Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

äriõigus konspekt (14)

Tallinna Tehnikaülikool - Õigus - Äriõigus
3 KEHV
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kuidas kus ja kellele tuleb kohustis täita?
  • Millist kohustust on rikutud?
ÄRIÕIGUS

Lektor Harland Paas


ÄRIÕIGUSE LOENGUKONSPEKT


Üldmõisted
Õigus on sotsiaalne norm (üldise määratluse järgi mõeldakse normi all juhist või reeglit), millega puutume kokku iga päev. Sotsiaalne norm on käitumiseeskiri, millega mõjutatakse inimese tahtelist käitumist soovitud tulemuse saavutamiseks. Sotsiaalne norm tähendab ka sotsiaalset kohustust- inimene peab käituma teatud viisil, ta peab käituma normis sätestatud viisil.
Õigust defineeritakse kui kindlal territooriumil riigi poolt kehtestatud üldkohustuslike normide kogumit, mis on loodud inimkäitumise korrastamiseks ja mille täitmist peab lõppastmes riik tagama.
Õigust kui nähtust iseloomustab rida tegureid:
  • Õigus on üldise iseloomuga käitumisnormide kogum. s.t. õigus haarab formaalselt kõiki indiviide, kes satuvad tema toimesfääri. Käitumiseeskirjad on adresseeritud kõikidele isikutele.
  • Õigusnormide süsteem on rajatud kindlate printsiipide järgi. Õigusnormid on süstemaatilistel alustel koondatud õigusaktidesse, õigusharudesse ja allharudesse.
  • Õigusnormide loojaks on pädev institutsioon .(näiteks parlament )
  • Riik peab lõppastmes õiguse täitmist tagama. Mittetäitmisel tagatakse see riigi sunniga. Kui õigusnorm pole tagatud riigi sunniga, siis ei ole tegemist mitte õigusnormiga, vaid näiteks moraalinormiga. Õigusnormid põhinevad juriidilisel kohustusel, mille täitmise tagab kõigi suhtes riigi sund.
    Õigusharudes eristatakse kahte suurt valdkonda: eraõigust ja avalikku õigust. Erinevus nende kahe õigusharu vahel tuleneb põhimõtteliselt sellest, kes osalevad uuritavas õigussuhtes.
    Eraõiguseks nimetatakse norme, mis reguleerivad suhteid üksikisikute vahel (õiguslikult võrdses situatsioonis olevaid õigussubjekte. Näiteks õigussuhe ostja ja müüja vahel, kus mõlemal poolel on omad õigused ja kohustused).
    Avaliku õiguse moodustavad aga need normid, kus üheks pooleks on riik, kes õigussuhtes osaleb jõupositsioonilt – teostades oma võimu. Avaliku õiguse all mõistetakse ka põhimõtteid, mille alusel on korraldatud riigi ülesehitus ning riigi suhted kodanikega. Avaliku õiguse alla kuuluvad peale riigiõiguse veel haldus-, finants-, kriminaal - ja protsessiõigus ning ka rahvusvaheline õigus.
    Eraõiguse alla kuuluvad tsiviilõigus, äriõigus, rahvusvaheline eraõigus ja ka intellektuaalne omand (näiteks autoriõigus, patendiõigus).

    ÕIGUSE TEOORIA


    Õigussuhte mõiste
    Õigussuhe on liik ühiskondlikke suhteid. Inimestevaheline suhe, millel on järgmised tunnused:
  • Õigussuhe tekib õigusnormi alusel, olles selle realiseerimise üheks vahendiks.
  • Õigussuhe tekib inimeste subjektiivsete juriidiliste õiguste ja kohustuste kaudu.
  • Õigussuhte säilimise tagab riik.
  • Õigussuhtel on määratletud iseloom.
    Õigussuhe võib olla määratud kahel moel:
  • Kahepoolselt (ost-müük)
  • Ühepoolselt (millegi omamine )
    Tsiviilõigussuhte mõiste ja subjektid
    Tsiviilõigussuhe on põhiliselt varaline suhe. Tsiviilõigussuhte subjektideks on isikud – füüsilised (inimesed) ja juriidilised.
    Tsiviilõigussuhte sisu
    Subjektide vastastikused õigused ja kohustused.
    Tsiviilõigussuhte objekt
    Tsiviilõigusega reguleeritud ühiskondlikud suhted.
    Õigusnormi mõiste
    Õigusnorm on riigi kehtestatud käitumisreegel, mis on täitmiseks kohustuslik määramata arvule isikutele. Õigusnorm määrab ühiskondlikes suhetes osalejate õigused ja kohustused, nende kohustusliku, lubatud või keelatud käitumise. Õigusnormi osad:
    hüpotees – esitab tingimused, mille olemasolu korral kuulub õigusnorm kohaldamisele;
    dispositsioon – määrab õigussuhtega reguleeritava suhte osaliste käitumise, nende õigused ja kohustused;
    sanktsioon – esitab õigusliku vastutuse, mis kohaldatakse dispositsiooni nõuete rikkuja suhtes.
    Skemaatiliselt: Kui ………, siis ………, muidu ……… .
    Õigusakti mõiste ja liigid
    Õigusaktid on dokumendid , milles riigiorganid vastavalt oma pädevusele kehtestavad ühiskondlikest suhetest osavõtjate õigused ja panevad neile kohustusi. Õigusakt on õigusnormi väljendusvorm.
    Üldakt
    Üldakt on õigusakt, mis sisaldab üldkohustuslikke käitumisreegleid. Tavaliselt samastatakse üldakti normatiivse ehk õigustloova aktiga.
    Üksikakt
    Üksikakt on õigusakt, mis on kindla üksikjuhu reguleerimiseks või on adresseeritud kindlale isikule. Erinevalt üldaktist ei sisalda üskikakt üldkohustuslikke käitumisnorme ehk õigusnorme.
    Seaduse mõiste
    Kõrgeima riigivõimorgani normatiivakt , millel on riigi teiste õigusaktide suhtes kõrgeim õigusjõud. Eristatakse põhiseadust e. konstitutsiooni , konstitutsioonilisi ja tavalisi seadusi.
    Seadusandlik võim kuulub Riigikogule. Erandjuhul rahvahääletus. Seaduse algatavad aga selleks määratud isikud, riigiorganid ja organisatsioonid ning esitavad selle Riigikogule läbivaatamiseks. Kui otsustatakse seaduseelnõu võtta menetlusse, arutatakse seda kolmel lugemisel.
    Määruse mõiste
    Määrus on normatiivse sisuga õigusakt. Seaduse järel olulisim õigusakt.
    Määruseid võtavad vastu valitsus, ministrid , kohalikud omavalitsused .
    Käskkirja mõiste
    Minister annab seaduste, presidendi seadluste ning valitsuse määruste ja korralduste alusel määrusi ja käskkirju. Käskiri on õigusakt, mis erinevalt määrusest on mittenormatiivse sisuga. Käskkirju annavad näiteks ka asutuste ja ettevõtete juhid.
    Otsuse mõiste
    Otsus on mittenormatiivse sisuga õigusakt.
    Õigusakti teatavakstegemise viisid
    Üks õigusaktide teatavaks tegemise viise on nende avaldamine Riigi Teatajas.
    Seaduse jõustumine
    Seadus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses eneses ei sätestata teist tähtaega.
    Määruse jõustumine
    Vabariigi Valitsuse, ministri ja Eesti Panga presidendi määrus jõustub kolmandal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui määruses eneses ei sätestata hilisemat tähtpäeva.
    Õigusakti ajaline kehtivus

    Kehtimahakkamine


    Aktid kehtivuse algus sõltub nende tüübist. Näiteks hakkavad valitsuse korraldused kehtima alates allakirjutamise hetkest, kui korralduses endas ei ole määratud teisiti.
    Üldjuhul ei oma seadused tagasiulatuvat jõudu, välja arvatud kahel juhul:
  • see on seaduses sõnaselgelt öeldud;
  • kriminaalõigust puudutavad seadused sel juhul, kui nad kõrvaldavad teo karistatavuse või kergendavad seda.

    Kehtivuse lõppemine


    Õigusakti võib kehtetuks tunnistada selleks pädev organ kas eraldi aktiga või uue samasisulise akti vastuvõtmisega, mis tunnistab vana kehtetuks. Õigusakt võib kaotada kehtivuse ka tähtaja saabumisel, kuigi enamasti on õigusaktid tähtajatud.
    Õigusakti ruumiline kehtivus
    Õigusakt kehtib reeglina selle vastu võtnud riigi territooriumil, vahel ka selle osal. Näiteks Asjaõigusseadus kehtib kogu Eesti Vabariigi territooriumil, Tallinna linna heakorra eeskiri aga ainult Tallinnas.
    Tsiviilõigus. Tsiviilõigus on eraõiguse kõige mahukam osa. Eesti tsiviilõiguse süsteem on üles ehitatud Pandektide põhimõttele, mille järgi kõik tsiviilõiguse normid jaotatakse viide ossa : tsiviilõiguse üldosa, perekonnaõigus, pärimisõigus, asjaõigus ja võlaõigus. Pandektide süsteem ise pärineb Vana- Rooma õigusest.
    Tsiviilõiguse üldosa (vt. tsiviilseadustiku üldosa seadus TsÜS) reguleerib tsiviilõiguse üldpõhimõtteid. Tsiviilõiguse üldosa on kohaldatav perekonna-, pärimis-, võla-, asjaõigusseaduse ja äriseadustiku üldosana. Tsiviilseadustiku üldosa seadusega on reguleeritud isikud (juriidilised ja füüsilised isikud), esemed, tehingud , esindus , tähtajad ja tähtpäevad, tsiviilõiguste teostamine ja kaitse.
    Perekonnaõigusega (vt. Perekonnaseadus) reguleeritakse kõiki perekonna ja abieluga seotud suhteid. (näiteks abielu sõlmimine, abikaasade vastastikused kohustused, kohustused laste suhtes jt.)
    Pärimisõiguse (vt. Pärimisseadus) alla käivad kõik suhted, mis seotud pärimisega, pärijate ja pärandajatega.
    Võlaõigus (vt. Võlaõigusseadus) koosneb üldosast ja eriosast ja reguleerib kõike seda, mis seondub võlasuhtega, millest tuleb ühe isiku kohustus (võlgnik), teha teise isiku (võlausaldaja) kasuks mingi tegu või jätta see tegemata ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Alles jõustunud võlaõigusseadus reguleerib ka lepinguväliseid suhteid (näiteks tasu avalik lubamine ).
    Asjaõigus (vt. Asjaõigusseadus), mille reguleerimisobjektiks on asjaõigused, nende sisu, tekkimine ja lõppemine.
    Tsiviilõiguse allikad. Tsiviilõiguse allikad on seadus ja tava. Tava tekib käitumisviisi pikemaajalisest rakendamisest. Tava ei saa muuta seadust.
    Tsiviilõiguste ja –kohustuste tekkimise alused. Tsiviilõigused ja -kohustused tekivad tehingutest, seaduses sätestatud sündmustest ja muudest toimingutest, millega seadus seob tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimise, samuti õigusvastastest tegudest.
    FÜÜSILISED ISIKUD. Füüsiline isik on inimene.
    Füüsilise isiku õigusvõime. Füüsilise isiku (inimese) õigusvõime on võime omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi. Igal füüsilisel isikul on ühetaoline ja piiramatu õigusvõime.
    Õigusvõime algab inimese elusalt sündimisega ja lõpeb surmaga.
    Füüsilise isiku teovõime. Füüsilise isiku teovõime on võime iseseisvalt teha kehtivaid tehinguid . Täielik teovõime on 18-aastaseks saanud isikul (täisealisel). Alla 18-aastasel isikul (alaealisel) ja isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida, on piiratud teovõime.
    Kui isikule, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, on määratud kohtu poolt eestkostja , siis eeldatakse, et isik on piiratud teovõimega.
    Alla 7-aastase alaealise tehing. Alla 7-aastase alaealise tehtud ühepoolne tehing on tühine. Alla 7-aastase alaealise tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud juhul, kui alaealine täitis tehingu vahenditega, mille andis talle selleks otstarbeks või vabaks kasutamiseks tema seaduslik esindaja või viimase nõusolekul kolmas isik.
    Elukoht ja selle muutmine. Isiku elukoht on koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Elukoht võib üheaegselt olla mitmes kohas. Elukoht loetakse muutunuks, kui isik asub mujale elama viisil, millest võib järeldada isiku tahet oma elukohta muuta.
    Tegevuskoht. Isiku tegevuskoht on tema püsiva ja kestva majandus- või kutsetegevuse koht.
    Teadmata kadunud isik. Teadmata kadunuks loetakse isik, kelle viibimiskoha, elusoleku või surma kohta puuduvad andmed niivõrd pika aja jooksul, et vastavalt asjaoludele on tõsiseid kahtlusi tema elusoleku suhtes.
    Isiku surnuks tunnistamine. Kohus võib teadmata kadunud isiku huvitatud isiku taotlusel surnuks tunnistada, kui viie aasta jooksul ei ole andmeid, et ta on elus.
    JURIIDILISED ISIKUD
    Juriidilise isiku mõiste. Juriidiline isik on seaduse alusel loodud õigussubjekt. Juriidiline isik on kas eraõiguslik või avalik-õiguslik.
    Eraõiguslik ja avalik-õiguslik juriidiline isik. Eraõiguslik juriidiline isik on erahuvides ja selle juriidilise isiku liigi kohta käiva seaduse alusel loodud juriidiline isik. Eraõiguslik juriidiline isik on täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts, tulundusühistu, sihtasutus ja mittetulundusühing.
    Avalik-õiguslik juriidiline isik on riik, kohaliku omavalitsuse üksus ja muu juriidiline isik, mis on loodud avalikes huvides ja selle juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel.
    Juriidilise isiku õigusvõime. Juriidilise isiku õigusvõime on võime omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi. Juriidiline isik võib omada kõiki tsiviilõigusi ja -kohustusi, välja arvatud neid, mis on omased üksnes inimesele.
    Eraõigusliku juriidilise isiku õigusvõime tekib seadusega ettenähtud registrisse kandmisest.
    Avalik-õigusliku juriidilise isiku õigusvõime tekib seaduses sätestatud ajast.
    ESEMED
    Eseme mõiste. Esemeks on asjad, õigused ja muud hüved, mis võivad olla õiguse objektiks .
    Asja mõiste. Asi on kehaline ese. Seaduses sätestatud juhtudel kohaldatakse õigusele asja kohta sätestatut. Loomadele kohaldatakse asjade suhtes kehtivaid sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
    Kinnisasi ja vallasasi . Kinnisasi on maapinna piiritletud osa (maatükk). Asi, mis ei ole kinnisasi, on vallasasi.
    Kinnisasja osad. Kinnisasja olulised osad on sellega püsivalt ühendatud asjad, nagu ehitised, kasvav mets, muud taimed ja koristamata vili.
    Eseme väärtus. Eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind ( turuhind ).
    TEHINGUD
    Tehingu mõiste. Tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus .
    Tehingud on ühepoolsed ja mitmepoolsed. Ühepoolne tehing on tehing, mille tegemiseks on vajalik ühe isiku tahteavaldus. Mitmepoolne tehing on tehing, mille tegemiseks on vajalik kahe või enama isiku tahteavaldus. Mitmepoolsed tehingud on lepingud .
    TEHINGU VORM
    Tehingu vormivabadus. Tehingu võib teha mis tahes vormis ( suuline , kirjalik, notariaalne), kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi.
    Kirjalik vorm. Kui seaduses on sätestatud tehingu kirjalik vorm, peab tehingudokument olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allkirjastatud , kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
    Tehingu notariaalne tõestamine. Seaduse või poolte kokkuleppega ettenähtud juhtudel peab tehing olema notariaalselt tõestatud. Tehingu notariaalse tõestamise õigus on Eesti notaril. Seaduses sätestatud juhtudel on tehingu notariaalse tõestamise õigus notari asemel ka muul isikul.
    Tehingu vormi järgimata jätmine. Tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti.
    Tehingu tühisus. Tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
    ESINDAMINE
    Tehingu tegemine esindaja kaudu. Tehingu võib teha ka esindaja kaudu. Esindaja tehtud tehing kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus.
    Esindusõigus. Esindusõigus on õiguste kogum, mille piires esindaja saab tegutseda esindatava nimel.
    Kui volituse kohta on antud kirjalik dokument (volikiri), tuleb see pärast volituse lõppemist esindatavale tagastada. Esindatav võib volituse igal ajal tagasi võtta, isegi kui volitus on tähtajaline.

    ASJAÕIGUS


    Reguleerib asjaõigusseadus (AÕS), vastu võetud 9. 06. 1993. a seadusega (RT I 1993, 39, 590), jõustunud 1. 12. 1993.

    Seaduse ülesanne. Asjaõigusseadus sätestab asjaõigused, nende sisu, tekkimise ja lõppemise ning on aluseks teistele asjaõigust reguleerivatele seadustele.


    Asjaõigused


    Asjaõigused on omand (omandiõigus) ja piiratud asjaõigused: servituudid , reaalkoormatised, hoonestusõigus, ostueesõigus ja pandiõigus.
    VALDUS
    Valdus on tegelik võim asja üle.
    Valdaja on isik, kelle tegeliku võimu all asi on. Isik, kes valdab asja rendi-, üüri-, hoiu-, pandi- või muu selletaolise suhte alusel, mis annab talle õiguse teise isiku asja ajutiselt vallata , on otsene, teine isik aga kaudne valdaja.
    Valdus on seaduslik või ebaseaduslik sõltuvalt sellest, kas see põhineb õiguslikul alusel või mitte. Valdus loetakse seaduslikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist.
    Valdus on heauskne, kui valdaja ei tea ega peagi teadma, et tema valdusel puudub seaduslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata.
    Valdus on pahauskne , kui valdaja teab või peab teadma, et tema valdusel puudub õiguslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata. Valdus loetakse heauskseks, kuni ei ole tõendatud vastupidist.
    Valdus omandatakse tegeliku võimu saamisega asja üle või abinõude üle, mis võimaldavad tegelikku võimu asja üle, samuti reaalservituudi teostamisele asumisega.
    Valdus omandatakse tegeliku võimu saamisega asja üle või abinõude üle, mis võimaldavad tegelikku võimu asja üle.
    Valdus lõpeb, kui valdaja loobub tegelikust võimust asja üle või kaotab selle muul viisil.
    VALDUSE KAITSE
    Valdus on seadusega kaitstud omavoli vastu. Omavoli on valdaja nõusolekuta seadusvastaselt asja valduse rikkumine või valduse äravõtmine. Sel viisil saadud valdus on omavoliline.
    Omaabi . Valdaja võib oma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta, ületamata seejuures hädakaitse piire .
    Otsimisõigus. Kui vallasasi on valdaja võimu alt sattunud teise isiku valduses olevale kinnisasjale, on selle valdaja kohustatud lubama asja otsida ja ära viia, kui asi ei ole vahepeal kellegi valdusse võetud.
    Valduse kohtulik kaitse. Kui valdust on omavoliliselt rikutud (§ 40 lg 3) või valdus omavoliliselt ära võetud, on valdajal õigus nõuda valduse kohtulikku kaitset.
    Valduse rikkumisest tulenev nõue. Valduse rikkumise korral on valdajal õigus nõuda rikkumise kõrvaldamist ja edasise rikkumise ärahoidmist.
    Valduse äravõtmisest tulenev nõue. Valduse äravõtmisel on valdajal õigus nõuda valduse taastamist isikult, kes on nõudja suhtes omavoliline valdaja.
    KINNISTUSRAAMAT
    Kinnistusraamatut peetakse kinnisasjade ja nendega seotud asjaõiguste kohta. Avalik-õiguslikule juriidilisele isikule kuuluv kinnisasi peab olema kinnistusraamatusse kantud , kui seda koormatakse asjaõigusega või kui seda soovib omanik, samuti kui kinnisasi antakse teise isiku valdusse.
    Kinnistu on kinnistusraamatusse iseseisva üksusena kantud:
    1) kinnisasi (maatükk);
    2) hoonestusõigus;
    3) korteriomand;
    4) korterihoonestusõigus.
    Kinnisasju võib ühendada üheks kinnisasjaks või ühte kinnisasja jagada mitmeks kinnisasjaks ainult omaniku soovil.
    Kinnistusraamat on avalik. Igaühel on õigus tutvuda kinnistusraamatu andmetega ja saada sellest väljavõtteid seaduses sätestatud korras. Keegi ei või end vabandada kinnistusraamatu andmete mitteteadmisega. Kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust eeldatakse.
    Kinnistusraamatu kanne on ebaõige, kui see on tehtud õigusliku aluseta või see alus on hiljem ära langenud või kanne on valesti muudetud või kustutatud. Kui kinnistusraamatu kanne on ebaõige, ei saa isik, kes seda teadis või pidi teadma, kandele tugineda .
    KANNETE LIIGID
    Kinnistusraamatusse kantakse asjaõigused ja märked. Kinnistusraamatu kanne tehakse, sealhulgas muudetakse või kustutatakse, kinnistamisavalduse alusel. Kinnistamisavaldus on ühepoolne avaldus, milles on väljendatud soov teha kanne kinnistusraamatusse. Kinnistamisavaldus võib sisalduda ka asjaõiguslepingus.
    Jõustunud kohtuotsuse või -määruse alusel tehakse kinnistusraamatu kanne jõustunud kohtulahendi ärakirja alusel.
    Kinnistusraamatusse võib kanda märke:
    1) asjaõiguse omandamise või kustutamise või selle õiguse sisu või järjekoha muutmise nõude, sealhulgas tulevase või tingimusliku nõude tagamiseks (eelmärge);
    2) kinnistusraamatu ebaõigsuse parandamise tagamiseks (vastuväide);
    3) omandi või piiratud asjaõiguse käsutamise täielikuks või osaliseks keelamiseks (keelumärge);
    4) muude seadusega kinnistusraamatusse kanda lubatud asjaolude nähtavakstegemiseks (märkus).
    Keelumärge keelab vastavalt märke sisule kannete tegemise kinnistusraamatusse kas täielikult või osaliselt.
    OMANDI MÕISTE JA LIIGID
    Omandi mõiste. Omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist.
    Omandi esemeks võib olla iga asi, mille omandamine ei ole seadusega keelatud.
    Vallasomandi esemeks on vallasasi. Kinnisomandi esemeks on kinnisasi, mis on kantud või mida seaduse järgi võib kanda kinnistusraamatusse.
    Ühine omand on kahele või enamale isikule üheaegselt kuuluv omand. Ühine omand on kaasomand või ühisomand.
    Kaasomand on kahele või enamale isikule üheaegselt mõttelistes osades ühises asjas kuuluv omand. Ühisomand on kahele või enamale isikule üheaegselt kindlaksmääramata osades ühises asjas kuuluv omand.
    Kaasomanike osad ühises asjas on võrdsed, kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti. Kaasomanikul on teiste kaasomanike suhtes oma osale ühises asjas omaniku õigused, arvestades teiste kaasomanike õigusi.
    Kaasomanikud valdavad ja kasutavad ühist asja kokkuleppe või kaasomanike enamuse otsuse kohaselt, kui sellele enamusele kuulub suurem osa ühises asjas. Kaasomanikul on õigus teha asja säilitamiseks vajalikke toiminguid teiste kaasomanike nõusolekuta, kuid ta võib teistelt kaasomanikelt nõuda asja säilitamiseks vajalike kulutuste hüvitamist võrdeliselt nende osadega.
    OMANDI KAITSE
    Omanikul on nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Omaniku nõue on suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. Omandiõiguse tunnustamiseks piisab , kui omanik tõendab, et tema omand on tekkinud õiguslikul alusel. Kostja peab nõude vaidlustamiseks tõendama, et hageja ei ole omanik või et asja omanik on kostja või et kostjal on õigus asja vallata mõne asjaõiguse või muu õiguse alusel.
    VALLASOMAND
    1. Vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Kui asja omanik on asja otseseks valdajaks, võib omandi üleandmisel asja valduse üleandmise asendada võõrandaja ja omandaja vahel sõlmitava lepinguga, mille alusel omandaja saab asjale kaudse valduse.
    Isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, on asja omanik asja oma valdusse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma.
    Omandaja on pahauskne, kui ta teadis või pidi teadma, et võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda.
    Omandamist ei toimu, kui asi oli omanikult varastatud, kadunud või muul viisil tema tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Seda põhimõtet ei kohaldata raha või esitajaväärtpaberite, samuti avalikul enampakkumisel omandatud asja suhtes.
    2. Vallasomand tekib hõivamisega, kui isik võtab peremehetu vallasasja oma valdusse tahtega saada selle omanikuks. Asja ei saa omandada, kui hõivamine on seadusega keelatud või valdusse võtmine rikub teise isiku õigust asi hõivata.
    Asi on peremehetu, kui see ei ole veel olnud kellegi omandis või kui omanik on valduse lõpetanud omandist loobumise tahtega.
    3. Leid
    Isik, kes on kaotatud asja leidnud ja selle oma valdusse võtnud, peab sellest viivitamata teatama kaotajale või omanikule. Kui kaotaja või omanik on leidjale teadmata, on leidja kohustatud teatama leiust politseile , kui asja väärtus ületab sada krooni.
    Asja leidmisel elamus, avalikus asutuses või transpordivahendis on asja leidnud isik kohustatud asja üle andma majaomanikule, üürnikule, vastava asutuse teenistujale, transpordivahendi juhile või politseile. Majaomanik, üürnik, asutus, transpordiorganisatsioon või politsei, kellele leitud asi üle anti, loetakse leidjaks.
    Leidja on kohustatud leitud asja hoidma selle säilimist tagaval viisil. Leidjal on õigus pärast avalikku teatamist müüa asi avalikul enampakkumisel, kui asja hoidmine on ülemääraselt kulukas või kui asi on kiiresti riknev või kui avalik asutus või politsei on asja hoidnud kuus kuud.
    Kui leidja on oma kohustused täitnud ja omanik ei ole selgunud ühe aasta jooksul, arvates leiust teatamisest, omandab leidja asja või seda asendava raha.
    Leidja ei omanda asja, kui ta rikub teatamiskohustust või varjab leidu.
    Kui leidja ei ole asja veel omandanud, saab omanik asja või seda asendava raha tagasi, kui ta hüvitab vajalikud kulutused ja maksab leidjale leiutasu. Leiutasu määratakse leidja ja omaniku kokkuleppel. Vaidluse korral määrab leiutasu kohus, kuid mitte suuremas kui ühe kolmandiku ulatuses leiu väärtusest, millest on maha arvatud leidja poolt leiuga seoses tehtud vajalikud kulutused.
    Leiutasu ei saa nõuda, kui leidja rikub teatamiskohustust või kui ta leidu varjab.
    Peitvara on maasse kaevatud või muul viisil peidetud raha või väärtasi nagu kalliskivid, pärlid või väärismetallid, mille omanikku ei saa kindlaks teha. Peitvara kuulub isikule, kelle kinnis - või vallasasjast see leiti.
    Peremehetu looduslik või ajaloolise, teadusliku, kunsti- või muu kultuuriväärtusega asi kuulub riigile, sõltumata sellest, kelle kinnisasjast see leiti.
    4. Igamine
    Vallasomand tekib igamisega, kui isik valdab vallasasja katkematult viie aasta jooksul nagu omanik.
    Igamine on välistatud, kui valdaja on pahauskne. Valdaja on pahauskne, kui ta valduse saamisel teadis või pidi teadma, et ta valduse saamisega ei omandanud asja, või kui ta sai seda teada enne igamistähtaja möödumist.
    KINNISOMANDI TEKKIMINE JA LÕPPEMINE
    Kinnisomand tekib kinnistusraamatusse kandmisega (kinnistamisega).
    Tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud.
    Hõivamisega võib kinnisasja omandada ainult riik.

    Kinnisasja omandamine kinnistusraamatu kande igamisega. Kui isik on kantud kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna õigusliku aluseta, saab ta kinnisasja omanikuks, kui ta valdab kinnisasja 10 aasta jooksul katkematult nagu omanik.


    Kinnisasja omandamine igamisega. Kui isik on 30 aastat katkematult vallanud kinnisasja, mis ei ole kantud kinnistusraamatusse või mille omanikku kinnistusraamatust ei nähtu või mille omanik oli enne valdaja poolt valduse saamist surnud ja 30 aasta jooksul ei ole tehtud kinnistusraamatusse niisugust kannet, mille tegemiseks on vajalik omaniku nõusolek, võib valdaja nõuda enda kandmist kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna.
    Kinnisomandi lõppemine. Kinnisomand lõpeb kande kustutamisega kinnistusraamatust, samuti kinnisasja täieliku hävimisega. Kinnisasja täielikul hävimisel lõpevad seda koormanud asjaõigused.
    Kinnisasja omanik võib kinnisomandist loobuda . Loobumine kantakse kinnistusraamatusse omaniku notariaalselt tõestatud avalduse alusel. Kinnisasi, millest on loobutud , läheb riigi omandisse. Omandi üleminek kantakse kinnistusraamatusse.
    KINNISOMANDI ULATUS
    Kinnisomand ulatub maapinnale ning õhuruumile ülalpool ja maapõuele allpool seda pinda sellise kõrguse või sügavuseni, milleni ulatub omaniku huvi kinnisasja kasutamisel . Kinnisasja omanik ei või keelata tegevust, mis toimub sellises kõrguses või sügavuses, milleni tema huvi vastavalt kinnisasja kasutamise otstarbele ei ulatu.
    Piir külgnevate maatükkide vahel määratakse plaanide ja piirimärkidega seaduses sätestatud korras. Kinnisasja omanik peab tagama piirimärgistuse säilimise. Ta ei või piirimärke muuta ega ümber paigutada.
    Kinnisomand ei ulatu maavaradele, mille loetelu sätestatakse seaduses.
    Ühe kinnisasja piires olev veekogu kuulub selle kinnisasja omanikule. Mitme kinnisasja piires olevast veekogust kuulub igale kaldaomanikule see osa, mis on veekogu keskele tõmmatava mõttelise joone ning sellelt joonelt vastava omaniku kaldapiiripunktidele risti tõmmatavate mõtteliste joonte vahel või veekogu keskpunktist vastava omaniku kaldapiiripunktidele tõmmatavate mõtteliste joonte vahel, kui seaduses või lepinguga ei ole sätestatud teisiti.
    Kinnisomand ulatub mere rannajooneni. Rannajoon on mere tavaline veepiir.
    Kinnisomand ei ulatu põhjaveele.
    Maatükil kasvav mets ja muu looduslik taimestik , samuti külvatud seeme , puu või muu istutatud taim on kinnisasja omaniku omandis.
    Kinnisomand ulatub maatükiga püsivalt ühendatud ehitisele. Püsivaks ühendamiseks loetakse sissemüürimist, sissekaevamist või muud kestvat ja kindlat ühendamist maatüki pinnal või selle all.
    KINNISOMANDI KITSENDUSED
    Kinnisomandi kitsendused on seadusjärgsed või need seatakse kohtuotsuse või tehinguga.
    Seadusjärgne kitsendus kehtib kinnistusraamatusse kandmata. Eraõiguslikku seadusjärgset kitsendust võib muuta kinnisasja omaniku ja õigustatud isiku kokkuleppega. Kokkulepe kantakse kinnistusraamatusse asjaõigusena, eelkõige servituudina. Avalik-õiguslikku seadusjärgset kitsendust võib muuta või lõpetada ainult seaduses sätestatud juhtudel. Kitsenduste muutmine või lõpetamine kehtib kinnistusraamatusse kandmata.Kohtuotsuse või tehinguga seatud kitsendus, samuti selle kitsenduse muutmine või lõpetamine kehtib kolmandate isikute suhtes, kui see on kinnistusraamatusse kantud.
    Võõral maatükil viibimine .
    Füüsilise isiku või eraõigusliku juriidilise isiku omandis oleval kinnisasjal, mis on omaniku poolt piiratud või tähistatud, ei või teised isikud omaniku loata viibida, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Füüsilise isiku või eraõigusliku juriidilise isiku omandis oleval piiramata ja tähistamata kinnisasjal ei või teised isikud omaniku loata viibida päikeseloojangust päikesetõusuni, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
    Naaberkinnisasja kasutamine. Kui ehitada või ehitist parandada saab ainult nii, et naaberkinnisasjale või selle kohale tuleb ehitada tellingud või et üle selle kinnisasja tuleb vedada või sellele asetada ehitusmaterjali või kinnisasjast üle käia või sõita, peab naaberkinnisasja omanik seda lubama, kui see on hädavajalik, tingimusel, et temale tagatakse kahju hüvitamine.
    Piirirajatis. Kui kaks kinnisasja on teineteisest eraldatud müüri, heki , kraavi, peenra või muu sellise asjaga, on see naabrite ühiskasutuses, sõltumata asja kuuluvusest. Asja kasutamine ei tohi olla vastuolus asja otstarbega ega tekitada kahju naabrile.
    Ühine sein. Kahe kinnisasja piiril asuv ehitisi eraldav sein või selle osa on naabrite kaasomand. Ühise seina remondikulud kannavad omanikud vastavalt nende osa suurusele. Ühisesse seina ei tohi teha ühtegi ava naabri nõusolekuta. Nõusolek peab olema kantud kinnistusraamatusse.
    Avalikult kasutatav tee. Omanik, kelle kinnisasja läbib avalikult kasutatav tee, ei või takistada ega lõpetada selle tee kasutamist ka siis, kui tee ei ole kantud kinnistusraamatusse avalikult kasutatava teena . Kinnisasja omanik peab avalikult kasutatava tee äärses ribas järgima seadusjärgseid kitsendusi.
    Eratee määratakse avalikuks kasutamiseks teeseaduses sätestatud korras.
    Omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve (kehtiv alates 01.07.2003).
    Jalg- ja talitee. Kinnisasja omanik peab lubama jalg- ja talitee kasutamist üle oma kinnisasja kohalike tavade kohaselt, kui teise tee kasutamine on seotud ülemääraste kulutustega. Tee määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve.
    Tehnovõrgud ja –rajatised. Teisele isikule kuuluval kinnisasjal paiknev tehnovõrk või - rajatis (kütte-, veevarustus - või kanalisatsioonitorustik, telekommunikatsiooni - või elektrivõrk, nõrkvoolu-, küttegaasi- või elektripaigaldis või surveseadmestik ja nende teenindamiseks vajalik ehitis) ei ole kinnisasja oluline osa.

    VESI


    Avalikud veekogud. Avalik-õigusliku juriidilise isiku omandis olev veekogu on avalik. Riigi omandis on territoriaalmeri, sisemeri ja teised piiriveekogud ning merepõhi, samuti muud seaduses nimetatud veekogud. Avalikku veekogu võib kasutada igaüks. Avaliku veekogu kasutamist võib seaduses või muu õigusaktiga piirata.
    Seaduses sätestatud juhtudel võib füüsilise isiku või eraõigusliku juriidilise isiku omandis oleva veekogu määrata avalikuks kasutamiseks (avalikult kasutatav veekogu). Sel juhul on veekogu omanikul õigus seaduses sätestatud korras nõuda hüvitust.

    Kaldaomaniku õiguste kitsendamine. Kaldaomanik ei või talle kuuluva veekogu osa kasutamisel halvendada teise kinnisasja seisundit ega kitsendada selle kasutamise võimalusi. Kaldaomanik ei või avalikus veekogus ja avalikult kasutatavas veekogus ehitada sildu või muid rajatisi, mis võiksid takistada veesõidukite liiklemist.


    Kallasrada. Veekogu kaldaomanik peab jätma veekogu äärde kaldariba kallasrajana kasutamiseks. Kallasrada võib igaüks kasutada veekogu ääres liikumiseks ja viibimiseks, kalastamiseks ning veesõidukite randumiseks.
    Ühe kinnisasja piires oleval eraveekogul ei ole kallasrada, kui see veekogu ei ole määratud avalikuks kasutamiseks.
    Veeseadus - kallasraja laius on:
    1) laevatatavatel veekogudel 10 meetrit;
    2) teistel veekogudel 4 meetrit;
    Avalikust veekogust ja avalikult kasutatavast veekogust võib igaüks kala püüda, kui seadusest ei tulene teisiti. Eraveekogust võivad teised isikud kala püüda ainult veekogu omaniku loal.

    METS


    Kinnisasja omanikul on õigus kasutada maatükil kasvavat metsa ja muud looduslikku taimestikku, arvestades seaduses sätestatud kitsendusi. Avalik-õigusliku juriidilise isiku omandis olevas metsas (avalik mets) on igaühel õigus viibida ning marju, seeni ja muid metsasaadusi korjata, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Omaniku poolt piiratud või tähistatud erametsas on teistel isikutel lubatud marju, seeni ja muid metsasaadusi korjata metsaomaniku loal. Piiramata või tähistamata erametsas on teistel isikutel õigus marju, seeni ja muid metsasaadusi korjata, kui nad sellega ei tekita omanikule ülemäärast kahju.
    Avalik-õiguslikule juriidilisele isikule kuuluval maatükil võib jahti pidada seaduses sätestatud korras. Eraõiguslikule isikule kuuluval kinnisasjal võib omanik jahti pidada, arvestades seaduses sätestatud kitsendusi. Teised isikud võivad jahti pidada kinnisasja omaniku loal seaduses sätestatud korras.

    Sundvõõrandamine


    Vabariigi Valitsus või kohalik omavalitsus võib omaniku nõusolekuta üldistes huvides seaduses sätestatud juhtudel ja korras võõrandada kinnisasja õiglase hüvituse eest.
    SERVITUUDID
    REAALSERVITUUDID
    Reaalservituudi mõiste. Reaalservituut koormab teenivat kinnisasja valitseva kinnisasja kasuks selliselt , et valitseva kinnisasja igakordne omanik on õigustatud teenivat kinnisasja teatud viisil kasutama või et teeniva kinnisasja igakordne omanik on kohustatud oma omandiõiguse teostamisest valitseva kinnisasja kasuks teatavas osas hoiduma.
    Reaalservituut tekib kinnistusraamatusse kandmisega.
    Reaalservituut annab õiguse teha üksnes neid tegusid , mis servituudi sisust tulenevalt on valitseva kinnisasja huvides vajalikud. Reaalservituudi sisu määratakse poolte kokkuleppega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Reaalservituuti tuleb teostada viisil, mis on teenivale kinnisasjale kõige vähem koormav .

    Teeservituut


    Jalgteeservituut annab õiguse käia ja sõita jalgrattaga mööda jalgteed läbi teeniva kinnisasja. Sõiduteeservituut annab õiguse sõita sõidukiga mööda sõiduteed läbi teeniva kinnisasja. Sõiduteeservituut sisaldab jalgteeservituuti.

    Liiniservituut annab õiguse juhtida läbi võõra kinnisasja oma kinnisasjale gaasi-, elektri-, side- ja muid liine.


    Veejuhtimisservituut annab õiguse:
    1) juhtida oma kinnisasjale vett allikast või muust võõrast veekogust või läbi võõra kinnisasja (vee juurdejuhtimise servituut);
    2) juhtida oma kinnisasjalt vett võõrale kinnisasjale või läbi võõra kinnisasja (vee ärajuhtimise servituut).
    Karjatamisservituut annab õiguse karjatada loomi võõral kinnisasjal viisil ja ajal, mis vastab kohalikele oludele ja tavadele.
    Toeservituut annab õiguse toetada oma ehitist või seadeldist naabri ehitisele või seadeldisele ja nõuda, et naaber toeks olevat ehitist või seadeldist korras hoiaks. Korrashoidmine toimub õigustatud isiku kulul, kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
    Seinaservituut annab õiguse kinnitada või seada talasid, tugesid või muid ehitise osi naabri seina ning asendada neid uutega.
    Valgusservituut annab õiguse saada naabri kinnisasja kohalt loomulikku valgust ruumile, mille valgustamine servituudiga on tagatud.
    Väljavaateservituut annab õiguse keelata naaberkinnisasjal kõike, mis takistab või oluliselt piirab servituudiga tagatud väljavaadet.
    ISIKLIKUD SERVITUUDID
    KASUTUSVALDUS
    Kasutusvaldus koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks kasutusvaldus on seatud, on õigustatud kasutama asja ja omandama selle vilju.
    Kasutusvaldus vallasasjale tekib asja üleandmisega omanikult kasutusvalduse saajale ja kasutusvalduse kokkuleppe sõlmimisega.
    Kasutusvaldus kinnisasjale tekib kinnistusraamatusse kandmisega. Kasutusvalduse seadmiseks sõlmitav asjaõigusleping peab olema notariaalselt tõestatud.
    Kasutusvalduse võib lõpetada kasutusvaldaja ja omaniku kokkuleppel.
    Kasutusvaldajal on õigus nõuda kasutusvalduse lõpetamist tingimusel, et ta hüvitab kinnisasja omanikule kasutusvalduse lõppemise tõttu tekkiva kahju. Kasutusvaldaja peab kasutusvalduse lõpetamise soovist teatama kinnisasja omanikule kuus kuud ette.
    Kasutusvaldajal on õigus asja vallata ja kasutada.
    Kasutusvaldus ei ole üleantav. Kasutusvaldusest tulenevaid õigusi ja kohustusi võib teostada teine isik, kui kasutusvalduse tekkimise aluseks oleva seaduse või tehinguga ei ole sätestatud teisiti.
    ISIKLIK KASUTUSÕIGUS
    Isiklik kasutusõigus koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks see on seatud, on õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama või teostama kinnisasja suhtes teatud õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile.
    Isiklik kasutusõigus ei ole üleantav. Isiklikust kasutusõigusest tulenevaid õigusi võib teostada teine isik ainult siis, kui see on lubatud kasutusõiguse tekkimise alusega.
    Isiklik kasutusõigus on üleantav, kui selle esemeks on tehnovõrk või -rajatis. Isikliku kasutusõiguse üleandmiseks on vajalik kokkulepe isikliku kasutusõiguse üleandmise kohta (asjaõigusleping) vana ja uue õigustatud isiku vahel.
    Isiklik kasutusõigus elamule koormab kinnisasja selliselt, et isikul, kelle kasuks see on seatud, on õigus kasutada elamiseks kinnisasjal asuvat elamut või selle osa.
    HOONESTUSÕIGUS
    Hoonestusõiguse mõiste ja ulatus
    Kinnisasja võib koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks hoonestusõigus on seatud, on võõrandatav ja pärandatav tähtajaline õigus omada kinnisasjal sellega püsivalt ühendatud ehitist. Ühele kinnisasjale võib seada ainult ühe hoonestusõiguse. Hoonestusõigus ulatub lisaks ehitisealusele maale ka kinnisasja osale, mis on vajalik ehitise kasutamiseks. Hoonestusõiguse ulatus ei või piirduda ehitise ühe osaga nagu korrus.
    Hoonestusõigus tekib kinnistusraamatusse kandmisega ja lõpeb kande kustutamisega kinnistusraamatust. Hoonestusõiguse seadmiseks või üleandmiseks kohustav tehing peab olema notariaalselt tõestatud.
    OSTUEESÕIGUS
    Kinnisasja võib koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks ostueesõigus on seatud, on õigus kinnisasja müümisel asuda omandaja asemele. Ostueesõiguse võib seada teatud isiku või teise kinnisasja igakordse omaniku kasuks.
    Ostueesõiguse seadmiseks kohustav tehing peab olema notariaalselt tõestatud.
    PANDIÕIGUS

    Pandi mõiste ja liigid


    Asja võib pandiga (pandiõigusega) koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks pant on seatud, on õigus pandiga tagatud nõude rahuldamisele panditud vara arvel, kui nõuet ei ole kohaselt täidetud. Pant on vallaspant või kinnispant.

    Pandi ese


    Pantida võib asju ja varalisi õigusi, mille pantimine ei ole seadusega keelatud (pandi ese).
    Pantija võib olla võlgnik või kolmas isik. Pandiga võib tagada iga rahaliselt hinnatavat nõuet.
    Pandiga võib tagada ka tulevikus tekkivat nõuet.
    KÄSIPANT

    Käsipandi mõiste


    Vallasasja võib pandiga koormata selliselt, et panditud asi antakse üle pandipidaja valdusse ja lepitakse kokku käsipandi seadmises. Asja võib pandiga koormata ka selliselt, et asi antakse üle kolmandale isikule ja pandipidaja saab panditud asjale kaudse valduse.
    Käsipant tekib asja valduse üleandmisega pantijalt pandipidajale, kui nad on pandi seadmises kokku leppinud. Kui asi on juba pandipidaja valduses, tekib pant pandilepingu sõlmimisega.
    Käsipant ei teki, kui pandipidaja saab käsipandi seadmisel pandiga koormatud asjale koos pandiga koormatud asja omanikuga kaasvalduse. Samale vallasasjale ei või seada mitut käsipanti.
    Panditud asi müüakse avalikul enampakkumisel.
    Vallasasjade pantimine pandimajas toimub käsipandi sätete kohaselt.
    REGISTERPANT

    Registerpandi mõiste


    Patenti, kaubamärki, tööstusdisainilahendust, kasulikku mudelit, sorti, mikrolülituse topoloogiat, geograafilist tähist, mootorsõidukit ja õhusõidukit, mis on kantud registrisse, mille andmed on avalikud ja mille pidamine on reguleeritud seadusega sätestatud korras, võib koormata registerpandiga selliselt, et isikul, kelle kasuks registerpant on seatud, on õigus pandiga tagatud nõude rahuldamisele panditud eseme arvel.
    Registerpandi tekkimiseks on vajalik pandieseme omaja ja pandipidaja kokkulepe eseme koormamise kohta registerpandiga ja pantimise kohta kande tegemine vastavasse registrisse.
    Kommertspant sätestatakse eraldi seaduses.
    KINNIPIDAMISÕIGUS
    Kui nõue ei ole küllaldaselt tagatud asjaõigusega ja saabunud on selle täitmise tähtaeg, on võlausaldajal õigus seaduslikult tema valdusse sattunud võlgniku vallasasju ja väärtpabereid kuni nõude rahuldamiseni kinni pidada, juhul kui nõue on sissenõutav ja seotud kinnipeetava esemega.
    Nõue on kinnipeetava esemega seotud, kui:
    1) valdaja nõue kuulub rahuldamisele kinnipeetava eseme arvel või
    2) võlgnik peab tasuma valdaja poolt esemele tehtud kulutused või
    3) valdaja nõue on tekkinud samast tehingust, mille alusel võlgnik nõuab eseme väljaandmist, või
    4) eseme omanik peab hüvitama valdajale seoses kinnipeetava esemega tekkinud kahju või
    5) eseme valdus ja nõue tuleneb valdaja ja võlgniku vahelistest õigussuhetest.
    KINNISPANT
    HÜPOTEEK
    Kinnisasja võib hüpoteegiga koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks hüpoteek on seatud (hüpoteegipidajal), on õigus hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisele panditud kinnisasja arvel.
    Hüpoteek tekib kande tegemisega kinnistusraamatusse, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
    Hüpoteegi seadmiseks sõlmitav asjaõigusleping peab olema notariaalselt tõestatud.
    Kinnistusraamatu kandes hüpoteegi seadmise kohta tuleb märkida hüpoteegipidaja ja hüpoteegi rahaline suurus (hüpoteegisumma).
    Hüpoteek saab järjekoha kinnistusraamatusse kandmisel . Kinnisasja koormamisel hüpoteegiga võib kinnisasja omanik jätta endale ühe või mitu järjekohta ulatuselt kindlaksmääratud hüpoteegi kandmiseks kinnistusraamatusse kantava hüpoteegi ette.
    KOHTULIK HÜPOTEEK
    Hagi tagamiseks võib kohus seada haginõude ulatuses hüpoteegi, mis peab olema kinnistusraamatusse kantud kohtuliku hüpoteegina. Kohtuliku hüpoteegiga on tagatud kohtuotsuse alusel rahuldatud nõue.
    VÕLAÕIGUS
    VÕLAÕIGUSE ÜLDOSA
    Sissejuhatus ainesse
    Riigikogu poolt võeti 16.oktoobril 2001 vastu Lepingute ja lepinguväliste kohustuste seadus, mis jõustus 01.07.2002 Võlaõiguseseaduse nime all.

    Võlaõigussuhete mõiste, tekkimise alused ja printsiibid


    Võlaõigust on nimetatud ka kohustisõiguseks.
    Võlaõigus reguleerib õigussuhteid eraõiguslike isikute vahel, kelleks võivad olla nii füüsilised kui ka juriidilised isikud.
    Võlaõiguse tunnused:
  • Võlaõiguse subjekte iseloomustab võrdväärsus (koordinatsioonisuhe).
  • Võlaõigus reguleerib selliseid tsiviilõiguslikke suhteid, mille lahutamatuks osaks on ühe või mitme poole poolt võlgnetav kohustis . Võlasuhte sisuks ongi mingi teo tegemise (tegemisest hoidumise) kohustus.
  • Võlasuhe saab tekkida ainult selliste kohustuste baasil, millel on mingi materiaalses maailmas mõõdetav väärtus.
    Võlaõigussuhe on õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgniku) kohustus teha teise isiku (õigustatud isiku ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist.
    Võlasuhte tähtsaim küsimus on – kuidas, kus ja kellele tuleb kohustis täita?
    Võlasuhted võivad tekkida (VÕS § 3):
    1. lepingust
    2. õigusvastaselt kahju tekitamisest;
    3. alusetust rikastumisest;
    4. käsundita asjaajamisest;
    5. tasu avalikust lubamisest;
    6. muul seaduses ettenähtud alusel.
    Võlaõigussuhtes alati kaks poolt:
    Võlgnik ( deebitor ) – kes on kohustatud teatavaks teoks või teost hoidumiseks. Võlausaldaja ( kreeditor ) – kes on õigustatud nõudma võlgnikult teatavat käitumist. Võlasuhetes on alati kaks poolt. Võlasuhetes tuntakse isikute paljususe mõistet.
    Võlaõigussuhtes rakendatakse dispositiivsuse, hea usu ja mõistlikkuse põhimõtteid.
    Dispositiivsuse printsiip (VÕS § 5) - enamikes õigussuhetes on pooltel võimalik kokkuleppel kõrvale kalduda seaduses sätestatust. Kõrvalekaldumine ei ole lubatud, kui see on vastuolus avaliku korra, heade kommetega või rikuks teiste isikute õigusi. Võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma lähtudes hea usu (VÕS § 6) põhimõttest, need rajanevad eelkõige headel kaubandustavadel. Võlaõigussuhtes loetakse mõistlikuks (VÕS § 7) seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks (kuidas keskmiselt teised sarnased isikud mingis olukorras toimiksid). See on üks võlaõiguse keskseid mõisteid.
    Lepingu mõiste
    Laiemas tähenduses mõistetakse lepinguna igasugust kahe või enama isiku vahelist tahteavalduste kaudu saavutatud kokkulepet, mille eesmärgiks on õigussuhte tekitamine, muutmine või lõpetamine. Mida arenenud on ühiskond, seda olulisemad on lepingulised suhted.
    Lepinguid on 3 tüüpi:
  • tsiviilõiguslikud lepingud;
  • haldusfunktsioonide täitmise lepingud;
  • avalik-õiguslikud lepingud.
    VÕS § 8 järgi on leping tehing kahe või enama isiku ( lepingupooled ) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või midagi tegemata jätma. Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.
    Siinjuures on väga oluline kokkulepe. Lepingu sõlmimine on alati tahteline tegevus. Kokkuleppe saavutamiseks peavad pooled oma tahet väljendama tahteavaldusega. Tahteavalduseks nimetatakse avaldusi , mida üks pool teeb teisele poolele nende vahel õigusliku suhte tekitamiseks, muutmiseks või lõpetamiseks.
    Lepinguvabadus on lepinguõiguse printsiip, mis tugineb individuaalse autonoomia ja vabatahtliku kokkuleppe ideele. Selle printsiibi kohaselt võivad pooled sõlmida igasuguseid lepinguid, sõltumata sellest, et vastavat liiki lepinguid ei ole seaduses eraldi reguleeritud.
    Selleks, et sõlmida vabatahtlik kokkulepe, peab olema:
    1. võimalik väljendada oma vaba tahet;
    2. poolte võrdne positsioon kauplemisel.
    Lepinguvabaduse elementideks on:
    1. vabadus otsustada kas üldse lepingut sõlmida;
    2. vabadus valida kellega sõlmida;
    3. vabadus valida millist liiki lepingut sõlmida;
    4. vabadus valida lepingu sisu;
    5. vabadus valida millises vormis leping sõlmida.
    Lepingute jõud
    Lepinguõiguse üheks aluseks on printsiip, mille alusel tuleb sõlmitud lepinguid täita (ld pacta sunt servanda). Üleliigne koormavus ja hiljem tekkivad raskused ei anna ühele poolele õigust lepingust taganeda . Seda isegi mitte kahjutasu maksmisega, sest tsiviilõiguslikke lepinguid iseloomustab reaalse täitmise põhimõte. See printsiip tugineb eeldusele, et leping on sõlmitud vastastikkuse vabatahtliku kokkuleppega.
    Hea tahte ja ausa kauplemise põhimõtted esinevad reeglina kõigis õigussüsteemides kas seadusesättena või kaudselt üldprintsiibina. TsÜS § 108 paneb pooltele kohustuse tsiviilõiguste realiseerimisel ja kohustuste täitmisel käituda heas usus. See printsiip laieneb ka lepingueelsetele läbirääkimistele ning lepingu sõlmimisele ja täitmisele.
    Pooled on kaubanduslikes tehingutes kohustatud järgima iga tava, milles nad on kokku leppinud ja iga praktikat, mille nad omavahelistes suhetes on kehtestanud. Praktika siduvuse jaoks on vajalik pikaajaline kestvus või korduvus (vähemalt 3 korda).
    Lepinguõiguse allikad
    Kuni VÕS jõustumiseni oli lepinguõiguse olulisemaks allikaks Tsiviilkoodeks (TsK), mis jõustus 01.01.1965. Oluline allikas on ka TsÜS ning teisedki seadused, mis sisaldavad lepinguõiguse norme. Nt autoriõigus, asjaõigusseadus, tarbijakaitseseadus jne. Lisaks eeltoodule reguleerivad lepingulisi suhteid ka Vabariigi Valitsuse (edaspidi VV) määrused. Nt mitmesugused eeskirjad – teeninduseeskirjad, sõitjate veoeeskirjad; riigi vara võõrandamise kord jne. Üksikute lepinguliikide kohta võib sätteid leida ka kohalike omavalitsuste otsustes ja korraldustes. Nt üüripiirmäärad.
    Kohtuotsus ei ole lepinguõiguse allikaks. Olemasolev õiguspraktika omab sellest hoolimata suurt tähtsust samalaadsete suhete käsitlemisel. Tähtsaim rahvusvaheline allikas on 11.04.1980. Viini konventsioon .
    Lepingute liigitus
    1. Lepingute liigitus lepingust tulenevate kohustuste arvu alusel
    ühekülgsed (unilateraalsed) lepingud – ainult üks pool võtab omale kohustuse teise poole ees mingi teo tegemiseks;
    kahekülgsed (bilateraalsed) lepingud – mõlemad pooled võtavad endale kohustusi.
    Vastastikused (sünallagmaatilised) lepingud – kahekülgsed lepingud, milles iga pool võtab endale kohustuse ainult sellepärast, et teine pool lubab tasuda.
    2. Lepingute liigitus ajalise ulatuse alusel
    ühekordsed lepingud – lepingust tulenev kohustus on koheselt täidetav;
    kestevlepingud, mille sisuks on mingi kestva kohustuse täitmine või soorituse tegemine.
    Lepingu vorm
    Seaduse või kokkuleppega võib olla määratud kindel lepingu vorm. Lepinguga samas vormis tuleb sõlmida kokkulepped tagatiste ja teiste kõrvalnõuete kohta. Juhul kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti kehtib sama ka lepingust tulenevate nõuete loovutamise või kohustuse ülevõtmise kohta.
    Lepingu võib vormistada suuliselt või kirjalikult: 1) lihtkirjalikult 2) notariaalselt tõestatult 3) allkirja tõestamisena.
    Kõik lepingud, mille vormis ei ole seadusega kehtestatud teisi nõudeid võivad olla sõlmitud suuliselt. Lepingud peavad olema sõlmitud kirjalikult kui 1) seadus nõuab kirjalikku vormi (nt vara kuulub registreerimisele vastavas registris) 2) pooled on selles kokku leppinud. VÕS § 13 kohaselt lepingu muutmisel või lõpetamisel ei pea sama vormi järgima. Kui mõlemad pooled oma käitumisega lepingu muutmist aktsepteerivad, siis loetakse, et leping on muudetud.
    Lepingueelsed läbirääkimised. VÕS § 14
    Olulise tähtsusega on ka lepingueelsete läbirääkimiste õiguslik reguleerimine, mis on uus suhete reguleerimisvaldkond. Lepingueelsed suhted võivad piirduda suhtlemisega , millel õiguslikud tagajärjed puuduvad. Kuid lepingueelsed suhted võivad tähendada siduvaid kokkuleppeid, mis võivad pooltele panna põhikohustuse suhtes täiendavate kohustuste allikaid. Lepingueelsed suhted võivad piirduda ka ainult kahjuhüvitamise kohustusega, kui rikutakse usaldusvastutuse põhimõtet.
    Lepingueelsete läbirääkimistel on pooltel kohustus avalikustada andmeid, mis on teise poole jaoks olulised, siinjuures ei tohi avaldada ebaõigeid andmeid.
    Lepingute sõlmimine
    Lepingu sõlmimisel avaldavad pooled oma tahet luua õiguslikult siduv suhe ja omandada selles suhtes teatud õigused ja kohustused. Tahteavaldusteks, millel on õiguslik tähendus, on ofert ehk lepingu sõlmimise ettepanek (pakkumus) ja aktsept ehk nõusolek leping sõlmida (nõustumus) oferendi poolt näidatud tingimustel. Lepingute sõlmimisel majandustegevuses eeldatakse, et läbirääkimistesse astuvad pooled soovivad lepingut sõlmida ja võtta endale sellega õiguslikult siduvaid kohustusi. Praktikas on levinud lepingu sõlmimine oferdi ja aksepti vormis. Kuid see võib toimuda ka muul viisil, kui on selge, et pooled on saavutanud kokkuleppe lepingu sõlmimiseks.
    Ofert on piisavalt määratletud lepingu sõlmimise ettepanek, mis on tehtud konkreetsele isikule (vt VÕS § 16 lg 3) ja millega väljendatakse tahet olla lepinguliselt kohustatud (antakse lubadus midagi teha või millegi tegemisest hoiduda).
    Lepingu olulisteks tingimusteks loetakse tavaliselt tingimusi, mis määravad ära lepingu olemuse ja mille määratlemine on antud lepingu liigi juures vajalik. Olulisteks tingimusteks võivad aga olla ka tingimused, milles kokkuleppe saavutamine on oluline ainult ühe poole jaoks. Samuti võib olla seaduses kindlaks määratud need tingimused, milles kokkuleppe saavutamine on vajalik lepingulise kohustuse tekkimiseks.
    Vaidluse korral selle üle kas ofert on piisavalt määratletud lepingu sõlmimiseks või mitte, tuleb lähtuda poolte tegelikust tahtest.
    Oferdi tegija , keda nimetatakse oferendiks, on lepingu sõlmimise algatajaks ja temast sõltub kuidas, mis vormis ja mis etapid lepingu sõlmimisel läbitakse.
    Ettepanek sõlmida leping toob kaasa õiguslikud tagajärjed tingimusel, et ettepanek on edastatud tahteliselt ja, et ofert on ka tegelikult oferdi adressaadini jõudnud. Tahteline edastamine tähendab ettepaneku tegija tahet lasta oma ettepanek õiguskäibesse.
    Ofert ei kehti enne, kui see on teise poole poolt kätte saadud. Akseptant on ettepaneku vastuvõtja, kelle aktsept kehtib samuti alles kättesaamisest. Nii ofert kui aktsept on tegijale siduvad , neil ei ole reeglina õigust seda tühistada.
    Oferdiks ei ole lepingu sõlmimise ettepanek, milles puudub tegija tahe olla lepinguliselt seotud või tegija on otse väljendanud, et ta ei loe ennast ettepanekuga seotuks. Sellist ettepanekut nimetatakse ettepanekuks teha ofert. Kui oferdis on aksepteerimistähtaeg määratud, kehtib ofert selle lõpuni.
    Ofert lõppeb, kui:
  • seda ei ole õigeaegselt aksepteeritud;
  • aktseptant on kätte saanud oferdi tagasilükkamise teate;
  • ofert on tühistatud enne selle kättesaamist;
  • vastus on käsitletav vastuoferdina (VÕS § 21).
    Aktsept on otsese tahteavaldusena või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida oferdis näidatud tingimustel leping. VÕS § 20 – nõustumus (aktsept) on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Nõusolekut sõlmida leping võib väljendada ka kaudse tahteavaldusega. Kaudseks tahteavalduseks võib olla oferdis nõutud kohustuse täitmine, täitmisele asumine või osaline täitmine.
    Oferdi vastuvõtmisel kaudse tahteavaldusega võib oferent seada tingimuseks ka teatamise kohustuse. Nii võib oferent lepingu sõlmimise ettepanekus määrata, kuidas peab aktseptant oma nõusolekust teatama. See võimaldab oferendil kindlaks määrata, milline käitumine on aktsepti tähendusega, et välistada hilisemaid vaidlusi lepinguliste kohustuste tekkimise üle.
    Kui aksept avaldub teos, siis on leping sõlmitud ajast, mil oferent sai teost teada, kuid oferdist, pooltevahelisest praktikast või tavast võib tuleneda ka, et leping loetakse sõlmituks alates teo tegemisest.
    Vaikimist ei loeta üldjuhul ega tegevusetust akseptiks.
    Vaikimine ja tegevusetus loetakse akseptiks üksnes juhul, kui:
    1. see tuleneb seadusest;
    2. pooltevahelisest kokkuleppest;
    3. pooltevahelisest praktikast või kehtivatest tavadest .
    Lepingutingimused
    Lepingu sisu määravad pooled vastastikusel kokkuleppel. Oluline, et oleks vastavuses seadusega. Lepingu sisu moodustavad poolte õigused ja kohustused. Lepingu olulised tingimused on sätestatud seaduses ja need annavad lepingule juriidilise jõu.
    Lepingupoolte kohustused võivad olla väljendatud otse lepinguga või tuleneda seadusest või tuleneda lepingu olemusest ja eesmärgist, poolte vahel väljakujunenud praktikast, poolte poolt kokkulepitud või nende ärivaldkonnas kehtivatest tavadest ja heast usust või mõistlikkuse põhimõttest.
    Lahtiste tingimustega tehing. VÕS § 26
    Lepingud kehtivad ka ilma kõigis tingimustes kokkulepet saavutamata, kusjuures tingimused võivad jääda lahtiseks teadlikult. Sel juhul kavatsetakse hiljem kokkulepe saavutada. Samuti võidakse kokku leppida, et teatud tingimused määratakse ühe lepingu poole või kolmanda isiku poolt mõned tingimused, mis peavad sel juhul tuginema heale usule ja mõistlikkusele. Vaidluse korral võib lahtised tingimused määrata ka kohus, lähtudes lepingu olemusest ja eesmärgist.
    Leping võib olla sõlmitud ka nn välistava tingimusega – kirjalikus lepingus võib olla sätestatud ka, et lepingu osaks ei loeta poolte varasemaid tahteavaldusi , tegusid ega kokkuleppeid.
    Hinna määramine. VÕS § 28
    Üldiselt on majandus- ja kutsetegevusest sõlmitud lepingud tasulised.
    Kui lepingus ei ole hinda määratud või ei ole määratud hinna määramise viisi, siis tuleb tasuda lepingu sõlmimise ajal ja lepingu sõlmimise kohas seda liiki kohustuste täitmise eest tavaliselt tasutav hind. Selle puudumisel mõistlik hind.
    Lepingu tingimuste määratlemisel on väga oluline selle tõlgendamise küsimus.
    Tõlgendamisel on oluline välja selgitada poolte tegelik tahe.
    Tõlgendamisel arvestatakse:
    1. lepingu sõlmimise asjaolusid, eelkõige lepingueelseid läbirääkimisi;
    2. poolte poolt samale lepingutingimusele varem antud tõlgendust;
    3. poolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist;
    4. lepingu olemust ja eesmärki;
    5. vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavad tõlgendused;
    6. tavasid ja poolte vahelist praktikat;
    7. muid olulisi asjaolusid.
    Lepingutingimused kuuluvad tõlgendamisele kogumis.
    Eelleping on kokkulepe, millega pooled kohustuvad tulevikus sõlmima lepingu eellepingus kokkulepitud tingimustel. Tulenevalt üldiselt lepingule esitatavatest nõuetest peavad olema lepingu olulised tingimused kokku lepitud. Kui seadus reguleerib lepingu vormi, tuleb ka eelleping sõlmida samas vormis. Kui pool keeldub hiljem lepingut sõlmimast, võib teine pool nõuda eellepingu täitmist.
    Eelleping võib sisaldada kohustuse mõlemale poolele sõlmida leping või ka ainult ühele poolele teha ettepanek või võtta vastu (aktseptida) teise poole ofert. Eellepingu võib teha ka siis, kui leping sõlmitakse kolmanda isiku kasuks.
    Kohtu jaoks on kõige olulisem poolte tahe - ainult siis, kui mõlemad pooled omasid tahet olla vastastikku kohustatud ja sõlmida kindlaksmääratud tingimustel põhileping, loetakse eelleping siduvaks ja jõustatavaks. Eellepingust tekkivat kohustist võiks tinglikult nimetada eellepinguliseks kohustiseks, mille sisuks on õigus nõuda ja kohustus sõlmida eellepingus määratud sisuga leping. Eellepingust ei saa vahetult tekkida õigusi ja kohustusi, mille tekkimiseks on pooled kokku leppinud lepingu sõlmimise. Kui üks pool keeldub või hoiab kõrvale eellepingus kokku lepitud tingimustel lepingu sõlmimisest, siis võib teine pool esitada kohtusse hagi ja taotleda kohustuste rikkumise tagajärgi reguleerivate sätete kohaldamist. Kui tunnustada kohustise tekkimist eellepingust, siis tuleb loomulikult tunnustada ka kohustuse täitmise (lepingu sõlmimise) tagamise õiguslike vahendite rakendamise võimalikkust.
    Tüüptingimustega lepingud. VÕS §-d 35-45
    Tüüptingimusteks loetaks lepingutingimusi, mida pooled eraldi läbi ei räägi ja seetõttu pool, kelle suhtes seda kasutatakse, ei ole võimeline mõjutama tingimuse sisu. Lepingu domineeriv pool esitab omapoolsed tingimused, millega teisel poolel on võimalik nõustuda ja leping sõlmida või alternatiivina seda lepingut mitte sõlmida.
    Tüüptingimused on tüüplepingutes. Tüüptingimuste puhul on enamasti tegemist ühe poole tingimuste peale surumisega teisele (nõrgemale) poolele. Seetõttu peab olema kehtestatud kontroll selliste tingimuste sisu ja kasutamise üle. Üldjuhul kehtib lepingulistes suhetes dispositiivsuse ja lepinguvabaduse põhimõte.
    Tüüptingimustega lepinguid saab liigitada järgnevalt:
    1. Mõned lepingu tingimused on lahtised, st nende osas on võimalik läbi rääkida. Siinjuures juhul, kui tüüptingimus on vastuolus eraldi kokkulepituga, siis kehtib viimane.
    2. Liitumisleping, kus kõik on ette dikteeritud, kaasarääkimise õigus puudub. Tavaliselt nendel juriidilistel isikutel, kellel on palju kliente.
    Vastuolu võib esineda ka erinevate tüüptingimuste vahel, sel juhul loetakse leping sõlmitud tingimustel, mis ei ole omavahel vastuolus ja vastuoluliste tingimuste asemel kohaldatakse seaduse sätteid.
    Eeltoodust tulenevalt on nõrgemal poolel enda kaitsmiseks kaks võimalust:
    1. väita, et tingimused ei ole muutunud lepingu osaks;
    2. väita, et tingimused on ebamõistlikult kahjutekitavad ja on seetõttu tühised.
    Tüüplepingu eelised pakkuja poolt vaadatuna võrreldes üksiklepinguga:
  • tüüpleping hoiab aega kokku, sest läbirääkimised puuduvad;
  • tüüplepingu sõlmimisega saab hakkama ka müügiinimene, lepingu sõlmija ei vaja sügavaid juriidilisi teadmisi;
  • ettevõte saab pakkuda just neid tingimusi, mis talle endale on kasulikud;
  • ettevõttel on lihtsam teostada kontrolli lepingute täitmise üle.
    Teatud suhtes tüüplepingut kohaldada ei saa:
  • teenistussuhetes
  • pärimissuhetes
  • perekonnasuhetes;
  • lepingutele juriidiliste isikute ja seltsingute asutamiseks ning nende juhtimise korraldamiseks;
  • töölepingutele.
    Tüüptingimustega lepingute sõlmimisel kohaldatakse lepingute sõlmimise üldsätteid. Tüüptingimus võib sisalduda lepingudokumendis või olla eraldiseisvaks lepingu osaks.
    VÕS-s on põhjalikult määratletud ka tüüptingimuse tühisuse alused. Tüüptingimus on tühine, kui see lepingu teist poolt ebamõistlikult kahjustab. Eelkõige, kui puudub lepingus õiguste ja kohustuste tasakaal või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Tüüptingimusi ei vaadelda ebamõistlikult kahjustavana, kui see puudutab lepingu põhieset või hinna vahekorda selle eest saadavate kaupade või teenuste väärtusega. St lepingu hind ja objekt on alati õiglane.
    Mõned lepingutingimused on ebaõiglased, sest 1) nad suurendavad ilma mõistliku põhjenduseta tarbija kohustusi 2) on kõlvatud põhjusel, et nad piiravad teatavaid tarbija õigusi. 3) Kuid leping võib olla ebaõiglane ka seetõttu, et seal puuduvad teatud kindlust tagavad sätted.
    Kohtul on vastava nõude olemasolul võimalik:
  • keelata ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste kasutamine;
  • tingimuste soovitamise korral näha ette soovituse tagasivõtmine.
    Kui tüüptingimusi kasutati või soovitati kasutamiseks kutse- või majandustegevuse käigus, puudub kohtul nende ebaõigluse hindamise õigus.
    Kohtule saab VÕS kohaselt nõude esitada ainult:
    Riigi Tarbijakaitseamet ja tarbijate/ettevõtjate huve esindav mittetulundusühing.
    Sidevahendite abil sõlmitud lepingud. VÕS §-d 52-62
    Seetõttu, et subjektid ei ole füüsilises kontaktis - kasutatakse sidevahendeid. Sidevahend peab andma võimaluse nii akseptiks kui ka oferdiks.
    Distantsmüügi korral kasutatakse eelkõige järgmisi meediavorme:
    1. Adresseeritud või adresseerimata trükitud materjalid
    2. Faks
    3. Postimüük kirjalike kataloogide abil
    4. Telefonimüük
    5. Televisioon
    6. Videofon
    7. Internetimüük
    Müügi tõhustamiseks erinevate vahendite kombinatsioone. Distantslepinguks loetakse igasugust kaupade ja teenustega seonduvat lepingu pakkuja ja tarbija vahel, mis on sõlmitud pakkuja poolt organiseeritud distantsmüügi või teenindussüsteemi raames ning kus kasutatakse enne lepingu sõlmimist pakkumiste tegemiseks ja lepingu sõlmimiseks ühte või mitut kommunikatsioonivahendit. Distantslepingu puhul võib tarbijatele teha pakkumisi üksnes siis, kui ta seda lubab.
    Tarbijale tuleb enne lepingu sõlmimist õigeaegselt selgelt teatavaks teha:
    1. pakkuja andmed;
    2. vallasasja või teenuse põhitunnused
    3. hind ja veokulud
    4. tasumise kord
    5. tähtaeg, mille jooksul pakkumine on kehtiv
    Tarbijale on jäetud õigus lepingust taganeda 7 päeva jooksul ilma taganemise põhjust avaldamata ja leppetrahvi maksmata . Taganemisõiguse teostamise tähtaeg algab kaupade puhul nende kättesaamise päevast ning teenuste puhul lepingu sõlmimise päevast või päevast mil saadi kirjalik kinnitus .
    Teatavate kaupade ja teenuste omandamisega kaupade tagastamise õigust ei kaasne n. loterii, kiiresti riknevad vallasasjad, ajakirjad jne. Kui pakkuja ei ole teabe kinnitamise nõuet täitnud, pikeneb lepingust taganemise õigus kuni 3 kuuni arvates kaupade saamise või teenuste osutamise lepingu sõlmimise päevast. Kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti peab pakkuja tarbija tellimuse täitma hiljemalt 30ne päeva jooksul tellimuse edastamisest pakkujale.
    Lepingu subjektid VÕS §-d 63-75
    Lepingu pooled
    Igast kohustisest võtab osa vähemalt kaks poolt:
  • võlausaldaja ehk kreeditor, kellele kuulub nõudeõigus – aktiivne pool
  • võlgnik ehk deebitor, kes on kohustatud pooleks – passiivne pool.
    Lepingulises suhetes võib osaleda ka esindajate kaudu, kuid esindaja ei ole kunagi pooleks.
    Isikute paljusus võlasuhtes
    Lepingu ühel või teisel poolele või ka mõlemal poolel võib olla enam kui üks isik. Seda nimetataksegi isikute paljususeks. Isikute paljusus võib esineda osakohustusena või osanõudena, solidaarse kohustusena või solidaarnõudena või ühiskohustuse või ühisvõlana.
    Võlgnike paljusus:
    1. Osakohustusega on tegemist kui iga võlgnik on kohustatud täitma temale kuuluva osa, s.t. kelleltki ei või nõuda täitmist üle talle langeva osa. Oma kohustuse täitnud võlgnik teiste võlgnike eest ei vastuta, kuna iga võlgnik on ise kreeditori kui ka teiste võlgnike suhtes iseseisev. Eeldatakse, et osade suurus on võrdne v.a. kui seadusest või lepingust tuleneb teisiti. Seega võlgnik vabaneb oma osa täitmisega kohustisest. Osanõude puhul on igal võlausaldajal õigus nõuda ainult talle langeva osa täitmist. Eeldatakse, et osade suurus on võrdne v.a. kui seadusest või lepingust tuleneb teisiti.
    2. Solidaarse kohustuse puhul võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist igalt võlgnikult eraldi, mõnelt neist eraldi või kõigilt ühiselt, kuigi kokku mitte rohkem, kui on tervikuna see võlakohustus. Ka solidaarse kohustuse puhul eeldatakse osade võrdsust. Võlgnikud ei vabane kohustusest enne, kui kogu kohustus on täidetud. Kreeditoril, kelle nõuet üks solidaarvõlgnik täielikult ei rahuldanud, on õigus saamata jäänud osa sisse nõuda ülejäänud solidaarsetelt võlgnikelt. Solidaarvõlgnikud on kreeditori ees kohustatud seni kuni nõue on täielikult täidetud.
    Solidaarvõlgniku puhul tuleb eristada kaht erinevat suhet:
    1. Solidaarvõlgniku suhe võlausaldajaga
    2. Solidaarvõlgnike omavahelised suhted
    Pärast täitmist ühe või osade võlgnike poolt tekib täitnud võlgnikul tagasinõude õigus (regressiõigus) teiste võlgnike suhtes osavastutuse põhimõttel, millest arvestatakse maha talle langev osa. Solidaarvõlgnikul ei ole tagasinõude õigust, kui ta on kohustuse täitnud peale aegumistähtaja möödumist.
    Solidaarne kohustus tekib kui 1) kohustus on jagamatu 2) see tuleneb kohustuse olemusest (seda ka juhul kui isikud ise pole solidaarsust kuskil fikseerinud) 3) seda näeb ette seadus 4) seda näeb ette leping 5) seda näeb ette tava (kaubandustava). Solidaarse kohustuse põhilised tekkimise võimalused on käendus ja kahju hüvitamine. Solidaarne vastutus peab silmas põhiliselt kreeditori huve.
    3. Ühisvõlgnikega on tegemist kui võlgnikud peavad täitma sama kohustuse ühiselt. Siittulenevalt saab kohustuse täitmist samuti võib neilt kõigilt ainult ühiselt. Eelkõige on kasutatav mitterahaliste kohustuste teostamisel.
    Võlalusaldajate paljusus:
    Samuti võimalik 3 erinevat varianti:
    1. Iga osavõlausaldaja võib nõuda jagatava kohustuse täitmist osas, mida ta on õigustatud nõudma. Eeldatakse osade võrdsust, kui seadusest või tehingust ei tulene teisiti.
    2. Solidaarvõlausaldajad võivad nõuda kohustuse täitmist nii, et igaüks võib nõuda kohustuse täielikku täitmist või ainult temale kuuluva osa täitmist. Solidaarvõlausaldajate puhul võib võlgnik ise otsustada millisele võlausaldajale või millistele neist ta oma kohustuse täidab. Kohustuse täielik täitmine kasvõi ühele isikule vabastab ta vastutusest teiste võlausaldaja ees. Võlgnikult täitmise vastu võtnud võlausaldaja peab teistele võlausaldajatele tasuma neile kuuluvad osad. Üldjuhul on solidaarvõla­usaldajate osad võrdsed, kui seaduse või lepinguga ei ole sätestatud teisiti.
    3. Ühisvõlausaldajad võivad nõuda kohustuse täitmist üksnes ühiselt. Võlausaldajad võivad volitada ühe endi seast kohustuse täitmist vastu võtma. Kui on tegemist jagamatu kohustusega võib iga võlausaldaja nõuda täitmist üksnes kõigile võlausaldajatele ühiselt.
    Kolmas isik lepingulistes suhetes.
    Kolmas isik võib lepingulistes suhetes esineda kui täitja või kui täitmise vastuvõtja.
    1. Täitmine kolmanda isiku poolt (VÕS § 78)
    Sellise täitmise eelduseks on asjaolu, et võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult.
    Kolmas isik võib kohustuse täita võlgniku nõusolekust sõltumata, kas osaliselt või täielikult. Kolmanda isiku poolt täitmisega vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Tagasinõuet kolmandal isikul põhivõlgniku suhtes reeglina ei teki.
    2. Leping kolmanda isiku kasuks. (VÕS § 80)
    Lepingust või võlasuhte olemusest võib tuleneda, et kohustus tuleb täita kolmandale isikule, kes ei pea lepingu sõlmimise ajal olema isikuliselt määratletav. Siinjuures kolmandale isikule pooled kohustusi peale panna ei saa. Kehtiva seadusandluse kohaselt võib sellisel juhul täitmist nõuda peale võlausaldaja ka kolmas isik, kuid võlaõigusseaduse eelnõu kohaselt saab ta täitmist vastu võtta, kuid nõuet esitada ei saa v.a. elukindlustuse- ja elurendiselepingud, kinkeleping , vara ülevõtmine.

    Kohustuse täitmine


    Lepinguliste kohustuste allikad
    Otsesed
    Lepingu poolte kohustused võivad olla lepingus väljendatud kui
    1) otsesed kohustused
    2) kaudsed kohustused
    Otseselt lepingutingimuste fikseerimine tähendab nende sõnastamist kirjalikult lepingus või suuliselt saavutatud kokkuleppes. Otsesed kohustused võivad olla ka sätestatud seaduses. Otsesed kohustused võivad olla põhikohustused, mis määravad ära ka võlasuhte olemuse. Põhikohustuste kõrval võivad lepingus olla kokku lepitud ka kõrvalkohustustes, mille ülesanne on kas põhikohustuste ettevalmistamine, läbiviimine või tagamine. Need on kohustused, mis on suunatud soorituse tagajärje saavutamisele ja täiendavad põhikohustusi.
    Kaudsed kohustused
    Kaudseteks on kohustused, mis tulenevad vastavalt VÕS § 23 lg 1
    1) lepingu olemusest ja eesmärgist;
    2) lepingupoolte vahel väljakujunenud praktikast;
    3) lepingupoolte kutse- või tegevusalal kehtivatest tavadest;
    4) hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest.
    Kaudsete kohustuste määratlemisel oluline teha kindlaks, kas selliste kohustuste tuvastamisel aluseks poolte oletatav tahe või objektiivne hea usu põhimõte, ehk kohtulik sekkumine lepingulistesse suhetesse ühiskondlikult aktsepteeritava käitumise tagamise eesmärgil.
    Selgitamaks, milline on kokkulepitud kohustuse olemus, tuleb aluseks võtta :
    -lepingu olemus,
    - kohustuse väljendamise viis lepingus
    - lepingutingimusi, eriti lepingu hinda
    - loodetud tulemuse saavutamise tavalist riski astet
    - kohustuse täitmise sõltuvust teise poole käitumisest.
    Välistavad tingimused (VÕS § 31)
    Pooled võivad kokku leppida, et kirjalik leping sisaldab kõik lepingu tingimused, mistõttu ei loeta lepingu tingimusteks poolte varasemaid tahteavaldusi, tegusid ega kokkuleppeid, mis ei ole lepingus otseselt sätestatud.
    Oluline olukorras, kus pooled peavad lepingueelseid läbirääkimisi, mille käigus tehtud tahteavaldused ei ole hiljem aktsepteeritavad ja soovitakse välistada nendele tuginemist hiljem.
    Lepingutingimuste muudatuste vormi kokkulepped. (VÕS § 11)
    Lepingutingimuste muutmise vormikokkulepped annavad ainult eelduse, et siduvateks osutuvad kokkulepped, mis on lepingus märgitud vormis saavutatud. Poolte teistsugune käitumine ei anna alust tugineda hiljem muudatuste tegemise vormi kokkuleppele lepingus (VÕS § 13 lg 3).

    Lepinguliste kohustuste sisu


    Lepingulise kohustise tõttu on üks isik kohustatud teostama teise isiku kasuks teatav teo, võlausaldajal tekib aga õigus nõuda võlgnikult tema kohustuse täitmist. Igas võlasuhtes tekivad tavaliselt mõlema poole jaoks kohustused ja nõudeõigused, mis tähendab, et võlasuhte iga osapool on samaaegselt võlausaldaja ja kohustatud isik.
    Vastavalt VÕS § 2 lg 2 võib võlasuhte sisu ja iseloomu arvestades tekkida kohustus arvestada teise poole õigustega ning sellega võibki võlasuhe piirduda. Niisuguseks võlasuhteks on näiteks lepingueelne suhe, kus nõudeõigust ei omandata, kuid omandatakse kahju hüvitamise nõue lepingueelse arvestamiskohustuse täitmata jätmise alusel.
    Kohustuste iseloomu ja allikate küsimus on vajalik selleks, et määrata kindlaks kaitsevahendid nende kohustuste rikkumise korral.
    Küsimus kohtu jaoks - kas uurida rikkumise iseloomu või seda, millist kohustust on rikutud?
    Vaidluse korral oluline ka küsimus ka sellest, mida pooled lepingu sõlmimise ajal pidasid silmas lepinguliste kohustuste rikkumise tagajärjena.
    Lepinguliste kohustused võivad olla liigitatud ka
    1) kohustuseks midagi teha
    2) kohustuseks tagada kaitse
    N: valvelepingutes on põhikohustuseks tagada kaitse. Selle kohustuse rikkumise korral võib esitada kahju hüvitamise nõude, mitte täitmise nõude.
    Oluline võlgniku jaoks ka see, milliseid vastuväiteid saab kasutada tema vastu nõude esitamisel.
    Lepingulise kohustuse olemusest tulenevalt jaotatakse kohustused (VÕS § 24):
    1) kohustus saavutada teatud tulemus
    2) kohustus teha kõik võimalik tulemuse saavutamiseks
    Kui poolel lasub kohustus saavutada teatud tulemus, siis on see pool kohustatud selle tulemuse saavutama . Kui poolel on kohustus teha kõik võimalik tulemuse saavutamiseks, peab ta tegema niisuguseid pingutusi, nagu temaga samal tegevus- või kutsealal tegutsevad mõistlikud isikud teeksid samadel asjaoludel. Võimaldab hinnata kohustuste täitmist ja määrata nõuete sisu (täitmise nõude ulatus, täitmise võimatus, hoolsuskohustus jne).
    Lepinguliste kohustuste liigid lähtudes täitmise esemest:
    1) individuaalsed - sisuks individuaalsete tunnustega piiritletud asja üleandmine. Täitmise ese saab olla ainult see üks konkreetne asi, milles pooled olid kokku leppinud.
    Võib lisanduda
    - asja hoidmise kohustus
    - asja üleandmise kohustus
    2) liigikohustused - liigitunnustega (asendatavate) asjade üleandmise kohustus. AÕS § 10 - asendatavad asjad, mida määratakse liigitunnuste alusel arvu, mõõdu ja kaalu järgi. Siin ei oma individuaalsed tunnused tähtsust.
    Kohustuste nõuetekohase täitmise üldised tingimused
    Täitmiseks loetakse aga ainult niisugust teo tegemist või sellest hoidumist, mille tulemusel saavutatakse võlasuhte eesmärk. Võlasuhe tähendab võlgniku kohustust ja sellele vastavat võlausaldaja õigustust.
    Kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt (VÕS § 76 lg 4).
    Võlasuhte sisuks on tavaliselt üks või mitu teo tegemise kohustust, mille tulemusel peab toimuma väärtuste üleandmine kohustatud isikult õigustatud isikule. Tegu tuleb mõista kõige laiemas tähenduse.
    Täitmisega leping lõpeb - täitmine on üks peamisi võlasuhte lõppemise viise. Võib jääda kahjude või nõuetekohase täitmise nõudeõigus juhul, kui täitmine ei olnud nõuetekohane.
    Kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud vastuvõtmiseks õigustatud isikule, õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil (VÕS § 76 lg 3).
    Printsiipideks peetakse - hea usu, ausa kauplemise, õigluse, mõistlikkuse, tava, praktika, usalduse, pooltevaheline koostöö põhimõtet, heade kommetega kooskõlas olevat käitumist, aruandmise kohustust, kohustuste tasakaalu.
    Hinna määramine (VÕS § 28)
    Tasu maksmise eeldamine teatud lepingutes, eelkõige majandustegevuses sõlmitud lepingutes.
    Hinna määramise õigus tekib, kui leping täidetakse ehk kui puudub vaidlus lepingu sõlmimise üle.
    Hinna määramise aluseks tavaliselt tasutav hind, selle puudumisel aga mõistlik hind.
    Tingimuste määramine
    Määrata tuleb mõistlik ja hea usu põhimõttega vastavuses olev tingimus (VÕS § 26 lg 3)
    Mõistliku tingimuse määramisel tuleb arvestada
    1) lepingu olemust
    2) lepingu sõlmimise eesmärki
    3) poolte tahet
    Mõistlikkuse põhimõte kehtib võlasuhetes
    - lepingutingimuste määramisel,
    • pingutuse suuruse määramisel, mida võib üks lepingupool teiselt nõuda kohustuste täitmisel.

    - hinna ja pingutuse vahelise suhte proportsionaalsus ,
    - hinna või tingimuse õiglus
    - täitmise aja kindlaksmääramisel jne
    Vastavalt § 7 loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Oluline, et mõistlikkuse kindlaksmääramisel tuleb arvestada võlasuhte olemust, tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, muid asjaolusid.
    Tavad ja praktika
    Tavad ja praktika võivad olla vastavalt kohaldatavad kohustuste allikatena, kuna § 25 lg 1 järgi on lepingupooled on oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul kohustatud järgima iga tava, mille järgimises nad on kokku leppinud, ja praktikat, mis on nendevahelistes suhetes tekkinud.
    Kui lepingupooled ei ole teisiti kokku leppinud, on nad majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul samuti kohustatud järgima iga tava, mida isikud, kes seda liiki lepinguid vastaval tegevus- või kutsealal sõlmivad, tavaliselt tunnevad ja enamasti arvestavad, välja arvatud juhul, kui sellise tava järgimine oleks vastuolus seadusega või ei oleks vastavalt asjaoludele mõistlik.
    Kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Võlgnik on kohustatud teostama nimelt selle teo või hoiduma teostamast just seda tegu, millele olid suunatud poolte õigused ja kohustused antud lepingus või seaduses ja mida kreeditor on õigustatud nõudma.
    Kohustus on täidetud nõuetekohaselt kui see toimub:
    Vastava võlgniku poolt vastavale kreeditorile
    Vastava esemega
    Määratud tähtajal
    Määratud kohas
    Määratud viisil ( kvaliteedis )
    Seega: kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil (VÕS § 76)
    Kohustus tuleb täita heas usus, mõistlikult ning arvestades tavasid ja praktikat.
    Kohustuse täitmine vastava võlgniku poolt vastavale kreeditorile
    Võlgnikul tuleb kohustus täita kreeditorile (VÕS § 79).
    Täitmine kolmandale isikule võib toimuda ainult siis, kui see on ette nähtud lepingus või seaduses.
    Tsiviilsuhetes ei pea kohustust täitma alati isiklikult, seega võib kohustuse täitmise panna ka kolmandale isikule, tingimusel, et võlgnik ei pea kohustust isiklikult täitma -VÕS § 78. Kolmas isik võib kohustuse täita võlgniku nõusolekust sõltumatult.
    Võlgniku otsene vastuvaidlemine loob vaid võimaluse võlausaldajal keelduda seaduslikult kolmanda isiku täitmise vastuvõtmisest.
    Keeldumine ei ole võimalik, kui kolmandal isikul on õigustatud huvi-võlgnikule kuuluv ese on kolmanda isiku seaduslikus valduses või tal on sellele mu õigus ja sundtäitmise korral see valdus või õigus lõppeks - VÕS §78 lg 3 .
    Kolmas isik võib nõude täita ka osaliselt.
    Kohustuse täitmisel selleks mitteõigustatud isikule, loetakse kohustus siiski täidetuks, kui 1) kui kohustus sellele isikule täideti täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isiku nõusolekul või 2) kui täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isik kiitis sellele isikule täitmise hiljem heaks.
    Kohustuse täitmisega seotud kulud kannab eelduslikult võlgnik, kolmand isiku täitmise korral tema (VÕS § 88).
    Kohustuse täitmine vastava esemega
    Täitmise esemeks on tegu, mille teostamise või, mille teostamisest keeldumise kohus lasub võlgnikul. Täitmise tähtajad tulenevad lepingust.
    Täitmise ese võib olla määratud:
  • Ainutaoliselt s.t. et kohustuse täitmine väljendub ühe konkreetse lepingus või seaduses ettenähtud teo tegemises või sellest hoidumises. Seda kasutatakse enamikes lepingutes.
  • Alternatiivselt (VÕS § 86). Sellisel juhul peab võlgnik täitma ühe kahest või enamast kohustusest.
    Kui valikuõigus kuulub kolmandale isikule, siis peab ta teavitama nii võlgniku kui ka võlausaldajat. Kui valikuõigus on kolmandal isikul ja ta seda õigeaegselt ei teosta, siis läheb valikuõigus üle võlgnikule.
    Kui võlgnik ei täida kohustusi ja toimub sundtäitmine läheb valikuõigus üle võlausaldajale.
    Kui sundtäitmist alustatakse panditud või arestitud nõude suhtes, läheb valikuõigus üle võlausaldajale, kelle kasuks seda sundtäitmist teostatakse.
    Valikuõigus läheb üle sel juhul, kui võlgnik ei ole valikuõigust teostanud mõistliku aja jooksul enne sundtäitmist.
    Võlgnik võib kohustuse täitmiseks vajaliku teo asemel teha teistsuguse teo (täitmise asendamine) üksnes võlausaldaja nõusolekul, isegi kui teistsuguse teo väärtus on sama mis võlgnetaval teol või sellest suurem. Kui võlausaldaja võtab teise teo kohustuse täitmisena vastu, loetakse kohustus täidetuks. (VÕS § 89)
    Kohustuse täitmise aeg (VÕS § 82)
    Kohustuse täitmise aeg võib olla määratud
  • tähtajana (teatud ajaperiood , mille jooksul eelduslikult võlgnik võib otsustada konkreetse täitmise aja),
  • tähtpäevana,
  • teatud sündmuse saabumisega
  • kindlaks määramata ning see ei tulene ka võlasuhte iseloomust. Viimasel juhul peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul, kui võlasuhte olemusest ei tulene konkreetne tähtaeg või võlausaldaja õigus tähtpäev määrata.
    Kohustuse täitmise koht
    Kohustuse täitmise koht määratakse reeglina lepinguga kindlaks, samuti võib see tuleneda seadusest või võlasuhete iseloomust.
    Kui kohustuse täitmise kohta ei saa eeltoodud alustel määrata, siis tuleb:
    1) rahaline kohustus täita võlasuhtega kõige rohkem seotud tegevuskohas, selle puudumisel aga võlausaldaja elu- või asukohas ;
    2) kindlaksmääratud asja üleandmise kohustus täita kohas, kus asi või asjade kogum asus võlasuhte tekkimise ajal;
    3) kohustus anda üle asi, mis tuleb toota või valmistada pärast lepingu sõlmimist, täita kohas, kus asi valmistati või toodeti;
    4) punktides 1–3 nimetamata kohustus täita võlasuhtega kõige rohkem seotud tegevuskohas, selle puudumisel aga võlgniku elu-
    või asukohas.
    Täitmine määratud viisil
    Kohustus tuleb täita kokkulepitud viisil ja kvaliteedis. Lepingupooled peavad oma vastastikused lepingulised kohustused täitma üheaegselt, kui üheaegne täitmine on võimalik ja lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti.
    Kui ühe lepingupoole kohustus on teha teatud ajavahemiku jooksul teatavaid tegusid ja teine lepingupool võib kohustuse täita ühekorraga, peab teine lepingupool täitma kohustuse pärast seda, kui esimene pool on oma kohustuse täitnud, kui lepingust ei tulene teisiti.
    Võlgnik peab täitma kogu kohustuse ühekorraga, kui see on võimalik (VÕS § 80 lg 4) ja lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Võlausaldaja võib keelduda kohustuse ositi täitmise vastuvõtmisest, välja arvatud juhul, kui see oleks vastuolus hea usu põhimõttega.
    Kui võlausaldaja nõustub ositi täitmisega, siis võlausaldajale kohustuse ositi täitmise vastuvõtmisest tekkinud lisakulud kannab võlgnik.
    Võlgnik peab kohustuse täitma lepingule või seadusele vastava kvaliteediga. Kvaliteet võib olla määratud: 1) lepingus 2) seaduses 3) tavaliselt esitatavate nõuetega 4) kasutamise võimalikkusega.
    Kui kvaliteedi osas ei ole kokkuleppeid, siis peab lepingupool kohustuse täitma asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga.
    Rahalise kohustuse täitmine (VÕS § 91-94)
    Rahalise kohustuse võib alati täita sularahas . Rahaline on kohustis, mille täitmiseks peab võlgnik kreeditorile üle andma mingi kindla rahasumma . Rahalise kohustuse võib täita ka muul viisil, kui see on poolte poolt kokku lepitud või kui seda kasutatakse tasumise kohas tavaliselt majandustegevuses. Samuti võib võlgnik rahalise kohustuse tasumiseks alati kasutada sularahata pangaülekannet kui võlausaldajal on krediidiasutuses konto , mis on määratud arveldamiseks, va kui võlausaldaja on sellise kohustuse täitmise selgelt välistanud.
    Ülekandega rahalise kohustuse täitmise korral loetakse kohustus täidetuks alates raha laekumisest võlausaldaja arvele, posti teel maksmise korral aga raha võlausaldajale väljamaksmisest. Ülekandmisega seotud riski kannab võlgnik. (VÕS § 90 lg 3, 4)
    Intress
    Rahalised kohustised võivad olla intressiga või ilma. Intressiks nimetatakse rahasummast arvestatud tulu, mida võlgnik on kohustatud rahasumma kasutamise eest maksma kreeditorile. Intressi väljendatakse protsentides. VÕS § 94 on sätestatud intressi seaduslik määr, mida tuleb maksta kõikide kohustiste puhul, kui kokkuleppes või seaduses on intressi määr fikseerimata.
    Intressimäärade aritmeetilise keskmise peab Eesti Pank perioodiliselt avaldama väljaandes Ametlikud Teadaanded.
    Võlasuhte vormistamine täitmisel (VÕS §-d 95, 96)
    Võlausaldaja peab oma kulul kohustuse täitmise vastuvõtmisel andma võlgnikule viimase nõudmise kohaselt tõendi ehk kviitungi kohustuse täitmise kohta.
    Kui võlausaldaja poolt väljaantud täitmise kviitungi annab võlgnikule üle isik, kes ei ole võlausaldaja, siis loetakse, et see isik on õigustatud võlgnikult kohustuse täitmist vastu võtma. Va juhul, kui 1) võlgnik teadis või pidi teadma, et üleandja ei olnud õigustatud kohustuse täitmist vastu võtma, 2) kui kviitung oli võlausaldaja valdusest välja läinud tema tahte vastaselt.
    Kviitungi võib nõuda ka võlgniku nimel kohustuse täitnud kolmas isik.
    Kui kohustus tuleb täita kolmandale isikule, võib võlgnik nõuda täitmise kviitungit nii kolmandalt isikult kui võlausaldajalt.
    Kui see kviitung on välja antud põhikohustuse kohta siis eeldatakse, et on tasutud ka intressid ja kulud. Kui võlausaldaja või kolmas isik, kellele kohustus tuleb täita, keeldub kviitungit välja andmast, võib võlgnik oma kohustuse täitmisest kuni kviitungi saamiseni keelduda. Sel juhul loetakse võlausaldaja kohustuse täitmise vastuvõtmisega viivitanuks.
    Tagatise andmine ja kohustuse täitmise kinnitamine (VÕS § 98)
    Seadus nõuab erinevatel juhtudel isikult tagatise andmist mingi kohustuse täitmise tagamiseks või selle kohustuse täitmise piisavat kinnitamist. Tagatisena mõistetakse siinjuures nii esemelisi tagatisi kui isikulisi tagatisi. Põhimõtteliselt valib tagatise liigi tagatise andmiseks kohustatud isik ise, kuid see peab olema piisava väärtusega ja raskusteta rahaks tehtav .
    Kui tagatis on võlausaldajast sõltumatutel põhjustel muutunud ebapiisavaks, siis on tagatise andjal kohustus seda täiendada või asendada.
    Täitmise kinnitamise mõiste on Eesti õiguses uus. Seda võib käsitleda kui laiemas mõttes võlausaldaja tagamist, talle täitmise suhtes mingi kindluse andmist, täitmise piisavat tõendamist.
    Kui isik peab oma kohustuse täitmist kinnitama , peab ta esitama piisavad tõendid oma võime kohta kohustust täita.
    Lepingu täitmise takistused (VÕS §-d 119 -126)
    Lepingu täitmist võib takistada ka võlausaldaja, kellest tuleneva asjaolu tõttu ei saa võlgnik lepingut täita või kui ta keeldub täitmise vastuvõtmisest. Võlausaldaja viivituseks nimetatakse olukorda, kui ta ei võta õigustamatult täitmist vastu. Samuti satub võlausaldaja viivitusse kui ta VÕS § 95 lg 6 kohaselt keeldub kviitungi, tunnistuse või võladokumendi väljaandmisest või pealdise tegemisest. Kui võlausaldaja on viivituses, vastutab võlgnik oma kohustuse rikkumise eest üksnes juhul, kui ta põhjustas selle tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Tekib õigus raha ja väärtasju ning dokumente hoiustada vastavalt VÕS § 120-125.
    Nõude loovutamine
    VÕS § 164 võib toimuda võlaõigussuhtes võlausaldaja vahetumine st nõue võib muutuda iseseisvaks käibevõimeliseks esemeks. Nõude loovutamine on leping senise võlausaldaja (loovutaja) ja uue võlausaldaja vahel, millega loovutaja annab temale kuuluva nõude üle teisele isikule. Loovutamistehingu juures osalevad aktiivselt endine ja uus võlausaldaja (vastavalt loovutaja ja omandaja). Võlgnik osaleb loovutamisel ainult passiivselt - tema saab endale üksnes uue võlausaldaja.
    Nõude loovutamine on seega käsutustehing – sellega muudetakse olemasoleva õiguse kuuluvust.
    Võlausaldaja vahetus võib toimuda kolmel viisil:
  • tehinguliselt (eelkõige lepinguga) vastavalt VÕS §-d 164–172
  • seaduse jõul VÕS § 173
  • läbi riigivõimuakti


    Kohustuse ülevõtmine


    Kohustuse ülevõtmine VÕS § 175 kohaselt tähendab, et kolmas isik võtab võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võlgniku kohustuse nii, et kolmas isik astub senise võlgniku asemele. Kohustuse ülevõtmist võib teostada ka täitmisega kolmanda isiku poolt.
    Lepingu ülevõtmine (VÕS § 179)
    Lepinguülevõtmise käsutuse objektiks on lepingupoole positsioon lepingus tervikuna, seega ühes kogumis kõik tema õigused (nõudeõigused, kujundusõigused) ja kohustused, mis on lepingupoolel lepingust tulenevalt. Kokkuleppe subjekte VÕS ei piira, seega on võimalikud igasugused kokkulepped. Peab olema samas vormis kui leping ise, millest õiguspositsioonid üle antakse.
    Lepingu ülevõtmine eeldab teise poole nõusolekut (VÕS § 179 lg 1), mis peab olema antud kohustuse ülevõtmisel antavate nõusolekut reguleerivate sätete kohaselt. Lepingu ülevõtmisel lähevad kõik lepingust tulenevad õigused ja kohustused ülevõtjale (VÕS § 179 lg 2). Lepingu endine pool vabaneb eelduslikult tervikuna kohustustest. Lisaks kohaldatakse nõude üleminekut reguleerivaid sätteid, mis annavad ülevõtjale võimaluse ka vastuväiteid esitada.
    KOHUSTUSE RIKKUMINE
    VÕS § 100 kohaselt on võlasuhtest tuleneva kohustuse rikkumiseks selle täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kohustuse rikkumise esimeseks tunnuseks on seega juba olemasolev võlasuhe, mis VÕS § 2 kohaselt defineeritakse kui õigussuhet, millest tuleneb ühe isiku kohustus teha teise isiku kasuks teatud tegu või jätta see tegemata ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Kohustuse rikkumise kindlakstegemisel tuleb hinnata kohustuse sisu ja tegeliku olukorra vahelist seost. Kohustuse rikkumisega on tegemist siis, kui kohustuse sisu ja tegelik olukord erinevad, siinjuures ei ole tähendust kas tegemist on olulise rikkumisega või mitte (kõrvalkohustus), tähtis on rikkumise fakt.
    Järelikult VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumise tunnusteks
  • võlasuhte olemasolu;
  • võlasuhtest tuleneva kohustuse rikkumine, mis seisneb kohustuse sisu ja tegeliku olukorra erinevuses.
    VÕS §-s 100 reguleeritakse nii neid suhteid, mis tulenevad lepingust kui ka neid, mis tulenevad seadusest. Siinjuures ei pruugi olla tegemist vaid võlaõigusseadusest tuleva kohustusega.
    VÕS § 100 definitsioonist tuleneb, et kohustuse rikkumine võib olla kahesugune:
  • võlasuhtest tulenevat kohustust ei täideta üldse
  • kohustus küll täidetakse, aga täitmine ei ole kohane
    VÕS § 101 toob õiguskaitsevahendid, mida võlausaldaja võib kohustuse puhul kasutada, kui võlgnik on kohustust rikkunud.
    Võlausaldaja võib:
  • nõuda kohustuse täitmist
  • oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda
  • nõuda kahju hüvitamist
  • taganeda lepingust või öelda leping üles
  • alandada hinda
  • rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.
    Nimetatud loetelu ei ole täielik, sest õiguskaitsevahendeid võib sisalduda ka lepingutes ja muudes seadustes .

    Võlausaldaja vastutus enda käitumise eest


    VÕS § 101 lg 1 annab alused, mida kohustuse rikkumisel kannatanud poolt võib rakendada, kuid kui rikkumine on tingitud tema enda käitumisest, siis nimetatud sätteid kasutada ei saa (VÕS § 101 lg 3). Printsiibis võib kohustuse rikkumisel kasutada kõiki õiguskaitsevahendeid, kuid sellest on ka mitmeid erandeid : kõige olulisemateks on rikkumise vabandatavus ja süü puudumine.
    Kui kohustuse rikkumine isiku poolt oli vabandatav või kui ta ei olnud kohustuse rikkumises süüdi, siis ei saa temalt nõuda kohustuse täitmist, leppetrahvi maksmist ja kahju hüvitamist, kuid võib kasutada muid õiguskaitsevahendeid (§ 105).

    Süü


    VÕS kehtib süü presumptsiooni põhimõte. VÕS § 1050 järgi ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamisest süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
    VÕS § 104 lg 2 järgi on süü vormideks hooletus , raske hooletus ja tahtlus . Tahtlust defineeritakse kui tulemuse teadmist ja tahtmist, olles teadlik teo õigusvastasusest. Eristatakse otsest ja kaudset tahtlust. Otsese tahtluse puhul on teo tegija näinud oma teo tagajärgi ette ja soovinud nende saabumist. Kaudse tahtluse puhul on teo tegija tulemust vaid võimalikuna ette kujutanud ja selle kättejõudmisega heakskiitvalt soostunud . Hooletus on käibes nõutava hoole järgimata jätmine, mis tähendab, et ei ole olemas üldist mõõdupuud hooletuse hindamiseks, vaid eeldatakse olukorrale vastavat hoolsust.
    ÕIGUSKAITSEVAHENDID KOHUSTUSE RIKKUMISE PUHUL

    1. Täitmisnõue ja täitmise parandamise nõue


    Kohustuse rikkumise esinemisel huvitab võlausaldajat kas tal on võimalik nõuda kohustuse täitmist või mittekohase soorituse parandamist.
    VÕS § 108 eristab kohustuse täitmise nõude puhul rahalisi nõudeid ja mitterahalisi nõudeid. Kui võlgnik rikub kohustust, mis seisneb raha maksmises, siis selle täitmist võib temalt alati nõuda (§ 108 lg 1).
    Rahalise kohustuse rikkumisel on tegemist mittekohase täitmisega. Seega ei saa uut täitmist nõuda, vaid võib kasutada muid õiguskaitsevahendeid, eelkõige nõuda kahju hüvitamist.
    Mitterahalise kohustuse täitmise nõude juures tuleb eristada, kas tegemist oli mittekohase sooritusega või ei toimunud üldse mingit täitmist. Kui üldse mingit täitmist ei toimunud, siis jääb täitmise nõue alles. Kui oli tegemist mittekohase sooritusega, siis ei saa uut täitmist nõuda, saab nõuda parandamist. Mittekohase soorituse korral saab uut täitmist nõuda ainult siis, kui sooritus oli sedavõrd erinev kohustuse sisust, et seda ei saa lugeda mittekohaseks täitmiseks, mistõttu tuleb seda käsitleda kui mittetäitmist.
    Täitmise nõude võib esitada aga ainult teatud tingimustel. VÕS § 108 lg 2 teine lause annab loetelu asjaoludest, mis välistavad täitmisnõude esitamise. Mitterahalise kohustuse täitmist ei saa nõuda:
  • Mittetäitmine oli vabandatav (§ 103, lg 1 II )
  • VÕS § 108 lg 2 loetletud juhtudel: täitmine on võimatu, võlgnikule ebamõistlikult koormav või kulukas, võlausaldaja saab mõistlikult saavutada kohustuse täitmisega taotletava tulemuse muul viisil, kohustuse täitmine seisneb isikliku iseloomuga teenuse osutamises.
  • Kui mittetäitmisest oli möödunud mõistlik aeg, mille jooksul võlausaldaja oleks võinud täitmist nõuda.
  • Kui täitmise asemel on hüvitatud kohustuse rikkumisega tekitatud kahju (§ 108 lg 8)
  • Kui on esitanud nõude mõistliku aja jooksul pärast seda, kui sai kohustuse rikkumisest teada või pidi teada saama (§ 108 lg 3).

    2. Kahju hüvitamisele suunatud nõuded


    VÕS § 115 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Muidugi v.a. juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele.


    Esmaseks eelduseks § 115 kohaldamisele on olemasolev võlasuhe (§ 100). Rikkuda saab:
  • seadusest tulenevat võlasuhet n. lepingueelne võlasuhe (§ 14), käsundita asjaajamisest tulenev võlasuhe( §§ 1018-1026), tasu avalikust lubamisest tekkiv võlasuhe (§§ 1005-1013).
  • lepingulist võlasuhet ehk kehtivat lepingut.
    Kuna VÕS on omane dispositiivsus , siis võivad pooled eelduslikult ka oma vastutuseulatuses eraldi kokku leppida. Probleemi lahendamisel kontrollitakse, kas on sõlmitud erikokkulepe vastutuse ulatuse üle ja kas see on kehtiv.

    Kahju hüvitamise nõude esitamine


    Varaline kahju


    Varaline kahju kujutab endast igasuguseid mittevabatahtlikult saabunud negatiivseid varalisi tagajärgi. Varaline kahju jaguneb seaduse kohaselt omakorda “otseseks varaliseks kahjuks” ja “saamata jäänud tuluks” (VÕS § 128 lg 2, 3).
    Otsene varaline kahju tekib isiku olemasolevate õigushüvede kahjustamise korral ja väljendub isiku olemasoleva vara vähenemises. See hõlmab VÕS § 128 lg 3 kohaselt eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise.
    Saamata jäänud tulu kujutab endast § 128 lg-e 4 kohaselt eelkõige kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kohustust ei oleks rikutud või õigusvastaselt kahju tekitatud. Kahju väljendub isiku vara oodatud suurenemise ärajäämises.
    Mittevaraline kahju
    Kuigi reeglina reguleerib eraõigus üksnes isikutevahelisi varalisi suhteid ja seega ka varalise kahju hüvitamist, kuulub erandina seaduses sätestatud juhtudel hüvitamisele ka mittevaraline kahju (VÕS § 128 lg 1). Mittevaralise kahju all mõistetakse eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi (VÕS § 128 lg 5).

    Kahju hüvitamise viis ja eesmärk ning kahjunõude sisu

    Kahju hüvitamise eesmärgi sätestab VÕS § 127 lg 1. Kahju hüvitamise eesmärgiks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui lepingulist kohustust ei oleks rikutud või õigusvastaselt kahju tekitatud. Sisuliselt tuleb seetõttu hüvitada, kõrvaldada need kahjulikud tagajärjed, mis tekkisid kohustuse rikkumise või õigusvastase kahju tekitamise tulemusena.



    Reeglina toimub endise olukorra taastamine (e. restitutsioon ) üksnes kahjustatud isiku majanduslikult sellisesse olukorda asetamisega, milles ta oleks olnud, kui lepingulist kohustust ei oleks rikutud või õigusvastaselt kahju tekitatud. Kahju hüvitatakse seega reeglina kahjustatule rahasumma maksmise teel (ühekordne või perioodilised maksed VÕS § 136 lg-d 1 ja 3).
    Varalise kahju hüvitamise korral võib üldise kahju hüvitamise eesmärgi (endise olukorra taastamine) sisustada järgmiselt:
    1)Enamikul juhtudel kaitseb seadus kahju hüvitamise kohustuse kaudu isiku vara selle väärtuse osas (eelkõige tagatakse isiku vara väärtuse säilimine).
    2)Teatud juhtudel on varalise kahju hüvitamise eesmärgiks kaitsta isiku vara koosseisu sõltumata selle väärtusest. Vara kaitsmine selle koosseisus tuleb kõne alla praktiliselt üksnes asjade kahjustamise korral. Vahetegu nimetatud kahju hüvitamise eesmärkide vahel muutubki relevantseks asja kahjustamise korral
    Asja kahjustamine (VÕS § 132)
    Seadus eristab hüvisenõudeid asja kahjustamise (VÕS § 132 lg 3) ja hävimise (VÕS § 132 lg 1) korral. Asi on hävinud juhul, kui selle taastamine ei ole enam võimalik. Sellega on võrdsustatud asja kaotsiminek. Asja hävimise või kaotsimineku korral võrdub vastav kahju kulutustega, mis on vajalikud uue samaväärse asja omandamiseks.
    Asja kahjustamise korral on võimalik selle taastamine endisel kujul. Sellisel juhul võrdub kahju kulutustega, mis on vajalikud asja viimiseks endisesse seisukorda.
    Asjade kahjustamise korral ei kaitse seadus seega erandina mitte isiku vara väärtuse vaid nimelt vara koosseisu säilimist (hüvitamisele ei kuulu seega eelduslikult isiku vara väärtuse vähenemine vaid kahju mis seisneb kulutustes, mis on vajalikud endise olukorra taastamiseks).
    Kehavigastuse või tervisekahjustuse põhjustamine (VÕS § 130)
    Enamasti on nõude aluseks õigusvastane kahju tekitamine (deliktilised nõuded). Kehavigastuse või tervisekahjustuse põhjustamise korral esineb kahte liiki kahjusid: 1) otsene kehavigastuse tekitamisest või tervisekahjustusest tekkinud kahju, selleks on eelkõige ravikulud ning tervisekahjustuse või kehavigastuse saamisega seotud vajaduste suurenemisest tekkinud kahju 2) kehavigastuse või tervisekahjustuse tõttu saamata jäänud või saamata jääv tulu.
    Kehavigastuse või tervisekahjustuste korral tuleb arvestada erinevate kindlustushüviste ja riikliku sotsiaalkindlustuse sooritustega. Riiklik haigekassa hüvitab kahjustatud isikule reeglina nii teatud osa ravikuludest kui ka saamata jäänud töötasu seaduses sätestatud ulatuses. Sellisel juhul läheb kahju hüvitamise nõue seaduse alusel üle sotsiaalkindlustuse kandjale. Selles ulatuses ei saa kahjustatud isik enam kahjunõuet maksma panna ( erand : kannab ise ravikulud medikamentide ostmise jne. samuti katmata jäänud töötasunõuded).
    Teise isiku surma põhjustamisega tekitatud kahju (VÕS § 129)
    Isiku surma põhjustamisest tulenevad kahjunõuded võivad tuleneda kulutustest, mis on tekkinud seoses sellega, et surm ei saabunud koheselt peale selle põhjustanud kehavigastuse tekitamist või tervisekahjustust. Sellisel juhul on võimalik nõuda surmale eelnenud surma põhjustanud kehavigastuse või tervisekahjustusega seotud ravikulude hüvitamist. Samuti kuulub hüvitamisele kahjustatud isiku tervisekahjustuse või kehavigastuse aja eest saamata jäänud tulu (seega saamata jäänud tulu vahemikus tervisekahjustuse või kehavigastuse tekkimisest kuni surmani). Isiku, kelle surm on põhjustatud kahjunõuded lähevad üle pärijatele.
    Muu varaline kahju
    Teatud õigushüvede kahjustamisest tulenevad tüüpilised kahjuliigid loetlevad ka §§ 131, 133. Tegemist on illustreerivate sätetega: kahju arvutamine toimub diferentsihüpoteesi kohaselt.

    Taganemine (VÕS §-d 116-117, 188-194)


    Lepingulise võlasuhte puhul võib üks lepingupool ühepoolselt lepingulisest suhtest taganeda, kui teine pool on lepingut oluliselt rikkunud.
    Olulise lepingurikkumisega on tegemist kui ( VÕS § 116 lg 2)
  • teine pool jääb oluliselt ilma sellest, mida ta lepinguga taotles
  • kohustuse täpse täitmise vastu oli õigustatud poolel eriline huvi
  • teine pool rikkus kohustust tahtlikult või raskelt hooletult
  • rikkumine annab alust eeldada rikkumisi ka edaspidi
  • teine pool ei täida kohustust täiendava tähtaja jooksul
    VÕS § 116 lg3 kohaselt kui lepingust tulenevad kohustused tuleb täita ositi ja oluline lepingurikkumine leidis aset üksnes mõne kohustuse või kohustuse osa suhtes, võib kahjustatud lepingupool taganeda lepingust üksnes selle kohustuse või kohustuse osa suhtes. Siinjuures lepingust tervikuna võib taganeda üksnes siis, kui võlausaldajal ei ole kohustuse osalise täitmise vastu õigustatult huvi või kui rikkumine on oluline lepingu kui terviku suhtes.
    Taganemisõigus on lepingu lõpetamisele suunatud õigus, mille kasutamise korral muutub olemasoleva võlasuhte sisu (VÕS §188). Taganemise eesmärgiks on senise võlasuhte lõpetamine, millele eelneb tagasi täitmine ehk lepingu alusel üleantu väljaandmine ja hüvitamine.
    VÕS § 117 võimaldab lepingust taganeda ka enne selle sissenõutavaks muutmist, kui on ilmne, et lepingupool paneb toime olulise lepingurikkumise, eelkõige, kui ta teatab , et ei kavatse lepingut täita. Taganeda kavatsev pool peab teisele lepingupoolele oma taganemise kavatsusest teatama, et võimaldada tal kohustuse täitmist tagada või kinnitada. Tagatise või kinnituse saamiseni võib taganeda kavatsev lepingupool keelduda oma kohustuse täitmisest. Kui kohustuse täitmist ei tagata ega kinnitata mõistliku aja jooksul pärast taganemise kavatsusest teatamist, võib kavatsusest teatanud lepingupool lepingust taganeda.
    Lepingust taganemise kavatsusest ei pea teisele lepingupoolele teatama, kui teine lepingupool on teatanud, et ta oma kohustust ei täida.
    4. Ülesütlemine
    Võlaõigussuhte lõppemise aluseks on ka ülesütlemine, mille sisu avab VÕS § 195 lg 2. Kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima.
    Erakorraline ülesütlemine ei vasta tavaliselt poolte poolt kokku lepitule ning vajab kehtivuseks (erandina võrreldes korralise ülesütlemisega) eraldi (ülesütlemis)põhjust, millele aluse annab § VÕS § 196.

    5. Hinna alandamine (VÕS § 112)


    Hinnaalandamine on õiguskaitsevahend, kus lepingupool võtab vastu kohustuse mittekohase täitmise, kuid selle tingimuseks on tasumisele kuuluva hinna alandamine võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse. Hinna alandamine toimub avalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Subjektide paljususe puhul tuleb hinna alandamist samas väärtuses rakendada kõikide sama poole isikute suhtes ühiselt ja samaväärselt (VÕS § 112 lg 2).
    Hinna alandamist eristab kahju hüvitamisest see, et see puudutab ainult kohase ja mittekohase täitmise väärtuste vahet. Hinna alandamist ei tohi segi ajada situatsiooniga, kus üks pool tasaarvestab mittekohasest täitmisest tuleneva kahjunõude teise poole tasu maksmise nõudega.
    Hinna alandamise eelis kahju hüvitamise nõude ees on, et tema eelduseks ei ole kohustuse rikkumise mittevabandatavus. Hinda võib alandada sõltumata sellest, kas kohustuse rikkumine oli vabandatav või mitte.
    Üks lepingupool ei või hinda alandada ulatuses, milles teine lepingupool oma kohustuse rikkumise heastas.


    6. Viivis (VÕS § 113)


    Viivist kohaldatakse rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel. Võlausaldaja võib võlgnikult arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni selle kohase täitmiseni nõuda viivitusintressi. Viivitusintressi suurus on lepingu puhul kokkuleppe küsimus, kuid igal juhul on võlausaldajal õigus nõuda VÕS § 94 tulenevat intressi suurusega viivist.
    Viivise nõue hüvitab puuduvat raha kasutamise võimalust.
    Viivise kohaldamise eeldused
    1) Rahalise kohustuse olemasolu. Siinkohal ei ole oluline, millise rahalise kohustusega on tegemist (tasu maksmise nõue, kahju hüvitus, kulutuste hüvitamise nõue)
    2) Põhimõtteliselt peab olema tegemist rahalise kohustuse täitmisviivitusega. Sellele põhimõttele on ette nähtud teatud täpsustus. Kui võlgnik rikub kohustust, mis ei seisnenud raha maksmises ja sellest tuleneb kahju hüvitamise nõue (rahaline nõue), siis algab viivise arvestamine alates ajahetkest, mil kahju hüvitamiseks kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või pidi sellest teada saama. Sama kehtib vastavalt õigusvastase kahju tekitamise korral.
    Võlaõiguslikud tagatised ehk kõrvalkohustused
    Lepinguid võib tagada asjaõiguslike või võlaõiguslike tagatistega.
    Asjaõiguslikud tagatised on:
  • pant
  • kinnipidamisõigus
    Võlaõiguslikeks tagatisteks on:
  • käendus
  • garantii
  • käsiraha
  • leppetrahv
    Käendus
    Käenduslepingu kohaselt kohustub käendaja vastutama võlgniku kohustuse eest juhul, kui võlgnik oma kohustust osaliselt või täielikult ei täida. Käendusega tagatakse eelkõige aktsessoorseid nõudeid st, kui lõpeb kohustus, siis lõpeb ka käendus. Käendajaks võib olla iga teovõimeline isik. Tavaliselt esitab võlausaldaja nõude, et ta oleks ka maksevõimeline. Käendaja vastutab samas mahus , kui võlgnik v.a. juhul, kui lepinguga on piiratud käendaja vastutuse ulatust tähtaja või rahasummaga või mõne muu tingimusega. Seega reeglina vastutab käendaja täies mahus nii põhivõla kui ka lisakohustuste eest solidaarselt võlgnikuga.
    Kuid käenduslepinguga võib olla ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Seega võib võlausaldaja sõlmida käendaja ja võlgnikuga kokkuleppe, mille kohaselt ei rakendata solidaarse vastutuse põhimõtet, vaid otseses mõttes täiendavat vastutust , kus käendaja vastutab ainult juhul, kui võlgnik ise pole võimeline kohustust täitma.
    Kui sama kohustust käendab mitu isikut, vastutavad nad võlausaldaja ees solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt.
    Garantii
    Garantiiks loetakse seaduse või lepinguga ettenähtud ühe juriidilise isiku kohustust täita võlausaldaja suhtes teise juriidilise isiku võlgnevus täielikult või osaliselt kohustuse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise korral. Seega on garantii kohaldatav vaid majandus- või kutsetegevuses. Garantii andjaks ehk garandiks on krediidiasutus või kindlustusselts.Garandi kohustus võlausaldaja ees ei sõltu otseselt põhikohustusest st garantii ei ole aktsessoorne, mis tõttu garandi vastutus on täiesti iseseisev. Aktsessoorne on nõue ka siis, kui on kokku lepitud teisiti.
    Garantii andja võib võlausaldaja vastu esitada üksnes garantiist tulenevaid vastuväiteid.
    Garantii andja garantiist tulenev kohustus lõpeb, kui:
    1) garantii andja maksab võlausaldajale rahasumma, mille maksmiseks ta garantiist tulenevalt on kohustatud;
    2) möödub tähtaeg, milleks garantii on välja antud;
    3) võlausaldaja loobub garantiist tulenevatest õigustest, sealhulgas, kui ta tagastab garantii andjale dokumendi, milles garantii väljendus.
    Garantii võib olla tasuline.
    Käsiraha
    Käsiraha on rahasumma, mille üks kokkuleppivatest pooltest annab teisele lepingu sõlmimise tõendamiseks ja selle täitmise tagamiseks. Kui kohustust pole võimalik täita ( force majore), siis käsiraha tagastatakse.
    Kohustuse nõuetekohasel täitmisel jääb käsiraha võlgnetava kohustuse katteks st selles ulatuses pole käsiraha andnud poolel tasumise kohustust.
    Kui käsirahaga tagatud leping jääb täitmata
    1) käsiraha andnud lepingupoole süü tõttu - jääb käsiraha teisele lepingupoolele.
    2) muul põhjusel – võib käsiraha andnud pool nõuda käsiraha tagastamist. Samuti saab ta kasutada muid lepingu mittekohasest täitmisest tulenevaid õiguskaitsevahendeid.
    Kui käsiraha saanud lepingupool nõuab talle lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist, arvestatakse käsiraha hüvitise katteks.
    Leppetrahv
    Leppetrahv on kokkulepe põhikohustuse täitmise tagamiseks, mille kohaselt kohustub lepingupool lepingu rikkumise juhuks maksma teatud rahasumma. Leppetrahvi kokkuleppe idee on hilisemate vaidluste vältimine võimalike kahju hüvitamise summade üle, fikseerides need summad juba eelnevalt. Leppetrahvi loetakse kahju hüvitamise miinimumsummaks, mis ei välista seda ületava kahju hüvitamist üldistel alustel.
    Seega võib kahjustatud lepingupool lisaks leppetrahvile nõuda ka kohustuse täitmist. Kohustuse täitmist ei või lisaks leppetrahvile nõuda, kui leppetrahv lepiti kokku mitte kohustuse täitmisele sundimiseks, vaid kohustuse täitmise asendamiseks.
    Kohustuste lõppemine
    Lepinguliste kohustuste lõppemise aluseid võib jagada sõltuvalt poolte tahtest 3 rühma:
    1) kokkuleppelised lõpetamise alused
    2) ühepoolsed lõpetamise alused
    3) poolte tahtest sõltumatud ehk objektiivsed alused
    Kohustuste lõppemisel lõppevad ka sellega seotud kõrvalkohustused n. pant, trahv jne.
    Lõppemisel on pooled täielikult ja nõuetekohaselt oma kokkulepitud või nõutavad kohustused. Lõpetamise korral ei ole kohustusi lõpuni täidetud, kuid esinevad subjektiivsed või objektiivsed alused, mille tõttu täitmine ei ole enam vajalik või võimalik.
    Lepingulise kohustuse täitmine.
    Lepingu täitmisega loetakse lepingu eesmärk saavutatuks. Leping lõppeb alles siis, kui kõik võlasuhte pooled on täitnud oma kohustuse. Vajalik on, et need kohustused oleksid täidetud nõuetekohaselt. Kohustused peaksid olema täidetud heas usus tegutsed mõistlikult ning tavasid ja praktikat arvestades.
    Tasaarvestus.
    Lepinguline kohustus võib lõppeda ka tasaarvestusega. See tähendab võla ja nõude vastastikust kustutamist.
    Tasaarvestamise tingimused: 1) arvestada saab samaliigilisi nõudeid 2) tasaarvestamiseks esitatud nõue peab olema vastunõue, s.t. nõue peab oleme sissenõutav ja mõlema nõude täitmise tähtaeg peab olema saabunud või kui nõude esitamine on lubatud igal ajal, siis nõude esitamisest alates.
    Poolte kokkulepe lõppemise alusena
    Kokkulepe mille tulemusel kreeditor loobub oma nõudest ja vabastab võlgniku kohustuse täitmisest. Kohustuse lõppemisega langeb ära võlasuhte alus ja seega ka leping lõppeb. Poolte kokkuleppel võib lõpetada kõiki kohustisi v.a. need mis tekkivad seaduse alusel. N. elatisraha maksmine . Samuti terviserikkest tuleneva kahju tekitamine. Selliste kohustuste lõpetamine kokkuleppel on kehtetu ja tühine. Juriidiliselt toimub ühe kohustuse lõppemine samaaegselt uue kohustuse tekkimisega.
    Lepingupoole surm või juriidilise isiku likvideerimine
    Kuna võlasuhte üheks kohustuslikuks koostisosaks on subjektide olemasolu, siis subjektide puudumisel puudub ka võlasuhe.
    Võlasuhe ei lõppe kui kadunud subjekti asemele astub tema õigusjärglane. Kui aga lepingust või seadusest tulenevalt on kohustused seotud otseselt võlgniku või võlausaldaja isikuga , siis lõpeb leping vastava lepingupoole surma puhul.
    Võlgnik peab ise kohustuse tagama.
    Võlgnik peab just sellele võlausaldajale täitma.
    Juriidilise isiku likvideerimisel tema kohustused lõppevad, kui on õigusjärglane olemas, siis lähevad talle üle.
    Tähtaja saabumine
    Kui kohustus on seotud kindla tähtajaga, siis lõppeb kohustus tähtaja saabumisega.
    Leppetoiming
    Leping millega vaieldav või muidu kohustusi tekitav õigussuhe uuendatakse osaliste vastastikuse järelandmise tulemusena vastuvaidlematuks ja kahtlusetuks.
    VÕLAÕIGUSE EROSA
    VÕÕRANDAMISLEPINGUD
    MÜÜGILEPING
    Müügilepingu mõiste. Asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu.
    Asja müügi kohta seaduses sätestatut kohaldatakse vastavalt õiguse ja muu eseme müügile, muu hulgas energia, vee ja soojuse müügile ühendusvõrgu kaudu, kui seadusest ei tulene teisiti ja see ei ole vastuolus eseme olemusega. Õiguse müüja peab ostjale võimaldama müügilepingu esemeks olev õigus omandada.
    Kui asi tuleb ostjale üle anda määratud kohas, peab müüja asja määratud kohas ostja käsutusse andmiseks valmis panema ja ostjale valmispanekust teatama. Kui lepingu esemeks on liigitunnustega asjad, ei loeta neid ostja käsutusse andmiseks valmispanduks enne, kuni neid ei ole lepingu järgi üleandmiseks tähistusega, veodokumentidega või muul viisil selgelt eristatud .
    Kui müüja on kohustatud asja ise ostjani toimetama, peab ta asja üle andma ostja valdusse. Kui lepingus on ette nähtud asja vedamine , kuid sellega ei kaasne müüja kohustust asi ostjani toimetada, loetakse asja ostjale üleandmise kohustus täidetuks asja üleandmisel vedajale , kes on kohustatud asja saatmiskohast vedama.
    Kui asja ostuhind tuleb arvutada asja hulga, mõõdu või kaalu alusel, võetakse arvutamisel aluseks asja hulk, mõõt või kaal asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale. Kui asja ostuhind tuleb määrata asja kaalu järgi, eeldatakse, et hind tuleb määrata netokaalu järgi.
    Ostjale üleantav asi peab vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. Lepingutingimustele peavad vastama ka asja juurde kuuluvad dokumendid.
    (2) Asi ei vasta muu hulgas lepingutingimustele, kui:
    1) asjal ei ole kokkulepitud omadusi;
    2) kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele , muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse;
    3) asja kasutamist takistavad õigusakti sätted, mida müüja lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma;
    4) kolmandal isikul on asja suhtes nõue või muu õigus, mida ta võib esitada;
    5) vallasasi ei ole pakitud seda liiki asjadele tavaliselt omasel viisil, sellise viisi puudumisel aga asja säilimiseks ja kaitseks vajalikul viisil;
    6) tarbijalemüügi puhul ei ole asi seda liiki asjadele tavaliselt omase kvaliteediga, mida ostja võis mõistlikult eeldada, lähtudes asja olemusest ja arvestades asja müüja, tootja, varasema müüja või muu vahendaja poolt asja teatud omaduste suhtes avalikult tehtud avaldusi, eelkõige asja reklaamimisel või etikettidel.
    VAHETUSLEPING
    Vahetuslepingu mõiste. Vahetuslepinguga kohustuvad lepingupooled vastastikku teineteisele üle andma eseme ja tegema võimalikuks eseme omandi või muu esemele käsutusõigust andva õiguse ülemineku.
    Vahetuslepingule kohaldatakse vastavalt müügilepingu kohta sätestatut. Kumbagi lepingupoolt vaadeldakse tema poolt üleandmisele kuuluva eseme suhtes müüjana ja talle üleandmisele kuuluva eseme suhtes ostjana.
    Eeldatakse, et vahetamisele kuuluvate esemete hind on võrdne.
    KINKELEPING
    Kinkelepingu mõiste. Kinkelepinguga kohustab üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule ( kingisaaja ) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama.
    Kinkeleping sündimata lapse kasuks. Kinkelepingu võib sõlmida veel sündimata, kuid eostatud lapse kasuks või kinke tegemise ajal elava kindlaksmääratud isiku tulevase lapse kasuks, isegi kui see ei ole veel eostatud. Sel juhul otsustab kinke vastuvõtmise tulevase lapse vanem või eestkostja.
    Kinkelepingu vorm. Kinkija avaldus endale kinkelepingust tulenevate kohustuste võtmiseks peab olema tehtud kirjalikult, kui seadusest ei tulene teisiti.
    KASUTUSLEPINGUD
    ÜÜRILEPING
    Üürilepingu mõiste. Üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri).
    Eluruum on elamu või korter , mis on kasutatav alaliseks elamiseks. Äriruum on majandus- või kutsetegevuses kasutatav ruum.
    Kinnisasja üürimise kohta sätestatut kohaldatakse ka elu- ja äriruumide üürimisele, kui seadusest ei tulene teisiti.
    Elu- ja äriruumide üürilepingu kohta sätestatut kohaldatakse ka asjade üürimisele, mille üürileandja annab koos ruumidega üürniku kasutusse.
    Elu- ja äriruumide üürimise kohta sätestatut ei kohaldata:
    1) majutusettevõtte ruumide ning puhkamiseks mõeldud ruumide üürilepingutele tähtajaga mitte üle kolme kuu, samuti muude ruumide ajutiseks kasutamiseks sõlmitud üürilepingutele;
    2) üürilepingutele, mille eesmärk on ruumide allkasutusse andmine tulunduslikul eesmärgil;
    3) üürilepingutele, mille esemeks on eluruum, mis on osa üürileandja enda poolt kasutatavatest eluruumidest, mille üürileandja on suuremas osas sisustanud;
    4) üürilepingutele, mille esemeks on eluruum, mille riik, kohaliku omavalitsuse üksus või muu avalik-õiguslik juriidiline isik on oma seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks andnud üürile eluruumi hädasti vajavatele isikutele või haridust omandavatele isikutele, kui üürnikule teatati lepingu sõlmimisel ruumi sihtotstarbest.
    Tühine on kokkulepe, mis seab eluruumi üürilepingu sõlmimise või jätkamise sõltuvusse üürniku kohustusest üürileandja või kolmanda isiku suhtes, kui see kohustus ei ole otseselt seotud üüritud eluruumi kasutamisega.
    Lepingupoolte õigused ja kohustused. Üürileandja on kohustatud asja üürnikule üle andma kokkulepitud ajaks koos päraldistega lepingujärgseks kasutamiseks sobivas seisundis ja tagama asja hoidmise selles seisundis lepingu kehtivuse ajal.
    Üürnik peab asja kasutama hoolikalt ja vastavalt sihtotstarbele, millest üürileandmisel lähtuti.
    Elu- või äriruumi üürnik peab arvestama majaelanike ja naabrite huvidega .
    Üürnik peab taluma asja suhtes tehtavaid töid ja muid mõjutusi, mis on vajalikud asja säilitamiseks, puuduste kõrvaldamiseks, kahju ärahoidmiseks või selle tagajärgede kõrvaldamiseks. Asja suhtes tehtavate tööde ja muude mõjutuste talumise kohustus ei välista ega piira üürniku õigust tööde või muude mõjutuste tõttu alandada üüri ega nõuda kahju hüvitamist.
    Üürnik peab lubama üürileandjal asja üle vaadata, kui see on vajalik asja säilitamiseks, võõrandamiseks või üürimiseks teisele isikule.
    Üürileandja peab üürnikule õigeaegselt teatama tehtavatest töödest ja asja ülevaatamisest ning arvestama tööde tegemisel üürniku huve.
    Üürnik võib üüritud asjale teha parendusi ja muudatusi üksnes üürileandja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatud nõusolekul. Üürileandja ei või keelduda nõusoleku andmisest, kui parenduste ja muudatuste tegemine on vajalik asja kasutamiseks või asja mõistlikuks majandamiseks.
    Kui üürileandja on parenduste ja muudatustega nõustunud, võib ta endise olukorra taastamist nõuda üksnes juhul, kui selles on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kokku lepitud.
    Üürnik võib üürilepingu lõppemisel ära võtta asjale tehtud parenduse või muudatuse , kui see on võimalik asja kahjustamata. Üürnikul ei ole õigust parendust või muudatust ära võtta, kui üürileandja tasub talle selle eest mõistliku hüvitise, välja arvatud juhul, kui üürnikul on parenduse või muudatuse äravõtmiseks õigustatud huvi.
    Kõrvalkulud. Lisaks üüri maksmisele peab üürnik kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Kõrvalkuludeks on tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega.
    Üürileandja peab üürniku nõudmisel võimaldama tal tutvuda kõrvalkulusid tõendavate dokumentidega.
    Üüri tõstmine tähtajatu üürilepingu puhul. Eeldatakse, et üürileandja võib tähtajatu üürilepingu korral tõsta üüri järgmiselt:
    1) kinnisasja, laevakinnistusraamatusse kantud laeva ja Eesti õhusõidukite registrisse kantud õhusõiduki üürimise puhul iga kuue kuu möödumisel lepingu sõlmimisest;
    2) möbleeritud tubade ja eraldi üüritud parkimisplatside, garaaþikohtade ja muu taolise üürimise puhul iga kuu möödumisel lepingu sõlmimisest.
    Eluruumi üürileandja peab teatama üürnikule üüri tõstmisest kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vähemalt 30 päeva enne üüri tõstmist ja seda põhjendama. Teates tuleb selgelt märkida:
    1) üüri tõstmise ulatus ja üüri uus suurus;
    2) mis ajast üür suureneb;
    3) üüri tõstmise põhjendus ja arvestus;
    4) üüri tõstmise vaidlustamise kord.
    RENDILEPING
    Rendilepingu mõiste. Rendilepinguga kohustub üks isik ( rendileandja ) andma teisele isikule ( rentnik ) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu (renti).
    LIISINGULEPING
    Liisingulepingu mõiste. Liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.
    Liisinguandja kohustused. Liisinguandja on kohustatud tagama liisinguvõtjale liisingueseme valduse üleandmise ja mitte takistama liisinguvõtjat liisingueseme valdamisel ja kasutamisel.
    Liisinguvõtja võib lepingust taganeda, kui liisingueset ei antud talle üle lepingus ettenähtud tähtaja jooksul, kokkuleppe puudumisel aga mõistliku aja jooksul, ja kui viivitus tekkis liisinguandjast tulenevatel asjaoludel.
    Liisinguandja ei vastuta liisinguvõtja ees liisingueseme lepingutingimustele mittevastavuse eest, välja arvatud juhul, kui:
    1) liisingueseme või selle müüja valis liisinguandja;
    2) füüsilisest isikust liisinguvõtjale tekkis kahju tulenevalt mõistlikust uskumisest liisinguandja professionaalsusesse, eelkõige kui liisinguandja on spetsialiseerunud teatud esemete liisimisele.
    Liisinguvõtja kohustused. Liisinguvõtja on kohustatud:
    1) kasutama liisingueset hoolikalt ja vastavalt sihtotstarbele, millest lähtuti liisingulepingu sõlmimisel, kokkuleppe puudumisel aga tavalisel otstarbel ;
    2) säilitama liisingueset sellisena, nagu see temale üle anti, välja arvatud muutused, mis tekivad liisingueseme sihtotstarbelise kasutamise tulemusena;
    3) lepingu lõppemisel tagastama liisingueseme liisinguandjale käesoleva paragrahvi punktis 2 nimetatud seisundis, välja arvatud juhul, kui ta kasutab talle lepingu järgi kuuluvat liisingueseme omandamise õigust.
    TASUTA KASUTAMISE LEPING
    Tasuta kasutamise lepingu mõiste. Tasuta kasutamise lepinguga kohustub üks isik (kasutusse andja) andma teisele isikule (kasutaja) üle eseme tasuta kasutamiseks.
    LAENULEPING
    Laenulepingu mõiste. Laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule ( laenusaaja ) rahasumma või asendatava asja ( laen ), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
    Isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna.
    Laenuintress . Majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Kui intressimäär ei ole lepingus kokku lepitud, eeldatakse, et selleks on harilik määr, mis on tavaline sama liiki laenude puhul ajal ja kohas, millal ja kus laen saadi, hariliku määra puudumisel aga käesoleva VÕS §-s 94 sätestatud määr.
    Intress arvestatakse ja tuleb tasuda iga kalendriaasta lõpul. Kui laen tuleb tagastada enne aasta lõppu, tuleb intress tasuda laenu tagasimaksmise ajal.
    KÄSUNDUSLEPING
    Käsunduslepingu mõiste. Käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud.
    Käsundisaaja peab käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega.
    Käsundisaaja peab täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja peab lisaks sellele toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel.
    Eeldatakse, et käsundisaaja peab täitma käsundi isiklikult. Käsundisaaja võib käsundi täitmisel kasutada kolmanda isiku abi.
    TÖÖVÕTULEPING
    Töövõtulepingu mõiste. Töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik ( tellija ) aga maksma selle eest tasu.
    Töövõtulepinguga võib kokku leppida töö eelarves, mis on töövõtjale kas siduv või mittesiduv. Sellise kokkuleppe puudumisel eeldatakse, et eelarve on siduv.
    Mittesiduva eelarve olulisel ületamisel võib töövõtja nõuda eelarvet ületava tasu maksmist, kui eelarve ületamist ei olnud võimalik ette näha. Sel juhul peab töövõtja eelarve olulisest ületamisest tellijale viivitamata teatama. Teatamata jätmise korral võib töövõtja eelarvet ületanud summat nõuda üksnes ulatuses, milles tellija on alusetult rikastunud.
    VEOLEPING
    Kaubaveolepingu mõiste. Kaubaveolepinguga kohustub üks isik ( vedaja ) teise isiku ( saatja ) ees vedama vallasasja ( veos ) sihtkohta ning andma selle üle kolmandale isikule (saajale). Saatja kohustub selle eest maksma vedajale tasu ( veotasu ).
    Reisijaveoleping. Reisijaveolepinguga kohustub üks isik (vedaja) teise lepingupoole ees vedama ühe või mitu isikut (reisija) sihtkohta koos pagasiga või ilma, teine lepingupool aga maksma tasu (veotasu).
    Reisijaveolepingule kohaldatakse töövõtulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.
    Tellimusveoleping. Tellimusveoleping (tšarterleping) on reisijaveoleping, millega vedaja kohustub vedama teist lepingupoolt või reisijat sõidukiga, mille ta annab vedamise eesmärgil koos juhiga täielikult teise lepingupoole või reisija kasutusse. Tellimusveoleping võib olla tähtajaline või tähtajatu.
    Tellimusveolepinguga kohustab vedaja sõiduki juhti järgima lepinguga kindlaksmääratud piires teise lepingupoole või reisijate juhiseid. Juhiste järgimise eest vastutab vedaja.
    TSIVIILKOHTUPIDAMINE
    Reguleerib TSIVIILKOHTUMENETLUSE SEADUSTIK
    Vastu võetud 20.04.2005. a seadusega (RT I 2005, 26, 197), jõustumise aeg 1.01.2006.
    MENETLUSE ÜLDPÕHIMÕTTED
    Õigusemõistmine tsiviilasjades. Tsiviilkohtumenetluses vaadatakse läbi tsiviilasi , kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tsiviilasi on eraõigussuhtest tulenev kohtuasi .
    Tsiviilkohtumenetluse ülesanne. Tsiviilkohtumenetluse ülesanne on tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega.
    Kohus menetleb tsiviilasja, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Seaduses ettenähtud juhul menetleb kohus tsiviilasja ka siis, kui isik pöördub kohtusse teise isiku või avalikkuse eeldatava seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Seaduses ettenähtud juhul peab isik olema enne kohtusse pöördumist läbinud kohtueelse menetluse.
    Kohus menetleb tsiviilasja üksnes juhul, kui seaduses sätestatud korras on esitatud hagi või muu avaldus. Seaduses sätestatud juhul menetleb kohus tsiviilasja omal algatusel . Hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise.
    Pooled võivad lõpetada hagimenetluse kohtuliku kompromissi sõlmimisega. Hageja võib esitatud nõudest loobuda ja kostjal on õigus tema vastu esitatud nõuet tunnustada (hagi õigeks võtta). Kohus peab kogu menetluse ajal tegema kõik endast sõltuva, et asi või selle osa lahendataks kompromissiga või muul viisil poolte kokkuleppel, kui see on kohtu hinnangul mõistlik. Kohus võib selleks muu hulgas esitada pooltele kompromissilepingu projekti või kutsuda pooled isiklikult kohtusse, samuti teha neile ettepaneku vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks või lepitaja poole pöördumiseks.
    Hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
    Hagita asjas selgitab kohus ise asjaolud ja kogub selleks vajalikud tõendid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Hagiasjas selgitab kohus ise asjaolusid ja kogub tõendeid üksnes seaduses ettenähtud juhul.
    Õigusemõistmisel tsiviilasjades on pooled ja muud isikud seaduse ja kohtu ees võrdsed.
    Pädevad kohtud. Tsiviilasju lahendavad maakohtud , ringkonnakohtud ja Riigikohus .
    Maakohtud vaatavad esimese astme kohtuna läbi kõiki tsiviilasju.
    Ringkonnakohus vaatab läbi tema tööpiirkonnas asuvate maakohtute lahendeid tsiviilasjades nende lahendite peale esitatud apellatsioon- ja määruskaebuste alusel. Ringkonnakohus lahendab ka muid seadusega tema pädevusse antud asju.
    Riigikohus vaatab läbi ringkonnakohtute lahendeid tsiviilasjades nende lahendite peale esitatud kassatsioon - ja määruskaebuste alusel. Riigikohus lahendab ka jõustunud kohtulahendite peale esitatud teistmisavaldusi, määrab seaduses sätestatud juhul asja lahendamiseks pädeva kohtu ja lahendab muid seadusega tema pädevusse antud asju.
    Maakohtus lahendab kohtunik tsiviilasja ainuisikuliselt.
    Ringkonnakohus lahendab tsiviilasja kollegiaalselt kolmeliikmelises kohtukoosseisus, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti.
    Riigikohus lahendab tsiviilasja kollegiaalselt vähemalt kolmeliikmelises kohtukoosseisus, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti.
    Kollegiaalne kohtukoosseis lahendab tsiviilasja puutuvad lahkarvamused hääletamisega. Kohtukoosseisu liikmel ei ole õigust keelduda hääletamisest ega jääda erapooletuks. Küsimuste järjestikulisel hääletamisel ei ole varem vähemusse jäänud kohtukoosseisu liikmel õigust hääletamast keelduda.
    Kohtuniku taandumise kohustus
    Kohtunik ei või tsiviilasja menetleda ja peab ennast taandama:
    1) asjas, milles ta on ise menetlusosaline või isik, kelle vastu võib esitada menetlusest tulenevalt nõude;
    2) oma abikaasa või elukaaslase asjas, samuti abikaasa või elukaaslase õe, venna või otseliinis sugulase asjas, isegi kui abielu või püsiv kooselu on lõppenud;
    3) isiku, kes on tema otseliinis sugulane või muu lähedane isik;
    4) asjas, milles ta on või on olnud menetlusosalise esindaja või nõustaja või milles ta osales või milles tal oli õigus osaleda menetlusosalise seadusliku esindajana;
    5) asjas, milles ta on üle kuulatud tunnistajana või arvamuse andnud eksperdina;
    6) asjas, milles ta on osalenud kohtueelses menetluses, eelnevas kohtuastmes või vahekohtumenetluses lahendi tegemisel;
    7) kui esineb muu asjaolu, mis annab alust kahelda kohtuniku erapooletuses.
    Kohtu töökeel. Kohtumenetlus ja kohtu asjaajamine toimub eesti keeles. Kohtuistung ja muud menetlustoimingud protokollitakse eesti keeles.
    Kui menetlusosalise kohtule esitatud avaldus, kaebus või dokumentaalne tõend ei ole eestikeelne, võib kohus määratud tähtpäevaks nõuda esitajalt avalduse, kaebuse või dokumentaalse tõendi tõlget. Kohus võib nõuda tõlke kinnitamist vandetõlgi või notari poolt või hoiatada ise tõlki, et teadvalt valesti tõlkimise eest kannab ta vastutust. Kui tõlget tähtpäevaks ei esitata, võib kohus jätta avalduse, kaebuse või dokumentaalse tõendi tähelepanuta.
    Kui menetlusosaline ei valda eesti keelt, kaasab kohus tema taotlusel või omal algatusel menetlusse võimaluse korral tõlgi. Tõlki ei pea kaasama, kui menetlusosalise avaldused on kohtule ja teistele menetlusosalistele arusaadavad.
    Asja kohtuliku arutamise avalikkus. Asja arutamine kohtus on avalik, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti.
    Kohus kuulutab menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik. Näiteks:
    1) riigi julgeoleku või avaliku korra tagamiseks, eelkõige riigisaladuse hoidmiseks või asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe kaitseks;
    2) menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku elu, tervise või vabaduse kaitseks;
    3) menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem;
    4) lapsendamissaladuse hoidmiseks;
    Kohtuistungi kord. Kohus tagab korra kohtuistungil ja korraldab kohtuistungil korra tagamiseks tehtud määruste, sealhulgas kohtuistungil tehtud trahvi - ja arestimääruste täitmise. Menetlusosalised ja teised istungisaalis viibijad peavad tingimusteta täitma kohtu korraldusi.
    Menetlustoimingu protokollimine. Kohtuistung ja seaduses sätestatud juhul ka muu menetlustoiming protokollitakse. Protokolli koostab kohtuistungi sekretär või kohtunik kohtuistungi või muu menetlustoimingu tegemise ajal.
    Toimik tsiviilasjas. Kohus peab iga tsiviilasja kohta toimikut, kuhu võetakse ajalises järgnevuses kõikide menetlusastmete menetlusdokumendid ja muud asjaga seotud dokumendid, kaasa arvatud protokollid ja kohtulahendid. Seaduses ettenähtud juhul võetakse toimiku juurde muud menetlusega seotud esemed. Toimikut peetakse kirjalike dokumentide kogumina.
    MENETLUSTÄHTAJAD
    Menetlustähtaegade arvutamisele kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses (RT I 2002, 35, 216; 2003, 13, 64; 78, 523) tähtaja ja tähtpäeva kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.
    KOHTUALLUVUS
    Kohtualluvus on isiku õigus ja kohustus kasutada oma menetlusõigusi kindlas kohtus. Kohtualluvus on üldine, valikuline või erandlik .
    Üldise kohtualluvusega määratakse kohus, kuhu isiku vastu võib esitada hagisid ja teha isiku suhtes muid menetlustoiminguid, kui seaduses ei ole sätestatud, et hagi võib esitada või toimingu võib teha muus kohtus.
    Valikulise kohtualluvusega määratakse kohus, kuhu võib isiku vastu esitada hagisid ja teha isiku suhtes muid menetlustoiminguid lisaks üldisele kohtualluvusele.
    Erandliku kohtualluvusega määratakse kohus, kuhu ainsana võib tsiviilasja lahendamiseks pöörduda. Kohtualluvus hagita asjades on erandlik, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
    ÜLDINE KOHTUALLUVUS
    Füüsilise isiku vastu võib hagi esitada tema elukoha järgi ja juriidilise isiku vastu tema asukoha järgi. Kui füüsilise isiku elukoht ei ole teada, võib tema vastu hagi esitada tema viimase teadaoleva elukoha järgi.
    VALIKULINE KOHTUALLUVUS
    Varalise nõudega hagi võib füüsilise isiku vastu esitada ka tema viibimiskoha järgi, kui isik on seal pikemat aega töö- või teenistussuhte või õpingute tõttu või muul sellesarnasel põhjusel.
    Kostja majandus- või kutsetegevusest tuleneva hagi võib esitada ka tema tegevuskoha järgi.
    Hüpoteegiga tagatud või reaalkoormatisega seotud nõude sissenõudmise hagi või muu sellise nõudega seotud hagi võib esitada ka kinnisasja asukoha järgi, kui võlgnik on ühtlasi hüpoteegiga või reaalkoormatisega koormatud kinnistu omanik.
    ERANDLIK KOHTUALLUVUS
    Kohtualluvus kinnisasja asukoha järgi
    Kinnisasja asukoha järgi esitatakse hagi, mille esemeks on:
    1) kinnisasjale omandi, piiratud asjaõiguse või muu asjaõigusliku koormatise või selle puudumise tunnustamine või muu kinnisasjaõigusega seotud nõue;
    2) kinnisasja piiri kindlaksmääramine või kinnisasja jagamine;
    3) kinnisasja valduse kaitse;
    4) korteriomandist tulenev asjaõiguslik nõue;
    5) kinnisasja sundtäitmisega seotud nõue;
    6) kinnisasja üüri- või rendilepingust või muust kinnisasja kasutamise võlaõiguslikust lepingust või selle kehtivusest tulenev nõue.
    Abieluasi on tsiviilasi, kus lahendatakse hagi, mille esemeks on:
    1) abielu lahutamine;
    2) abielu kehtetuks tunnistamine;
    3) abielu olemasolu või puudumise tuvastamine ;
    4) ühisvara jagamine või muu abikaasade varalisest vahekorrast tulenev nõue;
    5) abikaasa abielusuhtest tulenev muu nõue teise abikaasa vastu.
    KOHTUALLUVUSE KOKKULEPE
    Kohus võib kohtualluvuse järgi asja läbi vaadata ka juhul, kui selle kohtu alluvus on ette nähtud poolte kokkuleppega ja vaidlus on seotud mõlema poole majandus- või kutsetegevusega või kui leping on seotud ühe poole majandus- või kutsetegevusega ja teiseks pooleks on riik, kohaliku omavalitsuse üksus või muu avalik-õiguslik juriidiline isik või kui mõlemaks pooleks on avalik-õiguslik juriidiline isik.
    Tsiviilasja hind. Tsiviilasja hind on hagihind ja hagita asja hind. Hagihind on hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus. Hagita asja hind on hagita asjas avaldusega taotletu või kohtu omal algatusel tehtud toimingu harilik väärtus.
    MENETLUSKULUD
    Menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.
    Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud.
    Riigilõiv. Riigilõiv on menetlustoimingu tegemise eest seaduse kohaselt Eesti Vabariigile tasutav rahasumma.
    Kassatsioonikautsjon. Riigikohtule esitatavalt kassatsioon- või määruskaebuselt ja teistmise avalduselt tasutakse riigilõivu asemel kassatsioonikautsjon. Kassatsioonkaebuselt tasutakse kautsjonina 1% tsiviilasja hinnast , arvestades kaebuse ulatust, kuid mitte alla 400 ja mitte üle 40 000 krooni. Hagita asjas, mittevaralise hagi asjas, samuti määruskaebuselt tasutakse kautsjonina 400 krooni.
    Asja läbivaatamise kulud on:
    1) tunnistaja-, eksperdi - ja tõlgikulud;
    2) dokumentaalse tõendi ja asitõendi saamise kulud;
    3) vaatluse kulud, muu hulgas sellega seotud vajalikud kohtu sõidukulud;
    4) menetlusdokumentide kättetoimetamise, edastamise ja väljastamise kulud;
    5) väljaandes Ametlikud Teadaanded või ajalehes kutse või teate avaldamise kulud;
    6) tsiviilasja hinna määramise kulud.
    Kohtuvälised kulud on:
    1) menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud;
    2) menetlusosaliste sõidukulud;
    3) menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek;
    4) seaduses sätestatud kohtueelse menetluse kulud, välja arvatud juhul, kui hagi on esitatud hiljem kui kuus kuud pärast kohtueelse menetluse lõppu;
    5) kohtutäituri tasu hagi tagamise eest ja hagi tagamise määruse täitmise kulud;
    6) menetluskulude kandmisel menetlusabi taotlemise avalduse menetlemise kulud.
    Menetluskulude kandjad Menetluskulud kannab:
    1) menetluse algatamist või muu menetlustoimingu tegemist taotlenud isik;
    2) isik, kes on kulud võtnud enda kanda kohtule esitatud avaldusega või kokkuleppega;
    3) isik, kelle kanda jäävad menetluskulud kohtulahendi alusel.
    Hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.
    Kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle
    Hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi.
    MENETLUSOSALISED JA NENDE ESINDAJAD
    Menetlusosalised. Menetlusosalised on:
    1) hagimenetluses – pooled ja kolmas isik;
    2) hagita menetluses – avaldaja ja muud asjast puudutatud isikud.
    Seaduses ettenähtud juhul on menetlusosaline ka avalikku huvi kaitsma õigustatud isik või asutus.
    Menetlusosalise õigused Menetlusosalisel on õigus:
    1) tutvuda toimikuga ja saada sellest ärakirju;
    2) teada asja arutava kohtu koosseisu;
    3) esitada taandusi ja taotlusi;
    4) anda kohtule seletusi ja esitada põhjendusi kõigi asja arutamisel tõusetunud küsimuste kohta;
    5) esitada tõendeid ning võtta osa tõendite vaatlusest ja uurimisest;
    6) vaielda vastu teiste menetlusosaliste taotlustele ja põhjendustele;
    7) esitada küsimusi teistele menetlusosalistele, tunnistajatele ning ekspertidele;
    8) saada dokumendina vormistatud kohtulahendi tõestatud ärakirju.
    Menetlusosalise kohustused. Menetlusosaline on kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt.
    Tsiviilkohtumenetlusõigusvõime on isiku võime omada tsiviilmenetlusõigusi ja kanda tsiviilmenetluskohustusi.
    Tsiviilkohtumenetlusteovõime on isiku võime oma tegudega kohtus teostada tsiviilmenetlusõigusi ja täita tsiviilmenetluskohustusi.
    Pooled. Tsiviilkohtumenetluse pooled on hageja ja kostja. Hageja on isik, kes on esitanud hagi. Kostja on isik, kelle vastu hagi on esitatud.
    Menetlusõigusjärglus. Füüsilisest isikust poole surma või juriidilisest isikust poole lõppemise korral või muul juhul, kui tekib üldõigusjärglus, lubab kohus menetlusse astuda selle poole üldõigusjärglasel, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Üldõigusjärglus on võimalik menetluse igas staadiumis .
    Üldõigusjärglasele on kohustuslikud kõik enne tema menetlusse astumist tehtud menetlustoimingud samal määral, kui need oleksid olnud kohustuslikud tema õiguseelnejale.
    KOLMANDAD ISIKUD
    Iseseisva nõudega kolmas isik. Kui kolmas isik esitab iseseisva nõude hageja ja kostja vahelise vaidluse eseme suhtes, võib ta kuni asja sisulise arutamise lõppemiseni maakohtus esitada samas menetluses hagi mõlema poole vastu. Iseseisva nõudega kolmandal isikul on hageja õigused ja kohustused.
    Iseseisva nõudeta kolmas isik. Kolmas isik, kes ei esita iseseisvat nõuet menetluseseme suhtes, kuid kellel on õiguslik huvi selle suhtes, et vaidlus lahendataks ühe poole kasuks, võib menetlusse astuda hageja või kostja poolel.
    ESINDAMINE
    Menetlusosaline võib menetluses osaleda isiklikult või tsiviilkohtumenetlusteovõimelise esindaja kaudu, kui seaduses ei ole ette nähtud teisti.
    Isiklik osavõtt asjast ei võta menetlusosaliselt õigust omada selles asjas esindajat või nõustajat. Esindaja osavõtt asjast ei piira tsiviilkohtumenetlusteovõimelise menetlusosalise isiklikku osavõttu asjast. Tsiviilkohtumenetlusteovõimetut menetlusosalist esindab kohtus tema seaduslik esindaja. Esindusele kohtus kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses esinduse kohta sätestatut, kui käesolevast seadustikust ei tulene teisiti. Esindajal on selle menetlusosalise õigused ja kohustused, keda ta esindab. Esindaja tehtud menetlustoiming loetakse tehtuks esindatud menetlusosalise poolt. Asjaolu omaksvõtmise ja muude avalduste kohta kehtib see niivõrd, kuivõrd juuresviibiv menetlusosaline omaksvõttu või avaldust kohe tagasi ei võta või ei paranda.
    Lepinguline esindaja võib kohtus olla:
    1) advokaat ;
    2) muu isik, kes on omandanud akrediteeritud õppekava alusel magistrikraadi õigusteaduses või kellel on samaväärsete õpingute läbimise kohta välismaal saadud kõrgharidustunnistus, mida tunnustab välisriigis omandatud kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse § 6 lõikes 3 nimetatud keskus Eesti Vabariigi haridusseaduse §-s 281 sätestatud korras;
    3) muu isik, kes on läbinud Eesti ülikoolis enne ülikooliseaduse 2003. aasta 10. märtsil jõustunud muudatusi kehtinud korra kohaselt vähemalt akadeemilise kõrghariduse I astme õigusteaduses akrediteeritud nelja-aastase nominaalkestusega õppekava alusel või enne Eesti Vabariigi haridusseaduse jõustumist kehtinud korra kohaselt vähemalt akadeemilise kõrghariduse I astme õigusteaduses viieaastase nominaalkestusega õppekava alusel;
    4) prokurist kõigis menetlusosalise majandustegevusega seotud kohtumenetlustes;
    Õigus esindamiseks kohtus annab esindajale õiguse teha esindatava nimel kõiki menetlustoiminguid, sealhulgas järgmisi:
    1) hagi või muu avalduse esitamine;
    2) asja üleandmine vahekohtule;
    3) hagist loobumine;
    4) hagi õigeksvõtmine;
    5) hagi aluse või eseme muutmine;
    6) vastuhagi esitamine;
    7) osalemine iseseisva nõudega kolmanda isiku hagi menetlemisel;
    8) kompromissi sõlmimine;
    9) volituse edasiandmine teisele isikule (edasivolitus);
    10) kohtulahendi peale kaebuse esitamine;
    11) esindamine hagi tagamisel ja täitemenetluses;
    12) hüvitatavate menetluskulude vastuvõtmine.
    Nõustaja. Menetlusosaline võib menetluses nõustajana kasutada tsiviilkohtumenetlusteovõimelist isikut.
    TÕENDID
    Tõendi mõiste. Tõendiks tsiviilasjas on igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud.
    Tõendiks võib olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Hagita menetluses võib kohus lugeda asjaolude tõendamiseks piisavaks ka muu tõendusvahendi.
    Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti.
    Tõendeid esitavad menetlusosalised. Kohus võib teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid.
    Tunnistaja ütlused. Tunnistajana võib üle kuulata iga inimese, kellele võivad olla teada asjas tähtsust omavad asjaolud, kui ülekuulatav ei ole selles asjas menetlusosaline või menetlusosalise esindaja.
    Ütluste andmise keeld Eestis registreeritud usuühenduse vaimulikku ega tema abipersonali ei või üle kuulata asjaolude kohta, mis talle usaldati seoses hingelise hoolekandega.
    Selle isiku loata, kelle huvides saladuse hoidmise kohustus on kehtestatud, ei või tunnistajana üle kuulata:
    1) esindajat tsiviilasjas ja kaitsjat kriminaalasjas ning notarit asjaolu suhtes, mis on saanud neile teatavaks oma ametikohustusi täites;
    2) arsti, farmatseuti või tervishoiuteenuse muud osutajat asjaolu suhtes, mis patsient on talle usaldanud, muu hulgas isiku päritolusse, kunstlikku viljastamisse, perekonnasse või tervisesse puutuva asjaolu suhtes;
    3) muud isikut, kellele on tema ameti või kutse- või majandustegevuse tõttu usaldatud teavet, mille saladuses hoidmine on talle seaduse kohaselt kohustuslik.
    Õigus keelduda tunnistajana ütluste andmisest on hageja või kostja:
    1) alanejal ja ülenejal sugulasel;
    2) õel, poolõel, vennal , poolvennal või isikul, kes on või on olnud abielus hageja või kostja õe, poolõe, venna või poolvennaga;
    3) võõras- või kasuvanemal, võõras- või kasulapsel;
    4) lapsendajal ja lapsendatul;
    5) abikaasal, elukaaslasel ja tema vanemal, sealhulgas pärast abielu või püsiva kooselu lõppemist.
    Pool, kes ei ole suutnud muude tõenditega tõendada tema poolt tõendamist vajavat asjaolu või kes ei ole muid tõendeid esitanud, võib asjaolu tõendamiseks taotleda vastaspoole või kolmanda isiku vande all ülekuulamist. Juriidilise isiku puhul võib vande all üle kuulata selle seadusliku esindaja.
    Dokumentaalse tõendi mõiste. Dokumentaalne tõend on igasugune kirjalikult, pildistamisega või video-, heli- või elektroonilise salvestusega või muu andmesalvestusega jäädvustatud dokument või muu sellesarnane andmekandja, mis sisaldab andmeid asja lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta ja mida on võimalik kohtuistungil esitada tajutaval kujul.
    Dokumendid on ka ametlikud ja isiklikud kirjad, kohtulahendid teistes kohtuasjades ning menetlusosalise poolt kohtule esitatud eriteadmistega isikute arvamused.
    Asitõendi mõiste. Asitõend on asi, mille olemasolu või omadused võivad aidata selgitada tsiviilasja lahendamiseks tähtsaid asjaolusid. Asitõendiks on ka sellistele tunnustele vastav dokument.
    Vaatluse mõiste. Vaatlus on igasugune vahetu andmete kogumine asjaolu olemasolu või olemuse kohta kohtu poolt, muu hulgas paikkonna või sündmuskoha vaatlemine.
    Ekspertiisi korraldamine ja eriteadmistega isiku arvamus. Kohtul on õigus küsida eksperdi arvamust asjas tähtsate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks. Õigusküsimuses võib kohus küsida eksperdi arvamust nii menetlusosalise taotlusel kui omal algatusel väljaspool Eesti Vabariiki kehtiva õiguse, rahvusvahelise õiguse või tavaõiguse väljaselgitamiseks.
    Eriteadmistega isiku ülekuulamisele asjaolu või sündmuse tõendamiseks, mille kogemiseks olid vajalikud eriteadmised, kohaldatakse tunnistaja ülekuulamise kohta sätestatut. Kui menetlusosaline on kohtule esitanud eriteadmistega isiku kirjaliku arvamuse ja isikut ei kuulata üle tunnistajana, hinnatakse arvamust dokumentaalse tõendina.
    KOHTULAHEND
    Kohtuotsus. Kohtuotsus on kohtumenetluse tulemusena Eesti Vabariigi nimel tehtud kohtulahend, millega asi otsustatakse sisuliselt.
    Kohus teeb otsuse, kui asja on kohtu arvates arutatud ammendavalt ja asi on lõpliku lahendi tegemiseks valmis. Kohtuotsusega lõpeb menetlus selles kohtuastmes.
    Kohtuotsuse kuupäev on selle avalikult teatavakstegemise päev.
    Kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. Kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kui kohus lahendab asja kohtuistungil, rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mida istungil uuriti. Kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Otsust tehes ei või kohus tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht.
    Otsuse tegemisel lahendatavad küsimused. Otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta.
    Kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud.
    Otsuse vormistamine
    Otsus vormistatakse kirjalikult eesti keeles ja otsuse teinud kohtunik allkirjastab selle. Kohus võib vormistada otsuse elektrooniliselt , varustades selle kohtuniku digitaalallkirjaga või muul sarnasel tehniliselt turvalisel viisil. Elektroonilise otsuse tehnilised nõuded kehtestab justiitsminister määrusega.
    Otsus koosneb sissejuhatusest, resolutsioonist, kirjeldavast ja põhjendavast osast. Otsuse sissejuhatuses märgitakse:
    1) otsuse teinud kohtu nimetus;
    2) otsuse teinud kohtuniku nimi;
    3) otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht;
    4) tsiviilasja number;
    5) hagi ese;
    6) menetlusosaliste nimed ja isiku- või registrikoodid;
    7) menetlusosaliste aadressid, kui see on ilmselt vajalik otsuse täitmiseks või tunnustamiseks;
    8) menetlusosaliste esindajate nimed, menetlusosaliste asendumise korral viimaste esindajate nimed;
    9) viimase kohtuistungi aeg või viide asja lahendamisele kirjalikus menetluses.
    Otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Alternatiivse nõude rahuldamisel ei pea teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama.
    KARISTUSÕIGUS
    Karistusseadustiku üldosa kohaldamisala. Karistusseadustiku üldosa sätteid kohaldatakse karistusseadustiku eriosas ja muudes seadustes sätestatud süütegude eest karistamiseks.
    Karistamise alus. Kedagi ei tohi süüdi mõista ega karistada teo eest, mis selle toimepanemise ajal kehtinud seaduse kohaselt ei olnud süütegu.
    Karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Sama süüteo eest ei või kedagi karistada mitu korda, sõltumata sellest, kas karistus on mõistetud Eestis või mõnes teises riigis.
    Süütegude liigid. Süütegu on karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud karistatav tegu. Süüteod on kuriteod ja väärteod.
    Kuritegu on karistusseadustikus sätestatud süütegu, mille eest on füüsilisele isikule põhikaristusena ette nähtud rahaline karistus või vangistus ja juriidilisele isikule rahaline karistus või sundlõpetamine.
    Väärtegu on karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud süütegu, mille eest on põhikaristusena ette nähtud rahatrahv või arest .
    Kuritegude raskusastmed. Kuriteod on esimese ja teise astme kuriteod.
    Esimese astme kuritegu on süütegu, mille eest on karistusseadustikus raskeima karistusena ette nähtud tähtajaline vangistus üle viie aasta, eluaegne vangistus või sundlõpetamine.
    Teise astme kuritegu on süütegu, mille eest on karistusseadustikus karistusena ette nähtud tähtajaline vangistus kuni viis aastat või rahaline karistus.
    Karistus mõistetakse teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi. Seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud. Seadusel, mis tunnistab teo karistatavaks, raskendab karistust või muul viisil halvendab isiku olukorda, ei ole tagasiulatuvat jõudu.
    Süüteod inimsuse vastu ja sõjasüüteod on karistatavad, sõltumata teo toimepanemise ajast.
    Teo toimepanemise aeg. Tegu on toime pandud ajal, mil isik tegutses või oli õiguslikult kohustatud tegutsema. Tagajärje saabumise aega ei arvestata.
    SÜÜTEGU
    Süüteokoosseisu tunnused. Süüteokoosseis on karistusseadustiku eriosas või muus seaduses sätestatud karistatava teo kirjeldus. Süüteokoosseisu objektiivsed tunnused on seaduses kirjeldatud tegevus või tegevusetus ja seaduses sätestatud juhtudel sellega põhjuslikus seoses olev tagajärg. Süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused on tahtlus või ettevaatamatus . Seaduses võib olla ette nähtud motiiv , eesmärk või muu süüteokoosseisu subjektiivne tunnus.
    Isik vastutab tegevusetuse eest, kui ta oli seaduses kirjeldatud tagajärge ära hoidma õiguslikult kohustatud.
    Juriidilise isiku vastutus. Juriidiline isik vastutab seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud tema organi või juhtivtöötaja poolt juriidilise isiku huvides.
    Juriidilise isiku vastutuselevõtmine ei välista süüteo toimepannud füüsilise isiku vastutuselevõtmist.
    Tahtlik tegu ja ettevaatamatu tegu. Kuriteona on karistatav üksnes tahtlik tegu, kui käesolev seadustik ei sätesta karistust ettevaatamatu teo eest. Tegu on tahtlik ka siis, kui see vastab süüteokoosseisule, mis eeldab teo suhtes tahtlust ja peab enamohtliku tagajärje suhtes piisavaks ettevaatamatust.
    Väärteona on karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu.
    Tahtlus. Tahtlus on kavatsetus , otsene ja kaudne tahtlus.
    Isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus.
    Isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda.
    Isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda.
    Ettevaatamatus. Ettevaatamatus on kergemeelsus ja hooletus.
    Isik paneb teo toime kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida.
    Isik paneb teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema.
    Teo toimepanija . Teo toimepanijad on täideviija ja osavõtja.
    Täideviija on isik, kes paneb süüteo toime ise või teist isikut ära kasutades.
    Osavõtjad on kihutaja ja kaasaaitaja.
    Kihutaja on isik, kes tahtlikult kallutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole .
    Kaasaaitaja on isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi .
    Õigusvastane tegu
    Õigusvastane on tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud karistusseadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga.
    Hädakaitse. Tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Isik ületab hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab.
    Hädaseisund. Tegu ei ole õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Huvide kaalumisel arvestatakse eriti õigushüvede olulisust, õigushüve ähvardanud ohu suurust ning teo ohtlikkust.
    Süüpõhimõte Isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub seaduses sätestatud süüd välistav asjaolu.
    Süüdivus. Isik ei ole süüdiv, kui ta teo toimepanemise ajal ei olnud võimeline aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima seoses:
    1) vaimuhaigusega;
    2) ajutise raske psüühikahäirega;
    3) nõrgamõistuslikkusega;
    4) nõdrameelsusega või
    5) muu raske psüühikahäirega.
    Juriidilise isiku süüvõime. Süüvõimeline on õigusvõimeline juriidiline isik.
    KARISTUSTE LIIGID JA MÄÄRAD
    Kuriteo eest kohaldatavad põhikaristused
    Rahaline karistus. Kohus võib kuriteo eest mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada päevamäära. Rahalise karistuse päevamäära suuruse arvutab kohus süüdimõistetu keskmise päevasissetuleku alusel. Kohus võib päevamäära suurust vähendada erandlike asjaolude tõttu või suurendada süüdimõistetu elatustasemest lähtudes. Arvestatud päevamäära suurus ei või olla väiksem kui miinimumpäevamäär. Miinimumpäevamäära suurus on viiskümmend krooni.
    Keskmine päevasissetulek arvutatakse, lähtudes süüdimõistetu suhtes kriminaalmenetluse alustamise aastale vahetult eelnenud aasta või, kui nimetatud aasta andmed ei ole kättesaadavad, sellele aastale eelnenud aasta tulumaksuga maksustatavast tulust, millest on maha arvatud tulumaks .
    Teo toimepanemise ajal nooremale kui kaheksateistaastasele isikule võib kohus mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni kakssada viiskümmend päevamäära. Rahalist karistust ei mõisteta nooremale kui kaheksateistaastasele isikule, kellel ei ole iseseisvat sissetulekut.
    Vangistus. Kohus võib kuriteo eest mõista kolmekümnepäevase kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistuse . Kuriteo toimepanemise ajal nooremale kui kaheksateistaastasele isikule ei või mõista tähtajalist vangistust üle kümne aasta ega eluaegset vangistust.
    Juriidilise isiku sundlõpetamine. Kohus võib kuriteo eest mõista juriidilise isiku sundlõpetamisele, kui juriidilise isiku tegevuse osaks on saanud kuritegude toimepanemine.
    Väärteo eest kohaldatavad põhikaristused
    Rahatrahv. Kohus või kohtuväline menetleja võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi kolm kuni kolmsada trahviühikut. Trahviühik on rahatrahvi baassumma, mille suurus on kuuskümmend krooni. Juriidilisele isikule võib kohus või kohtuväline menetleja väärteo eest kohaldada rahatrahvi viissada kuni viiskümmend tuhat krooni.
    Juriidilisele isikule võib kohus või kohtuväline menetleja konkurentsialase väärteo eest kohaldada rahatrahvi kuni viissada tuhat krooni.
    Arest. Kohus võib väärteo eest mõista aresti kuni kolmkümmend päeva.
    Füüsilisele isikule süüteo eest kohaldatavad lisakaristused
    Tegutsemiskeeld. Kohus võib võtta süüdimõistetult kuni kolmeks aastaks teataval ametikohal töötamise või teataval tegutsemisalal tegutsemise õiguse, kui isik mõistetakse süüdi kutse- või ametiõiguste kuritarvitamise või ametikohustuste rikkumisega seotud kuriteo eest.
    Sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine. Mootor-, õhu- või veesõiduki, samuti trammi või raudteeveeremi ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud süüteo eest võib süüdimõistetule või süüdlasele kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist:
    1) kuriteo korral kuni kolmeks aastaks kohtu poolt;
    2) väärteo korral kuni üheks aastaks kohtu või kohtuvälise menetleja poolt seaduses sätestatud juhtudel.
    Mootorsõiduki juhtimise õigust ei või ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit seoses invaliidsusega, välja arvatud juhul, kui ta juhtis mootorsõidukit joobeseisundis.
    Relva ja laskemoona omamise õiguse äravõtmine. Kohus võib võtta süüdimõistetult kuni viieks aastaks relva ja laskemoona soetamise , hoidmise, edasitoimetamise ja kandmise õiguse, kui isik mõistetakse süüdi relva või laskemoona omamise või kasutamisega seotud kuriteo eest.
    Jahipidamis- ja kalapüügiõiguse äravõtmine. Kohus võib võtta süüdimõistetult kuni kolmeks aastaks jahipidamis- ja kalapüügiõiguse, kui isik mõistetakse süüdi jahipidamis- või kalapüügiõiguse rikkumisega seotud kuriteo eest.
    Varaline karistus. Mõistes isiku süüdi kuriteos ja karistades teda üle kolmeaastase või eluaegse vangistusega, võib kohus seaduses sätestatud juhtudel mõista lisakaristusena tasumiseks summa, mille suurus võib ulatuda süüdimõistetu kogu vara väärtuseni.
    Lisakaristuse tähtaeg. Karistusseadustiku §-des 49 kuni 52 sätestatud lisakaristuse mõistmisel koos vangistusega laieneb lisakaristus põhikaristuse kandmise kogu ajale ja lisaks kohtuotsusega määratud tähtajale.
    KARISTUSE KOHALDAMINE
    Karistamise alus. Karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
    Vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui karistusseadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama.
    Karistust kergendavad asjaolud. Karistust kergendavad asjaolud on:
    1) süüteo kahjulike tagajärgede ärahoidmine, samuti abi andmine kannatanule vahetult pärast süüteo toimepanemist;
    2) kahju vabatahtlik hüvitamine;
    3) süü ülestunnistamisele ilmumine , puhtsüdamlik kahetsus või süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine;
    4) süüteo toimepanemine raske isikliku olukorra mõjul;
    5) süüteo toimepanemine ähvarduse või sunni , samuti teenistusliku, majandusliku või perekondliku sõltuvuse mõjul;
    6) süüteo toimepanemine õigusvastase käitumisega esile kutsutud tugeva hingelise erutuse mõjul;
    7) süüteo toimepanemine raseda või kõrges eas isiku poolt;
    8) süüteo toimepanemine hädakaitse piiride ületamisel.
    Karistuse kohaldamisel võib arvestada ka teisi loetlemata asjaolusid.
    Karistust raskendavad asjaolud. Karistust raskendavad asjaolud on:
    1) omakasu või muu madal motiiv;
    2) süüteo toimepanemine erilise julmusega või kannatanut alandades;
    3) süüteo toimepanemine teadvalt noorema kui kaheteistaastase, raseda, kõrges eas või abitus seisundis isiku, samuti raske psüühikahäirega isiku suhtes;
    4) süüteo toimepanemine isiku suhtes, kes on süüdlasest teenistuslikus, majanduslikus või perekondlikus sõltuvuses;
    5) süüteo toimepanemine erakorralise või sõjaseisukorra ajal;
    6) süüteo toimepanemine ühiskondlikku või loodusõnnetust ära kasutades;
    7) süüteo toimepanemine üldohtlikul viisil;
    8) raske tagajärje põhjustamine;
    9) süüteo toimepanemine teise süüteo hõlbustamiseks või varjamiseks;
    10) süüteo toimepanemine grupi poolt;
    11) süüteo toimepanemise hõlbustamiseks ametliku vormiriietuse või ametitunnuste kasutamine.
    Ammendav loetelu!
    AEGUMINE
    Süüteo aegumine Kedagi ei tohi kuriteo toimepanemises süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud:
    1) kümme aastat esimese astme kuriteo toimepanemisest;
    2) viis aastat teise astme kuriteo toimepanemisest.
    Süütegu inimsuse vastu, sõjasüütegu ja süütegu, mille eest on ette nähtud eluaegne vangistus, ei aegu.
    Väärtegu on aegunud , kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat.
    AMETIALASED SÜÜTEOD
    Võimu kuritarvitamine
    Ametiisiku mõiste. Ametiisik karistusseadustiku eriosa tähenduses on isik, kellel on ametiseisund riigi või kohaliku omavalitsuse asutuses või organis või avalik-õiguslikus või eraõiguslikus juriidilises isikus , kui temale on pandud haldamis-, järelevalve- või juhtimisülesanded või varaliste väärtuste liikumist korraldavad või võimuesindaja ülesanded.
    Ametiseisundi kuritarvitamine. Ametiisiku poolt oma ametiseisundi ebaseadusliku ärakasutamise eest eesmärgiga tekitada või kui sellega on tekitatud oluline kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele või avalikele huvidele, - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
    Ametialane lohakus. Ametiisiku poolt oma ametialase ülesande täitmata jätmise või pealiskaudse täitmise eest sellesse kohusetundetu või hooletu suhtumise tõttu, kui sellega on tekitatud suur kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele või avalikele huvidele, - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
    Võimuliialdus. Ametialaseid ülesandeid täitva ametiisiku poolt relva, erivahendi või vägivalla ebaseadusliku kasutamise eest - karistatakse rahalise karistuse või ühe- kuni viieaastase vangistusega.
    Pistise võtmine. Ametiisiku poolt talle vara või muu soodustuse lubamisega nõustumise või vara või muu soodustuse vastuvõtmise eest vastutasuna selle eest, et ametiisik on oma ametiseisundit kasutades toime pannud või on alust arvata, et ta edaspidi paneb toime seadusega lubatud teo, või on seaduslikult jätnud teo toime panemata või on alust arvata, et ta jätab selle toime panemata edaspidi, – karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
    Altkäemaksu võtmine. Ametiisiku poolt talle vara või muu soodustuse lubamisega nõustumise või vara või muu soodustuse vastuvõtmise eest vastutasuna selle eest, et ametiisik on oma ametiseisundit kasutades toime pannud või on alust arvata, et ta edaspidi paneb toime seadusega mittelubatud teo, või on ebaseaduslikult jätnud teo toime panemata või on alust arvata, et ta jätab selle toime panemata edaspidi, – karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega.
    Karistatavad on ka pistise ja altkäemaksu vahendamine ja andmine.
    MAJANDUSALASED SÜÜTEOD
    Tegevusloata ja keelatud majandustegevus . Majandustegevuse eest valdkonnas, mille kohta kehtis erikeeld, samuti tegevusloata, litsentsita või registreeringuta tegutsemise eest valdkonnas, kus tegevusluba , litsents või registreering oli nõutav, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kuueaastase vangistusega.
    Maksejõuetuse põhjustamine. Oma maksevõime olulise vähendamise või enda maksejõuetuks muutmise eest vara hävitamise, rikkumise, raiskamise või põhjendamatu kinkimise, loovutamise, välismaale paigutamise, põhjendamatute kohustuste võtmise või põhjendamatute soodustuste andmise või ühe võlausaldaja teisele eelistamise teel võlgniku poolt, kes oli teadlik, et olemasolevate või oodatavate majandusraskuste tõttu võivad tema teod kahjustada võlausaldaja huve, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
    Maksude väärarvutus. Maksudeklaratsioonis või muus maksuhaldurile esitatud dokumendis maksuarvutuse või valeandmete esitamise eest, mille tulemusel tasumisele kuuluv maksusumma on väiksem maksuseaduse alusel tasumisele kuuluvast summast või tagastamisele, hüvitamisele või tasaarvestamisele kuuluv summa on suurem seaduse alusel tagastamisele, hüvitamisele või tasaarvestamisele kuuluvast summast, kui süüdlasele on sama teo eest kohaldatud väärteokaristust või selle tulemusel jäi maksudena laekumata, tagastati, tasaarvestati või hüvitati alusetult 500 000 krooni või enam, – karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
    KAUBANDUSTEGEVUSE SEADUS
    Vastu võetud 11. veebruaril 2004. a
    Seaduse reguleerimisala. Seadus sätestab kaubandustegevuse alused ja korra, järelevalve teostamise korralduse ning vastutuse seaduse rikkumise eest.
    Seadust kohaldatakse muu õigusaktiga reguleerimata osas majandus- või kutsetegevusele, mille raames toimub:
    1) vallasasja pakkumine ja müük;
    2) vallasasja kasutusse andmine ja võtmine;
    3) vallasasja valmistamine või muutmine kliendi tellimusel;
    4) ilu- ja isikuteenuse pakkumine ja osutamine;
    5) toitlustamine;
    6) tänava- ja turukaubanduse korraldamine ning kaubanduse korraldamine avalikul üritusel.
    Mõisted
    Seaduses kasutatakse mõisteid järgmises tähenduses:
    1) kaupleja – isik või asutus, kes majandus- või kutsetegevuse raames pakub ja müüb kaupa või pakub ja osutab teenust;
    2) kaubanduse korraldaja – isik või asutus, kes majandus- või kutsetegevuse raames korraldab turu- või tänavakaubandust või kaubandust avalikul üritusel, sealhulgas laadal ja messil;
    3) müüja – kaupleja nimel klienti teenindav füüsiline isik või isik, kes müüb kaupa või osutab teenust väljaspool majandus- või kutsetegevust tänava- või turukaubanduse korras;
    4) kaup – müügiks pakutav või müüdav vallasasi;
    5) klient – tarbija tarbijakaitseseaduse tähenduses (edaspidi tarbija) ja tarbijaks mitteolev isik, kes soovib teha või teeb tehingu kauplejaga;
    6) müügikoht – koht, kus kaupleja vahetult pakub ja müüb kaupa või pakub ja osutab teenust.
    Kaubandustegevus . Kaubandustegevus jaguneb järgmiselt:
    1) hulgikaubandus , mille korral müüakse kaupa ja selle müügiga seonduvat teenust isikule, kes ei ole tarbija;
    2) jaekaubandus , mille korral müüakse kaupa ja selle müügiga seonduvat teenust tarbijale, kusjuures jaekaubanduse korras võib müüa kaupa ja selle müügiga seonduvat teenust isikule, kes ei ole tarbija;
    3) toitlustamine, mille korral müüakse toitu koos valmistamise ja serveerimisega kohapeal tarbimiseks või serveerimisega kohapeal tarbimiseks;
    4) teenindus, mille korral tehakse töö kliendi tellimusel tasu eest või tasuta ning mille käigus valmistatakse uus vallasasi või hooldatakse, parandatakse või muudetakse olemasolevat vallasasja või selle omadusi või vallasasi võetakse või antakse valdusse või pakutakse või osutatakse ilu- või isikuteenust (edaspidi teenus) ning müüakse sellise teenusega seotud kaupa;
    5) tänava- või turukaubanduse korraldamine või kaubanduse korraldamine avalikul üritusel.
    Kauplejale ja kaubanduse korraldajale esitatavad nõuded. Kaupleja on kohustatud:
    1) looma nõuetele vastavad tingimused kauba või teenuse müügiks ning tagama nende nõuete täitmise;
    2) tagama tööks vajaliku ettevalmistusega personali olemasolu;
    3) kontrollima kauba vastuvõtmisel selle vastavust saatedokumendile ja saatedokumendi vastavust kehtestatud nõuetele;
    4) tagama kaubale ja teenusele kehtestatud nõuete täitmise;
    5) tagama tõese ja nõuetele vastava teabe andmise müüdava kauba või teenuse kohta;
    6) tagama arveldamise õigsuse ja mõõtmise täpsuse;
    7) omama kauba saatedokumenti ning esitama selle järelevalvet teostava isiku nõudmisel, välja arvatud juhul, kui seda ei ole kontrollimomendil võimalik esitada kauplejal seadusega lasuvate muude kohustuste tõttu;
    8) esitama kauba nõuetele vastavust tõendavad dokumendid järelevalvet teostava isiku nõudmisel viimase määratud ajaks;
    9) hoidma kauba või teenuse müügikohas kauba või teenuse müügi õigust tõendavat dokumenti, kui see on seadusega ette nähtud;
    10) tähistama end ärinime või nimega.
    Kauplejal on keelatud:
    1) ebaseaduslikult piirata või soodustada kauba või teenuse müüki, mõjutada klienti teise kaupleja kauba või teenuse halvustamisega, ärinime lubamatu kasutamisega või muul moel, mis on vastuolus kaubandustegevuse heade kommete ja tavadega;
    2) müüa kaupa, mille käitlemine on seadusega keelatud;
    3) võtta müügile kaupa isikult, kellel ei ole õigust selle kauba vastavaks käitlemiseks, kui see tegevus on seadusega piiratud;
    4) müüa kaupa või teenust registreeringuta või registreeringus sisalduva märketa kauba või teenuse kohta, samuti tegevusloata või müügipiletita, kui registreering, registreeringus sisalduv märge kauba või teenuse kohta, tegevusluba või müügipilet on seadusega nõutav.
    Kaubanduse korraldaja on kohustatud:
    1) tagama müügikoha vastavuse seal müüa lubatud kauba või teenuse müügiks kehtestatud nõuetele;
    2) tagama, et kaupa või teenust müüakse selleks ettenähtud müügikohas ja kauplemisajal;
    3) tagama käesoleva seaduse §-des 19 ja 20 sätestatud nõuete täitmise;
    4) väljastama müügipileti vastavalt käesoleva seaduse §-s 18 sätestatud nõuetele.
    Müüjale esitatavad nõuded. Kaupleja nimel klienti teenindav füüsiline isik peab:
    1) omama erialaseid teadmisi, tundma oma müüdavat kaupa või teenust ning järgima selle müügiks kehtestatud nõudeid;
    2) kliendi nõudmisel andma lisaks kauba või teenuse juurde kuuluvale kirjalikule teabele ka täiendavat suulist teavet müüdava kauba või teenuse omaduste, päritolu, kasutamistingimuste, hinna ja müügigarantii ning rahvusvaheliselt kasutatavate või üldtuntud tingmärkide tähenduse kohta;
    3) kauba või teenuse müügil kaupleja tegevuskohas kandma nähtaval kohal nimesilti oma nimega;
    4) kauba või teenuse müügil väljaspool kaupleja tegevuskohta kliendi või järelevalvet teostava ametiisiku nõudmisel tõendama õigust kaupleja nimel tegeleda klienditeenindamisega.
    Kaubale ja teenusele esitatavad nõuded
    Müüdav kaup või teenus peab vastama sellele kaubale või teenusele õigusaktiga kehtestatud nõuetele. Kui kaupa müüakse kaalu, mahu või mõõdu järgi vastavalt kliendi tellimusele ja asjakohane teave asub kauba vahetus läheduses selle müügikohas, ei pea müüja pakendatud kauba pakendi märgistus vastama kauba müügipakendile õigusaktiga kehtestatud nõuetele.
    Kauba ja teenuse müügile esitatavad nõuded. Kauba või teenuse müük peab vastama selle kauba või teenuse müügile õigusaktiga kehtestatud nõuetele. Õigusaktiga kehtestatud nõuetele mittevastava või kasutatud kauba müügi korral peab sellise kauba müügikohas olema vastavasisuline teave.
    (3) Kaupleja on kohustatud kauba või teenuse müügi korral väljaspool hulgikaubandus-, jaekaubandus-, toitlustus - või teenindusettevõtet paiknevas tegevuskohas või väljaspool tegevuskohta kliendile teatavaks tegema kaupleja ärinime või nime ja kontaktandmed , samuti kauba ja teenuse nimetuse ning müügihinna.
    Arveldamine. Arveldamisel võib kauba või teenuse lõpphinda ümardada 10 sendiga täisarvuliselt jaguva summani:
    1) ülespoole, kui enne ümardamist oleks kauba või teenuse lõpphind lõppenud viie või enama sendiga;
    2) allapoole, kui enne ümardamist oleks kauba või teenuse lõpphind lõppenud vähema kui viie sendiga.
    Kauba või teenuse eest maksekaardiga tasumise korral peab kaupleja kliendi nõudmisel võimaldama maksekaardi kasutamise kliendi juuresolekul.
    Kaubanduslik teave. Kaubanduslik teave on:
    1) müügikohas antav kauba, teenuse või selle müügitingimuste kohta käiv kliendile suunatud teave;
    2) tegevuskoha tähistus;
    3) tegevuskohas teave kauplemisaja kohta.
    Teave kauplemisaja kohta peab olema välja pandud uksel või vaateaknal enne tegevuskoha sissepääsu või müügikoha juures.
    Kauba soodustingimustel müügist teavitamine . Sõnu «lõpumüük», «tühjendusmüük», «sulgemismüük» või muid vastava tähendusega sõnu või väljendeid võib kasutada kauba soodustingimustel müügist teavitamisel, kui:
    1) müük on seotud kogu müüdava kauba või selle piiritletud osa lõpumüügiga;
    2) selline müük kestab piiritletud aja;
    3) selliselt müüdava kauba hind on tunduvalt madalam tavalisest hinnast.
    Sõnu «soodusmüük», «allahindlus» või muid vastava tähendusega sõnu või väljendeid võib soodustingimustel müügist teavitamisel kasutada, kui:
    1) müük on seotud kaupleja poolt tavaliselt müüdava kauba müügiga;
    2) selline müük kestab piiritletud aja;
    3) selliselt müüdava kauba hind on tunduvalt madalam tavalisest hinnast.
    Tegelemine kaubandustegevusega. Kauplejal ja kaubanduse korraldajal on lubatud tegeleda kaubandustegevusega, kui ta on registreeritud majandustegevuse registris (edaspidi register ).
    Tegevuskoht. Tegevuskoht on hulgikaubandus-, jaekaubandus-, toitlustus- või teenindusettevõtte koosseisu kuuluv kaupleja müügikoht, mille juurde võib kuuluda tootmis-, hoiu- või muu ruum.
    Müügikoht ja selle vahetus läheduses väljaspool siseruume asuv hooajaline laiendus loetakse üheks müügikohaks.
    Kauplus, kiosk ja rändkauplus
    Kauplus on eraldiseisva ehitisena, ehitise osas või sõitjateveo teenuse osutamisel kasutatavas vee- või õhusõidukis või reisirongis asuv jaekaubandusega tegeleva kaupleja tegevuskoht, millel on müügisaal.
    Kiosk on eraldiseisva ehitisena, ehitise osas või sõitjateveo teenuse osutamisel kasutatavas vee- või õhusõidukis või reisirongis asuv jaekaubandusega tegeleva kaupleja tegevuskoht, millel puudub müügisaal.
    Rändkauplus on ühe või mitme valla või linna territooriumil asuvatest müügikohtadest moodustuval kaubandusliku teenindamise marsruudil liikuv kauba jaemüügiks kohandatud mootorsõiduk, millel ei pea olema müügisaali.
    Müügisaal on kaupluses asuv ruum, mis on kaupleja valduses ja kus pakutakse kaupa müügiks ning kuhu klient siseneb kauba valimiseks ja lepingu sõlmimiseks.
    Tänava- ja turukaubandus. Tänavakaubanduse korral müüb kaupa või teenust valla- või linnavalitsuse lubatud tänaval või teises üldsusele avatud samalaadses kohas kaubanduse korraldaja omandis või valduses oleva müügikoha kaudu müügipileti alusel tegutsev kaupleja.
    Turukaubanduse korral müüb kaupa või teenust valla- või linnavalitsuse lubatud piiritletud paigas kaubanduse korraldaja omandis või valduses oleva müügikoha kaudu kindlal kauplemisajal müügipileti alusel tegutsev kaupleja.
    Tänavakaubanduseks ei loeta kaupleja müügikoha hooajalist laiendamist väljapoole ettevõtte siseruume nende vahetus läheduses.
    JÄRELEVALVE
    Järelevalve teostajad
    Kaubandustegevuse seaduse ja selle alusel kehtestatud nõuete järgimise üle teostavad järelevalvet järgmiste asutuste ametiisikud vastavalt oma pädevusele:
    1) Tarbijakaitseamet;
    2) Tervisekaitseinspektsioon;
    3) politseiprefektuur;
    4) valla- või linnavalitsus.
    Järelevalvet teostava ametiisiku õigused ja kohustused. Järelevalvet teostaval ametiisikul on vastavalt oma pädevusele õigus:
    1) kontrollida käesoleva seaduse täitmist takistamatult ja ette teatamata;
    2) kontrollimiseks siseneda takistamatult kaupleja või kaubanduse korraldaja majandus- või kutsetegevuse raames kasutatavale territooriumile või ehitisse, samuti kaupleja kaupa vedavasse sõidukisse või avada veovahend kaupleja või kaubanduse korraldaja, tema volitatud esindaja või manukate juuresolekul;
    3) saada riigiasutuselt, valla- või linnavalitsuselt, kauplejalt ja tema personalilt ning kaubanduse korraldajalt järelevalve teostamiseks vajalikku informatsiooni;
    4) tutvuda kohapeal kauba või teenuse müüki puudutavate dokumentidega ja saada nendest ärakirju;
    5) teostada kauba saatedokumendi võetus;
    6) kontrollida kauba või teenuse, kauba või teenuse müügi või tegevuskoha vastavust esitatud nõuetele;
    7) teha ettekirjutus;
    8) kohustada kauplejat teavitama avalikkust kauba või teenusega seotud ohtudest;
    9) kontrollida kauba või teenuse müügiõigust tõendava dokumendi olemasolu, kui sellise dokumendi omamise kohustus on seadusega sätestatud.
    Kauba või teenuse müük selleks mitteettenähtud kohas. Kaupleja või müüja poolt kauba või teenuse müügi eest või kaubanduse korraldaja poolt kauba või teenuse müügi korraldamise eest selleks mitteettenähtud kohas või selles müügikohas mitteettenähtud kauba või teenuse müügi või müügi korraldamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.
    Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 40 000 krooni.
    Müügipiletita tegutsemine. Kaupleja või müüja tegutsemise eest ilma müügipiletita, kui müügipileti olemasolu oli nõutav, – karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut.
    Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 10 000 krooni.
    Nõuetele mittevastava kauba või teenuse müük. Kaupleja või müüja poolt nõuetele mittevastava kauba või teenuse müügi eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
    Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 50 000 krooni.

    TARBIJAKAITSE


    Reguleeritud põhiliselt Võlaõigusseadusega ja Tarbijakaitseseadusega (vastu võetud 15. 12. 1993. a seadusega, avaldatud RT I 1994, 2, 13). Tarbijakaitseseaduse ülesanne on tagada tarbija õiguste kaitsmine Eestis.
    Mõisted
    Tarbijakaitseseaduses kasutatakse mõisteid järgmises tähenduses:
    1) tarbija – füüsiline isik, kes tarbib kaupu ja teenuseid isiklikeks vajadusteks väljaspool oma majandus- või kutsetegevust;
    2) kohustuslik nõue – kaubale või teenusele või nendega kauplemisele õigusaktiga kehtestatud nõue, mille täitmine on kohustuslik;
    3) kauplemine - kauba või teenuse pakkumine või müük;
    4) müügidokument - riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse poolt väljastatav tegevusluba (tegevus­litsents), kauplemisluba või muu dokument, samuti müügikoha valdaja poolt väljastatav müügipilet, mille olemasolu on õigusaktist tulenevalt kauplemise eeltingimus.
    Tarbija põhiõigused on:
    1) nõuda vähemalt kohustuslikele nõuetele vastavat kaupa või teenust;
    2) olla kaitstud oma elule, tervisele, varale ja keskkonnale ohtliku ning kasutamiseks või omamiseks keelatud kauba või teenuse eest;
    3) saada vajalikku ja tõest teavet pakutavate kaupade ja teenuste hulgast teadliku valiku tegemiseks;
    4) taotleda oma huvide arvestamist ja olla esindatud oma liitude ja ühingute kaudu otsuste tegemisel tarbijapoliitikat puudutavates küsimustes;
    5) nõuda seaduses sätestatud korras riiklikku kaitset oma õiguste rikkumise korral;
    TARBIJA ÕIGUSTE TAGAMINE
    1) Kaup ja teenus peavad olema sihipärasel kasutamisel ohutud tarbija tervisele, elule, varale ja keskkonnale ning tarbija poolt tavaliselt eeldatavate tarbimisomadustega, kusjuures peavad olema täidetud kõik teised antud kaubale või teenusele kehtivad kohustuslikud nõuded.
    2) Tarbijale müüdav kaup või teenus peab olema varustatud eestikeelse teabega, sealhulgas markeeringu või kasutamisjuhendiga vastavalt kohustuslikele nõuetele.
    3) Tehniliselt keerukas, erilist kasutusoskust nõudev või potentsiaalset ohtu kätkev kaup või teenus peab lisaks olema varustatud ka vastavate eestikeelsete hoiatuste ning põhiliste andmetega tarbimisomaduste ja koostise kohta, samuti rahvusvaheliselt kasutatavate või üldtuntud tingmärkidega.
    3) Kasutatud kaupa ja puudustega kaupa või teenust on lubatud müüa kehtestatud korras ja tingimusel, et kauba või teenuse vastavatest omadustest on tarbijat eelnevalt teavitatud.
    4) Kauplemine võltsitud kaubaga, ei ole lubatud ka siis, kui vahendajat, müüjat või tarbijat kauba vastavast eripärast eelnevalt teavitatakse.
    Müüja ja teenuse osutaja tarbijakaitsealased kohustused
    Kauba müümisel või teenuse osutamisel või nende pakkumisel tarbijale peab müüja või teenuse osutaja järgima üldisi kaubandustegevuse häid kombeid ja tavasid ning on muu hulgas kohustatud:
    1) andma vajalikku ja tõest eestikeelset teavet pakutava kauba või teenuse omaduste, hinna, päritolu, kasutamistingimuste jms kohta;
    2) täitma kaubandus-, teenindus-, tervisekaitse- ja teisi kohustuslikke eeskirju ja nõudeid;
    3) tagama arveldamise õigsuse ja mõõtmise täpsuse;
    4) tähistama end tarbijale arusaadavalt juriidilise ja/või füüsilise isikuna;
    5) hoidma kauba või teenuse saate- ja müügidokumente (samuti kvaliteeti tõendavaid dokumente) müügikohas ning esitama need kontrolli teostava pädeva isiku nõudmisel;
    Keelud ja piirangud
    Müüjal või teenuse osutajal on keelatud:
    1) ahistada käesoleva seadusega sätestatud tarbija õigusi;
    2) ebaseaduslikult piirata või soodustada kaupade või teenuste müüki, mõjutada tarbijat eksitava reklaami, teise müüja kauba või teenuse halvustamise, firmanimetuse , kaubamärgi või teiste tunnuste lubamatu kasutamisega või muul moel, mis on vastuolus üldiste kaubandustegevuse heade kommete ja tavadega;
    3) müüa markeerimata pakendatud kaupa;
    4) müüa tootja poolt märgitud realiseerimistähtaega ületanud kaupa;
    5) võtta müügile kaupa, mille hulgimüük on litsentsitud tegevusala, vastavat tegevusluba mitteomavalt vahendajalt.
    TARBIJAKAITSE KORRALDUS
    Tarbijaühingud ja -liidud
    Tarbijatel on õigus oma huvide kaitseks koonduda tarbijaühingutesse, mille asutamise ja tegevuse kord on sätestatud füüsiliste isikute mittetulundusühinguid reguleeriva seadusega. Tarbijaühingud võivad asutada tarbijaliite ja -keskliite.
    Valla- ja linnavolikogu tarbijakaitsealane tegevus
    Valla- ja linnavolikogu võivad moodustada tarbijakaitsega tegelevaid üksusi.
    Valla- või linnavolikogu volitab tarbijakaitsega tegelema ametiisiku(d), kellel on õigus:
    1) kontrollida Trbijakaitseseaduse täitmist;
    2) teha suulisi hoiatusi või seaduses sätestatud ettekirjutusi;
    Riiklik tarbijakaitse
    Riiklikku tarbijakaitset korraldab Vabariigi Valitsus ministeeriumide ja teiste valitsusasutuste kaudu.
    Tarbijakaitsealased riikliku järelevalve volitused on:
    1) Tarbijakaitseametil;
    2) Ravimiametil - ravimite valmistamise, levitamise, hulgimüügi ning apteegist väljastamise ja reklaamimise järelevalve alal;
    3) Tervisekaitseinspektsioonil - tehniliste eeskirjadega sätestatud või õigusaktidega kohustuslikuks muudetud standardite ja nendega võrdsustatud dokumentide tervisekaitsealaste nõuete täitmise järelevalve alal;
    4) Veterinaar- ja Toiduametil - toidu kvaliteedi ja ohutuse kohustuslike nõuete täitmise järelevalve alal;
    5) Taimetoodangu Inspektsioonil - söödaseaduses kehtestatud nõuete täitmise järelevalve alal;
    6) Politseiametil - võltsitud kauba käibe tõkestamise, samuti kauplemise nõuete, turul ja tänaval kauplemise eeskirjade ning taksoteeninduse eeskirjade täitmise järelevalve alal;
    7) maakonnaarstil - ebaseadusliku arstimise, ravivahendite kasutamise ja nende reklaamimise ning riikliku litsentsi kohase ravitegevuse järelevalve alal;

    KAUPLEMINE KAUPLEMISLOA ALUSEL

    Seaduse alusel Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kauplemist reguleerivas õigusaktis ettenähtud juhul peab kauplemiseks teatud tegutsemiskohas omama kauplemisluba. Kauplemisluba peab omama ka juhul, kui korraldatakse turul või tänaval müügipileti alusel teostatavat kauplemist.
    Tegutsemiskoht. Tegutsemiskoht on müügikoht.
    Kauplemisloa väljastaja. Kauplemisloa väljastab, muudab või tunnistab kehtetuks seaduses sätestatud alustel ja korras kaupleja tegutsemiskohajärgne valla- või linnavalitsus või linnavalitsuse volitusel linna ametiasutus või linnavalitsuse muu struktuuriüksus oma haldusaktiga.
    Kauplemisloa väljastamisest keeldumine
    Kauplemisloa väljastamisest keeldutakse:
    1) nõuetekohase taotluse esitamata jätmise või riigilõivu tasumata jätmise korral;
    2) kirjaliku nõusoleku esitamata jätmise korral, kui selle esitamine on ette nähtud;
    3) valeandmete esitamise korral;
    4) kui kaup või teenus, tegutsemiskoht või sealsed tingimused, müügivorm või muu kavandatava tegevusega seonduv on ilmses vastuolus õigusaktis sätestatuga;
    5) kui tegutsemine taotluses märgitud tegutsemiskohas või kauplemisajal, samuti kauplemine taotluses märgitud kauba või teenusega võib põhjendatult kahjustada tegutsemiskoha vahetus läheduses elavate inimeste huve;
    6) kui taotleja varasem kauplemisluba, mis oli väljastatud kauplemiseks samas tegutsemiskohas, on tunnistatud kehtetuks ja sellekohase otsuse jõustumisest on möödunud vähem kui kuus kuud;
    7) muul õigusaktis ettenähtud juhul.
    VASTUTUS
    Ettekirjutused tarbijakaitseseaduse rikkumise korral
    Tarbijakaitseameti ametiisikul on rikkumise korral õigus teha müüjale, teenuse osutajale, tootjale või vahendajale järgmisi kirjalikke kohustuslikke ettekirjutusi:
    1) lõpetada õiguserikkumine ja taastada esialgne olukord;
    2) peatada kohustuslikele nõuetele mittevastava või saate- või müügidokumentideta kauba või teenuse müük;
    3) vabandada avalikult tarbija ees.

    AUTORIÕIGUS


    Reguleeritud Autoriõiguse seadusega - vastu võetud 11. 11. 1992. a seadusega (RT 1992, 49, 615), jõustunud 12. 12. 1992.
    Autoriõiguse seaduse eesmärk ja ülesanded
    Autoriõiguse seaduse eesmärk on tagada kultuuri järjepidevus ja kultuurisaavutuste kaitse, autoriõigusel põhinevate tootmisharude ja rahvusvahelise kaubanduse areng ning luua autoritele, teose esitajatele, fonogrammitootjatele, raadio- ja televisiooniorganisatsioonidele, filmi esmasalvestuse tootjatele, andmebaasi tegijatele ning teistele käesolevas seaduses nimetatud isikutele soodsad tingimused teoste ja muude kultuurisaavutuste loomiseks ja kasutamiseks.
    Autoriõiguse seadus sätestab:
    1) kirjandus-, kunsti- ja teadusteoste autoritele spetsiifilise õiguse (autoriõiguse) kaitse oma loometöö tulemustele;
    2) isikute ringi, kes võivad omandada õigusi autori poolt loodud kirjandus-, kunsti- ja teadusteostele ning nende õigused;
    3) õigused teoste esitajatele, fonogrammitootjatele ning raadio- ja televisiooniorganisatsioonidele (autoriõigusega kaasnevad õigused);
    4) andmebaasi tegija õigused, nende teostamise tingimused ja kaitse;
    5) filmi esmasalvestuse tootja ning teiste käesolevas seaduses nimetatud isikute autoriõigusega kaasnevad õigused;
    6) autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste teostamise piirangud teoste kasutamisel ühiskonna huvides;
    7) autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste teostamise garantiid ja kaitse.
    Autoriõigusaktid
    Eesti Vabariigi autoriõigusaktid koosnevad Autoriõiguse seadusest, selle alusel väljatöötatavatest teistest seadustest , Vabariigi Valitsuse, ministeeriumide ja ametite muudest õigusaktidest.
    Autoriõigusakti vastuolu korral Eesti Vabariigi välislepinguga kohaldatakse välislepingu sätteid.
    Käesoleva seaduse sätted ei kitsenda teiste intellektuaalse omandi valdkonnas vastuvõetud eri seaduste kohaldamist.
    Autoriõiguse seaduse kehtivus
    Autoriõiguse seadust kohaldatakse teostele:
    1) mille autoriks on Eesti Vabariigi kodanik või Eesti Vabariigis alaliselt elav isik;
    2) mis on esmakordselt avaldatud Eesti Vabariigi territooriumil või mis on avaldamata, kuid asuvad Eesti Vabariigi territooriumil, sõltumata teoste looja kodakondsusest või alalisest elukohast;
    3) mida tuleb kaitsta vastavalt Eesti Vabariigi välislepingule.
    AUTORIÕIGUSEGA KAITSTAVAD TEOSED
    Teosed, millele tekib autoriõigus
    Autoriõigus tekib kirjandus-, kunsti- ja teadusteostele.
    Teoseks Autoriõiguse seaduse tähenduses loetakse mis tahes originaalset tulemust kirjanduse, kunsti või teaduse valdkonnas, mis on väljendatud mingisuguses objektiivses vormis ja on selle vormi kaudu tajutav ning reprodutseeritav kas vahetult või mingi tehnilise vahendi abil. Teos on originaalne, kui see on autori enda intellektuaalse loomingu tulemus.
    Teosed, millele tekib autoriõigus, on:
    1) ilukirjandus-, publitsistika-, poliitika-, haridusalased jms kirjalikud teosed;
    2) teaduslikud ja populaarteaduslikud kirjalikud ja kolmemõõtmelised teosed (monograafiad, artiklid, teadusliku töö aruanded, plaanid, skeemid , maketid, mudelid, testid jms);
    3) arvutiprogrammid, mida kaitstakse nagu kirjandusteoseid. Kaitse laieneb arvutiprogrammi mis tahes väljendusvormile;
    4) kõned, loengud , ettekanded, jutlused jt teosed, mis koosnevad sõnadest ja on väljendatud suuliselt ( suulised teosed);
    5) stsenaariumid ja stsenaariumi plaanid, libretod;
    6) draama - ja muusikalised draamateosed;
    7) muusikateosed tekstiga ja ilma tekstita;
    8) koreograafiateosed ja pantomiimid;
    9) audiovisuaalsed teosed;
    10) maalikunstiteosed, graafikateosed, trükikunstiteosed, joonistused, illustratsioonid;
    11) lavastused ja lavakujunduslikud teosed;
    12) skulptuuriteosed;
    13) arhitektuurne graafika (joonistused, eskiisid, skeemid, joonised, plaanid, projektid jm), projekti sisu lahtimõtestavad seletuskirjad , tekstilisad, programmid , arhitektuursed plastikateosed (mudelid, maketid jm), arhitektuuri- ja maastikuarhitektuuriteosed (hooned, rajatised, pargid, haljasalad jm), linnaehitusansamblid ja kompleksid ;
    14) tarbekunstiteosed;
    15) disaini- ja moekunstiteosed;
    16) fotograafiateosed ja fotograafiaga analoogilisel viisil saadud teosed, slaidid ja slaidifilmid;
    17) kartograafiateosed (topograafilised, geograafilised, geoloogilised jt kaardid, atlased, maketid);
    18) õigusaktide projektid;
    19) standardid ja standardite kavandid;
    20) arvamused, retsensioonid, eksperthinnangud jms;
    21) tuletatud teosed, see on teose tõlge, algse teose kohandus (adaptsioon), töötlus (arranžeering) ja teose muu töötlus;
    22) teoste kogumikud ja informatsiooni kogumikud (sealhulgas andmebaasid ).
    23) muud teosed.
    Intellektuaalse tegevuse tulemused, millele seadust ei kohaldata
    Seadust ei kohaldata:
    1) ideedele, kujunditele, mõistetele, teooriatele, protsessidele, süsteemidele, meetoditele, kontseptsioonidele, printsiipidele, avastistele, leiutistele jms intellektuaalse tegevuse resultaatidele, mis on kirjeldatud, selgitatud või muul viisil väljendatud teoses;
    2) rahvaloominguteostele;
    3) õigusaktidele ja haldusdokumentidele (seadused, seadlused, määrused, põhimäärused, juhendid, käskkirjad) ning nende ametlikele tõlgetele;
    4) kohtulahenditele ning nende ametlikele tõlgetele;
    5) riigi ametlikele sümbolitele ja organisatsioonide sümboolikale (lipud, vapid , ordenid, medalid , märgid jne);
    6) päevauudistele;
    7) faktidele ja andmetele;
    8) ideedele ja põhimõtetele, millele rajanevad arvutiprogrammi elemendid, kaasa arvatud programmi kasutajaliidese aluseks olevad ideed ja põhimõtted.
    Autoriõiguse tekkemoment
    Autoriõigus teosele tekib teose loomisega . Teos loetakse looduks hetkel, mil see on väljendatud mingis objektiivses, tajumist ja reprodutseerimist või fikseerimist võimaldavas vormis. Autoriõiguse tekkimiseks ning teostamiseks ei nõuta teose registreerimist, deponeerimist või muude formaalsuste täitmist.
    Autoriõigus tekib nii avalikustamata kui ka avalikustatud (avaldatud, avalikult esitatud, üldsusele näidatud ja üldsusele edastatud) teostele. Üldsuseks loetakse määramata isikute ringi väljaspool perekonda ja lähimat tutvusringkonda.
    Autoriõiguse sisu
    Teose autoril tekib teose loomisega autoriõigus sellele teosele. Autoriõiguse sisu moodustavad isiklikud õigused ja varalised õigused.
    1. Autori isiklikud õigused on autori isikust lahutamatud ning ei ole üleantavad.
    2. Autori varalised õigused on üleantavad kas üksikute õigustena või õiguste kogumina, kas tasu eest või tasuta.
    Pärija õigused
    Autoriõiguse pärimine toimub vastavalt pärimisõiguse üldsätetele kas seaduse või testamendi järgi.
    Autoril on õigus samasuguses korras, millega määratakse testamendi täitja, nimetada isik, kellele ta paneb oma teose puutumatuse ning autori au ja väärikuse kaitsmise pärast oma surma. See isik teostab oma volitusi eluaegselt.
    Riigile pärimise teel üle läinud autoriõigust teostab Kultuuriministeerium.
    Autoriõiguse kehtivuse tähtaeg
    Autoriõigus kehtib autori kogu eluaja jooksul ja 70 aastat pärast tema surma, olenemata kuupäevast, millal teos on õiguspäraselt avalikustatud.
    Autoriõigus teosele, mille on loonud kaks või enam isikut oma ühise loomingulise tegevusega, kehtib teisi autoreid üleelanud ühise autori eluajal ja 70 aastat pärast tema surma.
    Teose autorsuse, autori nime, autori au ja väärikuse ning teose pealkirja tähtajatu kaitse
    Isiku konkreetse teose autoriks olemist (teose autorsust), autori nime ning autori au ja väärikust kaitstakse tähtajatult. Autoriõiguse tähtaja lõppemisel ei ole lubatud teose pealkirja (nimetuse) kasutamine teise autori poolt samaliigilisel teosel, kui selline kasutamine võib kaasa tuua üldsust eksitava autorite samastamise.
    Teost, mille suhtes autoriõiguse kehtivuse tähtaeg on lõppenud, võivad vabalt kasutada kõik isikud, järgides seadusega sätestatud kitsendusi.
    Teose kasutamine teiste isikute poolt
    Teose kasutamist teiste isikute poolt ei lubata teisiti kui autori poolt oma varaliste õiguste üleandmise (loovutamise) korral või autori poolt antud loa (litsentsi) alusel.
    Autorilepingu mõiste
    Autorileping on autori või tema õigusjärglase ja teost kasutada sooviva isiku vaheline kokkulepe teose kasutamiseks, mille alusel autor või tema õigusjärglane annab teisele poolele üle oma varalised õigused või loa teose kasutamiseks lepingu tingimustega ettenähtud ulatuses ja korras. Autorilepingu võib sõlmida juba olemasoleva teose kasutamiseks või uue teose loomiseks ja kasutamiseks.
    Autorilepingu sisu
    Autorilepingus fikseeritakse:
    1) teose kirjeldus (vorm, maht, nimetus jms);
    2) üleantavad õigused, õigused, mille osas antakse luba, litsentsilepingu liik (liht- või ainulitsentsileping) ja all-litsentsi andmise õigus;
    3) teose kasutamise viis ja territoorium ;
    4) autorilepingu kehtivuse tähtaeg ja teose kasutamise algustähtaeg.
    Autoritasu maksmise viis (protsent teose müügihinnast, konkreetselt kindlaksmääratud summa, protsent teose kasutamisel saadavast kasumist vms), tasu suurus, selle väljamaksmise tähtaeg ja kord määratakse autorilepingus poolte kokkuleppel.

    PATENT


    Reguleerib Patendiseadus - vastu võetud 16. 03. 1994. a seadusega (RT I 1994, 25, 406), jõustunud 23. 05. 1994.
    Patendiseadus reguleerib suhteid, mis tekivad seoses patentse leiutise õiguskaitsega (edaspidi patendikaitse ) Eesti Vabariigis.
    Patendiga võib kaitsta mis tahes tehnikavaldkonna leiutisi, kui need vastavad käesoleva Patendiseaduses sätestatud patentsuse kriteeriumidele ega ole sätestatu järgi mittepatenditavad.
    Patendikaitse antakse leiutisele selle registreerimisega riiklikus patendiregistris Patendiseaduses sätestatud korras. Leiutise registreerimist riiklikus patendiregistris mõistetakse patendi väljaandmisena.
    Leiutise objektiks võib olla seade, meetod, aine, kaasa arvatud bioloogiline aine, või nende kombinatsioon.
    Leiutise objekt ei ole muu hulgas:
    1) avastus, sealhulgas inimkeha kujunemise või arengu või inimgeeni järjestuse või selle osa kirjeldus, teadusteooria ja matemaatiline meetod;
    2) majandus- ja mõttetegevuse plaan, reegel, eeskiri ja meetod;
    3) rajatise , hoone ja maa-ala projekt ning skeem;
    4) tingmärk;
    5) arvutialgoritm ja -programm;
    6) disainilahendus;
    7) info lihtne esitamine;
    8) taimesort ja loomatõug;
    9) mikrolülituse topoloogia.

    Mittepatenditavad leiutised . Patendiga ei kaitsta:

    1) leiutisi, mis on vastuolus avaliku korra ja moraaliga;
    2) raviviise ja diagnoosimeetodeid, mida kasutatakse inimeste või loomade haiguste raviks või diagnoosimiseks;
    Patendiga ei kaitsta järgmisi biotehnoloogilisi leiutisi:
    1) inimese kloonimise meetodeid ;
    2) inimalge geneetilise koodi muutmise meetodeid;
    3) inimembrüo ärieesmärgil kasutamise meetodeid, sealhulgas meetodeid, mis on keelustatud kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seadusega;
    4) looma geneetilise koodi muutmise meetodeid, mis tekitavad loomale kannatusi ega anna olulist kasu inimese või looma tervisekaitse seisukohalt, ning nende meetodite kasutamise tulemusena saadud loomi;
    5) bioloogilise aine saamise, taimesordi aretuse või loomatõu aretuse olemuselt bioloogilisi meetodeid, välja arvatud mikrobioloogilised meetodid mikroorganismide saamiseks;
    6) leiutisi, mida saab kasutada ainult ühe kindla taimesordi või loomatõu puhul.
    Leiutiste klassifikatsioon. Leiutised liigitatakse rahvusvahelise patendiklassifikatsiooni Strasbourg 'i kokkuleppe alusel vastuvõetud rahvusvahelise patendiklassifikatsiooni järgi.
    Patentsuse kriteeriumid. Leiutis on patentne, kui see on uus, omab leiutustaset ja on tööstuslikult kasutatav.
    Leiutis on uus, kui see erineb tehnika tasemest. Tehnika tase määratakse kindlaks kogu teabe põhjal, mis enne patenditaotluse esitamise kuupäeva või prioriteedinõude puhul enne prioriteedikuupäeva on ükskõik millises maailma osas avalikkusele teatavaks saanud kirjaliku või suulise kirjeldamise kaudu, kasutamise läbi või mis tahes muul viisil.
    Leiutisel on leiutustase, kui see vastava ala asjatundja jaoks endastmõistetavalt ei tulene tehnika tasemest.
    Leiutis on tööstuslikult kasutatav, kui seda saab toota või kasutada majanduses.
    Õigus taotleda patenti ja saada patendiomanikuks on leiutise autoril ja tema õigusjärglasel. Kui leiutis on loodud lepingukohustuste või tööülesannete täitmisel, on õigus taotleda patenti ja saada patendiomanikuks autoril või muul isikul vastavalt lepingule või töölepingule.
    Leiutise autor (edaspidi autor) on füüsiline isik, kes oma leiutustegevusega on loonud leiutise. Kui leiutis on loodud mitme füüsilise isiku ühise leiutustegevuse tulemusena, tekib nende ühisautorsus.
    Autorsus on võõrandamatu ja tähtajatu.
    Patendiomanikuks loetakse isik, kelle kohta riiklikku patendiregistrisse on patendiomanikuna tehtud viimane kanne. Patendiomanikul on ainuõigus patendiga kaitstud leiutisele. Ainult patendiomanikul on õigus kasutada patendist tulenevaid õigusi ja keelata teistel isikutel nende õiguste kasutamist.

    Patenditaotlus

    Patenditaotluses peavad sisalduma järgmised dokumendid:
    1) patendi saamise avaldus, milles peavad olema esitatud patendi saamise soov, patenditaotleja ja autori andmed ning leiutise nimetus;
    2) leiutiskirjeldus, milles leiutise olemus peab olema avatud nii täpselt ja selgelt, et vastava ala asjatundja võib leiutise teostada;
    3) ühe- või mitmepunktiline patendinõudlus;
    4) joonis või muu illustreeriv materjal (joonis), millele viidatakse leiutiskirjelduses või patendinõudluses;
    5) leiutise olemuse lühikokkuvõte.
    Patenditaotlus esitatakse Patendiametile.
    Rahvusvahelise patenditaotluse all mõistetakse Patendiseaduses 1970. aasta 19. juunil Washingtonis sõlmitud patendikoostöölepingu alusel esitatud rahvusvahelist taotlust . Patendiamet on vastuvõtvaks ametiks Eesti kodanike või Eesti Vabariigis elukohta või asukohta omavate isikute rahvusvahelistele patenditaotlustele.
    Riiklikku patendiregistrit peetakse leiutiste kohta, mis on tunnistatud patentsuse kriteeriumidele vastavaks. Registri vastutav ja volitatud töötleja on Patendiamet.
    Register on avalik. Igaühel on õigus tutvuda patenditaotluse menetluse toimiku, registritoimiku ja kanderaamatuga ning saada neist ärakirju. Registrist ei väljastata andmeid autori kohta, kui autor on keelanud oma nime avalikustamise.
    Patendikiri on dokument, mis tõendab registreeringut ja patendiomaniku ainuõigust leiutisele.
    Patent kehtib 20 aastat patenditaotluse esitamise kuupäevast arvates.
    Patent kaotab kehtivuse ennetähtaegselt, kui:
    1) kehtivusaasta riigilõiv on jäetud tasumata;
    2) patendiomanik esitab patendi kehtivuse lõpetamise nõude;
    3) patendiomanikuks olev juriidiline isik likvideeritakse või selle tegevus lõpetatakse ja patendiõigused ei ole üle läinud.

    Litsents. Patendiomanik (litsentsiandja) võib patendiomaniku õigused anda kirjaliku litsentsilepinguga (litsentsiga) osaliselt või täielikult ühe või mitme isiku (litsentsiaadi) kasutusse.


    Litsentsi kehtivusaeg ei või olla pikem kui patendikaitse kehtivus. Litsentsi võib registreerida registris. Registreerimata litsentsil ei ole kolmandate isikute suhtes õiguslikku jõudu.
    60
    • .DOC Laadi alla originaalfail 57 lk · .doc · 630 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    äriõigus konspekt #1 äriõigus konspekt #2 äriõigus konspekt #3 äriõigus konspekt #4 äriõigus konspekt #5 äriõigus konspekt #6 äriõigus konspekt #7 äriõigus konspekt #8 äriõigus konspekt #9 äriõigus konspekt #10 äriõigus konspekt #11 äriõigus konspekt #12 äriõigus konspekt #13 äriõigus konspekt #14 äriõigus konspekt #15 äriõigus konspekt #16 äriõigus konspekt #17 äriõigus konspekt #18 äriõigus konspekt #19 äriõigus konspekt #20 äriõigus konspekt #21 äriõigus konspekt #22 äriõigus konspekt #23 äriõigus konspekt #24 äriõigus konspekt #25 äriõigus konspekt #26 äriõigus konspekt #27 äriõigus konspekt #28 äriõigus konspekt #29 äriõigus konspekt #30 äriõigus konspekt #31 äriõigus konspekt #32 äriõigus konspekt #33 äriõigus konspekt #34 äriõigus konspekt #35 äriõigus konspekt #36 äriõigus konspekt #37 äriõigus konspekt #38 äriõigus konspekt #39 äriõigus konspekt #40 äriõigus konspekt #41 äriõigus konspekt #42 äriõigus konspekt #43 äriõigus konspekt #44 äriõigus konspekt #45 äriõigus konspekt #46 äriõigus konspekt #47 äriõigus konspekt #48 äriõigus konspekt #49 äriõigus konspekt #50 äriõigus konspekt #51 äriõigus konspekt #52 äriõigus konspekt #53 äriõigus konspekt #54 äriõigus konspekt #55 äriõigus konspekt #56 äriõigus konspekt #57
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 57 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2009-04-10 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 630 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 14 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor trooperdadon Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    väga hea materjal
    äriõigus äri õigus eksam

    Sarnased õppematerjalid

    Juhtimine ja õigus III õppevahend
    84
    pdf

    Juhtimine ja õigus III õppevahend

    Juhtimine ja õigus III. osa Äritehingute õiguslik korraldus Urmas Arumäe Äriõiguse loengukonspekt Juhtimine ja õigus III. osa Äritehingute õiguslik korraldus Loengukonspekt Toimetaja Urmas Arumäe Autor Urmas Arumäe © Urmas Arumäe, 2012 ISBN 978-9949-30-613-8 (III. osa) Trükk EBS Print OÜ Kõik õigused käesolevale väljaandele on kaitstud. Ilma autoriõiguse omaniku eelneva kirjaliku loata pole lubatud ühtki selle väljaande osa paljundada ei mehhaanilisel, elektroonilisel ega muul viisil. 2 Sissejuhatuse asemel

    Juhtimine
    Tsiviilõiguse kordamisküsimused eksamiks
    42
    doc

    Tsiviilõiguse kordamisküsimused eksamiks!

    1. Milliseid suhteid reguleerib avalik õigus ja milliseid eraõigus? Avalik õigus reguleerib riigi ja teiste avalikku võimu teostavate institutsioonide (KOV, ülikoolid jt) suhteid. Eraõiguse alla kuuluvad normid, mis reguleerivad inimeste ja ka vabatahtlikul alusel põhinevate eraõiguslike ühenduste (nt ühingute) õigussuhteid. 2. Millised on eraõiguse põhilised valdkonnad? Tsiviilõigus, äri- ja ühinguõigus, tööõigus, majandusõigus, rahvusvaheline eraõigus. 3. Millised on tsiviilõiguse põhilised valdkonnad ja milliseid suhteid need käsitlevad?

    Tsiviilõigus
    Äriõiguse alused kontrolltöö 1 jaoks full konspekt
    345
    docx

    Äriõiguse alused kontrolltöö 1 jaoks full konspekt

    asutamise, tegevuse ja lõpetamise üldisemaid küsimusi (eri liiki mittetulundusühingute spetsiifilisemaid küsimusi reguleerivad eriseadused); 5.majandustegevuse seadustiku üldosa seadus- reguleerib majandustegevuse vabaduse kasutamise üldised tingimused ja kord, sealhulgas reguleerida majandustegevuse alustamist, teostamist, lõppemist ja jätkamist, registri pidamist, riiklikku järelevalvet ja vastutust. 3.Õigus vs äriõigus. 2 Õigus on sotsiaalne norm (üldise määratluse järgi mõeldakse normi all juhist või reeglit), millega puutume kokku iga päev. Sotsiaalne norm on käitumiseeskiri, millega mõjutatakse inimese tahtelist käitumist soovitud tulemuse saavutamiseks. Sotsiaalne norm tähendab ka sotsiaalset kohustust- inimene peab käituma teatud viisil, ta peab käituma normis sätestatud viisil.

    Õiguskaitseasutuste süsteem
    ÄRIÕIGUSE LOENGUKONSPEKT
    85
    docx

    ÄRIÕIGUSE LOENGUKONSPEKT

    tegevuse ja lõpetamise üldisemaid küsimusi (eri liiki mittetulundusühingute spetsiifilisemaid küsimusi reguleerivad eriseadused); 5.majandustegevuse seadustiku üldosa seadus- reguleerib majandustegevuse vabaduse kasutamise üldised tingimused ja kord, sealhulgas reguleerida majandustegevuse alustamist, teostamist, lõppemist ja jätkamist, registri pidamist, riiklikku järelevalvet ja vastutust. 3.Õigus vs äriõigus. Õigus on sotsiaalne norm (üldise määratluse järgi mõeldakse normi all juhist või reeglit), millega puutume kokku iga päev. Sotsiaalne norm on käitumiseeskiri, millega mõjutatakse inimese tahtelist käitumist soovitud tulemuse saavutamiseks. Sotsiaalne norm tähendab ka sotsiaalset kohustust- inimene peab käituma teatud viisil, ta peab käituma normis sätestatud viisil. Õigust defineeritakse kui kindlal territooriumil riigi poolt kehtestatud üldkohustuslike

    Kategoriseerimata
    VÕLAÕIGUSE ÜLDOSA
    142
    doc

    VÕLAÕIGUSE ÜLDOSA

    Tava ei saa muuta seadust. Eraõiguse üheks olulisemaks valdkonnaks on võlaõigus, mis hõlmab omakorda kahte suuremat õigussuhete gruppi - lepinguid ja lepinguväliseid võlasuhteid. Nii lepingulisi kui ka lepinguväliseid suhteid reguleerib võlaõigusseadus (edaspidi VÕS), mis jõustus 1. juulil 2002.a. Samas reguleeritakse lepingulisi suhteid ka muude seadustega nagu näiteks töölepingu seadus või äriseadustik. Mis on võlaõigus Võlaõigus on võlasuhteid käsitlev õigus. Vastavalt VÕS § 2 on võlasuhe õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Siinjuures tuleb tähelepanu juhtida asjaolule, et võlgniku tegevus võib seisneda nii aktiivses või ka passiivses käitumises.

    Võlaõiguse üldosa
    VÕLAÕIGUSE ÜLDOSA
    71
    docx

    VÕLAÕIGUSE ÜLDOSA

    Tava ei saa muuta seadust. Eraõiguse üheks olulisemaks valdkonnaks on võlaõigus, mis hõlmab omakorda kahte suuremat õigussuhete gruppi - lepinguid ja lepinguväliseid võlasuhteid. Nii lepingulisi kui ka lepinguväliseid suhteid reguleerib võlaõigusseadus (edaspidi VÕS), mis jõustus 1. juulil 2002.a. Samas reguleeritakse lepingulisi suhteid ka muude seadustega nagu näiteks töölepingu seadus või äriseadustik. Mis on võlaõigus Võlaõigus on võlasuhteid käsitlev õigus. Vastavalt VÕS § 2 on võlasuhe õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Siinjuures tuleb tähelepanu juhtida asjaolule, et võlgniku tegevus võib seisneda nii aktiivses või ka passiivses käitumises.

    Võlaõiguse üldosa
    VÕLAÕIGUSE ÜLDOSA KONSPEKT
    100
    docx

    VÕLAÕIGUSE ÜLDOSA KONSPEKT

    Võlaõiguse üldosa Koduseks tööks vaja koostada nõudeavaldus. Eksamil 4-6 küsimust + kaasus. I LOENG Lepingulisis suhteid reguleerivad: Tsiviilõigus tegeleb nõudeõiguse küsimustega. (kellelt, mida ja mis alusel nõuda saame) Võlaõigus tegeleb lepinguliste suhetega. Võlaõigus on võlasuhteid käsitlev õigus. Võlaõiguse kesksesks õigusaktiks on võlaõigusseadus. Tarbijakaitseseadus, mille eesmärgiks on tagada tarbijale tema õigused ja selle kaitse. Võlaõigusseadust (VÕS) saab jagada kaheks: võlaõiguse üldosa (üldnormid) võlaõiguse eriosa (§208-1068) (erinormid) Üldosa erineb eriosast, sest kõigepealt rakendame eriosa norme ja kui need puuduvad, siis rakendame üldosa norme. Üldnormi kohaldatakse alles siis, kui erinorm puudub

    Võlaõiguse üldosa
    Võlaõiguse üldosa konspekt
    19
    odt

    Võlaõiguse üldosa konspekt

    Võlaõiguse üldosa konspekt 1. VÕS § 2. (1) Võlasuhe on õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. (2) Võlasuhte olemusest võib tuleneda võlasuhte poolte kohustus teatud viisil arvestada teise võlasuhte poole õiguste ja huvidega. Võlasuhe võib sellega ka piirduda. Liigid: lepingujärgsed (ost-müük) ja leopinguvälised suhted (kahju hüvitamine avariis). Võlaõigus on eraõiguse osa, millega reguleeritakse võrdsete subjektide võlasuhteid. Võlaõigus reguleerib võlasuhteid eraõiguslike isikute vahel. Isikud ehk õigussubjektid, kelle

    Võlaõiguse üldosa


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (14)

    liinalerg profiilipilt
    liinalerg: See on õigem Õiguse entsüklopeedia kui Äriõiguse konspekt (viimasest eriti juttu polegi)
    05:58 10-02-2014
    al0134 profiilipilt
    al0134: hea materjal eksamiks õppimisel, eksamil kasutamiseks :D
    14:40 25-08-2009
    hairmousse99 profiilipilt
    hairmousse99: äriõiguse kohta siin küll midagi kirjas ei olnud ju..
    22:02 29-04-2010



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun