tootegrupiga.
Kontrollitavad ja mittekontrollitavad kulud, tulemusüksused
Veel on võimalik kulusid liigitada kontrollitavateks kuludeks ja mittekontrollitavateks kuludeks. Kontrollitavad kulud on mõjutatavad vastutuskeskuse juhi poolt, kontrollimatute kulude puhul see võimalus puudub (kasvõi antud aja ja vastutuse piires vastaval tasandil). Taoline liigitamine on seotud tulemusüksustega. Teatud tasemest alates eeldab ettevõtte edukas juhtimine osakondade või tulemusüksuste kujundamist. Igal tulemusüksusel on juht, kes vastutab oma üksuse eesmärkide saavutamise eest ja samas omab protsesside üle kontrolli. Kuigi ettevõtluse peaeesmärk on teenida kasumit, ei pruugi kõikide üksuste eesmärk olla kasumi teenimine. Sellest lähtuvalt liigitatakse tulemusüksused nelja gruppi:

tulukeskus – juht vastutab oma üksuse poolt teenitava tulu eest. Tüüpiline tulukeskuse näide on müügi- või turundusosakond;
kulukeskus – juht vastutab oma üksuse poolt tehtavate kulutuste eest. Kulukeskus ise ei teeni tulu, kuid talle on ette antud kulutuste määr, millega valmistada toodet või pakkuda teenust. Tüüpilised kulukeskused on piimafarm , taimekasvatusosakond, tootmistsehh, ehitusbrigaad jne;
kasumikeskus – juht vastutab oma üksuse poolt teenitava kasumi eest võttes arvesse nii üksuse poolt teenitava kulu kui ka müüdud kaupadele tehtud kulud. Kasumikeskus võib olla näiteks lõpptoodangut tootev osakond või tootegrupp;
investeeringukeskus – juht vastutab investeeringu kasumlikkuse eest. Investeeringujuht vastutab nii investeeringu kulude poole eest, kui ka investeeringult teenitava kasumi eest. Investeeringukeskusena võib vaadelda näiteks tütarettevõtet või osakonda , mis kätkeb kogu protsessi tootmisest müügini.

Kulukohtade arvestus

Kui on leitud ettevõttele sobiv kulude liigitamise meetod, tuleb paika panna kulukohad . Viimaste analüüs näitab, millistes punktides tekivad kulud. Järgnevalt mõned võimalused kulukohtade kujundamiseks sõltuvalt ettevõtte tegevusvaldkonnast või tehnoloogilisest skeemist:

tooraine soetamise või ettevalmistamise kulukohad (näiteks varustusosakond, tooraine ladu);
tootmisprotsessi kulukohad (näiteks seadmed , piimakari , noorkarjalaut, kartulikasvatus, pakkimisosakond);
turustuse kulukohad (näiteks turustusosakond, reklaamiosakond);
üldhalduse kulukohad (näiteks arvepidamise osakond, personali osakond, juhtkond);
muud kulukohad (näiteks remonditöökoda, ettevõtte söökla, arhiiv).

Kulukohtade kujundamisel tuleb silmas pidada, et neid ei määratletaks liiga üldiselt. Näiteks määratletakse kulukohana territoriaalne osakond, kuid osakonnas toodetakse mitut erinevat toodet. Seega tuleks kulukohana vaadelda mitte kogu osakonda, vaid näiteks konkreetset farmi.

Kuluarvestuse põhimõtted

Vastavalt sellele, millist infot ja millistel eesmärkidel juhtkond vajab, pannakse paika kuluarvestuse põhimõtted. Samaaegselt võib kuluarvestus toimida nii ühte kui ka mitut põhimõtet järgides. Esmalt jaguneb kuluarvestus täiskulu- ja osakuluarvestuseks.
Täiskuluarvestus on tehnika, mille kasutamisel jagatakse kõik kulud tooteühikutele saades sel moel ühiku kogukulud. Kulud jaotatakse omakorda otse- ja kaudkuludeks. Otsekulud kantakse otse tooteühikule, kaudkulud koondatakse kulukeskusele ja alles seejärel jagatakse valitud meetodi järgi tooteühikule. Täiskuluarvestus on eelistatud näiteks hooajalise tegevuse puhul ( teraviljakasvatus , turba varumine , puidutööstus), kus püsikulude arvestamine laovarude väärtusesse on soovitav . Püsiva tootmise, kuid kõikuva müügi puhul on ärikasumi kõikumine täiskuluarvestuses väiksem kui osakuluarvestuses. Kuna kaudkulud on äritegevuses tihti väga oluline kululiik, siis annab täiskuluarvestuse kasutamine reaalsema pildi ettevõttest.
Osakuluarvestus on tehnika, mis jaotab kulud püsi- ja muutuvkuludeks. Tooteühikule jagatakse ainult muutuvad kulud ja seeläbi saadakse müügikate. Püsikulusid tooteühikule ei kanta, vaid vaadeldakse kogusummas perioodi kuludena. See meetod on eriti sobiv lühiajaliste otsuste tegemiseks. Eelisteks on lihtne kasutamine, perioodiaruanded kajastavad rohkem tegelikku olukorda, puudub sageli päris keerukas üldkulude jaotamine tooteühikule (näiteks juhataja palka on väga keeruline tooteühikule jaotada). Osakuluarvestus võimaldab vastu võtta paindlikke müügiotsuseid ja teha otsuseid allahindluste kohta.

Kuluarvestuse meetodid

Kulude võimalikult adekvaatseks ja ettevõtte eesmärkide ning äritegevusega sobivaks hindamiseks kasutatakse erinevaid kuluarvestuse meetodeid , mis jagunevad tellimusejärgseks kuluarvestuseks ja protsessijärgseks kuluarvestuseks.
Tellimusejärgset kuluarvestust kasutatakse juhul, kui tegevus toimub erinevate lepingute, tellimuste või partiide alusel, mis on üksteisest erinevad. Tellimusejärgne kuluarvestus jaguneb omakorda:

tellimuse kuluarvestuseks – eesmärgiks on leida tellimuse täitmiseks tehtud kulud, mis koosnevad tellimuse osakuludest ja kaudkuludest;
lepingu kuluarvestuseks – eesmärgiks on leida lepingu täitmiseks tehtud kulud. Reeglina on lepinguga seotud tegevustel võimalik rohkem kulutusi liigitada otseste kulutuste alla, seega on väiksem kaudsete kulude osakaal;
partii kuluarvestuseks – kasutatakse siis, kui sarnaseid tooteid toodetakse ühe partiina. Partii kuluarvestust kasutatakse näiteks rõivatööstuses, elektroonikatööstuses jne.

Protsessijärgset kuluarvestust kasutatakse siis, kui pakutav toode või teenus on korduvate operatsioonide või protsesside tulemuseks. Protsessijärgne kuluarvestus jaotub omakorda:

protsessi kuluarvestuseks – meetod on sobiv siis, kui toote valmistamisel läbitakse seeria protsesse. Näiteks sobib selline meetod toiduainetetööstuses, turbatööstuses ja muu masstootmiste puhul. Protsessi kuluarvestuses jagatakse iga protsessi kogukulud protsessi läbinud tooteühikutega, saades keskmise kulu tooteühikule. Eelmise protsessi ühiku keskmine kulu on järgmise protsessi sisendkuluks;
teenuse/funktsiooni kuluarvestuseks – meetodit kasutatakse teenuste või funktsioonide kuluarvestuses. Nimetatud meetod sobib kasutamiseks ettevõtetes, mis pakuvad teenuseid või kulukeskustes, mis osutavad siseteenuseid. Neid vaadeldakse kui teeninduskeskusi, -osakondi või –funktsioone, sest teenuseid võib teenuseid pakkuda nii müügiks kui ka ettevõtte sees. Selline kuluarvestusmeetod toimib tüüpilises, kitsalt spetsialiseerumata põllumajandusettevõttes, toitlustusettevõttes, kinnisvarahoolduses jne;
üksiktoote kuluarvestuseks – taolist meetodit kasutatakse siis, kui ettevõte toodab ainult ühte toodet.

Ettevõtte kuluarvestussüsteemi ülesehitamiseks ei saa anda konkreetseid nõuandeid. Kõik ettevõtted on oma organisatsiooniliselt struktuurilt, tehnoloogilisest protsessist ja nendevahelistest seostest erinevad. Ettevõtte asutamisel või projekti käivitamisel eelpooltoodut läbi mõeldes ja rakendades on võimalik luua eeldused oma plaanide edukaks elluviimiseks. Paika pandud põhimõtete järgmine võimaldab vastu võtta põhjendatud otsuseid ja samuti kiiremini reageerida, kui esinevad kõrvalekalded kavandatu ellu viimisel .

II HIND

Hinna olemus ja tähtsus

Hind on toote väärtus väljendatuna rahas ehk teisisõnu väärtuste kogum, mida ostja on nõus vahetama toote omandamisest või tarbimisest tulenevate kasude vastu. Konkreetse hinna määramine kaubale on nii kunst kui teadus. Hinda võib kujutleda vahetusprotsessi tasakaalustajana. Äriettevõttes on hind toote turunõudluse peamine määraja, millest oleneb nii ettevõtte kogu müügitulu kui kasumi suurus.
Äri alustades võib hinnakujunduspoliitika ära määrata ettevõtmise edu või läbipõrumise. Seetõttu peab juba enne tootmise alustamist kalkuleerima oma tootele hinna, et näha, kas seda ongi üldse mõttekas tegema hakata. Kui tulla turule, kus on keegi juba analoogse kaubaga ees, siis on oluline turuhind : see määrab lae, millise hinnaga toodet või teenust ostetakse. Kui ettevõte oma tootega ei erine millegi poolest konkurentidest, siis peab ta turuhinnaga tootmiseks ja võimaliku kasumi saamiseks kärpima oma kulusid. Kui aga toode on konkurentide omast parem, siis ei ole turuhinnal nii suurt tähtsust ja on rohkem võimalusi oma toote hinda ise määrata. Igal juhul peab kliendilt küsitav hind alati olema kõrgem või vähemalt võrdne arvestusliku omahinnaga ehk katma ettevõtte kulud.

Hinnastrateegia olemus, seda mõjutavad tegurid

Hinna määramine on strateegiline otsus, millel võib olla kaugeleulatuv mõju. Hinnastrateegia ongi ettevõtte pikaajaline suund hinnakujundamise valdkonnas. Seega sõltub ettevõtte edukus paljuski valitavast hinnastrateegiast. Liiga madalad hinnad ei kata kulusid, liiga kõrged aga vähendavad müügimahtusid. Mida selgemalt on määratletud ettevõtte üldsihid, seda lihtsam on välja ka tuua hinnaga seotud eesmärke. Sellepärast peab hinnastrateegia välja töötama ettevõtte juhtkond ja see on edasiste taktikaliste otsuste aluseks.
Hinnastrateegia vajalikkus seisneb järgmises:

Tagab ühesugused hinnaotsused. Ilma selge ja üheseltmõistetava hinnastrateegiata on ettevõtte juhtidel võimatu langetada ühtseid ja omavahel kooskõlas olevaid hinnaotsuseid;

Hinnastrateegia mõjutab tarbija käitumist. Usaldusväärse strateegia abil on võimalik tarbijat motiveerida , sest igasugune strateegia mõjutab otseselt tarbija ostukäitumist;

Korrektne hinnastrateegia aitab vältida olukordi, kus kehtestatud hinnad on vastuolus riiklike õigusaktidega.
Hinnakujunduse strateegiat mõjutavad tegurid jagunevad kolme suurde gruppi:

ettevõttesisesed tegurid, näiteks tootmiskulud , turustuskulud , transpordikulud , rentaablus , maksud , ajaühikus toodetava toodangu piiratud hulk, tööjõud, seadmete võimsus, tooraine kättesaadavus, turg jne. Finantsoperatsioone mõjutab see, kas tarnitakse vahetult kliendile või toodetakse lattu;
turutegurid (näiteks konkurents, ostuvõime);
väliskeskkonna tegurid (näiteks seadusandlus, inflatsioon , hinnakontroll, muud regulatsioonid).

Neid tegureid peab oskama märgata. Siinjuures tuleb arvestada, et kui hind on madal, on ostja üldjuhul nõus rohkem ostma.

Hinnameetodi valimine

Kui ettevõtte üldine hinnastrateegia on paigas, siis tuleb vaadelda hindu tootegruppide ja/või üksikute toodete lõikes. Ei ole olemas ühest valemit, mille alusel oleks võimalik välja arvutada täpne hind igale tootele, kuid hinnakujunduses tuleb kindlasti arvesta järgmisi asjaolusid:

kulud,
loodetav kasuminorm ,
konkurentide hinnad,
toote kvaliteet,
nõudlus,
toote sihtgrupp.

Hinnakujunduses kasutatakse mitmeid meetodeid. Kolm levinuimat neist:

kulupõhine - hinna kujundamine baseerub kuludel, hind peab katma püsiv- ja muutuvkulud ning sisaldama kasumit,
kliendipõhine - hind kujuneb selle järgi, mis tarbija on nõus maksma kauba või teenuse eest,

konkurentsipõhine – hinna kujundamisel uuritakse konkurentide hinnastrateegiat ja lähtutakse kulude või nõudluse asemel sellest.

Tegelikkuses pole muidugi ükski nimetatutest täiesti iseseisev ja seetõttu tuleb ettevõtte hinnapoliitika väljatöötamisel arvestada kõigi kolme meetodi elementidega.
Kulupõhine meetod
Vaadeldav meetod lähtub kuludest, ja seda käsitletakse kahel kujul.
A. Juurdehindluse meetod
Meetod põhineb teatud arvestusliku juurdehindluse lisamisel omahinnale:

liidetakse püsikulud ja muutuvkulud (saadakse omahind),
saadud summale arvatakse juurde kasumiprotsent e. teatud paras juurdehindlus ,
tulemus jagatakse toodete hulgaga ühikutes, mille vastuseks ongi toote hind.

Kaubanduses lisatakse juurdehindlus ostuhinnale, tootmises aga omahinnale:

hinnalisand kui % ostuhinnast = juurdehindlus / ostuhind x 100

hinnalisand kui % müügihinnast = juurdehindlus/müügihind x 100
Alati ei pruugi kasutada võrdset juurdehindlust, hinnalisandi määramisel tuleks eelkõige arvestada tegeliku nõudlus- ja konkurentsisituatsiooniga.
Juurdehindluse meetod on laialt levinud, eriti teenustele hinna määratlemisel, sest tavaliselt teatakse teenuse kavandamisel paremini teenusele vajalikke kulutusi kui nõudlust. Kuluarvestus on tihti lihtsam, kui nö turutunnetus ning ka konkurentsi on sellise hinnameetodi valimisel vähem. Samas on nimetatud meetodi puuduseks asjaolu, et hind ei reageeri nõudluse muutustele ja enne hinna määramist tuleb väga põhjalikult turgu uurida.
B. Kasumiläve meetod
Meetodi eesmärgiks on ettevõtte kõikide kulude katmine ja soovitud kasumi saamine. Hinna määramisel lähtutakse taas püsi- ja muutuvkuludest ning arvutatakse välja kasumiläve- ehk tasuvuspunkt :
kasumilävepunkt (toodang ühikutes) =
- ( püsikulud/ (ühiku müügihind – ühiku muutuvkulud))
Meetodi rakendamisel kasutatakse ette lõpliku otsuse tegemist mitmeid alternatiivhindu ja leitakse kõikidele kasumilävepunktid. Seejärel valitakse nende hulgast optimaalne, st hind, mille kasumilävepunkt on ettevõttele sobivaim . Nimetatud hinnameetodi puudusteks on nõudluse vähene arvestamine ning püsikulude muutumatus vaid teatud perioodil.
Kliendipõhine meetod
Kliendi- ehk tarbijakeskse meetodi puhul määratakse tootele hind lähtudes tarbija poolt tajutavast väärtusest ja tema hinnaootusi arvestades, st toetudes suuresti tarbija psühholoogilis-emotsionaalsetele hinnangutele. Siia hulka kuulub ka hinna diferentseerimine lähtudes kliendi rahakotist. Sama kaupa müüakse erinevates poodides erineva hinnaga, arvestades nendega, kes selles poes käivad.
Konkurentsipõhine meetod
Erinevalt eelnevatest meetoditest on antud juhul tootele hinna määramisel lähtealuseks konkurentide hinnad. Käsitletakse taas kahel kujul.

Turuhinna meetod
Põhineb nõudmise ja pakkumise tasakaalul. Meetod on sobilik standardsete ja ühetaoliste (näiteks maavarad , energia, paber jmt) toodete puhul, mille tarbijate ostukäitumine on püsikindel. Turuhinnast erineva hinna määramisel pole antud juhul mõtet, sest hinna tõstmisel võib turust ilma jääda, alandamisel aga kaotatakse põhjendamatult tulu ning see võib ühtlasi kaasa tuua konkurentidepoolse hävitava hinnasõja. Sobib eelkõige ettevõtetele, kelle eesmärgiks maksimeeritud kasumi saamine või monopoolse konkurentsi olukorras.

Pakkumishinna meetod
Põhineb konkurentide oletatavatel hindadel. Kasutatakse avalikel pakkumiskonkurssidel eesmärgiga saada konkurentidest soodsama hinna pakkumisel tellimus omale. Hinna alampiiriks on siingi kulud.

Hinna kohandamine, diferentseerimine

Pärast ettevõtte hinnastrateegia väljatöötamist on mõnikord vaja hindu alandada või tõsta. Hinna alandamist võivad põhjustada järgmised tegurid:

Ettevõtte tootmise ülevõimsus ja seega tootmismahu suurendamise vajadus;

Vähenev turuosa konkurentide pealetungi tagajärjel;

Turu hõivamise soov.
Hinnaalanduse kriteeriumid võivad olla väga erinevad. Seda võidakse teha püsiklientidele, sularahaga maksjaile, hulgiostjatele, laojääkidest vabanemiseks jne. Tegemist on laialt levinud müügivõttega.
Arvestada tuleb aga, et tarbija reageerimine hinnaalandusele ei pruugi olla ühene, võib saavutada isegi vastupidiseid tulemusi, kui tarbija arvab, et:

müügile on tulemas uus toode;
toode on vigane ;
ettevõte on raskustes;
hind langeb tulevikus veelgi.

Hinnatõus võib olla avalik või varjatud. Varjatud hinnatõusu iseloomustab:

Hinnasoodustustest loobumine;

Sortimendi muutused.
Ostja reageering hinnatõusule võib olla samuti soovitule vastupidine . Valet hinnareaktsiooni põhjustab arvamus, et tegemist on:

defitsiitse tootega ning paljud kiirustavad ostma,
eriti väärtusliku kaubaga,
jätkuva hinnatõusuga.

Uute toodetega turule tuleku puhul on meie käsutuses põhiliselt kaks erinevat hinnakujundamise strateegiat:

Turukoorimine, mis sisuliselt tähendab tootmise alustamist väikeses mahus ja müüki kõrgete hindadega, mida hiljem alandatakse;

Turu vallutamise strateegia. Sel puhul üritatakse tulla turule suure kogusega ja suhteliselt madalate hindadega, et konkurentide eest turg ära lõigata. Kasutatakse nimetust läbilöögihind - uut toodet turule viies kehtestatakse madalam hind, et lüüa konkurentidelt tarbijat üle. Turuosa saavutamise järel tõstetakse hind jälle kõrgemaks. See on hinnakonkurentsi üks liike, mille puhul võib saada ka kahjumit.
Põhitoodete ja kõrvaltoodete hinnakujunduse juures on tegemist põhitoodete ja tema lisanditega ja kasutatakse teineteist täiendavate toodete meetodit. Levinud on kaks strateegiat:

Põhitoode on kallis, lisand odav. Kui kõrvaltootel pole mingit väärtust ja sellest lahtisaamine on raske, mõjutab see otse põhitoote hinda;

Põhitoode on odav, lisandid kallid. Eesmärk on siin esimese toote madala hinnaga meelitada tarbijad tooteid kasutama ning kasseerida kasum hiljem teise toote müügilt.
Hinnaläbirääkimistel tuleb kindlasti kehtestada maksetingimused . Makse tähtaeg määratakse kindlaks ostu-müügi lepingu sõlmimisel. Klient võib maksta kas kohe või pärast kauba kättesaamist. Kuigi üldiselt müüja tahab raha kohe kätte saada, on konkurentsi tingimustes sageli kasutusel vastupidine praktika, kus müüja annab ostjale mitmekuuse tähtaja.

III OMAHIND

Ettevõtte toodangu omahind väljendab valmistatud toodangu või üksiktoote ja –teenuse tootmiseks ettevalmistamise, tootmise ja müügi kulusid rahas. Toodangu omahind põhineb samuti hinna väärtusteoorial, erinevuseks on vaid asjaolu, et kui hinnas väljendub toote väärtus ostja on nõusolekuna, siis omahinnas sisalduvad tootja kulutused asjastatud ja elavtööle. Toodangu omahinna analüüs võimaldab hinnata ettevõtte töö tõhusust ja seda muutvate tegurite mõjuulatust, kusjuures kulude võrreldavuse tagab kulude arvestuse ja toodangu omahinna kalkuleerimise metoodika ühtsus ettevõtetes ja majandusharudes.

Omahinna kujunemine põllumajandustootmises

Tootmisprotsessis valmib toodangu üheaegselt väga mitmesugusel kujul ja see tingib tema liigitamise vajaduse. Seetõttu jaotatakse põllumajandustoodang olenevalt tähtsuselt:

põhitoodanguks;
kaasnevaks toodanguks;
kõrvaltoodanguks.

Põhitoodang on tootmise põhieesmärgina toodetav toodang. Näiteks piimakarjakasvatuses on selleks piim, mesinduses mesi. Kaasnevaks toodanguks nimetatakse põllumajandussaadusi, mida saadakse tootmisprotsessi käigus üheaegselt põhitoodanguga, näiteks piimakarjakasvatuses vasikad , mesinduses sülemid. Taoline liigendus on siiski suhteline ja valik ripub ära ettevõtte enda poolt valitud põhitootmissuunast. Kõrvaltoodang tekib tootmisprotsessi käigus põhitoodangu kõrvalsaadusena ja on hinna poolest madalama väärtusega. Mõnel juhul ei ole kõrvaltoodangul üldse mingit majanduslikku tähtsust ja sel juhul ei võeta seda ka arvele.
Põllumajandusettevõtte kogutoodanguks on kogu majandusaasta kestel toodetud toodangu maksumus, sõltumata sellest, kas toodang müüdi või kasutati ära oma ettevõttes. Kaubatoodang on see osa kogutoodangust, mis realiseeritakse müügiprotsessi käigus. Põllumajandusliku puhastoodangu moodustavad kõik majandusaasta jooksul loodud uued väärtused, st kogutoodangu maksumuse ja tootmiskulude vahe.
Omahinna elemendid, struktuur
Kõik toodangu valmistamiseks tehtud kulud, väljendatuna rahas, moodustavad toodangu omahinna. Tootmisomahind moodustub toodangu valmistamise ja säilitamis- või kasutamiskohale transportimise kuludest, täisomahinnas sisalduvad lisaks eelnimetatule ka turustamiskulud.
Majandusliku otstarbe ja sisu järgi jagunevad põllumajandussaaduste tootmiskulud:

lõpetamata tootmise kuludeks;
jooksva aasta kuludeks.

Lõpetamata tootmise kuludena võetakse bilansis arvele kõik eelmistel perioodidel ettetehtud kulutused, so kulutused sügisesele mullaharimisele, karja- ja rohumaade rajamisele jne. Lõpetamata tootmise kulude hulka kuulub töömasinate amortisatsioon , väetiste, taimekaitsevahendite ja seemnete kulu, kütuse, määrdeainete ja jooksva remondi kulud, tootmistööliste töötasu jmt. Summeerides eelmiste aastate kulud ja jagades nad pinnaühikule saadakse kulud külvipinna, sügiskünni, karjamaade jne. hektari kohta.
Pikaajaliste kultuuride (kultuurkarja- ja heinamaad) kulud kantakse jooksva perioodi kuludesse osade kaupa nende kasutusea jooksul. Orgaaniliste väetiste kuludest kantakse jooksva perioodi kuluks 50%, ülejäänu järgmise aasta kuluks.
Jooksva aasta kulud rühmitatakse vastavalt ettevõtte kuluarvestussüsteemile.
Töötasu: tootmistöötajate töötasu koos inimtööjõukuluga määratakse kindlaks tööde mahtude järgi tööliikide viisi tootegruppide kaupa. Sisaldab lisaks otsesele palgale ka riiklikke makse ja puhkusetasusid.
Söödad: kogukulu arvutatakse lähtudes loomade söödavajadusest majandusaastal ja söödabilansist eelmise aasta saagist planeeritava aasta saagini keskmises ühiku omahinnas.
Seemned: seemnete kuluna arvestatakse seemnete maksumust, kusjuures oma ettevõttes toodetud seeme kantakse kuluks omahinnas, ostetud seemne puhul aga soetusmaksumuses .
Väetised ja taimekaitsevahendid : selle kulurühma maksumuse leidmiseks kavandatakse enne koguselised kulud kultuuride viisi (väetus- ja taimekaitseplaan), seejärel korrutatakse kogused 1 ühiku soetusmaksumusega ja leitakse nii kulud kultuuride lõikes.
Ravimid ja seemenduskulud: leitakse vastavalt tegelikele mahtudele loomagruppide lõikes.
Kütuse ja määrdeainete kulu arvestamisel lähtutakse masintööde mahtudest, mille korrutamisel vastava põhikütuse arvestusliku kuluga , saadakse põhikütuse kogused tööliikide viisi kultuuride kaupa ning koguste korrutamisel 1 ühiku maksumusega (sh veokulude, käivitusbensiini ja määrdeainete maksumus) saadakse kütuse ja määrdeainete maksumus.
Jooksev remont : kulud leitakse tehtavate tööde mahtude alusel.
Amortisatsioon: taimekasvatuslike hoonete, rajatiste, ehitiste ja maaparanduse amortisatsioonikulud jaotatakse proportsionaalselt kultuuride külvipinnaga, põllutöömasinate ja –riistade amortisatsioonikulud proportsionaalselt vastavale kultuurile tehtud tinghektarite arvule. Loomakasvatuses toimub jaotamine vastavalt soo- ja vanuserühmadele.
Muud otsesed kulud moodustuvad vähemtähtsatest, kuid toodanguga otseselt seostatavad kuludest, nagu põldude lupjamise, elektrienergia , loomakasvatusmaterjalide jmt.
Tootmise üldkulude hulka kuuluvad tootmise erinevate lõikude juhtimisega seotud kulud: tootmisspetsialistide ja harujuhtide töötasu, ohutustehnika, ostetud teenused jmt.
Ettevõtte üldkulud moodustuvad üldhaldusega seotud kululiikidest: ettevõtte tippjuhtide ja kontoripersonali töötasu, halduses kasutatava põhivara amortisatsioon ja jooksva remondi kulud, töölähetuskulud jmt.
Otsesed ja kaudsed kulud
Kuna põllumajandussaaduste tootmine, eelkõige taimekasvatus on olemuselt hooajaline tegevus, kasutatakse siin enamasti täiskuluarvestust. Nagu juba eelpool kuluarvestuse põhimõtetes kirjeldatud, kantakse täiskuluarvestuses otsekulud otse tooteühikule, kadukulud koondatakse kulukeskusele ja alles seejärel jagatakse valitud meetodi järgi tooteühikule. Kasutatav arvestussüsteem ei välista muidugi kulude jaotamist muutuv- ja püsielemendi alusel, mis iga tootmisharu puhul on erinevad.
Taimekasvatuses kuuluvad otseste kulude hulka tootmistööliste töötasu, seemne, istikute, kütuse ja määrdeainete, väetiste ja taimekaitsevahendite maksumus, põllumasinate amortisatsioon, taimekasvatusega seotud põhivara jooksva remondi kulud jmt.
Loomakasvatuses kuuluvad otseste kulude hulka tootmistööliste töötasu, kasutatud söötade ja allapanu maksumus, ravimite ja seemenduse kulud, loomakasvatushoonete, masinate, seadmete ja inventari amortisatsioon ning jooksva remondi kulud, elektrienergia ja küttekulud jmt.
Otsesed kulud lülitatakse omahinda otseselt. Mõningaid kulutusi, mida otseselt toodangu valmistamisega seostada ei saa, arvestatakse eraldi tööde ja teenuste liikide kaupa ja jaotatakse proportsionaalselt vastavale arvestusühikule, st kaudsel teel.
Tootmise üldkulud jaotatakse tootmisharudele, kultuuridele, looma- ja taime-kasvatustoodangule proportsionaalselt otsekulude summaga . Ettevõtte üldkulude jaotamine toimub samadel alustel.

Omahinna arvutamine masintöödel

Põllumajandussaaduste tootmisel tuleb teha mitmesuguseid kindlaid töid taimedele ja loomadele kõige soodsamal ajal. Kuna põllukultuure viljeldakse tänapäeval peamiselt mehhaniseeritult, moodustavad kulud masinapargile olulise osa taimekasvatustoodangu omahinnast. Näiteks rohusööda tootmisel moodustavad masinkulud (ilma töötasuta) 26-35%, kartuli kasvatamisel 26-30% ja teravilja kasvatamisel 36-41% kõikidest tootmiskuludest.
Masintööde kulude arvutamiseks on iga masina kohta vajalik teada järgmisi andmeid:

soetusmaksumus ;
asendushind - inflatsiooni ja konstruktsiooni täienemise tõttu masinate hinnad pidevalt tõusevad, seetõttu on tänapäeval sama võimsusega või tootlikkusega masina hind juba kõrgem kui vanal mitu aastat tagasi soetatud masinal. Kui kulunud masina asemele soetatakse uus sama võimsusega või tootlikkusega masin, siis selle uue masina tänapäevast hinda nimetatakse vana masina asendushinnaks;
masina või hoone jääkmaksumus;
masina aastane töömaht (ha, tundi, tonni, tükki jne);
eeldatav kasutusiga aastates sõltub masina tööressursist ja aastasest töömahust. Üle optimaalse tööea töötanud masinatel esineb liialt sageli ja palju rikkeid, masinate renoveerimist selle töö kõrge hinna tõttu üldjuhul ei tehta. Lisaks tööressursile võib masina kasutusiga piirata ka moraalne vananemine , mis enamike põllutöömasinate jaoks on 10…14 aastat;

pangalaenu tingimused ja intressi %;
masina hoiuruumi vajadus m2 (maksumus kr/m2, kasutusiga aastat või kulumi %);
kindlustusmaksed, ülevaatustasud ja muud masinatega seotud maksed (krooni aastas või % jääkmaksumusest);
korrashoiukulud aastas ( tehnohooldus ja remont % asendushinnast);
mootorikütuse ja õlide kulu (l/h ja nende hinnad kr/l);
masinajuhi ja abitööliste töötasu (koos maksudega kr/h);
muud antud masina juures esineda võivad kulud;
ettevõtte üldkulud (% kogukuludest );
töömasinatel masina keskmine tunnitootlikkus.

A. Püsikulud
Kulum
Praktikas kasutatakse kulumi arvestamisel peamiselt lineaarset meetodit:
A=(H-J)/Ta*W;
kus
A - kulum, kr/h;
H - masina soetushind , kr;
J - masina jääkmaksumus, kr;
Ta - masina kasutusiga, aastates;
W - töömaht, h/a.
Laenuintress
Arvutatakse masina kogu kasutusea keskmisena. Laenuintressi arvutusvalem:
I = a*i*H(1-Of/100)/200*Ta*W;
kus
I - intressikulu , kr/h;
a - laenuperioodi pikkus, aastates;
i – intressiprotsent;
Of - omafinantseering, % laenusummast.
Masina hoiustamiskulud
Ha=Mh*Sh/W * (1/Th+((i+kh)/200));
kus
Ha - masina hoiustamiskulud, kr/h;
Mh - hoiuruumi erimaksumus, kr/m2;
Sh - masinale vajalik pind, m2;
Th - hoiuruumi kasutusiga aastates;
kh - hoiuruumi kindlustusmäär, % soetushinnast.
Hoiustamiskuludele lisanduvad hoiuruumi korrashoiu kulud ( valgustus , remont jne). Kuna antud kuluelemendi osakaal on väike, siis sageli kasutatakse siin lihtsustatud arvutusvalemit, arvestades nimetatud kuludeks aastas kokku teatud % masinale vajaliku pinna jääkmaksumusest:

Ha=maHh/200W

kus
ma - hoiustamiskulude suurus %;
Hh - masinale vajaliku pinna soetusmaksumus, kr;
W - töömaht h/a.
Kindlustusmaksed
Liikurmasinatele on kohustuslik vormistada liikluskindlustus , mille suurus oleneb kindlustusperioodi pikkusest, juhi staazhist ja on kindlustusfirmade lõikes veidi erinev. Kui traktoritele ja autodele vormistatakse liiklus- ja varakindlustus tavaliselt kogu aastaks, siis teraviljakombainidele ja liikurniidukeile üldjuhul ainult tööperioodiks. Muudele masinatele ja hoonetele tehakse ainult varakindlustus. Üheks täiendavaks makseks liikurmasinate puhul on ka nende tehnilise ülevaatuse tasu. Kindlustuskulude kogusumma saab arvutada järgmiselt:

K=((pkH/200)+Ü)/W*

kus
pk – varakindlustusmakse % aastas;
Ü – liikluskindlustus ja ülevaatustasu kokku, kr/a.
Ettevõtte üldkulud
Siia arvestatakse kulud ettevõtte üldjuhtimisele: juhi ja spetsialistide töötasud, sõiduautode kulud, raamatupidamise, telefoni- ja postikulud, mitmed tasutud maksud (näiteks maamaks), üldkasutatavate hoonete kulum ning korrashoiukulud jpm. Need kulud avaldatakse tavaliselt protsendina ettevõtte kogukuludest. Sõltuvalt ettevõttest võib nimetatud kulude suurus erineda mitu korda. Omahinna leidmiseks arvutatakse alul muud püsikulud ja kõik muutuvkulud ning lõpuks siis nende summa baasil üldkulud.
B. Muutuvkulud
Kulud kütusele
Diiselkütte kulu on arvutatav valemiga:
L=q*k1*Pm/ñ;
kus
L - kütusekulu, l/h;
q - diislikütuse erikulu, kg/kWh;
k1 - mootorivõimsuse kasutamise tegur ehk koormusaste: raskel tööl 0,6…0.7,
keskmise raskusega tööl 0,4…0,5, kergel tööl 0,3;
Pm - traktori või liikurmasina mootori nimivõimsus, kW;
ñ - diislikütuse tihedus, kg/l, ñ = 0,86 kg/l.
Kui hinnang mootori koormusastme kohta on ligikaudne , on ligikaudne ka selle valemi abil arvutatud kütusekulu. Täpsema tulemuse saamiseks tuleb abimaterjalidena kasutada vastavaid käsiraamatuid, kus leidub andmeid erinevate põllutööde raskusastme ja kütusekulu kohta. Korrutades kütusekulu kütuse hinnaga, saame kulud kütusele tunnis.
uk=rk*L;
kus
rk - kütuse hind, kr/l.
Kütuste ja määrdeõlide hinnad muutuvad sageli. Põllutöödel on soovitatav arvestada kulutatud kütuse maksumust sinise diiselkütte hinna kaudu.
Kulud määrdeainetele
Liikurmasinate juures kasutatakse tavaliselt 3-5 erinevat määrdeainet, mahuliselt kulub kõige enam diisliõli. Õlisid vahetatakse korralise hoolduse käigus ja lisatakse veidi ka igapäevase hoolduse ajal. Soome kalkulatsioonides arvestatakse diisliõli kuluks keskmiselt 1,2% diiselkütte mahust. Vanematel venemaist päritolu traktoritel võib diisliõli kuluks arvestada 1,5 – 2,0% diiselkütte mahust, väga kulunud mootori korral võib see olla veelgi suurem. Kuna lisaks diisliõlile kulub traktori juures ka märksa kallimaid määrdeid, võib määrdeainete hinnaks arvestada 1,1-1,2 kordse diisliõli hinna.
um=1,2 * m*rm*L/100;
kus
um - kulu määrdeõlile, kr/h;
m - määrdeõlikulu, % kütusekulust;
rm - määrdeõli hind, kr/l;
L - diislikütuse kulu l/h.
Korrashoiukulud
Masina korrahoiukuludena arvestatakse kulutusi masina perioodiliseks tehniliseks hoolduseks ja remondiks.
us=s*Ma/100*W
kus
us - korrashoiukulu, kr/h;
s - korrashoiukulu, % masina asendushinnast;
Ma - masina asendushind, kr (uue masina puhul võrdub ostuhinnaga).
Soome Vabariigis 2001.a. avaldatud andmetel on otsesed materiaalsed kulud ratastraktorite hooldamisel (õlid, filtrid jmt) aasta keskmisena 1,7% nende asendushinnast (töökoormuse maht 1000 h/aastas). Koos remondikuludega arvestatakse Soomes korrashoiukuludeks 3% traktori asendushinnast, kuid traktorid töötavad seal vähem kui 1000 h/aastas. Saksamaa Liitvabariigi andmetel on keskmiseks korrashoiukuluks 1000 töötunni kohta 3,4…3,6% traktori asendushinnast. Venemaise päritoluga traktoritel on korrashoiukulud veidi suuremad, 4-5% asendushinnast. Vanadel, üle 8000 töötunni töötanud traktoritel võivad korrashoiukulud olla isegi kuni 8-10% asendushinnast 1000 töötunni kohta. Saksamaal arvestatakse teraviljakombainide korrashoiukuludeks aastas 300 töötunni korral 3.3% ja töömasinatel väiksema ja keskmise töömahu (kuni 10% ressursist) korral aastas 4-6% nende asendushinnast. Suurema töömahu korral on see % ka vastavalt suurem. Nendele otsestele materiaalsetele kuludele lisandub veel töötasu korrashoiutööde eest.
Töötasu
Kui korrashoiukuludes ei sisaldu tasu masina korrashoiu eest, lisatakse masinajuhi töötasule veel teatud %. Juurdearvestusteks töötasule on 33% sotsiaalkindlustuseks, 0,5 % töötuskindlustuseks ja vastav % puhkusetasuks.
up=p*(1+ph/100)*(1+(ms+mt+mp)/100)
kus
up - kulud masinajuhi töötasule, kr/h;
p - masinajuhi tunnitasu, kr/h;
ph - hoolduse lisatasu määr, % tunnitasust;
ms - sotsiaalmaksu määr, %;
ms - töötuskindlustusmakse määr, %;
mp - puhkusetasu määr, %.
Töötunni maksumus ettevõttesisesel tööl
Leitakse, summeerides ülalloetletud kulud:

Uo=A+I+H+K+E+uk+um+us+up;

kus
E - ettevõtte üldkulud kr/h (protsendina eelpool näidatud püsikulude ja muutuvkulude summast ).
Kuna üldkulud lisatakse juba arvutatud otse- ja püsikuludele, siis erinevate masinate töö võrdlemisel ühe ettevõtte piires nad võrdlustulemust ei mõjuta ja võib seetõttu jätta ka arvesse võtmata. Kui aga arvutatakse mõne konkreetse töö- või toodanguliigi omahinda, tuleb kindlasti lisada ka üldkulud.
Teenustöö hind
Teenustööde tegemisel arvestatakse masinakuludesse lisaks eelpool nimetatud kuludele riski katte %, soovitav kasum rakendatud kapitalilt (laenuintressi tuleb ka käsitleda kui kapitali kasumi osa), ja käibemaks 18%. Kulud teenustööl koos riski ja kapitaliintressiga:
U1=(1+R/100) + soovitav kasum kapitalilt – laenuintress;
kus
R - riski määr, % töökuludest;
kasum kapitalilt ja laenuintress summana (kr/h).
Teenustöö hind koos käibemaksuga
Ut,k = (1 + mk/100)*Ut
kus
mk - käibemaks, %.
Agregaadi kulud
Ülaltoodud kuluelementide kaupa arvutatakse nii jõumasinate kui ka töömasinate kulud töötunni kohta. Haagistöömasina korral mitmed kuluelemendid (kütusekulu, töötasu jt.) puuduvad. Jõu- ja haagistöömasina kooskasutuse korral arvutatakse esmalt kulud mõlemale eraldi ja seejärel summeerituna saadakse agregaadi kulud. Jagades selle suuruse agregaadi tunnitootlikkusega, leitakse kulud tööühikule. Oma töö korral:

F=(Uo,j+Uo,r)/t;

kus
F - kulud tööühikule, (kr/ha, kr/t, kr/tk jne);
Uo,j - jõumasina töötunni hind oma tööl, kr/h;
Uo,r - töömasina töötunni hind oma tööl, kr/h;
t - agregaadi tunnitootlus, (ha/h, t/h, tk/h jne).
Kui taoline arvutus teha lähtudes konkreetse ettevõtte töömahtudest kõikide tehnoloogiliselt sobivate agregaatide kohta, saab valida agregaadi, mille kasutamisel on masinkulud antud tööl kõige väiksemad. Andmeid erinevate agregaatide masinkulude kohta saab kasutada ka siis kui muudetakse tööde tehnoloogiat, st kas jäetakse mõni töö tegemata või tehakse seda tööd mõne teise agregaadiga. Taoliselt on võimalik kiiresti arvutada tehnoloogia muutmisest tekkiv kulude muutumine.

Omahinna arvutamine taimekasvatuses

Taimekasvatustoodang jaguneb põhi- ja kõrvaltoodanguks. Vastavalt RTJ 4 sätestatule kõrvaltoodangu omahinda ei kalkuleerita, vaid see loetakse võrdseks piirkonna võimaliku realiseerimishinnaga.
Mõningate põllukultuuride põhi- ja kõrvaltoodangu suhe:

rukis, talinisu 1:1,0-1,5;
suvinisu, oder , kaer, suhkrupeet 1:0,8-1,0;
tavaline hernes 1:0,6-1,0;
söödapeet 1:0,3.

Omahinna arvutamise lihtsustamiseks kalkuleeritakse omahind eraldi kultuuridel või kultuuride gruppidel, mille agrotehnika on ühesugune (taliviljad, suviteraviljad jne). Väikeste pindade puhul on mõttekas arvutada omahind kogu tootmisharu ulatuses (katmikköögiviljandus, aiandus jne). Spetsialiseeritud tootmise puhul arvutatakse nii vastava toodangu või kultuuride omahind kui ka üksikute sortide või sordigruppide omahind.
Teraviljakasvatuses kalkuleeritakse omahind põhitoodangu alusel, kusjuures arvatakse maha kuivatus - ja puhastuskaod.
Teravilja kuivatuskadude arvutamine:
kuivatuskadu esialgsest massist (%) = 100(W1-W2)/(100-W2)
kus
W1 – teravilja niiskus enne kuivatamist %
W2 – teravilja niiskus pärast kuivatamist %
kuivatuskadu (kg) = S(W1- W2)/(100- W2)
kus
S – teravilja mass enne kuivatamist kg
Teravilja kaalu suurenemine ja kahanemine:
x = 100(w2-w1)/(100-w2);
x = 100(w1- w2)/(100- w2)
kus
x – kaalu kahanemine või suurenemine %
w1 – teravilja algniiskus %
w2 – teravilja lõppniiskus %
Kui ühte ja sama kultuuri kasutatakse mitmeks otstarbeks (siloks, heinaks, kuivsiloks, seemneks jne), siis arvestatakse omahind igale toodanguliigile eraldi, kasutades ümberarvutusteks koefitsiente, mille alusel kogu kulutuste summa erinevatele toodanguliikidele jaotatakse.
Loodusliku heina omahind leitakse tegelike kulutuste alusel; kultuurheina- ja karjamaade rajamise kulud mis lülitatakse esialgu lõpetamata tootmise kuludesse, kantakse toodangu omahinda proportsionaalselt tegeliku kasutamisaja jooksul.
Silo omahind tehakse kindlaks tegelike kulutuste alusel. Haljasmassi ja muude komponentide maksumus kantakse kuludesse vastavalt nende tegelikule omahinnale, silo omahind leitakse valmissilo kaalu alusel, millest eelnevalt arvatakse maha sileerimiskaod.
Taimekasvatussaaduste omahinna arvutamisel võetakse arvesse ka saaduste transpordikulud hoiu-, tarbimis- või realiseerimiskohta.
Spetsialiseeritud tootmise puhul (sh kartul, marjad , puuvili) jagatakse toodang omahinna kalkuleerimisel standardseks, mittestandardseks ja kasutatavateks jääkideks. Gruppide omahind leitakse kulude kogusumma jagamisel proportsionaalselt realiseerimishinnale.
Taimekasvatustoodangu tootmiskulusid on võimalik jagada nii otse- kui kaudseteks kuludeks, samuti klassifitseerida muutuv- ning püsikuludena, kõik sõltub ettevõttes valitud kuluarvestussüsteemist. Püsikulud: kulum, masinate remont ja korrashoid , kindlustusmaksed, maamaks, põhivara intressinõudlus, tootmise üldkulud jne. Muutuvkulud: seeme, väetised, taimekaitsevahendid, masintöö kulud, kuivatuskulud, ostetavad tootmisteenused, saagi säilitamine, taara jne, samuti töötasu- ja sotsiaalkulud, mis pole masintööde hulka arvestatud.

Söötade omahinna arvutamine

Söötade omahinna eraldi kalkuleerimine on vajalik seepärast, et jooksval aastal kasutatavatest söötadest osa on toodetud eelmisel aastal, osad saadud/saadakse vaatlusaluse aasta saagist ja osad on ostusöödad, mistõttu omahind on erinev. Et piima tootmisomahinnast moodustavad söödad 50…55%, veiseliha tootmiskuludest veelgi enam ja sigade pidamisel on söötmiskulud samuti võrdlemisi suured, moodustades üle 70% kogu seakasvatuse kuludest, sõltub peamiste produktiivloomade jõudlus (piima-, lihatoodang), toodangu omahind ja piima- ning veiseliha tootmise tasuvus kõige enam söötadest ja söötmisest. Seetõttu on vajalik enne kulude jagamist loomaliikide ja vanuserühmade vahel teha kindlaks ettevõtte keskmised kulutused erinevatele söödaliikidele, ja kasutada saadud andmeid loomakasvatussaaduste omahinna kalkuleerimisel. Enne loomakasvatuse muutuvkulude kalkuleerimist tuleb seega esmalt määrata loomade söödavajadus, koostades selleks igale konkreetsele loomagrupile sobilik söödaratsioon. Söödaratsiooni koostamisel kasutati varem söödakulu mõõtühikuna mõistet söötühik, viimastel aastatel on selle valdavalt välja vahetanud energiatarbeühik MJ (megadzhaul). Söötade kogukulu arvutatakse lähtudes loomade söödavajadusest majandusaastal ja söödabilansist eelmise aasta saagist planeeritava aasta saagini. Söötade keskmine ühiku omahind tuuakse välja järgmiselt: omasöödad eelmistest aastatest arvestatakse aasta alguseks kujunenud maksumuses, planeeritava aasta saagist saadavad söödad jooksva aasta plaanilise omahinnaga, ostusöödad soetusmaksumuses. Peale vastavate arvutuste tegemist leitakse ühiku keskmine omahind söödaliikide lõikes kui osa, mis saadakse kõikide kulude jagamisel nende koguhulgale.

Omahinna arvutamine loomakasvatuses

Nagu eelpool öeldud, on loomakasvatussaaduste omahinna kalkulatsiooni -objektideks põhitoodang, kaasnev toodang ja kõrvaltoodang. Erinevalt taimekasvatusest leitakse loomakasvatuses lisaks põhi- ja kaasneva toodangu omahinnale ka loomade eluskaalu omahind loomaliikide viisi. Erandiks on siin põhikari ehk üks bioloogilise vara liike, mis funktsioneerib põhivarana. Põhikarjast väljaprakeeritud loomad arvatakse ühte gruppi noorkarjaga.
Näiteks lüpsikarja põhitoodanguks on piim, kaasnevaks toodanguks vasikad, kõrvaltoodanguks sõnnik ja nahad. Vastavalt RTJ 4 sätestatule kõrvaltoodangu omahinda ei kalkuleerita vaid see loetakse võrdseks piirkonna võimaliku realiseerimishinnaga, kaasnev toodang aga võetakse vastavalt RTJ 7 arvele õiglases väärtuses.
Loomakasvatussaaduste omahinna leidmiseks on vaja teada tootmiskulude summat kalkuleeritavate loomaliikide või –gruppide kaupa, loomade arvu ja toodangu hulka. Põhitoodangu omahinna arvutamisel leitakse toodanguühiku omahind antud loomaliigile või grupile tehtud kulutuste summa jagamisel toodangu hulgaga, kusjuures kulude kogusummast arvatakse maha antud loomaliigi või -grupi kõrval- ja kaasneva toodangu väärtus.
Näiteks veisekasvatuses arvestatakse tootmiskulusid ja toodangu omahinda kolmes grupis:

piimakari (piim ja vasikad);
noorkari vanuserühmadena ja täiskasvanud loomad nuumal (kaaluiive ja eluskaal );
lihaveised vanuserühmadena (kaaluiive ja eluskaal).

Loomade aasta keskmine arv ja põhitoodangu hulk tehakse kindlaks karjakäibe alusel, kusjuures kõigi vanuserühmade, noorloomade ja nuumal olevate täiskasvanud loomade arv leitakse summeerides mullikate, eelmisel aastal sündinud vasikate, täiskasvanud loomade ja majandusaastal sündivate vasikate keskmine arv.
Muutuvkulud loomakasvatuses on: söödakulud, karjauuendus, töötasu- ja sotsiaalkulud, ostetavad tootmisteenused, allapanu, veterinaar- ja seemendus , jõudluskontroll jne. Püsikulud: kulum, põhivara jooksev remont ja korrashoid, transport, elekter , tootmise juhtimis- ja üldkulud jne. Kulud võib jaotada ka otsesteks ja kaudseteks, viimasel juhul on loomakasvatuse põhitoodangu täisomahinna arvutamiseks sobilik järgmine üldistav valem:
Loomakasvatuse põhitoodangu maksumus =
loomaliigi või -grupi otsekulud
+ tootmise üldkulude loomaliigi või -grupi osa
+ ettevõtte üldkulude loomaliigi või -grupi osa

kõrvaltoodangu neto realiseerimismaksumus

Kaasneva toodangu omahinna arvutamise metoodikaid on aegade jooksul olnud mitmesuguseid. 2003.a. kehtima hakanud Raamatupidamise seadust täpsustav RTJ 7 defineerib esmakordselt täiesti üheselt nii mõiste põllumajanduslik tegevus (ettevõtte poolt juhitav protsess, mille käigus toimub bioloogiliste varade muundumine põllumajanduslikuks toodanguks või uuteks bioloogilisteks varadeks, ), mõiste bioloogilised varad (loomne või taimne elusorganism), kui ka mõiste põllumajanduslik toodang (bioloogilisest varast saadav või eraldatav toodang; tekib kas bioloogilise vara eluprotsessi lõpetamisega, näiteks lihakere tapamajas või põllumajandusliku toodangu eraldamisega bioloogilise vara küljest, näiteks lehmadelt lüpstud piim, kanadelt saadud munad) ning nende kajastamise ettevõtte raamatupidamises, andes seega täpsed juhised ka loomakasvatuse kaasneva toodangu bilansilise omahinna arvutamiseks.
Variante on juhendis valida kolm:

Bioloogilist vara kajastatakse nii esmasel arvelevõtmisel kui ka järgnevatel bilansipäevadel nende õiglases väärtuses, millest on maha arvatud hinnangulised müügikulutused (näiteks tasud vahendajatele, riigilõivud ja mittetagastatavad maksud; müügikulutuste hulka ei loeta vara turustamisel tekkivaid transpordi- ja muid kulutusi, kuid sellised kulutused võetakse arvesse õiglase väärtuse hindamisel), välja arvatud sellised bioloogilised varad, mille õiglane väärtus ei ole usaldusväärselt hinnatav . Aktiivse turu olemasolul õiglase väärtuse parimaks indikaatoriks tema turuväärtus, aktiivse turu puudumisel võib õiglase väärtuse hindamisel aluseks võtta:

kõige hilisema turuhinna eeldusel , et tehingu tegid sõltumatud osapooled ning tehingupäeva ja bilansipäeva vahel ei ole toimunud olulisi muutusi majanduskeskkonnas;
analoogsete või piisavalt sarnaste varade turuhinna, mida on korrigeeritud eksisteerivate erinevuste mõjuga;
põllumajanduslikus sektoris tehtud võrdleva analüüsi alusel tuletatud väärtuse.

Bioloogilise vara esmasest arvelevõtmisest ja hilisema õiglase väärtuse muutusest tulenevad kasumid ja kahjumid kajastatakse aruandeperioodi kasumiaruandes. Kasum võib tekkida bioloogilise vara esmasel arvelevõtmisel, kui uus vara on tekkinud paljunemise tulemusena (näiteks sündinud vasikas ehk lüpsikarja kaasnev toodang), kahjum aga siis kui vara hinnangulised müügikulutused on vara õiglasest väärtusest suuremad.

Kui bioloogilise vara turuhinda ei ole võimalik määrata, tuleb vara õiglase väärtuse leidmisel kasutada vara kasutamisel tekkivate diskonteeritud neto rahavoogude meetodit, mille eesmärk on bioloogilise vara õiglase väärtuse määramine olemasolevates tingimustes. Meetodi rakendamisel hinnatakse vara kasutamisest tekkivaid rahavoogusid ning arvutatakse nende nüüdisväärtus.

Kui bioloogilise vara õiglast väärtust ei ole võimalik usaldusväärselt hinnata, leitakse vara soetusmaksumus järgmiselt:
1 toodanguühiku omahind =
90% põhitoodangu maksumusest/ toodetud kogus ühikutes;
1 paljunemise teel tekkinud varaühiku omahind =
10% põhitoodangu maksumusest/ paljunemise teel tekkinud vara hulk ühikutes
Näide:
Ettevõte peab kümnepealist kitsekarja, mis on Eestis harva esinevast tõust, mistõttu nende turuväärtus ei ole usaldusväärselt hinnatav. Kuna ettevõttel puudub pikemaajaline kogemus antud tõugu loomade kasvatamisel, puudub ka usaldusväärne alus õiglase väärtuse hindamiseks diskonteeritud neto rahavoogude meetodil.
2004. aastal sündis juurde viis kitsetalle. Karja keskmine väljalüps aruandeaastal oli keskmiselt 600 liitrit kitse kohta. Otsesed ja kaudsed karja ülalpidamiskulutused (loomade toit, lüpsjate palk, lauda ülalpidamiskulutused, kulum jne) kajastati tekkimise hetkel kasumiaruandes perioodi kuludena summas 50 000 krooni. Lähtudes kitsedelt aasta jooksul saadava piima ning sündinud kitsetallede turuhinna hinnangulistest proportsioonidest, loetakse karja ülalpidamiskuludest 90% saadud piima omahinnaks ning 10% kitsetallede omahinnaks.
Seega kujuneb 2004. aastal lisandunud varade soetusmaksumuseks:
a) ühe piimaliitri omahind 7,5 krooni (0,9 × 50 000)/(10 × 600)
b) ühe kitsetalle omahind 1000 krooni (0,1 × 50 000)/5
2004. aastal lisandunud kitsetallede arvelevõtmine:
D Bioloogiline vara (kitsetalled, varakonto) 5000
K Kasum bioloogiliste varade ümberhindlusest (tulukonto) 5000
Järgnevatel aastatel suurendatakse 2004. aastal sündinud kitsetallede väärtust tegelike tootmiskulude alusel hetkeni, kui nad arvatakse põhikarja. Pärast põhikarja jõudmist isendite soetusmaksumuse suurendamine lõpetatakse. Hetkest, millal kitsekarja õiglane väärtus osutub hinnatavaks, tuleb karja bilansis kajastada õiglases väärtuses.
Kui on leitud põhitoodangu ja kaaluiibe omahind, tehakse järgnevalt kindlaks loomade eluskaalu omahind, mis kujuneb karja aasta alguse maksumuse ja majandusaastal tehtud kulutuste summa alusel, millest on maha arvatud kõrvaltoodangu maksumus. Arvestuse käik:
Tehakse kindlaks loomade üldarv kõikides soo- ja vanuserühmades, välja arvatud põhikari, ja nende eluskaal ja maksumus eelmise majandusaasta lõpu seisuga. Juurdesünd ja eluskaal saadakse karjakäibest, maksumus hinnatakse õiglases väärtuses. Seejärel leitakse karjakäibest andmed loomade karja juurdetuleku, prakeerimise, nuumalepaneku ja eluskaalu kohta. Loomade maksumus arvutatakse nende arvu ja aasta alguse maksumuse suhtest. Arvestusaasta pidamiskulud kantakse toodangule (kaaluiive nuumal). Seejärel tehakse kindlaks ostetavate loomade arv, eluskaal, ostuhind ning kõikide nimetatud andmete summeerimisel saadakse loomade koguarv, eluskaal ja maksumus gruppide lõikes. Karjast väljalangenud loomade arv ja kaal arvestatakse toodangust maha, kulud aga jaotatakse ülejäänud loomadele ning nende eluskaalule. Eluskaalu keskmise omahinna leidmiseks jagatakse kulutuste summa gruppide lõikes nende eluskaalule ning eluskaalu kogumaksumus jagatakse proportsionaalselt nende eluskaaluga põhikarja üleviidud loomadele, realiseeritavatele loomadele ja aasta lõpuks karja jäävatele loomadele.

Omahinna optimeerimise võimalused

Põllumajandussaaduste tootmisel tuleb teha mitmesuguseid kindlaid töid taimedele ja loomadele kõige soodsamal ajal. Tootmise tasuvuse seisukohast on oluline saavutada võimalikult madal toodangu omahind, ilma et kannataks toodangu kvaliteet. Seega tingib just ökonoomse majandamise eesmärk vajaduse lisaks tootmiskulude üldsummale teada ka üksikute kuluelementide osakaalu selles ning viimaste analüüsi baasil otsida võimalusi tootmiskulude alandamiseks.
Üks võimalus, tootmise spetsialiseerumine või mitmekesistamine, mis esmapilgul vastuolulise küsimuseasetusena tundub, sõltub oluliselt tootmise mahust. Suurema töömahu korral on mõttekas spetsialiseeruda 2-3 sellisele toodanguliigile, millede viljelemisel kasutatav kulude struktuur oleks võimalikult sarnane, sest siis väheneb erinevate masinate arv ettevõttes ja masinate intensiivsema kasutuse kaudu vähenevad ka püsikulusid. Kui aga haritava maa pindala on väike, võib osutuda tasuvamaks hoopis tootmise mitmekesistamine, et selle kaudu suurendada masinate aastast koormust ja alandada toodanguühiku püsikulusid. Eesti testettevõtete andmetel on parimad töötulemused ettevõtetel, kus oskuslikult on ühendatud loomakasvatus ja kindlate taimekasvatussaaduste tootmine.
Teenustööde tegemine väljaspool oma ettevõtet suurendab samuti masinate väljatöötlust aastas ja alandab püsikulusid.
Tööoperatsioonide ühitamine. Tänapäeval toodetakse nii lihtmasinaid iga tööoperatsiooni jaoks kui ka põimmasinaid, mis ühe töökäiguga teevad mitut tööoperatsiooni. Põimmasinad maksavad üldjuhul kas vähem või samapalju kui lihtmasinad kokku, kuid põimmasinad annavad kokkuhoiu nii tööajas kui ka kütuse osas. Tehnoloogia valikul tuleb arvestada mitmeid tegureid, ka toodangu mahtu. Samuti peaks kaaluma , kas senini rakendatud tööoperatsioonid on ikka tingimata vajalikud või võimaldaks tehnoloogia täiustamine osadest loobuda või asendada mõne teise, odavamaga. Tehnoloogia täiustamine on üks olulisemaid abinõusid tootmiskulude vähendamiseks ja kasumi suurendamiseks .
Optimaalne masinapark on samuti äärmiselt oluline omahinna alandamise võimalus. Kui masinapargi võimsus on antud töömahu jaoks liialt väike, võtavad tööd palju aega ja neid ei suudeta teha optimaalsel ajal, tagajärjeks on toodangumahu langus ja omahinna tõus. Kui aga kasutatavad masinad on liialt suure võimsusega, on nad kallid, nõudes seega mõttetult suuri kapitaalmahutusi ja püsikulude suurenemise tõttu tõuseb omahind. Mitmete kultuuride kasvatamisel on äärmiselt pingelisi tööperioode, kus töid tuleb teha suhteliselt lühikeses ajavahemikus . Optimaalse masinapargi kujundamisel tuleb arvestada seepärast kogu aastast töömahtu, töömahtu kõige pingelisematel ehk saagikust ja kvaliteeti kõige enam mõjutavatel töödel, masinate hindu ja tootlikkust ning paljusid muid tegureid. Väikese töömahu korral ei ole jälle majanduslikult tasuv endale suure tootlikkusega kalleid masinaid osta, mõttekam on soetada näiteks mitme tootja poolt ühiselt kasutatav masin või vastava võimaluse korral suhteliselt lühikeseks tööperioodiks see rentida või lasta töö teha teenustööna. Euroopas on rohkem levinud vastastikune abistamine ja ühiskasutus. Näiteks Soomes ei ole kolmandikul testettevõtetest oma kombaine. USA-s on rohkem levinud teenustööde osutamine sellele spetsialiseerunud ettevõtete poolt, kes selle kõrval müüvad põllumajandustootjatele vajalikke kaupu ja remondivad põllumajandusmasinaid. Saksamaal, kus eksisteerivad kõrvuti suurtootjad Ida- Saksamaal ja väiketootjad, soovitatakse uusi masinaid osta suurtootjatel ja vanemad masinad väiksematele tootjatele edasi müüa. Optimaalse edasimüügiaja määramiseks on kujundatud isegi spetsiaalne metoodika. Eestis on masinapargi optimaalse struktuuri leidmise küsimuses on uurimistööd alustanud ka EMVI teadlased.
Kuna ettevõtte masinapargi optimaalse struktuuri kujundamine on väga keeruline ja töömahukas protsess, siis sageli kasutatakse selle asemel üksikute tööde maksumuse arvutamist erinevate jõu- ja töömasinate kasutamisel tootmisüksuse kindla töömahu juures ja võrdluse tulemuste alusel tehakse endale sobivaim valik.
Seadmete ja masinate korrashoid ning tööoperatsioonide vahetu teostaja isikuomadused ning kutseoskused on tuntud abinõud kulude kontrolli all hoidmiseks, sest mõlemad nimetatud tegurid loovad eelduse tööde väiksema energiakuluga kvaliteetseks teostamiseks.

IV EELARVESTAMINE

Strateegiline, taktikaline ja operatiivne kavandamine

Ettevõtte eduka tegutsemise aluseks on lisaks tootmise tulude ja kulude läbimõeldud arvestusele ka planeerimis- ehk kavandamisoskus.
Planeerimine ehk kavandamine on juhtimise esimene osategevus; ei saa organiseerida, mehitada, motiveerida, vedada ja koordineerida ning kontrollida ilma planeerimata ja kavandamata. Planeerimine tähendab taotletava majandusliku eesmärgi ja sellele viivate teede läbitöötamist parimate talitusviiside leidmiseks, olles ühtaegu juhtimisotsuste kujunemise ehk otsustusprotsessi osa.
Otsustusprotsessi etapid:

probleemi määratlemine;
info kogumine, analüüs;
alternatiivsete lahenduste väljatöötamine;
riskide hindamine;
kriteeriumide valik alternatiivide hindamiseks;
alternatiivide hindamine;
parima lahenduse valik;
valitud lahenduse juurutamine ;
tulemuste kontroll, analüüs, hindamine;
vajadusel korrektiivide tegemine.

Planeerimine jaguneb:

strateegiliseks ehk pikaajaliseks;
lühiajaliseks ehk taktikaliseks.

Plaan on ettemääratud tegevuskava. Peamise erinevusena prognoosist sisaldab plaan toiminguid ja tegevusi tuleviku nimel.
Plaani kohustuslikud elemendid ehk koostisosad: sisemised ja välised eesmärgid, sisemised ja välised ärikeskkonna tingimused tulevikus, abinõud, ressursid , ajakava , kontrolli-protseduurid.
Nõuded eesmärkidele:

pikaajalised eesmärgid peavad olema kooskõlas ettevõtte missiooniga;
lühiajalised ehk taktikalised eesmärgid peavad tulenema strateegilistest eesmärkidest ja nende saavutamiseks kavandatud strateegilistest valikutest, need ei tohi olla omavahel vastuolus;
peavad olema saavutatavad;
peavad olema omavahel seotud;
peavad olema kvantitatiivselt mõõdetavad;
peavad olema paindlikud, äritegevuse väliskeskkonna muutustele kohaldatavad;
motiveerivad.

Strateegilised plaanid sisaldavad otsuseid üldistest, põhilistest eesmärkidest ja nende saavutamise vahenditest. Strateegilised plaanid on pikaajalised, hõlmates ajavahemikku viiest kuni kümne aastani, põhinevad pikaajalistel prognoosidel turu ja tootmise mahu kohta ning pikaajaliste investeeringute kohta nende saavutamiseks. Pikaajalised plaanid sisaldavad perspektiivseid otsustusi ettevõtte struktuuri, struktuuriüksuste paiknemise, organisatsioonistruktuuri ning vahendite jaotamise kohta. Nimetatud plaane koostavad ettevõtte tippjuhid .
Taktikalised plaanid põhinevad taktikalistel eesmärkidel ja koostatakse strateegiliste eesmärkide ja plaanide täitmiseks, realiseerumistähtajaga 1-5 aastat. On täpsemad, sisaldades konkreetseid lühemaajaliselt täitmisele kuuluvaid näitajaid, koostajateks on tavaliselt keskastme juhid. Taktikalised plaaninäitajad sisaldavad otsuseid kuidas kasutada olemasolevaid vahendeid või kui palju vajatakse uut tööjõudu jmt, lähtudes kavandatavast tootmismahust. Kavandamisel tuginetakse peaasjalikult varasematele kogemustele. Taktikalise kavandamise käigus otsustatakse ka, milliseid tooteid valmistada, kui palju uuendada senist sortimenti, milline on hinnastrateegia, koostatakse vajalikud eelarved , otsustatakse lepingute sõlmimine tarnijate ning ostjatega ning kõik vajalikud finantseerimisallikate küsimused. Taktikalise kavandamise hõlmab ka strateegiliste plaanide alusel koostatavad rahalisi plaane ehk eelarved. Viimaseid vajatakse nii ettevõtte kohta tervikuna kui ka igale tootmisüksusele. Taktikaliste eesmärkide teostumiseks vajalik eelarvete süsteem sisaldab:

müügieelarveid (müüdavad kogused, hinnad ja käive).
müügikatte e. brutokasumieelarvet,
muutuv- ja püsikulude eelarveid,
kasumiplaani ehk kasumieelarvet,
rahakäibe eelarvet ,
investeeringute eelarvet,
üldkulude eelarvet jmt.

Operatiivplaneerimisega jaotatakse tootmisüksustele ülesanded kuu, dekaadi, vahetuse või tunni kohta ning kindlustatakse ühtlasi nende täitmine ja täitmise kontroll. Sisuliselt võib seega öelda, et lühiajalise kavandamise käigus viiakse ülesanded nende tegelike täitjateni. Operatiivplaanid olenevad otseselt tellimustest ning nende täitmise tähtaegadest. Et otsustada kvartali, kuu või veel lühemaajalise jaotusega aastaplaani täitmine, vajavad esmatasandi juhid pidevalt operatiivset infot kaupade tellimise , klientide maksevõime, toodangu jaotuskanalite, väljasaadetavate partiide suuruse jms kohta. Nende andmete alusel selguvad ülesanded tootmisjuhtidele, kes omakorda koostavad tootmisplaanid, seadmete remondi ja hooldustööde plaanid ning kavandavad ressursside jooksva vajaduse katmise .
Plaanide koostamine on töömahukas, eeldab oskusi ja kogemusi. Plaanimisega peavad juhid tegelema iga päev. Plaanimisse ei tohiks suhtuda kui pealesunnitud tegevusse - et tehakse plaan küll valmis aga ei kasutata. Plaanidel ongi selline halb omadus, et kavandamistegevus eeldab juhtide tegevuse tugevat koordinatsiooni, mis ei pruugi tegelikus elus aga alati ladusalt sujuda ning teiselt poolt vähendab plaanide täitmise kohustus täitjate tegevusvabadust. Plaanimise põhiraskus seisneb aga tuleviku turuolukorra prognoosimisel, mis põhineb mineviku ja oleviku turuanalüüsil. lihtsamalt väljendudes tähendab see nõudluse ennustamist.
Planeerimise meetoditest kasutatakse teaduslikke meetodeid, mis nõuavad analüüsiks suurt hulka infot ning suuri kulutusi viimase kogumiseks. Seetõttu on neid meetodeid võimalik kasutada vaid suurtel ja rikastel ettevõtetel. Osaprobleemide lahendamiseks kasutatakse lineaarplaneerimise meetodit transpordiülesandena, võrkplaneerimise meetodit, optimaalse tellimispartii suuruse leidmise ülesannet jm matemaatilisi või matemaatilise statistika meetodeid, millega ettevõtte finantsspetsialistid on ise võimelised vastava hariduse olemasolul toime tulema.

Eelarvestamise olemus, põhimõisted

Eelarvestamine – standardiseeritud planeerimise süsteem, mis annab aluse firma tegevuste juhtimiseks.
Eelarvestamise peamised funktsioonid:

Eelarve koostamise käigus määratakse kindlaks ettevõtte majandustegevuse tulevik lühiajaliseks perioodiks .

Eelarved loovad ajaliku aluse tõhusa juhtimiskontrolli teostamiseks.
Eelarvete koostamise eesmärgid:

Kehtestada ettevõttele konkreetsed tegevuse eesmärgid lühiajaliseks perioodiks (eelseisvaks aastaks kvartalite või kuude lõikes).

Määrata kindlaks püstitatud eesmärkide saavutamiseks vajalikud ressursid, tegevused, ajakava ja kontrolliprotseduurid.

Luua alus kogu äritegevuse organiseerimiseks, koordineerimiseks ja kontrolliks.
Eelarvete koostamisel ja täitmise kontrollimisel asetatakse põhirõhk finantsnäitajate ( investeeringud , kasum, rahavood ) kavandamisele ning kontrollile. See eeldab kõigi toetavate eelarvete (müügitulude, tootmis-, tegevuskulude eelarved) koostamist ja täitmise kontrolli.
Eelarveprotsess on vastutuskeskuste ja ettevõtte kui terviku aastaeelarvete koostamise, läbiarutamise, kinnitamise ja täitmise kontrolliga seotud tegevuste kogum.
Eelarveprotsessi osaprotsessi tööetapid:

situatsioonianalüüs;
ettevõtluskeskkonna prognoosimine eelseisvaks aastaks;
ettevõtte põhieesmärkide kindlaksmääramine eelarveaastaks;
struktuurüksustele ettevõtte põhieesmärkidest tulenevate kontrollarvude ja muude juhiste teatavaks tegemine;
eelarvete koostamine struktuurüksustes või vastutuskeskuste eelarvete koostamine;
struktuuriüksuste eelarvete läbiarutamine ja heakskiitmine;
ettevõtte tervikeelarve koostamine ja läbiarutamine juhatuses;
ettevõtte eelarve esitamine nõukogule seisukohavõtuks;
põhieelarvete kinnitamine nõukogu poolt;
eelarvete täitmise üle kontrolli teostamine .

Eelarvesüsteem on ettevõtte aastaeelarve ja selle lühemate perioodide ( kvartal ja kuu) koostamise ja nende täitmise kontrolli metoodiliste võtete ning organisatsiooniliste lahendite kogum.
Tekkepõhine eelarvestamine – tulud, kulud ja investeeringud planeeritakse perioodil, mil nad peaksid (oleks pidanud) tekkima, sõltumata sellest, millal nende eest raha laekub või tasutakse.
Kassapõhine eelarvestamine – traditsiooniline eelarvestamise kontseptsioon, mille kohaselt kõik kulud, tulud ja investeeringud arvestatakse samasse perioodi, milles planeeritakse nende eest raha laekumine või tasumine. Eelarvete koostamine ja juhtimine toimub laekumiste ja väljamaksete baasil.
Tootepõhine eelarvestamine – eelarve koostatakse lähtudes tooteplaanist.
Vastutusarvestuse põhimõte – vastutuskeskuste määratlemine (kulu-, tulu-, kasumi- ja investeerimiskeskused) koos vastutuspõhise eelarvesüsteemiga.
Aastaeelarve - tegemist on lühiajalise ehk taktikaline plaaniga, mille rõhuasetus on kasumi ja rahavoogude kavandamisel ning kontrollil.
Eelarveid toetavad eelarved – teised, enne finantseelarveid koostatavad plaanid.
Põhieelarve – finantseelarved.
Eelarveline bilanss – ettevõtte planeeritud finantsseis bilansirühmade lõikes.
Finantseerimisplaan – ettevõtte kulude ja investeeringute rahastamise plaan.
Kassaplaan – ressursijuhtide poolt koostatav rahaliste ressursside saamise (sissetulekud) ja kasutamise (väljaminekud) plaan. On ajalise liigenduse poolest detailsem kui rahavoo plaan.
Rahavoo plaan – rahakäibe plaan, mis koosneb alljärgnevatest alaplaanidest:

tulude/kulude kassaplaan
finantseerimisplaan
investeeringute kassaplaan

Rahavoog – laekumised ja väljamaksed teatud perioodis .
Eelarve piirmäär – summa, mille piires on tootevaldkondade (tootegruppide) vastutajatel õigus planeerida eelarve projekti kulusid ja investeeringuid.
Eelarve tasakaal – eelarve (rahavoo plaani) sissetulekute ja väljaminekute vaheline tasakaal.
Eelarvekäsiraamat on juhendmaterjal eelarveprotsessi korraldamiseks ja sisaldab vastavaid metoodilisi juhiseid (ka eelarvevorme) ning kogu eelarveprotsessi organisatsioonilise korralduse kirjelduse, kaasa arvatud vastav tööjaotus, ajakava jne.

3. Tootmisettevõtte eelarvete struktuur

Ettevõtte eelarvesüsteem hõlmab nelja liiki eelarveid: füüsilised, kulueelarved, rahakäibe ja kasumi eelarved. Kõik need eelarved on omavahel väga tihedalt seotud. Süsteemi kujundab iga ettevõte vastavalt oma vajadustele.
Käesolevas õppematerjalis käsitletakse suure tootmisettevõtte ühte võimalikku eelarvestruktuuri:
Müügieelarve
Tootmiseelarved:

tootmisplaan ;
otseste materjalide, tooraine vajaduse ja maksumuse arvestused;
kaudsete materjalide, tooraine vajaduse ja maksumuse arvestused;
ostutööde ja –teenuste materjalide vajaduse ja maksumuse arvestused;
ostetava energia ja kütuse materjalide vajaduse ja maksumuse arvestused;
ostueelarve;
tootmispersonali palgaeelarve ;
tootmise põhikulude eelarve;
tootmise lisakulude eelarve;
tootekulude eelarvelised kalkulatsioonid , toodete täiskulud ja tulukus ;
tootmiskulude, toodetud ja müüdud kaupade kulude koondeelarve .

Tegevuskulude eelarved:

turustuskulud;
üldhalduskulud;
uuringu- ja arenguväljaminekud.

Muude äritulude ja ärikulude eelarved
Finantseelarved:

investeeringute eelarve;
finantstulude ja –kulude eelarved;
kasumieelarve;
kassaeelarve;
eelarveline bilanss.

4. Eelarvete sisu, koostamise põhimõtted

Konkreetse ettevõtte müügi- ja tootmiseelarved sõltuvad järgmistest välistest ja sisemistest teguritest:

turumaht ja kasvutempo ning seda mõjutavad makroökonoomilised tegurid;
toote turuosa ja selle kasv ning seda mõjutav konkurents;
turutüüp, nõudluse hinnaelastsus , toote konkurentsieelised (hinnatase, kvaliteet, innovaatilisus);
äriüksuse tootmisvõimsus ehk ettevõtte käsutuses olevad tootmispinnad ja seadmed, nende tootlus, moraalse ja füüsilise kulumise aste, tööliste arv ja kvalifikatsioon , sellele vastav vahetuste arv, tööajafond jmt;
finantsolukord ja laienemise võimalused (investeeringupotentsiaal, maksevõime, laenusaamise võimalused ja tingimused, kulude tase).

Müügieelarve koostamise aluseks on :

ettevõtte strateegilistest ülesannetest tulenev kavandatav müügitulu eelarveaastal;
pikaajalised müügiprognoosid;
müügianalüüsid jooksva aasta ja sellele eelnenud aasta kohta;
lühiajalised müügiprognoosid.

Müügieelarve koostatakse eraldi vormil (näidisskeem joonis1), mille viimasel real näidatakse müügitulu (netokäive). Vormi esimene osa koostatakse naturaalnäitajates (koguseliselt), teises osas on hinnad ja kolmandas osas müügitulu.
Müügieelarve võetakse omakorda aluseks tootmis- ja finantseelarvete koostamisele.
Tootmiseelarved

Tootmisplaani koostamise aluseks on müügieelarves kajastatud toodete müügikogused (valmistoodete müük + varu perioodi lõpuks – varu perioodi alguseks = tootmisplaan). Tootmisplaan võetakse aluseks tooraine, põhimaterjalide, tehnoloogiliste abimaterjalide vajaduse, pakendi ning otseste materjali- ja töökulude arvutamisel;

Tooraine, põhimaterjalide ja pakendi vajaduse ja maksumuse arvestus on vajalik ja määratakse kindlaks tootmisplaani ja tooraine, põhimaterjalide ja pakendi tüüpkulude järgi iga toote kohta.. Maksumuse arvestust kasutatakse ka ostueelarve koostamisel ja tootmise põhikulude kavandamisel ning eelarve koostamisel;

Tehnoloogiliste abimaterjalide vajaduse ja maksumuse arvestus - planeeritud toodangu valmistamiseks vajavate tehnoloogiliste abimaterjalide vajadus ja maksumus määratakse kindlaks tootmisplaani ja vastavate tehnoloogiliste abimaterjalide kulunormatiivide järgi.
Ostude eelarve
Koostatakse järgmiste ressursigruppide ja –liikide lõikes:

tooraine ja põhimaterjal;
tehnoloogilised abimaterjalid;
pakend;
transporttaara;
käibetaara;
muud ressursid (elekter, kütus, tagavaraosad, remont);
eririietus ja töökaitsevahendid, bürootarbed jms.

Ostude eelarve võetakse aluseks vastavate ressursside kohta tellimuste koostamisel ja kassaeelarve koostamisel.
Tootmispersonali palgaeelarve
Palgaeelarve koostamise aluseks on töötajatega sõlmitud töölepingud, juhatuse poolt eelarveaastaks kavandatud palgapoliitika põhipalga ja tulemuspalga kohta ning tööseadusandlusega kehtestatud lisatasud ja kompensatsioonid.
Palgad planeeritakse struktuuriüksuste lõikes. Tükipalk kavandatakse vastavalt planeeritud toodangumahule.
Palgaeelarve on aluseks tootmiskulude (otsene ja kaudne palk) planeerimisele palgakulude osas, samuti kassaeelarve koostamisele.
Tootmiskulude eelarved

Tootmise põhikulude eelarve koostamise aluseks tooraine, põhimaterjalide, tehn. abimaterjalide ja pakendi osas on nimetatud ressursside vajaduse ja maksumuse arvutused, otseste töökulude osas aga personali palgaeelarve;

Tootmise lisakulude eelarve koostatakse vastavate eelarvekirjete lõikes ja seda kasutatakse tootekulude kalkuleerimisel ning tootmiskulude, toodetud ja müüdud kaupade kulude koondeelarve koostamisel, samuti tootekulude eelarveliste kalkulatsioonide koostamiseks ;

Tootmiskulude, toodetud ja müüdud kaupade kulude eelarves esitatakse tootmise otsesed materjalikulud , otsesed töökulud toodangu plaanilisele väljalaskele, tootmise lisakulud ja tootmiskulud kokku. Arvutatakse toodetud kaupade kulud (tootmiskulu + lõpetamata toodang perioodi alguses – lõpetamata toodang lõpus) ja müüdud toodete kulud (valmiskaupade kulu + valmistoodangu varud alguses – valmistoodangu varud lõpus). Müüdud kaupade kulu võetakse aluseks kasumieelarve koostamisel;

Toodete eelarvelised kalkulatsioonid: tootmiskulud, täiskulud ja tulukus. Eesmärk on kontrollida tegelikke tootekulusid ja hinnata iga toote kasumitootluse võimet.
Tegevuskulude eelarved

Turustuskulude eelarve koosneb kahest osast:

turunduskulude eelarve – kajastatakse projektipõhimõttel planeeritavad kulud, turunduspersonali tegevuskulud ;

müügikulude eelarve – kajastatakse vahetult müügitegevusega seotud kulud kooskõlas turunduskulude eelarves toodud eelarvekirjetega.

Üldhalduskulude eelarve koostatakse vastavate eelarvekirjete lõikes ja kasutatakse kasumieelarve ning kassaeelarve koostamisel;

Muude äritulude ja ärikulude eelarve koostatakse vastavate eelarvekirjete lõikes ja kasutatakse kasumieelarve koostamisel.
Finantseelarved

Finantstulude ja –kulude eelarved – kasutatakse kasumieelarve ja kassaeelarve koostamisel;

Investeeringute eelarve – pikaajalise kasu saamise eesmärgil tehtavate rahamahutuste eelarve, investeeringute kavandamisel kasutatakse tavaliselt projektimeetodit;

Kassaeelarve – on tulevaste rahavoogude üksikasjalik plaan, mis koosneb sisuliselt neljast elemendist: raha laekumine, raha väljaminek, rahajääkide muutus ja täiendava rahavajaduse määramine (näidisskeem joonis 2). Koostamise põhieesmärk on ettevõtte likviidsuse planeerimine. Kassaeelarve on aluseks käibekapitali juhtimisele, krediidivajaduse ja ajutiselt vabade rahaliste vahendite kindlaksmääramine võimalike lühiajaliste investeeringute tegemiseks. Koostatakse kassapõhise printsiibi alusel (laekumispõhimõttel), kusjuures suurema täpsuse saavutamiseks on õigem koostada paljuvariandiline eelarve, kus arvestatakse täpsemalt hälbeid müügikäibes, samal ajal kui kulud ei pruugi muutuda proportsionaalselt läbimüügiga;

Kasumieelarve – koostatakse toimingupõhimõttel (tekkepõhiselt), kajastab tulevasel perioodil planeeritavat kasumit või kahjumit, koostamiseks kasutatakse eelkõige kassaeelarves sisalduvat infomatsiooni, näiteks läbimüügi ja sisseostetavate kaupade-teenuste osas, kuid tingimusel, et kõik maksed tasutakse sellel kuul, millal nad on tehtud. Nii alati ei juhtu ja neid erinevusi tuleb arvestada.. Amortisatsioonikulud määratakse eraldi arvutustega, aga kasutatakse ka teisi eelarveid (näiteks seadmete kasutuskulude eelarvet);

Eelarveline bilanss – eesmärk on aidata kavandada selline varade, kohustuste ja omakapitali kooslus , mis tagaks eelarveaastal ettevõttele vajaliku maksevõime, planeeritud tulemi ettevõttesse investeeritud varalt (omakapitalilt) ja võimalikult optimaalse kapitali struktuuri. Võtmesõnaks on õiged proportsioonid ehk sobiv varade, kohustuste ja omakapitali struktuur. Koostamiseks kasutatakse peaasjalikult kassa - ja kasumieelarves sisalduvat informatsiooni. Rahasaldo perioodi lõpuks kantakse eelarvelisse bilanssi rahajäägina. Debitoorse võlgnevuse algjääk võetakse viimasest raamatupidamisbilansist, sellele lisatakse krediitmüük ja raha laekumised kassaeelarvest ning leitakse debitoorne võlgnevus, mis kantakse eelarvelisse bilanssi. Varude jäägid määratakse analoogiliselt, st varude aruandelisele jäägile lisatakse tarned ning võetakse maha müüdud kauba maksumus omahinnas ja saadakse plaaniline summa eelarvelisse bilanssi. Tarnete summad leitakse kassaeelarvest, müüdud kauba maksumus aga kasumieelarvest. Põhivarade ostmine kajastub taas kassaeelarves, amortisatsioonikulu kasumieelarves. Eelarvelisse bilanssi leitakse põhivarade jääkväärtuse summa järgmise arvutuskäiguga: võetakse viimasest raamatupidamisbilansist põhivarade jääkväärtuse saldo , selle lisatakse uute põhivarade ost ning lahutatakse amortisatsioonikulu. Passiva kirjete hindamisel kasutatakse põhimõtteliselt samasugust meetodit, tuleb aga arvestada ka müügimahu suurenemist tingitud spontaanse finantseerimise tõenäosust. Kreditoorse võlgnevuse suurus leitakse lisades viimasele raamatupidamissaldole tarnete summa ja lahutades tasumised. Analoogiliselt leitakse lühiajaliste laenude uus jääk. Seoses laenudega tekib intressikulu, mis kajastub ühtaegu kasumieelarves, samuti tasumisele kuuluvad maksud. Viimaste eelarvelise saldo leidmiseks lisatakse aruandelisele jäägile perioodi kohustus ning lahutatakse maksude tasumine perioodi jooksul. Pikaajalised laenud, põhikapitali suurus muutuvad vastavalt tegelikule olukorrale (kas laene makstakse tagasi, kas kavandatakse põhikapitali suurendamist), jaotamata kasumi saldo aga sõltub nii perioodi lõpus lisanduvast puhaskasumist kui sellest mahaarvatavatest dividendimaksetest.
Koostatud plaanilisi eelarveid kasutatakse ettevõtte finantsedu kontrollimiseks. Eesti tingimustes võiks neid koostada igaks kvartaliks, sest niimoodi saab tegelikke tulemusi pidevalt kavandatuga võrrelda, avastada võimalikud finantsraskused juba nende tekkimise käigus. Kuna paljudel juhtudel on tegemist tõenäosuslike hinnangutega, siis on soovitav probleemi sügavamini tungida ning uurida ettevõtte eduvõimalusi kogu majanduse arengu eri stsenaariumide alusel.
MÜÜGIEELARVE skeem (joonis 1)
KASSAEELARVE skeem (joonis 2)

5. Dünaamiline eelarvestamine

Dünaamiline eesarvestamine on Eestis alles vähetuntud kaasaegne meetod, mille puhul ettevõte omab igal ajahetkel ainult ühte terviklikku äriplaani, so aktuaalsele informatsioonile vastavat ettevaadet. Idee seisneb selles, et aja möödudes ei koostata järgneva perioodi jaoks uut dokumenti, vaid jooksva eelarve stardihetke liigutatakse lihtsalt edasi; automaatselt nihkub edasi ka kogu plaani ajahorisont.
Dünaamiline eelarve sisaldab ühtaegu nii lähemaid perioode (kuud, kvartalid), kui ka kaugemat perspektiivi (aastad). Lähemad perioodid kavandatakse täpsemalt, kaugemad antakse ette prognoosidena, mis aja jooksul täpsustuvad. Kokkuvõttes avaneb juhtidele terviklik ettekujutus ettevõtte tulevikust – nii lähemate kuude jooksul, kui ka näiteks viie aasta prognoosina. Kogu teave asub ühes eelarve mudelis, mille sisendandmeid aeg-ajalt värskendatakse, sõltuvalt laekuvast informatsioonist ning prognoositavatest majandamistingimustest.
Dünaamilise äriplaneerimise protsess vabastab otsustajad kohustusest kinni pidada kalendriperioodidest. Kuna muutused ettevõtluses ei ole perioodiliselt ettemääratud, need võivad aset leida päevapealt, ei tohiks ka ettevõtte eelarveprotsess olla jäigalt seotud kindlate perioodidega. Dünaamilise eelarvestamise puhul hoiab ettevõtja oma silme ees sobivat ajadistantsi, näiteks järgmised kuus kuud, muutes aeg-ajalt plaani algusperioodi. Samas, keegi ei keela ettevõtte juhte kavandada eesmärke ja ressursse kvartalite või poolaastate kaupa kui on tegemist stabiilse ärikeskkonnaga. Jooksva äriplaneerimise põhiidee on ikkagi otsustajate vabastamine vajadusest käsitleda plaane kitsalt kindlaks määratud aegadel, sest plaanide koostamise korrapärane rütm ei lange kokku majanduselu korrapäratute protsessidega. Kuna aga tavapärane eelarvestamine on töömahukas, tekivad ettevõttesisesed barjäärid plaanide muutmiseks, isegi ilmse vajaduse korral. Dünaamilise eelarvestamise käigus aga muudetakse plaane just siis, kui selleks on tekkinud põhjus, milleks reeglina uue informatsiooni laekumine.
Dünaamiline eelarvestamine aitab ressursse optimaalsemalt jaotada ning püstitada reaalsemaid eesmärke läbimüügile. Kuna majandustingimused muutuvad ettearvamatult, on mõnes ettevõttes üldse loobutud eelarvete koostamisest, sest nende kasulik eluiga on sageli lühem kui plaanitav ajaperiood. Siin tulebki appi dünaamiline eelarvestamine - ülal peetakse ainult ühte, aeg-ajalt ajakohastatavat äriplaani, mille järgi on kerge koostada jooksvaid müügiprognoose, tegevuskulude eelarveid ning investeeringute kavasid. Dünaamilise eelarvestamise fookuses ei ole mitte finantsosakond, vaid eelkõige keskastme juhid, kõik otsustajad, kelle pädevuses on kirjutada välja arveid või kulutada firma raha. Just keskastme juhid pääsevad selles süsteemis ligi ühisele andmebaasile, olles need, kes sisestavad kesksesse planeerimissüsteemi värskeid prognoose, hoides niiviisi aktuaalsena kogu ettevõtte terviklikku äriplaani. Samas ei tähenda taoline töökorraldus anarhiat – plaane saab küll jooksvalt muuta, kuid selleks kehtestatakse ettevõttesisesed reeglid. Reeglina põhineb dünaamiline eelarvestamine ja juhtimislik aruandlus (juhtimisarvestus) sarnasel andmestruktuuril. Tulemuste võrdlemisel ei kasutata kontoplaani, vaid tulude, kulude ja äriseisude kokkuvõtvaid näitajaid.
Ettevõtte juhile mõeldud plaan/aruanne peaks ära mahtuma ühele A4 lehele.
Dünaamilise eelarvestamise eelised:

ressursside allokeerimine ja eesmärkide seadmine toimub dünaamiliselt, vastavalt äritingimuste prognoositavatele muutustele;
ettevõttel on igal ajahetkel ainult üks eelarve – jooksev äriplaan, mida aeg-ajalt uuendatakse, ja mis on kõigile asjaosalistele pidevalt kättesaadav;
igaks järgnevaks perioodiks ei koostata uut dokumenti, selle asemel toimub jooksva plaani algusperioodi ja ajahorisondi edasinihutamine;
samaaegselt, sama mudeli piires, planeeritakse ja prognoositakse nii lühemaid perioode (kuud, kvartalid), kui ka pikemaid ajavahemikke;
vähenevad kulutused planeerimisprotsessile, väheneb vigaste juhtimisotsuste tõenäosus - kasvab ettevõtte väärtus.

Ärisimulatsioon
Dünaamiline eelarvestamine on reeglina seotud ärisimulatsiooni võimalustega. Ärisimulatsiooni kaudu saab kavandaja riskivabalt katsetada, millised oleks ühe või teise otsuse majanduslikud tagajärjed – ohud ja võimalused. Ärisimulaator genereerib automaatselt lahendid ettevõtte või projekti oodatavatele majandustulemustele, kusjuures paraneb otsuste kvaliteet ja väheneb risk, sest saabuvaid situatsioone saab eelnevalt arvutis läbi mängida. Ärisimulatsiooni on võimalik ennetada kriise ja vältida vigu. Kõige enam vajatakse sellist mis-juhtub-siis tüüpi katsetamist riskantsete ettevõtmiste juures: uued projektid , ettevõtte laiendamine, strateegilised muutused äriplaanis, laenude võtmine jne.
Ettevõtte ärisimulatsioon arvutis võimaldab anda vastuse järgmistele küsimustele:

milliseks kujuneb firma kasumlikkus ja rahavoog plaaniperioodil;
milline on optimaalne tootevalik ja hinnapoliitika;
millised on optimaalsed maksetingimused ja varude ringluskiirus;
kui palju võib ettevõte kulutada enda käigushoidmiseks;
kuidas ja millal finantseerida varade soetamist;
kui palju tuleb võtta laenu ja millal saab laene tagasi maksta;

milline peab olema omanike panus ettevõttesse;
millal ja kui palju saab välja maksta dividende.

Ärisimulaator on eriti väärtuslik rahavoogude tõusude ja mõõnade ettenägemiseks. Ärimehe jaoks on üpris kasutud minevikust pärit rahavoogude aruanded, need, mida väljastab raamatupidamine. Hoopis olulisem on ette näha perioode, kus raha võib ajutiselt otsa saada ning vajalik on täiendav finantseerimine. Ärisimulatsiooni kaudu saabki kindlaks määrata laenude summa ning ajastuse. Ka väljaminekuid investeeringutele saab täpsemalt paika panna mis-juhtub-siis meetodil. Seejuures ei ole vajalik raamatupidamislik täpsus; prognoosid antakse tähtsamatele tulu- ja kuluartiklite lõikes, kasutatakse keskmisi näitajaid. Töö, mille teeb ära ärisimulaator, seisneb oodatavate majandustulemuste, äriseisude ja tasuvusnäitajate väljaarvutamises. Nende põhjal saabki ärijuht hinnata, kas valitud kurss ja seatud eesmärgid on õiged. Iseenesest on ärisimulatsioon lihtne. Kasutades vastavat tarkvara, sisestab kasutaja mudelisse parameetrid ja prognoosid, saades vastu projektsioonid ettevõtte tuleviku suhtes (rahavood, kasumiaruanded, bilansid , tasuvusnäitajad jm). Sisendite muutmine muudab automaatselt ka finantsprojektsioone. Niiviisi katsetades ja andmeid samm- sammult korrigeerides, jõutakse lõpuks rahuldava tulemuseni, mille võib kuulutada antud ajahetkel kehtivaks äriplaaniks. Tüüpiliselt sisaldub sellises dokumendis ka müügiplaan, kulude eelarve, investeeringute plaan ning ettevõtte finantseerimise kava. Seejuures võib plaani ajahorisont ulatuda mõnest kuust mitme aastani. Täiuslikumad ärisimulaatorid arvutavad lisaks finantsprojektsioonidele välja ka ettevõtte nüüdisväärtuse. Seega saavad otsustajad hinnata, kuidas üks või teine majanduslik stsenaarium mõjutav ettevõtte väärtuse kujunemist.
Töövahendid
Dünaamilise eelarvestamise ja ärisimulatsiooni jaoks on välja töötatud spetsiaalsed rakendused . Tavalise eelarvestamise levinuimaks töövahendiks on tabelarvutus- programmid . Kuigi tabelarvutuse tarkvara võimaldab ka ärisimulatsiooni, on sellel meetodil mitmeid puudusi:

iga perioodi jaoks koostatakse uus fail. Kui tegu pole just ühemehefirmaga, tekib tavaliselt segadus mitme isiku poolt koostatud plaaniversioonide ühtlustamisega. Kokkuvõttes võib igal otsustajal olla täiesti erinev dokumendi versioon (sh erinevad arvutusmudelid);
koostöö ja tööjaotuse organiseerimine on raskendatud, sest tabelarvutus-programmid on mõeldud individuaalseks kasutamiseks;
kuna asjaosalistel on tavaliselt võimalus eelarve faile kopeerida ja faile iseseisvalt modifitseerida, muutub lõpuks võimatuks kinni pidada ühtsest planeerimismudelist, seda edasi arendada ning andmeid konsolideerida;
samaaegselt nii lühemate kui ka pikemate perioodidega töötamine on tabelarvutusprogrammide abil keerukas;
puudub ühtne andmebaas , mis oleks lahus eelarvestamise valemitest, tarkavaraline arendustöö, seadmata ohtu andmeid, on raskendatud.

Teatud väljapääsu pakuvad spetsiaalsed planeerimise ja eelarvestamise moodulid finantsarvestuse programmides. Nende peamiseks puuduseks on orienteeritus raamatupidamisele. Reeglina koostatakse eelarve kontoplaani alusel, mis on aga liialt detailne. Muudetava distantsiga ettevaade, vabalt valitava algus- ja lõpp-perioodiga ei ole tavaliselt kättesaadav. Finantsarvestuse programmidel on ka ärisimulatsiooni võimalused väga tagasihoidlikud.

V ANALÜÜS

Finantsanalüüs

Hea ülevaate ettevõtte majandustegevuse tulemustest ja koostatud finantseelarvetest saab analüüsides ettevõtet rahandussuhtarvude abil. Suhtarvud annavad vastuse küsimustele:

kui maksevõimeline on ettevõte;
kas saadav kasum on piisav;
kas juhtkond finantseerib investeeringuid jne.

Rahandussuhtarv on näitajate jagatis , mida tavaliselt väljendatakse protsentides või kordades. Finantsanalüüs rahandussuhtarvude abil võimaldab hinnata ettevõtte majandus- ja finantstegevust ning võrrelda möödunud, käesoleva ja tulevaste perioodide näitajaid omavahel. Võrrelda saab ettevõtte näitajaid ka oma tegevusala teiste ettevõtete näitajatega, kui kasutada Eesti Statistikaameti (ESA) väljaannet “Rahandussuhtarvud”.
Vajadus finantsanalüüsi järele tekib kindlasti järgmistes olukordades :

laenu taotlemine ;
pikaajaliste lepingute sõlmimine;
ettevõtte ost ja müük;
hinnangu andmine juhtkonna tegevusele;
pankrotiohu kindlakstegemine jne.

Finantsseisundi analüüsiks vajalikud andmed leiab ettevõtte bilansist ja kasumiaruandest, kasutatavate suhtarvude ja valemite valik on iga konkreetse ettevõtte otsustada. Rahandussuhtarve saab koostada mitmesuguseid. Nii on peamiste tegevusalade kaupa ESA koostatud väljaandes 46 rahandussuhtarvu. Arvutanud oma ettevõtte majandustegevuse tulemusi kajastavad suhtarvud, võib neid võrrelda 25% parema, 25% halvema või keskmise ettevõtte vastavate suhtarvuga oma tegevusalal ja hinnata nii oma ettevõtte majandamise tulemusi teiste ettevõtete saavutuste taustal.
Käesolevalt käsitletakse mõningaid enamlevinud suhtarve. Rahandussuhtarvude kasutamist majandusanalüüsi abivahendina on väga põhjalikult käsitlenud Tartu Ülikooli professor Vambola Raudsepp , kes selle metoodikat ka esimesena Eesti huvigruppidele tutvustas.
Tootlussuhtarvud
Omakapitali puhaskasumi tootlus = puhaskasum / keskmine omakapital
Nimetatakse ka omakapitali puhasrentaabluseks (inglise k. revenue on equity -ROE ). Näitab puhaskasumit omakapitali krooni kohta keskmiselt ehk omakapitali puhaskasumi siduvust. See näitaja pakub erilist huvi ettevõtte aktsionäridele või osanikele .
Vara puhaskasumitootlus = puhaskasum / keskmine vara*100
Nimetatakse ka vara puhasrentaabluseks (ingl.k revenue on assets -ROA). Näitab puhaskasumi taset keskmise investeeritud vara kohta ehk keskmise vara puhaskasumisiduvust.
Aktsiatulu = (puhaskasum – eelisaktsia dividendid ) / lihtaktsiate arv
Aktsiatulu näitab jaotamisvõimalikku puhaskasumit ühe lihtaktsia kohta. Ka see näitaja on eriti huvipakkuv nii ettevõtte aktsionäridele kui ka teistele potentsiaalsetele investoritele.
Efektiivsuse suhtarvud
Raha keskmine laekumisaeg = keskmine debitoorne võlgnevus / netokäive * 360
Raha keskmine laekumisaeg näitab keskmist raha laekumise aega päevades.
Kreditoorse võlgnevuse makseaeg =
keskmine kreditoorne võlgnevus / kaubakulu * 360
Kreditoorse võlgnevuse makseaeg näitab keskmist tarnijatele tasumise aega päevades.
Põhivara käibekordaja = netokäive / põhivara keskmine jääkmaksumus
Põhivara käibekordaja näitab, kui palju müügitulu saadi materiaalse põhivara krooni kohta.
Vara käibekordaja = netokäive / vara
Vara käibekordaja näitab, kui tõhusalt kasutas ettevõte oma vara netokäibe genereerimisel.
Maksevõime suhtarvud
Maksevõime suhtarvud annavad informatsiooni selle kohta kas ettevõttel on küllaldaselt raha ja kergesti rahaks muudetavat vara oma arvete õigeaegseks tasumiseks. Jooksev võlgnevus on rahaline võlgnevus, mille maksetähtaeg on kätte jõudnud. Jooksva võlgnevuse kustutamise peamiseks katteallikaks on käibevara. Bilansis kirjendatakse jooksev võlgnevus lühiajaliste kohustustena.
Lühiajaliste kohustuste kattekordaja = käibevara / lühiajalised kohustused
Lühiajaliste kohustuste kattekordaja näitab likviidsete varade suhet lühiajalistesse kohustustesse. mitu korda käibevarad lühiajalisi kohustusi katavad. Heaks loetakse kattekordajat 1,6 rohkem, nõrgaks 1,1 ja vähem.
Maksevõimekordaja = (käibevara-varud) / lühiajalised kohustused
Maksevõimekordaja erineb eelmisest suhtarvust selle poolest, et tootmisvarud kui kõige vähem likviidsemad on välja jäetud, seega on see puhtakujulisem maksejõulisuse näitaja kui eelmine . Seda suhtarvu nimetatakse seetõttu ka likviidsuskordajaks, kiireloomuliste maksete tasemeks ning happetestiks (tuletatud inglise keelest). Mida kõrgem on maksevõimekordaja, seda kiiremini on ettevõte valmis tasuma oma laene, maksma arveid, makse, töötajatele palku jne. Heaks loetakse maksevõimekordajat 0,9 või enam, nõrgaks 0,3 ja vähem. Nimetatud suhtarv peaks olema üle ühe, st ettevõte peaks olema valmis katma kõik oma lühiajalised võlad. Kuna aga maksete tähtajad erinevad ajaliselt, siis ei peegelda ka madal maksevõimekordaja alati makseraskuste olemasolu, praktikas võib piisavaks osutuda näitaja 0,5.
Maksevalmiduse tase = likviidne vara* / lühiajalised kohustused
*raha, pangakontod, müügikõlbulikud väärtpaberid
Maksevalmiduse tase näitab kui suures ulatuses on ettevõtte võimeline lühiajaliste kohustuste viivitamatuks katmiseks. Arvatakse, et 30% (suhtarv 0,3) on valmisolekuks piisav, 0,5 ja rohkem näitab aga ebaotstarbekat rahajuhtimist ettevõttes. Tulemuse alumine piir sõltub suuresti majandusharust.
Kapitali struktuuri suhtarvud
Võlakordaja = lühi- ja pikaajalised kohustused / koguvara
Võlakordaja näitab kohustuste (võõrvahendite) osatähtsust varade finantseerimisel. Kui omakapital üle 50% koguvõlgnevusest, toimub tegevuse finantseerimine võõrkapitali arvel lubatud piirides.
Kui ettevõtte poolt võetud laenude osakaal on suur, on vajalik arvutada ka intressitulude kattekordaja.
Intressikulude kattekordaja = ärikasum / intressikulud
Intresside kattekordaja näitab, mitu korda ärikasum katab intressikulusid ehk teisisõnu ettevõtte suutlikkust tasuda intresse jooksvatest tuludest. Seetõttu on suhtarvus mitte lõplik kasum vaid kasum enne intresse ja makse. Normaalne näitaja oleks vähemalt 3, ei tohiks mingil juhul olla aga alla 1.
Laenude teenindamise % = ( intressid + laenude tagasimaksed) / kogutoodang
Suhtarv näitab ettevõtte laenukoormust protsentides.
Kapitaliseerituskordaja =
pikaajalised kohustused / (pikaajalised kohustused + omakapital)
Kapitaliseerituskordaja näitab pikaajaliste kohustuste osakaalu kogukapitalis, normaalseks peetakse väärtust 20-25%.
Dividendide suhtarvud
Dividendide suhtarvud huvitavad eelkõige ettevõtte omanikke, aktsionäre.
Hinna ja tulu kordaja kõrge väärtus loob eelduse, et ettevõttel on võimalik oma tegevust laiendada (intensiivistada), mistõttu võib ka loota , et ettevõte hakkab andma suuremat tulu ja aktsiate hind turul tõuseb.
Dividendid ühe aktsia kohta = lihtaktsiate dividendide summa / lihtaktsiate arv
Dividendid ühe aktsia kohta näitab dividendide summat ühe aktsia kohta aastas (tavaliselt).
Dividendide väljamaksekordaja =
dividend ühe aktsia kohta / puhaskasum ühe aktsia kohta
Dividendide väljamakse kordaja näitab aktsionäridele väljamakstud puhaskasumi osa ehk dividendide osakaalu puhaskasumis.
Dividendimäär = dividend ühe aktsia kohta / aktsia turuhind
Dividendimäär näitab aktsiate tasuvust nende turuhinna suhtes ehk investeerija jooksvat aktsiatulu.
Pankrotikordaja
E. Altmani võrrand pankrotiohu prognoosimiseks:
Z = 6,56x1 + 3,26x2 + 6,76x3 + 1,05x4
kus
x1 = (käibevara – lühiajalised kohustused)/koguvara
x2 = puhaskasum/koguvara
x3 = ärikasum/koguvara
x4 = omakapital/kohustused
Kui
Z > 2,6 siis ettevõte on edukas;
Z = 2,6 kuni 1,1 siis on ettevõtte seisund ebastabiilne;
Z pankrott tõenäoline.

Kulu-maht-kasum analüüs

Kulu-maht-kasum analüüs ehk KMK-analüüs on kulude käitumise analüüs, mis lähtub kulude, müügi- või tootmismahu ja kasumi omavahelistest seostest. Üldjuhul avaldavad tuludele ja kuludele mõju mitmed tegurid, mida nimetatakse vastavalt tulukäituriteks (müüdud kaubaühikute arv, müügihinnad jne) ja kulukäituriteks (valmistatud toodete arv, soetushinnad jne). Nimetatud tegurite vaheliste seoste analüüs on aluseks jääktulupõhise arvestuse kujundamisele ettevõttes (põllumajanduses tuntud kattetulu arvestus). Et kõikehõlmav KMK-analüüs on väga keeruline ja töömahukas, kasutatakse praktikas enamasti erijuhtu , võttes eelduseks , et on ainult üks tulukäitur ja üks kulukäitur (kas müüdud või valmistatud toodanguühikute kogus). Analüüsi edasi arendades on võimalik uurida kasumi muutust seoses muutustega muutuv- ja püsikuludes, müügihindades, müügi mahus ja müüdava toodangu struktuuris.
Tasakaalupunkt näitab tegevuse mahtu, kus kasumit ei teki aga müügitulud katavad täpselt ära kulud. Tegevusmahu suurenemine sellest mahust alates toob kaasa kasumi tekkimise.
Tasakaalupunkt (0-punkt)= käive – muutuvkulud - püsikulud
Et muutuvkulud muutuvad funktsionaalselt koos tegevusmahuga, on väga oluline määrata see tulude (osakasumi) tase, mis jääb peale muutuvkulude käibest lahutamist alles, ehk jääktulu ( piirkasum , kate).
Jääktulu = käive – muutuvkulud
Käive leitakse müüdava kauba koguse ja hinna korrutamisel. Seega ühiku müügihinna ja ühiku muutuvkulu vahe moodustab jääktulu iga müüdava ühiku kohta ehk ühiku jääktulu.
Ühiku jääktulu = ühiku müügihind – ühiku muutuvkulud
Ühiku jääktulu näitab, kui suures ulatuses aitab iga müüdud toode katta püsikulusid tervikuna ehk jäätulu määra.
Jääktulu määr = jääktulu / käive
Jäätulu määr protsendina jääb muutumatutel tehnoloogilistel tingimustel konstantseks ja seetõttu on suurema jäätulu korral lihtsam katta püsikulusid.
Eelneva põhjal on võimalik välja arvutada tasakaalupunkt nii tooteühikutes kui käibes.
Tasakaalupunkt ühikutes = püsikulud / ühiku jääktulu
Tasakaalupunkt käibes = püsikulud / jääktulu määr
Seega peab müüdavate toodete hulk või käive olema nii suured, et tekkiv jääktulu kataks ära ettevõtte püsikulud. Tasakaalupunkt on vaadeldav nö tegevuse mahu minimaaltasemena. Kui soovitakse teatavat kasumit, peab jääktulu aga lisaks püsikuludele katma ka kasumi.
Jääktulu = püsikulud + soovitav kasum
Järelikult kujuneb soovitavale kasumile vastav müügimaht ühikutes järgmiselt:
Soovitavale kasumile vastav müügimaht =
(püsikulud + soovitav kasum) / ühiku jääktulu
Paljudel juhtudel on vaja teada, kui palju võib muutuda käive ilma et ettevõte kahjumisse satuks. Nimetatud võimalikku muutu näitab ohutusvaru määr (kindluse määr, turvamäär).
Ohutusvaru määr = (eeldatav käive – tasakaalupunkti käive) / loodetav käive
Ohutusvaru võib väljendada kas rahaliselt või naturaalühikutes.
Ohutusvaru = eeldatav käive – tasakaalupunkti käive
Võrreldes oma ettevõtte ohutusvaru konkurentide näitajatega (kui on informatsiooni nende kulude struktuuri kohta) on võimalik saada teavet potentsiaalsetest probleemidest või võimalustest.
Tegevusvõimendus kajastab ettevõtte tegevusriski: mida suurem on püsikulude osatähtsus kogukuludes, seda suurem on ettevõtte tegevusvõimendus, mis tähendab, et müügikäibe väikese protsentuaalse muutusega kaasneb suur protsentuaalne muutus põhitegevuskasumis. Kapitalimahukaid ettevõtteid iseloomustavad suured püsi- ja väikesed muutuvkulud, suure töömahukusega ettevõtetes on situatsioon vastupidine, seega ka tegevusvõimendus, piirkasumimäär ja kasumilävi madalad.
Tegevusvõimenduse tase = piirkasum / ärikasum
Ohutusvaru määra ja tegevusvõimenduse taseme vahel on pöördvõrdeline seos:
Ohutusvaru määr = 1 / tegevusvõimenduse tase
Tegevusvõimenduse tase = 1 / ohutusvaru määr
Tegevusvõimenduse olulisus kerkib eriti hästi esile siis, kui ettevõtte juhtkond üritab müügikäivet muuta, sest väike protsentuaalne muutus müügikäibes võib tekitada suuri muutusi müügikäibes. Nimetatud reegel kehtib alati kui ettevõttel eksisteerivad püsikulud.

Investeeringute tasuvusanalüüs

Investeeringute all mõistetakse pikaajalise kasu saamise eesmärgil tehtavaid rahamahutusi. Sõltuvalt eesmärgist jagunevad nad finantsinvesteeringuteks ja reaalinvesteeringuteks. Finantsinvesteeringud tehakse väärtpaberitesse ja muudesse finantsinstrumentidesse, reaalinvesteeringud suunatakse põhivaradesse ja käibevaradesse. Põhivaradesse tehtavaid investeeringuid nimetatakse ka kapitalimahutusteks.
Vajadus investeeringute järele võib tekkida väga erinevatel põhjustel:

uue ettevõtte rajamine;
tegutsevas ettevõttes uue struktuuriüksuse rajamine;
uue toodangu juurutamine;
uue tootmistehnoloogia juurutamine;
turu laienemine olemasolevale toodangule;
vananenud sisseseade, masinapargi ja ehitiste asendamine uutega;
teiste ettevõtetega ühinemine;
teiste ettevõtete ostmine;
toodete ökoloogiliste standartidega vastavusse viimine ;
keskkonnasõbralike tehnoloogiate juurutamine;
muud investeeringud.

Investeeringute vajadus sõltub paljuski ettevõtte pikaajalistest eesmärkidest ja arengustrateegiast, aga muidugi ka olemasolevate põhivarade füüsilise ja moraalse kulumise tasemest. Ettevõtte strateegia kujutab endast teatavasti püstitatud eesmärkide saavutamiseks koostatud plaani ja selle elluviimise jälgimist. Kõigepealt tulebki välja selgitada, millised võimalikud investeerimisprojektid vastavad firma strateegiale ja alles seejärel uurida sobilike investeerimisprojektide finantsilist külge.
Pikaajaliste investeeringute kavandamine koosneb viiest etapist:

investeerimisprojektide läbivaatamine;
rahavoogude arvutamine;
nõutava tulumäära ehk kapitali hinna arvutamine;
investeerimisprojektide efektiivsuse hindamine;
investeerimisprojekti valik.

Alljärgnevalt selgitatakse neid etappe ja vajalike arvutuste sisu lähemalt.
Investeeringuprojektide läbivaatamine
Investeeringute kavandamise esimene etapp seisneb projektide läbivaatamises. Ettepanekud kapitalimahutusteks võivad tulla mitmetest allikatest – nii ettevõttest kui ka väljastpoolt. Strateegilised investeerimisotsused võtab vastu firma juhtkond. Strateegilised projektid on reeglina seotud tootmise laiendamisega või uute turgude vallutamisega, on ulatuslikud ja nõuavad olulisi investeeringuid. Investeerimisotsuseid langetavad ka keskastme juhid. Need võivad olla seotud seadmete asendamisega, mis ei nõua suuri kapitalimahutusi.
Investeerimisprojektide läbivaatamisel pööratakse põhitähelepanu projektide tehnilistele parameetritele ning nende sobivusele .
Rahavoogude arvutamine
Investeeringuga seotud rahavood jagunevad 3 rühma:

esialgsed kulud ehk puhas investeering;
juurdekasvulised rahavood;
lõpetav rahavoog.

Kõik rahavood tuuakse välja tulumaksujärgsetena.
Esialgsete kulude arvutamise skeem on järgmine:
Soetatava vara hind
+ transpordi-, montaaži- ja häälestamiskulud
+ täiendav puhaskäibekapital
- laekum vananenud vara müügist
+/- maksuefekt vananenud vara müügist (tulumaksu suurenemine või vähenemine)
Juurdekasvulisteks rahavoogudeks nimetatakse positiivsete rahavoogude kasvu, mis tekivad projekteeritava investeeringu tulemusel. Nende rahavoogude summa võib projekti eluea jooksul muutuda ning muutumine võib toimuda ka aasta jooksul. Üldiselt eeldatakse muutumise toimumist aasta lõpul.
Juurdekasvulised ehk lisandunud rahavood arvutamine:
Laekumised ( sissetulevad rahavood)
- väljuvad rahavood
- amortisatsioon (ei ole rahavoog)
= kasum enne tulumaksu
- tulumaks
= puhaskasum
+ amortisatsioon
= juurdekasvuline rahavoog
Lõpetav rahavoog tekib projekti eluea lõpus. Projekti eluea viimase aasta lõpus võib firma saada positiivseid rahavooge likvideerimismaksumuse ja vabaneva käibekapitali näol. Lõpetavat rahavoogu vähendatakse seadme demontaažikulude ja müügikulude võrra. Lõpetav rahavoog arvutatakse järgmiselt:
Likvideerimismaksumus
- demontaaži ja müügikulud
= tulumaksueelne likvideerimismaksumus
- tulumaks
= puhas likvideerimismaksumus
+ käibekapitali vabanemine
= lõpetav rahavoog
Kapitali hinna ehk nõutava tulumäära arvutamine
Kapitali hind on tulumäär, mida ettevõte peab teenima, et tasustada oma investoreid antud riskitaseme juures. Kapitali hinnad tuuakse välja protsentides, arvestades, et erinevatel kapitali allikatel on erinev hind. Kreeditoride risk pikaajaliste kohustuste puhul on madalam kui muudel investoritel (näiteks lihtaktsionäridel), sest nende riskitase on väiksem. Üksikute kapitali allikate hindade võrreldavuse eesmärgil tuuakse nad kõik välja tulumaksujärgselt. Et aga intressid tasutakse enne tulumaksu, siis laenukapitali osas tuuakse välja kaks hinda: tulumaksueelne ja tulumaksujärgne.
Laenu tulumaksueelse hinna arvutamiseks on mitmeid võimalusi. Üks neist defineerib laenude hinda kui diskontomäära, mis võrdsustab laenusumma tulevaste intresside ja laenu põhisumma tagasimaksete nüüdisväärtuste summaga. Valem on järgmine:
kus
Po – laenusumma;
n - laenu kustutamistähtaeg;
It - intressisumma perioodil t;
Pt - laenu kustutamissumma perioodil t;
kd – laenu tulumaksueelne hind.
Arvutuste lihtsustamiseks rakendatakse praktikas laenude tulumaksueelse hinnana ka intressimäära.
Lihtaktsiate ja akumuleerunud kasumi hinna arvutamiseks on mitmeid erinevaid võimalusi. Üheks nendest oleks nn riskilisa meetod. Siin lähtutakse laenude hinnast ja arvestatakse lihtaktsionäri kõrgemat riski, lisades riskipreemia .
Kc = Kd + RPc
kus
Kc - lihtaktsiate ja jaotamata kasumi hind;
Kd - laenude tulumaksujärgne hind;
RPc - riskipreemia suurema riskitaseme eest.
RPc suurus võetakse kogemuslikult.
Edasi arvutatakse antud ettevõtte kapitali kaalutud keskmine hind, mida tähistatakse tähekombinatsiooniga WACC. Viimase leidmiseks korrutatakse kapitali individuaalhind antud kapitaliallika osakaaluga ja liidetakse saadud tulemused.
Eelarvutatud keskmisest hinnast lähtutakse investeerimisprojektide hindamise arvutustel kasutatava diskontomäära leidmisel, milles on arvesse võetud ka inflatsiooni mõju. Valem on järgmine:
k1 = (1 +k ) (1 + f) - 1
kus
k1 – inflatsioonist sõltuv diskontomäär,
k - WACC
f - inflatsioonimäär.
Investeeringuprojektide hindamiskriteeriumide arvutamine
Investeerimisprojektide hindamiskriteeriumid jagunevad kahte rühma:

diskonteerimata rahavoogudel põhinevad kriteeriumid;
diskonteeritud rahavoogudel põhinevad kriteeriumid.

Diskonteerimata rahavoogudel põhinevad kriteeriumid
Antud rühma kriteeriumid ei arvesta raha väärtuse muutumist ajas. Nad kasutavad rahavoogusid absoluutsummas, sõltumata sellest, millal nad saadakse. Kõige enam levinud sellesse rühma kuuluv hindamiskriteerium on tasuvusaeg , mis näitab, mitme aasta jooksul tehtud kulud korvatakse. Peale tasuvusaja lõppu annab projekt puhastulu . Nimetatud kriteeriumi kasutatakse palju tänu tema arvutamise lihtsusele ning arusaadavusele. Kui projekti planeeritavad juurdekasvulised rahavood on aastate lõikes ühtlased, siis tasuvusaja arvutamise valem on:
Tasuvusaeg (aastates) =
projekti esialgsed kulud / juurdekasvuline rahavoog(aastas)
Kui juurdekasvulised rahavood ei ole aastate lõikes ühtlased, siis arvutatakse tasuvusaeg järgmise valemi alusel:
Tasuvusaeg (aastates) =
(aastad enne täielikku tasuvust + täieliku tasuvuse aasta rahavoost kaetav summa) /
täieliku tasuvuse aasta täielik rahavoog
Diskonteeritud rahavoogudel põhinevad kriteeriumid
Põhilised diskonteeritud rahavoogude kriteeriumid on:

praegune puhasväärtus (NPV);
kasumiindeks (PI);
sisemine rentaablus ehk sisemine tulumäär (IRR);
modifitseeritud sisemine rentaablus ehk modifitseeritud sisemine tulumäär ( MIRR ).

Praegune puhasväärtus võrdub projekti tulevaste rahavoogude nüüdisväärtuste summa ja esialgsete kulude vahega ja näitab, palju annab projekt puhastulu. Praegune puhasväärtus arvutatakse järgmise valemiga:
kus
ACFt – rahavoo summa perioodil t;
k - kapitali hind (nõutav tulumäär ehk diskontomäär);
n - projekti oodatav kestus;
IO - projekti esialgsed kulu.
Projekti rahavoogude nüüdisväärtuste arvutamiseks saab kasutada rahaühiku nüüdisväärtuse diskontotegureid ( PVDT k,n ), ning võrdsete rahavoogude ehk annuiteedi korral annuiteedi nüüdisväärtuse diskontotegureid (APVDT k,n), mis on olemas finantsmatemaatika tabelites . Need tabelid on saadaval kõikides investeeringuid, sealhulgas raha ajaväärtust käsitlevates õppekirjanduse väljaannetes.
Diskontotegurite arvväärtused võib ka ise arvutada, kasutades järgmisi valemeid:
ja
Üldise hindamiskriteeriumi järgi võib projekti vastu võtta kui NPV > 0 ning projekt tuleks tagasi lükata kui NPV Kasumiindeks saadakse projekti tulevaste rahavoogude nüüdisväärtuste summa jagamise teel esialgsete kuludega. Ta näitab projekti rahavoogude nüüdisväärtust esialgsete kulude ühe krooni kohta. Kasumiindeksi arvutamiseks kasutame samu näitajaid, mida NPV arvutamisel. Valemil on järgmine kuju:
PI = sissetulevate rahavoogude praegune puhasväärtus /
väljaminevate rahavoogude praegune puhasväärtus
Üldiseks hindamiskriteeriumiks on siin, et projekti võib vastu võtta kui PI > 1 ning projekt tuleks tagasi lükata kui PI Kui ühte ja sama projekti hinnata NPV ja PI järgi, saame analoogilise tulemuse, sest kui NPV > 0, siis on ka PI > 1. NPV-d kasutakse aga alternatiivsete projektide hindamiseks. Siis ei saa lähtuda NPV summast, vaid tuleb rakendada suhtarvu, mis iseloomustab paremini projektide kvaliteeti. Parim on see projekt, mille PI on kõige kõrgem.
Sisemine rentaablus on diskontomäär, mis võrdsustab projekti esialgsed kulud tulevaste rahavoogude nüüdisväärtuste summaga. Kui NPV ja PI arvutamisel me kasutasime diskontomäärana kapitali hinda, siis sisemine rentaablus näitab, millise tulukuse projekt tegelikult annab. Sisemist rentaablust (nimetatakse ka sisemiseks tasuvusläveks) arvutatakse valemiga:
kus
ACF t - rahavoo summa perioodil t;
IO - esialgsed kulud;
n - projekti oodatav kestus;
IRR - sisemine rentaablus.
Otsustamiskriteeriumiks on, et projekt tuleks vastu võtta kui sisemine rentaablus on kõrgem kui kapitali hind (nõutav tulumäär k), ning loobuda tuleks kui sisemine rentaablus on madalam nõutavast tulumäärast.
Seega:
IRR > nõutav tulumäär projekt vastu võtta
IRR projekt tagasi lükata
Kui sisemine rentaablus võrdub nõutava tulumääraga, ei tulene projekti vastuvõtmisest aktsia turuhinna tõusu, sest projekt annab täpselt sellise tulumäära, mida nõuavad investorid . Kui aga projekti sisemine rentaablus on nõutavast tulumäärast kõrgem, siis peaks see muude võrdsetel tingimuste olemasolul mõjutama aktsia turuhinna tõusu. Üldjuhul annab sisemise rentaabluse näitaja rakendamine projekti hindamisel sama tulemuse, mis praegune puhasväärtus ja kasumiindeks. Kui praegune puhasväärtus on positiivne, siis on ka kasumiindeks suurem kui 1 ning sisemine rentaablus kõrgem nõutavast tulumäärast. Selle põhjal võib teha järelduse, et kõik diskonteeritud rahavoogudel põhinevad investeerimisprojektide hindamise kriteeriumid on omavahel seotud ning annavad sama tulemuse.
Juhul kui on tegemist aastate lõikes ühtlase rahavooga või on võimalik arvutada keskmine lisandunud rahavoog, siis võib IRR arvutamisel kasutada APVDTk,n tabelit. Selleks leitakse esmalt annuiteedi nüüdisväärtuse diskontotegur:
APVDT k,n = esialgsed kulud / projektirahavoog aastas(keskmine)
Teades APVDTk,n väärtust, leitakse finantsmatemaatika tabelist IRR väärtuse.
Kui rahavood on ebaühtlased ehk teisisõnu nende väärtused aastate lõikes erinevad oluliselt, siis tuleks kasutada nn katse-eksimuse meetodit. Selleks arvutatakse projekti tulevaste rahavoogude nüüdisväärtus vabalt valitud diskontomäära järgi ning võrreldakse saadud tulemust esialgsete kulude summaga. Kui projekti tulevaste rahavoogude nüüdisväärtuse summa on esialgsetest kuludest suurem, siis tuleb diskontomäära tõsta, vastupidise olukorra puhul kus projekti tulevaste rahavoogude nüüdisväärtuste summa on esialgsetest kuludest väiksem, tuleb diskontomäära vähendada. Diskontomäär, mis võrdsustab esialgsed kulud ja projekti tulevaste rahavoogude nüüdisväärtuste summa, ongi IRR (protsentides).
Tänapäeva tingimustes on IRR arvutamisel kõige mõistlikum kasutada arvuteid, Excel tabelarvutusprogrammis on vajalikud funktsioonid olemas.
Viimastel aegadel on sisemise rentaabluse asemel hakatud rakendama teist näitajat, modifitseeritud sisemise rentaabluse näitajat MIRR, mis on saanud populaarseks kui alternatiivne investeerimisprojektide hindamiskriteerium. Nimetatud näitaja puhul eeldatakse, et projektist saadavad rahavood investeeritakse nõutava tulumääraga (k) kuni projekti tähtaja lõpuni. Seega MIRR leidmiseks arvutatakse projekti rahavoogude tulevikuväärtuste summa projekti kestuse lõpuks (nimetatakse ka projekti lõppväärtuseks). Modifitseeritud sisemist rentaablust võib defineerida kui diskontomäära, mis võrdsustab raha väljavoo nüüdisväärtuse (esialgsete kulude väärtus 0-perioodil) projekti lõppväärtuse nüüdisväärtusega. MIRR arvutamise valemid tuuakse majandusalases kirjanduses mitmel kujul, üldisemalt ja täpsemalt. Üldistavam kuju on:
PVväljavool = PVsissevool
Ülaltoodud valem näitabki, et rakendatud diskontomäära puhul projekti raha väljavoo nüüdisväärtus võrdub raha sissevoo nüüdisväärtusega.
Konkreetsem on aga järgmine valem:
kus
TV – projekti lõppväärtus;
MIRR – modifitseeritud sisemine rentaablus;
n - projekti kestus.
Viimase, kõige täiuslikuma valemi kuju on järgmine:
kus
ACOF t - aastane maksudejärgne raha väljavool perioodil t;
ACIF t - aastane maksudejärgne raha sissevool perioodil t;
TV - ACIF lõppväärtus ;
MIRR - modifitseeritud sisemine rentaablus;
n - projekti kestus;
k - diskontomäär.
MIRR hinnatakse järgmiselt:
MIRR > k projekt vastu võtta
MIRR projekt tagasi lükata
Kapitali eelarvestamise eetilised aspektid
Kapitali eelarvestamisel tuleb järgida teatud põhimõtteid, mis tulenevad demokraatliku ühiskonna põhinõuetest. Oma loomult on need sotsiaalset ja keskkonnaohutust järgivad nõuded. Lühidalt öeldes kavandatavad investeeringud:

ei tohi reostada looduskeskkonda,
ei tohi olla kahjulikud inimestele (müra, tolm, tahm jmt),
peavad olema esteetiliselt vastuvõetavad ja sobima antud keskkonda.

Igati on soovitatavad niisugused investeerimisprojektid, mis vähendavad või kõrvaldavad looduskeskkonnale seni tehtud või jätkuvalt tehtavat kahju .
Investeeringute finantseerimine ja kapitali struktuur
Ettevõtte finantsstruktuur ja kapitali struktuur on erineva sisuga mõisted. Finantsstruktuuri all mõistetakse raamatupidamisbilansi kohustuste ja omakapitali kõigi kirjete struktuuri, kapitali struktuur haarab aga ainult püsivaid finantseerimisallikaid, olles seega firma käsutuses oleva omakapitali ja laenukapitali suhe. Reeglina on püsivateks finantseerimisallikateks pikaajalised kohustused ning omakapital.
Finantsstruktuuri juhtimise eesmärgiks on kujundada otstarbekas finantseerimisallikate struktuur nende maksetähtaegadest lähtuvalt, milleks on arvutatakse lühiajaliste kohustuste ning püsivate finantseerimisallikate summade suhe. Lühiajalistel allikatel on omad eelised, kuid nende suur osatähtsus mõjutab negatiivselt likviidsust.
Kapitali struktuuri juhtimise eesmärgiks on optimaalse kapitali struktuuri kujundamine. Tuleb leida niisugune laenukapitali ja omakapitali suhe, mille juures kapitali turuväärtus saavutaks maksimaalse väärtuse. Kapitali kaalutud keskmine hind peaks olema samal ajal minimaalne. Ettevõtte investeerimistegevus mõjutab kapitali struktuuri, kuna vähemalt osa täiendava vara maksumusest tuleb finantseerida kapitali arvel. Kapitali struktuuri juhtimisest on kirjutatud mitmeid erinevaid teooriaid ning enamuses neist jõutakse järeldusele, et üldist, kõikidele firmadele üheselt sobivat optimaalset kapitali struktuuri pole olemas, et iga ettevõte peab määrama võimaluse korral just temale kõige sobivama.
Kapitali struktuuri kavandamisel on esmalt vaja kindlaks määrata laenukapitali kasutamise määr. Mida kõrgem see on, seda madalam on aktsiate turuhind, sest aktsionäride risk on suurem. Samal ajal võib firma laenukapitali mõistliku kasutamisega viia alla oma kapitali kaalutud keskmise hinna, sest laenukapital on odavam kui aktsiakapital .
Kui valitakse oma investeeringute finantseerimiseks finantseerimisallikaid ning on võimalus kasutada selleks nii laenukapitali kui aktsiakapitali, siis tuleks lähtuda finantseerimisotsuste vastuvõtmise põhireeglist: head on need otsused, mis aitavad aktsiatulu suurendada. Järelikult tuleb analüüsida ühele lihtaktsiale kujuneva tulu taset erinevate finantseerimisplaanide korral. Analüüsi põhiliseks eesmärgiks on sõltumatuse (ükskõiksuse) punkti leidmine. See punkt näitab, milline intresside- eelse kasumi (ärikasumi) summa tagab võrdse tulu ühele lihtaktsiale erinevate finantseerimisplaanide kasutamisel. Kui kasumi summa on eeltoodud tasemest kõrgem, annab suurem laenukapitali kasutamine 1 aktsia kohta kõrgema tulu. On aga kasumi summa antud tasemest madalam, siis tulu 1 aktsia kohta tuleb kõrgem kui kasutada finantseerimisallikana aktsiakapitali. Sõltumatuse punkt arvutatakse järgmise valemi järgi:
kus
EBIT - kasum enne intresse ja makse (ärikasum) finantseerimisplaanide 1 ja 2 sõltumatuse punktis;
I1 ja I2 – intresside summa plaani 1 ja plaani 2 realiseerimisel;
n1 ja n2 - lihtaktsiate arv plaani 1 ja plaani 2 realiseerimisel;
PD - ettevõtte eelisaktsiate dividendid;
T - ettevõtte tulumaksu efektiivne määr.

Kulu-kasu analüüs

Analüüsi põhimõtted
Kulu-kasu analüüsi (KKA) on erinevate projektide hindamisel maailmas väga laialdaselt kasutatud meetod. Rakendatakse juhtudel kui turuhinnad ei peegelda projekti tegelikke kulusid ja hüvesid või kui projekti tulusid ja kulusid põhjustavate sisendite ja tulemitega ei kaubelda turul. Taolisel juhul ei suuda turg kõike adekvaatselt hinnata ning tarvis on mitteturulist hindamise protseduuri. Järelikult on turuhindade asemel vaja kasutada nn majanduslikke hindasid ehk varihindasid ning põhiküsimuseks jääb projektidest tuleneva kasu suhe kuludesse.
Kulu-kasu analüüs jaguneb:

kvalitatiivne - arvamused, intervjuud, kirjeldamine, selgitamine jms;
kvantitatiivne - arvutused, rahalised (numbrilised) kriteeriumid.

Tavaliselt alustatakse kvalitatiivse analüüsiga, kuid sellest võib jääda otsuste vastuvõtmiseks väheseks. Tuleks tugineda iga isiku arvamusele projekti mõju kohta temale või tema maksevalmidusele mingi hüvise eest, seejärel need üksikud mõjud summeerida projekti sotsiaalseks mõjuks. Heaks kiidetakse projektid, mille summaarne netoväärtus on positiivne. Kuna kasulikkust on raske hinnata, kasutatakse selle asemel kulusid ja tulusid. Netokasu saadakse, kui tuludest lahutatakse kulud. Meetodi põhimõte on tegelikult väga lihtne: KKA hindab projekti mõju igale üksikisikule mistahes ajahetkel.
Otsustamiskriteerium:
projekt tuleks ellu viia, kui NPV >0
Milleks niisugune reegel? Oletame et r tähistab tarbimise ühikutes väljendatud piirtulu määra, mis saadakse antud tingimustes parimale investeeringule, sest kui piiratud ressursid ei oleks antud projektis rakendatud, saaks neid investeerida mõnes teises kohas, teenides piirtulu määra r. Projekti tulude nüüdisväärtus on ainult sellisel juhul nullist suurem, kui projekti piirtulumäär on suurem kui r. Seepärast paigutatakse napid ressursid ainult sel juhul projekti, kui tulumäär on vähemalt sama hea kui parimas alternatiivses projektis. Seega võib väita, et KKA on meetod, mille eesmärgiks on tagada ressursside paigutamise majanduslik efektiivsus. Kas KKA meetodi kasutamisega kaasnevad ka mingisugused probleemid? Paljud analüütikud vastavad sellele jaatavalt. Meetodit arendati projektide hindamiseks, mille tulud ja kulud ei jaotunud väga pikale perioodile, nii et vaatluse alla oleks tulnud erinevad põlvkonnad. Üks lahendamata küsimus on ka diskonteerimismäära valimine projektide puhul, mis mõjutavad mitmeid põlvkondi. Tihti väidetakse, et sellisel juhul tuleks kasutada tavalisest madalamat diskonteerimismäära. Osa teadlasi väidab, et diskonteerimismäär, mida pikaajalisi keskkonnamõjusid omavates projektides kasutatakse, peaks olema null. Alati ei ole selge, mis on selliste väidete aluseks. Üks põhjendus peitub selles, et madal diskontomäär on kooskõlas keskkonnasõbraliku majandusliku käitumisega. Teine põhjendus ütleb, et null-määr on ainuke eetiliselt võimalik määr. Kuid seda seisukohta on väga raske kaitsta ja toetada. Tekib küsimus, millist null-määra kasutatakse – kas tarbimise või kasulikkuse diskontomäära. Kui näiteks reaalne sissetulek väheneb, oleks mõistlik kasutada negatiivset diskontomäära, kuna tarbimine tulevikus on väärt rohkem kui tarbimine täna. Kui aga tarbimine kasvab tulevikus – kas tulevane tarbimine on siis samasuguse väärtusega nagu tänane? Näib, et ei ole ühte ja ainuõiget diskontomäära, mis oleks sobiv kõikides olukordades.
Praktiline kulu-kasu analüüs
KKA teoreetilised alused töötati välja USAs vesiehituslike projektide hindamise jaoks. Esimeste juhtumite puhul ei proovitudki analüüsida projekti seoseid sotsiaalse heaoluga . Oluline oli, et koguhüved ületasid kogukulusid sõltumata hüvede jagunemisest. 1960-ndatel kasvas KKA rakendusala märgatavalt. KKA hakati kasutama ulatuslikult arenenud riikides ja arengumaades, kus projekte teostavad Maailmapank , ÜRO ja teised rahvusvahelised institutsioonid. Enamik analüüsi rakendustest on lihtsalt ignoreerinud meetodiga seotud probleeme, näiteks juba mainitud jaotumise küsimust. Teine probleemidering seondub mõõtmisega (mõjude mõõtmine). Kui kulud ja kasud jaotuvad väga pikale perioodile, saab olulise tähtsuse diskonteerimise küsimuse lahendamine. Viimase kahekümne viie aasta jooksul on KKA kasutatud ulatuslikult keskkonnamõjudega projektide juures. Siin kerkib esile küsimus mõjude suurusest ja mõõtkavast. Sageli on mõjud pigem suured kui äärmuslikud. Mõnikord võivad keskkonnamõjud mõjuda füüsiliselt, sellisel juhul pole tegemist väikese muutusega riskide suuruses. Mõnikord on mõju küll väike, kuid mõjutatakse väga paljusid inimesi ja väga pika aja jooksul. Sellistes situatsioonides on väga raske hinnata mõjusid inimeste käitumise kaudu, mis peaks omakorda kajastama inimeste eelistusi. Võimatu on selgitada nende inimeste eelistusi, kes on veel sündimata, kuid keda projektid mõjutavad. Paljud kulud ja kasud on ühiskasutatavad hüvised.
Kasutatud kirjandus

Alver, J.; Reinberg, L. Juhtimisarvestus. Tallinn, 1999.

Haldma , T.; Karu, S. Kuluarvestuse süsteemi loomine ettevõttes. Tartu: Rafiko & AT Audiko, 1999.

Kalle, E. Tootlikkuse juhtimine ettevõttes. Tallinn: Külim, 1997.

Lobjakas, L.; Parts, V. Raamatupidamine taludele ja äriühingutele. Tartu: EPMÜ MAI, 1996.

Raudsepp, V. Finantsjuhtimine otsustajale. Tallinn: Külim, 1997.

Raudsepp, V.; Raudsepp, P. Lühiajaline finantskavandamine . Tallinn: Külim, 1996.

Reisenbuk, H.-A. Loengud ärikorraldusest I vihik, Tallinn: TTÜ 1998.

Rünkla, J. Ettevõtte finantsseisund , konkurents ja strateegia. Tallinn: Külim, 1996.

Rünkla, J. Ettevõtte kulud, varud ja juhtimisotsused. Tallinn: Külim, 1997.

Türk, V. Turumajanduse alused. Tartu, 1997.

Vihalem, A. Marketing , hind, müük ja reklaam . Tallinn: Külim, 1996.

Abiks põllumehele. Jäneda: JÕNK, 1996.

Mikroökonoomika alusteooriad. Tallinn: Külim, 1996.

Piimakarjapidaja ja konsulendi käsiraamat. Koostanud Older, H. Saku: EPM, EMVI 1997.

Kaimre , P. Loodusvarade majandamise ökonoomika. http://www.eau.ee/

Laidre, A. Dünaamiline eelarvestamine. http://www.netekspert.com/

Loko, V.;Koik, E.; Tamm, K. Masinkasutuse ökonoomika. http://www.eria.ee/

Raamatupidamise seadus, http://www.riigiteataja.ee/

Raamatupidamise Toimkonna juhendid RTJ 4 ja RTJ 7, http://www.riigiteataja.ee/ .
Mooduli koostaja tänab oma õpetajaid lõpetatud koolides ja koolitustel, kõiki majandusteadlasi ja -praktikuid, samuti lugupeetud kolleege, kelle töö viljad käesolevasse õppematerjali koondatuna tulevaste ja praeguste Eesti põllumajanduse juhtijateni jõuavad.
13

.DOC Laadi alla originaalfail 79 lk · .doc · 900 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 79 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-01-25 Kuupäev, millal dokument üles laeti

900 laadimist Kokku alla laetud

6 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

raikozirul Õppematerjali autor

Loengukonspekt

kuluarvestus hind omahind eelarvestamine analüüs

Sarnased õppematerjalid

doc

Juhtimisraamatupidamise eksam

JUHTIMISARVESTUSE AINE:juhtimisarvestus peab tagama juhtimisotsuste langetamiseks vajaliku info. juhtimisarvestus hõlmab spetsiifilisi meetodeid, protseduure ja võtteid, mis võimaldavad juhtkonnal saada vajalikku infot,seda analüüsida ja tõlgendada ning selle tulemusena langetada olulisi otsuseid.põhieesmärgiks on õigeaegselt selgitada ressursid,mis on vajalikud tootmistegevuseks ja turustamiseks, andes sellega infot juhtkonnale õigete äriotsuste langetamiseks. FINANTSARVESTUS JA JUHTIMISARVESTUS:1)juhtimisarvestuse infot tarbitakse vaid firmasiseselt. Finantsarvestuse info jõuab ka väliskasutajateni.2)juhtimisarvestus on suures osas suunatud tulevikku. Finantsarvestuses on põhirõhk minevikus toimunud tehingute kajastamisel.3)juhtimisarvestuse aruannete sisu ei ole rangelt määratletud.4)juhtimisarvestus rõhutab andmete olulisust ja paindlikkust.5)juhtimisarvestuse puhul ei ole oluline punktuaalne täpsus,vaid mitterahalised andmed.6)finantsarvestuse korral vaadeldak

Juhtimisraamatupidamine

pdf

ETTEVOTTE TULUD-KULUD

ETTEVÕTTE TULUD JA KULUD · Raha, mis ettevõttele hüviste müügist laekub, on tulu. · Raha, mis ettevõte peab hüviste tootmise ja müümisega seoses välja maksma, on ettevõtte kulu. · Tegevuse planeerimisel peab kõigepealt võrdlema oodatavaid tulusid ehk sissetulekuid nende saamiseks tehtavate kulutustega. Kui tulud kuludest suuremad, tekib ettevõtte kasum, kui vastupidi, siis ei ole see projekt vastuvõetav. · Ettevõtte hindamisel on oluline alternatiivkulude hindamine. · Alternatiivkuludena käsitletakse kulu, mis jääb ühele tegevusele pühendumisel teistest tegevustest saamata. · Ettevõtte kasumite võrdlemisel on oluline hinnata ka kalkulatoorseid kulusid (arvestuslikke kulusid), need on kulud, mida konkreetses ettevõttes ei teki, kuid mis igas sarnases ettevõttes tavaliselt peaks tekkima. · Et erinevate ettevõtete majandustulemusi võrrelda, esitatakse neid väga tihti suhtena mõnda teise näitajasse. · Enam kasuta

Investeeringute juhtimine

docx

Juhtimisraamatupidamine - kordamisküsimused

tal on õigus langetada iseseisvaid otsuseid Üksuse kasutuses oleva kapitali paigutuse kohta, valides erinevate investeerimisprojektide vahel. 16. Vastutuspõhine arvestussüsteem, selle eelised ja puudused Vastutuspõhine arvestussüsteem seisneb ettevõtte jagamises vastutuskeskusteks ehk teatud kulude ja tulude omistamises kindlatele vastutuspiirkondadele, mille põhjal on võimalik otsustada konkreetse vastutus- keskuse tegevuse efektiivsuse üle. Juurutamise etapid: · Ettevõtte analüüs, ülesande püstitus · Vastutuspõhise arvestussüsteemi testitud mudelisilumine ja kinnitamine · Tehniline juurutamine: kontoplaani seadistamine, aruannete konstrueerimine, programmeerimine · Abimaterjalide koostamine. Süsteemi kasutajate väljaõpe ja juhendamine · Süsteemi täiendamine Eelised: · Peamise eelisena rõhutatakse kirjanduses, et vastutuspõhine arvestus muudab arvestuse süsteemseks ja juhtidele arusaadavaks.

Juhtimisraamatupidamine

docx

Uue toote tasuvuse analüüs - lõputöö

..25 3.1 Ettevõtte kulude kirjeldamine ja liigitamine.......................................................27 3.2 Uue toote omahinna kalkulatsioon.....................................................................29 3.2.1 Täiskuluarvestusmeetod...............................................................................29 3.2.2 Osakuluarvestusmeetod...............................................................................31 3.3 Uue toote tasuvuse analüüs.................................................................................34 KOKKUVÕTE............................................................................................................37 KASUTATUD KIRJANDUS......................................................................................39 LISAD..........................................................................................................................42 РЕЗЮМЕ..........................................

Omahinna arvestus

doc

Kuluarvestus

..........................................................................................13 (nimetatakse ka: sihtkuluarvestus või eesmärgijärgne kuluarvestus)............................13 Kaizeni meetodiga väärtusprotsessi juhtimine...............................................................13 (omahinnaanalüüs, kuluarvestus)...................................................................................13 Elutsükli omahinna (full costs) analüüs, keskkonna kulude analüüs.............................14 Kuluterminoloogia finantsaruannetes................................................................................15 Tootmisettevõttes kasutatav tootmiskulude jaotus (finantsarvestuse tarvis):................15 Tellimuse põhine omahinna leidmine e. tellimuspõhine kuluarvestus..........................15 Arvutatud ja tegelike üldkulude vahe kajastamisvõimalused....................................18 Kulude jaotamine..............................

Kuluarvestus

docx

Juhtimisraamatupidamise eksam

Finantsjuhi poolt ettevalmistatud koondaruanded juhatusele ja nõukogule. Hästitoimiv aruandlussüsteem peab võimaldama: Integreerida tulemusi. Liigendada aruandlussüsteemi perioodide lõikes Luua ühtset planeerimis ja aruandlussüsteemi Näha dünaamikat ja tuua välja peamised hälbed võrdlusbaasidega Ettevõttes aruandluse analüüsimisel eristatavad võtted: Allüksuste majandustulemuste dünaamika analüüs Plaanihälvete analüüs Finantssuhtarvude analüüs Jääktulupõhise kasumiaruande süvaanalüüs Tasakaalustatud tulemuskaart - ettevõtte poolt kehtestatud tasakaalustatud mõõdikute süsteem, mida kasutatakse eesmärkide täitmise mõõtmiseks ja strateegia rakendamiseks kõikidel juhtimistasanditel. Tasakaalustatud tulemuskaardi aluseks on põhiliste eesmärkide vaheliste põhjus-tagajärg seoste leidmine ühtse visiooni saavutamiseks. Tasakaalustatud tulemuskaarti valdkonnad:

Juhtimisraamatupidamine

118

pptx

Kulu- (ja juhtimis)arvestus

1 Programm · Kuluarvestuse põhimõisted · Kuluarvestuse olemus ja põhimõisted · Kulud kasumiaruandes · Kuluarvestussüsteem ja selle valikut mõjutavad tegurid · Kulude klassifitseerimine ja kodeerimine · Kuluarvestussüsteemi loomine · Tegevuspõhine kuluarvestus · Tellimus- ja protsessiarvestus · Tootmise lisakulude arvestus ja jaotamine · Tegevuskulude arvestus · Tulevaste perioodide tulud ja kulud bilansis · Standardarvestus · Kogus-kulud-kasum analüüs ehk kasumiläve analüüs 2 Eesti keelne kirjandus · Juhtimisarvestus · Jaan Alver, Lauri Reinberg · Tallinn 2002: Deebet OÜ · Kuluarvestuse süsteemi loomine ettevõttes · Toomas Haldma, Sander karu Tartu : Rafiko, 1999 ([Tartu : Levileht]) · Kulude juhtimine ja arvestus tulemuslikkusele suunatud organisatsioonis I osa · Sander karu Tartu : Rafiko, 2008 · Kulu ja tulemus: kuidas integreeritud kulusüsteemiga suurendada

Juhtimine

pdf

Juhtimisarvestus konspekt-ülesanded (TAK0010; 2019/2020)

Kommentaarid: summaarsena jäävad püsikulud samaks, küll aga muutub püsikulu ühiku kohta (väheneb suurema tegevusmahuga, mastaabisääst); muutuvkulu ühiku kohta jääb samaks, küll aga muutub muutuvkulude kogusumma (tegevusmahu suurenemisel muutuvkulude kogusumma suureneb); kogukulud = püsikulud + muutuvkulud. 18 4. KULU-MAHU-KASUMI ANALÜÜS Kulu-maht-kasum (kulu-mahu-kasumi) analüüs ehk KMK-analüüs on kulude käitumise analüüs, mis lähtub kulude, müügimahu (tootmismahu) ja kasumi omavahelisest seosest. --- MÕISTED: kasumilävi - selline müügimaht (tootmismaht), mille puhul tulude ja kulude kogusummad on võrdsed (nn nullkasum); piirkasum - peale muutuvkulude katmist järele jääv tulu; piirkasumimäär - piirkasumi ja müügitulu suhe; muutuvkulude määr - muutuvkulude ja müügitulu suhe; sihtkasum - teenida soovitav kasumimaht. ---

Juhtimisarvestus

Rohkem sarnaseid

Meedia

Kommentaarid (6)

Ariana Kaseleht: Kahjuks ei olnud materjalist abi, kun mul ei avanud seda korralikult. Kogu tekst oli ühe pika joruna ja vahele viskas ka mõned sõnad märkidena. Kui väga süvenedada ja vaeva näha siis ehk oleks ühteist ka välja lugenud, aga see oleks raske olnud.

15:31 16-04-2010

ruth1988: Väga hea materjal, sain abi

13:01 17-01-2011

kaur5: suhteliselt hea

20:51 25-11-2009

Kõik kommentaarid

.DOC Laadi alla originaalfail 79 lk

Majandusanalüüs (6)

Esitatud küsimused

Õppematerjal

SISSEJUHATUS

I KULUARVESTUS

Kuluarvestuse eesmärgid

Kuluarvestuse süsteem, kululiigid

Kulukohtade arvestus

Kuluarvestuse põhimõtted

Kuluarvestuse meetodid

II HIND

Hinna olemus ja tähtsus

Hinnastrateegia olemus, seda mõjutavad tegurid

Hinnameetodi valimine

Hinna kohandamine, diferentseerimine

III OMAHIND

Omahinna kujunemine põllumajandustootmises

Omahinna arvutamine masintöödel

Ha=ma*Hh/200*W

K=((pk*H/200)+Ü)/W

Uo=A+I+H+K+E+uk+um+us+up;

F=(Uo,j+Uo,r)/t;

Omahinna arvutamine taimekasvatuses

Söötade omahinna arvutamine

Omahinna arvutamine loomakasvatuses

Omahinna optimeerimise võimalused

IV EELARVESTAMINE

Strateegiline, taktikaline ja operatiivne kavandamine

Eelarvestamise olemus, põhimõisted

3. Tootmisettevõtte eelarvete struktuur

4. Eelarvete sisu, koostamise põhimõtted

5. Dünaamiline eelarvestamine

V ANALÜÜS

Finantsanalüüs

Kulu-maht-kasum analüüs

Investeeringute tasuvusanalüüs

Kulu-kasu analüüs

Kasutatud kirjandus

Sarnased õppematerjalid

Juhtimisraamatupidamise eksam

ETTEVOTTE TULUD-KULUD

Juhtimisraamatupidamine - kordamisküsimused

Uue toote tasuvuse analüüs - lõputöö

Kuluarvestus

Juhtimisraamatupidamise eksam

Kulu- (ja juhtimis)arvestus

Juhtimisarvestus konspekt-ülesanded (TAK0010; 2019/2020)

Meedia

Kommentaarid (6)

Ha=maHh/200W

K=((pkH/200)+Ü)/W*