Inimgeograafia ja loodusgeograafia (0)

Inimgeograafia ja loodusgeograafia sarnasused: mõlemal on ühine ajalugu, loodus ja inimesed on seotud, mõlemad on ruumilised teadused .
Inimgeograafia tegeleb aga inimtegevuse, ühiskonnaseadustega; põhihuvi on ühe kindla nähtuse korraldus ruumis
loodusgeo hoopis loodusnähtuste ja loodusseadustega, põhihuvi on erinevate loodusnähtuste vastastikmõju ruumilise koospaiknemise alusel
Tänapäeval jaguneb inimgeograafia :

• Loodusvarade geograafia: kuidas ja milleks looduvara kasutada
  
• Rahvastiku ja asulastiku geo: rahvastiku paiknemine , koosseis, tiheduse erinevus
  
• Majandusgeo: globaliseerumine, majanduse ruumiline korraldus
  
• Poliitgeo: rahvusvahelised ja riigisisesed suhted
  
• Kultuurgeo: ruumiline teadus; kus milline kultuur, nende erinevused, nende vaheline suhtlemine
  
• Seltskondliku suhtlemise geo: kus paikneb kuritegevus , klubilised harrastused jms
  

Mõned mõisted:
Keskkonnadeterminism: uskumus , et ühiskonna areng on põhijoontes määratud ja piiratud elupaiga loodusoludega
Indeterminism: vastupidine , inimühiskonna võimekus ei ole piiratud loodustingimustega
Probabilism: looduskeskkond avaldab mõju teatava tõenäosusega. (loetakse lihtsalt küsimusest kõrvale viilimiseks)
Possibilism: inimene on oma tegevuses suhteliselt vaba, loodus on areen , millel toimetada. Kehtivad mingid raamid ja piirangud, kuid nende sees on inimene vaba. Inimeste teod ei sõltu looduspiirangutest vaid nende ajaloost ja kultuurist (nt Saarlased püüdsid ammu kala, sest see meri on osa nende identiteedist, mitte kuna neil polnud muud võimalust)
INIMGEOGRAAFIA AJALOO PERIOODID
1. Antiikne: antiikaeg – 1850. Geograafia toimis maadeavastuste alusel. Ptolemaios ja Strabo . Ptolemaioselt tuli kordinaatteljestiku idee ehk kaart. Geograafi roll oli olla maadeavastaja. Strabo lõi geograafiliste teadmiste kogumikud ja statistika regioonide kaupa. Geograaf pidi avastama, kandma kaardile ning kaardid katalogiseerima. Probleem: perioodi lõpuks polnud enam palju maakera avastada ning uputi kogutud (tihti mõttetutesse) andmetesse.
2.Moodne ühtne geograafia, regiooni alusel. 19 saj lõpp – 20 saj keskpaik (~1850-1950). Humboldt , Ritter , Ratzel.
Humboldt – regionaalne vastastikmõju.
Ritter õigustas inimeste geograafilist paiknemist jumala tahtega (suht rassist vend, õigustas et kuna mustad on Aafrikas, siis nad ei saagi kõrgelt areneda, vaid peavadki olema valgete teenrid. Pohhui, et Aafrikas olid ammusel ajal kõrgtsivilisatsioonid ja kuningriigid ).
Ratzel – keskkonnadeterminism. Inimtegevus on määratud elupaiga loodusoludega. Rajas poliitgeograafia (loodusmõju riigipiiridele)
KOLMAS EHK KLASSIKALINE PERIOOD: 19 saj lõpp – 20 saj algus (??)
Geograafiast sai elukutse mitte hobi , võeti kasutusele regiooni ja maastiku mõiste.
Schlüter: Maa on maastike mosaiik , mis on kujunenud erinevatest vastastikmõjudest. Klassifitseerimine. Loodus on nr 1 tegur, mis mõjutab inimest.
Paul Vidal de la Blanche : otsis regioone ühendavat universaaltunnust. Leidis, et elulaad on inimtegevuse eripära. Sellise suhtumisega, et tee kiirelt veidi laisk ja lohakas töö ja las teised kunagi parandavad.
Carl Sauer : nagu la Blanche uskus, et regioonikirjelduse kese on inimtegevus, mida loodusolud vaid raamistavad. Maastik kui krunt , kuhu rajada kultuur.
Tolle ajastu paradigmad (reeglid, tõerežiimid):

• Geograafia on Maa kirjeldus, regioonide (ja nende mosaiigi) kirjeldus
  
• Regioon on loodusnähtuste ja inimtegevuse vastastikmõju
  
• Regioon on kui geograafia klass
  
• Huvi üldgeograafiliste regioonide vastu.
  

Regioon – ühtne, piiritletud , eripäraga, allub taksonoomiale, vastasmõjude põimik.
Arenes välja geopoliitika (looduskeskkonna eripära mõju riigi välispoliitikale – nt Eestil on Venemaaga piir mõõda jõge).
Mackinder uskus, et sisemaal tekivad agressiivsed suurriigid, rannikul ja saartel aga demokraatlikud, majanduslikult õitsvad väikeriigid.
Haushofer uskus, et tulevikus on maailmas kolm keskset riiki ning kõik muud alad on kolooniad , kuhu valged elama ei taha minna. Keskusteks pidas ta muidugi USA-d (kolooniad Lõuna-Ameerikas), Saksamaad (koloniad Aafrikas), Jaapanit või Hiinat (?kolooniad äkki kõik muu Aasia piirkond?)
Samuel Perkins Marsh : jätkusuutliku arengu kontsepti varaseim esitaja.
Kommertsgeograafia: kust millist kaupa mis tingimusel saab, mis tooraineid saab kolooniatest. Hiljem uuriti ka kaupade tootmisvõimalusi päritolumaal. Hakkas tõusma ka maakasutuse ja arendamise parem planeerimine . USAst levis regionalistika: linna- ja selle ümbruse planeerimine.
Geograafias tekkis suur mõra kahe koolkonna vahele: Humboldti järgijad tahtsid uurida loodusnähtuseid, vidalistid aga inimeste elulaadi, mis oleneb loodusest.
Tollase paradigma probleemid ja puudujäägid:

• Avastati kurbusega, et pole olemas üldgeograafilist regiooni.
  
• Klassifitseerimine oli kui meetod, mitte eesmärk! Näitas kohta antud ajal, ei aidanud ennustada, mida oli aga vaja planeerimiseks.
  
• Alahinnati oma spetsiifilist ala uurivaid süsteemigeograafe, neid nähti kui vaid info hankijaid, alamaid.
  
• Regioone vaadati suletud süsteemidena – ei osatud käsitleda nendevahelisi suhteid- sidemeid .
  
• Inimgeograafia harud jäid nõrgaks, lünklikuks
  
• Geograafia maine ja autoriteet langes, noori enam ei huvitanud – ei tulnud uut põlvkonda peale.
  
• Regionaalne ja süsteemigeograagia said halvasti läbi (regionaalse omad olid snoobid), toimus killustus
  
• Geograafias toimus eneseisolatsioon, ei tehtud koostööd teiste harudega
  
• Uuriti ajaloolist – riike ja piirkondi, kui oldi isoleeritud majandusega, mitte globaliseeruvat tänapäeva
  
• Uurimisteemasid nappis.
  

KVANTITATIIVNE REVOLUTSIOON : 20 saj II pool (1950- ?)
Vana regiooniparadigma asendati ruumikorralduse paradigmaga. Inimgeograafia iseseisvus loodusgeograafiast, areng kiirenes.Tekkisid kaks peavoolu.
Süsteemlähenemise metodoloogika, arvutid = matematiseerimine. Tuleb mäletada, et siis toimus üleminek industriaalühiskonnalt infoühiskonnale (1970ndad)
Revolutsiooni algus. F. Schaefer: geograafia peab uurima korduvaid nähtuseid, et avastada ja kontrollida seaduspärasusi. ! Koostöö teistega on võimalik!
Sotsiaalfüüsikud lõid migratsiooni gravitatsiooni valemi (linnadevaheliste sõitude suund ja maht).
Chicago faktorökoloogiline koolkond lõi faktoranalüüsi ehk komplekstunnuse koostamise lihttunnustest.
Hägerstrand: uuenduste levik ruumis on sama mis x levik ruumis. Uus valdkond inimgeograafias: levikuprotsessid.
Ruumikorralduse paradigma rajamisel max tähtis vana: WILLIAM BUNGE :
Bunge uskus, et ruum on kui suhtlemiskeskkond , geograafilised nähtused on omavahel mingites suhetes, mis võivad tekitada nende vahel suhtlemist, mis toimub läbi nähtuseid lahutava ruumi, mille ulatus ja iseloom mõjutab tekkivaid suhteid. Vahemaa summutav toime. (nt järve ääres on hõim, üle mäe on kaks hõimu. Geograafilised takistused muudavad suhtlemise raskemaks, aga samas ka vajalikuks. Mäehõim tahab kala.Vähemalt ma arvan et midagi sellist?)
Suhete ümberkujunemine: ruumiline korraldumine
Protsesside tagajärg: ruumiline korraldus
Nüüd jõudis kätte aeg, kus geograafid said uurida üle-regioonilisi nähtuseid, uurida 1 nähtuse ruumikorraldust ehk nähtust eri kohtades. (enne seda oli vaid mitme nähtuse omavahelise vastastikmõju uurimine )
!Ruumiline separatism :ruumi mõju suhetele; eriliste, vaid ruumi omadustest sõltuvate seaduspärade otsimine ruumikorralduses.
Bunge karuteened inimgeograafiale: vilets sloogan (kvantitatiivne revolutsioon) ja inimgeograafia liiga varajane matematiseerimine. Tehti liiga vara, mistõttu tuli sisu liigselt lihtsustada, mis tegi töö triviaalseks, tähtsusetuks. Liigne inimgeograafia üldistamine, pidas oma valdkonda (teoreetiline geograafia) kõige tähtsamaks ja jälle isoleeris teadust. Bunge jüngrid lõid ruumianalüüsi.
Walter Isard: majandusliku geograafia ümberkujundamine. Regiooniteadus on majanduslike regioonide ja neid kujundavate majanduslike protsesside uurimine. Regioon sõltub ruumiosa omadustest. Funktsionaalregioon on 1) suhtepõimik, 2) ruum, mida põimik katab. Input-output meetod.
Burgeni rõngad: linna keskuse ümber tekivad eri maakasutusega rõngad. Keskuses on kaubandus, pangad , kontorid (vana- ja kesklinn), siis tulevad odavad üürimajad (musta-, õis-, lasnamägi), edasi ermaajad. Linna äärtel asub tööstuslik ja veonduslik ala (Tln-Tartu mnt-l hästi näha palju ladusid , tööstushooneid jm).
Inimgeograafia uus paradigma:

• Geograafia ruum kui asupaik ja suhtlemiskeskkond
  
• Ruumiline korraldumine ja korraldatus
  
• Funktsionaalregioon
  
• Vahemaa summutav või hoopis kanaliseeriv toime
  

Sellest tulenevalt inimgeograafia uued arenguvõimalused:

• Läks lahku loodusgeograafiast, muutus eraldi haruks
  
• Sai teha koostööd majandusteaduse, politoloogia, sotsioloogiaga
  
• Uued rakendused regionalistikas ( regionaalpoliitika , regionaalareng, regionaalplaneerimine)
  
• Parem suhtumine süstemaatilistesse geograafiatesse.
  
• Laiem teemadering, uued valdkonnad
  
• Protsesside uurimine võimaldas ekspertiisi ja prognoosi
  
• Suhete uurimine (migratsioon, veondus , kaubandus)
  

Puudused: matemaatika ületähtsustamine ja süsteemse lähenemise alatähtsustamine, ruumiline separatism, koostöö halvenemine loodusgeograafidega, regionaalpoliitika põlastamine, regiooni mõiste nõrkus.
SELLELE JÄRGNEV UUSIMA AJA INIMGEOGRAAFIA
Vanad peavoolud olid regiooniteadus ja ruumianalüüs.
Traditsioonilise teaduse kohaselt peavad teadustulemused vastama tõele, olema vaadeldavad, selle ülesanne on avastada üldiseid ja seaduspäraseid seoseid .
Kaks alamvoolu: humanistlikud ja kriitilised inimgeograafid.
Humanistid : geograafilisi tulemusi mõjutavad inimeste endi eelarvamused ; inimene näeb maailma läbi oma isiklike tõdede, inimene on eriline indiviid ja teda uurides ei saa rakendada teaduslikke uurimismeetodeid.
Kriitilised: tõde peab olema erapoolik – üldkehtivat kõigile kohustuslikku tõde ei saa olla. On teooriad ( diskursus ) ja nende tõerežiimid. Tuleb näidata võõra teooria tõerežiimi – kelle huvidas ja kelle poolt, milliste manipulatsioonidega on reeglid ja terve diskursus loodud. Eesmärk on läheneda olukorrale, kus kõik on piisavalt informeeritud, et valida enda huvidele sobivaid tõerežiim.
XX SAJ LÕPUL TEADUSVOOLUDE ARENG
Ruumianalüüs: kasutas matemaatilisi uurimismeetodeid ( arvutitega saab nüüd töödelda igasugust teavet, mitte ainult teha keerulisi matemaatilisi arvutusi ). Tugevalt taandus ruumiline separatism. Regiooniteadusest sai majandusteadlaste tööväli. Majandus kui terviku ruumiline korraldus.
Inimgeograafia mitmekesistus uute harude ja uurimisteemadega (eelnevalt mainitud ) loodusvarade geo, rahvastikugeo, üldmajanduslikgeo, poliitgeo, kultuurigeo, seltskondliku käitumise geo.
Regionaalgeograafiast sai abistav koostisosa , mis kogus infot ja korrastas registreid – loodi GIS.
Puudujäägid: tänapäeva maailmas ei summuta vahemaa enam nii palju (veonduse ja side arengu tõttu). Regiooni mõiste ikka vana. Ärid on globaalsed , raha liigub mujale.
LÄHEM VAADE VOOLUDELE
Humanistlikud geograafid. 1960ndate lõpp – 1970.
Eesmärk: inimeste ruumilise käitumise mõistmine.
Meetodid: 1) osaluseksperiment – mindi ja elati uuritavate elu (undercover nt noortekampades, kodututega), 2) intervjuumeetod, 3) ankeetküsitlus. Kas selline paiknemine on vabast tahtest või ühiskonna, majanduse, kultuuri, struktuuri mõju? (vaba tahe või kaalutud, et kohas X võib saada peksa, kohas Y on kallis, kohas Z ei pruugi olla isikule meeltmööda).
Inimese uurimine mikro (indiviid) ja makro (grupp) tasemel. Läheb vaja üldistavaid teooriaid .
Humanist vs positivist.
Humanist: tegeleb mikrotasemega, uurib inimeste kujutlust maailmast. Tõde saadake kogemusest ja suhtlemisest, saadud tõde on isiklik õppimisprotsess. Kritiseerib ühiskonda, mis sellise tõe lõi. Tahab leida tõde, mis on piisavalt paljudele kehtiv.
Positivist: tegeleb makrotasemega. Uurib objektiivset maailma. Tõde on üldtõed, võistlevate väidete avalik kriitika. Kritiseerib tõde ennast. Tahab leida objektiivset teadust.
Humanistid tõrjusid liiga rutakat matematiseerimist, kirjutasid teadusartikleid vähem kuivalt , selgitas makro- ja mikrotasandi erinevust. Rajas käitumisgeograafia.
Radikaalsed, marksistlikud ja kriitilised inimgeograafid.
Radikaalne geograafia: vajadus tegutseda praktiliselt; kritiseerimine . Alamkihtide elu parandamine (samal ajal olid USA-s populaarsed nt Black Pantherid, feminism, rohelised).
Marksistlikud geograafid: vastukaal peavoolu inimgeograafiale, mis teenib ülaklasse. Teadlane sai valida vaid ühe poole. Ühiskonna ruumiline korraldus (kuidas kes teeb) kujuneb kapitalistide ja töölisklassi võitluse käigus. Eesmärk on teha ruumilist korraldust proletariaadi huvides.
David Harvey – ajaloolis -ruumiline materialism .
90ndatel oli ajastu muutunud, vähenes nende populaarsus. Geopoliitika ja poliitgeograafia dekonstrueerimine, loodud teatud poliitiliste sihtide saavutamiseks.
EESTI INIMGEOGRAAFIA:
J. G. Granö – 1. Geograafia professor . „Eesti maastikuline liigestatus”.
Mihaly Haltenberger – 1. Inimgeograaf. Uuris Eesti linnasid ja Eesti poliitgeograafilist asendit.
Kant – arendas edasi Grano ja Haltenbergeri töid. Rahvastik ja eluruum . Linn+tagamaa=funktsionaalregioon.
NSVL okupatsiooni ajal kadus Eesti geograafia, tekkis asemele vene nõukogude geograafia.
Salme Nõmmik taaselustas Kanti mõtted. Kant alustas, Nõmmik ja ka Marksoo arendas edasi. Hierarhiline asustussüsteemi teooria.
INIMGEO KONTSEPTID
Ökoalarmism – inimene võib looduse hävitada („Hääletu kevad”). Sloogan „Mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt”. Looduse piirid on inimpopulatsiooni suurenemisega kitsenenud, loodusel on taas tugevam mõju inimestele.
Jaguneb kaheks : Gaia koolkond ja süvaökoloogid ehk ökofašistid
GAIA: ei muretse , usuvad, et loodus on inimkonnast tugevam ja suudab tulla kõigest välja. Võib tulla kriis, mis hävitab osa inimkonnast, aga osaj ääb ikka alles. Pohhui värk.
ÖKOFAŠISTID: kõik on perses ja osa inimkonda tuleks ära hävitada, teised (vägivaldselt) allutada loodushoidlikule käitumisele. Pmst tahavad tagasi keskaega pöörduda.
Jätkusuutlik areng: edasiareng. Mõistlik majandamine. Inimene ei austa looduse tasakaalu, seda tuleb tunnistada ja võtta omaks tagajärjed. Tuleb luua sümbioos loodusega. Võtta vastutust ja käituda nagu vastutustundlik heatahtlik peremees . Kasuta aga ära raiska . Ökoloogilise kapitali taastootmine. Selleks on aga vaja arenenud teadust, piisavalt kiiret majanduskasvu, üldist tahet ja haldussuutlikkust.
Siit edasi läks raamat veelgi segasemaks ja suvaliselt kokku panduks, jätsin suure osa vahele sest fuck that shit .
Geograafiline ruum ja asend.
Geograafiline ruum: mõõtmete arv n, kuju, maht. Igal ruumipunktil on koht ruumis ja asend teiste suhtes. Näiteks Maa n=2, kuju kera (ebaühtlane geoid siiski), maht e kogupindala 510 miljonit ruutkm.
Kartoid: joonis või midagi , kus ala (nt riigi) pindala ei näita pindala suurust vaid ala mahutavust. Suure rahvaarvu või tootmismahuga riik on joonistatud suuremalt kui hõre või vähearenenud riik. Näiteks Hiina suuremalt kui Venemaa, Euroopa suuremalt kui Aafrika.
Regioonid: ajaloolised, identiteedi, haldus-poliitiline, tüpoloogiline (ruumilised klassid ), funktsionaalregioon (sisemiselt seotud, eraldatud muust maailmast).
Tüpos. Komponentregioon= ühe nähtuse (nt kurrutusvöönd); üldregioon (pole olemas) = sisemiselt ühtlane, teisteg võrreldes omapärane, kõigi geograafiliste nähtuste poolest korraga.
Funktsionaalregioon= tuumik+ääremaa. Seotud. Koosneb areaalsest e pindalalisest ja lineaarset e joonkomponendist.
Areaalne: inimesed, inimrühmad oma elupaiga, asukoha, töökoha jm kasutatavaga. Asulad.
Lineaarne: suhted inimeste vahel, koos ruumiosaga, läbi mille suheldakse. Teed.
Funktsregioon on sidus võrgustik neist kahest. Kompaktne, sest laialivalgudes laguneb mitmeks eraldiseisvaks.
Lihtregioon: 1 kindel suhe, nt riik. Üks keskus ja tagamaa. Majandusgeograafias sadam koos teede ja teeninduspiirkonnaga. Elektrijaam koos klientide ja elektriliinidega.
Liitregioon: mitu erineva iseloomuga lihtregiooni, mis ühilduvad. Nt eri talud , aga toodangud töödeldakse ühes tehases.
Lokaliteed: seal on majanduslikud ettevõtted, millel on ühine tööjõuturg, kohalikel on palju ühiseid huvisid, mida esindab ja kaitseb tegus kohalik võim. Tihe tööväline suhtlus, tekib regiooniline identiteet. Erijuht on tööstusringkond, kus palju väiketootjaid teevad arenduses jm koostööd, kuid on tootmises iseseisvad.