Naised pidid hoolitsema toidu, laste, kodu ja loomade eest. Lisaks sellele pidid nad mehi aitama, ketrama, kuduma, õmbelema jne. Mehed tegid puutööd, käisid metsas ja mõisavooris (mõisniku vilja ja viina vedamine linna müümiseks). Naised kandsid valget linast särki, seelikut, villast kampsuni või vest. Abielunaised kandsid põlle, peas oli neil tanu või rätt. Neiud kandsid paela, pärga või olid mitte midagi. Mehed kandsid pikki pükse, kuubesid, palituid ja pastlaid/saapaid. Peamiseks toiduks oli: leib, naeris, kapsas, kaalikas, kört ja soolasilk. Joodi kalja, mõdu, piima, kevadel kasemahla ning pühade ajal sai juua ka õlut. Tarbiti ka mett. Toidunõud olid puust. Peremees istus alati laua otsas ja jagas kõigile leiba. Tähtsamateks pühadeks olid pulmad, mida peeti talve alguses, jaanipäev ja jõulud. Õpiti mägima ka erinevaid pille, näiteks torupill ja kannel, hiljem lisandusid ka viiul ja lõtspill
50) Medres – moslemite poistekool 51) Sakramendid - Kristuse poolt seatud ja Kiriku kätte usaldatud tõhusalt toimivad jumaliku armu märgid, mis on meeltega tajutavad 52) Mitra - kõrge kolmnurkne peakate paavstil 53) Tiaara - muistne valitsejate peaehe, kolmekordse krooni kujuline kuhjakas peakate 54) Ketser – inimene, kes kritiseeris kirikut 55) Inkvisitsioon - kirikliku kohtu vorm keskaegses Euroopas 56) Benediktlane – mungaordud, rajajaks Benetictus, kandsid mustasid kuubesid 57) Tsistertslane – mungaordud, nime on saanud Citeaux’i kloostri järgi, kandsid valgeid kuubesid 58) Dominiiklane – mungaordud, valge rüü, mille peal kantakse musta kuube 59) Frantsisklane – mungaordud, hall rüü 60) Ristisõda – usulistel eesmärkidel toimunud sõda, kiriku poolt organiseeritud 61) Ordurüütel - 62) 7 vaba kunsti - grammatika, retoorika, dialektika, geomeetria, arikmeetika, astronoomia, muusika
13.sajandi alguses muutus rõiva mood. Kleidid olid läbilõigatava pihaga, mis rõhutasid piha joont. Meeste särgid olid lühemad ja varukad kitsamad. Jalad kaeti sääristega mis olid pikad ja puusadeni ulatuvad. Need õmmeldi kahest riidetükist kokku ja kinnitati vööle. 14. sajandil muutusid kleidid alt laiemaks ja meeste rõivad veelgi kitsamaks. Hakati kandama liibuvaid pükse ning lühikeste hõlmadega kuubesid. Sajandi lõpus muutus trendikaks kanda väga pikkade käistega rüüd. Meeste kuued muutusid veelgi lühemaks ning mehed hakkasid kandama sukkpükse. Väga tavaliseks muutus ka see, et jõukamad prouad kandsid korraga mitut kleiti. Alumised kleidid olid pikkade ja kitsaste varukatega ning pealmiseid kledid lühemate varrukatega või hoopis ilma varukateta. Neid kaunistati karusnahaga. Külmemal ajal oli pealisrõivaks keep. Need old kas üle pea
L. Davidi, Jean Auguste Dominique Ingres. Tuntumad teosed, arhitektuurimälestised *Jacques Louis David- "Horatiuste vanne", "Tapetud Marat". *Johann Heinrich Wilhelm Tischbeini - "Goethe Campagnas". *Anton Lossenko - "Vladimir ja Rogneda". *Pantheon Pariisis *Gostinõi Dvor *Briti Muuseum Mood Välditi mõttetut peenutsemist, taotleti lihtsust. Igaüks kandis mida tahtis, sest Monarhia kukutamisega Prantsusmaal tühistati varem kehtinud rõivamood ja etikett. Mehed kandsid kalevist kuubesid, vesti ja põlvpükse. Hiljem asendusid põlvpüksid pikkade pükstega. Kadusid ka parukad. Juuksed lõigati lühikeseks ja lokiti antiigieeskujude järgi. Naised loobusid ülilaiast rokokooseelikust. Eelistama hakati valgest musliinist avarat lihtsat kleiti. Selle all kanti vastu keha liibuvat trikood. Seda moodi nimetati "alasti moeks", sest kleit tundus olevat paljal ihul. Tualeti juurde kuulus õhuke sall. Pilt + selgitus vastava kunstivoolu tunnuste kohta!
Sama juhtus dokumentidega, kui 1793. aastal pandi alus Rahvuslikule Arhiivile. Revolutsiooni käigus püüti ka uuendada igapäevaelu ja murda sellega vana korra välised avaldumisvorme. Kuna aadlikuid hakati kõrvale tõrjuma, siis ei olnud nende eluviis enam teistele eeskujuks. Lihtrahvalikult hakati üksteise poole pöörduma sina-vormiga. Koos aadliga hääbus ka toretsev rõivamood: meestel muutus rõivastus lihtsamaks, hakati kandma pikki pükse ning lihtsaid kuubesid. Naistel aga kujunes populaarseks lihtne kleidimood. Kadusid suured puuderdatud ja keeruliste kujunditega parukad, mistõttu jäid parukameistrid sootuks tööta. Naised hakkasid juukseid lihtsalt sirgeks kammima, samal ajal kui meestel läks moodi niinimetatud Tituse soeng (lühike soeng ettekammitud juustega) ning bakenbardid. Moodi tuli ka sõna voorus, mida kasutati inimeste ellusuhtumise muutmiseks. Ühelt poolt
Pikk sirglõikeline särk: Kõige omasem riideese varasemale keskajale. Kleidid: 13.sajandi alguses rõivamood muutus. Läbilõigatava pihaga kleidid rõhutasid piha peenust. Meeste särgid lühenesid ja varrukad kitsenesid. Jalad kaeti sääristega - kahest riidetükist õmmeldud pikkade, puusadeni ulatuvate riidetükkidega, mis vööle kinnitati. 14. sajandil muutusid naiste kleidid alt laiemaks ning meeste rõivad kitsamaks ja napimaks, kandma hakati lühikeste hõlmadega kuubesid ja liibuvaid pükse. 14. sajandi lõpus muutus trendiks kanda ülipikkade käistega rüüd, meeste kuued lühenesid veelgi ja nad hakkasid kandma sukkpükse. Keskajal oli tavaline, et jõukamad linnaprouad kandsid korraga mitut kleiti. Alumised olid pikkade kitsaste varukatega ja pealmiseid lühemate varrukatega või päris ilma, kaunistatud broderii või karusnahaga. Pealisrõivaks külmemal ajal oli keep. Peakatted:
aga ka vo itlusvalmidust ning sinine truudust. Ko ikidel va rvidel oli keskajal oma ta hendus Meeste püksid valmistati kahest eraldiseisvast püksisäärest, mis sõlmiti vöökohal kokku 13. sajandi alguses meeste särgid lühenesid ja varukad kitsenesid. Jalad kaeti sääristega kahest riidetükist õmmeldud pikkade, puusadeni ulatuvate riidetükkidega, mis sõltuste abil vööle kinnitati 14. sajandil muutusid meeste rõivad kitsamaks ja napimaks, kandma hakati lühikeste hõlmadega kuubesid ja liibuvaid pükse 14. sajandi lõpus meeste kuued lühenesid veelgi ja nad hakkasid kandma sukkpükse MEESTE JALATSID Pika ninaga kingad oli tõsine asi ja rääkis mehest, kes neid kandis Terava ninaga jalatsid on keskaja leiutis. Algselt on terava ninaga kingad mõeldud ülikutele staatuse sümbolina. 1363. aastal Inglismaal vastu võetud seadus määras kodanikule lubatud kinganina pikkuse - lihtkodanikel 15 cm, mitteaadlikest härrasmeestel 37,5 cm ja aadlikel 60 cm
sambaid, obeliske, auväravaid, võidukaari jm. Mood 18. sajandi lõpuks oli kodanlus juhtpositsioonile jõudnud. Ta oli energiliselt tegutsev ja mitmete majanduslike ettevõtetega seotud ühiskonnaklass. Kodanlus vältis mõttetut peenutsemist ja taotles lihtsust, mis ilmnes eelkõige rõivastuses. Monarhia kukutamisega Prantsusmaal tühistati varem kehtinud rõivamood ja etikett. Nüüd võis igaüks kanda, mida tahtis. Mehed kandsid kalevist kuubesid, vesti ja põlvpükse. Hiljem asendusid põlvpüksid pikkade pükstega. Kadusid ka parukad. Juuksed lõigati lühikeseks ja lokiti antiigieeskujude järgi. Naised loobusid ülilaiast rokokooseelikust. Eelistama hakati valgest musliinist avarat lihtsat kleiti. Selle all kanti vastu keha liibuvat trikood. Seda moodi nimetati "alasti moeks", sest kleit tundus olevat paljal ihul. Tualeti juurde kuulus õhuke sall. Selline kerge riietus aga ei vastanud Prantsusmaa klimaatilistele tingimustele
Hakati aina rohkem kasutama lille õie motiive, mida varsti hakati kokku sobitama ka granaatõuna ja artisokki motiividega. Selline disain sai nimeks Ottoman. See trend sai alguse Hiinast ning levis sealt edasi istanbuli ja bursasse sest need olid tolle aja põhilised siidi tootjad. Loomulikult liikus see edasi Itaaliasse ja Prantsusmaale kus on läbi aegade siidkangast lugupeetud. Varsti hakkas ka keskklassi rahvas kandma väheke raskema tegumoega kleite ja kuubesid. VARAJANE KAASAEGNE EUROOPA 16. sajandi esimesel poolel olid madalmaade, Saksamaa ja Skandinaavia mood arenenud teise suunda kui inglise, prantsuse ja itaalia oma, kuigi mingisugust mõjutust olid nad saanud 1520-ndate aastate itaalia kleitidest. Paljudel naiste kleitidel olid sügavad sisse lõiked. Ning musta kanti suuremal osal ajast vaid matustel, leina perioodi või tõeliselt ametlike ürituste ajal. Niplispits tekkis senillist 16-nda sajandi keskel Flandrias
rohkuses, siis noormehe varanduslikust seisust andsid tunnistust nahkpüksid. püksid ERMi kogudes on säilinud kaks paari Tori kihelkonnast pärit linaseid suvepükse ja ühed seemisnahksed põlvpüksid. Pärnu Muuseumis Torist pärit meestepükse säilinud ei ole. Pikk kuub Tori kihelkonna mehe pikk kuub oli täisvillane,toimse koega ja lambapruuni värvi. Eelkõige kanti pikk kuube külma ajal ja isegi kasuka peal. Lõike poolest on Tori kihelkonnas kantud nii "laia seljaga" kuubesid kui ka "händega" kuubesid. "Laia seljaga" kuub on oma nimetuse saanud sellest, et kuue seljaosa on ühes tükis. "Händega" kuub aga sellest, et seljal asetsevad püstvoltide grupid modustavad nagu hännad ehk sabad. Kuna voldid asetsesid tihedas kimbus, nimetati neid veel kimpvoltideks. Voldid said alguse pisut ülalpool taljet ja neid oli kaks kimpu. Üks kimp koosnes 35 voldist. Pikk kuub Kuub ulatus poole sääreni ja seda oli kombeks kanda rinna
Vatt äis eest vaheliti kinni, oli nii ühe- kui kaherealisi vasknööpidega vatte. Põhja-Tartumaal tehti suveks ka valgeid linaseid vatte, mis lõikelt sarnanesid villastega. Pikk-kuub Täisvillasest toimsest mustjaspruunist vanutatud kangast pikk-kuued olid põhiliseks sooja andvaks ülerõivas, hõlmad kinnitati vööga. Kuube kanti aasta läbi, talvel tõmmati pikk-kuub kasuka peale. 19.sajandil kanti Tartumaal händadega kuubesid, millel olid kaarjalt seljale ulatuvad küljeõmblused, nii, et vööjoonelt algavad voldid ehk hännad jäid selja taha. Hännad pressiti voldikimpudeks. Meeste pikale kuuele õmmeldi püstkrae. Kuue pikkus oli poolde säärde ja allapoole. Meeste kuued olid kaunistusteta. Kasukas Lambanahksed kasukad sarnanesid lõikelt riidest ülerõivastega ning olid sama pikad kui kuued.
Meeste rõivastus Meeste liikuvamale eluviisile vastavalt on meesterõivastuses olnud palju rahvusvaheliselt sarnaseid jooni, samas kui naised esindavad rohkem lokaalseid eripärasid. Meeste rõivad olid ühtlasi naistest vähem pronksilustustega kaunistatud, mistõttu nende säilivus on halvem ka laibamatustes. Eestis on ühe Siksali matuse põhjal suudetud siiski rekonstrueerida 14. sajandi mehe kuub. Võib oletada, et üldjoontes samasuguseid kuubesid kandsid mehed ka mõnisada aastat varem. Meeste rõivastus koosnes särgist, kuuest, pükstest ja keebist ehk üleviskest. Säärte ümber olid mässitud samasugused jalamähised, nagu naistelgi. Nii liivlaste laibamatustest kui ka 11. sajandisse kuuluvast Raatvere mehematusest on leitud pronksspiraalidega kaunistatud jalamähiseid, mis võib-olla olid kasutusel sajand hiljemgi. Jalgu võisid kaunistada ka ümber pahkluu olnud pronks- või hõbevõrud. Meeste peakatted
et see tuleneb inimeste pikkusest st õigemini lühidusest järwa junn. Veel on junlastega võrdsustatud pärnakaid. Nimi junnumaa võib pärineda ka soengumoest, kui Mihklis, Audrus, Tõstamaal ja Kihnus kandsid naised tihti juukseid pealael nuias/krunnis/junnis. Koonga vallas levib junlaste kohta kolm legendi: 1) junlaste nimetus tulnud elanike riietusest. Mehed kandnud musti kodukootud händadega villaseid kuubesid, mis tõmmati mustratriibulise vööga ümber keha kokku. Vöö pidi 2 korda ulatuma ümber kere ja otsad seotud küljele rippuma. Naistel olnud sarnased kuued. Naaberrahvad hakanud neid kuuesabasid junnideks nimetama ja kandjaid junlasteks. Kohalikud pidanud aga seda sõimusõnaks ja tekkisid tülid. 2) talude pärisotsimise ajal, kus sealseid talusid peeti viletsamaks ja öeldi et junnu selline. 3) valinud kord mees kaasasid kodust, kus 12 kaunist õde olnud. Tollal võis mees õige mitut
annaabi.ee 
