Maastikuökoloogia ja analüüs (0)

Maastik . Maastiku mõiste areng.

Erinevates keeltes erinev tähendus. Teistes keeltes nt: maastikumaal, piirkond, vaade. Teadusliku terminine kasutuses alates 19. sajandist. Eestis on sõna " maastik " kasutusel ligi 100 aastat (Rühmitus "Noor Eesti"). Oskussõnana kasutusel alates 1910 . aastast "Maateaduse sõnaraamatust".
Eesti k - Värvide ja vormide laad vaateväljas, peisaaž
Territoriaalse üksuse üldine nimetus. Ala, kus seaduspäraselt korduvad vastastikku sõltuvad mullad , taimekooslused ja inimtegevuse avaldused. Territoriaalse maastikulise liigestuse põhiüksus. Maa-ala, kus perioodiliselt korduvad vastastikuses sõltuvuses pinnavormid , taimkatteüksused, inimtegevuse avaldused.
Maastiku loodusteaduslik käsitlus.
’’Maastik" kui geosüsteemi (geokompleksi) sünonüüm - geograafiline ala, mida iseloomustab eelkõige geneetiline, territoriaalne ja ökoloogiline ühtsus.
Kindlat suurusjärku geokompleks.
Maastik kui regionaalne maastikuüksus (paikpaigas-paigastik- maastik…)
Maa-ala valdav looduskasutus (põllumajandusmaistu).

Kultuur-geograafia lähenemine .

Maastikus leiavad väljenduse meie kultuuri uued maaharimisvõtted, asustusmustrid, ehituskunst , religioon , tööstuseareng jne.
Maastik kui “raamat” või “pärgament”
Maastik kui inimkonna mälu, “maastiku keel, sümbolid ”
Poliitilised muutused tingivad sotsiaal-majanduslikke muutusi, mis omakorda muudavad maastikke ningmaastikulisi väärtusi

Inimtegevuse poolt mõjustatud või ümber kujundatud maastik

Väärtustatud jooned maastikus, mida ähvardab muutus või kadu

Maastikus sisalduvad elemendid, mis omavad kultuurilist või sotsiaalmajanduslikku tähendust mingile inimrühmale.

Maastik on kultuuriline kujund, ümbritseva esitamise, struktureerimise või sümboliseerimise pildiline viis. See ei tähenda, et maastikud oleksid mittemateriaalsed. Maastikud võivad olla esitatud mitmesugusel alusel mitmesuguste materjalidega – värviga lõuendil, kirjana paberil, pinnase, kivide, vee ja taimedega maapinnal.

Maastik kui kultuurikonstruktsioon.

*Maa-ala välisilme, nii nagu me teda tajume, antud ajal antud kohas olevate nähtuste ja toimuvate protsesside visuaalne summa.
*Meeltetaju tulemusena tekkinud kujutluspilt.
*Nägemisviis, aja jooksul mingi koha kohta kogunenud kultuuriliste väärtuste, sotsiaalsete käitumiste ja individuaalsete tegevuste sümboolne väljendus . Maastik on kultuurikujund, ümbritseva esitamise, struktureerimise ja sümboliseerimise pildiline vorm.
Inimene ja maastik: inimene käsitleb end ümbritsevat keskkonda maastikuna. Maastik on nii maal kui ka linnas. Inimesed tunnetavad ühte ja sama maastikku erinevalt. Tänapäeva lääne kultuuris lähtub maastikutajumine minakeskselt positsioonilt, maastik on see mis on vaid silmaga nähtav. Minevkus on tihti tähtsam see, mis jääb nähtava maastiku taha, maastikutunnetus ei lähtu minakeskselt positsioonilt. Viibides pikemat aega mingis kohas, tekib selle kohaga vaimne side.

Erinevate ajastute jäljed Eesti maastikes: maastikuelementide näiteid.

Kalmistu Kirikuaed
Mõisavare, mõisaase Mõisapark
Allee Taluase
Heinaküün Muu eraldiseisev abihoone
Kelder, keldrimägi Sadam
Lauter v lautrikoht Raudteetrass

Maastiku kolm võtmeelementi; struktuur, funktsioon, otstarve.

Struktuur – inimtekkelised objektid, keskkonna iseärasused, maakasutusviisid
Funktsioon – koht elamiseks, töötamiseks ja külastamiseks, põllumajadussaadused, veevaru, bioloogiline mitmekesisus ja ökosüsteem , ruum, pinnase filteerimisvõime
Väärtus – ajalooline, kultuuriline, pukeotstarbeline, esteetiline , hingeline, biodiversiteedi ja ökosüsteemi, turvalisususe ja stabiilsuse, põllumajandustoodete ja tarbimise jne
Maastiku määratlus Euroopa maastiku konventsioonis.
Maastikuna käsitletakse inimeste poolt tajutavat , looduslike ja/või inimtekkeliste tegurite toimel kujunenud iseloomulikku ala.
 See definitsioon peegeldab mõtet, et maastik areneb ajas, vastavalt looduses ja inimühiskonnas toimuvatele protsessidele. Samuti rõhutatakse, et maastik on tervik, mille looduslikke ja kultuurilisi osi tuleb vaadelda koos mitte eraldi.

Maastikuhooldus ja selle vajadus. Maastikuhoolduse olulisemad tegevused. Eesti maastike mitmekesisuse allikad. Erinevad lähenemised maastiku käsitlemisel: loodusmaastik ja kultuurmaastik . Millised tegurid muudavad maastikku. Maastikud ajas. Maastikumuutused. Kultuurilis -ajaloolise väärtusega maastikud. Maastikumuutuste olemus, põhjused ja nende ennustamine . Eesti maastike muutused. Maastike muutused maailmas ja Eestis. Maastiku muutmise juhttegurid XX saj. Eestis. Ruumilised protsessid maastiku muutumises. Maastiku muutused Eestis ja maailma. Võimalikud maastike stsenaariumid. Tänastes otsustes on “homsed” maastikud. Maastiku “tasandid”, maastikukihid, too näiteid. Eraldi väärtustamist vajavad maastikuaspektid

Maastikuökoloogia : maastikuökoloogia olemus ja määratlused.
Olemus:
Objekti (maastik) erinev käsitlus
– Erinevates teadustes ( maastikuteadus , ökoloogia , jne)
– Koolkondades
– Keeltes
• Erinevad koolkonnad
– Põhja-Ameerika – Euroopa- Ida-Euroopa -Prantsuse jne
Olemus:
Maastikuökoloogia “maht”
• Uurimisobjekt
• Eesmärgid
• Uurimismeetodid
Maastikuökoloogia on teadussuund, mis uurib erinevatel tasanditel ökosüsteemide
vahelisi põhjuseid ning populatsioonide, aine ja energia jaotumist maastikul , maastiku ajalist ruumilist mitmekesisust ning selle mõju biootilistele ja abiootilistele protsessidele, samuti maastiku hooldust ökoloogilistel alustel.
Maastikuökoloogia e. geoökoloogia., ökoloogia ja maastikuteaduse piiriteadus, mis uurib maastikuüksuste ökosüsteemide siseseid ja vahelisi suhteid ning maastiku
aineringet ja energiavoogu, lähtudes organismide ja nende koosluste kohta tehtud
uuringuist. Maastikuökoloogia annab aluse maastikuhoolduse ja keskkonnakaitse
korraldamisele (Ökoloogia leksikon).
Maastiku ökoloogia arengu ajalooline tagasivaade.
Maastikuökoloogia juured on tajutavad juba ökoloogia ja maastikuteaduse kujunemise algusaastatest. Carl TROLL kasutas 1939 esimesena väljendit MAASTIKUÖKOLOOGIA. Ühendab "horisontaalse vertikaalsega" ehk maakasutusemustrid ökoloogiliste protsessidega.
1950-1960 rakendusuuringutes
• 1983 – moodustati Rahvusvaheline maastikuökoloogia
Assotsiatsioon ( IALE )
• IALE bülletään
• 1986 – ilmus esimene õpik maastikuökoloogias
• Hakkasid toimuma maastikuökoloogia regionaalsed ja
maailma kongressid.
• 1988 – alustas ilmumist ajakiri “Landscape Ecology”
• 1997 – Eesti IALE moodustamine
• 2001 – IALE Euroopa Kongress Stockholmis ja Tartus
• 2011 IALE 6 maailma kongress Pekingis
• 2015 IALE 7 maailma kongress, Portlandis, USA
Maastiku ökoloogia tähtsamad ajakirjad.
Ajakirjad: Landscape Ecology, Landscape and Urban Planning , Ecology, Ecological Applications, Journal of Applied Ecology, Journal of Environmental Quality
Maastikuökoloogia põhilised uurimismeetodid ja printsiibid.
1. Maastiku kompleksprofiil või transekt
2. Valgala printsiip
- aine ja energiavoogude iseloomustamine
- on ruumis kindlalt määratletud (valgla suurus, kuju, heterogeensus, reostuskollete paiknemine )
3. Ökoliin (E. van der Maarel), substraadi gradiendi ökoliin. Vt. Lõhmus et al. Metsakasvukohatüüpide klassifikatsioon .
4. Kaartide analüüs
5. Aerofotode analüüs
6. Kaugseire
7. Kvalitatiivsed uuringud
Too näiteid maastikuökoloogia uurimismeetodite rakendamisest.
Digitaliseeritud kaardikihid – alad, teed_sihid, hooned
•Lahemaa rahvuspargi piiranguvööndi maastikuline tsoneering maakasutuse /maakatte püsivuse/muutuste alusel
• Väärtusklassid
• Tsoonide kirjeldused
• Soovitused maakasutuse/maakatte kaitsmiseks, säilitamiseks ja taastamiseks
Sõnasta maastikuökoloogia uurimisküsimusi. Ruumi ja ajaskaalad maastikuökoloogias.
Maastikuline lähenemine keskkonna-korralduses – Milleks?
 Üldplaneeringud  Detailplaneeringud  Maakonnaplaneeringud
 Metsamajanduskavad  Maakorralduskavad  Valgala majanduskavad
 Põllumajanduse-keskkonnaprogramm Maastikuhoolduskavad
 Metsamajanduskavad Metsakorraldus
Maastik Euroopa loodushoius ja keskkonnapoliitikas. Maastik praegusaja Eesti loodushoius ja strateegilistes dokumendites. Maastik lähimineviku keskkonna-korralduses. Ruumilised (maastikulised) keskkonnakorralduse meetmed Eestis nn maatikuökoloogia rakenduslikud suunad. Maastik planeeringus(teemad ja tasandid). Arendusalade maastikku sobitamine.
Maastikumeetrika. Milleks maastiku struktuuri analüüs?
Maastikuanalüüsi (maastikuseire jne) alustamisel on vaja välja töötada maastiku näitajad, mis omaksid laiemat ökoloogilist keskkonnakaitselist sisu. Karakteristikud peavad olema universaalsed ning rakendatavad erinevatel mõõtkava tasanditel: riiklikul, regionaaslel, piirkondlikul, geosüsteemiti (valgala.)
Maastiku meetrika indeksid on vajalikud maastiku ruumilise struktuuri (maakatte) muutuste süsteemseks hindamiseks. Samas on tüübirühma ja maastiku iga indeks kasutatav eraldiseisvana, vastavalt kasutaja eesmärkidele.
Maastikulise liigestatuse indikaatorid.
(maastiku meetrika) on komplekssed näitajad, sisaldades teavet nii vaadeldava ala
bioloogilise ja maastikulise mitmekesisuse, sotsiaal-majanduslike muutuste kui ka
keskkonnakvaliteedi kohta.
Maastikulise mitmekesisuse vormid.
Klassifikatsiooniüksuste mitmekesisuse all tuleb mõista madalamal hierarhiatasemel olevate erinevate üksuste esinemist vaadeldaval maa-alal (maastikuüksus,maakatte tüüp=.
Elemendilise mitmekesisuse all tuleb defineerida kui kindla ruumilise struktuuri, erinevate elementide esinemist vaadeldaval alal (punktobjektid, joonobjektid).
Komponentne mitmekesisus kujutab endast üksteist sisult ja vormilt tugevasti erinevate maastikukomponentide esinemist uuritaval alal.
Morfoloogiline mitmekesisusena tuleb käsitleda maastiku mustrit moodustavate üksuste kuju erinevusi (aluseks kas maastiku või maakatte või maakasutuse või mõni muu areaalidega kaart (mullakaart jne).
Maastiku struktuuri meetrika (klassi ja maastiku tasemel). *
FRAGSTATS.
Maastiku struktuuri kvantitatiivseks kirjeldamiseks on otstarbekas kasutada tarkvara paketti FRAGSTATS 2.0. (Spatial Pattern Analysis Program for
Quantifying Landscape Structure). Tarkvara on väljatöötanud Oregoni Osariigi Ülikooli teadlased K. McGarical ja B. J. Marks. Tarkvaraprogramm sisaldab praktiliselt kõike maastikuökoloogias tunnustatud maastiku-meetrika arvutusalgoritme ( versioon 2.0 võimaldab analüüsida 119 indeksit), seda nii üksik areaalide (44 arvnäitajat), tüübirühmade (35) kui ka maastiku kui terviku tasemel (40)
FRAGSTATS võimaldab kirjeldada maastiku
meetrikat kolmel tasandil:
1. Areaalide meetrika
2. Maapinna tüübirühmade meetrika
3. Maastiku mitmekesisuse meetrika
Olulisemad maastikumeetrika näitajad: tüübirühmade (klassi) lõikes ja maastiku tasemel.
Tüübirühmade lõikes
• Tüübirühma pindala *Tüübirühma areaali piirid tihedus
• Maastiku kogupindala * Tüübirühma areaalide keerukus
• Tüübirühma osatähtsus maastikus * Tuumalade osatähtsus maastikus
• Suurima areaali indeks *Tuumalade kogupindala
• Areaalide arv tüübirühmiti *Tuumalade arv
• Tüübirühma areaalide tihedus *Tuumalade tihedus
• Areaalide keskmine pindala *Tuumalade indeks
• Areaali piiride kogupikkus * Üht tüüpi naabrite keskmine vahekaugus
MAASTIKU STRUKTUURI MEETRIKA kirjeldamiseks valiti välja
• Maastiku kogupindala *Piiride kogupikkus
• Suurima areaali indeks *Tuumalade kogupindala
• Areaalide arv maastikus *Tuumalade arv
• Areaalide tihedus *Tuumalade tihedus
• Areaalide keskmine pindala *Keskmine tuumala pindala areaali kohta
Maastikuindeksid:
Pindala ja suurima areaali pindala iseloomustavad maastiku ülesehitust ehk kompositsiooni, näidates millistest ja kui suurtest areaalidest maastik koosneb. Klassi tasemel mõõdetud pindalade alusel võib otsustada, kui suure osa maastikust mingi klass enda alla hõlmab. Osade liikide eksisteerimiseks on vajalikud suured ja ühtsed areaalid , teised lepivad väiksemate areaalidega. Maastiku kogupindala ei oma struktuuri analüüsi seisukohalt kuigi suurt tähtsust, küll aga piiritleb uuritava maastiku ulatuse . Pindala mõõtmised sõltuvad just uurimisala ruumilise skaala valikust. Väikseima areaali suurus ja maastiku ulatus määravad skaala alumise ja ülemise piiri.
Klassi areaalide arv, keskmine areaali pindala ja areaalide tihedus kujutavad kõige paremini maastikul levivate areaalide suurust ja nende paigutustihedust. Kui maastiku kogupindala uurimisperioodil ei muutu, siis suurema areaalide arvuga klass on maastikus rohkem esindatud kui väiksema areaalide arvuga klass. Areaalide arvust, tihedusest ja keskmise areaali suurusest sõltub kogu maastiku fragmenteeritus. Kui areaalide
tihedus on suur, siis on maastiku või klassi fragmenteeritus suur ja vastupidi. Programmijärgselt vaadeldakse areaalide tihedust 100 ha (1 x 1 km) kohta
Piirjoonte tihedus näitab kogu maastikus levivate segmentide piirjoonte summat
hektari kohta. Piirjoonte pikkusel baseeruvad parameetrid (piirjoonte tihedus, servaindeks) on mõjutatud pildi ruumilisest lahutusest. Mida suurem lahutus , seda
suurem on joone pikkus ja seda käänulisemad ja tihedaminiasetsevad nad on. Seetõttu ei soovitata võrrelda omavahel parameetreid, mis on saadud erinevate ruumiliste lahutustega piltide baasil. Samuti kujutavad jooni erinevalt vektor - ja rasterpildid. Viimasel juhul on areaali ümbermõõdu ja piirjoonte pikkuse väärtused pildi nn. astmelisuse tõttu suuremad kui vektorpildilt mõõdetuna.
Servaindeks toob esile areaalide servajoonte käänulisuse. Mitmekesisuse analüüsi tarvis väljatöötatud valemi põhjal osutab selle parameetri suur väärtus areaalide servajoone käänulisusele. Juhul, kui areaalid omavad võrdseid pindalaid, siis mida pikem on servajoon, seda käänulisem (sopilisem) ta on ning seega suurem on ka servaindeks. Väike servaindeks toob esile servajoonte väiksema käänulisuse. Servaindeksi abil saab hinnata maastiku või klassi fragmenteeritust, lisaks tuleks
analüüsil käsitleda ka areaalide arvu ja areaalide suurusi
Kujuindeks mõõdab kuju keerulisust võrrelduna standardkujuga. Rasterpildil on selleks ruut, vektorpildil ring. Indeks omab minimaalset väärtust, kui areaali kuju vastab standardkujule. Väärtus suureneb, kui kuju muutub keerulisemaks.
Indeksi arvutamine ümbermõõdu ja pindala suhtena on vähetundlik areaalide morfoloogiliste erinevuste suhtes. Kuigi kujud on erinevad, võivad nad siiski omada sarnaseid pindalaid ja ümbermõõte, millest tulenevalt on indeksite väärtused samuti sarnased. Seetõttu ei interpreteerita kujuindeksit kui areaali morfoloogia mõõdet .
Seega saab klasside ja maastike kujuindeksite võrdlusel otsustada vaid selle üle, millisel neist on areaalide kujud ideaalile lähedasemad. Samas on suurema väärtusega kujuindeksid riba ja mustriga klassidel või maastikel.
Samast klassist lähimate naabrite vaheline kaugus toob esile klassi killustatuse. Kuna lähimate samast klassist areaalide vaheline keskmine kaugus on pöördvõrdelises sõltuvuses areaalide arvuga, siis parameetri väikesele väärtusele peab vastama suur areaalide arv.
Areaalide võrdse arvu korral sõltub väärtus areaalide vahelisest kaugusest. Mida kaugemal lähimad areaalid üksteisest asetsevad, seda suurem tuleb ka keskmine vahemaa areaalide vahel. Kui aga klass või maastik koosneb ainult ühest areaalist, siis pole võimalik lähimate areaalide vahelist keskmist kaugust arvutada ehk parameetri väärtus võrdub nulliga. See indeks võimaldab iseloomustada elupaiga sobivust,
lähtudes liikide kohastumisest. Osad neist lepivad tihedalt asetsevate areaalidega, teised vajavad laialdast ühesugust territooriumi
Külgnevuse indeksit mõõdetakse maastiku tasemel rasterkaardilt. Indeks baseerub pikslite kõrvutisel asendil. Külgnevuse indeks on seotud areaalide suurusega (Cain, et. al., 1997) ning iseloomustab, millises ulatuses maastiku klassid on grupeerunud või hajutatud . Kõrged väärtused osutavad maastikule, milles domineerivad suured
üksikud areaalid, mis tagavad suurema hulga pikslite külgnemise. Madalad väärtused iseloomustavad maastiku, mis koosneb paljudest väikestest või ka keskmise suurusega areaalidest.
Shannoni mitmekesisuse indeks.
SHDI - Shannoni mitmekesisuse indeks
M – tüübirühmade arv
Pi – tüübirühma osatähtsus, katvus
Maastikuindeksite väärtusi mõjutavad tegurid. Shannoni indeks on mõõtmised mõjutatud kahest komponendist – klasside arvust ja klasside pindalalisest jaotusest maastikus.
*Klasside arvu suurenemisel ja samuti pindalalise jaotuse ühtlustumisel Shannoni indeks suureneb, viidates nii mitmekesisuse suurenemisele maastikus.
*Kuna absoluutskaalas ei oma indeks erilist tähendust, kasutatakse mitmekesisuse
hindamiseks suhtelist indeksit, mis lubab võrrelda erinevaid maastikke või samu maastikke eri aegadel .
Nõuded maastikuanalüüsi lähteandmetele ja nende kvaliteeti määravad tegurid.

Maastike indeksite rakendamine Eesti keskkonnakorralduses (maastikuseired jne).

Maakonna teemaplaneering: roheline võrgustik; väärtuslikud maastikud.
Väärtuslike kultuurmaastike hindamise metoodika.
Kultuurilis-ajalooliste väärtuste inventeerimine
Esteetiliste väärtuste inventeerimine jahindamine
Looduslike väärtuste inventeerimine
Identiteediväärtus
Puhkeväärtuse hindamine

Maastike väärtused ja maastike hindamine

Ressursi haldajate seisukohast aitab maastike väärtuste hindamine selgitada, kas, mida ja miks peaks kaitsma ja kuidas kaitstavaid alasid või maastiku tervikuna kasutada.
Maastike hindamine loob vajalikud eeldused nendes peituvate väärtuste säilimiseks, säilitamiseks või teatud juhtudel –taastamiseks

Hindamise olemus.

Inimese või mingi inimrühma mingisse objekti (esemesse, nähtusse, omadusse) suhtumise väljendus;
Eristatakse hinnangu subjekti (hindajat), objekti (hinnatavat), alust(mõõdupuud) ja laadi (positiivne, negatiivne, neutraalne );
Hindamine (hinnang) ei sõltu ainult objekti omadustest, vaid kajastab ka hindaja vajadusi, eesmärke, kogemusi ja hoiakuid;
Hindamine võib olla ka suhteline, nt see on parem kui too (laad)
Probleemid
Maastiku hindamisel ei saa ilmselt kunagi leida kõiki rahuldavat tulemust, kuna alati esineb eelduste , võimaluste, ootuste, vajaduste ja huvide lahknevusi. Osapoolte vastandlikud seisukohad (konfliktid
Jõudmaks mingi hinnanguni, tuleb leida, mis üks või teine maastik väärt on. Igasugused väärtused on aga sedavõrd komplekssed ja sageli ebastabiilsed, et neile mingit ühest dimensiooni (olgu rahalist või mis tahes muud) omistamine on sageli sobimatu.

Mõisted.

Subjekt –tunnetav olend, muutub ise ja reageerib keskkonna, eriti väärtushinnangute, muutustele. Inimene või sotsiaalne grupp. Nähtus kui subjekti teadvuses peegelduv osa reaalsusest. Hindamise olemus NÄHTUS/SUBJEKTI suhte määramine.
Majanduslikud ja mittemajanduslikud väärtused
Näited maastiku hindamisest.
Objektiivsete väärtuste hindamine. Väärtused, mida saab mõõta:
* Keemilis -füüsikalised suurused, meetrika, jne
*Mulla lõimist, eripinda, vaatevälja ulatust, niiskust, pinnamoodi , teedevõrgu tihedust, heledusväärtust. Kaitsealuste liikide arv
*Meteoroloogilised parameetrid

Tunnetuslike väärtuste hindamine. Olulised etapid:

*Objektide, valdkonna piiritlemine
*Faktorite, elementide määratlemine
*Mõõteskaalade iseloomustamine, konstrueerimine
*Hinnangute andmine *Reastamine, ordineerimine
Hindamise kvaliteedi kontrollimine.
Analoogsete situatsioonide hinnangud , alternatiivsete meetodite kasutamine, ekspertide hinnangud, ankeethinnangud
Hinnangute mõõtmine.
-füüsikaliste suurustega; indikaatorite alusel; pallides; rahas; inimajas
Hindamise valdkonnad
Maastiku väärtusena käsitletakse maastiku võimet rahuldada mingeid inimese või
inimgrupi vajadusi. Säästlik maakasutus eeldab, et maastiku väärtusi kasutatakse
neid lõplikult hävitamata. Koht elamiseks, koht töötamiseks, koht külastamiseks,
põllumajandussaadused, veevaru, bioloogiline mitmekesisus ja ökosüsteem, ruum, pinnase filtreerimisvõime jne. Väärtused omistab maastikule selle kasutaja;
Poliitilised muutused tingivad sotsiaalmajanduslikke muutusi, mis omakorda
muudavad maastikke ning maastikulisi väärtusi ning inimeste väärtushinnanguid.
Küllalt levinud on maastiku väärtuste rühmitamine vastavalt nende materiaalsetele ja mittemateriaalsetele, ökoloogilistele ja sotsiaalmajanduslikele funktsioonidele;
Materiaalsed ja mittemateriaalsed väärtused. Materiaalsed: elatisväärtus, turuväärtus. Mittemateriaalsed: ökoloogiline väärtus, esteetiline väärtus, teaduslik väärtus, riigikaitseline väärtus.
Kultuurilis-ajalooline väärtus - traditisoonilisele kultuurmaastikule (põllumajandusmaastik nõukogude ajal, või kalmistud ja alleed ja heinaküünid), ajaloo kontsentraadile (säilinud ajaloolised objektid) , ajaloolise ja kultuuriloolise tähtsusega paikadele (tähtis just vaimne pärand mitte füüsilised omadused).
Esteetiline väärtus - subjektiivsed hinnangud, inimese tunnetavad erinevalt: maastiku ilu, mitmekeisus, omapära, ilme, hooldatus; vaheldusrikas või huvitav reljeef; häirivad vaated
Looduslik väärtus - loomade elupaigad, taimede kasvukohad, bioloogiline mitmekesisus, põlispuud, rändrahnud jne
Identiteediväärtus - kohalike elanike jaoks olulised (küsitlused, intervjuud)
Puhkeväärtus (rekreatsioon, turism ) - veekogu äärsed alad, tuntud vaatamisväärsused
Väärtusliku maastiku määratlemise eesmärk ja rakendused . Väärtuslike kultuurmastike hindamise metoodika.
Milleks on tarvis väärtuslike maastike inventuuri?
Maastikuliste väärtuste definitsioonid ja hindamine. Väärtuslike maastike määratlemise protsess.
Väärtuslike maastike hindamise kriteeriumid ja nende rakendamine.

Maastik lähimineviku keskkonnakorralduses.

1960ndad - Esimesed funktsionaalse tsoneerimise katsetused Ida-Virumaal põlevkivitootmisaladel (H.Luik ja V.Ranniku). Tartu ümbruse puhkemaastike liigendamine ja roheliste koridoride planeerimine (J.Eilart
1970ndad - Esimene Eesti territoriaalne tsoneering (A. Raik, J. Jagomägi ). Funktsionaalse planeerimise pe hakkasid kasutama projekteerijad (RPI
Maaparandusprojekt; RPI Maaehitusprojekt jt)
 1979-81 – Eesti loodusvarade kaitse j säästliku kasutamise skeem (J. Jagomägi, A.
Raik) 1979-1981 – Eesti loodusvarade kaitse ja säästliku kasutamise skeem (J. Jagomägi, A. Raik)
IDEE EESTI ÖKOVÕRGUSTIKUST
1983-1988 detailsemad ÖKOLOOGILISELT KOMPENSEERIVA VÕRGUSTIKU KAARDID (sh Tallinn ja selle tagamaa, Hiiumaa , Saaremaa, Virumaa)
Pärast aastat 1995
 PES (1995)
 PEBELDS, Euroopa Nõukogu 1995
 Keskkonnastrateegia (1997)
 Eesti 2010 (2000)
 Bioloogilise mitmekesisuse strateegia
tegevuskava(1999)
 VV määrus algatamaks maakondade teemaplaneering
“Asustust ja maakasutust suunavad
keskkonnatingimused (1999)
 Planeerimisseadus 2002
 Eesti 2030+

Funktsionaalse tsoneerimise põhimõtted. Funktsionaalsed tsoonid ja nende liigendamine.

Rohelise võrgustiku määratlemise eesmärk.
Maakondliku rohelise võrgustiku eesmärgiks ei ole ulatusliku “rohelise pinna” kavandamine ja selle majandustegevusest väljajätmine, vaid eelkõige loodus- ja keskkonnakaitseliselt põhjendatuma ruumistruktuuri tagamine – roheline infrastruktuur
 Tuginedes ka teiste infrastruktuuride (transport, asustus jne) paiknemise ja vajaduste analüüsile, seatakse rohelise võrgustiku struktuurielementidele
kasutustingimused ja vajalikud keskkonnameetmed, mis kokkuvõttes tagavad

säästva arengu maakonnas .

Roheline võrgustik.

Eesmärgiks ei ole mitte ulatusliku rohelise pinna kavandamine ja selle majandustegevusest väljajätmine, vaid eelkõige põhjendatuma ruumistruktuuri tagamine looduskaitse ja keskkonnakaitse mõttes. See on roheline infrastruktuur.
Rohelist võrgustikku iseloomustab: laiemas mõttes on see planeerimisalane mõiste, mis täiendab kaitsealade võrgustikku ja ühendab need looduslike aladega tervikuks. Iseloomulik on maastiku eri väärtuse säilitamine, keskkonna loodusliku iseregulatsiooni säilitamine; toetab rohelist mõtteviisi; on hierarhilise struktuuriga.
Rohelise võrgustiku määratlemiseks ning analüüsiks vajame digitaalseid aluskaarte, mis peegeldaks adekvaatselt ala väärtusi (nt ökoloogilisi, looduskaitselisi, keskkonnakaitselisi omadusi, väärtusi)
Andmed: CORINE maakattetüüpide andmebaas , baaskaart (1:50 000), maakonna planeeringud, digitaalsed andmebaasid
Rohelise võrgustiku struktuurielementide määratlemine tugineb: rohelise võrgustiku elementide morfomeetriale ehk tugialadel pindalale, ribastruktuuride puhul laius; loodus- ja keskkonnakaitselistele väärtuskriteeriumitele.
Roheline infrastruktuur
Pärit 90ndate keskelt Ameerikast, tihedalt seotud ruumilise planeerimisega.
*Eesmärk integreerida looduskeskkond maakasutuse planeerimisse, rõhutades vajadust säilitada looduskeskkonna elu toetavaid funktsioone
*Idee on pakkuda mitmeotstarbelist kasutust kõikidel tasanditel linnasüdamest kuni ümbritseva hajapiirkonnani
*Suhteliselt uus ja paindlik mõiste, olenevalt kontsekstist ja käsitlevast tasandist tähendus varieerub

Eesmärgid

Elurikkus:
*Teadlikkuse tõstmine *mõjude vähendamine ja kestlik kasutus *elurikkuse kaitsmine *võrdväärse kasu tagamine *suutlikkuse tõstmine *seaduste täitmise parandamine

Rohelise võrgustiku struktuurielemendid: tuumalad, koridorid, puhveralad  ja nende määratlemise kriteeriumid.

tugialad (kõige olulisemad, tõhusamalt toimivad ning põhisüsteeme toetavad elemendid. piirkonnad, millele süsteemi funktsioneerimine kõige enam toetub .)

koridorid, ribastruktuurid ehk nn sidususelemendid (tagavad sidususe ja territoriaalse terviklikkuse, ribastruktuuride sõlmed ja astmelauad

neutraalala ehk nullalad (ala, mille sees saab laiendada tugialasid ja ribastruktuure, samuti võib neid vaadata kui puhvertsoone
Tugialad moodustatakse: loodus- ja keskkonnakaitseliselt väärustatud aladest , massiivsetest looduslikest aladest, looduskaitsealuste ja väärtuslike objektide kogumikest, väärtuslike maastike hindamisel tuvastatud aladest
Koridoride moodustamisel: saab arvestada pinnamoodi, vetevõrku, tugialade vastastikust paiknemist, liikide levi- ja rändeteid, ühenduskohti suurte tugialade ja linnadega

Teemaplaneeringuga seatavad kasutustingimused. Võimalused ja meetmed teemaplaneeringu eesmärkide elluviimiseks.

Roheline võrgustik
 tugialad ja koridorid (erinevate värvidega)
 piirkond rohelise võrgustiku sidususe tugevdamiseks
 konfliktala

 võimalik konfliktala

Väärtuslikud maastikud
 võimalik riikliku tähtsusega maastik maakondliku tähtsusega maastik
 kohaliku tähtsusega maastik  vaatekoht vaatesuund
 kauni vaatega teelõik
Maastik Euroopa loodushoius ja keskkonnapoliitikas.
Loodushoiu areng
Uusim suund - loodushoid väljaspool kaitsealasid
Loodus- ja keskkonnakaitse ruumiliste abinõude ühildamine (roheline infrastruktuur)
Loodus- ja keskkonnakaitse eesmärkide järjest laialdasem arvestamine sektoraalpoliitikates
 Globaliseerumine vs kohalik omapära, identiteet , kultuuripärand
 Keskkonnakaitse areng (keskkonna kvaliteet e maastiku või inimese elupaiga/elukeskkonna kvaliteet)
Euroopa maastike konventsioon: Konventsiooni eesmärgid ja vajalikkus, lähtekohad.
Euroopa maastikukonventsioon – 2000
 Püüab ühendada loodus- ja kultuuripärandi kaitsjate eesmärke, toonitades loodusliku ja kultuurilise pärandi väärtustamist ja säilitamist eelkõige kohalikul ja piirkondlikul tasandil
 Tegeleb suuresti “igapäeva”, “ harilike ” maastikega
Eesmärgid
*Avalikud maastikualased projektid ei tohiks enam olla eksklusiivne uurimisvaldkond või teadlaste ja tehniliste ekspertide monopoolne
tegevusala
*Maastik peab tõusma tavapoliitika lahutamatuks osaks, kuna ta mängib eurooplaste heaolus olulist rolli
*Tuleb tegeleda suuresti “igapäeva”, “harilike” maastikega, nii linnas kui maa piirkondades
Konventsiooni eesmärk on edendada maastike kaitset ja suurendada riikidevahelist maastikualast koostööd. Edendada maastike kaitset, korraldust ja planeerimist ning
organiseerida Euroopa maastikualast koostööd.
Lähtekohad. Rõhutatakse:
*Maastiku tähtsat rolli piirkondliku kui ka kohaliku kultuuri kujundamisel. Maastik kannab endas olulist osa Euroopa loodus- ja kultuuripärandist
*Maastikku kui mängulava mitmetelemajandussektoritele ja keskkonna-meetmetele. Areng põllumajanduses, metsanduses, tööstuses ja maavarade kaevandamise tehnoloogiates, samuti transpordis ja turismis on oluliselt kiirendanud maastike ümberkujundamist
Maastik on oma olemuselt on kergesti mõjutatav ja haavatav
*Maastikukonventsioon püüab ühendada loodus- ja kultuuripärandikaitsjate eesmärke, rõhutades loodusliku ja kultuurilise pärandi väärtustamist ja säilitamist eelkõige kohalikul ja piirkondlikul tasandil
* Maastiku kui indiviidi ja ühiskonna heaolu võtit, mis paneb õigused ja kohutused kõigile osapooltele
Maastik - inimeste poolt tajutav ala, mis on kujunenud loodus/inimtekkeliste tegurite toimel
Maastikupoliitika - maastike kaitse, korralduse ja planeerimise erimeetme rakendamise üldised põhimõtted, strateegiad (pädeva ametiasutuse poolt valjendatuna)
Maastiku kvaliteedi eesmärk - avalikkuse eelistused ümbritseva asutuse suhtes (pädeva ametiasutuse poolt valjendatuna)
Maastikukaitse - maastiku väärtuslike osade hoidmiseks ja säilitamiseks rakendatavad tegevused
Maastikukorraldus - säästliku arengu põhimõtteist lähtuv maastiku korrapärast hooldust tagav tegevus, mis suunab ning tasakaalustab ühiskondlike, majanduslike ning keskkonnaprotsesside põhjustatud muu
Maastikuplaneerimine – tulevikku suunatud tegevus maastike parandamiseks, taastamiseks või loomiseks
Üld- ja erimeetmed
Osapooled peavad:
 Looma juriidilised põhialused näitamaks, et maastik on oluline inimese elukeskkonna komponent , et ta on rahva ühise kultuuri, ökoloogilise, sotsiaalse ja
majandusliku pärandi mitmekesisuse väljund ning rahva identiteedi looja
 Defineerima ja rakendama maastikupoliitikat, mille eesmärgiks on maastike kaitse, hooldamine ja planeerimine
Osapooled peavad:
 Looma juriidilised põhialused näitamaks, et maastik on oluline inimese elukeskkonna komponent, et ta on rahva ühise kultuuri, ökoloogilise, sotsiaalse ja
majandusliku pärandi mitmekesisuse väljund ning rahva identiteedi looja
 Defineerima ja rakendama maastikupoliitikat, mille eesmärgiks on maastike kaitse, hooldamine ja planeerimine
Maastiku konventsiooni rakendamine.
*Allkirjastanud 40 riiki *Ratifitseerinud 38 riiki *Ootaval seisukohal 7 riiki
Maastiku konventsioon ja Eesti.
Palju positiivset viimasel kümnel aastal:
*Maastikulised aspektid kaitsekorralduskavades
*Pärandkultuuri objektide inventeerimised (mets, hooned, suuline pärand jne)
*Maakonna teemaplaneering “Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused”
*Maastikulised aspektid “Põllumajanduskeskkonnaprogrammis”, toetused
*Erinevad maastikulised analüüsid kaitsealadel (Lahemaa, Vooremaa, Otepää,
Haanja, Karula, Matsalu jpt)
*Tööstus ja kaevanduspärandi suurenev väärtustamine
Samas jälle väärtustatakse liiga vähe tööstus- ja militaarpärandit, puudu jääb ka koostööst kohalike omavalitsuste ja loodushoius.
Geoinfosüsteemid ja andmeallikad

Mis on GIS?

Geoinfosüsteem on automatiseeritud süsteem ruumiliste andmete kogumiseks, haldamiseks, säilitamiseks, päringute teostamiseks (otsinguteks), analüüsiks ja
esituseks (ka geograafiline infosüsteem ,GIS) .
Laiemalt on GIS riistvara , tarkvara, andmete ja organisatsiooni kogum, mis lisaks tavalise
infosüsteemi võimalustele saab:
– kaar te automaatselt gener eer ida
– hallata ar vutikaarte
– töödelda korraga gr afilisi ja mittegraafilisi andmeid ning tulemusi graafiliselt esitada
– asukohaga seotud infot analüüsida.

Geoinfosüsteemi lühikirjeldus.

GISi põhiülesandeks võib pidada ka andmete integr eer imist. Objekti asukoht või sündmuse toimumispaik on integreeriv parameeter , mille abil erineval kujul olevat infot saab seostada , viidata,
sorteida ja analüüsida.

GISi riistvara ja tarkvara funktsioonid on alljärgnevad.

Andmete kogumine ja verifitseerimine
• Kompileerimine
• Salvestamine
• Täiendamine ja muutmine
• Andmete haldamine ja andmevahetus
• Manipuleerimine
• Analüüs ja andmete kombineerimine
• Päringud ja tulemuste esitus

Enamlevinud GIS programmid

MapInfo • MicroStation • IDRISI • ESRI tooted (ArcView, ArcInfo)

Olulisemad GIS päringud

asukohapäringud Mis asub asukohas ...?
– otsingupäringud Kus asub objekt ...?
– trendipäringud Mis on muutunud ... jooksul?
– teekonnapäringud Milline on parim tee ...?
– klassifitseerimispäringud Mis tüüpi on piirkond ...?
– modelleerimispäringud Mis juhtub kui ...?

GIS andmete kvaliteet

*asukohatäpsus
• atribuuditäpsus
• loogiline õigsus
• (andmete) täielikkus
Asukohatäpsus näitab, kui täpselt on objektide asukoht GISis salvestatud.
• Tihti luuakse GIS andmed olemasolevate paberkaartide digimise teel, sellisel juhul ei saa GISi asukohatäpsus olla parem kui paberkaardil.
• Paberkaardi täpsuseks peetakse maksimaalselt 0.3 millimeetrit, mis näiteks 1:5 000 kaardi puhul võrdub 1.5 meetriga , 1:50 000 kaardi puhul 15 meetriga.
• Kui GISi ei looda olemasolevate paberkaartide põhjal, siis tuleb arvestada andmete kogumise tehnoloogia täpsust (GPS)
Atribuuditäpsus
• GIS andmed salvestavad peale objektide asukoha ka nende kohta atribuutinfot.
• Atribuutide vastavust tegelikule iseloomustab atribuuditäpsus.
• Teoreetiliselt võib GISis hoonete asukoht olla esitatud 1 cm täpsusega (mida loetakse väga
heaks), kuid tema aadress vale
Loogiline õigsus kirjeldab andmestruktuuri vastavalt tegelikkusele.
• Loogilist õigsust tuleb hinnata eraldi atribuutandmetel ning graafilistel andmetel.
• Näiteks võivad ebakorrektsed atribuudid olla korruste arv = -1 või korterite arv majas = 2000, aga ka vasturääkivad (ehitusaasta=1996 ja remondiaasta=1967).

Olulisemad kaardid Eestis

Eesti Baaskaart
• Mõõtkava: digitaalversioonil 1:50 000, trükiversioonil 1:50 000. Baaskaart sisaldab Eesti territooriumi kohta nn "baasinfot", mida on võimalik kasutada geoinfosüsteemide ning mitmesuguste teemakaartide aluseks.

Ortofotod ja kaardid

Mõõtkava: 1:10 000, asulates 1:2 000. Ortofoto on aerofoto, millelt on kõrvaldatud reljeefist ja pildistamise hetkel aeronegatiivi kaldest tingitud moonutused.
• Ortofotokaart on oma olemuselt mõõtkavasse transformeeritud ortofotode mosaiik, mis on vormistatud kaardina (leppemärkide ja kaardiraamiga).
• Ortofotol on kujutatud aeropildistuse e. ülelennu hetkel looduses esinenud situatsioon, seega on ortofoto kasutamisel peamine teada, millal toimus ülesvõte. Teine aspekt digitaalse ortofoto või ortofotokaardi kvaliteedi hindamise juures on tema valmistamise meetod - kas foto on valmistatud analoogmeetodil või skaneeritud aerofotost digitaalmeetodil. Meetodite vahe mõjutab fotode täpsust ja loetavust. Aeropildistamise projekti koostamine:
• maapinnal mõõdistamispõhise punktide markeerimine
• ülelend e. aeropildistamine (toimub tavaliselt aprill-juuni algus)
• aeronegatiividest positiivide valmistamine
• positiivide skaneerimine
• markeeritud mõõdistamispõhise punktide koordineerimine GPSiga
• mõõdistamispõhise tihendamine aerotriangulatsiooni meetodil.

Eesti põhikaart

Mõõtkava: digitaalversioonil 1:10 000, trükiversioonil 1:20 000. Projekti eesmärgiks oli katta kogu Eesti territoorium tervikliku digitaalse topograafilise andmebaasiga.
• Andmebaas sisaldab infot kommunikatsioonide (teed, elektriliinid jne), asustuse, hüdrograafia, reljeefi, toponüümide ja maakasutuse kohta.
• Andmebaasi täpsus ning detailsus peab vastama kaardimõõtkavale 1:10 000.

Vanemad topograafilised kaardid

Endise Nõukogude Liidu aegsed topograafilised kaardid
1. 1963.a. koordinaatide süsteem
– M 1 : 100 000
– M 1 : 25 000
– M 1 : 10 000
Vene 1 verstaline kart

Linnaplaanid

Mõõtkava: 1:2 000. Asulate vektorkaartide lähtematerjalideks on aerofotod, milledelt on stereofotogramm-meetriliselt kaardistatud stereos nähtav info. Stereofotogramm-meetriline kaardistus tagab info täpsuse, kuid mitte kaasaegsuse, sest kaardistada saab vaid neid objekte, mida on aerofotol näha (näiteks on puude varjus olevaid maju

raske stereos kaardistada, samuti on kaardistamisel kasutatud fotod 1-6 aastat vanad). Linnade vektorkaardistuse käigus finantsvahendite nappusest tingituna välitöid tehtud EI OLE. Linnade vektorkaarte lehtedeks jaotatud ei ole. Kogu info on ühes failis .

Digitaalne mullastiku kaart ja andmebaas

Mõõtkava: 1 : 10 000. Kaardi koostamisel kehtisid samad sisulised nõuded, nagu käsitsi tehtud töö puhul, sama oli ka muldade kaardistamisüksuste nimestik. Kaardilehe piiresse jäävate maakasutuste või nende osade mullastikukaardid skaneeriti aluskaardile, kusjuures sobitati kokku mõlemate kaartide alussituatsioon (teed, jõed ja ojad, muude veekogude piirid, kuivendusvõrk, metsakvartalid ning kõlvikute piirid). Skaneeritud kaardil tehti mullastikukaardi koostamise tööd (ühtlustati mullapiirid ja -andmestik maakasutuste piiridel, kaasajastati muldade kaardistamisüksuste ja muude mullanäitajate tähistused ja tehti vajalikud parandused nendes kaardi osades, kus pärast skaneerimiseks kasutatava kaardi koostamist oli mull stiku kaarti korrigeeritud või tehtud mullastiku väliuurimistööd).

CORINE maakattetüüpide kaart.

CORINE Land Cover ehk CORINE maakate, lühendatult CLC,  on ühtse metoodika alusel koostatud andmebaas, kuhu kogutakse ruumiandmeid Euroopa maakatte kohta. Selle abil saab vaadata kaardistatud ala maakatet, seal toiminud muutusi, teha ruumianalüüse, koostada trende jm. mõõtkava 1:100 000;
Kaugseire. Kaugseire mõiste. Kaugseire üldised põhimõtted. Elektromagnetkiirguse lainepikkuste skaala, mõõtmised spektris. Spektraalsed signatuurid. Lahutusvõime ehk resolutsioon. Ajaline lahtusvõime. Kosmilise kaugseire aparatuur (passiivsed skannersüsteemid, Aktiivsed süsteemid. Satelliidipilt kui teatud füüsikalise mõõtmise tulemus. Olulisemad skannersüsteemid (Landsat, SPOT, MODIS, IKONOS jne). Kaugseirepiltide analüüs. Kaugseire põhiülesanded. Kaugseire võimalikud rakendused maastikuökoloogias ja seires. Lidari rakendused. Droonid maastikuökoloogias.
Süsiniku aineringe . Lämmastiku aineringe. Lämmastiku globaalne aineringe.
Loodusteadustes tähistavad aineringed ehk biogeokeemiįised tsüklid elementide, keemiĮiste ühendite ning mitmesuguste ainevormide ļiikumisteid biosfääris ja geosfäärides (atmosfääņ hüdrosfäär ja litosfäär ehk maakoor ), ühendades need terviklikuks süsteemiks. Iga selline tsükkeļ on korduv muutuste seeria, mis algab teatud punktist ja ka 1õpeb seal.
Keskkonnamuutusi põhjustavate protsesside aja- ja ruumiskaalade vastavus, mis kehtib kõigi biosfääriprotsesside puhul ning vāĮendab hästi üht maateaduste tähtsaimat põhimõtet: käsitleda ja mõista loodusnähtusi ajalis-ruumilises seoses.
Süsinikuringe on süsiniku liikumine ökosüsteemis erinevate ökosüsteemi komponentide vahel ( atmosfäär , produtsendid, konsumendid, lagundajad, varis, huumus ). Süsiniku koguhulk tasakaalulises ökosüsteemis (ehk suletud süsinikuringe korral) seejuures ei muutu. Süsinikuringe tähtsad protsessid on fotosüntees (mil anorgaaniline süsinik saab orgaaniliste ühendite koostisosaks) ja hingamine (mil orgaaniline süsinik vabaneb õhku või vette süsihappegaasina). Koos vee- ja lämmastikuringega on süsinikuringe kõige olulisem ringlus meie planeedil, tehes võimatikuks elu ja seega kogu biosfääri olemasoļu
Lämmastiku aineringel on süsiniku aineringega võrreldes mitu olulist erinevust: (1) peamine ļämmastikuvaru ei sisaldu mitte maakoores nagu süsinikul, vaid atmosfāäris- umbes neli kvadriljonit tonni, mis moodustab78% atmosfääri koostisest (joonis 7.63); (2) lämmastiku aineringlus on tänu lämmastiku-ühendite heale lahustuvusele vees kiirem ja voogude osakaal varudega võrreldes suurem kui süsinikutsüklis; (3) geoloogiline tsükkel on lämmastikuringes ebaolulisem ja kiirem; (4) ļämmastiku aineringes etendab biosfäärne ringe (kitsamas tähenduses) kõige tähtsamat osa; selles on rohkem biokeemilisi protsesse kui süsinikuringes; neist mõnede rol1 aineringluses on avastatud hiljuti (nt nn anammoks) ja mõnede roll alles avastamisjärgus; (5) paljude ekspertide hinnangul on inimese tegevus lämmastikuringet muutnud rohkem kui ühegi teise põhilise elemendi biokeemilist tsüklit.
Lämmastiku globaalne aineringe - võib toimuda atmosfääris välgulahenduse käigus, fossiilkütuste põletamisel, väetisetootmisel või bioloogilisel teel. Bioloogiline lämmastiku fikseerimine on mikroobne protsess, mida viivad läbi ainult prokarüoodid: mõningad bakterid (sh sinivetikad ) ja arhead (ürgbakterid). Bakterid omavad ensüümi nitrogenaas, mis muudab anaeroobses keskkonnas lämmastiku ammoniaagiks. Viimane dissotseerub kiiresti ammooniumiks. Mõned lämmastikku fikseerivad bakterid on sümbioosis taimedega, olles viimaste juuremügarates. Näiteks mügarbakterid fikseerivad lämmastikku sümbioosis liblikõielistega. Tänapäeval domineerivad globaalses lämmastikufikseerimises inimtegevuse protsessid, põhiliselt lämmastikväetiste tootmine. Inimkond on tänaseks rohkem kui kahekordistanud bioloogiliselt aktiivsete lämmastikuvormide tekkimist aastas. Seda põllumajandusliku tootmise (lämmastikväetiste kasutamise) ja fossiilkütuste põletamise tagajärjel. Antropogeenne mõju globaalsele lämmastikuringele on kõige suurem sõidukite heitgaaside ja tööstusliku põllumajanduse tõttu arenenud maades ja Aasias.
21