Juhtimisraamatupidamise eksam (0)

Ühtse kuluarvestussüsteemi tunnused (eeldused): võrreldavad kuluaruanded, kehtestatud arvestusperioodid, kulude liigitamise alused, kulude jaotamise alused, varade hindamise alused.
Traditsiooniline kuluarvestus - kulude arvestuse meetod, mille kasutamisel liigitatakse kulud otsekuludeks ja kaudkuludeks ning arvestatakse kõik kulud kuluobjektidele, kasutades mahupõhiseid kulukäitureid.
Traditsioonilises kuluarvestuses paigutatakse kuluobjektidele kõigepealt otsekulud . Kaudkulud paigutatakse kulukohtadele ning pärast seda jaotatakse traditsiooniliste kulukäiturite abil kuluobjektidele.
Traditsioonilise kuluarvestuse eelised: Otsekulud on olulised; Kaudkulud on suhteliselt väikesed; väike toodete nomenklatuur; tootmisprotsess lihtne; tehnoloogia stabiilne; lihtne organisatsiooni struktuur
Puudused: 1)Ei anna muutuvas keskkonnas piisavat ülevaadet kulude kujunemisest organisatsioonis. 2)Tegevuste ja tehingute kulud ei ole alati seotud toodetud ühikute arvuga.3)Tulemuste, tegevuste ja protsesside mitteseostamine.4)Ei ole sobiv pikaajaliste otsuste tegemiseks.
Tegevuspõhine kuluarvestus- kuluarvestuse meetod, mille abil arvestatakse kulud kuluobjektidele lähtuvalt nende kulude seosest ühe või teise tegevusega , kasutades tegevuspõhiseid kulukäitureid.
Tegevuspõhine kulukäitur- mõõdik, mille abil mõõdetakse, kui palju tegevusi tehakse seoses kuluobjektiga ja mille alusel jaotatakse tegevuste kulud kuluobjektidele.
Tegevuspõhises kuluarvestuses paigutatakse kuluobjektidele kõigepealt otsekulud. Tegevuspõhise kuluarvestuse käigus seostatakse ressursside kulud tegevustega, sama tegevusega seotud ressursside kulud paigutatakse ja/või jaotatakse ressursi kulukäiturite abil vastava tegevuse kulukogumisse ning pärast seda jaotatakse erinevatesse kulukogumitesse kogutud kulud tegevuse kulukäiturite abil kuluobjektidele.Tegevuspõhine kuluarvestus loob eeldused kasutamata ressursside mõõtmiseks, analüüsimiseks, loomiseks ja juhtimiseks .
Tegevuspõhise kuluarvestuse eelised:

• Tootmises otseste kulude osatähtsuse vähenemine ning kaudsete kulude osatähtsuse suurenemine
  
• Toodete ja teenuste valik on muutunud laialdasemaks
  

• Võimaldab leida täpsemalt ja informatiivsemalt toote kulusid
  
• Võimaldab täpsemalt mõõta tegevuste mõju kulude kujunemisele
  
• Võimaldab juhtidel lihtsamalt hinnata olulisi kulusid
  
• Võimaldab muuta nähtavaks tegevustega seotu
  
• Tagab täpsema info protsesside väljatöötamiseks ja ümberkorraldamiseks.
  

Puudused:

• Keerukas
  
• Vajadus täiendava info ja mõõtmissüsteemide järele
  
• Arvestussüsteemi juurutamine on kulukas ja väga aeganõudev
  
• Tulemused ei pruugi alati oluliselt erineda traditsioonilisel meetodil arvestatutest
  

Olulisemad sammud tegevuspõhise arvestuse juurutamisel on:

• Tegevuste määratlemine ja kulukogumite moodustamine.
  
• Ressursside kulude arvestamine .
  
• Ressursi kulude paigutamine ja/või jaotamine tegevuste kulukogumitesse.
  
• Tegevuse kulukogumile põhjendatud kulukäiturite leidmine ja kulukäiturite määra arvestamine.
  
• Tegevuse kulukogumi kulude jaotamine kuluobjektidele.
  

Tegevuspõhise kuluarvestuse filosoofia on lihtne ja loogiline: kulutused ja kulud ei teki iseenesest, kulutused ja kulud on teatud (juhtimis)tegevuste tulemus.
Tegevuspõhine juhtimine-juhtimismeetod, mille käigus lisatakse kliendi poolt tunnetatud väärtused igale tegevusele, eristatakse väärtust lisavad ja väärtust mittelisavad tegevused ning suurendatakse väärtust lisavaid tegevusi ja vähendatakse või elimineeritakse väärtust mittelisavad tegevused.
Traditsioonilises kuluarvestuses arvestatakse kaudkulud enne kuluobjektidele jaotamist kulukohtadele, tegevuspõhises kuluarvestuses tegevustele.
Traditsioonilise ja tegevuspõhise kuluarvestuse peamine erinevus seisneb üldkulude jaotamises toodetele :

• Traditsiooniline kuluarvestus kasutab proportsionaalset jaotust ning lähtub tavaliselt otsekuludest, töö või masintundidest.
  
• Tegevuspõhine kuluarvestus kasutab mõjureid ning lähtub kulukogumitest.
  

Tegevuspõhise kuluarvestusega saab muuta püsikulud muutuvateks kuludeks erinevatel tasanditel: Kuluobjekti tasandi tegevused; partii tasandi tegevused; toodet toetavad tegevused; tootmist toetavad tegevused.
Traditsioonilise ja tegevuspõhise kuluarvestuse erinevused:

• Kuluobjekt - trad (funktsioon või allüksus), tegev (tegevus)
  
• Keskendumine sisendile või väljundile- trad (vajalikele sisendressurssidele), tegev (väljalastud toodangule ja/või vajalikele tegevustele.
  
• Ajaline suunatus- trad (minevikule), tegev (tulevikule, jätkuvale täiustamisele ja arengule)
  
• Kasutamine controllingus- trad (võimaldab kontrollida tulemusi juhtide tegevuse maksimeerimiseks), tegev (võimaldab juhtida protsessi kogu organisatsioonis tegevuste koordineerimiseks)
  
• Keskendumine kuludele või efektiivsusele- trad (põhineb muutuvate ja püsivate kulude käitumise erinevusel), tegev(põhineb võimsuste kasutamisel või mittekasutamisel)
  

Kulukogum- koosneb kuludest, millel on sama kulukäitur. Tegevuse kulukogumi moodustavad kõik selle tegevusega seotud kulud.
Kulukäitur- iga mõjur, sündmus, tegur, tegevus või muu faktor, mis põhjustab muutusi kuluobjektis.
Kulukäituri liigid:

• Mahupõhised kulukäiturid- mahul põhinevad kulukäiturid, mille alusel jaotatakse üldkulud. Nendeks on näiteks töötunnid, otsene materjalikulu, toodete arv.
  
• Tegevuspõhised kulukäiturid- kulukäiturid, mille abil mõõdetakse, kui palju tegevusi tehakse seoses kuluobjektiga ja mille alusel jaotatakse tegevuste kulud kuluobjektidele.
  
• Struktuursed kulukäiturid- hõlmavad pikaajalise mõjuga plaane ja otsuseid.
  
• Juhtimislikud kulukäiturid- kasutusel lühiajaliselt (kulude juhtimises) kulude vähendamise eesmärgil. Näiteks tööjõu hulk ja pühendumus, suhted tarnijatega.
  

Ressursi kulukäitur- mõõdik, mille abil seostatakse ressursside kulud vastavate tegevustega ning jaotatakse erinevate ressursside kulud tegevustele.
Ressursi kulukäituri määr- võrdub ressursi kulu jagatud kulukäituri arvuga ja näitab ressursi kulu jagatud kulukäituri arvuga ja näitab ressursi kulu kulukäituri ühiku kohta.
Tegevuse kulukäitur- mõõdik, mille abil mõõdetakse, kui palju tegevusi seoses kuluobjektiga tehakse.
Tegevuse kulukäituri määr- võrdub tegevuse kulukogumi kulu jagatud tegevuste arvuga ja näitab vastava tegevuse kulu ühe tegevuse kohta.
Ajakäitur- tellimuse täitmiseks kulunud aeg, on enamasti lihtsalt mõõdetav.
Ajakäituriga tegevuspõhises kuluarvestuses kasutatakse ajapõhiseid võrrandeid, mille abil jaotatakse otse ja automaatselt ressursside kulud tegevustele võrrandite abil. Võimsuse kulu määr= hangitud võimsuse kulud/hangitud ressursside tegelik võimsus.
Planeerimiine- otsustusprotsess võimalike ressursside kasutamise kohta. Eriti tähtis kiiresti muutuvad majanduskeskkonnas, kuna plaan võimaldab muutustele reageerida süstemaatiliselt, mitte kaootiliselt.
Planeerimine hõlmab prognoosimist, projekteerimist ja eelarvete koostamist.
Plaanide väljatöötamiseks firmas on 3 võimalust: 1) Retrograadne planeerimine (raamplaan liigendatakse planeerimistasanditel osaplaanideks). 2) Progressiivne planeerimine (algab kõige madalamal tasemel). 3) Vastassuunaline planeerimine ( juhtkond töötab välja raamplaani, millest lähtuvalt töötatakse välja osaplaanid).
Vastutuspõhine arvestus - arvestussüsteem, mis arvestab ja kirjeldab kulusid vastutustasandite lõikes, kusjuures arvestatakse iga tasandi puhul ainult neid kulusid, mille eest see tasand vastutab ja mille üle tal on kontroll. Peamiseks ülesandeks on individuaalse vastutusega määratud kulude arvestamine.
Vastutuspõhise arvestuse rakendamiseks on 3 eeltingimust:

• On olemas ettevõtte struktuur, kus on selgelt eristatavad erinevad võimu- ehk vastutuspiirkonnad.
  
• Põhineb juhtide vastutusalade väljatöötamisel kõigi ettevõtte juhtimistasandite lõikes eesmärgiga kehtestada igale vastutuskeskusele oma eelarve.
  
• Iga vastutuskeskuse eelarves peavad olema selgelt eristatud selle juhi poolt mõjutatavad ja mittemõjutatavad kulud.
  

Peamised struktureerimise alused:

• Funktsioonid- funktsionaalse lähenemise korral on ettevõtte struktuur ülesehitatud vastavalt tähtsamatele funktsioonidele nagu põhitootmine, abitootmine, turundus .
  
• Tootel või teenusel põhinev struktuurüksusteks jaotamine- sõltub toodete või tootegrupi või teenuse eripärast.
  
• Regionaalsel lähenemisel ettevõtte struktuurüksuste loomiseks- vastutuse aluseks geograafiline piirkond.
  
• Klientide alusel ülesehitatud- ettevõtte struktuur tugineb spetsiifilistele kliendirühmadele.
  
• Ettevõtte kombineeritud struktuur
  

Tegevuspõhine eelarvestamine - eelarvestamise meetod, kus organisatsiooni strateegilistest eesmärkidest lähtuvalt määratakse kindlaks ja eelarvestatakse eelarveperioodil vajalike väljundite kogus ning seejärel nende väljundite saavutamiseks vajalike tegevuste ja ressursside kogus ning tehtavad kulutused.
Tegevuspõhine eelarvestamine koosneb järgnevatest sammudest:

• Prognoositakse ja eelarvestatakse eelarveperioodi kuluobjektide müügimaht ja hind.
  
• Tehakse kindlaks müügimahu saavutamiseks vajalikud tegevused.
  
• Valitakse tegevuse kulukäiturid.
  
• Hinnatakse iga kuluobjekti vajadust tegevuste järele.
  

Eelarve- kvantitatiivselt väljendatud detailne plaan, mis kirjeldab ressursside soetamist ja kasutamist kindla perioodi jooksul. Seondub lühiajalise planeerimisega.
Eelarvestamine- pidev protsess, mis algab eesmärkide püstitamisega, millele järgneb nende sidumine vastavate ressurssidega. Vastavalt ressursside kättesaadavusele korrigeeritakse eesmärke. Järgneb eelarvete koostamine.
Eelarvestamine ehk eelarve koostamine-eelarve koostamise käigus tehtavad tegevused. Protsess algab visiooni ja missiooni formuleerimisega ning strateegiliste eesmärkide püstitamisega, millele järgneb strateegiline planeerimine ja eelarvestamine.
Baasiline eelarvestamine - eelarvestamise meetod, mis võtab järgnevate perioodide eelarvestamisel aluseks baasperioodi tegelikud tulemused ja kasutab neid eelarvestamisel alusena .
Plussid: meetodi lihtsus ja suhteliselt väike töömahukus. Miinused: eeldus, et tegevus jätkub endises vormis, et baasperioodi näitajad on arukas alus tuleviku prognoosimiseks; ei püüa hinnata, milline on potentsiaal.
Nullbaasiga eelarvestamine- kõik näitajad eelarvestatakse nullbaasist lähtuvalt. Kõik varasemad kulud ja tulud jäetakse arvesse võtmata, see tähendab iga tegevuse või ressursi esialgne eelarve on null.
Plussid: loob analüüsiva ja uuendustele suunatud suhtumise ; aitab selgitada ettevõtte reserve . Miinused: töömahukas, kulukas.
Eelarvestamises on 2 lähenemist:

• Staatiline eelarvestamine-kõik oodatavad tulud ja kulud esitatakse kindlast tegevusmahust lähtudes.
  
• Paindlik eelarvestamine- võetakse arvesse ühelt poolt kulude mõjutatavust ja teiselt poolt erinevusi tegevusmahtudes.
  

Ettevõttesisene aruandlus - vajalik eelkõige tervikliku pildi saamises majandustulemuste kujunemisel üksikute allüksuste tulemuste kaudu, tähtsad on asjaolud :

• Majandustulemuste esitamise ja analüüsi aluseks on ühtne planeerimis- ja aruandlussüsteem
  
• Koostatavas aruandluses peab olema võimalik integreerida tulemusi.
  
• Aruandlus peab võimaldama tulemusi esitada erinevate perioodide lõikes või võrrelduna planeerituga.
  
• Aruandlussüsteem peab tagama info majandusanalüüsi teostamiseks.
  

Aruandluse koostamise ja esitamise korra 2 taset:

• Allüksuste poolt ettevõtte finantsjuhile esitatavad aruanded .
  
• Finantsjuhi poolt ettevalmistatud koondaruanded juhatusele ja nõukogule.
  

Hästitoimiv aruandlussüsteem peab võimaldama:

• Integreerida tulemusi.
  
• Liigendada aruandlussüsteemi perioodide lõikes
  
• Luua ühtset planeerimis ja aruandlussüsteemi
  
• Näha dünaamikat ja tuua välja peamised hälbed võrdlusbaasidega
  

Ettevõttes aruandluse analüüsimisel eristatavad võtted:

• Allüksuste majandustulemuste dünaamika analüüs
  
• Plaanihälvete analüüs
  
• Finantssuhtarvude analüüs
  
• Jääktulupõhise kasumiaruande süvaanalüüs
  

Tasakaalustatud tulemuskaart - ettevõtte poolt kehtestatud tasakaalustatud mõõdikute süsteem, mida kasutatakse eesmärkide täitmise mõõtmiseks ja strateegia rakendamiseks kõikidel juhtimistasanditel.
Tasakaalustatud tulemuskaardi aluseks on põhiliste eesmärkide vaheliste põhjus-tagajärg seoste leidmine ühtse visiooni saavutamiseks.
Tasakaalustatud tulemuskaarti valdkonnad:

• Finantsperspektiiv- hõlmab strateegiliselt tähtsad finantsnäitajad ja -eesmärgid nagu kasv, kasumlikkus ja riski strateegiad aktsionäri seisukohalt. Peab andma lahenduse küsimusele- kuidas tegutseda, et täita omanike ja investorite ootusi ning saavutada finantsedu.
  
• Kliendiperspektiiv- hõlmab turuosa, klientidel rahuolu ja lojaalsust, uute klientide osakaalu , samuti tegureid, mis on klientide rahuolu ja lojaalsuse jaoks eriti olulised, nagu toodete ja teenuste funktsionaalsus, kvaliteet, hind. Leitakse vastus- missugune peab välja nägema klientide silmis , et oma visiooni teoks teha?
  
• Protsessiperspektiiv- hõlmavad klientide vajaduste kindlakstegemise ja nendele reageerimist, toote või teenuse valmistamistsükli pikkuse mõõtmist vajalike ressursside sisseostmisest kuni kauba väljastamiseni, infovahetus ja suhtlemine nii ettevõtte sees kui väljaspool ettevõtet. Kuidas olla protsessides paremad?
  
• Arengu -ja kasvuperspektiiv- peab tagama personali ja ettevõtte arengu, kusjuures on tagatud töötajate lojaalsus, rahulolu ja produktiivsus, töötajate koolitus ja motivatsioon , infosüsteemide areng, olemasoleva info kasutamise oskus. Annab vastuse, mil viisil saab arengu- ja kasvupotentsiaali suurendada, et jätkuvalt oma visiooni teostada.
  

Kriitilised edufaktorid- piiratud arvu olulisemaid faktoreid, mille tulemuste saavutamine eeldusel, et tulemused on küllalt head, tagab eduka konkurentsivõime.
Mõõdik- näitaja tulemuslikkuse mõõtmiseks, mille abil mõõdetakse nii tulemusi kui ka tulemuste saamiseks vajalikke protsesse, tegevusi, toiminguid.
Mõõdikute liigitamine : finants , mittefinants, tulemus, juhtmõõdikud.
Olulisemad sammud tulemuslikkuse mõõtmisel:

• Mõõdetavate kriitiliste edufaktorite valik
  
• Sobivate mõõdikute valimine
  
• Igale mõõdikule sihtväärtuse leidmine
  
• Mõõtmisstandardite püstitamine
  

Üldkulude jaotamine: üldkulud, kulukoht , kulukandja.
Üldkulude jaotamise meetodid: traditsiooniline kuluarvestus (otsemeetod, astmeline meetod, vastastikuse mõju meetod), tegevuspõhine kuluarvestus, katlameetod
OMAHIND = KULUD KOKKU : TOODETUD ÜHIKUTE ARV (KOGUS)
Kulude juhtimist ettevõttes käsitletakse järgmiste osadena:

• Strateegiliste ja taktikaliste plaanide koostamine
  
• Eelarvete koostamine
  
• Otsustamine tegevusprotsessis
  
• Kulude kontrollimine ja analüüs
  

Modelleerimine- tegevus, mille eesmärgiks on mudeleid kasutades võrrelda erinevaid tegevusstsenaariume ja alternatiive.
Otsustamine- tegevus, mis toimub ettevõtte kõikidel tasanditel nii pika- kui lühiajaliselt.
Sihtkuluarvestus- kuluarvestusmeetod , mille eesmärgiks on pakkuda teatud omadustega tooteid/teenuseid prognoositud nõudlusest, turuhindadest ja sihtkasumist lähtuva sihtkuluga.
Sihtkulu- suurim võimalik toote/teenuse kulu, mis võimaldaks rahuldada kliendi vajadusi ja saavutada sihtkasumit prognoositud sihthinna ja müügimahu korral.
Sihtkasum- eesmärgist lähtuv prognoositud müügitulude ja kulude vahe.
Sihthind- turul nõudluse pakkumise tulemusena kujunenud müügihind, millega kliendid on prognoosidest lähtuvalt valmis ostma eelarvestatud koguse tooteid.
Kuluarvestuse süsteemi 3 komponenti:

Kululiikide arvestus-> mis liiki kulud tekivad. Kululiik on sarnaste tunnustega kulude rühm. Eesmärk: 1. Vara hindamine ( aegunud - ja mitteaegunud kulud; toote- ja perioodikulu ; tootmiskulude elemendid) 2. Kulud otsustusprotsessi tarvis( muutuvkulu -püsikulu; otsekulu -kaudkulu; oluline-ebaoluline kulu; varemtehtud e. pöördumatu kulu; alternatiivkulu e. loobumiskulu ; täiendkulu) 3. Kulu kontrollimiseks (mõjutatav- ja mittemõjutatav kulu; muutuv-püsikulu)

Kulukohtade arvestus-> kus kohas kulud tekivad. Kulukoht on allüksus, seade või töötaja, mille kohta kulud kogutakse eraldi ja hiljem jaotatakse kuluobjektidele otse või läbi põhitegevuse kulukohtade. Kulukohtade arvestuses on võtmeküsimuseks põhjendatud kulukäiturite leidmine ja vajalike üldkulu määrade väljatöötamine kulude jaotamiseks kuluobjektidele. Kulukohtade liigitamine: põhitegevuse, tugiteenuste, abitegevuse, üldjuhtimise kulukohad .

Kulukandjate arvestus-> millega seoses kulud tekivad ja kuidas tootmised üldkulud jaotada kulukandjatele. Kuluobjektide arvestus peab tagama selguse, millises mahus on erinevate kuluobjektide tarvis tehtud ettevõttes kulutusi. Kuluobjektiks on iga objekt, mille kohta soovime kulusid eraldi mõõta ja arvestada. Kuluobjektide valikul on oluline keskenduda ettevõtte väljunditeks olevate kuluobjektide mõõtmisele ja arvestamisele. Kuluobjekti valikul on oluline keskenduda ettevõtte väljunditeks olevate kuluobjektide mõõtmisele ja arvestamisele.
Kuluarvestuse meetodid:

Tellimusjärgne kuluarvestus

• Tellimuse kuluarvestus: kuluobjektiks on tellimus; konkreetse tellimuse kulud jagunevad otse- ja kaudkuludeks; konkreetse tellimuse otsekulud kantakse tellimusele. Tellimuse kuluarvestuse etapid: kuluobjekti määratlemine, otsekulude kindlaksmääramine, kaudkulude kindlaksmääramine, kaudkulude jaotusbaasi valik ja jagamine kuluobjektile.
  
• Lepingu kuluarvestus: korraldatakse üksikute lepingute täitmiseks tehtud kulutuste selgitamiseks; pikaajaliste lepingute kulud kogutakse tähtsamate lepingu etappide lõikes.
  
• Partii kuluarvestus: eesmärgiks on leida partii täitmiseks tehtud kulud; kasutatakse siis kui identsete artiklite arv on suur ja neid toodetakse koos ühe partiina.
  

Protsessijärgne kuluarvestus

• Protsessi kuluarvestus: kuluobjektiks on tootmisprotsessid; protsessikulu arvestuse käigus arvestatakse toote/teenuse kulud protsesside lõikes ning seejärel jaotatakse need suurele hulgale peaaegu samalaadsetele.
  

Ühistoote kuluarvestus: meetod, mida kasutatakse, kui töötlusest tuleb korraga kaks või rohkem toodet ning igaühel neist on märkimisväärne müügiväärtus võrreldes teistega .

Kõrvaltoote kuluarvestus: meetod, mida kasutatakse siis, kui toode kaasneb põhitoodangule tavapärases tootmisprotsessis ning sellel on põhitootega võrreldes väike väärtus.

• Teenuse või funktsiooni kuluarvestus
  
• Üksiktoote kuluarvestus
  

Toote kuluarvestus- protsess, mille käigus kogutakse, liigitatakse ja jaotatakse otsesed materjalikulud , otsesed tööjõukulud ja üldkulud väljundiks olevatele kuluobjektidele.
Kuluarvestuse eesmärkide püstitamine:

• Üldised- strateegilised, taktikalised , lühiajalised
  
• Spetsiifilised - toodangu ja teenuste oma -ja müügihinna kalkuleerimine; ressursside kasutamise efektiivsuse kontroll; juhtkonna kulukeskse infoga varustamine
  

Kulude liigitamine- tegevus, mille käigus eristatakse erinevate kuluelemendid ja grupeeritakse need loogilistesse gruppidesse lähtuvalt kulude olemusest, funktsioonist või kasutamisest ettevõttes. Eesmärgid: 1) kulude liigitamine raamatupidamise aastaaruande koostamiseks. 2) varade mõõtmiseks ja hindamiseks. 3) otsuste vastuvõtmiseks. 4) planeerimiseks, tulemuslikkuse hindamiseks.
Kulude liigid:

Vara hindamine:

• Aegunud e. kasutatud (kulu kasumiaruandes käesoleval perioodil) -ja mitteaegunud e. mittekasutatud (vara bilansis, muutub kuluks kasumiaruandes järgmistel perioodidel ) kulud
  
• Toote(toote kulutus on tehtud põhitegevuse protsessis seoses ostetud või müügiks toodetud varude soetamisega) -ja perioodikulu(perioodi kulutused kajastatakse kuluna tekkimise perioodi kasumiaruandes sõltumata sellest, kas aruandeperioodi jooksul soetatud kaubad või valmistatud tooted müüakse ära või mitte)
  
• Tootmiskulude elemendid
  

Kulud otsustusprotsessi tarvis:

• Muutuvkulu(kulud, mis teatud ajaperioodil muutuvad funktsionaalselt tegevusmahu muutusega) – Püsikulu(püsikulud jäävad teatud ajaperioodil muutumatuks erinevate tegevusmahtude juures)
  
• Otsekulu(kulu, millel on vahetu seos kuluobjektiga ning neid on võimalik arvestuses siduda kindla kuluobjektiga) – Kaudkulu(kulu, millel puudub vahetu seos kuuobjektiga, nimetatakse sageli üldkuludeks. Kaudkulu on tehtud rohkem kui ühe kuluobjekti valmistamiseks, mistõttu on vajalik jaotada kuluobjektidele)
  
• Oluline(olulised sellised tulevased kulud, mis on alternatiivsete otsusevariantide puhul erinevad)– Ebaoluline kulu(ebaolulisteks kuludeks juhtimisotsuste tegemisel võib lugeda juba tehtud kulusid ning kulusid, mis on alternatiivide jaoks ühesugused)
  
• Varemtehtud e. pöördumatu kulu(on juba tehtud ning neid pole võimalik muuta. Need on minevikukulud ning juhtimisotsuste langetamise seisukohast omavad ainult kogemuslikku väärtust).
  
• Alternatiivkulu e. loobumiskulu(kujutavad endast potentsiaalset tulu, mis jääb saamata, kui ühte otsusealternatiivi eelistatakse teistele. Alternatiivkulud eeldavad valikuvõimalust vähemalt kahe alternatiivse otsusevariandi vahel).
  
• Täiendkulu(e diferentsiaalkulu on alternatiivide võrdlemisel leitav erinevus kuludes, seetõttu võib seda nimetada ka täiendkuluks. Silmas tuleb pidada, et täiendkulude arvutamisel saadav tulemus võib olla nii pluss- kui miinusmärgiga)
  

Kulu kontrollimiseks:

• Mõjutatav(kulu loetakse erinevatel tasanditel mõjutatavaks, kui vastava tasandi juht suudab mõjutada konkreetse kulu mahtu) -ja mittemõjutatav kulu(mittemõjutatavaks loetakse kulud, mida juht oma tegevusega mõjutada ei saa)
  
• Muutuvkulu- püsikulu
  

Töötlemiskulu- kulu, mida tehakse tootmisprotsessis soetatud sisendite muutmisel väljunditeks e. soetatud materjalide ja sisseostetud teenuste muutmiseks valmistoodanguks. Hõlmab otsekulusid ja tootmise üldkulusid.
Vastutuspõhine arvestus- arvestussüsteem, mis arvestab ja kirjeldab kulusid vastutustasandite lõikes, kusjuures arvestatakse iga tasandi puhul ainult neid kulusid, mille eest see tasand vastutab ja mille üle tal on kontroll.
Vastutuspõhise arvestuse rakendamiseks kehtivad 3 eeltingimust:

On olemas ettevõtte struktuur, kus on selgelt eristatavad erinevad võimu ehk vastutuspiirkonnad.

Vastutuspõhine arvestus põhineb juhtide vastutusalade väljatöötamisel kõigi ettevõtte juhtimistasandite lõikes eesmärgiga kehtestada igale vastutuskeskusele oma eelarve.

Iga vastutuskeskuse eelarves peavad olema selgelt eristatud selle juhi poolt mõjutatavad ja mittemõjutatavad kulud.
Omahind- toote või teenuse ettevalmistamise, tootmise ja müügiga seotud kulud rahasse arvestatuna. Omahind jaguneb: tootmisomahind ; realiseeritud toodangu omahind; täisomahind.
Juhtimisarvestus - raamatupidamisarvestus, mis tegeleb ettevõtte siseste tulemuste arvestusega.
Finantsarvestus- põhineb ettevõtte kulude arvestusel ning kajastab väliste infotarbijate nagu aktsionäride, võlausaldajate ja riigiametnike jaoks olulist informatsiooni ettevõtte finantsvõimekuse kohta.
Juhtimis- ja finantsarvestuse erinevused:

Juhtimisarvestuse infot tarbitakse vaid ettevõttesiseselt. Finantsarvestuse info jõuab ka välistarbijani.

Juhtimisarvestus on suunatud tulevikku. Finantsarvestuses on põhirõhk minevikus toimunud tehingute kajastamisel.

Juhtimisarvestuse aruannete sisu ei ole rangelt määratletud (nii nagu finantsarvestuse aruannetel), vaid rõhutab andmete olulisust ja paindlikkust.

Juhtimisarvestuse andmebaas ei pea olema punktuaalselt täpne. Erinevalt finantsarvestusest vajatakse olulisel määral mitterahalist infot.

Juhtimisarvestuse korral on tähelepanu suunatud ettevõtte konkreetsetele allüksustele. Finantsarvestuse korral vaadeldakse ettevõtet kui tervikut .

Juhtimisarvestus ei ole kohustuslik.
Juhtimis- ja finantsarvestuse sarnasused: 1)Mõlemad arvestuse liigid toetuvad raamatupidamise ühtsele süsteemile. 2)Mõlema arvestuse liigi aluseks on vastutuse ja aruandluse kontseptsioon .
Ettevõtte juhtimis- ja kuluarvestuse süsteemi mõjutavad tegurid:

• Välised tegurid- konkurents , ärikeskkonna prognoositavus
  
• Sisemised tegurid- ettevõtte suurus, tehnoloogia, strateegia
  
• Juhtimis- ja kuluarvestuse praktika- kulude juhtimine, eelarvestamine, kontroll
  
• Ettevõtte tegevustulemused- nende mõõtmine ja hindamine
  

Kuluarvestuse suundumused : Anglo Ameerika: Sellele mudelile on iseloomulik arvestuse orienteeritus investorite ja kreeditoride laia ringi huvidele. Selle mudeli järgsetes juhtriikides on hästi arenenud väärtpaberiturg kui oluline finantseerimisallikas. Arvestus on paindlik ja reguleeritud soovituslike arvestusstandarditega. Arvestuskaadri haridustase on kõrge. See mudel, mida järgivad USA, Inglismaa, Iirimaa , Kanada , Austraalia jne., mõjutab arenguriikide arvestuse kujunemist.
Kulude paigutamise käigus arvestatakse otsekulud ilma jaotamata kuluobjektidele või kulukohtadele, lähtuvalt nende seosest kuluobjekti või kulukohaga.
Kulude jaotamine- protsess, mille käigus kaudkulud seostatakse kuluobjektidega ning arvestatakse kulud kuluobjektidele.
Nõuded kuluarvestussüsteemile: planeeritud, otstarbekohane, oluline, õigeaegne, hästi esitatud, piisav täpsus, ühtne.
Ettevõtte üldkulud- kulud, mis tehakse seoses ettevõtte üldjuhtimisega.
Valmistatud toodangu kulu- koondab kulutusi, mis on tehtud toodete valmistamiseks perioodi jooksul.
Müüdud toodangu kulu- aruandeperioodil müüdud toodete, kaupade ja teenuste maksumus.
VALEMID:
Materjalivarude jääk perioodi lõpus= (materjali hind perioodi alguses + soetatud materjalivarud) – toodangu valmistamise kulu
Müügitulu= toodangu arv * hind
Jääktulu= müügitulu – muutuvkulud
Ärikasum= 1) Müügitulu= toodangu arv * hind 2) Muutuvkulud=toodangu arv*muutuvkulud 3) Jääktulu= müügitulu – muutuvkulud 4) Ärikasum=Jääktulu-püsivkulud
Jääktulu tooteühiku kohta= jääktulu/toodangu arv
Ühiku müügitulu= müügitulu/toodangu arv
Ühiku muutuvad kulud= muutuvkulud/toodangu arv
Ühiku jääktulu= ühiku müügitulu – ühiku muutuvad kulud
Ühe toote otsekulud (ühiku otsekulud)= (materjalikulu + tööjõukulu)/toodangu arv
Ühe toote tootmiskulud (ühiku tootmiskulud)= otsekulud + (tootmise üldkulud/toodangu arv)
Ühe toote töötlemiskulud= (tööjõukulu/toodagu arv)+ (tootmise üldkulud/toodangu arv)
Töötlemiskulud kokku= tööjõukulud + tootmise üldkulud
Tootmiskulud kokku= ühe toote tootmiskulud * toodangu arv
Jääktulumäär= jääktulu/müügitulu
Kasumilävi (tasuvusupunkt) rahas= püsikulud/jääktulumäär
Kasumilävi (tasuvuspunkt) ühikutes= püsikulud/jääktulu tooteühiku kohta
Kõrvaltoodangu müügist saadav kasum= kõrvaltoote müügitulu – jaotuskulud
Põhitoote tootmiskulu= kogukulud – kõrvaltoodangu kasum
Põhitoote müügist saadav kasum= põhitoote müügitulu – põhitoote tootmiskulu
Müügikäive= toodangu kogus(arv) * hind
Muutuvad otsekulud= 1) tootmise omahind * muutuvad otsekulud (%) 2) toodangu kogus * 1)
Püsivad otsekulud= 1) tootmise omahind * püsivad otsekulud (%) 2) toodangu kogus * 1)
Traditsioonilise kuluarvestuse meetodil:
Otsesed materjalikulud= materjalikulud ühikule * toodete arv
Otsesed tööjõukulud= tööjõukulud ühikule * toodete arv
Otsekulud kokku= otsesed materjalikulud + otsesed tööjõukulud
Masintundide arv= (toodete arv*partiide arv)+(toodete arv*partiide arv)
Üldkulud kokku= 1) tootmise üldkulude määr=tootmise üldkulud/masintundide arv. 2) (toodete arv*partiide arv)*tootmise üldkulude määr
Kulud kokku= otsekulud + üldkulud
Kulud ühe toote kohta= kulud kokku/toodete arv
Tegevuspõhisel kuluarvestuse meetodil:
Otsesed materjalikulud= materjalikulud ühikule * toodete arv
Otsesed tööjõukulud= tööjõukulud ühikule * toodete arv
Otsekulud kokku= otsesed materjalikulud + otsesed tööjõukulud
Masintundide arv= (toodete arv*kontrollimiste arv toote kohta)+(toodete arv* kontrollimiste arv toote kohta)
Kvaliteedikontrolli kulud= 1) Kvaliteedikontrolli kulukäiturimäär= kvaliteedi kontrollimine/masintundide arv 2) kulukäiturimäär*kontrollimiste arv toote kohta*toodete arv
Häälestuskulud= 1) kulukäitur=seadmete häälestamine/partiide arv 2) partiide arv*kulukäitur
Materjalide ettevalmistamise kulud= 1) materjalide kulukäitur=materjalide ettevalmistamine/masintundide arv 2) materjalide kulukäitur*materjali komponentide arv ühikule*toodete arv
Tegevuste kulud kokku= kvaliteedikontrolli kulud + häälestuskulud + materjali ettevalmistamise kulud
Kulud kokku= otsekulud + tegevuste kulud kokku
Kulud ühe toote kohta= kulud kokku/toodete arv