Maastikuteaduse alused 1 (0)

Maastiku mõiste 
 
Maastikuteadus  on ühest küljest paljude  loodusteaduste , nagu  geomorfoloogia , mul ateadus, 
geobotaanika jt. ning teisest küljest mitmesuguste inimtegevust uurivate teadusharude ühend. 
 
Maastikuteaduse põhinõudeks on uurida: 
•ümbritsevat loodust kui  tervikut  
•maastikukomponentide omavahelisi  seoseid   
•maastike kujunemisel  toiminud  inimmõju 
 
Maastik  on: 
● mis tahes suuruse ja keerukusega looduslik­territoriaalne süsteem ehk 
geokompleks : maapinna teistest osadest erinev looduslike pi ridega maa­ala, mil e 
omadused ja  osised  ( pinnamood , kli ma,  muld ,  taimkate  jt.) moodustavad maastikes 
toimuva aine­ ja energiavahetuse tõttu harmoonilise terviku ja mõjutavad üksteist 
(näiteks: metsaga kaetud moreenküngas, soomassi v); 
● kindla mahuga üksus geokomplekside taksonoomilises süsteemis;  
● maastikurajoneerimise põhiüksus, mis erineb ni  tema suhtes madalamat (maastiku 
morfoloogilised osad) kui ka kõrgemat (maastikurajoon) järku üksustest; 
● looduslik­majanduslik territoriaalne süsteem, mil es on vastastikuses seostes 
puhtlooduslikud osised ja mitmesugused inimtegevuse tulemused (kõlvikud, asulad, teed 
jms.); 
● peisaaž, mingi ala välisilme, värvide ja vormide laad vaatevälja pi res (see käsitlusvi s on 
geograafias  aegunud , kuid ni  tõlgendatakse maastikku veel näiteks kunstis ja 
igapäevases kõnepruugis). 
 
Maastik  jaotatakse sageli: 
• loodusmaastik 
•  kultuurmaastik  
 
Sageli on loodusteaduslikes töödes vaadeldud: 
• loodus­ ja kultuurmaastikku kui vastaseid; 
• ühe ja sama maastiku eri tasandeid või kihte. 
 
Loodus­ ja kultuurmaastik ei välista teineteist.  Kultuurmaastiku  eristamise  kriteerium  on 
muutunud järjest subjekti vsemaks.  
 
Maastik, kus leitakse esivanematelt leiduvaid inimtegevuse jälgi – pärandmaastikud 
 
 
Kõik  maastikud  kokku moodustavad maastikusfääri, (epigeosfäär)  
Maa sfääriline kest, mil es puutuvad kokku, põimuvad ja mõjutavad üksteist litosfäär, 
hüdrosfäär, atmosfäär ja biosfäär.  
 
Maastikusfäär hõlmab  
maakoore ülaosa 
(aluspõhi,  
pinnakate ,  
vahel ka  aluskord ),  
kogu hüdrosfääri ja  
biosfääri ning  
atmosfääri alaosa (tropopausini),  
keskmine paksus on 55 kilomeetrit.  
 
Järelikult maastik on  kompleksne  süsteem, mis on tekkinud kõikide sfääride koostoimel. 
 
 
Maastiku  hierarhia  
 
maastikuüksuste hierarhia ehk  astmestik . 
 
tsonaalsed tegurid ­ algselt ki rgusbilansist tulenevad 
atsonaalsed tegurid ­ reljeefist olenevad  
 
1)  planetaarne  tase ­ üks maastikusfäär e. epigeosfäär; 
 
2) mandrite või vastavalt ookeanide tase; 
 
3)  geograafiliste  maade tase ­ hõlmab reljeefi suurvormidel ­ mäestikel, mägismaadel,  
lauskmaadel, suurtel  madalikel  ja saarestikel ­ kujunenud geokomplekse.  
 
4) vööndite tase . vööndis on sarnased soojustingimused, ni skustingimused, bioloogilised 
maastikukomponendid, mul ad ja eksogeensed geomorfoloogilised protsessid (näiteks 
murenemine ,  erosioon ). 
 
Tundravöönd 
Metsatundravöönd 
Okasmetsavöönd ( taiga ) 
Segametsavöönd 
Lehtmetsavöönd 
 
 
5) maastikurajoon on reljeefi suurvormil (kõrgustikul, lavamaal, nõos, saarestikus) kujunenud 
geokompleks (paigastike kogum). 
  
harju  lavamaa ,  
põhja­eesti rannikumadalik,  
võru­ hargla  nõgu 
 
6) maastik on väiksem paigastike kogum, reljeefi suurvormi üks osa.  
 
7)  paigastik  on geokompleks, mis on kujunenud valdavalt ühe loodusliku teguri (mandriliustiku, 
mere, tuule,  taimkatte  jt.) toimeprotsesside läbi. 
 
voorestik, 
mõhnastik, 
moreentasandik 
sootasandik  
 
8) paigas on ühel mesoreljeefivormil ­ künkal, nõos, väikeses orus või ligilähedaselt  
ühesugusest ainesest pinnakattega tasandikul kujunenud geokompleks.  
 
9) paik on sel ine geokompleks, mil el on ühesugune pinnakate, veereži m ja mikrokli ma, 
valdavalt üks mul ali k ja üks  taimekooslus . 
 
 
Maastikusfäär 
• Mandrid  ja ookeanid 
•Geograafilised maad (maastikuvööde) 
•Maastikuvööndid 
•Maastikurajoon 
•(Maastik) 
•Paigastik 
•Paigas 
•Paik 
 
Maastiku struktuur  
hõlmab: 
• maastikukomponentide vaheliste vastastikuste seoste ja mõjutuste olemust (iseloomu); 
• maastiku morfoloogiliste koostisosade ühendumist; 
• maastiku  ajalisi  (dünaamilisi) seisundeid ehk rütme (sessoonseid, ööpäevaseid, 
paljuaastasi jt.) – maastiku “käitumist”. 
 
Maastikuteaduse areng 
 
Maastikukäsitluse arenguloos võib eristada 3 suuremat perioodi: 
• Eesti Vabari gi  eelne  periood; 
• Eesti Vabari gi aegne periood (1918­1940); 
• II Maailmasõja järgne periood (algas 50­ndatel aastatel) 
 
 
Eesti Vabariigi eelne uurimisperiood 
Maastikulisi uurimisi  ettevalmistav  periood. 
Kestis 1922. aastani 
Eesti looduse maastikuliseks käsitluseks valmistasid ette järgmised  asjaolud : 
• rahvapärane maastikutunnetus,  
• praktilise suunaga uurimised kartograafia alal (maakadastrid, maahindamistööd jt.); 
• teaduse areng (geoloogia,  botaanika , mul ateadus,  klimatoloogia , hüdroloogia jt.). 
 
Rahvapärane maastikutunnetus.  
paljud tänapäeval loodusteaduses kasutatavaid nimetusi pärit rahvakeeles. 
Rahvanimetused enamasti väikesemõõtmelistel, haaratavatel aladel.  
 
Soo – li gni ske ala 
Padu – li gni ske ala luidete vahel 
Nõmm – kuiv li va ala 
Loo – paepealne 
Karge – kuiv kõrgem  moreeni  või rannasetetega ala 
Lais –rannajärv jne. 
 
 
V. Dokutšajev.  ­ Kompleksse uurimise idee üks autor ja  kompleks ­ ekspeditsioonide juht  
1876. a. uuris ta ekspeditsiooni korras ka Narva ja 1881. a. Haapsalu ümbruse muldasid, 
vaadeldes nende kujunemist seoses jõeorgude, mere, jääaegade ja lähtekivimitega 
 
Maastikuteaduse eelkäijad 19. sajand  
  Alexander  von  Humboldt  (1769­1853)  maadeavastaja  
Vassili Vassiljevitš Dokutšajev (1846­1903)­ Kompleksse uurimise idee üks autor  
 
maastikuteadus Tugineb A. von Humboldti ja V.Dokutšajevi vaateil 
 – loodus on ühtne ja terviklik 
 
Maastik seotud tihedalt ka sotsiaalteadustega. Looduskeskkonnal on oluline osa elusti li ja tavade 
kujundamisel.  
Maastikule annavad sisu inimesed, nende sotsiaal­majanduslik ja kultuuriline lähtepunkt.  
 
Maastikuteaduse ettevalmistav periood seotud Eesti kooligeograafiaga.  
 
Johannes Gabriel Granö 
Tartu Ülikooli  prof . 
 
­ Eesti teadusliku geograafia, sealhulgas ka maastikuteaduse rajaja. 
­ Rajas Tartu Ülikoolis geograafia kabineti, mis hiljem sai  instituudi  õigused.  
­ pani aluse organiseeritud kodu­uurimisele ( maakonnad , kihelkonnad, linnad, alevid) 
­ täiendas eestikeelset geograafilist terminoloogiat  
­ Eesti maastikuline rajoneerimine, kasutas kartograafilist võrdlusmeetodit. 
­ Analüüsides topograafilisi jt. kaarte, neil kujutatud  pinnavormide , veekogude, taimkatte, 
asulate ja teede paiknemist ning rühmitumist, lõi ta kartograafilise süsteemi meetodi, 
mida rakendas maastike käsitlisel. Asetades neid erinevaid maastikuvormide kaarte 
üksteise peale sai ta 2, 3, 4 elemendi (ainese) maastikud.  
 
 
Eduard  Markus  
lõpetanud Petrogradi Geograafia Instituudi. 
Tema teaduslikke vaateid mõjutas vene teadlaskond.  
Looduslike komplekside  uurimine .  
Pi ri probleemid.  
Maastikuprofiili meetodi “sissetooja”.  
Pööras suurt tähelepanu mul astiku, veereži mi ja taimkatte vahelistele seostele. 
1940. aastani ilmus ligi 30 maastikualast  uurimust , mis enamasti käsitlesid väikesi 
maastikuüksusi (e. looduslik kompleks).  
Uuris  looduslikus  arengus mõhnastikke, li vikuid ja  soid  ning kultuurmaastikke. 
 
Edgar  Kant   
Eesti esimene majandusgeograafia  professor .  
 
Tema põhiteosed on Tartust (1925) ja Eesti eluruumist (1935) (asendist Baltoskandias,  
Kõrg­ ja Madal­Eestist ning asutussüsteemi kujunemisest). 
 
ühendas Granö eraldatud ja pi ritletud maastikuüksused kaheks inimökoloogiliseks  
pi rkonnaks – Kõrg­ ja Madal­Eestiks.  
 
II Maailmasõja ajal oli Kant olude sunnil Tartu Ülikooli rektori kohusetäitja ­ tal on suuri 
teeneid sel es, et ülikool jätkas sõjast hoolimata tööd ning sõja eest said päästetud Eesti 
kultuurivarad.  
 
E. Kant näitas, et 
•Linnad ei mõjuta  tagamaad  otse, vaid väiksemate keskuste (abitsentraalide) vahendusel.  
•Suuremate keskuste ümber kujunevad kontsentriliselt abitsentraalide sise­ ja 
välisvanikud.  
•Sisevanikuil asetsevad väike­alevid, välisvanikuil suuremad keskused.  
•Täislinnad Tal inn ja Tartu moodustavad kaks suurt peasüsteemi, mil ele lisandub hulk 
tsentraalseid al süsteeme 
 
→ st uuris linnasid ja alevikke 
 
August Tammekann 
 
“Otepää kõrgustik Lõuna­Eesti maastikuna” kasutab aerofotot. 
 
Uurimus Põhja­Eesti klindist.  
 
Eristab 4 maastikutüüpi –  lauskmaa , lavamaa, sumbmaastik, vi rgmaastik.  
 
August Tammekann õppis: 
• 1919.­1923. a. Tartu Ülikoolis geograafiat  
• hiljem täiendas Soome Ülikoolides. 
1926.aastal alustas ta õppejõutööd Tartu Ülikoolis.  
Uue võimu saabudes si rdus Soome.  
1953. aastast kuni oma surmani 23. veerbuaril  1959 . aastal töötas ta Helsingi Ülikoolis 
geograafiaprofessorina 
 
 
 
Maastikulised uuringud Eestis pärast II Maailmasõda 
 
• II Maailmasõjaga seotud sündmuste tõttu lahkusid Eestist peaaegu kõik juhtivad  geograafid  ja 
unarusse jäid enamasti ka nende arendatud  uurimissuunad . 
 
• Uued teadlased ja uurimissuunad al es 50­ndatel aastatel. Sel el perioodi algul jätkusid 
loodusuuringud üksikute maastikukomponentide osas. 
 
• Esimene kogu Eestit hõlmav uurimistulemus –  
A. Lillema mullastikukaart ­ pi ritles mul avaldkonnad ning iseloomustas neid. 
 
Esimesed sõjajärgsed loodusuuringud peamiselt praktilised. 
 
 
Soode  uuring algas uuesti 1946. a 
• V. Masing ja H.  Trass  – soode tüpoloogia ja sooveekogude  klassifikatsioon . Pandi alus 
ka soode statsionaarsele uurimisele. 
 
• 50­nadet aastate keskpaigas arendas K. Kildema edasi kompleksprofiili meetodit.  
 
Kildema ­ maastiku kui elukeskkonna kartograafilise mudeli väljatöötamine – maastiku 
kujutamine ajalis­ruumilises aspektis. 
 
Eesti maastikuline rajoneering koos maastikutüüpide leviku  skeemiga  ­ Endel Varep 
 
Järgnevatel aastatel pöörati suurt tähelepanu maastike kartografeerimisele, s.t. 
maastikukaartide koostamisele maastikukomponentide  kaartide  sünteesi teel. 
 
1980­ndate maastikulised uurimised  
• territooriumite maastikuökoloogiliste käsitluste teoreetiline tugevnemine (U. Ratas, 
J­M. Punning, Ü.  Mander  jt.) 
• rakendusliku sihitusega uuringud Eesti looduskaitse  skeemide   koostamiseks , uute 
kaitsealade ( Haanja  looduspark jt.) organiseerimiseks või korraldamiseks. 
 
Tartu ülikoolis pärast Eesti taasiseseisvumist: Geograafia instituut 1992. 
 
 
MAASTIKU KOMPONENDID 
 
PINNAMOOD (reljeef):  
koosneb erisuguse päritolu ja vanusega pinnavormidest ja  setetest .  
kõige püsivam maastiku  komponent .  
Pinnamood mõjutab oluliselt maastiku struktuuri ja ­tüüpide levikut.  
• Nüüdisaegne reljeefi oleneb vanast ( aluskorra , aluspõhja) reljeefist. 
• Oluline pinnavormide kuju, absoluutne ja suhteline kõrgus, nõlva  ekspositsioon  ja –kal e 
(lumesulamise erinevus, erosiooniohtlikkus jm.).  
• Al ub vähem inimtegevusele 
 
 
Setete kompleks koosneb näiteks Eestis kolmest osast: 
 
1. Aluskord 
 on kristalsed kivimid (grani t,  gneiss , kvartsi t jt.),  
tekkisid ca 1,6­2,6 miljardit aastat tagasi aguaegkonnas; 
Eestis lasub aluskord: 
Põhja­Eestis 100 m sügavusel  maapinnast  
Lõuna­Eestis ca 500 m sügavusel maapinnast. 
Aluskorra pind tasaseks kulutatud, kal ak lõunasse. Üksikud kõrgemale  
tõusvad kerkealad. 
 
2.  Pealiskord  
Kujunenud vanaaegkonna meredes, kus kuhjunud  settekivimid  ( lubjakivi ,  
li vakivi jm). Tekkisid vanaaegkonnas ca 3,5 ­ 5,5 sada miljonit aastat  
tagasi. Katavad kristalseid kivimeid. 
Eestis: 
 Vendi(um),  
 Kambrium, 
 Ordovi tsium, 
 Silur, 
  Devoni  ajastu kivimid.  
 Ka nendel kihtidel kal akus lõunasse 
 
3. Pinnakate  
aluspõhja kivimeid katvad kobedad  setted , mis on tekkinud murenenud  
aluspõhjakivimeist või mujalt kohale  kantud .  
Eestis kattub pinnakate mõiste  Kvaternaari  setetega ning koosneb peamiselt 
purdsetteist (li v, kruus, moreen), vähemal määral kemogeenseist (järvelubi) ja 
biogeenseist ( turvas )setteist.  
Vi mase 1.81 miljonit aasta jooksul kujunenud Kvaternaari ladestu on Eestis väga 
ebaühtlase paksusega.  
Eestis: 
• glatsiaalsed  
• postglatsiaalsed 
• (jääajajärgsete) veekogude setted 
 
 
VEESTIK 
Vee tegevuse võib jaotada:  
• ajutiste vooluvete tegevus; 
• alaliste vooluvete (jõed) tegevus 
• veekogude (järved) tegevus  
• mere tegevus  
Maastikusiseselt on oluline ni  pinna­ kui ka põhjavee iseloom  
oluline ainete transportija. 
Vesi seob üksteisega erinevaid maastikke.  
 VESI ON MAASTIKU  VERI . 
 
 
KLIIMA 
 Maastike kujunemisel oluline: 
• sademete hulk, 
•  auramine , 
• temperatuur ­ ni  aasta keskmine kui ka maksimum ja  
mi nimum temperatuurid, 
•vegetatsiooniperioodi pikkus,  
•tuul jm. 
 Kli ma käivitab maastiku talitluse ­ soojuse ja ni skuse (vee) toime.  
Soojus  ja ni skus määravad suuresti mul a ja  bioota  iseloomu. 
 
MULD  
Mul a  tekkest  võtavad osa: 
• ni   elusorganismid   
• kui ka  elutud  maapinna ülemised kobedad  kihid . 
Peale nende sisaldab muld ka elustikku, õhku ja vett. 
Muld on elusat ja eluta loodust siduv lüli.  
Muld on maastiku  keerukam  komponent. 
 Muldade kujunemisel on oluline:  
• pinnamood,  
• lähtekivimi, 
• ala kli ma,  
• veereži m,  
• elusorganismid,  
• inimtegevus 
 
Mulda ladestub orgaaniline aine mitmel  erineval  vi sil: 
metsas ladestub orgaaniline aine mul a pinnale (okkad, puutükid, käbid, lehed jm).  
Vähesel määral ladestub orgaanilist ainet otse mulda ­ surnud juured. 
 
Metsakõdu kahjustamisel (hävitamisel, tal amisel) mul a looduslik taastootmine 
(mul ateke) aeglustub või peatub, sest varis ja sel est moodustuv kõdu orgaanilise aine 
al ikana on mul atekkeprotsessi li kumapanevaks jõuks metsas ning puhverdajaks vee­ ja 
õhurezi mijärskudele muutustele. 
 
Rohumaadel ladestub orgaaniline aine peamiselt mul a pindmisesse kihti (10­20 cm). 
Rohumaadel on maa­aluste taimeosade kaal 2­4 korda suurem kui maapealsete osade 
kaalust , seetõttu oluline osa ka neil orgaanilise aine ladestumisel.  Ladestumine  oleneb ka 
suuresti rohumaa kasutusest. 
 
TAIMKATE 
Annab maastikule välise ilme (koos reljeefiga). 
Maastike eraldamisel oluline erinevate taimkattetüüpide olemasolu, nende kujunemisel 
olulised: 
• pinnakate, 
• mul astik, 
• ni skusreži m,  
• kli ma.  
Taimkatte on maastiku arengus kõige ki remini muutuv ja inimese poolt kõige kergemini 
muudetav  komponent. 
 
LOOMASTIK  
territoriaalsete maastikuüksustega kõige nõrgemini seotud.  Loomastiku  mõju on pigem 
kaudne ja avaldub teiste maastikukomponentide kaudu. Mõjutab eelkõige mul astiku ja 
taimkatet. Maastike kujunemisel olulised ka  mikroorganismid . 
 
INIMMÕJU 
Omab lokaalses mastaabis väga suurt mõju, globaalselt seni veel „jõuetu“ 
inimese mõju avaldub: 
• maastikukomponentide ja struktuuri muutmine  
•uute maastike loomine 
 
Inimtegevuse käigus looduslikud maastikud: 
• kaotavad  oma  looduslikke  omadusi 
•neis muudetakse või hävitatakse maastikukomponente 
•muutub maastiku struktuur, ainering, soojus­ ja ni skureži m jm. 
•hävib osa looduslikke maastikke 
 
 
Kuigi maastik koosneb üksikkomponentidest ei ole nende osa maastike kujundamisel 
ühesugune. samuti al uvad nad erinevalt inimtegevusele. 
 
Maastiku väljakujunemisel on oluline määrav komponent, mil est sõltuvad teiste komponentide 
omadused. 
 
1. Diferentsiaalkomponendid.  
Maastiku diferentseerumisel kõige määravamad. Nad on suhteliselt püsivad ning inimese 
poolt raskesti muudetavad ­  
pinnamood,  
kivimid,  
pinnakate. 
 
2. Diferentsiaal­ indikaator  komponendid.  
Vähem püsivad ­  
veereži m,  
mul a ehitus,  
mikroreljeef . 
 
3. Indikaatorkomponendid. 
Territoriaalselt muutlikud ning inimese poolt kergesti muudetavad. Näiteks  
taimkate,  
mul a struktuur,  
horisontide tüsedus jne. 
 
Eesti aladel on võimalik eraldada määrava komponendi alusel maastikuliselt 4 pi rkonda: 
 
• Lõuna­Eesti künkliku reljeefiga maastikud; 
• Kesk­ ja Lõuna­Eesti moreen­ ja sanduritasandikud; 
• Põhja­Eesti paene lauskmaa; 
• Lääne­Eesti settelised tasandikud. 
 
 
 
MAASTIKE TALITUS 
 
Maastike talitus ­ ainete ja energia ümberpaiknemine, vahetus ja  muundumine  
 
Elementaarsed looduslikud protsessid on puhtalt füüsikalised, keemilised, bioloogilised jne.  nt 
rabenemine ,  porsumine , li kumine gravitatsiooni jõul jm. 
 
Olulisemad maastike  talitust  käivitavad jõud: 
1. Päikesenergia  
2. Tahke ainese vood ja nendega seotud protsessid 
3. Keemiline ainete migratsioon 
4. Ainete  settimine  
5.  Veeringe  (auramine, sagemete  langemine ,  filtratsioon , äravool jm)  
ning sel ega kaasnev 
*ainete  lahustamine  
*edasikanne 
6. Bioloogiline aineringe 
 
(fotosüntees;  
huumuse teke,  
turba teke  
lagunemine ) 
 
 
Ainete li kumisel oluline eristada elementaarsed osad maastikus nn. elementaarmaastikud 
 
1. Eluviaalsed e. autonoomsed alad e. maastikud 
 
Enamasti asuvad veelahkmel, kus põhjavesi ei mõjusta mul a teket  
ja valitseb ainete ärakanne. 
2. Superakvaalsed elementaarmaastikud 
alad, kus põhjaveed on lähedal ja võtavad osa maastike kujunemisest ­ eelkõige 
mul atekkest ja taimkatte kujunemisest. 
3. Subakvaalsed alad,  
kus pinnas kül astunud veega ja sageli vesi pinnal. 
4. Transakvaalsed elementaarmaastikud ­  
seotud üleujutustega (vegetatsiooniperioodil). 
 
 
Süsinikuringe (C) 
…on atmosfääri ja veekogude vaba süsinikdioksi di (CO2) ning mul a, kivimite ja 
veekogude karbonaatide ja vesinikkarbonaatide süsiniku tsükliline muutumine orgaaniliste 
ühendite  redutseerunud  süsinikuks ja tagasi. 
Umbes 90% süsinikku vabaneb mul as ja vees,  
7­8% maismaaorganismide hingamise ja  
2­3% inimtegevuse tagajärjel. 
 
 
 
Lämmastikuringe (N) 
…lämmastiku tsükliline li kumine eluta loodusest elusasse ja tagasi elutusse. 
Lämmastikuringe on peamiselt organismide elutegevuse tagajärg. 
Ringes muutub lämmastiku (N) oksüdatsiooniaste ning moodustub orgaanilisi ja 
anorgaanilisi ühendeid 
 
 
 
 
Fosforiringe  (P) 
…fosfori li kumine eluta loodusest elusasse ja tagasi.  
Fosfori oksüdatsiooniaste ringes ei muutu,  fosfor  jääb kõigil fosforiringe astmeil 
fosfaatrühma osaks. 
Sel isena võivad  fosforit  omastada peaaegu kõik organismid, kõrgemad loomad, ka 
inimene, saavad vajalikku fosforit orgaanilistest ühenditest 
 
 
 
Väävliringe (S) 
…väävli tsükliline li kumine elutust loodusest elusasse ja tagasi,  kusjuures  muutub väävli 
oksüdatsiooniaste. Väävliringes on olulised elusolendid (eriti  bakterid ),  
vi mased muudavad ni  oksüdeerunud kui redutseerunud väävlit. 
Peale organismide elutegevusele on väävliringes oluline osa inimese tootmistegevusel ja 
muudel suuremastaabilistel eluta looduse protsessidel. 
 
 
 
Veeringe  
…vee pidev ringlemine Maal Päikeselt saadava energia ja raskusjõu mõjul ning 
organismide vahendusel. 
Eraldatakse: 
• väikest (ookeaniline) veeringe; 
• suur (globaalne veeringe). 
Bioloogilise veeringe iseärasus on veemolekulide lagunemine ja moodustumine 
organismide elutegevuses (fotosüntees ja  hingamine ) ja vabanemine orgaaniliste 
jäänuste lagunedes. 
 
 
Aegade jooksul maapinna kuju ja aineline koostis muutub, tekivad ja kaovad  pinnavormid . 
Ainete settimine ja moodustumine ja transport: 
 
• Rabenemine – füüsikaline protsess, kivimite purustumine, mida põhjustavad 
temperatuuri ööpäevased ja sesoonsed kõikumised ning vee külmumine kivimilõhedes. 
Rabenemisel kivimi keemiline ja  mineraalne  koostis ei muutu. 
 
• Porsumine – keemiline protsess, kivimite murenemine vees või õhus esinevate 
hapniku ja CO2 mõjul ning organismide biokeemilisel toimel. Porsumisel toimuvad 
mitmed keemilised protsessid, mil e käigus vähemvastupidavaist  mineraalidest  tekivad 
püsivamad ja ühtedest sooladest teised ( lahustumine , hüdratatsioon, oksüdeerumine, 
hüdrolüüs) 
 
 
Bioloogiline aineringe 
• Fotosüntees: 
Klorofül i sisaldavais taimeosades lühilainelise ki  rguse  energia toimel kulgev 
protsess, mil es anorgaanilistest ühenditest (peamiselt CO2 ja vesi) moodustub 
orgaaniline aine ja eraldub hapnik (O2). Fotosünteesis muundub ki rgusenergia 
keemiliste sidemete energiaks. 
• Mulla ja huumuse teke: 
Muld tekib mitmesuguse koostise ja omadustega kivimitest,  taimsete  ja loomsete 
organismide elutegevuse ja elutegevuse produktide mõju al  erinevates 
keskkonnatingimustes. 
 
 
 
Eestis tähtsad mul as toimuvad peamised protsessid: 
 
• Orgaanilise aine akumulatsiooni protsessid  
( kamardumine ,  
kõduhorisondi teke, 
huumushorisondi teke,  
turvastumine) 
•  Mineraalaine  akumulatsiooni protsessid  
(savistumine  
kül  astumine ) 
• Väljauhtumisega seotud mul a protsessid  
(leostumine,  
leetumine ,  
lessiveerumine,  
näivleetumine) 
• Li gni skuse tingimuses toimuvad protsessid  
( gleistumine ) 
 
 
Maastiku osised omavahel tugevalt seotud ainete migratsiooniga, mil es olulist osa etendab 
veeli kumine. 
Li kuv vesi kannab aineid 
 * ühest maastikust teise ja 
 * seob need omavahel ühtseks tervikuks. 
Ainete migratsiooni looduses raske jälgida. 
  
Looduses omad “arhi vid”. 
Olulist informatsiooni annavad mullaprofiilid. 
Eriti olulised nõgudes akumuleerunud ained.  
Sood  ja  soosetted . 
 
 
Loodusgeograafiline lähenemisviis: 
keskendub peamiselt maastikes aset leidvatele protsessidele ­ geokeemilised  aineringed , 
energiaringed, mul a areng jms. 
 
Kasutatavad meetodid: 
•kartograafiline meetod (võrdlev analüüs) 
•kompleksprofi lmeetod 
•jm 
 
Maastikuökoloogiline lähenemisviis: 
•keskendub maastikukomponentide omavahelisele analüüsile 
 
Kasutatavad meetodid: 
•kartograafiline meetod (võrdlev analüüs) 
•kompleksprofi lmeetod 
•model eerimine 
•jm 
 
 
Kultuurilooline lähenemisviis: 
• püütakse rekonstrueerida minevike maastikke ning neid mingis vormis taastada 
• suuremat huvi pälvivad kultuuride “ servaalad ” ja pi rkonnad kus Ajaloolis­Kultuuriline 
situatsioon on palju ja pidevalt muutunud. 
 
Kasutatavad meetodid: 
•kartograafiline meetod (võrdlev analüüs) 
•kompleksprofi lmeetod 
•(model eerimine) 
•arhi vimaterjalide uurimine 
•kultuurikontsentraatide  kindlakstegemine  
•arheoloogilised meetodid 
•maastiku  hooldus  ja kaitse 
 
Sotsiaal-majanduslik lähenemisviis 
inimene vs loodusmaastik 
säästva majandamise rakendamine 
püüdleb sel e poole, et igal inimesel oleks mingis maastikus võimalikult hea elada 
määraivamaks  teguriks  inimmõju. 
 
Kasutatavad meetodid: 
•kartograafiline meetod (võrdlev analüüs) 
•maastiku hooldus ja kaitse 
•maastikuplaneerimine 
 
 
läbilõike e kompleksprofiili meetod 
 
Profiiljoon näitab maastiku reljeefisuhteid, mil e peale märgitakse graafiliselt 
taimekooslused  ja ala  geoloogiline  ehitus 
Plaaniriba on täpne  topograafiline  plaan (plaan – suuremõõtkavaline kaart) profi li  
kulgemiskoha lähiümbruse iseloomustamiseks. 
Maastikukomponentide tabel ­ muutused­üleminekud tsoonidena või graafikutena. 
 
Õietolmu diagramm  
koostatakse üksikutes settekihtides määratud õietolmuli gi ja­hulga alusel 
1. settekihtide dateeringute baasil koostatud  ajaskaala ,  
2. sette sügavus ja  
3. koostis (litoloogiline läbilõige),  
4. erinevate taimede õietolmu esinemine settekihtides 
Õietolmu hulka esitatakse protsentides 
 
 
 
Maastikuteaduses eritatakse 2 moodust  uuritavate  objektide  
süstematiseerimiseks: 
Koroloogiline 
kõrvutiseisvate komplekside ühendamist kõrgema astme kompleksideks. Sel e järgi 
järjestatakse geokompleksid tasemete järgi ning moodustatakse  hierarhiline  astmestik 
alates lihtsamast homogeensemast maastikuüksusest (paigast) keerulisemate 
territoriaalsete üksusteni. 
Koroloogilist süstematiseerumist kõrgemal tasemel, s.o. regionaalsel tasemel 
(maastikulisest rajoonist alates) nim. rajoneerimiseks, aga madalamatel  tasemetel  
(topoloogilisel tasemel) kui maastiku morfoloogiat. 
 
Tüpoloogiline 
On klassifikatsioon  tavalises  mõttes, kus ühte gruppi ühendatakse mingisuguste 
tunnuste poolest sarnased üksused.  
Erinevatasemelised geokompleksid klassifitseeritakse eraldi. Ni  koostatakse eraldi 
paikade, paigaste ja paigastike klassifikatsioone. 
kasutatakse maastikulisest rajoonist madalamatel astmetel. 
 
• Rajoneerimise üksused kui territoriaalsed üksused, mis on oma  olemuselt  individuaalsed 
üksused, s.t. kordumatud; 
• Tüpoloogilised üksused kui konkreetsete ühetaoliste üksuste ühendused, nende li gid,  klassid  
ja tüübid 
 
 
Eesti regionaalsed ja tüpoloogilised maastikuüksused: 
 
Maastikuprovints 
 
 
 
 
 
Madal­Eesti 60% 
põhja­ ja lääne eesti madalikud 
suured sisemised nõod :  peipsi  ja võrtsjärve nõod 
ala mis oli vi mase mandrijäätumise lõpul veekogude al . 
li vad ja savid ­> halb vee läbilaskvus ­> palju soid ja li gni skeid alasid 
jõed lähtuvad  soodest  
 
Kõrg­Eesti 40% 
pandivere ,  haanja , otepää,  karula , sakala kõrgustikud 
vooremaa  
kesk ja kagu eesti tasandikud 
pärast vi mast mandrijäätumist ei olnud püsivalt veekogude al  
jõed lähtuvad kõrgustikejärvedest ja al ikatest 
head drenaaziolud,  
muld viljakas,  
parem metsakasv 
 
 
Maastikurajoon  
 
ehk füüsilis­geograafiline rajoon on geokompleks, mil el on ühesugune/ühesugused 
geoloogiline vundament,  
üht tüüpi reljeef 
kli ma,  
hüdrotermaalsed tingimused 
mul atüübid 
elukooslused   
morfoloogiline ehitus. 
 
Maastikurajoon kuulub alati kindlasse maastikuvööndisse, arenedes spetsi filistes atsonaalsetes 
tingimustes (nt. paelavamaal või akumulati vsel kõrgustikul). 
 
 
E. Varep on eristanud maastikuprovintsides 24 maastikurajooni. 
 
MADAL­EESTI 
I Põhja­Eesti:  
• Põhja­Eesti rannikumadalik 
• Põhja­Eesti lavamaa 
• Kõrvemaa 
• Kirde­Eesti lavamaa 
•  Alutaguse  
II Lääne­Eesti: 
• Hi umaa ümbritsevate saartega 
• Saaremaa ümbritsevate saartega 
•  Ruhnu  saar 
• Lääne­Eesti  madalik   
• Pärnu madalik 
III Võrtsjärve nõgu: 
• Võrtsjärve madalik 
IV Peipsi nõgu: 
• Peipsi äärne madalik 
KÕRG­EESTI 
V Lahkme­Eesti: 
• Pandivere kõrgustik 
• Türi voorestik 
• Kesk­Eesti tasandik 
• Vooremaa 
VI Lõuna­Eesti: 
• Sakala kõrgustik  
• Kagu­Eesti lavamaa 
• Otepää kõrgustik 
• Valga nõgu ja väike Emajõe orund 
• Karula kõrgustik 
• Hargla nõgu ja Võru orund 
•  Palumaa  
• Haanja kõrgustik 
 
Maastikutüüp 
 
 
 
1. Paelava maastik: 
Hõlmab Põhja­ ja Kirde­Eesti lavamaad, mil e vahele jääb Kõrvemaa.  
Iseloomulikuks on paekõrgendikud, mis lõppevad lõuna­kagu suunaliste  
astangutega. Nende vahele jäävad nõod (jõeorud, nt. Pirita). Pinnakate  
õhuke, esineb karste, domineerivad loopealsed mul ad. 
2. Pae­ ja moreenitasandike maastik: 
Hõlmab ulatusliku ala Lääne­Eestis ja Hi umaa ja Saaremaa idaosad.  
Pinnakate õhuke,  tavalised  pinnavormid on rannaval id, luited ja  oosid .  
Madalamatel aladel domineerivad  soostunud  alad. Muldadest lisandub  
eelmisele rähkmul ad, soolakulised rannamul ad. 
3.  Lainjas  moreen(tasandike) maastik: 
Hõlmab Pandivere ja Jõhvi ning suure osa Sakala kõrgustikust ning  
enamuse Kagu­Eesti lavamaast. Eelmisest kõrgem, leidub voorjaid  
moodustisi. Pinnkatteks on peamiselt savili v (põhjaosas) ning  savikas   
moreen (lõunapool).   
Põhjaosas Eesti viljakamad mul ad – kamar­karbonaatmul ad, esineb ka 
leet ­, soo­ ja lammimuldi. Suur osa maast põldudeks haritud, metsi  
( salu ­ ja laanemetsi) vähe. 
4. Künklik moreen(tasandike) maastik: 
Hõlmab Eesti  suuremaid  kõrgustikke: Haanja, Otepää, Karula ja osa  
Sakalat. Iseloomulik suur pinnakatte paksus, domineerivaks  
pinnavormiks on moreenkünkad, mil e kõrgused algavad 50­st m. Tänu  
reljeefi vaheldusrikkusele esineb palju järvi ning taimkate on mosai kne  
(valdavaks on soo ja  segametsad ). Muldadest dom. soostunud leet­ ja  
soomul ad. Küngaste nõlvadel esineb ka erodeeritud muldi. 
5. Vooremaastik: 
Hõlmab Vooremaad, Türi voorestikku ning Võrtsjärve ümbrust.  
Maastik vi ruline, positi vsed pinnavormid vahelduvad soo ja järvedega.  
Pinnakate kruusast ja li vast, muldadest dom. soostunud ja leetjad  
kamarmul ad. Peamiselt põl umaa (head kasvukoha tingimused),  
metsadest kuuse­ ja segametsad.  
6. Metsarohkete kõrgustike maastik:  
Hõlmab Saaremaa keskosa, Kõpu pls. keskosa, Tõstamaa  
kõrgustikku ja Sakala kõrgustiku edelaosa. Esineb palju luiteid.  
Saartel valdavalt leostunud ja leetjad mul ad,  mandril  leedemul ad.  
Põlde esineb vähe, peamised  metsad  on nõmme­ ja  palumetsad . 
7. Mõhnastike maastik: 
Jääjärvetekkelised pinnavormid, esinevad valdavalt Põhja­Eesti  
Kurtna  pi rkonnas. Mõhnade vahel palju järvi, valdavaks mul aks  
kamar­leetmul ad, nõgudes ka soomul ad. Taimkattest dom.  
nõmmemetsad, ni dud. 
8. Sandurimaastik: 
Eestis suhteliselt vähe esinev, vaid pika ribana Võrtsjärvest lõunas,  
Lõuna­Eesti kõrgustike vahel ja Kõrvemaal. Pinnakattes dom. li vad  
ja kruusad. Markantsemad näited sanduritest on Männikul ja Elvas.  
Taimkattest valitsevad nõmme­ ja palumännikud.  
9. Viirsavitasandike maastik: 
Esinevad kunagiste jääjärvede levikualal, peamiselt Lääne­Eestis.  
Reljeef madal ning alad on li gni sked. Jõgedevõrk tihe ning tänu  
madalale reljeefile esineb tihti üleujutusi. Muldadest dom. soostunud  
kamar­ ja lammimul ad. Põl umaad tugevasti kraavitatud. Metsadest  
valitsevad  laane ­ ja lodumetsad, esineb palju soid. 
10. Jääpaisjärvetasandike maastik: 
Maastik mandrijää sulavete levikualal, peamiselt Kõrvemaal,  
Alutagusel, Võrtsjärve ja Peipsi nõos. Reljeef  tasane , pinnakatte  
mood. veekogude setted. Esineb samuti palju üleujutusi, suurem osa  
antud aladest soode al , seetõttu dom. soostunud mul ad. Metsadest:  
laane­, salu­, madalsoo­ ja palumetsad. 
11. Mereliivatasandike ja luiteahelike maastik: 
Esinevad peamisele rannikul ning kül alt noored maastikud.  
Tüüpilised on Põhja­Eesti rannikumadalik, Ikla­Pärnu­Tõstamaa  
rannik , Hi umaa ja Saaremaa loodeosa. Esineb  deflatsioon  (taim­ ja  
muldkate  puudub).   
Pinnakatte mood. sügavamal moreenid, esineb rannajärvi  
(laguunide kinnikasvamisel) ning nende kinnikasvamisel soid.  
Muldadest dom. leet­, soo­ ja soolakulised rannamul ad. Metsadest:  
nõmmemetsad, aga soostunud metsi. Ni tudest puis­ ja rannani te. 
12. Soomaastik: 
Moodustab 20 % Eesti pindalast. Hõlmad suuremaid soostunud alasid:  
Endla soostik,  Soomaa , Alutaguse. Soomaastike al a kuuluvad ka  
väiksemad ja erili gilised sood nagu al ikasood Vi dumäel jne.  
Pinnakatte mood. järvesetted ja neil lasuvad soosetted (turba  
paksus kuni 10 m).