ÄRIÕIGUSE LOENGUKONSPEKT (0)

ÄRIÕIGUSE LOENGUKONSPEKT
Koostanud Uno Feldschmidt 1.Üldmõisted ,sissejuhatus äriõigusesse. 1.1 Ühinguõiguse mõiste ja koht õigussüsteemis Ühinguõiguse all mõistetakse õigusnormide kogumit, mis reguleerib ühingutega seonduvaid 
küsimusi. Ühing kitsamas tähenduses on isikute ühendus; selline ühing, millel pole 
organisatsioonilist ülesehitust (isikuteühing). Isikuteühingud Eestis on täisühing (TÜ) ja 
usaldusühing (UÜ), mis on juriidilised isikud. Mitmetes teistes riikides (nt Saksamaa, anglo-
ameerika õigussüsteem) isikuteühinguid juriidilisteks isikuteks ei loeta 1.2  Ühinguks laiemas tähenduses ehk korporatsiooniks loetakse kõiki isikute ühendusi, see 
tähendab, et tegemist on liikmelisusel põhineva kooslusega. Eesti kehtiva õiguse kohaselt  on 
ühinguteks äriühingud (aktsiaselts, osaühing, täisühing, usaldusühing ja tulundusühistu) ja 
mittetulundusühing. Ühingud on ka Euroopa ühistu, Euroopa äriühing ja Euroopa 
majandushuviühing. Sihtasutust kui varakogumit (st varade kooslust) ei loeta ühinguks, vaid 
asutuseks; praktikas omab viimane asjaolu tähtsust eelkõige sihtasutuse struktuuri mõistmisel 
(sihtasutusel ei ole liikmeid). Käesolev õppematerjal käsitleb ühinguid kitsamas tähenduses  
ehk äriettevõtteid. ning lisaks ka sihtasutust. Ühingu põhiõiguslik regulatsioon on, et tegemist on võlasuhetega. Mida on siin erilist? 
Ühingusõigus reguleerib seda, kuidas isikud saavad koonduda selleks, et midagi koos teha. 
Müügileping – 2 subjekti, mõlemal on õigused ja kohustused, aga nad on erineva sisuga. 
Huvid on vastastikkused. Ühinguõigused on seevastu huvid alati ÜHESUUNALISED. 
Suunatud ühinguhuvi on suunatud kuhugi, et omnavahel midgai paika panna. Teine erinevus 
tavalisest võlasuhtest – ühingu loomisel on sellised tagajärjed – omavahelised suhted, nad ons
eotud nii,et kõigil on vastastikkused õiguse dja kohustused, KUID tuleb juurde veel see, et see
on neil ühine – ÜHING – kõigil neil tekivad omakorda täiendavad suhted ühinguga, sellega, 
mida nad ise on loonud. 
Ühing – 2 tähendust – see, et on ühingu liikmed, nende vahel on õigused ja kohustused, neil 
on need kohustused ja õigused ka ühingu ees. See on siseühing e ühingu sisemine külg. Aga 
on olemas ka väline külg – suhted kolmandate isikutega. See on aga sekundaarne, esmased 
on sisesuhted. Väline külg on aga sageli olulisem. 
Väline külg – kõik võimalikud lepingute sõlmimised. 
Ilma välisküljeta ühing – abielu, kooselu. Kohaldatakse seltsingu kohta käivaid sätteid. Vara 
jagamine – tekib ühinguküsimus e seltsingu sätted.  Ühinguõiguslikud normid – seaduse dispositiivsus. Pole ühest vastust. Võlaõiguse 
üldpõhimõte on dispositiivsus, siis ühinguõiguse üldpõhimõte on imperatiivsus. On olemas 
tugevad erandid, nt seltsing. Eraldi nähtus. Nt teine äärmus – aktsiaselts – praktiliselt 
dispositiivseid norme pole. 
Eeldamine – tõendamiskoormuse jagamine.


2.ÜHINGUÕIGUSE MÕISTE, ALLIKAD JA SEOSED TEISTE ÕIGUSHARUDEGA 2.1 Äriõiguse allikad.  1) Eesti Vabariigi Põhiseadus3  (PS) (§ 31, §  48); 
2)  äriseadustik  (ÄS) – reguleerib äriühingutega (va tulundusühistu) seonduvaid küsimusi: 
äriregister, ärinimi, äriühingute asutamine, lõpetamine, ühinemine, jagunemine, 
ümberkujundamine. Samuti sisaldab ÄS regu-  latsiooni füüsilisest isikust ettevõtja (FIE) 
kohta;
 3) tulundusühistuseadus  (TulS), mis reguleerib tulundusühistu asutamise, tegevuse ja 
lõpetamisega seotud  aspekte;  4) mittetulundusühingute seadus  (MTÜS) – reguleerib mittetulundusühingute asutamise, 
tegevuse ja lõpetamise üldisemaid küsimusi (eri liiki mittetulundusühingute spetsiifilisemaid 
küsimusi reguleerivad eriseadused);
5.majandustegevuse seadustiku üldosa seadus- reguleerib majandustegevuse vabaduse 
kasutamise üldised tingimused ja kord, sealhulgas reguleerida majandustegevuse alustamist, 
teostamist, lõppemist ja jätkamist, registri pidamist, riiklikku järelevalvet ja vastutust. 3.Õigus vs äriõigus. Õigus on  sotsiaalne norm (üldise määratluse järgi mõeldakse normi all juhist või reeglit),
millega puutume kokku iga päev. Sotsiaalne norm on käitumiseeskiri, millega mõjutatakse
inimese tahtelist käitumist soovitud tulemuse saavutamiseks. Sotsiaalne norm tähendab ka
sotsiaalset kohustust- inimene peab käituma teatud viisil, ta peab käituma normis sätestatud
viisil.  Õigust   defineeritakse   kui   kindlal   territooriumil   riigi   poolt   kehtestatud   üldkohustuslike
normide   kogumit,   mis   on   loodud   inimkäitumise   korrastamiseks   ja   mille   täitmist   peab
lõppastmes riik tagama. Õigust kui nähtust iseloomustab rida tegureid: 1. Õigus   on   üldise   iseloomuga   käitumisnormide   kogum.   s.t. õigus   haarab   formaalselt kõiki   indiviide,   kes   satuvad   tema   toimesfääri.   Käitumiseeskirjad   on   adresseeritud
kõikidele isikutele.  2. Õigusnormide   süsteem   on   rajatud   kindlate   printsiipide   järgi.   Õigusnormid   on süstemaatilistel alustel koondatud õigusaktidesse, õigusharudesse ja allharudesse.  3. Õigusnormide loojaks on pädev institutsioon.(näiteks parlament) 
4. Riik   peab   lõppastmes   õiguse   täitmist   tagama.   Mittetäitmisel   tagatakse   see   riigi sunniga.   Kui   õigusnorm   pole   tagatud   riigi   sunniga,   siis   ei   ole   tegemist   mitte
õigusnormiga,   vaid   näiteks   moraalinormiga.   Õigusnormid   põhinevad   juriidilisel
kohustusel, mille täitmise tagab kõigi suhtes riigi sund. 5. Õigusharudes  eristatakse   kahte   suurt   valdkonda:   eraõigust   ja   avalikku   õigust. Erinevus   nende   kahe   õigusharu   vahel   tuleneb   põhimõtteliselt   sellest,   kes   osalevad
uuritavas õigussuhtes. 


6. Eraõiguseks  nimetatakse   norme,   mis   reguleerivad   suhteid   üksikisikute   vahel (õiguslikult   võrdses  situatsioonis  olevaid   õigussubjekte.  Näiteks  õigussuhe  ostja   ja
müüja vahel, kus mõlemal poolel on omad õigused ja kohustused).  7. Avaliku   õiguse  moodustavad   aga   need   normid,   kus   üheks   pooleks   on   riik,   kes õigussuhtes   osaleb   jõupositsioonilt   –   teostades   oma   võimu.   Avaliku   õiguse   all
mõistetakse   ka   põhimõtteid,   mille   alusel   on   korraldatud   riigi   ülesehitus   ning   riigi
suhted   kodanikega.   Avaliku   õiguse   alla   kuuluvad   peale   riigiõiguse   veel   haldus-,
finants-, kriminaal- ja protsessiõigus ning ka rahvusvaheline õigus. 8. Eraõiguse   alla   kuuluvad   tsiviilõigus,   äriõigus,   rahvusvaheline   eraõigus   ja   ka intellektuaalne omand (näiteks autoriõigus, patendiõigus).  4.Õigussuhte mõiste Õigussuhe   on   liik   ühiskondlikke   suhteid.   Inimestevaheline   suhe,   millel   on   järgmised
tunnused:
1. Õigussuhe tekib õigusnormi alusel, olles selle realiseerimise üheks vahendiks. 
2. Õigussuhe tekib inimeste subjektiivsete juriidiliste õiguste ja kohustuste kaudu. 
3. Õigussuhte säilimise tagab riik.
4. Õigussuhtel on määratletud iseloom. Õigussuhe võib olla määratud kahel moel:
1) Kahepoolselt (ost-müük) 
2) Ühepoolselt (millegi omamine) Tsiviilõigussuhte mõiste ja subjektid
Tsiviilõigussuhe   on   põhiliselt   varaline   suhe.   Tsiviilõigussuhte   subjektideks   on  isikud  –
füüsilised (inimesed) ja juriidilised. Tsiviilõigussuhte sisu
Subjektide vastastikused õigused ja kohustused.
Tsiviilõigussuhte objekt
Tsiviilõigusega reguleeritud ühiskondlikud suhted. Õigusnormi mõiste
Õigusnorm   on   riigi   kehtestatud   käitumisreegel,   mis   on   täitmiseks   kohustuslik   määramata
arvule isikutele. Õigusnorm määrab ühiskondlikes suhetes osalejate õigused ja kohustused,
nende kohustusliku, lubatud või keelatud käitumise. Õigusnormi osad: hüpotees  –   esitab   tingimused,   mille   olemasolu   korral   kuulub   õigusnorm kohaldamisele;  dispositsioon  – määrab   õigussuhtega  reguleeritava   suhte  osaliste   käitumise,   nende
õigused ja kohustused; 
sanktsioon  –   esitab   õigusliku   vastutuse,   mis   kohaldatakse   dispositsiooni   nõuete rikkuja suhtes.
Õigusakti mõiste ja liigid
Õigusaktid   on   dokumendid,   milles   riigiorganid   vastavalt   oma   pädevusele   kehtestavad
ühiskondlikest   suhetest   osavõtjate   õigused   ja   panevad   neile   kohustusi.   Õigusakt   on
õigusnormi väljendusvorm.
Üldakt


Üldakt on õigusakt, mis sisaldab üldkohustuslikke käitumisreegleid. Tavaliselt samastatakse
üldakti normatiivse ehk õigustloova aktiga.
Üksikakt
Üksikakt on õigusakt, mis on kindla üksikjuhu reguleerimiseks või on adresseeritud kindlale
isikule.   Erinevalt   üldaktist   ei   sisalda   üskikakt   üldkohustuslikke   käitumisnorme   ehk
õigusnorme. Seaduse mõiste
Kõrgeima   riigivõimorgani   normatiivakt,   millel   on   riigi   teiste   õigusaktide   suhtes   kõrgeim
õigusjõud. Eristatakse põhiseadust e. konstitutsiooni, konstitutsioonilisi ja tavalisi seadusi. Seadusandlik   võim   kuulub   Riigikogule.   Erandjuhul   rahvahääletus.   Seaduse   algatavad   aga
selleks   määratud   isikud,   riigiorganid   ja   organisatsioonid   ning   esitavad   selle   Riigikogule
läbivaatamiseks.   Kui   otsustatakse   seaduseelnõu   võtta   menetlusse,   arutatakse   seda   kolmel
lugemisel. Määruse mõiste
Määrus on normatiivse sisuga õigusakt. Seaduse järel olulisim õigusakt. Määruseid võtavad vastu valitsus, ministrid, kohalikud omavalitsused. Käskkirja mõiste Minister annab seaduste, presidendi seadluste ning valitsuse määruste ja korralduste alusel
määrusi ja käskkirju. Käskiri on õigusakt, mis erinevalt määrusest on mittenormatiivse sisuga.
Käskkirju annavad näiteks ka asutuste ja ettevõtete juhid. Otsuse mõiste
Otsus on mittenormatiivse sisuga õigusakt. Õigusakti teatavakstegemise viisid
Üks õigusaktide teatavaks tegemise viise on nende avaldamine Riigi Teatajas. Seaduse jõustumine
Seadus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses eneses ei
sätestata teist tähtaega. Määruse jõustumine
Vabariigi   Valitsuse,   ministri   ja   Eesti   Panga   presidendi   määrus   jõustub   kolmandal   päeval
pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui määruses eneses ei sätestata hilisemat tähtpäeva. Õigusakti ajaline kehtivus Kehtimahakkamine
Aktid kehtivuse algus sõltub nende tüübist. Näiteks hakkavad valitsuse korraldused kehtima
alates allakirjutamise hetkest, kui korralduses endas ei ole määratud teisiti.
Üldjuhul ei oma seadused tagasiulatuvat jõudu, välja arvatud kahel juhul:
1) see on seaduses sõnaselgelt öeldud; 
2) kriminaalõigust puudutavad seadused sel juhul, kui nad kõrvaldavad teo karistatavuse või kergendavad seda. 


Kehtivuse lõppemine
Õigusakti võib kehtetuks tunnistada selleks pädev organ kas eraldi aktiga või uue samasisulise
akti vastuvõtmisega, mis tunnistab vana kehtetuks. Õigusakt võib kaotada kehtivuse ka tähtaja
saabumisel, kuigi enamasti on õigusaktid tähtajatud. Õigusakti ruumiline kehtivus
Õigusakt kehtib reeglina selle vastu võtnud riigi territooriumil, vahel ka selle osal. Näiteks
Asjaõigusseadus kehtib kogu Eesti Vabariigi territooriumil, Tallinna linna heakorra eeskiri
aga ainult Tallinnas. Tsiviilõigus.  Tsiviilõigus on eraõiguse kõige mahukam osa. Eesti tsiviilõiguse süsteem on
üles ehitatud Pandektide põhimõttele, mille järgi kõik tsiviilõiguse normid jaotatakse viide
ossa: tsiviilõiguse üldosa, perekonnaõigus, pärimisõigus, asjaõigus ja võlaõigus. Pandektide
süsteem ise pärineb Vana-Rooma õigusest. Tsiviilõiguse   üldosa  (vt.   tsiviilseadustiku   üldosa   seadus   TsÜS)   reguleerib   tsiviilõiguse
üldpõhimõtteid.   Tsiviilõiguse   üldosa   on   kohaldatav   perekonna-,   pärimis-,   võla-,
asjaõigusseaduse   ja   äriseadustiku   üldosana.   Tsiviilseadustiku   üldosa   seadusega   on
reguleeritud isikud (juriidilised ja füüsilised isikud), esemed, tehingud, esindus, tähtajad ja
tähtpäevad, tsiviilõiguste teostamine ja kaitse. Perekonnaõigusega (vt. Perekonnaseadus) reguleeritakse kõiki perekonna ja abieluga seotud
suhteid.   (näiteks  abielu   sõlmimine,   abikaasade   vastastikused  kohustused, kohustused  laste
suhtes jt.) Pärimisõiguse (vt. Pärimisseadus) alla käivad kõik suhted, mis seotud pärimisega, pärijate ja
pärandajatega. Võlaõigus  (vt. Võlaõigusseadus) koosneb üldosast ja eriosast ja reguleerib kõike seda, mis
seondub   võlasuhtega,   millest   tuleb   ühe   isiku   kohustus   (võlgnik),   teha   teise   isiku
(võlausaldaja)   kasuks   mingi   tegu   või   jätta   see   tegemata   ning   võlausaldaja   õigus   nõuda
võlgnikult kohustuse täitmist. Alles jõustunud võlaõigusseadus reguleerib ka lepinguväliseid
suhteid (näiteks tasu avalik lubamine). Asjaõigus  (vt.   Asjaõigusseadus),   mille   reguleerimisobjektiks   on   asjaõigused,   nende   sisu,
tekkimine ja lõppemine. Tsiviilõiguse   allikad.  Tsiviilõiguse   allikad   on   seadus   ja   tava.   Tava   tekib   käitumisviisi
pikemaajalisest rakendamisest. Tava ei saa muuta seadust. Tsiviilõiguste   ja   –kohustuste   tekkimise   alused.  Tsiviilõigused   ja   -kohustused   tekivad
tehingutest, seaduses sätestatud sündmustest ja muudest toimingutest, millega seadus seob
tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimise, samuti õigusvastastest tegudest.  3.Õigussuhte subjektid. FÜÜSILISED ISIKUD. Füüsiline isik on inimene. 


Füüsilise   isiku   õigusvõime.  Füüsilise   isiku   (inimese)   õigusvõime   on   võime   omada
tsiviilõigusi   ja   kanda   tsiviilkohustusi.   Igal   füüsilisel   isikul   on   ühetaoline   ja   piiramatu
õigusvõime.  Õigusvõime algab inimese elusalt sündimisega ja lõpeb surmaga.  Füüsilise   isiku   teovõime.  Füüsilise   isiku   teovõime   on   võime   iseseisvalt   teha   kehtivaid
tehinguid. Täielik teovõime on 18-aastaseks saanud isikul (täisealisel). Alla 18-aastasel isikul
(alaealisel)   ja   isikul,   kes  vaimuhaiguse,   nõrgamõistuslikkuse   või   muu  psüühikahäire   tõttu
kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida, on piiratud teovõime.  Kui isikule, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu ei suuda
kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, on määratud kohtu poolt eestkostja, siis
eeldatakse, et isik on piiratud teovõimega.  Alla 7-aastase alaealise tehing. Alla 7-aastase alaealise tehtud ühepoolne tehing on tühine.
Alla   7-aastase   alaealise   tehtud   mitmepoolne   tehing   on   tühine,   välja   arvatud   juhul,   kui
alaealine   täitis   tehingu   vahenditega,   mille   andis   talle   selleks   otstarbeks   või   vabaks
kasutamiseks tema seaduslik esindaja või viimase nõusolekul kolmas isik.  Elukoht ja selle  muutmine.  Isiku elukoht on koht, kus isik alaliselt  või peamiselt  elab.
Elukoht võib üheaegselt olla mitmes kohas. Elukoht loetakse muutunuks, kui isik asub mujale
elama viisil, millest võib järeldada isiku tahet oma elukohta muuta.  Tegevuskoht. Isiku tegevuskoht on tema püsiva ja kestva majandus- või kutsetegevuse koht.  Teadmata kadunud isik. Teadmata kadunuks loetakse isik, kelle viibimiskoha, elusoleku või
surma kohta puuduvad andmed niivõrd pika aja jooksul, et vastavalt asjaoludele on tõsiseid
kahtlusi tema elusoleku suhtes.  Isiku surnuks tunnistamine.  Kohus võib teadmata kadunud isiku huvitatud isiku taotlusel
surnuks tunnistada, kui viie aasta jooksul ei ole andmeid, et ta on elus.  JURIIDILISED ISIKUD  Juriidilise isiku mõiste. Juriidiline isik on seaduse alusel loodud õigussubjekt. Juriidiline isik
on kas eraõiguslik või avalik-õiguslik.  Eraõiguslik ja avalik-õiguslik juriidiline isik.  Eraõiguslik juriidiline isik on erahuvides ja
selle   juriidilise   isiku   liigi   kohta   käiva   seaduse   alusel   loodud   juriidiline   isik.   Eraõiguslik
juriidiline isik on täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts, tulundusühistu, sihtasutus ja
mittetulundusühing.  Avalik-õiguslik juriidiline isik on riik, kohaliku omavalitsuse üksus ja muu juriidiline isik,
mis on loodud avalikes huvides ja selle juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel.  Juriidilise isiku õigusvõime.  Juriidilise isiku õigusvõime on võime omada tsiviilõigusi ja
kanda   tsiviilkohustusi.   Juriidiline   isik   võib   omada   kõiki   tsiviilõigusi   ja   -kohustusi,   välja
arvatud neid, mis on omased üksnes inimesele. 


Eraõigusliku juriidilise isiku õigusvõime tekib seadusega ettenähtud registrisse kandmisest.  Avalik-õigusliku juriidilise isiku õigusvõime tekib seaduses sätestatud ajast.  Äriõiguse põhimõisted.   ETTEVÕTLUS  Eesti   õigusaktides   on   ettevõtluse   mõistet   käsitletud   mõneti   erinevalt,
seetõttu   on   raske   anda   neile   ühest   definitsiooni.   Pigem   tuleks   vaadelda   seda,   kuidas   on
ettevõtluse mõiste sisustatud erinevates õigusharudes. Äriõiguses puudub ettevõtluse legaaldefinitsioon; ettevõtluse mõiste sisu on tuletatav ÄS §-st
1 ning selle kohaselt loetakse ettevõtluseks ettevõtja püsivat tegevust, mille eesmärgiks on
kasumi saamine. See, kas tegelikkuses kasumit saadakse, ei oma tegevuse kvalifitseerimisel
tähtsust; oluline on tegevuse eesmärk ning see, et sellega tegelevad teatud liiki õigussubjektid,
kes on loetletud §-s 1. ÄS ja MTÜS ning SAS regulatsiooni kõrvutades võib järeldada, et
äriõiguses ei ole mittetulundusühingu ja sihtasutuse majandustegevus mõistetav ettevõtlusena. Maksuõiguses on ettevõtluse mõiste laiem: tulumaksuseaduse64  (TuMS) § 14 lg 2 kohaselt
on ettevõtlus isiku iseseisev majandus- või kutsetegevus (sealhulgas ka notari ja kohtutäituri,
samuti   vandetõlgi   seaduse   §   9   lõikes   3   nimetatud   juhul   vandetõlgi   kutsetegevus   ning
vabakutselise loovisiku loometegevus), mille eesmärgiks on tulu saamine kauba tootmisest,
müümisest   või   vahendamisest,   teenuse   osutamisest   või   muust   tegevusest,   kaasa   arvatud
loominguline   või   teaduslik   tegevus.   Seega   ei   ole   tulu   maksustamisel   oluline,   kas
maksumaksja tegevus on püsiv, vaid see, et tegevus toimub toimuma tulu saamise eesmärgil.  Käibemaksuseaduse65     (KMS)   §   2   lg   2   määratleb   ettevõtluse   mõistet   aga   järgnevalt:
Ettevõtlus   käesoleva   seaduse   tähenduses   on   isiku   (§   3)   iseseisev   majandustegevus,   mille
käigus   võõrandatakse   kaupa   või   osutatakse   teenust,   olenemata   tegevuse   eesmärgist   või
tulemustest.   Ettevõtlusena   käsitatakse   ka   notari,   kohtutäituri   ja   vandetõlgi   ametitegevust.
Ettevõtlusena ei käsitata äriühingu ja tema püsiva tegevuskoha vahelist teenuse osutamist.
Riigi-,   valla-   ja   linnaasutuse   ning   avalik-õigusliku   juriidilise   isiku   tegevust   käsitatakse
ettevõtlusena üksnes siis, kui see tegevus kujutab endast kuuenda direktiivi lisas D sätestatud
majandustegevust   või   selliseid   käesoleva   seaduse   §   1   lõikes   1   loetletud   tehinguid   ja
toiminguid, mida saavad teha ka teised maksukohustuslased ning mille maksustamata jätmine
mõjutab oluliselt konkurentsi. Seda,   et   maksuõiguse   seisukohalt   võib   ettevõtlusena   olla   määratletud   ka   nende   isikute
majandustegevus,   kes   ei   ole   äriseadustikus   loetletud   ettevõtjatena,   on   kinnitanud   ka
Riigikohus: Riigikohtu halduskolleegium on haldusasjas nr 3-3-1-29-99 märkinud: “Maksuõiguses tuleb
ettevõtluseks pidada mitte üksnes ettevõtjate tegevust, vaid ka teiste isikute maksuseadustes
sätestatud tingimustele vastavat majandustegevust” 66 . Ettevõtja võib tegutseda tegevusaladel, millel tegutsemine ei ole seadusega keelatud (ÄS § 4
lg 1). Äriregistrisse kandmisel teatab ettevõtja oma kavandatud põhitegevusala, samuti teatab
tegevusalade muutumisest (ÄS § 4 lg 5). ÄS § 4 lg 2 kohaselt võib seaduses võib sätestada tegevusalasid, milleks on vaja tegevusluba.
Tegevusluba nimetatakse ka litsentsiks. Äriseadustik selliseid litsentseeritavaid tegevusalasid


ei   loetle;   litsentsi   nõue   tuleneb   suurest   hulgast   eri   tegevusvaldkondi   reguleerivatest
seadustest67 .   Näiteks on jäätmeseaduse68 § 99 lg 1  kohaselt litsents nõutav ohtlike jäätmete käitlemiseks
majandus- või kutsetegevuses; narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete
seaduse69     §   4   lg   11   kohaselt   on   narkootiliste   ja   psühhotroopsete   ainete   meditsiinilisel
eesmärgil tootmiseks või hulgimüügiks vajalik Ravimiameti luba. Kuni   01.01.2007   nägi   seadus   ette,   et   kui   ettevõtja   taotles   äriregistrisse   kande   tegemist
tegevusala kohta, millel tegutsemiseks oli nõutav tegevusluba, tuli see luba registripidajale
eelnevalt   esitada.   Alates   2007.   aastast   on   see   säte   kehtetu   ning   äriregister   tegevusloa
olemasolu enam ei kontrolli. 4.2 ETTEVÕTJA Sarnaselt ettevõtluse mõistele puudub Eesti õiguses ka üheselt sisustatud
ettevõtja mõiste. Äriõiguses   on   ettevõtja   isik,   kelle   eesmärgiks   on   saada   oma   majandustegevuse   kaudu
kasumit: ÄS § 1: Ettevõtja on füüsiline isik, kes pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid ning
kaupade müük või teenuste osutamine on talle püsivaks tegevuseks, ning seaduses sätestatud
äriühing. Lisaks iseloomustab ettevõtja mõistet äriõiguses see, et ettevõtjaks loetakse kõik isikud, kes
tegutsevad kas füüsilisest isikust ettevõtjana või ÄS §-s 2 lg 1 loetletud äriühingu vormis.
Seega kuuluvad kõik ettevõtjad äriseadustiku reguleerimisalasse juba oma õigusliku vormi
tõttu, sõltumata sellest, kas majandustegevusega püsivalt tegeletakse või kas sellest saadakse
kasumit. ÄS   §   2   lg   1   kohaselt   on   äriühingud   täisühing,   usaldusühing,   osaühing,   aktsiaselts   ja
tulundusühistu. Seaduses võib ette näha ka teisi äriühinguid. Euroopa   Liidu   Nõukogu   vastavate   määruste   rakendamise   seadustega70     on   Eesti
õigussüsteemis   tunnustatud   ka   Euroopa   ühingud:   1)   Euroopa   äriühing;   2)   Euroopa
majandushuviühing; 3) Euroopa ühistu. Äriühingud   jagunevad   asutajate   vastutuse   alusel   isikuteühinguteks   (TÜ,   UÜ)   ja
kapitaliühinguteks (AS, OÜ ja tulundusühistu). Sellest lähtuvalt kantakse äriühing äriregistris
registrikartoteegi A- või B-ossa. 4.2.1 FÜÜSILISEST ISIKUST ETTEVÕTJA  ÄS § 3 lg 1 sätestab, et füüsilisest isikust
ettevõtjaks võib olla iga füüsiline isik. Füüsiline   isik   on   inimene   (TSÜS   §   7   lg   1).   Kõigil   inimestel   on   ühetaoline   ja   piiramatu
õigusvõime ehk võime omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi. Teovõime on võime iseseisvalt teha kehtivaid tehinguid (TSÜS § 8). Täielik teovõime on 18-
aastaseks   saanud   isikul   (täisealisel).   Alla   18-aastasel   isikul   (alaealisel)   ja   isikul,   kes
vaimuhaiguse,   nõrgamõistuslikkuse   või   muu   psüühikahäire   tõttu   kestvalt   ei   suuda   oma
tegudest aru saada või neid juhtida, on piiratud teovõime.  


TSÜS § 9: Kohus võib vähemalt 15-aastase alaealise piiratud teovõimet laiendada, kui see on
alaealise huvides ja alaealise arengutase seda võimaldab. Sel juhul otsustab kohus, milliseid
tehinguid võib alaealine teha iseseisvalt. Füüsilisest isikust ettevõtja (FIE) vastutab oma kohustuste eest kogu oma varaga (ÄS § 78).  FIE on kohustatud enne tegevuse alustamist registreerima end Maksu- ja Tolliameti (MTA)
piirkondlikus struktuuriüksuses juhul, kui teda ei kanta äriregistrisse (MKS § 18 lg 1 p 3).
Registreerimisel väljastatakse ettevõtjale vastav tõend. Äriregistrisse kantakse FIE tema nõudel või seaduse alusel.  ÄS   §   3   lg   2   kohaselt   tuleb   FIE   kanda   äriregistrisse,   kui   ta   on   maksukohustuslasena
registreeritud Maksu- ja Tolliametis vastavalt käibemaksuseadusele. KMS   §   19   lg   1   järgi   tekib   isikul   kohustus   end   maksukohustuslasena   registreerida,   kui
maksustatav käive ületab kalendriaasta algusest arvates 250 000 krooni. Advokatuuriseaduse74   § 51 kohaselt võib vandeadvokaat õigusteenust osutada füüsilisest
isikust ettevõtjana. Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsev vandeadvokaat peab olema kantud
äriregistrisse.  ETTEVÕTE Ettevõte on majandusüksus, mille kaudu ettevõtja tegutseb. Ettevõte koosneb
asjadest, õigustest ja kohustustest, mis on määratud või olemuselt peaksid olema määratud
ettevõtte tegevuseks (ÄS § 5 lg 1). Kohtuasjas nr 3-2-1-64-03 tehtud Riigikohtu otsuse kohaselt kuulub ettevõtte koosseisu ka
kutsehaiguse eest hüvitise maksmise kohustus .  Ettevõte ei ole juriidiline isik (subjekt), vaid õiguse objekt76 . Äriõigus reguleerib eelkõige
subjektidega ehk ettevõtjatega seonduvat. Nende mõistete eristamine on tähtis ka võlaõiguses. Ettevõtte ülemineku korral kohaldatakse võlaõigusseaduse sätteid (VÕS 9. peatüki 4. jagu).
VÕS   §   180   lg   1   kohaselt   võib   ettevõte   omandajale   üle   minna   nii   tehingu   kui   seaduse
alusel77 . 4.4 KONTSERN Kontserni all mõistetakse emaettevõtjat koos tütarettevõtjatega. Kui üks äriühing on teises äriühingus osanik või aktsionär ning omab seal häälteenamust,
nimetatakse   osalevat   ühingut   emaettevõtjaks   ja   ühingut,   kus   ta   osaleb,   tütarettevõtjaks.
Emaettevõtja   tütarettevõtjaks   on   ka   ühing,   kus   häälteenamus   on   teisel   tütarettevõtjal   või
tütarettevõtjatel  üksinda või koos emaettevõtjaga.  Tütarettevõtjaks  on ka ühing, kus teine
ühing   (emaettevõtja)   omab   selle   osaniku   või   aktsionärina   lepingu   alusel   või   ilma   selleta
valitsevat mõju.  Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-130-04 märkinud, et tütarettevõtte asutamine on käsitatav
äriühingu   eraldumisena.   Kuna   äriühingu   lõpetamine,   ühinemine,   jagunemine   ja
ümberkujundamine   puudutavad   oluliselt   aktsionäride   huve,   on   nende   protsesside   üle
otsustamine ÄS § 298 lg 1 p 8 järgi aktsionäride üldkoosoleku ainupädevuses78 .  ÄRINIMI Ärinimi ehk firma (lad. ’firma’ – kindel) on äriregistrisse kantud nimi, mille all
ettevõtja   tegutseb   (ÄS   §   7).   Ärinime   eesmärk   on   identifitseerida   ettevõtjat   ning   anda


kolmandatele   isikutele   ka   teatud   informatsiooni   ettevõtja   kohta   .   Selleks   peab   äriühingu
ärinimes sisalduma täiend õigusliku vormi kohta, füüsilisest isikust ettevõtja ärinimi aga peab
sisaldama ettevõtja ees- ja perekonnanime (ÄS §§ 8-9). Äriühingu   ärinimi   1)   peab   olema   selgesti   eristatav   teistest   Eestis   äriregistrisse   kantud
ärinimedest (ÄS § 11 lg 2); 2) ei või olla eksitav ettevõtja õigusliku vormi, tegevusala ega
tegevuse ulatuse osas (ÄS § 12 lg 1); 3) ei või olla vastuolus heade kommetega (ÄS § 12 lg
2); 4) peab olema kirjutatud eesti-ladina tähestikus (ÄS § 12 lg 8).  Riigikohtu tsiviilkolleegium on otsuses 3-2-1-157-05 leidnud, et ärinime selgesti eristatavus
ÄS § 11 lg 2 mõttes ei tähenda üksnes seda, et äriühing ei või tegutseda teise äriühinguga
identse nime all. Ärinimi ei ole selgesti eristatav ka juhul, kui see ei ole küll teise registrisse
kantud ärinimega samane, kuid on sellega eksitavalt sarnane80 .  Piiratud on sõna „Eesti” ning kohanimede kasutamine (ÄS § 12 lg 4 ja lg 5), samuti sõnade
"riigi"   või   "linna"   või   "valla"   või   muid   riigi   või     kohaliku   omavalitsusüksuse   osalusele
viitavate sõnade kasutamine (ÄS § 12 lg 7). Samuti   ei   või   ärinimes   kasutada   Eestis   kaubamärgina   kaitstavat   sõnalist,   tähelist   või
numbrilist tähist või nende kombinatsiooni ilma kaubamärgi omaniku notariaalselt kinnitatud
nõusolekuta, välja arvatud juhul, kui ettevõtja tegutseb tegevusaladel, mille suhtes kaubamärk
ei ole kaitstud (ÄS § 12 lg 3). Kohtuvaidluses ärinime Vibe Promotions OÜ registreerimise lubatavuse üle leidis Riigikohus,
et ärinime reistreerimiseks on ÄS § 12 lg 3 järgi vajalik kaubamärgi omaniku nõusolek ning
kaubamärgi õiguskaitse tekib registreerimistaotluse saabumise kuupäevast üksnes juhul, kui
kaubamärk on registrisse kantud81 .   PROKUURA  Prokuura   on   volitus,   mis   annab   ettevõtja   esindajale   (prokuristile)   õiguse
esindada   ettevõtjat   kõigis   majandustegevusega   seotud   õigustoimingutes   (ÄS   §   16   lg   1).
Lahendis nr 3-2-1-14-01 leidis Riigikohtu tsiviilkolleegium, et ettevõtja majandustegevusega
seotud õigustoiming ÄS § 16 mõttes on ka äriühingu esindamine kohtus vaidluses, mis on
seotud ettevõtja majandustegevusega82 .  Esindus võib olla tehinguline (volitus) või seadusest
tulenev (näiteks juriidilise isiku juhatuse esindusõigus, alaealise lapse vanema esindusõigus).
Tehingulise esinduse puhul tuleneb esindaja esindusõiguse sisu volitusest, seadusest tuleneva
esindusõiguse   puhul   on   esindaja   esindusõiguse   sisu   sätestatud   seaduses.   Prokuura   on
omalaadne   tehingulise   ja   seadusest   tuleneva   esindusõiguse   vahevorm,   kuivõrd   prokuura
antakse tehinguga, kuid prokuristi esindusõiguse sisu sätestab seadus. Prokuura võib anda ainult füüsilisele isikule (ÄS § 17 lg 2) ning seda ei saa üle anda (ÄS §
20). Prokuura piirangud: 1) kinnisasja võõrandamise ja koormamise õigus on prokuristil siis, kui
selle kohta on tehtud kanne äriregistrisse (ÄS § 16 lg 2); 2) ühisprokuura kanne (ÄS § 21 lg
2). Prokuura   piirangud   kehtivad   kolmandate   isikute   suhtes   vaid   siis,   kui   need   on   kantud
äriregistrisse. 


Näide:   Kui   osaühingu   prokuristil   on   lubatud   teha   tehinguid   summas   üle   200   000   krooni
üksnes osanike nõusolekul, siis prokuristi poolt tehtud 220 000 väärtusega tehing on kehtiv
ning  prokurist vastutab sisesuhte alusel. Äriühingud Täisühing  TÄISÜHINGU ASUTAMINE Täisühingu asutamiseks tuleb sõlmida asutamisleping (ÄS §
82 lg 1). Leping on vormivaba (siiski oleks ilmselt soovitav võimalike hilisemate vaidluste
vältimiseks sõlmida leping kirjalikus vormis) ning selle muutmine on võimalik üksnes kõigi
osanike  nõusolekul   (kui  lepingus   endas  ei   ole  ette  nähtud   küsimusi,  millal  lepingut  võib
muuta häälteenamusega). Täisühingul   ei   ole   põhikirja,   ühinguga   seotud   küsimused   on   reguleeritud   seaduses   ja
ühingulepingus. Ühingulepingus nähakse ette osanike sissemaksete suurus ja tasumise aeg, kui viimast pole
lepinguga täpsustatud, tuleb sissemakse tasuda viivitamatult pärast ühingulepingu sõlmimist
(ÄS   §   87).   Sissemaksete   suurust   või   nende   laekumist   äriregistris   ei   kontrollita,   kuna
täisühingu puhul ei ole sätestatud kohustusliku kapitali miinimumnõuet.  Osanikud esitavad täisühingu äriregistrisse kandmise avalduse, millele kirjutavad alla kõik
osanikud (ÄS § 83 lg 1).    TÄISÜHINGU   OSANIKUD  Täisühingul   peab   olema   vähemalt   kaks   osanikku,   kelleks
võivad   olla   nii   füüsilised   kui   juriidilised   isikud.   Riik   või   kohalik   omavalitsus   täisühingu
osanikuks olla ei saa (ÄS § 80 lg 2). Osanike omavaheline tihe seotus ilmneb nõudest, et uue
osaniku võib täisühingusse võtta vaid kõigi osanike nõusolekul (ÄS § 80 lg 3). Muude avalik-
õiguslike   juriidiliste   isikute   puhul   tuleks   täisühingu   osanikuks   olemise   küsimuses   lähtuda
TsÜS   §   25   lg   4   sätestatud   põhimõttest,   et   avalik-õiguslik   juriidiline   isik   ei   või   omada
tsiviilõigusi ja kohustusi, mis on vastuolus tema eesmärgiga.   TÄISÜHINGU   JUHTIMINE   JA   ESINDAMINE  Täisühingu   regulatsioonis   ei   ole   ette
nähtud nn võõrjuhtimise põhimõtet: erinevalt kapitaliühingutest ei näe seadus täisühingule
ette   kohustuslikku   organisatsioonilist   struktuuri   (üldkoosolek   –   juhatus),   seetõttu   on
täisühingu juhtimise ja esindamise küsimused, mis juhatuse olemasolul kuuluksid juhatuse
pädevusse, reguleeritud eraldi. ÄS   §  88   lg   1  kohaselt   on   täisühingu   igal   osanikul   õigus  ja   kohustus   osaleda   täisühingu
juhtimises (samas esindamise kohustust ette ei nähta), ent ühingulepinguga võib juhtimise
õiguse anda  ühele või  mitmele  osanikule.  Juhtima  õigustatud  osanikud  võivad täisühingu
juhtimise õiguse anda ka kolmandale isikule. Otsuste vastuvõtmine täisühingus toimub häälteenamusega: osanike otsus on vastu võetud,
kui selle poolt on antud üle poole kõigi osanike häältest, kui seaduse või ühingulepinguga ei
ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet (ÄS § 93 lg 1). Osaniku häälte arv tuleneb tema
sissemakse   suurusest,   kui   ühinguleping   ei   näe   ette   teisiti.     Hääletamisest   tuleb   kõigile
osanikele   eelnevalt   teatada   (teatamise   kohustuslikku   vormi   või   aega   ei   ole   ette   nähtud).
Kapitaliühingutele omast koosoleku nõuet täisühingu puhul sätestatud ei ole.


Täisühingu   esindamise   õigus   kõigis   õigustoimingutes   on   kõikidel   täisühingu   osanikel,
eeldusel, et ühingulepinguga pole ette nähtud teisiti (§ 98 lg 1). Iga osanik võib täisühingut
esindada üksinda, ühingulepinguga võib ette näha ka nõude, et esindada võivad mõned või
kõik osanikud ühiselt. Selline ühise esinduse piirang kehtib kolmandate isikute suhtes üksnes
siis, kui see on kantud äriregistrisse (ÄS § 98 lg 2). Täisühingut võib esindada ka prokurist, kelle määravad kõik juhtima õigustatud osanikud
ühiselt. Prokuurat tühistada võib aga iga juhtima õigustatud osanik (ÄS § 99).   TÄISÜHINGU  LÕPETAMINE   JA   OSANIKU   LAHKUMINE  Täisühingu   lõpetamise
alused on sätestatud ÄS §-s 103 lg 1: 1) osanike otsus; 2) kohtuotsus; 3) tähtaja möödumine
või   eesmärgi   saavutamine;   4)   muu   seaduses   ettenähtud   alus   (mis   võib   olla   ette   nähtud
ühingulepingus - nt § 103 lg 2 toodud loetelu). Täisühingu lõpetamisel toimub selle likvideerimine, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (ÄS 
§ 113).
Likvideerimismenetlust iseloomustavad järgmised etapid: 
1) likvideerijate määramine ja äriregistrisse kandmine;
2) võlausaldajate nõuete rahuldamine (kui nõuded ületavad täisühingu vara, vastutavad 
osanikud täisühingu kohustuse eest solidaarselt); 3) pärast võlausaldajate nõuete rahuldamist 
allesjäänud vara jaotamine; 4) äriregistrist kustutamine. Kui   osanik   soovib   täisühingust   lahkuda,   võib   ta   seda   teha   majandusaasta   lõpul,   teatades
sellest vähemalt kuus kuud ette, kui ühingulepinguga ei ole ette nähtud lühemat tähtaega (ÄS
§ 107). Kui osanik on tänud täitmata olulise kohustuse või selle täitmine on võimatu, võib
kohus teiste osanike nõudel otsustada selle osaniku ühingust väljaarvamise (ÄS § 105, § 108).
Füüsilisest isikust osaniku surma korral on õigus täisühingusse astuda tema pärijatel, kui see
on ühingulepinguga ette nähtud või kui sellega on nõus kõik osanikud (ÄS § 106 lg 1). USALDUSÜHING   USALDUSÜHINGU MÕISTE Usaldusühingu mõiste on sätestatud ÄS §-s 125 lg 1: Usaldusühing   on   äriühing,   milles   kaks   või   enam   isikut   tegutsevad   ühise   ärinime   all   ja
vähemalt üks neist isikutest (täisosanik) vastutab ühingu kohustuste eest kogu oma varaga
ning   vähemalt   üks   neist   isikutest   (usaldusosanik)   vastutab   ühingu   kohustuste   eest   oma
sissemakse ulatuses. 01.08.2008 seisuga oli äriregistris registreeritud 838 usaldusühingut87 . ÄS § 125 lg 2 kohaselt kohaldatakse usaldusühingule täisühingu kohta käivaid sätteid, kui
seadustiku V osas sätestatust ei tulene teisiti.   USALDUSÜHINGU ERINEVUSED TÄISÜHINGUST Täis- ja usaldusühingu esimene ja
olulisim erinevus tuleneb juba usaldusühingu mõistest: see on usaldusosaniku ja täisosaniku
erinev vastutus.  Lisaks  erineb   usaldusühing  täisühingust  selle   poolest,  et  usaldusosanikul   puudub  reeglina
õigus usaldusühingut juhtida ning esindada (ÄS § 128 lg 1 ja § 131 lg 1), kui ühingulepinguga
ei   ole   ette   nähtud   teisiti   (sellisel   juhul   tuleb   usaldusosaniku   esindusõigus   kanda   ka


äriregistrisse, ÄS § 131 lg 2). Juhul, kui usaldusosanikule on ühingulepinguga antud õigus
osaleda usaldusühingu juhtimises, laieneb talle ka konkurentsikeeld (ÄS § 129).  OSAÜHING   OSAÜHINGU MÕISTE Osaühing on äriühing, millel on osadeks jaotatud osakapital (ÄS §
135 lg 1). Osakapital peab olema vähemalt 2500 eurot- (ÄS § 136). Osaühing on kapitaliühing (osanikud ei vastuta isiklikult osaühingu kohustuste eest), mis on
sobiv eelkõige väiksemate ühingute puhul, kus osanikke on vähem ning neil on soov hoida
oma pideva kontrolli all nii ühingu juhtimise küsimused kui ka osanike ring. Osaühingu   regulatsioon   äriseadustikus   ei   ole   nii   range   kui   aktsiaseltsi   puhul;   osaühingut
reguleerivaid   norme   on   vähem   ning   nende   hulgas   on   rohkem   dispositiivsed   sätteid   kui
aktsiaseltsi kohta käivates paragrahvides. 01.08.2008 seisuga oli registreeritud 90 482 osaühingut88 , mis tähendab, et osaühing on
Eestis enim kasutatav ühinguvorm.   OSAÜHINGU ASUTAMINE Osaühingu asutajaid võib olla üks või mitu ning need võivad
olla nii füüsilised kui juriidilised isikud  (ÄS § 137 lg 1 ja lg 2). Asutamiseks tuleb: 1) sõlmida asutamisleping või vastu võtta asutamisotsus (ÄS § 138) ja
kinnitada osaühingu põhikiri (ÄS § 139); 2) teha sissemaksed (ÄS §§ 140-143); 3) esitada
äriregistrisse kandmise avaldus (ÄS § 144).  Osaühingu asutamisleping (ühe asutaja puhul asutamisotsus) peab ÄS § 138 lg 2 kohaselt
sisaldama järgmisi andmeid: 1) asutatava osaühingu ärinimi, asukoht ja aadress; 2) asutajate
nimed ja elu- või asukohad; 3) osakapitali kavandatud suurus; 4) osade nimiväärtused ja arv,
samuti nende jaotus asutajate vahel; 5) kui palju tuleb osade eest tasuda, tasumise kord, aeg ja
koht; 6) kui osa eest tasutakse mitterahalise sissemaksega - mitterahalise sissemakse ese ja
selle hindamise kord; 7) juhatuse ja, kui moodustatakse nõukogu, selle liikmete andmed; 8)
prokuristi või audiitori määramise korral nende andmed; 9) asutamiskulude eeldatav suurus ja
nende kandmise kord.  Asutamisleping (-otsus) peab olema notariaalselt tõestatud. Notariaalse tõestamise nõudega
tagatakse   asutajate   isikusamasuse   kontroll   ning   asutamislepingu   vastavus   seadusele   ja
asutajate tegelikule tahtele89 . Asutamisleping on tähtajaline ja kehtib üks aasta, kuivõrd ÄS § 144 lg 4 kohaselt ei kanta
osaühingut   äriregistrisse,   kui   äriregistrisse   kandmise   avaldus   esitatakse   pärast   ühe   aasta
möödumist asutamislepingu sõlmimisest. Osaühingu põhikirjas tuleb ÄS § 139 lg 1 kohaselt
märkida: 1) osaühingu ärinimi ja asukoht; 2) osakapitali suurus, mis võib olla määratud kindla
suurusena või miinimum- ja maksimumkapitalina, kusjuures miinimumkapitali suurus peab
olema vähemalt 1/4 maksimumkapitali suurusest; 3) osade eest tasumise kord; osaga seotud
õiguste või osaniku õiguste erisused; 4) kui osa eest tasutakse mitterahalise sissemaksega -
mitterahalise sissemakse hindamise kord; 5) reservkapitali suurus; 6) juhatuse ning nõukogu
olemasolu korral ka selle liikmete arv, mis võib olla väljendatud kindla suurusena või ülem- ja
alammäärana   ning   vajadusel   juhatuse   liikmete   esindusõiguse   erisused;   7)   muud   seaduses
sätestatud kohustuslikud tingimused. 88 http://www.rik.ee/stat/8_8tg.phtml. 89 seega ei saa


näiteks seltsing olla osaühingu asutajaks, kuna seltsing ei ole juriidiline isik. 90 . Peep. Eesti
äriõiguse ja ühinguõiguse muudatused. Kinnistusraamatu- ja notaripäevad. Ettekanded. EV
Justiitsministeerium 1998, lk 125-134. 27 Osa eest tasumiseks on kaks võimalust: 1) rahaline sissemakse; 2) mitterahaline sissemakse. ÄS § 140 lg 2 kohaselt peab osa eest olema tasutud täielikult enne osaühingu äriregistrisse
kandmise avalduse esitamist, kui asutamislepinguga ei ole ette nähtud varasemat tähtpäeva.
Erinevalt näiteks täis- või usaldusühingust ei või osa eest tasutavat summat tasaarvestada
töötasu,   honorari   ega   teiste   sarnaste   väljamaksetega   asutatavast   osaühingust   ega   muude
nõuetega asutatava osaühingu vastu (ÄS § 140 lg 3). Sissemakse suurus sõltub reeglina iga
osaniku osa nimiväärtusest (ÄS § 155 lg 1). Rahalised sissemaksed tuleb tasuda asutamisel oleva osaühingu nimel avatud pangakontole
(ÄS § 141). Osaühingu äriregistrisse kandmise avaldusele lisatakse muude dokumentide seas
ka panga teatis osakapitali sissemaksmise kohta (ÄS § 144 lg 1 p 3). Nimetatud kontolt ei saa
teha mingeid väljamakseid enne, kui osaühing on kantud äriregistrisse. Mitterahaline sissemakse peab vastama järgmistele tunnustele (ÄS  124 lg 1): 1) see on asi või
õigus; 2) see on rahaliselt hinnatav; 3) see on osaühingule üleantav; 4) sellele on võimalik
pöörata sissenõuet91 . Mitterahalise   sissemakse   tegemine   tähendab   loodavale   osaühingule   asjade   või   õiguste
võõrandamist;   see   omakorda   tähendab,   et   kinnisasjade,   registrisse   kantavate   vallasjade
(näiteks mootorsõidukid) ja õiguste (aktsiad) võõrandamisel märgitakse vastavasse registrisse
omanikuks asutamisel olev osaühing. Mitterahaliseks sissemakseks ei või olla osaühingule osutatav teenus ega tehtav töö ega ka
asutajate tegevus osaühingu asutamisel (ÄS § 142 lg 2). Mitterahalise sissemakse väärtust hindavad osanikud ise; kui mõne sissemakse eseme liigi
puhul on olemas tunnustatud eksperdid, siis peab eseme väärtust hindama ekspert (ÄS § 143
lg 1). Hindamist peab kontrollima audiitor, kui mitterahalise sissemakse väärtus ületab 40 000
krooni või kui kõik mitterahalised sissemaksed moodustavad kokku üle poole osakapitalist
(ÄS § 143 lg 3).  Hindamisel võetakse aluseks asja või õiguse harilik väärtus (ÄS § 143 lg 2), mis TsÜS § 65
kohaselt tähendab eseme kohalikku keskmist müügihinda (turuhinda). Peale sissemaksete tasumist esitab loodava osaühingu juhatus äriregistrile avalduse, mis peab
sisaldama   ÄS   §-s   145   loetletud   andmeid   ning   olema   kõikide   juhatuse   liikmete   poolt
allkirjastatud (ÄS § 144 lg 1).   Avaldusele peavad olema lisatud ÄS § 144 lg 1 loetletud
dokumendid. 2007. aasta algusest on võimalik osaühingut asutada ka nn kiirmenetluses, mis
tähendab asutamist interneti teel, kasutades äriregistri ettevõtjaportaali92 .  ÄS § 147 näeb ette osaühingu asutajate solidaarse vastutuse tehingute eest, mis on loodava
osaühingu nimel tehtud enne selle äriregistrisse kandmist.  OSA Osa väikseim nimiväärtus võib olla 100 krooni. Kui see on suurem, peab see olema 100
krooni täiskordne (ÄS § 148 lg 1 ja lg 2). Osa iga 100 krooni annab ühe hääle (põhikirjaga


võib ette näha ka teisiti, ÄS § 169 lg 2) ning osaniku häälte arv peab olema võrdeline tema
osa suurusega (ÄS § 169 lg 1). Igal   osanikul   on   üks   osa.   Kui   osanik   omandab   teise   osaniku   käest   tema   osa,   siis   ei   ole
omandajal mitte kaks osa, vaid tema osa nimiväärtus suureneb vastavalt (ÄS § 148 lg 4). Osaühingu osad võib registreerida Eesti väärtpaberite keskregistris (EVK)93  (ÄS § 148 lg 7).
Väärtpaberit osa kohta välja anda ei või (ÄS § 148 lg 6). Osanikke tuleb võrdsetel asjaoludel kohelda võrdselt (ÄS § 154 lg 1). Osaniku õigused: 1) õigus osaleda osaühingu kasumi jaotamisel (§ 148 lg 5; § 157); 2) õigus
osaleda   osaühingu   lõpetamisel   allesjäänud   vara   jaotamisel   (§148   lg   5);   3)   õigus   osaleda
osaühingu juhtimises (§ 168); 4) õigus tutvuda osanike nimekirjaga (§ 182 lg 2); 5) õigus
teabele (§ 166); 6) muud seadusest ja põhikirjast tulenevad õigused (näiteks õigus vaidlustada
osanike otsust, õigus nõuda erikontrolli jms). Õigus osaleda kasumi jaotamisel on teisisõnu õigus saada dividendi. ÄS § 157 lg 2 kohaselt
makstakse   osanikule   osa   kasumist   (dividend)   võrdeliselt   tema   osa   nimiväärtusega,   kui
põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti. Väljamakseid osanikele võib teha puhaskasumist või
eelmiste   majandusaastate   jaotamata   kasumist,   millest   on   maha   arvatud   eelmiste   aastate
katmata kahjum, kinnitatud aastabilansi alusel (ÄS § 157 lg 1).  Reeglina makstakse dividend välja rahas, kuid osaniku nõusolekul ka muus varas (§ 157 lg 5).
Dividendide väljamaksmisel võetakse aluseks osanike nimekiri (ÄS § 182). Aktsiaseltsi aktsionäriga võrreldes märksa ulatuslikum on osaniku õigus teabele (ÄS § 166).
Nimelt on osanikul on õigus saada juhatuselt  teavet osaühingu tegevuse kohta ja tutvuda
osaühingu dokumentidega, samal ajal kui aktsionäril on õigus üldkoosolekul saada juhatuselt
teavet aktsiaseltsi tegevuse kohta (ÄS § 287 lg 1), st et aktsionär ei saa nõuda teabe esitamist
igal ajal ning talle ei ole ka tagatud võimalus dokumentidega tutvuda.  Nagu öeldud, sobib osaühingu vorm sellisel  juhul, kui osanikud soovivad hoida kontrolli
osanike ringi üle, kuivõrd äriseadustik näeb ette, et vabalt võõrandada saab osa üksnes teisele
osanikule (§ 149 lg 1). Osa võõrandamisel kolmandatele isikutele on teistel osanikel ühe kuu
jooksul   võõrandamislepingu   esitamisest   ostueesõigus   (ÄS   §   149   lg   2),   mida   erinevalt
varasemast (kuni 01.01.2006 kehtinud) regulatsioonist põhikirjaga täielikult välistada ei saa,
küll aga on võimalik seda välistada 2/3 osanike otsusega (ÄS § 140 lg 3).  Lisaks võimaldab kontrolli osanike ringi üle teostada ÄS § 153, mille kohaselt võib põhikirjas
ette näha, et surnud osaniku osa ei lähe üle pärijale (st pärija ei saa osaühingu osanikuks).
Taolise klausli kehtivuse tingimuseks on pärijatele hüvitise maksmine (ÄS § 153 lg 2).  Osa võib ka pantida, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti (ÄS § 151). Nii võõrandamise kui pantimise kohustustehing ja käsutustehing peavad olema notariaalselt
tõestatud, välja arvatud siis, kui osad on registreeritud Eesti väärtpaberite keskregistris (ÄS §§
149, 151).


OSAÜHINGU  JUHTIMINE  Osaühingu   juhtimine   on   reeglina   kahetasandiline:   osanikud
ning juhatus. Seaduses või põhikirjas ettenähtud juhtudel võib osaühingul olla ka nõukogu. Osanike pädevuses on (ÄS § 168 lg 1): 1) põhikirja muutmine; 2) osakapitali suurendamine ja
vähendamine;   3)   nõukogu   liikmete   valimine   ja   tagasikutsumine;   4)   kui   ühingul   ei   ole
nõukogu   -   juhatuse   liikmete   valimine   ja   tagasikutsumine,   samuti   tehingute   tegemise
otsustamine juhatuse liikmetega ja nendeks tehinguteks osaühingu esindaja määramine; 5)
majandusaasta   aruande   kinnitamine   ja   kasumi   jaotamine;   6)   osa   jagamine;   7)   audiitori
valimine; 8) erikontrolli määramine; 9) kui ühingul ei ole nõukogu - prokuristi nimetamine ja
tagasikutsumine; 10) juhatuse või nõukogu liikmega tehingu tegemise otsustamine, tehingu
tingimuste määramine, õigusvaid luse pidamise otsustamine ning selles tehingus või vaidluses
osaühingu   esindaja   määramine;   11)   osaühingu   lõpetamise,   ühinemise,   jagunemise   ja
ümberkujundamise otsustamine; 12) muude seaduse või põhikirjaga osanike pädevusse antud
küsimuste otsustamine. Toodud loetelu viimasest punktist nähtub, et osanike pädevust on võimalik põhikirjaga ka
laiendada. ÄS § 168 lg 2 näeb ette, et osanikud võivad võtta vastu otsuseid ka juhatuse ja
nõukogu pädevusse kuuluvates küsimustes. Sellisel juhul vastutavad osanikud nagu juhatuse
või nõukogu liikmed. (NB! Juhatuse pädevusse kuuluvates küsimustes otsuste vastuvõtmine
ei tähenda tehingute tegemise õigust!) Osanikud  võivad  otsuseid  vastu  võtta:   1) osanike  koosolekul;  2)  kirja  teel  hääletades;  3)
kirjaliku otsuse vormistamisega. Osanike   koosoleku   kutsub   kokku   juhatus   (ÄS     §   171   lg   1),   kes   määrab   ka   koosoleku
päevakorra (ÄS § 1711 lg 1). Osanike koosoleku kokkukutsumise õigus on ka osanikel endil,
audiitoril või nõukogul (ÄS § 1711 lg 1). Osanike koosoleku kokkukutsumisel tuleb järgida
ÄS §-s 172 sätestatud korda, vastasel korral on osanike  koosoleku otsused tühised, välja
arvatud siis, kui koosolekul osalevad või on esindatud kõik osanikud.  (ÄS § 1721). Hääletamine kirja teel on sätestatud ÄS §-s 173. Otsuse kirjalik vormistamine ilma osanike
koosoleku või kirjaliku hääletamiseta tuleb kõne alla siis, kui osaühingul on üks osanik või
kui lisaks temale on osanikuks vaid osaühing ise (ÄS § 173 lg 6) või juhul, kui osanikke on
rohkem, kuid tingimusel, et nad kõik otsusega nõustuvad ja selle allkirjastavad (ÄS § 173 lg
7). Kui   osanike   otsus   rikub   osaühingu   võlausaldajate   kaitseks   või   muu   avaliku   huvi   tõttu
kehtestatud seaduse sätet või ei vasta headele kommetele,  samuti kui rikuti otsuse teinud
osanike koosoleku kokkukutsumise korda, on osanike otsus tühine (ÄS § 1771). Vastuolu
korral muu seadusesättega või põhikirjaga võib kohus tunnistada osanike koosoleku kehtetuks
(ÄS § 178). Äriseadustik näeb ette ka osaniku vastutuse osaühingule, teisele osanikule või kolmandale
isikule süüliselt tekitatud kahju eest (ÄS § 188 lg 1). Osaühingu juhatus juhib ja esindab osaühingut (ÄS § 180 lg 1). Juhatuses võib olla üks või
mitu liiget; kui juhatus koosneb vaid ühest liikmest, nimetatakse teda juhatajaks.  Juhatuse liige ei pea olema osanik. Seadusega on sätestatud tingimused, millele juhatuse liige 
peab vastama:


 1) ta peab olema teovõimeline füüsiline isik (ÄS § 180 lg 2); 
2) vähemalt poolte juhatuse liikmete elukoht peab olema Eestis, mõnes teises Euroopa 
Majanduspiirkonna liikmesriigis või Šveitsis (ÄS § 180 lg 2). Äriseadustik   sisaldab   ka   viiteid   selle   kohta,   kes   ei   või   olla   juhatuse   liikmeks:   1)   kui
osaühingul on nõukogu, siis ei tohi nõukogu liige olla samal ajal ka juhatuse liige (ÄS § 180
lg 3); 2) juhatuse liikmeks ei või olla isik, kelle suhtes kohus on vastavalt karistusseadustiku
§-le 49 kohaldanud juhatuse liikmena tegutsemise keeldu; 3) samuti isik, kellel on keelatud
tegutseda samal tegevusalal, millel tegutseb osaühing, või kellel on keelatud olla juhatuse
liige seaduse või kohtulahendi alusel (ÄS § 180 lg 31).  Osaühingu põhikirjas võib ette näha ka muid isikuid, kes ei või olla juhatuse liikmeks. Osaühingut võib kõigis õigustoimingutes esindada iga juhatuse liige, kui põhikirjaga ei ole
ette nähtud,  et juhatuse liikmed  esindavad osaühingut mitmekesi  või ühiselt. Kolmandate
isikute suhtes kehtib ühine esindus ainult siis, kui see on kantud äriregistrisse (ÄS § 181 lg 1). Juhatuse   liikmed   on   osaühingu   nimel   tehingute   tegemisel   kohustatud   osaühingu   suhtes
järgima   põhikirjas   ettenähtud   või   osanike,   nõukogu   või   juhatuse   kehtestatud   piiranguid.
Esindusõiguse   piiramine   ei   kehti   kolmandate   isikute   suhtes   (ÄS   §   181   lg   2).   Näide:
Osaühingu   põhikirjas   on   ette   nähtud,   et   juhatus   võib   osaühingule   kuuluvat   kinnisvara
võõrandada või koormata üksnes osanike eelneval nõusolekul. Juhatus võtab pangast laenu
ning laenu tagamiseks seatakse panga kasuks hüpoteek osaühingule kuuluvale   kinnistule,
kusjuures osanike eelnev nõusolek puudub. Hüpoteegi seadmise tehing on kehtiv, kuna antud
esindusõiguse piirang ei kehti kolmandate isikute suhtes.  Juhatuse liikme õigussuhe osaühinguga on käsundilaadne  suhe ning seetõttu  kohaldatakse
juhatuse   liikme   lepingule   võlaõigusseaduse   käsunduslepingu   sätteid94   .   Juhatuse   liikme
volitused   algavad   tema   nimetamisest   osanike   või   nõukogu   poolt,   mitte   aga   äriregistrisse
kande tegemisest. Juhatuse liige valitakse tähtajaliselt kuni kolmeks aastaks, kui põhikirjas ei
ole ette nähtud muud tähtaega, mis ei või siiski olla pikem kui viis aastat (ÄS § 184 lg 2) ning
tema volitused lõpevad tema tagasikutsumisega, tähtaja möödumisega või tagasiastumisega;
tulenevalt VÕS käsunduslepingu sätetest lõpevad volitused ka juhatuse liikme surma korral
(VÕS § 633 lg 1).  Juhatuse liikme tagasikutsumiseks ei ole vaja mingit mõjuvat põhjust (ÄS § 184 lg 3). Samas
näeb seadus ette, et juhatuse liige võib juhatusest tagasi astuda mõjuval põhjusel (ÄS § 184 lg
7).  Käsundussuhte   alusel   on   käsundisaaja   põhilised   kohustused   hoolsuskohustus   ja
lojaalsuskohustus.   Äriseadustik   täpsustab   juhatuse   liikme   hoolsuskohustust,   märkides,   et
juhatuse liige peab oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega (ÄS § 187 lg 1).
Lojaalsuskohustuse   sisuks   on   juhatuse   liikme   puhul   konkurentsikeeld   (ÄS   §   185)   ja
ärisaladuse hoidmise kohustus (ÄS § 186). Kui juhatuse liige rikub oma kohustusi ning tekitab sellega osaühingule kahju, on tegemist
lepingulise suhte rikkumisega, mis tähendab, et õiguskaitsevahendina kahju hüvitamise nõude
saab osaühing esitada siis, kui esinevad võlaõigusseaduses sätestatud kahju hüvitamise nõude
eeldused.


Kuivõrd tegemist on lepingulise suhtega, siis ei oma juhatuse liikme kohustuste rikkumise
puhul tähtsust see, kas kohustust rikuti süüliselt või mitte. Nagu muude lepingute puhul, võib
ka juhatuse liikmega sõlmitavas lepingus ette näha vastutuse piirangud (VÕS § 106). Kui oma
kohustusi on rikkunud mitu juhatuse liiget, vastutavad nad kahju hüvitamise eest solidaarselt
(ÄS § 187 lg 2). Osaühingul peab olema nõukogu, kui (ÄS § 189 lg 1): 1) osakapital on üle 400 000 krooni ja
juhatuses on vähem kui kolm liiget; 2) see on ette nähtud osaühingu põhikirjas. Osaühingu nõukogule kohaldatakse aktsiaseltsi nõukogu reguleerivaid sätteid. Kui osaühingu
osakapital vastab aktsiaseltsi minimaalsele aktsiakapitali suurusele (400 000 krooni) või kui
see on ette nähtud seaduses95  või osaühingu põhikirjas, peab osaühingul olema audiitor (ÄS
§ 190).  RKTKo 11.05.2005 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-41-05, RT III 2005, 17, 181. 95 näiteks peab
erakooliseaduse   §   5   lg   5   p   12   kohaselt   olema   audiitor   osaühingul,   mis   on   ülikooli,
rakenduskõrgkooli või kutseõppeasutuse pidaja. 31 Nagu nõukogu puhul, kohaldatakse ka audiitoriga seotud küsimustes äriseadustiku aktsiaseltsi
osas sisalduvaid norme. Osanikel, kelle häältega on esindatud vähemalt  1/10 osakapitalist,  on võimalik osaühingu
juhtimisest või varalisest seisundist ülevaate saamiseks nõuda erikontrolli läbiviimist (ÄS §
191). 7 OSAKAPITAL Osakapital on osaühingule kuluv vara, mida ei tohi osanikele tagasi
maksta96 . Erinevalt täis- ja usaldusühingust, kus osanikud vastutavad ühingu kohustuste eest
isiklikult, sisaldab kapitaliühingute regulatsioon mitmeid sätteid, mille eesmärk on osakapitali
(või aktsiakapitali) säilitamine ning osanikele või aktsionäridele ebaseaduslike väljamaksete
tegemise takistamine97 . Osaühingu minimaalne osakapital peab olema vähemalt 40 000 krooni (ÄS § 136). Samas
võib eriseadustega ette näha ka kõrgema osakapitali suuruse. Näiteks   sätestab   erakooliseaduse   §   21   lg   1   ülikooli   pidava   osaühingu   minimaalseks
osakapitaliks   kümme   miljonit   krooni.   Äriseadustik   näeb   ette   reservkapitali   moodustamise
kohustuse (ÄS § 160), mis peab olema vähemalt 1/10 osakapitalist ning mida võib osanike
otsusel kasutada kahjumi katmiseks või osakapitali suurendamiseks (ÄS § 161). Osakapitali
suurendamine   võib   toimuda:   1)   täiendavate   sissemaksete   tegemisega   (nii   rahalised   kui
mitterahalised);   a.   uute   osade   väljalaskmisega   (ÄS   §   1921   p1);   b.   osade   nimiväärtuse
suurendamisega (ÄS § 1921 p2); 2) täiendavate sissemakseteta (fondiemissioon, ÄS § 195 lg
1). Osakapitali suurendamise otsuse teevad osanikud (ÄS § 168 lg 1 p 2). Osakapitali   suurendamine   kantakse   äriregisrisse   ning   seejuures   on   tegemist   konstitutiivse
kandega, kuna Osakapital loetakse suurendatuks ja uuest või suurendatavast osast tulenevad
õigused   tekkinuks   alates   kande   tegemisest   äriregistrisse   (ÄS   §   196   lg   4).   Osakapitali
vähendamine   võib   toimuda:   1)   osade   nimiväärtuse   vähendamisega;   2)   (mõnede)   osade
tühistamisega Osakapitali   vähendamisel   võib   teha   osanikele   väljamakseid   (ÄS   §   1991),   või     viia
vähendamine   läbi   lihtsustatud   korras   (ÄS   §   1992).   7.6   OSAÜHINGU   LÕPETAMINE
Osaühingu lõpetamise aluseks võib olla (ÄS § 201): 1) osanike otsus; 2) kohtulahend; 3)


osaühingu   pankroti   väljakuulutamine;   4)   osaühingu   pankrotimenetluse   raugemine   enne
pankroti väljakuulutamist; 5) muud seaduses või põhikirjas ettenähtud alus. Kui   osanikud   soovivad   osaühingut   lõpetada,   peab   juhatus   esitama   osanikele   eelmise
majandusaasta aruande ja ülevaate osaühingu käesoleva aasta majandustegevusest (ÄS § 202
lg 2). Tulenevalt osaühingu majanduslikust seisust tuleb otsustada kas likvideerimismenetluse
läbiviimine   (juhul   kui   osaühingu   varad   ületavad   tema   kohustusi)   või   pankrotiavalduse
esitamine (kui kohustused ületavad varasid). Likvideerimismenetluse   käigus   määratakse   likvideerijad   (nende   kohta   tehakse   kanne
äriregistrisse), kes teavitavad võlausaldajaid likvideerimismenetlusest ametlikus väljaandes  Ametlikud Teadaanded   (ÄS § 212), lõpetavad osaühingu tegevuse, nõuavad sisse võlad,
müüvad vara ja rahuldavad võlausaldajate nõuded (ÄS § 209 lg 2) ning vajadusel esitavad
pankrotiavalduse (ÄS § 210). Pärast võlausaldajate kõigi nõuete rahuldamist või tagamist ja
raha hoiustamist allesjäänud vara jaotatakse osanike vahel likvideerijate poolt koostatud vara
jaotusplaani kohaselt vastavalt nende osade nimiväärtustele, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud
teisiti   (ÄS   §   216   lg   1).   Viimaseks   esitatakse   äriregistrile   avaldus   osaühingu   äriregistrist
kustutamiseks (ÄS § 218 lg 1). Äriregistrist kustutamisega lõpeb osaühingu õigusvõime. TÄIENDAVAKS   LUGEMISEKS:   Kalev     Saare,Urmas   Voolens,Andres   Vutt   Margit
Vutt.Ühinguõigus I Kapitaliühingud-.Juura 2015  AKTSIASELTS   AKTSIASELTSI   MÕISTE  Aktsiaselts   on   äriühing,   millel   on   aktsiateks   jaotatud
aktsiakapital   (ÄS   §   221).   Aktsiakapital   peab   olema   vähemalt   25000   eurot.   (ÄS   §   222).
Aktsiaselts on kapitaliühing, mis oma keerukama juhtimisstruktuuri ja rangema reguleerituse
tõttu99   sobib suurematele kapitalikoosluste ning suurema hulga aktsionäride puhul, kelle
huvi   ei   ole   suunatud   mitte   eeskätt   äriühingu   igapäevase   juhtimise   kuivõrd   aktsia   kui
investeeringu omamise vastu . 01.08.2008 seisuga oli Eestis registreeritud 5467 aktsiaseltsi .    AKTSIASELTSI ASUTAMINE Analoogselt osaühingule võib ka aktsiaseltsi asutajaid olla
üks või mitu ning asutajateks võivad olla nii juriidilised kui füüsilised isikud (ÄS § 242). Asutajad sõlmivad asutamislepingu (ÄS § 243) ning selle lisana kinnitatakse põhikiri (ÄS §
244). Mõlemad peavad olema notariaalselt tõestatud (ÄS § 243 lg 4). Peale asutamislepingu sõlmimist toimub aktsiate eest tasumine kas rahaliste või mitterahaliste
sissemaksetena (ÄS §§ 246-249). Erinevalt osaühingu regulatsioonist näeb seadus ette, et kui
aktsiaseltsi   asutamisel   tehakse   mitterahalisi   sissemakseid,   peab   nende   väärtuse   hindamist
kontrollima audiitor (ÄS § 249 lg 3). Kõikide aktsiaseltside aktsiad peavad olema registreeritud Eesti väärtpaberite keskregistris
ning asutatava aktsiaseltsi aktsiad tuleb registreerida enne aktsiaseltsi äriregistrisse kandmist
(ÄS § 228 lg 1).


Seejärel esitatakse  äriregistrile  aktsiaseltsi registrisse kandmise avaldus (ÄS § 250). Enne
aktsiaseltsi äriregistrisse kandmist tehtud tehingutest tulenevate kohustuste eest vastutavad
tehingud   teinud   isikud   solidaarselt   (ÄS   §   253).   Erinevalt   osaühingust   ei   ole   aktsiaseltsi
võimalik asutada kiirmenetluse teel.  AKTSIA Aktsiat võib määratleda kui mõttelist osa aktsiakapitalist, mis annab selle omajale,
aktsionärile teatud hulga (nii varalisi kui mittevaralisi) õigusi.  Aktsia väikseim nimiväärtus on 10 krooni; suurema nimiväärtuse puhul peab see olema 10
krooni täiskordne (ÄS § 223).   Erinevalt osast on aktsia jagamatu (ÄS § 224). Aktsiate splittimine (aktsiate nimiväärtuse
vähendamine aktsiakapitali suuruse muutmiseta) ei ole aktsia jagamine. Aktsiate splittimist
kasutavad äriühingud, kelle väärtpaberid on suure nimiväärtusega ja vähe kaubeldavad102 . Kui osanikul saab alati olla vaid üks osa, siis aktsiaid võib aktsionäril olla mitu. Aktsiad on nimelised103 ning need on registreeritud Eesti väärtpaberite keskregistris (ÄS §
228).  Erinevalt osadest on aktsiad vabalt võõrandatavad (ÄS § 229 lg 1). Põhikirjaga võib ette näha,
et aktsia võõrandamisel kolmandatele isikutele on teistel aktsionäridel ostueesõigus (ÄS § 229
lg 2). Aktsiaseltsi taotlusel kantakse Eesti väärtpaberite keskregistrisse ostueesõiguse kohta
märge.   Aktsia   käsutamine   pärast   märke   kandmist   registrisse   on   tühine   osas,   milles   see
ostueesõiguse teostamist kahjustab või piirab (ÄS § 229 lg 22). Aktsiat on võimalik ka pantida; sellisel juhul teostab aktsiast tulenevaid õigusi pantija (ÄS §
232). Pantimise kohta tehakse märge Eesti väärtpaberite keskregistrisse. Iga aktsia annab eraldi hääleõiguse, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (§ 236). Aktsiaseltsi põhikirjaga võib ette näha mitut liiki aktsiaid, millest võivad tuleneda erinevad
õigused  vastavalt  põhikirjale  kasumi   jaotamisel   või  aktsiaseltsi   likvideerimisel  järelejääva
vara jaotamisel: 1) lihtaktsiad; 2) eelisaktsiad (ÄS § 237). Eelisaktsiad   on   hääleõiguseta   aktsiaid,   mis   annavad   eesõiguse   dividendi   saamisel   ja
aktsiaseltsi lõpetamisel alles jääva vara jaotamisel. Äriseadustik sätestab aktsionäride võrdsuse põhimõtte: aktsionäre tuleb võrdsetel asjaoludel
kohelda võrdselt (§ 272).  102     https://www.e-register.ee/index.php?id=1439   (12.08.2008).   103     äriseadustiku
jõustumisel   nähti   ette   ka   esitajaaktsiate   olemasolu,   kuid   vastav   säte   kaotas   kehtivuse
01.01.2001 (RT I 2000, 57, 373). 34 See tähendab muuhulgas, et aktsionäride õigused ja kohustused võivad  tulenevalt asjaoludest
olla erinevad, - näiteks kui aktsionär on ise andnud nõusoleku teha proportsionaalselt suurema
sissemakse   (ÄS   §   273).   Samuti   sõltuvad   aktsionäri   õigused   sellest,   kui   suur   on   tema
osalusprotsent.


Aktsiast tulenevad õigused: 1) õigus osaleda AS-i kasumi jaotamisel (ÄS § 226; §§ 277-279);
2)   õigus   osaleda   AS-i   lõpetamisel   allesjäänud   vara   jaotamisel   (§   226);   3)   õigus   osaleda
aktsionäride üldkoosolekul (§ 290 jj); 4) õigus teabele (§ 287); 5) muud õigused (näiteks
õigus vaidlustada üldkoosoleku otsuseid, õigus nõuda erikontrolli läbiviimist jms). Aktsionärile   makstakse   osa   kasumist   (dividend)   vastavalt   tema   aktsiate   nimiväärtusele.
Põhikirjaga võib ette näha, et eri liiki aktsiatest tulenevad erinevad õigused kasumi jaotamisel
(ÄS   §   276   lg   2).   Dividendi   võib   maksta   kinnitatud   majandusaasta   aruande   alusel   ning
maksmise kord nähakse ette põhikirjas või üldkoosoleku otsusega (ÄS § 277). Riigikohtu
tsiviilkolleegium on otsuses 3-2-1-16-04 selgitanud, et ÄS § 277 lõikes 2 sätestatu lubab
põhikirjas ette näha või üldkoosolekul otsustada, et dividend makstakse välja ühekorraga,
kuid   lubab   ka   otsustada,   et   dividend   makstakse   välja   osamaksetena   kindlaksmääratud
perioodi, nt ühe aasta jooksul104 . Juhatus teeb ettepaneku dividendi suuruse kohta, ettepanek tuleb kooskõlastada nõukoguga
ning esitada üldkoosolekule kinnitamiseks (ÄS § 278). Dividend makstakse välja rahas, kuid
aktsionäri   nõusolekul   võib   dividendi   maksta   ka   muu   varaga   (ÄS   §   279).   Analoogselt
osaühingu osaniku vastutusega näeb äriseadustik ette ka aktsionäri vastutuse aktsiaseltsile,
teisele aktsionärile või kolmandale isikule süüliselt tekitatud kahju eest (ÄS § 289). ÄS §-s
2892 sisalduv eriregulatsioon kohustab isikut, kes on ära kasutades oma mõju aktsiaseltsile
(näiteks   suuraktsionär)   mõjutanud   juhatuse   või   nõukogu   liiget   või   prokuristi   aktsiaseltsi
kahjuks tegutsema, hüvitama aktsiaseltsile sellega tekitatud kahju.    AKTSIASELTSI   JUHTIMINE  Aktsiaseltsi   kõrgeim   juhtimisorgan   on   aktsionäride
üldkoosolek (ÄS § 290 lg 2). Kuna üldkoosolek on aktsionäride jaoks ainus võimalus teostada
oma   hääleõigust   ning   saada   juhatuselt   teavet,   on   üldkoosolekut   puudutav   regulatsioon
küllaltki  detailne  ning  range ja  üldkoosoleku kokkukutsumise  korra rikkumise  tagajärjeks
võib olla üldkoosoleku otsuste tühisus (ÄS § 296). Korraline aktsionäride üldkoosolek toimub üks kord aastas ning selle kutsub kokku juhatus
(ÄS   §   291),   kes   saadab   üldkoosoleku   kokkukutsumise   teate   kõigile   aktsionäridele.
Aktsiaselts, millel on üle 50 aktsionäri, võib kõikidele aktsionäridele teate saatmise asemel
avaldada   teate   üleriigilise   levikuga   päevalehes   (ÄS   §   294   lg   1).   Üldkoosoleku
kokkukutsumise teade peab olema saadetud selliselt, et see tavalise edastamise korral jõuaks
adressaadini hiljemalt seaduses nimetatud tähtpäevaks (korralise üldkoosoleku puhul kolm
nädalat ja erakorralise üldkoosoleku korral üks nädal enne koosoleku toimumist). Üldkoosoleku   pädevuses   on   (§   298   lg   1):   1)   põhikirja   muutmine;   2)   aktsiakapitali
suurendamine   ja   vähendamine;   3)   vahetusvõlakirjade   väljalaskmine;   4)   nõukogu   liikmete
valimine   ja   tagasikutsumine;   5)   audiitori   valimine;   6)   erikontrolli   määramine;   7)
majandusaasta   aruande   kinnitamine   ja   kasumi   jaotamine;   8)   aktsiaseltsi   lõpetamise,
ühinemise,   jagunemise   ja   ümberkujundamise   otsustamine;   9)   nõukogu   liikmega   tehingu
tegemise   otsustamine,   tehingu   tingimuste   määramine,   õigusvaidluse   pidamise   otsustamine
ning   selles   tehingus   või   vaidluses   aktsiaseltsi   esindaja   määramine;   10)   muude   seadusega
üldkoosoleku pädevusse antud küsimuste otsustamine.  Viimane punkt viitab sellele, et aktsiaseltsi põhikirjaga ei ole võimalik üldkoosoleku pädevust
laiendada.


Üldkoosolekul osalevad need aktsionärid (või nende esindajad), kes on aktsionäridena kantud
aktsiaraamatusse   ning   õigustatud   aktsionäride   ring   määratakse   seisuga   10   päeva   enne
üldkoosoleku toimumist, kui seaduses või põhikirjas ei ole ette nähtud teisiti (§ 297 lg 5). Üldkoosolekul   võetakse   otsuseid   vastu   lihthäälteenamusega,   välja   arvatud   kui   seadus   või
põhikiri näeb teatud otsuste vastuvõtmiseks ette suurema häälteenamuse nõude (ÄS § 299 lg
1). Äriseadustiku § 3011 kohaselt on aktsiaseltsi üldkoosoleku otsus tühine, kui: 1) otsus rikub
aktsiaseltsi võlausaldajate kaitseks või muu avaliku huvi tõttu kehtestatud seaduse sätet; 2)
otsus ei vasta headele kommetele; 3) otsuse teinud üldkoosoleku protokoll ei ole seaduses
ettenähtud juhul notariaalselt tõestatud; 4) otsuse teinud üldkoosoleku kokkukutsumisel rikuti
kokkukutsumise korda; 5) seda näeb ette muu seadusesäte.  Näiteks   on   Riigikohtu   tsiviilkolleegium   otsuses   3-2-1-16-04   märkinud,   et   „sõltuvalt
olukorrast võib osutuda heade kommete või hea usu põhimõttega vastuolus olevaks otsus,
millega   dividend   makstakse   aktsionäridele   välja   näiteks   10   aasta   jooksul.   Sel   juhul   võib
dividend kaotada oma seaduses ettenähtud tähenduses.”105 TsÜS § 38 lg 2 viimase lause kohaselt saab huvitatud isik otsuse tühisusele tugineda, kui
kohus on otsuse tühisuse tuvastanud. Äriseadustik sisaldab aktsionäride üldkoosoleku suhtes
erinormi, mis näeb ette, et isik, kes soovib tugineda üldkoosoleku otsuse tühisusele, peab
esitama kohtule tehingu tühisuse tuvastamise hagi või esitama sellesisulise vastuväite (ÄS §
3011 lg 3). Kehtetuks võib kohus tunnistada aktsionäride üldkoosoleku otsuse, mis on vastuolus seaduse
või põhikirjaga (ÄS § 302 lg 1). Aktsiaseltsi   juhatus   on   aktsiaseltsi   juhtimisorgan,   mis   esindab   ja   juhib   aktsiaseltsi   ning
korraldab aktsiaseltsi raamatupidamist (ÄS § 306 lg 1 ja lg 4). Juhatusel on ka aktsionäride
üldkoosoleku   kokkukutsumise   kohustus   ning   aruandekohustus   nõukogu   ees,   samuti   on
juhatuse ülesanne esitada äriregistrile seaduses ette nähtud avaldusi ning teateid. Juhatus võib koosneda ühest (juhataja) või mitmest liikmest ning juhatuse liige ei pea olema
aktsionär. Juhatuse liige peab olema teovõimeline füüsiline isik ning vähemalt poolte juhatuse
liikmete elukoht peab olema Eestis, mõnes teises Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigis
või Šveitsis (ÄS § 308 lg 4).  Juhatuse liikmeks ei või olla (ÄS § 308): 1) nõukogu liige; 2) isik, kelle suhtes kohus on
vastavalt karistusseadustiku §-le 49 kohaldanud juhatuse liikmena tegutsemise keeldu; 3) isik,
kellel   on   keelatud   tegutseda   samal   tegevusalal,   millel   tegutseb   aktsiaselts;   4)   kellel   on
keelatud olla juhatuse liige seaduse106  või kohtulahendi alusel. Põhikirjas võib ette näha muid isikuid, kes ei või olla juhatuse liikmeks. Juhatuse   liikmed   valib   ja   kutsub   tagasi   nõukogu   (ÄS   §   309   lg   1).   Nagu   juba   eelnevalt
märgitud, on juhatuse liikmete volituste tekkimine ja lõppemine seotud nende nimetamise või
tagasikutsumisega, mitte aga äriregistri kandega selle kohta.


Aktsiaseltsi võib kõigis õigustoimingutes esindada iga juhatuse liige, kui põhikirjas ei ole ette
nähtud, et juhatuse liikmed või mõned neist võivad esindada aktsiaseltsi ühiselt. Kolmandate
isikute suhtes kehtib ühine esindus ainult siis, kui see on kantud äriregistrisse (§ 307 lg 1).  Juhatuse   liikmed   on   aktsiaseltsi   nimel   tehingute   tegemisel   kohustatud   aktsiaseltsi   suhtes
järgima põhikirjas ettenähtud või üldkoosoleku, nõukogu või juhatuse kehtestatud piiranguid.
Esindusõiguse piiramine ei kehti kolmandate isikute suhtes (§ 307 lg 2).  Teisisõnu, kui juhatuse liikmed kolmandate isikutega tehingute tegemisel ei pea kinni neile
aktsiaseltsi siseselt sätestatud piirangutest, siis ei mõjuta see tehingu kehtivust, küll aga võib
kaasa tuua juhatuse liikmete vastutuse aktsiaseltsi ees (ÄS § 315). Aktsiaseltsi juhatuse liikme kohustused ja vastutus on reguleeritud analoogselt osaühinguga. Aktsiaseltsi nõukogu planeerib aktsiaseltsi tegevust ja korraldab aktsiaseltsi juhtimist ning
teostab   järelevalvet   juhatuse   tegevuse   üle   (ÄS   §   316)   ja   annab   juhatusele   korraldusi
aktsiaseltsi juhtimise korraldamisel (ÄS § 317 lg 1). Nõukogu ei saa juhatuselt üle võtta selle
pädevust aktsiaseltsi esindamisel tehingute tegemisel või õigusvaidlustes107 . Nõukogul peab olema vähemalt kolm liiget. Nõukogu liige ei pea olema aktsianär (ÄS § 318
lg 1, lg 2). Nõukogu liikmed valib ja kutsub tagasi üldkoosolek (ÄS § 319 lg 1). Aktsiaseltsi   igapäevase   majandustegevuse   raamest   väljuvate   tehingute   tegemiseks   peab
juhatusel   olema   nõukogu   eelnev   nõusolek.   Sellisteks   tehinguteks   loeb   seadus   eelkõige
tehingud, millega kaasneb (ÄS § 317 lg 1): 1) osaluse omandamine  ja lõppemine teistes
ühingutes   või   2)   tütarettevõtja   asutamine   või   lõpetamine   või   3)   ettevõtte   omandamine,
võõrandamine   või   selle   tegevuse   lõpetamine   või   4)   kinnisasjade   ja   registrisse   kantud
vallasasjade võõrandamine ja koormamine või 5) välisfiliaalide asutamine ja sulgemine või 6)
investeeringute tegemine, mis ületavad selleks majandusaastaks ettenähtud kulutuste summa,
või 7) laenude ja võlakohustuste võtmine, mis ületavad selleks majandusaastaks ettenähtud
summa,   või   8)   laenude   andmine   ja   võlakohustuste   tagamine,   kui   see   väljub   igapäevase
majandustegevuse raamest. Seda   loetelu   võib   põhikirjaga   pikendada   või   lühendada,   samuti   võib   põhikirjaga   anda
nõukogule õiguse otsustada ka muid küsimusi, mille otsustamine ei kuulu vastavalt seadusele
või põhikirjale juhatuse või üldkoosoleku pädevusse (ÄS § 317 lg 2). Nimetatud piirangute puhul on oluline teada, et need ei kehti kolmandate isikute suhtes (ÄS §
317   lg   4).   See   tähendab,   et   kui   juhatus   ei   ole   mingi   tehingu   tegemiseks   saanud   selleks
vajalikku   nõukogu   eelnevat   nõusolekut,   siis   ei   mõjuta   nõusoleku   puudumine   tehingu
kehtivust. Näide:   likvideerimisel   oleva   aktsiaseltsi   juhatuse   liige   müüs   V.N.-ile   arvuti-   ja
kontoritehnikat,   omamata   selleks   nõukogu   eelnevat   nõusolekut.   Ehkki   tehing   väljus
igapäevase majandustegevuse raamest, kuna oli suunatud aktsiaseltsi tegevuse lõpetamisele,
on see tehing kehtiv ÄS § 317 lg 4 alusel108 .  Nagu juhatuse liikme  puhul, on ka nõukogu liikmega  sõlmitavale  lepingule  kohaldatavad
võlaõigusseaduse käsunduslepingu sätted ning nõukogu liikmele on seadusega pandud  nõue


täita   oma   kohustusi   korraliku   ettevõtja   hoolsusega   ning   sätestatud   konkurentsikeeld   ja
ärisaladuse hoidmise kohustus (ÄS §§ 324, 325, 327). Aktsiaseltsil peab olema audiitor, kelle nimetab üldkoosolek (ÄS § 328). Audiitori andmed
tuleb esitada ärireistrile. Audiitor: 1) kontrollib mitterahalise sissemakse hindamist (ÄS § 249
lg 3); 2) kontrollib majandusaasta aruannet (ÄS § 332); 3) võib läbi viia erikontrolli (ÄS §
330 lg 3); 4) kontrollib ülevõtmisaruannet (ÄS § 3634 lg 2); 5) kontrollib ühinemislepingut
(ÄS § 418) ja jagunemislepingut (ÄS § 462). Äriseadustik näeb aktsiaseltsi juhatuse tegevuse kontrollimise võimalusena ette erikontrolli
(ÄS § 330), mis on vähemusaktsionäride huvide kaitseks mõeldud abinõu109 .  Erikontrolli läbiviimist saavad nõuda aktsionärid, kelle aktsiatega on esindatud vähemalt 1/10
aktsiakapitalist   ning   selle   otsustab   kas   üldkoosolek   või   kohus.   Erikontrolli   läbiviijad
koostavad erikontrolli tulemuste kohta aruande, mille esitavad aktsionäride üldkoosolekule
(ÄS § 330 lg 5), kuivõrd erikontrolli eesmärk on aktsionäridele teabe andmine.  AKTSIAKAPITAL  Analoogselt osaühingu osakapitaliga saab ka aktsiaseltsi aktsiakapitali
määratleda kui aktsiaseltsi vara, mida ei või aktsionäridele välja maksta. Aktsiakapitali suurus
peab olema vähemalt 25000 eurot. (ÄS § 222). Aktsiakapitali   eesmärk   on   kaitsta   aktsiaseltsi   võlausaldajate   huve;   -   mida   suurem   on
aktsiakapital,   seda suurem  peaks  olema  võlausaldajate  kindlustunne,   et  nende  võimalikud
nõuded rahuldatakse ning seda usaldusväärsem on aktsiaselts. Lisaks võlausaldajatele kaitseb
aktsiakapital ka muude isikute huve (aktsionärid, töötajad). Seetõttu näeb äriseadustik ette
ühelt poolt ranged reeglid aktsiakapitali  moodustamise kohta ning teisalt sätestab mitmed
piirangud,   mille  eesmärgiks  on  tagada  aktsiakapitali   olemasolu   ja   takistada   ebaseaduslike
väljamaksete tegemist. Aktsiakapitali kaitse meetmed: 1) netovara säilitamise põhimõte (ÄS § 171 lg 2 p 1); 2)
reservkapitali moodustamise kohustus (ÄS § 336); 3) dividendide maksmise piirangud (ÄS §
277); 4) aktsionärilt vara omandamise piirangud (ÄS § 255); 5) laenukeeld (ÄS § 281); 6)
oma aktsiate omandamise keeld (ÄS § 283 lg 1). Aktsiakapitali suurendamine võib toimuda 1) täiendavate sissemaksete tegemisega; 2) ilma
sissemakseteta (fondiemissioon, ÄS § 350). Aktsiakapitali on võimalik suurendada ka tingimuslikult (ÄS § 351). Aktsiakapitali suurendamise otsustab aktsionäride üldkoosolek ning otsuse vastuvõtmiseks on
vajalik vähemalt 2/3 koosolekul esindatud häältest (ÄS § 341 lg 1). Põhikirjaga võib anda
nõukogule kuni kolmeks aastaks õiguse suurendada aktsiakapitali sissemaksete tegemisega
(ÄS   §   349).   Aktsiakapitali   suurendamise   kohta   tehakse   kanne   äriregistrisse   ning   see   on
konstitutiivne   kanne:   aktsiakapital   loetakse   suurendatuks   ja   uutest   või   suurendatud
nimiväärtusega aktsiatest tulenevad õigused tekkinuks kande tegemisest äriregistrisse (ÄS §
343 lg 5). Aktsiakapitali vähendamine võib toimuda 1) aktsionäridele väljamaksete tegemisega (ÄS §
361); 2) väljamakseteta (vähendamine lihtsustatud korras, ÄS § 362). 8.6 AKTSIASELTSI


LÕPETAMINE Aktsiaseltsi lõpetamise alused (ÄS § 364): 1) üldkoosoleku otsus (ÄS § 365);
2) kohtulahend a. sundlõpetamise alused: ÄS § 366; b. sundlõpetamise alused: TsÜS § 40; 3) aktsiaseltsi pankroti väljakuulutamine; 4) aktsiaseltsi pankrotimenetluse raugemine enne
pankroti väljakuulutamist; 5) muud seaduse või põhikirjaga ettenähtud alused. Aktsiaseltsi   lõpetamisel   toimub   likvideerimismenetlus   (ÄS   §   368).   Selleks   määratakse
likvideerijad (reeglina juhatuse liikmed) ning tehakse nende kohta kanne ka äriregistrisse.  Likvideerijad   teavitavad   võlausaldajaid   likvideerimisest   ametlikus   väljaandes   Ametlikud
Teadaanded111 (ÄS § 375), lõpetavad aktsiaseltsi tegevuse, nõuavad sisse võlad, müüvad
vara ja rahuldavad võlausaldajate nõuded (ÄS § 272 lg 2).  Pärast kõigi võlausaldajate nõuete rahuldamist ja raha deponeerimist koostavad likvideerijad
lõppbilansi   ja   likvideerimisel   järelejäänud   vara   jaotusplaani,   mille   kohaselt   jaotatakse
allesjäänud vara aktsionäride vahel vastavalt nende aktsiate nimiväärtusele, kui põhikirjaga ei
ole ette nähtud teisiti (ÄS § 378, § 379).  Kui   likvideeritava   aktsiaseltsi   varast   ei   jätku   võlausaldajate   kõigi   nõuete   rahuldamiseks,
peavad likvideerijad esitama pankrotiavalduse (ÄS § 373). Pärast   likvideerimise   lõpetamist   esitavad   likvideerijad   avalduse   aktsiaseltsi   kustutamiseks
äriregistrist. Täiendavaks   lugemiseks.  Kalev     Saare,Urmas   Voolens,Andres   Vutt   Margit
Vutt.Ühinguõigus I Kapitaliühingud-.Juura 2015  TULUNDUSÜHISTU  TULUNDUSÜHISTU MÕISTE Tulundusühistu mõiste sisaldub tulundusühistu seaduse112
(TulS) §-s 1: Tulundusühistu on äriühing, mille eesmärgiks on toetada ja soodustada oma
liikmete   majanduslikke   huve   läbi   ühise   majandustegevuse,   milles   liikmed   osalevad:   1)
tarbijate  või muude hüvede kasutajatena;  2) hankijatena;  3) tööpanuse kaudu; 4) teenuste
kasutamise kaudu; 5) mõnel muul sarnasel viisil. Tulundusühistu vastutab oma kohustuste eest oma varaga ning ühistu liige ei vastuta isiklikult
ühistu kohustuste eest, seega on tegemist kapitaliühinguga. Samas lubab seadus (TulS § 1 lg
2) põhikirjaga ette näha, et liikmed vastutavad ühistu kohustuste eest solidaarselt kogu oma
varaga (täielik isiklik vastutus) või põhikirjaga kindlaksmääratud ulatuses (lisavastutus). Tulundusühistu   vormis   tegutsevad   näiteks   tarbijate   ühistud,   põllumajandustootjate   ühistud
(piimaühistud, põllumajandusühistud) jms.  Tulundusühistu   eriliik   on   hooneühistu,   mille   eesmärk   hooneühistuseaduse113     §   1   lg   1
kohaselt   on   toetada   ja   soodustada   oma   liikmete   majanduslikke   huve   läbi   ühise
majandustegevuse kinnisasja või hoonestusõiguse ning selle osaks oleva hoone omamisel ja
valitsemisel, võimaldades hooneühistu liikmetel hoone kindlaksmääratud osade ainukasutust.


Tulundusühistu eriliik on ka hoiu-laenuühistu, mis hoiu-laenuühistu seaduse114   § 3 lg 1
kohaselt   on   finantseerimisasutus,   mille   peamiseks   ja   püsivaks   tegevuseks   on   käesoleva
seaduse   paragrahvis   6   nimetatud   tehingute   ja   toimingute   teostamine   hoiu-laenuühistu
tegevuspiirkonnas   elavate   või   seal   kinnisasja   omavate   füüsiliste   isikute   ja   samas
tegevuspiirkonnas asuvate juriidiliste isikute teenindamiseks. Küsimustes,   mida   tulundusühistuseadus   ei   reguleeri,   kohaldatakse   ühistute   puhul
äriseadustiku osaühingu sätteid (TulS § 3). 01.08.2008 seisuga oli äriregistris registreeritud 637 tulundusühistut115 .   TULUNDUSÜHISTU ASUTAMINE Tulundusühistu asutajaid peab olema vähemalt viis.
Asutajateks võivad olla nii füüsilised kui juriidilised isikud (TulS § 4).  Tulundusühistu asutamiseks tuleb sõlmida asutamisleping ning koostada põhikiri; mõlemad
peavad olema notariaalselt tõestatud (TulS § 5). Seejärel esitatakse äriregistrisse kandmise
avaldus. Juhul, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud ühistu liikmete isiklikku vastutust ühistu kohustuste
eest, on nõutav, et ühistu osakapitali suurus oleks vähemalt 40 000 krooni (TulS § 1 lg 3).
Osakapitali kavandatav suurus peab olema kirjas asutamislepingus ning põhikirjas tuleb ära
näidata liikmete osamaksu suurus ja tasumise kord, kuid äriregistrile esitatava avalduse juurde
ei ole vaja esitada dokumente osamaksete tegeliku laekumise tõendamiseks.   TULUNDUSÜHISTU LIIKMED Tulundusühistu liikmeteks võivad olla nii füüsilised kui 
juriidilised isikud, sealjuures on seaduses märgitud, et riik ühistu liikmeks olla ei saa (TulS § 
1 lg 4). Ühistu liikmete arv peab olema vähemalt viis (või vähemalt kolm, kui need on 
ühistud). Kui ühistu liikmete arv on kuue kuu jooksul olnud väiksem, peab üldkoosolek 
otsustama ühistu lõpetamise (TulS § 74).
Keskühistu on selline tulundusühistu, mille kõik liikmed on ühistud (TulS § 2 lg 2). Ühe 
tuntuma keskühistuna võib näiteks tuua Eesti Tarbijate Keskühistu (ETK)116 . 
Tulundusühistu liikmeks vastuvõtmise otsustab juhatus; põhikirjaga võib selle õiguse anda ka 
nõukogule või üldkoosolekule (TulS § 13 lg 1).
Kui põhikirjaga on ette nähtud ühistu liikmete täielik isiklik vastutus või lisavastutus, 
kantakse ühistu liikmed TulS § 8 lg 7 kohaselt äriregistrisse.
Liige võib tulundusühistust välja astuda omal soovil, kusjuures ühistu põhikirjaga on lubatud 
sätestada mõistlikke piiranguid väljaastumisele (TulS §§ 17-18). 
Üldkoosoleku otsusega on võimalik ühistu liige ühistust ka välja arvata. Füüsilisest isikust 
liikme surma korral liikmesus lõpeb, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud võimalust, et liikmesus
läheb üle pärijatele (TulS § 22). Hooneühistu liikme surma korral läheb liikmesus alati üle 
pärijale (HüS § 10 lg 1). Ühistu   liikmeid   tuleb   võrdsetel   asjaoludel   kohelda   võrdselt   (TulS   §   25).   Liikmete
mittevaralised õigused on seotud õigusega teabele, mida on võimalik saada üldkoosolekul,
ning õigusega tutvuda majandusaasta aruandega (TulS §§ 27-28). Tulundusühistu varalised
õigused   puudutavad   dividende,   lahkumisel   makstavat   hüvitust   (TulS   §   33)   ning   ühistu
lõpetamisel pärast võlausaldajate nõuete rahuldamist allesjääva vara jaotamist (TulS § 89).    TULUNDUSÜHISTU   JUHTIMINE  Tulundusühistu   kõrgeim   organ   on   ühistu   liikmete
üldkoosolek (TulS § 38), kus igal liikmel on üks hääl ning mis toimub üks kord aastas. Kui


ühistul on üle 200 liikme, võib üldkoosoleku pädevuse osaliselt või täielikult anda volinike
koosolekule.  Üldkoosoleku  pädevuses on ühistu jaoks  olulisemate  otsuste  tegemine,  nagu
põhikirja   muutmine,   ühistu   ühinemise,   jagunemise,   ümberkujundamise117     ja   lõpetamise
otsustamine   ning     majandusaasta   aruande   kinnitamine   ja   kasumi   või   kahjumi   jaotamine.
Lisaks valib ja kutsub üldkoosolek tagasi juhatuse liikmed, kui ühistul on nõukogu, siis aga
nõukogu   liikmed   (juhatuse   liikmed   valib   sel   juhul   nõukogu)   ning   otsustab   revidendi   või
audiitori   valimine   ja   tagasikutsumise   ja   muud   seaduse   või   põhikirjaga   üldkoosoleku
pädevusse antud küsimused (TulS § 39). Ühistu   juhtimisorgan,   mis   esindab   ja   juhib   ühistut,   on   juhatus.   Sarnaselt   osaühingu   ja
aktsiaseltsiga võib juhatusel olla üks liige (juhataja) või mitu liiget ning juhatuse liige ei pea
olema ühistu liige. Juhatuse liige peab olema teovõimeline füüsiline isik ja vähemalt poolte
juhatuse   liikmete   elukoht   peab   olema   Eestis,   mõnes   teises   Euroopa   Majanduspiirkonna
liikmesriigis või  Šveitsis (TulS § 55). Nõukogu peab tulundusühistul olema juhul, kui 1) ühistul on üle 200 liikme, või 2) ühistu
osakapital on üle 400 000 krooni või 3) see on ette nähtud põhikirjaga. Ühistu   majandustegevuse   kontrollimiseks   nimetab   üldkoosolek   revidendi;   kui   ühistu
osakapital on üle 400 000 krooni või kui see on ettenähtud seaduse või põhikirjaga, peab
ühistul olema audiitor, kelle nimetab üldkoosolek. Vähemalt 1/10 ühistu liikmetest või võivad
nõuda ühistu juhtimise või varalise seisundiga seotud küsimustes erikontrolli korraldamise
otsustamist ja erikontrolli tegija määramist üldkoosoleku poolt.  TULUNDUSÜHISTU   LÕPETAMINE  Tulundusühistu   lõpetamise   alused   sisalduvad
seaduses   või   ühistu   põhikirjas;   lõpetamine   võib   toimuda   üldkoosoleku   otsusega   või
kohtulahendi alusel. Üheks iseloomulikuks aluseks, millal üldkoosolek peab otsustama ühistu
lõpetamise, on olukord, kus ühistu liikmete arv on kuue kuu jooksul olnud väiksem kui viis
(TulS § 4, § 74). Lõpetamisel ühistu likvideeritakse, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti
(TulS § 78). Kui ühistu põhikirjaga on ette nähtud, et ühistu lõpetamisel antakse ühistu vara
üle   kohalikule   omavalitsusele   ühistegevuse   jätkamiseks   või   muudes   avalikes   huvides
kasutamiseks, võib üldkoosolek otsustada ühistu lõpetamise likvideerimismenetluseta (TulS §
90 lg 1). TÄIENDAVAKS   LUGEMISEKS:   ■   P.   Kama,   A.   Siibak,   K.   Siibak,   M.   Vutt.
Majandustegevuse õiguslikust keskkonnast Eestis.Tartu Ülikooli Kirjastus 1997. KÜSIMUSED   JA   ÜLESANDED   1.   Tutvu   äriregistri   teabesüsteemis   registreeritud
tulundusühistute   nimekirjaga   ja   valikuliselt   mõne   tulundusühistu   B-kaardi   andmetega.   2.
Selgita   tulundusühistu   peamist   erinevust   teistest   äriühingutest.   3.   Tee   äriregistri
teabesüsteemis otsing keskühistute kohta.  ÄRIÜHINGUTE ÜHINEMINE, JAGUNEMINE JA ÜMBERKUJUNDAMINE    ÜHINEMINE  Äriühingud võivad ühineda kahel viisil: 1) ühendav ühing A + ühendatav
ühing B = ühing A, st et ühendatav ühing lõpeb; 2) ühinev ühing A + ühinev ühing B = ühing
C, st et mõlemad ühinevad ühingud lõpevad ja moodustub uus ühing.


Ühinemisel   läheb   ühendatava   ühingu   vara118   ,   sealhulgas   kohustused,   üle   ühendavale
ühingule.   Uue   ühingu   asutamisel   läheb   ühinevate   ühingute   vara   ,   sealhulgas   kohustused,
sellele üle (ÄS § 391 lg 4). Ühinevateks ühinguteks võivad olla sama või eri liiki Eesti äriregistrisse kantud äriühingud,
kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (ÄS § 391 lg 6).  Ühinemise   etapid   on   järgmised:   1)   ühinevate   ühingute   juhatused   (või   juhtimisõiguslikud
osanikud)   sõlmivad   ühinemislepingu  (ÄS §  392 lg  1);  seaduses ettenähtud  juhtudel  peab
ühinemislepingut   kontrollima   audiitor   (nt   aktsiaseltsi   puhul)   2)   juhatused   (või
juhtimisõiguslikud osanikud) koostavad ühinemisaruande (ÄS § 393); 3) ühinevad ühingud
kiidavad heaks ühinemisaruande ja võtavad vastu ühinemisotsuse (ÄS § 397); 4) ühendav
ühing   esitab   äriregistrile   avalduse   (ÄS   §   400);   5)   ühendav   ühing   avaldab   ühinemisteate
väljaandes Ametlikud Teadaanded (ÄS § 399) Ühinevad äriühingud peavad arvestama ka konkurentsiseaduses sätestatuga, mille kohaselt
ettevõtjate ühinemist loetakse koondumiseks (KonkS § 19 lg 1 p 1) ning konkurentsiamet
kontrollib koondumist, kui koondumise osaliste eelnenud majandusaasta käibed Eestis kokku
ületavad 100 miljonit krooni ja vähemalt kahe koondumise osalise käibed Eestis ületavad
kummalgi 30 miljonit krooni (KonkS § 21 lg 1). 10.2   JAGUNEMINE  Jagunemisel   osalevateks   ühinguteks   võivad   olla   sama   või   eri   liiki
äriühingud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (ÄS § 434 lg 7). Jagunemise viisid on: 1) jaotumine; 2) eraldumine. Jaotumisel annab jagunev ühing oma vara
üle omandavatele ühingutele. Omandav ühing võib olla olemasolev või uus ühing. Jaotumisel
jagunev   ühing   loetakse   lõppenuks.   Jaotumisel   saavad   jaguneva   ühingu   osanikud   või
aktsionärid omandava ühingu osanikeks või aktsionärideks (ÄS § 434 lg 2, lg 3). Eraldumisel annab jagunev ühing osa oma varast üle ühele või mitmele omandavale ühingule.
Omandav ühing võib olla olemasolev või uus ühing. Eraldumisel saavad omandava ühingu
osanikeks või aktsionärideks jaguneva ühingu osanikud või aktsionärid või ainsaks osanikuks
või aktsionäriks saab jagunev ühing (ÄS § 434 lg 4, lg 5). Riigikohus on märkinud, et tütarettevõtte asutamine on käsitatav äriühingu eraldumisena119 .  Jagunemise   etapid   on   järgmised:   1)   jagunemislepingu   sõlmimine   (ÄS   §   435)   seaduses
sätestatud   juhul   jagunemislepingu   audiitorkontroll   2)   jagunemisaruanne   (ÄS   §   436)   3)
jagunemisotsus (ÄS § 440) 4) avaldus äriregistrile (ÄS § 443) 5) jagunemise teade (ÄS § 447
lg 21) väljaandes Ametlikud Teadaanded.  118Vara   on   isikule   kuuluvate   rahaliselt   hinnatavate   õiguste   ja   kohustuste   kogum,   kui
seadusest ei tulene teisiti (TsÜS § 66). 119 RKTKo 03.12.2004 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-130-
04, RT III 2004, 36, 376. 42 ÜMBERKUJUNDAMINE  Ümberkujundamine   tähendab   äriühingu   vormi   muutmist.
Äriühingu   võib   ümber   kujundada   teist   liiki   ühinguks,   kusjuures     tulundusühistu
ümberkujundamine, samuti tulundusühistuks ümberkujundamine ei ole lubatud (ÄS § 478 lg
1).


Ümberkujundatava   ühingu   osanikud   või   aktsionärid   saavad   uue   ühingu   osanikeks   või
aktsionärideks (ÄS § 478 lg 2). Ümberkujundamise   etapid:   1)   ümberkujundamise   aruanne   (ÄS   §   479)   2)
ümberkujundamisotsus ja uue ühingu põhikiri (või ühinguleping) (ÄS § 480) 3) avalduse
esitamine   äriregistrisse   4)   ümberkujundamise   teade   (ÄS   §   483)   väljaandes   Ametlikud
Teadaanded; ► välja arvatud siis, kui osaühing või aktsiaselts kujundatakse ümber täis- või
usaldusühinguks. TÄIENDAVAKS LUGEMISEKS: ■ E. Gustavus. Äriühinguõigus. Tallinn – Berliin 2001. ■
P.   Kama,   A.   Siibak,   K.   Siibak,   M.   Vutt.   Majandustegevuse   õiguslikust   keskkonnast
Eestis.Tartu Ülikooli Kirjastus 1997. ■ R. Kuber jt. Äriõigus. Näidised ja kommentaarid.
Käsiraamatute Kirjastus. KÜSIMUSED JA ÜLESANDED: 1. Selgita, miks võib olla vajalik äriühingute ühinemine,
jagunemine   või   ümberkujundamine.   2.   Selgita,   miks   on   ühinemise,   jagunemise   või
ümberkujundamise korral vajalik avaldada vastavasisuline teade Ametlikes Teadaannetes. 3.
Tutvu   Ametlikes   Teadaannetes   esitatud   teadetega   ühinemise,   jagunemise   või
ümberkujundamise kohta.   SIHTASUTUSE   JUHTIMINE  Juhatuson   sihtasutuse   juhtorgan,   mis   juhib   ja   esindab
sihtasutust   (SAS   §   17).   Juhatusel   võib   olla   üks   või   mitu   liiget,   kes   peavad   olema
teovõimelised füüsilised isikud ning vähemalt poolte juhatuse liikmete elukoht peab olema
Eestis, mõnes teises Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigis või Šveitsis. Juhatuse liige ei
või olla sihtasutuse nõukogu liige või pankrotivõlgnik. Põhikirjaga võib ette näha ka muid
piiranguid. Lisaks sellele näeb sihtasutuste seadus ette, et juhul, kui põhikirjaga on ette nähtud
soodustatud isikute ring, ei või juhatuse liikmeks olla soodustatud isik või temaga võrdset
majanduslikku huvi omav isik. Juhatuse   liikmed   määratakse   asutamisotsusega;   hilisemaid   muudatusi   juhatuse   koosseisus
võib teha nõukogu, kelle ees juhatus on aruandekohustuslik (SAS § 19). Iga juhatuse liige võib sihtasutust esindada kõikides õigustoimingutes. Esindusõigust võib
piirata nii põhikirja kui nõukogu otsusega, kuid need piirangud ei kehti kolmandate isikute
suhtes. Ainus piirang, mis kolmandate isikute suhtes kehtib, on ühine esindus eeldusel, et see
on kantud registrisse (SAS § 18 lg 2).   Seadus   näeb   ette   juhatuse   liikmete   solidaarse   vastutuse   sihtasutusele   tekitatud   kahju
hüvitamise eest (SAS § 23). Nõukogu on organ, mis kavandab sihtasutuse tegevust ning korraldab sihtasutuse juhtimist ja
teostab järelevalvet sihtasutuse tegevuse üle (SAS § 24). Nõukogu olemasolu on kohustuslik,
kuivõrd sihtasutusel pole liikmeskonna ja seega ka üldkoosoleku puudumise tõttu võimalik
juhatuse tegevust muul viisil kontrollida. Nõukogul peab olema vähemalt  kolm liiget  (põhikiri võib ette näha ka suurema liikmete
arvu). Nõukogu liige peab olema teovõimeline füüsiline isik; nõukogu liikmeks ei või olla
juhatuse   liige   ega   audiitor   ega   nendega   võrdset   majanduslikku   huvi   omav   isik   ega
pankrotivõlgnik (SAS § 26).


Nõukogu   nõusolek   on   vajalik   tehinguteks,   mis   väljuvad   igapäevase   majandustegevuse
raamest, eelkõige siis, kui tehingutega kaasneb (SAS § 25 lg 1): 1) osaluse omandamine ja
lõppemine äriühingus; 2) kinnisasjade, samuti registrisse kantud vallasasjade võõrandamine
või asjaõigusega koormamine. Sihtasutuse   põhikirjaga   võib   toodud   loetelu   pikendada   või   lühendada.   Kui   juhatus   teeb
igapäevase majandustegevuse raamest väljuva tehingu ilma nõukogu nõusolekuta, ei mõjuta
nõusoleku puudumine tehingu kehtivust, kuna seadus näeb ette, et ülalnimetatud piirang ei
kehti   kolmandate   isikute   suhtes   (SAS   §   25   lg   3).   Äriühingutes   osalemisele   on   seatud
piirangud, mille kohaselt sihtasutus ei või olla täisühingu osanik ega usaldusühingu täisosanik
ega juhtida täis- ega usaldusühingut (SAS § 2 lg 4). Sihtasutuste seadus näeb ette ka selle, millal nõukogu otsused võivad olla tühised (SAS § 301
lg 5) või vaidlustatavad (st et saab nõuda nende kehtetuks tunnistamist kohtu poolt, SAS §
301 lg 1). Sihtasutuse   tegevuse   kontrollimiseks   peab   sihtasutusel   olema   ka   audiitor(SAS   §   35).
Sihtasutuse juhatus või nõukogu, juhatuse või nõukogu liige või muu huvitatud isik on ka
õigustatud nõudma, et kohus otsustaks sihtasutuse juhtimise või varalise seisundiga seotud
küsimustes erikontrolli korraldamise (SAS § 38).  Lisaks näeb sihtasutuste seadus ühe kontrollivõimalusena ette ka soodustatud isiku või muu
selleks õigustatud huvi omava isiku õiguse nõuda sihtasutuselt teavet sihtasutuse eesmärgi
täitmise   kohta.   Ta   võib   tutvuda   sihtasutuse   raamatupidamise   aastaaruande   ja   juhatuse
tegevuse   aruandega,   samuti   audiitori   järeldusotsuse,   raamatupidamisdokumentide,
asutamisotsuse ja põhikirjaga (SAS § 39).    SIHTASUTUSE LÕPETAMINE  Sihtasutuse lõpetamise alused (SAS § 43): 1) nõukogu
otsus; 2) asutajate otsus, kui see asutajate õigus on ette nähtud põhikirjas; 3) sihtasutuse
eesmärgi saavutamine; 4) tähtaja möödumine, kui sihtasutus oli tähtajaline; 5) sihtasutuse
pankrot või pankrotimenetluse raugemine enne pankroti väljakuulutamist; 6) muu seaduses
või põhikirjaga ettenähtud alus. Sihtasutuse puhul võib toimuda sundlõpetamine (SAS § 46)
juhul kui: 1) sihtasutuse eesmärk või tegevus on vastuolus seaduse, põhiseadusliku korra või
heade   kommetega;   2)   sihtasutuse   tegevus   ei   vasta   seaduses   sätestatud   nõuetele   või   tema
põhikirjalistele eesmärkidele; 3) sihtasutuse vara on eesmärgi saavutamiseks ilmselt ebapiisav
ja piisava  vara  omandamine  lähitulevikus  on ebatõenäoline;  4) nõukogu ei tee  põhikirjas
ettenähtud juhul lõpetamisotsust või juhatus ei esita seaduses ettenähtud lõpetamise avaldust;
5) muud seaduses sätestatud juhud. Majandustegevuse seadustiku üldosa seadus1 Vastu võetud 23.02.2011 RT I, 25.03.2011, 1 jõustumine 01.07.2014 Ülesanne:  on sätestada majandustegevuse vabaduse kasutamise üldised tingimused ja kord, sealhulgas
reguleerida majandustegevuse alustamist, teostamist, lõppemist ja jätkamist, registri pidamist,
riiklikku järelevalvet ja vastutust.


§ 3. Majandustegevus
 (1) Majandustegevus on iga iseseisvalt teostatav, tulu saamise eesmärgiga ja püsiv tegevus, 
mis ei ole seadusest tulenevalt keelatud.
 (2) Tegevus, mille suhtes on kehtestatud teatamis- või loakohustus, loetakse 
majandustegevuseks ka juhul, kui selle eesmärgiks ei ole tulu saamine.
§ 4. Majandustegevuse vabadus ja selle piiramine
 (1) Igaühel on õigus igal ajal mis tahes tegevusalal vabalt alustada, teostada ning lõpetada 
majandustegevust.
 (2) Tegevusalal majandustegevuse täielik keelamine või selle lubamine üksnes tegevusloa 
alusel sätestatakse seadusega olulisest avalikust huvist tuleneval põhjusel. Majandustegevuse 
vabadust piiratakse käesoleva seaduse §-s 6 nimetatud majandustegevuse nõuetega, 
sealhulgas käesolevas seaduses sätestatud teatamiskohustusega avalikust huvist tuleneval 
põhjusel.
 (3) Majandustegevuse vabadus on Eesti ettevõtjal ja teise Euroopa Majanduspiirkonna 
lepinguriigi (edaspidi teine lepinguriik) ettevõtjal. Kui rahvusvaheline leping või seadus ei 
sätesta teisiti, on majandustegevuse vabadus samaväärselt Eesti ja teise lepinguriigi 
ettevõtjaga ka kolmanda riigi ettevõtjal.
 (4) Ettevõtjal ei ole majandustegevuse vabadust tegevusalal, mille suhtes kehtib talle 
kohtuotsusega kohaldatud, seadusest tulenev või käesoleva seaduse alusel kohaldatud 
asjaomane majandustegevuse keeld.
 (5) Majandustegevuse vabadust ei ole riigil, kohalikul omavalitsusel, avalik-õiguslikul 
juriidilisel isikul või riigi või kohaliku omavalitsuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku 
ülesannet täitval muul isikul nimetatud ülesande täitmise ulatuses.
§ 5. Ettevõtja, temaga seotud isik ja teenuseosutaja
 (1) Ettevõtja on majandustegevust alustav või seda teostav füüsiline või juriidiline isik.
 (2) Ettevõtjaga seotud isik on ettevõtja osanik, aktsionär, juhtorgani liige, prokurist või muu 
isik, kes omab valitsevat mõju ettevõtja juhtimise üle.
 (3) Elutähtsat teenust osutav ettevõtja ja seaduses sätestatud juhul ka muu ettevõtja, kes 
osutab riigi või kohaliku omavalitsuse valdava enamiku elanike kasutatavat teenust, 
sealhulgas gaasi-, elektri-, soojusenergia-, vee- ja kanalisatsiooni-, jäätmekäitlus-, 
ühistranspordi-, posti- ja sideteenust ning muud samalaadset teenust, on üldist majandushuvi 
pakkuva teenuse osutaja (edaspidi üldhuviteenuse osutaja).
[RT I, 03.03.2017, 1 - jõust. 01.07.2017]
 (4) Teenuseosutaja käesoleva seaduse § 6 lõike 7, § 10 lõike 2, § 12, § 14 lõike 3 punkti 2, 
§ 22 lõigete 1, 5 ja 6, § 31 ja 6. peatüki 2. jao tähenduses on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 
direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (ELT L 376, 27.12.2006, lk 36–68) 
(edaspidi teenuste direktiiv) artikli 4 punktis 2 nimetatud ettevõtja, kes alustab teenuste 
direktiivi kohaldamisalasse kuuluva teenuse osutamist või osutab sellist teenust.
§ 6. Majandustegevuse nõuded
 (1) Seadusest tulenevalt võib kehtestada nõudeid, millele ettevõtja ja tema majandustegevus 
peavad vastama (edaspidi majandustegevuse nõuded). Majandustegevuse nõuded võivad 
tuleneda ka ratifitseeritud rahvusvahelisest lepingust või Euroopa Liidu õigusaktist.
 (2) Majandustegevuse põhinõuded on nõuded, mis kehtestatakse üksnes kindlale tegevusalale
ja mis ei ole tegevusalast sõltumata kehtivad üldised nõuded.
 (3) Isikulised on majandustegevuse nõuded, mis kehtestatakse füüsilisele isikule, näiteks 
nõuded isikuomadustele oskuste, hariduse, kvalifikatsiooni, asjatundlikkuse või 
terviseseisundi kohta (edaspidi isikulised majandustegevuse nõuded).
 (4) Informatsioonilised on majandustegevuse nõuded, mis kohustavad ettevõtjat esitama teda 
või tema tegevust puudutavat informatsiooni (edaspidi informatsioonilised majandustegevuse 
nõuded).


 (5) Esemelised on majandustegevuse nõuded, mis ei ole isikulised ega informatsioonilised, 
vaid on sisulised, eelkõige nõuded tegevuskohale, ehitisele või selle osale, masinale, tootele, 
teenusele, tegevusele, finantsseisundile või ettevõtja majandustegevusest tingitud 
keskkonnamõjule (edaspidi esemelised majandustegevuse nõuded).
 (6) Isikulise majandustegevuse nõude täitmiseks ettevõtja poolt piisab, kui nõudele vastab 
ettevõtja heaks lepingu alusel tegutsev füüsiline isik. Olulisest avalikust huvist tuleneval 
põhjusel võib seadusega ette näha juhud, kui:
 1) isikulisele majandustegevuse nõudele peab vastama füüsilisest isikust ettevõtja ise või 
juriidilisest isikust ettevõtja juhatuse liige või kõik juhatuse liikmed;
 2) leping, mille alusel ettevõtja heaks tegutseb isikulisele majandustegevuse nõudele vastav 
isik, peab vastama teatud sisu- või vorminõuetele.
 (7) Teenuseosutajale ja isikule, kes ostab või soovib osta teenuseosutaja poolt pakutavaid 
teenuseid (edaspidi klient), ei või kehtestada nõudeid, mis on vastuolus teenuste direktiiviga.
 (8) Teenuste direktiivi kohaselt teavitamisele kuuluvat teenuse osutamise nõuet sisaldava 
õigusakti eelnõust teavitamise korra ja teabevahetust koordineeriva asutuse määrab Vabariigi 
Valitsus määrusega.
[RT I, 29.06.2014, 1 - jõust. 01.07.2014]
 (9) Euroopa Komisjoni tuleb ettevalmistatavast õigusaktist teavitada juhul, kui sellega 
kehtestatakse teenuse osutamisele alljärgnevaid nõudeid:
 1) kvantitatiivsed või territoriaalsed piirangud, eelkõige rahvaarvust või teenuseosutajate 
vahelisest minimaalsest geograafilisest vahemaast tulenevate piirmäärade kujul;
 2) teenuseosutaja kohustus valida teatud õiguslik vorm;
 3) äriühingus osaluse omamisega seonduvad nõuded;
 4) nõuded, millega juurdepääs teenuse osutamisele on teenuse olemuse tõttu reserveeritud 
teatud teenuseosutajatele, välja arvatud nõuded, mis käsitlevad Euroopa Parlamendi ja 
nõukogu direktiiviga 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta (ELT L 255, 
30.09.2005, lk 22–142) hõlmatud sätteid või mis on sätestatud muus Euroopa Liidu 
õigusaktis;
 5) keeld omada sama riigi territooriumil rohkem kui ühte asutamis- või tegevuskohta;
 6) töötajate minimaalset arvu sätestavad nõuded;
 7) kehtestatud miinimum- või maksimumhinnad, mida teenuseosutaja peab järgima;
 8) teenuseosutaja kohustus osutada koos enda osutatud teenusega ka teisi teenuseid.
[RT I, 29.06.2014, 1 - jõust. 01.07.2014]
§ 7. Majandushaldusasutus
  Majandushaldusasutus on haldusorgan, kes täidab talle seadusega pandud ülesandeid 
vähemalt ühel alljärgneval viisil:
 1) tegevusloa taotluse lahendamine;
 2) majandustegevuse peatamine või keelamine;
 3) tegevusloa peatamine või kehtetuks tunnistamine;
 4) ettevõtja majandustegevuse üle riikliku järelevalve teostamine.
§ 8. Register
 (1) Register käesoleva seaduse tähenduses on majandustegevuse register ning seaduses 
sätestatud juhul muu samalaadne register.
 (2) Majandustegevuse register on andmekogu, mille ülesanne on võimaldada ettevõtjate ja 
nende majandustegevuse üle arvestuse pidamist ning järelevalve teostamist.
 (3) Registripidaja käesoleva seaduse tähenduses on majandustegevuse registri vastutav 
töötleja ning seaduses sätestatud juhul muu andmekogu vastutav töötleja.
 (4) Majandustegevuse registri vastutav töötleja on Majandus- ja 
Kommunikatsiooniministeerium.


 (5) Registri volitatud töötleja on majandushaldusasutus, kes kannab registrisse andmeid, 
muudab neid ja tunnistab kehtetuks.
§ 9. Teate ja taotluse esitamine ühtse kontaktpunkti kaudu
 (1) Ettevõtjal on õigus esitada majandushaldusasutusele kõiki käesolevas seaduses sätestatud 
teateid ja taotlusi ühtse kontaktpunkti põhimõttel Eesti teabevärava või notari kaudu.
 (2) Teadete ja taotluste esitamine Eesti teabevärava või notari kaudu ei mõjuta käesolevas 
seaduses sätestatud teadete ja taotluste kohta kehtivaid tähtaegu, majandushaldusasutuse 
pädevust ega ettevõtja õigust esitada kõnealuseid teateid ja taotlusi otse registripidajale või 
majandushaldusasutusele.
 (3) Kui ettevõtja esitab käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel teate või taotluse notari kaudu, 
edastab notar teate või taotluse majandushaldusasutusele Eesti teabevärava kaudu hiljemalt 
selle esitamisele järgneval tööpäeval.
 (4) Majandushaldusasutus edastab ettevõtjale dokumendid või muu teabe notari kaudu, kui 
ettevõtja on käesolevas seaduses sätestatud majandushaldusasutusele adresseeritud teate või 
taotluse esitamisel notari kaudu avaldanud sellekohast soovi.
[RT I, 29.06.2014, 1 - jõust. 01.07.2014]
 (5) Vabariigi Valitsus võib määrusega kehtestada käesolevas seaduses sätestatud teadete ja 
taotluste vormid.
 (6) Kui ettevõtja esitab käesoleva seaduse § 58 lõike 1 punktides 1, 2 ja 5 nimetatud teate 
muul viisil kui ühtse kontaktpunkti kaudu, tasub ta teates sisalduvate andmete registrisse 
kandmise eest riigilõivu riigilõivuseaduses sätestatud määras.
[RT I, 29.06.2014, 1 - jõust. 01.07.2014]
 14. Teatamiskohustus
 (1) Seaduses sätestatud juhul on ettevõtjal kohustus esitada enne majandustegevuse 
alustamist registripidajale teade asjaomasel tegevusalal majandustegevuse alustamise kohta 
(edaspidi majandustegevusteade).
 (2) Kui ettevõtja alustab majandustegevust samal ajal mitmel teatamiskohustusega 
tegevusalal ning esitatud teadete vastuvõtmiseks on pädev sama registripidaja, võib ettevõtja 
esitada kõikides majandustegevusteadetes esitamisele kuuluvad andmed ühes 
majandustegevusteates.
 (3) Teatamiskohustust ei ole:
 1) ettevõtjal, kelle suhtes kehtib samal tegevusalal loakohustus;
 2) teises lepinguriigis asutatud teenuseosutajal, kes soovib alustada Eestis Euroopa Liidu 
toimimise lepingu (ELT C 83, 30.03.2010, lk 47–199) artikli 57 mõistes ajutiselt teenuste 
osutamist, välja arvatud teenuste direktiivi artikliks 17 nimetatud teenuseid osutaval 
teenuseosutajal.
 (4) Asutamisel oleval juriidilisest isikust ettevõtjal tekib teatamiskohustus, kui ettevõtja 
omandab õigusvõime.
 16. Loakohustus
 (1) Seaduses sätestatud juhul peab ettevõtjal enne tegevusalal majandustegevuse alustamist 
olema tegevusluba (edaspidi loakohustus).
 (2) Tegevusluba on mis tahes nimetusega ettevõtjale adresseeritud haldusakt või ettevõtjaga 
sõlmitud haldusleping, milleta on keelatud ettevõtjal majandustegevust alustada ning mis 
tõendab teatud majandustegevuse nõuete täitmist teatud tegevusalal või määrab kindlaks 
majandustegevuse teostamise kõrvaltingimused.
 (3) Tegevusluba ei ole muu hulgas:
 1) haldusakt, mis annab füüsilisele isikule õiguse kutsetegevuseks;
 2) keskkonnaluba ja keskkonnakompleksluba.
[RT I, 29.06.2014, 1 - jõust. 01.07.2014]


 (4) Ettevõtja võib loakohustusega majandustegevust alustada arvates tegevusloa andmisest, 
tegevusloal märgitud tingimuse saabumisest või tegevusloal märgitud ajast, kui viimane on 
hilisem.
§ 17. Tegevusloa regulatsiooniese ning selle põhiregulatsioon ja kõrvaltingimused
 (1) Tegevusloa regulatsioonieseme moodustavad põhiregulatsioon ja kõrvaltingimused.
 (2) Tegevusloa põhiregulatsioon on loakohustusega tegevusalal ettevõtja majandustegevuse 
alustamise ja teostamise lubamine. Kui tegevusluba antakse seaduses sätestatud juhul 
tegutsemiseks konkreetses tegevuspiirkonnas või -kohas, kuulub tegevusloa põhiregulatsiooni
ka tegevuspiirkond või -koht.
 (3) Tegevusloa kõrvaltingimus on mis tahes tingimus või kohustus, mis ei ole 
põhiregulatsioon, sealhulgas tingimused, mis täiendavad tegevusloa põhiregulatsioonist 
tuleneva majandustegevuse alustamise või teostamise tingimusi, nähes näiteks ette tegevusloa 
tähtaja. Kõrvaltingimusteks käesoleva seaduse tähenduses ei ole majandustegevuse nõuded 
ega kohustus majandustegevuse nõudeid täita.
 (4) Tegevusloale lisatakse selle andmisel või selle kehtimise ajal kõrvaltingimusi üksnes 
seaduses sätestatud juhul ja ulatuses.
 (5) Kõrvaltingimused hakkavad kehtima samaaegselt tegevusloaga või arvates 
kõrvaltingimuses märgitud ajast, kui viimane on hilisem.
 (6) Kõrvaltingimuste kehtivus lõpeb tegevusloa kehtetuks tunnistamise või kehtetuks 
muutumisega või arvates kõrvaltingimuses märgitud ajast, kui viimane on varasem.
§ 18. Tegevusloa kontrolliese
 (1) Tegevusloa kontrolliese on majandustegevuse nõuete kogum, mille täitmise tuvastamine 
on tegevusloa andmise eelduseks.
 (2) Kui taotletava tegevusloa kontrolliesemesse kuuluv majandustegevuse nõue kuulub ka 
ettevõtjale varem muul tegevusalal Eesti majandushaldusasutuse antud kehtiva tegevusloa 
kontrolliesemesse, tõendab varem antud tegevusluba ka nimetatud nõude täitmist.
 (3) Kui tegevusloa kontrolliesemesse kuuluva majandustegevuse nõude täitmist tõendab 
mõne muu menetluse raames majandushaldusasutuse antud kehtiv haldusakt, siis tõendab see 
haldusakt nimetatud nõude täitmist ka taotletava tegevusloa jaoks.
§ 19. Tegevusloa taotlus
 (1) Tegevusloa saamiseks esitab ettevõtja taotluse (edaspidi tegevusloa taotlus) 
majandushaldusasutusele, kelle pädevusse on seadusega antud tegevusloa taotluse 
lahendamine.
 (2) Tegevusloa taotluses esitab ettevõtja järgmised andmed:
 1) käesoleva seaduse § 15 lõike 1 punktides 1–4 ja punktis 7 nimetatud andmed;
 2) käesoleva seaduse § 15 lõigetes 2–5 nimetatud andmed asjaomaste tegevusloa 
kontrolliesemesse kuuluvate nõuete olemasolu korral;
 3) kui ettevõtja soovib, et talle antava tegevusloa kehtivusaega piirataks võrreldes seaduses 
ettenähtuga, siis tegevusloa soovitud kehtivusaeg;
 4) ettevõtja hoolsuskohustuse täitmise kava, kui ettevõtja on selle esitamiseks käesoleva 
seaduse alusel kohustatud;
 5) kui ettevõtja soovib tegevusluba kasutada ka tütarettevõtja tegevuses, siis selle 
tütarettevõtja ärinimi, registrikood ja asukoha aadress;
 6) muud seaduses sätestatud andmed.
 (3) Ettevõtja võib tegevusloa taotluses jätta esitamata andmed, mis sisalduvad varem tema 
poolt samaks tegevuseks esitatud tegevusloa taotluses, kui ta kinnitab varem esitatud andmete 
õigsust.
 (4) Asutamisel olev juriidilisest isikust ettevõtja esitab tegevusloa taotluses registrikoodi 
asemel juriidilise isiku asutamist tõendava dokumendi, eelkõige asutamislepingu või 
asutamisotsuse, või vähemalt neist ühe notariaalselt või sellega võrdsustatud korras kinnitatud


ärakirja. Asutamisel olevale ettevõtjale antav tegevusluba hakkab kehtima kõige varem tema 
poolt õigusvõime omandamisel.
 (5) Majandushaldusasutus esitab taotluse esitajale hiljemalt taotluse esitamisele järgneval 
kolmandal tööpäeval esmase vastuse, mis sisaldab järgmist teavet:
[RT I, 29.06.2014, 1 - jõust. 01.07.2014] 
 1) taotluse menetluse alustamise päev;
 2) taotluse lahendamise tähtaeg;
 3) tegevusloa kehtivusaeg või maksimaalne kehtivusaeg, kui see on seadusega sätestatud;
 4) viited tegevusloa kontrolliesemesse kuuluvatele majandustegevuse nõuetele ning ettevõtja 
poolt majandushaldusasutuse tegevuse vaidlustamiseks kasutatavaid õiguskaitsevahendeid 
sisaldavatele õigusnormidele;
 5) teave tegevusloa vaikimisi andmise kohta, välja arvatud juhul, kui see on seadusega 
välistatud.
 (6) Taotlust lahendaval majandushaldusasutusel on õigus nõuda ettevõtjalt täiendavaid 
andmeid, kui seda on vaja tegevusloa kontrolliesemesse kuuluvate majandustegevuse nõuete 
täitmise kontrollimiseks. Majandushaldusasutus põhjendab täiendavate andmete vajalikkust ja
määrab nende esitamiseks mõistliku tähtaja.
 (7) Ettevõtja tasub tegevusloa taotluse esitamisel selle lahendamise eest riigilõivu 
riigilõivuseaduses sätestatud määras.
 (8) Majandushaldusasutus annab ettevõtjale tegevusloa kohe, kui on tuvastatud tegevusloa 
kontrolliesemesse kuuluvate nõuete täitmine.
§ 29. Ettevõtja hoolsuskohustus
  Ettevõtja on majandustegevuse teostamise käigus kohustatud võtma meetmeid 
majandustegevuse nõuete ning tegevusloa kõrvaltingimuste olemasolu korral ka nende 
täitmise tagamiseks ja majandustegevuse nõuetele või kõrvaltingimustele mittevastavuse 
viivitamatuks kõrvaldamiseks (ettevõtja hoolsuskohustus).
§ 30. Majandustegevusega seotud asjaolude muutumisest teatamise kohustus
 (1) Loakohustusega tegevusala puhul teatab ettevõtja tegevusloa kontrolliesemega seotud 
asjaolude või kõrvaltingimustega seotud asjaolude muutmise kavatsusest tegevusloa 
andmiseks pädevale majandushaldusasutusele vähemalt 30 päeva enne kavandatavat 
muutmist ning üldhuviteenuse osutaja vähemalt kolm kuud enne kavandatavat muutmist 
(edaspidi majandustegevuse muutmise kavatsuse teade). Majandustegevuse muutmise 
kavatsuse teade esitatakse ka juhul, kui ettevõtja asutab tütarettevõtja, kes alustab 
majandustegevust tegevusloa regulatsioonieseme raames.
 (2) Ettevõtjast sõltumata aset leidnud tegevusloa kontrolliesemega seotud asjaolude ja 
kõrvaltingimustega seotud asjaolude muutumisest teatab ettevõtja tegevusloa andmiseks 
pädevale majandushaldusasutusele viivitamata, kuid hiljemalt viie tööpäeva jooksul 
(edaspidi majandustegevuse muutumise teade).
 (3) Majandustegevuse muutmise kavatsuse teates ning majandustegevuse muutumise teates 
kirjeldab ettevõtja, millised tegevusloa kontrolliesemesse kuuluvad või tegevusloa 
kõrvaltingimustega seotud asjaolud on muutunud või milliseid kavatsetakse muuta, või 
esitatakse tütarettevõtja kohta, kes alustab majandustegevust tegevusloa regulatsioonieseme 
raames, käesoleva seaduse § 15 lõike 1 punktides 1–3 ning 5 ja 6 sätestatud andmed.
 (4) Kui teatest nähtub, et muudatused toovad kaasa mittevastavuse tegevusloa 
kontrolliesemesse kuuluvatele majandustegevuse nõuetele või tegevusloa kõrvaltingimusele, 
vajaduse kontrollida majandustegevuse nõudeid, muuta tegevusluba või taotleda uut 
tegevusluba, teavitab majandushaldusasutus sellest viivitamata ettevõtjat. Tegevusloa 
muutmise või uue tegevusloa taotlemise vajaduse ilmnemisel käsitletakse käesoleva 
paragrahvi lõikes 1 nimetatud teateid tegevusloa muutmise taotlusena, välja arvatud juhul, kui
ettevõtja on esitanud teates märke, et ta seda ei soovi.


 (5) Selliste majandustegevuse üldandmete muutumise korral, millest ei tule teatada käesoleva
paragrahvi lõike 1 alusel, teatab ettevõtja viivitamata, kuid hiljemalt viie tööpäeva jooksul 
registripidajale, märkides teates muutunud andmed (edaspidi majandustegevuse üldandmete 
muutumise teade).
 (6) Ettevõtja esitab koos majandusaasta aruandega kinnituse selle kohta, et ta on täitnud 
käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 2 ja 5 sätestatud teatamiskohustused või et nimetatud 
teatamiskohustused puuduvad.
[RT I, 29.06.2014, 1 - jõust. 01.07.2014]
 (7) Füüsilisest isikust ettevõtja esitab koos tuludeklaratsiooniga kinnituse selle kohta, et ta on 
täitnud käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 2 ja 5 sätestatud teatamiskohustused või et nimetatud 
teatamiskohustused puuduvad.
[RT I, 29.06.2014, 1 - jõust. 01.07.2014]
 (8) Ettevõtja, kes ei ole kohustatud esitama käesoleva paragrahvi lõigetes 6 ja 7 nimetatud 
kinnitust koos majandusaasta aruandega või tuludeklaratsiooniga, esitab igal aastal 
30. juuniks ühtse kontaktpunkti kaudu kinnituse selle kohta, et ta on täitnud käesoleva 
paragrahvi lõigetes 1, 2 ja 5 sätestatud teatamiskohustused või et nimetatud 
teatamiskohustused puuduvad.
[RT I, 29.06.2014, 1 - jõust. 01.07.2014] 6.ASJAÕIGUSE SEOS ÄRIÕIGUSEGA ESEMED  Eseme mõiste. Esemeks on asjad, õigused ja muud hüved, mis võivad olla õiguse objektiks.  Asja mõiste.  Asi on kehaline ese. Seaduses sätestatud juhtudel kohaldatakse õigusele asja
kohta sätestatut. Loomadele kohaldatakse asjade suhtes kehtivaid sätteid, kui seaduses ei ole
sätestatud teisiti.  Kinnisasi  ja   vallasasi.  Kinnisasi   on   maapinna   piiritletud   osa   (maatükk).   Asi,  mis   ei   ole
kinnisasi, on vallasasi.  Kinnisasja osad. Kinnisasja olulised osad on sellega püsivalt ühendatud asjad, nagu ehitised,
kasvav mets, muud taimed ja koristamata vili.  Eseme väärtus. Eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei
ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind).  TEHINGUD  Tehingu mõiste. Tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub
kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus.  Tehingud on ühepoolsed ja mitmepoolsed. Ühepoolne tehing on tehing, mille tegemiseks on
vajalik ühe isiku tahteavaldus. Mitmepoolne tehing on tehing, mille tegemiseks on vajalik
kahe või enama isiku tahteavaldus. Mitmepoolsed tehingud on lepingud.  TEHINGU VORM 


Tehingu vormivabadus. Tehingu võib teha mis tahes vormis (suuline, kirjalik, notariaalne),
kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi.  Kirjalik  vorm.  Kui  seaduses  on  sätestatud  tehingu  kirjalik   vorm,  peab  tehingudokument
olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allkirjastatud, kui seaduses ei ole sätestatud
teisiti.  Tehingu notariaalne tõestamine. Seaduse või poolte kokkuleppega ettenähtud juhtudel peab
tehing olema notariaalselt tõestatud. Tehingu notariaalse tõestamise õigus on Eesti notaril.
Seaduses sätestatud juhtudel on tehingu notariaalse tõestamise õigus notari asemel ka muul
isikul.  Tehingu vormi järgimata jätmine.  Tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata  jätmise
korral on tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti.  Tehingu tühisus. Tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu
alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud
teisiti.  ESINDAMINE  Tehingu tegemine esindaja kaudu.  Tehingu võib teha ka esindaja kaudu. Esindaja tehtud
tehing kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli
tehingu tegemiseks esindusõigus.  Esindusõigus.  Esindusõigus   on   õiguste   kogum,   mille   piires   esindaja   saab   tegutseda
esindatava nimel.  Kui volituse kohta on antud kirjalik dokument (volikiri), tuleb see pärast volituse lõppemist
esindatavale  tagastada.  Esindatav  võib volituse igal ajal  tagasi võtta,  isegi kui volitus on
tähtajaline.  ASJAÕIGUS Reguleerib asjaõigusseadus (AÕS), vastu võetud 9. 06. 1993. a seadusega (RT I 1993, 39,
590), jõustunud 1. 12. 1993. Seaduse ülesanne. Asjaõigusseadus sätestab asjaõigused, nende sisu, tekkimise ja lõppemise
ning on aluseks teistele asjaõigust reguleerivatele seadustele.  Asjaõigused 
Asjaõigused on omand (omandiõigus) ja piiratud asjaõigused: servituudid, reaalkoormatised,
hoonestusõigus, ostueesõigus ja pandiõigus.  VALDUS Valdus on tegelik võim asja üle. 


Valdaja on isik, kelle tegeliku võimu all asi on. Isik, kes valdab asja rendi-, üüri-, hoiu-,
pandi-   või   muu   selletaolise   suhte   alusel,   mis   annab   talle   õiguse   teise   isiku   asja   ajutiselt
vallata, on otsene, teine isik aga kaudne valdaja.  Valdus on seaduslik või ebaseaduslik sõltuvalt sellest, kas see põhineb õiguslikul alusel või
mitte. Valdus loetakse seaduslikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist.  Valdus on heauskne, kui valdaja ei tea ega peagi teadma, et tema valdusel puudub seaduslik
alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata.  Valdus on pahauskne, kui valdaja teab või peab teadma, et tema valdusel puudub õiguslik alus
või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata. Valdus loetakse heauskseks, kuni ei ole
tõendatud vastupidist.  Valdus omandatakse tegeliku võimu saamisega asja üle või abinõude üle, mis võimaldavad
tegelikku võimu asja üle, samuti reaalservituudi teostamisele asumisega.  Valdus omandatakse tegeliku võimu saamisega asja üle või abinõude üle, mis võimaldavad
tegelikku võimu asja üle. Valdus lõpeb, kui valdaja loobub tegelikust võimust asja üle või kaotab selle muul viisil.  VALDUSE KAITSE Valdus on seadusega kaitstud omavoli vastu. Omavoli on valdaja nõusolekuta seadusvastaselt
asja valduse rikkumine või valduse äravõtmine. Sel viisil saadud valdus on omavoliline.  Omaabi.  Valdaja   võib   oma   valdust   omavoli   vastu   jõuga   kaitsta,   ületamata   seejuures
hädakaitse piire.  Otsimisõigus.   Kui   vallasasi   on   valdaja   võimu   alt   sattunud   teise   isiku   valduses   olevale
kinnisasjale, on selle valdaja kohustatud lubama asja otsida ja ära viia, kui asi ei ole vahepeal
kellegi valdusse võetud.  Valduse   kohtulik   kaitse.   Kui   valdust   on   omavoliliselt   rikutud   (§   40   lg   3)   või   valdus
omavoliliselt ära võetud, on valdajal õigus nõuda valduse kohtulikku kaitset.  Valduse   rikkumisest   tulenev   nõue.   Valduse   rikkumise   korral   on   valdajal   õigus   nõuda
rikkumise kõrvaldamist ja edasise rikkumise ärahoidmist. Valduse äravõtmisest  tulenev  nõue. Valduse äravõtmisel  on valdajal õigus nõuda valduse
taastamist isikult, kes on nõudja suhtes omavoliline valdaja.  KINNISTUSRAAMAT Kinnistusraamatut   peetakse   kinnisasjade   ja   nendega   seotud   asjaõiguste   kohta.  Avalik-
õiguslikule juriidilisele isikule kuuluv kinnisasi peab olema kinnistusraamatusse kantud, kui
seda koormatakse asjaõigusega või kui seda soovib omanik, samuti kui kinnisasi antakse teise
isiku valdusse. 


 Kinnistu on kinnistusraamatusse iseseisva üksusena kantud:  1) kinnisasi (maatükk);  2) hoonestusõigus;  3) korteriomand;  4) korterihoonestusõigus.  Kinnisasju võib ühendada üheks kinnisasjaks või ühte kinnisasja jagada mitmeks kinnisasjaks
ainult omaniku soovil.  Kinnistusraamat on avalik. Igaühel on õigus tutvuda kinnistusraamatu andmetega ja saada
sellest väljavõtteid seaduses sätestatud korras. Keegi ei või end vabandada kinnistusraamatu
andmete mitteteadmisega.  Kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust eeldatakse. 
Kinnistusraamatu kanne on ebaõige, kui see on tehtud õigusliku aluseta või see alus on hiljem
ära langenud või kanne on valesti muudetud või kustutatud. Kui kinnistusraamatu kanne on
ebaõige, ei saa isik, kes seda teadis või pidi teadma, kandele tugineda.  KANNETE LIIGID Kinnistusraamatusse   kantakse   asjaõigused   ja   märked.   Kinnistusraamatu   kanne   tehakse,
sealhulgas muudetakse või kustutatakse, kinnistamisavalduse alusel. Kinnistamisavaldus on
ühepoolne   avaldus,   milles   on   väljendatud   soov   teha   kanne   kinnistusraamatusse.
Kinnistamisavaldus võib sisalduda ka asjaõiguslepingus. Jõustunud   kohtuotsuse   või   -määruse   alusel   tehakse   kinnistusraamatu   kanne   jõustunud
kohtulahendi ärakirja alusel.  Kinnistusraamatusse võib kanda märke:  1)   asjaõiguse   omandamise   või   kustutamise   või   selle   õiguse   sisu   või   järjekoha   muutmise
nõude, sealhulgas tulevase või tingimusliku nõude tagamiseks (eelmärge);  2) kinnistusraamatu ebaõigsuse parandamise tagamiseks (vastuväide);  3)   omandi   või   piiratud   asjaõiguse   käsutamise   täielikuks   või   osaliseks   keelamiseks
(keelumärge);  4)   muude   seadusega   kinnistusraamatusse   kanda   lubatud   asjaolude   nähtavakstegemiseks
(märkus).  Keelumärge keelab vastavalt märke sisule kannete tegemise kinnistusraamatusse kas täielikult
või osaliselt.  OMANDI MÕISTE JA LIIGID


Omandi   mõiste.  Omand   on   isiku  täielik   õiguslik   võim   asja   üle.   Omanikul   on  õigus   asja
vallata,  kasutada  ja  käsutada   ning nõuda  kõigilt  teistelt  isikutelt  nende  õiguste   rikkumise
vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist.  Omandi esemeks võib olla iga asi, mille omandamine ei ole seadusega keelatud.  Vallasomandi esemeks on vallasasi. Kinnisomandi esemeks on kinnisasi, mis on kantud või
mida seaduse järgi võib kanda kinnistusraamatusse.  Ühine  omand  on kahele  või enamale  isikule  üheaegselt  kuuluv omand.  Ühine omand  on
kaasomand või ühisomand.  Kaasomand on kahele või enamale isikule üheaegselt mõttelistes osades ühises asjas kuuluv
omand.   Ühisomand   on   kahele   või   enamale   isikule   üheaegselt   kindlaksmääramata   osades
ühises asjas kuuluv omand.  Kaasomanike osad ühises asjas on võrdsed, kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti.
Kaasomanikul   on   teiste   kaasomanike   suhtes   oma   osale   ühises   asjas   omaniku   õigused,
arvestades teiste kaasomanike õigusi.  Kaasomanikud valdavad ja kasutavad ühist asja kokkuleppe või kaasomanike enamuse otsuse
kohaselt, kui sellele enamusele kuulub suurem osa ühises asjas. Kaasomanikul on õigus teha
asja säilitamiseks vajalikke toiminguid teiste kaasomanike nõusolekuta, kuid ta võib teistelt
kaasomanikelt   nõuda   asja   säilitamiseks   vajalike   kulutuste   hüvitamist   võrdeliselt   nende
osadega.  OMANDI KAITSE Omanikul on nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Omaniku nõue
on suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest
oma valdusse. Omandiõiguse tunnustamiseks piisab, kui omanik tõendab, et tema omand on
tekkinud õiguslikul alusel. Kostja peab nõude vaidlustamiseks tõendama, et hageja ei ole
omanik või et asja omanik on kostja või et kostjal on õigus asja vallata mõne asjaõiguse või
muu õiguse alusel.  VALLASOMAND 1.   Vallasomand   tekib   vallasasja  üleandmisega,   kui   võõrandaja   annab   asja   valduse   üle
omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Kui asja omanik on
asja   otseseks   valdajaks,   võib   omandi   üleandmisel   asja   valduse   üleandmise   asendada
võõrandaja ja omandaja vahel sõlmitava lepinguga, mille alusel omandaja saab asjale kaudse
valduse. Isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, on asja omanik asja oma valdusse
saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma.  Omandaja on pahauskne, kui ta teadis või pidi teadma, et võõrandajal ei olnud õigust omandit
üle anda.


Omandamist ei toimu, kui asi oli omanikult varastatud, kadunud või muul viisil tema tahte
vastaselt   tema   valdusest   välja   läinud.  Seda   põhimõtet   ei   kohaldata   raha   või
esitajaväärtpaberite, samuti avalikul enampakkumisel omandatud asja suhtes.  2. Vallasomand tekib hõivamisega, kui isik võtab peremehetu vallasasja oma valdusse tahtega
saada  selle  omanikuks.   Asja   ei  saa  omandada,  kui   hõivamine  on  seadusega   keelatud   või
valdusse võtmine rikub teise isiku õigust asi hõivata.  Asi on peremehetu, kui see ei ole veel olnud kellegi omandis või kui omanik on valduse
lõpetanud omandist loobumise tahtega.  3. Leid Isik,  kes on kaotatud  asja leidnud  ja  selle  oma valdusse võtnud,  peab sellest  viivitamata
teatama  kaotajale   või  omanikule.   Kui  kaotaja  või  omanik  on  leidjale  teadmata,   on leidja
kohustatud teatama leiust politseile, kui asja väärtus ületab sada krooni. 
Asja   leidmisel   elamus,   avalikus   asutuses   või   transpordivahendis   on   asja   leidnud   isik
kohustatud   asja   üle   andma   majaomanikule,   üürnikule,   vastava   asutuse   teenistujale,
transpordivahendi   juhile   või   politseile.   Majaomanik,   üürnik,   asutus,
transpordiorganisatsioon või politsei, kellele leitud asi üle anti, loetakse leidjaks.  Leidja on kohustatud leitud asja hoidma selle säilimist tagaval viisil. Leidjal on õigus pärast
avalikku teatamist müüa asi avalikul enampakkumisel, kui asja hoidmine on ülemääraselt
kulukas või kui asi on kiiresti riknev või kui avalik asutus või politsei on asja hoidnud kuus
kuud.  Kui leidja on oma kohustused täitnud ja omanik ei ole selgunud ühe aasta jooksul, arvates
leiust teatamisest, omandab leidja asja või seda asendava raha.  Leidja ei omanda asja, kui ta rikub teatamiskohustust või varjab leidu.  Kui leidja ei ole asja veel omandanud, saab omanik asja või seda asendava raha tagasi, kui ta
hüvitab   vajalikud   kulutused   ja   maksab   leidjale   leiutasu.   Leiutasu   määratakse   leidja   ja
omaniku kokkuleppel. Vaidluse korral määrab leiutasu kohus, kuid mitte suuremas kui ühe
kolmandiku ulatuses leiu väärtusest, millest on maha arvatud leidja poolt leiuga seoses tehtud
vajalikud kulutused. Leiutasu ei saa nõuda, kui leidja rikub teatamiskohustust või kui ta leidu varjab. Peitvara on maasse kaevatud või muul viisil peidetud raha või väärtasi nagu kalliskivid, pärlid
või väärismetallid, mille omanikku ei saa kindlaks teha. Peitvara kuulub isikule, kelle kinnis-
või vallasasjast see leiti.  Peremehetu   looduslik   või   ajaloolise,   teadusliku,   kunsti-   või   muu   kultuuriväärtusega   asi
kuulub riigile, sõltumata sellest, kelle kinnisasjast see leiti.  4. Igamine Vallasomand tekib igamisega, kui isik valdab vallasasja katkematult viie aasta jooksul nagu
omanik. 


Igamine   on   välistatud,   kui   valdaja   on   pahauskne.   Valdaja   on   pahauskne,   kui   ta   valduse
saamisel teadis või pidi teadma, et ta valduse saamisega ei omandanud asja, või kui ta sai seda
teada enne igamistähtaja möödumist.  KINNISOMANDI TEKKIMINE JA LÕPPEMINE Kinnisomand tekib kinnistusraamatusse kandmisega (kinnistamisega).  Tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt
tõestatud.  Hõivamisega võib kinnisasja omandada ainult riik.  Kinnisasja   omandamine   kinnistusraamatu   kande   igamisega.   Kui   isik   on   kantud
kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna õigusliku aluseta, saab ta kinnisasja omanikuks,
kui ta valdab kinnisasja 10 aasta jooksul katkematult nagu omanik.  Kinnisasja omandamine igamisega. Kui isik on 30 aastat katkematult vallanud kinnisasja, mis
ei ole kantud kinnistusraamatusse või mille omanikku kinnistusraamatust ei nähtu või mille
omanik   oli   enne   valdaja   poolt   valduse   saamist   surnud   ja   30   aasta   jooksul   ei   ole   tehtud
kinnistusraamatusse niisugust kannet, mille tegemiseks on vajalik omaniku nõusolek, võib
valdaja nõuda enda kandmist kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna. Kinnisomandi   lõppemine.   Kinnisomand   lõpeb   kande   kustutamisega   kinnistusraamatust,
samuti kinnisasja täieliku hävimisega. Kinnisasja täielikul hävimisel lõpevad seda koormanud
asjaõigused.  Kinnisasja omanik võib kinnisomandist loobuda. Loobumine kantakse kinnistusraamatusse
omaniku notariaalselt tõestatud avalduse alusel. Kinnisasi, millest on loobutud, läheb riigi
omandisse. Omandi üleminek kantakse kinnistusraamatusse.  KINNISOMANDI ULATUS Kinnisomand ulatub maapinnale ning õhuruumile ülalpool ja maapõuele allpool seda pinda
sellise   kõrguse   või   sügavuseni,   milleni   ulatub   omaniku   huvi   kinnisasja   kasutamisel.
Kinnisasja omanik ei või keelata tegevust, mis toimub sellises kõrguses või sügavuses, milleni
tema huvi vastavalt kinnisasja kasutamise otstarbele ei ulatu.  Piir külgnevate maatükkide vahel määratakse plaanide ja piirimärkidega seaduses sätestatud
korras. Kinnisasja omanik peab tagama piirimärgistuse säilimise. Ta ei või piirimärke muuta
ega ümber paigutada.  Kinnisomand ei ulatu maavaradele, mille loetelu sätestatakse seaduses.  Ühe kinnisasja piires olev veekogu kuulub selle kinnisasja omanikule. Mitme kinnisasja piires
olevast veekogust kuulub igale kaldaomanikule see osa, mis on veekogu keskele tõmmatava
mõttelise joone ning sellelt joonelt vastava omaniku kaldapiiripunktidele risti tõmmatavate
mõtteliste   joonte   vahel   või   veekogu   keskpunktist   vastava   omaniku   kaldapiiripunktidele
tõmmatavate mõtteliste joonte vahel, kui seaduses või lepinguga ei ole sätestatud teisiti. 


Kinnisomand ulatub mere rannajooneni. Rannajoon on mere tavaline veepiir.  Kinnisomand ei ulatu põhjaveele. Maatükil   kasvav   mets   ja   muu   looduslik   taimestik,   samuti   külvatud   seeme,   puu   või   muu
istutatud taim on kinnisasja omaniku omandis.  Kinnisomand ulatub maatükiga püsivalt ühendatud ehitisele. Püsivaks ühendamiseks loetakse
sissemüürimist, sissekaevamist või muud kestvat ja kindlat ühendamist maatüki pinnal või
selle all.  KINNISOMANDI KITSENDUSED Kinnisomandi kitsendused on seadusjärgsed või need seatakse kohtuotsuse või tehinguga.  Seadusjärgne kitsendus kehtib kinnistusraamatusse kandmata. Eraõiguslikku seadusjärgset
kitsendust   võib   muuta   kinnisasja   omaniku   ja   õigustatud   isiku   kokkuleppega.   Kokkulepe
kantakse   kinnistusraamatusse   asjaõigusena,   eelkõige   servituudina.   Avalik-õiguslikku
seadusjärgset   kitsendust   võib   muuta   või   lõpetada   ainult   seaduses   sätestatud   juhtudel.
Kitsenduste muutmine või lõpetamine kehtib kinnistusraamatusse kandmata.Kohtuotsuse või
tehinguga   seatud   kitsendus,   samuti   selle   kitsenduse   muutmine   või   lõpetamine   kehtib
kolmandate isikute suhtes, kui see on kinnistusraamatusse kantud.  Võõral maatükil viibimine.    Füüsilise isiku või eraõigusliku juriidilise isiku omandis oleval
kinnisasjal, mis on omaniku poolt piiratud või tähistatud, ei või teised isikud omaniku loata
viibida, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Füüsilise isiku või eraõigusliku juriidilise isiku
omandis oleval piiramata ja tähistamata kinnisasjal ei või teised isikud omaniku loata viibida
päikeseloojangust päikesetõusuni, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.  Naaberkinnisasja   kasutamine.   Kui   ehitada   või   ehitist   parandada   saab   ainult   nii,   et
naaberkinnisasjale või selle kohale tuleb ehitada tellingud või et üle selle kinnisasja tuleb
vedada   või   sellele   asetada   ehitusmaterjali   või   kinnisasjast   üle   käia   või   sõita,   peab
naaberkinnisasja omanik seda lubama, kui see on hädavajalik, tingimusel, et temale tagatakse
kahju hüvitamine.  Piirirajatis. Kui kaks kinnisasja on teineteisest eraldatud müüri, heki, kraavi, peenra või muu
sellise asjaga, on see naabrite ühiskasutuses, sõltumata asja kuuluvusest. Asja kasutamine ei
tohi olla vastuolus asja otstarbega ega tekitada kahju naabrile.  Ühine   sein.   Kahe   kinnisasja   piiril   asuv   ehitisi   eraldav   sein   või   selle   osa   on   naabrite
kaasomand. Ühise seina remondikulud kannavad omanikud vastavalt nende osa suurusele.
Ühisesse   seina   ei   tohi   teha   ühtegi   ava   naabri   nõusolekuta.   Nõusolek   peab   olema   kantud
kinnistusraamatusse.    Avalikult   kasutatav   tee.   Omanik,   kelle   kinnisasja   läbib   avalikult   kasutatav   tee,   ei   või
takistada ega lõpetada selle tee kasutamist ka siis, kui tee ei ole kantud kinnistusraamatusse
avalikult   kasutatava   teena.   Kinnisasja   omanik   peab   avalikult   kasutatava   tee   äärses   ribas
järgima seadusjärgseid kitsendusi. 


Eratee määratakse avalikuks kasutamiseks teeseaduses sätestatud korras.  Omanikul,   kelle   kinnisasjale   puudub   vajalik   juurdepääs   avalikult   kasutatavalt   teelt   või
kinnisasja eraldi seisvalt osalt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu
asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata,
määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada
koormatava kinnisasja omaniku huve (kehtiv alates 01.07.2003).  Jalg- ja talitee. Kinnisasja omanik peab lubama jalg- ja talitee kasutamist üle oma kinnisasja
kohalike tavade kohaselt, kui teise tee kasutamine on seotud ülemääraste kulutustega. Tee
määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve.  Tehnovõrgud ja –rajatised. Teisele isikule kuuluval kinnisasjal paiknev tehnovõrk või -rajatis
(kütte-,   veevarustus-   või   kanalisatsioonitorustik,   telekommunikatsiooni-   või   elektrivõrk,
nõrkvoolu-,   küttegaasi-   või   elektripaigaldis   või   surveseadmestik   ja   nende   teenindamiseks
vajalik ehitis) ei ole kinnisasja oluline osa. METS Kinnisasja   omanikul   on   õigus   kasutada   maatükil   kasvavat   metsa   ja   muud   looduslikku
taimestikku,   arvestades   seaduses   sätestatud   kitsendusi.   Avalik-õigusliku   juriidilise   isiku
omandis olevas metsas (avalik  mets) on igaühel  õigus viibida  ning marju, seeni ja muid
metsasaadusi   korjata,   kui   seaduses   ei   ole   sätestatud   teisiti.   Omaniku   poolt   piiratud   või
tähistatud   erametsas  on  teistel   isikutel   lubatud  marju,  seeni  ja  muid   metsasaadusi  korjata
metsaomaniku loal. Piiramata või tähistamata erametsas on teistel isikutel õigus marju, seeni
ja muid metsasaadusi korjata, kui nad sellega ei tekita omanikule ülemäärast kahju.  Avalik-õiguslikule juriidilisele isikule kuuluval maatükil võib jahti pidada seaduses sätestatud
korras.   Eraõiguslikule   isikule   kuuluval   kinnisasjal   võib   omanik   jahti   pidada,   arvestades
seaduses  sätestatud   kitsendusi.  Teised  isikud  võivad   jahti  pidada  kinnisasja   omaniku   loal
seaduses sätestatud korras.  Sundvõõrandamine 
Vabariigi   Valitsus   või   kohalik   omavalitsus   võib   omaniku   nõusolekuta   üldistes   huvides
seaduses sätestatud juhtudel ja korras võõrandada kinnisasja õiglase hüvituse eest.  SERVITUUDID REAALSERVITUUDID Reaalservituudi   mõiste.   Reaalservituut   koormab  teenivat  kinnisasja  valitseva  kinnisasja
kasuks selliselt, et valitseva kinnisasja igakordne omanik on õigustatud teenivat kinnisasja
teatud   viisil   kasutama   või   et   teeniva   kinnisasja   igakordne   omanik   on   kohustatud   oma
omandiõiguse teostamisest valitseva kinnisasja kasuks teatavas osas hoiduma.  Reaalservituut tekib kinnistusraamatusse kandmisega.  Reaalservituut  annab õiguse  teha üksnes neid  tegusid, mis servituudi  sisust tulenevalt  on
valitseva kinnisasja huvides vajalikud. Reaalservituudi sisu määratakse poolte kokkuleppega,
kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Reaalservituuti tuleb teostada viisil, mis on teenivale
kinnisasjale kõige vähem koormav. 


Teeservituut 
Jalgteeservituut annab õiguse käia ja sõita jalgrattaga mööda jalgteed läbi teeniva kinnisasja.
Sõiduteeservituut  annab   õiguse   sõita   sõidukiga   mööda   sõiduteed   läbi   teeniva   kinnisasja.
Sõiduteeservituut sisaldab jalgteeservituuti.  Liiniservituut annab õiguse juhtida läbi võõra kinnisasja oma kinnisasjale gaasi-, elektri-,
side- ja muid liine.  Veejuhtimisservituut annab õiguse:  1) juhtida oma kinnisasjale vett allikast või muust võõrast veekogust või läbi võõra kinnisasja
(vee juurdejuhtimise servituut);  2)   juhtida   oma   kinnisasjalt   vett   võõrale   kinnisasjale   või   läbi   võõra   kinnisasja   (vee
ärajuhtimise servituut).  Toeservituut annab õiguse toetada oma ehitist või seadeldist naabri ehitisele või seadeldisele
ja nõuda, et naaber toeks olevat ehitist või seadeldist korras hoiaks. Korrashoidmine toimub
õigustatud isiku kulul, kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.  Seinaservituut annab õiguse kinnitada või seada talasid, tugesid või muid ehitise osi naabri
seina ning asendada neid uutega.    Valgusservituut  annab õiguse saada naabri kinnisasja kohalt loomulikku valgust ruumile,
mille valgustamine servituudiga on tagatud.  Väljavaateservituut annab õiguse keelata naaberkinnisasjal kõike, mis takistab või oluliselt
piirab servituudiga tagatud väljavaadet.  ISIKLIKUD SERVITUUDID KASUTUSVALDUS Kasutusvaldus koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks kasutusvaldus on seatud, on
õigustatud kasutama asja ja omandama selle vilju.  Kasutusvaldus   vallasasjale   tekib   asja   üleandmisega   omanikult   kasutusvalduse   saajale   ja
kasutusvalduse kokkuleppe sõlmimisega.  Kasutusvaldus   kinnisasjale   tekib   kinnistusraamatusse   kandmisega.   Kasutusvalduse
seadmiseks sõlmitav asjaõigusleping peab olema notariaalselt tõestatud. Kasutusvalduse võib lõpetada kasutusvaldaja ja omaniku kokkuleppel.    Kasutusvaldajal   on   õigus   nõuda   kasutusvalduse   lõpetamist   tingimusel,   et   ta   hüvitab
kinnisasja   omanikule   kasutusvalduse   lõppemise   tõttu   tekkiva   kahju.   Kasutusvaldaja   peab
kasutusvalduse lõpetamise soovist teatama kinnisasja omanikule kuus kuud ette.


Kasutusvaldajal on õigus asja vallata ja kasutada.  Kasutusvaldus ei ole üleantav. Kasutusvaldusest tulenevaid õigusi ja kohustusi võib teostada
teine isik, kui kasutusvalduse tekkimise aluseks oleva seaduse või tehinguga ei ole sätestatud
teisiti.  ISIKLIK KASUTUSÕIGUS Isiklik   kasutusõigus   koormab   kinnisasja   selliselt,   et   isik,   kelle   kasuks   see   on   seatud,   on
õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama või teostama kinnisasja suhtes teatud õigust, mis
oma sisult vastab mõnele reaalservituudile.  Isiklik kasutusõigus ei ole üleantav. Isiklikust kasutusõigusest tulenevaid õigusi võib teostada
teine isik ainult siis, kui see on lubatud kasutusõiguse tekkimise alusega.  Isiklik   kasutusõigus   on   üleantav,   kui   selle   esemeks   on   tehnovõrk   või   -rajatis.   Isikliku
kasutusõiguse üleandmiseks on vajalik kokkulepe isikliku kasutusõiguse üleandmise kohta
(asjaõigusleping) vana ja uue õigustatud isiku vahel.    Isiklik   kasutusõigus   elamule   koormab   kinnisasja   selliselt,   et   isikul,   kelle   kasuks   see   on
seatud, on õigus kasutada elamiseks kinnisasjal asuvat elamut või selle osa.  HOONESTUSÕIGUS Hoonestusõiguse mõiste ja ulatus  Kinnisasja   võib   koormata   selliselt,   et   isikul,   kelle   kasuks   hoonestusõigus   on   seatud,   on
võõrandatav   ja   pärandatav   tähtajaline   õigus   omada   kinnisasjal   sellega   püsivalt   ühendatud
ehitist.   Ühele   kinnisasjale   võib   seada   ainult   ühe   hoonestusõiguse.   Hoonestusõigus   ulatub
lisaks   ehitisealusele   maale   ka   kinnisasja   osale,   mis   on   vajalik   ehitise   kasutamiseks.
Hoonestusõiguse ulatus ei või piirduda ehitise ühe osaga nagu korrus.   Hoonestusõigus   tekib   kinnistusraamatusse   kandmisega   ja   lõpeb   kande   kustutamisega
kinnistusraamatust.   Hoonestusõiguse   seadmiseks   või   üleandmiseks   kohustav   tehing   peab
olema notariaalselt tõestatud.  OSTUEESÕIGUS Kinnisasja võib koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks ostueesõigus on seatud, on õigus
kinnisasja müümisel asuda omandaja asemele. Ostueesõiguse võib seada teatud isiku või teise
kinnisasja igakordse omaniku kasuks.  Ostueesõiguse seadmiseks kohustav tehing peab olema notariaalselt tõestatud.


PANDIÕIGUS Pandi mõiste ja liigid 
Asja võib pandiga (pandiõigusega) koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks pant on seatud,
on õigus pandiga tagatud nõude rahuldamisele panditud vara arvel, kui nõuet ei ole kohaselt
täidetud. Pant on vallaspant või kinnispant.  Pandi ese 
Pantida võib asju ja varalisi õigusi, mille pantimine ei ole seadusega keelatud (pandi ese).  Pantija võib olla võlgnik või kolmas isik. Pandiga võib tagada iga rahaliselt hinnatavat nõuet. 
Pandiga võib tagada ka tulevikus tekkivat nõuet.  KÄSIPANT Käsipandi mõiste 
Vallasasja võib pandiga koormata selliselt, et panditud asi antakse üle pandipidaja valdusse ja
lepitakse kokku käsipandi seadmises. Asja võib pandiga koormata ka selliselt, et asi antakse
üle kolmandale isikule ja pandipidaja saab panditud asjale kaudse valduse.  Käsipant tekib asja valduse üleandmisega pantijalt pandipidajale, kui nad on pandi seadmises
kokku leppinud. Kui asi on juba pandipidaja valduses, tekib pant pandilepingu sõlmimisega.  Käsipant ei teki, kui pandipidaja saab käsipandi seadmisel pandiga koormatud asjale koos
pandiga   koormatud   asja   omanikuga   kaasvalduse.   Samale   vallasasjale   ei   või   seada   mitut
käsipanti.  Panditud asi müüakse avalikul enampakkumisel.  Vallasasjade pantimine pandimajas toimub käsipandi sätete kohaselt.  REGISTERPANT Registerpandi mõiste 
Patenti,   kaubamärki,   tööstusdisainilahendust,   kasulikku   mudelit,   sorti,   mikrolülituse
topoloogiat,  geograafilist  tähist,  mootorsõidukit  ja   õhusõidukit,   mis  on  kantud   registrisse,
mille andmed on avalikud ja mille pidamine on reguleeritud seadusega sätestatud korras, võib
koormata registerpandiga selliselt, et isikul, kelle kasuks registerpant on seatud, on õigus
pandiga tagatud nõude rahuldamisele panditud eseme arvel.  Registerpandi   tekkimiseks   on   vajalik   pandieseme   omaja   ja   pandipidaja   kokkulepe   eseme
koormamise kohta registerpandiga ja pantimise kohta kande tegemine vastavasse registrisse.  Kommertspant sätestatakse eraldi seaduses.  KINNIPIDAMISÕIGUS


Kui nõue ei ole küllaldaselt tagatud asjaõigusega ja saabunud on selle täitmise tähtaeg, on
võlausaldajal õigus seaduslikult tema valdusse sattunud võlgniku vallasasju ja väärtpabereid
kuni nõude rahuldamiseni kinni pidada, juhul kui nõue on sissenõutav ja seotud kinnipeetava
esemega.  Nõue on kinnipeetava esemega seotud, kui:  1) valdaja nõue kuulub rahuldamisele kinnipeetava eseme arvel või  2) võlgnik peab tasuma valdaja poolt esemele tehtud kulutused või  3) valdaja nõue on tekkinud samast tehingust, mille alusel võlgnik nõuab eseme väljaandmist,
või  4) eseme omanik peab hüvitama valdajale seoses kinnipeetava esemega tekkinud kahju või  5) eseme valdus ja nõue tuleneb valdaja ja võlgniku vahelistest õigussuhetest.  KINNISPANT --HÜPOTEEK Kinnisasja võib hüpoteegiga koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks hüpoteek on seatud
(hüpoteegipidajal),  on õigus hüpoteegiga  tagatud  nõude rahuldamisele  panditud  kinnisasja
arvel.  Hüpoteek tekib kande tegemisega kinnistusraamatusse, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.  Hüpoteegi seadmiseks sõlmitav asjaõigusleping peab olema notariaalselt tõestatud. Kinnistusraamatu   kandes   hüpoteegi   seadmise   kohta   tuleb   märkida   hüpoteegipidaja   ja
hüpoteegi rahaline suurus (hüpoteegisumma). Hüpoteek   saab   järjekoha   kinnistusraamatusse   kandmisel.   Kinnisasja   koormamisel
hüpoteegiga   võib   kinnisasja   omanik   jätta   endale   ühe   või   mitu   järjekohta   ulatuselt
kindlaksmääratud hüpoteegi kandmiseks kinnistusraamatusse kantava hüpoteegi ette.  KOHTULIK HÜPOTEEK Hagi   tagamiseks   võib   kohus   seada   haginõude   ulatuses   hüpoteegi,   mis   peab   olema
kinnistusraamatusse   kantud   kohtuliku   hüpoteegina.   Kohtuliku   hüpoteegiga   on   tagatud
kohtuotsuse alusel rahuldatud nõue.   7. VÕLAÕIGUS 7.1 VÕLAÕIGUSE ÜLDOSA Sissejuhatus ainesse  Riigikogu poolt võeti 16.oktoobril 2001 vastu Lepingute ja lepinguväliste kohustuste seadus,
mis jõustus 01.07.2002 Võlaõiguseseaduse nime all.


Võlaõigussuhete mõiste, tekkimise alused ja printsiibid Võlaõigust on nimetatud ka kohustisõiguseks. 
Võlaõigus reguleerib õigussuhteid eraõiguslike isikute vahel, kelleks võivad olla nii füüsilised
kui ka juriidilised isikud.
Võlaõiguse tunnused: 1. Võlaõiguse subjekte iseloomustab võrdväärsus (koordinatsioonisuhe). 
2. Võlaõigus reguleerib selliseid tsiviilõiguslikke suhteid, mille lahutamatuks osaks on ühe   või   mitme   poole   poolt   võlgnetav   kohustis.   Võlasuhte   sisuks   ongi   mingi   teo
tegemise (tegemisest hoidumise) kohustus.  3. Võlasuhe saab tekkida ainult selliste kohustuste baasil, millel on mingi materiaalses maailmas mõõdetav väärtus.  Võlaõigussuhe   on   õigussuhe,   millest   tuleneb   ühe   isiku   (kohustatud   isik   ehk   võlgniku)
kohustus teha teise isiku (õigustatud isiku ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see
tegemata (täita kohustus) ning võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist.
Võlasuhte tähtsaim küsimus on – kuidas, kus ja kellele tuleb kohustis täita?
Võlasuhted võivad tekkida (VÕS § 3):
1. lepingust
2. õigusvastaselt kahju tekitamisest;
3. alusetust rikastumisest;
4. käsundita asjaajamisest;
5. tasu avalikust lubamisest;
6. muul seaduses ettenähtud alusel. Võlaõigussuhtes alati kaks poolt:
Võlgnik (deebitor) – kes on kohustatud teatavaks teoks või teost hoidumiseks. Võlausaldaja
(kreeditor) – kes on õigustatud nõudma võlgnikult teatavat käitumist. Võlasuhetes on alati
kaks poolt. Võlasuhetes tuntakse isikute paljususe mõistet. Võlaõigussuhtes rakendatakse dispositiivsuse, hea usu ja mõistlikkuse põhimõtteid.
Dispositiivsuse printsiip (VÕS § 5) - enamikes õigussuhetes on pooltel võimalik kokkuleppel
kõrvale kalduda seaduses sätestatust. Kõrvalekaldumine ei ole lubatud, kui see on vastuolus
avaliku   korra,  heade   kommetega   või  rikuks  teiste  isikute  õigusi.  Võlausaldaja   ja  võlgnik
peavad teineteise suhtes käituma lähtudes  hea usu  (VÕS § 6)  põhimõttest, need rajanevad
eelkõige  headel  kaubandustavadel.  Võlaõigussuhtes loetakse  mõistlikuks  (VÕS § 7) seda,
mida   samas   olukorras   heas   usus   tegutsevad   isikud   loeksid   tavaliselt   mõistlikuks   (kuidas
keskmiselt teised sarnased isikud mingis olukorras toimiksid). See on üks võlaõiguse keskseid
mõisteid. Lepingu mõiste  Laiemas   tähenduses   mõistetakse   lepinguna   igasugust   kahe   või   enama   isiku   vahelist
tahteavalduste   kaudu   saavutatud   kokkulepet,   mille   eesmärgiks   on   õigussuhte   tekitamine,
muutmine   või   lõpetamine.   Mida   arenenud   on   ühiskond,   seda   olulisemad   on   lepingulised
suhted. 
Lepinguid on 3 tüüpi: 1. tsiviilõiguslikud lepingud;
2. haldusfunktsioonide täitmise lepingud;
3. avalik-õiguslikud lepingud.


VÕS   §   8   järgi   on   leping   tehing   kahe   või   enama   isiku   (lepingupooled)   vahel,   millega
lepingupool   kohustub   või   lepingupooled   kohustuvad   midagi   tegema   või   midagi   tegemata
jätma. Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Siinjuures   on   väga   oluline   kokkulepe.   Lepingu   sõlmimine   on   alati   tahteline   tegevus.
Kokkuleppe   saavutamiseks   peavad   pooled   oma   tahet   väljendama   tahteavaldusega.
Tahteavalduseks   nimetatakse   avaldusi,   mida   üks   pool   teeb   teisele   poolele   nende   vahel
õigusliku suhte tekitamiseks, muutmiseks või lõpetamiseks.  Lepinguvabadus  on   lepinguõiguse   printsiip,   mis   tugineb   individuaalse   autonoomia   ja
vabatahtliku kokkuleppe ideele. Selle printsiibi kohaselt võivad pooled sõlmida igasuguseid
lepinguid, sõltumata sellest, et vastavat liiki lepinguid ei ole seaduses eraldi reguleeritud.
Selleks, et sõlmida vabatahtlik kokkulepe, peab olema:
1. võimalik väljendada oma vaba tahet;
2. poolte võrdne positsioon kauplemisel. Lepinguvabaduse elementideks on:
1. vabadus otsustada kas üldse lepingut sõlmida;
2. vabadus valida kellega sõlmida;
3. vabadus valida millist liiki lepingut sõlmida;
4. vabadus valida lepingu sisu;
5. vabadus valida millises vormis leping sõlmida. Lepingute jõud Lepinguõiguse üheks aluseks on printsiip, mille alusel tuleb sõlmitud lepinguid täita (ld pacta
sunt servanda). Üleliigne koormavus ja hiljem tekkivad raskused ei anna ühele poolele õigust
lepingust taganeda. Seda isegi mitte kahjutasu maksmisega, sest tsiviilõiguslikke lepinguid
iseloomustab reaalse täitmise põhimõte. See printsiip tugineb eeldusele, et leping on sõlmitud
vastastikkuse vabatahtliku kokkuleppega. Hea   tahte   ja   ausa   kauplemise   põhimõtted   esinevad   reeglina   kõigis   õigussüsteemides   kas
seadusesättena   või   kaudselt   üldprintsiibina.   TsÜS   §   108   paneb   pooltele   kohustuse
tsiviilõiguste realiseerimisel ja kohustuste täitmisel käituda heas usus. See printsiip laieneb
ka lepingueelsetele läbirääkimistele ning lepingu sõlmimisele ja täitmisele. Pooled   on   kaubanduslikes   tehingutes   kohustatud   järgima   iga   tava,   milles   nad   on   kokku
leppinud ja iga praktikat, mille nad omavahelistes suhetes on kehtestanud. Praktika siduvuse
jaoks on vajalik pikaajaline kestvus või korduvus (vähemalt 3 korda). Lepinguõiguse allikad Kuni VÕS jõustumiseni oli lepinguõiguse olulisemaks  allikaks Tsiviilkoodeks (TsK), mis
jõustus   01.01.1965.   Oluline   allikas   on   ka   TsÜS   ning   teisedki   seadused,   mis   sisaldavad
lepinguõiguse   norme.   Nt   autoriõigus,   asjaõigusseadus,   tarbijakaitseseadus   jne.   Lisaks
eeltoodule reguleerivad lepingulisi suhteid ka Vabariigi Valitsuse (edaspidi VV) määrused. Nt
mitmesugused eeskirjad – teeninduseeskirjad, sõitjate veoeeskirjad; riigi vara võõrandamise
kord jne. Üksikute lepinguliikide kohta võib sätteid leida ka kohalike omavalitsuste otsustes ja
korraldustes. Nt üüripiirmäärad.


Kohtuotsus ei ole lepinguõiguse allikaks. Olemasolev õiguspraktika omab sellest hoolimata
suurt   tähtsust   samalaadsete   suhete   käsitlemisel.   Tähtsaim   rahvusvaheline   allikas   on
11.04.1980. Viini konventsioon. Lepingute liigitus 1. Lepingute liigitus lepingust tulenevate kohustuste arvu alusel
ühekülgsed (unilateraalsed) lepingud – ainult üks pool võtab omale kohustuse teise poole ees
mingi teo tegemiseks;
kahekülgsed (bilateraalsed) lepingud –  mõlemad pooled võtavad endale kohustusi.
Vastastikused (sünallagmaatilised) lepingud – kahekülgsed lepingud, milles iga pool võtab
endale kohustuse ainult sellepärast, et teine pool lubab tasuda. 
2. Lepingute liigitus ajalise ulatuse alusel
ühekordsed lepingud – lepingust tulenev kohustus on koheselt täidetav; 
kestevlepingud, mille sisuks on mingi kestva kohustuse täitmine või soorituse tegemine. Lepingu vorm Seaduse või kokkuleppega võib olla määratud kindel lepingu vorm. Lepinguga samas vormis
tuleb sõlmida  kokkulepped tagatiste  ja teiste  kõrvalnõuete  kohta. Juhul kui seadusest või
lepingust   ei   tulene   teisiti   kehtib   sama   ka   lepingust   tulenevate   nõuete   loovutamise   või
kohustuse ülevõtmise kohta.
Lepingu võib vormistada suuliselt või kirjalikult: 1) lihtkirjalikult 2) notariaalselt tõestatult 3)
allkirja tõestamisena. 
Kõik lepingud, mille vormis ei ole seadusega kehtestatud teisi nõudeid võivad olla sõlmitud
suuliselt. Lepingud peavad olema sõlmitud kirjalikult kui 1) seadus nõuab kirjalikku vormi (nt
vara kuulub registreerimisele vastavas registris) 2) pooled on selles kokku leppinud. VÕS §
13 kohaselt lepingu muutmisel või lõpetamisel ei pea sama vormi järgima. Kui mõlemad
pooled   oma   käitumisega   lepingu   muutmist   aktsepteerivad,   siis   loetakse,   et   leping   on
muudetud. Lepingueelsed läbirääkimised. VÕS § 14 Olulise tähtsusega on ka lepingueelsete  läbirääkimiste  õiguslik reguleerimine,  mis on uus
suhete   reguleerimisvaldkond.   Lepingueelsed   suhted   võivad   piirduda   suhtlemisega,   millel
õiguslikud   tagajärjed   puuduvad.   Kuid   lepingueelsed   suhted   võivad   tähendada   siduvaid
kokkuleppeid,   mis   võivad   pooltele   panna   põhikohustuse   suhtes   täiendavate   kohustuste
allikaid. Lepingueelsed suhted võivad piirduda ka ainult kahjuhüvitamise kohustusega, kui
rikutakse usaldusvastutuse põhimõtet. 
Lepingueelsete läbirääkimistel on pooltel kohustus avalikustada andmeid, mis on teise poole
jaoks olulised, siinjuures ei tohi avaldada ebaõigeid andmeid.  Lepingute sõlmimine Lepingu sõlmimisel avaldavad pooled oma tahet luua õiguslikult siduv suhe ja omandada
selles suhtes teatud õigused ja kohustused. Tahteavaldusteks, millel on õiguslik tähendus, on
ofert  ehk lepingu sõlmimise ettepanek (pakkumus) ja  aktsept  ehk nõusolek leping sõlmida
(nõustumus) oferendi poolt näidatud tingimustel. Lepingute sõlmimisel majandustegevuses
eeldatakse,  et läbirääkimistesse  astuvad pooled soovivad  lepingut sõlmida  ja võtta endale
sellega   õiguslikult   siduvaid   kohustusi.   Praktikas   on   levinud   lepingu   sõlmimine   oferdi   ja


aksepti vormis. Kuid see võib toimuda ka muul viisil, kui on selge, et pooled on saavutanud
kokkuleppe lepingu sõlmimiseks. Ofert   on  piisavalt   määratletud  lepingu   sõlmimise   ettepanek,   mis   on   tehtud  konkreetsele
isikule (vt VÕS § 16 lg 3) ja millega väljendatakse tahet olla lepinguliselt kohustatud (antakse
lubadus midagi teha või millegi tegemisest hoiduda). Lepingu   olulisteks   tingimusteks   loetakse   tavaliselt   tingimusi,   mis   määravad   ära   lepingu
olemuse ja mille määratlemine on antud lepingu liigi juures vajalik. Olulisteks tingimusteks
võivad aga olla ka tingimused, milles kokkuleppe saavutamine on oluline ainult ühe poole
jaoks.   Samuti   võib   olla   seaduses   kindlaks   määratud   need   tingimused,   milles   kokkuleppe
saavutamine on vajalik lepingulise kohustuse tekkimiseks.
Vaidluse korral selle üle kas ofert on piisavalt määratletud lepingu sõlmimiseks või mitte,
tuleb lähtuda poolte tegelikust tahtest. Oferdi tegija, keda nimetatakse oferendiks, on lepingu sõlmimise algatajaks ja temast sõltub
kuidas, mis vormis ja mis etapid lepingu sõlmimisel läbitakse. Ettepanek   sõlmida   leping   toob   kaasa   õiguslikud   tagajärjed   tingimusel,   et   ettepanek   on
edastatud   tahteliselt   ja,   et   ofert   on   ka   tegelikult   oferdi   adressaadini   jõudnud.   Tahteline
edastamine tähendab ettepaneku tegija tahet lasta oma ettepanek õiguskäibesse.  Ofert ei kehti
enne, kui see on teise poole poolt kätte saadud.  Akseptant  on ettepaneku vastuvõtja, kelle
aktsept kehtib samuti alles kättesaamisest. Nii ofert kui aktsept on tegijale siduvad, neil ei ole
reeglina õigust seda tühistada. Oferdiks   ei   ole   lepingu   sõlmimise   ettepanek,   milles   puudub   tegija   tahe   olla   lepinguliselt
seotud   või   tegija   on   otse   väljendanud,   et   ta   ei   loe   ennast   ettepanekuga   seotuks.   Sellist
ettepanekut   nimetatakse   ettepanekuks   teha   ofert.   Kui   oferdis   on   aksepteerimistähtaeg
määratud, kehtib ofert selle lõpuni.  Ofert lõppeb, kui: 1. seda ei ole õigeaegselt aksepteeritud;
2. aktseptant on kätte saanud oferdi tagasilükkamise teate;
3. ofert on tühistatud enne selle kättesaamist;
4. vastus on käsitletav vastuoferdina (VÕS § 21). Aktsept  on   otsese   tahteavaldusena   või   mingi   teoga   väljendatud   nõusolek   sõlmida   oferdis
näidatud tingimustel leping. VÕS § 20 – nõustumus (aktsept) on otsese tahteavaldusega või
mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Nõusolekut sõlmida leping võib väljendada
ka   kaudse   tahteavaldusega.  Kaudseks   tahteavalduseks   võib   olla   oferdis   nõutud   kohustuse
täitmine, täitmisele asumine või  osaline täitmine. 
Oferdi vastuvõtmisel kaudse tahteavaldusega võib oferent seada tingimuseks ka teatamise
kohustuse. Nii võib oferent lepingu sõlmimise ettepanekus määrata, kuidas peab aktseptant
oma nõusolekust teatama. See võimaldab oferendil kindlaks määrata, milline käitumine on
aktsepti tähendusega, et välistada hilisemaid vaidlusi lepinguliste kohustuste tekkimise üle.  
Kui   aksept   avaldub   teos,   siis   on   leping   sõlmitud   ajast,   mil   oferent   sai   teost   teada,   kuid
oferdist, pooltevahelisest praktikast või tavast võib tuleneda ka, et leping loetakse sõlmituks
alates teo tegemisest. Vaikimist ei loeta üldjuhul ega tegevusetust akseptiks.


Vaikimine ja tegevusetus loetakse akseptiks üksnes juhul, kui:
1. see tuleneb seadusest;
2. pooltevahelisest kokkuleppest;
3. pooltevahelisest praktikast või kehtivatest tavadest. Lepingutingimused Lepingu   sisu   määravad   pooled   vastastikusel   kokkuleppel.   Oluline,   et   oleks   vastavuses
seadusega.   Lepingu   sisu   moodustavad   poolte   õigused   ja   kohustused.     Lepingu   olulised
tingimused on sätestatud seaduses ja need annavad lepingule juriidilise jõu.
Lepingupoolte kohustused võivad olla väljendatud otse lepinguga või tuleneda seadusest või
tuleneda lepingu olemusest ja eesmärgist, poolte vahel väljakujunenud praktikast, poolte poolt
kokkulepitud või nende ärivaldkonnas kehtivatest tavadest ja heast usust või mõistlikkuse
põhimõttest. Lahtiste tingimustega tehing. VÕS § 26 
Lepingud kehtivad ka ilma kõigis tingimustes kokkulepet saavutamata, kusjuures tingimused
võivad jääda lahtiseks teadlikult. Sel juhul kavatsetakse hiljem kokkulepe saavutada. Samuti
võidakse kokku leppida, et teatud tingimused määratakse ühe lepingu poole või kolmanda
isiku poolt mõned tingimused, mis peavad sel juhul tuginema heale usule ja mõistlikkusele.
Vaidluse korral võib lahtised tingimused määrata ka kohus, lähtudes lepingu olemusest ja
eesmärgist. Leping   võib   olla   sõlmitud   ka   nn  välistava   tingimusega  –   kirjalikus   lepingus   võib   olla
sätestatud   ka,   et   lepingu   osaks   ei   loeta   poolte   varasemaid   tahteavaldusi,   tegusid   ega
kokkuleppeid. Hinna määramine. VÕS § 28
Üldiselt on majandus- ja kutsetegevusest sõlmitud lepingud tasulised.
Kui lepingus ei ole hinda määratud või ei ole määratud hinna määramise viisi, siis tuleb
tasuda lepingu sõlmimise ajal ja lepingu sõlmimise kohas seda liiki kohustuste täitmise eest
tavaliselt tasutav hind. Selle puudumisel mõistlik hind. Lepingu tingimuste määratlemisel on väga oluline selle tõlgendamise küsimus.
Tõlgendamisel on oluline välja selgitada poolte tegelik tahe.
Tõlgendamisel arvestatakse:
1. lepingu sõlmimise asjaolusid, eelkõige lepingueelseid läbirääkimisi;
2. poolte poolt samale lepingutingimusele varem antud tõlgendust;
3. poolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist;
4. lepingu olemust ja eesmärki;
5. vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavad tõlgendused;
6. tavasid ja poolte vahelist praktikat;
7. muid olulisi asjaolusid.
Lepingutingimused kuuluvad tõlgendamisele kogumis. Eelleping  on kokkulepe, millega pooled kohustuvad tulevikus sõlmima lepingu eellepingus
kokkulepitud tingimustel. Tulenevalt üldiselt lepingule esitatavatest nõuetest peavad olema
lepingu olulised tingimused kokku lepitud. Kui seadus reguleerib lepingu vormi, tuleb ka
eelleping sõlmida samas vormis. Kui pool keeldub hiljem lepingut sõlmimast, võib teine pool
nõuda eellepingu täitmist.


Eelleping   võib   sisaldada   kohustuse   mõlemale   poolele   sõlmida   leping   või   ka   ainult   ühele
poolele teha ettepanek või võtta vastu (aktseptida) teise poole ofert. Eellepingu võib teha ka
siis, kui leping sõlmitakse kolmanda isiku kasuks.  Kohtu jaoks on kõige olulisem poolte tahe - ainult siis, kui mõlemad pooled omasid tahet olla
vastastikku   kohustatud   ja   sõlmida   kindlaksmääratud   tingimustel   põhileping,   loetakse
eelleping siduvaks ja jõustatavaks. Eellepingust tekkivat kohustist võiks tinglikult nimetada
eellepinguliseks kohustiseks, mille sisuks on õigus nõuda ja kohustus sõlmida eellepingus
määratud   sisuga   leping.   Eellepingust   ei   saa   vahetult   tekkida   õigusi   ja   kohustusi,   mille
tekkimiseks on pooled kokku leppinud lepingu sõlmimise. Kui üks pool keeldub või hoiab
kõrvale eellepingus kokku lepitud tingimustel lepingu sõlmimisest, siis võib teine pool esitada
kohtusse hagi ja taotleda kohustuste rikkumise tagajärgi reguleerivate sätete kohaldamist. Kui
tunnustada kohustise tekkimist eellepingust, siis tuleb loomulikult tunnustada ka kohustuse
täitmise (lepingu sõlmimise) tagamise õiguslike vahendite rakendamise võimalikkust. Tüüptingimustega lepingud. VÕS §-d 35-45 Tüüptingimusteks loetaks lepingutingimusi, mida pooled eraldi läbi ei räägi ja seetõttu pool,
kelle suhtes seda kasutatakse, ei ole võimeline mõjutama tingimuse sisu. Lepingu domineeriv
pool esitab  omapoolsed  tingimused,  millega  teisel  poolel  on võimalik  nõustuda  ja leping
sõlmida või alternatiivina seda lepingut mitte sõlmida.
Tüüptingimused on tüüplepingutes. Tüüptingimuste puhul on enamasti tegemist ühe poole
tingimuste  peale  surumisega teisele  (nõrgemale)  poolele. Seetõttu  peab olema kehtestatud
kontroll   selliste   tingimuste   sisu   ja   kasutamise   üle.   Üldjuhul   kehtib   lepingulistes   suhetes
dispositiivsuse ja lepinguvabaduse põhimõte. Tüüptingimustega lepinguid saab liigitada järgnevalt:
1. Mõned lepingu tingimused on lahtised, st nende osas on võimalik läbi rääkida. Siinjuures
juhul, kui tüüptingimus on vastuolus eraldi kokkulepituga, siis kehtib viimane.
2.  Liitumisleping,   kus   kõik   on   ette   dikteeritud,   kaasarääkimise   õigus   puudub.   Tavaliselt
nendel juriidilistel isikutel, kellel on palju kliente. Vastuolu võib esineda ka erinevate tüüptingimuste vahel, sel juhul loetakse leping sõlmitud
tingimustel, mis ei ole omavahel vastuolus ja vastuoluliste tingimuste asemel kohaldatakse
seaduse sätteid.
Eeltoodust tulenevalt on nõrgemal poolel enda kaitsmiseks kaks võimalust:
1. väita, et tingimused ei ole muutunud lepingu osaks;
2. väita, et tingimused on ebamõistlikult kahjutekitavad ja on seetõttu tühised. Tüüplepingu eelised pakkuja poolt vaadatuna võrreldes üksiklepinguga:  1. tüüpleping hoiab aega kokku, sest läbirääkimised puuduvad;
2. tüüplepingu  sõlmimisega   saab   hakkama   ka  müügiinimene,  lepingu  sõlmija   ei  vaja sügavaid juriidilisi teadmisi; 3. ettevõte saab pakkuda just neid tingimusi, mis talle endale on kasulikud;
4. ettevõttel on lihtsam teostada kontrolli lepingute täitmise üle. Teatud suhtes tüüplepingut kohaldada ei saa: 1. teenistussuhetes
2. pärimissuhetes


3. perekonnasuhetes;
4. lepingutele   juriidiliste   isikute   ja   seltsingute   asutamiseks   ning   nende   juhtimise korraldamiseks; 5. töölepingutele. Tüüptingimustega   lepingute   sõlmimisel   kohaldatakse   lepingute   sõlmimise   üldsätteid.
Tüüptingimus võib sisalduda lepingudokumendis või olla eraldiseisvaks lepingu osaks. VÕS-s on põhjalikult määratletud ka tüüptingimuse tühisuse alused. Tüüptingimus on tühine,
kui see lepingu teist poolt ebamõistlikult kahjustab. Eelkõige, kui puudub lepingus õiguste ja
kohustuste   tasakaal   või   kui   tüüptingimus   ei   vasta   headele   kommetele.   Tüüptingimusi   ei
vaadelda ebamõistlikult kahjustavana, kui see puudutab lepingu põhieset või hinna vahekorda
selle   eest   saadavate   kaupade   või   teenuste   väärtusega.   St   lepingu   hind   ja   objekt   on   alati
õiglane.
Mõned   lepingutingimused   on   ebaõiglased,   sest   1)   nad   suurendavad   ilma   mõistliku
põhjenduseta   tarbija   kohustusi   2)   on   kõlvatud   põhjusel,   et   nad   piiravad   teatavaid   tarbija
õigusi. 3) Kuid leping  võib olla  ebaõiglane  ka seetõttu,  et seal puuduvad teatud kindlust
tagavad sätted.  Kohtul on vastava nõude olemasolul võimalik: 1. keelata ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste kasutamine;
2. tingimuste soovitamise korral näha ette soovituse tagasivõtmine. Kui tüüptingimusi kasutati või soovitati kasutamiseks kutse- või majandustegevuse käigus,
puudub kohtul nende ebaõigluse hindamise õigus. Kohtule saab VÕS kohaselt nõude esitada ainult:
Riigi Tarbijakaitseamet ja tarbijate/ettevõtjate huve esindav mittetulundusühing.  Sidevahendite abil sõlmitud lepingud. VÕS §-d 52-62  Seetõttu, et subjektid ei ole füüsilises kontaktis - kasutatakse sidevahendeid. Sidevahend peab
andma võimaluse nii akseptiks kui ka oferdiks.
Distantsmüügi korral kasutatakse eelkõige järgmisi meediavorme:
1. Adresseeritud või adresseerimata trükitud materjalid
2. Faks
3. Postimüük kirjalike kataloogide abil
4. Telefonimüük
5. Televisioon
6. Videofon
7. Internetimüük Müügi   tõhustamiseks   erinevate   vahendite   kombinatsioone.   Distantslepinguks   loetakse
igasugust kaupade ja teenustega seonduvat lepingu pakkuja ja tarbija vahel, mis on sõlmitud
pakkuja   poolt   organiseeritud   distantsmüügi   või   teenindussüsteemi   raames   ning   kus
kasutatakse enne lepingu sõlmimist pakkumiste tegemiseks ja lepingu sõlmimiseks ühte või
mitut   kommunikatsioonivahendit.   Distantslepingu   puhul   võib   tarbijatele   teha   pakkumisi
üksnes siis, kui ta seda lubab. Tarbijale tuleb enne lepingu sõlmimist õigeaegselt selgelt teatavaks teha:


1. pakkuja andmed;
2. vallasasja või teenuse põhitunnused
3. hind ja veokulud
4. tasumise kord
5. tähtaeg, mille jooksul pakkumine on kehtiv  Tarbijale   on   jäetud   õigus   lepingust   taganeda   7   päeva   jooksul   ilma   taganemise   põhjust
avaldamata   ja   leppetrahvi   maksmata.   Taganemisõiguse   teostamise   tähtaeg   algab   kaupade
puhul nende kättesaamise päevast ning teenuste puhul lepingu sõlmimise päevast või päevast
mil saadi kirjalik kinnitus.
Teatavate kaupade ja teenuste omandamisega kaupade tagastamise õigust ei kaasne n. loterii,
kiiresti riknevad vallasasjad, ajakirjad jne. Kui pakkuja ei ole teabe kinnitamise nõuet täitnud,
pikeneb   lepingust   taganemise   õigus   kuni   3   kuuni   arvates   kaupade   saamise   või   teenuste
osutamise lepingu sõlmimise päevast. Kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti peab pakkuja
tarbija tellimuse täitma hiljemalt 30ne päeva jooksul tellimuse edastamisest pakkujale. Lepingu subjektid VÕS §-d 63-75 Lepingu pooled
Igast kohustisest võtab osa vähemalt kaks poolt: 1. võlausaldaja ehk kreeditor, kellele kuulub nõudeõigus – aktiivne pool
2. võlgnik ehk deebitor, kes on kohustatud pooleks – passiivne pool. Lepingulises suhetes võib osaleda ka esindajate kaudu, kuid esindaja ei ole kunagi pooleks. Isikute paljusus võlasuhtes Lepingu ühel või teisel poolele või ka mõlemal poolel võib olla enam kui üks isik. Seda
nimetataksegi   isikute   paljususeks.   Isikute   paljusus   võib   esineda   osakohustusena   või
osanõudena, solidaarse kohustusena või solidaarnõudena või ühiskohustuse või ühisvõlana. Võlgnike paljusus: 1. Osakohustusega on tegemist kui iga võlgnik on kohustatud täitma temale  kuuluva  osa,
s.t. kelleltki ei või nõuda täitmist üle talle langeva osa. Oma kohustuse täitnud võlgnik teiste
võlgnike eest ei vastuta, kuna iga võlgnik on ise kreeditori kui ka teiste  võlgnike suhtes
iseseisev.  Eeldatakse,   et  osade  suurus on  võrdne  v.a. kui  seadusest  või  lepingust  tuleneb
teisiti.   Seega   võlgnik   vabaneb   oma   osa   täitmisega   kohustisest.   Osanõude   puhul   on   igal
võlausaldajal õigus nõuda ainult talle langeva osa täitmist. Eeldatakse, et osade suurus on
võrdne v.a. kui seadusest või lepingust tuleneb teisiti. 2.   Solidaarse   kohustuse  puhul   võib   võlausaldaja   nõuda   kohustuse   täielikku   või   osalist
täitmist   igalt   võlgnikult   eraldi,   mõnelt   neist   eraldi   või   kõigilt   ühiselt,   kuigi   kokku   mitte
rohkem, kui on tervikuna see võlakohustus. Ka solidaarse kohustuse puhul eeldatakse osade
võrdsust. Võlgnikud ei vabane kohustusest enne, kui kogu kohustus on täidetud. Kreeditoril,
kelle nõuet üks solidaarvõlgnik täielikult ei rahuldanud, on õigus saamata jäänud osa sisse
nõuda ülejäänud solidaarsetelt võlgnikelt. Solidaarvõlgnikud on kreeditori ees kohustatud seni
kuni nõue on täielikult täidetud.
Solidaarvõlgniku puhul tuleb eristada kaht erinevat suhet:
1. Solidaarvõlgniku suhe võlausaldajaga
2. Solidaarvõlgnike omavahelised suhted


Pärast   täitmist   ühe   või   osade   võlgnike   poolt   tekib   täitnud   võlgnikul   tagasinõude   õigus
(regressiõigus) teiste võlgnike suhtes osavastutuse põhimõttel, millest arvestatakse maha talle
langev osa. Solidaarvõlgnikul ei ole tagasinõude õigust, kui ta on kohustuse täitnud peale
aegumistähtaja möödumist.
Solidaarne kohustus tekib kui 1) kohustus on jagamatu 2) see tuleneb kohustuse olemusest
(seda ka juhul kui isikud ise pole solidaarsust kuskil fikseerinud) 3) seda näeb ette seadus 4)
seda näeb ette leping 5) seda näeb ette tava (kaubandustava). Solidaarse kohustuse põhilised
tekkimise   võimalused   on   käendus   ja   kahju   hüvitamine.   Solidaarne   vastutus   peab   silmas
põhiliselt kreeditori huve. 3.   Ühisvõlgnikega  on   tegemist   kui   võlgnikud   peavad   täitma   sama   kohustuse   ühiselt.
Siittulenevalt  saab kohustuse täitmist  samuti võib neilt  kõigilt ainult  ühiselt.  Eelkõige  on
kasutatav mitterahaliste kohustuste teostamisel.  Võlalusaldajate paljusus: Samuti võimalik 3 erinevat varianti:
1. Iga osavõlausaldaja  võib nõuda jagatava kohustuse täitmist osas, mida ta on õigustatud
nõudma.  Eeldatakse osade võrdsust, kui seadusest või tehingust ei tulene teisiti. 2.   Solidaarvõlausaldajad  võivad   nõuda   kohustuse   täitmist   nii,   et   igaüks   võib   nõuda
kohustuse  täielikku  täitmist  või  ainult  temale  kuuluva osa täitmist.  Solidaarvõlausaldajate
puhul võib võlgnik ise otsustada millisele võlausaldajale või millistele neist ta oma kohustuse
täidab.     Kohustuse   täielik   täitmine   kasvõi   ühele   isikule   vabastab   ta   vastutusest   teiste
võlausaldaja ees. Võlgnikult täitmise vastu võtnud võlausaldaja peab teistele võlausaldajatele
tasuma neile kuuluvad osad. Üldjuhul on solidaarvõlausaldajate osad võrdsed, kui seaduse või
lepinguga ei ole sätestatud teisiti. 3. Ühisvõlausaldajad võivad nõuda kohustuse täitmist üksnes ühiselt. Võlausaldajad võivad
volitada ühe endi seast kohustuse täitmist vastu võtma. Kui on tegemist jagamatu kohustusega
võib iga  võlausaldaja nõuda täitmist üksnes kõigile võlausaldajatele ühiselt. Kolmas isik lepingulistes suhetes. Kolmas isik võib lepingulistes suhetes esineda kui täitja või kui täitmise vastuvõtja.
1. Täitmine kolmanda isiku poolt (VÕS § 78)
Sellise täitmise eelduseks on asjaolu, et võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või
kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult. 
Kolmas isik võib kohustuse täita võlgniku nõusolekust sõltumata, kas osaliselt või täielikult.
Kolmanda   isiku   poolt   täitmisega   vabaneb   võlgnik   täitmise   kohustusest.   Tagasinõuet
kolmandal isikul põhivõlgniku suhtes reeglina ei teki. 
2. Leping kolmanda isiku kasuks. (VÕS § 80)
Lepingust või võlasuhte olemusest võib tuleneda, et kohustus tuleb täita kolmandale isikule,
kes ei pea lepingu sõlmimise ajal olema isikuliselt määratletav. Siinjuures kolmandale isikule
pooled   kohustusi   peale   panna   ei   saa.   Kehtiva   seadusandluse   kohaselt   võib   sellisel   juhul
täitmist nõuda peale võlausaldaja ka kolmas isik, kuid võlaõigusseaduse eelnõu kohaselt saab
ta täitmist vastu võtta, kuid nõuet esitada ei saa v.a. elukindlustuse- ja elurendiselepingud,
kinkeleping, vara ülevõtmine. 


Kohustuse täitmine Lepinguliste kohustuste allikad 
Otsesed 
Lepingu poolte kohustused võivad olla lepingus väljendatud kui
1) otsesed  kohustused 
2) kaudsed kohustused
Otseselt lepingutingimuste fikseerimine tähendab nende sõnastamist kirjalikult lepingus või
suuliselt  saavutatud  kokkuleppes.  Otsesed kohustused  võivad olla  ka sätestatud  seaduses.
Otsesed kohustused võivad olla põhikohustused, mis määravad ära ka võlasuhte olemuse.
Põhikohustuste   kõrval   võivad   lepingus   olla   kokku   lepitud   ka   kõrvalkohustustes,   mille
ülesanne   on   kas   põhikohustuste   ettevalmistamine,   läbiviimine   või   tagamine.   Need   on
kohustused, mis on suunatud soorituse tagajärje saavutamisele ja täiendavad põhikohustusi. 
Kaudsed kohustused
Kaudseteks on kohustused, mis tulenevad vastavalt VÕS § 23 lg 1 
1) lepingu olemusest ja eesmärgist;
2) lepingupoolte vahel väljakujunenud praktikast;
3) lepingupoolte kutse- või tegevusalal kehtivatest tavadest;
4) hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest.
Kaudsete kohustuste määratlemisel oluline teha kindlaks, kas selliste kohustuste tuvastamisel
aluseks   poolte   oletatav   tahe   või   objektiivne   hea   usu   põhimõte,   ehk   kohtulik   sekkumine
lepingulistesse suhetesse ühiskondlikult aktsepteeritava käitumise tagamise eesmärgil. 
Selgitamaks, milline on kokkulepitud kohustuse olemus, tuleb aluseks võtta :
-lepingu olemus,
- kohustuse väljendamise viis lepingus
- lepingutingimusi, eriti lepingu hinda
- loodetud tulemuse saavutamise tavalist riski astet
- kohustuse täitmise sõltuvust teise poole käitumisest.
  
Välistavad tingimused (VÕS § 31)
Pooled võivad kokku leppida, et kirjalik leping sisaldab kõik lepingu tingimused, mistõttu ei
loeta lepingu tingimusteks poolte varasemaid tahteavaldusi, tegusid ega kokkuleppeid, mis ei
ole lepingus otseselt sätestatud. 
Oluline   olukorras,   kus   pooled   peavad   lepingueelseid   läbirääkimisi,   mille   käigus   tehtud
tahteavaldused   ei   ole   hiljem   aktsepteeritavad   ja   soovitakse   välistada   nendele   tuginemist
hiljem.  Lepingutingimuste muudatuste vormi kokkulepped. (VÕS § 11)
Lepingutingimuste   muutmise   vormikokkulepped   annavad   ainult   eelduse,   et   siduvateks
osutuvad   kokkulepped,   mis   on   lepingus   märgitud   vormis   saavutatud.   Poolte   teistsugune
käitumine ei anna alust tugineda hiljem muudatuste tegemise vormi kokkuleppele lepingus
(VÕS § 13 lg 3). Lepinguliste kohustuste sisu Lepingulise kohustise tõttu on üks isik kohustatud teostama teise isiku kasuks teatav   teo,
võlausaldajal   tekib   aga   õigus   nõuda   võlgnikult   tema   kohustuse   täitmist.   Igas   võlasuhtes
tekivad tavaliselt mõlema poole jaoks kohustused ja nõudeõigused, mis tähendab, et võlasuhte
iga osapool on samaaegselt võlausaldaja ja kohustatud isik. 


Vastavalt VÕS § 2 lg 2 võib võlasuhte sisu ja iseloomu arvestades tekkida kohustus arvestada
teise   poole   õigustega   ning   sellega   võibki   võlasuhe   piirduda.   Niisuguseks   võlasuhteks   on
näiteks lepingueelne suhe, kus nõudeõigust ei omandata, kuid omandatakse kahju hüvitamise
nõue lepingueelse arvestamiskohustuse täitmata jätmise alusel.  Kohustuste   iseloomu   ja   allikate   küsimus   on   vajalik   selleks,   et   määrata   kindlaks
kaitsevahendid nende kohustuste rikkumise korral.
Küsimus kohtu jaoks - kas uurida rikkumise iseloomu või seda, millist kohustust on rikutud?
Vaidluse korral oluline ka küsimus ka sellest, mida pooled lepingu sõlmimise ajal pidasid
silmas lepinguliste kohustuste rikkumise tagajärjena. Lepinguliste kohustused võivad olla liigitatud ka    
1) kohustuseks midagi teha
2) kohustuseks tagada kaitse 
N: valvelepingutes on põhikohustuseks tagada kaitse. Selle kohustuse rikkumise korral võib
esitada kahju hüvitamise nõude, mitte täitmise nõude. 
Oluline   võlgniku   jaoks   ka   see,   milliseid   vastuväiteid   saab   kasutada   tema   vastu   nõude
esitamisel.  Lepingulise kohustuse olemusest tulenevalt jaotatakse kohustused (VÕS § 24):
1) kohustus saavutada teatud tulemus
2) kohustus teha kõik võimalik tulemuse saavutamiseks
Kui   poolel   lasub   kohustus   saavutada   teatud   tulemus,   siis   on   see   pool   kohustatud   selle
tulemuse saavutama. Kui poolel on kohustus teha kõik võimalik  tulemuse saavutamiseks,
peab ta tegema niisuguseid pingutusi, nagu temaga samal tegevus- või kutsealal tegutsevad
mõistlikud   isikud   teeksid   samadel   asjaoludel.   Võimaldab   hinnata   kohustuste   täitmist   ja
määrata nõuete sisu (täitmise nõude ulatus, täitmise võimatus, hoolsuskohustus jne).  Lepinguliste kohustuste liigid lähtudes täitmise esemest:
1) individuaalsed -  sisuks individuaalsete tunnustega piiritletud asja üleandmine. Täitmise
ese saab olla ainult see üks konkreetne asi, milles pooled olid kokku leppinud.  
Võib lisanduda
- asja hoidmise kohustus 
- asja üleandmise kohustus  2) liigikohustused - liigitunnustega (asendatavate) asjade üleandmise kohustus. AÕS § 10 -
asendatavad asjad, mida määratakse liigitunnuste alusel arvu, mõõdu ja kaalu järgi.  Siin ei
oma individuaalsed tunnused tähtsust.  Kohustuste nõuetekohase täitmise üldised tingimused 
Täitmiseks loetakse aga ainult niisugust teo tegemist või sellest hoidumist, mille tulemusel
saavutatakse võlasuhte eesmärk. Võlasuhe tähendab võlgniku kohustust ja sellele vastavat
võlausaldaja õigustust.  Kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et
täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt (VÕS § 76 lg
4).
Võlasuhte  sisuks on tavaliselt  üks või mitu teo tegemise  kohustust, mille  tulemusel  peab
toimuma väärtuste üleandmine kohustatud isikult õigustatud isikule. Tegu tuleb mõista kõige
laiemas tähenduse. 


Täitmisega leping lõpeb - täitmine on üks peamisi võlasuhte lõppemise viise. Võib jääda
kahjude või nõuetekohase täitmise nõudeõigus juhul, kui täitmine ei olnud nõuetekohane. Kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud vastuvõtmiseks õigustatud isikule,
õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil (VÕS § 76 lg 3).  Printsiipideks   peetakse   -   hea   usu,   ausa   kauplemise,   õigluse,   mõistlikkuse,   tava,   praktika,
usalduse, pooltevaheline koostöö põhimõtet, heade kommetega kooskõlas olevat käitumist,
aruandmise kohustust, kohustuste tasakaalu. Hinna määramine (VÕS § 28)
Tasu   maksmise   eeldamine   teatud   lepingutes,   eelkõige   majandustegevuses   sõlmitud
lepingutes.
Hinna määramise õigus tekib, kui leping täidetakse ehk kui puudub vaidlus lepingu sõlmimise
üle.
Hinna määramise aluseks tavaliselt tasutav hind, selle puudumisel aga mõistlik hind.  Tingimuste määramine
Määrata tuleb mõistlik ja hea usu põhimõttega vastavuses olev  tingimus (VÕS § 26 lg 3)
Mõistliku tingimuse määramisel tuleb arvestada
1) lepingu olemust
2) lepingu sõlmimise eesmärki
3) poolte tahet Mõistlikkuse põhimõte kehtib võlasuhetes 
- lepingutingimuste määramisel, 
- pingutuse   suuruse   määramisel,   mida   võib   üks   lepingupool   teiselt   nõuda   kohustuste
täitmisel.  - hinna ja pingutuse vahelise suhte proportsionaalsus,
- hinna või tingimuse õiglus
- täitmise aja kindlaksmääramisel jne  
Vastavalt § 7 loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad
isikud   loeksid   tavaliselt   mõistlikuks.  Oluline,   et   mõistlikkuse   kindlaksmääramisel   tuleb
arvestada   võlasuhte   olemust,   tehingu   eesmärki,   vastava   tegevus-   või   kutseala   tavasid   ja
praktikat, muid asjaolusid.  Tavad ja praktika
Tavad ja praktika võivad olla vastavalt kohaldatavad kohustuste allikatena, kuna § 25 lg 1
järgi   on   lepingupooled   on   oma   majandus-   või   kutsetegevuses   sõlmitud   lepingu   puhul
kohustatud järgima iga tava, mille järgimises nad on kokku leppinud, ja praktikat, mis on
nendevahelistes suhetes tekkinud.
Kui   lepingupooled   ei   ole   teisiti   kokku   leppinud,   on   nad   majandus-   või   kutsetegevuses
sõlmitud   lepingu   puhul   samuti   kohustatud   järgima   iga   tava,   mida   isikud,   kes   seda   liiki
lepinguid vastaval tegevus- või kutsealal sõlmivad, tavaliselt tunnevad ja enamasti arvestavad,
välja arvatud juhul, kui sellise tava järgimine oleks vastuolus seadusega või ei oleks vastavalt
asjaoludele mõistlik.


Kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Võlgnik on kohustatud teostama nimelt
selle   teo   või   hoiduma   teostamast   just   seda   tegu,   millele   olid   suunatud   poolte   õigused   ja
kohustused antud lepingus või seaduses ja mida kreeditor on õigustatud nõudma. 
Kohustus on täidetud nõuetekohaselt kui see toimub:
Vastava võlgniku poolt vastavale kreeditorile
Vastava esemega
Määratud tähtajal
Määratud kohas
Määratud viisil (kvaliteedis)
Seega:   kohustus   loetakse   kohaselt   täidetuks,   kui   see   on   täidetud   täitmise   vastuvõtmiseks
õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil (VÕS § 76) Kohustus tuleb täita heas usus, mõistlikult ning arvestades tavasid ja praktikat. Kohustuse täitmine vastava võlgniku poolt vastavale kreeditorile
Võlgnikul tuleb kohustus täita kreeditorile (VÕS § 79).
Täitmine kolmandale isikule  võib toimuda ainult siis, kui see on ette nähtud lepingus või
seaduses.  Tsiviilsuhetes ei pea kohustust täitma alati isiklikult, seega võib kohustuse täitmise panna ka
kolmandale   isikule,   tingimusel,   et   võlgnik   ei   pea   kohustust   isiklikult   täitma   -VÕS   §   78.
Kolmas isik võib kohustuse täita võlgniku nõusolekust sõltumatult.
Võlgniku otsene vastuvaidlemine  loob vaid võimaluse  võlausaldajal keelduda seaduslikult
kolmanda isiku täitmise vastuvõtmisest.
Keeldumine ei ole võimalik, kui kolmandal isikul on õigustatud huvi-võlgnikule kuuluv ese
on kolmanda isiku seaduslikus valduses või tal on sellele mu õigus ja sundtäitmise korral see
valdus või õigus lõppeks - VÕS §78 lg 3 .
Kolmas isik võib nõude täita ka osaliselt. Kohustuse täitmisel selleks mitteõigustatud isikule, loetakse kohustus siiski täidetuks, kui 1)
kui kohustus sellele isikule täideti täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isiku nõusolekul või 2)
kui täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isik kiitis sellele isikule täitmise hiljem heaks. Kohustuse täitmisega seotud kulud kannab eelduslikult võlgnik, kolmand isiku täitmise korral
tema (VÕS § 88). Kohustuse täitmine vastava esemega
Täitmise esemeks on tegu, mille teostamise või, mille teostamisest keeldumise kohus lasub
võlgnikul. Täitmise tähtajad tulenevad lepingust. Täitmise ese võib olla määratud: 1. Ainutaoliselt s.t. et kohustuse täitmine väljendub ühe konkreetse lepingus või seaduses ettenähtud   teo   tegemises   või   sellest   hoidumises.   Seda   kasutatakse   enamikes
lepingutes. 2. Alternatiivselt (VÕS § 86). Sellisel juhul peab võlgnik täitma ühe kahest või enamast kohustusest. Kui   valikuõigus   kuulub   kolmandale   isikule,   siis   peab   ta   teavitama   nii   võlgniku   kui   ka
võlausaldajat. Kui valikuõigus on kolmandal isikul ja ta seda õigeaegselt ei teosta, siis läheb
valikuõigus üle võlgnikule. 


Kui võlgnik ei täida kohustusi ja toimub sundtäitmine läheb valikuõigus üle võlausaldajale.
Kui   sundtäitmist   alustatakse   panditud   või   arestitud   nõude   suhtes,   läheb   valikuõigus   üle
võlausaldajale, kelle kasuks seda sundtäitmist teostatakse. 
Valikuõigus   läheb   üle   sel   juhul,   kui   võlgnik   ei   ole   valikuõigust   teostanud   mõistliku   aja
jooksul enne sundtäitmist. Võlgnik   võib   kohustuse   täitmiseks   vajaliku   teo   asemel   teha   teistsuguse   teo   (täitmise
asendamine) üksnes võlausaldaja nõusolekul, isegi kui teistsuguse teo väärtus on sama mis
võlgnetaval teol või sellest suurem. Kui võlausaldaja võtab teise teo kohustuse täitmisena
vastu, loetakse kohustus täidetuks. (VÕS § 89) Kohustuse täitmise aeg (VÕS § 82)
Kohustuse täitmise aeg võib olla määratud  1. tähtajana   (teatud   ajaperiood,   mille   jooksul   eelduslikult   võlgnik   võib   otsustada konkreetse täitmise aja), 2. tähtpäevana,  
3. teatud sündmuse saabumisega 
4. kindlaks määramata ning see ei tulene ka võlasuhte iseloomust. Viimasel juhul peab võlgnik   kohustuse   täitma   selle   täitmiseks   mõistlikult   vajaliku   aja   jooksul,   kui
võlasuhte   olemusest   ei   tulene   konkreetne   tähtaeg   või   võlausaldaja   õigus   tähtpäev
määrata. Kohustuse täitmise koht
Kohustuse täitmise koht määratakse reeglina lepinguga kindlaks, samuti võib see tuleneda
seadusest või võlasuhete iseloomust. 
Kui kohustuse täitmise kohta ei saa eeltoodud alustel määrata, siis tuleb:
1) rahaline kohustus täita võlasuhtega kõige rohkem seotud tegevuskohas, selle puudumisel 
aga võlausaldaja elu- või asukohas;  2) kindlaksmääratud asja üleandmise kohustus täita kohas, kus asi või asjade kogum asus 
võlasuhte tekkimise ajal;
3) kohustus anda üle asi, mis tuleb toota või valmistada pärast lepingu sõlmimist, täita 
kohas, kus asi valmistati või toodeti;
4) punktides 1–3 nimetamata kohustus täita võlasuhtega kõige rohkem seotud 
tegevuskohas, selle puudumisel aga võlgniku elu- 
või asukohas.  Täitmine määratud viisil
Kohustus   tuleb   täita   kokkulepitud  viisil  ja  kvaliteedis.   Lepingupooled   peavad   oma
vastastikused lepingulised kohustused täitma üheaegselt, kui üheaegne täitmine on võimalik ja
lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. 
Kui ühe lepingupoole kohustus on teha teatud ajavahemiku jooksul teatavaid tegusid ja teine
lepingupool võib kohustuse täita ühekorraga, peab teine lepingupool täitma kohustuse pärast
seda, kui esimene pool on oma kohustuse täitnud, kui lepingust ei tulene teisiti. 
Võlgnik peab täitma kogu kohustuse ühekorraga, kui see on võimalik   (VÕS § 80 lg 4) ja
lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Võlausaldaja võib keelduda kohustuse ositi
täitmise vastuvõtmisest, välja arvatud juhul, kui see oleks vastuolus hea usu põhimõttega. 
Kui   võlausaldaja   nõustub   ositi   täitmisega,   siis   võlausaldajale   kohustuse   ositi   täitmise
vastuvõtmisest tekkinud lisakulud kannab võlgnik. 


Võlgnik peab kohustuse täitma lepingule või seadusele vastava  kvaliteediga.  Kvaliteet võib
olla   määratud:   1)   lepingus   2)   seaduses   3)   tavaliselt   esitatavate   nõuetega   4)   kasutamise
võimalikkusega.
Kui kvaliteedi osas ei ole kokkuleppeid, siis peab lepingupool kohustuse täitma asjaolusid
arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga.  Rahalise kohustuse täitmine (VÕS § 91-94)
Rahalise kohustuse võib alati täita sularahas. Rahaline on kohustis, mille täitmiseks peab
võlgnik kreeditorile üle andma mingi kindla rahasumma. Rahalise kohustuse võib täita ka
muul viisil, kui see on poolte poolt kokku lepitud või kui seda kasutatakse tasumise kohas
tavaliselt   majandustegevuses.   Samuti   võib   võlgnik   rahalise   kohustuse   tasumiseks   alati
kasutada   sularahata   pangaülekannet   kui   võlausaldajal   on   krediidiasutuses   konto,   mis   on
määratud arveldamiseks, va kui võlausaldaja on sellise kohustuse täitmise selgelt välistanud.
Ülekandega   rahalise   kohustuse   täitmise   korral   loetakse   kohustus   täidetuks   alates   raha
laekumisest   võlausaldaja   arvele,   posti   teel   maksmise   korral   aga   raha   võlausaldajale
väljamaksmisest. Ülekandmisega seotud riski kannab võlgnik. (VÕS § 90 lg 3, 4) Intress
Rahalised   kohustised   võivad   olla   intressiga   või   ilma.   Intressiks  nimetatakse   rahasummast
arvestatud tulu, mida võlgnik on kohustatud rahasumma kasutamise eest maksma kreeditorile.
Intressi väljendatakse protsentides. VÕS § 94 on sätestatud intressi seaduslik määr, mida tuleb
maksta kõikide kohustiste puhul, kui kokkuleppes või seaduses on intressi määr fikseerimata.
Intressimäärade aritmeetilise keskmise peab Eesti Pank perioodiliselt avaldama väljaandes
Ametlikud Teadaanded.  Võlasuhte vormistamine täitmisel (VÕS §-d 95, 96)
Võlausaldaja  peab oma kulul kohustuse täitmise  vastuvõtmisel  andma võlgnikule  viimase
nõudmise kohaselt tõendi ehk kviitungi kohustuse täitmise kohta.
Kui võlausaldaja  poolt väljaantud täitmise  kviitungi  annab võlgnikule üle isik, kes ei ole
võlausaldaja, siis loetakse, et see isik on õigustatud võlgnikult kohustuse täitmist vastu võtma.
Va juhul, kui 1) võlgnik teadis või pidi teadma, et üleandja ei olnud õigustatud kohustuse
täitmist   vastu   võtma,   2)   kui   kviitung   oli   võlausaldaja   valdusest   välja   läinud   tema   tahte
vastaselt. 
Kviitungi võib nõuda ka võlgniku nimel kohustuse täitnud kolmas isik. 
Kui   kohustus   tuleb   täita   kolmandale   isikule,   võib   võlgnik   nõuda   täitmise   kviitungit   nii
kolmandalt isikult kui võlausaldajalt.  Kui see kviitung on välja antud põhikohustuse kohta siis eeldatakse, et on tasutud ka intressid
ja kulud. Kui võlausaldaja või kolmas isik, kellele kohustus tuleb täita, keeldub kviitungit
välja andmast, võib võlgnik oma kohustuse täitmisest kuni kviitungi saamiseni keelduda. Sel
juhul loetakse võlausaldaja kohustuse täitmise vastuvõtmisega viivitanuks.  Tagatise andmine ja kohustuse täitmise kinnitamine (VÕS § 98)
Seadus nõuab erinevatel juhtudel isikult tagatise andmist mingi kohustuse täitmise tagamiseks
või   selle   kohustuse   täitmise   piisavat   kinnitamist.   Tagatisena   mõistetakse   siinjuures   nii
esemelisi tagatisi  kui isikulisi tagatisi. Põhimõtteliselt valib tagatise liigi tagatise andmiseks
kohustatud isik ise, kuid see peab olema piisava väärtusega ja raskusteta rahaks tehtav. 
Kui tagatis on võlausaldajast sõltumatutel põhjustel muutunud ebapiisavaks, siis on tagatise
andjal kohustus seda täiendada või asendada.


Täitmise kinnitamise mõiste on Eesti õiguses uus. Seda võib käsitleda kui laiemas mõttes 
võlausaldaja tagamist, talle täitmise suhtes mingi kindluse andmist, täitmise piisavat 
tõendamist.
Kui isik peab oma kohustuse täitmist kinnitama, peab ta esitama piisavad tõendid oma võime 
kohta kohustust täita.   Lepingu täitmise takistused (VÕS §-d 119 -126)
Lepingu täitmist võib takistada ka võlausaldaja, kellest tuleneva asjaolu tõttu ei saa võlgnik
lepingut täita või kui ta keeldub täitmise vastuvõtmisest. Võlausaldaja viivituseks nimetatakse
olukorda, kui ta ei võta õigustamatult täitmist vastu. Samuti satub võlausaldaja viivitusse kui
ta VÕS § 95 lg 6 kohaselt keeldub kviitungi, tunnistuse või  võladokumendi väljaandmisest
või   pealdise  tegemisest.  Kui võlausaldaja  on viivituses, vastutab  võlgnik oma kohustuse
rikkumise eest üksnes juhul, kui ta põhjustas selle tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Tekib
õigus raha ja väärtasju ning dokumente hoiustada vastavalt VÕS § 120-125.  Nõude loovutamine
VÕS § 164 võib toimuda võlaõigussuhtes võlausaldaja vahetumine st nõue võib muutuda
iseseisvaks   käibevõimeliseks   esemeks.   Nõude   loovutamine   on   leping   senise   võlausaldaja
(loovutaja)   ja  uue  võlausaldaja   vahel,  millega  loovutaja  annab  temale   kuuluva  nõude  üle
teisele   isikule.   Loovutamistehingu   juures   osalevad   aktiivselt   endine   ja   uus   võlausaldaja
(vastavalt loovutaja ja omandaja). Võlgnik osaleb loovutamisel ainult passiivselt - tema saab
endale üksnes uue võlausaldaja.
Nõude   loovutamine   on   seega   käsutustehing   –   sellega   muudetakse   olemasoleva   õiguse
kuuluvust. 
Võlausaldaja vahetus võib toimuda kolmel viisil:  1. tehinguliselt (eelkõige lepinguga) vastavalt VÕS §-d 164–172 
2. seaduse jõul VÕS § 173
3. läbi riigivõimuakti  Kohustuse ülevõtmine
Kohustuse ülevõtmine VÕS § 175 kohaselt tähendab, et kolmas isik võtab võlausaldajaga
sõlmitud   lepingu   alusel   üle  võlgniku   kohustuse   nii,  et   kolmas   isik  astub  senise  võlgniku
asemele. Kohustuse ülevõtmist võib teostada ka täitmisega kolmanda isiku poolt.  Lepingu ülevõtmine (VÕS § 179)
Lepinguülevõtmise käsutuse objektiks on lepingupoole positsioon lepingus tervikuna, seega
ühes kogumis kõik tema  õigused (nõudeõigused, kujundusõigused) ja kohustused, mis on
lepingupoolel lepingust tulenevalt. Kokkuleppe subjekte VÕS ei piira, seega on võimalikud
igasugused kokkulepped. Peab olema samas vormis kui leping ise, millest õiguspositsioonid
üle antakse.  Lepingu ülevõtmine eeldab teise poole nõusolekut (VÕS § 179 lg 1), mis peab olema antud
kohustuse ülevõtmisel antavate nõusolekut reguleerivate sätete kohaselt. Lepingu ülevõtmisel
lähevad kõik lepingust tulenevad õigused ja kohustused ülevõtjale (VÕS § 179 lg 2). Lepingu
endine   pool   vabaneb   eelduslikult   tervikuna   kohustustest.   Lisaks   kohaldatakse   nõude
üleminekut reguleerivaid sätteid, mis annavad ülevõtjale võimaluse ka vastuväiteid esitada.  KOHUSTUSE RIKKUMINE 


VÕS § 100 kohaselt on võlasuhtest tuleneva kohustuse rikkumiseks selle täitmata jätmine või
mittekohane   täitmine,   sealhulgas   täitmisega   viivitamine.   Kohustuse   rikkumise   esimeseks
tunnuseks   on   seega   juba   olemasolev   võlasuhe,   mis   VÕS   §   2   kohaselt   defineeritakse   kui
õigussuhet, millest tuleneb ühe isiku kohustus teha teise isiku kasuks teatud tegu või jätta see
tegemata ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Kohustuse rikkumise
kindlakstegemisel tuleb hinnata kohustuse sisu ja tegeliku olukorra vahelist seost. Kohustuse
rikkumisega on tegemist siis, kui kohustuse sisu ja tegelik olukord erinevad, siinjuures ei ole
tähendust kas tegemist on olulise rikkumisega või mitte (kõrvalkohustus), tähtis on rikkumise
fakt.
Järelikult VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumise tunnusteks  1) võlasuhte olemasolu;
2) võlasuhtest   tuleneva   kohustuse   rikkumine,   mis   seisneb   kohustuse   sisu   ja   tegeliku olukorra erinevuses. VÕS   §-s   100   reguleeritakse   nii   neid   suhteid,   mis   tulenevad   lepingust   kui   ka   neid,   mis
tulenevad   seadusest.   Siinjuures   ei   pruugi   olla   tegemist   vaid   võlaõigusseadusest   tuleva
kohustusega.  VÕS § 100 definitsioonist tuleneb, et kohustuse rikkumine võib olla kahesugune: 1) võlasuhtest tulenevat kohustust ei täideta üldse 
2) kohustus küll täidetakse, aga täitmine ei ole kohane  VÕS § 101 toob õiguskaitsevahendid, mida võlausaldaja võib kohustuse puhul kasutada, kui
võlgnik on kohustust rikkunud.
Võlausaldaja võib: 1) nõuda kohustuse täitmist
2) oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda
3) nõuda kahju hüvitamist
4) taganeda lepingust või öelda leping üles
5) alandada hinda
6) rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Nimetatud loetelu ei ole täielik, sest õiguskaitsevahendeid võib sisalduda ka lepingutes ja
muudes seadustes.  Võlausaldaja vastutus enda käitumise eest
VÕS § 101 lg 1 annab alused, mida kohustuse rikkumisel kannatanud poolt võib rakendada,
kuid kui rikkumine on tingitud tema enda käitumisest, siis nimetatud sätteid kasutada ei saa
(VÕS § 101 lg 3). Printsiibis võib kohustuse rikkumisel kasutada kõiki õiguskaitsevahendeid,
kuid sellest on ka mitmeid erandeid: kõige olulisemateks on rikkumise vabandatavus ja süü
puudumine.   
Kui kohustuse rikkumine isiku poolt oli vabandatav või kui ta ei olnud kohustuse rikkumises
süüdi, siis ei saa temalt nõuda kohustuse täitmist, leppetrahvi maksmist ja kahju hüvitamist,
kuid võib kasutada muid õiguskaitsevahendeid (§ 105). Süü
VÕS kehtib süü presumptsiooni põhimõte. VÕS § 1050 järgi ei vastuta kahju tekitaja kahju
tekitamise   eest,   kui   ta   tõendab,   et   ei   ole   kahju   tekitamisest   süüdi,   kui   seadusega   ei   ole
sätestatud teisiti. 


VÕS   §   104   lg   2   järgi   on  süü   vormideks  hooletus,   raske   hooletus   ja   tahtlus.   Tahtlust
defineeritakse kui tulemuse teadmist ja tahtmist, olles teadlik teo õigusvastasusest. Eristatakse
otsest ja kaudset tahtlust. Otsese tahtluse puhul on teo tegija näinud oma teo tagajärgi ette ja
soovinud nende saabumist. Kaudse tahtluse puhul on teo tegija tulemust vaid võimalikuna ette
kujutanud ja selle kättejõudmisega heakskiitvalt soostunud. Hooletus on käibes nõutava hoole
järgimata jätmine, mis tähendab, et ei ole olemas üldist mõõdupuud hooletuse hindamiseks,
vaid eeldatakse olukorrale vastavat hoolsust.   ÕIGUSKAITSEVAHENDID KOHUSTUSE RIKKUMISE PUHUL  Täitmisnõue ja täitmise parandamise nõue 
Kohustuse rikkumise esinemisel huvitab võlausaldajat kas tal on võimalik nõuda kohustuse
täitmist või mittekohase soorituse parandamist. 
VÕS § 108 eristab kohustuse täitmise nõude puhul rahalisi nõudeid ja mitterahalisi nõudeid.
Kui võlgnik rikub kohustust, mis seisneb raha maksmises, siis selle täitmist võib temalt alati
nõuda (§ 108 lg 1).  
Rahalise kohustuse rikkumisel on tegemist mittekohase täitmisega. Seega ei saa uut täitmist
nõuda, vaid võib kasutada muid õiguskaitsevahendeid, eelkõige nõuda kahju hüvitamist.  Mitterahalise  kohustuse täitmise  nõude juures tuleb eristada, kas tegemist oli mittekohase
sooritusega või ei toimunud üldse mingit täitmist. Kui üldse mingit täitmist ei toimunud, siis
jääb täitmise nõue alles. Kui oli tegemist mittekohase sooritusega, siis ei saa uut täitmist
nõuda, saab nõuda parandamist. Mittekohase soorituse korral saab uut täitmist nõuda ainult
siis, kui sooritus oli sedavõrd erinev kohustuse sisust, et seda ei saa lugeda mittekohaseks
täitmiseks, mistõttu tuleb seda käsitleda kui mittetäitmist.  
Täitmise nõude võib esitada aga ainult teatud tingimustel. VÕS § 108 lg 2 teine lause annab
loetelu asjaoludest, mis välistavad täitmisnõude esitamise.  Mitterahalise kohustuse täitmist ei
saa nõuda:
1) Mittetäitmine oli vabandatav (§ 103, lg 1 II )
2) VÕS   §   108   lg   2   loetletud   juhtudel:   täitmine   on   võimatu,   võlgnikule   ebamõistlikult koormav   või   kulukas,   võlausaldaja   saab   mõistlikult   saavutada   kohustuse   täitmisega
taotletava tulemuse muul viisil, kohustuse täitmine seisneb isikliku iseloomuga teenuse
osutamises. 3) Kui mittetäitmisest oli möödunud mõistlik aeg, mille jooksul võlausaldaja oleks võinud täitmist nõuda. 4) Kui täitmise asemel on hüvitatud kohustuse rikkumisega tekitatud kahju (§ 108 lg 8)
5) Kui on esitanud nõude mõistliku aja jooksul pärast seda, kui sai kohustuse rikkumisest teada või pidi teada saama (§ 108 lg 3).  Kahju hüvitamisele suunatud nõuded   VÕS § 115 lg 1 kohaselt  kui võlgnik  rikub kohustust, võib võlausaldaja  koos kohustuse
täitmisega   või   selle   asemel   nõuda   võlgnikult   kohustuse   rikkumisega   tekitatud   kahju
hüvitamist. Muidugi v.a. juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju
ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele.
Esmaseks eelduseks § 115 kohaldamisele on olemasolev võlasuhe (§ 100). Rikkuda saab: 
1) seadusest tulenevat võlasuhet   n.  lepingueelne võlasuhe (§ 14), käsundita asjaajamisest tulenev võlasuhe( §§ 1018-1026), tasu avalikust lubamisest tekkiv võlasuhe (§§ 1005-
1013). 


2) lepingulist võlasuhet ehk kehtivat lepingut. Kuna VÕS on omane dispositiivsus, siis võivad pooled eelduslikult ka oma vastutuseulatuses
eraldi kokku leppida. Probleemi lahendamisel kontrollitakse, kas on sõlmitud erikokkulepe
vastutuse ulatuse üle ja kas see on kehtiv.  Kahju hüvitamise nõude esitamine   Varaline kahju
Varaline kahju kujutab endast igasuguseid mittevabatahtlikult saabunud negatiivseid varalisi
tagajärgi. Varaline kahju jaguneb seaduse kohaselt omakorda “otseseks varaliseks kahjuks” ja
“saamata jäänud tuluks” (VÕS § 128 lg 2, 3).   Otsene   varaline   kahju  tekib   isiku   olemasolevate   õigushüvede   kahjustamise   korral   ja
väljendub isiku olemasoleva vara vähenemises. See hõlmab VÕS § 128 lg 3 kohaselt eelkõige
kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise. 
Saamata jäänud tulu  kujutab endast § 128 lg-e 4 kohaselt eelkõige kasu, mida isik oleks
vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui
kohustust   ei   oleks   rikutud   või   õigusvastaselt   kahju   tekitatud.   Kahju   väljendub   isiku   vara
oodatud suurenemise ärajäämises. Mittevaraline kahju
Kuigi reeglina reguleerib eraõigus üksnes isikutevahelisi varalisi suhteid ja seega ka varalise
kahju hüvitamist, kuulub erandina seaduses sätestatud juhtudel hüvitamisele ka mittevaraline
kahju   (VÕS   §   128   lg   1).   Mittevaralise   kahju   all   mõistetakse   eelkõige   kahjustatud   isiku
füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi (VÕS § 128 lg 5).  Kahju hüvitamise viis ja eesmärk ning kahjunõude sisu Kahju   hüvitamise   eesmärgi   sätestab   VÕS   §   127   lg   1.   Kahju   hüvitamise   eesmärgiks   on
kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks
olnud, kui lepingulist kohustust ei oleks rikutud või õigusvastaselt kahju tekitatud. Sisuliselt
tuleb   seetõttu   hüvitada,   kõrvaldada   need   kahjulikud   tagajärjed,   mis   tekkisid   kohustuse
rikkumise või õigusvastase kahju tekitamise tulemusena.  Reeglina   toimub   endise   olukorra   taastamine   (e.   restitutsioon)   üksnes   kahjustatud   isiku
majanduslikult   sellisesse   olukorda   asetamisega,   milles   ta   oleks   olnud,   kui   lepingulist
kohustust ei oleks rikutud või õigusvastaselt kahju tekitatud. Kahju hüvitatakse seega reeglina
kahjustatule rahasumma maksmise teel (ühekordne või perioodilised maksed VÕS § 136 lg-d
1 ja 3).
Varalise   kahju   hüvitamise   korral   võib   üldise   kahju   hüvitamise   eesmärgi   (endise   olukorra
taastamine) sisustada järgmiselt:
1)Enamikul   juhtudel   kaitseb   seadus   kahju   hüvitamise   kohustuse   kaudu   isiku   vara   selle
väärtuse osas (eelkõige tagatakse isiku vara väärtuse säilimine).
2)Teatud   juhtudel   on   varalise   kahju   hüvitamise   eesmärgiks   kaitsta   isiku   vara   koosseisu
sõltumata selle väärtusest. Vara kaitsmine selle koosseisus tuleb kõne alla praktiliselt üksnes
asjade kahjustamise korral. Vahetegu nimetatud kahju hüvitamise eesmärkide vahel muutubki
relevantseks asja kahjustamise korral


Asja kahjustamine (VÕS § 132)
Seadus eristab hüvisenõudeid asja kahjustamise (VÕS § 132 lg 3) ja hävimise (VÕS § 132 lg
1)   korral.   Asi   on   hävinud   juhul,   kui   selle   taastamine   ei   ole   enam   võimalik.   Sellega   on
võrdsustatud asja kaotsiminek. Asja hävimise või kaotsimineku korral võrdub vastav kahju
kulutustega, mis on vajalikud uue samaväärse asja omandamiseks. Asja kahjustamise korral on võimalik selle taastamine endisel kujul. Sellisel juhul võrdub
kahju kulutustega, mis on vajalikud asja viimiseks endisesse seisukorda.  Asjade kahjustamise korral ei kaitse seadus seega erandina mitte isiku vara väärtuse vaid
nimelt vara koosseisu säilimist (hüvitamisele ei kuulu seega eelduslikult isiku vara väärtuse
vähenemine   vaid   kahju   mis   seisneb   kulutustes,   mis   on   vajalikud   endise   olukorra
taastamiseks).  Kehavigastuse või tervisekahjustuse põhjustamine (VÕS § 130) Enamasti   on   nõude   aluseks   õigusvastane   kahju   tekitamine   (deliktilised   nõuded).
Kehavigastuse või tervisekahjustuse põhjustamise korral esineb kahte liiki kahjusid: 1) otsene
kehavigastuse   tekitamisest   või   tervisekahjustusest   tekkinud   kahju,   selleks   on   eelkõige
ravikulud ning tervisekahjustuse või kehavigastuse saamisega seotud vajaduste suurenemisest
tekkinud kahju 2) kehavigastuse või tervisekahjustuse tõttu saamata jäänud või saamata jääv
tulu. 
Kehavigastuse   või   tervisekahjustuste   korral   tuleb   arvestada   erinevate   kindlustushüviste   ja
riikliku   sotsiaalkindlustuse   sooritustega.   Riiklik   haigekassa   hüvitab   kahjustatud   isikule
reeglina   nii   teatud   osa   ravikuludest   kui   ka   saamata   jäänud   töötasu   seaduses   sätestatud
ulatuses. Sellisel juhul läheb kahju hüvitamise nõue seaduse alusel üle sotsiaalkindlustuse
kandjale.   Selles   ulatuses   ei   saa   kahjustatud   isik   enam   kahjunõuet   maksma   panna   (erand:
kannab ise ravikulud medikamentide ostmise jne. samuti katmata jäänud töötasunõuded).  Teise isiku surma põhjustamisega tekitatud kahju (VÕS § 129)
  Isiku   surma   põhjustamisest   tulenevad   kahjunõuded   võivad   tuleneda   kulutustest,   mis   on
tekkinud seoses sellega, et surm ei saabunud koheselt peale selle põhjustanud kehavigastuse
tekitamist või tervisekahjustust. Sellisel juhul on võimalik nõuda surmale eelnenud surma
põhjustanud   kehavigastuse   või   tervisekahjustusega   seotud   ravikulude   hüvitamist.   Samuti
kuulub hüvitamisele kahjustatud isiku tervisekahjustuse või kehavigastuse aja eest saamata
jäänud   tulu   (seega   saamata   jäänud   tulu   vahemikus   tervisekahjustuse   või   kehavigastuse
tekkimisest   kuni   surmani).   Isiku,   kelle   surm   on   põhjustatud   kahjunõuded   lähevad   üle
pärijatele. Muu varaline kahju
Teatud õigushüvede kahjustamisest tulenevad tüüpilised kahjuliigid loetlevad ka §§ 131, 133.
Tegemist on illustreerivate sätetega: kahju arvutamine toimub diferentsihüpoteesi kohaselt. Taganemine (VÕS §-d 116-117, 188-194)
Lepingulise võlasuhte puhul võib üks lepingupool ühepoolselt lepingulisest suhtest taganeda,
kui teine pool on lepingut oluliselt rikkunud.
Olulise lepingurikkumisega on tegemist kui ( VÕS § 116 lg 2) 1) teine pool jääb oluliselt ilma sellest, mida ta lepinguga taotles


2) kohustuse täpse täitmise vastu oli õigustatud poolel eriline huvi
3) teine pool rikkus kohustust tahtlikult või raskelt hooletult
4) rikkumine annab alust eeldada rikkumisi ka edaspidi
5) teine pool ei täida kohustust täiendava tähtaja jooksul VÕS   §   116   lg3   kohaselt   kui   lepingust   tulenevad   kohustused   tuleb   täita   ositi   ja   oluline
lepingurikkumine   leidis   aset   üksnes   mõne   kohustuse   või   kohustuse   osa   suhtes,   võib
kahjustatud lepingupool taganeda lepingust üksnes selle kohustuse või kohustuse osa suhtes.
Siinjuures lepingust tervikuna võib taganeda üksnes siis, kui võlausaldajal ei ole kohustuse
osalise täitmise vastu õigustatult huvi või kui rikkumine on oluline lepingu kui terviku suhtes. 
Taganemisõigus on lepingu lõpetamisele suunatud õigus, mille   kasutamise korral muutub
olemasoleva   võlasuhte   sisu   (VÕS   §188).   Taganemise   eesmärgiks   on   senise   võlasuhte
lõpetamine,   millele   eelneb   tagasi   täitmine   ehk   lepingu   alusel   üleantu   väljaandmine   ja
hüvitamine.  
VÕS § 117 võimaldab  lepingust taganeda ka enne selle sissenõutavaks muutmist,  kui on
ilmne, et lepingupool paneb toime  olulise lepingurikkumise, eelkõige, kui ta teatab, et ei
kavatse lepingut täita. Taganeda kavatsev pool peab teisele lepingupoolele oma taganemise
kavatsusest teatama, et võimaldada tal kohustuse täitmist tagada või kinnitada. Tagatise või
kinnituse saamiseni võib taganeda kavatsev lepingupool keelduda oma kohustuse täitmisest.
Kui   kohustuse   täitmist   ei   tagata   ega   kinnitata   mõistliku   aja   jooksul   pärast   taganemise
kavatsusest teatamist, võib kavatsusest teatanud lepingupool lepingust taganeda. 
Lepingust taganemise kavatsusest ei pea teisele lepingupoolele teatama, kui teine lepingupool
on teatanud, et ta oma kohustust ei täida. 
 Ülesütlemine Võlaõigussuhte lõppemise aluseks on ka ülesütlemine, mille sisu avab VÕS § 195 lg 2. Kui
lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine
mõlemad   lepingupooled   nende   lepinguliste   kohustuste   täitmisest.   Lepingust   kuni   selle
ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Erakorraline   ülesütlemine   ei   vasta   tavaliselt   poolte   poolt   kokku   lepitule   ning   vajab
kehtivuseks (erandina võrreldes korralise ülesütlemisega) eraldi (ülesütlemis)põhjust, millele
aluse annab § VÕS § 196.  Hinna alandamine (VÕS § 112)
Hinnaalandamine on õiguskaitsevahend, kus lepingupool võtab vastu kohustuse mittekohase
täitmise,   kuid   selle   tingimuseks   on   tasumisele   kuuluva   hinna   alandamine   võrdeliselt
kohustuse   mittekohase   täitmise   väärtuse   suhtele   kohase   täitmise   väärtusesse.   Hinna
alandamine toimub avalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Subjektide paljususe puhul
tuleb hinna alandamist samas väärtuses rakendada kõikide sama poole isikute suhtes ühiselt ja
samaväärselt (VÕS § 112 lg 2).
Hinna alandamist eristab kahju hüvitamisest see, et see puudutab ainult kohase ja mittekohase
täitmise  väärtuste vahet. Hinna alandamist  ei tohi segi ajada situatsiooniga, kus üks pool
tasaarvestab   mittekohasest   täitmisest   tuleneva   kahjunõude   teise   poole   tasu   maksmise
nõudega. 


Hinna alandamise eelis kahju hüvitamise nõude ees on, et tema eelduseks ei ole kohustuse
rikkumise   mittevabandatavus.   Hinda   võib   alandada   sõltumata   sellest,   kas   kohustuse
rikkumine oli vabandatav või mitte.
Üks   lepingupool   ei   või   hinda   alandada   ulatuses,   milles   teine   lepingupool   oma   kohustuse
rikkumise heastas.  Viivis (VÕS § 113) Viivist kohaldatakse rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel. Võlausaldaja võib võlgnikult
arvates   kohustuse   sissenõutavaks   muutumisest   kuni   selle   kohase   täitmiseni   nõuda
viivitusintressi. Viivitusintressi suurus on lepingu puhul kokkuleppe küsimus, kuid igal juhul
on võlausaldajal õigus nõuda VÕS § 94 tulenevat intressi suurusega viivist.
Viivise nõue hüvitab puuduvat raha kasutamise võimalust.  Viivise kohaldamise eeldused
1) Rahalise kohustuse olemasolu. Siinkohal ei ole oluline, millise rahalise kohustusega on
tegemist (tasu maksmise nõue, kahju hüvitus, kulutuste hüvitamise nõue)
2)   Põhimõtteliselt   peab   olema   tegemist   rahalise   kohustuse   täitmisviivitusega.   Sellele
põhimõttele on ette nähtud teatud täpsustus. Kui võlgnik rikub kohustust, mis ei seisnenud
raha maksmises ja sellest tuleneb kahju hüvitamise nõue (rahaline nõue), siis algab viivise
arvestamine alates ajahetkest, mil kahju hüvitamiseks kohustatud isik sai kahju tekkimisest
teada või pidi sellest teada saama. Sama kehtib vastavalt õigusvastase kahju tekitamise korral. Võlaõiguslikud tagatised ehk kõrvalkohustused Lepinguid võib tagada asjaõiguslike või võlaõiguslike tagatistega.
Asjaõiguslikud tagatised on: 1) pant
2) kinnipidamisõigus Võlaõiguslikeks tagatisteks on: 1. käendus
2. garantii
3. käsiraha
4. leppetrahv Käendus
Käenduslepingu kohaselt kohustub käendaja vastutama võlgniku kohustuse eest juhul, kui
võlgnik   oma   kohustust   osaliselt   või   täielikult   ei   täida.   Käendusega   tagatakse   eelkõige
aktsessoorseid nõudeid  st, kui lõpeb kohustus, siis lõpeb ka käendus. Käendajaks võib olla
iga teovõimeline isik. Tavaliselt esitab võlausaldaja nõude, et ta oleks ka maksevõimeline.
Käendaja vastutab samas mahus, kui võlgnik v.a. juhul, kui lepinguga on piiratud käendaja
vastutuse   ulatust     tähtaja   või   rahasummaga   või   mõne   muu   tingimusega.   Seega   reeglina
vastutab käendaja täies mahus nii põhivõla kui ka lisakohustuste eest solidaarselt võlgnikuga. 
Kuid   käenduslepinguga   võib   olla   ette   nähtud,   et   käendaja   vastutab   üksnes   juhul,   kui
võlausaldaja  ei  saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.  Seega võib võlausaldaja  sõlmida
käendaja   ja   võlgnikuga   kokkuleppe,   mille   kohaselt   ei   rakendata   solidaarse   vastutuse
põhimõtet, vaid otseses mõttes täiendavat vastutust , kus käendaja vastutab ainult juhul, kui
võlgnik ise pole võimeline kohustust täitma.
Kui sama kohustust käendab mitu isikut, vastutavad nad võlausaldaja ees solidaarselt, isegi
kui nad ei andnud käendust ühiselt. 


Garantii
Garantiiks   loetakse   seaduse   või   lepinguga   ettenähtud   ühe   juriidilise   isiku   kohustust   täita
võlausaldaja   suhtes   teise   juriidilise   isiku   võlgnevus   täielikult   või   osaliselt   kohustuse
mittetäitmise   või   mittenõuetekohase   täitmise   korral.   Seega   on   garantii   kohaldatav   vaid
majandus-   või   kutsetegevuses.   Garantii   andjaks   ehk   garandiks   on   krediidiasutus   või
kindlustusselts.Garandi kohustus võlausaldaja ees ei sõltu otseselt põhikohustusest st garantii
ei ole aktsessoorne, mis tõttu garandi vastutus on täiesti iseseisev. Aktsessoorne on nõue ka
siis, kui on kokku lepitud teisiti.
Garantii andja võib võlausaldaja vastu esitada üksnes garantiist tulenevaid vastuväiteid. 
Garantii andja garantiist tulenev kohustus lõpeb, kui:
1) garantii andja maksab võlausaldajale rahasumma, mille maksmiseks ta garantiist tulenevalt 
on kohustatud;
2) möödub tähtaeg, milleks garantii on välja antud;
3) võlausaldaja loobub garantiist tulenevatest õigustest, sealhulgas, kui ta tagastab garantii 
andjale dokumendi, milles garantii väljendus. 
Garantii võib olla tasuline. Käsiraha
Käsiraha on rahasumma, mille üks kokkuleppivatest pooltest annab teisele lepingu sõlmimise
tõendamiseks ja selle täitmise tagamiseks. Kui kohustust pole võimalik täita (force majore),
siis käsiraha tagastatakse. Kohustuse   nõuetekohasel   täitmisel   jääb   käsiraha   võlgnetava   kohustuse   katteks   st   selles
ulatuses pole käsiraha andnud poolel tasumise kohustust. Kui käsirahaga tagatud leping jääb täitmata 
1) käsiraha andnud lepingupoole süü tõttu - jääb käsiraha teisele lepingupoolele.
2) muul põhjusel – võib käsiraha andnud pool nõuda käsiraha tagastamist. Samuti saab ta
kasutada muid lepingu mittekohasest täitmisest tulenevaid õiguskaitsevahendeid.
Kui käsiraha saanud lepingupool nõuab talle lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju
hüvitamist, arvestatakse käsiraha hüvitise katteks.  Leppetrahv
Leppetrahv   on   kokkulepe   põhikohustuse   täitmise   tagamiseks,   mille   kohaselt   kohustub
lepingupool lepingu rikkumise juhuks maksma teatud rahasumma. Leppetrahvi kokkuleppe
idee on hilisemate vaidluste vältimine võimalike kahju hüvitamise summade üle, fikseerides
need summad juba eelnevalt. Leppetrahvi loetakse kahju hüvitamise miinimumsummaks, mis
ei välista seda ületava kahju hüvitamist üldistel alustel. 
Seega   võib   kahjustatud   lepingupool   lisaks   leppetrahvile   nõuda   ka   kohustuse   täitmist.
Kohustuse   täitmist   ei   või   lisaks   leppetrahvile   nõuda,   kui   leppetrahv   lepiti   kokku   mitte
kohustuse täitmisele sundimiseks, vaid kohustuse täitmise asendamiseks.  Kohustuste lõppemine Lepinguliste kohustuste lõppemise aluseid võib jagada sõltuvalt poolte tahtest 3 rühma:
1) kokkuleppelised lõpetamise alused
2) ühepoolsed lõpetamise alused
3) poolte tahtest sõltumatud ehk objektiivsed alused


Kohustuste lõppemisel lõppevad ka sellega seotud kõrvalkohustused n. pant, trahv jne. Lõppemisel   on   pooled   täielikult   ja   nõuetekohaselt   oma   kokkulepitud   või   nõutavad
kohustused. Lõpetamise korral ei ole kohustusi lõpuni täidetud, kuid esinevad subjektiivsed
või objektiivsed alused, mille tõttu täitmine ei ole enam vajalik või võimalik. Lepingulise kohustuse täitmine.
Lepingu täitmisega loetakse lepingu eesmärk saavutatuks. Leping lõppeb alles siis, kui kõik
võlasuhte pooled on täitnud oma kohustuse. Vajalik on, et need kohustused oleksid täidetud
nõuetekohaselt.   Kohustused   peaksid   olema   täidetud   heas   usus   tegutsed   mõistlikult   ning
tavasid ja praktikat arvestades. Tasaarvestus.
Lepinguline   kohustus   võib   lõppeda   ka   tasaarvestusega.   See   tähendab   võla   ja   nõude
vastastikust kustutamist.
Tasaarvestamise   tingimused:   1)   arvestada   saab   samaliigilisi   nõudeid   2)   tasaarvestamiseks
esitatud  nõue  peab  olema   vastunõue,  s.t. nõue  peab  oleme   sissenõutav  ja   mõlema   nõude
täitmise tähtaeg peab olema saabunud või kui nõude esitamine on lubatud igal ajal, siis nõude
esitamisest alates. Poolte kokkulepe lõppemise alusena Kokkulepe mille tulemusel kreeditor loobub oma nõudest ja vabastab võlgniku kohustuse
täitmisest. Kohustuse lõppemisega langeb ära võlasuhte alus ja seega ka leping lõppeb. Poolte
kokkuleppel võib lõpetada kõiki kohustisi v.a. need mis tekkivad seaduse alusel. N. elatisraha
maksmine. Samuti terviserikkest tuleneva kahju tekitamine. Selliste kohustuste lõpetamine
kokkuleppel on kehtetu ja tühine. Juriidiliselt toimub ühe kohustuse lõppemine samaaegselt
uue kohustuse tekkimisega.  Lepingupoole surm või juriidilise isiku likvideerimine Kuna võlasuhte üheks kohustuslikuks koostisosaks on subjektide olemasolu, siis subjektide
puudumisel puudub ka võlasuhe.
Võlasuhe ei lõppe kui kadunud subjekti asemele astub tema õigusjärglane. Kui aga lepingust
või seadusest tulenevalt on kohustused seotud otseselt võlgniku või võlausaldaja isikuga, siis
lõpeb leping vastava lepingupoole surma puhul.
Võlgnik peab ise kohustuse tagama.
Võlgnik peab just sellele võlausaldajale täitma.
Juriidilise isiku likvideerimisel tema kohustused lõppevad, kui on õigusjärglane olemas, siis
lähevad talle üle. Tähtaja saabumine
Kui kohustus on seotud kindla tähtajaga, siis lõppeb kohustus tähtaja saabumisega. Leppetoiming
Leping   millega   vaieldav   või   muidu   kohustusi   tekitav   õigussuhe   uuendatakse   osaliste
vastastikuse järelandmise tulemusena vastuvaidlematuks ja kahtlusetuks. VÕLAÕIGUSE ERiOSA


VÕÕRANDAMISLEPINGUD  MÜÜGILEPING  Müügilepingu mõiste. Asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva,
valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi
ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja
vastu.  Asja müügi kohta seaduses sätestatut kohaldatakse vastavalt õiguse ja muu eseme müügile,
muu hulgas energia, vee ja soojuse müügile ühendusvõrgu kaudu, kui seadusest ei tulene
teisiti   ja   see   ei   ole   vastuolus   eseme   olemusega.   Õiguse   müüja   peab   ostjale   võimaldama
müügilepingu esemeks olev õigus omandada.  Kui   asi   tuleb   ostjale   üle   anda   määratud   kohas,   peab   müüja   asja   määratud   kohas   ostja
käsutusse andmiseks valmis panema ja ostjale valmispanekust teatama. Kui lepingu esemeks
on liigitunnustega asjad, ei loeta neid ostja käsutusse andmiseks valmispanduks enne, kuni
neid ei ole lepingu järgi üleandmiseks tähistusega, veodokumentidega või muul viisil selgelt
eristatud.  Kui müüja on kohustatud asja ise ostjani toimetama, peab ta asja üle andma ostja valdusse.
Kui lepingus on ette nähtud asja vedamine, kuid sellega ei kaasne müüja kohustust asi ostjani
toimetada, loetakse asja ostjale üleandmise kohustus täidetuks asja üleandmisel vedajale, kes
on kohustatud asja saatmiskohast vedama.  Kui asja ostuhind tuleb arvutada asja hulga, mõõdu või kaalu alusel, võetakse arvutamisel
aluseks asja hulk, mõõt või kaal asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku
ajal ostjale. Kui asja ostuhind tuleb määrata asja kaalu järgi, eeldatakse, et hind tuleb määrata
netokaalu järgi.  Ostjale üleantav asi peab vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, 
kirjelduse ja pakendi osas. Lepingutingimustele peavad vastama ka asja juurde kuuluvad 
dokumendid.  (2) Asi ei vasta muu hulgas lepingutingimustele, kui:
1) asjal ei ole kokkulepitud omadusi;
2) kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks otstarbeks, milleks 
ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis 
mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, 
milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse;
3) asja kasutamist takistavad õigusakti sätted, mida müüja lepingu sõlmimisel teadis või pidi 
teadma;
4) kolmandal isikul on asja suhtes nõue või muu õigus, mida ta võib esitada;
5) vallasasi ei ole pakitud seda liiki asjadele tavaliselt omasel viisil, sellise viisi puudumisel 
aga asja säilimiseks ja kaitseks vajalikul viisil;
6) tarbijalemüügi puhul ei ole asi seda liiki asjadele tavaliselt omase kvaliteediga, mida ostja 
võis mõistlikult eeldada, lähtudes asja olemusest ja arvestades asja müüja, tootja, varasema 
müüja või muu vahendaja poolt asja teatud omaduste suhtes avalikult tehtud avaldusi, 
eelkõige asja reklaamimisel või etikettidel. 


VAHETUSLEPING  Vahetuslepingu mõiste. Vahetuslepinguga kohustuvad lepingupooled vastastikku teineteisele
üle andma eseme ja tegema võimalikuks eseme omandi või muu esemele käsutusõigust andva
õiguse ülemineku.  Vahetuslepingule   kohaldatakse   vastavalt   müügilepingu   kohta   sätestatut.   Kumbagi
lepingupoolt vaadeldakse tema poolt üleandmisele kuuluva eseme suhtes müüjana ja talle
üleandmisele kuuluva eseme suhtes ostjana.  Eeldatakse, et vahetamisele kuuluvate esemete hind on võrdne.  KINKELEPING  Kinkelepingu   mõiste.  Kinkelepinguga   kohustab   üks   isik   (kinkija)   tasuta   teisele   isikule
(kingisaaja)   üle   andma   talle   kuuluva   eseme   ja   tegema   võimalikuks   omandi   ülemineku
kingisaajale   või   tasuta   varalisest   õigusest   kingisaaja   kasuks   loobuma   või   muul   viisil
kingisaajat rikastama.  Kinkeleping   sündimata   lapse   kasuks.  Kinkelepingu   võib   sõlmida   veel   sündimata,   kuid
eostatud lapse kasuks või kinke tegemise ajal elava kindlaksmääratud isiku tulevase lapse
kasuks, isegi kui see ei ole veel eostatud. Sel juhul otsustab kinke vastuvõtmise tulevase lapse
vanem või eestkostja.  Kinkelepingu vorm. Kinkija avaldus endale kinkelepingust tulenevate kohustuste võtmiseks
peab olema tehtud kirjalikult, kui seadusest ei tulene teisiti.  KASUTUSLEPINGUD  ÜÜRILEPING  Üürilepingu   mõiste.  Üürilepinguga  kohustub  üks  isik  (üürileandja)  andma  teisele  isikule
(üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri).  Eluruum on elamu või korter, mis on kasutatav alaliseks elamiseks. Äriruum on majandus-
või kutsetegevuses kasutatav ruum.  Kinnisasja   üürimise   kohta   sätestatut   kohaldatakse   ka   elu-   ja   äriruumide   üürimisele,   kui
seadusest ei tulene teisiti.  Elu-   ja   äriruumide   üürilepingu   kohta   sätestatut   kohaldatakse   ka   asjade   üürimisele,   mille
üürileandja annab koos ruumidega üürniku kasutusse.  Elu- ja äriruumide üürimise kohta sätestatut ei kohaldata:
1) majutusettevõtte ruumide ning puhkamiseks mõeldud ruumide üürilepingutele tähtajaga 
mitte üle kolme kuu, samuti muude ruumide ajutiseks kasutamiseks sõlmitud üürilepingutele;
2) üürilepingutele, mille eesmärk on ruumide allkasutusse andmine tulunduslikul eesmärgil;
3) üürilepingutele, mille esemeks on eluruum, mis on osa üürileandja enda poolt 
kasutatavatest eluruumidest, mille üürileandja on suuremas osas sisustanud;
4) üürilepingutele, mille esemeks on eluruum, mille riik, kohaliku omavalitsuse üksus või 


muu avalik-õiguslik juriidiline isik on oma seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks andnud 
üürile eluruumi hädasti vajavatele isikutele või haridust omandavatele isikutele, kui üürnikule 
teatati lepingu sõlmimisel ruumi sihtotstarbest.  Tühine  on  kokkulepe,  mis  seab  eluruumi  üürilepingu  sõlmimise   või  jätkamise   sõltuvusse
üürniku kohustusest üürileandja või kolmanda isiku suhtes, kui see kohustus ei ole otseselt
seotud üüritud eluruumi kasutamisega.  Lepingupoolte õigused ja kohustused. Üürileandja on kohustatud asja üürnikule üle andma
kokkulepitud   ajaks   koos   päraldistega   lepingujärgseks   kasutamiseks   sobivas   seisundis   ja
tagama asja hoidmise selles seisundis lepingu kehtivuse ajal.  Üürnik peab asja kasutama hoolikalt ja vastavalt sihtotstarbele, millest üürileandmisel lähtuti.  Elu- või äriruumi üürnik peab arvestama majaelanike ja naabrite huvidega.  Üürnik   peab   taluma   asja   suhtes   tehtavaid   töid   ja   muid   mõjutusi,   mis   on   vajalikud   asja
säilitamiseks,   puuduste   kõrvaldamiseks,   kahju   ärahoidmiseks   või   selle   tagajärgede
kõrvaldamiseks. Asja suhtes tehtavate tööde ja muude mõjutuste talumise kohustus ei välista
ega piira üürniku õigust tööde või muude mõjutuste tõttu alandada üüri ega nõuda kahju
hüvitamist.  Üürnik   peab   lubama   üürileandjal   asja   üle   vaadata,   kui   see   on   vajalik   asja   säilitamiseks,
võõrandamiseks või üürimiseks teisele isikule.  Üürileandja peab üürnikule õigeaegselt teatama tehtavatest töödest ja asja ülevaatamisest ning
arvestama tööde tegemisel üürniku huve.  Üürnik   võib   üüritud   asjale   teha   parendusi   ja   muudatusi   üksnes   üürileandja   kirjalikku
taasesitamist võimaldavas vormis esitatud nõusolekul. Üürileandja ei või keelduda nõusoleku
andmisest,   kui   parenduste   ja   muudatuste   tegemine   on   vajalik   asja   kasutamiseks   või   asja
mõistlikuks majandamiseks.  Kui üürileandja on parenduste ja muudatustega nõustunud, võib ta endise olukorra taastamist
nõuda üksnes juhul, kui selles on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kokku lepitud.  Üürnik võib üürilepingu lõppemisel ära võtta asjale tehtud parenduse või muudatuse, kui see
on võimalik asja kahjustamata. Üürnikul ei ole õigust parendust või muudatust ära võtta, kui
üürileandja   tasub   talle   selle   eest   mõistliku   hüvitise,   välja   arvatud   juhul,   kui   üürnikul   on
parenduse või muudatuse äravõtmiseks õigustatud huvi.  Kõrvalkulud.  Lisaks   üüri   maksmisele   peab   üürnik   kandma   muid   üüritud   asjaga   seotud
kulusid   (kõrvalkulud)   üksnes  juhul,   kui   selles   on   kokku  lepitud.   Kõrvalkuludeks   on  tasu
üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega.  Üürileandja   peab   üürniku   nõudmisel   võimaldama   tal   tutvuda   kõrvalkulusid   tõendavate
dokumentidega.  Üüri tõstmine tähtajatu üürilepingu puhul. Eeldatakse, et üürileandja võib tähtajatu 
üürilepingu korral tõsta üüri järgmiselt:


1) kinnisasja, laevakinnistusraamatusse kantud laeva ja Eesti õhusõidukite registrisse kantud 
õhusõiduki üürimise puhul iga kuue kuu möödumisel lepingu sõlmimisest;
2) möbleeritud tubade ja eraldi üüritud parkimisplatside, garaaþikohtade ja muu taolise 
üürimise puhul iga kuu möödumisel lepingu sõlmimisest.  Eluruumi üürileandja peab teatama üürnikule üüri tõstmisest kirjalikku taasesitamist 
võimaldavas vormis vähemalt 30 päeva enne üüri tõstmist ja seda põhjendama. Teates tuleb 
selgelt märkida:
1) üüri tõstmise ulatus ja üüri uus suurus;
2) mis ajast üür suureneb;
3) üüri tõstmise põhjendus ja arvestus;
4) üüri tõstmise vaidlustamise kord.  RENDILEPING  Rendilepingu mõiste. Rendilepinguga kohustub üks isik (rendileandja) andma teisele isikule
(rentnik)   kasutamiseks   rendilepingu   eseme   ning   võimaldama   talle   rendilepingu   esemest
korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle
eest tasu (renti).  LIISINGULEPING  Liisingulepingu mõiste.  Liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja
poolt  määratud   müüjalt  teatud   eseme  (liisinguese)   ja  andma   selle   liisinguvõtja   kasutusse,
liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.  Liisinguandja kohustused. Liisinguandja on kohustatud tagama liisinguvõtjale liisingueseme
valduse üleandmise ja mitte takistama liisinguvõtjat liisingueseme valdamisel ja kasutamisel.  Liisinguvõtja võib lepingust taganeda, kui liisingueset ei antud talle üle lepingus ettenähtud
tähtaja   jooksul,   kokkuleppe   puudumisel   aga   mõistliku   aja   jooksul,   ja   kui   viivitus   tekkis
liisinguandjast tulenevatel asjaoludel.  Liisinguandja ei vastuta liisinguvõtja ees liisingueseme lepingutingimustele mittevastavuse 
eest, välja arvatud juhul, kui:
1) liisingueseme või selle müüja valis liisinguandja;
2) füüsilisest isikust liisinguvõtjale tekkis kahju tulenevalt mõistlikust uskumisest 
liisinguandja professionaalsusesse, eelkõige kui liisinguandja on spetsialiseerunud teatud 
esemete liisimisele.  Liisinguvõtja kohustused. Liisinguvõtja on kohustatud:
1) kasutama liisingueset hoolikalt ja vastavalt sihtotstarbele, millest lähtuti liisingulepingu 
sõlmimisel, kokkuleppe puudumisel aga tavalisel otstarbel;
2) säilitama liisingueset sellisena, nagu see temale üle anti, välja arvatud muutused, mis 
tekivad liisingueseme sihtotstarbelise kasutamise tulemusena;
3) lepingu lõppemisel tagastama liisingueseme liisinguandjale käesoleva paragrahvi punktis 2 
nimetatud seisundis, välja arvatud juhul, kui ta kasutab talle lepingu järgi kuuluvat 
liisingueseme omandamise õigust.  TASUTA KASUTAMISE LEPING 


Tasuta   kasutamise   lepingu   mõiste.  Tasuta   kasutamise   lepinguga   kohustub   üks   isik
(kasutusse andja) andma teisele isikule (kasutaja) üle eseme tasuta kasutamiseks.  LAENULEPING Laenulepingu mõiste. Laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule
(laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma
sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.  Isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga
kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna.  Laenuintress.  Majandus-   või   kutsetegevuses   antud   laenult   tuleb   maksta   intressi.   Muu
laenulepingu   korral   tuleb   intressi   maksta   üksnes   juhul,   kui   see   on   kokku   lepitud.   Kui
intressimäär ei ole lepingus kokku lepitud, eeldatakse,  et selleks on harilik määr, mis on
tavaline   sama   liiki   laenude   puhul   ajal   ja   kohas,   millal   ja   kus   laen   saadi,   hariliku   määra
puudumisel aga käesoleva VÕS §-s 94 sätestatud määr.  Intress arvestatakse ja tuleb tasuda iga kalendriaasta lõpul. Kui laen tuleb tagastada enne aasta
lõppu, tuleb intress tasuda laenu tagasimaksmise ajal.  KÄSUNDUSLEPING  Käsunduslepingu   mõiste.  Käsunduslepinguga   kohustub   üks   isik   (käsundisaaja)   vastavalt
lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga
maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud.  Käsundisaaja peab käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist
tuleneva vajaliku hoolsusega.  Käsundisaaja peab täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks
parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Oma majandus- või
kutsetegevuses   tegutsev   käsundisaaja   peab   lisaks   sellele   toimima   üldiselt   tunnustatud
kutseoskuste tasemel.  Eeldatakse,   et   käsundisaaja   peab   täitma   käsundi   isiklikult.   Käsundisaaja   võib   käsundi
täitmisel kasutada kolmanda isiku abi. TÖÖVÕTULEPING  Töövõtulepingu   mõiste.  Töövõtulepinguga   kohustub   üks   isik   (töövõtja)   valmistama   või
muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik
(tellija) aga maksma selle eest tasu.  Töövõtulepinguga   võib   kokku   leppida   töö   eelarves,   mis   on   töövõtjale   kas   siduv   või
mittesiduv. Sellise kokkuleppe puudumisel eeldatakse, et eelarve on siduv.  Mittesiduva eelarve olulisel ületamisel võib töövõtja nõuda eelarvet ületava tasu maksmist,
kui eelarve ületamist ei olnud võimalik ette näha. Sel juhul peab töövõtja eelarve olulisest


ületamisest   tellijale   viivitamata   teatama.   Teatamata   jätmise   korral   võib   töövõtja   eelarvet
ületanud summat nõuda üksnes ulatuses, milles tellija on alusetult rikastunud.  VEOLEPING  Kaubaveolepingu mõiste. Kaubaveolepinguga kohustub üks isik (vedaja) teise isiku (saatja)
ees vedama vallasasja (veos) sihtkohta ning andma selle üle kolmandale isikule (saajale).
Saatja kohustub selle eest maksma vedajale tasu (veotasu).  Reisijaveoleping.  Reisijaveolepinguga   kohustub   üks   isik   (vedaja)   teise   lepingupoole   ees
vedama ühe või mitu isikut (reisija) sihtkohta koos pagasiga või ilma, teine lepingupool aga
maksma tasu (veotasu).  Reisijaveolepingule   kohaldatakse   töövõtulepingu   kohta   sätestatut,   kui   seadusest   ei   tulene
teisiti.  Tellimusveoleping.  Tellimusveoleping   (tšarterleping)   on   reisijaveoleping,   millega   vedaja
kohustub vedama teist lepingupoolt või reisijat sõidukiga, mille ta annab vedamise eesmärgil
koos juhiga täielikult teise lepingupoole või reisija kasutusse. Tellimusveoleping võib olla
tähtajaline või tähtajatu.  Tellimusveolepinguga   kohustab   vedaja   sõiduki   juhti   järgima   lepinguga   kindlaksmääratud
piires teise lepingupoole või reisijate juhiseid. Juhiste järgimise eest vastutab vedaja.  Riigihangete seadus. RT I, 01.07.2017, 1. 1. peatükkÜldsätted  1. jaguReguleerimisala ja põhimõtted  § 1. Reguleerimisala
 (1) Käesolev seadus sätestab riigihanke korraldamise reeglid, riigihankega seotud isikute 
õigused ja kohustused, riikliku järelevalve ja haldusjärelevalve tegemise, vaidlustuste 
lahendamise korra ning vastutuse käesoleva seaduse rikkumise eest.
 (2) Juurdepääs riigihangete andmetele ning nende andmete väljastamine ja avalikustamine 
toimub avaliku teabe seaduses sätestatud korras, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud 
teisiti.
§ 2. Eesmärk
 (1) Käesoleva seaduse eesmärk on tagada hankija rahaliste vahendite läbipaistev, otstarbekas 
ja säästlik kasutamine, isikute võrdne kohtlemine ning konkurentsi efektiivne ärakasutamine 
riigihankel.
 (2) Riigihangete planeerimisel ja korraldamisel arvestatakse sotsiaalsete kaalutluste, 
innovatsiooni rakendamise ning keskkonnasäästlike lahendustega.
§ 3. Riigihanke korraldamise üldpõhimõtted
  Riigihanke korraldamisel on hankija kohustatud järgima järgmisi põhimõtteid:
 1) hankija tegutseb riigihanke korraldamisel läbipaistvalt, kontrollitavalt ja proportsionaalselt;
 2) hankija kohtleb kõiki isikuid, kelle elu- või asukoht on Eestis, mõnes muus Euroopa Liidu 
liikmesriigis, muus Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või Maailma 
Kaubandusorganisatsiooni riigihankelepinguga ühinenud riigis, võrdselt ja jälgib, et kõik isikutele 
seatavad piirangud ja kriteeriumid oleksid riigihanke eesmärgi suhtes proportsionaalsed, 
asjakohased ja põhjendatud;


 3) hankija tagab konkurentsi efektiivse ärakasutamise riigihankel, kusjuures avalik-õigusliku 
juriidilise isiku või avalikke vahendeid kasutava eraõigusliku isiku osalemine riigihankes ei tohi 
moonutada konkurentsi tema poolt avalike vahendite kasutamise tõttu;
 4) hankija väldib konkurentsi kahjustavat huvide konflikti;
 5) hankija kasutab rahalisi vahendeid säästlikult ja otstarbekalt, sõlmib hankelepingu parima 
võimaliku hinna ja kvaliteedi suhte alusel ning viib riigihanke läbi mõistliku aja jooksul.
§ 4. Terminid
  Käesolevas seaduses kasutatakse termineid järgmises tähenduses:
 1) ainuõigus on ettevõtjale Euroopa Liidu õigusaktidega kooskõlas oleva õigusakti, haldusakti või
halduslepinguga antud õigus tegutseda teatud tegevusalal, mille tulemusel on sellel tegevusalal 
tegutsemine teistel ettevõtjatel oluliselt piiratud;
 2) elektrooniline vahend on seade kaabli, raadioside, optiliste tehnoloogiate või muude 
elektromagnetiliste tehnoloogiate abil saadetud, edastatud ja vastuvõetud andmete töötlemiseks, 
sealhulgas digitaalseks pakkimiseks, ja salvestamiseks;
 3) eriõigus on kahele või enamale ettevõtjale Euroopa Liidu õigusaktidega kooskõlas oleva 
õigusakti, haldusakti või halduslepinguga antud õigus tegutseda teatud tegevusalal, mille 
tulemusel on sellel tegevusalal tegutsemine kolmandatel ettevõtjatel oluliselt piiratud;
 4) ettevõtja on ettevõtja konkurentsiseaduse tähenduses, sealhulgas konkurentsiseaduse § 2 
lõikes 2 nimetatud isik;
 5) hankemenetlus on riigihanke korraldamine käesoleva seaduse 2. peatükis sätestatud korras;
 6) hankepass on dokument, milles ettevõtja kinnitab kõrvaldamise aluste esinemist või 
puudumist, kvalifitseerimise tingimustele vastavust, kui hankija on need seadnud, ning 
asjakohasuse korral vastavust kriteeriumidele, mille alusel hankija valib taotlejad, kellele teeb 
pakkumuse esitamise ettepaneku;
 7) hankijaprofiil on vabatahtlik hankija veebilehel avaldatav riigihangete rubriik, mis võib 
sisaldada eelteateid, teavet käimasolevate, lõpetatud ja kavandatavate riigihangete ning sõlmitud
hankelepingute kohta ja muud hankija riigihangetega seotud teavet;
 8) huvide konflikt on olukord, kus hankija või tema nimel tegutseva isiku töötajal, ametnikul, 
juhatuse liikmel või muul pädeval esindajal, kes on kaasatud riigihanke ettevalmistamisse või 
korraldamisse või kes võib muul moel mõjutada selle riigihanke tulemust, on otseselt või kaudselt 
finantsalaseid, majanduslikke või muid isiklikke huvisid, mida võib käsitada tema erapooletust ja 
sõltumatust kahjustavatena;
 9) innovatsioon on uue või märkimisväärselt täiustatud asja, teenuse või protsessi, sealhulgas 
tootmis- või ehitusprotsessi, uue turustusviisi või uue organisatsioonilise meetodi kasutuselevõtt 
äritavades, töökorralduses või välissuhetes;
 10) keskne hankija on keskseid riigihankeid korraldav hankija, kes võib pakkuda ka riigihanke 
tugiteenuseid;
 11) kolmas riik on riik, mis ei ole Euroopa Liidu liikmesriik, Euroopa Majanduspiirkonna 
lepinguriik ega Maailma Kaubandusorganisatsiooni riigihankelepinguga ühinenud riik;
 12) kontsessionäär on ettevõtja, kellega on sõlmitud kontsessioonileping;
 13) kontsessioonileping on ühe või mitme ettevõtja ja ühe või mitme hankija vahel sõlmitud 
hankeleping, mille puhul kontsessionääri tasu seisneb kas ainult õiguses ehitist ekspluateerida 
või teenust osutada või selles õiguses koos rahalise maksega ja nõudluse või pakkumisega 
seotud äririsk läheb üle kontsessionäärile;
 14) kontsessioonilepingu sõlmimise menetlus on riigihanke menetlus, millega sõlmitakse 
kontsessioonileping;
 15) raamleping on ühe või mitme ettevõtja ja ühe või mitme hankija vahel sõlmitud leping, 
millega kehtestatakse lepingu kehtivusaja vältel selle alusel sõlmitavaid hankelepinguid 
reguleerivad tingimused;
 16) riigihange on asja ostmine, teenuse tellimine, ideekavandi saamine, ehitustöö tellimine või 
kontsessioonilepingu sõlmimine hankija poolt;
 17) riigihanke alusdokumendid on hanketeade, kontsessiooniteade, ideekonkursi kutse, 
pakkumuse esitamise ettepanek ja kõik hankija koostatud või viidatud muud dokumendid, milles 
on määratud ühe konkreetse riigihanke üksikasjad, sealhulgas pakkujale ja taotlejale esitatud 
tingimused ja dokumentide esitamise nõuded, tehniline kirjeldus, hankelepingu tingimused ning 
pakkumuste hindamise kriteeriumid;
 18) võrgustikusektor on käesoleva seaduse §-des 146–152 nimetatud valdkond;


 19) väljakuulutatav hankemenetlus on hankemenetlus, mis algab hanketeate avaldamisega 
riigihangete registris (edaspidi ka register) ja hõlmab avatud hankemenetlust, piiratud 
hankemenetlust, võistlevat dialoogi, innovatsioonipartnerlust ja konkurentsipõhist 
läbirääkimistega hankemenetlust.
§ 5. Hankija
 (1) Käesolevas seaduses sätestatud korda on kohustatud järgima avaliku sektori hankija ja 
võrgustikusektori hankija (edaspidi koos hankija).
 (2) Avaliku sektori hankija on:
 1) riik või riigiasutus;
 2) kohaliku omavalitsuse üksus, kohaliku omavalitsuse asutus või kohaliku omavalitsuse üksuste
ühendus;
 3) muu avalik-õiguslik juriidiline isik või avalik-õigusliku juriidilise isiku asutus;
 4) sihtasutus, mille üheks asutajaks on riik või mille asutajatest rohkem kui pool on käesoleva 
lõike punktis 2 või 3 nimetatud hankijad või mille nõukogu liikmetest rohkem kui poole määravad 
punktides 1–3 nimetatud hankijad;
 5) eraõiguslik juriidiline isik, mida põhiliselt rahastavad või mille juhtimis- või järelevalveorgani 
liikmetest rohkem kui poole määravad või mille juhtimist muul viisil kontrollivad koos või eraldi 
käesoleva lõike punktides 1–3 nimetatud hankijad või mõne muu Euroopa Majanduspiirkonna 
lepinguriigi vastavad isikud ja mis on asutatud eesmärgiga täita põhi- või kõrvaltegevusena 
ülesannet avalikes huvides, millel ei ole tööstuslikku ega ärilist iseloomu.
 (3) Võrgustikusektori hankija on tegutsemisel võrgustikusektoris:
 1) avaliku sektori hankija;
 2) isik, kellele on õigusakti, haldusakti või halduslepinguga antud eri- või ainuõigus tegutseda 
võrgustikusektoris, mille tulemusel on selles valdkonnas tegutsemine teistel isikutel oluliselt 
piiratud;
 3) äriühing, mille osa- või aktsiakapitalist rohkem kui poolt omavad või mille aktsiate või osadega 
esindatud häältest rohkem kui poolt valitsevad või mille juhatuse või nõukogu liikmetest rohkem 
kui poole määravad otseselt või kaudselt avaliku sektori hankijad või avaliku sektori hankijad koos
mõne muu Euroopa Liidu liikmesriigi asjaomaste isikutega.
 (4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punkti 2 tähenduses ei peeta eri- või ainuõiguseks 
väljakuulutatava hankemenetluse või muu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/25/EL, 
milles käsitletakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate üksuste 
riigihankeid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2004/17/EÜ (ELT L 94, 28.03.2014, 
lk 243–374), II lisas nimetatud õigusakti alusel objektiivsetest kriteeriumidest lähtudes ja 
läbipaistvalt läbi viidud menetluse tulemusena antud õigust.
§ 6. Hankija finantseeritavate ehitustööde ja nendega seotud teenuste tellimine teiste 
isikute poolt
 (1) Avaliku sektori hankijana käsitatakse iga isikut, kes tellib avaliku sektori hankija poolt rohkem 
kui 50 protsendi ulatuses rahastatavaid:
 1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/24/EL riigihangete kohta ja direktiivi 
2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 94, 28.03.2014, lk 65–242) II lisa klassis 45.21 
nimetatud insenertehniliste rajatiste ehitustöid või haiglate, spordi- või puhkerajatiste, kooli-, 
ülikooli- või haldushoonete ehitustöid ja nende ehitustööde eeldatav maksumus on võrdne 
ehitustööde rahvusvahelise piirmääraga või ületab seda või
 2) käesoleva lõike punktis 1 nimetatud ehitustöödega seotud teenuseid ja nende teenuste 
eeldatav maksumus on võrdne käesoleva seaduse § 5 lõike 2 punktides 2–5 nimetatud 
hankijatele kehtestatud asjade ja teenuste rahvusvahelise piirmääraga või ületab seda.
22.08.2017 14:59
Veaparandus - Parandatud ilmne ebatäpsus tekstiosas „punktides 2–5” Riigi Teataja seaduse 
§ 10 lõike 3 alusel arvestades Riigikogu Kantselei 22.08.2017 taotlust nr 4-14/17-19/2.
 (2) Ehitustööde hankelepingu sõlmimisel käsitatakse avaliku sektori hankijana iga isikut, kes 
tellib ehitise ehitamise, et täita kinnisasja või sellega seotud õiguse hankijale üleandmise 
kohustust või muud kinnisasja kasutamisega seotud kohustust.
 (3) Planeerimisseaduse §-s 131 nimetatud halduslepingu täitmisele ei kohaldata käesoleva 
paragrahvi lõiget 2 ega käesoleva seaduse § 8 lõike 5 punkti 2, kui ehitustööde hankelepingu 
maksumus on alla rahvusvahelise piirmäära.


§ 7. Pakkuja ja taotleja
 (1) Pakkuja on käesoleva seaduse tähenduses riigihankes hankijale pakkumuse või esialgse 
pakkumuse esitanud ettevõtja.
 (2) Taotleja on käesoleva seaduse tähenduses riigihankes hankijale taotluse esitanud ettevõtja.
 (3) Hankija võib piirata pakkujate ja taotlejate ringi, lubades riigihankes osaleda ainult käesoleva 
seaduse § 3 punktis 2 nimetatud riikidest pärit ettevõtjatel või andes nendest riikidest pärit 
ettevõtjate esitatud pakkumustele eeliseid teistest riikidest pärit ettevõtjate esitatud pakkumuste 
ees.
 (4) Ettevõtjad võivad esitada pakkumuse, esialgse pakkumuse või taotluse ühiselt (edaspidi 
vastavalt ühispakkujad ja ühistaotlejad), kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.
 (5) Ühispakkujad või ühistaotlejad nimetavad riigihankega ning hankelepingu sõlmimise ja 
täitmisega seotud toimingute tegemiseks endi seast volitatud esindaja.
 (6) Hankija ei või ühise pakkumuse või ühise riigihankes osalemise taotluse vastuvõtmise 
eeldusena nõuda, et ühispakkujad või ühistaotlejad oleksid moodustanud juriidilise isiku või muus
õiguslikus vormis ühinenud. Kui ühispakkujatevaheliste õiguslike suhete teataval viisil ja teatavas 
mahus kindlaksmääramine on hankelepingu eseme olemusest lähtuvalt vajalik hankelepingu 
nõuetekohaseks täitmiseks, võib hankija nõuda vastavat kindlaksmääramist hankelepingu 
täitmise ajaks.
§ 8. Hankeleping
 (1) Hankeleping on hankija ja ettevõtja vahel sõlmitud rahaliste huvidega seotud leping, 
sealhulgas kontsessioonileping, mille esemeks on asjad, teenused või ehitustööd.
 (2) Hankelepingu võib hankija sõlmida üksnes käesolevas seaduses sätestatud korras. 
Seaduses sätestatud nõuete järgimata jätmine ei mõjuta hankelepingu kehtivust, kui käesolevas 
seaduses ei ole sätestatud teisiti. Hankelepingule kohaldatakse võlaõigusseaduses ja teistes 
õigusaktides asjaomase lepinguliigi kohta sätestatut, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud 
teisiti.
 (3) Asjade hankelepinguga ostab, üürib, rendib või liisib hankija asju kas asja omandamise 
õigusega või ilma. Hankelepingut, mis hõlmab lisaks asjade ostmisele asjade kohaletoomist või 
paigaldustöid, loetakse samuti asjade hankelepinguks.
 (4) Teenuste hankelepinguga tellib hankija kõiki teenuseid, välja arvatud käesoleva paragrahvi 
lõikes 5 nimetatud ehitustööd. Kaitse- ja julgeolekuvaldkonna teenuste hankelepinguga hangib 
hankija Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/81/EÜ, millega kooskõlastatakse 
teatavate kaitse- ja julgeolekuvaldkonnas ostjate poolt sõlmitavate ehitustööde ning asjade ja 
teenuste riigihankelepingute sõlmimise kord ja muudetakse direktiive 2004/17/EÜ ja 2004/18/EÜ 
(ELT L 216, 20.08.2009, lk 76–136), I ja II lisas nimetatud teenuseid.
 (5) Ehitustööde hankelepinguga tellib:
 1) hankija Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/24/EL II lisas või Euroopa Parlamendi 
ja nõukogu direktiivi 2014/25/EL I lisas nimetatud ehitustöid või ehitustöid koos projekteerimisega 
või
 2) teine isik, kes ei ole hankija, ehitustööde tegemist mis tahes rahaliste vahenditega, juhul kui 
nõuded selleks seab hankija, kellel on otsustav mõju ehitustööde või projekteerimise üle.
 (6) Hankeleping, mille esemeks on üheaegselt asi, teenus ja ehitustöö või kaks nendest, 
sõlmitakse peamisele hankelepingu esemele kohaldatavate reeglite järgi. Kui hankelepingu 
esemeks on osaliselt sotsiaal- ja eriteenus ning osaliselt muu teenus või osaliselt teenus ja 
osaliselt asi, määratakse peamine hankelepingu ese kindlaks asja või teenuse eeldatava 
maksumuse järgi.
 (7) Hankelepingu peab hankija sõlmima kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, kui selle 
maksumus on vähemalt 20 000 eurot. Hankija võib riigihanke alusdokumentides sätestada, et 
hankeleping sõlmitakse kirjalikus, elektroonilises või notariaalses vormis.
§ 14. Piirmäärad
 (1) Lihthanke piirmäär käesoleva seaduse tähenduses on:
 1) asjade või teenuste hankelepingu korral 30 000 eurot;
 2) ehitustööde hankelepingu, teenuste kontsessioonilepingu, kaitse- ja julgeolekuvaldkonna 
asjade või teenuste, välja arvatud lihtsustatud korras tellitavate teenuste hankelepingu, ning 
võrgustikusektori hankija sõlmitava asjade või teenuste hankelepingu korral 60 000 eurot;
 3) kaitse- ja julgeolekuvaldkonna ehitustööde hankelepingu ning võrgustikusektori hankija 
sõlmitava ehitustööde hankelepingu korral 300 000 eurot.


 (2) Riigihanke piirmäär käesoleva seaduse tähenduses on:
 1) asjade või teenuste hankelepingu, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/24/EL 
XIV lisa 6.–15. jaotises või Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/25/EL XVII lisa 6.–
15. jaotises nimetatud eriteenuste hankelepingu, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 
2014/23/EL kontsessioonilepingute sõlmimise kohta (ELT L 94, 28.03.2014, lk 1–64) IV lisa 6.–
15. jaotises nimetatud eriteenuste kontsessioonilepingu ja ideekonkursi korral 60 000 eurot;
 2) ehitustööde hankelepingu korral 150 000 eurot;
 3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/24/EL XIV lisa 1.–5. jaotises või Euroopa 
Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/25/EL XVII lisa 1.–5. jaotises nimetatud sotsiaalteenuste 
hankelepingu, kontsessioonilepingu, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 
2014/23/EL IV lisa 1.–5. jaotises nimetatud sotsiaalteenuste kontsessioonilepingu, ning kaitse- ja 
julgeolekuvaldkonna lihtsustatud korras tellitavate teenuste hankelepingu korral 300 000 eurot.
 (3) Rahvusvaheline piirmäär, sealhulgas sotsiaal- ja eriteenuste rahvusvaheline piirmäär, on 
summa, mille kehtestab perioodiliselt Euroopa Komisjon Euroopa Parlamendi ja nõukogu 
direktiivi 2014/23/EL artiklite 8 ja 9, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/24/EL 
artiklite 4 ja 6 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/25/EL artiklite 15 ja 17 alusel 
ning mis avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas. Rahvusvahelise piirmäära avaldab registri vastutav
töötleja oma veebilehel viivitamata iga kord pärast selle avaldamist Euroopa Komisjoni poolt.
 (4) Kaitse- ja julgeolekuvaldkonna rahvusvaheline piirmäär on summa, mille kehtestab 
perioodiliselt Euroopa Komisjon Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/81/EÜ artiklite 8 
ja 68 alusel ning mis avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas. Kaitse- ja julgeolekuvaldkonna 
riigihanke piirmäära avaldab registri vastutav töötleja oma veebilehel viivitamata iga kord pärast 
selle avaldamist Euroopa Komisjoni poolt.
 48. Hankemenetluse valik
 (1) Hankija on kohustatud korraldama riigihanke avatud või piiratud hankemenetlusena, kui 
käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
 (2) Hankijal on õigus luua innovatsioonipartnerlus, kui tal on tekkinud vajadus selliste 
innovaatiliste asjade, teenuste või ehitustööde järele, mida ei ole võimalik rahuldada turul juba 
olemasolevate asjade, teenuste või ehitustööde hankimisega. Innovatsioonipartnerlus luuakse 
eesmärgiga välja töötada innovaatilisi asju, teenuseid või ehitustöid ning neid hankida hankija ja 
innovatsioonipartnerluses osalejate vahel kokkulepitud kvaliteedi ja hinnaga.
 (3) Hankijal on õigus korraldada riigihange konkurentsipõhise läbirääkimistega hankemenetluse 
või võistleva dialoogina, kui:
 1) riigihanke eeldatav maksumus on rahvusvahelisest piirmäärast väiksem;
 2) kõik avatud või piiratud hankemenetluse käigus esitatud pakkumused olid vastuvõetamatud;
 3) hankija ei ole objektiivselt võimeline kindlaks määrama oma vajadusi rahuldavaid tehnilisi 
lahendusi vastavalt käesoleva seaduse §-des 87 ja 88 sätestatule;
 4) hankelepingu esemeks olevate asjade, teenuste või ehitustööde olemus, nendega seotud 
õiguslikud või rahalised asjaolud või riskid ei võimalda kindlaks määrata hankelepingu tingimusi 
piisava täpsusega, et sõlmida hankeleping avatud või piiratud hankemenetluse tulemusena;
 5) hankelepingu ese hõlmab projekteerimisteenuse tellimist või innovaatiliste lahenduste 
väljatöötamist või
 6) hankija vajadusi ei saa rahuldada turul olemasolevate lahenduste kohandamisega.
 (4) Vastuvõetamatuks pakkumuseks käesoleva paragrahvi lõike 3 punkti 2 tähenduses on 
pakkumus:
 1) mis ei vasta riigihanke alusdokumentide tingimustele;
 2) mis on esitatud hilinemisega;
 3) mis on esitatud konkurentsi kahjustava kokkuleppe, ettevõtjate ühenduse otsuse, 
kooskõlastatud tegevuse või korruptsiooni tulemusel;
 4) mille maksumus on põhjendamatult madal;
 5) mille maksumus ületab riigihanke eeldatavat maksumust, mis on kindlaks määratud ja 
dokumenteeritud enne avatud või piiratud hankemenetluse alustamist, või
 6) mille on esitanud pakkuja, kes ei vasta kvalifitseerimise tingimustele.
§ 49. Riigihanke korraldamine väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlusena
 (1) Hankijal on õigus korraldada riigihange väljakuulutamiseta läbirääkimistega 
hankemenetlusena, kui:
 1) avatud või piiratud hankemenetluse käigus ei esitatud ühtegi pakkumust ega taotlust või kõik 


esitatud pakkumused olid riigihanke alusdokumentidele mittevastavad või kõik taotlused esitati 
taotlejate poolt, kes kuuluvad või võivad kuuluda kõrvaldamisele käesoleva seaduse § 95 lõike 1 
või 4 alusel või kes ei vasta kvalifitseerimise tingimustele, ja riigihanke esialgseid tingimusi 
oluliselt ei muudeta;
 2) hankelepingu saab sõlmida ainult ühe pakkujaga tehnilistel või ainuõiguste, sealhulgas 
intellektuaalomandi õiguste kaitsega seotud põhjustel ja konkurentsi puudumine ei tulene 
riigihankes esitatud tingimuste kunstlikust kitsendamisest, või kunstilistel põhjustel, sealhulgas 
unikaalse kunstiteose või kunstilise esituse loomisel või omandamisel, või
 3) hankelepingu kiire sõlmimine on vajalik hankijast sõltumatute ettenägematute sündmuste 
tagajärjel tekkinud äärmise vajaduse tõttu, mis ei võimalda kinni pidada käesoleva seaduse § des
92–94 sätestatud tähtaegadest.
 (2) Riigihanke alusdokumentidele mittevastavaks pakkumuseks käesoleva paragrahvi lõike 1 
punkti 1 ja käesoleva seaduse § 50 punkti 10 tähenduses peetakse pakkumust, mis ei vasta 
oluliselt muutmata kujul olemuslikult riigihanke alusdokumentides esitatud tingimustele ja hankija 
vajadustele.
 (3) Asjade hankelepingu sõlmimisel on hankijal õigus lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 
sätestatud alustele korraldada riigihange väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlusena,
kui:
 1) hankelepingu esemeks olevaid asju toodetakse üksnes teadusuuringute, katsete, õppe- või 
arendustegevuse eesmärgil ja hankelepingu ese ei hõlma asju, mida toodetakse tulu saamiseks 
masstoodanguna või teadusuuringute või arendustegevusega seotud kulude katmiseks;
 2) asju ostetakse samalt pakkujalt varem ostetud asjade osaliseks asendamiseks või 
täiendamiseks ja pakkuja vahetumise tõttu tuleks osta teistsuguste tehniliste omadustega asju, 
mis ei oleks olemasolevate asjadega tehniliselt kokkusobivad või mille käitamine ja hooldamine 
tooks kaasa ülemääraseid tehnilisi probleeme, kusjuures sellise täiendava hankelepingu kestus 
ei või ületada kolme aastat, või
 3) asju ostetakse kaubabörsil.
 (4) Asjade või teenuste hankelepingu sõlmimisel on hankijal õigus lisaks käesoleva paragrahvi 
lõigetes 1 ja 3 sätestatud alustele korraldada riigihange väljakuulutamiseta läbirääkimistega 
hankemenetlusena, kui asju või teenuseid ostetakse eriti soodsatel tingimustel isikult, kelle 
suhtes on algatatud likvideerimismenetlus, või pankrotihaldurilt võlausaldajatega sõlmitud 
kokkuleppe jõustamiseks.
 (5) Teenuste või ehitustööde hankelepingu sõlmimisel on hankijal õigus lisaks käesoleva 
paragrahvi lõigetes 1 ja 4 sätestatud alustele korraldada riigihange väljakuulutamiseta 
läbirääkimistega hankemenetlusena, kui tellitakse uusi teenuseid või ehitustöid, mis seisnevad 
samalt pakkujalt väljakuulutatava hankemenetluse tulemusel kuni kolm aastat varem sõlmitud 
hankelepingu alusel tellitud ja esialgse projektiga kooskõlas olevate samalaadsete teenuste või 
ehitustööde kordamises, kusjuures esialgses hanketeates on teavitatud sellise hankelepingu 
tingimustest ja sõlmimise võimalusest väljakuulutatava hankemenetluse tulemusel.
 (6) Teenuste hankelepingu sõlmimisel on hankijal õigus lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 4
ja 5 sätestatud alustele korraldada riigihange väljakuulutamiseta läbirääkimistega 
hankemenetlusena, kui hankeleping sõlmitakse käesolevas seaduses sätestatud korras 
korraldatud ideekonkursi võitjaga või ühega võitjatest ja selline tingimus oli sätestatud 
ideekonkursi kutses. Kui hankeleping sõlmitakse ühega ideekonkursi võitjatest, peetakse 
läbirääkimisi kõigi võitjatega.
 (7) Euroopa Komisjoni nõudel saadab hankija käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 sätestatud 
aluse rakendamise asjaolude kohta Rahandusministeeriumi kaudu Euroopa Komisjonile 
vastavasisulise aruande.
§ 50. Riigihanke korraldamine väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlusena 
riigihangetes eeldatava maksumusega alla rahvusvahelise piirmäära
  Lisaks käesoleva seaduse §-s 49 sätestatud alustele on hankijal õigus korraldada riigihange 
väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlusena, kui riigihanke eeldatav maksumus on 
väiksem rahvusvahelisest piirmäärast ja:
 1) hankelepingu ese on litsents kasutada raamatukogu dokumente või andmebaasi;
 2) asju ostetakse väga lühikese aja jooksul pakutud eriti soodsat võimalust ära kasutades 
tavalisest turuhinnast oluliselt madalama hinnaga;
 3) asju ostetakse või teenuseid või ehitustöid tellitakse diplomaatilise esinduse jaoks välisriigis;


 4) asju ostetakse või teenuseid tellitakse kinnipidamisasutuselt või selle tootmisüksusi haldavalt 
riigi äriühingult käesoleva seaduse § 5 lõike 2 punktides 1 ja 2 nimetatud hankija poolt;
 5) hankelepingu ese on õhutransporditeenused;
 6) hankelepingu ese on arhivaal, teavik, teavikute kasutuslitsents või muuseumikogusse arvatav 
kultuuriväärtusega asi ja hankijaks on muuseum, arhiiv või raamatukogu;
 7) hankelepingu ese on teadus- ja arendustegevuseks otseselt kasutatav asi ja hankijaks on 
teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse alusel atesteeritud teadus- ja arendusasutus;
 8) asju ostetakse seoses lavastuse või kontsertkava ettevalmistamise ja läbiviimisega ning 
hankijaks on etendusasutus;
 9) ostetakse toidukaupu, või
 10) võistleva dialoogi, innovatsioonipartnerluse või konkurentsipõhise läbirääkimistega 
hankemenetluse käigus ei esitatud ühtegi pakkumust ega taotlust või kõik esitatud pakkumused 
olid riigihanke alusdokumentidele mittevastavad või kõik taotlused esitati taotlejate poolt, kes 
kuuluvad või võivad kuuluda kõrvaldamisele käesoleva seaduse § 95 lõike 1 või 4 alusel või kes 
ei vasta kvalifitseerimise tingimustele, ja riigihanke esialgseid tingimusi oluliselt ei muudeta. 2. jaotisAvatud hankemenetlus  § 51. Avatud hankemenetluse põhimõtted
  Avatud hankemenetluses võib pakkumuse esitada iga ettevõtja, kelle osalemine riigihankes ei 
ole välistatud võimalike käesoleva seaduse § 7 lõike 3 alusel kehtestatud piirangute alusel.
§ 52. Pakkumuste esitamine, avamine ja hindamine
 (1) Koos pakkumusega esitab pakkuja hankepassi vastavalt hanketeates nõutule.
 (2) Hankija avab kõik pakkumuste esitamise tähtpäevaks esitatud pakkumused, kontrollib kõigi 
pakkujate suhtes kõrvaldamise aluste puudumist ja kvalifikatsiooni vastavalt käesolevas 
seaduses ja hanketeates sätestatule ja kvalifitseeritud pakkujate pakkumuste vastavust riigihanke
alusdokumentides esitatud tingimustele ning hindab vastavaks tunnistatud pakkumusi käesolevas
peatükis sätestatud korras.
 (3) Hankija võib kontrollida pakkumuste vastavust riigihanke alusdokumentides esitatud 
tingimustele ning hinnata vastavaks tunnistatud pakkumusi käesolevas seaduses sätestatud 
korras enne pakkujate suhtes kõrvaldamise aluste puudumise ja kvalifikatsiooni kontrollimist. 
Sellisel juhul tagab hankija, et hankelepingut ei sõlmita sellise pakkujaga, kes oleks tulnud 
käesoleva seaduse § 95 lõike 1 alusel hankemenetlusest kõrvaldada või kes ei vasta hankija 
kehtestatud kvalifitseerimise tingimustele.
 (4) Hankijal on avatud hankemenetluses keelatud pidada läbirääkimisi. 3. jaotisPiiratud hankemenetlus  § 53. Piiratud hankemenetluse põhimõtted
  Piiratud hankemenetluses võib iga ettevõtja esitada hankemenetluses osalemise taotluse, kuid 
pakkumuse saavad esitada üksnes need objektiivsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumide 
alusel hankija valitud taotlejad, kellele hankija teeb pakkumuse esitamise ettepaneku.
§ 54. Taotluste esitamine ja läbivaatamine
 (1) Koos hankemenetluses osalemise taotlusega esitab taotleja hankepassi vastavalt 
hanketeates nõutule.
 (2) Hankija kontrollib iga tähtajaks hankemenetluses osalemise taotluse esitanud taotleja suhtes 
kõrvaldamise aluste puudumist ja kvalifikatsiooni vastavalt käesolevas seaduses ja hanketeates 
sätestatule.
 (3) Hankija võib piirata nende taotlejate arvu, kellele ta teeb pakkumuse esitamise ettepaneku, 
sätestades hanketeates arvulise alammäära, mis võib olla minimaalselt viis, ja vajaduse korral 
ülemmäära ning objektiivsed ja mittediskrimineerivad kriteeriumid nende taotlejate valimiseks. 
Ettepaneku saavate taotlejate arv peab olema piisav konkurentsi tagamiseks.
§ 55. Pakkumuse esitamise ettepaneku tegemine
 (1) Hankija teeb igale kvalifitseeritud taotlejale, või juhul kui ta on hanketeates piiranud taotlejate 
arvu vastavalt käesoleva seaduse § 54 lõikele 3, vähemalt nimetatud arvule väljavalitud 
kvalifitseeritud taotlejatele samaaegselt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ettepaneku 
esitada pakkumus.
 (2) Kui kvalifitseeritud taotlejate arv on väiksem hanketeates nimetatud taotlejate alammäärast, 
võib hankija hankemenetlust jätkata, tehes pakkumuse esitamise ettepaneku kõigile 
kvalifitseeritud taotlejatele.


§ 56. Pakkumuste avamine ja hindamine
 (1) Hankija avab kõik tähtajaks esitatud pakkumused, kontrollib nende vastavust riigihanke 
alusdokumentides sätestatud tingimustele ja hindab kõiki vastavaks tunnistatud pakkumusi 
käesolevas peatükis sätestatud korras.
 (2) Hankijal on keelatud pidada piiratud hankemenetluses läbirääkimisi. Kasutatud materjalid.
1. P.Kalamees,M,Käerdi,S Kärson,K Sen.Lepinguõigus. Õigusteaduse õpik.
Tallinn 2017
2. P Varul ,I Kull,V Kõve, M Käerdi.Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud 
väljaanne .Juura. Tallinn 2010
3.A Värv. Ühinguõigus.Sisekaitseakadeemia-2008.
4.P.Varul, I.Kull, V.Kõve, M.Käerdi, Võlaõigusseadus II. 2.-7.osa
 (§§ 208-618). Kommendeeritud väljaanne. Juura, Tln. 2007
5. I Kull,M Käerdi;V Kõve.Võlaõigus I,Ülosa. Tallinn 2004.
6. P.Schlechtriem. Võlaõigus. Eriosa, Juura 2000
7. U Arumäe. Äritehingute ja –ressursside õiguslik korraldus.
Tallinn. EBS 2013 Õigusaktid
Pankrotiseadus. RT I 2003, 17, 95
Tsiviilseadustiku üldosa seadus   RT I 2002, 35, 216
Tulundusühistuseadus  RT I 2002, 3, 6
Võlaõigusseadus1RT I 2001, 81, 487
Äriseadustik1RT I 1995, 26, 355
Asjaõigusseadus--RT I 1993, 39, 590
Riigihangete seadus. RT I, 01.07.2017, 1.

Document Outline

• ÄRIÕIGUSE LOENGUKONSPEKT
• Kehtimahakkamine
• Kehtivuse lõppemine
• Majandustegevuse seadustiku üldosa seadus1
  • § 3. Majandustegevus
  • § 4. Majandustegevuse vabadus ja selle piiramine
  • § 5. Ettevõtja, temaga seotud isik ja teenuseosutaja
  • § 6. Majandustegevuse nõuded
  • § 7. Majandushaldusasutus
  • § 8. Register
  • § 9. Teate ja taotluse esitamine ühtse kontaktpunkti kaudu
  •  14. Teatamiskohustus
  •  16. Loakohustus
  • § 17. Tegevusloa regulatsiooniese ning selle põhiregulatsioon ja kõrvaltingimused
  • § 18. Tegevusloa kontrolliese
  • § 19. Tegevusloa taotlus
  • § 29. Ettevõtja hoolsuskohustus
  • § 30. Majandustegevusega seotud asjaolude muutumisest teatamise kohustus
  • ASJAÕIGUS
    • Seaduse ülesanne. Asjaõigusseadus sätestab asjaõigused, nende sisu, tekkimise ja lõppemise ning on aluseks teistele asjaõigust reguleerivatele seadustele.
    • Asjaõigused
      • Kinnisasja omandamine kinnistusraamatu kande igamisega. Kui isik on kantud kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna õigusliku aluseta, saab ta kinnisasja omanikuks, kui ta valdab kinnisasja 10 aasta jooksul katkematult nagu omanik.
    • METS
      • Sundvõõrandamine
    • Teeservituut
    • Liiniservituut annab õiguse juhtida läbi võõra kinnisasja oma kinnisasjale gaasi-, elektri-, side- ja muid liine.
      • ISIKLIK KASUTUSÕIGUS
      • HOONESTUSÕIGUS
      • OSTUEESÕIGUS
      • PANDIÕIGUS
      • Pandi mõiste ja liigid
      • Pandi ese
      • Käsipandi mõiste
      • Registerpandi mõiste
        • KOHTULIK HÜPOTEEK
        • 7. VÕLAÕIGUS
        • 7.1 VÕLAÕIGUSE ÜLDOSA
          • Sissejuhatus ainesse
• Võlaõigussuhete mõiste, tekkimise alused ja printsiibid
• Kohustuse täitmine
• Lepinguliste kohustuste sisu
  • Lepingu täitmise takistused (VÕS §-d 119 -126)
• Kohustuse ülevõtmine
  • Võlausaldaja vastutus enda käitumise eest
    • Süü
      • ÕIGUSKAITSEVAHENDID KOHUSTUSE RIKKUMISE PUHUL
• Täitmisnõue ja täitmise parandamise nõue
• Kahju hüvitamisele suunatud nõuded
  • VÕS § 115 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Muidugi v.a. juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele.
  • Kahju hüvitamise nõude esitamine
    • Varaline kahju
  • Kahju hüvitamise viis ja eesmärk ning kahjunõude sisu
    • Asja kahjustamine (VÕS § 132)
    • Kehavigastuse või tervisekahjustuse põhjustamine (VÕS § 130)
    • Teise isiku surma põhjustamisega tekitatud kahju (VÕS § 129)
    • Muu varaline kahju
  • Taganemine (VÕS §-d 116-117, 188-194)
• Hinna alandamine (VÕS § 112)
• Viivis (VÕS § 113)
  • 1. peatükkÜldsätted 
  • 1. jaguReguleerimisala ja põhimõtted 
    • § 1. Reguleerimisala
    • § 2. Eesmärk
    • § 3. Riigihanke korraldamise üldpõhimõtted
    • § 4. Terminid
    • § 5. Hankija
    • § 6. Hankija finantseeritavate ehitustööde ja nendega seotud teenuste tellimine teiste isikute poolt
    • § 7. Pakkuja ja taotleja
    • § 8. Hankeleping
    • § 14. Piirmäärad
    •  48. Hankemenetluse valik
    • § 49. Riigihanke korraldamine väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlusena
    • § 50. Riigihanke korraldamine väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlusena riigihangetes eeldatava maksumusega alla rahvusvahelise piirmäära
  • 2. jaotisAvatud hankemenetlus 
    • § 51. Avatud hankemenetluse põhimõtted
    • § 52. Pakkumuste esitamine, avamine ja hindamine
  • 3. jaotisPiiratud hankemenetlus 
    • § 53. Piiratud hankemenetluse põhimõtted
    • § 54. Taotluste esitamine ja läbivaatamine
    • § 55. Pakkumuse esitamise ettepaneku tegemine
    • § 56. Pakkumuste avamine ja hindamine