Uue toote tasuvuse analüüs - lõputöö (0)

LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL Majandusarvestuse õppekava Galina Kovalevskaja UUE TOOTE TASUVUSE ANALÜÜS  AKTSIASELTSIS  Lõputöö Juhendaja: Merje Õun, MA Mõdriku 2018 Sisukor


РЕЗЮМЕ.......................................................................................................................4 SISSEJUHATUS............................................................................................................5 1  TOOTE VÕI TEENUSE OMAHIND JA TASUVUSE ANALÜÜS........................7 1.1 Kulude olemus ja liigitamine................................................................................7 1.2 Omahinna arvutamine.........................................................................................12 1.3 Tasuvusanalüüs ja tasuvuse näitajad..................................................................16 2 EMPIIRILISE UURINGU METOODIKA...............................................................23 3 UUE TOOTE OMAHINNA KALKULATSIOON JA TASUVUSE ANALÜÜS...25 3.1 Ettevõtte kulude kirjeldamine ja liigitamine.......................................................27 3.2 Uue toote omahinna kalkulatsioon.....................................................................29 3.2.1 Täiskuluarvestusmeetod...............................................................................29 3.2.2 Osakuluarvestusmeetod...............................................................................31 3.3 Uue toote tasuvuse analüüs.................................................................................34  KOKKUVÕTE............................................................................................................37 KASUTATUD KIRJANDUS......................................................................................39 LISAD..........................................................................................................................42 РЕЗЮМЕ.......................................................................................................................3 SISSEJUHATUS............................................................................................................4 1 TOOTE VÕI TEENUSE OMAHIND JA TASUVUSE ANALÜÜS.....................6 1.1 Kulude olemus ja liigitamine...........................................................................6 1.2 Omahinna arvutamine....................................................................................11 1.3 Tasuvusanalüüs ja tasuvuse näitajad.............................................................15 2 EMPIIRILISE UURINGU METOODIKA...........................................................22 3 UUE TOOTE OMAHINNA KALKULATSIOON JA TASUVUSE ANALÜÜS 24 3.1 Ettevõtte kulude kirjeldamine ja liigitamine.................................................26


3.2 Uue toote omahinna kalkulatsioon................................................................28 3.2.1 Täiskuluarvestusmeetod.........................................................................29 3.2.2 Osakuluarvestusmeetod..........................................................................31 3.3 Uue toote tasuvuse analüüs............................................................................33 KOKKUVÕTE.............................................................................................................36 KASUTATUD KIRJANDUS......................................................................................38 LISAD..........................................................................................................................41 Lisa 1. Intervjuu küsimused ettevõtte juhtkonnale


РЕЗЮМЕ Название   дипломной   работы   «Анализ   экономичекой   эффективности   нового
продукта  акционерного   общества.  Работа   представлена   на   42-й   странице   и
включет в себя 2 графических изображения и 9 таблиц. При написании работы
было использовано 37 первоисточников. 
Деятельность   коммерческого   предпринимательсва   направлена   на   получение
прибыли. Чем больше предприятие производит рентабельной продукции, тем
лучше его финансовое состояние. 
Целью  дипломной   работы  является  расчет   себестоимости  нового   продукта   и
оценка   его   экономической   эффективности   для   планирования   производства
столбов   уличного   освещения  на   заводе  акционерного   общества.  Основным
направлением   деятельности   компании   является   производство  флагштоков   из
стекловолокна.  Для   задействования   свободных   технологических   и   трудовых
ресурсов   предприятие   планирует   начать  производство  столбов  уличного
освещения в дополнение к производству флагштоков.
Для   достижения   цели   дипломной   работы   были   выполнены   следующие
исследовательские задачи:
• определение затрат, необходимых для расчета стоимости нового продукта;
• выбор метода расчета себестоимости и калькуляция себестоимости продукта;
• определение точки безубыточночти производства столбов уличного освещения
в единицах продукции и обьема продаж;
• оценка рентабельности нового продукта и определение оптимального обьема
производства.
При написании работы автор использует квантитативный метод исследования.
Сбор   данных   осуществляется   методом   обзора   документов   и   финансовых
отчетов   и   полуструктурированного   интервью   руководства   предприятия.   Для
заключительных выводов автор использует дедуктивный подход.
Расчет  полной  себестоимости   показал,   что  производственная  себестоимость
погонного   метра   столбов  уличного   освещения   14,83 евро/м,  фактическая
себестоимость   зa   eдиницy   изгoтoвлeннoгo   тoвapa  16,75 евро/м.   По   методу
расчета   усеченной   (неполной)   производственной   себестоимости   выяснилось,
что себестоимость погонного метра нового продукта составляет 20,15 евро/м. 
Расчитанная точка безубыточности производства столбов уличного освещения
составила 61 213 погонных метра или 1 233 442 евро в денежном еквиваленте.
Оптимальный обьем производства нового продукта - 40 344 погонных метров. 
При   максимальном   использовании   всех   технологических   возможностей   и
трудовых   ресурсов   предприятие   может   производить   в   год   71 135   погонных
метров столбов уличного освещения. При данном обьеме производства валовая
оборотная   прибыль   увеличится   в   2,92   раза,   а   чистая   оборотная   прибыль   в
3,58 раза.


SISSEJUHATUS Tänapäeval toimuvad kiired muutused inimeste väärtushinnangutes ja mõtlemises nii eraelus   kui  ka  majanduskeskkonnas.   Mõned   aastad  tagasi  piisas   kulude  õigesti  ja õiglasest  arvestusest,  tänapäeval  ei   ole  see sageli   piisav,  sest  keskendudes  kulude arvestusele unustatakse peamine, miks kulusid arvestatakse. (Karu, 2012) Ettevõtte juhid peavad vastu võtma organisatsiooni tegutsemiseks võimalikult õigeid otsuseid.   Õigete   otsuste   langetamiseks   on   tähtis   uurida   ja   kaaluda   mitmesuguseid tegutsemisvõimalusi ning teha nende vahel põhjendatud valikuid. [ CITATION Kul \l 1061   ]  Seoses   ettevõtte   restruktureerimise   ja   ühinemisega,   laienemisega rahvusvahelistele   turgudele,   tegevuskeskkonna   muutustega   on   suurenenud kuluarvestuse   tähtsus   juhtimisarvestuse   jaoks.  Kulujuhtimissüsteem   on   kulu-   ja juhtimisarvestuse,   reguleerimise   ja   aruandluse   süsteem,   mille   abil   pidevalt identifitseeritakse ning jälgitakse ettevõtte toimimist ning teavitatakse juhte õigel ajal. Turustusosakond kasutab kuluinfot konkurentsivõimeliste hindade ja müügistrateegia kindlaksmääramiseks,   uurimus   ja   arendusosakond analüüsib   kuluinfot   tootmis-   ja konstrueerimisotsuste tarvis jne. (Alver, J & Alver, L, 2011, lk 607) Ettevõtlus taandub rahavoogudele ja sellele, kui palju suudetakse päeva lõpuks raha teenida. Sellepärast on otstarbekas läbi viia omahinna analüüs ja uuring selles osas, kui   palju   kliendid   on   valmis   pakutava   toote   eest   maksma   või   kui   palju   nad konkureerivate toodete eest juba maksavad.[ CITATION Bra12 \l 1061  ] Ettevõtte   hinnapoliitika   seisneb   selles,   et   määratakse   hind   ühele   toote-   või teenuseühikule (Teder, 2008). Müügihind on oluline, kuna peab katma toodete jaoks tehtud kulutused ning teenima kasumit (Miljam, 1996). Toote omahind on toote või teenuse   ettevalmistamisega,   tootmise   ja   müügiga   seotud   kulude   rahaline arvestus (Riives & Lavin,   2014,   lk   56).   Toote   omahinna   põhjendatud   analüüs võimaldab tugevdada ettevõtte konkurentsipositsiooni ning muuta tootmisprotsess ja ettevõte tõhusamaks[ CITATION Oma08 \l 1061  ]. Tänases Eestis on arenenud ettevõtlus. Ettevõtte põhieesmärk on kasumi teenimine ja omanike rikkuse suurendamine. Kasum on tulude ja kulude vahe, st ettevõtte peab kulusid arvestama, analüüsima ja juhtima võimalikult täpselt. Et vältida ettevõttel


investeerida mittekasumlikusse toote arendusse ja viia äriidee ellu, on vajalik eelnev toote omahinna kalkulatsioon ja tasuvuse analüüs. Ettevõtte kuluarvestussüsteem on aluseks toote või teenuse omahinna arvutamisele ja müügihinna kujunemisele. Empiiriline  uuring teostatakse  tootmisettevõttes AS.  Ettevõtte  põhitegevusalaks on klaasplastist lipumastide tootmine, jae- ja hulgimüük ning lipumastide montaaži- ja transporditeenuse   osutamine.   Kuna   AS   tootmispotentsiaal   ei   ole   kaetud,   tegeleb ettevõte   aktiivselt   uute   ideede   otsimisega   ja   kalkuleerimisega.   Äriideeks   on tänavavalgustuspostide   tootmine   ning   ettevõtte   tegeleb   info   kogumisega   antud projekti alustamiseks. Vajalik on arvutada toote omahind, tasuvuspunkt ja rentaablus, et juhtkond oskaks planeerida õiget tootmispinna suurust, materjali- ja tööjõukulud. Lõputöö   eesmärk   on   arvutada   uue   toote   omahind   ja   hinnata   selle   tasuvust,   et planeerida   tänavavalguse   postide   tootmist.   Selleks   on   vajalik   täita   järgmised ülesanded:  anda   teoreetiline   ülevaade   toote   kulude   liikidest,   omahinna   arvutamise meetoditest, tasuvuspunkti ja rentaabluse arvutamise põhimõtetest;  selgitada välja kulud, mis on vajalikud uue toote omahinna arvutamiseks;  valida omahinna arvutamise meetod ja kalkuleerida toote omahind;  leida tänavavalgustuse postide tootmise tasuvuspunkt ühikutes ja müügikäibena ning viia läbi tasuvuse analüüs erinevatel tegevusmahtudel;  anda hinnang uue toote tasuvusele ja leida optimaalne tegevusmaht. Lõputöö esimeses osas selgitatakse  välja kulude olemus, omahinna kujunemine ja tasuvuse arvutamine. Töös uuritakse, kuidas kujuneb toote omahind ja kui palju on vaja toota või osutada teenust, et toode saavutaks tasuvuse. Töös kirjeldatakse kulude liigitust,   räägitakse   traditsioonilisest   ja   tegevuspõhisest   kuluarvestusest,   omahinna arvutamise erinevatest meetoditest, selgitatakse välja tasuvuspunkti arvutamine. Töö teises osas kirjeldatakse plaanitavat uurimistöö metoodikat. Kolmandas osas leitakse toetudes   töö   teooria   osale   toote   omahind,   toote   müügihind,   ettevõtte   müügikäibe brutorentaabluse   ja   müügikäibe   puhasrentaabluse   muutus   tänavapostide   tootmisel tasuvuspunktis.


1  TOOTE VÕI TEENUSE OMAHIND JA TASUVUSE  ANALÜÜS Omahinna   kujundamise   kesksed   momendid   kujunevad   kululiikide   ja   kulukandjate detailse määratluse ja analüüsi kaudu, mille aluseks saab olla detailne ja kompleksne kuluarvestussüsteem (Haldma & Karu, 1999, lk 109). Kaplan ja Cooper (2002, lk 18) toovad välja ettevõtte kuluarvestussüsteemid kolm peamist funktsiooni:  varude hindamine ja realiseeritud toodangu mõõtmine kulusid finantsaruannete tarvis,  tegevuse, toodete, teenuste ja klientide kulude mõõtmine,  protsesside   efektiivsuse   kohta   majandusliku   tagasiside   tagamine   ettevõtte juhtidele ja teostajatele. Lõputöö järgnevas peatükis on kirjeldatud olulisemad kululiigid, mille mõju toote või teenuse   omahinnale   on   kõige   suurem.   Need   on   otse-   ja   kaudkulud,   muutuv-   ja püsikulud, tootmis- ja mittetootmiskulud. 1.1 Kulude olemus ja liigitamine Kulu   on   majandusliku   kasu   vähenemine   aruandeperioodi   vara   vähenemise, ammendumise   või   amortisatsioonina   või   kohustiste   tekkimisena,   mille   tulemusena omakapital   väheneb,   välja   arvatud   omakapitali   arvelt   omanikele   tehtud väljamaksed (RTJ1, § 25). Kulu tekib ressursi kasutamisel.  Kuluarvestuse  süsteemide  taseme  hindamiseks  on olulised väljund ehk väljundiks olevad kuluobjektid ja strateegia. Väljund on toode, mida ettevõte toodab või teenus, mida ettevõte osutab või projekt, mida klientidele tehakse,   et   teenida   kasumit.   Seepärast   on   oluline   teada,   kui   suured   on   toodete, teenuste, projektide kulud. Kulude juhtimise eesmärgiks on erinevate huvigruppide vajaliku infoga kindlustamine kuluobjektide kulude kohta.[ CITATION Kar12 \l 1061  ] Traditsioonilises   kulude   arvestamises   keskendutakse   kuluobjektide,   kulukohtade, kululiikide arvestusele. Kulude liigitamise eesmärgiks on samaliigiliste kuluartiklite 7


rühmitamise   teel   süsteemi   loomine,   et   kergendada   erinevatest   kuludest   parema ülevaate   saamist.   Liigitamisel   tuleb   lähtuda   konkreetse   ettevõtte   kuluarvestuse eesmärgist ja kulude otstarbest. (Haldma & Karu, 1999, lk 32) Kuluobjekt on igasugune toode, toiming, protsess, organisatsiooni allüksus, mis pakub huvi juhtidele ning eeldab kulu eraldi mõõtmist. Kuluobjektiks võivad olla näiteks üksiktoode, tootmisliin, teenus, reklaamikampaania, turustusosakond, firma tervikuna. (Alver & Reinberg, 2002, lk 37) Kuluobjektide arvestuse eesmärgiks on teha kindlaks erinevate kuluobjektide kulud ja arvestada kulud kuluobjektile (Karu, 2008, lk 135). Kulukoht   (kulukeskus,   kuluüksus)   on   allüksus,   piirkond,   asukoht,   funktsioon, protsess, protsessi osa, seadmete grupp, seade või töötaja, mille kulud arvestatakse eraldi   ja   hiljem   jaotatakse   kuluobjektile   otse   või   läbi   põhitegevuse   kulukohtade. Kulukohtade   määratlemise   eesmärgiks   on   välja   tuua,   millistes   organisatsiooni struktuurides   või   protsessis   tekivad   kulutused,   mis   on   vajalikud   konkreetseks kuluobjektide valmistamiseks. (Karu, 2008, lk 73) Kululiik on sarnaste tunnustega kulude rühm[ CITATION Mer03 \p 443 \l 1061   ]. Kulude liigitamine on tegevus, mille käigus eristatakse erinevad kuludokumendid ja grupeeritakse need kulukogumitesse lähtuvalt kulude olemusest (püsivad, muutuvad, väärtust lisavad jt), funktsioonidest (tootmiskulud, müügikulud jt) või kasutamisest majandusüksustes (CIMA, 2002, lk 27).  Üheks probleemsemaks aspektiks kulude arvestamisel on üldkulude jaotamine ehk kuidas   kaudkulud   oleks   võimalikult   loogiliselt   ja   põhjendatult   jaotatud kuluobjektidele.   Põhiliselt   kasutatakse   üldkulude   jaotamisel   kuluobjektide kulukäitureid. (Karu, 2008, lk 135-137) Kulukäitur on mingi sündmus või toiming, mille tulemusena tekib kulu ja mis kutsub esile kulude muutused (Alver & Reinberg, 2002, lk 38). Kulukäitur on iga mõjur, sündmus,   koefitsient,   tegur,   tegevus   või   muu   faktor,   mis   põhjustab   muutusi kuluobjektis,   väärtusahelas,   protsessis,   tegevuses   ja   ressurssides   ning   nende kasutamises,   kuludes   ja   tuludes   ning   mille   alusel   jaotatakse   üldkulud kuluobjektidele (Karu, 2008, lk 97). Majandusleksikonis[ CITATION Mer03 \p 446 \l 1061     ]  on   kulukäiturit   defineeritud   kui   majandusüksuse   tegevust   iseloomustavat suurust, mille muutmist käsitletakse kulude muutumise põhjusena.  8


Enne   kulude   kogumist,   analüüsimist   ja   kontrollimist   on   tähtis,   et   kõik   kulud (töö, materjal, üldkulud jms) oleksid täpselt liigitatavad ja oleks võimalik määrata nende koht   kuluarvestussüsteemis,   kas   otse   kuluühikule   või   kaudselt kulukeskusele (Haldma & Karu, 1999, lk 32). Kulude liigitamise eesmärgid tulenevad kulude   juhtimise   ja   arvestuse   eesmärkidest.   Nüüdisaja   juhtimissüsteemides   on muutunud   olulisemaks   kulude   liigitamine   lisaks   strateegiliste   ja   taktiliste   ka operatiivsete   juhtimisotsuste   vastuvõtmiseks,   sh   ettevõtte   väljundiks   olevate kuluobjektidele   (toodete,   teenuste,   klientide   jt   kuluobjektide)   eelarvestamiseks, arvestamiseks   ja   tulemuslikkuse   hindamiseks.   Jätkuvalt   on   kulude   juhtimises tähtis kulude   liigitamine   planeerimiseks,  controllinguks  ja   tulemuslikkuse hindamiseks. (Karu, 2008, lk 106) Korrektne  kululiikide  klassifitseerimine  on aluseks bilansis kajastuvate  tooraine  ja materjali,   lõpetamata   toodangu   ja   valmistoodangu   ning   kasumiaruandes   kajastuva realiseeritud   kaupade   kulu   maksumuse   kujunemisele.   Järelikult   on   ettevõtte objektiivse   majandustulemuse   kujunemiseks   finantsarvestuses   vajalik   ettevõtte tegevustulemuste saamiseks tehtud kulude kompleksne ja ühetähenduslik kajastamine ja liigitamine. (Haldma & Karu, 1999, lk 35) Oluline   on   detailse   info   saamine   kuludest   ja   sellest   lähtuvalt   kulude   liigitamine. Kulude liigitamisel on esmatähtis jälgida, et oleks tehtud kõik vajalikud liigitused kuluobjektidele   (esmajoones   ettevõtte   väljundiks   olevate   kuluobjektide   (toodete, teenuste)   ja   kulukohtade   arvestuseks.   (Karu, 2008, lk 107)   Kulude   liigitamisel tuleb lähtuda   sellest,   et   kulude   valik   oleks   majanduslikult   põhjendatud   ja otstarbekas (Соколов, 2003, lk 245). Lähtudes   seotusest   arvestusobjektiga   liigitatakse   kulusid   otsesteks   (otsekulud)   ja kaudseteks (kaudkulud) (Haldma & Karu, 1999, lk 50). Otsekulud on kulud, mida saab   vahetult   seostada   kindla   kuluobjektiga.   Kuluobjektiks   võib   olla   toiming, funktsioon, protsess, struktuurne allüksus või füüsiline ühik, mis pakub huvi juhtidele ja   eeldab   kulu   eraldi   välja   toomist.   Toote   omahinna   leidmisel   on   kuluobjektiks toode. (Alver   &   Reinberg,   2002,   lk   52)   Otsekulusid   kokku   nimetatakse   ka esmakuludeks. Otsekuludel on vahetu seos kuluobjektiga  ja neid arvestatakse otse kuluobjektile. (Karu, 2008, lk 110) Tootmisettevõttes (kui kuluobjektiks on toode) on otsekuludeks põhikulud- toorme ja põhimatejali maksumus ning põhitööliste töötasu koos maksude ja erisoodustusega (Alver & Reinberg, 2002, lk 52). 9


Kaudkulud   on   kulud,   millel   puudub   vahetu   seos   objektiga   ja   mida   pole   mingil põhjusel   otstarbekas   liigitada   otsekuludeks   (Alver   &   Reinberg,   2002,   lk   53). Kaudkulusid nimetatakse ka üldkuludeks. Kaudkulud on tehtud enamasti rohkem kui ühe kuluobjekti valmistamiseks (va juhul kui toodetakse ühte liiki tooteid) ja seetõttu ei   ole   põhjendatud   kaudkulu   arvestamine   ainult   ühele   kuluobjektile.   Kuna kaudkulusid ei saa arvestada otse kuluobjektile, siis neid jaotatakse kuluobjektidele kasutades kulukäitureid. Oluline on, et kaudkulud oleksid võimalikult loogiliselt ja põhjendatult jaotatud kuluobjektile. (Karu, 2008, lk 111) Objektile kantakse kulud teatud  subjektiivse  jaotusbaaside  alusel  (Haldma,  Karu, 1999, lk 50). Kaudkulude jaotuse   aluseks   võib   olla   näiteks   põhimaterjalide   maksumus,   põhitööliste   töötasu, põhitööliste tööaeg, masintundide arv jne (Alver & Reinberg, 2002, lk 53). Tänapäeva   organisatsioonides   on   järjest   vähem   tõenäoline,   et   tegevusmahud (toodangu   maht,   osutatud   teenuse   maht)   ei   muutu.   Muutused   tegevusmahus (kuluobjektide arvus– toodete, teenuste arvus) muudavad organisatsiooni tulusid ja kulusid.   Organisatsiooni   kogukulud   käituvad   erinevatel   tegevusmahtudel   erinevalt: muutuvkulud muutuvad koos tegevusmahu muutusega, püsikulud mitte. Seetõttu ei rahulda ettevõtteid kulude juhtimisel kulude liigitus ainult otse- ja kaudkuludeks, vaid üha   rohkem   on   tarvis   pöörata   tähelepanu   kulude   käitumisele   ning   liigitada   kulud muutuv- ja püsikuludeks. (Karu, 2008, lk 112-113) Muutuvkulud   on   kulud,   mis   muutuvad   funktsionaalselt   tegevuse   mahuga. Muutuvkuludeks   võivad   olla   tükitöötasu   kulu,   põhimaterjali   kulu,   tehnoloogilise energia kulu, transpordis kütusekulu jne. Kõik nimetatud kululiigid muutuvad teatud ühikute võrra, kui tegevusmaht muutub ühe ühiku võrra. (Haldma, Karu, 1999, lk 46) Muutuvkulu  kasvab ja  kahaneb  proportsionaalselt  tegevusmahuga.  Muutuvkulu  on konstantne toodanguühiku kohta[ CITATION Rün97 \p 15 \l 1061  ]. Püsikulud on kulud, mis jäävad muutumatuks erinevate tegevusmahtude puhul teatud ajaperioodideks.   Püsikulud   võivad   olla   tootmishoone   amortisatsioon,   juhatuse esimehe töötasu, bürooruumi rendikulu jne. (Haldma & Karu, 1999, lk 46) Püsikulud jäävad   toodangu   muutusel   konstantseks   ka   siis,   kui   ettevõtte   toodang   on   teatud perioodil   null.   Need   on   näiteks   rent,   laenuintressid,   kindlustusmaksed,   põhivara hoolduskulud.[ CITATION Rün97 \p 15 \l 1061  ] Püsikulu on püsiv mingil perioodil seetõttu,   et   organisatsioon   on   hankinud   mingi   hulga   ressursse,   mis   on   valmis 10


kasutamiseks, olenemata sellest, kas ja kui sageli ning kuidas seda kasutatakse (Pärl, 2016). Ettevõtte kulude planeerimisel, eelkõige toote või teenuse omahinna kalkuleerimisel on tähtis eristada tootmiskulusid ja mittetootmiskulusid. Tootmiskulud määravad ära ettevõtte   tootmisomahinna.   Summeerides   tootmis-   ja   mittetootmiskulud   saame ettevõtte toodangu täisomahinna. [ CITATION Ett11 \l 1061 ] Tootmisettevõtte kulud jagunevad tootmiskuludeks ja mittetootmiskuludeks lähtuvalt kulude funktsioonidest. (vt Joonis 1) Joonis 1. Kulude funktsionaalne liigitamine (Alver & Reinberg, 2002 ) Tootmiskulud on kulud, mis on vahetult seotud tootmisega, st toorme ja materjali transformeerimisega lõpptoodanguks (Alver & Reinberg, 2002, lk 40). Tootmiskulud ehk   valmistuskulud   on   seotud   tooteühiku   otsese   valmistamisega,   nad   sisaldavad otseseid materjali-, tööjõukulusid ja tootmise lisakulusid. Otseste materjalikuludesse kuulub   valmistoodangus   sisalduv   materjal,   mida   kasutatakse   ainult   kindla   toote valmistamiseks ja mis on selle tootega selgelt seotav. Otsene tööjõukulu on kindla toote valmistamiseks kulutatud tööjõukulu. Näiteks kuulub otsese tööjõukulu hulka tehnoloogilise liini töölise palk. [ CITATION Rün97 \p 12 \l 1061  ] Tootmise lisakulud on muud tootmisprotsessiga seotud kulud peale otseste materjali- ja tööjõukulude[ CITATION Rün97 \p 13 \l 1061  ]. Tootmise lisakulud on kulud, mis on seotud lõpptoodete valmistamisega, kuid ei ole seostatav konkreetse lõpptootega. 11


Tootmise   lisakuludeks   loetakse   kõiki   tootmiskulusid,   mis   ei   ole   liigitatud põhimaterjalideks ja põhitööliste palgakuludeks. (Alver & Reinberg, 2002, lk 41)  Mittetootmiskulud on kulud, mis on seotud toodangu (kaupade, teenuste) turustamise, ettevõtte   üldjuhtimise   ja   finantseerimisega   (Alver & Reinberg, 2002, lk 44). Mittetootmiskulud on müügi- ja administratiivtegevusega seotud kulud. Müügikulud on kõik kulud, mis on seotud valmistoodete turustusega, sh reklaam, komisjonitasud, toodangu   kohaletoimetamiseks   kasutatavate   transpordivahendite   ja   valmistoodangu laohoonete amortisatsioon. [ CITATION Rün97 \p 13 \l 1061  ] Müügikulud kitsamas tähenduses   on   müügipersonali   palgad,   komisjonitasud   ja   müügiosakonna   muud kulud (Alver & Reinberg, 2002, lk 45).   Organisatsiooni   juhtkonna, juhtimisosakondade   ülalpidamiskulud   ning   vastava   hoonestiku   ja   seadmete amortisatsioon on administratiiv- või halduskulud[ CITATION Rün97 \p 13 \l 1061  ]. Uurimis-  ja arenduskulud on seotud uute  toodete  või teenuste väljatöötamisega  ja turule toomisega (uurimislaborite ülalpidamiskulud, uute toodete katseeksemplaride valmistamisekulud).   Finantseerimiskulud   on   ettevõtte   finantseerimisest   tulenevad kulud ehk intressikulud. (Alver & Reinberg, 2002, lk 45-46) Ettevõtte tegevuse käigus tekkivad kulud otseselt või kaudselt mõjutavad toote või teenuse   omahinna   kujunemist.   Omahinna   kalkuleerimise   aluseks   on   mõõdetavad kulud. Teades kulude kujunemisest ja nende liigitamisel muutuv- ja püsikuludeks, tootmis- ja mittetootmiskuludeks on ettevõtte juhtidel võimalik tulevikus korrigeerida omahinna suurust kulude mõjutamise kaudu. 1.2 Omahinna arvutamine Omahind   on   ettevõtte   toote   tootmise   ja   realiseerimise   kulud   kokku   rahalises väärtuses (Себестоимость продуктции, s.a.). Toote omahinda arvestatakse erinevaid kululiike, mis on konkreetselt seotud toote valmistamisega või teenuse osutamisega. Omahinna määratlus näitab konkreetselt, missugused kulud on haaratud konkreetselt omahinna   arvutusse.   (Pärl, 2012)   Ühiku   omahind   saadakse   ühiku   soetamisel   või tootmisel,   kliendile   teenuse   osutamisel   kasutatud   ressursi   hulga   jagamisel   ühikute arvuga.   Seega   on   omahinna   puhul   tegemist   keskmisega,   mis   sõltub   kasutatud ressursside   summast   ja   toodetud   ühikute   või   kliendile   osutatud   teenuse hulgast. (Pärl, 2016) 12


Organisatsioonides on üks olulisemaid kulude juhtimise ja arvestuse eesmärke saada teada, kui palju on tehtud kulutusi ühele või teisele kuluobjektile- müüdud tootele, osutatud teenusele ja/või elluviidud projektile. Kui müügitulud on enamikul juhtudel otseselt ja lihtsalt seostatavad organisatsiooni väljundiks oleva kuluobjektiga (müüdud toode, osutatud teenus ja/või elluviidud projektiga), siis ühe või teise kuluobjektile tehtud kulu on tunduvalt ebamäärasem. (Karu, 2008, lk 109) Kuluarvestuse eesmärgiks on võimalikult  adekvaatselt arvestada kulusid tulenevalt ettevõtte   juhtide   poolt   püstitatud   eesmärkidest.   Iga   organisatsiooni   kuluarvestuse meetodites arvestatakse üldiseid põhimõtteid ja ettevõttele omaseid jooni. Ettevõtetes, mis   tegutsevad   sarnastes   ärivalkondades   on   märkimisväärselt   sarnaseid   jooni. Organisatsioonides,   mis   tegutsevad   oluliselt   erinevate   tootmismeetoditega,   näiteks toiduainete tootjad ja ebaregulaarse tsükliga energiat tootev tehas, kasutavad sageli erinevaid   kuluarvestuse   meetodeid.   Mistahes   meetodit   ei   kasutataks,   sisaldab   see põhilisi   kuluarvestuse   põhimõtteid,   mis   on   seotud   kulude   liigitamise,   analüüsi   ja jaotamisega.   (Haldma   &  Karu,   1999,  lk   94)   Kuluarvestussüsteemi   eesmärk   peaks olema   selline   kuluinfo   väljastamine,   mis   kajastaks,   kuidas   kuluobjektid (tooted, teenused, kliendid jne) ettevõtte ressursse kasutavad (Alver, 2009). Kuluarvestuse  meetodid  liigitatakse  lähtuvalt  kulude kogumise meetodist  tellimus- järgseks ehk töökuluarvestuseks ja protsessikuluarvestuseks (Karu, 2008, lk 86-87). Tellimisejärgset   kuluarvestust   rakendatakse   juhul,   kui   tegevus   koosneb   eraldi lepingutest,   tellimustes   või   partiidest,   mis   on   üldjuhul   üksteisest   erinavad   ja määratletavad.   Tellimisjärgses   kuluarvestuse   liigitatakse   kulud   töö-,   materjali-, üldkuludeks,   mis   jaotatakse   kõikide   kulukeskustesse,   kust   need   kulud   jaotatakse kõikide   toodetud   kuluühikute   vahel.   Üldkulude   jaotuse   aluseks   on   vastav   leping, tellimus või partii. (Haldma & Karu, 1999, lk 94)  Protsessikuluarvestus   on   toote   kuluarvestussüsteem,   kus   kuluobjektiks   on tootmisprotsessid   või   allüksused.   Protsessikuluarvestust   kasutavad   ettevõtted,   mis toodavad   palju   ühesuguseid   tooteid/teenuseid.   (Karu,   2008,   lk   233)   Kulud arvestatakse   keskmisena   perioodi   jooksul   toodetud   kuluühikule   ning   üldkulud jaotatakse toodetud ühikute arvuga, et saada keksmine ühiskulu. Kulusid arvestatakse protsesside viisi (Haldma & Karu, 1999, lk 96). 13


Kuluarvestusüsteeme   liigituse   vastavalt   üldkulude   jaotamise   meetodist: traditsiooniline   kuluarvestussüsteem   ja   tegevuspõhine   kuluarvestussüteem. Kuluarvestus   protsessi,   mida   kasutatakse   traditsioonilises   kuluarvestussüsteemis nimetatakse   traditsiooniliseks   kuluarvestuseks   ehk   täiskuluarvestuseks. Traditsiooniline   kuluarvestussüsteem   on   kuluarvestussüsteem,   mille   abil   jaotatakse kõik   üldkulud   tootele/   teenusele,   kasutades   traditsioonilisi   mahupõhiseid kulukäitureid.   (Karu, 2008, lk 87)   Traditsiooniline   kuluarvestusmeetodite   puhul kasutatakse   üldkulude   jaotuseks   tavaliselt   töötundide,   masintunde   või   põhitööliste töötasu (Haldma & Karu, 1999, lk 116). Tegevuspõhine kuluarvestus on kulude arvestus meetod, mille abil arvestatakse kulud kuluobjektile   (tootele,   teenusele),   lähtuvalt   nende   kulude   seosest   ühe   või   teise tegevusega, kasutades tegevuspõhiseid kulukäitured (Karu, 2008, lk 250). Ressursid seostatakse   tegevusega   ja   tegevused   omakorda   kulukandjatega   lähtudes   oluliste tegevuste   kasutamisest.   Tegevuspõhine   kuluarvestus   lähtub   kulukäiturite põhjuslikusest tegevuste  suhtes. (Glad & Becker, 1997, lk 26) Üks tegevuspõhise kuluarvestuse   ja   juhtimise   juurutamise   aluseid   on   see,   et   üldkulusid   ei   kasutata erinevate  toodete  tootmiseks ühtlaselt,  vaid vastavalt  tegevustele,  mida  konkreetse toote tootmiseks tehakse. Seetõttu tuleb igal juhul eraldi vaadelda üldkulude jaotust ning leida ettevõttele sobivaim struktuur.[ CITATION Kul01 \l 1061  ] Omahinna   kalkuleerimine   traditsioonilisel   kuluarvestusmeetodil   kujunes   välja 1920 aastatel, kus domineerisid otsesed tööjõukulud, tootmislikke üldkulusid jaotati proportsionaalselt   tööjõukuludega,   toote   elutsükkel   oli   pikk.   Seoses tootmistehnoloogia   arenemisega,   kauba   valiku   suurenemisega   ja   kauba   elutsükli lühenemisega   on   traditsiooniline   kuluarvestus   komplitseeritud   ja   kujunes tegevuspõhine   kuluarvestus,   kus   kulude   põhjustajateks   on   tegevused,   mitte tooted. (Haldma   &   Karu,   1999,   lk   111-112)   Tegevuspõhine   arvestus   sobib   hästi kiiresti  muutuvasse   maailma,   kuna   ei   sõltu   ettevõtte   struktuurist   ning   võimaldab paindlikumalt   protsesse   ümber   kujundada.   Tegevuspõhine   kuluarvestus   sobib eelkõige   suurematele   ettevõtetele,   kus   on   kompleksne   tootmine   või   ressursse kasutatakse   mitmes   protsessis   ning   teenindusettevõtetele,   kus   protsess   toimib mitmetes   struktuurüksustes   ja   tavalisel   meetodil   on   keerukas   ja   ebaloogiline üldkulusid jagada.[ CITATION Kul01 \l 1061  ] 14


Lähtuvalt   kulude   liigitusest   ja   jaotamise   ulatusest   kuluobjektidele   liigitatakse kuluarvestuse protsesse ja meetodeid täiskuluarvestuseks ja osakuluarvestuseks ehk jääktuluarvestuseks (Karu, 2008, lk 273). Täiskuluarvestus on arvestustehnika, mille kasutamisel   jagatakse   kõik   kulud   tooteühikule   saades   ühiku   kogukulu. Täiskuluarvestuses   jaotatakse   kulud   otsekuludeks   ja   kaudkuludeks.   Otsekulud kantakse toote ühikule otse. Kaudkulud kogutakse kõigepealt kulukeskustele ja pärast seda jaotatakse valitud meetodi abil tooteühikule. (Haldma & Karu, 1999, lk 89) Osakuluarvestus   (jääktuluarvestus)   on   kulude   arvestuse   meetod,   mille   kasutamisel liigitatakse   kulud   muutuvkuludeks   ja   püsikuludeks   ning   mille   kasutamisel arvestatakse kuluobjektile ainult muutuvkulud (Karu, 2008, lk 88). Muutuvad kulud kantakse kuluühikutele peale otse ja püsikulusid ei kanta, vaid vaadeldakse perioodi kuludena  ning neid  arvestatakse  kasumi väljatoomisel.  Osakuluarvestus  toob välja kulude käitumise erinevatel tegevusmahtudel. See on sobiv meetod lühiajaliste otsuste tegemisel. (Haldma & Karu, 1999, lk 90-91) Kui   kõik   kulud   jaotatakse   toodetele   või   teenustele   on   tegemist   täisomahinna arvestamisega (Karu, 2012). Täisomahind on kogu väärtusahela kulud ühiku kohta, sh halduskulud,   müügikulud,   toote   juurutamise   ja   lõpetamisekulud.   Täisomahinna teadmine on väga oluline, sest pikaajalises perspektiivis peab turult saadav müügihind katma   kõik   toote   või   teenuse   kulud   ja   sisaldama   ka   kasumi   osa.   (Pärl,   2012) Täisomahind sisaldab muutuvaid ja püsivaid kulusid. Muutuvkulud kasvavad koos toodangu suurenemisega. Püsikulud on stabiilsed mingil perioodil. Püsikulude suurus sõltub   teenuse   või   tegevuse   kogusest.   Mingis   piiris   saadakse   hakkama   teatud võimsuse   hulgaga,   kuid   mingist   kogusest   on   vajalik   võimsust   kasvatada   või kahandada. (Pärl, 2016)  Tootmisomahind peab andma võimalikult objektiivse pildi sellest, kui palju toodang läheb   maksma   organisatsioonile.   Toodangu   omahinda   tuleb   arvestada   kulud,   mis ettevõte on teinud toodangu tootmiseks või soetamiseks, st kuni toodangu valmimise hetkeni.   (Haldma   &   Karu,   1999,   lk   108)   Tootmisomahind   on   tootmishind   ühiku kohta. Tootmisomahind sisaldab toote tootmiseks vajalike kulutusi, ei sisalda toote arendamise-,   turustuse-   ja   administratiivkulusid.   Tootmisomahinna   koosseis   on määratud   seadustega,   mis   reguleerivad   finantsraamatupidamist,   so   omahind raamatupidamise   aastaaruande   koostamise   jaoks.   Tootmisomahinda   ei   soovitata kasutada juhtimisotsuste tegemisel. (Pärl, 2012) 15


Seoses   infotehnoloogia   arenemisega   ja   tootmise   automatiseerimisega   muutub püsikulude maht aina suuremaks ja väheneb muutuvkulude maht. Tänapäeval toimub üldine tootmise ja infotöötluse automatiseeris tõus ja internetipõhise infotehnoloogia rakendamine.   Seetõttu   on   vajalik   ettevõtte   kuluarvestussüsteemi   perioodiliselt analüüsida ja vajadusel täiustada.[ CITATION Alv09 \l 1061  ] Omahinna arvutamise meetodi valikul tuleb lähtuda omahinna leidmise eesmärgist. Pikaajalise   müügihinna   määramisel   on   soovitav   arvutada   toote   täisomahind. Lühiajaliste otsuste tegemisel on mõistlik arvestada muutuvkulude omahinda, kuna püsikulud   on stabiilsed   teatud  perioodi   jooksul.  Raamatupidamise   aruannete   jaoks arvutatakse   tootmisomahind,   et   saada   teada   varude   summa   bilansis   ja   müüdud kaupade maksumus kasumiaruandes. Juhtimisotsuste tegemisel peavad ettevõtte juhid tuginema mitte tootmisomahinnale, vaid arvestama täisomahinda. 1.3 Tasuvusanalüüs ja tasuvuse näitajad Oma- ja müügihinna arvestamisel on oluline võtta arvesse ühe toote või teenuse ühiku tootmiseks vajaminevad püsikulud, muutuvkulud, maksud ja müügikatet, mis sisaldab kasumiootust. Müügitulu on müüdud kaupade ja teenuste eest saadud või saadaolevate sissetulekute summa (Mereste, 2003, lk 641). Ettevõtte tekkepõhiste finantstulemuste matemaatilised valemid on (Alver & Reinberg, 2002, lk103): Kasum = kogutulu – kogukulu    (1) Kulude liigitamisel muutuv- ja püsikuludeks pannakse valem kirja järgmiselt: Kasum = kogutulu – muutuvkulud – püsikulud  (2) Teades, et ettevõtte kogutulud ja muutuvkulud sõltuvad tegevusmahust, kasutatakse järgmist valemit: Kasum =  müügihind*tegevusmaht – ühiku muutuvkulu*tegevusmaht – püsikulud (3) Ettevõttel on võimalik arvutada tasuvuspunkt ehk hetk, millal ettevõtte tulud katavad ära kulud ja millest edasi toimub müük juba kasumiga.[ CITATION Tru16 \l 1061  ]  Joonisel 2 on kujutatud tasuvuspunkt graafiliselt. Graafiline analüüs annab ülevaate kulu, tegevusmahu, kasumi omavahelistest seostest (Alver & Reinberg, 2002, lk 107). Muutuvkulude summa sõltub sellest, kui suures koguses toodet toodetakse ja kasvab 16


tegevusmahu   suurenemisega.   Ettevõtte   püsikulud   ei   sõltu   tegevusmahust. (Haldma & Karu,   1999,   lk   54)   Tasuvuspunkt   saavutatakse   siis,   kui   brutokasum võrdub   püsikuludega.   Peale   tasuvuspunkti   iga   täiendava   ühiku   müük   suurendab puhaskasumit ühiku kohta tuleva brutokasumi kohta. [ CITATION Rün97 \p 36 \l 1061  ] Joonis 2. Tasuvuspunkti kujunemine (Vaske, s.a.). Kasumilävi (tasuvuspunkt) on selline müügimaht (tootmismaht), mille puhul tulude ja kulude   kogusummad   on   võrdsed,   on   nn   nullkasum[   CITATION   Alv11   \p   516   \l 1061  ]. Kasumiläve arvutamise alusvalemi on Müügitulu=Muutuvkulu+Püsikulud  (4) ja sama valem teisel kujul pq−cq=PC  (5) kus  p- kaubaühiku müügihind; 17


c- muutuvkulu kaubaühiku kohta, q- müüdud või müüdavate kaubaühikute kogus, PC- püsikulude kogusumma.[ CITATION Alv11 \p 516 \l 1061  ] Kasumiläve saab väljendada naturaalühikutes (tükkides, paarides, tonnides, jne) või rahas (müügikäibena)[ CITATION Alv11 \p 516 \l 1061  ]. Rünkla (1997, lk 37- 38) toob välja tasuvuspunkti määramise valemid: Tasuvuspunkt (ü hikutes )= p ü sikulud kokku brutokasumü hiku kohta (6) või Tasuvuspunkt (rahas)= p ü sikulud kokku CM suhtearv (7) kus CM suhtearv on piirkasumimäär. Alver   ja   Reinberg   (2002,   lk   102)   nimetavad   piirkasumimääraks   piirkasumi   ja müügitulu suhet, tuues välja ka piirkasumimäära arvutamise võimaluse toote kohta, jagades ühe toote piirkasumi toote müügihinnaga. Piirkasum ehk jääktulu kujuneb käibe   ja   muutuvkulude   vahena.   Käive   kujuneb   müüdava   kauba   koguse   ja   hinna korrutisena.   Muutuvkulu   muutub   proportsionaalselt   müüdava   kauba   kogusega,   on kajastatav   ühiku   muutuvkulu   kaudu.   (Haldma   &Karu,   1999,   lk   56)   Kulu-mahu- kasumi- analüüsi põhieesmärk on leida müügihinna, müügimahu, muutuvkulude ja püsivkulude kõige kasumlikum kombinatsioon (Alver & Reinberg, 2002, lk 102). Kulu-   maht-   kasumi   analüüsi   rakendatakse   müügi-   ja   tootmishinna   kujundamisel, hinnakujunduses. KMK- analüüsi teostamisel tuleb arvestada teatuid kitsendusi:  tegemist   on   ainult   üht   liiki   kaubaga   (toodanguga)   või   konstantse müügistruktuuriga (tootmisstruktuuriga),  kõik kulud on liigitatud püsiv ja/või muutuvkuludeks,  olulisusvahemikus   on   püsikulud   konstantsed   ja   muutuvkulud   varieeruvad proportsionaalselt kulukäituriga,  hinnad ei muutu,  uurivas tegevusmahus on kulud ja tulud lineaarsed, 18


 ainus tulusid ja kulusid mõjutav tegur on maht (kogus),  tehnoloogia, tootmisviis ja efektiivsus ei muutu,  varud   ei   muutu   või   varude   arvestust   rakendatakse   ainult   muutuvkulude   ehk piirkulu meetodil,  inflatsiooni   mõju   on   neutraliseeritud,   st   inflatsioon   puudub,   mõjutab   kõiki kulutegureid võrdselt või tema mõju on juba arvesse võetud ja KMK- analüüsi algandmetes kajastatud,  raha ajaväärtust ja riske ignoreeritakse. (Alver & Reinberg, 2002, lk 98-99) KMK-analüüs   muutub   kaubanomenklatuuri   laienemisega   komplitseeritumaks. Kaubaühiku   kaalutud   keskmine   piirkasum   leitakse   teades   toodete   müügitulu   ja muutuvkulusid   ning   toodete   planeeritud   struktuuri.   Jagades   ettevõtte   püsikulud kaubaühiku   keskmise   piirkasumiga   arvutatakse   kaubaühikute   kogus   ja   jaotatakse vastavalt toodete struktuurile. (ibid., lk 118)  Üks   levinumaid   hinnakujunduse   viise   on   kulupõhine   hinnakujundamine.   Ettevõtja võtab arvesse kõik toote ja teenusega seotud kulud ja lisab sellele kasumiootuse. Selle tulemusel kujuneb müügihind ühele toote või teenuse ühikule. [ CITATION Tru16 \l 1061  ]. Hinna kujunemise valem on järgmine: Hind= p ü sikulud +muutuvkulud+ planeeritav kasum toodangu maht ü hikutes (8) Hinna   kujundamisel   arvestatakse   konkurentide   hindadega   ja   turunõudlusega,   kuna turul on palju pakkujaid ja kliendil on valikuvõimalus. Liiga kõrge toote hinna puhul puudub nõudlus ja liiga madala hinna puhul puudub kasum. (Truuts, 2016) Riives ja Lavin (2014, lk 57) toovad välja hinnakujunduse kolme põhimõtet:  kulupõhine hinnakujundus lähtub põhimõttest,  et müügihind peab katma toote omahinna   ning   kalkuleeritud   riskipreemia   (soovitud   kasum),   mis   lisatakse omahinnale,  turu-   või   nõudlusepõhine   hinnakujundus   lähtub   turu   poolt   aktsepteeritavast hinnast,   mis   on   klientidele   vastuvõetav   ja   konkurentsivõimeline   konkurentide hindadega, 19


 konkurentsipõhine hinnakujundus lähtub konkurentide hinnatasemest sõltumata sellest, milline on ettevõtte kulude tase või turunõudlus. Kulude   sihtkalkuleerimine   on   hinnapõhine,   kliendikeskne,   toote   konstruktsioonist lähtuv   strateegiline   kulujuhtimise   filosoofia.   Sihtkalkuleerimine   on   protsess,   mille käigus määratletakse uue toote maksimaalselt lubatavad kulud ja seejärel arendatakse välja   mudel,   mida   on   võimalik   sihtkuludest   lähtudes   kasumlikult   toota. Sihtkalkuleerimine on turupõhine strateegia.[ CITATION Alv11 \l 1061  ] Ettevõttesiseste   finantsotsuste   langetamise   kriteeriumiks   on   majandustulemuste muutumine   erinevate   tegevusmahtude   tingimustes   (Riives   &   Lavin,   2014,   lk   60). Tulude  suurendamiseks  tuleks suurendada  müüki, st müüa rohkem  kaupa. Kulude vähendamiseks   on   tootmisettevõttes   palju   võimalusi:   hankijate   valik,   optimaalse sisseostu-, transpordi- ja laokulude, tootmise ettevalmistamine, seadme korrashoiu, turustamise, reklaami jm kulude taotlemine, mis mõjutavad ettevõtte tootmiskulusid ja toote omahinda.[ CITATION Okk96 \p 52 \l 1061  ] Ettevõtete eesmärgiks on teenida võimalikult suurt kasumit. Optimaalne tegevusmaht on   tootmismaht,   mille   juures   saavutatakse   etteantud   tingimustel   maksimaalne eesmärkide täidetus (Arrak, 2002, lk 174-175). Et kasumit maksimeerida, peab firma tootma kogust, mille piirtulu võrdub piirkuluga. Piirkulu on ühe täiendava tooteühiku tootmiseks   tõendav   tootmiskulu.   Piirtulu   on   ettevõtte   kogutulu   muutus,   mille põhjuseks   on   ühe   täiendava   ühiku   müümine.   (Kerem   &   Randveer,   2004,   lk   44) Kasumi maksimeerimise kuldreegel on, et firma laiendab oma tootmistegevust seni, kuni piirtulu ületab  piirkulu ja lõpetab toodangu mahu suurendamise, kui piirkulu hakkab ületama piirtulu ( Kerem, Raju &Randveer, 1998, lk 177). Oluline tulude ja kulude prognoosimise märksõna on see, et tulud ja kulud peavad olema seotud äritegevusega. Tasuvusanalüüsi puhul ei võeta arvesse neid tulusid ja kulusid, mis on seotud finantsinvesteerimisega.  Omanikele dividendide  maksmine, aktsiakapitali   vähendamisega   seotud   väljamaksed,   laenuintresside   maksmine, laenuvõtmine ja laenude tagasivõtmine ei lähe arvesse.[ CITATION San17 \l 1061  ] Uue toote (projekti) alustamisel (eelarvestamisel) tasub arvestada riskidega:  investeeringud on osaliselt või täielikult pöördumatud,  püsikulude   muutused   (muutuvkulude   muutuste   puhul   on   risk   väiksem, kuna kui tulud kahanevad, kahanevad ka kulud), 20


 ootamatud   sündmused   (loodusõnnetused,   seadusmuudatused, majandusaktsioonid),  inimlik   eksimine   alates   juhtimisvigadest   ning   lõpetades   varguste   ja   muu säärasega. (ibid., 2017) Tasuvuse analüüs annab ettevõtte juhtidele teadmise, kui suur on iga toote omahind, millistest teguritest see sõltub. See informatsioon annab ettevõttele paindlikkuse ja oskuse omahinda mõjutada.[ CITATION Oma08 \l 1061  ] Ettevõtte põhiline eesmärk on omanike jõukuse suurendamine, selle saavutamisele aitab   kaasa   kasumi   kasv.   Kasum   on   rahaline   näitaja,   mis   ei   iseloomusta majandustegevuse   tulemuslikkust,   kasumi   genereerimiseks   rakendatud   ressursside tasuvust. Võrreldes kasumisummat selle saamiseks kasutatud ressurssidega, saadakse tasuvus ehk rentaablus  ehk kasumi  tootlus.  [ CITATION Tee05  \p  27 \l 1061   ] Rentaablus on kasumi suhe mingisse teatud näitajasse. Rentaabluse analüüs näitab, millised   tegurid   millisel   määral   on   mõjutanud   ettevõtte   kasumi   kujunemist. Rentaabluse tüüpe on erinevaid.[ CITATION Kõo06 \p 126 \l 1061   ]  Müügikäibe brutorentaablus   on   üldine   rentaablusenäitaja   (Alver   &   Reinberg,   2002,   lk   319). Müügikäibe   üldine   rentaablus   näitab   müügikäibe   iga   euro   tasuvust   peale   müüdud toodetele tehtud kulude mahaarvamist [ CITATION Bõt97 \p 25 \l 1061  ]. M üü gik äibe brutorentaablus= brutokasum müü gik ä ive (9) Müügikäibe   brutorentaablus   iseloomustab   ettevõtte   hinnapoliitikat   ja tegevusefektiivsust.   Selle   näitajaid   mõjutavad   müügistruktuuri   muutmine,   kaupade soetushinna   (toodete)   omahinna   muutmine,   kaupade   (toodangu)   müügihinna muutmine.   (Alver   &   Reinberg,   2002,   lk   320)   Käibe   kogurentaablus   kajastab tootmistegevuse rentaablust[ CITATION Tee05 \p 28 \l 1061  ]. Müügikäibe   puhasrentaablus   näitab   müügikäibe   iga   euro   tasuvust   peale   kõikide kulude ja maksude mahaarvamist[ CITATION Bõt97 \p 25 \l 1061  ]. M üü gik äibe puhasrentaablus= puhaskasum müü gik ä ive (10) 21


Müügikäibe   puhasrentaabluse   näitaja   peegeldab   firma   hinnakujundust,   kulude struktuuri ja tootmise efektiivsust (Alver & Reinberg, 2002, lk 320). Tasuvuspunkti   ja   rentaabluse   arvutamine   võimaldab   hinnata   objektiivselt   ettevõtte juhtidel eesmärkide saavutamise reaalsust, pöörab tähelepanu toote müümisega või teenuse   osutamisega   seotud   kuludele   ja   annab   kiiret   tagasisidet   vajadusest   muuta hinnakujundamise põhimõtteid. Teades, millise tegevuse juures kulud tekivad, saavad organisatsiooni   juhid   mõjutada   toote   või   teenuse   omahinda   ja   vastavalt   sellele korrigeerida müügihindu ja mõjutada ettevõtte kasumit ja väärtust omanike jaoks. 22


2 EMPIIRILISE UURINGU METOODIKA Empiiriline   uuring   teostatakse   tootmisettevõttes   AS.   Ettevõte   kuulub   kontserni: emaettevõte on AS ja tütarettevõtted on X, Y ja X.  Ettevõtte põhitegevusalaks on klaasplastist lipumastide tootmine, jae- ja hulgimüük ning lipumastide montaaži- ja transporditeenuse osutamine. Lipumastide tellimused saabuvad kontserniettevõtetelt ja   otse   hulgi   klientidelt.   Organisatsioon   soovib   alustada   tänavavalgustuspostide tootmist   lisaks   lipumastide   tootmisele,   kuna   on   vabu   vahendeid   ja   aega.   Selleks leitakse   ettevõtte   katmata   tootmispotentsiaal.   Vajalik   on   arvutada   toote   omahind, tasuvuspunkt ja rentaablus, et juhtkond oskaks planeerida õiget tootmispinkide arvu, materjali- ja tööjõukulud. Töö   autor   kasutab   lõputöö   koostamiseks   kvantitatiivset   uurimismeetodit. Kvantitatiivne   uurimistöö   tegeleb   arvuliste   andmetega,   töö   tulemused   esitatakse arvude,   statistikana,   matemaatiliste   mudelitena.   (Õunapuu,   2014,   lk   60-61)   Toote tasuvuspunkti määramiseks on vajalikud järgmised algandmed: püsikulud tooteühiku kohta, muutuvkulud tooteühiku kohta, tooteühiku müügihind, planeeritav müügikogus ehk  müügiplaan.   Selgitatakse   välja  kuluobjekt,  uuritakse   ettevõtte  kulude  liigitust, selgitatakse   välja   tootmis-   ja   mittetootmiskulud,   otse-   ja   kaudkulud,   muutuv-   ja püsikulud. Andmete kogumine toimub dokumentide ja finantsaruannete vaatlusena. Töö autor viib   läbi   poolstruktureeritud   intervjuud,   kohtudes   ettevõtte   juhtkonnaga   ja raamatupidajaga.  Intervjuu   käigus   saavutatakse   küsitletavaga   parem   kontakt   ja õnnestub   saada   põhjalikum   informatsioon[   CITATION   Kuu10   \p   318   \l   1061     ]. Intervjuu   eelis   teiste   andmekogumismeetodite   ees   on   paindlikkus,   võimalus andmekogumist   vastavalt   olukorrale   ja   vastajale   reguleerida.   Intervjueeritavaid on võimalik   kergesti   kätte   saada,   kui   soovitakse   andmeid   täpsustada   ja   täiendada. [ CITATION Hir05 \p 192-193 \l 1061  ] Järelduste tegemiseks kasutab autor deduktiivset lähenemist. Deduktiivne analüüs on teooriast   ja/   või   varasematest   uurimistest   lähtuv   analüüs,   mida   iseloomustab konkreetse uurimisküsimuse olemasolu ja analüüsikategooriate loomine enne analüüsi põhiosa läbiviimist[ CITATION Kal15 \l 1061 ].  23


Lõputöö   eesmärk   on   arvutada   uue   toote   omahind   ja   hinnata   selle   tasuvust,   et planeerida tänavavalguse postide tootmist. Selleks seati järgmised uurimisülesanded:  selgitada välja kulud, mis on vajalikud uue toote omahinna arvutamiseks;  valida omahinna arvutamise meetod ja kalkuleerida toote omahind;  leida   tänavavalgustuspostide   tootmise   tasuvuspunkt   ühikutes   ja   müügikäibena ning viia läbi tasuvuse analüüs erinevatel tegevusmahtudel;  anda hinnang uue toote tasuvusele ja leida optimaalne tegevusmaht. Töö   autor   tutvus   AS   finantsaruannetega.   Dokumendid   ei   andnud   piisavalt informatsiooni, seega intervjueeris autor juhtkonda täiendavalt ettevõtte kulukäiturite, kulude liigitamise ja kajastamise kohta, palus kirjeldada lipumastide ja plaaneeritava toodete tootmisprotsessi. Töö autor analüüsis ettevõttes kogutud andmeid ning toote omahinna,   tasuvuspunkti   ja   rentaabluse   arvutamisel   rakendas   valemeid.   Erinevate müügiprognooside   puhul   arvutas   autor   võrreldavaid   andmed   ja   koondas   need tabelitesse.   Andmete   alusel   tegi   töö   autor   järeldused   ja   andis   tagasiside organisatsiooni juhtidele õigete otsuste tegemiseks. 24


3 UUE TOOTE OMAHINNA KALKULATSIOON JA  TASUVUSE ANALÜÜS Ettevõte   toodab   lipumaste.   Lipumastide   tootmiseks   on   vajalikud   vormid.   Vormi kantakse   erinevad   kihid   toorainet   vastavalt   toote   retseptile   ja   lastakse   nendel kõvastuda.   Peale   seda   tehakse   vajalikud   tööd,   et   saavutada   tootele   kaubanduslik välimus, toode pakendatakse ja viiakse lattu kuni hetkeni, kui tellitud kogus lipumaste tarnitakse   tellijale.   Analoogse   tehnoloogiaga   on   võimalik   ilma   lisainvesteeringuid tegemata   toota   tänavavalgustusposte.   Kuna   ettevõte   töötab   emaettevõtte müügitellimiste alusel, mis on saavutanud maksimumi, on ettevõttel katmata tööaeg. Intervjuust   juhatajaga   selgus,   et   maksimaalne   müügitellimus   aastas   on 22 000 lipumasti keskmise pikkusega 9 jooksvat meetrit (edaspidi jm), s.o 198 000 jm ( 22 000* 9 = 198 000).   Maksimaalse   tootmismahu   arvestuse   aluseks   on   võetud olemasolevate vormide kogus ja pikkus. Uuritavas ettevõttes on 4 vormi pikkusega 12 meetrit, 6 vormi pikkusega 16 meetrit ja 4 vormi pikkusega 18 meetrit. Vorme saab kasutada vahetuse jooksul kolm korda. Ettevõte töötab kahes vahetuses. Kõikide vormide   ühekordset   kasutamist   nimetatakse   tootmises   ringiks.   Ühe   ringiga   on optimaalsetel tingimustes võimalik toota lipumaste 216 jm, kolme ringiga 648 jm, tööpäeva  jooksul 1 296 jm, nädalas  6 480 jm.  Võttes aluseks 52 nädalat  aastas  ja arvestades,   et   üks   nädal   aastas   on   riiklikud   pühad  ning   töötajad   puhkavad kalendriaasta   jooksul   neli   nädalat,   võtab   töö   autor   töömahu   arvestuse aluseks 47 nädalat   ehk   235 päeva.   Maksimaalne   lipumastide   tootmismaht optimaaltingimustes on 304 560 jm (vt Tabel 1). Tabel 1. Lipumastide maksimaalne võimalik toomismaht Vormid e kogus Vormide pikkus Pikkus kokku  Kaks vahetust  kokku Nädal kokku Aasta kokku A B =A x 3 x 2 C = B x 5 D = C x 47 4 12 48 288 1 440 67 680 6 16 96 576 2 880 135 360 4 18 72 432 2 160 101 520 216 1 296 6 480 304 560 Ettevõte toodab praegu 198 000 jm lipumaste, mis on maksimaalse tööaja kasutusest ainult   65%   (198 000/ 304 560 * 100= 65%).   Tootmisüksuse   kasutamata   tööaeg optimaalsetel tingimustel on 35%. 25


Arvestades, et aastas toodetakse 198 000 jm tooteid ja maksimaalne võimalik toodete kogus on 304 560 jm, saab ettevõte toota lisaks praegusele kogusele veel 106 560 jm lipumaste.   304 560   jm   valmistamiseks   kuluks   tööaega   kokku 3 760 töötundi (47 * 5 * 8 * 2 = 3 760).   Töötundide   arvestuse   aluseks   võetakse   arvesse,   et   tehas töötab   47 nädalat   5 päeva   kahes   8-tunnises   vahetuses.   198 000 jm   valmistamiseks kulub 2 444 tundi. 198 000/ 304 560* 3 760= 2 444 Tänavavalgustuspostide valmistamiseks jääb aega 1 316 tundi. 3760 – 2 444 = 1 316 Tabel 2. Tööaja arvestus ühe jooksva meetri lipumasti valmistamiseks Nimetus Toote kogus, jm Töötunnid Tööpäevad Aeg ühe jm  valmistamiseks, h A B C =( B/ 8) / 2 B/A Lipumastid 198 000 2 444 153 0,0123 Võimalik   toota lisaks 106 560 1 316 82 304 560 3 760 235 Tänavavalgustuspostide   eksperimentaalpartii   valmistamisel   selgus,   et   uue   toote jooksva   meetri   valmistamiseks   kulub   tööaega   50 %   rohkem,   kui   lipumastide valmistamiseks.   Teades   aega,   kui   palju   kulub   lipumasti   jooksva   meetri valmistamiseks,   arvutab   töö   autor   tänavavalgustusposti   ühe   jooksva   meetri valmistamise   aja   0,0185 tundi   (0,0123 * 1,5 = 0,0185)   ja   tänavavalgustuspostide võimaliku maksimaalse koguse, mis on võimalik toota 1 316 töötunniga. 1 316/ 0,0185 = 71 135 jm  Seega   võib   järeldada,   et   arvestades   organisatsiooni   olemasolevaid   tehnoloogilisi lahendusi   ja   olemasolevat   töö   ressurssi   on   ettevõttel   võimalik   toota   lisaks lipumastidele   (198 000 jm)   tänavavalgustusposte   71   135   jm   ehk   8 892   toodet keskmise pikkusega kaheksa meetrit. Järgnevalt liigitatakse kulud tootmis- ja mittetootmiskuludeks, otse- ja kaudkuludeks, püsi- ja muutuvkuludeks. 26


3.1 Ettevõtte kulude kirjeldamine ja liigitamine Funktsionaalse   liigituse   alusel   jagunevad   ettevõtte   kulud   tootmiskuludeks ja mittetootmiskuludeks (Alver & Reinberg, 2002, lk 40).   Uuritava   organisatsiooni tootmiskulud   on   seotud   lipumastide   tootmisega   ja   need   on   toormaterjal,   tööliste palgakulud ja koolituskulud, tootmishoonete rendikulu, kütte- ja kommunaalkulud, tööriistad, tootmisseadmete (põhivara) amortisatsioonikulu, tootmise lisakulu, mis on seotud lipumastide pakendamisega ning tootmishoonete ülalpidamiskuludega.  Tootmise   lisakulud   on   tootmishoone   ülalpidamiskulud:   tootmishoonete   rendi-   ja remondikulud,   elekter,   küttekulud,   tootmise   jääkide   prügivedu,   tööriistad   ja väikevahendid, mis on vajalikud toodangu valmistamiseks, tõstuki ülalpidamiskulud, mida   kasutatakse   valmistoodangu   transpordiks   laoplatsile,   põhivara amortisatsioonikulud (vt Tabel 3). Tabel 3. AS tootmise lisakulud perioodil 01.01.2016 – 31.12.2016 Nimetus Kulude liik Summa, euro Tootmishoone rendikulud  Kaudkulu 46 433 Tootmispõhivara amortisatsioonikulud Kaudkulu 26 540 Elektrikulud Kaudkulu 18 677 Tööriistad ja väikevahendid  Kaudkulu 15 018 Küttekulud Kaudkulu 13 146 Prügiveokulud Kaudkulu 12 234 Kaitsevahendite kulud  Kaudkulu 10 062 Tõstukikulud Kaudkulu 8 351 Tootmise lisakulud kokku 150 461 Tuginedes intervjuule AS juhtkonnaga võetakse aluseks majandusnäitajad perioodil 01.01.2016 – 31.12.2016, kuna lõputöö kirjutamise ajal on raamatupidamise aruanne koostamisel. Mittetootmiskulud ehk tootmisvälised kulud on turunduskulud, üld- ja halduskulud, finantseerimiskulud.   Ettevõtte   mittetootmiskulud   on   üldhalduskulud   ja finantseerimiskulud.  Turustuskulud ei ole eraldi  välja  toodud, kuna organisatsioon töötab   müügitellimuste   alusel,   reklaamiga   tegeleb   emaettevõte.   Intervjuust   AS raamatupidajaga selgus, et emaettevõttele tasutakse kulude katteks 10 000 eurot kuus, mis   teeb   aastas   120 000   eurot.  Üldhalduskulud   on   ettevõtte   juhtkonna ülalpidamiskulud:   kontori   rendi-   ja   ülalpidamiskulud,   kontoritehnika   ja   arvuti programmide   hoolduskulud,   sideteenustekulud,   juhtkonna   palgakulud,   sõiduautode 27


kulud,   vastuvõtukulud,   koolituskulud,   lähetuskulud,   infotehnoloogia   kulud, raamatupidamisteenus-   ja   auditeerimiskulud,   emaettevõtte   juhtimiskulud, väikevahendid, seadmete amortisatsioonikulu, saaste- ja pakendimaks. Tabelis 4 on toodud välja  AS vaadeldava perioodi mittetootmiskulud ehk üldkulud.  Tabel 4. Ettevõtte üldkulud perioodil 01.01.2016 – 31.12.2016 Nimetus Summa, eurod Palgakulud 203 953 Emafirma juhtimiskulud 120 000 Auditeerimise, raamatupidamise, konsultatsiooni kulud 15 288 Sõiduautode kulud 11 727 Põhivara kulum 10 162 Arvutite tarkvara rent ja hoolduskulud 8 355 Ruumide halduskulud, rendi- ja valvekulud 9597 Faktooringu kulud 5 407 Kantseleikulud 2 281 Sidevahendite kulud 2 181 Saastetasu ja pakendimaks 2 062 Kokku 391 013 Lähtuvalt   kuluobjektile   kirjendamise   viisist   eristatakse   otsekulud   ja kaudkulud (Alver & Reinberg, 2002, lk 52).   Otsekulud   ehk   esmakulud   arvestatakse otse kuluobjektile, uuritavas ettevõttes on need on toormaterjal, tööliste töötasu koos maksudega,   pakend.   Kaudkuludel   puudub   otsene   seos   tootega,   kulud   on   tehtud rohkem,   kui   ühe   toote   valmistamiseks   (Karu, 2008, lk 111).   Organisatsiooni kaudkuludeks   on   tootmise   lisakulud,   milleks   on   tootmisehoone   rendikulud   ja ülalpidamiskulud,   tööriistad   ja   väikevahendid,   töötajate   kaitsevahendite   kulud, tootmistööliste koolituskulud ning organisatsiooni üldkulud, mis on seotud ettevõtte juhtimisega. Tootmise lisakulud perioodil 01.07.2016 – 30.06.2017 on 150 461 eurot (vt Tabel 3), juhtimisega seotud kulud on 391 013 (vt Tabel 4).  AS kaudsed kulud kokku on 541 474 eurot. 150 461 + 391 013 = 541 474 Organisatsiooni   kogukulud   käituvad   erinevalt   erinevatel   tootmismahtudel: muutuvkulud   muutuvad   tegevusmahu   muutumisel,   püsikulud   jäävad samaks (Karu, 2008, lk 112). Muutuvkulud on seotud otseselt tootega ja uuritavas ettevõttes   koosnevad   toormaterjalist,   tootmistööliste   palgakulust,   pakendikulust. Muutuvkulud on täpsemalt kirjeldatud peatükis 3.2. Püsikulud uuritavas ettevõttes on 28


tootmise lisakulud (näiteks tootmishoone rendi- ja kommunaalkulud, tootmispõhivara amortisatsioonikulud, tööriistade- ja töökaitsevahendite kulud) ning kontori rendi- ja ülalpidamiskulud,   kontoritehnika   ja   arvuti   programmide   hoolduskulud, sideteenustekulud,   juhtkonna   palgakulud,   sõiduautode   kulud,   vastuvõtukulud, koolituskulud,   lähetuskulud,   infotehnoloogia   kulud,   raamatupidamisteenus-   ja auditeerimiskulud,   emaettevõte   juhtimiskulud,   väikevahendid,   seadmete amortisatsioonikulu, saaste- ja pakendimaks. 3.2 Uue toote omahinna kalkulatsioon Omahinna arvutamiseks valib töö autor lähtuvalt lõputöö eesmärgist täiskuluarvestuse meetodi,   arvestades   uue   toote   tootmisomahinna   ja   täisomahinna,   ning jääktuluarvestuse meetodi. Intervjuust   ettevõtte   juhtkonnaga   selgus,   et   emaettevõtte   poolt   etteantud   oodatav kasum   on   10%.   Hulgiostjate   müügihinnale   lisandub   veel   30%.   Emaettevõtte   AS tütarettevõtetele   müüakse   tooteid   10%   kasumiga,   hulgiostjatele   müüdud   toodetele lisandub veel 30%. Perioodil 01.01.2016 – 31.12.2016 müüdi tütarettevõtetele 50% lipumaste   ja   hulgitellijatele   50%.   Need   andmed   võetakse   aluseks   lipumasti   ja tänavavalgustusposti jooksva meetri müügitulu arvutamiseks. 3.2.1 Täiskuluarvestusmeetod Täiskuluarvestus   on   meetod,   mille   kasutamisel   liigitatakse   kulud   otse-   ja kaudkuludeks   ning   kuluobjektile   arvestatakse   kõik   kulud (Karu, 2008, lk   273). Uuritava ettevõtte otsesed materjalikulud, pakendikulud, tootmistööliste tööjõukulud on seostatavad kuluobjektiga ja on muutuvkulud ning on otseselt seotud toodangu mahu kasvamisega või kahanemisega. Lipumasti   ja   tänavavalgustusposti   omahinna   kalkulatsiooni   arvestuseks   on   võetud aluseks   toote   jooksev   meeter,   kuna   valmistatavad  tooted   on   erineva   pikkusega. Lipumaste toodetakse vastavalt müügitellimusele, toote pikkus varieerub 6 kuni 18 meetrit. Lipumasti jooksva meetri omahinna arvutamiseks võttis töö autor juhtkonna soovitusel   andmed   lipumasti   kohta   pikkusega   9   meetrit,   kuna   ettevõtte   viimaste aastate kogemus näitab, et toote pikkus on kujunenud ettevõtte keskmiseks näitajaks. Tuginedes ettevõtte juhtkonna poolt antud andmetele on lipumasti ühe jooksva meetri 29


valmistamiseks   materjalikulu   3,28 eurot,   pakendikulu   0,60 eurot,   tootmistööliste töötasude   kulud   koos   maksudega   1,79 eurot.   Materjali   koguseks   on   arvestatud toormaterjali   kaal,   millele   on   lisatud   2 % toormaterjali   kaalust,   mis   tekib   toote kaubandusseisundisse viimisel: otsade lõikamisel ja servade lihvimisel.  AS   juhtkonna   turu   analüüsi   tulemusena   on   selgunud,   et   nõutavate tänavavalgustuspostide lühim pikkus on 3 meetrit ja pikim 10 meetrit ning eeldatakse, et   kõige   enam   tellitav   uus   toode   on   pikkusega   8   meetrit.   Tänavavalgustuspostid kuuluvad   tsiviilehitusvaldkonda   ning   peavad   olema   sertifitseeritud   vastavalt standardile   EN   40-7,   mis   näeb   ette   toodete   tugevuse   katsetuse.   Selle   tarbeks   on ettevõte   teinud   tänavavalgustusepostide   katsepartii.   Katsetuse   tulemusena   selgus materjalikulu   toote   ühe   jooksva   meetri   valmistamiseks   ning   tööajakulu,   mis on 1,5 korda   suurem,   kui   lipumastide   tootmisel.   Need   andmed   võtab   töö   autor kalkulatsioonide   aluseks.   Tänavavalgustusposti   omahind   koosneb toormaterjalist 10,82 eurot, pakendist 0,60 eurot ning tootmistöötajate töötasust koos maksudega 2,67 eurot jooksva meetri  kohta. Intervjuust AS juhtkonnaga  selgus, et kulud   on   seotud   otseselt   toote   valmistamisega   ja   on   muutuvad   tootmismahu muutumisel. Tabelis 5 on toodud toodete muutuvkulud eurodes ühe jooksva meetri kohta. Tabel 5. Lipumasti ja tänavaposti otsekulud Nimetus Lipumasti hind,  euro/ jm Tänavapostide hind, euro/ jm Toormaterjal 3,28 10,82 Pakkematerjal 0,60 0,60 Töötasu 1,79 2,67 Otsekulud kokku 5,67 14,09 Otsekulud   ühe   jooksva   meetri   lipumasti   kohta   kokku   on   5,67 eurot   ja   ühe tänavavalgustusposti   jooksva   meetri   valmistamiseks   on   14,09 eurot.   Uue   toote tootmishinna   arvutamiseks   võtab   töö   autor   aluseks   maksimaalse tänavavalgustuspostide koguse, mis on võimalik toota tehases kasutades efektiivselt tööaega, ja jagab tootmise kaudkulud tooteühikutele kasutades kulukäituriks töötunde. Kuna uue toote katsetuse tulemusena selgus, et tänavavalgustusposti jooksva meetri valmistamiseks   kulub   aega   1,5   korda   enam,   kui   lipumasti   valmistamiseks,   on kulukäituriks valitud tööaeg. Tabelis 6 on arvestatud toodete tootmisomahind. 30


Tabel 6. Toodete tootmisomahinna kujunemine Lipumast, 198 000 jm Tänavavalgustus post, 71 135 jm Kokku Kokku tööaeg, tunnid 2 444 1 316 3 760 Tööaeg ühele tootele 0,0125 1,0185 Kaudkulud toodetele kokku 97 800 52 661 150 461 Kaudkulud tootele 0,49 0,74 Otsekulu tootele 5,67 14,09 Toote tootmisomahind 6,16 14,83 Tänavavalgustusposti jooksva meetri tootmisomahind on 14,83 eurot/ jm 14,20 + (((1 316 / 3760) * 150 461) / 71 135) = 14,83 Järgmise sammuna arvutab töö autor toodete täisomahinna. Täisomahinna teadmine on oluline müügihinna määramisel, kuna müügihind peab katma kõik toote kulud. Tabelis 7 on arvutatud kaudkulude jaotus tööaja alusel AS-s. Tabel 7. Ettevõtte üldkulude jaotus toodetele Lipumast, 198 000 jm Tänavavalgustus post, 71 135 jm Kokku Kokku tööaeg, tunnid 2 444 1 316 3 760 Tööaeg ühele tootele 0,0125 0,0185 Kaudkulud toodetele kokku 351 958 189 516 541 474 Kaudkulud tootele 1,78 2,66 Otsekulu tootele 5,67 14,09 Toote täisomahind 7,45 16,75 Tänavavalgustusposti jooksva meetri täisomahind on 16,75 eurot/ jm. 14,09 + (((1316 / 3760) * 541 474) / 71 135) = 16,75 Tuginedes   intervjuule   ettevõtte   juhtkonnaga   arvestab   töö   autor,   et   keskmine tänavavalgustusposti pikkus on 8 meetrit. Ühe uue toote täisomahind on 134,00 eurot. 16,75* 8 = 134,00 3.2.2 Osakuluarvestusmeetod Toote omahinda on võimalik arvutada ka osakuluarvestusega ehk jääktuluarvestusega. Kulud liigitatakse muutuvkuludeks ja püsikuludeks, osakuluarvestuses kuluobjektile arvestatakse ainult muutuvkulud (Karu, 2008, lk 88). AS müügitulu kujunemine on 31


kirjeldatud peatükis 3.2.1. Tuginedes nende andmetele on lipumasti jooksva meetri müügihinna arvestamiseks võetakse keskmise juurdehindluse protsendi, mis on 15%. Teades   lipumasti   muutuvkulusid   ühe   jooksva   meetri   kohta   kokku   on 5,67 eurot, arvutatakse toote ühe ühiku müügitulud 7,17 eurot. (5,67 * 1,10) * 1,15= 7,17 Piirkasum kujuneb müügikäibe ja muutuvkulude vahena, s.o 1,50. 7,17 - 5,67 = 1,50 Tänavavalgustusposte plaanitakse müüa ainult hulgiostjale. Uue toote müügitulud ühe jooksva meetri kohta on 20,15 eurot. (14,09 * 1,10) * 1,30 = 20,15 Kaheksa meetri kõrguse tänavavalgustusposti hind on 161,20 eurot. 20,15 * 8 = 161,20 Tänavavalgustusposti piirkasum on 6,06 eurot. 20,15 – 14,09 = 6,06 Piirkasumi   ja   müügitulu   suhet   nimetatakse   piirkasumimääraks.   Piirkasumimäär arvutatakse   jagades   ühe   toote   piirkasumi   toote   müügihinnaga (Alver & Reinberg, 2002, lk 102). Lipumastide piirkasumimäär on 21%. 1,50 / 7,17 * 100 = 21% Tänavavalgustuspostide piirkasumimäär on 30%. 6,06 / 20,15 *100 = 30% Andmed toodete piirkasumikohta on esitatud Tabelis 8. Tabel 8. Toodete piirkasum Nimetus Lipumast, 1 jm Tänavavalgustuspost, 1 jm Müügihind 7,17 20,15 Muutuvkulu 5,67 14,09 Piirkasum 1,50 6,06 Piirkasumimäär 21% 30% Ühiku   piirkasum   on   ühiku   müügihinna   ja   muutuvkulu   vahe.   Kogu   jääktulu   on võimalik leida teades müüdud ühikute arvu ja korrutades selle ühiku piirkasumiga. 32


Intervjuust   juhtkonnaga   on   teada,   et   aastas   müüakse   198 000   jm   lipumaste. Lipumastide kogu piirkasum on 297 000 eurot. 198 000 * 1,50 = 297 000 33


Tuginedes eelpool arvutustele on teada, et olemasolevate tehnoloogiliste lahendustega ja tööjõuressursiga on võimalik toota 71 135 jm tänavavalgustusposte. Uue toote kogu piirkasum on 431 078 eurot. 71 135 * 6,06= 431 078 Osakuluarvestuses   kantakse   muutuvkulud   tootele   otse   ja   püsikulusid   ei   kanta, viimaseid   vaadeldakse   perioodi  kuludena.  Jääktuluarvestus   võimaldab   prognoosida tegevusmahu muutuse mõju kasumile. 3.3 Uue toote tasuvuse analüüs Kasumilävi   ehk   tasuvuspunkt   näitab,   kui   palju   peab   ettevõte   tootma   ja   müüma etteantud hinnaga tänavavalgustusposte, et tulud ja kulud oleks võrdsed, ehk ärikasum puudub.   On   teada   ettevõtte   püsikulud   kokku   541 474 eurot,   lipumastide piirkasum 1,50 eurot/ jm, uue toote piirkasum 6,06 (vt Tabel 8) ja toodete planeeritud struktuur   (lipumastid   65%   ja   tänavavalgustuspostid   35%)   Võttes   arvesse   toodete erinevaid osakaale arvutatakse keskmine piirkasum.  1,50 * 0,65 + 6,06 * 0,35 = 3,096 Kaubaühiku kaalutud keskmine piirkasum on 3,096. Kasutades antud töö teoreetilise osa valem 3, arvutatakse tasuvuspunkt ühikutes, mis on 174 895 jm Tasuvuspunkt (ü hikutes)= 541 474 3,096 = 174 895 jm Lähtudes   organisatsiooni   võimalikust   müügistruktuurist   (65%   lipumaste   ja 35% tänavavalgustusposte) selgub, et lipumastide kasumilävi on 113 682 jm 174 895 * 0,35 = 113 682 ja tänavavalgustusposte kasumilävi on 61 213 jm. 174 895 * 0,65 = 61 213 Teades   tänavavalgustusposti   müügihinda,   mis   on   20,15   eurot/jm   arvutatakse tänavavalgustuspostide tasuvuspunkt rahas. Tänavavalgustuspostide tasuvuspunkt rahas = 61 213 * 20,15 = 1 233 442 eurot 34


Analüüsi   tulemusena   selgus,   et   uue   toote   tasuvuspunkt   ühikutes   on   61 213 jm   ja rahas 1 233 442 eurot. Tugines  intervjuule  ettevõtte  juhtkonnaga,  arvutatakse  välja tänavavalgustuspostide   kogus   tükkides,   arvestades,   et   uue   toote   keskmine   pikkus on 8 jooksvat meetrit, s.o 7 652 tänavavalgustusposti aastas. 61 213 / 8 = 7 652 AS ei ole saavutanud täisvõimsust. Uue toote lisamisel tootmisesse olemasolevate ressurssidega jäävad püsikulud samaks, kaasneb ainult muutuvkulude suurenemine. Teades toodete muutuvkulusid, ettevõtte  püsikulusid leitakse  optimaalne  uue toote tootmismaht. Töö autor arvestab, et ettevõtte püsikulud on 541 474 eurot, lipumaste realiseeritakse aastas 198 000 jm müügihinnaga 7,17 eurot ja toote muutuvkulud on 5,67   eurot,   tänavavalgustuspostide   müügitulud   on 20,15   eurot   ja   selle   toote muutuvkulud 14,09 eurot. Tabelis 9 on arvestatud tänavavalgustuspostide optimaalne tootmismaht. Tabel 9. Optimaalse tootmismahu arvestamine Tänavapostide 
tootmismaht, tk 1 10000 30000 40343 50000 70000 Lipumastide 
müügitulud, 
euro, 198 000 jm 7,17 1419660 1419660 1419660 1419660 141966 0 Uue toote 
müügitulu 
kokku, euro 20,2 201500 604500 812911 1007500 141050 0 Lipumastide 
muutuvkulud 
kokku, euro 5,67 1122660 1122660 1122660 1122660 112266 0 Uue toote 
muutuvkulud 
kokku, euro 14,1 140900 422700 568433 704500 986300 Püsikulud, euro 541474 541474 541474 541474 541474 KASUM -183874 -62674 5 58526 179726 Tabelis 9 on arvutatud kasum tänavavalgustuspostide tootmisel erineval mahul. Toode hakkab   tootma   kasumit   ettevõtte   poolt   oodatava   juurdehindlusega   30%,   kui toodetakse   tänavavalgustusposte   vähemalt   40 343   jm   ehk   5043   toodet   pikkusega kaheksa meetrit. 35


AS   töötab   kasumiga.   Perioodil  01.01.2016   –   31.12.2016  oli   aasta   kasum 141 019 eurot ja puhaskasum 108 201 eurot, müügitulud  olid 3 669 155 eurot. Vaadeldava perioodi ettevõtte müügirentaabluse näitaja oli 3,84%, müügikäibe puhasrentaabluse näitaja 2,95%. M üü gik äibe brutorentaablus= 141019 3 669155  *100 =3,84% M üü gik äibe puhasrentaablus= 108201 3 669155  *100 =2,95% Tänavavalgustuspostide   tootmise   alustamisega   praeguste   tehnoloogiliste   ja   tööjõu ressurssidega jäävad ettevõtte püsikulud samaks, müügitulud kasvavad iga uue toote ühiku   müümisel,   brutokasum   kasvab   uue   toote   jääktulu   võrra.   Töö   autor   võtab arvestuse aluseks tänavavalgustuspostide koguse tasuvuspunktis 71 135 jm. Uus müü gik ä ibe brutorentaablus= 141 019+71135∗6,06 3 669 155+71 135∗20,15  *100 =11,21% Uus müü gik ä ibe puhasrentaablus= 108 201+71135∗6,06 3 669 155+71 135∗20,15  *100 =10,57% Analüüsi   tulemusena   selgub,   et   uue   toote   tootmise   alustamisega   tõuseks organisatsiooni müügikäibe brutorentaablus 2,92 korda  11,21 / 3,84 = 2,92 Ettevõtte müügikäibe puhasrentaabluse tõus oleks 3,58 korda. 10,57 / 2,95 = 3,58 Kokkuvõtteks   saab   öelda,   et   AS   tänavavalgustuspostide   tootmisega   maksimaalsel võimalikus koguses 71 135 jm tõuseb ettevõtte müügikäibe rentaablus 2,92 korda ja müügikäibe   puhasrentaablus   3,58   korda.   Analüüsi   tulemusena   selgus,   et   oodatava 30%   kasumi   saamiseks   peab   ettevõtte   planeerima   tänavavalgustuspostide   tootmist vähemalt 40 343 jm, mis on uue toote optimaalse kogus. 36


 KOKKUVÕTE Ettevõtte omanike põhiline eesmärk on saada kasumit. Ettevõtte juhid peavad vastu võtma selle eesmärgi saavutamiseks võimalikult õigeid otsuseid. Üheks võimaluseks on  suurendada   ettevõtte   tulude   poolt   ja   teiseks   võimaluseks   on  omada   efektiivset kuluarvestussüsteemi. Tulude pool sõltub oluliselt toote või teenuse hinnast. Hinna kujundamisel   on   oluline   arvestada   konkurentide   hindu   ja   turu   nõudlust.   Ettevõtte kuluarvestus on aluseks toote omahinna arvutamiseks ja müügihinna kujunemiseks. Efektiivne kuluarvestussüsteem tagab õigeaegse ning kvaliteetse ülevaate kuludest, millele   tuginedes   saavad   organisatsiooni   juhid   võtta   vastu   põhjendatud juhtimisotsuseid. Lõputöö eesmärgiks oli välja selgitada uue toote omahind ja hinnata selle tasuvust. Eesmärgi   saavutamiseks   selgitati   välja   missugused   kulud   mõjutavad   omahinda, arvutati   tänavavalgustuspostide   omahind   kasutades   täiskulu-   ja   osakuluarvestuse meetodeid,   leiti   uue   toote   tasuvuspunkt   ning   optimaalne   tegevusmaht.   Töö   autor tutvus   ettevõtte   kuludokumentidega   ja   viis   läbi   poolstruktueeritud   intervjuu,   et selgitada välja kulud, mis on vajalikud uue toote omahinna arvutamiseks.  Omahinna   arvutamiseks   täiskuluarvestuse   meetodil   leiti   tänavavalgustuspostide otsekulud ja kaudkulud tooteühiku kohta. Uue toote otsekuludeks on toormaterjal, tootmistööliste töötasu koos maksudega, pakendikulu. Tänavavalgustusposti jooksva meetri otsekulud on 14,09 eurot/ jm. Ettevõtte kaudkulud on tootmise lisakulud ning kontori   rendi-   ja   ülalpidamiskulud,   seadmete   amortisatsioonikulud,   juhtkonna palgakulud,   koolituskulud   ning   lähetuskulud,   raamatupidamisteenuse-   ja auditeerimiskulud,   emaettevõtte   juhtimiskulud,   saaste-ja   pakendimaks. Täiskuluarvestuse   meetodi   kasutamisel   jaotati   kõik   kulud   tooteühikule.   Tootmise kaudkulude   jaotamisel   selgus,   et   organisatsiooni   täisvõimsusel   tootmisel   on tootmisomahind 14,83 eurot/ jm. Ettevõtte kõikide kulude jaotamisel leiti uue toote täisomahind,   mis   on 16,75 eurot/jm.   Arvestades,   et   ettevõte   hakkab   müüma tänavavalgustusposte   keskmise   pikkusega   8   jm   on   uue   toote   täisomahind on 134,00 eurot. Omahinna arvestamisel osakuluarvestusmeetodil oli oluline arvestada ühe toote ühiku tootmiseks   vajalikud   muutuvkulud,   ettevõtte   püsikulud   ja   oodatav   kasumiootus. 37


Tänavavalgustusposti   muutuvkulud   on   toormaterjal,   tööliste   palgakulud, pakendikulud   ja   võrduvad   14,09 eurot/jm.   Organisatsiooni   püsikulud   on   tootmise lisakulud   ja   ettevõtte   üldkulud.   Arvutati   uue   toote   müügihind   eeldusel,   et   müük toimub   ainult   hulgiostjatele,   ja   selleks   kujunes   20,15   eurot/jm.   Kaheksa   meetrise tänavavalgustusposti müügihind on 161,20 eurot. Töö   autor   viis   läbi   uue   toote   tasuvuse   analüüsi.   Selle   tulemusena   selgus tänavavalgustuspostide tasuvuspunkt ühikutes 61 213 jm ning rahas 1 233 442 eurot. Tuginedes ettevõtte  juhtkonna intervjuule  arvutati  välja  uue toote  kogus keskmise pikkusega 8 jm, milleks on 7 652 tükki aastas. Selgitati välja tänavavalgustuspostide optimaalne tootmismaht, milleks on 40 343 jm ehk 5 043 tükki aastas. Arvestades ettevõtte   tehnoloogilist   võimsust   ja   kasutamata   tööaega   on   võimalik   toota aastas 71 135 jm tänavavalgustusposte ehk 8 892 tükki. Uurimistöös   arvutati   AS   aruandeperioodi  01.01.2016   –   31.12.2016  müügikäibe rentaablus 3,84% ja müügikäibe puhasrentaablus 2,95%. Võttes aluseks selle perioodi müügitulu ja kasuminäitajad, arvestati müügikäibe rentaabluse näitajate muutumise, kui oleks toodetud tänavavalgustusposte maksimaalses koguses 71 135 jm, kasutades ära   ettevõtte   kogu   tehnoloogia-   ja   tööressurssi.   Analüüsi   tulemusena   selgus,   et müügikäibe   brutorentaablus   tõuseks   2,92   korda   ja   ettevõtte   müügikäibe puhasrentaablus suureneks 3,58 korda. Töö autor teeb ettepaneku AS juhtkonnale  alustada tänavavalgustuspostide tootmisega müügihinnaga 20,15 eurot jooksev meeter vähemalt 40 343  jm;  kasutada   efektiivselt   ettevõtte   tehnoloogilised   võimalused   ja   vaba tööjõuressurssi ning toota 71 135 jm maksimaalse kasumi saamiseks.  Mida enam suudab organisatsioon toota ja müüa tänavavalgustusposte, seda suurem on ettevõtte kasum ja seda rikkamad on omanikud.  Töö autori arvates on lõputöö eesmärk täidetud. 38


KASUTATUD KIRJANDUS Alver, J. & Alver, L. (2011). Majandusarvestus ja rahandus. Tallinn: Tallinna  Raamatutrükikoda. Alver, J. (2009). Kuluarvestussüteemi täiustamine. Raamatupidamisuudised nr 1  (112). Alver, J. & Reinberg, L. (2002). Juhtimisarvestus. (2.trükk). Tallinn: Deebet. Arrak, A.,Eamets, R. & Karm, T. (2002). Majanduse ABC. (3.trükk). Tartu: Avatar Brauer, M. (2012). Toode, turg ja meeskond – veenva äriidee kolm vaala Kuidas  äriideed analüüsida. E-ajakiri: Director, 4/2012. Kasutamise kuupäev:  20.02.2017, allikas http://www.director.ee/toode-turg-ja-meeskond-veenva- ariidee-kolm-vaala-kuidas-ariideed-analuusida/ Bõtškova, J. & Teearu, A. (1997). Ärirahandus. Tallinn: Coopers & Lybrand. CIMA. (2002). Management Accounting.Official Terminology. Cima Publishing  Ettevõtte kulude planeerimise reeglid. (2011). EAS. Kasutamise kuupäev: 24.02.2017, allikas http://195.80.116.172/et/alustavale-ettevotjale/ettevotlusega- alustamine/finantsplaneerimine/ettevotte-kulude-planeerimise-reeglid Glad, E. & Becker, H. (1997). Activity- based costing and management. Chichester:  John Wiley&Sons. Haldma, T. & Karu, S. (1999). Kuluarvestuse süsteemi loomine ettevõttes. Tartu:  Rafiko&AT Audiko. Hirsjärvi, S. ,Remes, P. & Sajavaara, P. (2005). Uuri ja kirjuta. Tallinn: Medicina. Kalmus, V.,Masso, A. & Linno, M. (2015) Kvalitatiivne sisuanalüüs. Kasutamise  kuupäev: 02.04.2017, allikas http://samm.ut.ee/kvalitatiivne-sisuanalyys Kaplan, R. & Cooper, R. (2002). Kulu ja tulemus. Tallinn: Fontese Kirjastus. Karu, S. (2008). Kulude juhtimine ja arvestus. Tartu: Rafiko Kirjastus. 39


Karu, S. (2012). Omahinna arvestamine ja üldkulude jaotamine. Kasutamise kuupäev: 14.02.2017, allikas http://www.sanderkaru.ee/finantskoolitused/omahinna %20arvestamine%20ja%20yldkulude%20jaotamine.pdf Kerem, M. ,Raju, O., &Randveer, M. (1998). Mikroökonoomika. (2. trükk). Tallinn:  TEA Kirjastus Kerem,   K.   &   Randveer,   M.   (2004).  Mikro-   ja   makroökonoomika   põhikursus. ( 4 trükk). Tallinna: Külim Kuluarvestus infosajandil. (2011). E-ajakiri: Director, 7/2011 . Kasutamise kuupäev:  22.12.2016, allikas http://www.director.ee/kuluarvestus -infosajandil/ Kuluarvestus ja kulujuhtimine. (s.a.). Innove. Kasutamise kuupäev: 25.12.2016,  allikas  http://www.innove.ee/UserFiles/Kutseharidus/%C3%95ppekava/Logistika %20%C3%B5pik%20kutsekoolidele/17_Kuluarvestus%20ja %20kulujuhtimine.pdf Kuusik, A., Virk, K., & Printshal, I. (2010). Teadlik turundus. Tartu: Tartu Ülikooli  Kirjastus. Kõomägi, M. (2006). Ärirahandus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Mereste, U. (2003). Majandusleksikon,I. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. Miljan, M. (1996). Hinnakujundus turunduses. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Okk, U. (1996). Tootmismajandus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Pärl, Ü. (2012). Mis asi see on, mida me nimetame omahinnaks? Kasutamise  kuupäev: 24.02.2017, allikas http://majandus24.postimees.ee/763646/mis-asi- see-on-mida-me-nimetame-omahinnaks Pärl, Ü. (2016). Omahind ja kulude struktuur. Kasutamise kuupäev: 19.02.2017,  allikas http://www.raamatupidaja.ee/uudised/2016/05/31/omahind-ja-kulude- struktuur Raamatupidamise Toimkonna Juhend 1. Raamatupidamise aastaaruanne koostamise  üldpõhimõtted. (2016). Raamatupidamise Toimkond. Kasutamise kuupäev:  40


20.02.2017, allikas https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/3100/1201/2005/RTJ %201.pdf Riives, J. & Lavin, J. (2014). Tootmise korraldamine. Tallinn: Atlex. Rünkla, J. (1997). Ettevõtte kulud, varud ja juhtimisoskused. Tallinn: Külim. Sander, P. (2017). Investeeringute eelarvestamine vajab raamatupidaja teravat pilku.  Raamatupidamise praktik nr111, 24-26. Себестоимость продуктции. (s.a.). Энтциклопедия экономиста. Kasutamise  kuupäev: 23.04.2017, allikas http://www.grandars.ru/college/ekonomika- firmy/sebestoimost-produkcii.html Соколов, Я. В. (2003). (Toim). Бухгалтерский учёт: управленческий асрект.  Москва: Финансы и статистика. Teder, A. (01.2008). Omahinna analüüs kasvatab kasumit. E-ajakiri: Director, 1/2008 Kasutamise kuupäev: 24.12.2016, allikas http://www.director.ee/omahinna- anals-kasvatab-kasumit/ Teearu, A. (2005). Ettevõtte finantsjuhtimine. Tallinn: Kirjastus Pegasus. Truuts, S. (2016). Hinnakujundus algab lihtsatest põhimõtetest. Kasutamise kuupäev:  28.02.2017, allikas  http://www.raamatupidaja.ee/uudised/2016/01/27/hinnakujundus-algab- lihtsatest-pohimotetest Vaske, K.(s.a.) Majanduse alused V. Kasutamise päev: 20.03.2017, allikas http://e- ope.khk.ee/oo/evoti/ettevotte_tulud_ja_kulud/ettevtte__tulud__ja__kulud.html Õunapuu,   L.   (2014).  Kvalitatiivne   ja   kvantitatiivne   uurimisviis   sotsiaalteaduses. Kasutamise kuupäev: 20.04.2017, allikas  http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/ 10062/36419/ounapuu_kvalitatiivne.pdf 41


LISAD 42


Lisa 1. Intervjuu küsimused ettevõtte juhtkonnale Miks on Teile oluline teada uue toote tasuvus? Mis perioodi kulud võib võtta uurimistöö aluseks? Kui palju toodeti lipumaste perioodil 01.01.2016 – 31.12.2016? Kui palju on võimalik toota lipumaste? Palun kirjeldage tehnoloogilist protsessi. Kas lipumastide tellimuse annab emaettevõte? Kas tänavavalgustuspostide tellimused tulevad ka läbi emafirma või peab ettevõte ise otsima kliente? Kas emaettevõttele makstakse iga aasta kindel summa või on mingi jaotamisprotsent? Kui suured on ettevõtte püsikulud? Kui suured on ettevõtte tootmise lisakulud? Uurimistöö tarbeks on vaja teada lipumasti tootmiskulusid. Palun kirjeldage uut toodet. Kas tehas on juba valmistanud tänavavalgusposte? Millest koosneb uue toote jooksva meetri omahind? Mis on toodete oodatav kasum? Soovin   arvutada   ettevõtte   rentaabluse   muutumist   seoses   tänavavalgustuspostide tootmise   alustamisega.   Kui   suured   olid   müügitulud,   müügikulud   ja   ärikasum aruandeperioodil? Mis näitajad huvitavad ettevõtte juhtkonda kõige enam lõputöö tulemusena? 43

Document Outline

• РЕЗЮМЕ
• Sissejuhatus
• 1 toote või teenuse omahind ja tasuvuse analüüs
  • 1.1 Kulude olemus ja liigitamine
  • 1.2 Omahinna arvutamine
  • 1.3 Tasuvusanalüüs ja tasuvuse näitajad
• 2 empiirilise uuringu metoodika
• 3 Uue toote omahinna kalkulatsioon ja tasuvuse analüüs
  • 3.1 Ettevõtte kulude kirjeldamine ja liigitamine
  • 3.2 Uue toote omahinna kalkulatsioon
    • 3.2.1 Täiskuluarvestusmeetod
    • 3.2.2 Osakuluarvestusmeetod
  • 3.3 Uue toote tasuvuse analüüs
• Kokkuvõte
• Kasutatud kirjandus
• Lisad