Erakorralise meditsiini tehniku käsiraamat (0)

 
 
 
 
Erakorralise meditsiini 
tehniku  käsiraamat  
 
 
 
Toimetaja   Raul   Adlas  
Koostajad: Andras Laugamets, Pille Tammpere, Raul Jalast, 
Riho  Männik,  Monika  Grauberg,  Arkadi  Popov, Andrus 
Lehtmets , Margus Kamar,  Riina  Räni,  Veronika Reinhard, 
Ülle  Jõesaar ,  Marius  Kupper, Ahti  Varblane , Marko Ild, 
Katrin Koort, Raul Adlas 
 
Tallinn 2013 
 
Käesolev õppematerjal on valminud „Riikliku struktuurivahendite kasutamise strateegia 2007-
2013” ja sellest tuleneva rakenduskava „Inimressursi arendamine” alusel prioriteetse suuna 
„ Elukestev  õpe” meetme „Kutseõppe sisuline kaasajastamine ning kvaliteedi  kindlustamine ” 
programmi  Kutsehariduse  sisuline arendamine 2008-2013” raames. 
Õppematerjali (varaline)  autoriõigus kuulub SA INNOVEle aastani 2018 (kaasa arvatud) 
ISBN 978-9949-513-16-1 (pdf) 
 
Selle õppematerjali koostamist toetas Euroopa Liit 
 
Toimetaja: Raul Adlas – Tallinna Kiirabi  peaarst 
Koostajad: 
Andras Laugamets – SA Tartu Kiirabi erakorralise meditsiini õde, koolituskeskuse instruktor, 
Tartu Tervishoiu Kõrgkooli lektor 
Pille Tammpere – Sotsiaalministeeriumi peaspetsialist, Tallinna Kiirabi õde-brigaadijuht, Tartu 
Tervishoiu Kõrgkooli  ja Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli lektor 
Raul Jalast – SA Tartu Kiirabi erakorralise meditsiini õde, koolituskeskuse instruktor, Tartu 
Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud 
Riho Männik – Tallinna Kiirabi õde-brigaadijuht, koolituskeskuse instruktor 
Monika Grauberg – Tallinna Kiirabi operatiivjuht, õde-brigaadijuht, koolituskeskuse instruktor 
Arkadi Popov – SA Põhja- Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini ülemarst, 
reanimobiiliosakonna juhataja, SA PERH koolituskeskuse instruktor 
Andrus Lehtmets –  Kaitseliidu Peastaabi meditsiinispetsialist, Tallinna Ülikooli lektor 
Margus Kamar – Tallinna Kiirabi välijuht, õde-brigaadi juht, Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli 
lektor 
Riina Räni – Tallinna Kiirabi erakorralise meditsiini arst, Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli ja 
Tallinna Ülikooli lektor 
Veronika Reinhard – Tartu Ülikooli Kliinikumi neurointensiivravi osakonna juhataja, Tartu 
Tervishoiu Kõrgkooli lektor 
Ülle Jõesaar –  Sisekaitseakadeemia lektor 
Marius Kupper – Eesti  Raudtee  ohutusosakonna peaspetsialist 
Ahti Varblane –  major ,  Kaitseväe  Ühendatud Õppeasutuste meditsiinikeskuse ülemarst, 
erakorralise meditsiini arst 
Marko Ild – Politsei-ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo 
kriisireguleerimisteenistuse üleminspektor 
Katrin Koort – Tallinna Kiirabi ravijuht, erakorralise meditsiini arst, Tallinna Kiirabi 
koolituskeskuse lektor 
Raul Adlas – Tallinna Kiirabi peaarst, erakorralise meditsiini arst, Sisekaitseakadeemia lektor 
1 
Eksperdid: 
Pille Tammpere – Sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna peaspetsialist, peaekspert 
Veronika Reinhard – Tartu Ülikooli Kliinikumi neurointensiivravi osakonna juhataja, 
anestesioloog 
Piret Valdek – AS Ida-Tallinna  Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonna juhataja, kirurg  
Raido Paasma – AS Pärnu  Haigla intensiivravi osakonna juhataja, anestesioloog, Tartu Tervishoiu 
Kõrgkooli lektor 
Kalmer Sütt – Politseikapten, Politsei ja Piirivalveameti Piirivalveosakonna Lennusalga juht 
Marika Väli – Eesti Kohtuekspertiisi Instituut, arenduse asedirektor, patoloog 
Stella  Polikarpus – Sisekaitseakadeemia kriisireguleerimise õppetooli  assistent  
Mari-Ann Vernik – Tallinna Kiirabi õde-brigaadijuht, erakorralise meditsiini õde 
Tiina Uusma - Tartu Tervishoiu  Kõrgkool , lektor - kutseõppe õppekavade  juht 
 
Illustratsioonid : Fotolia, Tallinna Kiirabi  koolituskeskus  
Fotod:  Jürgen Saarniit, Vassili Novak, Marika Väli, Piret Valdek, Ahti Varblane, Andras 
Laugamets, Merle   Tikk , Raul Adlas 
 
Fotograaf : Priit Grepp 
 
Pildiseade konsultant: Priit  Hummel  
 
Keelekorrektor: Raile  Kask  
 
IT konsultant:  Boriss  Rudnev 
 
Tehnilised toimetajad: Anu Tedder, Pille Tammpere, Monika Grauberg 
 
 
2 
Eessõna  
 
Erakorralise meditsiini tehniku käsiraamat on esimene eestikeelne õpik, kus ühtede kaante 
vahele on kogutud kõik olulisemad distsipliinid, mida kiirabitöötaja oma töös kasutab. 
Ehkki õpiku pealkiri ütleb, et see on erakorralise meditsiini tehnikute raamat, on siia 
kogutud ulatuslikum  materjal, mis on kasutatav ka kiirabiõdede (ja miks mitte ka –arstide) 
baas- ja täiendkoolitusel. Iga peatükk kordab eelnevates peatükkides  toodud olulisemat  
teavet  ja järgib ühtset õppeskeemi: teematutvustus, algtõed , tekst koos selgitustega  ning 
kordusküsimused. Rohked  illustratsioonid  igapäevasest tööst aitavad paremini mõista 
tekstis toodut. Õpiku lõpus on võtmesõnade  register , koos vastava  peatüki  äranäitamisega, 
mis hõlbustab konkreetse teema otsingut. 
Iga mahukama peatüki lõpus on lühem, teemat kokku võttev osa, mis aitab kõige 
olulisemast lihtsalt aru saada ja see meelde jätta. 
Õpiku koostajad on maksimaalselt püüdnud kasutada meie meditsiinikultuurile 
iseloomulikku ladinakeelset erialaterminoloogiat,  andes igas peatükis nendele ka 
eestikeelse vaste. See hõlbustab erakorralise meditsiini tehnikutel paremini aru saada oma 
patsientide diagnoosidest  ja raviprotseduuridest ning ka ise neid termineid õigesti 
vormistada . Vajalikul määral on õpikus toodud levinumad ingliskeelsed terminid koos 
nende eestikeelsete  vastetega . 
Suurt tähelepanu on pööratud kiirabitöö eetikale, tööstressile ja töös esinevatele ohtudele. 
Realistlikud näidisjuhtumid annavad ettekujutuse  kiirabi töökeskkonnast,  kuid ka õige ja 
ratsionaalse lahenduse keerukamatele situatsioonidele. Mahukas praktiliste oskuste 
peatükk annab  teoreetilised alused töö professionaalseks sooritamiseks nii individuaalselt 
kui kiirabibrigaadi koosseisus . 
Õpikusse on kokku kogutud erialane teave ja töövõtted  nii Euroopast kui  Ameerikast , mille 
koostajad on  sidunud Eestis kehtivate ravi- ja tegevusjuhiste, õigusaktide ja õpiku 
koostamise ajal eksisteerinud reaalsete võimalustega.  
Head õppimist! 
 
 
 
Raul Adlas 
toimetaja 
3 
SISUKORD 
 
Erakorralise meditsiini tehniku  eetikakoodeks …………………….……………………………… 10 
 
1. 
Sissejuhatus meditsiiniterminoloogiasse .................................................................................. 11 
1.1. 
Meditsiinilised oskussõnad  .............................................................................................. 12 
2. 
Anatoomia ja füsioloogia  alused .............................................................................................. 19 
3. Inimkeha   funktsionaalsed süsteemid ............................................................................................ 25 
3.1. Liikumis- ja tugiaparaat ........................................................................................................ 25 
3.1.1. Skelett  .............................................................................................................................. 25 
3.1.2.Luude ühendid ................................................................................................................. 33 
3.1.3.Lihased ............................................................................................................................ 34 
3.2. Närvisüsteem ......................................................................................................................... 37 
3.2.1. Kesknärvisüsteem  ............................................................................................................ 38 
3.2.2. Perifeerne närvisüsteem ................................................................................................. 46 
3.2.3.  Vegetatiivne närvisüsteem ............................................................................................. 47 
3.3. Hormoon - e. endokriinsüsteem  ............................................................................................. 50 
3.4. Veri  ........................................................................................................................................ 54 
3.5. Südame- vereringesüsteem  ..................................................................................................... 57 
3.6. Hingamiselundid  ................................................................................................................... 67 
3.6.1. 
Hingamine  ................................................................................................................ 71 
3.7. Seedesüsteem  ........................................................................................................................ 76 
3.8. Eritusorganid ......................................................................................................................... 83 
3.9. Suguelundid  ........................................................................................................................... 88 
3.10. Meeleelundid  ....................................................................................................................... 94 
4. Farmakoloogia  ............................................................................................................................ 101 
4.1.Üldine farmakoloogia ........................................................................................................... 102 
4.2. Erifarmakoloogia ................................................................................................................. 106 
4 
5. Raadioside alused ....................................................................................................................... 134 
6. Suhtlus ja koostöö häirekeskuse , teiste tervishoiutöötajate ning operatiivteenistustega ............ 142 
7. Suhtlus ja  interaktsioon  patsientide ja nende lähedastega .......................................................... 152 
8. Psühhosotsiaalsed probleemid patsientidel ................................................................................ 159 
10. Vägivald kiirabitöös ................................................................................................................. 171 
11. Stress  ja  läbipõlemine ............................................................................................................... 180 
12. Surm ja suremine  ...................................................................................................................... 195 
13. Ergonoomika kiirabis ............................................................................................................... 204 
14. Sündmuskoha ülevaatus, esmane hinnang ja patsiendi  uurimine  ............................................. 210 
15. Teadvusehäired ........................................................................................................................ 234 
16. Hingamishäired – düspnoe ....................................................................................................... 244 
16.1. Laste hingamishäired......................................................................................................... 259 
17. Südamepekslemine / südame rütmihäired  ................................................................................ 272 
18. Valu  rindkeres  .......................................................................................................................... 287 
19. Šokk.......................................................................................................................................... 299 
20. Krambid  .................................................................................................................................... 316 
21. Suhkruhaigus ( diabeet ) ............................................................................................................. 326 
22. Kõhuvalu  .................................................................................................................................. 331 
23.  Peavalu .................................................................................................................................... 340 
24. Iiveldus , pearinglus, nõrkus ..................................................................................................... 347 
25. Valu jäsemete piirkonnas ......................................................................................................... 354 
26. Palavik  ...................................................................................................................................... 361 
27. Verejooks ninast või  suust ........................................................................................................ 368 
28. Meelemürkide kasutamisega seotud probleemid ..................................................................... 376 
29. Rasedus , sünnitusabi ja günekoloogilised probleemid ............................................................. 396 
30. Taaselustamine kliinilisest surmast .......................................................................................... 412 
30.1. Vastsündinute ja laste reanimatsiooni  eripärad  ................................................................. 432 
5 
31. Sissejuhatus hügieeni ja nakkusõpetusse ................................................................................. 437 
31.1. Levinumad nakkused ......................................................................................................... 439 
31.2. Nakkushaigete transportimine ........................................................................................... 444 
31.3.  Kaitsemeetmed kiirabitöötajatetele ................................................................................... 445 
31.4. Saastumine nakkusohtlike ainetega ................................................................................... 447 
32. Kannatanu päästmise  põhiprintsiibid  ....................................................................................... 450 
33. Vigastuste tekkimise  mehhanismid  .......................................................................................... 462 
33.1. Vigastuste põhjused........................................................................................................... 463 
34. Peataumad ................................................................................................................................ 479 
35. Rindkerevigastused .................................................................................................................. 495 
36. Kõhutrauma .............................................................................................................................. 508 
37. Vaagnavigastused ..................................................................................................................... 523 
38. Lülisambatraumad .................................................................................................................... 532 
39. Jäsemete vigastused.................................................................................................................. 542 
40. Polütrauma ............................................................................................................................... 560 
41. Põletus  ...................................................................................................................................... 571 
42. Kuumuse kahjustav toime ........................................................................................................ 584 
43. Külma kahjustav toime............................................................................................................. 588 
44. Elektri- ja välgutraumad ........................................................................................................... 598 
45. Veega seotud õnnetused ........................................................................................................... 606 
46. Põllumajandusega seotud õnnetused ........................................................................................ 618 
47. Õnnetused raudteel ................................................................................................................... 627 
48. Sõjameditsiini eripärad ............................................................................................................. 632 
49. Ohtlikud ained .......................................................................................................................... 646 
50. Kiirabi tegevus suurõnnetuste korral ........................................................................................ 680 
50.1. Triaaž ................................................................................................................................. 685 
51. Käelised oskused ...................................................................................................................... 699 
6 
51.1 Vabade hingamisteede  käsitlus  .......................................................................................... 699 
51.1.1. Aspireerimine neelust ................................................................................................. 699 
51.1.2.  Ventilatsioon hingamiskotiga ..................................................................................... 701 
51.1.3. S-toru ehk suuneeluavaja ja ninaneeluavaja ............................................................... 705 
51.1.4. Combitube ja Easytube ............................................................................................... 708 
51.1.5. Kõritoru ...................................................................................................................... 711 
51.1.6. Kõrimask .................................................................................................................... 714 
51.1.7. Endotrahheaalne intubatsioon ehk  intubeerimine  ...................................................... 716 
51.1.8. Koniotoomia ja transtrahheaalne jet-ventilatsioon ..................................................... 727 
51.1.9. Perkutaanne transtrahheaalne jet-ventilatsioon (TTJV) ............................................. 728 
51.2. Pulssoksümeetria ............................................................................................................... 730 
51.3. Kapnomeetria/kapnograafia .............................................................................................. 732 
51.4. Kunstliku hingamise aparaadi kasutamine ............................................................................ 735 
51.5. Vererõhu mõõtmine........................................................................................................... 749 
51.6. Elektrokardiogamm ja EKG-monitooring ......................................................................... 752 
51.6.1. EKG-monitooring ....................................................................................................... 752 
51.6.2. Elektrokardiogramm  (EKG) ....................................................................................... 756 
51.6.3. Südame erutusjuhteüsteem ......................................................................................... 760 
51.6.4. EKG,  EKG tõlgendamine .......................................................................................... 765 
51.6.5. Südame rütmihäired ................................................................................................... 769 
51.7. Defibrillatsioon ................................................................................................................. 788 
51.7.1 Käsielektroodidega defibrillatsioon ............................................................................ 788 
51.7.2. Defibrillatsioon (pool)automaatse defibrillaatoriga ................................................... 793 
51.7.3. Laste defibrillatsioon .................................................................................................. 796 
51.7.4.  Kardioversioon või sünkroniseeritud defibrillatsioon ............................................... 797 
51.8. Südame stimulatsioon ....................................................................................................... 800 
51.8.1.  Südamestimulaator ehk kardiostimulaator ................................................................ 800 
7 
51.8.2.  Vagusnärvi stimuleerimine........................................................................................ 802 
51.9. Parenteraalne ja enteraalne ravimite manustamine  ........................................................... 804 
51.9.1. Perifeerne veenitee ..................................................................................................... 804 
51.9.2. Alternatiivsed veeniteed ............................................................................................. 809 
51.9.3. Perifeerse veenitee  alternatiivid  ................................................................................. 810 
51.9.4. Veenisisene ravimite manustamine,  infusioon .......................................................... 815 
51.9.5. Automaatsüstal ehk perfuusor .................................................................................... 821 
51.9.6. Inhaleerimine .............................................................................................................. 822 
51.9.7. Muud ravimite manustamisviisid  ............................................................................... 823 
51.10. Traumavõtted .................................................................................................................. 825 
51.10.1. KED-lahas ................................................................................................................ 825 
51.10.2. Kaelalahas ................................................................................................................ 830 
51.10.3. Kühvelraam .............................................................................................................. 832 
51.10.4. Vaakummadrats ........................................................................................................ 836 
51.10.5. Kühvelraam ja vaakummadrats vahvelvõtte korral .................................................. 838 
51.10.6. Käte ja jalgade lahased ............................................................................................. 838 
51.10.7. Kiivri eemaldamine .................................................................................................. 843 
51.11. Nasogastraalsond, põiekateeter, silmaloputus ................................................................. 847 
51.11.1. Nasogastraalsondi  paigutamine  ................................................................................ 847 
51.11.2. Põiekateetri paigaldamine ........................................................................................ 849 
51.11.3. Silmaloputus ............................................................................................................. 851 
51.12. Prehospitaalne ultraheliuuring  ......................................................................................... 853 
51.13. Baasteadmised laborianalüüsidest ................................................................................... 855 
52. Sõidutehnika põhimõtted kiirabis ............................................................................................. 861 
53. Kiirabi helikopteril ................................................................................................................... 874 
54. Intensiivravipatsiendi maapealne haiglatevaheline- ehk reanimobiilitransport ....................... 882 
55. Patsiendid invasiivsete vahenditega ......................................................................................... 886 
8 
56. Narkoos  .................................................................................................................................... 894 
57. Kvaliteedijuhtimine  ja  dokumendihaldus  ................................................................................. 900 
57.1. Kvaliteedijuhtimine ........................................................................................................... 901 
57.2. Dokumentatsioon kui  professionaalse  kiirabitöö tunnus ................................................... 903 
Kasutatud kirjandus: ....................................................................................................................... 908 
VÕTMESÕNADE LOEND  ........................................................................................................... 909 
 
 
9 
 
Erakorralise meditsiini tehniku eetikakoodeks 
Erakorralise  meditsiini  tehniku   põhiroll   on  olla  valmis  abistama  hätta  sattunud  inimest, 
leevendama  ta  kannatusi,  edendada  tervist,  mitte  põhjustada  oma   tegevusega   kahju  ning 
aidata kaasa kiirabi kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamisele. 
Erakorralise meditsiini  tehnik  osutab kiirabi igale inimesele, arvestades seejuures inimese 
väärikust,  tegemata  vahet  patsientide  rahvusel,  rassil,  usutunnistusel  ega  sotsiaalsel 
staatusel. 
Erakorralise meditsiini tehnik ei kasuta omandatud professionaalseid oskusi kunagi  üheski  
ettevõtmises, mis võiks kahjustada üksikisiku ega  ühiskonna heaolu. 
Erakorralise  meditsiini  tehnik  hoiab  saladuses  kogu   erialase   tööga  teatavaks  saanud 
konfidentsiaalse sisuga informatsiooni, kui seadus ei kohusta seda avaldama. 
Kodanikuna 
austab 
erakorralise 
meditsiini 
tehnik 
seadusi  ja  hoiab  kõrgel 
kodanikuväärikust, professionaalina tegutseb ta koos kolleegide ja kaaskodanikega kõigile 
inimestele tervishoiu parema kättesaadavuse nimel. 
Erakorralise meditsiini tehnik peab tõstma oma professionaalset taset ja üles näitama hoolt 
oma kolleegide erialase taseme hoidmise eest. 
Erakorralise  meditsiini  tehnik  peab  teadma  oma  vastutust  erialastandardite  ja 
koolitusnõuete täitmise eest. 
Erakorralise  meditsiini  tehnik  kannab  vastutust  oma  professionaalse  tegevuse  ja  erialase 
assisteerimise  eest,  peab  tundma  seadusi,  mis  erakorralise  meditsiini  tehniku  tegevust 
reguleerivad. 
Erakorralise  meditsiini  tehnik  või  erakorralise  meditsiini  tehnikute  grupp,  kes  esindavad-
tutvustavad oma eriala, teevad seda  erialale  sobiliku väärikusega. 
Erakorralise  meditsiini  tehnik  kaitseb  ühiskonda:  ei  delegeeri  kunagi  ülesandeid,  mis 
nõuavad erialaseid oskusi, neile, kellel neid oskusi ei ole. 
Erakorralise  meditsiini  tehnik  töötab  koos  kolleegide  erakorralise  meditsiini  tehnikute,  
õdede ja arstidega,  hoides  töö harmooniat ja usalduslikku atmosfääri. 
Erakorralise meditsiini tehnik keeldub ebaeetilistest tegudest ja protseduuridest ja teab oma 
kohustust  teatada  selliste toimingute  avastamisest  vastutavale ametkonnale professionaalse 
väärikusega.  
/Mosbys Paramedic Textbook / 
10 
1.  Sissejuhatus meditsiiniterminoloogiasse 
Õpieesmärgid 
Erakorralise meditsiini tehnik: 
  mõistab, oskab kasutada ja õigesti kirjutada kasutatavamaid meditsiinioskussõnu, 
  teab anatoomia- alaseid  oskussõnu, 
  mõistab meditsiiniterminite moodustamiseks sagedamini kasutatavaid ees- ja 
järelliiteid, 
 
Üldine sissejuhatus 
Juba kiirabikarjääri hakul  võivad rohked võõrsõnad ning ravimite ja seadmete nimed  algaja  
erakorralise meditsiini tehniku segadusse ajada. Meditsiiniliste oskussõnade süstemaatiline 
tundmaõppimine  
avab  tee 
erialaterminoloogia   mõistmisele   ning  võimaldab 
professionaalses keeles täisväärtuslikult suhelda teiste meedikutega. 
Terminus (ld)– mõiste; logos  (kr) – õpetus 
Kulub  päris  palju  aega,  enne  kui  suurem  osa  oskussõnadest  enam-vähem   omaseks   saab. 
Sellepärast  võiks  algul  kasutada  kättesaadavamaid  sõnaraamatuid,  nagu   võõrsõnade  
leksikon   ja   entsüklopeedia ,  või  siis  internetti.  Mõni  vajalik   sõnaraamat   peaks  olema 
käepärast ka töökohal. 
Pole  võimalik  ja  kindlasti  ka  vaja  teada   peast   kogu  meditsiinilist  sõnavara.  Ometi  aitab 
teatud   terminoloogia   valdamine  erakorralise  meditsiini  tehnikul  oma  igapäevase  tööga 
paremini  hakkama  saada.  Seejuures  peab  erakorralise  meditsiini  tehnik  siiski  teadma, 
kuidas  patsientidega  suheldes  selgitada  nende  haigustega  seotud   olukordi   ka  võõrsõnu 
kasutamata.  
Meditsiinisõnavara  eesmärgiks  ei  ole  teadmatute   kiusamine ,  vaid  lühike,  täpne  ja  ühtne 
suhtlemisviis . 
Meditsiinilise  terminoloogia   tundmine   hõlbustab  ka  välismaalasest  patsiendi  abistamist, 
kuna diagnoosid ja põhimõisted on rahvusvaheliselt  kasutatavad. 
Need oskussõnad on aegade jooksul välja kasvanud kreeka- ja ladinakeelsetest terminitest. 
Näiteks   viitab   sõna   insult   (ladina  keelest  pärinev  nimetus  ajurabanduse  kohta)  sõnale 
insultare  ’tuikuma’.  Kreeka  keelest  pärineb  sama  tähendusega  sõna  ( sünonüüm ) 
apopleksia, mis tähendab lööki. 
Viimasel ajal võetakse palju oskussõnu ja lühendeid üle inglise keelest. Näiteks võib tuua 
lühendi  AIDS  ( acquired   immunodeficiency   syndrome )  või  AED  (automated   external  
defibrillator), mis on leidnud tee ka igapäevaellu. 
Peale  selle  kasutatakse  meditsiinisõnavaras  tihti  isikunimesid,  mis  tavaliselt  kuuluvad 
neile,  kes  mingit  haigust  esmakordselt  kirjeldasid  või  mõne  aparaadi  leiutasid  või  seda 
esimesena kasutasid. Nii on näiteks  Parkinsoni  tõbi saanud oma nime inglise arsti  James 
11 
Parkinsoni  järgi  ja  Péani   klemm   prantsuse  kirurgi   Jules   Péani  järgi.  Varem  kasutati 
isikunimesid ka anatoomias, kuid nüüdseks on sellest lihtsuse huvides loobutud. 
 
Ravipraktika näide  
Toome  ühe  peaaegu  uskumatu  näite  ühest  Euroopa  riigist,  illustreerimaks,   milleni   võib 
viia võhiklus meditsiiniterminite alal. Haigele koju kutsutud arst helistab  välja kiirabi ja 
teatab  diagnoosiks  „Melaena“  ( verine   väljaheide).  Häirekeskuse  töötajale  on  see  sõna 
tundmatu  ja  ka  tema  arvutis  puudub  meditsiinisõnaraamat.  Ebameeldivas  olukorras 
töötaja   üritab  leida  arsti,  kuid  kohalik  arst  on  välja  läinud.  Dispetšer  otsustab  kohale 
saata  kopteri.  Helikopteri   meeskond   on  muidugi  hämmastunud,  kui   patsient   neile  omal 
jalal vastu kõnnib,  kott  käes, ja ulatab arsti saatekirja: „Võib käia, palun viia lähimasse 
kirurgiahaiglasse.“ 
 
1.1. 
Meditsiinilised oskussõnad 
Inimkeha tasandid  
Inimkeha saab käsitleda kolme telje suhtes: 
  horisontaal 
   vertikaal  
  sagitaal 
Liikumised:  
flektsioon  – 
painutamine  
ekstensioon  – 
sirutamine 
pronatsioon  – 
käelaba/pöia  pööramine  pihuga/tallaga allpool 
supinatsioon  – 
käelaba/pöia pööramine pihuga/tallaga ülalpool 
rotatsioon – 
pööramine 
abduktsioon  – 
liikumine kehast eemale 
aduktsioon – 
liikumine keha suunas lähemale 
 
12 
 
 
Liikumisega seotud terminid 
Suunaga seotud terminid 
 
Suunaga seostuvad andmed keha puhul: 
kraniaalne – 
peapoolne 
superioorne – 
ülalpool asuv 
kaudaalne – 
istmikupoolne 
inferioorne  – 
allpool asuv 
dorsaalne – 
seljapoolne / käte ja 
anterioorne – 
eespool  asuv 
jalgade puhul sirutatud 
ventraalne – 
kõhupoolne / eesmine  
sinister – 
vasakpoolne (patsiendi 
/ käte ja jalgade puhul 
poolt) 
painutatud 
lateraalne – 
külgedele, väljapoole 
dekster – 
parempoolne  (patsiendi 
poolt) 
mediaalne – 
kesktelje poole, 
bilateraalne  – 
kahepoolne  
sissepoole 
distaalne – 
kehast kaugemal (nt 
palmaarne – 
peopesapoolne 
sõrmeotsad) 
proksimaalne – 
kehale lähemal (nt 
plantaarne – 
jalatallapoolne 
õlaliiges ) 
13 
Märkused 
1.  Luudel  on  distaalne  (kehale  lähem)  ja  proksimaalne  (kehast  kaugem)  ots.  Ka  mitme  avaga 
tsentraalveenikateetril on distaalne (kateetri tipp) ja proksimaalne ava. 
2.  Parem  ja  vasak  pool  kehtib  alati  patsiendi  kohta.  Kui  näiteks  on  vaja  panna  veenikanüül 
parempoolsele  randmele,  siis  tuleb  see  paigutada  patsiendi  paremale   käele ,  mis  asub 
erakorralise meditsiini tehniku poolt vaadates vasakul. 
 
Tähtsamad  anatoomilised nimetused: 
abdomen 
Kõht 
crus 
säär  
antebrachium 
käsivars 
digitus 
sõrm ; varvas 
brachium 
õlavars  
dorsum 
selg 
caput 
Pea 
epigastrium 
kõhu ülaosa 
cerebellum 
väikeaju  
femur 
reis 
cerebrum 
Aju 
pelvis 
vaagen 
collum 
Kael  
pulmones  
kopsud  
cor 
Süda 
sternum 
rinnak  
costa  
Roie  
thorax 
rindkere  
 
Sõnaliited 
Paljud mõisted moodustatakse ees- ja järelliidete abil, mis liidetakse sõnatüvele. Toome ära 
mõned sagedamini esinevad sõnaliited. 
Sõnaliide 
 
Tähendus 
 
Näide 
a-, an- 
ilma, puudus 
apnoe  (hingamisseisak) 
aneemia  ( verevaesus ) 
ab- 
ära, eemale 
abduktsioon (liikumine kehast eemale) 
ad- 
juurde, poole 
aduktsioon (liikumine keha poole) 
14 
adhesioon (kleepumine, kinnijäämine) 
angio- 
veresooni puudutav  angiograafia (veresoonte röntgenuuring) 
artro- 
liigestega seotud 
artroskoopia ( liigeste  uuring,-ravi) 
auto- 
ise-, oma- 
autoagressioon (enda vastu suunatud 
vägivald) 
bi- 
kaks 
bilateraalne (kahepoolne) 
bradü- 
aeglane 
bradükardia  (südametegevuse aeglustumine) 
derma- 
naha- 
dermatiit (nahapõletik) 
dia- 
läbi, vahel 
diafüüs ( toruluu keskmine osa) 
düs- 
eba- 
düspnoe ( hingamishäire ) 
e-, eks- 
välja- 
ekskreet ( eritus ) 
ekstra- 
eraldi 
ekstrasüstol (südame vahelöök) 
extern- 
väline 
a.iliaca externa (välimine niudearter) 
enter- 
soole- 
enteriit (soolepõletik) 
eu- 
normaalne 
eutüreoos (kilpnäärme normaalne talitlus) 
gastr- 
mao- 
gastriit (maopõletik) 
hemo-, hemato- 
vere- 
hemolüüs (punaliblede  lagunemine ) 
hüdro - 
vee- 
hüdrotsefaalia (vesipea) 
hüper- 
üle-, liig- 
hüperventilatsioon (hingeldamine) 
hüpo - 
ala- 
hüpoglükeemia  (veresuhkru vähesus) 
in- 
mitte- 
intolerantsus (talumatus) 
infra - 
allpool 
infraspinaalne (lülist allpool) 
inter- 
vahel 
intertrigo (naha hõõrumisest tekkivad nähud ), 
interkostaalne (roietevaheline) 
intra - 
sees 
intravenoosne (veenisisene) 
15 
intern - 
sisemine 
a.iliaca interna (sisemine niudearter) 
kardio- 
südame- 
kardioversioon (normaalse südamerütmi 
taastamine) 
kole - 
sapiga seotud 
koletsüstiit (sapipõiepõletik) 
kontra- 
vastu- 
kontraindikatsioon (vastunäidustus) 
makro- 
Suur 
makrobiootika (õige toitainete  vahekord ) 
mikro - 
väike 
mikroskoop  
müo 
lihase- 
müalgia ( lihasvalu ) 
nefr- 
neeru- 
nefriit ( neerupõletik ) 
neo- 
uus 
neoplasm (uusmoodustis =  kasvaja ) 
neuro - 
närvi- 
neuroos (närvihäire) 
oftal- 
silma- 
oftalmoloog (silmaarst) 
oligo - 
vähe 
oligofreenia (arenguhäire) 
ot- 
kõrva- 
otiit  (kõrvapõletik) 
para- 
kõrval- 
paragripp ( gripi  sümptomitega hingamisteede 
nakkus ) 
pneu- 
kopsu-, õhk 
pneumoonia  ( kopsupõletik ) 
polü- 
palju 
polüuuria (uriinierituse suurenemine) 
polütrauma (mitme organi trauma ) 
post- 
pärast 
posttraumaatiline (traumajärgne) 
pro- 
enne 
prognoos ( ennustus ) 
pseudo - 
vale- 
pseudokrupp (kõripõletik, mis ei ole krupp) 
psühho- 
vaimu- 
psühhopaat (vaimuhaige) 
pulmo- 
kopsu- 
pulmoloog (kopsuarst) 
püo- 
mäda 
püotooraks (mäda  pleuraõõnes ) 
16 
retro- 
tagasi 
retrograadne  amneesia  ( mälukaotus ) 
semi- 
pool- 
semipermeaabel (poolläbilaskev) 
sub- 
allpool 
subfebriilne (kerges palavikus ) 
supra- 
ülalpool 
supraventrikulaarne (vatsakestest kõrgemal 
(ekstrasüstoli päritolu)) 
tahhü- 
Kiire 
tahhükardia  (südame pekslemine) 
tsüst - 
põie - 
tsüstiit  ( põiepõletik ) 
uni- 
üks 
unilateraalne (ühepoolne) 
vaso- 
veresoonte- 
vasokontraktsioon (veresoonte ahenemine ) 
-algia 
valu 
neuralgia (närvivalud) 
-eemia 
veri 
aneemia (kehvveresus) 
-ektoomia 
eemaldamine 
tonsillektoomia (kurgumandlite 
eemaldamine) 
- foobia  
hirm 
klaustrofoobia (hirm suletud ruumide ees) 
-iit 
põletik  
bursiit (limapauna põletik) 
- lüüs  
lahustamine 
trombolüüs (trombi lahustamine) 
-meeter 
mõõteriist 
kapnomeeter (süsihappegaasi mõõtja) 
- meetria  
mõõtmine 
oksümeetria (hapnikusisalduse mõõtmine) 
-oos 
haigus 
psühhoos ( vaimuhaigus ) 
-paatia 
haigestumine  
nefropaatia (neerude haigestumine) 
-rütmia 
reeglipärasus 
arütmia (südame- või ajutegevuse  
korrapäratus) 
-skoop 
uurimisriist 
larüngoskoop ( riist kurgu  vaatamiseks) 
-skoopia 
uurimine riista abil 
gastroskoopia (mao vaatlus ) 
-tsentees 
pistma 
torakotsentees (torge rinnakorvi) 
 
17 
Kokkuvõte 
Meditsiiniterminoloogia  ei  ole   omaette   meditsiiniharu.  Ometi  on  see  hädatarvilik  kõigile 
tervsihoiu   aladele .  Ka    kiirabis  peavad  erakorralise  meditsiini  tehnikud  terminoloogiat  tundma, 
kuna nad peavad suhtlelma  nii arstide kui ka patsientidega. Me saame üksteisest aru ainult siis, 
kui me räägime ühte ja sama keelt. 
 Iseseisva töö ülesanded 
1.  Lugege  mis  tahes  artiklit  meditsiiniajakirjast  ja  kontrollige  oma  oskust  terminoloogiast  aru 
saada. 
2.  Harjutage    sagedasmini  kasutatavaid  ees-  ja  järelliiteid,  mille  abil  moodustatakse 
meditsiinilisi oskussõnu. 
3.  Harjutage võimalikult sageli erialasõnaraamatute kasutamist. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
18 
2.  Anatoomia ja füsioloogia alused 
Õpieesmärgid 
Erakorralise meditsiini tehnik: 
  teab  rakkude,  kudede,  organite  ja  organsüsteemide  vahelisi  erinevusi  ning  oskab  kirjeldada 
nende  toiminguid ; 
  oskab  kirjeldada  rakkude  ehitust,  sisu  ja   paljunemist   ning  nimetada  raku  jagunemise 
põhietappe;  
  oskab  loetleda  kudede liike; 
  oskab anda skemaatilise üldülevaate inimkeha kohta; 
  oskab nimetada üksikuid kehapiirkondi ja kirjeldada nende toiminguid; 
  oskab nimetada kõiki tähtsamaid organsüsteeme; 
  oskab  kirjeldada  organsüsteemide  põhitoiminguid  ja  iga   organsüsteemi   koostööd  teiste 
süsteemidega. 
 
Üldine sissejuhatus 
Iga  elusorganism  koosneb elu väikseimatest ehituskividest – rakkudest. 
On  olemas   ainuraksed    elusolendid ,  kelle  keha  koosneb  vaid  ühest  rakust,  ning   hulkraksed  
elusolendid,  kelle  keha  koosneb  paljudest  erinevatest  rakuliikidest,  kus  igal  rakutüübil  on  oma 
ülesanded.   Inimorganism   koosneb  u  10 000  miljardist  rakust.  Rakkude  põhifunktsioonide  järgi 
eristatakse  nt  närvi-,  lihase-,  sidekoe-  ja  vererakke.  Kui  hulk  sama  tüüpi  rakke  moodustavad 
rakuühenduse,  nimetatakse  seda  ühendust  koeks.  Erinevad  koeliigid  moodustavad  omakorda 
organeid (nt lihas-, närvi- ja sidekude). 
Rakud  
Rakud on organismi „ehituskivid“. 
Meie keha koosneb mitmesuguse kuju ja suurusega rakkudest.  Erütrotsüüt  (punane  verelible ) on 
nende hulgas üks väiksemaid (0,0075 mm),  munarakk  (0,15 mm) on aga inimese suurim  rakk  ja 
nähtav isegi ilma mikroskoobita. 
Samuti  on  erinev  rakkude  eluiga.   Leukotsüüdid   (valged  verelibled)  elavad  vaid  mõne  päeva, 
närvirakud   aga  kestavad  kogu  inimese  eluaja.  Paraku   kaotavad   nad  oma  jagunemisvõime  juba 
inimese   sündimise   ajal.  Vaatamata   paljudele   erinevustele  on  kõigil  rakkudel  ka  midagi  ühist: 
nimelt on kõigil rakkudel ühesugune ülesehitus.  
Iga rakk on võimeline 
  ammutama ümbritsevast vedelikust toitaineid, 
  neid aineid energiaks muundama, 
  selle protsessi jääkained tagasi koevedelikku eritama. 
19 
Niisiis   etendavad  rakud  ainevahetuses  juhtivat  osa.  Rakkude  järgmine  tähtis  omadus  seisneb 
selles,  et  peaaegu  kõik  nad  on  jagunemisvõimelised.   Nõnda   võtavad  rakud  osa  inimese 
kasvamisest ja muutumisest ning oma aja äraelanud rakud asenduvad uutega.  
Põhimõtteliselt koosneb iga rakk rakukestast e membraanist, rakutuumast, rakuplasmast ja raku 
sisemuse  mitmeks  osaks  jaotavast  vaheseinast.   Membraan   ümbritseb  kogu  rakku  ja  täidab 
mitmesuguseid ülesandeid. Näiteks eraldab ta rakusisest ruumi rakuvälisest. Seetõttu võib näiteks 
rakusiseses  ruumis  olla  mõnel  ainel  hoopis  teistsugune  kontsentratsioon  kui  väljaspool.  See 
asjaolu etendab tähtsat osa raku ainevahetuses oma ümbruskonnaga. 
Membraan – kest, piirpind  
Rakukesta  külge  on  kinnitunud  retseptormolekulid.  Need  võimaldavad  rakku  teavitada  teatud 
ainete  olemasolust  väljaspool,  et  rakk  saaks  vastavalt  reageerida.  Et  rakk  saaks  veenduda,  kas 
mingi aine on kehaomane, asuvad rakumembraanis ka mõned valgumolekulid. 
Retseptorid  – erutustundlikud organellid  
Üheks  rakukesta  tähtsaks  ülesandeks  on  kontrollida  ainete  sisse-  ja  väljapääsu.  Seda  rakukesta 
omadust nimetatakse poolläbilaskvuseks või selektiivseks läbitavuseks. Vesi ja vees lahustunud 
teatud  ained,  nagu  hapnik  ja   süsinikdioksiid ,  läbivad  membraani  oma  väikese  molekuli  tõttu 
takistamatult.  Samuti   laseb   membraan  läbi  enamiku  rasvlahustuvaid  aineid.  Seetõttu  seovad 
mõned  ained  end  kandemolekulidega,  mis  muudavad  need  ained  rasvas  lahustuvateks  ja 
võimaldavad neil rakku siseneda. 
Rakutuum   ehk  nukleus  on  iga  raku  keskus.  Tuum  vastutab  selle  eest,  et  rakk  saaks  täita  oma 
ülesandeid. Peale selle sisaldab tuum inimese pärilikkusainet, mis raku jagunemise korral uutele 
rakkudele  edasi  antakse.  Rakutuuma  sisemuses  asuvad   kromosoomid ,  inimese  pärilikkuse 
kandjad .  
Nukleus – tuum, rakutuum 
Kromosoomid – pärilikkuse kandjad 
Igas  rakus  on  46  paari  kromosoome,  millest  23  on  pärit  emalt  ja  23  isalt.  Need  kromosoomid 
jagunevad  22  paariks  autosoomideks  ja  üheks  heterosoomide  paariks.   Autosoomid   määravad 
kehaehituse , heterosoomid aga soo. Kromosoomid koosnevad desoksüribonukleiinhappe (DNA) 
molekulidest.  Kui  kromosoome  tugevasti  suurendada,  võib  näha  kaheharulist  spiraali 
(topeltspiraali). 
Nukleiinhapped   esinevad  ka  ribonukleiinhapete  (RNA)  kujul.  RNA  molekulid  paiknevad  vaid 
ühekordse spiraalina. RNA kannab samuti pärilikkusteavet, inimorganismis on tema tähtsaimaks 
funktsiooniks valkude süntees ning ta asub muu hulgas tuumaosakestes ehk nukleoolides.  
20 
Rakuplasma ehk  tsütoplasma  koosneb peamiselt veest, anorgaanilistest ainetest ja orgaanilistest 
ühenditest .   Plasma   ümbritseb  rakutuuma  ja  organelle.  Veel  on  temperatuuri  reguleerimise  ja 
kandja ülesanne, samuti mängib vesi ka lahusti rolli.  
Anorgaanilised   ained  sisenevad  rakkudesse  soolade  kujul,  sest  rakk  ei  suuda  neid  ise  toota. 
Lahuses  esinevad   soolad   positiivselt  laetud  ioonide  (katioonide)  ja  negatiivselt  laetud  ioonide 
( anioonide )  kujul.  Tähtsamad  katioonid  on   naatrium ,   kaalium ,   kaltsium   ja   magneesium . 
Sagedamini  esinevad   anioonid   on   kloriid ,  bikarbonaat,   anorgaaniline    fosfaat   ja   sulfaat .  Raku 
sisemuses  on  ülekaalus  kaalium-,  magneesium-  ja  fosfaatioonid.  Rakuvaheruumis  ehk 
interstiitsiumis esinevad peamiselt naatrium-  ja kloriidioonid. 
Valgud   ( proteiinid ),   rasvad   ( lipiidid ),   süsivesikud   ( suhkrud )  ja  nende  laguproduktid  on 
rakuplasmas leiduvad orgaanilised ained. 
Autosoomid – mittesugulised kromosoomid 
Heterosoomid – sugulised kromosoomid 
Topeltspiraal – kaheharuline keerdspiraal, DNA molekulide  paigutus kromosoomis 
Raku organellid 
Raku organellid on kindlate toimingutega rakuosad. 
Raku organellid 
Funktsioonid 
Ribosoomid  
Valkude tootmine (rakuvabrik) 
Endoplasmaatiline  
Rakusisene  transport 
retiikulum  
Golgi kompleks  
Golgi kompleksist pärinevate ainete pakkimine nende rakust 
väljaviimiseks 
Lüsosoomid  
Raku seedeorgan, mis valmistatakse Golgi kompleksis, 
moodustavad väikesed põied, mis sisaldavad nii rakusisest kui ka -
välist materjali ja lagundavad oma ensüümide abil toitaineid 
Mitokondrid  
Energia tootmine (rakujõujaam). Vajalike ensüümide, hapniku ja 
glükoosi abil suudavad nad toota energiat, et varustada rakus 
toimuvaid protsesse 
Rakuskelett 
Raku toestusvahend, üles ehitatud mikrotorukestest ja mikro-
( tsütoskelett ) 
kiududest 
Mikrotorukesed – torukujulised proteiinstruktuurid 
Mikrokiud  – niitmolekulid 
Ioonid  – elektrilaenguga molekulid 
21 
Rakusisesed ja rakkudevahelised transpordiprotsessid  
Ainevahetuse  käigushoidmiseks  peab  iga  rakk  pidevalt  ainet  vastu  võtma.  Seda  protsessi 
nimetatakse endotsütoosiks.  Selle ülesande täitmiseks on raku käsutuses aktiivsed ja  passiivsed  
võimalused, s.t nii energia tarbimisega kui ka ilma selleta. 
Passiivsed transpordiprotsessid 
   Difusioon   –  molekulide  ja  ioonide   jaotumine   mingis  keskkonnas  (nt  vesi,  õhk)  piki 
kontsentratsioonikallakut. Keskkonnas lahustunud ained liiguvad kõrgeima kontsentratsiooni 
punktist madalaima kontsentratsiooniga punkti poole, kuni kontsentratsioon ühtlustub. 
   Osmoos  – vastupidi difusioonile suudavad poolläbipaistvat membraani läbida vaid vedeliku 
molekulid  ja  mitte  selles  lahustunud   aineosakesed .   Osmoosi   toimumise   eelduseks   on,  et 
membraaniga  eraldatud  vedelikukogustes  on  lahuse  kontsentratsioonierinevus  ja  et 
lahustunud aine ei suuda membraani läbida. Kontsentratsiooni ühtlustamiseks hakkab vedelik 
liikuma  madalama  kontsentratsiooniga  poolelt  kõrgema  kontsentratsiooni  poolele.  Algul 
valitsenud rõhuvahet nimetatakse osmootseks rõhuks. 
Semipermeaabel – poolläbilaskev 
Aktiivsed transportprotsessid 
Naatrium-kaalium- pump   –  normaalse  rakutegevuse  korral  peab   kaaliumi   kontsentratsioon  raku 
sees  olema  kõrgem  ja  naatriumi  kontsentratsioon  madalam,  kui  on  väljaspool.  Selle  tasakaalu 
säilitamiseks  viiakse  kaaliumioonid  rakkudesse  ja  naatriumioonid  tuuakse  rakkudest  välja. 
Selleks on vaja kulutada energiat. 
Transport  põiekeste  abil  –  suuremate  aineosakeste  (nt   haigustekitajad   või  valgumolekulid) 
sissetoomiseks ja väljaviimiseks haaratakse nad membraani osaga, mis sulab kokku põiekeseks. 
Rakus  aktiveeritakse  lüsosoomid,  mis  lagundavad  osakese  ensüümide  abil.  Kui  kaitserakud 
lagundavad sel viisil haigusetekitajaid või võõrkehi, nimetatakse sellist protsessi fagotsütoosiks. 
Kui aga põiekeste abil mõni osakene rakust välja viiakse, nimetatakse seda eksotsütoosiks. 
Fagotsütoos  – tahkete osakeste sisestamine  rakku 
Raku jagunemine 
Rakkude paljunemine võib toimuda  kolmes vormis: mitoos , amitoos ja meioos. 
  Mitoos tähendab kromosoomide pooldumist ja kahe ühesuguse raku tekkimist. 
  Amitoosi  nimetatakse  ka  raku   otseseks   jagunemiseks.  See  esineb  peamiselt  spetsiaalsetes 
ainevahetusorganites  (nt  maks,   neerud ,   vegetatiivsed   närvirakud  ja  südamelihase  rakud). 
Enamasti toimub rakutuuma lihtne jagunemine. Kui seejärel raku paljunemine ära jääb, tekib 
mitmetuumaline rakk.  
22 
  Meioosi nimetatakse ka küpsusjagunemiseks või taandjagunemiseks. Erinevalt mitoosist või 
amitoosist  ei  toimu  siin  raku  jagunemist   otseses   mõttes,  vaid  algul  ühinevad  hoopis  kaks 
rakku  (emase  munarakk  ja  isase   seemnerakk ).  Selleks  taandavad  mõlemad  rakud  enne  oma 
kromosoomide  arvu  46-lt  23-le.  Viljastumisel  sulavad  mõlemad  vanemrakud  kokku  üheks 
rakuks,  millel  on  jälle  46  kromosoomi.  Kohe  pärast  viljastumist  algab  uuesti  mitoosne 
paljunemine. 
Kude 
Kude  kujutab  endast  ühesuguse  ehitusega  rakkude  ühendust.  Organismis  on  olemas  mitut  tüüpi 
kudesid , millest igaühel on oma kindlad ülesanded. 
Koetüübid  ja nende põhiülesanded 
Epiteelkude   
 
välis- ja sisepindade  katmine  
Endoteel  
 
ühekihiline  rakukest   veresoonte ja seroossete õõnsuste 
pinnal 
Näärmekude 
 
erilised epiteelrakud, mis toodavad hormooni või muud 
eritist 
Sidekude 
tugikude  
strooma :  organite   tugisüsteem ;   parenhüüm :  organite 
funktsioneeriv kude 
rasvkude  
funktsionaalne rasv : tugifunktsioon (nt peopesal, 
jalatallal), näljakindel; varurasv: kalorivaru (kõhul, 
sooltel) 
Kõhrkude   
hüaliinkõhr 
liigesepindade libisemiskate, roided , kõrisõlm, 
hingetorukinnised 
elastne  kõhr  
kõrvalest , kõripealis, väikesed bronhid  
kiudkõhr 
menisk, vaagnaliidus, lülisambakettad 
Luukude  
tugifunktsioon 
kortikaalne luu: üdikanaliga  toruluud ; spongioosne luu: 
liigesed , lülisambalülid, rangluu   
vereloome  
luuüdil lapsepõlves; vananemisega  taandub 
Lihaskude 
 
Kokkutõmbevõime tõttu võimaldab lihaskude liikumist 
Närvikude   
 
põhiomadused  on ärrituste vastuvõtmine ning erutuse 
edasiandmine  ja töötlemine 
 
 
 
 
23 
Kokkuvõte 
Kõik  organismid  koosnevad  rakkudest.  Inimkehas  on  umbes  10 000  miljardit  rakku.  Rakud 
jagunevad  oma  funktsioonil  järgi.  Ühesuguste  rakkude  ühendust  nimetatakse  koeks.  Erinevad 
koetüübid moodustavad omakorda  organid .  
VÕTMESÕNAD  
Difusioon 
koetüübid 
luukude 
lihaskude 
närvikude  
osmoos 
organell   
Rakk 
rakkude jagunemine  rakutuum 
sidekude 
 
Teadmiste kontrolli küsimused 
1.  Selgitage raku, koe ja organi erinevust ning tooge näiteid. 
2.  Nimetage vähemalt viis koeliiki ja loetlege nende  funktsioone . 
3.  Andke ülevaade  keharakkude  ehituse ja toimingute  põhilistest sarnasustest. 
4.  Nimetage vähemalt nelja tüüpi rakuorganelle ja kirjeldage nende funktsioone. 
5.  Kirjeldage difusiooni ja osmoosi erinevust. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
24 
3. Inimkeha funktsionaalsed süsteemid 
3.1. Liikumis- ja tugiaparaat 
Õpieesmärgid 
Erakorralise meditsiini tehnik: 
  teab inimese skeleti ehitust, 
  oskab kirjeldada luu ehitust,  
  teab lülisamba osatähtsust skeletis, 
  oskab loetleda luude omavaheliste ühenduste liike, 
  oskab kirjeldada liigese tähtsamaid osi, 
  oskab nimetada lihaste liike ning tuua näiteid nende esinemise kohta. 
 
Üldine sissejuhatus 
Inimkeha iseloomuliku kuju määrab olulises osas  luustik ja lihaskond. Keha püstihoidmiseks on 
vaja lihastoonust. Liigeste liikuvus võimaldab inimesel liikuda . 
3.1.1.Skelett 
Luustikku,  mis  toetab  inimkeha,  nimetatakse  skeletiks.  Skelett  koosneb  kõikidest  kehas 
asetsevaist  luudest.   Samasse   süsteemi  kuuluvad  ka  lihased  ning  lihaseid  luudega   siduvad  
kõõlused  ja sidemed. Luustiku ja lihaste osakaal on 45–55% kehakaalust. Lihaseid on u. 400 ja 
nende  mass  on  u.  40%  kogu  organismi  omast.  Luid  on  üle  200  ja  nad  omakorda  moodustavad 
umbes 15% meie kehamassist. 
Luude, lihaste, kõõluste ja sidemete peamised ülesanded 
Luud  – 
passiivne  liikumisfunktsiooni  tagamine,  organite  tugi  ja  kaitse  ( rinnakorv , 
vaagen),  keha  tugi,  keha  kuju  määramine,  lihaste  ja  kõõluste  paigalhoidmine, 
vereloome 
Lihased – 
tahtlikud  liigutused  ( skeletilihased ),   automaatsed   liigutused  ( silelihased ),  keha 
hoidmine, hingamisfunktsioon 
Kõõlused –  lihaste ja luude ühendamine, luude omavaheline sidumine 
Sidemed – 
liigeste koos hoidmine ja  tasakaalustamine  
 
 
 
25 
Luude ehitus 
Luude juures eristatakse järgmisi elemente: 
   luuümbris , 
  luu põhikude , 
   luuüdi , 
  kõhrkate (liigese osas), 
  luu otsad  ( epifüüs ), 
  luu keskosa (diafüüs), 
  kasvuplaat (noorukil). 
Luuümbris  ( periost )  katab  luid,  välja  arvatud  liigesepinnad.  Luuümbrist  läbivad  paljud 
veresooned ja  närvikiud , nende kaudu saab luu toitaineid ja moodustuvad uued luurakud . 
Luuümbris koosneb kahest kihist. Välimise kihi, mis kaitseb, moodustab tihe sidekude. Sisemine 
kiht  koosneb  kohevast  sidekoest  ja  on  rikkalikult  varustatud  närvide  ja  veresoontega  ning 
sisaldab rakke, mis on luu arenemisel ja kasvamisel suure tähtsusega. Luuümbrise abil paranevad 
ka luude kahjustused. 
NB! Luu sisemuse verevarustus toimub luus olevate väikeste kanalite kaudu. Luumurru korral ei 
saa neid kanaleid kokku seada .  Verejooksu tõkestamine  ei ole seega luumurru korral võimalik! 
NB!  Närvide  ja  veresoonte   rohkus   luuümbrises  põhjustab  täiskasvanutele  luumurru  korral  koos 
luuümbriskoe  rebenemisega  tugevat  valu,  mis  tihti  tuleneb  luuümbrise  jäämisest  purunenud 
luuosade vahele. Enamasti aitab, kui rakendada siin tõmbejõudu pikisuunas. 
Luud  koosnevad  plinkollusest  ja  käsnollusest.   Plinkollus   paikneb  väljaspool  ja  kujutab  endast 
väga tihket ühtlast moodustist.  Käsnollus  koosneb  arvukatest  peentest luupõrkadest, mille vahel 
leidub luuüdi. Eristatakse punast (vererikast) ja kollast (rasvarikast) luuüdi (näiteks puusaluudes, 
lülisambalülides, roietes, toruluude käsnolluses on punane luuüdi, toruluude õõnsuses aga kollane 
luuüdi.)  Punane  luuüdi  on   vereloomeelund .  Kollane  luuüdi  on  aga  toitainete,  eriti  rasvade 
varupaik. 
Epifüüs – (siin) toruluu liigesepoolne osa 
Diafüüs – toruluu keskosa  
Luukudet  uuendatakse  kogu  eluaja  vältel.  Luulagundamisrakkude,  osteoklastide  kaudu 
lammutatakse  luukude  ning  osteoblastide,  luuloomerakkude  kaudu  rikastatakse  luukude 
kaltsiumiühendiga (hüdroksüülapatiidiga). 
 
 
 
 
26 
Inimese skeleti ehitus 
Inimese skelett jaguneb kolmeks tähtsaks osaks:  
   kolju ,  
  kael ja  kere , 
   jäsemed . 
 
Kolju 
Kolju jaguneb ajukoljuks (koljulae ja koljupõhimikega) ning näokoljuks. Ajukolju ümbritseb aju 
luust   kaitsekihina;  näokolju  ümbritseb  lisaks  silmadele  ja  haistmisorganile  ka   hingetoru   ja 
söögitoru algust. 
Märkus .  Koljupõhimiku  ehitus  ja  füsioloogilised  avad  ning  tüüpilised  murdejooned  määravad 
ära  koljupõhimiku  murru  põhisümptomid.  Näiteks  frontobasaalse  murru  korral  tungib  veri 
ülemisest koljusüvendist tihti ülemistesse hingamisteedesse.  
Verejooks toimub sel juhul ninast või suust. Veri võib samuti koguneda  silmamuna  ümbritsevas 
lahtises  sidekoes  –  selle  tulemusena  tekkivat  verevalumit  nimetatakse  prillhematoomiks. 
Keskmise koljusüvendi murru (laterobasaalse murru) korral leiab veri endale tee läbi  oimuluu  ja 
tungib välja välise kuulmekäigu kaudu.  
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
  Joonis 3.1. Kolju osad 
 
27 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Joonis 3.2. Pea ja kaela piirkonnad 
Kael ja kere 
Sellesse rühma kuuluvad  lülisammas , rinnakorv ja vaagen.  
Lülisammas 
Selgroog  ehk lülisammas on keha  telg , mille ülesandeks on kanda koljut ja püsti hoida keha. Ta 
hoiab rinnakorvi kaitsvaid roideid ning sisaldab ja kaitseb seljaaju . 
Lülisammas koosneb 33–34 selgroolülist. Kõik  lülid  on enam-vähem sarnase ehitusega. Siiski on 
kaks  erandit:  esimene  ( atlas   =  kandelüli)  ja  teine  lülisambalüli  ( axis   =  telglüli  =  pööraja). 
Esimesele   lülisambalülile   toetub   kolju   kuklaluu   kaudu.  Ülemisel  lülil  puudub  oma   lülikeha ,  ta 
kaks lohku sobivad kuklaluu liigespõntadega (jaatamisliigutus), axise hammas seob  atlase  enda 
külge ja võimaldab selle ümber pöörelda (eitamisliigutus). Lülisamba  murd  selles piirkonnas on 
eriti ohtlik, sest lähedalasuvas  seljaajus  paikneb mitu tähtsat keskust, mis võivad sel juhul viga 
saada. Mida kaugemal  allpool  asub lülisambalüli,  seda suuremat koormust  peab see kandma ja 
seda tugevam peab ta olema. 
28 
 
Joonis 3.3. Esimene ja teine lülisambalüli 
Lülisamba  kaelaosa  on  eriti  liikuv.  Liikuvus  aga  muudab  selle  lülisamba  osa  vastuvõtlikeks 
traumadele. 
Lülisamba  rinnaosa  külgedel  on  lülijätkudena  roideliigespinnad.  Roided  annavad  rinnakorvile 
tugevuse. 
Lülisamba nimmeosa on oma ehituselt kõige tugevam, kuid talle langeb ka väga suur koormus. 
Ristluu ja õndraluu kohal on lülisegmendid omavahel kokku kasvanud. 
Lülisamba osad koos nimetuse ja tüüpilise kõverdumisega 
Lülide arv  Piirkond 
Nimetus 
Kõverdumine 
7 
kaelalülid  
tservikaalne 
lordoosne 
12 
rinnalülid 
torakaalne 
küfoosne 
5 
nimmelülid 
lumbaalne 
lordoosne 
5 
ristluulülid 
sakraalne  
küfoosne 
4 või 5 
õndraluulülid 
kotsügeaalne 
küfoosne 
Lordoosne – kõverdumine ettepoole 
Küfoosne – kõverdumine tahapoole 
29 
Lülisamba  S-kujuline  kõverdumine  koos  lülivaheliste  ketastega  muudab  lülisamba  vetruvaks, 
amortiseerides võimalikke lööke. 
 
 
Joonis 3.4. Lülisamba s-kujulne kõverdumine 
NB!  Lülivahelised   kettad   ( diskid )  ühendavad  lülisambalülid  üheks  tervikuks.  Nad  koosnevad 
kiudkõhrest ja nende sültjas  südamik  võimaldab lülisambal vetruda, liikuda ja  survet  ühtlustada. 
Pikaajaline koormus ja ülepingutus, iseäranis väära  tõstmise  ja kandmise korral, võib viia raskete 
tagajärgedeni.  Diski purunemine on kahjuks  sagedane  trauma, mis võib  tekkida ka  erakorralise 
meditsiini tehnikul (→ ptk „Ergonoomika kiirabis“) 
Rinnakorv 
Rinnakorvi (thorax) juurde kuuluvad lisaks rinnalülidele ka roided (costae) ja rinnak (sternum). 
12  roidepaarist  on  ainult   seitse   otseselt  rinnakuga  seotud.  Ülejäänud  viis  paari  on  seotud 
rinnakuga vaid kaudselt või pole üldse seotud. 
30 
 
Joonis 3.5. Rinnakorv 
Märkus.  Katsudes  on  tunda  alles  teine  roie,  sest  esimest  katab  rangluu  (clavicula).  Selle  järgi 
leitakse  koht  EKG  elektroodide  paigutamiseks  (→  ptk  „Elektrokardiogamm  ja  EKG-
monitooring“). 
Roiete  ja  rinnaku  vaheline  ühendus  on  liigesega,  ainult  esimene  roie  on  ühendatud  kõhrega. 
Inimese vananemisega selle liigese liikuvus väheneb. 
Rinnak kujutab endast lamedat luud, mis koosneb luukehast, käepidemest ja mõõkjätkest. Tal on 
liigesepinnad roiete ja rangluuga. Rinnakul on oluline osa südamemassaažis. 
Vaagen 
Vaagen  koosneb  kahest  puusaluust,  mis  omakorda  jagunevad  nimmeluuks,  istmikuluuks  ja 
häbemeluuks,  ning  ristluust.  Mõtteliselt  jaotab  linea  terminalis  vaagna  suureks  ja  väikeseks 
vaagnaks.  Tänu  oma  kausikujule  sobib  vaagen  hästi  alakeha  siseorganite  hoidmiseks  ja 
kaitsemiseks, oma liikuvuse tõttu on see ka ideaalne koht alajäsemete kinnitamiseks. 
 
Jäsemed 
Ülajäsemed 
Õlavööde   hõlmab  endas  käsivarte  lähtekohta.  Selle  juurde  kuuluvad  abaluud,  rangluud  ja  käte 
tasakaalustajana rinnak.  
31 
Käsivars  koosneb  õlavarreluust  (humerus),  käsivarreluust  ehk  küünarluust  (ulna)  ja  kodarluust 
(radius). Kämmal koosneb randmeluust, kämblaluudest ja sõrmeluudest.  
Alajäsemed  
Alajäseme lähtekohaks on puusaliiges . 
Jalg  koosneb  reieluust  (femur),  luustiku   suurimast   toruluust,  mis  oma  erisuse-  küljele  suunatud 
reieluu   kaela  tõttu  on  vanemas  eas  sagedaste  õnnetuste  põhjuseks  (→  osa  „Trauma  üldosa“). 
Peale selle koosneb jalg kederluust ning sääreluust (tibia) ja pindluust (fibula). Jalapöid koosneb 
pöiapäraluust, metatarsaalluudest ja varbaluudest.  
 
Joonis 3.6. Jäsemete luud 
 
32 
3.1.2.Luude ühendid 
Pidevühendusi nimetatakse liidusteks, liikuvaid ühendeid liigesteks. 
Erinevad  liidused  
  Luuliidus: nt koljuluu osade  ühendused . 
  Kõhrliidus: nt häbemeluuliidus, lülisambakettad. 
  Sidemeliidus: nt vaheseinad käsivarre- või sääreluude vahel 
Liigesed 
Liiges on liikuv ühendus skeleti osade vahel ning sel on teatud omadused. 
  Liigesekest  e.  liigesekapsel  koosneb  õhukesest  väliskihist  ja  jämedamast  sisekihist.  Liiges 
tagab luustiku osade  omavahelise  liikuvuse. 
  Liigesepilus  e.  liigeseõõnes  asub   võie   (synovia),  mis  moodustub  liigesekesta  väliskihist. 
Liigesepilu on väga  kitsas . 
  Liigesevõide (synovia) ülesanne on vähendada hõõrdumist ja peale selle ka toita liigesekõhre. 
  Liigesesidemed takistavad ülepiirilisi liigutusi ja hoiavad liigest koos. 
  Liigesekeha moodustavad  kumer  liigesepe ja õõnes liigesenapp, mida vooderdab liigese kõhr. 
  Limapaun ehk bursa ei ole otseses mõttes liigese osa, kuid esineb tihti liigese läheduses. See 
on  pilutaoline  vähest  vedelikku  sisaldav  õõnsus,  mis  jaotab  survekoormust  ühtlaselt  ja 
kergendab kihtide libisemist teineteise peal. 
 
Joonis 3.7. Liigese osad küünarliigesel 
 
33 
Liigese kujud 
Liik 
Liikumine 
Näide 
Keraliiges  
Koosneb kerakujulisest peast ja 
Õlaliiges, puusaliiges 
õõnsusest, võimaldab liikuda igas 
suunas 
Munaliiges e 
Liigesepea on  ellipsoid . Võimalik on 
Proksimaalne käeliiges, 
ellipsoidliiges  liikuda ette, taha ja küljele. Pöörlemine  
kuklaluu ja atlase vaheline 
pole selle liigese puhul võimalik 
liiges 
Šarniirliiges e   Painutus ja  sirutus  ühe telje sihis 
Küünarliiges , põlveliiges , 
ratasliiges 
sõrme- ja varbaliiges 
Plokkliiges  
Plokk pöörleb rõnga sees. See 
Esimese ja teise kaelalüli  
võimaldab pöördliikumist ühe telje 
vaheline liiges, küünar- ja 
suhtes 
kodarluu vaheline liiges 
Sadulliiges 
Kaks sadulakujuliselt vormitud 
Pöidla põhiliiges 
liigesepinda võimaldavad liikumist kahe 
telje sihis 
 
Liikumisel  ei  sobitu  kõik  liigesepinnad  nii  hästi,  et  oleks  võimalik  üksnes  puhtalt  libiseda; 
tegelikkuses  toimub  pidev   veere -libistusliikumine,  mis  väljendub  kõige  selgemini  põlveliigese 
töös. 
 
3.1.3.Lihased 
Liikumisaparaadi   lihastik   ehk  muskulatuur  võimaldab  koos  luude  ja  liigestega  inimkeha  püsti 
hoida  ja   sooritada   väga  mitmekesiseid  liigutusi.  Inimese  kehas  võib  eristada  umbes  400 
skeletilihast.  Iga  lihas  koosneb  suurest  hulgast  lihaskiududest.  Neid  seob  üheks  tervikuks 
vähemal  määral  veniv  lihaspaun  ( fascia ).  Skeletilihased  moodustavad  40%  täiskasvanu 
kehamassist. Meie kehas on kolme tüüpi lihaseid: skeleti-, sile- ja südamelihased . 
Skeletilihased  on   vöötlihased ,  mis  koosnevad  kimpudeks  koondunud  vöötlihasrakkudest.  Lihas 
koosneb  keskosas  lihasrakkudest  ja  algus-  ning  lõpposas  kõõlustest.  Skeletilihased  tõmbuvad 
kokku  kiiresti  ja  nende  tegevus  allub  meie  tahtele.  Lihaste  kokkutõmbed  saavad  toimuda 
närvidest saabuva impulsi tõttu.  Lihastel peab tööks olema hea verevarustus, seda võimaldavad 
veresooned, mille kaudu tulevad toitained  ja viiakse ära jääkained.  
34 
 
Südamelihased  on  vöötlihased,  mille  rakkudes  on  mitu  tuuma.  Tegevuselt  on  nad  sarnased 
skeletilihastega, kuid ei allu meie tahtele. Südamelihased töötavad automaatselt rütmiliselt. 
Silelihased  vooderavad  siseelundite  seinu  ja  nende  tegevus  ei  allu    meie  tahtele.  Silelihased 
tõmbuvad  kokku  aeglaselt  ja  väikese  jõuga.  Soolte  lainelised  liigutused  on  silelihaste 
kokkutõmbumiste ja lõtvumiste tulemus.  
Skeletilihased  jaotatakse  pea-,  kere-  ja  jäsemete  lihasteks.   Pealihased   jaotuvad  mälumis-  ja 
miimilisteks  lihasteks.  Näoilmeid  võimaldavad  lihased  on  inimesel  väga  hästi  arenenud.  Me 
saame väljendada emotsioone – rõõmu, viha ja hirmu, kurbust jne. Kuju järgi eristatakse  pikki , 
laiu ja lühikesi lihaseid.  
Selleks  et  liigutusi  teha,  vajavad  lihased  energiat.  Energiat  saavad  lihased  glükoosist.  Glükoosi 
lagundamiseks on vaja hapnikku. Lihaste töö jõudlus sõltub toitainete ja hapnikuga varustatusest. 
Verevarustuse  intensiivsust  saab  treeningutega  tõsta.  Treenimata  lihastes  ei  lagune  glükoos 
lõplikult,  tekib  piimhape,  mis  annab  tunda  lihasvaluna.  See  võib  tekkida  ka  ülepingutusest  või 
sundasendi tõttu. Kiire töörütmi ja suure töökoormuse tõttu väsivad lihased kiiresti.  
Liikumine on võimalik seetõttu, et kehale lähemal asuva luu külge kinnituv lihas tõmbub kokku. 
Lihase  kokkutõmbe  tõttu  tõmmatakse  kehast  kaugemal  olev  luu  (mis  on  omakorda  ühendatud 
liigesega) suunas, mida liiges võimaldab. 
Tavaliselt on igal lihasel olemas paariline, mis  liigub vastassuunas (agonist ja antagonist). Tänu 
sellele  süsteemile  ning  väikeajus  asuvale  motoorsele  juhtimiskeskusele,  on  võimalik  liikuda 
koordineeritult ja kooskõlastatult. 
Lihaseid on tavaks liigitada nende asukoha ja funktsiooni järgi: 
  painutajalihased (fleksorid), 
  sirutajalihased (ekstensorid), 
  lähendajalihased (aduktorid), 
  eemaldajalihased (abduktorid), 
  pööramislihased (rotaatorid), 
  rõngaslihased (sfinkterid). 
Lihased kinnituvad luu külge enamasti kõõluste abil. Pikemad kõõlused asuvad kõõlusetupes.  
35 
 
 
Joonis 3.8. Suuremad skeletilihased 
Kokkuvõte 
Inimese  liikumis-  ja  tugiaparaat  koosneb  luudest,  liigestest,  lihastest  ja  abiorganitest.  Nende 
peamine ülesanne on anda inimkehale kuju ja seda toetada, liikuda, siseorganeid kaitsta ja võtta 
osa hingamisest. 
VÕTMESÕNAD 
jäsemed 
kolju 
lihased 
atlas 
liiges 
luustik 
lülisammas 
 
rinnakorv 
skelett 
vaagen 
Teadmiste kontrolli küsimused 
1.  Millistest osadest koosneb inimese  luustik? 
2.  Kirjeldage luu ehitust. 
3.  Kirjeldage erinevaid luuliike ja tooge iga liigi kohta kaks näidet. 
36 
4.  Kirjeldage lülisammast ja selle omadusi. 
5.  Loetlege luude omavahelise ühenduse liike ja tooge iga liigi kohta üks näide. 
6.  Nimetage liigese tähtsamaid osi. 
7.  Loetlege lihaste liike ja tooge iga liigi kohta näiteid. 
 
 
3.2. Närvisüsteem 
Õpieesmärgid 
Erakorralise meditsiini tehnik: 
  teab inimkeha närvisüsteemi alajaotusi, 
  teab kesknärvisüsteemi ehitust, 
  teab aju  osasid ja oskab selgitada nendevahelist seost, 
  teab aju verevarustuse iseärasusi, 
  oskab kirjeldada seljaaju ehitust, 
  oskab loetleda kraniaalnärve ning kirjeldada nende funktsioone, 
  teab perifeerse närvisüsteemi tähtsamaid osi  
  oskab anda ülevaade vegetatiivse närvisüsteemi osadest, 
  teab uitnärvi ülesandeid. 
 
Üldine sissejuhatus 
Närvisüsteem võtab retseptorite vahendusel informatsiooni organismist ja väliskeskkonnast ning 
töötleb,  säilitab  seda  ning  juhib  selle  põhjal  elundite  kasvu  ja  talitust.  Närvisüsteemi  ja 
hormoonsüsteemi ülesanne on  edastada  infot keha funktsioonide juhtimiseks: närvid tegutsevad 
kiiresti ja sihipäraselt, hormoonid aeglaselt ja üldjoontes. 
Funktsioneerimine 
Närviimpulsse  antakse  edasi  elektriliselt  närvilõpmete  ehk  aksonite  kaudu,  mis  koos  soomaga 
moodustavad  neuronid  ehk  närvirakud.  Iga  närvirakk  koosneb  rakukehast,  ühest  aksonist  ehk 
viimajätkest ja mitmest dendriidist ehk toomajätkest. Närviraku kehas, nii nagu teistes rakkudes, 
on  rakutuum  ja  tsütoplasma.  Rakukehad  asuvad  pea-  ja  seljaajus,  erilistes  rakukogumikes  ehk 
ganglionides  ja  ka  erinevates  kehas  olevates  retseptorites,  millest  koosnevad  närvijuhtmed. 
Ühenduskohtades,  kas  sihtorgani  või  närvirakkude  ühenduse  ehk  sünapsi  juures  edastatakse 
signaali  neurotransmitteri  ehk  virgatsaine  abil.  Nende  ainete  olemasolu  tuvastavad  retseptorid, 
mis muudavad keemilise signaali jälle elektriliseks. 
37 
 
Joonis 3.9. Närvirakk 
Sooma – tuuma ümbritsev närviraku põhiosa 
Tähtsamad virgatsained 
  Erutusvirgatsained: atsetüülkoliin, substants P, glutamaat. 
  Pidurdusvirgatsained: glütsiin, gamma-aminovõihape. 
  Retseptorile  omavad    nii  ergutavat  kui  ka  pidurdavat  toimet:  noradrenaliin,   adrenaliin , 
dopamiin . 
  Väga väikeses koguses satuvad need ained ka verre ning mõjuvad siis nii nagu hormoonid  
 
Füsioloogiliselt ja anatoomiliselt jaguneb närvisüsteem 
  kesknärvisüsteemiks (KNS), sinna kuuluvad pea- ja seljaaju;  
  perifeerseks närvisüsteemiks (PNS): kraniaal- ja spinaalnärvid; 
  vegetatiivseks  ehk  autonoomseks  närvisüsteemiks  (VNS),  mis  jaguneb  sümpaatiliseks  ja 
parasümpaatiliseks närvisüsteemiks. 
3.2.1.Kesknärvisüsteem 
Kesknärvisüsteem  koosneb  pea-  ja  seljaajust.  Aju  asub  luust  koljus  koljupõhimiku  ja  koljulae 
vahel. Piklik aju läbib kuklamulgu ja ühineb seljaajuga, mis asub lülisambakanalis. Neid tähtsaid 
organeid ümbritsevad kestad ehk kelmed (meninges), mis kaitsevad pea- ja seljaaju.  
Sisemine aju- või seljaaju kest on pehmekest (pia mater cerebralis või spinalis). See liibub otse 
vastu närvirakke ning ümbritseb ajukoort koos kõige selle kurdudega. Seljaaju puhul liibub kelme 
vastu valget ajuollust. Need kelmed sisaldavad suurel hulgal veresooni. 
38 
Ämblikuvõrkkest (arachnoidea) on keskmine kest ja liibub otseselt vastu kõvakelmet ja ulatub 
oma peente kiududega sisese ajukestani ja moodustab subarahnoidaalse ruumi (ämblikvõrkkelme 
alune  ruum).  See  ruum  on  täidetud  ajuvedelikuga  (liquor  cerebrospinalis).  Ämblikvõrkkestas 
puuduvad peaaegu täielikult veresooned. 
Kõvakest  (dura  mater  cerebralis  või  spinalis)  on  välimine  ajukest.  See  koosneb   tugevast  
sidekoest  ja  liibub  seestpoolt  vastu  koljut.  Kõvakelme  all  asub  subduraalruum.  Kõva  ajukelme 
koosneb õieti kahest kihist, mis on enamasti kokku kasvanud. Seal, kus need  kihid  on eraldi, asub 
õõnsus (siinus), mis võimaldab venoosse vere äravoolu läbi suuremate veenide. 
Kõvakesta  moodustavad  lisaks  sellele  duraseptid,  sidekoest  seinad  aju  üksikute  osade  vahel: 
suurajusirp suuraju kahe  poolkera  vahel (falx cerebri) ja telk (tentorum) suur- ja väikeaju vahel. 
Subduraalne – kõvakelme all asuv 
Siinus – süvend 
Seljaajukestade ehitus sarnaneb peaaju omale. Lülisambakanalis on dura mater’i mõlemad kihid 
eraldatud. Väline kiht liibub vastu lülisambalülisid ning sisene kiht ümbritseb seljaaju või pehmet 
kesta.  Välise  ja  sisese  kihi  vahel  on  ajuvedelikuga  täidetud  tühik.  Selle  tühiku  ladinakeelne 
nimetus  on  cavum  epidurale.  Sellel  tühikul  on  teatud  osa  traumaatiliste  verejooksude  ja 
anesteesia  korral.  Koljuõõnes  puudub  kõvakelmet  ümbritsev  epiduraalruum.  Sellele  vaatamata 
räägitakse kõvakelme ja kolju vahelise verejooksu korral epiduraalsest verejooksust. 
Epidural – dura mater’i vastu liibuv 
Ventriikel – vatsake 
Ajuvatsakeste süsteem 
Ajuvatsakesed  ehk  ventriiklid  kujutavad  endast  kesknärvisüsteemis  asuvaid  tühikuid,  mis  on 
täidetud  ajuvedelikuga  (liquor  cerebrospinalis).  Peale  vatsakeste  on  pea-  ja  seljaajus  teisigi 
tühikuid, mis on täidetud ajuvedeliku e liikvoriga (liikvortühikud). 
Ajuvatsakesi  on  neli,  neist  I  ja  II  vatsake  suurajus  on  külgvatsakesed.  Vatsakestevaheliste 
tühikute  kaudu  on  mõlemad  vatsakesed  seotud  III  vatsakesega  vaheajus.  III  vatsake  on  oma 
kitsenemise  (akvadukti)  kaudu  omakorda  seotud  IV  vatsakesega.  Neid  nelja  vatsakest  ühendab 
kaks külgmist ja üks keskmine õõnsus (foramen magendii) subarahnoidaalse ruumiga. Nii saab 
võimalikuks pidev vedelikuvahetus siseste ja väliste liikvortühikute vahel. 
 
Ajuvedelik  
Ajuvedelik e liikvor (liquor cerenbrospinalis) on päritolult filtreeritud vereplasma, mida toodab 
ajukelme siseosal asuv soontepõimik. Liikvori ülesandeks on amortiseerida pead tabavaid lööke 
39 
ja kaitsta  aju.  Samuti  varustab ta pea-  ja seljaajukudesid  toitainetega ja juhib  eemale jääkained. 
Siiski ei sisene kõik ained verest liikvorisse. 
Liikvor  on  selge  värvitu  vedelik,  kust  peaaegu  täielikult  puuduvad  valgud  ja  rakud.  Meditsiinis 
võetakse liivorianalüüse diagnoosimiseks ja terapeutiliseks otstarbeks. Enamasti toimub see 3. ja 
4. või 4. ja 5. nimmelüli vahelt. Samuti on võimalikud suboktsipitaalpunktsioonid kuklaluu tagant 
või ajuvatsakestest, kuid neid tehakse pigem terapeutilisel eesmärgil (vatsakese drenaažiks). 
NB! Liikvori väljapääsu raske ajutrauma korral võib diagnoosida väljuva vere lahjenemise kaudu 
(→ osa „Aju ja koljutrauma“). 
Lumbaalne – nimmega seotud 
Suboktsipitaalne – kuklaalune 
 
Joonis 3.10. Peaaju struktuurid  
 
Suuraju (telencephalon) 
Suuraju  on  peaaju  suurim  osa,  mis  moodustab  70%  peaaju  mahust.  See  jaguneb  paremaks  ja 
vasakuks  poolkeraks,  mis  on  omavahel  närvidega  ühendatud.  Kogu  suuraju  on  kaetud  u  3  mm 
40 
paksuse  suurajukoorega.  See  koor  on  kaetud  paljude  kurdudega,  mis  suurendab  aju  välispinda. 
Kuna ajukoor koosneb paljudest närvirakkudest, näib ajukoor hallina (seetõttu nimetatakse seda 
hallolluseks). Suurajukoore kurde nimetatakse ajukäärudeks (gyri) ning vagusid, mis ajukäärusid 
üksteisest eraldavad (sulci). 
Sügav  pikivagu     jagab   suuraju  kaheks  poolkeraks,  mis  on  omavahel  ühendatud  mõhnkehaga 
(corpus callosum). 
Ajukoor juhib inimese  kehalist ja vaimset tegevust, säilitab ja töötleb ümber informatsiooni. 
Suuraju koores asuvad erinevaid ülesandeid täitvad ajukeskused: 
  kuklasagaras nägemiskeskus,  
  oimusagara välispinnal kuulmiskeskus,  
  sisepinnal maitsmis- ja haistmiskeskus,  
  laubasagaras mõtlemis- ja kõnelemiskeskus,  
  tsentraalvao piirkonnas tunde- ja liigutuskeskus. 
Ajukäärude vahel olevad väljad on nii sensoorsed kui ka motoorsed ning ühtlasi ka primaarsed ja 
sekundaarsed. Keskvaost eespool asuvad primaarsed motoorsed väljad juhivad teadlikke liigutusi, 
keskvaost  tagapool  asuvad  sensoorsed  väljad  vastutavad  tundlikuse  eest.  Kui  primaarsed 
motoorsed väljad peaksid nõrgenema, astuvad sekundaarväljad nende asemele. Lisaks asub selles 
suurajukoore  piirkonnas  (paremakäelistel  vasakul  poolkeral)  ka  motoorne  (Broca)  kõnekeskus. 
Sekundaarsetesse sensoorsetesse väljadesse on salvestatud tunded ja seal võrreldakse neid ka uute 
tunnetega. Wernicke piirkond, mis juhib kõnest  arusaamist , asub külgkurrust allpool, ja seega ka 
sensoorsetest  väljadest  allpool.  Muudel  ajukooreväljadel  töödeldakse  meeleorganitest  laekunud 
teavet,  näiteks  nägemisteave  saabub  kuklapiirkonda.  Üksikute  väljade  vahel  on  ühendused 
(assotsiatiivsed  piirkonnad),  mis  võimaldavad  teha   tunnetuse   alusel  järeldusi  ja  arendada 
tegevusplaane. 
Primaarset  motoorset  välja  ühendavad  kaks  närviteed  seljaajuga.  Need  on  püramidaaltrakt,  mis 
saadab signaale tahtlikeks liigutusteks lihastele, ja ekstrapüramidaaltrakt, mis motoorse taalamuse 
ja basaalganglionide kaasabil korraldab üldist instinktiivset motoorikat. 
Vaheaju (diencephalon) 
Suuraju istub nagu seenekübar arengulooliselt palju vanema vaheaju peal. Vaheaju koordineerib 
kõiki  alateadlikke  elutoiminguid.  Mitmesugustelt  retseptoritelt  saabuvate  signaalide  põhjal 
tekivad siin reaktsioonid, mille ülesandeks on tagada organismile püsiv keskkond. Näiteks võib 
tuua termoretseptorid, mis vastutavad kehatemperatuuri eest; osmoretseptorid, mis tekitavad janu; 
ja glükoosiretseptorid, mis tekitavad näljatunde.  
Vaheaju  juurde  kuuluvad  muu  hulgas  taalamus,  hüpotaalamus  koos  ajuripatsiga  (hüpofüüsiga) 
ning käbinääre (epifüüs). 
41 
Taalamust  ühendavad  suurajuga  sensoorsed  (aferentsed)  närviteed.  Kogu  teave,  mis  saabub 
seljaajust  ja  alumistest  ajuosadest,  juhitakse   esmalt   taalamusse.  See  organ  mängib  filtri  osa, 
juhtides ainult tähtsad signaalid edasi suurajju, et seal ei tekiks infouputust.  
Käbinääre  toodab  melatoniini  nimelist  hormooni,  mis  juhib  organismi  päeva  ja  öö 
vaheldumisrütmi. 
Hüpotaalamus  on  ühendatud  taalamusega  ning  hüpofüüsitüve  kaudu  ka  hüpofüüsiga.  Ta  juhib 
närvisignaalide väljasaatmist ja tähtsaid funktsioone reguleerivate hormoonide tootmist. 
Ajutüvi 
Keskaju,  silda  ja  piklikaju  koos  nimetatakse  ajutüveks.  See  sarnaneb  oma  ehituselt  seljaajuga, 
sisaldab aga elutähtsaid närvikeskusi. 
Keskaju (mesencephalon) 
Keskaju  asub  vaheaju  ja  silla  (pons)  vahel.  Keskajus  asuv  nucleus  ruber  koordineerib 
tugimotoorikat, mustollus (substantia nigra) aga impulsside tagasiside kaudu motoorse taalamuse 
sihtmotoorikat. 
Sild  (pons) 
Sild kuulub keskaju juurde ja tegutseb eelkõige ühenduskohana aju erinevate osade (nt suuraju ja 
väikeaju)vahel. Peale selle saavad siit alguse mõned kraniaalnärvid. 
Väikeaju (cerebellum) 
Väikeaju  koordineerib  liigutusi,  hoolitseb  koos  tasakaaluelundiga  keha  püstihoidmise  eest  ja 
mõjutab  lihastoonust.  Nii  nagu  suuraju,  koosneb  ka  väikeaju  kahest  poolkerast  ja  on  kaetud 
kelmega. Närviteede kaudu on väikeaju seotud suur- ja keskaju ning piklikajuga,  teiselt  poolt aga 
tasakaaluelundiga.  Väikeaju  võib  kahjustuda  mitte  ainult  vigastuste  ja  haiguste,  vaid  ka 
medikamentide  kuritarvitamise  või  ülemäärase  alkoholitarbimise  tagajärjel.  Väliselt  avaldub 
selline kahjustus ebakindla kõnnaku ja lihaste värina kaudu. 
Piklikaju ( medulla oblongata) 
Sillast  allpool  asub  piklikaju.  Seda  läbib  püramidaaltrakt,  mis  jääb  enamasti  külje  poole.  See 
närvitee  juhib  motoorseid  tahtlikke  impulsse.  Samuti  asub  piklikajus  mitu  närvikeskust: 
hingamiskeskus, neelamiskeskus, oksekeskus, nuuskamis- ja köhimisrefleksi juhtimiskeskus ning 
südame-vereringekeskus,  mis  võib  mõjutada  südame  löögisagedust  ja  löögimahtu.  Peale  selle 
asuvad piklikajus  biosensorid,  mis  kontrollivad näiteks  vere  pH-väärtust,  mida  tuleb hoida üsna 
täpselt. 
Piklikaju  rivist  väljalangemine,  nt  lülisamba  kaelaosa  vigastuse  tagajärjel,  tähendab  kindlat 
surma.  Teiselt  poolt  võib  inimene  isegi  siis,  kui  tema  suuraju  enam  oma  ülesandeid  ei  täida 
(ajusurm), piklikaju varal edasi elada. Kuna ka hingamiskeskus asub piklikajus, pole niisugustele 
42 
patsientidele  tihti  vaja  isegi  kunstlikku  hingamist  teha.  Enamik  neist  patsientidest,  keda 
nimetatakse apallikuteks, viibivad koomaseisundis. 
Apallik – keskaju sündroomiga patsiendid;  
Aju verevarustus 
Suurte  koormuste  tõttu,  mis  ajule  osaks  saavad,  on  tal  ka  tohutu  hapniku-  ja  energiavajadus. 
Seepärast  peab  aju  alati  optimaalselt  verega  varustama.  Aju  verevarustuse  eest  vastutavad 
esmajoones   kaks  sisemist  unearterit  (arteria  carotis  interna  sinistra  ja  dextra),  samuti 
põhimikuarterid  (arteria  basilaris),  mille  alguseks  on  mõlemad  lüliarterid  (arteria  vertebralis 
sinistra ja dextra). Keskaju piirkonnas hargneb põhimikuarter kaheks tagumiseks suurajuarteriks 
(arteriae cerebri posteriores). Aju eesmine ja keskmine suurajuarter (arteria cerebri anterior ja 
arteria  cerebri  media),  mis  varustavad  verega  aju  eesmist  ja  keskmist  osa,  moodustavad  koos 
ühendusharudega  ringi  –  circulus  arteriosus  (Willis).  See  ühendusrõngas  võimaldab  aju 
verevarustust ka sel juhul, kui üks suurtest arteritest rivist välja langeb. 
 
Joonis 3.11. Peaaju verevarustus 
Kasutatud  veri  jõuab  ajuveenide  kaudu  aju  välispinnale  ning  voolab  läbi  subarahnoidaalruumis 
osaliselt  vabalt  asetsevate  sildveenide  kõvas  ajukelmes  asuvasse  venoosse  vere  trakti,  mida 
nimetatakse  siinuseks.  Koljulae  all  voolab  veri  läbi  siinuse  paremasse  ja  vasakusse  sisemisse 
43 
kägiveeni (vena jugularis interna). Need veenid suubuvad omakorda ülemisse õõnesveeni (vena 
cava superior), mis omakorda suubub paremasse kotta. 
Kraniaalnärvid 
Peaajust lähtub 12 närvipaari, mis osaliselt juhivad edasi peas asuvate meeleorganite aistinguid, 
osaliselt aga juhivad arengulooliselt lõpuskaartelihastest pärinevaid pealihaseid. Välja arvatud 1. 
ja  2.  kraniaalnärv,  mis  on  tegelikult  ajusopistused,  sarnanevad  kraniaalnärvid  perifeersetele 
närvidele. Kraniaalnärvid on järgmised: 
I. 
N. olfactorius 
Haistmisnärv 
II. 
N. opticus 
Nägemisnärv 
III. 
N. oculomotorius 
Silmaliigutajanärv  –  motoorne  ja  parasümpaatiline 
silmalihasenärv (sisesele ja välisele silmalihasele) 
IV. 
N. trochlearis 
Plokinärv – motoorne silmalihasenärv 
V. 
N. trigeminus 
Kolmiknärv – mälumislihaste ja mõne neelulihase motoorne 
närv, näo ja hammaste tundenärv ja osaliselt maitsmisnärv 
VI. 
N. abducens 
Eemaldajanärv – motoorne silmalihasenärv 
VII. 
N. facialis 
Näonärv  –  motoorne  näolihaste  ( miimika )  ja  pisara-  ja 
süljenäärmete parasümpaatiline närv 
VIII.  N. vestibulocochlearis 
Esiku-teonärv – tasakaalu- ja kuulmisnärv 
IX. 
N. glossopharyngeus 
Keele-neelunärv  –  igeme-  ja  kõrilihaste  motoorne  närv, 
kõrvasüljenäärme  parasümpaatiline  närv  ja  osaliselt 
maitsmisnärv 
X. 
N. vagus 
Uitnärv  –  motoorne  närv  hääle  tekitamiseks,  tähtis 
parasümpaatiline närv 
XI. 
N. accessorius 
Lisanärv – kaela- ja kuklalihaste motoorne närv 
XII. 
N. hypoglossus 
Keelealune närv – motoorne keelenärv 
 
 
44 
 
Joonis 3.12. Peaaju funktsionaalsed piirkonnad 
 
Seljaaju 
Täiskasvanu  seljaaju  on  umbes  40  cm   pikkune   ja  kaalub  35  grammi,  olles  1  cm  läbimõõduga. 
Seljaaju asub lülisambalülide avades ehk lülisambakanalis. 
Ühelt  poolt  on  seljaaju  ette  nähtud  närvisignaalide  edasiandmiseks  peaajust  perifeersetele 
närvidele  ja  vastupidi,  teiselt  poolt  saadab  ka  seljaaju  ise  lihasreflekside  signaale.  Perifeersed 
närvid  jagavad  seljaaju  eesmiseks  (motoorseks)  ja  tagumiseks  (sensoorseks)  kaareks,  mis 
ühinevad ühiseks sambaks. 
Seljaajul on 31 (32) lülisambasegmenti: 8 kaelasegmenti, 12 rinnasegmenti, 5 nimmesegmenti, 5 
ristluusegmenti ja 1(2) õndrasegment(i). 
45 
 
Joonis 3.13. Seljaaju paiknemine  
Seljaaju  on  lülisambakanalist  lühem  ning  lõpeb  esimese  nimmelüli  tasemel  ning  moodustab 
alumistes  segmentides  nimme-  ja  ristluulülisamba   kanalis   närvikimbu,  mida  nimetatakse 
hobusesabaks (cauda equina). 
Seljaaju  keskmes  asub  närvirakkudest  rikas  hallollus,  mida  ümbritseb  närviteedest  koosnev 
valgeollus. Hallollusel on ristlõikes liblika kuju. Eesmised tiivad moodustavad esisarved, millest 
lähtuvad  eferentsed  (eemalejuhtivad)  spinaalnärvide  motoorsed  juured.  Tagatiibade  (tagasarve) 
juures  lõpevad  aferentsed  (juurdetoovad)  tundlikud  tagumised  kaarjuured,  mille  närvirakud  ei 
asetse  seljaajus,  vaid  kaarjuurtes  enestes.  Valgeollus,  mis  ümbritseb  hallollust,  koosneb 
tõusvatest  ja  laskuvatest  pea-  ja  seljaaju  vahelistest  närviteedest.  Tõusvate  teede  hulka  kuulub 
tagakeelikutrakt, mis juhib kõik tunde- ja sensoorsed impulsid peaajusse; laskuvate teede hulka 
aga  külgkeelikus  asuv  püramidaaltrakt  ja  ekstrapüramidaaltraktid  külg-  ja  esikeelikus. 
Püramidaaltrakt vastutab üksikute lihaste tahtlike liigutuste eest. 
3.2.2. Perifeerne närvisüsteem 
Perifeersed  närvid  kujutavad  endast  spinaaljuurte  harusid,  millel  puuduvad  vahelülitused.  Nad 
koosnevad närvirakkudest moodustunud neuriitide kimpudest, mis asuvad seljaaju esisarves, või 
tundlikest närvirakkudest, mis asuvad tagumistes kaarjuurtes. Spinaaljuured, mis juhivad kaela- 
ja  jäsemete  lihaseid,  ühinevad  närvipõimikuteks  (plexus).  Alles   nendest   põimikutest  lähtuvad 
tegelikud perifeersed närvid. Ülejäänud närvid, on lihtsalt vastavate spinaaljuurte jätkud. Närvid 
ise kulgevad (tavaliselt lihaste vahel hästi kaitstult) läbi keha oma sihtkohani, milleks on lihase- 
või  mitmesugused  tunderakud  valu-,  temperatuuri-,  liikumis-,  kompimis-  jt  aistingute 
vastuvõtmiseks. 
Igale spinaalnärvile on eraldatud teatud nahapiirkond, dermatoom. Selle alusel võib teha järeldusi 
vastava närvi tundefunktsiooni kohta. Kuid seljaajusegmentide kaupa on eraldatud ka siseelundite 
46 
tundlikkus.  Vastava  elundi  häire  kutsub  esile  valu  väljakiirgamise  vastavas  seljaajusegmendis 
(Headi  tsoonis). Selle näiteks on kuni  vasaku käe väikesõrmeni  ulatuv valuhoog infarkti  korral 
või  valu  suguelundite piirkonnas sügava neerukivi  korral (→ ptk  „Olukorra ülevaatus,  seisundi 
hindamine ja patsiendi läbivaatus“). 
Kui  mõni  närv  on   vigastatud ,  põhjustab  see  naha  tundetust  ja/või  lihasehalvatust  vastavas 
kehapiirkonnas  (→  ptk  „Olukorra  ülevaatus,  seisundi  hindamine  ja  patsiendi  läbivaatus“,  osa 
„Trauma üldosa“). 
Otsene  surve  närvile  võib  põhjustada  raskeid  ajutisi  või  püsivaid  kahjustusi.  Eriti  ohustatud  on 
niisugused  kohad,  mille  närvid  ristuvad  luudega  lihastest  kaitsmata  kohas  või  läbivad  kitsaid 
kanaleid. Närvikahjustus annab endast kohe märku tundlikkuse kaona (tuimusena) või motoorse 
halvatusena. 
NB!  Koomas  patsientide  pikaliasetamisel  tuleb  iseäranis  hoolega  jälgida,  et  närvid  ei  satuks 
otsese  rõhu  alla,  sest  patsient  ise  ei  suuda  oma  aistinguid  tunnetada.  Ka  sidumise  juures  võib 
liigne tugevus ja pingutamine põhjustada halvatust. 
Refleksid 
Refleks  on  närvisüsteemi  väikseim  funktsiooniüksus.  Refleksiks  nimetatakse   kehaosa  
alateadlikku sekretoorset või motoorset vastust tundeerutusele. Refleksi ülesandeks on reageerida 
välistingimuste muutumisele, et keha saaks nendega kohaneda. 
Refleksi funktsionaalsus 
Retseptor   võtab  vastu  väljastpoolt  saabunud  erutuse  (valu,   venitus ,  puudutus)  ja  saadab  selle 
tundetee  (aferentse  trakti)  kaudu  seljaaju  suunas.  Sinna  saabuv  signaal  juhitakse  edasi  peaaju 
suunas  ning  pärast  modulatsiooni  ja  koordinatsiooni   saadetakse   motoorne  vastus 
ekstrapüramidaalse  süsteemi  ja  püramidaalse  trakti  kaudu  motoorsele  (eferentsele)  juurele  ning 
sealt  tagasi   lihasele .  Vastav  lihas  tõmbub  kohe  kokku.  Ainult  ajuteede  vigastuse  korral  (insult, 
närvitee katkestus) ei saa lihas  vastust või saab ebaadekvaatse vastuse (patoloogiline refleks). 
3.2.3. Vegetatiivne närvisüsteem 
Vegetatiivse  närvisüsteemi  ülesanne  on  juhtida  meie  keha  elutähtsaid  funktsioone.  Kuna  need 
funktsioonid  ei  allu  inimese  tahtele,  nimetatakse  vegetatiivset  süsteemi  ka  autonoomseks 
närvisüsteemiks.  Tähtsamad  juhitavad  funktsioonid  on   vereringe ,  hingamine,  seedimine, 
ainevahetus ja teatud ulatuses ka südame tegevus. 
Vegetatiivne  närvisüsteem  koosneb  kahest  anatoomiliselt  ja  funktsionaalselt  teineteisest  üsna 
sõltumatust  osast:  sümpaatikusest  ja  parasümpaatikusest.  Sihtelundite  suhtes  tegutsevad  need 
süsteemid. 
 
47 
Sümpaatikus 
Sümpaatilised  närvid  lähtuvad  seljaaju  torakaalse  ja  ülemise  lumbaalse  osa  külgsarvede  hallist 
tuumainest. 
Rinnalülide  juurest  kulgevad  nad  algul  piirkeeliku  juurde,  mis  kujutab  endast  mõlemal  pool 
lülisammast asuvat närvisõlmede (ehk ganglionide) kogumikku. Ganglionides toimub sünaptiline 
ümberlülitus.  Selle  ümberlülituse  närve  nimetatakse  ganglionaarseteks  ja  ümberlülitusele 
järgnevaid 
närve 
postganglionaarseteks. 
Sümpaatilise 
süsteemi 
virgatsained 
on 
preganglionaarselt  atsetüülkoliin,  postganglionaarselt  aga  adrenaliin  või  noradrenaliin. 
Adrenaliini toodab ka neerupealise säsi. 
Sümpaatikuse  osad,  mis  lähtuvad  nimmepiirkonnast,  ei  kulge  piirkeeliku  juurde,  vaid 
moodustavad  prevertebraalsed  ganglionid  ehk  alakeha  piirkonna  närvisõlmed.  Ka  seal  toimub 
sünaptiline  ümberlülitus.  Need  postganglionaarsed  teed  ei  suubu  elundite  juurde,  et  neid 
mõjutada,  vaid  põimuvad  parasümpaatiliste  traktidega  närvipõimikuteks.  Muu  hulgas 
moodustavad nad solaarpleksuse ehk päikesepõimiku.  
Sümpaatikuse erutuse tulemusteks on vererõhu tõus, tahhükardia  ja hingamisrütmi kiirenemine. 
Lisaks sellele  laienevad  pupillid, ihukarvad tõusevad püsti, suureneb higieritus, soolte peristaltika 
pidurdub ja mõned näärmed annavad eritust. 
Sümpaatikus – sümpaatiline närvisüsteem  
Parasümpaatikus 
See  vegetatiivse  närvisüsteemi  osa  saab  alguse  seljaaju  ristluu  (sakraal)  osast,  samuti  ajutüve 
piirkonnast , kus parasümpaatilised närvid kulgevad koos III, VII, IX ja X kraniaalnärviga. Ka siin 
eristatakse  preganglionaarseid  ja  postganglionaarseid  närviteid.  Parasümpaatilised  ganglionid 
asuvad nende elundite läheduses, mida nad mõjutavad. Parasümpaatilise süsteemi virgatsaineks 
on  atsetüülkoliin.  Parasümpaatikuse  tähtsaima  osa  moodustab  X  kraniaalnärv,  uitnärv  (nervus 
vagus).  Oma  teel  läbi  keha  mõjutab  uitnärv  muu  hulgas  kõrisõlme  lihaseid  ja  avaldab  mõju 
südame  siinussõlmele.  Samuti  on  ta  mao,  soolte  ja  neerude  tundenärviks  ning  mõjutab  nende 
elundite lihaseid, mis ei allu inimese tahtele. 
Parasümpaatikuse  funktsioonidest  võib  mainida  südame  löögisageduse  vähendamist,  pupillide 
ahendamist,  mao-  ja  sooleliikumise  (peristaltika)  aktiveerimist,  bronhide  kokkutõmmet 
(bronhokonstriktsioon),  erektsiooni  käivitamist,  veresoonte  laiendamist  ja  higierituse 
vähendamist. 
On  ravimeid,  mis  suurendavad  sümpaatikuse  mõju  (sümpatomimeetikud),  ja  ravimeid,  mis 
sümpaatikat  alla  suruvad  (sümpatolüütikud  ehk  -blokaatorid).  Samamoodi  suurendavad 
parasümpatomimeetikud parasümpaatika mõju ja parasümpatolüütikud vähendavad seda mõju. 
Bronhid – õhu juhtteed 
Konstriktsioon – kokkutõmme 
48 
Parasümpaatikus – parasümpaatiline närvisüsteem. 
Kokkuvõte 
Närvisüsteem  on keha funktsioonide  keskne  juhtimisüksus. Närvisüsteemi kaudu juhitakse info 
väga kiiresti elunditeni, nii et vajalikud reaktsioonid järgnevad praktiliselt silmapilkselt. Samuti 
on närvisüsteemi ülesandeks välise teabe vastuvõtmine, töötlemine ja elunditeni viimine. Nii saab 
võimalikuks meie organismi kohandumine välismaailmaga. 
Närvisüsteem  kujutab  endast  ühtset  tervikut.  Ta  jaguneb  kesknärvisüsteemiks  (KNS),  kuhu 
kuulub pea- ja seljaaju, perifeerseks närvisüsteemiks, kuhu kuuluvad kraniaal- ja spinaalnärvid ja 
vegetatiivseks 
ehk 
autonoomseks  närvisüsteemiks,  kuhu  kuuluvad  sümpaatikus  ja 
parasümpaatikus.  Närvisüsteemi  funktsioneerimise   seisukohast   on  olulised  veel  ajuvatsakeste 
süsteem,  ajuvedelik  ja  aju  verevarustus.  Refleksid  kui  alateadvuslikud  reaktsioonid 
välisärritajatele lähtuvad perifeersest närvisüsteemist. 
 
VÕTMESÕNAD 
ajukäärud 
Ajutüvi 
ajuvatsake 
ajuvedelik (liikvor) 
akson 
ekstrapüramidaalne  
epiduraalne 
süsteem 
ganglion 
hallollus 
Headi tsoon 
hüpofüüs 
hüpotaalamus 
keskaju 
Perifeerne 
subduraalne 
närvisüsteem 
 
(mesencephalon)  
mustollus 
suuraju 
Sümpaatikus 
taalamus 
 
(telencephalon) 
 
 
uitnärv 
vaheaju 
vegetatiivne   
kesknärvisüsteem 
närvisüsteem 
 
(diencephalon) 
 
neuriit 
nucleus ruber 
Parasümpaatikus 
püramidaaltrakt 
refleks 
retseptorid 
Seljaaju 
piklikaju (medulla 
oblongata) 
sild (pons) 
Sillaveenid 
Spinaaljuur 
virgatsaine 
väikeaju 
aju kestad (kelmed) 
circulus arteriosus 
dura mater 
49 
(cerebellum) 
pia (mater) 
 
 
 
Teadmiste kontrolli küsimused 
1.  Missugused on inimese närvisüsteemi kolm alajaotust? 
2.  Andke anatoomiline üldülevaade kesknärvisüsteemist. 
3.  Nimetage  aju kestad ja seletage nende seost aju-kolju trauma seisukohast. 
4.  Andke ülevaade ajuvedeliku e liikvori päritolust ja jaotusest. 
5.  Kirjeldage vähemalt nelja ajuosa põhiülesandeid. 
6.  Millised on peaaju verevarustuse eripärad? 
7.  Kirjeldage seljaaju ehitust. 
8.  Kirjeldage seljaaju refleksi. 
9.  Loetlege vähemalt seitse kraniaalnärvi ning kirjendage nende tegutsemist. 
10. Kirjeldage  perifeerse  närvisüsteemi  tähtsamaid  osi.  Rääkige,  mis  juhtub  nende 
väljalangemise korral. 
11. Missugused on vegetatiivse närvisüsteemi kaks osa? 
12. Kirjeldage sümpaatikuse ja parasümpaatikuse kulgemist ja ülesandeid. 
13. Nimetage uitnärvi ülesandeid. 
 
 
 
 
3.3.  Hormoon - e. endokriinsüsteem 
Õpieesmärgid 
Erakorralise meditsiini tehnik: 
  oskab nimetada endokriinseid näärmeid, 
  oskab nimetada kõigi tähtsamate sisesekretsioonielundite ülesanded, 
  teab  kiirabis  ravi  otstarbel  kasutatavaid  neerupealiste  hormoone  ja  oskab  kirjeldada  nende 
toimet.  
Üldine sissejuhatus 
Meie keha hormoonsüsteemi ülesandeks on elundite funktsioonide ja ainevahetuse mõjutamine. 
See  mõjutamine  toimub  endokriinsetes  ehk  sisesekretsiooninäärmetes  loodavate  keemiliste 
ülekandeainete – hormoonide abil. 
50 
Sisesekretsiooninäärmetes  loodavad  hormoonid  viiakse  kapillaaride  kaudu  verre  ja  seejärel 
rakkudesse,  mida  nad  peavad  mõjutama  (sihtrakkudesse).  Sihtrakkude  välispinnal  asuvate 
retseptorite kaudu hormoonid mõjuvad. Seepärast ei avaldu see mõju otsekohe, vaid ilmneb alles 
mõne  aja  möödudes.  Sihtrakku  saab  mõjutada  vaid  see  hormoon,  millele  tema  retseptorid  on 
tundlikud. Erinevate rakkude puhul võib sama hormoon mõjuda täiesti erinevalt. 
Hormoonieritus 
Sisesekretsiooninäärmete hulka kuuluvad: 
   ajuripats (hüpofüüs), 
  käbinääre (epifüüs e glandula pinealis), 
  kilpnääre (glandula thyroidea), 
  kõrvalkilpnääre (glandula parathyroidea), 
  neerupealised (glandula suprarenalis), 
  kõhunäärme (pankreas) Lagerhansi saared, 
  sugunäärmed (gonaadid) = munasarjad (ovarium) või munandid (testis). 
Hormoonide  toodangut  reguleerib  hüpotaalamus,  üks  osa  vaheajust.  Kõige  tugevamini  mõjub 
hüpotaalamus  ajuripatsile  ehk  hüpofüüsile,  mis  siis  omakorda  mõjutab  teisi  sisenõrenäärmeid, 
mis toodavad mitmesuguseid hormoone. 
 
Joonis 3.14. Sisesekretsiooninäärmed 
Kiirabi seisukohast olulised hormoonid 
Kui hüpofüüsi  eessagar  eritab neerupealiseid mõjutavat hormooni ( ACTH ), toodab neerupealise 
koor enam kui 40 hormooni. Need hormoonid võib jagada kolme hormoonirühma. 
 
51 
a) Mineralokortikoidid 
Sellesse  hormoonirühma  kuuluvad  muu  hulgas  aldosteroon  ja  desoksükortikosteroon. 
Aldosteroon vastutab soola (naatriumi) tagasijuhtimise eest neerudest verre. Seetõttu toodetakse 
vähem uriini, kuid ühtlasi tõusevad vere kogus ja vererõhk. 
b) Glükokortikoidid 
Selle  hormoonirühma  peamised  esindajad  on  kortisoon  ja  hüdrokortisoon.  Need  hormoonid 
mõjuvad keha kõigile rakkudele, eriti tugevasti aga maksarakkudele. Glükokortikoidide tootmine 
suureneb  stressiolukorras.  Need  hormoonid  töötavad  (eelkõige  lihastest  pärinevaid)  kehavalke 
ümber  glükoosiks,  mille  tulemusena  tõuseb  veresuhkru  tase.  Selle  tulemusel  saab  keha 
lisaenergiat ning on töövõimelisem. 
Peale  selle  on  oluline  teada,  et  need  hormoonid  pidurdavad  immuunsüsteemi  tegevust.  Seetõttu 
saab neid kasutada autoimmuunhaiguste ja allergiate raviks.  
c) Androkortikoidid 
Selle  rühma  hormoonid  mõjutavad  sekundaarseid  sootunnuseid.  Nad  kuuluvad  androgeensete 
(meessoo-)  hormoonide  hulka  ja  mõjuvad  nii  nagu   meessuguhormoon    testosteroon .   Muuseas  
tõuseb lihaste suutlikkus. 
d)  Neerupealiste  hormoonid  juhivad  vegetatiivset  närvisüsteemi.  Neerupealiste  säsi  toodab 
katehhoolamiine adrenaliini ja noradrenaliini.  
Adrenaliin  mõjub  muu  hulgas  südamele,  vereringele,  maksale,  kopsudele,  soolestikule  ja 
lihastikule.  Ta  tõstab  südame  jõudlust  ja  vererõhku.  Kopsudes  lõdvestab  ta  bronhide  lihaseid, 
mille  tulemusena  bronhid  laienevad.  Adrenaliin  laiendab  pupille.  Kõigi  nende  muutuste  tõttu 
üksikutes  elundites  tõuseb  organismi  üldine  hapnikutarve.  Adrenaliin  mõjutab  ka  veresuhkrut. 
Maksas   ja  lihastes  vabastatakse  glükogeeni  kujul  talletatud  glükoos,  mille  tõttu  tõuseb  vere 
suhkrusisaldus. Seega mõjub adrenaliin vastupidi insuliinile. 
Noradrenaliin  mõjutab  eelkõige  vereringet.  Ta  ahendab  veresooni,  mille  tulemusena  tõuseb 
vererõhk. 
Adrenaliin ja noradrenaliin mõjutavad retseptorite kaudu sihtelundeid. Seejuures eristatakse α- ja 
β-adrenoretseptoreid.  Seda  asjaolu  kasutatakse  medikamente  määrates  (nt  beetablokaatorid 
kõrgenenud vererõhu vastu). 
c)  Lagerhansi  saared asuvad kõhunäärmes  (pankreases). Kõhunääre sisaldab 0,5 kuni  2 miljonit 
sellist  saart  üldmassiga  2–5  grammi.  Nendes  saartes  leidub  kahte  liiki  rakke:  A-rakud,  mida  on 
20%, ja B-rakud, mida on 80% rakkude üldarvust. 
B-rakkudes  valmistatakse  hormooni  nimega   insuliin .  See  mõjub  kõigile  rakkudele  ja  on  ainus 
hormoon, mis suudab langetada veresuhkru taset. Insuliin mõjutab rakumembraani ja suurendab 
52 
rakkude  glükoosivastuvõttu.  Maksas,  lihastes  ja  rasvkoes  stimuleerib  ta  glükoosi  muundumist 
talletusaineks  glükogeeniks.  Vere  kõrge  suhkrusisaldus  (hüperglükeemia)  on  insuliini  tootmise 
peamine  stimulant.  Seevastu  pidurdab  neerupealiste  hormoon  adrenaliin  insuliinieritust.  Vere 
madala  suhkrutaseme  (hüpoglükeemia)  korral  reageerivad  sellele  kemoretseptorid  ning 
adrenaliinieritus suureneb. Insuliini vähesuse või sellele alareageerimise korral tekib suhkurtõbi 
( diabetes mellitus). 
A-rakkudes valmistatakse glükagooni. See mõjutab maksa, muutes seal salvestunud glükogeeni 
glükoosiks,  mis  antakse  verre.  Selle  tulemusena  tõuseb  veresuhkru  tase.  Hüpoglükeemia  korral 
püüab  organism  glükagooni  eraldamist  suurendada.  Samuti  tõuseb  glükagooni  valmistamine 
nälgimise  ja  sümpaatikuse  ärritamise  korral.  Hüperglükeemia  korral  pidurdatakse  glükagooni 
eritamist. 
Kokkuvõte 
Hormoonsüsteem  juhib  elundite  tähtsamaid  funktsioone  sisesekretsiooninäärmetes  toodetud 
keemiliste mõjuainete – hormoonide – abil.  
Hormoonid  jõuavad  kõigepealt  kapillaaride  kaudu  verre  ja  sealt  rakkude  juurde.  Hormoonid 
realiseerivad oma mõju raku pinnal asuvate retseptorite vahendusel. 
 
VÕTMESÕNAD 
hormoonid 
näärmed 
retseptorid 
Teadmiste kontrolli küsimused 
1.  Nimetage vähemalt viis sisesekretsioonielundit. 
2.  Andke ülevaade endokriinse süsteemi üksikute osade ülesannete kohta. 
3.  Nimetage  kiirabi  raviotstarbel  kasutatavaid  neerupealiste  hormoone  ja  kirjeldage  nende 
toimet. 
 
 
 
 
 
53 
3.4. Veri 
Õpieesmärgid 
Erakorralise meditsiini tehnik: 
  teab vere koostiselemente ning tahkete ja vedelate koostisosade jaotust, 
  oskab loetleda vere ülesandeid , 
  teab erinevaid vererakke ning  oskab kirjeldada nende põhifunktsioone. 
Üldine sissejuhatus 
Verd  tuleb  käsitleda  kui  kude.  Siiski  ei  ole  selle  rakud  omavahel  kokku  kasvanud,  vaid  ujuvad 
ringi vedelas keskkonnas. 
Tsirkuleeriva vere olulisemad ülesanded on: 
Hingamisfunktsioon 
Keharakkude 
varustamine 
hapnikuga, 
süsinikdioksiidi 
eemaldamine kudedest 
Toitefunktsioon 
Põhitoitainete  (süsivesikud,  valgud  ja  rasvad)  transport 
seedetraktist maksa ja rakkudesse 
Jääkainete eemaldamine 
Jääkainete äraviimine kudedest maksa ja neerudesse 
Kaitse- ja humoraalne 
Veri kannab edasi ka hormoone, ensüüme, vitamiine ja antikehi 
Funktsioon 
Soojuse edasikanne 
Kehaosade verevarustuse kaudu  kantakse edasi rakkudes glükoosi 
hapendamisel tekkinud soojus  
Osmoos 
Vee  ja  soolade  jaotamisega  kehas  seatakse  õigeks  kehavedelike 
osmootne rõhk 
Puhverdus 
pH-taseme hoidmine vahemikus 7,38–7,42 
Hüübimine 
Plasmaosiste 
ja  trombotsüütide  abil  suleb  hüübiv  veri  
vigastuskoha, peatades verejooksu 
Kaitse- ja humoraalne 
Veri kannab edasi  hormoone, ensüüme, vitamiine ja antikehi 
Funktsioon 
 
 
54 
Vere kogus 
Inimese  vere  koguseks  võib  lugeda  umbes  8%  kehakaalust.  Seega  on  70  kg  raskuse  keskmise 
inimese käsutuses u 5,6 liitrit verd, millest omakorda on ringluses vaid ligikaudu 25%. Ülejäänu 
seisab varuks venoosse vere hoidlates (põrnas ja mujal). 
Vere koostis 
Veri  koosneb  vedelast  vereplasmast  ja  tahketest  osakestest  –  vererakkudest.  Vereplasma 
koosseisus  on  umbes  90%  ulatuses  vesi,  mis  sisaldab  muu  seas  ka  lahustunud  olekus  valke, 
soolasid, lahustunud toitaineid ja hüübimiseks tähtsat fibrinogeeni. Punalibled moodustavad u 45 
protsendiga põhiosa vere tahketest koostisosadest – seda arvu nimetatakse hematokritiks. 
 
Veri 
 
Vereosakesed = 
Plasma = 
tahked  osised u 44% 
vedelad osised u 56% 
 
 
Erütrotsüüdid = 
Trombotsüüdid = 
Seerum = 
Fribrinogeen = 
punalibled 
veresliistakud 
fibriinita plasma 
fibriini lähteaine 
 
 
 
 
Leukotsüüdid = 
valgelibled 
 
Fibriin = 
hüübimisvalk 
Monotsüüdid 
Lümfotsüüdid 
 
Granulotsüüdid 
Neutrofiilid  
Basofiilid 
 
Eosinofiilid 
 
Tabel 3.1. Vere koostisosad 
 
55 
Tahked koostisosad 
Punalibled (erütrotsüüdid)  
Need on ümarad ja lapikud  tuumata rakud, mida ühes milliliitris veres sisaldub 4,5–5 miljonit. 
Just  nemad  sisaldavad  hemoglobiini-valku,    mis  kannab  edasi  hapnikku  ja  annab  verele  tema 
iseloomuliku värvuse. 
Valgelibled (leukotsüüdid) 
Neid  on  4–9  miljardit  ühes  milliliitris  veres.  Valgelibled  mängivad  olulist  osa  haigusetekitajate 
eest  kaitsmisel,  ja  seda  mitte  üksnes  veres,  vaid  ka  kudedes.  Nad  tekivad  luuüdis  ja 
lümfisõlmedes. Valgeliblesid on mitut liiki, igal liigil oma funktsioonid. 
Vereliistakud (trombotsüüdid) 
Neid  on  140 000–440 000  ühes  milliliitris  veres.  Neil  on  oluline  osa  vere  hüübimisel. 
Trombotsüüdid on teistest vererakkudest palju väiksemad ning nad tekivad samuti luuüdis. 
 
VÕTMESÕNAD 
erütrotsüüdid 
hematokrit 
hemoglobiin 
 
leukotsüüdid 
trombotsüüdid 
vereplasma 
Teadmiste kontrolli küsimused 
1.  Kirjeldage vere koostist. 
2.  Selgitage vere vedelate ja tahkete koostisosade jagunemist. 
3.  Nimetage vähemalt neli vere ülesannet ja tooge igaühe kohta näiteid. 
4.  Nimetage erinevaid vererakke ja nende ülesandeid. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
56 
3.5. Südame-vereringesüsteem 
Õpieesmärgid 
Erakorralise meditsiini tehnik: 
  teab südame asukohta, südame ehitust ja funktsioone; 
  oskab selgitada koronaararterite ülesannet, funktsioone ja nende häire tagajärgi; 
  teab südame osi ja oskab kirjeldada nende ülesannet vereringes; 
  oskab kirjeldada suurt ja väikest vereringet  
  teab vereringe põhinäitajaid (pulss, vererõhk) igas vanuses inimeste puhul; 
  teab arteriaalse vererõhu normväärtusi;  
   oskab anda selgitusi pulsi tekkimise kohta, teab pulsi palpeerimise kohti 
Üldine sissejuhatus 
Südamel  kui  vereringe  pumbal  on  ülesanne  varustada  kõiki  keha  piirkondi  püsivalt  ja  piisavalt 
verega. Seda pumbafunktsiooni tuleb tal täita kogu inimese elu jooksul. 
Südame asukoht 
Süda  (cor,  cardis)  on  lihaseline  verd  pumpav  õõneselund,  mis  paikneb  koos  südamepaunaga 
rinnaõõnes, diafragma peal ja rinnaku ehk sternumi taga. Inimese süda on tema rusika suurune. 
Südamel eristatakse laia osa – põhimikku, kitsenenud osa – tippu ja eesmist, tagumist ja alumist 
pinda. Südame põhimiku osast lähtuvad suured veresooned ja ta asub kolmanda roide kõrgusel. 
Südame  tipp  asetseb  viienda  roidevahe  kõrgusel  medioklavikulaarjoonel  (mõtteline  joon,  mis 
läbib  rangluu   keskpunkti )  vasakul.  Nimetatud  punktis  on  võimalik  palpeerida  ehk  kompida 
südame tiputõuget. 
 
Joonis 3.15. Südame paiknemine rindkereõõnes 
57 
Südametelg kulgeb paremalt ülalt tagant vasakule ette. 
2/3  südamest  asub  vasakus,  1/3  paremas  rindkerepooles,  selle  tõttu  on  vasak  kops  paremast 
väiksem. Mediastiinumis paiknev süda on kaetud seroosse kelmega (perikard ehk südamepaun), 
süda ise asub siledas ümbrises nimega epikard.  
Õhuke vedelikukiht nende kahe südamepauna kihi vahel võimaldab südamel töötamise ajal vabalt 
liikuda. Suured veresooned fikseerivad südame asendi südame põhimikul, südamepaun on seotud 
rinnaku,  lülisamba  rinnalülide  ja  vahelihasega.  Iseäranis  südametipp  liigub  kaasa  vahelihase  ja 
kopsudega. 
Märkus. Südame asend rinnaku ja lülisamba vahel: 
  võimaldab teha südamemassaaži, 
  võib  tömbi  rindkere-  ehk  torakaaltrauma  korral  (kokkupõrketrauma,  näiteks  autojuhi 
paiskumine vastu rooli) põhjustada südame muljumist (→ osa „Trauma üldosa“). 
 
Südame anatoomia 
Vatsakesed ja kojad 
Inimese  süda  on  neljakambriline,  ülemised  kaks  on  kojad  ja  alumised  vatsakesed. 
Pikivaheseinaga  jaotub  süda  paremaks  ja  vasakuks  funktsionaalseks  pooleks,  paremas   pooles  
voolab venoosne, vasakus arteriaalne veri.  
Vasak vatsake pumpab verd keharingesse ehk suurde vereringesse, parem vatsake aga kopsu ehk 
väikesesse vereringesse. Vere tagasivoolu hoiab ära klapisüsteem.  
Kodade  ja  vatsakeste  vahel  asuvad  hõlmikklapid:  paremal  kolmehõlmane  (trikuspitaalklapp)  ja 
vasakul  kahehõlmane  (mitraalklapp),  klapid  on  kõõluskeelikute  kaudu  seotud  vatsakeste 
papillaarlihastega. Aordi või kopsuarteri lähtekohas asuvad poolkuu (tasku) klapid: aordiklapp ja 
pulmonaalklapp.  Kõik  klapid  asuvad  enam-vähem  ühes  tasapinnas,  mida  nimetatakse  südame 
klapitasandiks. Suured veenid (ülemine ja alumine õõnesveen, kopsuveenid) suubuvad vastavalt 
paremasse või vasakusse kotta. 
Papillaarlihas – hõlmase klapi avamislihas 
Trikuspidaalklapp – kolmehõlmne klapp parema koja ja parema vatsakese vahel 
Südamesein 
Südameseina moodustab spiraalse ülesehitusega südamelihas (müokard). Vasaku vatsakese seina 
paksus  on  6–10  mm,  seega  tunduvalt  suurem  kui  paremal  vatsakesel  (vaid  3–5  mm).  Kodade 
vahesein  on  paks  ja  kuulub  funktsionaalselt  vasaku  vatsakese  juurde.  Seestpoolt  vooderdab 
müokardi endokard ja väljast katab epikard.  
58 
Südamelihase  töö  ei  allu  tahtele,  seega  on  ta  vöötlihase  eriliik,  mis  töötab  puhkuseta  terve 
inimese eluaja.  
 
 
Joonis 3.16. Südame põhistruktuurid 
Südame pärgarterid 
Südame  pärgarterid  ehk  koronaararterid  varustavad  südamelihast  toitainete  ja  hapnikuga. 
Koronaarid  algavad  aordi  algusosast  parema  ja  vasaku  koronaarina  ja  kulgevad  südame  pinnal. 
Vasak  peaharu  jaguneb  omakorda  kaheks  allharuks  (ramus  interventricularis  ja  ramus 
circumflexus).  Veresoonte  varustusalad  on  üsna  individuaalse  ulatusega.  Igal  juhul  on  tegemist 
lõplike harudega, s.t pole olemas mingeid reserv- või turvaharusid veresoonte vahel.  
Pärgarteri  sulguse  või  ahenemise  tõttu  südame  verevarustus  väheneb  või  lakkab  ning  selle 
tulemusena tekib südamelihase hapnikupuudus ja südamelihase kahjustus, müokardiinfarkt. 
Südameseina  verevarustus  toimib  väljast  sissepoole,  seepärast  arenevad  kriitilised  piirkonnad 
eelkõige  südamesiseselt  (endokardiaalselt).  Kõik  südameveenid  ühinevad  ühiseks  veeniks  – 
südame pärgurkeks ( sinus coronarius), mis suubub paremasse kotta. 
59 
Verevool  pärgarterites  allub  eneseregulatsioonile,  mille  korral  suurenenud  hapnikuvajadust 
rahuldatakse  ainult  voolukiiruse  tõstmise  teel.  Lihaspinge  südamelöögi  (süstoli)  ajal  pidurdab 
pärgarterite läbivoolu, nii et efektiivne varustamine toimub alles pausi (diastoli) ajal. 
 
Joonis 3.17. Südame pärgarterid 
Südame funktsioon 
Vereringesüsteem  
Veri voolab kõrgema rõhuga süsteemist väiksema rõhuga süsteemi. 
Kõrgrõhusüsteemis  pumbatakse  arteriaalne  (hapnikurikas)  veri  vasakust  vatsakesest  kehas 
asuvatesse arteritesse (tuiksoontesse). 
Kapillaaride  süsteemis  toimub  ainevahetus,  hapniku  äraandmine  ja  süsinikdioksiidi  vastuvõtt 
(sisene hingamine). 
Madalrõhusüsteemis  koguvad  veenid  kehast  venoosse  (hapnikuvaese)  vere  kokku  ja  parem 
vatsake   surub   selle  kopsuarteri  kaudu  kopsudesse.  Kopsudes  toimub  hapniku  vastuvõtt  ja 
süsinikdioksiidi  äraandmine  (väline  hingamine).  Arteriaalne  veri  siirdub  kopsuveeni  kaudu 
vasakusse südamepoolde. 
Suure vereringe anatoomia 
Arterid 
Suurtel  arteritel  (tuiksoontel)  on  tugev  ja  elastne  sein.  Keskmistel  ja  väikestel  arteritel  on 
keskkihis  (media’s)  silelihased,  mis  suudavad  muuta  soone  läbimõõtu,  s.t  takistust,  seega  ka 
60 
läbivoolava vere mahtu. Arterite sisemist  endoteelikihti nimetatakse  intima’ks, kiulist väliskihti 
aga adventitia’ks. 
Suurte  veresoonte  toimimist  on  tähtis  teada,  sest  vigastuste  korral  võivad  tekkida  tugevad 
verejooksud,  sulguste  ajal  aga  võivad  tähtsad  kehapiirkonnad  või  elundid  verevarustusest  ilma 
jääda. 
Aort  saab  alguse  vasakust  vatsakesest  ja  kulgeb  pea  suunas,  moodustab  aordikaare  ja  kulgeb 
seejärel  vasakul  lülisamba  ees  vaagnani.  Vahetult  pärast  südamest  lahkumist  väljuvad  aordist 
koronaarid.  
Vasak  ühine  unearter  (a.  carotis  communis  dextra)  ja  parem  rangluualune  arter  (a. subclavia) 
algavad  ühiselt  kui  õlavarre-peatüvi  (truncus  brachiocephalicus).  Vasak  ühine  unearter  (a. 
carotis  communis  sinistra)  ja  rangluualune  arter  (a.  subclavia  sinistra)  saavad  eraldi  alguse 
aordikaarest. 
A.subclavia  läheb  üle  kaenlaarteriks  (a.  axilliaris)  ja  see  omakorda  õlavarrearteriks 
(a. brachialis), mis kulgeb õlavarre siseküljel painutaja- ja sirutajalihase vahel. 
 
Joonis 3.18. Suur (all)  ja väike (ülal) vereringe 
Märkus. Õlavarrearteri pulss on tuntav küünarliigese poolt kakspealihase kõõluse juures. Selles 
kohas  kuulatakse  vererõhu  mõõtmise  käigus  stetoskoobi  abil  Korotkovi  toone  Vastsündinu  ja 
imiku  puhul  on  pulss  õlavarrearteril  paremini  tuntav  kui  kodarluuarteril.  (→  ptk  „Olukorra 
ülevaatus, seisundi hindamine ja patsiendi läbivaatus“). 
61 
Küünarliigese juures jaguneb õlavarrearter kodarluuarteriks (a. radialis) ja küünarluuarteriks (a. 
ulnaris).  Kodarluuarteri  pulss  on  küünarliigese  juures  hästi  tuntav  (sagedasim  pulsi  katsumise 
koht).  Kodarluuarteri  kanüleerimist  kasutatakse  otsese  arteriaalse  vererõhu  mõõtmiseks  või 
vereanalüüside  võtmiseks  arterist  (→  ptk  „Olukorra  ülevaatus,  seisundi  hindamine  ja  patsiendi 
läbivaatus“). 
 
Joonis 3.19. Keha suuremad arterid 
Unearteri ehk karootise pulss on hästi tuntav kaelal, kõri kõrval. Unearterid on paarilised arterid. 
Kilpkõhre kõrgusel jagunevad ühised unearterid sisemisteks ja välimisteks (a. carotis interna ja 
externa). Unearterid varustavad verega kaela ja pea piirkonda. Sisemine unearter varustab aju ja 
silmi, välimine unearter suuõõnt, neelu, keelt, kõrva, nägu, peanahka ja ajukelmeid.  
Rangluualuse  arteri  suurim  haru  on  lüliarter.  Lüliarterid  (a.  vertebralis)  kulgevad  kaelalülide 
ristijätkete  sees  ja  koonduvad  koljuõõnes  põhimikuarteriks  (a.  basilaris),  mis  omakorda  jaotub 
kaheks tagumiseks ajuarteriks (a. cerebri posterior), varustades verega aju tagumist pinda.  
62 
Aordi  rinnaosa  varustab  verega  bronhe,  söögitoru,  diafragmat  ja  keskseinandit  ning  annab  10 
paari tagumisi roietevahelisi artereid.  
Aordi  kõhuosast  saavad  alguse  arterid,  mis  varustavad  verega  kõhuõõne  elundeid.  Neist 
olulisemad on paarilised neeruarter (a. renalis) ja munandiarter (a. testicularis). 
Kõhuaordi  esimeste  harude  hulgas  on  kõhuõõnetüvi  (truncus  coeliacus),  mille  paaritud  harud 
lähevad  maksani  (a.  hepatica),  põrnani  (a.  lienalis)  ja  maoni  (a.  gastrica),  samuti  on  nende 
hulgas  ülemine  kinnistiarter  (a.  mesenterica  superior),  mis  varustab  peamiselt  peensoolt  ja 
osaliselt jämesoolt.  
Alumine  kinnistiarter  (a.  mesenterica  interior)  varustab  verega  käärsoolt  vasakul  kehapoolel, 
alanevat käärsoolt, pärasoolt.  
Colon – jämesool 
Enne  vaagnasse  jõudmist  hargneb  kõhuaort  kaheks  ühisniudearteriks  (a.  iliaca  communis),  mis 
omakorda jagunevad kaheks: sisemiseks ja välimiseks niudearteriks (a. iliaca interna ja externa). 
Sisemine  niudearter  varustab  verega  vaagnaõõne  organeid  ja  välimine  niudearter  kõhuseina  ja 
osaliselt välisuguelundeid. 
Väline niudearter väljub vaagnast kubemesideme all ja temast saab reiearter (a. femoralis). 
NB! Veresoone pindmine asend lubab kubemes reiearteri pulssi palpeerida. Samas valitseb suur 
oht väikesõrmejämeduse veresoone vigastamiseks, eriti kubeme piirkonna torkevigastuste korral. 
Tegemist on eluohtliku vigastusega, mis põhjustab suurt verekaotust (→ osa „Šokk“) 
A.  femoralis  kulgeb  reielihaste  vahel  alla  ja  mediaalsele  küljele,  andes  teel  lihastele  harusid. 
Põlveõndlas  saab  temast  õndlaarter  (a.  poplitea),  mis  jaguneb  säärearteriks  (a.  tibialis)  ja 
pindluuarteriks (a. peronaea). 
Märkus.  Jalgadel  palpeeritakse  pulssi  järgmiselt:  jalalaba  pealt  selgmist  jalaarterit  (a.  dorsalis 
pedis)  ja  sääreluu  sisemise  päksi  ehk  vasariku  alt  sääreluuarterit  (a.  tibialis  posterior)  (→  ptk 
„Olukorra ülevaatus, seisundi hindamine ja patsiendi läbivaatus“). 
Veenid 
Veenid  on  õhukeste  seintega,  kuid  siiski  on  veeniseinas  silelihased,  mille  kokkutõmbe  või 
lõtvumise  kaudu  võib  venoosse  soonkonna  mahtuvust  vähendada  või  suurendada.  Veri  voolab 
veenides  osalt  passiivselt,  osalt  aga  välisrõhu  toimel  (kui  veenid  läbivad  töötavaid  lihaseid). 
Veeniklapid hoolitsevad õige voolusuuna eest. 
Suured jäsemete veenid kulgevad kõrvuti arteritega ja kannavad sarnaseid nimetusi.  
Aju  venoosse  vere  äravool  toimub  sisemise  kägiveeni  (v.  jugularis  interna)  kaudu,  kulgedes 
kaelal koos karotiidarteritega.  
63 
Märkus.  V.  jugularis  on  tugev  kaela  küljel  asetsev  veen,  mida  saab  kasutada  venoosse 
juurdepääsuna.  Vena  jugularis  interna  või  vena  subclavia  sobivad  punkteerimiseks  tsentraalse 
veenitee vajadusel. 
Südametasemest  kõrgemal  asetsevas   veenis   võib  tekkida  alarõhk,  mille  tulemusena  võib 
vigastuse korral sattuda veeni õhk ja tekkida õhkemboolia. 
Õhkemboolia – õhumullide  sattumine vereringesse 
Ülemine  õõnesveeni  süsteem  (v.  cava  superior)  kogub  venoosset  verd  pea,  kaela  ja  ülakeha 
piirkonnast. Alumine õõnesveeni süsteem (v. cava inferior) kogub venoosset verd alajäsemetelt, 
selja piirkonnast ning kõhu- ja vaagnaseintelt, lühidalt – allpool diafragmat jäävatest kehaosadest. 
Mõlemad õõnesveenid suubuvad südame paremasse kotta. 
 
Joonis 3.20. Keha suuremad veenid 
Portaalsüsteem 
Vere  eemaldamine  sooltest  on  seotud  eripäradega.  Toitainetega  rikastatud  veri  kogutakse 
portaalsüsteemis  kokku  ja  suunatakse  maksa.  Nõnda  saabub  maksa  veri  nii  maksaarteri  kui  ka 
värativeeni (v. portae) kaudu ja  lahkub  maksaveeni kaudu alumisse õõnesveeni (v. cava inferior). 
Värativeen kogub verd kõhuõõne paaritutelt elunditelt (sooled, põrn, kõhunääre ja sapipõis). 
64 
Portaalsüsteemi  ja  tavalise  veenisüsteemi  piiriks  on  söögitoru  alaosa  ja  pärasoole  veenide 
punutis.  
NB!  Maksa  haigusliku  seisundi  korral  tekib  vere  äravoolupais  ja  sellega  seoses  need  veenid 
laienevad,  mille  tulemuseks  võivad  olla  verejooksud  (nt  söögitorus)  (→  ptk  „Patsiendid 
verejooksudega suust ja ninast“) 
Mikrotsirkulatsioon 
Vereringe perifeerne osa koosneb arterioolidest, kapillaaridest ja veenulitest. Arterioolide seinas 
olevad  silelihased  lubavad  muuta  nende  soonte  läbimõõtu,  mistõttu  nad  töötavad  verevarustuse 
juhtventiilidena.  Nii  võib  mitmesuguste  elundite  verevarustust  vajaduse  järgi  muuta.  Kõigi 
piirkondade maksimaalseks verevarustuseks inimese käsutuses olevast verekogusest ei jätku. 
Kapillaaride õhuke sein koosneb vaid ühest rakukihist ja nende läbimõõdust jätkub parasjagu, et 
punalibled ükshaaval läbi pääseksid. Punaliblede ja kapillaarirakkude vahel toimub ainevahetus 
rakkudevahelise vedelikuga. Veenulid suubuvad veenidesse.  
Arterioolid – arterite hargnemise viimane aste 
 
Vereringefunktsioon ja selle reguleerimine 
Perioodiline vatsakeste kokkutõmme ehk süstol tõstab suurtes arterites rütmiliselt vererõhku, see 
rõhulaine levib mööda arterite seinu, põhjustades nende võnkumise, pulsilaine.  
Märkus. Just need rõhulained on tunda arterite ehk tuiksoonte palpatsioonil pulsina. 
Sellest tuleb eristada mahupulssi, s.t vooluhulga muutust arterites. Tuiksoontel ja suurtel arteritel 
on oma elastse seina tõttu amortisaatori roll. Süstoli ajal nad venivad, salvestavad selle energia ja 
annavad selle diastoolse pausi ajal elastse kokkutõmbe tõttu jälle tagasi. See protsess leiab aset ka 
vere  voolamisel.  Vaatamata  rütmilisele  mahupulsile,  on  vereringe  lõpptasemel  ikkagi  ühtlane 
vool.  Tänu  elastsetele  jõududele  ja  arterioolide  takistusele  püsib  arteriaalsüsteemis  rõhk  ka 
diastoolse pausi ajal (seda nimetataksegi diastoolseks rõhuks). 
Diastol – südame lõdvestusfaas, löögipaus 
Märkus.  Vererõhu  mõõtmisel  fikseeritud  süstoolne  vererõhk  vastab  süstoolsele  rõhupulsile  ja 
sõltub südame võimsusest, diastoolne vererõhk vastab süsteemi diastoolsele jääkrõhule ja sõltub 
perifeersete veresoonte takistusest. 
Vere  ringvoolu  reguleerimisel  mängib  otsustavat  osa  sümpaatiline  närvisüsteem.  Suurelt  osalt 
püsivana hoitav vererõhk vastab keha verevarustusvajadusele kohandatud südame minutimahule. 
Üksikute elundite verevarustust reguleerib kohalik regulatsioonimehhanism nende vajaduse järgi. 
65 
Arteriaalse vererõhu tõus tekib järgmistel juhtudel: 
  arterioolide  ahenemine,  mille  tõttu  tõuseb  perifeerne  takistus  ja  suureneb  arteriaalne 
vererõhk; 
  veenide  (reservuaaride)  ahenemine,  toob  vereringesse  rohkem  verd,  suureneb  venoosne 
tagasivool südamesse, südametäitumine ja pumba jõud ehk kontrakiilsus; 
  südame stimuleerimine, mille tõttu kasvab selle löömissagedus ja kokkutõmbumine. 
Kokkuvõte 
Süda  on  lihaseline  verd  pumpav  õõneselund,  mis  paikneb  koos  südamepaunaga  rinnaõõnes, 
diafragma peal ja rinnaku ehk sternumi taga. Inimese süda on neljakambriline, ülemised kaks on 
kojad  ja  alumised  vatsakesed  (ventriikel).  Pikivaheseinaga  jaotub  süda  paremaks  ja  vasakuks 
pooleks. Südamest väljuvad ja südamesse suubuvad suured veresooned.  
Südameklapid  kindlustavad  ühesuunalise  verevoolu.  Südamelihase  enda  verevarustuse 
kindlustavad pärgarterid (koronaarid). 
Südametegevus  tekitab  pulsina  tuntava  rõhulaine  ning  verevoolu,  mis  suurte  arterite 
amortiseeriva toime tõttu võimaldab kapillaarides ühtlase verevoolu. 
Südame-  ja  vereringetalitlust  reguleerib  vegetatiivne  närvisüsteem,  tagades  keha  vajadustele 
vastava verevarustuse. 
Vere  edasiliikumise  otseseks  põhjuseks  on  rõhkude  erinevus  veresoonte  süsteemi  erinevates 
osades, veri voolab kõrgema rõhuga süsteemist väiksema rõhuga süsteemi. 
Kõrgrõhusüsteemis  pumbatakse  arteriaalne  (hapnikurikas)  veri  vasakust  vatsakesest  kehas 
asuvatesse arteritesse (tuiksoontesse). 
Kapillaaride  süsteemis  toimub  ainevahetus,  hapniku  äraandmine  ja  süsinikdioksiidi  vastuvõtt 
(koehingamine). 
Madalrõhusüsteemis  koguvad  veenid  kehast  venoosse  (hapnikuvaese)  vere  kokku  ja  parem 
vatsake  surub  selle  kopsuarteri  kaudu  kopsudesse.  Siin  toimub  hapniku  vastuvõtt  ja 
süsinikdioksiidi äraandmine (väline hingamine). 
VÕTMESÕNAD 
Arterid  
diastoolne rõhk 
Mikrotsirkulatsioon 
pärgarterid  
müokard 
portaalsüsteem 
pulsisagedus 
(koronaararterid) 
süda 
süstoolne rõhk 
veenid 
Vereringe 
a. carotis 
 
 
 
communis 
66 
Teadmiste kontrolli küsimused 
1.  Kirjeldage südame asendit, ehitust ja funktsiooni. 
2.  Millised  on  pärgarterite  ülesandest  ja  funktsiooni?  Mis  juhtub  pärgarterite  ummistuse 
tagajärjel? 
3.  Kirjeldage südame osi ja selgitage nende ülesandeid seoses vereringega. 
4.  Kirjeldage vereringet ja nimetage vereringe veresoonte osi. 
5.  Kirjeldage suurt ja väikest vereringet. 
6.  Kirjeldage portaalsüsteemi iseärasusi. 
7.  Kuidas tekib pulss? 
8.  Nimetage pulsi katsumise tüüpilised kohad 
 
 
 
 
 
 
3.6. Hingamiselundid 
Õpieesmärgid 
Erakorralise meditsiini tehnik: 
  teab hingamissüsteemi osasid; 
  oskab kirjeldada õhu liikumise teed kopsudes; 
  teab trahhea anatoomiat; 
  oskab kirjeldada kopsu makroskoopilist ja mikroskoopilist ehitust; 
  teab hingamises osalevaid lihaseid ja nende osatähtsust hingamisprotsessis; 
  oskab kirjeldada hingamise mehaanikat; 
  teab hingamist iseloomustavaid numbrilisi väärtusi; 
  teab mõistete hingamismaht, hingamissagedus, hingamise minutimaht, surnud ruumi 
ventilatsioon tähendust. 
Üldine sissejuhatus 
Hingamisteed  ja  kopsud  moodustavad  hingamiselundkonna,  mille  ülesanne  on  tagada 
gaasivahetus  organismi  ja  väliskeskkonna  vahel.  Hingamine  on  ainevahetusprotsess,  mis  annab 
elutegevuseks vajaliku energia. 
67 
Anatoomiline jaotus 
Ülemised hingamisteed 
1) Ninaõõs 
Ninaõõs   avaneb etepoole  inasõõrmetega, tagantpoolt on ta ninakarbikute (concha nasalis) kaudu 
ühenduses neelu ninamise osaga. Ninaõõne kohale jääb eesmine koljuauk, alla suuõõs, külgedel 
asuvad  silmakoopad  ja  ninakõrvalurked.  Ninaõõs  jaguneb  vaheseina  varal  kaheks 
sümmeetriliseks  pooleks.  Nina  vaheseina  ja  karbikute  vahele  jääb    ninakäik.  Ninaõõs  on 
ühendatud  koljuluude  õhkusisaldavate  urgetega  ehk  ninakõrvalkoobastega  (ülalõualuu-,  lauba-, 
kiilluu-urge  ja  sõelluulabürint).  Ninaõõnde  avaneb  nina-pisarakanal.  Alumise  ninakäigu 
horisontaalne  suund  on  oluline  mao  sondeerimise  ja  ninakaudse  hingamisteede  intubatsiooni 
korral (→ ptk „Hingamisteede käsitlus“).  
Neeluõõs  paikneb  nina,  suu  ja  kõri  taga.  On  hingamisteede  ja  seedekanali  ühtne  osa,  siin 
nimetatud teed ristuvad (aspiratsiooni oht!) 
Neelu osad: 
Ninakarbik 
Neelu ninamine osa (nasopharynx) 
Kõva suulagi 
Pehme suulagi 
Neelu suumine osa orolarynx 
Keel 
Keelepõhja lihased 
Neelu kõrimine osa laryngopharynx 
Kõripealis 
Häälepilu 
 
 
2) Kõri (larynx) 
Kõri on ülal membraani abil ühenduses keeleluuga, all sidemetega trahhea külge fikseeritud. Kõri 
osadeks   on  kaks  kõhre:  kilp-  ja  sõrmuskõhr.  Kilpkõhr  (cartilago  thyroidea)  koosneb  kahest 
teineteise  suhtes  teravnurga  all  asuvast  plaadist  ja  selle  ülaserva  on  võimalik  kõril  palpeerida 
(Aadama  õun  ehk  kõrivälje).  Sõrmuskõhr  (cartilago  cricoidea)  meenutab  oma  kuju  poolest 
pitsatsõrmust.  
Kõik kõrikõhred on omavahel ühendatud sidemete ja liigeste abil. Kilp- ja sõrmuskõhr on seotud 
sidemega (ligamentum cricothyreoidea, lig. conicum → koniotoomia).  
Kõripealis  (epiglottis)  on  puulehe-  või  tennisereketikujuline  kõhr  ja  oma  kitsenenud  osaga 
kinnitub kilpkõhre sisemisele pinnale. Neelamisel sulgeb kõripealis kõri sissepääsu. 
68 
Kõri ülesandeks on õhu juhtimine ja hääle tekitamine. Kõriõõnt vooderdav  limaskest  moodustab 
kaks paarilist limakestavolti või -kurdu: ülemised on ebahäälepaelad ja alumised häälepaelad, mis 
piiravad häälepilu. Häälepaelu liigutavad tahtele alluvad kõrilihased. 
 
Joonis 3.21. Hingamisteede anatoomia 
 
Alumised hingamisteed 
1)  Hingetoru, trahhea 
Kõri  jätkub  hingetoruna  (trachea).  Hingetoru  hargneb  (bifurkatsioon  ehk  kaheks  hargnemine) 
paremaks  ja  vasakuks  peabronhiks.  Täiskasvanud  inimese  hingetoru  pikkus  on  10–15  cm, 
läbimõõt 1,5–3 cm.  
Trahhea  toeseks  on  hobuserauakujulised  omavahel  ühendatud  kõhred  ja  seetõttu  ei  vaju 
hingamistee kokku. Trahhea tagumine sein on pehme, sidekoeline ja tihedalt seotud söögitoruga. 
Bifurkatsioon – kaheks hargnemine 
69 
2) Bronhid 
Bronhiaalpuu 
Trahhea  jaguneb  paremaks  ja  vasakuks  peabronhiks  (esineb  kõhreline  toes),  mis  jagunevad 
astmeliselt  peenemateks  harudeks  (bronhioolideks),  millel  puudub  kõhreline  tugi,  avatuna 
hoiavad neid lihased, mis muudavad bronhioolide läbimõõtu õhuvajaduse järgi. Parem peabronh 
on vasakust lühem ja laiem ning hargneb väiksema nurga all. 
NB!  Need  anatoomilised  teadmised  on  olulised  intubatsioonil  või  võõrkeha   otsimisel  
hingamisteedest (→ ptk „Vabade hingamisteede käsitlus“). 
3) Kops  
Kopsud  (ld  pulmo,  kr  pneumon)  paiknevad  rinnaõõnes.  Kopse  on  kaks:  parem  ja  vasak.  Vasak 
kops koosneb üla- ja alaosast, parem kops aga üla-, kesk- ja alaosast ehk -sagarast.  
Kopsudevahelist  ruumi  nimetatakse  keskseinandiks  (mediastiinum).  Kopsud  paiknevad 
rinnaõõnes pleurakottides. 
Kopsu katva pleura e kopsukelme ja rindkere seina seesmist pinda vooderdava rinnakelme vahele 
jääb  kopsukelme-  e  pleuraõõs,  mis  on  üliõhukese  vedelikukihiga  täidetud  –  see  vähendab 
pleuralestmete hõõrdumist hingamisel. Pleuraõõnes on negatiivne rõhk. 
 
Joonis 3.22. Kopsu anatoomia 
70 
3.6.1.  Hingamine 
Hingamismehaanika 
Sissehingamine  (inspiirium)  ja  väljahingamine  (ekspiirium)  toimub  rinnaõõne  mahtuvuse 
muutumise tõttu. 
Vahelihas  (diafragma)  eraldab  rindkereõõnt  kõhuõõnest.  Diafragma  on  lai  kuplikujuline  lihas, 
mis  koosneb  keskse  paigutusega  kõõluselisest-  ja  seda  ümbritsevast  lihaselisest  piirkonnast. 
Vahelihas  on  peamine  sissehingamislihas:  kokkutõmbumisel  tema  kuppel  lameneb  ja 
rinnaõõnemaht  suureneb  -  tekib  negatiivne  rõhk  ning  õhk  tõmmatakse  kopsudesse. 
Väljahingamisel vahelihas lõtvub ja kumerus taastub. 
NB!  Lamades  ulatub  diafragmakuppel  5.  roide  kõrgusele.  See  teadmine  aitab  vältida  maksa 
vigastamist pleuraõõne punkteerimisel ja dreneerimisel.  
Roiete  vahel  asuvad  lihased.  Välimised  roietevahelised  lihased  on  sissehingamislihased,  tõstes 
roideid üles- ja ettepoole suurendavad rindkereõõne mahtu. 
Sisemised  roietevahelised  lihased,  väljahingamislihased,  soodustavad  rindkereõõne  mahu 
vähenemist ja passiivset väljahingamist. 
Pleuralestmete  vahel  valitsev  alarõhk  tagab  kopsude  liikumise  ja  on  hingamismehaanika 
põhitegur. 
Õhu tungimisel pleuralestmete vahele (pleuraõõnde) surub õhk kopsu kokku, kops kollabeerub. 
Sellist olukorda nimetatakse pneumotooraksiks. 
Hingamise abilihased on kaela-, õlavöötme- ja kõhulihased. Kaela- ja õlavöötmelihased tavaliselt 
toetavad käte tõstmist ja tõstavad fikseeritud käe korral rindkeret, seetõttu võetakse need lihased 
appi  hingamishäirete  ja  kehalise  pingutuse  korral.  Seepärast  tuleb  hingeldavale  patsientidele 
tagada võimalus käsi toetada. 
Hingamise reguleerimine 
Hingamiskeskus 
Piklikajus  (medulla  oblongata)  asuvad  hingamise  ja  vereringe  vegetatiivsed  keskused. 
Hingamiskeskus  saadab  kõiki  vajadusi  arvestades  välja  rütmilisi  impulsse,  mis  tekitavad 
normaalseid hingamisliigutusi. Hingamiskeskus reageerib süsinikdioksiidi (CO2) ja hapniku (O2) 
osarõhu ning vere pH-väärtuse muutustele. 
Osarõhkude seadus ehk Daltoni seadus 
Gaaside segusse kuuluva gaasi osarõhk moodustab samasuguse osa gaasi kogurõhust nagu selle 
gaasi maht gaaside kogumahust. 
 
71 
Hingamise reguleerimine 
Perifeersed  kemoretseptorid  on  tundlikud  arteriaalse  vere  hapniku  osarõhu  languse  ja  pH-
muutuste suhtes. Retseptorid paiknevad ühise unearteri hargnemiskoha läheduses karotiidkehadel 
(glomus caroticum) ja aordikaare piirkonnas asuvate kehakestel (glomera aortica). 
Hingamiskeskust mõjutavad sinna arteriaalse verega kanduvad ained. 
CO 
2 
 → hingamine  ja vastupidi 
O 
2 
  →  hingamine  NB!  CO2  osarõhu  pideva  tõusuga  seotud  haiguslike  muutuste  korral 
(kroonilised  hingamisteede  ja  kopsuhaigused)  järgib  hingamise  juhtimine  üksnes  O2 
rõhumuutusi.  See  avaldab  tugevat  mõju,  kui  patsiendile  antakse  hapnikku.  Krooniliste 
hingamisteede  ja  kopsuhaigustega  patsiendid  võivad  hapniku  manustamisele  reageerida 
hingamise seiskumisega! 
CO
teadliku   või 
2  rõhumuutused  mõjutavad  hingamisimpulssi  tugevasti.  CO2  rõhulangus 
alateadliku  hüperventilatsiooni  (hingeldamise)  tulemusena  võib  viia  hingamise  nõrgenemise  ja 
isegi ajutise hingamisseiskuseni. CO2 rõhu tõus põhjustab hingamise ägenemise.  
Ka vere pH-väärtuse langemine toob kaasa hingamistegevuse elavnemise. 
Hingamisnäitajad  
Hingamistsükkel kestab ühest sisse- või väljahingamisfaasist järgmiseni. Hingamismaht on ühes 
hingamistsüklis  sisse-  või  väljahingatud  õhu  ruumala.  Täiskasvanud  inimesel  on  rahuolekus 
hingamismaht  umbes 500 ml. 
Hingamissagedus rahuseisundis 
Vastsündinud  
40–50 korda minutis 
Lapsed 
 
20–30 korda minutis 
Täiskasvanud   
14–18 korda minutis 
Hingamise minutimaht 
Hingamise  minutimahu  saame  hingamismahu  ja  hingamissageduse  korrutisena.  See  näitaja  on 
täiskasvanu puhul umbes 8 liitrit minutis. 
Surnud ruumi ventilatsioon 
Õhukogust,  mis  sissehingamisel  jääb  ülemistesse  ja  alumistesse  hingamisteedesse,  ja  ilma 
gaasivahetuses  osalemiseta  jälle  välja  hingatakse,  nimetatakse  surnud  ruumi  ventilatsiooniks. 
Normaalkaaluga  täiskasvanul  on  surnud  ruumi  mahtuvus  umbes  150  ml.  Seetõttu  moodustab 
alveoolideni  jõudev  õhukogus  500  ml  hingetõmbemahu  puhul  vaid  350  ml  ja  200  ml 
hingetõmbemahu puhul vaid 50 ml! 
72 
NB!  Hingamismaskid  suurendavad surnud ruumi. Suuri  hingamismaske on eriti  ohtlik  kasutada 
väikelastel. Just sellepärast pannakse hingamisraskustega patsiendid hingama  rahulikult , ühtlaselt 
ja sügavalt. Mida suurem on iga hingetõmbega hõlmatav õhukogus, seda vähema tähtsusega on 
surnud ruum. Vastupidi, väga pindmisel hingamisel jõuab õhk vaevalt  alveoolideni. 
Alveolaarne ventilatsioon – alveolaarse ventilatsiooni moodustab hingamismahu ja surnud ruumi 
ventilatsiooni vahe. 
Gaasivahetus 
Kopsudes (väline hingamine) 
Hingamise tulemusena jõuab õhk alveoolidesse. Sinna saabuv hapnik difundeerub läbi alveoolide 
ja  kapillaaride  seinte.  Punalibled  on  kehas  O2  ära  andnud  ja  jõuavad  nüüd    tagasi 
kopsukapillaaridesse. Siin küllastatakse nende hemoglobiin difundeeritud hapnikuga. Vastutasuks 
antakse  verest  saadud  CO2  ära  alveoolidele.  See  alveoolide  ja  kopsukapillaaride  vaheline 
gaasivahetus  kestab  vaid  0,2–0,3  sekundit,  millest  tervele  inimesele   piisab .  Põletikud,  tursed, 
veresoonte haigused jm põhjustavad gaasivahetuse ja välise hingamise häireid. 
 
Joonis 3.23. Gaasivahetus kopsudes 
 
Rakuhingamine (sisene hingamine) 
Hapnikuga rikastatud arteriaalne veri viib hapniku iga keharakuni. Selle vere hapnikusisaldus on 
kõrge,  süsihappegaasi  sisaldus  aga  madal.  Gaasivahetus  toimub  ülalkirjeldatud  viisil,  ainult  et 
vastupidises  suunas,  nii  et  hapnik  antakse  ära  rakule.  Rakk  omakorda  annab  punaliblele  üle 
ainevahetuse tulemusena tekkinud CO2.  
73 
Hingamisgaasid 
Atmosfääriõhu koostis: 
Väljahingatava õhu koostis: 
78%  lämmastikku 
78%  lämmastikku 
21%  hapnikku 
17%   hapnikku 
1%  väärisgaase 
1%  väärisgaase 
0,03%  süsihappegaasi 
4%  süsihappegaasi 
Ka  väljahingatav  õhk  sobib  hingamiseks,  sest  selle  hapnikusisaldus  on  veel  17  mahuprotsendi 
juures.  Sellest  hapnikusisaldusest  piisab  suust   suhu   hingamise  tegemiseks,  ilma  et  CO2  sisaldus 
kehas tõuseks üle kriitilise piiri. 
Kokkuvõte 
Hingamisteede ülesanne on kindlustada õhu liikumine kopsu.  
Ülemisteks  hingamisteedeks  on  nina,  ninaõõs,  ninakõrvalurked  ,  kõri  ja  neel.  Seega  ulatuvad 
ülemised hingamisteed ninasõõrmetest hingetoru sissekäiguni kõrisõlme juures. 
Alumised hingamisteed on trahhea, bronhid. 
Kõri  koosneb  sõrmuskõhrest,  kilpkõhrest,  nende  vahel  asuvast  ühendussidemest  (ligamentum 
conicum),  keeleluust  ja  kõripealisest.  Kõris  asuv  hääleside  (ligamentum  vocale)  koos  kõri 
vooderdava  limaskestaga  moodustab  kaks  häälekurdu  ehk  häälepaela.  Häälepaelte  vahele  jääb 
häälepilu.  Kõri  ülesanne  on  tekitada  häält,  kaitsta  alumisi  hingamisteid  (kõripealis  sulgeb 
neelamisel  kõrisissepääsu  ja  seetõttu  neelates  toit  liigub  vabalt  söögitorusse)  ja  osaleda 
köhimisel. 
Hingetoru algab kõrist ja lõpeb jagunemisega paremaks ja vasakuks peabronhiks. Bronhiaalpuu 
hargneb üha väiksemateks harudeks (bronhioolideks), mille lõppelementideks on kopsupõiekesed 
(alveoolid). Hingetoru ja bronhe hoiavad avatuna kõhrerõngad, bronhioole aga lihased. 
Inimesel on kaks kopsu. Kopsud on kaetud kopsukelmega. Kopsude vahel asub keskseinand ehk 
mediastiinum, kus paikneb süda. 
Mehaaniline   hingamissüsteem  koosneb  vahelihasest,  roietevahelistest  lihastest  ja  hingamise 
abilihastest, viimaste töö tuleb esile hingamispuudulikkuse korral.  
Sissehingamine  (inspiirium)  ja  väljahingamine  (ekspiirium)  toimub  vahelihase   liikumisest  
tingitud  rinnaõõne  mahu  mehaanilise  suurenemise  ja  vähenemise  tulemusena.  Hingamise 
sügavuse määrab hingamislihaste tegevus.  
Pleuraõõnes toimiv alarõhk on tegusa hingamismehaanika eelduseks. 
74 
Hingamiskeskus  asub piklikajus  ja saadab välja  hingamislihaste juhtimpulsse.  Hingamiskeskust 
stimuleerivad  omakorda  signaalid  kemoretseptoritelt  arteriaalse  vere  süsihappegaasi  osarõhu 
tõusu ja hapniku osarõhu languse ning  pH-muutuste kohta. Retseptorid paiknevad ühise unearteri 
hargnemiskoha  läheduses  karotiidkehadel  (glomus  caroticum)  ja  aordikaare  piirkonnas  asuvate 
kehakestel (glomera aortica). 
Hapniku ja süsinikdioksiidi vahetust kopsualveoolidest verre nimetatakse väliseks hingamiseks. 
Hapniku  ja  süsinikdioksiidi  vahetust  rakus  nimetatakse  siseseks  hingamiseks.  Õhukogus,  mis 
liigub igas hingamistsüklis, kannab nimetust hingamismaht. Minutis tehtud hingamistsüklite arvu 
nimetatakse  hingamissageduseks.  Hingamismahu  ja  hingamissageduse  korrutis  kannab  nimetust 
hingamise  minutimaht.  Surnud  ruumi  ventilatsioon  tähistab  õhukogust,  mis  jääb 
hingamisteedesse  ja  ei  jõua  alveoolidesse,  vaid  hingatakse  taas  välja,  ilma  et  see  osaleks 
gaasivahetuses. 
VÕTMESÕNAD 
Bronhioolid 
gaasivahetus 
hingamine 
hingamiskeskus 
Hingamismehaanika 
hingamisnäitajad 
hingetoru 
kopsud 
vahelihas (diafragma) 
alveoolid 
pleuraõõs 
Teadmiste kontrolli küsimused 
1.  Loetlege hingamissüsteemi osi. 
2.  Kirjeldage õhu teed kopsudes ja nimetage läbitud teelõike. 
3.  Kirjeldage trahheat ja selgitage selle anatoomilisi iseärasusi. 
4.  Loetlege hingamises osalevaid lihaseid ja selgitage nende rolli. 
5.  Selgitage hingamismehaanikat. 
6.  Nimetage ja kirjeldage hingamisnäitajaid. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
75 
3.7. Seedesüsteem 
Õpieesmärgid 
Erakorralise meditsiini tehnik: 
  teab seedesüsteemi osi ja oskab selgitada seedesüsteemi üksikute osade funktsiooni, 
  oskab seletada kõiki seedesüsteemi protsesse alates neelamisest. 
Üldine sissejuhatus 
Oma  ülesannete  täitmiseks  vajavad  kõik  keharakud  energiat,  mida  saadakse  erinevatest 
toitainetest.  Seedesüsteemi  ülesanne  on  toidu  peenestamine  (mehaaniline  seedimine)  ja 
lõhustamine seedemahlade abil põhitoitaineteks (keemiline seedimine), mis imenduvad verre  ja 
transporditakse nii keha rakkudesse . Seedimata jäänud toiduosad väljutatakse organismist.  
Seedesüsteemi  moodustavad  omavahel  seotud  elundid,  mille  ülesandeks  on  toiduainete  ja 
jääkainete transport läbi keha. 
Seedetrakt 
  Suuõõs (cavum oris) 
  Kõri (pharynx) 
  Neel (larynx) 
  Söögitoru (oesophagus) 
   Magu  (ld ventriculus, kr gaster) 
  Peensool, mille osad on: 
– kaksteistsõrmiksool (duodenum) 
– tühisool (jejunum) 
– niudesool (ileum) 
  Jämesool (colon), mille osad on: 
– umbsool (caecum) 
– ussripik (appendix) 
– ülenev käärsool (colon ascendens) 
– risti käärsool (colon transversum) 
–  alanev käärsool (colon descendens) 
– sigmasool (colon sigmoideum) 
  Pärasool (rectum) koos pärakuga 
Seedimises osalevaid ensüüme tootvad elundid on: 
  süljenäärmed (glandulae salivarae), 
  kõhunääre (pancreas), 
  maks (hepar), 
  sapipõis (vesica fellea). 
76 
Ensüümid viiakse juhade kaudu seedetrakti. 
Suuõõs 
Suuõõne sisepind on kaetud limaskestaga,  suus  on hambad (täiskasvanud inimesel 32 hammast), 
keel  ja  süljenäärmed  –  kõrvasüljenääre  (glandula  parotis),  alalõuasüljenääre  (glandula 
submandibularis) ja keelealune süljenääre (glandula sublingualis), mis toodavad kokku umbes 1–
2 liitrit kergelt leeliselist sülge ööpäevas. 
 
Neel 
Neel  kujutab  endast  limakestaga  vooderdatud  lihaselist  toru,  mis  on  seotud  ninaõõne,  suuõõne, 
kõri ja söögitoruga. Neelus ristuvad hingamisteed ja seedetrakti ülaosa. 
Söögitoru (oesophagus) 
Söögitoru on neelu kõrimise osa jätkuks. Söögitoru algab umbes kuuenda kaelalüli kõrguselt ja 
on  u  20–25  cm  pikkune.  Suurem  osa  söögitorust  asub  keskseinandis  (mediastiinum)  aordi  ja 
hingetoru taga. Vahelihases oleva ava kaudu läheb söögitoru kõhuõõne ülaossa ja suubub makku. 
Kuigi  söögitoru  on  väga  veniv,  on  tal  siiski  kolm  anatoomilist  kitsust.  Esimene  kitsus  asub 
sõrmuskõhre  kõrgusel  ja  seda  nimetatakse  kõrimiseks  kitsuseks.  Teine  asub  rinnakorvis 
aordikaare läheduses, kus söögitoru kulgeb lülisamba ja aordikaare vahel (aordikitsus). Kolmas 
kitsus  on  söögitoru  vahelihasest  läbiminemise  kohas  (vahelihasekitsus).  Nendesse  kitsustesse 
võivad  suuremad  toidutükid  kinni  jääda.  Lihaskest  on  söögitoru  ülemises  kolmandikus 
vöötlihaseline,  keskmises  kolmandikus  lisandub  silelihaskude  ja  alumises  kolmandikus  esineb 
ainult  silelihas.  Lihaskest  koosneb  välimisest  pikikihist  ja   sisemisest   ringkihist.  Söögitoru 
vahelihase  läbimise  kohal  lihaskihid  põimuvad  ja  moodustavad  funktsionaalse  kitsuse. 
Vastsündinutel on see veel nõrgalt arenenud, mistõttu nad peale söötmist sageli oksendavad. 
Söögitoru  alumise  sulguri  ehk  sfinkteri  sulgumine  takistab  toidumassi  minekut  maost  tagasi 
söögitorusse. 
Sfinkteri  paigutumine  vahelihasekitsuse  juures  teeb  selle  sulgumise  hõlpsamaks.  Täiendavaks 
kaitsefunktsiooniks  on  söögitoru  suubumine  makku  nurga  all,  mistõttu  täidetud  mao  korral 
söögitoru üles lükatakse. 
Otse söögitoru limaskesta all kulgevad vere- ja lümfisooned. 
NB!  Maksahaiguse  tõttu  tekkinud  verepaisu  korral  tekivad  selles  piirkonnas  veenilaienditele 
sarnanevad  veresoonelaiendid.  Need  võivad  lõhkeda  ja  põhjustada  verejooksu,  mida  selle 
asukoha tõttu on väga keeruline sulgeda (→ ptk „Verejooks ninast või suust“). 
 
 
 
77 
Kõhuõõs (cavum peritoneale) 
Magu ja sooled asuvad kõhuõõnes, kus nende liikumine on piiratud. 
Kõhuõõs  on  kaetud  õhukese  serooskelmega,  mida  nimetatakse  kõhukelmeks  (peritoneum 
parietale), see läheb soolekinnisti kaudu üle siseelunditele (peritoneum  viscerale). Soolekinnisti 
(mesenteerium) kõhukelme duplikatuuri abil kinnituvad organid kõhuõõne tagumise seina külge 
ja  tema  lestmete  vahel  kulgevad  soolele  veresooned  ja  närvid.  Soolte  liikumist  võimaldab 
soolekinnisti. 
Kõhukelmeõõs  ehk  peritoneumiõõs  on  parietaalse  ja  vistseraalse  kõhukelme  vahele  jääv  ruum. 
Suur-  ja  väikerasvik  on  kõhukelme  kahekordne  duplikatuur,  mille  lestmete  vahel  on  kohev-, 
rasvkude.  Suurrasvik  (omentum  maius)  ripub  maokõverikult  põllena  alla,  kattes  maost  allpool 
asetsevaid kõhuõõneelundeid eest ning on kokku kasvanud ristikäärsoolega nii, et mao taga ja all 
tekib peaaegu täielikult eraldatud ruum – bursa omentalis.  
 
Joonis 3.24. Seedetrakti anatoomia 
 
78 
Kõhuõõne  ülemises  osas  asuvad  parenhümatoossed,  väga  veresoonterikkad  elundid  (maks  ja 
põrn),  mida  kaitsevad  alumised  roided.  Samas  on  nende  roiete  murru  korral  ka  maks  ja  põrn 
suures ohus (→ ptk „Rindkerevigastused“). 
Allpool lõpeb kõhuõõs väikeses vaagnas, kus kusepõie ülemine osa, pärasoole ülemine eesmine 
pind ning naistel ka  emakas , munasari ja munajuha (adnex) on kaetud kõhukelmega. Kõhuõõne 
taga  (retroperitoneaalselt)  asuvad  neerud  koos  neerupealistega.  Kõhunääre  ja  osa 
kaksteistsõrmiksoolest on tagapool liites ja kõhukelmega kaetud. 
Retroperitoneaalne – kõhuõõne taga asetsev 
 
Magu (ld ventriculus, kr gaster) 
Magu asub umbes 10.–12. rinnalüli ja 1.–3. nimmelüli kõrgusel ülakõhus, suurem osa maost asub 
keskjoonest vasakul. 
Maos toit peenestatakse, segatakse maonõrega läbi ( maomahla  happelisus surmab enamiku toidu 
ja  õhuga  makku  jõudnud  mikroorganismidest).  Mao  maht  on  umbes  1–2  liitrit.  Ringlihaskiht 
moodustab  mao  ja  duodenumi  piiril  lukutisulguri  (sfinkteri).  Perioodiliselt  kokku  tõmbudes  ja 
lõõgastudes  võimaldab  see  soolestiku  ülekoormamise  vältimiseks  toitu  väikeste  annuste  kaupa 
kaksteistsõrmikusse edasi toimetada. 
Peensoolel eristatakse kolm osa: 
  kaksteistsõrmiksool (duodenum), 
  tühisool (jejunum),  
  niudesool (ileum). 
Kaksteistsõrmiksool algab maolukutist (pylorus) ja asub retroperitoneaalselt mao tagaseinal. See 
sooleosa  meenutab  kujult  C-tähte,  mille  kaar  haarab  kõhunäärme  pea.  Kaksteistsõrmikusse 
suubuvad  üheskoos  kõhunäärmejuha  (ductus  pancreaticus)  ja  sapijuha  (ductus  choleductus). 
Kaksteistõrmiksool läheb järsu käänakuga üle tühisooleks. Peensool läheb üle jämesooleks. 
Kõhunääre (pancreas) 
Umbes 80 g kaaluv ja 14–18 cm pikk kõhunääre asub väljasirutatult ülakõhu tagaseinal, eestpoolt 
katab seda kõhukelme (peritoneum).  
Kõhunäärmel on kolm osa: 
  pea (caput pancreatis), 
  keha (corpus pancreatis), 
  saba (cauda pancreatis). 
Pea asub kaksteistsõrmiku lingus . 
79 
Kõhunäärme  u  2  mm  läbimõõduga  juha  (ductus  pancreaticus)  läbib  näärme  ning  hargneb  oma 
teel  veel  mitmeks  näärmekäiguks.   Pankrease   juha  ja  sapijuha   avanevad   koos 
kaksteistsõrmiksoolde (vateri papill’i).  
Kõhunäärmenõre,  mis  voolab  kaksteistsõrmikusse,  sisaldab  erinevaid  ensüüme,  mida  on  vaja 
süsivesikute, rasvade ja valkude lõhustamiseks. 
Maks (hepar) 
Maks paikneb kõhuõõnes diafragma kupli all, jäädes suurema osaga (¾) keskjoonest paremale. 
Maksa  parema  sagara  all  asub  sapipõis,  vasaku  sagara  all  aga  kõhunääre.  Maksa  alumine  serv 
toetub  paremale  jämesoolekäärule  (flexura  hepatica).  Maks  on  peaaegu  täielikult  kaetud 
kõhukelmega;  sellist  asendit  nimetatakse  intraperitoneaalseks.  Maks  on  inimese  suurim  nääre, 
selle mass on 1–1,5 kilo. Hapnikurikast verd viib maksa samanimeline arter, maksaarter (arteria 
hepatica). Värativeen: → ptk „Südame-vereringesüsteem“. 
 
Joonis 3.25. Maks koos sapipõiega 
 
Maksa  struktuuriüksuseks  on  sagarikud  (lobuli),  mis  koosnevad  peamiselt  maksarakkudest. 
Värativeen ja maksaarter viivad maksa verd ning väikesed maksajuhakesed viivad maksast välja 
maksarakkudes valmistatud sappi, mis on vajalik rasvade seedimiseks. 
Maks  muudab  kahjutuks  sooles  valkude  roiskumisel  ja  keha  rakkudes  valkude  ainevahetuse 
käigus  tekkiva  ammoniaagi,  mis  muudetakse  kusiaineks  (karbamiid)  ja  viiakse  uriiniga  kehast 
välja.  Karbamiidi  sünteesimine  on  palju  energiat  nõudev  keemiline   reaktsioon ,  mille  käigus 
vabaneb soojus. Maks on seega üks nendest elunditest, mis aitavad säilitada kehatemperatuuri.  
80 
Peale  selle  kuulub  maksa  ülesannete  hulka  punaliblede  loome  ja  lagundamine.  Pärast  raua 
eemaldamist  hemoglobiinist  muudetakse  see  rohekaskollaseks  bilirubiiniks  (sapivärvaineks), 
mida kasutatakse sapi valmistamisel. 
 
Sapipõis (vesica biliaris, vesica fellea) 
Sapipõis on kotikujuline õõneselund, mis on sidekoe abil kinnitatud maksa parempoolse sagara 
alla, täies mahus täidetuna (40–50 ml) on selle pikkus 10 ja läbimõõt 4 cm.  
Maksast  lähtub  kaks  sapi  äravooluteed,  mis  ühinevad  üheks  maksajuhaks  (ductus  hepaticus), 
millest hargneb sapipõide  viiv  haru. Tegelik ductus hepaticus jätkub pärast seda sapijuha (ductus 
choledochus)  nime  all,  läheb  läbi  kaksteistsõrmiku  lingus  oleva  kõhunäärme  osa  ja  suubub 
seejärel kõhunäärme juhaga koos kaksteistsõrmiksoolde. 
 
Jämesool (colon) 
Jämesool asub kõhuõõne alaosas koos peensoole keerdudega. Jämesool algab ileotsekaalklapiga 
(asub peensoole ja jämesoole vahel) ja lõpeb ringlihasega (sfinkteriga) pärasoole (rectum) lõpus. 
Jämesoole üldpikkus on 1,2–1,4 meetrit. 
Jämesool koosneb järgmistest osadest: 
  umbsool (caecum) koos ussjätkega või ussripik (appendix), 
- ülenev käärsool (colon ascendens), 
- ristikäärsool (colon transversum), 
- alanev käärsool (colon descendens), 
- sigmasool (colon sigmoideum), 
  pärasool (rectum) koos pärakuga, 
  maksakäär (flexura dextra v hepatica), 
  põrnakäär (flexura sinistra v lienalis), 
  sigmasool (colon sigmoideum), 
  pärasool (rectum). 
 
Jämesoole ülesanded 
  Vee  tagasiimendumine : umbes 70–85% veest, mis koos peensoole sekreediga jämesoolde 
jõuab, imendub verre tagasi. 
  Soola tagastamine: enamik soolast imendub koos veega verre tagasi. 
  Lõppseedimine: väheses mahus, sest üksnes vähesed fermendid tegutsevad ka jämesooles. 
Jämesoolde jõudnud toitained imenduvad koos veega.  
81 
  Jämesooles asuvatest peekerrakkudest lisatakse roojasse lima.  
  Käärimis- ja roiskumisfunktsioon: jämesooles asuvate kolibakterite abil hävitatakse toidu 
seedimatud osad. 
  Peristaltika: jämesoole lihaste liikumise tulemusena viiakse jämesoole sisu pärasoolde, kus 
see jääb väljutamist ootama. 
 
Soolestiku verevarustus 
Kogu  soolestikku  varustab  arteriaalse  verega  põhiliselt  a.  mesenterica  superior.  Venoosne 
äravool toimub värativeeni kaudu. 
NB!  Mesenteriaalinfarkti  põhjuseks  on  sageli  sooleveresoonte  sulgus,  tekib  „äge  kõht“  (→  ptk 
„Sündmuskoha ülevaatus, esmane hinnang ja patsiendi ülevaatus“). 
Soolestiku innervatsioon 
Soolestiku  tööd  stimuleerib  parasümpaatiline  närvisüsteem  (X  kraniaalnärv,  n.  vagus  ehk 
uitnärv),  sümpaatiline  närvisüsteem  (sisusenärv  –  nervus  splanchnicus)  seevastu  pidurdab 
sooletegevust.  Seedimine  ja  imendumine  toimub  enamasti  pärast  sööki  (parasümpaatikuse 
aktiviseerumine  tekitab  väsimustunnet)  ja  öösiti,  kuna  rahuseisundis  varutakse  optimaalselt 
toitaineid  (ka  raku  tasemel).  Toidumassi    viibimisaeg  mao-sooletraktis  on  väga  erinev  ja  võib 
kesta 20–80 tundi. Raskesti seeditavad toidud viibivad kauem nii maos kui ka sooltes. 
Toidumassi viibimisaeg 
  maos:   
 
2–4 tundi 
  peensooles:   
6–8 tundi 
  jämesooles:   
12–70 tundi 
 
Kokkuvõte 
Seedimine algab juba toidu mälumise ajal. Leeliselised ensüümid aitavad toiduaineid keemiliselt 
lõhustada. Täiskasvanud inimese püsihammastik koosneb 32 hambast.  
Neelamisel osalevad põhiliselt suulagi, keel ja kõrisõlm. Peenestatud toit liigub peristaltika mõjul 
mööda söögitoru makku. Maomahla happesus  surmab enamiku toidu ja õhuga makku jõudnud 
mikroorganismidest.  Väikeste  annuste  kaupa  suunatakse  toidukört  edasi  kaksteistsõrmikusse. 
Kõhunäärme  ensüümid  ja  sapp  muudavad  toidukördi  pH-väärtuse  jälle  leeliseliseks  ja  algab 
rasvade seedimine.  
Peensooles  imenduvad  paljud  toitained  ja  lähevad  maksa  viivasse  portaalsüsteemi.  Jämesooles 
muutub  soolesisu  vee  eemaldamise  tõttu  paksemaks  ja  lõpuks  viiakse  seedimatud  toiduosised 
roojana pärasoole kaudu kehast välja. 
82 
 
VÕTMESÕNAD 
eritus 
jämesool 
kõhukelme 
magu 
maks 
peensool 
sapipõis 
ainevahetus 
seedimine 
söögitoru 
 
Teadmiste kontrolli küsimused 
1.  Nimetage seedetrakti osad . 
2.  Selgitage  kuidas seedetrakti üksikud osad funktsioneerivad. 
3.  Selgitage neelamistoimingut ja järgnevat seedimistegevust üksikute lõikude kaupa. 
 
 
 
 
 
3.8. Eritusorganid 
Õpieesmärgid 
Erakorralise meditsiini tehnik: 
  teab eritusorganeid; 
  oskab kirjeldada kuseteede anatoomiat; 
  oskab kirjeldada neerude tööd, uriini teket ja selle koostist; 
  kirjeldada tähtsamaid elektrolüüte ja teab nende omadusi; 
  suutma kirjeldada vere pH-väärtust ja selle  normist  kõrvalekaldumise põhjusi. 
Üldine sissejuhatus 
Eritusorganid  koosnevad  kahest  neerust  neerukarikate  ja  neeruvaagnaga,  kahest  kusejuhast, 
kusepõiest  ja  kusitist.  Neerude  ülesandeks  on  verest  vees  lahustuvate  ainevahetusjääkide  ja 
võõrainete eraldamine ning vee-, elektrolüütide ja happe-aluse tasakaalu hoidmine. Neerupealse 
hormoonid osalevad vereloomes (erütropoetiin) ja vererõhu reguleerimisel (reniin-angiotensiin). 
Neerud on kopsude kõrval üks tähtsaim erituselund. 
Neerud 
Neerud asuvad sümmeetriliselt lülisamba nimmeosa kõrgusel kõhuõõne taga (retroperitoneaalne 
asend),  pakituna  rasvakapslisse.  Parem  neer  asub  maksast,  vasak  aga  põrnast  allpool.  Neerude 
ülaosas asuvad kaanetaolised neerupealised. Neerudel on tüüpiline neeru- või oakuju.  
83 
Seespoolse  ehk  mediaalse  serva  (nõgusus)  keskkohal  on  neeruvärat  (hilus  renalis),  mis  viib  
neeru   sisemusse   –  neeruvaagnasse,  kust  lähtub  kusejuha  (ureeter).  Neerukoor  sisaldab 
neerukehakesi  ja  väikesi  looklevaid  neerutorukesi.  Neerusäsist  moodustuvad  10–20 
neerupüramiidi.  Püramiidides  asuvad  Henle’i  lingud  ja  kogumistorud.  Püramiidide  tipud 
moodustavad  papillid,  mis  suubuvad  neerukarikatesse.  Neerukarikatest  algavad  uriini 
äravooluteed, mis ühinevad neeruvaagnaks. 
Neeruarter (a. renalis) lähtub mõlemalt poolelt kõhuaordi haruna. Hiiluse juures jaguneb 
neeruarter lõpparteriteks, nende otstes lõpeb ka neerukude. Neerudes on umbes 30% kehas 
ringlevast verest.  
 
Neerude mikrostruktuur 
Neeru  funktsionaalseks  üksuseks  on  nefron,  mis  koosneb  neerukehakesest  ehk  päsmakestest 
(glomerulus) ja neerukanalitest (tubulus). Neerus on ligikaudu miljon neerukehakest, need asuvad 
neerukoores. 
 
 
Joonis 3.26. Neerude ehitus 
Uriini tootmine 
Esmasuriin  tekib  vere  filtreerumisel  neerukehakestest  ja  kujutab  endast  plasma  valguvaba 
ultrafiltraati, mida toodetakse 180 liitrit ööpäevas. 
84 
Tagasiimendumine 
neerukanalitesse: 
99 
protsenti 
ultrafiltraadist 
imendub 
tagasi 
tubulaarsüsteemi.  Täiskasvanud  inimese  lõplik  uriinikogus  on  umbes  1,5  liitrit  ööpäevas.  Uriin 
sisaldab lahustunud orgaanilisi aineid, elektrolüüte ja happelisi aineid.  
Märkus. Veri ja/või valk uriinis viitab päsmakeste kahjustusele.  
Suhkurtõve  (diabetes  mellitus)  korral  võib  uriin   sisaldada   suhkrut,  sest  neerude  võime  suhkrut 
resorbeerida on piiratud. 
Neeruvaagen ja kusejuha 
Neerukarikad  ühinevad  neeruvaagnaks,  kust  lähtub  kusejuha,  u  25  cm  pikkune  ja  2–3  mm 
läbimõõduga lihaseline toru, mis suubub kusepõide. 
 
Kusepõis 
Kusepõis on silelihasest moodustatud õõneselund, mis normaalselt  mahutab  kuni 500 ml uriini. 
Põis  asub  väikeses  vaagnas  vaagnaliiduse  ja  häbemeluu  taga.  Mehel  asub  see  pärasoole  ees  ja 
eesnäärme kohal, naisel aga emaka ja tupe ees. Põie suure täituvuse korral võib alakõht ettepoole 
võlvuda. 
NB! Põie ületäituvus võib olla valulik.  
 
Kusiti 
Naise kusiti (urethra) on vaid 2,5–4 cm pikkune ja suubub tupe eeskotta tupeava ülaosas. Mehe 
kusiti  on  tunduvalt  pikem  ja  kahes  kohas  kõverdunud,  kulgeb  läbi  eesnäärme  ja  vaagnapõhja, 
jätkub peenise alaosas ja suubub peenisepea otsas asuvasse avasse. 
NB!  Häbemeluu  naabruse  tõttu  on  ureetra  vaagnaluu  murru  korral  väga  aldis  vigastustele. 
Põiekateetri paigutamine võib seejuures tekitada täiendavaid vigastusi. 
 
Vee- ja elektrolüüdimajandus 
Vee ja naatriumi tasakaal 
Vesi  moodustab  60%  inimese  kehast.  See  vesi  jaguneb  omakorda  2/3  rakusiseseks  vedelikuks 
(40% kehakaalu kilogrammi kohta) ja 1/3  rakuväliseks vedelikuks (20% kehakaalu kilogrammi 
kohta)  ja  nende  piiriks  on  rakuseinad.  Rakuväline  ruum  jaguneb  kapillaariseinte  ehk 
poolläbilaskvate  membraanide  kaudu  ekstravasaalseks  (väljaspool  rakke  ja  veresooni  asuvaks 
veeks,  16%  kehakaalust)  ja  intravasaalseks  (veri  4%  kehakaalust).  Ekstravasaalset  ruumi 
nimetatakse  ka  interstiitsiumiks  (rakkudevaheliseks  ruumiks).  Veremaht  moodustab  6–8% 
85 
kehakaalust. Rakuvedelikus on peamisteks ioonideks kaalium ja fosfaat, rakuvälises vedelikus on 
katioonidest ülekaalus naatrium ning anioonidest kloriid ja bikarbonaat. Kehavedelike  kogused  ja 
koostised tohivad muutuda ainult väga kitsastes piirides. Vee jagunemist vedelikuruumide vahel 
mõjutab oluliselt rakuvälise naatriumi hulk. 
Katioon – positiivse elektrilaenguga ioon 
Anioon – negatiivse elektrilaenguga ioon 
Vee  tarbimist  reguleeritakse  janutunde  ja  joomise  kaudu  (1500  ml),  ka  toit  sisaldab  üsna  palju 
vett  (700  ml),  samuti  tekib  vesi  ainevahetuse  käigus  (300  ml).  Vett  eritatakse  neerude  kaudu 
(1500 ml) ja naha kaudu (higistamine, 500 ml), väljahingatava õhuga (400 ml), roojaga (tavaliselt 
100 ml, kõhulahtisuse korral palju rohkem). Kui selles tasakaalus tekivad häired, tuleb rakendada 
meetmeid tasakaalu taastamiseks, muidu võib tekkida dehüdratatsioon või hüperhüdratatsioon. 
Dehüdratatsioon – veekadu 
Hüperhüdratatsioon – üleliigne vesi 
Kaaliumi tasakaal 
Peamine  rakusisene  ioon  on  kaalium.  Erutustele  väga  vastuvõtlikes  rakkudes  (närvisüsteem, 
lihased,  süda)  on  väga  oluline  erineva  ioonijaotuse  tõttu  rakupindade  vahel  tekkiv  elektripinge 
(potentsiaalide  vahe).  Rakuvälise  kaaliumi  kontsentratsiooni  muutumine  võib  kutsuda  esile 
häireid rakkude tegevuses. 
Kaaliumi võib neerude tubulaarsüsteemis niihästi tagasi imenduda (resorbeerida) kui ka aktiivselt 
väljutada (setserneerida). Kaaliumisisalduse muutumine on tihedalt seotud organismi happe-aluse 
tasakaalu ja naatriumi eritamisega. Hormoon nimega aldosteroon mõjutab ka kaaliumi eritust. 
NB!  Vee  ja  elektrolüütide  tasakaaluhäired,  eriti  kaaliumisisalduse  muutus,  võivad  mõjutada 
närvi-  ja  lihasrakkude  bioelektrilisi  funktsioone.  Eriti  ohtlikud  on  sellest  tulenevad  südame 
funktsioonihäired. 
Setserneerima – eritist väljutama 
Happe-aluse tasakaal 
Ainevahetuse saadused on happelised. Süsinikdioksiid moodustab koos veega süsihappe. Happe-
aluse  tasakaal  peab  aga  püsima  väga  kitsastes  piirides.  Selle  tasakaalu  mõõduks  on  pH-väärtus 
ehk vesinikioonide kontsentratsioon. Neutraalset pH-väärtust 7,4 tuleb hoida piirides 7,36–7,44. 
Seda ülesannet täidavad keha puhversüsteemid (fosfaatpuhver, bikarbonaatpuhver, valgupuhver). 
Neerud  mõjutavad  happe-aluse  tasakaalu  vesinikioonide  eraldamise,  bikarbonaatioonide 
resorbtsiooni ja ammoniaagi eritamisega. Teiseks happest vabanemise viisiks on süsinikdioksiidi 
väljahingamine.  
86 
pH-väärtuse  langust  nimetatakse  atsidoosiks,  selle  tõusu  aga  alkaloosiks.  Vesinikuioonide 
kontsentratsioon on seotud elektrolüütide tasakaaluga. Järsk pH-väärtuse muutus võib olla seotud 
kaaliumisisalduse äkilise muutumisega. 
 
Kokkuvõte 
Neerud  paiknevad  retroperitoneaalses  ruumis  lülisamba  kõrval,  verevool  toimub  neeruarteri  ja 
neeruveeni  kaudu.  Neerupäsmakestes  filtreeritakse  esmasuriin,  mis  suures  osas  imendub  tagasi 
tubulaarsüsteemi, 
lõplik  uriin  tühjendatakse  kogumistorude  kaudu  neeruvaagnasse. 
Erituselundina  eemaldavad  neerud  kehast  vees  lahustuvad  ainevahetusjäägid,  elektrolüüdid  ja 
happed. 
Uriin  läheb  neeruvaagnast  kusejuha  (ureeter)  kaudu  kusepõide.  Kusepõis  on  altpoolt  suletud 
kahekordse  sulgurlihase  abil,  ventiilmehhanism  välistab  uriini  tagasivoolu  ureetritesse.  Põie 
tühjendamisega viiakse uriin kusiti (ureetra) kaudu kehast välja. 
Osmootselt  aktiivsete  osakeste  sisaldus  keha  erinevates  vedelikuruumides  mõjutab  osmootse 
kontsentratsioonitasakaalu  kaudu  kehas  oleva  vee  jaotumist  nende  ruumide  vahel.  Vee-  ja 
naatriumisisaldus  määrab  rakuvälise  ruumi  osmolaarsuse  ja  mahu,  hormoonid  mõjutavad 
eritusfunktsiooni neerude kaudu. Neerude eritusvõimest sõltub ka kaaliumisisaldus organismis ja 
happe-aluse tasakaal. 
 
VÕTMESÕNAD 
elektrolüüt  
happe-alustasakaal 
kusepõis 
 
Kusiti 
neerud 
vee tasakaal 
 
Uriinieritus 
uriini tootmine 
 
Teadmiste kontrolli küsimused 
1.  Nimetage erituselundeid. 
2.  Kirjeldage kuseteede anatoomiat. 
3.  Kirjeldage neerude tööd, uriini valmistamist ja selle koostist. 
4.  Kirjeldage tähtsamaid elektrolüüte ja selgitage nende omadusi. 
 
 
87 
3.9. Suguelundid 
Õpieesmärgid 
Erakorralise meditsiini tehnik: 
  teab mehe suguelundeid, 
  teab naise suguelundeid, 
  oskab kirjeldada  mehe suguelundite funktsiooni (seemnevedeliku tootmine), 
  oskab kirjeldada  naise suguelundite funktsiooni (menstruaaltsükkel). 
Üldine sissejuhatus 
Suguelundite süsteemi ülesanne on tagada liigi säilivus viljastamise kaudu, samuti toodetakse siin 
enamik  suguhormoone . 
Sugutunnused 
Eristatakse esmaseid ja teiseseid sugutunnused.  
Esmased  (primaarsed)  sugutunnused:  sisemised  ja  välimised  suguelundid,  mille  otseseks 
ülesandeks on viljastamine. 
Teisesed (sekundaarsed) sugutunnused: 
  häbemekarvad, kaenlakarvad, mehel ka rinnakarvad ja habemekasv; 
  mehel häälemurre; 
  naisel rinnad; 
  skeleti iseärasused (vaagna kuju) ja keharasvade jaotus; 
Suguelundid  
Mehe suguelundid 
Mehe suguelundid jaotatakse:  
  munanditeks ja munandimanusteks, kus toimub seemnerakkude tootmine; 
  seemnejuhaks; 
  peeniseks;  
  näärmeteks, kus valmistatakse seemnevedelikku ja muid suguelundite eritisi. 
Mehe sisemised suguelundid: 
  munandid – siin toodetakse seemnerakke ehk spermatosoide; 
  munandimanused – siin talletatakse seemnerakke ehk spermatosoide; 
  seemnejuhad – nende kaudu liiguvad seemnerakud ja seemnevedelik sugutisse; 
  eesnääre – eritab seemnevedelikku, kus seemnerakud saavad liikuda; 
  seemnepõiekesed – eritavad seemnevedelikku, kus seemnerakud ujuvad 
88 
 
Joonis 3.27. Mehe suguelundid 
Munandid (testis) kujutavad endast paarisnääret, milles toodetakse seemnerakke (spermatosoide) 
ja  mehe  suguhormooni  testosterooni.  Munandid  asuvad  algul  kõhuõõnes  ning  laskuvad  enne 
poisslapse sündimist munandikotti. 
Munandimanused 
(epidymis) 
paigutuvad  munanditel  mütsitaoliselt.  Munandimanustes 
produtseeritakse  ja  säilitatakse  seemnerakke.  Sellesse  koonduvad  seemnetorukesed  ja  algab 
seemnejuha.  
Seemnejuha on umbes 50 cm pikk, see kulgeb ümber häbemeluu kubemekanali kaudu vaagnasse 
ja ühineb eesnäärme sees purskejuhana kusitiga.  
Munandites produtseeritakse seemnerakke ja munandimanustes need rakud ladustatakse. 
Eesnäärmes, mis eritab seemnevedelikku, kus seemnerakud saavad liikuda, asuvad seemnejuhade 
pikendused, mis suubuvad kusitisse. Siin voolab ka eesnäärme eritis seemnevedeliku hulka.  
Seemnepurset  juhib  sümpaatikusnärv.  Seemnepurske  käigus  juhitakse  seemnevedelik  kusitisse, 
kus  see  seguneb  seemnepõiekeste  ja  eesnäärme  eritistega.  See  muudab  seni  staatilised 
spermatosoidid oluliselt liikuvamaks ja tagab munaraku viljastamise võimalikkuse. 
Eesnääre  ümbritseb  kusiti  algusosa,  põhjustades  sel  kohal  iseloomuliku  kitsuse.  Vananedes 
eesnäärmesisese sidekoe hulk suureneb ja võib tekkida probleeme urineerimisega, kuna eesnääre 
surub kusitile. 
89 
Märkus. Asjaolu, et erektsioon ja seemnepurse on vegetatiivselt juhitavad protsessid, võimaldab 
ka halvatud alakehaga mehel toimetada suguühet ja last saada. 
Mehe välised suguorganid: 
  suguti (peenis), 
  munandikott (skrootum). 
Ureetra – kusiti 
Suguti (peenis) koosneb kolmest erektsioonkehast, mis sugulise erutuse korral tekkiva verepaisu 
käigus  imevad  käsnana  endasse  verd,  mis  kutsub  esile  peenise  jäigastumise.  Seemnepurske 
toimumise järel suguti lõdvestub. 
NB!  Suguti  tühjenemishäire  (nt  veresoone  tromboosi  või  seljaajutrauma  tõttu)  võib  põhjustada 
valulist kesteverektsiooni (priapismi). 
Peenise eesosas asub peenise pea (glans penis), kus asub mitu tundlikku närvi. Normaalolukorras 
katab pead eesnahk. Peenises asuvad nii kuse- kui ka seemnetorud (vrd kuseelundid). 
Munandikott  (scrotum)  on  tekkinud  kõhunaha  parema  ja  vasaku  sopistuse  kokkukasvamisel. 
Munandikoti lihastiku ülesandeks on munandikoti jahutamine (selle temperatuur peab olema 2–4 
kraadi  madalam  kõhuõõne  temperatuurist).  Madala  välistemperatuuri  korral  tõmmatakse 
munandid kehale lähemale ja nende temperatuur tõuseb, kõrgema temperatuuri korral aga lihastik 
lõdvestub (kremasteri refleks). See temperatuurierinevus on vajalik, et seemnekehad valmiksid. 
kremasteri refleks – munandikoti ülestõmme keha juurde külma korral 
 
Naise suguorganid 
Sisesed suguorganid ja menstruaaltsükkel 
  Munasarjad (ovarii) 
  Munajuha (tubus) 
  Emakas (uterus) 
  Tupp (vagina) 
Munasarjad  on  3–4  cm  pikkused  peaaegu  mandlikujulised  paariselundid,  mis  asuvad  vaagna 
külgseinte  ääres  suure  ja  väikese  vaagna  piirialal.  Veresooned  tulevad  munasarja  laia 
kandesideme  kaudu,  millega  munasari  vaagnaseinale  kinnitub.  Munasarjade  koorel  asuvad 
erineva suurusega ümarad vormid – munafolliikulid. Ümber munaraku asuvate folliikulirakkude 
paljunemisel  ja  vedeliku  kogunemise  tulemusena  tekib  põieke,  Graafi  folliikul.  See  tõuseb 
munasarja  pinnale  ja  mõne  aja  pärast  lõhkeb,  seda  protsessi  nimetatakse  ovulatsiooniks. 
Suguküpsel naisel toimub  ovulatsioon  umbes iga 28 päeva järel. Mõlemad munasarjad sisaldavad 
umbes veerand miljonit munarakku, millest vaid 500 on võimelised viljastuma. 
90 
Munajuhad (tuba uterina ) kujutavad endast kahte pliiatsijämedust 11–14 cm pikkust kanalit, mis 
ulatuvad  emakast  munasarjadeni.  Nende  pindmises  osas  asuvad  pikilihaskiud  ja  seespool 
tsirkulaarsed ehk ringjad lihaskiud. Munajuha külgmises osas asub narmaslehter, mis keemiliste 
mõjude ajel pöördub valminud munarakuga munasarja poole ja võtab raku vastu. Tänu munajuha 
erilisele pinnakujule transporditakse munarakk emakasse mööda limaskesta. 
NB! Munaraku transpordi häirumise korral on tagajärjeks (munaraku viljastumise korral)  raske, 
erakorralist  arstiabi  vajav  seisund,  mida  nimetatakse  munajuha  (emakaväliseks)  raseduseks  (→ 
ptk „Rasedus, sünnitusabi ja günekoloogilised õnnetusjuhtumid“). 
Seetõttu tuleb  igalt  alakeha vaevusi kaebavalt sünnitusealiselt naispatsiendilt küsida, millal tal oli 
viimane   menstruatsioon   (→  ptk  „Olukorra  ülevaatus,  seisundi  hindamine  ja  patsiendi 
läbivaatus“). 
Emakas (uterus) asub kusepõie ja pärasoole vahel ja kujutab endast u 7 cm pikkust, 4 cm laiust ja 
2  cm  paksust  pirnikujulist  õõneslihast,  mis  asub  vaagnapõhja  lihastiku  kohal.  Emakas  koosneb 
mitmest osast: 
  emakakeha (corpus uteri);  
  kuplikujuline ülaosa (fundus uteri), millesse kahelt poolt tulevad munajuhad;  
  peen  alaosa,  mida  nimetatakse  emakakaelaks  (collum  või  cervix  uteri).  Viimane  ulatub 
ülalt tupesse (portio uteri). Emakakaela kanalit piiravad sisene ja väline emakasuue. 
Hormoonide mõjul pakseneb emakasisene limaskest, millele kinnitub viljastunud munarakk. Kui 
viljastamist ei toimu, oli see meede  asjatu  ja vastne kude heidetakse koos mõõduka verejooksuga 
läbi tupe välja (menstruatsioon),  kusjuures  fermendid takistavad vere hüübimist. Raseduse korral 
muutub  emaka limaskest tunduvalt  tugevamaks ja emakakontraktsioonide (tuhude) tõttu  toimub 
raseduse lõpul sünnitus.  
 
 
Joonis 3.28. Naise suguelundid 
91 
Emakakaela  kanali  seinad  moodustavad  selget  eritist,  millest  tekib  emakakaela  kanalit  sulgev 
limakork.  Limakorgi  ülesanne  on  takistada  bakterite  sissepääsu  emakasse,  mis  on  avatud 
kõhuõõnde. 
Emakakael avaneb üleval emakaõõnde ja all tupeõõnde. 
Tupp  (vagina)  on  umbes  7–10  cm  pikkune  elastsete  seintega  torujas  organ,  mis  asetseb 
väikevaagna õõnes kusepõie, kusiti ning pärasoole vahel. Tupe limaskest on kaetud mitmekihilise 
lameepiteeliga, kortsuline. 
Tupe  lihaskestas  on  ülekaalus  pikisuunalised  silelihaskiud,  kuid  esineb  ka  ringjaid  kiude 
(silelihas ei  ole tahtele alluv), mis koos vaagnapõhja vöötlihastega (tahtele alluv) on võimeline 
väga jõulisteks kokkutõmmeteks. Tupp lõpeb tupeesikus, kuhu suubub ka kusiti. 
Naise välised suguelundid: 
  häbemekink (mons pubis), 
  häbe (vulva): 
– suured ja väikesed häbememokad (labiae) 
– tupeesik (vestibulum vaginae) 
– kõdisti (clitoris). 
Naiste väliste suguelundite juurde kuulub tüüpiliselt karvadega kaetud häbemekink (mons pubis), 
mille  all  asub  sümfüüs  (symphysis),  ning  häbe  (vulva).  Suured  häbememokad  sulevad  nii 
väikesed  häbememokad  kui  ka  tupeesiku.  Tupeesiku  ja  tupe  piiril  asub  poolümar  neitsinahk 
(hymen)  või  selle  jäägid.  Tupe  alumises  kolmandikus  on  kaks  väikest  nääret  (Bartholini 
näärmed),  mille  väljutuskanalid  on  suunatud  väikeste  häbememokkade  suunas  ja  mille  sekreedi 
ülesandeks  on  tupe  sissekäigu  libestamine.  Väikesed  häbememokad  sulevad  kusiti  suudme  ja 
katavad ühtlasi kõdisti. Kõdisti (clitoris) on nagu mehe sugutipea täidetud tundlike närvidega. 
Sümfüüs e häbemeliidus – kahe häbemeluu vaheline ühendus 
Kokkuvõte 
Suguelundite  ülesanne  on  liigi  säilitamine,  samuti  toodetakse  siin  enamik  suguhormoone. 
Eristatakse sisemisi ja väliseid sugu- ehk sootunnuseid. 
Meeste väliste suguelundite tähtsad osad on suguti ja munandikott. Mehe sisemiste suguelundite 
hulka  kuuluvad  munandid  ja  munandimanused,  kus  toodetakse  ja  ladustatakse  seemnerakke, 
seemnejuhad  ja  eesnääre.  Eesnääre  toodab  95%  seemnevedelikust.  Seemnepurske  korral 
surutakse seemnevedelik kusitisse ja segatakse seal eesnäärmenõrega. See tagab seemnerakkude 
liikuvuse viljastamise jaoks.  
Naise  välised  suguelundid  on  häbe  e.  vulva,  häbemekink,  suured  häbememokad,  tupeesik  ja 
kõdisti.  Naise  tähtsamad  sisemised  suguelundid  on  munasarjad,  munajuhad,  emakas  ja  tupp. 
Munasarjades  moodustub  enamasti  28-päevase  intervalliga  üks  viljastumisvõimeline  munarakk. 
92 
Munaraku  küpsemine  ehk  ovulatsioon  toimub  tsükli  keskel  (14.  päeval).  Munarakk  võetakse 
munajuha narmaslehtrisse ja suunatakse emaka poole, kus see viljastumise korral selleks puhuks 
kasvanud koele kinnitub. Kui viljastumist ei toimu, heidetakse see kude menstruatsiooni käigus 
välja. 
 
VÕTMESÕNAD 
eesnääre (prostata) 
emakas 
Häbemekink 
menstruatsioon 
munajuha 
munandid 
Munandimanused 
munarakk 
munasarjad 
rasedus 
Seemnejuha 
suguti 
tupp 
viljastumine  
vulva 
sümfüüs 
 
 
 
Teadmiste kontrolli küsimused 
1.  Nimetage mehe suguelundeid. 
2.  Nimetage naise suguelundeid. 
3.  Selgitage meeste suguelundite funktsiooni (seemnerakkude tootmine). 
4.  Selgitage naise suguelundite funktsiooni (menstruaaltsükkel). 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
93 
3.10. Meeleelundid 
Õpieesmärgid 
Erakorralise meditsiini tehnik: 
  teab naha ehitust ja funktsioone, 
  oskab nimetada nägemiselundi osi, 
  oskab selgitada pupillirefleksi olemust,  
  oskab kirjeldada nägemisprotsessi, 
  oskab kirjeldada tasakaaluelundi anatoomilist ehitust, 
  oskab kirjeldada kuulmisprotsessi. 
Üldine sissejuhatus 
Meeleorganid  on  inimesel  vahendid  välismaailma  tunnetamiseks.  Nad  töötavad  koos 
närvisüsteemiga selle tunnetuskanalitena. 
Nahk (ld cutis; kr derma, dermatoloogia) ja naha teisendid ehk derivaadid  
Nahk katab keha elastse ümbrisena ja limaskesta kujul ka seestpoolt. 
Naha ülesanded:  
  kaitsta väliskeskkonna (vigastuste, haigustekitajate, kiirguste, veekao) eest; 
  hoida soojustasakaalu, säilitada kehatemperatuuri; 
  erituselund; 
  meeleelund. 
Nahal kui inimkeha suurimal meeleelundil on valu-, sooja-, külma- ja puudutusretseptorid.  
Naha ehitus 
  Marrasknahk (epidermis) 
  Pärisnahk (corium, derma) 
  Alusnahk (subcutis)  
Marrasknahk koosneb mitmekihilisest lameepiteelist, millel on suurema või väiksema  tugevusega  
sarvnahakiht.  Epidermises  puuduvad  veresooned,  närvikiud   tungivad   sinna  pärisnahast  ja 
moodustavad  epidermise  sügavamates  kihtides  vabu  närvilõpmeid.  Marrasknaha  funktsioon: 
kaitse kuivamise, alajahtumise, vee aurumise eest. 
Marrasknaha all asub pärisnahk. Pärisnahk sisaldab rohkesti kollageenseid kiude. Nahaalune 
kude, rasvkude, on energiavaruks ja soojaisolaatoriks. 
94 
 
 
Joonis 6.29. Naha ehitus 
Naha derivaadid (tuletised) 
Marrasknahast moodustuvad mitmesugused derivaadid. Inimesel on nendeks karvad , küüned ja 
juuksed. Nende ülesanne on kaitse ja kompimine.  
Nahas leidub suurel hulgal higi- ja rasunäärmeid. 
 
Silm 
Nägemisaparaat koosneb silmamunast ja selle hoideaparaadist. 
Hoide- ehk abiaparaat 
  Laud on silmamuna ees asuvad nahakurrud, mis katavad teda sulgumisel. Laugude sisemine 
pind on kaetud konjuktiiviga (konjuktiivi võlv/kott – sinna manustatakse ravimeid). Laugudel 
on silma kaitsefunktsioon. 
  Pisaraaparaat  koosneb  pisaranäärmest,  pisarakotist,  viimajuhadest.  Ka  neil  on  silma 
kaitsefunktsioon. 
  Silma sirg- ja põikilihased liigutavad silma, ülalau tõstur tõstab teda. 
Silmamuna (bulbus oculi) asub kolju silmakoopas ja teda katavad silmamuna kestad:  
  kõvakest (sclera), 
  soonkest (choroidea), 
  võrkkest (retina). 
95 
Kõvakesta (skleera) ehk silmavalge eesmine läbipaistev osa on sarvkest (cornea). 
Veresoonterikka  soonkesta  ülesanne  on  toita  võrkkesta.  Soonkestas  sisalduv   pigment   annab 
sellele  musta  värvuse,  mis  muudab  silma  pimekambriks.  Vikerkest  (iiris)  asub  selles   kambris  
sarvkesta  taga  ning  kontrollib  pupilli  abil  silma  langeva  valguse  hulka.  Parasümpaatilise  närvi 
juhitud  silmaavaahendaja  lihase  (m.  sphincter  pupillae)  kiud  asetsevad   silmaava   ümber  sõõrjalt 
ehk ringjalt ja pupill  aheneb (mioos). 
Silmaavalaiendaja  lihase  (m.  dilatator  pupillae)  kiud  paiknevad  radiaalselt,  pupill  laieneb 
(müdriaas)  ja  seda  juhib  sümpaatiline  närvisüsteem  (→  ptk  „Olukorra  ülevaatus,  seisundi 
hindamine ja patsiendi läbivaatus“). 
Mioos – pupillide ahenemine 
Müdriaas – pupillide laienemine 
Nägemisel peavad valguskiired läbima silma erinevaid osi ning jõudma võrkkestale. Tsiliaarkeha 
ehk ripskeha ülesandeks on silma akommodatsioon. 
Võrkkest (retina) on kõige sisemine kiht, millele projitseeritakse nähtavad kujutised. Võrkkest on 
valgustundlik kiht, mis sisaldab: 
– kepikesi, must-valge nägemise retseptoreid; 
– kolvikesi- värvuste tajumiseks. 
Valguse  langemisel võrkkestale tekivad impulsid, mis suunatakse ajukoore kuklapiirkonnas 
asuvasse nägemiskeskusse. 
Lääts 
Kaksikkumer  (bikonveksne)  läbipaistev  lääts  asub  iirise  ja  klaaskeha  vahel  ja  on  kinnitatud 
tsiliaarkeha külge. Läätse kuju muutust nimetatakse akommodatsiooniks. 
Akommodatsioon 
Läätse  kuju  muutmisega   saavutatakse   läätse  pikem  või  lühem  fookuskaugus.  See  võimaldab 
ühtmoodi teravalt näha erineval kaugusel asuvaid objekte. 
Akommodatsioon  töötab  tsiliaarlihase  abil,  mille  kokkutõmme  muudab  läätse  kinnituspunktide 
asetust. Kui läätse kõverust suurendada, muutuvad lähedalasuvad objektid teravamaks. 
Kaugelevaatamiseks  tuleb  lihast  rohkem  pingutada,  mistõttu  lääts  muutub  lamedamaks.  See 
teravustab kaugemad esemed.  
Inimese  vananemisel  ilmneva  kaugenägelikkuse  põhjuseks  on  tsiliaarlihase  elastsuse 
vähenemine. 
Akommodatsioon – silma teravustamine 
 
96 
 
Joonis 3.30. Silma ehitus 
Silmapõhi  
Silmapõhjast  algab  nägemisnärv,  mis  viib  valgusimpulsid  aju  nägemiskeskusesse,  närvi 
alguskohas  retseptoreid  ei  ole,  seda  kohta  nimetatakse  pimetähniks.  Silmapõhjas  on  ka 
võrkkestaarter. 
Silma abiaparaat  
Silma  abiaparaat  koosneb  kaitse-,  pisara-  ja  liigutuslihastest.  Kaitsefunktsiooniga  on 
silmamunatagune rasvpadjand, kulmud, ripsmed ja silmalaud. Puhastamisele aitab kaasa laugude 
pilgutamine. Silma kaitseb sarvkestarefleks (korneaalrefleks), mis vajadusel silma kiiresti suleb. 
Pisaranäärmed toodavad pisaravedelikku sarvkesta niisutamiseks. Antibakteriaalsete omadustega 
pisaravedelik puhastab silma eesosa. Pisaravedelik voolab silma pisarakanalikestest. Normaalselt 
toodetakse päevas 1 ml pisaravedelikku, enamik sellest aurustub, jääk dreneeritakse pisarakanali 
kaudu ninaõõnde.  
Klaaskeha 
Silmamuna sisemuses on läbipaistev vedelik, mida nimetatakse klaaskehaks. 
 
97 
Kuulmine  ja tasakaal 
Kõrv 
Inimese kõrv sisaldab kahte elundit, mis kuuluvad anatoomiliselt kokku. Kõrva ülesanded on: 
  helide vastuvõtt, 
  tasakaaluaistingu tagamine. 
Anatoomiline jaotus 
Kuulmis-  ja  tasakaaluelund  asub  oimuluu  (os  temporalis)  piirkonnas.  Seejuures  on  sisekõrv 
seotud oimuluu kõige sisemise osaga (os petrosum). Kõrv jaotatakse välis-, kesk- ja sisekõrvaks. 
Väliskõrv 
Väliskõrva  moodustavad  kõrvalest  ja  välimine  kuulmekäik.  Kõrvalest  koosneb  nahaga  kaetud 
elastsest  kõhrest,  kõhr  puudub  kõrvalesta  alumises  osas,  kõrvanibus  (sisaldab  rasvkude). 
Kõrvalesta tagaküljel on naha ja kõhre vaheline side üsna lõtv. Kõrvalesta ülesandeks on püüda 
helisid  ja  suunata  need  kuulmekäiku.  Kõrvalestadel  on  ka  heli  suunda  täpsustav  funktsioon. 
Välimine  kuulmekäik  on  lühike  kõverdunud  kanal,  mida  vooderdavas  nahas  on  karvad  ja 
kõrvavaiku eritavad näärmed. Kõrvavaigu ja karvade ühine ülesanne on kõrvast võõrkehad välja 
viia.  Väline  kuulmekäik  juhib  helilained  trummikileni.  Välis-  ja  keskkõrva  vaheliseks 
anatoomiliseks piiriks on trummikile (kuulmekile). 
Keskkõrv 
Trummikile,  mis  eraldab  keskkõrva  õhukindlalt  väliskõrvast,  kujutab  endast  lehtrikujulist 
sidekoetaolist  membraani,  mis  on  otseses  ühenduses  haamriks  nimetatava  kuulmeluukesega. 
Suurema  osa  keskkõrvast  hõlmab  õhuga  täidetud  trummiõõs,  milles  asuvad  omavahel  liikuvalt 
ühendatud kuulmeluukesed – haamer, alasi ja jalus, mis osalevad helide ülekandmises sisekõrva. 
Kuulmis- ja tasakaaluelund 
Trummiõõs  on  kuulmetõrve  kaudu  ühendatud  ninaneeluga  ja  spetsiaalse  ava  kaudu  nibujätke 
rakkudega. Kuulmetõrve kaudu satub trummiõõnde õhk, see tasakaalustab trummikilele seest- ja 
väljastpoolt mõjuva õhurõhu, võimaldades neelamisel või haigutamisel rõhkusid ühtlustada. 
Sisekõrv 
Sisekõrv asub oimuluu siseosas ja sisaldab tigu (cochlea), milles asub tegelik kuulmiselund, kus 
asuvad  kuulmisretseptorid.  Samuti  asuvad  sisekõrvas  esik  ja  poolringkanalid,  milles  paiknevad 
tasakaaluelundi tundlikud rakud. Tigu kujutab endast kahe ja poole keeruga teokarpi meenutavat 
moodustist ning koosneb luulisest ja õrna struktuuriga membranoossest (kilelisest) osast.  
Luuline  osa  on  täidetud  perilümfiga,  mis  koostiselt  sarnaneb  ajuvedelikuga.  Luulise  teo 
perilümfis  on  membranoosne  (kileline)  tigu,  mille  õõnsuses  on  rakkudevahelise  vedelikuga 
sarnanev endolümf. Membranoosses teos paikneb tegelik kuulmiselund – karvarakkudega kaetud 
98 
membraan. 
Karvarakud 
muudavad 
kuulmeluukeste 
akustilise 
(mehaanilise) 
energia 
elektrokeemiliseks impulsiks, mis kuulmisnärvi kaudu viiakse aju kuulmiskeskusesse.  
 
Joonis 3.31. Kõrva ehitus 
Tasakaaluorgan 
Tasakaaluelund (vestibulaarelund) jaguneb suure ja väikese kotiga (utriculus ja sacculus) esikuks 
ning kolmeks poolringkanaliks.  
Tasakaaluorgani luuline osa on täidetud perilümfiga  nagu luuline tigu ning kileline osa täidetud 
endolümfiga. 
Utriculus ja sacculus on kaks membraanidest moodustatud kotikest, mille ülesandeks on säilitada 
tasakaalu  sirgjoonelisel  liikumisel  (nt   treppidel ).  Tasakaaluorgan  võimaldab  määrata  ka  pea 
asendit raskusjõu suhtes – kas inimene on püstiasendis, pikali või ripub pea alaspidi. 
Poolringkanalid tagavad tasakaalu pea pööramisel. Kanalid on asetatud kolmes tasapinnas ja iga 
tasapinna  (kõrguse,  laiuse  ja  sügavuse)  kohta  on  oma  poolringkanal.  Nii  võimaldab  iga 
poolringkanal mingis tasapinnas pead pöörata. Iga poolringi lõpus on ampull, kus asuvad vastava 
poolringi  tundlikud  rakud.  Kui  nüüd  pead  pöörata,  liigub  kanalis  olev  vedelik  inertsi  tõttu  ja 
ergastab ampulle. Karvarakkudes tekib jälle impulss, mis edastatakse kesknärvisüsteemile, ja mis 
sisaldab teavet pea pööramise kohta. Kui keha ähvardab tasakaalu kaotamine, saadab aju vajaliku 
teabe lihastele. Need protsessid ei ole teadlikud, vaid intuitiivsed. 
99 
Kokkuvõte 
Meeleelundid on inimese liidesed välismaailmaga suhtlemiseks. Nahk kui suurim meeleelund on 
tundlik  soojale,  külmale,  rõhule  ja  puutele.  Silmaga  saab  organism  oma  käsutusse  tähtsaima 
meele,  nägemise.  Kuulmis-  ja  tasakaaluaparaat  võimaldab  võtta  vastu  akustilisi  signaale  ja 
orienteeruda ruumis.  
VÕTMESÕNAD 
kompimine 
Kuulmine 
nägemine 
orienteerumine 
 
 
 
ruumis 
 
Teadmiste kontrolli küsimused 
1.  Millised on naha osad ja mis funktsioonid on naha osadel?  
2.  Nimetage ja kirjeldage nägemiselundi osi. 
3.  Selgitage pupillirefleksi olemust  Miks muudavsd pupillid suurust? 
4.  Kirjeldage nägemisprotsessi. 
5.  Nimetage kuulmisaparaadi osasid ja nende funktsioone. 
6.  Kirjeldage tasakaaluelundi anatoomilist ehitust. 
7.  Kirjeldage kuulmisprotsessi. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
100 
4. Farmakoloogia 
 
Õppeeesmärgid  
Erakorralise meditsiini tehnik: 
  teab mõisteid farmakokineetika ja farmakodünaamika 
  teab  erakorralises  meditsiinis  kasutatavaid  olulisemaid  ravimite  manustamise  viise,  oskab 
kirjeldada nende  eeliseid  ja puudusi ning nimetada igale manustamisviisile tüüpilisi kiirabis 
kasutatavaid ravimeid, 
  suudab  paigutada  kiirabis  sagedamini  kasutatavad   ravimid   ravimigruppidesse  ja  kirjeldada 
nende olulisemaid toimeid, 
  teab näidustuse, kõrvaltoime ja vastunäidustuse mõisteid. 
  
Üldine sissejuhatus 
Kuna  erakorraline   meditsiin   areneb  pidevalt  ja  kiiresti  edasi,  siis  kiirabis  kasutatavate  ravimite 
nimekiri on pidevas muutumises . 
Selles peatükis toodud ravimid on need, mida  kiirabis sagedamini kasutatakse.  
Terminoloogia  
Analgeetik – valuvaigisti. 
Antiarütmikum – südame rütmihäirete raviks mõeldud  ravim . 
Antidoot – vastumürk. 
Manustamine – ravimi siseandmine, pealekandmine vms. 
Bioloogiline saadavus – see osa manustatud ravimist, mis reaalselt sihtkudedeni jõuab. Madala 
bioloogilise saadavuse põhjuseks võib olla näiteks ravimi lagunemine maksas. 
Hematoentsefaalne  (vere-aju)  barjäär  –  kesknärvisüsteemis  eraldab  spetsiaalne  rakkude  kiht 
veresooni  närvikudedest.  Sellest  barjäärist  pääsevad  läbi  ainult  rasvlahustuvad  ained 
(„lipofiilid“),  väikesed  molekulid,  gaasid  ja  sellised  ained,  mille  jaoks  on  olemas 
transpordisüsteemid. Vere-aju barjäär kaitseb närvikudesid. 
Poolestusaeg  – aeg, mille järel on 50% ravimi toimeainest veel kehas. 
Hüpnootikum – und soodustav vahend, unerohi. 
Näidustus – kasutusala. 
101 
Vastunäidustus –  seisundid /haigused, mille puhul seda ravimit ei tohi kasutada. 
Farmakodünaamika – ravimite toimed ja kõrvaltoimed. 
Farmakokineetika  –  ravimi  liikumistee  organismis.  See  koosneb  manustamisest,  veres  ja 
kudedes transportimisest, kudedes levimisest, lagunemisest ja väljutamisest. 
Platsentaarbarjäär  –  sama  ehituse  ja   samade   ülesannetega  nagu  hematoentsefaalne  barjäär. 
Platsentaarbarjäär  kaitseb  loodet  ema  veres  leiduvate  kahjulike  ainete  eest.  Mõned  ravimid 
suudavad selle barjääri läbida ja last soovimatul viisil mõjutada. 
Relaksant – lihaste lõdvenemist põhjustav ravim.  
Resorptsioon – ravimite või muude ainete imendumine. 
Tiitrimine – ravimi aeglane,  jaokaupa manustamine kuni soovitud tulemuse saavutamiseni. 
 
4.1.Üldine farmakoloogia 
 
Ravimite toimeviisid 
Retseptorite stimuleerimine või pärssimine 
Retseptorid on organismi osad, mis suudavad erutust vastu võtta. Antud juhul on nendeks suured 
molekulid, mis asuvad raku välisseinal, aga vahel ka raku sees. Nende toimimist on kõige parem 
võrrelda ukselukkudega, kus ravim on võtmeks ja retseptor lukuauguks.  
Põhimõtteliselt on olemas neli võimalikku olukorda: 
1.  Võti  sobib  lukuauku  ja  keerab  luku  kinni.  Farmakoloogias  nimetatakse  seda  agonismiks. 
Sellisel viisil toimivat ravimit nimetatakse agonistiks.  
2.  Võti  sobib  lukuauku,  aga  sellega  ei  saa  lukku  kinni  keerata.  Kui  võti  lukuauku  kinni  jääb 
(toimeaine  seondub  retseptoriga), siis ei saa seda lukku ka teise võtmega kinni keerata. Seda 
seisundit  nimetatakse antagonismiks. Niisugune retseptor jääb teiste hormoonide või ravimite 
jaoks  blokeerituks.  Antagonistid  suudavad  ravimeid  ka  nende  retseptoritelt  ära  tõrjuda 
(konkureeriv = väljatõrjuv antagonism). 
3.  On  olemas  ka  mittekonkureeriv  antagonism.  Sellisel  juhul  kinnitub  antagonist  mitte  otse 
„lukuauku“, vaid retseptori muule kohale ja hakkab agonisti toimet mõjutama.  
4.  Funktsionaalse  antagonisti  toime  ei  ole  seotud  võtme  ja  lukuaugu  teooriaga,  vaid  sellel  on 
lihtsalt  mingi  agonistiga   vastupidine   toime.  (Näide:  Ketonaal  põhjustab  kõrvaltoimena 
102 
suurenenud  süljeeritust,  Atropin  aga  toimib  vastupidiselt.  Mõlemat  ravimit  koos  manustades 
jääb Ketonaali kõrvaltoime ära.) 
Viimane variant oleks see, et võti ei sobi lukuauku. Sellisel juhul ei toimu loomulikult ka mingit 
reaktsiooni.  
Ravimi ja retseptori vaheline side võib olla ajutine (= pöörduv), nagu see tavaliselt ka on, või siis 
püsiv (= pöördumatu). 
Ensüümide aktiveerimine või pärssimine 
Ensüümid  on  kehaomased  valgud,  mis  stimuleerivad  ainetevahelisi  keemilisi  reaktsioone   
(biokatalüsaatorid). Mõned ravimid seonduvad nende retseptoritega ja aktiveerivad või pärsivad 
nende  tööd.  Ensüümide  pärssimise  klassikaliseks  näiteks  on  atsetüülsalitsüülhape,  aspiriin.  See 
pärsib  ensüümi  nimega  tsüklooksügenaas  ja  selle  kaudu  ka  palaviku  teket  ning  vereliblede 
kokkukleepumist. 
Ioonikanalite avamine ja blokeerimine  
Ioonikanalite   avamise   ja  blokeerimise  teel  võimaldatakse  või  takistatakse  ioonide,  näiteks 
naatriumi, kaaliumi, kaltsiumi või kloori sisse- ja väljavoolu rakkudes. 
Selle  mehhanismi  näiteks  on  lokaalanesteetikumid  nagu  Xylocain,  mis  blokeerivad  avatud 
naatriumikanalid.  
 
Transpordisüsteemide mõjutamine 
Molekulide transportimine raku sisse ja sealt välja toimub väikeste avade (kanalite) kaudu, mis 
lasevad  läbi  ainult  väga  konkreetseid  aineid,  või  transpordisüsteemide  abil  (ioonipumbad  ja 
transporterid), mida väga tugevasti lihtsustatuna võib ette kujutada pöördustena või vesiratastena.  
Toime ravimite endi keemiliste või füüsikaliste omaduste tõttu  
Selle näiteks on makromolekulaarsete infusioonilahuste toimimine  veremahu asendamisel.  
Manustamisviisid 
Veeni  
Intravenoosne  (i/v)  ravimite  manustamine  otse  veresoontesse,  nimelt  veenidesse,  on 
kiirabiolukorras soovitatav ravimi manustamisviis. 
Eelised: 
  Kiire toime – pole vaja toimeaine omastamise mehhanismi järel oodata. 
103 
  Maksast  minnakse  mööda  –  seedetrakti  kaudu  ravimite  manustamisel  läbivad  ravimid 
kõigepealt maksa, mis osa toimeainest lagundab . 
  Hea reguleeritavus – sageli saab patsienti jälgides manustada just toimimiseks vajaliku doosi. 
Lihasesse  
Intramuskulaarne manustamine (i/m) on kiirabi puhul kasutusel, kui manustatava ravimimi toimet 
ei soovita koheselt või ei peab see  toimima  pikema aja jooksul, nt. spasmolüütikumid koolikulise 
kõhuvalu korral.  
Pärasoolde 
Rektaalset  manustamist  kasutatakse  kiirabis  harva.   Erandiks   on  siin  Diazepam-rektioolid, 
Dormicum, Eferalgan-küünlad (= suposiidid). Eeliseks on kindlasti manustamistoimingu lihtsus. 
Kui aga pärasool on roojaga täitunud, siis võib toimeaine resorptsioon väga kaua aega võtta.  
NB: Diazepam-torukesed tuleb pärakust välja võtta kokkusurutult, muidu tõmmatakse toimeaine 
tagasi rektiooli sisse. 
Naha alla  
Subkutaanselt  (s.c.)  manustamist  kiirabiolukordades  tavaliselt  ei  kasutata,  kui  mõned  erandid 
välja arvata. Selle põhjuseks on toimeaine väga aeglane omastamine ja sellest tulenevalt ka pikk 
ooteaeg ravimi mõjumiseni. 
Luusisene 
Spetsiaalsete  luunõelte  abil  punkteeritakse  sääreluu  ülaotsa  (suuremate  laste  puhul  ka  pahkluu 
sisekülje)  hea  verevarustusega  luuüdi.  See  manustamisviis  sobib  eriti  hästi  lastega  juhtunud 
õnnetuste puhul (elustamine, trauma), kuna see on kiire, lihtne ja vähese riskiga. Kõiki ravimeid 
saab  doseerida  nii  nagu  veenisiseseltki.  Infusioonravi  korral  võib  olla  vajalik  survemansettide 
kasutamine. 
Keele alla/ninna 
Sublinguaalselt (s/l) ehk suu limaskesta kaudu või nasaalselt ehk nina limaskesta kaudu ravimite 
manustamisel  omastatakse  toimeaine  kiiresti,  sest  need  limaskestad  on  hea  verevarustusega. 
Keele alla manustamise korral ei pea ravim erinevalt suukaudsest (oraalsest) manustamisest läbi 
maksa minema ja sihtelundini jõuab rohkem toimeainet. 
Kiirabimeditsiinis kasutamise näide: Nitrolingual pihusti. 
Suukaudselt 
Ravimite oraalne (p.o.) manustamine on vältimatu abi korral tagaplaanil, sest ravimi mõjumiseks 
läheb aega ja patsient peab selge teadvusega olema. 
104 
p.o. = per os, oraalselt. 
Sissehingamise teel 
Inhalaatoriga  manustamise  eeliseks  on,  et  toimeaine  jõuab  otse  kopsudesse,  ilma  et  peaks 
organismis  ringiga  minema.  Nii  jäävad  pikaajalisel  kortisooniga  pihustiravil  süsteemsed  (kogu 
kehas tekkivad) kõrvaltoimed peaaegu täielikult ära. Praktikas on nebulisaatoriga hapnikumaski 
kasutamine ravimite manustamisel end paremast küljest näidanud kui tavalised pihustid. 
Kasutusjuhistes ja patsiendijuhistes esinevad mõisted  
Kõrvaltoimed 
Lisaks põhitoimele on igal ravimil ka  suuremal või vähemal määral soovitavad kõrvaltoimed. 
Soovimatuid  kõrvaltoimeid  võib  tekkida  ravimi  põhitoimest  tulenevalt  (näiteks  unisus  pärast 
diasepaami  manustamist)  või  ka  sellest  sõltumatult  (näiteks  süstimise  valu  lihasesse  ravimi 
manustamisel).  Samuti  võivad  need  tekkida  liiga  kiirest  süstimisest,  vale  manustamisviisi 
kasutamisest või üledoseerimisest. 
Mõningad kõrvaltoimed võivad olla ühes olukorras ebasoovitavad, teises aga soovitavad ja isegi 
ravi soodustavad. 
Vastunäidustused 
Mitte  iga  ravim  ei  sobi  kõigile  antud  haiguspildiga  patsientidele.  Kui  näiteks  mingi  ravimi 
toimeainel on lisaks põhitoimele ka krampe soodustav kõrvalmõju, siis ei tohi seda epileptikutele 
manustada. Paljusid ravimeid ei soovitata rasedatele manustada, sest need võivad lapsele halvasti 
mõjuda. 
Kokkusobimatus   
Kokkusobimatusest räägitakse siis, kui kaks ravimit ei tohi (väljaspool keha) kokku puutuda. Siin 
on klassikaliseks näiteks naatriumbikarbonaat ( sooda ) – kui seda manustatakse koos mingi muu 
ravimiga, näiteks ühise veenikanüüli kaudu, siis kaotab toimeaine oma mõju. 
Sõltuvusained 
Mõnede  kiirabi    ravimite  kasutamine  on  seadustega   rangelt   reguleeritud,  kuna  need  võivad 
sõltuvust tekitada. Sellisteks ravimiteks on näiteks  Morfiin, Fentanyl ja  Pethidin. Nende ravimite 
kasutamine  ja  varude  täiendamine  peab  iga  kord  kirjalikult  dokumenteeritud  olema  ja  neid 
dokumente tuleb  säilitada. Ka tuleb neid ravimeid hoida võõrastele kättesaamatul moel. 
 
 
105 
Ravimite ettevalmistamine 
Enne patsiendile ravimi manustamist tuleb kindlasti kontrollida: 
Õige ampull? Mõned  pakendid  on üksteisega äravahetamiseni sarnased ja seisavad ampullikastis 
äkitselt vales kohas. 
Ampulli või  pudeli  kahjustused? Kord külmunud ravimid tuleb kindlasti välja vahetada! 
Säilivusaeg? Kiirabiautodes on hoiutingimused teistsugused, nii et ravimite säilivusaeg on palju 
lühem kui trükitud kuupäev! 
Värvimuutused või sette tekkimine? Selline ravim tuleb kindlasti välja praakida. 
Näidisjuhtum 
Hannes  H.  (56)  tunneb   rinnus   väljakannatamatut  kõrvetust.  Ta  tõuseb  lõunalauast  püsti,  et 
natukeseks pikali heita. Äkki läheb tal silme eest mustaks. 
Taas teadvusele tulles on tema ümber kiirabitöötajad. EKG näitab ST-segmentide tõusu V3-kuni 
V5-, pulss on 97 korda/min, vererõhk on 80/50 mmHg, vere hapnikuga küllastatust ei saa halva 
perifeerse  verevarustuse  tõttu  mõõta.  Töödiagnoos:  südame  eesseina  infarkt  koos  kardiogeense 
šokiga.  
Patsient  pannakse  kanderaamile,  hapnikumask  näole  ja  kanüül  perifeersesse  veeni.  Hannes  H. 
saab  kiirabilt analgeesiaks  fentanyl-i.  Kanüüli kolmikule ühendatakse dopamiini ja  dobutamiini 
perfuusor.  Lisatakse  nitroglütseriin,  beetablokaator  ja  aspiriin.  Tilkinfusioon  füsioloogilise 
lahusega. 
Haiglasse jõudes on patsient valudeta  ja vererõhk on naasnud 110/70 mmHg tasemele . 
Analgeesia – valuvaigistamine. 
 
Teadmiste kontrolli küsimused 
1.  Selgitage mõisteid farmakokineetika ja farmakodünaamika 
2.  nimetage erakorralises meditsiinis kasutatavaid ravimite manustamise viise 
3.  Kirjeldage  kiirabi  seisukohast  lähtuvalt  veenisisese  ja  suukaudse  ravimi  manustamise 
efektiivuse vahet. Põhjendage millega see on seotud 
4.  Nimetage mõni kiirabis keele alla manustatav ravim 
5.  Mida peetakse silmas näidustus ja vastunäidustuse all? 
 
4.2. 
Erifarmakoloogia 
Sagedamini  kiiabis  kasutatavad  ravimid,  nende  toime,  näidustused  ja  manustamise  viis.
106 
ravimi 
Toimeaine  rühm 
ravimvorm 
näidustus 
täiskasvanu  annus  
 lapse annus 
Vastunäidustus 
märkus 
nimetus 
Adenocor 
adenosiin 
kehaomane 
Süstelahus 
Siinusrütmi kiire 
6 mg kiire (2 sekundi 
Kontrollitud 
II või III astme AV-
Süstimisele peab 
puriinnukleosiid 
taastamine 
jooksul) i/v 
uuringud 
blokaad (va 
järgnema kiire 
paroksüsmaalse 
boolussüstena. Kui 
puuduvad. 
funktsioneeriva 
läbivoolutus 
supraventrikulaarse 
efekti pole 1-2 minuti 
Efektiivsed 
kardiostimulaatoriga 
füsioloogilise lahusega.  
tahhükardia, sh 
jooksul, tuleb 
annused lastele  
patsiendid), 
Adenocor’i tohib 
lisajuhteteede 
manustada 12 mg; kui 
vahemikus 0,0375 
siinussõlme nõrkuse 
manustada ainult sel 
esinemise (Wolff-
ka see ei anna efekti, 
ja 0,25 mg/kg. 
sündroom (va 
juhul,  kui on olemas 
Parkinson-White 
siis veel 12 mg.       
funktsioneeriva 
kardiaalse jälgimise 
sündroom) korral. 
kardiostimulaatoriga 
aparatuur. Kõrgema 
patsiendid), krooniline  astme AV-blokaadi 
obstruktiivne 
tekkimisel mingi  annuse 
kopsuhaigus 
juures ei tohi edaspidi 
bronhospasmiga (nt 
annust suurendada. 
astma), pika QT 
sündroom, tõsine 
hüpotensioon, 
kompenseerimata 
südamepuudulikkus. 
Adrenaliin 
adrenaliin 
adreno-mimeetik 
Süstelahus 
Anafülaktiline šokk, 
Elustamisel vastavalt 
Elustamisel 
Tsirkulatoorne 
1,8 mg 
angioneurootiline 
ERC 2010 
vastavalt ERC 
puudulikkus, mille 
epinefriinbitartraati 
ödeem, sh kõriturse, 
Guideline`ile. 
2010 Guideline`ile.  põhjuseks ei ole 
vastab 1 mg epinefriinile. 
elustamine 
Anafülaksia korral  anafülaksia ega 
Ravimi manustamine 
südameseiskuse korral  Anafülaksia korral 0,5  0,05-0,25 mg i/m.   südameseiskus.  
katkestatakse kohe, kui 
mg i/m 
patsient ravile reageerib.  
Aktiveeritud 
Aktiveeri-
  
Pulber 
mürgituste korral - 
1g/keha kg kohta 
seedehäirete puhul  ei ole 
  
süsi 
tud süsi 
detoksikatsiooni 
vahend 
 
 
107 
ravimi 
toimeaine 
rühm 
Ravimvor
näidustus 
täiskasvanu annus 
 lapse annus 
Vastunäidustus 
märkus 
nimetus 
m 
Almiral 
diklofenak  Mittesteroidne 
Süstelahus 
Valu ja põletiku 
75 mg i/m; 
Diklofenaki 
anamneesis seedetrakti  lihasesse manustamisel 
põletikuvastane 
sümptomaatiline ravi:  infusioonina 30-120 
süstelahus on 
verejooks või 
süstida sügavale 
aine 
artriidid: 
minuti jooksul 75 mg 
vastunäidustatud 
perforatsioon; 
tuharalihasesse, et 
(MSPVA=NSAI
reumatoidartriit, 
100 ml 0,9% NaCl-s; 
alla 18-aastatel 
patsiendid, kellel 
vähendada närvi- või 
D)prostaglandii-
osteoartroos,  
mõlemad lahused 
MSPVA on esile 
koekahjustuse riski. Mitte 
nide  sünteesi 
anküloseeriv 
tuleb enne puhverdada 
kutsunud astmahoo, 
manustada intravenoosse 
pärssija 
spondüliit, krooniline 
1 ml 4,2% naatrium-
urtikaaria või ägeda 
boolusinjektsioonina!  
polüartriit; ägedad 
vesinikkarbonaadiga  
riniidi; raske südame-, 
lihas-skeleti haigused 
maksa- või 
 
nagu peri artriit, 
neerupuudulikkus; 
tendiniit, tenosünoviit, 
rasedus ja imetamine. 
 
bursiit; valulikud 
Intravenoosse 
traumajärgsed tursed 
 
manustamise korral 
või põletikud; ägedad 
lisaks:  samaaegne 
 
sapi- ja neerukoolikud. 
MSPVA ravi mite või 
antikoagulantide 
 
kasutamine, 
anamneesis 
 
hemorraagiline 
diatees, 
 
tserebrovaskulaarne 
verejooks või selle 
 
kahtlus , suure 
 
verejooksuohuga 
operatsioonid, 
 
bronhiaalastma 
anamneesis, mõõdukas   
või raske 
neerupuudulikkus, 
hüpovoleemia või 
dehüdratsioon  
 
 
108 
ravimi 
toimeaine 
rühm 
Ravimvor
näidustus 
täiskasvanu annus 
 lapse annus 
Vastunäidustus 
märkus 
nimetus 
m 
Aminofülliin  Aminofül-
metüülksantiin 
Süstelahus 
Bronhospasm 
individuaalne. 
4-6 mg/kg I/v 
Ülitundlikkus preparaadi 
  
liin 
bronhiaalastma või 
Tavaliselt 125 mg 
suhtes, hiljutine 
kroonilise 
kuni 500 mg 
müokardiinfarkt, ägedad 
obstruktiivse 
aeglaselt veeni 
südame rütmihäired 
kopsuhaiguse korral. 
(tahhüarütmia). 
Vastsündinute apnoe 
sündroom, Cheyne-
Stokes hingamine. 
Asüstoolia. 
Bradükardia. 
Arterenol 
Noradre-
katehhoolamiin 
Süstelahus 
Sügav, raskseti 
tavaline algannus on    
Hüpertensioon 
eelnevalt peab olema 
naliin 
korrigeeritav 
8 mkg - 12 mkg / 
tagatud adekvaatne 
hüpotensioon, šokk. 
minutis. nt.1 ampull 
infusioon (vereringe 
(1 mg) kuni 20 ml - 
täidetud). 
9,6 - 14,4 ml / tunnis 
ASA, 
Atsetüül-
happeline 
Tablett 
nõrk valu, palavik, 
4 g 24 tunni sees. MI    
Ülitundlikkus  salitsülaatide  ei tohi kasutada lastel ja 
Aspiriin 
salitsüül-
MSPVA, 
reumaatilised 
korral vastavalt 
suhtes. Mao- ja 
alla 16-aastastel 
hape 
prostaglandiinid
haigused. Vastavalt 
juhisele 
kaksteistsõrmikuhaavandid.  noorukitel palavikuga 
e sünteesi 
MI tegevusjuhisele 
Raske neeru-, maksa- või 
kulgevate 
inhibiitor, 
südamepuudulikkus. 
viirusinfektsioonide (sh 
trombotsüütide 
Kaasasündinud või 
tuulerõuged, gripp) 
agregatsiooni 
omandatud vere 
korral, kuna võib 
inhibiitor 
hüübivushäire või muu oht  tekkida Reye’ 
verejooksu tekkeks. 
sündroom.   
Anamneesis salitsülaatide 
Ettevaatusega tuleb 
või sarnase toimega  ainete  manustada patsientidele, 
(eriti MSPVA) poolt esile 
kellel on allergilised 
kutsutud astma. 
haigused (astma, 
Kombineeritud  ravi 
krooniline 
metotreksaadiga annuses 15  hingamisteede ha igus, 
mg nädalas või rohkem. 
urtikaaria, 
Raseduse viimane 
ninapolüübid) või 
trimester.   
tekivad allergilised 
reaktsioonid  teiste 
ainete suhtes.   
109 
ravimi 
toimeaine 
rühm 
Ravimvor
näidustus 
täiskasvanu annus 
 lapse annus 
Vastunäidustus 
märkus 
nimetus 
m 
Atropiin 
atropiin 
alkaloid; 
Süstelahus 
ACLS - asüstoolia 
tavaliselt 0,5 mg 
0,02 mg/kg  I/v         Glaukoom. Soolesulgus, 
  
antikoliinergilin
ravi. 
kuni 3 mg. FOÜ 
0,2 mg/kg IT 
sooleparees, 
e ravim 
Premedikatsioonis 
mürgitusel suuremad 
urineerimishäired. 
üldanesteesia eelselt. 
annused. 
Psühhootilised seisundid 
Bradükardilised 
südame rütmihäired, 
eriti hüpotensiooni 
korral,  
Fosfororgaaniliste 
ühenditega mürgituse 
korral. 
Berodual 
Ipratroo-
beeta-
Nebulisee-
Bronhospasm 
1  ml  (20  tilka)  on   alla 6 a lapsed: 
hüpertroofiline  
Soovitatud annus 
pium-
adrenomimee-
ritav lahus 
bronhiaalastma või 
piisav  kerge  ja  
kuni 0,5 ml (10 
obstruktiivne  
lahjendatakse 
bromiid, 
tik, 
kroonilise 
mõõduka  raskusega   tilka) 
kardiomüopaatia; südame  
füsioloogilises lahuses 
fenoterool
koliinoblokaator 
obstruktiivse 
astmahoo  
maksimaalselt 3 
rütmihäired (tahhüarütmia).  koguseni 3…4 ml ning 
vesinikbro
kopsuhaiguse korral 
sümptomite  kiireks   korda ööpäevas. 
inhaleeritakse 
miid  
kupeerimiseks. 
6-12 a lapsed: 
pihustatult. Tsentraalse 
Rasketel  juhtudel,   
enamikel 
hapniku kasutamise 
kui  ülalnimetatud  
juhtudest on 
võimaluse korral on 
annus  on  ebapiisav,   0,5...1 ml (10...20 
lahust kõige parem 
kasutatakse suuremat  tilka) piisav hoo 
manustada kiirusega 
annust: kuni 2,5 ml 
kiireks 
6...8 liitrit hapnikku 
(50 tilka). Eriti raske  kupeerimiseks. 
minutis.  
astmahoo korral võib  Raskematel 
arstliku jälgimise 
juhtudel võib olla 
tingimustes 
vajalik suurema 
manustada kuni 4,0 
annuse 
ml (80 tilka).  
manustamine: 
kuni 2 ml (40 
tilka). Eriti 
rasketel juhtudel 
võib arstliku 
kontrolli 
tingimustes 
manustada kuni 
3,0 ml (60 tilka).  
110 
ravimi 
toimeaine 
rühm 
Ravimvor
näidustus 
täiskasvanu annus 
 lapse annus 
Vastunäidustus 
märkus 
nimetus 
m 
Betaloc 
Metopro-
selektiivne 
Süstelahus 
südame rütmihäired; 
Südame rütmihäirete    
II või III astme AV-
ei tohi manustada ägeda 
lool 
beetaadreno-
äge MI 
korral kuni 5 mg 
blokaad, ebastabiilne 
müokardiinfarkti 
blokaator 
süstituna i/v 
dekompenseerunud 
kahtlusega patsientidele, 
kiirusega 1-2 mg 
südamepuudulikkus 
kel südame 
minutis. Vajadusel 
(kopsuturse, 
löögisagedus on 0,24 sekundit 
intervallidega kuni 
β-retseptori agonismi 
või süstoolne arteriaalne 
soovitud  toime 
kaudu toimivate inotroopse  rõhk