Maastikuteaduse aluste kordamisteemad 2018 (0)

MAASTIKUTEADUSE ALUSTE kordamisteemad
1. Maastiku mõiste (jagunemine): kui geokompleks , kui taksonoomiline üksus, kui peizaas.

• loodusmaastik
  
• kultuurmaastik
  
• Mis tahes suuruse ja keerukusega looduslik-territoriaalne süsteem ehk geokompleks: maapinna teistest osadest erinev looduslike piiridega maa- ala, mille omadused ja osised ( pinnamood , kliima, muld , taimkate jt.) moodustavad maastikes toimuva aine- ja energiavahetuse tõttu harmoonilise terviku ja mõjutavad üksteist (näiteks: metsaga kaetud moreenküngas, soomassiiv);
  
• kindla mahuga üksus geokomplekside taksonoomilises süsteemis; maastikurajoneerimise põhiüksus, mis erineb nii tema suhtes madalamat (maastiku morfoloogilised osad) kui ka kõrgemat (maastikurajoon) järku üksustest;
  
• looduslik-majanduslik territoriaalne süsteem, milles on vastastikuses seostes puhtlooduslikud osised ja mitmesugused inimtegevuse tulemused (kõlvikud, asulad, teed jms.);
  
• peisaaž, mingi ala välisilme, värvide ja vormide laad vaatevälja piires (see käsitlusviis on geograafias aegunud , kuid nii tõlgendatakse maastikku veel näiteks kunstis ja igapäevases kõnepruugis).
  

2. Maastikuteaduse teke, olulisemad teadlased ja õpetajad.
Eesti teadusliku geograafia sealhulgas ka maastikuteaduse rajaks oli Johannes Gabriel Granö Tartu Ülikooli prof. 1919 – 1923. Rajas ülikoolis geograafia kabineti, mis hiljem sai instituudi õigused. Selle raames pandi alus nii Eesti loodusruumide kui ka inimese poolt kujundatud sotsiaalruumide - maakondade, kihelkondade, linnade ja alevite - uurimisele.
Tartu Ülikoolis maateaduse õpetamisele ja teadustööle aluse pannud Johannes Gabriel Granö õpilastest said August Tammekannust ja Edgar Kantist Eesti esimese iseseisvusaja silmapaistvaimad geograafid .
3. Maastikuteadus Eestis enne II Maailmasõda, teadlased ning millega tegelesid.
Maastikulisi uurimisi ettevalmistav periood. Rahvapärane maastikutunnetus, mis avaldus geograafiliste komplekside mõistmisena rahvatüpoloogias (soo, nõmm, lodu jt.);
geoloog ja botaanik Carl F. Scmidt – uuringud Eesti aluspõhja ja kvaternaarigeoloogia ning Põhja-Eesti taimestiku kohta.
Kompleksse uurimise idee üks autor ja kompleks - ekspeditsioonide juht V. Dokutšajev. 1876. a. uuris ta ekspeditsiooni korras ka Narva ja 1881. a. Haapsalu ümbruse muldi, vaadeldes nende kujunemist seoses jõeorgude, mere, jääaegade ja lähtekivimitega.
Maastikuteaduse ettevalmistav periood seotud Eesti kooligeograafiaga.
Eesti teadusliku geograafia sealhulgas ka maastikuteaduse rajaks oli Johannes Gabriel Granö
4. Maastikuteadus Eestis peale II Maailmasõda, E.Varep, I. Arold ja nende panus.
II Maailmasõjaga seotud sündmuste tõttu lahkusid Eestist peaaegu kõik juhtivad geograafid ja unarusse jäid enamasti ka nende arendatud uurimissuunad.
Esimese arvestatava sõjajärgse Eesti maastikulise (füüsilis- geograafilise) rajoneeringu koos maastikutüüpide leviku skeemiga avaldas 1959 . a. E. Varep. Need skeemid toetuvad põhilisele geomorfoloogiale (ka taimkate ja mullastik ).
5. Maastiku mõiste hierarhia, näited. Maastikusfäär, mandrid ja ookeanid, geograafilised maad (maastikuvööde), maastikuvööndid, maastikuprovintsid, maastikurajoon, maastik , paigastik , paigas, paik.
6. Maastikukomponendid: reljeef, pinnaehitus (aluspõhi, pinnakate ), veestik , kliima, muld,
taimkate, loomastik , inimmõju.
PINNAMOOD (reljeef): koosneb erisuguse päritolu ja vanusega pinnavormidest ja setetest. Erineb piirkonniti. Pinnamood oma kivimmaterjaliga ja vormidega on kõige püsivam maastiku komponent .
Aluskord – kristalsed kivimid ( graniit , gneiss, kvartsiit jt.), tekkisid ca 1,6-2,6 miljardit aastat tagasi aguaegkonnas; Eestis lasub aluskord: Põhja-Eestis 100 m sügavusel maapinnast. Lõuna-Eestis ca 500 m sügavusel maapinnast.
Pealiskord - Kujunenud vanaaegkonna meredes, kus kuhjunud settekivimid ( lubjakivi , liivakivi jm). Tekkisid vanaaegkonnas ca 3,5 - 5,5 sada miljonit aastat tagasi. Katavad kristalseid kivimeid. Eestis: Vendi(um), Kambrium, Ordoviitsium , Silur, Devoni ajastu kivimid.
Pinnakatteks nimetatakse aluspõhja kivimeid katvaid kobedaid setteid, mis on tekkinud murenenud aluspõhjakivimeist või mujalt kohale kantud . Eestis kattub pinnakate mõiste Kvaternaari setetega ning koosneb peamiselt purdsetteist (liiv, kruus, moreen), vähemal määral kemogeenseist (järvelubi) ja biogeenseist (turvas) setteist.
VEESTIK
• ajutiste vooluvete tegevus;
• alaliste vooluvete (jõed) tegevus
• veekogude (järved) tegevus
• mere tegevus
Maastikusiseselt on oluline nii pinna- kui ka põhjavee iseloom, mis oluline ainete transportija. Vesi seob üksteisega erinevaid maastikke.
KLIIMA
Maastike kujunemisel oluline:
• sademete hulk,
• auramine,
• temperatuur - nii aasta keskmine kui ka maksimum ja miinimum temperatuurid,
•vegetatsiooniperioodi pikkus,
•tuul jm.
Kliima käivitab maastiku talitluse - soojuse ja niiskuse (vee) toime. Soojus ja niiskus määravad suuresti mulla ja bioota iseloomu.
MULD
Mulla tekkest võtavad osa: nii elusorganismid kui ka elutud maapinna ülemised kobedad kihid. Peale nende sisaldab muld ka elustikku, õhku ja vett. Muld on elusat ja eluta loodust siduv lüli. Muld on maastiku keerukam komponent.
Muldade kujunemisel on oluline:
• pinnamood,
• lähtekivimi,
• ala kliima,
• veerežiim,
• elusorganismid,
• inimtegevus.
TAIMKATE
Annab maastikule välise ilme (koos reljeefiga). Maastike eraldamisel oluline erinevate taimkattetüüpide olemasolu, nende kujunemisel
Taimkatte on maastiku arengus kõige kiiremini muutuv ja inimese poolt kõige kergemini muudetav komponent.
olulised:
• pinnakate,
• mullastik,
• niiskusrežiim,
• kliima.
LOOMASTIK
territoriaalsete maastikuüksustega kõige nõrgemini seotud. Loomastiku mõju on pigem kaudne ja avaldub teiste maastikukomponentide kaudu.
INIMMÕJU
Inimtegevuse käigus looduslikud maastikud :
• kaotavad oma looduslikke omadusi
•neis muudetakse või hävitatakse maastikukomponente
•muutub maastiku struktuur, ainering, soojus- ja niiskurežiim jm.
•hävib osa looduslikke maastikke
7. Maastiku määravad-, diferentsiaal - ja indikaatorkomponendid.
Diferentsiaalkomponendid. Maastiku diferenseerumisel kõige määravamad. Nad on suhteliselt püsivad ning inimese poolt raskesti muudetavad - pinnamood, kivimid, pinnakate.
Diferentsiaal-indikaator komponendid. Vähem püsivad - veerežiim, mulla ehitus, mikroreljeef .
Indikaatorkomponendid. Territoriaalselt muutlikud ning inimese poolt kergesti muudetavad. Näiteks taimkate, mulla struktuur, horisontide tüsedus jne.
Eesti aladel on võimalik eraldada määrava komponendi alusel maastikuliselt 4 piirkonda:
• Lõuna-Eesti künkliku reljeefiga maastikud;
• Kesk- ja Lõuna-Eesti moreen- ja sanduritasandikud;
• Põhja-Eesti paene lauskmaa;
• Lääne-Eesti settelised tasandikud.
8. Maastike talitlus, elementaarmaastikud, protsessid maastikus ja mis neid käivitavad.
Aineringed , veeringe, geoloogiline ringe, bioloogiline ringe.
Maastike talitus määratakse kui kõigi ainete ja energia ümberpaiknemise, vahetuse ja muundumise protsesside kogust maastikes.
9. Erinevad lähenemisviisid maastikele- erinevad uurimismeetodid .
10. Maastike süstematiseerimine- suuremad üksused ja väiksemad üksused.
11. Kõrg- ja Madal-Eesti, nende erinevused. E. Varepi poolt eraldatud maastikutüübid
(peamised erinevused).
12. Maastike piirid (loodus- ja kultuurmaastikes), geopoliitika.
Kultuurmaastikus muutuvad piirid sirgjoonelisemaks ja kõlvikute kujud sarnanevad enam geomeetrilistele kujunditele.
Loodusmaastikus erinevate maastiku üksuste piirid on looklevad ja sopilised sõltudes eelkõige pinnamoe ja veerežiimi iseärasustest.
Poliitiline geograafia (geopoliitika) - Peamisi eesmärke läbi aegade – kehtiva süsteemi, impeeriumi või riigivõimu territoriaalsete pretensioonide ja piiride õigustamine.
13. Maastike areng ja aeg-ruumi printsiip (maastike arengu 3 etappi ).
1. Preglatsiaalne periood. Svekofenni kurrutus , Mere pealetungide, Suurem tähtsus on preglatsiaalsetel setetel seal, kus pinnakate on õhuke või puudub üldse.
2. Glatsiaalne periood. Järgnesid pikaajalised kulutusprotsessid (erosioon, deflatsioon ,
karstumine jne.) Devoni ajastu lõpust Kvaternaarini, Kvaternaarsed mandrijäätumised,
3. Postglatsiaalne periood. Läänemere nõos asuvate veekogude arenguga. Inimtegevus, maakerke kiirus,
14. Kuidas maastikud arenevad. Abiootiline ja biootiline arengustaadium.
Abiootilises staadiumis määravad geoloogilised protsessid - abrasioon, akumulatsioon , erosioon , deflatsioon jm.
Biootilises staadiumis on oluline osa elusloodusel - taimkate, loomastik, mikroorganismid.
Oluline osa maastike arengus inimtegevusel . Degratatsiooni
15. Mineviku maastike ja maastike muutuste uurimismeetodid.
16. Sesoonsete muutuste mõju erinevatele maastiku komponentidele (Eesti näitel).
jõgedel toitumise erinevus
järvedel sügavuse ja vee hulga erinevustes.
Tuulte (tormidega) ning lainetuse mõju maastikele: lainetus, jäälüke, deflatsioon, üleujutused
17. Maakatte mõiste ja selle kasutamine maastikuteaduses, CORINE projekt.
Maakatet esindavad looduslikud ja inimtekkelised kooslused, mis katavad teatud kohas maapinda ( loodusobjekti olemasolu, nt. mets, veekogu jne.).
1985-1990 Euroopa Liidu CORINE (Coordination of information on the environment - keskkonna informatsiooni koordineerimine ) programmi raames teostati esimene Corine Land cover projekt Euroopa Liidu liikmesriikides. 1995-1998 toimus andmebaasi kogumine ka Kesk- ja Ida-Euroopa riikides, teiste hulgas ka Eestis. Käesolevaks ajaks on toimunud kolm CORINE kaardistust.CORINE Land Cover projekti käigus loodi kogu Eestit kattev, ühtse metoodika alusel andmebaas, mis annab keskmisemõõtkavalise kartograafilise andmestikul ülevaate 20 sajandi lõpu maakasutuse ja taimkatte levikust Eestis.
18. Maastike kaardistamine ja maastikuprofiilid: mis on eesmärk, töö käik.
19. Maastike jagunemine kasutamise e. funktsiooni järgi: loodusmaastik, külamaastik,
linnamaastik. Maistu mõiste (näited).
1. Loodusmaastik (wild landscape ). Inimene ei mõjuta märgatavalt maastiku looduslikku ilmet .
2. Külamaastik ( rural landscape) inimese mõju on rohkem suunav kui valitsev. Loodus inimese poolt tahtlikult kujundatud.
3. Linnamaastik (urban landscape) inimene on looduse ümberkujundajaks, loodus on vaid materjaliks , mille abil kujundatakse hoonete ümbrus. Eeslinna tungib ka looduslikke elemente.
Seepärast nimetatakse neid teatud kasutusviisiga geokomplekside alasid maistuteks, kus kasutusest tingitult on mingit liiki kõlvikud või rajatised ülekaalus. (põllumajandusmaistu, metsamaistu, veemaistu, asulamaistu, tööstusmaistu, kaevandusmaistu, teedemaistu, puhkemaistu, kaitsemaistut) Maistute puhul toimib alati vajadus neid hooldada , ilma hoolduseta nad peagi naturaliseeruvad.
20. Metsamaistud, pool-looduslikud maistud, puhkemaistud, tööstusmaistud. Tähendus,
jagunemine ja nende eripärad.
•metsamaastik e. metsamaistu, kus esinevad kultuurmetsad, metsakasutuse eri järkudega maistud
•puhkemaistu, puhkajate teenendamiseks ja viibimiseks kohandatud maistu
•tööstusmaistu, tööstusettevõtted, laod, jõujaamad jm. Neid tuleb kohati vaadata kui degradeerunud maastikke, mida on põhjustanud kas maavarade kaevandamine,...
Pool-looduslikeks kooslusteks nimetatakse loodusliku elustikuga kooslusi, mida on kestvalt niidetud, karjatatud või muul viisil mõõdukalt majandatud. Nende tekkes ja püsimises on kõrvuti looduslike tingimustega etendanud olulist osa inimene. Pool-looduslike koosluste ilme ja väärtused on kujunenud tänu pikaajalisele säästvale majandamisele.
21. Inimmõju kujunemine Eesti maastikes asustuse ja põllumajanduse näitel. Erinevad
ajaperioodid, inimmõju iseärasused (selle väljendus maastikus).
Mesoliitikumis e. keskmisel kiviajal ilmub Eesti aladele inimene. Algas ca 9000 e.m.a. aastat tagasi. Hangiti Eestis elatust peamiselt kalapüügi ja jahiga, korilus. Inimese mõju maastikule tühine.
Noorem kiviaeg e. neoliitikum. Algas ca 5000 e.m.a. Looduslike lagendike laienemine primitiivse maaviljeluse tagajärjel. Maaviljeluse läbimurre toimus Eestis ca 4000 aastat tagasi. Lõunapoolt valgusid Eestisse venekirveskultuuri hõimud. Nende elatusallikaks oli: karjakasvatus , primitiivne põllumajandus.
Pronksiaeg. Algas ca 1500 aastat e.m.a. ja kestis kuni 500 e.m.a Ilmusid kindlustatud asulad. See viitab arenenud tootmisele, mis on suuteline tootma ülejääke. Peamiseks elatusallikaks loomapidamine, mida täiendasid algeline maaviljelus ja kalapüük, jaht , korilus
Varase rauaaja alguseks (5. saj. eKr-1. saj) küpsesid kõik eeldused viljelusmajanduse murranguks: viljelusmajanduse enda pikaajaline areng kliima jahenemine, mis raskendas loomade ületalve pidamist tagavarade muretsemine talveks ja nende hoidmine.
1.-4. sajand ( Rooma rauaaeg ). Oluline oli Eesti hõimude aktiivne lülitumine rahvusvahelisse
kaubandusse (Rooma impeerium): • soodustas maaviljeluse arengut (võimaldas kaubelda ); •rauatootmine kohapeal • uute künnimaade massiline rajamine. Vanemal rauaajal asustatud peale Kagu-Eesti kõik meie viljakamad maad.
4. – 13. sajandil (keskmine ja noorem rauaaeg) kõrgustike jätkuv kultuuristamine. Ürgkogukondliku korra lagunemine , linnuse süsteemi lagunemine, muistse haldusjaotuse teke. Iseloomulik sellele ajale oli: • põllumajanduslikuks kasutuseks sobivamad suuremad alad; • uutele üksikperedele jäid enamasti väikesed kasutussobilikud maad.
Mõisa suurmaavalduste kujunemise periood (13.-19. sajandi lõpp)
Maastiku iseloomustas: • külad paiknesid kesk põllumajandusmaad; • põllud ja rohumaad olid jagatud siiludeks; •kolmeväljasüsteem • mõisadele kuulus enamus maad, mis paiknesid suurte massiividena; • mõisa suurus 2-8, harvem 25-30 adramaad. Adramaa ühe adrarakendiga talu põllumaa suurus, hiljem pindala ühikuna väga erinev 8-40 ha.
Uusaeg - Eesti saksa soost mõisinikel mitmesugused eesõigused - talurahvas pärisorjastati. Maastike muutust põhjustas: • talumaade mõisa külge liitmine - kõlvikute suurenemine; •talupojad suruti väheviljakatele aladele - uute maade (uudismaades) ülesse harimine, mida valdavalt tehti perioodiliste võsa põletamistega; • maaparandus tööd (kivikoristus); • 17. sajandil algasid kuivendustööd, kuni 19. saj keskpaigani - liigvee ärajuhtimine kraavide kaevamisega; • ilmuvad maastikupilti ulatuslikud kiviaiad Lääne-Eestis; • sisemaal ilmestavad maastikku roigasaiad.
Barokkstiilile vastandub täielikult klassitsism, mille järgi loodud parke nimetatakse vabakujunduslikeks maastikuparkideks või inglise stiilis parkideks.
Kapitalismi periood (1861-1918). Maastikku ümberkujundavaks oli talude päriseksostmine. Talude päriseksostmise ning eelnenud talumaade kruntimisega lõhuti Eesti küla senine struktuur, mille alged ulatusid ürgkogukondlikku aega.
Eesti Vabariik (1918-1940). 1920ndal aastal likvideeriti maareformi tulemusena mõisate suurmaavaldus. Tekisid uued talud (väikesed). Põllumajandussaadustega kaeti siseturg ja veeti välja. Põhiliseks eksportartikliks loomad. Liigniiskete alade kuivendamine, algas rohumaade kraavitamine ( karjamaad ).
Teise maailmasõja järgne periood. Üksiktalude kaotamine Suurmajandite loomine. Esimene kolhoos Eesti NSV-s moodustati Kallemäelt pisut üle kilomeetri Kuressaare pool Sakla külas 1947 aastal. Ulatuslik maaparandus. Eesti maaparandus loodussõbralikum kogu Nõukogude Liidus. Perioodi lõpuks kuivendatud 84% kuivendust vajavast põllumajanduslikust maast. Põllumajanduslike maade kontsentreerumine. Ääremaade tekkimine.Metsasus 47%
22. Maastiku väärtused: majanduslikud, mittemajanduslikud. Kultuurilis-ajalooline, esteetiline , looduslik, rekreatiivne ja identiteediväärtus (selgitus).
Majanduslikud väärtused - Elatisväärtus, Maastike turuväärtust, Utilitaar-ökoloogiline väärtus (arvestatakse looduse taluvus - ja taastusvõimet.).
Mittemajanduslikud väärtused. - Maastikusisene ökoloogiline väärtus, Maastiku esteetiline ja rekreatsiooniline väärtus, Maastiku teaduslikust ja hariduslikust väärtusest, Orientatsiooniline ja identiteedi väärtus.
Maastiku esteetiline hindamine on tunduvalt hilisem. Kui esmased vajadused on rahuldatud ja inimene otsustab antud paika elama jääda, hakkab ta ümbrust kriitiliselt hindama .
Identiteediväärtus on vaimne väärtus. Inimese identiteet on paljus seotud mingite kindlate paikade või maastikega.
23. Näited erinevate maakondade väärtuslikest maastikest.
Kohalike meelest on Viljandimaal kuus eriti kaunist paika: 1. Karksi-Nuia ümbrus, 2. Viljandi järv ja lossimäed,
Rapla maakonna väärtuslikud maastikud 1. Pahkla 2. Keila jõgi 3. Hageri
24. Maastike mitmekesisus , milles väljendub ja kuidas uuritakse. Maastikumusteri roll mitmekesisuse kujunemisel.
Maastiku mitmekesisus peegeldub maastikumustris, mille määrab ära eelkõige:
•maastikutüüpide arv
•maastiku üksuste arv
•maastiku üksuste kuju ja suurus
•maastiku üksuste piirjooned ( sirged , sopilised jne.)
Maastikutüüpide mitmekesisus Eestis tuleneb mitmetest teguritest:
- looduslike tingimuste mitmekesisusest;
- looduslike ja pool-looduslike elupaikade säilimisest suhteliselt paljudes maastikutüüpides;
- suure osa ülejäänud Euroopas peaaegu juba kadunud maastikutüüpide säilimisest (nt sood, poollooduslikud kooslustega alad)
25. Maastikuseire Eestis. Seire liigid, eesmärgid. Seire peamised tulemused.
26. Maastikuhoolduse eesmärk. Maastikukaitse eesmärk. Erinevad kaitsealad.
Maastikuhooldus laiemas tähenduses on kompleksne loodus- kaitsevaldkond, mille eesmärgiks on kujundada kultuurmaastik,
Maastikuhooldus seisneb: 1. maastike muutuste planeerimises 2. maastike muutuste reguleerimine
• Rahvuspark 5 rahvusparki: Lahemaa Rahvuspark, Karula Rahvuspark, Matsalu Rahvuspark, Soomaa Rahvuspark ja Vilsandi Rahvuspark.
• Looduskaitseala (138) tuntumad on Viidumäe, Nigula ja Endla
Maastikukaitseala (looduspark) (151) Kõrvemaa, Vooremaa, Paganamaa , Hiiumaa laidude maastikukaitseala; Haanja , Otepää ja Naissaare loodusparki
• Programmiala (seire, uurimis - ja haridustöö) Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitseala , Pandivere veekaitseala
27. Ökoloogiline infrastruktuur. Erinevad võrgustikud ja nende tähtsus. Rohevõrgustiku osad. Näited riiklike tähtsusega tuumaladest ja koridoridest.
Ökoloogiline infrastruktuur on teatud maa-ala ökoloogilisi parameetreid tagav maastikukomponentide ja -elementide kogum.
Ökoloogiline võrgustik on osa ökoloogilisest infrastruktuurist, mis tagab ökoloogilise kommunikatsiooni (tasakaalustatud aine- ja energiaringed) erinevatel hierarhilistel tasanditel.
Kompenseerivate alade võrgustik on osa ökoloogilisest võrgustikust, mis tasakaalustab looduslike ja antropogeensete süsteemide vahelisi disproportsioone.
Roheline võrgustik on osa ökoloogilisest võrgustikust, mis on planeerimisel kõige selgemini ja lihtsamini eristatav kui nn roheluse domineerimisega ala. See on karkass nii ökoloogilisele kui kompenseerivate alade võrgustikule.•Rohelise võrgustiku kui terviku ülesandeks on inimtekkeliste mõjude pehmendamine ja korvamine.
28. Maastikuplaneerimise (üld- ja detailplaneering ) eesmärk. Maastikuarhitektuuri mõiste, selle kujunemine Eestis ja mujal.
Planeerimise põhiülesanne on planeeritava maa-ala arengu põhimõtetes ja tingimustes kokkuleppimine.
Maastikuarhitektuur on teadus- ja kunstiharu, mis tegeleb maastike plaanipärase kujundamisega. Kui arhitekt kujundab hooneid ja nende siseruume, siis maastikuarhitekt kujundab tellija soovi järgi välisruume.
1. iidset aiakunsti , muistsete aedade rajamisel hakati esteetilistel
kaalutlustel maastikupilti sihilikult muutma (seitsme maailmaimehulgas Semiramise rippaiad nn.katusaiad),
2. linnaelamute sisehoovide aiad ( pakkusid silmailu ning kaitsesid kõrvetava päikese eest),
3. kloostrite sisehoovid (omamoodi botaanikaaiad ),
4. korrapärase põhiplaaniga Itaalia renessanssaed (kasutati lopsakaid taimi, voolavat vett ja kauneid skulptuure),
5.pargid ( rangelt geomeetrilise kujundusega või vabakujulise plaaniga),
6. linnahaljastus.
29. Maastike areng läbi ajaloo (kokkuvõte). Peamised arengutrendid Eestis ja mujal maailmas.
VÕÕRANDUMINE, URBANISEERUMINE , POPULISM KESKKONNAKAITSES, TAASTUVATEL LOODUSRESSURSSIDEL PÕHINEVA ENERGIA KASUTAMINE, HALDUSSUUTLIKKUSE NÕRKUS, VÄÄRTUSHINNANGUTE MUUTUMINE, ELITISTLIK SUHTUMINE MAASTIKKU, IDENTITEEDIKRIIS EHK VÄÄRTUSHINNANGUTE TEISENEMINE.