VÕLAÕIGUSE ÜLDOSA (0)

VÕLAÕIGUSE ÜLDOSA

Lepinguliste suhete üldiseloomustus
Iga õiguskorda iseloomustab normatiivsus , mis tähendab teatud käitumisreeglite kehtestamist, millega määratakse inimkäitumise kohustuslikkus. Õiguslik regulatsioon peab tuginema põhiseadusele. Eesti õiguskord on kirjutatud õigusele tuginev õiguskord. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) §-le 2 on tsiviilõiguse allikad seadus ja tava. Tava tekib käitumisviisi pikemaajalisest rakendamisest, kui käibes osalevad isikud peavad seda õiguslikult siduvaks. Tava ei saa muuta seadust.
Eraõiguse üheks olulisemaks valdkonnaks on võlaõigus , mis hõlmab omakorda kahte suuremat õigussuhete gruppi - lepinguid ja lepinguväliseid võlasuhteid. Nii lepingulisi kui ka lepinguväliseid suhteid reguleerib võlaõigusseadus (edaspidi VÕS), mis jõustus 1. juulil 2002.a. Samas reguleeritakse lepingulisi suhteid ka muude seadustega nagu näiteks töölepingu seadus või äriseadustik .

Mis on võlaõigus

Võlaõigus on võlasuhteid käsitlev õigus. Vastavalt VÕS § 2 on võlasuhe õigussuhe , millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik ) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja ) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist.
Siinjuures tuleb tähelepanu juhtida asjaolule, et võlgniku tegevus võib seisneda nii aktiivses või ka passiivses käitumises.
Obligatio est iuris vinculum, quo necessitate adstringimur alicuius solvendas rei secundam nostrae civitatis iure . ( Obligatsioon on õiguse ahelad , millega meid sunnitakse millegi täitmisele meie riigi õiguse kohaselt). (E.Ilus’a " Rooma eraõiguse alused"). Teisisõnu - obligatsioon on õigussuhe, mille alusel üks või rohkem isikuid on õigustatud nõudma teiselt või teistelt isikutelt millegi teostamist, millegi sooritamist. Nimetatud sooritus ongi obligatsiooni objekt - see, millele on suunatud isikute õigused ja kohustused.
Termin obligatsioon tuleneb ld obligare - siduma, kokku köitma.

Võlaõiguse koht eraõiguse süsteemis nn pandektilise süsteemi järgi

Õigussüsteemi, sh eraõiguse, korrastamisest kaasaegses mõttes saame me rääkida alates Bütsantsi (Ida- Rooma ) imperaatori Justinianuse eestvedamisel toimunud kodifitseerimisest, mille tulemusena valmis Corpus iuris civilis ehk tsiviilõiguse kogus (edaspidi C.I.C.).
C.I.C sel ajal (kodifitseerimist alustati kusagil 528.a. ning lõpetati 534.a.) sisaldas mitte ainul tsiviilõigust tänapäevases mõttes, vaid ka riigiõiguslikke, kriminaalõiguslikke ja protsessiõiguse norme. C.I.C. koosnes kokku neljast osast, neist kolm suuremat osa:

Institutiones (jaotatud omakorda kolme suuremasse rühma: isikud (personae), asjad (res) ja hagid (actiones).

Digesta ehk Pandectae , mis sisaldas väljavõtteid vanemate juristide töödest. Teise osa paralleelsest kreekakeelsest nimetusest pandectae ongi tuletatud tänapäeval tuntuima tsiviilõiguse süsteemi nn pandektilise süsteemi nimetus.

Codex Iustinianus sisaldab imperaatorite korraldusi (constitutiones) ning vähemtähtis.

Novellae, kuhu on paigutatud pärast codex iustinianuse koostamist välja antud constitutiones ehk imperaatorite korraldused .
Mida kujutab endast C.I.C teise osa järgi nime saanud nn pandektiline süsteem.
Selle süsteemi järgi eraldatakse kogu tsiviilõigusest üldised küsimused ning nendest moodustatakse üldosa, millele järgneb neljast osast koosnev eriosa : asjaõigus, obligatsiooniõigus (e võlaõigus), perekonnaõigus ja pärimisõigus . C.I.C teises osas, Digesta seu Pandektae's, seda nn pandektilist süsteemi kui sellist iseenesest ei rakendatud, kuid nimetatud süsteemi on väga sageli rakendatud Rooma eraõiguse õpikutes.
Kui vaadelda Saksa eraõiguse süsteemi (kehtib ju Saksa eraõiguses BGB ehk Bürgerliches Gezetzbuchi), kus eraõiguse jaotuse aluseks on Pandektiline süsteem, siis on näha pandektilise süsteemiga sarnast jaotust: Esimene raamat. Üldosa; Teine raamat. Võlaõigus; Kolmas raamat. Asjaõigus; Neljas raamat. Perekonnaõigus; Viies raamat. Pärimisõigus.
1. Võlasuhte tekkimise alused
Nagu eelpool mainitud leiab võlaõiguses käsitlust kaks suuremat õigussuhete gruppi - lepingud ja lepinguvälised võlasuhted.
Vastavalt VÕS § 3 võib võlasuhe tekkida:

lepingust;

kahju õigusvastasest tekitamisest;

alusetust rikastumisest;

käsundita asjaajamisest;

tasu avalikust lubamisest;

muust seadusest tulenevast alusest.
Võlasuhete peamiseks tekkimise aluseks on ennekõike leping, samas võib võlasuhe tekkida inimeste vahel ka muudel alustel, kui lepingust.

Võlaõiguses kehtivad põhimõtted

Lepinguõigus , nii nagu iga õigusvaldkond , tugineb teatud üldistele põhimõtetele, mida tuleb teada ja arvestada nii seaduste tõlgendamisel kui ka rakendamisel. Olulisemad lepinguõiguse üldprintsiibid on sätestatud VÕS-s ja TsÜS-s.
Võlaõiguses kehtivad peamised põhimõtted on järgmised:

Lepinguvabaduse põhimõte;

Dispositiivsuse põhimõte;

Hea usu põhimõte;

Mõistlikkuse põhimõte;

Abstraktsiooniprintsiip;

Lepingu siduvuse põhimõte.

Lepinguvabaduse põhimõte

Vastavalt VÕS § 1 lg-le 1 võivad pooled sõlmida lepinguid, mida ei ole seaduses nimetatud, kuid mis ei ole seaduse sisu ja mõttega vastuolus .
Lepinguvabaduse põhimõte tuleneb aga privaatautonoomia põhimõttest, mistõttu lepinguvabaduse põhimõtte sisu avamiseks tuleb avada privaatautonoomia põhimõtte sisu.
Privaatautonoomia põhimõte tähendab, et üksikisik peab saama oma õigussuhteid kujundada enesemääramise teel ja omavastutuslikult ning selleks peab õiguskord andma isikule privaatsetes eluvaldkondades võimalikult suure vabaduse, mida peab isik saama vabalt teostada. Seega lepinguvabaduse põhimõttest lähtuvalt peab üksikisik tohtima vabalt otsustada kas ja kellega ta lepingu sõlmib (lepingu sõlmimise vabadus) ning millise sisuga lepingu ta sõlmib (lepingu sisu määramise vabadus), samuti vormivabadus (millises vormis isik lepingu sõlmib).
Samas tuleb arvestada ka asjaoluga, et lepinguvabaduse põhimõte ei ole piiramatu. Seadusandja esmaseks ülesandeks on läbi seadusandluse kaitsta võlasuhte nõrgemat poolt, kelleks üldjuhul on tarbija. Näiteks on tarbija, kui võlasuhte nõrgema poole õigusi kaitstud VÕS § 275.
Lepinguvabaduse põhimõte seisneb niisiis eelkõige vabaduses valida, milline leping sõlmida, millise sisuga, kellega ja millises vormis.
Dispositiivsuse ja imperatiivsuse põhimõte
Vastavalt VÕS §-le 5 võib seaduses sätestatust võlasuhte poolte või lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda, kui seaduses ei ole otse sätestatud või sätte olemusest ei tulene, et seadusest kõrvalekaldumine ei ole lubatud või kui kõrvalekaldumine oleks vastuolus avaliku korra või heade kommetega või rikuks isiku põhiõigusi. St, et lpingupooled võivad lepingu sõlmimisel välistada seaduses sätestatu.
Siinjuures tuleb tõdeda, et suur hulk VÕS sätteid on dispositiivsed. Sellele viitab ka paljude normide sõnastus “… kui lepingupooled ei ole kokku leppinud teisiti”.
Lisaks dispositiivsuse põhimõttele saab rääkida ka imperatiivsuse põhimõttest. Imperatiivsuse põhimõte tähendab seda, et võlasuhte pooled ei saa lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda seaduses sätestatust, ehk lepingupooled ei saa kokkuleppeliselt välistada seaduses sätestatut. Seega tuleb lepingupooltel lähtuda ennekõike pooltevahelistes suhetes õigusakti sätetest. Näitena võib tuua sätted, mis on seotud tarbija õigustega, nt § 54, § 275. Lisaks tuleb imperatiivsetele sätetele tuleb tähelepanu pöörata ka kokkulepetele, mis võivad kahjustada inimese põhiõigusi ja vabadusi, nt enesemääramisõigus, tegevusvabadus .
Kui aga lepingupooled siiski on lepingus välistanud seaduses sätestatu on antud kokkulepe tühine. St, et imperatiivsuse põhimõtte tagajärjeks on tehingu või lepingu punkti tühisus. Nt imperatiivseks sätteks on VÕS § 275, mille kohaselt on kokkulepe tühine, kui lepingupooled kalduvad seaduses sätestatust kõrvale.

Hea usu põhimõte

VÕS § 6 on sätestatud võlaõiguse üks olulisemaid põhimõtteid, milleks on hea usu põhimõte. Hea usu põhimõtet ei ole võimalik üheselt defineerida. Küll aga võib väita, et hea usu põhimõtte sisuks on muuhulgas võlasuhtes osalejate kohustus teha koostööd, arvestada üksteise huvidega ning anda üksteisele võlasuhte sisu silmas pidades vajalikku informatsiooni.
Käitumine vastavalt hea usu põhimõttele on nõutav kõigi võlasuhete puhul, sealhulgas juba ka lepingueelsete läbirääkimiste puhul.
Hea usu põhimõtet võiks käsitada kui nö. ülinormi – see võib tühistada ka seaduses sätestatu, kui viimane viiks range järgimise tulemusena ebaõiglase lahendini.
Hea usu põhimõtest tulenavad ka väga mitmed kohustused, millele lähtuvalt võlasuhte iseloomust, peavad lepingupooled tähelepanu pöörama . Näiteks kaitsekohustus, mis võib tekkida valvelepingu puhul. Samuti informatsiooni andmise kohustus, millega tuleb lepingupooltel arvestada igas lepingu faasis.

Mõistlikkuse põhimõte

VÕS § 7 lg 1 kohaselt loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mis samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks.
Viidet mõistlikkuse põhimõttele on VÕS’is kasutatud võrdlemisi palju, nt VÕS § 114 lg 1, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja anda võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja – see aga, milline on mõistlik tähtaeg, sõltub juba konkreetsest olukorrast ja võlasuhte sisust; nt kergestiriknevate kaupade tarne korral on see mõistlik tähtaeg kindlasti oluliselt väiksem kui sukkade-sokkide puhul.

Abstraktsiooniprintsiip

Tsiviilseadustiku üldosa seadus (edaspidi TsÜS) järgib abstraktsiooniprintsiipi (TsÜS § 6). See tähendab, et omandiõiguse üleminekut reguleerivate tehingute puhul tehakse vahet võlaõiguslikul lepingul, st. kausaalsuhtel ja asjaõiguslikul lepingul, st käsutustehingul.
Käsutuslepingud alluvad omaette reeglitele. Vallasasja üleandmine toimub kokkuleppe ja üleandmise teel, nõudeõiguse ülekandmise toimub lihtsa lepinguga. Käsutustehingud eeldavad käsutaja vastavat käsutusõigust. Käsutusõigus on õiguse omajal. Õiguse omaja võib anda käsutusõiguse kolmandale isikule.
Võlaõiguslik tehing ja käsutustehing on õiguslikult eraldi seisvad tehingud . Käsutustehingu kehtivus ei sõltu võlaõigusliku tehingu, nt. Müügilepingu kehtivusest (TsÜS § 6 lg 4). Kui võlaõiguslik tehing on kehtetu , puudub käsutustehingul muidugi õiguslik alus (causa). Seega tuleb see, mis on käsutustehinguga üleantud, alusetu rikastumise sätete alusel tagasi anda.
Lepingu siduvuse põhimõte (pacta sunt servanda)
VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Lepingupooled võivad lepingulistest kohustustest vabaneda kas lepingulistel või seadusest tulenevatel alustel. VÕS annab mitmeid võimalusi kõrvuti TsÜS-s sätestatud alustega (pettus, eksimus, raskete asjaolude ärakasutamine, ähvardus , vägivald ) vabaneda lepingulistest kohustustest. Lepingute siduvuse põhimõte ei saa aga kehtida olukorras, kus lepinguliste kohustuste tasakaal võrreldes lepingu sõlmimise ajaga on oluliselt muutunud, mistõttu ei saa enam mõistlikult eeldada, et pooled peavad võetud kohustusi tingimusteta täitma. Näiteks võivad üleliigne koormavus ja hiljem tekkivad raskused anda ühele poolele õiguse lepingust taganeda vastavalt VÕS §-le 97. Oluliseks lepingulistest kohustustest vabanemise aluseks on ka VÕS-s sätestatud võimalus lepingust taganeda või leping üles öelda lepingu olulise rikkumise korral (VÕS § 101 lg 1 p 4). Täitmiskohustusest võib võlgnik vabaneda ka täitmise võimatuse tõttu või muudel VÕS § 108 lg-s 2 sätestatud alustel.

LEPING

Lepingu mõiste

Leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Seega loovad lepingulpooled lepingu sõlmimise kaudu nii endale kui ka teisele poolele nii õigusi kui ka kohustusi, mida tuleb lepingupooltel täita kindlaksmääratud viisil. Seega võivad lepingupoolte kohustused olla suunatud nii aktiivsele käitumisele kui võivad olla suunatud ka passiivsele käitumisele.
Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik, tulenevalt VÕS § 8 lg 2.
Lepingu olemus sõltub suurest aga lepingu liigist. Lepinguid saab liigitada väga erinevatel alustel. Näiteks saab lepinguid liigitada ühepoolseteks ja kahepoolseteks lepinguteks, tasulisteks ja tasuta lepinguteks jne.
Kõige tavapärasemad on võlaõiguslikud lepingud, millega võetakse endale kohustus midagi teha või millegi tegemisest hoiduda ning omandatakse vastavad nõudeõigused teise poole suhtes. Lepinguid esineb ka teistes eraõiguse valdkondades nagu asjaõigus (nt õiguste loomine, ülekandmine, muutmine), perekonnaõigus (nt abikaasade vahelised abieluvaralepingud), pärimisõigus (nt pärimisleping), ühinguõigus (nt seltside ja ühingute asutamislepingud).
Lepingu all mõeldakse käibes sageli üksnes kirjalikult vormistatud dokumenti, mis tõendab saavutatud kokkulepet. Kuna tehingu võib teha, lähtuvalt TsÜS-st mistahes vormis, siis võivad lepingud olla ka suulised kokkulepped. Alati ei ole aga suuliste lepingute sõlmimine võimalik, seda ennekõike juhul, kui seaduses on sätestatud tehingu kohustuslik vorm, nt AÕS § 119 lg 1 kohaselt peab kinnisasja võõrandamise leping olema notariaalses vormis.

Lepingueelsed läbirääkimised ja culpa in contrahendo

Keerulisemate lepingute sõlmimine toimub sageli läbirääkimistega. Läbirääkimiste käigus tehakse ettepanekuid ja võetakse neid vastu või lükatakse tagasi, eesmärgiga saavutada mõlemale poolele vastuvõetav kokkulepe. Lepingueelsete läbirääkimiste käigus võidakse ka sõlmida lepinguid, mille sisuks on läbirääkimiste läbiviimise kord või kulude jaotamine poolte vahel. Seega on lepingueelsed läbirääkimised lepingu sõlmimisele eelnev etapp, kus valitakse partnerid , räägitakse läbi lepingutingimused ja tehakse ettevalmistusi lepingu täitmiseks. Kuna lepingueelsete läbirääkismiste käigus pole lepingupoolte vahel veel kindat lepingut sõlmitud, vajab poolte vahel tekkinud usaldusolukord, ka õiguslikku kaitset. Õiguslik kaitse lepingueelseid läbirääkimis pidavatele pooltele tuleneb VÕS § 14 ja hea usu põhimõttest.
Lepingueelseid läbirääkismisi pidavad pooled peavad arvestama erinevate õiguste ja kohustustega, mis tekivad, kas pooltevahelistest kokkulepetest või mis tulenevad seadusest. Näiteks peab lepingueelseid läbirääkimisi pidav pool teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi, ehk siis läbirääkimisi pidavatel pooltele lasub teavitamiskohustus. Nt pank peab kliendile teatama võimalikest riskidest investeerimislepingu sõlmimisel, tutvustama soodsamaid võimalusi. Müügilepingutes võib lepingupoole jaoks olla oluline teave teeninduse kohta, hoiatamine võimalikest ohtudest toote kasutamisel . Kui näiteks teatamiskohustus puudutab lepingu eseme kvaliteeti, siis kohaldatakse VÕS müügilepingu sätteid, mis reguleerivad asja vastavust lepingutingimustele (VÕS § 217) ja müüja vastutust asja lepingutingimustele mittevastavuse puhul (VÕS § 218).
Asjaoludest teatamise kohustust ei ole, kui teine pool ei saanud seda mõistlikult oodata (VÕS § 14 lg 2). Teatamiskohustuse tuvastamisel on oluline kindlaks teha, kas hea usu põhimõtet arvestades oleks saanud teiselt poolelt teatamist oodata või mitte. VÕS § 14 lg 2 1. lause kohaselt peab poole oluline huvi olema äratuntav teise poole jaoks. Millisel juhul on aga huvi äratuntav sõltub igast üksikust võlasuhtest. VÕS § 14 lg 2 2. lause sätestab olulise põhimõtte, et teatamiskohustus puudub, kui teatamist ei saa mõistlikult oodata. Siinkohal tuleb aluseks võtta VÕS § 7 lg 2, mis annab konkreetsemad juhised, millest lähtuda mõistliku ootuse hindamisel.
VÕS § 14 lg 3 sätestab olulise põhimõtte, mida tuleb arvestada lepingueelsetest läbirääkimistest nõuete esitamisel. Nimelt ei tulene pooltele läbirääkimistest õiguslikke tagajärgi, kui lepingueelseid läbirääkimisi pidanud isikud ei saavuta kokkulepet.
Samas ei tohi lepingueelsete läbirääkimiste käigus tähelepanuta jätta hea usu põhimõtet, st lepingupooled peavad lepingueelsetes läbirääkimistes käituma üksteise suhtes heas usus.
Pahauskseks peetakse läbirääkimiste pidamist ilma tegeliku tahteta leping sõlmida ja nende katkestamist usalduspõhimõtet rikkudes (VÕS § 14 lg 3). Nt loetakse pahauskseks läbirääkimiste pidamist siis, kui läbi rääkiv isik ei oma iseseisvalt õigust lepingut sõlmida, lepingu sõlmimiseks puuduvad vahendid ja laenu saamise võimalus on väike. Pahauskseks katkestamiseks loetakse nt keeldumist lepingu sõlmimisest pärast pikaajalisi läbirääkimisi, mille käigus on teine pool teinud olulisi kulutusi või sõlminud lepinguid kolmandate isikutega, uskudes mõistlikult, et leping sõlmitakse. Lepingueelsetest läbirääkimistest võib tekkida ka konfidentsiaalsuse kohustus ehk keeld avaldada läbirääkimistel teatavaks saanud asjaolusid, mis ei kuulu avaldamisele. Saadud andmeid ei tohi pooled ka enda huvides pahauskselt ära kasutada (VÕS § 14 lg 4). Nt teise poole klientide kohta saadud teabe kasutamine oma äritegevuse laiendamiseks.
Mis saab aga siis, kui ühe läbirääkimisi pidava isiku tegevus kahjustab teist isikut?
On selge, et isikul võib tekkida kahju peale muude juhtude ka lepingu sõlmimiseks peetatavate läbirääkimiste käigus. Selliseks kahjuks võivad olla nt ajakulu, sõidukulu, lepingu projekti koostamise kulud jne.
Selleks, et kaitsta isikuid ka lepingueelsetes situatsioonis, on üldist tunnustamist leidnud lepingueelne vastutus (culpa in contrahendo). Eraldi vastutuse alusena on c.i.c. vajalik põhjusel , et ilma kehtiva lepinguta ei ole võimalik lepingust tulenevat vastutust kohaldada ning alati ei ole võimalik ka deliktiõiguse sätteid kohaldada.
c.i.c. põhimõtte alusel saab isik, kelle huvid said lepingueelsetes läbirääkimistes kahjustada, nõuda kahju tekitanud isikult kahju hüvitamist . Kas c.i.c. alusel tekkiv vastutus tuleks allutada kohustuse rikkumise üldregulatsioonile (VÕS § 100) või tuleks kohaldada deliktiõigust ei ole siiani selge.
VÕSi § 141, on välja toodud täiendavad nõuded ettevõtjale, kes peab läbirääkimisi tarbijatega. Nimetatud säte kohaselt on ettevõtja kohustatud tegema selgel ja tarbijale arusaadaval viisil teatavaks järgmise teabe, kui selline teave ei ole lepingu konteksti arvestades niigi selge:
 1) andmed, mis võimaldavad tuvastada ettevõtja isiku, eelkõige tema ärinimi , asukoha aadress ja telefoninumber;
 2) lepingu esemeks oleva asja, teenuse või muu soorituse (edaspidi lepingu ese) põhiomadused lepingu esemele ja teabe esitamise viisile kohases ulatuses;
 3) mis tahes digitaalses vormis koostatud ja edastatud andmete (edaspidi digitaalne sisu) kasutusviis , selle suhtes rakendatavad tehnilised kaitsemeetmed ning selle ühilduvuse riist - ja tarkvaraga, mida ettevõtja teab või peab teadma, kui lepingu eseme hulka kuulub digitaalne sisu;
 4) lepingu eseme koguhind koos maksudega või juhul, kui lepingu eseme olemusest tulenevalt ei ole hinda mõistlike jõupingutustega võimalik enne arvutada, hinna arvutamise viis, ning kõik täiendavad veo-, posti- või muud kättetoimetamise kulud, kui need kulud tuleb kanda tarbijal või kui neid kulusid ei ole mõistlike jõupingutustega võimalik enne arvutada, samuti teave selle kohta, et võidakse nõuda selliste täiendavate kulude tasumist;
 5) maksmise, kättetoimetamise ja tellimuse täitmise kord ning asja kättetoimetamise, teenuse osutamise või muu soorituse tegemise aeg;
 6) kestvuslepingu puhul lepingu tähtaeg, või kui leping on tähtajatu või automaatselt pikenev, siis lepingu lõpetamise tingimused;
 7) lepingu täitmise järgse lepingu eseme hooldusteenuse pakkumisel selle olemasolu ja kasutamise tingimused;
 8) meeldetuletus , et tarbija saab lepingu eseme lepingutingimustele mittevastavuse korral tugineda seaduses sätestatud õiguskaitsevahenditele;
 9) seaduses sätestatud õiguskaitsevahenditele lisaks täiendava garantii andmisel selle olemasolu ja tingimused;
 10) ettevõtja rakendatav kaebuste lahendamise kord, kui see on olemas.

Antud teabe andmine peaks tagama tarbijale võimaluse enne lepingu sõlmimist saada kogu vajalik informatsioon ettevõtjalt, tegemaks kaalutletud otsus lepingu sõlmimiseks.

Lepingu sõlmimine

Lepingu sõlmimine toimub tavaliselt lepingu sõlmimise ettepaneku ( pakkumus e ofert ) tegemisega ja selle vastuvõtmisega (nõustumus e aktsept ). VÕS § 9 lg 1 kohaselt võib lepingu sõlmida ka muul viisil vastavate vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. Lepingu sõlmimiseks on vaja vähemalt kahte tahteavaldust . Tahteavaldused võivad olla tehtud samaaegselt või ka üksteise järel. Pooled peavad tahteavaldused tegema vastastikku ja nende sisu peab olema piisavalt määratletud. Keerulisemate lepingute sõlmimisel, kus pooled peavad pikaajalisi läbirääkimisi ja kokkulepped saavutatakse üksikute lepingupunktide kaupa, on raske eristada üksikuid tahteavaldusi . Sellisel juhul on lepingu sõlmituks lugemisel oluline saavutatud kokkuleppe sisu vastavus seaduse nõuetele.
Tahteavalduse liigid
Tahteavalduse võib teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti (TsÜS § 68 lg 1).
Vastavalt TsÜS § 68 võib tahteavaldus olla otsene või kaudne.
Otsene on tahteavaldus, milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg (näiteks ettepanek sõlmida või lõpetada leping, muuta lepingutingimusi, taganeda lepingust jne).
Kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Vaikimist või tegevusetust loetakse tahteavalduseks, kui vaikimise või tegevusetuse lugemine tahteavalduseks tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest või nende vahelisest praktikast (nt kauba saatmine , tasulises parklas parkimine, raha automaati laskmine , käe tõstmine pakkumisel jne).
Tahteavalduse tegemine
Tahteavaldus peab kehtivuseks olema tahteliselt õiguskäibesse viidud . Kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Kindlale isikule suunamata tahteavaldus muutub kehtivaks tahte väljendamisega. Tahteavaldus on kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, loetakse kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ei ole võimalik kindlaks teha või kui tal puudub tegevuskoht, loetakse tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kui tahteavaldus, mis pidi tahteavalduse saajani jõudma kindla ajavahemiku jooksul, jõuab tahteavalduse saajani hilinenult, loetakse tahteavaldus õigeaegselt kättesaaduks, kui tahteavaldus ei jõudnud tahteavalduse saajani õigeaegselt asjaolude tõttu, mille esinemise riisikot kannab tahteavalduse saaja.
Kättesaaduks loetakse tahteavaldus alates võimalusest selle sisuga tutvuda, mistõttu hinnatakse kättesaamise tuvastamisel eelkõige objektiivset võimalust tahteavalduse sisust teada saada
Erireeglid on kehtestatud tahteavalduste suhtes, mis saadetakse seoses lepingu rikkumisega. Vastavalt VÕS sätetele peab võlausaldaja täitmise saamisel viivitamatult teatama lepingu rikkumisest , et esitada rikkumisest tulenevaid nõudeid (n VÕS § 220). Kui tahteavalduses teatatakse lepingu rikkumisest, kannab kättesaamise riski saaja, kui saatja tõendab, et ta oli tahteavalduse teinud ja kasutanud selle edastamiseks mõistlikku viisi. Sellisel juhul loetakse hilinenud või kaduma läinud tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud (TsÜS § 70).
Vastavalt isikute elu- ja asukoha määramise põhimõttele ei tohi siiski ära unustada ka TsÜS § 138 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõtet.
Lepingulistele tahteavaldustele kohaldatakse TsÜS-s sätestatut osas, mis on VÕS-s reguleerimata.
Pakkumus (ofert)
Pakkumus (ofert) on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud.
Lepingu sõlmimise ettepaneku vastuvõtmist nimetatakse nõustumuseks ehk aktseptiks ja vastuvõtjat aktseptandiks.
Pakkumus ei ole lepingu sõlmimise ettepanek, milles ettepaneku tegija on otse väljendanud, et ta ei loe end ettepanekuga seotuks, samuti lepingu sõlmimise ettepanek, mille puhul lepingu olemusest, mille sõlmimiseks ettepanek tehti, või muudest asjaoludest tuleneb, et ettepaneku tegija ei ole oma ettepanekuga seotud. Sellist ettepanekut loetakse ettepanekuks esitada pakkumus.
Kindlaks määramata isikutele tehtud ettepanek sõlmida leping ei ole eelduslikult ofert, kui see seisneb hinnakirjade, tariifide, kataloogide ja muu sellise saatmises, kauba väljapanekus vaateaknal. Selliste avaldustega tahetakse kaubale tähelepanu pöörata, mitte niivõrd teha konkreetset lepingu sõlmimise ettepanekut. Niisugusel juhul peab ettepanekus otse olema väljendatud tahe olla ettepanekuga seotud (nimetades ettepanekut oferdiks, teatades, et igaühega, kes ettepaneku vastu võtab, loetakse leping sõlmituks jne). Kui aga otsest ettepanekut oferdis väljendatud ei ole, same rääkida ettepanekust teha ofert. Sellisel juhul on ettepaneku saajal võimalus teha ofert. Näiteks kaupluses kauba väljapanek ettevõtja poolt on käsitletav kutsena tulla teha pakkumus. Tarbija, kes võtab riiulilt kauba, teen müüjale kassas pakkumise, ning müüja omakorda annab ostjale nõustumuse.
Ajalehekuulutusi, reklaame , hinnakirjade saadetisi, kaupade väljapanekuid vaateaknal ei mõisteta oferdina. Pigem tahetakse sellise avaldusega kõigest oma kaubale tähelepanu juhtida. Sel juhul räägitakse ettepanekust teha pakkumus (ofert). Sellisel juhul on ettepaneku saajal võimalus teha oma ofert.
Ofert võib olla nii tähtajaline kui tähtajatu.
Kui oferdis on aktsepteerimise tähtaeg määratud, kehtib ofert ja selle võib aktsepteerida selle tähtaja lõpuni (VÕS § 17). Kohalviibijate vahel (telefoni ja muu hetkesidevahendiga oferdi tegemise korral) tehtud oferdile vastamise tähtaeg algab ettepaneku tegemisest. Oferdi teinud isik võib aga ise alati määrata, millisest ajast ta hakkab vastamise tähtaega arvutama (VÕS § 17).
Kui kohalviibijate vahel on ofert tehtud vastamise tähtaega määramata, siis pakkumus lõpeb, kui oferdile ei vastata viivitamatult.
Kui ofert tehakse eemalviibijale, siis võib sellele vastata vastamiseks tavaliselt vajaliku aja jooksul, arvestades sidevahendit, mida tahteavalduse edastamiseks kasutatakse või muid asjaolusid, millest sõltub vastuse kättesaamise aeg (VÕS § 18).
Ofert lõppeb, kui seda ei ole õigeaegselt aktsepteeritud või kui oferent on kätte saanud oferdi tagasilükkamise teate (VÕS § 19). Oferdi lõppemine tähendab, et ettepanekut ei saa enam vastu võtta ja nõustumust ettepanekule loetakse hoopis uueks oferdiks.

Nõustumus (aktsept)

Nõustumus (aktsept) on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping.
Lepingu sõlmimise ettepanek aktseptitakse reeglina otsese tahteavaldusega (kirjalikult või suuliselt). Majandus- või kutsetegevuses võidakse lepingu sõlmimise ettepaneku vastuvõtmiseks teha ka vastav tegu (kauba ärasaatmine, ettevalmistuste tegemine täitmiseks jne). Vaikimine või tegevusetus loetakse nõustumuseks üksnes siis, kui see tuleneb seadusest, lepingupoolte kokkuleppest, pooltevahelisest praktikast või nende tegevus- või kutsealal kehtivatest tavadest . Kui isikuni, kelle majandus- või kutsetegevusse kuulub teatud tehingute tegemine või teenuste osutamine, jõuab pakkumus sellise tehingu tegemiseks või teenuse osutamiseks temaga püsivas ärisuhtes olevalt isikult, tuleb pakkumusele mõistliku aja jooksul vastata. Vaikimine loetakse sel juhul nõustumuseks.
Aktsepti kui lepingulise tahteavalduse tähtsus seisneb eelkõige selles, et leping loetakse sõlmituks alates aktsepti kättesaamisest (VÕS § 9 lg 2). Aktsepti kättesaamise aeg võib olla erinev sõltuvalt tahteavalduse edastamise viisist.
Seaduses võib olla ette nähtud, et võlausaldaja nõustumist pakkumusega eeldatakse (nt eeldatakse võlausaldaja nõustumist käendusega VÕS § 144 lg 1 ja garantiiga VÕS § 155 lg 1¹ järgi). See tähendab, et pakkumuse saamisel peab võlausaldaja väljendama oma mittenõustumist ja vaidluse korral tõendama, et ta pakkumusega ei nõustunud.

Oferdi saajal on õigus ettepanekule mitte vastata ja ühepoolselt ei saa tahteavaldusele või selle mittetegemisele anda õiguslikku tähendust (lugeda näiteks vaikimine aktseptiks). Samas vaikimine või tegevusetus loetakse nõustumuseks üksnes siis, kui see tuleneb seadusest, lepingupoolte kokkuleppest, pooltevahelisest praktikast või nende tegevus- või kutsealal kehtivatest tavadest. Mõne üksiku tehingu tegemine ei tähenda veel püsivaid ärisuhteid, küll aga kinnitavad koostöö memorandumid ja muid hea tahte avaldusi sisaldavad kokkulepped poolte vahel, et tegemist on püsivate ärisuhetega, mis eeldavad pooltevahelist usaldust.
Selleks, et saaksime lugeda lepingu sõlmituks, peab aktsept oma sisult vastama oferdile, st aktsept ei tohi sisaldada olulisi muudatusi võrreldes oferdis näidatud tingimustega (VÕS § 21). Olulisteks muudatusteks loetakse oferdis esitatust erinevat hinda, maksmise viisi, kauba kogust, kvaliteeti, täitmise kohta ja tähtaega, vastutuse mahtu, lepingule kohaldatavat seadust või vaidluste lahendamise korda ja kohta. Aktsepti, mis sisaldab olulisi muudatusi võrreldes oferdiga, loetakse ettepaneku tagasilükkamiseks ja uue ettepaneku tegemiseks ehk vastuoferdiks.
Aktsept, milles tehakse ainult ebaolulised muudatused võrreldes oferdiga, ei ole vastuoferdiks ja mitteolulised muudatused muutuvad lepingu tingimusteks juhul, kui nendele viivitamatult vastu ei vaielda .
Üldjuhul toob õigeaegselt tehtud aksept kaasa õiguslikke tagajärgi, see aga ei tähenda, et hilinemisega saabunud aktsepti peab oferent tähelepanuta jätma,
Seaduses on eristatud õiguslike tagajärgede poolest aktsepti, mis on õigeaegselt ära saadetud ja oleks pidanud asjaolude tavalise kulgemise korral õigeaegselt kohale jõudma ning aktsepti, mis on välja saadetud hilinemisega ja mis ei oleks sellest tulenevalt õigeaegselt kohale jõudnud.
Kui aktsept saadeti välja hilinemisega, siis võib oferent lugeda aktsepti õigeaegseks, teatades sellest viivitamatult teisele poolele. Sellisel juhul loetakse leping sõlmituks alates aktsepti kättesaamisest, mitte teate kättesaamisest (VÕS § 22 lg 2). Õigus lugeda aktsept õigeaegselt kättesaaduks võimaldab oferendil vaatamata hilinenud tahteavaldusele ikkagi saavutada oferdi eesmärk, so sõlmida oferdi adressaadiga leping.
Erinev on aga olukord siis, kui aktsept saadeti välja õigeaegselt, kuid see jõuab pakkumuse esitajani saatjast sõltumatutel põhjustel hilinemisega. Sellisel juhul on õigustatud kaitsta aktseptandi usaldust, et aktsept jõuab oferendini õigeaegselt.
Lepingu vorm
TsÜS § 77 lg 1 sätestab vormivabaduse põhimõtte, mille kohaselt tehingu võib teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. Samuti VÕS § 11 lg 1 lubab lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi.
Enamus VÕS sätestatud lepingutest on vormivabad, va lepingud, mille üheks pooleks on tarbija, nt vastavalt VÕS § 404 lg 1 peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikus vormis.
Tulenevalt lepinguvabaduse põhimõttest võivad lepingupooled ise kokku leppida, millistele nõuetele peab vastama nende poolt valitud vorm. See tähendab, et pooltel on näiteks õigus määrata, et kirjalik vorm on võrdsustatud e-kirja või faksiga .
Kui vastavalt seadusele, lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb leping sõlmida teatud vormis, ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui lepingule on antud ettenähtud vorm, nt Riigihangete seaduse § 52 sätestatud hankelepingu vorm.. Kui leping tuleb sõlmida teatud vormis, tuleb selles vormis sõlmida ka kokkulepped tagatiste ja teiste kõrvalkohustuste kohta, samuti lepingust tulenevate nõuete loovutamise või kohustuste ülevõtmise kohta, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.
Vastavalt VÕS § 11 lg-le 4 loetakse kirjalik leping sõlmituks, kui pooled on lepingudokumendid allkirjastanud või vahetanud allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad. Seaduses võib ette näha, et piisab ka ainult kohustatud poole kirjalikust tahteavaldusest (VÕS § 30 lg 2, 144 lg 2). Seadus võib seada lepingule ka kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi (nt e- postiga saadetud leping, millest on tehtud väljatrükk). Sellisel juhul peab tehing sisaldama tehingu teinud isikute nimesid , kuid ei pea olema isiklikult allkirjastatud, nt VÕS 55 lg 1
Kui leping tuleb notariaalselt kinnitada või notariaalselt tõestada, on leping sõlmitud lepingu notariaalsest kinnitamisest või notariaalsest tõestamisest alates. Kui lepingu sõlmimiseks tehtud vastastikused tahteavaldused kinnitatakse või tõestatakse eraldi, on leping sõlmitud viimase tahteavalduse kinnitamisest või tõestamisest alates.
Lepingu kehtivust ei mõjuta asjaolu, et lepingu sõlmimise ajal oli selle täitmine võimatu või lepingupoolel ei olnud lepingu sõlmimise ajal õigust käsutada lepingu esemeks olevat asja või õigust.
Teatud juhtudel lubab seadus vormivea kõrvaldamist. Nt VÕS § 144 lg 3 kohaselt kehtib käendusleping seadusest või tehingust tuleneva vorminõude järgimata jätmise korral, kui käendaja täidab lepingust tuleneva põhivõlgniku kohustuse. VÕS § 261 lg 2 kohaselt loetakse kinkelepingust tuleneva kohustuse täitmisega kinkeleping kehtivaks ka juhul, kui seaduses ette nähtud kirjalikku vorminõuet järgitud ei ole
VÕS § 111 kohaselt võib lepingute sõlmimisel kasutada ka püsivat andmekandjat. Püsiv andmekandja on vahend, mis võimaldab isikul säilitada isiklikult temale suunatud teavet nii, et see on teabe otstarbele vastava aja jooksul kättesaadav ja muutmata kujul taasesitatav.

Lepingu tõlgendamine

Tahteavalduste tõlgendamisel tuleb lähtuda TsÜS § 75 lg-st 1.
Vastavalt VÕS § 29 lähtutakse lepingu tõlgendamisel poolte ühisest tegelikust tahtest, isegi kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest.
Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada VÕS §-s 29 lg 5 sätestatud tingimusi. Nimetatud paragrahvis toodud loetelu on näitlik ning pooled võivad tõlgendamisel aluseks võtta ka seaduses nimetamata asjaolusid. Võlaõigusseaduses sätestatud tõlgendamise põhimõtted eelistavad objektiivset tõlgendamist ehk siis lepingupoolte tahte väliste asjaolude arvestamist.
Kui poolte ühist tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut objektiivselt, see tähendab nii, nagu pooltega sarnane mõistlik isik pidi seda samadel asjaoludel mõistma.

Eelleping

Eelleping on kokkulepe, millega pooled kohustuvad tulevikus sõlmima lepingu eellepingus kokkulepitud tingimustel. Eellepingute sõlmimine on vajalik juhul, kui põhilepingu sõlmimisel on mingid õiguslikud või faktilised takistused. Tõlgendamise kaudu tuleb selgitada, kas pooled sõlmisid põhilepingu, eellepingu või oli tegemist läbirääkimiste etapiga.
Eelleping on erilise sisuga kokkulepe, mistõttu on problemaatiline eellepingu rikkumisest tulenevate nõuete kvalifitseerimine. Kuna eellepingu puhul on tegemist lepinguga, siis võib eellepingu rikkumisel kasutada VÕS § 101 lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendeid. Eellepingu rikkumise korral võib esitada kindlasti näiteks leppetrahvi, kahjude hüvitamise või viivise nõude.
Selleks, et eellepingust tekiksid siduvad kohustused, peab eelleping sisaldama piisavalt määratletud põhilepingu tingimusi. Kui põhilepingule on seaduses kehtestatud kohustuslik vorminõue, siis tuleb selles vormis sõlmida ka eelleping. Seaduses sätestatud vorminõuete järgimata jätmisel on leping tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Nt AÕS § 119 kohaselt peab tehing, millega võõrandatakse kinnisasi ühelt isikult teisele olema notariaalses vormis.

Kinnituskiri

Kui leping on sõlmitud lepingupoolte majandus- või kutsetegevuses, kuid ei ole sõlmitud kirjalikus vormis ning lepingu üks pool saadab teisele lepingupoolele mõistliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist lepingu sisu kinnitamiseks kirjaliku dokumendi (kinnituskiri), milles sisalduvad tingimused ei erine oluliselt varem kokkulepituist või täiendavad neid ebaoluliselt, muutuvad need lepingu tingimusteks, kui teine lepingupool pärast kinnituskirja saamist viivitamata ei teata, et ta ei ole nendega nõus.
Kinnituskirja olemuslikuks tunnuseks on olukord, kus leping on juba sõlmitud, ning kinnituskirja funktsiooniks on eelkõige tõendada saavutatud kokkuleppe sisu. Seega vaidluse korral võib kinnituskiri olla üheks tõendiks lepingu sõlmimise kohta.
Lepingu muutmine ja lõpetamine
Lepingu muutmise ja lõpetamise korral tuleb järgida seaduses ettenähtud vorminõudeid. TsÜS § 77 lg 3 esimese lause kohaselt saab seadusega ettenähtud vormis tehtud tehingut muuta üksnes samas vormis, milles tehing on tehtud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Lepingut võib muuta või lepingu võib lõpetada lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel. Kui leping on lepingupoolte kokkuleppel sõlmitud teatud vormis, ei pea seda vormi lepingu muutmisel või lõpetamisel järgima, kui lepingust ei tulene teisiti. Tähelepanu väärib olukord, kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis, tulenevalt VÕS § 13 lg 3. Seega, kui pooled on kokku leppinud, et lepingut muudetakse üksnes kirjalikus vormis, võib vorminõudest kõrvale kalduda, kui lepingu muudatus ettepaneku teinud pool võib eeldada, et teine pool oli lepingu muutmisega nõus ka teistsuguses vormis, kui lepingus kokku lepitud.
Lepingut sõlmides tuleb arvestada, et kokkulepped vormi suhtes peaks sisaldama kokkulepet ka selle kohta, millises vormis võib lepingut muuta või lõpetada, kui soovitakse, et ainult kindlas vormis tehtud tahteavaldused omaksid õiguslikke tagajärgi. Nt võib lepingus sätestada, et: “Lepingut võib muuta ainult poolte kokkuleppel kirjalikus vormis. Kokkulepped muus kui kirjalikus vormis ei ole pooltele siduvad”.

Tavad ja praktika

Lepingupooled on oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul kohustatud järgima iga tava, mille järgimises nad on kokku leppinud, ja praktikat, mis on nendevahelistes suhetes tekkinud. Kui lepingupooled ei ole teisiti kokku leppinud, on nad majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul samuti kohustatud järgima iga tava, mida isikud, kes seda liiki lepinguid vastaval tegevus- või kutsealal sõlmivad, tavaliselt tunnevad ja enamasti arvestavad, välja arvatud juhul, kui sellise tava järgimine oleks vastuolus seadusega või ei oleks vastavalt asjaoludele mõistlik.
Tava all mõeldakse kirjapandud käitumisreegleid, mis on majandus- või kutsetegevuse valdkonnas või siis teatud grupi poolt üldtunnustatud. Tavadeks on näiteks INCOTERMS 2000, rahvusvahelise kaubanduskoja poolt väljatöötatud reeglid (ICC rules ), nn lex mercatoria ehk üleriikliku kaubandusõiguse põhimõtted jne.
Samuti on oluline teada, et praktika kujuneb välja võlasuhte konkreetsete poolte vahel ja ei kehti üldiselt tunnustatud käitumisreeglitena väljaspool konkreetset võlasuhet.

Tarbija

Seoses tarbijalepingute erisusega on siinkohal oluline välja tuua ka tarbija mõiste. Seadusandja on VÕSi eelnõu väljatöötamisel lähtunud põhimõttest, mille kohaselt on tarbija alati võlasuhtes, võrreldes ettevõtjaga, majanduslikus mõttes nõrgemaks osapooleks. Seetõttu, tuleb ka ettevõtjal lepingute sõlmimisel tarbijatega arvestada seadusest tulenevate imperatiivsete normidega, nt VÕS § 62.
Tarbija VÕSi § 1 lg 5 kohaselt on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega.
Ettevõtja seevastu on isik, sealhulgas avalik-õiguslik juriidiline isik, kes teeb tehingu, mis seondub iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega.
Lepingupoolte kohustused
Tulenevalt VÕS § 23 võivad lepingupoolte kohustused olla kindlaks määratud lepingus või sätestatud seaduses. Lepingupoolte kohustused võivad tuleneda ka vastavalt VÕS § 23 lg 1sätestatule:
1) lepingu olemusest ja eesmärgist;
2)lepingupoolte vahel väljakujunenud praktikast;
3) lepingupoolte kutse- või tegevusalal kehtivatest tavadest;
4) hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest.
Lepingupoolte kohustused võivad olla lepingus väljendatud kui otsesed ja kõrvalkohustused . Otsesed kohustused võivad olla sõnastatud kirjalikus lepingus või suuliselt saavutatud kokkuleppes. Otsesed kohustused võivad olla ka sätestatud seaduses.
Otsesed kohustused võivad olla kas esmased (primaarsed) või teisesed (sekundaarsed) kohustused. Primaarsed on kohustused, mis on võlasuhtes põhikohustuseks ja mille sooritamisel tagatakse kohustuse eesmärgi saavutamine. Sekundaarsed kohustused lisanduvad kas kohustuste rikkumisel või lepingu lõpetamisel seoses tagasitäitmisega pärast lepingust taganemist või lepingu ülesütlemist. Otsesed põhikohustused määravad ära lepingulise võlasuhte olemuse.
Põhikohustuste kõrval võib lepingus olla kokku lepitud ka kõrvalkohustustes, mille ülesanne on kas põhikohustuste ettevalmistamine, läbiviimine või tagamine. Need on kohustused, mis on suunatud soorituse tagajärje saavutamisele ja täiendavad põhikohustusi. Kõrvalkohustused võivad olla kas otsesed, kui need on sätestatud lepingus või seaduses või kaudsed , kui need tuletatakse muudest allikatest. Nt on seaduses reguleeritud otseste kõrvalkohustustena kohustused, mille eesmärk on tagada lepingulise kohustuse täitmist.
Kõrvalkohustusteks võivad olla nt kohustus anda vajalikku teavet lepingu teisele poolele (nt VÕS § 212), dokumentide esitamise (nt VÕS § 168), vajalike dokumentide, lubade, litsentside jne hankimise kohustused (nt VÕS § 211). Leping võib sisaldada ka kõrvalkohustusi, mille eesmärk on kaitsta teise poole vara (nt hoolitsemiskohustus VÕS § 77 lg 4), tervist või muid hüvesid, mille kaitset peetakse lepingu eesmärgi saavutamisel oluliseks. Seadusest võib tuleneda ka niisuguseid kõrvalkohustusi, mis ei loo täitmisnõudeid ega kahjuhüvituskohustusi, vaid mille rikkumise tagajärjeks on õigusest ilmajäämine või muu kahjuliku tagajärje saabumine (nt VÕS § 220). Üheks olulisemaks kõrvalkohustuseks, mille rikkumisel ei teki õiguskaitsevahendi kasutamise õigust, vaid kaotatakse mingi seaduses ettenähtud õigus, on kohustus teatada õiguskaitsevahendi kohaldamisest kas viivitamatult pärast kohustuse rikkumise avastamist või mõistliku aja jooksul pärast seda (vt VÕS § 118 lg 1; VÕS § 159 lg 2; 222 lg 6 jne).
Lepingu eesmärgist tulenevad lepingupoolte kohustused
Lepinguid liigitatakse tulenevalt nende sõlmimise eesmärgist (alusest), mida pooled lepinguga taotlevad. Võõrandamislepingu sõlmimise eesmärgiks on omandi üleandmine (näiteks müügileping , vahetusleping ja kinkeleping). Töövõtulepingu eesmärgiks on mingi tulemus, töö resultaat, töölepingu eesmärgiks aga töö tegemine.
Vastavalt VÕS § 1 lg-le 1 võivad pooled sõlmida lepinguid, mis ei ole seaduses nimetatud, kuid mis ei ole seaduse sisu ja mõttega vastuolus. Kui leping vastab kahe või enama seaduses sätestatud lepinguliigi tunnustele, kohaldatakse nende lepinguliikide kohta seaduses sätestatut, välja arvatud sätted, mille üheaegne kohaldamine ei ole võimalik või mille kohaldamine oleks vastuolus lepingu olemuse või eesmärgiga (VÕS § 1 lg 2). Seega ka seaduses reguleerimata lepingutest tulenevate vaidluste lahendamisel on oluline välja selgitada lepingu eesmärk ja olemus ning sellest lähtudes kohaldada kas seaduses sätestatut, tõlgendada lepingu tingimusi või laiendada lepingu sisu.
Lepingupoolte kohustus tulenevalt lepingute liigituse jagunemise alusel
Ühekülgseteks nimetatakse lepinguid, millest tekivad kohustused ainult ühe osapoole jaoks. Teine pool omandab lepingust tuleneva kasu ilma ühegi omapoolse kohustuseta (nt käendus , garantii). Liigitamine on oluline lepingust tulenevate nõuete kindlaksmääramisel.
Ühekülgne on ka leping, milles olemasolev kohustus muudetakse uueks kohustuseks lubadusega teha mingi tegu – uuendamine e novatsioon (VÕS § 89 lg 2). Näiteks, kui pooled lepivad kokku, et esialgne kohustus asendatakse uue kohustusega (müügilepingust tulenev kirjutuslaua üleandmise kohustus asendatakse nt kahe tooli üleandmisega).
Lubadus midagi teha võib olla võlatunnistus (VÕS § 30) e leping, millega tunnistatakse olemasolevat võlasuhet ja võetakse endale kohustus sooritada võlguolev tegu. Ühekülgseks lepinguks on ka võlalubadus (VÕS § 30) e leping, mille sõlmimisel luuakse lubadusega iseseisev kohustus. Nt lubatakse maksta mingi rahasumma .
VÕS § 30 reguleeritud võlatunnistus võib olla nii deklaratiivne kui ka konstitutiivne , vastavalt oma sisule . Vt riigikohtu otsust nr 3-2-1-21-06, 3-2-1-149-11.
Kahekülgseteks nimetatakse lepinguid, millest tekivad mõlemale osapoolele kohustused, mis ei ole omavahel seotud vastastikkuse sõltuvussuhtega. Need on lepingud, milles pooled võtavad endale kohustuse anda üle asi või asjade kogum, teha mingi tegu teisele isikule ja teine isik kohustub andma omalt poolt asja või asjade kogumi tagasi või tegema mingi teo pärast teatud ajavahemiku möödumist (nt tasuta laen , tasuta kasutusse andmine, käsundi täitmine). Kahekülgsed oma olemuselt on ka lepingud, milles poolte kohustused tekivad sõltuvalt juhusest (nt maaklerleping ).
Vastastikused e vastastikkuse sõltuvussuhtega on lepingud, millest lepingupooled omandavad vastastikkuses sõltuvussuhtes olevad kohustused (VÕS § 111 lg 1). Vastastikkususe suhe kui eriline seos kohustuste vahel tähendab, et ühe lepingupoole kohustuse alus ja kehtivuse eeldus on teise lepingupoole kehtiv kohustus. Vastastikku kohustavad lepingud on suunatud eelkõige soorituste vahetamisele lepingupoolte vahel. Vahetatavad sooritused võivad olla nii rahalised kui mitterahalised (nt üüritud eluruumide üleandmise kohustus ja üüritasu maksmise kohustus). Eelkõige on vastastikkususesuhtes tasulised lepingud (nt müügileping, rendileping, töövõtuleping ). Omavahel vastastikkususe seoses olevad kohustused on tavaliselt põhikohustusteks. Pooled võivad ka lepingus ise kokku leppida, et kohustuste vahel on vastastikkusus, mis annab selle kohustuse rikkumise korral teisele poolele õiguse vastukohustuse täitmist kinni pidada.
Vastastikused võivad olla põhikohustuste kõrval ka kõrvalkohustused. Vastastikused kõrvalkohustused võivad olla takistuseks nõude loovutamisel või täitmisnõudele vastuväidete esitamisel (ühe poole kõrvalkohustuse täitmisel võib ka teisel poolel tekkida kohustus kõrvalkohustused täita, kui need on vastastikused).
Lepingute liigitus vastastikkusteks ning kahe-ja ühekülgseteks on oluline eelkõige juhul, kui üks pool soovib teise poole poolt kohustuste rikkumisel kasutada kohustuse täitmisest keeldumise vastuväidet (VÕS § 110, 111) ja sellega vältida eelsooritusest tulenevat riski, et teine pool oma kohustust ei täida. Igasuguste vastuväidete esitamisel, milles tuginetakse oma kohustuste täitmisest keeldumise õigusele, on oluline kindlaks teha kohustuste vastastikune seos ja selle seose olemus. Kui nõuded, mis tulenevad kas samast lepingust või erineval alusel tekkinud võlasuhetest, ei ole piisavalt omavahel seotud, ei saa täitmisest keeldumise õigust õiguskaitsevahendina kasutada (VÕS § 110 lg 1).
Põhi- ja kõrvalkohustused
Lähtudes lepingulise kohustuse tähtsusest võlausaldaja jaoks ja kasutatavatest õiguskaitsevahenditest rikkumise korral, võib jaotada kohustused põhikohustusteks ja kõrvalkohustusteks. Kohustuste liigitamine põhi- ja kõrvalkohustusteks on oluline siis, kui pooled on kohustatud lepingu järgi mitmeks soorituseks ja mõned neist on sarnased mõne teise lepinguliigi põhikohustusega. Näiteks müügilepingust tulenevad põhikohustused on ühelt poolt anda asi üle ja teiselt poolt selle eest maksta. Lisaks sellele võib aga lepingus olla kokku lepitud kõrvalkohustustes nagu kohustuses asi kohale tuua, kokku panna, dokumendid vormistada jne. Need on lepingu olemuse seisukohalt kõrvalkohustused. Põhikohustus määrab ära lepingu olemuse ja selle rikkumine võimaldab kohaldada rangemaid kaitsevahendeid. Kõrvalkohustused on aga niisugused kohustused, mis ei ole põhikohustusega sünallagmas ja seega ei saa nendele ka vastuväidetes tugineda. Tallinna Ringkonnakohus leidis näiteks oma otsuses tsiviilasjas II-2/836/01, et kuna rendiobjektiks on hoone, mitte krunt ega kinnistu , siis ei saa rendilepingu ennetähtaegse lõpetamise aluseks olla ümbruse korrastamatus, kui kohustus hoida ka ümbrus korras ei olnud lepingus otse sätestatud. Lepinguliste põhikohustustega sellise kõrvalkohustuse kaasnemist ei saa eeldada.
Õiguskaitsevahendi kasutamisel on kohustuste liigitus põhi-ja kõrvalkohustusteks oluline siis, kui tuleb hinnata, kas lepingu poolel on õigus täitmisest keelduda VÕS §-de 110 või 111 järgi. VÕS § 110 lg 1 järgi on üheks eelduseks , millisel võib kohustuse täitmisest keelduda, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel piisava seose olemasolu. Piisav seos on eelkõige põhikohustuste vahel, kõrvalkohustused on harva seotud omavahel selliselt , et võlausaldajal tekiks õigus täitmisest keelduda. Täitmisest keeldumine on lubatud ka vastastikustes lepingutes (vastastikuselt seotud kohustustega) VÕS § 111 järgi.
Kõrvalkohustusteks on võlaõigusseaduse kohaselt eelkõige käendusest, garantiist, käsiraha andmisest ja leppetrahvi kokkuleppest tulenevad kohustused. Seaduses reguleeritud kõrvalkohustuste põhieesmärk on tagada kohustuste nõuetekohane täitmine. Lisaks seaduses otse kõrvalkohustustena reguleeritud kohustustele võivad pooled lepingus ette näha ka muid kohustusi, mis ei ole põhikohustused lepingu eesmärki ja poolte huvi arvesse võttes.
Kohustuste sisu
Lepingulised kohustused jagunevad sisult kohustuseks saavutada teatud tulemus ja kohustuseks teha kõik võimalik tulemuse saavutamiseks (VÕS § 24). Kohustuste liigitamine tulemuse saavutamisele ja kõik võimaliku tegemisele suunatud kohustusteks võimaldab määrata kindlaks nõuded, mida pooled võivad lepingulises suhtes esitada ja täitmise nõuetekohasuse. Kui poolel lasub kohustus saavutada teatud tulemus, siis loetakse leping täidetuks nõuetekohaselt, kui lepingus määratletud tulemus on saavutatud. Kui poolel on kohustus teha kõik võimalik tulemuse saavutamiseks, peab ta tegema niisuguseid pingutusi , nagu temaga samal tegevus- või kutsealal tegutsevad mõistlikud isikud teeksid samadel asjaoludel. Seega tuleb lepingus kohustuse kindlaksmääramisel täpselt kirjeldada tagajärjele suunatud tegevust. Kohustuste liigitamine tulemuse saavutamisele ja kõik võimaliku tegemisele suunatud kohustusteks on tinglik selles mõttes, et ühest lepingust võib pool omandada mõlemat liiki kohustusi ja neid võib ka omavahel kombineerida (ainult osaliselt tulemusele suunatud jne). Oluline on nende eristamine täitmisnõuete esitamisel ja rikkumise liigi kindlaksmääramisel.
Lepinguliste kohustuste liigid lähtudes täitmise esemest
Individuaalsed kohustused on kohustused, mille sisuks on individuaalsete tunnustega piiritletud asja üleandmine. Individuaalseid kohustusi võib nimetada ka tükivõlaks, kuna nende ese on kindlalt määratletud ja võlgniku kohustus piirdub mingi konkreetse asjaga.
Liigikohustused on kohustused, mille sisuks on liigitunnustega (asendatavate) asjade üleandmise kohustus. Asendatavad on asjad, mille kindlaksmääramine käibes toimub arvu, mõõdu või kaalu järgi. Liigitunnustega asjad lepingu esemena on suhteliselt määratlematud ning vajavad lepingu täitmisel määratlemist ehk individualiseerimist. Vastavalt VÕS § -le 77, kui võlgnik on kohustuse täitmiseks liigitunnustega asja võlgnemisel teinud kõik omapoolse, sh omandanud liigitunnustega asja või eraldanud asja teistest samade liigitunnustega asjadest, siis loetakse kohustuse esemeks omandatud või eraldatud asi (VÕS § 77 lg 3). Individualiseerimise õigus on antud eeldatavalt võlgnikule, kuid see võib olla kokku lepitud ka teisiti. Liigitunnustega asjaga kohustuse täitmisel on võlgniku jaoks oluline teada, millal ta vabaneb kohustuse täitmisest asjade hävimise korral. Kui mingi osa liigitunnustega asjadest hävineb, siis võiks võlausaldaja alati nõuda, et kohustus täidetaks sellest osast, mis jäi alles. Otsustavaks momendiks on sellisel juhul tulenevalt VÕS § 77 lg-st 3 võlgnetava osa individualiseerimine. Kui võlgnetav ei ole veel muudest liigitunnustega asjadest eraldatud, peab võlgnik kohustuse täitma selle osaga liigitunnustega asjadest, mis on olemas. Kui lepingust tuleneb, et pooled pidasid liigivõla puhul silmas piiratud liigivõlga, ehk kohustust anda lepingu järgi üle ainult kindlat liiki liigitunnustega asjad, siis võib täitmine olla võimatu, kuna samade liigitunnustega asju ei saa eriomaduste puudumise tõttu hankida teistelt pakkujatelt.
Asjade eraldamine toimub tavaliselt pakendamise, eristamise, markeerimise jms-ga. Oluline on, et sooritusrisk läheb võlausaldajale üle siis, kui võlgnik on kõik omalt poolt teinud kohustuse täitmiseks. See, mis on vajalik teha kohustuse täitmiseks, sõltub täitmise viisist ja pooltevahelisest kokkuleppest. Nt sätestab VÕS § 209 müüja kohustused asja üleandmisel vastavalt sellele, kas täitmine toimub võlgniku juures, võlgnik tuleb asjadele ise järele või toimetatakse asi ostjani vedamisega. Kui võlgnik on teinud kõik seaduses või lepingus nõutava kohustuse täitmiseks ja sh eraldanud võlgnetavad liigitunnustega asjad teistest liigitunnustega asjadest, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest, kui eraldatud asjad juhuslikult hävivad. Kui võlausaldaja ei ole asju vastu võtnud , kuid riisiko on seaduse kohaselt talle üle läinud, satub võlausaldaja viivitusse.
Võlausaldaja vastuvõtuviivituse korral vastutab võlgnik oma kohustuse rikkumise eest üksnes juhul, kui ta põhjustas selle tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Kui liigitunnustega asjad hävinevad võlausaldaja viivituse ajal, siis vabaneb võlgnik vastutusest, kui talle saab ette heita ainult kerget hooletust. Täitmiskohustusest vabaneb võlgnik ainult siis, kui ta rikkumise eest ei vastuta (VÕS § 105 kohaselt ei saa täitmist nõuda, kui võlgnik ei vastuta rikkumise eest).
Lepingu sõlmimine tüüptingimuste kasutamisega
Nagu eelpool märgitud, kehtib tsiviilõiguses lepinguvabaduse põhimõte, mis tähendab, et igal inimesel on õigus vabalt valida kellega, millal ja millise sisuga lepingu sõlmib.
Lepinguid on võimalik koostada ja sõlmida nii individuaaltingimuste kui ka tüüptingimuste abil. Individuaaltingimuseks loetakse lepingu tingimusi, mille sisu osas saavad läbi rääkida ehk, mille sisu on mõlema lepingu poole poolt mõjutatav. Kui lepingu projekti ettevalmistanud lepingu pool annab teisele poolele võimaluse lepingu tingimuste üle läbi rääkida ehk nende sisu mõjutada, siis võib eeldada, et tegemist on individuaaltingimustega.
Tulenevalt VÕS § 35 loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Asjaolu, et mõni tingimus on eraldi läbiräägitud, ei muuda tüüptingimust individuaaltingimuseks, kui on selge, et tegemist on eelnevalt välja töötatud tingimusega , mida tegelikult vaidlustada ei saa. Kui tüüptingimust esitav pool (tingimuse kasutaja) väidab, et tingimus oli eraldi läbi räägitud, peab ta seda tõendama (VÕS § 35 lg 2).
Tüüptingimusi reguleerivate normide kohaldamine ei sõltu sellest, kas pooleks on füüsiline isik tarbija mõistes või subjekt , kes teeb tehingu seoses oma kutse- või majandustegevusega.
Tüüptingimusi ei kohaldata lepingutele pärimis - ja perekonnasuhete valdkonnas ning lepingutele äriühingute, muude juriidiliste isikute ja seltsingute asutamiseks ning nende juhtimise korraldamiseks.
Tulenevalt VÕS § 35 lg 3 võib tüüptingimus sisalduda lepingudokumendis või olla lepingu eraldi osa.
Tüüptingimus võib olla lepingu tingimuseks sõltumata sellest, milline on selle tingimuse ulatus, millisel viisil on tingimus lepingus kajastatud või mis vormis on leping sõlmitud. Tüüptingimustega lepingute sõlmimisele kohaldatakse lepingute sõlmimise üldsätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Esmalt tuleb kontrollida, kas kasutatavad tingimused on tüüptingimused . Kui tegemist on tüüptingimustega, siis tuleb lepingu sõlmimisel arvestada seaduses sätestatud erinormidega. Kui üldjuhul saavad lepingu tingimusteks lepingutingimused, milles kokku lepiti, siis tüüptingimustel lepingu sõlmimisel peavad olema täidetud ka seaduses sätestatud formaalsed nõuded.
VÕS § 37 lg 1 esimene lause näeb ette, et tüüptingimused on lepingu osaks üksnes siis, kui tingimuste kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitab või teisel lepingupoolel on võimalus nende sisust teada saada. Viide võib olla tehtud suuliselt viisil, millest teine pool aru saab, et tegemist on tüüptingimusega või ka viiteliselt, kui igakordne teatamine on üleliia koormav . Siinkohal on aga nõutav kaks elementi: selge viide tüüptingimuste olemasolule ning võimalus nende sisuga tutvuda.
Selge viitamine ei tähenda alati tüüptingimustele suuliselt või kirjalikult viitamist, see võib tähendada ka tüüptingimuste väljatoomist selliselt, et iga keskmine isik saab aru tüüptingimuste kasutamisest lepingulises suhtes. Nt ujulas pileti ostmisel on kassas välja toodud tingimused, millest tuleb ujulas viibides lähtuda. (VÕS § 37 lg 1 teine lausa toob aga sisse erandi, nimelt on tüüptingimused lepingu osaks ka siis, kui neile ei ole lepinguosana selgelt viidatud , kuid lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võib nende olemasolu eeldada ja teise poolele on antud võimalus nende sisust teada saada).
VÕS § 37 lg 2 kohaselt võivad pooled lg-s 1 sätestatud nõudeid arvestades eelnevalt kokku leppida, et tüüptingimused kehtivad teatud liiki lepingutele. Need on nn raamkokkulepped, kus lepitakse kokku, millised tüüptingimused poolte vahel sõlmitud lepingule laienevad ja kuidas toimub nende muutmine.
Oluliseks formaalseks nõudeks on ka seadusest tulenev nõue, et tingimused peavad olema tehtud teatavaks juba enne lepingu sõlmimist. Seega on poolte jaoks äärmiselt oluline tuvastada lepingu sõlmimise moment. Nt ei saa lugeda lepingutingimusteks tüüptingimusi autopesula seinal , kui nendega saab tutvuda alles pärast kassast autopesula kasutamist võimaldava kaardi ostmist; ujula seinal olevad tüüptingimused, millega välistatakse ujula omaniku vastutus, ei ole tüüptingimustena lepingutingimused, kui nendega ei ole võimalik tutvuda enne ujulapääsme ostmist.
Lepinguosaks ei loeta tüüptingimust, mille sisu, keeleline väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine pool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust pingutuseta mõista (n väga väike kiri, võõrkeele, slängi kasutamine, keerulised meetodid lõppsumma arvutamiseks, tingimuse paigutamine lepinguossa, kus tavaliselt seda ei käsitleta, tumedal taustal halvasti näha olev kiri jms). Niisuguseid tingimusi nimetatakse üllatustingimusteks (VÕS § 37 lg 3). Üllatustingimused võivad olla ebatavalised oma välise esituslaadi või sisu poolest. Eristatakse tingimusi, mis on ebatavalised ja tingimusi, mis on arusaamatud.
Ebatavalisust hinnatakse arvestades lepingu eesmärki ja sisu. Nt olulised tingimused on peidetud muu teksti sisse, mis ei ole tavaline, arvestades selliste tingimuste tähtsust. Sisu poolest võib olla üllatuslik tingimus, mis sisaldab täiendavaid kohustusi ja nõudeid, mida tavaliselt sedalaadi lepingutes ei või oodata. Tingimuste arusaadavus sõltub konkreetsetest asjaoludest ja tarbijalt oodatavast arusaamisvõimest, mis tähendab, et seadusandja teeb vahet tarbijal ja majandus- ja kutsetegevuses osaleval isikul. Kui tegemist on majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepinguga, esitatakse poolte arusaamisvõimele reeglina kõrgendatud nõudeid.
Lepingu sõlmimisel tüüptingimustel tuleb arvestada ka individuaalkokkulepete ja tüüptingimuste vahekorda. Vastavalt VÕS §-le 38 loetakse primaarseks eraldi läbiräägitud lepingutingimused, kui need on vastuolus tüüptingimustega. Individuaalkokkulepe võib olla nii suuline .
VÕS § 42 lg 1 määrab kindlaks tüüptingimuste sisulise kehtivuse alused. Tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga.
Ebamõistlik kahjustamine on konkretiseeritud VÕS § 42 lg-s 2. Tüüptingimust ei loeta ebamõistlikult kahjustavaks, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet või kui tingimuse sisu tugineb õigusaktil, millest ei saa lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda.
VÕS § 42 lg 3 annab näidisloetelu nendest tingimustest, mis on eelduslikult ebamõistlikult kahjustavad. VÕS § 44 kohaselt eeldatakse loetletud tüüptingimuste tühisust tarbijalepingutes, majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingutes peab aga ebamõistlikku kahjustamist teise poole suhtes tõendama.
VÕS § 43 sätestab erisused tüüptingimuste kasutamisel krediidiasutuste suhtes. Vastavalt ei loeta ebamõistlikult kahjustavaks lepingutingimust, millega krediidiasutus või muu finantsteenuste osutaja jätab endale tüüptingimustega õiguse põhjendatud juhtudel ette teatamata muuta teise poole poolt või teisele poolele makstavat intressimäära või muud tasu finantsteenuste eest, tingimusel, et ta on kohustatud teist lepingupoolt või teisi lepingupooli viivitamata sellest teavitama ning teistel lepingupooltel on õigus leping kohe lõpetada (VÕS § 42 lg 3 p 14 nimetatud tingimus).
Kui tüüptingimus on tühine tulenevalt VÕS § 42, jääb leping muus osas kehtima, kui võib eeldada, et pooled oleksid lepingu sõlminud ka ilma tühise tüüptingimuseta. Sellisel juhul rakendatakse tüüptingimuse asemel dispositiivset õigust.
VÕS § 44 kohaselt, kui tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav .
Juhul, kui kasutatakse isiku suhtes ebamõistlikult kahjustavaid tüüptingimusi võib VÕS § 45 kohaselt seaduses sätestatud isik või asutus seaduses sätestatud korras tingimuse kasutajalt nõuda ebamõistlikult kahjustava tüüptingimuse kasutamise lõpetamist, tingimuse soovitajalt aga soovitamise lõpetamist ja soovituse tagasivõtmist.Nimetatud nõude võib esitada muu hulgas mittetulundusühing, kelle põhikirjaliseks eesmärgiks on ettevõtjate või kutsetegevusega tegelevate isikute õiguste kaitse ja kes oma tegevuse korralduse ja finantseerituse tõttu on võimeline neid huve ka tegelikult kaitsma

Sidevahendi abil sõlmitud lepingud

Tulenevalt VÕS § 52 loetakse sidevahendi abil sõlmitud lepinguks loetakse ettevõtja ja tarbija vahelist lepingut, kui leping sõlmitakse selliste lepingute sõlmimiseks kasutatavas turustus- või teenindussüsteemis, ettevõtja ja tarbija ei viibi lepingu sõlmimisel ühel ajal koos samas kohas ja lepingupoolte tahteavaldused lepingu sõlmimiseks, sealhulgas tarbija tahteavaldus võtta endale lepingulised kohustused (edaspidi tellimus), edastatakse eranditult üksnes sidevahendi abil.
Sidevahendite kaasabil sõlmitud lepingute regulatsioon on kohaldatav üksnes siis, kui kõik kolm eeldust , mis tulenevad VÕS § 52 on täidetud, nt oluliseks eelduseks on, et lepingu sõlmivad omavahel ettevõtja ja tarbija. Kui sidevahendite kaasabil sõlmivad omavahel lepingu kaks tarbijat, siis VÕS-st tulenevad eriregulatsioonid kohaldamisele ei kuulu.
VÕS § 62 tulenev põhimõte, mille kohaselt on VÕS § 52 - 62 sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Antud normi kohaselt on sidevahendite kaasabil sõlmitud lepingute regulatsioon relatiivselt imperatiivne , mis tähendab, et seadusest ei tohi kõrvale kalduda ühe poole ehk tarbija kahjuks.
Sidevahendi kasutamiseks loetakse iga viisi, mis võimaldab teineteisest eemalviibival tarbijal ja pakkujal korraldada läbirääkimisteks ja lepingu sõlmimiseks vajalikku teabevahetust, eelkõige telefoni, raadio, arvuti, faksi või televisiooni kasutamist, adresseerimata või adresseeritud trükise, sealhulgas kataloogi või tüüpkirja toimetamist tarbijani ja tellimislehega reklaami ajakirjanduses.
Oluline on tähelepanu pöörata asjaolule, et kõikide lepingute sõlmimisel sidevahendite kaasabil ei ole võimalik rakendada VÕS §-dest 52 – 62 tulenevaid nõudeid. Sidevahendite kaasabil sõlmitud lepingute regulatsiooni ei kohaldada, näiteks:
1) sotsiaalteenuste osutamiseks;
2) tervishoiuteenuste osutamiseks;
3) hasartmängus osalemiseks;
4) reisijaveoteenuse osutamiseks;
5) kinnisasja võõrandamiseks, selle asjaõigusega koormamiseks või kinnisasjaga seotud asjaõiguse käsutamiseks;
6) uue ehitise ehitamiseks või ehitise suuremahuliseks ümberehitamiseks;
7) eluruumi üürimiseks;
8) notariaalse tõestamise kaudu;
9) jne.
§ 54 lg1 kohaselt tuleb tarbijale mõistliku aja jooksul enne lepingu sõlmimist teatavaks teha:
1) pakkuja nimi ja aadress;
2) asja või teenuse põhitunnused ;
3) lepingu jõustumise eeldatav aeg;
4) asja või teenuse hind, sealhulgas maksud ja muud hinna koostisosad ning nende suurus;
5) hinna sisse arvestamata posti- või veokulude ja maksude suurus ning põhitariifist suuremad posti- või sidevahendite kasutamise kulud;
6) asja või teenuse eest maksmise kord ning asja üleandmise või teenuse osutamise ja lepingu täitmise asjaolud ;
7) tarbija taganemisõigus vastavalt käesoleva seaduse §-le 56;
8) tähtaeg, mille jooksul pakkumine või pakutav hind kehtib;
9) lepingu minimaalne kestus, kui lepingut täidetakse teatud aja jooksul püsivalt või osadena;
10) kas pakkujal on õigus tellitu asemel anda üle muu asi või osutada muu teenus või jätta asi üle andmata või teenus osutamata;
11) tarbija õigus taganeda krediidilepingust vastavalt käesoleva seaduse §-s 57 sätestatule, kui asi omandatakse või teenust kasutatakse krediidiga.
Kui pakutavaks finantsteenuseks on tarbijakrediit, tuleb tarbijale paragrahvi 54 lg 11 punktis 9 sätestatud teave teatavaks teha erisusega, et tarbija võib lepingust taganeda VÕSi §-s 409 sätestatud alusel ja tagajärgedega.
Kui nimetatud andmeid ei ole tarbijale edastatud kirjalikult või muul tema jaoks kättesaadaval püsival andmekandjal, tuleb neid andmeid kirjalikult või muul tarbijale kättesaadaval püsival andmekandjal kinnitada hiljemalt lepingu täitmise ajal, asjade puhul aga hiljemalt nende üleandmisel.
Tulenevalt VÕS § 56 võib tarbija sidevahendi abil sõlmitud lepingust taganeda 14 päeva jooksul.
Lepingu puhul, mille esemeks on asja üleandmine, hakkab 14 päevane taganemise tähtaeg kulgema päevast, millal tarbija või tarbija nimetatud kolmas isik, kes ei ole vedaja , on saanud asja füüsiliselt enda valdusse või:
1) kui lepingu kohaselt tuleb tarbijale üle anda mitu asja, mis toimetatakse kohale eraldi, päevast, millal tarbija või tarbija nimetatud kolmas isik, kes ei ole vedaja, on saanud viimase asja füüsiliselt enda valdusse;
2) kui lepingu kohaselt tuleb asi tarbijale üle anda mitmes osas, päevast, millal tarbija või tarbija nimetatud kolmas isik, kes ei ole vedaja, on saanud viimase osa füüsiliselt enda valdusse;
3) kestvuslepingu puhul, mille esemeks on asjade korduv üleandmine kindlaksmääratud aja jooksul, päevast, millal tarbija või tarbija nimetatud kolmas isik, kes ei ole vedaja, on saanud esimese üleantava asja füüsiliselt enda valdusse.
Kui ettevõtja on rikkunud käesoleva seaduse § 54 lõike 1 punktis 12 nimetatud teabe esitamise kohustust, lõpeb taganemistähtaeg 12 kuu möödumisel § 56 lg 11–13 sätestatud viisil määratud taganemistähtaja lõppemist. Kui ettevõtja on tarbijale edastanud eelmises lauses nimetatud taganemisõigust käsitleva teabe hilinenult, kuid siiski 12 kuu jooksul alates käesoleva paragrahvi lõigetes 11–13 osutatud päevast, lõpeb taganemistähtaeg 14 päeva möödumisel teabe saamisest.
VÕS § 60 kohaselt võib pakkumise tarbijale teha inimsekkumist mittevajava automatiseeritud kõnevalimissüsteemi, faksi, telefoni automaatvastaja või elektronposti abil üksnes tarbija eelneval nõusolekul. Muid individuaalset suhtlemist võimaldavaid sidevahendeid võib pakkumise edastamiseks kasutada, kui tarbija ei ole nende kasutamist sõnaselgelt keelanud.
Isikute paljusus võlasuhtes.
VÕS näeb ette kolme liiki isikute paljususe. Isikute paljususe liikide aluseks on kohustuste jagatavus isikute vahel.
Igast võlasuhtest võtavad osa võlgnik ja võlausaldaja. Võlausaldaja on aktiivne pool, kuna temale kuulub nõudeõigus , võlgnik on aga kohustatud ehk passiivne pool. Kui ühel pool on ainult võlausaldaja ja teisel pool ainult võlgnik, on tegu ühepoolse kohustusega. Võlausaldajal on ainult õigused ja võlgnikul ainult kohustused. Tavaliselt on aga võlausaldajal nii õigused kui ka kohustused, võlgniku poolel on nii õigused kui ka kohustused, sel juhul on tegemist kahekülgse võlasuhtega. Üldjuhul on kummalgi poolel üks isik. Kuid on ka keerulisema koosseisuga võlasuhted, nt kas võlausaldaja või võlgniku poolel on mitu isikut või mõlemal poolel on mitu isikut. Samas ei tohi unustada, et võlasuhtel on ikka ja jääb alles kaks poolt – võlausaldaja ja võlgnik. Kui on mitu isikut ühel poolel võlasuhtes on tegemist isikute paljususega, see võib esineda võlasuhte tekkimise momendist alates.
Olenevalt sellest, millisel poolel on isikute paljusus, eristatakse 3 tüüpi võlasuhteid:

passiivne- selles on mitu võlgnikku ja 1 võlausaldaja;

aktiivne – selles on mitu võlausaldajat ja 1 võlgnik;

mõlemapoolse isikute paljususega kohustis – mõlemal poolel mitu isikut.
Täitmise korrast lähtudes liigitatakse isikute paljususega võlasuhted:

osavõlasuhted (VÕS § 63 ja § 71);

solidaarvõlasuhted (VÕS § 64 ja § 72);

ühisvõlasuhted (VÕS § 65 – 70 ja § 73- 75).
Kõigil juhtudel võib isikute paljusus esineda nii aktiivsel kui ka passiivsel poolel, samuti mõlemal poolel üheaegselt.
Osavõlg
Osakohustus tekib siis, kui mitu isikut peavad täitma sama osadeks jagatava kohustuse. Kui mitu isikut peavad täitma sama osadeks jagatava kohustuse, peavad nad seda tegema võrdsetes osades, kui seaduses või lepingus ei ole kokku lepitud ebavõrdsetes osades täitmine (VÕS § 63 lg 1).
Seaduses eeldatakse, et kui võlgniku poolel on mitu isikut, vastutavad nad kohustuste täitmise eest solidaarselt (n VÕS § 150, § 137 lg 1). Seega kohaldatakse osakohustuse täitmise põhimõtteid ainult juhul, kui poolte vahel ei ole seadusest või lepingust tulenevat solidaarvõlasuhet.
Osavõlg saab tekkida ainult jagatava kohustuse täitmisel. Hinnates täitmise jagatavust, tuleb silmas pidada, et täitmise jagamisel ei tohi täitmise väärtus tervikuna väheneda. Osavõlasuhtes ( osavõlgnikud ) on mitmest võlgnikust kohustatud igaüks täitma ainult temale lasuva osa. Kui seaduses või lepingus ei ole osade suurust kindlaks määratud, loetakse seaduse järgi kõigi võlgnike osad võrdseks. Iga võlgnik, kes on oma osa täitnud vabaneb kohustisest, st kohustis tema ja võlausaldaja vahel lõppeb. Teiste võlgnike võlaosade eest osakohustise puhul ta aga ei vastuta. Kui ta on eksikombel võlausaldajale rohkem maksnud, kui tema osa, võib ta selle rohkem makstu tagasi nõuda, sest tegu on osakohustisega.
Aktiivse paljususega võlasuhtes võib iga osavõlausaldaja nõuda kohustuse täitmist endale teiste võlausaldajatega võrdses osas, kui seadusest või tehingust ei tulene, et võlausaldajad võivad nõuda kohustuse täitmist ebavõrdsetes osades või kõigile ühiselt või solidaarselt. Seega lepingutes, milles tuleb kohustus täita mitmele võlausaldajale, kohaldatakse osavõlausaldajate kohta käivaid sätteid ainult siis, kui kohustust ei tule täita kõikidele ühiselt või solidaarselt. Seega omandatakse osavõlasuhtest mitu nõuet mitme erineva isiku vastu (erinevalt solidaarsest nõudest, kus nõude võib esitada ainult üks kord).
Oma osa kättesaanud kreeditor langeb võlasuhtest välja. Võlasuhe teiste kreeditoride ja võlgniku vahel jääb aga püsima.
Ühisvõlg
Tegemist on uue isikute paljususe liigiga võrreldes enne VÕS-i jõustumist kehtinud tsiviilkoodeksiga. Ühiskohustust iseloomustab asjaolu, et on kohustusi, mida faktilistel või õiguslikel põhjustel võivad võlgnikud täita ainult ühiselt. Faktiliselt ainult ühiselt täidetav on kohustus, mida ei saa üksikliikmed eesmärgi saavutamiseks eraldi teistest liikmetest teha (näitetrupp, kvartett jne). Õiguslikuks põhjuseks võib olla näiteks lepingu eseme kuulumine isikute grupile ühisomandina, mistõttu võivad nad seda ainult ühiselt käsutada.
Kui mitu isikut peavad täitma sama kohustuse, mille nad saavad täita üksnes ühiselt, võib võlausaldaja täitmist nõuda samuti kõikidelt ühiselt (VÕS § 64).
Nii näiteks lähevad seltsinglaste poolt tehtud panused ja seltsingu jaoks omandatud vara seltsinglaste ühisomandisse (VÕS § 589 lg 1).
Ühiskohustuse täitmine toimub ühistegevusega vastavalt kohustuse sisule. Kuidas toimub võlasuhte muutmine ühiskohustuse võlgnike poolt, see sõltub nendevahelisest sisesuhtest. Siin on oluline, kellel ühisvõlgnikest on teiste esindamisõigus ja kas ta võib teha või vastu võtta tehingulisi tahteavaldusi ka teiste nimel (n VÕS § 593). Ühisvõlgnike vastu saab nõude esitada üksnes kõigi vastu ühiselt ning ka täitmine saab toimuda üksnes ühiselt.
Kohustuse täitmise nõudeõigus võib olla lepingu või seadusega antud kõikidele võlausaldajatele ühiselt. Õigus täitmist ainult ühiselt nõuda võib tuleneda ka kohustuse olemusest. Kui võlausaldajad ei ole solidaarvõlausaldajad, siis võib iga võlausaldaja nõuda täitmist üksnes kõigile ühiselt (VÕS § 72). Ühisnõue tekib eelkõige seoses ühisomandiga (AÕS § 70).
Kui võlausaldajad võivad nõuda täitmist kõigile ühiselt, siis võib võlgnik täita kohustuse ainult kõikidele võlausaldajatele ühiselt (VÕS § 72 lg 1). Seega ei vabane võlgnik kohustusest, kui ta on täitmise teinud ainult ühele võlausaldajale. Võlgnik ei saa oma kohustust ühisvõlausaldajate ees täita, kui ta teeb tasaarvestuse nõudega, mis tal on ainult ühe võlausaldaja vastu.
Solidaarvõlg
Solidaarkohustus tekib, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra (VÕS § 65 lg 2). Nt ühiselt eluruumi üürimine , kus üürnikud võlgnevad üüri solidaarvõlgnikena.
Võlausaldaja õigus nõuda vaid ühe korra tähendab tema õigust ainult ühele sooritusele kas ühelt, mitmelt või kõikidelt solidaarvõlgnikelt. Kui võlausaldajal on õigus mitmele sooritusele, siis on tegemist kumuleeritud kohustusega, kus täitmine ühe võlgniku poolt ei mõjuta teiste kohustusi. Esitades nõude ainult ühe solidaarvõlgniku vastu, ei saa võlausaldaja sama nõuet enam teiste solidaarvõlgnike vastu esitada, kuna see tooks kaasa mitu täitmisele kuuluvat kohtuotsust ühe ja sama soorituse suhtes.
Kui poolte vahel on tekkinud solidaarvõlasuhe, siis võib võlausaldaja vastavalt VÕS § 65 lg-le 1 nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.
Kuni sooritus ei ole tehtud, jäävad kõik solidaarvõlgnikud kohustatuks. Soorituse tegemisel ühe võlgniku poolt vabanevad teised täitmiskohustusest (VÕS § 67 lg 1). Täitmiseks loetakse ka asendamist, hoiustamist ja tasaarvestamist kohustuse täitnud solidaarvõlgnikule endale kuuluva nõudega.
Solidaarvõlasuhte nõue tekib ühel kolmest juhust:

seaduses ettenähtud juhtudel;

lepingulisest kokkuleppest

eseme jagamatuse korral.
Seadusest tuleneb solidaarne vastutus siis, kui kahju on tekitatud ühiselt mitme isiku poolt.
Oluline on VÕS § 65 lg-s 4 sätestatud eeldus, mille kohaselt loetakse solidaarvõlgnikeks isikuid, kes on kohustunud lepingut täitma ühiselt. Teistsuguse õigusliku tagajärje saavutamise tahe peab olema lepingus väljendatud (pooled võivad lepingus kokku leppida vastutuses osa- või ühisvõlgnikena).
VÕSis on ette nähtud solidaarkohustuse tekkimine, kui võlgnik peab tagama teise isiku esmase kohustuse täitmist (nt ettevõtte võõrandamisel VÕS § 183 lg 1, kohustusega ühinemisel VÕS § 178 lg 4, kaaskäendajad VÕS § 150). Solidaarkohustus tekib seadusest tulenevalt ka ühisel kahju tekitamisel mitme isiku poolt (VÕS § 137 lg 1).
Erilise solidaarvastutuse tekkimise aluse sätestab VÕS § 69 lg 7. See tähendab, et juhul, kui mitu isikut annavad tagatise kolmanda isiku kohustuse täitmiseks, tekib tagatise andjate vahel eriline võlasuhe, mis vastab solidaarvõlgnike vahelise sisesuhte tunnustele. Oluline on see eelkõige tagatise andnud isikute jaoks, sest VÕS § 69 lg-s 7 tehtud viide sama paragrahvi eelmistele lõigetele laiendab solidaarvõlgnike sisesuhte kohta sätestatu ka tagatise andnud isikute vahelisele sisesuhtele. Tagatise andnud isikute puhul eeldatakse, et nad vastutavad sisesuhtes võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti (VÕS § 69 lg 1). Lepingust tulenevalt võib konkreetse tagatise andja vastutuse osa suhtes koguvõlga kindlaks määrata eelkõige tema poolt võetud vastutuse maksimumsummade alusel (nt tagatise väärtuste suhte alusel üksteisesse määratakse kindlaks ka vastutuse osa suhtes koguvastutusse).
Võlausaldaja poolt nõudest loobumine mõne solidaarvõlgniku vastu ei vabasta teisi võlgnikke kohustusest täita kohustus täies ulatuses. Kuid võlausaldaja võib kokkuleppel ühe võlgnikuga loobuda nõudest kõikide võlgnike suhtes (VÕS § 66 lg 2). Selline kokkulepe laieneb ka teistele võlgnikele ning võlausaldaja ei saa enam täitmisnõuet esitada. Samuti on ühel võlgnikul õigus teiste nimel nõudest loobumise ettepanek vastu võtta.
Nõudest loobumisel ühe võlgniku suhtes jääb aga kohustuse täitnud solidaarvõlgnikel tagasinõudeõigus kohustusest vabastatud võlgniku vastu osas, mis langeb sellele võlgnikule nende omavahelistes suhtes. Solidaarvõlgnik , kelle suhtes võlausaldaja nõudest loobus, vabaneb kohustusest solidaarvõlgnike vahelises sisesuhtes ainult siis, kui võlausaldaja vähendas oma nõuet ulatuses, mis omavahelises suhtes sellele võlgnikule langes (VÕS § 69 lg 3).
Võlausaldaja võib nõudest ühe solidaarvõlgniku vastu loobuda ka enne solidaarkohustuse tekkimist (VÕS § 66 lg 3).
Vastavalt VÕS § 69 lg-le 1 peavad solidaarvõlgnikud omavahelistes suhetes niivõrd, kui see ei ole sätestatud teisiti, täitma kohustuse võrdsetes osades. Solidaarkohustuse täitnud võlgnikule läheb üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu, välja arvatud talle endale langevas osas (VÕS § 69 lg 2). Sisesuhtes on tegemist võlgnike vastutuse omavahelise jagamise ja regressinõuetega võlgniku poolt, kes on võlausaldaja rahuldanud.
Kui kohustus ei ole veel täidetud, siis peavad kõik kaasa aitama sellele, et kohustus oleks täidetud ja et igale solidaarvõlgnikule langev osa ei ületaks talle langevat määra. Kohustuse mittetäitmisel vastutab kohustust rikkunud solidaarvõlgnik teiste võlgnike ees.
Vastavalt jaotamisprintsiibile (VÕS § 69 lg 6) vastutavad kõik ülejäänud kohustuse täitmise eest, kui üks võlgnikest ei suuda oma kohustust täita. Täitmata osa eest vastutatakse võrdsetes osades, kuid VÕS § 69 lg 1 ja 6 koostoimes võib väita, et tegemist on dispositiivse sättega, mida võib kokkuleppel muuta (lepinguliselt kokku lepitud ebavõrdsus, seaduses ettenähtud ebavõrdsus jne). Kohustuse täitnud solidaarvõlgnikele läheb üle nõue nende solidaarvõlgnike vastu, kes võlausaldaja ees kohustust ei täitnud. Nt kui on kolm solidaarvõlgnikku ja üks neist täidab kohustuse, makstes võlgnetava 3000 eurot võlausaldajale, siis läheb talle üle nõudeõigus teiste solidaarvõlgnike suhtes võrdsetes osades (1000 ja 1000 eurot). Kui üks nendest on maksejõuetu, siis jagatakse sellele solidaarvõlgnikule langev osa ülejäänud solidaarvõlgnike vahel ära. Neile läheb üle nõue kohustuse täitmata jätnud solidaarvõlgniku vastu ning vastavalt kuuluvad kohaldamisele VÕS § 173 sätted (nõude üleminek seaduse alusel).
Solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgnikule läheb üle võlausaldaja esialgne nõue (VÕS § 69 lg 2). Nõude üleminekul seaduse alusel on oluline tähtsus täitnud solidaarvõlgniku jaoks, sest siis omandab ta ka nõudest tulenevad kõrvalõigused, tagatised ja muud eelised. Seega kuulub solidaarvõlgnikule täitmise korral teiste solidaarvõlgnike vastu kaks nõuet - hüvitusnõue VÕS § 69 lg 1 järgi ja võlausaldaja nõue VÕS § 69 lg 2 järgi. Mõlemal nõudel on erinevad vastuväited.
Kui solidaarkohustus seisneb muus kui raha maksmises, võib kohustuse täitnud solidaarvõlgnik nõuda teistelt solidaarvõlgnikelt üksnes rahalist hüvitust (VÕS § 69 lg 4).
Seadusest, tehingust või kohustuse olemusest võib tuleneda, et mitmele isikule tuleb kohustus täita selliselt, et igaüks neist võib nõuda kohustuse täielikku täitmist. Võlausaldajad, kellel igaühel on õigus nõuda täielikku täitmist endale, on solidaarvõlausaldajad (VÕS § 73 lg 1). Seega erinevalt ühisvõlausaldajatest võivad solidaarvõlausaldajad nõuda kogu täitmist endale.
Võlgnik võib aga, vaatamata ühe solidaarvõlausaldaja poolt hagi esitamisele, täita kohustuse tema enda poolt valitud võlausaldajale (VÕS § 73 lg 2). Kui ta on kohustuse ühele või osadele võlausaldajatele täitnud, siis vabaneb ta kohustusest teiste ees. Täitmiseks loetakse ka täitmissurrogaate nagu hoiustamine (VÕS § 120), tasaarvestus (VÕS § 197) või asendamine (VÕS § 89). Võlgniku vastuväited võlausaldaja nõudele piirduvad aga vastuväidetega , mis tal on selle ühe võlausaldaja vastu.
Ka solidaarvõlausaldajate puhul tekib küsimus, millised asjaolud kehtivad kõikide võlausaldajate jaoks, kuigi need ilmnevad ainult ühe suhtes. VÕS § 74 lg 4 sätestab põhimõtte, mille kohaselt kõik need asjaolud, mis ei ole seaduses reguleeritud, kehtivad ainult selle võlausaldaja suhtes, kelle isikut need puudutavad. Niisugusteks asjaoludeks, mis seadusest tulenevalt kehtivad ka teiste võlausaldajate suhtes, kuigi puudutavad ainult ühte neist, on täitmise vastuvõtmisega viivitamine (VÕS § 74 lg 1) ja isikute kokkulangemine (üks solidaarvõlausaldaja muutub samas võlasuhtes võlgnikuks, VÕS § 74 lg 2), mille tulemusel kohustus lõpeb. Kohustuse lõppemisel ühe võlausaldaja kokkulangemise tõttu võlgnikuga peab see solidaarvõlausaldaja teistele solidaarvõlausaldajatele nendele langevad osad välja maksma. Nõuete loovutamine ja nõudest loobumine teiste solidaarvõlausaldajate õigusi lepingust ei mõjuta (VÕS § 74 lg 3).
Solidaarvõlausaldaja, kes on vastu võtnud täitmise, peab teistele võlausaldajatele välja maksma nendele langevad osad (VÕS § 75 lg 1). Eeldatakse solidaarvõlausaldajate osade võrdsust. Kui võlgnetav sooritus on muu kui raha maksmine , tuleb eeldada, et teistel solidaarvõlausaldajatel on õigus nõuda mitterahalise soorituse rahalise väärtuse hüvitust. Solidaarvõlausaldaja, kes on saanud kätte täitmise, mis ei ületa talle langevat osa solidaarvõlausaldajate vahelises sisesuhtes, ei saa enam teiste suhtes nõuet esitada.

Kohustiste täitmine

Võlasuhte sisuks on tavaliselt üks või mitu soorituse tegemise kohustust, mille tulemusel peab toimuma väärtuste üleandmine kohustatud isikult õigustatud isikule. Sooritust tuleb siin mõista kõige laiemas tähenduses (sooritus võib olla tehing, faktiline tegu või tegevusetus).
Soorituse objektiks võivad olla mitte ainult kaubad ja muud esemelised väärtused või õigused, vaid ka kaitse tagamine (VÕS § 2 lg 2). Kaitsekohustused ei kohusta sunnitavaks soorituseks, vaid on ainult kahju hüvitamise nõuete aluseks, kui neid rikutakse . Nii näiteks ei või külastaja nõuda, et kauplus või teenindusasutus koristaks ruumid enne tema saabumist, kuid võib nõuda kahjutasu, kui talle tekib kahju koristamata ruumidest). Kaitsekohustus kitsamas mõttes on seega ainult kahjuhüvitamiskohustus.
Täitmiseks loetakse ainult niisugust teo tegemist või sellest hoidumist, mille tulemusel saavutatakse võlasuhte eesmärk. Kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele (VÕS § 76). Kuidas lepingut täita, millised on poolte kohustused ja millise eesmärgi saavutamisega loetakse leping täidetuks, seda kõike peab esimeses järjekorras välja selgitama lepingule tuginedes.
Lepingu täitmist reguleerivad sätted võlaõigusseaduses võimaldavad täita lünki lepingus ning kindlaks määrata poolte kohustusi lisaks lepingule ka kaudsetest allikatest (VÕS § 23). Kohustuste täitmise viisi ja muud täitmise tingimusi kirjeldavad kokkulepped muutuvad oluliseks eelkõige siis, kui täitmine ei ole nõuetekohane ning kahjustatud pool tahab esitada kohustust rikkunud poolele lepingust või seadusest tulenevaid nõudeid. Selleks, et teiselt poolelt täitmist nõuda, tuleks juba lepingu sõlmimisel silmas pidada võimalikku vajadust esitada teisele poolele täitmise, kahju hüvitamise või muu nõue. Selleks, et kohustuse rikkumisele tuginedes esitada rikkunud poolele nõudeid, peab lepingust üheselt tulenema, milleks on võlgnik kohustatud ning millised on võimalused nõude täitmiseks täitemenetluses.
Kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele ning vastava kvaliteediga. Kui kvaliteet ei tulene lepingust või seadusest, siis keskmise kvaliteediga. Täitmise nõuetekohasuse tingimused on reguleeritud VÕS § 76 lg-tes 1 ja 3. Leping võib sisaldada täpset kirjeldust, milline on eesmärgipärane ja nõuetekohane täitmine, kui pooled ei soovi lünkade täitmist seaduse dispositiivsete normidega. VÕS 4. peatükk, mis reguleerib kohustuste täitmist, on valdavalt dispositiivse sisuga, mis tähendab, et pooled võivad sõlmida ka teistsuguseid kokkuleppeid.
Lisaks tuleb kohustuse täitmisel lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse poolte vahelist praktikat.
Kuna täitmine on kõige olulisem lepinguliste kohustuste lõppemise alus, siis peab täitmisnõude esitamiseks olema võlgniku sooritusel määratletud ja konkreetne sisu. Täitmiseks kohustamiseks on oluline, et lepingus oleks määratletud või määratletav täitmise ese, aeg, koht, makstav summa jm sõltuvalt lepingu eesmärgist. Kui võlausaldaja esitab kahju hüvitamise nõude, siis on soorituskohustuse täpne sisu aluseks, et teha kindlaks, kas ja millises ulatuses on kahju tekkinud.
Kohustuse täpne sisu võimaldab kindlaks teha ka seda, kas täitmine on toimunud ja kohustus lõppenud. Seega annab lepingus fikseeritud soorituse tegemine võimaluse esitada kohustuse lõppemise vastuväite .
Lepinguliste kohustuste täitmise olulisemad põhimõtted on hea usu, mõistlikkuse ja pooltevahelise koostöö põhimõte. Lepingulistes suhetes on oluline osa ka vastastikuse usalduse põhimõttel. Usalduspõhimõte kohustuste täitmisel tähendab eelkõige võlasuhete hindamist sotsiaal-eetiliste kriteeriumite alusel, võttes arvesse vajadust kaitsta mõistlikku usaldust teise poole käitumise ja tahteavalduste suhtes. Usalduse põhimõte on seotud hea usu põhimõtte ja majandustegevuses tunnustatud ausa kauplemise ideega. Usaldussuhted panevad poolele kohustuse olla hoolikas teise isiku huvide suhtes, täita teise poole õigustatud lootused, jagada informatsiooni ning käituda lojaalselt. Usalduspõhimõttele tugineb nt lepingueelse vastutuse regulatsioon (vt VÕS § 14)
Kohustus teha teise poolega koostööd vastavalt VÕS § 23 lg-le 2 on seaduslik nõue, mida arvestatakse vastutuse jagamisel poolte vahel (nt VÕS §§ 139, 146) ja võlgniku vastutuse määra vähendamisel (nt VÕS § 145 lg 5). Teine pool peab võlgnikku abistama enne täitmist, täitmise käigus, täitmise vastuvõtmisel. Teatud juhtudel on koostöö eelduseks lepingu täitmiseks teise poole poolt. Koostööst keeldumine võib võlausaldaja jaoks kaasa tuua vastuvõtuviivitusse sattumise (VÕS § 119 jj).
Üldise kohustusena konkretiseerub teatamiskohustus just kohustuste täitmisel. Teatamiskohustus võib lasuda nii võlgnikul kui võlausaldajal. Täitmiseks vajalikku teavet võib nõuda siis, kui üks pooltest ei ole võimeline seda ise hankima või kui teisel poolel on teabele lihtsustatud juurdepääs. Teave, mida tuleb teisele poolele anda, võib olla informatsioon võimalike riskide kohta, võimalikust kahju tekkimise ohtudest isikule, varale jne lepingu täitmisel. Teatamiskohustusi võib leida mitmete VÕS eriosa lepingute regulatsioonist, nt müügilepingust omandab müüja teatamiskohustuse vastavalt VÕS §-le 212, kui ostja on kohustatud asja üleandmiskohast ära viima ja üleandmise aja määramise õigus on müüjal. Siis peab müüja teatama, millal on asi ostja käsutusse valmis pandud.
Võlgnik peab omakorda teavitama võlausaldajat täitmist takistavast asjaolust ja selle mõjust kohustuse täitmisele viivitamatult pärast seda, kui ta sai takistavast asjaolust teada (VÕS § 102). Teatamiskohustuse rikkumisel võib võlausaldaja esitada kahju hüvitamise nõude, kui takistavast asjaolust teatamata jätmine tõi võlausaldajale kaasa täiendavaid kulutusi või ta kaotas võimaluse saada täiendavat tulu.
Pooled võivad lepingus ette näha ka täiendavaid teatamiskohustusi.
Kohustuste täitmisel on oluline tähelepanu pöörata ka liigitunnustega kohustuse täitmisele. Liigikohustusteks on kohustused, kus üleantavad asjad on kindlaks määratud liigiliselt arvu, mõõdu ja kaalu järgi (nt kütus , toiduained, puit). Reeglina on need asjad asendatavad. Lepinguga võib kokku leppida, et võlgniku kohustus piirdub ainult teatud liiki asjadega (nt teatud aastakäigu veinid, pärnaõie mesi, kindla talu piim või vili jne). Liigikohustuse täitmisel eeldatakse, et valikuõigus kuulub võlgnikule, kuid selle teostamiseks peavad liigitunnused olema lepingus piisavalt täpselt kindlaks määratud. Lepinguga võib määramisõiguse anda ka võlausaldajale. Kui valikuõigus kuulub võlgnikule, peab ta välja valima keskmise kvaliteediga ja keskmist laadi asjad, kui lepingust ei tulene kohustust täita kõige kõrgema kvaliteediga või keskmisest madalama kvaliteediga asjadega.
Kohustus loetakse VÕS § 76 lg 3 järgi kohaselt täidetuks, kui see on täidetud vastuvõtmiseks õigustatud isikule, õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil.
Kohustuse täitmine õigustatud isikule
Sooritus tuleb teha reeglina võlausaldajale. Kolmandale isikule tehtud sooritus ei vabasta kohustusest. VÕS § 79 kohaselt loetakse kohustus täidetuks, kui see täidetakse isikule, kes ei ole võlausaldaja, kas võlausaldaja nõusolekul või tema hilisemal heakskiidul. Õigele isikule täidetuks loetakse ka täitmine, mis on tehtud võlausaldajale, kellele kuuluva nõude loovutamisest ei olnud võlgnikule teatatud või kui võlgnik ei pidanud võlausaldajate vahetumisest teadma.
Sama kehtib vastavalt VÕS § 79 lg 2 alusel piiratud teovõimega isikule täitmisel. Piiratud teovõimega isikule täitmisel tuleb saada selle isiku seadusliku esindaja nõusolek või siis hilisem heakskiit . Kui võlgnik tahab täita piiratud teovõimega isiku esindajale, peab ta enne küsima nõusolekut täitmiseks piiratud teovõimega isikule.
Täitmise aeg
Võlgnik peab üldjuhul täitma kohustuse kindlaksmääratud tähtpäeval või võlasuhtest tuleneval tähtpäeval. Kui aga võlasuhte täitmiseks on ette nähtud tähtaeg, tuleb kohustus täita selle tähtaja kestel. TsÜS § 134 lg 1 kohaselt on tähtaeg kindlaksmääratud ajavahemik , millega on seotud õiguslikud tagajärjed
Täitmise tähtaeg võib olla määratletav ka lepingutingimuste alusel kaudselt (sündmustega seotud tähtajad ). Kui lepingus on täitmiseks antud tähtaeg, siis tuleb kohustus täita selle tähtaja jooksul, kui lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja. Kui kohustuse täitmise tähtaega ei ole lepingus kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlakohustuse olemusest, siis tuleb kohustus täita mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või kohustuse tekkimist, arvestades kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (VÕS § 82 lg 3).
Kui vastastikuse lepingu puhul ei ole tasu maksmise tähtpäeva või tähtaega kokku lepitud, muutub tasu maksmise kohustus sissenõutavaks hiljemalt 30 päeva möödumisel:
 1) arve või muu sellise makseettepaneku võlgniku kätte jõudmisest;
 2) kauba, teenuse või muu hüve saamisest, kui arve või muu makseettepaneku võlgniku kätte jõudmise aeg ei ole selge või kui võlgnik saab arve või makseettepaneku enne kauba, teenuse või muu hüve saamist;
 3) kauba, teenuse või muu hüve vastuvõtmisest või ülevaatamisest, kui seaduse või lepinguga on ette nähtud kauba, teenuse või muu hüve vastuvõtmine või ülevaatamine, mille käigus tuleb kontrollida selle lepingule vastavust, ja kui võlgnik saab arve või muu makseettepaneku enne vastuvõtmise või ülevaatamise aega või selle ajaks.
Võlgnik, kes on sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, ei või tugineda kokkuleppele, millega nähakse ette 60 päeva ületav maksetähtaeg alates § 82 lg 1 punktides 1–3 nimetatud asjaolude esinemisest, välja arvatud juhul, kui lepingus on sõnaselgelt teisiti kokku lepitud ja kui see ei ole asjaolude kohaselt võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane.
Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust.
Vastavalt VÕS § 82 lg-le 7 muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus täitmist nõuda (nt nõuda asja üleandmist). Vastavalt sellele, kuidas on kohustuse täitmise tähtaeg määratud lepingus, seaduses või on määratletav tekib ka võlausaldajal täitmise nõude esitamise õigus. Sissenõutavaks muutumisel ei ole seega üldjuhul vajalik esitada nõuet, sest sissenõutavus saabub kas tähtaja või tähtpäeva edutul möödumisel.
Lepingu täitmise tähtaja määramisel on oluline ka põhimõte, mille kohaselt peab võlgnik oma kohustuse täitma ühekorraga (VÕS § 82 lg 4). Ühekorraga täitmise kohustust ei teki, kui see ei ole tulenevalt soorituse, lepingu või võlasuhte olemusest või muudest asjaoludest võimalik.
VÕS sätestab põhimõtte, mille kohaselt on võlgnikul õigus täita oma kohustus ka enne kokkulepitud tähtaega, välja arvatud siis, kui võlausaldajal on õigustatud huvi täitmise vastuvõtmisest keelduda (nt huvi täitmise vastu ainult teatud tähtpäeval). Võlausaldaja ei või aga nõuda täitmist enne kokkulepitud või kohustuse olemusest tulenevat tähtpäeva.
Täitmise ennetähtaegne vastuvõtmine ei mõjuta vastuvõtja enda kohustuste täitmise aega, kui see aeg oli määratud sõltumatult teise lepingupoole täitmisest (VÕS § 84 lg 2). Kui juba lepingu sõlmimisel võib arvestada võimalusega, et täitmist pakutakse enne kokkulepitud tähtaega, tuleks kokku leppida, kas sellest sõltub ka vastusoorituse täitmise aeg. Kui lepingus on kokku lepitud mõlema poole kohustuse täitmise tähtpäev, siis ei saa eeldada ennetähtaegse täitmise vastuvõtmisel ka vastusoorituse tegemist enne kokkulepitud tähtpäeva.
Kohustuse täitmine ühekorraga ja ositi
Vastastikuste kohustuste täitmine peab toimuma üheaegselt, kui üheaegne täitmine on võimalik ja lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti (VÕS § 82 lg 5). Lepingu sõlmimisel tuleks seega vastava huvi olemasolul leppida kokku täitmise järjekord .
Erireegel on kehtestatud lepinguliste soorituste kohta, mida üks pool peab täitma teatud ajavahemiku jooksul ja teine pool võib teha soorituse ühekorraga. Siis eeldatakse, et ühekorraga täidetav kohustus tuleb täita pärast seda, kui teatud ajavahemiku jooksul täidetavad kohustused on täidetud (nt teenuste osutamine pikema aja jooksul, mille järel peab teine pool tasuma osutatud teenuste eest). Täitmise vastastikkusest tulenev kohustus täita üheaegselt annab kohustuse rikkumise korral kannatanud poolele õiguse kohaldada kohustuse täitmisest keeldumise õigust vastavalt VÕS §-le 111.
Kui täidetakse lepingut, mis on sõlmitud seoses majandus- või kutsetegevusega, võib võlgnik täita ja võlausaldaja peab täitmise vastu võtma tavalisel tööajal, kui lepingust ei tulene teisiti. See vastab hea usu põhimõttele, mille kohaselt ei ole võlgnik õigustatud nõudma täitmise vastuvõtmist väljaspool tööaega ja võlausaldajal ei ole õigust keelduda tööajal pakutud täitmise vastuvõtmisest (vrdl VÕS § 119 lg 1).
VÕS eristab täitmise tähtaega, mille täpne järgimine on teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu. Nimetatud nn absoluutse tähtaja rikkumisel on tegemist olulise lepingurikkumisega, mis annab õiguse lepingust taganeda vastavalt VÕS § 116 lg 2 p 2. Kui võlgnik rikub kohustust, mille täitmine pakub võlausaldajale huvi ainult kindla aja jooksul, on tegemist eelduslikult olulise lepingurikkumisega, mis annab võlausaldajale õiguse leping ilma täiendava tähtaja andmiseta lõpetada (taganemise või ülesütlemisega).
Ositi täitmise (VÕS § 83) õigus on küsimus täitmise viisist. Iga kohustuse täitmisel sõltub täitmise viis lepingu tingimustest või võlasuhte olemusest. Kui lepingu järgi tuleb kohustus täita ühekorraga, võib võlausaldaja ositi täitmise vastuvõtmisest keelduda.
Võlausaldaja õigus keelduda peab olema õigustatud ning ei tohi olla vastuolus hea usu põhimõttega. Seega võib ka lepingulise kokkuleppe korral olla võlausaldaja keeldumine ositi täitmise vastuvõtmisest hea usu vastane ning seega õigustamatu. Osade kaupa täitmise vastuvõtmisele ei saa vastu vaielda siis, kui kohustuse esemeks on jätkuv tegevus või kui ei ole võimalik teisiti täita. Kui võlausaldaja keeldub vastuolus hea usu põhimõttega täitmise vastuvõtmisest, satub ta vastuvõtuviivitusse VÕS § 119 lg 1 järgi. See toob aga kaasa võlgniku vastutuse kergenemise lepingulise kohustuse rikkumise eest.
Võlgniku poolt tagatise pakkumine või täies mahus täitmise kinnitamine ositi täitmisel ei ole iseenesest piisav, et võlausaldaja kaotaks õiguse keelduda täitmise vastuvõtmisest (VÕS § 83 lg 2).
Ositi täitmise kokkuleppimisel on iga osa suhtes toimunud rikkumine käsitletav lepingu rikkumisena, mille puhul on õigus kohaldada lepingus ja seaduses ettenähtud kaitsevahendeid, kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud. Täitmine tervikuna tähtaegselt võib kõrvaldada rikkumise osade täitmisel.
Täitmise koht
Täitmise kohaks nimetatakse kohta, kus võlgnik peab tegema kohustuse täitmise esemeks oleva teo. Kohustus loetakse nõuetekohaselt täidetuks, kui võlgnik täidab kohustuse lepingu või seadusega kindlaksmääratud kohas. Kui kohustuse täitmise kohta ei ole lepingu või seadusega kindlaks määratud, tuleb kohustus täita kohas, mis tuleneb võlasuhte olemusest (VÕS § 85 lg 1).
Täitmise koht on oluline mitmest aspektist - täitja peab kandma täitmise kulud ja ebamugavused. Kui võlgnik pakub täitmist vales kohas, loetakse võlgnik viivitanuks ning võlausaldaja võib kasutada lepingus või seaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid.
Vastavalt VÕS § 85 lg-le 2 eeldatakse, et rahaline kohustus tuleb täita võlausaldaja võlasuhtega kõige enam seotud tegevuskohas, selle puudumisel aga võlausaldaja elu- või tegevuskohas. See tähendab, et raha tuleb üldjuhul võlausaldajale ära viia. Kui täitmise esemeks on asi, mida tuleb toota või valmistada, siis loetakse üleandmiskohaks tootmise või valmistamise koht, kui teisiti ei ole kokku lepitud. Igasugune kohustus, mille täitmiskohta ei ole seaduses reguleeritud erinormidega, tuleb täita võlgniku võlasuhtega kõige enam seotud tegevuskohas või selle puudumisel võlgniku elu- või asukohas.
Oluline on rakendada siinjuures lisaks VÕS sätetele ka TsÜS sätteid juriidilise või füüsilise isiku elu- või asukoha kindlaksmääramiseks.
Kohustuse täitmise koht võib tuleneda vastavas majandus- või kutsetegevuses üldiselt tunnustatud tavadest või poolte vahel väljakujunenud praktikast. Kuid tavad ja praktika võivad olla aluseks täitmise koha kindlaksmääramisel ka tehingutes väljaspool majandus- või kutsetegevust, kuna VÕS § 76 lg 2 paneb kohustuse järgida tavasid ja praktikat igasuguste kohustuste täitmisel sõltumata nende iseloomust.
Majandustegevuses on kasutuses mitmeid tavasid, mida üldiselt tunnustatakse ja tehingute tegemisel arvestatakse. Ühed enamtuntud kaubandustehingutes üldiselt teada olevad ja arvesse võetavad ning kasutatavad tavanormid on Incoterms 2000.
Kohustuse täitmise kohad liigitatakse järgmiselt:
1) järeletulemiskohad, mis tähendab, et võlausaldaja peab võlgniku juurde järele minema (nt ostja peab kauba müüja juures ära tooma , tellija peab ise tellitud esemele järele minema);
2) äratoomiskohad, mille puhul peab võlgnik soorituse võlausaldaja juures üle andma (nt viib müüja kauba ostja juurde ja annab seal ostjale üle, laenu saaja viib raha laenu andjale );
3) saatmiskohad, kus kohustus tuleb täita lepingu eseme saatmisega võlausaldajale (nt loetakse müüja kohustus täidetuks kauba üleandmisega vedajale, võlgnetav rahasumma, asi saadetakse postiga).
Täitmiskoht võib olla oluline juhusliku hävimise riisiko ülemineku kindlaksmääramisel. Kui lepingu sõlmimise ja täitmise vahele jääb pikem ajavahemik, näiteks seoses kauba saatmisega ostjale, võib selle aja jooksul asi juhuslikult hävida või kahjustuda. Riisiko üleminek tähendab ajahetke, millest alates tuleb ostjal tasuda ostuhind ka sellisel juhul, kui ostetud asi juhuse tõttu hävib või kahjustub (VÕS § 214 lg 1). Kohustus tasuda ostuhind jääb alles siis, kui asi hävib või kahjustub pärast riisiko üleminekut ostjale.
Kohustuse täitmise tõendamine
Seaduse või lepinguga võib olla ette nähtud võlgniku kohustus kinnitada täitmist (VÕS § 98 lg 3). Täitmise kinnitamiseks tuleb esitada piisavalt tõendeid oma võime kohta kohustust täita, seda kas tõendid oma kohustuse täitmiseks on piisavad hindab vaidluste tekkimisel kohus.
Täitmise tõendamine on võlgniku jaoks oluline vaidluse korral lepingu lõppemise üle. VÕS § 76 lg 4 sätestab eelduse, mille kohaselt loetakse täitmisena pakutu vastuvõtmisel täitmine täielikuks, võlgnetavaks ja kohaseks. Seega läheb VÕS § 76 lg-s 4 sätestatud juhul täitmise mittenõuetekohasuse tõendamise kohustus võlgnikult üle võlausaldajale.
VÕS § 95 lg 1 kohaselt on võlgnikul õigus nõuda võlausaldajalt kirjalikku tõendit (täitmise kviitung ) kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta (nt üleandmise- vastuvõtmise akt). Kui võlgnik on võlausaldajale välja andnud võladokumendi (nt võlakirja jne), võib võlgnik kohustuse täitmisel lisaks kviitungile või selle asemel nõuda võladokumendi tagastamist. VÕS § 96 sätestab tõendamiskohustuse ülemineku võladokumendi väljaandmisel. Nimelt eeldatakse vastavalt VÕS § 96 lg-le 3, et kui võladokument on võlgnikule tagastatud, on kohustus täidetud. Vastavalt VÕS § 95 lg-le 5 eeldatakse kviitungi väljaandmisel põhikohustuse täitmise kohta, et tasutud on ka kulud ja intress .
Kohutustuse täitmise asendamine
Asendamisõigus tähendab, et võlgnik võib täitmisena kokkulepitud teo asemel teha teistsuguse teo. Lepingus ettenähtud teo asemel teise teo tegemiseks on vajalik võlausaldaja nõusolek. Võlausaldaja nõusolekut on vaja ka siis, kui võlgniku poolt pakutud sooritus on väärtuslikum või sama väärtusega (VÕS § 89 lg 1).
Täitmise asendamisena tehtud teo vastuvõtmisel loetakse kohustus täidetuks. Seega vabaneb võlgnik kohustusest täita esialgselt kokkulepitu , kui võlausaldaja võtab uue kohustuse täitmisena vastu (VÕS § 89 lg 1).
Täitmise asendamiseks ei loeta uue kohustuse võtmist võlausaldaja nõude rahuldamise eesmärgil (VÕS § 89 lg 2). Seega olemasoleva kohustuse asemel uue kohustuse võtmisel eeldatakse, et eelmine kohustus lõpeb ja tekib uus kohustus. Kui tegemist on täitmise asendamisega, siis vastutab võlgnik asendatud täitmise eest samadel alustel, kui ta vastutaks juhul, kui täitmist ei oleks asendatud. Seega on igasuguse asendamisavalduse juures tähtis tahteavalduse teinud isiku tegelik tahe – asendamine võib tähendada olemasoleva võlasuhte raames ühe kohustuse asemel teise kohustuse täitmises kokkuleppimist või olemasoleva võlasuhte lõppemist ning uue võlasuhte loomist.
Asendusõigus võib olla antud lepinguliselt või ka ette nähtud seaduses (nt VÕS § 91 lg 1). Asendusõigust võib teostada nii võlgnik kui ka võlausaldaja.
Selleks, et võlgnik saaks asendada kokkulepitud kohustuse teistsuguse kohustuse täitmisega, peab ta avaldama võlausaldajale oma tahet. Võlausaldaja peab avaldama vastu tahet teistsugune kohustuse täitmine vastu võtta.
Rahalise kohustuse täitmine
Rahalise kohustuse võib täita sularahas ning tuleb täita raha nimiväärtuses, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Rahalise kohustuse täitmisel võlgnetava summa kandmisega võlausaldaja kontole loetakse kohustus täidetuks võlausaldaja konto krediteerimisest võlgnetava rahasumma ulatuses.
Kui võlausaldaja võtab rahalise kohustuse täitmisena vastu talle pakutud tšeki, veksli või muu sellesarnase maksevahendi ja maksevahend hiljem lunastatakse, loetakse kohustus täidetuks maksevahendi vastuvõtmisest alates. Kui maksevahendit aga ei lunastata, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist rahas.
Reeglina tuleb rahavõlgadelt maksta intressi. Intress võib olla tasu raha kasutamise eest (kasutusintress) või õiguskaitsevahendina kohaldatav viivisintress, mida peab maksma kohustuse täitmisega viivitanud võlgnik (VÕS § 113 lg 1). Intressi tasumisega viivitamisel intressilt viivisintressi ei arvutata (VÕS § 113 lg 6).
VÕS § 94 lg 1 näeb ette, et kui kohustuselt tuleb vastavalt lepingule või seadusele maksta intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Nimetatud intressimäära avaldamise korraldab Eesti Pank väljaandes Ametlikud Teadaanded.
VÕS § 94 lg 3 sätestatu kohaselt fikseeritud intressimääraks on lepingus võlausaldaja ja võlgniku vahel terveks lepingu kehtivuse ajaks kokkulepitud intressimäär või kindlateks ajavahemikeks kokkulepitud intressimäär, mis arvutatakse üksnes kindlaksmääratud protsendimäära alusel. Kui kõik intressimäärad ei ole lepingus kindlaks määratud, loetakse intressimäär fikseerituks nendeks ajavahemikeks, milleks intressimäär on lepingu sõlmimisel väljendatud üksnes kindlaksmääratud protsendimäärana.
VÕS sätestab põhimõtte, mille kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenude eest maksta intressi. Intressimäär võib olla kokku lepitud lepingus ja sellisel juhul kohaldatakse lepingus ette nähtud intressimäära. Majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepinguga kokkulepitud intressimäär võib olla väiksem VÕS § 94 lg-s 1 ettenähtud intressimäärast. Kui aga lepingus ei ole intressimäära kokku lepitud, tuleb kohaldada vastavaid seaduse sätteid. Seaduses võib olla ette nähtud intressi suurus või selle kindlaksmääramise kord. Näiteks vastavalt VÕS § 397 lg-le 2 tuleb juhul, kui intressimäära ei ole kokku lepitud, maksta intressi harilikus määras ehk määras, mis on tavaline sama liiki laenude jaoks ajal ja kohas, millal ja kus laen saadi. Kui sellist määra ei ole võimalik kindlaks teha, kohaldatakse VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäära.
Laenud, mis ei ole antud majandus- või kutsetegevuses (nt eraisikute vahelised laenud) on eelduslikult intressivabad, mis tähendab, et intressi tuleb maksta üksnes siis, kui pooled on selles kokku leppinud (VÕS § 397 lg 1).
Oluline on, et võlausaldaja peab kohustuse täitmise vastuvõtmisel andma võlgnikule tema nõudel kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta kirjaliku tõendi, nn täitmise kviitung. Samas kui võlgniku asemel täidab kohustuse kolmas isik, võib täitmise kviitungit nõuda nii võlgnik kui ka kolmas isik. Kui aga kohustus tuleb täita kolmandale isikule, võib võlgnik nõuda täitmise kviitungit nii kolmandalt isikult kui võlausaldajalt.
Kui võlgnik on kohustuse kohta välja andnud kohustuse olemasolu tõendava dokumendi, nn võladokumendi, võib ta kohustuse täitmisel lisaks kviitungile nõuda võlausaldajalt kohustuse lõppemise kohta kirjalikku tunnistust. Kui võladokument on tagastatud siis eeldatakse, et kohustus on täidetud.

Kolmandad isikud lepingulistes suhetes

Võlasuhteid iseloomustab absoluutne ja range relatiivsus , mille kõrval on võimalik ka see, et võlasuhtesse kaasatakse kas võlausaldaja või võlgniku poolel teisi isikuid või neid kaasatakse kolmandate isikutena. Lepingud, millega kaasatakse kolmandad isikud, on näiteks kolmandate isikute kasuks sõlmitavad lepingud (VÕS § 80), nõude loovutamine (VÕS § 164), kohustuse ülevõtmine (VÕS § 175), kohustusega ühinemine (VÕS § 178), lepingu ülevõtmine (VÕS § 179), ettevõtte üleminek (VÕS § 180).

Kohustuste täitmine kolmanda isiku poolt

Lepingust, seadusest või kohustuse olemusest võib tuleneda, kas võlgnik peab kohustuse täitma isiklikult või võib tema asemel selle täita ka teine isik.
Kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Üldiselt eeldatakse, et kui tegemist ei ole isikliku sooritusega, siis võib kohustuse võlgniku asemel täita ka kolmas isik (VÕS § 78 lg 1). Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest.
Kolmas isik võib kohustuse täita võlgnikult selleks luba küsimata ja võlausaldaja võib täitmise vastu võtta, ilma et ta vajaks selleks võlgniku nõusolekut, kui vastupidises ei ole kokku lepitud või see ei tulene seadusest. Võlausaldaja võib keelduda täitmise vastuvõtmisest kolmandalt isikult, kui võlgnik vaidleb täitmisele kolmanda isiku poolt vastu. Täitmise vastuvõtmisest keeldumine on aga võlausaldaja õigus, mitte kohustus. Seega ei saa võlgnik ennast kaitsta selle eest, et kohustuse täidab tema asemel kolmas isik.
Kui leping sõlmiti täitja isikuomaduste tõttu, siis ei ole võlausaldaja kohustatud kolmandalt isikult täitmist vastu võtma (nt hambaarsti külastamine) ja ta on õigustatud keelduma ka vaatamata võlgniku vastuväidete puudumisele. Seetõttu on võlausaldaja kohustatud kõigil juhtudel, kui võlgnik ei pea täitma isiklikult, võlgniku eest kolmanda isiku poolt pakutud täitmise vastu võtma (VÕS § 119).
Kui võlgnik on vastu vaielnud sellele, et kohustuse täidab kolmas isik, ei või võlausaldaja siiski kohustuse täitmise vastuvõtmisest keelduda, kui kolmas isik täidab kohustuse, et vältida sundtäitmist võlgnikule kuuluva eseme suhtes, mis on kolmanda isiku seaduslikus valduses või millele kolmandal isikul on muu õigus ja sundtäitmise korral see valdus või õigus lõpeks.
Kohustuse täitnud kolmas isik võib esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest (Nt § 178) või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest , muu hulgas tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest.
Kui võlausaldaja või isiku, keda üleandja pidas ekslikult võlausaldajaks, korraldusena on kohustus täidetud kolmandale isikule, võib üleandja VÕS § 1028 lg-s 1 nimetatud juhul nõuda üleantu tagastamist üksnes võlausaldajalt või isikult, keda ta ekslikult pidas võlausaldajaks. VÕS § 1028 lg 1 annab õiguse nõuda üleantut tagasi, kui täidetud kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki ka tulevikus või kui kohustus langeb hiljem ära.

Leping kolmanda isiku kasuks

Lepingus võib ette näha või võlasuhte olemusest tuleneda, et kohustus tuleb võlausaldaja asemel täita kolmandale isikule(leping kolmanda isiku kasuks). Kolmandale isikule kohustuse täitmise kohustus võib tuleneda ka võlasuhte olemusest, ilma et antud kohustus oleks lepingusse kirja pandud.
Vastavalt VÕS § 80 lg 1 võib kolmas isik nõuda lepingu täitmist, kui see on ette nähtud lepinguga või tuleneb seadusest. Seaduses kasutatud sõnastusest „...kui see on ette nähtud lepinguga...“ võib järeldada, et kahtluse korral tuleb eeldada, et kolmas isik täitmise nõudeõigust ei omandanud. Sellekohane tahe peab olema selgelt ja kahtlusteta väljendatud. Kui aga on tuvastatud, et pooled andsid kolmandale isikule täitmise nõudeõiguse, ei ole selle kasutamine kolmandale isikule kohustuslik. Kolmas isik võib ise valida, kas ta kasutab talle antud nõudeõigust või jätab selle kasutamata. Kolmas isik, kelle kasuks on leping sõlmitud, ei pea lepingu sõlmimise ajal olema isikuliselt määratletav.
Lepingutes kolmanda isiku kasuks eristatakse kolme liiki võlasuhteid. Võlasuhet, mille kaudu või mille alusel lubaduse andja (võlgnik) ja lubaduse saaja (võlausaldaja) annavad kolmandale isikule nõudeõiguse, nimetatakse kattesuhteks. Kattesuhe võib olla leping (nt kindlustus -, müügi-, teenuse osutamise-, kinkeleping). Võlasuhet, mis tekib lubaduse saaja ja kolmanda isiku vahel, nimetatakse valuutasuhteks. Valuutasuhe näitab ära, miks nõudeõigus kolmandale isikule on antud. Nõudeõiguse andmise põhjuseks võib olla nt soov teha kingitus, täita mingist muust võlasuhtest tekkinud kohustus (nt elurendise lepingu, laenulepingu täitmine) või ka seadusest tekkinud kohustuse täitmine (nt ülalpidamiskohustuse täitmine PerS § 60 järgi). Kolmandaks eristatakse täitmissuhet, mis tekib kolmanda isiku ja lubaduse andja vahel. Nende isikute vahel puudub küll otsene õiguslik seos, kuid kohustuste täitmisel võivad nende vahel tekkida õigussuhted tulenevalt õigusest esitada täitmisnõue ning selle kõrval ka nõudeid seoses soorituse vastavusega lepingule.
Lepingupooled võivad kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingut muuta või selle lõpetada ka kolmanda isiku nõusolekuta , kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Lepingutingimus, millega seatakse nõudeõiguse sisu muutmise või lepingu lõpetamise õigus sõltuvusse kolmanda isiku nõusolekust, peab olema selgelt formuleeritud ja väljendama poolte vastavasisulist tahet kahtlusteta. Arvestada tuleb siinjuures võimalusega, et pooled muudavad lepingutingimuse oma hilisema kokkuleppega ära või loetakse see äramuudetuks VÕS § 13 lg 3 alusel. Nõudeõiguse sisu muutmine või lepingu lõpetamine ilma kolmanda isiku nõusolekuta võib olla hea usu põhimõttega vastuolus, mis võimaldab kohtul jätta kolmanda isiku õigusi ja huve kahjustava kokkuleppe arvesse võtmata.
Võlgnik võib kolmanda isiku vastu esitada samu vastuväiteid, mida ta võib esitada võlausaldaja vastu.
Kui kolmas isik loobub talle lepinguga antud õigusest või kui tema õigus lõpeb või ei kehti, siis eeldatakse, et võlausaldaja võib määrata uue kolmanda isiku, kellele kohustus tuleb täita, või nõuda kohustuse täitmist endale. Kui kolmas isik loobub talle lepinguga antud õigusest, siis loetakse, et tal ei ole seda õigust olnud. Loobumine on kehtiv, kui vastav tahteavaldus jõuab mõlema lepingupooleni.
Kui võlgnik peab täitma kohustuse kolmandale isikule pärast võlausaldaja surma, võib kolmas isik kohustuse täitmist nõuda alates võlausaldaja surmast, kui lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene, et kohustus tuleb täita hiljem.
Kui võlgnik rikub lepingut, millest tulenev nõudeõigus anti poolte kokkuleppel üle kolmandale isikule, võib kolmas isik kasutada õiguskaitsevahendeid, mis on ette nähtud lepingus või seaduses. Kolmandale isikule antud õigus nõuda kohustuse täitmist tähendab õigust nõuda täitmist nii esmase nõudena (st lepingust tulenevalt) kui ka lepingu rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendina (VÕS § 108). Kolmandale isikule antud nõudeõigus tähendab üldjuhul ka õigust kasutada õiguskaitsevahendeid, mis ei riku lepingu poolte vahel tekkinud ja seadusega kaitstavat privaatautonoomiat ehk õigust ja vabadust ise tahteliselt kujundada võlasuhte sisu. Seega võib kolmas isik kasutada võlgniku suhtes ainult selliseid õiguskaitsevahendeid, mis ei ole suunatud võlasuhte kujundamisele. Kolmas isik võib nõuda täitmist, mittenõuetekohase täitmise parandamist või asendamist, leppetrahvi, viivise maksmist, kahju hüvitamist või alandada hinda.
Kui kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu täitmisena on midagi üle antud saajale (kolmandale isikule), võib üleandja saajalt saadu vastavalt VÕS § 1028 lg 1 tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Tagasinõude õigust ei ole asjaoludel, mille loetelu on antud VÕS § 1028 lg-s 2. Need on mittetäieliku kohustuse täitmine, üleandmise ajaks aegunud kohustuse täitmine või asjaolu, et tühise tehingu järgi saadu tagasinõudmine oleks vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või selle sätte eesmärgiga. Sellisel juhul on üleandjal õigus üleantu tagastamist nõuda teiselt lepingupoolelt või isikult, keda ta ekslikult pidas lepingupooleks. Kui teine lepingupool või lepingupooleks peetud isik ei teadnud ega pidanudki teadma, et lepingut või lepingust tulenevat kohustust, mida täita sooviti, ei ole olemas, võib saadu tagastamist nõuda üksnes saajalt (VÕS § 1030).
Lepinguliste kohustuste vahekorra muutumine
Lepingulistes suhetes, kus pooled on seotud pikema aja jooksul, võivad lepingu aluseks olnud asjaolud muutuda sellisel määral, et tekib vajadus lepingutingimusi muuta või vabastada pooled endale võetud kohustustest. VÕS § 8 lg 2 sätestab, et leping on täitmiseks kohustuslik.
Tänapäeval on valitsevaks muutunud seisukoht, mille kohaselt on leping siduv ainult niikaua , kuni asjaolud jäävad samaks, nagu nad olid lepingu sõlmimise ajal. Selline seisukoht võimaldab ühelt poolt oluliselt nõrgendada lepingu siduvust, kuid teiselt poolt tagada lepingulistes suhetes õiglus ning poolte põhjendatud ootus, et lepingu sõlmimise asjaolud, lepingu täitmisega tekkivad kulude ja lepingust saadava tulu vahekorrad jäävad kogu lepingu kehtivuse aja jooksul samaks. Oluliste asjaolude muutumine tähendab eelkõige täitmise võimatust, kuid ka kohustuste üleliigset koormavust või algselt kokkulepitust oluliselt suuremaid täitmise kulusid.
VÕS § 97 regulatsioon hõlmab endas nii lepinguliste kohustuste täitmisel tekkinud raskuste, tehingu aluse äralangemise kui ka kohustuste vahekorra olulisele muutumisele tuginemise eeldused. Nii kuulub VÕS § 97 kohaldamisele, kui pärast lepingu sõlmimist muutuvad lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolud ja sellega kaasneb lepingupoolte kohustuste vahekorra oluline muutumine, mistõttu ühe lepingupoole kohustuste täitmise kulud suurenevad oluliselt või teiselt lepingupoolelt lepinguga saadava väärtus väheneb oluliselt. Sellisel juhul võib vastavalt VÕS § 97 lg-le 1 kahjustatud lepingupool nõuda teiselt lepingupoolelt lepingu muutmist poolte kohustuste esialgse vahekorra taastamiseks või vastavalt sama paragrahvi lg-le 5 lepingust taganeda.
VÕS § 97 rakendamise eeldused on:
1) asjaolud on muutunud või muutumisest on teada saadud pärast lepingu sõlmimist. Regulatsiooni võib kohaldada ka siis, kui asjaolud muutusid enne lepingu sõlmimist, kuid nendest saadi teada alles pärast lepingu sõlmimist;
2) kahjustatud pool ei saanud mõistlikult asjaolude muutumist (selle võimalikkust) ette näha;
3) kahjustatud pool ei saanud asjaolusid mõjutada;
4) kahjustatud pool ei kanna asjaolude muutumise riski seadusest või lepingust tulenevalt;
5) kahjustatud pool ei oleks asjaolude muutumisest teades lepingut sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistel tingimustel.
Oluline on, et kõik nimetatud asjaolud peavad esinema üheaegselt. Ühegi neist puudumisel ei ole lepingutingimuste muutmine või lepingust taganemine õigustatud.
Kohustuste vahekorra muutumisel võib muutumisest kahjustatud lepingupool kasutada seadusest tulenevalt kahesuguseid õigusi. Esiteks võib nõuda lepingutingimuste muutmist. Seda peetakse eelistatud nõudeks e nõudeks, mille võimalikkust tuleb hinnata esimeses järjekorras. Lepingutingimuste muutmise nõude võib esitada ka tagasiulatuvalt.
Kui aga lepingutingimuste muutmine ei ole võimalik või ei ole see teise poole suhtes mõistlik, siis võib kannatanud pool lepingust taganeda või lepingu üles öelda.
Kestvuslepingu võib kumbki pool vastavalt VÕS § 196 lg-le 1 mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda. Ka siin peetakse silmas pikaajaliste lepingute puhul asjaolude muutumist niisugusel määral, mida pooled ei saanud lepingu sõlmimisel ette näha ja sellega lepingutingimusi kokku leppides arvestada. VÕS § 196 lg 1 kohaselt loetakse eelkõige mõjuvaks põhjuseks seda, kui ülesütlevalt poolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõpuni.
VÕS § 97 on seotud täitmise võimatusega selliselt, et täitmise võimatust tingivad asjaolud võivad välistada kohustuste täitmisnõude esitamist VÕS § 108 lg 2 järgi. Erinevalt VÕS § -st 97 on täitmise nõude esitamise mittelubatavuse eelduste (VÕS § 108 lg 2) esinemisel välistatud täitmisnõue. Siiski ei pruugi olla täitmise võimatus (VÕS § 108 lg 2 p 1) või kohustuse täitmise ebamõistlik koormavus või kulukus (VÕS § 108 lg 2 p 2) olla piisav alus, et nõuda lepingutingimuste muutmist või lepingust taganeda, kuna ei ole täidetud VÕS § 97 lg-s 2 sätestatud eeldused. Vääramatu jõu asjaolud (VÕS § 103 lg 2), mis muudavad kohustuse rikkumise vabandatavaks, võivad olla samaaegselt asjaoludeks, mis muudavad kohustuste tasakaalu oluliselt. Vääramatu jõu asjaolude esinemise õiguslikuks tagajärjeks on aga rikkumise vabandatavus, mida võib rikkunud pool kasutada vastuväitena õiguskaitsevahendite kohaldamisel võlausaldaja poolt. Kui vääramatu jõud asjaolud on muutnud kohustuste vahekorda, siis võib lepingupool neile asjaoludele lepingu muutmise nõuet esitades või lepingust taganedes tugineda, kui on täidetud VÕS §-s 97 sätestatud eeldused.
Võlausaldaja vastuvõtuviivitus
Olenemata asjaolust, et vastavalt VÕS § 8 lg 2 on leping täitmine kohustuslik võib lepingu täitmisel osutuda takistuseks see, et võlausaldajast tuleneva asjaolu tõttu ei saa võlgnik lepingut täita. Eelkõige on selliseks asjaoluks võlausaldaja poolt täitmise vastuvõtmisest keeldumine. Võlausaldajast tulenevaks asjaoluks võib olla õigustamatu keeldumine kohustuse täitmisest, milleta võlgnik ei saa oma kohustust täita või võlgniku kohustuse täitmiseks vajaliku muu teo tegemata jätmine või keeldumine muul viisil koostööst võlgnikuga (VÕS § 119).
Võlausaldaja satub viivitusse siis, kui võlgnik ei saa oma kohustust täita võlausaldajast tuleneva asjaolu tõttu, kuigi ta on soorituseks õigustatud (kohustus on täidetav).
Selleks, et võlausaldaja satuks vastuvõtuviivitusse, peavad olema täidetud järgmised eelduse:

võlgniku õigus teha võlgnetav sooritus ehk kohustuse täidetavus, st et võlgniku poolt tehtav sooritus peab olema täidetav. See, millisest momendist on kohustus täidetav, määratakse kindlaks vastavalt VÕS § 82 lg-tele 1,2,3 ja 5;

võlgniku valmisolek ja võime teha võlgnetav sooritus ja täita sellega oma kohustus kas seaduses sätestatud või lepingus kokkulepitud viisil. Kui soorituse tegemine on muutunud võlgniku jaoks võimatuks, võlgnik ei ole tegelikult valmis oma kohustust täitma või ei ole selleks nt materjalide või oskuste puudumise tõttu võimeline, ei satu võlausaldaja viivitusse, kui ta ei tee võlgniku kohustuse täitmiseks vajalikku tegu. Võlausaldaja peab tõendama, et täitmiseks vajaliku teo tegemisest või valmisolekust võtta vastu kohustuse täitmine vmt ei sõltunud võlgniku poolt kohustuse nõuetekohane täitmine ehk siis, et tegemist ei olnud temast tuleneva täitmist takistava asjaoluga;

võlgnik peab pakkuma võlausaldajale nõuetekohase soorituse. Võlgnik peab suutma tõendada, et ta ka tegelikult pakkus võlausaldajale sooritust. Võlausaldaja vastuvõtuviivitusele tuginemiseks peab võlgnik tõendama, et ta pakkus täitmist suuliselt või tegi kokkulepitud soorituse, millest võis järeldada tema tahet kohustus täita. Tõendamiskoormise sisu sõltub kohustuste täitmise viisist ja muudest lepingu olemusest tulenevatest tingimustest. Oluline on, et võlgnik suudab tõendada, et ta pakkus tegelikult täitmist ja oleks oma kohustuse täitnud, kui võlausaldaja oleks oma kohustused täitmise vastuvõtmisel täitnud.

võlausaldaja poolt võlgniku kohustuse täitmiseks vajaliku omapoolse toimingu tegemata jätmine. Vastavalt VÕS § 78 lg-le 3 ei või võlausaldaja kohustuse vastuvõtmisest keelduda, kui kolmas isik täidab kohustuse, et vältida sundtäitmist võlgnikule kuuluva eseme suhtes, mis on kolmanda isiku seaduslikus valduses, või millele kolmandal isikul on muu õigus ja sundtäitmise korral see valdus või õigus lõpeks.
Oluline on, et oleks tuvastatud võlausaldajast tulenevad asjaolud, mille tõttu ei saa võlgnik oma kohustusi täita. VÕS § 119 lg 1 annab näidisloetelu nendest asjaoludest, mida loetakse vastuvõtuviivitusse sattumise eelduseks. Seega tuleb igal konkreetsel juhul hinnata, kas esineb mingi võlausaldajast tulenev asjaolu, mille tõttu võlgnik oma kohustust täita ei saa. Kui võlausaldaja on sattunud vastuvõtuviivitusse, võib võlgnik kasutada seaduses sätestatud õigust hoiustada või müüa võlgnetav (VÕS §-d 119-126).
Võlausaldaja vastuvõtuviivituseks loetakse VÕS § 95 lg 6 kohaselt ka kviitungi või VÕS § 96 lg 4 järgi võladokumendi väljaandmisest, võladokumendile pealdise tegemisest või kohustuse lõppemise kohta tunnistuse väljaandmisest keeldumist. Võlgnik peab tõendama, et võlausaldaja keeldus täitmise vastuvõtmist kinnitavate dokumentide vormistamisest. Seega tuleks täitmisdokumendi väljastamise nõuded esitada vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.
Võlgnik peab võlausaldaja viivituse ajal hoolitsema asja eest kuni selle üleandmiseni mõistlikul viisil, kui ta on kohustatud üle andma kindlaksmääratud asja (VÕS § 77 lg 4). Viivituse ajal asja hoidmisega tekitatud kulud peab kandma võlausaldaja kui kohustust rikkunud pool. Hüvitamisele kuuluvad ainult mõistlikud kulud, mis on seotud asja hoidmisega võlausaldaja viivituse tõttu, mitte ei tulene võlgniku asja hoidmise kohustuse täitmisest (st täiendavad ruumide üürikulud, valvekulud). Võlgnik, kes peab andma välja asjast saadud tulu, on kohustatud võlausaldajale välja andma ka tulu, mida ta sai viivituses oldud aja jooksul.
Võlausaldaja viivituseks loetakse VÕS § 119 mõttes ainult kohustatust võlgniku sooritusele võlausaldajana kaasa aidata. Seega satub võlausaldaja viivitusse ainult siis, kui ta rikub kohustust, ilma milleta ei saa võlgnik oma kohustust täita. Võlgniku jaoks toob võlausaldaja viivitus kaasa piiratud vastutuse kohustuse rikkumise korral. Vastavalt VÕS § 119 lg-le 2 vastutab võlausaldaja vastuvõtuviivituse korral võlgnik oma kohustuse rikkumise eest üksnes juhul, kui ta põhjustas selle tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Erinevalt üldreeglina kehtivast garantiivastutusest võib võlausaldaja viivituse ajal kohustust rikkunud võlgniku vastutuse hindamisel aluseks võtta süü kriteeriumi. Süülist vastutust reguleerib VÕS § 104. Tahtlus tähendab võlgniku poolt õigusvastase tagajärje soovimist ehk kaalutletud kohustuse rikkumist nt kohustuse mittetäitmisel (võlgnik kaalub täitmise ja mittetäitmise majanduslikke tagajärgi ja võib eelistada rikkumist kohustuse täitmisest saadavale tulule). Kerge hooletus oma kohustuste täitmisel vabastab võlgniku kohustuse rikkumise eest. Eelkõige võivad sellised olukorrad tekkida lepingutes, kus võlgnik peab lepingu eseme ise võlausaldajale ära tooma.
Üheks olulisemaks õiguslikuks tagajärjeks, mis kaasneb võlausaldaja viivitusega, on võlgniku õigus raha, väärtpabereid ning muid dokumente ja väärtasju hoiustada vastavalt VÕS §§ 120-124.
Seaduses on sätestatud võlgniku õigus hoiustada täitmisena üleandmisele kuuluv tagasivõtmise õigusega või ilma tagasivõtmise õiguseta. Seaduses sätestatud kahel hoiustamise võimalusel on nii võlausaldaja kui ka võlgniku jaoks erinevad õiguslikud tagajärjed. Õigus võlausaldaja viivituse korral võlgnetav hoiustada on võlgniku jaoks väga oluline õigus, sest annab võimaluse kasutada hoiustamist täitmisnõuet välistava vastuväitena. Tagasivõtmise õiguseta hoiustamise korral (VÕS § 122 lg 1) loetakse võlgnik kohustuse täitnuks hoiustamise ajal.
Kui aga võlgnik jätab endale hoiustatu tagasivõtmise õiguse, loetakse kohustus täidetuks hoiustatu tagasivõtmise õiguse lõppemisest. Kui see õigus lõppenud ei ole, annab hoiustamine tagasivõtmisõigusega võlausaldajale õiguse esitada täitmise nõue ja võlgnikule võimaluse esitada hoiustamise vastuväite. Võlgniku jaoks on hoiustamise vastuväide kasulik seetõttu, et võlausaldaja ei või vastavalt VÕS § 122 lg-le 2 täitmist nõuda muu kui hoiustatu arvel.
Hoiustades vastavalt VÕS §-le 121 lepingu järgi üleandmisele kuuluva tagasivõtmise õigusega, peab võlgnik teatama isikule, kelle juures hoiustamine toimus, et ta jätab endale hoiustades sellise õiguse. Kui võlausaldaja esitab võlgnikule täitmisnõude, võib võlgnetava hoiustanud võlgnik esitada vastuväite, et ta on kohustuse täitmiseks võlgnetava hoiustanud, mis välistab võlausaldaja õiguse nõuda täitmist muul viisil, kui hoiustatu arvel (VÕS § 122 lg 2). Nii saab võlgnik hoiustamisega (nii tagasivõtmise õigusega kui ilma selle õiguseta) vältida enda sattumist viivitusse või seaduses ettenähtud kohustuse täitmise rikkumist (pooled peavad tegema vastastikku koostööd vastavalt VÕS § 23 lg-le 2).
Võlausaldaja viivitust tuleb eristada vastastikuste kohustuste rikkumisest. Võlausaldaja viivituseks ei ole vastastikkuse kohustuse ehk teise poole kohustusega ajalises , põhjuslikus või muus seoses oleva kohustuse rikkumine. Vastastikkuse kohustuse rikkumine annab võlgnikule õiguse keelduda oma kohustuse täitmisest VÕS § 111 alusel. Võlausaldaja viivitus aga erinevalt kohustuste täitmisest keeldumise õigusest vastastikustes lepingutes võlgnikku kohustuse täitmisest ei vabasta.

KOHUSTUSTE RIKKUMINE

Vastavalt VÕS § 100 on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kohustuse rikkumine eeldab seega kehtiva võlasuhte olemasolu, mille alusel tekivad võlgnikule kohustused.
Siinjuures on oluline teada, et VÕS § 100 ise ei ole võlasuhte tekkimise aluseks.
VÕS § 100 ei reguleeri ainult lepinguliste kohustuste rikkumist, vaid igasuguste kohustuste rikkumist. Nii võib VÕS §-s 100 sätestatud rikkumisena käsitleda ka muudest seadustest kui võlaõigusseadusest tulenevate kohustuste rikkumist ulatuses, millises ei ole kohustuste rikkumine reguleeritud teistes seadustes .
Selleks, et kindlaks teha, kas kohustust on rikutud, tuleb välja selgitada võlasuhte sisu. Võlgnetavate kohustuste liikide ja nende sisu (VÕS § 24 lg 1) kindlaksmääramisel tuleb arvestada, et pooled võivad omandada võlasuhtest nn otseseid kohustusi (prima facie) ja kaudseid kohustusi, mis tuletatakse VÕS § 24 lg-s 1 sätestatud allikatest. Lepinguliste kohustuste sisu ebaselguse korral tuleb lepinguid tõlgendada vastavalt VÕS §-le 29 ning tahteavalduste tõlgendamisel lähtuda TsÜS §-st 75.
Võlausaldaja ei või tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid ulatuses, millises põhjustas rikkumise tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab (VÕS § 101 lg 3). Kui võlausaldaja siiski tugineb vaatamata keelule kohustuste rikkumisele võlgniku poolt, ei muutu rikkumine vabandatavaks, vaid kaotab oma tähenduse õiguskaitsevahendi kohaldamise alusena, sest võlausaldaja ei saa sellele tuginedes nõudeid esitada.
Kohustuse rikkumise põhjuseks võib VÕS § 101 lg 3 mõttes olla võlausaldaja käitumine, tema tegu või tegemata jätmine. Nt ei saa võlgnik töödega õigel ajal alustada, sest võlausaldaja ei esita selleks vajalikke andmeid, projekti, ehitusluba, töövahendeid või ei tee muul viisil võlgnikuga vajalikku koostööd. Samas on sageli olukorras, kus kohustuse rikkumise põhjustab võlausaldajast tulenev asjaolu, võimalik tugineda ka kohustuse rikkumise vabandatavusele, kuna võlgnik ei vastuta kohustuse rikkumise eest, kui täitmist takistas asjaolu, mida võlgnik ei saanud lepingu sõlmimise ajal mõjutada, sellega arvestada, seda vältida või selle tagajärge ületada (VÕS § 103 lg 2). Asjaolu või sündmuse riisiko kandmises võivad pooled ka lepingus otse kokku leppida. Riisiko jagamine poolte vahel on tuletatav nt sõlmitud kindlustuslepingute järgi. Keeld tugineda rikkumisele, mille on põhjustanud poole enda käitumine või asjaolud, mille toimumise riisikot ta kannab, tuleneb hea usu põhimõttest tuletatud keelust kuritarvitada lepingust või seadusest tulenevaid õigusi. Kui võlgnik ei saa täita oma kohustust takistuse tõttu, mis tuleneb võlausaldajast, ei saa võlausaldaja kasutada võlgniku suhtes õiguskaitsevahendeid ja võib ise sattuda võlausaldaja viivitusse VÕS § 119 järgi. Võlausaldaja ei saa sellisel juhul võlgniku suhtes õiguskaitsevahendeid kasutada, va kohustuse rikkumisel tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Kuna VÕS § 101 lg 3 näeb ette, et õiguskaitsevahenditele tuginemine ei ole lubatud ulatuses, millises oli rikkumine põhjustatud võlausaldajast tulenevatest asjaoludest, siis tuleb igal konkreetsel juhul hinnata, millises osas on rikkumine põhjustatud võlgnikust ja millises võlausaldajast ning selle võrra ka piirata õiguskaitsevahendite kohaldamise ulatust. Kui õiguskaitsevahendina kohaldatakse kahju hüvitamise nõuet, siis ei ole enam VÕS § 101 lg-le 3 tuginemine vajalik, sest VÕS § 139 võimaldab hüvitamisele kuuluva kahju kindlaksmääramisel arvestada võlausaldaja kui kahjustatud isiku osa kahju tekkimises.
Kohustuse rikkumisega on tegemist ka juhul, kui rikutakse niisuguseid kõrvalkohustusi nagu hoiatamis- ja teatamiskohustused. Seaduses on sätestatud ka kohustused, mille rikkumisel ei saa kasutada seaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid, vaid kaotatakse teatud õigused. Võlgnik peab võlausaldajale teatama kohustuse täitmist takistavast asjaolust ja selle mõjust kohustuse täitmisele viivitamata pärast seda, kui ta sai takistavast asjaolust teada.
Kui võlgnik rikub talle pandud kohustusi tekib võlausaldajal õigus kohaldada võlgniku suhtes õiguskaitsevahendeid. Võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, kui rikkumine ei ole vabandatav. Vastavalt VÕS § 103 lg-le 1 eeldatakse, et rikkumine ei ole vabandatav. Seaduses või lepingus sätestatud juhtudel vastutab rikkunud pool üksnes süü olemasolu korral. Seadusest tulenevalt eeldatakse, et lepinguliste kohustuste rikkumise korral vabaneb rikkunud pool vastutusest ainult siis, kui esinevad vääramatu jõu ehk vabandatavuse asjaolud. Lepingupooled võivad kokkuleppeliselt muuta võlgniku vastutust leebemaks, nähes ette vastutuse ainult süülise rikkumise korral. Kui seaduses ei ole vastupidine sätestatud, võivad pooled kokkuleppeliselt muuta võlgniku vastutuse rangemaks ja näha lepingus ette, et võlausaldaja võib võlgniku suhtes ka siis kohaldada kõiki õiguskaitsevahendeid, kui kohustuse nõuetekohast täitmist takistas vääramatu jõud.
Süülise vastutuse näeb seadus ette lepinguvälise kahju tekitamise juhul, samuti mõne lepinguliigi (nt raviteenuse osutamise leping, VÕS § 770 lg 1) ja kõrvalkohustuse rikkumisel (nt käsirahaga tagatud kohustuse täitmata jätmisel). Süüline vastutus võib olla eelnevalt kokku lepitud. Õigusvastaselt kahju tekitamise korral vastutab kahju tekitanu seadusest tulenevalt ainult siis, kui ta on kahju tekitamises süüdi. Teatud kohustuste rikkumise puhuks on seaduses ette nähtud rangem vastutus, mis tähendab vastutust ka sõltumata vabandatavusest (vt nt tootja vastutus).
Nagu öeldud vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Vabandatav on kohustuse rikkumine siis, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vabandatavus tähendab, et kohustuse rikkumise kaasa toonud asjaolu on väljaspool võlgniku mõjuulatust. See asjaolu peab olema niisugune, mille olemasolu või kulgu ei saanud võlgnik mõjutada. Seda, kas võlgnik sai mingit asjaolu mõjutada või mitte, tuleb otsustada objektiivsete kriteeriumite järgi. Kui mingit kohustuse rikkumist tinginud asjaolu ei saanud võlgnik isiklikult mõjutada või ära hoida, kuid mõjutamist või ärahoidmist võis temalt objektiivselt oodata, ei ole tegemist kohustuse rikkumise vabandatavusega.
Võlaõigusseaduses sätestatud vääramatu jõu mõiste ei hõlma mitte ainult loodusjõude, vaid igasuguseid asjaolusid, mis võivad olla takistuseks kohustuste täitmisel ja mille ületamist või mille tagajärgede kõrvaldamist ei saa võlgnikult oodata. Lisaks loodusjõududele nagu üleujutused, maavärinad , orkaanid jms võib vääramatu jõu asjaoluks olla sotsiaalne asjaolu nagu sõda, streigid, tööseisakud, boikotid, tulekahjud , tehaste seiskumine, seaduslikud ja ebaseaduslikud keelud. Võlgniku vastutussfääri kuulub eelkõige tema enda majandustegevus ja selles tekkivaid takistusi (nt pangakrediidist ilmajäämine) ei loeta reeglina vääramatuks jõuks. Igal konkreetsel juhtumil tuleb hinnata, kas takistus on võlgniku mõjuulatuses või mitte. Võlgniku võimet mingit asjaolu mõjutada tuleb hinnata objektiivse kriteeriumi alusel. Objektiivse hinnangu andmisel võlgniku võimele oma kohustus täita ei võeta arvesse mitte ainult võlgniku isiklikku võimet asjaolusid mõjutada, vaid ka seda, kas ta mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oleks saanud neid mõjutada.
Kui võlgnik on kohustust rikkunud, on võlausaldajal sõltumata sellest, kas võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, õigus keelduda oma kohustuse täitmisest, lepingust taganeda või leping üles öelda, samuti alandada hinda, tulenevalt VÕS § 105.
Seaduses või lepingus võib ette näha, et võlgnik vastutab oma kohustuste rikkumise eest sõltumata rikkumise vabandatavusest.
Kohustust rikkunud poole süüline käitumine on vastutuse üheks eelduseks ainult seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel (süü printsiip). Süüline käitumine on vastutuse eelduseks eelkõige deliktiõiguses, kuigi ka siin ei ole süü olemasolu alati kohustuslik eeldus vastutuse kohaldamiseks. Võlaõigusseaduse § 1043 järgi peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Seega on deliktiline üldvastutus süüline vastutus, mille aluseks on kolmeastmeline delikti üldkoosseis, kuhu kuuluvad objektiivne teokoosseis, õigusvastasus ja süü. Lepingulistes suhetes on lepingu poole süüline vastutus ette nähtud nt tervishoiuteenuse osutaja poolt kohustuste rikkumise eest (VÕS § 770 lg 1), tarbija vastutuse korral veose saatjana (VÕS § 781 lg 2), hoiulepingus, mille pooleks on tarbija (VÕS § 899 lg 2) jne. Teise poole süüline käitumine võib olla kohustust rikkunud lepingupoole vastutusest vabastamise aluseks nt pakettreisilepingus (reisikorraldaja vastutus rikkumise eest on välistatud, kui rikkumine toimus reisija süül, VÕS § 877 lg 4).
Süülist vastutust reguleeritakse VÕS §-s 104. Vastavalt VÕS § 104 lg-le 2 on süü vormid tahtlus, raske hooletus ja hooletus. Tsiviilõigusliku süü vormid iseloomustavad õigusrikkumise raskusastet, kuid vastutuse kohaldamisel ei ole üldjuhul tähtsust sellel, millises vormis konkreetsel juhul süü esines. Süü vormidel võib olla tähendus siis, kui nähakse ette tagajärjed sõltuvalt sellest, millise raskusastmega konkreetsel juhul rikkumine oli.
Tahtlus tähendab õigusvastase tagajärje soovimist võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel (VÕS § 104 lg 5). Eristatakse otsest tahtlust ja kaudset tahtlust. Otsese tahtluse korral on teo teinud isik soovinud ja ette näinud õigusvastast tagajärge, kaudse tahtluse korral aga teo tagajärge ainult võimalikuna ette kujutanud ja selle saabumisega heakskiitvalt soostunud . Tahtlust ei saa olla siis, kui teo tahtlikult põhjustanud isik ei saanud aru oma teo õigusvastasusest.
Süü vormidena võib vastutuse aluseks olla ka hooletus, mis tähendab käibes vajaliku hoole järgimata jätmist ja raske hooletus, mis tähendab käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmist (VÕS § 104 lg 3,4). Hoolsuse kriteerium on objektiivne ehk siis objektiivselt oodatavate nõuete täitmine. Käibes nõutav hool on objektiviseeritud ning nõuab vastaval majandus- või kutsealal tegutsemisel kehtivate standardite järgimist.
Raske hooletusega on tegemist siis, kui ei järgita käibes vajalikku hoolsust olulisel määral (VÕS § 104 lg 4). Objektiivselt tähendab see hoolsuse tavalise määra tunduvat ületamist, subjektiivselt ka isiklikku etteheidetavust.
Süü presumptsioonist tulenevalt saab isik, kellele on tekitatud kahju või kelle suhtes on lepingulisi kohustusi rikutud ja sellega põhjustatud kahju, üldjuhul väita, et õigusvastaselt käitunud isik oli vähemalt hooletu ja kahju tekitaja peab selle väite ümber lükkama . Kuna süü presumptsioon lepingulise süülise vastutuse korral puudub, peab kahjustatud pool tõendama ka rikkunud poole süüd. Kaitsenormi rikkumise koosseisuliseks tunnuseks olevat hooletust ja ka tahtlust peab tõendama kahjustatud isik.
Vastavalt VÕS § 106 lg-le 1 võivad võlgnik ja võlausaldaja eelnevalt kokku leppida kohustuse rikkumise eest vastutuse välistamises või piiramises.
VÕS § 101 lg 1 sätestab õiguskaitsevahendid, mis kuuluvad kohaldamisele juhul, kui kohustatud pool on lepingut rikkunud. Pooled võivad ise kokku leppida õiguskaitsevahendi liikides ja kasutamise eeldustes ning korras niivõrd, kui seadus ei keela seaduses sätestatust erinevalt kokku leppida ( nt VÕS § 275).
Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja kohaldada võlgniku suhtes järgmisi õiguskaitsevahendeid:
            1) nõuda kohustuse täitmist;
            2) oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda;
            3) nõuda kahju hüvitamist;
            4) taganeda lepingust või öelda leping üles;
            5) alandada hinda;
            6) rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.
Kui võlgnik siiski oma kohustusi rikub on seadusandja VÕS ette näinud võimaluse võlgnikul oma kohustuse rikkumine heastada.
Heastamine
Lepingulist kohustust rikkunud pool võib rikkumise omal kulul heastada, kui seaduses sätestatud tingimused on täidetud (VÕS § 107 lg 1). Heastamine võib seisneda täitmata jäänud kohustuse täitmises või mittekohase täitmise parandamises või asendamises. Seaduses sätestatud õigus heastada kohustuse rikkumine võimaldab säilitada lepingu, saavutada lepingu sõlmimisel soovitud eesmärgid ning vähendada lepingu rikkumisest tekkinud kahju. Samuti võimaldab see pikendada võlgniku jaoks täitmise tähtaega võrreldes lepingus kokkulepituga, välja arvatud siis, kui tähtaja täpne järgimine oli lepingust tulenevalt võlausaldaja huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu.
Kohustust rikkunud pool võib rikkumise heastada alles pärast seda, kui ta on kahjustatud lepingupoolele teatanud heastamise kavatsusest, pakutavast heastamise viisist ja ajast. Siinjuures ei ole seadusandja ette näinud tähtaega millise aja jooksul on võlgnikul võimalus oma rikutud kohustusi heastada. Küll aga tuleb silmas pidada asjaolu, et rikutud kohustust saab heastada senikaua , kuni võlausaldaja ei ole kohaldanud võlgniku suhtes õiguskaitsevahendeid.
Heastamise teade peab sisaldama piisavalt täpset kirjeldust selle kohta, kuidas kavatseb rikkunud pool kohustuse täitmata jätmist või mittekohast täitmist heastada ja millise aja jooksul on tal kavas seda teha. Heastamise teade peab sisaldama informatsiooni, mis võimaldab kahjustatud poolel mõistlikult otsustada, kas heastamisest keeldumine on konkreetsetel asjaoludel õigustatud või mitte. Teade (nagu igasugune tahteavaldus) kehtib ainult tingimusel, et see on edastatud viisil, mida võib kahjustatud pool antud asjaoludel mõistlikult eeldada ja kui see on kahjustatud poole poolt kätte saadud. Oluline on teate edastamise viis põhjusel, et võlaõigusseadus annab kahjustatud poole vaikimisele heastamisega nõusoleku tähenduse (VÕS § 107 lg 2).
Vastavalt VÕS § 107 lg-le 1 võib kohustust rikkunud pool pakkuda heastamist ainult tingimusel, et:
1) heastamine on vastavalt asjaoludele mõistlik (VÕS § 107 lg 1 p 1) ja
2) heastamisega ei põhjustata kahjustatud lepingupoolele põhjendamatuid ebamugavusi ega kulutusi (VÕS § 107 lg 1 p 2) ja
3) kahjustatud lepingupoolel ei ole õigustatud huvi heastamisest keelduda (VÕS § 107 lg 1 p 3).
Otsustades heastamise mõistlikkuse üle konkreetse lepingulise kohustuse rikkumise korral, tuleb kaaluda, kas uue täitmissoorituse tegemise võimaluse andmine on lepingu olemust ja eesmärki arvestades põhjendatud ning kooskõlas tavadega antud majandustegevuse valdkonnas või poolte vahel väljakujunenud praktikaga. Võlausaldaja ei või keelduda heastamisest ainuüksi selle tõttu, et tegemist oli nt olulise rikkumisega.
Heastamine võib tuua kaasa ka võlausaldaja jaoks ebamugavusi ja täiendavaid kulutusi. Seetõttu on heastamisest keeldumine õigustatud eelkõige siis, kui on ilmne, et ka uue võimaluse andmisel ei saa oodata täitmise õnnestumist, kui mittekohase täitmise parandamine, asendamine või muul viisil heastamine ei kõrvalda rikkumise tagajärgi või kui kahjustatud isik peab kandma põhjendamatuid täiendavaid kulusid või kui viivitus, mis tekib täitmisel selle heastamise tõttu, kujutab endast olulist rikkumist.
Kohustust rikkunud pool peab rikkumise heastama mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta on võlausaldajale heastamisest teatanud (VÕS § 107 lg 2). Kui võlausaldajal on õigustatud huvi heastamisest keeldumiseks, ei või kohustust rikkunud lepingupool enne heastamist alustada, kui ei ole möödunud mõistlik aeg pakkumisele vastamiseks.
Heastamine ei võta võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse viivitamise ja rikkumise heastamisega tekitatud kahju hüvitamist, viivist või leppetrahvi maksmist. Kui kahjustatud isik nõustub heastamisega, võib ta nõuda eelkõige kahju, mis tekkis enne heastamist ja mida heastamine ei kõrvaldanud, heastamisega tekitatud kahju ja kahju, mis tekkis pärast heastamist, kui heastamine ei olnud piisav, et kõiki rikkumise tagajärgi kõrvaldada.
Kahjustatud pool võib heastamisest teate saamisest kuni heastamise lõppemiseni või selle ebaõnnestumiseni oma kohustuse täitmisest keelduda.
Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise korral
Kohustuse rikkumine toob endaga kaasa võlausaldaja võimaluse kasutada kohustuse rikkumisest tulenevaid õiguskaitsevahendeid.
Võlausaldaja võib valida ise nende õiguskaitsevahendite vahel, mida ta otstarbekaks ja eesmärgipäraseks peab. Võlausaldaja võib kasutada ka mitmeid õiguskaitsevahendeid koos, kui nende kooskasutamine ei ole olemusest, seadusest või lepingust tulenevalt välistatud. Teatud õiguskaitsevahendite samaaegse kasutamise keeld ei tähenda, et võlausaldaja ei võiks muuta tema poolt juba valitud õiguskaitsevahendit. Õiguskaitsevahendi muutmine on lubatud aga ainult niikaua, kuni võlgnik ei ole võlausaldaja poolt valitud õiguskaitsevahendile tuginenud ulatuses, mis tähendaks tema jaoks hea usu põhimõttega vastuolus olevaid tagajärgi (VÕS § 6). Igal juhul tuleb konkreetseid asjaolusid arvestades hinnata, kas õiguskaitsevahendi muutmine on hea usu põhimõttega kooskõlas.
Õiguskaitsevahendi kasutamiseks õigustatud lepingupool võib selle õiguse kaotada, kui ta ei tee õiguskaitsevahendi kasutamise avaldust seaduses sätestatud aja jooksul. Näiteks võib võlausaldaja nõuda mitterahalise kohustuse täitmist, taganeda lepingust või lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai kohustuse rikkumisest teada või pidi sellest teada saama (vastavalt VÕS §-d 108 lg 3 ja 118 lg 1 p 1).
Erinevalt tsiviilkoodeksis sätestatust võib kahjustatud pool õiguskaitsevahendeid rikkunud poole suhtes kasutada kohtuväliselt ehk siis oma tahteavaldusega. Nii näiteks võib lepingupool alandada hinda, taganeda lepingust või leping üles öelda vastavasisulise tahteavalduse tegemisega teisele poolele. Kohtulik sekkumine on vajalik siis, kui vastavasisulise tahteavalduse kätte saanud lepingupool leiab, et lepingu lõpetamiseks alused puudusid ja nõuab lepingu täitmist.
Kui üks kahjustatud lepingupool soovib teise lepingupoole suhtes kohaldada õiguskaitsevahendeid, nt kahju hüvitamist, peab ta esiteks kontrollima kas lepingupool rikkus oma kohustusi. Teiseks tuleb kontrollida, kas kohustuse rikkumise käigus tekkis kahju ja kolmandaks tuleb kontrollida kas esineb põhjuslik seos kahju kahe eespool nimetatud asjaolu vahel.
Seejärel õiguskaitsevahendite kohaldamisel tuleb kontrollida, kas poolte vahel on tekkinud võlasuhe (VÕS § 2,3), kas on tegemist lepingulise kohustuse rikkumisega (VÕS § 100) ja kas valitud õiguskaitsevahend on seaduses ette nähtud (VÕS § 101 lg 1). Seejärel tuleb kontrollida, kas ei ole vastutusest vabastavaid asjaolusid nagu vabandatavus (VÕS § 103), süü puudumine (VÕS § 104) või kokkuleppelist vastutusest vabastamist (VÕS § 106). Kui isik vastutab kohustuse rikkumise eest, kuuluvad kohaldamisele õiguskaitsevahendid vastavalt VÕS §-dele 108-118. Kui isik ei vastuta kohustuse rikkumise eest, siis tuleb kontrollida, kas ei saa VÕS § 105 alusel siiski mingit õiguskaitsevahendit kasutada. Sobiva õiguskaitsevahendi leidmisel tuleb kontrollida selle õiguskaitsevahendi kohaldamise tingimusi kas lepingust, kui selles osas olid kokkulepped lubatud või seadusest.
Kohustuse täitmisnõue
Kõige tähtsam õiguskaitsevahend kohustuse rikkumise korral on kohustuse täitmise nõudmine. Täitmisnõude olulisust rõhutab lisaks VÕS § 108 ka VÕS § 2, § 8 ja § 76.
Võlausaldaja õigust nõuda kohustuse täitmist kui õiguskaitsevahendit kohustuse rikkumise korral reguleerib üldnormina VÕS § 108 lg 1. Kui VÕS § 108 lg 1 järgi on rahalise kohustuse rikkumise korral täitmisnõue piiramatult esitatav, siis mitterahalise kohustuse täitmisnõude võib esitada võlausaldaja ainult siis, kui puuduvad asjaolud, milliste esinemisel ei ole täitmise nõudmine lubatud. Võlaõigusseaduse § 108 lg 2 sätestab juhused, millal mitterahalise kohustuse täitmise nõuet esitada ei või.
Täitmise nõudmise eelduseks on eelkõige kehtiv võlasuhe poolte vahel, mis nõude esitamist õigustab. Kui tegemist on kehtiva võlasuhtega, millest pooled on omandanud õiguslikult siduvad kohustused ja õigused, peab täitmisnõude esitamiseks olema kohustus muutunud sissenõutavaks.
Täitmisnõuet ei või esitada siis, kui võlasuhte pool ei vastuta kohustuse rikkumise eest (VÕS § 105). Samas võivad pooled kokku leppida, et kohustuse rikkumise korral ei või rikkumise läbi kahjustatud pool nõuda lepingu täitmist. Samuti võivad pooled kokku leppida, et kohustuse rikkumise korral võib võlausaldaja esitada täitmisnõude ka siis, kui võlgnik ei vastuta rikkumise eest (VÕS § 103 lg 4). Samuti võivad pooled kergendada kokkuleppeliselt võlgniku vastutust, nähes ette vastutuse ainult süü olemasolu korral (VÕS § 104 lg 1).
VÕS § 108 lg 2 annab loetelu, millisel juhul ei saa nõuda kohustuse täitmist:
1. täitmist ei saa nõuda siis, kui kohustuse täitmine on võimatu (VÕS § 108 lg 2 p 1). Täitmise võimatus iseenesest ei välista lepingu kehtivust. Vastavalt VÕS § 12 lg-le 1 ei mõjuta lepingu kehtivust asjaolu, et lepingu sõlmimise ajal oli selle täitmine võimatu või kui lepingupoolel ei olnud õigus lepingu sõlmimise ajal lepingu esemeks olnud asja või õigust käsutada. Hilisema täitmise võimatuse korral ei ole kannatanud poolel küll täitmisnõuet (vt ka VÕS § 105), kuid ta võib esitada muid nõudeid või kasutada muid õiguskaitsevahendeid. Kohustuse täitmine võib olla võimatu objektiivselt või subjektiivselt.
Kui kohustuse esemeks on liigitunnustega asjade üleandmine, siis ei vabane võlgnik asjade hävimisel või kahjustumisel soorituskohustusest, kui soorituse tegemine antud liigist on veel võimalik. Kui tarnitav liigitunnustega kaup on aga juba lepingu sõlmimisel individuaalselt määratud, siis on tegemist tükivõlaga ja selle kauba juhuslikul hävimisel oleks lepingu täitmine võimatu, kuna hävines lepingu järgi üleandmisele kuuluv konkreetne kaup. Liigitunnustega asjade hävimisel peab vastavalt asjaoludele hindama , kas täitmine on veel võimalik või mitte.
Kui lepingu järgi kuulub üleandmisele individuaaltunnustega asi, mis hävineb või kahjustub, siis on tegemist objektiivse võimatusega ning täitmisnõude esitamine ei ole lubatud. Nt kui lepingu järgi tuleb anda üle kuulsa kunstniku maal, mis on hävinenud , siis ei ole täitmine enam objektiivselt võimalik. Samuti ei ole täitmine võimalik siis, kui kolmandal isikul on õigused lepingu eseme suhtes, mis takistavad võlgnikul oma kohustuste täitmist. Nt ei saa müüja anda üle omandit kinnisasjale põhjusel, et see kuulub kolmandale isikule.
2. Lepingu täitmist ei saa nõuda, kui kohustuse täitmine on võlgnikule ebamõistlikult koormav või kulukas (VÕS § 108 lg 2 p 2).
3. Kui võlausaldaja saab mõistlikult saavutada kohustuse täitmisega taotletava tulemuse ka muul viisil, siis võib võlgnik vastu vaielda kahjustatud poole poolt esitatud kohustuse täitmise nõudele (VÕS § 108 lg 2 p 3). See täitmise nõuet välistav alus suunab kannatanud poole kõige ratsionaalsema ja kiirema vahendi valimisele. On ju lepingust taganemine ja kahju hüvitamise nõude esitamine sageli efektiivsemad vahendid rikkumise tagajärgede kõrvaldamisel. Lepingut rikkunud pool peab tõendama, et kannatanud pool saab mõistlikult saavutada kohustuse täitmisega taotletava tulemuse muul viisil kui täitmisnõude esitamisega. Rikkunud lepingupool peab ka tõendama, et muu kompenseerimisviisi valimisel on ta võimeline sellega kaasnevad täiendavad kulutused hüvitama. Kui ta seda tõendada ei suuda, tuleks siiski rahuldada täitmisnõue. Nimetatud täitmise nõuet välistav asjaolu on seotud tihedalt VÕS § 108 lg 2 p-s 2 sätestatud alusega, mistõttu võib võlgnik tugineda samaaegselt kahele VÕS § 108 lg-s 2 sätestatud alusele – p-dele 2 ja 3.
4. Kohustuse täitmist ei või nõuda, kui kohustuse täitmine seisneb isikliku iseloomuga teenuse osutamises (VÕS § 108 lg 2 p 4). See reegel tugineb kolmele asjaolule. Esiteks võib isikliku iseloomuga teenuse osutamise nõue rikkuda kohustust rikkunud poole isikuvabadusi. Teiseks ei rahulda sageli sunniviisiliselt osutatud teenused kannatanud poole ootusi lepingu täitmisest. Kolmandaks on kohtul raske kontrollida selle nõude kohast täitmist. Isikliku iseloomuga teenused on sellised, mille osutamist ei saa teisele isikule edasi anda. Käsitletav keeld võib tähendada ka seda, et teenuse osutamist ei saa üle anda teisele ettevõtjale, kui teenuse osutamisel oleks kasutatud ka lepingu kohasel täitmisel võlgniku töötajaid. Isiklikud teenused on ka niisugused teenused, mille osutamisel on olulised isiku ettevalmistus ja kogemused, konfidentsiaalsus ning isiklikud suhted lepingupoolte vahel. Lepingu allakirjutamine ei ole isikliku iseloomuga teenus ja seda saab asendada ka kohtuotsus. Isiklikuks teenuseks on ka teenused, mis on seotud sunniga astuda või jätkata isiklikel suhetel rajanevat võlasuhet, nt seltsingulepingust tulenevad kohustused. Eellepingust tulenevad nõuded ei ole isikliku iseloomuga, kuid nende täitmise nõue ei ole lubatud selle tõttu, et niisuguse nõudega sunnitaks peale lepingupartner ja see oleks vastuolus lepinguvabaduse põhimõttega.
Vastavalt VÕS § 108 lg 3 peab võlausaldaja esitama võlgniku vastu täitmisnõude mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai kohustuse rikkumisest teada või pidi teada saama.
Lisaks ei saa võlausaldaja esitada võlgniku vastu täitmisnõuet, kui ta on esitanud võlgniku vastu kahju hüvitamise nõude ja võlgnik on selle rahuldanud.
Kohustuse täitmisest keeldumine
Võlgnik võib keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Eelkõige on nõude ja kohustuse vahel piisav seos juhul, kui võlgniku ja võlausaldaja kohustused tulenevad samast õigussuhtest, nendevahelisest eelnevast regulaarsest suhtest või muust piisavast majanduslikust või ajalisest seosest.
Võlgnikul ei ole õigust kohustuse täitmisest keelduda, kui:
1) võlgniku võlausaldaja vastu suunatud nõude täitmine on võimatu;
2) võlausaldaja on oma kohustust rikkunud võlgnikust tulenevatel asjaoludel, sealhulgas ka siis, kui tema kohustuse täitmist takistab võlgniku vastuvõtuviivitus;
3) võlausaldaja nõue tuleneb võlgniku kohustusest võlausaldajat ülal pidada;
4) võlausaldaja nõue võlgniku vastu tuleneb tervise kahjustamise või surma põhjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustusest;
5) nõudele ei saa seadusest tulenevalt pöörata sissenõuet.
Võlgniku õigus täitmisest keelduda lõpeb, kui võlausaldaja täidab oma kohustuse või tagab kohustuse täitmise. Kui võlgniku nõue võlausaldaja vastu on aegunud, võib võlgnik oma kohustuse täitmisest keelduda, kui täitmisest keeldumise õigus on tekkinud enne aegumistähtaja lõppemist.

Hinna alandamine

Vastavalt VÕS § 112 lg-le 1 võib lepingupool alandada tema poolt tasumisele kuuluvat hinda, kui ta on võtnud vastu mittekohase täitmise. Hinna alandamise aluseks on kohase täitmise ja mittekohase täitmise väärtuste vahe. Hinda võib lepingupool alandada võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse (alandatud hind võrdub lepingu eseme väärtus koos puudusega, mis on korrutatud kokkulepitud müügihinnaga ning jagatud väärtusega, mis on lepingu esemel ilma puuduseta).
Hinda võib alandada ka absoluutsummana, kui tegemist on puudutarnega (nt on 20 seadme asemel tarnitud 10).
Hinna alandamise funktsioon on taastada lepingu mittekohase täitmisega rikutud tasakaal lepingupoolte kohustuste vahel juhul, kui kahjuhüvitusnõude esitamine ei ole mingil põhjusel võimalik (nt võlgnik ei vastuta rikkumise eest) või otstarbekas. Hinna alandamise korral säilib lepinguline suhe poolte vahel, muutub ainult soorituse eest makstav hind.
Hinna alandamine toimub erinevalt kahju hüvitamisest ainult kohase ja mittekohase täitmise väärtuste vahe proportsiooni arvestades. Hinna alandamisel ei arvestata saamata jäänud tulu, mittekohasest täitmisest tulenevaid kulutusi jms. Väliselt on hinna alandamisega sarnane mittekohasest täitmisest tuleneva kahjunõude tasaarvestamine teise poole tasu maksmise nõudega, samuti teise poole poolt üleantu arvesse võtmine.
Erinevalt kahju hüvitamise nõudest, mida saab esitada ainult siis, kui võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, ei ole hinna alandamisel oluline, kas rikkunud pool vastutab rikkumise eest või mitte. Vastavalt VÕS §-le 105 võib vaatamata sellele, et rikkumine oli vabandatav, ikkagi õiguskaitsevahendina kasutada muu hulgas ka hinna alandamist.
Hinna alandamine on lubatud ka siis, kui hind on juba ära makstud. Sellisel juhul tuleb aga vaidluse korral esitada nõue ülemäära tasutu tagastamiseks.
Hinna alandamist võib kasutada koos kahju hüvitamise nõudega, kui lepingu mittekohase täitmise tõttu tekkis kahju. Kui mittekohane sooritus parandati kas võlausaldaja nõudel või võlgniku enda initsiatiivil, siis seda arvestatakse ka hinna alandamise juures. Vastavalt VÕS § 112 lg-le 5 ei või hinda alandada ulatuses, milles teine lepingupool oma kohustuse rikkumise heastas.
Kahjustatud lepingupool võib alandada hinda ja nõuda viivise maksmist, kui täitmine toimus hilinemisega. Kahjustatud pool võib anda täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks ning täitmise parandamise ebaõnnestumise korral alandada hinda.
Hinna alandamiseks peab hinda alandada sooviv lepingupool tegema vastavasisulise avalduse teisele poolele (VÕS § 112 lg 2).

Viivis

Tulenevalt VÕS § 113 lg 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja võlgnikult, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni, nõuda viivitusintressi (viivis). Viivise nõude esitamisega saab isik, kelle suhtes lepingut rikuti, võimaluse saada hüvitust selle eest, et teatud aja jooksul ei saanud ta kasutada raha, mis tema käsutuses oleks olnud nõuetekohase täitmise korral.
Viivitusintressi võib nõuda ainult rahaliste kohustuste rikkumise korral. Rahaline kohustus võib olla lepingu põhi- või ka kõrvalkohustus , esmane või teisene kohustus. Võlaõigusseaduse § 113 reguleerib viivise maksmise nõuet kui õiguskaitsevahendit nii esmaste rahaliste kohustuste rikkumisel kui ka kahju hüvitamisel ning viivitamise tõttu tehtud kulutuste hüvitamisel. Viivise maksmise nõue laieneb ka tagasitäitmiskohustustele (VÕS 189 jj) ning hinna alandamisel ülemäära makstu tagastamisega viivitamisele (VÕS § 112 lg 3).
Viivise maksmise nõude võib esitada mitte ainult lepingulise kohustuse täitmisega viivitamisel, vaid ka kahju hüvitamise kohustuse täitmata jätmise korral alates ajahetkest, mil kahju hüvitamiseks kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või pidi sellest teada saama (VÕS § 113 lg 2). Sama kehtib vastavalt õigusvastase kahju tekitamise korral. Seadusest tulenev reegel, mille kohaselt hakatakse viivist arvutama mitte kahjuhüvitise nõude esitamisest, vaid ajast, mil kahju hüvitamiseks kohustatud isik sai teada kahju tekkimisest või pidi sellest teada saama, sunnib kahju tekitajat ise huvi tundma kahju suuruse ja selle võimalikult kiire hüvitamise vastu. Kui tegemist on mitterahalise kohustuse täitmisega viivitamisega, arvutatakse viivist kahjutasunõudelt, mis tuleneb mitterahalise kohustuse rikkumisest. Mitterahalise kohustuse rikkumisel ei ole kahju suurus kahju tekitamise ajal sageli veel kindlalt teada, mistõttu võib tekkida kahju tekitamise ja kahju hüvitamise vahele ajavahemik, mille jooksul saab kahju tekitanud pool kasutada raha, mida ta ei ole veel teisele poolele kahjuhüvitisena maksnud. Kahjustatud poole rahalised vahendid aga vähenevad viivituse ajal tulu saamise võimaluste kaotamise tõttu, seega on põhjendatud kahju tekitamisest omandatud eeliste ülekandmine kahju tekitanud poolelt kahjustatud poolele viivise maksmise kohustuse abil. Põhimõte ise tugineb eelkõige majandus- või kutsetegevuses tunnustatud praktikale, kus on tavaline rahalt tulu teenimine. Kuid kahjustatud pool ei tohiks kohustuse rikkumise läbi sattuda paremasse olukorda, kui ta oleks olnud ilma rikkumiseta. Seepärast tuleb vältida kahjuhüvitiselt viivise arvutamisel kahju mitmekordset kompenseerimist, nt juhul, kui raha väärtus on alates kahju tekkimisest oluliselt vähenenud . Kahjuhüvitise nõudelt viivise maksmise kohustuse tekkimine ei sõltu sellest, kas kahju suurus oli kahju tekkimise ajal teada või mitte. Kui asja väärtus või raha vääringu kurss, millest sõltub hüvitatava kahju suurus, muutub ajavahemikul, mil võlgnik on viivituses, võetakse see arvesse kahjuhüvitise suuruse määramisel, millelt intressi arvutatakse.
Viivise nõude esitamise eeldused on järgmised:

vajalik on kehtiva rahalise kohustuse olemasolu.

tegemist peab olema rahalise kohustuse täitmisviivitusega ehk kohustuse rikkumisega.

nõue peab olema sissenõutav- VÕSi kohaselt võib viivist nõuda arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.
Võlgnik ei pea tasuma viivist aja eest, mil ta ei saanud kohustust täita võlausaldaja vastuvõtuviivituse tõttu, samuti aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuse täitmisest (VÕS § 113 lg 4).
Viivist tuleb maksta samas kohas ja samas vääringus, kus toimub põhikohustuse täitmine, kui lepingus ei ole teisiti kokku lepitud. Kuna viivise eesmärk on võlausaldajale tekitatud kahjude kompenseerimine, võib viivist käsitleda kui kahju eriliiki, kuigi kahju hüvitamise üldreeglid ei kuulu viivise suhtes kohaldamisele. Viivise seosele kahjudega viitab seadusest tulenev põhimõte, mille kohaselt võib viivist üldjuhul nõuda ainult siis, kui viivise maksmiseks kohustatud isik vastutab kohustuse rikkumise eest. Erandina on viivise nõude esitamise õigus majandus- või kutsetegevuses tegutsevate isikute suhtes sätestatud VÕS §-s 105, mille kohaselt ei sõltu viivise maksmise nõude esitamise õigus majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute täitmisega viivitamise korral sellest, kas võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest. Kuna viivise nõude esitamise õigus ei sõltu tegelikult tekkinud kahjust, võib selle õiguskaitsevahendi olemuses näha ka karistuslikku eesmärki sarnaselt leppetrahviga.
Samasugune tagajärg nagu on saavutatav viivise nõude esitamisega on saavutatav ka läbi kahjuhüvitusnõude, kuid viivisenõudel on olulised eelised kahjuhüvitusnõude ees. Esiteks ei sõltu viivise nõude esitamise õigus, erinevalt kahju hüvitamise nõudest, rikkumise vabandatavusest (VÕS § 103), välja arvatud siis, kui võlgnik ja võlausaldaja tegutsevad väljaspool majandus- või kutsetegevust. Teiseks tuleneb viivise suurus lepingust või seadusest, mistõttu ei teki kannatanud poolel nõude esitamisel tõendamisprobleeme. Viivise eesmärk on hüvitada kahju, mis tekib võlausaldajal rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest.
Viivise maksmise nõude esitamine ei piira võlausaldaja õigust nõuda ka viivist ületava kahju hüvitamist, kui kahju nõue on olemas (VÕS § 113 lg 5). Ka viivise maksmisega viivitamisest tekkinud kahju puhul kehtivad kahju hüvitamise nõude esitamise üldised eeldused, millest kõige olulisem on kohustatud isiku vastutus rikkumise eest. Kui rahalise kohustuse täitmiseks kohustatud isik rikkumise eest ei vastuta, ei saa temalt nõuda ka viivise maksmisega viivitamisest tekitatud kahju hüvitamist, kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud või kui seadus ei näe ette kahjuhüvitamiskohustust sõltumata vastutusest. Kahjuhüvitusnõude esitamise õigus ei sõltu aga sellest, mis liiki kahjuga on tegemist.
Vastavalt VÕS §-le 113 lg 1 loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7 % aastas.
Isik, kelle suhtes lepingut rikuti (viivitati täitmisega), võib esitada nii täitmisnõude kui viivise tasumise nõude samaaegselt. Maksmisele kuuluva viivise suurus võetakse arvesse kahju hüvitamise nõude rahuldamisel.
Viivist ei ole lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral (VÕS § 113 lg 6). Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Kuid see ei takista siiski nõudmast viivitamisega tekitatud kahju hüvitamist. Kahju hüvitamisel tuleb aga arvestada tõendamiskohustusega, mis lasub poolel, kes kahju hüvitamist nõuab.
Viivise nõude võib esitada koos leppetrahvi maksmise nõudega, mis on erinevalt viivisest kõrvalkohustuseks ning võib seisneda mitte ainult raha maksmises, vaid ka teos, mida lepingut rikkunud lepingupool peab kahjustatud lepingupoole huvides tegema. Oluliseks erinevuseks viivise ja leppetrahvi vahel on aga see, et viivise nõude võib kahjustatud pool esitada ka siis, kui lepingus viivise maksmise kohustust ette nähtud ei ole. Leppetrahvi maksmist võib nõuda aga ainult siis, kui see on lepingus kokku lepitud.
Kui lepingupooled on näinud ette, et viivist tuleb maksta mitterahalise kohustuse täitmisega viivitamisel, siis kuuluvad kohaldamisele leppetrahvi sätted, mitte viivist reguleerivad võlaõigusseaduse sätted. VÕS § 113 kohaldamiseks peab viivitusse sattuma rahalise kohustuse täitmisega, leppetrahvi võib aga kokku leppida iga liiki kohustuse rikkumise puhuks. Lepingus võib leppetrahv olla kokku lepitud nii kindla rahasummana kui ka protsendina nt lepingu järgi maksmisele kuuluvast tasust, lepingu hinnast, viivitatud täitmise väärtusest, vms.

Täiendav tähtaeg

Kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja anda võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja. VÕSe rakendamise käigus on aga muutunud täiendava tähtaja andmine pigem kohustuseks kui õiguseks . Kui võlausaldaja nõuab kohustuse täitmist, kuid ei määra selleks täiendavat tähtaega, eeldatakse, et täitmiseks on antud mõistlik täiendav tähtaeg.
Täiendava tähtaja andmine ei vabasta võlgnikku vastutusest kohustuse rikkumise eest. Kui võlgnik teatab , et ta kohustust ei täida või kui ta ei ole täiendava tähtaja jooksul kohustust kohaselt täitnud, võib võlausaldaja pärast teate saamist või tähtaja möödumist kasutada muid õiguskaitsevahendeid, sealhulgas nõuda kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist või taganeda lepingust või öelda leping üles.

Kahju hüvitamine

Kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele.
Kohustuse täitmise asemel võib kahju hüvitamist nõuda pärast täiendava tähtaja möödumist. Kui kohustus seisneb teatud eseme tagastamises, võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui võlausaldaja on viivituse tõttu kaotanud huvi eseme tagastamise vastu.
Kohustuse täitmise asemel võib kahju hüvitamist nõuda ka täiendavat tähtaega määramata, kui on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust, samuti olulise lepingu rikkumise tagajärjel või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik.

Taganemine ja ülesütlemine

Lepingust taganemine on võlasuhte lõppemise tehinguline alus. Taganemisõigus on oma olemuselt lepingu lõpetamisele suunatud kujundusõigus , mille teostamiseks peab taganemisõigust omav lepingupool tegema vastavasisulise tahteavalduse (VÕS § 188 lg 1).
Taganemisõiguse teostamise eeldused võivad olla kokku lepitud lepingus või tuleneda seadusest. Võlaõigusseadus sätestab taganemisõiguse teostamise üldreeglid ja tagajärjed §-des 188 – 194, mis laienevad dispositiivselt igasugusele lepingust taganemisele, mida ei ole seaduses eraldi reguleeritud või kui puudub vastavasisuline poolte kokkulepe. Võlaõigusseadus sätestab ka tarbijalepingutest taganemise erisused (VÕS § 194), mis laienevad kõikidele tarbijalepingutele osas, millises puudub eriregulatsioon vastava tarbijalepingu liigi juures. Tarbijalepingutest taganemise reeglid on üldjuhul imperatiivsed, mis tähendab, et lepingupooled ei või seaduses sätestatust tarbija kahjuks kõrvale kalduda (VÕS § 194 lg 9).
Taganemise aluseks võib olla nii seadus kui poolte kokkulepe, eelkõige vastav leping (VÕS § 188 lg 2). Lepingust taganemisõigus võib olla kokku lepitud otseselt lepingus või kaudselt käitumisega. Taganemisõigus võib lepingus olla väljendatud ka kui õigus leping tühistada, ühepoolselt lõpetada jne. Seda, kas leping sisaldab lepingust taganemise õigust ja aluseid või mitte, tuleb välja selgitada lepingu tõlgendamise abil.
Taganemisõiguse teostamise õigus võib lepingulise taganemisõiguse korral olla seotud tähtajaga, mille möödudes taganemisõigus lõpeb. Vastavalt VÕS § 118 lg-le 1 peab taganemiseks õigustatud isik tegema taganemisavalduse mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama, või kui täiendav tähtaeg täitmiseks (VÕS § 114) on möödunud.
Taganemisõiguse lõppemine tulenevalt tähtaja möödumisest võib tüüptingimusena olla ebamõistlikult kahjustav ning seega vastavalt VÕS §-le 42 tühine.
Lepingust taganemisõiguse võime jagada kaheks:

taganemisõigused, mille eesmärgiks on tagada ühele lepingupoolele peale lepingu sõlmimist teatav järelemõtlemisaeg, mille jooksul on tal õigus end seotusest lepinguga vabastada (nt tarbijakrediidilepingud)

taganemisõigused, mis kujutavad endast õiguskaitsevahendit lepingu rikkumise korral. Üldsätteks on siin VÕS § 116, mis sätestab üldise lepingust taganemise õiguse lepingust tuleneva kohustuse olulise rikkumise korral. Tulenevalt VÕS § 116 lg-st 1 on lepingust taganemise kui õiguskaitsevahendi kasutamise eelduseks üldreeglina “oluline lepingurikkumine”.
Lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). VÕS § 116 lg 2 kohaselt on olulise lepingurikkumisega eelkõige tegemist, kui:
1) kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis, välja arvatud juhul, kui teine lepingupool ei näinud kohustuse rikkumise niisugust tagajärge ette ja temaga sarnane mõistlik isik ei oleks seda tagajärge samadel asjaoludel samuti ette näinud;
2) rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu;
3) kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu;
4) kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi;
5) teine lepingupool ei täida oma ükskõik millist kohustust täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida.
Kui oluline rikkumine toimus ühe kohustuse osa suhtes, võib kahjustatud lepingupool taganeda ainult selle osa suhtes. Taganeda kogu lepingust võib aga kannatanud pool ainult siis, kui tal õigustatult ei ole huvi osalise täitmise vastu või kui rikkumine on oluline lepingu kui terviku suhtes (VÕS § 116 lg 3).
Lepingust taganemine toimub taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele (VÕS § 188 lg 1). Seaduses sätestatud nõue, mille kohaselt peab lepingust taganemiseks tegema taganemisavalduse, võimaldab kindlustada lepinguliste suhete kindlust .
Kui kahjustatud lepingupool on andnud lepingut rikkunud poolele täiendava tähtaja kohustuste täitmiseks, siis taganemiseks ei ole pärast täiendava tähtaja edutut möödumist enam vaja taganemise tahteavaldust teha, kui täiendava tähtaja andmisel määratakse, et selle aja jooksul lepingulise kohustuse täitmata jätmisel taganeb pool lepingust (VÕS § 116 lg 5). Seega lõpeb leping määratud tähtaja möödumisel, seda tingimusel, et võlgnik ei pakkunud kohast täitmist. Kuid võlausaldaja lepingust taganemise õigus on piiratud võlgniku huvide kaitsest tuleneva tingimusega, mille kohaselt ei tohi siiski rikkumine sellisel juhul olla ebaoluline võrreldes kogu täitmisega. Nii püütakse vältida ebaproportsionaalsete õiguskaitsevahendite kasutamist vastuolus hea usu põhimõttega.
Lepingu ülesütlemine
Kui on oluliselt rikutud kestvuslepingut, võib kahjustatud pool selle üles öelda vastavalt VÕS §-le 196. Ülesütlemine on lepingust taganemisele olemuslikult vastandlik lepingu lõpetamise võimalus. Lepingu ülesütlemine on oma olemuselt, nii nagu seda on lepingust taganemise õigus, lepingulise võlasuhte lõpetamisele suunatud kujundusõigus.
Sarnaselt taganemisega lõpetab ka ülesütlemine lepingu, vabastades mõlemad lepingupooled lepinguliste kohustuste täitmisest. Õigused ja kohustused, mis olid lepingust tekkinud kuni ülesütlemiseni, jäävad kehtima (VÕS § 195 lg 2). Vastupidiselt lepingust taganemisele ei too aga lepingu ülesütlemine kaasa lepingu tagasitäitmist ning juba üleantu tagastamise - või väljaandmiskohustuse tekkimist. Seega on lepingu ülesütlemise toime suunatud peamiselt tulevikku. Lepingu lõpetamisel ülesütlemisega peavad lepingupooled tagastama üksnes lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette üleantu (VÕS § 195 lg 5).
Tulenevalt võlaõigusseadusest on lepingu ülesütlemine kui lepingu lõpetamise viis kohaldatav kestvuslepingutes. Võlaõigusseaduse § 195 lg-s 3 antud kestvuslepingute legaaldefinitsiooni järgi on need lepingud, mis on suunatud püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele. Ülesütlemine kui lepingu lõpetamise viis sobib eelkõige lepingutele, mille täitmine toimub püsiva kohustusena mingi pikema ajavahemiku jooksul ning mille puhul olemuslikult ei ole võimalik tagasitäitmine.
Lepingu ülesütlemise liike eristatakse sõltuvalt sellest, kas leping on sõlmitud määratud tähtajaga või määramata tähtajaga. Kestvuslepinguid, mis on sõlmitud tähtajatult, võib kumbki lepingupool mõistliku etteteatamistähtajaga üles öelda, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Ülesütlemisõigus on ainuke võimalus määramata tähtajaga lepingut lõpetada peale kokkuleppelise lepingu lõpetamise. Ülesütlemist, mida võib kasutada tähtajatu lepingu lõpetamisel, nimetatakse korraliseks ülesütlemiseks. Määramata tähtajaga lepingutes ei ole pooled määranud nende kestvuse pikkust ning pooled võivad lepingu etteteatamistähtaega järgides üles öelda.
Korralise ülesütlemise alused ja kord on tavaliselt sätestatud vastavat kestvuslepingut reguleerivas seaduses. Pooled võivad aga ka ise kokku leppida eritingimustes, milliste järgimisel võib määramata tähtajaga sõlmitud kestvuslepingu üles öelda. Tavaliselt lepitakse kokku ülesütlemistähtajas ja ülesütlemise vormis. Reeglina ei ole korralise ülesütlemise puhul vajalik erilise ülesütlemispõhjuse olemasolu. Etteteatamistähtaeg lepitakse kokku või on määratud seaduses. Näiteks sätestab võlaõigusseadus tähtajatu üürilepingu korralise ülesütlemise tähtajad (VÕS § 312).
Kestvuslepingu võib aga sõlmida ka määratud ajaks (nt toa üürimine nädalaks). Sellisel juhul lõpeb lepinguline suhe korraliselt (ja tavaliselt ka automaatselt) vastava tähtaja möödumisel ning korraline ülesütlemine on reeglina välistatud. Lepingu lõppemise aeg võidakse siduda ka mingi eesmärgi saavutamisega, nagu seda on näiteks seltsingulepingu puhul (VÕS § 596 lg 1 p 5).
Kestvuslepingu mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles ütlemist, eelkõige juhul, kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni, nimetatakse erakorraliseks ülesütlemiseks.
Erakorraline ülesütlemine vajab kehtivuseks erinevalt korralisest ülesütlemisest eraldi ülesütlemispõhjust. Selline põhjus võib tuleneda lepingust, seadusest üldiselt (mõjuv põhjus, VÕS § 196 lg 1) või olla sätestatud seaduses kui erakorralise ülesütlemise põhjused konkreetse lepinguliigi jaoks (nt üürilepingus VÕS § 314 jj). Vaatamata seaduses sätestatud ülesütlemise konkreetsetele alustele võib juhul, kui seadusest ei tulene teisiti, iga kestvuslepingu ennetähtaegselt üles öelda mõjuva põhjuse olemasolul. Mõjuvate põhjuste ammendavat loetelu seadus ei anna. Mõjuvaks põhjuseks loetakse aga alati lepingu rikkumist (VÕS § 196 lg 2).
Kestvuslepingu ülesütlemise alused on liigitatavad kohustuste rikkumisest tulenevateks alusteks ja alusteks, mis tulenevad lepingu sõlmimise asjaolude muutumisest. Lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude oluline muutumine on mõjuvaks põhjuseks eelkõige siis, kui on täidetud VÕS § 97 lg-s 2 sätestatud eeldused. Vastavalt VÕS § 97 lg-le 1 võib lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude olulisel muutumisel nõuda esimeses järjekorras lepingu muutmist ja kui muutmine asjaolude kohaselt ei ole võimalik nii, et poolte kohustuste tasakaal taastuks või ei oleks see teise lepingupoole suhtes mõistlik, võib kohustuste vahekorra muutumisega kahjustatud lepingupool kestvuslepingu VÕS §-s 196 sätestatud korras üles öelda.
Ülesütlemise avaldus tuleb teha mõistliku aja jooksul ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada saamisest (VÕS § 196 lg 3). Ülesütlev pool võib ülesütlemise laiendada ka juba täidetud kohustustele, kui ülesütlemise tõttu ei ole tal enam huvi juba täidetud kohustuste vastu (VÕS § 196 lg 4). Siis kohaldatakse taganemise kohta sätestatut.
Taganemise ja lepingu ülesütlemise piiritlemise alused ei ole seaduses väga selgelt välja toodud. Siiski võib erinevate ülesütlemise või lepingust taganemise õigust reguleerivate sätete puhul näha, et järgitud on nende kahe lepingu lõpetamise liigi olemuslikku erisust. Nimelt nimetatakse lepingu lõpetamist ülesütlemiseks siis, kui pooltel ei teki tagasiandmiskohustusi ja taganemiseks siis, kui võib eeldada ka tagasiandmiskohustuste tekkimist.
Tarbijalepingutest taganemine või ülesütlemine
Tarbija taganemisõigust reguleerivate erinormide sisseviimine võlaõigusseadusesse oli vajalik selleks, et viia Eesti võlaõigusseaduse regulatsioon vastavusse Euroopa tarbijaõiguse nõuetega, tagades tarbijatele, kes sõlmivad lepingud Eestis, samasugused õigused, nagu neil on Euroopa Liidu ühtses majandusruumis.
Seadusega võib teatud konkreetsete lepingute puhul olla keelatud ühe või teise lepingupoole seadusest tuleneva lepingu lõpetamise õiguse piiramine või välistamine. Näiteks tarbijalemüügi puhul.
Tarbija võib lepingust taganeda vastava taganemisavaldusega. Seadus lepingust taganemisavaldusele kohustuslikku vorminõuet ei kehtesta. Tulenevalt VÕS § 11 lg-st 2 võivad pooled lepingus ette näha, et taganemisavaldus tuleb teha kindlas vormis. Kuid tarbija taganemisavalduseks loetakse ka asja ärasaatmist taganemiseks ettenähtud tähtaja jooksul (VÕS § 194 lg 2). Sellisel juhul ei pea tarbija enam taganemisavaldust tegema. Siiski peab asja või teenuse pakkuja aru saama, millisest lepingust tarbija asja ärasaatmisega taganeb.
Tarbija suhtes ei tohi lisaks kitsendavatele lepingust taganemise tingimustele siduda taganemisõiguse kasutamise õigust käsiraha või leppetrahvi maksmisega. Selline kokkulepe on tühine (VÕS § 194 lg 3).
Tarbijalepingust taganemisel kohaldatakse üldist lepingust taganemise õiguslike tagajärgede kohta sätestatut VÕS §-des 188 – 193. Kui lepingust taganetakse tarbija taganemisõiguse alusel, siis kannab asja tagastamise või teenuse hüvitamisega seotud kulud lepingu teine pool. Tarbijale võib lepinguga panna kohustuse hüvitada asja tagastamisega seotud tavalised kulud, mis ei ületa 10 eurot ainult siis, kui asja tagastamise aluseks ei ole asja või osutatud teenuse mittevastavus tellitule (VÕS § 194 lg 4). Nt kataloogist tellimisel võib tarbijaga kokku leppida tagasisaatmise kulude osalise kandmise, kui tagastamise põhjuseks on riietuseseme väike number või mittesobiv värv.
Vastavalt seadusele kannab asja tagastamise või teenuse hüvitamisega seotud riisikot lepingu teine pool, mitte tarbija. Nii vabaneb tarbija hüvitamise kohustusest asja halvenemise või kahjustumise korral, kui kohaldamisele kuulub VÕS § 190 lg 1 p 2, sest riisiko lasub lepingu teisel poolel. Tarbija ei pea tagasiandmisele kuuluva asja väärtust hüvitama, kui selle väärtus on kahjustumise läbi vähenenud temapoolse kerge hooletuse tõttu.
Kui tarbija taganeb lepingust, mille esemeks on muu kohustuse kui asja üleandmise täitmine, peab ta hüvitama üleantu väärtuse. Üleantu väärtus arvutatakse alates üleandmisest kuni lepingust taganemiseni. Tarbija vastu võib esitada taganemisel ainult asja tagastamise või teenuse hüvitamisega seotud tavalised kulud (maksimaalselt kuni 10 eurot), kui selles on lepingus kokku lepitud ja taganemine ei ole seotud lepingu rikkumisega, erinevalt tavalistest lepingutest, kus iga pool kannab ise tagasitäitmise kulud. Taganemisõigusest mitteteatamine vähendab tarbija vastutust asja kahjustumise eest (erinevalt VÕS § 189 lg-s 5 sätestatust).
KAHJU HÜVITAMINE
Kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele.
Juriidiline termin „kahju“ tähendab kõige üldisemalt igasuguseid negatiivseid tagajärgi võlausaldaja varalises või mittevaralises sfääris. Kahju peamisteks liikideks on varaline ja mittevaraline kahju (VÕS § 128 lg 1). Seaduses sätestatud kahju liikide loetelu ei ole ammendav , mistõttu võib lisaks seaduses nimetatutele tekkida ka muid kahju liike, nt negatiivne huvi.
Varalise kahju liikide (otsene ja kaudne kahju ning negatiivne huvi kui kahju) eristamine on oluline üksnes juhul, kui tulenevalt isikutevahelisest lepingust või seadusest kuulub hüvitamisele üksnes teatud liiki kahju või kui vastavat liiki kahju hüvitamine on välistatud.
Varaline kahju kujutab endast igasuguseid negatiivseid varalisi tagajärgi. Varaline kahju võib olla vastavalt VÕS § 128 lg-le 2 kas otsene varaline kahju või saamata jäänud tulu.
Otsene varaline kahju tekib isiku olemasolevate õigushüvede kahjustamise korral ja väljendub isiku olemasoleva vara vähenemises. VÕS § 128 lg 3 annab otsese kahju näidisloetelu. VÕS § 128 lõike 3 kohaselt on otseseks kahjuks eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtus või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemine, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvise saamiseks, muuhulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks.
Saamata jäänud tulu on VÕS § 128 lg 4 kohaselt eelkõige kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kohustust ei oleks rikutud või õigusvastaselt kahju tekitatud. Kahju väljendub seega isiku vara oodatud suurenemise ärajäämises.
Seaduses sätestatud juhtudel kuulub hüvitamisele ka mittevaraline kahju VÕS § 128 lg 1 järgi. Mittevaralise kahju all mõistetakse eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi VÕS § 128 lg 5 kohaselt.
Üldjuhul kuulub mittevaraline kahju hüvitamisele järgmistel juhtudel:
1) kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisel, millega kaasneb füüsiline valu isikul, kellele vastav vigastus tekitati (VÕS § 130 lg 2);
2) isiku surma põhjustamisel või temale üliraske kehavigastuse tekitamisel, millega kaasnevad selle isiku lähedaste rasked hingelised kannatused (VÕS § 134 lg 3);
3) vabaduse võtmise ja isikuõiguste rikkumiste korral, eelkõige isiku au haavamisel (VÕS § 134 lg 2);
4) muudel seaduses sätestatud juhtudel (nt pakettreisilepingu rikkumise korral võib reisija vastavalt VÕS § 877 lg-le 2 nõuda ka mittevaralise kahju hüvitamiseks mõistlikku hüvitist kasutult kulutatud puhkuseaja eest).
Üldjuhul ei saa lepingulistest suhetest mittevaralise kahju hüvitamise nõuet esitada. Lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest võib mittevaralise kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju (VÕS § 134 lg 1). Lepingust tuleneva kohustuse rikkumisel võib mittevaralise kahju hüvitamise kohustus tekkida näiteks teenuse osutamisel, millega kaasneb füüsiline valu või psüühilised üleelamised Lepingulise kohustuse rikkumisel võib mittevaralise kahju hüvitamise kohustus tekkida veel nt lepingutest, mis on seotud intellektuaalse tegevusega (arhitektide, sisekujundajate, mainekujundajatega jne), samuti reisilepingutest, kus reisikorraldaja peab arvestama ka reisijate mittevaraliste huvidega reisi korraldamisel ja õnnestumisel. Juriidilisele isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamist VÕS ei välista.
Kui vaadelda VÕSi paragrahve, mis reguleerivad kahju hüvitamist, siis VÕS § 115 reguleerib kahju hüvitamise nõude esitamise eeldusi ja tingimusi ning VÕS §-d 127 – 140 kahju hüvitamise ulatust. Kahjuhüvitusnõude esitamise õigust reguleerivad ka VÕS § 101 lg 1 p 3 ning VÕS § 101 lg 2. Oluline eeldus kahjuhüvituse nõude esitamiseks on vastutus kohustuse rikkumise eest.
Kui rikutakse lepingulist kohustust, võib võlausaldaja vastu võtta mittekohase täitmise ja nõuda kahju hüvitamist või nõuda kohustuse täitmist ja lisaks sellele nõuda ka täitmisega viivitamisest või muul viisil mittekohasest täitmisest tekkinud kahju hüvitamist. Sellisel juhul esitatakse kaks nõuet - täitmisnõue ja sellele lisaks kahju hüvitamise nõue, mis on väiksem selle osa võrra, mis kaetakse täitmisnõudega. Kahjustatud pool võib loobuda täitmisnõudest ja esitada ainult kahju hüvitamise nõude.
Nii nagu lepingust taganemisel, on võlausaldaja kohustatud üldreeglina enne kahju hüvitamise nõude esitamist kohustuse täitmise asemel andma võlgnikule täiendava tähtaja täitmiseks. Vastavalt VÕS § 115 lg-le 2 võib võlausaldaja kahju hüvitamist nõuda pärast VÕS §-s 114 sätestatud täiendava tähtaja möödumist. Kahju hüvitamist võib nõuda täitmise asemel ilma täiendavat tähtaega määramata siis, kui on ilmne, et täiendava tähtaja andmisel ei oleks tulemust, kui rikkumine oli oluline (VÕS § 116 lg 2 p-d 1-4) või kui kahju kohene hüvitamine on muudel põhjustel mõistlik. Täiendava tähtaja määramisel ei ole tulemust kindlasti siis, kui võlgnik keeldub täitmisest või asi on hävinenud. Muud põhjused võivad olla seaduses nimetamata asjaolud, mis võimaldavad laiendada seadust ka nendele juhtudele , mida seadusandja ei ole osanud ette näha.
Kui võlgnik pidi asja tagastama, võib täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda üksnes siis, kui võlausaldaja on viivituse tõttu kaotanud huvi eseme tagastamise vastu. Selle normi eesmärk on võimaldada võlausaldajal täitmisnõue kahju hüvitamisega asendada vaid siis, kui objektiivselt ei saa asja tagastamisega viivitamise tõttu eeldada, et tal oleks jätkuvalt huvi eseme vastu.
VÕS § 115 lg 4 piirab täitmisnõude asemel kahju hüvitamise nõude esitamise õigust kohustuse osalise rikkumise korral. Selle sätte kohaselt ei anna osaline kohustuse rikkumine veel õigust loobuda kogu täitmise nõudest ja asendada see kahju hüvitamise nõudega. Seda võib võlausaldaja nõuda üksnes siis, kui tal ei ole osalise täitmise vastu mõistlikku huvi (osasid ei saa kasutada soovitud eesmärgil).
Kahju hüvitamise nõudmisel täitmise asemel muutub kohustuse täitmisele suunatud võlasuhe kahju hüvitamise võlasuhteks. Kahju hüvitamise nõude võib esitada kõigi võlaõiguslike kohustuste täitmata jätmise korral, sõltumata sellest, kas kohustus tuleneb lepingust või seadusest ning kas kohustus seisneb millegi tegemises või tegematajätmises. Kahju hüvitamise nõude võib esitada näiteks juhul, kui võlgnik viivitab alusetu rikastumise läbi saadu tagastamisega või lepingust taganemise korral saadu üleandmisega. See, mis saadi, tuleb tagastada vastavalt lepingust taganemise sätetele (VÕS §§ 189-191).
Kahju hüvitamise nõue
Kahju hüvitamise eesmärgiks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui lepingulist kohustust ei oleks rikutud või õigusvastaselt kahju tekitatud. Sisuliselt tuleb seetõttu hüvitada kahjulikud tagajärjed, mis tekkisid kausaalselt kohustuse rikkumise või õigusvastase kahju tekitamise tulemusena (VÕS § 127 lg 4).
Kahju tekkimisest tuleneva kohustuse tekkimise eeldusteks on:

kahju olemasolu kannatanul ;

kahjutekitanu teo õigusvastasus ning kahjutekitanu süü.

põhjuslik seos tekitatud kahju ja kahjutekitanu teo vahel;
Endise olukorra taastamine (ehk restitutsioon ) võib toimuda kahel viisil: rahasumma maksmise teel (VÕS § 136 lg 1) ning “muul viisil”, mis tähendab naturaalrestitutsiooni e kahju hüvitamist viisil, millega kahjustatud isik püütakse asetada reaalselt olukorda, milles ta oleks olnud ilma kahju tekitanud sündmuseta (VÕS § 136 lg 5). Reeglina hüvitatakse lepingu rikkumisega tekitatud kahju ühekordselt makstava rahasummana (VÕS § 136 lg 1). Erandina võib kahju hüvitamine teisele isikule toimuda ka muul viisil, kui rahasumma maksmise teel (naturaalrestitutsioon). Muul viisil kui rahasumma maksmisega võib kahju hüvitada seaduses või lepingus sätestatud juhtudel, samuti muudel juhtudel, kui see on vastavalt asjaoludele mõistlik (VÕS § 136 lg 5). Eelkõige tuleb naturaalrestitutsioon kahju hüvitamisel kõne alla erinevate isikuõiguste rikkumise korral.
Saamata jäänud tulu kuulub hüvitamisele reeglina siis, kui tegemist on majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepinguga. Majandus- või kutsetegevuses sõlmitavate lepingute puhul on ostetud kauba edasimüük reeglina juba lepingu sõlmimisel arvestatav asjaolu ja äritegevuses on see ka reeglina eeldatav. Küll aga ei tohiks hüvitamisele kuuluda ebatavaliselt suured spekulatsioonitulud.
Ettevõtlustulu kaotamine on hüvitatav, kui võlgnikule on sellistest võimalikest tagajärgedest lepingu sõlmimisel teatatud või kui ta peab selliseid tagajärgi ette nägema tulenevalt võlasuhte iseloomust.
VÕS toob välja kahju hüvitamise nõude esitamise võimaluse järgmistel juhtudel:

kahju hüvitamine teise isiku surma põhjustamisel (VÕS § 129)

kahju hüvitamine kehavigastuse või tervisekahjustuse põhjustamisel (VÕS § 130);

kahju hüvitamine asja hävitamise, kaotsimineku või kahjustamise korral (VÕS § 132);

hinnavahe hüvitamine (VÕS §135).
Kahju hüvitamine teise isiku surma põhjustamisega tekitatud kahju (VÕS § 129)
Eristatakse isiku surma põhjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudeid ja kolmandate isikute kahju hüvitamise nõudeid.
Isiku surmaga põhjustatud kahju nõuded on seotud juhtumitega, kus surm ei saabu koheselt pärast selle põhjustanud kehavigastuse tekitamist või tervisekahjustust. Sellisel juhul on hüvitatavad surmale eelnenud surma põhjustanud kehavigastuse või tervisekahjustusega seotud ravikulud. Samuti kuulub hüvitamisele kahjustatud isiku tervisekahjustuse või kehavigastuse aja eest saamata jäänud tulu (saamata jäänud tulu vahemikus tervisekahjustuse või kehavigastuse tekkimisest kuni surmani). Isiku surma korral lähevad kahjunõuded üle pärijatele.
Isiku surma põhjustamisest võivad tekkida kahjud kolmandatele isikutele. Tegemist võib olla matusekuludega, mis hüvitatakse isikule, kes need tegelikult kandis .
Isiku surma põhjustamine võib kaasa tuua kolmandate isikute olemasolevate või tulevikus saabuvate ülalpidamisnõuete äralangemise. Seejuures eristatakse seaduse kohaselt:
1) seadusest tulenevad isiku surmahetkel olemasolevad ülalpidamiskohustused (nt surnud isiku lapsed): kahju hüvitamine perioodiliste maksetena ülalpidamiskohustuse lõppemiseni (nt täisealiseks saamiseni ), aga mitte kauem kui surnu eelduslik eluiga (VÕS § 129 lg 3).
2) seadusest tulenevad tulevased ülalpidamiskohustused (nt surnu vanemad, kes hiljem töövõimetuks jäävad, lapsed): kahju hüvitamine perioodiliste maksetena ülalpidamiskohustuse tegelikust tekkimisest kuni selle lõppemiseni, aga mitte kauem, kui surnu eeldatav eluiga (VÕS § 129 lg 4).
3) isikud, keda surnud isik kuni oma surmani tegelikult ülal pidas kooselu tõttu "nagu perekonnas" või kõlbelise kohustuse tõttu eeldusel , et need isikut tegelikult sellist ülalpidamist vajavad (VÕS § 129 lg 6).
Kahju hüvitamine kehavigastuse või tervisekahjustuse põhjustamisel (VÕS § 130)
Enamasti on kehavigastuse või tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise nõude aluseks õigusvastane kahju tekitamine (deliktilised nõuded). Kehavigastuse või tervisekahjustuse põhjustamise korral esineb kahte liiki kahjusid. Esiteks otsene kehavigastuse tekitamisest või tervisekahjustusest tekkinud kahju, selleks on eelkõige ravikulud ning tervisekahjustuse või kehavigastuse saamisega seotud vajaduste suurenemisest tekkinud kahju ning teiseks kehavigastuse või tervisekahjustuse tõttu saamata jäänud tulu.
Kahju hüvitamine asja hävitamise, kaotsimineku või kahjustamise korral (VÕS § 132)
Asjaga seotud kahju puhul eristab seadus hüvisenõudeid asja kahjustamise (VÕS § 132 lg 3), kaotsimineku ja hävimise (VÕS § 132 lg 1) korral.
Asi on hävinud juhul, kui selle taastamine ei ole enam võimalik. Sellega on võrdsustatud asja kaotsiminek. Asja hävimise või kaotsimineku korral võrdub hüvitamisele kuuluv kahju kulutustega, mis on vajalikud uue samaväärse asja omandamiseks (VÕS § 132 lg 1). Terminit „uus samaväärne asi“ tuleb seejuures mõista nii, et kahju hüvitamine ei pea vältimatult viima kasutamata asja omandamise võimaluse tagamiseni. Hüvitis peab tagama omaduste poolest võimalikult sarnase asja omandamise võimaluse. Teisele isikule kuuluva kasutatud ning seetõttu osaliselt amortiseerunud asja hävimise korral kohustab VÕS § 132 lg 1 maksma hüvitise, mille eest on võimalik omandada hävinuga võimalikult sarnane seade. Juhul, kui sarnast kasutatud seadet ei ole võimalik omandada, saab kahjustatud isik nõuda hüvitise maksmist, mille eest on võimalik omandada uus asi. Viimase väärtus ületab reeglina hävinud seadme väärtust. VÕS § 132 lg 1 2. lause kohaselt arvestatakse seeläbi tekkiv lisaväärtus kahjuhüvitisest siiski maha üksnes juhul, kui asja väärtus oli selle hävimise hetkel uue samaväärse asja väärtusega võrreldes oluliselt vähenenud. Seadus kaitseb kahjustatud isiku vara koosseisu, mitte lihtsalt selle väärtuse säilimist.
Asja kahjustamise korral on võimalik selle taastamine endisel kujul. Sellisel juhul võrdub hüvitamisele kuuluv kahju kulutustega, mis on vajalikud asja viimiseks endisesse seisukorda. Seega võrdub kahju “mõistlike kulutustega asja parandamiseks” (VÕS § 132 lg 3). Asja „kahjustamise“ ja „hävimise“ eristamine on oluline, kuna see võib teatud juhtudel tuntavalt mõjutada kahjunõude ulatust. Kuigi seadus sisustab hävimise ja kahjustamise kategooriad tehniliselt ja mitte majanduslikult, võrdsustab VÕS § 132 lõike 3 2. lause asja tehnilise hävimisega ka majandusliku hävimise juhud. Majandusliku hävimisega on tegemist juhul, kui asja taastamine endisel kujul on küll tehniliselt võimalik, see ei ole aga majanduslikult otstarbekas, kuna asja parandamise kulud ületaksid tuntavalt taastatud asja väärtust. Sellisel juhul arvestatakse kahju hüvitis selliselt, nagu oleks asi hävinud, järelikult kuuluvad hüvitamisele uue samasuguse asja omandamise kulud.
Hinnavahe hüvitamine (VÕS §135).
Juhul, kui lepingu pool taganeb lepingust selle rikkumise tõttu ja soovib lisaks sellele nõuda ka temale tekitatud kahju hüvitamist, annab seadus talle võimaluse tõendada lepingu täitmata jäämise tõttu tekkinud kahju suurust asendustehingu ja lepingu, millest taganeti, hinnavahe abil. Asendustehinguks nimetab seadus tehingut, mille lepingust taganenud pool teeb mõistliku aja jooksul pärast lepingust taganemist eesmärgiga saavutada seeläbi algse lepinguga sarnane majanduslik eesmärk. Seejuures tuleb arvestada, et tulenevalt VÕS § 135 lõikest 1 peab lepingust taganenud pool turul leiduvate võrdsete pakkumiste korral eelistama kõige soodsamat asendustehingut, vastasel korral võib kahju hüvitamiseks kohustatud isik nõuda kahjuhüvitise vastavat vähendamist. Juhul, kui võlgnetud lepingulisel sooritusel on turuhind, võib lepingust selle rikkumise tõttu taganenud lepingupool tuginedes VÕS § 135 lõikele 2 reaalse asendustehingu tegemisest loobuda ning arvutada hüvitamisele kuuluva kahju turuhinna ning lepingus kokku lepitud hinna vahe abil.
Kahjunõude ulatus
Hüvitamisele kuulub kogu tekitatud kahju, sõltumata kahju hüvitamise nõude tekkimise aluseks olnud sündmusest. Hüvitatava kahju väljamõistmisel aga piiratakse seda vastavalt VÕS §-le 140. Antud säte on kohaldatav eelkõige lepinguvälise kahju hüvitamise korral.
Kahjustatud isiku osa kahju tekkimisel kahjunõude vähendamise alusena on reguleeritud VÕS §-s 139. Eelkõige võimaldab VÕS § 139 hüvitamisele kuuluva kahju suuruse määramisel arvestada, millistel asjaoludel lepingu rikkumine või lepinguvälise kahju tekitamine toimus ja kas osa kahjust on põhjustatud kahjustatud isiku enda poolt.
Kahjustatud isiku osa arvestamine kahju tekkimisel võimaldab kahjuhüvist teatud tingimuste esinemise korral poolte vahel vastavalt jagada (nt 80% kahjudest hüvitab võlgnik, 20% jääb võlausaldaja kanda). Eelduseks on, et kahju on tekkinud osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel alljärgnevalt:
1) tema tegevuse või tegevusetuse tulemusena on rikutud kohustust või tekitatud õigusvastaselt kahju (nt kaassüü probleemid liiklusõnnetustes) (VÕS § 139 lg 1);
2) kahjustatu ei ole juhtinud tähelepanu ebaharilikult suurele kahju riskile (kohaldatakse ainult siis, kui risk on kahjustatule äratuntav; sätet ei saa kohaldada, kui kahju tekitajal olnuks samasugused võimalused vastavat informatsiooni saada või kui ta vastava kahju tekkimise ohu nagunii ära tundis või ära tundma pidi) (VÕS § 139 lg 2);
3) kahju on suurenenud seetõttu, et kahjustatu on jätnud kahju tõrjumata hoolimata sellest, et temalt võis seda oodata (sätet kohaldatakse siis, kui kahjustatu on loobunud toimingust, mida teeks iga mõistlik isik kahjude vältimiseks või tõrjumiseks) (§ 139 lg 2). Kulutused, mis pärast kahju tekkimist selle tõrjumiseks kantakse, moodustavad osa hilisemast kahjuhüvisest.

KÕRVALKOHUSTUSED

Mõiste ja liigid

On loomulik, et enamik kohustusi täidetakse vabatahtlikult, st subjektiivsed õigused täidetakse iseenesest mõistetavalt, kuid subjektiivsete õiguste teostamine ja kohustuste täitmine peab olema tagatud ka riikliku sunni kohaldamise võimalusega. Kui võlaõiguses räägitakse sunnivahenditest, siis on need sellised sunnivahendid nagu nõudeõigus kohustuse täitmiseks, kahju hüvitamise nõude, õigus nõuda hinna alandamist, vara üleandmisele sundimine jne. Neid sunnivahendeid, mis on kohaldatavad igasuguste kohustuste täitmise tagamiseks, nimetatakse kohustuse täitmise tagamise üldisteks vahenditeks. Lisaks üldistele on seadusandluses ette nähtud ka mitmeid tagamise spetsiaalseid vahendeid. Need spetsiaalsed tagamise vahendid on kohaldatavad mitte kõigi kohustuste täitmise tagamiseks vaid ainult nendes kohustistes, mille puhul on selliste tagamise vahendite kohaldamine kas seaduses või lepingus ette nähtud. Sellisteks spetsiaalseteks täitmise vahenditeks on:

käendus;

garantii;

käsiraha;

leppetrahv.

Käendus

Käenduslepingu järgi kohustub käendaja kolmanda isiku ( põhivõlgnik ) võlausaldaja ees vastutama kolmanda isiku kohustuse täitmise eest (VÕS § 142 lg 1). Käenduslepingust omandab võlausaldaja võlgniku vastu suunatud nõude kõrvale uue ja reeglina samasisulise nõude kolmanda isiku e käendaja vastu.
Käendusleping sõlmitakse reeglina võlausaldaja ja käendaja vahel. Käendaja ja võlausaldaja vahel sõlmitud käenduslepingust tuleneva võlasuhte sisuks on käendaja kohustus vastutada põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendaja võtab endale käenduskohustuse mingi suhte tõttu võlgnikuga. Kuid selle suhte kehtivusest, sisust või puudustest selles suhtes ei sõltu käenduslepingu kehtivus või sisu (VÕS § 142 lg 4). Käendusleping on ühepoolne leping, sest kohustused tekivad ainult ühel poolel – käendajal.
Kehtiv käendusleping on eelduseks võlausaldaja poolt käendaja vastu nõude esitamisele. Reeglina sõlmitakse käendusleping võlausaldaja ja käendaja vahel. Oluline on, et käenduslepingu sõlmimiseks ei ole vajalik võlgniku nõusolekut. Käenduslepingu sõlmimise eelduseks ei ole põhikohustuse olemasolu. Võlaõigusseaduse § 142 lg 2 kohaselt võib käendusega tagada ka tulevast kohustust, kui kohustus on piisavalt määratletav.
VÕS- ga ei ole käenduslepingule kehtestatud kohustuslikke vorminõudeid st, et võlausaldaja ja käendaja võivad sõlmida käenduslepingu ükskõik millises vormis ja tõendada võetud kohustusi kõigi lubatud tõenditega. Samas tähelepanu tuleb pöörata asjaolule, et kui põhileping peab olema sõlmitud kindlas vormis, siis peab ka käendusleping olema sõlmitud samas vormis, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti (VÕS § 11 lg 3).
Tarbijakäenduslepingu puhul peab käendaja ühepoolne avaldus võtta endale käenduskohustus olema kirjalikus vormis (VÕS § 144 lg 2). Tarbija avaldus võib olla nii aktsept kui ka ofert. Tarbija on VÕS § 34 kohaselt füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Tarbijakäenduseks loetakse seega käendust, mille annab füüsiline isik ning käenduse andmine ei tohi olla seotud käendaja majandus- või kutsetegevusega. Milline tegevus ei ole seotud majandus- või kutsetegevusega, seda tuleb hinnata konkreetsete asjaolude alusel.
Käendusleping on ühepoolselt kohustav leping, millega võetakse kohustus vastutada võõra võla eest. Käenduslepingus peavad olema sätestatud kõik olulised tingimused nagu käenduslepingu pooled, tagatav nõue ning käendaja otseselt väljendatud tahe võtta endale kohustus vastutada põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käenduslepingust peab olema võimalik kindlaks teha võlausaldaja ja võlgniku isikud. Käenduslepingust peab olema nähtav see, millise põhikohustuse täitmist käendaja tagab.
Tarbijakäenduslepingus peab olema kokku lepitud lisaks eelpoolnimetatud tingimustele ka käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas (VÕS § 142 lg 2), vastava kokkuleppe puudumisel on tarbijakäendusleping tühine. Tarbija teab sellisel juhul, milline on tema vastutuse tegelik suurus ja saab otsustada kõiki asjaolusid teades, kas leping sõlmida või mitte. Oluline on, et käendaja vastutuse maksimumsumma oleks määratletav ja käendajale lepingu sõlmimisel teada, st vastutuse maksimumsumma peab hõlmama ka kõrvalnõudeid.
Üldjuhul ei omanda võlausaldaja käenduslepingust käendaja vastu mingeid kohustusi, va teavitamiskohustus.
Käendusega võib tagada nii rahalisi kui mitterahalisi kohustusi. Kui tagatakse muud kui rahalist kohustust, loetakse VÕS § 145 lg 3 järgi, et käendatud on kahjuhüvitise maksmise kohustust kohustuse rikkumise korral. Lisaks kahjuhüvitisele vastutab käendaja ka VÕS § 145 lg-s 2 sätestatud kohustuse rikkumise tagajärgede eest.
Käendusega võib tagada ka:
1) tingimuslikku kohustust (VÕS § 142 lg 2 I lause);
2) tulevikus tekkivat kohustust, kui kohustus on piisavalt määratletav (VÕS § 142 lg 2 II lause).
Kui käendatakse tulevikus tekkivat nõuet, peab käendatav nõue olema piisavalt määratletav nii võlgniku, võlausaldaja kui ka nõude sisu osas. Seadus ei täpsusta, millal peab nõue määratletav olema. Praktikas sõlmitakse lepinguid sageli nii, et käendatav nõue ei ole käenduslepingu sõlmimise ajal veel selgunud võlgniku ega ka sisu osas. Seaduses sätestatud nõue, mille kohaselt peab tagatav nõue olema piisavalt määratletud, tähendab eelkõige nõuete kirjeldamist viisil, mis võimaldab nõude tekkimise ajal kindlaks määrata, kas seda konkreetset nõuet on käenduslepinguga tagatud. Kuni käendatava kohustuse tekkimiseni on käendus hõljuvalt kehtetu sarnaselt tingimuslikule tehingule, kuna käenduslepingust tulenevaid nõudeid saab esitada ainult tingimusel, et põhikohustus on tekkinud.
Käendaja kohustus võlausaldaja ees on ära määratud põhikohustuse sisu ja ulatusega. Käendaja vastutab VÕS § 145 lg 1 järgi võlgnikuga solidaarselt, kui käenduslepingust ei tulene teisiti. Käendaja vastutuse ulatus on üldjuhul määratud käendatava kohustuse ulatuse ja seisuga käenduskohustuse tekkimise ajal. Seega võib käendaja kohustus tema vastu nõude esitamise ajal olla oluliselt erinev võrreldes käenduslepingu sõlmimise ajaga. Käendaja vastutus võib laieneda tulenevalt VÕS § 145 lg-st 2 lepingu rikkumise tagajärgede nagu intressid , leppetrahv, kahjuhüvitamise kohustus jne võrra. Käendaja vastutab ka põhivõlgnikult võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest, kuid seda siiski ainult juhul, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulutusi vältida (VÕS § 145 lg 2).
Käendaja vastutust võlausaldaja ees ei suurenda tehing, mida teeb põhivõlgnik pärast käenduslepingu sõlmimist (VÕS § 145 lg 4). Tehingulise põhikohustuse laiendamisena on kohtupraktika käsitlenud näiteks täitmise tähtaja edasilükkamist põhivõlgniku ja võlausaldaja vahelise kokkuleppega.
Käenduslepingust tulenevat nõuet saab esitada käendaja vastu ainult siis, kui see on maksmapandav. Käenduslepingust tulenevad nõuded on maksmapandavad ainult tingimusel, et põhikohustus on maksmapandav. VÕS § 149 lg 1 kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga . Käendaja võib esitada nt aegumise vastuväite, kohustuse täitmisest keeldumise vastuväite (VÕS § 110, 111), käendatava kohustuse tühisuse vastuväite.
Käendaja võib võlausaldaja nõudele esitada ka kõik seadusest tulenevad käendajale kuuluvad vastuväited. Niisugusteks vastuväideteks on tasaarvestus, käenduslepingu vormitühisus või lepingu tühistamine TsÜS sätete alusel.
Vastavalt VÕS § 145 lg-le 1 tekib käendaja vastutus automaatselt, kui põhivõlgnik rikub käendatavat kohustust. Rikkumiseks võib olla põhivõlgniku poolt kohustuse mittetäitmine, sh rahalise kohustuse täitmisegaviivitamine või mittenõuetekohane täitmine Seadusest tulenevalt tekib käendaja vastutus reeglina solidaarsena põhivõlgniku vastutuse kõrvale. Võlausaldaja võib nõude esitada koheselt kas käendaja ja võlgniku vastu ühiselt, ainult käendaja või ainult võlgniku vastu osaliselt või täies ulatuses.
Käendaja või enda kaitseks käenduslepingus kokku leppida, et võlausaldajal on õigus esitada tema vastu nõudeid üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet võlgniku vastu rahuldada. Täiendav vastutus võib olla kokku lepitud käenduslepingus otse või tuleneda lepingu sõnastusest (nt käendaja vastutab juhul, kui võlgnik ei täida oma kohustusi; ...kui võlgnik ei täida tähtaegselt ja võlgniku vallasvarast ei jätku võlanõude kustutamiseks jms).
Nii solidaarse kui ka täiendava vastutuse korral peab võlausaldaja tõendama, et võlgnik on kohustust rikkunud (VÕS § 100).

Vastavalt VÕS § 152 lg-le 1 läheb võlgniku asemel kohustuse täitnud käendajale üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Sõltumatult käenduse aluseks olevast suhtest põhivõlgniku ja käendaja vahel tekib käendajal seadusest tulenevalt tagasinõudeõigus põhivõlgniku vastu.
Tagasinõude aegumisele kohaldatakse VÕS § 70 (solidaarvõlgniku tagasinõude aegumine ). Üldreeglina aegub tagasinõue samal ajal, kui oleks aegunud võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Siiski ei aegu käendaja tagasinõue enne 6 kuu möödumist päevast, mil ta kohustuse täitis või tema vastu hagi esitamise päevast. Aegunud kohustuse täitmisele 6 - kuulist tähtaega ei kohaldata ja seega ei saa aegunud kohustuse täitmisel käendaja VÕS § 70 lg 2 alusel tagasinõuet esitada ka siis, kui hagi esitamisest või kohustuse täitmisest ei ole veel 6 kuud möödunud. VÕS § 70 sätestatud tagasinõude aegumise reegleid kohaldatakse ka kulutuste hüvitamise nõudele, samuti siis, kui käendaja esitab tagasinõudeid kas käsundita asjaajamisest või alusetust rikastumisest.
Tagasinõude esitamisel tuleb jälgida VÕS § 147 lg 2 nõudeid, mille kohaselt peab käendaja omapoolsest täitmisest võlgnikule teatama. Kui käendaja ei teata kohustuse täitmisest põhivõlgnikule ja põhivõlgnik täidab kohustuse, siis ei ole käendajal tagasinõudeõigust, kui põhivõlgnik ei teadnud ega pidanudki teadma käendaja täitmisest. Kui käendaja on täitnud kohustuse, mis on täidetud ka põhivõlgniku poolt, siis võib ta vaatamata võlgniku vastu tagasinõude puudumisele esitada tagasinõude võlausaldaja vastu alusetu rikastumise sätete järgi.
Käendaja vastutus lõpeb VÕS § 153 lg 1 järgi:
1) tagatava põhikohustuse lõppemisega;
2) võla ülevõtmisega, kui käendaja ei anna nõusolekut tagada ka uue võlgniku kohustuse täitmist;
3) käenduse tähtaja möödumisega, välja arvatud siis, kui käendaja kohustus teatud tähtajani tekkinud kohustuste täitmist tagama;
4) käendusest loobumisel võlausaldaja poolt.
Käendaja vastutuse lõppemise põhiliseks aluseks on kohustuse täitmine võlgniku poolt. Võlausaldaja võib ka ise loobuda tagatisest, sõlmides käendajaga nõudest loobumise lepingu või lõpetades käenduslepingu taganemise või ülesütlemisega.
Käendaja võib lepingu üles öelda seaduses või lepingus ettenähtud alustel. Käenduse puhul on tegemist üldjuhul kestvuslepinguga, kuna tavaliselt käendatakse suuremat hulka tulevikus tekkivaid kohustusi või teatavast suhtest tulenevaid kohustusi (nt panga ja kliendi vahelisest laenulepingust, arvelduskrediidist jne). Kui tähtajatus käenduslepingus ei ole ülesütlemise aluseid kokku lepitud, siis võib käendaja lepingu üles öelda igal ajal VÕS § 195 lg 3 järgi.
Tarbijakäenduslepingu võib käendaja samuti üles öelda igal ajal siis, kui tagatakse tulevase kohustuse täitmist tähtajatu käenduslepinguga. Tähtajalise tarbijakäenduse korral võib käendaja lepingu üles öelda 5 aasta möödumisel käenduslepingu sõlmimisest. Pärast tarbijakäenduslepingu ülesütlemist jääb käendus kehtima enne ülesütlemist tekkinud kohustuste eest (VÕS § 154 lg 2).
Käenduslepingu võib üles öelda ka erakorraliselt, seda ka tähtajaliste lepingute puhul (VÕS § 196). Ilmselt on need juhused käenduse puhul väga harvad . Kui käendusleping öeldakse üles enne tähtaega, siis jääb käendaja vastutama enne ülesütlemist tekkinud kohustuste eest ja ülesütlemine kehtib ainult tuleviku suhtes (VÕS § 195 lg 2). Sama kehtib tarbijakäenduslepingute suhtes vastavalt VÕS § 154 lg-le 2.

Garantii

Majandus- või kutsetegevuses võib isik (garantii andja) võtta lepinguga võlausaldaja suhtes kohustuse (garantii), et ta täidab võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva kohustuse.
Garantii võib anda nii rahalise kui ka mitterahalise kohustuse täitmise tagamiseks. Garantii ülesandeks on valdavalt tagada võlausaldaja poolt nõuete kerge maksmapandavus ja sellest tulenev võimalus saada nõuete rahuldamine ilma õigusvaidlusteta ja kergema tõendamiskoormisega.
Garantiileping sõlmitakse garandi ja võlausaldaja vahel. Lepingu sõlmimisele kehtivad üldised nõuded.
Garantiilepingus lepitakse kokku formaalne juhtum, mille saabumisel tekib garandil täitmiskohustus. Reeglina on selleks juhtumiks dokumendi või nõude esitamine.
Garantii andja võib võlausaldaja vastu esitada üksnes garantiist tulenevaid vastuväiteid.
Garantii andja garantiist tulenev kohustus lõpeb, kui:

garantii andja maksab võlausaldajale rahasumma, mille maksmiseks ta garantiist tulenevalt on kohustatud;

möödub tähtaeg, milleks garantii on välja antud;

võlausaldaja loobub garantiist tulenevatest õigustest, sealhulgas, kui ta tagastab garantii andjale dokumendi, milles garantii väljendus .

Käsiraha

Käsirahaks on ühe lepingupoole poolt teisele lepingupoolele lepingu sõlmimise tõendamiseks ja selle täitmise tagamiseks antud rahasumma.
Käsiraha lepingus tuleb otse märkida, et üleantav rahasumma on käsiraha. Vastasel korral käsitletakse seda ettemaksuna ja käsiraha reguleerivad sätted ei kuulu kohaldamisele. Käsiraha võib olla ainult rahasumma.
Käsiraha funktsioonid:

käsiraha andmine tõendab põhilepingu sõlmimise fakti. Suuline leping loetakse sõlmituks käsiraha andmise momendist, seega käsiraha on üheks lepingu nõudeks.

käsirahal on kohustuse täitmise tagamise funktsioon. Kui käsirahaga tagatud leping jääb täitmata käsiraha andnud lepingupoole süü tõttu, jääb käsiraha teisele lepingupoolele.

käsirahal on maksefunktsioon, see makstakse ette lepingu järgi tasumisele kuuluva makse arvel.
Käsiraha andmine peab olema vormistatud samas vormis, milles peab olema vormistatud põhileping (VÕS § 11 lg 3), seda põhjusel, et üheks käsiraha funktsiooniks on põhilepingu sõlmimise tõendamine.
Käsiraha maksmine ei anna õigust lepingust taganemiseks või lepingu ülesütlemiseks. Kui põhilepingu täitmine osutub võimatuks, siis tuleb lepingust taganemise korral saadud käsiraha tagastada (VÕS § 156 lg 2).
Käsirahaga tagatud lepingu täitmise korral eeldatakse, et käsiraha arvestatakse võlgnetava kohustuse täitmise katteks, täitmise võimatuse korral aga käsiraha tagastatakse.
Käsirahaga tagatud lepingu täitmata jätmise tagajärjed sõltuvad sellest, kelle süül leping täitmata jäi. Kui leping jääb täitmata käsiraha andnud poole süül, siis jääb käsiraha teisele lepingupoolele. Kui käsirahaga tagatud leping jääb täitmata käsiraha saanud poole süül või mõnel muul käsiraha andnud poolest sõltumatu asjaolu tõttu, siis on sellel poolel õigus nõuda käsiraha tagastamist (VÕS § 157 lg 2). Kuna käsirahaga lepingu täitmise tagamisel näeb seadus ette õiguslikud tagajärjed ainult selle isiku suhtes, kes käsiraha andis, siis teise poole poolt lepingu täitmise tagamiseks tuleb kokku leppida leppetrahvi maksmises, mis võimaldab lepingulise kohustuse täitmist tagada ka teise poole jaoks. Käsiraha regulatsioon on oma olemuselt sarnane leppetrahvi regulatsioonile, mida kinnitab ka VÕS § 157 lg 1, mille kohaselt saadud käsiraha arvestatakse kahju hüvitamise nõude esitamisel hüvitise katteks.

Leppetrahv

Leppetrahviks loetakse vastavalt VÕS § 158 lg-le 1 lepinguga kindlaksmääratud rahasummat, mille rikkunud pool on kohustatud maksma kahjustatud lepingupoolele lepingulise kohustuse rikkumisel. Leppetrahvi ei pea kokku leppima üksnes rahasummana. Leppetrahv võib olla ka tegu, mille kohustust rikkunud pool peab kannatanud poolele tegema (nt asja üleandmine). Sellisel juhul on tegemist aga pigem kahju hüvitamise kokkuleppega. Nii näeb VÕS § 158 lg 3 ette, et kui pooled on eelnevalt kokku leppinud hüvitatava kahju summas, mida peab maksma oma kohustust rikkunud lepingupool, siis kohaldatakse leppetrahvi sätteid. Kui põhileping on tühine, kuid lepingus oli kokku lepitud hüvitatava kahju summas, siis on tühine ka kokkulepe kahju hüvitamise summa kohta ning kannatanud pool saab nõuda kahju hüvitamist üldises korras.
Seega eelpool toodust järeldub, et:

leppetrahv võib olla väljendatud nii rahas kui ka teos;

ta on ette nähtud ainult poolte kokkuleppel;

tema sissenõudmise aluseks on kohustuse täitmata jätmine, kohustuse mittenõuetekohane täitmine või kohustuse täitmisega viivitamine.
Leppetrahv on oma olemuselt põhikohustusega seotud (aktsessoorne) kõrvalkohustus (VÕS § 163), mis tähendab, et leppetrahvi maksmise kokkulepe on kehtetu, kui põhileping on ise kehtetu.
Tavaliselt on leppetrahvi maksmise kohustus üheks lepingupunktiks, kuid pooled võivad leppetrahvi kokkuleppe vormistada ka iseseisva lepinguna . Leppetrahv kui tagatis peab olema vastavalt VÕS § 11 lg-le 3 sõlmitud samas vormis, kui peab olema sõlmitud leping, mille täitmist tagatakse, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.
Leppetrahvi maksmist saab nõuda ainult siis, kui selles on lepinguga kokku lepitud. Erinevalt viivisest, mille maksmise kohustus tekib lisaks lepingule ka seadusest, peab leppetrahvi maksmise kohustus olema kokku lepitud lepinguliselt.
Seadusest tulenevalt eeldatakse, et leppetrahvi maksmise kohustus tekib ainult siis, kui kohustust rikkunud lepingupool vastutab rikkumise eest vastavalt VÕS § 103 lg 1. Kui kohustuse rikkumine on vabandatav, siis ei või erinevalt muudest õiguskaitsevahenditest leppetrahvi nõuda (VÕS § 160, vt ka VÕS § 105).
Leppetrahvi maksmise eelduseks on teise poole teavitamine mõistliku aja jooksul kohustuse rikkumise avastamisest leppetrahvi nõude esitamisest (VÕS § 159 lg 2). Seaduses sätestatud kohustus teatada leppetrahvi nõudmise kavatsusest rikkunud poolele võimaldab rikkunud poolel arvestada võimalike nõuetega ning vastutuse ulatusega. Mõistliku aja jooksul teatamise kohustus annab kahjustatud poolele piisava ajavahemiku oma nõude kujundamiseks ja teisele poolele teatavaks tegemiseks.
Kui leppetrahv on kokku lepitud lepingu rikkumise juhuks, siis võib kannatanud pool nõuda lisaks kohustuse täitmisele ka leppetrahvi maksmist. Lepingus võib ette näha, et leppetrahv makstakse lepingu rikkumisel kohustuse täitmise asemel. Sellisel juhul ei või kannatanud pool enam kohustuse täitmist nõuda (VÕS § 159 lg 1).
Kui aga kahju on tekkinud ja esitatakse nii leppetrahvi kui ka kahju hüvitamise nõue, tuleb kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei katnud. Lepingus võib ette näha, et kahju kuulub vaatamata leppetrahvi maksmisele hüvitamisele täies mahus. Leppetrahv on oma olemuselt nn kahju minimaalsuurus, mille peab kahjustatud pool lepingu rikkumisel hüvitatud saama, ilma et ta selle tekkimist peaks tõendama. Kui kahju on suurem kui leppetrahv ja kahjustatud pool soovib ka kahju hüvitamist, siis peab ta leppetrahvi ületavas osas tekkinud kahju tõendama ning saab hüvitist nõuda ainult kahjuhüvitise nõude esitamiseks vajalike eelduste olemasolul. Kui leppetrahv ei seisne rahasumma maksmises, siis ei saa kahjustatud pool VÕS §-le 161 tugineda, ta saab valida ainult kas kahjuhüvitise või leppetrahvi vahel.
Kohus võib leppetrahvi vähendada, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur. Leppetrahvi võib kohus vähendada ainult leppetrahvi maksmiseks kohustatud isiku nõudel. Seejuures võetakse arvesse kohustuse täitmise ulatust võlgniku poolt, teise poole õigustatud huvi ning lepingupoolte majanduslikku seisundit . Kohus võib arvesse võtta ka muid kohustatud isiku poolt esitatud asjaolusid (VÕS § 162 lg 1). Leppetrahvi vähendamist ei või nõuda, kui leppetrahv on juba ära makstud (VÕS § 162 lg 3).

NÕUETE JA KOHUSTUSTE ÜLEMINEK

Nõuete üleminek ehk loovutamine

Võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine).
Nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele.
Nõude loovutamise leping sõlmitakse senise võlausaldaja (nõude loovutaja) ja uue võlausaldaja vahel. Nõude loovutamise kehtivus ei sõltu võlgniku nõusolekust ega talle teatamisest. Võlgnik osaleb nõude loovutamises ainult passiivselt. Nõude loovutamise tulemusel muutub võlgniku jaoks võlausaldaja isik, nõue ise jääb samaks. Oluline on tähele panna, et seadusest tulenevalt (VÕS § 164 lg 1) on nõude loovutamine lepingu alusel nõude teisele isikule üleandmine e käsutus . Järelikult kuulub kohaldamisele TsÜS § 6 lg-s 3 sätestatu, mille järgi antakse õigused üle õiguste üleandmise ehk käsutustehinguga.
Selleks, et nõudeid saaks loovutada, peab olema täidetud järgmised eeldused:
1. tuleb sõlmida esiteks vastav leping endise ja uue võlausaldaja vahel.
Selleks, et eristada nõude loovutamise lepingut muudest lepingutest, peab kokkuleppest otse tulenema poolte tahe anda üle nõue ja asendada lepingus üks võlausaldaja teise võlausaldajaga. Vastavalt VÕS § 164 lg 1 ei ole võlgniku nõusolek ja isegi teadmine nõude loovutamisest vajalik. Võlgnikule teatamine on oluline uue võlausaldaja jaoks, kes võib jääda ilma täitmisest, sest täitmine vanale võlausaldajale loetakse nõuetekohaseks täitmiseks, kui võlgnikule ei ole uuest võlausaldajast teatatud (VÕS § 169 lg 1).
Nõude loovutamise leping peab VÕS § 11 lg 3 järgi olema sõlmitud samas vormis, millises pidi olema sõlmitud nõude aluseks olev leping. Kui lepingu vormis on pooled ise kokku leppinud, võib nõuete loovutamine toimuda ka muus vormis, kui see on lepingus või seaduses lubatud.
Kui nõude loovutamise leping on tühine, võib selle ümber tõlgendada sissenõudmisvolituseks. Seda võimaldab TsÜS § 84 lg 2: kui tühine tehing vastab mõne teise tehingu nõuetele, mis ei ole tühine, kehtib viimane, kui võib eeldada, et teist tehingut oleks soovitud tehingu tühisusest teades.
2. nõude olemasolu, st loovutatav nõue peab olema olemas. Samas vastavalt VÕS § 165 kohaselt ei pea nõue loovutamislepingu sõlmimise ajal olemas olema. Küll nõuab seadus juba loovutamise hetkel nõude piisavat määratletust. Seega peavad olema loovutuslepingus kirjeldatud tulevikus tekkivate juba loovutatud nõuete tunnused, mis võimaldaks nõude tekkimise ajal kindlaks teha, kas konkreetne nõue kuulus loovutatud nõuete hulka või mitte.
3. nõude määratletavus. Vastavalt VÕS §-le 165 on piisava määratletuse nõue kehtestatud tulevikus tekkivate ja tingimuslike nõuete suhtes. Nõue peab olema loovutamise hetkel määratletav. Õiguskäibe seisukohalt on oluline, et kolmandate isikute jaoks oleks üheselt selge, millised nõuded on üle antud ja kellele on need üle antud.
4. nõue peab olema üleantav. Nõude loovutamine peab olema lubatud (VÕS § 164 lg 1). Nõuet ei või loovutada, kui see on seadusega keelatud. Seadusega keelatud loovutused on näiteks VÕS § 588 sätestatud keeld loovutada seltsinglastele üksteise suhtes kuuluvaid seltsingulepingust tekkinud nõudeid, välja arvatud seltsingu juhtimisest tulenevate kulutuste hüvitamise nõue ja nõue kasumile või likvideerimisel saadavale varale.
Keelatud on ka nõuete loovutamine, mille sisu on niisugune, et kohustuse täitmisel kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale muutuks selle sisu oluliselt (VÕS § 164 lg 1). Eelkõige on sellisteks kohustusteks isiklikud kohustused (n ülalpidamiskohustused, raviteenused jne). Kohustuse olemusest tulenev keeld loovutada nõudeid laieneb näiteks eellepingust tulenevale lepingu sõlmimise nõudele. Eellepingust tulenev nõue sõlmida põhileping ei ole sellepärast loovutatav, et lepingupoole pealesurumine oleks vastuolus lepinguvabaduse ja poolte autonoomia põhimõttega. Samuti võib olla rahaline nõue mitteloovutatav, kui oli kokku lepitud selle sihtotstarbeline kasutamine.
Nõude loovutamine on leping senise võlausaldaja (loovutaja) ja uue võlausaldaja vahel, millega loovutaja annab temale kuuluva nõude üle teisele isikule. Nõude loovutamise kokkulepe kehtib sõltumata sellest, kas võlgnik on sellega nõus või millised nõuded on võlgnikul senise võlausaldaja vastu tekkinud.
Selleks, et loovutus kehtiks, peab olema saavutatud vastavasisuline kokkulepe vana ja uue võlausaldaja vahel. Võlausaldaja peab olema õigustatud nõude loovutamiseks.
Kui loovutatavat nõuet ei ole olemas, siis on loovutamine võimatu ja käsutus ei kehti. Kui loovutati nõue, mis ei kehti, võib uus võlausaldaja esitada vana võlausaldaja vastu kohustuse rikkumisest tulenevaid nõudeid. Kui nõue on olemas, kuid ei kuulu võlausaldajale, siis ei ole nõude omandamine loovutamise kaudu võimalik.
Ühe nõude samaaegse loovutamise korral mitmele isikule kehtib ajaliselt varasem loovutus, sest hilisem loovutaja ei ole enam õigustatud nõuet loovutama (VÕS § 164 lg 3). Ajalist eelistust kehtiva loovutuse kindlaksmääramisel nimetatakse prioriteedi põhimõtteks .
VÕS §-st 174 tulenevalt kohaldatakse nõuete ülemineku kohta sätestatut ka vastavalt muude õiguste üleminekule, kui seadusest või õiguse olemusest ei tulene teisiti.
Loovutuse tagajärjel toimub loovutatud nõude üleminek uuele võlausaldajale. Loovutatud nõue säilitab kõik oma omadused ja võlgnik võib vastavalt VÕS § 171 esitada talle kuuluvad vastuväited ka uuele võlausaldajale. Lisaks sellele võib ta uue võlausaldaja nõudele esitada ka vastuväited, mis tal olid endise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Võlgnik ei või esitada vastuväiteid tulenevalt lepingu rikkumisest, millega välistati või piirati õigust nõuet loovutada. Samuti ei või sellel alusel nõuet tasaarvestada.
Kui nõue antakse uuele võlausaldajale üle, siis peab endine võlausaldaja andma uuele võlausaldajale üle ka nõuet ja kõrvalkohustustest tulenevaid õigusi tõendavad dokumendid ning nõude suhtes juba välja antud täitedokumendid. Samuti on endisel võlausaldajal kohustus anda teavet, mis on vajalik nõude esitamiseks. Kui aga endine võlausaldaja vajab ise dokumente oma õiguste teostamiseks, siis võib uue võlausaldaja nõue olla piiratud koopia, väljavõtte andmise või muude tegude tegemisega, mis annaksid talle võimalusi nõude omandamisest tulenevate õiguste teostamiseks (VÕS § 168 lg 1). Uus võlausaldaja võib nõuda ka nõude loovutamist tõendava dokumendi andmist lisaks nõude olemasolu tõendavatele dokumentidele (VÕS § 168 lg 2).
Nõude üleminekul uuele võlausaldajale lähevad üle ka kõik tagatised ja muud õigused (VÕS § 167 lg 1).
Nõude loovutamine toimub ilma võlgniku kaastegevuse ja nõusolekuta. Seetõttu, kui nõue loovutatakse, ei tohiks võlgniku positsioon lepingus halveneda uue võlausaldaja lepingusse astumise tõttu. Selleks tuleb tagada võlgniku õiguslik kaitse. Võlgniku kaitse on tagatud vastuväidete esitamise õigusega.
Võlgnik võib esitada vastuväiteid, mis tulenevad nende omavahelistest suhetest, uue võlausaldaja vastu. Väga olulist kaitset annab võlgnikule õigus esitada senise võlausaldaja vastu suunatud vastuväiteid ka uue võlausaldaja vastu.
Võlgniku vastuväidete esitamise õigus on seadusega sätestatud üldjuhul imperatiivselt. Vastuväited võivad tuleneda kas loovutusele eelnevast ja loovutamise ajal kestvatest asjaoludest, loovutamisest endast või loovutamisele järgnevatest asjaoludest.
Vastavalt VÕS § 171 lg 1 võib võlgnik esitada kõik need vastuväited, mis tal olid enne loovutust eelmise võlausaldaja vastu nagu näiteks põhilepingu tühisus, nõude maksmapandavuse puudused, nõude aegumine.
Samuti võib võlgnik esitada vastuväiteid uue võlausaldaja vastu, tuginedes enne loovutamist jõustunud kohtuotsusele (VÕS § 169 lg 3). Seda vastuväidet ei saa võlgnik kasutada, kui ta kohtumenetlust algatades teadis või pidi teadma nõude loovutamisest.
Võlgnik võib keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta.
Oluliseks vastuväiteks on võlgniku õigus rahuldada uue võlausaldaja nõue tasaarvestusega. Üldreeglina saab tasaarvestust teha ainult sellise vastunõudega, mis on tasaarvestava nõudega vastastikkusesuhtes, st et tasaarvestatavad nõuded peavad olema tekkinud samade isikute vahel. Seadus kehtestab aga erandeid , mille järgi on võimalik tasaarvestusele oma vastuväidetes tugineda ka siis, kui vastastikkusus nõuete vahel puudub. Nii võib võlgnik vastavalt VÕS § 171 lg-le 3 talle senise võlausaldaja vastu kuulunud nõude ka uue võlausaldaja nõudega tasaarvestada. Selline õigus vastab ka üldisele VÕS § 171 lg-s 1 sätestatud põhimõttele loovutuse ajal olemas olnud vastuväidete esitamise lubatavusest uue võlausaldaja nõudele. Sellist õigust ei ole võlgnikul juhul, kui ta omandas selle nõude kolmandalt isikult ja ta teadis või pidi teadma juba nõude omandamisel, et nõue tema vastu on loovutatud.
Lisaks lepingule võivad nõuded üle minna ka seaduse alusel.
Nõue läheb seaduse alusel üle:
1) isikule, kelle vara müüakse täitemenetluses võlgniku vastu suunatud nõude täitmiseks;
2) isikule, kes täidab kohustuse seetõttu, et tema varaga on tagatud võlgniku vastu suunatud nõude täitmine;
3) isikule, kes täidab kohustuse, et vältida sundtäitmist käesoleva seaduse § 78 lõikes 4) nimetatud juhul;
5) muul seaduses sätestatud juhul.
Kohustuse üleminek
Kohustuse ülevõtmine tähendab võlgniku vahetust võlasuhtes. Kohustuse ülevõtmine on vastavalt VÕS § 175 lg-le 1 lepingu alusel kolmanda isiku astumine senise võlgniku asemele. Seaduse alusel võib kohustus üle minna nt ettevõtte üleminekul vastavalt VÕS § 182 lg 2 järgi.
Kolmas isik võib võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võtta võlgniku kohustuse nii, et kolmas isik astub senise võlgniku asemele. Kolmas isik võib võlgniku kohustuse üle võtta ka võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel, kuid kohustus läheb üle üksnes tingimusel, et võlausaldaja sellega nõustub.
Kui võlgnik on sõlminud kolmanda isikuga lepingu kohustuse ülevõtmiseks, võib võlgnik või kolmas isik teha võlausaldajale ettepaneku teatada tema poolt määratud tähtaja jooksul, kas ta annab nõusoleku. Kui võlausaldaja ei anna nõusolekut selle tähtaja jooksul, loetakse ta nõusoleku andmisest keeldunuks.
Kui võlausaldaja on kohustuse ülevõtmisega eelnevalt nõustunud, loetakse kohustus ülevõetuks kohustuse ülevõtmise lepingu sõlmimise ja sellest võlausaldajale teatamisega. Võlausaldaja ei või eelnevalt antud nõusolekut tagasi võtta, kui ta ei ole jätnud endale sellist õigust nõusolekut andes .
Kohustuse ülevõtja võib võlausaldaja nõudele lisaks enda vastuväidetele esitada vastuväiteid, mis tulenevad võlausaldaja ja senise võlgniku vahelisest õigussuhtest, välja arvatud vastuväited, mis kuulusid senisele võlgnikule võlausaldaja vastu isiklikult. Samuti ei või ta senise võlgniku nõuet võlausaldaja nõudega tasaarvestada.
Kohustuse ülevõtmisel lähevad uuele võlgnikule üle nõudega seotud kõrvalkohustused, kui need ei ole isiklikku laadi või ei ole muul põhjusel lahutamatult seotud senise võlgniku isikuga.
Kohustuse ülevõtmisel lõpevad kohustuse täitmise tagamiseks antud kohustusega seotud tagatised.
Kohustuse võib üle võtta ka nii, et kolmas isik astub võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale, seda nimetatakse kohustusega ühinemiseks. Kohustusega ühinemise võib kolmas isik kokku leppida võlausaldajaga või võlgnikuga. Kohustusega ühinemisel tekib solidaarkohustus.

Ettevõtte üleminek

Ettevõtte üleandja võib omandajaga sõlmitud lepinguga kohustuda andma omandajale üle ettevõtte ning ettevõttesse kuuluvad ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud. Samas tuleb tähele panna, et nimetatud põhimõtet ei kohaldata ettevõtte üleminekule juriidiliste isikute ühinemise, jagunemise või ümberkujundamise puhul.
Ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste üleminekuga lähevad omandajale üle kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused, muu hulgas töölepingutest tulenevad kohustused ettevõtte töötajate suhtes.
Oluline on, et ettevõtte omandaja peab võlausaldajatele viivitamata teatama kohustuste omandamisest, ettevõtte üleandja aga teatama võlgnikele nõuete loovutamisest omandajale.
Ettevõtte üleandja vastutab võlausaldajate ees solidaarselt omandajaga enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest, mis on ülemineku ajaks muutunud sissenõutavaks või mis muutuvad sissenõutavaks viie aasta jooksul pärast üleminekut, st et enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste aegumistähtaeg on 5 aastat.
VÕLASUHTE LÕPPEMINE
Võlasuhe lõpeb:
1) kohase täitmisega;
2) tasaarvestusega;
3) kokkulangemisega;
4) võlasuhte lõpetamise kokkuleppega;
5) lepingust taganemisega;
6) lepingu ülesütlemisega;
7) füüsilisest isikust võlgniku surmaga, kui kohustust ei saa täita tema isikliku osavõtuta;
8) füüsilisest isikust võlausaldaja surmaga, kui kohustus tuli täita isiklikult võlausaldajale;
9) muul seaduses või lepinguga ettenähtud juhul.
Kohustuse lõppemisel lõpevad ka sellega seotud tagatised ja kõrvalkohustused, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohustuse lõppemise korral tuleb nõude tagamiseks antud tagatis, mis ei ole nõudega seotud, vastavalt tagatise andmise aluseks olnud kokkuleppele tagatise andjale tagasi anda.

Võlasuhte lõppemine kohase täitmisega

Täitmine on kõige olulisem lepingulise kohustuse lõppemise alus, sest sellega saavutatakse kohustuse võtmise eesmärk. Kohustuse täitmine on niisuguse soorituse (tegu või tegevusest hoidumine) tegemine, mida loetakse võlgnetava kohustuse täitmiseks. Tulenevalt VÕS § 24 lg-st 1 võib kohustuse olemusest tulenevalt lepingupool olla kohustatud saavutama tulemuse või tegema tulemuse saavutamiseks kõik mõistlikult võimaliku. Täitmiseks loetakse ainult niisugust teo tegemist või sellest hoidumist, mille tulemusel saavutatakse võlasuhte tegelik eesmärk.

Võlasuhte täitmist vaata eespoolt .

Lepingust taganemine

Lepingust taganemise aluseks võib olla nii seadus kui poolte kokkulepe, eelkõige vastav leping (VÕS § 188 lg 2).
Lepingust taganemist vaata eespoolt.
Taganemisõigus võib lepinguliselt olla kokku lepitud kui õigus, mille kehtivus sõltub sellest, kas õigust omav pool on tasunud selle eest ettenähtud tasu (taganemisraha). Lepingulise taganemisõiguse korral toob taganemisraha mittemaksmine kaasa taganemise tühisuse.
Põhimõtteliselt on taganemise õiguslikke tagajärgi reguleerivad sätted dispositiivsed. Pooled võivad kokku leppida taganemisõiguse kasutamise korras, tagajärgedes ning vastastikustes kohustustest pärast lepingust taganemist. Kuid lepinguvabadus kehtib vaid ulatuses, millises puuduvad seaduses erisätted konkreetsete lepinguliikide jaoks või kuni seaduses sätestatut on lubatud muuta või välistada lepingutes, milles üheks pooleks on tarbija.
Lepingust taganemise õiguslikud tagajärjed on sätestatud VÕS § 188 lg-s 2, mille kohaselt vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid ei mõjuta enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust.
Lepingust taganemise tagajärjed on kahesugused:
1. lepingust taganemine lõpetab lepingust tulenevad õigused ja kohustused, eelkõige lõpeb taganemisega lepingu täitmise nõue. Senine lepinguline võlasuhe ei muutu taganemisega olematuks , mistõttu juba omandatud õigused ja kohustused säilitavad oma õigusliku aluse ja võivad jääda edasi kehtima, vaatamata lepingulise võlasuhte lõppemisele. Eelkõige puudutab see lepingust juba tekkinud sekundaarnõudeid e lepingu rikkumise nõudeid, mis teatud eelduste korral jäävad ka peale lepingust taganemist püsima.
2. lepingust taganemise toime on ka tagasiulatuv. Nimelt peavad lepingu pooled peale taganemist lepingu alusel üleantu ja saadu (VÕS § 189 lg 1) teineteisele tagastama. Taganemise õigusliku regulatsiooni eesmärk on panna pooled olukorda, millises nad oleksid olnud, kui nad ei oleks lepingut sõlminud.
Vastavalt VÕS § 188 lg-le 2 vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Nt ei saa müüja müügilepingust taganemisel nõuda ostuhinna maksmist, sest täitmisnõue lõpeb koos lepingust taganemisega. Alles jäävad aga lepingust enne taganemist tekkinud õigused ja kohustused nagu näiteks kahjuhüvitusnõuded, teatamiskohustused, konkurentsikeelud, sooritustest hoidumise kohustused jne.
Lepingust taganemisel ei lõpe ka kahjuhüvitamisnõuded, mis on tekkinud lepingueelsetest läbirääkimistest (VÕS § 14).
Vastavalt VÕS § 189 lg-le 1 võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Lepingu alusel üleantu tagasinõudmisel ei ole tegemist asjaõiguslike nõuetega, vaid kohustusega üleantud asi tagastada, mis tuleneb lepingulise suhte lõppemisest poolte vahel ning väljaandmise võlasuhtest poolte vahel. Lepingupooled jäävad üleantud asjade omanikuks ka lepingust taganemise korral, kuid on võlaõiguslikult kohustatud asja teisele lepingupoolele välja andma. Seadus näeb ette kohustuse tagastada lepingu järgi saadu ja täita ka muud kohustused, mis tulenevad taganemisest, üheaegselt (VÕS § 189 lg 1). Kuna poolte vahel tekivad lepingust taganemisel vastastikused kohustused, siis võivad nad kasutada ka neid vastuväiteid, mis on lepingupooltel vastastikuste kohustuste korral nagu nt kohustuse täitmisest keeldumine (VÕS § 111) või täitmise kinnitamise nõue (VÕS § 98).
Tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi (VÕS § 94) raha saamisest alates (VÕS § 189 lg 1). Kui pooled ei täida oma lepingu taganemisest tulenevaid kohustusi, võib kasutada ka õiguskaitsevahendeid, mis on vastavalt kohaldatavad. Õiguskaitsevahenditega seonduvat vaata eespoolt.
Vastavalt VÕS § 189 lg-le 1 peavad pooled lepingust taganemisel välja andma ka viljad ja muud kasu, mis nad lepingu täitmisest said. Vastavalt TsÜS § 62 lg-le 1 on esemest saadav kasu eseme viljad, mis võivad olla õigusviljad ja asja viljad ning eseme kasutamisest saadavad eelised.

Lepingu ülesütlemine

Püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatud lepingu ( kestvusleping ), mis on sõlmitud tähtajatult, võib kumbki lepingupool mõistliku etteteatamistähtajaga üles öelda, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.
Lepingu ülesütlemine kui lepingu lõpetamise viis on kohaldatav kestvuslepingutes. Kestvuslepingu definitsioon on antud VÕS § 195 lg-s 3 (kestvuslepingud on lepingud, mis on suunatud püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele).
Ülesütlemise põhjused võib liigitada kolmeks põhijuhuseks:
1) kohustuste rikkumine. Siin on ülesütlemine õiguskaitsevahend, mis kestvuslepingute puhul asendab taganemist olulise lepingurikkumise korral.
2) muutused lepingulises suhtes või selle aluseks olevates suhetes. Kui lepingu sõlmimise aluseks olevate asjaolude muutumise tulemuseks on poolte lepinguliste kohustuste vahekorra muutumine, tuleb “mõjuva põhjuse” olemasolu määramisel eelkõige arvestada VÕS §-ga 97. Esimeseks nõudeks sellisel juhul on lepingu muutmine. Kui lepingu muutmine ei ole võimalik, siis võib kahjustatud lepingupool lepingust taganeda, kestvuslepingu aga üles öelda.
3) mõjuv põhjus (VÕS § 196 lg 1). Mõjuvaks põhjuseks on seaduses nimetatud lisaks VÕS § 196 lg-s 1 nimetatud asjaoludele ka kohustuse rikkumist (VÕS § 196 lg 2). Siiski ei pea mõjuv põhjus olema tingimatult seotud kohustuse rikkumisega, vaid võib tuleneda isiklikest või avalikest huvidest. Mõjuv põhjus ei pea olema vääramatu jõu asjaolu VÕS § 103 lg 2 mõttes ega kohustuste vahekorda muutev asjaolu VÕS § 97 lg 1 ja 2 mõttes. Tegemist on üldsättega juhuks, kui eriosa sätted ei näe ette erikorda mõjuval põhjusel lepingu ülesütlemiseks.
Ülesütlemine ei puuduta seni lepingu järgi toimunut . Ülesütlemisel ei toimu üldjuhul tagasitäitmist. Leping lõpeb ülesütlemisega, pooled ei ole lepingu järgi teineteise suhtes enam millekski kohustatud (VÕS § 195 lg 2).

Tasaarvestus

Kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist.
Tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti.
Tasaarvestus toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Kui tasaarvestatakse erinevate täitmise kohtadega nõudeid, peab tasaarvestav pool teisele poolele hüvitama kahju, mis tekib seetõttu, et teine pool ei saa tasaarvestuse tõttu kohustuse täitmist ettenähtud kohas kätte või oma kohustust ettenähtud kohas täita.
Kui tasaarvestuse pooltel on mitu tasaarvestuseks sobivat nõuet, võib tasaarvestav pool määrata nõuded, mis tasaarvestatakse. Kui tasaarvestuse avalduses ei ole määratud, millised nõuded tasaarvestatakse, või kui teine pool vaidleb tasaarvestuse avalduses märgitud määramisele viivitamata vastu, loetakse tasaarvestatuks:
1) esimeses järjekorras esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus;
2) teises järjekorras võlausaldaja jaoks kõige vähem tagatud kohustus;
3) kolmandas järjekorras võlgnikule kõige koormavam kohustus;
4) neljandas järjekorras varem tekkinud kohustus.
Kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu puhul ei või lepingupool, kes peab kohustuse täitma kolmanda isiku suhtes, tasaarvestada tema vastu suunatud kohustuse täitmise nõuet.

Kokkulangemine

Võlasuhe lõpeb võlgniku ja võlausaldaja kokkulangemisega ühes isikus . Kui võlgniku ja võlausaldaja isik on võlasuhtes kokku langenud, kuid sellel isikul on võlasuhte jätkumiseks õigustatud huvi, siis võlasuhe ei lõpe.
Kui kokkulangemine on osaline, lõpeb võlasuhe kokkulangevas osas.

Võlasuhte lõpetamine kokkuleppel

Võlasuhe lõpeb, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud seoses võlausaldaja loobumisega nõudest või kui võlausaldaja tunnistab , et võlasuhet ei ole olemas.
71