Kultuurigeograafia konspekt (0)

1 loeng
Geograafia jagunemine- suurjaotus inim-ja loodusgeograafia , tihti eraldi kartograafia ja geoinformaatika. Inimgeograafia jaguneb omakorda: loodusvarade geo, majandusgeo, poliitgeo, kultuurigeo, rahvastiku ja asulastiku geo, geo ajalugu, inimgeo rakendusharud.
Inimgeograafia- antud mõitse eesti keeles uus. Geo on olunud traditsiooniliselt rohkem loodusteadus . Nõukogude perioodile jagunes loodus ja majandusgeoks. 1990 a. muudeti nimi inimgeoks, eelkõige O.Kursi eestvedamisel. Alguses oli harjumatu.
Kultuurigeograafia - inimgeo üks allharudest. On ruumiline kultuuriteadus: piirkondlikud erinevused inimeste kultuuris, kultuuriline suhtlemine läbi ruumi, kultuuri mõju inimeste käitumisele, kultuuri materiaalsete jälgede paigutus ja ruumiline korraldus. Ohuks on see, et kultuurigeo valgub laiali kuna proovib hõlmata kõikke, kuna kõik on ju kultuur. Soomes ja rootsis tähistab kultuurigeo just inimgeograafiat.
Seosed teiste teadusharudega-1) ajalugu-suur osa kultuurigeost põhineb ajalool. Varem rohkem tänapäeval vähem, kuna käsitletatakse hetkeprotsesse, kuid neid ei saagi siiski mõista ilma ajalugu tundmata. 2) etnoloogia- entoloogia ja kultuurigeo vahele on raske piiri tõmmata. Paljud tööd omavad tugevaid kultgeo aspekte . Siiski on rõhuasetus mõlemal pisut erinev. 3) antropoloogia - teadus inimesest kui ühiskondlikust olevusest, kultuurikandjast. Võrdlev teadus, mis püüab jõuda sügavamate tunnetusteni inimese olemusest. Veel lähedam suhe on kultuuriantropoloogiaga- mille huviobriit on inimene ja tema käitumismustrid, tavad. Ühelt poolt püütakse leida üht universaalset miskit, mis on ühine kõikidele kultuuridele. Teiselt poolt püütakse esile tuua ainulaadsust, mis teeb ühe kultuuri teise suhtes unikaalseks. 4) religioon , sotsioloogia jne.
Õppimisvõimalused Eestis- mujal maailmas on olemas eraldi õppetoolid ja institutsioonid . Aga kuna Eesti on väike, siis saab õppida TÜ-s geograafia osakonnas . Ja TLÜ, kus loodi 2007 maastiku ja kultuuri keskus.
Sissejuhatus kultuurigeograafiasse- inimesed on loomult geograafid : meil on teadmised ja uudishimu erinevate ruumide kohta. Aja jooksul muutub arusaam ruumist (väikelaps-vanainimene). Huvi kohtade vastu, kus on midagi teisiti. Tihti vajati informatsiooni teiste maade kohta majanduslikel ja vallutuslikel eesmärkidel. Mingi hetk tekkis küsimus: miks on mujal teistmoodi? Paljud maadeuurijad tõid kaasa oma retkedel ka kirjeldusi inimesete ja nende elukorralduse, ühiskonna kohta.
Renessanssi aeg- õitseng geograafias . Kirjeldati samas aga prooviti seletada, miks piirkonnad on erinevad. Kui kõik maailmapiirkonnad oleksid samasugused, siis me ei vajaks geograafiat. Kaalutledes piirkondade erisuste ja sarnasuste üle, on esmalt tähhtis aru saada, mida me näeme: Piirkondade kirjeldamisel: püüti võimalikult täpselt kirjeldada sarnasusi ja erinevusi. Andmete interpreteerimine ja järelduste tegemine, miks piirkonnad on sarnased ja erinevad. Analüütline geo-miks, kus, mida?
Kultuur- Saamaks aru kultuurigeograafia uurimisalast, peame esmalt defineerima kultuuri tähenduse. Defineerimine raske. Omandatud/õpitud kollektiivne käitumisviis.
Kultuurigeograafia mõiste- on erinevaid kultuurigruppe ja nende ruumilist talitlemist uuriv teadus. Selleks, et uurida kultuuride ruumilisust tuleb arvesse võtta põhjuslikke faktoreid: loodusgeograafiline keskkond(reljeef, kliima, taimkate , elusloodus, muld , veestik- ehk ökoloogia). Kultuurinähtust mõjutavad suur hulk faktoreid: looduslikud tingimused, kuid kuivust on võimalik parandada, viljakust tõsta väetamisega, uute sortide loomine jne.
Kultuuriregioon - regioon: sarnaste tunnustega ala. Kultuuriregioon: sarnaste tunnustega ala, mis põhineb inimtegevusel. Kultuuriregiooni saab jaotada kolmeks: 1) vormiline - ala, kus mingi kultuuriline jälg on ühtne ehk kultuuriline homogeensus. Nt eesti keele rääkijate kultuuriregioon, rukki kasvatamine jne. Siiski on asi keerulisem. Kultuuriregioon võib peegeldeda rohkemaid tunnuseid kui üks. Nt eskmito kultuuriregioon põhineb keelel, religioonil, majandusel, sotsiaalsel organiseeritusel jne. samuti pole kultuurilistel avaldustel enamasti täpselt samasuguseid piire . Nt venelaste ja eestlaste kultuuriregioonid omavad ühiseid (toit) aga ka erinevaid (usk, keel) jooni. Piirid pole enmasti tervad ja kaks kultuuriregiooni pole samasuguse geo. Levikuga . Parem on rääkida piirialadest kui piiridest ning tuumaladest ja perifeeriast. 2) talituslik- pole enamasti kultuuriliselt homogeene . Tegemist on alaga, mis on organiseerunud poliitiliselt, sotsiaalselt või majanduslikult. Nt linn, kogudus, talu jne. neil on olemas enamasti sõlmpunktid või keskuskohad, kust koordineeritakse ja juhitakse regiooni. Linnas- linnavalitsus , kirik - pastoraat . Saarnaselt ametlikule kultuuriregioonile saab rääkida tuumaladest ja perifeeriast. Tihti on olemas kindlad piirid: riigipiir , talupiir. Samas võivad piirid olla ka hägused. Nt ajalehed- tehas on sõlmpunkt, kui lehtede levik on ebaühtlane, interneti puhul levik eriti raskestimääratav. Tihti ametlikud ja talituslikud kultuuriregioonid ei kattu. Näiteks Saksamaa, olles poliitiline üksus seega ka talituslik kultuuriregioon, on liigestatud paljudest piiridest st saksamaal kulgevad mitmed vormilised kultuuriregiiooni piirid (Raudne eesriie (Berliinimüür), Rooma impeeriumi piir, katoliikluse põhjapiir jne). 3) paikkondlik- asunike poolt tajutav kultuuriregioon. Võib põhineda keskkonnatingimustel, majanduslikel, poliitiliselt ja ajaloolistel aspektidel. Kasvab välja eneseteadvusest, Mängu tuleb identiteedi mõiste. Enamus vormislistel ja talituslikel kultuuriregioonidel see puudub. Nt Mulgimaa ja USA-s Dixie.
Hüpoteetilised kultuuriregioonid- Iga järgmise kultuurilise aspektiga jääb kultuuriregiooni tuum väiksemaks ja piirialad kasvavad.
Kultuuri hajumine - kultuuri levimine toimub enamasti läbi kommunikatsiooni. Kultuuri hajumise - on ideede ja innovatsioonide levimine ruumis uurimine on kultgeos väga tähtsal kohal. Kultuuri element võib pärineda ühest või mitmest kohast ja levida siis laiali. Mõningal juhul saame nähtuse viia tagasi tema algkodusse. Mitme koha puhul saab veel eristada, kas idee on sündinud sõltumatult või pärineb samast algkodust. Iga kultuur on loendamatute innovatsioonide leviku toode. Oluline on ajafaktor . Mõni nähtus levib kiiresti, teine aastasadu . Kultuuri levimise viisid: 1) ekspansiive- ehk laienev levik jaguneb omakorda: hierarhiline levik-ideed levivad läbi võtmeisikute nt. Aidsi levik; nakkav levik- ideed levivad nagu laine (lumepall). Nt katku levik 14 sajandi euroopas. AIDS-i levik toimub nii nakkavana kui ka läbi võtmeisikute. 2) teisaldav- üksikisik või grupp liigub teatud oskuste ja ideedega teise kohta. 3) stimuleeriv levik- teiste kultuuride järgi toimimine . Näiteks Siberis kodustati põhjapõdrad lõunapoolsete kultuuride eeskujul, kes kodustasid veised.
T-Hägerstrand ajageograafia-
Kultuuriökoloogia- inimese ja looduse vahel toimub pidev vastastikune mõju. Ükski kultuur ei saa eksisteerida sõltumata loodusgeost. Kultuuriökoloogia uuribki kultuuri seoseid loodusega. Nt keskkonna mõjud kultuurile või inimeste mõju ökosüsteemile. Läbi aegade on levinud inimese ja looduse vahekorrast järgmised arusaamad: keskkonnadeterinism ja possibilism.
Keskkonnadterminism- ühiskonna areng on põhijoontes ette määratud ta elupaiga loodusoludega (eelkõige kliima ja pinnas). Sarnastes looduslikes tingimustes tekib sarnane kultuur. Geograafias käsitles esimesena Ratzel. Seoses sellega tekivad küsimused: kui laialt keskkond mõjutab? Kui sügavalt determineerib? Tegemist oli väga äärmuslik ja pragmaatilise kästilusega. Kriitika: vene- karjala piir, korea poolsaar öösel.
Possiblism- inimühiskond on oma tegevuses võrdlemisi vaba ja suhtes looduskeskkonnaga aktiivsem pool. Looduskeskkond on kõigest inimetegevuse areen . Looja Blache.
Kultuurigeograafia areng ja inimesed:
Sauer - kultuurigeole alusepanija („The morphology of landscape“ 1925). Ta soovitas võtta geog. uurmise objektiks kultuurimaastiku, mida inimene oma tegevusega ümber kujundab. Keskenduda tuleb eelkõige ajaloole, kuna lühiajalised kultuuriprotsessid ei suuda maastikule uurimisväärset jälge jätta. Kogu angloameerikalik inimgeograafia tegeles kas tema teooria pooldamisega või kritiseerimisega.
Hartshorne- väitis, et regioonid on niivõrd omapärased, et neid ei õnnestu omavahel võrrelda ega nähtusi üldistada ning seetõttu on geograafia pigem kunst kui teadus. Edaspidi eesotsas Hägerstrandi, Bunge ja Seattlei koolkonnaga püüti geograafiat matematiseerida- kvantitatiivne revolutsioon .
Humanistlik suund- tekkis 1970 a. Eesotsas Tuani, Relphi ja Lowenthaliga. Niinimetatud uus kultuurigeograafia. Geograafia päästeti liigsest matematiseerimisest. Kultuuriline pööre- Eestis toimus see 2001 aastal, ingliskeelses geos paarkümmend aastat varem. Algas humanistliku geo tekkega 1970 ja jätkus 1980 uue kultgeo sünniga. Uues kultuurigeos pöörati suurt tähelepanu mõistetele: tähendus, identiteet , reflektiivsus , keel ja representatasioon.
Uurijad eestis:
Enne 2 maailmasõda- geo. Uurimine seotud koduuurmisega.
Granö- geograafia instituudi juhataja. Käivitas süstemaatilise kodu-uurimise. Peateos eestis „Eesti maastikulised üksused“. Avaldas ka Soomes raamatu. Tema teoseid tõlgiti ka inglise keelde. Kihelkondade kirjeldamise kava.
Kant - oli granö õpilane. Ülikooli rektor saksa ajal. Pärast sõda põgenes rootsi. Tähelepanuväärseim teos: tartu. Linn kui ümbrus ja organism. Selle teosega pani aluse linnageole eestis. Doktoritöös keskendus majandus-ja rahvastikugeole, kuid leidus ka kultuurilisi momente. Tema puhul räägitakse ka nn lundi koolkonnast . Oli see kes hakkas kasutama kvanitatiivseid meetodeid .
Tammekann- tartu ülikooli geoprofessor. Oli geomorfoloog peamiselt. Osales koduuurimistel ning koostas koos kandiga sarja maailma maad ja rahvad .
Rumma - geomagister: Viljandi orustik. Osales kodu-uurimistel ning esimesed teosed olid tema õlul.
Pärast 2 maailmasõda- nimetust kultuurigeo ei kasutatud ja sellega otseselt ei tegeletud. Teatud mõttes kodu-uurimine jätkus, kuid NSVL range pilgu all. Esimene kultuurigeo töö Kentsi poolt: Eesti „kõrve“ nimelised kohad.
Varep- tema õlule jäi geograafia õpetamine pärast 2 maailmasõda. Enamik uurimistöödest lähtus koduuurimisest. Tuntud on tema kartoteek. Tegeles palju geograafia ja kartograafia ajalooga : uuris mellini atlast ja rückeri kaarte. Teda loetakse üheks parimaks eestimaa tundjaks läbi aegade. Tema tööd pole otseselt kultuurigeograafilised, kuid omavad elemente. Tema pärand on siiamaani kasuatatav eesti maastikuline liigestus.
Eilart - biogeograaf, maastikuökoloog ja kultuuriloolane. Töödes palju kultuuriloolist materjali. Propageeris looduse ja kultuuri ühtsust. Raamat: „Inimene, ökosüsteem ja kultuur“. Käis tihedalt läbi kunstnike ja kirjanikega ning otsis loominguliste inimeste seoseid nende kodupaiga loodusega. Propageeris rahvusmaastike temaatikat ning osales Eesti raha kujundamisel.
Kurs- tegels nõukogude perioodil NL- väikerahvastega. Taasiseseisvunud eestis olid tema huvideks poliitgeograafia ja kultuurigeo. Tema eestvedamisel hakati TÜ-s lugema 1990 a alguses kultuurigeo kursust , mis oli rohkem seotud soome-ugri suunaga.
Palang, Peil , Sooväli, Kaups
2. loeng
Tähtsamad allikmaterjalid:
Väljaanded- eestis kindel kultuurigeo väljund puudub. Teemasid kajastatakse ajakirjades Akadeemia, Keel ja Kirjandus, Tuna, Ajalooline Ajakiri, Trames. Maailmas on olemas aga kultgeo ajakirjad nagu: Journal of cultural geography, cultural geographies, social and cultural geography. Kultgeo tekste ilmub ka mitmetes teistes inimgeograafia alastes ajakirjades.
Eesti andmed ja allikmaterjalid- Eestis saame otsida kultuurigeograafilisi andmeid eelkõige trükikirjandusest kui ka arhiividest. 18-19 saj- andemeid saadi kroonikatest ja üksikallikatest. Esimene põhjalik eesti ala kultuurigeo kirjeldus Hupeli poolt: eesti ja liivima topograafia . Mellini atlas , kus palju eesti kohtasid märgitud peale, see oli pm Hupeli jutt kaardipildis. 19. sajandil Eestimaa tundmaõppimise koha pealt murdeline. 19. Sajandil arvukalt erinevaid uurimistöid. Paljud seotud Tartu Ülikooliga. 1802-Taas avati Tartu Ülikool. Asutati ka erialaseid seltse, nt: 1) Liivimaa üldkasulik ja ökonoomiline sotsiteet(1792) (Kuidas saaks põllumajandust paremini korraldada, tõuaretus) 2)Õpetatud Eesti selts (1838)(Tänaseni tegutsev, eesmärgiks oli uurida seda ala, kus eestlased elavad. ) 3) Lodusuurijate selts ( 1853 ) 4)Eestimaa Kirjanduse Ühing (1842) (Pigem põhja-Eestis. Kodukohta uuriv ühendus.)
Mõningad tähtsamad allikmaterjalid, mis puudutavad 19. Sajandit.
E.A Winkelmanni bibliograafia.(1838-1896) Nendel aastatel ilmunud tekstid on ära katalogiseeritud. 12 000 süstematiseeritud kirjanduse nimetust tema teoses: „Bibliotheca Livoniae historica“
E. Blumfeldt, N.Loone-Eesti ajaloo bibliograafia 1877-1917
F.J. Wiedemann -Eesti-Saksa sõnaraamat 1869-sõnaraamat hõlmab ka nt etnonüüme ja iskunimesid
„Baltische historisches Ortslexikon“- Saab infot nt selle kohta, et millal on mingi mõis asutatud.
19. sajandil tehti ka maastiku kirjeldust
Kultuurigeograafiline- kodulooline kirjandus 20 saj algul- Nende põhjal võiks teha tänapäevaseid kultuurigeograafilisi uuringuid : (Need uurimused on juba pigem eestlaste enda tehtud, mittte niivõrd baltisakslaste poolt tehtud)
Oma Maa- Postimehe kirjakogu; Vilberg- Kodumaal rännates; Kampmaa- Eesti kodumaa; ajalehtedes- digiteeritud eesti ajalehed.
Geograafia algus tartu ülikoolis- Kuni aastani 1919 puudus geograafia institutsioon .
TÜ geograafia kabineti kroonika
1919 oli Eestis veel Vabadussõda. Augustis 1919 otsisti Granö üles, eestlaste hulgast polnud võtta. Granö alustas kartograafia põhikursusega, kultuuri geograafiat otseselt polnud, aga oli antropogeograafia-õpetati inimest tema kultuuri tundma. Granö algatas süstemaatilise Eesti alade uurimise.
1919 a otsustatakse asutada geograafia ja antropoloogia õppetool. Geograafia esimeseks professoriks saab pärast läbirääkimisi Granö. Tema sooviks on oma kabinet ja assistent. Samal aastal jõuab GranöTartusse tuues kaasa Helsingist raamatuid ja seinakaarte. Algselt plaaniti kabinet Rüütli ja Suurturu nurgale, hiljem sai asukohaks Jaani uulitsa 22. Ruumideks oli eestuba, auditoorium ja kabinet. 1920 saab geograafiakabinet uueks aadressiks praegune Vanemuise 46. Kartograafia kursusel osavõtjaid 10 ja kodumaa geo kursusel 11. Topograafia osakonna poolt Tallinnast saadakse 331 topograafilist kaarti Põhja-Eesti ala kohta. Vanemuise õppehoone ehituse algatas geoloogiaprofessor Mihhailovski. Algselt oli see planeeritud geoloogia-ja zoloogiamuuseumi jaoks. Maja valmis 1914(2014 saab 100 aastat vanaks) aastal ja alanud sõja tõttu anti hoopis sõjaväehaigla kasutusse. Ülikool sai selle enda käsutusse peale vabadussõda.
Eesti geograafia ja kodu-uurimise suurimaks saavutuseks esimesel iseseisvusperioodil olid maakondlikud koguteosed.
Sisaldasid üld- ja eriosa, materjale kihelkondade kaupa. Iga kihelkonna ees statistiline ülevaade. Käsitleti teemasid nagu loodus, inimene, ajalugu ja rändajaile. Kõige esimene oli Tartu koguteos 1927. Järgnseid Võrumaa, Setumaa , Pärnumaa, Valgamaa jne. Harjumaa kohta alustati töid kui need hävisid maailmasõja käigus. Kihelkondade kirjeldamise jaoks tehti kava, tudengile anti kirjelduse kava kätte ja siis ta pidi mingi kihelkonna ära kirjeldama. Ilmumata jäid kolme Põhja-Eesti maakonna kirjeldused. Järvamaa ja Virumaa kohta pole midagi. Teostes oli ka illustratsioone. Teosed koostati Granö poolt loodus kihelkondade kirjeldamise kava järgi, mis oli väga põhjalik. Materjale käisid kogumas ülikooli tudengid aga ka kohapealsed kaastöötjad, seltsitegelased, arstid ja kirikuõpetajad.
Allikmaterjalide asukohad:
Teoseid- Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur, Eesti biograafiline leksikon , eesti entsüklopeedia, geograafia instituudi publikatsioonide sari (ilmub tänapäevani), eesti talundid, eesti saarte sotsiaalolustik ja tegelased, maakondlikud suurmehed .
Eesti kirjandusmuuseum - Kogub Eesti keelseid trükiseid. Eesti kõige täielikum kogu, pole ainult eesti keelseid, vaid ka Eesti aladel elanud isikuid käsitlevaid trükiseid
Arhiivraamatukogu- kõik eestikeelsed trükised, olenemata nende ilmumiskohast. Baltimaid ja siin elanud/elanud isikuid käsitlevad trükised, samuti eesti autorite kirjutatud, resp. koostatud, toimetatud, mujal ilmunud teoseid ja Baltimail elanud teistest rahvustest autorite töid.
Eesti kultuurilooline arhiiv- sisaldab: käsikirjalisi kogusid, fotokogusid, kunstikogusid, andmebaas ELLEN , elulood.
Eesti rahva muusem - suur fotokogu: umbes 208 000 fotot ja muuseumiesemete digifotosid 15 tuhat . Esemekogu ja filmiarhiiv. Arhiivid : 1) topograafiline arhiiv- välitööde päevikud ja reisimärkmed alates muuseumi asutamisest 1909 aastast. Need sisaldavad kogumismatka teekonna kirjeldusi, kohalike inimeste suhtumist , teavet esemete, legende ja jooniseid esemetest ning üldisi etnograafilsi tähelepanekuid suhtlemise, rõivastuse, olustiku, looduse ja ehitiste kohta. 2) etnograafiline arhiiv- muuseumitöötajate ja stipendiaatide poolt kogutud ja kirja pandud tööd teemadel : rõivastus, ehitised, elamusisustus, põllumajandus, karjandus, kalastus , mesindus, kaubandus, käsitöö, kombed ja toit jne. 3) korrespondentide vastuste arhiiv- suurim arhiiv, mis sisladab kirjasaatjate võrgu liikmete ja koolide kaastöid- vastuseid muusemi koostatud küsimuslehtedele, võitlustöid ja muid kirjutusi etnograafilistel ja kultuurilolistel teemadel. 4) sanitaar-topograafiline arhiiv- tervishoiu instituudi poolt kogutud üle-Eestilised tervishoidliku inventuuri materjalid. Neis on andmeid nii külade, valdade kui ka suvituskohtade kohta. Valdavalt arstide ja vanemate kursuste arsiüliõpilaste kirjelduste põhjal annavad tervikliku pildi inimestest, asulatest ja nende eluolust. 5) etnograafiliste jooniste kogu- olemas on enam kui 50 000 üksikjoonist taluehitistest, mööblist, rõivastusest, tekstiilidest, igapäevastest tarbeesemetest, mis on joonistatud kunstnike ja kunstiüliõpilaste poolt.
Eesti ajalooarhiiv - sisaldab endisaegsete Eesti alal tegutsenud riiklike asutuste, kohtu-ja politseiorganite, rüütelkondade, linnade jatalupoegade omavalitsuse materjale. Hoitakse kirikue-ja haridusasutuste dokumente, mõisa ja isikufonde, seltside ja ettevõtete arhivaale. Leidub ka haruldasi ürikuid, pitsastijäljendeid, valitsejate originaalkirju, pärgamente, gravüüre ja fotosid . Eesti kõige suurem ajalooliste maakartide kogu.
TÜ raamatukogu- sisaldab käsikirjakogu (isikuarhiivid ning asutuste ja organisastioonide arhiivifondid) ning fotokogu (eeskätt Tartu Ülikooli elu ja ajalugu kajastavad portreefotod, koha- ja kroonikavõtted)
Tallinas - Eesti riigiarhiiv , Eesti filmiarhiiv, Eesti rahvusraamatukogu , Tallinna Ülikooli raamatukogu (baltica osakond ).
Väljaspool eestit- väliseesti arhiivid, Helderi instituut Saksamaal.
Kultuurigeograafia uurimismeetodid - üht kindlat meetodit ei ole. Kasutatakse kõiki tuntuid teadusmeetodeid. Kvalitatiivsete meetodite läbilöök 1970 a., mis tõrjusid kõrvale kvantitaviised meetodid. Tänapäeval peetakse kvalitatiivseid meetodeid inimgeograafia edu võtmeks, mis on aidanud teadusesse tuua teadmisi ja kõrgtasemelisi oskusi.
Loeng 3: rahvused eestis ja mujal
Kus rahvused elavad ja miks just seal?
Riik- on ruum, millel on kindel maa-ja veeala ning kus paiknevad inimesed koos neile omaste tegevustega ja asutustega ning riigivõimuorganitega. Viimased kontrollivad kogu riigi ruumi-maad, veet ja teatud ulatuses õhku ning suunavad riigis elavate inimeste tegevust. Nii on riik täpselt kindlaks määratud piiridega ruuma, mille vajalikeks elementideks on valitsus ja elanikud.
Etnos- ajalooliselt kujunenud, ühise vaimse ja ainelise kultuuri tunnustega (keel, usund , asutus) ning eneseteadvuse ja endanimetusega dünaamiline inimkooskond. Etnosed võivad olla nii riigi rajanud rahvused ja omariiklusele püüdlevad rahvad kui ka hõimud ning põhietnosest eraldatud etnlised rühmad, samuti oma etnosest teatud kultuuritunnuste poolest erinevad etnograafilised rühmad.
Etniline vähemus- rahvusvähemus, mis paikneb riigi piirivööndis või riigita etnos, mis on keeleline kooskond, kel pole kusagul maailmas oma riiklikku institutsiooni. Etniline vähemus ruumilselt: riigi äärealadel, saarekestena riigi sisemuses, hajusalt kogu riigi maa-alal.
1)rahvusvähemus. Enamasti riigi piirivööndis ja sümpaatiad sõltuvad sageli naaberriigist. Saavad toetuda emariigile.
2)Riigita etnos: Enamasti keeleline kooskond, kel pole kusagil maailmas oma riiklikku institutsiioni. Kurdidel pole oma riiki. Nende asuala hülmab väga plaju riike.
Etniline vähemus (ruumiliselt): riigi äärealadel, saarekestena riigi sisemuses, hajusalt rändlevana kogu riigi maa-alal(nt Eestis olid kunagi mustlased )
Rahvus- on etnose arengustaadium. Rahvust ühendab keelel, kultuuril , usul ja/või muudel teguritel põhinev etniline identieet. Need rahvad, kes on läbinud rahvusliku ärakamise. Etnose arengujärgu lõppstaadium. Kaukaasias on 3 riiki: Armeeni, Gruusia ja Aserbaitsan, kuid rahvuslik olukord on seal väga kirju. 30 erinevat rahvust, parem öelda erinevat rahvast! See on meile üks lähedal paiknev suure mitmekesisusega ala.
Eestis elavad rahvused- eestlased 930 tuhat, venelased 351 tuhat, ukrainlased 29 tuhat, valgevenelased 17 tuhat, soomlased 11 tuhat, tatarlased, lätlased, poolakad, juudid , leedukad 2 tuhat. Sakslased 1800. Eestis elab väga palju erinevaid rahvusi, ka 1 inimene rahvusest on esinadatud. Millised rahvad elavad Eestis? 2000 rahvaloenduse järgi
Eestlased, venelased, ukrainlased, valgevenelased, soomlased, tatarlased, lätlased, poolakad, juudid, leedulased, sakslased, armeenlased. Gagauusid- Kaukaasia rahvas. Karaiimid-ühte pidi on juudid. Jne, jne, jne Kokku 170 rahvast. Eesti on Euroopas etnilise mitmekesisuse poolest ikka päris kõrgel, täitsa tipus ilmselt Suurbritannia . Enamasti on tegu Kaukaasia rahvastega. Selle taga on Nõukogude-Liit. Lõuna-Euroopas ilmselt rohkem Aafrika rahvaid. Ilmselt on vähe Poolas-Nõukogude ajal sinna ei saanud, kõik sotsialistlikud riigid, kes ei kuulunud Nõukogude Liitu, etniline mitmekesisus seal väike. Viimastel aastatel on suurenenud nende rahvuste osakaal, mis on Euroopa suurrahvad-piirid on lahti. Nö Nõukogude Liidu inimeste arv on vähenenud. Taatlaste osakaal on Eestis tõusnud. Miks?
Rahvuslik koosseis 1934. Aastal- Linnades oli päris palju sakslasi.
2000. aastal on venelaste osakaal suurenenu, just linnades. Ära on kadunud rannarootslased . Sakslaste asustus Eesti aladel lõppes 1939. aastal(21 000 baltisakslast viid Saksamaale, see kultuur Eestis lõppes). Lõppes ka Rootsi-Eesti kultuur Eestis. Suur hulk Eestlasi küüditati. Ida poolt tuldi aplju sisse.
Venelased- ajalooline kokkupuude piirialadel. 17-18 sajandil vanausulised peipsi järve lääneraanikule. Alutaguse-segaasustusega ala (polovernikud-tänaseks eestistunud, kodukeeleks oli Eesti keel )18 saj hakkas venelaste hulk eelkõige kasvama läbi linnade ( sõjaväelased, kaupmehed , ametnikud). 1782 moodustasid venelased umbes 2% eesti ala elanikest. 19 sajandil venelaste osatähtsus eesti linnades kasvas veelgi- tartu ülikool venestamine, vene seltsid. 1897 a. Juba 4,5 % eesti ala elanikest. Iseseisvas eestis elas 90 tuhat venelast . Pärast 2 maailmasõda toimus venelaste rahvusrühma kiire kasv kuni 1990 aastani, siis alates hakkas toimuma väljaränne.
19/20 sajandivahetus venestamine. Iseseisvas Eestis 1922. Elas 91 109 venelast (u 20 000 olid põgenikud Venemaalt). Enim venelasi elas piiriäärsetes valdades. 1934 elas Eestis 92 656 venelast( 8,2%). Pärast 2. MS rahvusrühma kiire kasv. Tänu Vabadussõjas haaratud vene aladel suurenes venelaste arv. Venelaste seltskond pole väga ühtne: nt veneusulised, lisaks üks osa on neid, kelle juured on siis juba 100 aastaid, või siis hiljuti põgenikena tulnud. 1960-1980 tuli tööliste mass. Neid kõikki ei saa samastada.
Ukrainlased- kiievi suurvürst Jaroslav Tark vallutas tartu 1030 a. Siiski pole aktiivset ja suurt urkainlaste rahvusrühma eestis ajalooliselt eksisteerinud. Praegune suur ukrainlaste arv on 2 maailmasõjale järgnenud rahvastikuprotsesside tulemus. 2000 a 29 tuhat. Sama valgevenelastega!
Valgevenelased- nende arv samuti seotud peamiselt 2 maailmasõjale järgnenud protsessidega. 2000 a 17 tuhat.
Emakeeleks on väga paljudele vene keel. Valgevenelaste arv Eestis on samuti seotud peamiselt 2. MS-le järgnenud protsessidega. Ka valgenenelastest räägib ¾ vene keelt.
Soomlased- Ajalooliselt tihedad sidemed, kuid asutust pole olnud (sõbrakaubandus). Saame jagada ingerisoomlasteks ja „tava“-soomlasteks. Enamik Eesti soomlastest on päritolult ingerisoomlased. Kes nad on? Ala jääb kahele poole Neeva jõe suuet. Ingerimaa soomlased asustasid selle ala 17. Sajandil pms. Ida-Soomest. Peterburi linna asustamine jagas nende ala kaheks. Kõige rängemalt mõjusid reperessioonid ennem 2. MS. Hiljem valisid paljud ingerisoomlased elukohaks Eesti(kultuuriline ja usuline lähedus), paljud läkisd Ida-Eestisse kuna seal oli tööd. 1980. Aastate lõpust paljud siirdunud Soome. Emakeelsus 2000. aasta rahvaloenduse järgi: 4554 soome, 3701 eesti, 3534 vene keel. Miks me tänval soomlasi ei näe? Enamik on ingerisoomalsed, kes elasid neeva jõe suudme alal. Osad valisid elamiseks eesti kuna kultuuriline ja usuline lähedus. 1980 lõpust paljud siirdusid soome tagasi. 2000- 11 tuhat.
Juudid-. Esimesed juudid saabusid illegaalselt Venemaalt. Juutide põhiosa moodustasid Poola, Leedu ja Kuramaa aladelt pärit külakaupmehed ja käsitöölised. Juudi koguduse rajajaiks „Nikolai sõdurid“, kes olud juudist soldatite pojad, kes määrati vene sõjaväkke, kes pärast sõda asusid elama Eestisse. Rängalt tabas neid teine maailmasõda, hävitati palju sünagooge. 2000- 2 tuhat. Eestis pole juudikogukond väga vana. Eestis kujunes juudi kogukond välja 19. Sajandi 1. Poolel. Maal neid pm ei ela, tegelevad kaubandusega nt. Esimesed juudid saabusid illegaalselt Vene tsaaririigi läänealadelt, kus nad võisid elada. Juutide kogukond tekkis kõigisse Eesti n.ö vanadesse linnadesse. Iseseisvumine eraldas Eesti juudi kogukonna juudid Venemaa ja Läti keskustest. 1926 kultuurautonoomia . Praegune juudi kogukond pärineb paljuski Vene aladelt pärast 2. MS siia elama asunud juutidest. Paljud liikunud edasi Iisraeli. Jidisit(keel) vallatakse vähe Keeleline assimileerumine pigem vene keele poole. Jidisit vallatakse vähe. Emakeelsus 2000 rahvaloenduse järgi: jidis , 248 eesti, 1728 vene.
Rootslased- eesti mõistes räägitakse valdavalt rannarootslastest või siis eestirootslastest. Enamik neist elab lääne- ja loode eesti saartel. Tulid 13-14 saj. Pärast teist maailmasõda lahkusid. Eriseisuses ei tunnistanud end pärisorjadena. Hiiurootslased- 1781 tüli mõisaomanikuga ja umbes tuhat rootslast küüditati Reigi piirkonnast Lõuna-Venemaale. Asustus lõppes 2. Ms-ga.
Lätlased- ajalooliselt on olnud segasutusega piirialasid, nii on piiri jagamisel jäänud eestlasi Läti poolele ja lätlasi Eesti poolele. Siiski ühtegi suuremat lätlaste asuala tänasel Eestil pole olnud, küll aga räägime nt Korneti eestlastest. Läti koloonast saame siiski rääkida Petserimaa Laura ümbruses. Piiritüli 1919-20. Lätlaste arv on vähenenud aastate jooksul. Lätlaste emakeelsus on kaldunud vene keele poole. Abielluti näiteks venelastega.
Sakslased- baltisakslased ehk eestlaste ja lätlaste asualaldel elanud sakslased, kes olid kuni 19 sajandi lõpuni kõige arvukam etniline vähemus eestis. Asutuse algus 13 sajand, lõpp 1939-41. Levis kahesugune mõtteviis- kurnajad vs kultuuritootjad. 1960 tuli eestisse palju volgasakslasi venemaalt, kes kasutasid eestit vahepeatusena saksamaale jõudmiseks. Enamik saksalasi räägib vene keelt emakeelena. 2000- 1800. Oli sajandeid valitsev rahvas. Volgasakslased olid asunud Katariina 2. Ajal elama Volga jõe alamjooksu piirkonda. Väiksemaid saksalste kogukondi on ka mujal. 2. MS ajal küüditati paljud Siberisse ja Kasahhi .
Mustlased ehk romad- rahvuse esivanemad pärit arvatavasti Loode, Kirde ja Kesk- Indiast . Esimesed mustlased Eestis tõenäoliselt liivi sõja ajal. Eesti mustlased jaotuvud: Laiuse mustlased(rootsist ja soomest), läti mustlased, vene mustlased. Enamik enne 2 ms rännanud mustlased tulid Lätist ja rääkisid sealset murrakut. Laiusel räägiti soome mustlasmurret. 2000-542
Palju on tulnud Läti ja Venemaa alalt tulnud. Eesti mustlased saab ajalooliselt jagada kolmeks: 1) Laiuse mustlased (tulnud Rootsist ja Soomest) 2) Läti mustlased (peamiselt Lõuna-Eestis) 3) Vene mustlased (peamiselt Põhja-Eestis). Sõna manguma tulnud musltase keelest. On säilitanud oma emakeele. 1841 . Aastal koondati kõik mustlased Laiuse hingekirja. 1941 loendati 743 paikset mustlast, 2MS säästis vaid 10% mustlastest.Pärast 2. MS tulid nö uued mustlased, kõik Venemaalt. Kõige rohkem on neid Kagu-Euroopas. Suudavad oma etnilisust hoida.
Eestlased väljaspool Eestit- 19. sajand Venemaa, 20. Sajandi algus ka Põhja-Ameerikas. 2. Ms-vanaonu, kes elan läänes. Euroopa Liit.
Loeng 4: eesti asustus, keeled ja piirid
Keeletaeduse osa kultuurigeograafias- keel on kultuuri tähtsamaid osiseid. Enamus kultuure identifitseerivad end keele järgi. Erinevate keelkondade, murrete ja murrakute piiride asetamine ruumilisse seosesse st kaardile on olnud väga populaarne . Kultuurigeograafe on huvitanud ka keelte dünaamika ehk kuidas erinevad keeled on laienenud või hääbunud. Suur osa andmeid pärineb keeleteaduselt,kultuurigeograafid tõlgendavad neid andmeid. Probleemiks on see, et kaua ikka kaarte joonistada, sisuliselt on üldpilt juba teada ning tavaliselt sellesarnaseid piire nagu kaartidel esitatakse tihti tegelikkuses ei ekisteeri. Uue suundumusena tegeletakse keelesiseste erinevuste uurimisega. Eri ühiskonnakihid kasutavad erinevat keelt ning kuidas see ruumiliselt paikneb. Erinevused tulenevad soost ja vanusest .
Alati pole keel keel kõige tähtsam kultuuri identiteet, nt juutidel on religioon ja iirlased ka. Kultuurigeograafe on huvitanud ka keelte dünaamika, st, kuidas on erinevad keeled oma areaali laiendanud või hääbunud. Ka erinevad sotsiaalsed grupid kastavad erinevat keelt ja vanusegrupid ka, nt vanaema ei tea üldse arvutisõnavara.
Keel ja murre- maailmas on ligi 7000 räägitavat keelt. Keele mõiste on vaieldav. Nt on põhjaeestlastel raskem aru saada lõunaeestlastest kui rootslastel norralastest, kuigi neil on täiesti erinev keel, kuid lõuna ja põhjaeesti keelt loetakse eesti keele murreteks. Probleemiks on see, mille poolest keel ja murre erinevad. Keele saatuseks on tihti ainult normikeel, mida peetakse tõeliseks keeleks. Keele ja kohamurde erinevus ei ole seega üldjuhul seotud mitte keeleliste erinevustega, vaid ajalooliste, sotsiaalsete, kultuuriliste ja poliitiliste piiridega.
Dialekt - tähistab keele varianti , mis erineb grammatiliselt , fonoloogiliselt ja leksikaalselt teistest variantidest ning on seotud geograafilise koha ja/või kindla sotsiaalse grupiga. Enamasti on nii, et peame üht dialekti „õigeks“.
Keeled maailmas- kõige rohkem erinevaid keeli esineb Aafrika keskosas ja Kaukaasia piirkonnas ka väga palju erinevaid keeli. Aasias on lingua frankaks vene keel.
Lingua franca- rahvastevaheline keel, mida kasutavad omavahel rahvad, kes ei räägi tavalises elus üht ja sama keelt. Ning mille aluseks oli prantsuse keel, lisaks elemente itaalia, kreeka, hispaania ja araabia keelest. Algselt Vahemeerde äärde tekkinud, et vahemere riigid saaksid omavahel rääkida.
Pidžinkeel- mitmest keelest tekkinud lihtsustatud keel. Pidžin on keel ilma rahvata. Ta on kõigile võõrkeel. Esimene laialt tuntud lingua franca oli pidzin keel-see oligi hispaania , prantsuse, araabia jne keeltest kokku tehtud.. Seda kasutati Vahemere kaubanduses 13. Sajandil.
Kreoolkeel - kui pidžin keel muutub teatud inimrühmale emakeeleks, siis räägime keele kreoolistumisest. Kreoolkeel on seega pidžin, mis on endale kasvatanud rahva, kes teda sünnist peale kõneleb ja põlvest põlve edasi pärandab. Aafrika ja Indoneesia kandis .
Eesti keel- eesti keelt räägib emakeelena u 930 000 inimest eestis ja 100 tuhat mujal (rootsis, soomes, saksas , usas, venemaal jne). kõnelejate arvu poolest oleme kahesaja seas. Soome-ugri keeltest kolmandad ungari ja soome järel. 2000 a. Loenduse tulemusena kõneldakse emakeelena eestis 109 keelt (eesti keel 67,3% ja vene keel 29,7, ülejäänud enamlevinud on ukraina, valgevene, soome, läti ja leedu keel. Võib käsitleda et eestis kõneltadakse päriskeeltena kahte keelt eesti keelt ja viipekeelt. Kui iseäralik on eesti keel- palju põhivokaale, millest a-d esineb ö-st 30 korda rohkem. Palju diftonge, mis muudab keele heliliseks. Konsonantide puhul mängib tähtsat rolli palataliseerimine, nt palk(a), palk(i) Väldete kasutamine, eriti teise ja kolmanda välte vahe. Tagasõnalised sõnaühendid (puu otsas, on siiski ka eessõnalisi sõnaühendeid (üle jõe), astmevaheldus ( lagi , lae), suur käänete arv, sõnamoodustus- ja tuletussüsteem (umbrohutõrje), lauseehitus vaba, loodushääli ja helisid väljendav rikkalik sõnavara. Eesti keel on omapärane keel, mis suudab kanda omapärast kultuuri.
Murdegeograafia- keskne mõiste on isogloss : st ühe keelelise joone esinemise piir. Ühel pool piiri vastav keeleline joon esineb ja teisel pool mitte või esineb ühel pool piiri joon ühel kujul ja teisel pool teisel kujul. Isoglossid paiknevad kaardil alati veidi erinevates kohtades, seega on keeleala erinevate isoglossidega keerukas võrgustik. Samas leidub kohti kus nad jooksevad lähestikku või koos, sinna on võimalik tõmmata murdepiir. Murdegeograafia tõi eestisse 1920 a Andrus Saareste. Murdegeo põhimeetodiks on keelenähtuste territoriaalse leviku täpne kaardistamine. Keeleanalüüs on häälduse ja grammatika analüüs. Kaarte on kahte tüüp tsitaatkaardid ja sümbolkaardid.
18 saj ja enne seda kui eesti elanikud olid paiksemad, sõltus nende keele omapära nende kodukohast. Murdepiirde kujundasid nii haldusüksused kui ka looduslikud piirid ja ühendusteed. Kõige selgemini eristuvad üksteisest põhja ja lõuna eesti keel, mis koosnevad omakorda kaheksast murdest ning 117 murrakust.
19 saj teisel poolel tänu rahvuse ühisidentiteedile, talupoegade liikumispiirangutele ning laialt levivale kirjakeelele hakkas kohalike murrete positsioon nõrgenema. 20 saj. arenes välja kirjakeel korraldus ja avalik elu muutus üha rohkem normikeelsemaks, mistõttu kohamurdes taandusid veelgi. Siiski on võimalik praegugi mõne erijoone põhjal ära tunda, millisest murdealast kõneleja pärit on.
Eesti kirjakeele sünnist võib kõnelda ka pidgin - ja kreoolkeele terminites: 19. sajandi teisest poolest alates pidgina arenenud keel kasvates endale 20. Sajandi esimesel poolel rahva, sundides uue keele kooli kaudu rahvale peale ning surudes alla ja hävitades konkureerivad keeled.
Tähtsamad teosed- wiedemanni eesti-saksa sõnaraamat, Saareste Eesti keele mõisteline sõnaraamat. Eesti kirjakeele seletav sõnaraamat. Eesti murrete sõnaraamat.
Eesti murded ja kaasaegse kirjakeele ühisosa- saarte murre, läänemurre, keskmurre, idamuure, rannikumurre, kirdemurre, mulgi murre, tartu murre, võru murre, setu murre. Kõige suurem osa kirjakeelega on keskmurdel 58%, kõige väiksem aga võru murdel 18 %. Idapoolne osa Pöide kihelkonnast ja ka muhulased saavad Õ hääldamisega kenasti hakkama.
Piirid- eraldavad riike ja territooriume. Kuigi kaardil kujutatakse neid tavaliselt joonega on piiri tähendus tihti palju laiem. Piir ulatub ka vertikaalselt nt probleemid maavarade kaevandamisel. Kultuuride ja poliitlised piirid tihti ei kattu.
Eesti haldus ja asustussüsteem- igas riigis tegeleb keskvõim ainult kogu riigi jaoks oluliste probleemdidega, kuna piirkondliku tähtsusega küsimuste lahendamine jäetakse kohalike omavalitsuste ülesandeks. Igal sellisel omavalitsusel peab olema kindel haldusterritoorium, millele ta võim levib (maakond, vald, kihelkond , küla). Eesti asustusüksused on maakond, linna, alev , alevik, küla. Eesti haldussüsteem on maakond, linn ja vald. 17-18 saj tähendas vald mõisamaad., vallad on välja kasvanud mõisatest.19 saj vallaseadusega eraldus vald mõisast, kokku üle 1000 valla, saj lõpuks 400 valda. Enne maakondi olid eestis kihelkonnad . Mihkli kihelkond oli määratud looduslikuga piiriga (sootasandikud ümber). Enne praeguseid maakondi olid muinasmaakonnad: nt ugandi, sakala, revala , mõhu vaiga jt. MÕISAD-VALLAD-KIHELKONNAD-MUINASMAAKONNAD- MAAKONNAD . Kihelkonnad-kihelkond koosnes ligikaudu kahest-kolmest mõisast/ vallast . Kultuuriline üksus-oma mentaliteet , rõivad. Laiaslaastus 100 kihelkonda, valdu on ligikaudu 2x rohkem. Kihelkonna keskuseks on ajalooliselt olnud kirik. Eesti aineline pärand on süstematiseeritud kihelkondade järgi. Mihkli kihelkond-sealt jooksis piir läbi-pool oli Eestimaa ja pool Liivimaa kubermangus. Setumaa-Setumaa kihelkonda pole olemas, on kultuuriliselt teistsugun kant. Õigem on rääkida nulgadest-eristab setu piirkondi. Saarde asub Kilingi -Nõmme juures. Tallinna kihelkonda pole ka olemas. Sageli on looduslike piiridega.
5 loeng- nimeteadus ehk onomastika
Nimeteadus- vaadeldatakse tihti küll omaette teadusvaldkonnana keeleteaduse all, kuid siiski on tal tihedad kokkupuuted geograafia, eelkõige kultuurigeograafiaga. Nimelt tegeleb kultuurigeograafia kohanimedega ehk toponüümidega, isikunimedega tegeletakse vähem. Lisaks isiku- ja kohanimedel on nimed ka nt koduloomadel, taevakehadel, laevadel vääriskividel, loodusnähtustel jm. Eestis on nimeteadus suhteliselt hästi arenenud, kuid ainult toponüümidele spetsialiseerunud uurijaid on vähe. Tuntumad uurijad on Peeter Päll- maailma kohanimed , Marja Kallasmaa- Saaremaa ja Hiiumaa kohanimed, Evar Saar- Lõuna-Eesti kohanimed. Institutsioonidest tegeleb sellega eesti keele instituut tallinnas. Geograafidest on tegelenud sellega Varep, Kurs, Tiik ja Paatsi.
Kohanimed- tähistavad kohti maapinnal ehk geograaflisi objekte. Rohkem on nimesid paikades, kus inimene aktiivsemalt tegutseb, samuti seal, kus maastikuvormid on mitmekesised . , nt rannaalad . Võimalik on välja arvutada nimetihedus see on kui palju tuleb kohanimesid ühe km2 kohta. Soomes on keskmiselt 6-8 nime. Eestis on see aga 12-13 nime km2.
Maailma kohanimed- kehtib traditsioon ning suhteliselt konservatiivne . Seaduspära, mille järgi lähedam ja tuntum koht on eestipärasema nimega nt pihkva mitte pskov, riia mitte riga. Üldine nimekirjutus lähtubki eelkõige antud rahvale ainuomasest kultuuriruumist. Vahetu toponüümiline e kohanimeline ruum piirneb enamjaolt etnliste asutusala ja selle lähiümbrusega. Nii näiteks kasutame me oma lähiümbruse kohta eestistatud kohanimesid ning mida kaugemale, seda rohkem tarvitame juba võõrkeelseid. Kohanimede eestikeelset õigekirja saab kontrollida EKI kodukal. Eesti keele reeglite järgi kirjutame kohanimed enamasti nii nagu neid kirjutatakse ka kohapealses ühiskonnas. Probleemid võivad avalduda: kohapealne algne nimi võib olla tänaseks välja vahetatud . Seega pannes üldlevinud nime teeme liiga põlisrahvale, samas pannes põlise nime, ei pruugi seda kaardilt keegi otsida. Piirialadel nimetatakse toponüümi (kohanimesid) erinevalt. Meile on üldmõistetav ladina tähestik, mida suur osa maailmast ei kasuta. Seega paljud kohanimed mugandatakse häälduse järgi ladina tähestikuliseks. Kohanimede käänamisel võib kaduda kohanime algne tähendus. Diakriitikud-tähe peale, alla, sisse, kõrvale pandud või alustähest läbi tõmmatud lisamärk, mis muudab alustähe tähendust.
Kirjasüsteemid- tähtkirjad (ameerika, lääne-euroopa), täht-silpkirjad ( india ja kaguaasia), silpkirjad (jaapan, etioopa)
Nime staatus- ühel objektil võib olla mitu nime, mis võivad erinevda keelelisuse ja staatuse poolest. Kui lisada veel ajalooline mõõde on segiminekud sagedased. Nt 1) rööpnimed noarootsi ps-l; 2) üks ametlik ja teine mitteametlik (ingerimaa) Ingerimaal on ametlikud venekeelsed kohanimed, aga lisaks on ka mitteametlikud välja toodud.; 3) kaks mitteametlikku nime (tihti loodusobjektidel, nt Peipsi järvel); 4) kaks samakeelset nime (Manija küla, Manila saar, Manilaid). Nime staatuse muutuse näiteks on see, et algselt oli Eesti pealinn Reval , seejärel Tallinn. Kui ametlik nimi asendub teises keeles ametliku nimega, siis pole põhjust rääkida ümbernimetamisest, kuivõrd mõlemad nimed olid ilmselt kasutusel ja jäid ka pärast ametliku nime asendumist kasutusel. Eestlaste jaoks on Tallinn olnud koguaeg Tallinn, mitte Revel. Ka Osmussaar on eestlaste jaoks olnud koguaeg Osmussaar. Staatuse mõttes peab aruu saama, et muutus puudutab staatust, mitte kogurahvast, pigem siuke ametlik muutus. Kui ühes keeles nimi asendatatakse samas keeles teise nimega, siis on tegu ümbernimetamisega nt Nuustaku alev Otepääks. Nimemuutus saab jagada kolme tüüpi: 1) ametlik keel muutub ja seetõttu ka ühes keeles nimekuju asendub välismaailma jaoks teisekeelsega(Tallinn-Reval). 2) ametlik keel ei muutu , aga mõnes teises keeles võetakse kasutusele kohalik nimi (Bombay >Mumbai,) 3) ametlik keel ei muutu aga sellekeelnenimi muudetakse (Kuressaare-Kingissepaks).
Võõrnimed- reeglipärased võõrnimed on need, mis võetakse üle lähtekeelest, kas muutmata kujul või ümberkirjutatult (muust kui ladina kirjast). Ümberkirjutus jaguneb: 1) transliteratsioon e ümbertähtmine on toiming, mis kujutab endast täielikult alfabeetilise kirjasüsteemi märkide esindamist konversioonitähestiku märkide abil. See on moodus ühes kirjas teksti tähttäheliseks ümberkirjutseks teises kirjas. Ta on pööratav ehk võimalik algsesse tähestikku tagasi viia. 2) transkriptsioon ehk tavaümberkirjutus on toiming, mis kujutab endast ühe keele märkide esindamist-algsest kirjasüsteemist sõltumata-mis tahes muu foneetilise tähtede või märkide süsteemi abil. See on moodus ühes kirjas teksti häälduslähedaseks ümberkirjutuseks teises kirjas. Kirjutatakse häälduselähedaselt. Lätlased lähtuvad hääldusest. On läinud rohkem transkriptsiooni poole.
Kohanimeandmebaasid- eesti andmebaas www.eki.ee, kus on bibliograafia, õigekiri nii eesti kohanimede kui ka väliskohanimede eestikeelsete nimede kohta. Nt Eastern Island ei ole ida-island, Cologne on eesti keeles Köln. Itaalia keeles on Münchem Monaco (di Baviera). Välisandmebaasid, eki lehel olemas link . Nt USA riikliku georuumiluure agentuuri poolt peetav nimeserver, kus on kokku 5,45 mln nime.
Eesti kohanimede ajaloolised kujud- Kohanimed on väga palju seotud ajalooga. Nt araablaste kohanimed Pürenee ps-l, rannikualal oli nende vallutus suurem. Eesti kohanimedel saksa mõju. Igal mõisal on ka oma saksakeelne nimi olemas. kuna Eesti alal on valitsenud pikka aega peamiselt sakslased on paljude suurematel kohtadel ka saksakeelsed nimed, mida kasutatakse saksa kultuuriruumis veel tänapäevalgi. Nt Reval, Dorpat , Werro, Hapsal jne Wesenberg -Rakvere. Walk -Valga, Weissenstein-Paide, Pernau, Fellin, Arensburg . 19 saj lõpus toimunud venestamistperioodil muudeti mitemed kohanimed venekeelseteks. Nt nikolai vald- laheda ja kõue vald. Samuti on eestis elanud rahvusvähemused jätnud oma jälje eesti toponüümikasse nt lääne-eesti rannarootslased, ida-eestis venelased. Ka enamikul mõisatest on ajalooliselt kasutusel olnud saksa nimekuju, mis enamasti erineb eesti praegusest nimekujust.
Maailma riikide nimed- tihti pärinevad naabritelt. Eesti lähinaabritel soomlastel ja lätlastel tuli eesti nimi neile lähimate maakondade järgi, soomlastel-virumaa, lätlastel-ugandi. Mõnikord nõuavad riigid ise kuidas nende nime kirjutada.Elevaniluuranniv vr Cote d`Ivore, ametlikus asjaajamises võib olla ka Hellase vabariik, mitte Kreeka vabariik. Vaidlused Gruusia nime osas. Nimelt on Gruusia venelaste poolt pandud halvustav nimi. Eestis propageeritakse eelkõige Georgiat. See aga toob probleeme: kuna on harjumatu, võib minna sassi usa osariigiga. Kohanimed võivd olla kujunenud läbi ajaloo ja asustuskultuuri.
Mõningaid aspekte Eesti kohanimedest- murdeline kirjutusviis. Kohanimede aluskääne enamasti ainsuse omastav . Eesti keeles on 14 käänet, siis kohanimesid pole enamasti vaja kõigis kääntes käänata. Peamine on asjaolu, kas toponüümi kasutatakse sisekohakäänetes või väliskohakäänetes või mõlemas. Nt saare nimede puhul enamasti kasutatakse väliskohakäändeid: Aegnal, Abrukal vs Muhus , Kihnus. Eesti külanimedes kasutatakse enamasti sisekohakäändeid. Õigem on lähtuda kohapealsest tarvitusest. Vere lõpulised kohanimed on levinud Kesk-Eestis enamasti. La lõpulised saaremaal. Ste –lõpulised kagueestis. Kohanimesid võib jagada mitmeti ning kohanimedes sisalduvad tihti viited ajaloo ning usu-ja haldusloo alalt. Nt isikuloolised kohanimed Viru-Jaagupi (usuga), Roosna Prangli (mõisaomanikega), Kalevi, Koidula (arvukad asunikutalud) Leningrad , Stalingrad. Nimed mis on seotud mõne eluolulise joonega või avastamisel saadud muljetega, mis hiljem võivad ebaõigeks osutuda.nt Vaikne Ookean, Gröönima, Vargamäed. Vahel piisab kellegi tujust ja arvamisest (Liibanoni mäed ja Rocca al Mare)
Jakob kents- uuris maastikulisi kohanimesid ja eelkõige kõrve nimelisi kohti. Kõrb, kõrve tähendus aja jooksul muutunud. Algselt tähendanud põlislaant, tänase kõrbe tähendusse tulnud läbi piibli tõlkimise. Hüpotees, et kõrve nimelisi kohti on rohkem piirkondades, kus on palju metsa. Kõrvemaa on väga metsane ala.
Isikunimed - perekonnanimesid uuritud suhteliselt hästi. Sellega on tegelenud näiteks Aadu Must. Eestis on 1000 elaniku kohta umbes 25 korda rohkem erinevaid nimesid kui prantsusmaal. Eesnimede regionaalsust on uuritud vähem. Nt setumaa nimesid on uuritud.. 1840 aastal kihelkondades kõige levinumad tüdrukunimed olid mari, ann ja liisu . Positenimedest olid populaarsemad Jaan, Juhan ja Jüri. Teatud nimed esinesid ainult teatud aladel nagu näiteks Gertrud Vormsil, Riste muhul ja Aet Hiiumaal, Hip Lõuna-Eestis, Heddi Saaremaal.
Loeng 6: religioonid
Maailma suurreligioonid- kultuurigeograafe huvitavad eelkõige nende religioonide paiknemine ruumis ja selle ruuumi muutumine aajas ning religioonide omavahelised suhted. Ka religiooni väljendused maastikul omavad suurt tähtsust.
1. Kristlus - katoliiklus: ( protestandid ) ja õigeusk: ( Moskva , Konstantinoopoli, Gruusia, Armeenia, Albaania ) kirkukulõhe 1054 . Ameerikas on levinud protestantlus ja rooma -katoliku. Euroopas katoliiklus, Venemaal õigeusk ja Austraalias protestantism .
2. Islam - nooreamaid maailmareligioone. Prohvet muhhamed sündis a 571. 1,4 miljardit islami järgijat ning see kasvad pidevalt. Islam on kõige kiiremini kasvav religioon tänapäeva maailmas. Keskset usuorganisatsiooni islamil ei ole, toimivad traditsioonitruudus, autoriteedid ja vaimuliku hariduse süteem.
Judaism - juudi rahva religioon. Araabia maades ja Aafrika põhjaosas.
3. Hinduism - kolmas järgitajte poolest. On üks maailma vanimaid religioone, tekkis u 4000 aastat tagasi, tekkis Induse jõe orus, piirkonnas, mis täna kuulub Pakistanile. Puudub kindel asutaja ja tsentraalne süsteem. Induse poolsaarel on peamiselt levinud. Üks pühamaid paiku on Gangese jõgi. Lisaks Indiale veel Bangladshis, Sri- Lankas ja Nepalis . Reinkratsioon.
Budism - eraldus hinduismist u 2500 aastat tagasi (563-483 EKR) ning loojaks peetakse Põhja-Indias elanud Siddhartha Gautamat. Eksisteerib palju koolkondi ning puudub keskne formaalne usuline autoriteet. 230-500 miljonit järgijat Kagu- Aasia maades levib: Bhutanis, Hiinas, Jaapanis , Birmas jne.
Jaapanis- šintoism, budism.
Hiinas- budism, taoism, konfutsionism .
Eesti- 2000 aasta seisuga 330 tuhat tunnistab (1/3) Eestis kindlat usku, luterlasi ja õigeusklike on mõlemaid 150 tuhat. Peal 400 tuhat on usu suhtes ükskõiksed, 160 tuhat ei oska vastata. Eestit peetakse kõige vähem religiooseks maaks maailmas 14%.Järgnevad Rootsi, Taani ja Norra. Kõige religioosemaks maaks peetakse Egiptust 100%. Õigeusk on levinud eelkõige Lõuna-Eestis. Õigeusk Eestis: 1) Eesti Apostlik Õigeusu kirik (peamiselt eestlased ja kogudused peamiselt Lõuna-Eestis, ka setud ) 2) Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik (peamiselt venelased, Põhja-Eestis) 3) Vanausulised (peamiselt Peipsi ääres, venelased)
Usklikkus ja kirik- kirik kui ehitis on kahtlemata tähtis objekt nii linnas kui maal. Hoolimata usklikkuse üldisest leigusest, omavad kirikud suurt tähtsust meie kultuuriloos ja tänapäeval turimsitööstuses. Nt Saarema keskaegsetes kirikutes käib rohkem turitse kui koguduse liikmeid. Nt Nigulitse kirik on muuseum .
Sekulariseerumine- protsess, mille käigus usuliste institutsioonide, väärtuste, tõekspidamiste ja sümbolite mõju kahaneb. Sekuleerimist on seostatud moderniseerumisega. On moodsa maailma tunnus, mida moodsam ühiskond, seda vähem religiooni. Ent tegelikult on moderniseerimine toonud maailmas kaasa pigem religiooni elavnemise. Sai alguse valgustusajastul. Mõne erandiga on maailm religioossem kui iial enne. Kadunud on usk traditsioonilistesse religioossetesse institutsioonidesse kui institutsioonidesse. Usklikkus on muutunud mitmekesisemaks.
Religioossne karlova- Nevski kirik sõbratänaval. Tartu baptistide Kolgata kogudus Tähe tänaval. Salme tänaval elab keegi aser. Salemi kirik Õnne ja Kalevi tänava nurgal (1990. aastates) Seitsmenda päeva adventistide kogudus Lille tänaval. Õigeusu vennaskond Võru tänaval pizza poe taga. Venekeelne Kolgata baütistikogudus Võru tänaval, seda palvelat kasutab ka Eesti karismaatiline Osaduskirik. Pauluse kirik Riia tänaval, ehitati 1915-1917. Tallinn: Nevski katedraal
Kirkutornides paiknevad sümbolid- nendeks võivad olla kukk, rist ja täht. Kuked levinud eelkõige lõunas ja ristid põhjas. Ainuke täht Lõuna-Eestis Kanepis. Tallina Jaani seegi kirik on ainuke kukega kirik Tallinnas. Pärnu Nikolai kiriku kukk on üks suuremaid kukkesid Eesti kirikutorindes.
Kirikute orientatsioon - Tartu jaani kirik on 78 kraadi all. Orientatsioon on paika pandud: päikese tõusu järgi pööripäevadel; päikesetõusu järgi 1 mail; päikesetõusu järgi kiriku nimipühaku päeval. Kiriku nurgakivi on asetatud nimipühaku päeval, see teooria levis laialdasemalt 19. sajandil ja valdavalt viidatakse selle puhul Rydali kabelis olevale Wordsworthi 1823. Aastal kirjutatud luuletusele, kus viimane kirjeldab, et kirikud on joondatud vastavalt sellele, mis nurga all tõusis kiriku pühitsemise päeval Päike. Kompassi abil, keskpäevase päikese järgi; tähtede järgi eelkõige põhjanael; juhsulikult. Eesti keskaegsed kirikud paiknevad enamasti 56 (Saha kabel ) ja 106 ( Kambja ) kraadi vahel, moeks on 84. Õigeusu kirikute orienteeritus 8(Kergu) ja 318 (Märjamaa) vahel, mood 88.
Loeng 7: maastikud
Maastik - on kultuurigeograafia üks peamisi uurimisobjekte, kultuurmaastik vs loodusmaastik. Sõna maastik võeti eesti keeles kasutusele 20 sajandi alguses. Seda kasutasid peamiselt kunstnikud ja kirjanikud . Esimene oli G.Suits, kes kasutas seda J.Aho loomingu vaatlemisel. Tänasel päeval kasutatakse maastiku mõistet väga laialdaselt nagu ajakirjandusmaastik, poliitmaastik jne. Arusaamine maastikest pole olnud ega ka ole praegu ühtne. See on muutunud peamiselt ajastuga.Maastiku muutused seostuvad inimühiskonnaga. Erinevatel põlvkondadel ja koolkondadel on olnud erinev arusaamine maastikest. Jonesi lähenemisviise maastikule: 1) loodusteaduslik- vaatleb maastikku objektiivsena, sellisena nagu ta on. 2) rakenduslik - vaatleb maastikku küll objektiivsena, kuid siiski väärtustatuna, sellisena nagu ta olema peab. 3) humanitaarne- maastik on subjektiivne, sõltub vaatamisviisist.
Maastik on maaala, kus perioodliselt korduvad vastastikuses sõltuvuses olevad pinnavormid, taimkatteüksused, inimtegevuse avaldused. Maastik on nägemisviis, aja jooksul mingi koha kohta kogunenud kultuuriliste väärtuste, sotsiaalsete käitumiste ja individuaalsete tegevuste sümboolne väljendus. Maastik on kuluurikujund, ümbritseva esitamise, struktureerimise ja sümboliseerimise pildiline vorm. Iga sotsiaalmajanduslik formatsioon kujundab oma maastiku enda sümbolite ja tähendustega.
Maastikud on pidevas muutumises, neid mõjutavad nii looduslikud protsessid kui ka igapäevane inimetegevus. Maastike laiaulatuslikud muutused on seotud põlluharimise ja vetevõrgu muutmisega. Muutused on toimunud ka suurte ajaloopöörete toimel. Uuem maakasutus on sageli kustutanud osaliselt või täielikult varasemad jäljed. Mõisate asutamise käigus hävitati põlised külad, Eesti Vabariigi algusaegade maareformi käigus tükeldati mõisad, pärast 2. MS kolhoosid /sovhoosid. Nõukogude aegne maaparandus muutis tundmatuseni talumaastikke ja põllumajanduse mehhaniseerimise ühsmajandite ajal tõi kaasa põllupinna suurenemise looduslike rohumaade arvelt. Loodusmaastik muudeti metsaks ja põlluks ning kadusid rikkad pooltoonid-puismiidud, metsaheinamaad, luhad , kadastikud ja hõredad loomade karjatamiseks sobinud metsad . Linnastumine viis küladest inimesed, asutus koondus ühismajandite keskustesse, taluhooned lagunesid. Kuna igal ajastul on oma arusaam väärtuslikest maastikest, muutub aastiku väärtuse mõiste ka ajas. Mis pärineb 10. Sajandist?- muinaslinnad Mida varasemast kihistusest, seda vähem on tänapäeval näha. 12-13 sajand-kirikud. 18-19. sajand-mõisad, järgnesid talumaastikud ja kolhoosimaastikud ning postmodernistlikud maastikud.
Mis see maastik siis on? Maastik on inimese jalooduse suhte peegeldus . Looduslike ja kultuuriliste protsesside koosmõju tulemus. Mineviku, oleviku ja tuleviku ühiskoht.
Maastik on kokkulepe: elitistlik või demokraatlik? Harmoonia või konflikt? Kellel on õigus?
Maastiku väärtused: igal maastikul on oma väärtused, mis aitavad inimestel või inimgruppidel rahuldada teatud soove ja vajadusi. Säästliku maastikukasutuse põhinõudeks on maastku väärtuste kasutamine ilma neid lõplikult hävitamata. Maastik kui ressurss. Kruus ja põlevkivi on ressurss, ka maastik on ressurss-turismindus. Kui Haanja kasvaks lihtsalt võssa, siis turist sinna ei läheks. Kui palju peaks riik panema abstraktset raha maastikku hooldusesse, nt niitma . Kui ei paiguta sinna raha, siis hakkab mujalt raha jäämata saamata, nt turimsi arvelt. Peame sinna ka investeerima, et tagasi saada. Väärtuslikud maastikud Kõik maakonnad pidid määratlema alad, mis on väärtuslikud. Selleks tehti ka metoodika. Käidi kõikides valdades kohalikega rääkimas, mis nemad arvavad . Nt Valgamaal läks automaatselt sisse Karula rahvuspark . Sangaste ümbrus. Tehti veel ka hierarhja-riiklik ja maakondlik tähtsus. Piirid tehti üsna vabalt. Võeti 5 aspekti, millega hakati väärtuslikke maastikke määratlema. 1) kultuurilis -ajaloolised- a) ajaloo „konsentraat“ -kohad, kus tihedalt üksteise kõrval leidub jälgi nii mõisaajast, iseseisvus ajast, kolhoosist ja varasematestki aegadest aegadest. b) Ühe ajajärgu maakasutus, nt asuniktalude kompleks c) Üksikobjektide kogum-ühel alal on koos mitmed juba kaitse all olevad objektid d) Assotsiatiivsed-seotud mõne tuntud kultuuritegelase elukohaga või on vastavat maastikku kujutatud maalil või kirjanduses, seal on tegutsenud Kalevipoeg näiteks. 2) esteetilised - lihtsalt ilusad vaated. 3) looduslikud- säilinud on looduslik mitmekesisus, haruldased liigid ning kooslused . 4) rekreatsioonilised- puhukust võimaldavad, kus saab või on jub arendatud turismi. 5) identiteediväärtus- paigad , mida hindavad kohalikud ise. Kõigile tuntud nn turismiobjektid , muuseumid, kirikud, lossivaremed. Samas on vähetuntud paiku, mis on olulised vaid kohalikele-kiigemäed, peoplatsid jne.
Väärtuslike maastike määratlemine on üks Vabariigi Valitsuse 8. Juuli 1999 aasta korraldusega maavalitsusele koostada antud teemaplaneeringu „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused “ planeeringuetapp ja alateema . Metoodika kohaselt on maastik inimese poolt tajutav ala, mis võib hõlmata ranniku ja siseveed , ning mille ilme määrab looduslik ja inimtegevus ning nende vastastikune mõju, objektide ja protsesside summa antud kohas antud ajahetkel.
Kelle oma on maastik?- kohalike-näevad oma asja. Turistide kõrvalvaatajate- lühiajalised huvi. Ekspertide huvigruppide otsusetegijate- mitmesugused huvid, näevad asja laiemalt. Jällegi kohalikega vastuolud, mis kohaliku jaoks on väärtuslik pole eksperdi arvates vb väärtuslik. Ekspert näeb laiemalt. KOHALIK VS VÕÕRAS. Huvigruppe on mitu. Nt kohalikud-neist ei saa üle ja ümber, võib võtta vastu otsuseid, aga kohalikud viivad neid ellu. Turistid-tahab seda, et kui tema käib, oleks asi seal korras. Lühiajalised huvid. Kohalikega vastuolud. Turist tahab, et oleks koguaeg muru niidetud jne.
Rahvusmaastikud- peavad iseloomustama hästi teatud Eesti piirkonda. Kajastatud kunstis ja kirjanduses. Koha identiteet on selge ning enamikule eestlastele midagi ütlev/ pakkuv . Nendeks on näiteks lauluväljak, eesti kroonidel olevad paigad: 1-Toompea, 2- Tartu Ülikool, K. E. von Baer (ütles esimesena eestimaalane ja nüüdsteaduse looja) 5-Lääne-Ida piir keset Narva jõge, Paul Keres (Narvas sündinud) 10- Tamme-Lauritamm, Jakob Hurt (vanavarakunigas) ja tema Lõuna-Eesti identiteet 25- A. H. Tammsaare ja Eesti talu, mis sümboliseerib maa põlisust läbi aastatuhandete. Tegi vahepeal läbi muutuse. 50 Estonia teater, Rudolf Tobias 100- Põhja-Eesti pankrannik, meie meri. Lainemurd ja lubjakivi , L. Koidula 500- suitsupääsuke ja Lõuna-Eesti maastik, C. R. Jakobson . Maastiku kujutamine rahal, üldiselt see pole mujal levinud. Tänase euro põhisümbol- arhitektuur läbi ajastute. Eesti ühe ja kahe eurostel on kujutatud ka reljeefi, pisut nadilt välja kukkunud aint, Tartu kohal on kõrgustik.
8 loeng: kirjutav ja kujutav kunst eestis
Suur osa kujutavast ja sõnalisest kunstist on ühel või teisel moel seotud looduse ja kodukohaga. Nt Jaan Kross „Omaeluloolisus ja alltekst . Eestis on looduse ja kultuuri ühtsust kõige rohkem propageerinud Jaan Eilart. Ta oli mees, kes oli käinud igal pool Eestimaal. Teda tunti igal pool ja tema tundis iga Eestimaa kanti . Ta algatas ja viis ellu umbes 300 kultuuritegelase mälestistähise paigaldamise.
Loodusluule - esimene Juhan Liiv, siis Tuglas „ Tuulemaa “ (kirjeldab, kui ni tohib öelda, Lõuna-Eesti maastikke), Suits. B.Alver- „Tuulelapsed“, H. Adamson „mulgimaa laulik “. Linnaluule - Käsu Hansu nutulaul . Ärkamisajal tauniti linna. 19. Sajandi lõpul ja 20. Sajandi alguses esinevad linnalised teemad rahvalse mõeldud populaarsetes laulikutes. Iseseisvad Eestis anti luule kaudu edasi ajastu vaimsust, vaikivat protesti , rahulolu, sotsiaalset staatust, sotsiaalset protesti, ajaloolist mälu. Nt Jaan Kaplinski , Jürgen Rooste .
Ilukirjandus- Tammsaare- Kõrvemaa; Mälk ja Hint - Lääne-Saaremaa, Luts - Palamuse /Paunveree, Vooremaa, Tartu; Smuul- Muhumaa; Kangro- Tartu ja Võrumaa; Vilde - Mahtra . Iga kirjaniku teos oli seotud mingi paiga või kohaga Eestis.
Muusikas- M. Saar- soomaa; Veljo Tormis
Maalikunst - baltisaksa maastikumaal , seosed Euroopaga. Esimesed kujutised 18 saj, nt: Mellini atlas. 19 saj palju mõisahoonete pilte.
Mingi looduskaunis koht maailmas nimetatakse ka Eestis kohtade ilu järgi. Eesti šveitsid- a) Aegviidu ja Nelijärve ümbrus, , Otepää kõrgustiku Sangastepoolne osa- Eesti Alpid . c) Voore šveitsiks nimetatakse Mõdrikust kagusse Voore poole jäävat ooside ja mõhnastikuala. d) Mulkidel on om šveits- Helme ümbrus. e) „Kesk-Eesti šveitsi tuleb krossimeeste Meka“-Tääksi ümbrus. f) Tuntuim on olnud Liivimaa šveits, mis jääb Läti aladele , hõlmates Koiva jõe ürgoru piirkonda Sigulda ümbruses. Šveitsis tehti uuring selgitamaks välja täiendnime šveits kasutamist maailmas. Selgus, et maailmas on kokku vähemalt 191 šveitsi täiendiga nime ja neist 67 asuvad Saksamaal. Nimekirja kuulub ka Liivimaa šveits, kuid eestimaa ja Kuramaa šveits puuduvad, mistõttu võib arvata, et maailmas on veel rohkem šveitse.
Eesti rahvuslik maalikunst- esimesena huvitus saartest Johann Köler, kes maalis palju Hiiumaa-ainelisi maale. Tema tuntum maal on kunstniku sünnikoht. 1898 vennad Paul ja Kristjan Raud Muhus. 1892 Amandus Adamsoni esimene kalurieluaineline figuur „ Muhu kalur“. Saaremaale jõuti 20. sajandi algul. Saaremaa ainest on põhjalikumalt käsitlenud Konrad mägi. Kuulsaim: maastik kellatorniga. Enimkujutatud kohad Eesti maastikumaalis on Saaremaa, Kasaritsa, Lõuna-Eesti, Pühajärv, Viljandi järv, Lahemaa. Jne. Johannes Uiga maalis kogu aeg pühajärve ning leidis oma otsa ka seal.
Kaardid kultuurigeograafias- geograafid armastavad kaarte ja kaardid on üheks peamiseks geograafi töövahendiks. Ruumiline mõtlemine, mida saab esitada kõige paremini kaartidel on üks peamisi nähtusi, mis eristab geograafiat paljudest teistest teadusharudest . Kaardid on teatud hetke parimad kajastajad. Kaart võib anda mingi koha kohta palju rohkem infot kui tekst. Loomulikult oleneb kõik kaardi tegijast ja tema eesmärgist. Võib üsna kindlalt väita, et ühtegi kaarti (silmas on peetud just vanemaid) pole tehtud eesmärgida pakkuda tulevasele põlvedel infot antud ajastust tulevastele põlvedele. Seetõttu tuleb suhtuda kaarti allikakriitiliselt. Kaardid on tehtud enamasti kindla praktilise suunitlusega: sõjandus, kataster. Enamasti on kaardid kahemõõtmelised, moonutades seega reaalselt maailma.
Mentaalsed kaardid- meil kõigil on oma mentaalne kaart. Kuigi me pole käinud Jaapanis, kujutame me kuidagi seda ette. Kohtade kohta kus me tegutseme on meil mentaalne kaart täpsem. Tulenevalt eluviisist on mentaalsed kaardid erinevad. Samuti erinevused tulenevad vanusest, soost, uutest ja vanadest elanikest, teadmistest, rahast jne. täpsem kaart neil kel suuremad teadmised, elanud kauem ning rohkem raha et liikuda ringi. Maastike representatsioonide uurimine on olnud nii teoreetilise kui rakendusliku kultuurigeografia skandinaavia ja anglo-ameerika teausruumis domineeriv suund. Püütakse vastata järgnevatele küsimusetele: 1) Milline on maastiku kuvand ning kui palju on see muutunud sotsiaal-ajaloolises ning poliitilises kontekstis? 2) Kuidas saavad füüsilistest, nähtavatest maastikest sümboolsed maastikud? 3) Kuidas on maastiku representatsioonid seotud nähatava, füüsilise maastikuga: maakasutusega ning maakasutusmuutuse dünaamikaga? 4) Kuidas toimub füüsiliste maastike institutsionaliseerimine riiklikult tähtsateks sümboolseteks maastikeks.
Helin Sooväli- on kirjutanud uurimistöö Saaremaa maastiku kujutamise kohta 20 sajandil. Saarema sümbol tuulik on esimene mis pähe torkab kui möeldakse saaremaale. Tänaseks on aga paljud tuulikud hävinud või varemetes. Siiski kasutatakse tuuliku sümbolit nii erinevate toitude kui jookide etikettidel: saarema leib ja viin .
Eestimaa Taani- Võhma, Pilistvere ja Imavere ümbrus, sest sealsed looduslikud olud võimaldavad tegeleda karjakasvatusega. Eestimaa Chicago - Võhma lihatööstus, sest 19 saj oli Chicago võimsamaid lihatööstuskeskusi. Eesti USA- Uulu ja Surju ümbrus Pärnumaal. Tuleneb sealsetest talunimedest, mille mõisnik pani enamasti USA osariikide järgi. Eesti Hollywood- Tõstamaa ja Virtsu rannikuala , kuna seal on valminud mitmed Eesti mängufilmid. Eestimaa Veneetsia - Emajõe suudmes , aga ka Haapsalu ja Pärnu, sealsete võimalike üleujutuste pärast. Eestimaa Niagaara- Jägala ja Valaste juga. Eestimaa Ruhr, Eesti Donbass, Eesti Siber - Kirde-Eesti tööstus. Narva on eesti Manchester . Eestimaa Riviera või siis Marbella- Vastavalt siis Narva-Jõesuu ja Valgerand. Eestimaa Holland - Räpina polder ja Naha küla ümbrus, aga ka Audru polder. Eestimaa või ka Setumaa Sahara -Lutepää liivik , Mohni saarel paiknevat liivaala on aga Mohni Saharaks kutsutud.
Stereotüüpide kaardistamine- bulgaaria graafiline disaner ja kunstnik on tulnud välja kaartidega Euroopa kohta, kuidas keegi Euroopat näeb ja määratleb. Näiteks erinevad riigid, gay mehed
Loeng 9: kultuurigeograafia uurmismeetodid
Uurimismeetodid- kultuurigeograafial oma kindlat meetodit ei ole. Kasutatakse kõiki tuntuid teadusmeetodeid, olenevalt ajastust on osad populaarsemad kuid teised, oleneb ka uurimisküsimusest. 1970 a kvalitatiivsete meetodite võidukäik kvantitatiivsete üle. Tänapäeval peetakse kvalitatiivseid meetodeid inimgeograafia edu võtmeks, mis on aidnud teadusesse tuua teadmisi ja kõrgetasemilisi oskusi.
Üleilmastumine e globaliseerumine- ühiskonnas ja maailma majanduses toimuvad muutused, mis on põhjustatud üha kasvavast rahvusvahelisest kaubandusest ja ühe tihenevast üleilmsest kultuurivahetusest. Kultuurilised muutused: rahvusvahelise kultuurivahetuse kasv, kultuuride segunemine , parem juuurdepääs eri kultuuride poolt pakutavale, ühtlustavad nähtused nagu läänestumine, turismi ja reismise kasvamine, immigratsiooni suurenemine, rahvustoitude ülemaailne levik. Nt maailma mcdonaldiseerumine, coca - cola levik maailmas. Võib lähened ka nii, et kultuuridega, kes ei üleilmastu, tegeleb arheoloogia ! Nt kultuurid, kes ei võtnud kasutusele rauda, tänasel päeval ei eksisteeri.
„juust“- laenatud Skandinaaviast, rannarootslased tundsid juustu
„sõir“-Lõuna-Eesti asi
„ Kama “-iidne Aasia toit, teistest kultuuridest on pm ära kadunud
„ kilu “-selle kohta võib öelda, et pm meie oma asi.
„ kurk “-pigem läbi Saksamaa tulnud
„ apelsin “-Hiina õun. Kodumaa on Hiinas. Laenatud Saksamaalt, Portugallased olid esimesed, kes hakaksid apelsini äriga tegelema.
„ Kartul “ Saksa keelest tuli (Kartoffel)- Kartul ja tuffel.
Etnonüüm ehk rahvanimi- eestlane tuleneb arvatavalt sõnast aistid. Aistideks nimetasid germaanlased Visla jõest kirdes elanud rahvaid, kes olid peamiselt balti hõimud. Seda mainitud Tacituse germania teoses 1 sajandil. Alles 19 sajandil hakkasime end ise nimetama eestlasteks. Varasemalt olime maarahvas ja kõnelesime maakeelt. Etnonüüme hakati kasutama siis kui taheti end teistsuguse kultuuri ja keelega naabritest eristada. Maarahvaks olemisega kõrvuti kujunesid ühisel hõimupäritolul rajanevad oma identiteediga inimkooslused. Enamasti oli ka eesmärk naabrit tögada ja seeläbi meietunnet tugevdada, siis otsitakse põhjusti neist nähtustest, mis tunduvad teistsugused ja seega naeruväärsed. Nt Urvaste kihelkonna rahavriided olid enamasti mustad nii kutsuti neid mustakesteks.
Mulk ja mulgid - Wiedemaani kohaselt on mulgid Tartumaale sisserännanud viljandimaalased. Võrulaste naljatav nimetus viljandlaste kohta. Mulgimaa on kultuuriline piirkond Lõuna- Eestis, mis koosneb viiest kihelkonnast (Tarvastu, Paistu , Halliste , Karksi ja Helme). Ta oli kuni 19 sajandi lõpuni mulgi keele alusel selgelt eristatav etnograafiline ja lingvistiline ala, Muinas-Sakala maakonna järeltulija. Erinevalt levinud eksiarvamustest ei ole praegune Viljandimaa Mulgimaa ning Viljandi ei ole Mulgimaa pealinn, vaid see on Abja -Paluoja. Arvatakse et mulk pärineb lätikeelsest sõnast mulkis ( loll ). Nimelt olevat Läti mõisavalitsejad Eesti teomehi mulkideks sõimanud ja saanud sellega iseendale sellelaadse halvustava hüüdnime. Maakonda kus seda nime ohtralt hakati kasutama hakati kutsuma Mulgimaaks. Murdesõna Lõuna-Viljandimaalt, mis on teistele eestlastele tundmatu. Niiviisi sõimasid lätlased oma naabreid ja hiljem hakkasid ka eestlased seda kasutama. Tuleneb sõnast mulk, „auk“. Karksi ja Halliste kohal lätlaste asuaala sopistus, mille kaudu saabusid rüüstajad. Nimi pärineb 16 sajandist, kui Viljandimaa südames elas lätlasi. Laiemalt levis 19 sajandi 2 poolel. Seal hakati kõige varem talusid päriseksostma. Eesti kapitalisti häll-tänu linakasvatusele jõukad talumehed . Hakati häärbereid ehitama-mitme korruselised ja mitme korstnaga. See oli uus nähtus Eesti maaelus. Raha tuli lina müügist. Paljud küüditati ja majad muudeti kolhoosi keskusteks.
Setumaa ja setud- esmakordselt on seda nimetust kasutatud ajalehes Inland 1860 ning sealse teate järgi tulenevat nimetus sageli kasutatavast asesõnast see (setu murdes settu). Nimetust setu seostatakse ka setuka ehk kehva hobusega. Wiedemanni sõnaraamatuson setu etnonüümi defineeritud ku Liivimaa naabrite poolt pihkvaeestlasele antud nimetust. Nõukogude perioodil oli setu keel põluall.
Mehkad ja mehkamaa- Väike piirkond Lõuna-Eestis. Muistendi järgi olevat pärast suurt katku ainsana ellu jäänud Mehka nimeline mees. Ringi rännates kohanud ta naisterahvast nimega Hippõ ja kõik Mõniste kandi inimesed pärinevadki just sellest kooselust. Mehkamaa kui naabrite poolt pandud pilkavnimi. Võro-Eesti sõnaraamat-Mõniste valla meeste hüüdnimi. Wiedemanni sõnaraamat Mehkamaa nime ei tunne, kuid Mõniste kandi rahva kohta toob ta pilkenime-loks-munnlased.
Junn(i/u)maa ja junlased- arvatakse, et nimi junlane tuleneb sõnast jonn . Paikneb Mihkli kihelkonnas Pärnumaal. Wiedemann aga viitab hoopis Järvamaa elanikele, kus Wiedemann toob junnule seletuse , väites, et see tuleneb inimeste pikkusest st õigemini lühidusest järwa junn. Veel on junlastega võrdsustatud pärnakaid. Nimi junnumaa võib pärineda ka soengumoest, kui Mihklis, Audrus, Tõstamaal ja Kihnus kandsid naised tihti juukseid pealael nuias/krunnis/junnis.
Koonga vallas levib junlaste kohta kolm legendi: 1) junlaste nimetus tulnud elanike riietusest. Mehed kandnud musti kodukootud händadega villaseid kuubesid , mis tõmmati mustratriibulise vööga ümber keha kokku. Vöö pidi 2 korda ulatuma ümber kere ja otsad seotud küljele rippuma. Naistel olnud sarnased kuued. Naaberrahvad hakanud neid kuuesabasid junnideks nimetama ja kandjaid junlasteks. Kohalikud pidanud aga seda sõimusõnaks ja tekkisid tülid. 2) talude pärisotsimise ajal, kus sealseid talusid peeti viletsamaks ja öeldi et junnu selline. 3) valinud kord mees kaasasid kodust, kus 12 kaunist õde olnud. Tollal võis mees õige mitut naist pidada. Et tal nende nimed meelde ei jäänud, siis kutsus ta kõikki hellitvalt junnudeks. Sündinud siis 13 tütar, kes teistest veel nägusam. Mees võtnud sellegi endale naiseks aga hoidunud teisest rohkem. Teised õed muutusid kadedaks ja meelitasid ta sohu, komistas laukasse ja lõikas pea otsast, kui kuritöö väljatuli, siis ajas mees kõik minema. Nõnda on nende 12 järeltulijaid nimeatatud muda-, metsa, kesa- ,pae jne junlasteks.
Kui midagi teistmoodi oli,oli seda kohe näha.
Miks Ugala on Viljandis ?- Ugala teatri sündimise päevakv võib lugeda 5 jaan 1920. Nime Ugala kui viitele kahele iidsele Eesti maakonnale Ugandile ja Sakala, soovitas asutatavale teatrile kirjamees F. Kulhbarsi. Nime kohta tuli kriitikat: Ugal ju tähendab lollikest, ogarat inimest kelle mõistus alati selge ei ole. Kuhlbars sündis Sangaste kihelkonnas Unikülas, ehk seetõttu sai nimeks Ugala.
Kokkuvõte- etnonüümid on osa meie keelest, kultuurist ja ajaloost, mis väärivad kasutamist ja arendamist . Etnonüüme on rohkem Lõuna-Eestis ja saartel. Tänapäeval võime ka linnades näha samalaadesid nimemoodustusprintsiipe. Kuigi me ei taha seda alati tunnistada, jälitab seesugune hõimukuuluvus meid tänini justkui kaubamärk (Nt Tallinna ja Tartu vastandus)
Kõrg-ja Madal-Eesti- need mõisted võttis kasutusele A. Tammekann 1920 lõpus, esialgu küll allvee ja pealvee eesti. Ta ei mõelnud seda päris ise välja, samasisulise ideega oli välja tulnud rootsi geoloog J.Grufman. Kõrg- ja madal kontsepsiooni järgi jaguneb Eesti ala kaheks piirkonnaks, kus madal-Eestil oli pärast jääaega pikalt üleujutatud ning kõrg-Eesti kõrgemad piirkonnad kus maastike areng sai alata vahetult pärast jää taandumist, seal levisid ka viljakamad mullad . Erinevused kahe maastikupiirkonna vahel pole mitte ainult looduslikud ja asustuslikud. Nt on G.Ränk toonud välja erinevused rahavkultuuris. Kuigi kõrg-Eestis elati üldiselt jõukamalt, oldi seal konservatiivsemad ning uuendustega ei mindud väga kiiresti kaasa. Seevastu Madal-Eestis, kus põllumaa vilets, tulenevalt pere ülalpidamise vajadusest arenes käsitöö jõudsasti. Nt õllekapad, kirstud , uhkeimad rahvariided pärinevad just Lääne-Eestist ja saartelt. Jaotumine Madal- ja Kõrg-Eestiks on Eesti maastikulises liigestuses valdav tänini. Siiski leidud ka teisi kontseptisoone nagu Põhja- ja Lõuna Eesti (on üldiselt parem). Põhja-Eestile lisanduvad ka saared ja Lääne-Eesti. Selle piiriks on aluspõhjakivimite avamusala. Mis omakorda tõi kaasa vastavate kivimite kasutamise ehitusmaterjalides. Põhjas lubjakivi ja lõunas liivikavi. Põhjaeestis paiknes tihti kalmistu kihelkonnakiriku aias.. Kultuuritegelased olid enamasti pärit Lõuna-Eestist, aga ka Tallinnast. Ajalooline suurjaotus Eesti ja Liivimaa, mitmel tänaseni maastikus selgelt eristuval objektil on selge kubermanguline jaotus. Telliskivi ulatub P-Saksamaalt poole Eestini, umbes Türini. Lõuna-Eestis asutati Baltisakslaste perekonnakalmistuid. Õigeusu kirikud on valdavalt Lõuna-Eestis, aga ka Saaremaal on palju. Lõuna-Eestis on kukk kirikutornis valdavalt ja Põhja-eestis valdavalt rist. Punane lehm on Lõuna-Eestile tüüpiline veisetõug (Eesti punane). Põhja-Eestis musta valge kirju (Eesti holstein). Punast on vähemaks jäänud kuna annab vähem piima. Aastal 2005 on pm kogu Eesti musta-valge kirju. Eesti kultuuritegelased on valdavalt Lõuna-Eestist. Viljandimaalt on väga palju tuntud inimesi pärist. Rahvus on sündinud Lõuna-Eestis. Kihelkondade aktiivsus ärkamisajal oli kõige suurem Lõuna-Eesti kandis ja eriti Mulgimaal.
Milline on lõunaeestlane oma loomult- Tuglase ideed: pinna, looduse ja osalt kliima poolest võib meie maa jagada kahte ossa . Neil on kujunenud oma rahvas. Põhjast on pärit meie realist ja naturalistid, kus maa on lausk, liivane , kus rahvas igavavõitu. Teiselt poolt aga lõunas suured luuletajad ja kunstnikud. Lõunaeestlased on võrreldes põhja omadega elurõõmsad, fantaasiarikkad, lõbusad. Kampmaa: slaavi element on lõunaeestlastele andnud aktiivsuse, liikuvuse , ärksuse ja anne luuletamisele. Nii nagu on nemad loomult vaheldusrikkad on seda ka maastik nende ümber. Põhjapool on eestlased kinnisemad, tagasihoidlikumad, mõtisklevamad tänu lamedale pinnale nende ümber.

“Kultuurigeograafia” Helen Sooväli- Sepping
Kultuure on geograafiliselt uuritud juba mitu sajandit. Vanasti uuriti keskkonda ja inimest ühtse toimiva organismina. Geograafia koosneb kahest suunast : loodusgeograafia ja inimegeograafia. Kultuurigeograafia on inimgeograafia allharu, mis uurib kultuuride toimimist ruumis ning tunneb huvi nii materiaalse kui tajumuslike valdkondade vastu. See vaatleb levikut, elulaade, tähendussüsteeme, võimu kujutlusi. Kultuurigeograafia piire on raske tõmmata, kuna tema käsitlusi kasutatakse ka teistes uuringutes.
Algus: kultuurigeograafia rajajaks võib pidada saksa geograafi F.Ratzelit, kes uuris looduse, inimese ja kultuuri vahelisi suhteid. KESKKONNADETERMINISMI RAJAJA!! Samuti mõjutas kultuurigeo kujunemist F. Boasi , kes vastukaaluks keskkonnadeterminismile lõi teooria inimgruppide võimest aktiivselt muuta looduslike keskkondi. Traditisooniliselt peetakse angloameerika kultuurigeo alusepanijaks ameerika geograafi C.Sauerit, kes pani aluse maastike uurimisele kultuuride käsitluse kaudu. Inimene kui loodusemaastike muutja. Ta on väitnud, et kultuur on tegutseja , looduslik piirkond medium ning tulemuseks on kultuuripiirkond. Temast kasvas välja Berkley koolkond- keskendusid materiaalsete nähtutse ja paraktikate leviku väljaselgitamisele ruumis. Välitööde tähtsus oluline. Nt talude kaaridtamine, taimede ja loomade kodustamine jne. Saadi hulgaliselt uurimistulemusi, millega ei osatud midagi peale hakata. Tehti järeldus, et piirkonnad erinevad teineteisest tänu kultuurile.
Kokkuvõte: 20 saj esimese poole kultuurigeograafia uurimisteemad tuginesid empiirikalistel teemadel: inimese ja keskkonna suhe maastiku kaudu, põllumajandusliku ja muu tehnika päritolu ja levik, materiaalse kultuuri piirkondalikud varieerumised. Saueri koolkonna mõju oli nii suur, et kultuurigeograafia silti kasutati ameerika ülikoolides tähistamaks kogu inimgeograafiat.
Langus:
1950. aastatel geograafiasse joudnud kvantitatiivne poore norgendas kultuurigeograafia tahtsust kuna maapirkondade kirjeldamisel ei olnud võimalik statistilisi meetodeid rakendada. Geograafias sai valitsevaks uurimisvaldkonnaks sotsiaalsete ja majanduslike aspektide iildistatud loogika ruumis. Indiviid ei olnud oluline. Vastukaaluks tekkis 1970 a. Humanistlik geograafia, mis uuris inimeste teadlikkust, algatuslikkust, loovust . Ning keskendus maastiku ja ruumi kogemisele inimese poolt. Tuntumad esindajad on David Lowenthali (1961, 1985, 1996), Yi-Fu Tuani ( 1971 , 1974, 1991), Nicholas Entrikini (1991) ja Edmunds Bunkse. Viimane on läti päritolu ja kirjutanud raamatu „geograafia ja elamise kunst“.
Uus kultuurigeograafia- nüüdisaegne samas ajalool põhinev. Kultuuri kesksus iniemse tegutsemises. Keskenduti tähendsute seostele, liikumisetle ja ringlemistele globaalses maailmas. Uus kultuurigeograafia kui vastus repressentatsioonikriisile. Uurima hakati endiseid koloniaalmaid. Kuluuriline pööre- 1990. aastate alguses avastasid geograafid enda jaoks, et kultuur pole iiksnes ettearvamatute ja soitumatute uhjskonda mojutavate joudude kogum, vaid viis, kuidas injmgrupid mingites sotsiaalsetes, majanduslikes ja poliitilistes oludes kÄituvad. Keele tähenduse ja taasesituse roll geograafias. Teksti kasutati metodoloogilise abivahendina laiemalt maalide, kaartide , maastike, skulptuuride, arhitektuuri, aga ka sotsiaalsete, majanduslike ja poliitiliste institutsioonide tolgendamisel. Kultuurigeograafia pohivooluks voibki pidada 1990. aastate uurimusi sellest, kuidas maastikkll taasesitatakse filmi, religiooni, kodu, kunsti, poliitika jm kaudu.
NB!!!!
Tanapaeva kultuurigeograafia kriitiline suund tegelebki sotsiaalsete suhete, inimeste ja materiaalse maailma ning kultuuri ja looduse vaheliste seoste vaatlemisega poliitilises votmes. Nii uuritakse naiteks keskkonnakatastroofe, parandiloomet, kultuurilist ebavordsust globaliseeruvas maailmas ning ka avaliku ruumi ja isikliku ruumi suhteid. Kui 1990. aastatel keskendusid uurimused ruraalsuse, linnalisuse, seksuaalsuse , postkoloniaalsuse, (rahvusliku) identiteedi, turismi, globaliseerumise, kultuuri tarbimise ja maastike temaatika limber, siis 21. sajandil on keskseks tousnud küberruum, Interneti tehnolooogiad, religioon, "unustatud" sotsiaalsed grupid (lapsed, vanurid puuetega inimesed), kehalisus.
Kultuurigeo eestis- Niivõrd on tegelenud kultuurigeograafia alla kuuluvate teemadega Granö, kes tundis huvi loodusrrumi kui inimese kujundatud sotsiaalruumi uurimise vatsu. Pani aluse koduloolisele uurimisele.
Kant- uuris inimese aistilimbrus, linna kultuurmaastiku morfoloogia, varep ja eilart- tegelesid inimese ja keskkonna suhete uurimisega. Kurs- kõige angloameerikaliku kultuurigeo. Tegeleja, kes keskendus etniliste vähemuste kirjeldamisel ning nende probleemide valgustamisel. Samal ajal on ruumiline poore Eesti humanitaarteadustes 1990. aastate lopus laiendanud huvi eelk6ige kultuurigeograafia vastu. Peamisteks uurimisteemadeks on kohaloome, looduse ja kultuuri suhted maastikus ning linnade tajumine .ia kujutamine.

„Geograafia on igal pool- kultuur ja sümbolism inimese maastikes“ D.Cosgrove
Tähendused ja maastikud
Laupäeviti teevad üle kogu inglismaa, lääne-euroopa ja põhja-ameerika inimesed sisseoste kaubanduskettides. Geograafid võiksid nende vastu huvi tunda, uurida akende laiust, pakutavaid kaupu jne. need hoonekompleksid on ülimalt struktureeritud, paljude tähenduskihtidega koht, mis on tarbija jaoks projekteeritud. See kompleks on sümboolne paik kus kohtub võib olla põrkub hulk kultuure. Kultuur ja sümbolism on suurbritannia inimgeograafia seas suhteliselt harvad teemad. Briti inimgeo toimib teatud eelduste alusel: inimeste ratsionaalsus , püüd parandada maailma-tulemused, empiirilised andmed. Sellest lähtuvalt on ära kadunud geograafia tegelik võlu- see inim maailma iile imestamise tunne, room inimelu rikkaliku ja mitmekesise mosaiigi vaatlemisest ja refl ekteerimisest ning selle eleganrsete valjenduste moistmisest inimese maastikul. Teiseks on geograafiast pagendatud kõik võimsad tunded ja kired. Mõte, et inimese maastikele võiks rakendada samasuguseid tõgenduslikke võtteid, nagu me kasutame m6ne romaani, luuletuse , filmi v6i maali uurimisel on üpris võõras. Minu eesmärk on uurida just seda pakkuda viise kuidas
käsitleda geograafiat sarnavord inim-kui sotsiaalteadusena. Üksikud inimgeo on seda lähenemisviisi kasutanud alates 1970 a. Olles seotud sotsiaalsete liikumistega, feminism jne. see on viinud humanistliku geograafia suunas.
Maastik
Inimgeograafias on maastik alati tihedalt seostatud kultuuriga ja nähtavatest vormidest . Ta on nägemisviis, välismaalima vaatepildiks, visuaalne tervik. Ta tõusis esile renesseansi ajal, tähistades uut laadi suhet inimeste ja nende keskkonna vahel. Oluliseks sai perspektiiv , mis võimaldas kahes mõõtmes taasluua realistliku illusiooni kolmemõõtmelisest ruumist. Nt maalikunst, luule, kirjandus jne. niisiis on maastik seotud uue nägemisviisiga, mille järgi maailm on ratsionaalselt korrastatud, kavandatud ja harmooniline looming, mis on hoovatav ja juhib inimese tegevust keskkonna muutmisel või paranadamisel. Maastik tuletab meile meelde et geograafia on igal pool, olles ilu, inetuse, hea ja kurja, rõõmu ja kannatuse allikas.
Kultuur
Ameerika inimgeograafias on maastik tihedalt seotud kultuuriga. Nimelt C.Sauer pani aluse maastikugeograafia koolkonnale , mis keskendus inimeste rollile maa palge muutmisel. Keskenduti sellele mis tõendeid olid inimesed jätnud maastikule. Keskenduti nähtavatele vormidele: majad, küünid, põlld, linnaväljakud jne, kujunes välja kutluurideterminism, mis välistas maastiku keerulisuse ja kultuuri muutumise. Kultuur on inimeste poolt pidevalt taastoodetud, kus juures enamik tegevusi on rutiinsed argitegevused. Kultuur on inimeste teadvusest ja tegevusest determineeritud ja samaaegselt see determineerib neid vastu. Nt kirikusse minnes me räägime vaikselt ja aupaklikult. Iniemse sekkumine loodusesse toob kaasa selle muutumise kultuuriks ehkki muutus ei pruugi olla alati nähtav. Nõnda on pühahiis võhikule täiesti arusaamatu kui uskujale on tegemist väga tähendusrikka kohaga. Erineva ühiskondliku positsiooniga kaasneb mingil määral ka erinev kultuur. Samuti võib üks ühiskond hõlamata kultuure, mis on radikaalselt erinevad nt katolik ja protestantlik kultuur põhja- iirimaal . Kultuuri uurimine on tihedalt seotud võimu uurimisega, kes domineerib ja kes suudab end maksma panna.
Sümbol
Selleks, et mõista maastiku väljendusi peame tundma sümboleid ja nende tähendusi kultuuris. Kõik maastikud on sümboolsed. Nt sõjas langentule püstitatud mälestusmärk linnakeskmes, mis on sümbol rahva leinast. Samuti on seda inglise pargid, mis on ümbritsetud raudaiaga ning 19 saj kujundusega ja omavad kindlaid käitumisreegleid inimestele, kes neid kasutavad. Läbi aegade püsinud pargikultuuril on sümboolne tähendus, mida võivad rikkuda hulkurid, paarikesed, ratturid ja vandaalid. Kõik maastikud kannavad sümboolset tähendust, sest nad on sündinud inimeste tegevusest keskkonna kohandamisel.
Uurimismeetodid- sümboolsete maastike lugemiseks on vajalik selle detilne lugemine, sügav ja põhjalik tundma õppimine. Selleks on vajalik välitöö kaardistamise ja tõlgendamise kaudu ning reageeringute teadvustamine . Väärtuslikud on materiaalsed tõendid, kartograafilised, suulised , arhiivi-ja muud dokumentaalsed allikad. Tihti leiame me aga tõendeid kultuuri enda saadustest: maalid, luuletused, romaanid , rahvajutud, muusika , laul, film jne. lõpetuseks on oluline keel, kuna teksti abil annavad geograafid edasi maastiku tõlgenduse ehk me esitame maastiku uuesti sümbolkoodidena.
Domineeriv kultuur on definitsiooni kohaselt niisuguse rühma kultuur, millel on teiste üle võim, mis põhineb eluvahendite kontrollimisel nagu maa, kapitali, toorme ja tööjõuvõimu.
Alternatiivkultuurid on vähem nähatavad, kuigi tihti võivad isegi nemad paista domineerivatena. Nt on enamikes suurlinnades piirkondi kus domineerivad etnlised vähemusgrupid, kelle kultuur erineb märgatavalt valitsevast valgest kultuurist. Olemas on ka jäänukultuurid, mis viitab sellele, et paljudel maastikuelementidel ei ole algset tähendsut kuigi palju järele jäänud. Heaks näiteks on ka stonehenge , mis on küll domineeriv sümbol, kuid algset kultuurilist tähendust on kaunis lootusetu välja selgitada. Esiletõusvad kultuurid nagu hipiliikumine, orgaanilise toidu tootmine on tõusnud küll korraks esile, kuid ei ole avaldanud suurt mõju maastikele. Esiletõusva kultuurile on loomuomane pakkuda domineerivale kultuurile väljakutset. Tõrjutud kultuurid, on need samad esiletõusvad kultuurimaastikud, mis on ühiskonna poolt tõrjutuks saanud.

„Inimmõjuga maastikest“ E.Kaur, H.Palang
Inimene ja teda ümbritsev keskkond on tihedas vastastikmõjus. Maastik mõjutab inimese olemust ja vastupidi. Maastikut on võimalik tõlgendada mitut moodi ja seda teevad erinevad kultuurid erinevalt. Kultuurmaastiku defineerimine sõltub kasutatavast keelest, vaatleja positisoonist ning eesmärgist. Ameerika geograaf Sack seletab maastiku kahe telje abil, mis ühendavad subjektiivsust ja objektiivsust ning ruumi ja substantsi . Loodusteadus tegeleb ruumi objektiivse osaga, kunst tegeleb substantsi subjektiivse osaga. Sotsiaalteadus balanseerib nende kahe vahel. Keskele jääb kordumatult sulandunud muster, milles on ühteaegu nii objektiivsust kui subjektiivsust, nii ruumi ku substantsi. Seda osa tulekski nimetada maastikuks.
Möödunud sajandil oli tavaline kultuuri- ja loodusmaastiku vastandamine . Eesti keelsesse käsitlusse tõiselle granö ja ingliskeelsesse Sauer. Loodusmaastik on siis inimtegevusest puutumata maastik, millest inimene oma tegevusega kujundab kultuurimaastiku. Nende vahele jääb hulk vaheastmeid. Teised nagu jones ja Cosgrove välistavad vastandamise, kultuuri ja loodust käsitletakse kui maastiku kaht eri kihti. Looduskiht all (reljeef, taimed, veed ), kultuurkiht peal (teed, hooned, põllud). Maastik on pärand. Kolmas käsitlus jätab loodusmaastiku kõrvale ja käsitleb kultuurimaastiku kui pelgalt mentaalset, konstrueeritud nähtust. See on meie ettekujutus ümbritsevast. Paljud geograafid peavad aga maastiku tervikuks, mis koosneb looduslikke ja inimtekkeliste objektide ja nähtuste kogumist, kindlal ajal kindlas kohas, mida vaatleja tunnetab ja mille on sümboli väärtus ja tähendus ja mida saab lugeda kui teksti.
Viimasel ajal on ongi levinud käsitlus looduse ja kultuuri segunemisest mitte vastandamisest. Püütakse mõista inimese ja keskkonna suhteid ning vastasmõjusid. Maastikus leiab ainelise väljenduse maakasutus.
Maastiku käsitlused eestis
Maastik on olnud eesti geograafia üks tähtsamaid uurimisobjekte. Maastiku mõiste võttis kasutusele Granö. Tema meelest oli maastik maa- alaline üksus, millel on määratud, nähatavadja püsivad jooned. Inimene on samuti osa maastikust. Subjektiks on vaatleja-uurija. Kant vastandas kultuuri-ja loodusmaastiku. Nõukogude ajal tegeleti ainult loodusmaastikuga. Eesti maastikuuurimise käigus on valminud arvukas eesti maastikulised liigestused (Tammekann, Varep). 1980 kerkis esile kaks käsitlust- maastik kui üksteiseda tihedas vastastikuses seoses olevate looduslike ja inimtekkeliste elementidega füüsilis-territoriaalne süsteem ning maastik kui maastikupilt. Alates 1990 n uurimiste huvikese kaldunud maastike kirjeldamisele sotsiaal-kultuuriliste ja poliitiliste protsesside valguses. Uurimisobjektideks mentaalsed maastikud, maastiku representatsioonid kunstis ja kirjnaduses. Humnaistlik suundumus. Kasutama hakati kvalitatiivseid meetodeid.
Kultuuriline pööre- 1990 a keskel. Algselt märkis see murrangut majandusgeos, kus hüljati arusaam nõudlusest kui universaalsest kategooriast. Mõisteti et kultuur on viis kuidas inimgrupid mingites sotsiaalsete, majanduslikes ja poliitlistes oludes käituvad. Ühiskonna mõistmine kultuurilise kommunikatsiooni kaudu- taju, represtanatsioonid, koodid. Pärast kultuurilist pööret mõisteti maastiku kui näitelava, kus iniemsed esitavad oma olemasolu, kui kohta kus väljendada oma väärtushinnaguid, kust leida redupaika ja kus meelt lahutada. Maastik pole enam reaalsete esmete kogum.
Kelle maastikud- maastikus avaldub viis kuidas me iseennast defineerime. Maastiku muutused peegeldavad, kes me kunagi olime või kelleks tahame saada. Iga maastik võib kanda erinevaid sümboolseid tähendusi. Nt tühi väli näib ühele tarbetu , teisele võimaliku elatusmaana. Maastikus osalejad võib jaotada kohalikeks ja võõrasteks. Rahvaste maastikud on suuresti nende enesemääratluse vili. Maastiku kaudu on võimalik selgitada inimeste mineviku ja tuleviku püüdlusi, jõuda iniemste juurteni. Maastiku väärtused sõltuvad sellest, kui suurt tähtsust mingile maastikule omistatakse ja miks seda tehakse?
Eestlane eelistab rääkida kohtadest, mitte maastikest. Kultuurilised märgid põimuvad maastikutajusse mingi määratletud paigaga , mille on tähendus ja nimi. Räägitakse maastikust kui pärgamendist, kuhu iga uus kirjutaja ihkab oma teksti peale kirjutada. Iga uus sotsiaalmajanduslik formatsioon kujundab oma maastiku asendades eelmise maakasutuse ja sellega seotud sümbolid uutega. Eestis on olnud neli maareformi. Mõismaastik asendus talumaastikuga, selle asemele kolhoosimaastik,mida me omakorda tahtsime teha tagasi talumaastikuks. Saime aga postmodernlistliku maastiku- sööti jäänud põllud, suvilad, supermarketid, jne. Tekib küsimus milline on siis eesti traditsiooniline maastik?. Mõttes me väärtustame endisaegseid maastikke ja idenfitseerime end nende kaudu, kuid oma tegudsed võõrandume neist. Maastik ei saa kunagi valmis, see on pidevas muutumises. Siiski ei ole muutused hoomatavad üle öö. Maastikul on mälu ja see säilitab vana veel kaua.

Püsivad ja muutuvad maastikud eestis- Palang ja teised.
Eesmärk selgitada Eesti maastike kui füüsilis-kultuuriliste ilmingute arengut, keskendudes
eelkõige muistsele ja postmodernsele perioodile. Tänapäeva maastiku mõistmiseks tuleb tunda ajalugu. Sotsiaal-majanduslike formatsioonide vahetumine tekitab n-ö ajalisi piirdeid, mistõttu nooremad inimesed ei suuda vanemaid maastikke mõista kuna neil puudvad mälestused. Näiteks kolhoosiaja ehitised on märgatavad, kuid nende otstarve ja tähendus on nooremale
põlvkonnale, samuti välismaalastele, raskesti taibatav.
Ühest küljest on loodusteadused hakanud liikuma holistliku lähenemise poole, et kultuuril on maastikumuutustes oluline roll. hakatud rõhutama maastike sümbolistliku ja materiaalse
uurimise lähendamise tähtsust
Eesti maastikukontseptsiooni ja uurmise eripärad
Eesti maastikke uurides tuleks silmas pidada kaht asjaolu. Eestit on valitsenud pikka aega võõrvõimud ning räägitud on teisi keeli. Viimane on mõju avaldanud sõnavara ja mõistete kujunemisele ja arengule keskkonna kohta. Maastiku saab käsitleda tervikuna ja uurida tuleb seda mitmest vaatepunktist lähtudes. Sageli vaadeldakse maastikku kui ühtset tervikut , mis hõlmab nii looduskeskkonda kui ka inimtegevuse tagajärgi, maastikule omistatud tähendusi ja väärtusi ning maastiku tajumist. Angloameerika kultuurigeograafias on maastiku-uurimise teoreetilise ja empiirilise lähtekohana valitsenud arusaam maastikust kui representatsioonist ning maastikust kui keskkonna sotsiaalkultuurilisest väljendusvormist. Viimastel aastatel hakatud rõhutamavajadust ühendadamaastike sümbolistlikke ja materiaalseid uuringuid. Empiiriliste andmete kogumiseks on käesolevas artiklis kasutatud nii kvantitatiivseid kui ka kvalitatiivseid meetodeid — ajaloolis -narratiivset lähenemisviisi, kontentanalüüsi, diskursuseanalüüsi, süvaintervjuusid ja küsimustikke. Eesti maakasutuse ruumiliste ja ajaliste muutuste kihtide uurimiseks oleme kasutanud kaardianalüüsi, arheoloogilisi inventuure ja ajaloolisi andmeid. Viimasel ajal on teaduslikku uurimistöösse kaasatud ka n-ö tavainimesi, kohalikke.
Maastik on ajaloolise mälu muster, mis koosneb aastatuhandetevanuse inimkultuuri nähtavatest ja nähtamatutest jälgedest. Inimesed on ümbruse aktiivsed loojad ja taasloojad. Traditsioonilised maastikud on püsinud muutumatuna mitme inimpõlve vältel, samas kui moodsad maastikud muutuvad mitu korda ühe põlvkonna jooksul Palang ja Mander (2000) eristanud Eesti maastike arengus viit etappi :muistsed, mõisa-, talu-, nõukogude ja postmodernsed maastikud. Muistseid maastikke on küllaltki raske ette kujutada, sest need on suurelt jaolt hävinud. Muinas- ja postmodernsete kui kõige vähem tuntud ja kõige kiiremini muutuvate maastike uurimine võib luua uusi arusaamu maastikust. Meie kogemused näitavad, et loodusteaduslike lähenemisviiside kombineerimine humanitaarsete ja sotsiaalteaduslike kvalitatiivsete andmekogudega—legendide, juttude ja väärtushoiakutega— annab paremaid tulemusi.

Eesti maastike tulevikust - Palang, Alumäe,Kaur
Igas keeles on oma vaste maastikule ja seda vastet kasutatakse pisut isemoodi .
Tänapäeva teaduskirjanduses pööratakse üha rohkem tähelepanu inimese tegutsemisele maastikus. Maastikule saab läheneda kolmest lähtekohast. Uurimine saab olla (loodus)teaduslik, rakenduslik või humanistlik (tabel 1). Üheks võimaluseks maastikku defineerida on mõista seda kui objektide ja protsesside visuaalset summat antud kohas antud ajahetkel (Emmelin 1996). Oluline on siinkohal rõhutada ajategurit. Teise lähenemisviisi põhjal saab maas tikus eristada kolme kihti: loodusmaastik, kultuurimaastik ning suunavad tegurid, mis suunavad nende mutusi. Inimene muudab maastikke kiiremini kui loodus ise muutub. Me saame mineviku maastike rekonstrueerida võttes appi vanad kaardid, fotod, kirjeldused. Siiski ei ole võimalik üheselt taastada. Euroopat on võimalik jagada viide etappi maastiku muutuste ajaloos: 1) looduslik- eelajalooline maastik. 2) antiikmaastik, 3) keskaegne maastik, 4) põllumajanduslik maastik, 5) industriaalmaastik. Eestis maastikut aga 4 etappi: muinasaegne maastik- ürgkogokondlik kord, küttmine, korilus asendusid järkjärgult põllumajanduse ja karjakasvatusega. Selle aja jooksul muutus eestimaa ilme oluliselt. 2) mõisamaastik- 13saj -1919 a. algus. Maa kuulus baltisaksa mõisnikele, eestlane oli teoori . Mõisate kaudu levisid innovatsioonid - uued põllukultuurid, uued tehnoloogiad ja tööriistad. Levisid uued maastikukujunduspõhimõtted, talumehed püüdsid kopeerida mõisas nähtut oma elamistes. Tavaline mõisamaja oli kahekordne rõduga ehitis, mille läheduses oli aed ja voolas jõgi, paistis kirikutorn ja avanes vaade külale. 3) talumaastik- hakkas tekkima pärast pärisorjuse kaotamist 19 saj alguses. See langes kokku industriaalmaastiku kujunemise algusega, tuli raudtee ning tekkis müüa toodangut välismaale. 1919 a reform jagas mõisamaad talunike vahel ära. 4) kolhoosimaastik- algas maa riigistamisega ja sai hoo sisse põllumajanduse kollektiviseerimisega 1949 a. Väiksed kolkakülad kadusid, suurte põldude ja kolhooside teke. Tekkisid sirgete servadega põllud. Maa oli riigi oma.
Maastiku väärtuseks loetakse maastiku võimet rahuldada inimese mingeid vajadusi. Maastikul on ökoloogiline, esteetiline ja majanduslik väärtus. Poliitilised muutused tingivad sotsiaal-majanduslikke muutusi, mis omakorda teisendavad maastiku väärtusi. Samal ajal võivad sotsiaal-majanduslikud muutused kutsuda esile väärtushinnangute ja suhtumiste muutusi ning sealtkaudu uusi poliitilisi valikuid . Maastik on justkui inimkonna tegutsemise mälu. Kogu oma olemasolu jooksul on inimkond maastikku, oma tegutsemisareeni, mingite tõekspidamiste kohaselt ümber kujundanud.
Nagu minevikumaastikke, pole ka tulevikumaastikke mitte üks, vaid mitu. Kui tingimused on soodsad põllumajanduse arenguks, võib eeldada põllumaa osakaalu suurenemist mõne aasta pärast. Kui hakatakse soodustama sisserännet, muutub kogu maa ehk lauslinnastuks. Juhtub sõda üle käima, on tulemus sootuks ennustamatu. Milline neist potentsiaalsetest maastikest “käiku läheb”, sõltub paljuski meie tänastest poliitilistest otsustest.
Mis ohustab Eesti maastikke?
• Hooldamatus
• Traditsioonilise maakasutusega vastuolus olevad suured põllud
• Võsastumine, kinnikasvamine
• Ajalooliste talustruktuuride kadumine
• Lagunevad kolhoosiaegsed jäänused
• Põllumajanduse väljalangemine
• Maaelanikkonna vähenemine
Tulevikumaastikud:

Esimese teooria seisukohalt haritavat maad ei võeta juurde, suureneb metsamaa lineaarne trend. Rohumaade pindaalade edasine vähnemine kuni lõpliku kaoni. haritava maa osatähtsuse püsimist enam-vähem samal tasemel

Kohalike seas viidi läbi uuring, mis kirjeldas 5 maastikupilti ning osalejatel paluti need järjestada meeldivuse järgi. Kõige eelistatum oli üllatav tulevik- kus turismitalu , milles nii uusi kui vanu elemente. Ümbrus hooldatud, põldude asemel hooldatud rohumaad.

Arvamusküsitlus Saaremaa väärtuslikest maastikest näitab, millised on seal inimeste eelistused ja ootused tuleviku maastike suhtes. Küsitletud saarlased peavad kõige rohkem lugu Saaremaale iseloomulikest paikadest nagu kivised kadakased puutumata mererannad, rannikupangad ja liigirohked rohumaad. Küsimusele missuguseid maastikke tuleb kaitsta Pooled vastanutest nimetas kaitset vajavana selliseid maastikke või nende komponente, mida nad ka omapäraste maastikena kõige rohkem esile tõstsid. Seega on selge, et eelkõige tuleb kaitsta Saaremaa omapära. Maastikuilmet rikuvad küsitletute meelest eelkõige prügilad. Taunitav on linnalise eluviisi jätkuv juurdumine koos kõrghoonete tekkimisega maastikupilti, suurte elamurajoonide rajamisega maale, sõiduteede võrgu laiendamisega ning maakohtade hülgamisega. Arvatakse, et saarlane on alati olnud maarahvas ja nii võiks see ka jääda.

Igast neljast eestlasest kolm elab linnas, igast kolmest üks Tallinnas. Linlane tõmbub maastikust välja, võõrdub. Maastik tähendab talle midagi muud, tülikat takistust kahe linna vahel. Eelmistel põlvkondadel on olnud maa-vanemad, või vähemalt maa- vanaemad -vanaisad, praegused noored tulevad ikka otse linnast.

Sotsiaal-ja kultuurigeograafia eestis: taasavastatud vana? Peil, Sooväli.
Artikkel räägib eesti geograafiast, nimelt sotsiaal ja kultuurigeograafiast läbi aegade. Algselt oli see koostatud ajakirja tarvis. Pärast eedi iseseisvue taastamist on eesti keeles avaldatud arvukalt ülevaateid geograafiateaduse eri tahkudest. Rahvusvahelistes ajakirjades on ilmunud kolm sellist artiklit . Nende autorite peamiseks eesmärgiks on olnud geograafia ajaloo ülevaatlik kirjeldamine. Erandiks on Jussi Jauhiaineni teoreetiline käsitlus Eesti inimgeograafia arengust ja tulevikusuundumustest (2000a, 2000b) ning sama autori kriitiline essee teadustööst ja publitseerimisest väikeses kultuuriruumis (2004a).
Eesti kui väike riik euroopa perifeerias, keda nähakse kui endist Nõukogude liidu maad. Seetõttu on eesti teadusruum piiratud ja geograafiakoolkondade väljakujunemiseks on olnud vähe aega. Eesti geograafiat on mõjutanud nii soome geograafia kui skandinaavia kultuuriruum kuulumine . Oma panuse on andnud soome teadlased, kes on tartus töötanud (granö, jauhiainen). Granö pani aluse maastikugeograafiale ja kodu-uurimisele. Jauhiainen, kes keskendus linna-ja regionnalgeograafiale. Ajalooliselt on eesti akadeemiline traditsioon suuresti mõjutatud Saksa kultuuriruumist. Siiski on geograafias uurimused tänapäeval valdavalt inglise keeles eestis. Nõukogude liidu valitsus perioodil jäi teadus riigi kontrolli alla. Seetõttu paljud uurimused avaldati populaarteaduslikes ajakirjades eesti siseselt. Tänaseni ilmub eesti geograafia seltsi aastaraamat. Siiski eesti keele vähene kasutajaskond, viis selleni , et tuli avaldada võõrkeeltes töid. Palju töid ilmusid vene keeles alates 1970 a. Algusest. 1990 a toimus kiire ja peaaegu täielik üleminek ingliskeelsele avaldamisele. Nõukogude ajal tehtud uurimused jõudsid väha väljaspoole sotsialismimaade teadlaste ringi.
Esimesel kümnendil pärast sõda olid uurimistööd valdavalt kirjeldavad . Kohalik ajalooline uuring muutus oluliseks 1960. aastate lõpu poole. Järgmisel kümnendil tõusid tähelepanu keskmesse uuringud keskkonnakaitse eri tahkudest, planeeringud ja puhkemajanduse temaatika. 1980. aastatel avaldati üha enam sotsiaalgeograafilisi uurimusi, mis olid 1990. Aastate algul täielikult ülekaalus. Tööd muutusid aastatega üha analüütilisemaks; selles on oma osa arvutitehnika arengul, mis võimaldas töödelda suuri andmehulki ja otsida põhjuslikke seoseid. Ajavahemikul 1950–1990 käsitles alla kolmandiku töödest otseselt majandusgeograafiat, eesotsas salme nõmmikuga. samal ajal kirjutati teine kolmandik töid loodusgeograafia sildi all sellistel teemadel nagu ajalooline geograafia, maastikuteadus, puhkemajandus ja planeeringud. 1990. aastatel oli loodus- ja inimgeograafiaalaste tööde suhe vastupidine : kaks kolmandikku töödest on ametlikult inimgeograafia vallast.
Geograafiat on ülikoolis peamiselt õpetatud Tartus. tudengite arv kursusel on varieerunud kahekümne ja kolmekümne viie vahel ning kokku on Tartus pärast Teist maailmasõda ülikooli lõpetanud umbes 1200 geograafi. Õppejõudude koosseis muutus 1950. aastate keskpaigast kuni 1990ndate alguseni vähe ning see aitas kaasa klubilise õhkkonna kujunemisele.Nõukogude ajal keskseks jäi siiski majandusgeograafia koos oma ilmse piiratusega, millest tõsiseltvõetavaimaks takistuseks oli ainuvõimalik marksistlik lähenemisviis, kus kõik ühiskondlikud protsessid taandati majanduslikeks (majandusdeterminism) ja kus valitses süsteemikäsitlus. Majandusgeogaafia õppetool taasasustati salme nõmmiku poolt 1968 aastal. Teadus nagu ka muugi avalik elu pidi olema progresiivne ja viima kõrgema kvaliteedi saavutamiseni. Uuriti ka rahvastikku ning selle mõju majandussüsteemile. 1970 a hakati uurima inimese ja keskkonna suhteid ning sotsiaalsete nähtuste ruumiliste seoseid. Kõik teadus kais niiöelda marksismi filosoofia vaimus . Uued uurimissuunad jõudsid Eestisse eelkõige venekeelsete tõlgete kaudu pärast ideoloogilise tsensuuri läbimist umbes 5-10 aastat hiljem. Geograafia, mida mõisteti eelkõige loodusteadusena, oli mõneski mõttes tagauks sotsiaalteadusesse—vähempolitiseeritud ja riigiorganite väiksema tähelepanu ja surve all; samal ajal tunnetati tugevat seost looduse ja eesti kogukonna vahel. Eesti (sotsiaal)geograafias onvalitsenud põhiliselt kaks uurimissuunda: rahvastiku-ja regionaaluuringud, mis sisaldavad asustusmustrid, linnageograafia ja rändetemaatika. Teiseks suunaks maastik: peaaegu kõik Eesti geograafid on maastikukäsitlusele midagi lisanud. Nad omandasid tugeva aluse 1920-1930 aastatel. Kanti võib pidada Eesti inimgeograafia kõige silmapaistvamaks kujundajaks, kelle tööd antropoökoloogias, linnageograafias ja nende uurimisel rakendatavate matemaatiliste meetodite väljatöötamisel. Nõukogude ajal Kanti tööd keelustati , paljud raamatud hävitati või korjati erifondidesse. 1980. aastatel muutus Kant jälle keskseks, tema tööde laiemaks tutvustamiseks korraldati seminare ja arutelusid. Eesti geograafia tuumik moodustus niisiis eelkõige rahvastiku temaatika ümber, keskendudes asustuse uurimisele (algselt maal, siis üha enam linnas) ja 21. sajandil ka valglinnastumise teemale . Detailsed piirkondlikud kirjeldused ongi sõjajärgsel perioodil olnud põhiliseks geograafia uurimistöö väljundiks. Algselt, 1920. aastatel keskendus akadeemiline geograafia
just maastike kirjeldamisele, hõlmates nii loodust kui ka inimtegevust (Granö 1920). Nõukogude perioodil sisaldas maastikukäsitlus nii loodusgeograafiat, regionaalplaneeringuid kui ka looduskaitset ja rekreatsiooni puudutavaid töid (Varep 1968). Sellisest vaatenurgast nähti inimest eelkõige kui looduse mõjutajat ja ressursside (ära)kasutajat, ent kultuuriline ja ajalooline aspekt oli uuringuis endiselt tugev. Kultuurigeograafiat on ülikooliainena õpetatud alates 1990. Aastate keskpaigast. Algul tugineti soome-ugri vähemusrahvuste etnogeograafiale ning lähtuti Prantsuse kirjeldava kultuurigeograafia ja keskkonnaajaloo traditsioonist (Kurs, e-kiri 2005), hiljem keskenduti üha rohkemmaastikukäsitlusele. Kirjeldatud suunad — regionaal-, rahvastiku- ja maastikugeograafia — on suutnud üllatavalt visalt vastu pidada 20. Sajandi ideoloogilistes ja poliitilistes murrangutes, moodustades Eesti (sotsiaal)geograafia tuumikainese.
Eesti geograafias eristada kolme tihedalt seotud ja üksteisega põimunud teemaderingi, mis kõik puudutavad sotsiaal- ja kultuurigeograafia valdkonda: Esiteks võib eristada tugeva rakendusliku kallakuga regionaaluuringuid, mis on seotud planeerimise ja majandamisega ning tuginevad otseselt sotsiaalsete nähtuste ruumilisele analüüsile. Teiseks suunaks on rahvastiku- ja migratsiooniuuringud, mis praegu keskenduvad linna ja äärelinna temaatikale ja on seega tihedalt seotud linnageograafiaga. Kolmandaks valdkonnaks on maastiku-uuringud, milles füüsilise ja inimkeskkonna vahelistes suhetes nähakse vastastikuse mõjutuse tulemust ( dialektiline maastik) ja seatakse seega kahtluse alla nii keskkondlik, majanduslik kui ka kultuuriline determinism .