Must 2000). Jooksvad andmed Eesti elanike praeguste nimede kohta leiduvad AS Andmevara poolt hallatavas rahvastikuregistris. Isikunimede uurimise ja korraldamisega on seni tegeldud peamiselt Emakeele Seltsis, Eesti Keele Instituudis ning ülikoolides. Perekonnanimede uurimise kohta leidub põhjalikke ülevaateid viimasel ajal ilmunud kirjanduses (Henno 2000, Must 2000). Nimede ajalugu, uurimist ja korraldamist käsitlev käsikirjaline ja trükitud kirjandus on fikseeritud Eesti onomastika bibliograafia leheküljel Internetis aadressil http://www.eki.ee/nimeselts/bib/. Eestit puudutava onomastilise kirjanduse loendit avaldatakse jooksvalt ka sariväljaandes Onomastica Uralica. Koostatud on andmebaas XIX sajandil eestlastele pandud perekonnanimede ning eestistatud perekonnanimede kohta (vt Must 2000). Viimasel ajal on hoogustunud isikunimede uurimine ülikoolide juures, kaitstud on mitmeid lõpu- ja magistritöid (nende loend leidub mainitud Interneti-aadressil)
Tänaseni ei teata, mis nimi täpselt on. Nimi grammatikateoorias on segane: räägitakse üld- ja pärisnimest ning lisaks veel lihtsalt nimest. Nimi ja pärisnimi on enamasti sünonüümid. Vastuolu: üldnimi pole nimi. Kreeka k on termin onoma, mis tähendab nii nime kui ka sõna. Kreeka k onoma prosegorikon ehk ladina k noomen appelativum on üldnimi. Pärisnimi on kreeka k onoma kyrion ja ladina k nomen proprium. Termin onoma, mis on ka sõnas „onomastika“ on ka vastuoluline: uuritakse nimesid ja mittenimesid. Kui küsida „kuidas asja X nimetatakse?“, siis mõeldakse selle üldnime, mitte pärisnime. Filosoofid, loogikud ja lingvistikud on nimeteooriaga seotud. Vaieldakse, kas läheneda nimele loogikaliselt või lingvistiliselt. Vana-Kreeka nimevaidlus: kas sõnad on jumala antud või kokkuleppelised? Kokkuleppelisuse pooltargument: nimede olemasolu näitab, et sõnad on kokkuleppelised, sest ühenimelisi asju on olemasja
Nimeteaduse põhimõisted Nimed on kõikjal maailmas. Pärisnimed on inimestel, loomadel, riikidel, linnadel, jõgedel, mägedel jne. Uus teadusharu onomastika tekkis huvist nimede vastu, mis annab ülevaate keeleteadusest, ajaloost.. Teadus pärisnimedest jaguneb paljudeks alarühmadeks, kuid on siiski kaks põhilist. 1.Toponüümika - teadus kohanimedest 2.Antroponüümika - teadus isikunimedest Kohanimed jagunevad ka eri rühmadeks. Nii uurib toponüümika mäenimesid ja vetenimesid. Veenimed ehk hüdronüümid jagunevad veel omakorda neljaks : merenimed, jõenimed, soodenimed ja järvenimed.
Eripedagoogika osakond EESTI PEREKONNANIMED referaat Juhendaja Tiina Alekõrs Tartu 2011 Sisukord Sissejuhatus..........................................................................................................lk 3 1. Onomastika......................................................................................................lk 4 1.1 Onomastika-1 ja Onomastika-2...................................................................lk 4 2.Perekonnanimede panek Eestis.......................................................................lk 6 2.1 Üldine nimedepanek......................................................................................lk 7 2.2.Unikaalsed nimed.................................................
Linnasiseste objektide jaoks on termin urbonüümid (tänava-, väljaku-, silla-, torni-, kiriku- jm nimed, nagu Pärnu maantee, Vabaduse väljak, Kivisild, Munkadetagune torn, Niguliste kirik). Kohanimede struktuuri, päritolu, muutumist ja levikut uurib toponüümia. Vahel öeldakse ka toponüümika, aga see sõna märgib veel mingi keele või piirkonna kohanimede kogumit, nt vadja toponüümika, Põhja-Tartumaa toponüümika. Kõigist onomastika osadest ongi Eestis kõige väljaarendatum ja tulemusrikkam toponüümia. Kohanimed, eriti väikekohanimed on valdkond, mida mõnel ajal ja mõnes riigis on seotud ideoloogiaga . Nõukogude ajal pandi Eestis palju mingit abstraktset ajastu sümbolit tähistavaid nimesid, nt Nõukogude väljak, Võidu väljak, Saluudi tänav, Oktoobri t, Komsomoli t, Pioneeride t . Siin oli oma osa arusaamal, et nimi peab olema kasvatav, ajastu üllaid ideaale kajastav (ja seepärast ei kõlba nt
Ülevaade nimeuurimisest ja korraldusest Onomastika ehk nimeõpetus on leksikoloogia haru, mis käsitleb nimede struktuuri, algtähendust, päritolu ja muutumist. Onomastika kitsam haru on keele või piirkonna nimed. Nimed jagunevad: kohanimed ehk toponüümid ja isikunimed ehk antroponüümid. Nimeuurimine sai alguse kohanimede uurimisest, alles hiljem hakati uurima kohanimesid. Eestis hakkasid kohanimesid uurima Eestis elavad baltisakslased 19.sajandil. Nad uurisid põhiliselt vere lõpulisi nimesid. Tänapäevane nimeuurimine Eestis sai alguse 1960. aastatel. Keskne nimeuurija oli siis Valdek Päll, kes oli keskendunud peamiselt Põhja-Tartu kohanimedele
1. Leksikoloogia ja sõnaõpetuse mõisted Leksikoloogia on keeleteaduse haru, mis uurib sõna ja sõnavara, jagunedes selle järgi sõnaõpetuseks ja sõnavaraõpetuseks. Leksikoloogia harud uurimisobjekti järgi on sõnasemantika, etümoloogia, fraseoloogia, onomastika ehk nimeõpetus, sõnavara- ehk leksikostatistika ja leksikograafia, millest tuleb juttu vastavates osades. Sõna, täpsemalt: leksikaalne sõna ehk lekseem, on sama tüve alusel moodustatud sõnavormide kogum. Nt kogum jõgi, jõe, jõge, jõkke, jões, ..,jõed, jõgede, jõgesid .., millest üks vorm valitakse sõna esindajaks eesti käändsõnadel on selleks ainsuse nimetav ja pöördsõnadel ma-tegevusnimi. Seda esindajat kutsutakse algvormiks ehk võtmevormiks
Leksikoloogia naaberdistsipliinid:leksikograafia • kr. lexikon ’sõnaraamat’, grapho ’kirjutan’ • teoreetiline leksikograafia = õpetus sõnaraamatute koostamisest • praktiline leksikograafia = sõnaraamatute koostamine Leksikoloogia naaberdistsipliinid: morfoloogia • morfoloogia (kr. morphe ’vorm’): õpetus sõnade grammatilistest koostisosadest • muutemorfoloogia ja sõnamoodustusmorfoloogia Leksikoloogia naaberdistsipliinid: onomastika • Onomastika (kr. onoma ' nimi ') uurib pärisnimesid (antroponüümid, toponüümid). • Nimi (e. pärisnimi e. prooprium) on liik nimisõnu ja nimisõnafraase, mida kasutatakse üksikobjekti tähistamiseks. • (Üldnimi e. apellatiiv – nimisõna, mis tähistab entiteete vastavalt mingisse liiki v. klassi kuulumisele.) • Üksikobjekti mõiste hõlmab nii ainulist objekti kui ka üksikobjektide hulka, mida on võimalik pidada üksuseks Diakrooniline ja sünkrooniline leksikoloogia
ja on arenenud seoses leksikoloogia arenguga. Kitsamas mõttes tähendab see õpetust sõnaraamatute koostamisest ning laiemas mõttes sõnaraamatutöö teooriat ja praktikat. Morfoloogia vormiõpetus, grammatika valdkond, mis uurib grammatilisi vorme; õpetus sõnade grammatilistest koostisosadest. Mõttekas on vahet teha muutemorfoloogia ja sõnamoodustus-morfoloogia vahel. Nimeteadus e onomastika valdkond, kus tegeldakse pärisnimede (isikunimed e antroponüümid ja kohanimed e toponüümid) nii diakroonilise kui ka sünkroonilise uurimisega. Onomastika e nimeõpetus on leksikoloogia haru, mis käsitleb nimede struktuuri, algset tähendust, päritolu ja muutumist. Nimi e pärisnimi e prooprium on liik üksikobjekti tähistamiseks (diferentseerimiseks ja identifitseerimiseks) kasutatavaid nimisõnu ja nimisõnafraase. Üksikobjekti mõiste
C. Gatterer (1727-99).
Kõrgaeg 19. saj.
1897 Vene Genealoogia Selts
1907 Baltimaade Genealoogia selts Riias, 1911 selle Eestimaa osakond Tallinnas.
Baltimail Baltisaksalste seas väga populaarne, esimene suurem eestlaste kohta käiv
uurimus 1907 Martin Lipu "Masingite suguvõsa"
1931-40 Eesti Eugeenika ja Genealoogia Selts + Eesti Sugukondade Uurimise Büroo
Suured materjalikogud:
Törne arhiiv, Em rtlk matriklikomisjoni kogud jms.
Toponüümika ja onomastika
Onomastika (
Kui eesti leksikoloogias on varem domineerinud eesti ja tema sugulaskeelte sõnavara uurimine võrdlev- ajaloolisel meetodil, siis nüüdseks on tehtud rohkesti ka sünkroonilisi uurimusi. Päris võõras pole ka kõrvutav leksikoloogia, s.o sugulas- ja mittesugulaskeelte sõnavara kõrvutav sünkrooniline uurimine. Leksikoloogia harud uurimisobjekti järgi on sõnasemantika, etümoloogia, fraseoloogia, onomastika ehk nimeõpetus, sõnavara- ehk leksikostatistika ja leksikograafia, millest tuleb juttu vastavates osades. Eesti leksikograafia sai alguse XVII sajandil 1637 ilmus Heinrich Stahli ,,Anführung zu der Ehstnischen Sprach". Selles saksakeelses eesti keele käsiraamatus on peale lühikese grammatika sajaleheküljeline saksa- eesti sõnastik. 1732. aastal trükiti Anton Thor Helle keeleline käsiraamat ,,Kurtzgefaszte Anweisung zur Ehstnischen Sprache"
1864.a Balti eraseadus sätestas, et kinnisvara omanikuks on vaid see, kes on kantud kinnistusraamatusse. Kinnistusregistrid siin on kirjas kõik talu omandisuhetes asetleidnud muutused, nt maade eraldamised või ka talude liitmised, nende lahusmaatükid jne. Kinnistustoimik on koondatud kõik vastava kinnistu kohta laekunud dokumendid talu mõisalt väljaostu lepingud, testamendid, ostu-müügiaktid, kinkelepingud, kohtuotsused jm. Nimede uurimisega tegeleb eraldi teadusharu onomastika, mis käsitleb nimede struktuuri, algtähendust, päritolu ja muutumist. Eestis hakati perekonnanimesi panema 19 saj alguses. Enne seda 13, 14saj olid nimedel lisanimed. Linnlastel kirjutati lisanimi ristinime taha nt. Jaan Kott, kuid talupoegadel jälle ristinime ette nt. Koti Jaan. Lisanimi võis kujuneda talunimest (Rabasaare Jaak), elukutsenimetusest (Nahkuri Mats), hüüdnimest (Venelase Jaak) või isanimest (Mardijaagu Hans)
Keeled ja geenid: FOXP2 see geen ei ole keel 2001 on leidnud geeni nimega foxp2, mis on keele koodi kandija. MMonaco, Fisher ja Hurst leidsid. Uuriti suguvõsa, kellel on keelehäire ja siis ema ja lapselt leiti see mutatsioon. Kõiki selle geeni funktsioone ei ole teada. On teada, et FOXP2 mutatsioonid põhjustavad keelehäireid. ......Mis jääb rääkimata...... Keel ja kultuur, keeleteaduse ajalugu, ajalooline keeleteadus, Eesti perekonnanimede raama (onomastika), Liivimaa kroonika Rakenduslingvistika keeleteaduse osa, milles tegeletakse praktiliste väljunditega. Keeleõpe Arvutilingvistika, korpuslingvistika Õppematerjalid Jne Keeleteadus miks ja kellele Keeleteadlane on keeleolemusega tegelev uurija. Kirjeldab ja seletab Õige/ hea ja vale/ halb keel Keeleteadus ja keelekorraldus (koostab keeleteadlase põhjal reegleid. Sageli on sidemed liiga nõrgad nende kahe vahel ja siis tulevadki halvad reeglid), keelehoole
Õppides õigekirjareegleid, on reegel, et nimed kirjutatakse suure algustähega. Nimeteoorias on see, et mida nimetatakse nimeks ei kattu sellega, mis õigekirjareeglites nimedest rääkida. Lõpuks sõltub kavast ja reeglitest, mitte niivõrd teooria alusest. Sellest hoolimata tuleb seda tunda. Mis on nimi? Esmalt silme ette tüüpilised nimed: isikunimed, kohanimed, planeetide nimed, edasi ilmastikunähtuste nimed, kalliskivide, ordenite nimed, ka raamatutel on nimed (pealkirjad). Onomastika on leksikoloogia haru, oma uurimisobjekti järgi määratletud. Kooliõpikute seletus: nimisõnad jagunevad üldnimedeks ja pärisnimedeks. Üldnimed märgivad olendeid, esemeid, liigi järgi: inimene, klass, olend, mees, puu jne. Pärisnimed on üheainsa olendi nimed Kalevipoeg, Moskva, Kohtla-Järve, ,,Tasuja" jne. Üldnimi ja pärisnimi üldnimi e apellatiiv termini lähe on kreeka keeles kus apellatiivile vastab onoma prosegorikon. Pärisnimi e onoma kyrion (võimu omav)
Kihelkonna keskuseks on ajalooliselt olnud kirik. Eesti aineline pärand on süstematiseeritud kihelkondade järgi. Mihkli kihelkond-sealt jooksis piir läbi- pool oli Eestimaa ja pool Liivimaa kubermangus. Setumaa-Setumaa kihelkonda pole olemas, on kultuuriliselt teistsugun kant. Õigem on rääkida nulgadest-eristab setu piirkondi. Saarde asub Kilingi- Nõmme juures. Tallinna kihelkonda pole ka olemas. Sageli on looduslike piiridega. 5 loeng- nimeteadus ehk onomastika Nimeteadus- vaadeldatakse tihti küll omaette teadusvaldkonnana keeleteaduse all, kuid siiski on tal tihedad kokkupuuted geograafia, eelkõige kultuurigeograafiaga. Nimelt tegeleb kultuurigeograafia kohanimedega ehk toponüümidega, isikunimedega tegeletakse vähem. Lisaks isiku- ja kohanimedel on nimed ka nt koduloomadel, taevakehadel, laevadel vääriskividel, loodusnähtustel jm. Eestis on nimeteadus suhteliselt hästi arenenud, kuid ainult toponüümidele spetsialiseerunud uurijaid on vähe
annaabi.ee 
