kaheparteisüsteemi puhul on erakonnad häälte püüdmiseks lubanud enam ning hiljem jätkuv surve ka opositsiooni poolt muudab valitsuse priiskavamaks ja kulutakse rohkem raha kui oma võimuses. Kolmandaks Eestis mitmeparteisüsteem tagab ka vaadete paljususe, kuid see on ka kriitika mitmeparteisüsteemile, kuna valitsuse moodustamise ja selle edasise stabiilsuse muudab keeruliseks. Samas Eesti puhul see ka oli pärast taasiseseisvumist, kuid pärast 15 aastat on Eesti poliitmaastik suuresti muutunud stabiilsemaks ja on väljakujunenud 4 tugevamat erakonda, kes ka hetkel Riigikogus. Vaadete poolest on Eestis siis vasak ja parem ääre erakonnad. See muudab valitsuse moodustamise ka lihtsamaks. Juhul kui erakond võidab valimised, siis ta võtab omale koalitsiooni partneriks maailmavaateliselt sarnase erakonna ja muudab valitsuse stabiilseks ja saab ka suuremata kompromissideta ka viia ellu maailmavaatelist poliitikat. Lisaks kui valijatele
peaks just vastupidi olema. Selgus, et samamoodi vice-versa võib toimida ka valijaskond: kui Lääne-Euroopas kalduvad vähem haritud ja eakamad inimesed paremale poole, siis endistes kommunistlikes maades on nad pigem vasakpoolsed. Nii on näiteks Keskerakonna valijatega. Reformierakonna toetajaskond on aga pigem nooremapoolne, koosnedes eeskätt just õpilastest ja üliõpilastest, kelle paigutaksin ühiskonna haritumasse kihti. Kuna endiste kommunismimaade poliitmaastik on aga vaikselt muutumas, oleks vale öelda, et postkommunistliku riigi tendents absoluutselt kehtiks. Nii on Eestis mitme partei näitel näha ka klassikalist lääneeuroopalikkust: paremkonservatiivne EKRE ning vasakliberaalne Sotsiaaldemokraatlik erakond. Kuigi erinevad joonised ja tabelid tegid muidu potentsiaalselt kuiva teksti põnevamaks, jäi tabel 1 minu jaoks päris segaseks. Küll on öeldud, et tabel põhineb statistilisel olulisusel ning beta
ja õigluse nimel töötada. On selge, et ühe demokraatliku süsteemi toimimiseks on vajalikud kõik erinevate eesmärkidega kodanike grupid, tagamaks tasakaalu kuulekuse ja lojaalsuse ning kriitiliselt mõtestamise ning sõnavabaduse kasutamise vahel. Kõik neli kodanikutüüpi on omavahel põimunud ning ilma üheta ei funktsioneeriks edukalt ka teised. Nii on inimeste selleteemaline harimine ääretult aktuaalne ning oluline. Et demokraatia ning poliitmaastik ka uuemaid põlvkondi üha enam kõnetaks, nõustun Alar Kilpiga, et noortele tuleks ühe kindla arusaama asemel anda võimalus demokraatias osalemise võimalusi ise omandada ning leida endale selles keerulises süsteemis sobiv koht. Ainuke osa, mis mind artikli juures segama jäi, oli asjaolu, et teema juhatati sisse, kirjeldades olukorda kriisi läbi, kodanikutüüpide tutvustamisel aga sellest nüansist juttu ei tulnud ning
end EL-ga. Välispoliitiliselt ajas isolatsioonipoliitikat, nt: jättis alles ainult mõned pangad, maksis põllumeestele peale, et nad ei toodaks jms. Suurbritannia (parlamentaarne monarhia, kahe partei süstem) kaotas oma juhtiva koha majanduses USA-le ja hiljem Saks-le. Vaatamata raskustele jäi ta 1930-ndatel demokraatlikuks. Majanduskriis puudutas vähe, sest tal oli palju kolooniaid. Hakati mõtlma kolooniate vabaksandmisele. Prantsusmaal (mitmeparteisüsteem, kirev poliitmaastik 1930- ndatel) oli koalitsioonivalitsuste eluiga lühike. Majanduskriisi ajal hakati nõudma karmi juhti. Moodustati Rahvarinne. Selle tulemusena olukord stabiliseerus. Võib öelda, et demokraatia õigustas end, sest näiteks käsitletud diktaatorlike riikide hulgast viis mittedemokraatlik valitsemine Saks-l ja It-s hävinguni, samas, kui demokraatia säilis nii Suurbritannias, Pr-l ja USA-s.
Õigeusu kirikute orienteeritus 8(Kergu) ja 318 (Märjamaa) vahel, mood 88. Loeng 7: maastikud Maastik- on kultuurigeograafia üks peamisi uurimisobjekte, kultuurmaastik vs loodusmaastik. Sõna maastik võeti eesti keeles kasutusele 20 sajandi alguses. Seda kasutasid peamiselt kunstnikud ja kirjanikud. Esimene oli G.Suits, kes kasutas seda J.Aho loomingu vaatlemisel. Tänasel päeval kasutatakse maastiku mõistet väga laialdaselt nagu ajakirjandusmaastik, poliitmaastik jne. Arusaamine maastikest pole olnud ega ka ole praegu ühtne. See on muutunud peamiselt ajastuga.Maastiku muutused seostuvad inimühiskonnaga. Erinevatel põlvkondadel ja koolkondadel on olnud erinev arusaamine maastikest. Jonesi lähenemisviise maastikule: 1) loodusteaduslik- vaatleb maastikku objektiivsena, sellisena nagu ta on. 2) rakenduslik- vaatleb maastikku küll objektiivsena, kuid siiski väärtustatuna, sellisena nagu ta olema peab. 3) humanitaarne- maastik on
annaabi.ee 
