Juhtimisraamatupidamise eksam (11)

JUHTIMISARVESTUSE AINE: juhtimisarvestus peab tagama juhtimisotsuste langetamiseks vajaliku info. juhtimisarvestus hõlmab spetsiifilisi meetodeid , protseduure ja võtteid, mis võimaldavad juhtkonnal saada vajalikku infot,seda analüüsida ja tõlgendada ning selle tulemusena langetada olulisi otsuseid.põhieesmärgiks on õigeaegselt selgitada ressursid,mis on vajalikud tootmistegevuseks ja turustamiseks, andes sellega infot juhtkonnale õigete äriotsuste langetamiseks.
FINANTSARVESTUS JA JUHTIMISARVESTUS:1)juhtimisarvestuse infot tarbitakse vaid firmasiseselt . Finantsarvestuse info jõuab ka väliskasutajateni.2)juhtimisarvestus on suures osas suunatud tulevikku. Finantsarvestuses on põhirõhk minevikus toimunud tehingute kajastamisel.3)juhtimisarvestuse aruannete sisu ei ole rangelt määratletud.4)juhtimisarvestus rõhutab andmete olulisust ja paindlikkust.5)juhtimisarvestuse puhul ei ole oluline punktuaalne täpsus,vaid mitterahalised andmed.6)finantsarvestuse korral vaadeldakse ettevõtet kui tervikut ,juhtimisarvestuse korral on põhitähelepanu all ettevõtte konkreetsed allüksused.7)juhtimisarvestus on interdistsiplinaarne ja ei ole kohustuslik.8)mõlemad toetuvad raamatupidamise informatsioonisüsteemile.9)mõlemad toetuvad vastutuse ja aruandluse kontseptsioonidele.finantsarvestuse aruandlus hõlmab kogu ettevõtet, juhtimisarvestus ettevõtte üksikuid osi.
KULUARVESTUSE EESMÄRGI PÜSTITAMINE:Kuluarvestuse käigus on võimalik jälgida kulude kajastamist majandusüksuse finantsarvestuse protsessis, samuti kulude analüüsi ja selle rakendusi juhtimisarvestuse protsessis. Kuluarvestus on majandustegevuse kõigi kulude ja üksikute toodete (teenuste tööde) tootmise, juhtimise ja müügi kulude kogumise, töötlemise, kontrollija analüüsi protsess, mis hõlmab ka kulueelarvete (plaanide) koostamist. Kuluarvestuse süsteemi eesmärgid võib jaotada üldisteks ja spetsiifilisteks.
Üldised eesmärgid:

• Materiaalsete ressursside soetamise , tootmise ja kasutamise rahaliste parameetrite kindlaksmääramine ja kajastamine
  

• Kulude planeerimine
  
• Kuludega seotud normatiivide määratlemine
  
• Kuludega seotud eesmärkide saavutamise kontroll
  

Spetsiifilised eesmärgid:

• Toodangu ja teenuste omahinna ja müügihinna kalkuleerimine
  
• Ressurssidekasutamise efektiivsuse kontroll
  
• Juhtkonna kulukeskse infoga varustamine
  

Majandusüksuse jooksva majandustulemuse hindamine ning üksikute allüksuste tegevustulemuste kindlaks määramine
Eespool nimetatud eesmärkide saavutamiseks on vajalik majandusüksuse kuluarvestuse süsteemi realiseerumine kolmes peamises komponendis:

• Kululiikide arvestus, mille käigus peab selguma, millised kulud, võttes arvesse nende kujunemise ja käitumise erinevaid aspekte , esinevad majandusüksuses, kusjuures olulised otsused tuleb vastu võtta kulude registreerimise ja hindamise korraldamisel (tuleb tuvastada olulised kululiigid ).
  
• Kulukohtade arvestus peab selgitama, millistes majandusüksuse struktuuri või põhitegevuse protsessi osades erinevad kululiigid tekivad. Kesksete aspektidena vaadeldakse selles kuluarvestuse lõigus üldkulude jaotumist kulukohtade lõikes.
  
• Kulukandjate arvestus peab tagama selguse, millises mahus on erinevate kuluobjektide (kulukandjate) tarvis tehtud majandusüksuses kulusid . Kulukandjate arvestus võimaldab võrrelda erinevate kuluobjektide (kulukandjate) tulemusi (n.. toodete omahinda) ja selle alusel suunata erinevate tegevusvaldkondade või struktuuriüksuste tulemusi.
  

Järelikult on vajalik projekteerida ja juurutada majandusüksuse sisene kuluarvestussüsteem, mis võimaldab detailselt arvestada ja analüüsida erinevate toodete ja teenuste kulusid ja nende mõju tuludele ja kasumile .
NÕUETE MÄÄRATLEMINE KULUARVESTUSE SÜSTEEMILE:

• Planeeritud — planeerides, (eelarvestades) kulusid luuakse eeldused kulude kontrollimiseks ja juhtimiseks . Omades ülevaadet kui palju võib kulutada, et saavutada soovitud kasum, saab oodatust suuremate väljaminekute korral kiiresti reageerida ja selgitada välja põhjused ning mõjud;
  
• Oluline - majandusüksuse kulusid tuleb vaadelda lähtuvalt nende olulisusest. Majandusüksuse tegevusele olulisi kulusid vaadeldakse eraldi kuluühikutena, väheolulisi kulusid aga kulugruppidena;
  
• Otstarbekohane — kuluarvestussüsteem tuleb üles ehitada vastavalt konkreetse majandusüksuse vajadustele;(üks süsteem ei sobi kõigile).
  
• Õigeaegne — info kulukohtade kohta peab laekuma analüüsijatele -otsustajatele õigeaegselt;
  
• Hästi esitatud — kuluarvestusest võib saada infot võimalikult optimaalse ajakuluga, ülevaatlikult ja süsteemselt, lähtudes infotarbija vajadustest ;
  

• Piisav täpsus — tähendab, et info täpsusaste peab võimaldama konkreetsel
juhul teha majanduslikult põhjendatud otsuse;
• Ühtne — ühtne kuluarvestuse süsteem tähendab samade meetodite, põhimõtete ja
tehnikate kasutamist kogu ettevõttes, võimaldades kulusid võrrelda ja seeläbi
tuvastada ning kõrvaldada ebaefektiivsused
1)kuluaruanded peaks olema kujundatud nii,et iga kuluelementi saaks kergesti võrrelda.2)arvestusperioodid peavad olema kujundatud selliselt ,et kulude koondamine nendel ajavahemikel annaks juhtidele vajalikku teavet.3)kulude liigitamise alused peaksid kajastuma ettevõtte kontoplaani ülesehituses selliselt, et see rahuldaks nii finants - kui ka juhtimisarvestuse nõyudeid ning ei tekitaks vaidlusi, kas antud kulu on otsene või kaudne.4)määratletud peavad olema kulude jaotamise alused kulukohtadele,kulukeskustele ja kulukandjatele.5)kokkkulepitud peab olema laovarude ja lõpetamata toodangu hindamise korras.6)otsustatud peab olema varade investeerimise kord.7)valitud peab olema amortisatsiooni arvestamise meetod ja kehtestatud põhivarade amortisatsiooni normid.
KULULIIKIDE ARVESTUSE EESMÄRGID
Kululiikide arvestuse üldiseks eesmärgiks on jälgida komplekselt majandusüksuse tegevustsüklis kulutatavaid ressursse, nende struktuuri ja olulisust majandustulemuse seisukohast .
Kulude liigitamise eesmärgid võib jaotada kolme gruppi:

• Kulude jaotamine varade hindamiseks, eelkõige objektiivseks varude ja realiseeritud kulude kajastamiseks. On oluline ka finantsarvestuse tarbeks.
  

Võimalik kulude liigitused : 1) perioodi ja toote kulud
2) tootmiskulude elemendid
3) tellimuse ja perioodikulu

• Kulude jaotamine juhtimisotsuste ettevalmistamiseks. See eeldab kulude käitumuslike aspektide arvestamist erinevates tootmistinguimustes.
  

Võimalikud kulude liigitused: 1) kulude käitumine
2) olulised kulud
3) varem tehtud ehk pöördumatud kulud
4) alternatiiv - ehk loobumiskulu
5) täiendkulud

• Kulude jaotamine kontrolli tarvis. Kulude kontrolli teostamiseks on vajalik kulude mõjutatavuse jälgimine.
  

Võimalikud kulude liigitused: 1) kontrollitavad ning mittekontrollitavad kulud
2) kulude käitumine
Kulude liigitus sõltub sellest, milleks andmeid vajatakse. Seepärast tuleks lähtuda põhimõttest „Erinevad kulud erinevateks eesmärkideks“.
KULUDE LIIGITAMINE KÄITUMUSLIKUST ASPEKTIST LÄHTUVALT (ALUSEKS SEOS TEGEVUSMAHUGA):1) muutuvkulud (muutuvad koos tegevuse muutusega).2)püsivkulud(jäävad muutumatuks erinevate tegevusmahtude korral teatud ajaperioodil).3)segakulud(kulud,mis sisaldavad nii muutuvat kui ka püsivat komponenti).
KULUDE LIIGITAMINE ARVESTUSOBJEKTIGA SEOTUSEST LÄHTUVALT(ALUSEKS KULUKANDJALE KIRJENDAMISE VIIS):1) otsekulud (kulud,mida saab otseselt kanda arvestusobjektile või kulukandjale).2)kaudkulud(kulud,mis ei ole otseses seoses arvestusobjektiga.seotud mitme tooteliigiga,mistõttu nende kirjendamisel omahinda tuleb rakendada kaudseid meetodeid).
KULUDE LIIGITAMINE KONTROLLITAVUSE ASPEKTIST LÄHTUVALT(LIIGITAMINE JUHI VAATEVINKLIST):1)olulised 2)ebaolulised(kõik kulud,mis on alternatiivide jaoks ühesugused ning kulud,mis on juba tehtud) 3)kontrollitavad(igasugune kulu,mille suurust juht saab oma tegevusega mõjutada.4)mittekontrollitavad(suurust ei saa juht mõjutada-need ei anna mingit infot juhi tegevuse kohta).
KULUKOHTADE ARVESTUSE OLEMUS. Kui on paigas kulude liigitamise alused, tuleb otsustada ka kulukohad . See annaks võimaluse jälgida millistes ettevõtte tegevuse punktides kulud tekivad. Millised need kulud on ja kas nad hälbivad eelarvetest. Mõned ettevõtted määratlevad kulukohtadena oma struktuuriüksused, see aga ei pruugi tulemuslik olla. Kulukohtade arvestuse aluseks on objektiivne kululiikide arvestus. Kulukohtade arvestus on omakorda ühenduslüliks kululiikide ja kulukandjate arvestuse vahel. Kulukohtade arvestus on omakorda ühenduslüliks kululiikide ja kulukandjate arvestuse vahel. Arvestusprotsessis seostatakse kulukohad vastavate vastutuskeskustega.vastutuspõhine arvestus baseerub juhtide vastutusalade väljatöötamisele majandusüksuse kõigi juhtimistasandite lõikes eesmärgiga kehtestada igale vastutuskeskusele oma eelarve.RP kontoplaan peab olema ülesehitatud sellisena,et see võimaldaks kulude ja tulude kajastamist nii erinevate vastutuskeskuste lõikes kui nende kontrollitavuse aspektist lähtudes. Kulukandja otsekulud kantakse otse kulukandjale.pärast seda,kui majandusüksuses on loodud kulukohtade klassifikatsioon ,järgneb kulukohtades vaadeldavate kaudkulude sidumine kulukandjatega ja objektiivsete jaotuspõhimõtete kujundamine kaudkulude jaotamiseks kulukandjatele.
KULUARVESTUSE PÕHIMÕTTED:sõltuvalt sellest,millistel eesmärkidel ja missugust infot juhtkond vajah,valitakse kuluarvestuse põhimõtted.enamkasutatavad nendest on täiskuluarvestuse põhimõte(kõik kulud jagatakse tooteühikutele saades ühiku kogukulud,sealjuures otsekulud kantakse tooteühikutele otse,kaudkulud kogutakse kõigepealt kulukeskuste lõikes ja pärast seda jaotatakse valitud põhimõtte aluselt tooteühikutele) ja osakuluarvestuse põhimõte(kulud jaotatakse muutuvateks ja püsivateks ning jagatakse ainult muutuvad kulud tooteühikutele saades müügikatte ehk jääktulu.muutuvad kulud kantakse tooteühikutele peale otse,püsikulusid ei kanta, neid vaadeldakse kogusummas perioodi kuludena ning neid arvestatakse ettevõtte kasumi väljatoomisel).
KULUARVESTUSE MEETODID:1)tellimusjärgne kuluarvestus-rakendatakse siis, kui majandusüksuse tegevus põhineb lepingutele, tellimustele või partiidele,mis on eraldi määratletavad.kulud liigitatakse töö-, materjali- ja üldkuludeks, mis jaotatakse kulukeskustesse,kust need kulud jaotatakse kõikide toodetud kuluühikute vahel.üldkulude jaotamise aluseks on vastav leping, töötellimus või partii. 2)protsessi-järgne kuluarvestus-kasutatakse siis, kui tooted või teenused on järjestikuste, pidevate või korduvate operatsioonide tulemuseks. Selleks kulud arvestatakse keskmisena perioodi kuluühikule ning üldkulud jagatakse toodetud ühikute arvuga, et saada keskmist ühikukulu. KULUKANDJATE ARVESTUS.jaguneb: 1)ühik-kulukandja arvestus ja 2)periood-kulukandja arvestus. Kulukandjate arvestuse aluseks on objektiivne kululiikide ja kulukohtade arvestus.selle valdkonna peamised ül on: 1)omahinna kalkuleerimine hinna alampiiride määratlemiseks, 2)pooltoodangu ja valmistoodangu maksumuse määratlemine ja 3)tulemusüksuste majandustulemuste määratlemine. Kulukandjatena vaadeldakse tooteid, aga järjest enam tegevusi, kuna teatud tegevuste tulemusena sünnivad tooted.tegevuspõhine kuluarvestus mõõdab kulusid ning tegevustega,kuluressurssidega ja kulukandjatega seotud tulemusi.ressursid seostatakse tegevustega ja tegevused omakorda kulukandjatega lähtudes oluliste tegevuste kasutamisest.
TOOTEÜHIKU OMAHIND:annab infot, kui palju toodang tootjale maksma on läinud.muutuvad kulud/tooteühikute kogus+püsikulud/tooteühikute kogus ehk (muutuvkulud+püsikulud)/toodanguühikud. 1. Traditsiooniline omahinna metoodika. Tooteühiku omahind=muutuvad kulud/ühikute hulk+püsikulud/plaaniline ühikute hulk. Paraku toodud valem eeldab ühtlast ja kõrget tootmisvõimsuste koormatust ja praktiliselt elimineerib tootmisvõimsuste muutuste või kasutusintensiivsuse muutuste mõju. 2. Tegevuspõhine omahinna leidmise metoodika. Tegevuspõhine kuluarvestus on kulujuhtimise meetod, mis mõõdab kulukandjate (tooted, teenused, kliendid) kulusid ettevõtte tegevuse ja äriprotsessi kaudu. Tegevuspõhine kuluarvestus:

• Seob ressursikulud tegevusega
  
• Seostab tegevuskulud toodete, teenuste ja/või klientidega
  
• Analüüsib kulude ja kuluobjektide vahelisi seoseid.
  

Tegevuspõhise kuluarvestuse puhul ei ole üldkulud seotud toote või teenusega otse, vaid
esmalt on need seotud ettevõtte põhitegevusega (protsessiga).
ABC kuluarvestus võimaldab teostada kulude kontrolli kahel tasandil:

• Kulud on võimalik positsioneerida vastutusala järgi
  
• Kulud on võimalik positsioneerida ettevõtte põhiprotsesside järgi
  

3. Eesmärgipärane omahinna kalkuleerimise metoodika ehk sihtkuluarvestus. Sihtkuluarvestus. See on kuluarvestusmeetod , mille eesmärgiks on pakkuda teatud omadustega tooteid/teenuseid prognoositud nõudlusest, turuhindadest ja sihtkasumist lähtuva sihtkuluga. Uue toote puhul püütakse kindlaks määrata optimaalne turuhind antud turusituatsioonis. Võrdlusbaasiks on oletatavad uue toote tootmiskulud. Tootmist alustatakse toodete ja protseeide pidevat täiustamist siis, kui eesmärgijärgse kalkulatsiooni kohaselt on toote kulud suudetud viia allapoole müügihinda ( saavutatakse erinevate alternatiivide vahel valimisega). Seega: püstitatud eesmärgist lähtudes valitakse erinevate alternatiivide vahel, et jõuda soovitud tulemuseni. Sihtkuluarvestuses keskendutakse sihikulu leidmisele ja selle võrdlemisele eelarvestatud kuludega. Sihikulu on suurim võimalik toote/ teenuse kulu, mis võimaldaks rahuldada kliendi vajadusi ja saavutada sihtkasumit prognoositud sihthinna ja müügimahu korral. Sihtkasum on eesmärgist lähtuv prognoositud müügitulude ja kulude vahe.Sihtkuluarvestus toimub järgnevalt:Toote/teenuse sihthinna kindlaksmääramine, lähtuvalt kliendi vajadustest konkreetsete omadustega toodete/teenuste järele ning seejärel turuosa selgitamine , mida soovitakse hõivata.( Sihthind on turul nõudluse pakkumise tulemusena kujunenud müügihind, millega kliendid on prognoosidest lähtuvalt valmis ostma eelarvestatud koguse tooteid).
KULUDE KAJASTUMINE ETTEVÕTTE FINANTSARUANDLUSES. . Traditsiooniliselt on Eesti ettevõtetes kasutatavad kulude klassifikatsioonid lähtunud EV Raamatupidamise seaduse kasumiaruande skeemidest 1 ja 2. Skeem 1 on üles ehitatud nn. kuluressursi kasutamise järgi, liigitades kulud tooraine - ja materjalikuludeks, tööjõukuludeks, energiakuludeks kulumiks jne. Skeem 2 on üles ehitatud aga nn, kulufunktsiooni järgi - realiseeritud toodete kuluks, turustuskuluks, üldhalduskuluks, arendus-kuluks jne» Nimetatud kasumiaruannete skeemide kulude liigitus! on täpsemalt käsitletud EV Raamatupidamise Toimkonna poolt 1995.a. välja antud Raamatupidamise juhendites nr. 6 - 7.
Mõlemad kasumiaruande skeemid vaatlevad ettevõtte kui terviku tule­musi tulude, kulude ja kujuneva kasumi osas. Ettevõte toodab ja müüb konkreetseid tooteid ja tootegruppe. Nendega seotud käivete ja kulude detailanalüüs võimaldab tulevikus täpsemalt kujundada ja planeerida ettevõtte kui terviku tulemust iga üksiku osa parema suunamise kaudu.
iga ettevõte koostab kontoplaani lähtudes ettevõtted toimuvatest majandustehingutest arvestades, et kontoplaani saaks kasutada bilansi,kasumiaruande,tuludeklaratsiooni ja teiste aruannete ning ettevõtte juhtimiseks vajaliku info saamiseks.sissekanded kontodele tehakse kahekordse kirjendamisega, kui efektiivse kuluarvestuse juurutamiseks on vaja lisada täiendavaid klassifikaqatoreid, artikleid jm. kulukohtade ja kulukandjate määratlemiseks,et kneid kulusid täiendavalt kirjendada, koguda ja analüüsida.
KULUDE JUHTIMINE ETTEVÕTTES.kulude juhtimist ettevõttes käsitletakse kui 1)strateegiliste ja taktikaliste plaanide koostamist(kasutatakse modelleerimist-eesmärgiks on mudeleid kasutades võrrelda erinevaid tegevusstsenaariume ja alternatiive), 2) eelarvete koostamist(püstitatakse eesmärgid,koostatakse müügiprognoosist lähtudes müügieelarve, sellest lähtuvalt koostatakse tootmise eelarved ja üldhalduskulude eelarved.eraldi osadena koostatakse investeeringute eelarved ja finantstulude/kulude eelarved.sellisel moel mitu korda läbitöötatud erinevad eelarved moodustavad kokku ettevõtte KOONDEELARVE ,mis koosneb erinevatest osadest nagu prognoositav kasumiaruannde,lõppbilanss,rahavoogude eelarve jne.), 3)otsustamist tegevusprotsessis(otsustamine on tegevus,mille abil muudetakse eelarved tegudeks ), 4)kulude kontrollimist ja analüüsi.
KULUDE KONTROLL JA ANALÜÜS
Ettevõtte vajadustele vastava kulude kontrolli süsteemi loomiseks tuleb tunda olemasolevaid piiranguid ja:

• määratleda vastutuskeskused,
  
• juurutada vastutuspõhine arvestus ja valida tegevusnäitajad,
  
• jaotada kulud kontrollitavateks ja mittekontrollitavateks.
  

Kulukontrolli süsteemi edusamme vaadatakse perioodiliselt üle. Kas eesmärke saavutatakse? Kas töötajatel on vajalik ja piisav informatsioon? Kas töötajad mõistavad ja kasutavad seda efektiivselt? Samuti on soovitav uurida konkurentide juhtimiskontrolli süsteemide edusamme (ja läbipõrumisi) nii meil kui mujal.
KMK ANALÜÜS.põhieesmärgiks on leida müügihinna,müügimahu,muutuvkulude ja püsivkulude kõige sobivam kombinatsioon.analüüsi teostamiseks on 3 lähenemisviisi:1)matemaatiline:kasum=kogutulu-muutuvkulud-püsivkulud. Kasum=kogutulu- kogukulu . Näide: Väikefirma toodab söögitoa toole. Muutuvkulud on 400 krooni ühe tooli kohta, püsivkulud 30000 krooni kuus. Firma müüb toole hinnaga 700 krooni tükk. Kuu jooksul müüakse 200 tooli. Milline oleks ühe kuu ärikasum? Kasum = 200 x 700 - 200 x 400 - 30000 = 30000 krooni. Reeglina tunneb firma huvi, mitu tooli tuleks müüa, või kui suur peaks olema müügikäive, et kõik kulud oleksid tuludega kaetud. Selgitamiseks arvutatakse tasakaalupunkt ehk kasumilävi. Viimane on kergesti leitav kui lähtume sellest, et kasumilävepunktis on nullkasum . Müügihind x tegevusmaht - muutuvkulude määr x tegevusmaht - püsivkulud = 0
700 x - 400 x-30000 = 0
30000
x = =100 tooli;
700-400 Nullkasumi saavutamiseks peab firma tootma ja müüma 100 tooli.
2)jääktulust lähtuv. Jääktulu kogusumma muutub proportsionaalselt müügimahu muutumisele, kuid tooteühiku jääktulu on konstantne suurus. Sõltumata sellest, kas jääktulu on arvutatud tooteühiku kohta kogusummas, kajastab ta peale muutuvkulude katmist järelejäävat tulu. Jääktulu arvel kaetakse püsivkulud ja saadakse kasumit. Jääktulu ja müügikäibe suhet nimetatakse jääktulu määraks (%), mida võib arvutada ka tooteühiku kohta, s.o. sisuliselt rentaablusnäitaja.
Väikefirma kuuaruanne jääktuluformaadis
Kokku Ühiku kohta
Müügitulu 140000 700
Muutuvkulud 80000 400
Jääktulu 60000 300
Püsivkulud 30000 150
Ärikasum 30000 150
Jääktuluformaadis kasumiaruanne on mõtekas koostada planeerimisel. Kui firma juhtkond arvab näiteks, et järgmisel kuul müük suureneb 10 %, siis on lihtne koostada eelarvestatud kasumiaruanne:
Müügitulu (220 x 700) 154000 700
Muutuvkulud (220x 400) 88000 400
Jääktulu 66000 300
Püsivkulud 30000 136
Ärikasum 36000 164
Meie näite puhul oleks jääktulumäär (jääktulu jagatud müügikäibega) 60000 : 140000x100 = 42.85%;
66000 : 154000 x 100 = 42,85 %;
Jääktulumäär 42,85 % näitab, et müügikäibe suurenemisel 1 krooni võrra, suureneb jääktulu 42.85 sendi võrra. Kasum suureneb samuti 42.85 sendi võrra.
3)müügikäibe muutumise mõju kasumile. Eelnevat näidet silmas pidades, kui firma kavatseb näiteks suurendada müügikäivet 25000 krooni võrra, suureneb kasum 25000x42,85:100=10712.50 krooni võrra.
Jääktulumäära arvestamine on aluseks erinevate toodete müügi võrdlemisel. Mida suurem on konkreetse toote jääktulumäär, seda kasulikum on seda toodet müüa, kuna iga müüdud ühik annab suurema jääktulusumma püsivkulude katmiseks ning kasumi teenimiseks.
Tasakaalupunkti on võimalik leida ka ühiku jääktulust lähtudes. Kuna jääktulu on summa, mis jääb üle püsivkulude katmiseks ning tasakaalupunktis on nullkasum, võime väita, et tasakaalupunktis võrdub jääktulu püsivkuludega. Võttes arvesse veel seda, et tasakaalupunkt võrdub tasakaalupunktiga ühiku kohta, mis on korrutatud müüdud ühikute arvuga, saame järgmise valemi tasakaalupunkti arvutamiseks:
Püsivkulud 30000
Tasakaalupunkt ühikutes = = = 100
Ühiku jääktulu 300
Tasakaalupunktiks kujunes 100 ühikut (tooli).
Tasakaalupunkti on võimalik väljendada ka müügikäibena (rahas):
Püsivkulud 30000
Tasakaalupunkt (rahas) = = = 70000 kr.
Jääktulumäär 0.4285
Soovitud kasumile vastava müügimahu leidmine
Kui soovime teatava kindla kasumi projekteerida, peab teadma, et JÄÄKTULU peab katma nii püsikulud kui ka kasumi ja vastama seega järgmistele tingimustele:
Jääktulu — püsikulud + soovitav kasum
Järelikult kujuneb soovitavale kasumile vastav müügikäive järgmiselt:
Püsivkulud + soovitav kasum
Müügikogus
Ühiku jääktulu
Eelmisi näiteid jälgides:
Firma soovib saada ärikasumit 40000 krooni. Milline peaks olema vastav
müüdav kaupade kogus?
Sihtkasumi saavutamiseks vajalik müügikogus = (30000 + 40000): 300 = 233 tooli
Seega jääktulu, mida iga toote müük annab 300 krooni, peab olema 70000 krooni ja katma sellega püsikulu 30000 krooni ulatuses ning kasumit 40000 krooni ulatuses.
Eelnevat arvestuskäiku jälgides on võimalik arvutada soovitud sihtkasumi saamiseks vajalik müügikäive
Sihtkasumi saamiseks vajalik müügikäive = (Püsivkulud + sihtkasum) jääktulumääraga = (30000+40000): 0,4285 = 163100 krooni
Ohutusvaru = planeeritud müügikäive - müügikäive tasakaalupunktis
Ohutusvaru =140000-70000 = 70000 krooni
KASUMILÄVI.kui firma tunneb huvi mitu tooli tuleks müüa, või kui suur peaks olema müügikäive, et kõik kulud oleksid tuludega kaetud. Selgitamiseks arvutatakse tasakaalupunkt ehk kasumilävi.see on kergesti leitav kui lähtume sellest,et kasumilävepunktiks on nullkasum. Kasumilävi on selline müügimaht ( tootmismaht ), mille puhul tulude ja kulude kogusummad on võrdsed (kõik kulud on kaetud tuludega) ja pole kasumit ega kahjumit (nn nullkasum). Müügimahu
(tootmismahu) suurenedes üle kasumiläve hakkab ettevõte kasumit saama.
PIIRKASUM . mida võib arvutada kolmel moel:

• kogusummas;
  
• kaubaühiku (toodanguühiku) kohta;
  

• osatähtsusena müügikäibest (müügitulust), st piirkasumimäärana.
  

Esimesel juhul leitakse piirkasuni kogu müügitulu ja kõigi muutuvkulude vahena, teisel juhul kaubaühiku müügihinna ja ühiku muutuvkulude vahena. Piirkasumi kogusumma muutub proportsionaalselt müügimahu muutumisele, kuid kaubaühiku (tooteühiku) piirkasum on konstantne suurus. Sõltumata sellest, kas piirkasum on arvutatud kaubaühiku kohta või kogusummas, kajastab ta peale muutuvkulude katmist järele jäävat tulu. Piirkasumi arvel kaetakse püsivkulud ja saadakse kasumit.
VASTUTUSPÕHISE ARVESTUSE KUJUNDAMINE ETTEVÕTTES JA
VASTUTUSKESKUSTE MÄÄRATLEMINE
Vastutuspõhine arvestus on arvestussüsteem, mis arvestab ja kirjeldab kulusid vastutustasandite lõikes, kusjuures arvestatakse iga tasandi puhul ainult neid kulusid, mille eest see tasand vastutab ja mille üle tal on kontroll. Seega vastutuspõhise arvestuse all mõistetakse ettevõtte erinevate vastutuspiirkondade lõikes informatsiooni kogumist, aruannete koostamist ja analüüsimist, kusjuures vastutuspõhine arvestus seostab mitte ainult kulud vaid ka tulud ja kasumid nende eest otseselt vastutavate üksuste juhtidega.
Uurides vastutuspõhise arvestuse kujundamise võimalusi ettevõttes tuleks ühe esimese sammuna leida vastused järgmistele probleemidele:

Millised on ettevõtte sidemed väliskeskkonnaga?

Milles väljendub muutliku väliskeskkonna mõju ettevõttele?

Mille kaudu on ettevõttes võimalik reageerida ümbritseva keskkonna muutustele, et tagada edu?

Millised on eeldused vastutuspõhise arvestuse juurutamiseks?
Vastutuspõhise arvestuse rakendamiseks kehtivad üldreeglina kolm eeltingimust:
1. On olemas ettevõtte struktuur, kus on selgelt eristatavad erinevad võimu- ehk vastutuspiirkonnad;
2. vastutuspõhine arvestus põhineb juhtide vastutusalade väljatöötamisel kõigi ettevõtte juhtimistasandite lõikes eesmärgiga kehtes­tada igale vastutuskeskusele oma eelarve;
3. iga vastutuskeskuse eelarves peavad olema selgelt eristatud selle juhi poolt mõjutatavad ja mittemõjutatavad kulud.
Vastutuskeskused:
1. kulukeskused
Kulukeskus on ettevõtte osa, milles tegevuse käigus tekivad ainult kulud ning kus juhitakse ning mõjutatakse ainult kulusid. Reeglina eristatakse kulukeskusi tootmistegevuses, kus sisendeid (otsene materjal, otsene töötasu) saab igale väljundile suhteliselt täpselt määrata.
2. tulukeskused
Tulukeskus on vastutav toodangu müügi ja turustustegevuse eest. Tulukeskusena käsitletakse tavaliselt turustusosakonda, mis vastutab temale kinnitatud müügiplaani täitmise eest.
3. kasumikeskus
Kasumikeskus on ettevõtte osa, mis on vastutav nii tulude kui ka kulude, järelikult ka saadava kasumi eest. Üldjuhul on kasumikeskuse juhtidel rohkem iseseisvust kui tulu- ja kulukeskuste juhtidel.
4. investeeringukeskus
Investeeringukeskus on vastutav investeeringute ehk antud vastutuskeskusse investeeritud kapitalilt nõutava tulumäära saavutamise eest. Investeeringukeskus omab suuremat vabadust, kuna tal on õigus langetada iseseisvaid otsuseid Üksuse kasutuses oleva kapitali paigutuse kohta, valides erinevate investeerimisprojektide vahel.
KULUDE KONTROLL VASTUTUSKESKUSTE LÕIKES
1) vastutuspõhise kuluarvestuse aruandlus-süsteemi ja seal on kujutatud nelja juhtimisvastutuse taset, alates tegevdirektorist kuni osakonna juhatajani. Sellise aruande eelis on see, et ta võimaldab vastutavatel töötajatel tegutseda kiiresti, vastata kõikidele muutustele oma vastutusvaldkonnas ning vastavalt vajadusele oma tasemel korrigeerida tegevust. Aruanded näitavad nii kuunäitajaid kui ka näitajaid kasvavalt aasta algusest ning võrreldes eelarvega tekkinud vastavaid hälbeid. Ilmselt soovib tegev­direktor vaadata ainult neid hälbeid, mis kujutavad endast silmatorkavaid erinevusi plaanist ja nõuavad seega tema tähelepanu. Teisi hälbeid võivad vajadusel uurida tema alluvad . Seda tuntakse kui juhtimist erandite põhi­mõttel. Lihtsuse otstarbel on aruandes üksnes need kulud, mille eest iga üksus (tasand) vastutab. Selles näites on ettevõttes neli vastutusüksust Kuna tegevdirektor vastutab kogu ettevõtte juhtimise eest (1 tase), saab ta aruanded ettevõtte nelja funktsionaalse valdkonna kohta - üldjuhtimise, finantside, tootmise ja müügi kohta. Tootmisdirektor vastutab tootmise üldkulude eest. Tehase juhataja vastutab tootmis-, montaazi,-ja pakkimisosakonna eest. Osakonna juhataja vastutab masinaoperaatorite, otseste materjalide ja materjalide käsitlemise eest.
2)ettevõtte kasumi kujunemine jääktulu meetodil allüksuste (kulukohtade) lõikes paremalt vasakule. Esimeses veerus on esitatud kogu ettevõtte, mis koosneb Ida ja Lääne müügipiir- konnast, koondnäitajad. Teises ja kolmandas veerus on esitatud vastavalt Ida ja Lääne müügipiirkonna näitajad.
PLAANIDE JA EELARVETE KOOSTAMISE EESMÄRGID
Plaanide koostamise eesmärgid:
1. Planeerimise kaudu kujundatakse juhtide tulevikukontseptsiooni ja selle seos organisatsiooni eesmärkidega
2. Struktureerib juhtide vastutustasemed planeerimise ja kontrolli osas
3. Soodustab juhtidevahelist kommunikatsiooni.
Eelarvete koostamise eesmärgid:
1)Eelarved ja strateegia. Eelarve koostamisel peavad organi­satsiooni juhid enne organisatsiooni strateegiliste eesmärkide seadmist vaatama tulevikku ja hindama võimalikke muudatusi majanduskeskkonnas ja klientide väärtushinnangutes
2)Abi planeerimisprotsessis. Eelarvestamisel on oluline roll kogu organisatsiooni planeerimisprotsessis.
3)Ressursside jaotamise ja kasutamise optimeerimine . Eel­arvestamine on väga hea abivahend organisatsiooni ressursside jaotamisel.
4)Eelarve kui analüüsivahend. Eelarvete koostamise abil luuakse alused õigeaegseks eelarvestatud ja tegelike tulemuste analüüsiks
5) Eelarve kui kommunikatsioonivahend . Eelarvestamisel defineerivad omanikud ja tippjuhtkond perioodi eesmärgid nii, et teistel juhtidel ja töötajatel oleks sellele infole juurdepääs.
6)Eelarved controllingu süsteemides. Tegevusperioodi lõpus kasutatakse eelarvet tulemuslikkuse hindamise alusena .
7)Eelarve kui motiveerimisvahend. Kuna eelarveperioodi ooda­tavad tulemused on detailselt kirjeldatud, siis töötajad teavad, mida neilt oodatakse . See omakorda hoiab kõrget moraali ja motiveerib inimesi eelarvestatud eesmärke saavutama .
8)Eelarved ja töötajate areng. Eelarvestamise demotiveerivat mõju aitab vähendada koolitus.
9) Eelarvestamine ja delegeerimine. Eelarved aitavad juht­konnal delegeerida tööülesandeid koos konkreetsete näitajatega töötulemuste hindamiseks, sh kooskõlastada konkreetseid ees­märke ja tegevusplaane meeskondade ja üksikisikutega.
ETTEVÕTTESISENE PLANEERIMINE JA EELARVESTAMINE. Planeerimise ja eelarvestamise kaudu luuakse efektiivsed alused juhtimiseks.
Planeerimine on otsustusprotsess võimalike ressursside kasutamise kohta. Otsustamine erinevate alternatiivide vahel, alternatiivid on suunatud ettevõtte eesmärkide täitmisele. Planeerimise kaudu kujundatakse juhtide seosed eesmärkidega ning määratakse nende vastutustasemed.
planeerimine on otsustusprotsess võimalike ressursside kasutamise kohta. Planeerimise kaudu kujundatakse juhtide seosed eesmärkidega ning määratletakse nende vastutustasemed.plaanide väljatöötamiseks on firmas kolm võimalust:1)retrograadne planeerimine-firma tippjuhtkonna poolt fikseeritud raamplaan liigendatakse järgnevatel planeerimistasanditel osaplaanideks.2)progressiivne planeerimine-algab planeerimisega kõige madalamal tasemel ning igal järgneval juhtimise tasemel toimub madalamate tasemete plaanide koordineerimine kuni tipptasemeni välja.3)vastassuunaline planeerimine-kõigepealt töötab juhtkond välja raamplaani,millest lähtudes töötatakse välja osaplaanid koos kõikide juhtimistasandite esindajatega.seejärel kontrollitakse plaaninäitajate realiseeritavust kõikidel tasanditel.strateegiliselt planeeritakse tulemusi ette 5-6 aastaks.firma tippjuhtkond tegeleb üldiste strateegiliste plaanidega,keskmise ja esmatasandi juhid detailsemate taktikaliste ja operatiivsemate plaanidega. Planeerimismeetodid jagunevad:
• traditsioonilisteks , mis lähtuvad eelmise perioodi tasemetest,
• nullbaasist lähtuvaks ( zero - base planning ).
Traditsioonilised planeerimismeetodid tegelevad eelkõige tulevasel perioodil oodatavate muutustega, lähtudes konkreetsest kasvust (tulude-kulude suhtest). Kuid tähelepanuta jäetakse alternatiivsed tegutsemisvõimalused.
Nullbaasist lähtuva planeerimise puhul ei oma juba eksisteerivad ja teostatavad projektid mitte mingisugust eelist uute projektide valikul. Kõik projektid kandideerivad planeerimisprotsessis võrdsetel alustel nullbaasist lähtuvalt järgmiseks aastaks kasutada olevatele ressurssi­dele. Teiste sõnadega, eelmise perioodi plaane ei saa kasutada uutes plaanides taotletavate ressursside põhjendamiseks. Iga tegevust ning tegevuse käigus tehtavaid kulutusi tuleb põhjendada. Nende kaudu on võimalik erinevatest alternatiividest lähtudes otsida uusi võima­lusi. Planeerimine hõlmab endas:

• prognoosimist,
  
• projekteerimist,
  
• eelarvestamist.
  

Eelarvestamine on pidev protsess, mis algab eesmärkide püstitami­sega, millele järgneb nende sidumine vastavate ressurssidega. Vastavalt ressursside kättesaadavusele korrigeeritakse eesmärke. Järgneb eel-I arvete koostamine eesmärkide saavutamise nimel. Saadud tulemusi I tuleb hinnata ja võrrelda planeeritutega. Vajaduse korral tuleb plaane muuta, see viib omakorda uute eesmärkide püstitamisele, mistõttu kogu protsess kordub.Kui eelarve eesmärgid on saavutatavad, püütakse töötada selle nimel pingsalt. Kui aga need on liiga kõrged ja saavutamatud, töötatakse halvasti. Järelikult on eelarve koostamisel üheks põhiküsimuseks seada eelarve selliselt, et see tagaks head tulemused.
Eelarve seob juhi vastutusega.eelarvestamine on pidev protsess,mis algab eesmärkide püstitamisega, millele järgneb nende sidumine vastavate ressurssidega. Vastavalt ressursside kättesaadavusele korrigeeritakse eesmärke. Järgneb eelarvete koostamine eesmärkide saavutamiseks ning seejärel tegutsemine püstitatud eesmärkide saavutamise nimel. Saadud tulemusi tuleb hinnata ja võrrelda planeeritutega.vajaduse korral tuleb plaane muuta ja kogu protsess kordub.eelarve on detailne plaan,mis kirjeldab ressursside soetamist ja kasutamist kindla perioodi jooksul.
STAATILINE EELARVESTAMINE. Kõik oodatavad tulud ja kulud esitatakse kindlast tegevusmahust lähtudes. Kuna aga tulud ja kulud varieeruvad koos tegevusmahtude muutustega,ei ole mõttekas omavahel võrrelda eelarvestatud ja tegelikke andmeid,kui tegevusmaht kujunes oodatust erinevaks.
PAINDLIK EELARVESTAMINE.võetakse arvesse ühelt poolt kulude mõjutatavust ja teiselt poolt erinevusi tegevusmahtudes.
KOONDEELARVE
Koondeelarve on terviklik ja süsteemne eelarvete kogum, millele organisatsioon tugineb lähiperioodil, et viia ellu ees­märkide saavutamiseks vajalikud strateegiad. Perioodi pikkuseks on tavaliselt aasta, mis jaotub lühemateks perioodi­ deks (tavaliselt kvartal või kuu). Koondeelarves täpsustatakse kõikide tegevuste spetsiifilised eesmärgid ning esitatakse detailsed plaanid ja eelarved elluviidavate tegevustega seoses.
Koondeelarve koostatakse üldjuhul kogu organisatsioonile kui tervikule ja/või selle olulist majanduslikku iseseisvust ja otsustusõigust omavatele osadele - strateegilistele allüksustele.
Koondeelarve koostamise käigus koostatakse põhitegevuse eelarved ja finantseelarved ning nende koostamiseks vajalikud prognoosid , eelarve projektid ja plaanid. Koondeelarve koosneb erinevatest omavahel seotud põhitegevuse ja finantseelarvetest
ETTEVÕTTE SISESE ARUANDLUSSÜSTEEMI LOOMINE
1. Ettevõtte tegevuse detsentraliseerimine (st. juhtimise hajutamine erinevatele tasemetele)
2. Meetodi valik segmenteerimiseks
a) vastutuskeskuse moodustamine ja vastutuspõhise arvestussüsteemi moodustamine
b) Pareto seadus
c) kolme reegel
3. Tulemuslikkuse mõõtmiseks sobivate mõõdikute arendamine (et tulemused oleksid võrreldavad)
Kui detsentraliseerimise juhtimise skeem on kinnitatud, siis iga segmendi juht, kellel on oma eelarve, nimetatakse eelarve omanikuks. Ta vastutab eelarve täitmise eest. Levinuim segmenteerimise meetod on vastutuskeskuste moodustamine.
2. Kolm meetodit segmenteerimiseks
a) Vastutuskeskus on ettevõtte allüksus, mille juhil on otsustusõigus ja vastutus tema otsustamisalasse kuuluvate finants ja mittefinants näitajate saavutamine eest. Igal vastutuskeskusel on oma eelarve ning juhil on tavaliselt täielik kontroll ja vastutus eelarve täitmise eest. Vastutuskeskustes arvestuse pidamiseks juurutatakse nn. vastutuspõhist arvestust . Läbi vastutuspõhise arvestuse seostatakse vastutuskeskuse juhi tööülesanded ja vastutus konkreetse näitajaga.
Vastutuskeskused jagunevad:

• Tulu- ja kulukeskusteks
  
• Kasumi- ja investeerimiskeskusteks
  

Kulukeskused on tootmise või tugitegevusega tegelev allüksus, mille eesmärk on kindlustada kvaliteetne toode või teenus eelarvestatud kuludega ja mille juht vastutab kulude eest.
Tulukeskused on eelarve segmendid , mille tulemuslikkust mõõdetakse: kas vastavalt geograafiliselt müügipiirkonnale, tooteliinile, müügiesindaja müügituludele ja mille juht vastutab tulude eest. (turustusosakind)
Kasumikeskuse all mõistetakse allüksust, mille eesmärk on teenida planeeritud kasumit läbi minimaalsete kulude ja mille juht vastutab tulude ja kulude eest omamata õigust teha otsuseid investeeringute kohta.
Investeerimiskeskuse all mõistetakse allüksust, mille eesmärk on suurendada investeeringu tulusust. Juht vastutav investeeritud kapitali kasutamise eest ja tal on õigus ka otsustada eesmärgipäraste investeeringute üle. Mõõdetakse tavaliselt investeeringukeskuse väljundit ehk tulemit investeeritud kapitalilt teenitud kasumi ja investeeritud kapitali suhtena.
b) Pareto seaduse rakendamisel lähtutakse, et 80% ettevõtte edust sõltub 20% võtmeülesannete edukast lahendamisest. Eelarve koostamisel on selljuhul ülesanne teha kindlaks millised 20% võtmeülesannetest aitavad saavutada või mõjutavad 80% eelarve lõpptulemusest.
c) Kolme reegel on segmenteerimismeetod, mida kasutades jaotatakse eelarve segmendid kolme gruppi. Jaotamise alus valitakse ettevõtte poolt. Näiteks võidakse ettevõtte allüksused jagada:
1) tegevusteks, millega tegelemine eriti oluline
2) tegevusteks mida oleks kasulik pigem säilitada, kui neid …..
3) tegevusteks millest tuleks vabaneda arvestades nende kehvi tulemusi
3. Sobivate mõõdikute arendamine tulemuslikkuse mõõtmiseks
Peale vastutuskeskuste moodustamist tuleb otsustada iga vastutuskeskuse tulemuslikkuse mõõtmiseks sobivate mõõdikute loetelu. Neile mõõdikutele lisaks otsustatakse ka konkreetsed rahalised ja mitterahalised väärtused. Mõõdikud koos sihtväärtustega muutuvad eelarvestamise käigus kontrollaruandeks, millest lähtutakse.
Tulemusklikkuse mõõtmiseks soovitatakse esitada järgmine info:
1. Vaatluse all olevate allüksuse ressursivajadused. (müüdavate toodete arv)
2. Allüksuse või vastutusüksuse vajalik panus eesmärgi täitmiseks (N. partiide arv paika panna)
3. Lõpptoodangu või teenuste mõõdikud. (N. valmistoodete arv erinevate tooteliikide lõikes)
4. Mõõdikute sihtväärtused, mille järgi hinnatakse tulemuste saavutamist(N. müüdavate toodete arv ?, müügitulu ?)
5. Mõõdikute tõhususe hindamiseks võib tegelike tulemustega võrdlemiseks . (N. müügi suhe ostjatelt laekumata summadega, mitu % on laekunud, kulukeskustes võib olla kululiikide lõikes hälbed).
1. Müügikäibe rentaablus (müügikäibe ärikasumisiduvus – on traditsiooniline, laialdaselt kasutatav ettevõtte (all)üksuste tegevuse tõhususe näitaja.
Müügikäibe rentaablus = kasum (kas äri- või puhaskasum ) / müügikäive
2. Vararentaablus – ehk koguvara kasumisiduvus on rentaablusnäitaja, mis leitakse kasumi (kasutada võib erinevaid kasumeid: ärikasum, puhaskasumit jt) ja vara maksumuse (kasutada võib nii koguvara jääkmaksumust, soetusmaksumust, asendusmaksumust kui ka netorealiseerimismaksumust) jagatisena.
Vararentaablus = kasum / koguvarad
3. Omakapitali rentaablus
Omakapitali puhasrentaablus (ROE) ehk omakapitali puhaskasumisiduvus on rentaablusnäitaja, mis leitakse puhaskasumi ja omakapitali jagatisena.
Omakapitali puhasrentaablus = puhaskasum / omakapital
4. Jääkkasum – puhaskasumi ja investeeringult (omakapitalilt) nõutava kasumi vahe.
Jääkkasum = puhaskasum – nõutav tulumäär * investeering